PP84

Millal tuleks
kõneprobleemidega
laps viia logopeedi
juurde?
Kas riigil on
plaanis luua uusi
ööpäevaringse
hoolduse kohti?
Mida teha, kui
rehakeskuses pole
teile vajalikku
spetsialisti?
Kaks miljonit
eurot puudega
inimestele kodude
kohandamiseks
JAANUAR 2020
SÕLTUMATU AJAKIRI, MIS VÕITLEB ERIVAJADUSTEGA INIMESTE ÕIGUSTE EEST
KÕIK EESTI PUUETEGA INIMESED, NENDE LÄHEDASED JA NENDEGA TEGELEVAD SPETSIALISTID - ÜHINEGE!
Nr84
Heiko Kruusi
Mis saab minust, kui
mu ema enam ei ole?

2 SEADUS 3
Kui sõnad
lähevad sassi
Kui sotsiaalministeerium
käivitas viis aastat
tagasi vaimupuude
ja psüühikahäirega inimeste hoolekande
„deinstitutsionaliseerimise“,
oli kohe teada, et asi läheb
suures osas valesti. Sotsiaaltöö
sõnaraamatust järele kontrollimata,
mis on selle keerulise sõna
tegelik sisu, võeti asja „sõna otseses
mõttes“ ning keskenduti eeskätt
olemasolevate erihooldekodude
elanike ümberkolimisele
uutesse ja väiksematesse teenusepaikadesse.
Teine sõna, millest esimesega
koos kogemata valesti aru saadi,
oli „kogukonnateenus“. See seostus
„kogukonnas elamise teenusega“,
mis oli juba toona Eesti erihoolekandes
olemas ja tähendas
odavama otsa teenust kergema
intellektipuude või psüühikahäirega
inimestele, kes suutsid päevase
toe ja juhendamisega grupikodus
ise elada, võib-olla töölgi
käia. Et kogukonnateenus võib
tegelikult olla igasugune hoolekanne,
mida vajavad kohalikud
inimesed oma kodukohas – sealhulgas
ööpäevaringse toega hoolekanne
– ei tulnud deinstitutsionaliseerijatel
pähegi. Nagu seegi,
et asi pidanuks algamagi kogukondadest.
Nüüd ongi käes probleem, mis
oli ette teada: tuhanded pered, kus
vanemad on vananemas, vajavad
oma suureks saanud puudega lastele
ööpäevaringseid kodusid, aga
neid ei ole. Ei kodukohas ega ka
kaugemal. Vähesed kohalikud
algatajad, enamasti lapsevanemad,
kes lõpuks siiski said riigilt
pisukese osa erihoolekande arendamiseks
mõeldud eurorahast,
peavad aga keerama end sõlme, et
mõelda välja, kuidas hakata hooldama
vaid n-ö toetavate, mitteööpäevaringsete
teenustega inimesi,
kes tegelikult vajavad ööpäevaringset
hoolt. Loe ka lk 10–15.
Tiina Kangro, peatoimetaja
Puutepunktidele
tehtud annetustelt saab
tulumaksu tagasi küsida
Kõigil, kes on eelmise aasta jooksul Puutepunktidele annetuse
teinud, on võimalik saada tuludeklaratsiooni tehes annetuse
summalt tulumaks (20 protsenti) tagasi. Selleks on tarvis, et
annetaja oleks teatanud toimetusele oma isikukoodi.
Paljud varasemad annetuste tegijad on isikukoodi juba teatanud ja
tulumaksusoodustust ka kasutanud – nende andmed on meil olemas
ning nemad ei pea midagi tegema, maksutagastus ilmub tuludeklaratsioonile
ise.
Uutel annetajatel aga, kes soovivad soodustust kasutada, palume saata
oma isikukoodi 30. jaanuariks aadressile info@puutepunkt.ee. Meie
oleme kohustatud annetajate andmed maksu- ja tolliametile edastama 1.
veebruariks. Kui olete juba lisanud isikukoodi pangaülekandele, siis on
toimetusel andmed olemas ning uuesti pole vaja midagi teatada.
Igaks juhuks märgime ära, et päris kõikidele riik siiski annetustelt
maksuosa ei tagasta. Näiteks ei tagastata tulumaksu juhul, kui annetaja
pole aasta jooksul ise riigile tulumaksu tasunudki (alla 500-eurose pensioniga
mittetöötavad pensionärid, töövõimetoetuse saajad, kes töist tulu
ei teeni, ja ka need, samuti miinimumpalga saajad, kelle töötasu mahub
tulumaksuvaba miinimumi sisse).
Maksuamet ei tee tagasimakseid ka üliväikestelt summadelt, näiteks
kui inimene on aasta jooksul annetanud 1 või 2 eurot. Sel juhul oleks
tulumaksuosa vaid mõnikümmend senti ning maksuamet nii väikesi
summasid tehnilistel põhjustel ei tagasta. Tagastusest võib ilma jääda
ka sellisel juhul, kui annetaja deklareerib samal aastal koolituskulusid
või teisi suuremaid annetu- si – tulumaksuseaduse järgi ei saa tulumaksu
tagasi küsida rohkem kui 5 protsendi
ulatuses annetaja aastatulust. Juhul
kui aga teil pole täpselt teada, kas Puutepunktidele
tehtud annetus mahub selle
protsendi sisse, võime teie annetuse
igaks juhuks ikkagi deklareerida.
Kel aga võimalik, siis kasutage seadusega
lubatud tulumaksutagastust kindlasti!
Täname kõiki, kes on aidanud
kaasa sellele, et Puutepunktid on saanud
ilmuda – varsti juba üheksa pikka aastat!
Puutepunktide toimetus
Ilmub alates oktoobrist 2011
Väljaandja MTÜ Puutepunktid
Registrikood 80334985
A/a EE452200221053907379
E-post info@puutepunkt.ee
Tellimine www.puutepunkt.ee
© OÜ Haridusmeedia 2020
Peatoimetaja Tiina Kangro
Toimetaja Anne Lill
Kujundaja Heiko Kruusi
Keeletoimetaja Kaja Randam
Trükiarv 8900
Rehateenused ühe
või mitme teenuseosutaja
juurest?
Puutepunktide poole on pöördunud
inimesed, kes küsivad,
miks seaduse järgi pole lubatud
käia rehabilitatsiooniteenust
kasutamas mitme teenuseosutaja
juures, kui olemasolevas
rehakeskuses puudub mõni
nende jaoks vajalik spetsialist.
Selgitame, mida seadus sellisel
juhul ette näeb.
Meiega võttis ühendust puudega
lapse ema, kes käib lapsega kodulinna
rehakeskuses, kus liitpuudega
laps saab füsioteraapiat ja tegevusteraapiat.
Kuid lapsel on ka kõnetakistus
ja rehaplaanis seisab, et talle on
näidustatud logopeediteenus. Keskus
aga ütleb, et neil logopeedi
pole ning logopeediteenust
nende juurest
ei saa.
Emale soovitati otsida
logopeed mujalt, mõnest
teisest rehaasutusest või
minna koguni eralogopeedi
juurde. Kuna riiklikku
rehateenuse raha
teises keskuses kasutada
ei saa, sest inimene
suunatakse teenusele
vaid ühe tema enda valitud
teenuseosutaja juurde,
soovitati logopeedil käimiseks
raha küsida perearstilt,
kel on sellisteks puhkudeks
olemas teraapiafond, või
kohalikust omavalitsusest.
Ema oligi nüüd nõutu,
mida teha. Ta oli konsulteerinud
ka sama linna teise
rehakeskusega, kus on olemas
logopeed, aga sealt ei saaks ta lapsele
jälle teist vajalikku teenust. Lisaks
on praeguse teenuseosutaja juures
lapsel tekkinud väga hea klapp
füsioterapeudiga, millest ei tahaks
loobuda. Peale selle pidi rehateenuse
osutaja vahetamine tähendama
hulka bürokraatiat ja võtma jupp
aega. Nii jääks laps mõneks ajaks
üldse teraapiateta.
Asi on palju lihtsam
Tegelikult on seaduses juba hulk
aastaid lausa eraldi punkt, mille
järgi peab inimene saama kõik talle
vajalikud rehateenused ühe teenuseosutaja
juurest. See tähendab,
et rehakeskus, kellele sotsiaalkindlustusamet
tema teenuste eest maksab,
peab asja korda ajama, ja kui
tal oma meeskonnas mõnd vajalikku
spetsialisti tööl ei ole, siis leidma
inimese jaoks selle teenuse mujalt.
Rehakeskus võib kaasata vajaliku
terapeudi kas ajutiselt oma
meeskonda või korraldada
asjad
nii, et inimene saab käia üht teenust
saamas teises keskuses – rehaasutused
teevad kokkuleppeid ja arveldavad
siis omavahel.
Väga paljudel juhtudel nii ka
tehakse. Kuna seaduse järgi võib
väiksem rehameeskond koosneda
ka vaid kolmest spetsialistist (üks
peab kindlasti olema sotsiaaltöötaja,
aga ülejäänud kas füsio-, tegevusvõi
loovterapeudid, eripedagoogid
või meedikud), siis on selge, et kõikide
vajaduste katmiseks ei pruugi
kohapeal vajalikku spetsialisti olla.
