Eelnõu kooskõlastamine - Eesti Linnade Liit

(3) Kui riigi omandis olevale maale on maareformi seaduse alusel seatud
hoonestusõigus, on hoonestajal nimetatud kinnisasja võõrandamise korral
ostueesõigus. Vastav märkus kantakse kinnistusraamatusse riigivara valitseja
lihtkirjaliku avalduse alusel.”
Ettepanek: kaaluda maa omandamiseks hariliku väärtuse määramist veelkord.
Selgitus: nimetatud printsiip on vastuolus käesoleva eelnõu punktiga 23 ehk isikud,
kes olid kiiremad ning on saanud oma maa varem reformitud ja hoonestusõigusega
koormatud, peavad selle hariliku väärtusega omandama ning need, kellele alles
seatakse, saavad erastada maa maksustamishinnaga.
16. Eelnõu § 7 kohaselt jõustuvad menetluses olevad muudatused 1. detsembril 2010.
aastal.
Ettepanek: palume üle vaadata kõik kuupäevad, kuivõrd seaduse eelnõu on koostatud
oluliselt varem ning on alles kooskõlastamisel.
17. Ettepanek: eeltoodust tulenevalt palume tunnistada kehtetuks MRS § 23 lg 3
Selgitus: MRS § 23 lg 3 sätestab, et ostueesõigusega erastamise avalduse kohta
tehakse otsus kolme kuu jooksul, arvates avalduse esitamisest. Kuivõrd avaldusi ei
saa juba aastaid esitada, ei ole sellele sättel tähendust.
18. Eelnõu seletuskirja punkti 7. kohaselt vajavad seoses MRSi muutmisega muutmist
järgmised kehtivad rakendusaktid:
1. Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse
jätmise kord”;
2. Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määrus nr 133 „Maa munitsipaalomandisse
andmise kord”;
3. Vabariigi Valitsuse 8. novembri 1996. a määrusega nr 276 kinnitatud „Riigimaale
hoonestusõiguse seadmise kord”;
4. Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007. a määrus nr 50 „„Maareformi seaduse” §
22 lõikes 1 2 sätestatud maa erastamise kord”.
Ettepanek: vajalikud muudatused kehtestada kahe kuu jooksul seaduse jõustumisest
arvates, et ei tekiks olukordi, kus normid on vastuolus või neid ei ole võimalik täita,
kuna rakendusaktid puuduvad või on puudulikud.
Probleemiks jäävad endiselt maade munitsipaliseerimisega seonduvad küsimused.
Võrreldes MRS-i jõustamisel kehtinud ja käesoleval ajal kehtivaid maa
munitsipaliseerimise õiguslikke aluseid, on ilmselge, et omavalitsusüksuste
võimalusi maa omandamisel on maareformi käigus järjepidevalt kitsendatud.
Selle tulemusena on oluliselt pärsitud munitsipaalmaa tekkimine, mis
kahtlemata piirab omavalitsuste võimalusi kohaliku elu küsimuste lahendamisel
ja seadusega pandud avalik-õiguslike kohustuste täitmisel.
Kehtiv MRS näeb ette põhimõttelise võimaluse kohaliku omavalitsusüksuse
ülesannete täitmiseks ja arenguks vajaliku maa munitsipaliseerimiseks, kuid seda
ainult siis, kui sama maad ei taotleta tagasi. Alates 2001. aastast ei anta enam