Pedagoogika - Perearstikeskus.ee

PEDAGOOGIKA
5. Oluline on eristada treeningu intensiivset osa. Selleks on vaja iga konkreetse sportlase jaoks leida treeningu
keskmine intensiivsus, mis jaotab treeninguprotsessi taasta vaks ja intensiivseks osaks. Siit tuleb oluline
printsiip parimate sportlike tulemuste sõltuvusest treeningu intensiivse osa intensiivsusest ja mahust.
6. Treeningtöö intensiivsuse hüppeline variatiivsus seisneb selles, et väheefektiivsest kesk mise intensiivsusega
tööst nagu “hüpatakse üle” – vahelduvad kõrge ja madal inten siivsus. Rakendub põhimõte – kui töö, siis töö,
kui puhkus, siis puhkus. Eriti oluli ne on see põhimõte tippsportlaste juures ja spetsiaalettevalmistuse etapil.
Reegel – kaks sammu edasi, üks samm tagasi – aitab kompenseerida tipptasemel treeningu “karmust” ja
võimaldab säilitada selle kõrget taset pikema aja jooksul.
Spordialade tehnika õpetamisel lähtutakse üldlevinud didaktika printsiipidest, seostades need sportliku
treeningu spetsiifikaga. Nendeks on:
• teaduslikkus,
• jõukohasus,
• süstemaatilisus, teadlikkus ja aktiivsus,
• näitlikkus,
• omandamise kindlus,
• grupiviisilise õpetamise ja individuaalse lähenemise ühtsus,
• seos praktikaga,
• treeneri juhtiv osa.
TEADUSLIKKUS
Organiseeritud õpetamine erineb stiihilisest õpetamisest selle poolest, et ta toetub teaduse andmetele,
mitte ainult empiirilisele kogemusele. Õpetamine on üles ehitatud teadus likult põhjendatud metoodikale.
Teaduslikkuse printsiibi realiseerimine nõuab rea tingimuste täitmist:
1. Õpilased peavad õpitavaid tegevusi vastu võtma tõelisel, mitte aga moonutatud kujul. Sageli, eriti
massiõpetusel, antakse tunduv osa õppematerjalist lihtsustatud ja moonutatud kujul.
2. Õpilased peavad tähelepanu keskendama liigutusliku ülesande olulistele tingimustele ja mõttele, omandama
tegevuse dünaamilise struktuuri ja ratsionaalse tegevuse tunnetused.
3. Õpilased peavad olema võimelised varieerima liigutusi, kohandama neid vastavalt erinevatele tingmustele.
4. Õpetamisel peaks kasutama korrektseid termineid, mitte žargooni.
JÕUKOHASUS
Kõigi võrdsete tingimuste korral omandatakse õppematerjal paremini siis, kui see on õpilasele jõukohane. Juhul
kui ta seda kehaliste võimete seisukohalt ei ole, on vaja kergendada tingimusi. Jõukohasus tehniliste oskuste
seisukohalt nõuab arenenud lihastunnetust, pingutuse doseerimise oskust. Tegevuse jõukohasus väheneb siis,
kui suureneb tõenäosus saada vigastus või trauma või katse ebaõnnestumine. Õppematerjali omandamine tuleb
planeerida kõrgeimale tasemele, mis on antud õpilaste kontingendile jõukohane. I ja II taseme puhul nõutakse
ainult meeldejätmist, jäljendamist, III ja IV taset iseloomustavad võime analüüsiks, üldistamiseks, iseseisvate
otsustuste vastuvõtmiseks.
SÜSTEMAATILISUS
Süstemaatilisuse aluseks peetakse regulaarsust ja järjestikkust. Süstemaatilisus määrab ka omandamise
kindluse. Süstemaatilisus realiseerub kõige näitlikumalt õppeprotsessi planeerimises, kus kasutatakse
didaktilisi reegleid, nagu:
1) tuntult tundmatule,
2) kergemalt raskemale, lihtsalt keerulisemale,
3) teadmiselt vilumusele – teadmine→ettekujutus→oskus→vilumus,
4) põhiliselt detailidele,
5) üksikult üldisele,
6) üldiselt üksikule.