MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND teatrikriitika kool
teatrikriitika kool MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND Olga Galahhova VÕITLUS TÕELISE JA SURROGAATEKSISTENTSI VAHEL Esimest korda lavastati <strong>Ma</strong>ksim Kurotškini näidendit „Vaesed kosmoses“ Dramaturgia- ja Režissuurikeskuse Töötoas Begovajal, kus üks lavastusmeeskond esitas lavastuseskiisi. Sealsamas toimus ka näidendi arutelu. Mis oli <strong>Ma</strong>ksimi enda tekstis väärtuslikku? Sellel näitekirjanikul on oma intonatsioon, mida pole võimalik segi ajada ühegi teise kaasaegse autori omaga. Selles, mis juhtub Kurotškini näidendite tegelastega, ilmneb kaasaegse inimese tunnete hõrenemine. Dramaturg viib tihti tegevuse üle tulevikku, kus lapsed ei tule ilmale mehe ja naise armastuse tulemusena (sõna „armastus“ ise on tulevikuinimeste leksikonis märgitud kui „vananenud“), vaid tuhande meetodi abil (puudub ainult üks – tundemeetod). Nii uurib üliõpilane Bento Bontšev iidset maailma, kus inimesed paljunesid armutungi tagajärjel. Jutt käib näidendist „Bento Bontševi klass“. Näidendis „Vaesed kosmoses“ jätkab <strong>Ma</strong>ksim Kurotškin sama teemat. Kosmoselaeva meeskond on lennul. Komandör Gladys kavatseb abielluda piloodi <strong>Ma</strong>rkiga, aga see ei sega tal oma peigmeest vallandamast, kuna too rikkus lennu ajal reegleid, kuigi oma pisirikkumise sooritas mees just Gladyse pärast - naisel oli sünnipäev ja mees kasutas üht laevakambrit lillebuketi hoidmiseks. See tulevikuamatsoon meenutab lavastuses kaasaegset mõrda, kes teeb karjääri iga hinna eest. See, kuidas Tatjana Kosmõnina end rolli sisse närib, teeb karakteri muljetavaldavalt äratuntavaks. Vallandades <strong>Ma</strong>rki halastamatult enne tema viimast lendu ja jättes mehe sellega ilma suurest pensionist, on ta täiesti kindel, et nende suhe jätkub. Oma sünnipäevapeol laseb Gladys end täiesti vabaks ja on näha, et ta ei kahtlustagi, et <strong>Ma</strong>rki hinges kerkib vastumeelsus. Endale hoogsalt alkoholi sisse kallates Gladys mitte ainult ei lõbutse mõõdutundetult, vaid ka mingi väljakutsuva julmusega alandab ohjeldamatu prassimise käigus <strong>Ma</strong>rki. Seda, et mees Gladyse maha jätab, saame teada, kui <strong>Ma</strong>rk oma tütre juurde sõidab. PAABELI TORN 2 Lavastaja-kunstnik Philipp Grigorian Koreograaf Dina Khuseyn Lavastuses osalevad: Ljubov Agapova, Tatjana <strong>Ma</strong>nevskaja, Jelena Tarassenko, Liidia Golovataja, Jelena Jakovleva, Juri Žilin, Vladimir Antipp, Ivan Aleksejev, Sergei Furmanjuk, Sergei Tšerkassov, Dmitri Kosjakov, Artjom Garejev, Aleksandr Žilenko, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Jaan Ulst, Jaak Sapas ja teatristuudio „Solaris“ lapsed: Nikita Utjomov, Andrei Solntsev, Aleksandr Supin, Giuliano <strong>Ma</strong>rko Lember, Polina Vassenina, Zlata Aug, <strong>Ma</strong>rtin Anson. Ja siin algab Kurotškinil justkui teine näidend, olgugi samal teemal, aga sündmused ei ole sellest hetkest kuidagi seotud <strong>Ma</strong>rkist ja Gladysest rääkiva proloogiga. Viimasest pole edasise tegevuse käigus enam midagi kuulda. Ilmub teine süžee <strong>Ma</strong>rkist, tema tütrest Annast ja tolle armastusest Agressori vastu; nagu üks näidend oleks läbi saanud ja teine alanud. Kurotškin arendab uut süžeepööret ümber oma meelisteemade. Märgatavaks muutub kurblik intonatsioon, nukrus. Kaasaegsel inimesel on kadumas vajadus tunnete järele. Anna sünnitab inkubaatoris ühe lapse teise järel; etenduses näeme me tervet lasteaeda, kellel on üks ema - Anna. Sünnitamine selles tulevikuühiskonnas on ohutu. Kõik selles tsivilisatsioonis on kaitstud valu eest, selline totaalne turvaseks kõiges. Sünnitada valutult, armastada muretult, ilma hingelise rahutuseta, elada tarbides ja vastu andmata – see on maailm, kus elab noor Anna; surrogaatmaailm, nagu punane kalamari tuubis. Põhisündmus näidendi teises pooles on Anna valik surrogaadi ja tõeluse vahel. Selles tsivilisatsioonis nimetatakse neid, kes riskivad jääda tundeinimesteks, agressoriteks, neid hoitakse kapslites, steriilsest maailmast eemal. Anna armub Agressorisse ja temas tärkab koos selle tundega vajadus olemusliku eksistentsi järele. Philipp Grigorian, jäädes dramaturgile truuks, toob siiski sisse oma mõtteid, täiendades <strong>Ma</strong>rki