Selleks näebki seadus ette paindliku
võimaluse koostööd teha.
Nii et kui mõni rehakeskus tõesti
ütleb, et sealt saab seda teenust, aga
toda teist konkreetse inimese jaoks
vajalikku kahjuks mitte, siis palun
viidake sotsiaalhoolekande seaduse
paragrahvi 66 punktile 8. Kui rehakeskus
sellest sättest midagi kuulnud
ei ole, soovitage tal kontakteeruda
sotsiaalkindlustusametiga.
Meil on kogemusi, et sealt antakse
hea meelega nõu, kuidas asju korraldada.
Tiina Kangro
Sotsiaalhoolekande
seadus
§ 66. Nõuded sotsiaalse rehabilitatsiooni
teenuse osutajale
/.../
(8) Sotsiaalse rehabilitatsiooni
teenuse osutaja peab korraldama
teenuse osutamise selliselt, et isikul
on võimalik saada kõiki talle vajalikke
sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse
raames osutatavaid teenuseid ühe
teenuseosutaja juures.
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE JAANUARIST HAKKAS KÕIGILE ÜLDHOOLDEKODUDELE KEHTIMA TEGEVUSLOA NÕUE. JAANUAR 2020

4 KÕNETERAAPIA
5
Vaja on teada põhjust,
mis on lapse kõneprobleemide
taga
• Loe Eesti logopeediast
ja Külli Rohu
tööst kõne kaotanud
inimestega eelmisest
Puutepunktide ajakirjast.
• Ajakirju saab
lugeda veebis
www.puutepunkt.ee.
Eesti kogenumaid logopeede
Külli Roht jagab laste
kõneprobleemid laias laastus
kaheks. Ühel juhul vajavad
kehva kõnega lapsed lihtsalt
palju rohkem tegelemist, teistel
juhtudel aga kõnetakistuse
põhjusest lähtuvat väga spetsiifilist
kõneravi. Neid kahte
ei tohiks ühte patta panna.
Külli Roht, kes on üle 40 aasta
töötanud kõneterapeudina, sealhulgas
viimased 15 aastat ka lasteaialogopeedina,
paneb noortele peredele
südamele, et lapse kõne arengu
nimel tuleb hakata ilmtingimata
tegutsema juba siis, kui laps alles
emaüsas ilmaletulekut ootab.
„Kahjuks meil on kujunenud nii,
et perekoolides kõneletakse küll
rasedusaegsest joogast, sünnitusvalude
leevendamisest ja sellest, kuidas
isasid sünnituseks ette valmistada,
aga mitte eriti palju sellest, kuidas
juba enne sündi lapse arengut
toetada,“ räägib Külli. Tema veendumus
praktikuna on, et lapseootel
vanematele tuleks jagada palju rohkem
teadmisi lapse arengust, sealhulgas
lapse kõne arengust.
„Laps õpib rääkima üksnes kõnekeskkonnas
ja suheldes. On väga
oluline, et see kõnekeskkond, kus
ta viibib, tekitaks soovi rääkida. Kui
see on nii, areneb ka kõne enamasti
normaalselt,“ selgitab Külli.
Muidugi on ka mitmesuguseid
põhjuseid, miks mõni laps, sealhulgas
ta kõne, ei arene ka kõige toetavamas
kasvukeskkonnas nii, nagu
eeldame, soovime ja ootame. Ka
siis on vaja teadmisi, et probleemid
õigel ajal ära tunda ja asjatundlik abi
üles leida.
“Uuringuteta satub
logopeed olukorda, kus
ta peab töötama lapsega
pimesi.
Mida tuleks teha, kui laps ka
kaheaastasena veel ei räägi või
lausub vaid üksikuid sõnu? Kas
tuleb hakata otsima logopeedi?
Nutikas lapsevanem oskab olla
tähelepanelik ja on pisut ärevil juba
siis, kui laps talle paarikuuselt omal
moel ei vasta või kui ta aastaselt isegi
ei püüa veel sõnu öelda. Oma muredest
tasuks juba siis rääkida kindlasti
ka perearstile. Kui aga laps isegi
kaheaastasena ikka veel ei räägi,
olgugi et temaga on kodus piisavalt
tegeletud, rohkesti räägitud ja suheldud,
on vaja saada selgust, miks kõne
vedu ei võta. Nüüd on tõesti mõistlik
samm pidada nõu logopeediga.
Selleks aga peaksid vanemad
praeguse tervishoiukorralduse juures
jällegi esmalt minema lapsega
perearsti vastuvõtule ja paluma saatekirja
logopeedi konsultatsioonile.
Perearst jälgib nii ehk naa lapse üldfüüsilist,
vaimset ja emotsionaalset
arengut. Kuid kõrvalekaldeid kõne
arengus on arstil raske hinnata, sest
visiidiaeg on lühike.
Järgmise sammuna peaksid last
konsulteerinud logopeed ja perearst
nüüd ühiselt välja töötama arstlike
uuringute plaani: missuguseid
uuringuid peaks laps läbi tegema ja
milliste eriarstide jutul tuleks temaga
käia selleks, et jõuda jälile kõne
mahajäämuse põhjustele.
Kui perearst lihtsalt suunab kõnepeetusega
lapse logopeedi teenusele
viieks või ka kümneks seansiks,
nagu haigekassa rutiinsed normid
ette näevad, siis sellest ei pruugi olla
palju abi. Esiteks ei anna nii napp
sekkumine vähegi tõsisema patoloogia
korral soovitud tulemust, teiseks
satub logopeed olukorda, kus ta peab
lapsega tegema tööd pimesi, kõne
hilistumise tegelikku põhjust teadmata.
See on ressursi raiskamine.
Oluline on teada meditsiinilist põhjust,
miks laps pole eakohaselt arenenud.
Missuguseid uuringuid tehakse
kõne mahajäämuse põhjuste
väljaselgitamiseks?
Põhjused võivad lähtuda mitmest
valdkonnast. Esmane uuring puudutabki
lapse peret. Põhjalikul vestlusel
arutatakse läbi, kas lapse jaoks
on loodud igati toetav kõnekeskkond.
Seejärel tuleb veenduda, et lapsel
on kõik kõnelemiseks tarvilik füüsiliselt
olemas ja korras: keel, huuled,
põsed, lõug, liikuv suulagi, neel,
nina, kopsud, häälepaelad.
Järgmiseks tuleks hinnata aistinguid
– kas vastuvõtukanalid on töökorras.
Kas laps kuuleb? Kas ta ikka
kuuleb piisavalt hästi ja kogu helidiapasooni
ulatuses, mida on tarvis
kõne vastuvõtuks? Kui on vähegi
kahtlust, siis peaks ta käima audio-
Vanemates on tekkinud
usk, et kõneprobleemide
korral on eesmärgiks pääseda
lapsega logopeedi
juurde. Tegelikult on põhjused
ja lahendused sageli
mujal. Heiko Kruusi
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE TEGEVUSLOA ALUSEKS ON HOOLDEKODU HEA KESKKOND JA TÖÖTAJATE PÄDEVUS. JAANUAR 2020

6 KÕNETERAAPIA
7
meetrilises kontrollis. Aga suhtlemise
ja kõne arengu seisukohalt on olulised
ka muud meeled, nagu nägemine,
kompimine, ka haistmine.
Järgmine küsimuste valdkond
on juba neuroloogiast ja puudutab
aju toimimist. Kas lapse aju funktsioneerib
nagu vaja? Kusjuures ajuga
on veel selline lugu, et mängus
võib olla korraga mitu kõne arengut
mõjutavat asjaolu. Näiteks mõni
orgaaniline, aju „ehituslik“ kõrvalekalle.
Aga võib-olla on probleem
hoopis selles, et aju ei saa kätte kõiki
aineid, mida ta normaalseks
kasvamiseks ja funktsioneerimiseks
vajab? Toitainete omastamist
võib piirata allergia, mõne toiduaine
talumatus või mõne muu organi
puudulik talitlemine. Või äkki järgivad
lapse vanemad tillukese toitmisel
mõnd äärmuslikku dieeti?
Lapsel võib olla ka näiteks adenoididest
tingitud hapnikupuudus,
diabeet, hemofiilia, mõni geeni- või
kromosoomirike, mis ei võimalda
organismil tavakombel toimida.
Ajus võib olla ka ainult üks piirkond,
mis ei toimi ja takistab kõnet, näiteks
on kusagil tsüst, ebatavaliselt moodustunud
piirkond. Või sünnitrauma
käigus viga saanud koht.
Tänapäeval osatakse diagnoosida
juba ka sünnieelset ja sünni käigus
saadud insulti. Kuigi insulti seostatakse
enamasti eakate inimestega,
varitseb insuldioht harvadel juhtudel
isegi vastsündinuid ja väikelapsi.
