Ajakiri Vegan Taimetoidumess 2017
Ajakiri Vegan Taimetoidumessi eriväljaanne kajastab 2017 aasta oodatuima vegansündmuse põnevamaid teemasid ja parimaid pakkumisi. Teemad: kaanelugu maailma tugevaima vegani ja messi peaesinejaga Patrick Baboumianiga (Saksamaa), persoonilugu Craig Tannock’iga (Šotimaa), kes on 90-ndate algusest Glasgow’s kontserdikohti pidanud ja alates 1994. aastast vegansöögikohti rajanud, ülevaade veganluse kasvust ja arengusuundadest, veganperedest ja laste kasvatamisest, tehislihast, retseptid, eksponentide nimekiri ja messihalli plaani.
Ajakiri Vegan Taimetoidumessi eriväljaanne kajastab 2017 aasta oodatuima vegansündmuse põnevamaid teemasid ja parimaid pakkumisi.
Teemad: kaanelugu maailma tugevaima vegani ja messi peaesinejaga Patrick
Baboumianiga (Saksamaa), persoonilugu Craig Tannock’iga (Šotimaa), kes on 90-ndate algusest Glasgow’s kontserdikohti pidanud ja alates 1994. aastast vegansöögikohti rajanud, ülevaade veganluse kasvust ja arengusuundadest, veganperedest ja laste kasvatamisest, tehislihast, retseptid, eksponentide nimekiri ja messihalli plaani.
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Südametunnistuse lummuses:<br />
„Kõige viimane siga“<br />
(„The Last Pig“)<br />
Ireene Viktor<br />
Seakasvataja Bobi talus on sigadel tõeliselt<br />
õnnelik elu: nad saavad vabalt ringi joosta,<br />
mudas mõnuleda, puude vastas ennast<br />
kratsida, päikest võtta ja üleüldse igapidi<br />
oma olemist nautida. Kuid nad ei tea, et<br />
nende mõnus elu saab peagi otsa, sest inimene,<br />
keda nad üle kõige usaldavad ja armastavad,<br />
on tegelikult reetur. Bob aga ise<br />
teab seda ...<br />
2014. aasta kevadel kirjutas Bob Comis vastuolulise<br />
artikli „Õnnelikest sigadest saab<br />
õnnelik liha?“ („Happy Pigs Make Happy<br />
Meat?“). „Nad on õnnelikud sead. Nad on<br />
võibolla nii õnnelikud kui õnn ise,“ kirjutas<br />
ta ja tunnistas, et sigade rõõmus olek on<br />
nakatav ning neid nähes läheb ka tal endal<br />
meel alati rõõmsaks. Kuid viimase kui ühe<br />
tema talu sea elu lõppeb tapamajas. Bob<br />
mõistab, et midagi on siin valesti. Artikkel<br />
lõppes kahetsusest tulvil sõnadega: „Mind<br />
kummitavad need 2000 õnnelikku siga.“ See<br />
tekst oli vaid killuke teda juba pikalt vaevanud<br />
hingepiinadest, mille tagajärjel ta võttis<br />
vastu otsuse hakata taimetoitlaseks ja loobuda<br />
sigade kasvatamisest.<br />
Bobi lugu jäi silma filmirežissöör Allison Argole,<br />
kes tunnistas, et artikli toon liigutas<br />
teda niivõrd sügavalt, et lugemisega lõpule<br />
jõudes olid tal pisarad silmas. Peale seda ta<br />
teadis, et peab tegema Bobist ja tema sigade<br />
toimetamistest filmi. Nii sündiski „Kõige<br />
viimane siga“ („The Last Pig“).<br />
„Kõige viimane siga“ on üks parimaid, kui<br />
mitte parim dokumentaalfilm, kus vaadeldakse<br />
loomade ja inimeste suhteid. On keeruline<br />
sõnadesse panna, mis tundeid see<br />
linateos tekitab. Filmitegijad kirjeldavad<br />
seda ise niimoodi: „„Kõige viimane siga“ on<br />
lüüriline meditatsioon sellest, mis tunne on<br />
olla tundlik tapmisvõimeline olend.“ Vaataja<br />
süda kistakse tuhandeks tükiks ja lapitakse<br />
siis jälle kokku. Meid hoitakse ühe mehe<br />
südametunnistuse lummuses. Me näeme<br />
inimest kogu tema haavatavuses. Näeme<br />
sealt vastu peegeldamas kogu inimkonda.<br />
Näeme iseennast ja meie vildakaid suhteid<br />
loomadega.<br />
See film muudab maailma. Igaüks, kes seda<br />
näeb, lahkub kinosaalist parema inimesena.<br />
Mitte keegi ei vaata enam sigu endise<br />
pilguga. „Peale kümmet aastat tuhandetesse<br />
seasilmadesse vaatamist olen hakanud<br />
mõistma, et need ei ole iial tühjad. Seal on<br />
alati keegi mulle vastu vaatamas. Sead<br />
on ääretult keerukad ... olendid. Nad ei ole<br />
pelgalt loomad. Nad on olendid selle kõige<br />
sügavamas tähenduses,“ tõdeb Bob. Ja<br />
just selliseid vahvaid, õnnelikke ja keerulise<br />
tundeeluga sigu filmis näebki. Nad on isiksused.<br />
Režissöör Allison Argo ei ole loomi<br />
kuidagi antropomorfiseerinud. Kaamera on<br />
enamiku ajast loomade enda kõrgusel. Neid<br />
ei vaadelda ülevalt alla, me näeme sigu justkui<br />
nende endi silme läbi. Neid pole idealiseeritud<br />
või inimlikustatud. Nad on lihtsalt<br />
sead oma sigade asju ajamas. Aga filmi<br />
jooksul me mõistame, et selles ongi iva,<br />
et nad pole lihtsalt sead. Nad pole ühesugused<br />
automatiseeritud üksused, nad pole<br />
anonüümne mass ega plastpakendis lihatükid<br />
külmkapis.<br />
Ei, karta pole vaja. Midagi koledat ega verist<br />
filmis ei näidata. Vastupidi, tegemist on ääretult<br />
ilusa ja esteetiliselt kütkestava filmiga,<br />
mis haarab vaataja endasse nii visuaalselt<br />
kui ka emotsionaalselt. Filmis on vähe<br />
teksti, aga seda mõjusamad on need vähesed<br />
lausutud sõnad ja need heas mõttes südantlõhestavad<br />
kaadrid. Kaamerasilm külastab<br />
hetkeks küll ka tapamaja, aga ka seal<br />
peidetakse koledus kunstiliste võtete taha.<br />
Kuid suurema osa ajast näidatakse meile<br />
õnnelike sigade igapäevaelu. Puudu ei jää<br />
ka kentsakatest ja koomilistest seikadest.<br />
Filmi lõpus ei saagi enam aru, kas pisarad<br />
voolavad suurest õnnest või kurbusest. Aga<br />
kindel on see, et pisarad hakkavad voolama.<br />
Allison Argo tunnistas ühes intervjuus, et<br />
pärast viimase sea tapamajja saatmist langes<br />
Bob sügavasse depressiooni ning on<br />
66 VEGAN <strong>Taimetoidumess</strong> <strong>2017</strong>
Change language