PP91

Miks ei julgeta
enda eest võidelda
KOV-idest teenuseid
küsides?
Millega tegeleb
Eesti dementsuse
kompetentsikeskus?
Kas politseinike
autismialane
koolitus muutub
paremaks?
Uuel aastal lähevad
puudega laste tugiteenused
üle
KOV-idesse
OKTOOBER 2020
SÕLTUMATU AJAKIRI, MIS VÕITLEB ERIVAJADUSTEGA INIMESTE ÕIGUSTE EEST
KÕIK EESTI PUUETEGA INIMESED, NENDE LÄHEDASED JA NENDEGA TEGELEVAD SPETSIALISTID – ÜHINEGE!
Nr91
Heiko Kruusi
Kui ümbrus loob
tervist ja kaitstust

2 TEENUSED 3
Kui teate,
siis tegutsege!
Eestis on üle kümne
tuhande puudega
lapse, mis tähendab,
et neil on paarkümmend tuhat
vanemat. Kui lisada vanavanemad,
siis n-ö teadjate ring
mitmekordistub. Kui lisada
täisealiseks saanud puudega
lapsed, dementsed eakad, siis
nende eest igapäevaselt hoolitsevaid
lähedasi on mitusada
tuhat. Suur osa nendest
teadjatest töötab, päris kindlasti
üsna paljud ka asutustes
ja organisatsioonides, kus neil
tegelikult on võimalus mõndagi
ära teha, et erivajadustega
inimesed – ja ka hooldajad –
end Eesti ühiskonnas paremini
tunneksid.
Paraku on paljudes inimestes
sügaval sees miski, mis
käsib neil teha näo, et seda
teemat pole olemas. Näiteks
istus riigikogus ka paarkümmend
aastat tagasi mitu sessiooni
järjest sügava liitpuudega
lapse isa – aga ei võtnud
teemat kordagi üles, kuigi teadis
tuhandeid probleeme. Ta
eelistas turvaliselt vaikida.
Nagu hoiavad ka praegu oma
teadmise vaid endale paljud
firmajuhid, ametnikud, peaspetsialistid,
müüjad, juuksurid,
administraatorid jm ametite
esindajad. Kuigi igaüks
neist saaks teha mõne algatuse,
mis muudaks mõnd eravõi
avalikku teenust, inimeste
suhtumist, teadlikkust.
Siis võib-olla ei olekski enam
nii, et kuigi juba aastakümneid
räägime puudega inimestest,
sealhulgas autistidest, neid
siiski ei tunta ega mõisteta.
Või et lähedased ei julge oma
dementset sugulast päevahoidu
viia, kuna kardavad naabrite
halvustavaid pilke, eriti väiksemates
kohtades, nagu selle ajakirjanumbri
pealoos juttu.
Tiina Kangro, peatoimetaja
Oktoober kui vaimse tervise kuu
Oktoobrikuu 10. päev on
rahvusvaheline vaimse tervise
päev ja Eestis on kuulutatud
kogu oktoober vaimse tervise
kuuks.
Kummalisel kombel muretsevad
psüühilise erivajadusega inimesed
sel kuul riikliku vaimse tervise jaoks
eraldatud raha loodetust väiksema
eralduse üle. Sotsiaalminister kutsus
aga vaimse tervise päeva eel kõiki
Eesti inimesi liituma 15 minuti
väljakutsega #püsimekoos.
Eestis asutati 2017. aasta kevadel
vaimse tervise ja heaolu koalitsioon
(VATEK), millega on liitunud ligi 60
ühingut, organisatsiooni ja asutust.
Nende ühise pingutuse tulemusena
on kogu oktoobrikuu täidetud ürituste
ja töötubadega alates eneseabist
ja tantsust ning lõpetades hingamise
ja lastega tegelemisega, ning neist on
oodatud osa võtma igaüks (vaata lisa
aadressilt vatek.ee).
Tänavune suur üleskutse on aga
pöörata iga päev kas või 15 minutit
tähelepanu oma lähedastele. Koroonaviiruse
levik on tekitanud palju
eraldatust ja üksindust ning sellest
võib olla tõesti kasu.
Ilmub alates oktoobrist 2011
Väljaandja MTÜ Puutepunktid
Registrikood 80334985
A/a EE452200221053907379
E-post info@puutepunkt.ee
Tellimine www.puutepunkt.ee
Samas on Eestis väga palju peresid,
kus abi vajav lähedane ja hooldaja
on ninapidi koos tõesti 24 tundi
ööpäevas, aga vaimne tervis on
ikkagi viimseni pingul. Mida neile
pakkuda?
Tore on kuulda ministri uudisest, et
lähikuudel jõuab valitsusse sotsiaalministeeriumis
koostatud vaimse tervise
roheline raamat, milles seatakse
eesmärgiks panustada senisest enam
vaimse tervise probleemide ennetamisse,
varajasse avastamisse ja õigeaegse
kvaliteetse abi kättesaadavuse
parandamisse kõikjal Eestis. Saamaks
terviklik ülevaade elanikkonna vaimsest
tervisest, muutmaks tugisüsteemi
paremaks ja planeerimaks uusi
teenuseid algab peatselt elanikkonna
vaimse tervise uuring. Loodame siis,
et tõde tuleb päevavalgele ja saab asuda
pakkuma elusid päästvaid teenuseid
ka neile, kes neid igapäevaeluga
toimetulekuks tõesti vajavad.
Kuna vaimsele tervisele keskendutakse
ka järgmises Eesti inimarengu
aruandes, kus võetakse vaatluse alla
rahva vaimse tervise mõju kogu ühiskonna
arengule, siis loodame, et see
valdkond saab järjest enam süsteemset
tähelepanu. Puutepunktide toimetus
© OÜ Haridusmeedia 2020
Peatoimetaja Tiina Kangro
Toimetaja Anne Lill
Kujundaja Heiko Kruusi
Keeletoimetaja Kaja Randam
Trükiarv 8900
Jaanuarist vastutavad puudega
laste perede tugiteenuste eest
vaid kohalikud omavalitsused
Uuel aastal lõpetab sotsiaalkindlustusamet
puudega
laste peredele lapsehoiu-,
tugiisiku- ja transporditeenuse
rahastamise ning kõik see
liigub kohaliku omavalitsuse
vastutusalasse.
2015. aastal käivitas sotsiaalkindlustusamet
eurorahade toel projekti,
kus pakuti raske ja sügava puudega
laste peredele tugiteenuseid,
et aidata omavalitsustel kohalike
suure hooldusvajadusega puudega
laste peredel paremini igapäevaelu
korraldamisega toime tulla. Kohe
algusest peale oli öeldud, et riigistruktuur
ehk sotsiaalkindlustusamet
võtab nende teenuste osutamise
enda kanda aastani 2020 ehk seni,
kuni omavalitsused suudavad oma
teenused jalule seada. Nüüd ongi
käes aeg, kus need teenused lähevad
uuel aastal omavalitsustele üle.
Sotsiaalkindlustusamet on kehtestanud
üleminekuaja, nii et järgneval
kahel aastal makstakse omavalitsustele
veel kokku 13,6 miljonit
eurot toetust nendesamade teenuste
– lapsehoiu-, tugiisiku- ja transporditeenuse
osutamiseks. Nagu
seni lasub omavalitsustel kohustus
oma eelarvest raha juurde panna,
kui puudega last kasvatavate perede
vajadused on suuremad.
Mis muutub perede jaoks?
Sotsiaalkindlustusameti kinnitusel
muutuvad perede jaoks asjad
lihtsamaks. Kui seni tuli taotleda
teenuseid kahest kohast – omavalitsusest
ja omavalitsuse kaudu sotsiaalkindlustusametist
–, siis nüüd
piisab ainuüksi omavalitsusse pöördumisest.
Teenus peaks nõnda
muutuma kiiremaks ja paindlikumaks.
Paljud puudega laste vanemad on
aga juba praegu tõsiselt mures, sest
kardavad, et omavalitsused hakkavad
neile rahapuuduse põhjendusel
pakkuma teenust vähem ja
ehk nõudma omaosalust, kui pere
majandusseis pole väga halb. Siingi
on tõetera sees, sest seaduse järgi
peab omavalitsus hindama pere
olukorda ja vajadusi ning selle alusel
määrama, kui palju teenuseid
antakse. Hindamine on aga teatavasti
„ujuv“ nähtus, sest täpset mõõteriista
omavalitsustel ju ei ole. Kas
laps vajab tugiisikut lasteaias/koolis
või ka vabal ajal? Kas lapsehoidu
pakutakse ainult kooli pikapäevarühmas
või ka õhtuti ja nädalalõppudel
kodus jne?
KOV-id saavad jätkuvalt raha
Vaatame pisut arve. Eestis on ligi
7000 raske ja sügava puudega last
ning sotsiaalkindlustusameti kaudu
on neist viimasel viiel aastal teenuseid
saanud umbes 3000. Sotsiaalkindlustusamet
on eurorahadest
maksnud neile võimaldatud
teenuste eest keskmiselt 4500 eurot
aastas. Järgmisel kahel aastal toetab
riik omavalitsusi 13,6 miljoni euroga,
mis on pea poole rohkem ehk
6,8 miljonit eurot aasta kohta. Seega,
kallid lapsevanemad, kui kuulete
omavalitsusest, et raha ei ole, ärge
jääge seda uskuma.
Samas on olukord muidugi perede
jaoks ärev, sest omavalitsused on
erinevad ja nagu senigi on kuulda
olnud, ei mõisteta mitte kõikjal puudega
last kasvatavate perede tegelikku
olukorda. Siinkohal ei oskagi
soovitada muud, kui olla tähelepanelik
ja valmis vajadusel enda eest
võitlema. Sotsiaalhoolekande seaduse
järgi peab lapsehoid ja tugiisikuteenus,
samuti sotsiaal transport
(lasteaeda, kooli sõiduks ja ka teenuste
kasutamiseks) vajaduse korral
olema puudega lastele omavalitsuste
kaudu kättesaadav. Lisaks saavad
omavalitsused riigilt raha muude
puudega laste jaoks vajalike teenuste
jaoks.
Igatahes tasuks peredel, kes sotsiaalkindlustusameti
kaudu teenuseid
kasutavad, juba lähikuudel oma
kohaliku omavalitsusega suhelda ja
rääkida läbi teenuste jätkumine, et
uuel aastal üllatusi ei tuleks.
Tiina Kangro
Kelle poole
pöörduda,
kui abi vaja?
• Ebeli Berkman tel 5349 0652,
ebeli.berkman@sotsiaalkindlustusamet.ee
(valdkonna juht)
• Maarja Maalder tel 5326 9845,
maarja.maalder@sotsiaalkindlustusamet.ee
(Tallinn, Harju- ja Raplamaa)
• Ursula Randlaine tel 5346 7887,
ursula.randlaine@sotsiaalkindlustusamet.ee
(Lääne- ja Ida-Virumaa,
Järvamaa)
• Maibell Neemsalu tel 5193 6614,
maibell.neemsalu@sotsiaalkindlustusamet.ee
(Tartu-, Jõgeva-, Valga-, Võruja
Põlvamaa)
• Anne Sepping tel 5306 4417,
anne.sepping@sotsiaalkindlustusamet.ee
(Viljandi-, Lääne-, Pärnu-,
Hiiu- ja Saaremaa)
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE IGAL AASTAL SAAB MAAILMAS DEMENTSUSE DIAGNOOSI LIGI 10 MILJONIT INIMEST. OKTOOBER 2020

4 JÄRELKAJA
5
Septembri Puutepunktid
tekitasid väikese tormi
Eelmises Puutepunktide ajakirjas kirjeldasime sekeldusi ja isegi
vägivalda, mida on pidanud kogema täisealine mees ainuüksi
seetõttu, et avalike teenuste osutajad – politseinikud, turvamehed,
sageli ka kohale kutsutud meedikud ei oska tema teistmoodi
väljanägemise, näoilmete, liigutuste ja suhtlemisraskuste taga ära
tunda autismidiagnoosiga inimest.
Erivajadustega inimestega
suhtlemine on riigiametnikule
oluline oskus
Ajakirja ilmumise järel puhkes
sotsiaalmeedias tuline arutelu. Sellesse
sekkus autistide endi, nende
pereliikmete ja spetsialistide kõrval
taas üks inimene, kes soovitas autistidel
end suure koguse C-vitamiiniga
terveks ravida ja politseinikega
suhtlema õppida ning mitte korrakaitsjaid
süüdistada.
Iroonilisel kombel tuli veidi aja
pärast välja, et soovituste jagaja
näol oli samuti tegu politseitöötajaga.
Tõe huvides olgu öeldud, et hiljem
ta palus vabandust ja palus oma
nime ja ütlused diskussioonist kustutada.
Siinkohal tasub meenutada
ka mõne kuu tagust juhtumit, kus
Keskerakonna noorpoliitik palus
oma arvamusloos autistidel end
terveks ravida ja mitte ühiskonda
koormata.