Nii et päris mitmel spetsialistil –
pediaatril, neuroloogil, psühhiaatril,
endokrinoloogil, geneetikul,
kõrva-nina-kurguarstil, ortodondil
(hammaste ja lõualuude väärarengutega
tegelev hambaarst) on lapse
kõnefunktsiooni patoloogia väljaselgitamisel
sõna sekka öelda.
Alles siis, kui probleemsed kohad
on teada, saab logopeed oma tööd
tõsiselt tegema asuda. Siis ta teab,
mida ja kuidas on vaja patoloogia
kompenseerimiseks teha, millega
on vaja lapse kõne arengut toetada.
Millega tuleb arvestada, kui laps
hakkab saama kõneteraapiat?
Kõneteraapia eeldab süstemaatilist,
tavaliselt üsna pikaajalist tööd.
Heiko Kruusi
“Võib-olla on koolides
ja lasteaedades puudu üks
eriala – kõneõpetaja.
Logopeediline abi on meil Eestis
paraku killustatud nii rahastamise
kui ka korralduse poolelt. Kõneteraapiat
võib saada tervishoiusüsteemis
ja haridussüsteemis, ka rehabilitatsiooniasutustes,
lisaks erapraksises.
Seega on olukordi, kus spetsialisti
abi vajav laps saab teenust n-ö
sutsakate kaupa mitmest kohast,
aga temaga tegelevate spetsialistide
vahel puudub koostöö ja ühine eesmärk.
Olen kuulnud emadelt kurtmist,
et nad käisid küll lapsega logopeedi
juures, aga kasu ei olnud. Lähemalt
uurides selgubki, et eelmisel aastal
käidi lapsega logopeedil rehabilitatsioonikeskuses
viis korda ja üle-eelmisel
aastal lastehaiglas viis korda.
Ma ise ei tahaks üldse olla selle logopeedi
nahas, kelle juurde tuleb laps
saatekirjaga vaid mõneks teraapiakorraks
ja eriti veel kui tean, et täna
ma tegelen temaga, aga järgmise aja
saan pakkuda alles kuu aja pärast.
Kõne on siiski funktsioon ja funktsioonihälvete
korrigeerimine eeldab
järjepidevat tööd, sõltuvalt patoloogia
olemusest vähegi keerulisematel
juhtudel ka tõesti pikaajalist tööd.
Järgmine tähtis küsimus ongi
meeskonnatöö. Vahel toob ema
põnni kõneteraapiasse, istub ukse
taga ja ootab, et spetsialist teeks ta
korda. Kui eesmärgiks on kõne, siis
on lapsega töötav logopeed meeskonna
juht, aga ka kõik teised lapsega
tegelevad inimesed – õpetajad,
hoidjad, tugiisikud, emad-isad
ja vanavanemad – osalevad igapäevaselt
ühtselt meekonnatöös. Ka
neil tuleb järgida viise, kuidas lapse
kõnet suunata ja arendada. Kui laps
minu juures kabinetis 20 minutit
kõneharjutusi teeb, kodus aga sama
ei korrata, ei harjutata, ei nõuta, on
see liiga väike mõjutus.
Miks on nõudlus kõneteraapia
järele Eestis järsku nii suureks paisunud?
Vanemad kurdavad ühtelugu,
et ei pääse logopeedile, koolides
ja rehaasutustes logopeede
ei jätku ning lapsed jäävad abita.
Praegune ülisuur nõudlus logopeediteenuse
järele on minu arvates
ülepaisutatud. Kõneteraapiat
vajavad siiski vaid kõnefunktsiooni
patoloogiaga ehk väga selge kõnepuudega
lapsed. Kõik lapsed, kes
hakkavad hilja, vigaselt või konarlikult
rääkima, ei ole kindlasti kõnefunktsiooni
puudega ning ei vaja
logopeedi ega kõneravi, vaid lihtsalt
suuremat tegelemist ja õpetamisega
järje peale aitamist. Siin jõuamegi
tagasi diagnostikani, et teaksime,
millise lapsega peab töötama logopeed.
Võib-olla on meie haridussüsteemis
puudu üks eriala – kõneõpetaja.
Soomes ja mõnel pool mujal
töötavad lasteaedades ja algkoolides
kõneõpetajad, kes aitavad järele
kasvukeskkonnast põhjustatud
kõne mahajäämusega lapsi. Tasandavad
seda, mis on jäänud kodus
vanemate poolt tegemata, aitavad
lapsel rääkimises eakaaslastele järele
jõuda. Teevad kõike, mida annab
korrigeerida ja arendada õpetuslike
ehk pedagoogiliste meetoditega.
Tooge mõned näited tööst lapsega,
kes ei vaja ilmtingimata logopeedi
abi.
Kui lapse sõnavara on vaene,
jutustamisoskus kesine, ta ei oska
vähegi pikemat teksti jälgida ega
mõista sõnade tähendust, ei saa
täpselt aru, mida talle öeldakse, ta
laused on lühikesed ja ta kasutab
grammatiliselt valesid vorme, kuid
ta kõneorganid on korras, siis ongi
last eeskätt vaja õpetada ning seda
ei pea tegema logopeed. Ka häälikuseadega
saaksid sellisel juhul edukalt
hakkama õpetajad või ka juhendatud
lapsevanemad, lihtsalt lapsega
on vaja rohkem tegeleda. Võimalik,
et ta artikulatsiooniaparaat
on olnud lihtsalt passiivne ja seda
tuleks harjutustega sihipäraselt treenida.
Praegugi annavad logopeedid
sel juhul lapsele koju kaasa hulga
artikulatsiooniharjutusi, mida siis
vanemate juhendamisel teha saab.
Aga hääldusvea taga võib olla ka
tõsisem põhjus. Näiteks kui lapse
keelekida on nii lühike, et ta ei saagi
keelt tõsta, ei aita ka harjutamine.
Või kui suulaes on lõhe või suulagi
ei liigu – üksnes harjutamisega seda
ei ravi. Samuti seisab lapsel ees tihe
töö logopeediga, kui tema kõne on
nõrk puuduliku kuulmise tõttu.
Põhjuseid on teisigi ja siis läheb
vaja logopeedilisi ravivõtteid, näiteks
logopeedilist massaaži, närviimpulsside
ergutamist ja väga
spetsiifilisi harjutusi, mis vähehaaval
hakkaksid kindlaid lihaseid tööle
panema. Jällegi – on tarvis teada,
mis on kõrvalekallete põhjus.
“Praegune ülisuur
nõudlus logopeedide
järele on minu arvates
ülepaisutatud.
Kas iga logopeed oskab töötada
kõigi probleemidega või on tähtis
leida üles õige spetsialist?
Jah, ka see on küsimus. Kõik Eestis
logopeediks õppinud spetsialistid
on ju saanud ülikoolis enamvähem
sarnase ettevalmistuse.
Logopeedia on aga päris lai eriala ja
paljud meie seast on spetsialiseerunud
mõnele kitsamale logopeedia
harule või sihtgrupile. On inimesi,
kelle probleemiks on hääldus, teistel
jälle kõne sujuvus, nagu kogelejatel,
siis on veel häälepatsiendid jpm.
Koolilogopeedid aitavad eeskätt kirjaliku
kõne puudega lapsi jne.
Suured omaette valdkonnad logopeedias
on seotud aju patoloogiatega.
Kõneterapeudi abi vajavad kõnekaotusega
inimesed – neist rääkisime
pikemalt eelmises Puutepunktide
ajakirjas. Omaette sihtgrupp on alaaliaga
(võimetus selgesti hääldada)
lapsed, kelle ajutegevus pole võimaldanud
kõnel normaalselt areneda.
Praegu uurivad emad üksteiselt
põhiliselt, kust leida mõnd „head“
logopeedi. Sellise hinnangu alla
mahub küllap hea erialane ettevalmistus,
töökogemus, valmisolek
pühendumisega töötada, hea klapp
lapsega ja vanemaga. Aga tõsi, väga
oluline on ka kitsam spetsialiseerumine.
Eriti keerukamate juhtumite
korral ei piisa mis tahes logopeedist,
vaid oleks hea, kui arst või konsultant-logopeed
teab soovitada, missuguse
kõneterapeudi poole oleks
just selle lapse probleemidega soovitatav
ravile pöörduda. Infot valikute
kohta saab kindlasti küsida ka
Eesti Logopeedide Ühingust kodulehe
www.elu.ee kaudu.
Juhtub ka, et sõbrad-sugulased
või isegi meedikud rahustavad
vanemaid, et laps on ju alles väike,
küllap tuleb kõik omal ajal.
Siin ütlen kohe, et ärge laske end
uinutada juttudest, et küll kõik
tuleb. Esiteks: väikelapse kõnetase
on igal juhul aluseks ka tema vaimsele
arengule.
