Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

L – lustaed
Eesti tuntuimad on Kadrioru, Toompea ja Põltsamaa lossiansambel. Lossideks on
Eestis nimetatud ka mõisate peahooneid (nt Alatskivi loss, Jäneda loss, Sangaste loss,
Taagepera loss jt). Lossiansambli juurde kuuluvat parki on nimetatud lossipargiks.
Paleeks on uusajal nimetatud suurejoonelist linnalossi, 19.–20. sajandil ka suurt
näituse-, spordi- või kultuurihoonet.
Vt ka ansambel
lustaed
(< sks Lustgarten) esteetilisel eesmärgil rajatud aed või park, selle vastand on tarbeaed.
Lustaias on korraldatud kontserte ja teisi meelelahutusüritusi. Inglise pargis oli
lustaed majalähedane iluaed – pleasure ground (ingl pleasance, plaisance lustaed,
iluaed, mängumuru), otse maja juures asuv nn sisemine aed muruväljakuga, mis
viib edasi nn välimisse (metsa)parki. Sellise lahenduse võttis kasutusele Humphry
Repton, kes sai inspiratsiooni Inglismaa Tudorite ajastu (1485–1603) aedadest; ta
kasutas kujunduses terrasse, balustraade, treppe ja võreseinu.
Aastatel 1907–1912 arhitekt Otto
Wildau projekti järgi ehitatud juugendstiilis
Taagepera loss
Vt ka aed, ehisaed
M
maalilisus vt pitoresksus
maastik
inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ja koosmõjus
kujunenud iseloomulik ala.
1883. aastal arhitekt Otto Pius Hippiuse
projekti järgi valminud neogooti stiilis
Sangaste loss
Vt ka maastikuarhitektuur
maastikuarhitektuur
arhitektuuri haru, mille ülesanne on kujundada inimese jaoks esteetiliselt, funktsionaalselt,
ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult soodne ruum ning siduda
see säästlikult ja jätkusuutlikult loodusega. Maastikuarhitektuur käsitleb maastikku
kooskõlas Euroopa maastikukonventsiooniga. Suunates maastikukasutust ning sidudes
tehislikke maastikuvorme ja ehitisi loodusega, muudab maastikuarhitektuur
hõlvatud maastikke inimesele sobivaks elukeskkonnaks. Maastikuarhitektuur hõlmab
maastiku hindamist, hooldamist, planeerimist ja kujundamist. Tema objektiks
ning ühtlasi väljundiks on maastik kui ruum selle kõige laiemas tähenduses, sõltumata
selle asukohast, seisundist või staatusest; inimest käsitleb maastikuarhitektuur
maastiku loomuliku osana. Terminit „maastikuarhitektuur” kasutas esimesena
šotlasest kunstihuviline Gilbert Laing Meason 1828 raamatus „On the Landscape
Architecture of the Great Painters of Italy”, pidades sellega silmas erilist arhitektuurilaadi,
mida on võimalik näha itaalia kunstnike maalidel. Meason soovitas võtta
need maalid loodusega harmooniliselt seotud arhitektuuri loomisel eeskujuks.
Maastikuarhitektuuri mõiste tõi laiemalt käibele Measoni tunduvalt nimekam kaasmaalane,
botaanik ja aiakunstihuviline John Claudius Loudon (1783–1843). Loudoni
teosed võttis oma 1842 ilmunud raamatu „Cottage Residences” aluseks ameerika
kirjanik, botaanik ja maastikukujundaja Andrew Jackson Downing (1815–1852).
Downingi filosoofia ja mõtted ning ka praktiline tegevus innustasid paljusid, teiste
hulgas USA 19. sajandi tuntuimaid maastikuarhitekte Calvert Vaux’d (1824–1895),
Frederick Clarke Withersit (1828–1901) ning Frederick Law Olmstedi (1822–1903).
Olmsted tõi 1863 kasutusele ka maastikuarhitekti ametinimetuse.
Vt ka maastik
35