Meenutan neid näiteid tõestamaks,
et meil on terav probleem
avalikkuse ja eriti avalike teenuste
osutajate teadmiste tasemega autismi,
samuti teiste psüühiliste erivajaduste
kohta. Seda annaks ületada,
kui lisada viidatud ametimeeste
ja -naiste väljaõppesse vastavad
teemad ja koolitusmoodulid. Just
niisuguse sooviga kirja viis autistist
poja ema Mare Silber maikuus
valdkonda juhtiva siseministeeriumi
valvelauda palvega edastada see
ministrile. Kuna ta ei lisanud kirjale
oma kontaktandmeid, jäi see vastuseta.
Siseministeeriumi teatel saadi kiri
siiski kohe kätte ja asuti teemaga
tegelema (vt Puutepunktidele saadetud
kommentaari kõrval). Kuna
see teema puudutab väga paljusid,
siis palusime ministeeriumil anda
Puutepunktide lugejatele teada,
mis on plaanis, mis on muutumas.
On sügavalt kahju, et ministeeriumi
vastus on siiski nii umbsõnaline,
et midagi täpsemat me teada ei saagi
– peale selle, et teemat võetakse
ülimalt suure tähelepanuga. Aga kui
palju siis ikkagi politseinikke autismi
ja psüühikahäirete alal, nende
diagnoosidega inimeste äratundmise
ja nende käitumise eripärade alal
koolitatakse? Kas see on üks lause,
üks loeng, üks kursus? Kes on koolitaja
jne? Seda ei olnud meil ette
nähtud teada saada. Ehk saame seda
teada kunagi hiljem.
Puutepunktideni
jõudis
siiski info, et
viimasel hetkel
enne ajakirja
trükkiminekut
sai isiklikult
siseministri
kabinetis
teoks koosolek,
kus läks päris
tuliseks. Tuliseks
heas mõttes, sest
lepiti kokku, kes
hakkab ministeeriumis
seda teemat
edasi veda-
ma. Selleks on üks
kõrge isik, ministri
nõunik, kel endal
peres puudega laps
ja kes teema tõsidust
ka kolleegidele
tõestas. Loodame,
et siit algab teekond
paremasse Eestisse.
Tiina Kangro
Septembrikuu Puutepunktides
kirjutas proua Mare Silber
oma autismidiagnoosiga
poja intsidendist politseiametnikega,
mille tulemusena
pöördus murelik ema siseministri
poole ettepanekuga täiendada
politseinike väljaõpet erivajadustega
inimestega suhtlemise ja
äratundmise osas.
Kinnitame proua Silberile,
et kiri jõudis maikuus meieni
ja see ka suunati valdkonnaga
tegelevale osakonnale, kuid
kuna kirja all ei olnud saatja kontakte,
siis ei läinud kirjale tõesti vastust
välja. Kirjas viidatud murekoht ei
ole jäänud aga tähelepanuta ja täname
oluliste ettepanekute eest.
On kahetsusväärne, et kirjas kirjeldatud
olukord juhtus, ning kinnitame,
et siseministeerium ja selle
haldusala asutused teevad pidevalt
tööd selle nimel, et taolisi juhtumeid
vältida. Kiri andis kinnitust,
et erinevate, sh puudega inimestega
suhtlemisele tuleb väljaõppes pöörata
veelgi enam tähelepanu. Annan
siinkohal ülevaate, milline on praegune
siseturvalisuse valdkonnas
töötavate spetsialistide väljaõpe erivajadustega
inimeste kohtlemisel ja
nendega suhtlemisel.
Politseinikud, päästjad ja päästekorraldajad
saavad oma väljaõppe
sisekaitseakadeemiast. Õppekavades
pannakse suurt rõhku inimeste
põhiõiguste tagamisele. Õpetatavate
teemade hulgas on inimeste põhiõigused
ja nende kaitsevajadus ning
süvendatult ka haavatavate inimeste
õiguste tagamine. Samuti õpitakse
suhtlemise üldiseid aluseid ja erialastes
olukordades toimetulekut.
Olulisel kohal õppes on ka eetika,
inimväärikuse ja võrdse kohtlemise
teemad.
Politseiametnikke koolitatakse, et
reageerida erinevatele sündmustele,
seejuures arvestades, et iga sündmus
on kordumatu. On oluline, et
politseinik oskaks ära tunda, märkaks
ja mõistaks erivajadustega inimest.
Seetõttu pannakse suhtlemise
õpetamisel olulist rõhku eri sihtrühmadega,
sh puudega inimestega,
Erakogu
eakatega, lastega ja vägivalla ohvritega
suhtlemisele ning abistamisele.
Politseinikud puutuvad igapäevaselt
kokku sadade inimestega eesmärgiga
tagada nende turvalisus ja kaitse.
Arvestades, et politseitöös võib
ette tulla ka eksimusi, millest õppida,
on suhtlemise osaks teadmine,
kuidas taolises olukorras rääkida ja
käituda, ning oskus vabandust paluda,
kui olukorra või inimese tegevuse
hindamisel eksiti.
Päästekorraldaja õppes on tähtis
erivajaduse äratundmine ja asjakohane
reageerimine selliselt, et inimene
saab vajaliku info talle arusaadavas
vormis. Teemat käsitletakse
nii teoorias kui ka praktilistes
tundides. Häirekeskuse igapäevatöö
praktikas on välja töötatud kuulmis-
ja kõnepuudega inimestega
suhtlemiseks SMS-süsteem ja abivajaja
positsioneerimise võimekus.
Päästekorraldajate meditsiinilises
õppes on eraldi teemakäsitlusena
vaimsed häired, kus antakse teadmisi
ja oskusi psüühilise erivajadusega
inimestega suhtlemiseks.
Siseturvalisuse valdkonna ametites
on olulisel kohal elukestev õpe ja
enese arendamine. Kõik ametnikud
täiendavad end järjepidevalt erinevatel
teemadel, sh erinevate inimestega
suhtlemise ja väärika kohtlemise
teemadel. Eelmisel aastal said
näiteks kõik piirkonna- ja noorsoopolitseinikud
täiendõppe erivajadustega
laste kohtlemise vallas.
Sisekaitseakadeemia täiendusõppe
keskus korraldab erinevaid mitmekesisuse-teemalisi
koolitusi ning
pidevalt täiendatakse ka koolituste
programmi ja teemade valdkondi,
et parendada osalejate oskusi suhelda
ja käituda erinevate inimestega
erinevates olukordades. Aeg-ajalt
vaadatakse üle õppe- ja koolituskavasid
ning tehakse ettepanekuid
nende täiendamiseks.
Inimlikkus ja hoolivus on siseturvalisuse
põhiväärtused, mille
tagamiseks tehakse järjepidevalt
tööd. Kõik inimesed, sealhulgas
erivajadustega inimesed, on meie
jaoks tähtsad ning väärivad õiglast
ja lugupidavat kohtlemist. Seetõttu
täname veelkord murelikku ema
pöördumise ja asjakohaste ettepanekute
eest. Püüame senisest veelgi
enam nendele teemadele rõhku
panna. Loodame, et selliseid olukordi
enam ette ei tule. Kinnitame,
et ametnikud annavad igapäevaselt
endast parima, et kohelda kõiki inimesi
hoolivalt, võrdselt ja lugupidavalt
ning tagades inimväärikuse.
Kadri-Ann Lee
siseministeeriumi korrakaitse- ja
kriminaalpoliitika osakonna nõunik
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUS KUJUNEB VÄLJA LIGI 5 PROTSENDIL ÜLE 65-AASTASTEST.
OKTOOBER 2020

6 TEENUSED
7
Dementsusesse haigestumine
kasvab eluea pikenemisega.
Millal saab Eestist
dementsussõbralik maa?
September oli rahvusvaheline
Alzheimeri kuu ja
kuu alguses tähistas teise
tegevusaasta täitumist ka
Eestis 2018. aasta sügisel
asutatud dementsuse kompetentsikeskus.
Millega
keskus tegeleb? Kellel
on sellest kasu? Kuhu on
jõutud ja kuhu tahetakse
välja jõuda? Puutepunktide
toimetaja Anne Lill küsis
seda kompetentsikeskuse
tegevjuhilt Miret Tuurilt ja
tugigruppide juhilt Hanna-
Stiina Heinmetsalt.
Kompetentsikeskuse arendamisega
tegelevad sotsiaalministeeriumiga sõlmitud
lepingu alusel koos neli partnerit:
MTÜ Elu Dementsusega, SA EELK
Tallinna Diakooniahaigla, SA Viljandi
Haigla ja Tartu tervishoiu kõrgkool.
Nende ühispakkumine võitis kaks aastat
tagasi Euroopa Liidu rahastusega
hanke. Praegune leping kestab järgmise
aasta lõpuni.
Dementsuse kompetentsikeskus soovib
parandada dementsusega inimeste
ja nende lähedaste toimetulekut ja elukvaliteeti.
Selleks pakutakse nõustamist,
koolitusi, teabekampaaniaid, korraldatakse
valdkonnaspetsialistidele seminare
ja konverentse, luuakse koostöövõrgustikke
jne. Lühidalt, aidatakse suurendada
teadlikkust dementsusest, teavitatakse
abi saamise võimalustest ning
teisalt parandatakse selle kaudu tervishoiu-
ja hoolekandeteenuste kvaliteeti
ja kättesaadavust üle Eesti.
Õnneks pole Hanna-Stiina Heinmets
ega Miret Tuur dementsuse
probleemidega tegelejate hulgas sugugi
uued ega tundmatud inimesed. Juba
aastaid on nad vedanud MTÜ Elu
Dementsusega tegemisi, mille eesmärgid
olid samad, ainult vahendeid
ja mastaapi oli rohujuuretasandi ühingus
vähem.
On suur rõõm, et dementsuse kompetentsikeskuse
riigihanke võitis
koostööprojekt, mida veavad inimesed
nagu Hanna-Stiina Heinmets
(paremal) ja Miret Tuur, kes on
dementsuse valdkonnaga aastaid
kirglikult tegelenud, seda nii tööalaselt
kui ka vabatahtliku tegevuse
kaudu. Loodame, et miljon eurot
aitavad teha kogutud teadmised
nähtavaks ja ka kasutatavaks kogu
Eestile. Heiko Kruusi
Miret Tuur on MTÜ Elu Dementsusega
asutajaid ja juhatuse liige. Ta
on töötanud aastaid ka haigekassa
välissuhete osakonna juhatajana
ning on isiklikult, lähedase haigestumise
kaudu dementsusega samuti
kokku puutunud. Hanna-Stiina
Heinmets on erialalt tegevusterapeut
ja juhtinud aastaid dementsusega
patsientide osakonda Tallinna
diakooniahaiglas. Ta on ka MTÜ
Elu Dementsusega juhatuse esimees.
Just dementsusse haigestunute
eest võitlejana pälvis ta viis aastat
tagasi Puutepunkti kuldmedali inimeste
elu paremaks tegemise eest.
Olete mõlemad selle valdkonnaga
pikalt tegelenud. Mis on
nüüd, kompetentsikeskuses teisiti?
Miret Tuur: Varasemaga võrreldes
tegutseme nüüd süsteemsemalt.
Saame tööd teha nii, et meil
on selleks ka raha olemas. Kompetentsikeskuses
on neli täiskohaga
töötajat ja Hanna-Stiina veel poole
kohaga. Lisaks on meil palju töövõtulepinguid.
Ühingus tegime
kõike oma põhitöö kõrvalt, mille
tõttu nii ehk naa põleb ühel hetkel
läbi.
Ühingus kulutasime paratamatult
palju aega ja energiat raha
otsimisele – kirjutasime projekte,
taotlusi, pöördumisi. Nendega on
aga nii, et kunagi ei tea, kas kavandatu
saab rahastuse või mitte, ja
see tekitab ebastabiilsust. Nüüd
on meil vähemalt järgmise aasta
lõpuni täpselt paika pandud, mida
ja mis tähtaegadega me teeme
ning kui palju saame ühe või teise
tegevuse jaoks kulutada. Seepärast
jõuame nüüd ka tulemusteni tunduvalt
paremini. Meil on rohkem
kindlust ja tegutseme sihipäraselt.
Kompetentsikeskuse mõte on, et
valdkonda puudutav kompetents
ja teave oleksid koondatud. Varem
tegi keegi kuskil üht, teine toimetas
millegi teise kallal, aga algatused
ja head ideed ei saanud kokku.
Kompetentsikeskuses koondame
ja jagame teavet laialdasemalt
ja plaanipärasemalt.