Lapsed on muidugi erinevad ja
kuni kaheaastaseks saamiseni võib
laps tõesti ka kõneta edukalt areneda,
kui kõik muu on korras. Sealt
edasi peaks ta aga kindlasti hakkama
juba ise pärima, asju nimetama,
ka vastu vaidlema. Kui ta seda kõike
teha ei suuda, siis ta hakkab paratamatult
arengus maha jääma. Ta ei saa
enam kätte infot, mida kõnelemise
abil peaks saama. Mahajäämus tekib
ka sotsiaalses arengus. Laps, kes
läheb näiteks lasteaeda ega saa seal
kõneliselt suhelda, kipub „rääkima“
kätega, oma soovide väljendamiseks
kedagi tõukama või hammustama.
Siis ta saab pahandada, ema kuuleb
etteheiteid – lisaks kõne mahajäämusele
tekivad muud probleemid.
Teiseks, kõne õigeaegne areng loob
eeldused kirjalikuks kõneks – lugema
ja kirjutama hakkamiseks. See,
kuidas laps tillukesena hääldab, kuidas
töötavad kõnelemisega seotud
lihased, kinnistab tema häälikutaju.
Halvim, aga kahjuks väga tavaline
variant on see, kui kehva kõnega
laps jääbki kooli minekuni eritähelepanuta.
Jäädakse ootama,
et küll kõik tuleb, aga koolis on tal
juba märksa raskem lugema ja kirjutama
õppida ning hästi õppida.
Ta võib isegi küllalt soravalt lugema
hakata, aga enamasti tekivad tal
probleemid loetu mõistmisega. Selline
laps ei tule toime loetu ümberjutustamisega.
Lugemise tehniline
protsess võtab talt nii palju jõudu, et
sisu peale mõtlemiseks enam varusid
pole. Ka kirjutamisel on vigadest
raske lahti saada ja laps ei tunne
ennast selles olukorras koolis sugugi
hästi.
Seaduse järgi peab koolis olema
lastele tagatud logopeediteenus.
Paljudes koolides ka on logopeedid
ja need õpilased, kel lugeminekirjutamine
hästi välja ei tule, enamasti
saadetakse logopeedi juurde
lisatunde saama. Kuna sellise murega
lapsi on palju, siis individuaalset
kõneravi õnnestub neile pakkuda
siiski harva, pigem töötatakse grupis,
tehes klassitööga sarnaseid harjutusi.
Paljudel juhtudel ei ole aga
see lapse kõne mahajäämuse tasandamiseks
piisav, samal ajal suurendab
see ka lapse õpikoormust – see
aga väsitab ja võtab koolijütsilt tihti
tujugi koolis käia.
Kui sellisesse gruppi satub
veel diagnoosimata, aga tõsise
kõneprobleemiga, näiteks lugemispuude
ehk düsleksiaga laps,
siis tema olukord võib päris käest
minna. Selline laps vajaks logopeedi
grupitunni asemel täiesti teise
metoodikaga õpetamist. Siit
veelkord meeldetuletus, et õigeks
tegutsemiseks on vaja jõuda lapse
kõneprobleemide põhjuseni. Seda
peaksid ka lapsevanemad ise alati
silmas pidama. Anne Lill
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE ÜLDHOOLDEKODUDELE VÄLJASTAB TEGEVUSLUBASID SOTSIAALKINDLUSTUSAMET. JAANUAR 2020

8 KÕNETERAAPIA
9
Kuidas luua lapse kõne
arenguks toetav foon?
asusin Tartu ülikooli õppima 1970. aastate alguses ja
juba siis kuulus ka autism meie õppeprogrammi. Arusaadavalt
on nüüd sel alal teadmisi tublisti rohkem, sest
teadus ju areneb. Neid teadmisi oleks vaja ka Eestis süsteemselt
kasutada,“ lisab Külli.
Tulevane ilmakodanik teeb
ema kõhus läbi tohutu arengu,
märkimisväärne osa emotsionaalsest
arengust talletub
juba siis. Positiivne ootus, rahu
ja suhtlemine n-ö toidab last
õnnehormoonidega ning loob
soodsa pinnase tema tulevaseks
arenguks.
Sündimine on lapse jaoks drastiline
keskkonnavahetus. Nüüdki
on vaja igal võimalusel hoida tihedaid
suhteid vastsündinu ja vanemate,
tema jaoks kõige lähedasemate
ja tuttavamate inimeste vahel.
Iga vanem peaks endale teadvustama,
et beebi on alates ilmaletulekust
tema partner. Ta ei ole asi, vaid inimene.
Kaaslane, sõber ja armastatu.
Laps magab esimestel elukuudel
väga palju ning vanematel on tegelikult
üsna napilt aega lapsega sooja
suhtlemiskeskkonna loomiseks.
Kui aga ema räägib lapsega teda toites,
silitades, mähkides, siis tähendab
see lapsele mugavustunde loomist
– nii õpib laps seostama kõnet
meeldiva emotsiooniga. Vanemad
saavad õige varsti tasuks naeratuse
ning peagi tekib ka silmside. Kui
kõik läheb õigesti, siis virgub tillukesel
peatselt soov kõnetamisele
vastata ning vastavalt arengule hakkab
laps 1–2 kuu vanuselt koogama.
See on tema viis vestluses osaleda.
Rääkida, rääkida ja rääkida
Mida veenvamalt oskavad vanemad
kõnetamise, rütmisalmikeste,
lauludega luua lapses rahulolu- ja
turvatunnet, tekitada huvi suhtlemise
vastu, seda enam püüab laps
vestluses osaleda. Tasapisi muutub
ta osavamaks ja hakkab lalisema.
Aastaselt õnnestub normaalse arenguga
lapsel juba vanemaid rõõmustada
päris sõnadega.
Kaheaastane normaalse kõne
arenguga laps väljendab end juba
kahe- kuni kolmesõnaliste lausetega.
Kolmeaastase lauses on sõnu juba
kolm-neli, mõnel märksa rohkemgi
ja ta esitab ka küsimusi. Nelja-aastase
sõnavara peaks ulatuma huvidest
lähtudes juba üle tuhande, ta
suudab ka süžeesid kokku panna ja
kasutab liitlauset.
Kui aga vastne ema ütleb, et mis
lapsega ikka rääkida, ta ei saa ju
nagunii jutust midagi aru, parem
suhelda sõbrannadega telefonis, siis
hilineb ka lapse vajadus ennast väljendada
ja mis veelgi kehvem, väljendusvajadus
hakkab seostuma
vaid negatiivsete emotsioonidega,
nagu nälg, ebamugavustunne, valu,
hirm. Just kõikidest nendest aistingutest,
suhetest ja emotsioonidest
sõltub aga see, kuidas lapse ajus
kõnekeskus välja areneb – kuidas ta
hiljem rääkima hakkab.
Kui lapse ümber on keskkond,
mis ei soosi suurt sisemist vajadust
rääkida, siis ongi tal raske õppida
suhtlema ja tagajärjeks on mahajäämus
kõnes.
Saatke kõnega iga tegevust
Seepärast on üsna nukker vaatepilt
ema või isa, kel ühel käel imik
ja teises nutitelefon, mis kogu vanema
tähelepanu ja emotsioonid jäägitult
hõivanud. Seda aga näeb praegusel
ajal üsna sageli. Nii et soovitus
kõikidele vastsetele vanematele
on tõepoolest lihtne: tita magab esialgu
suurema osa ööpäevast, jätke
Facebookid-Twitterid ja muu internetikraam
pisikese uinakuajaks.
Lapse ärkveloleku ajal aga tegelege
tõesti temaga, isegi kõigi teiste
toimetustega samaaegselt: rääkige
temaga, pühenduge temale. Laps on
ju vaid üks kord väike!
Vanemad on kurtnud, et neil ei
jagu piisavalt aega oma last kõnelema
õpetada. Siin tahan küll öelda,
et selleks ju ei lähegi eraldi aega
tarvis! Lihtsalt on vaja kõnega saata
iga tegevust, mida lapsega tehakse.
Korrata ja jälle korrata. Näiteks last
riidesse aidates saab ju öelda: näe,
võtame sinu paksu jope, see on sinine,
jopel on varrukad. Paneme ühe
käe varrukasse, näe, käsi tuligi läbi
varruka... Tehke seda lustiga, emotsionaalselt
ja laps omandab justkui
möödaminnes kogu aeg palju uut.
Ja ilma et selleks eraldi aega kuluks.
Veel üks lihtne nipp lapse kõne
ergutamiseks. Leidke üles lapse
huvid, mingi eluala või tegevus, milles
laps on andekas või mis teda hetkel
köidab. Püüdke selle tegevusega
seoses innustada teda suhtlema ja
üha rohkem kõnelema. Mõelge selle
tegevusega seoses välja stiimuleid,
kuidas tal oleks vaja ennast kõneledes
väljendada.
Ja lõpuks: tehke seda kõike algusest
peale ka tibatillukese enneaegse
lapsega, ka puudega lapsega, ka siis,
kui lapse areng on hilinenud või ei
ole päris korras. Rääkimine ja suhtlemine
mõjub alati stimuleerivalt ja
hästi. Külli Roht logopeed
Tänapäevane elukeskkond
soosib
suhtlemist
„pöialdega“ nutimaailmas,
aga
lapse normaalseks
arenguks on
endiselt vaja väga
palju inimlikku
kõnet, isiklikku ja
tehnoloogia poolt
vahendamata
kontakti. Vida Press
Kuidas saab
logopeed aidata
autismispektri
häirega last?
