4 Kogemus 5 Kuidas rehabiliteeritakse vi gastada saanuid kaitseväes? Mõni aeg tagasi jõudis avalikkuse ette lugu, kuidas sotsiaalkindlustusamet ei vormistanud neljale mitte just ammu raskelt vigastada saanud kaitseväelasele puuet, kuna nad tundusid ekspertkomisjonile täiesti terved ja hästi rehabiliteeritud. Kolm neist olid saanud vigastada Afganistanis teenides, nende hulgas oli ka üks amputeeritu. „Puutepunkti” toimetust hakkas huvitama, kuidas siis ikkagi saab kaitsevägi hakkama sellega, et tõstab raskelt invaliidistunud inimesed juba lühikese ajaga taas jalule, juhatab nad tagasi tööpostile ja süstib neisse takkapihta veel säärase annuse optimismi, et nad ka ise oma silme ees erilisi takistusi ei näe. Samal ajal kui paljud puuetega inimesed üle kogu Eesti kurdavad, et ei pääse liikuma, ei leia tööd, ei saa ise hakkama ega leia ka mõistlikku abi, kuigi kõik nende toetamiseks vajalikud tugiteenused on ju Eestiski tegelikult olemas. Kus on siis konks? Sõitsime Suur- Sõjamäele, kaitseväe logistikakeskuse koosseisus olevasse tugikeskusse, mille meeskonna viis liiget ongi need inimesed, kes korraldavad ja koordineerivad kogu tööd, mis tehakse teenistusülesannete täitmisel haigestunud või vigastada saanud kaitseväelaste jalule aitamiseks – alates taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenustest ning psühholoogilisest toest kuni töökarjääri planeerimise ja vajadusel sotsiaalteenusteni välja. Sama meeskond töötab ka kaitseväelaste pereliikmetega, kui seda juhtub tarvis olema. Ühise eesmärgi nimel Tugikeskuse meeskonnas töötavad meedik, sotsiaaltöötaja ja psühholoog, lisaks on keskusel sotsiaaltöö magistrikraadiga juht ning juristiharidust omandav administraatorasjaajaja. Koordineerimine aga tähendab seda, et tugikeskuse meeskond on abivajaja jaoks kogu aeg saadaval: aitab asju ajada, teenuseid ja protseduure paika panna, jälgib taastumise protsessi, hindab jooksvaid edusamme, arutab osapooltega läbi iga järgmise ja ka ülejärgmise sammu, planeerides samal ajal kulutusi. „Inimene on üks tervik ja ega me ei saa teda ka osade kaupa aidata. Ravi, taastus ja toimetulek – need peavad käima käsikäes, teenima ühte eesmärki,” selgitab lihtsat alustõde keskuse meedik kapten Ivi Prits. Tugikeskuse meeskond teeb ühelt poolt koostööd kaitseväe arstliku komisjoniga, kes on seni korraldanud vigastatute ravi, paneb paika raviplaanid ja viib muuhulgas läbi töövõime hindamise ekspertiisi, määrates vajadusel töövõimetusprotsendi. Teisalt teeb ta ühiselt tööd sotsiaalkindlustusametiga, mille kaudu viiakse ka kaitseväelastel läbi puude raskusastme ekspertiise ja tehakse rehabilitatsiooniplaane. Riiklikku rehabilitatsiooniteenust ja abivahendeid on kaitseväelastel kui maksumaksjatel samuti õigus saada eelkõige riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu. „Kasutame riikliku süsteemi pakutavat võimalust alati, kui vähegi õnnestub,” ütleb Ivi Prits ja lisab, et praktikas juhtub seda kahjuks siiski harva – süsteem on lihtsalt liiga aeglane. „Meie töös ongi esimene asi kiirus. Inimene tuleb jalule saada kohe. See on tihti päevade, mitte isegi nädalate või kuude küsimus. Kes voodisse või kodunurka jääb, seda on hiljem sealt juba väga raske kätte saada, sest eduelamused on suurim tõuge edasiminekuks,” põhjendab ta. Inimesest lähtudes Kuna teenistuses viga saanud kaitseväelastele on riik näinud tänutäheks Eesti nimel osutatud vapruse eest ette ka teatavad lisaressursid täiendavate ravi- ja taastusteenuste saamiseks, kui seisund seda vajab – need tulevad otse riigi kaitse-eelarvest –, lähebki nende puhul käiku enamasti see variant. „Meil on tõesti see väljapääs, et saame erinevate pakkujate teenuseid kombineerida. Kui Eestis midagi ei ole, näiteks