PP84

12 ELU LUGU
13
la Käo tugikeskuse intervallhoidu,
„Minu puhkus on nädal lühem kui
Käo keskuse kollektiivpuhkus. Kuna
Mariat ma üksi koju jätta ei saa, siis
selle nädala ta oligi igal suvel intervallhoius,“
lisab ema.
Suur teadmatus
Tütre kaugema tuleviku asjus on
Maria-Helena ema aga nõutu. „Väike
abi sellest intervallhoiust praegu
on, aga ma ei tea, mis saab siis,
kui ma ise ühel päeval haigeks või
vanaks jään ega jaksa enam tema
eest hoolitseda! Intervallhoid pole
ju lahendus, kui Maria üksi jääb. Silme
ees on suur tühjus ning ma ei
näe praegu ühtegi head lahendust,“
nendib ta.
Ta on ise üks neist puudega laste
vanematest, kelle sarnaseid on kogu
Eestis üsna palju, kes on püüdnud
kaasa aidata, et vanemate, omavalitsuse
ja riigi koostöös tekiks kodukanti
ööpäevaringne elupaik, kuhu
kodus üles kasvanud noored saaksid
sujuvalt üle minna. Ideaalis nii, et
algul päevakeskus, siis nädalahoid
ja lõpuks olekski see nende päriskodu,
kus on oma tuba ja asjad, sõbrad,
tuttavad töötajad.
„Aeg lendab ja see oli kaheksa
aastat tagasi, kui olin Maria-Helena
tuleviku suhtes üsna lootusrikas.
Käo keskuse tollane direktor Merike
Melsas käis ju tookord meile välja
mõtte, et keskus peaks koos lapsevanemate
ja Tallinnaga töötama
välja idee ja rajama päevakeskusele
laienduse, kuhu tekiksid kogukondliku
ööpäevaringse teenuse kohad
Tallinna vaimupuudega noortele,“
jutustab ta.
Isegi koht oli selleks olemas – Käo
tugikeskuse Maleva tänava krunt.
„Muidugi tulid vanemad selle mõttega
rõõmuga kaasa. Pandi kokku
Käo kodu ideeplatvorm ja ka
Tallinn kiitis idee vähemalt tollase
abilinnapea tasemel heaks. Jäi üles
ainult küsimus, kuidas ettevõtmist
rahastada – kas riik paneks ka linna
plaanidele õla alla. Kui tekkis võimalus
taotleda euroraha, näis, et asi
Maria ema mõistab ka seda, et 40- või 50-aastaselt, ema surma järel, on kodus elanud
vaimupuudega inimesel väga raske ühtäkki asutusse üle kolida. Heiko Kruusi
võib õnnestuda,“ lisab Maria-Helena
ema.
Üha uued takistused
“Miks siis põline
tallinlane Maria-Helena
peaks minema teenusele
Eesti teise otsa?
Peatselt hakkas aga vasakult ja
paremalt kaikaid kodaratesse langema.
„Esialgu selgus, et kui me
kas või lapsevanematena oma raha
eest Käo kodu ehitaksime, siis teenust
hakkaksid seaduse järgi kasutama
ikkagi kliendid üldjärjekorrast,
mitte meie oma ega isegi Tallinna
või lähiümbruse lapsed,“ meenutab
Maria-Helena ema. Ta ütleb,
et siis panidki paljud neist hurraaga
igaks juhuks lapse ööpäevaringse
erihoolekande järjekorda, et ehk
siis on koht olemas, kui maja valmib.
Paar aastat hiljem muidugi seadust
muudeti nii, et eurorahaga ehitatud
uutesse teenusepaikadesse sai minna
siiski ka oma ümbruskonna inimesi.
Kohe oli aga platsis uus takistus.
Nimelt hakati euroraha jagama üksnes
projektidele, mille raames pakutakse
n-ö odavamaid, toetavaid teenuseid,
mitte ööpäevaringset hooldust.
Riik oli võtnud kursi deinstitutsionaliseerimisele
ning saanud
sellest aru nii, et ööpäevaringseid
hooldekodukohti tuleb vähendada
ja keskenduda nende inimeste toetamisele,
kes suudavad iseseisvalt
elada, tööle minna jne. Nii et Käo
kodu ei saanudki rahataotlust esitada,
kuna kõik Käo päevakeskuses
käivad noored on suurema toe- ja
järelevalve vajadusega.
Plaan jooksis liiva
„Edasi läksid asjad veel segasemaks.
Kuigi eurorahade teises voorus
põhimõtteid pisut korrigeeriti ja
me saanuks rahataotluse sisse anda,
taganesid vahetult enne projektide
esitamise tähtaega millegipärast
plaanist nii Tallinn kui ka Käo tugikeskus.
Me ei tea siiamaani, miks
täpselt, aga vanematele põhjendati, et
nüüd on uus suund, riik võtab kogu
erihoolekande enda korraldada ning
omavalitsus ehk linn ei pea enam sellele
sihtgrupile kulutusi tegema,“ selgitab
Maria-Helena ema.
„Ka see väide osutus valeks, sest
peatselt selgus otse vastupidine: ka
riiklik strateegia on, et omavalitsuste
roll puudega inimestele, sealhulgas
erihoolekande sihtgrupile võimaluste
loomisel kasvab. Ka riiklike
teenuste pakkumisel, sellesama
uue päeva- ja nädalahoiu korral
minu meelest, on omavalitsustel
isegi kohustus katta ruumide kulud
jms,“ imestab ta.