Pervasiivne arenguhäire ehk autismispektri häire
võib olla üks põhjusi, miks laps ei hakka rääkima
või ta kõne areng on pärsitud. Autistliku lapse
kõne väljakujunemist võivad samas segada ka
muud kõnefunktsiooni patoloogiat põhjustavad
tegurid, millest oli juttu eespool.
Külli Roht võtab teema kokku nii: Eestis ei ole seniajani
koolitatud ainsatki spetsiaalselt autistlike lastega
tegelevat eripedagoogi! „Juba ammu peaks riigil selle
koha pealt häirekell helisema. Meil on küll hulk praktikuid
– eripedagooge, tegevusterapeute, psühhiaatreid
jne, kes on autistlike laste ja ka täiskasvanutega töötades
kogemusi omandanud, võib-olla isegi välismaal täienduskoolitusi
läbinud, aga autismile spetsialiseerumine
eeldab täispikka ülikooliharidust, vähemalt magistriõpet.
Nii spetsiifilise valdkonna spetsialistiks ei saada
juhuslikke õppepäevi või paarinädalasi kursusi läbides,“
möönab Külli.
Riiklik „jaanalinnumäng“ on seda kummalisem, et
tegemist pole ju millegi uue ega ootamatuga. „Mina
Satuvad logopeedi juurde
Autismispektri häirega lapsed on väga erinevad.
Mõned on vaiksed ja omaette, teisi on kogu tuba täis.
Mõned ei saa üldse rääkida, teised on vastupidiselt väga
jutukad. Iga lapsega tegelemiseks tuleb terapeudil leida
oma nipp. „Mäletan aastakümnete tagant üht raske autismiga
poissi, keda motiveeris rääkima vaid karvane karu,
kes teda kõnetas üle kapi serva. Nii et ta mind kui logopeedi
meie vestluse ajal ei näinudki,“ kirjeldab Külli kokkupuuteid
autistidega, mida on kogunenud terve hulk.
Ta meenutab tüdrukut, kes esimesed kuus eluaastat ei
reageerinud üldse kõnetamisele. Esimest korda sai lapse
oma nimele reageerima tollases Leningradis töötanud
meditsiinidoktor, neurofüsioloog dr Traugott, kes
tekitas lapses täiesti uue refleksi kommiga premeerides,
mille sidus nimepidi kõnetamisega. Järgnes pikk ja järjekindel
töö, aga lapse uskumatult visa ja tubli ema suutiski
koostöös logopeediga aidata oma lapse tavaellu.
„Nii raskeid, aga õnnestumisega lõppenud juhtumeid,
kus tugeva autismiga elav inimene tuleb lõpuks
sellest välja, on maailmas kirjeldatud siiski üksikuid,“
ütleb Külli. Kõik autistid ei ole paraku geeniused – aga
mõned tõesti on!
Aastaid kestev meeskonnatöö
Ta töötas omal ajal ka juhtumiga, kus ühel lapsel, kes
kõnele ei reageerinud ja kes ka kuulmise uuringul helidele
ei reageerinud, diagnoositi täielik kurtus. Tegelikult
oli lapsel raske autism. Talle pandi kõrva kuuldeaparaadid,
mis tekitasid talle talumatut valu – aga keegi
ei teadnud seda. Lõpuks sellel lapsel vedas. Ka ta ema ei
andnud alla, leidis abi kaugel välismaal ja nüüdseks on
tal suus mitu võõrkeelt, temast on saanud tubli haritud
inimene, juhtivteadlane.
„Lasteaia logopeedina olen ka viimastel aastatel tegelenud
üsna mitme raske autismispektri häirega lapsega.
Väga suure ja järjekindla, aastaid kestva tööga annab
nendega väga palju ära teha. Eriti oluline on, et kõik
lapsega tegelevad inimesed (õpetajad, tugiisikud, terapeudid,
pereliikmed) teeksid tihedat koostööd. Järgiksid
samu põhimõtteid, tegutseksid kokkulepitud plaani
järgi ning vahetaksid tihedasti infot, et edasimineku
plaane täpsustada. Tulemusteni on võimalik jõuda sammukeste
kaupa edasi liikudes. Märksõnaks on peaaegu
alati kannatlikkus. Ja kodul, vanematel on selle järjekindluse
elluviijatena kahtlemata kriitiline roll,“ lausub
Külli. Anne Lill
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE 3. JAANUARI SEISUGA ON TEGEVUSLOA SAANUD KÕIK EESTI ÜLDHOOLDEKODUD. JAANUAR 2020

10 ELU LUGU
11
Võib­olla riik ikka
ükskord avab silmad ja
vaatab tõele näkku?
“See on nagu
intervallhoid, pole oma
voodit, oma tuba, iga kord
erinevad kaaslased.
tama jätta, võib ta võtta ette midagi
ootamatut, mis ei pruugi alati päris
ootuspäraste tulemusteni viia.
31-aastase liitpuudega Maria-
Helena Kallo ema on üks
paljudest Eestis, kel puudub
igasugune ettekujutus, mis
saab ta lapsest siis, kui ta ise
haigestub või sureb ega saa
enam tema eest hoolitseda. Riik
on võtnud kursi kergemate,
toetavate teenuste arendamisele,
aga kus hakkavad tulevikus
elama tuhanded ööpäevaringset
hooldust vajavad eluvõimetud
puudega inimesed?
„Sain emaks 1988. aasta detsembri
alguses. Mäletan, et see oli väga
ilus ja valus aeg. Ilu oli selles aastas
enneolematult palju, sest just sel ajal
läks ju tegelikult idanema kõik, mis
on toonud Eesti viimaks nüüdsesse
aega. Valu ja muresid oli samuti palju,
elu praktilisem pool, nagu mäletame,
oli kohati keeruline ja paigast
ära. Ka meie pere pilvitu ja lootusrikas
elu lõppes tol detsembripäeval
just sellesama ajastu tõttu,“ lausub
Maria-Helena ema.
„Nüüd on olud, arusaamad ja
suhtumine sünnitusmajades hoopis
midagi muud, aga toona oli see
loterii. Minu sünnitus ei kulgenud
ootuspäraselt, aga see ei sobinud tol
päeval tööl olnud haiglapersonalile.
Enne opituppa viimist pidin kuulma
meediku sajatamisi: ma ei taha
ühtki sünnitajat enam silma otsaski
näha, miks te kõik täna siia peate
tulema, maja läheb varsti lõhki!“
meenutab sellest päevast raske sünnitrauma
tõttu puudega lapse emaks
saanud naine.
Ajastu märk oli ka see, et saanud
beebi puudest teada, teatas tüdrukutirtsu
isa, et tema enam seda titte
näha ei taha, sest mingi lapsinvaliid
pole see, kellega ta end siduda
tahaks.
Sealt edasi on Maria-Helena elanud
emaga kahekesi oma vanavanaisa
ehitatud majas Pirita-Kosel.
Ka ema ise, ja omakorda tema ema,
on üles kasvanud sellessamas majas
kauni looduse rüpes.
Üksi jätta ei saa
Kuu aja eest sai Maria-Helena
31-aastaseks. Ta on liitpuudega,
mis tema puhul tähendab mõlemat:
intellektipuuet ja liikumistakistust.
Ta liigub käimisraami toel, kuigi
kodus suudab lühemaid vahemaid
läbida ka uksepiitadelt, seintelt ja
mööblilt tuge otsides.
Maria-Helena räägib pisut, kuigi
konarlikult ja võõrale inimesele
mitte päris arusaadavalt. Lihtsamate
soovide ja vajaduste väljendamisega
ta õnneks hätta ei jää. Ta saab
ka iseseisvalt riidesse ja riidest lahti,
söödud, kui toit on laual, aga vajab
tualetis käimise juures pisut abi ning
vannis või duši all pesemisega ta
samuti omal käel toime ei tule.
Maria-Helena kodused meelistegevused
on joonistamine, tahvelarvutist
multikate ja YouTube’ist muusikavideote
vaatamine. Väga meeldib
talle kraani all nõusid pesta ja
ema sõnul saab ta sellega suurepäraselt
hakkama, kui teda juhendada
ja tal silm peal hoida. Maria-Helenal
on enam-vähem kõiges tarviski
pidevat järelevalvet ja ta saab asjad
tehtud kõrval oleva inimese suunamisel.
Kui ta päris omaette toime-
Täna veel
saame hakkama.
Aga kohatu
tundub pigistada
silmad kinni ja
mitte mõelda, mis
saab homme.
Heiko Kruusi
Päevakeskus
Argipäeviti, kui ema on tööl, on
Maria-Helena Tallinna Käo tugikeskuses
täiskasvanute päevahoius.
