Seletuskiri

millest kõige olulisem on esile tõsta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/42/EÜ
teatavates värvides, lakkides ja sõidukite taasviimistlustoodete orgaanilistes lahustites kasutamise
tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise kohta (edaspidi värvide
direktiiv). Selle direktiivi erinevus lahustite direktiivist seisneb peamiselt selles, et direktiiv
2004/42/EÜ reguleerib LOÜ-de sisaldust toodetes, samas kui lahustite direktiiv ning nüüdsest THD
käsitlevad LOÜ-de heidet orgaaniliste lahustite kasutamisest kui tegevusest. THSi eelnõu kohaselt
võetakse üle vaid THD sätted; värvide direktiivi sätted on üle võetud muudes riigisisestes
õigusaktidest (VÕKSis ja selle alusel sätestatud määrustes).
Kehtivas Eesti õiguses on THD-s käsitletav orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste ehk orgaaniliste
lahustite kasutamise kui tegevuse regulatsioon sätestatud peamiselt VÕKSi § 47 lõike 2 ja § 48
punktide 1 ja 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri 7. aprilli 2004. a määruses nr 114 (edaspidi
KKM määrus nr 114); üksikud küsimused on reguleeritud ka VÕKSi §-s 49 (lenduvate orgaaniliste
ühendite heitkoguste vähendamise kavas) ning VÕKSis ja SVKSis käitise aruandlust käsitlevas
osas. THSi eelnõus on kehtiva õiguse seniste sätete struktuuri muudetud ning suur osa seni määruse
tasandil (KKM määrusega nr 114) reguleeritud küsimustest reguleeritakse eelnõukohase seaduse
tasandil (mõisted, THSi kohaldamisalasse kuuluvate tegevusalade kirjeldused ja nende kohaldamise
künnisväärtused, heite piirväärtuste järgimise hindamise kriteeriumid jpm). Määruse tasandil
kehtestatakse konkreetsed (numbrilised) heite piirväärtused, nõuded ja heite piirväärtused sõidukite
tööstuskatmise kohta, nõuded heitkoguste vähendamise kava ning lahustite kasutuskava kohta.
Kehtiva õigusega võrreldes on tehtud ka mitmeid sisulisi muudatusi, kuna ehkki THD regulatsioon
ei ole võrreldes lahustite direktiiviga märkimisväärselt muutunud, ei vasta kehtiv Eesti õigus
mitmes olulises küsimuses EL õiguse (varasema lahustite direktiivi ning kehtiva THD) nõuetele.
See puudutab näiteks orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste loakohustust, aga ka tegevusalade
kirjeldusi ja künnisväärtusi, millele kohalduvad THD-st tulenevad heite piirväärtused.
Käitiste tegevuse ühtne reguleerimine THD-s ning sellest tulenevalt ka THSis on tinginud kehtiva
õigusega võrreldes 5. peatükis osa mõistete kasutamise muutmise. Kehtivas õiguses läbivalt
kasutatud mõistete seade ja käitis kohta kasutatakse THSis läbivalt mõistet käitis. Mõiste
saasteallika valdaja on asendatud mõistega käitaja, kuna THD-s saasteallika ega saasteallika
valdaja mõistet ei kasutata ning THSi eelnõu üldsätetest (§ 6) tulenevalt hõlmab käitaja mõiste ka
saasteallika valdajat. Lisaks on kehtivas õiguses kasutatav mõiste heitkoguse piirväärtus asendatud
mõistega heite piirväärtus, mida kasutatakse sellisel kujul kogu eelnõus läbivalt (vt heite
piirväärtuse mõiste osas selgitust eelnõu § 5 juures).
1. jagu – Üldsätted
1. jaotis - Kohaldamisala
Viienda peatüki 1. jaos on sätestatud peatüki kohaldamisala, mõisted ning kohaldamisala
tegevusalade kirjeldused.
Paragrahvis 118 on esitatud 5. peatüki kohaldamisala. Peatüki sätteid kohaldatakse selles
paragrahvis loetletud tegevusvaldkondadele vastavalt sättes esitatud künnisväärtustele analoogiliselt
kehtiva õigusega (KKM määruse nr 114 § 1 lõikega 2).
Oluline on THD-st tulenev nõue, et nende künnisväärtuste korral vajavad käitised saasteluba või
registreerimist. Kehtiva õiguse kohaselt peab orgaanilisi lahusteid kasutavatel käitistel olema kas
kompleksluba (kui ületatakse THD lisa I künnised) või välisõhu saasteluba. Välisõhu saasteluba on
nõutav kui ületatakse künnised, mis on sätestatud kas keskkonnaministri 2. augusti 2004. a
määruses nr 101 „Saasteainete heitkogused ja kasutatavate seadmete võimsused, millest alates on
nõutav välisõhu saasteluba ja erisaasteluba“ (edaspidi KKM määrus nr 101) ja vähemalt üks
käesoleva seaduse § 118 nimetatud künnistest. Käitistes, mille tegevus jääb alla ühe eelnimetatud