Maailmataju
Maailmataju seitsmes väljaanne, parandatud ja täiustatud trükk.
Maailmataju seitsmes väljaanne, parandatud ja täiustatud trükk.
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
UNIVISIOON<br />
<strong>Maailmataju</strong><br />
Autor: Marek-Lars Kruusen<br />
Tallinn<br />
September 2017
Leonardo da Vinci joonistus<br />
Märkus: esikaanel olev foto on võetud järgmisest allikast:<br />
https://www.spacetelescope.org/images/astro_bk_still1/<br />
Autor: Marek-Lars Kruusen<br />
Kõik õigused kaitstud. Antud ( kirjanduslik ) teos on kaitstud autoriõiguse- ja rahvusvaheliste<br />
seadustega. Mitte ühtegi selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste<br />
vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus, info salvestamine,<br />
(õppe)asutustes õpetamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) loomine, ilma<br />
autoriõiguse omaniku ( ehk antud teose autori ) loata. Lubamatu paljundamine ja levitamine,<br />
või nende osad, võivad kaasa tuua range tsiviil- ja kriminaalkaristuse, mida rakendatakse<br />
maksimaalse seaduses ettenähtud karistusega. Autoriga on võimalik kontakti võtta järgmisel<br />
aadressil: univisioon@gmail.com.
„Inimese enda olemasolu on suurim õnn, mida tuleb tajuda.“<br />
Foto allikas: „Inimese füsioloogia“, lk. 145, R. F. Schmidt ja G. Thews, Tartu 1997.<br />
Maarjamaa<br />
Copyright 2012-2017<br />
2
<strong>Maailmataju</strong> olemus, struktuur ja uurimismeetodid<br />
„Inimesel on olemas kõikvõimas tehnoloogia,<br />
mille abil on võimalik mõista ja luua kõike, mida<br />
ainult kujutlusvõime võimaldab. See tehnoloogia pole<br />
midagi muud kui Tema enda mõistus.“ <strong>Maailmataju</strong><br />
<strong>Maailmataju</strong> kui nimi tähistab teatmeteost ( ehk „<strong>Maailmataju</strong>“ on teadusentsüklopeedia ),<br />
mille sisu hõlmab teaduse, religiooni ja kunsti erinevaid valdkondi. Näiteks Piibel tähistab<br />
ristiusu kanoniseeritud pühakirja. Teost ei liigitata ilu- ega uudiskirjanduse alla, vaid tegemist<br />
on pigem teatmekirjandusega. <strong>Maailmataju</strong> alternatiivne nimi on „Univisioon“, mis tuleb<br />
ladinakeelsetest sõnadest nagu „uni“ ehk universum ( maailm ) ja „visioon“ ehk nägemus (<br />
taju ). Otsetõlkes tähendab „Univisioon“ maailmanägemust ehk maailmataju. Teatmeteose all<br />
võib selle autori vaatenurgast mõista ka kui inimese loodud ( kunsti ) loomingut. Tegemist on<br />
sellise „kunstivormiga“, mille väljundiks ei ole kaunid maalid, muusika ega arhitektuur, vaid<br />
just informatsioon. Seda võib nimetada ka kui „informatsioonikunstiks“ ehk lühidalt<br />
„infokunstiks“. Näiteks ka kunagine Cavendishi laboratooriumi ( Cambridge´i Ülikooli )<br />
direktor sir Alfred Brian Pippard on pidanud füüsikat samuti kui inimese kunsti üheks<br />
väljenduseks: „...füüsika – see on midagi palju suuremat, kui kogum seadusi, mille<br />
rakendamine on lihtsa kogemuse asi. Füüsika – see on eelkõige käte ja aju elav loometegevus,<br />
mida antakse edasi rohkem eeskuju kaudu, kui tuupimise teel. Ta kehastab materiaalse<br />
maailma probleemide lahendamise kunsti. Ning seepärast tuleb füüsikat õppida, kuid õppida<br />
kui kunsti.“ Kuid rangemalt väljendudes on <strong>Maailmataju</strong> mingisuguste erinevate teaduslike<br />
uurimustööde ühtne ( terviklik ) kogum. Näiteks ka protestantlik piiblikaanon koosneb 66<br />
raamatust, millest 39 raamatut moodustavad Vana Testamendi ja 27 raamatut Uue Testamendi.<br />
Kõik <strong>Maailmataju</strong> osad nagu ka inimeste tegevusalad ( informatsiooni vormid ) kogu<br />
maailmas koonduvad ainult neile kolmele vormile – teadus, religioon ja kunst:<br />
Joonis 1 Kogu inimtegevus jaotub kolme suurde valdkonda: teadus, religioon ja kunst.<br />
<strong>Maailmataju</strong> aga koosneb paljudest erinevatest osadest ( teaduslikest uurimustöödest ), kuid<br />
kõik need osad moodustavad kokku ühe terviku. Tegemist on tegelikult ainult üheainsa<br />
tervikteosega. <strong>Maailmataju</strong> koostisosad on aga järgnevalt välja toodud.<br />
3
<strong>Maailmataju</strong> esmasteks koostisosadeks on nö. „Kolm Suurt Jagu“:<br />
Joonis 2 Universumi füüsika, ideoloogia ja multiversum on <strong>Maailmataju</strong><br />
primaarseteks harudeks.<br />
Universumi füüsikal ja Multiversumil otseseid allharusid ei ole, kuid Ideoloogia osa<br />
jaguneb omakorda kaheks suureks haruks ja need kaks haru koosnevad samuti veel omakorda<br />
osadest. Nende kahe haru osad on aga järgmised:<br />
Joonis 3 Ideoloogia jaguneb veel omakorda paljudeks väikesteks harudeks. Kaks peamist<br />
haru on <strong>Maailmataju</strong> „vaimne“ osa ja inimtsivilisatsioon. Need kaks haru koosnevad veel<br />
omakorda väiksematest osadest.<br />
<strong>Maailmataju</strong> koostisesse kuulub tegelikult veel üks valdkond, mis tegeleb ajamasina<br />
tehnoloogia välja arendamisega, kuid see on tegelikult hoopis omaette <strong>Maailmataju</strong> tegevusja<br />
uurimisvaldkond, mille olemuseni me kohe ka jõuame. Antud tehnoloogiavorm on väga<br />
tugevalt seotud <strong>Maailmataju</strong> erinevate osade teadusliku olemuse ja käsitlusega. „<strong>Maailmataju</strong>“<br />
teoses on suur kalduvus enamus ideid ja teooriaid väljendada pigem postulaadi vormis,<br />
mitte tuletuse ehk argumenteerimise kaudu, mis on muidu aktsepteeritava teadusliku<br />
mõtlemisviisi üheks kindlaks aluseks. Seetõttu jäävad paljud antud teoses esitatavad teooriad<br />
ja ideed teaduslikult küsitavaks, kuid ainult seni kaua, kui esitatavatele teooriatele leidub ka<br />
empiirilisi andmeid, mis on aktsepteeritava teadusliku mõtlemisviisi teiseks kindlaks<br />
põhialuseks.<br />
4
Kõik <strong>Maailmataju</strong> harud ( osad või regioonid ) on olulised ehk mitte ühtegi <strong>Maailmataju</strong><br />
regiooni ei saa eelistada üksteisele. Need kõik moodustavad kokku ühtseks ja peaaegu<br />
kõikehõlmavaks maailmapildiks ( maailmavaateks ), milles võivad kõik inimesed oma<br />
mõistuses ja südames elada. Ka erinevad teadused ( teadusharud ) moodustavad kokku ühtse<br />
ja kõike hõlmava maailmapildi. Seda nimetatakse vahel ka teaduslikuks maailmapildiks.<br />
Joonis 4 <strong>Maailmataju</strong> alternatiivne nimi on „Univisioon“, mis tuleb vana ladina ja kreeka<br />
sõnadest nagu „uni“ ehk universum ( maailm ) ja „visioon“ ehk nägemus ( taju ). Nii et<br />
eurovisiooniga pole siin midagi pistmist. Sarnasus seisneb ainult selles, et eurovisioon on<br />
erinevate riikide ühendus läbi muusika, kuid Univisioon on jällegi erinevate teaduse,<br />
religiooni ja kunsti valdkondade ühendus, mis loob ühtse pildi kogu meie maailmast.<br />
„Maailmapilt on maailmavaateliste teadmiste süsteem, mis reguleerib inimese<br />
tunnetustegevust ja seostab seda kultuuri kui tervikuga. Maailmapilt on praktika arengutaset<br />
kajastav, nii looduse kui ka ühiskonna nähtusi hõlmavate teadmiste kogum, mille põhjal<br />
kujuneb teatav tegelikkuse nägemise viis.“ ( EE, 6. kd, 1992 ).<br />
Inimkonna maailmapilt on lõhestunud kaheks: teaduslikuks ja religioosseks. Teadusliku<br />
maailmapildi aluseks on objektivism ehk kõik see, mis on kaemuslikult ehk empiiriliselt<br />
kättesaadav ja eksperimentaalselt uuritav. See tähendab ühtlasi seda, et teadus uurib inimesele<br />
objektiivselt kättesaadavat maailma. Kõik see, mis jääb sellest väljapoole, on religioosne.<br />
Religioon on kõik see, mis jääb teaduse piiridest väljapoole. See tähendab seda, et<br />
inimuurimustest väljapoole jääv maailm kuulub juba religiooni alla. Kui teaduse aluseks on<br />
objektivism ( s.t. kõigile objektiivselt kättesaadavat ja korduvalt tõestatavat ), siis religiooni<br />
aluseks on individualism või „subjektivism“ ( näiteks SLK kogemus on inimesele isiklik,<br />
mille olemust ei saa teistele tõestada ).<br />
Maailmapilt on inimühiskonnas tervikuna ära killustunud väga erinevateks vormideks.<br />
Budism, hinduism, islam, ateism, kristlus, teadus jne – need kõik on erinevate inimeste<br />
erinevad maailmapildid. Inimkonna ühtset ja kõigi poolt aktsepteeritud maailmapilti (<br />
maailmavaadet, maailma nägemust ) ei ole ja see on ka üks paljudest põhjustest, et miks<br />
esinevad konfliktid erinevate inimeste, rahvaste ja riikide vahel. Kui kunstis on arusaadav, et<br />
inimeste maitsed on erinevad, siis maailmapilt peaks näima igale inimesele siiski<br />
samasugusena. See tähendab seda, et inimeste ideed võivad varieeruda vägagi erinevalt, kuid<br />
maailm, milles me kõik elame, on ikkagi ainult üks.<br />
Igal inimesel on oma enda maailmapilt ( s.t. maailmataju ). Inimese maailmataju on enamasti<br />
subjektiivne, mitte objektiivne. Kuid minu ( s.t. <strong>Maailmataju</strong> autori ) maailmataju, mis<br />
on võimalikult objektiivne, on täpselt selline, mis on antud teoses kirja pandud.<br />
5
Ei ole õige väita, et „<strong>Maailmataju</strong>“ ei ole teadus ega religioon, vaid on midagi nende<br />
vahepealset. Kuna „<strong>Maailmataju</strong>“ arvestab teadusliku mõtlemisviisi vigadega ja religioosse<br />
maailmapildi puudustega, siis on õigem väita seda, et „<strong>Maailmataju</strong>“ on nii teadus kui ka<br />
religioon korraga. See sisaldab samaaegselt mõlemat, mis tegelikult teebki maailmapildi<br />
täiuslikumaks ( ühtsemaks ). Maailmapilt ei saa olla päris õige, kui me aktsepteerime ainult<br />
ühte neist – teadust või religiooni. Täiuslikum maailmapilt nõuab neid mõlemat ja seega võib<br />
„<strong>Maailmataju</strong>“ käsitleda ( mõista ) teaduse ja religiooni kõrval „kolmanda liigina“.<br />
Antud teoses on kasutatud ka teiste autorite töid ( ehk teos sisaldab refereeringuid ), kuid<br />
see sisaldab eelkõige uut infot, mida pole varem üheski vormis eksisteerinud. Refereeritud<br />
ehk kasutatud materjal on teoses kas illustreeriva tähendusega, hariva eesmärgiga või on<br />
vältimatult vajalik uut infot esitada koos kasutatud materjaliga, mis oleks siis eneseväljenduse<br />
lisaväärtuseks. Kasutatud materjal ja „uus info“ on teoses omavahel üsna tihedalt põimunud.<br />
<strong>Maailmataju</strong>s esitatakse rohkem füüsikaliste nähtuste ja protsesside olemust, kui nende<br />
matemaatilist kirjeldust ja seetõttu näib esitatav füüsika pigem filosoofia kui tõsiteadusliku<br />
füüsikana. Kuid see on siiski ekslik, sest <strong>Maailmataju</strong>s esitatavad ja tuletatavad füüsikateooriad<br />
baseeruvad kindlatel olemasolevatel ja üldiselt aktsepteeritud matemaatilistel<br />
võrranditel. Näiteks inertse ja raske massi võrdsus ( ehk samasus ) on küll kogu<br />
üldrelatiivsusteooria füüsikaliseks aluseks, kuid see ei tule välja matemaatikast ehk mitte<br />
ühestki matemaatilisest võrrandist. Selline seos on Albert Einsteini poolt avastatud puhtalt<br />
füüsikalistest kaalutlustest. Analoogiliselt on tegelikult täpselt sama ka ajas rändamise<br />
füüsikaga. Ka see ei tule välja matemaatikast ( näiteks relatiivsusteooria võrranditest ), vaid<br />
see tuleneb samuti ainult füüsikalistest kaalutlustest. Füüsikas on kasutatud ka uusi tõlgendusviise.<br />
Näiteks tõlgendas Max Born elektronilaineid omal ajal leiutõenäosuse lainetena.<br />
Osakeste leiulained on lained, mis määravad osakeste laiutõenäosust ajas ja ruumis.<br />
Lainefunktsioon ψ(x,y,z,t) määrab ära osakese leiutõenäosuse ajas ja ruumis. Osakese<br />
leiutõenäosus ψ 2 mingis ruumipunktis ja ajahetkel on alati positiivne. See ei saa olla kunagi<br />
negatiivne.<br />
Matemaatikud ise on füüsika kohta väitnud järgmist: „...kui füüsikateoreetilistest<br />
kaalutlustest lähtudes on tuletatud matemaatiliselt korrektne tulemus, milleni matemaatika<br />
enda seniste meetoditega pole suudetud jõuda, siis peab see füüsikateooria ilmtingimata<br />
kirjeldamagi midagi tegelikku.“ Viide:<br />
http://www.loodusajakiri.ee/horisont/index.php?id=343.<br />
Järgnevalt vaatame lähemalt seda, mida need <strong>Maailmataju</strong> osad endast kujutavad.<br />
Universumi füüsika<br />
Universumi füüsika valdkond käsitleb Universumi füüsikalist olemust. Tegemist on<br />
füüsikateooriaga, mis arenes välja ajas rändamise füüsikateooriast. Antud teooria annab<br />
mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt. Näiteks psühholoogiateaduses on alles<br />
viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see<br />
inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega.<br />
Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus?<br />
Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab<br />
kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja<br />
tunneb tänapäeval klassikaline mehaanika, siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis „asi“ siis<br />
see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna<br />
põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu, mis<br />
tuleb välja ajas rändamise teooriast. Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku<br />
6
poole ) ja kõik nähtused toimuvad ajas ja ruumis, siis seega ajas rändamise füüsika on kõige<br />
eksisteerimise aluseks. Universumi ajatus on lähtepunktiks paljudele teistele uutele<br />
füüsikaseadustele, mis viivad lõppkokkuvõttes arusaamisele, et Universumit ei olegi tegelikult<br />
olemas. See ongi Universumi tõeline füüsikaline olemus.<br />
Joonis 5 Juba 20. sajandi algusest ei ole füüsika areng edasi jõudnud. Kvantmehaanika ja<br />
relatiivsusteooria on olnud viimased suured läbimurded füüsikas.<br />
http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/fyysika_areng.jpg<br />
Joonis 6 Ajas rändamise teooria omab potentsiaali olla kvantmehaanika ja relatiivsusteooria<br />
edasiarendus. Kuid ka ajas rändamise teooria ei ole füüsika arengu lõppfaas.<br />
<strong>Maailmataju</strong>s esinevad üldiselt järgmised peamised füüsikateooriad: klassikaline<br />
mehaanika, relatiivsusteooria, kvantmehaanika, ajas rändamise teooria, ajas rändamise teooria<br />
edasiarendused ja ajas rändamise tehniline lahendus. Elektromagnetism käsitleb peamiselt<br />
elektrilisi ja magnetilisi füüsikalisi nähtusi. Klassikalist mehaanikat käsitletakse paraku siin<br />
aga väga vähe. See kirjeldab kehade liikumisi, kui kehade kiirused on väikesed ( võrreldes<br />
valguse kiirusega vaakumis ) ja massid suured ( võrreldes osakeste massidega ).<br />
Relatiivsusteooria jaguneb omakorda kaheks haruks: erirelatiivsusteooriaks ja<br />
üldrelatiivsusteooriaks. Erirelatiivsusteooria käsitleb sellist füüsika osa, mille korral on<br />
kehade liikumiskiirused väga suured. See tähendab seda, et kehade liikumiskiirused<br />
lähenevad valguse kiirusele vaakumis. Üldrelatiivsusteooria käsitleb aga masse, mis<br />
kõverdavad aegruumi. Gravitatsiooni käsitletakse kui kõvera aegruumina. Kvantmehaanika<br />
kirjeldab mikroosakeste käitumisi. Osakeste käitumised on tõenäosuslikud ja neil esinevad<br />
7
lainelised omadused. See tähendab seda, et mikroosakestel on olemas nii korpuskulaarsed kui<br />
ka lainelised omadused. Ajas rändamise teooria kirjeldab füüsikalist ajas liikumist. Näiteks<br />
inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad<br />
ajas – tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika )<br />
eksisteerimise aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi<br />
füüsikalist olemust. See seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja<br />
sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset<br />
ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga<br />
elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka<br />
energia. See tuleb välja A. Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse<br />
printsiibist.<br />
Antud töös võib jääda ekslik mulje, et juba olemasolevale matemaatilisele füüsikale<br />
antakse hoopis teine filosoofiline sisu, mis tublisti erineb üldtunnustatud füüsikateooriatest.<br />
Olemasoleva matemaatilise füüsika laialdane kasutamine võib jätta ka mulje, et see annab<br />
teatud autoriteetsust antud töös esinevatele filosoofilistele ideedele, mis tegelikult pole õiged.<br />
Kuid sellised muljed on siiski petlikud, mis ei vasta üldsegi tõele. Olemasolev matemaatika<br />
tegelikult juba kirjeldabki ajas rändamise teoorias esitatavaid ideid ja arusaamasid, kui me<br />
vaatame matemaatiliselt kirjeldatud füüsika nähtusi teise nurga alt. Selle paremaks<br />
mõistmiseks toome välja järgmise näite. Kui Lorentz lõi erirelatiivsusteoorias oma<br />
matemaatilised teisendusvalemid aja ja ruumi jaoks, siis tol ajal ei osanud ta nende<br />
teisendusvalemite füüsikalist sisu mõista. Tema jaoks jäi segaseks erinevate taustsüsteemide<br />
aja ja ruumi mõõtmised. Alles Albert Einstein suutis mõista, et erinevates taustsüsteemides<br />
käib aeg erinevalt ja aeg aegleneb valguse kiiruse lähenemisel vaakumis ehkki matemaatilised<br />
formulatsioonid olid olemas juba ammu enne teda. Nii ka ajas rändamise teoorias on näiteks<br />
kvantmehaanika osas kirjeldatud erinevaid kvantnähtusi juba olemasoleva matemaatikaga,<br />
kuid sellele on omistatud mõnevõrra teistsugune formalism ( füüsikaline tõlgendus füüsika<br />
nähtuste füüsikalisest olemusest ).<br />
<strong>Maailmataju</strong> „vaimne“ osa<br />
Antud <strong>Maailmataju</strong> osa käsitleb psühholoogia ( ja osaliselt ka filosoofia ) valdkonda<br />
kuuluvaid teadusi. Põhiline informatsiooni tuum seisneb selles, et kuidas tekib Universumis<br />
füüsikaseaduste kohaselt teadvus ja mis on selle olemus. See on kahtlemata tänapäeva teaduse<br />
üks suurimaid müsteeriume ja palju vaidlusi tekitav valdkond. Käsitlemist leiab ka erakordse<br />
teadvusseisundi tekkimist ja selle olemust ning on esitatud Universumist kaunis ja imeline<br />
visuaalne reaalsus. Antud osa allharud on aga järgmised:<br />
8
Joonis 7 Teadvus, unisoofia ja holograafia<br />
moodustavad <strong>Maailmataju</strong> tsentraalse osa.<br />
Teadvus – see valdkond käsitleb inimese teadvuse olemust, sest <strong>Maailmataju</strong> ei ole<br />
võimalik käsitleda või mõista ilma teadvuseta. Teadvus on seotud informatsiooniga, mille<br />
loojaks võib olla näiteks närvisüsteem. Ajus eksisteeriv informatsioon on ära liigendatud<br />
erinevate ajupiirkondade vahel. Kui aga kogu see info ajus kokku sõlmitakse, siis tekibki<br />
teadvus ( sest teadvustatud taju on ju enamasti ühtne ). Sellest aga järeldub tõsiasi, et teadvus<br />
on ajus olevast informatsioonist moodustunud virtuaalreaalsus. Teadvus on ju vahetult seotud<br />
inimese „mina“ tundega. See aga eeldab mõista teadvust ainult inimese ja tema keskkonna<br />
vastastikmõjus. Kuid peale selle tuleb arvestada ka teadvussisusid. Teadvus on keskkonna<br />
vaimne projektsioon. Tajutav maailm on tajuva süsteemi osa, mitte sellest eraldi asetsev.<br />
Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi inimeste katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad,<br />
et neil on võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad<br />
kolme kätt või et nad on koletised või kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik<br />
neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad, et katseinimesed ei usu, et need trikid loob<br />
tegelikult nende aju ise. Seda, et aju loodud virtuaalne maailm ongi oma olemuselt teadvus,<br />
on mõtisklenud ka Soome teadlane Antti Revonsuo. Teadvuse tekkimine närvisüsteemis ja<br />
selle olemuse mõistmine on tänapäeva teaduse üks põnevamaid müsteeriume. Antud juhul<br />
keskendume rohkem teadvuse olemusele ehk kuidas aju loob ümbritsevast maailmast<br />
virtuaalse tegelikkuse.<br />
Kui me vaatame ajju sisse, siis me näeme seal laenglevaid neuroneid, kuid mitte<br />
mingisugust pilti. Pildi ümbritsevast maailmast loob ainult meie enda aju ( ehk võib piltlikult<br />
öelda ka nii, et inimene näeb pilti ainult “ajust välja vaadates” ). Kogu teadvuse teaduse kõige<br />
kesksem probleem seisnebki selles, et miks ja kuidas kaasnevad aju neuronaalsete<br />
protsessidega inimese subjektiivsed kogemused? Seda võib mõista ka nii, et kuidas aju loodud<br />
virtuaalne reaalsus tekib? Kuidas aju loob virtuaalse reaalsuse ümbritsevast maailmast, milles<br />
me kõik igapäevaselt elame ehk kuidas tekib ajus teadvus? Need kaks pealtnäha erinevat<br />
küsimust on tegelikult omavahel samaväärsed ehk üks ja sama. Näiteks tekib inimesel<br />
“valutunne” parajasti siis, kui ta kõrvetab oma näpud ära ja selle tagajärel liiguvad teatud<br />
ärritused teatud ajupiirkonda, kus neid töödeldakse. Sellisteks inimese vaimuseisundite<br />
elamussisudeks nimetatakse kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka fenomeniliseks teadvuseks.<br />
Unisoofia – valdkond käsitleb ühte väga erilist teadvuse seisundit, mis võib tekkida<br />
inimesel siis, kui tajutakse maailma „uutmoodi“, kui tavapäraselt. Maailma teistmoodi<br />
tunnetamine põhjustab uue ja senikogematu teadvuse seisundi tekkimist. See tähendab seda,<br />
et taju sisud loovad uue teadvuse seisundi, mitte teadvuse sisu. Kuid just teadvus on väga<br />
suuresti seotud inimese vaimse eksisteerimisega. Nii et uue teadvuse seisundiga kaasneb<br />
inimesel uus olemine Universumis. Käsitletav teadvuse seisund on väga sarnane sellise<br />
9
seisundiga, mida kogetakse surmalähedastes kogemustes. Need esinevad siis, kui inimene on<br />
mõne haiguse või ränga trauma tõttu sattunud kliinilisse surma. Surmalähedased kogemused<br />
on ühed juhtumid, milles avaldub käsitletav eriline teadvuse seisund.<br />
Selline teadvuslik olek eksisteerib peamiselt viiel erineval „uuel“ tajuaistingul: nendeks on<br />
ruumitaju, ajataju, reaalsustaju, eufooria ja väljataju. Ruumitaju põhituumaks on see, et<br />
inimene tajub suuremat Universumi ruumala ( enda seost selles ), kui seda meeled tegelikult<br />
võimaldaksid. Selline tajufenomen ilmneb eriti just kosmose rändude ajal, mil inimene näeb<br />
näiteks galaktikat oma enese silmadega ( mitte vahendatud vormis ). Ajataju põhimõte on<br />
sama mis ruumitaju korralgi ( tajutakse suuremat ajalist ulatust, ajaline periood ei ole enam<br />
sama, mis meile igapäevaselt tuntav on ), kuid see ilmneb ilmselt ajas liikumise korral.<br />
Reaalsustaju põhiideeks on see, et meid ümbritseb just füüsikaline maailm ( mida uurivad<br />
füüsikud ) ja kõik, mida me kogeme, tuleneb just sellest. Reaalsustaju ilminguks on vaja<br />
tundma õppida teadvuslikke unenäoseisundeid – need on sellised unenäo liigid, mille korral<br />
inimene teab enda eksisteerimisest unenäos. Ülim eufooria või õnnetunne tekib inimesel enda<br />
olemasolu tunnetamisel. Kogetakse enda olemasolu ainulaadsust ja erakordsust, mille<br />
põhjustajaks ongi just füüsikalised protsessid Universumis. Väljataju korral inimene ei tunne<br />
enda raskust – nagu näiteks vabalangemise korral.<br />
Inimene kogeb oma elu jooksul miljardeid erinevaid teadvuselamusi. Kuid kõikidest<br />
nendest elu jooksul kogetud miljarditest teadvuselamustest on kõige erilisemad just need, mis<br />
on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias.<br />
Holograafia – sisaldab pildimaterjale kaunist ja säravast Universumist. Tegemist ei ole<br />
käsitletava üldise teose illustratsiooniga, vaid antud valdkond omab kindlat ülesannet ja<br />
mõtet. Esitletavad fotod annavad Universumist visuaalset informatsiooni. Näiteks kui füüsika<br />
annab meile informatsiooni Universumist läbi loodusseaduste, siis antud valdkond näitab<br />
seda, et millisena Universum üldse välja näeb. Millised objektid Universumis eksisteerivad.<br />
Sellised paigad, mida fotodelt näha on, peaks iga inimene oma enda silmadega reaalselt näha<br />
saama. Selles see Holograafia mõte seisnebki. See on ka <strong>Maailmataju</strong> üheks keskseimaks<br />
olemuseks – näha oma enda silmadega Universumit, mitte vahendatult. Esitatud fotod (<br />
õigemini fotode teemad ) on hierarhilises järjekorras. See tähendab seda, et fotodel esitatud<br />
Universumi objektid on alustatud kõige suurematest ja lõpeb väikseimate astronoomiliste<br />
objektidega. Pilte Universumist on kokku 119: galaktikatest on 26 pilti, udukogudest aga 31,<br />
tähtedest 18, mustadest aukudest 8 ja planeetidest 34. Holograafias välja toodud fotosid on<br />
kahte liiki: on kahemõõtmelised ja kolmemõõtmelised fotod. Vaata järgmist skeemi:<br />
Joonis 8 Esindatud on 112 kahemõõtmelist fotot Universumist, kuid kolmemõõtmelised fotod<br />
on veel alles projekteerimisel.<br />
10
Universumit võib inimene reaalselt näha siis, kui ta parajasti omab sellist teadvuse seisundit,<br />
mida on kirjeldatud Unisoofia osas. Holograafia osa etendab Universumi visuaalset poolt,<br />
mil inimene võiks erilises teadvuse seisundis ( mis on kirjeldatud Unisoofia osas ) näha<br />
vahetult Universumit. See on ka <strong>Maailmataju</strong> üheks põhiliseks tuumaks.<br />
Inimtsivilisatsioon<br />
Antud <strong>Maailmataju</strong> osa käsitleb selliseid teadusi, mille uurimisobjektiks on inimühiskonna<br />
( inimtsivilisatsiooni ) ideoloogiline väljavaade. Näiteks väga üldiselt võttes jaotub inimese<br />
ideoloogia Universumist kas teaduslikuks või religioosseks. See sõltub peamiselt ( üldjuhul )<br />
tsivilisatsiooni ja ka inimese enda arengutasemest. Teadus ja religioon on kaks erinevat vormi,<br />
mille kaudu inimene mõistab maailma. Käsitlemist leiab ka tsivilisatsiooni kõrgeima<br />
arengufaasi juhtu, mille korral ei pea intellektid enam sõltuma majanduslikust tegevusest.<br />
Kunagi tulevikus luuakse inimkonnale nimi, et kuidagi eristada ülejäänutest maavälistest<br />
tsivilisatsioonidest Universumis. Antud osa allharud on aga järgmised:<br />
Joonis 9 <strong>Maailmataju</strong> „uurimusobjektiks“ on inimühiskonna ideoloogiline ruum. Tulemused<br />
ongi esindatud religiooniteooria, teadusfilosoofia ja ülitsivilisatsiooniteooriana.<br />
Religiooniteooria – see valdkond käsitleb inimkonna ühte vanimat ja põhilist teadmiste<br />
osa, mida nimetatakse religiooniks. Religiooni all mõeldakse enamasti usundisüsteeme.<br />
Näiteks islam või kristlus. Antud juhul näidatakse siin religiooni sellisena, mida tõlgendavad<br />
meile just maavälised tsivilisatsioonid. Religiooni tegelik olemus ja eksisteerimise põhjus<br />
inimkonna kultuuriloos ei ole tegelikult selline nagu seda annab meile tänapäeva teoloogia<br />
õpetus. Salajased uurimused paranormaalsete nähtuste ja UFO-de vallas avaldavad meile<br />
hoopis teistsuguse pildi religioonist, kui seda inimene uskuda soovib. Tegemist on üsna<br />
radikaalse „reaalsusega“, millega tuleb inimkonnal tulevikus aset leida. Nimelt inimesed on<br />
maaväliste olenditega geneetilises suguluses. Maavälised tsivilisatsioonid püüavad luua uusi<br />
liike, ilmselt geneetilise materjali rikastamiseks ja mitmekülgsemaks tegemiseks. Nende<br />
lõppeesmärk on luua ja toota uusi isendeid ülitsivilisatsiooni tarbeks, mis on kirjeldatud<br />
ülitsivilisatsiooniteoorias. Religiooniga on nemad seotud, sest inimkonna kunagine usk<br />
Jumalasse on viinud tähelepanu teaduse arengust eemale. Seda sellepärast, et inimesed ei<br />
areneks ennast hävitavale tasandile. Usk on suures osas nende loodud kuvand, et alal hoida<br />
inimkonna arengut õiges suunas. Inimeste kontakt maavälise tsivilisatsiooniga leiab aset<br />
11
pärast indiviidi surma. Inimese elu jätkub pärast surma maavälises ülitsivilisatsioonis.<br />
Selline informatsioon on näiteks Piiblis varjatud kujul olemas. Näiteks Piiblis kirjeldatakse<br />
Jumalat kolmes isikus – ehk eksisteerib Jumala kolmainsus. Nendeks on siis Püha Isa, Püha<br />
Poeg ja Püha Vaim – Jumal on olemas nagu kolmes isikus korraga. Kuid selline informatsioon<br />
kätkeb endas varjatud mõtet. See peegeldab väga hästi tulnukate tegevust inimkonnas. Püha<br />
Isa etendab tegelikult maavälist tsivilisatsiooni, Püha Poeg aga inimkonda ( nagu nemad ise<br />
ütlevad: „Me oleme nende lapsed“ ) ja Püha Vaim olekski siis ülitsivilisatsioon ( „vaimude<br />
riik“ ). Püha Poja all võib peituda ka tulnukate ja inimeste vahelist aretatud hübriid rassi. Püha<br />
Vaimu all mõeldakse siin sellist maavälist tsivilisatsiooni, mida kirjeldabki antud töös olev<br />
ülitsivilisatsiooniteooria - tsivilisatsioon, mis on ka inimkond ( alles pärast surma ) või<br />
tulnukate ja inimeste vahelise rassi eksistens elektromagnetväljana. Ainuüksi sellest piisab, et<br />
arusaada religiooni tagamaadest, mida religioon ise otseselt ei avalikusta. Selles kohas on<br />
otseselt näha tulnukate tegevuse motiive inimsoo ekspluariteerimise osas. Tulnukad lõid<br />
inimkonna selleks, et nemad meiega geneetiliselt ristudes rikastada oma enese genofondi,<br />
kuid lõppeesmärgiks on siiski luua ( toota ) ülitsivilisatsioon ( amorphuslikke eluvorme )<br />
uuest tulnukate ja inimeste vahelisest rassist. Nagu näha, on kristlaste pühakirjas Piiblis kõik<br />
see varjatult või teisel kujul tegelikult olemas.<br />
Sellise religioosse maailmapildi tõestamiseks ei ole praegusel ajal inimkonnal ressursse.<br />
Selleks tulevad metodoloogilised ja tehnoloogilised abiväed ilmselt tulevikus. Teaduse<br />
arenguga muutuvad paratamatult inimeste arusaamad religioonist. Seetõttu on teadlaste<br />
skeptiline hoiak sellise religioosse süsteemi vastu arusaadav. Ilmselt peavad tulnukad ise<br />
Maale tulema, et inimesed mõistaksid religiooni tegelikku reaalsust. Või keegi inimeste seast<br />
peaks leiutama tehnoloogia, mis võimaldab liikuda ajas. Ainult siis on selline religiooni<br />
käsitlus teaduslikult aksepteeritav.<br />
<strong>Maailmataju</strong> religiooniteooria on oma olemuselt teoreetiline religioon ( teoloogia ). Siin<br />
saab tõmmata selgeid paralleele teoreetilise füüsikaga. Näiteks religiooniteooria<br />
uurimisobjektiks on usk ( Jumal ), kuid teoreetilise füüsika uurimisobjektiks on ( füüsikaline )<br />
loodus. Teoreetilise füüsika uurimismeetodiks ei ole enamasti eksperiment, sest siis on<br />
tegemist eksperimentaalfüüsikaga, mis ei ole enam teoreetilise füüsika valdkond ehkki võib<br />
olla sellega tugevalt seotud. Uurimismeetodiks ongi enamasti matemaatika, mis baseerub<br />
väga tugeval loogikal ja ratsionaalsel argumenteeritud mõtlemisel. Täpselt sama on ka<br />
teoreetilise religiooniga, mille uurimismeetodiks on väga tugev loogiline ja ratsionaalne<br />
mõtlemine ning järelduste tegemise oskus. Argumendid peavad olema kooskõlas meie<br />
tunnetusliku maailmaga ja ka üksteise suhtes. Järgima peab loogikat, mitte minema sellega<br />
vastuollu. Ja mis kõige tähtsam – esitatavaid teooriaid peab formuleerima nii, et tulevikus<br />
oleks võimalik neid mingisuguste vahenditega ka tõestada.<br />
Teadus – valdkond tegeleb teaduse olemuse, selle piiride ja rakendatavuse uurimusega.<br />
Teadusel on väga palju erinevaid allharusid alates loodusteadustest kuni sotsiaal- ja<br />
humanitaarteadusteni. Mitte ükski teadlane ei tegele kõikide teadusharudega ühekorraga, vaid<br />
uurimusteemad hõlmavad peamiselt teaduse kitsaid liine. See tähendab seda, et<br />
spetsialiseerumine on teadusele üsna iseloomulik. Enamasti peavad kõik teadlased järgima<br />
teaduslikke meetodeid. Teadust iseloomustab peamiselt objektiivsus, mille korral on kogu<br />
inimese subjektiivsus välja tõrjutud. Teaduslik teooria tähendab mingit loodusnähtust või<br />
protsessi seletavat printsiipide kogumit. Kuid seda seletust peab toetama empiiriline<br />
tõestusmaterjal. Need seletused on enamasti eksperimentaalselt kontrollitud. Teaduslikke<br />
teooriaid ei „tõestata“. Teooria kehtib seni kaua, mil mingi uus tõestatud teooria seda ümber ei<br />
lükka või kui ei leita mingi parem seletav teooria. Teadus on faktide kogum ja teadlased<br />
koguvad fakte ja vaatlusandmeid. Seletused seovad omavahel faktid ja vaatlusandmed.<br />
Esialgseid ja tõestamata seletusi nimetatakse hüpoteesideks. Sageli võimaldavad faktid luua<br />
erinevaid seletavaid hüpoteese. Kui aga hüpoteesi õigsust kontrollitakse eksperimentaalselt,<br />
12
siis muutub see juba teaduslikuks teooriaks. Kuid „seadus“ ainult kirjeldab mingite<br />
parameetrite vahelisi seoseid, mis on enamasti väljendatavad matemaatiliste võrranditega.<br />
Teaduslik teooria annab aga seletuse. Seetõttu on „seadus“ madalama staatusega kui<br />
„teooria“. Teaduslik teooria põhineb faktidel, mida on eksperimentaalselt kontrollitud ja<br />
kontrollitav. Näiteks valguse kiirus vaakumis on alati konstantne ja see on eksperimentaalselt<br />
tõestatud fakt. Erirelatiivsusteooria annab sellele seletuse, et miks see nii on või et kuidas see<br />
saab nii olla. See seletus on eksperimentaalselt kontrollitud.<br />
Teadus aktsepteerib ainult seda, mis on eksperimentaalselt tuvastatav ja uuritav. Kuid mis<br />
saab siis, kui mingit reaalset nähtust ei ole mingisugusel tundmatul põhjusel võimalik<br />
katseliselt uurida ega avastada. Sellisel juhul peame sellesse lihtsalt uskuma ja seega jääb see<br />
teadusest väljapoole. Kuid selline asjaolu pigem viitab sellele, et teaduslik uurimismeetod ei<br />
saa olla absoluutselt õige. Teadus uurib ja käsitleb ainult seda osa maailmast, mis on<br />
katseliselt võimalik ja jätab kõrvale kõik, mis jääb sellest väljapoole. Selline käsitlus pole ju<br />
absoluutselt õige, kui looduses esinevad sellised nähtused ( näiteks paranähtused ), mida<br />
inimesed on küll reaalselt näinud, kuid mida katseliselt ei ole võimalik tuvastada ega uurida.<br />
See tähendab seda, et teaduslik maailmapilt on osaliselt vigane ja teadlased püüavad<br />
oskuslikult seda ka ignoreerida.<br />
Välja on toodud ka lühike esitus teaduse ajaloo põhilistest etappidest. Teaduse ajalugu on<br />
küll tunduvalt palju lühem, kui religiooni ajalugu, kuid teaduse algmed ulatusid ikkagi juba<br />
Kristuse eelsesse aega. Teadus on ju inimtegevuse üks valdkond, millega tegelevad miljonid<br />
inimesed üle kogu maailma. Tegemist on samuti inimkonna ühe põhiliseima teadmiste osaga<br />
religiooni kõrval.<br />
Ülitsivilisatsiooniteooria – valdkond käsitleb selliseid nähtusi, mida kogetakse ajusurmas.<br />
Uuritakse surmalähedaste kogemuste tõelist olemust ja selle võimalikku mõju inimeste<br />
elutegevusele. Tegemist on sellise mõistusliku tsivilisatsiooni arengu taseme uurimise ja<br />
kirjeldamisega, mida peetakse ( siin ) mõistusliku elu kõrgeimaks elutegevuseks kogu<br />
Universumis, sest selles efektiivsemaid või arenenumaid elutegevusi ei ole suudetud avastada<br />
ega luua. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et inimene on võimeline eksisteerima ka<br />
ilma füüsilise kehata. Ajus olevad neuronipopulatsioonide aktiivsuste võnkumised muutuvad<br />
inimese ajusurma korral elektromagnetlaineteks, mis eralduvad aju ruumist. Elektromagnetväljal<br />
baseeruvad teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Inimese „kehast<br />
väljumise füüsikateooria“ põhineb järgmisel kahel väga tugeval printsiibil:<br />
1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See<br />
tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded<br />
neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või<br />
bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.<br />
2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See<br />
tähendab seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel<br />
erijuhul ei rända ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus<br />
eksisteerib elektrilaengute polarisatsioon ) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita<br />
väli ( footonid ), mitte seisumassiga keha ( inimene ).<br />
3. Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed<br />
struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega<br />
palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda<br />
teevad neuronite laengute väljad inimese ajus. Läbi kvantpõimumise toimub väljade<br />
omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon.<br />
See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline<br />
13
kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju<br />
abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.<br />
Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest<br />
printsiipidest ja nende kombinatsioonidest. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb<br />
arusaamadel, mille kohta on võimalik esitada kolm põhiküsimust:<br />
1. Mis eraldub inimese kehast?<br />
2. Kuidas „see“ eraldub inimese kehast?<br />
3. Kuidas funktsioneerib ( eksisteerib ) inimene kehast väljunud olekus?<br />
Kogu inimkonna kultuur on inimese teatud organite pikendused. Näiteks televisioon annab<br />
hea visuaalse nägemise sellest, mis on meist väga kaugel. See nagu pikendab inimese<br />
nägemisvõimet. Niisamuti on ka raadio inimese meelepikendus, mis võimaldab kaugustest<br />
kuulda seda, mida parajasti tahetakse. Ka kogu internetti on võimalik mõista kui inimese<br />
olulise kontakti võime pikendusena. Kuid uus füüsiline vorm annab inimesele palju<br />
võimalusi, mis bioloogiline keha suuteline ei ole. Näiteks keha välises olekus on inimesel<br />
võimalik lennata ja vabalt läbida füüsilisi kehasid. Samuti on võimalik telepaatia ja<br />
psühhokinees, olla nähtamatu ja näha läbi füüsiliste kehade.<br />
Selline uus inimese füüsiline keha muudab ainelisest maailmast sõltumatuks. Näiteks<br />
inimese põhivajadused nagu toit, jook, magamine, eluase jne ilmnevad ainult siis, kui inimene<br />
omab bioloogilist keha. Kuid vajadus nende järele kaob, kui inimene eksisteerib ainult<br />
energiaväljana. Seni aga võimaldab just majandustegevus tagada inimeste põhivajadusi<br />
teenuste ja kaupade vormis. See tähendab seda, et majandusliku tegevusega võimaldatakse<br />
inimestele teenuste ja kaupade jaotust, tootmist, vahetust ja tarbimist. See on tänapäeva<br />
maailma üks üldisemaid ja levinumaid inimtegevuse liike. Igasuguse riigi rahva elatamise ja<br />
arengu võimalusi võimaldab just riigi majandus. Riigi majandus hõlmab väga paljude<br />
inimeste tegevusalasid. Nendeks võib olla näiteks inimeste hariduse tagamine, elamute<br />
ülesehitamine ja nende kütmine, arstiabi võimaldamine, kultuuri toetamine, inimeste toitmise<br />
ja rõivaste tagamine jne. Inimühiskonnas toodavad kaupasid ja võimaldavad teenuseid<br />
enamasti ettevõtted ja erinevad asutused. Need ongi majandusega otseselt seotud. Majandusel<br />
on olemas ka erinevaid nö. majandusharusid. See tuleneb sellest, et paljude ettevõtete<br />
toodetavad kaubad on omavahel sarnased ja teenused, mida need ettevõtted võimaldavad, on<br />
samuti sarnased. Näiteks võib olla taimekasvatus, loomakasvatus, masinatööstus,<br />
tekstiilitööstus, energeetika, haridus, turism jne. Majandusharud jaotatakse primaarseteks-,<br />
sekundaarseteks- ja tertsiaarseteks sektoriteks. Primaarne sektor hõlmab selliseid ettevõtteid<br />
ja asutusi, mis tegelevad tooraine kätte saamisega loodusest. Sekundaarne sektor töötleb<br />
loodusest saadud toorainet ja tertsiaarne sektor osutab inimestele erinevaid teenuseid.<br />
Antud teooria on ühtlasi ka aluseks kogu religiooni käsitlusele. Näiteks Piibli Uues<br />
Testamendis on Jeesus Kristus kõnelnud nõnda: „Ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa<br />
ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam<br />
kui riided? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie<br />
taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib<br />
muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? Ja miks te muretsete riietuse pärast?<br />
Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile,<br />
et Saalomongi kõiges oma hiilguses ei ole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! Kui nüüd<br />
Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju<br />
enam teid, teie nõdrausulised. Ärge siis olge mures, küsides: „Mida me sööme? Mida me<br />
joome? Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et<br />
te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile<br />
14
pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale<br />
päevale saab küllalt omast vaevast!“ Toidu, vee ja oma elu pärast ei pea inimene muretsema<br />
siis, kui inimene eksisteerib ilma füüsilise kehata. Elu ilma füüsilise kehata sarnanebki kui elu<br />
Jumala riigis. Ülitsivilisatsiooniteooria õpetus on kahtlemata mingisugusel varjatud kujul ka<br />
Piiblis olemas.<br />
Teadus on andnud meile kogu inimajaloo jooksul väga erinevaid ja väga iseäralikke<br />
tehnoloogiaid. Kõikides inimtegevuse valdkondades on kasutusel erinevad tehnoloogiad, et<br />
rahuldada inimeste põhilised vajadused. Kuid nendest tuhandetest erinevatest tehnoloogiatest<br />
on ainult üks tehnoloogia liik, mis korvab kõik teised ja mille tähtsust ei ületa ükski teine<br />
tehnoloogia vorm maailmas. See on inimese kehast väljumine. Mitte ükski tehnoloogia vorm<br />
ei suuda asendada või pakkuda seda, mida võimaldab meile kehast väljumine. Sellest tulenev<br />
on väga erinev sellest, mida me seni kogenud oleme. Inimese kehast väljumine võib olla kõigi<br />
aegade parim tehniline võimalus.<br />
Joonis 10 Kosmoses eksisteerimiseks on kõige parem viis kehast väljunud olekus.<br />
Inimese kehast väljumise reaalset ehk füüsikalist võimalikkust ja sellest tulenevat mõju<br />
inimese üldisele elutegevusele ning elukorraldusele uurib eelkõige ülitsivilisatsiooniteooria<br />
valdkond. Kehast väljumise mõju meie üldisele religioossele maailmapildile ( näiteks inimese<br />
elu jätkumist pärast surma ) uurib religiooniteooria valdkond. Seega võib ülitsivilisatsiooniteooriat<br />
käsitleda omaette teooriana ( s.t. religiooniteooriast lahus olevana ) või koos<br />
religiooniteooriaga ( olles siis religiooniteooria üheks põhialuseks ). Ülitsivilisatsiooniteooria<br />
seost religiooniga näitavad maailmas sooritatud UFO-uuringud, mida pikemalt on käsitletud<br />
religiooniteoorias ja seega ei hakata antud teoorias seda enam kordama. Unisoofilise<br />
psühholoogia ehk tajupsühholoogia üheks uurimisvaldkonnaks on aga kehast väljunud<br />
inimese taju elamused, mis esinevad näiteks surmalähedaste kogemuste ajal.<br />
15
Joonis 11 Inimese kehast väljumisega tegelevad paljud <strong>Maailmataju</strong> valdkonnad.<br />
Multiversumi teooria<br />
Multiversumi valdkond käsitleb sellist Universumi osa, mille päritolu ei ole looduslik, vaid<br />
on mõistuse ( aju ) poolt loodud. Universum jaguneb suures mastaabis kaheks: maailm, mille<br />
taga on loodusjõud ise, ja maailm, mille loojaks on aga mõistus ( teadvus ). Nii et on olemas<br />
looduslik maailm ja mõistuslik maailm. Mõistuslik maailm on mõistuse poolt loodud ja<br />
looduslik maailm on aga loodusseaduste poolt loodud. Kõik, mis üldse olemas on, moodustab<br />
Universumi. Multiversumi moodustab aga kogu mõistuse loome – mõistuse poolt loodud<br />
maailm. Tegemist on siis nagu multiversumi teooriaga. Multiversum on ( reeglina ) ajas<br />
pidevas muutumises ja arenemises. Kuid Universum ise on aga väga pika aja jooksul kogu<br />
aeg üsna ühetaoline. See on üldiselt nii. Multiversumil ei ole looduslikku päritolu ja ei saagi<br />
olla. Selle põhjustajaks on ju mõistus – intelligents.<br />
Kunst on samuti inimtegevuse üks osasid, millega tegelevad miljonid inimesed üle kogu<br />
maailma. Uuritakse seda, et kuidas toimuvad loomeprotsessid inimajus ja uuritakse<br />
inimkultuuri ajalugu ning selle erinevaid vorme. Teadvuse olemasolu võimaldab selles ka<br />
loomeprotsesside eksisteerimist. Inimkultuur on suhteliselt üsna keerukas. Selle tegevus<br />
toimub enamasti läbi keele ehk märgisüsteemi abil. J. Lotman määratles kultuuri kui kõike<br />
seda, mis ei ole geneetiliselt päritav. See tähendab ka seda, et ka loomadel esineb kultuur, kuid<br />
inimkultuur on kahtlemata kõige rohkem diferentseerunud. Kultuur on tehisliku päritoluga.<br />
See tähendab seda, et selle loojaks on aju. Väga kõrge teadvuse diferentseerumisega kaasneb<br />
enamasti kultuuri olemasolu. Nii on seda näiteks inimolenditega. Kui aga inimkond peaks<br />
kunagi kontakti astuma maaväliste tsivilisatsioonidega, siis kultuur ei piirdu enam ainult<br />
inimestega.<br />
Ajamasina tehnoloogia<br />
Nagu nimigi juba näitab, on tegemist tehnoloogiaga, mis võimaldab teleportreeruda ajas ja<br />
ruumis. Vastav tehnoloogia võimaldab liikuda ajas ja teleportreeruda ruumis. Selleks, et<br />
inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja nö.<br />
praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene<br />
peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on<br />
lakanud eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei<br />
16
eksisteerigi. See avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida<br />
lähemale keha kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha<br />
pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites.<br />
Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene enam Universumi kosmoloogilisele<br />
paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse<br />
suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida<br />
enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas liikumine, mis on oma olemuselt<br />
ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest lahus. Tegemist on valdavalt<br />
kõrgemat füüsikat sisalduva valdkonnaga. Kuid üldisemalt etendab ajamasina tehnoloogia<br />
<strong>Maailmataju</strong> jaoks just teadusliku uurimismeetodi ja andmete ( teooriate ) tõestuse rolli. See<br />
tähendab seda, et paljud nähtused looduses või inimajaloos on võimalik tõestada ja ümber<br />
lükata ainult ajas liikumise teel. Võiks isegi nii öelda, et mitte ükski ajaloo kroonika ei suuda<br />
asendada ajamasina tehnoloogiat.<br />
Joonis 12 Ajas rändamine on võimalik ainult siis, kui ollakse ajast väljas.<br />
http://i.livescience.com/images/i/000/020/311/iFF/speed-tunnel-110923.jpg?1316807778<br />
Ajamasina loomisega kaasneb suur läbimurre ka teistes valdkondades. Näiteks kui<br />
võimalikuks osutub ajas rändamine, siis ilma prognoosimine muutuks ülitäpseks ja on<br />
võimalik näha planeet Maal välja surnuid liike ning nende bioevolutsiooni aegruumis. Seega<br />
on ajas rändamine üks evolutsiooni tõendid. Reaalse ajas rändamisega kaasneb ka ajaloo<br />
teaduse uus vorm. See tähendab seda, et tekib täiesti uus uurimismeetod. Ajalugu õpime<br />
tundma nüüd hoopis uutmoodi. Näiteks ajas rändamine võimaldab uurida ka tuleviku ajalugu.<br />
Ajas rändamist on võimalik kasutada ka kriminalistikas.<br />
17
Joonis 13 Ajamasina tehnoloogiaga on otseselt seotud järgmised regioonid: Universumi<br />
füüsika, holograafia, religioon, ülitsivilisatsiooniteooria ja multiversum ( kultuuri osa ).<br />
Ülejäänud regioonid on ajamasinaga kaudsemalt seotud, kuid need regioonid on seotud<br />
eelnevate valdkondadega.<br />
Mistahes mõistusliku tsivilisatsiooni arengutaseme jõudmine Universumis sellisesse faasi,<br />
et suudetakse teostada ajas rändamine, põhjustab see täiesti uue ajastu tsivilisatsiooni<br />
arengule. Teatud mõttes võibki vaadata „<strong>Maailmataju</strong>“ teost kui ajas rändamise mõju<br />
inimkonna edasisele arengule. Ajas rändamise loomine mõjutab inimeste peaaegu kõikide<br />
eluvaldkondade arengut. Ajamasin on kui „põhjuse-tagajärje tehnoloogia“, mis võimaldab<br />
luua uskumatult palju põhjuslikke seoseid erinevate sündmuste, leiutiste või avastuste vahel.<br />
All järgnevalt ongi välja toodud ajamasina tehnoloogia otstarve <strong>Maailmataju</strong> erinevate osade<br />
jaoks.<br />
Universumi füüsika - Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku poole ) ja<br />
kõik nähtused toimuvad ajas ja ruumis, siis seega ajas rändamise füüsika on kõige<br />
eksisteerimise aluseks. See tähendab, et kuna absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad<br />
ajas ( tuleviku suunas ), siis seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi füüsika<br />
fundamentaalseks aluseks. Universumi füüsikaline olemus järeldub otseselt ajas rändamise<br />
füüsikateooriast. See tähendab seda, et kui me ajas liikuda ei oska või seda me ei mõista, siis<br />
Universumi täielikku füüsikalist mõistmist ei saa olla. Füüsika areng jäi pikka aega kinni<br />
kvantmehaanika ja relatiivsusteooria näilisesse müstikasse. Ajas rändamise teooria on nende<br />
kahe teooria edasiarendus ja samas ka nende „ühendteooria“. Seda on vihjatud isegi ajakirjas<br />
„Imeline teadus“ ( Nr 10/2014, lk. 88-95 ), kus kirjutatakse: „Pärast aastakümnetepikkust<br />
uurimist ei ole füüsikutel ikka veel õnnestunud ühendada neid kahte teooriat (<br />
relatiivsusteooriat ja kvantmehaanikat ), millel põhineb tänapäeva füüsika, aga mõistatuse<br />
lahendus võib olla peidetud just ajarände küsimusse.“ Ajamasina loomine on füüsika<br />
edasiseks arenemiseks sama oluline nagu seda oli 19. sajandi lõpus avastatud valguse kiiruse<br />
konstantsus vaakumis. <strong>Maailmataju</strong> projekti jaoks on oluline mõista seda, et mis on<br />
Universumi füüsikaline olemus ja see tuleb välja just ajas rändamise teooriast.<br />
Holograafia – kuna ajas liikumine on võimalik, siis osutub võimalikuks ka läbida ülisuuri<br />
vahemaid Universumis väga väikese aja jooksul. Ajas rändamise teooria järgi võimaldab<br />
aegruumi tunnel mõlemat: teleportreeruda ajas ja ruumis. Ei saa olla ainult ühte nendest.<br />
Aegruumi tunnel ehk teleportreerumine ruumis võimaldab inimesel näha kosmilisi objekte<br />
oma silmaga. Näiteks on võimalik teostada galaktikate vahelisi rände. Ajamasinast on<br />
võimalik tulevikus välja aretada kosmosetehnoloogiaid. Kosmoses liikumine näitab inimesele<br />
18
Universumit vahetult, mitte enam vahendatult.<br />
Unisoofia – Unisoofias käsitletav eriline teadvuse vorm esineb ka surmalähedastes<br />
kogemustes. Seda kinnitavad inimeste ütlused. Kuid nende psüühiliste nähtuste olemasolu<br />
kinnitaksid sellised paranormaalsed nähtused, mille korral näevad inimesed vaime või<br />
kummitusi. See tähendab seda, et kui surmalähedased kogemused ei ole aju illusioonid ja<br />
inimene on võimeline oma kehast väljuma, siis peaksid eksisteerima ka poltergeisti ja<br />
kummituste nähtused. Nende olemasolus on omakorda võimalik ajas rändamise teel<br />
tuvastada. Nii on võimalik ka Unisoofias käsitletavaid psüühika aspekte tõestada, sest<br />
unisoofilises psühholoogias käsitletav teadvuse seisund sarnaneb surmalähedaste kogemuste<br />
korral kogetava teadvuse vormiga.<br />
Surmalähedasi kogemusi on kogenud miljonid inimesed üle kogu maailma. Nende<br />
inimeste tunnistused kogetud elamuste kirjeldamisel langevad kokku Unisoofias kirjeldatud<br />
psüühiliste ilmingutega. Seda võivad kinnitada SLK-de kogemustega inimesed, kes hiljem on<br />
lugenud Unisoofia erialast kirjandust. Selles mõttes on Unisoofias kirja pandud reaalsete<br />
inimeste reaalsed kogemused, tundmused, mida siis psühholoogia seaduspärasustega<br />
kirjeldatakse või seletatakse. Nende tunnistused annavad vähemalt kaudseid tõendeid<br />
Unisoofias esitatud psüühiliste ilmingute olemasolus.<br />
Teadvusseisundit ( või lihtsalt tajusid ), mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias, on<br />
võimalik reaalselt kogeda ainult siis kui inimene väljub oma kehast. Võib öelda nii, et<br />
füüsilise keha muutumisega muutub ka vaim ( s.t. teadvusseisund ). Kuid peab märkima seda,<br />
et keha väline olek ei põhjusta iseenesest sellise teadvusseisundi tekkimist, mis on kirjeldatud<br />
Unisoofias. Keha välise olekuga lihtsalt kaasneb telepaatia võimalus, mis võimaldab imelisi<br />
tajuelamusi „sõnadeta“ teistega jagada. Näiteks surmalähedaste kogemuste ajal on inimene<br />
väljunud oma kehast, mis iseenesest ei tekita unisoofias kirjeldatud imelist teadvuseseisundit.<br />
Alles mingi valgusolendi juuresolekul tajub kehast väljunud inimene ülima armastuse ja<br />
rõõmu tunnet. See lähtub otseselt just valgusolendist, kes oma erakordse telepaatilise võimega<br />
„sängitab“ saabunud inimest oma imeliste tajuelamustega. Selles mõttes võibki öelda, et<br />
inimese füüsilise keha muutumisega ( ehk kehast väljumisega ) kaasneb ka teadvuse<br />
muutumine.<br />
Unisoofias käsitletavad aja ja ruumi taju ilmnevad inimesel ka ajas rändamise korral.<br />
Näiteks kui inimene liigub reaalselt ajas tagasi oma lapsepõlve või teleportreerub ruumis. See<br />
tähendab seda, et ajas liikumisega on võimalik tõestada ja lähemalt uurida selliseid taju<br />
ilminguid ehk ajas rändamine võimaldab eksperimentaalselt uurida unisoofilises<br />
psühholoogias kirjeldatud aja ja ruumi taju.<br />
Teadvus – surmalähedaste kogemuste ja vaimude olemasolu tõestamine „põrmustaks“<br />
peaaegu kõik tänapäeval tuntud teadvuse teooriad. See tõestaks, et teadvus ei ole<br />
neurobioloogiline nähtus, vaid pigem füüsikaline nähtus. See tähendab seda, et teadvuse<br />
aluseks ei ole neuronaalsed struktuurid ajus, vaid neuronipopulatsioonide aktiivsuste<br />
võnkumised, mille korral võivad need muutuda elektromagnetlaineteks, mis on võimelised<br />
inimese surma korral eralduma ajust.<br />
Religiooniteooria – ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste<br />
olemasolu. Teleportreerudes ajas ( ehk rännata ajas ) võime kohata erinevaid tsivilisatsioone,<br />
kes on planeedil Maa kunagi eksisteerinud. Teleportreerudes ruumis ( ehk rännata kosmoses )<br />
võime kohata maaväliseid tsivilisatsioone ehk elu mujal Universumis. Ajas rändamise korral<br />
on võimalik kinnitada tulnukate tegevusi planeedil Maa. See tähendab ka seda, et kõik<br />
nimetatud ja kirjeldatud sündmused, mida on antud valdkonnas esitatud, on võimalik ajas<br />
liikumise teel kinnitada. Niisamuti ka tulnukate poolt teostatud inimröövid, mida inimesed (<br />
19
s.t. tunnistajad ) on aegade jooksul väitnud. Nende sündmuste kirjeldused ei ole pandud siia<br />
lihtsalt niisama. Kui on teada sündmuse toimumise aeg ja koht, siis on võimalik tõestada<br />
sündmuse eksisteerimist just ajas rändamise teel. Tegemist on „ajaloolise kroonikaga“, milles<br />
teadlased on seni „põhjendamatult“ kahelnud. Need nähtused on jäänud seni inimteadusele<br />
kättesaamatuks. Maaväline mõistus ise on soovinud enda olemasolu inimteaduse eest varjata.<br />
Ajas rändamine aga omakorda tõestaks <strong>Maailmataju</strong>s käsitletavat religiooni. Seetõttu ei ole<br />
religiooniteooria valdkonnas esitatud informatsioon tuletatud argumenteerimise teel, mis on<br />
muidu teoreetilis-teadusliku informatsiooni aluseks. Teooria on kirja pandud enamasti<br />
postulaadi vormis, kuna ei ole usaldatud traditsioonilist teaduslikku käsitlust, sest seda ei luba<br />
ratsionaalsed faktid. Argumentatsiooni siin aga peamiselt ei esitata, sest selle tühimiku täidab<br />
ära just ajas rändamise võimalus. See tähendab seda, et siin esitatud informatsiooni on<br />
võimalik tõestada ( s.t. leida kinnitust ) ainult ajas rändamise teel või siis, kui tulnukad ise<br />
oma teod inimestele paljastaksid.<br />
Teadus – ajas liikudes on võimalik näha tulevikus aset leidvaid teaduse saavutusi. Ajamasinaga<br />
on võimalik näha seda, et kuhu teadus areneb. Teaduse ( ja ka tehnoloogia )<br />
evolutsiooni kontekstist lähtudes on teada seda, et mida aeg edasi, seda enam areneb teadus ja<br />
tehnoloogia. See tähendab ka seda, et näiteks tulevikus loodavad tehnoloogiad ja arenev<br />
teadus tunduvad ( ja ainult tunduvad ) praeguse aja teadusele selgelt ulmelised ja ehk isegi<br />
vastuvõtmatud. Näiteks 16 sajandi mõtlevale inimesele tundub praegu kasutatav<br />
kosmosetehnoloogia ilmselgelt ( ja ehk isegi naeruväärselt ) liiga ulmeliselt. Kuid selles<br />
peitubki teaduse erakordne evolutsiooni iseloomujoon – tuleviku tehnoloogiad tunduvad<br />
praegu meile maagilised ( kuigi need tegelikult seda ei ole ). Teaduse ja tehnoloogia<br />
arengufaaside vahetumine ajas on pöördumatud – areng toimub ikka „täiuslikuma“ maailma<br />
suunas. Kuid teaduse ja tehnoloogia arenemisega käib tihedalt kaasas ka inimühiskonna<br />
moraalne ning eetiline areng. Näiteks transpordi ülikiire areng tõi kaasa ülemaailmse<br />
globaliseerumise, mis mõjutab maailma majandust ja poliitikat veel tänase päevani. Kuid kõik<br />
see tähendab ka seda, et tulevikus loodavad tehnoloogiad ja nendest tulenevaid mõjusid<br />
inimühiskonna eetilisele, moraalsele ning ideoloogilisele ruumile võib osutuda<br />
vastuvõtmatuks praeguse aja maailmale.<br />
Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste olemasolu. See viib<br />
aga tõsistele teaduslikele järeldustele. Esiteks ajas rändamise võimalus suurendab teaduse<br />
piire, mille tagajärjel on võimalik uurida ning avastada ka selliseid nähtusi, mis seni on jäänud<br />
teadusest väljapoole. See tähendab seda, et ajas rändamine etendab teaduses uue teadusliku<br />
uurimismeetodina. Kuid teiseks näitab ajas rändamine meile seda, et teaduslik mõtlemisviis ei<br />
saa olla siiski absoluutselt õige. Maailmas eksisteerivad nähtused ( näiteks paranähtused ),<br />
mida ei saa teaduslike meetoditega uurida ega avastada ning sellest tulenevalt peab neisse<br />
ainult uskuma. Sellest järeldub tõsiasi, et teaduslik maailmapilt on vigane ( mida tõestavad aja<br />
rännud ) ning teadlased on püüdnud seda oskuslikult ignoreerida.<br />
Ülitsivilisatsiooniteooria – selleks, et mõista inimese kehast väljumise füüsikat ( mis on<br />
kogu ülitsivilisatsiooniteooria aluseks ), peab teadma ajas rändamise teooriat. See tähendab<br />
seda, et ajas rändamise teooria ( ja ka selle tehnoloogia ) on aluseks inimese kehast väljumise<br />
füüsikale.<br />
Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada selliste paranormaalsete nähtuste olemasolu,<br />
mille korral näevad inimesed vaime või kummitusi. Need aga kinnitaksid seda, et teadvus on<br />
võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise kehata ehk ajuta. Kui inimese kehast väljumine<br />
osutubki täiesti reaalseks, siis sellisel juhul muutub reaalseks ka inimese elu pärast tema<br />
surma ja seega ka <strong>Maailmataju</strong> religioosne maailmapilt, mis on kirjeldatud <strong>Maailmataju</strong><br />
religiooni regioonis. Elu pärast inimese surma on teemana peaaegu kõikide maailma<br />
20
usundisüsteemide alustalaks ja selle teaduslik tuvastamine toob vaieldamatult kaasa ka kõik<br />
teised aspektid, mida siis religioon meile õpetab.<br />
Kui inimeste kehast väljumised on tõesti reaalsed, siis peaksid reaalsed olema ka<br />
„vaimude“ või „kummituste“ ( seega ka poltergeistide ) juhtumid. „Vaimud“, keda elavad<br />
inimesed on näinud läbi aegade, peaksid olema siis enda kehadest väljunud „inimesed“, kelle<br />
füüsilised ( bioloogilised ) kehad on aga praeguseks juba surnud. Inimesed on juba tuhandeid<br />
aastaid näinud vaime. Kuid sellisel juhul ( ajas rändamise teel ) oleks „vaime“ või<br />
„kummitusi“ võimalik ka eksperimentaalselt uurida. Seni on paranormaalsete nähtuste vallas<br />
läbi viidud uurimused näidanud, et „vaimud“ emiteerivad endast nõrka elektromagnetvälja.<br />
Need kinnitaksid teesi, et teadvus eksisteerib pärast ajusurma just elektromagnetkiirgusena.<br />
Surmalähedaste kogemuste reaalne olemasolu oleksid seega tõestatud. Ja järelikult kehtiksid<br />
ka antud teooria arusaamad.<br />
Antud teooria kehtivuse tõestusi on võimalik saada ka teistmoodi. Näiteks siis kui<br />
ajamasinaga liikuda inimkonna kaugesse tulevikku ja näha seda, et kas tsivilisatsiooni arengu<br />
lõppfaas on ikka tõepoolest selline nagu on kirjeldatud antud teoorias. Sellisel juhul saaks<br />
vääramatult teada antud teooria õigsuse kohta.<br />
Multiversum - ajamasinaga on võimalik liikuda aega, kus elasid meie eellased ja<br />
esivanemad. Nende elust ja arengust on kirjeldatud multiversumi teooria teises ( ehk kultuuri )<br />
osas. Mingilmääral saame mõista ka inimese ajus esinevaid loomeprotsesse, kui me ajas<br />
rändamise teel uurime palju täpsemalt inimese aju bioevolutsiooni ja inimajaloo jooksul<br />
loodud väga erinevaid ideid, mis väljenduvad kunstis ja kultuuris. Ajas liikudes on võimalik<br />
näha minevikus ja tulevikus asetleidvaid kultuurinähtusi. Kultuur on ju läbi aegade erinev.<br />
Multiversumit on võimalik sellisel juhul näha läbi erinevate aegade. Ajas tagasi liikudes oleks<br />
võimalik näha ka seda, et kuidas hakkasid kõndima esimesed inimahvid ja kuidas võeti<br />
kasutusele tuli. Näeksime oma enda silmadega inimkultuuride tekkimist ja arenemist.<br />
Kuna reaalne ajas rändamine võimaldab teaduses ( ja üldse ) üsna palju teooriaid tõestada<br />
ja ümber lükata, siis sellest tulenevalt jaguneb kogu <strong>Maailmataju</strong> omakorda teoreetiliseks<br />
osaks ( esitatavad ideed, hüpoteesid, teooriad ) ja praktiliseks osaks ( ajas rändamise teel on<br />
võimalik leida kinnitust paljudele erinevatele teooriatele ). Võib ka nii tõlgendada, et antud<br />
kirjanduslik teos on kui <strong>Maailmataju</strong> teoreetiline osa ja ajas rändamise tehnoloogia on kui<br />
selle tehniline osa. Tehniline osa selles mõttes, et paljusid esitatud ideid või kirjeldatud<br />
nähtusi oleks inimesel võimalik ka reaalselt näha või teostada ja paljudel juhtudel võimaldab<br />
seda just reaalne ajas rändamine. Vaata järgmist joonist:<br />
Joonis 14 Kõik <strong>Maailmataju</strong> osad ja harud on seotud ajas rändamisega. Peaaegu kõiki<br />
<strong>Maailmataju</strong> osasid on võimalik tõestada ajas rändamise teel.<br />
Põhjuse ja tagajärje seosed võivad olla ka palju üldisemad. Näiteks relatiivsusteooria ja<br />
kvantmehaanika on tänapäeva füüsikateaduse alustalad. Nende teaduste edasi arendamine<br />
võimaldab luua ajamasina. See tähendab ka seda, et ajas rändamise teooria ongi<br />
relatiivsusteooria ja kvantmehaanika edasiarendus. Kuid ajas rändamine omakorda võimaldab<br />
21
kontakteeruda maaväliste tsivilisatsioonidega, sest inimajalugu uurides leidub hulganisti<br />
juhtumeid, mil kosmosetulnukad on Maad külastanud. Osutub, et maaväline mõistuslik<br />
tsivilisatsioon ongi sellisel arengutasemel nagu on kirjeldatud <strong>Maailmataju</strong> põhiliseimates<br />
teesides.<br />
Joonis 15 Põhjuse ja tagajärje süsteem teostamaks kõige põhilisemaid eesmärke.<br />
Maailmas on olemas ainult kaks kogemust, millest paremaid elamusi saada ei ole reaalselt<br />
võimalik. Nendeks on <strong>Maailmataju</strong> tajumine ja näha seda aega, mil tulnukad Maa peale<br />
tulevad. Mõlemaid elamusi on võimalik reaalselt kogeda, kui leiutada inimese ajas rändamine.<br />
<strong>Maailmataju</strong> põhiliseimad teesid<br />
Järgnevalt vaatame lähemalt neid teooriaid, mis on <strong>Maailmataju</strong> põhilisteks teesideks. Ilma<br />
nendeta ei eksisteeriks kogu käesolev teos. Järgnevalt väljatoodud põhilised teesid määravad<br />
kogu <strong>Maailmataju</strong> tõelise olemuse ja selle struktuuri. Need on antud teose kõige olulisemad<br />
informatsiooni seosed, mis ka iseloomustavad <strong>Maailmataju</strong>.<br />
<strong>Maailmataju</strong> üheks põhiliseks teooriaks on see, et mõistuslike tsivilisatsioonide kõige<br />
kõrgem arengutase Universumis on seotud eluvormide enda füüsilise keha ja teadvuse<br />
seisundi muutumisega:<br />
22
Joonis 16 Eufooriline teadvusseisund ja<br />
„mittemateriaalne“ keha on aluseks mõistusliku<br />
elutegevuse kõrgeimale arengutasemele.<br />
Näiteks indiviidi teadvuslik olek on praegusel ajal elavate inimeste omast tunduvalt erinev.<br />
Tajutakse maailma „uutmoodi“ ja sellest tulenevalt tekib uus ja imetabane teadvuse seisund.<br />
See on enamasti üldine armastuse ( ülima õndsuse ) seisund, mida kogetakse näiteks ka<br />
surmalähedaste kogemuste korral. Inimene tajub seda, et teda pole kunagi nii palju<br />
armastatud. Ta on üliõnnelik oma füüsikalise olemasolu üle selles maailmas. Ta tajub, et see<br />
on erakordselt suur ime, kui tähtis ta tegelikult on ja kui vajalik ta maailmale on. Kõige<br />
eksisteeriva olemasolu ( eriti elu eksisteerimine selles ) on tegelikult täiesti erakordne. See on<br />
kõige tähtsam, mida on võimalik üldse ettekujutada. Absoluutselt mitte miski ei ole sellest<br />
olulisem. Inimene tunnetab, et enda ja maailma olemasolust ei ole absoluutselt mitte miski<br />
tähtsam. Unisoofia valdkond annab meile sellest väga täpse ülevaate. Kuid peale uue ja<br />
teistsuguse teadvuse seisundi, omab eluvorm ka uut „füüsilist keha“. Sellisel juhul eksisteerib<br />
isend ainult elektriväljana – sõltumata aju närvitegevuse arengust. See tähendab seda, et<br />
selline bioloogiline keha, mis esineb näiteks planeet Maal elavatel olenditel, puudub. Sellised<br />
„välja-olendid“ näevad välja ainult valgusena. Need on kui valgusolendid, mida on samuti<br />
nähtud surmalähedastes kogemustes. Näiteks kosmoses on inimese kõige paremaks<br />
eksisteerimiseks just kehast väljas olles. Seda sellepärast, et siis ei pea inimesed kandma<br />
skafandreid ja vältima kosmoses olles kiirgust. Inimese elu ilma bioloogilise kehata sarnaneb<br />
kirjeldustega, mis on esitatud ka Piiblis. Vihjeid leidub üsnagi palju. Näiteks on Piiblis<br />
kirjutatud nõnda: „Ärge olge mures, mida süüa ja millega riietuda, sest teie hing on tähtsam<br />
kui toidus ja ihu tähtsam kui riided! Otsige eelkõige Jumala riiki ja kõike muud antakse teile<br />
pealegi“ ( Mt 6:19-21, 24; LK 12:15-21, 29-34 ). Kuid kõigest sellest on täpsemalt kirja<br />
pandud ülitsivilisatsiooniteooria valdkonnas, mis võib olla omakorda aluseks religiooniteooria<br />
valdkonnale.<br />
Joonis 17 Teadvuse eksisteerimiseks ei pea<br />
tegelikult olema aju.<br />
23
http://media.photobucket.com/image/near%20death%20experience%20light/LovingEnergies/AstralPictures/Astraltravel-1.gif<br />
Kuid need kaks asjaolu on peamisteks alusteks Universumi kõige arenenumatele<br />
tsivilisatsioonidele, sest see tuleb välja maaväliste tsivilisatsioonide elutegevusest planeedil<br />
Maa ( vaata religiooniteooria valdkonda ) ja sellisest elutegevusest ei ole avastatud elu<br />
kõrgemaid faase. Iga mõistusliku tsivilisatsiooni areng Universumis, kaasaarvatud ka Maal<br />
elav inimkond, on suunatud just antud käsitletavale elutegevuse tasemele. Seda näitavad<br />
„teaduslikud uuringud“, mis on kirja pandud religiooniteooria valdkonnas.<br />
Kogu inimese elu on nagu pikk teekond ajas, mille „lõpppeatuseks“ on surm. See tähendab<br />
seda, et me kõik liigume ajas surma poole ( surmale lähemale ). Suremise hetkel väljume me<br />
oma kehadest ja hakkame sellist elu elama, mis on kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias.<br />
Sarnane on ka kogu Maa tsivilisatsiooni eksisteerimisega ajas. Selle evolutsioon ajas viib<br />
lõpuks sellisele arengutasemele, mida on samuti kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias. Kuid<br />
Maa tsivilisatsiooni areng võtab selleni väga palju aega. Seega viivad mõlemal juhul<br />
„eluteed“ ülitsivilisatsiooni arengu tasemele. Ühel juhul võtab see aega inimese eluea, teisel<br />
juhul aga sajandeid.<br />
Inimeste vajaduste hierarhia koostas juba aastal 1943 Ameerika psühholoog Abraham<br />
Maslow. Inimeste vajadused kujutati püramiidina, milles esmased vajadused ( nagu näiteks<br />
vesi, toit, uni, seks ) kuulusid kõige alumisse kihti. Nendele järgnesid turvalisusvajadus, siis<br />
pärast seda armastus- ja kuuluvusvajadus, seejärel tunnustusvajadus ja kõige lõpuks<br />
eneseteostusvajadus. Inimesed on siis kõige õnnelikumad, kui kõik need vajadused on<br />
täidetud. Kuid elu kõrgeimas arengufaasis ei ole inimesel enam vaja esmaseid vajadusi, sest<br />
eksisteerides ainult valgusena puudub inimesel bioloogiline ehk rakuline keha. Sellega<br />
kaasneb ka maailma uutmoodi tajumine, mistõttu tajub inimene suurt armastust. Ja seetõttu on<br />
ka kõik psühholoogilised vajadused inimesel täidetud. Selline elu võimaldab inimesel olla<br />
igavesti õnnelik.<br />
Kogu <strong>Maailmataju</strong> kõige põhiliseim „tuum“ seisneb selles, et kuidas tekib Universumi<br />
füüsikaseaduste järgi teadvus ja mis see Universum ( ning ka see teadvus ) ise oma olemuselt<br />
on. <strong>Maailmataju</strong> käsitleb teadvuse olemuse ja Universumi olemuse vahekorda. Näiteks<br />
Universumi füüsikaline olemus seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas. On<br />
olemas kaks peamist põhjust arvata, et miks Universumit ei ole tegelikult olemas. Esiteks on<br />
see, et tänapäeva füüsikaseadused ei anna meile vastust Universumi olemuse küsimusele ( nii<br />
nagu ei anna neuroteadus teadvuse olemuse küsimusele ). Näiteks mis on aeg, ruum või mass?<br />
Ja teiseks on see, et Universumi olemus tuleb välja ajas rändamisest. See näitab seda, et aega<br />
tegelikult ei eksisteeri. Kogu aeg eksisteerib korraga. Minevik, olevik ja tulevik on suhtelised<br />
mõisted, sest see sõltub ajast, milles inimene parajasti viibib. Kogu aeg sarnaneb videomagnetofoni<br />
kassetile salvestatud kujutisega. Universumi mitte-eksisteerimine tähendab seda, et<br />
kõik, mida me elu jooksul näeme ja kogeme, on tegelikult illusioon, mida pole olemas. See<br />
tuleb otseselt välja ajas rändamise füüsikateooriast, mis on ka vastavas valdkonnas kirja<br />
pandud. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv teadvus on tegelikult looduse suur ime ja kui seda<br />
tõeliselt tajuda, siis on võimalik tunda enneolematut õndsust. Elu mõte on elada ( eksisteerida<br />
) ja seda tajuda ( nautida ).<br />
24
Joonis 18 Suur ime seisneb meie olemasolus. Selle<br />
võlgneme me teadvuse olemasolule, kuid teadvuse<br />
eksisteerimiseks on vaja loodusseadusi.<br />
http://assets4.bigthink.com/system/idea_thumbnails/47672/original/brain%20internet%20SS.jpg?1348433212<br />
Inimese teadvuse päritolu on looduslik, mitte tehislik. Kuid kui inimese taju tunnetab enda<br />
teadvuse seost Universumi reaalse olemusega, siis sellest tekibki tal uus ja imetabane<br />
teadvuslik seisund, millest on täpsemalt kirjas Unisoofia valdkonnas. See on üldine<br />
„armastuse ja õndsuse seisund“, mille üheks esinemisvormiks on meditsiinis teada ja tuntud<br />
surmalähedased kogemused. Esmapilgul tundub, et see sarnaneb Jumala armastusega, mida<br />
on kirjeldatud Piiblis. Õndsaks saamisest ja nö. „teadvuse kõrgematest tasemetest“ on<br />
maailma religioonides üks peamisi teemasid. Piibli evangeeliumid jutustavad üsna palju<br />
Jumala armastusest inimese vastu. Näiteks Johannese evangeeliumis 15:12 ütleb Jeesus<br />
Kristus inimestele nõnda: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“. See<br />
tähendab seda, et kui lased Jeesusel ennast armastada on inimesel iseenesest lihtne teisi<br />
armastada. 1 Johannese 4:16 on kirjas: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis<br />
Jumalal on meie vastu. Jumal ON armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal<br />
püsib temas.“ 1 Johannese 4:8: „Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal ON<br />
armastus.“ Armastus on Jumala kõige selgem loomujoon. Johannes esimeses kirjas ütleb, et<br />
Jumalas ei ole mingit pimedust. Ta ON valgus. Sest Tema ON armastus. Jumalat saab tundma<br />
õppida siis, kui õpid tundma Tema armastust. Jumala armastus on ühesuunaline. Tingimusteta.<br />
Armastus lähtub Temast, Ta lihtsalt armastab. Isegi kui inimesed teevad vigu ja ei oska kõike.<br />
Piibli evangeeliumites on kirjeldatud Jumala armastust ainult verbaalselt, kuid <strong>Maailmataju</strong> (<br />
täpsemalt <strong>Maailmataju</strong> unisoofiline psühholoogia ) näitab selle kui erakordse teadvusseisundi<br />
tekkimist ehk selle psüühika seisundi psühholoogilist võimalikkust. Kuid nagu juba varem<br />
öeldud tekib see armastus arusaamast ( tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse<br />
olemasolu Universumis on tegelikult tohutult suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas<br />
loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse eksisteerimine. Loodusseadused ise on<br />
tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodusseadused on pärit olematusest ), sest<br />
nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise füüsikateooriast, millest<br />
järeldub see, et Universumit ei olegi tegelikult olemas.<br />
25
Joonis 19 Selleks, et inimene oleks üldse võimeline kogeda psüühika ilminguid, mis on<br />
kirjeldatud unisoofilises psühholoogias ja näha kaunist ning säravat Universumit, on vaja<br />
teadvuse olemasolu. Kuid teadvuse eksisteerimiseks on vaja aga füüsika seadusi, mille järgi<br />
või mille baasil kujuneb välja teadvus. Nendeks on näiteks elektromagnetjõud, mis ilmnevad<br />
neuronstruktuurides. Kuid omakorda füüsika seaduste olemasolu korral on vaja eelkõige<br />
Universumi enda olemasolu.<br />
Joonis 20 Evolutsioonilised protsessid on toimunud eluta looduses, elusas looduses ja ka<br />
inimühiskonnas. Seepärast eristataksegi järgmist nelja evolutsioonivormi. Alguses oli<br />
Universumi füüsikaline evolutsioon, mis seisnes selles, et ebapüsivad elementaarosakesed<br />
moodustasid hiljem püsivaid aatomeid ja molekule. Sellele järgnes keemiline evolutsioon, mis<br />
seisnes selles, et lihtsad anorgaanilised ained muutusid aja jooksul polümeersete orgaaniliste<br />
ainete kompleksideks. Sellele järgnes juba bioloogiline evolutsioon, mis seisnes selles, et elu<br />
areng Maal toimus esimestest elusrakkudest kuni esimese inimeseni. Ja lõpuks esines<br />
sotsiaalne evolutsioon, mis seisnes inimühiskonna arenemises. Evolutsioonilisi protsesse<br />
iseloomustab enamasti kindel suund ja pöördumatus. Füüsikaline evolutsioon põhjustas<br />
26
keemilise evolutsiooni. Viimase pärast sai aga võimalikuks bioloogiline evolutsioon ja<br />
bioloogiline areng võimaldas hiljem juba sotsiaalset arengut.<br />
Maailma „uutmoodi“ tajumine loob elusorganismil ( näiteks inimesel ) uue teadvuse<br />
seisundi. Uus ja erakordne teadvuse seisund tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste<br />
koosesinemisel või ka mõne üksiku taju korral. Kui me tajume maailma tavapäraselt<br />
„teistsugusemalt“ või „rohkem“ nagu Unisoofias erinevate tajude korral kirjeldatakse, tekib<br />
meil uus ja täiesti teistsugune teadvuse seisund. Sellist psüühilist „olekut“ või „seisundit“ ei<br />
ole mitte keegi kunagi varem kogenud. Seepärast on selle olemust ka paljudel raske<br />
ettekujutada. Tegemist on millegi täiesti uue ja teistsugusega võrreldes inimese tavapärase<br />
teadvuse ja emotsionaalse seisundiga.<br />
Inimese tavapärane ja igapäevane maailma teadvustamine on tegelikult samuti teadvuse<br />
seisund. Seda nimetame me siin nö. teadvuse normaalseisundiks ehk lihtsalt teadvuse<br />
normaaliks. Selles eksisteerivad inimesed igapäevaselt ja kõikjal, kus nad ka iganes liiguvad.<br />
Kuid selline teadvuse seisund, mis tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste baasil,<br />
nimetame teadvuse supernormaalseisundiks ehk lihtsalt ja lühidalt teadvuse supernormaaliks.<br />
Sellisele teadvuse tasandile eelneb tavateadvuse seisund ( tavateadvuse tasand ) ehk teadvuse<br />
normaal, milles eksisteerivad inimesed igapäevaselt. Teadvuse supernormaal on juba<br />
inimesest „kõrgem teadvuse tasand“, mis tekib uutmoodi maailma tajumisel nagu on<br />
kirjeldatud üldises Unisoofilises psühholoogias. Selline teadvuse seisund erineb inimese<br />
tavateadvuse seisundist nii palju nagu erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist.<br />
Need on inimese „kõrgemad teadvuse seisundid“, mida võib põhimõtteliselt nimetada ka<br />
teadvuse superseisunditeks.<br />
Inimese teadvuslikku seisundit peetakse üldiselt primaadi omast „kõrgemaks“. Kuid ahvi<br />
teadvuslik tase on aga jällegi putuka teadvuse omast kõrgem ( s.t. avaram, arenenum jne ).<br />
Putuka teadvuslik seisund ületab aga näiteks vihmaussi omast mitmeid kordi. Vihmaussi<br />
teadvus on omakorda näiteks amööbi või kinglooma omast „kõrgem“, kui neil üldse esinebki<br />
mingit teadvuslikku olekut. Niimoodi võime loetelu veel jätkata palju kordi. Nagu me juba<br />
varem mainisime tekib inimesel uus ( teistsugune ) teadvuse seisund, kui ta tajub maailma<br />
teistmoodi kui seda tavapäraselt. Selline teadvuse seisund on inimese tavateadvuse<br />
eksisteerimisest „kõrgem“ – nii nagu inimese „teadvuslik tase“ ületab näiteks vihmaussi oma.<br />
See näitab, et isegi inimesest on olemas kõrgem teadvuslik vorm.<br />
Tekkinud uut teadvuse seisundit võib põhimõtteliselt pidada kogu eluslooduse evolutsiooni<br />
absoluutseks tipuks. See on elu eksisteerimise kõrgeim vorm ja seda kogu Universumis. Ei ole<br />
teada mitte ühtegi teist eluvormi, mis oleks sellisest „teadvuse tasemest“ veelgi arenenum.<br />
Sellest veelgi kõrgemaid teadvuse seisundeid ei ole Universumis kordagi tuvastatud. Tegemist<br />
on meil üliteadvusega, mida võib mõista kui teadvuse eksisteerimise ülimusliku olekuna. Seda<br />
võib pidada ka kogu elu arengu lõppfaasiks Universumis. Tegemist on meil mõistusliku elu<br />
psüühilise eksisteerimise tipptasemega.<br />
Selline teadvuse seisund saab ilmselt tekkida ainult tehnogeenselt. See tähendab seda, et<br />
iseenesest see Universumis tekkida ja areneda ei saa. Näiteks elu planeedil Maa tekkis<br />
looduslikul teel. Üliteadvuse seisundi looduslikku tekkimist pole vähemalt siiani kuskil<br />
avastatud. Sellist teadvuslikku seisundit võimaldab „luua“ ainult juba olemasolev mõistus.<br />
See tähendab seda, et sellisele teadvuse seisundile eelneb (tava)teadvuse olemasolu, milleks<br />
võib olla näiteks inimese teadvus. Sellisel juhul loob teadvus läbi kultuuri ja tehnoloogiliste<br />
vahendite uue teadvusseisundi, mis tunduvalt erineb oma eelkäiast. Selline juhus on üks<br />
erakordsemaid ja ebatavalisemaid bioevolutsiooni tahke Universumis. Ainult teadvus ise<br />
võimaldab luua sellist ülimat teadvuslikku olekut.<br />
27
Selline üliteadvus ehk õndsuse või armastuse seisund on kõikide õpetuste üks peamisi<br />
teemasid, mida maailma religioonid on aegade jooksul inimkonnale edasi andnud. Tänapäeva<br />
maailma suurim usundisüsteem on kristlus, mille järgijaid on umbes 2 miljardit. Kristlaste<br />
püharaamat on Piibel, mille Uus Testament jutustab loo kunagi Maal elanud Jeesus Kristusest.<br />
Jeesus Kristus on ka kõige tsiteeritum inimene, kellest ka maavälised olendid inimeste UFOjuhtumites<br />
kõnelnud on. Näiteks Ameerika Ühendriikide UFO uurijate Bryant ja Helen Reeve<br />
teoses „Lendava taldriku palverännak“ ( „The Flying Saucer Pilgrimage“ ) on esitatud terve<br />
rida tuntumaid juhtumeid, mille korral on inimesed kontakteerunud maaväliste olenditega.<br />
Näiteks üks juhtum pajatab itaalia päritolust Orfeo Angeluccist, kel õnnestus suhelda<br />
maavälise olendiga aastal 1952. Tulnukad olid talle teatanud, et „Teie Õpetaja ( Jeesus Kristus<br />
) ütles teile, et Jumal on armastus ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja<br />
välismaailmade saladuste võtme“. Maailmas on asetleidnud palju UFO-juhtumeid, mille<br />
korral on tulnukad rääkinud Jumalast ja Jeesusest. Näiteks juhtumis, mis leidis aset aastal<br />
1942 juulikuu päeval Soomes Kankaanpää kihelkonnas Niinisalo külas üheksa-aastase<br />
helsinglannaga, rääkisid tulnukad samuti Jeesus Kristusest. Üks naistulnukas küsis lapse<br />
käest, et mida too teab Jeesus Kristusest ja kas koolides on õpetusi Tema kohta. Naistulnukas<br />
rõhutas talle Jeesuse tähtsusest ja ütles, et „Tema sõnad on tõde“. Inimesed on sageli tulnukate<br />
käest küsinud Piibli teemalisi küsimusi. Soomes elav Toivo Kovanen on rääkinud oma UFOjuhtumitest<br />
täiesti avalikult. Talle teatasid 1969. aasta suvel aga tulnukad järgmist: „Teie<br />
Piiblis on õigeid jooni, aga sellesse on segatud palju inimlikku, nii et tuuma on raske leida“.<br />
Nad andsid Toivole mõista, et Piiblis on põhitõed esindatud.<br />
Jeesus Kristus on armastuse võrdkuju. Ta on kristluse peamine ja ka kõige tsiteeritum isik.<br />
Tema õpetuste põhisisu seisneb selles, et tuleb armastada seda, mis on maailmas olemas. Seda<br />
kõike saab lugeda Piibli Uues Testamendist. Näiteks on Jeesus kõnelnud oma mõistukõnes<br />
aga järgmist: „Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast.<br />
Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad,<br />
et te saaksite oma taevase Isa lasteks, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle<br />
ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid<br />
armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te lahkesti tervitate ainult<br />
oma vendi, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud,<br />
nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik. Hoiduge aga, et te oma armuande ei jaga inimeste<br />
nähes, et nemad teid vaatleksid, muidu ei ole palka oma Isalt, kes on taevas. Sina aga, kui sa<br />
oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mis su parem käsi teeb, et su armuannid<br />
oleksid salajas ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle.“.<br />
Religioon ja filosoofia väljendavad armastust kahjuks ainult sõnades, kuid maailmas on<br />
olemas ka sellised nähtused, mille korral inimene tajub ka reaalselt suurt armastust, mida seni<br />
ainult sõnades väljendatakse. Kõige suuremat ja puhtaimat armastust on inimesed kogenud<br />
surmalähedastes kogemustes ehk SLK-des. SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt<br />
rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva<br />
olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist<br />
panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid on seal veelgi, kes kõik<br />
kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta. Nende suhtlus toimub<br />
ainult läbi telepaatia. SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad ja elamused on väga<br />
erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. SLK-de olemust käsitleme unisoofilises<br />
psühholoogias ja ka ülitsivilisatsiooniteoorias palju sügavamalt ja täpsemalt.<br />
28
Publikatsioonid<br />
Teose „<strong>Maailmataju</strong>“ erinevate materjalidega ehk vanemate versioonidega on võimalik<br />
lähemalt tutvuda järgmistel interneti aadressidel:<br />
1 Calameo:<br />
1. trükk: http://en.calameo.com/books/0020405481885c2055286<br />
2. trükk: http://en.calameo.com/books/002040548b8d842597fe3<br />
http://en.calameo.com/books/002040548874f3a9f4b07<br />
3. trükk: http://en.calameo.com/books/002040548c9719f44acee<br />
4. trükk: http://en.calameo.com/books/0020405484b6ca80121fb<br />
http://en.calameo.com/books/0020405487e044994aee3<br />
5. trükk: http://en.calameo.com/read/0020405484fc17ab28a5b<br />
http://en.calameo.com/read/002040548894aed5c417f<br />
6. trükk: http://en.calameo.com/books/00204054897f066d8735c<br />
http://en.calameo.com/books/0020405480287c5c7598f<br />
2 ISSUU:<br />
1. trükk: http://issuu.com/maailmataju/docs/maailmataju<br />
2. trükk: http://issuu.com/maailmataju/docs/maailmataju_20d0b978c746f7<br />
http://issuu.com/maailmataju/docs/0._maailmataju_merged<br />
3. trükk: http://issuu.com/maailmataju/docs/0._maailmataju_merged_fa9a19e169e2ac<br />
4.trükk: http://issuu.com/maailmataju/docs/univisioon_1<br />
http://issuu.com/maailmataju/docs/univisioon_2<br />
5. trükk: http://issuu.com/maailmataju/docs/maailmataju_1<br />
http://issuu.com/maailmataju/docs/maailmataju_2<br />
6. trükk: https://issuu.com/maailmataju/docs/maailmataju_1_8d0d68939cb40f<br />
https://issuu.com/maailmataju/docs/maailmataju_2_e01efab07ab627<br />
3 Annaabi:<br />
1. trükk: http://www.annaabi.ee/<strong>Maailmataju</strong>-m103710.html<br />
2. trükk: http://www.annaabi.ee/<strong>Maailmataju</strong>-uusversioon-m120844.html<br />
http://www.annaabi.ee/<strong>Maailmataju</strong>-holograafia-m120845.html<br />
3. trükk: https://annaabi.ee/m.php?i=142456&ls=1&name=<strong>Maailmataju</strong>-ehkmaailmapilt-2015&<br />
4.trükk: https://annaabi.ee/<strong>Maailmataju</strong>-4-m147162.html<br />
29
4 Joomag:<br />
1. trükk: http://www.joomag.com/en/magInfo/0763401001391599968<br />
2. trükk: http://www.joomag.com/en/magInfo/0143578001391601146<br />
http://www.joomag.com/en/magInfo/0063906001391602006<br />
3. trükk: http://www.joomag.com/en/newsstand/maailmataju-31-march-<br />
2015/0279903001427829940<br />
4.trükk: http://www.joomag.com/en/newsstand/maailmataju-september-<br />
11/0147975001441996939<br />
5. trükk: http://www.joomag.com/en/newsstand/maailmataju-31-jan-<br />
2016/0014616001454264904<br />
6. trükk: https://www.joomag.com/en/newsstand/maailmataju-jan-22-<br />
2017/0807225001485119046<br />
5 Facebook:<br />
1. https://www.facebook.com/<strong>Maailmataju</strong><br />
6 Yumpu:<br />
1. trükk: https://www.yumpu.com/et/document/view/53865908/maailmataju-1<br />
2. trükk: https://www.yumpu.com/et/document/view/53865918/maailmataju-21<br />
https://www.yumpu.com/et/document/view/53865968/maailmataju-22<br />
3. trükk: https://www.yumpu.com/et/document/view/53866032/maailmataju-3<br />
4. trükk: https://www.yumpu.com/et/document/view/53866475/maailmataju-41<br />
https://www.yumpu.com/et/document/view/53866480/maailmataju-42<br />
5. trükk: https://www.yumpu.com/et/document/view/55061779/maailmataju-1<br />
https://www.yumpu.com/et/document/view/55061780/maailmataju-2<br />
https://www.yumpu.com/et/document/view/55061782/maailmataju-2016<br />
6. trükk: https://www.yumpu.com/fi/document/view/56750640/maailmataju-2017<br />
„<strong>Maailmataju</strong>” kodulehekülg on aadressil: https://sites.google.com/site/universumitaju/<br />
NB: Teos "<strong>Maailmataju</strong>" oli avaldatud ka sellistes interneti väljaannetes, kus antud teos ei ole<br />
enam aktiivne ( s.t. teos on kustutatud autori mitte enda soovil ):<br />
Facebook:<br />
30
Wikipedia:<br />
http://archive.is/aaPmw<br />
http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arutelu:<strong>Maailmataju</strong><br />
http://archive.is/rivlE<br />
http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=<strong>Maailmataju</strong><br />
31
1 Ajas rändamine ja selle tehnilised alused I
Ajas rändamise teooria sissejuhatav eelülevaade<br />
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid<br />
Universumi paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil.<br />
See tähendab seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest.<br />
Mida kaugemal on üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad –<br />
ehk kehtib tuntud Hubble´i seadus.<br />
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja<br />
ruumi enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis<br />
eksisteerivad näiteks mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui<br />
Schwarzschildi pinnana.<br />
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene<br />
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi<br />
paisumine avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka<br />
vastavad kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis<br />
paisub“. Sellisel juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle<br />
mõistmiseks vaatame järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav<br />
vee voolamine ( vee tihedus on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga<br />
see paat satub jõe peal sellisesse piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam<br />
vee vooluga kaasa liikuma ei hakka. Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui<br />
inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta läheb Universumi paisumisega kaasa. Kui<br />
aga inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus aega ja ruumi enam ei olegi ( dt = 0 ja<br />
ds = 0 ), siis ta ei ole enam Universumi paisumisega füüsikalises vastastikmõjus. See<br />
tähendab seda, et inimene ei lähe enam Universumi paisumisega enam kaasa.<br />
Selline aegruumi piirkond, mille korral kahe ruumipunkti vaheline kaugus ds võrdub<br />
nulliga ja aeg on jäänud seisma, esineb gravitatsioonivälja tsentris. Kuid sellisesse aegruumi<br />
piirkonda on võimalik sattuda ka siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis ( mida tegelikult<br />
niikuinii ei ole võimalik sooritada ). Ka sellisel juhul on aeg peatunud ja keha pikkus võrdub<br />
nulliga ( seda loomulikult mingi taustsüsteemi suhtes ). Kuid ka sellisel juhul ei ole keha<br />
enam füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Järelikult hakkavad siin<br />
kehtima juba uued füüsikalised seaduspärasused.<br />
Universumi meetrilist paisumist kirjeldab Robertson-Walkeri meetrika sfääriliste<br />
koordinaatide korral:<br />
kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja<br />
a(t) on aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest.<br />
Kahe ruumipunkti vahelist kaugust ( ehk ka Universumi „suurust“ ) näitab s, mille väärtus<br />
ajas t muutub. Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi<br />
väärtusest ehk ruumi kõverusest – seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse<br />
kõveruse Universumi ruumiga.<br />
2
Sellest seosest ongi näha seda, et kui keha ei allu enam Universumi paisumisele ( see<br />
tähendab seda, et keha asub piirkonnas, kus ds võrdub nulliga ), siis ei ole ta ka seotud<br />
Universumi ajaga t. Seda on meetrikast otseselt näha. Järelikult keha suhestub Universumi<br />
ajaga teisiti, kui seda Universumi paisumise allumise korral. Teada on seda, et Universumi<br />
ruumala on erinevatel ajahetkedel erineva suurusega. Kuidas siis keha suhestub Universumi<br />
ajaga, seda me nüüd järgnevalt vaatamegi.<br />
Joonis 1 Inimese ajas liikumise suund sõltub ümberoleva ruumi kõverusest ja selle paisumisest.<br />
3
Üleval pool olev skeem-joonis sisaldab infodetaile, mis jaotub numbriliselt ja tähendavad<br />
järgmisi teabeid:<br />
1. Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on omad<br />
ruumipunktid. Selline seaduspärasus tuleneb näiteks aja ja ruumi lahutamatuse printsiibist,<br />
mida väidab näiteks erirelatiivsusteooria. See tähendab seda, et aeg ja ruum ei saa olla<br />
üksteisest lahus. Need kaks moodustavad ühe terviku - aegruumi. Ja sellest järeldubki tõsiasi,<br />
et rännates ajas, peame ka liikuma ruumis.<br />
Kõikide kehade liikumised Universumis on suhtelised ehk relatiivsed. See tähendab seda,<br />
et mistahes keha liikumist kirjeldatakse mingisuguse taustsüsteemi suhtes. Näiteks inimese<br />
liikumine jõe peal sõitval laeva tekil on relatiivne ( sest inimese liikumine toimub laeva suhtes<br />
), kuid laeva liikumist ( koos reisijaga ) jõe kalda suhtes nimetatakse kaasaliikumiseks. Reisija<br />
liikumist jõe kalda suhtes nimetatakse aga absoluutseks liikumiseks. Kui inimene liigub<br />
ruumipunktist A ruumipunkti B, siis kulub sellele alati mingisugune ajavahemik ja läbitakse<br />
alati mingisugune ulatus ruumis. Vaatame näiteks sellist juhtu, mil mõnes korterelamus või<br />
majas elav inimene sooritab asukoha muutuse ruumis mingisuguse aja perioodi vältel. Näiteks<br />
kui inimene liigub köögist elutuppa, siis mõne aja pärast kööki tagasi tulles ei ole tegelikult<br />
see köök nö. „päris sama“ või „samal kohal“ mis ta oli enne. Seda sellepärast, et kõik<br />
Universumis on pidevas liikumises. Enne kui inimene jõudis elutoast tagasi kööki on see köök<br />
läbinud ruumis juba tuhandeid või isegi miljoneid kilomeetreid ( sõltuvalt sellest kui kaua on<br />
inimene köögist ära olnud ). Ja mitte ainult köök ei ole läbinud tohutuid vahemaid ruumis,<br />
vaid ka elutuba, inimene, maja jne. Seda sellepärast, et me kõik liigume kaasa planeedi Maa<br />
pöörlemisega ümber oma kujuteldava telje, liigume kaasa ka Maa tiirlemisega ümber Päikese,<br />
Päikesesüsteemi tiirlemisega ümber Linnutee galaktika tsentri, Galaktika liikumisega<br />
maailmaruumis ja siis kõige lõpuks Universumi pideva paisumisega. Absoluutselt kõik kehad<br />
Universumis liiguvad ( ainuüksi juba Universumi paisumise tõttu ). Sellest tulenevalt on<br />
olemas nö. näilised ja tõelised endised ( ja ka tulevased ) asukohad ruumis. Näiteks kui<br />
inimene liigub köögist elutuppa ja mõne aja möödudes naaseb ta tagasi kööki, siis see köök (<br />
nagu ka kõik ülejäänud Universumi aegruumi piirkonnad ) ei ole täpselt sama ehk ei ole<br />
ruumis täpselt samas asukohas. Kõik kehad Universumis liiguvad kaasa Universumi üldise<br />
liikumisega. Universum on pidevas muutumises ja liikumises. Köök on ruumis liikunud<br />
inimese äraoleku ajal ( tegelikult kogu aeg ) vähemalt miljoneid kilomeetreid. Kui aga<br />
inimesel on siiski soov tagasi tulla nö. „tõelisesse endisesse“ kööki ( mitte näilisesse endisesse<br />
kööki ), kust ta mõni aeg tagasi lahkus elutuppa, peab ta sellisel juhul aegruumist „lahti<br />
pääsema“, mis kisub pidevalt temaga ( ja kõige muuga ) kaasa. Kuid köögi tõeline endine<br />
asukoht on ruumis jäänud väga kaugele ( ja ka pidevalt kaugeneb Universumi kosmoloogilise<br />
paisumise tõttu ). Näiteks saja aasta tagune planeet Maa on „ruumis“ väga kaugele jäänud.<br />
Köögi „näiline“ endine asukoht ruumis eksisteerib alati siis kui me seda mistahes ajahetkel<br />
külastame. Oluline järeldus on see, et mitte näiliste vaid tõeliste endiste ( ja ka tulevaste )<br />
asukohtade külastamine „ruumis“ ongi tegelikult juba oma olemuselt ajas rändamine.<br />
Ja nii ongi võimalik liikuda ruumis „kahte erinevat moodi“:<br />
1. Liikudes näilistesse endistesse ( või tulevastesse ) asukohtadesse ruumis. Sellisel juhul<br />
4
ajas rändamist ei avaldu. Esineb ainult „tavapärane“ Universumis liikumine, mida me<br />
kõik igapäevaselt teeme. Näiteks Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise<br />
periood, mis tähendab seda, et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi<br />
suhtes ( mitte Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta tagant. Seda<br />
perioodi nimetatakse saarose tsükkliks.<br />
2. Liikudes tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis. Sellisel juhul<br />
avaldub ajas rändamine, sest kehtib ka erirelatiivsusteooriast tuntud printsiip aja ja<br />
ruumi üksteise lahutamatusest. Ajas on võimalik rännata minevikku ja tulevikku.<br />
Siinkohal ilmneb ka põhjus, et miks me ei saa ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas rännata.<br />
Seda sellepärast, et aegruumi piirkondade tõelised endised asukohad ruumis eemalduvad<br />
meist pidevalt ( Universumi paisumise tõttu ) ja seepärast jäävad need meile lihtsalt<br />
kättesaamatuks. Kõik kehad Universumis on liikuvas olekus. Näiteks planeet Maa teeb ühe<br />
täispöörde ümber oma kujuteldava telje ühe ööpäeva jooksul. Seetõttu vahelduvadki Maal<br />
päevad ja ööd. Kõik planeedid, tähed, kuud ja teised kosmilised kehad Universumis pöörlevad<br />
ümber oma telje ja pöörlemise käigus nad ka liiguvad avakosmoses. Näiteks Maa teeb aastaga<br />
ühe täistiiru ümber Päikese. Samal ajal tiirleb kogu Päikesesüsteem ümber Linnutee Galaktika<br />
tsentri. Galaktikad moodustavad parvesid, mis liiguvad üksteisest eemale. Mida kaugemal on<br />
galaktika parv, seda kiiremini see meist kaugeneb. Kogu Universum tervikuna paisub ja seda<br />
alates Suurest Paugust.<br />
2. Eespool välja öeldud seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisel.<br />
Universumi ruumala suureneb ajas. Seega Universumi ruumala sõltub ajast. Universumi<br />
paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel, kuid seda alles<br />
galaktikate parvede ja superparvede tasandil.<br />
Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka<br />
erinevad ruumipunktid. See tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( minevikus või<br />
tulevikus ) mingi sündmus aset leiab, seda kaugemal ka ruumis see toimub. Selline<br />
seaduspärasus avaldub looduses ilmselgelt Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum<br />
paisub ( Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi<br />
ruumala ( seega ka ruumipunktid ) erinev. Ilmselge seos ajas rändamise ühe alusväitega – et<br />
erinevad ajahetked on „samaaegselt“ ka erinevad ruumipunktid. Universumi paisumist<br />
kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena. Siis on ju väga selgesti näha seda,<br />
et kera ( pinnal oleva keha ) sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktid ) on erinevatel<br />
ajahetkedel erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega.<br />
3. Teada on ka seda, et Universumis leidub selliseid aegruumi piirkondi, kus aega ja ruumi<br />
enam ei olegi. Sellistes „aegruumi aukudes“ on aeg lõpmatuseni aeglenenud ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga. Sellised aegruumi piirkonnad eksisteerivad<br />
näiteks mustade aukude või ka galaktikate tsentrites. Kõige tuntumad sellised aegruumi<br />
piirkonnad ongi tegelikult just mustad augud. Üldrelatiivsusteooria keeles öeldes on nendes<br />
aegruumi aukudes aegruum kõverdunud lõpmatuseni. Ka elektromagnetväljad suudavad<br />
5
mõjutada aegruumi omadusi.<br />
Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See<br />
tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja<br />
sama. Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja<br />
sama, mida tuntakse seoses E = mc 2 . Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama<br />
aegruumi ( mida kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria ), siis peab seda suutma ka energia.<br />
Seda sellepärast, et mass ja energia on ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks<br />
kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu seda on suurte masside puhul. Analoogiliselt on see<br />
nii ka inertse massi ja raske massi korral. Näiteks elektromagnetväljal on energia ( samuti ka<br />
mass ja impulss ). See tähendab seda, et väli omab energiat. Elektromagnetväli on nagu<br />
energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi kõverdumisest ( nagu seda oli gravitatsioonivälja<br />
puhul ), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi meetrikat.<br />
4. Kui inimene satub sellisesse aegruumi auku, siis seda inimest ümbritseb väga suure<br />
kõverusega aegruum. Kõveraid aegruume kirjeldatakse üldrelatiivsusteooria matemaatiliste<br />
võrranditega.<br />
5. Inimene asub sellises aegruumi piirkonnas, kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus<br />
võrdub nulliga. Selle tõttu ei ole inimene enam Universumi paisumisega füüsikalises<br />
vastastikuses seoses, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse<br />
suurenemises ja seda alles galaktikate parvede tasandis. Inimene asub nagu „väljaspool<br />
paisuvat ruumi“. Ta ei allu enam üldisele Universumi paisumisele. Sellepärast ümbritsebki<br />
inimest ( aegruumi augus olles ) peale suure aegruumi kõveruse ka veel paisuv aegruum.<br />
6. Inimest ümbritsev kõver aegruum ja ka veel paisuv ( Universumi ) aegruum hakkavadki<br />
üksteist füüsikaliselt vastastikku mõjutama. Just nende kahe vastastikusest seosest saamegi<br />
teada seda, et millises suunas toimub ajas liikumine. Näiteks kõveras aegruumis kahe<br />
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemine ühtib Universumi paisumisega ( sest Universumi<br />
paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemises ) ja seega ajas liikumise<br />
suund on suunatud tuleviku poole, sest tulevikus on Universumi ruumala ( ehk kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus ) kindlasti suurem kui seda on praegusel ajal. Mineviku puhul<br />
6
toimub analoogiliselt aga vastupidi. Näiteks kõveras aegruumis kahe ruumipunkti vahelise<br />
kauguse vähenemine ühtib Universumi ruumala kahanemisega, mitte paisumisega ( sest<br />
Universumi paisumine avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel ) ja seega<br />
ajas liikumise suund on suunatud mineviku poole, sest minevikus on Universumi ruumala (<br />
ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus ) kindlasti väiksem kui seda on praegusel ajahetkel.<br />
Ajas liigutakse minevikku või tulevikku vastavalt sellele, kuidas muutub aegruumi augu<br />
ruumala – kas väiksemaks või suuremaks. Järelikult kui aga aegruumi augu ruumala ei muutu,<br />
siis liigutakse ajas olevikus ehk teleportreerutakse ruumis.<br />
Aja ja ruumi teisenemised eri- ja üldrelatiivsusteoorias on ainult suhtelised ehk relatiivsed.<br />
See tähendab seda, et need sõltuvad taustsüsteemi või vaatleja valikust. Näiteks ühele<br />
vaatlejale tundub mingis taustsüsteemis aeg kulgevat aeglaselt, kuid samas mõnele teisele<br />
vaatlejale tundub aeg kulgevat tavalise kiirusega. Aja kulgemine sõltub sellest, et millises<br />
taustsüsteemis vaatleja parajasti asub. Kuid reaalne ajas rändamine ( teleportreerumised ajas )<br />
ei ole suhteline ( ei sõltu taustsüsteemi või vaatleja valikust ), vaid on üldine ehk universaalne<br />