Hanna-Stiina Heinmets: Rõhutan
alati, et ega meie siin dementsuse
kompetentsikeskuses pole
need maailma kõige targemad,
aga oleme ühenduses paljude
tegijatega Eestist ja ka välismaalt
ning meil on võimalus nende
häid kogemusi ja ideid järgmistele
huvilistele vahendada. Peale selle
oleme Euroopa riikide mäluhäiretega
inimeste esindusorganisatsioone
koondava Alzheimer Europe
eelliikmed – see annab õiguse
osaleda selle organisatsiooni korraldatud
üritustel ja saada infot
dementsuse valdkonna arengutest
Euroopas. Kõike kuuldut-nähtut
saame omakorda jagada dementsusega
inimestele, nende pereliikmetele,
sotsiaaltöötajatele jt spetsialistidele
koolitustel, seminaridel
ja nõustamistel, tugirühmade kokkusaamistel
jne.
Mullu suvel valmis uus koduleht
www.eludementsusega.ee. Sellel
on ka venekeelne versioon. Tegime
kodulehte väga põhjalikult ja
nüüd pakub see haigetele endile,
nende lähedastele, lihtsalt huvilistele
ning ka spetsialistidele üsnagi
mitmekülgset teavet alates sellest,
mis on dementsus, missugused
haigused seda võivad põhjustada,
kes Eestis pakub dementsusega
inimestele milliseid teenuseid jms.
Lehelt leiab ka uuringute ülevaateid,
teadusuudiseid ja õppevideoid.
Neli korda aastas anname
välja uudiskirja, mille arhiiv
on samuti kodulehel. Infot juba
toimunud ja ees ootavate ürituste
– koolituste, tugigruppide kohtumiste,
teraapiapäevade jm kohta
saab hankida nii kodulehelt kui ka
Facebookist. Oleme koostanud ka
hulga voldikuid ja trükiseid, mida
oleme jaganud perearstikeskustele,
omavalitsustele, raamatukogudele
ja sotsiaalasutustele. Loodame, et
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE ÜLE 85-AASTASTEST TABAB DEMENTSUS JUBA 20–40 PROTSENTI.
OKTOOBER 2020

8 TEENUSED
9
Kuidas dementsuse
kompetentsikeskus
loodi?
• 2018. aasta kevadel kuulutas sotsiaalministeerium
välja riigihanke „Dementsuse kompetentsikeskuse
loomine sotsiaalministeeriumile“. Keskuse
eesmärgiks oli seatud dementsusega inimeste ja
nende lähedaste toimetuleku parandamine, selleks
nähti ette pakkuda nõustamist nii dementsusega
inimestele, nende lähedastele kui ka teenuseosutajatele,
parandada dementsusega inimestega
töötavate spetsialistide pädevust, korraldada teavituskampaaniaid
jms.
• Hanke võitis MTÜ Elu Dementsusega, SA EELK
Diakooniahaigla, SA Viljandi Haigla ja Tartu tervishoiu
kõrgkooli ühispakkumine. Leping sõlmiti kolmeks
aastaks (5. september 2018 – 31. detsember
2021) rahalises väärtuses 1,03 miljonit eurot.
• Partnerite koostöö lähtub koostöölepingust ja
keskuse rajamisel on nad konsensuslikud. Igal partneril
on täpsemad vastutusalad:
- SA Viljandi Haigla – tervishoiu valdkonnaga
seotud arendused;
- SA EELK Tallinna Diakooniahaigla – palliatiivse
raviga seotud teemad;
- Tartu tervishoiu kõrgkool – teadus- ja arendustöö,
õppekavad;
- MTÜ Elu Dementsusega – tugigrupid ja nõustamisteenused,
koolitused, huvikaitse, samuti
kogu valdkonna kommunikatsioon (koduleht,
trükised, sotsiaalmeedia) ning rahvusvahelised
suhted. Lisaks on ta juhtpartner ehk ta kontrollib,
juhib ja koordineerib projekti dokumentides
kirjeldatud tegevuste teostamist ja eelarvest
kinnipidamist.
• Dementsuse kompetentsikeskuse üks ülesandeid
on arendada sotsiaalhoolekande valdkonda.
Piirkonniti on dementsusega inimestele ja nende
lähedastele pakutavad teenused väga ebaühtlaselt
kättesaadavad või puuduvad üldse. Kompetentsikeskusel
on mitu strateegilist eesmärki:
- toimiva maakondliku koostöövõrgustiku loomine
ja spetsialistide koolitamine, kes nõustavad
oma piirkonna elanikke, vajadusel küsivad
ekspertnõu kompetentsikeskuselt ning osalevad
dementsusega inimeste jaoks teenuste
arendamises;
- hoolekandeasutustele dementsussõbraliku
teenuse osutamise juhiste ja dementsussõbraliku
märgi saamiseks kvalifitseerumisstandardi
väljaarendamine;
- ekspertnõustamisteenuse ja koolituste väljatöötamine
ja pakkumine sobiliku keskkonna,
teenuse sisu ja võimaluste osas tervishoiu- ja
sotsiaalhoolekandesektorile.
• Kui sul on küsimusi, võta dementsuse kompetentsikeskusega
ühendust aadressil info@eludementsusega.ee.
Lisainfot leiad keskuse kodulehelt
eludementsusega.ee ning saad küsida dementsuse
infoliinilt 644 6440 (E, T, N, R kella 12–16 ja K kella
16–20).
need jõuavad sihtrühmani ja
aitavad saada infot.
M. T.: Lisaks on meil nüüd
avatud oma info- ja usaldusliin.
Telefonil 644 6440 saab
küsida nõu esmaspäeviti, teisipäeviti,
neljapäeviti ja reedeti
kella 12–16 ja kolmapäeviti
kella 16–20. Võimalus on
mõeldud neile, kel pole internetti,
aga ka neile, kes lihtsalt
eelistavad omapäi veebist info
otsimisele ise spetsialistiga vestelda
ja nõu pidada. Helistajaid
ei ole väga palju, aga siiski
– möödunud aasta jooksul
nõustati helistajaid 370 korral.
Soovi korral oleme helistajale
postiga koju saatnud oma trükiseid
ja seda tasuta.
H.-S. H.: Lisan, et süsteemse
info edastamise kohta öeldu
puudutab siiski üksnes
dementsuse kompetentsikeskust
ehk meie endi projekte
ja koostöövõrgustikke. Kahjuks
ei ole meil praegu veel võimalik
öelda, et Eestis tervikuna
oleks dementsuse infosüsteem
paigas. Paraku ei saa inimene
koos diagnoosiga või
sotsiaalosakonnast abi küsima
minnes veel kohe ammendavat
infot, mida see haigus täpselt
tähendab, mis edasi saab, kust
on mõeldav abi küsida jne. See
süsteem on tarvis Eestis tervikuna
alles üles ehitada. Loodame,
et saame dementsuse kompetentsikeskuse
kaudu sellesse
hästi suure panuse anda.
Sädeinimesed kohalikes
omavalitsustes
Kui intervjuud kokku leppisime,
ütlesite, et kompetentsikeskus
on suure sammu
astunud koostöös omavalitsustega.
Et omavalitsuste töötajad
osalevad aktiivselt teie
seminaridel ja koolitustel,
teid kutsutakse appi tugirühmi
looma, küsitakse nõu.
H.-S. H.: Jah, aga need
innustavad emotsioonid iseloomustavad
alles päris viimast
aega. Isegi aasta tagasi
oli olukord teine. Kui keskuse
moodustamise järel saatsime
e-kirjad sajale omavalitsusele
ettepanekuga koostööd tegema
hakata, saime vaid paar
vastust. Eks esialgu ei teatud
ju ka, mida dementsuse kompetentsikeskus
endast kujutab.
Arvati, et tuleme kohapealseid
olusid kontrollima ja käske
jagama. Eelmisel aastal alustasime
omavalitsustega koostööseminare
ja kutsusime neid
üheskoos disainima dementsusega
inimestele mõeldud
teenuste mudeleid. Esialgu
võtsimegi muidugi kampa just
need ametnikud ja spetsialistid,
kes meie kontaktivõtule
kohe olid reageerinud.
M. T.: Oleme isekeskis hakanud
neid inimesi nimetama
sädeinimesteks ja neile korraldatud
koolitusi sädeinimeste
koolitusteks. Nad tõepoolest
võtsid kohe sädet ning hakkasid
ka ise otsima võimalusi teha
dementsusega inimeste ja nende
hooldajate jaoks oma piirkonnas
midagi ära. Kõigepealt
kas või anda infot selle kohta,
millega dementsuse kompetentsikeskus
neid aidata saab,
jagada meie teabematerjale.
Sädeinimeste kaudu hakkas
teave meie pakutavast ka teiste
omavalitsuste hulgas levima.
Liikuma läks ka hea sõnum, et
dementsust põdevatele inimestele
teenuste loomine ei olegi
nii ilmvõimatu. Nii et praegu
otsitakse meid juba tõepoolest
omal algatusel üles.
Nimetage tublimaid omavalitsusi
või sotsiaaltöötajaid,
kes kiirelt sädet võtsid või kes
on hästi teemaga edasi läinud?
M. T.: Ei tahaks siinkohal
nimesid loetlema hakata. Neid
on nüüd juba üsna palju.
Mille poolest sädeinimesed
erinevad teistest omavalitsuse
töötajatest?
Kompetentsikeskuse üks töövorme on koosloometalgud, kus jagatakse kodu- ja välismaa kogemusi ning töötatakse välja
mudeleid Eesti oludesse sobivate teenuste jaoks dementsusega inimestele. Pildile on jäänud hetk dementsusega inimeste
päevahoiuteenuse disainimiselt koos KOV-ide esindajatega.Heiko Kruusi
M. T.: Ehk on nad ametnikud,
kes mõistavad, et oma valla inimeste
heaolu nimel tegutsemine ongi
omavalitsuse kõige tähtsam ülesanne.
Aga võib-olla olid dementsusega
inimeste probleemid lihtsalt nendeni
juba jõudnud, nad mõistsid vajadust,
aga neil polnud seni hädasolijatele
piisavat tuge pakkuda ja puudus
ka vajalik oskusteave. Võib-olla
oli keegi neist dementsuse valdkonnaga
ise kokku puutunud.
Tuleb ka arvestada, et riiklik seisukoht
on praegu selline, et omastehooldajate
hoolduskoormust tuleb igal
juhul vähendada ja omavalitsusel on
selles suur roll. Nende asjadega tuleb
omavalitsustel paratamatult tegeleda.
H.-S. H.: Me läheneme omavalitsuste
kaasatõmbamiseks neile nüüd
ka ise teisiti. Kui näiteks sõidame
kuhugi appi dementsusega inimeste
hooldajate tugigruppi looma, siis
ühtlasi pakume valla- või linnavalitsusele
välja, et äkki tuleme nende
juurde ka, teeme infotunni või
korraldame seminari, toome teabematerjale.
Ainult ühe ettevõtmise
pärast Narva või Võrru sõita oleks
liigne ajakulu. Meid on alati hea
meelega vastu võetud. Kuidas asjad
pärast meie külaskäiku kohapeal
edasi liikuma on hakanud, on muidugi
teine asi. Oleme kogenud ka
seda, et kui räägime, kui vajalik on
dementsusega pereliikme eest hoolitsejatele
abi pakkuda, ja tutvustanud
mõne teise valla häid kogemusi
näiteks päevahoiuteenuse korraldamisel,
siis keegi kohalik poliitik või
ametnik asub kärmalt kalkulaatoril
toksima ja teatab, et nemad midagi
sellist küll lubada ei saa, sest see
maksab liiga palju.
M. T.: Loomulikult loeb iga omavalitsus
hoolikalt raha, seda peabki
tegema. Aga vastuargumendina oleme
siis välja toonud, et ka dementsusega
inimeste abita jätmine läheb
kokkuvõttes kalliks maksma. Kui
tööl käiv inimene peab koduseks
jääma selle tõttu, et hooldab Alzheimeri
tõppe haigestunud isa või
ema, kukub ta maksumaksjate ringist
välja. Tema enda tulevane pension
kannatab selle tõttu ja võib-olla
vajab ta tulevikus vallalt toimetulekuabi.
Öeldu ei tähenda muidugi seda, et
üksnes tööealiste pereliikmete hoolduskoormust
tuleks vähendada. Kui
näiteks dementsusega eakat hooldav
pensionärist abikaasa, olgu mees või
naine, üle jõu käiva hoolduskoormuse
tõttu ise kokku kukub, on vallal
korraga kaks abivajajat, kellega
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUST PÕEB MAAILMAS ÜLE 50 MILJONI EAKA.
OKTOOBER 2020

10 TEENUSED
11
tuleb tegeleda. Ja sellega kaasnevad
kulud tuleb samuti kanda.
H.-S. H.: Lisan siia, et ka hoolekandeasutustes
on viimasel ajal toimunud
suur areng. Kui veel neliviis
aastat tagasi olid omastehooldajad
hädas, et dementsusega inimesi
ei võetud hooldada, siis nüüd on
üsna paljudes hooldekodudes loodud
vastavaid osakondi, kohandatud
olustikku ja ollakse motiveeritud
töötajaid koolitama.
M. T.: Eks asi on selles, et asutuste
juhid on teadlikumaks muutunud.
