PP84

6 KÕNETERAAPIA
7
meetrilises kontrollis. Aga suhtlemise
ja kõne arengu seisukohalt on olulised
ka muud meeled, nagu nägemine,
kompimine, ka haistmine.
Järgmine küsimuste valdkond
on juba neuroloogiast ja puudutab
aju toimimist. Kas lapse aju funktsioneerib
nagu vaja? Kusjuures ajuga
on veel selline lugu, et mängus
võib olla korraga mitu kõne arengut
mõjutavat asjaolu. Näiteks mõni
orgaaniline, aju „ehituslik“ kõrvalekalle.
Aga võib-olla on probleem
hoopis selles, et aju ei saa kätte kõiki
aineid, mida ta normaalseks
kasvamiseks ja funktsioneerimiseks
vajab? Toitainete omastamist
võib piirata allergia, mõne toiduaine
talumatus või mõne muu organi
puudulik talitlemine. Või äkki järgivad
lapse vanemad tillukese toitmisel
mõnd äärmuslikku dieeti?
Lapsel võib olla ka näiteks adenoididest
tingitud hapnikupuudus,
diabeet, hemofiilia, mõni geeni- või
kromosoomirike, mis ei võimalda
organismil tavakombel toimida.
Ajus võib olla ka ainult üks piirkond,
mis ei toimi ja takistab kõnet, näiteks
on kusagil tsüst, ebatavaliselt moodustunud
piirkond. Või sünnitrauma
käigus viga saanud koht.
Tänapäeval osatakse diagnoosida
juba ka sünnieelset ja sünni käigus
saadud insulti. Kuigi insulti seostatakse
enamasti eakate inimestega,
varitseb insuldioht harvadel juhtudel
isegi vastsündinuid ja väikelapsi.
Nii et päris mitmel spetsialistil –
pediaatril, neuroloogil, psühhiaatril,
endokrinoloogil, geneetikul,
kõrva-nina-kurguarstil, ortodondil
(hammaste ja lõualuude väärarengutega
tegelev hambaarst) on lapse
kõnefunktsiooni patoloogia väljaselgitamisel
sõna sekka öelda.
Alles siis, kui probleemsed kohad
on teada, saab logopeed oma tööd
tõsiselt tegema asuda. Siis ta teab,
mida ja kuidas on vaja patoloogia
kompenseerimiseks teha, millega
on vaja lapse kõne arengut toetada.
Millega tuleb arvestada, kui laps
hakkab saama kõneteraapiat?
Kõneteraapia eeldab süstemaatilist,
tavaliselt üsna pikaajalist tööd.
Heiko Kruusi
“Võib-olla on koolides
ja lasteaedades puudu üks
eriala – kõneõpetaja.
Logopeediline abi on meil Eestis
paraku killustatud nii rahastamise
kui ka korralduse poolelt. Kõneteraapiat
võib saada tervishoiusüsteemis
ja haridussüsteemis, ka rehabilitatsiooniasutustes,
lisaks erapraksises.
Seega on olukordi, kus spetsialisti
abi vajav laps saab teenust n-ö
sutsakate kaupa mitmest kohast,
aga temaga tegelevate spetsialistide
vahel puudub koostöö ja ühine eesmärk.
Olen kuulnud emadelt kurtmist,
et nad käisid küll lapsega logopeedi
juures, aga kasu ei olnud. Lähemalt
uurides selgubki, et eelmisel aastal
käidi lapsega logopeedil rehabilitatsioonikeskuses
viis korda ja üle-eelmisel
aastal lastehaiglas viis korda.
Ma ise ei tahaks üldse olla selle logopeedi
nahas, kelle juurde tuleb laps
saatekirjaga vaid mõneks teraapiakorraks
ja eriti veel kui tean, et täna
ma tegelen temaga, aga järgmise aja
saan pakkuda alles kuu aja pärast.
Kõne on siiski funktsioon ja funktsioonihälvete
korrigeerimine eeldab
järjepidevat tööd, sõltuvalt patoloogia
olemusest vähegi keerulisematel
juhtudel ka tõesti pikaajalist tööd.
Järgmine tähtis küsimus ongi
meeskonnatöö. Vahel toob ema
põnni kõneteraapiasse, istub ukse
taga ja ootab, et spetsialist teeks ta
korda. Kui eesmärgiks on kõne, siis
on lapsega töötav logopeed meeskonna
juht, aga ka kõik teised lapsega
tegelevad inimesed – õpetajad,
hoidjad, tugiisikud, emad-isad
ja vanavanemad – osalevad igapäevaselt
ühtselt meekonnatöös. Ka
neil tuleb järgida viise, kuidas lapse
kõnet suunata ja arendada. Kui laps
minu juures kabinetis 20 minutit
kõneharjutusi teeb, kodus aga sama
ei korrata, ei harjutata, ei nõuta, on
see liiga väike mõjutus.
