õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade

ÕIGUSKANTSLER JA RIIGIKOGU
IV
SISEMISE RAHU TAGAMISEKS TEOSTATAVA JÄLITUSTEGEVUSE LEGITIIMSED EESMÄRGID JA
SEADUSLIKKUSE KONTROLL
Saale Laos
1. Sissejuhatus
4. OSA 3. OSA 2. OSA 1. OSA
Sisemise ja välise rahu tagamine on riigi oluline ülesanne. Selle ülesande täitmiseks on vajalik koguda infot, et planeerida
võitlust riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ning avalikku korda ähvardavate ohtudega ning viia tõhusalt läbi
kriminaalmenetlust. Ohud, mis kaasaegses ühiskonnas eksisteerivad, on varasemast mitmekesisemad ja keerulisema
olemusega ning ähvardavad paljusid eluvaldkondi. Samuti tuleb riigil seista silmitsi üha uute kuritegudega. Kõike
seda arvesse võttes ei ole vähematki põhjust seada kahtluse alla jälitus- ja julgeolekuasutuste vajalikkust ega neile seadusega
pandud ülesannete tähtsust. Julgeoleku eest vastutavate institutsioonide töö garanteerib lõppkokkuvõttes riigi
toimimise ja on demokraatlikult reguleeritud kooselu tagatiseks. Sisemise ja välise rahu eest vastutavate ametkondade
volitused kasutada isikuandmete kogumisel salajasi meetodeid peavad olema piisavad, et võidelda efektiivselt ühiskonnas
esinevate eriilmeliste ohtudega.
Samal ajal on jälitustegevuse puhul tegemist riigitegevuse valdkonnaga, millega kaasnevad olulised isikuvabaduste
riived. Peamine põhiseaduslik probleem riigi jaoks sisemise ja välise rahu tagamisel, seisneb tasakaalu leidmises isikute
põhiõiguste ning julgeoleku eest vastutavate riigiasutuste tegevuse tõhususe vahel.
Laiaulatuslik ja kontrollimatu salajane info kogumine võib vastava poliitilise tahte tingimustes viia põhiõiguste lubamatute
piiranguteni ning ohustada lõppastmes demokraatiat. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK, Strasbourg´i kohus)
on ilmekalt märkinud, et oma kodanike varjatud jälgimine iseloomustab riiki politseiriigina ja selline tegevus on tolereeritav
üksnes ulatuses, mis on hädavajalik demokraatlike institutsioonide kaitseks. 31
Eestis kehtib neli seadust, mis määravad kindlaks volitused jälitustegevuseks ning riigi ülesanded, mille käigus on
lubatud salajaste meetoditega teavet koguda: 1994. aastast kehtiv jälitustegevuse seadus; 2001. aastal jõustunud julgeolekuasutuste
seadus; 2004. aastal vastu võetud kriminaalmenetluse seadustik ja 2008. aastal uuendatud riigisaladuse
ja salastatud välisteabe seadus.
Euroopalikku traditsiooni järgides on Eestis loodud tsiviilkontrolliks Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon.
Üle 14 aasta kehtib jälitustegevust reguleeriv seadus ja ka põhiseadusest madalamalseisvates õigusaktides
rõhutatakse seaduslikkuse, proportsionaalsuse ning jälitustoimingu kui viimase abinõu (ultima ratio) põhimõtteid.
Kas sellises olukorras on põhjendatud püstitada küsimust jälitustegevuse legitiimsetest eesmärkidest ning seada kahtluse
alla kontrollimehhanismi piisavust ning tõhusust? Kas viimasel ajal ebaseadusliku jälitustegevuse ja tsiviilkontrolli
puudumise märksõnade all avalikkuse ette toodud “väikesed tegematajätmised” või seadusest “tahtmatud üleastumised”
viitavad ebakõladele jälitustegevuse süsteemis tervikuna? Sõltumata vastusest nendele küsimustele on põhjendatud
heita lähem pilk sellele salajasele riigitegevuse valdkonnale ja läheneda jälitustegevusele isikute põhiõiguste
tagamise ja tagatuse vaatenurgast. Ühelt poolt ajendab seda tegema jätkuvalt 32 aktuaalne isikuandmete kaitse vajadus.
Teisest küljest on selge, et vastuvõtmise järel korduvalt muudetud ja täiendatud jälitustegevuse seadus on jäänud ajale
jalgu ning vajab ümbertöötamist nii muutunud olustiku kui ka edasiarenenud õigusliku keskkonna taustal.
Käesolev artikkel annab ülevaate jälitustegevuse lubatavatest eesmärkidest ning jälitustegevuse üle teostatava tsiviilkontrolli
põhimõtetest. Keskendumine nimetatud kahele jälitustegevuse aspektile võimaldab piiritleda üldised, kuid
samas põhiseadusest tulenevalt põhimõttelise tähtsusega nõuded demokraatlikus õigusriigis teostatavale jälitustegevusele.
Alahindamata välise rahu tagamise tähtsust, käsitleb artikkel seda osa jälitustegevusest, mis toimub sisemise rahu
kaitse eesmärgil.
2. Jälitustegevuse mõiste ja kehtiv õiguslik regulatsioon
2.1. Jälitustegevuse mõiste
Kui demokraatliku riigi tegutsemise üks aluspõhimõtteid on riigi tegevuse läbipaistvus, siis oma julgeoleku tagamiseks
on teatud juhtudel vajalik tegutseda ka varjatult. Eesti õigusruumis kirjeldatakse riigi sellist tegevust sageli mõiste
“jälitustegevus” abil. Jälitustegevuse legaaldefinitsioon kehtiva jälitustegevuse seaduse (JTS) § 2 järgi on käesoleva
käsitluse jaoks ilmselgelt ebapiisav. 33 Jälitustegevuse seaduse loogikast nähtub, et kõigi jälitustoimingute eesmärk on
10
31 EIK 06.09.1978 otsus asjas nr 5029/71, Klass jt vs. Saksamaa, p 42.
32 Koostöös Saksa Rahvusvahelise Õiguskoostöö Fondiga 13.05.2005 korraldatud õiguskantsleri rahvusvahelise andmekaitsealase teaduskonverentsi
“Infonälg vs. Privaatsusjanu” ühe alateemana käsitleti ka isiku privaatsuse kaitset jälitustegevuse teostamist. Vt ka E. Kergandbergi
ettekandel põhinevat artiklit „Natuke privaatsusest ja mõnevõrra enam selle jälitustegevuslikust riivest isikuandmeid töötleva Eesti avaliku
võimu poolt”. – Juridica 2005, nr VIII, lk 544–552.
33 JTS § 2: „Jälitustegevus on käesolevas seaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras jälitustoimingute teostamine.”