PP91

puutepunkt

Miks ei julgeta

enda eest võidelda

KOV-idest teenuseid

küsides?

Millega tegeleb

Eesti dementsuse

kompetentsikeskus?

Kas politseinike

autismialane

koolitus muutub

paremaks?

Uuel aastal lähevad

puudega laste tugiteenused

üle

KOV-idesse

OKTOOBER 2020

SÕLTUMATU AJAKIRI, MIS VÕITLEB ERIVAJADUSTEGA INIMESTE ÕIGUSTE EEST

KÕIK EESTI PUUETEGA INIMESED, NENDE LÄHEDASED JA NENDEGA TEGELEVAD SPETSIALISTID – ÜHINEGE!

Nr91

Heiko Kruusi

Kui ümbrus loob

tervist ja kaitstust


2 TEENUSED 3

Kui teate,

siis tegutsege!

Eestis on üle kümne

tuhande puudega

lapse, mis tähendab,

et neil on paarkümmend tuhat

vanemat. Kui lisada vanavanemad,

siis n-ö teadjate ring

mitmekordistub. Kui lisada

täisealiseks saanud puudega

lapsed, dementsed eakad, siis

nende eest igapäevaselt hoolitsevaid

lähedasi on mitusada

tuhat. Suur osa nendest

teadjatest töötab, päris kindlasti

üsna paljud ka asutustes

ja organisatsioonides, kus neil

tegelikult on võimalus mõndagi

ära teha, et erivajadustega

inimesed – ja ka hooldajad –

end Eesti ühiskonnas paremini

tunneksid.

Paraku on paljudes inimestes

sügaval sees miski, mis

käsib neil teha näo, et seda

teemat pole olemas. Näiteks

istus riigikogus ka paarkümmend

aastat tagasi mitu sessiooni

järjest sügava liitpuudega

lapse isa – aga ei võtnud

teemat kordagi üles, kuigi teadis

tuhandeid probleeme. Ta

eelistas turvaliselt vaikida.

Nagu hoiavad ka praegu oma

teadmise vaid endale paljud

firmajuhid, ametnikud, peaspetsialistid,

müüjad, juuksurid,

administraatorid jm ametite

esindajad. Kuigi igaüks

neist saaks teha mõne algatuse,

mis muudaks mõnd eravõi

avalikku teenust, inimeste

suhtumist, teadlikkust.

Siis võib-olla ei olekski enam

nii, et kuigi juba aastakümneid

räägime puudega inimestest,

sealhulgas autistidest, neid

siiski ei tunta ega mõisteta.

Või et lähedased ei julge oma

dementset sugulast päevahoidu

viia, kuna kardavad naabrite

halvustavaid pilke, eriti väiksemates

kohtades, nagu selle ajakirjanumbri

pealoos juttu.

Tiina Kangro, peatoimetaja

Oktoober kui vaimse tervise kuu

Oktoobrikuu 10. päev on

rahvusvaheline vaimse tervise

päev ja Eestis on kuulutatud

kogu oktoober vaimse tervise

kuuks.

Kummalisel kombel muretsevad

psüühilise erivajadusega inimesed

sel kuul riikliku vaimse tervise jaoks

eraldatud raha loodetust väiksema

eralduse üle. Sotsiaalminister kutsus

aga vaimse tervise päeva eel kõiki

Eesti inimesi liituma 15 minuti

väljakutsega #püsimekoos.

Eestis asutati 2017. aasta kevadel

vaimse tervise ja heaolu koalitsioon

(VATEK), millega on liitunud ligi 60

ühingut, organisatsiooni ja asutust.

Nende ühise pingutuse tulemusena

on kogu oktoobrikuu täidetud ürituste

ja töötubadega alates eneseabist

ja tantsust ning lõpetades hingamise

ja lastega tegelemisega, ning neist on

oodatud osa võtma igaüks (vaata lisa

aadressilt vatek.ee).

Tänavune suur üleskutse on aga

pöörata iga päev kas või 15 minutit

tähelepanu oma lähedastele. Koroonaviiruse

levik on tekitanud palju

eraldatust ja üksindust ning sellest

võib olla tõesti kasu.

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja MTÜ Puutepunktid

Registrikood 80334985

A/a EE452200221053907379

E-post info@puutepunkt.ee

Tellimine www.puutepunkt.ee

Samas on Eestis väga palju peresid,

kus abi vajav lähedane ja hooldaja

on ninapidi koos tõesti 24 tundi

ööpäevas, aga vaimne tervis on

ikkagi viimseni pingul. Mida neile

pakkuda?

Tore on kuulda ministri uudisest, et

lähikuudel jõuab valitsusse sotsiaalministeeriumis

koostatud vaimse tervise

roheline raamat, milles seatakse

eesmärgiks panustada senisest enam

vaimse tervise probleemide ennetamisse,

varajasse avastamisse ja õigeaegse

kvaliteetse abi kättesaadavuse

parandamisse kõikjal Eestis. Saamaks

terviklik ülevaade elanikkonna vaimsest

tervisest, muutmaks tugisüsteemi

paremaks ja planeerimaks uusi

teenuseid algab peatselt elanikkonna

vaimse tervise uuring. Loodame siis,

et tõde tuleb päevavalgele ja saab asuda

pakkuma elusid päästvaid teenuseid

ka neile, kes neid igapäevaeluga

toimetulekuks tõesti vajavad.

Kuna vaimsele tervisele keskendutakse

ka järgmises Eesti inimarengu

aruandes, kus võetakse vaatluse alla

rahva vaimse tervise mõju kogu ühiskonna

arengule, siis loodame, et see

valdkond saab järjest enam süsteemset

tähelepanu. Puutepunktide toimetus

© OÜ Haridusmeedia 2020

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetaja Anne Lill

Kujundaja Heiko Kruusi

Keeletoimetaja Kaja Randam

Trükiarv 8900

Jaanuarist vastutavad puudega

laste perede tugiteenuste eest

vaid kohalikud omavalitsused

Uuel aastal lõpetab sotsiaalkindlustusamet

puudega

laste peredele lapsehoiu-,

tugiisiku- ja transporditeenuse

rahastamise ning kõik see

liigub kohaliku omavalitsuse

vastutusalasse.

2015. aastal käivitas sotsiaalkindlustusamet

eurorahade toel projekti,

kus pakuti raske ja sügava puudega

laste peredele tugiteenuseid,

et aidata omavalitsustel kohalike

suure hooldusvajadusega puudega

laste peredel paremini igapäevaelu

korraldamisega toime tulla. Kohe

algusest peale oli öeldud, et riigistruktuur

ehk sotsiaalkindlustusamet

võtab nende teenuste osutamise

enda kanda aastani 2020 ehk seni,

kuni omavalitsused suudavad oma

teenused jalule seada. Nüüd ongi

käes aeg, kus need teenused lähevad

uuel aastal omavalitsustele üle.

Sotsiaalkindlustusamet on kehtestanud

üleminekuaja, nii et järgneval

kahel aastal makstakse omavalitsustele

veel kokku 13,6 miljonit

eurot toetust nendesamade teenuste

– lapsehoiu-, tugiisiku- ja transporditeenuse

osutamiseks. Nagu

seni lasub omavalitsustel kohustus

oma eelarvest raha juurde panna,

kui puudega last kasvatavate perede

vajadused on suuremad.

Mis muutub perede jaoks?

Sotsiaalkindlustusameti kinnitusel

muutuvad perede jaoks asjad

lihtsamaks. Kui seni tuli taotleda

teenuseid kahest kohast – omavalitsusest

ja omavalitsuse kaudu sotsiaalkindlustusametist

–, siis nüüd

piisab ainuüksi omavalitsusse pöördumisest.

Teenus peaks nõnda

muutuma kiiremaks ja paindlikumaks.

Paljud puudega laste vanemad on

aga juba praegu tõsiselt mures, sest

kardavad, et omavalitsused hakkavad

neile rahapuuduse põhjendusel

pakkuma teenust vähem ja

ehk nõudma omaosalust, kui pere

majandusseis pole väga halb. Siingi

on tõetera sees, sest seaduse järgi

peab omavalitsus hindama pere

olukorda ja vajadusi ning selle alusel

määrama, kui palju teenuseid

antakse. Hindamine on aga teatavasti

„ujuv“ nähtus, sest täpset mõõteriista

omavalitsustel ju ei ole. Kas

laps vajab tugiisikut lasteaias/koolis

või ka vabal ajal? Kas lapsehoidu

pakutakse ainult kooli pikapäevarühmas

või ka õhtuti ja nädalalõppudel

kodus jne?

KOV-id saavad jätkuvalt raha

Vaatame pisut arve. Eestis on ligi

7000 raske ja sügava puudega last

ning sotsiaalkindlustusameti kaudu

on neist viimasel viiel aastal teenuseid

saanud umbes 3000. Sotsiaalkindlustusamet

on eurorahadest

maksnud neile võimaldatud

teenuste eest keskmiselt 4500 eurot

aastas. Järgmisel kahel aastal toetab

riik omavalitsusi 13,6 miljoni euroga,

mis on pea poole rohkem ehk

6,8 miljonit eurot aasta kohta. Seega,

kallid lapsevanemad, kui kuulete

omavalitsusest, et raha ei ole, ärge

jääge seda uskuma.

Samas on olukord muidugi perede

jaoks ärev, sest omavalitsused on

erinevad ja nagu senigi on kuulda

olnud, ei mõisteta mitte kõikjal puudega

last kasvatavate perede tegelikku

olukorda. Siinkohal ei oskagi

soovitada muud, kui olla tähelepanelik

ja valmis vajadusel enda eest

võitlema. Sotsiaalhoolekande seaduse

järgi peab lapsehoid ja tugiisikuteenus,

samuti sotsiaal transport

(lasteaeda, kooli sõiduks ja ka teenuste

kasutamiseks) vajaduse korral

olema puudega lastele omavalitsuste

kaudu kättesaadav. Lisaks saavad

omavalitsused riigilt raha muude

puudega laste jaoks vajalike teenuste

jaoks.

Igatahes tasuks peredel, kes sotsiaalkindlustusameti

kaudu teenuseid

kasutavad, juba lähikuudel oma

kohaliku omavalitsusega suhelda ja

rääkida läbi teenuste jätkumine, et

uuel aastal üllatusi ei tuleks.

Tiina Kangro

Kelle poole

pöörduda,

kui abi vaja?

• Ebeli Berkman tel 5349 0652,

ebeli.berkman@sotsiaalkindlustusamet.ee

(valdkonna juht)

• Maarja Maalder tel 5326 9845,

maarja.maalder@sotsiaalkindlustusamet.ee

(Tallinn, Harju- ja Raplamaa)

• Ursula Randlaine tel 5346 7887,

ursula.randlaine@sotsiaalkindlustusamet.ee

(Lääne- ja Ida-Virumaa,

Järvamaa)

• Maibell Neemsalu tel 5193 6614,

maibell.neemsalu@sotsiaalkindlustusamet.ee

(Tartu-, Jõgeva-, Valga-, Võruja

Põlvamaa)

• Anne Sepping tel 5306 4417,

anne.sepping@sotsiaalkindlustusamet.ee

(Viljandi-, Lääne-, Pärnu-,

Hiiu- ja Saaremaa)

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE IGAL AASTAL SAAB MAAILMAS DEMENTSUSE DIAGNOOSI LIGI 10 MILJONIT INIMEST. OKTOOBER 2020



4 JÄRELKAJA

5

Septembri Puutepunktid

tekitasid väikese tormi

Eelmises Puutepunktide ajakirjas kirjeldasime sekeldusi ja isegi

vägivalda, mida on pidanud kogema täisealine mees ainuüksi

seetõttu, et avalike teenuste osutajad – politseinikud, turvamehed,

sageli ka kohale kutsutud meedikud ei oska tema teistmoodi

väljanägemise, näoilmete, liigutuste ja suhtlemisraskuste taga ära

tunda autismidiagnoosiga inimest.

Erivajadustega inimestega

suhtlemine on riigiametnikule

oluline oskus

Ajakirja ilmumise järel puhkes

sotsiaalmeedias tuline arutelu. Sellesse

sekkus autistide endi, nende

pereliikmete ja spetsialistide kõrval

taas üks inimene, kes soovitas autistidel

end suure koguse C-vitamiiniga

terveks ravida ja politseinikega

suhtlema õppida ning mitte korrakaitsjaid

süüdistada.

Iroonilisel kombel tuli veidi aja

pärast välja, et soovituste jagaja

näol oli samuti tegu politseitöötajaga.

Tõe huvides olgu öeldud, et hiljem

ta palus vabandust ja palus oma

nime ja ütlused diskussioonist kustutada.

Siinkohal tasub meenutada

ka mõne kuu tagust juhtumit, kus

Keskerakonna noorpoliitik palus

oma arvamusloos autistidel end

terveks ravida ja mitte ühiskonda

koormata.