– korraga kogu Universumit hõlmav nähtus. See tähendab seda, et keha teleportreerub ajas<br />
kõige eksisteeriva suhtes ( väljaarvatud iseenda suhtes ). Kui inimene rändab ajas, siis ta ise<br />
nooremaks või vanemaks ei muutu, kuid kogu tema ümbritsev maailm muutub vastavalt<br />
selliseks, millisena see maailm oli sellisel ajahetkel, kuhu ta ajas parajasti rändab.<br />
Järgnevalt vaatame seda, et aegruumi auku on võimalik tõlgendada aegruumi tunnelina (<br />
ehk ussiauguna ). See tähendab seda, et aegruumi auk ja aegruumi tunnel on tegelikult üks ja<br />
sama. Selleks koostame aegruumi augu ja aegruumi tunneli võrdluse kohta järgmise tabeli:<br />
Aegruumi auk:<br />
Aegruumi tunnel:<br />
Tegemist on aegruumi auguga. Mida<br />
enam augu tsentrile lähemale, seda enam<br />
aeg aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline<br />
kaugus väheneb. Augu tsentris aega<br />
ja ruumi enam ei eksisteeri. Aegruumi augu<br />
suurust kirjeldab Schwarzschildi raadius.<br />
Aegruumi auk on nagu aegruumi<br />
tunnel. Mida kaugemale<br />
( sügavamale ) tunnelisse minna<br />
seda enam aeg aegleneb ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus<br />
väheneb. Aegruumi tunneli sees<br />
7
aega ja ruumi enam ei eksisteeri.<br />
Aegruumi august saab minna sisse ja Aegruumi tunnelil on kaks otsa -<br />
välja.<br />
sissekäik ja väljakäik.<br />
Aegruumi auk on piirkond ruumis, kus<br />
aega ja ruumi enam ei eksisteeri.<br />
Aegruumi tunnel on alati sirge,<br />
mitte kõverduv ega väänduv*.<br />
Füüsikalised kehad teleportreeruvad<br />
ajas ja ruumis, kui nad satuvad aegruumi<br />
auku ehk „väljaspoole aegruumi“.<br />
Aegruumi tunneli läbib keha hetkega<br />
ehk 0 sekundiga. Inimese<br />
teleportreerumine ajas ja ruumis<br />
ning aegruumi tunneli ( ehk ussiaugu<br />
) läbimine on tegelikult<br />
üks ja sama nähtus.<br />
Mida suurem on aegruumi auk, seda<br />
Mida pikem on aegruumi tunnel,<br />
rohkem aegruumi on augu ümber seda kaugemale ajas ( või ruumis )<br />
kõverdunud.**<br />
liigutakse.<br />
Kui aegruumi auk suureneb, siis toimub<br />
aja rännak minevikku. Kui aga augu<br />
suurus väheneb, siis toimub aja rännak<br />
tulevikku. Auk ise ruumis ei liigu.<br />
Aegruumi tunneli üks ots viib<br />
ajas minevikku ja teine ots aga<br />
ajas tulevikku***.<br />
Augu suurus ajas ei muutu. Kuid auk<br />
Aegruumi tunneli üks ots viib<br />
ise liigub ruumis. Sellisel juhul auku<br />
ruumipunkti A, teine ots viib<br />
sattumisel liigub keha ajas olevikus ehk aga ruumipunkti B.<br />
teleportreerub ruumis.<br />
8
1 Ajas rändamine ja selle tehnilised alused II
Resümee<br />
Käesolevas töös on esitatud selline füüsika, mis võimaldaks inimesel ( ja ka teistel füüsikalistel<br />
kehadel ) liikuda ajas minevikku või tulevikku. Sellise tehnoloogia välja töötamine loob uusi<br />
võimalusi ajaloo uurimisel ja ka süvakosmoses liikumiseks. Kogu järgneva töö üldine uurimusmeetod<br />
on omane puhtalt teoreetilisele füüsikale. Näiteks hüpoteese, mida antud töös hulganisti<br />
püstitatakse, on tuletatud teoreetiliselt. Samas on kõik need hüpoteesid täiesti kooskõlas<br />
olemasolavate üldtunnustatud füüsikateooriatega. Töö alguses on teemale lähenetud mitte<br />
traditsiooniliselt, sest kõik olemasolevad füüsikateooriad, mis käsitlevad ajas rändamise reaalset<br />
võimalikkust, baseeruvad just ussiaukude ehk aegruumi tunnelite matemaatilistel teooriatel. Antud<br />
uurimuses püstitatud teooriate järeldused võimaldavad neid ussiauke kirjeldada pisut teistmoodi,<br />
kuid samas prognoosides ikkagi nende füüsikalist olemasolu. Antud töös on esitatud ka<br />
olemasolevate füüsikateooriate ( näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) võimalikud<br />
edasiarendused, sest ilma nendeta ei ole võimalik ajas rändamist füüsikaliselt mõista. Järgnevas<br />
uurimuses selgub üllatav tõsiasi, et inimese ajas rändamine ( näiteks minevikku ) on oma olemuselt<br />
väga reaalne ehk võimalik ja see on ka tehniliselt täiesti teostatav. See on ka kõige üllatavam<br />
järeldus kogu töö juures. Ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks ainult siis, kui tänapäeva<br />
füüsika kahte peamist teooriat edasi arendada. Samas on jõutud areneda ajas rändamise füüsikast<br />
isegi veelgi kaugemale. Kui inimese ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks, siis muutub<br />
vältimatult meie praegune füüsikaline maailmapilt Universumist. Näiteks näitab ajas rändamine<br />
Universumi ajatust, mille korral ei eksisteeri meie teadaolevas Universumis aega.<br />
2
SISUKORD<br />
RESÜMEE .................................................................................................................................................................... 2<br />
SISSEJUHATUS ............................................................................................................................................................. 5<br />
1 AJAS RÄNDAMISE FÜÜSIKATEOORIA ..................................................................................................................... 7<br />
1.1 AJAS RÄNDAMISE FÜÜSIKALISED ALUSED ......................................................................................................................... 7<br />
1.1.1 Sissejuhatus .................................................................................................................................................. 7<br />
1.1.2 Ajas rändamise teooria lähteprintsiibid ....................................................................................................... 7<br />
1.1.3 Kehade näilised ja tõelised „endised“ asukohad ruumis ............................................................................ 11<br />
1.1.4 Ajas rändamise põhiseadus ........................................................................................................................ 12<br />
1.1.5 Valguse kiirus vaakumis ............................................................................................................................. 22<br />
1.1.6 Hyperruumi dimensioon ehk väljaspool aega ja ruumi .............................................................................. 24<br />
1.1.7 Universumi paisumine ja selle seos ajas rändamisega ............................................................................... 25<br />
1.1.7.1 Ajas liikumise avaldumine Universumis ...............................................................................................................26<br />
1.1.7.2 Klassikaline ja relativistlik Universumi paisumine................................................................................................27<br />
1.1.7.2.1 Universumi klassikaline paisumine ..............................................................................................................28<br />
1.1.7.2.2 Universumi meetriline paisumine ja selle kiirus ..........................................................................................34<br />
1.1.8 Ajas ja ruumis teleportreerumise füüsikalised alused ................................................................................ 78<br />
1.1.9 Ajas rändamise seaduspärasused .............................................................................................................. 95<br />
1.2 RELATIIVSUSTEOORIA AJAS RÄNDAMISE TEOORIAS .......................................................................................................... 99<br />
1.2.1 Sissejuhatus ................................................................................................................................................ 99<br />
1.2.2 Erirelatiivsusteooria .................................................................................................................................. 100<br />
1.2.2.1 Valguse kiirus vaakumis .....................................................................................................................................100<br />
1.2.2.2 Relativistliku mehaanika tulenemine ajas rändamise teooriast ........................................................................101<br />
1.2.2.3 Aja dilatatsioon ..................................................................................................................................................109<br />
1.2.2.4 Keha pikkuse kontraktsioon ...............................................................................................................................110<br />
1.2.2.5 Aja ja ruumi „koos-teisenemine“.......................................................................................................................111<br />
1.2.2.6<br />
1.2.2.7<br />
Valguse kiiruse jäävusseadus vaakumis .............................................................................................................118<br />
Kineetiline energia erirelatiivsusteoorias ..........................................................................................................121<br />
1.2.3 Üldrelatiivsusteooria ajas rändamise teoorias ......................................................................................... 127<br />
1.2.3.1<br />
1.2.3.2<br />
Sissejuhatus .......................................................................................................................................................127<br />
Inertne ja raske mass ........................................................................................................................................128<br />
1.2.3.3 Üldrelatiivsusteooria tulenemine ajas rändamise teooriast, üldrelatiivsusteooria interpretatsioon ilma<br />
tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat kasutamata.................................................................................................131<br />
1.2.3.4<br />
1.2.3.5<br />
Gravitatsioonivälja ehk aegruumi kõveruse füüsikaline olemus ........................................................................147<br />
Gravitatsiooniväljade ehk aegruumi kõveruste matemaatiline kirjeldamine ....................................................153<br />
1.3 KVANTMEHAANIKA AJAS RÄNDAMISE TEOORIAS ........................................................................................................... 160<br />
1.3.1 Sissejuhatus .............................................................................................................................................. 160<br />
1.3.2 Kvantmehaanika formalism ...................................................................................................................... 163<br />
1.3.3 Matemaatiline analüüs ............................................................................................................................ 165<br />
1.3.4 Lainefunktsiooni seaduspärasused ........................................................................................................... 182<br />
1.3.5 Kvantmehaanika füüsikalised alused ........................................................................................................ 184<br />
2 AJAS RÄNDAMISE TEHNILISE TEOSTUSE FÜÜSIKALISED ALUSED ......................................................................... 199<br />
3 AJAS RÄNDAMISE TEOORIA EDASIARENDUSED .................................................................................................. 244<br />
3.1 SISSEJUHATUS ....................................................................................................................................................... 244<br />
3.2 UNIVERSUMI AEGRUUM .......................................................................................................................................... 245<br />
3.3 AEG, RUUM JA LIIKUMINE UNIVERSUMIS .................................................................................................................... 248<br />
3.4 JÄÄVUSESEADUSED ................................................................................................................................................ 249<br />
3.5 AJATU UNIVERSUM ................................................................................................................................................ 252<br />
3.6 UNIVERSUMI KINEMATOGRAAFILINE EFEKT .................................................................................................................. 253<br />
3.7 UNIVERSUMI FÜÜSIKALINE OLEMUS ........................................................................................................................... 254<br />
3.8 AJAPARADOKSID .................................................................................................................................................... 255<br />
3.9 KOKKUVÕTTEKS ..................................................................................................................................................... 256<br />
TULEMUSED ............................................................................................................................................................ 257<br />
KASUTATUD KIRJANDUS .................................................................................................................................. 258<br />
3
4
Sissejuhatus<br />
Klassikaline mehaanika oli üks esimesi füüsika harusid üldse, mis tekkis ja käsitles aega ning<br />
ruumi. See oli pikka aega ainus aega ja ruumi kirjeldav füüsika osa, kuid muutused toimusid 20.<br />
sajandi alguses, mil tekkisid kaks täiesti uut aegruumi kirjeldavat teooriat – nendeks oli<br />
relatiivsusteooria ja kvantmehaanika. Relatiivsusteooria üheks põhiväiteks on see, et aeg ja ruum<br />
moodustavad ühtse terviku, mida nimetatakse aegruumiks. Seda tõestab valguse kiiruse jäävus<br />
vaakumis kõigi vaatlejate suhtes. Suurte masside läheduses ja masside ülikiire liikumise korral<br />
hakkavad aeg ja ruum teisenema ehk aeg aegleneb ja kehade pikkused lühenevad välise vaatleja<br />
suhtes. Kvantmehaanikas on aga võimalik kehade ( s.t. osakeste ) füüsikalist olekut kirjeldada ainult<br />
tõenäosuslikult. See tähendab seda, et näiteks kehade liikumise füüsikalisi parameetreid ( näiteks<br />
kiirus, asukoht ehk koordinaat jpm ) ei ole võimalik täpselt ette teada, sest kehtivad nn määramatuse<br />
relatsioonid. 20. sajandi algusest alates kuni praeguse ajani ei ole jõutud nende arusaamadest<br />
kaugemale. Kuid käesolevas töös tekivadki uued teooriad, mis seletavad ära nendes kahes teoorias<br />
esinevaid näiliselt ebaratsionaalseid nähtusi. Käesoleva ajani baseerusid eranditult kõik ajas<br />
rändamise võimalikkuse teooriad just Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorial. See teooria ennustab<br />
ussiaukude ehk aegruumi tunnelite olemasolu. Näiteks kahte punkti ruumis ( või ajas ) ühendab<br />
„aegruumi tunnel“, mille läbimise korral on võimalik ületada tohutuid vahemaid ruumis väga<br />
väikese ajaga. Nende järgi on võimalik liikuda nii ruumis ( avakosmoses ) kui ka ajas. Selline<br />
füüsikaline arusaam ajas rändamisest eksisteerib veel tänapäevalgi. Antud töös ei lükata sellist<br />
üldlevinud arusaama küll ümber, kuid sellist teooriat vaadeldakse siin „teise nurga alt“. See<br />
tähendab seda, et toimub vana teooria edasiarendus, mille lõpptulemuseks saame selle, et läbides<br />
aegruumi tunneli läbib keha kahte punkti ruumis ( või ajas ) ainult ühe hetkega. Sellist võimalikkust<br />
tuntakse ainult teleportatsiooni nime all, mille eksisteerimine on võimalik ainult väljaspool<br />
aegruumi. Hiljem on näha seda, et selline asjaolu põhjustabki näiteks osakeste tõenäosuslikku<br />
käitumist ehk määramatuse seoste tekkimist kvantmehaanikas.<br />
Antud töös kirjeldavas ajas rändamise teoorias võetakse üheks füüsikaliseks põhialuseks<br />
erirelatiivsusteooriast tuntud väide, et aeg ja ruum moodustavad tegelikult ühtse terviku, mida<br />
nimetatakse aegruumiks. See on erirelatiivsusteooria üheks alusväiteks. Kuid selle järeldus on see,<br />
et kui liigutakse ajas minevikku, siis PEAB liikuma ka mingisuguses ruumidimensioonis. See ruum<br />
„eksisteerib“ väljaspool meie tavalist igapäevaselt tajutavat ruumi. Füüsikaliselt tähendab see seda,<br />
et näiteks üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad seda ruumi uurides oma kehtivuse, sest sellises<br />
ruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi, mis füüsikaliselt avaldub see aja lõpmatus aeglenemises<br />
ja pikkuse lõpmatus vähenemises. Seepärast kehade liikumised ei võta „seal“ enam aega ja ilmneb<br />
kehade teleportreerumised. Teleportreeruda on võimalik minevikku, tulevikku või olevikus.<br />
Selliseid „aegruumituid“ piirkondi on Universumis avastatud. Näiteks võib tuua mustad augud,<br />
mille tsentrites aja kulg aegleneb lõpmatuseni ( ehk aega ennast enam ei olegi ) ja pikkustelgi ei ole<br />
enam mõtet ( s.t. ka ruumi eksisteerimine lakkab ). Just sellises piirkonnas ongi võimalik ajas<br />
liikuda ehk avaldub teleportatsioon, kui inimene saaks kuidagi sinna sattuda.<br />
5
Joonis 1 Aeg ja ruum erinevates füüsikateooriates.<br />
Stringiteoorias on tsentraalseks ideeks, et aegruumi mõõtmeid on palju rohkem kui ainult neli.<br />
Näiteks ruumi mõõtmeid ennustatakse kokku lausa kümme ja ajal on siis ainult üks mõõde. Kokku<br />
teeb see 11-mõõtmelise aegruumi, mida siis stringiteooria meile praeguste teadmiste põhjal<br />
prognoosib. Kuid antud töös tuletatavad teooriad ( s.t. hüpoteesid ) tõestavad aga hoopis vastupidist<br />
– aegruumi mõõtmeid ei tule tegelikult juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad<br />
eksisteerimast ). Näiteks selline tõsiasi avaldub selles, et aeg aegleneb ja keha pikkused lühenevad<br />
suurte masside vahetus läheduses ja massi üha enam kiireneval liikumisel. Aja ja ruumi<br />
dimensioonide lakkamine avaldub väga selgesti ka kvantmehaanikas kirjeldavates nähtustes. Seni<br />
teadaolevad katsed näitavad seda, et osakesed eksisteerivad nagu „väljaspool aegruumi“.<br />
Füüsikaliselt väljendades ei eksisteeri väljaspool aegruumi enam aega ega ruumi. Osakeste<br />
lainelised omadused tulenevad just nende teleportreerumistest aegruumis. Osake on samas ka laine<br />
ja selle laine kirjeldavad füüsikalised parameetrid langevad kokku keha pideva teleportatsiooni<br />
parameetritega ajas ja ruumis. Osakeste lainelised omadused on tõestust leidnud difraktsiooni ja<br />
inteferentsi katsetes. Relativistlikud efektid relatiivsusteoorias tulenevad aja ja ruumi teisenemistest,<br />
milles avaldub aja ja ruumi mõõtmete lakkamine. Üldrelatiivsusteoorias kirjeldatakse aja<br />
aeglenemist ja kahe ruumipunkti vahelise vahemaa lühenemist ( ehk tegelikult aegruumi lakkamist )<br />
geomeetriaga, mida põhjustab suurte masside olemasolu aegruumis. Aegruumi kõverus on<br />
üldrelatiivsusteooria põhiline füüsikalis-matemaatiline eksistens. Kvantmehaanikas kirjeldatavad<br />
näiliselt ebaratsionaalsed efektid avalduvad seepärast, et osakeste jaoks ei ole olemas enam aega<br />
ega ruumi ja seetõttu esinevad osakeste teleportreerumised ajas ja ruumis. Kõik kvantfüüsikas<br />
tuntud efektid tulevad just osakeste teleportreerumistest ja seepärast tulebki tundma õppida<br />
teleportatsiooni füüsikalisi alusomadusi, mida antud töös ka kirjeldatakse. Kõik see on täiesti<br />
kooskõlas ajas rändamise üldise interpretatsiooniga.<br />
6
1 Ajas rändamise füüsikateooria<br />
1.1 Ajas rändamise füüsikalised alused<br />
1.1.1 Sissejuhatus<br />
Ajas rändamise teooria põhialustes käsitleme aja ja ruumi ühtsuse printsiipi, mis tuleb välja<br />
valguse kiiruse konstantsusest vaakumis ja ajas rändamise eeldusest. Ajas rändamise võimalikkus<br />
tuleb välja kahest fundamentaalsest seaduspärasusest: kõik sündmused toimuvad ruumis mingi<br />
ajaperioodi vältel ja valguse kiirus vaakumis on igale vaatlejale üks ja sama. Valguse kiiruse<br />
konstantsus vaakumis näitab, et aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal ühevoolavusega, vaid see „liigub“<br />
erinevates taustsüsteemides erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal eukleidiline, vaid ruum ( ja ka aeg ) on<br />
näiteks massiivsete kehade läheduses kõver. Seda näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Aja ja<br />
ruumi ühtsusest tuleneb arusaam, et ajas rändamiseks peame me liikuma ruumis, mis ei ole meie<br />
igapäevaselt tajutav kolmemõõtmeline ruum. See omakorda näitab selgelt, et relatiivsusteoorias<br />
kirjeldatavad aja ja ruumi teisenemised tulenevad just ajas rändamise teoorias kirjeldavatest<br />
seaduspärasustest. Sellepärast käsitlemegi enne relatiivsusteooriaga tutvumist just ajas rändamise<br />
teooriat. Aja ja ruumi teisenemised ehk relatiivsusteooria ( ja ka kvantmehaanika ) baseeruvad<br />
tegelikult just ajas rändamise teoorial, mis on väga selgelt ja rangelt tuletatavad.<br />
1.1.2 Ajas rändamise teooria lähteprintsiibid<br />
Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast tuleneb see, et valguse kiirus vaakumis on jääv suurus iga<br />
vaatleja suhtes ja igasugustes taustsüsteemides ( ka inertsiaalsetes taustsüsteemides ). Selline<br />
asjaolu tuleb välja aja ja ruumi koosteisenemisest: mida kiiremini keha liigub ( s.t. mida lähemale<br />
valguse kiirusele vaakumis ), seda enam aegleneb aeg ja keha pikkus lüheneb. See tähendab ka<br />
seda, et aeg ja ruum ei saa olla üksteisest lahus. Need kaks moodustavad ühtse terviku, mida<br />
nimetatakse „aegruumiks“. Aeg ja ruum on ühe ja sama kontiinumi osad, mistõttu ei ole võimalik,<br />
et eksisteerib aeg, kuid mitte ruum või vastupidi.<br />
Albert Einstein ühendas erirelatiivsusteoorias omavahel aja ja ruumi ühtseks „aegruumiks“. See<br />
tähendab seda, et aeg ja ruum on üksteisest täiesti lahutamatult seotud, mis tuleb välja valguse<br />
kiiruse konstantsusest vaakumis. Kuid tegelikult peaks aja ja ruumi kontiinumi hulgas olema ka<br />
veel „liikumine“, sest liikumist ei saa eksisteerida kui pole olemas aega ega ruumi ning vastupidi –<br />
aega ja ruumi ehk aegruumi ei saa samuti eksisteerida kui pole olemas „millegi liikumist“. Nii ongi<br />
aeg, ruum ja ka liikumine üksteisest lahutamatult seotud.<br />
Ka aegruum ja mateeria on omavahel tihedalt seotud. Näiteks kui kõik kehad Universumis järsku<br />
kaoksid, siis sellisel juhul pole olemas enam ka aegruumi. See kehtib ka vastupidisel juhul.<br />
Kui aeg ja ruum on teineteisest lahutamatult seotud, siis seega liikudes ajas ( näiteks minevikku )<br />
liigume ka ruumis. See tähendab seda, et kui me rändame ajas, siis peame liikuma ka mingisuguses<br />
ruumi dimensioonis. Selline järeldus on üks olulisemaid ajas rändamise teoorias. See on üks<br />
fundamentaalsemaid ideid üldse. Valguse kiirus vaakumis on kõikidele vaatlejatele üks ja sama<br />
suurus. Tegemist on millegi liikumisega ja selle kiirusega. Nii ongi näha seda, et kestvus ( ehk aeg )<br />
ja ruumiline ulatus ( ruumis ) eksisteerivad ( sõltuvalt ) koos ehk teisisõnu: mingile kestvusele ( s.t.<br />
7
ajale ) vastab mingisugune ruumiline ulatus ruumis. Ei saa olla mitte ühtegi liikumist, mis ei<br />
toimuks ruumis.<br />
Eelnevalt välja toodud järeldus viib sellisele arusaamisele, et aeg on küll füüsikaliste protsesside<br />
kestvus, kuid igale ajahetkele ( s.t. sündmusele ja protsessile ) on olemas kindel asukoht ruumis.<br />
See tähendab ka seda, et mida kaugemal on mingi ajahetk praegusest ( näiteks võib see olla kauges<br />
minevikus ), seda kaugemal on ka selle koordinaat „ruumis“. Igasugusele kestvusele ( ehk<br />
ajahetkele ) vastab samas ka mingisugune „ulatus“ ruumis. Saadud füüsikaline järeldus ongi oma<br />
olemuselt ajas rändamise põhiseaduseks. Kõik edasised järeldused tulevad ülal toodud tõsiasjast.<br />
Hiljem me näeme seda, et selline seaduspärasus on oma olemuselt Universumi meetriline<br />
paisumine. Näiteks mida kaugemal minevikus mingisugune sündmus toimus, seda kaugemal<br />
eksisteerib see ka ruumis ( ehk seda väiksem oli Universumi ruumala ). Aeg ei eksisteeri ruumist<br />
„eraldi“.<br />
Igal ajahetkel on oma kindel koordinaat ruumis, kuid selle ruumi punktid EI OLE meie tavalise<br />
ehk igapäevaliselt kogetava ruumi punktid. See on väga oluline järeldus. Näiteks kui inimene liigub<br />
ruumis ühest asukohast teise ( näiteks sõidab linnast ära maale puhkama ), siis ta ju ei rända ajas<br />
minevikku. Seetõttu ei ole ajahetkede ruumipunktid sellise ruumi punktid, milles inimesed<br />
igapäevaselt elavad. Meie igapäevaselt kogetav ruum on kolmemõõtmeline. Järelikult need ajahetkede<br />
ruumipunktid on „väljaspool“ seda kolmemõõtmelist ruumi, milles me igapäevaselt elame.<br />
Joonis 2 Ruumi kolmemõõtmelisus.<br />
Sirge on ühemõõtmeline, tasand on kahemõõtmeline ja kuup on kolmemõõtmeline. Punktil<br />
ruumimõõtmeid ei ole.<br />
Väljaspool ruumi ja aega eksisteerivaid dimensioone on paraku raske endale ettekujutada. Sama<br />
probleem esineb ka stringiteoorias, kus 10-mõõtmelist ruumi ei ole võimalik ettekujutada. Albert<br />
Einsteini üldrelatiivsusteoorias tuuakse kõverate ruumide paremini mõistmiseks välja analoogia<br />
kera pindadega. Hiljem me näeme seda, et väljaspool ruumi olevad kehad asuvad tegelikult teistes<br />
ruumi mõõtmetes. Järgnevalt esitatakse mõned näited kõrgema mõõtmelistest ruumidest, mida on<br />
füüsikas püütud geomeetriliselt esitada. Need on koordinaadistikud 3-, 4- ja 5-mõõtmelises ruumis:<br />
Joonis 3 Need on koordinaadistikud 3-, 4- ja 5-mõõtmelises ruumis.<br />
Kui ajahetkede ruumipunktid asuvad väljaspool meie tavalise ruumi punktidest, siis on meil<br />
tegemist juba rohkema mõõtmelise ruumiga, kui kolmemõõtmelise ruumiga. Ruum ei saa siis olla<br />
enam kolmemõõtmeline. Tegemist peab olemas siis vähemalt neljamõõtmelise ruumiga. Ruumi<br />
8
neljas mõõde ongi ajaga seotud just nii, et ruumi mõõtme erinevad punktid on samas ka erinevad<br />
ajahetked. Näiteks punkt P võib olla 4-mõõtmelises ruumis koordinaatidega järgmiselt:<br />
P = ( y 1 ,y 2 ,y 3 ,y 4 ),<br />
milles y 1 ,y 2 ,y 3 on tegelikult meie tavalise kolmemõõtmelise ruumi kolm koordinaati: x, y, z. Kuid<br />
see y 4 ruumikoordinaat vastab ajakoordinaadile, mistõttu y 4 = t. Järelikult 4-mõõtmeline ruum ongi<br />
tegelikult meile tuttav tavaline aegruum ehk siis punkti P koordinaadid saab välja kirjutada nõnda:<br />
P = ( x, y, z, t ).<br />
Geomeetrias esitatakse n-mõõtmelise ( antud juhul siis 4-mõõtmelise ) eukleidilise ruumi põhivormid<br />
nõnda:<br />
s 2 = (y 1 ) 2 + (y 2 ) 2 + (y 3 ) 2 + (y 4 ) 2<br />
s 2 = (y 1 2 -y 1 1 ) 2 + (y 2 2 -y 2 1 ) 2 + (y 3 2 -y 3 1 ) 2 + (y 4 2 -y 4 1 ) 2<br />
ds 2 = (dy 1 ) 2 + (dy 2 ) 2 + (dy 3 ) 2 + (dy 4 ) 2 .<br />
Kuid antud juhul need aga ei kehti. Kehtivad ainult juhul, kui:<br />
s 2 = (y 1 ) 2 + (y 2 ) 2 + (y 3 ) 2 ja y 4<br />
s 2 = (y 1 2 -y 1 1 ) 2 + (y 2 2 -y 2 1 ) 2 + (y 3 2 -y 3 1 ) 2 ja y 4<br />
ds 2 = (dy 1 ) 2 + (dy 2 ) 2 + (dy 3 ) 2 ja y 4 .<br />
See on sellepärast nii, et koordinaat y 4 on seotud ka ajaga ja tavalises 3-mõõtmelises ruumis<br />
liikudes inimene ju ajas ei liigu ( näiteks minevikku ). Seetõttu ei saa praegusi teadmisi<br />
geomeetriast antud juhul ( sellise 4-mõõtmelise ruumi korral ) rakendada. Kui aga käsitleme<br />
pseudoeukleidilist geomeetriat, siis Minkowski aegruum võib kirjeldada pseudoeukleidilist 4-<br />
ruumi, kus kahe sündmuse vahelise intervalli ruut on meetriliseks invariandiks:<br />
(△s12) 2 =(△x1) 2 +(△x2) 2 +(△x3) 2 +(△x4) 2 .<br />
milles on imaginaarne ajakoordinaat:<br />
x4=ix0=ict<br />
ja ülejäänud kolm ( x 1 ,x 2 ja x 3 ) on Descartesi ruumikoordinaadid.<br />
Eespool tõdesime, et igal ajahetkel on oma kindel ruumikoordinaat. Aeg on kestvus, mis mitte<br />
kunagi ei lakka ehk ei jää „seisma“. See tähendab ka seda, et ajahetkede vahetumisega ( näiteks<br />
esimesel sekundil, teisel sekundil jne ) vahetuvad ka ruumi punktid ( näiteks asukohal x 1 , asukohal<br />
x 2 jne ). Kuid asukoha muutumist ruumis ( mingi ajaperioodi vältel ) mõistame füüsikas liikumise<br />
definitsioonina. Järelikult ilmneb mingisugune liikumine. See viitab selgelt sellele, et ruumi kolm<br />
mõõdet nagu „liiguksid“ neljanda ruumi mõõtme suhtes. Seda on raske ettekujutada. Sellest<br />
tulenevad 4-mõõtmelise ruumi mõned geomeetrilised iseärasused.<br />
Igal ajahetkel on oma ruumikoordinaat, mis väljendub matemaatiliselt üsna lihtsasti:<br />
9
t 1 = ( y 1 )<br />
t 2 = ( y 2 )<br />
t 3 = ( y 3 )<br />
t 4 = ( y 4 )<br />
... ... ...<br />
Kuna kolm ruumi mõõdet „liiguvad“ ühe ( s.t. neljanda ) ruumi mõõtme suhtes, siis võib seda<br />
LIHTSUSTATULT ettekujutada niimoodi:<br />
Joonis 4 Hyperruum K´ ja tavaruum K. Hyperruum<br />
ja tavaruum ei ole taustsüsteemid ( ei inertsiaalega<br />
ka mitteinertsiaaltaustsüsteemid ).<br />
Antud joonis on hyperruumi ja tavaruumi omavahelise süsteemi „piltlikustamiseks“.<br />
Tegelikkuses midagi seesugust ei eksisteeri. Selline on mudel, et aja ja ruumi omavahelist seost<br />
paremini mõista ja meelde jätta. Hiljem on näha seda, et reaalsuses avaldub see Universumi<br />
paisumisena. Antud juhul on tavaruum K meie Universumi 3-mõõtmeline ruum ja hyperruum K´ on<br />
ruumi neljas mõõde, mis on seotud ajakoordinaadiga. Juba Ungari päritoluga filosoof ja matemaatik<br />
Menyhért Palagyi ( 1859-1924 ) arendas omal ajal aja ja ruumi ühtsuse ideed ja käsitles aega<br />
neliruumi ( „jooksva ruumi“ ) imaginaarse koordinaadina, mis tegelikult väga sarnaneb antud juhul<br />
K ja K´-i füüsikalise süsteemiga. Antud joonisel on hyperruum K´ esitatud 3-mõõtmelisena, et<br />
mudel oleks lihtsalt meile käepärasem. Joonisel on näha, et tavaruum K liigub hyperruumi K´<br />
suhtes. Oluline on märkida, et tavaruum ja hyperruum ei ole taustsüsteemid.<br />
Kui me liigume hyperruumi K` mõõtmes ( mitte meie tavaruumi K mõõtmetes ), siis liigutakse<br />
ajas. Me peame liikuma hyperruumis, et rännata ajas. See tähendab, et kui me soovime liikuda ajas,<br />
siis seda on võimalik ainult „väljaspool“ meie tavalist tajutavat 4-mõõtmelist aegruumi ( ehk<br />
väljaspool 3-mõõtmelist ruumi ). Just ruumi „lisamõõtmed“ võimaldavad liikuda ajas. Ruumil on<br />
veel üks mõõde ja see teeb ruumi tegelikult 4-mõõtmeliseks. Sellisel juhul on ajast saanud<br />
ruumikoordinaat, kuid mitte sellises tähenduses nagu seda väidab meile relatiivsusteoorias olev<br />
geomeetria. Võib öelda ka nii, et ajas rändamiseks peame liikuma väljaspool ( 3-mõõtmelist )<br />
ruumi, sest siis ilmneb ruumi üks lisamõõde, mis on seotud just „liikuva“ ajakoordinaadiga.<br />
„Väljaspool“ meie tavalist 3-mõõtmelist ruumi liigutakse teis(t)es ruumi mõõtme(te)s.<br />
Aja ja ruumi omavahelistest seaduspärasustest ilmneb, et aeg ja ruum on tegelikult illusioonid,<br />
mille tekitab liikumine. Kehade enda liikumised Universumis jätavad sellise „mulje“, et need<br />
toimuvad ruumis ja kestavad teatud ajaperioodi. Aega ja ruumi ei ole reaalselt tegelikult olemas,<br />
mis on ainult fundamentaalse tähendusega. See tähendab, et see ei ilmne otseselt meie nähtavast<br />
10
maailmast, sest selline aja ja ruumi füüsika, mis esineb relatiivsusteoorias ja kvantmehaanikas,<br />
baseerub tegelikult aja ja ruumi eksisteerimise illusioonil. Aeg oleks nagu liikuv.<br />
Erirelatiivsusteoorias ühendatakse omavahel aeg ja ruum üheks tervikuks – aegruumiks. Kuid<br />
antud juhul liidetakse aja ja ruumile ( ehk aegruumile ) ka liikumine. On olemas mõned nähtused,<br />
mis seda teha sunnivad. Näiteks aja dilatatsioon ehk aeglenemine. Miks me näeme aja aeglenemist<br />
just kehade liikumiste ( nende kiiruste ) aeglenemises? Ja kui aeg on üldse peatunud, siis kehade<br />
liikumist üldse enam ei eksisteeri. Miks on olemas just selline seos aegruumi ja keha liikumise<br />
vahel? Aeg ja ruum ei saa olla teineteisest lahus – nii on ka liikumisega. Aeg, ruum ja liikumine –<br />
need kolm „komponenti“ ei saa olla teineteisest lahus. Eespool me juba tõdesime seda, et aeg ( ja<br />
seega ka ruum ) on tõepoolest seotud liikumisega, kuid seda väga iseäralikul moel.<br />
Kuigi hyperruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi ( sest vastavalt relatiivsusteooria järgi<br />
võrduvad nende dimensioonid nulliga ), võime hyperruumi sellegipoolest ettekujutada näiteks<br />
ühemõõtmelise ruumina. Liikudes selles edasi või tagasi rändame ajas vastavalt tulevikku või<br />
minevikku ja seetõttu on aeg seal pigem kahemõõtmeline. Kuid hyperruumi on võimalik<br />
ettekujutada ka kolmemõõtmelise ruumina, sest sellesse on võimalik siseneda mistahes tavaruumi<br />
koordinaadi punktist ja kehad teleportreeruvad „sealt“ mistahes tavaruumi punkti.<br />
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja<br />
ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid<br />
mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja<br />
ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi<br />
isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise<br />
aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ),<br />
milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja<br />
ruumitu dimensioon.<br />
1.1.3 Kehade näilised ja tõelised „endised“ asukohad ruumis<br />
Kõikide kehade liikumised Universumis on suhtelised ehk relatiivsed. See tähendab seda, et<br />
mistahes keha liikumist kirjeldatakse mingisuguse taustsüsteemi suhtes. Näiteks inimese liikumine<br />
jõe peal sõitval laeva tekil on relatiivne ( sest inimese liikumine toimub laeva suhtes ), kuid laeva<br />
liikumist ( koos reisijaga ) jõe kalda suhtes nimetatakse kaasaliikumiseks. Reisija liikumist jõe<br />
kalda suhtes nimetatakse aga absoluutseks liikumiseks.<br />
Selline kehade liikumise relatiivsusprintsiip esineb ka erirelatiivsusteoorias. Näiteks inimene ei<br />
ole võimeline reaalselt jooksma ( s.t. iseseisvalt liikuma ) 200 km/h paigalseisva maa suhtes. Kui<br />
aga inimene jookseb rongis ühest otsast teise rongi liikumise suunas, mis liigub maa suhtes umbes<br />
180 km/h, siis maa suhtes jooksebki inimene 200 km/h. Rongi suhtes on inimese liikumiskiirus aga<br />
kõigest 20 km/h. Ei ole põhimõtteliselt vahet, et mil viisil on teostatud inimese liikumine maa<br />
suhtes. Inimene liigub rongi suhtes 20 km/h, kuid lõppkokkuvõttes liigub inimene maa suhtes<br />
ikkagi 200 km/h. See tähendab seda, et inimesel piisab liikuda kiirusega ainult 20 km/h, et<br />
saavutada enda kiiruseks 200 km/h. Ülejäänud „töö“ teevad ära „kõrvaljõud“, mis antud näites on<br />
rongi liikumine maa suhtes.<br />
Kui inimene liigub ruumipunktist A ruumipunkti B, siis kulub sellele alati mingisugune ajavahemik<br />
ja läbitakse alati mingisugune ulatus ruumis. Vaatame näiteks sellist juhtu, mil mõnes<br />
korterelamus või majas elav inimene sooritab asukoha muutuse ruumis mingisuguse aja perioodi<br />
vältel. Näiteks kui inimene liigub köögist elutuppa, siis mõne aja pärast kööki tagasi tulles ei ole<br />
tegelikult see köök nö. „päris sama“ või „samal kohal“ mis ta oli enne. Seda sellepärast, et kõik<br />
Universumis on pidevas liikumises. Enne kui inimene jõudis elutoast tagasi kööki on see köök<br />
läbinud ruumis juba tuhandeid või isegi miljoneid kilomeetreid ( sõltuvalt sellest kui kaua on<br />
11
inimene köögist ära olnud ). Ja mitte ainult köök ei ole läbinud tohutuid vahemaid ruumis, vaid ka<br />
elutuba, inimene, maja jne. Seda sellepärast, et me kõik liigume kaasa planeedi Maa pöörlemisega<br />
ümber oma kujuteldava telje, liigume kaasa ka Maa tiirlemisega ümber Päikese, Päikesesüsteemi<br />
tiirlemisega ümber Linnutee galaktika tsentri, Galaktika liikumisega maailmaruumis ja siis kõige<br />
lõpuks Universumi pideva paisumisega. Absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad ( ainuüksi<br />
juba Universumi paisumise tõttu ). Sellest tulenevalt on olemas nö. näilised ja tõelised endised ( ja<br />
ka tulevased ) asukohad ruumis. Näiteks kui inimene liigub köögist elutuppa ja mõne aja möödudes<br />
naaseb ta tagasi kööki, siis see köök ( nagu ka kõik ülejäänud Universumi aegruumi piirkonnad ) ei<br />
ole täpselt sama ehk ei ole ruumis täpselt samas asukohas. Kõik kehad Universumis liiguvad kaasa<br />
Universumi üldise liikumisega. Universum on pidevas muutumises ja liikumises. Köök on ruumis<br />
liikunud inimese äraoleku ajal ( tegelikult kogu aeg ) vähemalt miljoneid kilomeetreid. Kui aga<br />
inimesel on siiski soov tagasi tulla nö. „tõelisesse endisesse“ kööki ( mitte näilisesse endisesse<br />
kööki ), kust ta mõni aeg tagasi lahkus elutuppa, peab ta sellisel juhul aegruumist „lahti pääsema“,<br />
mis kisub pidevalt temaga ( ja kõige muuga ) kaasa. Kuid köögi tõeline endine asukoht on ruumis<br />
jäänud väga kaugele ( ja ka pidevalt kaugeneb Universumi kosmoloogilise paisumise tõttu ).<br />
Näiteks saja aasta tagune planeet Maa on „ruumis“ väga kaugele jäänud. Köögi „näiline“ endine<br />
asukoht ruumis eksisteerib alati siis kui me seda mistahes ajahetkel külastame. Oluline järeldus on<br />
see, et mitte näiliste vaid tõeliste endiste ( ja ka tulevaste ) asukohtade külastamine „ruumis“ ongi<br />
tegelikult juba oma olemuselt ajas rändamine.<br />
Ja nii ongi võimalik liikuda ruumis „kahte erinevat moodi“:<br />
1. Liikudes näilistesse endistesse ( või tulevastesse ) asukohtadesse ruumis. Sellisel juhul ajas<br />
rändamist ei avaldu. Esineb ainult „tavapärane“ Universumis liikumine, mida me kõik<br />
igapäevaselt teeme. Näiteks Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise periood, mis<br />
tähendab seda, et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi suhtes ( mitte<br />
Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta tagant. Seda perioodi nimetatakse<br />
saarose tsükkliks.<br />
2. Liikudes tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis. Sellisel juhul avaldub<br />
ajas rändamine, sest kehtib ka erirelatiivsusteooriast tuntud printsiip aja ja ruumi üksteise<br />
lahutamatusest. Ajas on võimalik rännata minevikku ja tulevikku.<br />
Siinkohal ilmneb ka põhjus, et miks me ei saa ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas rännata. Seda<br />
sellepärast, et aegruumi piirkondade tõelised endised asukohad ruumis eemalduvad meist pidevalt (<br />
Universumi paisumise tõttu ) ja seepärast jäävad need meile lihtsalt kättesaamatuks. Kõik kehad<br />
Universumis on liikuvas olekus. Näiteks planeet Maa teeb ühe täispöörde ümber oma kujuteldava<br />
telje ühe ööpäeva jooksul. Seetõttu vahelduvadki Maal päevad ja ööd. Kõik planeedid, tähed, kuud<br />
ja teised kosmilised kehad Universumis pöörlevad ümber oma telje ja pöörlemise käigus nad ka<br />
liiguvad avakosmoses. Näiteks Maa teeb aastaga ühe täistiiru ümber Päikese. Samal ajal tiirleb<br />
kogu Päikesesüsteem ümber Linnutee Galaktika tsentri. Galaktikad moodustavad parvesid, mis<br />
liiguvad üksteisest eemale. Mida kaugemal on galaktika parv, seda kiiremini see meist kaugeneb.<br />
Kogu Universum tervikuna paisub ja seda alates Suurest Paugust.<br />
1.1.4 Ajas rändamise põhiseadus<br />
Kui inimene liigub oma majas näiteks köögist elutuppa ja mõne aja möödudes tagasi elutoast<br />
kööki, siis tundub, et köök on täpselt samasuguses asukohas ruumis, kus see varem oli. Kuid see<br />
ainult näib nii, sest see ei ole tegelikult õige. Köök ( ja isegi elutuba ning inimene ise ) ei ole täpselt<br />
12
samas asukohas ruumis ( ning seega ka ajas ), kus see mõni aeg tagasi varem oli. Seda sellepärast,<br />
et inimese köök, elutuba, maja, inimene ise jne on koos planeedi Maaga kosmoses edasi liikunud<br />
uude asukohta ruumis. Planeet Maa liigub omakorda edasi koos Päikesesüsteemiga, mis liigub<br />
omakorda Linnutee galaktikaga jne. Köögi tõeline endine asukoht ruumis jääb aga väga kaugele.<br />
Sellest tulenevalt ka ajahetk. Universumi ruum tervikuna paisub, mille põhjustas väidetavalt Suur<br />
Pauk. Kogu Universumi mateeria liigub koos selle üldise paisumisega kaasa. Näiteks saja-aasta<br />
tagune planeet Maa on ruumis väga kaugele jäänud. Köögi tegelik endine asukoht jääb ruumis meist<br />
pidevalt kaugemale, sest me liigume pidevalt Universumi paisumisega kaasa. Kui inimene soovib<br />
naasta tagasi köögi tegelikku endisesse asukohta ruumis, siis peab ta selleks aegruumi kõverusest (<br />
ehk gravitatsioonist ) nö. „lahti pääsema“, mis teda muidu kogu aeg kõigega kaasa kisub. Ta peab<br />
liikuma ruumis, mis jääb meile pidevalt kättesaamatuks. Ainult niimoodi on võimalik minna<br />
tõelisesse endisesse köögi asukohta ruumis. See võimaldab liikuda ka endisesse aega. Selline<br />
hyperruumiks nimetatav ruum jääb meile kogu aeg kättesaamatuks, sest me liigume kosmiliselt<br />
paisuva ruumiga pidevalt kaasa. Universumi ruumala tervikuna paisub. Ajas rändamise seost<br />
Universumi paisumisega vaatame me edaspidi pikemalt ja põhjalikumalt.<br />
Kuid järgnevalt oletame seda, et planeet Maa on tavaruum K ja kehad m ning M on objektid<br />
selle peal ( näiteks inimesed ). Hyperruum K´ on aga kogu ülejäänud paisuv Universum. K-d võib<br />
vaadelda ka kui tavalist (aeg)ruumi ( milles me kõik igapäevaselt elame ), kuid K´ on hyperruum.<br />
Järgnevalt vaatamegi matemaatiliselt seda, et kuidas toimub kehade liikumised tavaruumis K ja<br />
hyperruumis K´. Teame seda ( tegelikult kohe tõestame seda ), et hyperruumis liikudes liigub keha<br />
ka ajas. Kuid seejuures peame arvestama järgmiste aja ja ruumi füüsika alusreeglitega:<br />
1. Aeg ja ruum eksisteerivad lahutamatult koos. Seda kinnitab meile erirelatiivsusteooria.<br />
2. Eelnevast järeldub see, et liikudes ajas, peame liikuma ka ruumis ning vastupidi.<br />
3. Eelnevast järeldub omakorda seda, et igal ajahetkel on olemas oma ruumipunkt. See<br />
tähendab sisuliselt seda, et liikudes ajas näiteks minevikku, peavad kehad olema ka<br />
endistes asukohtades kogu Universumi suhtes.<br />
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja<br />
ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid<br />
mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja<br />
ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi<br />
isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise<br />
aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ),<br />
milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja<br />
ruumitu dimensioon.<br />
13
Joonis 5 Kehad m ja M liiguvad tavaruumis K ja hyperruumis K´.<br />
Kõik joonised on sooritatud Cartesius´e ristkoordinaadistikus, milles on kujutatud järgmist<br />
mehaanilist süsteemi – kaks keha ( m ja M ) ja kaks „ruumi“ ( K ja K´ ). Reaalses maailmas on<br />
tavaruum K ja hyperruum K´ „ühesuurused“.<br />
Keha m asub tavaruumis K koordinaatidega m( x,y,z,t ), kuid hyperruumis K´ aga m( x´,y´,z´,t ).<br />
Keha M asub tavaruumis K koordinaatidega M( x 1 ,y 1 ,z 1 ,t ), kuid hyperruumis K´ aga<br />
M( x 1´,y 1´,z 1´,t ). Tavaruum K eksisteerib hyperruumi K´ suhtes koordinaatidega K( x 2´,y 2´,z 2´,t ).<br />
Neid kehade ja „ruumide“ koordinaate esitleme siin ja edaspidi järgnevalt:<br />
Tavaruumis K:<br />
Hyperruumis K´:<br />
m( x,y,z,t ) m( x´,y´,z´,t )<br />
M( x 1 ,y 1 ,z 1 ,t ) M( x 1´,y 1´,z 1´,t )<br />
K( x 2´,y 2´,z 2´,t )<br />
Kogu liikumine toimub ainult sirgjooneliselt ( x-telje suunas ) ja toimub ühtlaselt ehk liikumise<br />
kiiruse arvväärtus ajas ei muutu. Järelikult v tähistab kiirust ja a kiirendust. Hyperruum K´ ise on<br />
paigal ehk v = 0, x-telje suunas liiguvad ainult K, m ja M. Edaspidi ei ole oluline kirjeldada (<br />
vaadelda ) nende kehade m ja M ning tavaruumi K liikumist, vaid oluline on vaadelda nende<br />
koordinaate ruumis ja ajas, s.t. nende liikumiste asukohti ruumis ja ajas ( ehk aegruumis ). Kuna<br />
kogu liikumine toimub ainult x-telje suunas, siis võib teisi koordinaate arvestada järgmiselt:<br />
y=y 1 =y´=y 1´=y 2´=0 ja z=z 1 =z´=z 1´=z 2´=0<br />
14
Seega võib kehade m ja M ning tavaruumi K liikumiste koordinaate välja kirjutada nõnda:<br />
Tavaruumis K:<br />
Hyperruumis K´:<br />
m( x,0,0,t ) m( x´,0,0,t )<br />
M(x 1 ,0,0,t ) M( x 1´,0,0,t )<br />
K( x 2´,0,0,t )<br />
Edaspidi võtamegi ainult sellise esitluse kuju.<br />
Antud juhul vaatleme me kehade m ja M ning tavaruumi K koordinaate ruumis ühel kindlal aja<br />
hetkel t. Kui kehad m ja M ning tavaruum K üksteise suhtes liiguvad, siis tegelikult ka hyperruum<br />
K´ liigub nende suhtes. Kui m, M ja K liiguvad x-telje suunas, siis K´ liigub m, M ja K suhtes x-<br />
telje vastassuunas. Hyperruum K´ ise on reaalselt siiski paigal.<br />
Keha m liikumise kiirus on suhteline. Näiteks tavaruumis K on selle kiirus v 2 , kuid hyperruumi<br />
K´ suhtes aga v 2 +v 1 . Sama on ka keha M-i liikumiskiirusega. K-s on selle kiirus v 3 , kuid K´ suhtes<br />
on kiirus v 3 +v 1 . K „liigub“ K´ suhtes kiirusega v 1 . Tavaruum K liigub keha m suhtes kiirusega v 2 ja<br />
M-i suhtes v 3 . Kuid K liigub kehade m ja M suhtes x-telje vastassuunas.<br />
15
Joonis 6 Kehad m ja M liiguvad K ja K´ suhtes.<br />
Kehad m ja M ning tavaruum K on teinud nihke ehk liikunud edasi x-telje suunas teatud<br />
vahemaa, sest me vaatleme antud mehaanilist süsteemi nüüd teisest ajahetkest t 2 ( mis on erinev<br />
eelmisest ajahetkest t ). Sellisel juhul asub keha m tavaruumis K koordinaatidega m( x a ,y,z,t 2 ), kuid<br />
hyperruumi K´ suhtes aga m( x a´,y´,z´,t 2 ). Keha M asub tavaruumis K koordinaatidega<br />
M( x b ,y 1 ,z 1 ,t 2 ), kuid hyperruumis K´ M( x b´,y 1´,z 1´,t 2 ). Tavaruum K ise eksisteerib nüüd<br />
hyperruumi K´ suhtes koordinaatidega K( x 3´,y 2´,z 2´,t 2 ). Seda kõike saab esitleda järgmisel kujul:<br />
Tavaruumis K:<br />
Hyperruumis K´:<br />
m( x a ,0,0,t 2 ) m( x a´,0,0,t 2 )<br />
M( x b ,0,0,t 2 ) M( x b´,0,0,t 2 )<br />
K( x 3´,0,0,t 2 )<br />
Kehad m ja M nihkusid ehk liikusid edasi teatud vahemaa. Näiteks keha m nihkus tavaruumi K<br />
suhtes s 2,1 pikkuse vahemaa, kuid hyperruumi K´ suhtes aga s 2 ; M nihkus K suhtes s 3,1 , kuid K´<br />
suhtes aga s 3 . K nihkus K´-i suhtes s 1 pikkuse vahemaa. Kehad m ja M asuvad ajahetkel t 2 ehk<br />
pärast nihet uutes aja ja ruumi koordinaatides nii tavaruumi K kui ka hyperruumi K´ suhtes. Niisamuti<br />
ka K asub K´ suhtes uutes aja ja ruumi ehk aegruumi koordinaatides. Siin ja edaspidi võime<br />
seda kõike esitleda järgmiste mittevõrdeliste suhetena, mis rõhutab erinevatel ajahetkedel erinevate<br />
ruumikoordinaatide eksisteerimist:<br />
Tavaruumis K:<br />
Hyperruumis K´:<br />
m( x,0,0,t ) ≠ m( x a ,0,0,t 2 ) m( x´,0,0,t ) ≠ m( x a´,0,0,t 2 )<br />
M( x 1 ,0,0,t ) ≠ M( x b ,0,0,t 2 ) M( x 1´,0,0,t ) ≠ M( x b´,0,0,t 2 )<br />
K( x 2´,0,0,t ) ≠ K( x 3´,0,0,t 2 )<br />
16
Joonis 7 Keha m liikus K suhtes tagasi.<br />
Kehad m ja M ning tavaruum K liikusid veelkord edasi ehk tegemist on kolmandast ajahetkest t 3<br />
vaadeldava sama mehaanilise süsteemiga. Keha m asub nüüd tavaruumis K koordinaatidega<br />
m( x,0,0,t 3 ), kuid hyperruumi K´ suhtes aga m( x c´,0,0,t 3 ). Keha M asub tavaruumis K koordinaatidega<br />
M( x d ,0,0,t 3 ), kuid hyperruumis K´ aga M( x 4´,0,0,t 3 ). Tavaruum K ise eksisteerib nüüd<br />
hyperruumi K´ suhtes koordinaatidega K( x 5´,0,0,t 3 ).<br />
17
Tavaruumis K:<br />
Hyperruumis K´:<br />
m( x,0,0,t 3 ) m( x c´,0,0,t 3 )<br />
M( x d ,0,0,t 3 ) M( x 4´,0,0,t 3 )<br />
K( x 5´,0,0,t 3 )<br />
Kehad m ja M nihkusid ehk liikusid veelkord edasi. Näiteks keha m liikus ehk nihkus tavaruumi<br />
K suhtes s 2,3 pikkuse vahemaa, kuid hyperruumi K´ suhtes aga s 2,2 ; keha M nihkus K suhtes s 3,3 ,<br />
kuid K´ suhtes aga s 3,2 . K nihkus K´ suhtes s 1,1 pikkuse vahemaa. Keha m nihkus tavaruumi K<br />
suhtes x-telje vastassuunas tagasi, kuid hyperruumi K´ suhtes aga liikus ikkagi x-telje suunas edasi.<br />
Keha m on ajahetkel t 3 tavaruumi K suhtes esialgses ruumikoordinaadis tagasi ehk<br />
⦋m( x,0,0 ) = m( x,0,0 )⦌ ≠ m( x a ,0,0 ),<br />
kuid hyperruumi K´ suhtes aga uues ruumikoordinaadis<br />
m( x c´,0,0,t 3 ).<br />
Keha m tegi tavaruumi K suhtes nihke – edasi ja tagasi. Keha m on aga tegelikult uues ruumi ( ja<br />
seega ka aja ) koordinaadis, kuigi tavaruumi K suhtes seda otseselt näha ei ole:<br />
m( x,0,0,t ) ≠ m( x a ,0,0,t 2 ) ≠ m( x,0,0,t 3 )<br />
Seda tõestab hyperruumi K´ suhtes liikumine. Kuna tegemist on uue asukohaga ruumis, siis seega<br />
eksisteerib ka uus ajahetk. Näiliselt on keha m tavaruumi K suhtes endises ruumi asukohas, kuid<br />
tegelikult seda ei ole. Tõeline endine asukoht ruumis ( ja sellest tulenevalt ka endine ajahetk ) jääb<br />
tavaruumist K „väljapoole“. See jääb hyperruumi K´ „otsesesse ulatusse“. K suhtes liikus keha m<br />
näiliselt tagasi endisesse asukohta ruumis, kuid tegelikult mitte. Keha m liikus ruumis hoopis edasi,<br />
mis tõestab hyperruumi K´ suhtes vaatlemine.<br />
Hyperruumis K´: Tavaruumis K:<br />
m( x´,0,0,t ) ≠ m( x a´,0,0,t 2 ) ≠ m( x c´,0,0,t 3 ) M( x 1 ,0,0,t ) ≠ M( x b ,0,0,t 2 ) ≠ M( x d ,0,0,t 3 )<br />
M( x 1´,0,0,t ) ≠ M( x b´,0,0,t 2 ) ≠ M( x 4´,0,0,t 3 )<br />
K( x 2´,0,0,t ) ≠ K( x 3´,0,0,t 2 ) ≠ K( x 5´,0,0,t 3 )<br />
Kehade m ja M näilised liikumised ruumis tulenevad sellest, et kui vaadelda neid ainult<br />
tavaruumi K suhtes. Tõelised nihked tulevad ilmsiks siis kui vaadelda kehade liikumisi hyperruumi<br />
K´ suhtes. K liigub K´ suhtes kiirusega v 1 ja kehad m ning M asuvad selle K „sees“. Albert<br />
Einsteini relatiivsusteooria kinnitab meile seda, et mistahes keha saab minna tagasi endistesse<br />
ruumipunktidesse ( x, y, z ), kuid mitte tagasi endistesse ajahetkedesse t. Tegelikult see nii ei ole,<br />
kuid näiliselt see paistab nii olevat.<br />
18
Joonis 8 Keha m on K suhtes haihtunud.<br />
Kehad m ja M ning tavaruum K nihkusid ehk liikusid veelkord edasi. Tegemist on neljandast<br />
ajahetkest t 4 vaadeldava samasuguse mehaanilise koordinaatsüsteemiga. Näiteks tavaruum K nihkus<br />
hyperruumi K´ suhtes s 1,2 pikkuse vahemaa. Keha M nihkus K suhtes s 3,5 pikkuse vahemaa, kuid K´<br />
suhtes aga s 3,4 . Tavaruum K eksisteerib hyperruumi K´ suhtes koordinaatidega K( x 6´,0,0,t 4 ). Keha<br />
M asub tavaruumis K koordinaatidega M( x f ,0,0,t 4 ), kuid hyperruumi K´ suhtes koordinaatidega<br />
M( x g´,0,0,t 4 ). Matemaatiliselt võib kõike eelnevat esitada järgmiselt:<br />
Tavaruumis K:<br />
Hyperruumis K`:<br />
M( x f ,0,0,t 4 ) M( x g´,0,0,t 4 )<br />
m( 0,0,0,0 ) K( x 6´,0,0,t 4 )<br />
m( x´,0,0,t )<br />
19
Kehade m ja M ruumikoordinaadid on tavaruumi K ja hyperruumi K´ suhtes ajas vägagi erinevad,<br />
niisamuti ka tavaruumi K „ruumikoordinaadid“ hyperruumi K´ suhtes ning kehade m ja M suhtes.<br />
Kõike seda on võimalik esitleda matemaatiliselt järgnevalt:<br />
Hyperruumis K´:<br />
M( x 1´,0,0,t ) ≠ M( x b´,0,0,t 2 ) ≠ M( x 4´,0,0,t 3 ) ≠ M( x g´,0,0,t 4 )<br />
K( x 2´,0,0,t ) ≠ K( x 3´,0,0,t 2 ) ≠ K( x 5´,0,0,t 3 ) ≠ K( x 6´,0,0,t 4 )<br />
Tavaruumis K:<br />
M( x 1 ,0,0,t ) ≠ M( x b ,0,0,t 2 ) ≠ M( x d ,0,0,t 3 ) ≠ M( x f ,0,0,t 4 )<br />
m( x,0,0,t ) ≠ m( x a ,0,0,t 2 ) ≠ m( x,0,0,t 3 ) ≠ m( 0,0,0,0 )<br />
Keha m nihkus ehk liikus hyperruumi K´ suhtes s 2,5 pikkuse vahemaa, kuid tavaruumi K suhtes<br />
„haihtus keha õhku“ ehk ei toimunud mitte mingisugust liikumist ( s = 0 ). See tähendab seda, et<br />
keha m ajahetkel t 4 ei eksisteeri enam tavaruumis K ja seega keha m koordinaadid tavaruumis K<br />
ajahetkel t 4 võib välja kirjutada nõnda: m( 0,0,0,0 ). Kuid hyperruumi K´ suhtes eksisteerib keha m<br />
sellegi poolest edasi ja seega võib keha m koordinaadid hyperruumi K´ suhtes välja kirjutada nii:<br />
m( x´,0,0,t ). Sellest järeldub ühtlasi ka seda, et keha m kaugust ( ehk nihet s ) „ruumis“ kirjeldab<br />
nüüd aeg t. See tähendab seda, et keha m liikus ajas tagasi hetke t, sest keha m ruumikoordinaadid<br />
hyperruumi K´ suhtes<br />
m( x´,0,0 )<br />
vastavad ajahetkele t:<br />
m( x´,0,0,t ).<br />
20
Joonis 9 Keha m on liikunud ajas tagasi.<br />
Joonis 8 on tehtud eelkõige keha M suhtes vaadatuna, kuid joonis 9 on tehtud keha m suhtes.<br />
Antud juhul jätame arvestamata sellise asjaolu, et kui mingi keha rändab ajas tagasi, siis kohtub ta<br />
ka enda „teisikuga“. Sellist juhtu vaatame edaspidi täpsemalt. Antud juhul liigub keha m ajas<br />
minevikku. Ajas rändamise korral peab keha „liikuma“ enda tegelikesse endistesse ( või<br />
tulevastesse ) asukohtadesse ruumis.<br />
Keha m asub joonisel 8 tavaruumis K koordinaatidega m( 0,0,0,0 ). Ka ajakoordinaat t võrdub<br />
siin 0-ga, sest keha m ei ole tavaruumis K ajahetkel t 4 enam olemas. Keha on seal „haihtunud“.<br />
Kuid keha m asub hyperruumi K´ suhtes ruumikoordinaatidega m( x´,0,0 ). Seetõttu on<br />
hyperruumis K´ keha m aga olemas. Ajahetk võrdub keha m-i suhtes t-ga, sest keha m asub nüüd<br />
tegelikus endises asukohas ruumis ja seetõttu saame keha m aegruumi lõplikuks koordinaadiks<br />
m( x´,0,0,t ). See tähendab seda, et kui hyperrumi K´ suhtes on keha m koordinaadid<br />
m( x´,0,0,t ),<br />
siis tuleb tavaruumi K suhtes keha m koordinaadid<br />
m( x,0,0,t ).<br />
Seda sellepärast, et kui hyperrumi K´ suhtes on keha m ruumikoordinaadid<br />
m( x´,0,0 ),<br />
siis seega vastab sellele ruumikoordinaadile ajahetk t ja saamegi lõpuks keha m lõppkoordinaadiks<br />
m( x´,0,0,t ).<br />
Seda võib mõista ka kui keha m ruumi ja aja koordinaatide suhtega<br />
21
m( x´,0,0 ) = m( t ).<br />
Kõik see oli ainult keha m suhtes vaadatuna. Keha m asub ajahetkel t 4 hyperruumi K´ suhtes<br />
ruumikoordinaatides m( x´,0,0 ). Kuna keha m jaoks võrdub ajahetk t-ga, siis keha m suhtes tulevad<br />
keha M ja tavaruumi K aegruumi koordinaadid nõnda:<br />
Hyperruumis K´: Tavaruumis K:<br />
M( x 1´,0,0,t ) M( x 1 ,0,0,t )<br />
K( x 2´,0,0,t )<br />
See oli sellepärast nii, et esimeses ajahetkes ( ehk t ) olid nad sellistes ruumikoordinaatides. Eelnevalt<br />
vaatasime ainult keha m suhtes, mis liikus ajas tagasi. Kuid keha M suhtes vaadatuna tuleb<br />
joonise 8 järgi aegruumi koordinaadid:<br />
Tavaruumis K:<br />
Hyperruumis K`:<br />
m( 0,0,0,0 ) m(x´,0,0,t )<br />
M( x f ,0,0,t 4 ) M( x g´,0,0,t 4 )<br />
K( x 6´,0,0,t 4 )<br />
Keha m on liikunud ajas keha M ja tavaruumi K suhtes minevikku. Ajas saabki rännata ainult<br />
teiste kehade suhtes, nii nagu kehade liikumist ennast kirjeldatakse mehaanikas ainult teiste kehade<br />
suhtes. Joonise 8 järgi asuvad kehad m ja M nüüd erinevates ruumi- ( ja seega ka aja- )<br />
koordinaatides. Keha m asub keha M suhtes minevikus ja keha M asub keha m suhtes tulevikus.<br />
Aeg ja ruum on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna tegemist oli keha m ajarännakuga minevikku,<br />
siis analoogiliselt toimib see ka tuleviku ajarännaku korral. Kuid aja peatamist käsitletakse<br />
relatiivsusteooria osas pikemalt.<br />
1.1.5 Valguse kiirus vaakumis<br />
Erirelatiivsusteooria ei anna vastust küsimusele, et miks esineb aja ja ruumi teisenemine, kui<br />
keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis? Vastuse sellele fundamentaalsele küsimusele<br />
leiame ajas rändamise teooriast. Selleks, et rännata ajas ( ehk liikuda ühest ajahetkest teise ),<br />
peab keha olema ajast ( ja ka ruumist ) „väljas“. See on üldse esimene füüsikaline tingimus<br />
sooritamaks tõelist aja rännakut. Väljaspool aega ei eksisteeri enam aega. Eespool tõestasime, et K´s<br />
ehk hyperruumis liikudes rändab keha ajas. Seega hyperruumis ei eksisteeri enam aega ( ega ka<br />
ruumi ). Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi<br />
ehk K´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna<br />
K´-s ehk hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ),<br />
siis seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb<br />
aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast:<br />
näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg<br />
aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib<br />
antud kontekstis tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes<br />
hakkab keha paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on<br />
22
üksteisest lahutamatult seotud, siis aja aeglenemisega käib kaasas ka keha pikkuse lühenemine, mis<br />
on samuti tuntud erirelatiivsusteooriast.<br />
Joonis 10 K liigub K´ suhtes valguse kiirusega.<br />
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja<br />
ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid<br />
mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja<br />
ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi<br />
isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise<br />
aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ),<br />
milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja<br />
ruumitu dimensioon.<br />
Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam<br />
aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud<br />
ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni.<br />
Selliseid nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega liikudes.<br />
Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha „väljaspool aegruumi“, sest<br />
aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi.<br />
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha<br />
„liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse<br />
hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ettekujutada<br />
aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi.<br />
Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole<br />
enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam<br />
aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist<br />
välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest<br />
„välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas.<br />
Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria<br />
üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid<br />
ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist<br />
stringiteooria „vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse<br />
kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes<br />
vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja<br />
23
ongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni (<br />
ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk<br />
kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam<br />
omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral<br />
hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast<br />
ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest<br />
ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.<br />
1.1.6 Hyperruumi dimensioon ehk väljaspool aega ja ruumi<br />
Kui ajas on võimalik rännata ainult ajast väljas olles, kuid samas väljaspool aega ei eksisteeri<br />
enam aega ennast, siis kuidas saab väljaspool aega rännata ajas kui väljaspool aega ei eksisteeri<br />
enam aega ennast? Selline vastuolu on ainult näiline. Millises mõttes ei eksisteeri enam aega?<br />
Kui me rändame ajas ( näiteks minevikku ), siis peame liikuma ka ruumis, sest aeg ja ruum on<br />
relatiivsusteooria järgi üksteisest lahutamatult seotud. Selline ruumidimensioon, mis võimaldab<br />
rännata ajas, eksisteerib väljaspool meie igapäevaselt kogetavat ruumi. Kuid ka siin esineb<br />
pealtnäha näiline vastuolu. Väljaspool meie kogetavat ruumi ei eksisteeri enam ruumidimensioone,<br />
siis kuidas saab liikuda ajas, kui ruumi enam ei eksisteeri, mis võimaldaks ajas rändamist?<br />
Tavalise inimese jaoks on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga<br />
liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ning esile tuleb ainult oleviku ajavorm.<br />
Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus, sest ta on ju<br />
liikunud ajas minevikku. Seetõttu kehtib temale ainult oleviku ajavorm ja selles mõttes on<br />
Universum ise tegelikult ajatu. See tähendab seda, et aega ei eksisteeri, millest järeldub omakorda<br />
veel üks tõsiasi. Nimelt igasugune liikumine Universumis on seotud ajaga – täpsemalt öeldes<br />
ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse kirjeldamiseks<br />
kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum on oma olemuselt<br />
tegelikult ajatu ( s.t. eksisteerib ainult oleviku ajavorm ), siis Universumis nähtavat liikumist ei ole<br />
tegelikult olemas. See on illusioon, mis tuleneb sellest, et eksisteerib ainult oleviku aja liik ja<br />
seetõttu minevikku ega tulevikku ei ole tegelikult olemas. Universumis nähtavad sündmused ja<br />
protsessid pole tegelikult liikumises. Kogu meie teadaolev Universum on seega tegelikult paigal<br />
olekus. Nähtav liikumine Universumis on ainult näiline ehk illusioon. Just aja ( ja seega ka ruumi )<br />
näiline olemasolu loovadki kõige liikumise illusiooni.<br />
Igapäevaselt elav inimene liigub pidevalt ruumis ühest ruumipunktist teise. Kuid ajarändur liigub<br />
ajas ( s.t. hyperruumis ) ühest ajahetkest teise, mis füüsikaliselt on analoogiline ruumis liikumisega<br />
ühest ruumipunktist teise. Sellest tulenevalt eksisteerivad ajaränduri jaoks Universumis minevikus<br />
hävinud hooned, kuid seda teistel ajahetkedel sarnaselt nii nagu olevikus elava inimese suhtes<br />
eksisteerivad hooned erinevates ruumi asukohtades. Selles mõttes ongi Universum oma olemuselt<br />
tegelikult ajatu. Aega ei ole olemas. Näiteks 16 aastat tagasi surnud inimene tegelikult ikka veel<br />
eksisteerib. Ta on Universumis olemas, kuid eksisteerib meie suhtes minevikus, mitte olevikus ( ega<br />
ka tulevikus ). See tähendab, et inimene „elab“ meie suhtes möödunud ajahetkedes ( ehk möödunud<br />
hyperruumi punktides ). Olevikus teda enam ei eksisteeri ja pole teda ka tulevikus. Kuid<br />
sellegipoolest on ta siiski Universumis olemas.<br />
Kui inimene liigub ruumis ( s.t. tavaruumis ), siis ta võib olla erinevates ruumipunktides, kuid ei<br />
saa olla seda üheaegselt. Näiteks võib inimene viibida oma majas ühel hetkel köögis ja siis mõnel<br />
teisel hetkel toimetada elutoas. Ajaga on tegelikult samamoodi, sest Universum eksisteerib ajaliselt<br />
tegelikult ühekorraga. Nii nagu on ruumiga, nii on ka ajaga ( sest ajas rändamist võimaldab<br />
hyperruumis liikumine ). Minevikus surnud inimene tegelikult ikka veel eksisteerib nii nagu<br />
24
inimene viibib majas ühes ruumis, kuid teistes ruumides teda ei ole. Selles seisnebki ajatu<br />
Universumi füüsikaline olemus. Seda näitab vaieldamatult inimese reaalne ajas rändamine<br />
minevikku või tulevikku. Aja eksisteerimine sarnaneb ruumi eksisteerimisega, mistõttu eksisteerib<br />
Universum küll erinevates ruumipunktides, kuid samas ka erinevates ajahetkedes.<br />
Aja rännak minevikku on füüsikaliselt samaväärne, mis inimese liikumine majas ühest toast<br />
teise. Seetõttu pole aega tegelikult olemas. Ruumis on võimalik liikuda ühest asukohast teise. Just<br />
see sama asjaolu kehtib tegelikult ka aja kohta. Minevikus asetleidnud sündmused on tegelikult<br />
Universumis ikka veel reaalselt olemas. Selle mõistmiseks on olemas analoogiline seos ruumis<br />
toimuvaga. Näiteks inimene sõidab linnast ära maale puhkama. Mõnda aega inimest linnas ei<br />
eksisteeri, kuid sellegipoolest on ta siiski olemas ( elades maal ). Ei ole nii, et teda enam üldse<br />
olemas ei oleks, kui inimene on linnast lahkunud. Mõne aja pärast võib ta tulla linna tagasi. Täpselt<br />
samamoodi on ka ajaga. Minevikus surnud inimene tegelikult on Universumis olemas, kuid ta<br />
eksisteerib meie suhtes lihtsalt teises ajahetkes – nii nagu inimest pole enam linnas, kui ta on maale<br />
puhkusele sõitnud. Ajal ja ruumil eksisteerivad analoogilised seaduspärasused – näiteks ruumis ( s.t.<br />
tavaruumis ) saab inimene olla erinevates ruumipunktides ja samas ka ajas on võimalik ( näiteks<br />
ajaränduril ) olla erinevates ajahetkedes. See tähendab ka seda, et kõik mineviku ja ka tuleviku<br />
sündmused eksisteerivad Universumis ( s.t. hyperruumis ) koos olevikuga. Selles mõttes on kogu<br />
minevik ( ja ka tulevik ) Universumis olemas. Absoluutselt kõik, mis kunagi minevikus on aset<br />
leidnud ja tulevikus ka aset leiab, eksisteerivad tegelikult kogu aeg. Selles mõttes ei hävi mitte<br />
miski mitte kunagi. Kõik eksisteerib Universumi hyperruumis igavesti. Sündmused minevikus ei<br />
ole tegelikult nö. „möödunud sündmused“, mida pole enam olemas. Need kõik eksisteerivad ikka<br />
veel, kuid lihtsalt teistes ajahetkedes. Sama on ka tulevikus asetleidvate sündmustega.<br />
Hyperruumi suhtes vaadatuna eksisteerib kogu meie Universum ajalises mõttes „ühekorraga“.<br />
See tähendab, et kogu minevik ja ka kogu tulevik eksisteerivad nagu üheskoos kõrvuti. Minevikku<br />
ega tulevikku ( nii nagu meie neid mõistame ) tegelikult ei ole, sest eksisteerib ainult oleviku<br />
ajavorm. Selles mõttes aega ei ole. Aega Universumis ei eksisteeri, sest selles on võimalik liikuda<br />
nii edasi kui ka tagasi ( ning ka olevikus ).<br />
Sündmused, mis leiavad aset tulevikus, on tegelikult sama „kindlalt paigas“ nii nagu seda on<br />
sündmused, mis on leidnud aset minevikus. Mineviku ja tuleviku sündmuste vahe seisneb ainult<br />
selles, et mineviku sündmuste kohta me teame, kuid tulevikus leidvate sündmuste kohta me ei tea<br />
mitte midagi. See on tegelikult väga oluline erinevus. Näiteks astroloogid on üldises arvamuses, et<br />
tulevik on kogu aeg liikuv – s.t. muutlik. Kuid tegelikult ei ole see sugugi nii. Tulevikus aset<br />
leidvad sündmused on samakindlalt paigas nagu mineviku puhulgi. See on väga oluline järeldus,<br />
mis tuleb välja inimese reaalsest ajas rändamisest. Mineviku sündmusi me teame, kuid tulevikus<br />
asetleidvaid sündmusi me ei tea.<br />
1.1.7 Universumi paisumine ja selle seos ajas rändamisega<br />
Ajas rändamise teooria järgi on igal ajahetkel oma kindel ruumipunkt. See tuleneb sellest, et aeg<br />
ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud ning seetõttu peab inimene ajas rändamiseks liikuma<br />
ruumidimensioonis. Looduses avaldub see Universumi kosmoloogilise paisumisena, mille tõttu<br />
Universumi ruumala suureneb ajas. Selles seisnebki aja ja ruumi omavaheline seos ( ehk üksteise<br />
lahutamatuse printsiip ): igal ajahetkel on Universumi ruumala erinev ehk mida suurem on<br />
Universum, seda kauem ta ka eksisteerib ajas. Ajas eksisteerimiseks peab Universum paisuma.<br />
Universumi paisumise tõttu muutuvad kõikide kehade ruumikoordinaadid ajas.<br />
25
1.1.7.1 Ajas liikumise avaldumine Universumis<br />
Universumi kosmoloogilise paisumise korral tekib küsimus, et kas Universum paisub inertsiaalselt<br />
või mitteinertsiaalselt. See on Universumi paisumise inertsiaalsuse küsimus, mis on<br />
absoluutselt fundamentaalse tähtsusega. Näiteks kuna Universumi ruum tervikuna paisub, siis<br />
klassikalise füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaama järgi pidi selle põhjustajaks olema mingi<br />
algsündmus, mille tagajärjel hakkas kogu Universumi ruum tervikuna paisuma. Seda algpõhjust<br />
kujutatakse plahvatusena, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Selle järgi paisub Universumi ruum<br />
inertsist ( peaaegu umbes nii nagu plahvatuse tagajärjel lendavad killud inertsist ümbritsevasse<br />
ruumi laiali ), sest igasugusel liikumisel peab olema tekkepõhjus. Niimoodi tekitas Universumi<br />
paisumise sündmus, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Kuid teine võimalus seisneb selles, et<br />
Universumi paisumise näol esinebki aja, ruumi ja liikumise omavaheline seos. See tähendab seda, et<br />
Universum ei paisu tegelikult inertsist ehk mingi algsündmuse tagajärjel, vaid aja, ruumi ja<br />
liikumise omavaheline fundamentaalne füüsikaline seos nähtubki just Universumi paisumise näol.<br />
Selle vaate järgi on Universumi paisumine mitteinertsiaalne, mis pealtnäha ei vasta klassikalise<br />
füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaamale. Albert Einstein ühendas relatiivsusteoorias<br />
omavahel aja ja ruumi ühtseks aegruumiks. Aeg ja ruum on ühe kontiinumi kaks erinevat tahku.<br />
Kuid ajas rändamise teoorias ühendatakse aegruum ka liikumisega.<br />
Kosmilise reliktkiirguse olemasolu avastamist peetakse Universumi Suure Paugu teooria<br />
empiiriliseks tõestuseks. Kuid lähtudes Universumi paisumise inertsiaalsuse probleemist, siis on<br />
siingi mitu tõlgendus võimalust. Universumi inertsiaalse paisumise järgi sai Universum ( mateeria,<br />
aeg ja ruum ) alguse sündmusest, mida me nimetame Suureks Pauguks. Universumi<br />
mitteinertsiaalse paisumise järgi ei tõesta reliktkiirgus mitte midagi muud kui ainult seda, et<br />
Universumi paisumisega on muutunud aine tihedus ja vastavalt sellele oli üliväikese Universumi<br />
korral ainetihedus lihtsalt ülisuur, mistõttu oli ka Universumi keskmine temperatuur väga suur. Selle<br />
järgi mingit plahvatust ei olnud. Universumi tiheduse evolutsioon määras ära mateeria tekkimise ja<br />
selle seaduspärasused, kuid mitte aja ja ruumi füüsika. Väga väikese Universumi ruumala korral<br />
pidi olema Universumi ainetihedus samuti väga suur ja vastavalt sellele ka temperatuur ülikõrge.<br />
Ajas rändamise füüsikateooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka<br />
erinevad ruumipunktid ehk ajas rändamiseks peab inimene liikuma ruumidimensioonis. See<br />
tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( näiteks minevikus või tulevikus ) mingisugune sündmus<br />
aset leiab, seda kaugemal see ka ruumis toimub. Selline seaduspärasus avaldub looduses<br />
Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( s.t. Universumi ruumala suureneb ajas ),<br />
siis erinevatel ajahetkedel on Universumi ruumala ( ja seega kõikide kehade ruumikoordinaadid<br />
Universumis ) erinev. See on ilmselgelt seotud ajas rändamise teooria ühe alusväitega, mis ütleb, et<br />
erinevatel ajahetkedel on samas ka erinevad ruumipunktid. Universumi kosmoloogilist paisumist<br />
kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena ja sellisel juhul on väga selgesti näha seda,<br />
et kera pinnal oleva keha sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktid ) on erinevatel ajahetkedel<br />
erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega. Mida enam Universum paisub ( ehk mida suurem on<br />
see Universumi kujuteldav raadius r ), seda enam suureneb kahe punkti vaheline kaugus ruumis (<br />
ehk ds suureneb ). Universumi ( meetriline ) paisumine avaldubki kahe punkti vahelise kauguse<br />
suurenemisel ruumis. Kuid arvestama peab seda, et ds-i suurenemine ilmneb alles väga suures<br />
ruumi mastaabis – näiteks galaktikate parvede ja superparvede tasandil.<br />
26
Joonis 11 Universumi ruumala on erinevatel<br />
ajahetkedel erinev.<br />
Kuna ajas rändamine on seotud Universumi kosmoloogilise paisumisega, siis seega ei kasuta me<br />
enam Cartesiuse ristkoordinaadistikku. Järgnevad esitused tulevad nüüd sfäärilistes koordinaatides.<br />
See tähendab seda, et minnakse üle Cartesiuse ristkoordinaadistikust sfäärilistesse koordinaatidesse.<br />
Seda illustreerivad meile ka allolevad joonised.<br />
Joonis 12 Cartesius´e ristkoordinaadistikust sfäärilisse koordinaadistikku, sest ajas liikumine<br />
avaldub looduses Universumi paisumisena.<br />
1.1.7.2 Klassikaline ja relativistlik Universumi paisumine<br />
Universumi ruumala paisumist kujutatakse väga sageli ette just kera ruumala paisumisena.<br />
Seejuures kera pinnal olevad kaks punkti ( oletame seda, et need on galaktikad ) kaugenevad<br />
üksteisest kera paisumisel. Peab märkima ka seda, et Universumi paisumisel ei ole keset, kuid kera<br />
paisumisel on see aga olemas. See on ka ainus erinevus. Antud kera paisumist nimetame siin<br />
Universumi klassikaliseks paisumiseks või Universumi paisumise klassikaliseks mudeliks.<br />
Kuid on teada seda, et Universum paisub tegelikult nö. „relativistlikult“. See tähendab seda, et<br />
galaktikad „ise“ tegelikult ei liigu, ainult Universumi ruumala suureneb ajas. See on „meetriline<br />
paisumine“. Näiteks kahe galaktika parve kaugenemine üksteisest on nagu kahe punkti vahelise<br />
kauguse suurenemine ruumis, mis esineb ka näiteks gravitatsiooniväljades ( ehk kõveras aegruumis<br />
): kahe punkti vaheline kaugus ruumis suureneb üha enam mingisuguse taevakeha<br />
gravitatsioonitsentrist eemaldumisel. Seepärast kirjeldatakse Universumi paisumist ka meetrikaga.<br />
Seda nimetame me siin Universumi „relativistlikuks“ ( või meetriliseks ) paisumiseks või<br />
Universumi paisumise relativistlikuks ( või meetriliseks ) mudeliks.<br />
27
1.1.7.2.1 Universumi klassikaline paisumine<br />
Joonis 13 Universumi paisumine kui kera paisumine.<br />
Üleval olev joonis kujutab endast Universumi paisumise klassikalist mudelit. Kera kujutab kogu<br />
meie teadaolevat Universumit ja kera pinnal olevad „kehad“ M ning m on näiteks mingisugused<br />
suvalised galaktikad. Kera ( ehk Universum ) paisub ajas kiirenevalt ( kiirendusega a ), mis on<br />
ühtlane. Joonis 14 on nagu „ülesvõte“ ajahetkel t 1 . Kera raadius r suureneb ajas pidevalt. Kera<br />
paisumisel kehad ( ehk galaktikad ) M ja m eemalduvad üksteisest samuti kiirendusega a. Kera<br />
paisumiskiirendus on samaväärne kehade M ja m teineteise eemaldumiskiirendusega kera pinnal.<br />
Kehad M ja m „ise“ kera pinnal ei liigu, vaid nende üksteisest eemale liikumist põhjustab kera<br />
paisumine. Antud mudelist on näha seda, et kehade m ja M omavahelise kauguse ja kera raadiuse<br />
suhe ajas ei muutu. Kehad m ja M liiguvad ka üksteise suhtes eemale. Geomeetriast on teada, et<br />
kera raadiuse ja ringjoone suhe ajas ei muutu, kui ringjoon ( ja seega selle raadius ) peaks ajas<br />
suurenema või vähenema.<br />
Kera lõiget kera keskpunkti läbiva tasandiga nimetatakse kera suurringiks. Selle kera suurringi<br />
raadius r on ka ühtlasi kogu kera raadius ja see avaldub valemiga:<br />
= +<br />
Kolmemõõtmelises ruumis oleks selle valemi kuju aga järgmine:<br />
Keha M sfäärilised koordinaadid ajahetkel t 1 on:<br />
= + +<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Keha m sfäärilised koordinaadid ajahetkel t 1 on:<br />
28
=<br />
=<br />
Kuna kera paisub ajas kiirenevalt, siis saame kiirenduse a valemiks järgmise avaldise:<br />
=<br />
=<br />
+ +<br />
Saadud valem kirjeldab kera paisumise kiirendust a. Kuna kera paisumise kiirendus ja kehade M<br />
ning m üksteise eemaldumise kiirendused on samaväärsed, siis seega valem kehtib ka kehade M ja<br />
m teineteise eemaldumise kiirenduseks. Kera paisumise kiirus suureneb ajas ühtlaselt. Järelikult<br />
mida kaugemal on kehad ( ehk galaktikad ) M ja m üksteisest, seda kiiremini nad üksteisest ka<br />
eemalduvad. Kehade M ja m omavaheline kaugus s näitab väikseima kaare pikkust mööda kera<br />
pinda, mille peal kehad M ja m asuvad. See ei näita kehade vahelist ühendavat sirget, mis jääb kera<br />
ruumala sisse.<br />
Kera paisumine on Universumi paisumise mudeliks. Tegelikkuses ei ole Universumil<br />
paisumiskeset ega „ääri“. Kui vaadata neid kera paisumise jooniseid, siis tegelikkuses kera (<br />
Universumi ) paisumiskese ehk paisumistsenter kui punkt „täidab kogu ruumi“. Neid punkte on<br />
lõpmata palju. Niimoodi paisubki Universumi ruum ajas ühe korraga – ei ole keset, ääri ega<br />
mingisugust eelistatud suunda. Kogu Universumi ruumala suureneb ajas kõikjal ühe korraga.<br />
Joonis 14 Kera paisumisel kehade m ja M koordinaadid muutuvad.<br />
Nagu jooniselt 15 näha – on kera paisunud r 2 – r võrra ja kehade M ning m omavaheline kaugus<br />
on suurenenud s 2 – s võrra. Tegemist on ajahetkega t 2 . Kera raadius on suurenenud ajas r 2 – r võrra.<br />
Universum ( ehk kera K ) on paisunud ja galaktikad ( M ja m ) on üksteisest eemaldunud.<br />
Kera raadius r ajahetkel t 2 on:<br />
= + +<br />
Keha M sfäärilised koordinaadid ajahetkel t 2 on:<br />
29
=<br />
=<br />
Keha m sfäärilised koordinaadid ajahetkel t 2 on:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Kera ruumala suurenes ajas. Kehade M ja m asukohad ristkoordinaadistiku suhtes on ajahetkel t 2<br />
teistsugusemad kui ajahetkel t 1 . Nii samuti ka kera raadiuse pikkus. Järgnevalt võrdleme omavahel<br />
ajahetki t 1 ja t 2 .<br />
Kera raadiuse r pikkus on ajahetkel t 1 erineva pikkusega kui ajahetkel t 2 :<br />
≠ = + + ≠ + + =<br />
Keha M sfäärilised koordinaadid on ajahetkedel t 1 ja t 2 erinevad:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
ehk matemaatiliselt on seda võimalik kirja panna ka nii:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
Kuid keha m sfäärilised koordinaadid on ajahetkedel t 1 ja t 2 samuti erinevad:<br />
mida on samuti võimalik matemaatiliselt väljendada järgmiselt:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
ning seda sellepärast, et kehade M ja m sfäärilised koordinaadid on kera paisumise tõttu ajas<br />
30
erinevad.<br />
Joonis 15 Kera paisub ajas pidevalt.<br />
Nagu jooniselt 16 näha – on kera paisunud r 3 – r 2 võrra ja ka kehade M ja m omavaheline kaugus<br />
on suurenenud s 3 – s 2 võrra. Tegemist on ajahetkega t 3 . Kera raadius on suurenenud ajas r 3 – r 2<br />
võrra. See tähendab seda, et Universum on veelkord paisunud ja galaktikad M ja m üksteisest<br />
eemaldunud.<br />
Kera raadius r ajahetkel t 3 on:<br />
= + +<br />
Keha M sfäärilised koordinaadid ajahetkel t 3 on:<br />
=<br />
=<br />
Keha m sfäärilised koordinaadid ajahetkel t 3 on:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Kera ruumala suurenes ajas. Kehad M ja m asukohad ristkoordinaadistiku suhtes on ajahetkel t 3<br />
teistsugused kui ajahetkel t 2 . Nii samuti ka kera raadiuse pikkus. Järgnevalt taas võrdleme omavahel<br />
ajahetki t 1 , t 2 ja t 3 .<br />
Kera raadius r on erinevates ajahetkedes erineva pikkusega:<br />
31
≠ = + + ≠ + + = ≠ = + +<br />
Keha M sfäärilised koordinaadid on erinevates ajahetkedes ( ehk t 1 , t 2 ja t 3 ) erinevad:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
Keha m sfäärilised koordinaadid on erinevates ajahetkedes ( ehk t 1 , t 2 ja t 3 ) erinevad:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
≠ =<br />
ning seda sellepärast, et kera ( ehk Universum ) paisub ajas pidevalt.<br />
32
Joonis 16 Erinevatel ajahetkedel on kera raadius erineva pikkusega.<br />
Joonis 17 Universumi paisumine sfäärilistes koordinaatides.<br />
Kehade M ja m liikumised kera sfääril ( ehk kera pinnal ) on nagu kehade liikumised meie<br />
tavalises aegruumis, sest kera pidevalt paisub ( s.t. liigub ). Kera sfäär on küll kahemõõtmeline,<br />
kuid meie elame ikka kolmemõõtmelises ruumis. Kera ruumala pidevalt suureneb ajas paisumise<br />
tõttu. Kui aga keha liiguks ainult mööda kera raadiust, siis see keha liiguks hyperruumis. Ja kui<br />
kehade liikumised toimuvad hyperruumis, siis avaldubki ajas rändamine. Niimoodi ongi Universumi<br />
paisumine seotud ajas rändamisega. Universumi ruumala suurenemise ( s.t. paisumise ) tõttu<br />
33
toimub Universumis pidev liikumine ehk mitte ükski keha Universumis ei saa olla absoluutselt<br />
paigal. Universumi paisumine on pigem kui aja paisumine. Absoluutselt kõik kehad Universumis<br />
liiguvad selle üleüldise paisumisega kaasa.<br />
Antud Universumi paisumise mudelis oleks kera hyperruum K´ ja kehade liikumised kera pinnal<br />
toimuksid tavaruumis K ( mis antud juhul liigub pidevalt mööda x-, y- ja z-telge ). Kehasid M ja m<br />
võib kujutleda galaktikatena või galaktikate parvedena. Need kehad sfääri pinnal ise ei liigu, vaid<br />
need liiguvad ainult kera paisumisega kaasa ehk pidevalt mööda kera raadiust ( tsentrist eemale ).<br />
Joonistelt on üsna selgesti näha, et kera iga sfäär ( pind ) on nagu ( ülesvõte ) mingisugusest<br />
kindlast ajahetkest. Ja kui tõepoolest liikuda ainult mööda kera raadiust ( näiteks tsentri poole ), siis<br />
satuksime sellistesse kera sfääridesse, mis oleksid teistsugustes ajahetkedes. Antud juhul siis<br />
Universumi varasemates ajahetkedes ehk liikumine toimuks siis ajas minevikku. Seda kujutab meile<br />
joonis 17. Seetõttu nimetataksegi antud mudeli kera erinevaid sfääre Universumi ajasfäärideks.<br />
Neid ajasfääre on Universumil ilmselt lõpmata palju. Iga kera sfäär on mingisuguses kindlas<br />
ajahetkes, sest kera paisub ajas. Kera ruumala suureneb ajas ja seda lakkamatult.<br />
1.1.7.2.2 Universumi meetriline paisumine ja selle kiirus<br />
Universumi meetriline paisumine sarnaneb relatiivsusteoorias esinevate aja ja ruumi<br />
teisenemistega. Näiteks mida kiiremini keha liigub vaakumis ehk mida lähemale jõuab keha<br />
liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda enam lüheneb keha pikkus ehk kahe ruumipunkti<br />
vaheline kaugus. Kahe ruumipunkti vaheline kaugus lüheneb ka siis, kui me läheneksime<br />
gravitatsiooni kui aegruumi kõveruse tsentrile. Analoogiliselt on nii ka Universumi paisumisega.<br />
Näiteks mida suuremat ruumimastaapi Universumis vaadelda, seda enam on näha Universumi<br />
paisumist ehk seda kiiremini kahe ruumipunkti vaheline kaugus suureneb. Kui Universum<br />
kollabeeruks ( s.t. kokkuvariseks ), siis näeksime selle asemel kahe ruumipunkti vahelise kauguse<br />
vähenemist ehk aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist.<br />
Kuid aeg ja ruum omavad Universumi paisumise korral absoluutset tähendust, mitte<br />
relativistlikku nagu me relatiivsusteoorias oleme harjunud käsitlema. Näiteks Universumi<br />
paisumisele alluvad absoluutselt kõik kehad Universumis ja seda samaaegselt. See ei sõltu vaatleja<br />
asukohast Universumis. Täpselt niisamuti on ka Universumi ajaga, mille tegelik kulg Universumis<br />
reedab meile Universumi paisumise kiirus.<br />
Hubble´i seadus<br />
Galaktikate ( parvede ja superparvede ) eemaldumise kiirus v on võrdeline nende kaugusega l (<br />
või r ) järgmiselt:<br />
=<br />
kus H on Hubble´i konstant. Seda tuntakse Hubble´i seadusena. Hubble konstandi sõltuvus ajast<br />
näitab seos: H ~ 1/t. Ruumist see aga ei sõltu. See tähendab seda, et Hubble´i konstant sõltub ainult<br />
ajast ( mitte ruumist ) ja ristkoordinaadistikus on see:<br />
34
= = =<br />
Praegusajal antakse Hubble´i konstandi väärtus vahemikuna kauguste määrangu ebakindluse<br />
tõttu järgmiselt:<br />
H = ( 50 – 100 ) km/ ( s * Mpc ).<br />
Teades diferentsiaalvõrrandite matemaatika reegleid:<br />
= = ( (<br />
( = (<br />
saame Hubble´i valemi<br />
= =<br />
jagada r-ga ja korrutada dt-ga ning saame<br />
= (<br />
Saadud võrrandi esimese poole integreerime r 0 -st r-ni ja võrrandi teise poole t 0 -st t-ni:<br />
= (<br />
Kuna diferentsiaalvõrrandite teooriast on teada seda, et<br />
siis seega saame<br />
= +<br />
= (<br />
Võrrandi esimesel poolel tuleb võtta ln:<br />
= (<br />
Teades aga seda, et<br />
=<br />
saame lõppkokkuvõtteks järgmise seose<br />
=<br />
(<br />
ehk<br />
( =<br />
(<br />
Oletame seda, et H ( t ) = H = constant mingisuguse lühikese ajaperioodi jooksul<br />
35
Järelikult saame<br />
( =<br />
(<br />
mis näitabki meile seda Hubble´i seadust antud kujul ja graafiliselt avaldub see aga järgmiselt:<br />
Joonis 18 Mida kaugemale ilmaruumi näeme, seda kiiremini galaktika meist eemaldub.<br />
Universumi paisumine avaldub ainult väga suures ruumimastaabis – näiteks galaktikate parvede ja<br />
superparvede mõõtkavas. See tähendab, et mida suurem on kahe ruumipunkti vaheline kaugus ( ehk<br />
mida kaugemal on üksteisest galaktikate parved ), seda kiiremini need üksteisest eemalduvad.<br />
Universumi ruumipunktide vahelised eemaldumiskiirused lähenevad nullile väga väikeses<br />
ruumimastaabis ( näiteks planeetide ja tähtede mõõtkavas ), kuid väga väga suures ruumimastaabis (<br />
näiteks isegi suuremas ruumimõõtkavas kui galaktikate superparved ) lähenevad need aga juba<br />
valguse kiirusele vaakumis. Näiteks kui kahe ruumipunkti vaheline kaugus on 1 Mpc ehk 3,2<br />
miljonit valgusaastat, siis nende eemaldumiskiirus on umbes 50...80 km/s. Kui aga nende<br />
vahekaugus on üks meeter, siis nende eemaldumiskiirus on 2 * 10 -18 m/s, sest Hubble konstandi<br />
väärtus 50...80 (km/s)Mpc korral on SI-süsteemis 2 * 10 -18 m/s ühe meetri kohta. See on umbes<br />
nagu planeedi Maa suurenemine ühe mikromeetri võrra aastas.<br />
Väga väga suures ruumimastaabis ( näiteks isegi suuremas ruumimõõtkavas kui galaktikate<br />
superparved ) läheneb Universumi paisumiskiirus valguse kiirusele vaakumis. Kui valemis =<br />
on z > 1, siis galaktikate eemaldumiskiirus v r on suurem valguse kiirusest vaakumis. Sellisel juhul<br />
peame kasutama relatiivsusteooriat, et leida lainepikkuse muutust ehk spektrijoone nihet valguse<br />
kiirusele lähedaste suhteliste kiiruste korral. Lainet kirjeldav üldine võrrand on aga järgmine:<br />
( = +<br />
milles ω=2πf on nn. ringsagedus ja sagedus ise on = , milles on lainepikkus. Oletame seda,<br />
et valgusallikas eemaldub meist valguse kiirusele c lähedase kiirusega. Kuna valguse kiirusele c<br />
lähedase kiirusega liikumise korral teisenevad aeg ja ruum, siis seega peame kasutama Lorentzi<br />
teisenduse valemeid:<br />
= ( +<br />
ja<br />
= +<br />
36
Vastavalt Lorentzi teisendusvalemitele teiseneb lainevõrrandi liige<br />
+ järgmiselt:<br />
+ = + + + = + + + = + +<br />
y on kinemaatiline tegur:<br />
=<br />
ja seetõttu saame viimast võrrandit teisendada järgmiselt:<br />
+ =<br />
+<br />
+<br />
Avaldise + kirjutame ümber + ja liikme avaldame nõnda:<br />
Lõpuks saame teha järgmised matemaatilised teisendused:<br />
+<br />
+ =<br />
+<br />
+<br />
+ =<br />
+<br />
+<br />
+ =<br />
+<br />
+<br />
=<br />
+<br />
+<br />
Lainevõrrand peab kehtima ka süsteemis, milles eksisteerib vaatleja, ja seetõttu peab sagedus<br />
muutuma järgmiselt:<br />
=<br />
+ = +<br />
Laine sagedus väheneb ehk lainepikkus suureneb, kui valgusallikas meist ehk vaatlejast eemaldub:<br />
ja<br />
= ( +<br />
( + +<br />
=<br />
+<br />
37
See oli punanihke z sõltuvus eemaldumiskiirusest v relativistlikul kujul ehk = △ korral.<br />
Mitterelativistlikul juhul on need valemid aga järgmised:<br />
ja<br />
= △<br />
= △<br />
Kui me kasutame selliseid Lorentzi teisendusi<br />
ja<br />
siis sagedus muutub järgmiselt<br />
= ( +<br />
= +<br />
+<br />
=<br />
Kui aga Lorentzi teisendused on<br />
ja<br />
siis sagedus muutub nõnda:<br />
=<br />
= (<br />
=<br />
+<br />
Aine tihedus paisuvas Universumis<br />
Universumi paisumise tõttu väheneb selle aine M tihedus ρ ajas t märgatavalt. See tähendab<br />
seda, et mida enam Universum aja jooksul paisub, seda vähemaks jääb selles eksisteeriv aine<br />
tihedus. Järgnevalt uurimegi seda matemaatiliste meetoditega. Universumi tihedus ρ avaldub<br />
järgmise valemiga:<br />
= =<br />
Kui me võtame viimasest avaldisest tuletise aja järgi d/dt<br />
= = ( = (<br />
saame Universumi tiheduse jaoks järgmise tulemuse<br />
= =<br />
38
Kuna teepikkuse jagatist ajaga defineeritakse füüsikas kiirusena<br />
=<br />
siis leiamegi lõpuks Universumi tiheduse muutumise seose koos Hubble´i konstandiga H:<br />
= ( = (<br />
ehk lühidalt võib selle välja kirjutada nii:<br />
=<br />
Kuna tegemist on meil tegelikult esimest järku diferentsiaalvõrrandiga<br />
=<br />
siis leides selle võrrandi lahendi saame järgmise avaldise:<br />
=<br />
´<br />
(<br />
Oletame, et H(t) = H = constant mingisuguse lühikese ajaperioodi jooksul<br />
siis seega saame viimase seose, mis kirjeldab matemaatiliselt Universumi paisumisest tingitud aine<br />
tiheduse ρ muutumist ajas, kirja panna järgmiselt:<br />
( ´<br />
Joonis 19 Universumi tihedus väheneb selle paisumisel.<br />
Kolmas relatiivsusteooria ehk kosmorelatiivsusteooria füüsikalised alused<br />
Erirelatiivsusteooria käsitles inertsiaalseid ehk liikuvaid taustsüsteeme, mille korral liikuvates<br />
taustsüsteemides teisenevad aeg ja ruum välisvaatleja suhtes. Üldrelatiivsusteooria käsitleb<br />
mitteinertsiaalseid taustsüsteeme, mille korral teisenevad aeg ja ruum gravitatsiooniväljades. Selle<br />
järgi on gravitatsioon aegruumi kõverdus, mille põhjustab keha mass. Need kaks relatiivsusteooriat<br />
39
formuleeris Albert Einstein 20. sajandi alguses. Need kirjeldavad aja ja ruumi teisenemisi erinevates<br />
taustsüsteemides. Kuid peale nende kahe on olemas veel kolmaski relatiivsusteooria liik. Kolmas<br />
relatiivsusteooria kirjeldab samuti aja ja ruumi teisenemisi nii nagu kaks esimest relatiivsusteooriat,<br />
kuid ainus vahe seisneb selles, et taustsüsteemide asemel on käsitletud nüüd kogu Universumit ehk<br />
käsitletakse Universumit kui ühte tervikut. Selle järgi on kogu meie paisuv Universum nagu üks<br />
hiigel suur taustsüsteem, mis sisaldab endas lõpmatu hulk väiksemaid taustsüsteeme. Kuna<br />
kirjeldatakse ja käsitletakse paisuvat Universumit ühe tervikuna, siis see kolmas relatiivsusteooria<br />
liik ( nn „kosmorelatiivsusteooria“ ) on tänapäeva Universumi kosmoloogia põhiõpetuseks ajas<br />
rändamise füüsikateoorias.<br />
Kogu meie paisuv Universum on nagu üks hiigel suur taustsüsteem, milles esineb üleüldine aja<br />
ja ruumi teisenemine. Selles hiigel suures taustsüsteemis ( mis on Universumi suurune )<br />
eksisteerivad lõputu hulk väiksemaid taustsüsteeme nagu näiteks liikuvad ehk inertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ( milles avalduvad erirelatiivsusteooria seaduspärasused ) ja mitteinertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ehk gravitatsiooniväljad ( milles avalduvad üldrelatiivsusteooria seaduspärasused ).<br />
Relatiivsusteoorias on aeg ja ruum suhtelised ehk relatiivsed nähtused. Kuid kosmoloogias on<br />
aeg ja ruum pigem absoluutsed nähtused. Näiteks Universumi vanus ehk eluiga on absoluutse aja<br />
mõiste ja Universumi ruumala ehk selle läbimõõt ( s.t. suurus ) on absoluutse ruumi mõiste.<br />
Kolmandas relatiivsusteoorias asendub „relatiivsus“ absoluutse mõistega, sest näiteks galaktikate<br />
punanihet näeksime ükskõik millises teises galaktikas. Universumi paisumine ei ole enam<br />
relatiivne, vaid pigem absoluutne, millele alluvad kõik kehad ja nähtused Universumis.<br />
Aeg:<br />
Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale kulgevad sündmused ja protsessid kogu meie<br />
Universumis normaalset jada pidi ja Universumi paisumiskiirus on palju kordi aeglasem valguse<br />
kiirusest vaakumis, mille kulg „ajas“ kiireneb ( Universumi paisumise kiirus on 73,2 km/s Mpc ehk<br />
3,26 miljoni valgusaasta kohta ). Siinkohal jätame arvestamata aja ja ruumi teisenemised<br />
spetsiifilistes taustsüsteemides ( mida kirjeldavad vastavalt eri- ja üldrelatiivsusteooria võrrandid ),<br />
milles reaalne vaatleja võib ise eksisteerida või eemalt vaadelda. Selle asemel keskendume<br />
Universumile kui tervikule, milles kulgevad peaaegu lõutu hulk erinevaid sündmusi ja protsesse.<br />
Kuid Universumist väljapool olevale „hüpoteetilisele“ vaatlejale tundub, et Universumis toimuvad<br />
sündmused ja protsessid kulgevad tegelikult palju kordi kiiremini ( niisamuti ka Universumi<br />
paisumine ) nii nagu oleks film pandud edasikerimisnupu peale, kuid samas selle kulg aegleneb. See<br />
tähendab nüüd seda, et Universumi sees olev reaalne vaatleja eksisteerib tegelikult ajas, mille kulg<br />
on tegelikkusest palju kordi aeglasem ehk kogu Universumis toimub eksisteerimine aegluubis.<br />
Sellist asjaolu reedab meile kui Universumi sees eksisteerivatele reaalsetele vaatlejatele Universumi<br />
paisumiskiirus, mis on palju kordi aeglasem valguse kiirusest vaakumis ja mis „ajas“ kiireneb.<br />
Kõike eelnevat on võimalik piltlikult väljendada palju lihtsamalt. Näiteks meile võib tunduda, et<br />
Universum on 13,7 miljardit aastat vana, kuid tegelikult võib selle vanuseks olla kõigest üks<br />
sekund. See tähendab seda, et kogu meie Universumi eksisteerimise ajaperiood ( milleks on praegu<br />
13,7 miljardit aastat ) on tegelikult „välja veninud“ ühe sekundi pikkusest aja perioodist, mis oleks<br />
Universumi tegelikuks vanuseks praegusel ajahetkel.<br />
Oluline on märkida seda, et kui vaatleja eksisteerib süsteemis, milles esineb aja teisenemine, siis<br />
ei ole see vaatlejale otseselt tajutav. Aja teisenemist on otseselt tajutav ainult siis, kui vaatleja asub<br />
sellest süsteemist väljapool ja vaatleb kõrvalt seda süsteemi, milles esineb aja teisenemine. Selles<br />
mõttes jääb vaatleja „omaaeg“ alati ühesuguseks sõltumata sellest, milline on parajasti aja<br />
teisenemine. Vaatleja omaaeg on tegelikult illusioon, mis ei pruugi näidata süsteemis olevale<br />
vaatlejale tegelikku aja kulgemist.<br />
40
Y suurus näitab seda, et mitu korda on aeg aeglenenud Universumi sees olevale reaalsele<br />
vaatlejale või mitu korda on aeg kiirenenud Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele<br />
vaatlejale. Universumi kosmoloogiline evolutsioon näitab, et mida kaugemale ajas tagasi vaadata,<br />
seda suurem oli y väärtus ja mida aeg edasi, seda väiksem on y väärtus. Y väärtus muutub ajas<br />
väiksemaks, mille tulemusena Universumi paisumiskiirus Universumi sees olevale reaalsele<br />
vaatlejale suureneb. Universumi paisumise algmomendi juures oli y väärtus lõpmata suur, kuid väga<br />
väga kauges tulevikus läheneb y väärtus ühele.<br />
Ruum:<br />
Vastavalt relatiivsusteoorias tuntud aja ja ruumi lahutamatuse printsiibile peab aja teisenemisega<br />
kaasnema ka ruumi teisenemine. See tähendab seda, et aeg ja ruum teisenevad alati koos.<br />
Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale tundub, et Universum tervikuna paisub, kuna<br />
galaktikate parved eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida kaugemal nad ruumis üksteisest on.<br />
Sellejuures kehade enda mõõtmed ajas ei muutu. See on teaduslik fakt, mida on saadud<br />
astronoomilistest vaatlustest. Kuid Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele vaatlejale on<br />
asjaolud aga hoopis teistmoodi. Temale näib Universum olevat palju kordi suurem, sealhulgas ka<br />
kehade enda mõõtmed on palju suuremad ja Universum mitte ei paisu, vaid tõmbub hoopis kokku (<br />
s.t. Universum hoopis kahaneb ). Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale midagi sellist<br />
täheldada ei ole. Temale on kehade mõõtmed ajas muutumatud, muutuvad suuremaks ainult kehade<br />
vahelised kaugused väga suures ruumimastaabis. Sellest järeldatakse, et Universum tervikuna<br />
paisub.<br />
Eelnevat materjali on vaja pikemalt lahti seletada. Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele<br />
vaatlejale tunduvad Universumis toimuvad sündmused ja protsessid kulgevat palju kordi kiiremini<br />
kui Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale. Sealhulgas ka Universumi paisumine on palju<br />
kiirem, mille kulg aegleneb. Aja kiirenemine on aja dilatatsiooni ehk aja aeglenemise vastupidine<br />
nähtus. Relatiivsusteoorias tuntud aja ja ruumi lahutamatuse printsiibi järgi kaasneb aja<br />
dilatatsiooniga ka ruumi kontraktsioon ehk kehade pikkuste lühenemise nähtus. Kuna aja<br />
kiirenemine on aja dilatatsiooni vastand nähtus, siis peab kaasnema sellega ka kehade pikkuste<br />
pikenemine, mitte enam lühenemine ehk kontraktsioon. Kuna Universum paisub tervikuna (<br />
avaldudes kõikides ruumidimensioonides ), siis ruumi kontraktsiooni vastand nähtus peab avalduma<br />
samuti kolmemõõtmelisena, mitte enam ühemõõtmelisena nagu me relatiivsusteoorias oleme<br />
harjunud nägema. Tulemuseks ongi kehade ja nende vahekauguste suuremad mõõtmed, mille läbi<br />
on ka Universum palju suurem.<br />
Kahes esimeses relatiivsusteoorias avaldub ruumi teisenemine ainult ühes ruumidimensioonis.<br />
Näiteks rongi pikkus lüheneb välisvaatleja suhtes, kui selle kiirus läheneb valguse kiirusele<br />
vaakumis. Kuid kolmandas relatiivsusteoorias avaldub ruumi teisenemine kõigis kolmes<br />
ruumidimensioonis korraga, sest Universum paisub kõikjal tervikuna. Universumi paisumisel ei ole<br />
olemas tsentrit ega mingit eelistatud suunda. Kõikjal paisub Universumi ruum korraga.<br />
Piltlikult ehk lihtsustatult väljendades paisub kogu meie Universum tegelikult nii, et kõikide<br />
kehade vahekaugused ja ka nende kehade enda mõõtmed ajas korraga suurenevad. Näiteks inimene<br />
võis viis minutit tagasi olla palju kordi väiksemate ruumimõõtmetega kui praegusel ajahetkel.<br />
Selline Universumi paisumine erineb radikaalselt sellest, mida näeb Universumi sees olev reaalne<br />
vaatleja.<br />
Kõike eelnevat on võimalik piltlikult väljendada palju lihtsamalt. Näiteks meile võib tunduda, et<br />
Universum on umbes 100 miljardi valgusaastase läbimõõduga, kuid tegelikult võib selle läbimõõt<br />
olla hoopis 10 astmes 100 miljardit valgusaastat. See tähendab seda, et kogu meie eksisteeriva<br />
Universumi ruum ( mis võib praegu olla umbes 100 miljardi valgusaastase läbimõõduga ) on<br />
41
tegelikult kontrakteerunud ehk „kokkutõmbunud“ 10 astmes 100 miljardi valgusaastase<br />
läbimõõduga ruumist, mis oleks Universumi tegelikuks ruumiliseks ulatuseks praegusel ajahetkel.<br />
Oluline on märkida seda, et kui vaatleja eksisteerib süsteemis, milles esineb ruumi teisenemine,<br />
siis ei ole see vaatlejale otseselt tajutav. Ruumi teisenemist on otseselt tajutav ainult siis, kui<br />
vaatleja asub sellest süsteemist väljapool ja vaatleb kõrvalt seda süsteemi, milles esineb ruumi<br />
teisenemine. Selles mõttes jääb vaatleja „omaruum“ alati ühesuguseks sõltumata sellest, milline on<br />
parajasti ruumi teisenemine. Vaatleja „omaruum“ on tegelikult illusioon, mis ei pruugi näidata<br />
süsteemis olevale vaatlejale tegelikku ruumi mõõtmeid.<br />
Y suurus näitab seda, et mitu korda on ruum kontrakteerunud Universumi sees olevale reaalsele<br />
vaatlejale või mitu korda on ruum välja veninud Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele<br />
vaatlejale. Universumi kosmoloogiline evolutsioon näitab, et mida kaugemale ajas tagasi vaadata,<br />
seda suurem oli y väärtus ja mida aeg edasi, seda väiksem on y väärtus. Y väärtus muutub ajas<br />
väiksemaks, mille tulemusena Universumi ruumala Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale<br />
suureneb. Universumi paisumise algmomendi juures oli y väärtus lõpmata suur, kuid väga väga<br />
kauges tulevikus läheneb y väärtus ühele.<br />
Gravitatsioon:<br />
Tekib küsimus, et kui Universumi üleüldist aja ja ruumi teisenemist ei ole põhimõtteliselt<br />
võimalik Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale otseselt tajuda, siis miks me näeme ikkagi<br />
Universumi paisumist, mis avaldub galaktiliste süsteemide üksteisest eemaldumisel? Universumi<br />
sees olev reaalne vaatleja näeb galaktikate punanihet, mida on võimalik füüsikaliselt tõlgendada<br />
Universumi paisumisena. Näiteks kaugete galaktikate spektrijoonte lainepikkus λ on lähedastega<br />
võrreldes pisut suurem. See punanihe ehk lainepikkuste vahe on võrdeline galaktikate kaugusega.<br />
Punanihkest z<br />
=<br />
on võimalik välja arvutada galaktikate eemaldumiskiiruse v ja ka nende kauguse s:<br />
ja<br />
= =<br />
= =<br />
milles on Hubble konstant. Asi on selles, et gravitatsioon on aegruumi kõverdus, mis seisneb<br />
gravitatsioonilises aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See tähendab, et kehade mass<br />
mõjutab aja kulgemist ja Eukleidilise 3-mõõtmelise ruumi geomeetriat. Masside poolt tekitatud<br />
aegruumi kõverdused ja Universumi üleüldine aegruumi teisenemine lähevad omavahel<br />
interaktsiooni. Kui masside poolt tekitatud aegruumi kõverus seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi<br />
kontraktsioonis, siis Universumi üleüldine aegruumi teisendus seisneb vastupidises ehk aja ja ruumi<br />
tekkimises. Sellest tulenevalt „tasandab“ Universumi aja ja ruumi üleüldine teisenemine<br />
Universumis eksisteerivaid aegruumi kõverusi. See tähendab seda, et Universumi üleüldine aja ja<br />
ruumi teisenemine „töötab vastu“ masside poolt tekitatud aegruumi kõverdustele. Selle<br />
füüsikaliseks väljundiks ongi masside üksteisest eemaldumine ehk „tõukumine“. Seetõttu mõjubki<br />
Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale inertsiaalne jõud F in :<br />
42
milles<br />
= = +<br />
= +<br />
l on vaatleja kaugus mingist struktuurist ( mille mass on m ) ja H on Hubble´ konstant. Alguse saab<br />
see väga suures ruumimastaabis, sest siis on gravitatsioon väga nõrk ehk aegruumi kõverdus väga<br />
väike. Aja jooksul läheneb selline tõukumine kõikide kehade gravitatsiooni tsentritele Universumis.<br />
Seda nähtust oleme seni mõistnud „tume energiana“.<br />
Kui vaatleja eksisteerib süsteemis, milles esinevad aja ja ruumi teisenemised, siis ei ole see<br />
vaatlejale otseselt tajutav. Aja ja ruumi teisenemist on otseselt tajutav ainult siis, kui vaatleja asub<br />