Käo tänaval käis ta ka toimetulekukoolis,
mille lõpetamise järel läks
koos paljude klassikaaslastega edasi
Käo keskuse päevahoidu. Kui Kopli
ametikool algatas Käos toimetuleku
taseme kutseõppe, läbis tollal
kahekümnendate keskpaigas piiga
ka selle. Noortele õpetati seal majapidamistöid,
nagu söögi tegemine ja
koristamine, paraku Maria-Helena
tasemel inimesest palgatöö tegijat
siiski ei saanud.
Tänavu jaanuarist hakkas Maria-
Helena kasutama ka riiklikku päeva-
ja nädalahoiu teenust, mis
tähendab, et nüüd on tal võimalik
jääda vahel Käo tugikeskusse
ööbima. „Teenus ise peaks võimaldama
Marial ööbida keskuses kas
või 23 ööd, mis katakski iganädalase
esmaspäevast reedeni-laupäevani
keskuses elamise, aga tegelikkuses
on nii, et iga voodikoha peale
on kirja pandud kolm inimest.
Need kolm saavad siis kordamööda
varem tehtud graafiku järgi keskuses
ööbida,“ täpsustab Maria-Helena
ema.
„Aga kodurahu ja eriti öörahu
säilimise huvides tuleb meil vaadata
ka seda, et öömajale jääjad ikkagi
enam-vähem kokku sobiksid.
See on rohkem nagu intervallhoid,
ajutine lahendus; pole oma voodit,
oma tuba, iga kord erinevad kaaslased,“
lausub ta.
Ka varasematel aastatel kasutas
Maria-Helena igal suvel ühe näda-
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE TEGEVUSLOAGA HOOLDEKODUDEGA SAAB TUTVUDA MAJANDUSTEGEVUSE REGISTRIS. JAANUAR 2020

12 ELU LUGU
13
la Käo tugikeskuse intervallhoidu,
„Minu puhkus on nädal lühem kui
Käo keskuse kollektiivpuhkus. Kuna
Mariat ma üksi koju jätta ei saa, siis
selle nädala ta oligi igal suvel intervallhoius,“
lisab ema.
Suur teadmatus
Tütre kaugema tuleviku asjus on
Maria-Helena ema aga nõutu. „Väike
abi sellest intervallhoiust praegu
on, aga ma ei tea, mis saab siis,
kui ma ise ühel päeval haigeks või
vanaks jään ega jaksa enam tema
eest hoolitseda! Intervallhoid pole
ju lahendus, kui Maria üksi jääb. Silme
ees on suur tühjus ning ma ei
näe praegu ühtegi head lahendust,“
nendib ta.
Ta on ise üks neist puudega laste
vanematest, kelle sarnaseid on kogu
Eestis üsna palju, kes on püüdnud
kaasa aidata, et vanemate, omavalitsuse
ja riigi koostöös tekiks kodukanti
ööpäevaringne elupaik, kuhu
kodus üles kasvanud noored saaksid
sujuvalt üle minna. Ideaalis nii, et
algul päevakeskus, siis nädalahoid
ja lõpuks olekski see nende päriskodu,
kus on oma tuba ja asjad, sõbrad,
tuttavad töötajad.
„Aeg lendab ja see oli kaheksa
aastat tagasi, kui olin Maria-Helena
tuleviku suhtes üsna lootusrikas.
Käo keskuse tollane direktor Merike
Melsas käis ju tookord meile välja
mõtte, et keskus peaks koos lapsevanemate
ja Tallinnaga töötama
välja idee ja rajama päevakeskusele
laienduse, kuhu tekiksid kogukondliku
ööpäevaringse teenuse kohad
Tallinna vaimupuudega noortele,“
jutustab ta.
Isegi koht oli selleks olemas – Käo
tugikeskuse Maleva tänava krunt.
„Muidugi tulid vanemad selle mõttega
rõõmuga kaasa. Pandi kokku
Käo kodu ideeplatvorm ja ka
Tallinn kiitis idee vähemalt tollase
abilinnapea tasemel heaks. Jäi üles
ainult küsimus, kuidas ettevõtmist
rahastada – kas riik paneks ka linna
plaanidele õla alla. Kui tekkis võimalus
taotleda euroraha, näis, et asi
Maria ema mõistab ka seda, et 40- või 50-aastaselt, ema surma järel, on kodus elanud
vaimupuudega inimesel väga raske ühtäkki asutusse üle kolida. Heiko Kruusi
võib õnnestuda,“ lisab Maria-Helena
ema.
Üha uued takistused
“Miks siis põline
tallinlane Maria-Helena
peaks minema teenusele
Eesti teise otsa?
Peatselt hakkas aga vasakult ja
paremalt kaikaid kodaratesse langema.
„Esialgu selgus, et kui me
kas või lapsevanematena oma raha
eest Käo kodu ehitaksime, siis teenust
hakkaksid seaduse järgi kasutama
ikkagi kliendid üldjärjekorrast,
mitte meie oma ega isegi Tallinna
või lähiümbruse lapsed,“ meenutab
Maria-Helena ema. Ta ütleb,
et siis panidki paljud neist hurraaga
igaks juhuks lapse ööpäevaringse
erihoolekande järjekorda, et ehk
siis on koht olemas, kui maja valmib.
Paar aastat hiljem muidugi seadust
muudeti nii, et eurorahaga ehitatud
uutesse teenusepaikadesse sai minna
siiski ka oma ümbruskonna inimesi.
Kohe oli aga platsis uus takistus.
Nimelt hakati euroraha jagama üksnes
projektidele, mille raames pakutakse
n-ö odavamaid, toetavaid teenuseid,
mitte ööpäevaringset hooldust.
Riik oli võtnud kursi deinstitutsionaliseerimisele
ning saanud
sellest aru nii, et ööpäevaringseid
hooldekodukohti tuleb vähendada
ja keskenduda nende inimeste toetamisele,
kes suudavad iseseisvalt
elada, tööle minna jne. Nii et Käo
kodu ei saanudki rahataotlust esitada,
kuna kõik Käo päevakeskuses
käivad noored on suurema toe- ja
järelevalve vajadusega.
Plaan jooksis liiva
„Edasi läksid asjad veel segasemaks.
Kuigi eurorahade teises voorus
põhimõtteid pisut korrigeeriti ja
me saanuks rahataotluse sisse anda,
taganesid vahetult enne projektide
esitamise tähtaega millegipärast
plaanist nii Tallinn kui ka Käo tugikeskus.
Me ei tea siiamaani, miks
täpselt, aga vanematele põhjendati, et
nüüd on uus suund, riik võtab kogu
erihoolekande enda korraldada ning
omavalitsus ehk linn ei pea enam sellele
sihtgrupile kulutusi tegema,“ selgitab
Maria-Helena ema.
„Ka see väide osutus valeks, sest
peatselt selgus otse vastupidine: ka
riiklik strateegia on, et omavalitsuste
roll puudega inimestele, sealhulgas
erihoolekande sihtgrupile võimaluste
loomisel kasvab. Ka riiklike
teenuste pakkumisel, sellesama
uue päeva- ja nädalahoiu korral
minu meelest, on omavalitsustel
isegi kohustus katta ruumide kulud
jms,“ imestab ta.
Ta ütleb, et järgmiseks kinnitati
neile, et riiklikud teenusekohad Tallinna
tõesti tulevad – neid hakkas
rajama AS Hoolekandeteenused –
ja igal juhul on linna prioriteet tuua
kodulinna tagasi kunagised tallinlased,
kes on elu jooksul sattunud elama
Eesti eri nurkades asunud erihooldekodudesse,
mis läksid deinstitutsionaliseerimise
kestel sulgemisele.
„Minu küsimus on, miks siis neljandat
põlve tallinlane Maria-Helena
peaks minema erihoolekandeteenust
saama näiteks Kehrasse või
Sillamäele, mis on tema jaoks täiesti
võõrad kohad?“ küsib Maria ema.
Kuhu ma ta siis panen?
Kuna Maria-Helena on juba ligi
seitse aastat sotsiaalkindlustusametis
ööpäevaringse erihoolekandeteenuse
järjekorras, siis paar korda
ongi juhtunud, et sotsiaalkindlustusametist
helistatakse ja pakutakse
vabanenud kohta mõnes asutuses,
näiteks Valklas või Koerus. Ema ei
ole neid vastu võtnud.
Ta ei taha leppida mõttega, et
tütar peaks oma edasise elu veetma
kuskil, kuhu ta ise vanana teda võibolla
vaatamagi ei jaksaks sõita. Teiseks
ei tunne ta neid asutusi, samuti
sealseid kogukondi. Ta oleks seal
võõras, kelleni isegi kohalik teave ei
ulatuks. Maria ise aga enda eest seista
ei oska ega suuda. „Olen kuulnud
vanematelt erihooldekodude soovitustest,
et kui nad toovad oma lapse
sinna, siis ärgu teda kaks-kolm
kuud vaatama tulgu, muidu ta ei
harju seal ära! Ausalt – minus tekitab
see õõva,“ räägib ema.
Viimastel aastatel aga ei ole sotsiaalkindlustusamet
Maria-Helena-
“Äkki ühel hetkel
hakkab riik või linn ka
nägema, et katastroof
on saabumas?
le enam ühtki teenusekohta välja
pakkunudki.
