Ma armastan sind EE.pdf

MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND
teatrikriitika kool
adekvaatseid lavalisi metafoore, püüdis mõista mängu kui sellise olemust.
Peale lavastaja töö näitlejatega oli sama tähtis saavutada koostöö kunstnikuga, kes looks autori
stiili ja näitlejate mängumaneeriga sobiva lavaruumi. Kunstnik Filipp Vinogradov, kelle lavastaja
selleks tööks kutsus, oskas väga tagasihoidlike lavaliste vahenditega luua lavastusülesannetele
vastava ruumi.
Tegevuspaik sarnaneb hüljatud laeva trümmiga, mille näitlejad on ise välja valinud, kuna on
hästi teada, et lapsed jumaldavad mängida sellistes ruumides (nagu ka pööningutel ja keldrites),
mille nad lihtsalt ja loomulikult muudavad oma teatriks. Nad oskavad muuta selle, mis neid
nendes mahajäetud ruumides ümbritseb, mängu ajendiks. Etenduses on esiplaanil kohvrid, mis,
tundub, on leitud prügimäelt või võetud panipaigast ja mis muutuvad tegevuse käigus etenduse
peamiseks ehitusmaterjaliks. Utiili visatud kohvritest võib ehitada torni – puu Elevandi jaoks,
aga Proovireisijale on see ese ju hädavajalik, Proovireisija on peaaegu kohvriga kokku kasvanud.
Mahajäetud ja külili lükatud klaverist saab lavastuses Tellegeni muinasjutte mängiva seltskonna
kunstiobjekt. Klaveri vertikaalpinnale pannakse tassid, mis ei kuku sealt maha – mis on pealtnäha
vastuolus füüsikaseadustega, aga laste mängus ei ole üldsegi kohustuslik neid seadusi järgida,
nagu ei järginud neid ka Euroopa maalikunst kahekümnendatel aastatel. Sellel tasapinnal võib
vabalt segada lusikaga suhkrut tassis, võib isegi tassi või kaks tühjaks juua.
Teejoomiseks muudab see seltskond, kes tahab päästa oma sõpra Ritsikat Sünge Tunde käest
(etenduses on selline tegelane), lauaks ühe tegelase ja paneb tassid tema kuklale.
Etenduse intonatsiooniks, tonaalsuseks, kogu atmosfääriks on nukrus, mida esimest korda
sügavat üksindust kogeva Ritsika sõbrad tahavad minema ajada. Ja lootus hakkab hõõguma.
Ritsikas vabaneb Süngest Tundest. Lavastaja on teinud väljendusrikka misanstseeni. Haigestunud
melanhoolne tegelane kerkib trümmis ülespoole, avaneb luuk ja selle kaudu avaneb meile Vene
Teatri saali arhitektuurne maaliline ilu. Me vaatame luksuslikku lühtrit, seinamaalinguid.
Pöördlavale on samuti leitud õigustav idee. Kui see liigub, siis toimub ka etenduse süžees pööre:
ring, mida mööda liigub Ritsika hing riimub sellesama ringlavaga. Sünge Tunne laseb tegelasest
lahti, tema saatus läheb liikvele. Ritsikas on üksinduse üleelamistest vaba.
Kõikide selle töö vooruste kõrval tuleks mainida ka seda, mis minu arvates jäi välja arendamata,
nagu oleks oodanud. Ennekõike tuleks pöörata tähelepanu näidendi kompositsioonile ja sellele,
kuidas selles kompositsoonis avaneb Ritsika roll. Tema passiivsus kui emotsionaalne seisund ei
tohiks samastuda rolli passiivsusega näidendis. Ritsikas ei muutu etenduse käigus üldse: igaüks
seltskonnast tuleb tema juurde oma atraktsiooniga, püüdes teda üksinduse ringist välja tuua.
Ritsikat ennast sündmustega proovile ei panda. Mis teda siis lõpuks sunnib muutuma? Üksindus
tuleb peale ja läheb ära. Sünge tunne külastab inimest ja läheb siis ära... Minu arvates jäi tegelase
käitumise motivatsioon puudulikuks. Praegu on olemas atmosfäär, on imelised atraktsioonid,
aga ei ole piisavalt dramaturgilist pinget ja arengut.
Aga kokkuvõtteks tahan ma teatrit ikkagi õnnitleda huvitava eksperimentaalse lavastuse puhul.