sellest süsteemist väljapool ja vaatleb kõrvalt seda süsteemi, milles esinevad aja ja ruumi<br />
teisenemised. Selles mõttes jäävad vaatleja omaaeg ja omapikkus alati ühesugusteks sõltumata<br />
sellest, millised on parajasti aja ja ruumi teisenemised. Vaatleja omaaeg ja omapikkus on tegelikult<br />
illusioon, mis ei pruugi näidata süsteemis olevale vaatlejale tegelikku aja kulgemist ja tegelikke<br />
kehade ruumalasid. Süsteemi enda aja ja ruumi teisenemised avalduvad süsteemis olevale vaatlejale<br />
ainult siis, kui selles samas süsteemis eksisteerib peale vaatleja ka gravitatsiooniväli ehk aegruumi<br />
kõverdus, mille võib tekitada näiteks musta augu mass. Sellisel juhul avalduvad süsteemis esinevad<br />
aja ja ruumi teisenemised süsteemis olevale vaatlejale musta augu poolt tekitatud aegruumi<br />
kõveruse muutumises, mille korral gravitatsiooniline tõmbejõud asendub aja jooksul tõukejõuga<br />
ehk aegruumi kõverus muutub tasasemaks. Selline nähtus saab toimuda ainult siis, kui süsteemis<br />
endas on aeg ja ruum teisenenud väga suurel määral. Kuna musta augu mass mõjutab aja kulgemist<br />
ja eukleidilise 3-mõõtmelise ruumi meetrikat, siis süsteemi üldine aja ja ruumi teisenemine<br />
mõjutabki süsteemis endas eksisteeriva musta augu poolt tekitatud aegruumi kõverust, töötades<br />
selle kõveruse vastu.<br />
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus, mis seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See<br />
tähendab seda, et gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg aegleneb ja ruumipunktide vahelised<br />
kaugused vähenevad ( s.t. ruum kontrakteerub ) välisvaatleja suhtes. Keha mass mõjutab aja<br />
kulgemist ja 3-mõõtmelise eukleidilise ruumi meetrikat. Meetrika uurib kahe ruumipunkti vahelist<br />
kaugust ds. Gravitatsiooni tsentris on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab, et aeg ja<br />
ruum lakkavad eksisteerimast teatud kaugusel gravitatsiooni tsentrist. Seda võib põhimõtteliselt<br />
tõlgendada ka Universumi „äärena“, kus lõpeb Universumi eksisteerimine. Aja ja ruumi<br />
eksisteerimise lakkamise korral lakkab olemast ka kõik see, mis eksisteerib ajas ja ruumis. Ajas ja<br />
ruumis eksisteerib kogu meie Universum. Sellist „kohta“, kus lõpeb aeg ja ruum, võib mõista<br />
Universumi „äärena“. Näiteks musta augu Schwarzschildi pind on kui Universumi äär. Kuna<br />
gravitatsiooni tsentreid on umbes sama palju kui Universumis taevakehasid, siis on ka Universumi<br />
ääri põhimõtteliselt sama palju.<br />
Universumi sees ja väljas olevaid vaatlejaid võib põhimõtteliselt mõista kui aegruumi sees ja<br />
väljas olevaid vaatlejaid. Aegruumist väljas olev vaatleja võib olla näiteks ajarändur, kes võib<br />
rännata ajas minevikku ja tulevikku.<br />
Eelnevalt oli kirja pandud ja esitletud Universumi üleüldise aja ja ruumi teisenemise ning<br />
Universumis esinevate aegruumi kõveruste omavahelise interaktsiooni füüsikaline konseptsioon,<br />
millest järeldub, et Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale näiv Universumi paisumine ei olegi<br />
tegelikult päris õige paisumine, vaid meile nähtav Universumi paisumine on tegelikult kõrgema aja<br />
ja ruumi teisenemise füüsika avaldumisvorm. Ainult nii on võimalik seletada, et miks meile nähtav<br />
Universum ei paisu valguse kiirusega c ja miks esineb Universumis „tume energia“ ehk Universumi<br />
kiirenev paisumine. Järgnevalt esitame selle füüsika konseptsiooni matemaatilise analüüsi.<br />
43
Matemaatiline analüüs<br />
Universumi paisumise korral esinevad tegelikult kaks aja vormi. Esiteks see, et üks etendab<br />
Universumi eluiga ( ehk Universumi enda eksisteerimise kestvust ) ja teiseks on see, et aeg esineb<br />
ka Universumi paisumiskiirusel ( ehk kui kiiresti Universum paisub ). Nende kahe aja vahel on<br />
olemas ka üks füüsikaline seos – nimelt mida kauem Universum eksisteerib ( ehk mida enam<br />
pikeneb Universumi eluiga ), seda enam kiiremini Universum paisub ( ehk Universumi paisumine<br />
kiireneb ).<br />
Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevad ajahetked on samas ka erinevad<br />
ruumipunktid. Selline seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui<br />
Universum paisub ( s.t. Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel (kosmoloogilistel)<br />
ajahetkedel on Universumi ruumala erinev ja seega on erinevad ka Universumi ruumipunktide<br />
koordinaadid. Universumi paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena. Siis<br />
on väga selgesti näha seda, et kera sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktide koordinaadid ) ja<br />
kera raadius on erinevatel ajahetkedel erinevad.<br />
Olgu meil Universumi paisumise mudeliks kera paisumine, mis ei pöörle. Sellisel juhul on<br />
kolmemõõtmelise kera kahemõõtmeline pind meie kolmemõõtmelise Universumi<br />
kolmemõõtmeline versioon. Kera paisub ja mööda kera pinda ehk kera pinnal liigub keha m. Keha<br />
liigub alati risti kera raadiusega. Lihtsuse mõttes liigub keha mööda kera ringjoont, mille pikkus on<br />
2πR. Kera paisumine illustreerib Universumi paisumist, kuid keha m liikumine kera pinnal aga<br />
sündmuste ja protsesside kulgemist Universumis. Mitte miski ei saa liikuda valgusest kiiremini.<br />
Valguse liikumiskiirus vaakumis ja kera paisumiskiirus on mõlemad võrdsed c-ga. Mida lähemale<br />
jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele c ehk kera paisumiskiirusele, seda aeglasemini liigub<br />
keha m paisuva kera pinna suhtes. See illustreerib sündmuste ja protsesside aeglenemist<br />
Universumis. Kui kera paisumise kiirus ja keha liikumiskiirus kera pinnal omavahel ühtivad, siis<br />
keha m ei liigu enam üldse ja seega aeg on peatunud. Tuleb veelkord märkida seda, et kera paisub,<br />
mitte ei pöörle.<br />
Joonis 1 Tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi<br />
kosmoloogilise paisumisena.<br />
Kuna keha m liigub alati risti kera raadiusega ja samas ka alati kera paisumisega kaasa, siis keha<br />
liikumist paisuva kera pinnal saab kirjeldada Pythagorase teoreemiga järgmiselt:<br />
44
ehk<br />
= +( ´<br />
= ( + ´ +( ´<br />
milles c on kera paisumise kiirus ( mis ühtib valguse kiirusega vaakumis ), d on keha m liikumisest<br />
ja kera paisumisest tingitud (resultant)teepikkus, vt´ on ainult keha liikumisest tingitud teepikkus, ct<br />
on kera paisumisest tingitud teepikkus, = + ´ on keha m teepikkus paisuva kera pinnal<br />
arvestades samas ka kera paisumisest tingitud teepikkuse juurdekasvu ehk ct, t ja t´ on erinevad<br />
ajahetked ehk vastavalt kera mittepaisuva ja paisuva oleku ajahetked. Mitte miski ei saa liikuda<br />
valgusest kiiremini ehk kera paisumisest kiiremini ja seega d = ct´, mis tähendab seda, et<br />
teepikkuse d pidi keha m läbima kiirusega c ( mitte sellest suurema kiirusega ).<br />
Eelnevalt esitatud Pythagorase teoreemis<br />
teeme järgmised matemaatilised teisendused:<br />
= +( ´<br />
=<br />
( =<br />
Sellest tulenevalt saame võrrandi, mis kirjeldab kahe ruumipunkti vahelist kaugust ehk keha m<br />
teepikkust s, kui tema liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis ehk antud mudeli korral<br />
Universumi paisumiskiirusele:<br />
=<br />
= + ehk = +<br />
Viimase võrrandi on võimalik viia järgmisele matemaatilisele kujule:<br />
= ( + ( = (<br />
(( +(<br />
(<br />
= +<br />
ja nüüd integreerides viimast seost, saame järgmise tulemuse:<br />
= + = + ( + = + + =<br />
= +<br />
Integreerides võrrandeid arvestasime seda, et<br />
= + ja =<br />
Kuid jätkame edasi võrrandi integreerimist ja saame tulemuseks järgmist:<br />
45
=<br />
Järgmisena proovime analoogilisel teel välja arvutada keha m teepikkuse c, kui tema liikumiskiirus<br />
on palju väiksem Universumi paisumiskiirusest:<br />
= + = + + = + = + = +<br />
ja teepikkuse c väärtuseks saame ligikaudu:<br />
Selleks, et teada saada, milline teepikkus on tegelikult kõige lühem, arvutame välja järgmise<br />
piirväärtuse ehk teepikkuste s ja c suhte:<br />
=<br />
= = =<br />
Järelikult s ja c suhe avaldub järgmiselt:<br />
ja seega on teepikkus s teepikkusest c lühem lausa 6 % :<br />
=<br />
See tähendab füüsikaliselt seda, et teepikkuse s vahemaa, mille korral on keha m liikumiskiirus<br />
lähedane Universumi paisumiskiirusele c, on enda süsteemist vaadatuna peaaegu 6% lühem<br />
teepikkusest c, mille korral on keha m liikumiskiirus palju väiksem Universumi paisumiskiirusest.<br />
Seega selline tavaarusaam, et kahe ruumipunkti vaheline kõige lühem tee on just sirge, ei kehti<br />
enam ruumi teisenemiste korral. Ruumi teisenemise korral on teepikkus isegi veelgi lühem sirgest<br />
teest. Ruumi teisenemise korral muutuvad kaugused meile palju lähemale.<br />
( http://www.youtube.com/watch?v=l3ZUW0LYUD0 )<br />
Füüsikaline kaugus s kahe ruumipunkti A ja B vahel muutub väiksemaks ehk ruum teiseneb ka<br />
gravitatsioonivälja tsentrile lähenedes. Need punktid asetsevad välja tsentrist 0 tõmmatud raadiusel:<br />
= =<br />
Kui välja tsentrist eemalduda, siis kaugus välja kahe ruumipunkti vahel suureneb. Üldrelatiivsusteooria<br />
osas tuletame ja analüüsime seda põhjalikumalt.<br />
Eelnev matemaatiline analüüs näitas üsna selgelt seda, et ruum teiseneb, kui keha m liikumiskiirus<br />
läheneb Universumi paisumiskiirusele c. Järgnevalt teeme terve rida uusi matemaatilisi<br />
teisendusi, et saada lõplik võrrand, mis kirjeldab antud süsteemi füüsikaliselt. Järgnev matemaatiline<br />
analüüs annab eelmisele analüüsile füüsikalise tõlgenduse. Kuna d = ct´, siis avaldame<br />
Pythagorase teoreemist kera paisumise kiiruse c järgmiselt:<br />
46
+( ´<br />
´<br />
=<br />
l on keha m teepikkus paisuva kera pinnal arvestades samas ka kera paisumisest tingitud teepikkuse<br />
juurdekasvu ehk ct:<br />
= + ´<br />
ja seega saame viimase võrrandi lahti kirjutada järgmiselt:<br />
( + ´ +( ´<br />
´<br />
=<br />
Viime t´ võrrandi teisele poole, tõstame võrrandi mõlemad pooled ruutu ja kirjutame lahti<br />
ruutvõrrandi avaldise:<br />
( + ( ( ´ + ( ´ +( ´ = ( ´<br />
Viime ühe liikme ( ´ teisele poole ja saame<br />
( + ( ( ´ + ( ´ = ( ´ ( ´ = ( ´<br />
jagame viimase saadud võrrandi mõlemad pooled<br />
-ga:<br />
( + ( ( ´ + ( ´ =<br />
( ´<br />
= ´ = ´<br />
Kuna kehtib ruutvõrrandi matemaatiline seos<br />
( + ( ( ´ + ( ´ = ( + ´<br />
siis saame viimase võrrandi kujuks järgmise avaldise:<br />
( + ´ = ´<br />
ehk võrrandi mõlemad pooled ruutjuure alla viies:<br />
+ ´ = ´<br />
Viimane avaldis ongi meie otsitav lõplik võrrand, mis kirjeldab antud füüsikalist süsteemi. Tegemist<br />
on tegelikult üldvõrrandiga, millest on võimalik tuletada terve rida väga tähtsaid fundamentaalfüüsikalisi-<br />
ja matemaatilisi seoseid ja järeldusi. Võib ka nii öelda, et tegemist on ühe<br />
põhivõrrandiga, mille järeldused on heas kooskõlas ajas rändamise teooria aluspõhimõtetega. Neid<br />
järeldusi on relatiivsusteooria ja kvantmehaanika osas põhjalikumalt uuritud ja analüüsitud. Kuid<br />
järgnevalt teeme sellegipoolest ühe väikese matemaatilise analüüsi, mis muidu on esitatud eri- ja<br />
üldrelatiivsusteooria osas. See on vajalik selleks, et jõuda lõpuks mõistmiseni Universumi<br />
paisumise kinemaatikas. Näiteks viimasest tuletatud üldvõrrandist<br />
47
+ =<br />
on võimalik tuletada aja dilatatsiooni valem, mis on täiesti identne erirelatiivsusteooriast tuntud aja<br />
teisenemise valemiga. Näiteks kui eelnevalt välja toodud üldvõrrandis on vt´ = 0 ehk<br />
=<br />
siis saame matemaatiliselt teisendada järgmiselt:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
milles jagatise liiget<br />
=<br />
nimetatakse erirelatiivsusteoorias y-faktoriks ehk kinemaatiliseks teguriks, mis näitab aja<br />
aeglustumist välisvaatleja suhtes. Selle füüsikalise olemuse mõistmiseks on vajalik tuletada veel<br />
üks võrrand, mis näitab matemaatiliselt aja dilatatsiooni nähtuse tulenemist eelnevalt tuletatud<br />
hyperruumi ja tavaruumi füüsikalisest süsteemist. Selleks teeme eelnevalt tuletatud ajas rändamise<br />
üldvõrrandis<br />
+ =<br />
järgmised matemaatilised teisendused. Juhul kui ct = 0, saame võrrandi<br />
=<br />
Jagame saadud võrrandi mõlemad pooled t´-ga:<br />
= =<br />
ja sellest tulenevalt saame lõpuks järgmise väga olulise avaldise, mida erirelatiivsusteoorias pole<br />
võimalik matemaatiliselt tuletada:<br />
48
=<br />
ehk visuaalselt paremini esitatuna:<br />
=<br />
Tähistame v-d v´-ga:<br />
=<br />
Viimase võrrandi füüsikaline sisu seisneb järgmises analüüsis. Eelnevalt on teada, et meie tavaruum<br />
K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ja sellest tulenevalt peab Universum paisuma valguse<br />
kiirusega. Sellest ongi näha seda, et kui keha m liikumiskiirus on tavaruumi suhtes c ehk v = c (<br />
näiteks valguse liikumiskiirus meie tajutavas aegruumis ), siis hyperruumi suhtes on keha paigal<br />
ehk v´ = 0. Kui aga keha liikumiskiirus on tavaruumi suhtes null ( keha on paigal ) ehk v = 0, siis<br />
hyperruumi suhtes on keha liikumiskiirus võrdne c-ga ehk v´ = c. See tähendab ka seda, et kõik<br />
kehad Universumis liiguvad valguse kiirusega c. Valgus ise on tegelikult paigal. Kuna aja<br />
dilatatsiooni võrrand, mis on tuletatav samuti ajas rändamise üldvõrrandist, on kujul<br />
=<br />
ja seetõttu saame kinemaatilise teguri ruutjuure avaldise avaldada järgmiselt:<br />
=<br />
Ajas rändamise üldvõrrandist tuletatud valemi<br />
=<br />
saame seega viia järgmisele matemaatilisele kujule:<br />
= =<br />
ehk<br />
Viime t´ teisele poole<br />
ja teisendame viimast võrrandit kujule:<br />
=<br />
=<br />
△ =<br />
milles △ = . Viimasest tuletatud väga olulisest võrrandist, mis viib lõpuks kvantmehaanika<br />
füüsikalise mõistmiseni<br />
△ =<br />
49
on selgelt näha seda, et keha m liikumiskiirus v sõltub aja kulgemisest ( näiteks mida rohkem aeg<br />
teiseneb välisvaatleja suhtes, seda väiksema omaajaga jõuab keha liikuda ühest ruumipunktist teise<br />
) või keha liikumiskiirus ise tingib aja kulgemise iseloomu ( näiteks mida kiiremini liigub keha,<br />
seda enam teiseneb aeg ):<br />
= △<br />
Teepikkus ct võib olla valguse teepikkus tavaruumi K suhtes või seisumassiga keha teepikkus<br />
hyperruumi K´ suhtes:<br />
= △<br />
milles s = ct. Järgnevalt analüüsime aja teisenemise<br />
△ =<br />
tulenevust hyperruumi K´ ja tavaruumi K füüsikalisest süsteemist. Näiteks kui keha massiga m<br />
liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c ( see võib olla näiteks valguse liikumine vaakumis<br />
), siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ehk v´ = 0. Eelnevalt tuletatud valemis<br />
on sellisel juhul v = c:<br />
=<br />
=<br />
ja saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks<br />
=<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui keha liigub vaakumis kiirusega c mistahes vaatleja<br />
suhtes, siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ( s.t. „absoluutselt paigal“ ). Kuna keha m<br />
liigub sellisel juhul tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c, siis aeg on tavaruumi K suhtes<br />
teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
△ = = =<br />
ja seetõttu saame hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:<br />
ehk<br />
= △<br />
= △<br />
= =<br />
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes liikumiskiiruseks c ehk v = c, siis<br />
hyperruumi K´ suhtes ei ole aeg teisenenud ehk △t = t:<br />
50
= △<br />
= △<br />
=<br />
Kui aga keha m on hyperruumi K´ suhtes paigal ehk v´ = 0, siis tavaruumi K suhtes on aeg<br />
teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
= △<br />
= △<br />
= =<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui mingi keha liigub vaakumis kiirusega c, siis see on<br />
konstantne kiirus mistahes vaatleja jaoks, kes vaakumis parajasti eksisteerivad. See tuleneb otseselt<br />
sellest, et mida lähemale jõuame keha liikumiskiirusele c, seda aeglasemini kulgeb aeg välisvaatleja<br />
suhtes. Kiirusel c liikudes läheb ajavahe △t lõpmata suureks ehk<br />
△ = = =<br />
ja see tähendab seda, et välisvaatleja suhtes kulgeb aeg lõpmata aeglaselt, kuid keha enda suhtes (<br />
nö. keha „omaajas“ ) kulgeb aeg lõpmata kiiresti. See tähendab seda, et keha jõuab omaajas<br />
tavaruumis K ( näiteks vaakumis ) mistahes ruumipunkti hetkega ehk lõpmata suure kiirusega:<br />
. Kuid hyperruumi K´ suhtes on keha „absoluutselt“ paigal ja seetõttu ei ole hyperruumi K´<br />
suhtes ka aja teisenemist ehk:<br />
△ = = =<br />
See tähendab seda, et hyperruumi K` suhtes on keha kiirus „omaajas“ lõpmata väike. Kui keha<br />
massiga m on tavaruumi K suhtes aga hoopis paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes liigub see<br />
kiirusega v´ = c. Näiteks kui me kiiruse teisenemise valemis<br />
on kiirus v võrdne nulliga ehk<br />
=<br />
=<br />
siis saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks c:<br />
=<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et absoluutselt kõik kehad Universumis, millel on seisumass<br />
m 0 ja seega seisuenergia E 0 = m 0 c 2 , liiguvad valguse kiirusega c hyperruumi K´ suhtes, kuid samas<br />
võivad need meie tavaruumis K olla paigal. Ka valguse suhtes liiguvad kõik kehad kiirusega c.<br />
Kuna keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg teisenenud<br />
ehk △t = t:<br />
△ = = =<br />
51
ja seetõttu saamegi hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:<br />
ehk<br />
= △<br />
= △<br />
=<br />
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes<br />
on aeg teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
= △<br />
= =<br />
Kui keha m liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ehk v´ = c, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg<br />
teisenenud ehk △t = t:<br />
= △<br />
= △<br />
=<br />
See tähendab seda, et kui valguse korral oli nii, et liikudes vaakumis ehk tavaruumis K kiirusega c<br />
ja seetõttu omaajas jõudis valgus hetkega mistahes ruumipunkti tavaruumis, siis siin antud juhul on<br />
olukord aga vastupidine. Näiteks seisumassiga kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ja<br />
sellest tulenevalt on hyperruumi ja tavaruumi ajavahe lõpmata suur. See tähendab seda, et<br />
hyperruumi K´ poolt vaadatuna kulgeb aeg tavaruumis ehk kogu meie Universumis tervikuna<br />
lõpmata kiiresti, kuid tavaruumis olles kulgeb aeg vaatleja jaoks tavapärases tempos ja aja<br />
kulgemine ei näi mitte kunagi katkevat ehk selle eksisteerimine näib olevat igavikuline. Kuna kõik<br />
kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, siis seega hõlmab „omaaeg“ hyperruumi suhtes<br />
vaadatuna üle kogu Universumi ehk kogu tavaruumi K. Selles mõttes kõik kehad Universumis,<br />
millel on seisumass ja seisuenergia ning mis liiguvad hyperruumi suhtes kiirusega c, liiguvad<br />
hyperruumi poolt vaadatuna ( ehk nö. hyperruumi omaajas ) lõpmata suure kiirusega ehk ,<br />
sest aeg kulgeb lõpmata suure kiirusega.<br />
Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe mõttelise eksperimendi. Näiteks kogu<br />
meie paisuv Universum on nagu üks hiigel suur taustsüsteem, milles esineb üleüldine ehk globaalne<br />
aja ja ruumi teisenemine. Selles hiigel suures taustsüsteemis ( mis on Universumi suurune )<br />
eksisteerivad lõputu hulk väiksemaid taustsüsteeme nagu näiteks liikuvad ehk inertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ( milles avalduvad erirelatiivsusteooria seaduspärasused ) ja mitteinertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ehk gravitatsiooniväljad ( milles avalduvad üldrelatiivsusteooria seaduspärasused ).<br />
Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja teine<br />
hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale tunduvad<br />
Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jadapidi, kui välja arvata erinevates<br />
taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste<br />
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist<br />
väljapool, tundub aeg Universumis kulgevat lõpmata kiiresti.<br />
Kogu eelnev matemaatiline analüüs näitas üsna veenvalt, et kui tavaruum K liigub hyperruumi<br />
K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk K´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis<br />
K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna K´-s ehk hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t.<br />
aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis seega lähenedes hyperruumile ( ehk<br />
keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb aeg. Kuid aja aeglenemine keha<br />
liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast: näiteks mida lähemale keha<br />
liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg aegleneb ja keha pikkus<br />
lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis<br />
tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes hakkab keha<br />
52
paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c.<br />
Niisamuti ka gravitatsiooniväli seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See tähendab<br />
seda, et gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg aegleneb ja ruumipunktide vahelised kaugused<br />
vähenevad ( ruum kontrakteerub ) välisvaatleja suhtes. Keha mass mõjutab aja kulgemist ja 3-<br />
mõõtmelise eukleidilise ruumi meetrikat. Meetrika uurib kahe ruumipunkti vahelist kaugust ds.<br />
Gravitatsiooni tsentris on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab, et aeg ja ruum<br />
lakkavad eksisteerimast teatud kaugusel R gravitatsiooni tsentrist.<br />
Mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg<br />
aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kui keha m liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c, siis nähtub<br />
tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes. Gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg samuti<br />
aegleneb ja ruumipunktide vahelised kaugused vähenevad ( ruum kontrakteerub ) välisvaatleja<br />
suhtes. Gravitatsiooni tsentris ehk Schwarzschildi pinnal on aegruumi kõverus lõpmatult suur ja<br />
paokiirus on võrdne valguse kiirusega c. Sellest järeldub selgelt, et tavaruumi K liikumine<br />
hyperruumi K´ suhtes peab avalduma ( s.t. nähtuma ) ka gravitatsiooniväljas ehk tsentraalsümmeetrilises<br />
aegruumi kõveruses nii, et kolmemõõtmeline ruum eemaldub ( s.t. „liigub“ ) aegruumi<br />
kõveruse tsentrist eemale. Analüüsime seda järgnevalt matemaatiliselt.<br />
Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c. Keha m liikumiskiiruse lähenemisel c-le<br />
teiseneb aeg tavaruumis K välisvaatleja suhtes. Seda kirjeldavas aja dilatatsiooni võrrandis<br />
´ =<br />
olev ruutjuure jagatise liige<br />
=<br />
on „teatud tingimustes“ võrdne gravitatsioonilise aja dilatatsiooni võrrandiga:<br />
= =<br />
Gravitatsioonivälja ehk aegruumi kõveruse korral saame kasutada sfäärilisi koordinaate ehk meil on<br />
tegemist tsentraalsümmeetrilise keskkonnaga, mis ajas üldiselt ei muutu. See tähendab füüsikaliselt<br />
seda, et suhtele ( mille korral v = 0 ehk keha m on tavaruumi K suhtes paigal, kuid hyperruumi<br />
K´ suhtes liigub see kiirusega c ) vastab gravitatsioonivälja ehk aegruumi kõveruse korral mingi<br />
ruumikoordinaat ehk antud juhul mingi kindel kaugus r gravitatsiooni tsentrist ( s.t. Schwarzschildi<br />
pinnast ):<br />
=<br />
Selline „null punkt“ asub tavaliselt gravitatsiooni tsentrist lõpmatuses. Täpselt sama on ka suhtega<br />
( mille korral v = c ehk keha m on hyperruumi K´ suhtes paigal, kuid tavaruumi K suhtes liigub<br />
see kiirusega c ) ehk sellele vastab mingi kindel kaugus R gravitatsiooni tsentrist:<br />
=<br />
See „punkt“ asub täpselt gravitatsioonivälja ehk tsentraalsümmeetrilise aegruumi kõveruse<br />
53
Schwarzschildi pinnal, millel paokiirus on võrdne valguse kiirusega c. Selline analüüs näitab üsna<br />
selgelt seda, et kui v = 0 ( s.t. keha m on tavaruumi K suhtes paigal ) ja r = ∞ ( s.t. aegruum on<br />
tasane lõpmata kaugel gravitatsiooni tsentrist ), siis kehtib järgmine võrdus<br />
= = ´<br />
Selline võrdus kehtib ka siis kui v = c ( s.t. keha m liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk nähtub<br />
tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes ) ja r = R ( s.t. gravitatsiooni tsentris ehk<br />
Schwarzschildi pinnal on aegruumi kõverus lõpmatult suur ja paokiirus on võrdne valguse kiirusega<br />
c ). Sellest järeldub selgelt, et tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes peab avalduma (<br />
nähtuma ) ka gravitatsiooniväljas ehk tsentraalsümmeetrilises aegruumi kõveruses nii, et<br />
kolmemõõtmeline ruum eemaldub ( s.t. „liigub“ ) aegruumi kõveruse tsentrist eemale. Kuna<br />
gravitatsioonitsentreid on Universumis loendamatult palju, siis põhjustab see masside üksteisest<br />
eemaldumise üle kogu Universumi, mida me füüsikaliselt mõistame ruumi paisumisena ehk<br />
Universumi ruumala suurenemisena.<br />
Universumi paisumine on ajas rändamise teooria üheks põhialuseks oleva väite kinnitus, et<br />
erinevatel ( kosmoloogilistel ) ajahetkedel on samas ka erinevad ruumipunktid. Selline mõtteviis<br />
viibki tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikalise süsteemi mõistmiseni, mille seaduspärasus<br />
avaldubki looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( Universumi ruumala<br />
suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi ruumala ( seega ka ruumipunktide<br />
koordinaadid ) erinev. Universumi paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli<br />
paisumisena. Siis on väga selgesti näha seda, et kera sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktide<br />
koordinaadid ) ja kera raadius on erinevatel ajahetkedel erinevad.<br />
Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, siis peaks teoreetiliselt Universum<br />
paisuma samuti kiirusega c. Kuid tegelikkuses on Universumi paisumiskiirus valguse kiirusest c<br />
palju kordi väiksem. Ainus võimalus kuidas sellist näilist dilemmat ratsionaalselt seletada on see, et<br />
kiiruste erinevus on tingitud aja ja ruumi teisenemisest üle kogu Universumi. Seda on võimalik ka<br />
matemaatiliselt tuletada. Näiteks eelnevalt tuletatud võrrandis<br />
on näha üsna selgelt, et kiiruste erinevuse võib tingida asjaolu, et aeg on teisenenud:<br />
=<br />
= =<br />
milles y on tuntud kinemaatiline tegur erirelatiivsusteooriast:<br />
=<br />
või üldrelatiivsusteooriast<br />
=<br />
Kuna eespool tuletatud kiiruste teisenemise relativistlikus valemis<br />
54
=<br />
näitab erinevate kiiruste suhet kinemaatiline tegur y<br />
=<br />
siis aja dilatatsiooni valemi järgi<br />
=<br />
näitabki y-faktor aja teisenemist:<br />
= =<br />
Füüsikaliselt tähendab see seda, et tavaruum K „liigub“ hyperruumi K´ suhtes konstantse kiirusega<br />
c, mis põhjustab aja teisenemise ehk y väärtuse vähenemist. Kuid samas y vähenemine tingib<br />
omakorda Universumi paisumiskiiruse suurenemist paisuva Universumi sees olevale vaatlejale.<br />
y muutumine näitab Universumi kosmoloogia ajalist arengut. y suurus näitab seda, et mitu korda<br />
on aeg ja ruum teisenenud Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale või mitu korda on aeg ja<br />
ruum teisenenud Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele vaatlejale. y ei ole konstant. Selle<br />
väärtus muutub ajas väiksemaks, mille tulemusena Universumi paisumiskiirus Universumi sees<br />
olevale reaalsele vaatlejale ajas suureneb. See tähendab ka seda, et mida enam ajas tagasi vaadata,<br />
seda suurem oli y väärtus ja sellest tulenevalt oli Universumi paisumiskiirus väiksem ( s.t. aeglasem<br />
). Sellest järeldub, et Universumi paisumise alghetkel oli y väärtus lõpmata suur ehk y = ∞ ja seega<br />
oli Universumi paisumiskiirus lõpmatult väike. y väärtus muutub ajas väiksemaks ja selle<br />
tulemusena suureneb Universumi paisumiskiirus ajas. „Kauges“ tulevikus muutub y väärtus väga<br />
väikeseks võrreldes lõpmatusega ehk läheneb ühele, mille tulemusena läheneb Universumi<br />
paisumiskiirus valguse kiirusele c. Universumi paisumiskiirus läheneb sellisel juhul kiirusele c.<br />
Universumi tegelik paisumiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Kuid Universumi<br />
näiline paisumiskiirus on praegusel hetkel 74 km/s * (Mpc). Selline kiirus on SI süsteemis ( s.t.<br />
ühikutes ) aga järgmine:<br />
=<br />
(<br />
= (<br />
milles galaktikate eemaldumiskiirus on x = 74 km/s = 74 000 m/s, vahemaa ruumis on y = 1 Mpc =<br />
3,086 * 10 16 m * miljon = 3,086 * 10 22 m ja valguse kiiruse arvväärtus vaakumi korral on c =<br />
300 000 km/s = 3 * 10 8 m/s. Kuna Universumi paisumiskiirus on palju kordi väiksem valguse<br />
kiirusest ehk Universumi aeg ja ruum on teisenenud, siis seega peame leidma y ( s.t. gamma )<br />
väärtuse, mis näitab meile seda, et mitu korda on Universumi paisumise kiirus aeglasem tegelikust<br />
paisumiskiirusest ehk mitu korda on aeg ja ruum Universumis teisenenud ( y on kordaja, millel ei<br />
ole ühikut ):<br />
= = =<br />
55
See tähendab nüüd seda, et näiteks kui meie tavaruumis ( s.t. paisuvas Universumi ruumis ) on<br />
näiliselt möödunud üks sekund, siis tegelikult on möödunud 2,3(979) * 10 -18 sekundit ( näiteks:<br />
4,75 * 10 17 sekundit on ligikaudu 1,5 * 10 10 aastat ). Nii on see siis, kui praegune Universumi<br />
paisumise kiirus jääb samasuguseks kogu selle eksisteerimise aja jooksul. Kuid tegelikult<br />
Universumi paisumiskiirus ajas suureneb. Ühes aastas on 31 536 000 sekundit, kui tegemist ei ole<br />
liigaastaga.<br />
Järgnevalt näitame seda, et kuidas gravitatsiooniline aja dilatatsioon ehk seega gravitatsioonijõud<br />
ja Universumi ruumi paisumine on omavahel füüsikaliselt seotud. See näitab kõige otsesemalt seost<br />
masside poolt tekitatud aegruumi kõveruse ja ruumi kosmoloogilise paisumise vahel. Järgnev<br />
matemaatiline analüüs on sellest, kuidas on aegruumi kõverus ( s.t. Newtoni gravitatsiooniseadus )<br />
seotud paisuva ruumiga ilma tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat kasutamata. Näiteks<br />
Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorias asendatakse aja dilatatsiooni võrrandis olevas ruutjuure<br />
avaldises<br />
=<br />
v 2 Newtoni gravitatsiooniteoorias tuntud teise kosmilise kiirusega<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
on gravitatsioonipotentsiaal ja<br />
on liikuva keha kineetiline energia:<br />
Sellest tulenevalt saadakse järgmised matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
milles<br />
= =<br />
on Schwarzschildi raadiuse avaldis ja r on kaugus planeedi tsentrist. Teine kosmiline kiirus on keha<br />
kiirus, mis võimaldab mingisuguse planeedi mõjusfäärist jäädavalt lahkuda. Seda nimetatakse ka<br />
paokiiruseks ja näiteks musta augu pinnal ehk aegruumi kõveruse Schwarzschildi pinnal on see<br />
võrdne valguse kiirusega c. Järgnevalt näitame matemaatiliselt palju rangemalt seda, et kuidas<br />
gravitatsiooniline aja dilatatsioon on seotud gravitatsioonijõuga ehk näitame taevakeha teise<br />
kosmilise kiiruse tulenevust gravitatsioonilisest aja dilatatsioonist. See näitab otsest seost aegruumi<br />
kõveruse ja Schwarzschildi pinna vahel. Järgnev matemaatiline analüüs on esitatud samuti ilma<br />
tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat kasutamata. Selleks teeme gravitatsioonilises aja<br />
dilatatsiooni valemis mõned järgmised teisendused:<br />
=<br />
56
=<br />
=<br />
Viimase võrrandi mõlemad pooled tõstame ruutu:<br />
Kuna Newtoni II seaduse järgi<br />
on raskuskiirendus a võrdne raskusjõuga<br />
=<br />
= =<br />
=<br />
siis seega peab raskuskiirendus a olema võrdeline ka ajasuhtega, mis tuli eelnevalt välja gravitatsioonilisest<br />
aja dilatatsioonist:<br />
Esiteks diferentseerime sulus oleva avaldise r-i järgi:<br />
=<br />
milles olevat liiget<br />
=<br />
= =<br />
tuntakse Schwarzschildi raadiusena. Pärast sellist diferentseerimist me näeme, et raskuskiirendus a<br />
on seotud Schwarzschildi raadiusega järgmiselt:<br />
Diferentsiaalmatemaatikast on teada, et<br />
=<br />
ja kiirendus a on tegelikult teise astme tuletis aja järgi<br />
=<br />
ehk<br />
= = =<br />
= =<br />
Seetõttu võime raskuskiirenduse a avaldada diferentsiaalavaldisega:<br />
=<br />
57
Aegruumi intervalli ds-i asemele võime kirjutada omaaja ja valguse kiiruse c korrutise<br />
sest aegruumi intervalli meetrilises võrrandis on need omavahel seotud järgmiselt:<br />
= =<br />
Seda võime märkida ka raskuskiirenduse ehk antud juhul Newtoni II seaduse avaldises gravitatsiooni<br />
korral:<br />
=<br />
ehk<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Kuna kiirendus a avaldub diferentsiaalseosena:<br />
=<br />
siis seega saame järgmise seose, milles kiirenduse jagatis kahega võrdub raskusjõuga:<br />
Vastavalt üldrelatiivsusteooria üldisele ekvivalentsuse printsiibile võib raskusjõudu asendada<br />
inertsjõuga ehk me võime kiirendust käsitleda kesktõmbekiirendusena:<br />
=<br />
ja sellest tulenevalt saame järgmise seose:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
Kui me viimases avaldises korrutame mõlemad pooled massiga M<br />
=<br />
=<br />
siis me näeme seost, mida nimetatakse klassikalises mehaanikas energia jäävuse seaduseks, mille<br />
ühel pool on kineetiline energia ja teisel pool on gravitatsiooniline potentsiaalne energia ehk lihtsalt<br />
gravitatsioonipotentsiaal:<br />
=<br />
58
Viimasest võrrandist taanduvad massid m välja ja seega saame järgmise seose<br />
ehk 2-he viimisel võrrandi teisele poole<br />
Universumi paisumiskiirus v ehk H on valemi<br />
=<br />
=<br />
=<br />
järgi avaldatav kiiruse c ja y-faktori kaudu järgmiselt:<br />
= =<br />
Viime sellise kiiruse avaldise eelmisesse võrrandisse<br />
= =<br />
ja saamegi Universumi paisumiskiiruse ja gravitatsioonivälja omavahelise füüsikalise seose:<br />
=<br />
Analüüsime ja põhjendame viimast seost järgmiselt. Kui viimases võrrandis on y = 1, siis<br />
Universumi paisumiskiirus on võrdne valguse kiirusega c, mis on ühtlasi ka gravitatsioonitsentris<br />
eksisteeriva Schwarzschildi pinna paokiiruseks:<br />
ehk<br />
= =<br />
=<br />
Tuleb märkida ka veel seda, et Schwarzschildi pinnal on aegruum kõverdunud lõpmatuseni, näiteks<br />
gravitatsiooniline aja dilatatsioon läheneb sellisel juhul lõpmatusele:<br />
= =<br />
Kui aga y = ∞, siis Universumi paisumiskiirus on võrdne nulliga:<br />
= = =<br />
Sellisel juhul avaldub Universumi paisumine mistahes gravitatsioonitsentrist lõpmata kaugel:<br />
59
= =<br />
ja lõpmata kaugel gravitatsioonitsentrist on aegruumi kõverus null ehk aegruum on täiesti tasane,<br />
näiteks gravitatsiooniline aja dilatatsioon võrdub lõpmatuses ( r = ∞ ) ühega:<br />
= =<br />
Hubble´i seadus<br />
1923. aastal tõestas G. D. Birkhoff teoreemi, mille kohaselt saab galaktika A liikumist arvutada<br />
Newtoni mehaanika abil, sest sfääri raadius R ei ole liiga suur ehk kui käsitleda väikeseid piirkondi<br />
Universumis ( näiteks lineaarmõõtmetega ca 10 8 valgusaastat ), siis on sfääri sees oleva mateeria<br />
gravitatsiooniväli mõõdukas.<br />
Vaatleme sfääri raadiusega R, milles on galaktikad ja seega sfääris asuva kosmilise aine mass on<br />
M. Olgu meil sfääri pinnal galaktika A, millele mõjub gravitatsioonijõud F. Vastavalt<br />
kosmoloogilisele printsiibile on gravitatsioonijõud nii suur nagu asuks kogu mass M sfääri tsentris.<br />
Hubble´i seaduse järgi muutub ajas sfääri sees ja selle pinnal oleva massi tihedus, kuid mass ise ajas<br />
ei muutu. Galaktika A liikumist ei mõjuta massid, mis jäävad väljapoole sfääri. Kogu edasine<br />
analüüs eeldab, et kehtib kosmoloogiline printsiip, Hubble´i seadus ehk Universumi paisumine,<br />
Newtoni II seadus ehk klassikaline mehaanika ja Newtoni gravitatsiooniseadus.<br />
Eespool olevast gravitatsioonilisest aja dilatatsiooni võrrandist tuletatud energia jäävuse<br />
seadusest<br />
on võimalik matemaatiliselt tuletada Newtoni II seadus gravitatsioonijõu korral:<br />
=<br />
= =<br />
Esiteks gravitatsioonipotentsiaal φ on tegelikult tuletatav Newtoni gravitatsioonijõust F, kui me<br />
Newtoni gravitatsiooniseadust integreerime raadiuse r-i järgi järgmiselt:<br />
= =<br />
milles F ongi Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus:<br />
Teiseks on kineetiline energia E võrdeline tehtud tööga:<br />
=<br />
= = = =<br />
60
ehk<br />
=<br />
Viimasest seosest ongi näha seda, et töö A avaldise diferentseerimisel saame kineetilise energia<br />
valemi järgmiselt:<br />
Integreerides viimast avaldist:<br />
= = =<br />
=<br />
saamegi kineetilise energia matemaatilise avaldise:<br />
= = = =<br />
Niimoodi võrrandi kahte poolt eraldi diferentseerides ja integreerides ( nagu diferentsiaal- ja<br />
integraalarvutuses asi käib ) jõuamegi lõpuks kaudselt või otseselt Newtoni II seaduse vormini:<br />
ehk gravitatsiooni korral<br />
=<br />
=<br />
Mõnikord omistatakse Newtoni II seadusele ka selline kuju, mille korral on mass lihtsalt korrutatud<br />
kiirendusega:<br />
=<br />
ja see on täiesti identne Newtoni gravitatsioonijõuga F:<br />
Galaktika A kiirendust kirjeldavas võrrandis<br />
=<br />
=<br />
ongi esimene pool Newtoni II seaduse avaldis ja võrrandi teine pool Newtoni gravitatsiooniseaduse<br />
avaldis. G on Newtoni gravitatsioonikonstant. Universumi paisumine ehk Hubble´i seadus v = HR<br />
annab meile galaktika A kiirenduseks järgmise valemi:<br />
milles Hubble´i seadus on<br />
ja seega saame kiirenduseks<br />
= = ( = +<br />
= =<br />
61
= +<br />
Sellest tulenevalt saame galaktika A kiirenduse lõplikuks valemiks järgmise avaldise:<br />
+ =<br />
Viimases võrrandis olevat massi M on võimalik asendada massitiheduse avaldisega:<br />
=<br />
ja seega saame teostada järgmised matemaatilised teisendused:<br />
= = = =<br />
Viimane diferentsiaalvõrrand<br />
=<br />
seob omavahel Hubble´i konstandi H ja kosmilise aine (keskmise) tiheduse ρ. Universumi lokaalset<br />
evolutsiooni kirjeldavadki need kaks põhivõrrandit:<br />
=<br />
=<br />
Nendest võrranditest on näha, et Universumi keskmine ainetihedus ja Hubble´i konstant sõltuvad<br />
ajast. Need võrrandid kehtivad mistahes Universumi lokaalses piirkonnas ja seejuures ei ole oluline<br />
Universumi vaadeldava piirkonna mass ega vaatleja asukoht Universumis.<br />
Eelnevalt tuletatud galaktika A kiirenduse võrrandis<br />
=<br />
korrutame mõlemad pooled suurusega<br />
varem tuletatud avaldise:<br />
ja integreerime aja järgi. See annab meile järgmise juba<br />
= =<br />
milles E on integreerimiskonstant. Viimane saadud võrrand on sfääri pinnal oleva galaktika A<br />
energia jäävuse seadus. Näiteks võrrandi esimesel poolel olev esimene liidetav on galaktika<br />
kineetiline energia ja teine liidetav on tema potentsiaalne energia ( kuna tegemist on<br />
gravitatsioonilise tõmbumisega, siis on „-„ märk ). Konstant E on galaktika kogu mehaaniline<br />
energia, mis ei sõltu ajast ehk see ajas ei muutu. Praegusel ajamomendil t 0 saame E määrata<br />
vaatlusandmete põhjal järgmiselt:<br />
62
= =<br />
milles on sfääri raadius, on kosmilise aine keskmine tihedus, on Hubble´i konstant<br />
vaatlusmomendil ja avaldis<br />
= ( =<br />
on tuntud Hubble´i seadus. Galaktika A koguenergia E on seega avaldatav kujul:<br />
=<br />
Sellest tulenevalt saame eespool tuletatud galaktika A energia jäävuse seadusest<br />
= =<br />
ja massitiheduse avaldise rakendamisest<br />
järgmise olulise võrrandi:<br />
=<br />
=<br />
(<br />
Kui viimases tuletatud võrrandis<br />
=<br />
kehtib võrdus<br />
ehk<br />
ja Hubble´i seadus on kujul<br />
=<br />
( =<br />
=<br />
(<br />
siis seega saame järgmise väga olulise avaldise:<br />
ehk<br />
milles tihedus on avaldatav<br />
=<br />
( = = (<br />
63
( =<br />
(<br />
Viimane seos näitab seda, et kui mingil ajamomendil t 0 kehtib võrdus<br />
( =<br />
(<br />
siis on see ka mistahes teisel ajamomendil ( t ≠ t 0 ):<br />
( = = (<br />
= (<br />
Eelnevalt tuletatud väga olulises seoses<br />
( = = (<br />
on selgelt näha meie poolt varem tuletatud Universumi paisumiskiiruse ja gravitatsioonivälja<br />
omavahelist füüsikalist seost:<br />
Näiteks Universumi paisumiskiirus v ehk sellisel juhul H on valemi<br />
=<br />
järgi avaldatav kiiruse c ja y-faktori kaudu järgmiselt:<br />
=<br />
= =<br />
Seetõttu saamegi võrrandi<br />
= =<br />
mis kirjeldab Universumi paisumiskiiruse ja gravitatsioonivälja omavahelist füüsikalist seost:<br />
=<br />
Kui aga kiiruse v asemel oleks Hubble´i seadus ehk v = HR, mitte aga lihtsalt Hubble´i konstant H,<br />
siis saame viimase seose viia järgmisele kujule:<br />
ehk raadiuse R viimisel teisele poole<br />
Tuletatud kosmoloogia võrrandite<br />
= =<br />
=<br />
64
ja<br />
=<br />
=<br />
ainus füüsikaline erinevus seisneb selles, et kui esimene võrrand kirjeldab Universumi paisumiskiirust<br />
ainult ajas ( H ), siis teine võrrand kirjeldab Universumi paisumiskiirust peale ajas ka veel<br />
ruumis ( HR ), sest Hubble´i seadus ju ütleb selgelt, et mida kaugemal on ruumiliselt üksteisest<br />
galaktikad, seda kiiremini need ka üksteisest eemalduvad. Näiteks kui võrrandi<br />
ehk<br />
= =<br />
=<br />
järgi on y = 1, siis Universumi paisumiskiirus on võrdne valguse kiirusega c, mis on ühtlasi ka<br />
gravitatsioonitsentris eksisteeriva Schwarzschildi pinna paokiiruseks:<br />
ehk<br />
= =<br />
=<br />
See tähendab seda, et Universumi paisumine „läheneb“ pika aja jooksul gravitatsioonitsentritele<br />
kogu Universumis ehk gravitatsiooniline tõmbejõud asendub aja jooksul täielikult tõukejõuga.<br />
Gravitatsioonitsentris eksisteerival Schwarzschildi pinnal on aegruum kõverdunud lõpmatuseni,<br />
näiteks gravitatsiooniline aja dilatatsioon läheneb sellisel juhul lõpmatusele:<br />
= =<br />
Kui aga y = ∞, siis Universumi paisumiskiirus v on võrdne nulliga:<br />
= = =<br />
Sellisel juhul avaldub Universumi paisumine mistahes gravitatsioonitsentrist lõpmata kaugel:<br />
= =<br />
ja lõpmata kaugel gravitatsioonitsentrist on aegruumi kõverus null ehk aegruum on täiesti tasane,<br />
näiteks gravitatsiooniline aja dilatatsioon võrdub lõpmatuses ( r = ∞ ) ühega:<br />
= =<br />
65
Kui eelnevalt tuletatud kosmoloogia üldvõrrandis<br />
on tihedus ρ(t) avaldatav järgmiselt:<br />
=<br />
( =<br />
(<br />
siis seega saame matemaatiliste teisenduste kaudu järgmise diferentsiaalvõrrandi:<br />
ehk<br />
=<br />
( =<br />
( = =<br />
=<br />
Viimasest diferentsiaalavaldisest teeme järgmise lihtsa matemaatilise teisenduse:<br />
milles<br />
=<br />
= =<br />
Antud juhul ei kasutatud integreerimise võtteid. Selline väga lihtne matemaatiline teisendus näitab,<br />
et viimasest võrrandist<br />
saame Universumi paisumise ajaperioodi<br />
( =<br />
=<br />
(<br />
Viimane seos näitabki meile Hubble´i konstandi H sõltuvust ajast ja seega saame välja arvutada<br />
Universumi paisumise algmomendi (t 0 ), kui me tuvastame Hubble´i konstandi H väärtust praegusel<br />
ajahetkel. Kui selleks on<br />
(<br />
siis saame Universumi paisumise ajaperioodiks t 0 = 13*10 9 aastat, kuid seda eeldusel, et kehtib<br />
võrdus:<br />
=<br />
Füüsikaliselt tähendab see aga järgmist. Näiteks oletame seda, et galaktikad on eemaldunud<br />
üksteisest pidevalt konstantse kiirusega v. See tähendab seda, et aja t jooksul on galaktikate<br />
vahekaugus d = vt, millest t = d/v on Universumi hinnatav vanus ehk Universumi paisumise<br />
ajaperiood. Vastavalt Hubble´i seaduse järgi v = Hd ja Hubble´i konstandi parameetri järgi ( 20<br />
km/s miljoni valgusaasta kohta ), saame hinnata Universumi vanust veelgi lihtsama seose kaudu:<br />
66
= = = =<br />
(<br />
(<br />
=<br />
(<br />
(<br />
(<br />
Sellise seose järgi on Universum paisunud umbes 15 miljardit aastat, mis on ka Universumi<br />
ligikaudseks vanuseks ( 13,7 on ligikaudu ka 15 ). Hubble seadusest tuletatud Universumi eluiga<br />
ehk vanus on klassikalise füüsika mõtteviisi järgi rehkendamine, mis tegelikult ei ole päris õige.<br />
Siin peab mõtlema nii, mis on omane relatiivsusteooriale. See tähendab seda, et 13,7 miljardit aastat<br />
vana Universum paistab Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale, kuid Universumist väljapool<br />
olevale hüpoteetilisele vaatlejale paistab Universum olevat näiteks üks sekund vana. Universumi<br />
väliseks vaatlejaks võibki olla ajarändur, kes liigub ajas minevikku, sest ajas saab liikuda ainult<br />
„ajast väljas olles“ ehk „väljaspool Universumit“.<br />
Kosmoloogia ühe põhivõrrandi on võimalik tuletada ka otse Newtoni mehaanikast. Näiteks<br />
Universumi paisumist ehk masside eemaldumist üksteisest kirjeldab ka massitiheduse valem<br />
=<br />
milleks on siis paisuv kera ehk sfäär raadiusega r ja massiga m, ρ on sellisel juhul energiatihedus.<br />
Masside vahel avaldub Newtoni gravitatsiooniline vastastikmõju:<br />
mille tõttu on kehadel gravitatsiooniline potentsiaalne energia:<br />
=<br />
= = =<br />
Liikuva keha kineetiline energia on<br />
=<br />
milles tähistab tuletist aja järgi. Keha koguenergia valemi saame energia jäävuse seadusest<br />
järgmise avaldise:<br />
= + =<br />
Keha koguenergia avaldis E peab olema ajas konstantne. Järgnevalt lähme üle kaasasliikuvate<br />
koordinaatide koordinaadisüsteemile, sest meil on vaja kirjeldada Universumi paisumist. Seetõttu<br />
on kehade vaheline tegelik kaugus ning algne fikseeritud kaugus :<br />
= (<br />
a(t) on kosmoloogias tuntud mastaabikordaja, mis kirjeldab „kahe ruumipunkti suhtelise kauguse<br />
muutumist ajas“. Sellest tulenevalt saame keha koguenergia E avaldiseks:<br />
Viimases võrrandis korrutame mõlemad pooled avaldisega<br />
=<br />
67
ja võtame k väärtuseks<br />
ning<br />
saame tulemuseks järgmise võrrandi:<br />
milles avaldis<br />
= =<br />
=<br />
on Hubble´i parameeter, mis kirjeldab aegruumi paisumise kiirust. Viimast avaldist nimetatakse<br />
Friedmanni võrrandiks, mis on kosmoloogia üks põhivõrrandeid.<br />
Universumi paisumine Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale<br />
Universumi kosmoloogilise paisumise füüsikaliseks mudeliks on enamasti kera ( näiteks<br />
õhupalli ) paisumine ruumis. Kuid tegelikult on Universumi paisumine ja kera paisumine<br />
füüsikalises mõttes üksteisest täiesti erinevad nähtused. Nende kahe vahel esinevad nii sarnaseid kui<br />
ka täiesti erinevaid jooni:<br />
1. Kera paisumisel on olemas tsenter, kuid Universumi paisumisel ( tegelikult ka paisuva kera<br />
pinnal ) ei eksisteeri tsentrit ega mingisugust eelistatud suunda. Universumi paisumisel puudub<br />
paisumiskese. See tähendab seda, et kogu Universumi ruum paisub kõikjal ühe korraga nii nagu<br />
paisuva kera pinnal olevad punktid eemalduvad üksteisest korraga kogu pinna ulatuses. Kuna<br />
Universumil ei ole tsentrit ega paisumiskeset, siis „piltlikult“ võib öelda nii, et Universumi tsenter<br />
asub kõikjal ehk see „täidab“ kogu meie Universumi ruumi, mille tulemusena paisub kogu<br />
Universumi ruum kõikjal ühekorraga. Võib ka nii öelda, et Universumi tsentrit võime tegelikult ise<br />
ära määrata, mingite oluliste kosmoloogiliste või astrofüüsikaliste mõõtmiste jaoks. Näiteks<br />
paljudes tähekaartides asub tsentris meie kodu galaktika, mille järgi tehakse kindlaks paljude teiste<br />
galaktikate omavahelised kaugused ja asukohad kosmoses.<br />
Et Universumi paisumise mudel sobituks „ideaalselt“ tegeliku Universumi paisumisega, teeme<br />
mudelis mõned uuendused ja täpsustused. Olgu meil punkt K, mis on küll kera tsentriks, kuid ei ole<br />
ruumi ( milles kera eksisteerib ) ristkoordinaadistiku alguspunktiks. Kui kera tsenter on ruumi<br />
ristkoordinaadistiku alguskohaks, siis seega on ka punkt K ruumi ristkoordinaadistiku<br />
alguspunktiks. Kuid meil on siiski kera, mis asub ruumis ( ehk ruumi ristkoordinaadistikus ). Punkt<br />
K ei ühti ruumi ristkoordinaadistiku alguspunktiga, sest siis oleks K ruumikoordinaadid nullid. Kera<br />
suhtes on punkti K koordinaadid nullid. Kuid ruumi ristkoordinaadistiku suhtes ( milles kera<br />
eksisteerib ) on punkti K koordinaadid aga<br />
K 0 ( x,y,z ).<br />
68
Punkt K on kera paisumiskese. Ja see tähendab, et kera tsenter ühtib kera paisumiskesega. Oletame,<br />
et punkt K „täidab kogu ruumi“. Seega peab neid olema lõpmatult palju. Iga üks neist on oma kera<br />
tsenter ja kerasid on sama palju kui punkte. Matemaatiliselt kirjeldab seda järgmine avaldis:<br />
+ + + + + = = =<br />
ehk lahti kirjutatuna<br />
( + ( + ( + + ( = = =<br />
Niimoodi saimegi sellise mudeli, mille korral paisub kogu Universumi ruum ühe korraga. Pole<br />
olemas paisumiskeset ega mingisugust eelistatud suunda. Kogu Universumi ruum V koosneks nagu<br />
lõpmata paljudest paisumistsentritest:<br />
=<br />
2. Kera paisub juba varem eksisteerivasse ruumi, kuid Universum ei paisu juba varem<br />
eksisteerivasse ruumi, sest seda pole olemas. Universum ei paisu ruumis, küll aga kera. Universumi<br />
paisumine on täielikult meetriline, mis tähendab seda, et mistahes ruumipunktide omavahelised<br />
kaugused ajas suurenevad. Kitsamas tähenduses seisneb see selles, et kahe ruumipunkti vaheline<br />
kaugus ( ds ) suureneb ajas ( dt ). See protsess on ajas pidev.<br />
3. Kera ( või õhupalli ) paisumise korral on kera raadiuse suurenemise kiirus ja kera pinnal oleva<br />
kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemise kiirus omavahel võrdsed. Kuid mida kaugemal on<br />
üksteisest paisuva kera pinnal olevad punktid, seda suuremad on nende eemaldumiskiirused. Nii on<br />
ka Universumi paisumisega – mida kaugemal on üksteisest galaktikate parved, seda kiiremini need<br />
üksteisest eemalduvad. Seda kirjeldab meile tuntud Hubble valem: v = HR, milles H on Hubble<br />
konstant, mille väärtus on praegu 74 (km/s)/Mpc. See tähendab seda, et kui kahe ruumipunkti<br />
vaheline kaugus on 1 Mpc ehk 3,2 miljonit valgusaastat, siis need eemalduvad üksteisest kiirusega<br />
74 km/s. Kui aga nende vahekaugus on 10 Mpc ehk 32 miljonit valgusaastat, siis nende<br />
eemaldumiskiirus on juba 740 km/s. Kuid selline rehkendamine ei näita Universumi tegelikku<br />
paisumiskiirust ehkki see suureneb lineaarselt siis, kui vaadelda Universumi üha suuremat<br />
ruumimõõtkava. Seda on võimalik mõista ka nii, et mida suurem on Universum ajas või mida<br />
suuremat ruumimastaapi Universumis vaadelda, seda enam on näha Universumi paisumist ehk seda<br />
kiiremini ruumipunktid üksteisest eemalduvad. Kuid tegelikku Universumi paisumiskiirust näitab<br />
ainult Hubble konstant H, mis muutub ajas, kuid ruumis ei muutu. Teada on seda, et Universumi<br />
paisumiskiirus ( ehk Hubble konstant ) muutub ajas suuremaks, mis tähendab, et see kiireneb ajas.<br />
Vabalt langedes musta augu gravitatsiooni ehk aegruumi kõveruse tsentri poole suureneb keha<br />
liikumiskiirus lineaarselt. Sellisel juhul muutub keha liikumiskiirus aja ühiku kohta, kuid Hubble<br />
seaduse järgi muutub galaktikate parve ( kui füüsikalise keha ) liikumiskiirus ruumi ühiku kohta.<br />
Sarnane efekt esineb ka pöörleva jäiga keha korral. Näiteks mida lähemale pöörleva ketta tsentrile,<br />
seda suurem on selle joonkiirus. Samas on nurkkiirus kõikjal konstantne, mis määrab ära pöörleva<br />
keha pöörlemiskiiruse. Niisamuti ka kesktõmbekiirendus suureneb pöörleva ketta tsentrile<br />
lähenedes. Selline klassikalises mehaanikas tuntud efekt avaldub ka reaalse Universumi paisumise<br />
69
korral.<br />
Maa raskuskiirendus g ei muutu, kui liikuda risti Maa raadiusega. Kuid g muutub liikudes<br />
mööda Maa raadiust. Paisuva kera kahemõõtmelise pinna kolmemõõtmeline versioon on meie<br />
paisuva Universumi ruumi geomeetria, mida ei ole võimalik ettekujutada. Sellest tulenevalt on<br />
Hubble konstant ehk Universumi kahe ruumipunkti vahelise kauguse eemaldumiskiirus ühe ruumi<br />
ühiku kohta kõikjal Universumis konstantne ( sest näiteks 1 meeter on igal pool Universumis 1<br />
meeter, kui jätta lihtsuse huvides arvestamata ruumi kõveruse masside poolt ), kuid kahe<br />
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemise korral ( näiteks 1 meetri asemel on nüüd vahekauguseks<br />
2 meetrit ) on nende eemaldumiskiirused juba märgatavalt erinevad. Selles mõttes muutub Hubble´i<br />
konstant ka ruumis.<br />
4. Kera paisumise korral liiguvad kera pinnal olevad punktid üksteisest eemale. Need punktid ise ei<br />
liigu, vaid need liiguvad kera paisumise tõttu. Nii on ka Universumis eksisteerivate kehadega.<br />
Näiteks galaktikate parved ise ei liigu, vaid need liiguvad üksteisest eemale Universumi paisumise<br />
tõttu ( s.t. Universumi paisumisega kaasa ).<br />
5. Kera paisumise korral ei ole kera pinnal olemas äärt, kuid sellegipoolest on kera pinna kogu<br />
pindala ehk selle suurus lõpliku väärtusega ( s.t. mitte lõpmatult suur ). Mistahes kera pinnal olevast<br />
punktist liikudes pidevalt otse edasi mööda kera pinda jõuame tagasi täpselt samasse punkti.<br />
Universumi paisuva ruumiga nii ei ole. Tume energia olemasolu näitab, et Universumi ruum on<br />
väga suures mastaabis tasane ja seega on Universumi ruumala lõpmatult suur. Seetõttu ei ole<br />
Universumil äärt ( mis tuleneb ka Universumi tsentri puudumisest ). Universumi paisuv<br />
kolmemõõtmeline ruum ei ole tegelikult paisuva kolmemõõtmelise kera kahemõõtmelise pinna<br />
kolmemõõtmeline versioon.<br />
Kera pinnal ei ole algust ega lõppu ( ehk sellel ei ole olemas ääri ) ja seetõttu on see selles<br />
mõttes lõpmatu ulatusega. Kuid sellest hoolimata on kera pinnal lõplik suurus, mitte lõpmatult suur.<br />
Kogu Universumi ruumala suureneb ajas, kuid sellegipoolest saab Universum olla lõpmatult suur.<br />
Kera pind on kinnise ruumi näide. Sileda ehk tasase ( s.t. lahtise ) ruumi näiteks on tasapind, millel<br />
liikudes mingis suvalises suunas võime liikuda lõpmatuseni. Selline ruum on lõpmatu. Kera pind on<br />
kinnine pind. Paisuva kera pinda tuleb vaadelda kui muutkonda. Keral on olemas positiivne Gaussi<br />
kõverus.<br />
6. Kera paisumise ( näiteks õhupalli ) korral suurenevad ka kera pinnal olevad punktid, mitte ainult<br />
nende vahekaugused. Kuid Universumi paisumisega nii ei ole. Universumi paisumise korral<br />
suurenevad ainult kehade vahelised kaugused, mitte kehade enda mõõtmed.<br />
7. Kera saab paisumise jooksul ka pöörelda ( ümber oma kujuteldava telje ) ja/või tiirelda ruumis<br />
mingi teise keha ümber. Neid pöörlevaid nähtusi Universumi paisumise korral ei esine, sest<br />
Universumil puudub paisumiskese.<br />
8. Kuna Universumil ei ole olemas äärt, siis seega ei ole Universumil ka kuju. Näiteks kera on<br />
kerakujuline, kuid kera pinnal ehk sfääril puudub kuju. Universumi visuaalset või geomeetrilist kuju<br />
pole võimalik matemaatiliselt välja arvutada.<br />
9. Kera paisumise korral eemalduvad kera pinnal olevad punktid üksteisest seda kiiremini, mida<br />
kaugemal need teineteisest on. See ei sõltu vaatleja asukohast kera pinnal ehk mistahes paisuva kera<br />
pinnal oleva punkti suhtes eemalduvad kõik punktid kera pinnal üksteisest seda kiiremini, mida<br />
kaugemal need üksteisest on. Täpselt nii on ka Universumi paisumise korral. Näiteks mistahes<br />
galaktika parves olles näeme me kõikide teiste galaktikate parvede eemaldumist üksteisest ( s.t.<br />
Universumi paisumist ) ehk galaktikate punanihet näeksime ükskõik millises teises galaktikas. See<br />
tähendab seda, et galaktikate parvede üksteise eemaldumise nähtus ei sõltu vaatleja asukohast<br />
Universumi ruumis, mistõttu on Universumi paisumine universaalne ehk absoluutne nähtus kõikide<br />
70
kehade suhtes kogu Universumis.<br />
10. Kosmoloogiline printsiip ütleb meile seda, et Universum on homogeenne ja isotroopne, aga seda<br />
ainult ruumi mõistes, mitte ajas. Universum on keskmiselt igalpool ühesugune ( s.t. ruumis ). Isotroopse<br />
ja homogeense Universumi idee pärineb Giordano Brunolt ( 1548 – 1600 ). Selle vaate järgi<br />
peaks suurtes ruumimastaapides paistma Universum samasugusena iga vaatleja jaoks ( sõltumata<br />
vaatleja asukohast Universumis ) ja seda ühel ning samal ajal. Universumi isotroopsus tähendab<br />
seda, et sellel puuduvad eelissuunad, kuid homogeensus seisneb Universumi eelispunktide<br />
puudumises. Seda on hakatud aja jooksul nimetama kosmoloogiliseks prtinsiibiks. Kõik tänapäeva<br />
kosmoloogias tõsiselt võetavad Universumi mudelid peavad olema kooskõlas selle niinimetatud<br />
kosmoloogilise printsiibiga.<br />
11. Väikeses Universumi ruumipiirkonnas kehtib erirelatiivsusteooria.<br />
Kera paisumise mudel ja reaalne Universumi paisumine on omavahel võrreldes väga erinevad<br />
füüsikalised nähtused, mille vahel analoogia otsimine ja leidmine võib viia sageli eksiteele. Kuid<br />
antud juhul on tegemist Universumi paisumise näilise füüsikalise mudeliga, mis tähendab seda, et<br />
antud Universumi paisumise mudel ( selle ruumiline osa ) vastab täpselt 100 % näilisele<br />
Universumi paisumise füüsikalisele olemusele. See mudel on oma füüsikaliselt olemuselt<br />
absoluutselt näiline.<br />
Universumi paisumine Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele vaatlejale<br />
Universumi paisumise füüsikaline olemus seisneb ruumi kontraktsioonis ehk antud juhul kahe<br />
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemises. Niisamuti ka gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõveruse )<br />
tsentrist eemaldumise korral suurenevad ruumipunktide vahelised kaugused. Selle nähtuse<br />
vastandiks on gravitatsiooniline pikkuse kontraktsioon, mille korral vähenevad ruumipunktide<br />
vahelised kaugused gravitatsiooni tsentrile lähenedes. Sellest võib järeldada seda, et mõlemal juhul<br />
( s.t. nii Universumi paisumise kui ka aegruumi kõveruse korral ) on tegemist ühe ja sama<br />
füüsikalise olemusega, sest kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemine on oma olemuselt<br />
kolmemõõtmelise ruumi eksisteerimise tekkimine ja selle vastandiks on ruumi eksisteerimise<br />
lakkamine. Näiteks kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemine esineb nii Universumi<br />
paisumise kui ka gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõveruse ) tsentrist eemaldumise korral. Niisamuti<br />
ka kahe ruumipunkti vahelise kauguse vähenemine esineb Universumi paisumise korral ( näiteks<br />
mida enam ajas tagasi vaadata, seda enam väiksem oli Universumi ruumala ) ja seda esineb ka siis,<br />
kui läheneda aegruumi kõveruse ehk gravitatsiooni tsentrile.<br />
Eri- ja üldrelatiivsusteoorias kehtib aja ja ruumi lahutamatuse printsiip, mille korral ei saa aeg ja<br />
ruum eksisteerida üksteisest eraldi. Füüsikaliselt väljendub see selles, et ruumi teisenemise korral (<br />
s.t. ruumipunktide omavaheliste kauguste vähenemise või suurenemise korral ) peab ka aeg<br />
teisenema ( s.t. kas ajahetkede omavahelised kaugused vähenevad või pikenevad ). Ka aeg ei saa<br />
teiseneda ilma ruumi teisenemiseta. Kuna Universumi paisumine avaldub ruumipunktide<br />
omavaheliste kauguste suurenemises, siis seega peab koos sellega ka aeg teisenema. See tähendab,<br />
et ajahetkede omavahelised kaugused ei saa enam omada siin klassikalist tähendust. Aeg ja ruum on<br />
relatiivsusteoorias relativistlikud nähtused, mille seaduspärasused peavad kehtima ka Universumi<br />
paisumise korral.<br />
Kahe ruumipunkti vahelise kauguse vähenemise korral pikenevad ajahetkede vahemikud, mida<br />
71
me tajume aja aeglenemisena ehk dilatatsioonina. Näiteks mida enam lähemale jõuab keha<br />
liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis ja mida lähemale gravitatsiooni tsentrile, seda enam<br />
pikenevad aja vahemikud ehk toimub aja aeglenemine. Järelikult peaks kahe ruumipunkti vahelise<br />
kauguse suurenemise korral ajavahemikud vähenema, mida me tajuksime aja kiirenemisena.<br />
Näiteks mida enam lähemale jõuab rongi liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda enam<br />
aegleneb aeg välisvaatleja suhtes, kes jälgib rongi sees toimuvaid sündmusi kõrvalt, kuid rongi sees<br />
olevale vaatlejale tundub rongist väljas olev aeg kiirenevat. Aja kulgemise kiirenemine on aja<br />
dilatatsiooni vastandnähtus, kuid mõlemad ei saa eksisteerida eraldi või omaette. Kui Universumi<br />
paisumine avaldub ruumipunktide omavaheliste kauguste suurenemises, siis seega peaks muutuma<br />
ka aeg, mille korral vähenevad ajahetkede vahemikud, mida me tajuksime aja kiirenemisena. Lühidalt<br />
võib seda mõista järgnevalt:<br />
Hubble seadus ütleb, et mida kaugemal on üksteisest ruumipunktid ( ehk mida suuremat Universumi<br />
ruumimastaapi vaadelda ), seda kiiremini need üksteisest eemalduvad ( ehk seda kiirem on<br />
Universumi paisumine ). Kuna aeg ja ruum on relatiivsusteooria järgi üksteisest lahutamatult<br />
seotud, siis järelikult peavad ka erinevates ajahetkedes olevad ruumipunktid eemalduma üksteisest<br />
kiirenevalt ehk mida pikemat aja vahemikku vaadelda, seda kiirem on Universumi paisumine. See<br />
aga tähendab Universumi reaalset kiirenevat paisumist, mis väljendub juba Hubble konstandi<br />
muutumises ajas.<br />
Universumi paisumisel esineb kaks aega: aeg, mis seisneb Universumi eluea pikenemises ja aeg,<br />
mis avaldub Universumi paisumise kiiruses ( Universumi paisumine ajas kiireneb ). Need kaks aega<br />
on omavahel järgmiselt seotud: mida pikem on Universumi eluiga, seda kiiremini paisub<br />
Universumi ruumala ( kiirus ju sõltub ajast ). See tähendab seda, et kahe ruumipunkti vahelise<br />
kauguse suurenemise kiirus ( ehk Hubble konstandi muutumine ajas ) määrab ära Universumi<br />
paisumiskiiruse ja selle „kestvus ajas“ Universumi eluea pikkuse. Sellest järeldub tõsiasi, et<br />
Universumi paisumiskiirus suureneb „ajas“ ja kogu Universumi eksisteerimise „aja jooksul“ on aeg<br />
tegelikult kiirenenud. Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe mõttelise<br />
eksperimendi. Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja<br />
teine hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale<br />
tunduvad Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jada, kui välja arvata erinevates<br />
taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste<br />
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist<br />
väljapool, tundub aeg Universumis voolavat palju kiiremini ja see kulgeb aeglenevas tempos.<br />
Universumi aja kulgemise aeglenemist reedab Universumi sees olevale vaatlejale Universumi<br />
paisumiskiiruse suurenemine, mis väljendub juba Hubble konstandi muutumises ajas.<br />
72
Joonis 18 Universum ei paisu ruumis ehk see ei paisu juba varem eksisteerivasse ruumi nii nagu oli<br />
paisuva kera korral. Täpselt sama on tegelikult ka ajaga, sest füüsikas kehtib aja ja ruumi<br />
lahutamatuse printsiip. See tähendab, et Universum ei paisu ajas, vaid aeg tekib koos ruumi<br />
paisumisega ( ehk ruumi tekkimisega ), mis väljendub ajahetkede vahemike vähenemises. Kuid kera<br />
saab paisuda ajas kas ühtlaselt või mitteühtlaselt.<br />
Kaasaliikuva vaatleja aeg on selline aeg, mida tajub vaatleja, kes liigub koos paisuva Universumiga<br />
kaasa mingisuguses suvalises galaktikas olles. Kuid sellel, kes asja kõrvalt jälgib, võib ajaarvamine<br />
olla hoopis teistsugune. Antud juhul tundub aeg Universumis voolavat kõrvalt vaatajale<br />
palju kiiremini ja see kulgeb aeglenevas tempos. Universumi aeg on koos ruumiga teisenenud<br />
paisumise alghetkest alates. Näiteks meie ajas ( s.t. Universumis eksisteerivale reaalsele vaatlejale )<br />
võis mõne tähe plahvatus ( ehk supernoova ) toimuda umbes miljard aastat tagasi, kuid tegelikult<br />
võis see toimuda kõigest 1 millisekund tagasi. See tähendab seda, et Universum ei olegi tegelikult<br />
13,7 või 15 miljardit aastat vana, vaid tema tegelik eluiga võib olla näiteks kõigest üks sekund.<br />
Universumi paisumine toimub kiirenevas tempos ehk üle kogu Universumi esineb üleüldine aja<br />
kiirenemine, mida ei saa otseselt tajuda. Näiteks inimene ei taju aja aeglenemist ega ka aja<br />
kiirenemist, kui see toimub süsteemis, kus inimene ise parajasti asub. Aja kiirenemine avaldubki<br />
Universumi paisumise kiiruses kiirendusena, sest Universumi eluea pikenemine ja Universumi<br />
paisumise kiirus ( kiirus sõltub ajast ) on omavahel seotud. Nii saamegi tulemuseks kiireneva<br />
Universumi paisumise.<br />
Relatiivsusteooriast järeldub, et tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes konstantselt valguse<br />
kiirusega c. Kuna tavaruumi ja hyperruumi omavaheline süsteem avaldub reaalsuses Universumi<br />
kosmoloogilise paisumisena, siis seega peaks Universum paisuma konstantselt valguse kiirusega.<br />
Kuid tegelikkuses paisub Universum sellise kiirusega, mida näitab meile Hubble konstant H.<br />
Niimoodi jääbki ekslik mulje, et Universum ei paisu valguse kiirusega. Kuid tegelikult see nii ei<br />
ole. Universum ei paisu ruumis ega ajas, vaid ruum ja aeg „tekivad“ pidevalt ( alates Universumi<br />
73
paisumise alghetkest ). See tähendab seda, et Universumi paisumine on oma olemuselt meetriline,<br />
mida me mõistame relatiivsusteoorias kirjeldatud aja ja ruumi teisenemistena. Vastavalt aja ja ruumi<br />
lahutamatuse printsiibile kaasneb ruumi teisenemisega ka aja teisenemine. Sellest järeldub, et<br />
Universumi aeg ( ehk eluiga ja koos sellega ka Universumi paisumiskiirus ) ei ole absoluutne, vaid<br />
on suhteline ehk relatiivne. Näiteks Universumis olevale vaatlejale tundub aeg Universumis<br />
„voolavat“ normaalset jada pidi, kuid Universumist väljaspool olevale vaatlejale tundub aeg<br />
Universumis kulgevat palju kiiremini, mille kulg aegleneb. Siit järeldubki selline tõsiasi, et<br />
Universum paisub tegelikult konstantselt valguse kiirusega c, kuid Universumis olev reaalne<br />
vaatleja seda otseselt tajuda ei saa, sest Universumi paisumisega ( s.t. valguse kiirusega ) kaasneb<br />
aja teisenemine Universumis. Näiteks mida suurem on Universum, seda lühemad on aja vahemikud.<br />
Nii on see olnud Universumi paisumise alghetkest alates. Piltlikult öeldes elame me kõik aegluubis<br />
( mille kulg kiireneb ) ja seetõttu me näemegi valguse kiirusest palju aeglasemat Universumi<br />
paisumist. Kuid tegelikult paisub Universum konstantselt valguse kiirusega c.<br />
Joonis 19 Erirelatiivsusteooriast ilmneb, et tavaruum K liigub hyperruumi K´-i suhtes valguse<br />
kiirusega c, mis omakorda viitab sellele, et ka Universum peaks paisuma jääva valguse kiirusega.<br />
Tavaruumi liikumisel hyperruumi suhtes ei ole ajas rändamise teooria järgi algust ega lõppu ehk ei<br />
eksisteeri sellel fundamentaalsel liikumisel mittemingisugust algpõhjust. See tuleneb aja ja ruumi<br />
omavahelise seose sügavast olemusest, mis on pikemalt kirjeldatud ajas rändamise teooria<br />
edasiarendustes. Kuid kõik see viitab rangelt sellele, et Universum paisub ajas konstantselt valguse<br />
kiirusega c ja sellel ei ole algust ega lõppu.<br />
Kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemise kiirus ( ehk Hubble konstandi muutumine ajas<br />
) määrab ära Universumi paisumiskiiruse ja selle „kestvus ajas“ Universumi eluea pikkuse. Näiteks<br />
oletame seda, et galaktikad on eemaldunud üksteisest pidevalt konstantse kiirusega v. See tähendab<br />
seda, et aja t jooksul on galaktikate vahekaugus d = vt, millest t = d/v on Universumi hinnatav<br />
vanus. Vastavalt Hubble´i seaduse järgi v = Hd ja Hubble´i konstandi parameetri järgi ( 20 km/s<br />
miljoni valgusaasta kohta ), saame hinnata Universumi vanust järgmise seose kaudu:<br />
= = = =<br />
(<br />
(<br />
=<br />
(<br />
(<br />
(<br />
Sellise seose järgi on Universum paisunud umbes 15 miljardit aastat, mis on ka Universumi<br />
ligikaudseks vanuseks ( 13,7 on ligikaudu ka 15 ). Hubble seadusest tuletatud Universumi eluiga<br />
ehk vanus on klassikalise füüsika mõtteviisi järgi rehkendamine, mis tegelikult ei ole päris õige.<br />
Siin peab mõtlema nii, mis on omane relatiivsusteooriale. See tähendab seda, et 13,7 miljardit aastat<br />
74
vana Universum paistab Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale, kuid Universumist väljapool<br />
olevale hüpoteetilisele vaatlejale paistab Universum olevat näiteks üks sekund vana. Universumi<br />
väliseks vaatlejaks võibki olla ajarändur, kes liigub ajas minevikku, sest ajas saab liikuda ainult<br />
„ajast väljas olles“ ehk „väljaspool Universumit“.<br />
Joonis 1 Universumi ajaline areng Universumi sees oleva reaalse vaatleja suhtes.<br />
http://astrosociety.org/wp-content/uploads/2012/10/1-CMB_Timeline300_no_WMAP.jpg<br />
Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes valguse kiirusega c ehk 300 000 km/s. See tähendab<br />
seda, et kui meie aegruumis ( s.t. tavaruumis K ) on möödunud üks sekund, siis hyperruumis oleks<br />
läbitud selle aja jooksul ligikaudu 300 000 kilomeetrine vahemaa. See tähendab ka seda, et kui me<br />
rändaksime ajas minevikku või tulevikku ühe sekundi, siis me peaksime liikuma hyperruumis<br />
ligikaudu 300 000 kilomeetrise vahemaa. See kehtib juhul, kui Universumi paisumiskiirus on<br />
võrdne valguse kiirusega vaakumis. Kuid Universumi tegelik paisumiskiirus on praegusel ajal<br />
74 km/s * (Mpc). Selline kiirus on SI süsteemis ( s.t. ühikutes ) aga järgmine:<br />
=<br />
(<br />
= (<br />
milles galaktikate eemaldumiskiirus on x = 74 km/s = 74 000 m/s, vahemaa ruumis on y = 1 Mpc =<br />
3,086 * 10 16 m * miljon = 3,086 * 10 22 m ja valguse kiiruse arvväärtus vaakumi korral on c =<br />
300 000 km/s = 3 * 10 8 m/s. Kuna Universumi paisumiskiirus on palju kordi väiksem valguse<br />
kiirusest ehk aeg Universumis kulgeb tegelikult palju palju kiiremini kui see meile paistab<br />
siis seega peame leidma y ( s.t. gamma ) väärtuse:<br />
= ,<br />
=<br />
mis näitab meile seda, et mitu korda on Universumi paisumise kiirus aeglasem tegelikust<br />
paisumiskiirusest ehk mitu korda on aja kulg Universumis aeglenenud või kiirenenud ( y on<br />
kordaja, millel ei ole ühikut ):<br />
75
= = =<br />
See tähendab nüüd seda, et kui me läbime hyperruumis 300 000 kilomeetrise suuruse vahemaa, siis<br />
meie tavaruumis ( s.t. paisuvas Universumi ruumis ) ei ole möödunud üks sekund, vaid on<br />
möödunud 2,3(979) * 10 18 sekundit ehk natuke rohkem kui terve meie Universumi eluiga ( näiteks:<br />
4,75 * 10 17 sekundit on ligikaudu 1,5 * 10 10 aastat ). Nii on see siis, kui praegune Universumi<br />
paisumise kiirus jääb samasuguseks kogu selle aja jooksul. Kuid tegelikult Universumi<br />
paisumiskiirus ajas suureneb. Ühes aastas on 31 536 000 sekundit, kui tegemist ei ole liigaastaga.<br />
Kui meie tavaruumis ( s.t. paisuvas Universumi ruumis ) on möödunud üks sekund, siis me läbime<br />
hyperruumis 1,2 * 10 -10 meetri suuruse vahemaa ( kui aga 100 aastat ehk 3 153 600 000 sekundit,<br />
siis läbitakse hyperruumis 0,095129 meetrit ).<br />
Kordaja y muutub ajas väiksemaks, mille tulemusena Universumi paisumise kiirus ajas suureneb<br />
ehk läheneb valguse kiirusele c. 10 26 võib tunduda inimese jaoks väga suure numbrina, kuid<br />
kosmoloogilises kontekstis on see tegelikult üsna keskpärane suurus. Näiteks Universumi paisumise<br />
alghetkel oli aja vahe ( s.t. Universumis eksisteeriva näiva ja tegeliku aja kulgemise vahe )<br />
lõpmatult suur. Seetõttu on lõpmatusega võrreldes 10 26 üsna väike number.<br />
Meie aegruumis on kosmoloogiline aeg teisenenud ( ehk eksisteerib tume energia, mida peab<br />
arvutustes arvestama ), kuid väljaspool aegruumi ei ole enam aeg teisenenud ( tegelikult pole enam<br />
üldse ka aega ) ja sellest tulenevalt ei pea arvestama aja kosmoloogilist relatiivsust ja seega tume<br />
energiat.<br />
Lõpetuseks võib öelda, et Universum paisub ( ehk siis mudelina ettekujutades kera raadius<br />
suureneb ) valguse kiirusega c ja seda muutumatult. Erirelatiivsusteooria õpetab seda, et mida<br />
kiiremini keha liigub ( ehk mida lähemale valguse kiirusele vaakumis ), seda enam aeg aegleneb ja<br />
keha pikkus lüheneb välisvaatleja suhtes. Sarnane efekt esineb tegelikult ka Universumi paisumise<br />
korral, kuid teatud erinevustega. See tähendab seda, et esineb liikumine ( Universumi paisumise<br />
näol ), mille kiirus on ajas konstantne ja seetõttu Universumi ruumala suureneb ( ehk ruumipunktide<br />
vahelised kaugused ( väga suures ruumimastaabis ) suurenevad ) ja aeg Universumis kiireneb (<br />
Universumi eluiga pikeneb ).<br />
Universumi paisumise kinemaatika<br />
Ajateooria seletab üheaegselt ära selle, et miks meile nähtav Universum ei paisu valguse<br />
kiirusega c ja miks Universumi paisumiskiirus „ajas“ suureneb:<br />
1. Mida enam ajas tagasi vaadata, seda suurem on kordaja y väärtus. Universumi paisumise<br />
alghetkel oli y väärtus lausa lõpmatult suur: y = .<br />
2. Universumi sees olevale vaatlejale on Universumi vanuseks 13,7 miljardit aastat. See<br />
tähendab ka seda, et meie suhtes oli 13,7 miljardit aastat tagasi y väärtus lõpmata suur ehk<br />
mida lähemale 13,7 miljardi aasta tagusele ajale, seda suurem on y väärtus.<br />
3. Mida suurem on Universumi ruumala ja mida väiksem on y väärtus, seda kiiremini<br />
Universum paisub. See tähendab ka seda, et mida enam ajas tagasi vaadata, seda<br />
aeglasemini Universum paisus. Järelikult Universumi paisumise alghetkel, mil kogu<br />
Universumi ruumala oli praegusest palju väiksem ja kordaja y väärtus lõpmatult suur, oli<br />
76
Universumi paisumiskiirus lõpmata väike.<br />
4. Mida suurem on Universumi kogu ruumala, seda väiksem on kordaja y väärtus. See<br />
tähendab seda, et Universumi paisumiskiirus suureneb. Seda seaduspärasust me mõistame<br />
„tume energiana“.<br />
5. Universumi ruumala on lõpmata kauges tulevikus lõpmatult suur ja y väärtus läheneb ühele.<br />
See tähendab seda, et Universumi paisumiskiirus läheneb väga kauges tulevikus valguse<br />
kiirusele c. Seega tulevikus ja isegi praegusel ajahetkel domineerib Universumis tume<br />
energia.<br />
6. Universum paisub igavesti ja seega muutub tume energia kauges tulevikus lõpmata suureks.<br />
See põhjustab kogu teada oleva aine „rebenemise“, mille korral kogu aine Universumis<br />
kistakse lahti – kõik galaktikad, tähed, planeedid, isegi aatomid ja nende tuumad ning<br />
osakesed „lagunevad“. Seda kosmoloogilist perioodi nimetatakse Universumi Suureks<br />
Rebenemiseks. Selline kosmiline tuleviku stsenaarium on matemaatiliselt kindel. Universum<br />
kunagi lakkab olemast, kuid see juhtub alles sadade miljardite aastate pärast.<br />
7. Maailmas pole olemas mitte ühtegi vaatuslikku kinnitust ega veenvat füüsikalist põhjust<br />
sellele, et miks peaks tume energia mingil põhjusel kunagi lakkama.<br />
8. Tume energia ehk Universumi paisumiskiiruse suurenemine avaldub Hubble´ seaduses<br />
Hubble´ konstandi H muutumises aja jooksul. Hubble´ konstant H muutub ajas, kuid mitte<br />
ruumis. See muutumine toimub kasvamise suunas.<br />
Universumi horisont<br />
Universumi horisondiks nimetatakse vahemaad, mille valguskiir on läbinud Universumi tekkest<br />
saadik. Sellest kaugemal pole Universum enam vaadeldav. Valguse kiirus vaakumis on konstantne<br />
mistahes vaatleja suhtes. Maksimaalne kaugus, kuhu on Universum veel vaadeldav, on:<br />
=<br />
See on kaugus, kust on valgus meieni jõudnud. Me ei näe kogu Universumit, vaid ainult vahemaad<br />
iseendast kuni horisondini – ehk maailmapilt lõpeb seal, kus eemaldumiskiirus läheneb valguse<br />
kiirusele vaakumis:<br />
=<br />
Sellisel juhul kasvab galaktikate punanihe relativistlike valemite korral lõpmata suureks, mis jätab<br />
omakorda mulje sellest, et Universum on tohutult suur ja suhteliselt tühi. Kogu Universumit on<br />
näha ainult siis, kui Hubble´aeg on lõpmata suur:<br />
= =<br />
77
Kaugemal kui asuvad tähed ei ole nende valgus meieni veel jõudnud. on Universumi vanus.<br />
Universumi horisont „laieneb“ või „paisub“ valguse kiirusega c. Horisondi kaugus ( suureneb<br />
Universumi vananedes võrdeliselt Universumi vanusega t:<br />
( =<br />
Universumi hinnatav vanus on:<br />
=<br />
Universumi horisont kasvab ajas kiiremini kui Universum paisub. Sündmused, mis toimuvad<br />
horisondist kaugemal, ei avalda meile mingit mõju ja ei ole avaldanud seda ka minevikus.<br />
Horisondi paisumine on kiirem kui Universumi paisumine. See tähendab, et Universumi horisondi<br />
poolt hõlmatava ruumipiirkonna mõõtmed kasvavad ajas kiiremini kui Universum paisub.<br />
Universumi horisondi poolt hõlmatav mass ajas suureneb. See tähendab seda, et horisondi sisse<br />
jääv mass M sõltub Universumi vanusest t ehk horisondi sissejäävate galaktikate arv ajas kasvab.<br />
Sellest asjaolust järeldatakse, et mida varasemat aega vaatleme, seda enam muutub Universumi kui<br />
terviku kõverus vähem oluliseks.<br />
1.1.8 Ajas ja ruumis teleportreerumise füüsikalised alused<br />
Teleportatsiooni mõistmiseks on vaja mõista kahte komponenti korraga: väljaspool aegruumi<br />
olevat dimensiooni ja aegruumi kõverust. Keha teleportatsiooni all mõeldakse hetkelist ( s.t.<br />
silmapilkset ) asukoha muutumist ruumis või ajas. Keha hetkeline ehk silmapilkne „liikumine“<br />
ruumis ( või ajas ) tuleneb sellest, et aja ja ruumi dimensiooni enam ei eksisteeri ehk teleportreeruv<br />
keha eksisteerib ajast ja ruumist väljas. Kuid seda, et millises suunas toimub keha teleportatsioon (<br />
s.t. kas ajas minevikku, tulevikku või mööda ruumikoordinaate ), määrab ära keha ümber olev<br />
lõpmata kõver aegruum ehk aegruumi tunneli pikkus ja suund. Näiteks kui keha eksisteerib<br />
hyperruumis, siis tavaruum ehk aegruum on keha ümber ( üldrelatiivsusteooria keeles öelduna )<br />
kõver. Ja sellest kõverusest ( s.t. aegruumi kõveruse mahust ) sõltub see, et kui kaugele aja rännak<br />
sooritatakse. Kuid aegruumi kõveruse muutusest sõltub aga see, et millises suunas toimub aja<br />
rännak.<br />
Väljaspool aegruumi<br />
Kui keha M liigub ruumipunktist A ruumipunkti B, siis klassikalise mehaanika järgi kulub sellele<br />
alati teatud aeg. Igasuguse keha liikumine toimub ruumis ja ajas nö. „üleminekuga“ ( s.t. liikumine<br />
on pidev, mitte silmapilkne ). Oletame, et keha M liigub sirgjooneliselt kiirusega v ( kiirendus a<br />
võrdub sellisel juhul nulliga ). Mida suurem on keha M-i liikumiskiirus, seda kiiremini ta jõuab<br />
punktist A punkti B. Kui osutub, et ruumipunktide A ja B vahel on mingisugune füüsiline tõke, siis<br />
keha M ei saa otseteed liikuda punktist A punkti B. Kuid seda juhul, kui see tõke asub otse keha<br />
78
liikumistrajektooril ees. Ruumipunkti B jõudmiseks peab keha tõkkest mööda liikuma. Kui aga aja<br />
ja ruumi dimensioonid ehk mõõtmed puuduvad, siis keha M liikumine ei võta enam aega. See<br />
tähendab seda, et keha liikumine toimub ruumis ja ajas nö. „üleminekuta“ ( s.t. liikumine ei ole<br />
enam pidev, vaid on silmapilkne ). Keha „liikumisel“ ei ole enam trajektoori ega kiiruse ( ja ka<br />
kiirenduse ) arvväärtusi, sest liikumine ei võta enam aega. Isegi tõkked ei ole sellisel liikumisel<br />
enam mingiks takistuseks. Näiteks keha M läheb tõketest „läbi“ ( nagu kvantosake barjäärist ), sest<br />
liikumise trajektoor puudub. Ja seetõttu on kehade teleportatsioonis ainult kaks kirjeldavat suurust:<br />
kui kaugele keha ruumis ( ja ka ajas ) teleportreerub ja millises suunas see toimub.<br />
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha<br />
„liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse<br />
hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ettekujutada<br />
aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi.<br />
Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole<br />
enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam<br />
aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist<br />
välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui<br />
sellest „välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut<br />
suunas. Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria<br />
üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid<br />
ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist<br />
stringiteooria „vastandteooriaga“.<br />
Kui inimene „liigub“ ühest ajahetkest teise ( ehk rändab ajas ), siis inimest enam ei eksisteeri<br />
sellisel ajahetkel, mil ta teise ajahetke sooritama hakkas. See tähendab, et sellisel ajahetkel inimene<br />
väljus aegruumist, mis väljendub inimese kadumisena ehk „õhku haihtumisena“. Sellepärast, et ta<br />
liikus teise ajahetke. Kuna inimene kui füüsikaline keha omab massi ehk energiat, siis seega on<br />
inimese kadumine vastuolus energia jäävuse seadusega, mis ütleb seda, et energia ei kao ega teki<br />
juurde, vaid see muundub ühest liigist teise. Selle fundamentaalse seaduse rikkumise vältimiseks<br />
„viibivad“ kehad hyperruumis ehk väljaspool aegruumi lõpmata väikest aega. See tähendab ka seda,<br />
et inimese liikumine ühest ajahetkest teise toimub lõpmata väikese ajaperioodi jooksul. Nii ei ole<br />
energia jäävuse seaduse rikkumist võimalik tuvastada.<br />
Hyperruumis aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles<br />
öelduna on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles<br />
öelduna aegleneb aja kulgemine hyperruumis lõpmatuseni ja pikkus ehk kahe ruumipunkti<br />
vaheline kaugus lüheneb lõpmata väikeseks. Matemaatiliselt kirjeldaksid aja ja ruumi eksisteerimise<br />
lakkamist aga järgmised võrrandid:<br />
= =<br />
= =<br />
Sellepärast, et keha liigub valguse kiirusel vaakumis<br />
v = c.<br />
Need võrrandid on tuntud erirelatiivsusteooriast vastavalt aja dilatatsiooni ja kehade pikkuste<br />
kontraktsioonina. Antud juhul keha liigub valguse kiirusega vaakumis ja seega aeg aegleneb lõpmatuseni<br />
ja keha pikkuselgi ei ole enam mõtet. See tähendab seda, et aega ja ruumi enam ei eksisteeri,<br />
kuid keha omaaeg ja omapikkus jäävad samadeks. Nendega tutvume juba edaspidi relatiivsus-<br />
79
teooria osas.<br />
Aja ja ruumi mõõtmete kadumine muudab oluliselt kehade liikumisomadusi Universumis.<br />
Näiteks ruumimõõtmete eksisteerimise lakkamise korral ei ole keha liikumine ruumis enam pidev.<br />
See tähendab seda, et keha ei läbi „liikumisel“ kõiki ruumipunkte oma liikumistrajektooril. Selles<br />
mõttes ei võta keha liikumine enam ruumi – liikumistrajektoor ju puudub. Kuid sellegipoolest<br />
muudab keha oma asukohta ruumis. Selles mõttes jääb ruum ikkagi eksisteerima. Aja ja ruumi<br />
mõõtmete kadumine ei muuda ainult kehade liikumisomadusi, vaid ka selle mõõdetavaid suurusi.<br />
Näiteks kuidas teada seda, et kui kaugele keha ruumis ( või ka ajas ) „liigub“ ja millises suunas.<br />
Neid füüsikalisi omadusi määravaid parameetreid, mis on kasutusel klassikalises mehaanikas, siin<br />
enam kasutada ei saa, sest kehade liikumise mehaanika on erinev tavapärasest kehade liikumisest<br />
Universumis.<br />
Kehade liikumist, mis ei võta aega ja ei kulge ruumis pidevalt ( s.t. toimub silmapilkselt ) ning<br />
läheb tõketest „läbi“, nimetatakse teleportatsiooniks. 1931. aastal ilmunud raamatus „Lo“ esitas<br />
Ameerika kirjanik Charles Fort esimest korda terminit „teleportatsioon“, mille all mõistis ta<br />
füüsikalise keha transporti ühest ruumipunktist teise või ühest ajahetkest teise 0 sekundiga. Teleportatsioon<br />
on keha liikumise uus liik, vorm. Teleportreeruva keha liikumise mehaanika erineb<br />
klassikalisest mehaanikast, kuid sarnaneb pigem sellise keha liikumisega, millel on kvantmehaanilised<br />
omadused.<br />
Teleportatsioon on keha hetkeline ( s.t. 0 sekundiga ) asukoha muutumine ruumis või ajas.<br />
Seetõttu on teleportatsiooni võimalik tõlgendada ka kui keha liikumise lõpmata suure kiirusena.<br />
Erirelatiivsusteooriast on teada seda, et mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele<br />
vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Matemaatiliselt on need väljendatavad<br />
järgmiselt:<br />
´ = ´ =<br />
Kuid aja ja ruumi teisenemised on suhtelised. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab<br />
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks,<br />
kes vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase<br />
kiirusega ja rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski ning rongist väljas tundub aeg aga hoopis<br />
kiirenevat ja kehade pikkused pikenevad. Aja kiirenemise ja kehade pikkuste pikenemise efektid on<br />
seega matemaatiliselt väljendatavad järgmiselt:<br />
´ =<br />
´<br />
=<br />
Näiteks mida enam aeg teiseneb, seda väiksema omaajaga mingisugust vahemaad ruumis läbitakse.<br />
Järelikult kehade liikumiskiirused on lõpmata suured ( ehk kehad teleportreeruvad ) teiste kehade<br />
suhtes kui need satuvad sellisesse aegruumi piirkonda, mille korral<br />
´ = = ´ = =<br />
Seda, et millises suunas ( minevikku, tulevikku või olevikus ) toimub kehade teleportatsioon ja kui<br />
kaugele ajas või ruumis teleportreerutakse, sõltub juba keha ümbritseva aegruumi kõverusest ja<br />
80
selle sama aegruumi kõveruse interaktsioonist Universumi paisumisega. Kuid sellest on lähemat<br />
käsitlust juba hiljem.<br />
Mida enam aeg teiseneb välisvaatleja suhtes, seda väiksema „omaajaga“ mingisugust vahemaad<br />
ruumis läbitakse ehk seda suuremaks muutub keha „omakiirus“. Seda näitab aegruumi intervalli<br />
meetriline võrrand, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust ds neljamõõtmelises aegruumis.<br />
Järgnevalt näitamegi seda matemaatilise analüüsi teel. Selleks teeme alustuseks aja dilatatsiooni<br />
valemis järgmised matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
Tõstame viimase võrrandi mõlemad pooled ruutu<br />
=<br />
milles dt on<br />
= =<br />
ja seega saame viimase võrrandi kirjutada kujul<br />
= (<br />
Kahe ruumipunkti vahelist kaugust kolmemõõtmelises ruumis kirjeldab valem<br />
= + +<br />
milles kolme ruumikoordinaadi liikmed on vastavalt<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Klassikalises mehaanikas defineeritakse keha liikumiskiirust v teepikkuse l ja aja t jagatisena:<br />
=<br />
Tõstame kiiruse v võrrandi mõlemad pooled ruutu ja arvestame sealjuures ka eelmisi seoseid:<br />
= (<br />
=<br />
( +( +(<br />
(<br />
Tulemuseks saamegi aegruumi intervalli, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust neljamõõtmelises<br />
aegruumis:<br />
= ( ( ( (<br />
81
Võtame tähistuseks s-i:<br />
=<br />
ja saame aegruumi intervalli meetriliseks võrrandiks järgmise kuju<br />
=<br />
Füüsikaline keha, mis liigub vaakumis valguse kiirusega c, on „omaaeg“ võrdne nulliga<br />
=<br />
ja seetõttu tuleb aegruumi intervall sellisel juhul samuti null:<br />
=<br />
Keha liikumiskiirus v näitab, et kui suure teepikkuse l läbib keha ajaühikus t:<br />
=<br />
ja kahe ruumipunkti vahelist kaugust kolmemõõtmelises ruumis näitab võrrand<br />
ehk<br />
= + +<br />
= + +<br />
Kuna valguse kiirusega liikuval kehal on omaaeg null, siis see tähendab füüsikaliselt seda, et<br />
mistahes suure vahemaa ruumis läbib keha omaajas lõpmata suure kiirusega:<br />
= =<br />
+ +<br />
(<br />
= =<br />
+ +<br />
=<br />
ja kui keha liikumiskiirus v ( s.t. „omakiirus“ ) on lõpmatult suur:<br />
=<br />
siis võib seda füüsikaliselt tõlgendada teleportatsioonina. Teleportatsioon on keha hetkeline ( s.t. 0<br />
sekundiga ) asukoha muutumine ruumis või ajas. Seetõttu on teleportatsiooni võimalik tõlgendada<br />
ka kui keha liikumise lõpmata suure kiirusena.<br />
Kõik eelnev oli inertse massi korral, sest ruumis liikuv keha on kui inertne mass. Järelikult peab<br />
kõik see kehtima ka raske massi korral, sest keha on ka kui raske mass. See tähendab sisuliselt seda,<br />
et teleportatsioon ilmneb siis kui keha liikumiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis või<br />
„ületab“ seda kiirust, mis on loomulikult teadagi võimatu. Kuid keha teleportatsioon ilmneb ka siis,<br />
kui keha satub näiteks musta augu Schwarzschildi „pinna sisse“ ehk hyperruumi, sest „seal“ ei<br />
eksisteeri enam aega ega ruumi.<br />
Aja lõpmata aeglenemist võib mõista kui aja peatumist ehk aja eksisteerimise lakkamist. Selline<br />
asjaolu ilmneb ainult mustade aukude ja ka teiste taevakehade tsentrites ning valguse kiirusega<br />
liikumisel ( või selle „ületamisel“ ). Järelikult aja kadumise korral kehad teleportreeruvad ajas või<br />
ruumis. See on füüsikaliselt võimalik ainult hyperruumis, sest „seal“ ei eksisteeri aega ( ega ka<br />
ruumi ).<br />
Kehade teleportatsiooni on teadaolevalt kahte liiki:<br />
82
1. objekti „liikumine“ ühest ruumipunktist teise ühel ja samal ajahetkel. Seda nimetatakse<br />
ruumiteleportatsiooniks.<br />
2. objekti silmapilkne „liikumine“ ühest ajahetkest teise. Seda nimetatakse ajateleportatsiooniks.<br />
Ajas rändamine on seega tegelikult üks teleportatsiooni nähtusi, liike.<br />
Ajarännud ise aega ei võta. Füüsika on siiani õpetanud, et valguse kiirus vaakumis on kõige<br />
suurem võimalik kiirus looduses ja ühtlasi on see ka piirkiiruseks. Seda kiirust ei ole võimalik<br />
ületada. Kuna teleportatsioon ei võta aega ( s.t. mingisugust kiirust ei olegi ), siis seega füüsikaseadusi<br />
otseselt ei rikuta.<br />
Kehad teleportreeruvad ainult „sirge sihis“ ehk „sirgjooneliselt“. Teleportatsioonis on<br />
„liikumine“ kahe punkti A ja B vahel alati „sirge trajektoor“, mitte nii nagu klassikalises<br />
mehaanikas, kus keha liikumise trajektoor võib olla peale sirge ka kõver.<br />
Teleportatsioon avaldub ainult hyperruumis. See ei avaldu tavaruumis, kus me igapäevaselt<br />
elame.<br />
Teleportreerumised ruumis on tegelikult samuti ajarännud. Need on ajarännud olevikus, mitte<br />
ajas liikumised minevikku või tulevikku.<br />
Seega on universumis olemas kahte liiki kehade liikumisi. Esiteks need kehade liikumised, mida<br />
kirjeldab meile klassikaline mehaanika, ja teiseks on olemas teleportreerumised ajas ja ruumis.<br />
Sellise keha „liikumise“ ilmingud avalduvad ka kvantmehaanikas, mida me hiljem käsitleme<br />
pikemalt ja põhjalikumalt. Kuid mõlemad mehaanika liigid eksisteerivad ühes ja samas<br />
Universumis.<br />
Aegruumi kõverus<br />
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid Universumi<br />
paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil. See tähendab<br />
seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest. Mida kaugemal on<br />
üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad – ehk kehtib tuntud Hubble´i<br />
seadus.<br />
Universumi paisumise avaldumise korral ei ole kehade mõõtmed tegelikult olulised, vaid on<br />
olulised ainult kehade vahelised kaugused. Kuna Universumi paisumine avaldub alles väga väga<br />
suures ruumimõõtkavas, siis saamegi seda mõista kui kahe ruumipunkti vahelise kauguse<br />
suurenemist. Näiteks, kui me saame rääkida galaktikate parvede omavahelistest eemaldumistest, siis<br />
saame kindlasti rääkida ka näiteks planeetide omavahelistest eemaldumistest, mis asuvad erinevates<br />
galaktika parvedes. Mistahes füüsikalist keha võib vaadelda väga suure ruumimõõtkava suhtes<br />
punktina.<br />
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja ruumi<br />
enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe ruumipunkti<br />
vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis eksisteerivad näiteks<br />
mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui Schwarzschildi pinnana.<br />
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene<br />
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi paisumine<br />
avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka vastavad<br />
kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis paisub“. Sellisel<br />
juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle mõistmiseks vaatame<br />
83
järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav vee voolamine ( vee tihedus<br />
on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga see paat satub jõe peal sellisesse<br />
piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam vee vooluga kaasa liikuma ei hakka.<br />
Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta<br />
läheb Universumi paisumisega kaasa. Kui aga inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus<br />
aega ja ruumi enam ei olegi ( dt = 0 ja ds = 0 ), siis ta ei ole enam Universumi paisumisega<br />
füüsikalises vastastikmõjus. See tähendab seda, et inimene ei lähe enam Universumi paisumisega<br />
enam kaasa.<br />
Universumi ( ehk selle makro-aegruumi ) paisumise mudeliks tuuakse sageli välja just õhupalli<br />
paisumist. Oletame seda, et õhupallile tehakse auk, kuid sellegipoolest õhupall paisub edasi. Kui<br />
nüüd mingi keha paisuva õhupalli pinnalt kukub sinna auku, siis ei ole see keha enam „kontaktis“<br />
paisuva õhupalliga ( keha ei lähe enam paisuva õhupalli liikumisega kaasa ). Samamoodi on ka<br />
aegruumi augu ja Universumi paisumise korral. Näiteks kui miski satub aegruumi auku, pole see<br />
enam „vastastikuses seoses“ Universumi paisumisega ( keha ei lähe enam paisuva Universumiga<br />
kaasa ).<br />
Selline aegruumi piirkond, mille korral kahe ruumipunkti vaheline kaugus ds võrdub nulliga ja<br />
aeg on jäänud seisma, esineb gravitatsioonivälja tsentris. Kuid sellisesse aegruumi piirkonda on<br />
võimalik sattuda ka siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis ( mida tegelikult niikuinii ei ole<br />
võimalik sooritada ). Ka sellisel juhul on aeg peatunud ja keha pikkus võrdub nulliga ( seda<br />
loomulikult mingi taustsüsteemi suhtes ). Kuid ka sellisel juhul ei ole keha enam füüsikalises<br />
vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Järelikult hakkavad siin kehtima juba uued<br />
füüsikalised seaduspärasused.<br />
Universumi meetrilist paisumist kirjeldab Robertson-Walkeri meetrika sfääriliste koordinaatide<br />
korral:<br />
= + ( + +<br />
kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja a(t) on<br />
aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest. Kahe ruumipunkti<br />
vahelist kaugust ( ehk ka Universumi „suurust“ ) näitab s, mille väärtus ajas t muutub.<br />
Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi väärtusest ehk<br />
ruumi kõverusest – seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse kõveruse ruumiga.<br />
Sellest seosest ongi näha seda, et kui keha ei allu enam Universumi paisumisele ( see tähendab<br />
seda, et keha asub piirkonnas, kus ds võrdub nulliga ), siis ei ole ta ka seotud Universumi ajaga t.<br />
Seda on meetrikast otseselt näha. Järelikult keha suhestub Universumi ajaga teisiti, kui seda<br />
Universumi paisumise allumise korral. Teada on seda, et Universumi ruumala on erinevatel<br />
ajahetkedel erineva suurusega. Kuidas siis keha suhestub Universumi ajaga, seda me nüüd<br />
järgnevalt vaatamegi.<br />
84
Joonis 21 Inimese ajas liikumise suund sõltub ümberoleva ruumi kõverusest ja selle paisumisest.<br />
1. Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on omad ruumipunktid.<br />
Selline seaduspärasus tuleneb näiteks aja ja ruumi lahutamatuse printsiibist, mida väidab<br />
näiteks erirelatiivsusteooria. See tähendab seda, et aeg ja ruum ei saa olla üksteisest lahus. Need<br />
kaks moodustavad ühe terviku - aegruumi. Ja sellest järeldubki tõsiasi, et rännates ajas, peame ka<br />
liikuma ruumis.<br />
85
2. Eespool välja öeldud seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisel. Universumi<br />
ruumala suureneb ajas. Seega Universumi ruumala sõltub ajast. Universumi paisumine avaldub<br />
kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel, kuid seda alles galaktikate parvede ja superparvede<br />
tasandil.<br />
3. Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana<br />
vaja nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et<br />
inimene peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on<br />
lakanud eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi.<br />
Universumis leidub selliseid aegruumi piirkondi, kus aega ja ruumi enam ei olegi. Sellistes<br />
„aegruumi aukudes“ on aeg lõpmatuseni aeglenenud ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub<br />
nulliga. Sellised aegruumi piirkonnad eksisteerivad näiteks mustade aukude või ka galaktikate<br />
tsentrites. Kõige tuntumad sellised aegruumi piirkonnad ongi tegelikult just mustad augud.<br />
Üldrelatiivsusteooria keeles öeldes on nendes aegruumi aukudes aegruum kõverdunud lõpmatuseni.<br />
Ka elektromagnetväljad suudavad mõjutada aegruumi omadusi.<br />
Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See<br />
tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja sama.<br />
Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja sama, mida<br />
tuntakse seoses E = mc 2 . Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama aegruumi ( mida<br />
kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria ), siis peab seda suutma ka energia. Seda sellepärast, et mass<br />
ja energia on ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu<br />
seda on suurte masside puhul. Analoogiliselt on see nii ka inertse massi ja raske massi korral.<br />
Näiteks elektromagnetväljal on energia ( samuti ka mass ja impulss ). See tähendab seda, et väli<br />
omab energiat. Elektromagnetväli on nagu energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi<br />
kõverdumisest ( nagu seda oli gravitatsioonivälja puhul ), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi<br />
meetrikat.<br />
4. Kui inimene satub sellisesse aegruumi auku, siis seda inimest ümbritseb väga suure kõverusega<br />
aegruum. Kõveraid aegruume kirjeldatakse üldrelatiivsusteooria matemaatiliste võrranditega.<br />
5. Inimene asub sellises aegruumi piirkonnas, kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub<br />
86
nulliga. Selle tõttu ei ole inimene enam Universumi paisumisega füüsikalises vastastikuses seoses,<br />
sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemises ja seda alles<br />
galaktikate parvede tasandis. Inimene asub nagu „väljaspool paisuvat ruumi“. Ta ei allu enam<br />
üldisele Universumi paisumisele. Sellepärast ümbritsebki inimest ( aegruumi augus olles ) peale<br />
suure aegruumi kõveruse ka veel paisuv aegruum.<br />
6. Inimest ümbritsev kõver aegruum ja ka veel paisuv ( Universumi ) aegruum hakkavadki<br />
üksteist füüsikaliselt vastastikku mõjutama. Just nende kahe vastastikusest seosest saamegi teada<br />
seda, et millises suunas toimub ajas liikumine. Näiteks kõveras aegruumis kahe ruumipunkti<br />
vahelise kauguse suurenemine ühtib Universumi paisumisega ( sest Universumi paisumine avaldub<br />
kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemises ) ja seega ajas liikumise suund on suunatud<br />
tuleviku poole, sest tulevikus on Universumi ruumala ( ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus )<br />
kindlasti suurem kui seda on praegusel ajal. Mineviku puhul toimub analoogiliselt aga vastupidi.<br />
Näiteks kõveras aegruumis kahe ruumipunkti vahelise kauguse vähenemine ühtib Universumi<br />
ruumala kahanemisega, mitte paisumisega ( sest Universumi paisumine avaldub ju kahe<br />
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel ) ja seega ajas liikumise suund on suunatud mineviku<br />
poole, sest minevikus on Universumi ruumala ( ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus ) kindlasti<br />
väiksem kui seda on praegusel ajahetkel.<br />
Ajas liigutakse minevikku või tulevikku vastavalt sellele, kuidas muutub aegruumi augu ruumala<br />
– kas väiksemaks või suuremaks. Järelikult kui aga aegruumi augu ruumala ei muutu, siis liigutakse<br />
ajas olevikus ehk teleportreerutakse ruumis. Seda võib mõista ka nii, et näiteks valguse kiirusel<br />
vaakumis keha teleportreerub ruumis, kuid valguse kiiruse „ületamisel“ vaakumis rändab (<br />
teleportreerub ) keha ajas ( minevikku või tulevikku ).<br />
Aja ja ruumi teisenemised eri- ja üldrelatiivsusteoorias on ainult suhtelised ehk relatiivsed. See<br />
tähendab seda, et need sõltuvad taustsüsteemi või vaatleja valikust. Näiteks ühele vaatlejale tundub<br />
mingis taustsüsteemis aeg kulgevat aeglaselt, kuid samas mõnele teisele vaatlejale tundub aeg<br />
kulgevat tavalise kiirusega. Aja kulgemine sõltub sellest, et millises taustsüsteemis vaatleja parajasti<br />
asub. Kuid reaalne ajas rändamine ( teleportreerumised ajas ) ei ole suhteline ( ei sõltu taustsüsteemi<br />
või vaatleja valikust ), vaid on üldine ehk universaalne – korraga kogu Universumit hõlmav nähtus.<br />
