2009 oktoober nr 45 - Eesti Psühholoogide Liit

EPL-i Laualeht Raamatutest 19Skeptilise lugejana pole ma kindel,et süsteem nii võimsaks kujuneks,et DSM-ide ja RHK-de kõrvalpüsima jääda.Kolmas sammas mõistagi jääbväljapoole psühholoogia (javastavalt ka “Eheda õnne”) haaret.On küll olemas sotsiaalpsühholoogia,aga kibeduseganendib Seligman, et nii naguindividuaalpsühholoogid inimesevääritute tunnustega tegelevad, onka sotsiaalpsühholoogid jm. sotsiaalteadlasedend eranditult väärituteinstitutsioonide (rassism, makjavellism,seksism, monopolid jms.)uurimisele pühendanud. Sellegipoolestotsustati tugevust jaturvatunnet toetavaid institutsiooneuurida, alustades püsivastperekonnast. Ei pääse see suund kaelu mõtet ja eesmärki pakkuvatestinstitutsioonidest, eriti vanimastnende seas – usutööstusest.Viimastes peatükkides Seligmanküll kirjeldab oma kokkupuuteidtõsiusklike poolt rahastatavateteadusfondide ja pühade isadega,aga et aru saada, kuidas ta endnendega tegelikult tundis, peaksinneed kohad veel paar korda läbilugema. Seligman on väga viisakasinimene ja poliitiliselt korrektne ka.Palju selgesõnalisemalt jagabSeligman oma elamusi sellest,kuidas ta, pidanud elus lõputu hulgaloenguid nii õpitud abituse kui õpitudoptimismi kohta, polnud kunagisaanud nii tormilisi reaktsioone kuinüüd, ehedast õnnest ettekandeidtehes. “Esmakordselt aplodeeritimulle püsti seistes ja esmakordseltnägin kuulajaid ettekande ajalpisaraid pühkimas. “Mul olipositiivsele psühholoogialesünnipärane õigus ja ometi müüsinselle maha vaimuhaigusteläätseleeme eest,” pihtis ükspsühholoog mulle murduval häälel.”( lk. 316).Mida ma oma positiivsestvalentsusest “Ehedat õnne” lugedesesile tahan tõsta, on suur rõõmlugeda ikka sedasama vana headSeligmani. Nii nagu ta õpitudabituse korralikele eksperimentideleüles ehitas, on ta ka positiivseteomaduste uurimisele rangeltempiiriliselt lähenenud. Mu õnn jarõõm ei tulene siin sellest, et õnnegakokku puutudes ikka midagi külgejääb. Muide, on vana tõde, etvaimuhaigused üldiselt ei olenakkavad, välja arvatudemotsionaalsed häired – need onväga ohtlikud nakkushaigused!Vähemlevinud on teadmine, et kavaimne tervis on nakkav. Rõõmulugeda headest inimestest jaheadest tunnetest saab sagedasti niiilu- kui olukirjandusest, tavalistestiseabiraamatutest rääkimata.Seligmani lugemisest kasvab agasee pedandi harvasaadav rõõm, etinimene on võtnud asja korralikultette, kavandanud uurimisplaani,defineerinudmõisted,konstrueerinud testid ja kogunudhiiglaslikud andmebaasid. Kogedasaab teisigi positiivseid tundeid,näiteks aukartust teadlaslikukavaluse ees. Kodukülgwww.authentichappiness.commeelitab üha uusi katseisikuid endsisse logistama, teste täitma,märkima ära oma isikuandmed, etteaks, kellest lähtudes tagasisidetantagu - mees või naine, noor võivana, õmbleja või imagoloog. Niineed andmed kogunevad. Nagukadunud sir Galton Londonimaailmanäitusel: astuge ligi, astugeligi, laske oma pikkus japeaümbermõõt ära mõõta! Saatetulemuse teada täiesti tasuta!Tõsi küll, raamatut lugedeskerkib ka pisukesi kõhklusi. Ikka niihumanistlikud nähtused on Seligmanette võtnud, etoperatsionaliseerimise üle võibvaielda. Kui kindel võib olla näiteksväite: “hoidun temast kaugele” ikkajust andestamatuse skaalassekuulumises? Aga usaldadesSeligmani metoodilisust, ju tasisereliaabluse näitajad kusagil kõvateaduse publikatsioonis ka esitanudon. Ja see, kuidas tema vana sõbraja kaastöötaja C. Petersonijuhtimisel kogu maailma pühad jafilosoofilised tekstid läbi kammidesjust kuus põhivoorust leiti, tuletabmulle meelde üleilmsepsühholoogide eetika põhimõtetetöörühma, kus Carole Sinclairavastas, et kõik koodeksid onsarnased ja samad põhimõttedolemas juba Hammurapi koodeksis.Valdav on siiski õnnetunne, etkaugelt vaadates (pealkiri onkaanekujundusega harmoonias jasobitub hästi “vabastava hingamise”ja “tervikliku mina” vahele)kerglane hingeabiraamat ontegelikult tõsiteadlase uurimustepopulariseerija. Ülesehitus on ladus,mõtted lühikeseks hakitud, et keegiära ei väsiks. Raamat on kirjutatudmüügiraamatu parima standardijärgi, kubiseb isiklikestkõrvalepõigetest ja dramaatilistestnäidetest. Teste on ka iga natukeseaja tagant. Aga toon pole eikamandav ega nännutav, vaidaustab lugejat.Positiivse raamatu positiivsestpoolest on nüüd küll räägitud. Aegavaldada, miks ambivalentseltsuhtun. See on ebaerialase tõlkeerielamus. Minu negatiivne valentsvallandub alatasa, kui kohtunuskumatute leidudega. Esimesenatorkas silma tagakaas: Seligmanituntuimate tööde seas on nimetatud“Hälvikute psühholoogia”. Kaantevahelt tuleb lisa: meeldiv afektsusja ebameeldiv afektsus (lk. 80),Ladina-Ameerikast põlvnejadilmutavad märgatavalt nõrgematdepressiooni kui kaukaaslased (lk.81), viimases peatükis lubataksekäsitleda nii ilmaliku kui religioossemõtterikkuse vahekorda õnnega.Kuigi siin kontekstist välja kistunajääb nende lausete mõte hämaraks,saab psühholoog terviktekstilugedes ja seda mõttes tagasitõlkides kohe aru, mida Seligmantegelikult mõelnud on. Jätan sellerõõmu igale lugejale endaleavastada.Ehk võib ka nii nagu sedakorda