Miks on nõudlus kõneteraapia
järele Eestis järsku nii suureks paisunud?
Vanemad kurdavad ühtelugu,
et ei pääse logopeedile, koolides
ja rehaasutustes logopeede
ei jätku ning lapsed jäävad abita.
Praegune ülisuur nõudlus logopeediteenuse
järele on minu arvates
ülepaisutatud. Kõneteraapiat
vajavad siiski vaid kõnefunktsiooni
patoloogiaga ehk väga selge kõnepuudega
lapsed. Kõik lapsed, kes
hakkavad hilja, vigaselt või konarlikult
rääkima, ei ole kindlasti kõnefunktsiooni
puudega ning ei vaja
logopeedi ega kõneravi, vaid lihtsalt
suuremat tegelemist ja õpetamisega
järje peale aitamist. Siin jõuamegi
tagasi diagnostikani, et teaksime,
millise lapsega peab töötama logopeed.
Võib-olla on meie haridussüsteemis
puudu üks eriala – kõneõpetaja.
Soomes ja mõnel pool mujal
töötavad lasteaedades ja algkoolides
kõneõpetajad, kes aitavad järele
kasvukeskkonnast põhjustatud
kõne mahajäämusega lapsi. Tasandavad
seda, mis on jäänud kodus
vanemate poolt tegemata, aitavad
lapsel rääkimises eakaaslastele järele
jõuda. Teevad kõike, mida annab
korrigeerida ja arendada õpetuslike
ehk pedagoogiliste meetoditega.
Tooge mõned näited tööst lapsega,
kes ei vaja ilmtingimata logopeedi
abi.
Kui lapse sõnavara on vaene,
jutustamisoskus kesine, ta ei oska
vähegi pikemat teksti jälgida ega
mõista sõnade tähendust, ei saa
täpselt aru, mida talle öeldakse, ta
laused on lühikesed ja ta kasutab
grammatiliselt valesid vorme, kuid
ta kõneorganid on korras, siis ongi
last eeskätt vaja õpetada ning seda
ei pea tegema logopeed. Ka häälikuseadega
saaksid sellisel juhul edukalt
hakkama õpetajad või ka juhendatud
lapsevanemad, lihtsalt lapsega
on vaja rohkem tegeleda. Võimalik,
et ta artikulatsiooniaparaat
on olnud lihtsalt passiivne ja seda
tuleks harjutustega sihipäraselt treenida.
Praegugi annavad logopeedid
sel juhul lapsele koju kaasa hulga
artikulatsiooniharjutusi, mida siis
vanemate juhendamisel teha saab.
Aga hääldusvea taga võib olla ka
tõsisem põhjus. Näiteks kui lapse
keelekida on nii lühike, et ta ei saagi
keelt tõsta, ei aita ka harjutamine.
Või kui suulaes on lõhe või suulagi
ei liigu – üksnes harjutamisega seda
ei ravi. Samuti seisab lapsel ees tihe
töö logopeediga, kui tema kõne on
nõrk puuduliku kuulmise tõttu.
Põhjuseid on teisigi ja siis läheb
vaja logopeedilisi ravivõtteid, näiteks
logopeedilist massaaži, närviimpulsside
ergutamist ja väga
spetsiifilisi harjutusi, mis vähehaaval
hakkaksid kindlaid lihaseid tööle
panema. Jällegi – on tarvis teada,
mis on kõrvalekallete põhjus.
“Praegune ülisuur
nõudlus logopeedide
järele on minu arvates
ülepaisutatud.
Kas iga logopeed oskab töötada
kõigi probleemidega või on tähtis
leida üles õige spetsialist?
Jah, ka see on küsimus. Kõik Eestis
logopeediks õppinud spetsialistid
on ju saanud ülikoolis enamvähem
sarnase ettevalmistuse.
Logopeedia on aga päris lai eriala ja
paljud meie seast on spetsialiseerunud
mõnele kitsamale logopeedia
harule või sihtgrupile. On inimesi,
kelle probleemiks on hääldus, teistel
jälle kõne sujuvus, nagu kogelejatel,
siis on veel häälepatsiendid jpm.
Koolilogopeedid aitavad eeskätt kirjaliku
kõne puudega lapsi jne.
Suured omaette valdkonnad logopeedias
on seotud aju patoloogiatega.
Kõneterapeudi abi vajavad kõnekaotusega
inimesed – neist rääkisime
pikemalt eelmises Puutepunktide
ajakirjas. Omaette sihtgrupp on alaaliaga
(võimetus selgesti hääldada)
lapsed, kelle ajutegevus pole võimaldanud
kõnel normaalselt areneda.
