Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

elulood
Friedrich Winkler
Friedrich Winklerit, omaaegset silmapaistvat aednikku ja viljakat kirjameest, teatakse
tema kaasaegsete Georg Kuphaldti ja Walter von Engelhardtiga võrreldes
vähem. Ometi tegi see mees ära tohutu töö, vaadeldes Eesti aiakunsti ajalugu laiemalt,
propageerides aiandust ja iluaiandust ning jagades praktilisi nõuandeid parkide
ja aedade korrastamiseks või ajakohastamiseks mitmesajas Eesti mõisas. 1911
kirjutas Georg Kuphaldt peale Winkleri Saksamaale naasmist: „... tema nimega on
lahutamatult seotud Eestimaa aianduse tõus viimastel aastakümnetel.”
Friedrich Winkler sündis 1. juulil 1854 Heidelbergis aedniku perekonnas. Peale
gümnaasiumi lõpetamist õppis ja töötas ta kuni 1877. aastani isa aiandis ning reisis
Saksamaal ja mujal Euroopas, õppides ja hankides kogemusi erinevates aiandites
ja aiaärides. 1877 kutsus parun Rudolf von Ungern-Sternberg Winkleri Eestisse
ja pakkus talle tööd aednikuna oma mõisates, eeskätt Leetses. Winkler töötas
Ungern-Sternbergi teenistuses 17 aastat ning naasis 1895 Heidelbergi, et kandideerida
linnaaedniku kohale. Talle oli tehtud pakkumine ka Šveitsist. Winkler võttis
vastu aga hoopis kolmanda pakkumise – korraldada koos Georg Kuphaldtiga Nižni
Novgorodis ülevenemaalist tööstus- ja kunstinäitust. 1895–1896 töötas ta Nižni
Novgorodis, pälvides oma töö eest kõrge tunnustuse. Peterburi keiserlike aedade
juhataja ja kojaülem Aleksei von Knorring tegi Winklerile ettepaneku asuda tööle
Eestisse.
1896–1899 töötas Friedrich Winkler Eestimaa Rüütelkonna aiandusinspektorina.
Tema tööks oli mõisaomanike nõustamine nii aianduse kui ka iluaianduse
alal. 1899 koostatud ülevaade „Bericht über die Tätigkeit des Instructors des Ehstländischen
Gartenbau-Verein” („Mittheilungen über die Wirksamkeit des Ehstländischen
Gartenbau-Vereins zu Reval”, II) iseloomustab väga hästi mõisates nähtud
probleeme ning tema soovitatud meetmeid nende lahendamiseks. Et Winkler jõudis
külastada enamikku Eestimaa mõisatest, siis annab kirjutis 19. ja 20. sajandi
vahetuse mõisaparkidest väga hea ülevaate.
Aastatel 1899–1911 töötas Winkler Eestimaa Aiandusseltsi (Ehstländischer
Gartenbau-Verein zu Reval) inspektorina. Ta juhtis ka seltsile kuulunud Wismari
tänava aiandit (praegune Hirvepark), arendades sellest eeskujuliku dendraariumi,
kus kasvas 1911 üle 260 puittaimeliigi ja kultivari. 1898 valiti Winkler seltsi auliikmeks
ja 1908–1909 täitis ta selle sekretäri kohuseid, olles sisuliselt seltsi tegevuse
suunajaks.
Winkler koordineeris ja korraldas kokku kuut aiandusnäitust, mis toimusid erinevates
Eesti linnades ja Riias. Suurimast, 1910. aasta näitusest andis ta samal
aastal põhjaliku ülevaate („Bericht über die Jubiläums-Gartenbau-Ausstellung in
Reval”) ajakirjas Zeitschrift für Gartenbau (tollasel Venemaal ainuke saksakeelne
aiandusalane ajakiri), mille toimetaja ja väljaandja ta ise oli. Üldse oli tema huvi
ajakirjanduse vastu suur: ta andis välja ja toimetas ka ajakirju Gartenbau und Blumenzucht
ja Aednik. Viimases avaldati peamiselt eespool nimetatud saksakeelsetest
ajakirjadest eesti keelde tõlgitud artikleid. Suure osa ajakirjades ilmunud
artiklitest kirjutas Winkler ise. Ta oli tegev ka Eestimaa Aiandusseltsi aruannete
(„Mittheilungen über die Wirksamkeit des Ehstländischen Gartenbau-Vereins zu
Reval”) koostamisel. Seltsis töötatud aastatel avaldas ta ka kolmkeelse (sh eesti
keeles) praktilise puuviljanduse käsiraamatu „Kõige kasulikumad õunasordid, mida
soovitatakse Eestimaal ja Põhja-Liivimaal kasvatada”. Winkler oli aktiivselt tegev ka
Saksa Kodanike Ühingus (Verein Deutscher Reichangehöriger).
88