See tähendab seda, et keha teleportreerub ajas kõige eksisteeriva suhtes ( väljaarvatud iseenda<br />
suhtes ). Kui inimene rändab ajas, siis ta ise nooremaks või vanemaks ei muutu, kuid kogu tema<br />
87
ümbritsev maailm muutub vastavalt selliseks, millisena see maailm oli sellisel ajahetkel, kuhu ta<br />
ajas parajasti rändab.<br />
Aegruumi tunnel ehk ussiauk ehk „Einsteini-Roseni sild“<br />
Kui inimene rändab ajahetkest t 1 ajahetke t 2 , siis ajahetkes t 1 pole inimest enam olemas. Sel<br />
ajahetkel ei eksisteeri inimene enam ajas ega ruumis. See on füüsikaliselt võimalik ainult siis, kui<br />
inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, „kus“ aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni ehk aegruum on kõverdunud<br />
lõpmatuseni ehk aegruumi enam ei eksisteerigi. Seda esineb näiteks mustade aukude tsentrites ehk<br />
aegruumi aukudes. See on ainuke seaduspärasus kogu relatiivsusteooria õpetuses, mis otseselt viitab<br />
ajas rändamise füüsikalisele võimalikkusele. See tähendab seda, et esimene tingimus ajas<br />
rändamiseks peab inimene ajast väljuma ehk sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, „kus“ see on<br />
kõverdunud lõpmatuseni. Sellised aegruumi augud ( ehk tunnelid ) võimaldavad „liikuda“<br />
hyperruumis, „kus“ ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Relatiivsusteooria järgi eksisteerivad<br />
aegruumi augud mistahes taevakeha tsentrites ja aja ning ruumi teisenemised ilmnevad ka siis, kui<br />
keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis.<br />
Aegruumi augus ehk sfäärilise kujuga aegruumi lõkspinna sissepoole jäävas piirkonnas ei<br />
eksisteeri enam aega ega ruumi. Kuid sellegipoolest omab aegruumi auk teatud ruumilist ulatust<br />
ruumis ja eksisteerib meie ajas teatud ajaperioodi. Näiteks aegruumi augu suurust meie ruumis<br />
näitab Schwarzcshildi või Nordströmi raadius, sõltuvalt sellest, et mis on aegruumi augu tekitajaks (<br />
kas keha mass või elektrilaeng ehk energia ). Väljaspool aegruumi auku eksisteerib aeg ja ruum,<br />
kuid mida lähemale aegruumi augu pinnale, seda enam on aeg ja ruum kõverdunud.<br />
Aegruumi tunneli füüsikaline olemus<br />
Ussiauk painutab aegruumi nii, et on võimalik kasutada otseteed läbi teise dimensiooni. Seetõttu<br />
näidatakse ussiauku mudelites sageli pigem kahemõõtmelisena, mis näeb välja nagu ring. Kuid<br />
kolmemõõtmeline ring näeb välja kui kera ja seepärast näeb ussiauk tegelikkuses välja just kerana.<br />
See tähendab seda, et ussiauk on tegelikult kerajas auk ehk aegruumi auk. Järgnevalt vaatamegi<br />
seda, et aegruumi auku on võimalik tõlgendada aegruumi tunnelina ( ehk ussiauguna ). See<br />
tähendab seda, et aegruumi auk ja aegruumi tunnel on tegelikult üks ja sama. Selleks koostame<br />
aegruumi augu ja aegruumi tunneli võrdluse kohta järgmise tabeli:<br />
Aegruumi auk:<br />
Aegruumi tunnel:<br />
Tegemist on aegruumi auguga. Mida<br />
enam augu tsentrile lähemale, seda enam<br />
aeg aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline<br />
kaugus väheneb. Augu tsentris aega<br />
ja ruumi enam ei eksisteeri. Aegruumi augu<br />
suurust kirjeldab Schwarzschildi raadius.<br />
88<br />
Aegruumi auk on nagu aegruumi<br />
tunnel. Mida kaugemale<br />
( sügavamale ) tunnelisse minna<br />
seda enam aeg aegleneb ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus<br />
väheneb. Aegruumi tunneli sees
aega ja ruumi enam ei eksisteeri.<br />
Aegruumi august saab minna sisse ja Aegruumi tunnelil on kaks otsa -<br />
välja.<br />
sissekäik ja väljakäik.<br />
Aegruumi auk on piirkond ruumis, kus<br />
aega ja ruumi enam ei eksisteeri.<br />
Aegruumi tunnel on alati sirge,<br />
mitte kõverduv ega väänduv*.<br />
Füüsikalised kehad teleportreeruvad<br />
ajas ja ruumis, kui nad satuvad aegruumi<br />
auku ehk „väljaspoole aegruumi“.<br />
Aegruumi tunneli läbib keha hetkega<br />
ehk 0 sekundiga. Inimese<br />
teleportreerumine ajas ja ruumis<br />
ning aegruumi tunneli ( ehk ussiaugu<br />
) läbimine on tegelikult<br />
üks ja sama nähtus.<br />
Mida suurem on aegruumi auk, seda<br />
Mida pikem on aegruumi tunnel,<br />
rohkem aegruumi on augu ümber seda kaugemale ajas ( või ruumis )<br />
kõverdunud.**<br />
liigutakse.<br />
Kui aegruumi auk suureneb, siis toimub<br />
aja rännak minevikku. Kui aga augu<br />
suurus väheneb, siis toimub aja rännak<br />
tulevikku. Auk ise ruumis ei liigu.<br />
Aegruumi tunneli üks ots viib<br />
ajas minevikku ja teine ots aga<br />
ajas tulevikku***.<br />
Augu suurus ajas ei muutu. Kuid auk<br />
Aegruumi tunneli üks ots viib<br />
ise liigub ruumis. Sellisel juhul auku<br />
ruumipunkti A, teine ots viib<br />
sattumisel liigub keha ajas olevikus ehk aga ruumipunkti B.<br />
teleportreerub ruumis.<br />
*Inimese surmalähedastes kogemustes on nähtud ka väänduvaid ( kõverduvaid ) aegruumi<br />
tunneleid, kui neid aegruumi tunneliteks üldse nimetada saab. Ka aegruumi auku on võimalik<br />
„illusionaalselt“ vaadelda väänduva aegruumi tunnelina, kui aegruumi auk liigub ruumis<br />
mittesirgjooneliselt. Selle analoogseks nähtuseks võib vaadelda näiteks tornaadode tekkimist, kui<br />
pilve keeris taevast maapinnani läheneb tekib tuntud tornaado tunnel.<br />
**Aegruumi augu ümber on aegruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab seda, et mida<br />
enam augu tsentri poole minna, seda enam aegruum on kõverdunud ehk aeg aegleneb ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Kuid see kõverdunud aegruum ümber augu on siiski lõpliku<br />
„ulatusega“. Selle mõistmiseks peab välja tooma analoogia keha pikkuse kontraktsiooni nähtuse<br />
erirelatiivsusteooriast. Mida kiiremini keha liigub ehk mida lähemale valguse kiirusele vaakumis,<br />
seda enam keha pikkus lüheneb. Keha pikkus võib lüheneda lõpmatuseni, kuid keha algne pikkus (<br />
enne lühenemist ) oli fikseeritud. Just sama seaduspärasus kehtib ka aegruumide kõverdumiste<br />
korral. Selles mõttes võib küll aegruum lõpmatuseni kõverduda, kuid aegruumi „kanga“ enda<br />
„algne ulatus“ on siiski jääv ja lõplik. Näiteks kummi võib venitada samuti lõpmatuseni, kuid<br />
89
kummi mass jääb ju lõppkokkuvõttes ikkagi samasuguseks võrreldes enne kummi venitama<br />
hakkamist.<br />
***Ajas tagasi liikuda saab ainult aegruumi tunnelit kasutades ( s.t. ajas minevikku saab minna<br />
ainult teleportreerumisega ), kuid ajas tulevikku rändamiseks on peale aegruumi tunneli veel üks<br />
tuntud võimalus. Aja kulgemine erinevates taustsüsteemides on erinev ehk see on suhteline, mis<br />
sõltub vaatleja asukohast ruumis ehk sõltub taustsüsteemi valikust. Näiteks kui mingi vaatleja<br />
siirduks oma tähelaevaga kosmosesse kiirusega, mis läheneb valguse kiirusele vaakumis ja tuleks<br />
22 aastat hiljem maa peale tagasi, siis maa peal on möödunud selle aja jooksul peaaegu 1000 aastat.<br />
Seega vaatleja rändas ajas tulevikku. Seda võib käsitleda ajas ( tulevikku ) rändamise erijuhuna.<br />
Kuid sama suhteline ehk relatiivne nagu aja kulgemine erinevates taustsüsteemides on ka inimese<br />
reaalne ajas teleportreerumine. Näiteks inimene võib hetkega teleportreeruda ajas 30 aastat<br />
tulevikku või selle asemel ta lihtsalt ootab 30 aastat ( mis on ka tegelikult ajas rändamine ), et jõuda<br />
hetke, mil teleportreerumisega oleks jõudnud ainult ühe hetkega.<br />
Joonis 20 Aegruumi auk ja aegruumi tunnel on tegelikult üks ja sama.<br />
90
Joonis 21 Aegruumi augu singulaarsust pole tegelikult olemas ja seega peab arvestama ainult<br />
aegruumi augu suurusega ehk sündmuste horisondi raadiusega.<br />
Joonis 22 Aegruumi tunnel ühendab Universumis omavahel kaks punkti ruumis või ajas.<br />
Fotod on kasutatud ja dubleeritud järgmistel interneti lehekülgedelt:<br />
http://casa.colorado.edu/~ajsh/schww.html<br />
http://www.space.com/20881-wormholes.html<br />
Gravitatsiooniväli on aegruumi kõverdus, mida põhjustavad väga rasked massid. See aegruumi<br />
kõverdus väljendub selles, et mida enam gravitatsioonivälja tsentri poole minna, seda enam aeg<br />
aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Selline aja ja ruumi teisenemine jätkub<br />
kuni teatud kauguseni tsentrist. Ja seda kaugust kirjeldab meile Schwarzschildi raadius R:<br />
=<br />
91
See raadius näitab kaugust gravitatsioonivälja tsentrist, et kust alates on aeg t ja ruum l teisenenud<br />
lõpmatuseni ehk kust alates avaldub aegruumi lõpmatu kõverdumine ehk aegruumi eksisteerimise<br />
absoluutne lakkamine:<br />
= =<br />
ja<br />
= =<br />
Ja seetõttu ei saa midagi eksisteerida näiteks musta augu ehk aegruumi augu Schwarzschildi<br />
raadiuse R sissepoole jäävas „piirkonnas“, mida vahel nimetatakse ka Schwarzschildi pinnaks. See<br />
tähendab ka seda, et mingisugust singullaarsust musta augu tsentris ei saa olemas olla. Singullaarsus<br />
on lihtsalt üks punkt, kust alates mõõdetakse Schwarzschildi raadius R, mis määrab ära musta augu<br />
ehk aegruumi augu „suuruse“ ehk sellise kujuteldava sfääri suuruse ruumis, kust alates aegruumi<br />
lõpmatu kõverus muutub tsentrist kaugenedes järjest tasasemaks. Seepärast ei saa musta augu mass<br />
eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide<br />
korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne<br />
teise taevakeha ümber.<br />
Matemaatiliselt kirjeldab aegruumi auku näiteks Schwarzschildi meetrika ja seega võib<br />
kirjeldada see sama meetrika ka aegruumi tunnelit:<br />
= ( +<br />
1916. aastal leidis sellise lahendi Schwarzschild. Kui aga võtta r-i asemele<br />
ja tehes mõningaid teisendusi, saame aga järgmise kuju:<br />
+<br />
=<br />
+<br />
+<br />
+ ( +<br />
Saadud avaldis on Foki gravitatsioonivälja põhivorm. Väli peab aga olema siis tsentraalsümmeetriline,<br />
mis ajas ei muutu. Selline on vorm harmoonilistes koordinaatides. (Silde 1974, 165-169)<br />
Viimane avaldis näitab meile sisuliselt seda, et mida lähemale aegruumi augu tsentrile, seda<br />
aeglasemalt liigub aeg ja keha pikkus lüheneb välisvaatleja suhtes. R on Schwarschildi raadius<br />
=<br />
mis näitabki aegruumi augu suurust. Aegruumi auku ja aegruumi tunnelit kirjeldavad meetrikad on<br />
omavahel sarnased. See viitab sellele, et aegruumi tunnelit kirjeldavat meetrikat tuletatakse välja<br />
aegruumi auku kirjeldavatest meetrikatest.<br />
Kõige tuntum aegruumi tunnelit kirjeldav matemaatiline võrrand on meetrika, mida nimetatakse<br />
Einstein-Roseni sillaks:<br />
92
= + + ( +<br />
Ühte liiki aegruumi tunneli meetrikat kirjeldab ka tuntud Schwarzschildi lahendus:<br />
= + + ( + .<br />
Täpsemalt öeldes kirjeldab Schwarzschildi meetrika seda, et kuidas muutuvad aeg ja ruum, kui<br />
läheneda taevakeha ( näiteks musta augu ) tsentrile. Kuid ussiaugu meetrika kirjeldab aga seda, et<br />
aegruumi auk ehk aegruumi tunnel „ühendab“ omavahel kaks erinevat aegruumi punkti nii, et nende<br />
vaheline teepikkus on kahanenud lõpmata väikeseks.<br />
Aegruumi auku on võimalik tõlgendada „sissepääsuna“ hyperruumi ja ka „väljapääsuna“<br />
hyperruumist. Selle paremaks mõistmiseks toome välja järgmise analoogse näite. Oletame, et meie<br />
tavaruum on sõitva rongi taustsüsteem, milles inimene vabalt liikuda saab. Maapind on aga kui<br />
hyperruum. Sõitva rongi avatud uks ongi nagu aegruumi auk, mille läbimise korral satub inimene<br />
mõne hetkega maapinnale liikuma, kui samal ajal rong liigub edasi. Rongi ukse läbimisel satub<br />
inimene otseselt maapinna peale, milles saab liikuda mistahes suunas, sõltumata rongi<br />
kaasaliikuvast taustsüsteemist. Täpselt sama on ka tavaruumi ja hyperruumiga. Aegruumi auk on<br />
nagu sissepääs hyperruumi, milles saab liikuda ajas edasi või tagasi, sõltumata kaasaliikuvast<br />
tavaruumist. Aegruumi auk on ka kui aegruumi tunnel, mille suue on kui sissepääs hyperruumi.<br />
Liikudes aegruumi tunnelis liigutakse tegelikult hyperruumis.<br />
Aegruumi auku on võimalik füüsikaliselt tõlgendada kui „sissepääsuna“ hyperruumi ja samas ka<br />
„väljapääsuna“ hyperruumist ehk aegruumi tunnelina. See tähendab seda, et liikudes aegruumi<br />
tunnelis toimub liikumine tegelikult hyperruumis. Hyperruumis liikumine ei võta kehal enam aega<br />
ehk kehad teleportreeruvad, sest vastavalt energia jäävuse seadusele saab keha „viibida“<br />
hyperruumis lõpmata väikese ajaperioodi jooksul. Seetõttu ei võta aegruumi tunneli läbimine enam<br />
aega. See tähendab seda, et kui kehad teleportreeruvad ajas või ruumis, siis need tegelikult juba<br />
ongi läbinud aegruumi tunneli, mis seda võimaldasid.<br />
Aegruumi auk ja aegruumi tunnel on tegelikult füüsikaliselt üks ja sama „objekt“. Aegruumi<br />
auku ( näiteks musta auku ) kirjeldava Schwarzschildi meetrika kohaselt on see täiesti kerakujuline<br />
ja seega on ka aegruumi tunnel ( välise vaatleja suhtes ) kerakujuline.<br />
Ületada valguse kiirust vaakumis pole reaalselt võimalik, sest lõpmatut energiat pole kuskilt<br />
võtta. Sama on tegelikult ka aegruumi auguga ( ehk aegruumi tunneliga ). Aegruumi auku pole<br />
võimalik reaalselt liikuda, sest sarnaselt valguse kiirusega vaakumis aegleneb aeg ja keha pikkus<br />
lüheneb aegruumi augule lähenemisel. Seetõttu lähenedes augule reisib keha ajas tulevikku ja augu<br />
servale jõudmiseks peab keha rändama ajas lõpmata kaugesse tulevikku. Kuid ajas ja ruumis ei<br />
eksisteeri mitte miski lõpmata kaua – isegi ka aegruumi auk ise. Näiteks aegruumi augud ( nagu<br />
mustad augud ) aja jooksul kvantaurustuvad.<br />
Aegruumi tunnel ( ehk ussiauk ) võimaldab mõlemat: teleportreeruda ajas ja ruumis. Ei saa olla<br />
ainult ühte võimalust.<br />
Ajas rändamise korral ei saa inimene ussiauku ( ehk aegruumi tunnelit ) läbides seda visuaalselt<br />
näha, sest teleportreerutakse ajas ( või siis ruumis ). See tähendab seda, et kui keha teleportreerub<br />
ajas või ruumis, siis ta juba ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. Teistsugune<br />
olukord avaldub aga inimese kehast väljunud olekus. Sellisel juhul nähakse seda, et kuidas<br />
sisenetakse mingisugusesse tunnelisse – ümbertringi on pilkane pimedus, kuid keskelt ( ehk tunneli<br />
lõpust ) paistab ere valgus. Seega aegruumi tunnelisse sisenemist ja väljumist näeme otseselt ainult<br />
inimese surmalähedaste kogemuste ajal.<br />
93
Aegruumi tunneli pikkus<br />
Aegruumi auk on samaaegselt aegruumi tunneli nii sissekäik kui ka väljakäik. Aegruumi augu<br />
suurus näitab ussiurke ( s.t. aegruumi tunneli ) sissekäigu ja väljakäigu suurust. Näiteks mida<br />
suurem on aegruumi auk, seda suurem keha saab läbida aegruumi tunnelit. Aegruumi augu suurus<br />
näitab aegruumi tunneli suurust, kuid mitte selle pikkust. Aegruumi tunneli sissekäik ja väljakäik on<br />
alati ühesuurused, mis on määratud aegruumi augu enda suurusega aegruumis.<br />
Mida suurem on aegruumi auk, seda rohkem kõverdub ruum ( s.t. seda rohkem ruumi peab<br />
kõverduma ). Aegruumi kõverus on seotud ainult augu suurusega ehk aegruumi tunneli sisse- ja<br />
väljakäigu avause suurusega. Sellel ei ole midagi pistmist aegruumi tunneli pikkusega.<br />
Aegruumi augu suurus aegruumis ei näita aegruumi tunneli pikkust. Mida kaugemale ajas<br />
rännata, seda pikem peab olema aegruumi tunnel. Ajas on võimalik rännata ainult hyperruumis ehk<br />
väljaspool aegruumi. Ja see tähendab seda, et mida suurema teepikkuse liigume hyperruumis, seda<br />
kaugemale me ajas liigume. Sellest järeldub, et aegruumi tunneli pikkus sõltub aegruumis oleva<br />
aegruumi augu eksisteerimise ajaperioodist. See on sellepärast nii, et mida pikema perioodi<br />
eksisteerib aegruumi auk ajas ( ehk mida pikem on aegruumi augu tekkimise ja kadumise<br />
ajavahemik ), seda pikem tee on läbitud hyperruumis.<br />
Mida kaugemale ajas rännata, seda pikem peab olema aegruumi tunnel. Mida pikem on<br />
aegruumi tunnel, seda suurem teepikkus läbitakse hyperruumis. Ajas on võimalik liikuda ainult<br />
hyperruumis ehk väljaspool aegruumi.<br />
Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes valguse kiirusega c ehk 300 000 km/s. See tähendab<br />
seda, et kui meie aegruumis ( s.t. tavaruumis K ) on möödunud üks sekund, siis hyperruumis oleks<br />
läbitud selle aja jooksul ligikaudu 300 000 kilomeetrine vahemaa. See tähendab ka seda, et kui me<br />
rändaksime ajas minevikku või tulevikku ühe sekundi, siis me peaksime liikuma hyperruumis<br />
ligikaudu 300 000 kilomeetrise vahemaa. See kehtib juhul, kui Universumi paisumiskiirus on<br />
võrdne valguse kiirusega vaakumis. Kuid Universumi tegelik paisumiskiirus on praegusel ajal<br />
74 km/s * (Mpc). Selline kiirus on SI süsteemis ( s.t. ühikutes ) aga järgmine:<br />
=<br />
(<br />
= (<br />
milles galaktikate eemaldumiskiirus on x = 74 km/s = 74 000 m/s, vahemaa ruumis on y = 1 Mpc =<br />
3,086 * 10 16 m * miljon = 3,086 * 10 22 m ja valguse kiiruse arvväärtus vaakumi korral on c =<br />
300 000 km/s = 3 * 10 8 m/s. Kuna Universumi paisumiskiirus on palju kordi väiksem valguse<br />
kiirusest ehk aeg Universumis kulgeb tegelikult palju palju kiiremini kui see meile paistab<br />
siis seega peame leidma y ( s.t. gamma ) väärtuse:<br />
= ,<br />
mis näitab meile seda, et mitu korda on Universumi paisumise kiirus aeglasem tegelikust<br />
paisumiskiirusest ehk mitu korda on aja kulg Universumis aeglenenud või kiirenenud ( y on<br />
kordaja, millel ei ole ühikut ):<br />
=<br />
= = =<br />
94
See tähendab nüüd seda, et kui me läbime hyperruumis 300 000 kilomeetrise suuruse vahemaa, siis<br />
meie tavaruumis ( s.t. paisuvas Universumi ruumis ) ei ole möödunud üks sekund, vaid on<br />
möödunud 2,3(979) * 10 18 sekundit ehk natuke rohkem kui terve meie Universumi eluiga ( näiteks:<br />
4,75 * 10 17 sekundit on ligikaudu 1,5 * 10 10 aastat ). Nii on see siis, kui praegune Universumi<br />
paisumise kiirus jääb samasuguseks kogu selle aja jooksul. Kuid tegelikult Universumi<br />
paisumiskiirus ajas suureneb. Ühes aastas on 31 536 000 sekundit, kui tegemist ei ole liigaastaga.<br />
Kui meie tavaruumis ( s.t. paisuvas Universumi ruumis ) on möödunud üks sekund, siis me läbime<br />
hyperruumis 1,2 * 10 -10 meetri suuruse vahemaa ( kui aga 100 aastat ehk 3 153 600 000 sekundit,<br />
siis läbitakse hyperruumis 0,095129 meetrit ).<br />
Väljaspool aegruumi auku on kosmoloogiline aeg teisenenud ( ehk eksisteerib tume energia,<br />
mida peab arvutustes arvestama ), kuid aegruumi augu sees ei ole enam aeg teisenenud ja sellest<br />
tulenevalt ei pea arvestama aja kosmoloogilist relatiivsust ehk tume energiat. See tähendab seda, et<br />
kui inimene tahab rännata ajas 100 aastat minevikku või tulevikku, siis peab aegruumi auk<br />
eksisteerima meie aegruumis 3,1 * 10 -10 sekundit. Aegruumi augu eksisteerimise aeg meie<br />
aegruumis näitab ajas rändava keha eksisteerimise aega hyperruumis. Aegruumi augu eksisteerimise<br />
aeg on selle augu tekkimise ja kadumise ajavahemik.<br />
Tegelikult läbib füüsikaline keha aegruumi tunneli ainult ühe hetkega ehk keha eksisteerib<br />
hyperruumis null sekundit. Aegruumi tunneli pikkuse ehk liikumise teepikkuse hyperruumis määrab<br />
ära aegruumi augu eksisteerimise aeg aegruumis ehk aegruumi augu tekkimise ja kadumise<br />
ajavahemik aegruumis. See tähendab seda, et aegruumi augu eksisteerimise aeg aegruumis näitaks<br />
ka ajas rändava keha eksisteerimise aega hyperruumis, mille põhjal oleks võimalik välja arvutada<br />
läbitud või läbitava teepikkuse hyperruumis. Mida pikem on keha liikumise teekond hyperruumis,<br />
seda kaugemale ajas rännatakse.<br />
Kui kaugele aja rännak sooritatakse sõltub ainult sellest, et kui pikk on aegruumi tunnel ehk kui<br />
suur vahemaa läbitakse hyperruumis. Kuid tegelikult võib väita, et see sõltub kosmoloogilisest<br />
aegruumi kõverusest. Selline aegruumi kõverus on rangelt kosmoloogiline, mitte enam<br />
gravitatsiooniline ( mida põhjustavad massid ). Selline aegruumi kõverus tuleb otseselt sellest, et<br />
Universumi paisumiskiirus on võrreldes nähtavaga palju suurem ja seetõttu on aja üldine kulgemine<br />
Universumis teisenenud ehk kõver. Seda me nimetame tume energiaks, sest selletõttu suureneb<br />
Universumi paisumiskiirus ajas ehk see läheneb valguse kiirusele vaakumis. Kuid kõiges selles ei<br />
ole tegelikult midagi üllatavat, sest ajas rändamine on oma olemuselt kosmoloogiline nähtus ja<br />
seega peab see olema tihedalt seotud Universumi kosmoloogilise paisumise seaduspärasustega.<br />
Meie aegruumis on kosmoloogiline aeg teisenenud ( ehk eksisteerib tume energia, mida peab<br />
arvutustes arvestama ), kuid väljaspool aegruumi ei ole enam aeg teisenenud ( tegelikult pole enam<br />
üldse aega ) ja sellest tulenevalt ei pea arvestama aja kosmoloogilist relatiivsust ehk tume energiat.<br />
Kordaja y muutub ajas väiksemaks, mille tulemusena Universumi paisumise kiirus ajas suureneb<br />
ehk läheneb valguse kiirusele c. 10 26 võib tunduda inimese jaoks väga suure numbrina, kuid<br />
kosmoloogilises kontekstis on see tegelikult üsna keskpärane suurus. Näiteks Universum sai alguse<br />
aegruumi algsingulaarsusest, mille korral oli kogu meie Universumi ruumala lõpmatult väike ja aja<br />
vahe ( s.t. Universumis eksisteeriva näiva ja tegeliku aja kulgemise vahe ) lõpmatult suur. Seetõttu<br />
on lõpmatusega võrreldes 10 26 üsna väike number.<br />
1.1.9 Ajas rändamise seaduspärasused<br />
Aja ja ruumi vahekord<br />
95
Inimese tavakogemusest on teada seda, et ruumis on võimalik enda asukohta muuta ( vahetada )<br />
nii, et inimese enda eksisteerimine ei kao. Näiteks kui inimene sõidab suvel linnast ära maale<br />
puhkama, siis sellel ajal, mil inimene maal puhkab, teda linnas ei ole. Kui linnas seda inimest ei ole,<br />
siis ei tähenda see seda, et teda üldse maailmas olemas ei oleks. Inimene on lihtsalt muutnud oma<br />
asukohta ruumis, kuid ta on igaljuhul siiski olemas. Tegelikult kehtib see ka aja kohta. Näiteks kui<br />
inimene on juba ammu surnud, siis ei tähenda see seda, et teda enam olemas ei oleks Universumis.<br />
Ta on tegelikult olemas küll, kuid ta eksisteerib teises ajas – minevikus, mitte olevikus ega<br />
tulevikus. Nii nagu oli inimese linnast maale sõidu korral – kui teda linnas ei ole, ei tähenda see<br />
seda, et teda üldse olemas ei oleks. Inimene puhkab parajasti maal. Täpselt sama on tegelikult ka<br />
ajaga. Ammu hävinud majad tegelikult ikka veel eksisteerivad, kuid seda ainult teises ajas –<br />
minevikus. Seda kõike näitab ajas liikumine ise. See, mis kehtib ruumi korral, kehtib ka ajaga.<br />
Näiteks kehad on võimalised eksisteerima erinevates ruumipunktides ja ( sellega analoogiliselt )<br />
kehad on võimelised eksisteerima ka erinevatel ajahetkedel. Niimoodi muutuvad arusaamad kehade<br />
ja nähtuste eksisteerimisest Universumis.<br />
Liikumise suhtelisus<br />
Liikumine on suhteline ehk relatiivne nähtus. Kui tahetakse kirjeldada keha liikumist, siis tuleb<br />
alati märkida ka seda, et mille suhtes keha liikumist kirjeldatakse. Näiteks joonisel I vaadeldakse<br />
Maa ja Kuu liikumist Päikese suhtes, kuid joonisel II vaadeldakse Päikese ja Kuu liikumist Maa<br />
suhtes. Mõlemad käsitlused on tegelikult õiged. Kõikidel joonistel on kujutatud Päikesesüsteemi<br />
kuuluvate kehade ( s.t. Päikese, Maa ja Kuu ) liikumist.<br />
Joonis 23 Liikumine on suhteline: Maa liikumine Päikese suhtes ja Päike Maa suhtes.<br />
96
Joonisel I on näha, et Päike ei liigu ( see on paigal ) ja Maa ning Kuu tiirlevad ümber Päikese.<br />
Kuu tiirleb omakorda ümber planeedi Maa. Joonisel II on aga Maa hoopis paigal ja Päike ning Kuu<br />
tiirlevad ümber paigalseisva Maa.<br />
Kui inimene rändab ajas tagasi, siis kogu ülejäänud Universum liigub ajaränduri suhtes ajas.<br />
Ajarändur liigub Universumi suhtes ajas. Ajaränduri liikumine ajas Universumi suhtes on nii nagu<br />
Kuu liikumine Päikese suhtes joonisel I, kui ajarändur asub planeedi Maa pinnal. Kuid samas võib<br />
olla ka nii, et Universumi liikumine ajas ajaränduri suhtes esineb nii nagu joonisel II: planeet Maa<br />
seisab paigal ja kõik muu liigub. Sama võib olla ka ajaränduriga. Tundub, et tegelikkuses oleks<br />
viimane variant õigem nii nagu reaalne Päikesesüsteemi liikumine on esitatud joonisel I.<br />
Inimene ei rända ajas nii et ta ka ise muutuks kas nooremaks või vanemaks. Ajarändur võib<br />
kohata ennast kas nooremana minevikus või vanemana tulevikus.<br />
Ajaränduri liikumise trajektoor ajas ( ehk hyperruumis ) on sirge ehk lineaarne. Keerulisi<br />
liikumistrajektoore ( nagu näiteks planeedi Maa liikumine maailmaruumis tähtede suhtes )<br />
ajaränduri korral ei ole. See tähendab seda, et kui inimene rändab ajas minevikku näiteks Pariisis,<br />
siis ta ka satub möödunud ajahetkesse ja ka Pariisi, mitte Londonisse või Moskvasse. Seda näitavad<br />
reaalsed ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui rännatakse ajas minevikku, siis<br />
jõutakse küll õigesse aega, kuid mitte õigesse kohta. Ka sellisel korral liigub ajarändur hyperruumis<br />
ehk ajas lineaarselt, kuid kehade asukohtade muutused Universumis ( s.t. kehade liikumised )<br />
põhjustavad sellise asukoha muutust, kuhu ajarännak sooritada tahetakse. Näiteks kui inimene<br />
sooritab ajarännaku minevikku planeedil Maa, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab<br />
ennast hoopis avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud ( Planeet Maa ju liigub<br />
maailmaruumis nii nagu näidatud joonisel I ). Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei eksisteeri.<br />
Energia jäävuse seadus ajas rändamise korral<br />
Oletame seda, et kaugest minevikust rändab inimene ajas olevikku ( ehk siis meie praegusesse<br />
aega ). Sellisel juhul ilmub inimene sõna otseses mõttes „ei kusagilt“. See tähendab seda, et lihtsalt<br />
äkki on olemas üks võõras inimene. Kuid see on ju vastuolus energia jäävuse seadusega, mis ütleb<br />
väga selgelt seda, et energia ei kao ega teki, vaid see muundub ühest liigist teise. Inimest võib<br />
vaadelda ju ka füüsikalise kehana ehk energiana. Sellisel probleemil on olemas kaks järgmist<br />
võimalikku lahendit, mis tulevad välja ajas rändamise teooriast:<br />
1. Energia jäävuse seadus on küll rikutud, kuid seda ainult lühikeseks ajaks. See tähendab seda,<br />
et inimene küll rändab ajas ( näiteks minevikku ), kuid ajas, kuhu inimene rändas, saab ta<br />
olla ainult teatud kindla aja ja siis liigub ta „automaatselt“ oma aega tagasi – aega, kust ta<br />
ajas rändama hakkas. Sellise ajanihke korral teleportreerub inimene ajas minevikku,<br />
eksisteerib seal mõnda aega ja siis teleportreerub tagasi meie aega. Oluline on märkida seda,<br />
et inimene teleportreerub minevikust tagasi meie aega peaaegu täpselt samasse ajahetke, mil<br />
ta hakkas teleportreeruma minevikku – hoolimata sellest, et kui kaua inimene minevikus<br />
eksisteeris. Nii ei olegi energia jäävuse seadus rikutud. See sarnaneb elementaarosakestefüüsikast<br />
tuntud osakestega mille korral vaakumis osakesed tekivad ja kaovad, kuid seda<br />
ainult teatud aja jooksul, et mitte rikkuda energia jäävuse seadust. Energia ei teki ega kao,<br />
vaid see muundub ühest liigist teise ongi energia jäävuse seaduse füüsikaline formulatsioon<br />
ja kõik füüsikanähtused peavad sellele alluma.<br />
97
2. Vastuolu energia jäävuse seadusega on siiski tegelikult näiline. Näiteks kui keha liigub<br />
ruumis ( keha asukoht ruumis muutub ), siis see ei ole vastuolus energia jäävuse seadusega.<br />
Kuid ärme unusta seda, et ajas liikumine on samas ka ruumis liikumine vastavalt<br />
erirelatiivsusteooria põhiprintsiibile – aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud. See<br />
tähendab ka seda, et liikudes ajas peame liikuma ka ruumis. Ruumis liikudes ei ole keha<br />
vastuolus energia jäävuse seadusega. Ja seega kehtib ka see ajas liikumise korral.<br />
Energia jäävuse seadust ei rikuta siis, kui keha teleportreerub ruumis. Ruumis teleportreerumisel<br />
muudab keha oma asukohta ruumis kõigest 0 sekundi jooksul ja seega ei kao keha kusagile.<br />
98
1.2 Relatiivsusteooria ajas rändamise teoorias<br />
1.2.1 Sissejuhatus<br />
Seni oleme ( ajas rändamise teooria põhiideedes ) käsitlenud lihtsat kolmemõõtmelist<br />
(tava)ruumi ehk eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) ruumi Cartesiuse ristkoordinaadistikus ( või<br />
sfäärilistes koordinaatides ). Seni oli kolmemõõtmelise (tava)ruum eranditult kõikjal eukleidiline ja<br />
aeg eranditult kõikjal alati „ühevoolavusega“. Kosmoloogias tegime me väikse erandi. Kuid nüüd<br />
edaspidi hakkame me vaatama seda, et see tegelikult ei ole nii. Aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal<br />
ühetaoline, vaid aeg „liigub“ erinevates taustsüsteemides erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal<br />
eukleidiline, vaid ruum ( tegelikult ka aeg ) on näiteks massiivsete kehade ümbruses kõver. Seda<br />
näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Kuid miks sellised aja ja ruumi efektid<br />
relatiivsusteoorias esinevad, seda me nüüd lähemalt vaatama hakkamegi. Relatiivsusteoorias<br />
esinevad aja ja ruumi efektid tulenevad just ajas rändamise teoorias olevatest seaduspärasustest.<br />
Sellepärast enne relatiivsusteooriaga tutvumist käsitlesimegi just ajas rändamise teooriat. Aja ja<br />
ruumi efektid, mis on kirjeldatud relatiivsusteoorias, tulevad välja tegelikult just ajas rändamise<br />
teooriast.<br />
Joonis 24 Erirelatiivsusteooria aluseks on Lorentsi teisendused ja üldrelatiivsusteooria aluseks on<br />
massi omadus mõjutada aegruumi meetrikat. Mõlemal juhul esineb aja ja ruumi teisendus, mis<br />
tuleneb omakorda materiaalse keha „siirdumisest“ tavaruumist hyperruumi ehk väljapoole<br />
aegruumi. Hyperruumis ehk väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam aega ega ruumi.<br />
99
1.2.2 Erirelatiivsusteooria<br />
Erirelatiivsusteoorias ei käsitleta rasket massi ( mis on seotud gravitatsiooniga ), vaid ainult<br />
inertset massi. Aeg ja ruum on seotud taustsüsteemiga. Järelikult arvestatakse erirelatiivsusteoorias<br />
ainult inertsiaalseid taustsüsteeme. Kogu erirelatiivsusteooria füüsika tuleneb aja ja ruumi<br />
teisenemistest ehk Lorentzi aja ja ruumi teisendusvalemitest.<br />
1.2.2.1 Valguse kiirus vaakumis<br />
Erirelatiivsusteooria ei anna vastust küsimusele, et miks esineb aja ja ruumi teisenemine, kui<br />
keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis? Vastuse sellele fundamentaalsele küsimusele<br />
leiame ajas rändamise teooriast. Selleks, et rännata ajas ( ehk liikuda ühest ajahetkest teise ),<br />
peab keha olema ajast ( ja ka ruumist ) „väljas“. See on üldse esimene füüsikaline tingimus<br />
sooritamaks tõelist aja rännakut. Väljaspool aega ei eksisteeri enam aega. Eespool tõestasime, et K´s<br />
ehk hyperruumis liikudes rändab keha ajas. Seega hyperruumis ei eksisteeri enam aega ( ega ka<br />
ruumi ). Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi<br />
ehk K´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna<br />
K´-s ehk hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ),<br />
siis seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb<br />
aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast:<br />
näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg<br />
aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib<br />
antud kontekstis tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes<br />
hakkab keha paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on<br />
üksteisest lahutamatult seotud, siis aja aeglenemisega käib kaasas ka keha pikkuse lühenemine, mis<br />
on samuti tuntud erirelatiivsusteooriast.<br />
100
Joonis 25 K liigub K´ suhtes valguse kiirusega.<br />
Füüsikaseadused on kõikides inertsiaalsüsteemides ühesugused. Teisiti öeldes on kõik inertsiaalsüsteemid<br />
samaväärsed ja mitte mingisuguste katsetega ( olgu mahaanikas, optikas või muul alal )<br />
ei saa näidata seda, et üks süsteem oleks teistest eelistatavam. Erirelatiivsuspostulaat laiendab suhtelisust.<br />
Relatiivsusprintsiibiga klassikalises mehaanikas tegime tutvust juba eespool.<br />
Valguse kiirus vaakumis on seotud ka elektri- ja magnetkonstandiga ( vastavalt ε 0 ja μ 0 )<br />
järgmiselt: = . See on elektromagnetlaine ( s.t. valguse ) levimiskiirus vaakumis, mida<br />
tähistatakse tähega c.<br />
1.2.2.2 Relativistliku mehaanika tulenemine ajas rändamise teooriast<br />
Kosmoloogia osas ehk Universumi paisumise mudelis tuletatud üldvõrrandist<br />
+ =<br />
on võimalik tuletada korraga nii aja dilatatsiooni kui ka pikkuse kontraktsiooni valemid, mis on<br />
täiesti identsed erirelatiivsusteooriast tuntud aja ja ruumi teisenemise valemitega. Näiteks kui<br />
eelnevalt välja toodud üldvõrrandis on vt´ = 0, siis saame teisendada järgmiselt:<br />
=<br />
101
=<br />
=<br />
milles<br />
=<br />
nimetatakse erirelatiivsusteoorias y-faktoriks ehk kinemaatiliseks teguriks, mis näitab aja<br />
aeglustumist. Kuid samas saame üldvõrrandist<br />
+ =<br />
tuletada ka kehade pikkuse kontraktsiooni valemi, kui teha järgmisi asendusi: t´c = d ja<br />
( kui vt´ = 0, siis ct = l ):<br />
+ =<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
Nendest lihtsatest võrranditest on selgesti näha, et kehade pikkuse kontraktsiooni valemi:<br />
=<br />
saame ka siis, kui aja dilatatsiooni valemis:<br />
=<br />
korrutada mõlemad pooled valguse kiirusega c:<br />
= =<br />
sest ct = l ja t´c = d.<br />
Tähelepanuväärne on see, et aja dilatatsiooni valem<br />
102
=<br />
ja pikkuse kontraktsiooni valem<br />
=<br />
tulevad välja ühest ja samast võrrandist:<br />
+ =<br />
Kuid erirelatiivsusteoorias tulevad aja dilatatsiooni ja pikkuse kontraktsiooni valemid kahest<br />
erinevast võrrandist, mida nimetatakse Lorentzi teisendusvalemiteks:<br />
= ( + = ( +<br />
ja<br />
= + =<br />
+<br />
Need valemid näitavad aja ja ruumi koos-teisenemist. Näiteks kui x´ võrrandis on vt = 0, siis<br />
saamegi pikkuse kontraktsiooni valemi: x´ = yx ehk<br />
=<br />
Kui aga t´ valemis on<br />
= siis saame aja dilatatsiooni valemi: t´ = yt ehk<br />
=<br />
Sellest analüüsist järeldub, et x´ valemis ei saa tuletada aja dilatatsiooni võrrandit ja samas t´<br />
valemis ei saa tuletada pikkuse kontraktsiooni valemit. Kuid meie üldvõrrandis<br />
+ =<br />
on võimalik tuletada korraga mõlemad valemid ehk nii aja kui ka ruumi teisenemise võrrandid.<br />
Seetõttu on antud üldvõrrand veelgi üldisem ja fundamentaalsem ( s.t. mitmeti tõlgendatavam ) kui<br />
erirelatiivsusteoorias tuntud Lorentzi teisendusvalemid. Lorentzi teisendusvalemitest tuletatakse<br />
välja kogu erirelatiivsusteooria füüsika, kaasaarvatud ka relativistlik mehaanika.<br />
Erirelatiivsusteoorias seisnevad aja ja ruumi teisenemised selles, et kui keha liikumiskiirus<br />
103
läheneb valguse kiirusele vaakumis, siis esineb aja aeglenemine ehk aja dilatatsioon ja keha pikkuse<br />
kontraktsioon ehk selle lühenemine välisvaatleja suhtes. Keha omaaeg ja omapikkus ei muutu.<br />
Valguse kiirust vaakumis ei ole võimalik ületada. Kuid antud Universumi paisumise mudelit<br />
kirjeldavas üldvõrrandis<br />
+ =<br />
on c kera paisumise kiirus ja v on keha m kiirus ( vaakumis ), mis liigub paisuva kera pinnal alati<br />
risti kera raadiusega. Sellises mudelis läheneb keha m liikumiskiirus kera paisumiskiirusele c.<br />
Valguse kiirust ehk antud juhul kera paisumiskiirust ületada ei ole reaalselt võimalik.<br />
Matemaatiline analüüs<br />
Kui tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk<br />
K´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna K´-s<br />
ehk hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis<br />
seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb<br />
aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast:<br />
näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg<br />
aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib<br />
antud kontekstis tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes<br />
hakkab keha paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Analüüsime seda järgnevalt<br />
matemaatiliselt.<br />
Kosmoloogia osas tuletatud ajas rändamise üldvõrrandist:<br />
+ =<br />
on võimalik teha järgmised matemaatilised teisendused. Juhul kui ct = 0, saame järgmise võrrandi<br />
=<br />
Jagame saadud võrrandi mõlemad pooled t´-ga:<br />
= =<br />
ja sellest tulenevalt saame lõpuks järgmise väga olulise võrrandi:<br />
=<br />
104
Kuna aja dilatatsiooni võrrand, mis on tuletatav samuti ajas rändamise üldvõrrandist, on kujul<br />
=<br />
ja seetõttu saame kinemaatilise teguri avaldada järgmiselt:<br />
=<br />
Ajas rändamise üldvõrrandist tuletatud valemi<br />
=<br />
saame seega viia järgmisele matemaatilisele kujule:<br />
= =<br />
ehk<br />
Viime t´ teisele poole<br />
ja teisendame viimast võrrandit kujule:<br />
=<br />
=<br />
△ =<br />
milles △ = . Viimasest tuletatud väga olulisest võrrandist, mis viib lõpuks kvantmehaanika<br />
füüsikalise mõistmiseni<br />
△ =<br />
on selgelt näha seda, et keha m liikumiskiirus v sõltub aja kulgemisest ( näiteks mida rohkem aeg<br />
teiseneb välisvaatleja suhtes, seda väiksema omaajaga jõuab keha liikuda ühest ruumipunktist teise<br />
) või keha liikumiskiirus ise tingib aja kulgemise iseloomu ( näiteks mida kiiremini liigub keha,<br />
seda enam teiseneb aeg ):<br />
Teepikkus ct võib olla valguse teepikkus tavaruumi K suhtes või seisumassiga keha teepikkus<br />
hyperruumi K´ suhtes:<br />
= △<br />
= △<br />
milles s = ct. Järgnevalt analüüsime aja teisenemise<br />
△ =<br />
105
tulenevust hyperruumi K´ ja tavaruumi K füüsikalisest süsteemist. Näiteks kui keha massiga m<br />
liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c ( see võib olla näiteks valguse liikumine vaakumis<br />
), siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ehk v´ = 0. Eelnevalt tuletatud valemis<br />
on sellisel juhul v = c:<br />
=<br />
=<br />
ja saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks<br />
=<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui keha liigub vaakumis kiirusega c mistahes vaatleja<br />
suhtes, siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ( s.t. „absoluutselt paigal“ ). Kuna keha m<br />
liigub sellisel juhul tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c, siis aeg on tavaruumi K suhtes<br />
teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
△ = = =<br />
ja seetõttu saame hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:<br />
ehk<br />
= △<br />
= △<br />
= =<br />
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes liikumiskiiruseks c ehk v = c, siis<br />
hyperruumi K´ suhtes ei ole aeg teisenenud ehk △t = t:<br />
= △<br />
= △<br />
=<br />
Kui aga keha m on hyperruumi K´ suhtes paigal ehk v´ = 0, siis tavaruumi K suhtes on aeg<br />
teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
= △<br />
= △<br />
= =<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui mingi keha liigub vaakumis kiirusega c, siis see on<br />
konstantne kiirus mistahes vaatleja jaoks, kes vaakumis parajasti eksisteerivad. See tuleneb otseselt<br />
sellest, et mida lähemale jõuame keha liikumiskiirusele c, seda aeglasemini kulgeb aeg välisvaatleja<br />
suhtes. Kiirusel c liikudes läheb ajavahe △t lõpmata suureks ehk<br />
△ = = =<br />
ja see tähendab seda, et välisvaatleja suhtes kulgeb aeg lõpmata aeglaselt, kuid keha enda suhtes (<br />
106
nö. keha „omaajas“ ) kulgeb aeg lõpmata kiiresti. See tähendab seda, et keha jõuab omaajas<br />
tavaruumis K ( näiteks vaakumis ) mistahes ruumipunkti hetkega ehk lõpmata suure kiirusega:<br />
. Kuid hyperruumi K´ suhtes on keha „absoluutselt“ paigal ja seetõttu ei ole hyperruumi K´<br />
suhtes ka aja teisenemist ehk:<br />
△ = = =<br />
See tähendab seda, et hyperruumi K` suhtes on keha kiirus „omaajas“ lõpmata väike. Kui keha<br />
massiga m on tavaruumi K suhtes aga hoopis paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes liigub see<br />
kiirusega v´ = c. Näiteks kui me kiiruse teisenemise valemis<br />
on kiirus v võrdne nulliga ehk<br />
=<br />
=<br />
siis saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks c:<br />
=<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et absoluutselt kõik kehad Universumis, millel on seisumass<br />
m 0 ja seega seisuenergia E 0 = m 0 c 2 , liiguvad valguse kiirusega c hyperruumi K´ suhtes, kuid samas<br />
võivad need meie tavaruumis K olla paigal. Ka valguse suhtes liiguvad kõik kehad kiirusega c.<br />
Kuna keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg teisenenud<br />
ehk △t = t:<br />
△ = = =<br />
ja seetõttu saamegi hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:<br />
ehk<br />
= △<br />
= △<br />
=<br />
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes<br />
on aeg teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
= △<br />
= =<br />
Kui keha m liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ehk v´ = c, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg<br />
teisenenud ehk △t = t:<br />
= △<br />
= △<br />
=<br />
107
See tähendab seda, et kui valguse korral oli nii, et liikudes vaakumis ehk tavaruumis K kiirusega c<br />
ja seetõttu omaajas jõudis valgus hetkega mistahes ruumipunkti tavaruumis, siis siin antud juhul on<br />
olukord aga vastupidine. Näiteks seisumassiga kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ja<br />
sellest tulenevalt on hyperruumi ja tavaruumi ajavahe lõpmata suur. See tähendab seda, et<br />
hyperruumi K´ poolt vaadatuna kulgeb aeg tavaruumis ehk kogu meie Universumis tervikuna<br />
lõpmata kiiresti, kuid tavaruumis olles kulgeb aeg vaatleja jaoks tavapärases tempos ja aja<br />
kulgemine ei näi mitte kunagi katkevat ehk selle eksisteerimine näib olevat igavikuline. Kuna kõik<br />
kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, siis seega hõlmab „omaaeg“ hyperruumi suhtes<br />
vaadatuna üle kogu Universumi ehk kogu tavaruumi K. Selles mõttes kõik kehad Universumis,<br />
millel on seisumass ja seisuenergia ning mis liiguvad hyperruumi suhtes kiirusega c, liiguvad<br />
hyperruumi poolt vaadatuna ( ehk nö. hyperruumi omaajas ) lõpmata suure kiirusega ehk ,<br />
sest aeg kulgeb lõpmata suure kiirusega.<br />
Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe mõttelise eksperimendi. Näiteks kogu<br />
meie paisuv Universum on nagu üks hiigel suur taustsüsteem, milles esineb üleüldine ehk globaalne<br />
aja ja ruumi teisenemine. Selles hiigel suures taustsüsteemis ( mis on Universumi suurune )<br />
eksisteerivad lõputu hulk väiksemaid taustsüsteeme nagu näiteks liikuvad ehk inertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ( milles avalduvad erirelatiivsusteooria seaduspärasused ) ja mitteinertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ehk gravitatsiooniväljad ( milles avalduvad üldrelatiivsusteooria seaduspärasused ).<br />
Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja teine<br />
hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale tunduvad<br />
Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jadapidi, kui välja arvata erinevates<br />
taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste<br />
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist<br />
väljapool, tundub aeg Universumis kulgevat lõpmata kiiresti.<br />
Valgus liigub tavaruumi K suhtes ehk vaakumis kiirusega c ja see on konstantne mistahes<br />
vaatleja jaoks, kes parajasti vaakumis eksisteerivad. See tuleneb otseselt sellest, et mida lähemale<br />
jõuab keha kiirus valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemini kulgeb aeg ja seda lühem on keha<br />
pikkus välisvaatleja suhtes. Kui mingi keha või taustsüsteem liigub täpselt valguse kiirusega c, siis<br />
aeg on välisvaatleja suhtes aeglenenud lõpmatuseni:<br />
= △<br />
= =<br />
Välisvaatleja jaoks on valguse kiirusega liikuval kehal kiiruseks c, kuid kiirusega c liikuva keha<br />
enda suhtes ehk nö. omaajas jõuab see mistahes ruumipunkti ühe hetkega ehk tema kiirus on seega<br />
lõpmata suur. See tähendab füüsikaliselt seda, et valguse kiirusega liikuval kehal on liikumiskiirus<br />
omaajas lõpmata suur, kuid välisvaatleja suhtes on selle keha kiirus ruumis ikkagi c. Ükskõik kui<br />
suur on vahemaa ruumis ehk △x = c△t, läbib valguse kiirusega liikuv keha selle teepikkuse omaajas<br />
alati 0 sekundiga ehk △ = :<br />
= △<br />
= =<br />
Oluline on märkida seda, et viimane valem ei tule matemaatikast otseselt välja:<br />
= ≠<br />
Seda saab tuletada ainult füüsikalise analüüsi teel.<br />
108
1.2.2.3 Aja dilatatsioon<br />
Mida lähemal on keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemalt kulgeb aeg.<br />
Matemaatiliselt kirjeldab seda järgmine võrrand:<br />
kus kordajat y, mis sõltub ainult kiirusest v<br />
=<br />
=<br />
nimetatakse kinemaatiliseks teguriks. See näitab seda, et mitu korda liiguvad füüsikalised protsessid<br />
aeglasemalt liikuvas süsteemis. See näitab ka kellade käiku erinevates süsteemides ehk seda, et mitu<br />
korda käib liikuv kell aeglasemalt kellast, mis ei liigu. Kinemaatiline tegur erineb ühest väga vähe<br />
siis kui kiirused v on väga väikesed. Kinemaatiline tegur näitab aja aeglenemist ehk aja kadumist.<br />
Kasutades aga järgmist binoomilist ekspansiooni:<br />
ehk summana välja kirjutades<br />
( + = + + ( + +<br />
( + =<br />
(<br />
ja arvestades sealjuures matemaatilisi seaduspärasusi<br />
=<br />
=<br />
saame kinemaatilise teguri y välja kirjutada järgmisele kujule:<br />
= = + + +<br />
Kui aga v/c avaldis asendada β-ga, saame võrrandi välja kirjutada niimoodi:<br />
= + + +<br />
On võimalik kasutada ka ligikaudseid valemeid. Näiteks kui kinemaatiline tegur y avaldub<br />
+<br />
109
siis seega aja dilatatsiooni võrrandi saame<br />
+<br />
Kuid 1/y korral avaldub kinemaatiline tegur ligikaudsetes valemites aga järgmiselt:<br />
See oli matemaatiline versioon aja aeglenemisest, mis on tingitud kehade liikumiskiiruse suurest<br />
kasvust ehk siirdumisest tavaruumist üle hyperruumi. Hiljem vaatame pikkuse kontraktsiooni, mille<br />
korral keha liigub siis ruumist välja ehk ruumitusse dimensiooni. Aja ja ruumi teisenemised, mida<br />
avastas A. Einstein 1905. aastal erirelatiivsusteoorias, olid matemaatilised avaldised aja ja ruumi<br />
kadumisest kehade suure liikumiskiiruse kasvu korral ehk siis siirdumisel tavaruumist hyperruumi.<br />
Need näitavad aja aeglenemist ( ehk aja kadumist ) ja pikkuse lühenemist ( ehk ruumi kadumist )<br />
matemaatiliste võrranditena. Näiteks kui keha liigub valguse kiirusega vaakumis, siis aeg ja ruum<br />
lakkavad üldse eksisteerimast:<br />
= =<br />
= =<br />
ja seda sellepärast, et<br />
v = c.<br />
Siin on selgesti näha seda, et aega ja ruumi ei ole, kui keha liigub vaakumis valguse kiirusega.<br />
Järelikult sellele lähenedes ( valguse kiirusele vaakumis ) hakkavad aeg ja ruum kaduma, mis<br />
väljendubki aja aeglenemises ja keha pikkuse lühenemises.<br />
Kõikides taustsüsteemides jääb aga omaaeg samasuguseks. See ei muutu. Kuid see on kõigest<br />
illusioon, sest aja aeglenemist inimene ei taju. Seda tajutakse ainult siis, kui näiteks saaksime<br />
kõrvalt vaadata rongi sisse, mis liigub valguse lähedase kiirusega. Kellad käiksid rongi sees<br />
tuhandeid kordi aeglasemalt, kui rongist väljas olles. Rongi sees istuvale inimesele tundub aeg<br />
kulgevat aga normaalselt, kuid väljaspool seda rongi tundub vaatlejale rongis olev ajakulg aeglenevat.<br />
On selgesti näha seda, et vaatlejale ei ole näiteks aja aeglenemine ehk aja kadumine tajutav<br />
seni, kuni ta ei eksisteeri süsteemist, kus aja dilatatsioon aset leiab, väljaspool. Omaaja jäävus<br />
taustsüsteemides on seega tegelikult näiline. Omaaja jäävust tegelikult ei ole. Kui see aga oleks<br />
siiski nii, siis peab omaaeg ju sama olema ka süsteemist väljaspool olevale vaatlejale. Kuid nii see<br />
siiski ei ole. Kõik eelnev kehtib sisuliselt ka pikkuse kontraktsiooni kohta.<br />
1.2.2.4 Keha pikkuse kontraktsioon<br />
110
Oletame seda, et Maa pealt alustab oma teekonda ruumilaev ühtlase kiirusega v kinnistähe<br />
suunas. Täht ise asub kaugusel l. Vaatleja, kes jäi Maale, mõõdab reisi kestuseks t:<br />
=<br />
kuid kell, mis eksisteerib laeva pardal, näitab vähem aega:<br />
=<br />
Seega reisi teekond on reisijatele lühenenud järgmiselt:<br />
= = = =<br />
Reisi alg- ja lõpppunkt liiguvad kiirusega v. Nii on see reisijaile laeva pardal, mitte Maale jäänuile.<br />
Ainult niimoodi on võimalik seletada sellist lühenemist. Selline kontraktsioon tekib ükskõik millise<br />
liikumise sihilise pikkuse korral. Näiteks kui meetrine joonlaud liigub kiirusega 0,8c ( ehk 240 000<br />
km/s ), siis see on ainult 60 cm pikkune. Kuid kaasaliikuvas süsteemis on see joonlaud ikkagi 1<br />
meetri pikkune. Kehade mõõtmed teistes suundades aga ei muutu. Näiteks kui kera liigub ülisuure<br />
kiirusega, siis see muutub just liikumise sihis kokkusurutud pöördellipsoidiks. Kinemaatiline tegur<br />
läheneb lõpmatusele kui liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis ja selle tõttu läheneb<br />
keha pikkus nullile. ( Ainsaar 2001, 12 ).<br />
1.2.2.5 Aja ja ruumi „koos-teisenemine“<br />
Taustsüsteemi kasutatakse keha mehaanilise liikumise kirjeldamiseks. Taustsüsteemi moodustavad<br />
taustkeha, sellega seotud koordinaadistik ja ajamõõtja ( ehk kell ). On olemas kahte liiki<br />
taustsüsteeme ja nendeks on siis inertsiaalsüsteemid ja mitteinertsiaalsüsteemid. Inertsiaalsüsteem<br />
on taustsüsteem, kus kehtib Newtoni I seadus. Igasugune taustsüsteem, mis liigub mingisuguse<br />
inertsiaalsüsteemi suhtes ühtlaselt ja sirgjooneliselt on samuti inertsiaalsüsteem. Mitteinertsiaalsüsteem<br />
on selline taustsüsteem, mis liigub inertsiaalsüsteemi suhtes kiirendusega. Newtoni I<br />
seadus ei kehti mitteinertsiaalsüsteemides. Inertsiaalsüsteemi määratletakse ka kui taustsüsteemi,<br />
milles vaba keha liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt.<br />
Taustkeha on keha, mille suhtes me liikumist vaatleme. Taustkeha loetakse enamasti<br />
liikumatuks. Taustkehal valitakse punkt, millega seotakse koordinaadistik. Näiteks keha asukoha<br />
määramiseks ruumis on vaja kolmest koordinaadist koosnevat koordinaadistikku. Kui keha aga<br />
liigub tasapinnal, siis piisab ainult kahest koordinaadist. Kui aga keha liigub sirgjoonel, siis<br />
kasutame ainult ühte koordinaati.<br />
Järgnevalt on käsitletud kahte taustsüsteemi. Taustsüsteem K` liigub taustsüsteemi K suhtes<br />
kiirusega V. Liikumine toimub ühtlaselt ja sirgjooneliselt x(x`) telje suunas. K`-s on koordinaadid<br />
x`,y`ja z`. K-s on koordinaadid x, y ja z. Mõlemas taustsüsteemis on keha y- ja z-koordinaadid aga<br />
võrdsed:<br />
111
y´=y ja z´=z.<br />
Jooniselt on näha seda, et x`-koordinaat on seotud x-koordinaadiga:<br />
Joonis 26 K ja K` on siin taustsüsteemid.<br />
Ajahetkel t = 0 ühtivad K ja K` alguspunktid O ja O`, kuid ajamomendiks t on O` nihkunud O<br />
suhtes lõigu Vt võrra:<br />
x = x´+Vt ehk x´ = x-Vt.<br />
Need on Galilei teisendused, mis on esitatud kõige lihtsamal kujul. Arvesse võtame ka veel y ja z<br />
ning y` ja z` vahelised seosed ja t = t`, saame:<br />
x´ = x-Vt; y´ = y; z´ = z; t´ = t.<br />
Kui K` on liikuv taustsüsteem ja K on liikumatu taustsüsteem, siis on võimalik välja arvutada<br />
keha koordinaadid K`-s, kui on teada tema koordinaadid K-s.<br />
Alguses ( t = 0 ) olid keha koordinaadid võrdsed ( x 0´= x 0 ). Kuid ajavahemiku Δt möödudes oli<br />
aga<br />
x´ = x-VΔt.<br />
Siin tähendab märk Δ ( millegi ) vahemikku, see on delta-märk.<br />
Koordinaadid muutusid seejuures Δx´ = x´-x 0´ ja Δx = x-x 0 . Arvestades neid võrdusi, on võimalik<br />
kirjutada:<br />
ehk<br />
x´ - x 0´ = x – x 0 – VΔt<br />
Δx´ = Δx – VΔt.<br />
Saadud võrrandi jagame Δt-ga ja seejuures arvestame kiiruse definitsiooni ning Δt´= Δt, saame:<br />
v´= v-V,<br />
112
kus v´ on keha kiirus taustsüsteemis K` ja v on keha kiirus taustsüsteemis K. K` liigub taustsüsteemi<br />
K suhtes kiirusega V. Viimane valem kehtib siis kui taustsüsteem K` liigub x-telje positiivses<br />
suunas. Kui aga on vastupidises suunas, siis tuleb valem aga järgmine:<br />
v´ = v + V.<br />
Oletame seda, et alguses olid keha kiirused taustsüsteemides K ja K` järgmised:<br />
Ajavahemiku Δt möödudes on aga järgmine:<br />
v´ = v – V.<br />
v 1´ = v 1 – V,<br />
seejuures on muutunud kiirused aga Δv´ = v 1´-v´ ja Δv = v 1 – v.<br />
Kui aga<br />
v 1´ -v´= v 1 – v – V + V<br />
ehk Δv´= Δv.<br />
Saadud valemi jagame mõlemad pooled Δt-ga ja arvestame kiiruse mõistet ning Δt´=Δt, saame:<br />
a´ = a.<br />
Siin tuleb välja see, et keha kiirendus on muutumatu taustsüsteemide suhtes, mis liiguvad üksteise<br />
suhtes ühtlaselt ja sirgjooneliselt. Veelgi üldisemalt võib aga seda sõnastada niimoodi: „kõik<br />
mehaanilised nähtused toimuvad ühesuguselt kõigis inertsiaalsetes tautsüsteemides. Seda tuntakse<br />
Galilei relatiivsusprintsiibina“. ( Ugaste 2001, 36-37 ).<br />
Eelnevalt on Galilei Galileo teisendusvalemid avaldatavad järgmiselt:<br />
= + = +<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Need teisendusvalemid ei tohi muutuda koordinaatide alguspunkti nihutamisel ehk koordinaati x-i<br />
ei tohi asendada suurusega x+a. See tuleneb ruumi homogeensusest ja seda tingimust rahuldavad<br />
ainult lineaarsed teisendused. Selleks peab lineaarse teisenduse valem olema järgmise kujuga:<br />
= ( + = +<br />
või<br />
= ( =<br />
milles olev kordaja liige<br />
=<br />
on kineetiline tegur, mis oli meil juba varem teada ja matemaatiliselt tuletatud. Nendest<br />
113
koordinaatide teisendusvalemitest saame leida ka aja teisendusvalemi. Selleks teostame terve rida<br />
järgmisi matemaatilisi teisendusi. Alustame pikkuse ehk ruumi teisendusvalemist:<br />
= (<br />
Viimasest võrrandist leiamegi aja t teisendusvalemi järgmiselt:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
milles x-i võib avaldada koordinaadi teisendusvalemina ja seejärel matemaatiliselt edasi teisendada<br />
järgmiselt, et leida aja teisendusvalemit t:<br />
= ( +<br />
= +<br />
=<br />
+<br />
= +<br />
= +<br />
= +<br />
Viimasest võrrandist avaldame kineetilise teguri y:<br />
= +<br />
ehk<br />
= +<br />
Viimaks saamegi matemaatiliselt tuletatud aja teisendusvalemi t:<br />
114
= + =<br />
+<br />
või<br />
= =<br />
Neid valemeid nimetatakse ametlikus erirelatiivsusteoorias Lorentzi teisendusvalemiteks, milles on<br />
selgelt näha seda, et aeg t ja ruumikoordinaat x võivad ühekorraga muutuda:<br />
= ( +<br />
=<br />
+<br />
Aeg t ja koordinaat x on meie süsteemis, kuid aeg t` ja koordinaat x` on aga süsteemis, mis meie<br />
suhtes liigub. Nii aja kui ka koordnaadi teisendusvalemid sõltuvad üksteisest. Neid valemeid<br />
nimetatakse Lorentzi teisendusvalemiteks. Nendest valemitest on võimalik tuletada aja aeglenemine<br />
=<br />
ja keha pikkuse lühenemine ehk kontraktsioon<br />
=<br />
Näiteks kui me Lorentzi koordinaadi x teisendusvalemis<br />
= +<br />
võtame v=0 või t´=0, siis saamegi keha pikkuse kontraktsiooni valemi:<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
Kui aga Lorentzi aja teisendusvalemis t´<br />
115
=<br />
võtame v=0 või x=0, siis saamegi aja aeglenemise ehk dilatatsiooni valemi:<br />
=<br />
Lorentzi teisendusvalemeid:<br />
ja<br />
on võimalik kirja panna ka niimoodi:<br />
ja<br />
milles<br />
= (<br />
=<br />
= +<br />
+<br />
=<br />
=<br />
on nö. kinemaatiline tegur. Tuntud kinemaatilise teguri y võib väljendada ka järgnevalt:<br />
= =<br />
milles<br />
=<br />
Seega y ≠ β. Kui lähtuda üldistest teisendusvalemitest aegruumi koordinaatide vahel, siis on<br />
võimalik tuletada relatiivsusteoorias esinevad efektid. Teades seda, et kiirus on koordinaadi tuletis<br />
vastava aja järgi, on kiiruste liitumise relativistlik valem tuletatav Lorentzi teisendusvalemitest.<br />
Lorentzi teisendus näitab aja ja ruumi koos-teisenemist. Lorentzi teisendusi on lihtsam avaldada<br />
maatriks kujul:<br />
=<br />
Lorentzi aja ja ruumi teisendusvalemitest järeldub, et aja aeglenemine ei sõltu ruumi koordinaatidest<br />
x, y, ja z, kuid seevastu keha pikkuse lühenemine esineb ainult keha liikumise sihis.<br />
Aja aeglenemine on olemuselt aja kadumine ehk selle eksisteerimise lakkamine, sest aja<br />
lõpmatust aeglenemist on võimalik mõista aja peatumisena. Kuid aja peatumine on olemuselt aja<br />
eksisteerimise lakkamine. Täpselt sama on ka ruumiga. Kahe ruumipunkti vahelise kauguse<br />
vähenemist või keha pikkuse lühenemist on võimalik mõista kui ruumi kadumisena ( ruum kaob ),<br />
sest keha pikkuse lõpmatust lühenemist või kahe ruumipunkti vahelise kauguse lõpmatust<br />
116
vähenemist saab mõista kui ruumi eksisteerimise lakkamisena. Näiteks kui keha pikkus lüheneb<br />
lõpmatuseni, siis tähendab see seda, et kehal ei olegi enam siis mingisugust pikkust ehk keha<br />
ruumala on kahanenud nulliks.<br />
Kui väita, et aeg ei kao, siis pole ka aja aeglenemist. Kuid aja aeglenemine siiski toimub. Aja<br />
aeglenemine ja keha pikkuse kontraktsioon on relatiivsed ( kuid siiski reaalsed ) nähtused, mis<br />
tähendab seda, et ühe vaatleja jaoks need nähtavalt avalduvad, kuid mõne teise vaatleja jaoks aga<br />
mitte. See tähendab seda, et keha „omaaeg“ ja „omapikkus“ jäävad igasugustel aja ja ruumi<br />
teisenemistel samaks. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse kiirusele<br />
vaakumis, seda enam aeg aegleneb rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes vaatleb rongi<br />
liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale kulgeb aeg tavapärase kiirusega ja rongi pikkus<br />
on sama, mis paigalseisteski. See näitab väga ilmekalt seda, et aegruumi teisenemist ( ehk selle<br />
eksisteerimise lakkamist ) inimene ei taju, kui ta eksisteerib parajasti süsteemis, kus aegruumi<br />
teisenemine toimub. Kuid väljaspool seda süsteemi on seda juba tajutav. Selle heaks näiteks on<br />
kaksikute paradoksi juhtum. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem<br />
Maale tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks.<br />
Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. Analüüsime seda pisut matemaatilisemalt.<br />
Võtame näiteks sellise juhu, et kui isa reisib Maast eemale 2 aastat ja tagasi teine 2 aastat ( isa poolt<br />
mõõdetud ajavahemikud ), siis on ta oma tütrest 20 aastat noorem. Enne reisi algust oli isa oma<br />
tütrest aga 20 aastat vanem. Seega saame konstantse kiirusparameetri β Maa suhtes järgmiselt:<br />
40 = 4y<br />
= =<br />
β = 0,995.<br />
Kuid siiski tekib küsimus, et miks ei jäänud Maale jäänud inimene nooremaks, kuna me võime<br />
lugeda mistahes keha paigalseisvaks ja seega liikus ta ju koos Maaga kosmoselaevas oleva inimese<br />
suhtes? Nii tulebki välja see, et kahe reisija taustsüsteemid ei ole tegelikult lõpuni samaväärsed.<br />
Kosmoselaeva tagasi Maale ehk samasse inertsiaalsüsteemi naasmise korral ( ehk kiiruste<br />
võrdsustumise korral ) tuleb kosmoselaeval muuta kiirust aeglasemaks. Ühises lõppsüsteemis<br />
esineva aegade vahe põhjustabki kosmoselaeva vahepealne viibimine mitteinertsiaalsüsteemides.<br />
Aja kulgemine erinevates taustsüsteemides on erinev ehk see on suhteline, mis sõltub vaatleja<br />
asukohast ruumis ehk sõltub taustsüsteemi valikust. Suhteline ehk relatiivne on ka inimese reaalne<br />
ajas teleportreerumine. Näiteks inimene võib hetkega teleportreeruda ajas 30 aastat tulevikku või<br />
selle asemel ta lihtsalt ootab 30 aastat ( mis on ka tegelikult ajas rändamine ), et jõuda hetke, mil<br />
teleportreerumisega oleks jõudnud ainult ühe hetkega. Ajas minevikku saab minna ainult teleportreerumisega.<br />
Teleportreerumisel ajas ja ruumis keha omaaega ja omapikkust enam ei eksisteerigi,<br />
sest keha teleportreerub ajas ja ruumis hetkega ( aega sellele ei kulu ).<br />
„Kaksikute paradoks“ on aja aeglustumise efekt. Näiteks mida lähemale valguse kiirusele<br />
vaakumis inimene liigub, seda aeglasemini ta ka vananeb. Kuna hyperruumis aega ( ja ruumi ) ei<br />
ole ja lähenedes sellele aegleneb inimese vananemine. Seega kui inimene ainult eksisteerikski<br />
hyperruumis, siis ta üldse ei vananeks. Inimene ei vananeks ja seega ei sureks mitte kunagi.<br />
Järelikult oleks hyperruumis eksisteerides võimalik igavene elu. See on erirelatiivsusteooria<br />
kaksikute paradoksi edasiarendus. See näitab igavese elu võimalikust – kui aega ei eksisteeri, siis<br />
elu eksisteerimine oleks igavene.<br />
Mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg<br />
rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees<br />
olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui<br />
rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni ( ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja<br />
117
ongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja<br />
rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et<br />
igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha<br />
eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema<br />
ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline<br />
tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.<br />
1.2.2.6 Valguse kiiruse jäävusseadus vaakumis<br />
Joonis 27 Punkti P´ liikumine erinevate koordinaadistikude suhtes.<br />
Punkt P` liigub koordinaadistikus T´X´Y´Z´ mööda x´ telge kiirusega:<br />
=<br />
Punkti P` liikumiskiirus u`` koordinaadistikus T´´X´´Y´´Z´´ on<br />
(<br />
= = =<br />
= ( =<br />
(<br />
= =<br />
= =<br />
118
Kui aga teeme viimases avaldises järgmise väikese asenduse<br />
=<br />
saame liikumiskiiruseks<br />
=<br />
Kuid koordinaadistikus T´´X´´Y´´Z´´ on punkti P`` kiirus mööda x´´ telge:<br />
=<br />
Sellise punkti kiirus w` on koordinaadistikus T´X´Y´Z´ aga järgmine:<br />
= = +<br />
+<br />
=<br />
+<br />
+<br />
millest saame lõpliku avaldise<br />
=<br />
+<br />
+<br />
Kui liikumiskiirused on valguse kiirusest vaakumis palju kordi väiksemad, siis võib võtta järgmiste<br />
seoste asemele lihtsama kujuga valemid, mis on siis ka kooskõlas Galilei teisendustega:<br />
=<br />
+<br />
+<br />
=<br />
Näiteks kui liikumiskiirused on palju väiksemad valguse kiirusest vaakumis, siis avaldis<br />
on väga väike ja seepärast on väikesed ka järgmised suurused:<br />
119
Sellepärast ei ole väga suurt erinevust ühe ja<br />
ning vastavalt ühe ja<br />
+<br />
vahel. Seega ei ole väga suurt erinevust ka u´-v ja<br />
ning vastavalt w´´+ v ja<br />
+<br />
vahel. Valguse kiirusest ( vaakumis ) väiksemate kiiruste korral on võimalik valemite<br />
+<br />
=<br />
+<br />
+<br />
=<br />
asemele võtta valemid vastavalt u´´= u´-v ja w´= w´´+v.<br />
Oletame nüüd seda, et punkti P` liikumise kiirus u` on võrdne valguse kiirusega vaakumis c.<br />
Punkt P` liigub seejuures koordinaadistikus T´X´Y´Z´ mööda x´ telge. Punkti P` kiirus u``<br />
koordinaadistikus T´´X´´Y´´Z´´ on<br />
ja seega saame liikumiskiiruse u´´ järgmiselt:<br />
=<br />
= = = = = (<br />
(<br />
=<br />
Kui aga punkt P`` liigub koordinaadistikus T´´X´´Y´´Z´´ mööda x´´ telge valguse kiirusega c (<br />
120
w`` ), siis selle punkti kiirus koordinaadistikus T´X´Y´Z´ on avaldatav valemist<br />
millest saame punkti kiiruseks:<br />
=<br />
+<br />
+<br />
=<br />
+<br />
+<br />
= +<br />
+<br />
= +<br />
+ = +<br />
+ = ( +<br />
( + =<br />
Siin ongi näha seda, et kui keha liigub valguse kiirusega, siis ei tule sellele kiirusele midagi<br />
juurde ega ei lähe ka midagi maha. See ei olene sellest, et kas liikumine, mida antud juhul<br />
vaadeldakse, ise toimub liikuvas või paigalseisvas koordinaadistikus. Suurus „valguse kiirus“ on<br />
analoogiline suurusega „intervall“. Muide peale footonite on olemas ka teisi osakesi, mis liiguvad<br />
vaakumis valguse kiirusega. Näiteks π-mesonid.<br />
( Lorents 1998, 98-101 ).<br />
1.2.2.7 Kineetiline energia erirelatiivsusteoorias<br />
Üldvõrrandist<br />
+ =<br />
on võimalik tuletada ka keha seisuenergia valem = . Kui ct = 0, siis saame järgmised<br />
matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
Keha kineetiline energia E avaldub valemiga:<br />
=<br />
121
Matemaatilisest analüüsist on teada ritta arendamise võrrand, mida nimetatakse „Tylori reaks“:<br />
( = ( + ( + ( +<br />
Järgnevalt tõestamegi, et Tylori rida kasutades saame tuletada keha kineetilise energia valemi E = T:<br />
milles otsitav põhiliige ongi:<br />
= + + = + +<br />
Kasutades matemaatikast tuntud Tylori rida:<br />
( = ( + ( ( + ( ( + + ( ( (<br />
on kinemaatilise teguri y võimalik esitada ligikaudse valemina järgmiselt:<br />
milles olev liige võrdub<br />
( = ( + = +<br />
= ( = ( ( =<br />
kuna selles võrrandis = See tähendab seda, et kui kiirused on väikesed võrreldes valguse<br />
kiirusega vaakumis, siis saab kasutada ligikaudseid valemeid:<br />
Kinemaatilise teguri y avaldist:<br />
=<br />
võib esitada ka järgmiselt<br />
=<br />
milles β 2 avaldub nõnda:<br />
=<br />
Kõike eelnevat arvestades võibki kinemaatilise teguri y asendada ligikaudse valemiga:<br />
=<br />
sest<br />
. Kuna liige<br />
122
on väga väike, siis saame viimase avaldise kirjutada nõnda:<br />
Sellest tulenevalt saame y avaldada järgmiselt:<br />
või<br />
+<br />
ja sooritada järgmised matemaatilised teisendused:<br />
= =<br />
korrutame võrrandi mõlemad pooled mc-ga, saame järgmiselt:<br />
Kui mcv korral on v = c ja mc 2 = E, saame keha kogu energia avaldise:<br />
=<br />
ehk<br />
+ =<br />
= +<br />
milles on keha kineetiline energia ja on keha seisuenergia. Viimasest valemist saame<br />
tuletada keha massi ja energia seose relativistlikus mehaanikas ( Einsteini valemi ) järgmiselt:<br />
= + = + = = =<br />
Ja tõepoolest saamegi seda, et = , kui keha on paigal ehk v = 0.<br />
123
Võrrandi<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
füüsikaline sisu seisneb järgmises analüüsis. Eelnevalt on teada, et meie tavaruum K liigub<br />
hyperruumi K´ suhtes kiirusega c. Sellest ongi näha seda, et kui keha m liikumiskiirus on tavaruumi<br />
suhtes c ehk v = c ( näiteks valguse liikumiskiirus meie tajutavas aegruumis ), siis hyperruumi<br />
suhtes on keha paigal ehk v´ = 0. Kui aga keha liikumiskiirus on tavaruumi suhtes null ( keha on<br />
paigal ) ehk v = 0, siis hyperruumi suhtes on keha liikumiskiirus võrdne c-ga ehk v´ = c. See<br />
tähendab ka seda, et kõik kehad Universumis liiguvad valguse kiirusega c. Valgus ise on tegelikult<br />
paigal.<br />
Täpselt samasugune analüüs kehtib ka eelnevalt tuletatud energiavõrrandi<br />
ehk<br />
=<br />
= (<br />
korral. Näiteks kui keha m liikumiskiirus on tavaruumi K suhtes null ehk v = 0, siis hyperruumi K´<br />
suhtes on keha kineetiline energia võrdne relatiivsusteooriast tuntud seisuenergiaga ehk<br />
Kui aga keha liikumiskiirus on tavaruumi suhtes võrdne valguse kiirusega c ehk v = c, siis<br />
hyperruumi suhtes on keha kineetiline energia null ehk<br />
=<br />
124
= =<br />
Kogu eelneval juhul on keha kineetiline energia hyperruumi suhtes ja seetõttu etendab see<br />
avaldis ainult matemaatilise definitsioonina ehk<br />
≠<br />
vaid<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
See tähendab seda, et keha m kineetiline energia<br />
hyperruumi suhtes<br />
=<br />
sõltub sellest, milline on keha liikumiskiirus v tavaruumi suhtes:<br />
ehk<br />
= = (<br />
= (<br />
Kuid samas keha kogu energia avaldises<br />
= (<br />
= +<br />
on võrrandi liige<br />
ainult tavaruumi suhtes vaadatuna. Selles on näha, et kui keha liikumiskiirus v<br />
on tavaruumi suhtes null ehk v = 0 ( ja seega<br />
= 0 ), siis keha kineetiline energia E hyperruumi<br />
suhtes on = , mida me nimetame keha „seisuenergiaks“.<br />
Mass ja energia on ekvivalentsed suurused. Keha relativistlik mass on ka keha koguenergia<br />
mõõt. Keha koguenergia ja seisuenergia avaldises ei võeta arvesse keha potentsiaalset energiat, mis<br />
on tingitud välise välja olemasolust. Ei arvestata keha potentsiaalse energia muutumist välises<br />
jõuväljas.<br />
Teada on seda, et kõik energiad liigituvad potentsiaalseks või kineetiliseks energiaks. Sellest<br />
tulenevalt tekib küsimus, et mis liiki kuulub seisuenergia E = mc 2 ? Mis energiaga õieti tegemist on?<br />
Kõik kehad eksisteerivad tavaruumis, milles eksisteerib aeg ( ja ruum ). Aeg kui kestvus on pidevalt<br />
„liikuv“. See tähendab, et aeg ei jää kunagi „seisma“. Liikuvad kehad omavad kineetilist energiat.<br />
Absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad ka aja suhtes ( s.t. me kõik liigume ajas tuleviku<br />
poole ), kuid aeg ei ole mingisugune objekt. Sellest võibki tulla see seisuenergia E = mc 2 kõikidele<br />
kehadele Universumis. See tähendab seda, et energia mc 2 on oma olemuselt siiski keha „kineetiline<br />
energia aja suhtes“. Kõik kehad ju liiguvad hyperruumi K´ suhtes, sest tavaruum K liigub<br />
hyperruumi K´ suhtes kiirusega c. Järelikult kõikidel kehadel on kineetiline energia ja seega ka<br />
125
mass. Niimoodi võib energia mc 2 olla kineetiline energia „liikuva hyperruumi suhtes“ ehk E = mc 2<br />
on keha aja suhtes eksisteeriv energia.<br />
Ajas rändamise üldvõrrandist on võimalik tuletada ka keha relativistlikku koguenergia võrrandi,<br />
mis seob omavahel keha massi ja impulsi. See võrrand on ülioluline elementaarosakestefüüsikas,<br />
milles arvutatakse välja osakese mass, impulss või tema energia. Selle võrrandi saamiseks alustame<br />
aga järgmisest seosest, mis oli juba eelnevalt välja tuletatud:<br />
Viimases võrrandis teeme mõned järgmised muudatused:<br />
=<br />
+ =<br />
Kuna keha kineetiline energia on hyperruumi K´ suhtes alati järgmine<br />
mis oli ka eelnevalt tõestatud, ja keha seisuenergia avaldame lihtsalt E-na<br />
=<br />
siis seega saame lõpuks järgmise seose<br />
=<br />
+ =<br />
milles mv = p on füüsikalise keha impulss:<br />
+ =<br />
Kui me võtame viimases võrrandis mõlemad pooled ruutu, siis saamegi tuletatud keha relativistliku<br />
koguenergia võrrandi E:<br />
= +<br />
ehk<br />
= ( +<br />
Keha seisuenergia ja keha relativistlik koguenergia on omavahel seotud järgmiselt:<br />
= = +<br />
Kui võtame dimensiooniks c = 1, siis relativistlik koguenergia võrrand avaldub palju lihtsamal kujul<br />
Kui me relativistliku koguenergia võrrandis<br />
= +<br />
+ = = =<br />
korrutame liiget mc imaginaararvuga i (s.t. kompleksarvuga )<br />
126
= =<br />
siis võib seda matemaatiliselt tõlgendada energia-impulss vektorina. Relativistlik koguenergia E on<br />
relativistlik seos energia ja impulsi vahel. Mitterelativistlik energia on tuntud klassikalisest<br />
mehaanikast kineetilise energiana T:<br />
=<br />
Ametlikus erirelatiivsusteooria geomeetrias on neljamõõtmelise impulsi ruut p μ p μ defineeritav koos<br />
seisuenergiaga järgmiselt:<br />
(<br />
= = =<br />
=<br />
milles olev kordaja liige<br />
= = =<br />
on ajasarnane vektor ja see on konstant. on siin aga neljamõõtmelise kiiruse ruut, mis näitab<br />
tegelikult seda, et kõik kehad Universumis liiguvad valguse kiirusel c. Sellest tulenevalt on (neljamõõtmeline<br />
kiirus)vektor v μ avaldatav aga järgmiselt<br />
milles olev jagatise liige<br />
=<br />
on liikuva keha omaaeg ja seega saame kiirusvektori lõplikuks seoseks:<br />
=<br />
Vastavalt neljamõõtmelise kiirusvektori matemaatilisele definitsioonile tuleb impulsi p kuju<br />
=<br />
teistsuguste tähistustega järgmiselt<br />
=<br />
=<br />
1.2.3 Üldrelatiivsusteooria ajas rändamise teoorias<br />
1.2.3.1 Sissejuhatus<br />
Albert Einstein lõi üldrelatiivsusteooria peaaegu kümme aastat pärast erirelatiivsusteooria loomist.<br />
Ta üldistas seda mis tahes taustsüsteemidele, sest erirelatiivsusteoorias käsitleti ainult inertsiaalseid<br />
taustsüsteeme. Kuid üldrelatiivsusteoorias võetakse arvesse ka mitteinertsiaalseid taustsüsteeme.<br />
Need on kiirendusega liikuvad süsteemid. Seepärast teooria üldisem ongi. Gravitatsioonijõu<br />
mõjul liiguvad gravitatsiooniväljas vabad kehad kiirendusega. Üldrelatiivsusteooria on seepärast<br />
relativistlik gravitatsioonivälja teooria.<br />
127
Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsiibile<br />
ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed<br />
katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust ehk võrdsust, kuid seda ainult teatud piirini:<br />
,<br />
milles m g = m. Täpsemate mõõtmeteni ei ole veel lihtsalt saadud. See näitab selgelt seda, et gravitatsioonivälja<br />
on võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva<br />
tsentrifugaaljõud tõukab kehad kosmoselaeva välisseinte poole. Sein muutub keerlevas<br />
kosmoselaevas põrandaks, millel on inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud (<br />
ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsioonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni<br />
eksisteerimist kosmoselaevas.<br />
Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast<br />
ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.<br />
Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutakse välja mittehomogeense<br />
ruumi mõisteni. Massiivsete kehade ümber muutub ruum kõveraks. Seal hakkavad vabad kehad liikuma<br />
kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni. Kõveras ruumis on vaba keha kiirendusega<br />
liikumine niisama iseenesest mõistetav nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „sirges“ ehk<br />
eukleidilises ruumis.<br />
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga.<br />
Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset<br />
energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast ( ehk aja<br />
ja ruumi väljast ). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja<br />
aegruumiväljad.<br />
1.2.3.2 Inertne ja raske mass<br />
Erirelatiivsusteoorias käsitletakse ainult inertsiaalseid taustsüsteeme. Inertsiaalses taustsüsteemis<br />
kehtib inertsi seadus. Inertsiseadus on see, et keha liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni kuni miski<br />
seda olekut ei muuda. Tekib küsimus, et kui aja ja ruumi teisenemised ( s.t. aja dilatatsioon ja keha<br />
pikkuse kontraktsioon ) toimuvad inertsiaalsetes taustsüsteemides, siis kas need võivad ilmneda ka<br />
mitteinertsiaalsetes taustsüsteemides. Inertsiaalsetes taustsüsteemides tulevad aja ja ruumi<br />
teisenemised esile liikumiskiiruse suurenedes, kuid mitteinertsiaalsed taustsüsteemid on<br />
gravitatsiooniväljad. Gravitatsioonijõud ja koos sellega ka jõuväli on seotud keha massiga.<br />
Inertsiaalsetes taustsüsteemides käsitletakse eelkõige inertset massi. Vastavalt Newtoni II seadusele<br />
( F = ma ehk a = F/m ) iseloomustatakse inertse massiga keha inertsust ehk vastupanuvõimet<br />
liikumisoleku muutumisele. Näiteks mida suurem on kehal mass, seda rohkem jõudu tuleb<br />
rakendada, et keha hakkaks liikuma või jääks paigale. Kuid mitteinertsiaalsetes taustsüsteemides (<br />
näiteks gravitatsiooniväljades ) kasutatakse raske massi mõistet. Mida suurem on kehal mass, seda<br />
suurema gravitatsioonijõu see tekitab.<br />
Nii Newtoni teises seaduses kui ka Newtoni gravitatsiooniseaduses on olemas mass. Mass on<br />
keha inertsuse mõõduks – nii on see Newtoni teises seaduses, kuid massil on ka külgetõmbe<br />
omadus – see seisneb Newtoni gravitatsiooniseaduses. Kuid kas raske mass ja inertne mass on siis<br />
üks ja sama?<br />
Newtoni gravitatsiooniseadus on teatavasti aga järgmine ( Maa raskusjõu korral ):<br />
=<br />
128
kus keha raske mass on m g , Maa raske mass on M M ja Maa raadius on R M . Gravitatsioonijõu<br />
mõjul saab keha kiirenduse a, kuid mitte raskuskiirenduse ( ehk g ). Selline keha kiirendus peab<br />
olema võrdeline keha inertse massi ja gravitatsioonijõu suhtega:<br />
= =<br />
Kuid kõik eksperimentaalsed katsed näitavad seda, et kõikide kehade korral on kiirendus a sama.<br />
Seega kui raskuskiirendus on ühesugune, siis seda peab olema ka kiirendus. Tegur<br />
on ühesugune kõikide kehade korral. Seega kõikide kehade korral on suhe m g /m in samuti ühesugune.<br />
Ja seega saab järeldada ainult ühte – nimelt inertne mass ja raske mass on kõikide kehade korral<br />
üks ja sama. Need on võrdsed – siis:<br />
= =<br />
ehk<br />
=<br />
Maa massi M M saab kätte just viimasest seosest. Kui me teame Maa orbiidi raadiust R or ja Maa<br />
tiirlemisperioodi T, siis saab ära määrata ka Päikese massi M p . Gravitatsioonijõud, mis eksisteerib<br />
Maa ja Päikese vahel, põhjustab Maa kiirenduse ω 2 R or ( ω = 2π/T ). Järelikult:<br />
=<br />
Siit ongi võimalik välja arvutada Päikese mass. Analoogiliselt saab nii arvutada ka teiste taevakehade<br />
massid. ( Saveljev 1978, 142-143 ).<br />
Inertne ja raske mass on ekvivalentsed. See tähendab seda, et ei ole võimalik kindlaks teha, et<br />
kas vaadeldav keha asub gravitatsiooniväljas või kiirendusega liikuvas taustsüsteemis. Näiteks<br />
kaaluta oleku korral langevas liftis või ümber Maa tiirlevas kosmoselaevas ei ole võimalik kindlaks<br />
teha kiirenduse või gravitatsioonivälja olemasolu. Matemaatiliselt väljendub see kõveras ruumis.<br />
Näiteks kosmoselaeva orbiit tasases ehk eukleidilises ruumis on ekvivalentne sirgega kõveras<br />
ruumis. Kõvera ruumi sirget joont nimetatakse geodeetiliseks jooneks. Piisava kõverusega<br />
trajektoor võib olla kõveras ruumis sirge. Sirge on kõige lühem tee kahe ruumipunkti vahel.<br />
Negatiivse kõverusega nn. hüperboolsete ruumide geomeetria töötas välja 1826. aastal N.<br />
Lobatševski ja suvalise kõverusega ruumi geomeetria lõi 1854 aastal B. Riemann. Albert Einstein<br />
sidus ruumi kõveruse selliste suurustega, mis kirjeldavad massi ja liikumist. Einsteini võrrandi<br />
lahendamisel saadakse mingi vaadeldava keha maailmajoon kõveras ruumis, mis on määratud teiste<br />
kehade masside poolt. Maailmajoon on neliruumis keha liikumistee. Neljamõõtmelise<br />
koordinaatsüsteemi ( ehk kõvera aegruumi ) korral kasutatakse kolme ruumitelge ja ühte ajatelge.<br />
Ajamomenti korrutatakse valguse kiirusega, et oleks tegemist neljanda ruumimõõtmega.<br />
Tulemuseks on neli koordinaati: x, y, z ja ct.<br />
129
Joonis 28 Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes.<br />
Kehade mass kõverdab aega ja ruumi. Kuid üldrelatiivsusteooria ei anna vastust küsimusele, et<br />
miks mass kõverdab aegruumi? Mass kõverdab aegruumi, kuid miks see nii on? Vastused nendele<br />
küsimustele annab ajas rändamise teooria.<br />
Erirelatiivsusteoorias näitasime keha seisuenergia E = mc 2 seost ajas rändamise füüsikaga. Kõik<br />
kehad eksisteerivad tavaruumis, milles eksisteerib aeg ja ruum. Aeg kui kestvus on pidevalt<br />
„liikuv“. See tähendab, et aeg ei jää kunagi „seisma“. Liikuvad kehad omavad kineetilist energiat.<br />
Absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad ka aja suhtes ( s.t. me kõik liigume ajas tuleviku<br />
poole ), kuid aeg ei ole mingisugune objekt. Sellest tulenebki seisuenergia E = mc 2 kõikidele<br />
kehadele Universumis. See tähendab seda, et energia mc 2 on oma olemuselt siiski keha „kineetiline<br />
energia aja suhtes“. Kõik kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes, sest tavaruum K liigub hyperruumi<br />
K´ suhtes kiirusega c. Järelikult kõikidel kehadel on „kineetiline“ energia ja seega ka mass.<br />
Niimoodi võib energia mc 2 olla kineetiline energia „liikuva hyperruumi suhtes“ ehk E = mc 2 on<br />
keha aja suhtes eksisteeriv energia.<br />
Sarnaselt seisuenergiaga peab ka keha raske mass olema kuidagi seotud ajas rändamise<br />
füüsikaga. Üldrelatiivsusteooria järgi on inertne mass ja raske mass omavahel võrdsed ehk<br />
ekvivalentsed. Mass on keha inertsi mõõt ehk see kirjeldab keha inertsi kiiruse muutuste suhtes. See<br />
tähendab seda, et mida suurem on kehal mass, seda rohkem aega läheb vaja keha kiiruse<br />
muutmiseks. Näiteks raske rongi pidurdamine võtab oluliselt kauem aega kui näiteks lapsevankri<br />
pidurdamine. Nende kahe keha pidurdusteede pikkused on väga erinevad ühe ja sama kiiruse<br />
arvväärtuse korral. Järelikult, kui K-s ( tavaruumis ) keha mass suureneb ( mitte liikumiskiirus K<br />
suhtes ), siis keha liikumiskiirus K´-i ( ehk hyperruumi ) suhtes muutub aeglasemaks, sest K enda<br />
liikumiskiirus jääb alati samaks K´ suhtes. Selle paremaks mõistmiseks toome välja järgmise rongi<br />
näite. Kui rong sõidab ühtlaselt ja sirgjooneliselt mööda teed ja rongi sees mõne keha mass ajas<br />
tohutult suureneb, siis mida suurem on keha mass, seda aeglasemalt liigub rong ja keha enda kiirus<br />
jääb lõpuks maapinna suhtes üldse paigale. Aga keha liikumiskiiruse muutumine K´ suhtes<br />
tähendab juba aja ja ruumi teisenemist nagu see oli juba näidatud erirelatiivsusteoorias. Sellest<br />
järeldubki tõsiasi, et mida suurem on kehal mass, seda enam see kõverdab ümbritsevat ruumi ja<br />
aega.<br />
Palju täpsemalt öeldes ei kõverda aegruumi mitte ainult ( lihtsalt ) keha mass, vaid tegelikult<br />
massi tihedus ehk massi ja aegruumi vaheline suhe. Näiteks kui suur naftatanker oleks ainult<br />
pisikese liivatera suurune, siis oleks tema gravitatsioonijõud isegi planeet Maast palju suurem. Kuid<br />
tavasuuruses ehk tegelikkuses on naftatankeri gravitatsioonijõud Maast palju kordi väiksem. Mida<br />
väiksem on keha ruumala ehk mida tihedam on keha mass, seda lähemale jõuavad keha ruumi<br />
mõõtmed selle sama keha gravitatsioonitsentrile ( ehk Schwarzschildi pinnale ). Seetõttu suurenebki<br />
keha massi tiheduse suurenemise korral gravitatsioonijõud keha pinnal ja selle vahetus läheduses (<br />
ehk ümbritsevas ruumis ). Massitihedus avaldub massi ja ruumala jagatisena: ρ = M/V, kuid<br />
kosmoloogias tähistatakse massi-energia tihedust tensorina:<br />
130
=<br />
Kuna gravitatsiooniväljas eksisteerib aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon, siis ei saa<br />
aegruum olla enam eukleidiline ( või pseudoeukleidiline ) raskete masside läheduses. See tähendab<br />
seda, et aja aeglenemist ja pikkuste lühenemist gravitatsiooniväljas kirjeldatakse kõvera geomeetriana.<br />
Igasuguse massi ümbruses hakkavad vastavalt raadiuse R-le aeg ja ruum kaduma, mida<br />
kirjeldatakse aegruumi kõverdusena. Näiteks mõne suure taevakeha Schwarzschildi raadiuse juures<br />
aega t ja ruumi l enam ei eksisteerigi:<br />
= =<br />
Sellepärast, et<br />
= =<br />
=<br />
Siin on näha seda, et aega ja ruumi ei ole enam olemas gravitatsioonivälja tsentris ( teatud ulatusega<br />
R ). Järelikult sellele lähenedes hakkavad aeg ja ruum kaduma, mis väljendubki aja aeglenemises ja<br />
kahe ruumipunkti vahelise kauguse lühenemises. Kohe hakkame me seda lähemalt vaatama rohkem<br />
matemaatiliselt.<br />
1.2.3.3 Üldrelatiivsusteooria tulenemine ajas rändamise teooriast, üldrelatiivsusteooria<br />
interpretatsioon ilma tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat kasutamata<br />
Erirelatiivsusteoorias olev matemaatiline analüüs näitas üsna veenvalt, et kui tavaruum K liigub<br />
hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk K´-i peab keha liikumiskiirus<br />
tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna K´-s ehk hyperruumis aega ei<br />
eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis seega lähenedes<br />
hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb aeg. Kuid aja<br />
aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast: näiteks mida<br />
lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg aegleneb ja keha<br />
pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis<br />
tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes hakkab keha<br />
paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c.<br />
Niisamuti ka gravitatsiooniväli seisneb aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See tähendab<br />
seda, et gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg aegleneb ja ruumipunktide vahelised kaugused<br />
vähenevad ( ruum kontrakteerub ) välisvaatleja suhtes. Keha mass mõjutab aja kulgemist ja 3-<br />
mõõtmelise eukleidilise ruumi meetrikat. Meetrika uurib kahe ruumipunkti vahelist kaugust ds.<br />
Gravitatsiooni tsentris on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab, et aeg ja ruum<br />
lakkavad eksisteerimast teatud kaugusel R gravitatsiooni tsentrist.<br />
Mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg<br />
aegleneb ja keha pikkus lüheneb välisvaatleja suhtes. Kui keha m liigub tavaruumi K suhtes<br />
131
kiirusega c, siis nähtub tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes. Gravitatsiooni tsentrile<br />
lähenedes aeg samuti aegleneb ja ruumipunktide vahelised kaugused vähenevad ( ruum<br />
kontrakteerub ) välisvaatleja suhtes. Gravitatsiooni tsentris ehk Schwarzschildi pinnal on aegruumi<br />
kõverus lõpmatult suur ja paokiirus on seal võrdne valguse kiirusega c. Analüüsime seda järgnevalt<br />
matemaatiliselt.<br />
Kosmoloogia osas tuletatud ajas rändamise teooria üldvõrrandis<br />
olev kordaja liige<br />
+ ´ = ´<br />
on võimalik viia järgmisele matemaatilisele kujule:<br />
Kuna mass mõjutab aegruumi ( s.t. tavaruumi ) meetrikat tsentraalsümmeetriliselt, siis saame<br />
kasutada sfäärilisi koordinaate ehk meil on järgnevalt tegemist tsentraalsümmeetrilise ruumikeskkonnaga,<br />
mis ajas enamasti ei muutu. See tähendab füüsikaliselt seda, et suhtele ( mille korral<br />
v = 0 ) vastab mingisugune ruumikoordinaat ehk antud juhul mingi kindel kaugus r tsentraalsümmeetrilise<br />
ruumikeskkonna ( ehk kera ) tsentrist:<br />
=<br />
Null punkt asub kera tsentrist tegelikult lõpmatuses. Täpselt sama on ka suhtega<br />
v = c ) ehk sellele vastab samuti mingi kindel kaugus R kera tsentrist:<br />
( mille korral<br />
=<br />
See punkt asub kera tsentri vahetus läheduses, mitte täpselt kera tsentris. Eelnevast analüüsist saame<br />
teha järgmised lihtsad seosed:<br />
=<br />
Sellest tulenevalt saame teha järgmised lihtsad matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
=<br />
Kuna ruutjuure alla ei saa jääda negatiivset arvu ehk<br />
132
≠<br />
tuleb teha selleks puhtalt matemaatiline „pöördteisendus“:<br />
Lõpuks me näemegi seda, et:<br />
=<br />
Eespool mainitud üldvõrrand tuleb seega kujul:<br />
milles<br />
+ ´ = ´<br />
=<br />
Saadud ruutjuure avaldis<br />
on matemaatiliselt ja füüsikaliselt identne gravitatsioonilise aja dilatatsiooni võrrandis oleva<br />
ruutjuure avaldisega:<br />
´ =<br />
Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorias tuletatakse ruutjuure avaldis järgmiselt. Avaldises<br />
asendatakse v 2 Newtoni gravitatsiooniteoorias tuntud teise kosmilise kiirusega<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
133
on gravitatsioonipotentsiaal ja<br />
on liikuva keha kineetiline energia:<br />
Sellest tulenevalt saadakse järgmised matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
milles<br />
= =<br />
=<br />
on Schwarzschildi raadiuse avaldis ja r on kaugus planeedi tsentrist. Teine kosmiline kiirus on keha<br />
kiirus, mis võimaldab mingisuguse planeedi mõjusfäärist jäädavalt lahkuda. Seda nimetatakse ka<br />
paokiiruseks ja näiteks musta augu pinnal on see võrdne valguse kiirusega c.<br />
Eelnevalt tuletatud üldvõrrandist<br />
+ =<br />
on võimalik tuletada korraga nii aja dilatatsiooni kui ka pikkuse kontraktsiooni valemid, mis on<br />
täiesti identsed üldrelatiivsusteooriast tuntud aja ja ruumi teisenemise valemitega. Näiteks kui<br />
eelnevalt välja toodud üldvõrrandis on vt´ = 0, siis saame teisendada järgmiselt:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
milles<br />
=<br />
nimetatakse üldrelatiivsusteoorias y-faktoriks ehk y-teguriks, mis näitab aja aeglustumist. Kuid<br />
samas saame üldvõrrandist<br />
+ =<br />
tuletada ka kehade pikkuse kontraktsiooni valemi, kui teha järgmisi asendusi: t´c = d ja<br />
134
( kui vt´ = 0, siis ct = l ):<br />
+ =<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
Nendest lihtsatest võrranditest on selgesti näha, et kehade pikkuse kontraktsiooni valemi:<br />
=<br />
saame ka siis, kui aja dilatatsiooni valemis:<br />
=<br />
korrutada mõlemad pooled valguse kiirusega c:<br />
= =<br />
sest ct = l ja t´c = d.<br />
Järgnevalt näitame seda, et kuidas gravitatsiooniline aja dilatatsioon on seotud gravitatsioonijõuga.<br />
See näitab kõige otsesemalt seost aegruumi kõveruse ja raskusjõu vahel. Järgnev matemaatiline<br />
tuletus ja analüüs on klassikaline näide sellest, kuidas on võimalik tuletada aegruumi<br />
kõverusest Newtoni gravitatsiooniseadus ilma tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat<br />
kasutamata. Selleks teeme gravitatsioonilises aja dilatatsiooni valemis mõned järgmised<br />
teisendused:<br />
=<br />
=<br />
Viimase võrrandi mõlemad pooled tõstame ruutu:<br />
Kuna Newtoni II seaduse järgi<br />
on raskuskiirendus a võrdne raskusjõuga<br />
=<br />
135<br />
=
= =<br />
siis seega peab raskuskiirendus a olema võrdeline ka ajasuhtega, mis tuli eelnevalt välja gravitatsioonilisest<br />
aja dilatatsioonist:<br />
Esiteks diferentseerime sulus oleva avaldise r-i järgi:<br />
=<br />
milles olevat liiget<br />
=<br />
= =<br />
tuntakse Schwarzschildi raadiusena. Pärast sellist diferentseerimist me näeme, et raskuskiirendus a<br />
on seotud Schwarzschildi raadiusega järgmiselt:<br />
Diferentsiaalmatemaatikast on teada, et<br />
=<br />
ja kiirendus a on tegelikult teise astme tuletis aja järgi<br />
=<br />
ehk<br />
= = =<br />
= =<br />
Seetõttu võime raskuskiirenduse a avaldada diferentsiaalavaldisega:<br />
Aegruumi intervalli ds-i asemele võime kirjutada omaaja ja valguse kiiruse c korrutise<br />
sest aegruumi intervalli meetrilises võrrandis on need omavahel seotud järgmiselt:<br />
= =<br />
Seda võime märkida ka raskuskiirenduse ehk antud juhul Newtoni II seaduse avaldises gravitatsiooni<br />
korral:<br />
=<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
136
ehk<br />
=<br />
=<br />
Kuna kiirendus a avaldub diferentsiaalseosena:<br />
=<br />
siis seega saame järgmise seose, milles kiirenduse jagatis kahega võrdub raskusjõuga:<br />
Vastavalt üldrelatiivsusteooria üldisele ekvivalentsuse printsiibile võib raskusjõudu asendada<br />
inertsjõuga ehk me võime kiirendust käsitleda kesktõmbekiirendusena:<br />
=<br />
ja sellest tulenevalt saame järgmise seose:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
Kui me viimases avaldises korrutame mõlemad pooled massiga M<br />
=<br />
=<br />
siis me näeme seost, mida nimetatakse klassikalises mehaanikas energia jäävuse seaduseks, mille<br />
ühel pool on kineetiline energia ja teisel pool on gravitatsiooniline potentsiaalne energia ehk lihtsalt<br />
gravitatsioonipotentsiaal:<br />
Eespool olevast gravitatsioonilisest aja dilatatsiooni võrrandist tuletatud energia jäävuse<br />
seadusest on võimalik matemaatiliselt tuletada Newtoni II seadus gravitatsioonijõu korral:<br />
=<br />
= =<br />
Esiteks gravitatsioonipotentsiaal φ on tegelikult tuletatav Newtoni gravitatsioonijõust F, kui me<br />
Newtoni gravitatsiooniseadust integreerime raadiuse r-i järgi järgmiselt:<br />
= =<br />
milles F ongi Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus:<br />
137
Teiseks on kineetiline energia E võrdeline tehtud tööga:<br />
=<br />
ehk<br />
= = = =<br />
=<br />
Viimasest seosest ongi näha seda, et töö A avaldise diferentseerimisel saame kineetilise energia<br />
valemi järgmiselt:<br />
Integreerides viimast avaldist:<br />
= = =<br />
=<br />
saamegi kineetilise energia matemaatilise avaldise:<br />
= = = =<br />
Niimoodi võrrandi kahte poolt eraldi diferentseerides ja integreerides ( nagu diferentsiaal- ja<br />
integraalarvutuses asi käib ) jõuamegi lõpuks kaudselt või otseselt Newtoni II seaduse vormini:<br />
ehk gravitatsiooni korral<br />
=<br />
=<br />
Mõnikord omistatakse Newtoni II seadusele ka selline kuju, mille korral on mass lihtsalt korrutatud<br />
kiirendusega:<br />
=<br />
ja see on täiesti identne Newtoni gravitatsioonijõuga F:<br />
=<br />
Järgnevalt tuletame tensormatemaatikat kasutamata meetrilise võrrandi, mis kirjeldab matemaatiliselt<br />
gravitatsioonivälja ehk tsentraalsümmeetrilist aegruumi kõverust, mis ajas ei muutu. Aja ja<br />
ruumi teisenemise võrranditest on võimalik matemaatiliselt tuletada aegruumi intervalli meetrilise<br />
võrrandi, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust ds neljamõõtmelises aegruumis. Selleks teeme<br />
alustuseks aja dilatatsiooni valemis järgmised matemaatilised teisendused:<br />
138
=<br />
ehk<br />
= =<br />
ehk<br />
=<br />
milles<br />
= =<br />
Saadud viimase võrrandi mõlemad pooled tõstame ruutu<br />
=<br />
Elementaarmatemaatikast teame, et kahe punkti vahelist kaugust kolmemõõtmelises ruumis kirjeldab<br />
Phytagorase teoreem:<br />
= + +<br />
milles olevad liikmed tähendavad järgmist:<br />
Kiiruse v definitsioon klassikalisest mehaanikast on aga järgmine:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Tõstame viimase võrrandi mõlemad pooled ruutu ja arvestame sealhulgas ka eelnevaid seoseid:<br />
= = + +<br />
Viime viimase võrrandi aja dilatatsiooni valemisse ja saame tulemuseks järgmiselt:<br />
=<br />
+ +<br />
=<br />
+ +<br />
Korrutame saadud võrrandi mõlemad pooled c 2 -ga ja saame:<br />
milles<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
139
Viimaks saamegi kätte otsitud lõpliku võrrandi<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
mis näitab sündmuste A ja B vahelist intervalli. Kuna τ ei sõltu inertsiaalsüsteemist, siis kahe<br />
vaadeldava sündmuse A ja B vaheline intervall on kõigis inertsiaalsüsteemides ühesugune. Intervall<br />
s on invariant, kuid ajavahemik ja lõigu pikkus ei ole invariandid. Valguse korral on intervall: τ = 0<br />
ja seega:<br />
=<br />
Kahe punkti vahelist kaugust neljamõõtmelises aegruumis kirjeldab aegruumi intervall:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
Aegruumi intervallist me järgnevalt lähtumegi, et kirjeldada kahe punkti vahelist kaugust kõveras<br />
aegruumis ehk tsentraalsümmeetrilises gravitatsiooniväljas. Antud võrrandil on olemas kaks poolt:<br />
ajaline osa ja ruumiline osa. Võrrandi ajaline osa on avaldatav järgmiselt:<br />
Mida lähemale gravitatsioonivälja tsentrile, seda enam teiseneb aeg välisvaatleja suhtes ehk esineb<br />
gravitatsiooniline aja dilatatsioon:<br />
=<br />
=<br />
ehk<br />
ja seetõttu võime aegruumi intervalli avaldada järgmiselt ( koos aja dilatatsiooniga ):<br />
=<br />
Kuid peale ajalise osa on aegruumi intervalli võrrandis olemas ka ruumiline osa:<br />
=<br />
= =<br />
Kuna gravitatsiooniväli on enamasti tsentraalsümmeetriline, siis avaldame selle ruumilise osa<br />
sfäärilistes koordinaatides:<br />
= + = ( +<br />
Antud võrrandis arvestame ainult raadiuse muutumist:<br />
=<br />
140
ehk<br />
=<br />
kuna kahe ruumipunkti vaheline kaugus ehk pikkus muutub ainult gravitatsioonivälja tsentri poole<br />
liikudes, mitte aga risti välja raadiusega:<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
Võttes aga viimase avaldise ruutu<br />
=<br />
saamegi pikkuse teisenemise avaldise ainult välja tsentri suunas<br />
=<br />
Aegruumi intervalli võrrandi ruumilise osa saame seetõttu avaldada järgmiselt:<br />
= =<br />
( +<br />
Kui me arvestame ajalist ja ruumilist osa samaaegselt ehk liidame need kaks poolt omavahel kokku,<br />
saamegi meetrilise võrrandi, mis kirjeldab matemaatiliselt puhast gravitatsioonivälja ehk<br />
tsentraalsümmeetrilist aegruumi kõverust:<br />
= ( +<br />
milles<br />
=<br />
nimetatakse Schwarzschildi raadiuseks, mis näitab välja tsentris eksisteeriva aegruumi augu suurust.<br />
Joonis 29 Sfäärilised koordinaadid.<br />
141
1916. aastal leidis sellise lahendi teadlane nimega Schwarzschild ja seetõttu nimetatakse seda ka<br />
Schwarzschildi meetrikaks. Kui aga võtta viimases võrrandis α ja r 2 asemele<br />
ja tehes mõningaid matemaatilisi teisendusi, saame aga järgmise meetrilise kuju:<br />
+<br />
=<br />
+<br />
+<br />
+ ( +<br />
Saadud avaldist peetakse Foki gravitatsioonivälja põhivormiks. Antud võrrand kirjeldab sellist<br />
välja, mis ajas ei muutu ja on tsentraalsümmeetriline. Selline vorm on esitatud harmoonilistes<br />
koordinaatides. R on Schwarzschildi raadius.<br />
Pikkuse lühenemist on mõeldud füüsikalist kaugust kahe ruumipunkti A ja B vahel ( näiteks<br />
kaugust gravitatsioonivälja kahe punkti vahel ). Need punktid asetsevad tsentrist 0 tõmmatud<br />
raadiusel:<br />
= =<br />
Kui välja tsentrist eemalduda, siis kaugus välja kahe ruumipunkti vahel suureneb.<br />
Eelnevalt tuletatud aegruumi meetrikast on võimalik välja arvutada valguskiire paindumisnurk (<br />
radiaanides ) η. Selleks vaatleme järgnevalt tsentraalsümmeetrilises gravitatsiooniväljas „tasandis“<br />
= valguskiire trajektoori. See tähendab, et tähest 0 möödub kauguselt a valguskiir, mis tuleb<br />
lõpmatusest. Me uurime järgnevalt valguskiire paindumist tähe gravitatsiooniväljas. Kuna sellisel<br />
juhul on valguskiire maailmajoon geodeetiline nulljoon ehk<br />
=<br />
ja tsentraalsümmeetrilist gravitatsioonivälja kirjeldab võrrand:<br />
= ( +<br />
seega saame viimase võrrandi avaldada järgmiselt:<br />
=<br />
Geodeetilise joone võrrandite integraalid on üldrelatiivsusteoorias tuntud järgmised avaldised:<br />
mis on energia integraal ja<br />
mis on momendi integraal. Jagades energia integraali momendi integraaliga, saame:<br />
=<br />
=<br />
= = (<br />
Viimases võrrandis on ds maha taandunud ja seega kehtib võrrand ka valgusjoonte korral.<br />
Järgnevalt hakkame leidma konstandi k väärtust. Selleks arvestame võrrandis<br />
=<br />
142
seda, et kui r = a, siis dr = 0 ja saame<br />
=<br />
Viimasest võrrandist saame leida<br />
järgmiselt:<br />
=<br />
ja seega saame leida k ( r = a korral ):<br />
= = = = =<br />
Kui me võrrandis<br />
=<br />
jagame mõlemad pooled<br />
-ga:<br />
=<br />
ja asetades võrrandist<br />
liige<br />
= =<br />
=<br />
eelmisesse võrrandisse, saame tulemuseks:<br />
=<br />
Viimases võrrandis teeme järgmised asendused:<br />
= = =<br />
ja korrutame kõik liikmed valemiga ning -ga, saame lõpuks järgmise avaldise:<br />
( =<br />
ehk<br />
= (<br />
ehk<br />
=<br />
(<br />
ehk<br />
=<br />
+<br />
Kui φ = 0, siis r = ∞ ja u = 0. Kui aga r = a, siis = ja seega saame<br />
143
=<br />
+<br />
milles φ on nurk, mille võrra pöördub raadius r, kui valguskiir tuleb lõpmatusest, möödub tähe<br />
tsentrist kauguselt a ja liigub lõpmatusse. Ligikaudselt võrdub see avaldisega:<br />
= =<br />
milles η on nurk, mille võrra kaldub valguskiir esialgsest sihist kõrvale tähe poole. Näiteks Päikese<br />
korral on see järgmine:<br />
=<br />
kui valguskiir möödub Päikese äärest. See on leidnud ka vaatusliku kinnituse.<br />
Geodeetilise joone meetrilise võrrandi energia integraali<br />
ja momendi integraali<br />
=<br />
=<br />
valemeid on võimalik matemaatiliselt tuletada ka ilma tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat<br />
kasutamata, mis on väga oluline näitamaks teooria füüsikalisemat poolt. Seda näitab järgnev<br />
matemaatiline analüüs. Näiteks geodeetilise joone meetrilises võrrandis<br />
=<br />
olevast liikmest<br />
=<br />
on võimalik tuletada energia integraali E avaldis ja sama võrrandi liikmest<br />
=<br />
on võimalik tuletada momendi integraali C avaldis. Sealjuures tuleb arvestada, et valguse korral on<br />
=<br />
Meetrilise võrrandi liikmest, mis on oma füüsikaliselt olemuselt aja dilatatsioon<br />
=<br />
teostame järgmised matemaatilised teisendused. Viime ds 2 võrrandi teisele poole<br />
=<br />
ja korrutame võrrandi mõlemad pooled murruga<br />
144
=<br />
ning saamegi viimaks järgmise avaldise, mis on väga sarnane üldrelatiivsusteooria<br />
tensormatemaatikast tuletatud energia integraali avaldisega E:<br />
=<br />
Kuna üldrelatiivsusteooria Riemanni geomeetria tensoritest tuletatud võrrandi<br />
+ (<br />
=<br />
integreerimisel ( s.t. eraldatakse muutujad, jagades murruga<br />
avaldis, mida nimetatakse energia integraaliks E:<br />
ja korrutades ds-ga ) saadakse<br />
=<br />
siis meie poolt tuletatud võrrandi liige<br />
=<br />
ongi samaväärne energia integraali E avaldisega, mis muidu tuletatakse üldrelatiivsusteoorias<br />
tensormatemaatikat ja Riemanni geomeetriat kasutades. Täpselt samasugune põhimõte on ka<br />
momendi integraali tuletamise korral. Selleks teeme põhimõtteliselt täpselt samad matemaatilised<br />
teisendused, mis energia integraali tuletamisel. Näiteks viime võrrandis<br />