Praegu uurivad emad üksteiselt
põhiliselt, kust leida mõnd „head“
logopeedi. Sellise hinnangu alla
mahub küllap hea erialane ettevalmistus,
töökogemus, valmisolek
pühendumisega töötada, hea klapp
lapsega ja vanemaga. Aga tõsi, väga
oluline on ka kitsam spetsialiseerumine.
Eriti keerukamate juhtumite
korral ei piisa mis tahes logopeedist,
vaid oleks hea, kui arst või konsultant-logopeed
teab soovitada, missuguse
kõneterapeudi poole oleks
just selle lapse probleemidega soovitatav
ravile pöörduda. Infot valikute
kohta saab kindlasti küsida ka
Eesti Logopeedide Ühingust kodulehe
www.elu.ee kaudu.
Juhtub ka, et sõbrad-sugulased
või isegi meedikud rahustavad
vanemaid, et laps on ju alles väike,
küllap tuleb kõik omal ajal.
Siin ütlen kohe, et ärge laske end
uinutada juttudest, et küll kõik
tuleb. Esiteks: väikelapse kõnetase
on igal juhul aluseks ka tema vaimsele
arengule.
Lapsed on muidugi erinevad ja
kuni kaheaastaseks saamiseni võib
laps tõesti ka kõneta edukalt areneda,
kui kõik muu on korras. Sealt
edasi peaks ta aga kindlasti hakkama
juba ise pärima, asju nimetama,
ka vastu vaidlema. Kui ta seda kõike
teha ei suuda, siis ta hakkab paratamatult
arengus maha jääma. Ta ei saa
enam kätte infot, mida kõnelemise
abil peaks saama. Mahajäämus tekib
ka sotsiaalses arengus. Laps, kes
läheb näiteks lasteaeda ega saa seal
kõneliselt suhelda, kipub „rääkima“
kätega, oma soovide väljendamiseks
kedagi tõukama või hammustama.
Siis ta saab pahandada, ema kuuleb
etteheiteid – lisaks kõne mahajäämusele
tekivad muud probleemid.
Teiseks, kõne õigeaegne areng loob
eeldused kirjalikuks kõneks – lugema
ja kirjutama hakkamiseks. See,
kuidas laps tillukesena hääldab, kuidas
töötavad kõnelemisega seotud
lihased, kinnistab tema häälikutaju.
Halvim, aga kahjuks väga tavaline
variant on see, kui kehva kõnega
laps jääbki kooli minekuni eritähelepanuta.
Jäädakse ootama,
et küll kõik tuleb, aga koolis on tal
juba märksa raskem lugema ja kirjutama
õppida ning hästi õppida.
Ta võib isegi küllalt soravalt lugema
hakata, aga enamasti tekivad tal
probleemid loetu mõistmisega. Selline
laps ei tule toime loetu ümberjutustamisega.
Lugemise tehniline
protsess võtab talt nii palju jõudu, et
sisu peale mõtlemiseks enam varusid
pole. Ka kirjutamisel on vigadest
raske lahti saada ja laps ei tunne
ennast selles olukorras koolis sugugi
hästi.
Seaduse järgi peab koolis olema
lastele tagatud logopeediteenus.
Paljudes koolides ka on logopeedid
ja need õpilased, kel lugeminekirjutamine
hästi välja ei tule, enamasti
saadetakse logopeedi juurde
lisatunde saama. Kuna sellise murega
lapsi on palju, siis individuaalset
kõneravi õnnestub neile pakkuda
siiski harva, pigem töötatakse grupis,
tehes klassitööga sarnaseid harjutusi.
Paljudel juhtudel ei ole aga
see lapse kõne mahajäämuse tasandamiseks
piisav, samal ajal suurendab
see ka lapse õpikoormust – see
aga väsitab ja võtab koolijütsilt tihti
tujugi koolis käia.
Kui sellisesse gruppi satub
veel diagnoosimata, aga tõsise
kõneprobleemiga, näiteks lugemispuude
ehk düsleksiaga laps,
siis tema olukord võib päris käest
minna. Selline laps vajaks logopeedi
grupitunni asemel täiesti teise
metoodikaga õpetamist. Siit
veelkord meeldetuletus, et õigeks
tegutsemiseks on vaja jõuda lapse
kõneprobleemide põhjuseni. Seda
peaksid ka lapsevanemad ise alati
silmas pidama. Anne Lill
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE ÜLDHOOLDEKODUDELE VÄLJASTAB TEGEVUSLUBASID SOTSIAALKINDLUSTUSAMET. JAANUAR 2020