Iqra kuukiri nr.41 - Islam

Lastele
Tõlkinud: Khadija
Allikas: http://www.islamcan.com/increaseiman/islamic-stories-page-7.shtml
Kaks sõpra, Ismail ja Ibrahim, kõndisid kõrbes. Päike kõrvetas armutult nende
päid. Sõbrad olid väga janused ja hakkasid omavahel sõnelema. Nende sõnelus
muutus aina vihasemaks ja Ismael lõi vihahoos Ibrahimi vastu nägu. Ibrahimil oli
hinges valus ent ei lausunud sõnagi vaid kirjutas liivale: „Minu parim sõber lõi
mind täna näkku.”
Nad kõndisid edasi, kuniks jõudsin oaasini. Nad otsustasid peatuda ja end kasta.
Sel ajal, kui Ibrahim vette hüppas ja end pesema hakkas, istus Ismail liivale ning
puhkas. Äkitselt hakkas Ibrahim vees karjuma. Talle oli kramp jalga löönud ja ta
suutis end vaevu vee pinnal hoida. Ta oli uppumas.
Ismail hüppas vette ja tõi ta õrnalt kaldale. Kui Ibrahim oli šokist taastunud,
kraapis ta sõnumi lähimale kivile: „Täna pääsis mu parim sõber mu elu.”
Ismail, olles nii löönud kui ka päästnud oma parimat sõpra Ibrahimi, küsis
temalt: „Miks peale seda, kui ma sulle haiget tegin, kirjutasid sa liivale, aga nüüd
hoopis kivile”
Ibrahim naeratas ja vastas: „Kui sõber meile haiget teeb, peaksime kirjutama
tema teod liivale, et andestav tuul saaks selle laiali puhuda, kui aga sõber teeb
midagi head, peaksime selle kivisse graveerima, kuhu see jääb igaveseks
mälestuseks.”
66