Meenutan neid näiteid tõestamaks,

et meil on terav probleem

avalikkuse ja eriti avalike teenuste

osutajate teadmiste tasemega autismi,

samuti teiste psüühiliste erivajaduste

kohta. Seda annaks ületada,

kui lisada viidatud ametimeeste

ja -naiste väljaõppesse vastavad

teemad ja koolitusmoodulid. Just

niisuguse sooviga kirja viis autistist

poja ema Mare Silber maikuus

valdkonda juhtiva siseministeeriumi

valvelauda palvega edastada see

ministrile. Kuna ta ei lisanud kirjale

oma kontaktandmeid, jäi see vastuseta.

Siseministeeriumi teatel saadi kiri

siiski kohe kätte ja asuti teemaga

tegelema (vt Puutepunktidele saadetud

kommentaari kõrval). Kuna

see teema puudutab väga paljusid,

siis palusime ministeeriumil anda

Puutepunktide lugejatele teada,

mis on plaanis, mis on muutumas.

On sügavalt kahju, et ministeeriumi

vastus on siiski nii umbsõnaline,

et midagi täpsemat me teada ei saagi

– peale selle, et teemat võetakse

ülimalt suure tähelepanuga. Aga kui

palju siis ikkagi politseinikke autismi

ja psüühikahäirete alal, nende

diagnoosidega inimeste äratundmise

ja nende käitumise eripärade alal

koolitatakse? Kas see on üks lause,

üks loeng, üks kursus? Kes on koolitaja

jne? Seda ei olnud meil ette

nähtud teada saada. Ehk saame seda

teada kunagi hiljem.

Puutepunktideni

jõudis

siiski info, et

viimasel hetkel

enne ajakirja

trükkiminekut

sai isiklikult

siseministri

kabinetis

teoks koosolek,

kus läks päris

tuliseks. Tuliseks

heas mõttes, sest

lepiti kokku, kes

hakkab ministeeriumis

seda teemat

edasi veda-

ma. Selleks on üks

kõrge isik, ministri

nõunik, kel endal

peres puudega laps

ja kes teema tõsidust

ka kolleegidele

tõestas. Loodame,

et siit algab teekond

paremasse Eestisse.

Tiina Kangro

Septembrikuu Puutepunktides

kirjutas proua Mare Silber

oma autismidiagnoosiga

poja intsidendist politseiametnikega,

mille tulemusena

pöördus murelik ema siseministri

poole ettepanekuga täiendada

politseinike väljaõpet erivajadustega

inimestega suhtlemise ja

äratundmise osas.

Kinnitame proua Silberile,

et kiri jõudis maikuus meieni

ja see ka suunati valdkonnaga

tegelevale osakonnale, kuid

kuna kirja all ei olnud saatja kontakte,

siis ei läinud kirjale tõesti vastust

välja. Kirjas viidatud murekoht ei

ole jäänud aga tähelepanuta ja täname

oluliste ettepanekute eest.

On kahetsusväärne, et kirjas kirjeldatud

olukord juhtus, ning kinnitame,

et siseministeerium ja selle

haldusala asutused teevad pidevalt

tööd selle nimel, et taolisi juhtumeid

vältida. Kiri andis kinnitust,

et erinevate, sh puudega inimestega

suhtlemisele tuleb väljaõppes pöörata

veelgi enam tähelepanu. Annan

siinkohal ülevaate, milline on praegune

siseturvalisuse valdkonnas

töötavate spetsialistide väljaõpe erivajadustega

inimeste kohtlemisel ja

nendega suhtlemisel.

Politseinikud, päästjad ja päästekorraldajad

saavad oma väljaõppe

sisekaitseakadeemiast. Õppekavades

pannakse suurt rõhku inimeste

põhiõiguste tagamisele. Õpetatavate

teemade hulgas on inimeste põhiõigused

ja nende kaitsevajadus ning

süvendatult ka haavatavate inimeste

õiguste tagamine. Samuti õpitakse

suhtlemise üldiseid aluseid ja erialastes

olukordades toimetulekut.

Olulisel kohal õppes on ka eetika,

inimväärikuse ja võrdse kohtlemise

teemad.

Politseiametnikke koolitatakse, et

reageerida erinevatele sündmustele,

seejuures arvestades, et iga sündmus

on kordumatu. On oluline, et

politseinik oskaks ära tunda, märkaks

ja mõistaks erivajadustega inimest.

Seetõttu pannakse suhtlemise

õpetamisel olulist rõhku eri sihtrühmadega,

sh puudega inimestega,

Erakogu

eakatega, lastega ja vägivalla ohvritega

suhtlemisele ning abistamisele.

Politseinikud puutuvad igapäevaselt

kokku sadade inimestega eesmärgiga

tagada nende turvalisus ja kaitse.

Arvestades, et politseitöös võib

ette tulla ka eksimusi, millest õppida,

on suhtlemise osaks teadmine,

kuidas taolises olukorras rääkida ja

käituda, ning oskus vabandust paluda,

kui olukorra või inimese tegevuse

hindamisel eksiti.

Päästekorraldaja õppes on tähtis

erivajaduse äratundmine ja asjakohane

reageerimine selliselt, et inimene

saab vajaliku info talle arusaadavas

vormis. Teemat käsitletakse

nii teoorias kui ka praktilistes

tundides. Häirekeskuse igapäevatöö

praktikas on välja töötatud kuulmis-

ja kõnepuudega inimestega

suhtlemiseks SMS-süsteem ja abivajaja

positsioneerimise võimekus.

Päästekorraldajate meditsiinilises

õppes on eraldi teemakäsitlusena

vaimsed häired, kus antakse teadmisi

ja oskusi psüühilise erivajadusega

inimestega suhtlemiseks.

Siseturvalisuse valdkonna ametites

on olulisel kohal elukestev õpe ja

enese arendamine. Kõik ametnikud

täiendavad end järjepidevalt erinevatel

teemadel, sh erinevate inimestega

suhtlemise ja väärika kohtlemise

teemadel. Eelmisel aastal said

näiteks kõik piirkonna- ja noorsoopolitseinikud

täiendõppe erivajadustega

laste kohtlemise vallas.

Sisekaitseakadeemia täiendusõppe

keskus korraldab erinevaid mitmekesisuse-teemalisi

koolitusi ning

pidevalt täiendatakse ka koolituste

programmi ja teemade valdkondi,

et parendada osalejate oskusi suhelda

ja käituda erinevate inimestega

erinevates olukordades. Aeg-ajalt

vaadatakse üle õppe- ja koolituskavasid

ning tehakse ettepanekuid

nende täiendamiseks.

Inimlikkus ja hoolivus on siseturvalisuse

põhiväärtused, mille

tagamiseks tehakse järjepidevalt

tööd. Kõik inimesed, sealhulgas

erivajadustega inimesed, on meie

jaoks tähtsad ning väärivad õiglast

ja lugupidavat kohtlemist. Seetõttu

täname veelkord murelikku ema

pöördumise ja asjakohaste ettepanekute

eest. Püüame senisest veelgi

enam nendele teemadele rõhku

panna. Loodame, et selliseid olukordi

enam ette ei tule. Kinnitame,

et ametnikud annavad igapäevaselt

endast parima, et kohelda kõiki inimesi

hoolivalt, võrdselt ja lugupidavalt

ning tagades inimväärikuse.

Kadri-Ann Lee

siseministeeriumi korrakaitse- ja

kriminaalpoliitika osakonna nõunik

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUS KUJUNEB VÄLJA LIGI 5 PROTSENDIL ÜLE 65-AASTASTEST.

OKTOOBER 2020



6 TEENUSED

7

Dementsusesse haigestumine

kasvab eluea pikenemisega.

Millal saab Eestist

dementsussõbralik maa?

September oli rahvusvaheline

Alzheimeri kuu ja

kuu alguses tähistas teise

tegevusaasta täitumist ka

Eestis 2018. aasta sügisel

asutatud dementsuse kompetentsikeskus.

Millega

keskus tegeleb? Kellel

on sellest kasu? Kuhu on

jõutud ja kuhu tahetakse

välja jõuda? Puutepunktide

toimetaja Anne Lill küsis

seda kompetentsikeskuse

tegevjuhilt Miret Tuurilt ja

tugigruppide juhilt Hanna-

Stiina Heinmetsalt.

Kompetentsikeskuse arendamisega

tegelevad sotsiaalministeeriumiga sõlmitud

lepingu alusel koos neli partnerit:

MTÜ Elu Dementsusega, SA EELK

Tallinna Diakooniahaigla, SA Viljandi

Haigla ja Tartu tervishoiu kõrgkool.

Nende ühispakkumine võitis kaks aastat

tagasi Euroopa Liidu rahastusega

hanke. Praegune leping kestab järgmise

aasta lõpuni.

Dementsuse kompetentsikeskus soovib

parandada dementsusega inimeste

ja nende lähedaste toimetulekut ja elukvaliteeti.

Selleks pakutakse nõustamist,

koolitusi, teabekampaaniaid, korraldatakse

valdkonnaspetsialistidele seminare

ja konverentse, luuakse koostöövõrgustikke

jne. Lühidalt, aidatakse suurendada

teadlikkust dementsusest, teavitatakse

abi saamise võimalustest ning

teisalt parandatakse selle kaudu tervishoiu-

ja hoolekandeteenuste kvaliteeti

ja kättesaadavust üle Eesti.

Õnneks pole Hanna-Stiina Heinmets

ega Miret Tuur dementsuse

probleemidega tegelejate hulgas sugugi

uued ega tundmatud inimesed. Juba

aastaid on nad vedanud MTÜ Elu

Dementsusega tegemisi, mille eesmärgid

olid samad, ainult vahendeid

ja mastaapi oli rohujuuretasandi ühingus

vähem.

On suur rõõm, et dementsuse kompetentsikeskuse

riigihanke võitis

koostööprojekt, mida veavad inimesed

nagu Hanna-Stiina Heinmets

(paremal) ja Miret Tuur, kes on

dementsuse valdkonnaga aastaid

kirglikult tegelenud, seda nii tööalaselt

kui ka vabatahtliku tegevuse

kaudu. Loodame, et miljon eurot

aitavad teha kogutud teadmised

nähtavaks ja ka kasutatavaks kogu

Eestile. Heiko Kruusi

Miret Tuur on MTÜ Elu Dementsusega

asutajaid ja juhatuse liige. Ta

on töötanud aastaid ka haigekassa

välissuhete osakonna juhatajana

ning on isiklikult, lähedase haigestumise

kaudu dementsusega samuti

kokku puutunud. Hanna-Stiina

Heinmets on erialalt tegevusterapeut

ja juhtinud aastaid dementsusega

patsientide osakonda Tallinna

diakooniahaiglas. Ta on ka MTÜ

Elu Dementsusega juhatuse esimees.

Just dementsusse haigestunute

eest võitlejana pälvis ta viis aastat

tagasi Puutepunkti kuldmedali inimeste

elu paremaks tegemise eest.

Olete mõlemad selle valdkonnaga

pikalt tegelenud. Mis on

nüüd, kompetentsikeskuses teisiti?

Miret Tuur: Varasemaga võrreldes

tegutseme nüüd süsteemsemalt.

Saame tööd teha nii, et meil

on selleks ka raha olemas. Kompetentsikeskuses

on neli täiskohaga

töötajat ja Hanna-Stiina veel poole

kohaga. Lisaks on meil palju töövõtulepinguid.

Ühingus tegime

kõike oma põhitöö kõrvalt, mille

tõttu nii ehk naa põleb ühel hetkel

läbi.

Ühingus kulutasime paratamatult

palju aega ja energiat raha

otsimisele – kirjutasime projekte,

taotlusi, pöördumisi. Nendega on

aga nii, et kunagi ei tea, kas kavandatu

saab rahastuse või mitte, ja

see tekitab ebastabiilsust. Nüüd

on meil vähemalt järgmise aasta

lõpuni täpselt paika pandud, mida

ja mis tähtaegadega me teeme

ning kui palju saame ühe või teise

tegevuse jaoks kulutada. Seepärast

jõuame nüüd ka tulemusteni tunduvalt

paremini. Meil on rohkem

kindlust ja tegutseme sihipäraselt.

Kompetentsikeskuse mõte on, et

valdkonda puudutav kompetents

ja teave oleksid koondatud. Varem

tegi keegi kuskil üht, teine toimetas

millegi teise kallal, aga algatused

ja head ideed ei saanud kokku.

Kompetentsikeskuses koondame

ja jagame teavet laialdasemalt

ja plaanipärasemalt.

