Kaugseire Eestis.pdf - Keskkonnaministeerium

Maastikuindeksid biogeensete ainete väljakande indikaatorina – kaugseire ja ruumiandmete kasutusvõimalused
Eritüübiliste eraldiste tihedusega ei omanud väljakande andmed statistiliselt
usaldusväärseid seoseid (tabel 4). Indeks ise ei korreleerunud ka maakasutusega oluliselt.
Siit võiks välja lugeda seda, et maastikuindeksid omavad väljakannetega ainult siis
seoseid, kui nad ise sõltuvad maakasutusest; eriti, kui kaardid kajastavad maastiku pähe
maakasutust, mitte aga maastiku funktsionaalseid omadusi.
Shannoni mitmekesisuse indeks ei korreleerunud usaldusväärselt väljakande
andmetega (tabel 4) ning indeks omas maakasutuse osakaaludest usaldusväärset seost
ainult soodega (tabel 3). Saadud tulemused näitavad, et see indeks, nagu ka eritüübiliste
eraldiste tihedus, pole parim iseloomustamaks maastikumustri osa ainete väljakannetes
valglast, vähemalt nende maakatte andmete põhjal.
Mitmed uurimused kinnitavad antud uurimuse põhitulemusi, mis viitavad
väiksemale orgaaniliste ainete ja toitainete väljakandele heterogeensematest maastikest
(Jones et al., 2001; Chen et al., 2002; Gergel et al., 2002). Xiao ja Ji (2007) leidsid, et
kaugseire andmete põhjal arvutatud maastikuindeksid ja maakasutuse osakaalud
kirjeldasid ära kuni 77% veekvaliteedi näitajate varieeruvusest. Kõige paremad
indikaatorid veekvaliteedi näitajate ennustamisel olid maakasutuse osakaalud, kuid
maastikuindeksitest oli oluline ka servatihedus sarnaselt käesolevale uurimustulemustele.
Kuigi maakasutuse osakaalud on tunduvalt paremad ja lihtsamad indikaatorid
veekvaliteedile (Uuemaa et al., 2007) kui maastikuindeksid, on siiski oluline arvesse
võtta ka maastiku struktuuri ruumilist paigutust (Gergel, 2005). Arvestada tuleb ka
mõningate puudustega maastikuindeksite kasutamisel veekvaliteedi seires (Griffith et al.,
2002; Uuemaa et al., 2005):
1. väiksesed valglad, kus on ainult üksikud eraldised – ei anna õiget pilti
maastikustruktuurist;
2. kollineaarsus maakasutuse andmetega – raske on hinnata maastikuindeksite
indikaatorluse väärtust veekvaliteedi osas;
3. maastikuindeksite skaalasõltuvus – mõjutab seoste tugevust indeksite ja
veekvaliteedi vahel.
Käesolevas uurimuses on kasutatud CORINE’i maakatte kaarti vektorkujul, mis
on analüüsi jaoks konverteeritud rasterformaati. FRAGSTATS-i võimalusi arvestades
enamasti kasutataksegi rasterandmeid. Seetõttu baseerub ka enamus maastikuindekseid
käsitlevaid uurimusi satelliidifotodel. Satelliidifotode eeliseks on võimalus jälgida ajalist
muutust, mida olemasolevad vektorkaardid nii hästi ei võimalda. Puuduseks on
klassifitseerimise suhteline keerukus. Kuna Eesti oludes sisaldub suur hulk olulist – kuigi
paratamatult ka subjektiivset – maastikualast teavet olemasolevates mulla-, maastiku- jt
kaartides, siis on mõistlik ühitada teatav osa sellest, niiöelda tuumteave, kaugseirel
saadavate erinevate sensorite andmetega. Maastikuindeksite arvutamise puhul muutub
oluliseks ka servade definitsioon. Suure osa indeksite väärtus võib kõvasti muutuda
sõltuvalt servade keerukusest ning kas arvutustes kasutatakse 4-naabri või 8-naabri
reeglit (McGarigal, Marks, 1995).
140