MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND teatrikriitika kool
teatrikriitika kool MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND VAADE «ANTIGONELE» Pärast lavastuse «Antigone» esietendust kohtus Moskva teatriloolane Aljona Karas publikuga ja kõneles oma muljetest nähtu kohta. Aljona Karasiga vestles kirjanik Jelena Skulskaja. Vaba, sujuvalt voolavat vestlust ei saa võrrelda selle kirjaliku esitusega, kuid Aljona Karasi peamised seisukohad, mida ta kohe pärast esietendust väljendas, oleme püüdnud siin edasi anda. A. K. Mulle tundus, et Roman Feodori lavastatud näidendis peljatakse ülemäära paatost, kardetakse olla liiga temperamentne. Võimalik, et Tallinnas on teatav külmus täiesti loomulik, kuid ma oleksin alati tahtnud, et hirmsad asjad, hirmsad mõtted murraksid läbi laviinina. Et publik tajuks hirmsaid mõtteid just nimelt hirmsatena, et vaatajail n-ö katus sõitma hakkaks. <strong>Ma</strong> ei tahaks üldistada, kuid tundub, et põlvkond, kuhu kuulub Feodori, keelab läbimurde, nõudes eneselt eeskätt vaoshoitust. Lavastaja Roman Feodori Kunstnik Daniil Ahmedov Osades: Ilja Nartov, Tatjana Kosmõnina, Alina Karmazina, Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Žilenko, Liidia Golovataja, Liilia Šinkarjova, Jelena Jakovleva, Artjom Garejev, Aleksandr Kutšmezov, Sergei Furmanjuk, Dmitri Kosjakov, Oleg Rogatšov, Dmitri Kordas, Anna <strong>Ma</strong>rkova, <strong>Ma</strong>rina <strong>Ma</strong>lova, Tatjana Jegoruškina J. S. Kuid see vaoshoitus annab publikule võimaluse identifitseeruda Antigonega, mõelda sellest, mille nimel ta ise oleks valmis oma elu andma. Või pole niisugust kaasaelamist tänapäeval tarvis? A. K. Tahaks öelda, et seda on alati tarvis, sest me soovime alati muretseda, kuid siin ongi tegemist põlvkondade vahelise erinevusega, noored inimesed jäävad meeleldi jahedaks, mida nüüdisaegne teater ka soodustab. Raske on ette näha, milline saab olema emotsionaalne vastukaja. Etenduses on improviseeritud stseene, kus näidatakse Antigone lapsepõlve. See tugines lõpututele keeldudele, vanemate loodud stsenaariumile, mille vastu Antigone mässas kogu jõust. Tal olid vanemad, kes ei osanud armastada. Kes temast selle tulemusena kujunes – kangelanna või monstrum? Inimene, kes sooritas kangelasteo, või inimene, kelles käivitus enesehävituslik mehhanism? J. S. Antigone otsustab venna matta, kuigi teab, et selle eest ta hukatakse. Kas te arvate, et venna matmine oli Antigone jaoks teadvustatud otsus sooritada enesetapp? A. K. Tegemist on keerulise psühhoanalüütilise süžeega, siin pole ühetähenduslikku vastust. Roman Feodori lavastus on ühest küljest lahendatud plakatlikult, see on osaliselt seotud ka Brechtiga, teisest küljest aga sunnib see mind mõtlema äärmiselt keerulistest asjadest ja esitama endale küsimusi, millele pole vastust. J. S. Kuidas teile tundub, kas pidev vandesõnade kasutamine laval oli põhjendatud? A. K. Mulle näib, et iga juhtu tuleb vaadelda eraldi ja siis otsustada, kas niisuguse sõnavara kasutamine oli põhjendatud või mitte. Tabude lõhkumine on kunstis oluline element… Tuleb aga arvestada, et kui Moskvas ühe teatri laval ropendatakse, siis on vaatajal võimalik minna Väiksesse teatrisse, kus niisugune käitumine on täiesti välistatud. Tallinnas on Vene Teater venekeelse publiku jaoks ainus. Ainus koht vene keele säilitamiseks teatris. Teie vene keel pole ju niigi enam päris puhas, see «ujub», mälu ähmastub, midagi läheb kaotsi… Niisuguses olukorras on vaja väga suure vastutustundega suhtuda kõigesse, mis laval toimub… Võib-olla peaks Vene Teater Tallinnas seisma mõnevõrra koturnidel, olema teatud mõttes ülendatud? Aga muide, elu on tänapäeval kõikjal