MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND teatrikriitika kool
VAADE LAVASTUSELE «ÕNN KAASA!» teatrikriitika kool Näidendi «Õnn kaasa!» esietendusel viibis Moskva teatriloolane Pavel Rudnev. Pärast esietendust kohtus Rudnev publikuga ja rääkis oma muljetest nähtuga seoses. Püüame edasi anda olulisema Pavel Rudnevi kõneldust. Vestlust juhtis kirjanik Jelena Skulskaja. Möödunud aastal oleks Viktor Rozov saanud 100-aastaseks. See on tähtis sündmus, mis kahjuks, aga võib-olla kellegi jaoks ka õnneks, näitas, et tema dramaturgia ei ole ajaproovile vastu pidanud, et Rozovi näidendid teatrite repertuaaris pole iseenesestmõistetavad. Iga kord on vaja leida põhjendus, miks näidend repertuaari võetakse. Tavaliselt tekitavad niisugused tärminid, nagu 100. sünniaastapäev meeletu lavastuste buumi, kuid peab ausalt tunnistama, et isegi Venemaal 2013. aastal mingit Rozovi lavastuste üleküllust ei ole ega ole ka ette näha. Riik on aja jooksul muutunud, muutunud on olme, meid on lahti rebitud sellest tegelikkuse ja kultuuri mudelist, mida e<strong>sind</strong>avad Rozovi näidendid. Iga kord tuleb läbi mõelda, miks on vaja üht või teist näidendit lavastada, miks see on endiselt aktuaalne, mida publik tänapäeval vajab. Võtame näiteks näidendi «Год, когда я не родился» (Aasta, mil ma ei sündinud), mille lavastas Konstantin Bogomolov Oleg Tabakovi teatris ühe Rozovi kõige parema näidendi «Metsise pesa» ainetel, arendades Rozovi mõtet edasi, tuues tema dramaturgiasse uusi intonatsioone. MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND Lavastaja Ivan Strelkin (Vene Teater) Kunstnik Jekaterina <strong>Ma</strong>linina (Moskva) Osades: Sergei Tšerkassov, Jelena Tarassenko, Dmitri Kosjakov, Alina Karmazina, Juri Žilin Etenduses osalevad Vene Teatri stuudio õpilased German Klaad, Vjatšeslav Leontjev, Karina Šmerling, <strong>Ma</strong>rtin Zinevitš Ivan Strelkini puhul nägime, kuivõrd suurepäraselt on ta oma lavastuse muusikaliselt kujundanud. Peamiselt on ta kasutanud nn kavereid, mitte originaalteoseid. Ka see on mõtte edasi arendamine. Ivan Strelkini lavastuses on väga selge mudel, väga selge põhjus, miks just nimelt praegu just nimelt tema selle näidendi lavastab. Me astume saali ja märkame kohe tüüpilisi kasvuhoonetingimusi, mille vanemad noorte jaoks on loonud - akvaariumi, mis võib tunduda väga efektne, mugav ja ilus, kuid on absoluutne repressiivne, allumise ja sinu eest mingite otseteede väljamõtlemise mudel; sinu eest sulle sinu elamise viisi väljamõtlemine. Selline abi välistab igasuguse vastupanu. Inimese sundimine väga kitsastesse, kuigi mugavatesse raamidesse. Mulle näib, et see on noore inimese jaoks väga oluline teema, kuidas vältida täiskasvanute poolseid manipulatsioone. Kuidas seista vastu sellele saatusele, mille vanemad sinu jaoks ette on valmistanud, kuna neile näib, et nad teavad, kuidas see maailm on üles ehitatud, tunnevad selle maailma struktuuri ja reegleid? Muidugi, mingil hetkel peab huligaan (või laps või kangelane) need reeglid lõhkuma. See mäss on lavastuses esitatud väga näitlikult: lapsed lõhuvad kasvuhoonekile, kriipsutavad läbi sõnad, mis on täiskasvanutele olulised, tõmbavad maha sõnad «issi» ja «emme» ning kirjutavad asemele roppuse. Ja sa saad aru, et see kasvuhoonekile on ka <strong>sind</strong> algusest peale ärritanud, pole lasknud jälgida näitlejate mängu nüansse, nende nägusidki. Sa oled kogu aeg olnud ootuse seisundis, mõistes, et mingil hetkel olukord muutub. Me ootame ja ootame ja ootame, lõpuks ootamegi ära, aga hetkel, kui me oleme juba ootamast lakanud. Ja mulle tundub, et see ootusest roidumine on hästi tehtud. Selline ärritus ja väsimus võib olla osa teatrielamusest. Teatrist saadav mulje ei pea tingimata olema komfortne, meile ei pea tunduma, et laval sujub kõik toredasti. Ärritus ja väsimus on kunstilise mõtte üks osa. Mulle näib, et lavastaja koguni võimendab seda väsimust ja monotoonsust. Ei saa jätta märkamata, et sa näed kogu aeg enda ees kile ja see kile varjab kõige olulisema. Varjab sinu eest teatri – näitlejate ja tegelaste vastastikused suhted. Niisugune suletus tekitab tunde, et