Hanna-Stiina Heinmets: Rõhutan

alati, et ega meie siin dementsuse

kompetentsikeskuses pole

need maailma kõige targemad,

aga oleme ühenduses paljude

tegijatega Eestist ja ka välismaalt

ning meil on võimalus nende

häid kogemusi ja ideid järgmistele

huvilistele vahendada. Peale selle

oleme Euroopa riikide mäluhäiretega

inimeste esindusorganisatsioone

koondava Alzheimer Europe

eelliikmed – see annab õiguse

osaleda selle organisatsiooni korraldatud

üritustel ja saada infot

dementsuse valdkonna arengutest

Euroopas. Kõike kuuldut-nähtut

saame omakorda jagada dementsusega

inimestele, nende pereliikmetele,

sotsiaaltöötajatele jt spetsialistidele

koolitustel, seminaridel

ja nõustamistel, tugirühmade kokkusaamistel

jne.

Mullu suvel valmis uus koduleht

www.eludementsusega.ee. Sellel

on ka venekeelne versioon. Tegime

kodulehte väga põhjalikult ja

nüüd pakub see haigetele endile,

nende lähedastele, lihtsalt huvilistele

ning ka spetsialistidele üsnagi

mitmekülgset teavet alates sellest,

mis on dementsus, missugused

haigused seda võivad põhjustada,

kes Eestis pakub dementsusega

inimestele milliseid teenuseid jms.

Lehelt leiab ka uuringute ülevaateid,

teadusuudiseid ja õppevideoid.

Neli korda aastas anname

välja uudiskirja, mille arhiiv

on samuti kodulehel. Infot juba

toimunud ja ees ootavate ürituste

– koolituste, tugigruppide kohtumiste,

teraapiapäevade jm kohta

saab hankida nii kodulehelt kui ka

Facebookist. Oleme koostanud ka

hulga voldikuid ja trükiseid, mida

oleme jaganud perearstikeskustele,

omavalitsustele, raamatukogudele

ja sotsiaalasutustele. Loodame, et

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE ÜLE 85-AASTASTEST TABAB DEMENTSUS JUBA 20–40 PROTSENTI.

OKTOOBER 2020



8 TEENUSED

9

Kuidas dementsuse

kompetentsikeskus

loodi?

• 2018. aasta kevadel kuulutas sotsiaalministeerium

välja riigihanke „Dementsuse kompetentsikeskuse

loomine sotsiaalministeeriumile“. Keskuse

eesmärgiks oli seatud dementsusega inimeste ja

nende lähedaste toimetuleku parandamine, selleks

nähti ette pakkuda nõustamist nii dementsusega

inimestele, nende lähedastele kui ka teenuseosutajatele,

parandada dementsusega inimestega

töötavate spetsialistide pädevust, korraldada teavituskampaaniaid

jms.

• Hanke võitis MTÜ Elu Dementsusega, SA EELK

Diakooniahaigla, SA Viljandi Haigla ja Tartu tervishoiu

kõrgkooli ühispakkumine. Leping sõlmiti kolmeks

aastaks (5. september 2018 – 31. detsember

2021) rahalises väärtuses 1,03 miljonit eurot.

• Partnerite koostöö lähtub koostöölepingust ja

keskuse rajamisel on nad konsensuslikud. Igal partneril

on täpsemad vastutusalad:

- SA Viljandi Haigla – tervishoiu valdkonnaga

seotud arendused;

- SA EELK Tallinna Diakooniahaigla – palliatiivse

raviga seotud teemad;

- Tartu tervishoiu kõrgkool – teadus- ja arendustöö,

õppekavad;

- MTÜ Elu Dementsusega – tugigrupid ja nõustamisteenused,

koolitused, huvikaitse, samuti

kogu valdkonna kommunikatsioon (koduleht,

trükised, sotsiaalmeedia) ning rahvusvahelised

suhted. Lisaks on ta juhtpartner ehk ta kontrollib,

juhib ja koordineerib projekti dokumentides

kirjeldatud tegevuste teostamist ja eelarvest

kinnipidamist.

• Dementsuse kompetentsikeskuse üks ülesandeid

on arendada sotsiaalhoolekande valdkonda.

Piirkonniti on dementsusega inimestele ja nende

lähedastele pakutavad teenused väga ebaühtlaselt

kättesaadavad või puuduvad üldse. Kompetentsikeskusel

on mitu strateegilist eesmärki:

- toimiva maakondliku koostöövõrgustiku loomine

ja spetsialistide koolitamine, kes nõustavad

oma piirkonna elanikke, vajadusel küsivad

ekspertnõu kompetentsikeskuselt ning osalevad

dementsusega inimeste jaoks teenuste

arendamises;

- hoolekandeasutustele dementsussõbraliku

teenuse osutamise juhiste ja dementsussõbraliku

märgi saamiseks kvalifitseerumisstandardi

väljaarendamine;

- ekspertnõustamisteenuse ja koolituste väljatöötamine

ja pakkumine sobiliku keskkonna,

teenuse sisu ja võimaluste osas tervishoiu- ja

sotsiaalhoolekandesektorile.

• Kui sul on küsimusi, võta dementsuse kompetentsikeskusega

ühendust aadressil info@eludementsusega.ee.

Lisainfot leiad keskuse kodulehelt

eludementsusega.ee ning saad küsida dementsuse

infoliinilt 644 6440 (E, T, N, R kella 12–16 ja K kella

16–20).

need jõuavad sihtrühmani ja

aitavad saada infot.

M. T.: Lisaks on meil nüüd

avatud oma info- ja usaldusliin.

Telefonil 644 6440 saab

küsida nõu esmaspäeviti, teisipäeviti,

neljapäeviti ja reedeti

kella 12–16 ja kolmapäeviti

kella 16–20. Võimalus on

mõeldud neile, kel pole internetti,

aga ka neile, kes lihtsalt

eelistavad omapäi veebist info

otsimisele ise spetsialistiga vestelda

ja nõu pidada. Helistajaid

ei ole väga palju, aga siiski

– möödunud aasta jooksul

nõustati helistajaid 370 korral.

Soovi korral oleme helistajale

postiga koju saatnud oma trükiseid

ja seda tasuta.

H.-S. H.: Lisan, et süsteemse

info edastamise kohta öeldu

puudutab siiski üksnes

dementsuse kompetentsikeskust

ehk meie endi projekte

ja koostöövõrgustikke. Kahjuks

ei ole meil praegu veel võimalik

öelda, et Eestis tervikuna

oleks dementsuse infosüsteem

paigas. Paraku ei saa inimene

koos diagnoosiga või

sotsiaalosakonnast abi küsima

minnes veel kohe ammendavat

infot, mida see haigus täpselt

tähendab, mis edasi saab, kust

on mõeldav abi küsida jne. See

süsteem on tarvis Eestis tervikuna

alles üles ehitada. Loodame,

et saame dementsuse kompetentsikeskuse

kaudu sellesse

hästi suure panuse anda.

Sädeinimesed kohalikes

omavalitsustes

Kui intervjuud kokku leppisime,

ütlesite, et kompetentsikeskus

on suure sammu

astunud koostöös omavalitsustega.

Et omavalitsuste töötajad

osalevad aktiivselt teie

seminaridel ja koolitustel,

teid kutsutakse appi tugirühmi

looma, küsitakse nõu.

H.-S. H.: Jah, aga need

innustavad emotsioonid iseloomustavad

alles päris viimast

aega. Isegi aasta tagasi

oli olukord teine. Kui keskuse

moodustamise järel saatsime

e-kirjad sajale omavalitsusele

ettepanekuga koostööd tegema

hakata, saime vaid paar

vastust. Eks esialgu ei teatud

ju ka, mida dementsuse kompetentsikeskus

endast kujutab.

Arvati, et tuleme kohapealseid

olusid kontrollima ja käske

jagama. Eelmisel aastal alustasime

omavalitsustega koostööseminare

ja kutsusime neid

üheskoos disainima dementsusega

inimestele mõeldud

teenuste mudeleid. Esialgu

võtsimegi muidugi kampa just

need ametnikud ja spetsialistid,

kes meie kontaktivõtule

kohe olid reageerinud.

M. T.: Oleme isekeskis hakanud

neid inimesi nimetama

sädeinimesteks ja neile korraldatud

koolitusi sädeinimeste

koolitusteks. Nad tõepoolest

võtsid kohe sädet ning hakkasid

ka ise otsima võimalusi teha

dementsusega inimeste ja nende

hooldajate jaoks oma piirkonnas

midagi ära. Kõigepealt

kas või anda infot selle kohta,

millega dementsuse kompetentsikeskus

neid aidata saab,

jagada meie teabematerjale.

Sädeinimeste kaudu hakkas

teave meie pakutavast ka teiste

omavalitsuste hulgas levima.

Liikuma läks ka hea sõnum, et

dementsust põdevatele inimestele

teenuste loomine ei olegi

nii ilmvõimatu. Nii et praegu

otsitakse meid juba tõepoolest

omal algatusel üles.

Nimetage tublimaid omavalitsusi

või sotsiaaltöötajaid,

kes kiirelt sädet võtsid või kes

on hästi teemaga edasi läinud?

M. T.: Ei tahaks siinkohal

nimesid loetlema hakata. Neid

on nüüd juba üsna palju.

Mille poolest sädeinimesed

erinevad teistest omavalitsuse

töötajatest?

Kompetentsikeskuse üks töövorme on koosloometalgud, kus jagatakse kodu- ja välismaa kogemusi ning töötatakse välja

mudeleid Eesti oludesse sobivate teenuste jaoks dementsusega inimestele. Pildile on jäänud hetk dementsusega inimeste

päevahoiuteenuse disainimiselt koos KOV-ide esindajatega.Heiko Kruusi

M. T.: Ehk on nad ametnikud,

kes mõistavad, et oma valla inimeste

heaolu nimel tegutsemine ongi

omavalitsuse kõige tähtsam ülesanne.

Aga võib-olla olid dementsusega

inimeste probleemid lihtsalt nendeni

juba jõudnud, nad mõistsid vajadust,

aga neil polnud seni hädasolijatele

piisavat tuge pakkuda ja puudus

ka vajalik oskusteave. Võib-olla

oli keegi neist dementsuse valdkonnaga

ise kokku puutunud.

Tuleb ka arvestada, et riiklik seisukoht

on praegu selline, et omastehooldajate

hoolduskoormust tuleb igal

juhul vähendada ja omavalitsusel on

selles suur roll. Nende asjadega tuleb

omavalitsustel paratamatult tegeleda.

H.-S. H.: Me läheneme omavalitsuste

kaasatõmbamiseks neile nüüd

ka ise teisiti. Kui näiteks sõidame

kuhugi appi dementsusega inimeste

hooldajate tugigruppi looma, siis

ühtlasi pakume valla- või linnavalitsusele

välja, et äkki tuleme nende

juurde ka, teeme infotunni või

korraldame seminari, toome teabematerjale.

Ainult ühe ettevõtmise

pärast Narva või Võrru sõita oleks

liigne ajakulu. Meid on alati hea

meelega vastu võetud. Kuidas asjad

pärast meie külaskäiku kohapeal

edasi liikuma on hakanud, on muidugi

teine asi. Oleme kogenud ka

seda, et kui räägime, kui vajalik on

dementsusega pereliikme eest hoolitsejatele

abi pakkuda, ja tutvustanud

mõne teise valla häid kogemusi

näiteks päevahoiuteenuse korraldamisel,

siis keegi kohalik poliitik või

ametnik asub kärmalt kalkulaatoril

toksima ja teatab, et nemad midagi

sellist küll lubada ei saa, sest see

maksab liiga palju.

M. T.: Loomulikult loeb iga omavalitsus

hoolikalt raha, seda peabki

tegema. Aga vastuargumendina oleme

siis välja toonud, et ka dementsusega

inimeste abita jätmine läheb

kokkuvõttes kalliks maksma. Kui

tööl käiv inimene peab koduseks

jääma selle tõttu, et hooldab Alzheimeri

tõppe haigestunud isa või

ema, kukub ta maksumaksjate ringist

välja. Tema enda tulevane pension

kannatab selle tõttu ja võib-olla

vajab ta tulevikus vallalt toimetulekuabi.

Öeldu ei tähenda muidugi seda, et

üksnes tööealiste pereliikmete hoolduskoormust

tuleks vähendada. Kui

näiteks dementsusega eakat hooldav

pensionärist abikaasa, olgu mees või

naine, üle jõu käiva hoolduskoormuse

tõttu ise kokku kukub, on vallal

korraga kaks abivajajat, kellega

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUST PÕEB MAAILMAS ÜLE 50 MILJONI EAKA.

OKTOOBER 2020



10 TEENUSED

11

tuleb tegeleda. Ja sellega kaasnevad

kulud tuleb samuti kanda.

H.-S. H.: Lisan siia, et ka hoolekandeasutustes

on viimasel ajal toimunud

suur areng. Kui veel neliviis

aastat tagasi olid omastehooldajad

hädas, et dementsusega inimesi

ei võetud hooldada, siis nüüd on

üsna paljudes hooldekodudes loodud

vastavaid osakondi, kohandatud

olustikku ja ollakse motiveeritud

töötajaid koolitama.

M. T.: Eks asi on selles, et asutuste

juhid on teadlikumaks muutunud.

