PP84

8 KÕNETERAAPIA
9
Kuidas luua lapse kõne
arenguks toetav foon?
asusin Tartu ülikooli õppima 1970. aastate alguses ja
juba siis kuulus ka autism meie õppeprogrammi. Arusaadavalt
on nüüd sel alal teadmisi tublisti rohkem, sest
teadus ju areneb. Neid teadmisi oleks vaja ka Eestis süsteemselt
kasutada,“ lisab Külli.
Tulevane ilmakodanik teeb
ema kõhus läbi tohutu arengu,
märkimisväärne osa emotsionaalsest
arengust talletub
juba siis. Positiivne ootus, rahu
ja suhtlemine n-ö toidab last
õnnehormoonidega ning loob
soodsa pinnase tema tulevaseks
arenguks.
Sündimine on lapse jaoks drastiline
keskkonnavahetus. Nüüdki
on vaja igal võimalusel hoida tihedaid
suhteid vastsündinu ja vanemate,
tema jaoks kõige lähedasemate
ja tuttavamate inimeste vahel.
Iga vanem peaks endale teadvustama,
et beebi on alates ilmaletulekust
tema partner. Ta ei ole asi, vaid inimene.
Kaaslane, sõber ja armastatu.
Laps magab esimestel elukuudel
väga palju ning vanematel on tegelikult
üsna napilt aega lapsega sooja
suhtlemiskeskkonna loomiseks.
Kui aga ema räägib lapsega teda toites,
silitades, mähkides, siis tähendab
see lapsele mugavustunde loomist
– nii õpib laps seostama kõnet
meeldiva emotsiooniga. Vanemad
saavad õige varsti tasuks naeratuse
ning peagi tekib ka silmside. Kui
kõik läheb õigesti, siis virgub tillukesel
peatselt soov kõnetamisele
vastata ning vastavalt arengule hakkab
laps 1–2 kuu vanuselt koogama.
See on tema viis vestluses osaleda.
Rääkida, rääkida ja rääkida
Mida veenvamalt oskavad vanemad
kõnetamise, rütmisalmikeste,
lauludega luua lapses rahulolu- ja
turvatunnet, tekitada huvi suhtlemise
vastu, seda enam püüab laps
vestluses osaleda. Tasapisi muutub
ta osavamaks ja hakkab lalisema.
Aastaselt õnnestub normaalse arenguga
lapsel juba vanemaid rõõmustada
päris sõnadega.
Kaheaastane normaalse kõne
arenguga laps väljendab end juba
kahe- kuni kolmesõnaliste lausetega.
Kolmeaastase lauses on sõnu juba
kolm-neli, mõnel märksa rohkemgi
ja ta esitab ka küsimusi. Nelja-aastase
sõnavara peaks ulatuma huvidest
lähtudes juba üle tuhande, ta
suudab ka süžeesid kokku panna ja
kasutab liitlauset.
Kui aga vastne ema ütleb, et mis
lapsega ikka rääkida, ta ei saa ju
nagunii jutust midagi aru, parem
suhelda sõbrannadega telefonis, siis
hilineb ka lapse vajadus ennast väljendada
ja mis veelgi kehvem, väljendusvajadus
hakkab seostuma
vaid negatiivsete emotsioonidega,
nagu nälg, ebamugavustunne, valu,
hirm. Just kõikidest nendest aistingutest,
suhetest ja emotsioonidest
sõltub aga see, kuidas lapse ajus
kõnekeskus välja areneb – kuidas ta
hiljem rääkima hakkab.
Kui lapse ümber on keskkond,
mis ei soosi suurt sisemist vajadust
rääkida, siis ongi tal raske õppida
suhtlema ja tagajärjeks on mahajäämus
kõnes.
Saatke kõnega iga tegevust
Seepärast on üsna nukker vaatepilt
ema või isa, kel ühel käel imik
ja teises nutitelefon, mis kogu vanema
tähelepanu ja emotsioonid jäägitult
hõivanud. Seda aga näeb praegusel
ajal üsna sageli. Nii et soovitus
kõikidele vastsetele vanematele
on tõepoolest lihtne: tita magab esialgu
suurema osa ööpäevast, jätke
Facebookid-Twitterid ja muu internetikraam
pisikese uinakuajaks.
Lapse ärkveloleku ajal aga tegelege
tõesti temaga, isegi kõigi teiste
toimetustega samaaegselt: rääkige
temaga, pühenduge temale. Laps on
ju vaid üks kord väike!
Vanemad on kurtnud, et neil ei
jagu piisavalt aega oma last kõnelema
õpetada. Siin tahan küll öelda,
et selleks ju ei lähegi eraldi aega
tarvis! Lihtsalt on vaja kõnega saata
iga tegevust, mida lapsega tehakse.
Korrata ja jälle korrata. Näiteks last
riidesse aidates saab ju öelda: näe,
võtame sinu paksu jope, see on sinine,
jopel on varrukad. Paneme ühe
käe varrukasse, näe, käsi tuligi läbi
varruka... Tehke seda lustiga, emotsionaalselt
ja laps omandab justkui
möödaminnes kogu aeg palju uut.
Ja ilma et selleks eraldi aega kuluks.
Veel üks lihtne nipp lapse kõne
ergutamiseks. Leidke üles lapse
huvid, mingi eluala või tegevus, milles
laps on andekas või mis teda hetkel
köidab. Püüdke selle tegevusega
seoses innustada teda suhtlema ja
üha rohkem kõnelema. Mõelge selle
tegevusega seoses välja stiimuleid,
kuidas tal oleks vaja ennast kõneledes
väljendada.