oleva liikme ds 2 teisele poole<br />
=<br />
=<br />
ja korrutame võrrandi mõlemad pooled murruga<br />
=<br />
ning saamegi lõpuks üldrelatiivsusteoorias tuletatud momendi integraaliga väga sarnase avaldise:<br />
=<br />
Kuna üldrelatiivsusteooria Riemanni geomeetria tensoritest tuletatud võrrandi<br />
+ =<br />
integreerimisel ( s.t. eraldatakse muutujad, jagades murruga<br />
avaldis, mida nimetatakse momendi integraaliks C:<br />
ja korrutades ds-ga ) saadakse<br />
145
siis meie poolt tuletatud võrrandi liige<br />
=<br />
=<br />
ongi samaväärne momendi integraali C avaldisega. Selline matemaatiline ja füüsikaline analüüs on<br />
tegelikult sisemiselt vastuoludeta. Näitame seda veenvalt järgmise analüüsi kaudu. Näiteks jagades<br />
energia integraali E momendi integraaliga C, saadakse konstant k, mis võrdub järgmiselt:<br />
= = = = = =<br />
Teades seda, et dt võrdub avaldisega<br />
=<br />
saame liikme<br />
välja kirjutada järgmiselt:<br />
=<br />
Seetõttu võrdub konstant k järgmise avaldisega:<br />
Leiame viimasest võrrandist ds:<br />
=<br />
=<br />
ja viime ruutjuure avaldise võrrandi teisele poole:<br />
=<br />
Teades seda, et ds 2 võrdub liikmega<br />
saame viimase võrrandi kirjutada kujule<br />
=<br />
=<br />
ds taandub välja ja viime sulgudes oleva avaldise teisele poole:<br />
146
=<br />
Tõstame võrrandi kõik liikmed ruutu<br />
=<br />
ja näeme, et ruutjuure avaldis taandub välja:<br />
=<br />
Viimane tuletatud võrrand energia ja momendi integraalide jagatisest on identne gravitatsioonilise<br />
aja dilatatsiooni valemiga:<br />
= =<br />
ehk kui võrrandi mõlemad pooled viime ruutjuure alla ja tekkinud ruutjuure avaldise viime teisele<br />
poole:<br />
=<br />
Teostatud matemaatiline analüüs näitab väga selgelt, et masside poolt kõverdatud aegruum seisneb<br />
füüsikalises mõttes aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis, mis ilmnevad massi tsentrile või<br />
massi kesele lähenedes. Kõvera aegruumi füüsikalist olemust käsitleb juba järgmine peatükk palju<br />
põhjalikumalt.<br />
1.2.3.4 Gravitatsioonivälja ehk aegruumi kõveruse füüsikaline olemus<br />
Isaac Newtoni gravitatsiooniteooria järgi on kahe punktmassi vaheline tõmbejõud võrdne nende<br />
masside korrutisega ja pöördvõrdeline massidevahelise kauguse ruuduga. Jõudude mõjusirge läbib<br />
punktmasse:<br />
=<br />
kus G on gravitatsioonikonstant G = 6,67 * 10 -11 ( SI süsteemis ). Newtoni seadusest arenes välja<br />
gravitatsioonipotentsiaali mõiste: = ( . Sellest tulenevalt saame gravitatsioonijõu F välja<br />
kirjutada järgmise diferentsiaalvõrrandina:<br />
= =<br />
kus i = 1, 2, 3 ja F on punktmassile mõjuv gravitatsioonijõud, kuid m on punktmassi mass. Ruumis<br />
asetsevate masside ja gravitatsioonivälja vahel avaldub seos Poissoni võrrandina:<br />
147
= = + + =<br />
kus tähis on vaadeldavas ruumipunktis olev massitihedus ( vahel on selle tähis ka ). Viimase<br />
diferentsiaalvõrrandi lahendamisel saadakse aga järgmine integraalavaldis:<br />
=<br />
kuid seda ainult siis, kui lõpmatuses<br />
viimane võrrand aga summana:<br />
= . Ruumis olevate punktmasside korral avaldub<br />
=<br />
Ruumipunktist, milles arvutatakse potentsiaali , on r i i-nda punktmassi kaugus. Isaac Newtoni<br />
gravitatsioonivälja võrrand ∇ 2 Φ = 4πG ei kirjelda välja ajalist muutumist. Sellisel juhul on<br />
liikumisvõrrandid:<br />
=<br />
Newtoni gravitatsioonivälja võrrand on pigem erijuht kirjeldamaks gravitatsioonivälja. Gravitatsiooni<br />
üldisema ja täpsema kirjelduse annab meile Albert Einsteini tuntud gravitatsioonivälja<br />
võrrand:<br />
( = +<br />
See valem kirjeldab seda, et kuidas aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi geomeetriat<br />
ehk meetrikat. Samuti ka selle aine või energia liikumine aegruumis.<br />
Aja kulgemine aegleneb kõveras aegruumis ehk gravitatsioonijõu tsentri poole minnes. Matemaatiliselt<br />
kirjeldab seda järgmine gravitatsioonilise aja dilatatsiooni võrrand:<br />
=<br />
kus aja diferentsiaal lõpmatuses on dt. Kasutades aga binoomilist ekspansiooni<br />
= + + + +<br />
on võimalik võrrand viia kujule:<br />
= + + + = ( + + +<br />
kus g on siin Maa raskuskiirendus ja R on siin Maa raadius. Suurust<br />
=<br />
148
nimetatakse ka taevakeha gravitatsiooniraadiuseks ehk tänapäeval Schwarzschildi raadiuseks. Seega<br />
võib gravitatsioonilise aja dilatatsiooni valemi välja kirjutada ka niimoodi:<br />
=<br />
=<br />
Gravitatsiooniväli on aegruumi kõverdus, mida põhjustavad väga rasked massid. See aegruumi<br />
kõverdus väljendub selles, et mida enam gravitatsioonivälja tsentri poole minna, seda enam aeg<br />
aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Selline aja ja ruumi teisenemine jätkub<br />
kuni teatud kauguseni tsentrist. Ja seda kaugust kirjeldab meile Schwarzschildi raadius R:<br />
=<br />
See raadius näitab kaugust gravitatsioonivälja tsentrist, et kust alates on aeg t ja ruum l teisenenud<br />
lõpmatuseni ehk kust alates avaldub aegruumi lõpmatu kõverdumine ehk aegruumi eksisteerimise<br />
absoluutne lakkamine:<br />
= =<br />
ja<br />
= =<br />
Ja seetõttu ei saa midagi eksisteerida näiteks musta augu ehk aegruumi augu Schwarzschildi<br />
raadiuse R sissepoole jäävas „piirkonnas“, mida vahel nimetatakse ka Schwarzschildi pinnaks. See<br />
tähendab ka seda, et mingisugust singullaarsust musta augu tsentris ei saa olemas olla. Singullaarsus<br />
on lihtsalt üks punkt, kust alates mõõdetakse Schwarzschildi raadius R, mis määrab ära musta augu<br />
ehk aegruumi augu „suuruse“ ehk sellise kujuteldava sfääri suuruse ruumis, kust alates aegruumi<br />
lõpmatu kõverus muutub tsentrist kaugenedes järjest tasasemaks. Seepärast ei saa musta augu mass<br />
eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide<br />
korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne<br />
teise taevakeha ümber.<br />
Igasuguse ( taevakeha ) gravitatsioonivälja tsentris on aegruumi auk ( mitte ainult musta augu<br />
tsentris ). Ka planeet Maa tsentris on olemas aegruumi auk ( mida võib põhimõtteliselt tõlgendada<br />
ka musta auguna ). Hoolimata planeedi Maa pöörlemisest ja tiirlemisest ümber Päikese on see<br />
täiesti kerakujuline Schwarzschildi pind. Selle olemasolu planeedi Maa tsentris tõestab asjaolu, et<br />
kellad käivad seda aeglasemini, mida lähemal on need Maa gravitatsiooni tsentrile ehk kehtib<br />
gravitatsiooniline aja dilatatsioon<br />
= =<br />
ja koos sellega ka gravitatsiooniline pikkuse ( ehk kahe ruumipunkti vahelise kauguse )<br />
149
kontraktsioon<br />
= =<br />
Kellad jäävad seisma ehk aeg „peatub“ teatud kaugusel tsentrist. Seda kaugust tsentrist kirjeldabki<br />
meile tuntud Schwarzschildi raadius. Aegruumi augus ( musta augu tsentris ) on aegruum<br />
kõverdunud lõpmatuseni ehk aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus<br />
vähenenud lõpmatuseni. Maa tsentris olev must auk on aga mõõtmetelt väga väike – kõigest 8 cm<br />
raadiusega. Aine tihedus Maa tuumas on väga suur. Gravitatsioonijõud Maa tuuma välispinnal on<br />
umbes 3 korda suurem kui seda on Maa pinnal. Peaaegu Kuu suurune Maa tahke sisetuum pöörleb<br />
palju kiiremini kui planeet ise. See pöörleb ida suunas. Kuid Maa sulametallist välistuum pöörleb<br />
lääne suunas ja palju aeglasemalt.<br />
Ka valgust kiirgavate tähtede tsentrites on olemas aegruumi augud ehk mustad augud. Need<br />
tegelikult ei teki tähtede kokkuvarisemistest, vaid need on tähtede tsentrites juba eluajal olemas.<br />
Tähe suremine algab etapist, mil suurem osa vesinikust on ära kasutatud ehk vesinikud on<br />
muutunud heeliumideks. Sellest tulenevalt väheneb tähe energiatootmine ja tasakaal eralduva<br />
kiirguse rõhu ning suure gravitatsioonijõu vahel on rikutud. See põhjustab tähe tuuma<br />
kokkutõmbumist, mille jooksul tõuseb seal temperatuur ja rõhk ning ägenevad<br />
termotuumareaktsioonid. Kuid samal ajal paisub tähe väliskest, mis jaheneb. Sellest tulenevalt<br />
paisub täht mitmekordselt ja tähe pinnatemperatuur väheneb. Nii muutubki täht suremise etapil<br />
punaseks hiiuks. Tähe tuum aga tõmbub kokku ja kuumeneb. Heeliumi tuumad hakkavad ühinema<br />
alles siis, kui temperatuur on jõudnud 10 8 K-ni. Mingisugusel eluetapil tähe<br />
tuumasünteesireaktsioonid lõpevad ehk ei ole enam energiat tulevasteks tuumareaktsioonideks.<br />
Sellisel juhul tõmbub täht gravitatsioonijõudude mõjul kokku. Kui tähe mass on suurem kolmest<br />
Päikese massist, siis tema suure gravitatsioonijõu tõttu ületab tähe tihedus tavalise aatomituuma<br />
tiheduse. Nii väidetavalt tekibki must auk – kokkuvarisevatest tähetuumadest. Mustad augud<br />
tegelikult nii ei teki, vaid need on tähtede tsentrites juba olemas. Tähe tuuma kokku tõmbumisel (<br />
suure gravitatsioonijõu tõttu ) muutuvad tähe tuuma mõõtmed juba tuumas oleva musta augu ehk<br />
aegruumi augu suuruseks. Mustad augud tegelikult ei teki tähtede kokkuvarisemistest, vaid need<br />
lihtsalt muutuvad nähtavateks tähtede tuumade kokku tõmbumisel. Need on tähtede tsentrites juba<br />
eluajal olemas.<br />
Gravitatsioon on aegruumi kõverus. Aegruumi kõveruse tekitab aegruumi auk. Kuid aegruumi<br />
augu tekitab omakorda keha mass ( s.t. massi tihedus ). Seejuures ei ole keha mass aegruumi augu<br />
sees, vaid sellest väljapool. Aegruumi kõverusi tekitavad aegruumi augud ja seega gravitatsioonivälja<br />
allikas on aegruumi auk, mida omakorda on võimalik tõlgendada ka aegruumi tunnelina.<br />
Näiteks aegruumi auku kirjeldab Schwarzschildi ja objekti raadiuse suhe. Mida enam aegruumi<br />
augu poole söösta, seda enam aeg ja ruum teisenevad. Schwarzschildi raadius määrab ära aegruumi<br />
augu suuruse ja taevase objekti raadius määrab objekti enda suuruse. Aegruumi auk asub enamasti<br />
taevaste objektide tsentris. Schwarzschildi raadiust ehk sündmuste horisonti R s , mida arvutas välja<br />
Schwarzschild ise, kasutatakse tegelikult kõikides üldrelatiivsusteooria võrrandites. Näiteks<br />
meetriline tensor g sisaldab Swarzschildi raadiust ehk aegruumi auku:<br />
= =<br />
150
Niisamuti ka Schwarzschildi meetrika sõltub aegruumi augu raadiusest R:<br />
= ( +<br />
Seda kasutatakse ka tähtede ehituse mudelites, mida arvutatakse välja klassikalise gravitatsiooniteooria<br />
võrranditest.<br />
Näiteks olgu meil täht massiga M, tema Schwarzschildi raadius R s ja tähe tegelik raadius R.<br />
Järgnevalt uurime tähe tegeliku ja Schwarzschildi raadiuse suhet. Valguse punanihkest saadud<br />
valemi järgi on võimalik välja arvutada sageduse muutus Δf = f – f´. Kuid seda eeldusel, et valgus<br />
lähtub tähelt massiga M ja raadiusega R lõpmata kaugele. Seda seost kirjeldab meile järgmine<br />
valem:<br />
△ =<br />
Ka nii on võimalik välja arvutada valguskiire paindumisnurk ( radiaanides ) α:<br />
Selle tegelik kuju on üldrelatiivsusteoorias aga α = 2R s / R. Kuid sellest hoolimata on suurusjärk<br />
ikkagi umbes R s / R. Vaatame aga järgmist joonist:<br />
=<br />
Joonis 30 Valguskiire paindumine tähe raskusväljas.<br />
Valguse kiir möödub tähest raadiusega R ja selle tulemusena see paindub. Tähe raadiuste suhe<br />
R s / R esineb ka seoseenergias E s , mida põhjustab tähe gravitatsioonijõud. Seda nimetatakse<br />
massikaoks ja selle matemaatiline avaldis on E s = c 2 ΔM. See sarnaneb aatomituumade<br />
seoseenergiaga, mis vabaneb raskete tuumade lagunemisel või kergete tuumade ühinemisel. Kuid<br />
see tähendab ka seda, et näiteks samasugust energiat c 2 ΔM oleks vaja tähe massiga M hajutamiseks<br />
lõpmata hõredaks gaasiks. Seda aga väljendab järgmine massikao ja massi suhe:<br />
△<br />
=<br />
Viimase seose paremale poolele annavad palju täpsemad arvutused kordaja 0,6. Kui me hindame<br />
ainult suurusjärku, siis seda kordajat valemis vaja ei lähe. Ka siis on võimalik viimast seost<br />
kasutada paljude tähemudelite välja arvutamiseks. Raadiuste suhe R s / R esineb ka helikiiruse<br />
151
valemis. Heli on füüsikalises mõttes rõhuäirituse levimine ruumis. Näiteks keskkonna tiheduse σ<br />
muutudes Δσ võrra muutub ka rõhk Δp võrra. Helikiirus avaldub seega järgmiselt:<br />
= △<br />
△<br />
Tähe gravitatsioonijõu ja rõhu valemid võimaldavad helikiiruse ja valgusekiiruse suhte<br />
suurusjärguks järgmise avaldise:<br />
=<br />
Muutliku tähe pulseerimise perioodi T saame rõhuäirituse levimiskiirusest järgmiselt:<br />
= =<br />
Astronoomiline objekt muutub nähtamatuks, kui Schwarzschildi raadius on suurem objekti<br />
mittepöörleva kerakujulise keha raadiusest. Nii tekib väidetavalt must auk. Neutrontähed on kõige<br />
tihedamad objektid Universumis. ( Keskinen ja Oja 1983, 71-74 ).<br />
Pöörlevat musta auku ümbritseb kaks horisonti: statsionaarsusraja ja sündmuste horisont.<br />
Statsionaarsusraja on kokku surutud musta augu pooluste kohalt, kuid ekvaatori juures ulatub see<br />
natuke väljapoole sündmuste horisonti. Musta augu sündmuste horisont ( ehk musta augu pind ) ise<br />
on aga täiesti kerakujuline ja mittepöörlev ning selle tsentris asub singulaarsus ( mida tegelikult<br />
pole olemas ). Nende kahe horisondi vahel asub ergosfäär, kus absoluutselt kõik kehad pöörlevad<br />
ümber musta augu ja nende pöörlemissuunad ühtivad musta augu pöörlemissuunaga. Ergosfääris ei<br />
püsi paigal mitte ükski keha, kuid sealt on võimalik välja pääseda. Musta augu sündmuste<br />
horisondist ei ole võimalik välja pääseda.<br />
Aja kulgemine erinevates taustsüsteemides on erinev ehk see on suhteline, mis sõltub vaatleja<br />
asukohast ruumis ehk sõltub taustsüsteemi valikust. Näiteks kui mingi vaatleja siirduks oma<br />
tähelaevaga kosmosesse kiirusega, mis läheneb valguse kiirusele vaakumis ja tuleks 22 aastat<br />
hiljem maa peale tagasi, siis maa peal on möödunud selle aja jooksul peaaegu 1000 aastat. Seega<br />
vaatleja rändas ajas tulevikku. Ületada valguse kiirust vaakumis pole reaalselt võimalik, sest<br />
lõpmatut energiat pole kusagilt võtta. Sama on tegelikult ka aegruumi auguga ( ehk aegruumi<br />
tunneliga ). Näiteks aegruumi augu tsentrisse pole võimalik reaalselt liikuda, sest sarnaselt valguse<br />
kiirusega vaakumis aegleneb aeg ja keha pikkus lüheneb aegruumi augule lähenemisel. Seetõttu<br />
lähenedes augule reisib keha ajas tulevikku ja augu servale jõudmiseks peab keha rändama ajas<br />
lõpmata kaugesse tulevikku. Kuid ajas ja ruumis ei eksisteeri mitte miski lõpmata kaua – isegi ka<br />
aegruumi auk ise, sest need aja jooksul kvantaurustuvad. Näiteks mustad augud aja jooksul<br />
„auravad“, mida tuntakse Hawkingi kiirgusena. Selle käigus tekivad osakeste paarid, mida<br />
põhjustab musta augu energia. Osakeste paarist langeb üks osake musta auku, kuid teine osake<br />
kiirgub eemale. Ka musta augu pöörlemise tõttu emiteerivad pöörlemistelje poolused mateeriat, mis<br />
viib lõpuks musta augu hääbumiseni. Igasugune aine, mis langeb musta auku, tekitab<br />
elektromagnetkiirguse voo musta augu ümbritsevasse ruumi. Musta augu pöörlemistelje poolustelt<br />
väljuvad üksteisele vastandsuundades ümbritsevasse ruumi suured kiirgusvood. Nende järgi on<br />
võimalik välja arvutada musta augu energia.<br />
Samas ei pääse musta augu tsentrist ka mitte miski välja, isegi mitte valgus. Täpsemalt öeldes<br />
pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt lõpmatult kaua aega. Aja ( ja<br />
ruumi ) teisenemised gravitatsiooniväljas ehk aegruumi augu ümbritsevas aegruumis avalduvad<br />
väga selgesti järgmises katses. Näiteks oletame, et tsentraalsümmeetrilises väljas asetsevad kaks<br />
152
kiirgusallikat kaugusel r 1 ja r 2 ( r 1 < r 2 ) välja tsentrist. Need kiirgusallikad on ühesugused ja nende<br />
omaajad on aga järgmised:<br />
=<br />
=<br />
kus α on Schwarzschildi raadius:<br />
ja sümmeetriatsentrist lõpmatuses on<br />
=<br />
s 3 = t 3 .<br />
Aja mõõt välja punktides seisneb selles, et selle välja kõikides punktides peavad kiirgusperioodi<br />
omaajad olema võrdsed. Seega:<br />
ja niimoodi avaldubki järgmine seos:<br />
s 1 = s 2 = s 3 .<br />
= =<br />
ehk t 1 > t 2 > t 3 .<br />
kus t 1 , t 2 ja t 3 on lõpmatusest mõõdetud vastavate kiirgusallikate perioodid. Kiirgusallika periood<br />
on seda suurem, mida lähemal see on gravitatsioonitsentrile. Toimub punanihe – spektris olev kiirgusallikate<br />
joon nihkub lõpmatusest vaadates punase osa poole. Aatomite poolt kiiratud valgus<br />
nihkub gravitatsiooniväljas spektri punase osa poole. Mida enam gravitatsioonivälja tsentrile<br />
lähemal asub kiirgav aatom, seda enam väheneb valguse võnkesagedus. ( Silde 1974, 176-177 ).<br />
1.2.3.5 Gravitatsiooniväljade ehk aegruumi kõveruste matemaatiline kirjeldamine<br />
Mida lähemale gravitatsiooni tsentrile, seda enam väheneb kahe ruumipunkti vaheline kaugus<br />
ehk ruumi eksisteerimine lakkab. Seda põhjustab massi olemasolu. Ruum pole enam eukleidiline ja<br />
seetõttu öeldaksegi, et ruum on kõver. Kahe ruumipunkti vahelist kaugust kirjeldab selline<br />
matemaatika haru, mida nimetatakse meetrikaks. Ja meetriline formalism ongi kõverate<br />
(aeg)ruumide klassikaline ( võiks öelda, et isegi peamine ) matemaatiline aparatuur. Näiteks kahe<br />
punkti või kahe sündmuse vahelist kaugust ds kõveras aegruumis kirjeldab järgmine võrrand:<br />
= + + + .<br />
153
Mõiste „kõver aegruum“ on seega puhtalt matemaatiline väljendusviis ( s.t. matemaatikast tulenev<br />
), mille füüsikaliseks sisuks on tegelikult aegruumi eksisteerimise lakkamine. Kuna peale ruumi<br />
teisenemise teiseneb ka aeg ( sest gravitatsioonitsentrile lähenedes aegleneb aeg ), siis seega<br />
kasutatakse aegruumi kõveruse matemaatiliseks kirjeldamiseks ka tensoreid. Näiteks kahe punkti<br />
vahelist kaugust ds kõveras aegruumis kirjeldavad ka tensorid:<br />
= , kus = .<br />
Vektorid piirduvad ainult kolmemõõtmelisusega, kuid enamamõõtmelisi „objekte“ ( nagu näiteks<br />
neljamõõtmelist aegruumi ) kirjeldavad juba tensorid. Seetõttu on tensormatemaatika samuti<br />
kõverate aegruumide üheks peamiseks matemaatiliseks kirjeldusviisiks.<br />
Üldrelatiivsusteoorias esineb peamiselt kahte liiki võrrandeid. Ühed on need, mis kirjeldavad<br />
kahe punkti vahelise kauguse muutumist kõveras aegruumis ( võrreldes tasase aegruumiga ). Need<br />
meetrilised võrrandid kirjeldavad ka seda, et kuidas muutuvad aeg ja ruum taevakeha tsentrile<br />
lähenemisel. Teised on aga need, mis kirjeldavad mateeria mõju aegruumile. Need tensorvõrrandid<br />
kirjeldavad seda, et keha mass kõverdab ümbritsevat aegruumi ja aegruumi kõverdus omakorda<br />
mõjutab kehade liikumisi selles. Just aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi<br />
geomeetriat ehk meetrikat. Samuti ka selle aine või energia liikumine aegruumis. Seda kirjeldab<br />
matemaatiliselt näiteks A. Einsteini võrrand:<br />
( = +<br />
Riemanni geomeetria tensorid kirjeldavad Riemanni mitteeukleidilist ehk kõverdunud ruumi.<br />
Meetriline tensor on vektorist palju üldisem ja keerulisem. Vektor näitab ainult suunda ja pikkust.<br />
Meetriline tensor näitab punktide omavahelisi kaugusi kõverdunud ruumides. Kahemõõtmelise,<br />
kolmemõõtmelise ja neljamõõtmelise ruumi meetrilisel tensoril on vastavalt kolm, kuus ja kümme<br />
sõltumatut komponenti. Riemanni tensorid ja Einsteini ning Grossmanni poolt kohandatud, Itaalia<br />
matemaatikute Gregorio Ricci-Carbasto ja Teulli Levi-Civita tensorid on kovariantsed. Ruumi ja aja<br />
koordinaatsüsteemide suvaliste muutuste või pöörete korral jäävad nende tensorite komponentide<br />
omavahelised suhted samasugusteks. Füüsikaliselt väljendub see selles, et kuna Universum on<br />
kõikjal üks ja sama, siis seega peavad loodusseadused olema samasugused ka erinevates ehk<br />
kõikides koordinaatsüsteemides. Einsteini gravitatsiooni väljavõrrandid on:<br />
= = .<br />
Tensor G on Einsteini tensor, mis koosneb Ricci tensori R ja meetrilise tensori g kombinatsioonist.<br />
Mateeria liikumist gravitatsiooniväljas kirjeldab tensor T. Indeksid μ ja ν on tensorite erinevad<br />
komponendid. Einsteini tensor G näitab seda, et kuidas füüsikalised kehad kõverdavad ümbritsevat<br />
aegruumi geomeetriat. Einsteini võrrand näitab seda, et kuidas kehad kõverdavad aegruumi ja<br />
kuidas sama aegruumi kõverus paneb kehad liikuma.<br />
„Meetrilise formalismi esitusviis on üldrelatiivsusteooria „klassikaline“ esitus. Kuid seda<br />
klassikalist formalismi on täiustatud. On välja arendatud üldrelatiivsusteooria matemaatiliste aluste<br />
üldiselt komplitseeritumad käsitlused. Need aga lähtuvad üldisematest matemaatilistest<br />
kontseptsioonidest, mõistetest. Sellisel juhul alustatakse tavaliselt aegruumi kui diferentseeruva<br />
muutkonna lokaalsete pseudoeukleidiliste puuteruumide, nendest moodustatud puutujavektorkonna,<br />
puuteruumis Lorentzi rühma taandamatute esitustega defineeritavate matemaatiliste suuruste (<br />
spiinorite, tensorite ) vaatlemisest. Pärast seda arvestatakse ka kogu tänapäeva<br />
154
diferentsiaalgeomeetriat. Kasutatakse topoloogilisi meetodeid, mitmeid eripäraseid ja efektiivseid<br />
arvutusmeetodeid. Näiteks Cartani välisdiferentsiaalvormide arvutust. Seejärel see kõik<br />
rakendatakse aegruumi ( kui kõvera Riemanni ruumi ) omaduste detailse uurimise teenistusse.<br />
Näiteks nn. spiinorformalism on tensorformalismist fundamentaalsem käsitlusviis. See formuleerib<br />
üldrelatiivsusteooriat spiinorite keeles. Kuid spiinorformalismilt on võimalik üle minna<br />
tensorformalismile. Seda on võimalik arendada kasutades globaalseid koordinaate, mis annabki<br />
meetrilise formalismi. Meetriliselt formalismilt on omakorda võimalik üle minna tensorformalismile.<br />
Näiteks aegruumi intervalli kirjeldavad samaaegselt nii meetrika kui ka tensorid:<br />
= = = ,<br />
kus r μ ( x 0 , x 1 , x 2 , x 3 ) = ( ct, x, y, z ) ja = . Kui aga koordinaadid<br />
võrduvad ( x 0 , x 1 , x 2 , x 3 ) = ( ct, r, θ, φ ), siis saame<br />
= =<br />
Kuna meetriline tensor g saab võrduda: = , siis võib seda avaldada ka järgmise<br />
maatriksina<br />
( = = (<br />
Seda kirjeldab meile põhjalikumalt juba Minkovski meetrika. Teise võimalusena saab kasutada aga<br />
lokaalseid reepereid iseloomustavaid suurusi – selline formuleerimisviis on tegelikult üldisem. See<br />
kujutab endast üldrelatiivsusteooria esitust reeperformalismis ehk tetraadformalismis.<br />
Reeperformalismi erijuht ongi tegelikult selline meetriline formalism, kui kasutada holonoomseid<br />
reepereid ehk koordinaatreepereid.“ ( Koppel 1975, 123-127 ). Järgnevalt hakkamegi nüüd lähemalt<br />
vaatama neid võrrandeid ehk matemaatilisi formalisme, mis kirjeldavad kõveraid aegruume ehk<br />
gravitatsiooniväljasid.<br />
Kerapind kui kõverruum<br />
Oletame seda, et meil on kera tsentriga O, mis on samas ka sfääriliste koordinaatide alguspunktiks.<br />
Sellistes koordinaatides on kerapind selliste ruumi punktide geomeetriliseks kohaks, mille<br />
korral r on 1.<br />
155
Joonis 31 Sfäärilised koordinaadid, kus θ=x 1 ja φ=x 2 .<br />
Sfäärilistes koordinaatides on Eukleidese „3-ruumi meetriline vorm“ esitatav aga järgmiselt:<br />
( = ( +( +(<br />
kuid selline meetriline vorm on juhul r = 1 järgmise kujuga:<br />
( = ( +( = +<br />
Ülal olev avaldis ongi kerapinna meetriline vorm. Koordinaadistik, mida kasutatakse kerapinnal,<br />
on peaaegu sama geograafilise koordinaadistikuga: x 1 -koordinaatjooned vastavad meridiaanidele ja<br />
x 2 -koordinaatjooned on sarnased paralleelidega. Kuid peab arvestama seda, et koordinaat x 1 muutub<br />
selles koordinaadistikus vahemikus:<br />
Kui aga kasutada geograafilisi koordinaate, siis vahemikus:<br />
Need oleksid nagu põhjalaiuskraadid. Kui x 1 = 0, siis see on ekvaator. Kuid vahemikus<br />
on tegemist nagu lõunalaiuskraadidega.<br />
Kerapinna meetrilisele vormile<br />
( = ( +( = +<br />
vastab meetrilise tensori maatriks:<br />
156
mille determinant võrdub<br />
=<br />
=<br />
Valemi<br />
=<br />
(<br />
järgi on meetrilise tensori kontravariantsed komponendid<br />
=<br />
valemi<br />
järgi arvutades suurused<br />
= ( +<br />
saame<br />
= = = =<br />
=<br />
=<br />
Valemite abil arvutades<br />
= ( +<br />
=<br />
saame kätte Christoffeli koefitsendid:<br />
= = = =<br />
=<br />
=<br />
2-ruumi Riemanni-Christoffeli tensori ainsa sõltumatu komponendi R 1212 saame valemi<br />
= ( + + (<br />
järgi avaldada nõnda:<br />
= ≠<br />
Seega on võimalik järeldada seda, et kerapind ehk sfäär kuulub kõverate ruumide hulka. (<br />
157
Koppel 1975, 123-127 ). Sfääri raadiuse on võimalik välja arvutada näiteks sfääri pinnal sooritatud<br />
mõõtmistest. Näiteks oletame seda, et meil on sfäär ja selle peal on kolmnurk ABC, mille nurgad on<br />
α, β ja γ.<br />
Joonis 32 Kolmnurk kera pinnal.<br />
Kolmnurga ABC küljed on suurringjoonte kaared. Kolmnurga külje AB puutuja suunaline vektor v 0<br />
on antud punktis A. Kui aga see vektor liigub ( pseudoparalleelselt ) mööda külge AB, siis jääb see<br />
vektor külje AB puutuja suunaliseks seni kuni see jõuab punkti B ( asend v 1 ). Küljega BC moodustab<br />
see nurga π – β. Mööda joont BC liikudes ( pseudoparalleelselt ), jääb nurk π – β kuni punkti C<br />
jõudmiseni ( asend v 2 ). Punktis C ehk asendis v 2 moodustab ta küljega AC nurga π - β – γ. Selline<br />
nurk jääb seni kuni ta jõuab tagasi punktini A ( asend v k ). Vektoriga v 0 moodustab ta sellises<br />
asendis nurga<br />
= ( = + +<br />
kus nurk ψ on kolmnurga ABC sfääriline ekstsess ja radiaanides on see<br />
=<br />
kus S on kolmnurga ABC pindala ja R on sfääri raadius. Kui aga vektorit liigutada pseudoparalleelselt<br />
suvalist joont mööda, siis viimane valem jääb ikkagi kehtima. Kui sooritada mõõtmisi sfääri<br />
pinnal, siis on võimalik välja arvutada sfääri raadiuse. ( Silde 1974, 142-143 ).<br />
Albert Einsteini võrrandid<br />
Aegruumi kõveruse põhjustab ruumis eksisteeriv energia ja mass, kuid nüüd me teame seda, et<br />
aeg ja ruum tegelikult ei „kõverdu“, vaid need hoopis „kaovad“ - lakkavad eksisteerimast vastavalt<br />
ajas rändamise teooriale. Seda siis kirjeldatakse aegruumi kõverdusena ( geomeetriaga ). Sündmuste<br />
koordinaatidel ei ole kõveras aegruumis enam meetrilist mõtet. Riemanni meetrika kirjeldab<br />
sündmuste vahelist kaugust ds:<br />
158
( = (<br />
g ik ( x ) on siis funktsioon, mis sõltub kuueteistkümnest aegruumi punktist x ja seda nimetatakse<br />
meetrilise tensori g( x ) komponentideks – meetriliseks tensoriks või lihtsalt meetrikaks. Meetriline<br />
tensor on sümmeetriline:<br />
=<br />
ja sellepärast on 10 sõltumatut komponenti meetriliselt tensoril, mis on igas aegruumi punktis.<br />
Taustsüsteemi ehk koordinaatsüsteemi valikust sõltub meetrilise tensori komponentide kuju. Kuid<br />
viimase valemi koordinaatsüsteemi valikust ei sõltu kahe sündmuse vaheline kaugus ehk intervall.<br />
Erinevad meetrilised tensorid g(x) kirjeldavad meetrikat, mis on erinevates kõverates aegruumides.<br />
Just aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi geomeetriat ehk meetrikat. Samuti ka<br />
selle aine või energia liikumine aegruumis. Seda kirjeldavad matemaatiliselt A. Einsteini võrrandid:<br />
( = +<br />
kus g(x) on<br />
ja g ik avaldub maatriksina järgmiselt:<br />
( = (<br />
=<br />
ehk teistsuguses mõõtsüsteemis ( kus χ on radiaalkoordinaat ja a(t)χ = R )<br />
=<br />
(<br />
(<br />
(<br />
ning g ik (x) maatriksi kuju on<br />
( =<br />
kus meetrilise tensori g komponendid on vastavalt:<br />
( =<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
159
Einsteini võrrandis kirjeldab liige Universumis eksisteerivat tume energiat. G on<br />
sümmeetriline tensor, mida nimetatakse ka Einsteini tensoriks. Einsteini tensoril on aga 10<br />
sõltumatut komponenti G ik = G ki . Need avalduvad meetrilise tensori g komponentide ja nende<br />
esimest ja teist järku tuletiste kaudu. Einsteini tensor kirjeldab seda, et kui kõver on aegruum.<br />
Energia-impulsstensor T on ka sümmeetriline tensor, millel on kümme sõltumatut komponenti:<br />
T ik = T ki<br />
Tensor T kirjeldab seda, et kuidas aine liigub aegruumis ja kuidas on jaotunud energia ja aine aegruumis.<br />
Need võrrandid on omavahel seotud kümne mittelineaarse teist järku osatuletistega diferantsiaalvõrrandite<br />
süsteemiga. Aine ja energia jaotus ja liikumine põhjustab aegruumi kõverust – seda need<br />
võrrandid kirjeldavadki. Need võrrandid kirjeldavad ka kõvera aegruumi mõju aine – energia – jaotusele<br />
ja liikumisele. Tensor on füüsikalist või geomeetrilist suurust kirjeldav matemaatiline objekt.<br />
Koordinaatsüsteemi valikust sõltuvad tensorit kirjeldavad komponendid, kuid tensor ise ei sõltu<br />
koordinaatsüsteemi valikust. Need võrrandid kirjeldavad gravitatsioonivälja ( aegruumi kõveruse )<br />
tekitamist materiaalsete objektide poolt ja selle tekitatud välja mõjust objektide liikumisele.<br />
( Mankin, Räim, Laas; 1.7. ).<br />
1.3 Kvantmehaanika ajas rändamise teoorias<br />
1.3.1 Sissejuhatus<br />
Klassikalises mehaanikas käsitletakse kehade liikumist ( kinemaatikat, dünaamikat ja staatikat )<br />
juhul, mil aeg ja ruum on kindlalt olemas. Kehade liikumised toimuvad ju alati ruumis ja see võtab<br />
ka alati aega. Kuid juba relatiivsusteoorias hakkavad aeg ja ruum teisenema. Aeg ja ruum hakkavad<br />
kaduma, mis väljendub aja aeglenemises ja kehade pikkuste lühenemises. Need aga avalduvad<br />
ainult siis, kui keha liikumiskiirus läheneb valgusekiirusele vaakumis ( erirelatiivsusteooria ) või<br />
kui keha läheneb gravitatsioonitsentrile ( üldrelatiivsusteooria ). Relativistlik mehaanika käsitleb<br />
kehade liikumist juhul, mil aeg ja ruum teisenevad. Kuid sellisel juhul jääb üle veel üks juht –<br />
uurida kehade mehaanikat juhul, kui aega ja ruumi enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aega<br />
ja ruumi poleks enam olemas. Relatiivsusteooria keeles öeldes oleks siis aeg aeglenenud<br />
lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmatult väike. Tekibki küsimus, et mis siis<br />
juhtub kehade mehaanikaga? Järgnevalt hakkame nägema, et siis tekivad kvantmehaanikale<br />
sarnased efektid. See tähendab seda, et kvantmehaanika kirjeldab kehade ( osakeste ) mehaanikat<br />
juhul, mil aega ja ruumi ei ole enam olemas.<br />
160
Joonis 33 Aeg ja ruum erinevates füüsikateooriates.<br />
Kuid eelmisest võib aga järeldada järgmist. Klassikaline mehaanika kehtib ainult siis, kui aeg ja<br />
ruum on olemas ja need ei teisene. See tähendab seda, et kehade liikumised toimuvad ainult K-s ehk<br />
tavaruumis. Relatiivsusteooria kehtib ainult siis, kui aeg ja ruum hakkavad kaduma. Aeg ja ruum<br />
teisenevad seda enam, mida kiiremini keha liigub või mida enam keha läheneb gravitatsioonitsentrile.<br />
Sellisel juhul toimub keha „siire“ tavaruumist hyperruumi. Kvantmehaanika kehtib ainult<br />
siis, kui aega ja ruumi ei ole enam olemas. See tähendab siis seda, et kehad „liiguvad“ ainult<br />
hyperruumis, kuid näiliselt „liiguvad“ nad ainult tavaruumis.<br />
Joonis 34 K on tavaruum ja K´ on hyperruum. K<br />
liikumine K´ suhtes ( või vastupidi ) ei ole tegelikult<br />
pidev.<br />
See tähendab ka seda, et füüsikaliselt on relatiivsusteooria ja kvantmehaanika üksteisega vägagi<br />
seotud. Ainuüksi see, et nad eksisteerivad ühes ja samas Universumis. Neil kahel füüsikateoorial on<br />
füüsikaliselt ühine päritolu. Relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi efektid ehk aja aeglenemine ja<br />
pikkuste lühenemine. Sellest tulenevalt ei ole olemas absoluutset aega ja ruum ei ole eukleidiline.<br />
Kuid kvantmehaanikas eksisteerivad osakesed ajatus ja ruumitus dimensioonis. Osakeste jaoks aega<br />
ega ruumi enam ei ole olemas. Relatiivsusteooria ei oska seda matemaatiliselt kirjeldada.<br />
Üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad kvantmehaanikat uurides oma kehtivuse. Kuid just siin<br />
ilmnebki kõige põhilisem füüsikaline seos relatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel. Kui<br />
relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi kadumised ( mis väljenduvad aja dilatatsioonis ja pikkuste<br />
kontraktsioonis ), siis kvantmehaanikas aega ja ruumi enam ei eksisteerigi ( see väljendub osakeste<br />
teleportreerumistes aegruumis ). Isegi tänapäeva teadlased tunnistavad võimalust, et „võib öelda, et<br />
161
kvantosakesed eksisteeriksid justkui väljaspool aegruumi ning eksperimendid kinnitavad seda.“ (<br />
artikklis: http://www.fyysika.ee/uudised/?p=25095 ). Füüsikalised kehad on võimelised teleportreeruma<br />
aegruumis ainult sellest väljas olles.<br />
Kvantmehaanika seadused kehtivad mistahes osakeste korral – nii seisumassiga ( näiteks<br />
elektronid, kvargid ) kui ka seisumassita ( näiteks footonid ) osakeste korral ja aineosakeste (<br />
elektronid ) ning väljaosakeste ( footonite ) korral. Kvantmehaanika seadused kehtivad ka aatomite<br />
ja molekulide korral. Kõik osakesed alluvad ka üheaegselt nii relatiivsusteooria kui ka<br />
kvantmehaanika seadustele. Selline asjaolu võib viidata kahe suure füüsikateooria ühisele päritolule<br />
või nende seotusele ( näiteks inglise füüsiku P. Diraci järgi on osakese spinn relativistlik kvantefekt,<br />
mis tuleneb erirelatiivsusteooriast ). Selleks aga koostame järgmise skeemi, kus me võrdleme<br />
omavahel footonit ja elektroni kahes suures, kuid pealtnäha erinevas füüsikateoorias:<br />
Valguse osakeste ehk footonite korral:<br />
Elektronide korral:<br />
Relatiivsusteooria:<br />
Relatiivsusteooria:<br />
Valgus liigub vaakumis kiirusega c, kuid Elektronid ei liigu vaakumis kiirusega c,<br />
aines väiksema kiirusega. Footoni omaajas<br />
vaid liiguvad alati sellest väiksema kiirujõuab<br />
valgus hetkega ükskõik millisesse sega. Mida lähemale valguse kiirusele c,<br />
sihtkohta ruumis. Kuid meie ( vaatleja ) ajas<br />
seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus<br />
läbib valgus vaakumis ühe sekundi jooksul<br />
lüheneb.<br />
ligikaudu 300 000 km vahemaa.<br />
Kvantmehaanika:<br />
Valgusel esinevad difraktsiooni ja inteferentsi<br />
nähtused. Osakeste korral esinevad tuntud<br />
määramatuse seosed. Osakeste käitumine on<br />
tõenäosuslik ja seega valguse osakesed ehk<br />
footonid teleportreeruvad aegruumis.<br />
Kvantmehaanika:<br />
Elektronide kvantmehaanilised aspektid<br />
on kõik täpselt samad, mis footonite<br />
korralgi.<br />
Antud juhul käsitleme siin peamiselt kvantmehaanika füüsikalisi aluseid, mitte niivõrd selle<br />
matemaatikat. Nii tegime ka relatiivsusteoorias. Püüame arusaada ja mõista nende füüsikateooriate<br />
just füüsikalist olemust laskumata seejuures nii väga sügavale matemaatikasse.<br />
Teleportmehaanika ( teleportatsiooni ) peatükis oli käsitletud teleportatsiooni olemusest ja selle<br />
liikidest. Kuid nüüd hakkame me vaatama seda, et kuidas teleportatsioon ( selle mehaanika ) on<br />
seotud kvantmehaanikaga. Edaspidi hakkame me veenduma selles, et ka kvantmehaanika ei ole<br />
tegelikult midagi muud kui sisuliselt teleportmehaanika üks avaldumisvorme, mis on täiesti kooskõlas<br />
ajas rändamise teooriaga. Et aga selles veenduda, tuli kõige pealt tutvust teha just teleportatsiooni<br />
peatüki endaga.<br />
Kvantfüüsika formalismi järgi on mikroosakesel korpuskulaarsed omadused ja veel lisaks ka<br />
lainelised omadused. Osakese korpuskulaarsed füüsikalised suurused on näiteks mass, impulss,<br />
energia jne. Osakese laine füüsikalised suurused on aga lainepikkus, sagedus, periood jne. Ajas<br />
rändamise teooria seisukohast lähtudes on aga osakese laine füüsikalised suurused seotud just osakese<br />
pideva teleportreerumistega aegruumis. Järgnevalt hakkame kõiki neid osakese kvantefekte<br />
pikemalt uurima.<br />
162
1.3.2 Kvantmehaanika formalism<br />
Inimesed näevad igapäevaselt liikuvaid füüsilisi kehasid. Näiteks mingi keha liigub ruumis<br />
ruumipunktist A ruumipunkti B ja selgelt näib, et keha läbib oma liikumistrajektooril kõik<br />
ruumipunktide A ja B vahel olevaid punkte. Selles seisnebki sügav füüsikaline probleem: nimelt<br />
keha ei saa läbida oma liikumistrajektooril kõiki A ja B vahelisi ruumipunkte, sest neid oleks lihtsalt<br />
lõpmatult palju ehk ruumipunktide A ja B vaheline kaugus oleks lõpmatult suur ja seega kestaks<br />
keha liikumine ruumipunktist A ruumipunkti B lõpmatult kaua. See aga tegelikkuses nii ei ole ja<br />
järelikult keha „liikumine“ ruumipunktist A ruumipunkti B ei ole tegelikult pidev ( ei läbita<br />
liikumistrajektooril olevaid kõiki ruumipunkte ), vaid keha „liikumine“ on „kvanditud“ ehk keha<br />
läbib ainult osalisi ruumipunkte oma liikumistrajektooril. Seetõttu võib arvata, et aegruum on<br />
tegelikult „kvanditud“ ehk kehade liikumised Universumis ei ole pidevad. Formaalselt mõistame<br />
me seda kehade teleportreerumistena aegruumis. Kvanditud ei ole tegelikult aegruum ise, vaid<br />
osakese liikumine aegruumis, mis jätab kvanditud aegruumi mulje. Makrokehade liikumise<br />
mittepidevus avaldub alles aegruumi kvanttasandil nii nagu ainete mittepidevus aegruumi<br />
kvanttasandil molekulide ja aatomitena. Seetõttu mikroosakesed teleportreeruvad aegruumis ehk<br />
nende liikumised aegruumis ei ole enam pidevad.<br />
R. Feynmann andis kvantmehaanikast aga teistsuguse tõlgenduse ( formalismi ). Tema loodud<br />
integraalid arvutavad välja osakese kõikvõimalikke trajektoore. Selle uue formalismi tõlgendus<br />
kvantmehaanikast oli lühidalt järgmine:<br />
1 Osakesed „liiguvad“ aegruumis mööda kõikvõimalikke trajektoore.<br />
2 Feynmann kirjeldas igat trajektoori kahe arvuga, milleks oli laine amplituud<br />
ja faas. See tähendab seda, et iga trajektoori jaoks arvutatakse välja<br />
tõenäosusamlituud.<br />
3 Arvutatakse välja tõenäosus osakese jõudmiseks punktist A punkti B. Seda<br />
arvutatakse välja osakese lainete liitmisega ( ehk integreerimisega ) ehk kõik<br />
trajektooride tõenäosusamplituudid summeeritakse. Kuid liikumistrajektoore<br />
on tegelikult lõpmata palju. Seetõttu tuleb integreerida ehk summeerida üle<br />
kõikide võimalike trajektooride, sest need lained on seotud osakese<br />
kõikvõimalike teedega, mis läbivad mõlemat punkti.<br />
4 Lõpuks saame tõenäosuse, mida annab meile sama ka lainefunktsioon.<br />
R. Feynmann´i selline formalism kvantmehaanikast on matemaatiliselt üsna keeruline ja sinna sisse<br />
jäävad inimese loogikale mõistmatud tõlgendused osakese kvantmehaanilistest omadustest. Seetõttu<br />
esitame järgnevalt kvantmehaanikast hoopis teistsugusema pildi, mille korral tulevad osakese kõik<br />
kvantmehaanilised omadused nende endi teleportreerumistest aegruumis. Näiteks kui R. Feynmanni<br />
kvantmehaanika formalismi teooria käsitles osakesi, mis liiguvad kõikvõimalikke trajektoore<br />
mööda, siis antud formalismi teoorias arvutatakse välja tõenäosused iga ruumipunkti ja ajahetke<br />
kohta, kuhu osake teleportreerumisel jõuda võib. See on kahe erineva teooria vaheline erinevus,<br />
kuid samas ka sarnasus. Alguse saab see idee nähtusest, mille korral osake läbib potentsiaalibarjääri.<br />
Näiteks potentsiaalibarjäärile langegu vasakult paremale liikuv osake. Selle kõrgus on U 0 ja laius l.<br />
Kui eksisteerib juht E < U 0 , siis on olemas nullist erinev tõenäosus selleks, et osake läbib barjääri ja<br />
satub barjääri välisesse piirkonda. Potentsiaalbarjääri E
Tõenäosus, et osake läbib potentsiaalibarjääri, sõltub aga barjääri laiusest l ja suurusest U 0 – E:<br />
=<br />
(<br />
Seda avaldist nimetatakse läbilaskvusteguriks D. D väheneb väga kiiresti osakese massi m<br />
suurenemisel. Kuid viimase võrrandi e astmes oleva avaldise on võimalik kirjutada järgmisele<br />
kujule:<br />
(<br />
+<br />
(<br />
+<br />
Kuna osakese lainepikkuse λ avaldis on järgmine<br />
= = =<br />
siis saame e astmeks järgmise avaldise:<br />
+<br />
Kuid läbilaskvusteguri D avaldisel on ka üldisem kuju:<br />
(<br />
kus U = U ( x ). Sellist nähtust nimetatakse sageli tunneliefektiks. Suurus U 0 – E on ju tegelikult<br />
osakese ( kineetiline ) energia. Osakese lainepikkus ja energia on omavahel väga seotud. Osakese<br />
lainepikkus λ ju sõltub energiast E järgmiselt:<br />
= =<br />
Siin on näha seda, et mida suurem on osakese energia ja/või mass, seda väiksem on osakese lainepikkus.<br />
Kui aga lainepikkus on võrdne barjääri laiusega või on sellest suurem ehk kui E < U 0 , siis<br />
on olemas nullist erinev tõenäosus selleks, et osake läbib potentsiaalbarjääri, mis on täiesti võimatu<br />
klassikalise mehaanika järgi.<br />
Osakeste tunnelefekt võimaldab reaalses maailmas näiteks aatomi tuumade α-lagunemist. Tuuma<br />
zX A α-lagunemisel tekib tuum z-2 Y A-4 ja α-osake. Seda kirjeldab järgmine matemaatiline võrrand:<br />
zX A → z-2 Y A-4 + α. Peaaegu alati kindla energiaga α-osakesi kiirgavad α-radioaktiivsed tuumad,<br />
mille energia on 4-10 MeV. See energia on kõikidel rasketel tuumadel potentsiaalbarjääri kõrgusest<br />
väiksem. Tuuma sees võib arvestada potentsiaalset energiat, mille väärtus on null. Kuid väljaspool<br />
tuuma võime arvestada sellise elektrilise potentsiaalse energiaga U, mida kirjeldab võrrand:<br />
164
( = (<br />
kus (z-2)e on tuumalaeng ja 2e on α-osakese laeng. Seda sellepärast, et väljaspool tuuma peame<br />
arvestama tekkinud uut tuuma ja α-osakest. U 0 =U(R) võime lugeda potentsiaalbarjääri kõrguseks,<br />
mis füüsikaliselt tähendab lähtetuuma raadiuse kaugusel olevat tekkinud elektrilise potentsiaalse<br />
energia väärtust. Tuuma α-lagunemine toimub siis, kui E˂U 0 ja seda tunnelefekti tõttu.<br />
Osakeste tunnelefektis on täiesti selgelt näha seda, et esineb osakeste teleportatsiooni omaduse<br />
üks nähtusi. Kui mikroosake teleportreerub, siis on tal võimalus läbida tõkkeid ( barjääre ) ja seda<br />
me siin ju nägimegi. See tähendab seda, et selline nähtus kvantfüüsikas on võimalik ainult<br />
mikroosakese teleportreerudes aegruumis. Seda me juba käsitlesime pisut ka teleportmehaanika<br />
aluste peatükis.<br />
Kui barjäär on väga õhuke ( hinnanguliselt – umbes osakese lainepikkuse suurusjärgus ), võib<br />
siis osakese laine levida läbi barjääri, jätkudes teisel pool taas siinuslainena, kuid palju väiksema<br />
amplituudiga ( leiutõenäosusega ). Elektromagnetlaine peegeldumisel pinnast aga satuvad osakesed<br />
( footonid ) väga lühikeseks ajaks pinna sisse.<br />
Kuna osake võib teatud tõenäosusega läbida potentsiaalbarjääri, siis seega tuleneb see osakese<br />
laine omadustest või osakese teleportreerumistest aegruumis, mis omakorda põhjustab osakese<br />
lainelist omadust. Seda sellepärast, et absoluutselt igasugune füüsiline keha saab läbida teisi kehasid<br />
ainult aegruumis teleportreerudes ja seda reedabki osakese võime läbida erinevaid potentsiaalbarjääre.<br />
Mõlemad füüsikalised tõlgendusviisid on ühtaegu võimalikud. Mikroosakeste käitumised<br />
võivad olla põhjustatud nende osakeste teleportreerumistest aegruumis.<br />
1.3.3 Matemaatiline analüüs<br />
De Broglie arvas esimesena seda, et peale korpuskulaaromaduste on mikroosakestel veel ka<br />
lainelised omadused, nii nagu oli valguse puhul. Footonil on energia E<br />
ja impulss p<br />
=<br />
= = =<br />
De Broglie idee järgi on elektroni või mõne teise osakese liikumine seotud lainega, mille pikkus on<br />
ja sagedus f on<br />
= =<br />
= =<br />
De Broglie selline oletus on nüüd tuntud kui De Broglie hüpoteesina, mis on leidnud katseliselt<br />
kinnitust. Ülal välja toodud valemites on h jagatud 2π-ga. Antud juhul käsitletakse osakest, millel<br />
on lainelised omadused, mitte vastupidi – lainet, millel on korpuskulaarsed ( osakeste ) omadused.<br />
165
Broglie valem seob omavahel osakeste laineomadusi ( λ ) ja korpuskulaaromadusi ( m, v, p ).<br />
Osakeste lained on leiutõenäosuse lained ehk leiulained. Laine intensiivsus ( amplituudi ruut ) antud<br />
punktis ja hetkel määrab osakese leidmise tõenäosuse selles kohas ja sellel ajal. Osakeste lained ei<br />
ole keskkonna lained. Osakeste laineomadused avalduvad osakeste liikumisel ( näiteks<br />
difraktsiooni- ja inteferentsikatsete käigus ), kuid korpuskulaaromadused avalduvad osakeste<br />
vastastikmõjus ( näiteks põrgetel ).<br />
De Broglie hüpotees seisnes selles, et kui valguse osakest footonit oli võimalik käsitleda lainena,<br />
siis järelikult võis ka kõiki ülejäänud osakesi vaadelda kui lainena. See tähendab seda, et peale<br />
footonite on ka kõikidel teistel osakestel lainelised omadused. Kuid de Broglie ei pannud tähele siin<br />
ühte olulist asja. Nimelt valguse osakesed footonid liiguvad vaakumis kiirusega c, mille korral on<br />
aeg ja ruum teisenenud lõpmatuseni. Ajas rändamise teooria tõlgenduse järgi eksisteerivad footonid<br />
„väljaspool“ aegruumi, sest liikudes vaakumis kiirusega c on aeg aeglenenud lõpmatuseni ja keha<br />
pikkus lühenenud samuti lõpmatuseni ( ehk aega ja ruumi enam ei eksisteeri ). Kui footonitel<br />
esinevad lainelised omadused, siis kas see tuleneb sellest, et need footonid eksisteerivad<br />
„väljaspool“ aegruumi? Kui see on tõesti nii, siis peaks see kehtima ka kõikide teiste osakeste<br />
korral, millel esinevad samuti lainelised omadused. Ajas rändamise teooria tõlgenduse järgi<br />
teleportreeruvad „väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis olevad kehad aegruumis.<br />
Kosmoloogia osas tuletatud ajas rändamise üldvõrrandist:<br />
+ =<br />
on võimalik teha järgmised matemaatilised teisendused. Juhul kui ct = 0, saame järgmise võrrandi<br />
=<br />
Jagame saadud võrrandi mõlemad pooled t´-ga:<br />
= =<br />
ja sellest tulenevalt saame lõpuks järgmise väga olulise võrrandi:<br />
=<br />
ehk visuaalselt paremini esitatuna:<br />
=<br />
või<br />
=<br />
Viimase võrrandi füüsikaline sisu seisneb järgmises analüüsis. Eelnevalt on teada, et meie tavaruum<br />
K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c. Sellest ongi näha seda, et kui keha m liikumiskiirus on<br />
166
tavaruumi suhtes c ehk v = c ( näiteks valguse liikumiskiirus meie tajutavas aegruumis ), siis<br />
hyperruumi suhtes on keha paigal ehk v´ = 0. Kui aga keha liikumiskiirus on tavaruumi suhtes null (<br />
keha on paigal ) ehk v = 0, siis hyperruumi suhtes on keha liikumiskiirus võrdne c-ga ehk v´ = c.<br />
See tähendab ka seda, et kõik kehad Universumis liiguvad valguse kiirusega c. Valgus ise on<br />
tegelikult paigal. Kuna aja dilatatsiooni võrrand, mis on tuletatav samuti ajas rändamise üldvõrrandist,<br />
on kujul<br />
=<br />
ja seetõttu saame kinemaatilise teguri avaldada järgmiselt:<br />
=<br />
Ajas rändamise üldvõrrandist tuletatud valemi<br />
=<br />
saame seega viia järgmisele matemaatilisele kujule:<br />
= =<br />
ehk<br />
Viime t´ teisele poole<br />
ja teisendame viimast võrrandit kujule:<br />
=<br />
=<br />
△ =<br />
milles △ = . Viimasest tuletatud väga olulisest võrrandist<br />
△ =<br />
on selgelt näha seda, et keha m liikumiskiirus v sõltub aja kulgemisest või keha liikumiskiirus ise<br />
tingib aja kulgemise iseloomu:<br />
= △<br />
Teepikkus ct võib olla valguse teepikkus tavaruumis K või seisumassiga keha teepikkus hyperruumi<br />
K´ suhtes:<br />
= △<br />
milles s = ct. Kui me eelnevalt tuletatud võrrandis<br />
korrutame mõlemad pooled mc-ga:<br />
△ =<br />
167
△ =<br />
ja kui viimases võrduses kiirus võrdub valguse kiirusega ehk v = c, siis seega saame järgmise väga<br />
olulise matemaatilise seose:<br />
△ =<br />
Viimane seos on väga sarnane kvantfüüsikast tuntud Plancki poolt tuletatud kvandienergia E seosega,<br />
sest energia ja aja korrutis on Plancki konstandi h dimensiooniks. Seetõttu võime järgnevaks<br />
analüüsiks võtta Δt asemele järgmise seose:<br />
△ = △<br />
milles Δf on lainesageduse vahemik. Selline teisendus annab meile järgmise kuju:<br />
△ =<br />
Seisuenergia E avaldis on seotud keha massi m ja valguse kiiruse c ruuduga:<br />
=<br />
ja energia ning aja korrutis on kvantfüüsikas võrdne Plancki konstandiga h:<br />
ehk lühemalt kirjutades<br />
=<br />
=<br />
Nendest lihtsatest seostest saamegi tuletada kvantmehaanikas tuntud kvandienergia võrrandi, mille<br />
tuletas 1900. aastal füüsik Max Planck ( hoopis teistsuguse analüüsi teel ):<br />
△ = =<br />
Kvandienergia on võrdne ka tema seisuenergiaga:<br />
=<br />
või on kvandienergia E väljendatav ainult tema lainesageduse f kaudu:<br />
=<br />
milles =△ . Kvandienergia E avaldisest on võimalik tuletada kvantfüüsikas tuntud Heisenbergi<br />
määramatuse relatsioonid. Selleks teisendame lainesageduse f<br />
milles lainesagedus f on seotud perioodiga t:<br />
= △<br />
△ = △<br />
Selline matemaatiline teisendamine viibki meid määramatuse relatsioonini energia E ja aja t vahel:<br />
168
ehk õigem oleks seda kirjutada järgmiselt:<br />
△ △<br />
△ =<br />
Sarnase analüüsi teel saame ka määramatuse relatsiooni impulsi p ja koordinaadi x vahel. Selleks<br />
teeme kvandienergia ja seisuenergia võrdelises seoses järgmise teisenduse:<br />
ehk<br />
milles impulss p on<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Impulss p on teatavasti massi m ja kiiruse v korrutis:<br />
= =<br />
milles kiirus võib olla võrdne valguse kiirusega v = c. Lainesagedus f on seotud kiirusega c ja<br />
lainepikkusega λ järgmiselt:<br />
ehk natuke teisendades<br />
Sellest tulenevalt saame impulsi p võrrandis<br />
teha järgmised matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Kuna lainepikkus λ on seotud koordinaadiga Δx järgmiselt:<br />
=△ = △<br />
siis seega saamegi lõpuks määramatuse relatsiooni impulsi p ja koordinaadi x vahel:<br />
ehk täpsemalt avaldades<br />
△ △ =<br />
△ △<br />
Sarnaselt määramatuse relatsioonidega saab tuletada ka de Broglie´ lainepikkuse λ, mis on<br />
kvantfüüsika üks olulisemaid võrrandeid. Selleks alustame jälle kvandienergia ja seisuenergia<br />
võrdusest:<br />
169
milles teeme järgmise väga lihtsa teisenduse:<br />
=<br />
=<br />
Kuna lainesagedus f on seotud kiirusega c ja lainepikkusega λ<br />
siis seega saame teostada järgmised matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
= =<br />
milles kiirus võib olla võrdne ka valguse kiirusega vaakumis v = c. Peab kindlasti märkima ka seda,<br />
et kvandienergia E avaldises<br />
=<br />
on Plancki konstant h tegelikult jagatud 2π-ga. See tuleneb otseselt sellest, et lainesagedus f on<br />
samuti seotud 2π-ga:<br />
=<br />
ja seetõttu saame kvandienergia E avaldise järgmiselt:<br />
=<br />
Kuna Plancki konstant on tegelikult jagatud 2π-ga:<br />
siis seega saame kvandienergia E avaldises 2π-d välja taandada:<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
Seetõttu on viimased kaks võrrandit omavahel tegelikult võrdsed:<br />
170
= =<br />
Keha seisuenergiat E saab avaldada ka impulsi p kaudu järgmiselt:<br />
= = +<br />
Kuna footonil ehk valguse osakesel ei ole seisumassi = siis seega saame eelneva seose järgi<br />
E = pc. Sellest tulenevalt saame teha järgmised matemaatilised teisendused:<br />
milles viimases võrduses olev liige<br />
= = = =<br />
on võrdne lainearvuga k ehk lainevektori k mooduliga. Seetõttu on footoni impulss p vektor kujul<br />
esitatav:<br />
=<br />
Kogu eelnev matemaatiline analüüs näitas üsna selgelt seda, et kvantfüüsika üks aluseid<br />
kvandienergia võrrand on tuletatav relatiivsusteooria matemaatikast ( täpsemalt ajas rändamise<br />
üldvõrrandist ). Matemaatiline analüüs näitab selgesti, et igasugune keha, mis omab seisuenergiat,<br />
omab ka kvandienergiat. See tähendab seda, et mistahes keha Universumis võib käsitleda ka<br />
lainena. Sellise arusaamani viis kogu eelnev matemaatiline analüüs ja see on täiesti selge. Küsimus<br />
on ainult selles, et kuidas sellist matemaatilist analüüsi füüsikaliselt õigesti tõlgendada. Järgnevalt<br />
annamegi kogu eelnevale matemaatilisele analüüsile füüsikalise tõlgenduse.<br />
Mida enam aeg teiseneb välisvaatleja suhtes, seda väiksema „omaajaga“ mingisugust vahemaad<br />
ruumis läbitakse ehk seda suuremaks muutub keha „omakiirus“. Seda näitab aegruumi intervalli<br />
meetriline võrrand, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust ds neljamõõtmelises aegruumis.<br />
Järgnevalt näitamegi seda matemaatilise analüüsi teel. Selleks teeme alustuseks aja dilatatsiooni<br />
valemis järgmised matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
ehk<br />
=<br />
Tõstame viimase võrrandi mõlemad pooled ruutu<br />
=<br />
milles dt on<br />
= =<br />
ja seega saame viimase võrrandi kirjutada kujul<br />
171
= (<br />
Kahe ruumipunkti vahelist kaugust kolmemõõtmelises ruumis kirjeldab valem<br />
= + +<br />
milles kolme ruumikoordinaadi liikmed on vastavalt<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Klassikalises mehaanikas defineeritakse keha liikumiskiirust v teepikkuse l ja aja t jagatisena:<br />
=<br />
Tõstame kiiruse v võrrandi mõlemad pooled ruutu ja arvestame sealjuures ka eelmisi seoseid:<br />
= (<br />
=<br />
( +( +(<br />
(<br />
Tulemuseks saamegi aegruumi intervalli, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust neljamõõtmelises<br />
aegruumis:<br />
= ( ( ( (<br />
Võtame tähistuseks s-i:<br />
=<br />
ja saame aegruumi intervalli meetriliseks võrrandiks järgmise kuju<br />
=<br />
Füüsikaline keha, mis liigub vaakumis valguse kiirusega c, on „omaaeg“ võrdne nulliga<br />
ja seetõttu tuleb aegruumi intervall sellisel juhul samuti null:<br />
=<br />
Keha liikumiskiirus v näitab, et kui suure teepikkuse l läbib keha ajaühikus t:<br />
=<br />
=<br />
ja kahe ruumipunkti vahelist kaugust kolmemõõtmelises ruumis näitab võrrand<br />
ehk<br />
= + +<br />
172
= + +<br />
Kuna valguse kiirusega liikuval kehal on omaaeg null, siis see tähendab füüsikaliselt seda, et<br />
mistahes suure vahemaa ruumis läbib keha omaajas lõpmata suure kiirusega:<br />
= =<br />
+ +<br />
(<br />
= =<br />
+ +<br />
=<br />
ehk keha liikumiskiirus v ( s.t. „omakiirus“ ) on lõpmatult suur:<br />
Kui keha massiga m liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c ( see võib olla näiteks<br />
valguse liikumine vaakumis ), siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ehk v´ = 0. Eelnevalt<br />
tuletatud valemis<br />
=<br />
on sellisel juhul v = c:<br />
=<br />
=<br />
ja saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks<br />
=<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui keha liigub vaakumis kiirusega c mistahes vaatleja<br />
suhtes, siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ( s.t. „absoluutselt paigal“ ). Kuna keha m<br />
liigub sellisel juhul tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c, siis aeg on tavaruumi K suhtes<br />
teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
△ = = =<br />
ja seetõttu saame hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:<br />
ehk<br />
= △<br />
= △<br />
= =<br />
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes liikumiskiiruseks c ehk v = c, siis<br />
hyperruumi K´ suhtes ei ole aeg teisenenud ehk △t = t:<br />
= △<br />
= △<br />
=<br />
Kui aga keha m on hyperruumi K´ suhtes paigal ehk v´ = 0, siis tavaruumi K suhtes on aeg<br />
teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
173
= △<br />
= △<br />
= =<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui mingi keha liigub vaakumis kiirusega c, siis see on<br />
konstantne kiirus mistahes vaatleja jaoks, kes vaakumis parajasti eksisteerivad. See tuleneb otseselt<br />
sellest, et mida lähemale jõuame keha liikumiskiirusele c, seda aeglasemini kulgeb aeg välisvaatleja<br />
suhtes. Kiirusel c liikudes läheb ajavahe △t lõpmata suureks ehk<br />
△ = = =<br />
ja see tähendab seda, et välisvaatleja suhtes kulgeb aeg lõpmata aeglaselt, kuid keha enda suhtes (<br />
nö. keha „omaajas“ ) kulgeb aeg lõpmata kiiresti. See tähendab seda, et keha jõuab omaajas<br />
tavaruumis K ( näiteks vaakumis ) mistahes ruumipunkti hetkega ehk lõpmata suure kiirusega:<br />
. Kuid hyperruumi K´ suhtes on keha „absoluutselt“ paigal ja seetõttu ei ole hyperruumi K´<br />
suhtes ka aja teisenemist ehk:<br />
△ = = =<br />
See tähendab seda, et hyperruumi K` suhtes on keha kiirus „omaajas“ lõpmata väike. Kui keha<br />
massiga m on tavaruumi K suhtes aga hoopis paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes liigub see<br />
kiirusega v´ = c. Näiteks kui me kiiruse teisenemise valemis<br />
on kiirus v võrdne nulliga ehk<br />
=<br />
=<br />
siis saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks c:<br />
=<br />
Reaalses maailmas tähendab see seda, et absoluutselt kõik kehad Universumis, millel on seisumass<br />
m 0 ja seega seisuenergia E 0 = m 0 c 2 , liiguvad valguse kiirusega c hyperruumi K´ suhtes, kuid samas<br />
võivad need meie tavaruumis K olla paigal. Ka valguse suhtes liiguvad kõik kehad kiirusega c.<br />
Kuna keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg teisenenud<br />
ehk △t = t:<br />
△ = = =<br />
ja seetõttu saamegi hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:<br />
ehk<br />
= △<br />
174
= △<br />
=<br />
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes<br />
on aeg teisenenud lõpmatuseni ehk △t = ∞:<br />
= △<br />
= =<br />
Kui keha m liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ehk v´ = c, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg<br />
teisenenud ehk △t = t:<br />
= △<br />
= △<br />
=<br />
See tähendab seda, et kui valguse korral oli nii, et liikudes vaakumis ehk tavaruumis K kiirusega c<br />
ja seetõttu omaajas jõudis valgus hetkega mistahes ruumipunkti tavaruumis, siis siin antud juhul on<br />
olukord aga vastupidine. Näiteks seisumassiga kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ja<br />
sellest tulenevalt on hyperruumi ja tavaruumi ajavahe lõpmata suur. See tähendab seda, et<br />
hyperruumi K´ poolt vaadatuna kulgeb aeg tavaruumis ehk kogu meie Universumis tervikuna<br />
lõpmata kiiresti, kuid tavaruumis olles kulgeb aeg vaatleja jaoks tavapärases tempos ja aja<br />
kulgemine ei näi mitte kunagi katkevat ehk selle eksisteerimine näib olevat igavikuline. Kuna kõik<br />
kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, siis seega hõlmab „omaaeg“ hyperruumi suhtes<br />
vaadatuna üle kogu Universumi ehk kogu tavaruumi K. Selles mõttes kõik kehad Universumis,<br />
millel on seisumass ja seisuenergia ning mis liiguvad hyperruumi suhtes kiirusega c, liiguvad<br />
hyperruumi poolt vaadatuna ( ehk nö. hyperruumi omaajas ) lõpmata suure kiirusega ehk ,<br />
sest aeg kulgeb lõpmata suure kiirusega.<br />
Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe mõttelise eksperimendi. Näiteks kogu<br />
meie paisuv Universum on nagu üks hiigel suur taustsüsteem, milles esineb üleüldine ehk globaalne<br />
aja ja ruumi teisenemine. Selles hiigel suures taustsüsteemis ( mis on Universumi suurune )<br />
eksisteerivad lõputu hulk väiksemaid taustsüsteeme nagu näiteks liikuvad ehk inertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ( milles avalduvad erirelatiivsusteooria seaduspärasused ) ja mitteinertsiaalsed<br />
taustsüsteemid ehk gravitatsiooniväljad ( milles avalduvad üldrelatiivsusteooria seaduspärasused ).<br />
Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja teine<br />
hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale tunduvad<br />
Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jadapidi, kui välja arvata erinevates<br />
taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste<br />
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist<br />
väljapool, tundub aeg Universumis kulgevat lõpmata kiiresti.<br />
Valgus liigub tavaruumi K suhtes ehk vaakumis kiirusega c ja see on konstantne mistahes<br />
vaatleja jaoks, kes parajasti vaakumis eksisteerivad. See tuleneb otseselt sellest, et mida lähemale<br />
jõuab keha kiirus valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemini kulgeb aeg ja seda lühem on keha<br />
pikkus välisvaatleja suhtes. Kui mingi keha või taustsüsteem liigub täpselt valguse kiirusega c, siis<br />
aeg on välisvaatleja suhtes aeglenenud lõpmatuseni:<br />
= △<br />
= =<br />
Välisvaatleja jaoks on valguse kiirusega liikuval kehal kiiruseks c, kuid kiirusega c liikuva keha<br />
enda suhtes ehk nö. omaajas jõuab see mistahes ruumipunkti ühe hetkega ehk tema kiirus on seega<br />
lõpmata suur. See tähendab füüsikaliselt seda, et valguse kiirusega liikuval kehal on liikumiskiirus<br />
omaajas lõpmata suur, kuid välisvaatleja suhtes on selle keha kiirus ruumis ikkagi c. Ükskõik kui<br />
suur on vahemaa ruumis ehk △x = c△t, läbib valguse kiirusega liikuv keha selle teepikkuse omaajas<br />
175
alati 0 sekundiga ehk △ = :<br />
= △<br />
= =<br />
Oluline on märkida seda, et viimane valem ei tule matemaatikast otseselt välja:<br />
= ≠<br />
Seda saab tuletada ainult füüsikalise analüüsi teel.<br />
Kui mingi keha jõuab mistahes ruumipunkti 0 sekundiga ehk keha läbib mingi vahemaa 0<br />
sekundiga, siis on võimalik seda mõista teleportatsioonina. Kehad teleportreeruvad aegruumis, kui<br />
nende liikumiskiirused lähenevad lõpmatuseni: . Lõpmata suure kiiruse korral jõuab keha<br />
mistahes ruumipunkti Universumis kõigest 0 sekundiga.<br />
Teleportreerumisel ei läbi keha ruumis kõiki ruumipunkte nagu tavalise liikumise puhul. Sama<br />
on tegelikult ka ajas teleportreerumisega. Näiteks kui keha teleportreerub ajas, siis see läbib samuti<br />
erinevaid tõkkeid nagu ruumi teleportatsiooni korralgi. See tähendab seda, et kui keha X<br />
teleportreerub ühest ajahetkest teise ajahetke ja nende ajahetkede vahepeal eksisteeris keha Y, siis<br />
see keha Y ei sega kehal X jõuda ühest ajahetkest teise ajahetke.<br />
Järgnevalt esitame mõned postulaadid, mis kirjeldaksid olukorda ( loogiliselt peaksid paika ), kui<br />
füüsikalised kehad ehk järgneval juhul osakesed teleportreeruksid ajas ja ruumis:<br />
1. Osake teleportreerub ruumipunktist A ajahetkel t 1 ruumipunkti B ja ajahetke t 2 ,<br />
ruumipunktist B ajahetkel t 2 ruumipunkti C ja ajahetke t 3 jne jne. Osake võib teleportreeruda<br />
mistahes ruumipunkti ja mistahes ajahetke ( kuid ajas ainult edasi ). Osake teleportreerub<br />
ajas ja ruumis korraga ning seda pidevalt.<br />
2. Teleportreerumisel ruumis asub osake mistahes ruumipunktis x ainult 0 sekundit. Kuid ühest<br />
ajahetkest teise ajahetke teleportreerumisel ilmneb selge aja vahe. Osakese<br />
teleportreerumine ajas toimub ainult tuleviku suunas ( osake teleportreerub ajas edasi ).<br />
3. Osake teleportreerub ruumipunktist A ajahetkel t 1 ruumipunkti B ja ajahetke t 2 ning<br />
ruumipunktist B ajahetkel t 2 edasi ruumipunkti C ja ajahetke t 3 jne. Osake võib<br />
teleportreeruda mistahes ruumipunkti, kuid ajas ainult edasi. Järelikult oma<br />
teleportreerumistel ajas ja ruumis „eksisteerib“ osake mistahes ruumipunktis ( kuhu ta<br />
teleportreerub ) ja mistahes ajahetkel ( millisesse ajahetke ta teleportreerub ) 0 sekundit ning<br />
osakest ei eksisteeri ka ajahetkede vahepealsel perioodil, mil osake teleportreerub ühest<br />
ajahetkest teise. Samuti ka ruumipunktide vahelises piirkonnas, mil osake teleportreerub<br />
ühest ruumipunktist teise ruumipunkti. Kuna osakest ei eksisteeri üheski aegruumi punktis,<br />
siis seega pole osakest reaalselt ka olemas. Osake ei asu kõikjal aegruumis korraga, nagu<br />
siiani on seda arvatud. Sellest tulenebki osakese füüsikaliste parameetrite ( mass, kiirus,<br />
impulss, energia jne ) määramatused. Küll aga osake teleportreerub teatud aegruumi osas (<br />
näiteks elektron mingisugusel aatomi kindlal orbiidil ) ja selles osas on osake olemas.<br />
4. Osakese asukoha täpsus ruumis sõltub sellest, et kui suures ruumimõõtkavas me osakest<br />
jälgime. Näiteks väga suures ruumimõõtkavas on osakese asukoht ruumis alati täpselt teada.<br />
Kuid samas väga väikeses ruumimastaabis ilmneb juba osakese asukoha määramatus.<br />
Osakese asukoht ruumis ei ole enam nii kindlalt fikseeritud. See tähendab ka seda, et teatud<br />
üliväikeses ruumipiirkonnas osake teleportreerub aegruumis. Näiteks elektroni asukoha<br />
määramatus on vesiniku aatomis nii suur, et see on peaaegu võrdne aatomi enda raadiusega.<br />
Seepärast elektroni ei vaadelda kindlat trajektoori mööda liikuva osakesena, vaid elektroni<br />
kujutatakse ette aatomis tuuma ümber oleva elektronpilvena. Aatomis kaob elektron ühelt<br />
176
orbiidilt ja ilmub välja siis teises kohas orbiidil. Kuid selline nähtus on ju sisuliselt<br />
teleportatsioon. Seetõttu ongi elektroni liikumine aatomis tõenäosuslik. Osakese<br />
liikumistrajektoori ei ole.<br />
5. Energia jäävuse seaduse järgi ei kao ega teki juurde energiat. Kui aga keha teleportreerub<br />
ühest ruumipunktist teise, siis jääb mulje, et sellest samast kehast tekib „hetkeks“ kaks<br />
samasugust keha, sest teleportreerumine ruumis ei võta enam aega. Keha ( ehk energia )<br />
juurde tekkimine mitte millegi arvelt on vastuolus energia jäävuse seadusega. Kuna keha<br />
teleportreerub ruumis lõpmata väikese aja perioodi jooksul ja seega eksisteerib üks keha<br />
kahes erinevas ruumipunktis korraga lõpmata väikese ajaperioodi jooksul, siis seega energia<br />
jäävuse seaduse rikkumist ei ole otseselt tuvastatav.<br />
Nendest postulaatidest ongi võimalik järeldada seda, et kui osake teleportreerub ajas ja ruumis<br />
pidevalt, siis seega ei ole võimalik täpselt ette teada seda, et millisesse ruumipunkti osake<br />
teleportreerub ja millisesse ajahetke. Seetõttu arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku<br />
ruumipunkti ja ajahetke kohta, kuhu osake ( teleportreerumisel ) jõuda võib. Kõik need tõenäosused<br />
on nullist erinevad ja summeerides kõik need tõenäosused saame arvuks 100 %. Osakese tõenäosusjaotust<br />
ajas ja ruumis mõjutavad teised füüsilised kehad, näiteks pilu, millest osake läbi läheb. Seda<br />
tõenäosusjaotust ajas ja ruumis võib ettekujutada kui vee lainena, millel on lainelised omadused.<br />
Seetõttu võib öelda, et tegemist on osakese tõenäosuslainega, mis levib ajas ja ruumis. See, mis<br />
juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama ka osakese tõenäosuslainega, mis läbib samuti pilu.<br />
Tulemuseks on osakese laineline käitumine.<br />
Joonis 35 Tõenäosus ainult teatud punktis (x), mitte kogu ruumalas (y).<br />
Osakese ajas ja ruumis levivat tõenäosuslainet ( või lihtsalt osakese füüsikalist olekut ) kirjeldab<br />
matemaatiliselt lainefunktsioon:<br />
= (<br />
ja selle lainefunktsiooni mooduli ruut<br />
=<br />
annabki tõenäosustiheduse osakese asukoha leidmiseks ajahetkel t. ψ * on ψ kaaskompleks. Sellest<br />
tulenevalt saame leida osakese asukoha tõenäosuse ruumielemendis dV:<br />
=<br />
See tähendab seda, et lainefunktsiooni absoluutväärtuse ruut on võrdeline tõenäosusega leida<br />
osakest vastavas ruumipunktis ja vastaval ajahetkel. Osakese lainefunktsioon peab olema ühene,<br />
lõplik ja pidev funktsioon. Ka selle tuletis peab olema pidev. Lainefunktsioon peab olema<br />
normeeritud<br />
177
=<br />
mis tähendab seda, et osakest on võimalik kusagil ruumis leida. Tõenäosuste summa on alati 1<br />
( diskreetsel kujul ):<br />
( ( + ( ( + + ( ( = ehk = ,<br />
kuid pidevuse kujul: ( ( = ehk = , kus = . Olekufunktsiooni<br />
võime alati korrutada mistahes arvuga. Lainefunktsioon otseselt mõõdetav füüsikaline suurus<br />
ei ole, mõõta saab ainult tõenäosust:<br />
= (<br />
kus A on normeerimiskordaja, lainefunktsiooni ruumiline osa ja ajaline osa<br />
( milles A on nendes mõlemates 1 ). Kuid vabaoleku osakese funktsioon on<br />
Kuna aga lainefunktsioon annab tõenäosuse, nimetatakse seda tihti ka tõenäosusamplituudiks.<br />
Lainefunktsiooni mooduli ruut annab tõenäosustiheduse. Lainefunktsiooniga on määratud<br />
vaadeldava osakese olek ja tema edaspidine käitumine. Statsionaarsete olekute lainefunktsioon on<br />
aga<br />
( = (<br />
Sellisel juhul ei sõltu lainefunktsiooni tõenäosustihedus ajast:<br />
.<br />
= =<br />
Kompleksed suurused on lainefunktsioon ja selle ruut, kuid reaalarvuna võib väljenduda ainult<br />
tõenäosus.<br />
Osakese tõenäosuslainet on võimalik kirjeldada lainepaketina, mis on ruumis lokaliseeritud ja<br />
mida on võimalik esitada teatud lainepikkusega siinuseliste lainete superpositsioonina. Järgnevalt<br />
näeme seda, et mida suurem on superpositsiooni lainearvude vahemik, seda kitsam on lainepakett.<br />
See kehtib ka vastupidisel juhul. Lainearv ja impulss on omavahel seotud. Järgnevat analüüsi<br />
alustame aga Fourier´i integraalist. Fourier´i integraal on Fourier´i rea üldistuseks mitteperioodiliste<br />
funktsioonide juhule. Ühe muutuja funktsiooni f(x) Fourier´i integraal on<br />
( = (<br />
g(k) funktsioon on f(x) funktsiooni Fourier´i pööre, mida on võimalik f(x) funktsiooni kaudu välja<br />
arvutada järgmiselt:<br />
( = (<br />
Praeguses näites vaatame aga teatud kindlal ajahetkel olevat lainepaketti. Lainepaketi kuju on<br />
võimalik esitada Gaussi jaotusena:<br />
( =<br />
178
σ nimetatakse dispersiooniks, mis iseloomustab jaotuse laiust. Antud näites saab osakese tõenäosuslainet<br />
kirjeldada lainepaketina. Järelikult dispersioon kirjeldab siin osakese asukoha määramatust<br />
△x = σ. Kui me f(x) funktsiooni esitame fourier´i integraalina, siis avaldub f(x) siinuseliste lainete<br />
e ikx superpositsioonina. k on lainearv ja λ on lainepikkus<br />
=<br />
Lainepaketi lainearvu ja amplituudi komponente näitabki eespool väljatoodud g(k) funktsioon. Kui<br />
me g(k) funktsioonis asendame f(x) funktsiooniga<br />
saame järgmise integraali<br />
( =<br />
( = =<br />
=<br />
Arvestades kompleksmuutuja funktsioonide teooriat saame integraali arvutada niimoodi:<br />
kus<br />
Integraal võtab kuju<br />
=<br />
= ja = .<br />
( =<br />
Viimane seos näitab, et ka Fourier´i pööre on Gaussi jaotus, kuid lainearvu funktsioonina.<br />
näitab dispersiooni. Lainearvu määramatus avaldub<br />
△ = .<br />
Kui me määramatusi korrutame, saame △x△k=1. See näitabki eespool väljatoodud seost, et mida<br />
suurem on superpositsiooni lainearvude vahemik, seda kitsam on lainepakett ja vastupidi. Lainearv<br />
ja osakese impulss on seotud p=hk. Ja seega saamegi määramatuse seose osakese asukoha ja<br />
impulsi vahel järgmiselt:<br />
△x△p=h.<br />
Nagu me näeme on tulemus täpselt sama mis on juba eespool matemaatiliselt välja tuletatud. See<br />
tähendab, et osakeste määramatuse seoseid on võimalik tuletada puhtalt lainet kirjeldavatest<br />
võrranditest ja samas ka (eri)relatiivsusteooria võrranditest ( s.t. antud juhul ajas rändamise teooria<br />
üldvõrrandist ). Kuna lõpptulemused on matemaatiliselt täpselt samad ehk omavahel ekvivalentsed,<br />
siis võib füüsikaliselt järeldada seda, et osakeste lainelised omadused tulenevad just sellest, et need<br />
osakesed teleportreeruvad meie tajutavas aegruumis. Näiteks valguse osakesed „footonid“ liiguvad<br />
vaakumis kiirusega c, mille korral on aeg ja ruum teisenenud lõpmatuseni. Ajas rändamise teooria<br />
tõlgenduse järgi eksisteerivad footonid „väljaspool“ aegruumi, sest liikudes vaakumis kiirusega c on<br />
välisvaatleja suhtes aeg aeglenenud lõpmatuseni ja keha pikkus lühenenud samuti lõpmatuseni ( ehk<br />
aega ja ruumi enam ei eksisteeri ). Footonite lainelised omadused tulenevad just sellest, et need<br />
osakesed eksisteerivad „väljaspool“ aegruumi ja see kehtib ka kõikide teiste osakeste korral, millel<br />
esinevad samuti lainelised omadused. Ajas rändamise teooria üldvõrrandi diferentsiaaltõlgenduse<br />
179
järgi teleportreeruvad „väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis olevad kehad meie tajutavas<br />
aegruumis.<br />
Välisvaatleja jaoks on valguse kiirusega liikuval kehal kiiruseks c, kuid kiirusega c liikuva keha<br />
enda suhtes ehk nö. omaajas jõuab see mistahes ruumipunkti Universumis ühe hetkega ehk tema<br />
kiirus on seega lõpmata suur. See tähendab seda, et valguse kiirusega liikuval kehal on liikumiskiirus<br />
omaajas lõpmata suur, kuid samas välisvaatleja suhtes on selle keha kiirus ikkagi c. Tekib<br />
küsimus, et kui osake jõuab omaajas mistahes ruumipunkti ja ajahetke Universumis kõigest 0<br />
sekundiga, siis kuidas saab osakese liikumiskiirus välisvaatleja suhtes olla c ehk võrdne valguse<br />
kiirusega vaakumis või sellest väiksem kiirus? Ükskõik kui suur on vahemaa ruumis ehk △x = c△t,<br />
valgus läbib selle teepikkuse omaajas alati 0 sekundiga ehk △ = Kui mingi keha jõuab mistahes<br />
ruumipunkti 0 sekundiga ehk keha läbib mingi vahemaa 0 sekundiga, siis on võimalik seda mõista<br />
teleportatsioonina. Kehad teleportreeruvad aegruumis, kui nende liikumiskiirused lähenevad<br />
lõpmatuseni: . Lõpmata suure kiiruse korral jõuab keha mistahes ruumipunkti Universumis<br />
kõigest 0 sekundiga.<br />
Eelnevalt püstitatud dilemma lahendus seisneb selles, et osake teleportreerub ruumipunktist A<br />
ajahetkel t 1 ruumipunkti B ja ajahetke t 2 , ruumipunktist B ajahetkel t 2 ruumipunkti C ja ajahetke t 3<br />
jne jne. Osake võib teleportreeruda mistahes ruumipunkti ja mistahes ajahetke ( kuid ajas ainult<br />
edasi ). See tähendab seda, et osake teleportreerub ajas ja ruumis korraga ning seda pidevalt ehk<br />
lakkamatult. Kui osake teleportreerub ajas ja ruumis lakkamatult, siis seega ei ole võimalik täpselt<br />
ette teada, et millisesse ruumipunkti osake teleportreerub ja millisesse ajahetke. Seetõttu arvutatakse<br />
välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja ajahetke kohta, kuhu osake ( teleportreerumisel )<br />
jõuda võib. Kõik need tõenäosused on nullist erinevad ja summeerides kõik need tõenäosused<br />
saame arvuks 100 %. Osakese tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutavad teised füüsikalised kehad<br />
nagu näiteks pilu, millest osake läbi läheb. Seda tõenäosusjaotust ajas ja ruumis võib ettekujutada<br />
kui vee lainena, millel on lainelised omadused. Seetõttu võib öelda, et tegemist on osakese<br />
tõenäosuslainega, mis levib ajas ja ruumis. See, mis juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama<br />
ka osakese tõenäosuslainega, mis läbib samuti pilu. Tulemuseks on osakese laineline käitumine. On<br />
täiesti selge, et kui osakesel esinevad lainelised omadused ( nagu me eelnevalt ka nägime ), siis seda<br />
osakest on võimalik kirjeldada ka lainena. Järgnevalt uurimegi seda asja veidi lähemalt. Selleks<br />
kirjutame välja siinuselise laine võrrandi, mis liigub x-telje sihis:<br />
k on lainearv ja see on seotud lainepikkusega:<br />
( = (<br />
=<br />
Tavaliselt esitatakse selline laine kompleksarvulisel kujul:<br />
( =<br />
(<br />
Esitatakse kompleksarvulisel kujul sellepärast, et eksponente on matemaatiliselt lihtne diferentseerida<br />
ja integreerida. Klassikalises füüsikas on lihtne just laine kompleksarvulisel kujul teha<br />
matemaatilisi arvutusi. Kuna füüsikalised suurused on reaalarvulised, siis tuleb pärast arvutusi<br />
reaalosa eraldada. Viimane seos ongi välja toodud kompleksarvulise laine reaalosa. Kuid viimase<br />
seose ( laine ) on võimalik avaldada ka energia E ja impulsi p kaudu:<br />
=<br />
= =<br />
180
( =<br />
(<br />
Viimane siinuseline laine on välja toodud osakese-karakteristikute kaudu ( näiteks energia, impulss,<br />
mass jne ), kuid varem oli laine kuju antud laine-karakteristikute kaudu ( näiteks sagedus, lainearv<br />
jne ). Järgnevalt leiame de`Broglie laine faasikiiruse:<br />
= =<br />
Albert Einsteini erirelatiivsusteoorias tuntakse osakese impulsi ja energia vahelist seost:<br />
=<br />
+<br />
Kuid siin on näha seda, et de`Broglie laine faasikiirus on valguse kiirusest ( vaakumis ) suurem.<br />
Kuna valguse kiirust vaakumis ei saa ületada, siis de`Broglie laine ei saa ilmselt reaalset osakest<br />
kirjeldada. Siinuseline laine, mis on lõputu, on tegelikult idealiseeritud, sest seda tegelikult ei ole<br />
looduses olemas. Faasikiirus näitab aga sama faasiga punktide levimiskiirust, mitte aga konkreetse<br />
osakese levimiskiirust. Uurida tuleb laine rühmakiirust. Olemasolevad lained on üldjuhul ruumis<br />
ikkagi lokaliseeritud. Need kujutavad endast mitme ( tihti lõputu ) siinuselise laine superpositsiooni.<br />
Just ruumis liikuvat osakest võibki selline lokaliseeritut lainet ehk lainepaketti kujutada. Laine<br />
rühmakiirus annab levimiskiiruse järgmiselt:<br />
ehk<br />
=<br />
= =<br />
Vaakumis liikuva valguslainete faasi- ja rühmakiirused omavahel ühtivad. Rühmakiiruse valemit<br />
saab kasutada ainult siis, kui esineb dispersioon ehk kui lainete faasikiirus sõltub sagedusest. Kui<br />
dispersioon on null ehk:<br />
=<br />
siis rühmakiirus on võrdne faasikiirusega . Rühmakiirus võib faasikiirusest olla suurem<br />
või väiksem. Relatiivsusteooriast on teada energia, massi ja impulsi vahelist seost:<br />
= = +<br />
ja siin ongi näha seda, et de`Broglie osakese rühmakiirus on võrdne osakese tegeliku liikumiskiirusega<br />
v:<br />
= =<br />
+<br />
= =<br />
Nendest võrranditest järeldub selgesti ka see, et osakese kirjeldamine lainena on täiesti võimalik.<br />
Kuna valguse kiirus vaakumis on looduse piirkiirus, siis esmapilgul tundub, et osakeste<br />
teleportreerumised ajas ja ruumis võimaldavad ületada valguse kiirust vaakumis või lihtsalt ei allu<br />
selle looduse piirkiirusele. Keha teleportatsioon ajas ja ruumis on ju võrdne keha lõpmatu suure<br />
181
kiirusega. Kuid sellegipoolest osakesed siiski alluvad relatiivsusteooria nõuetele. Näiteks mitte<br />
ükski keha Universumis ei ületa valguse kiirust vaakumis. Osakesed küll tõesti teleportreeruvad<br />
ajas ja ruumis, kuid see põhjustab ju osakeste lainelisi omadusi ehk osake käitub kui laine. Seetõttu<br />
võib aegruumis liikuvat osakest kujutada lainepaketina ehk lokaliseeritud lainena, mis kujutab<br />
endast mitme või lõputu siinuselise laine superpositsiooni. See tähendab ka seda, et osakese<br />
lainepakett kannab endas impulsi ja energiat ning selle lainepaketi levimiskiirust näitab laine<br />
rühmakiirus, mis ongi võrdne ka osakese reaalse liikumiskiirusega. Ja see allub juba täielikult<br />
relatiivsusteooria põhinõuetele. Osakesed järgivad seega relativistliku mehaanika seadusi.<br />
1.3.4 Lainefunktsiooni seaduspärasused<br />
Lainefunktsiooni reaalseks näiteks vaatleme järgnevalt mingi suvaliselt valitud pinna valgustatust.<br />
Valguslaine elektrivektori ruudu keskväärtus mõõdab valguse intensiivsust. Valgualaine<br />
amplituudi ruut on laineteooria järgi võrdeline valgustatusega pinna mingisuguses punktis, kuid<br />
kvantteooria järgi on valgustatus ( ja seega valguslaine amplituudi ruut ) võrdeline hoopis valguse<br />
osakeste voo tihedusega. Valgusosake ehk footon kannab endas energiat ja impulsi. Footoni<br />
langemisel mingis pinna punktis vabaneb seal energia. Footoni langemist pinna mingisugusesse<br />
punkti määrab ära tõenäosus, mis sõltub valguslaine amplituudi ruudu väärtusest. Footoni leidmise<br />
tõenäosust ruumalas dV kirjeldab diferentsiaalvõrrand: dW = χA 2 dV, kus χ on võrdetegur ja A on<br />
valguslaine amplituud. Tõenäosustihedus avaldub nõnda:<br />
=<br />
Oletame, et meil on selline lainefunktsioon, mis on normeeritud ühele ehk ψ´(r,t)=Nψ(r,t), kus N<br />
on mingi konstant. Mõlemad lainefunktsioonid ehk ψ´(r,t) ja Nψ(r,t) kirjeldavad füüsikalist olekut,<br />
mis on tegelikult üks ja sama. Teades seda, et |ψ´| 2 =|ψ| 2 ja<br />
( =<br />
kus arv A on lihtsalt selle integraali väärtus, saame leida normeerimisteguri N järgmiselt:<br />
( = = ( =<br />
ehk |N| 2 A=1. Kuid N võib olla reaalarvuline ja seega saame:<br />
=<br />
See näitab seda, et näiteks Schrödingeri võrrandi lahend ( mida me hiljem vaatame palju täpsemalt )<br />
- lainefunktsioon üldse - on tegelikult määratud konstantse faasiteisenduste täpsuseni ehk mitte<br />
üheselt, sest kehtib järgmine faasiteisendus:<br />
|ψ´| 2 =(ψ´)*ψ´=e -iα ψ*e iα ψ=ψ*ψ=|ψ| 2 ,<br />
kus α on suvaline reaalarv. Summaarne tõenäosus on alati võrdne ühega. Alguses leitakse võrrandi<br />
mingi üldine lahend ja siis seda kasutades sobiv normeerimistegur.<br />
Kui aga lainefunktsiooni integraal<br />
(<br />
pole lõplik ehk<br />
182
(<br />
siis lainefunktsioon ei ole normeeritav, ehkki võib olla pidev ja lõplik. Vaatame näiteks ühte kindla<br />
energia ja impulsiga osakest, mis „liigub“ x-telje sihis, mida kirjeldab võrrand φ 1 (x)=Ae ikx . Selle (<br />
lainefunktsiooni ) mooduli ruut ( mis on seotud osakese leidmise tõenäosusega ) tuleb:<br />
|φ 1 (x)| 2 =A*e -ikx Ae ikx =|A| 2 .<br />
Kuna osakesel on kindel impulss, siis tema impulsi määramatus on △p=0 ja seetõttu on ka osakese<br />
asukoht x-teljel määramata ehk △x=∞. See tähendab seda, et osakese leidmise tõenäosus on kõikjal<br />
ühesugune ehk osakest on võimalik leida võrdse tõenäosusega mistahes x-telje punktist. Sellest<br />
tulenevalt ei saa |φ 1 | 2 normeerida üheks. Näiteks<br />
= =<br />
Kuid sellegipoolest on |ψ| 2 dV peaaegu võrdne tõenäosusega leidmaks osakest mingis asukohas<br />
ruumis dV ehk dP~|ψ(r,t)| 2 dV. Viimase järgi saame võrrelda omavahel erinevates ruumipunktides<br />
olevaid tõenäosusi.<br />
Mikroosakeste süsteemi olekufunktsioonis ehk ( = ( ( on olemas näiteks<br />
kaks osakest: ( ( , kus q 1 ja q 2 on koordinaadid. Osake või kvantsüsteem võib<br />
olla kahes erinevas olekus, mida kirjeldavad vastavalt lainefunktsioonid ψ 1 (1) ja ψ 1 (2) . Sellisel juhul<br />
võib osake olla ka olekutes, mida kirjeldatakse olekute ψ 1 (1) ja ψ 1 (2) lineaarse kombinatsioonina:<br />
Ψ = c 1 ψ 1 (1) + c 2 ψ 1 (2) .<br />
Kui aga ψ 1 (1) ja ψ 1 (2) ei ole ortogonaalsed, siis saab neist moodustada 2 lineaarset kombinatsiooni,<br />
mis on omavahel ortogonaalsed:<br />
Ĺ Ψ = c 1 Ĺ ψ 1<br />
(1)<br />
+ c 2 Ĺ ψ 1 (2) = c 1 λ 1 ψ 1 (1) + c 2 λ 1 ψ 1 (2) = λ 1 Ψ.<br />
Koefitsentide c 1 ja c 2 mooduli ruudud<br />
annavad vastavate olekute esinemise tõenäosused. Seda nimetatakse superpositsiooniprintsiibiks.<br />
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused:<br />
= ( + ( + = + + +<br />
milles olev avaldis<br />
+<br />
on inteferents liikmed. Kaaskompleks on imaginaararvu vastas märk.<br />
Superpositsiooniprintsiibi järelmiks on osakeste põimunud olekud, kui tegemist on enam kui ühe<br />
osakesega. Omavahel ühenduses olnud kaks footonit ( näiteks on need kiiratud üheskoos välja<br />
mõnest aatomist ) jäävad ühendusse ka mistahes suure vahemaa korral. See tähendab ka seda, et<br />
samas protsessis tekkivate osakeste vahel kehtivad jäävusseadused. Superpositisiooniprintsiibi järgi<br />
viibib footon mitmes olekus ühe korraga. Teaduskeeles öelduna seisneb superpositsiooniprintsiip<br />
üksteist välistavate ehk ortogonaalsete olekute kooseksistensis. Kvantpõimumise korral on<br />
mõlemad osakesed enne mõõtmist tundmatus olekus. Ühe osakese mõõtmine annab infot ka teise<br />
osakese kohta. See tähendab seda, et ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab teist osakest<br />
silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Põimunud olekud taanduvad mõõtmisel<br />
klassikalisteks olekuteks.<br />
183
Kvantpõimituse korral ( mida mõnikord nimetatakse ka kvantteleportatsiooniks ) ei teleportreeru<br />
osake otseselt ühest ruumipunktist või ajahetkest teise, vaid ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab<br />
teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Seetõttu on kvantpõimitus<br />
teleportatsiooni eriliik ( s.t. erijuht ) nii nagu oli näiteks aja dilatatsioon erijuht rändamaks ajas<br />
tulevikku kui selle asemel saaks kasutada aegruumi tunnelit ehk teleportatsiooni. Kvantpõimitus<br />
näitab väga selgelt kvantmehaanika tulenemist osakeste teleportreerumistest aegruumis nii nagu<br />
seda näitab ka osakeste läbimine barjäärist teatud tõenäosuse olemasolul.<br />
Kvantmehaanika sellist teleportmehaanilist formalismi ( kvantmehaanika on tegelikult<br />
teleportmehaanika ) on võimalik katseliselt ka tõestada. See seisneb järgnevas. Eksperimentaalsel<br />
ajas rändamisel pannakse inimene ruumis teleportreeruma ( inimest teleportreeruda ajas ja ruumis<br />
korraga ei saa ). See tähendab seda, et inimene teleportreerub ruumipunktist A ruumipunkti B.<br />
Ruumipunktide A ja B vahel võib eksisteerida mingi suvaline tõke – näiteks betoonsein. Sellisel<br />
juhul inimene teleportreerub läbi betoonseina. Kuid taoline nähtus esineb ka kvantmehaanikas, kus<br />
osake võib teatud füüsikalistel tingimustel läbida potentsiaalbarjääri. Antud katses on<br />
potentsiaalbarjääriks betoonsein ja inimene on väga suure massiga, kui võrrelda seda osakese<br />
massiga. Mõlemad nähtused on väga sarnased ( mis viitab identsusele ) ja see tähendab seda, et<br />
need kaks nähtust on sisuliselt üks ja sama. Nii füüsikas tõestataksegi eksperimentaalselt<br />
kvantmehaanika teleportatsioonilist olemust ja päritolu.<br />
1.3.5 Kvantmehaanika füüsikalised alused<br />
Järgnevalt uurime palju lähemalt mikroosakeste kvantmehaaniliste ilmingute tulenevust nende<br />
samade osakeste lainelistest omadustest, kuna osakeste lainelised omadused tulenevad omakorda<br />
osakeste teleportreerumistest aegruumis ( mida me kohe alljärgnevalt näeme ).<br />
184
Joonis 36 Kõik kvantmehaanilised aspektid tulenevad osakese lainelisest olemusest ehk<br />
lainefunktsioonist. Lainefunktsioon tuleneb omakorda osakese tõenäosuslikust käitumisest<br />
aegruumis, mille põhjustab osakeste teleportreerumised aegruumis. Osakese teleportreerumine<br />
saab toimuda ainult väljaspool aegruumi ehk ainult siis, kui aega ja ruumi enam ei eksisteeri.<br />
Osakeste lainelised omadused<br />
Osakeste liikumises esinevad inteferentsi- ja difraktsiooni nähtused. Seega ilmnevad osakeste<br />
liikumises laineomadused. Oxfordi Ülikooli füüsik Ian Walmsley testis De Broglie kuulsat<br />
hüpoteesi eksperimentaalse katsega. Nimelt ta tulistas kaamera poole valguse osakesi mööda<br />
pimedat toru ja seda siis üks haaval. Eksperimendi teostus oli üldiselt lihtne. Valgust registreeriv<br />
kaamera võttis vastu eemal oleva elektripirni valguse osakesed. Kuid kaamera ja elektripirni vahel (<br />
umbes keskel ) asus kahe piluga klaasitükk. Nendest piludest pidid footonid ( valguse osakesed )<br />
läbi minema, et jõuda kaamera poole. Kogu katse alguses lastakse üksikud footonid läbi ühe pilu.<br />
Ühe footoni saabumist tähendas ühte punkti ekraanil. Ekraanil registreeriti footoni kohale jõudmist.<br />
Suur osa footonitest sattus ekraani tsentri ümbrusesse. Nende jaotus on ekraanil enam-vähem<br />
ühtlane. Kuid pärast seda korrati seda katset nüüd hoopis kahe avatud piluga. Iga üksik footon pidi<br />
sellisel korral läbima neist kahest avatud piludest ainult ühe ja tulemus jääb eelmise katsega<br />
võrreldes samaks. Kahe avatud pilu korral peaks tulemus olema mõlema mustri summa. Kuid<br />
ekraanilt paistis hoopis footonite interferentsimuster. See lubab oletada seda, et footon läbib korraga<br />
mõlemat pilu. See tähendab seda, et footon läbib kahte avatud pilu ühel ja samal ajal. Footon asub<br />
185
korraga nii kahes kohas kui ka kahes ajas. Antud katse tõestab seda, et üksik footon on võimeline<br />
eksisteerima korraga kahes kohas ehk osakesed võivad olla delokaliseeritud. Footon eksisteerib<br />
korraga ka kahes erinevas ajas. See lubab järeldada seda, et osakese aeg ja ruum on delokaliseeritud<br />
ja fragmenteeritud. Kuid sellised osakese omadused on kooskõlas teooriaga, et osakesed<br />
teleportreeruvad ruumis ja ajas. Sellest tulenevadki osakeste lainelised omadused nagu näiteks<br />
difraktsioon ja inteferents. Näiteks arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja<br />
ajahetke kohta, kuhu osake ( teleportreerumisel ) jõuda võib. Kõik need tõenäosused on nullist<br />
erinevad, kuid kõik need tõenäosused kokku annavad väärtuseks 1-he. Võtame näiteks tuntud pilu<br />
katse. Osakese tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutabki see pilu, millest osake läbi läheb. See<br />
tõenäosusjaotus ajas ja ruumis on nagu vee laine. Tegemist on osakese tõenäosuslainega, mis levib<br />
ajas ja ruumis. See, mis juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama ka osakese tõenäosuslainega,<br />
mis läbib samuti pilu. Tulemuseks on osakese laineline käitumine. Näiteks elektronil esineb<br />
difraktsiooni nähtus, kui elektron läbib pilu. Just pilu laiuse ∆y täpsusega on määratud difrageeruva<br />
elektroni y-koordinaat. Esimese difraktsioonimiinimumi järgi on hinnatav ∆p y :<br />
∆p y = p sinθ.<br />
Kuid optikast on ju teada seda, et sin θ = λ / ∆y ehk ∆y = λ / sinθ.<br />
Seega:<br />
∆p y ∆y = p y sinθ ( λ / sinθ ) = p y ( h / p y ) = h.<br />
Siin on arvestatud ka seda, et osakese määramatuse relatsioonid tulenevad lainelistest omadustest.<br />
Joonis 37 Osakese pilu<br />
difraktsioon.<br />
Mida suurem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese laineline iseloom. Kuid mida<br />
väiksem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese korpuskulaarne iseloom. Lainelised<br />
omadused esinevad nii üksikul osakesel kui ka siis, kui osakesi on väga palju. Näiteks C. J.<br />
Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab difraktsioonipildi.<br />
G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi<br />
elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Ka niimoodi leidis De Broglie´ hüpotees hiilgavat<br />
eksperimentaalset kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused<br />
ilmnevad ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele λ, mis on<br />
määratud avaldisega:<br />
= =<br />
kus h on jagatud 2π-ga.<br />
Mikroosakeste juga tekitab difraktsioonipildi, mis sarnaneb tasalaine poolt tekitatud difraktsioonipildiga:<br />
186
Joonis 38 Elektronide difraktsioon. ( Saveljev 1979, 239 ).<br />
Järgmistelt joonistelt on näha kaksikpilu-inteferentsipilti, mille annab kaksikpilu läbinud elektronkimp<br />
luminestseerival ekraanil või fotoplaadil. Võrdluseks on see kõrvutatud valguse kaksikpilu-inteferentsipildiga.<br />
On näha väga suurt sarnasust.<br />
Joonis 39 Elektronide ja footonite inteferents.<br />
Uurime lähemalt elektronide interferentsikatset, mille korral kasutatakse ainult kahte ava. Elektroni<br />
ekraanile jõudmise tõenäosusamplituud ( mingisse punkti X ) on vastavalt φ 1 =2 ja φ 2 =6. Ühikud on<br />
valdavalt suhtelised. Kui aga esimene ava ( ava 1 ) on suletud, siis jõuab punkti X 100 elektroni<br />
ühes sekundis. See tähendab seda, et α 2 =100 ja P 2 =36. Kui aga mõlemad avad on avatud, siis:<br />
= +<br />
=<br />
Interferentsi maksimum oleks seega φ = 2+6 = 8 ja interferentsi miinimum φ = 2-6 = 4. Arvestada<br />
tuleb ka järgmist seost:<br />
Sellest seosest saame:<br />
=<br />
=<br />
Viimasest järeldub see, et kui teine ava on suletud, siis P 1 =4 ja punkti X jõuab 11 elektroni sekundis<br />
( α 1 ). Kuid seosest<br />
=<br />
järeldub see, et kui mõlemad avad on avatud, siis P = 64, P 2 = 36 ja punkti X jõuab 178 elektroni<br />
sekundis. Punktis X on tegemist interferentsi miinimumiga.<br />
187
Lainetel on palju seaduspärasusi, mis kanduvad üle ka siis osakestele. Eelnevalt vaatasime pikalt<br />
osakeste difraktsiooni- ja inteferentsinähtusi. Kuid need pole kaugeltki ainsad efektid, mis osakestel<br />
esinevad. Näiteks on teada seda, et statsionaarsetele orbiitidele mahub ainult täisarv elektronlaineid.<br />
Võtame näiteks mõne suvalise vesinikuaatomi statsionaarse orbiidi raadiusega r. Arvutame välja<br />
lainepikkuse ja ringjoone suhte:<br />
Saadud valem näitab seda, et mitu lainepikkust mahub antud orbiidile. Selleks avaldame raadiuse<br />
Bohri kvanttingimusest:<br />
Valemist<br />
2πr = n λ = n ( h / mv ) ehk mvr = nh<br />
=<br />
saame välja arvutada lainepikkuse. Siis saame<br />
=<br />
Viimane seos näitab seda, et kui palju mahub vesiniku aatomi n-dale orbiidile n de`Broglie lainepikkust.<br />
Elektron on laine ja seetõttu moodustub aatomi statsionaarsetel elektronorbiitidel seisev laine.<br />
Selle järgi ei tiirle elektronid mööda aatomi kindlapiirilisi orbiite. Elektronide „paiknemist“ aatomis<br />
( täpsemalt ümber aatomi tuuma ) kujutatakse „elektronpilvena“, mis vastab elektronide<br />
tõenäoseimatele asukohtadele ümber tuuma. Näiteks vesinikuaatomi elektronpilv on põhioleku<br />
korral ( ehk kui n=1, l=0, m l =0 ) ja ka ergastatud olekus ( kui l=0 ja n=2 ) sfääriliselt sümmeetriline,<br />
kuid kvantoleku n=2 ja l=1 korral on see hantlikujuline. Elektroni võimalikku paiknemist aatomis<br />
näitab ψ 2 sõltuvus elektroni ja tuuma vahelisest kaugusest r erinevate kvantolekute korral ( n, l, m l ,<br />
m s ). ψ 2 maksimumi asukoht ( ehk elektroni suurim leiutõenäosus ) määrab ära Bohri teooria<br />
statsionaarse orbiidi raadiuse r n .<br />
Relativistlik kvantmehaanika<br />
Kuna valguse kiirus vaakumis on looduse piirkiirus, siis esmapilgul tundub, et osakeste<br />
teleportreerumised ajas ja ruumis võimaldavad ületada valguse kiirust vaakumis või lihtsalt ei allu<br />
selle looduse piirkiirusele. Keha teleportatsioon ajas ja ruumis on ju võrdne keha lõpmatu suure<br />
kiirusega. Kuid sellegipoolest osakesed siiski alluvad relatiivsusteooria nõuetele. Näiteks mitte<br />
ükski keha Universumis ei ületa valguse kiirust vaakumis. Kuid seevastu sõltumatute protsesside<br />
jada võib liikuda mistahes kiirusel ( isegi kiiremini kui valguse kiirus vaakumis ). Osakesed küll<br />
tõesti teleportreeruvad ajas ja ruumis, kuid see põhjustab ju osakeste lainelisi omadusi ehk osake<br />
käitub kui laine. Seetõttu võib aegruumis liikuvat osakest kujutada lainepaketina ehk lokaliseeritud<br />
lainena, mis kujutab endast mitme või lõputu siinuselise laine superpositsiooni. See tähendab ka<br />
seda, et osakese lainepakett kannab endas impulsi ja energiat ning selle lainepaketi levimiskiirust<br />
näitab laine rühmakiirus, mis ongi võrdne ka osakese reaalse liikumiskiirusega. Ja see allub juba<br />
188
täielikult relatiivsusteooria põhinõuetele. Osakesed järgivad relativistliku mehaanika seadusi.<br />
Näiteks relativistliku dünaamika põhivõrrand on E 2 =c 2 p 2 +m 0 2 c 4 . Kasutades kvantmehaanikas<br />
tuntud osakese energia ja impulsi avaldisi<br />
on relativistliku dünaamika põhivõrrandist tuletatud relativistliku kvantmehaanika üks<br />
põhivõrrandeid:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Kui aga kasutame d-Alambert´i operaatorit<br />
=△ =<br />
ehk lihtsalt d´Alambert´i ja võtame dimensiooniks h=c=1, siis saamegi Klein-Gordon´i võrrandi:<br />
=<br />
Elektroni relativistlik võrrand saadakse Cliffordi algebra ja Pauli maatriksite arvutuste tulemusena<br />
Dirac´i võrrandist:<br />
+ =<br />
Kui kiirused on väga suured, siis osakesed muunduvad üksteiseks.<br />
Plancki konstant<br />
Plancki konstant h on kvantmehaanikas väga oluline parameeter, sest ilma selleta ei saa teha<br />
mitte ühtegi matemaatilist arvutust kvantmehaanikas. Ka valguse kiirus c oli samuti määrava<br />
tähtsusega relatiivsusteoorias. Seepärast on oluline näidata seda, et mis see konstant on ja kust see<br />
füüsikast välja tuleb. Esimest korda tuleb Plancki konstant h välja tegelikult hoopis Plancki<br />
valemis:<br />
= =<br />
A. Einsteini poolt antud seisuenergia erirelatiivsusteooriast on aga<br />
= =<br />
Kuna E = E, siis mc 2 = hf. Seega h saame järgmiselt:<br />
189
=<br />
Periood T ja lainepikkus on omavahel seotud:<br />
= =<br />
kus c on valguse kiirus vaakumis. Järelikult Tmc 2 = h ehk TE = h, h dimensiooniks saame<br />
Siit on aga näha seda, et mida suurem on osakesel sagedus, seda suurem on ka mass. Mida suurem<br />
on aga mass, seda väiksem on lainepikkus. Mida suurem on ka energia, seda väiksem on<br />
lainepikkus. See avaldub Plancki konstandina kvandi energia valemis: E = hf. See sarnaneb impulsi<br />
jäävuse seadusega: mida suurem on mass, seda väiksem peab olema kiirus ja vastupidi – mida<br />
suurem kiirus, seda väiksem on mass. See tähendab seda, et sellisel juhul on impulsid mõlemal<br />
korral samasugused. Mida suurem on mass, seda suurem on ka ju energia vastavalt E = mc 2 seosele.<br />
Kui me ei teaks Plancki konstandi arvväärtust, siis ei saaks teha peaaegu mitte ühtegi kvantmehaanilist<br />
arvutust. Nii et see Plancki konstant on tegelikult väga tähtis, seepärast tulebki ta sisu mõista.<br />
Ilmselt etendab ta kvantmehaanikas samasugust rolli nagu valguse kiiruse konstantsus ( vaakumis )<br />
relatiivsusteoorias. Katseandmetest on saadud Plancki konstandile järgmine väärtus:<br />
h = 1,054 * 10 -34 J*s = 1,054 * 10 -27 erg*s.<br />
Suurust, mille dimensiooniks on ENERGIA * AEG, nimetatakse mehaanikas mõjuks, sellepärast on<br />
Plancki konstant ka kui mõjukvant. h dimensioon ühtib ka impulsimomendi dimensiooniga. Väga<br />
tihti on aga Plancki konstant jagatud 2 piiga, seepärast on h-i tegelik arvväärtus aga järgmine:<br />
h = 6,62 * 10 -34 J*s = 6,62 * 10 -27 erg*s.<br />
=<br />
Kompleksarvud kvantmehaanikas<br />
Schrödingeri võrrand<br />
+ =<br />
sisaldab imaginaarühikut ja seega on selle võrrandi kõik lahendid üldiselt kompleksarvuliste<br />
väärtustega. Arvestada tuleb ainult võrrandi reaalosa. Kompleksarve ei ole võimalik järjestada.<br />
Kompleksarvud füüsikas ise ei oma tegelikult füüsikalisi tähendusi, vaid tuleneb ainult<br />
matemaatikast. Paljud füüsika võrrandid kirjutatakse sageli komplekskujul, sest siis on lihtsam<br />
sooritada arvutusi ( näiteks tuletusi ja integreerimist ). Kuna Schrödingeri võrrand on<br />
kvantmehaanika põhivõrrand, mis on ka komplekskujul, siis peaaegu ka kõik teised<br />
kvantmehaanika matemaatilised avaldised on kompleksed. Näiteks x-telje positiivses suunas leviva<br />
tasalaine võrrand<br />
( =<br />
190
esitatakse ka komplekskujul:<br />
( =<br />
Osakeste määramatuse seosed ja operaatorid<br />
Tavaliselt tuletatakse määramatuse seos osakese koordinaadi ja impulsi vahel nende operaatorite<br />
mittekommuteeruvuse kaudu järgmiselt:<br />
= = = =<br />
= + = =<br />
Saadud seos näitab seda, et osakese impulsi ja koordinaadi operaatorid omavahel ei kommuteeru:<br />
=<br />
Ja see näitabki ainult matemaatiliselt määramatuse seost osakese koordinaadi ja impulsi vahel:<br />
Analoogilisel teel saadakse ka määramatuse seos osakese energia ja aja vahel:<br />
Kuid see oli matemaatiline tuletus ja kirjeldus osakese määramatuse seosest impulsi ja koordinaadi<br />
vahel. Füüsikaline tuletus ja kirjeldus sellest oli esitatud eespool lainefunktsiooni integraalidega ja<br />
lainepakettidega. Osakese määramatuse seosed tulenevad ju osakese lainelistest omadustest, mitte<br />
aga lihtsalt „suvaliselt“ matemaatilistest võrranditest. Matemaatilise lähenemise korral lahendatakse<br />
operaatori omaväärtusülesanne, mille korral tuleb leida omaväärtused ja seega omaolekud (<br />
diskreetsel juhul ):<br />
= ,<br />
kus on operaator ( operaator on alati katusega ) ehk füüsikaline suurus, f on omaolek ehk<br />
omafunktsioon ja tundmatu a on omaväärtus ehk füüsikalisele suurusele vastav kindel arvuline<br />
väärtus. Füüsikaliste suuruste arvud peavad olema reaalarvud. Omaväärtusülesanne ei anna meile<br />
normeeritud kuju. Operaator on arvude üldistus. Igale füüsikalisele suurusele vastab operaator, mis<br />
toimib olekufunktsioonina. Operaator on teisenemise eeskiri, mille järgi saame ühest funktsioonist<br />
teise funktsiooni. Funktsioon = = on lõpmata mõõtmeline vektor ehk lõpmata komponendine<br />
vektor, milles on olemas funktsioonid φ n ( kus n = 1, 2, 3, ... ). Operaatori omaväärtusülesanne<br />
on pidevuse kujul esitatav aga järgmiselt:<br />
191
( = ( ,<br />
milles a väärtus võib muutuda nullist kuni lõpmatuseni ehk pidevalt ja<br />
= = ( ( ,<br />
milles a on konkreetsed väärtused, on ühe konkreetse väärtuse tõenäosus, ( näitab<br />
tõenäosuse tihedust ja on omafunktsioonid.<br />
Illustreerimaks operaatori omaväärtusülesannet, püüame järgnevalt lahendada ühte kõige<br />
lihtsamat varianti. Näiteks impulsi omaväärtusülesande korral on meil vaja teada de Broglie´<br />
lainepikkuse λ valemit, mis avaldub Plancki konstandi h ja impulsi p jagatisena<br />
milles Plancki konstant h on jagatud 2π-ga<br />
ja k näitab lainearvu<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Lainefunktsiooni rahuldab siinuseline lainevõrrand ( antud juhul koordinaadi x-i järgi )<br />
s (<br />
ja seda lainevõrrandit on võimalik esitada ka imaginaarsel kujul<br />
= =<br />
kuna see rahuldab järgmist matemaatilist reeglit:<br />
= +<br />
Järgnevalt peame arvestama ka järgmise matemaatilise eeskirjaga:<br />
= =<br />
Impulsi operaatori leidmiseks tuleb ära lahendada impulsi omaväärtusülesanne:<br />
