Ma armastan sind EE.pdf

MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND
teatrikriitika kool
etenduse asemel näed lavastaja kontseptsiooni. See seisab sul muutumatult silme ees ja siin pole
väsimus enam osa muljest, aga ongi lihtsalt väsimus.
Kui Ivan Strelkin muudab lavapilti ja akvaariumi-situatsioon pöördub mässuks, siis ka see mäss
kestab, minu arvates, liiga pikalt. Esialgu oli tegemist allumismänguga, mis arenes väga pikalt,
nüüd mängitakse mässu, mis kestab samuti väga kaua. Oleks piisanud kahest-kolmest märgist,
et näidata lakkamatut mässu, mis muutub mõttetuseks, mõttetuks mässuks, mis ammendub ja
hävitab end ise…
Veel tundub mulle, et lavastuse etüüdid veavad publikut alt. Eraldivõetuna on need väga ilusad,
arusaadavad ja virtuoosselt teostatud, kuid jäävad siiski just nimelt etüüdide tasemele, kujunemata
tervikuks. Minu meelest rikub asja vaat mis: kuigi meie silme eest rebitakse maha kasvuhoonekile,
jääb alles tunne, et laval on küll palju esemeid, kuid vähe detaile, liiga napilt nüansse näitlejate ja
tegelaskujude omavahelistes suhetes. Teater - see on detailid. Ilma nendeta teatrit ei tee. «Õnn
kaasa!» on Viktor Sergejevitš Rozovi varajane lavastus. Meie ees on Rozov, kes polnud siis veel
saavutanud sellist meisterlikkust, millega on kirja pandud tema «Metsise peas» ja «Õhtust hommikuni»
jt. Näidendis endas on väga vähe detaile, väga vähe, millest näitleja saaks kinni haarata,
et areneda, kasvada, leida oma ilme…
Mulle tundub, et lavastaja sattus vaimustusse lavastuslikest võtetest ja tegi näitlejatega vähe tööd.
Kuidas näitlejad selle kontseptsiooni ellu viivad, mille lavastaja välja on pakkunud? On akvaarium,
kuid näitlejad ei näita millegagi välja, et nad asuvad akvaariumis. On kolm noort tegelast,
kes Rozovil on kõik erinevad, aga lavastuses veidi nagu kolm venda.
Rozovi näidendis on konfliktid olulised. Üks neist on seotud Aleksei - võõras, kutsumata külaline,
kes, teadagi, on hullem kui tatarlane - kohtumisega Moskva intelligentsiga. Oleksid nagu intelligendid,
aga võõrasse suhtuvad äärmiselt vaenulikult; näo ees hästi, aga omavahelistes juttudes
lausa vastikult. Aleksei tunneb seda… Ja nüüd sunnib see võõras provintslane moskvalaste lapsi
oma saatust muutma, mässama kindlustatud tuleviku vastu. Kas võib öelda, et lavastuses on see
konflikt lahti räägitud? Mulle näib, et mitte. Selleks pole piisavalt ei näitlejameisterlikkust ega,
võib-olla, ka lavastaja vilumust.
Ja teine konflikt – see, mis toimub Arkadiga. Ma ei näe lavastuses põhjust, miks Arkadi ei taha
olla näitleja, miks ta oma hinges selle elukutse vastu mässab. Muide, Rozovi jaoks oli see teema
üks kõige helgematest, pühamatest ja olulisematest. See teema jookseb läbi pea igast tema näidendist.
See on 1950ndate teema. See on intelligentsi põlguse teema. Intelligentsi, mis on muutunud
müüdavaks, intelligentsed elukutsed, mis on ammendunud – eriti sõjajärgsel Venemaal. Näitleja,
kunstnik, muusik – see kõik pole midagi väärt, võrreldes arsti, õpetaja, inseneriga. Teadusliktehnilise
revolutsiooni väärtused on sedavõrd võimsad, et näitleja on sisuliselt muidusööja. Just
see jääb kõlama Rozovi näidendis ja, õigupoolest, öeldakse see ka lavastuses välja. Jah, selle võib
ümber vahetada mõne muu liini vastu, kuid pole ühtki muud põhjendust peale Arkadi võimaliku
alkoholismi…
Mõned näidendi jaoks olulised teemad jäid mul nimetamata, aga Jumal nendega. On olulisematki:
kas praegu on kerge noor olla? See oluline küsimus kerkib taas esile. Rozovi jaoks oli oluline