Mõistetakse, et nende potentsiaalsete

klientide hulgas on dementsusega

eakaid rohkesti ning ei ole mõistlik

nii suure teenust vajava sihtgrupi

ees ust kinni lüüa. Kogetud on ka

seda, et kui osatakse mäluhäiretega

inimestele õiget hooldust pakkuda

ja selleks on tingimused loodud,

on asutusel lihtsam nendega toime

tulla. Nii et hooldekodusid, kuhu

dementsusega inimene hooldusele

viia, juba on. Teine küsimus on see,

et spetsialiseeritud hoolduskohad

on kallid ja väga paljudel peredel

lihtsalt pole võimalik oma lähedast

asutusse viia.

Päevahoid kui esmane abi

Jätkates omavalitsuste teemal:

sügisel disainisite koosloome töörühmades

koos valdade-linnade

sotsiaaltöö spetsialistidega mäluhäiretega

inimestele sobivat päevahoiu

mudelit. Kuidas läks?

H.-S. H.: Need olid väga innustavad

üritused. Polnud kahtlustki, et

kohale olid tulnud inimesed, kel on

kindel soov ka oma kodupiirkonnas

päevahoid avada. Esmalt tutvustasid

oma kogemusi ja häid praktikaid

omavalitsused, kus juba teenus

on käivitunud, seejärel arutasime

mujalt maadest pärit ideid ja panime

paberile variandid, mis meil siin

võiksid kõige paremini toimida.

M. T.: Kui õnnestunud praktikatest

rääkida, siis asi algab ikkagi sellest,

millest eespool juttu oli – iga

teenuse käivitamine nõuab raha ja

sotsiaalvaldkonna töötajatel tuleb

oma ideed teha kõigepealt mõistetavaks

neile, kes raha üle otsustavad.

Hea näide on Võrumaa, kus

sotsiaaltöötajad koostavad enne

uute ideedega poliitikute ette minekut

alati põhjalikud analüüsid selle

kohta, kui palju teenus maksab ja

kui palju toob see kasu selle kaudu,

et omastehooldajad pääsevad tööle,

dementsusega inimeste ja nende

lähedaste elukvaliteet paraneb, kasvab

tervena elatud aastate hulk jne.

H.-S. H.: Dementsusse haigestunute

päevahoiuteenusega on õnneks

juba mitmel pool algust tehtud.

Üks headest näidetest on Haapsalus

tegutsev mäluhäiretega inimeste

päevahoid. Aga ka seal ei läinud

teenuse käivitamine probleemideta,

sest dementsust ikkagi stigmatiseeritakse

ning päevahoidu tulijaid

ja nende lähedasi tuli pikalt veenda,

et nad valehäbist üle oleksid ja teenust

kasutama hakkaksid. Uute päevahoidude

loojad peavad kindlasti

arvestama, et ühelt poolt on teenuse

järele ilmselge vajadus, aga samas

on inimestel selle kasutamise ees

hulk kartusi. Peljatakse isegi seda,

et kohalik kogukond saab pereliikme

dementsusest teada ja temasse

hakatakse tõrjuvalt suhtuma, võibolla

isegi haigestunu mälukaotust

ära kasutama jms.

Kindlasti tuleb arvestada sellega,

et dementsusega eakate päevahoid

ei tähenda üksnes ruume, kus kindlal

kellaajal ootavad ees tegevusjuhendajad,

kes hoolealustega tegelema

asuvad. Haapsalus on väga palju

saavutatud sellega, et päevahoiuteenust

pakutakse tihedas koostöös

kodu- ja transporditeenusega. Keegi

peab päevahoidu mineja hommikul

üles äratama, riidesse aitama ja

bussi peale viima. Neid ülesandeid

ei saa alati lähedast hooldava pereliikme

peale jätta, sest ta tööpäev

võib näiteks alata varem, kui päevakeskus

avatakse. Üksnes transpordi

korraldamisest mäluhäiretega inimestel

aga samuti ei piisa. Kujutage

ette, kui bussijuht lippaks viiendale

korrusele järgmisele kliendile

järele – samas võivad bussi ootama

jäänud inimesed tema tagasituleku

ajaks sealt juba kadunud olla!

Haapsalus on päevahoius käijate

hommikune abistamine ja õhtune

koju saatmine koduteenustega

tegeleva inimese ülesanne. Tema

teatab ka lähedastele, kui eakas näiteks

keeldub hommikul kodust välja

minemast ning teda ei saagi sel

päeval päevakeskusse sõidutada.

Samuti hoiab see inimene tal päeva

jooksul silma peal, käib kas või mitu

korda tema juurest läbi, kuni lähedased

töölt saabuvad.

M. T.: Palju häid näpunäiteid oli

juba tegutsevate päevakeskuste korraldajatel

jagada ruumide ja õuealade

turvalisemaks ja dementsussõbralikuks

muutmise kohta. Hiljuti

Elukeskkonda

saab dementsusega

inimeste jaoks

muuta turvalisemaks

ja meeldivamaks

lihtsate

võtetega, näiteks

värvidega. Aga

neid võtteid peab

teadma.

Heiko Kruusi

Miks mitte viia inimesed ruumikujunduselemente kasutades tagasi nende nooruspõlve?

Nüüdseid eakaid paelub talumiljöö, järgmisi võib-olla rokk-kontsert. Heiko Kruusi

korraldas sotsiaalministeerium vastava

taotlusvooru ning paljud hooldekodud

ja sotsiaalkeskused kasutasid

saadud raha turvasüsteemi väljaehitamiseks,

ruumide ja õuealade

kodusemaks ja ohutumaks muutmiseks.

Ehitati piirdeaedu ja kõnniteid,

istutati hekke, rajati teraapiaaedu.

Üks imetore teraapiaaed valmis

näiteks Rapla hooldekeskusel.

Mäletan, et mitu aastat tagasi käisime

ühes Lõuna-Eesti hooldekodus,

mis asus järve kaldal, järsul

mäenõlval. Eakatel hoolealustel oli

seal õues sõna otseses mõttes raske

jalul püsida, nad kukkusid alailma

ja halvemal juhul veeresid mäest

alla. Sellised olud muidugi mäluhäiretega

inimestele kuidagi ei sobi.

Aga muidugi nõuab sellise territooriumi

dementsussõbralikuks muutmine

suuri investeeringuid ja loodame,

et taolisi keskkonna turvaliseks

kohandamiseks mõeldud projektikonkursse

korraldab riik ka

edaspidi.

H.-S. H.: Selles mõttes ma täiesti

mõistan asutusi, kes ütlevad, et

ei saa tingimuste puudumise tõttu

dementsusega inimesi vastu võtta.

Mitte keegi ei taha ju, et mäluhäirega

inimesega mõni õnnetus juhtub

või ta ära kaob, sest näiteks õuealal

puuduvad piirded. Olen tegevusterapeudina

töötades ise paaril korral

inimese ära kaotanud ja uskuge, see

ei ole hea tunne. Mina olen kaotsi

läinud hoolealused küll kiiresti üles

leidnud, aga ehmatus on olnud ikka

väga suur. Ja kui mõelda, mida tunneb

hinges see inimene, kes ise on

ära kadunud!

Miks mitte teenused

talukeskkonnas?

Rääkisite ka uutest ideedest ja

suundadest, kuidas dementsusega

inimestele päevahoiuteenust

korraldada, ning pidasite nende

üle koosloome töörühmades aru.

Millele soovitate uute teenusepaikade

loojatel mõelda?

H.-S. H.: Võib-olla oleme liigselt

kinni vanades stampides, kui arvame,

et teenuseid tuleb luua nii, nagu

neid siiani on loodud. Et kuskil valla

keskuses on maja, seal on ruumid,

kus töötavad spetsialistid, ja teenuse

saajad sõidutatakse hommikuti

sinna. Ehk peaksime olema paindlikumad

ja mobiilsemad? Peaksime

vaatama, kus linnaasumis või valla

otsas on parasjagu päevahoiu vajajaid,

ning püüdma pakkuda neile

teenust kodu lähedal. Kaugelt inimese

päevahoidu sõidutamine on

kulukas ja haigele inimesele väsitav.

Mis on mis ja

mida tasub teada

KERGE KOGNITIIVNE HÄIRE

Vananemisega kaasneb ealisi muutusi

ka mälus ja mõtlemises. Kui need

muutused on veel kerged, kuid siiski

märgatavad ja suuremad kui tavapärased

ealised muutused, hinnatakse

seisundit kergeks kognitiivseks häireks.

Igapäevast toimetulekut see

enamasti ei sega.

Kerge kognitiivne häire ei ole

dementsus. Uuringute põhjal on aga

hinnatud, et 5–10 protsendil inimestest,

kel on diagnoositud kerge kognitiivne

häire, võib see areneda dementsuseks.

Riskiteguriteks on vanus, depressioon,

diabeet ja kõrge vererõhk.

Kuidas kerget kognitiivset häiret

ära tunda:

• unustad asju sagedamini;

• unustad kokkulepitud kohtumisi ja

sotsiaalseid kohustusi;

• kaotad mõttelõnga vestlusel, raamatut

lugedes või filmi vaadates;

• otsuste tegemine, tegevuste planeerimine

ja juhenditest arusaamine

nõuab üha suuremat pingutust;

• sul tekib raskusi varem tuttavas

keskkonnas orienteerumisega;

• muutud impulsiivsemaks või teed

sagedamini valesid otsuseid;

• ka lähedased on neid muutusi märganud.

DEMENTSUS

Dementsus on mälu jt vaimsete

võimete ja igapäevaste tegevustega

toimetuleku süvenev halvenemine

määrani, kus inimene vajab kõrvalabi.

Dementsust põhjustavad kahjustunud

närvirakud peaajus ja sümptomite

väljendumine sõltub sellest, millises

ajupiirkonnas närvirakkude hävinemine

peamiselt kulgeb. Dementsus ei

ole vananemise normaalne osa.

10 dementsusele viitavat ohumärki:

• mäluprobleemid;

• raskused tuttavates olukordades ja

tuttavate tegevuste tegemisel;

• keelekasutusega seotud probleemid;

• desorientatsioon ajas ja kohas;

• halvenenud otsustusvõime;

• loetu ja kuuldu mõistmise raskused;

• asjade valesse kohta paigutamine;

• muutused meeleolus ja käitumises

(apaatia, depressioon, ärevus);

• ruumitajuhäired;

• eemaldumine tööst ja sotsiaalsetest

tegevustest. Allikas: eludementsusega.ee

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE KOGU MAAILMA DEMENTSUSEGA INIMESTEST LIGI POOL ELAB AASIAS.

OKTOOBER 2020



12 TEENUSED

13

Dementsusega inimeste jaoks disainitud robotkass, mis hakkab silitamise peale

nurruma, aga söötmist ja enda tagant koristamist ei vaja. Selliseid vahendeid saab

hõlpsasti ka Eestisse tellida. Heiko Kruusi

Pealegi, meil on olnud juhtumeid,

kus mõnda vallakeskusse on päevakeskust

rajama asutud, aga kui

see valmis saab, on teenust kasutama

hakkavate inimeste seisund juba

sellisel määral halvenenud, et päevahoiust

jääb nende abistamiseks

väheks.

Väga tore on n-ö farmi variant,

mis on populaarne Skandinaavias.

Miks mitte pakkuda ka meie inimestele

päevakodu näiteks mõne lähikonnas

tegutseva talu juures, kus on

olemas toiduvalmistamisvõimalused

ja puhkeruumid. Paljud turismitalud

on praegu koroona tõttu alakoormatud,

võib-olla oleks päevahoid kodukandi

mäluhäiretega inimestele ka

neile huvipakkuv nišš, mis natuke

lisasissetulekut pakuks. Arusaadavalt

tuleksid päevahoius käijatega

kaasa spetsialistid, kes nendega tegeleksid.

Koha saakski valida sellest

lähtudes, kus teenusevajajaid parasjagu

leidub. Tervet ja täies elujõus

sotsiaaltöötajat või tegevusjuhendajat

ju ei vaeva ka pisut pikem sõit

Loe teema kohta artikleid ka Puutepunktide

ajakirjades nr 17 (2013 aprill),

nr 51 (2016 oktoober), nr 58 (2017 mai),

nr 69 (2018 juuni) ja nr 79 (2019 juuni).

Kõik Puutepunktide ajakirjad leiad ka veebist

www.puutepunkt.ee ja rahvusraamatukogu

arhiivist. Peale selle on kõik ajakirjanumbrid olemas

enamikus raamatukogudes, need on saadetud kõikidesse

omavalitsustesse, enamikku perearstikeskustesse

jne.

tööle nii palju kui vana ja haiget inimest.

Pealegi tekib selliste „mobiilsete

päevahoiupaikade“ kaudu laiemal

ringil võimalus dementsuse temaatikaga

kokku puutuda ning selle

mõjul vähenevad ühiskonnas hirmud

ja märgistamine.