=<br />
milles on füüsikaline suurus ehk operaator, on omaolekud ehk omafunktsioonid ja on<br />
omaväärtus ehk füüsikalisele suurusele vastav kindel arvuline väärtus. Viimasest võrrandist võrdub<br />
ψ järgmise avaldisega<br />
ja seega saame impulsi omaväärtusülesande järgmise kuju<br />
=<br />
=<br />
192
Tehes ära viimases võrrandis mõned lihtsad matemaatilised teisendused, saame järgmise avaldise<br />
Viime i ja h jagatise teisele poole<br />
ning lõpuks saamegi impulsi operaatori<br />
Koordinaadi operaator võrdub alati iseendaga:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Osakese olekut kirjeldab kvantmehaanikas lainefunktsioon Ψ. Sellest lainefunktsioonist peab<br />
kätte saama kogu informatsiooni mingite matemaatiliste operatsioonidega. Nende matemaatiliste<br />
operatsioonide aluseks ongi operaatorid, mis teisendavad ühtesid funktsioone teisteks. Operaatorid<br />
kuuluvad kvantmehaanika põhimõistete hulka ja seetõttu ei saa ilma nendeta mõista<br />
kvantmehaanika formalismist ega ka füüsikalisest sisust. Operaator on matemaatikas eeskiri, mille<br />
abil on võimalik saada mingist funktsioonist teise funktsiooni. Kvantmehaanikas on vaja ainult<br />
arvuga korrutamise operaatoreid ja diferentseerimisoperaatoreid. Operaatorid, mida kasutatakse<br />
kvantmehaanikas, on enamasti lineaarsed. Operaatorite korrutamine tähendab nende järjestikust<br />
rakendamist ja seetõttu on korrutises operaatorite järjekord üldiselt oluline. Tulemus ei sõltu<br />
operaatorite rakendamise järjekorrast siis, kui operaatorid omavahel kommuteeruvad. Operaatorite<br />
rakendamise järjekord on oluline omavahel mittekommuteeruvate operaatorite korral. Tuleb<br />
kindlasti märkida ka seda, et operaatorid mõjuvad alati funktsioonidele.<br />
Kvantmehaanikas vastab igale füüsikalisele suurusele ( energia, impulss vms ) mingi kindel<br />
operaator. Füüsikaliste suuruste operaatorite saamiseks on enamasti vaja teada ainult koordinaadi ja<br />
impulsi operaatoreid. Koordinaadi operaatorid ( ristkoordinaatides ) on vastavad koordinaadid ise.<br />
Need on arvuga korrutamise operaatorid. Kuid impulssi operaatori korral on tegemist juba arvuga<br />
korrutamise operaatori ja diferentseerimisoperaatori korrutisega. Igale füüsikalisele suurusele<br />
vastab mingi kindel operaator ja operaatori omaväärtused annavad selle füüsikalise suuruse<br />
mõõdetavad väärtused. Füüsikaliste operaatorite omaväärtused peavad olema reaalarvulised, mitte<br />
imaginaarsed, sest kõik füüsikaliselt mõõdetavad suurused on reaalarvulised. Kuid<br />
kvantmehaanikas leiduvad ka selliseid lineaarse operaatori omaväärtused, mis ei ole reaalsed.<br />
Hermiitilise operaatori korral on kaasoperaator võrdne selle operaatori endaga. Füüsikaliste<br />
suuruste operaatorid peavad kvantmehaanikas olema hermiitilised, mille korral on selle<br />
omaväätused reaalsed.<br />
Määramatuse seos osakese koordinaadi ja impulsi vahel △x△p=h on seotud määramatuse<br />
seosega osakese energia ja aja vahel järgmiselt. Osakese määramatuse seos koordinaadi ja impulsi<br />
vahel on △x△p=h. Näiteks footon liigub vaakumis kiirusega c ja seega võib viimases seoses △x<br />
avalduda nii: △x=c△t. Määramatuse seos avaldub nüüd niimoodi: c△t△p=h. Kuna osakese energia<br />
avaldub valemiga E=mc 2 ( E=mc 2 =hf ) ja impulss p=mc ( kuna siin v=c ), siis saamegi osakese<br />
määramatuse seose energia ja aja vahel: c△t△(mc)=h, seega △E△t=h. Viimane seos näitab seda, et<br />
osakese energia täpseks mõõtmiseks kestab mõõtmisprotsess lõpmata kaua. See tähendab sisuliselt<br />
seda, et osakese energiat E ( kui osakese energiatase eksisteerib mingi Δt jooksul ) ei ole võimalik<br />
määrata täpsemalt kui ΔE = h / Δt. Energia ja aja määramatuse seosest on võimalik määrata<br />
kiirgussiirde kestvust Δt. See on umbkaudu sellises suurusjärgus, mis jääb 10 -9 – 10 -8 sekundit. Kuid<br />
valguse võnkumise sagedus on umbes 1014 Hz. Kiirguvas valguse laines jõuab selle ajaga toimuda<br />
sadu tuhandeid kuni miljoneid valguse võnkeid. Footon, mida kiiratakse, on nagu lainejada, milles<br />
võib sisalduda 105-106 võnget. Valguse laine sagedus on teatavasti f = c / λ. Selle järgi on võimalik<br />
välja arvutada ka footoni energia. Aja perioodi Δt, mille jooksul kiiratakse, on nimetatud ka kestust,<br />
193
mille jooksul aatom on ergastatud. Aatomite kiirgumised kestavad lõpmatult kaua ainult siis, kui ΔE<br />
läheneb nullile. Kuid kui ΔE läheneb lõpmatusele, siis aatomi kiirgumisaeg Δt läheneb nullile. Määramatuse<br />
seose tuletus osakese energia ja aja vahel näitab mõlema määramatuse seose omavahelist<br />
seost ja ühist päritolu ( tulenevust osakese laineomadustest ).<br />
Määramatuse relatsioonid on meie mikromaailmas üsna olulised. Näiteks klassikalise teooria<br />
järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant aatomituuma kukkuma. Kuid<br />
sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse seosed. Näiteks elektroni<br />
asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes, kuid seevastu elektroni impulss suureneb.<br />
Selle tulemusena elektron eemaldub aatomituumast, sest elektroni energia suureneb. Elektriliste<br />
jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid seevastu määramatuse seosed<br />
takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses teatud kindla<br />
konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba eespool nägime, tulevad määramatuse seosed<br />
lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste teleportatsiooni omadustest. Elektroni<br />
„liikumine“ ümber aatomi tuuma on jällegi seotud tema pideva teleportreerumise omadustega<br />
aegruumis.<br />
Määramatuse seosed on üsna olulised ka kvantelektrodünaamika valdkonnas. Elektromagnetväli<br />
on kvantelektrodünaamika järgi ka kui footonite kogum või nende voog. Elektriliselt laetud<br />
osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles, et üks osake neelab<br />
ühe footoneist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed vahetavad omavahel<br />
footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult seisneb footonite kiirgamises ja<br />
neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse virtuaalsetena. Neid virtuaalseid<br />
osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See teebki need „virtuaalseteks“.<br />
Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia suurem kui paigaloleval laetud<br />
osakesel ( footonil laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse seadust. Kuid kui laetud osakese<br />
poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud osakese poolt enne ajavahemikku<br />
Δt=h/hω möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse seaduse rikkumist. Reaalne<br />
footon, mis võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib eksisteerida aga piiramatult kaua.<br />
Kahe punkti vahel, mille vahekaugus on l = cΔt, on virtuaalsel footonil võimalik anda vastastikmõju<br />
ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude mõjuraadius võib olla mistahes suur, sest footoni<br />
energia E=hω saab olla ükskõik kui väike.<br />
Ka osakeste tekkimise ja kadumise ajavahemikku vaakumis ehk nende eluiga on võimalik välja<br />
arvutada määramatuse relatsioonist osakese energia ja aja vahel.<br />
Lainevõrrand<br />
Teatud diferentsiaalvõrrandi lahendiks on igasugune laine võrrand, mida nimetatakse lainevõrrandiks.<br />
See lainevõrrand võib kirjeldada matemaatiliselt näiteks ka elektromagnetlainet. Kuid<br />
selle saamiseks aga kõrvutame füüsikas tuntud tasalainet kirjeldava funktsiooni koordinaatide x, y, z<br />
ja aja t järgi võetud teist järku osatuletisi. Leiame tuletised koordinaatide ja aja järgi lausa kaks<br />
korda ja saamegi siis järgmised avaldised:<br />
= c s( =<br />
= c s( =<br />
194
= c s( =<br />
= c s( =<br />
Saadud võrrandid liidame omavahel ja siis saame järgmise ühe avaldise:<br />
+ + = ( + + =<br />
Kõrvutades omavahel järgmised võrrandid<br />
= c s( =<br />
+ + = ( + + =<br />
saame leida seda, et<br />
+ + =<br />
kuid sellise seose<br />
järgi saame viimase avaldise viia järgmisele kujule<br />
=<br />
+ + =<br />
mis ongi otsitav lainevõrrand. Igasugune funktsioon rahuldab lainevõrrandit<br />
( = (<br />
Näiteks saame me järgmised avaldised<br />
= =<br />
= =<br />
kui tähistame avaldises<br />
( = (<br />
paremal poolel sulgudes oleva avaldise tähega<br />
195
Lainevõrrandis<br />
+ + =<br />
asendame järgmised suurused<br />
= = = =<br />
= = =<br />
Sellisel juhul rahuldab funktsioon<br />
( = (<br />
otsitavat lainevõrrandit. Kuid peab arvestama seda, et<br />
Funktsioonid, mis rahuldavad lainevõrrandit, kirjeldavad mingeid laineid. Laine faasikiiruse<br />
määrab ära ruutjuur avaldise<br />
=<br />
ees oleva koefitsendi pöördväärtusest. Ühe või teise laine saame lainevõrrandi lisatingimustest.<br />
Tehete kompleksi tähistatakse sümboolselt Laplace`i operaatoriga. See annab muutujate x, y, z<br />
funktsioonist nende muutujate järgi võetud teist järku osatuletiste summa:<br />
+ + =<br />
See võimaldab lainevõrrandi kirjutada aga järgmisele väga lihtsale kujule:<br />
mis on ka meie lõplik otsitav lainevõrrand.<br />
=<br />
Schrödingeri lainevõrrand<br />
Kui osakest on võimalik kirjeldada lainena ja määramatuse relatsioonid tulenevad osakese<br />
196
lainelistest omadustest, siis oleks võimalik tuletada osakese lainelistest omadustest ka selline<br />
diferentsiaalvõrrand, mille kaudu on võimalik välja arvutada osakese tõenäosuslaine sõltuvuse<br />
koordinaatidest ja ajast, kui on teada osakese mass ja talle mõjuvad jõud. Näiteks mikroosakeste<br />
difraktsioonikatsetest järeldub, et osakeste paralleelsel joal on osakeste liikumissuunas leviva<br />
tasalaine omadused. x-telje positiivses suunas leviva tasalaine võrrand on aga järgmine:<br />
( =<br />
ja komplekskujul on see avaldis<br />
( =<br />
Saadud avaldises tuleb arvestada ainult reaalosa. Kuna sagedus ja lainepikkus on avaldatavad<br />
= =<br />
=<br />
siis saame vaba osakese, mis liigub x-telje positiivses suunas, lainefunktsiooni järgmiselt:<br />
( = =<br />
(<br />
Impulsi p ja energia E vahel kehtib seos<br />
=<br />
Kasutame seda seost ja võtame esimese tuletise aja t järgi ja teise tuletise asukoha x järgi:<br />
=<br />
= =<br />
Saadud avaldistest on võimalik E ja p 2 avaldada ψ ja selle tuletiste kaudu järgmiselt:<br />
= =<br />
Asendame saadud seosed järgmisesse seosesse<br />
=<br />
=<br />
mille tulemuseks saame diferentsiaalvõrrandi:<br />
197
ehk kolmemõõtmelise ruumi korral<br />
=<br />
+ + =<br />
Kuid selline võrrand ühtib Schrödingeri võrrandiga<br />
+ =<br />
Selline seos kehtib ainult siis kui osake on vaba ehk U = 0. Kuid nüüd teostame selles võrrandis<br />
asenduse<br />
( = (<br />
Kuna U = 0 ( see ei sõltu ajast ), saame statsionaarsete olekute Schrödingeri võrrandi järgmiselt:<br />
ehk<br />
+ =<br />
+ =<br />
Kui U = 0, siis saadud võrrand ühtib järgmise võrrandiga:<br />
+ ( =<br />
Selline on siis vabalt liikuva osakese Schrödingeri võrrand. Koguenergia E ühtib kineetilise<br />
energiaga T – suurust E võib viimases võrrandis tõlgendada kas osakese kogu- või kineetilise<br />
energiana. See on nii siiski vaba osakese korral. Kuid osakesele mõjuvate jõudude olemasolu korral<br />
on vaja E asemele viia siiski osakese kineetiline energia T = E – U.<br />
Selline ongi lainefunktsioon, mis kirjeldab mikroosakese olekut. Selline koordinaatide ja aja<br />
funktsioon ongi leitav sellise võrrandi lahendamisel. i on imaginaarühik, h on Plancki konstant, mis<br />
on jagatud 2 piiga, m on osakese mass, U on osakese potentsiaalne energia ja Laplace´i operaator:<br />
= + +<br />
Lainefunktsiooni kuju on üldjuhul määratud siiski potentsiaalse energiaga U – osakesele<br />
mõjuvatele jõudude iseloomuga. U on koordinaatide ja aja funktsioon.<br />
Schrödingeri võrrandit on võimalik esitada ka operaatorkujul:<br />
ja niisamuti ka impulssi:<br />
= .<br />
198
=<br />
Energia operaatori ( mis on põhimõtteliselt lainefunktsiooni ajaline käitumine ) saame järgmiselt:<br />
= = .<br />
Schrödingeri võrrandit ei ole tegelikult võimalik tuletada. Kõik eelnev diferentsiaalmatemaatiline<br />
„tuletus“ oli lihtsalt elav näide sellest, kuidas sellise osakese kui lainet kirjeldava diferentsiaalvõrrandini<br />
jõuda. Schrödingeri võrrand on kvantmehaanika teoreetiliseks aluseks. See on<br />
diferentsiaalvõrrand, mille kaudu on võimalik välja arvutada osakese tõenäosuslaine sõltuvuse<br />
koordinaatidest ja ajast, kui on teada osakese mass ja talle mõjuvad jõud. Kuid Schrödingeri<br />
võrrandil kui diferentsiaalvõrrandil ei ole üheseid, lõplikke ja pidevaid lahendeid parameetri E (<br />
koguenergia ) meelevaldsete väärtuste juures. Lahendeid saadakse ainult mõningatel kindlatel<br />
väärtustel. Neid kindlaid väärtusi nimetatakse parameetri omaväärtusteks ja neile vastavaid võrrandi<br />
lahendeid ülesande omafunktsioonideks.<br />
Schrödingeri võrrand on kvantmehaanika põhivõrrand. See võrrand seob omavahel üldist<br />
lainevõrrandit ( mis kirjeldab igasuguseid laineid ) ja de Broglie´ lainevõrrandit:<br />
=<br />
Tulemuseks on diferentsiaalvõrrand, mis sisaldab endas tuletisi. Sellise diferentsiaalvõrrandi<br />
lahendid on funktsioonid ehk osakese leiulainet esitavad lainefunktsioonid. Algebralisel võrrandil<br />
on lahenditeks aga arvud.<br />
Kvantsüsteemi energiat kirjeldab hamiltoniaan H. Schrödingeri võrrand on kvantmehaanika<br />
põhivõrrand. Selle järgi kirjeldab hamiltoniaan kvantsüsteemi ajalist arengut. Schrödingeri esituses<br />
antud olekufunktsioonide korral kirjeldab lainefunktsiooni Schrödingeri võrrand. Kuid Heisenbergi<br />
esituses on olekufunktsioonid ajas muutumatud, kuid ajalist arengut kirjeldavad operaatorid. See on<br />
tegelikult sisuliselt sama mis Schrödingeri esitus. Kvantväljateoorias aga kasutatakse interaktsiooniesitust,<br />
mille korral sõltub olekufunktsiooni ajaline areng ainult interaktsioonihamiltoniaanist, mitte<br />
vabade väljade hamiltoniaanist. Hamiltoniaan ise koosneb vabade väljade hamiltoniaanist ja<br />
interaktsioonihamiltoniaanist. Väljavektor sisaldab elektron-positron- ja elektromagnetvälja.<br />
Väljavektori muutust kirjeldatakse mingisuguse operaatoriga S, mida kujutatakse ka<br />
maatriksvõrrandina. Seda nimetatakse hajumise maatriksiks ehk S-maatriksiks. Erinevaid<br />
kvantolekuid erinevates ajahetkedes seob S-maatriksi mingi element. Vastava kvantoleku ülemineku<br />
tõenäosust saab välja arvutada siis, kui on teada vastava maatrikselemendi väärtust.<br />
2 Ajas rändamise tehnilise teostuse füüsikalised alused<br />
Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja<br />
nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene<br />
peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud<br />
eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See<br />
199
avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab<br />
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi<br />
piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene<br />
enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe<br />
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad<br />
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas<br />
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest<br />
lahus.<br />
<strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene<br />
on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas –<br />
tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise<br />
aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See<br />
seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on<br />
ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajas rändamist. Selle põhiliseks teesiks<br />
on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja A. Einsteini<br />
erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.<br />
<strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese teoreetiline võimalus ajas<br />
rändamiseks, mida me ka eelnevalt lühidalt esitasime, et edaspidi mõista inimese tehnilist ajas<br />
rändamist. Kuid kogu järgnevas osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas<br />
rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame:<br />
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub sellisesse aegruumi<br />
piirkonda, kus aegruum on üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on<br />
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti<br />
lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine<br />
lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites.<br />
2. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab aegruumi keha mass. Kuna erirelatiivsusteooria järgi on<br />
mass ja energia ekvivalentsed suurused valemis E = mc 2 , siis seega kõverdab aegruumi<br />
peale massi ka veel energia.<br />
3. Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on olemas energia ( ning ka mass ja<br />
impulss ). See tähendab seda, et elektri- ja magnetvälja korral on energia kandjaks väli,<br />
mitte laengud. Laengud on lihtsalt välja tekitajateks. Seega suudavad need väljad kui<br />
energiaväljad kõverdada aegruumi nii nagu seda teevad kehade massid. Elektrijõu ja<br />
gravitatsioonijõu vahe on 5,27 * 10 -44 . Oluline on märkida seda, et elektromagnetväli ise ei<br />
ole tingitud aegruumi kõverdusest, kuid on võimeline mõjutama aegruumi struktuuri.<br />
4. Elektrilaengu ( magnetlaenguid looduses ei eksisteeri ) mõju aegruumile kirjeldab<br />
üldrelatiivsusteoorias tuntud Reissner-Nordströmi meetriline matemaatika.<br />
5. Mida suurem on kehal mass, seda rohkem see aegruumi kõverdab ja sama on tegelikult ka<br />
elektrilaenguga – s.t. mida suurem on kehal elektrilaeng ( ehk mida rohkem on väljal<br />
energiat ), seda enam kõverdab see aega ja ruumi. Kuid siin peab arvestama seda, et kui<br />
keha massi mõju aegruumi meetrikale on pöördvõrdeline raadiusega ehk kaugusega massist,<br />
siis keha elektrilaengu korral on see aga pöördvõrdeline kauguse ruuduga laengust.<br />
6. Et inimene saaks reaalselt rännata ajas, peab ta selleks olema elektrostaatiliselt laetud, kuna<br />
elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi kõverust. Elektrostaatilise laengu korral liiguvad<br />
laengud hõõrdejõu mõjul, kuid „elektrodünaamilise laengu“ korral liiguvad laengud tõmbeja<br />
tõukejõudude ehk elektrivälja mõjul. See tähendab seda, et füüsikaline keha saab<br />
elektrilaengu hõõrdumise teel või elektrivälja mõjul ehk tõmbe- ja tõukejõudude kaudu.<br />
200
Näiteks elektrotehnikas kasutatav akumulaator ehk lihtsalt aku saab laetud elektrivoolu abil,<br />
mille korral liiguvad laengud tõmbe- ja tõukejõudude mõjul. Elektrostaatiline laeng tekib<br />
kehal hõõrdumise teel.<br />
7. Aegruumi kõverdumiseks on vaja reaalselt väga suurt elektrilaengut, kuid keha elektrilaeng<br />
ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel ilmnema tõukejõud, mis<br />
takistaksid aegruumi kõverdumist. Niisamuti ka keha elektrimahtuvus ei võimalda omada<br />
mistahes suurt laengut. Näiteks kondensaatoril ehk kahe erinimeliselt laetud pinna vahelises<br />
ruumis on elektrivälja energia väga väike ( samuti ka väljapotentsiaalid on väga väikesed ),<br />
kuid samas esinevad väga suured elektrilaengud ja väljatugevused. Näiteks kui<br />
kondensaatori mahtuvus on 0,6 mF ja selle laeng on 0,12 C, siis seega kondensaatoril on<br />
energia „kõigest“ 12 J.<br />
8. Laengu elektrivälja energia ( laengu elektrivälja potentsiaali ) suurus sõltub küll laengu enda<br />
suurusest, kuid peale selle sõltub see laengute polarisatsiooni korral veel ka positiivse ja<br />
negatiivse laengu vahekaugusest. See tähendab seda, et positiivse ja negatiivse laengu vahel<br />
on väljal energia, mille suurus sõltub peale laengute enda suuruse ka veel nende vahekaugusest.<br />
Positiivse ja negatiivse laengu vaheline välja energia väheneb, kui nende laengute<br />
vahelist kaugust vähendada ( ja vähendada ka laengute enda arvväärtust ).<br />
9. Kui laengu poolt tekitatava aegruumi lõkspinna kuju sõltub laengu välja ekvipotentsiaalpinna<br />
kujust, siis peab aegruumi lõkspinna tekkimine sõltuma ka välja ekvipotentsiaalpinna<br />
tiheduse suunast. Ekvipotentsiaalpinna tiheduse suund määrab ära selle, et millises suunas<br />
elektrivälja tugevus nõrgeneb või suureneb. Väljatugevus on seotud omakorda elektrijõuga.<br />
Elektrivälja tugevus on võrdne vastandmärgilise potentsiaali-gradiendiga: E = - gradφ.<br />
Skalaarse funktsiooni φ(x,y,z) gradiendi suund ühtib suunaga n, milles funktsioon kasvab<br />
kõige kiiremini.<br />
10. Näiteks sfäärilise kujuga aegruumi lõkspind tekib elektriliselt laetud kera tsentrisse, mille<br />
korral elektrivälja potentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus väheneb laetud<br />
kera pinnast eemaldumisel ( ehk kaugenemisel ). Kuid elektriliselt laetud kera võib olla ka<br />
selline, mille korral väheneb väljapotentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus<br />
hoopis kera tsentri suunas. Sellisel juhul on tegemist vastupidise olukorraga, mille korral ei<br />
eksisteeri elektriväli enam väljaspool kera, vaid on kera sees. Sellisel juhul „peaks“<br />
aegruumi lõkspind tekkima mitte enam kera tsentris, vaid „ümber kera pinna“ ( s.t. kera<br />
välispinna läheduses ). See on sellepärast nii, et aegruumi lõkspind tekib ainult<br />
väljapotentsiaali φ kahanemise suunas.<br />
11. Esimesel juhul tekib aegruumi lõkspind elektriliselt laetud kera tsentrisse, mis on sfäärilise<br />
kujuga ja mille raadius R suureneb vastavalt kera laengu q suurenemisele. Sealjuures võivad<br />
kera ja aegruumi lõkspinna mõõtmed ehk raadiused olla erinevad või ühesuurused. Kuid<br />
teisel juhul tekib aegruumi lõkspind mitte enam laetud kera tsentrisse, vaid katva kihina<br />
ümber kera pinna ehk kera välispinna vahetus läheduses. Sellisel juhul on kera ja aegruumi<br />
lõkspinna pindalad S alati „peaaegu“ ühesuurused ning kera laengu q suurenemise korral<br />
„pakseneb“ sfäärilise kujuga aegruumi lõkspinna kiht, mis „katab“ laetud kera kogu ruumala<br />
ruumis. Kui esimesel juhul on oluline aegruumi lõkspinna pindala suurus, siis teisel juhul on<br />
oluline ainult aegruumi lõkspinna kihi paksus, mitte enam selle pindala suurus.<br />
12. Sellist juhtu, mille korral vähenevad laetud kera väljapotentsiaalid kera tsentri suunas,<br />
looduses puhtal kujul ei eksisteeri ja ei ole võimalik ka tehniliselt ( s.t. kunstlikult ) luua.<br />
Ainus võimalus on seda olekut luua nii, et kera saab polariseeritud elektrilaengu. See<br />
tähendab seda, et keral on kaks kihti, mis on laetud vastasmärgiliselt. Näiteks negatiivselt<br />
201
laetud pealmine kiht „katab“ positiivselt laetud alumist kihti. Sellisel juhul tekib kaks välja,<br />
mille korral alumise kihi väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentrist eemaldumisel, kuid<br />
pealmise kihi väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentri suunas. Antud juhul huvitabki meid<br />
see pealmine kiht, mis on identne eelnevalt mainitud teise juhuga, mille korral aegruumi<br />
lõkspind ei teki kera tsentrisse, vaid kera pinna vahetusse lähedusse.<br />
13. Elektrilaengute polarisatsiooni korral avalduvad väga väikesed välja energiad, mis ei ole<br />
võimelised mõjutama ümbritseva aegruumi meetrikat. Kuid sellest hoolimata tekib<br />
elektrivälja geomeetriliste seaduspärasuste ehk funktsioonide tõttu laengute polarisatsiooni<br />
korral erimärgiliste laengute vahelise ruumala vahetusse lähedusse aegruumi lõpmatu<br />
kõverus ehk aegruumi lõkspind, milles kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga<br />
ehk ds = 0. Aegruumi lõpmatu kõverdumise korral ei ole välja energia ise lõpmatult suur,<br />
mis tähendab seda, et kohaliku aegruumi lõpmatu kõverdumise tekitamiseks ei ole vaja<br />
lõpmatult suurt energiat. Inimene rändab ajas parajasti siis, kui selle sama inimese kogu<br />
keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle<br />
all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb<br />
siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.<br />
14. Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda<br />
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha<br />
kogu pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised.<br />
15. Polariseeritud keha laeng on tervikuna neutraalne nagu näiteks aatom, mille keskel asub<br />
positiivse laenguga tuum ja selle ümber „tiirlevad“ negatiivse laenguga elektronid.<br />
16. Kokkuvõtteks võibki öelda seda, et aegruumi auk ( ehk ussiauk ) on avatud aegruumi<br />
lõkspinna poolt, mille tekitajaks on elektrilaengute polarisatsioon.<br />
Eelnevalt oli lühidalt ja järjekorras väljatoodud need olulised pidepunktid, mille alusel me<br />
mõistame seda, et kuidas luua inimese ajas rändamise tehniline teostus. Järgnevalt aga analüüsime<br />
igat pidepunkti eraldi ja palju pikemalt matemaatiliste võrrandite abil.<br />
Gravitatsioonipotentsiaali valemi tuletamine<br />
Klassikalises mehaanikas defineeritakse tööd A jõu F ja nihke s korrutisena:<br />
Viimasest seosest võtame nihkest s integraali:<br />
=<br />
( = =<br />
Kuna antud juhul teeb tööd A = U(R) gravitatsioonijõud F<br />
=<br />
202
siis saame võtta kauguse ehk raadiuse R integraali gravitatsioonivälja tsentrist:<br />
( =<br />
Integraalivalemis viime kõik konstandid ühele poole<br />
( =<br />
ja teades integraalarvutuste ühte põhireeglit<br />
= +<br />
saame lõpuks leida gravitatsioonipotentsiaali U avaldise. Kuna arvuga jagamine lõpmatusega annab<br />
tulemuseks nulli<br />
( = +<br />
saame gravitatsioonipotentsiaali U valemi:<br />
( =<br />
Null punkt asub lõpmatuses . Gravitatsiooniväljal endal ei ole energiat ehk gravitatsiooniväli ei<br />
ole energiaväli nii nagu seda on näiteks elektriväli. Kuid füüsikaline keha omab potentsiaalset<br />
energiat gravitatsiooniväljas olles. Seda see gravitatsioonipotentsiaali võrrand tähendabki.<br />
Schwarzschildi raadiuse valemi tuletamine<br />
Keha kineetiline energia E<br />
=<br />
peab olema nii suur, et see jäädavalt lahkuks gravitatsioonijõu F mõjusfäärist musta augu pinnal.<br />
Selleks peab keha kineetiline energia E olema võrdne tööga A:<br />
=<br />
milles A on gravitatsioonijõu = töö keha liikumisel musta augu pinnast ehk R-st kuni<br />
lõpmatuseni:<br />
= = =<br />
203
Kineetiline energia E on võrdeline tehtud tööga:<br />
ehk<br />
= = = =<br />
=<br />
Viimasest seosest ongi näha seda, et töö A avaldise diferentseerimisel saame kineetilise energia<br />
valemi järgmiselt:<br />
Integreerides viimast avaldist:<br />
= = =<br />
=<br />
saamegi kineetilise energia matemaatilise avaldise:<br />
= = = =<br />
Kuna gravitatsioonipotentsiaal on võrdne tööga A:<br />
siis keha liikumiskiiruse v sõltuvuse gravitatsiooni raadiusest R saame järgmiselt:<br />
=<br />
=<br />
Musta augu paokiirus ehk teine kosmiline kiirus v<br />
=<br />
=<br />
on musta augu pinnal ehk tsentrist kaugusel R võrdne valguse kiirusega c:<br />
=<br />
Gravitatsioon kui aegruumi kõverdus<br />
204
Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorias asendatakse aja dilatatsiooni võrrandis olevas ruutjuure<br />
avaldises<br />
=<br />
v 2 Newtoni gravitatsiooniteoorias tuntud teise kosmilise kiirusega<br />
ehk<br />
=<br />
=<br />
on gravitatsioonipotentsiaal ja<br />
on liikuva keha kineetiline energia:<br />
Sellest tulenevalt saadakse järgmised matemaatilised teisendused:<br />
=<br />
milles<br />
= =<br />
on Schwarzschildi raadiuse avaldis ja r on kaugus planeedi tsentrist. Teine kosmiline kiirus on keha<br />
kiirus, mis võimaldab mingisuguse planeedi mõjusfäärist jäädavalt lahkuda. Seda nimetatakse ka<br />
paokiiruseks ja näiteks musta augu pinnal ehk aegruumi kõveruse Schwarzschildi pinnal on see<br />
võrdne valguse kiirusega c.<br />
Keha mass kõverdab aegruumi, milles seisnebki gravitatsiooni füüsikaline olemus. Ajas<br />
muutumatut tsentraalsümmeetrilist gravitatsioonivälja kirjeldab meile järgmine tuntud võrrand, mis<br />
oli tegelikult tuttav juba eespoolt:<br />
=<br />
= ( +<br />
1916. aastal leidis sellise lahendi teadlane nimega Schwarzschild ja seetõttu nimetataksegi seda<br />
Schwarzschildi meetrikaks. Kui aga võtta viimases võrrandis r-i asemele<br />
ja tehes mõningaid teisendusi, saame aga järgmise kuju:<br />
+<br />
205
=<br />
+<br />
+<br />
+ ( +<br />
Saadud avaldist peetakse Foki gravitatsioonivälja põhivormiks. Antud võrrand kirjeldab sellist<br />
välja, mis ajas ei muutu ja on tsentraalsümmeetriline. Selline vorm on esitatud harmoonilistes<br />
koordinaatides. R on nö. Schwarzschildi raadius:<br />
=<br />
kus c on valguse kiirus vaakumis, G on gravitatsioonikonstant ja M on taevakeha mass. Rs (<br />
Schwarzschildi pind ) on täiesti tsentraalsümmeetriline ehk kerakujuline ja mittepöörlev. Selle kera<br />
ruumala ( ühikuks m 3 ) on avaldis<br />
= =<br />
ja sfääri pindala ( ühikuks m 2 ) on järgmine<br />
= =<br />
Analüüsides eelnevaid võrrandeid ei ole järelikult mustade aukude tsentrites aega ega ruumi ehk<br />
aegruum on lakanud eksisteerimast. See tähendab seda, et aeg t on lõpmatuseni aeglenenud ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus l on lõpmatult väike. Kuid aja ja ruumi selline lakkamine esineb ajas<br />
rändamise teooria järgi ainult hyperruumis. Piltlikult väljendades ei eksisteeri „väljaspool<br />
aegruumi“ ( ehk hyperruumis ) enam aega ega ruumi. Järelikult mustade aukude tsentrid ( see<br />
tähendab Schwarzschildi pinnad ) on tegelikult „sissepääsud” hyperruumi ehk aegruumi auku on<br />
võimalik tõlgendada „sissepääsuna“ hyperruumi ja ka „väljapääsuna“ hyperruumist. Tavaruumi (<br />
meie igapäevaselt kogetavat aegruumi ) seal ei ole enam olemas. Ajas rändamise teooria järgi<br />
rändame ajas, kui „liigume“ hyperruumis. „Seal“ avaldub inimese ajas rändamise võimalus.<br />
Schwarzschildi meetrika näitab meile sisuliselt seda, et mida lähemale aegruumi augu pinnale,<br />
seda aeglasemalt liigub aeg ja keha pikkus lüheneb välisvaatleja suhtes. R on Schwarschildi raadius<br />
=<br />
mis näitabki aegruumi augu suurust. Aegruumi auku ja aegruumi tunnelit kirjeldavad meetrikad on<br />
omavahel sarnased. See viitab sellele, et aegruumi tunnelit kirjeldavat meetrikat tuletatakse välja<br />
aegruumi auku kirjeldavatest meetrikatest. Matemaatiliselt kirjeldab aegruumi auku näiteks<br />
Schwarzschildi meetrika ja seega võib kirjeldada see sama meetrika ka aegruumi tunnelit. Näiteks<br />
kõige tuntum aegruumi tunnelit kirjeldav matemaatiline võrrand on meetrika, mida nimetatakse<br />
Einstein-Roseni sillaks:<br />
= + + ( +<br />
Ühte liiki aegruumi tunneli meetrikat kirjeldab ka tuntud Schwarzschildi lahendus:<br />
= + + ( + .<br />
206
Täpsemalt öeldes kirjeldab Schwarzschildi meetrika seda, et kuidas muutuvad aeg ja ruum, kui<br />
läheneda taevakeha ( näiteks musta augu ) tsentrile. Kuid ussiaugu meetrika kirjeldab aga seda, et<br />
aegruumi auk ehk aegruumi tunnel „ühendab“ omavahel kaks erinevat aegruumi punkti nii, et nende<br />
vaheline teepikkus on kahanenud lõpmata väikeseks. Ussiauk painutab aegruumi nii, et on võimalik<br />
kasutada otseteed läbi teise dimensiooni. Seetõttu näidatakse ussiauku mudelites sageli pigem<br />
kahemõõtmelisena, mis näeb välja nagu ring. Kuid kolmemõõtmeline ring näeb välja kui kera ja<br />
seepärast näeb ussiauk tegelikkuses välja just kerana. See tähendab seda, et ussiauk on tegelikult<br />
kerajas auk ehk aegruumi auk ja seetõttu on aegruumi auku võimalik tõlgendada aegruumi<br />
tunnelina ( ehk ussiauguna ). See tähendab seda, et aegruumi auk ja aegruumi tunnel on tegelikult<br />
üks ja sama füüsikaline „objekt“.<br />
Joonis 40 Aegruumi augu suurus ehk sündmuste horisondi raadius näitab aegruumi tunneli sisse- ja<br />
väljakäigu suurust.<br />
Aegruumi lõkspinna mõiste<br />
Gravitatsiooniväli on aegruumi kõverdus, mida põhjustavad väga rasked massid. See aegruumi<br />
kõverdus väljendub selles, et mida enam gravitatsioonivälja tsentri poole minna, seda enam aeg<br />
aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Selline aja ja ruumi teisenemine jätkub<br />
kuni teatud kauguseni tsentrist. Ja seda kaugust kirjeldab meile Schwarzschildi raadius R:<br />
=<br />
See raadius näitab kaugust gravitatsioonivälja tsentrist, et kust alates on aeg t ja ruum l teisenenud<br />
lõpmatuseni ehk kust alates avaldub aegruumi lõpmatu kõverdumine ehk aegruumi eksisteerimise<br />
absoluutne lakkamine:<br />
= =<br />
207
ja<br />
= =<br />
Ja seetõttu ei saa midagi eksisteerida näiteks musta augu ehk aegruumi augu Schwarzschildi<br />
raadiuse R sissepoole jäävas „piirkonnas“, mida vahel nimetatakse ka Schwarzschildi pinnaks. See<br />
tähendab ka seda, et mingisugust singullaarsust musta augu tsentris ei saa olemas olla. Singullaarsus<br />
on lihtsalt üks punkt, kust alates mõõdetakse Schwarzschildi raadius R, mis määrab ära musta augu<br />
ehk aegruumi augu „suuruse“ ehk sellise kujuteldava sfääri suuruse ruumis, kust alates aegruumi<br />
lõpmatu kõverus muutub tsentrist kaugenedes järjest tasasemaks. Seepärast ei saa musta augu mass<br />
eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide<br />
korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne<br />
teise taevakeha ümber.<br />
Elektrilaengu mõju aegruumi meetrikale<br />
Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See<br />
tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja sama.<br />
Erirelatiivsusteooria samastab omavahel ka energiat ja massi seoses E = mc 2 . Sellest järeldub see, et<br />
kui keha mass on suuteline kõverdama aegruumi ( mida kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria ), siis<br />
peab seda suutma ka energia. Seda sellepärast, et mass ja energia on ekvivalentsed suurused. Ka<br />
energiaga peaks kaasnema aegruumi kõverdus nii nagu seda on suurte masside korral.<br />
Analoogiliselt oli see nii ka inertse massi ja raske massi korral.<br />
Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on energia ( mass ja impulss ). See<br />
tähendab seda, et elektri- ja magnetvälja korral on energia kandjaks väli, mitte laengud. Laengud on<br />
lihtsalt välja tekitajateks. Seega suudavad need väljad kui energiaväljad kõverdada aegruumi nii<br />
nagu seda teevad kehade massid. Elektrijõu ja gravitatsioonijõu vahe on 5,27 * 10 -44 . Oluline on<br />
märkida seda, et elektromagnetväli ise ei ole tingitud aegruumi kõverdusest, kuid on võimeline<br />
mõjutama aegruumi struktuuri.<br />
Schwarzschildi raadius R on üldrelatiivsusteooriast avaldatav järgmiselt:<br />
=<br />
Kuna mass ja energia on omavahel ekvivalentsed suurused ehk = , siis seega saame massi m<br />
avaldada ainult energia E kaudu:<br />
ja seetõttu tuleb Schwarzschildi raadiuse R avaldis järgmiselt<br />
=<br />
= = =<br />
Kuna elektrilaengu q elektriväli omab energiat E ehk W:<br />
208
= = = =<br />
ehk<br />
= = = = = =<br />
siis seega saame järgmise avaldise, mis näitab aegruumi lõkspinna tekkimist elektrilaengu q poolt:<br />
= = = =<br />
Viimase võrrandi lahti kirjutades saame järgmise avaldise:<br />
= =<br />
milles elektrimahtuvus C on antud juhul kera elektrimahtuvus:<br />
=<br />
Viimaks saame valemi, mis näitab kerakujulise aegruumi lõkspinna tekkimist elektrilaengu q poolt:<br />
= =<br />
Massi poolt ja elektrilaengu poolt tekitatav aegruumi lõkspinna valemid on omavahel võrdsed:<br />
= =<br />
Vastavalt Albert Einsteini erirelatiivsusteoorias avaldatud seosele E = mc 2 on energia ja mass<br />
ekvivalentsed suurused. See tähendab nüüd seda, et kui mass kõverdab aegruumi, siis peab seda<br />
tegema ka energia. Kuna väljad ( näiteks elektriväljad, magnetväljad jne ) omavad energiat ( need<br />
on energiaväljad ) nagu me eelnevalt nägime, siis seega elektromagnetväli ( antud juhul elektriväli )<br />
on võimeline aegruumi struktuuri mõjutama. Kuid siin peab arvestama seda, et kui keha massi mõju<br />
aegruumi meetrikale on pöördvõrdeline raadiusega ehk kaugusega massist, siis keha elektrilaengu<br />
korral on see aga pöördvõrdeline kauguse ruuduga laengust.<br />
Vaatame eelneva näiteks järgmist arvutuslikku analüüsi. Näiteks kui elektriliselt laetud sfäärilise<br />
pinna poolt tekitatud välja energia E<br />
=<br />
on 6,2 * 10 43 J ja kera raadius on üks meeter ( ning ɛ 0 on ligikaudu 8,85 * 10 -12 C 2 /Nm 2 ja ɛ on<br />
ligikaudu üks ), siis saame kera laengu Q suuruseks 1,1 * 10 17 C. Vaakumis on ɛ väärtus üks, kuid<br />
õhus on see 1,00057 ( seda ainult 20 0 C juures ). Kui antud elektriväljal on energia 6,2 * 10 43 J, siis<br />
vastavalt massi ja energia seosele E = mc 2 on sellise koguse energia mass 6,9 * 10 26 kg, mis võib<br />
olla mõne taevakeha massiks. Sellest tulenevalt on sellise taevakeha massi Schwarzschildi raadius<br />
209
=<br />
üks meeter ja seetõttu peab selline ühe meetrine Schwarzschildi raadius tekkima ka antud<br />
elektriliselt laetud kera korral. Eelnevalt tuletatud elektrilaengu horisondi raadiuse<br />
=<br />
järgi saamegi laengu Q suuruseks 1,1 * 10 17 C, kui raadius on üks meeter ja ε on ligikaudu üks. Kui<br />
aga Schwarzschildi raadius R<br />
=<br />
on kolm meetrit, siis seega massi<br />
saame leida järgmiselt:<br />
=<br />
= kg.<br />
Kuna kehtib energia ja massi ekvivalentsuse printsiip ehk = , siis seega saame energiaks<br />
järgmise suuruse:<br />
= J.<br />
Selline energia hulk võib olla mõne kosmilise elektrivälja energia E<br />
millest saame laengu q suuruseks:<br />
= = ,<br />
= ( = ( = .<br />
Sama laengu q suuruse leiame ka Nordströmi raadiuse valemi järgi arvutades, kui raadius R on<br />
samuti kolm meetrit:<br />
= =<br />
Elektrivälja energia E on seotud elektrivälja tugevusega:<br />
= .<br />
Antud elektrivälja energia koguse korral saame väljatugevuse E T leida järgmiselt:<br />
= = .<br />
210
Reissner-Nordströmi meetrika<br />
Elektrilaengu mõju aegruumile kirjeldab matemaatiliselt Nordströmi meetrika. Selle meetrika<br />
matemaatiline tuletus üldrelatiivsusteooria tensorarvutustest on aga ainult matemaatiline järeldus<br />
laengu mõjust aegruumile. Füüsikaline järeldus tuleneb aga erirelatiivsusteooriast tuntud massi ja<br />
energia ekvivalentsuse seadusest. See tähendab seda, et üks on matemaatikast tulenev, kuid teine<br />
ainult füüsikast. Lõppjäreldusena võib leida, et nii matemaatiline kui ka füüsikaline tuletamine<br />
laengu mõjust aegruumile kattuvad üksteisega täielikult.<br />
Schwarzschildi meetrilisest võrrandist saadakse järgmine võrrand, kui sooritatakse veel<br />
mõningaid tensorarvutuste ülesandeid:<br />
= +<br />
+<br />
( +<br />
kus R on Schwarzschildi raadius ja elektrilaeng q on seotud β-ga järgmiselt<br />
kus omakorda konstandi ϰ väärtus on<br />
=<br />
= = =<br />
Ühikuks on siin SI. Ja lõpuks saame välja kirjutada nüüd selle esimese võrrandi nõnda:<br />
= +<br />
+<br />
( +<br />
Sellist välja ( joonelemendi ruutu ) nimetatakse Nordströmi väljaks. Siin on näha seda, et peale<br />
massi kõverdab aega ja ruumi ka veel keha elektrilaeng. See näitab ühtlasi ka seda, et must auk võib<br />
tekkida ka näiteks elektriliselt laetud ainest. Ka elektriliselt laetud aine võib tekitada aegruumi<br />
kõverdumist. See võrrand näitab ka kahe üksteise sees oleva horisondi teket, mis tähendab seda, et<br />
kui füüsikalisel kehal on mass ja ka elektrilaeng, siis tal on olemas kaks raadiust:<br />
=<br />
=<br />
kus R s on niinimetatud keha Schwarzschildi raadius ja r q on põhimõtteliselt sama, mis R s , kuid see<br />
on põhjustatud elektrilaengu olemasolust. G on gravitatsioonikonstant ja c on valguse kiirus<br />
vaakumis. M on mass, q on keha laeng ja ɛ 0 on ( aine, vaakumi ) dielektriline läbitavus. r q valemit<br />
on võimalik kasutada ka laetud musta augu sisemise horisondi raadiuse välja arvutamiseks.<br />
Elektrilaengu mõju aegruumi struktuurile koos massiga on võimalik anda veel lihtsam lahend (<br />
211
võrrand ), mida nimetatakse Reissner-Nordströmi meetrikaks:<br />
= + + + + ( +<br />
Sellist lahendit kasutatakse siis kui kasutada ühikuid, kus gravitatsioonikonstant G ja valguse kiirus<br />
vaakumis c on mõlemad arvulise väärtusega 1 ( ehk c = G = 1 ). Nordströmi väljast järelduvad nö.<br />
elektromagnetiline aja dilatatsioon t ja pikkuse kontraktsioon l matemaatiliselt järgmiselt:<br />
=<br />
+<br />
= +<br />
ehk lahti kirjutatuna<br />
=<br />
+<br />
ja<br />
= +<br />
Need võrrandid näitavad väga selgelt aegruumi kõverdust ( ehk aja aeglenemist ja pikkuse<br />
lühenemist ), mis on põhjustatud peale keha massi ka veel keha elektrilaengust. Kui võtta<br />
dimensiooniks c = G = 1, siis saame need samad võrrandid panna kirja nõnda:<br />
=<br />
+<br />
= +<br />
Aegruumi kõverust kirjeldavas Reissner-Nordströmi meetrikas<br />
= +<br />
+<br />
( +<br />
peab pluss märk muutuma miinuseks, sest Schwarzschildi raadius ja Nordströmi raadius on ühte ja<br />
sama energiat ( s.t. E = mc 2 ) kasutades alati võrdsed. See tähendab seda, et kui Schwarzschildi<br />
raadius näitab aegruumi augu suurust meie aegruumis, siis seega peab seda näitama ka Nordströmi<br />
212
aadius. See saab väljenduda ainult siis, kui pluss märgi asemel on valemis miinus märk:<br />
= ( +<br />
või panna valemis selle asemel hoopis sulud:<br />
= +<br />
+<br />
( +<br />
Nordströmi meetrikast ilmneb, et peale massi kõverdab aegruumi ka elektrilaeng. Inimese mass<br />
kõverdab ümbritsevat aegruumi, kuid see kõverus on nii väike, et seda on praktiliselt võimatu<br />
mõõta. See tähendab seda, et kui massi mõju aegruumile on võrreldes laengu mõjuga üliväike (<br />
lähenedes jõudsalt nullile ), siis võib selle valemis üldse märkimata jätta:<br />
= ( +<br />
Tegemist on puhtalt elektromagnetilisest interaktsioonist tingitud aegruumi teisenemise meetrikaga,<br />
milles massi mõju on praktiliselt nulli lähedane. Sellest tulenevalt saame elektromagnetilise aja<br />
dilatatsiooni t ja elektromagnetilise pikkuse kontraktsiooni l matemaatiliselt järgmiselt:<br />
=<br />
ja<br />
=<br />
Elektrienergia<br />
Aegruumi augu tekitamiseks on vaja reaalselt väga suurt elektrienergiat ehk elektrilaengut, kuid<br />
keha elektrilaeng ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel ilmnema tõukejõud,<br />
mis takistaksid aegruumi augu tekkimist. Niisamuti ka keha elektrimahtuvus C ei võimalda omada<br />
mistahes suurt laengut. Näiteks kondensaatoril ehk kahe erinimeliselt laetud pinna vahelises ruumis<br />
on elektrivälja energia väga väike ( samuti ka väljapotentsiaalid on väga väikesed ), kuid samas<br />
esinevad väga suured elektrilaengud ja väljatugevused. Näiteks kui kondensaatori mahtuvus on 0,6<br />
mF ja selle laeng on 0,12 C, siis seega kondensaatoril on energia „kõigest“ 12 J. Elektrivälja<br />
tugevused võivad olla väga suured väga väikestes ruumi mõõtkavades – palju palju suuremad, kui<br />
makroskoopilised väljad võivad kunagi üldse olla. Näiteks vesiniku aatomisse kuuluva elektroni<br />
asukohas on väljatugevus 5 * 10 11 N/C, elusa raku membraanis ( puhkeseisundis ) 2 * 10 7 N/C,<br />
sädeme tekkimisel kuivas õhus on 3 * 10 6 N/C, õhus vahetult enne välgulööki aga kuni 5 * 10 5 N/C<br />
ja põleva elektrilambi hõõgniidis on väljatugevus 400 – 700 N/C.<br />
Elektrimahtuvus C suureneb piiramatult, kui näiteks plaatkondensaatori erimärgiliselt laetud<br />
213
plaadid praktiliselt kokku viia nõnda, et väheneks plaatide vahemaa piiramatult. Teoreetiliselt on<br />
see võimalik. Kuid elektrilaengute polarisatsiooni korral on teadaolevalt kõige väiksem vahemaa<br />
positiivse ja negatiivse laengu vahel vesiniku aatomituuma ( s.t. prootoni ) ja elektroni vahel, mille<br />
suurusjärguks on umbes 10 -10 m. Kuid näiteks kahe prootoni ehk kahe positiivse laengu vaheline<br />
kaugus heeliumi tuumas on veelgi väiksem ( suurusjärguks jääb umbes 10 -15 ...10 -16 m ).<br />
Negatiivseks laenguks võib olla ioon või elektron, kuid positiivseks laenguks on alati ioon (<br />
prootonid välja arvatud ). Prootonid pole tegelikult üksikosakesed ( nagu seda on elektronid ), vaid<br />
need koosnevad omakorda kvarkidest.<br />
Elektrivälja potentsiaal on = , millest potentsiaalne energia avaldub = . Elektroni<br />
laeng on elementaarlaeng q = -e ja seetõttu avaldub elektroni potentsiaalne energia aatomis<br />
järgmiselt: = . e on elementaarlaeng. Aatomis asub elektron tuuma positiivse laengu +e<br />
elektriväljas. Selle potentsiaal kaugusel r n tuumast on = , milles<br />
= ehk = ,<br />
kus kvantarvuks on n = 1, 2, 3 ... ja<br />
= .<br />
Seetõttu saame elektroni potentsiaalse energia avaldiseks: = . Elektroni potentsiaalne<br />
energia vesiniku aatomis on -4,35 * 10 -18 J, kuid vesiniku aatomisse kuuluva elektroni asukohas on<br />
väljatugevus 5 * 10 11 V/m.<br />
Elementaarlaeng<br />
Aegruumi augu tekitamiseks on vaja reaalselt väga suurt elektrienergiat ehk elektrilaengut, kuid<br />
keha elektrilaeng ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel ilmnema tõukejõud,<br />
mis takistaksid aegruumi augu tekkimist. Niisamuti ka keha elektrimahtuvus C ei võimalda omada<br />
mistahes suurt laengut. Igasugune laeng q moodustub elementaarlaengutest ehk see tähendab ta on<br />
elementaarlaengu e täisarvkordne:<br />
=<br />
ja seega laengu kontsentratsiooni N saame<br />
=<br />
=<br />
Kui laengu q suurus on 1,17 * 10 17 (C) ja e on elementaarlaeng 1,60 * 10 -19 (C), siis saame<br />
laengu kontsentratsiooni N suuruseks 7,34 * 10 35 . See arv näitab meile seda, et kui palju<br />
elementaarlaenguid ehk e-sid ( näiteks elektrone ) on vaja vastava laengu q tekitamiseks. See arv<br />
võib näidata ka osakeste arvu. Kuna see arv on tõesti väga suur, siis võrdluseks toogem välja<br />
mõningaid näiteid laengute kontsentratsioonidest:<br />
1. Taskulambi hõõgniidis ( kui pindala S võrdub 3 * 10 -10 m 2 ja voolutugevus I on 0,3 A ) on<br />
214
laengukandjate kontsentratsioon 1,3 * 10 29 m -3 .<br />
2. Ühes kuupsentimeetris vases on 8,5 * 10 22 juhtivuselektroni, kui vase tihedus on 8960 kg/m 3 ,<br />
molaarmass on 63,5 g/mol, vaskjuhtme ristlõikepindala S on 1 mm 2 ja läbib vool 1 A. Iga vase<br />
aatomi kohta tuleb üks juhtivuselektron.<br />
3. Kuid vabade elektronide kontsentratsioon metallis võib olla ka 10 29 m -3 .<br />
Kui igast aatomist eraldub üks elektron, siis on elektronide kontsentratsioon ( elektronide arv n<br />
ruumalaühikus ) võrdne aatomite arvuga ruumalaühikus. Arvutame n väärtuse. Aatomite arv<br />
ruumalaühikus on<br />
kus δ on näiteks metalli tihedus ja η on kilogrammaatomi mass. Avogadro arv on N A . Metallide<br />
korral on δ/η väärtus vahemikus 20 kmool/m 3 ( kaalium ) kuni 200 kmool/m 3 ( berüllium ). See<br />
annab vabade elektronide kontsentratsiooni suurusjärguks<br />
n = 10 28 ...10 29 m -3 ( 10 22 ...10 23 cm -3 ).<br />
Laengu ruumtiheduse , pindtiheduse ja joontiheduse saab välja arvutada järgmiselt:<br />
= = =<br />
Elektrilaengute polarisatsioon ja aegruumi lõkspind<br />
Oletame, et mingisuguse keha elektrilaeng tekitab ühe meetrise raadiusega musta augule sarnase<br />
horisondi. Arvutame järgmiste võrranditega välja selle, et kui suur peab olema siis selle keha<br />
elektrilaeng:<br />
=<br />
( =<br />
Tehes viimase valemi järgi arvutused, saame keha laengu q suuruseks 1,16 * 10 17 kulonit ehk C, kui<br />
raadius r on 1 meeter ja dielektriline läbitavus ε 0 on ligikaudu 1. Sellist elektrilaengut q<br />
= (<br />
kandva keha suurus R peab olema planeet Maast palju kordi suurem. Väiksema ( näiteks inimese )<br />
suurusega keha pinnal sellist laengut püsida ei saaks, sest siis hakkaksid mõjuma juba laengute<br />
vahelised tõukejõud. See näitabki seda, et aegruumi kõverdumiseks on vaja reaalselt väga suurt<br />
215
elektrilaengut, kuid keha elektrilaeng ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel<br />
ilmnema tõukejõud. Niisamuti ka keha elektrimahtuvus ei võimalda omada mistahes suurt laengut.<br />
Siin kohal toome välja järgmised näited:<br />
1. Kera raadius peab olema 54,7 meetrit, et selle peal saaks püsida 1 kuloni suurune elektrilaeng. 1<br />
C suuruse laengu väljatugevus vaakumis 1 m kaugusel on 9 * 10 9 V/m.<br />
2. Planeedi Maa suuruse irdkera mahtuvus on 700 μF. Kuid irdkera raadiusega 9 * 10 9 m ehk Maast<br />
umbes 1500 korda suurema raadiusega irdkera omab mahtuvust 1 F.<br />
3. Samas 1 F suuruse mahtuvuse moodustavad ka kaks ühesuurust ruutplaati, mille üksteise<br />
vahekaugus on 1 mm ja plaadi serva pikkus on „kõigest“ 10 km.<br />
4. Elusa raku membraanis on puhkeseisundi ajal väljatugevus 2 * 10 7 V/m, kui samas on see<br />
vesiniku aatomisse kuuluva elektroni asukohas 5 * 10 11 V/m. Elusorganismide biovoolude<br />
tugevused jäävad enamasti alla 10 -6 A.<br />
5. Närvikiu seina paksus on 3 nm. Selles oleva elektrivälja tugevus on puhkeoleku korral 2,3 * 10 7<br />
V/m. Närvikiu siseosa puhkepotentsiaal on -70 mV.<br />
6. Kaks laengut suurusega 1 C mõjutavad teineteist jõuga 1 N, kui nende vahekaugus on ligikaudu<br />
95 km. 1 N on võrdne raskusjõuga, mis mõjub 100 g massiga kehale. Kui aga nende vahekaugus on<br />
1 m, siis see jõud on 9 * 10 9 N. Selline jõud võrdub sellise keha raskusjõuga, mille mass on peaaegu<br />
miljon tonni.<br />
Elektrilaengute polarisatsiooni korral ( näiteks kahe erinimeliselt laetud pinna korral ) avalduvad<br />
palju suuremad laengud kui ühe konkreetse laengu liigi korral ( näiteks negatiivselt laetud keha<br />
korral ). Analoogiline ehk sarnane seaduspärasus on ka aegruumi kõverdumisel elektrilaengute<br />
poolt. Näiteks elektrilaengute polarisatsiooni korral on aegruumi lõkspinna tekitamiseks vaja palju<br />
väiksemat laengu hulka kui ühe konkreetse laengu liigi korral ( näiteks negatiivselt laetud kera<br />
korral ). See on sellepärast nii, et elektrilaengute polarisatsiooni korral esineb veel üks aegruumi<br />
lõkspinna tekkimine, mille kogu ruumala on üüratult väike. Kuid seejuures on selle pindala<br />
märkimisväärselt suur. See tähendab sisuliselt seda, et mida väiksem on kõverdatav ruumala, seda<br />
väiksemat laengu hulka on vaja selleks, et seda kõverdades tekiks aegruumi lõkspind.<br />
Näiteks kahe kinnise pinna vahel olev ruumala on avaldatav järgmiselt: = , kus d on kahe<br />
pinna vaheline kaugus ja S on mõlema pinna suurus ( s.t. pindala ). Kui nende vahekaugus on<br />
d = 3 * 10 -9 m ja pindala S on võrdne inimese keha kogupindalaga ( see on umbes 2 m 2 ), siis kogu<br />
ruumalaks kahe kinnise pinna vahel saame V = 6 * 10 -9 m 3 . See on uskumatult väike ruumala.<br />
6 * 10 -9 m 3 on uskumatult väike ruumala. See ruumala võrdub sellise kera ruumalaga V<br />
mille raadius R on:<br />
=<br />
= = = (<br />
Kahe kinnise pinna vaheline kogu ruumala ja kera ruumala on omavahel võrdsed. Füüsikaliselt<br />
tähendab see seda, et kahe kinnise pinna vahelisse ruumi tekib aegruumi lõkspind täpselt<br />
samasuguse energiaga ehk elektrilaengu hulgaga, mis tekitaks ruumis sfäärilise kujuga lõkspinna,<br />
mille raadius on 1,126 * 10 -3 m. 1,126 * 10 -3 meetrise raadiusega R sfäärilise kujuga aegruumi<br />
lõkspinna ( s.t. aegruumi augu )<br />
216
=<br />
tekitab ruumis selline elektrilaeng q, mille suurus on välja arvutatav järgmiselt:<br />
=<br />
= = ( .<br />
Aegruumi augus ehk sfäärilise kujuga aegruumi lõkspinna sissepoole jäävas piirkonnas ei eksisteeri<br />
enam aega ega ruumi. Kuid sellegipoolest omab aegruumi auk teatud ruumilist ulatust ruumis ja<br />
eksisteerib meie ajas teatud ajaperioodi. Näiteks aegruumi augu suurust meie ruumis näitab<br />
Schwarzcshildi või Nordströmi raadius, sõltuvalt sellest, et mis on aegruumi augu tekitajaks ( kas<br />
keha mass või elektrilaeng ehk energia ). Väljaspool aegruumi auku eksisteerib aeg ja ruum, kuid<br />
mida lähemale aegruumi augu pinnale, seda enam on aeg ja ruum kõverdunud.<br />
Kahe kinnise pinna vaheline kogu ruumala ja kera ruumala on omavahel täiesti võrdsed. Kuid<br />
samas on nende pindalade suurused täiesti erinevad. See tähendab seda, et ühe ja sama aegruumi<br />
augu ruumala korral ( ehk ühe ja sama elektrilaengu hulga korral ) on võimalik luua väga erineva<br />
kuju ja suurusega aegruumi lõkspindu. Aegruumi lõkspinna kuju ja suurus ei näita alati selle<br />
ruumilist ulatust meie ruumis. Näiteks kahe kinnise pinna vaheline kogu ruumala võib olla ainult<br />
6 * 10 -9 m 3 , kuid selle pindala on lausa 2 m 2 . Sellisel juhul on kogu ruumala üüratult väike, kuid<br />
pindala on seevastu väga suur.<br />
Aegruumi lõkspinna ja elektrivälja E-vektori omavaheline seos<br />
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi<br />
pind ( ehk „aegruumi auk“ ) alati täiesti kera kujuline. Elektriväljas on olulised just<br />
ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks aegruumi auku. See tähendab seda, et aegruumi auk tekib mööda<br />
välja ekvipotentsiaalpinda ( aegruumi augu kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust ) ja<br />
seetõttu ei pea aegruumi auk olema täiesti kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga<br />
erinev. Näiteks inimese kujuga. Kui kera pind ( s.t. kerakujuline füüsikaline keha või objekt ) on<br />
elektriliselt laetud, siis tekib elektrilaengu poolt tekitatud sündmuste horisont järgmise valemi järgi:<br />
=<br />
Kera korral on tegemist tsentraalsümmeetrilise elektriväljaga. on Coulomb´i seadusest tuntud<br />
võrdetegur, milles on elektrikonstant. Vastavalt elektrimahtuvuse definitsioonile = võime<br />
elektrilaengu välja kirjutada nõnda: = . Seega kera mahtuvuse korral saame sündmuste<br />
horisondi raadiuseks:<br />
217
=<br />
(<br />
või<br />
=<br />
Laetud kera mahtuvus on = , milles ε on dielektriline läbitavus ja R 1 on kera raadius. Kui<br />
aga kera pind on elektriliselt polariseerunud, siis kera elektrimahtuvus on<br />
=<br />
milles ε on dielektriline läbitavus ja R 1 on sisemise sfääri raadius ning R 2 on välimise sfääri raadius.<br />
Viimane Nordströmi raadiuse võrrand kehtib ainult kerakujulise keha jaoks. Raadius R näitab<br />
sündmuste horisondi lõkspinna suurust:<br />
= (<br />
ehk<br />
=<br />
milles on lõkspinna suurus, mis antud juhul on kera pindala kujuga S. Kuid kera pindala S<br />
asemele võime valemis panna mistahes kujuga pindala valemi ja seega saame välja kirjutada palju<br />
üldisema võrrandi:<br />
= (<br />
ehk<br />
=<br />
Viimane valem kehtib mistahes pindala kujuga keha korral ehk tegemist on üldise valemiga, mille<br />
korral võib aegruumi lõkspind olla mistahes kujuga ja suurusega. Siinjuures peab arvestama seda, et<br />
keha elektrimahtuvus C peab vastama lõkspinna S kujule. Näiteks kerakujulise keha korral tekib<br />
sfäärilise kujuga lõkspind. Sellisel juhul peame kasutama kera mahtuvuse valemeid, et leida kera<br />
laengu suurus.<br />
Inimese keha kogu pindala S valem on avaldatav järgmiselt:<br />
= + (<br />
milles M on inimese keha mass (kg) ja H on inimese keha pikkus (m). Kuid viimast valemit<br />
kirjutatakse välja vahel ka nõnda:<br />
= (<br />
218
milles M on inimese keha mass (kg) ja H on inimese keha pikkus (m). Inimese ideaalne kaal (kg) on<br />
avaldatav järgmiselt:<br />
= ( + +<br />
milles<br />
on mehe kaal, H on pikkus ja t on vanus ning<br />
= ( + +<br />
milles on naise kaal, H on pikkus ja t on vanus. Aegruumi lõkspinna pindala S kuju võib olla<br />
inimese keha kujuga ja seetõttu saab seda välja arvutada ka inimese keha pindala valemit kasutades:<br />
või teise valemiga<br />
= = + (<br />
= = ( (<br />
Viimased kaks võrrandit on tegelikult omavahel ligikaudselt võrdsed, sest mõlemad võrrandid<br />
kirjeldavad inimese keha pindala suurust:<br />
= + ( (<br />
Inimese keha pindala S on keskmiselt 1,8 ehk ligikaudu 2 .<br />
Aegruumi lõkspinna kuju sõltub elektrilaengu poolt tekitatud välja ekvipotentsiaalpinna kujust.<br />
Ekvipotentsiaalpinna tiheduse muutumine määrab ära selle, et kas elektrivälja tugevus nõrgeneb või<br />
suureneb. Väljatugevus on seotud omakorda elektrijõuga. Elektrivälja tugevus E kahe paralleelse,<br />
ühesuuruselt ja erimärgiliselt laetud tasase pinna vahel ehk laengute polarisatsiooni korral on<br />
avaldatav järgmiselt: = , ( = ). Kui pindade lineaarmõõtmed on pindadevahelisest<br />
kaugusest palju palju suuremad, siis saame kasutada järgmist väljatugevuse valemit: = .<br />
Valemites on U laetud pindade vaheline pinge, d on pindade vaheline kaugus, q mõlema pinna<br />
laengu suurus, S on mõlema pinna pindala ja ε on pindade vahel eksisteeriva aine dielektriline<br />
läbitavus. Valemi = nimetajas puudub suurus 4π, sest välja jõujooned ei ristu enam sfääri<br />
pinnaga nagu on seda punktlaengu korral, vaid tasandiga. Suurus 4π esineb sfääri ( ehk kera )<br />
pindala valemis. Elektrivälja tugevus punktlaengu Q korral on see aga järgmine: = ehk<br />
= . Punktlaengu q elektrivälja tugevus E on pöördvõrdeline kera pindalaga 4πr2 , kus r on<br />
elektrilaengu kaugus kera pinnast. See tähendab ka seda, et elektrivälja tugevuse E korrutis kera<br />
pindalaga on arvuliselt võrdne selles keras eksisteeriva laengu suurusega. Seda on võimalik<br />
üldistada mistahes kujuga pinna jaoks. Sarnaselt väljatugevusega avaldub elektrivälja potentsiaal φ<br />
punktlaengu Q korral järgmiselt: = . Kuid elektrivälja potentsiaal φ homogeense elektrivälja<br />
korral ( näiteks kahe erimärgiliselt laetud tasandi vahel ) on φ = Ed ehk φ = Er.<br />
Jõu ja proovikeha laengu suhe on mingis kindlas väljapunktis alati muutumatu:<br />
milles<br />
= = =<br />
219
Positiivselt laetud keha elektrivälja jõujooned ei lähe lõpmatusse ja negatiivse laenguga keha<br />
välja jõujooned ei tule lõpmatusest. See on sellepärast nii, et positiivse laengu jaoks on kuskil<br />
olemas negatiivne laeng ja vastupidi. See tähendab, et positiivselt laetud kehalt väljuvad jõujooned<br />
kulgevad kindlasti mingisugusele negatiivsele laengule, mis võib ruumis asuda lihtsalt väga kaugel<br />
või väga lähedal.<br />
Joonis 41 Gravitatsiooni korral on aegruumi auk kerakujuline. Kuid elektriväljas sõltub selle kuju<br />
ekvipotentsiaalpinna kujust ja seega võib see olla isegi inimese kujuga.<br />
Elektrilaengut võib omada ja saada mistahes kujuga keha. Täpselt sama on ka laengute<br />
polarisatsiooniga. See tähendab, et mistahes kujuga keha pinda võib katta kaks kihti laenguid, mis<br />
on vastasmärgilised ja mis asetsevad üksteise peal nii nagu inimese särki katab selle peal olev pluus.<br />
Näiteks inimese närvisüsteemis olevate närvikiudude ja neuronite pinnad on elektrilaengute poolt<br />
polariseeritud.<br />
Kui keha pind on elektrilaengute poolt polariseerunud, siis ei ole vahet, et kas pealmise kihi<br />
moodustavad negatiivsed laengud ja alumise kihi positiivsed laengud või vastupidi. Ainus erinevus<br />
seisneb selles, et ühel juhul on elektrivälja jõujooned suunatud keha enda poole, kuid teisel juhul<br />
kehast eemale. Näiteks gravitatsioonivälja jõujooned on suunatud keha enda poole ehk keha tsentri<br />
suunas.<br />
Elektrilaengu poolt tekitatava aegruumi lõkspinna kuju S<br />
= (<br />
sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust. Näiteks laetud kera korral tekib sfäärilise kujuga aegruumi<br />
lõkspind, kuid laetud inimese kujuga keha korral tekib inimese kujuga lõkspind. Tekib küsimus, et<br />
kui aegruumi lõkspinna kuju sõltub elektrilaengu poolt tekitatud välja ekvipotentsiaalpinna kujust,<br />
siis kas see aegruumi lõkspinna tekkimine sõltub ka välja ekvipotentsiaalpinna tiheduse suunast?<br />
See tähendab seda, et kui laengu poolt tekitatava aegruumi lõkspinna kuju sõltub laengu välja<br />
ekvipotentsiaalpinna kujust, siis peab aegruumi lõkspinna tekkimine sõltuma ka välja<br />
ekvipotentsiaalpinna tiheduse suunast. Ekvipotentsiaalpinna tiheduse suund määrab ära selle, et<br />
millises suunas elektrivälja tugevus nõrgeneb või suureneb. Väljatugevus on seotud omakorda<br />
elektrijõuga. Elektrivälja tugevus on võrdne vastandmärgilise potentsiaali-gradiendiga: E = - gradφ.<br />
Skalaarse funktsiooni φ(x,y,z) gradiendi suund ühtib suunaga n, milles funktsioon kasvab kõige<br />
kiiremini.<br />
Kuna väljatugevus on vektoriaalne ehk suunda omav suurus, siis seega nimetatakse<br />
väljatugevust lühidalt E-vektoriks. Kuid E-vektori pikkuse ehk mooduli korral nimetatakse seda<br />
220
lihtsalt väljatugevuseks E. Punktlaengu Q väljatugevus on võrdeline laengu suurusega ning<br />
pöördvõrdeline vahekauguse r ruuduga. Kokkuleppeliselt on nii, et positiivse laenguga keha korral<br />
on E-vektor suunatud sellest kehast eemale, kuid negatiivselt laetud keha elektrivälja E-vektor on<br />
suunatud keha enda poole:<br />
Joonis 2 Välja jõujoonte suund positiivse ja negatiivse laengu korral.<br />
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/33/VFPt_dipole_electric_manylines.svg/600px-<br />
VFPt_dipole_electric_manylines.svg.png<br />
E-vektori suund määrab ära välja jõujoone suuna. Elektrivälja jõujoon on mõtteline joon, mille igas<br />
punktis on E-vektor suunatud piki selle joone puutujat. Mida tihedamalt paiknevad jõujooned, seda<br />
tugevam on väli. Homogeense elektrivälja korral on E-vektor kogu ruumis ühesuguse pikkuse ja<br />
suunaga. Homogeense välja jõujooned on omavahel paralleelsed sirged, mille vahekaugus ei muutu.<br />
Elektriväli kahe ühesuuruselt ja erimärgiliselt laetud tasase plaadi vahel on homogeenne ja see väli<br />
on kaks korda tugevam kui ühe plaadi korral. Punktlaengu elektrivälja potentsiaal φ on võrdeline<br />
laengu suurusega ja pöördvõrdeline kaugusega sellest laengust. Positiivselt laetud keha liigub<br />
elektrivälja mõjul alati potentsiaali vähenemise suunas nii nagu kivi kukub raskusjõu mõjul alati<br />
allapoole. Ekvipotentsiaalpinnaks nimetatakse elektrivälja punktide hulka, mis omavad ühesugust<br />
potentsiaali. Ekvipotentsiaalpinnad on jõujoontega alati risti ja mida väiksem on<br />
ekvipotentsiaalpindade vaheline kaugus, seda tugevam on elektriväli.<br />
Välja jõujoonte suhteline tihedus iseloomustab väljatugevuse vektori absoluutväärtuse suurust.<br />
See tähendab seda, et mida tihedamini asetsevad jõujooned, seda suurem on väljatugevus antud<br />
ruumiosas. Väli on tugevam laengule lähemal asetsevates punktides.<br />
Kui kera on elektriliselt laetud, siis tekib sfäärilise kujuga aegruumi lõkspind ( ehk aegruumi auk<br />
raadiusega r ) laetud kera tsentrisse. Tegemist on sfäärilise pinnaga, mis on laetud ühtlase<br />
pindtihedusega σ. Sfäär on raadiusega R. Selline sfäär loob tsentraalsümmeetrilise välja. Igas<br />
punktis läbib E vektori siht sfääri tsentrit. Kuid väljatugevus sõltub kera tsentri kaugusest r.<br />
Sfäärilise pinna ( raadiusega r ) kõigi punktide jaoks on E vektor: E n = E (r). Kui aga r väärtus on<br />
suurem R väärtusest, siis sellisel juhul jääb laeng q sfäärilise pinna sisemusse. Laeng q tekitab kogu<br />
välja. Sfäärilise pinna raadiusest R väiksemaid sfäärilisi pindasid ( r ) ei sisalda laenguid. Seepärast<br />
väljatugevus puudub. See tähendab seda, et sfäärilise pinna sees puudub väli. Pind on laetud ühtlase<br />
pindtihedusega σ. Väljaspool sfäärilist pinda on aga väli olemas ja see on nii nagu sfääri tsentrisse<br />
paigutatud sama suure punktlaengu väljal. Elektriliselt laetud kera korral väheneb alati elektrivälja<br />
potentsiaal φ kera pinnast eemaldumisel, mille tulemusena väheneb ka laetud kera elektrijõud.<br />
Näiteks elektrilaengu q nihutamiseks teelõigul dr laetud kera väljas on välja jõudude töö avaldatav<br />
järgmiselt:<br />
Samas on välja jõudude töö avaldatav ka kui laengu q potentsiaalse energia kahanemisena ehk:<br />
221
( =<br />
Seega on kaks viimast avaldist omavahel võrdsed:<br />
ehk saame ka seose<br />
=<br />
=<br />
milles r märgib suvaliselt valitud suunda sfäärilises ruumis, mis ühtib kera raadiuse suunaga. Kui<br />
me korrutame viimase avaldise mõlemad pooled laengu q-ga, saame järgmise seose:<br />
=<br />
milles on elektrijõud teelõigu r suunas, on potentsiaalne energia ja r ehk r märgib suvaliselt<br />
valitud suunda sfäärilises ruumis. Niimoodi kirjeldatakse elektrivälja vektori E või skalaari φ abil.<br />
See tähendab, et nende kahe vahel on olemas seos, mis on sarnane potentsiaalse energia ja jõu<br />
omavahelise seosega. Viimane avaldis näitab üldiselt seda, et elektrijõud ja ka välja potentsiaalne<br />
energia kahanevad mõlemad välja allikast ehk antud juhul laetud kerast eemaldumisel. Välja allikas<br />
ehk elektrilaeng tekitab enda ümbritsevas ruumis potentsiaalse elektrivälja, mille energia kahaneb<br />
alati välja allikast eemaldumisel. Just sellisel tõsiasjal põhinebki postulaat, et ka aegruumi lõkspind<br />
( s.t. aegruumi auk ) peaks siis samuti tekkima välja allika piirkonnas või selle vahetus läheduses<br />
ehk aegruumi lõkspind saab tekkida ainult nö. välja potentsiaalse energia kahanemise suunas, mille<br />
tulemusena see tekibki ainult välja allika ruumi piirkonnas. Võrrandites olev liige<br />
ka negatiivse grad-na ehk<br />
+ +<br />
on avaldatav<br />
mida tähistatakse nablana ∇. See on sellepärast nii, et liige<br />
on vektor, mille komponendid on<br />
Ja seetõttu võib avaldist<br />
=<br />
avaldada skalaari φ gradiendina järgmiselt:<br />
ehk<br />
=<br />
= + +<br />
ehk<br />
=<br />
milles ∇ on nabla. See tähendab seda, et elektrivälja tugevus E on võrdne vastandmärgilise<br />
potentsiaaligradiendiga. Nabla- ehk Hamiltoni operaator ∇ on vektoriline diferentsiaaloperaator. See<br />
222
on vektor, mille komponendid on<br />
Ja seega saadaksegi nablaks:<br />
= + +<br />
Üksinda sellel vektoril tähendust ei ole, vaid see omandab füüsikalise mõtte ainult siis kui korrutada<br />
see nabla skalaar- või vektorfunktsiooniga. Näiteks funktsiooni gradiendi saame siis kui korrutada<br />
vektor ∇ skalaariga φ, tulemuseks on vektor:<br />
= + +<br />
milles elektrivälja potentsiaal φ avaldub järgmise funktsioonina:<br />
=<br />
Välja potentsiaali kirjeldatakse diferentsiaalvõrrandiga, milleks ongi gradient ehk grad. Gradienti<br />
tähistatakse sümboliga, mida nimetataksegi nablaks:<br />
=<br />
Kuid vektori A divergentsi saame siis kui korrutada vektor ∇ skalaarselt vektoriga A, tulemuseks on<br />
skalaar:<br />
= + + = + +<br />
Vektori rotA ühe komponendi (x) saame siis kui korrutada ∇ vektoriga A vektoriliselt, tulemuseks<br />
on vektor, mille üheks komponendiks on näiteks järgmine avaldis:<br />
( = =<br />
∇ on diferentsiaaloperaator. Vektorfunktsioon on mingisuguse funktsiooni φ gradient. Näiteks:<br />
= ( = ( = + + = =△<br />
milles △ on Laplace´i operaator. Vastavalt sellele kirjeldataksegi kogu elektrivälja Poissoni võrrandi<br />
kaudu:<br />
∆φ = -4π ehk divgradφ = -4π ,<br />
milles div = 4π ja<br />
mistahes kontuuri korral:<br />
= -gradφ. Elektrivälja ( s.t. elektrostaatilise välja ) tsirkulatsioon on null<br />
=<br />
Viimane valem kehtib ainult elektrostaatilise välja jaoks ja on ka kooskõlas järgmise matemaatilise<br />
223
avaldisega:<br />
= ( = ( =<br />
Viimane avaldis tähendab seda, et vektori vektorkorrutis iseendaga on null.<br />
Laetud kera sissepoole jäävas ruumalas ehk kera sees ei eksisteeri enam välja ehk<br />
väljapotentsiaal on seega null. Näiteks kera tsentris on väljapotentsiaal φ null. Positiivselt laetud<br />
kera korral on välja jõujooned suunatud kera pinnast eemale, kuid negatiivselt laetud kera korral<br />
aga kera pinna ( õigemini kera tsentri ) suunas.<br />
Sfäärilise kujuga aegruumi lõkspind tekib elektriliselt laetud kera tsentrisse, mille korral<br />
elektrivälja potentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus väheneb laetud kera pinnast<br />
eemaldumisel ( ehk kaugenemisel ). Kuid nüüd oletame, et meil on selline elektriliselt laetud kera,<br />
mille korral väheneb väljapotentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus hoopis kera<br />
tsentri suunas. Tegemist on nüüd vastupidise olukorraga, mille korral ei eksisteeri elektriväli enam<br />
väljaspool kera, vaid kera sees. Sellisel juhul „peaks“ aegruumi lõkspind tekkima mitte enam kera<br />
tsentris, vaid „ümber kera pinna“ ( s.t. kera pinna läheduses ). See on sellepärast nii, et aegruumi<br />
lõkspind tekib ainult väljapotentsiaali φ kahanemise suunas. Analüüsime seda pisut matemaatiliselt.<br />
Sfäärilise kujuga aegruumi lõkspinna ehk „aegruumi augu“ raadiuse r valem on aga järgmine:<br />
=<br />
Teisendame seda viimast avaldist matemaatiliselt järgmiselt:<br />
=<br />
=<br />
=<br />
Kuna = , siis saame viimase avaldise ümber kirjutada nõnda:<br />
ehk<br />
Kuna viimases valemis olev liige<br />
=<br />
=<br />
=<br />
on füüsikaliselt mõistetav elektrivälja tugevusena E, siis saame valemi avaldada järgmiselt:<br />
ehk<br />
=<br />
224
=<br />
Kuna = või = on füüsikas defineeritav elektrijõuna, siis saame:<br />
=<br />
milles f on elektrijõud. Elektrijõud ja ka välja potentsiaalne energia kahanevad mõlemad välja<br />
allikast eemaldumisel ehk antud juhul laetud kera tsentri suunas r. Kuna kehtib eelnevalt välja<br />
toodud seos elektrijõu ja väljapotentsiaali vahel<br />
siis seega võib viimase võrrandi välja kirjutada ka niimoodi:<br />
=<br />
= =<br />
Kuna elektrijõud on avaldatav järgmiselt<br />
=<br />
ja väljapotentsiaal on seotud elektrivälja energiaga<br />
siis saame avaldada järgmise seose:<br />
=<br />
= =<br />
milles<br />
on elektrivälja potentsiaalne energia:<br />
=<br />
Viimane seos näitab seda, et välja allikas ehk elektrilaeng tekitab enda ümbritsevas ruumis<br />
potentsiaalse elektrivälja, mille energia kahaneb alati välja allikast eemaldumisel. Ja see sama<br />
energia tekitab ka aegruumi lõkspinna ehk aegruumi augu, mis peaks siis tekkima vastavalt välja<br />
energia kahanemise suunas ehk alati välja energia allika ruumipiirkonnas. Kuna elektrivälja tugevus<br />
E on võrdne vastandmärgilise potentsiaaligradiendiga:<br />
ja potentsiaaligradient on omakorda avaldatav järgmiselt:<br />
=<br />
( = =<br />
siis seega saame viimase seose avaldada nõnda:<br />
=<br />
225
milles<br />
on juba tuntud elektrivälja potentsiaal:<br />
=<br />
Kuna välja potentsiaalne energia on avaldatav valemiga:<br />
siis saame potentsiaaligradiendi sõltuvuse välja energiast järgmiselt:<br />
=<br />
ehk<br />
milles konstant õ<br />
=<br />
=<br />
=<br />
on konstantide valguse kiiruse c ja gravitatsioonikonstandi G jagatis, mis valemites ei muutu.<br />
Potentsiaalse elektrivälja energia kahaneb alati välja allikast eemaldumisel ja kogu eelnevast<br />
matemaatilisest analüüsist on näha seda, et ka aegruumi lõkspind ( s.t. aegruumi auk ) peaks siis<br />
samuti tekkima välja allika ruumipiirkonnas või selle vahetus läheduses. See tähendab, et aegruumi<br />
lõkspind saab tekkida ainult nö. välja potentsiaalse energia kahanemise suunas, mille tulemusena<br />
see tekibki ainult välja allika ruumipiirkonnas.<br />
Esimesel juhul tekib aegruumi lõkspind elektriliselt laetud kera tsentrisse, mis on sfäärilise<br />
kujuga ja mille raadius R suureneb vastavalt kera laengu q suurenemisele. Sealjuures võivad kera ja<br />
aegruumi lõkspinna mõõtmed ehk raadiused olla erinevad või ühesuurused. Kuid teisel juhul tekib<br />
aegruumi lõkspind mitte enam laetud kera tsentrisse, vaid katva kihina ümber kera pinna ehk kera<br />
pinna vahetus läheduses. Sellisel juhul on kera ja aegruumi lõkspinna pindalad S alati „peaaegu“<br />
ühesuurused ning kera laengu q suurenemise korral „pakseneb“ sfäärilise kujuga aegruumi<br />
lõkspinna kiht, mis „katab“ laetud kera kogu ruumala ruumis. Kui esimesel juhul on oluline<br />
aegruumi lõkspinna pindala suurus, siis teisel juhul on oluline ainult aegruumi lõkspinna kihi<br />
paksus, mitte enam selle pindala suurus.<br />
Järgnevalt tuletame aegruumi lõkspinna kihi paksuse ehk selle läbimõõdu d võrrandi. Selleks<br />
alustame kera ruumala V valemist, et saada kera raadiuse R valemi avaldise:<br />
= = =<br />
Saadud raadiuse R valem võib olla kerakujulise aegruumi lõkspinna raadiuseks R:<br />
=<br />
Sellisel juhul on kerakujulise aegruumi lõkspinna ruumala V arvutatav järgmiselt:<br />
226
=<br />
Aegruumi lõkspinna kihi paksuse ehk selle läbimõõdu d saame leida ainult siis, kui me paneme<br />
selle kihi ruumala V võrduma kerakujulise aegruumi lõkspinna ruumalaga V. See on sellepärast nii,<br />
et mõlemal juhul ehk võrdsete ruumalade korral peab elektrilaengu q suurus olema üks ja sama, sest<br />
laengu mõju aegruumi meetrikale on alati ühtmoodi. Kuna aegruumi lõkspinna kihi läbimõõt d on<br />
palju väiksem kera läbimõõdust D, siis on plaatide kuju kõrvalekalle tasandilisusest tähtsusetu ja me<br />
võime rakendada kahe plaadi vahelise ruumala valemit: V = dS, milles d on kahe plaadi vahekaugus<br />
ja S on mõlema plaadi pindala:<br />
=<br />
Laeng q ja pindala S võivad olla näiteks vastavalt 1 C ja 2 m 2 . Aegruumi lõkspinna kihi paksuse ehk<br />
selle läbimõõdu d saame leida seosest:<br />
=<br />
milles raadius R on nö. Nordströmi raadius R N ( ehk lihtsalt R q ). Viies viimases valemis konstandid<br />
ühele poole<br />
=<br />
( on kõik konstandid ) tähistame seda avaldist ainult tähega k:<br />
=<br />
milles üldkonstandi k väärtus avaldub järgmiselt<br />
= =<br />
Kui kera elektrilaeng on näiteks 1 C, siis Nordströmi raadiuse R suuruse saame leida järgmiselt:<br />
= =<br />
milles q = 1 C ja ε = 1. Kera ruumala V valem avaldub järgmiselt:<br />
milles pindala S on kera pindala:<br />
= =<br />
=<br />
227
Kuna raadius R on võrdne eelnevalt välja arvutatud Nordströmi raadiusega R ja pindala S on<br />
näiteks 2 m 2 , siis ruumala V väärtuse saame leida järgmiselt:<br />
Antud ruumala V väärtus annab meil leida d väärtuse<br />
=<br />
ja see on<br />
=<br />
=<br />
Pindala S on =<br />
Tekkiv aegruumi lõkspind on uskumatult õhuke – kõigest 10 -51 meetrise läbimõõduga. See<br />
tundub meile peaaegu olematuna, kuid ärme unusta seda, et mustade aukude Schwarzschildi<br />
pindade ehk aegruumi lõkspindade läheduses kõverdub aegruum lõpmatuseni ( ehk ruumipunktide<br />
omavahelised kaugused vähenevad lõpmatuseni ). Võrreldes lõpmatult väikese ruumikontraktsiooniga<br />
on arv ehk suurus 10 -51 ikkagi väga suur väärtus, mis kindlasti mõju avaldab. Aegruumi<br />
lõkspinna paksus on 10 -51 meetrit, mis tähendab seda, et sellele pinnale lähenedes mõlemalt poolt<br />
teiseneb aeg ja ruum kuni pinnani, mil aeg ja ruum on kõverdunud ehk teisenenud lõpmatuseni. Nii<br />
et aegruumi lõkspind võib olla kõigest 10 -51 meetri paksune, kuid selle pinnal on aegruum<br />
kõverdunud lõpmatuseni. Aegruumi lõpmatu kõverdumise korral ei ole energia ise lõpmatult suur,<br />
mis tähendab seda, et kohaliku aegruumi lõpmatu kõverdumise tekitamiseks ei ole vaja lõpmatult<br />
suurt energiat.<br />
Sellist juhtu, mille korral vähenevad laetud kera väljapotentsiaalid kera tsentri suunas, looduses<br />
puhtal kujul ei eksisteeri ja ei ole võimalik ka tehniliselt ( s.t. kunstlikult ) luua. Ainus võimalus on<br />
seda olekut luua nii, et kera saab polariseeritud elektrilaengu. See tähendab seda, et keral on kaks<br />
kihti, mis on laetud vastasmärgiliselt. Näiteks negatiivselt laetud pealmine kiht „katab“ positiivselt<br />
laetud alumist kihti. Sellisel juhul tekib kaks välja, mille korral alumise kihi väljapotentsiaalid<br />
vähenevad kera tsentrist eemaldumisel, kuid pealmise kihi väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentri<br />
suunas. Antud juhul huvitabki meid see pealmine kiht, mis on identne eelnevalt mainitud teise<br />
juhuga, mille korral aegruumi lõkspind ei teki kera tsentrisse, vaid kera pinna vahetusse lähedusse.<br />
Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda<br />
“topeltlaadumisena” ehk polarisatsioonina. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt”<br />
laetud siis, kui keha kogu pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on<br />
erimärgilised. Polarisatsiooni nähtuseks nimetatakse omavahel seotud erinimeliste laengute<br />
lahknemist ruumis. Aine dielektriline läbitavus on aine polariseerumise mõõduks. Polarisatsiooni<br />
tulemusena aine nõrgendab talle mõjuvat elektrivälja. Vaatame elektrilaengute polarisatsiooni palju<br />
lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi. Homogeense välja ( näiteks plaatkondensaatori )<br />
korral on selle energiatihedus ruumis kõikjal ühesugune. See on võrdne välja energia ja välja poolt<br />
hõivatud ruumala suhtega. Elektrivälja ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja<br />
mitteühtlaselt. Välja jõujoon on väljajoon, mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi<br />
diferentsiaalina, sest igale ruumipunktile väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk<br />
sama välja pinnad skalaarväljas on selliste punktide geomeetriline pind, mille korral f(x,y,z)=const.<br />
Sellise välja gradient on ( mis näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda<br />
punkti läbiva pinnaga ja divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute (<br />
allikate ) tihedust. Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja<br />
keeriselisust ) ja seega vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Kahe erinimeliselt<br />
laetud tasandite vahelise resultantvälja tugevus E avaldub = väljaspool tasanditega piiratud<br />
ruumi võrdub see aga nulliga. Tasandite vahel on väli homogeenne. Kuid tasandite servade<br />
228
läheduses pole väli enam homogeenne ja ka väljatugevused erinevad suurusest σ/ε 0 . Erimärgiliste<br />
laengute vahelise ruumi keskel võrdub välja potentsiaal nulliga, kuid see potentsiaal erineb nullist (<br />
nullist suurem ) seda rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.<br />
Erimärgiliselt laetud tasandite vahelist elektrijõudu f saab välja arvutada järgmise valemiga:<br />
ehk<br />
= =<br />
=<br />
milles x on tasandite vahekaugus, W on välja energia kahe tasandi vahel, q on mõlema tasandi laeng<br />
ja S on mõlema tasandi pindala.<br />
Elektriväli eksisteerib negatiivselt ja positiivselt laetud kahe kihi vahel, mitte sellest väljapool.<br />
Kahe erinimeliselt ja ühtlaselt laetud kihi keskel on väljapotentsiaal null. Väljapotentsiaal on null ka<br />
väljaspool kahe erinimeliselt laetud kihi vahelist ruumi. Kuna eksisteerib kaks erinevat välja ja<br />
seega väljaallikat, siis tekib ka kaks erinevat aegruumi lõkspinda. Antud juhul huvitabki meid see<br />
pealmine kiht, mis on identne eelnevalt mainitud teise juhuga, mille korral aegruumi lõkspind ei<br />
teki kera tsentrisse, vaid kera pinna vahetusse lähedusse.<br />
Laetud kera sees ei ole välja. Väljapotentsiaal φ on seal null ja seetõttu võib „piltlikult“ öelda<br />
nii, et laetud kera sees eksisteerib „nullpotentsiaaliga elektriväli“. Täpselt sama on ka laengute<br />
polarisatsiooni korral. Näiteks kahe erinimeliselt laetud ja ühesuuruse plaadi vahelise ruumi keskel<br />
on väljapotentsiaal null, samas kui elektrivälja energia eksisteerib kahe plaadi vahelises kogu<br />
ruumalas. Väljaspool kahe plaadi vahelist ruumi on väljapotentsiaal samuti null. Tinglikult võib<br />
seda kohta, kus väljapotentsiaal on null, nimetada nullpotentsiaaliga väljaks, sest enamasti<br />
eksisteerib sellises ruumipiirkonnas välja jõujoonte lahknemine või kahe erinimelise laengu jõu<br />
tasakaalustumine.<br />
Väljaspool kahe erinimeliselt laetud pinna vahelist ruumi on väljatugevuse vektorid vastassuunalised,<br />
kuid kahe pinna vahelises ruumis aga samasuunalised. Seega väljaspool kahe pinna<br />
vahelist ruumi elektriväli puudub ( väljatugevuse vektorid on absoluutväärtuselt võrdsed ja<br />
vastassuunalised ), kuid kahe pinna vahelises ruumis on väljatugevus kahekordne, võrreldes üksiku<br />
pinna väljatugevusega.<br />
Elektromagnetväli<br />
Magnetväli eksisteerib liikuvate laengute ( näiteks vooluga juhtmete ) ümber, kuid samas ka<br />
laengukandjate puudumise korral ( näiteks erimärgiliselt laetud pindade vahelises ruumis ). Ühe<br />
laaduva pinna tugevnev elektriväli paneb laengud teisel pinnal liikuma. Seda nimetatakse<br />
nihkevooluks. Positiivse ja negatiivse pinna vahelise ruumi läbiva nihkevoolu korral kaasneb<br />
elektrivälja muutumisega magnetväli. Kuid vahelduvvoolu läbiminek erinimeliselt laetud pindade<br />
vahelisest ruumist saab toimuda ainult muutuva elektrivälja vahendusel. Elektrivälja muutumise<br />
tagajärjel tekib magnetväli sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. See tähendab, et muutuva<br />
elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel. Niimoodi esinebki positiivse ja negatiivse pinna<br />
vahel magnetväli, mille jõujooned parempoolsete pööristena ümbritsevad elektrivälja muutumise<br />
suunda. Elektrivälja jõujooned ja seega selle tugevuse muut ΔE on suunatud ühelt pinnalt teisele.<br />
Tugevneva ja nõrgeneva elektrivälja tugevuse muudud on erineva suunaga ja vastavalt on ka<br />
tekkiva magnetvälja suund neil kahel juhul erinev. Kuid magnetvälja muutumisel tekib omakorda<br />
229
pööriselektriväli sõltumatult muutuse päritolust. Magnetvälja muutumisega kaasneb pööriselektriväli,<br />
mille jõujooned on kinnised jooned ehk pöörised. Selline elektriväli ei ole enam<br />
potentsiaalne. Elektrivälja tekkimist magnetvälja muutumisel nimetatakse elektromagnetilise<br />
induktsiooni nähtuseks.<br />
Lahtine ja kinnine lõkspind<br />
Kui füüsikalist keha ümbritseb või katab aegruumi lõkspind, siis keha pole enam „kontaktis“ ehk<br />
vastastikmõjus ümbritseva aegruumiga ja absoluutselt kõige muuga, mis eksisteerib ajas ja ruumis.<br />
Seetõttu võib öelda, et keha eksisteerib hyperruumis ehk väljaspool aegruumi, „kus“ ei eksisteeri<br />
enam aega ega ruumi.<br />
Aegruumi lõkspind tekib kahe erimärgiliselt laetud pinna vahelisest ruumalast väljapoole, kuid<br />
nende pindade vahetusse lähedusse. Tekib kaks lõkspinda ehk sisemine ja välimine lõkspind.<br />
Sisemise lõkspinna tekkimine ei ole oluline, vaid oluline on välimise lõkspinna tekkimine.<br />
Aegruumi lõkspind on aja ja ruumi piir, kus meie igapäevaselt kogetav aegruum lõpeb ( ehk<br />
lakkab eksisteerimast ). Aegruumi lõkspind võib olla lahtine või kinnine. Aegruumi lõkspind on<br />
näiteks aegruumi augu pind.<br />
Aegruumi lõkspind saab olla ainult lahtine või kinnine. Näiteks kera pind on kinnine pind, sest<br />
selle sees olev keha on täiesti kaetud kera kujulise pinna poolt. Kuid lahtine pind võib olla näiteks<br />
ring, ruut või ristkülik, sest need on kahemõõtmelised pinnad kolmemõõtmelises ruumis, mis ei<br />
võimalda katta mingi teise keha kogu pindala. Kinnine lõkspind võib tekkida näiteks kerakujulise<br />
kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi korral, kuid lahtine lõkspind võib tekkida<br />
plaatkondensaatori korral. Kerakujulise kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi vahel olev<br />
ruum on kinnine, kuid plaatkondensaatori korral on see ruum lahtine.<br />
Aegruumi lõkspind saab olla geomeetriliselt kas kinnine või lahtine. Kinnine pind on näiteks<br />
kera pind, mille korral on kera sees olev keha üleni kaetud kera pindalaga. Kinnise aegruumi<br />
lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest see katab inimese kogu keha pindala. Kuid seevastu<br />
lahtine pind ei kata mingi teise keha kogu pindala. Lahtine pind võib olla näiteks ring, ruut või<br />
ristkülik. Lahtise pinna korral ei rända keha ajas, sest see ei kata keha kogu pindala ja sellest<br />
tulenevalt ei satu keha hyperruumi ehk säilib „kontakt“ ümbritseva aegruumiga. Lahtine pind võib<br />
katta mingi keha pindala osaliselt. See tähendab, et kinnise pinna korral on katmine täielik ( ehk 100<br />
% ), kuid lahtise pinna korral on katmine ainult osaline ( mitte enam 100 % ).<br />
Aegruumi auk ei teki inimese enda ruumalas ( s.t. inimese sees ), vaid kahe erinimeliselt laetud<br />
pinna vahelise ruumala läheduses, mis katab inimese keha kogu pindala. Seetõttu on selles tekkiv<br />
aegruumi lõkspind kinnine ( ja inimese kujuga ), mille sissepoole jäävas ruumalas eksisteerib<br />
inimese keha. See tähendab sisuliselt seda, et inimest ümbritseb ( s.t. katab ) aegruumi lõkspind,<br />
mis on kinnine.<br />
Kui inimest katab kinnine lõkspind, siis põhimõtteliselt eksisteerib inimene aegruumi augus,<br />
mille kaudu satub inimene hyperruumi. Hyperruumis liigub inimene ajas. Hyperruumi satub<br />
füüsikaline keha ka siis, kui see läbib lahtise lõkspinna ( sealjuures ei ole vahet, et kust poolt<br />
läbitakse lahtist lõkspinda, sest lahtisel lõkspinnal on ainult kaks poolt ). Sellisel juhul on lahtine<br />
lõkspind oma olemuselt nagu avatud aken või sein, mille läbimisel satutakse samuti hyperruumi ehk<br />
ajatusse ja ruumitusse dimensiooni.<br />
Mõõdetavad ruumipikkused ja ajavahemikud<br />
230
Teadus on püüdnud uurida füüsikalisi nähtusi ka kõige väikseimate vahemaadega ruumis ja leida<br />
ka väikseimaid ajavahemikke Universumis. Näiteks kvantelektrodünaamika kehtib vähemalt<br />
kaugusteni 10 -15 cm. Eksperimentaalselt kinnitatud väikseimaks ajavahemikuks on väiksem kui<br />
10 -25 sekundit. Spekuleeritud on sedagi, et musta miniaugu leidmine massiga 10 15 grammi<br />
võimaldaks leida ka väikseim pikkuse ülaraja, mis on umbes 10 -23 cm. Kuid selliste kauguste<br />
uurimine nõuab 10 10 gigaelektronvoldilise energiaga osakeste voogu, mida laboratooriumites<br />
genereerima peab. Kuid nii kõrge energiaga ei ole praegu võimalik eksperimente sooritada.<br />
Mõned dimensionaalanalüüsid näitavad seda, et väikseima pikkuse L korral peaks kaasnema ka<br />
vastav tihedus p. Selle seose saame kätte siis, kui arvestame teatud konstante:<br />
=<br />
kus h on Plancki konstant ja c valguse kiirus vaakumis. Arvatakse, et antud tihedus p on ka suurim<br />
võimalik aine tihedus. Kuid musta augu tihedus avaldub järgmiselt:<br />
=<br />
kus c on valguse kiirus vaakumis, G on gravitatsioonikonstant ja m on mass. Viimane seos näitab, et<br />
kui musta augu tihedus suureneb, siis musta augu mass väheneb. Kui aga võetakse väikseima<br />
võimaliku augu tihedus võrdseks suurima võimaliku tihedusega, siis ilmneb vähim võimalik pikkus<br />
ja see on 10 -23 cm. Kuid see teeb musta augu väikseimaks võimalikuks massiks 10 15 grammi.<br />
( Keskinen ja Oja 1983, 115 ).<br />
Eksperimentaalne ajas rändamine<br />
Füüsikaline keha saab elektrilaengu kahel erineval viisil. See tähendab, et elektrilaengud<br />
liiguvad ruumis kahel erineval põhjusel. Näiteks elektrostaatiline laeng tekib kehal hõõrdumise teel<br />
ehk elektrilaengud liiguvad ruumis hõõrdejõu mõjul. Teine võimalus on see, et elektrilaengud<br />
liiguvad ainult elektrivälja mõjul. Selle näiteks on elektrivool juhtmes või kondensaatori (<br />
akumulaatori ) laadimine, mille korral liiguvad elektrilaengud elektrivälja tõmbe- ja tõukejõudude<br />
mõjul, mitte enam hõõrdejõu tõttu. See tähendab, et elektrilaengute liikumine ruumis ( ja sellest<br />
tulenevalt ka kehade elektrilised laadumised ) on põhjustatud hõõrdejõudude avaldumistest või<br />
elektrijõudude ( s.t. elektrivälja tõmbe- ja tõukejõudude ) mõjul. Muid võimalusi ei ole.<br />
Elektrostaatilise laengu korral liiguvad laengud hõõrdejõu mõjul, kuid „elektrodünaamilise<br />
laengu“ korral liiguvad laengud tõmbe- ja tõukejõudude ehk elektrivälja mõjul. See tähendab seda,<br />
et füüsikaline keha saab elektrilaengu hõõrdumise teel või elektrivälja mõjul ehk tõmbe- ja<br />
tõukejõudude kaudu. Näiteks elektrotehnikas kasutatav akumulaator ehk lihtsalt aku saab laetud<br />
elektrivoolu abil, mille korral liiguvad laengud tõmbe- ja tõukejõudude mõjul. Elektrostaatiline<br />
laeng tekib kehal hõõrdumise teel.<br />
Kindlasti peab ära märkima ka seda, et ka mehaaniline hõõrdejõud on tegelikult oma olemuselt<br />
elektriline. See tähendab, et hõõrdejõud on oma sügavalt olemuselt samuti elektrijõud. Kuid<br />
sellegipoolest antud juhul me liigitame lihtsuse mõttes elektrilaengute liikumise põhjusi ikkagi<br />
231
suures plaanis kaheks nagu me eelnevalt seda tegime. Näiteks elektrofoormasinas liiguvad<br />
elektrilaengud hõõrdejõu tõttu, mille põhjustab elektrofoormasina ketaste pöörlev liikumine. Kuid<br />
samas elektrivool juhtmes on põhjustatud juba elektrivälja tõmbe- ja tõukejõudude ehk<br />
elektrijõudude mõju tõttu.<br />
Joonis 3 Elektrofoormasin, mida on võimalik elektrostaatiliselt laadida. Selle masina abil on<br />
võimalik inimese keha elektrostaatiliselt laadida.<br />
232
Joonis 4 Elektrofoormasinat võib elektriliselt laadida kineskoopteleriga, sest kineskoopteleri<br />
ekraanil tekivad vabad laengud, mis võivad siis elektrofoormasinale üle minna hõõrdumise tõttu.<br />
Joonis 5 Elektrofoormasina kettad pöörlevad kineskoopteleri ekraani vahetus läheduses, mistõttu<br />
vabad laengud kanduvad üle elektrofoormasina kondensaatoritesse.<br />
233
Joonis 6 Põrand, mille peal inimene seisab, peab olema elektriliselt isoleeritud, kuid samas võib see<br />
laengut ka koguda. Antud juhul on tegemist alumiiniumist põrandakattega, mis on ülejäänud<br />
keskkonnast ära isoleeritud.<br />
Joonis 7 Alumiinium juhib väga hästi elektrit ja kogub endasse ka suuri elektrilaenguid.<br />
234
Joonis 8 Isolaatoriks sobib igasugune plastikust materjal või kumm.<br />
Elektrostaatika uurib üksteise suhtes paigal olevaid elektrilaenguid. Elektrokinemaatika uurib<br />
elektrilaengute liikumiste erinevaid seaduspärasusi ajas ja ruumis. Kuid elektrodünaamika püüab<br />
selgusele jõuda, mis põhjustab laengute liikumisi ruumis.<br />
Inimene võib saada elektrostaatilise laengu loomulikul teel või peab selleks kasutama erinevaid<br />
tehnoloogiaid ( nagu näiteks Van der Graafi generaatorit või elektrofoormasinaid ). Antud juhul<br />
uurime loomulikul ( looduslikul ) teel saadud elektrostaatilise laengu tekkimist inimese kehal ja<br />
selle mõju inimese tervisele.<br />
Inimene võib elektrilaengu saada just hõõrdumise teel. Sellisel juhul saab inimese keha<br />
elektrostaatilise laengu. See tähendab ka seda, et inimene võib plariseeritud laengu saada samuti<br />
hõõrdejõu teel. Polariseeritud laeng tähendab seda, et inimese keha katab kaks kihti laenguid, mis<br />
on omavahel vastasmärgilised ja mis asetsevad üksteise peal nii nagu inimese pluus katab selle all<br />
olevat särki. Selle näiteks võiks tuua inimese närvisüsteemis eksisteeriva närviraku ehk neuroni,<br />
mille pealispind on elektrilaengute poolt polariseerunud:<br />
Joonis 9 Ka inimese närvisüsteem on elektriliselt polariseerunud.<br />
Sellist elektrilaengute polariseerunud olekut on võimalik tekitada elektrostaatiliselt ehk hõõrdejõu<br />
teel kolmel erineval ainuvõimalikul viisil:<br />
1. Elektrilaeng tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja. Samanimelised laengud tõukuvad ja<br />
erinimelised laengud tõmbuvad. Nendest asjaoludest on võimalik järeldada, et kui inimese<br />
235
keha saab elektrostaatilise laengu, siis tekitab see omakorda vastasmärgilise laengu tekkinud<br />
elektrostaatilise laengu kihi alla. Selline asjaolu tuleneb otseselt elektrostaatilise<br />
induktsiooni nähtusest, mille korral elektriliselt neutraalne keha laadub ehk selle pinnal tekib<br />
elektrilaeng, kui see neutraalne keha satub elektrivälja või sellele kehale läheneb<br />
mittekokkupuuteni mingi teine keha, mis on juba elektriliselt laetud. Selline elektrostaatiline<br />
induktsioon võib esineda ka siis, kui inimene saab elektrostaatilise laengu, mis omakorda<br />
põhjustab vastasmärgiliste laengute tekkimise inimese keha pinnal ehk tekkinud<br />
elektrostaatilise laengu ja inimese keha pinna vahelises ruumis. See tuleneb otseselt sellest,<br />
et igasugune elektrilaeng tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja ja samanimelised laengud<br />
tõukuvad ning erinimelised laengud tõmbuvad. See tähendab, et kui inimene saab<br />
elektrostaatilise laengu, siis see võib mõjutada tekkinud elektrivälja kaudu inimese keha<br />
pinnal olevaid aineosakesi.<br />
2. Kui inimese kehal on elektrostaatiline laeng, siis võib ta kokku puutuda mingi teise kehaga,<br />
mis omab vastasmärgilist laengut. Sellisel juhul erinimelised laengud omavahel tõmbuvad ja<br />
vastasmärgilised laengud võivad liikuda inimese kehal oleva elektrostaatilise laengu kihi<br />
peale. Tavaliselt jaotuvad laengud nii, et inimese ülakeha ja alakeha saavad laetud<br />
erinimeliselt. Seetõttu on selline võimalus küll üsna ebatõenäoline, kuid sellegipoolest siiski<br />
mingil moel võimalik. Sellisel juhul peab lihtsalt arvestama seda, et millises suunas<br />
toimuvad laengute liikumised – kas inimese keha suunas või sellest eemale. See sõltub<br />
sellest, et milline keha on laetud millise liigi laenguga ja millise keha laeng on teisest<br />
suurem või väiksem.<br />
3. Küsimus on ka selles, et kuidas inimene saab elektrostaatilise laengu. Enamjaolt saab<br />
inimese keha elektrostaatilise laengu hõõrdumise teel. Ka sellest võib mõnes mõttes<br />
järeldada, et inimene võib saada polariseeritud elektrilaengu siis, kui pärast esimese laengu<br />
kihi saamist hõõrdumise teel saadakse teine vastasmärgiline laengu kiht samuti hõõrdumise<br />
teel nagu esimesel korralgi. See tähendab seda, et mõlemad laengu kihid, mis on omavahel<br />
vastasmärgilised, saadakse korda mööda hõõrdumise teel. Sellisel juhul peab inimese<br />
kehavälises ruumis eksisteerima erinimeliste laengute allikad.<br />
Kui keha saab elektrilaengu, siis see tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja. Kui aga keha saab<br />
polariseeritud elektrilaengu, siis keha on tervikuna elektriliselt neutraalne. Näiteks ka aatom on<br />
tervikuna elektriliselt neutraalne, kui tegemist ei ole iooniga. Aatom koosneb positiivselt laetud<br />
tuumast, mida ümbritseb negatiivselt laetud elektronkiht. Näiteks kui inimese juuksed saavad<br />
elektrilaengu, siis lähevad juuksed tavaliselt püsti. Kui aga inimese juuksed saavad polariseeritud<br />
laengu, siis juuksed sellisel juhul püsti ei lähe.<br />
Inimese kehal tekkivad elektrilaengud sõltuvad mitmetest teguritest. Näiteks on olemas<br />
materjale, mis soodustavad elektrostaatilise laengu tekkimist, kuid ka selle kadumist ( s.t. juhib või<br />
hajutab laengut ära ). Elektriseadmed võivad otseselt muuta elektrienergia elektrostaatiliseks<br />
laenguks. See aga võib üle kanduda inimese kehale. Enamasti on inimesed ühenduses maaga ( s.t.<br />
maandatud ).<br />
236
Joonis 42 Inimese kehal võivad tekkida laengud.<br />
Põrandakate võib omada elektrostaatilist laengut, mis võib inimesele üle kanduda. Kuid<br />
põrandakattele võib elektrostaatiline väli tekkida ka siis, kui inimene selle peal kõnnib ( see<br />
tähendab hõõrdumist ). Ka sellisel juhul läheb see elektrostaatiline laeng üle inimese kehale. Sellest<br />
annavad tunnistust elektrisärtsud, mis ilmnevad näiteks siis, kui inimesed üksteisega kokku<br />
juhtuvad puutuma või siis metalpindadega. Näiteks sünteetilised põrandakatted võivad omada<br />
elektrostaatilist välja ( ja seega ka laengut ), kuid mitte kõik sünteetilised vaibad. Näiteks kui<br />
inimene käib lakitud põranda peal, siis võib samuti tekkida elektrostaatiline väli. Ja seda enam, kui<br />
jalgu lohistatakse.<br />
Joonis 43 Inimese keha elektriseerumine.<br />
237
Joonis 44 Toimub laengu kogumine või selle maandamine.<br />
On olemas ka sellised põrandakatted, mida nimetatakse antistaatilisteks põrandakateteks. Sellisel<br />
juhul juhib see elektrostaatilise laengu, mis on kogunenud inimese kehale, maasse või hajutab selle<br />
põrandakattesse. Kuid ainult hajutav põrandakate kogub endasse laengut. Kuid piisavalt suure<br />
kogutud laengu korral hakkab põrandakate kogutud laengut tagasi inimestele saatma. Kõik<br />
elektrostaatilised tooted ei lae inimese laengut maha.<br />
( Allikas: http://tarmo.koppel.ee/?p=531 )<br />
Tekib paratamatult küsimus, et kui ajas rändamiseks piisab ainult polariseeritud laengu<br />
tekkimisest inimese keha pinnal, siis miks pole maailmas teada juhtumeid, mille korral on<br />
avaldunud inimese aja rännak. Kuna maailmas saavad inimesed kuskil igapäev elektrostaatilise<br />
laengu, siis miks ei ole kuulda sellest, et keegi on ka ajas rännanud. Elektrostaatilise laengu<br />
tekkimine inimese keha pinnal on tegelikult üsna tavaline ja lausa igapäevane nähtus kõikjal<br />
maailmas. Selline küsimus on loogiline ja otseselt tulenev eelmistest teadmistest, mille korral<br />
inimene rändab ajas, kui ta saab polariseeritud laengu. Kuid tegelikult on maailmas teada palju<br />
juhtumeid, mille korral on inimesed ajas rännanud. See tähendab seda, et ajaloo jooksul on<br />
dokumenteeritud ja teadlaste poolt uuritud juhtumid, mille korral on avaldunud inimese ajas<br />
rändamine. Need juhtumid ei ole maailmas eriti tuntud ja need ei ole ka väga levinud.<br />
Sellegipoolest on nende esinemissagedus palju suurem kui inimese keha isesüttimise juhtumid.<br />
Vastavalt statistika järgi esinevad juhtumid tegelikult palju rohkem kui me sellest tegelikult teada<br />
saame. Üheks põhjuseks loetakse seda, et inimesed, kes on ajas rännanud, ei julge avalikult sellest<br />
rääkida, kartes hullu reputatsiooni alla sattumist. Kuid kõige erakordsem on asja juures see, et neid<br />
juhtumeid on võimalik seletada just eelnevalt mainitud teooriatega, mille korral inimene rändab<br />
ajas, kui ta saab polariseeritud laengu. Neid ajas rändamise juhtumeid on võimalik seletada väga<br />
täpselt just antud ajas rändamise teooriast tulenevate järeldustega, mis on kirja pandud ja esitletud<br />
kogu eelneva üle 100 lehekülje materjalina. Seetõttu on ääretult oluline neid juhtumeid väga<br />
põhjalikult uurida ja analüüsida. Need juhtumid annavad üsna objektiivse tunnistuse antud ajas<br />
rändamise teooria paikapidavusest, vähemalt teoreetilise tõenduse/usutavuse. Neid juhtumeid on<br />
uuritud sajandeid ja need on ajaloo jooksul hästi dokumenteeritud. Üks tuntumaid uuriv-eksperte oli<br />
Jenny Randles, kes dokumenteeris sadu inimeste ajas rändamise juhtumeid.<br />
Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei<br />
rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik<br />
kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest.<br />
Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute<br />
polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna<br />
haruldasteks.<br />
238
Järgnevalt on tsiteeritud neid reaalseid juhtumeid, mis on esitatud ja kirjeldatud väga heas<br />
raamatus „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia” ( „Encyclopedia of the unexplained” ), lk. 99-<br />
110. Antud teoses on esitatud ainult kõige tuntumad ja kõige uuritavamad juhtumid:<br />
„On teada rohkesti juhtumeid, mil inimesed on näinud paiku sellisena, nagu need võisid<br />
endisaegadel olla. Ruth Manning Saunders kirjeldab üht seda laadi seika oma 1951. aastal<br />
ilmunud raamatus „The River Dart“. Kolm tüdrukut olid koos isaga Buckfastleigh´ lähedal<br />
Hayfordis jahiretkel. Õhtupoolikul lonkisid tüdrukud omapäi eemale ning eksisid laskuvas<br />
pimeduses ära. Autor kirjutab: „Oma rõõmuks nägid nad eespool valgust ning jõudsid<br />
teeäärse elamuni. Kardinatega katmata akendest paistis punakat tulekuma, mis soojendas<br />
sõbralikult ööd. Kolm tüdrukut vaatasid aknast sisse ning nägid tule ääres küürakil istuvat<br />
taati ja eite. Ent äkki, ennäe, olid tuli, vanamees ja eit ning kogu maja kadunud, nende<br />
asemel laskus öö nagu mustendav kott.““<br />
„Ilmselgelt on teisest ajast pärit hooneid näinud ka ühendriiklasest bioloog ja<br />
paranormaalsete nähtuste uurija Ivan T. Sanderson. Ta sõitis koos naise ja assistendiga<br />
kuskil Haiiti kolkas, kui nende auto jäi porri kinni. Nad jätsid sõiduki maha ning läksid<br />
jalgsi edasi, kuni väsimus nende üle võimust võttis. Oma raamatus „More Things“ kirjutas<br />
Sanderson: „Tolmuselt maapinnalt äkki pilku kergitades nägin säravas kuuvalguses kahel<br />
pool teed mitmesuguse suuruse ja kujuga kolmekorruselisi maju, millest langes just selliseid<br />
varje, nagu need pididki heitma.“ Stseen jätkus, maapind muutus mudasemaks, ja seda oli<br />
munakividega sillutatud. Naine sirutas käe ettepoole ja kirjeldas vapustatult sedasama, mida<br />
meeski nägi. Sanderson oli veendunud, et ta näeb enda ees Pariisi maju. Kui nad olid neid<br />
mõnda aega silmitsenud, valdas mõlemat tugev peapööritus. Sanderson hõikas assistenti, kes<br />
oli neist pisut maad ette jõudnud. Mees tuli tagasi ja bioloog palus talt sigaretti. Niipea kui<br />
assistendi tulemasina leek kustus, kadus ka viieteistkümnenda sajandi Prantsusmaa<br />