Ta ütleb, et järgmiseks kinnitati
neile, et riiklikud teenusekohad Tallinna
tõesti tulevad – neid hakkas
rajama AS Hoolekandeteenused –
ja igal juhul on linna prioriteet tuua
kodulinna tagasi kunagised tallinlased,
kes on elu jooksul sattunud elama
Eesti eri nurkades asunud erihooldekodudesse,
mis läksid deinstitutsionaliseerimise
kestel sulgemisele.
„Minu küsimus on, miks siis neljandat
põlve tallinlane Maria-Helena
peaks minema erihoolekandeteenust
saama näiteks Kehrasse või
Sillamäele, mis on tema jaoks täiesti
võõrad kohad?“ küsib Maria ema.
Kuhu ma ta siis panen?
Kuna Maria-Helena on juba ligi
seitse aastat sotsiaalkindlustusametis
ööpäevaringse erihoolekandeteenuse
järjekorras, siis paar korda
ongi juhtunud, et sotsiaalkindlustusametist
helistatakse ja pakutakse
vabanenud kohta mõnes asutuses,
näiteks Valklas või Koerus. Ema ei
ole neid vastu võtnud.
Ta ei taha leppida mõttega, et
tütar peaks oma edasise elu veetma
kuskil, kuhu ta ise vanana teda võibolla
vaatamagi ei jaksaks sõita. Teiseks
ei tunne ta neid asutusi, samuti
sealseid kogukondi. Ta oleks seal
võõras, kelleni isegi kohalik teave ei
ulatuks. Maria ise aga enda eest seista
ei oska ega suuda. „Olen kuulnud
vanematelt erihooldekodude soovitustest,
et kui nad toovad oma lapse
sinna, siis ärgu teda kaks-kolm
kuud vaatama tulgu, muidu ta ei
harju seal ära! Ausalt – minus tekitab
see õõva,“ räägib ema.
Viimastel aastatel aga ei ole sotsiaalkindlustusamet
Maria-Helena-
“Äkki ühel hetkel
hakkab riik või linn ka
nägema, et katastroof
on saabumas?
le enam ühtki teenusekohta välja
pakkunudki.
Veel saab hakkama
Lähimatel aastatel tütrega toimetulemise
pärast Maria-Helena ema
esialgu väga ei muretsegi. Kui mõnd
eriolukorda ei teki. Päeva- ja nädalahoiu
raames tahaks ta edaspidi kindlasti
sagedamini kasutada võimalust
jätta tütar tugikeskusse ööbima. Ta
loodab, et ehk see teenuselõik areneb
ja võimalused paranevad.
Tõhusat abi pakub ka 20 tundi
isikliku abistaja teenust kuus, mille
rahastuse saab Maria-Helena Pirita
linnaosalt. „Omastehooldajatena
me vajame ka oma aega, olgu või aegajalt.
Kas või selleks, et lihtsalt olla
mõni tund hoolduskohustustest vaba.
Ainult iseenda päralt. Aastakümneid
on rabeldud režiimil, kus laps on koolis
või päevakeskuses üksnes selle aja,
mil vanem on tööl. Aga ühel päeval
kaob jaks ära. Ma mõistan, milline on
omastehooldajatele nii tuttav tühjaks
pigistatud sidruni tunne,“ tunnistab
Maria-Helena ema.
„Aga võib-olla peaksime mammadega
Käo kodu ideele uuesti
õhu sisse puhuma?! Äkki ühel hetkel
hakkab riik või linn ka nägema
kogu seda olukorda realistlikult?
Äkki jõuab kohale, et katastroof on
saabumas, kui kõik need meie lapsed
hakkavad ripakile jääma?“ lõpetab
Maria-Helena ema mureliku jutu
siiski optimistlikul toonil. Tiina Kangro
Paljud vanemad
on meeleheitel
Maria-Helena ema suhtleb üsna
tihedalt tütre omaaegsete koolikaaslaste
ja praeguste rühmakaaslaste,
Käo päevakeskuses käivate
noorte vanematega. Tõsi, osa
neist polegi enam teab kui noored,
keskiga juba käes. Ta teab, et
paljud lapsevanemad-eestkostjad
on tuleviku pärast väga mures.
Mõned emad on ligi 80-aastased,
lapsed üle 40. Pealegi, mis
juhtub, kui kodus ema hoole all
elanud puudega inimene satub
lõpuks 40- või 50-aastaselt üleöö
esimesele vabale kohale erihooldekodus
kus tahes Eesti otsas?
Hooldekodude töötajad on vahel
rääkinud sellistest juhtumitest.
Või teda hakatakse pärast hooldaja
surma vintsutama mööda
turvakodusid või hooldushaiglaid,
et tal oleks katus pea kohal
esimese hooldekodukoha vabanemiseni.
Seepärast oleks – lisaks omastehooldajate
koormusele – väga
tähtis, et puudega noored, kes
jäävad eluks ajaks ööpäev ringi
tuge vajama, pääseksid oma „iseseisva
elu“ kodusse õigel ajal, veel
noore ja kohanemisvõimelisena.
Kuni vanemad on elus, tuleks
kindlasti soosida koormuse jagamist,
koostööd, soovi korral tihedat
vanematekodus külas käimist.
See ongi üks põhjuseid,
miks ka teenusekohad peaksid
asuma kogukonnas, kodu lähedal.
Ööpäevaringne erihoolekanne
peaks samuti olema korraldatud
paindlikult ning koostöös
peaks nägema ressurssi.
JAANUAR 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE ALANUD AASTAST RAHASTAB HAIGEKASSA ÜLDHOOLDEKODUDES KA ÕENDUSTEENUST. JAANUAR 2020