Pedagoogika - Perearstikeskus.ee

PEDAGOOGIKA
Erinevate maade spetsialistid on võistlusspordi tarbeks välja töötanud spetsiaalseid treeninguprintsiipe.
Üldtuntud on professor Matvejevi sportliku treeningu printsiibid:
1. Suunitlus maksimaalsele tulemusele, süvendatud spetsialisatsioon ja individualiseerimine.
2. Üldise ja spetsiaalse ettevalmistuse ühtsus.
3. Treeninguprotsessi pidevus.
4. Seos järkjärgulisuse ja maksimaalsete koormuste tendentsi vahel.
5. Koormuse dünaamika lainelisus.
6. Treeninguprotsessi tsüklilisus.
USA spetsialist G. Winckler peab aastaringse treeningu ülesehitusel oluliseks järgmisi printsiipe:
• treeningu spetsiifilisus;
• ülekoormamine (overload), s.o progressiivne mahu ja intensiivsuse tõstmine, et saavutada planeeritud
arengut;
• treeninguefektide pöörduvuse arvestamine – mida kiiremini saavutatakse mingi võime areng, seda
kiiremini ta ka kaob, ja vastupidi;
• süsteemsus – kõigi treeningu komponentide otstarbekas kooslus;
• variatiivsus;
• imiteeritavus – võistlusolukordade imiteerimine nii liigutusliku kui ka vaimse tegevusega.
Et treeninguprotsess on teatud mõttes pedagoogiline looming – kunst, siis sageli on selle käigus vaja vastu
võtta otsuseid intuitsioonile tuginedes. Seepärast peetakse üheks tähtsaimaks instinktiivset ehk tunnetuslikku
printsiipi. Printsiip põhineb keha tunnetusel ja tundmisel, kuidas ta reageerib erinevatele treeningurežiimidele,
toitumisele, erineva pikkusega puhkepausidele, tehnika nüanssidele jne.
Kompleksse lähenemise näiteks on J. Ferrissi soovitatud printsiibid – füsio loo gilised, psühholoogilised ja
taktikalised. Füsioloogilised printsiibid näitavad, millel baseeruvad erinevad harjutused, psühholoogilised
printsiibid võtavad fookusse seose sportlase ja treeneri koostatud treeningu programmi vahel, taktikalised
printsiibid avavad küsimused, kuidas treening valmistab sportlast ette võistlusteks ja kuidas võistlus aitab
selgitada plaane edasiseks treeninguks.
Väga tihedalt on treeningu ülesehitus seotud koormuse planeerimise printsiipidega. Küllalt sageli
koostatakse mahu ja intensiivsuse kombinatsioonid ilma treeningu olemust arvestamata. Organismile omaste
bioloogiliste seaduspärasuste alahindamine viib aga treeningu üksikkomponentide ja ülesehituse printsiipide
ebakonkreetsusele. Välja pääs olukorrast on nähtavasti selles, et töötatakse välja mõisted ja printsiibid, mis
iseloomustavad sportlase organismi seisundit, täpse orientatsiooniga organite ja kudede funktsioneerivate
süsteemide näitajatele. Vastupidavusalade koormuste planeerimisel tuleks järgida järgmisi printsiipe:
1. Võistlustulemust limiteerivate organismi funktsionaalsete süsteemide potentsiaali piiramatu kasv ja
teistejärguliste süsteemide vastavusse viimine vastupidavusalade normide ja nõuetega.
2. Treeninguprotsessi pidevus koos koormuse ja puhkuse vaheldumisega. Nii näiteks on mitmed uuringud
näidanud, et ensüümide aktiivsus langeb kiiresti, kui treening katkestatakse. Tunduvalt lihtsam on pidevalt
säilitada ensüümide aktiivsust, kui seda uuesti eelnenud tasemele tõsta.
3. Organismi põhiliste süsteemide maksimaalne mõjustamine, kusjuures planeeritakse hüppe line koormuse
tõus konkreetse organismi süsteemi rõhutatud täiustamiseks. Planee rides üksikute süsteemide maksimaalset
mõjustamist, ei ole samal ajal vastuvõetav koormuse järkjärgulisus ja lainelisus. Näiteks jalalihaste maksimaalse
jõu aren damisel kasu tatakse kükke maksimaalse raskusega ning koormuse tõstmine on hüppeline. Viimane
on oluline ka juhul, kui näiteks ühel ja samal süsteemil (näiteks jalalihastel) aren datakse mingil treeninguetapil
kaht omadust – jõudu ja vastupidavust. Mõlemat korra ga arendada ei ole otstarbekas. Jõu arendamine
nõuab valguainevahetuse inten sii vistamist, spetsiaalset toitumist. Kui samal ajal arendada intensiivselt
vastupidavust, mis nõuab suuri energeetilisi kulutusi, lähevad valgud mitte lihaste ehitus mater jaliks,
vaid ka ümbertöötamiseks mehaaniliseks energiaks, soojuseks jne. Toimub võitlus energoplastilise reservi
(energiavarude ja valkude ning aminohapete) pärast organismis, selle ümberjaotamine ja ühe või teise
süsteemi eelistatud arengut ei saavutata.
4. Eeltoodu vältimiseks on vaja ühel treeningul ja mesotsüklis ajaliselt “lahutada” erinevate võimete
arendamine, mis haaravad organismi üht ja sama süsteemi ning kindlus tada ühe juhtiva liigutusliku võime
eesmärgipärane arendamine igas tsüklis.