Veel saab hakkama
Lähimatel aastatel tütrega toimetulemise
pärast Maria-Helena ema
esialgu väga ei muretsegi. Kui mõnd
eriolukorda ei teki. Päeva- ja nädalahoiu
raames tahaks ta edaspidi kindlasti
sagedamini kasutada võimalust
jätta tütar tugikeskusse ööbima. Ta
loodab, et ehk see teenuselõik areneb
ja võimalused paranevad.
Tõhusat abi pakub ka 20 tundi
isikliku abistaja teenust kuus, mille
rahastuse saab Maria-Helena Pirita
linnaosalt. „Omastehooldajatena
me vajame ka oma aega, olgu või aegajalt.
Kas või selleks, et lihtsalt olla
mõni tund hoolduskohustustest vaba.
Ainult iseenda päralt. Aastakümneid
on rabeldud režiimil, kus laps on koolis
või päevakeskuses üksnes selle aja,
mil vanem on tööl. Aga ühel päeval
kaob jaks ära. Ma mõistan, milline on
omastehooldajatele nii tuttav tühjaks
pigistatud sidruni tunne,“ tunnistab
Maria-Helena ema.
„Aga võib-olla peaksime mammadega
Käo kodu ideele uuesti
õhu sisse puhuma?! Äkki ühel hetkel
hakkab riik või linn ka nägema
kogu seda olukorda realistlikult?
Äkki jõuab kohale, et katastroof on
saabumas, kui kõik need meie lapsed
hakkavad ripakile jääma?“ lõpetab
Maria-Helena ema mureliku jutu
siiski optimistlikul toonil. Tiina Kangro
Paljud vanemad
on meeleheitel
Maria-Helena ema suhtleb üsna
tihedalt tütre omaaegsete koolikaaslaste
ja praeguste rühmakaaslaste,
Käo päevakeskuses käivate
noorte vanematega. Tõsi, osa
neist polegi enam teab kui noored,
keskiga juba käes. Ta teab, et
paljud lapsevanemad-eestkostjad
on tuleviku pärast väga mures.
Mõned emad on ligi 80-aastased,
lapsed üle 40. Pealegi, mis
juhtub, kui kodus ema hoole all
elanud puudega inimene satub
lõpuks 40- või 50-aastaselt üleöö
esimesele vabale kohale erihooldekodus
kus tahes Eesti otsas?
Hooldekodude töötajad on vahel
rääkinud sellistest juhtumitest.
Või teda hakatakse pärast hooldaja
surma vintsutama mööda
turvakodusid või hooldushaiglaid,
et tal oleks katus pea kohal
esimese hooldekodukoha vabanemiseni.
Seepärast oleks – lisaks omastehooldajate
koormusele – väga
tähtis, et puudega noored, kes
jäävad eluks ajaks ööpäev ringi
tuge vajama, pääseksid oma „iseseisva
elu“ kodusse õigel ajal, veel
noore ja kohanemisvõimelisena.
Kuni vanemad on elus, tuleks
kindlasti soosida koormuse jagamist,
koostööd, soovi korral tihedat
vanematekodus külas käimist.
See ongi üks põhjuseid,
miks ka teenusekohad peaksid
asuma kogukonnas, kodu lähedal.
Ööpäevaringne erihoolekanne
peaks samuti olema korraldatud
paindlikult ning koostöös
peaks nägema ressurssi.
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE ALANUD AASTAST RAHASTAB HAIGEKASSA ÜLDHOOLDEKODUDES KA ÕENDUSTEENUST. JAANUAR 2020

14 ELU LUGU
15
SKA hakkab vaikselt mõistma, et ööpäeva
ringset teenust on vaja laiendada
Viis aastat tagasi käivitas
sotsiaalministeerium deinstitutsionaliseerimise,
mida
mõisteti nii, et eeskätt on
psüühikahäirega inimestele
vaja luua kergemaid toetavaid
teenuseid, mis võimaldavad
neil elada kodus, ning nõnda
saavad ka omastehooldajad
veidi hinge tõmmata.
Sotsiaalkindlustusameti (SKA)
erihoolekande ja rehabilitatsiooni
talituse juht Helen Tähtvere kinnitab,
et nii see just oli.
„Võrdluses teiste Euroopa riikidega
tuli välja, et Eestis on olemas
nendega enam-vähem võrdselt
ööpäevaringse teenuse kohti, aga
palju vähem toetavaid kogukonnateenuseid.
Meil on võrreldes teiste
riikidega vähem koduses keskkonnas
osutatavaid pikaajalise hoolduse
võimalusi ja abimeetmeid. Seega
on deinstitutsionaliseerimisega
alustatud suund olnud kindlasti
õige. Tänu sellele protsessile on kasvanud
võimalus kasutada toetatud
teenuseid. Kui näiteks 2016. aasta
alguses oli meil kogukonnas elamise
teenuse kohti kogu Eesti peale
ainult 162, siis nüüd jaanuaris juba
587,“ põhjendab Tähtvere.
Ta lisab, et tuge vajavate inimeste
jaoks pole ju tegelikult tähtsust, kas
teenus tuleb riigilt ja on nimetuse
poolest erihoolekanne või korraldab
seda kohalik omavalitsus. Sotsiaalkindlustusamet
on ka kokku lugenud,
kui palju on Eestis inimesi, kes
tõenäoliselt vajavad psüühikahäire
ja raske või sügava puude tõttu sotsiaalteenuseid
(vt tabelit). Tööealiste
seas on neid ligi 15 000, lisaks tuhanded
vanaduspensioniealised.
Tähtvere ütleb, et murelikuks teeb
ka see, kui palju hakkab lisanduma
psüühikahäirega noori praeguste
lapseealiste seast. Sotsiaalkindlus tusameti
arvutused näitavad, et järgneval
kümnel aastal jõuab täisikka veel
tuhandeid raske ja sügava puudega
noori, kel on diagnoositud intellektipuue
ja/või psüühikahäire – erihoolekannet
võib hakata vajama igal aastal
250–350 uut koolieast välja kasvavat
noort inimest.
Kodust elu toetavad teenused
“Toetavate teenuste
arendamine ei tähenda, et
ööpäevaringseid teenuseid
ei ole vaja.
Paraku pole sotsiaalkindlustusametile
täpsemalt teada, milliseid
teenuseid need inimesed vajama
hakkavad. „Vahel piisab omavalitsuse
pakutavast tugiisikuteenusest,
aga jah, ka ööpäevaringse erihoolekande
vajajaid on kindlasti tulekul,“
tunnistab Tähtvere.
„Toetavate kogukonnateenuste
arendamine ei tähenda, et ööpäevaringseid
teenuseid ei ole vaja või
et neid tuleks vähendama hakata.
Aga pigem on ikkagi vaja suurendada
pikaajalise hooldusteenuse
võimalusi koduses keskkonnas
ja väljaspool hooldusasutusi. Meie
praktika ja ka lähedaste inimestega
suhtlemine on näidanud, et inimesed
soovivad enamasti jätkata harjumuspärast
eluviisi võimalikult tuttavas
ja koduses keskkonnas. Seetõttu
on vajalik jätkata ka edaspidi
kogukondlike teenuste arendamist
ja paindlike lahenduste pakkumist
koostöös tervishoiu- ja hoolekandesüsteemide
tasanditega,“ selgitab ta
riiklikku suunda.
Sotsiaalministeeriumi juhtimisel
ja eurorahade toel on riik viimase
paari aastaga loonud tõesti suure
hulga kodust elu toetavaid erihoolekandeteenuse
kohti. Paraku on märkimisväärne
osa neist praegu täitmata
(vt tabelit).
Ööpäevaringne erihoolekanne
Samas on ööpäevaringset erihoolekandeteenust
peaaegu võimatu
kasutama pääseda, sest kogu Eesti
peale on saada vaid paar vaba kohta.
Samas ootab järjekorras tuhatkond
inimest. Kuna erihooldekodudes elavad
põhiliselt noored või keskeas inimesed,
pole erilist lootust, et kohti
vabaneb. Mis siis ikkagi edasi saab?
Helen Tähtvere vastab: „Meile on
need inimesed teada, kes kasutavad
kogukonnas osutatavaid toetavaid
erihoolekandeteenuseid, kuid kelle
tegelik abivajadus on ööpäevaringne
teenus, mida praegu tagavad
vanemad. Need inimesed on juba
nüüd, samaaegselt toetava teenuse
kasutamisega, ööpäevaringse teenuse
järjekorras. Seda juhuks, kui
lähedaste tugi peaks ära kaduma.“
Ööpäevaringsete teenuste järjekorras
on aga ka hulk inimesi, kelle
kohta on sotsiaalkindlustusametis
teada, et nad ei vaja seda teenust
kohe. „Meie juhtumikorraldajad
suhtlevad inimeste lähedastega ja
pakuvad vabanevaid teenusekohti.