nägemus. Veelgi enam, assistent ei näinud seda ega pannud ka midagi muud tavatut tähele.“<br />
„Raamatu „The Mask of Time“ autor Joan Forman koges teose jaoks materjali hankides<br />
samuti ajanihet. Ta külastas nädalase puhkuse ajal Derbyshire´is asuvat Haddon Halli.<br />
Seisatanud õues, nagi ta mingil trepil mängivat nelja last. Kõige vanem, umbes<br />
üheksaaastane tüdruk, oli seljaga Joani poole. Missis Forman kirjeldas lapse valget hollandi<br />
kübarat, pitskraega pikka rohekashalli kleiti ja õlgadele langevaid blondjuukseid. Ta kuulis<br />
laste naeru, ehkki mõistis, et füüsiliselt ta lapsi oma silmaga ei näe. Äkki pööras tüdruk näo<br />
tema poole. Joan Forman oli ette kujutanud, et laps on väga ilus, kuid tegelikult osutus too<br />
üsna lihtlabaseks. Vapustatud missis Forman astus sammu edasi, ja kõik lapsed kadusid<br />
äkki. Ta sisenes Haddon Halli ja hakkas kohatud tüdruku portreed otsima. Lõpuks märkaski<br />
ta seda. Maalil kujutatud laps oli küll noorem, kuid ta tundis tolle rohmaka lõuajoone ja<br />
töntsi nina eksimatult ära. Joan Forman oli ilmselt leedi Grace Mannersit – palju aastaid<br />
pärast tolle surma – mängiva lapsena kohanud.“<br />
„Pensionär missis Charlotte Warburton, kes elas koos abikaasaga Kenti krahvkonnas<br />
Tunbridge´i lähedal, sattus teisipäeval, 18. juunil 1968 korraks ajas tagasi. Abielupaar oli<br />
sõitnud linna sisseoste tegema ning pärast läks kumbki oma asju ajama, leppinud kokku, et<br />
hiljem kohtutakse samas kohvikus, kus alati. Tavalised ostud tehtud, käis missis Warburton<br />
veel mõnes kaupluses, otsides purgikeeksi. Nii sattus ta ka tundmatusse väikesesse<br />
selvepoodi. Keeksi seal polnud, kuid poes ringivaatav pensionär pani tähele vasakus seinas<br />
olevat käiku, ning uudishimu sundis teda lähemalt uurima. Käigust pääses suurde<br />
mahagonpaneelidega ristkülikukujulisse ruumi, mille kujundus erines järsult kaupluse<br />
modernsest kroom- ja plastilustustest. Missis Warburton kirjeldas seda: „Ma ei pannud ühtki<br />
akent tähele, kuid ruumi valgustas terve hulk väikesi jääklaasist kuplitega elektripirne.<br />
Nägin kaht paari, kes kandsid sajandi keskpaigast pärinevaid rõivaid, ning ühe naise riietus<br />
239
jäi mulle selgesti meelde. Tal oli poolviltu pähe seatud beež viltkübar, mille vasaku serva<br />
külge oli kinnitatud tutike tumedat karusnahka. Ka naise mantel oli beež, ning<br />
paarkümmend aastat tagasi võidi seda väga moodsaks pidada.“ Missis Warburton pani tähele<br />
ka mitut sakoülikonda kandvat meest ning kõrval asuvat klaaskabiini, kus istus kassiir. Kõik<br />
jõid kohvi ja lobisesid omavahel, milles ei paistnud midagi iseäralikku olevat, arvestades, et<br />
käes oli keskhommikutund. Ent pensionärile tundus veider, et ta polnud sellest kohvikust<br />
varem midagi kuulnud, ja hiljem meenus talle, et ta ei olnud üldse kohviaroomi haistnud.<br />
Kohtunud abikaasaga, rääkis missis Warburton talle oma leiust, ning nad otsustasid<br />
järgmisel teisipäeval selles uues kohvikus ära käia. Nädal hiljem tehti sisseoste nagu<br />
tavaliselt; pärast seda läksid nad tollesse väikekauplusse ning astusid sinnapoole, kus<br />
kohvikuuks oli olnud. Ent nüüd seisis samal kohal seina ääres toidu külmlett. Mister<br />
Warburton oli kaljukindel, et ta naine ei olnud eksinud, ja käis koos temaga veel kahes<br />
samasuguses kaupluses, kuid otsitavat ei leitud sealtki. Missis Warburtonil oli kogetu nii<br />
selgelt silme ees, et ta hakkas arvama, nagu oleks tema taju viivuks tagasi libisenud aega,<br />
mil mahagonpaneelidega kohvik alles eksisteeris. Charlotte Warburton otsustas ise juhtunus<br />
selgusele jõuda. Ta astus ühendusse kellegi sealse naisega, kes tundis psüühikanähtuste<br />
vastu huvi, ning päris, kas too mäletab mingit seesugust kohvikuruumi. Talle vastati, et mõni<br />
aasta tagasi oli kaupluse kõrval asunud kino, sellest vasakul aga Tunbridge Wells<br />
Constitutional Club. Naine mäletas, et siis, kui ta Teise maailmasõja aegu klubis käis, nagi ta<br />
seal väikesi suupistete laudu ja mahagonpaneelidega seinu. Missis Warburton ei jäänud ikka<br />
veel rahule, otsis nimetatud klubi selle uuest asupaigast üles ning leidis ka klubi<br />
majandusülema, kes oli töötanud sellel kohal 1919. aastast alates. Too teatas, et vanadesse<br />
klubiruumidesse pääses kaupluse kõrvalt tänavapoolsest uksest, ja edasi tuli trepist üles<br />
minna. Ülakorrusel oli olnud ka eineruum, mille sisustus sobis täpselt missis Warburtoni<br />
kirjeldusega.“<br />
„Kõige tuntum ajas ümberpaiknemise juhtum leidis aset kahe inglise turistiga, kes külastasid<br />
Versailles´ paleed, Prantsusmaa kuningliku perekonna elupaika seitsmeteistkümnendal ja<br />
kaheksateistkümnendal sajandil. Asjaosalised – nagu ka pool sajandit hiljem Dieppe´i<br />
juhtumi puhul – olid kaks naist: miss Anne Moberley ja miss Eleanor Jourdain. Neid<br />
keskealisi daame võis pidada haritud inimesteks. Miss Moberley oli Oxfordi St. Hugh´<br />
kolledži juhataja ja miss Jourdain Watfordi tütarlastekooli direktriss. Mõlemad tundsid<br />
ajaloo vastu huvi ega kaldunud fantaseerima. 1901. aasta 10. augusti soojal pärastlõunal<br />
väljusid need vallalised daamid Galeries des Glaces´ist ning otsustasid Petit Trianoni juurde<br />
jalutada. Nad polnud tees päris kindlad ning pöördusid vaiksele tänavale, kus miss Moberley<br />
nägi naist, kes aknast mingit riidetükki välja kloppis. Hiljem sai ta teada, et sõbratar polnud<br />
seda näinud, ja hoonetki polnud olemas. Nad läksid üle teeraja, kus märkasid kaht meest,<br />
kes kandsid pikki hallikasrohelisi rõivaid ja kolmnurkset kübarat. Nood paistsid seal<br />
töötavat, sest käeulatuses olid käru ja labidas. Mehed juhatasid neile õige suuna kätte ning<br />
daamid jätkasid jalutuskäiku. Siis märkas miss Jourdain majalävel seisvat naist ja teismelist<br />
tüdrukut, mõlemal vanaaegsed kleidid seljas. Sellest hetkest alates tundus maastik<br />
luupainajalikult teisenevat; see muutus lamedaks, peaaegu kahemõõtmeliseks, ning<br />
mõlemad naised tajusid neist üleuhkavat depressioonilainet. Nad lähenesid sel hetkel<br />
ümmargusele aiamajakesele, kus istus keegi mees. Temas tundus peituvat midagi<br />
kurjakuulutavat ja eemaletõukavat, ning nad ei saanud temast mööduda. Äkki kostis selja<br />
tagant samme, kuid ringi vaadates ei näinud naised kedagi. Miss Moberley märkas nüüd<br />
veel üht nende lähedal seisvat inimest, mantli ja kübaraga meest, kes neile soojalt naeratas.<br />
Ta juhatas nad maja juurde. Teel märkas miss Moberley muruplatsil joonistavat naist. Too<br />
kandis sügava väljalõikega kleiti ning valget laia servaga kübarat. Naine pööras ringi ja<br />
vaatas mööduvatele võõrastele järele. Miss Moberley sai alles hiljem teada, et tema<br />
sõbranna polnudki näinud isikut, kes sarnanes hämmastavalt kaheksateistkümnenda sajandi<br />
Prantsusmaa kuninganna Marie-Antoinette´iga. Edasi minnes panid naised tähele majast<br />
240
väljuvat „lakei moodi väljanägemisega“ noormeest. Too lajatas ukse tagantkätt kinni ning<br />
juhatas nad Petit Trianoni sissepääsu poole. Hoones hakkas naisi vallanud masendus ja<br />
ebatõelisuse õhkkond hajuma. Kas nad olid ajas tagasi libisenud ning näinud Prantsuse<br />
revolutsiooni eelsetest aegadest pärit hooneid ja inimesi või leidus kõigel palju proosalisem<br />
seletus? Nende raamat „An Adventure“ avaldati kümme aastat hiljem. Sellest ajast alates on<br />
kirjeldatud juhtumit väga põhjalikult uuritud. Kriitikud leidsid naiste kirjeldustes<br />
vasturääkivusi. Hiljem tuli ilmsiks, et kaheksateistkümnendasse sajandisse kiindunud comte<br />
Robert de Montesquiou-Fezenzaci nimeline aristokraat tavatses selle ajastu kostüümidesse<br />
rõivastuda ning koos mõne sõbraga Versailles´ aedades ringi käia. Keegi teadis lisada, et<br />
lapsepõlves olevat ta tundnud naist, kes suveti kostümeeris ennast Marie-Antoinette´iks ning<br />
tavatses Petit Trianoni aias istuda. Kas kaks inglannat olid kohanud lihtsalt vanaaegseid<br />
rõivaid kandvaid näitlejaid? Seda selgitust õigeks pidades tuleb aga nähtust muud<br />
iseäralikud seigad kõrvale tõrjuda. Kui tõepoolest oli tegemist näitlejatega, kuidas siis võis<br />
juhtuda, et mitmel juhul nägi neid ainult üks tunnistaja? Daamid kirjeldasid hooneid ja radu,<br />
mida kahekümnendal sajandil polnud enam olemas. Tõepoolest, kui nad oleksid mööda<br />
osutatud teed läinud, siis pidanuks nad läbi mitme tellismüüri kõndima. Masendustunnet<br />
ning muid iseloomulikke tajuga seonduvaid seiku on kirjelduste põhjal teistegi<br />
ajanihkefenomenide puhul ilmnenud.“<br />
„Veel üks ilmekas ajanihkefenomen – ja taas olid mängus Prantsusmaale saabunud inglise<br />
turistid – leidis aset 1979. aasta oktoobris. Len ja Cynthia Gisby ning nende sõbrad Geoff ja<br />
Pauline Simpson kavatsesid kodust Kenti krahvkonnast Hispaaniasse reisida. Ületanud La<br />
Manche´i, sõitsid nad autoga Montélimari. Pimeduse saabudes peatusid nad „Ibise“-nimelise<br />
hotelli ees, kuid vastuvõturuumis teatas ploomikarva vormirõivastega mees neile, et vabu<br />
tube ei ole, kuid mööda kõrvalteed edasi sõites jõuavad nad väikese võõrastemaja juurde,<br />
kus kindlasti peavarju leitakse. Nad märkasidki teeotsa ning sõitsid hotelli otsima, ehkki tee<br />
oli väga lagunenud. Naised panid tee ääres üllatavalt vanamoodsa kujundusega tsirkuse<br />
reklaamplakateid tähele. Lõpuks jõuti võõrastemajani, kus tuli peatuda teepervel, sest<br />
parklat polnud. Kõrval seisis teine hoone, mis sarnanes politseijaoskonnaga. Ehkki<br />
võõrastemajaomanik ei osanud inglise keelt, ja nemad rääkisid prantsuse keelt väga<br />
vaevaliselt, suutsid nad ennast mõistetavaks teha ning saidki vabad toad. Kell oli kümme<br />
õhtul. Kahekorruseline rantšo stiilis hoone oli seestpoolt väga vanamoelise kujundusega.<br />
Magamistoa akendel polnud klaase, ainult luugid, voodilinad olid paksust kalingurist ning<br />
patjade asemel lebasid voodis peatoed. Vannitoasisustus sobinuks pigem kuninganna<br />
Victoria aega. Seep oli varda otsa torgatud. Pärast kohvrite tühjendamist läksid nad alla, sõid<br />
tugeva õhtusöögi – roogi kuumutati metallplaatidel – ja loputasid selle õllega alla. Baaris<br />
istus mitu rohmakalt rõivastatud meest. Pärast mõnusalt magatud ööd mindi neljakesi alla<br />
hommikueinele. Parajasti siis, kui nad sõid, jalutas sisse daam, koerake kaenla all. Daamil<br />
olid nööpsaapad jalas ja pikk ballikleit seljas. Siis sisenesid kaks sandarmit, kõrge nokaga<br />
vormimüts peas, tumesinine keep üll ja kedrid jalas. Selleks ajaks olid Gisbyd ja Simpsonid<br />
juba veendunud, et nad ööbisid turistide meelelahutuseks rajatud, tegutsevas muuseumis.<br />
Nad võtsid nõuks seda pildistada. Kumbki mees fotografeeris magamistoa aknast<br />
väljakummarduvat naist. Oli vaja teekonda jätkata. Kõigepealt Len ja siis ka Geoff püüdsid<br />
sandarmitelt teada saada, mis suunas sõites suurele maanteele pääseb, kuid kõikidest nende<br />
ponnistustest hoolimata näis, nagu poleks nood jutust sõnakestki mõistnud. Kui lõpuks<br />
juhtuti Hispaaniat mainima, siis juhatati nad vanale Avignoni teele. Arvet makstes tabas neid<br />
taas üllatus. Kokku tuli vähem kui kahele naelsterlingile vastav summa. Leni arusaamatus<br />
põhjustas ainult peremehe ja sandarmite muigeid. Lõpuks nad lahkusid. Avignoni teele<br />
pööramise asemel uurisid nad kaarti ning jõudsid kergesti suurele maanteele. Nad sõitsid<br />
Hispaaniasse, kuhu jäädi kaheks nädalaks. Täiesti loomulik, et tagasi minnes sooviti jälle<br />
tolles Montélimari lähedal asuvas vanamoeliselt omapärases ja odavas võõrastemajas<br />
ööbida. Nad leidsid teeotsa ja nägid isegi tsirkusekuulutusi, kuid võõrastemaja polnud.<br />
241
Ümbruskonnas ringivaatamine osutus täiesti asjatuks. Nad sõitsid jahmunult „Ibise“ juurde<br />
ning soovisid ploomikarva vormiriietust kandva mehega rääkida. Neile vastati, et „Ibises“ ei<br />
tööta ühtki sellise väljanägemisega isikut. Järelepärimistele, kus otsitav võõrastemaja võiks<br />
asuda, ei osanud keegi hotellipersonalist vastata. Inglismaal lasksid nad oma puhkusereisi<br />
filmid ilmutada. Sõpru üllatas, et saadud fotode hulgas polnud võõrastemajas tehtud<br />
ülesvõtteid. Üllatus muutus umbusuks, kui nummerdatud negatiivide uurimisel selgus, et<br />
otsitavaid kaadreid polnud üldsegi olemas. Üks kaamera oli jätnud mehaanilise jälje, nagu<br />
oleks püütud filmi nurjunult edasi kerida, kuid see oli kõik. Kummaski aparaadis olnud<br />
filmil polnud mainitud ülesvõtetest jälgegi. 1983. aastal sõitsid mõlemad abielupaarid<br />
Prantsusmaale tagasi, et Prantsuse Turismiameti abil juhtunus põhjalikult selgusele jõuda.<br />
Turismiorganisatsioonide esindaja Philippe Despeysses oli leidnud paiga, mis mõneti<br />
sarnanes mõistatusliku võõrastemaja asukohaga. Gisbyd ja Simpsonid viidi sinna. Ehkki nad<br />
pidid tunnistama, et kõik on kangesti varem nähtu moodi, veenas vestlus omanikega, et<br />
tegemist polnud sama paigaga, kus nad olid 1979. aastal peatunud. Jenny Randles püüdis<br />
mõlemalt abielupaarilt teada saada, mida nood olid kogenud. Ta leidis peale kadunud<br />
filmikaadrite muidki küsitavusi. „Kui tõepoolest leidis aset ajanihe minevikku, siis miks ei<br />
pannud keegi võõrastemajas teie autot või riideid imeks?“ küsis ta. „Miks võttis peremees<br />
tasu vastu müntides, millel endisaegadel ei saanud mingit väärtust olla?“ Simpsonid vastasid<br />
siiralt ja veendunult: „Teil endal tuleb sellele vastus leida. Teame ainult seda, mis meiega<br />
juhtus.““<br />
Viimase juhtumi puhul on täiesti erakordne see, et sellest juhtumist on kunagi tehtud dokumentaalfilm<br />
ja seetõttu leidub seda vanadest dokumentaalfilmi sarjadest, mis oli vändatud 20. sajandi lõpukümnenditel:<br />
https://www.youtube.com/watch?v=Ynw4Z09LMVc<br />
https://www.youtube.com/watch?v=4qBRjGC7UFs<br />
„Kirjeldatud juhtumeid võib ajanihke teooriast lähtudes mitmeti tõlgendada. Kas seda<br />
kogenud inimesed libisesid läbi aja tagasi ja nägid sündmusi, mis alles pidid toimuma, või<br />
tajusid nad visuaalsalvestist, mis nende silme ees juhuslikult sisse lülitus? Parapsühholoogid<br />
lõid kivisalvestiste teooria, selgitamaks teatud liiki viirastuslikke nägemusi – juhtumeid, mil<br />
inimeste pilgu ette kerkib minevikust pärit figuure, ehitisi ja maastikke, ning nad kuulevad<br />
nonde aegade helisid. Näiteks Joan Forman, kes oli paigast liikudes sedamaid neli mängivat<br />
last silmist kaotanud. Kas ta pidi peatuma täpselt selles punktis, et teatud tingimustel võiks<br />
minevikuetendus taas silmade ees hargnema hakata? Kivisalvestiste teooria lähtub oletusest,<br />
et teatud sündmused, eriti need, mis genereerivad määratul hulgal emotsionaalset energiat,<br />
salvestuvad mingil viisil keskkonnas, näiteks, hoonete kivimüürides, pinnases või<br />
atmosfääris. See võib kehtida juhtudel, mil viirastusi nähakse aastaid hiljem samas paigas.<br />
Vaid teatud tingimuste puhul, nagu seda võib olla, näiteks elektromagnetenergia<br />
kontsentreerumine atmosfääris või mõne erilise psüühikajõuga inimese saabumine, näib<br />
miski nupule vajutavat, ja salvestatu muutub taas tajutavaks. See näib eitavat mõtet, et<br />
ülitundliku tajumisvõimega isik võis ajas tagasi rännata, kuid seda teooriat saab rakendada<br />
vist üksnes puhkudel, kus viirastused näivad vaatlejaid mitte märkavat. Ja mida kogetakse<br />
siis, kui vaatleja ja vaadeldav omavahel kontakti astuvad? Sel juhul pole meil tegemist<br />
minevikujuhtumite salvestise, vaid võib-olla mineviku endaga.“<br />
„Meie psüühiline mina opereerib ainult kolmemõõtmelises ruumis, kuid teadvus liigub ajas<br />
edasi ja tagasi. Ajanihet kogenud inimesed mainivad sageli tunnet, nagu eksisteeriks korraga<br />
kaks ajatsooni, millest üks kattub osaliselt teisega. Ajanihkega kaasnevate loomulike helide,<br />
nagu seda on linnulaul või liiklusmüra, puudumist on täheldanud muidki fenomene –<br />
näiteks, UFO-ga lähikohtumist – kogenud inimesed. Ajanihke ilmnemine näib vajavat<br />
242
mingit päästikut. Selle rolli näib sobivat äkiline valgusesähvatus või tavatu hulk<br />
elektrienergiat atmosfääris, sest need võivad õigete tingimuste puhul inimajuga vastastikku<br />
toimida. Ajanihked ei ole kujuteldavad nähtused. Sageli selgub, et nende kaudu saadud<br />
informatsioon vastab täielikult tegelikkusele. Kvantmehaanikana tuntud füüsikaharu võib<br />
aidata meil aja olemust õigesti mõista. J. B. Priestly jagas oma raamatus „Man and Time“<br />
aja kolmeks komponendiks: esimene on käesolev aeg, teine – võimaliku tuleviku aeg ja<br />
kolmas – kujutlusvõime aeg.“<br />
243
3 Ajas rändamise teooria edasiarendused<br />
3.1 Sissejuhatus<br />
Psühholoogid ja neuroteadlased püüavad mõista aju funktsioneerimist. Tänapäeva teaduse üks<br />
suurimaid müsteeriume seisneb selles, et mis on teadvus ja kuidas teadvus ajusüsteemides välja<br />
kujuneb. Teadvus on ajus, kuid selle olemust püüavad paljud teadlased alles veel mõista.<br />
Analoogiliselt ajus eksisteeriva teadvusega on tegelikult sama ka Universumiga. Paljud füüsikud<br />
mõistavad looduses esinevaid seaduspärasusi. Füüsikaliste seaduspärasuste järgi funktsioneerib<br />
kogu meie teadaolev Universum. Loodusseadusi ( eelkõige füüsika seadusi ) võime ju mõista, kuid<br />
probleem seisneb selles, et mis on Universum oma olemuselt? Universumi enda olemust füüsikud<br />
tänapäeval veel ei mõista nii nagu ka teadvuse olemust ajuteadlased ei mõista hoolimata<br />
teadmistest, kuidas aju põhimõtteliselt töötab. Täpselt sama on ka füüsikaga – s.t. me teame paljusid<br />
loodusseadusi, kuid Universumi üldise, sügava ja tervikliku olemuseni ei ole veel jõutud.<br />
Universumi tõeline olemus tuleb välja siis kui vaadata Universumit hyperruumi suhtes, mitte aga<br />
tavaruumi suhtes. Tavaruumis eksisteerib maailm nii nagu me seda igapäevaselt tajume ehk see<br />
eksisteerib illusionaarselt. Ajas rändamise teooria ehk hyperruumi suhtes vaatlemine viitab sellele,<br />
et Universumit pole tegelikult olemas. See ongi Universumi füüsikaline põhiolemus, millele peab<br />
taanduma kõik teadaolevad füüsikaseadused. Selles seisnebki universaalmehaanika mõiste sisu:<br />
kõik loodusseadused taanduvad lõpuks põhiarusaamale, et Universumit pole tegelikult olemas.<br />
Selles seisnebki mehaanika universaalsus: see on kõigele rakenduv. Universaalmehaanika on ajas<br />
rändamise teooriast kõrgem aste ( või ajas rändamise teooria on üks osa universaalmehaanikas või<br />
selle sissejuhatus ).<br />
Järgnevalt kirjeldatud teooriad on oma sisult ajas rändamise teooria järeldused Universumi<br />
füüsikalise olemuse kohta. Järgnevat materjali võib põhimõtteliselt mõista kui ajas rändamise<br />
teooria edasiarendusena. Siiani kirjeldasid erinevad füüsikateooriad ja füüsikaharud ainult teatud<br />
osa Universumi üldisest funktsioneerimisest. Universumit üldiselt või selle olemust kirjeldada ei ole<br />
siiani suutnud mitte ükski teooria.<br />
Universumis eksisteeriv mateeria<br />
Mateeria põhivormideks on aine ja väli ning mateeria eksisteerimise põhivormideks on aeg ja<br />
ruum ( ehk aegruum ). Mateeria väljadeks on näiteks elektri-, magnet- ja gravitatsiooniväli.<br />
Gravitatsiooniväli on põhjustatud sellest, et mass kõverdab aegruumi. See tähendab seda, et<br />
gravitatsioon on kui aegruumi kõverdus ( aegruumi geomeetria ). See ei ole energiaväli. Kuid<br />
näiteks elektri- ja magnetväljad on aga energiaväljad. Nad ( laengud ) küll suudavad mõjutada<br />
aegruumi suhteid nagu seda teeb mass, kuid nad ise ei ole põhjustatud aegruumi kõverdumisest.<br />
Aine ja välja olemus selgub kõige paremini siis, kui uurida meie mikromaailma. Maailm koosneb<br />
molekulidest, need koosnevad aga aatomitest, need aatomituumadest ja need omakorda<br />
elementaarosakestest. On olemas väga erinevaid elemente ( näiteks H 2 O ja O 2 jne ), kuid nende<br />
244
süsteemide vahel eksisteerivad ainult neli vastastikmõju. Väljana käsitletaksegi seoseid<br />
aineosakeste ( näiteks leptonid, hadronid jne ) vahel, mida ei ole võimalik samasuguste osakestega<br />
kirjeldada. Väljad eksisteerivad kehade vahetus ümbruses. Kuid on olemas ka väljaosakesed nagu<br />
näiteks footonid, gravitonid, gluuonid, vahebosonid jne. Need osakesed vahendavad<br />
osakestevahelist vastastikmõju. Väljaosakeste omadused erinevad väga palju aineosakeste omadest<br />
( näiteks elektronidest, prootonitest, neutronitest jt ). Aine ja väli on mateeria kaks erinevat vormi,<br />
mis ei saa olla üksteisest lahus. Näiteks elektrivälja jõujooned algavad ja lõpevad laengutel. Aine ja<br />
väli on võimelised üksteiseks muunduma. See tähendab, et tegelikult energia muundub ühest liigist<br />
teise. Bosonid ( mis vahendavad fundamentaalseid vastastikmõjusid ) ning aineosakesed nagu<br />
näiteks 6 kvarki ja 6 leptonit peetakse „tõelisteks“ elementaarseteks osakesteks.<br />
Elementaarosakesed liigitatakse kahte rühma vastavalt sellele, missugune on nende osakeste spinn.<br />
Näiteks üks rühm hõlmab aineosakesi, mille spinn on 1/2. Kuid täisarvulise spinniga osakesed<br />
kuuluvad teise rühma. Need osakesed vahendavad aineosakestevahelist jõudu. Pauli keeluprintsiibi<br />
järgi ei saa kaks osakest viibida täpselt samades kvantolekutes ( näiteks kiirus ja koordinaat ).<br />
Sellele keelule alluvad 1/2 spinniga aineosakesed. Seepärast ei saa aineosakesed koonduda<br />
olekusse, mille tihedus on ülisuur. Fermionid on osakesed, mille spinnid ( ehk<br />
omaimpulsimomendid ) on poolarvulised – näiteks elektronid, prootonid, neutronid, neutriinod jt.<br />
Kuid bosonid on täisarvulise või nullise spinniga osakesed – näiteks footonid, mesonid jt.<br />
Osakesed, mis on samaliigilised, on üksteisest eristamatud. Pauli keeluprintsiip kehtib fermionide<br />
jaoks, kuid bosonitele see printsiip ei kehti.<br />
3.2 Universumi aegruum<br />
Joonis 45 K liikumine K´ suhtes.<br />
K´ on hyperruum ja K on tavaruum. Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, mis<br />
on valguse kiirus vaakumis. Liikumine toimub ainult mööda x-telje koordinaati. Hyperruum K´ on<br />
seega meie suhtes paigal, liigub ainult tavaruum K. Põhimõtteliselt võiks tavaruum liikuda<br />
hyperruumi suhtes lõpmata kaua, sest pole põhjust teisiti arvata. Oletame seda, et tavaruumil K on<br />
245
hyperruumi K´ suhtes ruumikoordinaadid mingisugusel suvaliselt valitud ajahetkel t järgmised:<br />
K ( x,y,z ).<br />
Joonis 46 K liikumist tegelikult ei ole.<br />
Füüsika arusaamade järgi on kõikidel nähtustel oma tekkepõhjus. See tähendab seda, et<br />
igasugusel liikumisel peab olema põhjus, mis liikumist põhjustab. Antud juhul vaatleme K´ ja K<br />
omavahelist seotud süsteemi. Teame seda, et K liigub K´ suhtes. Kuid tekib küsimus, et mis<br />
põhjustab sellist liikumist? Kas seda põhjustab mingisugune senitundmatu jõud? Tegelikult ei<br />
põhjusta K liikumist K´ suhtes siiski jõud, vaid see tuleneb K´ ehk hyperruumi iseäralikust<br />
omadusest. Nimelt hyperruumi ehk K´ erinevad ruumipunktid asuvad ( mööda x-telge ) lihtsalt<br />
erinevatel ajahetkedel. See tähendab seda, et iga hyperruumi ruumipunkt ( mööda x-telge ) tähistab<br />
ka mingit konkreetset ajahetke. Kuid erinevad ruumipunktid erinevatel ajahetkedel põhjustabki<br />
liikumise illusiooni. K liikumist K´ suhtes ei ole seega tegelikult olemas. See on illusioon, mis<br />
tuleneb hyperruumi ehk K´ füüsikalisest omadusest. Analoogia leiame sellele kinematograafiast.<br />
Näiteks filmi mõistame me kui liikuva pildina. Kuid liikuva pildi saavutamiseks on vaja teha rida<br />
erinevaid pilte, mis oleksid ülesvõetud erinevatel ajahetkedel. Kõik need erinevad pildid kuvatakse<br />
tehniliselt ühe suure ekraani peale üksteise järel nii, et iga pilt peatuks ekraanil umbes 1/24<br />
sekundit. Niimoodi saadaksegi film ehk liikuv pilt.<br />
Ajas rändamist võimaldav hyperruumis liikumine viib järelduseni, et ajahetkede vaheline kaugus<br />
on võrdeline ruumipunktide vahelise kaugusega hyperruumis. Näiteks mida kaugemal mingisugune<br />
sündmus ajas esineb, seda kaugemal see ruumis asetseb. Nii on see hyperruumi suhtes vaadatuna.<br />
Näiteks mida kaugemal on hyperruumis üksteisest kaks punkti, seda kaugemal ajas need üksteisest<br />
on.<br />
Ajas rändamise teooria järgi väljendub tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes Universumi<br />
paisumises. Järelikult see, mis kehtib tavaruumi ja hyperruumi süsteemi korral, kehtib ka<br />
Universumi paisumise korral.<br />
246
Joonis 47 Universumi paisumine kui K liikumine K` suhtes.<br />
Kosmoloogiliselt seisneb aja ja ruumi lahutamatus selles, et igal ajahetkel on Universumi<br />
ruumala suurus erinev. Kuna Universum sai „alguse“ aegruumi algsingullaarsusest ( mille korral oli<br />
Universumi ruumala lõpmatult väike ), siis seega sai Universum „alguse“ lõpmatult kaua aega<br />
tagasi. See tähendab seda, et Universumi eluiga on tegelikult lõpmatult suur. Antud mudelis<br />
illustreerib kera paisumine Universumi paisumist. Sellest tulenevalt on igal erineval ajahetkel erinev<br />
kera raadius.<br />
247
Joonis 48 K liikumist K´ suhtes tegelikult ei ole. See on illusioon.<br />
Lõppjäreldusena võib väita, et tavaruumi K liikumist hyperruumi K´ suhtes tegelikult ei ole<br />
olemas. Liikumise illusioon tuleneb otseselt sellest, et hyperruumis on erinevad ruumipunktid (<br />
mööda x-telge ) samas ka erinevad ajahetked. Kuna kera pinna ruumipunktid on kera tsentrist<br />
võrdsetel kaugustel, siis on need ka kõik ühes ja samas ajahetkes. Kuid kera raadiuse muutudes on<br />
need juba siis erinevates ajahetkedes. Kuna Universumi paisumisel ei ole tsentrit ega eelistatud<br />
suunda, siis kõike eelnevat on reaalses Universumi paisumises raske ettekujutada. Antud juhul on<br />
siin tegemist illustratsiooniga ehk füüsikalise mudeliga.<br />
3.3 Aeg, ruum ja liikumine Universumis<br />
Tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes tulenes sellest, et hyperruumi K´ erinevad<br />
ruumipunktid mööda x-telge on samas ka erinevad ajahetked. Sellest tuleneski see K liikumine K´<br />
suhtes, mida tegelikult ei eksisteeri. Kuid ajas rändamise teooriast on teada seda, et liikumine ise<br />
tekitab ajas ja ruumis eksisteerimise illusiooni. Sellest tuleneb aga järgmine järeldus: keha enda<br />
liikumine tekitab aegruumis eksisteerimise illusiooni, kuid samas aegruumi näiline olemasolu loob<br />
omakorda aegruumis liikumise illusiooni. Selle paremaks mõistmiseks toome välja analoogia<br />
kinematograafiast. Suurel kinolinal ( s.t. kinoekraanil ) näevad inimesed „liikuvaid pilte“. Kuid<br />
tegelikult liikumist ekraanil ei eksisteeri – see on kõigest illusioon. Kinos projekteeritavad liikuvad<br />
pildid on jäädvustatud kinofilmile. Kinokaamera võtab igas sekundis 24 eraldi pilti pikale<br />
filmilindile. Seda filmi töödeldakse, et saada läbipaistvaid positiivseid kujutisi. Kinos läheb film<br />
läbi projektori, peatudes igal kujutisel 1/24 sekundit. Võimas valgus paistab läbi filmi ja läätsed<br />
248
fokuseerivad suure kujutise ekraanile. Tüüpilise mängufilmi filmilindi pikkus on ligikaudu 2,5 km.<br />
Iga kaader jääb ekraanile ainult 1/24 sekundit. Inimsilm sulatab need kaadrid sujuvalt liikuvaks<br />
kujutiseks. Täpselt samamoodi on ka Universumi aja, ruumi ja liikumise vahekorraga. See tähendab<br />
seda, et aja ja ruumi näiline olemasolu loob aegruumis liikumise illusiooni ( sarnaselt nii nagu<br />
erinevad staatilised pildid kinolinal järgnevad ajas kiiresti üksteisele ) ja liikumise illusioon<br />
omakorda loob ajas ja ruumis eksisteerimise mulje ( nagu vaataja näeb kinolinal liikuvaid „stseene“,<br />
vaatab filmi kui aegruumis ). Universumis ei ole tegelikult olemas ruumi, aega ega liikumist. Sellist<br />
fundamentaalset fenomeni nimetame aegruumi ja liikumise vastastikuseks seaduseks. See on<br />
analoogiline näiteks elektromagnetvälja induktsiooniseadusega, mille korral tekitab muutuv<br />
elektriväli magnetvälja ja muutuv magnetväli tekitab omakorda elektrivälja jne. Niimoodi on<br />
elektri- ja magnetväli omavahel lahutamatult seotud ühtseks elektromagnetväljaks. Analoogiline<br />
põhimõte seisneb ka aegruumi ja liikumise korral.<br />
Absoluutselt kõige liikumise eksisteerimise lakkamise korral ei eksisteeriks ka aegruumi. See<br />
tähendab, et peab kehtima ka vastupidine seos – kui aega ja ruumi ei eksisteeriks, ei saa olemas olla<br />
ka liikumist. Niimoodi saamegi aegruumi ja liikumise VASTASTIKUSE SEADUSE: liikumine<br />
tekitab Universumis aegruumi olemasolu illusiooni ja aegruumi näiline olemasolu loob omakorda<br />
aegruumis liikumise eksisteerimise illusiooni Universumis.<br />
Aegruumi ja liikumise vastastikuse seaduse paremaks mõistmiseks toome välja järgmise näite.<br />
Näiteks aja aeglenemine mistahes põhjusel avaldub alati kehade liikumise aeglenemises. Kui aga<br />
aeg kiireneb, siis see avaldub kehade liikumise kiirenemisel. Kui aeg hoopis peatub ( sellisel juhul<br />
aega enam ei eksisteerigi ), siis kehad ei liigu üldse. Klassikalise mehaanika järgi kulub keha<br />
liikumiskiiruse suurenemise korral „vähem aega“ sihtkohta jõudmiseks. Selgelt on näha seda, et<br />
esineb mingisugune seos liikumise ja aegruumi vahel. Aja aeglenemisest järeldubki selline tõsiasi,<br />
et keha enda liikumine jätabki sellise mulje, et see toimub ruumis ja et see võtab aega. See tähendab<br />
seda, et aeg ja ruum on illusioonid, mis on tingitud liikumise enda olemasolust. Aega ja ruumi ei ole<br />
seega tegelikult olemas.<br />
3.4 Jäävuseseadused<br />
Tavaruumis K eksisteerib aeg ja ruum. Kuna aeg ja ruum on olemas, siis kehtivad ka erinevad<br />
jäävuseseadused. Erinevad jäävuseseadused tulenevad just aja ja ruumi erinevatest omadustest, mis<br />
omakorda aga eeldavad aja ja ruumi olemasolu. Väljaspool aegruumi ehk hyperruumis aega ja<br />
ruumi ei eksisteeri. Järgnevalt vaatamegi põhjalikult seda, et kuidas erinevad jäävuseseadused on<br />
tuletatavad aja ja ruumi erinevatest omadustest.<br />
Oletame seda, et meil on mingisugune süsteem, mis koosneb n kehast. Kehade füüsikalised<br />
suurused ajahetkel t on kohavektorid, seisumassid, kiirused, impulsid ja impulsimomendid vastavalt<br />
järgmised:<br />
249
Järgmiselt vaatleme süsteemi mõnel teisel ajahetkel, mõnest teisest ruumipunktist või mõnest teisest<br />
suunast, kuid kõik muu jätame samasuguseks. Kuid neid asju käsitleme siin edaspidi skalaarsel<br />
kujul.<br />
Kui aga antud süsteemiga midagi juhtub, siis kehade füüsikalised olekud ( suurused ) muutuvad.<br />
Kuid selleks tehti tööd ja see töö summeerub iga süsteemi kuuluva keha tööga. Kui aga süsteemiga<br />
peaks midagi juhtuma, siis<br />
= + + + = + + +<br />
Kui aga süsteemiga midagi ei juhtu, siis seda näitab järgmine avaldis:<br />
= + + + =<br />
Nüüd järgnevalt vaatleme süsteemi mõnel teisel ajahetkel, kuid kõik muu jätame samasuguseks.<br />
Selleks:<br />
= +<br />
Kuna kõik ajahetked on samaväärsed, siis antud süsteemiga ei juhtu midagi. Arvestades võrdust<br />
dA = 0, jõu mõistet ja liitfunktsiooni tuletuste reegleid, saame järgmiselt:<br />
= + + + =<br />
= + + + =<br />
= + + + =<br />
= + + + =<br />
= + + + = ( + + + =<br />
Eelnevast on näha seda, et dA = 0 ehk dE = 0. See aga tähendab energia jäävuse seadust:<br />
= =<br />
See tähendab seda, et energia jäävuse seadus tuleneb ajahetkede samaväärsusest.<br />
Kuid järgnevalt vaatleme süsteemi mõnest teisest ruumipunktist, kuid kõik muu jääb samaks.<br />
Tähistame ds-iga kaugust esialgse vaatluspunkti ja selle teise ruumipunkti vahel. Süsteemi kuuluvad<br />
kehad peaksid nihkuma just selle ds võrra:<br />
= = = =<br />
Süsteemi vaatlemisel erinevates vaatluspunktidest ei juhtu süsteemi endaga midagi, seega:<br />
250
= + + + = + + + =<br />
= ( + + + =<br />
millest järeldub<br />
+ + + =<br />
ehk<br />
+ + + =<br />
milles dt viime murru ühisele nimetajale<br />
+ + +<br />
=<br />
ja saame lõpuks järgmise avaldise<br />
+ + + = ( + + + = =<br />
Viimane seos näitab juba impulsi jäävuse seadust, sest see rahuldab ainult järgmist seost:<br />
= =<br />
See tähendab seda, et impulsi jäävuse seadus tuleneb ruumipunktide samaväärsusest.<br />
Kuid nüüd vaatleme süsteemi mõnest teisest suunast, kuid kõik muu jääb ikkagi samaks. Teeme<br />
nii, et dα näitab kaugust esialgse ja uue vaatenurga vahel. Ringjoone kaare pikkuse ja kesknurga<br />
vahel on järgmine seos<br />
=<br />
Kuid süsteemiga midagi ju ei juhtu, kui me näeme seda erinevatest vaatenurkadest. Seega dA = 0<br />
põhjal järgmiselt<br />
= + + + = + + + =<br />
= + + + =<br />
= + + + =<br />
= + + + = + + + =<br />
= ( + + +<br />
millest impulsimomendid<br />
+ + + =<br />
ehk<br />
( + + + = =<br />
251
Viimane seos näitab meile juba impulsimomendi jäävuse seadust ehk<br />
= =<br />
See tähendab seda, et impulsimomendi jäävuse seadus tuleneb ruumisuundade samaväärsusest.<br />
Kuid laengute jäävuse seadused tulenevad mitmesugustest sümmeetriaomadustest.<br />
( Lorents 1998, 257-263 ).<br />
3.5 Ajatu Universum<br />
Tavalise inimese jaoks on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga<br />
liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ning esile tuleb ainult oleviku ajavorm.<br />
Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus, sest ta on ju<br />
liikunud ajas minevikku. Seetõttu kehtib temale ainult oleviku ajavorm ja selles mõttes on<br />
Universum ise tegelikult ajatu. See tähendab seda, et aega ei eksisteeri, millest järeldub omakorda<br />
veel üks tõsiasi. Nimelt igasugune liikumine Universumis on seotud ajaga – täpsemalt öeldes<br />
ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse kirjeldamiseks<br />
kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum on oma olemuselt<br />
tegelikult ajatu ( s.t. eksisteerib ainult oleviku ajavorm ), siis Universumis nähtavat liikumist ei ole<br />
tegelikult olemas. See on illusioon, mis tuleneb sellest, et eksisteerib ainult oleviku aja liik ja<br />
seetõttu minevikku ega tulevikku ei ole tegelikult olemas. Universumis nähtavad sündmused ja<br />
protsessid pole tegelikult liikumises. Kogu meie teadaolev Universum on seega tegelikult paigal<br />
olekus. Nähtav liikumine Universumis on ainult näiline ehk illusioon. Just aja ( ja seega ka ruumi )<br />
näiline olemasolu loovadki kõige liikumise illusiooni.<br />
Igapäevaselt elav inimene liigub pidevalt ruumis ühest ruumipunktist teise. Kuid ajarändur liigub<br />
ajas ( s.t. hyperruumis ) ühest ajahetkest teise, mis füüsikaliselt on analoogiline ruumis liikumisega<br />
ühest ruumipunktist teise. Sellest tulenevalt eksisteerivad ajaränduri jaoks Universumis minevikus<br />
hävinud hooned, kuid seda teistel ajahetkedel sarnaselt nii nagu olevikus elava inimese suhtes<br />
eksisteerivad hooned erinevates ruumi asukohtades. Selles mõttes ongi Universum oma olemuselt<br />
tegelikult ajatu. Aega ei ole olemas. Näiteks 16 aastat tagasi surnud inimene tegelikult ikka veel<br />
eksisteerib. Ta on Universumis olemas, kuid eksisteerib meie suhtes minevikus, mitte olevikus ( ega<br />
ka tulevikus ). See tähendab, et inimene „elab“ meie suhtes möödunud ajahetkedes ( ehk möödunud<br />
hyperruumi punktides ). Olevikus teda enam ei eksisteeri ja pole teda ka tulevikus. Kuid<br />
sellegipoolest on ta siiski Universumis olemas.<br />
Kui inimene liigub ruumis ( s.t. tavaruumis ), siis ta võib olla erinevates ruumipunktides, kuid ei<br />
saa olla seda üheaegselt. Näiteks võib inimene viibida oma majas ühel hetkel köögis ja siis mõnel<br />
teisel hetkel toimetada elutoas. Ajaga on tegelikult samamoodi, sest Universum eksisteerib ajaliselt<br />
tegelikult ühekorraga. Nii nagu on ruumiga, nii on ka ajaga ( sest ajas rändamist võimaldab<br />
hyperruumis liikumine ). Minevikus surnud inimene tegelikult ikka veel eksisteerib nii nagu<br />
inimene viibib majas ühes ruumis, kuid teistes ruumides teda ei ole. Selles seisnebki ajatu<br />
Universumi füüsikaline olemus. Seda näitab vaieldamatult inimese reaalne ajas rändamine<br />
minevikku või tulevikku. Aja eksisteerimine sarnaneb ruumi eksisteerimisega, mistõttu eksisteerib<br />
Universum küll erinevates ruumipunktides, kuid samas ka erinevates ajahetkedes.<br />
Aja rännak minevikku on füüsikaliselt samaväärne, mis inimese liikumine majas ühest toast<br />
teise. Seetõttu pole aega tegelikult olemas. Ruumis on võimalik liikuda ühest asukohast teise. Just<br />
see sama asjaolu kehtib tegelikult ka aja kohta. Minevikus asetleidnud sündmused on tegelikult<br />
Universumis ikka veel reaalselt olemas. Selle mõistmiseks on olemas analoogiline seos ruumis<br />
toimuvaga. Näiteks inimene sõidab linnast ära maale puhkama. Mõnda aega inimest linnas ei<br />
252
eksisteeri, kuid sellegipoolest on ta siiski olemas ( elades maal ). Ei ole nii, et teda enam üldse<br />
olemas ei oleks, kui inimene on linnast lahkunud. Mõne aja pärast võib ta tulla linna tagasi. Täpselt<br />
samamoodi on ka ajaga. Minevikus surnud inimene tegelikult on Universumis olemas, kuid ta<br />
eksisteerib meie suhtes lihtsalt teises ajahetkes – nii nagu inimest pole enam linnas, kui ta on maale<br />
puhkusele sõitnud. Ajal ja ruumil eksisteerivad analoogilised seaduspärasused – näiteks ruumis ( s.t.<br />
tavaruumis ) saab inimene olla erinevates ruumipunktides ja samas ka ajas on võimalik ( näiteks<br />
ajaränduril ) olla erinevates ajahetkedes. See tähendab ka seda, et kõik mineviku ja ka tuleviku<br />
sündmused eksisteerivad Universumis ( s.t. hyperruumis ) koos olevikuga. Selles mõttes on kogu<br />
minevik ( ja ka tulevik ) Universumis olemas. Absoluutselt kõik, mis kunagi minevikus on aset<br />
leidnud ja tulevikus ka aset leiab, eksisteerivad tegelikult kogu aeg. Selles mõttes ei hävi mitte<br />
miski mitte kunagi. Kõik eksisteerib Universumi hyperruumis igavesti. Sündmused minevikus ei<br />
ole tegelikult nö. „möödunud sündmused“, mida pole enam olemas. Need kõik eksisteerivad ikka<br />
veel, kuid lihtsalt teistes ajahetkedes. Sama on ka tulevikus asetleidvate sündmustega.<br />
Hyperruumi suhtes vaadatuna eksisteerib kogu meie Universum ajalises mõttes „ühekorraga“.<br />
See tähendab, et kogu minevik ja ka kogu tulevik eksisteerivad nagu üheskoos kõrvuti. Minevikku<br />
ega tulevikku ( nii nagu meie neid mõistame ) tegelikult ei ole, sest eksisteerib ainult oleviku<br />
ajavorm. Selles mõttes aega ei ole. Aega Universumis ei eksisteeri, sest selles on võimalik liikuda<br />
nii edasi kui ka tagasi ( ning ka olevikus ).<br />
Sündmused, mis leiavad aset tulevikus, on tegelikult sama „kindlalt paigas“ nii nagu seda on<br />
sündmused, mis on leidnud aset minevikus. Mineviku ja tuleviku sündmuste vahe seisneb ainult<br />
selles, et mineviku sündmuste kohta me teame, kuid tulevikus leidvate sündmuste kohta me ei tea<br />
mitte midagi. See on tegelikult väga oluline erinevus. Näiteks astroloogid on üldises arvamuses, et<br />
tulevik on kogu aeg liikuv – s.t. muutlik. Kuid tegelikult ei ole see sugugi nii. Tulevikus aset<br />
leidvad sündmused on samakindlalt paigas nagu mineviku puhulgi. See on väga oluline järeldus,<br />
mis tuleb välja inimese reaalsest ajas rändamisest. Mineviku sündmusi me teame, kuid tulevikus<br />
asetleidvaid sündmusi me ei tea.<br />
3.6 Universumi kinematograafiline efekt<br />
Hyperruumis on ajalises mõttes kogu Universum korraga olemas. Hyperruumis on olemas<br />
korraga kõik ajahetked ja seega minevikku ja tulevikku ei eksisteeri. See tähendab, et eksisteerib<br />
ainult oleviku ajaliik. Selles mõttes aega enam ei ole. Sellisele seaduspärasusele leiame analoogia<br />
ka kinematograafiast. Näiteks filmi mõistame me liikuva pildina. Kuid liikuva pildi saavutamiseks<br />
on vaja teha rida erinevaid pilte, mis oleksid ülesvõetud erinevatel ajahetkedel. Kõik need erinevad<br />
pildid kuvatakse tehniliselt ühte suurde ekraani üksteise järel nii et üks pilt eksisteerib ekraanil<br />
umbes 1/24 sekundit. Niimoodi luuaksegi film ehk liikuv pilt. Just see „ruumala“, mis koosneb<br />
nendest rida erinevatest piltidest ( s.t. filmirull ), ongi ajalises mõttes kogu film ühekorraga olemas.<br />
Minevik ja tulevik eksisteerivad seal nagu „kõrvuti koos“. Selles seisnebki Universumi<br />
kinematograafilise efekti olemus ja sisu. Kogu Universum on ajalises mõttes ( s.t. hyperruumis )<br />
ühekorraga olemas nii nagu film filmirullis.<br />
Universumi kinematograafilist effekti tõestab reaalne ajas rändamine. Ajas minevikku või<br />
tulevikku on võimalik liikuda nii nagu liikumine toimuks kõrvaltänavasse või nagu filmi kerimine<br />
edasi või tagasi. Seal eksisteerivad ammu hävinud hooned või sündimata lapsed. Ka filmi kerimine<br />
lõpust algusesse võimaldab näha seal vahepeal ära surnud inimesi. See viitab asjaolule, et mitte<br />
kunagi mitte miski Universumis ( näiteks energia ) tegelikult ei kao ega hävine. Näiteks 16 aastat<br />
tagasi surnud inimese võiks praegusesse aega elama tuua just ajas transponeerimise teel.<br />
Tavalise inimese jaoks on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga<br />
liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ning esile tuleb ainult oleviku ajavorm.<br />
253
Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus, sest ta on ju<br />
liikunud ajas minevikku. Seetõttu kehtib temale ainult oleviku ajavorm ja selles mõttes on<br />
Universum ise tegelikult ajatu. See tähendab seda, et aega ei eksisteeri, millest järeldub omakorda<br />
veel üks tõsiasi. Nimelt igasugune liikumine Universumis on seotud ajaga – täpsemalt öeldes<br />
ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse kirjeldamiseks<br />
kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum on oma olemuselt<br />
tegelikult ajatu ( s.t. eksisteerib ainult oleviku ajavorm ), siis Universumis nähtavat liikumist ei ole<br />
tegelikult olemas. See on illusioon, mis tuleneb sellest, et eksisteerib ainult oleviku aja liik ja<br />
seetõttu minevikku ega tulevikku ei ole tegelikult olemas. Universumis nähtavad sündmused ja<br />
protsessid pole tegelikult liikumises. Kogu meie teadaolev Universum on seega tegelikult paigal<br />
olekus. Nähtav liikumine Universumis on ainult näiline ehk illusioon. Just aja ( ja seega ka ruumi )<br />
näiline olemasolu loovadki kõige liikumise illusiooni.<br />
Liikumise illusioon tekib filmis siis kui iga pilt filmirullist ekraniseerub teatud ajaperioodi. See<br />
tähendab, et iga pilt eksisteerib eksraanil lühikest aega ( tavaliselt 1/24 sekundit ) ja niimoodi<br />
järgemööda kõik pildid filmirullist algusest kuni lõpuni. Nii tekibki liikumise illusioon suurel<br />
kinoekraanil. Liikumist ise tegelikult ei ole olemas. See on illusioon, mis on tingitud sellest, et<br />
pildid ekraanil on ajas veidi erinevad. Ka Universumiga on tegelikult täpselt samasugused<br />
seaduspärasused. Kogu Universumi eksisteerimist tuleb vaadata hyperruumi suhtes, mitte tavaruumi<br />
suhtes, milles eksisteeribki kogu meie „illusionaarne maailm“. Hyperruumis on „erinevad<br />
ruumipunktid ( mööda x-telge ) samas ka erinevad ajahetked“. Sellest lähtuvalt on ka Universumis<br />
eksisteeriva mateeria erinevad ruumipunktid ( mööda hyperruumi x-telge ) samuti erinevates<br />
ajahetkedes, mis loobki mateeria liikumise illusiooni Universumis. Selline seaduspärasus viitab<br />
sellele, et Universumis nähtavat liikumist tegelikult ei eksisteeri. Sellise liikumise illusiooni<br />
põhjustab lihtsalt „aja ( ja sellega seotult ka ruumi ) olemasolu“. Selle kõige mõistmiseks on olemas<br />
analoogia filmis tekkiva liikumise illusiooniga. Mateeria erinevad ruumipunktid ( mööda<br />
hyperruumi x-telge ) on samas ka erinevad ajahetked, mis loobki mateeria näilise liikumise (<br />
tavaruumi liikumise näol hyperruumi suhtes ) nii nagu filmi puhul on erinevates ajahetkedes<br />
erinevad filmirulli pildid kinoekraanil. Niimoodi tekib liikumise illusioon filmis.<br />
3.7 Universumi füüsikaline olemus<br />
Aine ja väli on Universumi mateeria põhivormid, kuid aeg ja ruum on mateeria eksisteerimise<br />
põhivormid. See tähendab ka seda, et aja ( ja sellega seotult ka ruumi ) mitteolemasolu korral ei ole<br />
olemas ka mateeriat ennast. Sellisel juhul ei saa olemas olla ka Universumit, sest selle põhilisteks<br />
eksisteerimisvormideks ongi aegruum ja mateeria. Nähtava Universumi olemasolu on seega<br />
illusioon. Kui Universumis eksisteeriv nähtav liikumine on illusioon ( ehk seda pole tegelikult<br />
olemas ), siis seda peab olema ka aegruumiga ja sellest lähtuvalt ka kogu mateeriaga. Universumi<br />
reaalsus ehk selle tõeline olemus seisnebki selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas ehk kõige<br />
eksisteerimine on üks suur illusioon. Näiliselt sama absurdne väide oleks ka see, et maailm ei ole<br />
tegelikult värviline. Erinevaid värvusi tajub inimese aju erinevate lainepikkustena. Valgus on ju<br />
elektromagnetlaine ja samas ka osakeste ( s.t. footonite ) voog. Universumi tõeline füüsikaline<br />
olemus tuleneb otseselt sellest, et reaalne ajas rändamine näitab Universumit hoopis uues valguses.<br />
Näiteks mustkunstniku trikid on ju samuti illusionaarsed. Kui vaadata mustkunstniku sooritusi<br />
ühest vaatenurgast, siis tunduvad need teistsugusemad kui vaadata neid teisest vaatenurgast. Just<br />
teadmatus loobki mustkunstniku triki maagiliseks – nii kui teatakse triki toimemehhanismidest või<br />
nähakse neid läbi, kaob trikkide maagilisuse sära. Seepärast ongi need trikid illusionaarsed.<br />
Universumi eksisteerimine on samuti illusioon. See on tegelikult teistsugune, kui ta meile paistab.<br />
Universumit ei ole tegelikult olemas ja selles seisnebki Universumi sügavaim olemus. Seda lihtsalt<br />
ei ole olemas. „Olematus“ ongi kogu meie tuntav maailm. Seepärast ongi Universum tegelikult<br />
254
tekkimatu ja ka hävimatu. „Olematus“ ei saa ju kaduda ega tekkida sarnaselt nii nagu energiagi.<br />
Sellest tulenevalt ei muutu Universum mitte kunagi. See tähendab, et see on kogu aeg tegelikult<br />
ühesugune.<br />
3.8 Ajaparadoksid<br />
Kõige tuntum ajaparadoks seisneb vanaema/vanaisa paradoksis. See seisneb lühidalt järgnevas.<br />
Inimene leiutab ajamasina ja rändab ajas tagasi. Kuid mis juhtub ajaränduri endaga, kui ta näiteks<br />
tapab oma vanaema ära? Kuna põhjus eelneb alati tagajärjele, siis ei saaks sellisel juhul ajarändurit<br />
enam olemas olla ja ka ajamasinat ei saaks olla leiutatud. Selles seisnebki kuulsaima ajaparadoksi<br />
mõistatus. Seda peetakse ühtlasi ka klassikaliseks ajaparadoksiks.<br />
Kuid on olemas veel üks ajaparadoksi liik, mis on palju vähem tuntum kui viimane kuulus<br />
vanaema paradoks. See seisneb lühidalt järgmises. Üks suvaline poiss saab ühel heal päeval<br />
telefonikõne tundmatult, milles antakse talle teada seda, et kuidas luua ajamasinat. Pärast seda<br />
telefonikõnet leiutabki poiss ajamasina. Selgub, et telefonis andis informatsiooni tegelikult sama<br />
isik ehk tema ise, kuid tulevikust. Sellise ajaparadoksi korral me teame seda, et kuidas poiss sai<br />
teada ajamasina leiutamisest. Kuid sellegipoolest tekib küsimus, et kuidas sai teada see, kes poisile<br />
helistas? Osutub, et mõlemal juhul saab poiss teada ajamasinast telefonikõne kaudu. Kuidas on<br />
selline asi võimalik? Kus on selles loos ots ja algus? Selles seisnebki taolise ajaparadoksi mõistatus.<br />
Kuid paraku sellist kirjeldatud ajaparadoksi liiki tegelikkuses ei eksisteeri. See on lihtsalt inimese<br />
mõistuse filosoofiline väljamõeldis, mis tegelikkuses ei saa esineda.<br />
Järgnevalt tutvumegi klassikalise ajaparadoksi võimalike lahendustega, mida on aja jooksul välja<br />
pakutud ja mis tunduvad olevat reaalsed ja kooskõlalised olemasolevate aja ja ruumi<br />
füüsikateooriatega:<br />
1. Oletame seda, et inimene rändab ajas minevikku ja tapab ära näiteks oma vanaema. Mis<br />
juhtub siis ajaränduri enda eluga? Kui inimene rändab ajas tagasi, siis tema ümbritsev maailm<br />
muutub selliseks, milline oli see minevikus. Kuid ajas rändamisel inimene ise nooremaks ei muutu.<br />
See tähendab seda, et ajarännak ei mõjuta ajarändurit ennast. Järelikult ei mõjuta sellisel juhul ka<br />
minevikus vanaema tapmine.<br />
2. Põhjuse ja tagajärje seosed kehtivad ainult siis kui eksisteerivad aeg ja ruum. See on<br />
füüsikaline fakt. Kuid ajas rändamisel on ajarändur ise väljaspool aegruumi. Hyperruumis ehk<br />
väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Eksisteerides väljaspool aegruumi ei mõjuta<br />
aegruumis olevad mõjutused ajarändurit. Näiteks kui auto kihutaks suure kiirusega vastu<br />
betoonseina, siis auto sees olev inimene saaks silmapilkselt surma. Kuid kui auto sees inimest ei<br />
oleks ( näiteks vaatab ta kõrvalt auto rammimist vastu betoonseina ), siis sellisel juhul ei saa<br />
inimene surma. Inimene eksisteerib väljaspool liikuvat autot. Analoogiliselt on nii ka ajaränduriga.<br />
Näiteks kui inimene tapab minevikus oma vanaema, siis ajaränduri endaga ei juhtu tegelikult mitte<br />
midagi, küll aga muutub selle järgne maailm. Näiteks sellisel juhul ei tunneks teda enam mitte keegi<br />
ära ja valitsusel ei oleks tema kohta isikuandmeid ( näiteks sünnitunnistust ).<br />
3. Kui inimene rändab ajas tagasi ja tapab ära oma enda vanaema, siis on võimalik ka selline<br />
variant, et ei juhtugi midagi – ei ajaränduri endaga ega isegi ka tema vanaemaga. Seletus sellele<br />
seisneb Universumi kinematograafilisel efektil, mille korral sarnaneb kogu Universumi mehaaniline<br />
olemus filmiga. Kinolinal näeme liikuvaid pilte – need on pildid, mis ajas kiiresti järgnevad<br />
üksteisele. Film võib jutustada mistahes lugu. Kui inimene tapabki minevikus oma enda vanaema,<br />
siis ei juhtu pärast seda tegelikult mitte midagi. See võib olla sellepärast nii, et näiteks kui me<br />
255
filmist ühe kaadri välja lõikame ( ehk ühe pildi filmiribalt ära lõikame ), siis teised kaadrid ( ehk<br />
pildid filmiribal ) ju jäävad sellegipoolest alles. Täpselt sama võib olla tegelikult ka vanaema<br />
paradoksiga. Näiteks vanaema ei suregi, kui minevikus teda tappa ja ei sure ka ajarändur ise.<br />
4. Kui oma vanaema minevikus tappa ja mingisugusel tundmatul põhjusel siiski ajarändur sureb<br />
( näiteks silmapilkselt haihtub ), siis tekib selline küsimus, et kas energia jäävuse seadus enam ei<br />
kehtigi? Ajarändur ise on füüsikalises mõttes suur kogus energiat ( ehk massi ), mis enda vanaema<br />
ära tappes lihtsalt „õhku haihtub“. Energia ei saa ju kaduda ega tekkida vastavalt tuntud energia<br />
jäävuse seadusele. Sellisel juhul peab see energia muutuma millekski teiseks energiaks.<br />
3.9 Kokkuvõtteks<br />
Universaalmehaanika on oma olemuselt ajas rändamise teooria järeldused Universumi füüsikalise<br />
eksistensi kohta. See on kui ajas rändamise teooria edasiarendus. Siiani kirjeldasid<br />
igasugused füüsikateooriad ja füüsikaharud ainult teatud osa Universumi üldisest funktsioneerimisest.<br />
Universumit üldiselt või selle olemust kirjeldada ei ole siiani suutnud ükski teaduslik<br />
teooria. Järgnevalt näitamegi kindlas ideelises järjekorras, et kuidas Universumi füüsikaline<br />
põhiolemus füüsikateadusest rangelt ja täpselt välja tuleb:<br />
1. Kui kehade liikumiskiirused on väikesed võrreldes valguse kiirusega vaakumis ja nende<br />
massid on samuti väga väikesed võrreldes planeetide massidega, siis toimuvad füüsikalised<br />
nähtused tavaruumis K. Aeg ja ruum on olemas ja nende teisenemisi ei toimu. Sellisel juhul<br />
kehtib klassikaline mehaanika.<br />
2. Kui aga kehade liikumiskiirused lähenevad valguse kiirusele vaakumis või nende massid on<br />
väga suured ( võrreldavad juba planeetide massidega ), siis toimuvad aja ja ruumi<br />
teisenemised ehk nende eksisteerimiste lakkamised. Sellisel juhul toimuvad füüsikaliste<br />
kehade „siirdumised“ tavaruumist K hyperruumi K´. Seda tõestab meile ajas rändamise<br />
teooria, millel baseerub omakorda relatiivsusteooria ja kvantmehaanika.<br />
3. Väljaspool aegruumi ehk hyperruumis K´ on võimalik teleportreeruda ajas ja ruumis. Seda<br />
tõestas meile ajas rändamise teooria. Näiteks mikromaailma osakesed teleportreeruvad<br />
aegruumis ja seetõttu esinevad osakestel kvantmehaanika seaduspärasused nagu me seda<br />
eespool tõestasime.<br />
4. Füüsikaliste kehade ajas rändamise võimalus näitab selgelt seda, et aega ja ruumi<br />
Universumis tegelikult ei eksisteerigi. Näiteks Universum on tegelikult ajatu, sest selles saab<br />
liikuda nii edasi kui ka tagasi.<br />
5. Sellest tulenevalt ei eksisteeri Universumis ka liikumist, sest tavaruumi K liikumine<br />
hyperruumi K´ suhtes pole tegelikult mitte midagi muud kui see, et erinevad hyperruumi<br />
punktid ( mööda x-dimensiooni ) on samas ka erinevad ajahetked. See loobki liikumise<br />
illusiooni Universumis, mis sarnaneb filmi tekkimisega kinematograafias.<br />
6. Aega, ruumi ja liikumist ehk üldisemalt väljendades Universumit polegi tegelikult reaalselt<br />
olemas. Kõik nähtav ja tajutav on üks suur illusioon ehk virtuaalne.<br />
7. Kuna Universumit ei ole reaalselt olemas, siis see on tekkimatu ja ka hävimatu. Seda, mida<br />
pole olemas, ei saa ju tekkida ega kaduda.<br />
256
Tulemused<br />
Antud töö üldine tulemus on jahmatav. Seni on kõik arvanud, et ajamasinat on väga raskesti<br />
teostatav või seda on koguni võimatu luua. Kuid tegelikult on kõik absoluutselt vastupidi. Nüüdisaegne<br />
füüsika defineerib aega kui kestvust. Relatiivsusteoorias kulgeb aeg aeglasemalt kehade<br />
liikumiskiiruste kasvamisel või suurte masside vahetus läheduses. Ajas ongi võimalik liikuda<br />
AINULT siis kui aega ( s.t. kestvust ) ei ole ehk väljaspool aega. See tundub näiliselt võimatuna,<br />
kuid Universumis on olemas selliseid aegruumi piirkondi, kus aeg kulgeb lõpmata kaua ehk aeg on<br />
jäänud seisma ehk aega enam ei eksisteerigi. Sellised aegruumi piirkonnad eksisteerivad kõikide<br />
mustade aukude tsentrites ja see on füüsikaline fakt. Just seal osutubki võimalikuks ajas rändamine<br />
oma täielikus reaalsuses. Seda näitavad antud töös tuletatud teooriad ja need on täielikult kooskõlas<br />
ka üldtunnustatud füüsikateooriatega ning on omakorda nende täienditeks. Rohkem täiendusi esineb<br />
just kvantmehaanikas. Antud töös kirjeldatud ajas rändamise teooria on võimaline ühendama<br />
omavahel kvantmehaanikat ja relatiivsusteooriat. See on võimalik kahel põhjusel. Üldrelatiivsusteooria<br />
ise kirjeldab ajas rännakut oma kõverate aegruumide geomeetriaga, kuid ajas liikumine on<br />
samas ka teleportatsiooniline nähtus. Seda sellepärast, et ajas liikumine ise aega ei võta. Kõik<br />
protsessid, mis eksisteerivad väljaspool aega, ei võta enam aega ja seepärast on näiteks kehad<br />
võimelised teleportreeruma ajas või ruumis. Seda on selgesti näha ka kvantmehaanikas. Näiteks<br />
osakeste kvantpõimumine on võimalik ainult siis, kui aega enam ei eksisteeri. Osakesed<br />
teleportreeruvad meie tajutavas aegruumis ja sellest tulenevad ka nende määramatuse relatsioonid.<br />
Seetõttu osutub kvantmehaanika tegelikult „teleportmehaanika“ üheks osaks. Matemaatiliselt on<br />
võimalik teleportatsiooni kirjeldada üldrelatiivsusteoorias kasutatava meetrikaga: näiteks kahe<br />
punkti vaheline kaugus väheneb ruumis lõpmata väikeseks ( näiteks mustade aukude tsentrites ) ja<br />
see tähendab samas ka kaugete asukohtade lähemale toomist, kuhu on siis võimalik vaid mõne<br />
hetkega kohale jõuda. Sellest on võimalik välja arvutada teleportatsiooni füüsikalisi parameetreid.<br />
Joonis 49 Aja ja ruumi füüsikateooriad.<br />
257
KASUTATUD KIRJANDUS<br />
Ainsaar, Ain. 2001. Füüsika XII klassile. Tallinn: kirjastus „Koolibri“.<br />
Keskinen R. ja Oja H. 1983. Musta auku otsimas. Kirjastus „Valgus“.<br />
Koppel, Aare. 1975. Üldrelatiivsusteooria alused. Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus.<br />
Loide, Rein-Karl. 2007. Sissejuhatus kvantmehaanikasse. AS BIT: kirjastus „Avita“.<br />
Lorents, Peeter. 1998. Sissejuhatus füüsikasse. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.<br />
Mankin, Romi; Laas, Tõnu; Räim, Liis. Kosmoloogia I lühikonspekt.<br />
http://www.tlu.ee/~tony/oppetoo/kosmoloogia/ ( 01. 01. 2012 ).<br />
Matemaatiline ussiauk. http://www.youtube.com/watch?v=l3ZUW0LYUD0 ( 05.05.2012 ).<br />
Saveljev, I. 1978. Füüsika üldkursus I. Tallinn: kirjastus „Valgus“.<br />
Silde, O. 1974. Relatiivsusteooria põhiküsimusi geomeetria valguses. Tallinn: kirjastus „Valgus“.<br />
Uder, Ülo. 1997. Füüsika I Loengukonspekt. 2. tr. Tallinn.<br />
Ugaste, Ülo. 2001. Füüsika gümnaasiumile I. 2. tr. AS BIT: kirjastus „Avita“.<br />
Õiglane, Harry. 1995. Füüsika X klassile. Tallinn: kirjastus „Koolibri“.<br />
Järv, Laur. 1996. Kvantteooria unitaarsuse probleem akronaalsete piirkondadega aegruumis. Tartu.<br />
„Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia” ( „Encyclopedia of the unexplained” ), Peter Hough ja<br />
Jenny Randlers, kirjastus: Sinisukk, Tallinn 1998, ISBN: 9985730380.<br />
258
259
2 Teadvuse teooria
SISUKORD<br />
1 Teadvuse neurofüüsika .................................................................................................................... 3<br />
2 Teadvuse mentaalne olemus .......................................................................................................... 55<br />
2.1 Sissejuhatuseks ....................................................................................................................... 55<br />
2.2 Aju virtuaalne reaalsus ........................................................................................................... 56<br />
2.3 Aju kaks reaalsust................................................................................................................... 57<br />
2.4 Teadvus on virtuaalreaalsus? .................................................................................................. 58<br />
2.5 Inimese ärkvel olek ................................................................................................................ 60<br />
2.6 Eksperimendid unenäos ja ärkvel olles .................................................................................. 60<br />
2.7 Arvuti versus aju .................................................................................................................... 61<br />
2.8 Liitreaalsused ......................................................................................................................... 61<br />
2.9 Reaalsuse identiteet ................................................................................................................ 62<br />
2.10 Reaalsuse kvaliteedid ............................................................................................................. 62<br />
2.11 Ajas muutuv maailm .............................................................................................................. 63<br />
KASUTATUD KIRJANDUS ............................................................................................................. 64<br />
2
1 Teadvuse neurofüüsika<br />
Teadvuse mõiste<br />
Teadvus on kõige üldisemas mõttes kui teadlikkus ehk teadlik olemine nii iseendast kui ka<br />
ümbritsevast maailmast. Seda võib lihtsustatult nimetada teadlikkuse subjektiivseks seisundiks.<br />
Teadvus on tajude, mõtete ja tunnete omamine. Teadvus on ka võime olla teadlik iseendast ja oma<br />
subjektiivse mina kaudu mõista ümbritsevat maailma. Teadvus on selektiivne ja tõlgendav, mille<br />
aluseks on tähelepanu ja mälu psüühilised protsessid. Teadvus sõltub tähelepanulistest ootustest ja<br />
huvidest. Dialektilise materialismi järgi on teadvus mateeria kõrgeim saadus, millel on võime<br />
peegeldada maailma. Teadvus integreerib erinevaid elemente erinevateks objektideks. Inimese<br />
teadvust samastatakse inimese hingega. Teadvus on liitnähtus. Subjekti jaoks on teadvuselamus<br />
sidus ja katkematu tervik. Teadvuslik seisund evib kvalitatiivset sisu.<br />
Thomas Nageli seisukoha järgi oma artikklis „Mis tunne on olla nahkhiir?“ saame teadvust<br />
täielikult mõista ainult siis, kui suudame vastata küsimusele, et mis tunne on olla mingi organism.<br />
Ned Block jaotas inimese individuaalse teadvuse kolmeks: fenomeniliseks teadvuseks ( mis on<br />
otseselt seotud kvaalidega ) ehk teadvustatud kogemuse fenomeniliseks küljeks nimetatakse<br />
teadvuse sisu kvalitatiivsust, juurdepääsuteadvuseks ( mis on seotud tunnetuse ja käitumise<br />
mõistusliku kontrolliga ) ja eneseteadvuseks.<br />
Teadvus asub ajus<br />
Aju on väga keeruline süsteem. Ja selles süsteemis tekib teadvus. Aju süsteemis esineb<br />
mehhanism, mis kujundab välja teadvuse. Kõik teised süsteemid või mehhanismid ajus suudavad<br />
mõjutada teadvuse mehhanismi. Üsna sageli mõjutavad teised ajus olevad süsteemid ja<br />
mehhanismid teadvuse mehhanismi. See tähendab seda, et ajus eksisteerib eraldiseisev ( omaette<br />
olev ) teadvuse mehhanism, mida siis teised mehhanismid ajus erineval viisil mõjutavad. Näiteks<br />
prefrontaalses korteksis toimuvad muutused ( näiteks transkraniaalne magnetstimulatsioon ehk<br />
TMS ) mõjutab visuaalset teadvuselamust. Teadvuselamust saavad mõjutada paljud aju<br />
töötlusprotsessid nagu näiteks metakognitiivsed ajuprotsessid. Näiteks visuaalses korteksis võnkuv<br />
aktiivsus, mis eelneb eesmärkobjektile, võib ära määrata selle, et kas stiimul teadvustub või mitte.<br />
See tähendab seda, et stiimulid vahel teadvustuvad, vahel aga mitte. Ka tähelepanu ja teadvus on<br />
omavahel väga tihedalt seotud, kuid need ei ole oma olemuselt siiski üks ja sama nagu varem on<br />
seda arvatud.<br />
Virtuaalne tegelikkus<br />
3
Elusorganismi närvisüsteemi kolm peamist ülesannet ( funktsiooni ) on juhtida organismi<br />
elutegevust, informatsiooni töötlemine ajus ja ajus oleva virtuaalse reaalsuse ( teadvuse ) loomine.<br />
Viimane tähendab seda, et aju loob ümbritseva maailma kohta virtuaalse tegelikkuse, mis on<br />
tihedalt seotud ka teadvuse tekkimisega ajus. Aju loodud virtuaalreaalsuse ja teadvuse vahelise<br />
seose üks selgemaid ilminguid on näiteks inimese unenäod. Näiteks kui inimene näeb magades und,<br />
siis ta on ju teadvusel. See tähendab seda, et aju kui süsteem loob teadvuse infost, mis ajus parajasti<br />
olemas on. Ajus olev informatsioon moodustab teadvuse. Aju loodud virtuaalreaalsus ( millega<br />
kaasneb teadvus ) ei moodustu välismaailmast, vaid hoopiski ajus olevast informatsioonist. Kuid<br />
info ise tuleb mõistagi välismaailmast.<br />
Inimese silma võrkkestal on ümbritsev maailm kahemõõtmeline, kuid inimene tajub maailma<br />
ikkagi kolmedimensioonilisena. Nägemisteabe töötlemisega on seotud umbes kolmandik inimajust.<br />
Nähtav ümbritsev maailm ei ole reaalne ehk objektiivne, vaid on tegelikult meie aju loodud<br />
virtuaalne tegelikkus ehk virtuaalne tõlgendus reaalsest objektiivsest maailmast. Sellist asjaolu<br />
tõestavad inimese ajuga tehtavad illusionaarsed katsed, mille korral näidatakse subjektile erinevaid<br />
visuaalseid illusioone. Näiteks nii Ponzo illusiooni kui ka Müller-Lyeri illusiooni korral on selgesti<br />
tajutav seda, et ülemine joon on pikem kui alumine joon. Kuid objektiivselt on mõlemad jooned<br />
tegelikult ühepikkused. Sellisel juhul tajub inimene pildi peal nähtavat visuaali objektiivsest<br />
kujutisest veidi erinevat kompositsiooni. See tähendab seda, et inimese aju tõlgendab ümbritsevat<br />
reaalsust pisut teisiti kui see objektiivselt on. Selline asjaolu näitabki seda, et nähtav maailm on aju<br />
loodud virtuaalne tõlgendus ümbritsevast reaalsest maailmast.<br />
Inimese eelnev kogemus mõjutab tema taju ja käitumist. See tähendab, et tajuprotsessid<br />
moonutavad ümbritsevas maailmas toimuvat ehk toimub ümbritseva maailma mitte üks-ühele<br />
kujutamine. Mälujäljed on ajas muutuvad. Meenutamine ( ehk mäletamine ) on oma olemuselt<br />
mälujälje ülekirjutamine. See tähendab, et inimese taju on otseselt mõjutatud mäluprotsesside poolt.<br />
Tajuliseks töötluseks kasutatavatesse neuronite võrgustikesse on talletatud inimese erinevad<br />
mälusisud. Inimese mälusisud on talletatud neuronite omavaheliste ühenduste täpsesse mustrisse.<br />
Näiteks igasugune korteksisse jõudev sisend puutub kokku ka mälusisudega, sest eelnevaid<br />
kogemusi ja erinevaid mälusisusid kannavad endas neuronite vahelised ühendusteed, mida mööda<br />
sisendinfo liikuma hakkab. Inimese mälul ehk eelneval kogemusel põhineb ka aju ennustamine.<br />
Aju muudab sisendit vastavalt maailmapildile või maailmamudelile, mis oli juba enne selle<br />
sisendit ajus olemas. Seega ei ole tegelikult aju passiivne info vastuvõtja. Näiteks ühe ja sama<br />
kunstiteose nägemise korral näevad erinevad inimesed seda erinevalt, sest nende inimeste<br />
maailmamudelid on lihtsalt erinevad. Erinevatel ajudel on erinevad maailmamudelid ja sellest<br />
tulenevalt ka erinevad arvamused.<br />
Isegi kõige lihtsamad igapäevatoimetused põhinevad kümnete aastate pikkustel kogemustel<br />
inimeste, maailma ja objektidega. See tähendab seda, et peaaegu kõik inimese teadmisel ja oskusel<br />
on elu jooksul õpitud. Inimesed ei sünni teadmisega, mis maailmas toimub või milline see maailm<br />
üldse on, vaid maailmamudel luuakse ajus pärast sündimist elu kogemuste põhjal. Inimesed saavad<br />
tavaolukordades väga lihtsasti hakkama, kuna meie ümbritsev maailm on laias laastus kogu aeg<br />
samasugune.<br />
Aju ennustamisvõime<br />
Inimese aju üks põhiomadusi on ennustamine, mille eesmärgiks on vähendada ennustusvigu.<br />
Selle järgi on ajul olemas mudel ümbritsevast maailmast, mis baseerub inimese varasematel<br />
kogemustel, teadmistel ja mälupiltidel. Selle mudeli järgi loob aju hüpoteese ennustamaks<br />
sündmusi, mis võivad ümbritsevas maailmas aset leida. Selline protsess toimub igal ajahetkel ja<br />
4
teadvusväliselt. Ennustuse vea korral tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi<br />
saadetakse. Mida vähem vigu esineb, seda täpsem on aju ennustusvõime ja seda parem on aju<br />
mudel ümbritsevast maailmast. Aju põhiliseim ülesanne ongi luua võimalikult täpne mudel<br />
maailmast, mille korral esineb väga vähe veasignaale. Veasignaalide töötlemine on neuronitele üsna<br />
energiakulukad protsessid. Kuid tänu veasignaalide tuvastamisele ja nende töötlemisele täiustab ja<br />
parandab aju oma mudelit ümbritseva maailma kohta. See tähendab seda, et ümbritseva maailma<br />
paremaks tundmiseks ja sellele võimalikult hästi reageerida täiustab aju ümbritseva maailma<br />
mudelit pidevalt. Seega inimese õppimisvõime põhineb aju ennustusvigade minimeerimises, sest<br />
aju mudel ümbritsevast keskkonnast võib olla muutlik.<br />
Aju ennustamisprotsess sarnaneb matemaatikas tuntud tõenäosusteooria arvutusprotsessidega ja<br />
loogikaga. Neurofüsioloogiliselt väljendub aju ennustamine selles, et aju saadab kõrgematelt<br />
ajupiirkondadelt madalamatele piirkondadele infot, mis sisaldab ennustust. Kui ennustus on<br />
osutunud edukaks, siis aju pidurdab vastava piirkonna aktiivsust. Kuid kõiki sündmusi pole<br />
reaalselt võimalik ette ennustada. Aju on sellega arvestanud nii, et mudel ümbritsevast keskkonnast<br />
drastiliselt ei muutu, kuid mõned selle detailid võivad muutuda, mida aju on isegi ette arvestanud.<br />
Väga väikse veasignaali peale ei hakka aju pidevalt seda töötlema ainuüksi energia säästmiseks,<br />
vaid täidab neid ootamatuid kõrvalekaldeid juba olemasoleval mudelil baseeruvate ennustustega.<br />
See säästab neuronite liigse energiakulu ja tagab inimese funktsioneerimise ümbritsevas maailmas.<br />
Aju teostab absoluutselt igal ajahetkel suur hulk ennustusi ümbritseva maailma kohta, mille<br />
baasil loob aju erinevaid hüpoteese, mis seletaksid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid nähtusi ja<br />
sündmusi. Erinevate hüpoteeside tõenäosusjaotus põhineb statistilisel esinemissagedusel mingis<br />
kindlas kontekstis varasemate teadmiste ja kogemuste baasil. Kui kõrgeima protsentuaalsusega<br />
ennustus osutub ikkagi valeks ehk tekib aju mudelis ennustusviga, väljendub see sageli ehmatava<br />
üllatusena.<br />
Hinnangute ja järelduste baasil tajutakse visuaalseid omadusi. Aju testib erinevaid hüpoteese.<br />
Näiteks aju üheks harjumuspäraseks ennustuseks on see, et kaugemal asuvad kehad paistavad alati<br />
palju väiksemad kui need tegelikult on. Selline asjaolu tuleneb aju ennustamisest, mis on õpitud<br />
igapäevasest kogemusest. Kuid meie aju kipub täpselt sama ennustama ka näiteks kahemõõtmeliste<br />
perspektiiviga kujutiste korral, milles kujutatavad kehad on tegelikult ühesuurused. Need on<br />
kahemõõtmelised pildid, mille peal on kujutatud üsna veenvad illusioonid kehade erinevatest<br />
suurustest. Sisendit, mis tuleb silma võrkkestalt, analüüsitakse aju kuklasagaras varasemate<br />
teadmiste valguses.<br />
Aju ennustab ette oma keha liikumist ja sellega põhjustatud muutusi maailmas. See tähendab<br />
seda, et visuaalsele tajule toetumise asemel kasutab aju ennustust, pidurdamaks muutuste taju, mis<br />
on põhjustatud enda liikumisest. Inimese aju pidurdab liikumise tunnetust vastavas visuaalse<br />
nägemisvälja piirkonnas, sest aju ennustab ette oma jäsemete liikumist ruumis. See on ka üks<br />
põhjusi, miks inimene ei saa iseennast kõditada.<br />
Aju loodud mudelis, mis on saanud meile igapäevaselt harjumuspäraseks, võib veasignaali<br />
vallandada isegi väga väike erinevus. Näiteks võib inimene avastada ühel suvalisel hommikul tööle<br />
minnes, et tema auto on maja eest ärandatud. Enne seda konkreetset hommikut olid kõik teised<br />
hommikud ühetaolised ehk ei erinenud eelmistest. Igal hommikul tööle minnes on inimene endale<br />
juba automaatselt selgeks teinud, et tema auto, millega ta tööle sõidab, on ikka alati see sama auto ja<br />
alati pargitud sinna, kuhu ta harjumuspäraselt on seda alati teinud. Kuid nüüd on inimese üllatus<br />
suur, kui järsku enam seda autot seal maja ees enam ei eksisteeri. Aju senine mudel erineb<br />
tegelikkusest palju enam ja seega tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi<br />
saadetakse. Seal hakatakse seda põhjalikumalt analüüsima. Just inimese üllatuses väljendubki<br />
veasignaali tekkimine.<br />
Järelduste tegemisel hindab aju signaalide usaldusväärsust, mis võimaldab omakorda hinnata<br />
ennustusvea täpsust. Võimalikult optimaalsema mudeli saavutamiseks peab aju pöörama tähelepanu<br />
ainult nendele signaalidele, mis on võimalikult täpsed ja usaldusväärsed, sest mitte kõik mudelil<br />
baseeruvad ennustused ei ole võrdselt usaldusväärsed.<br />
Aju võrdleb uue info vastuvõtmise korral seda uut infot ennustusega, mis baseerub varasematel<br />
5
kogemustel ja teadmistel. Näiteks kui enne koerte toidukorda helistab inimene igakord kella, siis<br />
hiljem oskavad koerad juba ette ennustada toidu saabumist, mis järgneb alati kella helisemisele.<br />
Selle nähtuse avastas esimesena 19. sajandil Vene akadeemik Pavlov. Kuid mida vähem on<br />
erinevusi ennustusel põhineva mudeli ja reaalse taju info vahel, seda täpsem on aju mudel<br />
ümbritsevast maailmast. Erinevuste vähendamine ongi aju üks kõige põhilisemaid ülesandeid.<br />
Kui sisend on mitmetähenduslik, siis see on seletatav kahe erineva tajuhüpoteesiga. See<br />
tähendab seda, et kaks erinevat tajuhüpoteesi selgitavad ühte ja sama sisendit võrdsel määral ja<br />
sellest tulenevalt ei suuda aju lõlikult otsustada nende kahe tajuhüpoteesi vahel, et milline neist on<br />
tegelikult õige. Mõlemat tajuhüpoteesi samaaegselt tunnustada ei ole reaalselt võimalik. Sellest<br />
tulenevalt vahetubki mitmetähendusliku sisendi korral inimese subjektiivne reaalsus vastavalt aju<br />
loodud kahe tajuhüpoteesi vahelise otsustamatusega. Näiteks üle saja-aastaselt postkaardilt pärineb<br />
kahemõtteline pilt noorest ja/või vanast naisest, mis on tuntud kogu psühholoogiakirjanduses. Selle<br />
pildi peal tajub vaatleja vaheldumisi kas noort või vana naist, kuid mõlemat korraga tajuda ei saa<br />
mitte kunagi. Teise pildi nägemiseks kulub mõnikord kaua aega.<br />
Aju ennustatus baseerub aju töötlushierarhia edaspidiste ja tagasisidestatud ühenduste poolt<br />
vahendatud kommunikatsioonil. Näiteks nägemisinfo jõuab meie silmadest esimesena just<br />
esmastesse visuaalse töötluse aladesse ehk kuklasagaras asuvatesse aju piirkondadesse. Sealt liigub<br />
töödeldud visuaalne info kõrgematesse visuaalsetesse aladesse tagasisidestatud ühenduste kaudu.<br />
Kuid edaspidiste ühenduste kaudu liigub ennustus ülevalt alla. Need on aktiveerunud teadmised ja<br />
kogemused. Neuronite edaspidiste ja tagasisidestatud ühenduste kaudu liikuvad protsessid toimuvad<br />
samaaegselt. Uus ennustushüpotees luuakse ainult siis, kui saabuv info ei vasta ennustusele, mis<br />
liigub altpoolt ülesse. Sellisel veidral juhul tekib veasignaal. Kuid veasignaali ei teki ennustuse ja<br />
sensoorse info kooskõla korral. Sellisel juhul vähendavad nende ühenduste aktiivsust ennustused,<br />
mis on ajus liikunud ülevalt alla. Väiksemaid veasignaale aju enamasti ignoreerib ja seetõttu peab<br />
aju neid ennustusi õigeks.<br />
Aju statistilise andmetöötluse elemente<br />
Enne teadvuselamuse tekkimist analüüsitakse ja töödeldakse seda teadvusvälises „olekus“. See<br />
viitab asjaolule, et teadvus on aju andmetöötluse tagajärg või mingisugune tulem. Tähelepanust<br />
väljas olev info ja teadvusväline info ei ole päris üks ja sama. Üks asi on mõista andmetöötluse<br />
seaduspärasusi ajus ( mis enamasti toimuvad teadvusväliselt ), kuid hoopis teine asi on mõista<br />
teadvuse tekkimist ja selle olemust, mis avaldub pärast andmeanalüüsi. Ajus olev andmetöötlus ja<br />
analüüs toimub enamasti teadvusväliselt. Inimese teadvusväline infotöötlus põhineb<br />
tõenäosusteoorial ehk statistikal ja protsentarvutusel. Aju siseside kiirus on 120 m/s.<br />
Aju muudab ümbritseva maailma erinevateks andmeteks. Näiteks inimese silma võrkkesta<br />
närvirakud muudavad valgussignaalid ajurakkude aktiivsusmustriks. See sarnaneb fotokaamera<br />
tööprotsessiga, mille korral muudetakse ümbritseva maailma valgusmustrid fotokaamera<br />
elektrisensorite aktiivsuseks. Näiteks enamus ajast vaatlevad imikud ümbritsevat maailma, mis on<br />
peamine tegevus kogu esimese paari eluaasta jooksul. Imikute aju saab andmeid kiirusega 30 pilti<br />
sekundis, mis võimaldab imikul hinnata ümbritsevas maailmas leiduvate objektide erinevaid<br />
omadusi. Sarnaselt sellega muudab mikrofoni elektroonika õhuvõnkumised arvuti jaoks numbrite<br />
jadaks nii nagu närvirakud inimese kõrvas muudavad õhuvõnkumised elektrisignaalideks. Vestluste<br />
helisignaalid koosnevad silpide jadast, mis on piiratud mingi arvuga.<br />
Inimese aju sisendiks on meeleelundite neuronite aktiivsused ja arvutuste tulemusena määrab<br />
väljund ehk tuhanded numbrid inimese keha lihaste aktiivsused. Ajurakkude vaheliste ühenduste<br />
tugevus ja muster kontrollib aju sisendnumbrite muutumist väljundnumbriteks.<br />
Sünapsid on ajus pidevas muutumises. Närvisignaalide mustrit ajus mõjutavad neuronite<br />
6
vahelised ühendused ja sünapsite muutused ajus. Seega ajurakkude vaheliste ühenduste tugevused<br />
on reguleeritavad ehk muudetavad. Ajurakkude vahelised ühendused ja nende täpne tugevus<br />
kontrollivad närvivõrgus liikuvat andmeanalüüsi.<br />
Aju mõõdab erinevate objektide erinevaid omadusi. Selle tulemused jaotab aju vahel<br />
loomulikesse gruppidesse. Ajus moodustunud andmegrupid vastavad eri liiki objektidele, mis<br />
leidub meie reaalses maailmas. See võimaldab andmeanalüüsil tuvastada erinevate objektide<br />
kategooriaid, mis eksisteerivad meie objektiivses reaalsuses. Kui närvivõrk mõõdab enda aktiivsuse<br />
statistilisi jaotusi, siis õpib närvivõrk leidma erinevate objektide kategooriaid. Niimoodi käib ajul<br />
maailma statistika avastamine ehk mõõdetakse närvivõrgu komponentide statistikat. Erinevate<br />
objektide omaduste statistiline jaotus määrab ära ümbritseva maailma efektiivse tajumise. Kuid<br />
statistiline analüüs saab toimuda ainult siis, kui aju on kogunud suurel hulgal andmeid.<br />
Paljud andmed jagunevad iseenesest kategooriateks hoolimata erinevate liikide andmete<br />
erinevast struktuurist. Aju jaotab ümbritseva maailma erinevateks kategooriateks. Näiteks<br />
maailmapilt võib sisaldada selliseid objekte, mis on tavaliselt erinevat sorti.<br />
Inimese „mina tunne“<br />
Virtuaalse reaalsuse tekkimine ajus ongi oma olemuselt teadvuse tekkimine. Aju loodud<br />
virtuaalne tegelikkus ümbritsevast reaalsest keskkonnast ja teadvus ei ole tegelikult üksteisest<br />
eristatavad ehk omavahel lahus olevat. See tähendab seda, et teadvus ei loo vortuaalset keskkonda<br />
meie ajudes ( s.t. maailmapildi tekitajaks ei ole teadvus ), vaid ajus tekkinud virtuaalne maailm on<br />
teadvusliku seisundi tekitajaks.<br />
Virtuaalne reaalsus meie ümbritsevast keskkonnast on ajus loodud nii, et jääb mulje, et see<br />
eksisteeriks väljaspool meie aju. See tähendab seda, et tekib illusioon, et midagi toimub ajust väljas<br />
ehkki tegelikult eksisteerib kõik nähtu meie enda ajupiirkondades. Näiteks kui me lööme oma armsa<br />
varba ära, siis tekkiv valutunne eksisteeriks nagu varba enda asukohas, kuid tegelikult tekib<br />
valutunne ikkagi meie enda ajupiirkondades. Täpselt sama on ka visuaalse pildi vaatlemisega.<br />
Tundub, et meid ümbritsev maailmapilt „asuks“ justkui meist sõltumatult väljaspool meie aju, kuid<br />
tegelikult tekib see meie enda peaaju piirkondades. Illusioon, et midagi toimub ajust väljas, käib<br />
ajus tekkiva virtuaalse reaalsusega kaasas, olles seega selle kaasnähtuseks.<br />
Kui ajus tekib illusioon, et midagi toimub väljaspool aju, siis see tekitab omakorda illusiooni, et<br />
„miski“ on ka aju sees. See on analoogiline elektrilaengu tekkimisega looduses, mille korral tekivad<br />
elektrilaengud alati paaris. See tähendab, et kui kuskil tekib positiivne laeng, siis kindlasti tekib ka<br />
negatiivne laeng. Nii on ka ajus tekkiva virtuaalse keskkonnaga. Kui ajus tekib illusioon, et midagi<br />
toimub ajust väljas, siis see tekitab omakorda illusiooni, et „miski“ on ka aju sees. See „miski“ ongi<br />
tegelikult inimene ise ehk maailma vaatleja. See tähendab seda, et üksteisest lahutamatut kaks<br />
illusiooni ( ajust väljas toimuvad nähtused ja aju sees olev „miski“ ) on illusionaarseks aluseks<br />
inimese mina ja maailma suhte tekkimisele. Inimese mina ja maailma suhtel baseerub inimese mina<br />
tunne. Kui ei oleks maailma, poleks ka inimese „minat“. Inimese mina tunne tekitab omakorda<br />
eneseteadvuse illusiooni. Mina ja maailm on „polaarsus“, mis on üksteisest lahutamatud nii nagu<br />
magneti põhja- ja lõunapoolus. Üks ei tule ilma teiseta ehk kui poleks maailma, poleks ka inimese<br />
„minat“.<br />
Kui ajus tekib illusioon, et midagi toimub ajust väljas, siis see tekitab omakorda illusiooni, et<br />
„miski“ on ka aju sees, „kes“ nagu vaatleks ( või jälgiks ) maailma, mis „asub“ meist väljas. See<br />
esmapilgul tundmatu „keegi“ ehk maailmavaatleja on tegelikult inimene ise. See tähendab seda, et<br />
virtuaalse reaalsuse tekkimisega inimese ajus kaasneb kaks teineteisest lahutamatut poolust, mille<br />
korral tekib ajus virtuaalne reaalsus ümbritsevast reaalsest keskkonnast ja koos sellega ka vaatleja,<br />
„kes“ ümbritsevat maailma vaatleb ja jälgib. Vaatleja tekkimise illusioonil baseerub inimese mina<br />
7
tunne, mis sisaldab endas isiku mõistet: mina ehk isik. Kõik see kehtib ka unenägude korral, mil<br />
inimene on samuti teadvusel.<br />
Vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid on ka inimese nägemisvälja anatoomiline struktuur.<br />
Näiteks inimese nägemispiirkonna ulatus ruumis ei ole 360 kraadi ümber pea, vaid umbes pool<br />
sellest ehk 180 kraadi, kui inimene liigutab pea asemel ainult oma silmamunasid. Kõik see, mis jääb<br />
sellest ulatusest välja ehk mis ulatub inimese kuklapiirkonda, on inimese teadvusest väljas ehk<br />
antud juhul teadvusetu nägemisväli. Näiteks kui me paneme oma käe kuklapiirkonna ulatusse, siis<br />
me oma kätt enam ei näe. Kui aga käe asetame oma silmade vahetusse lähedusse, siis me juba<br />
näeme ( s.t. teadvustame ) oma armast kätt. Oluline on siinjuures mõista seda, et seda teadvusetut<br />
nägemisvälja ei näe me mingi musta fooni piirkonnana ( nagu me silmad kinni hoides või pimedas<br />
ruumis viibides „näeme“ ), vaid me ei näe ega taju kuklapiirkonda jäävat välja üldse ehk inimene ei<br />
ole võimeline nägema selja taha. Mitte teadvustamine ja musta fooni nägemine ei ole kindlasti üks<br />
ja sama. Selline nägemispiirkonna jaotus on vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid. Näiteks 180<br />
kraadi ulatuses olev nägemisväli sarnaneb kino saalis vaadatava kinolinaga, mille peal jookseb film<br />
ehk antud juhul maailmapilt. Kuid inimese nägemispiirkonnast välja jääv ala sarnaneb aga pimedas<br />
kinosaalis istuva publikuga, kes kinolinal jooksvat filmi vaatleb ja jälgib. Nende kahe vahel on<br />
sarnasus ilmne.<br />
Ühes katses pandi inimeste silmade ette videoprillid, mis võimaldasid inimestel näha oma enda<br />
keha uues vaatenurgas. Taolises katses ütlesid inimesed pärast seda, et nad tundsid oma kehast<br />
olevat väljunud. Sellised eksperimendid annavad uusi teadmisi inimese keha tajust ja<br />
virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades on võimalik inimestel esile kutsuda tunnet, et oled reaalselt<br />
kuskil mujal, mitte aga siin. Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi inimeste katsed virtuaalse reaalsuse<br />
tehnoloogiaga näitavad, et neil on võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma,<br />
nad omavad kolm kätt või et nad on koletised või kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on<br />
võimalik neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad, et katseinimesed ei usu, et need trikid loob<br />
tegelikult nende aju ise. Need aga näitavad seda, et teadvus on vahetult seotud inimese „mina“<br />
tundega.<br />
Taolised eksperimendid näitavad, et kehaväliseid kogemusi on võimalik katseliselt<br />
manipuleerida. See tähendab seda, et mõjutada on võimalik aju arusaama füüsilisest kehast<br />
informatsiooni abil, mida on võimalik meelte kaudu lasta. Näiteks üks katse kehaväliste<br />
kogemustega stimuleerides tehti Šveitsis Lausanne`is asuvas tehnoloogiainstituudis. Teadlaste<br />
Bigna Lenggenhager ja Olaf Blanke juhitud katses seisid kaamera ees videoprille kandvad<br />
inimesed. Inimesed said näha prillidest kaameraülesvõtet kolmemõõtmelisest kujutisest, mis oli<br />
kujutatud inimese enda selga. Inimese keha torkamisel markeriga oli näha ka samaaegselt<br />
virtuaalkeha torkamist, kuid seda sai näha prillidest. Selle torke ajal tundsidki inimesed seda, et see<br />
virtuaalkeha ongi nende enda keha, mis pole muidugi tõsi. Pärast seda lülitati videoprillid inimestel<br />
välja. Seejärel kästi inimestel paar sammu eemale minna ja siis uuesti tagasi oma endisele kohale<br />
tulla, kuid pimesi. Juhtus aga ootamatu sekeldus. Katseisikud kõndisid oma tegelikust kohast üle ja<br />
astusid oma virtuaalkeha näinud kohale lähemale.<br />
Rootsi Karolinska Instituudi teadlane Henrik Ehrson viis läbi uuringu, mille korral nägid<br />
inimesed samuti läbi videoprillide oma enda selgade kolmemõõtmelisi kujutisi. Kuid sel korral<br />
istusid naine ja mees toolil. Vaadates videoprillides oma selga tagantpoolt, puudutas Ehrson oma<br />
kahe plastikkepiga üheaegselt katseisikute selga ja rinda. Katseisikutel tundus, et nad istuvad oma<br />
füüsilisest kehast tagapool ehk siis kehast väljas ja seda isegi siis, kui nad oma videoprillidest nägid,<br />
kuidas Ehrson puudutab nende oma tõelist selga. Taolist katset sooritas Ehrson ka enda peal. Ta sai<br />
samasuguse kogemuse osaliseks nagu said eelmised katseisikud. Ta tundis ennast istuvat teises<br />
kohas hoolimata sellest, et tegelikult istus ta ikka ühes kohas. Videoprillidest näha olev keha tundub<br />
reaalselt enda kehana kuigi tegelikult seda ei ole. Kuid Ehrson tunnistab, et see keha ei tundu<br />
iseendana, vaid jääb tunne nagu vaadatakse hoopis nukku. Kõiki neid katseid on võimalik ajas<br />
korrata. Katsete kordamisel mõõtis Ehrson inimeste naha elektrijuhtivust, sest see annab aimdust<br />
inimese emotsionaalsest ärksusest. Ja mõõtmised näitasid, et inimesed hakkasid kartma siis, kui<br />
Ehrson virutas haamriga kaamera ees sellises kohas, kus inimestel oli veendumus näha ennast. Oli<br />
8
selge, et tegelikult ei olnud mingisugust reaalset ohtu, kuid sellest hoolimata tõusis inimeste<br />
emotsionaalne ärksus.<br />
Šveitsi Zürichi Ülikooli kliiniku neuroteadlast Peter Bruggerit veensid need katsed selles, et<br />
inimese tundmust olla oma kehas põhineb meelte ja taju vahel oleval visuaalsest perspektiivist ja<br />
koordinatsioonist. Kuid Peter Brugger oli siiski ka kindel selles, et nendes katsetes ei ilmnenud<br />
täielikku kehast eraldumist, mille korral oleksid katseisikud tundnud ennast täielikult eraldunud<br />
oma kehast. Laboritingimustes jõuti lihtsalt nendele väga lähedale.<br />
Olaf Blanke on märkinud ka seda, et kehavälised kogemused võivad tekkida mitmetes<br />
ajupiirkondades nagu näiteks aju temporaarsagara ja kiirusagara ühenduskohas. Seda on näidanud<br />
varasemad uuringud. Kuid taolised katsed näitavad seda, et missugused ajupiirkonnad ja<br />
ajufunktsioonid võivad tekitada kehaväliseid kogemusi ja kuidas ajus kujuneb välja inimese „mina“<br />
tunne.<br />
Mis on teadvus?<br />
Kui me vaatame ajju sisse, siis me näeme seal laenglevaid neuroneid, kuid mitte mingisugust<br />
pilti. Pildi ümbritsevast maailmast loob ainult meie enda aju ( ehk võib piltlikult öelda ka nii, et<br />
inimene näeb pilti ainult “ajust välja vaadates” ). Kogu teadvuse teaduse kõige kesksem probleem<br />
seisnebki selles, et miks ja kuidas kaasnevad aju neuronaalsete protsessidega inimese subjektiivsed<br />
kogemused? Seda võib mõista ka nii, et kuidas aju loodud virtuaalne reaalsus tekib? Kuidas aju<br />
loob virtuaalse reaalsuse, milles me kõik igapäevaselt elame? Näiteks tekib inimesel “valutunne”<br />
parajasti siis, kui ta kõrvetab oma näpud ära ja selle tagajärel liiguvad teatud ärritused teatud<br />
ajupiirkonda, kus neid töödeldakse. Sellisteks inimese vaimuseisundite elamussisudeks nimetatakse<br />
kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka fenomeniliseks teadvuseks. Valu tunne on C-kiudude<br />
aktivatsioon. See tähendab seda, et valu, kui eriline teadvuse kvaliteet ja närvirakkude ehk neuronite<br />
teatud elektrilised nähtused on üks ja sama. Kuidas saab olla, et elektrilised nähtused ja<br />
teadvusilmingud ( s.t. hingeseisundid ) on üks ja sama?<br />
Joonis 1 Kuidas tekib neuronite töö tulemusena koera kujutis inimese ajus?<br />
https://en.wikipedia.org/wiki/Consciousness#/media/File:Neural_Correlates_Of_Consciousness.jpg<br />
Peale kvalitatiivse elamussisu on olemas ka intentsionaalne struktuur, mis seisneb mõtete sisus<br />
ja nende tõeväärtustes. Näiteks teletorn on 314-ne meetri kõrgune, kuid kuidas peaks ajus olev<br />
neuronaalne aktiivsus käima teletorni kohta ja kuidas seletada seda, et antud teletorni kõrgus on<br />
õige või väär? Põhimeeleolud ja põhihoiakud on eranditeks nagu näiteks põnevus ja pessimism.<br />
9
Intentsionaalsuse probleemi on püütud lahendada nõnda, et neuronaalne protsess käib X-i kohta<br />
parajasti siis, kui ta on teatud kausaalses suhtes X-ga ( Jerry Fodor ) või kui ta on X-i usaldatav<br />
indikaator ( Fred Dretske ) või kui protsessi evolutsiooniline funktsioon on inditseerida X-i ( Ruth<br />
Millikan ).<br />
Teadvustamine võtab aega. Teadvuselamuse tekkimiseks kulub teatud ajaperiood. See viitab<br />
sellele, et teadvus on mingi protsessi tagajärg, mitte protsess ise. Mis protsess see olla võiks, mille<br />
tagajärjeks on teadvuse tekkimine?<br />
Sissejuhatus teadvuse olemuse mõistmiseks<br />
Kuidas aju loob audiovisuaalse maailma, „milles“ me igapäevaselt elame? See on<br />
põhimõtteliselt sama küsimus, et kuidas tekib ajus teadvus? Tajutava „pildi“ tekkimine ajus ongi<br />
teadvuse tekkimine. Ei ole nii, et teadvuse olemasolu loob tajutava pildi eksisteerimise või<br />
vastupidi. Need ei ole eraldiseisvad nähtused, vaid on üks ja sama olemus. Ükskõik kuhu inimene<br />
ka ei läheks ja mida ta ka ei teeks, teadvus on alati kõikjal temaga.<br />
Millegi mõistmiseks tuleb püstitada loogilised eeldused, mille najal hakkab välja kujunema<br />
teaduslik teooria. Kuna teadvuselamuse materiaalseks aluseks on ajus funktsioneerivad<br />
neuronivõrgustikud, siis võib kindlalt järeldada seda, et teadvust ei ole tegelikult olemas, vaid see<br />
on illusioon, mis avaldub neuronivõrgustike funktsioneerimise tulemusena. Füüsika seisukohalt ehk<br />
objektiivselt ei ole näiteks ka maailm värviline, mis aga subjektiivselt meie teadvustes näib.<br />
Teadvuselamus ise on illusioon ehk seda pole tegelikult olemas, vaid selle asemel on reaalselt<br />
olemas neuronid ja nende füüsikalis-keemilised talitlused. Kui me mõistame seda, kuidas<br />
teadvuselamust tegelikult olemas ei ole, siis mõistame me ka seda, et kuidas tekib teadvus ajus ja<br />
mis see täpselt on. See tähendab, et teadvuse olemuse mõistmine algab sellest, et reaalsust ei ole<br />
tegelikult olemas. See viibki meid teadvuse olemuse mõistmiseni.<br />
Üks illusioon viib teise illusiooni tekkimisele. Teadvus on seega omavahel seotud illusioonide<br />
kombinatsioon. See tähendab seda, et ühe konkreetse illusiooni tekkimine on aluseks kõikide teiste<br />
illusioonide tekkimisele ehk ainult ühest seaduspärasusest peab olema võimalik tuletada kõik<br />
teadvusega seotud aspektid. Nii on ka füüsikas. Näiteks kõik kvantmehaanika seaduspärasused on<br />
tuletatavad sellest, et osakesed käituvad lainetena. Teadvuse mõistmiseks on vaja üles otsida ja leida<br />
alusseaduspärasus, mis võimaldab „tuletataval teel“ mõista kõiki teadvusega seotud fenomene.<br />
Näiteks Lorentzi teisendustest on võimalik tuletada kõik erirelatiivsusteoorias kirjeldatavad<br />
füüsikanähtused. Antud juhul peame mõistma teadvuse fundamentaalseks aluseks olevat illusiooni,<br />
millest on võimalik tuletada kõik teised illusioonid, mis on aluseks kõikvõimalikele teadvuse<br />
fenomenidele.<br />
Me võime teadvuses kogeda miljoneid erinevaid teadvuselamusi, kuid igal ajahetkel me kogeme<br />
nendest ainult ühte. Inimene võib tajuda oma elu jooksul miljardeid erinevaid teadvussisusid. On<br />
loogiline järeldada, et kui me teame vähemalt ühe teadvussisu tekkimist ja olemust miljardite teiste<br />
teadvussisude seast, siis põhimõtteliselt on teada ka kõikide teiste teadvussisude tekkimise ja<br />
olemuse põhimõte. Teadvussisude meeletu rohkus ja nende variatsioonide rikkus ulatub<br />
miljarditesse, kuid ükski neist ei ole millegi poolest teistest erilisem või eelistatum ehk kõik need<br />
miljardid teadvussisud tekivad ühe ja sama põhimõtte järgi. Põhiolemus on nendel kõigil üks ja<br />
sama. See tähendab, et teadvuse olemuse mõistmiseks piisab teada ainult kõige algelisema (<br />
privitiivsema ) ehk lihtsama teadvuselamuse tekkimist ja olemust. See tähendab seda, et teadvuse<br />
kvalitatiivseid ehk fenomenilisi omadusi on võimalik seletada reduktsionistlikult ehk mingi lihtsa<br />
taandatud selgitusega. Sellest tulenevalt ei ole teadvus liitnähtus, millel oleks erineva olemusega<br />
elemente ja seega sobiks nende uurimiseks ka erinevad vahendid.<br />
10
Kuna nägemistaju tekkimist ja olemust on uuritud ajuteaduses kõige rohkem ja seetõttu on selle<br />
kohta ka kõige rohkem andmeid, siis teadvuse mõistmiseks alustatakse nägemisvälja tajust, mille<br />
korral püütakse mõista visuaalse kujutise teadvustamist.<br />
Teadvus on kogu meie teadaoleva füüsika teisenemine. Näiteks optika järgi, mille<br />
uurimisvaldkonnaks on valgus, ei ole meie maailm tegelikult värviline, kuid sellegipoolest me<br />
näeme teadvussisus värve. Akustika järgi, mille uurimisvaldkonnaks on helid, ei ole maailm<br />
tegelikult heliline, kuid sellegipoolest me kuuleme teadvussisus igasuguseid helisid. Valgus on<br />
füüsika õpetuse järgi elektromagnetlaine ja heli on keskkonna vibratsioon. Selles mõttes on<br />
teadvuse tekkeks vaja füüsika teisenemist. Füüsika teisenemist esineb ka looduses. Näiteks keha<br />
pikkus lüheneb lähenedes valguse kiirusele vaakumis kui võrrelda keha paigalolekuga. Selles<br />
mõttes teiseneb aeg ja ruum looduses.<br />
Seni on arvatud, et teadvus ei ole ühestki füüsikalisest seadusest otseselt järelduv, sest teadvus<br />
erineb kõigest muust, mida kirjeldab meile füüsikaline maailmapilt. Kuid selle väitega ei saa<br />
tegelikult päris nõustuda. Teadvuse materiaalseks aluseks on abstraktne füüsika ( mitte konkreetne<br />
füüsika ). Abstraktsus ja konkreetsus on omavahel vastandlikud mõisted. Abstraktne tähendab<br />
midagi meeltega tajumatut, mida peab ainult ettekujutama. Kogu meie füüsika teadus baseerub<br />
abstraktsusel. Näiteks keha mass on konkreetne füüsikaline nähtus, mida on võimalik konkreetselt<br />
tajuda, kui keegi mingit rasket keha maast üles tõstab. Seetõttu on massi mõiste konkreetse<br />
tähendusega. Kuid seevastu on energia abstraktne mõiste. Energiat pole võimalik meeltega tajuda,<br />
mistõttu on selle mõiste sisu tähendus ainult ettekujutletav. Energia tähendab keha võimet teha tööd.<br />
Näiteks kui palli liigutada, siis omistatakse pallile kineetilist energiat, mille arvel hakkab keha<br />
tegema tööd ehk see hakkab ruumis liikuma. Me võime näha, et pall ruumis liigub, kuid seda, et see<br />
liigub kineetilise energia arvelt, pole võimalik meeltega otseselt tajuda. Siin võib jääda mulje, et<br />
energia on nagu mingi abstraktne „olevus“, kes liigutab ruumis palli. Täpselt sama on ka<br />
gravitatsiooniga, mille korral me tajume raskusjõudu, kuid selle tekitajat ehk aegruumi kõverust me<br />
otseselt ei näe ega kuule. Aegruumi kõverust, mida suured massid ajas ja ruumis tekitavad, peame<br />
ainult ettekujutama. Kogu nüüdisaegne füüsika baseerub abstraktsetel mõistetel. Kuna teadvus tekib<br />
aju töö tulemusena ja aju on omakorda füüsikalise looduse osa, siis seega oleks loogiline arvata, et<br />
inimese teadvus on kuidagi abstraktsest füüsikast otseselt järelduv või teisiti öeldes materiaalsest<br />
füüsikast abstraktselt järelduv. „Teadvus on mateeriast midagi väga erinevat“ on kõgest illusioon.<br />
Selleks, et mõista teadvuse olemust ja selle tekkimist, tuleb teadvuse ja mateeria vahet vähendada.<br />
Abstraktse teadvuse ja füüsilise mateeria vahe näitab teadvuse tulenemist mateeriast. Näiteks<br />
mida suurem on nende vahe, seda ebaselgem on arusaada teadvuse tulenemist füüsilisest mateeriast<br />
( ehk seda enam eristub teadvus meile arusaadavast mateeriast ). Kuid tegelikult on teadvuse<br />
eristumine näiteks neuronivõrgustikest ( s.t. mateeriast ) ainult näiline, mida kinnitavad ka<br />
empiirilised aju-uuringud.<br />
Teadvuse olemus<br />
Kindel on see, et teadvus on ajus. Inimese aju koosneb miljarditest neuronitest, mis ajas kõik<br />
perioodiliselt laenglevad ja üksteisega seostuvad. Näiteks kui neuron on laetud, tekitab see<br />
ümbritsevas ruumis elektrivälja. Sisuliselt seisneb tuhandete neuronite laenglemine närvirakkude<br />
membraani laengute polarisatsiooni perioodilises muutumises ajas. Närviraku ehk neuroni<br />
rakumembraan on elektrilaengute poolt polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani<br />
sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel<br />
esineb elektriline pinge. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati siis, kui neile saabub<br />
impulss või siis, kui nad ise saadavad impulsi mõnele teisele neuronile. Mööda neuroni aksonit<br />
liigub tegevuspotentsiaal rakumembraani depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest<br />
11
aega. Tegevuspotentsiaali tekkimist ja kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites<br />
laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Repolariseerumis- ja depolariseerumisfaasid kokku<br />
moodustavadki närviimpulsi ehk aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati maksimaalse amplituudiga<br />
kõik-või-mitte-midagi-seaduse järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis naabruses olev aksonipiirkond<br />
depolariseerub.<br />
Inimese ajus on olemas miljardeid neuroneid ja need kõik tekitavad oma laenglemistega<br />
elektriväljasid, mis kõik kokku summeerudes tekib üle kogu aju üldine elektriväli. Näiteks kui<br />
makroskoopilised kehad saavad laengu, siis keha laeng tekib laetud osakeste summast ehk keha<br />
laengu elektriväli moodustub laetud osakeste väljade liitumisel. Inimese teadvusseisund esineb<br />
ainult aju üldise aktiivsuse juures ja mingi kindel teadvuse sisu esineb ainult mingi kindla<br />
ajupiirkonna aktiivsuse korral. Neuronite aktiivsus tähendab aga nende neuronite laenglemist ajas ja<br />
ruumis. Elektriliselt laetud keha tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja ja seega on teadvuse<br />
tekkimine ( ja selle olemus ) seotud just nende füüsikaliste väljadega ( mida siis neuronid oma<br />
laenglemistega ruumis tekitavad ), mitte aga otseselt just neuronite endiga. See tähendab seda, et<br />
teadvus võib seotud olla just neuronite väljadega ehk siis aju üldise elektriväljaga, mitte niivõrd<br />
neuronite endiga. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad<br />
eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka<br />
teadvus ( psüühika ). Täpselt selline olukord avaldubki siis, kui inimene on sattunud kliinilisse<br />
surma, mille korral esinevad surmalähedased kogemused. Surmalähedastes kogemustes eraldub<br />
elektriväli inimese närvisüsteemist, mille korral inimese teadvus ja psüühika jäävad kestma<br />
sõltumata inimese bioloogilisest kehast. Järelikult on teadvus seotud väljadega ka ajus olles, mille<br />
korral neuronid oma laenglemistega loovad neid väljasid. Ajus eksisteerivad miljardid neuronid,<br />
mis ajas perioodiliselt laenglevad. Kui neuron laadub, siis ümbritseb ümber seda neuronit<br />
energiaväli ( elektriväli ). Erinevate neuronite väljade tugevused ( ja seega energiad ) on kõik ajas ja<br />
ruumis üksteisest erinevad. Üle kogu aju esineb üks suur füüsikaline väli ( elektriväli ), mille<br />
tekitavad ajus olevate miljardite neuronite laenglemised ajas ja ruumis. Kuid ajas ja ruumis on selle<br />
välja tugevused ( ja seega energiad ) erinevad, mis tegelikult viitabki teadvuse põhiolemusele.<br />
Elektriväli ise on nähtamatu ( s.t. värvitu ), lõhnatu, maitsetu, ei tekita heli ja seda ei saa ka<br />
katsuda. See tähendab ka seda, et teadvuse tekitajaks on mateeria vorm, millel puudub kõik<br />
teadvuselamusele iseloomulikud jooned. Elektriväljal on energia, mida saab mõõta. Energia on<br />
abstraktne mõiste: „see on keha võime teha tööd“. Energia ( ja seega mass ) on välja ainus<br />
füüsikaline omadus, mis on teadvuse tekitajaks. Erinevatel väljadel võivad olla erinevate suurustega<br />
energiad nii nagu erinevatel kehadel on erinevad massid. Erinevate väljade erinevad energia<br />
kogused tekitavad illusioone loomaks teadvuselamust, kui need suhestuvad üksteisega. Illusioon<br />
teadvuselamusest peitub erinevate väljade omavahelises konfiguratsioonis, kui väljadel on erinevate<br />
suurustega energiad. Füüsikalises mõttes eristuvad nähtamatud ( värvitud ) väljad üksteisest ainult<br />
numbriliselt ( nende energiat mõõtes ), kuid teadvuse mõttes eristuvad need näiteks värviliselt.<br />
Neuronid kui laengud mõjutavad ajus üksteist jõududega ehk tuhandete neuronite vahel<br />
eksisteerivad jõuväljad. Jõud on sama abstraktne mõiste kui energia.<br />
Näiteks meie ümbritsev maailm on pidevas liikumises ja selles esinevad palju igasuguseid<br />
kujundeid. Ajus olevad miljardid neuronid loovad oma laenglemistega elektrivälju. Sellest<br />
tulenevalt tuleneb pilt, mis on meie silme ees, sellest, et neuronite väljade tugevused on aju ruumis<br />
erinevad ja selle pildi liikumise illusioon tuleneb nende väljade tugevuste erinevustest ajas.<br />
Maailma liikumise illusioon mõneti sarnaneb kinematograafias loodud liikuvate piltidega, mille<br />