Mõistetakse, et nende potentsiaalsete
klientide hulgas on dementsusega
eakaid rohkesti ning ei ole mõistlik
nii suure teenust vajava sihtgrupi
ees ust kinni lüüa. Kogetud on ka
seda, et kui osatakse mäluhäiretega
inimestele õiget hooldust pakkuda
ja selleks on tingimused loodud,
on asutusel lihtsam nendega toime
tulla. Nii et hooldekodusid, kuhu
dementsusega inimene hooldusele
viia, juba on. Teine küsimus on see,
et spetsialiseeritud hoolduskohad
on kallid ja väga paljudel peredel
lihtsalt pole võimalik oma lähedast
asutusse viia.
Päevahoid kui esmane abi
Jätkates omavalitsuste teemal:
sügisel disainisite koosloome töörühmades
koos valdade-linnade
sotsiaaltöö spetsialistidega mäluhäiretega
inimestele sobivat päevahoiu
mudelit. Kuidas läks?
H.-S. H.: Need olid väga innustavad
üritused. Polnud kahtlustki, et
kohale olid tulnud inimesed, kel on
kindel soov ka oma kodupiirkonnas
päevahoid avada. Esmalt tutvustasid
oma kogemusi ja häid praktikaid
omavalitsused, kus juba teenus
on käivitunud, seejärel arutasime
mujalt maadest pärit ideid ja panime
paberile variandid, mis meil siin
võiksid kõige paremini toimida.
M. T.: Kui õnnestunud praktikatest
rääkida, siis asi algab ikkagi sellest,
millest eespool juttu oli – iga
teenuse käivitamine nõuab raha ja
sotsiaalvaldkonna töötajatel tuleb
oma ideed teha kõigepealt mõistetavaks
neile, kes raha üle otsustavad.
Hea näide on Võrumaa, kus
sotsiaaltöötajad koostavad enne
uute ideedega poliitikute ette minekut
alati põhjalikud analüüsid selle
kohta, kui palju teenus maksab ja
kui palju toob see kasu selle kaudu,
et omastehooldajad pääsevad tööle,
dementsusega inimeste ja nende
lähedaste elukvaliteet paraneb, kasvab
tervena elatud aastate hulk jne.
H.-S. H.: Dementsusse haigestunute
päevahoiuteenusega on õnneks
juba mitmel pool algust tehtud.
Üks headest näidetest on Haapsalus
tegutsev mäluhäiretega inimeste
päevahoid. Aga ka seal ei läinud
teenuse käivitamine probleemideta,
sest dementsust ikkagi stigmatiseeritakse
ning päevahoidu tulijaid
ja nende lähedasi tuli pikalt veenda,
et nad valehäbist üle oleksid ja teenust
kasutama hakkaksid. Uute päevahoidude
loojad peavad kindlasti
arvestama, et ühelt poolt on teenuse
järele ilmselge vajadus, aga samas
on inimestel selle kasutamise ees
hulk kartusi. Peljatakse isegi seda,
et kohalik kogukond saab pereliikme
dementsusest teada ja temasse
hakatakse tõrjuvalt suhtuma, võibolla
isegi haigestunu mälukaotust
ära kasutama jms.
Kindlasti tuleb arvestada sellega,
et dementsusega eakate päevahoid
ei tähenda üksnes ruume, kus kindlal
kellaajal ootavad ees tegevusjuhendajad,
kes hoolealustega tegelema
asuvad. Haapsalus on väga palju
saavutatud sellega, et päevahoiuteenust
pakutakse tihedas koostöös
kodu- ja transporditeenusega. Keegi
peab päevahoidu mineja hommikul
üles äratama, riidesse aitama ja
bussi peale viima. Neid ülesandeid
ei saa alati lähedast hooldava pereliikme
peale jätta, sest ta tööpäev
võib näiteks alata varem, kui päevakeskus
avatakse. Üksnes transpordi
korraldamisest mäluhäiretega inimestel
aga samuti ei piisa. Kujutage
ette, kui bussijuht lippaks viiendale
korrusele järgmisele kliendile
järele – samas võivad bussi ootama
jäänud inimesed tema tagasituleku
ajaks sealt juba kadunud olla!
Haapsalus on päevahoius käijate
hommikune abistamine ja õhtune
koju saatmine koduteenustega
tegeleva inimese ülesanne. Tema
teatab ka lähedastele, kui eakas näiteks
keeldub hommikul kodust välja
minemast ning teda ei saagi sel
päeval päevakeskusse sõidutada.
Samuti hoiab see inimene tal päeva
jooksul silma peal, käib kas või mitu
korda tema juurest läbi, kuni lähedased
töölt saabuvad.
M. T.: Palju häid näpunäiteid oli
juba tegutsevate päevakeskuste korraldajatel
jagada ruumide ja õuealade
turvalisemaks ja dementsussõbralikuks
muutmise kohta. Hiljuti
Elukeskkonda
saab dementsusega
inimeste jaoks
muuta turvalisemaks
ja meeldivamaks
lihtsate
võtetega, näiteks
värvidega. Aga
neid võtteid peab
teadma.
Heiko Kruusi
Miks mitte viia inimesed ruumikujunduselemente kasutades tagasi nende nooruspõlve?
Nüüdseid eakaid paelub talumiljöö, järgmisi võib-olla rokk-kontsert. Heiko Kruusi
korraldas sotsiaalministeerium vastava
taotlusvooru ning paljud hooldekodud
ja sotsiaalkeskused kasutasid
saadud raha turvasüsteemi väljaehitamiseks,
ruumide ja õuealade
kodusemaks ja ohutumaks muutmiseks.
Ehitati piirdeaedu ja kõnniteid,
istutati hekke, rajati teraapiaaedu.
Üks imetore teraapiaaed valmis
näiteks Rapla hooldekeskusel.
Mäletan, et mitu aastat tagasi käisime
ühes Lõuna-Eesti hooldekodus,
mis asus järve kaldal, järsul
mäenõlval. Eakatel hoolealustel oli
seal õues sõna otseses mõttes raske
jalul püsida, nad kukkusid alailma
ja halvemal juhul veeresid mäest
alla. Sellised olud muidugi mäluhäiretega
inimestele kuidagi ei sobi.
Aga muidugi nõuab sellise territooriumi
dementsussõbralikuks muutmine
suuri investeeringuid ja loodame,
et taolisi keskkonna turvaliseks
kohandamiseks mõeldud projektikonkursse
korraldab riik ka
edaspidi.
H.-S. H.: Selles mõttes ma täiesti
mõistan asutusi, kes ütlevad, et
ei saa tingimuste puudumise tõttu
dementsusega inimesi vastu võtta.
Mitte keegi ei taha ju, et mäluhäirega
inimesega mõni õnnetus juhtub
või ta ära kaob, sest näiteks õuealal
puuduvad piirded. Olen tegevusterapeudina
töötades ise paaril korral
inimese ära kaotanud ja uskuge, see
ei ole hea tunne. Mina olen kaotsi
läinud hoolealused küll kiiresti üles
leidnud, aga ehmatus on olnud ikka
väga suur. Ja kui mõelda, mida tunneb
hinges see inimene, kes ise on
ära kadunud!
Miks mitte teenused
talukeskkonnas?
Rääkisite ka uutest ideedest ja
suundadest, kuidas dementsusega
inimestele päevahoiuteenust
korraldada, ning pidasite nende
üle koosloome töörühmades aru.
Millele soovitate uute teenusepaikade
loojatel mõelda?
H.-S. H.: Võib-olla oleme liigselt
kinni vanades stampides, kui arvame,
et teenuseid tuleb luua nii, nagu
neid siiani on loodud. Et kuskil valla
keskuses on maja, seal on ruumid,
kus töötavad spetsialistid, ja teenuse
saajad sõidutatakse hommikuti
sinna. Ehk peaksime olema paindlikumad
ja mobiilsemad? Peaksime
vaatama, kus linnaasumis või valla
otsas on parasjagu päevahoiu vajajaid,
ning püüdma pakkuda neile
teenust kodu lähedal. Kaugelt inimese
päevahoidu sõidutamine on
kulukas ja haigele inimesele väsitav.
Mis on mis ja
mida tasub teada
KERGE KOGNITIIVNE HÄIRE
Vananemisega kaasneb ealisi muutusi
ka mälus ja mõtlemises. Kui need
muutused on veel kerged, kuid siiski
märgatavad ja suuremad kui tavapärased
ealised muutused, hinnatakse
seisundit kergeks kognitiivseks häireks.
Igapäevast toimetulekut see
enamasti ei sega.
Kerge kognitiivne häire ei ole
dementsus. Uuringute põhjal on aga
hinnatud, et 5–10 protsendil inimestest,
kel on diagnoositud kerge kognitiivne
häire, võib see areneda dementsuseks.
Riskiteguriteks on vanus, depressioon,
diabeet ja kõrge vererõhk.
Kuidas kerget kognitiivset häiret
ära tunda:
• unustad asju sagedamini;
• unustad kokkulepitud kohtumisi ja
sotsiaalseid kohustusi;
• kaotad mõttelõnga vestlusel, raamatut
lugedes või filmi vaadates;
• otsuste tegemine, tegevuste planeerimine
ja juhenditest arusaamine
nõuab üha suuremat pingutust;
• sul tekib raskusi varem tuttavas
keskkonnas orienteerumisega;
• muutud impulsiivsemaks või teed
sagedamini valesid otsuseid;
• ka lähedased on neid muutusi märganud.
DEMENTSUS
Dementsus on mälu jt vaimsete
võimete ja igapäevaste tegevustega
toimetuleku süvenev halvenemine
määrani, kus inimene vajab kõrvalabi.
Dementsust põhjustavad kahjustunud
närvirakud peaajus ja sümptomite
väljendumine sõltub sellest, millises
ajupiirkonnas närvirakkude hävinemine
peamiselt kulgeb. Dementsus ei
ole vananemise normaalne osa.
10 dementsusele viitavat ohumärki:
• mäluprobleemid;
• raskused tuttavates olukordades ja
tuttavate tegevuste tegemisel;
• keelekasutusega seotud probleemid;
• desorientatsioon ajas ja kohas;
• halvenenud otsustusvõime;
• loetu ja kuuldu mõistmise raskused;
• asjade valesse kohta paigutamine;
• muutused meeleolus ja käitumises
(apaatia, depressioon, ärevus);
• ruumitajuhäired;
• eemaldumine tööst ja sotsiaalsetest
tegevustest. Allikas: eludementsusega.ee
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE KOGU MAAILMA DEMENTSUSEGA INIMESTEST LIGI POOL ELAB AASIAS.
OKTOOBER 2020

12 TEENUSED
13
Dementsusega inimeste jaoks disainitud robotkass, mis hakkab silitamise peale
nurruma, aga söötmist ja enda tagant koristamist ei vaja. Selliseid vahendeid saab
hõlpsasti ka Eestisse tellida. Heiko Kruusi
Pealegi, meil on olnud juhtumeid,
kus mõnda vallakeskusse on päevakeskust
rajama asutud, aga kui
see valmis saab, on teenust kasutama
hakkavate inimeste seisund juba
sellisel määral halvenenud, et päevahoiust
jääb nende abistamiseks
väheks.
Väga tore on n-ö farmi variant,
mis on populaarne Skandinaavias.
Miks mitte pakkuda ka meie inimestele
päevakodu näiteks mõne lähikonnas
tegutseva talu juures, kus on
olemas toiduvalmistamisvõimalused
ja puhkeruumid. Paljud turismitalud
on praegu koroona tõttu alakoormatud,
võib-olla oleks päevahoid kodukandi
mäluhäiretega inimestele ka
neile huvipakkuv nišš, mis natuke
lisasissetulekut pakuks. Arusaadavalt
tuleksid päevahoius käijatega
kaasa spetsialistid, kes nendega tegeleksid.
Koha saakski valida sellest
lähtudes, kus teenusevajajaid parasjagu
leidub. Tervet ja täies elujõus
sotsiaaltöötajat või tegevusjuhendajat
ju ei vaeva ka pisut pikem sõit
Loe teema kohta artikleid ka Puutepunktide
ajakirjades nr 17 (2013 aprill),
nr 51 (2016 oktoober), nr 58 (2017 mai),
nr 69 (2018 juuni) ja nr 79 (2019 juuni).
Kõik Puutepunktide ajakirjad leiad ka veebist
www.puutepunkt.ee ja rahvusraamatukogu
arhiivist. Peale selle on kõik ajakirjanumbrid olemas
enamikus raamatukogudes, need on saadetud kõikidesse
omavalitsustesse, enamikku perearstikeskustesse
jne.
tööle nii palju kui vana ja haiget inimest.
Pealegi tekib selliste „mobiilsete
päevahoiupaikade“ kaudu laiemal
ringil võimalus dementsuse temaatikaga
kokku puutuda ning selle
mõjul vähenevad ühiskonnas hirmud
ja märgistamine.