M. T.: Pealegi, maalt pärit mäluhäiretega

inimestele ongi just maakeskkond

tuttav ja toetav. Nad on

võib-olla eluaeg loomi pidanud ja

aeda harinud, neile meeldiks talus

mõnd jõukohast toimetust teha,

koera ja kassiga juttu ajada, küülikuid

või kanu sööta.

Sobiva tegevuse leidmine dementsusega

inimesele on väga oluline,

aga see ei pruugi kerge olla.

Haiguse tõttu on päevahoidu tulija

kaotanud mälu ja iseseisva toimetuleku

võime, aga mitte oma väärikust.

Talle pakutavad tegevused ei

tohi olla lapsikud. Kui näiteks keegi

esimest korda päevahoidu külastav

vanahärra leiab eest lagedate seintega

toa, kus suure laua taga istuvad

kaks eakat prouat, kellest üks klee-

bib paberile lumehelbekesi ja teise

ees on paariaastastele mõeldud

klotsikarp, siis on väga tõenäoline,

et ta teeb kannapöörde ja keeldub

edaspidi sinna minemast.

H.-S. H.: Oleme saanud tugirühmadest

ka tagasisidet, et sotsiaalkeskused

ja sotsiaalmajad ei olegi õige

lahendus, sest tihti ei tundu need

dementsusega eakatele kutsuvad.

On harjutud mõtlema, et seal käivad

või elavad elu hammasrataste vahele

jäänud inimesed, vanglast vabanenud

jne ehk need, kelle hulka kogu

elu teistsuguses keskkonnas elanud

eakas ennast ei soovi liigitada.

Eelmisel aastal käisime kompetentsikeskuse

rahvaga tutvumas

dementsusega inimeste teenuste

korraldusega Soomes. Seal näiteks

asuvad mäluhäiretega inimeste

kinnised päevahoiud ja ka ööpäevaringsed

hooldusosakonnad tihti

piirkonna teenustekeskustes, kus

pakutakse väga erinevaid teenuseid

kõigile kohalikele elanikele, mitte

üksnes eakatele või erivajadustega

inimestele. Seal on juuksur, jõusaalid,

füsioteraapia- ja massaažikabinetid,

käsitöötoad, raamatukogu,

söögikohad, kaminasaalid tähtpäevade

tähistamiseks jms. Eakatele

on välja antud kliendikaardid,

millega saab mõningaid teenuseid

soodsama hinnaga. Kui keegi linnaosa

elanikest haigestub dementsusse

ja vajab päevahoidu, saab ta teenust

talle juba tuttavas hoones ja tõenäoliselt

ka inimeste seltsis, kellega ta

on varem teenustemaja külastades

kohtunud. Mingit tõrget ega võõristust

tal teenust saama minnes ei

teki. Küsinud Anne Lill

Dementsuse kompetentsikeskuse

juhid

on noored ja rõõmsad

inimesed, kes on

korraga tõsised töötegijad

ja samas hea

huumorisoonega.

Raske teemaga tegelemisel

on see väga

tervitatav. Heiko Kruusi

Hädavajalik on, et

Eestis luuakse riiklik

dementsuse strateegia

ja hoolekande

vald peaksid hakkama

koostööd tegema. „Tervishoiu

Kuigi sellest juba üsna palju räägitakse,

on see praegu üsnagi olematu.

Väga oluline on varajane diagnoosimine,

aga mis saab inimesega

pärast seda? Enamasti järgneb

tühjus. Ravi puudub ja sotsiaalsüsteem

tuleb parimal juhul appi

alles siis, kui haigel on juba tõsised

toimetulekuraskused. Tegelikult

peaks iga algava dementsuse

diagnoosiga inimene saama kohe

nõustamist ja teraapiat, et ta vaimne

tervis võimalikult pikalt säiliks,“

ütleb dementsuse kompetentsikeskuse

tugigruppide juht

Hanna-Stiina Heinmets (pildil).

Ta lisab, et kui rääkida raskest

ja sügavast dementsusest, siis tegevusterapeudina

ta nõustub, et mittefarmakoloogiline

lähenemine on

loomulikult number üks, ja see on

ka rahvusvaheliselt tunnustatud

seisukoht. Aga teatud olukordades

on ennetav ravi siiski vajalik.

„Raske ja sügava dementsusega

inimene peaks olema perearsti

pideval jälgimisel, et too saaks

vajadusel suunata ta eriarsti juurde.

Hilises haigusjärgus tuleb ette

episoode, kus haige piltlikult öeldes

läheb iseenda seest kaduma. Ta

ei tunne ära oma abikaasat, kellega

on pool sajandit koos elanud, ta ei

tunne ära ümbrust, kus ta viibib, ja

võib-olla anub, et ta koju viidaks,

kuigi ongi tegelikult seal. Sellisel

juhul võib inimene muutuda ohtlikuks

ka iseendale või ümbritsevale.

Kui ainus käepärane meditsiiniline

abi segaduses ja seetõttu äärmuslikult

käituva inimese aitamiseks

on politsei saatel kiirabiga psühhoneuroloogiahaiglasse

viimine, siis

see pole hea ega toimiv lahendus.

See üksnes traumeerib haiget inimest

ja ta hooldajaid veelgi,“ jätkab

Heinmets

„Loodan, et Eestis luuakse riiklik

pikaajaline strateegia, et senised

dementsusega inimeste abistamise

kitsaskohad kaotada. Et oleks

täpselt teada, kes mida, miks, kuidas

ja mis rahadega teeb. Ma väga

loodan, et tulevikus saame ka rohkem

tähelepanu pöörata dementsust

põhjustavate haiguste ja seisundite

ennetamisele. Kindlasti

tuleks ka meil tunnistada, et

dementsus on puue ning dementsusega

inimesele peaksid laienema

kõik õigused, mis erivajadustest

tulenevad,“ ütleb keskuse tegevjuht

Miret Tuur.

Ta lisab, et muidugi on nende

kõigi suur unistus, et viimaks

õnnestuks välja töötada ravimid,

millega mäluhäireid kui mitte just

välja ravida, siis vähemalt nende

süvenemist aeglustada.

Hea idee

elust enesest

Hanna-Stiina Heinmets tunnistab,

et tugigruppide kohtumistel räägivad

dementsusega inimeste lähedased

tihti väga ootamatuid, vahel

kurbi ja vahel ka lõbusaid ja optimistlikke

lugusid elu keerdkäikudest.

Üks lugu, milles on noote

mõlemast, on tal eriti hinge läinud.

„Neli last üles kasvatanud eakal

abielupaaril lähenes ümmargune

pulma-aastapäev. Tähtpäevani oli

jäänud veel mitu aastat, kui lapsed

leppisid omavahel kokku, et kingivad

sel puhul emale-isale nende

unistuste puhkusereisi. Loodi eraldi

fond, kuhu kõik paari juba küpses

eas pojad ja tütred kandsid igakuiselt

kindla summa. Aga siis äkitselt

ema haigestus. Juba kaks aastat

hiljem läks perel reisi jaoks kogutud

raha vaja hoopis ema hoolduse

eest maksmiseks. Lapsed jätkasid

igakuiselt fondi täitmist ja teevad

seda siiani ning pere on rahul,

et koos kogutud rahast saab emale

nüüd osaks parim hooldus.

Eks inimeste elud ja rahalised võimalused

on muidugi erinevad, aga

väga paljude inimeste lugusid nähes

ja kuuldes soovitaks küll juba eakate

vanemate järeltulijatel hakata mõtlema,

mis saab ühel päeval, kui ema

või isa enam iseseisvalt toime ei

tule. Selliste asjade peale tuleb just

varakult mõtlema hakata. See võib

päästa olukordadest, kus veel terve

vanem peab oma kätega üles ehitatud

kodu maha müüma ja kolima

kuhugi sotsiaalpinnale selleks, et

maksta abikaasa hoolduskoha eest.

Lastel ei ole ka praeguses Eestis

põhjust loota, et kohalik omavalitsus

neile vanema hoolduseks raha

eraldab või mahukate teenustega

appi tõttab. Ilmselt veel pikemat

aega on meil asjade seis selline, et

eakas dementsusega inimene või ka

mõne muu toimetulekut häiriva seisundiga

inimene saab kindlalt loota

üksnes iseenda ja oma pereliikmete

peale.“

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE EUROOPAS ON DEMENTSUSSE HAIGESTUNUD 5–6 PROTSENTI ELANIKEST.

OKTOOBER 2020



14 TEENUSED

15

Teraapiaaed pole

vaid lilled ja liblikad

ka Soome kelguga. Teede väljaehitamisel

on kasutatud samuti eri värvi

kive.

Kogu õueala on ümbritsetud piirdeaia

ja kohati hekiga. Turvaline liikumisvõimalus

on taas eriti dementsetele

väga vajalik, sest näiteks kõndimine

aitab neil maandada ärevushooge.

Siseruumides on kõndimise

võimalused mõistagi piiratud.

Palju uusi võimalusi

Rapla hooldekeskuse juhid

haarasid möödunud aasta

alguses kinni sotsiaalministeeriumi

pakutud võimalusest

taotleda euroraha, et rajada

hooldekeskuse hoone ümber

teraapiaaed. Mida selline aed

sisulises mõttes tähendab ja

kuidas see on aidanud keskusel

pakkuda klientidele paremaid

teenuseid? Palusime sellest rääkida

hooldekeskuse juhatajal

Anne-Ly Pedajal.

Rapla hooldekeskus pakub teenuseid

erineva toimetulekuvõimega

erivajadustega inimestele ja

eakatele. Dementsusega eakatele

oleme loonud samas majas päevahoiu

ning ka ööpäevaringse hooldusteenuse.

Peale selle paiknevad

majas sotsiaalkorterid ning on avatud

supiköök.

Hooldekeskuse kolmekorruseline

hoone asub aga Rapla linnas

ja kohe selle kõrvalt läheb mööda

tiheda liiklusega maantee. Sel põhjusel

me varem mäluhäiretega inimesi

omapäi välja kõndima lubada

ei saanudki. Seega oli õueala renoveerimine

meie jaoks hädavajadus

ja kõige olulisem oli seejuures muuta

hoolealustele õues viibimine turvaliseks.

Kui sotsiaalministeerium kuulutas

eelmise aasta alguses välja taotlusvooru

hoolekandeasutuste keskkonna

turvalisemaks ja dementsussõbralikumaks

muutmiseks,

siis oli meetme suunistes kirjas ka

teraapiaaedade rajamine dementsusega

inimestele. Sealt leidsimegi

idee rajada oma maja juurde just

teraapiaaed. Kõik käis kiirelt: märtsi

lõpus esitasime taotluse ja aasta

lõpus oli aed juba valmis. Õieti küll

vaid esimene etapp sellest, aga suured

ettevõtmised valmivadki etapikaupa.

Vald rahastas projekti 15

protsendi ulatuses, ülejäänud raha

tuli riigilt ja see sobis meile hästi.

Motiveerib õue minema

Teraapiaaia projekteerisid meie

oma kohalikud inimesed: Rapla

valla arhitekt Cerly-Marko Järvela

ja valla aednik Sirle Sule. Sirle

valis aeda ka taimed, arvestades, et

aed näeks igal aastaajal võimalikult

meeliergutavalt värviline välja ja

õieilu kestaks kevadisest lume sulamisest

hilissügiseni.

Aed paikneb keskuse hoone selles

küljes, kuhu avanevad hoolealuste

elu- ja tegevusruumide aknad. Nõnda

on aed ja seal toimuv akendest

näha – see motiveerib inimesi õue

Rapla hooldekeskuse juhataja Anne-Ly

Pedaja sõnul on läbimõeldult rajatud

teraapiaaial olnud teenuse kvaliteedile

veel parem mõju, kui loota osati.

minema ja seal omavahel suhtlema.

Samal põhjusel ei ole aias asuvatel

puhkealadel ega käimistunnelitel

peal katust, vaid üksnes puitsõrestik,

mis paistab läbi. Nii võib juba

aknast märgata, kes õue on kogunenud

ja mida seal parasjagu tehakse.

Kui ikka tuttav inimene on õues

ja tegeleb seal millegagi või istub

pingil ja ootab jutukaaslast, tekibki

tahtmine ise samuti õue minna.

Teraapiline sisu

Aias on ka rohealad, kus kasvavad

männid, kased ja õunapuud ning

kus hoolealused saavad omaette

olles rahu ja vaikust nautida. Enamik

meil teenuseid kasutavatest inimestest

on ju kogu elu elanud aiaga

eramajas või on pärit maalt, nii

et loodus- ja aiakeskkond on neile

väga meele järele, teeb olemise

koduseks.