Kui tekib ootamatu olukord, kus
lähedased ei saa enam kodus vajalikku
abi ega hooldust tagada, oleme
koostöös omavalitsuse, erihoolekande
või teiste teenuseosutajate
ja tervishoiusüsteemiga leidnud
ajutisi lahendusi seni, kuni vabaneb
ööpäevaringse erihoolekandeteenuse
koht,“ lisab ta.
„Kuigi paljud inimesed vajavad
tulevikus ööpäevaringset erihooldusteenust,
tagab nende ja lähedaste
toe igapäevaelu toetamise päevaja
nädalahoiuteenus, mis on suunatud
kodus elavatele raske või sügava
vaimupuudega täisealistele, kes
vajavad pidevat kõrvalabi, hooldust
ja järelevalvet. Päeva- ja nädalahoiu
Täidetud ja täitmata teenusekohad
Teenuse nimetus Pearaha (kuus) Kohtade arv Täidetud Vabad
Igapäevaelu toetamine 146 € 3290 2543 747
Igapäevaelu toetamine
autismispektri häirega
isikule
Päeva- ja nädalahoid
(kuni 23 ööpäeva kuus)
1099 € 30 16 14
644–1196 € 261 120 141
Töötamise toetamine 123 € 1208 777 431
Toetatud elamine 217 € 1671 1135 536
Kogukonnas elamine 441 € 587 523 64
Ööpäevaringne erihooldus
Ööpäevaringne erihooldus
ebastabiilse remissiooniga
isikule
Ööpäevaringne erihooldus
sügava liitpuudega
isikule
Ööpäevaringne erihooldus
kohtumääruse
alusel
Kokku teenusekohti
üle kogu Eesti
Inimesed, kes võivad
vajada erihoolekannet
Vanusegrupp
Psüühikahäire ja raske/
sügava puudega
inimeste arv
kuni 15-aastased 4700
16–17-aastased 484
Lapseealised kokku 5184
18–25-aastased 1625
26–35-aastased 2455
36–65-aastased 10 458
Tööealised kokku 14 538
Üle 66-aastased 7129
Kokku 26 851
Allikas: sotsiaalkindlustusameti andmed 31.08.2019 seisuga
teenuse suurimaks märksõnaks on
paindlikkus. Inimene võib kasutada
teenust kuni 23 (öö)päeva kuus.
Ülejäänud ajal elab ta kodus. Täpse
teenuse kasutamise aja lepib inimene
või ta lähedane kokku teenuseosutajaga,“
selgitab Tähtvere.
569–632 € 1665 1657 8
838–911 € 113 112 1
852–947 € 387 387 0
1966 € 96 84 12
Mis siis ikkagi edasi saab?
Kas riigil on plaanis siiski ka
ööpäevaringseid kohti juurde luua?
Praegu tohivad ju ka deinstitutsionaliseerimise
eurorahadega projekte
ellu viivad uued teenuseosutajad
9308 7354 1954
Allikas: sotsiaalkindlustusameti andmed 01.01.2020 seisuga
hakata parimal juhul pakkuma suure
hooldusvajadusega sihtgrupile
vaid päeva- ja nädalahoidu, aga mitte
ööpäevaringset teenust. Samas
tasub sotsiaalkindlustusamet maksimaalselt
23-päevase nädalahoiu
eest teenuseosutajale iga inimese
eest ligi 1200 eurot kuus, 30-päevase
ööpäevaringse hoolduse eest
erihooldekodus aga vaid 600–800
eurot kuus.
Siinkohal jääb sotsiaalkindlustusameti
esindaja vastus „ujuvaks“. Inimeste
vajadustele vastava abi pakkumiseks
on vaja tagada optimaalne
arv professionaalset abi osutavat
personali ja ka majutusvõimalusega
teenusekohti, nõustub Tähtvere.
Vastust küsimusele, kas riiklik
eesmärk on hoida erihoolekande
sihtgruppi viimase võimaliku hetkeni
vanemate hoole all või võimaldada
neil asuda teenusele kohanemisvõimelises
eas varsti pärast kooli
lõppu, me vastust ei saanudki. Läheme
teemaga edasi järgmistes ajakirjades.
Tiina Kangro
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE HAIGLAVÕRGU HAIGLATES RAHASTAB HAIGEKASSA NÜÜD KA ELULÕPURAVI.
JAANUAR 2020

ISSN 2228-1312
SAAJA AADRESS:
KOV-id saavad tänavu 2 miljonit
eurot kodude kohandamiseks
Ka sinul on võimalik sellest rahast osa
saada, kui oled puudega inimene/eestkostja
ja vajad eluruumide kohandamist,
mille tulemusena paraneks puudega inimese
toimetulek ja väheneks hoolduskoormus.
Pöördu oma elukohajärgse kohaliku
omavalitsuse poole ja anna seal oma soovidest-vajadustest
teada. Elanike taotluste
alusel saavad omavalitsused küsida riigilt
kodukohanduse projektide jaoks rahastust
augustikuu lõpuni.
Positiivse otsuse korral tuleb omavalitsusel
kõigepealt projekt ellu viia ning
kui töö valmis, kompenseerib riik kulud
85 protsendi ulatuses Euroopa regionaalarengu
fondi vahenditest. 15 protsenti
kohanduse maksumusest jääb omavalitsuse
kanda, selle tasumisel võib abiks
olla ka kohanduse saaja või tema pere,
aga omavalitsus ei tohi seda nõuda vähese
sissetulekuga, näiteks vaid pensionist
või toetusest elavalt inimeselt.
Eelmisel kahel aastal on samal moel
saanud kodukohandusteks tuge üle 1700
inimese pea kõikidest omavalitsustest üle
Eesti. Kasuta kindlasti võimalust!
• Kohandamine tähendab
eluruumi ümberehitamist
nii, et inimesele luuakse
tema erivajadustest lähtuvad
spetsiifilised ümberehitused,
näiteks kaldtee,
platvormtõstuk jne.
• Kohandamise käigus
võib rajada ka näiteks
erivajaduse tõttu ohutust
tagava piirde, aiavärava
automaatika või tuua
ratastoolis liikuja jaoks
köögi tööpinnad ja tehnika
madalamale.
• Senistes voorudes on
enim rahastatud tualettruumide
ja vannitubade
kohandamist, kaldteede
rajamist, platvormtõstuki
paigaldust ning välis- või
siseuste kohandamist.
• Taotluse oma kodu
kohandamiseks võivad
esitada kõik puudega
inimesed sõltumata puudeliigist.
KUI AJAKIRI
SIND KÕNETAB,
saad toetada
selle jätkumist:
MTÜ Puutepunktid
arveldusarve EE452200221053907379
MTÜ Puutepunktid on
riiklikus tulumaksusoodustusega
mittetulundus
ühingute ja sihtasutuste
nimekirjas.
Puutepunkte saab koju või töökohta
tellida tasuta. Tellimise infot vaata
aadressilt puutepunkt.ee.
Samal lehel saab kõiki seni ilmunud
83 ajakirja ka lugeda.
Loe ise ja soovita tuttavatelegi!
See ajakiri valmib teie annetuste toel!
Eelmisel kuul toetasite Puutepunkte teie: Merle Lints, Helgi Vain, Minija Pääslane, Hiie Tiisler,
Siiri Klasberg, Maris Luik, Tarmo Leheste, Sigrid Kristin, Katrin Rogenbaum, Anu Mölder, Kreet
Ojamets, Ere Tött, Küllike Lain, Ruth Maal, Anne Reva, Merike Toomet, Kaja Linder, Maarja
Helimets, Eerika Õun, Erge Reimand, Leila Lahtvee, Ulvi Mellis, Ülle Väina, Maria Praats, Mari
Peets, Karolina Antons, Merle Aas, Ketlin Ravel, Õnnela Metsaorg, Heivi Vilipõld, Heldi Käär,
Maie Loorits, Raili Veskilt, Karmo Kuri, Katrin Tenner, Evelin Peda, Tiina Tähis, Anne-Mari
Rebane, Margarita Kangur, Silvi Jänes, Merike Martinson, Chris-Helin Loik, Margot Ollino, Alo
Suursild, Ago Laiksoo, Katrin Pung, Lilia Tihane, Eli Väli, Malle Arnek, Ene Eigo, Ursi Joost, Taivo
Kaurson, Tiia Johannes, Heli Tenslind, Merike Värik, Katrin Paat, Julia Abiševa, Ande Etti, Imbi
Suun, Lea Kermas, MTÜ Spordiklubi Meduus ja OÜ Alba Õendusteenused.
Lisaks toetas jõulukuul ajakirja kaksteist inimest, kes soovisid jääda anonüümseks, nende
seas mitu, kes ütlesid, et pole tegelikult teemaga seotud, aga vahel loevad Puutepunkte,
tunnustavad seda ajakirja ja tublisid inimesi, kellest selles juttu, ning soovisid teha väikese
jõulukingituse.
Suur-suur tänu teile kõikidele, ka kõikide heade soovide eest, mis te annetuste juurde
kirjutasite – detsembrikuus kogunes teie abiga ajakirja uue aastakäigu jaoks 1159 eurot!
Ajakirja
väljaandmist
toetavad ka