M. T.: Pealegi, maalt pärit mäluhäiretega
inimestele ongi just maakeskkond
tuttav ja toetav. Nad on
võib-olla eluaeg loomi pidanud ja
aeda harinud, neile meeldiks talus
mõnd jõukohast toimetust teha,
koera ja kassiga juttu ajada, küülikuid
või kanu sööta.
Sobiva tegevuse leidmine dementsusega
inimesele on väga oluline,
aga see ei pruugi kerge olla.
Haiguse tõttu on päevahoidu tulija
kaotanud mälu ja iseseisva toimetuleku
võime, aga mitte oma väärikust.
Talle pakutavad tegevused ei
tohi olla lapsikud. Kui näiteks keegi
esimest korda päevahoidu külastav
vanahärra leiab eest lagedate seintega
toa, kus suure laua taga istuvad
kaks eakat prouat, kellest üks klee-
bib paberile lumehelbekesi ja teise
ees on paariaastastele mõeldud
klotsikarp, siis on väga tõenäoline,
et ta teeb kannapöörde ja keeldub
edaspidi sinna minemast.
H.-S. H.: Oleme saanud tugirühmadest
ka tagasisidet, et sotsiaalkeskused
ja sotsiaalmajad ei olegi õige
lahendus, sest tihti ei tundu need
dementsusega eakatele kutsuvad.
On harjutud mõtlema, et seal käivad
või elavad elu hammasrataste vahele
jäänud inimesed, vanglast vabanenud
jne ehk need, kelle hulka kogu
elu teistsuguses keskkonnas elanud
eakas ennast ei soovi liigitada.
Eelmisel aastal käisime kompetentsikeskuse
rahvaga tutvumas
dementsusega inimeste teenuste
korraldusega Soomes. Seal näiteks
asuvad mäluhäiretega inimeste
kinnised päevahoiud ja ka ööpäevaringsed
hooldusosakonnad tihti
piirkonna teenustekeskustes, kus
pakutakse väga erinevaid teenuseid
kõigile kohalikele elanikele, mitte
üksnes eakatele või erivajadustega
inimestele. Seal on juuksur, jõusaalid,
füsioteraapia- ja massaažikabinetid,
käsitöötoad, raamatukogu,
söögikohad, kaminasaalid tähtpäevade
tähistamiseks jms. Eakatele
on välja antud kliendikaardid,
millega saab mõningaid teenuseid
soodsama hinnaga. Kui keegi linnaosa
elanikest haigestub dementsusse
ja vajab päevahoidu, saab ta teenust
talle juba tuttavas hoones ja tõenäoliselt
ka inimeste seltsis, kellega ta
on varem teenustemaja külastades
kohtunud. Mingit tõrget ega võõristust
tal teenust saama minnes ei
teki. Küsinud Anne Lill
Dementsuse kompetentsikeskuse
juhid
on noored ja rõõmsad
inimesed, kes on
korraga tõsised töötegijad
ja samas hea
huumorisoonega.
Raske teemaga tegelemisel
on see väga
tervitatav. Heiko Kruusi
Hädavajalik on, et
Eestis luuakse riiklik
dementsuse strateegia
ja hoolekande
vald peaksid hakkama
koostööd tegema. „Tervishoiu
Kuigi sellest juba üsna palju räägitakse,
on see praegu üsnagi olematu.
Väga oluline on varajane diagnoosimine,
aga mis saab inimesega
pärast seda? Enamasti järgneb
tühjus. Ravi puudub ja sotsiaalsüsteem
tuleb parimal juhul appi
alles siis, kui haigel on juba tõsised
toimetulekuraskused. Tegelikult
peaks iga algava dementsuse
diagnoosiga inimene saama kohe
nõustamist ja teraapiat, et ta vaimne
tervis võimalikult pikalt säiliks,“
ütleb dementsuse kompetentsikeskuse
tugigruppide juht
Hanna-Stiina Heinmets (pildil).
Ta lisab, et kui rääkida raskest
ja sügavast dementsusest, siis tegevusterapeudina
ta nõustub, et mittefarmakoloogiline
lähenemine on
loomulikult number üks, ja see on
ka rahvusvaheliselt tunnustatud
seisukoht. Aga teatud olukordades
on ennetav ravi siiski vajalik.
„Raske ja sügava dementsusega
inimene peaks olema perearsti
pideval jälgimisel, et too saaks
vajadusel suunata ta eriarsti juurde.
Hilises haigusjärgus tuleb ette
episoode, kus haige piltlikult öeldes
läheb iseenda seest kaduma. Ta
ei tunne ära oma abikaasat, kellega
on pool sajandit koos elanud, ta ei
tunne ära ümbrust, kus ta viibib, ja
võib-olla anub, et ta koju viidaks,
kuigi ongi tegelikult seal. Sellisel
juhul võib inimene muutuda ohtlikuks
ka iseendale või ümbritsevale.
Kui ainus käepärane meditsiiniline
abi segaduses ja seetõttu äärmuslikult
käituva inimese aitamiseks
on politsei saatel kiirabiga psühhoneuroloogiahaiglasse
viimine, siis
see pole hea ega toimiv lahendus.
See üksnes traumeerib haiget inimest
ja ta hooldajaid veelgi,“ jätkab
Heinmets
„Loodan, et Eestis luuakse riiklik
pikaajaline strateegia, et senised
dementsusega inimeste abistamise
kitsaskohad kaotada. Et oleks
täpselt teada, kes mida, miks, kuidas
ja mis rahadega teeb. Ma väga
loodan, et tulevikus saame ka rohkem
tähelepanu pöörata dementsust
põhjustavate haiguste ja seisundite
ennetamisele. Kindlasti
tuleks ka meil tunnistada, et
dementsus on puue ning dementsusega
inimesele peaksid laienema
kõik õigused, mis erivajadustest
tulenevad,“ ütleb keskuse tegevjuht
Miret Tuur.
Ta lisab, et muidugi on nende
kõigi suur unistus, et viimaks
õnnestuks välja töötada ravimid,
millega mäluhäireid kui mitte just
välja ravida, siis vähemalt nende
süvenemist aeglustada.
Hea idee
elust enesest
Hanna-Stiina Heinmets tunnistab,
et tugigruppide kohtumistel räägivad
dementsusega inimeste lähedased
tihti väga ootamatuid, vahel
kurbi ja vahel ka lõbusaid ja optimistlikke
lugusid elu keerdkäikudest.
Üks lugu, milles on noote
mõlemast, on tal eriti hinge läinud.
„Neli last üles kasvatanud eakal
abielupaaril lähenes ümmargune
pulma-aastapäev. Tähtpäevani oli
jäänud veel mitu aastat, kui lapsed
leppisid omavahel kokku, et kingivad
sel puhul emale-isale nende
unistuste puhkusereisi. Loodi eraldi
fond, kuhu kõik paari juba küpses
eas pojad ja tütred kandsid igakuiselt
kindla summa. Aga siis äkitselt
ema haigestus. Juba kaks aastat
hiljem läks perel reisi jaoks kogutud
raha vaja hoopis ema hoolduse
eest maksmiseks. Lapsed jätkasid
igakuiselt fondi täitmist ja teevad
seda siiani ning pere on rahul,
et koos kogutud rahast saab emale
nüüd osaks parim hooldus.
Eks inimeste elud ja rahalised võimalused
on muidugi erinevad, aga
väga paljude inimeste lugusid nähes
ja kuuldes soovitaks küll juba eakate
vanemate järeltulijatel hakata mõtlema,
mis saab ühel päeval, kui ema
või isa enam iseseisvalt toime ei
tule. Selliste asjade peale tuleb just
varakult mõtlema hakata. See võib
päästa olukordadest, kus veel terve
vanem peab oma kätega üles ehitatud
kodu maha müüma ja kolima
kuhugi sotsiaalpinnale selleks, et
maksta abikaasa hoolduskoha eest.
Lastel ei ole ka praeguses Eestis
põhjust loota, et kohalik omavalitsus
neile vanema hoolduseks raha
eraldab või mahukate teenustega
appi tõttab. Ilmselt veel pikemat
aega on meil asjade seis selline, et
eakas dementsusega inimene või ka
mõne muu toimetulekut häiriva seisundiga
inimene saab kindlalt loota
üksnes iseenda ja oma pereliikmete
peale.“
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE EUROOPAS ON DEMENTSUSSE HAIGESTUNUD 5–6 PROTSENTI ELANIKEST.
OKTOOBER 2020

14 TEENUSED
15
Teraapiaaed pole
vaid lilled ja liblikad
ka Soome kelguga. Teede väljaehitamisel
on kasutatud samuti eri värvi
kive.
Kogu õueala on ümbritsetud piirdeaia
ja kohati hekiga. Turvaline liikumisvõimalus
on taas eriti dementsetele
väga vajalik, sest näiteks kõndimine
aitab neil maandada ärevushooge.
Siseruumides on kõndimise
võimalused mõistagi piiratud.
Palju uusi võimalusi
Rapla hooldekeskuse juhid
haarasid möödunud aasta
alguses kinni sotsiaalministeeriumi
pakutud võimalusest
taotleda euroraha, et rajada
hooldekeskuse hoone ümber
teraapiaaed. Mida selline aed
sisulises mõttes tähendab ja
kuidas see on aidanud keskusel
pakkuda klientidele paremaid
teenuseid? Palusime sellest rääkida
hooldekeskuse juhatajal
Anne-Ly Pedajal.
Rapla hooldekeskus pakub teenuseid
erineva toimetulekuvõimega
erivajadustega inimestele ja
eakatele. Dementsusega eakatele
oleme loonud samas majas päevahoiu
ning ka ööpäevaringse hooldusteenuse.
Peale selle paiknevad
majas sotsiaalkorterid ning on avatud
supiköök.
Hooldekeskuse kolmekorruseline
hoone asub aga Rapla linnas
ja kohe selle kõrvalt läheb mööda
tiheda liiklusega maantee. Sel põhjusel
me varem mäluhäiretega inimesi
omapäi välja kõndima lubada
ei saanudki. Seega oli õueala renoveerimine
meie jaoks hädavajadus
ja kõige olulisem oli seejuures muuta
hoolealustele õues viibimine turvaliseks.
Kui sotsiaalministeerium kuulutas
eelmise aasta alguses välja taotlusvooru
hoolekandeasutuste keskkonna
turvalisemaks ja dementsussõbralikumaks
muutmiseks,
siis oli meetme suunistes kirjas ka
teraapiaaedade rajamine dementsusega
inimestele. Sealt leidsimegi
idee rajada oma maja juurde just
teraapiaaed. Kõik käis kiirelt: märtsi
lõpus esitasime taotluse ja aasta
lõpus oli aed juba valmis. Õieti küll
vaid esimene etapp sellest, aga suured
ettevõtmised valmivadki etapikaupa.
Vald rahastas projekti 15
protsendi ulatuses, ülejäänud raha
tuli riigilt ja see sobis meile hästi.
Motiveerib õue minema
Teraapiaaia projekteerisid meie
oma kohalikud inimesed: Rapla
valla arhitekt Cerly-Marko Järvela
ja valla aednik Sirle Sule. Sirle
valis aeda ka taimed, arvestades, et
aed näeks igal aastaajal võimalikult
meeliergutavalt värviline välja ja
õieilu kestaks kevadisest lume sulamisest
hilissügiseni.
Aed paikneb keskuse hoone selles
küljes, kuhu avanevad hoolealuste
elu- ja tegevusruumide aknad. Nõnda
on aed ja seal toimuv akendest
näha – see motiveerib inimesi õue
Rapla hooldekeskuse juhataja Anne-Ly
Pedaja sõnul on läbimõeldult rajatud
teraapiaaial olnud teenuse kvaliteedile
veel parem mõju, kui loota osati.
minema ja seal omavahel suhtlema.
Samal põhjusel ei ole aias asuvatel
puhkealadel ega käimistunnelitel
peal katust, vaid üksnes puitsõrestik,
mis paistab läbi. Nii võib juba
aknast märgata, kes õue on kogunenud
ja mida seal parasjagu tehakse.
Kui ikka tuttav inimene on õues
ja tegeleb seal millegagi või istub
pingil ja ootab jutukaaslast, tekibki
tahtmine ise samuti õue minna.
Teraapiline sisu
Aias on ka rohealad, kus kasvavad
männid, kased ja õunapuud ning
kus hoolealused saavad omaette
olles rahu ja vaikust nautida. Enamik
meil teenuseid kasutavatest inimestest
on ju kogu elu elanud aiaga
eramajas või on pärit maalt, nii
et loodus- ja aiakeskkond on neile
väga meele järele, teeb olemise
koduseks.