Kõik teraapiaaia puhke- ja liikumisalade

ehitised, pingid, lehtlad ja

taimekastid on erksates ja looduse

foonist eristuvates värvides – oranžid,

roosad, sest värvid on dementsusega

inimeste elukeskkonna

kujundamisel väga olulised. Taldriku

kõrvale asetatud lusikaski peab

olema värviline, et dementsusega

inimene seda üldse märkaks. Ka

teraapiaaia värvide kombinatsioonid

virgutavad mäluprobleemide-

Hooldekeskuse teraapiaaed motiveerib päevakeskuse

kasutajaid ja ööpäevaringsel hooldusel

olevaid kliente õue minema, liikuma ja suhtlema

ning loob mõnusa õhustiku. Heiko Kruusi

ga inimesi ümbrust märkama ning

ergutavad nende meeli. Samal eesmärgil

on aeda paigutatud tuulekellad,

rajatud lindude toitmiskohad

ning kujundatud valgustus.

Teraapiaaia kõnniteed on projekteeritud

selliselt, et ükskõik mis suunas

inimene liikuma hakkab, jõuab

ta alati tagasi alguspunkti, nii et aias

pole võimalik ära eksida. Muidugi

on kõik teed konarusteta, neil saab

liikuda ka ratastoolis ja lumisel ajal

Teraapiaaed on nüüdseks pea aasta

aega tihedas kasutuses olnud ja

saame juba rääkida selle kasutegurist.

Meie hoolealused viibivad varasemaga

võrreldes palju enam õues

ja liiguvad rohkem – jalutavad, käivad

keppidega, mängivad boccia’t.

See toetab nende tervist ja päris

kindlasti parandab ööund.

Koroonaajal tuli aga ilmsiks veel

üks pluss, mida mõnusate privaatsust

pakkuvate puhkealadega

õueala pakub. Oleme arusaadavalt

püüdnud igati vähendada hoolealuste

kontakte väljastpoolt tulijatega

ja paljud pered kohtuvadki nüüd

oma lähedasega just teraapiaaias. Ka

tähtpäevi ja hoolealuste sünnipäevi

oleme tähistanud aias, samuti oleme

viinud seal läbi töötajate koolitusi.

Teraapiaaed oma mitmekülgsete

võimalustega on teinud ka töötajatele

lihtsamaks hoolealuste järelevalve

ja nendega tegelemise. Kohandatud

oludes on kergem dementsusega inimestel

silma peal hoida, neile ka rohkem

tegevusi pakkuda ja selle kõige

tulemusena on silmanähtavalt parem

ka meie teenuse kvaliteet.

Väga tore on ka see, et meie maja

töötajatel on nüüd käepärast võimalus

värskendada end puhkepauside

ajal teraapiaaias jalutades või

õues pingil istudes kohvi rüübates.

Järgmisena ongi meil kavas ehitada

välja töötajatele mõeldud nn kohvinurgake,

sest olustikku ja keskkonda

arendades mõtleme hoolealuste

kõrval kindlasti ka oma töötajate

headele töötingimustele.

Anne-Ly Pedaja

Rapla hooldekeskuse juhataja

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE NAISTEL ESINEB DEMENTSUST PISUT ROHKEM KUI MEESTEL.

OKTOOBER 2020



16

TEENUSED

17

Teraapiaaed on kujundatud nii, et seal on sobilikke paiku nii seltsieluks

kui ka üksiolekuks ning orienteerumisraskustega inimesed jõuavad

iga tee lõpuks ringiga peaukse juurde tagasi. Keskuse teenuseid kasutavad

parimas eas härrad olid uue miljööga igatahes igati rahul. Heiko Kruusi

Mehed, tulge ometi ka tugigruppidesse!

Kompetentsikeskuse üheks sihiks

on aidata kaasa sellele, et üle Eesti

tekiksid dementsusega inimeste

lähedaste jaoks tugigrupid.

Kevadel sundis koroonaviirus

kogu selle töö kolima veebi.

„Kevadel eriolukorra ajal pidime ka

meie oma tegevuse suuresti virtuaalkeskkonda

viima. Suvel ja sügisel,

vähemalt siiani, oleme saanud koolitusi,

teraapiapäevi, nõustamisi ja tugigruppide

kohtumisi jälle silmast silma

korraldada. Väga hea on muidugi inimestega

otse rääkida ning diskussioon

sujub seminariruumis ladusamalt kui

veebis. Samas on meil ka virtuaalne

tegutsemine hästi korda läinud ja koguni

uudseid kogemusi pakkunud,“ räägib

Miret Tuur.

Üsna ootamatult hästi õnnestusid

veebis näiteks perenõustamised. „Saime

ühekorraga suhelda paljude pereliikmetega,

kes elavad laiali mööda Eestit,

keegi neist võib-olla ka välismaal

ja tal oleks seepärast keeruline nõustamiseks

koos teistega laua taha tulla.

Nii otsustasimegi, et virtuaalsete perenõustamistega

on mõttekas jätkata ka

siis, kui meil enam koroonaohtu pole ja

kohtumised on piiranguteta lubatud,“

lisab ta.

Hanna-Stiina Heinmets kinnitab, et

e-tugirühmades saadi kontakti täiesti

uute inimestega. „Põhjused, miks nad

varem tugigrupi kohtumistele polnud

jõudnud, olid väga erinevad,“ selgitab

ta. Kes ei julgenud teiste sekka tulla,

kellele ei sobinud kellaaeg, mõne jaoks

oli kohalesõit liiga vaevarikas või isegi

võimatu kas või seetõttu, et polnud

selleks ajaks kedagi dementsusega inimese

juurde kutsuda. Oli ka neid, kes

polnud koos käivatest tugirühmadest

varem kuulnudki, aga nendeni jõudis

nüüd info veebis toimuva ürituse kohta

ja nad otsustasid huvi pärast osaleda.

„Nii et hea tähelepanek ka meile

endile: kindlasti peame oma haaret

laiendama ja infot edastama palju rohkemates

kanalites kui seni. Me võime

küll ise arvata, et oleme ürituse kohta

tõhusalt teavet levitanud, aga iga inimene

jälgib kitsast ringi infokanaleid

ega pruugi meie sõnumiteni jõuda,“

nendib Heinmets.

Väga rasked olukorrad

Hanna-Stiina Heinmets ütleb, et

üks nüansse oli ka see, et uued inimesed,

kes veebiüritusel osalesid,

olid tegelikult väga raskes seisundis

pereliikme hooldajad. Neil pole

olnudki võimalust hooldatava kõrvalt

üritusel käia, ka poleks nad saanud

või ka julgenud teda tugigrupi

kohtumisele kaasa võtta. Isegi mitte

dementsuse valdkonna inimeste

tugirühma, kus ollakse ju teemaga

kursis ega imestata, kui keegi kohalolijaist

ühel hetkel imelikult käitub.

„Olen pikalt diakooniahaiglas töötanud

ja dementsusega patsientide

lähedastega tihedalt suhelnud.

Paraku on haiglast saadud pilt vaid

kild tervikust: inimesed käivad oma

pereliiget vaatamas, me räägime

nendega sellest, mida me lähedasega

teeme, kas ta on heas vormis, kas

magab öösel hästi ... aga siis nad lahkuvad,“

räägib Hanna-Stiina Heinmets.

„Alles tugigruppides olen saanud

teada, mis toimub kodudes enne

haigestunud inimese asutusse jõudmist.

See on totaalne läbipõlemine,

paljud omastehooldajad on sõna

otseses mõttes kokkukukkumise piiril.

Kõige raskemad on juhtumid,

kus raske dementsusega hooldatav

on veel aktiivne ja temaga tuleb

ööpäev läbi tegeleda. Kui minul oleks

võimu, ütleksin ma omavalitsustele:

looge juurde koduteenuseid, inimesed

on kaelast saati hädas! Dementsusega

eakate hooldekodukohti küll

juba on, aga mitte piisavalt ja need

on kallid. Eesti tegelikkus on selline,

et valdavalt hooldatakse isegi raske ja

sügava dementsusega inimesi ikkagi

kodus.“

„Mõneski peres võib dementsusega

eakale lisaks olla mitteiseseisev

täiskasvanud puudega poeg või tütar,

kelle eest on isa ja ema seni koos

hoolitsenud, aga ühe vanema haigestumise

järel jääb kogu see koormus

ainsa terve pereliikme õlgadele.

Oleme selliste juhtumitega kokku

puutunud. Need on väga keerulised

olukorrad. Samas on neid ka väga

keeruline lahendada, sest erihoolekandeasutustesse

pole kohti saada ja

dementsusega eaka hooldekodukoht

võib perele olla üle jõu käivalt kallis,“

lisab Miret Tuur.

Samas oleks sugulastel tarvis kokku

hoida ja hoolduskoormus mõistlikul

viisil omavahel ära jagada. „Kui

üks lastest on oma kanda võtnud

dementsusega ema või isa valvata

ja teda hooldada, näiteks elab temaga

koos, jääb väheks, kui teised õedvennad

ja muud sugulased vaid aegajalt

külas käivad ja kohvi rüüpamise

sekka suure vaeva nägijale tunnustavalt

õlale patsutavad: sa oled nii

tubli! Aeg-ajalt külas käies muidugi

ei tajutagi, mida tähendab elu koos

pidevat jälgimist ja abistamist vajava

dementsusega inimesega. Aga keegi

teine võiks siiski mõneks õhtuks

ise valvekorda jääda ja lasta pidevalt

„tule all“ oleval pereliikmel kas

või kinos või jalutamas käia. Või valvata

dementsusega inimest ükski

öö nädalas ja lasta hooldajal õhtust

hommikuni magada. Tegelikkus on

praegu paraku selline, et vähestes

omavalitsustes pakutakse dementsusega

eakat hooldavale koduteenuseid

ja kui teised pereliikmed ja sugulased

appi ei tule, võib hooldaja ühel hetkel

üle jõu käiva koorma all nõrkeda,“

kirjeldab Tuur.

„Väga palju sõltub ka sellest, kas

haigestub ema või isa. Kui haigestub

isa, siis loomulikult jääb ema teda

hooldama. Kui haigestub ema, siis

tekib peres tavaliselt suur mure sellega,

kes teda hooldab. Eesti peredes

on ajast aega olnud naised need, kes

hoiavad kodu korras, teevad süüa,

pesevad-triigivad, põetavad ja toetavad

teisi. Ja siis järsku jääb pere

meespool ilma harjumuspärasest

toetusest ning peaks seejuures veel

ise abikaasat hooldama asuma. Ta ei

pruugi sellega hakkama saada! Tal

puuduvad selleks oskused ja valmisolek.

Paljud pered ongi meie juurde

tulnud küsimusega, kuidas nüüd isa

aidata – ema põeb küll Alzheimeri

tõbe, aga meie kõige teravam probleem

on hoopis isa, kes on kaotanud

pinna jalge alt. On langenud masendusse,

üksnes pikutab diivanil ja halvemal

juhul kipub oma muret alkoholiga

leevendama. Ei taha naise haigusest

midagi kuuldagi,“ toob Heinmets

näiteid.

Mehed, kus te olete?

Miret Tuur ütleb, et sama mure

on neil tugirühmades, kuhu tulevad

ikka vaid naised. Samas näitavad

statistilised andmed, et Alzheimeri

tõbe põdevate inimeste hulgas

on protsentuaalselt enam just naisi.

Seega tugigruppidest võiks ka paljudel

meestel kasu olla.

„Diakooniahaigla kogemustest

tean, et dementse lähedase haiglasse

toonud mehed, olgu nad siis abikaasad

või pojad, vajavad palju rohkem

toetust kui naised. Naised on

tugevamad ja samas ei häbene oma

nõrkusi,“ ütleb Heinmets. „Oleme

väga palju mõelnud selle peale, kuidas

meessoost hooldajaid tugigruppidesse

meelitada. Oleme neid julgustanud,

et ei pea ju kohe probleemidest

rääkima hakkama, lihtsalt

tulgu – vaadaku, kuulaku, äkki

kuuleb midagi kasulikku. Kui kuskil

tugigrupis on juba mõni mees, siis

on meil hea võimalus öelda, et ega

ainult naised koos käi, mehi on ka

ikka. Isegi meeste tugigruppide loomise

peale oleme mõelnud. Praegu

oleme tugigruppide kohtumistel

pakkunud osalejatele ka teraapiaid

– kunsti-, tantsulis-liikumisteraapiat

ja muud, samas ei ole mehed väga

innustunud neis osalema. Aga mis

mehi tõmbaks? See on meie jaoks

praegu miljoni dollari küsimus.“

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUSSE SUREB ENIM EAKAID PÕHJA-AMEERIKAS, EUROOPAS JA AUSTRAALIAS. OKTOOBER 2020



18 TEENUSED

19

Dementsuse sõbrad ja dementsussõbraliku asutuse märgis

Suurbritannia Alzheimeri

ühing käivitas seitse aastat

tagasi tollase peaministri David

Cameroni taganttõukamisel

riikliku dementsuse sõprade

liikumise. Nüüdseks on see

algatus laienenud üle kogu

maailma. Ka Eesti dementsuse

kompetentsikeskus sõlmis

tänavu kevadel Suurbritannia

Alzheimeri ühingu kui

dementsuse sõprade mudeli

autoriga lepingu tuua liikumine

Eestisse.

