MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND teatrikriitika kool
teatrikriitika kool MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND Polina Bogdanova INIMVAENULIK MAAILM Möödunud aasta lõpus esietendus Vene Teatris näidend «Kas ma tohin olla Mozart?». See lavastus avab uue lehekülje Tallinna Vene Teatri elus. Teatrisse tuli uus kunstiline juht, Moskva lavastaja <strong>Ma</strong>rat Gatsalov, kes on teatriringkondades juba pälvinud nüüdisdramaturgia huvitava ja julge lavastaja kuulsuse. Ta on lavastanud Pavel Prjažko, Vjatšeslav Durnenkovi vendade Presnjakovide näidendeid. Pavel Prjažko näidendi «Elu läks korda» lavastamise eest koos Mihhail Ugaroviga sai <strong>Ma</strong>rat Gatsalov «Kuldse maski» preemia nominatsioonis «eksperiment». <strong>Ma</strong>rat Gatsalov on meelestatud otsustavalt ja valmistub Vene Teatrit perifeeriast välja tooma, uuendades nii repertuaari kui esteetikat. Lavastaja Jevgeni Korniag (Valgevene) Lavastuse kunstiline juht <strong>Ma</strong>rat Gatsalov Osades: Tatjana Kosmõnina, Ljubov Agapova, Dmitri Kordas, Jaak Sapas, Alina Karmazina, Anna <strong>Ma</strong>rkova, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko, Ivan Aleksejev, Natalja Dõmtšenko, Polina Davõdova Vabadusetuse õhkkond «Mozartit» ei lavastanud mitte <strong>Ma</strong>rat Gatsalov ise, vaid Valgevene lavastaja Jevgeni Korniag, kes kutsuti lavastama veel enne <strong>Ma</strong>rati tulekut. Töö ei olnud lihtne. Lavastaja Korniag, nagu on öeldud kavalehel «loob lavastuse Ken Kesey romaanist «Lendas üle käopesa» ja Tšehhovi jutustusest «Palat nr 6», aga ka XX sajandi kultusliku poeedi Vladimir Võssotski loomingust saadud isiklike muljete mõju all». Eesmärk oli seega tõsine. Kas see ka õnnestus täiel määral? Alustame selle lavastuse väärtustest. Nende hulka kuulub eeskätt osatäitjate hea plastiline ettevalmistus. On ju etendus peamiselt üles ehitatud just nimelt plastikale. On ka sõnalisi dialooge, monolooge, kuid need on väga lühikesed, ehkki annavad tegevusele pingestatuse. Pingestatuse, teatud surutuse ja inimliku vabadusetuse õhkkond valitseb kogu lavastuses. Tegevus toimub psühhiaatriahaiglas, selle osalised on haigla patsiendid. Peale nende on veel naisarst, kes haigeid jälgib. Teda ei saa just heasüdamlikkuses süüdistada, vastupidi, ta on otsekui sõjaväeline järelevaataja, kes patsiente äärmiselt jõhkralt kohtleb. Patsiendid on ära hirmutatud ja kui nad jutustavad oma unenägudest (see toimub haiglas igal õhtul), siis on nad raviasutuse vanglalikust režiimist alla surutud, pelglikud ja kammitsetud. Patsientidele pole antud individuaalseid iseloomustusi. Nad erinevad üksteisest vähe. Haiglaelanikke ühendavad lõhenenud teadvus, segane kõne, hääldusvead, raskused emotsioonide ja mõtete väljendamisel. Peab aga osalistele au andma – nad ei jäta endast hoopiski mitte patoloogilist muljet, pikem tekitavad kaastunnet, sest on selge, et nad viibivad vanglas, kust pole väljapääsu. Etendus on erakordne juba sellegi poolest, et kasutab plastilisi ja ruumilisi sümboleid, püüdleb metafoorsuse poole. Kõik see meenutab vägagi Ken Kesey romaani atmosfääri. Keseyl oli aga teine juhtmõte. See oli vabadus, mida püüdsid saavutada raviasutuse patsiendid, mille eest meeleheitlikult võitles peakangelane, mässaja ja individualist McMurphy.