Kõik teraapiaaia puhke- ja liikumisalade
ehitised, pingid, lehtlad ja
taimekastid on erksates ja looduse
foonist eristuvates värvides – oranžid,
roosad, sest värvid on dementsusega
inimeste elukeskkonna
kujundamisel väga olulised. Taldriku
kõrvale asetatud lusikaski peab
olema värviline, et dementsusega
inimene seda üldse märkaks. Ka
teraapiaaia värvide kombinatsioonid
virgutavad mäluprobleemide-
Hooldekeskuse teraapiaaed motiveerib päevakeskuse
kasutajaid ja ööpäevaringsel hooldusel
olevaid kliente õue minema, liikuma ja suhtlema
ning loob mõnusa õhustiku. Heiko Kruusi
ga inimesi ümbrust märkama ning
ergutavad nende meeli. Samal eesmärgil
on aeda paigutatud tuulekellad,
rajatud lindude toitmiskohad
ning kujundatud valgustus.
Teraapiaaia kõnniteed on projekteeritud
selliselt, et ükskõik mis suunas
inimene liikuma hakkab, jõuab
ta alati tagasi alguspunkti, nii et aias
pole võimalik ära eksida. Muidugi
on kõik teed konarusteta, neil saab
liikuda ka ratastoolis ja lumisel ajal
Teraapiaaed on nüüdseks pea aasta
aega tihedas kasutuses olnud ja
saame juba rääkida selle kasutegurist.
Meie hoolealused viibivad varasemaga
võrreldes palju enam õues
ja liiguvad rohkem – jalutavad, käivad
keppidega, mängivad boccia’t.
See toetab nende tervist ja päris
kindlasti parandab ööund.
Koroonaajal tuli aga ilmsiks veel
üks pluss, mida mõnusate privaatsust
pakkuvate puhkealadega
õueala pakub. Oleme arusaadavalt
püüdnud igati vähendada hoolealuste
kontakte väljastpoolt tulijatega
ja paljud pered kohtuvadki nüüd
oma lähedasega just teraapiaaias. Ka
tähtpäevi ja hoolealuste sünnipäevi
oleme tähistanud aias, samuti oleme
viinud seal läbi töötajate koolitusi.
Teraapiaaed oma mitmekülgsete
võimalustega on teinud ka töötajatele
lihtsamaks hoolealuste järelevalve
ja nendega tegelemise. Kohandatud
oludes on kergem dementsusega inimestel
silma peal hoida, neile ka rohkem
tegevusi pakkuda ja selle kõige
tulemusena on silmanähtavalt parem
ka meie teenuse kvaliteet.
Väga tore on ka see, et meie maja
töötajatel on nüüd käepärast võimalus
värskendada end puhkepauside
ajal teraapiaaias jalutades või
õues pingil istudes kohvi rüübates.
Järgmisena ongi meil kavas ehitada
välja töötajatele mõeldud nn kohvinurgake,
sest olustikku ja keskkonda
arendades mõtleme hoolealuste
kõrval kindlasti ka oma töötajate
headele töötingimustele.
Anne-Ly Pedaja
Rapla hooldekeskuse juhataja
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE NAISTEL ESINEB DEMENTSUST PISUT ROHKEM KUI MEESTEL.
OKTOOBER 2020

16
TEENUSED
17
Teraapiaaed on kujundatud nii, et seal on sobilikke paiku nii seltsieluks
kui ka üksiolekuks ning orienteerumisraskustega inimesed jõuavad
iga tee lõpuks ringiga peaukse juurde tagasi. Keskuse teenuseid kasutavad
parimas eas härrad olid uue miljööga igatahes igati rahul. Heiko Kruusi
Mehed, tulge ometi ka tugigruppidesse!
Kompetentsikeskuse üheks sihiks
on aidata kaasa sellele, et üle Eesti
tekiksid dementsusega inimeste
lähedaste jaoks tugigrupid.
Kevadel sundis koroonaviirus
kogu selle töö kolima veebi.
„Kevadel eriolukorra ajal pidime ka
meie oma tegevuse suuresti virtuaalkeskkonda
viima. Suvel ja sügisel,
vähemalt siiani, oleme saanud koolitusi,
teraapiapäevi, nõustamisi ja tugigruppide
kohtumisi jälle silmast silma
korraldada. Väga hea on muidugi inimestega
otse rääkida ning diskussioon
sujub seminariruumis ladusamalt kui
veebis. Samas on meil ka virtuaalne
tegutsemine hästi korda läinud ja koguni
uudseid kogemusi pakkunud,“ räägib
Miret Tuur.
Üsna ootamatult hästi õnnestusid
veebis näiteks perenõustamised. „Saime
ühekorraga suhelda paljude pereliikmetega,
kes elavad laiali mööda Eestit,
keegi neist võib-olla ka välismaal
ja tal oleks seepärast keeruline nõustamiseks
koos teistega laua taha tulla.
Nii otsustasimegi, et virtuaalsete perenõustamistega
on mõttekas jätkata ka
siis, kui meil enam koroonaohtu pole ja
kohtumised on piiranguteta lubatud,“
lisab ta.
Hanna-Stiina Heinmets kinnitab, et
e-tugirühmades saadi kontakti täiesti
uute inimestega. „Põhjused, miks nad
varem tugigrupi kohtumistele polnud
jõudnud, olid väga erinevad,“ selgitab
ta. Kes ei julgenud teiste sekka tulla,
kellele ei sobinud kellaaeg, mõne jaoks
oli kohalesõit liiga vaevarikas või isegi
võimatu kas või seetõttu, et polnud
selleks ajaks kedagi dementsusega inimese
juurde kutsuda. Oli ka neid, kes
polnud koos käivatest tugirühmadest
varem kuulnudki, aga nendeni jõudis
nüüd info veebis toimuva ürituse kohta
ja nad otsustasid huvi pärast osaleda.
„Nii et hea tähelepanek ka meile
endile: kindlasti peame oma haaret
laiendama ja infot edastama palju rohkemates
kanalites kui seni. Me võime
küll ise arvata, et oleme ürituse kohta
tõhusalt teavet levitanud, aga iga inimene
jälgib kitsast ringi infokanaleid
ega pruugi meie sõnumiteni jõuda,“
nendib Heinmets.
Väga rasked olukorrad
Hanna-Stiina Heinmets ütleb, et
üks nüansse oli ka see, et uued inimesed,
kes veebiüritusel osalesid,
olid tegelikult väga raskes seisundis
pereliikme hooldajad. Neil pole
olnudki võimalust hooldatava kõrvalt
üritusel käia, ka poleks nad saanud
või ka julgenud teda tugigrupi
kohtumisele kaasa võtta. Isegi mitte
dementsuse valdkonna inimeste
tugirühma, kus ollakse ju teemaga
kursis ega imestata, kui keegi kohalolijaist
ühel hetkel imelikult käitub.
„Olen pikalt diakooniahaiglas töötanud
ja dementsusega patsientide
lähedastega tihedalt suhelnud.
Paraku on haiglast saadud pilt vaid
kild tervikust: inimesed käivad oma
pereliiget vaatamas, me räägime
nendega sellest, mida me lähedasega
teeme, kas ta on heas vormis, kas
magab öösel hästi ... aga siis nad lahkuvad,“
räägib Hanna-Stiina Heinmets.
„Alles tugigruppides olen saanud
teada, mis toimub kodudes enne
haigestunud inimese asutusse jõudmist.
See on totaalne läbipõlemine,
paljud omastehooldajad on sõna
otseses mõttes kokkukukkumise piiril.
Kõige raskemad on juhtumid,
kus raske dementsusega hooldatav
on veel aktiivne ja temaga tuleb
ööpäev läbi tegeleda. Kui minul oleks
võimu, ütleksin ma omavalitsustele:
looge juurde koduteenuseid, inimesed
on kaelast saati hädas! Dementsusega
eakate hooldekodukohti küll
juba on, aga mitte piisavalt ja need
on kallid. Eesti tegelikkus on selline,
et valdavalt hooldatakse isegi raske ja
sügava dementsusega inimesi ikkagi
kodus.“
„Mõneski peres võib dementsusega
eakale lisaks olla mitteiseseisev
täiskasvanud puudega poeg või tütar,
kelle eest on isa ja ema seni koos
hoolitsenud, aga ühe vanema haigestumise
järel jääb kogu see koormus
ainsa terve pereliikme õlgadele.
Oleme selliste juhtumitega kokku
puutunud. Need on väga keerulised
olukorrad. Samas on neid ka väga
keeruline lahendada, sest erihoolekandeasutustesse
pole kohti saada ja
dementsusega eaka hooldekodukoht
võib perele olla üle jõu käivalt kallis,“
lisab Miret Tuur.
Samas oleks sugulastel tarvis kokku
hoida ja hoolduskoormus mõistlikul
viisil omavahel ära jagada. „Kui
üks lastest on oma kanda võtnud
dementsusega ema või isa valvata
ja teda hooldada, näiteks elab temaga
koos, jääb väheks, kui teised õedvennad
ja muud sugulased vaid aegajalt
külas käivad ja kohvi rüüpamise
sekka suure vaeva nägijale tunnustavalt
õlale patsutavad: sa oled nii
tubli! Aeg-ajalt külas käies muidugi
ei tajutagi, mida tähendab elu koos
pidevat jälgimist ja abistamist vajava
dementsusega inimesega. Aga keegi
teine võiks siiski mõneks õhtuks
ise valvekorda jääda ja lasta pidevalt
„tule all“ oleval pereliikmel kas
või kinos või jalutamas käia. Või valvata
dementsusega inimest ükski
öö nädalas ja lasta hooldajal õhtust
hommikuni magada. Tegelikkus on
praegu paraku selline, et vähestes
omavalitsustes pakutakse dementsusega
eakat hooldavale koduteenuseid
ja kui teised pereliikmed ja sugulased
appi ei tule, võib hooldaja ühel hetkel
üle jõu käiva koorma all nõrkeda,“
kirjeldab Tuur.
„Väga palju sõltub ka sellest, kas
haigestub ema või isa. Kui haigestub
isa, siis loomulikult jääb ema teda
hooldama. Kui haigestub ema, siis
tekib peres tavaliselt suur mure sellega,
kes teda hooldab. Eesti peredes
on ajast aega olnud naised need, kes
hoiavad kodu korras, teevad süüa,
pesevad-triigivad, põetavad ja toetavad
teisi. Ja siis järsku jääb pere
meespool ilma harjumuspärasest
toetusest ning peaks seejuures veel
ise abikaasat hooldama asuma. Ta ei
pruugi sellega hakkama saada! Tal
puuduvad selleks oskused ja valmisolek.
Paljud pered ongi meie juurde
tulnud küsimusega, kuidas nüüd isa
aidata – ema põeb küll Alzheimeri
tõbe, aga meie kõige teravam probleem
on hoopis isa, kes on kaotanud
pinna jalge alt. On langenud masendusse,
üksnes pikutab diivanil ja halvemal
juhul kipub oma muret alkoholiga
leevendama. Ei taha naise haigusest
midagi kuuldagi,“ toob Heinmets
näiteid.
Mehed, kus te olete?
Miret Tuur ütleb, et sama mure
on neil tugirühmades, kuhu tulevad
ikka vaid naised. Samas näitavad
statistilised andmed, et Alzheimeri
tõbe põdevate inimeste hulgas
on protsentuaalselt enam just naisi.
Seega tugigruppidest võiks ka paljudel
meestel kasu olla.
„Diakooniahaigla kogemustest
tean, et dementse lähedase haiglasse
toonud mehed, olgu nad siis abikaasad
või pojad, vajavad palju rohkem
toetust kui naised. Naised on
tugevamad ja samas ei häbene oma
nõrkusi,“ ütleb Heinmets. „Oleme
väga palju mõelnud selle peale, kuidas
meessoost hooldajaid tugigruppidesse
meelitada. Oleme neid julgustanud,
et ei pea ju kohe probleemidest
rääkima hakkama, lihtsalt
tulgu – vaadaku, kuulaku, äkki
kuuleb midagi kasulikku. Kui kuskil
tugigrupis on juba mõni mees, siis
on meil hea võimalus öelda, et ega
ainult naised koos käi, mehi on ka
ikka. Isegi meeste tugigruppide loomise
peale oleme mõelnud. Praegu
oleme tugigruppide kohtumistel
pakkunud osalejatele ka teraapiaid
– kunsti-, tantsulis-liikumisteraapiat
ja muud, samas ei ole mehed väga
innustunud neis osalema. Aga mis
mehi tõmbaks? See on meie jaoks
praegu miljoni dollari küsimus.“
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUSSE SUREB ENIM EAKAID PÕHJA-AMEERIKAS, EUROOPAS JA AUSTRAALIAS. OKTOOBER 2020

18 TEENUSED
19
Dementsuse sõbrad ja dementsussõbraliku asutuse märgis
Suurbritannia Alzheimeri
ühing käivitas seitse aastat
tagasi tollase peaministri David
Cameroni taganttõukamisel
riikliku dementsuse sõprade
liikumise. Nüüdseks on see
algatus laienenud üle kogu
maailma. Ka Eesti dementsuse
kompetentsikeskus sõlmis
tänavu kevadel Suurbritannia
Alzheimeri ühingu kui
dementsuse sõprade mudeli
autoriga lepingu tuua liikumine
Eestisse.