„Selle idee olemus seisneb selles,

et politseinikele, bussijuhtidele,

müüjatele ja teistele, kes oma töös

puutuvad kokku paljude inimestega,

jagatakse infot dementsuse kohta,

et nad oskaksid mäluhäiretega

inimesi ära tunda ja nendega õigesti

käituda. Et nad nendega kohtudes ei

ehmuks ning suudaksid neid vajadusel

abistada,“ võtab Hanna-Stiina

Heinmets asja olemuse lühidalt

kokku.

Dementsuse sõbraks võib saada

iga inimene, kes läbib vähemalt tunnise

koolituse. Dementsuse sõber

oskab märgata ja aidata inimesi

pere- ja tutvusringkonnas, tänaval

ja kogukonnas. Koolitusi viivad

läbi vabatahtlikud, keda paljudes

riikides kutsutakse ka tšempionideks.

Tunniajase koolituse läbinu

saab dementsuse sõbra märgi ning

täidab oma andmetega kaardi, mille

eesmärk on hoida liikumises osalejaid

ühises inforingis. Kaugem idee

on luua dementsussõbralikke kogukondi,

näiteks külasid, linnu või linnaosi,

kus mäluhäiretega inimesi ei

võõristata ja igaüks oskab nendega

heatahtlikult suhelda.

Augustist annab dementsuse

kompetentsikeskus ka Eestis välja

dementsuse sõbra märke vabatahtlikele,

kes võtavad vaevaks koolituse

läbi teha. Asutused, organisatsioonid,

kogukonnad või ka sõpruskonnad

saavad tellida kompetentsikeskusest

koolituse, kui soovivad sellest

teemast rohkem teada saada ja

oma kogukonnas dementsuse sõpradeks

hakata.

Esimesed 40 sõpra

„Kuu aega tagasi oli meil Arvo

Pärdi keskuses Laulasmaal teraapiapäev,

mille lõpus viisime läbi esimese

tunnise dementsuse sõprade

koolituse vabatahtlikele. Koolitus

on olemuselt elav ja lustakas, koosneb

aktiviseerivatest küsimustest

ja mõtlemisülesannetest ning selle

sisuks on lihtsad sõnumid, mida

võiks iga inimene dementsuse kohta

teada,“ räägib Heinmets. Ta lisab,

et sel korral küll n-ö inimesi tänavalt

ehk kedagi sellist, kel polnud

dementsusega kokkupuudet, osalema

ei tulnudki. Koolitusele jäid

ikkagi samad inimesed, kes olid

kogu teraapiapäeva läbi teinud –

terapeudid, dementsusega inimeste

lähedased jt. Aga pärast astus mitu

inimest juurde ettepanekuga, kas

võiks samasuguse koolituse korraldada

näiteks nende asutuses, mõnel

seminaril või miks mitte suvepäevadel.

Ta ütleb, et koolituse läbinud

dementsuse sõbra märgi omanikke

on Eestis praegu juba 40 kandis.

„Usutavasti lähevad ka meil

dementsuse sõprade koolitused käima,

peame veel aru pidama, kus ja

kellele neid ise välja pakkuma hakata,“

ütleb ta lootusrikkalt. Maailmas

on dementsuse sõpru ligi 20 miljonit

– kõige rohkem Jaapanis, Suurbritannias,

Kanadas ja USA-s.

Kvaliteedimärk

hooldusasutustele

Suurbritannias lükkas peaminister isiklikult käima dementsuse sõprade

liikumise ja sellega on nüüdseks liitunud üle kolme miljoni inimese. Loodame,

et ka Eestis võtab algatus tuld. Erakogu

Teine algatus, mille dementsuse

kompetentsikeskus käivitas eelmisel

kuul, on üldhoolduse teenusepakkujatele

mõeldud võimalus

taotleda dementsussõbraliku asutuse

märgist. Hanna-Stiina Heinmets

ja Miret Tuur on rõõmsad, et paar

hooldusasutust on nende teada juba

asunud taotlust ette valmistama.

Märgise taotlemiseks tuleb tõestada

hulga nõuete täitmist. Asutuses

peab olema kodune ja õdus miljöö

ning olema arvestatud dementsussündroomiga

inimeste vajadusi: seal

on sobivad abivahendid orienteerumiseks,

turvaline ja ohutu keskkond,

mõeldud on kukkumis- ja

kadumisohule. Töötajatele on abiks

abi- ja hooldusvahendid. Dementsussündroomiga

inimesed peavad

saama liikuda õues. Teiseks tuleb

tõestada, et dementsussündroomiga

inimestele pakutakse asutuses

eri tegevusi, liikumisvõimalusi,

nad on kaasatud üritustesse ning

nende vaba aeg on mitmekesiselt

sisustatud. Neile on kättesaadavad

huvitavad ja tegevust loovad esemed

ning nad saavad igapäevategevusi

ise teha.

Märgise saamise eelduseks on ka

nõue, et töötajad on saanud spetsiifilist

koolitust dementsuse alal,

asutuses osutavad teenuseid eri

alade spetsialistid, personal käitub

klientidega sõbralikult ja lugupidavalt,

oskab lahendada keerulisemaid

olukordi, nagu kliendi äraminekusoov

või hooldust tõrjuv

käitumine jne. Asutuses peab olema

hästi korraldatud ka õendus- ja

arstiabi.

Eraldi tingimus on, et dementsusspetsiifilised

eesmärgid on kirjas

asutuse arengudokumentides

ning neid väärtusi ka järgitakse

igapäevatöös. Asutus suhtub igasse

klienti individuaalselt ja teeb

koostööd lähedastega, külastuspoliitika

on sõbralik jne.

Loodame siis üheskoos, et niisugune

märgis hakkab olema auasi

nii hooldeasutustele kui ka omavalitsustele,

kus asutused tegutsevad.

Inimestele, kes oma lähedasele

hoolduskohta otsivad, annab

selline märk aga lootuse, et lähedast

koheldakse seal hästi.

Kust leiab

dementsuse

kohta

koolitusi?

Täienduskoolitusi dementsusega

tegelevate sotsiaalasutuste personalile

pakub dementsuse kompetentsikeskus

(infot leiab eludementsusega.ee

) ja tervise arengu instituut

(160-tunnine dementsuseteemaline

väljaõpe hoolekandeasutuste sisekoolitajatele,

kes hakkavad seejärel

ise personali koolitama, kursus

toimub Tallinnas ja Tartus). Samuti

pakuvad koolitusi eraettevõtjad

(koolitusfirmad) ning tervishoiu- ja

muud kõrgkoolid. Ka sotsiaalkindlustusamet

korraldab sel alal seminare,

on viinud läbi infopäevi omavalitsustes

jne.

Dementsuse kompetentsikeskuse

kodulehele tekib peatselt nimekiri,

kuhu on koondatud kõikide koolitajate

pakutavad dementsusalased

koolitused.

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE EESTI EAKATE SEAS ON DEMENTSUS IKKA VEEL TUGEVALT ALADIAGNOOSITUD.

OKTOOBER 2020



20

KOGEMUS

Sajad Briti linnad muudavad

end dementsussõbralikuks

Suurbritannias lükkas

dementsusega tegelemise

käima peaminister David

Cameron isiklikult. Seetõttu

sai see väga laia kõlapinna

ja algatus on nakatanud

pea pool maakera.

Riigis on juba üle kolme miljoni

inimese läbinud dementsuse

alal koolituse ja registreerinud

end dementsuse sõbraks.

Tuhanded asutused ja organisatsioonid

on koolitanud oma

töötajaskonda ja teinud muudatusi,

et saada dementsussõbraliku

asutuse märgis.

Samuti on hästi vastu võetud

peaministri üleskutse muuta

dementsussõbralikuks linnad,

külad või ka suurlinnade asumid,

kus dementsusega inimesed

saavad turvaliselt liikuda ja

toimetada ning neid mõistetakse,

toetatakse ja osatakse vajadusel

abistada.

Dementsussõbralik elupaik

OKTOOBER 2020

Kui peaminister 2012. aastal

üleskutse tegi, loodeti, et kolme

aastaga muutub dementsussõbralikuks

paarkümmend

linna. Algatusega tuldi aga

veelgi elavamalt kaasa ja 2015.

aasta lõpuks oli riigis juba 152

dementsussõbralikku kogukonda.

Liikumine areneb jõudsalt

edasi ja praegu plaanib London

saada esimeseks dementsussõbralikuks

pealinnaks. Selleks

tuleb täita palju tingimusi.

London näiteks peab jõudma

selleni, et seal tegutseb vähemalt

500 000 koolituse läbinud

dementsuse sõpra. Dementsuse

alal on koolitatud ühistransporditeenuse

osutajad,

politseinikud ja turvatöötajad.

Vähemalt kaks tuhat erafirmat

(poed, söögikohad, muuseumid,

muud kultuuriasutused

jne) on saanud dementsussõbraliku

asutuse märgise

ning koolitanud oma personali

dementsusega inimestega

tegelema. Nimetuse taotlemises

peavad osalema kõik Londoni

iseseisvad linnapiirkonnad.

Laialdane koolitamine

Dementsussõbralikuks linnaks

saamise jaoks peavad

seal olema kättesaadavad ka

dementsusega inimestele vajalikud

arstiabi- ja sotsiaalteenused.

Laialdaselt rakendatakse

vabatahtlikke abistajaid. Näiteks

kevadise karantiini ajal

sõlmiti kokkuleppeid suuremate

poodidega, kus dementsusega

inimestele tagati võimalus

tellida toidu- ja tarbekaupu

koos kiire kojutoomisega.

Väga suurt rõhku pannakse

riigis noorte inimeste koolitamisele.

Selleks käivad dementsuse

sõbrad esinemas koolides

ja noortekeskustes, töökohtades

ning avalikel üritustel. Riigi

Alzheimeri ühing on koostanud

ja teinud tasuta ning laialdaselt

kättesaadavaks kõikvõimalikke

õppematerjale. Koolitamises

löövad mõistlikul määral

kaasa ka dementsusega inimesed

ise. Alzheimeri ühingu

kaudu on võimalik asutustel ja

organisatsioonidel tellida ka

kitsamast tegevusalast lähtudes

välja töötatud põhjalikumaid

koolitusi asutuse juhtidele ja

personalile.

Tiina Kangro

Üks puudega lapse kasvatamise kogemusega

vanem valitsuses või tipp-poliitikute

seas võib olla tähtsamgi kui kümned kiretud

projektid. Roger Taylor (Vida Press)

Erilise kogemusega

Briti peaminister

Suurbritannias 2012. aastal de mentsusega

tegelemise üleskutse teinud peaminister

David Cameron on erilise kogemusega

inimene selle poolest, et tema ja abikaasa

Samantha vanim poeg Ivan (pildil) oli sügava

puudega. Briti konservatiivse partei pikaajaline

juht (2005–2016) ja peaminister (2010–

2016) David Cameron võttis vahel Ivani ka töö

juurde kaasa ning kolleegid teadsid, millise

suure hoolega ta osales poja eest hoolitsemisel.

Ivan lahkus inglite juurde kuueaastaselt.

Peres kasvab ka aasta noorem tütar Nancy,

kolm aastat noorem poeg Arthur ja noorim

tütar Florence. Ka pärast Ivani lahkumist on

Cameronide pere olnud tihedas ühenduses

poja omaaegse kooli ja teda terve elu abistanud

lastehaiglaga. Küllap seetõttu jaguski riigijuhil

silma ja südant erivajadustega inimeste

temaatikale kõige laiemas mõttes.

WWW.PUUTEPUNKT.EE



22 ÕIGUSNÕU

23

Kuidas on edenenud sotsiaalteenuste

nõudmise kohtukulli ette viimise projekt?

Erakogu

Poolteist aastat tagasi eraldas

riik puudega inimeste ühingutele

100 000 eurot, et aidata

sotsiaalteenuste saamisega

hädas erivajadustega inimestel

seista oma õiguste eest ja

vajaduse korral kohtusse

pöörduda. Projekti vedajaks sai

MTÜ Händikäpp, mille juhatuse

liige Ave Jaakson annab siin

ülevaate saavutatust.

Kuna raha on veel veidi alles, siis

projekt jätkub. Paar kaasust on meil

ka pooleli. Siinkohal tuleks mainida,

et meie algne soov oli tegeleda

erinevate teenusevaldkondade erinevate

juhtumitega, et sünniksid

n-ö näidislahendused ehk kohtulahendid,

mille alusel hakkaks muutuma

praktika. Paraku ei olnud inimesed

tihti valmis minema kohtusse

ja mõnedki loobusid, kuigi meie

koostööpartneritest juristid nägid

võiduvõimalust. Osa juhtumeid

lahendasime ka kohtusse pöördumata.

Räägin järgmisena lähemalt,

millega täpsemalt oleme tegelenud

ja millist edu saavutanud.