Ja lõpuks: tehke seda kõike algusest
peale ka tibatillukese enneaegse
lapsega, ka puudega lapsega, ka siis,
kui lapse areng on hilinenud või ei
ole päris korras. Rääkimine ja suhtlemine
mõjub alati stimuleerivalt ja
hästi. Külli Roht logopeed
Tänapäevane elukeskkond
soosib
suhtlemist
„pöialdega“ nutimaailmas,
aga
lapse normaalseks
arenguks on
endiselt vaja väga
palju inimlikku
kõnet, isiklikku ja
tehnoloogia poolt
vahendamata
kontakti. Vida Press
Kuidas saab
logopeed aidata
autismispektri
häirega last?
Pervasiivne arenguhäire ehk autismispektri häire
võib olla üks põhjusi, miks laps ei hakka rääkima
või ta kõne areng on pärsitud. Autistliku lapse
kõne väljakujunemist võivad samas segada ka
muud kõnefunktsiooni patoloogiat põhjustavad
tegurid, millest oli juttu eespool.
Külli Roht võtab teema kokku nii: Eestis ei ole seniajani
koolitatud ainsatki spetsiaalselt autistlike lastega
tegelevat eripedagoogi! „Juba ammu peaks riigil selle
koha pealt häirekell helisema. Meil on küll hulk praktikuid
– eripedagooge, tegevusterapeute, psühhiaatreid
jne, kes on autistlike laste ja ka täiskasvanutega töötades
kogemusi omandanud, võib-olla isegi välismaal täienduskoolitusi
läbinud, aga autismile spetsialiseerumine
eeldab täispikka ülikooliharidust, vähemalt magistriõpet.
Nii spetsiifilise valdkonna spetsialistiks ei saada
juhuslikke õppepäevi või paarinädalasi kursusi läbides,“
möönab Külli.
Riiklik „jaanalinnumäng“ on seda kummalisem, et
tegemist pole ju millegi uue ega ootamatuga. „Mina
Satuvad logopeedi juurde
Autismispektri häirega lapsed on väga erinevad.
Mõned on vaiksed ja omaette, teisi on kogu tuba täis.
Mõned ei saa üldse rääkida, teised on vastupidiselt väga
jutukad. Iga lapsega tegelemiseks tuleb terapeudil leida
oma nipp. „Mäletan aastakümnete tagant üht raske autismiga
poissi, keda motiveeris rääkima vaid karvane karu,
kes teda kõnetas üle kapi serva. Nii et ta mind kui logopeedi
meie vestluse ajal ei näinudki,“ kirjeldab Külli kokkupuuteid
autistidega, mida on kogunenud terve hulk.
Ta meenutab tüdrukut, kes esimesed kuus eluaastat ei
reageerinud üldse kõnetamisele. Esimest korda sai lapse
oma nimele reageerima tollases Leningradis töötanud
meditsiinidoktor, neurofüsioloog dr Traugott, kes
tekitas lapses täiesti uue refleksi kommiga premeerides,
mille sidus nimepidi kõnetamisega. Järgnes pikk ja järjekindel
töö, aga lapse uskumatult visa ja tubli ema suutiski
koostöös logopeediga aidata oma lapse tavaellu.
„Nii raskeid, aga õnnestumisega lõppenud juhtumeid,
kus tugeva autismiga elav inimene tuleb lõpuks
sellest välja, on maailmas kirjeldatud siiski üksikuid,“
ütleb Külli. Kõik autistid ei ole paraku geeniused – aga
mõned tõesti on!
Aastaid kestev meeskonnatöö
Ta töötas omal ajal ka juhtumiga, kus ühel lapsel, kes
kõnele ei reageerinud ja kes ka kuulmise uuringul helidele
ei reageerinud, diagnoositi täielik kurtus. Tegelikult
oli lapsel raske autism. Talle pandi kõrva kuuldeaparaadid,
mis tekitasid talle talumatut valu – aga keegi
ei teadnud seda. Lõpuks sellel lapsel vedas. Ka ta ema ei
andnud alla, leidis abi kaugel välismaal ja nüüdseks on
tal suus mitu võõrkeelt, temast on saanud tubli haritud
inimene, juhtivteadlane.
„Lasteaia logopeedina olen ka viimastel aastatel tegelenud
üsna mitme raske autismispektri häirega lapsega.
Väga suure ja järjekindla, aastaid kestva tööga annab
nendega väga palju ära teha. Eriti oluline on, et kõik
lapsega tegelevad inimesed (õpetajad, tugiisikud, terapeudid,
pereliikmed) teeksid tihedat koostööd. Järgiksid
samu põhimõtteid, tegutseksid kokkulepitud plaani
järgi ning vahetaksid tihedasti infot, et edasimineku
plaane täpsustada. Tulemusteni on võimalik jõuda sammukeste
kaupa edasi liikudes. Märksõnaks on peaaegu
alati kannatlikkus. Ja kodul, vanematel on selle järjekindluse
elluviijatena kahtlemata kriitiline roll,“ lausub
Külli. Anne Lill
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE 3. JAANUARI SEISUGA ON TEGEVUSLOA SAANUD KÕIK EESTI ÜLDHOOLDEKODUD. JAANUAR 2020