„Selle idee olemus seisneb selles,
et politseinikele, bussijuhtidele,
müüjatele ja teistele, kes oma töös
puutuvad kokku paljude inimestega,
jagatakse infot dementsuse kohta,
et nad oskaksid mäluhäiretega
inimesi ära tunda ja nendega õigesti
käituda. Et nad nendega kohtudes ei
ehmuks ning suudaksid neid vajadusel
abistada,“ võtab Hanna-Stiina
Heinmets asja olemuse lühidalt
kokku.
Dementsuse sõbraks võib saada
iga inimene, kes läbib vähemalt tunnise
koolituse. Dementsuse sõber
oskab märgata ja aidata inimesi
pere- ja tutvusringkonnas, tänaval
ja kogukonnas. Koolitusi viivad
läbi vabatahtlikud, keda paljudes
riikides kutsutakse ka tšempionideks.
Tunniajase koolituse läbinu
saab dementsuse sõbra märgi ning
täidab oma andmetega kaardi, mille
eesmärk on hoida liikumises osalejaid
ühises inforingis. Kaugem idee
on luua dementsussõbralikke kogukondi,
näiteks külasid, linnu või linnaosi,
kus mäluhäiretega inimesi ei
võõristata ja igaüks oskab nendega
heatahtlikult suhelda.
Augustist annab dementsuse
kompetentsikeskus ka Eestis välja
dementsuse sõbra märke vabatahtlikele,
kes võtavad vaevaks koolituse
läbi teha. Asutused, organisatsioonid,
kogukonnad või ka sõpruskonnad
saavad tellida kompetentsikeskusest
koolituse, kui soovivad sellest
teemast rohkem teada saada ja
oma kogukonnas dementsuse sõpradeks
hakata.
Esimesed 40 sõpra
„Kuu aega tagasi oli meil Arvo
Pärdi keskuses Laulasmaal teraapiapäev,
mille lõpus viisime läbi esimese
tunnise dementsuse sõprade
koolituse vabatahtlikele. Koolitus
on olemuselt elav ja lustakas, koosneb
aktiviseerivatest küsimustest
ja mõtlemisülesannetest ning selle
sisuks on lihtsad sõnumid, mida
võiks iga inimene dementsuse kohta
teada,“ räägib Heinmets. Ta lisab,
et sel korral küll n-ö inimesi tänavalt
ehk kedagi sellist, kel polnud
dementsusega kokkupuudet, osalema
ei tulnudki. Koolitusele jäid
ikkagi samad inimesed, kes olid
kogu teraapiapäeva läbi teinud –
terapeudid, dementsusega inimeste
lähedased jt. Aga pärast astus mitu
inimest juurde ettepanekuga, kas
võiks samasuguse koolituse korraldada
näiteks nende asutuses, mõnel
seminaril või miks mitte suvepäevadel.
Ta ütleb, et koolituse läbinud
dementsuse sõbra märgi omanikke
on Eestis praegu juba 40 kandis.
„Usutavasti lähevad ka meil
dementsuse sõprade koolitused käima,
peame veel aru pidama, kus ja
kellele neid ise välja pakkuma hakata,“
ütleb ta lootusrikkalt. Maailmas
on dementsuse sõpru ligi 20 miljonit
– kõige rohkem Jaapanis, Suurbritannias,
Kanadas ja USA-s.
Kvaliteedimärk
hooldusasutustele
Suurbritannias lükkas peaminister isiklikult käima dementsuse sõprade
liikumise ja sellega on nüüdseks liitunud üle kolme miljoni inimese. Loodame,
et ka Eestis võtab algatus tuld. Erakogu
Teine algatus, mille dementsuse
kompetentsikeskus käivitas eelmisel
kuul, on üldhoolduse teenusepakkujatele
mõeldud võimalus
taotleda dementsussõbraliku asutuse
märgist. Hanna-Stiina Heinmets
ja Miret Tuur on rõõmsad, et paar
hooldusasutust on nende teada juba
asunud taotlust ette valmistama.
Märgise taotlemiseks tuleb tõestada
hulga nõuete täitmist. Asutuses
peab olema kodune ja õdus miljöö
ning olema arvestatud dementsussündroomiga
inimeste vajadusi: seal
on sobivad abivahendid orienteerumiseks,
turvaline ja ohutu keskkond,
mõeldud on kukkumis- ja
kadumisohule. Töötajatele on abiks
abi- ja hooldusvahendid. Dementsussündroomiga
inimesed peavad
saama liikuda õues. Teiseks tuleb
tõestada, et dementsussündroomiga
inimestele pakutakse asutuses
eri tegevusi, liikumisvõimalusi,
nad on kaasatud üritustesse ning
nende vaba aeg on mitmekesiselt
sisustatud. Neile on kättesaadavad
huvitavad ja tegevust loovad esemed
ning nad saavad igapäevategevusi
ise teha.
Märgise saamise eelduseks on ka
nõue, et töötajad on saanud spetsiifilist
koolitust dementsuse alal,
asutuses osutavad teenuseid eri
alade spetsialistid, personal käitub
klientidega sõbralikult ja lugupidavalt,
oskab lahendada keerulisemaid
olukordi, nagu kliendi äraminekusoov
või hooldust tõrjuv
käitumine jne. Asutuses peab olema
hästi korraldatud ka õendus- ja
arstiabi.
Eraldi tingimus on, et dementsusspetsiifilised
eesmärgid on kirjas
asutuse arengudokumentides
ning neid väärtusi ka järgitakse
igapäevatöös. Asutus suhtub igasse
klienti individuaalselt ja teeb
koostööd lähedastega, külastuspoliitika
on sõbralik jne.
Loodame siis üheskoos, et niisugune
märgis hakkab olema auasi
nii hooldeasutustele kui ka omavalitsustele,
kus asutused tegutsevad.
Inimestele, kes oma lähedasele
hoolduskohta otsivad, annab
selline märk aga lootuse, et lähedast
koheldakse seal hästi.
Kust leiab
dementsuse
kohta
koolitusi?
Täienduskoolitusi dementsusega
tegelevate sotsiaalasutuste personalile
pakub dementsuse kompetentsikeskus
(infot leiab eludementsusega.ee
) ja tervise arengu instituut
(160-tunnine dementsuseteemaline
väljaõpe hoolekandeasutuste sisekoolitajatele,
kes hakkavad seejärel
ise personali koolitama, kursus
toimub Tallinnas ja Tartus). Samuti
pakuvad koolitusi eraettevõtjad
(koolitusfirmad) ning tervishoiu- ja
muud kõrgkoolid. Ka sotsiaalkindlustusamet
korraldab sel alal seminare,
on viinud läbi infopäevi omavalitsustes
jne.
Dementsuse kompetentsikeskuse
kodulehele tekib peatselt nimekiri,
kuhu on koondatud kõikide koolitajate
pakutavad dementsusalased
koolitused.
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE EESTI EAKATE SEAS ON DEMENTSUS IKKA VEEL TUGEVALT ALADIAGNOOSITUD.
OKTOOBER 2020

20
KOGEMUS
Sajad Briti linnad muudavad
end dementsussõbralikuks
Suurbritannias lükkas
dementsusega tegelemise
käima peaminister David
Cameron isiklikult. Seetõttu
sai see väga laia kõlapinna
ja algatus on nakatanud
pea pool maakera.
Riigis on juba üle kolme miljoni
inimese läbinud dementsuse
alal koolituse ja registreerinud
end dementsuse sõbraks.
Tuhanded asutused ja organisatsioonid
on koolitanud oma
töötajaskonda ja teinud muudatusi,
et saada dementsussõbraliku
asutuse märgis.
Samuti on hästi vastu võetud
peaministri üleskutse muuta
dementsussõbralikuks linnad,
külad või ka suurlinnade asumid,
kus dementsusega inimesed
saavad turvaliselt liikuda ja
toimetada ning neid mõistetakse,
toetatakse ja osatakse vajadusel
abistada.
Dementsussõbralik elupaik
OKTOOBER 2020
Kui peaminister 2012. aastal
üleskutse tegi, loodeti, et kolme
aastaga muutub dementsussõbralikuks
paarkümmend
linna. Algatusega tuldi aga
veelgi elavamalt kaasa ja 2015.
aasta lõpuks oli riigis juba 152
dementsussõbralikku kogukonda.
Liikumine areneb jõudsalt
edasi ja praegu plaanib London
saada esimeseks dementsussõbralikuks
pealinnaks. Selleks
tuleb täita palju tingimusi.
London näiteks peab jõudma
selleni, et seal tegutseb vähemalt
500 000 koolituse läbinud
dementsuse sõpra. Dementsuse
alal on koolitatud ühistransporditeenuse
osutajad,
politseinikud ja turvatöötajad.
Vähemalt kaks tuhat erafirmat
(poed, söögikohad, muuseumid,
muud kultuuriasutused
jne) on saanud dementsussõbraliku
asutuse märgise
ning koolitanud oma personali
dementsusega inimestega
tegelema. Nimetuse taotlemises
peavad osalema kõik Londoni
iseseisvad linnapiirkonnad.
Laialdane koolitamine
Dementsussõbralikuks linnaks
saamise jaoks peavad
seal olema kättesaadavad ka
dementsusega inimestele vajalikud
arstiabi- ja sotsiaalteenused.
Laialdaselt rakendatakse
vabatahtlikke abistajaid. Näiteks
kevadise karantiini ajal
sõlmiti kokkuleppeid suuremate
poodidega, kus dementsusega
inimestele tagati võimalus
tellida toidu- ja tarbekaupu
koos kiire kojutoomisega.
Väga suurt rõhku pannakse
riigis noorte inimeste koolitamisele.
Selleks käivad dementsuse
sõbrad esinemas koolides
ja noortekeskustes, töökohtades
ning avalikel üritustel. Riigi
Alzheimeri ühing on koostanud
ja teinud tasuta ning laialdaselt
kättesaadavaks kõikvõimalikke
õppematerjale. Koolitamises
löövad mõistlikul määral
kaasa ka dementsusega inimesed
ise. Alzheimeri ühingu
kaudu on võimalik asutustel ja
organisatsioonidel tellida ka
kitsamast tegevusalast lähtudes
välja töötatud põhjalikumaid
koolitusi asutuse juhtidele ja
personalile.
Tiina Kangro
Üks puudega lapse kasvatamise kogemusega
vanem valitsuses või tipp-poliitikute
seas võib olla tähtsamgi kui kümned kiretud
projektid. Roger Taylor (Vida Press)
Erilise kogemusega
Briti peaminister
Suurbritannias 2012. aastal de mentsusega
tegelemise üleskutse teinud peaminister
David Cameron on erilise kogemusega
inimene selle poolest, et tema ja abikaasa
Samantha vanim poeg Ivan (pildil) oli sügava
puudega. Briti konservatiivse partei pikaajaline
juht (2005–2016) ja peaminister (2010–
2016) David Cameron võttis vahel Ivani ka töö
juurde kaasa ning kolleegid teadsid, millise
suure hoolega ta osales poja eest hoolitsemisel.
Ivan lahkus inglite juurde kuueaastaselt.
Peres kasvab ka aasta noorem tütar Nancy,
kolm aastat noorem poeg Arthur ja noorim
tütar Florence. Ka pärast Ivani lahkumist on
Cameronide pere olnud tihedas ühenduses
poja omaaegse kooli ja teda terve elu abistanud
lastehaiglaga. Küllap seetõttu jaguski riigijuhil
silma ja südant erivajadustega inimeste
temaatikale kõige laiemas mõttes.
WWW.PUUTEPUNKT.EE

22 ÕIGUSNÕU
23
Kuidas on edenenud sotsiaalteenuste
nõudmise kohtukulli ette viimise projekt?
Erakogu
Poolteist aastat tagasi eraldas
riik puudega inimeste ühingutele
100 000 eurot, et aidata
sotsiaalteenuste saamisega
hädas erivajadustega inimestel
seista oma õiguste eest ja
vajaduse korral kohtusse
pöörduda. Projekti vedajaks sai
MTÜ Händikäpp, mille juhatuse
liige Ave Jaakson annab siin
ülevaate saavutatust.
Kuna raha on veel veidi alles, siis
projekt jätkub. Paar kaasust on meil
ka pooleli. Siinkohal tuleks mainida,
et meie algne soov oli tegeleda
erinevate teenusevaldkondade erinevate
juhtumitega, et sünniksid
n-ö näidislahendused ehk kohtulahendid,
mille alusel hakkaks muutuma
praktika. Paraku ei olnud inimesed
tihti valmis minema kohtusse
ja mõnedki loobusid, kuigi meie
koostööpartneritest juristid nägid
võiduvõimalust. Osa juhtumeid
lahendasime ka kohtusse pöördumata.
Räägin järgmisena lähemalt,
millega täpsemalt oleme tegelenud
ja millist edu saavutanud.