Põhiliselt on inimesed meie poole

pöördunud puude määramise ja töövõime

hindamise otsustega rahulolematuse

tõttu. Kuna toetavate teenuste

osutamine on omavalitsustes valdavalt

ja jätkuvalt seotud puude raskusastmega,

siis on see teema paljude

jaoks eriti oluline. Oleme üldiselt

olnud edukad ning kümmekonnal

juhul (sh kaks last) on sotsiaalkindlustusamet

ja töötukassa otsused

ümber vaadanud. Inimesed, kel

oli sotsiaalkindlustusameti otsusega

puue ära võetud, aga kelle terviseseisund

ei paranenud, said uue otsuse,

kus neil tuvastati raske puue. Samasugused

juhtumid olid töötukassa

otsustega – inimesed, kel on palju

diagnoose, olid tunnistatud töövõimeliseks,

aga meie abiga said nad

osalise töövõime. Paar juhtumit on

ka sellised, kus sotsiaalkindlustusametis

puuet ei tuvastatud, aga töötukassa

hinnangul töövõime puudub.

Või ka vastupidi.

Meil oli ka juhtumeid, kus inimesele

ei antud puuet, sest ta keeldus

ravist. Ühel juhul oli sotsiaalkindlustusamet

keeldunud puuet andmast,

sest inimene ei võtnud talle

määratud ravimeid tugevate kõrvalmõjude

tõttu. Samas polnud mingit

tõestust, et ravimi mõjul olnuks

ta seisund parem, kuna ravimi tugevad

kõrvalmõjud isegi halvendasid

seda. Teisel juhul oli tegemist ravi

katkestamisega sõltuvushaiguse tõttu.

Tekkis küsimus, kas üks haigus

on „parem“ või „halvem“ kui teine.

Näib, et Eestis puuete määramisel

nii arvatakse.

Omavalitsuse sotsiaalteenused

Üheks meie tugevaks prioriteediks

on olnud toetavad teenused, s.t probleemid

sotsiaalteenuste kättesaadavusega.

Puutusime kokku ka sellega,

et sotsiaaltöötajate suhtlemisoskus

psüühilise erivajadusega inimestega

jätab tugevalt soovida ja see takistab

teenuste saamiseni jõudmist. Ning

need polnud sugugi üksikjuhtumid.

Kas peaks äkki midagi muutma sotsiaaltöötajate

väljaõppes?

Oleme aidanud teha omavalitsustele

avaldusi ka korterite kohandamise

vallas. Inimesed on jäänud hätta,

sest ei ole täpselt teadnud, mida

tegema peab, ja pole seetõttu omavalitsusest

abi saanud. Eriti äärmuslik

Ave Jaakson on MTÜ Handikäpp

juhatuse liige ja puudega inimeste

juriidilise nõustamise projektijuht.

juhtum oli Kohtla-Järvel. Ratastoolis

ja amputeeritud jalgadega inimene

ei mallanud ehitusfirmaga lepingu

sõlmimist ära oodata ning lubas

ehitusmeestel töödega pihta hakata.

Ehitajad aga tulid, lõhkusid tualeti

ja vannitoa tühjaks ning kadusid

siis. Omavalitsus ütles, et inimene on

ise süüdi ja vaadaku nüüd ise, kuidas

hakkama saab. Aitasime proual

teha avalduse, kus ta palus omavalitsuselt

ehitusfirmade leidmiseks abi,

ja asjad hakkasid paremuse poole

liikuma. Küsisin mõnda aega tagasi

ka tagasisidet. Proua oli väga rahul,

nüüd olevat valitud hea firma, kes

tegi kahe nädalaga korraliku tualeti

ja duširuumi.

Samuti oleme aidanud koostada

avaldusi isikliku abistaja teenuse

saamiseks. Meie kogemusnõustaja

on teinud ka koduvisiite ja isegi

käinud sotsiaaltöötajate juures inimesega

koos n-ö tõlgiks kaasas. See

pole küll otseselt meie projekti teema,

aga puudutab siiski omavalitsuse

pakutavaid teenuseid, ja nii on

mõnedki juhtumid laabunud.

Pöördutud on ka suurte hooldekoduarvete

asjus. Lähedased ei jõua

neid maksta, aga selles me paraku

aidata ei saa. Oleme küll nii palju

kui võimalik nõu andnud, aga kuna

inimesel on olnud liiga palju vara,

mida müüa, on jäänud õigus omavalitsusele.

Inimesed ei tea, et peavad

enamiku omavalitsuste meelest

olema täiesti varatud, et neile arvete

maksmise juures appi tuldaks.

Nägemispuudega inimesed

Nägemispuudega inimesed tundsid

end diskrimineerituna ja palusid

meilt abi. Muret tegi DigiDoc4

rakendus, mis ei töötanud nii nagu

vaja: ekraanilugeja ega punktkirja

kuvar ei kuvanud ega kõnelenud

teksti, mis ruudul näha, digikastis

olevaid dokumente polnud samuti

võimalik lugeda ega vaadata, kes

dokumendile oli allkirja pannud.

Nägemispuudega inimesed olid

varem mitmel korral pöördunud abi

saamiseks riigi infosüsteemi ameti

ja valimiste eel ka vabariigi valimiskomisjoni

poole, aga tulemusteta.

Koostasime nõudeavalduse Digi-

Doc4 funktsioonide puudulikkuse

ja võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumise kohta. Selle probleemiga

läksime lõpuks kompromissile, riigi

infosüsteemi amet kandis MTÜ

Händikäpp kontole raha nägemispuudega

inimeste õiguste kaitse

toetamiseks. Seega saame selle sihtgrupi

probleemidega edasi töötada.

Väidetavalt saavad nägemispuudega

inimesed nüüd DigiDoc4 kasutada,

kuid kurdetakse, et see on keerulisem

kui varem DigiDoc3 rakenduse

kasutamine.

Üle aasta kestis protsess, kus

püüdsime aidata igati tublit nägemispuudega

klienti, kes taotles

ootamatu ja raske haiguse tõttu,

mis võttis talt iseseisvuse, häälkõneleva

abivahendi ostmist. Sotsiaalkindlustusamet

keeldus abivahendi

jaoks erimenetlusega toetuse andmisest,

sest toode (MacBook Air

13) ei kuulu riigi soodustusega abivahendite

loetellu ning ei ole kliendi

jaoks prioriteetne abivahend. Selle

protsessi me kahjuks kaotasime

ka kohtus.

Viipekeeletõlke saamine

Probleeme on ka viipekeeletõlke

teenuse kättesaadavusega. Aitasime

kaht kurti, kellele omavalitsus keeldus

teenust osutamast. Omavalitsus

nõudis, et inimene ise peaks leidma

viipekeeletõlgi, tasuma arve ja tegema

siis taotluse kulutuste hüvitamiseks.

Lahenduseks pakuti ka kaugtõlketeenust.

Seda teenust saavad

Skype’i vahendusel tasuta kasutada

vähenenud töövõime ja kuulmislangusega

viipekeelsed inimesed. Teenus

on aga avatud ainult tööpäeviti

kella 9–17. Kaugtõlketeenust ei

olnud võimalik ka soovitud kuupäevaks

ja kellaajaks ette kinni panna,

sest seda osutatakse elavas järjekorras.

Kurt inimene ei saa aga arsti,

lasteaiaõpetajat või kedagi teist panna

ootele, kuni tõlkejärjekord kätte

jõuab.

Ühel juhul jõudsime kokkuleppele

ning linnavalitsus leidis võimaluse

inimest rahaliselt toetada ja hakkas

talle hüvitama viis tundi tõlketeenust

kuus. Edaspidi tuleb meie

kliendil teha avaldus, milles ta märgib

ära tõlkevajaduse ja põhjuse,

miks ta teenust vajab. Seejärel tellib

linnavalitsus ise tõlgi. Leppisime

kliendiga kokku, et praegu me

kohtusse ei lähe, aga kui tekib mingi

tõrge, siis annab ta sellest kohe teada.

Teine juhtum, mis puudutab viipekeeletõlke

teenust, on meil veel

pooleli.

Omavalitsusega

kardetakse vaielda

Projekti alguses tuli palju kõnesid

ja kirju kinnisvara ja päranduse

asjus. Suunasime need puuetega inimeste

kotta, kust puudega inimesed

saavad samuti õigusabi.

Kuna küsiti, siis oleme tegelenud

ka töövõimetoetuse seadusega, mis

n-ö karistab inimest, kes on olnud

tubli, õppinud ja end üles töötanud.

Koostasime avalduse õiguskantslerile

palvega kontrollida seaduse vastavust

põhiseadusele ja ÜRO puuetega

inimeste õiguste konventsioonile.

Saime vastuseks, et riigi kohus

on aidata nõrgemaid.

Praegune projekt on ka näidanud,

et töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga

vaidlevad inimesed kergemini,

sest need on n-ö kaugel. Omavalitsusega,

kus töötavate inimestega puututakse

kokku igapäevaselt, ei soovita

aga tülli minna, sestap neis asjus ei

olda ka valmis palju vaidlema.

Ave Jaakson

MTÜ Händikäpp juhatuse liige

OKTOOBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE DEMENTSUS ON HOOLDUSKOORMUSEST LÄHTUDES MAAILMA 9. RASKEIM HAIGUS. OKTOOBER 2020



ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Vida Press

MTÜ Tallinna ja Harjumaa Autismiühing

koostöös Rajaleidjaga kutsub autistlike

laste vanemaid ja teisi huvilisi osalema

kogu talve kestvas lastevanemate

vestlusgruppide sarjas „Autistlik laps

haridusteel“.

27. oktoobril

kella 17–19

Tallinna puuetega

inimeste kojas

(Endla 59) ja

Zoomi keskkonnas

„Autistlik laps läheb kooli“

• Koolivälise nõustamiskeskuse roll

lapse koolivalmiduse mõõtmisel

• Sobiva õppevormi ja õppeasutuse leidmine

• Lapsevanema nõustamine ja jõustamine

Vestlusgruppi juhib Rajaleidja Harjumaa

büroo juhataja Urve Sellenberg.

Osalemiseks tuleks nimi kirja panna

22. oktoobriks aadressil autismtallinn@gmail com.

Ühingu liikmele maksab osalemine 2 eurot,

mitteliikmele 4 eurot.

Tallinna ja Harjumaa autismiühingusse kuuluvad

autistlike laste vanemad, õpetajad ja spetsialistid, kes

puutuvad autismivaldkonnaga tööl kokku või tunnevad

selle vastu lihtsalt huvi. Tugigruppe korraldatakse

kord kuus ühingu liikmetele, aga oodatud on ka

teised huvilised. Tugigruppide toimumise ajal pakub

ühing tasuta lapsehoiuteenust. Lisaks korraldab ühing

perepäevi, jõulupidusid ja suviseid päevahoiulaagreid

autismispektri häirega lastele ja noortele.

Tugigruppide, tegemiste ja liitumisvõimaluse kohta

saab infot ühingu Facebooki-lehelt ja kodulehelt

www.autismtallinn.ee. Tule ja teeme koos maailma

paremaks!

Puutepunkte saab koju või töökohta tellida tasuta. Tellimise infot vaata aadressilt puutepunkt.ee.

Samal lehel võib kõiki seni ilmunud ajakirju ka lugeda. Loe ise ja soovita tuttavatelegi!

KUI AJAKIRI

SIND KÕNETAB,

saad toetada

selle jätkumist:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on riiklikus

tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Täname kõiki ajakirja toetajaid!

Eelmisel kuul olite need teie: Merle Lints, Sigrid Kristin, Agnes Pihkal, Maris Luik, Tarmo

Leheste, Ere Tött, Kaja Linder, Küllike Lain, Ruth Maal, Leila Lahtvee, Larissa Jarada Svjatoslava

Legitševa, Merike Toomet, Erge Reimand, Maarja Helimets, Elle Reinike, Siiri Klasberg, Maria

Praats, Ülle Väina, Mari Peets, Ulvi Mellis, Karolina Antons, Liisbet Seepter, Ursi Joost, Õnnela

Metsaorg, Heldi Käär, Heli Torm, Raili Veskilt, Evelin Peda, Anne-Mari Rebane, Karmo Kuri,

Ingrid Karlep, Udo Mölder, Jaana Pütsepp, Johanna Kraas, Chris-Helin Loik, Kersti Kasekivi,

perekond Otsman, Tiina Virki, Jarmo ja Sirje Pettai, Külvi Raudsepp, Elle Reinike, Heli Tenslind,

Andra Õismaa, Julia Abiševa, Ljubov Pavlova, Minija Pääslane, Ande Etti, Imbi Suun, Piret

Kahre, Küllike Niinemägi, Renee Kukk ja MTÜ SK Meduus. Annetustest kogunes ajakirja kirjastamiseks

586 eurot. Ajakirja toetavad ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ja sotsiaalministeerium.

Olge tuhandeks tänatud!

Ajakirja

väljaandmist

toetavad ka

More magazines by this user