head proteesid, siis saame saata poisid koostööpartnerite juurde Inglismaale. Rehaplaanid koostame Eestis ja nende eest tasub sotsiaalkindlustus. Kiiruse huvides aga tuleb meil üsna suur osa teenuseid võtta n-ö väljastpoolt riiklikku teenust,” jätkab tugikeskuse meedik ja lisab, et spetsialistid on Eestis tegelikult väga head. „Näiteks füsioterapeudid, kogu taastusravi on väga heal tasemel, see ei jää inglastele grammigi alla. Aga kogu see „mahhiina” seal teenuse ümber, see asjaajamine enne nendeni jõudmist … see võiks küll kuidagi teisiti olla,” lisab ta. Eduka rehabilitatsiooni tippnäide: neli aastat tagasi Afganistanis miiniplahvatuses parema jala kaotanud ja vasakut tõsiselt vigastanud Egerd Erreline (26) on tagasi välismissioonil. Veebel Erreline töötab relvurina, tema vastutuse all on relvade ja laskemoona arvestus, hoidmine ja väljastamine. Täispikkuses jalaprotees teda ei takista. Foto: kaitsevägi Selged eesmärgid Kuigi igal taastataval on ka n-ö riiklik rehaplaan, käib kaitseväelaste jaoks igapäevane töö individuaalse raviplaani alusel. Rehaplaanidega võrreldes on need lakoonilised, selged ja konkreetsed. Kirjas on eesmärk ning see, mida ja mis aja jooksul selle saavutamiseks tehakse. Kui üks plaan on täidetud, lisatakse uus, milles minnakse tööga edasi ja seatakse järgmine käegakatsutav eesmärk. Plaane võib muuta ja kohendada, kui olukord seda nõuab. „Oleme väga palju õppinud koostööst inglastega. Nagu öeldud, käivad poisid proteesimisel enamasti Briti kaitsejõudude rehabilitatsioonikeskuses Headley Courtis. Seal tuleb esialgu käia paarikuuse vaheaja järel mitu korda kolme-nelja nädala kaupa ning meil toimub põhjalik tegevuskavade koordineerimine – mida meie vahepeal teeme ja mis koha pealt täpselt nemad siis jälle üle võtavad jne,” kirjeldab Prits. „Inglismaal on tegemist kompleksse taastusraviga, mitte ainult proteesimisega. Päevad on täis pooletunnise täpsusega, mõne vahepausiga päeva jooksul. Rõhk on üldfüüsilisel treeningul, ujumisel, füsioteraapial ja tasakaalu harjutamisel, aga selle juurde käib ka tegevusteraapia, eneseteenindamisoskuste ja maailmaga suhtlemise õpetamine oma uues olukorras.” Täiesti omaette töölõik, millega tugikeskuse meeskonna juhtimisel alustatakse samuti juba koos taastusraviga, on tööalase karjääri planeerimine. Kui inimese töövõime on saanud esmase hinnangu, tekib ka nägemus, kas või kui kiiresti osutub võimalikuks naasmine väeteenistusse. „Eks peaaegu kõikide esmane soov on paraneda ja naasta missioonile. On näiteid, kus see ongi osutunud võimalikuks. Meie ülesanne on hoida eesmärgid realistlikud, kuid mitte püüdlusi maha suruda, motivatsiooni hoidmine on väga tähtis,” selgitab tugikeskuse sotsiaaltöötaja Leili Villem. Liikuma ja tööle Kui inimene ei saa trauma järel samasse rolli tagasi pöörduda, mida juhtub siiski sageli, püütakse rakendada teda muus teenistuses, mida kaitseväes on pakkuda. „Püüame leida neile võimalikult laialdasi teenimisvõimalusi kaitseväes. Kelle tervis vajab taastumiseks rohkem aega, sellele anname nõu minna õppima, olgu siis taseme- või täiendusõppesse. Selgitame koos välja, mida oleks perspektiivikas edasi õppida, et juba avatud tööturul uus amet leida.” Samamoodi aitavad tugikeskuse töötajad vajadusel läbi viia kohandusi elu- või töökohas. „Kui trauma järel säilivad inimesel siiski kestvad puuded või erivajadused, püüame kõikide oma võimalustega pakkuda jätkuvat tuge ja toetust. Vajaduse korral jääb ta tugikeskuse vaatevälja kas või kogu järgnevaks eluks, nii näeb ette ka kaitseväeteenistuse seadus,” kinnitab keskuse juhataja Andres Siplane. Tiina Kangro september 2012 www.vedur.ee/puutepunkt Puuetega lastele pakutakse teenust 2,7 miljoni euro eest aastas. september 2012