Põhiliselt on inimesed meie poole
pöördunud puude määramise ja töövõime
hindamise otsustega rahulolematuse
tõttu. Kuna toetavate teenuste
osutamine on omavalitsustes valdavalt
ja jätkuvalt seotud puude raskusastmega,
siis on see teema paljude
jaoks eriti oluline. Oleme üldiselt
olnud edukad ning kümmekonnal
juhul (sh kaks last) on sotsiaalkindlustusamet
ja töötukassa otsused
ümber vaadanud. Inimesed, kel
oli sotsiaalkindlustusameti otsusega
puue ära võetud, aga kelle terviseseisund
ei paranenud, said uue otsuse,
kus neil tuvastati raske puue. Samasugused
juhtumid olid töötukassa
otsustega – inimesed, kel on palju
diagnoose, olid tunnistatud töövõimeliseks,
aga meie abiga said nad
osalise töövõime. Paar juhtumit on
ka sellised, kus sotsiaalkindlustusametis
puuet ei tuvastatud, aga töötukassa
hinnangul töövõime puudub.
Või ka vastupidi.
Meil oli ka juhtumeid, kus inimesele
ei antud puuet, sest ta keeldus
ravist. Ühel juhul oli sotsiaalkindlustusamet
keeldunud puuet andmast,
sest inimene ei võtnud talle
määratud ravimeid tugevate kõrvalmõjude
tõttu. Samas polnud mingit
tõestust, et ravimi mõjul olnuks
ta seisund parem, kuna ravimi tugevad
kõrvalmõjud isegi halvendasid
seda. Teisel juhul oli tegemist ravi
katkestamisega sõltuvushaiguse tõttu.
Tekkis küsimus, kas üks haigus
on „parem“ või „halvem“ kui teine.
Näib, et Eestis puuete määramisel
nii arvatakse.
Omavalitsuse sotsiaalteenused
Üheks meie tugevaks prioriteediks
on olnud toetavad teenused, s.t probleemid
sotsiaalteenuste kättesaadavusega.
Puutusime kokku ka sellega,
et sotsiaaltöötajate suhtlemisoskus
psüühilise erivajadusega inimestega
jätab tugevalt soovida ja see takistab
teenuste saamiseni jõudmist. Ning
need polnud sugugi üksikjuhtumid.
Kas peaks äkki midagi muutma sotsiaaltöötajate
väljaõppes?
Oleme aidanud teha omavalitsustele
avaldusi ka korterite kohandamise
vallas. Inimesed on jäänud hätta,
sest ei ole täpselt teadnud, mida
tegema peab, ja pole seetõttu omavalitsusest
abi saanud. Eriti äärmuslik
Ave Jaakson on MTÜ Handikäpp
juhatuse liige ja puudega inimeste
juriidilise nõustamise projektijuht.
juhtum oli Kohtla-Järvel. Ratastoolis
ja amputeeritud jalgadega inimene
ei mallanud ehitusfirmaga lepingu
sõlmimist ära oodata ning lubas
ehitusmeestel töödega pihta hakata.
Ehitajad aga tulid, lõhkusid tualeti
ja vannitoa tühjaks ning kadusid
siis. Omavalitsus ütles, et inimene on
ise süüdi ja vaadaku nüüd ise, kuidas
hakkama saab. Aitasime proual
teha avalduse, kus ta palus omavalitsuselt
ehitusfirmade leidmiseks abi,
ja asjad hakkasid paremuse poole
liikuma. Küsisin mõnda aega tagasi
ka tagasisidet. Proua oli väga rahul,
nüüd olevat valitud hea firma, kes
tegi kahe nädalaga korraliku tualeti
ja duširuumi.
Samuti oleme aidanud koostada
avaldusi isikliku abistaja teenuse
saamiseks. Meie kogemusnõustaja
on teinud ka koduvisiite ja isegi
käinud sotsiaaltöötajate juures inimesega
koos n-ö tõlgiks kaasas. See
pole küll otseselt meie projekti teema,
aga puudutab siiski omavalitsuse
pakutavaid teenuseid, ja nii on
mõnedki juhtumid laabunud.
Pöördutud on ka suurte hooldekoduarvete
asjus. Lähedased ei jõua
neid maksta, aga selles me paraku
aidata ei saa. Oleme küll nii palju
kui võimalik nõu andnud, aga kuna
inimesel on olnud liiga palju vara,
mida müüa, on jäänud õigus omavalitsusele.
Inimesed ei tea, et peavad
enamiku omavalitsuste meelest
olema täiesti varatud, et neile arvete
maksmise juures appi tuldaks.
Nägemispuudega inimesed
Nägemispuudega inimesed tundsid
end diskrimineerituna ja palusid
meilt abi. Muret tegi DigiDoc4
rakendus, mis ei töötanud nii nagu
vaja: ekraanilugeja ega punktkirja
kuvar ei kuvanud ega kõnelenud
teksti, mis ruudul näha, digikastis
olevaid dokumente polnud samuti
võimalik lugeda ega vaadata, kes
dokumendile oli allkirja pannud.
Nägemispuudega inimesed olid
varem mitmel korral pöördunud abi
saamiseks riigi infosüsteemi ameti
ja valimiste eel ka vabariigi valimiskomisjoni
poole, aga tulemusteta.
Koostasime nõudeavalduse Digi-
Doc4 funktsioonide puudulikkuse
ja võrdse kohtlemise põhimõtte
rikkumise kohta. Selle probleemiga
läksime lõpuks kompromissile, riigi
infosüsteemi amet kandis MTÜ
Händikäpp kontole raha nägemispuudega
inimeste õiguste kaitse
toetamiseks. Seega saame selle sihtgrupi
probleemidega edasi töötada.
Väidetavalt saavad nägemispuudega
inimesed nüüd DigiDoc4 kasutada,
kuid kurdetakse, et see on keerulisem
kui varem DigiDoc3 rakenduse
kasutamine.
Üle aasta kestis protsess, kus
püüdsime aidata igati tublit nägemispuudega
klienti, kes taotles
ootamatu ja raske haiguse tõttu,
mis võttis talt iseseisvuse, häälkõneleva
abivahendi ostmist. Sotsiaalkindlustusamet
keeldus abivahendi
jaoks erimenetlusega toetuse andmisest,
sest toode (MacBook Air
13) ei kuulu riigi soodustusega abivahendite
loetellu ning ei ole kliendi
jaoks prioriteetne abivahend. Selle
protsessi me kahjuks kaotasime
ka kohtus.
Viipekeeletõlke saamine
Probleeme on ka viipekeeletõlke
teenuse kättesaadavusega. Aitasime
kaht kurti, kellele omavalitsus keeldus
teenust osutamast. Omavalitsus
nõudis, et inimene ise peaks leidma
viipekeeletõlgi, tasuma arve ja tegema
siis taotluse kulutuste hüvitamiseks.
Lahenduseks pakuti ka kaugtõlketeenust.
Seda teenust saavad
Skype’i vahendusel tasuta kasutada
vähenenud töövõime ja kuulmislangusega
viipekeelsed inimesed. Teenus
on aga avatud ainult tööpäeviti
kella 9–17. Kaugtõlketeenust ei
olnud võimalik ka soovitud kuupäevaks
ja kellaajaks ette kinni panna,
sest seda osutatakse elavas järjekorras.
Kurt inimene ei saa aga arsti,
lasteaiaõpetajat või kedagi teist panna
ootele, kuni tõlkejärjekord kätte
jõuab.
Ühel juhul jõudsime kokkuleppele
ning linnavalitsus leidis võimaluse
inimest rahaliselt toetada ja hakkas
talle hüvitama viis tundi tõlketeenust
kuus. Edaspidi tuleb meie
kliendil teha avaldus, milles ta märgib
ära tõlkevajaduse ja põhjuse,
miks ta teenust vajab. Seejärel tellib
linnavalitsus ise tõlgi. Leppisime
kliendiga kokku, et praegu me
kohtusse ei lähe, aga kui tekib mingi
tõrge, siis annab ta sellest kohe teada.
Teine juhtum, mis puudutab viipekeeletõlke
teenust, on meil veel
pooleli.
Omavalitsusega
kardetakse vaielda
Projekti alguses tuli palju kõnesid
ja kirju kinnisvara ja päranduse
asjus. Suunasime need puuetega inimeste
kotta, kust puudega inimesed
saavad samuti õigusabi.
Kuna küsiti, siis oleme tegelenud
ka töövõimetoetuse seadusega, mis
n-ö karistab inimest, kes on olnud
tubli, õppinud ja end üles töötanud.
Koostasime avalduse õiguskantslerile
palvega kontrollida seaduse vastavust
põhiseadusele ja ÜRO puuetega
inimeste õiguste konventsioonile.
Saime vastuseks, et riigi kohus
on aidata nõrgemaid.
Praegune projekt on ka näidanud,
et töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga
vaidlevad inimesed kergemini,
sest need on n-ö kaugel. Omavalitsusega,
kus töötavate inimestega puututakse
kokku igapäevaselt, ei soovita
aga tülli minna, sestap neis asjus ei
olda ka valmis palju vaidlema.
Ave Jaakson
MTÜ Händikäpp juhatuse liige
OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUS ON HOOLDUSKOORMUSEST LÄHTUDES MAAILMA 9. RASKEIM HAIGUS. OKTOOBER 2020

ISSN 2228-1312
SAAJA AADRESS:
Vida Press
MTÜ Tallinna ja Harjumaa Autismiühing
koostöös Rajaleidjaga kutsub autistlike
laste vanemaid ja teisi huvilisi osalema
kogu talve kestvas lastevanemate
vestlusgruppide sarjas „Autistlik laps
haridusteel“.
27. oktoobril
kella 17–19
Tallinna puuetega
inimeste kojas
(Endla 59) ja
Zoomi keskkonnas
„Autistlik laps läheb kooli“
• Koolivälise nõustamiskeskuse roll
lapse koolivalmiduse mõõtmisel
• Sobiva õppevormi ja õppeasutuse leidmine
• Lapsevanema nõustamine ja jõustamine
Vestlusgruppi juhib Rajaleidja Harjumaa
büroo juhataja Urve Sellenberg.
Osalemiseks tuleks nimi kirja panna
22. oktoobriks aadressil autismtallinn@gmail com.
Ühingu liikmele maksab osalemine 2 eurot,
mitteliikmele 4 eurot.
Tallinna ja Harjumaa autismiühingusse kuuluvad
autistlike laste vanemad, õpetajad ja spetsialistid, kes
puutuvad autismivaldkonnaga tööl kokku või tunnevad
selle vastu lihtsalt huvi. Tugigruppe korraldatakse
kord kuus ühingu liikmetele, aga oodatud on ka
teised huvilised. Tugigruppide toimumise ajal pakub
ühing tasuta lapsehoiuteenust. Lisaks korraldab ühing
perepäevi, jõulupidusid ja suviseid päevahoiulaagreid
autismispektri häirega lastele ja noortele.
Tugigruppide, tegemiste ja liitumisvõimaluse kohta
saab infot ühingu Facebooki-lehelt ja kodulehelt
www.autismtallinn.ee. Tule ja teeme koos maailma
paremaks!
Puutepunkte saab koju või töökohta tellida tasuta. Tellimise infot vaata aadressilt puutepunkt.ee.
Samal lehel võib kõiki seni ilmunud ajakirju ka lugeda. Loe ise ja soovita tuttavatelegi!
KUI AJAKIRI
SIND KÕNETAB,
saad toetada
selle jätkumist:
MTÜ Puutepunktid
arveldusarve EE452200221053907379
MTÜ Puutepunktid on riiklikus
tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute
ja sihtasutuste
nimekirjas.
Täname kõiki ajakirja toetajaid!
Eelmisel kuul olite need teie: Merle Lints, Sigrid Kristin, Agnes Pihkal, Maris Luik, Tarmo
Leheste, Ere Tött, Kaja Linder, Küllike Lain, Ruth Maal, Leila Lahtvee, Larissa Jarada Svjatoslava
Legitševa, Merike Toomet, Erge Reimand, Maarja Helimets, Elle Reinike, Siiri Klasberg, Maria
Praats, Ülle Väina, Mari Peets, Ulvi Mellis, Karolina Antons, Liisbet Seepter, Ursi Joost, Õnnela
Metsaorg, Heldi Käär, Heli Torm, Raili Veskilt, Evelin Peda, Anne-Mari Rebane, Karmo Kuri,
Ingrid Karlep, Udo Mölder, Jaana Pütsepp, Johanna Kraas, Chris-Helin Loik, Kersti Kasekivi,
perekond Otsman, Tiina Virki, Jarmo ja Sirje Pettai, Külvi Raudsepp, Elle Reinike, Heli Tenslind,
Andra Õismaa, Julia Abiševa, Ljubov Pavlova, Minija Pääslane, Ande Etti, Imbi Suun, Piret
Kahre, Küllike Niinemägi, Renee Kukk ja MTÜ SK Meduus. Annetustest kogunes ajakirja kirjastamiseks
586 eurot. Ajakirja toetavad ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ja sotsiaalministeerium.
Olge tuhandeks tänatud!
Ajakirja
väljaandmist
toetavad ka