korral liikuv pilt tekib siis, kui staatilised pildid on ajas erinevad. Inimese ajus tekib maailmapilt ja<br />
selle liikumine neuronite väljade erinevuste tõttu ruumis ja ajas. Kuid peab märkima, et<br />
maailmapildi ja selle liikumine on erinevate ajupiirkondade vahel ära jaotatud. Näiteks<br />
liikumismuljet analüüsivaid neuroneid nimetatakse liikumisdetektoriteks, mis asuvad ajukoore<br />
primaarse nägemiskeskuse ja vormitaju keskuse vahel. Kui need liikumisdetektorid on saanud<br />
kahjustada, siis inimesel ei teki liikumismuljet. Isegi siis, kui sellised rakud töötavad, mis<br />
analüüsivad erinevatest ruumipunktidest erinevatel ajahetkedel esinevaid objekte. Liikumismulje<br />
12
piirkond ajus asub ajukoores V5 kuklasagaras. Kui see piirkond on saanud kahjustada, siis inimene<br />
ei taju liikumismuljet, kuigi objektide asukohti ja nende muutusi võidakse tajuda.<br />
Kuna inimese teadvussisudes ei esine ainult pilti ega selle liikumist, siis on loogiline järeldada,<br />
et sarnaselt pildi ja liikumise tekkimisega peab sarnaselt tekkima ka teised teadvussisud ehk ajus<br />
olevate neuronite väljade omavahelise konfiguratsiooni tõttu. Sellepärast, et miks peaks üks<br />
teadvussisu teistest teadvussisudest kuidagi erilisem olema. Erinevaid teadvussisusid on väga väga<br />
palju ja need kõik on üksteisest väga väga erinevad, kuid teadvus ise ( oma olemuselt ) on alati üks<br />
ja sama. Inimene võib kogeda oma elus väga erinevaid teadvussisusid, kuid teadvus ise on seejuures<br />
oma olemuselt kogu aeg üks ja sama. Teadvussisude erinevuste rikkus on tohutult suur. See<br />
tähendab, et erinevaid teadvussisusid on miljardeid, mida inimene kogeda võib. Näiteks võtame<br />
toidupoed, mida me kõik igapäevaselt külastame. Maitsete ja lõhnade erinevuste rikkus on väga<br />
väga suur. Just teadvussisude erinevuste tohutu rikkus viitabki mingisugusele kombinatoorikale –<br />
see tähendab mingisuguste kombinatsioonide ( seoste ) tohutule arvule. Näiteks ajus eksisteerivad<br />
neuronite vahel miljardid seosed.<br />
Inimese teadvuses võib esineda miljardeid erinevaid teadvussisusid ( „nii et pilt läheb silme ees<br />
kirjuks“ ). Selline teadvussisude rohkus ( s.t. paljusus ) viitab aju mingite kombinatsioonide<br />
loomele. Näiteks neuronite vahelisi neuronaalseid seoseid võib olla kuitahes palju või mida rohkem<br />
on ruumis elektrilaenguid, seda keerulisem on nende vaheline jõuväli, sest kõik laengud mõjutavad<br />
teineteist jõuga. Kui me mõistame nendest miljarditest kasvõi ühe teadvuselamuse tekkimist, siis<br />
oleks loogiline järeldada, et ka kõik teised teadvuselamused tekivad põhimõtteliselt samamoodi.<br />
Kui me tahame mõista teadvuse olemust, siis me peame teadvuse nö. tükkideks tegema ja uurima<br />
kõige lihtsamaid seoseid. Just need väikesed ja lihtsad seosed annavad mõista ka kogu teadvuse kui<br />
terviku olemust. Teadvus kujuneb välja kõige suuremal integreerituse tasemel ja mida enam<br />
keerulisem on integratsioon ( s.t. kombinatsioon ), seda suurem on näiline lõhe mateeria ja teadvuse<br />
vahel. Teadvuse olemuse mõistmiseks peame me seda lõhet vähendama.<br />
Ajus esineb väljade konfiguratsioon. Konfiguratsiooni leksikoloogiline tähendus seisneb „osiste<br />
vastastikuses paigutuses“, kuid seda mõistetakse vahel ka erinevate osiste omavahelise kombinatsioonina.<br />
Näiteks sinine, punane ja kollane kuuluvad põhivärvide hulka, mille omavaheliste<br />
segunemiste tagajärjel saame kõik teised värvispektrid. Põhivärve ei saa teiste värvide segunemisel.<br />
Sama on ka inimeste põhiemotsioonidega ( näiteks hirm, kurbus, rõõm, vastikus, viha ja üllatus ),<br />
mille omavahelistel segunemistel tekivad kõik teised emotsioonid. Näiteks armukadeduses on<br />
omavahel segunenud armastus ja vihkamine. Kuid antud teadvuse teoorias mõistame me<br />
konfiguratsiooni all miljardite neuronite väljade tugevuste erinevusi nende samade väljade<br />
omavahelises suhtes ( sõnast suhtelisus ). Sellepärast öeldaksegi, et neuronite väljad on omavahel<br />
konfiguratsioonis. Näiteks kui neuronite sünapsites vallanduvad erinevad neurotransmitterid ehk<br />
virgatsained tekitavad inimesel erinavaid tundmusi, siis see tähendab seda, et neuronite sünapsites<br />
vallanduvad keemilised reaktsioonid muudavad neuroni laengute polarisatsiooni ja seetõttu hakkab<br />
neuron laenglema, mille väli on „kontaktis“ ja konfiguratsioonis teiste neuronite laengute väljadega<br />
ja läbi selle ka kogu aju üldise väljaga. See aga viitab asjaolule, et erinevad keemilised ained ehk<br />
virgatsained tekitavad just erinevaid neuroni laengute polarisatsiooni muutusi, mille tagajärjel<br />
neuroni laengu väljatugevus ( ja selle struktuur ) on erinev ja seeläbi on neuroni väli erinevas<br />
konfiguratsioonis teiste neuronite väljadega ja seega aju üldise väljaga. Erinevaid virgatsaineid on<br />
üsna palju ja kõik need ained täidavad mingit kindlat teadvuselamust inimesel. Näiteks<br />
noradrenaliin reguleerib inimese tähelepanuvõimet ja ärksust; dopamiin reguleerib aga üldist<br />
motiveeritust ja edasipüüdlikust; serotoniin aga inimese meeleolu, und ja hetkeajede kontrollimist;<br />
atsetüülkoliin õppimist, mälu ja ärkvelolekut; neuropeptiid Y söögiisude suurendamist ja ärevuse<br />
mahasurumist; β-endorfiin valu mahasurumist ja sotsiaalset lähedustaju.<br />
Teadvuse ja mälu vahel ei tohiks küll võrdus märki panna ( s.t. teadvus ei ole mingisugune<br />
„mälu sarnane moodustis“ ), kuid inimese teadvus sõltub ka mälu olemasolust. See avaldub näiteks<br />
keha liikumise teadvustamises. Inimene ei saa teadvustada keha liikumist, kui ei „mäletataks“<br />
liikuva keha endisi asukohti ruumis, mille järgi keha liikumist üldse ära tunda. See tähendab seda, et<br />
keha liikumise teadvustamiseks võrdleb aju keha uusi asendeid ruumis eelmiste omadega ( ehk<br />
13
toimub konfiguratsioon ). Selleks on aga vaja mälu olemasolu. Selline asjaolu viitab selgelt sellele,<br />
et teadvuselamus tekib erinevate teadvussisude koostoimel ( ehk konfiguratsioonil ), mis omakorda<br />
loob illusiooni teadvuselamuse sisu ainsusest ( s.t. üksinda eksisteerimisest ). See tähendab seda, et<br />
mingi teadvusisu avaldub paljude teiste teadvussisude konteksti põhjal, mis kõik üksinda<br />
eksisteerides ei oma mingit sisu ega tähendust. Selline konfiguratsioon loob illusiooni mistahes<br />
teadvuselamuse „üksinda“ eksisteerimisest meie teadvuses, kuigi tegelikult see nii ei ole ja ei saagi<br />
olla. Näiteks ka koledaid inimesi on vaja, et teised inimesed saaksid olla ilusad. Kui kõik inimesed<br />
oleksid võrdselt ilusad, siis kaoks ilusa inimese tajumine ( s.t. ei oleks enam siis ilu ). Või võtame<br />
näiteks värvidemaailma. Näiteks me kõik oleme näinud punast värvust, mis on nii mõnelegi<br />
lemmikuks värviks. Selle punase värvuse loob meile aju. Kuid punane värv on olemas just<br />
sellepärast, et esinevad ka teisi värvusi, mis lasevad eristada punasel värvusel teistest värvustest<br />
punasena. See tähendab seda, et punast värvust ( nagu ka teisi värvusi ) ei ole tegelikult olemas.<br />
Näiteks kui ei oleks olemas mitte ühtegi teist värvi peale punase, siis tegelikult poleks ka punane<br />
värv enam punane. Selles peitubki saladus, kuidas aju loob erinevaid värvusi, mida pole tegelikult<br />
olemas. Nii kuidas on punase värvusega, on ka teiste värvustega. Värvilise maailma nägemine on<br />
seotud meie nägemismeelega ja on ammu teada fakt, et erinevaid valguse sagedusi tajub inimene<br />
erinevate värvustena. Sellest järeldubki tõsiasi, et erinevusi erinevate värvuste vahel põhjustavad<br />
väljade erinevad energiad ajus. Selles tegelikult seisnebki kogu teadvuse eksisteerimise<br />
„illusionaarsus“. Teadvuselamusi ei ole tegelikult olemas, mille mõitsmine viibki lõpuks kogu<br />
teadvuse olemuse arusaamiseni. Analoogiliselt tekib näiteks elektrijõud ainult siis, kui omavahel<br />
vastastikku ( ehk konfiguratsiooni ) satuvad kaks elektrilaengut, mis on eri- või samamärgilised.<br />
Jõudu ei eksisteeri eraldi ( ehk üksinda ) oleva laengu korral. Jõud tekib alati kehade vastastikusel<br />
toimel, sest füüsika järgi on jõud ühe keha mõju teisele. Sama on ka magnetväljaga ja selle<br />
jõududega, mille vahelist vastastikmõju on inimesel võimalik ka tunda. Näiteks kui me võtame ühe<br />
magneti kätte, siis me ei taju selle ümber mitte mingisugust jõudu ega muud vastastikmõju. Sellisel<br />
juhul võtaksime magneti kätte nagu mingi tavalise kivimi. Kui aga lähendame selle magneti ühte<br />
poolust teise magneti poolusele, siis tajuksime jõudu, mis tõmbab või tõukab omavahel kahte<br />
magnetit. See on nähtamatu vastastikmõju, mida on võimalik tunda ainult kahe ( või enama )<br />
magneti olemasolu korral. Kummaline on asja juures see, et mingi nähtamatu ja abstraktne<br />
eksisteerimine ( eksistens ) tekitab inimesel füüsilise ja objektiivse tunde.<br />
Konfiguratsiooni olemuse üks parimaid näiteid on seotud inimese temperatuuri ja aja tajumisega.<br />
Näiteks inimese teadvussisus võib esineda kuuma aisting. Kuid kuuma aisting ei oleks kuum, kui ei<br />
oleks kogetud külma aistingut ja vastupidi. See tähendab, et kui inimene ei ole kogenud külma, siis<br />
ei saaks tunnetada ka kuuma. Külmakraadide korral ei tunne inimene külma, vaid soojuse<br />
puudumist. Kuna külmas õhus liiguvad aatomid inimese keha temperatuuris liikuvatest aatomitest<br />
palju aeglasemalt, siis nende omavaheline ebatasakaal põhjustab seda. See tähendab seda, et<br />
inimese kehast väljas olev temperatuur “varastab” inimeselt keha soojust. Inimese ajataju aga<br />
seisneb sündmuste järgnevuse tajumisel. Seega inimene tajub sündmuste omavahelisi enne-pärast<br />
suhteid. See seisneb järgnevas. Psühholoogiliseks momendiks, mille kestus on umbes 50 – 200 ms,<br />
nimetatakse sellist ajaintervalli, mille jooksul ei suuda tajuja erinevaid sündmusi ehk ärritusi<br />
omavahel eristada. Sündmused, mis toimuvad selle momendi ehk ajakvandi jooksul, tajutakse ühe<br />
ja sama sündmusena või erinevate sündmustena, mis toimuvad üheaegselt. Kui mingisugune ärritus<br />
satub üksteisele järgnevatele momentidele, siis tajub inimene sündmusi, mis on ajas erinevad või<br />
mis esinesid erinevatel aegadel. Inimene suudab tajuda nende sündmuste järjekorda.<br />
Neuron tekitab oma laenglemisega ümbritsevasse ruumi elektrivälja, mis omab energiat. Kuid<br />
elektrijõud tekib alati siis kui omavahel vastastikku satuvad sama- või erimärgilised laengud. Jõud<br />
on ühe keha mõju teisele ja seega on jõu mõiste veelgi abstraktsem kui energia mõiste. Jõud tekivad<br />
alati kehade vastastikusel toimel. Ajus olevad neuronid mõjutavad üksteist jõududega just<br />
elektrivälja vahendusel, mida need oma laenglemistega tekitavad. See tähendab, et tuhandete<br />
laenglevate neuronite vahel eksisteerib vastastikmõju, mis toimub elektrivälja vahendusel.<br />
Laenglevate neuronite omavaheline vastastikmõju elektrivälja vahendusel võibki olla teadvuse<br />
tekkeks vajalik füüsikaline baastingimus.<br />
14
Inimese teadvuses võib esineda miljardeid erinevaid teadvussisusid. Selline teadvussisude<br />
rohkus ( s.t. paljusus ) viitab aju mingite kombinatsioonide loomele. Inimese ajus eksisteerivad<br />
tuhanded laenglevad neuronid, mille tulemusena tekib laengute vahel vastastikmõju. Kõik laengud<br />
mõjutavad üksteist jõuga. Teada on seda, et mida rohkem on laenguid ruumis, seda keerulisem on<br />
laengutevaheline jõuvälja struktuur. Kuna ajus on miljonid laenglevaid neuroneid ja kõikide nende<br />
vahel eksisteerib vastastikmõju, siis seega laengute vahelise vastastikmõju kombinatsioon sarnaneb<br />
tähtede ruumilisele struktuurile kosmoses, mille vahel esineb gravitatsiooniline vastastikmõju.<br />
Esitame siinkohal kolm kindlat seaduspärasust. Esiteks tähed moodustavad suurenevaid süsteeme<br />
alates Päikesesüsteemist kuni galaktikate superparvedeni. Näiteks ka inimese keha koosneb<br />
rakkudest, mis moodustab lõpuks inimese kui terviku. Teiseks, erinevate tasandite süsteemide vahel<br />
esinevad samuti vastastikmõjud. Näiteks Maa ja Galaktika tsentri vahel esineb gravitatsioonijõud.<br />
Ka viirus võib tappa kogu inimese organismi. Ja kolmandaks on see, et erinevate süsteemide<br />
tasandite vastastikmõju protsesside järjekord on väga oluline. Näiteks protsessid, mis põhjustavad<br />
inimese munaraku arenemist inimlooteks, toimuvad kindlas järjekorras. Niisamuti ka näiteks tähe<br />
suremine. Kõik need kolm seaduspärasust esinevad mistahes vastastikmõju olemasolu korral ja on<br />
omavahel sarnased kogu Universumis. Peab märkima seda, et eelnevat ei olnud mõeldud neuronite<br />
struktuurse ehituse ja talitluse kirjeldamist inimese ajus, vaid laenglevate neuronite ( kui<br />
elektrilaengute ) vahelise jõuvälja struktuuri ja talitlust. Mida rohkem on ruumis laenguid, seda<br />
keerulisem on nendevaheline jõuvälja struktuur, sest kõik laengud mõjutavad üksteist jõuga.<br />
Teadvus kujuneb välja kõige suuremal integreerituse tasemel ja mida enam keerulisem on<br />
integratsioon ( s.t. kombinatsioon ), seda suurem on näiline lõhe mateeria ja teadvuse vahel.<br />
Teadvus ja teadvusväline<br />
Sooja aistingu peale aktiveerub ajus üks kindel ajupiirkond ja külma aistingu peale teine kindel<br />
ajupiirkond. Sooja või külma aistingu tundmiseks ( s.t. teadvustamiseks ) on vaja tegelikult mõlema<br />
ajupiirkonna aktiveerumist ehk laenglemist, mitte nii et sooja aistingu teadvustamiseks on meil vaja<br />
ühe kindla ajupiirkonna aktiveerumist ( mis aktiveerub alati ainult sooja aistingu peale ) või külma<br />
aistingu teadvustamiseks ühe teise ajupiirkonna aktiveerumist ( mis aktiveerub alati ainult külma<br />
aistingu peale ). Sooja või külma aistingu teadvustamiseks on vaja tegelikult mõlema ajupiirkonna<br />
aktiveerumist, sest need kaks laenglevat ajupiirkonda satuvad elektrivälja vahendusel üksteise<br />
suhtes vastastikmõjusse ( ehk tekib väljade konfiguratsioon ), mis tähendab abstraktselt meile seda,<br />
et sooja tunnet ei saa inimesel tekkida, kui pole tundnud külma aistingut ja vastupidi.<br />
Et inimene saaks tunnetada sooja aistingut on tal selleks vaja teada ka külma aistingut ning<br />
vastupidi. See tähendab omakorda seda, et millegi teadvustamiseks on vaja mälu olemasolu ( s.t.<br />
eelnevat kogemust ). Teadvus ise oma olemuselt ei ole mälu, kuid mälu ( ehk eelnevat kogemust )<br />
on vaja teadvuse ilminguks.<br />
Sooja aistingu tundmiseks on vaja teada ka külma aistingut ning külma aistingu tundmiseks on<br />
vaja teada sooja aistingu tunnet. Üks pool ei saa tekkida ilma teiseta ehk näiteks me ei saa tunda<br />
soojust, kui me poleks mitte kunagi tundnud külma. See kehtib ka vastupidisel juhul. See tähendab<br />
seda, et külma või sooja aistingu illusioon saab tekkida ainult nende kahe aistingu vastastikmõjul<br />
ehk konfiguratsioonil nii nagu analoogiliselt saab elektrijõud tekkida ainult samamärgiliste või<br />
erimärgiliste elektrilaengute interaktsioonis. See, et mis aisting on parajasti teadvuses, sõltub<br />
teadvuse ja teadvusvälise polaarsuse järjekorrast. See on sellepärast nii, et teadvuses ei saa korraga<br />
olla kahte erinevat aistingut ( antud juhul külma ja sooja ). Näiteks sooja aistingu teadvustamise<br />
korral on külma aisting parajasti teadvusvälises pooluses, kuid külma aistingu teadvustamisel on<br />
15
teadvusvälises „pooluses“ sooja aisting. Piltlikult võib öelda nii, et inimene võib teadvustada sooja<br />
aistingut, kuid alateadvuses ( s.t. teadvusväliselt ) tuntakse samal ajal külma aistingut. Alateadvus ja<br />
teadvusväline on üks ja sama mõiste.<br />
Teadvusel on kaks poolt ehk kaks poolust: üks on teadvustamine ise ja teine on teadvusväline.<br />
Teadvuse ja teadvusvälisuse polaarsuse tekkimine ajus on paratamatu. Näiteks sooja aistingu<br />
tundmise korral ei saa me samaaegselt tunda ka külma aistingut ehk ei ole võimalik korraga tunda<br />
nii soojust kui ka külma. Kuid me teame väga hästi seda, et millegi teadvustamiseks on vaja<br />
eelnevat kogemust, mis tähendab seda, et me ei saa näiteks tunda soojust, kui me poleks mitte<br />
kunagi tundnud külma aistingut. Sooja aistingu tundmiseks on vaja eelnevalt kogetud külma<br />
aistingut, mis jääb antud juhul teadvusvälisesse poolusesse. See tähendab seda, et ajus olevate<br />
väljade konfiguratsiooniga kaasneb paratamatult teadvuse ja teadvusvälisuse polaarsus.<br />
Teadvus ja teadvusväline on kaks poolust, mis on üksteisest lahutamatult seotud nii nagu<br />
magneti kaks poolust. Need kaks poolust moodustavad kokku ühtse terviku. Üks ei saa eksisteerida<br />
ilma teiseta ehk teadvus ei saa välja kujuneda ilma teadvusvälise pooluseta. Juba ammu on teada, et<br />
teadvusväline infotöötlus viib lõpuks teadvuse ilminguni ehk teisiti öeldes on teadvus aju<br />
teadvusvälise infotöötluse tagajärg.<br />
Väljade konfiguratsioon<br />
Inimese teadvusseisund ja teadvussisu esineb ainult siis, kui ajupiirkonnad on aktiveerunud. See<br />
tähendab seda, et neuronid peavad laenglema, et tekiks teadvuselamus. Neuron kui füüsikaline keha<br />
tekitab laenglemisega elektrivälja, mille tugevust on võimalik mõõta. Sellest järeldub tõsiasi, et<br />
teadvus on seotud just nende elektriväljadega, mitte nii väga neuronite endiga.<br />
Teadvuse neuronaalsed korrelaadid ehk TNK, mida paljud teadlased maailmas taga ajavad, ei<br />
anna vastust teadvuse olemuse kohta. See tähendab seda, et me ju võime teada teadvuse tekkeks<br />
tarvilikke neuronaalseid protsesse ja isegi lokatsiooni ajus, kuid teadvuse olemuse kohta ei anna see<br />
tegelikult mitte mingeid informatsioone. Näiteks me võime teada, et teadvus kujuneb välja mingi<br />
kindla ajupiirkonna aktiivsuse korral, milles võivad esineda ka kindla omadusega neuronid ( nn<br />
teadvuse neuronid ), kuid sellegipoolest jääb seletamatu lõhe neuronite laenglemiste ja teadvuse<br />
sisude vahele. TNK on väga oluline meditsiinilises mõttes ( kooma, narkoos, anesteesia ), kuid<br />
teadvuse olemuse kohta jätab TNK ikkagi sügavaid lünki. Ilma teadvuse neuronaalsete<br />
korrelaatitetagi on täiesti selge, et teadvuse olemuse võti seisneb küsimuses, et kuidas neuronite<br />
elektriline aktiivsus ja teadvuse kogemuslik sisu on üks ja sama ehk kuidas lahtimõtestada aju keelt<br />
ehk neuronaalset aktiivsust. See viitab tugevalt sellele, et teadvus kujuneb välja laengute väljade töö<br />
tulemusena, mida neuronid oma laenglemistega ruumis tekitavad.<br />
Seni on arvatud, et inimese aju koosneb 100 miljardist närvirakust. Tegelikult see nii ei ole. 2009<br />
aastal läbi viidud uued uuringud näitavad, et ajus on tegelikult 86 miljardit närvirakku ja peale selle<br />
veel 85 miljardit tugirakku. Tugirakke on mitut tüüpi ja need ümbritsevad närvirakke, et kaitsta<br />
neuroneid kahjulike ainete mõju eest ja võimaldavad signaalide kiiret ja tõhusat liikumist ühelt<br />
neuronilt teisele. Ilma tugirakkudeta ei suudaks neuronid juhtida lihaste liikumist ja luua uusi<br />
mõtteid. Tugirakud on näiteks gliiarakud. Ajus leiduvate rakkude üldarv küündib 171 miljardini,<br />
kuid samas on närvirakke „kõigest“ 86 miljardit. 80 % aju närvirakkudest asuvad väikeajus, kuid<br />
suurajus on see protsent „ainult“ 19 %. Ajutüvi sisaldab 1 % aju närvirakkudest. See tähendab seda,<br />
et kõige rohkem ajurakke on aju liikumiskeskuses. Inimese ajus on iga neuron ühenduses<br />
keskmiselt 10 000 teise neuroniga. Neuroneid on ajus 86 miljardit ja neuronite vaheliste ühenduste<br />
ehk sünapsite arv ajus ulatub seega 860 triljonini ( ehk 86*10 14 ). Sünaps on neuronite vaheline<br />
16
piirkond, kus omavahel kontakteeruvad ühe neuroni akson ja teise neuroni dendriit. Inimese aju<br />
kaalub keskmiselt 1,5 kg.<br />
Ajurakud on kõik need rakud, mis ajus eksisteerivad, sõltumata nende tüüpidest ja liikidest. Kuid<br />
närvirakud on neuronid, mis elektriliselt laenglevad ja saadavad üksteisele elektriimpulsse. Üks on<br />
üldisem, teine on spetsiifilisem mõiste.<br />
Ajus on umbes 86 miljardit neuronit, kuid kõik need neuronid ei ole siiski ühesugused. Need<br />
närvirakud erinevad üksteisest oma keemilise keele, kuju, ühendusmustri ja veel paljude paljude<br />
teiste omaduste poolest. Inimese ajus on palju rohkem rakutüüpe kui kogu ülejäänud organismis<br />
kokku. See tähendab, et närvirakud ehk neuronid on ehituselt kõige mitmekesisemad rakud. Näiteks<br />
seljaajus on motoorsed neuronid, hippokampuses püramidaalneuronid ja väikeajus Purkinje rakud,<br />
mis on pirnikujulised ja läbimõõduga 60 – 80 μm. Väikeajus on ka graanulrakud, mis on<br />
ümmargused ja läbimõõduga 6 – 8 μm. Isegi signaalid pole ka kõik ühesugused, vaid need<br />
liigitatakse keemilisteks ja elektrilisteks signaalideks. Kuid sellegipoolest on kõikidel neuronitel ja<br />
kõikidel signaalidel ( ehk närvierutustel ) üks ühine element – nimelt kõik tekitavad ajus<br />
elektrivälja. See tähendab seda, et ei ole vahet, et missugust tüüpi on neuron, see aktiveerub ikkagi<br />
alati ühtviisi ehk tekitab alati ruumis elektrivälja. See tähendab kindlalt ka seda, et ei ole tegelikult<br />
vahet, et missugune on inimese meeleline aisting ( näiteks jäätise maitse, lihaskramp, muusika või<br />
maalimine ), selle tekitajaks on ikkagi neuronite aktiveerumised ajus ehk elektriväljade tekkimine<br />
aju ruumis. Välja tekitamine on kõikide närviraku tüüpide ja signaali ehk närvierutuse liikide ühine<br />
omadus. Põhimõtteliselt võib mõista ka nii, et üks ja sama ajuaktiivsus ( neuronite laenglemised )<br />
võimaldab tekitada erinevaid meelelisi aistinguid ( s.t. erinevaid teadvussisusid ). Sealjuures võivad<br />
neuronid või ajupiirkonnad olla erinevad, kuid tekkinud elektriväljad on kõikjal oma füüsikaliselt<br />
olemuselt ikkagi üks ja sama. See tähendab, et erinevaid teadvussisusid tekitab ühe ja sama<br />
füüsikalise olemusega invariantne füüsiline stiimul.<br />
Erinevate meelte aistingud, erinevad tajud ja emotsioonid ei sarnane kuidagi üksteisega. Näiteks<br />
erinevaid värvusi või kuulmis- ja maitsmishaistingut ei ole võimalik omavahel segamini ajada.<br />
Niisamuti ka rõõmu ja kurbust. See tähendab seda, et erinevad teadvuse sisud on üksteisest selgesti<br />
eristuvad.<br />
Neuron laengleb siis kui impulss saabub neuronisse või neuron ise väljastab mingile teisele<br />
neuronile impulsi. Seega impulsi põhiline roll ajus on panna neuroneid laenglema. Seetõttu pole<br />
teadvuse olemuse mõistmiseks vaja keskenduda niivõrd impulside tekkimise ja liikumise olemusse,<br />
vaid just väljade tekkimisse, mida tekitavad neuronite laenglemised ajus. Näiteks kui inimene<br />
meenutab mingi kindla sündmuse mälestust oma ajus, siis levib inimese ajus iseloomulik ajulaine<br />
nimega P300. Mälestuse puudumise korral seda ajulainet ei teki. Kuid P300 lainele järgneb ajus<br />
laine nimega P300-MERMER, mis on negatiivse komponendiga ajulaine. Uute mälestuste<br />
talletamisega ja vanade mälestuste meenutamisega tegelevad erinevad ajupiirkonnad.<br />
Bioloogiliselt on neuronid omavahel ühendatud läbi sünapsite, kuid füüsikaliselt on neuronid<br />
omavahel kontaktis väljade kaudu. Neuronid on nagu elektriliselt laetud kehad, mis mõjutavad<br />
üksteist elektriväljadega. Elektrilaengud mõjutavad üksteist jõududega elektrivälja vahendusel,<br />
mida laengud ruumis tekitavad.<br />
Teadvuse tekkeks on olulised ajutiselt tekkivad ja pidevalt muutuvad elektriliselt laetud<br />
neuronite väljade omavahelised kombinatsioonid ( s.t. konfiguratsioonid ), mis võivad pärineda<br />
erinevatest ajuosadest lähtudes teadvuse sisust. Väljade omavahelist konfiguratsiooni võib<br />
põhimõtteliselt mõista ( mõtestada ) kui teadvusväljana. Erinevates ajupiirkondades ei ole<br />
neuronitel mingid erinevad erilised omadused, vaid kõikjal ajus laenglevad neuronid ikka ühtviisi.<br />
Võtame näiteks metallkuulid, mis on umbes sama väikesed kui neuronid, ja anname neile mingi<br />
kindla pulseeruva elektrilaengu. Kui metallkuule on arvuliselt umbes sama palju kui neurone<br />
inimese ajus ning nende ruumilised paigutused üksteise suhtes ja laengute suurused on täpselt<br />
samad, mis ajus olevatel neuronitel, siis peaks sellises elektrilises süsteemis säilima inimese<br />
psüühika, mälu ja teadvus. Sellisel juhul eksisteerivad närvirakkude ehk neuronite asemel<br />
elektriliselt laetud metallkuulid, kuid kõik muu väljadega seonduvaga jääb põhimõtteliselt samaks.<br />
Selline mõtteline eksperiment näitab üsna selgelt seda, et kui neuroneid ei eksisteeriks, kuid nende<br />
17
väljade funktsioneerimine ja isegi ruumiline orientatsioon üksteise suhtes jääb sellegi poolest mingil<br />
põhjusel samasuguseks, siis põhimõtteliselt peaks säilima ka inimese teadvuse ja psüühika<br />
eksisteerimine. Selline printsiip ehk mõtteline katse on üheks absoluutseks põhialuseks mõistmaks<br />
teadvuse tekkimist ja olemust ning selle kehast eraldumise võimalikkust.<br />
Ajahetkel, mil neuronid on elektriliselt laetud, saab neid vaadelda kui elektrilaengutena ehk<br />
laetud kehadena. Kuna neuronid üksteise suhtes ei liigu ja need ajas perioodiliselt laenglevad, siis<br />
ajus eksisteerivad elektrostaatilised väljad, mis ajas perioodiliselt tekivad ja kaovad.<br />
Elektrostaatiline väli eksisteerib üksteise suhtes liikumatute laengute vahelises ruumis. Sellisel<br />
juhul esineb laetud kehade vahel superpositsiooniprintsiip ehk väljade liitumine, mille korral võrdub<br />
summaarne elektrivälja tugevus nende elektriväljade tugevuste vektorsummaga. Kui kehale mõjub<br />
mitu jõudu, siis võrdub resultantjõud nende jõudude vektorsummaga. See tähendab seda, et väljade<br />
konfiguratsiooni füüsikaliseks aluseks on ajus olevate väljade liitumised. Erinevalt neuronitest on<br />
närviimpulsid pidevas liikumises ja need liiguvad ka üksteise suhtes.<br />
Interaktsioon ( ehk vastastikmõju ) ja konfiguratsioon ei ole üks ja sama ehkki need on omavahel<br />
tihedalt seotud. Interaktsioon ehk vastastikmõju on näiteks elektrijõud, mis tekib ainult siis, kui<br />
omavahel vastastikku satuvad negatiivne ja positiivne laeng. Kuid konfiguratsioon seostab selle<br />
teadvuse ilmingutega meie ajus. See tähendab seda, et interaktsiooni mõiste tuleneb puhtalt<br />
elektromagnetismi füüsikast, kuid konfiguratsiooni mõiste ( mis sisaldab interaktsiooni mõiste sisu<br />
) püüab ühendada või seostada seda teadvuse kvalitatiivse sisu füüsikalise olemusega. See tähendab<br />
ka seda, et väljade konfiguratsiooni füüsikaliseks aluseks on laetud kehade omavaheline<br />
interaktsioon.<br />
Mida rohkem on elektrilaenguid ruumis, seda keerulisem on laetud kehade poolt loodud<br />
elektriväljade konfiguratsioon üksteise suhtes. See tähendab omakorda seda, et mida keerulisem on<br />
laengute poolt loodud väljade omavaheline konfiguratsioon, seda suurem on „näiline“ vahe<br />
abstraktse teadvuse ja füüsilise mateeria vahel. Näiteks inimese ajus on umbes 100 miljardit<br />
elektriliselt laetud keha ( mida me nimetame neuroniteks ) ja seetõttu võib ainult ettekujutada, et kui<br />
keeruline on kõikide nende laetud kehade vahel olev elektriväljade konfiguratsioon.<br />
Laetud kehade poolt loodud elektriväljade omavahelise konfiguratsiooni keerulisuse all<br />
mõistetakse erinevate konfiguratsioonide variatsioonide rohkust ( s.t. selle rikkust ). Näiteks<br />
inimese teadvuselamuses võivad esineda tuhanded erinevad maitsed, kui inimene mõnda<br />
toidukauplust külastab.<br />
Aju loodud audiovisuaalne maailmapilt koosneb ise juba miljarditest erinevatest teadvussisudest.<br />
See tähendab, et inimese maailmapilt on ruumis ühtne. Aju loodud audiovisuaalne maailm (<br />
laiemalt võttes kogu virtuaalne tegelikkus ) on erinevate teadvussisude summa. See tähendab ka<br />
seda, et ajus olevate neuronite poolt loodud elektriväljade omavaheliste konfiguratsioonide<br />
integreerumisel tekib ajus meile arusaadav ja igapäevaselt kogetav audiovisuaalne maailm. Mingite<br />
kindlate väljade konfiguratsiooni integraal väljendub mingi kindla teadvussisuna. Sõna „integraal“<br />
tuleb matemaatikast, mis tähendab summeerumist ehk kokku liitmist.<br />
Ka teadvusväline infotöötlus võib olla keeruka struktuuriga, mis võib olla samuti sõlmitud ja<br />
sünkroniseeritud. See tähendab, et teadvusväline informatsioon võib olla samuti integreeritud.<br />
Ajupiirkondade aktiivsustel on omad kindlad mustrid. Bioloogilised seosed neuronite vahel on<br />
elektriimpulsside füüsilised liikumisteed, mis määravad ära selle, et missugused neuronid hakkavad<br />
laenglema, kus kohas need neuronid laenglema hakkavad, kui palju neuroneid laenglema hakkavad<br />
ja millises järjekorras hakkavad neuronid laenglema. Neuronite vahelised bioloogilised seosed ja<br />
nende tugevused on ajas ja ruumis muutuvad. Kõik see moodustabki ajuaktiivsuse mustri, mille<br />
variatsioonide rohkus on sama suur kui bioloogiliste seoste arv neuronite vahel. Ajuaktiivsuse<br />
muster kajastub ka väljade konfiguratsioonis, sest iga ajuaktiivsuse muster tekitab oma<br />
laenglemisega ruumis kindla struktuuriga väljade konfiguratsiooni. See tähendab ka seda, et<br />
erinevate ajuaktiivsuste erinevad mustrid satuvad samuti oma laenglemistega neuronite vahelises<br />
ruumis omavahelisse konfiguratsiooni väljade vahendusel.<br />
Igasugused mõjud keskkonnast jõuavad teadvusesse, kuid samas on teadvuse sisu võimeline ka<br />
esile kutsuma organismi käitumuslikke reaktsioone. Tekib küsimus, et kuidas saab meie mõte ( ehk<br />
18
teadvuse sisu ) panna näiteks oma füüsilist kätt liigutama. Põhimõtteliselt me liigutame oma<br />
füüsilist keha mõttejõul ehk teadvussisu alusel. Kuidas saab abstraktne mõte panna füüsilisi kehasid<br />
liigutama? Teada on seda, et muutused inimese mälestustes ja käitumistes väljendub aju struktuuri<br />
füüsilises muutumises. Kui inimese teadvus on tõesti ajus olevate elektriliselt laetud neuronite<br />
füüsikaliste väljade omavaheline konfiguratsioon, siis vastus nendele küsimustele on sellest<br />
vaatenurgast igati loogiline ja mõistlik. Sensoorsed neuronid saadavad meeleelunditelt pärinevaid<br />
elektriimpulsse kesknärvisüsteemi kaudu ajju. Ajus toimub saabunud informatsiooni töötlemine.<br />
Kuid motoorsed neuronid saadavad elektriimpulsid ajust tagasi lihastesse. Need on ajus oleva<br />
informatsiooni töötlemise tulemused ehk käsud, mille põhjal hakkab inimene oma käitumist<br />
reguleerima. Kõigilt keha lihastelt jõuavad impulsid lõpuks väikeajju. Saadud info põhjal arvutab<br />
väikeaju välja inimese jäsemete asukoha ja liikumise ruumis. Elektriliselt laetud kehad mõjutavad<br />
üksteist jõududega ja see tähendab seda, et nii keskkonnast jõudvad mõjud kui ka teadvuse sisu<br />
mõju füüsilisele keskkonnale sõltub laetud kehade ( ehk neuronite ) jõudude vahekorrast. Jõudude<br />
vahekord sõltub omakorda sellest, et missugune on väljade konfiguratsioon ja seeläbi missugune on<br />
teadvussisu. See tähendab seda, et elektriväljade omavaheline konfiguratsioon paneb paika<br />
elektrilaengute vahelise jõuvahekorra, millest sõltubki keskkonnast tuleneva mõju suurus ja olemus<br />
teadvusele ning teadvuse enda mõju keskkonnale. Analoogiliselt on nii ka ruumis eksisteeriva<br />
elektriliselt laetud kehaga, mille korral sõltub laetud keha interaktsioon keskkonnaga ( s.t. laetud<br />
keha mõju keskkonnale ja keskkonna mõju laengule ) keha laengu suurusest ehk elektrivälja<br />
tugevusest.<br />
Tuleb märkida ka veel seda, et inimese emotsionaalne seisund, kontekst ja tähelepanu määravad<br />
ära inimese reaktsiooni mingis kindlas elusituatsioonis. Erinevaid töötlusteid eelaktiveerib erinev<br />
kontekst, kuid vajalikke töötlusteid võimendab selektiivselt just inimese tähelepanu. Ajupiirkondade<br />
vahelisi seoseid mõjutab otseselt inimese emotsionaalne seisund. Neuronite omavahelised<br />
ühendused ehk sünapsid tunduvad olevad staatilised, kuid tegelikult on need dünaamilised ehk need<br />
muutuvad ja koordineeruvad vastavalt ülesandele ja eesmärgile. Sünapsid on ajus pidevas<br />
muutumises.<br />
Informatsiooni mõiste on närvisüsteemi talitluse kirjeldamisel üks kesksemaid mõisteid. Näiteks<br />
meie aju töötleb igal ajahetkel suurt hulka infot ja teadvuse tekitajaks on G. Tononi arvates<br />
informatsioon, mis on integreeritud. Tekib küsimus, et mis asi see informatsioon ise on? Mis on<br />
informatsioon, millest tekib ajus teadvus? Laenglevate neuronite kontekstis vaadatuna seisneb<br />
informatsiooni mõiste eelkõige väljade konfiguratsioonis, mida siis laenglevad kehad ruumis ehk<br />
ajus tekitavad. Laetud kehad mõjutavad üksteist jõududega väljade vahendusel. Mida rohkem on<br />
ruumis laenguid, seda keerulisem on nende vaheline välja struktuur ehk jõudude vahekord. Sellest<br />
tuleneb ka informatsiooni mõõte ühik bitt, mis näitab info keerulisust ja variatsioonide rikkust.<br />
Interaktsiooni mõjul on erinevate laengute väljad üksteise suhtes konfiguratsioonis, mis ongi<br />
tegelikult oma olemuselt informatsiooni mõiste sisu aluseks inimese närvisüsteemi kirjeldamisel.<br />
Üks neuron oma laenglemisega ei oma mingit infot ehk ei tekita mitte mingisugust<br />
teadvuselamust. Kui aga laenglevad tuhanded neuronid ja kõik need on omavahel vastastikuses<br />
seoses ( mitte ainult sünapsite kaudu, vaid pigem väljade vahendusel ), siis saame rääkida<br />
informatsioonist ja tekkinud võimalikust teadvuselamusest. Niisiis informatsiooni mõiste<br />
teadvuseteaduses kätkeb endas tuhandete neuronite aktiivsusmustrit ehk tuhandete üksikväljade<br />
omavahelist kombinatsiooni, mis põhimõtteliselt on mistahes teadvuselamuse füüsikaliseks aluseks.<br />
Seetõttu võibki piltlikult öelda, et teadvuse tekitajaks on ajus olev informatsioon.<br />
Pärast sügavat und, kooma, vegetatiivse või kliinilise surma seisundit on inimese teadvus ja kõik<br />
muu täpselt samasugune, mil see oli enne neid nimetatud seisundeid. Näiteks kliinilise surma puhul<br />
on inimese aju suures osas lakanud töötamast ehk üldine ajuaktiivsus ei ole enam esinev. Kuidas<br />
saab olla nii, et kui me lülitame aju välja ja pärast seda paneme selle uuesti tööle, siis säilib endiselt<br />
inimese teadvus, psüühika ja mälu. See tähendab, et inimese isiksus ei muutu ajuaktiivsuse vahepeal<br />
välja lülitumisega. Inimene on ikka täpselt samasugune isiksus pärast sügavat und, koomat või<br />
kliinilist surma. Kuidas seda seletada? Inimese teadvus ja psüühiline tegevus on seotud<br />
ajuaktiivsusega, mis seisneb neuronite elektrilises laenglemises. See, et inimese teadvus, isiksus ja<br />
19
üldse kogu psüühiline tegevus jääb täpselt samasuguseks pärast kliinilist surma, näitab seda, et<br />
peale neuronite elektrilise laenglemise on oluline ka nende ruumiline koordinatsioon üksteise<br />
suhtes. See tähendab, et nii neuronid kui ka nende ruumiline paigutus üksteise suhtes on alati samad<br />
nii enne kliinilist surma kui ka pärast seda ja isegi selle seisundi ajal. Ainult elektrilaengu<br />
puudumine või eksisteerimine määrabki ära selle, et kas inimene on teadvusel või kooma seisundis.<br />
Elektriliselt laenglevate neuronite ruumiline orientatsioon üksteise suhtes, mis on ajas muutumatu (<br />
sest neuronid üksteise suhtes ei liigu ), on aluseks väljade konfiguratsiooni erinevatele<br />
variatsioonidele, mis on omakorda füüsikaliseks aluseks teadvuse ja seega psüühika tekkimisele.<br />
Konfiguratsioon<br />
Teadvuse olemuse ja selle tekkimise mõistmine seisneb konfiguratsioonis. Näiteks inimese<br />
teadvussisus võib esineda sooja aisting ehk inimese keha tunnetab teadvuslikult sooja temperatuuri<br />
ruumis. Põhimõte seisnebki selles, et inimene ei saa soojaaistingut tunda, kui ta ei ole kogenud või<br />
ta ei tea külma aistingut. See kehtib ka vastupidisel juhul. See tähendab seda, et kui inimene pole<br />
mitte kunagi tundnud külma aistingut, siis põhimõtteliselt ei ole võimalik aru saada ( ja sellest<br />
tulenevalt ka teadvustada ) sooja aistingut oma kehas. Sellest seaduspärasusest tulebki välja<br />
konfiguratsiooni mentaalne olemus. See tähendab seda, et inimese sooja aisting saab tekkida siis,<br />
kui inimene on tundnud ka külma aistingut ehk tegemist on illusiooniga, mis tekib ainult<br />
„konfiguratsioonis iseendaga“. Näiteks kui inimese teadvussisus esineb sooja aisting ja ta pole mitte<br />
kunagi varem tundnud mingit muud temperatuuri aistingut, siis põhimõtteliselt ei ole ka siis see<br />
sooja aisting teadvuses enam sooja aisting ehk seda ei saa siis olemas olla. See tähendab seda, et<br />
üksinda ei saa teadvussisu eksisteerida ehk soe aisting ei ole meie jaoks enam soe, kui me ei tea mis<br />
asi see külm on. Sooja- ja külma aistingut ei ole tegelikult mõlemat olemas ( ehk need ei saa<br />
omaette eksisteerida ), vaid need tekivad siis, kui üks neist jääb väljapoole teadvust ja teine<br />
teadvuse ulatusse.<br />
Antud juhul jääb mulje, et inimese teadvus on seotud kuidagi mäluga või varasema kogemusega.<br />
Inimene ei saa ju teadvustada keha soojust, kui ta ei ole mitte kunagi varem tundnud külma<br />
aistingut ning vastupidi. Mäluga või varasema kogemusega ei ole siin tegelikult tegemist ehk<br />
teadvus ei ole tegelikult mingi mälu sarnane moodustis. Näiteks kui inimesel on täielik mälukaotus,<br />
siis teadvus on tal sellegipoolest täpselt samamoodi edasi. Selle paremaks mõistmiseks analüüsime<br />
edaspidi elektrijõu analoogiat täpsemalt mõju ja vastumõju näite näol.<br />
Inimese teadvusseisundi ajal võivad esineda miljardeid erinevaid teadvussisusid, kuid kõikidest<br />
nendest teadvussisudest saame kogeda ühel ajahetkel ainult ühte. See tähendab, et mitte kunagi ei<br />
saa teadvustada mitut sisu korraga, vaid need sisud saavad esineda ainult erinevates ajahetkedes.<br />
Seetõttu on inimese teadvus selektiivne ja ei ole ajas püsiv ( vähemalt mitte pikaks ajaks ), sest<br />
nendest miljarditest erinevatest teadvussisudest saame kogeda ühel ajahetkel ainult ühte. Kuid<br />
samas teadvusseisund võib ajas olla püsiv ja olla ka enamasti ühetaoline. On loomulik ja<br />
ratsionaalselt loogiline järeldada, et kõik need miljardid erinevad teadvussisud on oma olemuselt ja<br />
tekkimiselt ühesugused. See tähendab seda, et kui me teame näiteks ühe teadvussisu tekkimise<br />
olemust, siis seega peaksid ka kõik teised teadvussisud tekkima analoogselt. Näiteks inimene ei saa<br />
teadvustada sooja aistingut, kui ta ei ole mitte kunagi varem tundnud külma aistingut ja vastupidi.<br />
Ometi esineb teadvussisus ainult sooja aisting ja külma aisting jääb teadvusest välja. Täpselt<br />
samasugune põhimõte kehtib ka näiteks liikumise tajuga. Näiteks mingi keha liikumist ei ole<br />
võimalik teadvustada, kui me ei teaks millises ruumipunktis keha varem oli. Keha liikumine on alati<br />
suhteline ehk seda saab tuvastada ainult teiste olemasolevate kehade kaudu. Nii väidab meile<br />
füüsikateadus ja tundub, et seda sama põhimõtet saab rakendada ka teadvuse olemuse mõistmiseks.<br />
See tähendab, et ka mingi teadvuse sisu avaldumine saab olla ainult mingi teise teadvussisu suhtes,<br />
20
kuid mõlemad üksteisest eraldi ei eksisteeri ja ka mõlema summeerumisel lakkavad mõlemad<br />
pooled eksisteerimast. Füüsika defineerib liikumist nõnda, et keha liikumine on keha asukoha<br />
vahetus mingi ajaperioodi vältel, kuid samas ei ole võimalik liikumist tuvastada kui pole olemas<br />
teisi kehasid, mille suhtes liikumine toimuks või nähtuks. Sellest järeldub, et mõnes mõttes avaldub<br />
konfiguratsiooni olemus ka päris looduses, mitte ainult inimese teadvuses.<br />
Konfiguratsiooni parimaks analoogiaks võetakse tavaliselt elektrijõu elektromagnetismi<br />
õpetusest. Näiteks elektrijõud ( s.t. tõmbejõud või tõukejõud ) tekib alati siis kui omavahel<br />
vastastikku satuvad vähemalt kaks elektrilaengut. Laetud kehad omavahel tõmbuvad või tõukuvad<br />
kui need satuvad omavahel ruumis piisavalt lähestikku. Selline elektrijõud ei teki mitte kunagi ühe<br />
laengu olemasolu korral. See tähendab seda, et kahe laengu vaheline elektrijõud tekib alati siis kui<br />
omavahel vastastikku satuvad vähemalt kaks laengut. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Siit on<br />
selgesti näha, et elektrijõud ei eksisteeri omaette ehk ühe laengu eksisteerimise korral ruumis ilma<br />
teise laengu olemasoluta. Seda saab tunda ka magnetitega. Kui inimene võtab kätte ühe magneti,<br />
siis ta ei tunne enamasti mitte midagi. Võetakse kätte nagu mingit kivimit, mis ei tekita ümbritsevas<br />
ruumis mitte mingisugust füüsilist mõju, kui väljaarvata siis ainult mehaanilist jõudu. Kui aga<br />
lähendame ruumis käes hoitavat magnetit mõne teise lähedal asuvale magnetile, siis tunneme<br />
tekkivat magnetjõudu ( vastavalt siis tõmbe- või tõukejõudu ). Selline analoogia töötab väga hästi<br />
konfiguratsiooni mentaalse olemuse mõistmiseks, mis on ühtlasi aluseks ka teadvuse sisu tekkimise<br />
mõistmiseks. Näiteks nii nagu magnetjõud saab tekkida kahe magneti omavahelisel vastastikusel<br />
kokkusaamisel ja ühe magneti korral seda olemas ei ole, nii tekib ka sooja aisting teadvuses siis, kui<br />
inimene on varem tundnud ka külma aistingut.<br />
Analüüsime eelnevalt välja toodud analoogiat täpsemalt. Elektrijõud ( s.t. tõmbe- või tõukejõud )<br />
tekib ainult siis, kui omavahel vastastikku satuvad vähemalt kaks elektrilaengut. Sealjuures ei ole<br />
vahet, et kas need on eri- või samamärgilised laengud. Nii nagu igasugune teine jõud koosneb ka<br />
elektrijõud mõjust ja vastumõjust. See tuleneb Newtoni kolmandast seadusest, mis ütleb meile seda,<br />
et igasugusel jõul on olemas ka vastumõju. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Mõju ja<br />
vastumõju korral ei saa eksisteerida ainult ühte nendest, vaid need saavad eksisteerida alati ja ainult<br />
koos. Igale mõjule on olemas ka vastumõju ning just seda meile see Newtoni kolmas seadus ütlebki.<br />
See tähendab ka seda, et mõlemad ei saa eksisteerida üksteisest lahusolevana ehk üksinda omaette,<br />
vaid ühe olemasolu on tingitud teise olemasolust ja ka vastupidi. See tähendab, et mõju ilmneb<br />
sellepärast, et on olemas vastumõju ja vastupidi. Eraldi üksinda omaette eksisteerida ei saa kumbki<br />
osapool. Täpselt samamoodi on ka teadvussisu korral, mil inimene teadvustab keha soojust. See<br />
tähendab seda, et inimene ei saa tunda ( ehk teadvustada ) sooja aistingut, kui ta ei tea, mis see külm<br />
on. See kehtib ka vastupidisel korral.<br />
Analoogiat saab siin teha ka jäävuse seadusega. Näiteks jõu korral ei saa mõju ja vastumõju<br />
eksisteerida üksteisest eraldi omaette olevatena, vaid need eksisteerivad ainult sõltuvalt koos. Mõju<br />
ja vastumõju annab ka summeerumisel nulli ehk mitteeksisteerimise. Näiteks tähendab see seda, et<br />
erimärgilised laengud tekivad alati ühe palju ehk summaarne laeng on alati null, mis tuleneb laengu<br />
jäävuse seadusest. Mõju ja vastumõju võivad vektoriaalselt summana samuti olla võrdne nulliga.<br />
See tähendab nüüd seda, et mõju ja vastumõju ei ole olemas üksteisest eraldi olevana ja samas<br />
annab mõju ja vastumõju vektoriaalne summa samuti nulli ehk mitteeksistensi. Newtoni kolmandas<br />
seaduses on vastumõju jõud negatiivse märgiga ja vektor näitab peale füüsikalise suuruse ka<br />
suunda. Täpselt sama on ka teadvussisu korral. Inimene ei saa tunda sooja ega külma nii et pole<br />
kunagi tundnud seda teist temperatuuri aistingut ehk sooja ja külma aisting ei saa eksisteerida<br />
üksteisest eraldi üksinda omaette olevana täpselt nii nagu oli seda mõju ja vastumõju korral.<br />
Samamoodi on tegelikult ka summeerumise korralgi, mis tähendab seda, et sooja- ja külma aistingut<br />
pole mõlemaid tegelikult olemas ka koos vaadatuna ehk nende summa annab kokku nulli nii nagu<br />
erimärgiliste laengute summa annab nulli: +1 ja -1 annab kokku ju nulli ( +1-1=0 ).<br />
Kuna inimene ei saa teadvustada mitut sisu korraga, siis kas see tähendab seda, et inimese<br />
teadvuses võib olla sooja aisting, kuid samal ajal teadvusväliselt tunnetab ta külma? Sellele vastust<br />
otsides vaatame veelkord analoogiat elektrijõuga. Kahe elektrilaengu kokkusaamise juhul<br />
mõjutavad need üksteist elektrijõuga. Nii nagu igal teisel jõul on ka elektrijõul kaks poolt – mõju ja<br />
21
vastumõju – ehk üks laeng mõjutab välja kaudu teist laengut ja teine laeng osutab vastumõju<br />
esimesele laengule. See kehtib ka vastupidisel juhul. Jõud tekib alati mõju ja vastumõju paarina.<br />
Kui nüüd aga lähtuda faktist, et inimene saab teadvustada ainult ühte sisu ( mitte mitut sisu korraga<br />
), siis antud analoogias väljendub see selles, et mõju ja vastumõju on üksteisest kuidagi näiliselt<br />
eraldatud. See tähendab seda, et on olemas mingisugune mehhanism, mis loob illusiooni mõju ja<br />
vastumõju üksteisest eraldi eksisteerimise ehk mõju eksisteeriks näiliselt üksinda ja vastumõju<br />
poleks nagu olemas. See tähendab, et reaalselt ehk füüsiliselt ei ole võimalik jõudu poolitada ehk<br />
mõju ja vastumõju üksteisest eraldada nii nagu ei ole võimalik magneti põhja- ja lõunapoolust<br />
üksteisest eraldada. Kuid illusionaarselt on see siiski kuidagi võimalik ja see tähendab seda, et tekib<br />
illusioon mõju üksinda eksisteerimisest ja vastumõju mitteeksisteerimisest või vastupidi. Sellest<br />
analoogiast tulenevalt võib tõepoolest seda mõista ka nii, et inimese teadvussisus võib esineda sooja<br />
aisting, kuid samal ajal teadvusväliselt tuntakse külma aistingut. See, et üks pool on teadvuse osas<br />
ja teine pool teadvusvälises osas, tekitabki illusiooni ehk jätab mulje sooja aistingu omaette<br />
eksisteerimisest. Tegelikult põhjustabki see üldse teadvussisu tekkimise ja selle füüsilise olemasolu<br />
mulje. Selle seaduspärasuse mõjud ja tähtsus on palju kaugemale ulatuv kui esmapilgul paistab.<br />
Võiks isegi nii öelda, et miks teadvus jaotub teadvuseks ja teadvusväliseks, ongi põhjus selles<br />
illusiooni tekkimise mehhanismis.<br />
Igasugune jõud avaldub mõju ja vastumõju paarina. Neid kahte üksteisest reaalselt ehk füüsiliselt<br />
lahutada ei ole võimalik nii nagu ei ole võimalik ka magneti põhja- ja lõunapoolust omavahel<br />
eraldada. Küll aga on võimalik illusionaarselt. See tähendab, et toimib mingi mehhanism, mis loob<br />
illusiooni näiteks mõju üksinda eksisteerimisest ja samas vastumõju mitteolemasolust. Miski tekitab<br />
illusiooni, et üks pool eksisteerib üksinda iseseisvalt ja teist poolt poleks nagu üldse olemas. See<br />
kehtib ka vastupidisel juhul. Analoogiliselt on nii ka inimese teadvusega, mille korral inimene ei saa<br />
tunda sooja aistingut, kui ta pole mitte kunagi varem tundnud külma aistingut, kuid samas esineb<br />
inimese teadvussisus ainult sooja aisting. Jääb mulje, et see sooja aisting eksisteeriks teadvuses<br />
nagu üksinda omaette, kuigi see nii olla ei saa. Selles seisnebki see illusiooni mehhanismi tähtsus,<br />
mille korral eelmise näite varal tekib illusioon mõju üksinda eksisteerimisest ja samas vastumõju<br />
eksisteerimise lakkamisest. Kui tekib selline illusioon, siis juba ongi mingisuguse teadvussisu<br />
esinemine, antud juhul siis sooja aistingu tekkimine. Küsimus on nüüd lihtsalt selles, et mis on see<br />
mehhanism, mis loob illusiooni ühe poole näiva iseseisva eksisteerimise ja teise poole näiva<br />
mitteeksisteerimise? Sellist mehhanismi eraldi tegelikult ei olegi, vaid see illusioon tekib iseenesest<br />
ehk tegemist on iseenesliku tekkimise illusiooniga. Toome siia kohe ühe konkreetse näite. Oletame,<br />
et meil on ruumis suur hulk elektrilaenguid ja need kõik mõjutavad üksteist elektrijõuga. Mõju ja<br />
vastumõju paare on seega väga väga palju. Mingit füüsilist eraldumist mõju ja vastumõju vahel ei<br />
ole reaalselt ehk füüsiliselt olemas, küll aga vaimselt ehk virtuaalselt. See tähendab seda, et kui<br />
meie analoogias on tegemist väljade konfiguratsiooniga, siis teadvuse moodustab ainult teatud osa<br />
sellest üldisest kombinatsioonist. Näiteks me ei teadvusta elektriimpulsside liikumist ajus ega ka<br />
närviraku sisemisi funktsioone. Sama põhimõte kehtib ka näiteks eelnevalt välja toodud analoogias.<br />
See tähendab, et mõju ja vastumõju füüsilist eraldumist ei eksisteeri, vaid selle asemel eksisteerivad<br />
mõju ja vastumõju paarid, mille siis nendest paaridest üks pool juba iseenesest võib vaadelda kui<br />
eraldi eksisteerivatena. See tähendab seda, et meil on ruumis sadu elektrilaenguid, mis kõik<br />
mõjutavad üksteist elektrijõududega. Jõudu saab vaadelda mõju ja vastumõju paarina ja seega<br />
tekivad laengute vahelises ruumis mõju ja vastumõju paarid. Asja tuum seisnebki selles, et teadvuse<br />
sisu tekkimise eest vastutabki nende tekkivate paaride üks pool, mitte nii, et teadvus tekib kogu<br />
elektrijõu eksisteerimise baasil. Kogu elektrijõudu on siin mõeldud mõju ja vastumõju summat. See<br />
on väga oluline spetsiifiline järeldus.<br />
Tuleb välja, et kõik eelnevalt kirjeldatud analoogilised mudelid teadvuse sisu mõistmiseks<br />
kattuvad ka reaalsete situatsioonidega. Teadvus tekib inimese ajus ehk seega sooja aisting tekib<br />
inimese aju töö tulemusena. Inimese aju koosneb miljarditest närvirakkudest ehk neuronitest, mis<br />
ajas ja ruumis perioodiliselt elektriliselt laenglevad. Kui neuron on parajasti laetud ehk<br />
tegevuspotentsiaali olekus, siis tekitab ta ümbritsevas ruumis elektrivälja. Sellest järeldub, et neid<br />
miljardeid laenglevaid neuroneid saab vaadelda ja käsitleda elektrilaengutena ehk elektriliselt laetud<br />
22
kehadena. Elektriliselt laetud kehade vahelises ruumis eksisteerib elektriväli, mille kaudu<br />
mõjutavad laengud üksteist elektrijõududega. Kuna neuronid üksteise suhtes ei liigu, siis seega<br />
eksisteerib laenglevate neuronite vahelises ruumis elektrostaatiline väli. Neuronite laengute<br />
suurusjärgud jäävad enamasti nanokulonitesse. Hämmastav on see, et laetud neuronite vahel<br />
eksisteerivad elektrijõud, kuid nende jõudude mõjul neuronid üksteise suhtes ei liigu. Kuna kõik<br />
neuronid laenglevad samamärgiliselt, siis nende vahel eksisteerivad eelkõige tõukejõud.<br />
Fakt, et inimese teadvus tekib ajus ehk elektriliselt laetud kehade süsteemis, kattub väga hästi<br />
eelnevalt välja toodud analoogiatega teadvuse sisu mentaalse mõistmise selgitamiseks. Tegemist<br />
pole mitte millegi muuga, kui elektrilise vastastikmõju dešifreerimisega teadvuse sisu tekkimise<br />
müsteeriumi mentaalseks mõistmiseks.<br />
Hämmastav on asja juures see, et mistahes teadvussisu avaldumise korral, on tegemist alati<br />
elektrilise aktiivsusega inimese ajus. See tähendab seda, et teadvussisus võib esineda värvusaisting,<br />
heli tunnetamine, jäätise maitse või surnud inimese roiskuv hais, kõiki neid teadvussisusid<br />
põhjustab elektriline aktivatsioon inimese ajus. Ainus vahe kõikidel nendel teadvussisudel on see, et<br />
absoluutselt igal teadvussisu avaldumisel on seos mingi kindla spetsiifilise piirkonnaga inimese<br />
ajus. Muud vahet neil ei ole, sest elektriline aktivatsioon ehk neuronite elektriline laenglemine on<br />
kõikjal ajus oma olemuselt ühesugune. See on tegelikult hämmastav, et neuronite laenglemine<br />
tekitab inimesel jäätise maitse suhu, popmuusika kuulamist, nõela torke valu sõrmes, rannas<br />
jalutamist jne. Kõiki neid miljardeid erinevaid teadvussisusid tekitab ainult ühe ja sama<br />
põhiolemusega elektriline aktivatsioon inimese ajus, kuid nende ruumiline lokatsioon ajus on<br />
kõikidel nendel erinev. Kuna eelnevalt näitasime seda, et teadvuse tekkimine on seotud<br />
konfiguratsiooniga ja seetõttu tekib teadvus ajus olevate väljade konfiguratsioonide tagajärjel, siis<br />
on loogiline see, et erinevaid teadvussisusid tekitab ühe ja sama füüsikalise põhiolemusega<br />
elektriline vastastikmõju laenglevate neuronite vahelises ruumis, sest konfiguratsiooni esineb<br />
kõikjal. See tähendab tegelikult seda, et elektriline vastastikmõju neuronite vahel on kõikjal ajus<br />
oma põhiolemuselt üks ja sama, kuid konfiguratsioonid võivad olla erinevad ja väga palju. See<br />
tuleneb sellest, et erinevate väljade kombinatsioonid ( nende resultantväljad ) võivad olla väga<br />
erineva struktuuriga. Näiteks mida rohkem on ruumis elektrilaenguid, seda keerulisem on kõikide<br />
nende vaheline elektriline vastastikmõju ja seeläbi ka väljade resultantväli.<br />
Kõige lihtsam on teadvuse olemuse mõistatust mõista nii, et kuidas aju loob virtuaalse reaalsuse<br />
reaalsest maailmast, milles me igapäevaselt eksisteerime. See tähendab, et me küll teame seda, et<br />
aju loob maailmast virtuaalse keskkonna, kuid küsimus on selles, et kuidas aju seda teeb.<br />
Kahtlemata on virtuaalse reaalsuse tekkimine otseselt seotud teadvuse tekkimisega inimese ajus.<br />
Seda on väga pikalt uuritud ja analüüsitud. Kuid teadvuse olemuse müsteeriumi sügavam puudujääk<br />
seisneb teadvuse loodusteaduslik seletus. Näiteks füüsikateadus õpetab meile seda, et meie reaalne<br />
maailm koosneb imeväikestest osakestest, aegruum on neljamõõtmeline, gravitatsioon on aegruumi<br />
kõverus, elektrilaeng tekitab ruumis elektri- või magnetvälja, Newtoni mehaanika järgi liiguvad<br />
aegruumis meie igapäevaselt tajutavad kehad, balgus on tegelikult elektromagnetlaine, heli on<br />
keskkonna võnkumine jne jne. Kõikidest meie praegustest füüsika ja loodusteaduslikest teadmistest<br />
järeldub vähemalt näiliselt, et teadvus on midagi väga erinevat eelpool mainitutest. Kuidas saab olla<br />
võimalik, et selles maailmas, milles eksisteerivad meile teada ja tuntud füüsikaseadused, tekib<br />
teadvus. Kuidas füüsikateaduslikult ( mitte neuroteaduslikult ) üldse mõista teadvuse olemust?<br />
Tekib paratamatult kiusatus mõelda, et äkki on meie füüsika teadmistest midagi puudu selleks, et<br />
mõista teadvuse tekkimist selles mehaanilises Universumis. Kuna inimese teadvus tekib ajus ja aju<br />
on elektriline süsteem, milles eksisteerivad elektrilaengud ja elektriväljad, siis võib küsimuse<br />
esitada veelgi spetsiifilisemalt ja mõelda, et meile senised teadmised elektromagnetismi<br />
valdkonnast peavad olema puudulikud teadvuse mõistmiseks. Just elektromagnetiline vastastikmõju<br />
tundub olevat võtmeküsimus inimese teadvuse füüsikalise olemuse mõistmiseks ja selle tekkimise<br />
kohta.<br />
Peab märkima seda, et teadvuse olemuse ja selle tekkimise mõistmiseks on vaja analüüsida kahte<br />
poolust korraga ja leida selle kahe erineva poole ühisosa nii, et esimene pool tekitab selle teise<br />
poole. Esimene pool ehk objektiivne pool kujutab endast ajus olevaid protsesse ja teine ehk<br />
23
subjektiivne pool kujutab endast inimese teadvuses olevaid sisusid. Mõlema poole teisiti mõistmine<br />
või nägemine viib nende kahe poole ühisosa leidmisele ja seetõttu saame lõpuks mõista, kuidas<br />
objektiivne pool suudab luua subjektiivse poole. Subjektiivse poole all me juba analüüsisime<br />
näiteks sooja aistingu olemust inimese subjektiivses teadvuses. Selle teisiti mõistmise põhisisu<br />
seisneb selles, et inimene ei saa tunda teadvuses sooja aistingut, kui ta pole mitte kunagi tundnud<br />
külma aistingut ja vastupidi. See vihjab sellele, et kui sooja aisting esineb parajasti teadvuses, siis<br />
külma aisting aga teadvusvälises osas ja niimoodi tekibki illusioon sooja aistingu üksinda<br />
eksisteerimisest sõltumata külma aistingu olemasolust, kuid tegelikult pole see võimalik. Nende<br />
lahusolek on näiline ehk illusioon. Objektiivse poole all analüüsisime ajus olevat elektrilist<br />
vastastikmõju, mille korral laenglevaid neuroneid on võimalik vaadelda elektriliselt laetud<br />
kehadena, mille vahelises ruumis eksisteerivad elektriväljad. Laetud kehad mõjutavad üksteist<br />
elektrijõududega. Igasugune jõud koosneb mõju ja vastumõju paarist. Sellise meetodi ja analüüsi<br />
kaudu jõuamegi nende kahe poole ehk objektiivse ja subjektiivse poole ühisosani, mis peaks viima<br />
mõistmiseni, et kuidas objektiivne pool tekitab subjektiivse poole ja seega kuidas ajus tekib<br />
teadvus. Nende kahe suure poole ühisosa seisneb selles, et mõlemal poolel on olemas kaks poolt,<br />
mille üks osa ei saa eksisteerida ilma teise poole olemasoluta ja vastupidi. See tähendab seda, et<br />
näiteks sooja aistingut ei saa inimene tunda, kui ta pole mitte kunagi tundnud külma aistingut ja<br />
samasugune „polaarsus“ kehtib ka elektrijõu korral – mõju ei saa eksisteerida ilma vastumõjuta ehk<br />
jõud tekib alati mõju ja vastumõju paarina. Mõlemal poolel ( s.t. objektiivsel ja subjektiivsel poolel<br />
) eksisteerib illusiooni mehhanism, mis näiliselt laseb ühel poolel eksisteerida teisest poolest eraldi<br />
üksinda omaette. Vot just see ongi vihje teadvuse mehhanismi olemuse mõistmiseks.<br />
Sünkronisatsioon ajus<br />
Neuronid laenglevad ajas ja ruumis perioodiliselt. Laetud kehade vahel esinevad elektrijõud ehk<br />
mõju ja vastumõju paarid. Selleks, et tekiksid elektrijõud ehk mõju ja vastumõju paarid, peavad<br />
neuronid laenglema sünkroonselt. See tähendab seda, et kui näiteks kaks neuronit mõjutaksid<br />
üksteist elektrijõuga, siis peaksid need laetud olema ka samaaegselt ehk ühe ja sama ajaperioodi<br />
jooksul peavad mõlemad neuronid olema elektriliselt laetud. Ainult siis on võimalik neuronite<br />
vaheline elektrijõu olemasolu, mis on teatavasti teadvussisu avaldumise füüsikaliseks aluseks. See<br />
tähendab ka seda, et ajus eksisteeriv sünkronisatsioon on teadvuse avaldumise üks põhieeldusi, sest<br />
ilma laenglevate neuronite sünkronisatsioonita ei saa olla võimalik nende vaheline elektriline<br />
vastastikmõju, mis ongi teadvuse füüsiliseks aluseks inimese ajus. Sünkronisatsioon ei ole teadvuse<br />
sõlmimismehhanism, vaid see on oluline elektrilise vastastikmõju eksisteerimiseks laenglevate<br />
neuronite vahelises ruumis.<br />
Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon, mis<br />
algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. Näiteks oletame seda, et meil<br />
on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z.<br />
Seega x ja y võistlevad omavahel, et mis grupp domineerib z gruppi. Kui aga neuronigrupid x ja y<br />
ei ole omavahel sünkroonsed, siis grupp z sünkroniseerub grupi x või grupi y-ga, kuid mitte<br />
mõlemaga samaaegselt. Neuronigrupid x ja y saab saata signaali z grupile ainult siis, kui üks neist<br />
sünkroniseerub grupi z-ga. Teine grupp paraku ( grupp, mis ei sünkroniseeru z grupiga ) ei saa<br />
signaali z-le välja saata.<br />
Sünkronisatsioon võimaldab erinevaid ajusüsteeme omavahel funktsionaalselt kokku liita. Aga<br />
kuidas neuronid ikkagi teavad objekti õigeid omadusi kokku liita? Neuronite sünkronisatsioon seda<br />
probleemi ju ära ei lahenda. Näiteks kui inimene tajub sellist objekti, mida ta kunagi varem näinud<br />
ei ole, kuidas siis neuronid teavad selle objekti omadusi kokku sõlmida? Ajus sõlmitakse<br />
informatsioon sellest hoolimata kokku ühtseks taju muljeks. Objekti värvus, kuju ja suurus on ajule<br />
24
informatsioonid, mis tulevad samast ruumipositsioonist. Sellest järeldataksegi seda, et selle<br />
ruumilise informatsiooni põhjal sünkroniseeruvad õiged neuronipopulatsioonid. Kuid selline<br />
sõlmimine on asukohapõhine sõlmimismehhanism. See tähendab ka seda, et asukohapõhise<br />
sõlmimise tulemus on neuronipopulatsioonide sünkroniseerimine. Kuid sünkronisatsioon ajus ei saa<br />
olla oma olemuselt teadvuse neuromehhanism.<br />
Sünkronisatsiooni mehhanism ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele.<br />
Sünkronisatsioon ajus on lihtsalt impulsside liikumiste regulaator. Selleks aga toome ühe hea näite.<br />
Näiteks uuringud on näidanud seda, et inimese aju otsmikusagara keskused koordineerivad (<br />
visuaalse ) tähelepanu korral sünkronisatsiooni abil visuaalse korteksi aktiivsust. Otsmikusagara ja<br />
visuaalse korteksi piirkondade vahel tekib funktsionaalne omavaheline seos just läbi sünkroonsuse.<br />
Otsmikusagara ja visuaalse korteksi neuronid on omavahel seega sünkroonis. Tänu sellele võetakse<br />
paremini vastu sisendit. Kuid töödeldud informatsioon võib siirduda ka visuaalsest ajupiirkonnast<br />
otsmikusagarasse. Seda võimaldab just sünkronisatsioon, mis esineb erinevate ajupiirkondade<br />
vahel.<br />
Sünkronisatsioon võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja tõhusalt edastada.<br />
Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on sünkroniseeritud. Aju<br />
kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama rohkete neuronite<br />
aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks. Sünkronisatsiooni korral on neid aga<br />
palju vähem. Kaks neuronit on omavahel funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks neuron saadab<br />
oma impulsi teisele neuronile. Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne aktivatsioon. Kõik see<br />
esineb ka erinevate ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või neuronipopulatsioonide<br />
tasemel.<br />
Elektriline vastastikmõju<br />
Inimese ajus olevaid laenglevaid neuroneid või nende populatsioone on võimalik vaadelda ja<br />
käsitleda elektriliselt laetud kehadena, millede vahelises ruumis eksisteerivad elektrijõud. Kuna<br />
neuronid ehk laengud üksteise suhtes ei liigu ja need kõik on ka laetud ühemärgiliselt, siis nende<br />
kehade vahel eksisteerib elektrostaatiline jõud ( Coulombi seadus ) ja liigilt tõukejõud. Coulombi<br />
seadus elektrostaatikast ütleb meile seda, et „kahe laetud keha vahel mõjuv (elektri)jõud on<br />
võrdeline kummagi keha laenguga ja pöördvõrdeline kehade vahekauguse ruuduga“. See jõud<br />
mõjub laetud kehi ühendava sirge sihis. Samanimeliselt laetud kehade vahel mõjub positiivne jõud<br />
ehk tõukejõud. Elektrijõul kui vektoril on ainult kaks võimalikku suunda ja seetõttu on meil antud<br />
juhul tegemist positiivse jõuga, sest seda loetakse positiivseks siis, kui ühele laetud kehale mõjuv<br />
jõud on suunatud teisest kehast eemale. Jõu mõjumise siht on kehade asukohtadega ära määratud.<br />
Kõike seda nimetatakse elektriõpetuses Coulombi seaduseks, mis on kogu elektrostaatika aluseks.<br />
Elektriliselt laetud keha tekitab enda ümbritsevas ruumis elektrivälja ja seega on see laetud keha<br />
võimeline mõjutama teist laetud keha elektrijõuga. See tähendab seda, et väli on jõu võimalikkus<br />
ehk väli on kui vastastikmõju vahendaja. Elektrijõud on kauguse ruuduga pöördvõrdelised, siis<br />
seega laetud kehade vahekauguse suurenemisel jõud kahanevad. Tuleb märkida seda, et jõud ei<br />
mõju kahe välja vahel, vaid jõu tekkimiseks on vaja ühe keha välja ja teise laetud keha olemasolu.<br />
See tähendab, et jõud ei mõju kahe välja vahel, vaid jõud mõjub välja ja laetud keha vahel. Näiteks<br />
esimese laetud keha väli mõjutab jõuga teist laetud keha, kuid samas teise keha väli aga omakorda<br />
esimest keha. Need jõud on Newtoni kolmanda seaduse põhjal suuruselt võrdsed ja<br />
vastassuunalised.<br />
Elektrivälja tugevus näitab, kui suur jõud mõjub selles väljas ühikulise positiivse laenguga<br />
kehale. Kuna väljatugevus on vektoriaalne ( s.t. suunda omav ) suurus, siis võib seda väljatugevust<br />
nimetada ka E-vektoriks. Väljatugevus on võrdeline laengu suurusega ja pöördvõrdeline<br />
25
vahekauguse r ruuduga. Positiivse laenguga keha korral on E-vektor suunatud sellest kehast eemale,<br />
kuid negatiivselt laetud keha korral on E-vektor suunatud keha poole.<br />
Elektriväljas kehtib superpositsiooniprintsiip ehk liitumise põhimõte, mille korral on laengute<br />
süsteemi väljatugevus võrdne üksikutest laengutest põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse<br />
summaga. Matemaatiliselt avaldub see E-vektorite omavahelises liitumises. Selles seisnebki<br />
liitumise põhimõte. Superpositsiooniprintsiip seisneb eelkõige selles, et kui mingile laetud kehale<br />
mõjub korraga mitu välja, siis nendest väljadest tingitud jõud liituvad omavahel vektoriaalselt.<br />
Kõige rohkem mõjutab keha kõige tugevama välja jõud.<br />
Elektrivälja jõujoon on mõtteline joon, mille igas punktis on E-vektor suunatud piki selle joone<br />
puutujat. Jõujoone suuna määrab ära E-vektori suund. Mida tugevam on väli, seda tihedamini<br />
jagunevad välja jõujooned.<br />
Potentsiaalne energia on põhjustatud keha vastastikmõjust teiste kehadega välja vahendusel.<br />
Energia on keha võime teha tööd. Elektriväli on potentsiaalne väli.<br />
Väljapotentsiaal näitab seda, et kui suur on mingis punktis ühikulise positiivse laenguga keha<br />
potentsiaalne energia. Potentsiaal on skalaarne ehk suunata suurus, nii nagu on seda näiteks rõhk<br />
või temperatuur. Elektriliselt laetud keha elektrivälja potentsiaal on võrdeline laengu suurusega ja<br />
pöördvõrdeline kaugusega sellest laengust. Üksikutest laengutest põhjustatud potentsiaalide liitmise<br />
teel on võimalik leida laengute süsteemi elektrivälja potentsiaali. Selline potentsiaalide algebraline<br />
liitumine on analoogiline E-vektorite liitumise põhimõttega ehk elektrivälja<br />
superpositsiooniprintsiibiga.<br />
Kahe ühesuuruse ja erimärgilise laengu vahel ühesugusel kaugusel mõlemast laengust ( ehk<br />
nendevahelise kauguse keskel ) on summaarne potentsiaal null, sest nende laengute poolt<br />
põhjustatud potentsiaalid on absoluutväärtuselt võrdsed ja vastandmärgilised. Positiivselt laetud<br />
keha liigub elektrivälja mõjul alati potentsiaali kahanemise suunas. Jõu ja proovikeha laengu suhe<br />
on mingis kindlas väljapunktis muutumatu.<br />
Ekvipotentsiaalpinnaks nimetatakse ühesugust potentsiaali omavate elektrivälja punktide hulka.<br />
Välja ekvipotentsiaalpinnad ja välja jõujooned on elektriväljas omavahel alati risti. See tähendab ka<br />
seda, et väljapotentsiaal muutub kõige kiiremini siis, kui liikuda piki elektrivälja jõujoont.<br />
Potentsiaal aga ei muutu, kui liikuda välja jõujoonega ristuvas suunas. Mida tugevam on elektriväli,<br />
seda tihedamad on välja jõujooned ja seda väiksemad on ekvipotentsiaalpindade vahekaugused.<br />
Väljal on energia. Elektrivälja energia on võrdeline väljatugevuse ruuduga. Elektrivälja kahe<br />
punkti potentsiaalide vahet nimetatakse elektriliseks pingeks. Kui väljatugevus näitab ühikulise<br />
positiivse laenguga kehale mõjuvat jõudu mingis vaadeldavas ruumipunktis, siis väljapotentsiaal<br />
näitab ühikulise positiivse laenguga keha potentsiaalset energiat selles vaadeldavas ruumipunktis.<br />
Kahe ühesuuruse ja erimärgilise laengu vahel ühesugusel kaugusel mõlemast laengust ( ehk<br />
ruumipunktis P ) on summaarne väljapotentsiaal null, sest nende laengute poolt põhjustatud<br />
väljapotentsiaalid on absoluutväärtuselt võrdsed ja vastandmärgilised. See tähendab ka seda, et<br />
selles punktis P on mõlema laengu tekitatud elektrijõud tasakaalus. Sama põhimõte kehtib ka<br />
väljatugevuse kohta, mille korral võrdub elektrivälja tugevus nulliga, kui väljatugevuse vektorid on<br />
absoluutväärtuselt võrdsed ja vastassuunalised. Füüsikaliselt võib järeldada, et kui väljatugevuse<br />
vektorid on absoluutväärtuselt võrdsed ja vastassuunalised, siis elektriväli praktiliselt puudub. Sama<br />
järelduse võib teha ka väljapotentsiaali kohta, mille korral võrdub väljapotentsiaal nulliga ehk<br />
elektriväli praktiliselt puudub, kui erinevad väljapotentsiaalid on absoluutväärtuselt võrdsed ja<br />
vastandmärgilised. Väljapotentsiaal, väljatugevus ja välja energia on kõik omavahel väga tihedalt<br />
seotud. Kui üks neist komponentidest võrdub nulliga, siis on ka kõik teised komponendid võrdsed<br />
nulliga. Näiteks kui väljapotentsiaal on null, siis peab seda olema ka väljatugevus ja välja energia.<br />
Sellisel juhul saab seda füüsikaliselt tõlgendada nii, et elektrivälja kui energiavälja enam ei<br />
eksisteeri. Näiteks seal, kus väljapotentsiaal on null, ei ole elektrivälja kui energiavälja praktiliselt<br />
enam olemas.<br />
Mistahes elektrilise vastasmõju korral ehk mistahes laengute vahelises ruumis on olemas<br />
piirkond ( s.t. pind ), milles väljapotentsiaal on null, sest laengute poolt põhjustatud<br />
väljapotentsiaalid on selles piirkonnas absoluutväärtuselt võrdsed ja eri- või samamärgilised.<br />
26
Elektriväli ehk välja energia seal praktiliselt puudub ja seega tähendab see seda, et laetud kehade<br />
vahelise vastastikmõju korral on mõlema laengu poolt tekitatud energia üksteisest ruumiliselt<br />
eraldatud. Näiteks kahe laengu vahelises ruumis eksisteerib nullpotentsiaaliga välja piirkond, mis<br />
oleks eraldusseinaks kahe laetud keha poolt tekitatud välja energiatele. See tähendab, et kaks<br />
energiavälja oleks kuidagi teineteisest ruumiliselt lahus, kuna nende vahel leidub piirkond ( pind ),<br />
milles väljapotentsiaal võrdub nulliga ehk seega välja energiat praktiliselt ei eksisteerigi.<br />
Elektrijõud ei mõju kahe välja vahel. Elektrijõu tekkimiseks on vaja ühe keha välja ja teise<br />
laetud keha olemasolu. See tähendab seda, et esimese keha väli mõjutab teist keha jõuga ja samas<br />
teise keha väli mõjutab omakorda esimest keha jõuga. Mõlemad jõud on Newtoni kolmanda<br />
seaduse järgi suuruselt võrdsed ja vastassuunalised. Nii tekibki jõud alati paarina ehk mõju ja<br />
vastumõju paarina, milles kumbki osa ei saa reaalselt eksisteerida teisest eraldi ehk ilma teise poole<br />
olemasoluta. Kuid kahe energiavälja vahel eksisteerib reaalselt ruumipiirkond ( s.t. pind ), milles<br />
väljapotentsiaal võrdub nulliga. See nullpotentsiaaliga pind eraldaks omavahel kahte välja ehk kahte<br />
energiat nii, et need oleksid omavahel ruumiliselt lahus. Seetõttu tekib võimalus ühte välja nendest<br />
kahest vaadelda või tõlgendada eraldiolevana nii, et teist välja üldse ei eksisteerikski. Kuna ühte<br />
välja on võimalik vaadelda üksinda eksisteerivana ( ilma et teine väli üldse olemas oleks ) ja samas<br />
eksisteerib reaalselt ka vastastikmõju ehk elektrijõud kahe laetud keha vahel, siis ühe eraldi<br />
eksisteeriva välja suhtes vaadatuna on võimalik ka jõupaari ehk mõju ja vastasmõju paari vaadelda<br />
ühe osana. See tähendab seda, et näiteks mõju eksisteeriks eraldi ilma vastumõju olemasoluta. Mõju<br />
ja vastumõju seisneb siin selles, et ühe keha väli mõjutab jõuga teist laetud keha ja teise laetud keha<br />
väli mõjutab jõuga esimest laetud keha. Kui aga on võimalik ühte välja nendest kahest vaadelda nii,<br />
et teise välja eksisteerimist pole enam vajalik, siis selline tõlgendusviis kandub üle ka nende<br />
elektrilisele vastasmõjule ehk elektrijõule, mille korral teise keha vastasmõju esimesele kehale võib<br />
lugeda mitteolemasolevaks, kuid samas esimese keha mõju teisele kehale ( mida enam olemas<br />
poleks ) aga olemasolevaks. Niimoodi ongi näiliselt ( illusionaarselt, virtuaalselt ) omavahel<br />
eraldatud mõju ja vastumõju nii, et üks pool eksisteerib, kuid teine pool näiliselt enam ei eksisteeri.<br />
Reaalselt see nii ei ole, see on võimalik ainult illusionaarselt ehk virtuaalselt. Näiteks reaalselt<br />
tiirleb planeet Maa ümber Päikese, mitte Päike ümber Maa. Kuid samas Maa peal vaadatuna tiirleb<br />
Päike ümber Maa. Reaalselt tiirleb Maa ümber Päikese, kuid illusionaarselt võib Päike tiirelda ka<br />
ümber Maa.<br />
Virtuaalsed aja ja ruumi dimensioonid<br />
Elektrijõud saab eksisteerida ainult mõju ja vastumõju paarina. Reaalselt ehk kuidagi füüsiliselt<br />
ei ole mõju ja vastumõju võimalik üksteisest eraldada täpselt nii nagu magneti põhja- ja<br />
lõunapoolust ei ole võimalik üksteisest füüsiliselt eraldada. See tähendab füüsikaliselt seda, et igale<br />
mõjule on olemas vastumõju ja see kehtib ka vastupidisel korral. See tuleneb otseselt Newtoni<br />
kolmandast seadusest. Kuid sellegipoolest eksisteerib inimese ajus illusiooni mehhanism, mis laseb<br />
näiliselt ehk illusionaarselt mõju ja vastasmõju üksteisest eraldada. See tähendab seda, et tekib<br />
illusioon mõju üksinda eksisteerimisest ja samal ajal vastumõju mitteeksisteerimisest. See võib olla<br />
ka vastupidi. Kuna füüsiliselt ehk reaalselt meie ruumis ei ole see võimalik, siis see saab<br />
eksisteerida ainult illusionaarselt ehk niiöelda illusionaarses ruumis. See tähendab seda, et meie<br />
tajutavas reaalses füüsilises ruumis ei saa mõju eksisteerida omaette ilma vastumõju olemasoluta ja<br />
seega saab mõju eksisteerida ilma vastumõju olemasoluta ainult illusionaarses ruumis ehk<br />
virtuaalses ruumis. See tähendab sisuliselt seda, et ruum, milles elektrijõu mõju või vastasmõju<br />
eksisteerib näiliselt üksinda ilma teise pooleta, saab olla ainult illusionaarne ehk virtuaalne, mitte<br />
füüsiline ehk meie igapäevaselt kogetav reaalne kolmemõõtmeline ruum. Lihtsustatult võib seda<br />
mõista nii, et illusiooni mehhanism, mis näiliselt eraldab üksteisest mõju ja vastumõju, tekitab<br />
27
omakorda virtuaalse ruumi eksisteerimise. See tähendab, et üks illusioon viib teise illusiooni<br />
tekkimisele.<br />
Kuna füüsikateaduse järgi on aeg ja ruum üksteisest lahutamatult seotud neljamõõtmeliseks<br />
aegruumiks, milles ruumil on kolm mõõdet ja ajal on üks mõõde, siis peale virtuaalse ruumi<br />
tekkimist inimese ajus tekib koos sellega ka virtuaalne aeg. See tähendab seda, et inimese ajus tekib<br />
virtuaalne aegruum. Albert Einsteini relatiivsusteooria järgi ei saa aeg ja ruum eksisteerida<br />
üksteisest eraldi ja täpselt sama kehtib ka virtuaalse ruumi tekkimise korral inimese ajus.<br />
Mõisted „virtuaalne“ ja „illusionaarne“ on antud juhul samatähenduslikud. See tähendab seda, et<br />
virtuaalne aegruum põhineb illusioonil, samas kui pärisaegruum on reaalselt füüsiliselt olemas. Üks<br />
on reaalselt olemas, teine eksisteerib aga illusionaarselt. Reaalsus ja illusioon on omavahel<br />
vastandlikud mõisted. Virtuaalsed aja ja ruumi dimensioonid ( ehk mõõtmed ) loovad virtuaalse<br />
aegruumi eksisteerimise. Virtuaalne aegruum eksisteerib ainult illusionaarselt, mis reaalselt ehk<br />
füüsiliselt ei ole tegelikult olemas. Reaalse ja virtuaalse aegruumi ainus olemuslik vahe seisnebki<br />
selles, et üks eksisteerib päriselt, kuid teine ainult illusionaarselt ( ehk virtuaalselt ).<br />
Reaalne aegruum on seotud liikumisega. See tähendab seda, et ajas rändamise teooria järgi on<br />
aja ja ruumi olemasolu tingitud liikumise olemasolust ja liikumise olemasolu on omakorda tingitud<br />
aja ja ruumi eksisteerimisest. Seetõttu kehtib füüsikas aja, ruumi ja liikumise omavaheline<br />
vastastikmõju, mille korral üks tingib teise olemasolu ja vastupidi. Kõik nähtused ja protsessid<br />
looduses eksisteerivad ja toimuvad ajas ja ruumis. Nii on see reaalse aegruumiga. Kuid virtuaalne<br />
aegruum tekib inimese ajus ja seetõttu tekib see elektromagnetilise vastastikmõju tulemusena. See<br />
tähendab, et inimese ajus olevad elektriväljad ja seega väljade konfiguratsioonid loovad virtuaalseid<br />
aja ja ruumi dimensioone, millest moodustub virtuaalne aegruum. Virtuaalne aegruum tekib seega<br />
elektromagnetilisest vastastikmõjust, täpsemalt ajus olevatest väljade konfiguratsioonidest. See<br />
näitab seda, et reaalne ja virtuaalne aegruum on oma tekkeiseloomult väga väga erinevad. Näiteks<br />
kui reaalne aegruum tekkis Universumi Suure Paugu tulemusena ehk see on seotud liikumise<br />
nähtusega ( näiteks Universumi kosmoloogilise paisumisega ), siis virtuaalne aegruum tekib ainult<br />
elektromagnetilise vastastikmõju tulemusena ehk inimese ajus olevate väljade konfiguratsioonide<br />
töö tulemusena. See on väga väga oluline aspekt, kuidas on Universumis tekkinud reaalne aegruum<br />
ja kuidas tekib virtuaalne aegruum. Virtuaalse aegruumi tekkimine ei ole kuidagi seotud<br />
liikumisega ega isegi Universumi kosmoloogilise Pauguga ega selle paisumisega nii nagu oli<br />
sellega seotud reaalse aegruumi tekkimine Universumis.<br />
Siin tuleb selgelt eristada virtuaalset aegruumi ja virtuaalset reaalsust avastuse tähtsuse mõttes.<br />
Näiteks seda, et inimese aju loob ümbritsevast keskkonnast virtuaalse reaalsuse ehk virtuaalse<br />
keskkonna reaalsest maailmast on tegelikult juba ammu ajuteadlastele teada ja tuntud. Ja seda, et<br />
inimese teadvus on seotud just selle ajus tekkiva virtuaalse reaalsusega, on samuti kõikidele<br />
ajuteadlastele teada ja uuritud. Kuid mis puutub sellesse, et inimese ajus tekib virtuaalne aegruum,<br />
on tegelikult spetsiifilisem ja oma olemuselt sügavam avastus, mis viib kaugele ulatuvatele<br />
järeldustele teadvuse tekkeolemuse mõistmiseks. Inimese ajus eksisteerivad elektrilaengud, mille<br />
vahelises ruumis eksisteerivad elektriväljad. Kogu asja tuum seisneb selles, et elektromagnetilise<br />
vastastikmõju tulemusena tekivad inimese ajus virtuaalsed aja ja ruumi mõõtmed, mis omakorda<br />
põhjustavad virtuaalse aegruumi tekkimise inimese ajus. See on puhtalt füüsikateaduslik järeldus.<br />
See tähendab seda, et üks on ainult inimese subjektiivsest kogemusest järelduv tõsiasi ( et aju loob<br />
virtuaalse keskkonna ), kuid teine otseselt füüsikateaduslikust analüüsist järelduv tõsiasi ( et<br />
elektromagnetilisest vastastikmõjust on võimalik tuletada virtuaalsed aja ja ruumi mõõtmed ).<br />
Muide, kui aju loob virtuaalse reaalsuse ehk virtuaalse maailma, siis see virtuaalne maailm ei saa<br />
eksisteerida ilma aja ja ruumi olemasoluta täpselt nii nagu ei saa ka reaalne maailm eksisteerida<br />
ilma aja ja ruumi olemasoluta. See tähendab seda, et kui tekivad virtuaalsed aja ja ruumi mõõtmed,<br />
siis see on aluseks virtuaalse maailma tekkimisele. Aju loodud virtuaalse reaalsuse füüsikalise<br />
eksisteerimise aluseks ongi virtuaalsete aja ja ruumi mõõtmete tekkimine.<br />
Inimese ajus olevad väljade konfiguratsioonid tekitavad virtuaalsete aja ja ruumi mõõtmete<br />
olemasolu, mis loob omakorda virtuaalse aegruumi inimese ajus. Füüsilise ehk reaalse maailma<br />
eksisteerimise aluseks on reaalne aegruum ja seega põhjustab virtuaalne aegruum virtuaalse<br />
28
maailma ehk virtuaalse reaalsuse tekkimise ja selle eksisteerimise. Kõlab ju loogiliselt, et kui aju<br />
loob ümbritsevast reaalsest keskkonnast virtuaalse reaalsuse, siis virtuaalne maailm saab<br />
eksisteerida füüsiliselt ainult virtuaalses aegruumis, mille aluseks on virtuaalsed aja ja ruumi<br />
mõõtmed. Virtuaalseid aja ja ruumi mõõtmeid ehk dimensioone tekitab elektromagnetiline<br />
vastastikmõju, täpsemalt elektrostaatilised väljad ( nende omavahelised konfiguratsioonid ) inimese<br />
peaajus.<br />
See, et inimese ajus tekib virtuaalne aegruum, näitab seda, et Universumis on peale reaalsete aja<br />
ja ruumi dimensioonide olemas ka virtuaalsed mõõtmed. Reaalse ja virtuaalse aegruumi tekkimise<br />
mehhanismid on väga erinevad, kuid mõlemad eksisteerivad ühes ja samas Universumis ning ühe<br />
mõjutused põhjustavad mõjutusi teises ja vastupidi. Virtuaalset aegruumi võib mõnes mõttes<br />
käsitleda, vaadelda või ettekujutada täiesti omaette Universumina, lahusolevana reaalsest<br />
aegruumist ehkki me teame, et see on kõigest illusioon. Virtuaalsed aja ja ruumi mõõtmed on nagu<br />
reaalse aegruumi paralleeldimensioonid. Põhimõtteliselt võib kõike seda ettekujutada nii, et meil on<br />
olemas tegelikult kaks võimalikku Universumit, mis üks on reaalne ja teine virtuaalne ning need on<br />
omavahel näiliselt füüsiliselt lahus, ehkki tegelikult seda reaalselt ei ole. Ühe muutus viib teise<br />
muutumiseni ja vastupidi. Tundub, et virtuaalse aegruumi tekkimine reaalses aegruumis ongi<br />
teadvuse tekkimise füüsikateaduslik alus. See tähendab, et Universumis eksisteerivad peale<br />
reaalsete aja ja ruumi mõõtmete veel ka virtuaalsed ehk illusionaarsed aja ja ruumi mõõtmed. Need<br />
ei ole aegruumi lisamõõtmed, kuid põhimõtteliselt võib seda nii ettekujutada küll.<br />
Teadvuse suur probleem seisnes selle füüsikalises olemuses. Tänapäeva füüsikateadus oskab<br />
anda seletuse paljudele isegi enamusele loodusnähtuste toimimisele. Näiteks miks vesi on<br />
läbipaistev, mis on elekter ja magnetism, kuidas toimib gravitatsioon, miks tähed mõnikord<br />
plahvatavad, miks radioaktiivne kiirgus on inimesele ohtlik, kuidas sai Universum alguse, mis on<br />
mustad augud, kuidas mõjutab kõrgrõhkkond meie ilma jne jne. Selle loetelu võiks olla peaaegu<br />
lõputu. Näib, et meie füüsikateadus oskab anda peaaegu kõigele teadusliku seletuse. Kuid ainult<br />
teadvus on see salapärane nähtus, mida ei osatud füüsikaliselt seletada. See tähendab seda, et kuidas<br />
tekib meie mehaanilises Universumis teadvus, mis paistab olevat kõigest muust väga erinev. Me<br />
oskame valmistada plasmatelerit, kuid ei tea teadvuse olemust ega selle tekkimist inimese ajus.<br />
Teadvus paistab olevat kõigest muust, mida me seni teadsime, väga erinev. See vihjab tegelikult<br />
sellele, et meie füüsikateadmistest on midagi puudu, mis oleks vajalik teadvuse mõistmiseks. Kuna<br />
teadvus tekib inimese ajus, milles eksisteerivad elektrilised vastasmõjud, siis võib täpsemalt<br />
eeldada, et meie teadmised elektromagnetilisest vastastikmõjust on midagi puudu, mis oleks<br />
hädavajalik teadvuse mõistmiseks. Eelnevalt oligi näha seda, et elektromagnetiline vastastikmõju<br />
võib tekitada inimese ajus virtuaalseid aja ja ruumi mõõtmeid, mis loovad virtuaalse aegruumi<br />
reaalse aegruumi kõrval, milles omakorda tekib virtuaalne maailm reaalsest maailmast. Ja see ongi<br />
see puuduv lüli füüsikateaduses, mis aitab mõista teadvuse tekkimist ja selle olemust inimese ajus.<br />
See tähendab seda, et kui reaalses neljamõõtmelises aegruumis tekib elektromagnetilise<br />
vastastikmõju tulemusena virtuaalne neljamõõtmeline aegruum, siis see ongi teadvuse tekkimise<br />
füüsikaline alus.<br />
Mõistet „virtuaalne“ kasutatakse ka mujal füüsikas. Näiteks kvantelektrodünaamika järgi<br />
käsitletakse elektromagnetvälja virtuaalsete osakeste ehk footonite voona. Universumis eksisteeriv<br />
mateeria eksisteerib kahes vormis: ainena ja väljana. Aine moodustavad aatomid ja molekulid ehk<br />
elementaarosakesed, kuid välja moodustavad just need virtuaalsed osakesed. Enamasti just<br />
virtuaalsed osakesed vastutavad vastastikmõjude eest. Osakesi kutsutakse virtuaalseteks sellepärast,<br />
et nende eksisteerimise ajal ei ole võimalik neid katseliselt tuvastada. Kuid peab märkima seda, et<br />
virtuaalsetel osakestel ja virtuaalsel aegruumil on väga suur füüsikaline erinevus. Virtuaalsed<br />
osakesed on reaalselt olemas, ehkki neid tuvastada ei ole reaalselt võimalik. Seetõttu ongi need<br />
osakesed virtuaalsed ja seetõttu eksisteerivad näiteks laetud kehade vahel reaalsed elektrilised<br />
vastasmõjud. Kuid virtuaalset aegruumi ei ole päriselt olemas, vaid see eksisteerib ainult<br />
illusionaarselt. Seetõttu me nimetame seda aegruumi „virtuaalseks“, mille tekitajaks on<br />
elektromagnetiline vastastikmõju. On tähelepanuväärne juhus, et nii virtuaalne mateeria ( s.t.<br />
virtuaalsed osakesed ) kui ka virtuaalne aegruum tulenevad mõlemad just elektromagnetilisest<br />
29
vastastikmõjust. Niimoodi võib jääda ekslik mulje, et virtuaalsed osakesed ehk siis väljaosakesed ja<br />
virtuaalne aegruum võivad kuidagi omavahel olla põhjuslikult seotud. See aga tegelikult nii ei ole,<br />
sest nende kahe olemus on väga erinevad. Virtuaalsed osakesed on päriselt olemas ehkki neid<br />
reaalselt tuvastada ei ole võimalik, kuid samas virtuaalset aegruumi ei ole päriselt olemas, vaid see<br />
eksisteerib ainult illusionaarselt. Virtuaalse aegruumi olemuse mõistmiseks peab kasutama<br />
„illusiooni“ mõistet, mis on füüsikas ( kuid mitte psühholoogias ) uus kasutatav mõiste mõne<br />
füüsikalise nähtuse kirjeldamiseks. Sarnaselt on nii ka virtuaalse osakesega, mille korral<br />
mõistetakse seda kui eksistensi ja mitteeksistensi piiril eksisteeriva osakesena.<br />
Seni on paljud inimesed uskunud, et teadvus on midagi ajust väga erinevat ehkki teaduslikult on<br />
tõestatud, et teadvus eksisteerib ajus. Nii on ka loodusseadustega. Näiteks arvati kuni viimase ajani,<br />
et üheski loodusseadusest ei tule välja teadvuse eksisteerimine ja seetõttu võis jääda mulje, et<br />
teadvus on reaalsest Universumist midagi väga erinevat. Nüüd tuleb välja, et nendel eelnevatel<br />
arvamustel on ka tegelikult tõepõhi all. See tähendab, et teadvus on ka tõepoolest midagi väga<br />
teistsugust võrreldes seni tuntud loodusseadustega, seda eriti füüsikaseadustega. Virtuaalsete ehk<br />
illusionaarsete aja ja ruumi mõõtmete tekkimine reaalses aegruumis on midagi täiesti uut ja<br />
teistsugust teoreetilises füüsikas üldse. Teoreetilises füüsikas on juba ammu ennustatud aja ja ruumi<br />
lisamõõtmete olemasolu. Näiteks stringiteooria ennustab lausa 10 ruumi mõõdet ja seetõttu me<br />
võime elada tegelikult hoopis 11-ne mõõtmelises aegruumis. Seda ettekujutada ei ole loomulikult<br />
võimalik. <strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise teooria ennustab aga hoopis vastupidist olukorda, mille<br />
korral aegruumi lisamõõtmeid pole tegelikult üldse olemas ja ka aegruumi ennast pole tegelikult<br />
olemas ehk ka reaalne aegruum on tegelikult illusioon. Ajas rändamise teooria keskseks teesiks on<br />
aegruumi väline dimensioon ehk hyperruum, milles saabki ajas rännata ja seega on see dimensioon<br />
ka reaalne. Kuid virtuaalsete ehk illusionaarsete aegruumi mõõtmete tekkimine reaalses<br />
Universumis on füüsikas midagi täiesti uut, mida pole varem suudetud ettekujutada. Selles nüüd<br />
seisnebki teadvuse mõistmise uus revolutsioon. Virtuaalset aegruumi võib põhimõtteliselt<br />
ettekujutada kui reaalsete aja ja ruumi mõõtmete lisadimensioonidena, kuid antud juhul on siin<br />
sisulisi erinevusi varem teoreetilises füüsikas ennustatud rohkema mõõtmeliste aegruumidega.<br />
Näiteks virtuaalne aegruum on illusioon ( mida pole päriselt olemas ), mis tekib<br />
elektromagnetilisest vastastikmõjust. Virtuaalne aegruum tekib reaalses aegruumis, kuid<br />
sellegipoolest võib seda ettekujutada kui reaalsest Universumist väljapoole jäävat virtuaalse<br />
Universumina. Ühe muutus viib teise muutumiseni ja vastupidi ehk seega reaalne Universum ja<br />
virtuaalne Universum on omavahel funktsionaalselt seotud.<br />
Inimese ajus esinevad elektrilised vastasmõjud. Elektriliste vastasmõjude tulemusena tekivad<br />
ajus virtuaalsed ehk illusionaarsed aja- ja ruumi dimensioonid. Kui tekivad virtuaalsed aja ja ruumi<br />
mõõtmed, siis see loob omakorda virtuaalse aegruumi eksisteerimise. Virtuaalne aegruum on<br />
omakorda füüsikaliseks aluseks virtuaalsele maailmale täpselt nii nagu ka reaalne maailm saab<br />
eksisteerida ajas ja ruumis. Kõik nähtused ja protsessid toimuvad ajas ja ruumis. Aeg ja ruum on<br />
maailma eksisteerimise füüsikaline alus ja nii on ka virtuaalse reaalsuse ehk virtuaalse maailmaga.<br />
See tähendab seda, et kui inimese aju loob virtuaalse reaalsuse ümbritsevast reaalsest maailmast,<br />
siis selle virtuaalse reaalsuse füüsikaliseks eksistensiks ongi virtuaalne aegruum.<br />
Kuna elektromagnetiline vastastikmõju tekitab virtuaalseid aja ja ruumi dimensioone, siis on<br />
alust arvata seda, et virtuaalseid aja ja ruumi mõõtmeid on terve Universum täis, sest elektriline<br />
vastasmõju esineb kõikjal Universumis ja on ka looduse üks neljast põhijõust. Sellest kontekstist<br />
lähtudes tekib küsimus, et miks siis ainult ajus tekib teadvus, mitte aga kuskil mujal? Teadvus tekib<br />
ainult ajusüsteemide tagajärjel ja kuskil mujal teadvuse tekkimist täheldatud ei ole.<br />
Virtuaalne aegruum ja selle sõlmimine<br />
30
Teadvus on kogu meie teadaoleva füüsika teisenemine virtuaalses aegruumis. Näiteks optika<br />
järgi, mille uurimisvaldkonnaks on valgus, ei ole meie maailm tegelikult värviline, kuid<br />
sellegipoolest me näeme teadvussisus värve. Akustika järgi, mille uurimisvaldkonnaks on helid, ei<br />
ole maailm tegelikult heliline, kuid sellegipoolest me kuuleme teadvussisus igasuguseid helisid.<br />
Valgus on füüsika õpetuse järgi elektromagnetlaine ja heli on keskkonna vibratsioon. Selles mõttes<br />
on teadvuse tekkeks vaja füüsika teisenemist. Füüsika teisenemist esineb ka looduses. Näiteks keha<br />
pikkus lüheneb lähenedes valguse kiirusele vaakumis kui võrrelda keha paigalolekuga. Selles<br />
mõttes teiseneb aeg ja ruum looduses.<br />
Inimese teadvuslik kogemus on ajas pidev ja ruumis ühtne. See tuleneb otseselt inimese<br />
subjektiivsest kogemusest, mida võib käsitleda kui faktina. Teaduslikud aju uuringud aga näitavad,<br />
et neuronite ( ja nende populatsioonide ) aktiveerimised ajus on ajas aga hoopis perioodilised ja<br />
inimese maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära liigendatud. Näib, et inimese<br />
subjektiivne kogemuslik fakt teadvuse omadustest on vastuolus teaduslike aju uuringute andmetega.<br />
Ja selles probleem seisnebki. Seda problemaatikat käsitletakse teadvuse teaduses eraldi teemana,<br />
mida nimetatakse teadvuse ajaks ja ruumiks ehk teadvuse aegruumiks.<br />
Teadvuselamus on ajas pidev. Kuid ajus olevad neuronid laenglevad ajas perioodiliselt ja seega<br />
esinevad tuntud ajulained. On selge, et aju töötab ja on teadvusel parajasti siis, kui<br />
neuronipopulatsioonid on aktiivsed. Kui aga neuronid ei laengle üldse, siis võib tekkida inimesel<br />
ajusurm ( teadvusetus ). Teadvuselamus on ajas pidev, kuid samas ajus esinevad ainult perioodilised<br />
nauronite aktiivsuste võnkumised. See võib viidata asjaolule, et neuronid laenglevad ajas tõesti<br />
perioodiliselt, kuid aega, mil neuronite laenglemist ei toimu, ei teadvustata. Teadvuselamus tekib<br />
ainult laenglemiste perioodidel. Niimoodi sulanduvad kokku perioodid, mil toimuvad laenglemised,<br />
sest vahepealseid mitteaktiivsuse perioode ei teadvustata, sest teadvus kujuneb välja ainult siis, kui<br />
ajus olevad neuronid on aktiivsed. Nii tekibki ajas pidev teadvuselamus. Selle paremaks<br />
mõistmiseks toome analoogilise näite inimese kooma seisundi perioodist. Teadvuselamuse korral<br />
on aju üldiselt aktiivne, kuid koomas olles aju üldine aktiivsus puudub ja seetõttu puudub ka<br />
teadvus. Koomasse langemise ja sellest ärkamise vaheline periood võib olla reaalselt kuitahes pikk,<br />
kuid inimesele tundub see aeg hetkena, seejuures eeldades seda, et inimene mäletab ärkamise ajal<br />
elu enne koomasse langemist. Põhimõtteliselt sama on ka unenägudeta une korralgi, mil teadvust<br />
samuti ei esine. Oleks loogiline järeldada, et see, mis kehtib aju üldise aktiivsuse korral, kehtib ka<br />
üksiku neuroni korral. Huvitav on märkida veel seda, et teadvus peab olema ajas pidev ja alles siis<br />
on võimalik inimesel tajuda aega. Niimoodi on teadvuse ajas pidevus ja inimese ajataju omavahel<br />
seotud.<br />
Teadvuselamus on ruumis ühtne. Kuid erinevaid teadvuse aspekte töötlevad aju erinevad<br />
piirkonnad. See tähendab seda, et inimese maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära<br />
liigendatud ehk ruumiliselt lahus. Maailmapilt on ajus ruumiliselt lahus, kuid teadvuses ühtne. See<br />
probleem sarnaneb pisut teadvuse ajas pidevusega, mille korral oli teadvuselamus ajas pidev, kuid<br />
ajus esinevad ainult perioodilised laenglemised. Selline sarnasus võib viidata nende kahe aspekti –<br />
teadvuse aja ja ruumi – mingisugusele sümmeetriale ehk omavahelisele seosele. See tähendab seda,<br />
et teadvuse ruumilist probleemi ( informatsiooni sõlmimisprobleemi ) saame mõista läbi aja ja<br />
vastupidi. Näiteks kuulsa sõlmimisprobleemi lahendame sarnaselt ajas pidevusega.<br />
Teadvuselamuses on maailmapilt inimkogemuse põhjal ühtne, kuid tegelikult ajus ruumiliselt lahus.<br />
Nii nagu ajas pidevuse korral ei teadvustata neuronite mitteaktiivsuse perioode, ei teadvustata<br />
maailmapildi ruumilist lahusust ajus. See tähendab seda, et erinevate ajupiirkondade füüsilist<br />
kaugust ei teadvustata ja seetõttu toimub kokku sulandumine ühtseks tervikuks, mis on tegelikult<br />
näiline ehk illusioon. See tähendab tegelikult ka seda, et kuulus informatsiooni sõlmimisprobleem<br />
lahendatakse ära teadvuse ajas pidevuse probleemi kasutades, sest tundub, et need kaks on<br />
omavahel tihedalt seotud. Kui lahendatakse ära kuulus sõlmimisprobleem, peab samaaegselt<br />
lahenduse saama ka ajas pidevuse probleem ning vastupidi.<br />
31
Vol 1<br />
Võib tõlgendada nii, et inimese maailmapilt on erinevate teadvussisude summa. See tähendab<br />
seda, et erinevad teadvussisud moodustavad kokku ühtse maailmapildi. Näiteks kui inimene kõnnib<br />
mere rannas, näeb ta enda ümber imeilusat lainetavat merd, sinist taevast, sätendavat päikest, kollast<br />
liiva ja rohelisi puid. Kõik see moodustabki kokku ühtse maailmapildi, milles inimene teadvusel on.<br />
Eelnevalt me tõdesime, et teadvussisu tekkimise aluseks ja olemuseks on väljade konfiguratsioon,<br />
mis omakorda on virtuaalse ruumi ( s.t. virtuaalse ruumimõõtme ) tekkimise füüsikaliseks aluseks.<br />
See tähendab seda, et iga teadvussisu tekkimise taga on tegelikult virtuaalse ruumimõõtme<br />
tekkimine inimese ajus ja seega kui ühtne maailmapilt on paljude erinevate teadvussisude summa,<br />
siis tegelikult tähendab see seda, et inimese ühtne maailmapilt koosneb väga paljudest virtuaalsetest<br />
ruumimõõtmetest. Virtuaalsete ruumimõõtmete summa moodustabki ühtse maailmapildi. Neid<br />
tekkivaid virtuaalseid ruumimõõtmeid peavad arvuliselt olema väga palju ( näiteks miljardeid<br />
virtuaalseid ruumimõõtmeid ).<br />
Vastavalt füüsika seadustele ei saa aeg ja ruum üksteisest eraldi eksisteerida ja see tähendab<br />
seda, et ruumi tekkimisega ( ka virtuaalse ruumi tekkimise puhul ) peab tekkima ka aeg ning see<br />
kehtib ka vastupidisel juhul. Aja ja ruumi üksteise lahutamatus tuli välja esmakordselt füüsika<br />
ajaloos Albert Einsteini relatiivsusteoorias, milles sidus ta aja ja ruumi ühtseks tervikuks –<br />
aegruumiks. Füüsika seadustele peavad alluma kõik nähtused Universumis, kaasa arvatud ka<br />
inimese teadvus. See tähendab seda, et virtuaalse ruumi tekkimisega inimese ajus peab kaasnema ka<br />
virtuaalse aja tekkimine. Virtuaalne ruum ja virtuaalne aeg moodustavad kokku ühtseks tervikuks –<br />
virtuaalseks aegruumiks.<br />
Teoreetiliselt ja matemaatiliselt võib ruumimõõtmeid olla põhimõtteliselt kuitahes palju, kuid<br />
ajamõõtmeid saab olla ainult üks. Ruumimõõtmete paljusus pole põhimõtteliselt probleem, kuid<br />
ajamõõtmeid ei saa olla rohkem kui üks. Näiteks erinevates taustsüsteemides ( füüsika mõistes<br />
erinevates “alamruumides” ) võivad aja kulgemised olla üksteisest erineva kiirusega ( aja<br />
dilatatsiooni nähtus relatiivsusfüüsikas ), kuid aeg kulgeb kõikjal Universumis ikka ainult ühes<br />
suunas – tuleviku poole. Selles mõttes on aeg alati ühemõõtmeline ja seega ajal ei saa olla rohkem<br />
mõõtmeid kui ainult üks.<br />
Kuna relatiivsusfüüsika järgi ei saa aeg ja ruum üksteisest lahus olla, siis vastavalt sellele võib<br />
teha järgmise analoogse järelduse. Nimelt ühemõõtmelise ajaga peaks kaasnema kolmemõõtmeline<br />
ruum ( s.t. mitte sellest enama mõõtmeline ruum ) ja see kehtib ka vastupidisel korral –<br />
kolmemõõtmelise ruumi tekkimisega kaasneb ka ühemõõtmelise aja tekkimine ( s.t. mitte sellest<br />
enama mõõtmeline aeg ). See tähendab seda, et ühemõõtmeline aeg on seotud ainult<br />
kolmemõõtmelise ruumiga, mitte sellest enama mõõtmelise ruumiga. Sellise järelduse võib<br />
põhimõtteliselt teha küll. Aegruum kokku on seega alati neljamõõtmeline. Selline füüsikaline<br />
järeldus peab kehtima ka teadvuse tekkimise korral inimese peaajus, sest inimese aju ja seega<br />
teadvuse nähtus on üks osa Universumi füüsikalisest eksisteerimisest.<br />
Inimese maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära liigendatud. Iga teadvuse aspekti<br />
töötleb mingisugune spetsiifiline ajupiirkond või neuronite grupp. Võib põhimõtteliselt tõlgendada<br />
nii, et inimese ühtne subjektiivne maailmapilt on erinevate teadvussisude summa. Teadvussisude<br />
variatsioonid ulatuvad miljarditesse. Kuna iga teadvussisu tekitajaks on mingisugune spetsiifiline<br />
väljade konfiguratsioon inimese ajus, mis on omakorda aluseks virtuaalse ruumi tekkimisele, siis<br />
seega ühtne maailmapilt koosneb miljarditest virtuaalsetest ruumi dimensioonidest. See tähendab<br />
seda, et maailmapilt koosneb miljarditest virtuaalsetest ruumi mõõtmetest, mitte ainult kolmest<br />
ruumimõõtmest. See on aga otseses vastuolus relatiivsusfüüsikaga, sest iga ruumimõõtme<br />
tekkimisega peab tekkima ka aja mõõde vastavalt aja ja ruumi lahutamatuse printsiibile ja seega on<br />
miljardite ruumimõõtmete kõrval eksisteerimas ka miljardid ajamõõtmed. Nii olla kuidagi ei saa,<br />
sest ajal on ainult üks mõõde ja ühemõõtmelise ajaga peab kaasnema kolmemõõtmeline ruum, mitte<br />
sellest enama mõõtmeline ruum. Kuid sellise dilemma ( s.t. probleemi ) saab ära lahendada järgmise<br />
32
mõtte käiguga. Inimese ajus tekivad miljardid virtuaalsed ruumi dimensioonid, millega peaks siis<br />
kaasnema ka miljardid virtuaalsed ajamõõtmed. Kuna tegelikult saab ajamõõtmeid olla ainult üks,<br />
siis seega miljardid ruumi mõõtmed taanduvad lõpuks ainult kolmele ruumi dimensioonile, sest<br />
ühemõõtmelise aja tekkimisega kaasneb alati just kolmemõõtmelise ruumi eksisteerimine, mitte<br />
sellest enama mõõtmeline ruum. Kuna miljardid ruumimõõtmed “koonduvad” või “taanduvad”<br />
kolmeks ruumimõõtmeks, siis see tähendab juba “sõlmimist”, mis väljendubki otseselt<br />
maailmapildi ühtsuses ehk terviklikkuses, mis tegelikult ehk objektiivselt on erinevate<br />
ajupiirkondade vahel ära liigendatud. Võib põhimõtteliselt öelda nii, et aeg on see, mis teeb<br />
maailmapildi ühtseks tervikuks.<br />
Vol 2<br />
Inimese ajus tekib virtuaalne aegruum, mis on omakorda füüsikaliseks aluseks virtuaalse<br />
Universumi/maailma tekkimisele. Füüsika teaduse järgi peavad füüsika seadused kehtima kõikjal<br />
ühesugusena ja see tähendab omakorda seda, et reaalse Universumi aegruumi füüsikalist mudelit<br />
peab ilmselt saama rakendada ka virtuaalse Universumi aegruumi mudeli mõistmisel, mis tekib<br />
inimese peaajus. Kuna reaalselt Universumi aegruumi füüsikat kirjeldab tänapäeval tõestataval<br />
viisil ajas rändamise teooria, siis seega peaks olema võimalik ajas rändamise teooria abil kirjeldama<br />
ka virtuaalse aegruumi ( ja seega virtuaalse Universumi ) tekkimist inimese ajus, sest me kõik<br />
eksisteerime lõppkokkuvõttes ikka ühes ja samas Universumis ja füüsika seadused peavad olema<br />
kõikjal ühesugused – kaasa arvatud ka aja ja ruumi füüsika. See tähendab seda, et virtuaalse<br />
aegruumi tekkimist inimese ajus aitab mõista reaalse aegruumi füüsika mudeli rakendamine või<br />
selle kasutamine. Reaalse aegruumi füüsikat kirjeldab tänapäeval tõestataval viisil ajas rändamise<br />
teooria, mille põhimõisteteks on “tavaruum” ja “hyperruum”.<br />
Joonis 2 Tavaruum K liigub hyperruumi K´-i suhtes kiirusega c.<br />
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja<br />
ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid<br />
mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja<br />
ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolme-<br />
33
või isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise<br />
aegruumi ( ehk “tavaruumi” ) kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada<br />
paralleelmaailmaga ), milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi<br />
eksisteeriv ajatu ja ruumitu dimensioon ehk mõõde.<br />
Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam<br />
aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud<br />
ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni.<br />
Selliseid füüsikalisi nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega<br />
liikudes. Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha “väljaspool<br />
aegruumi”, sest aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja<br />
ruumi.<br />
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha<br />
“liikumine” hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse<br />
hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. “Hyperruumi” võibki piltlikult<br />
ettekujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib “väljaspool” meie tavalist<br />
aegruumi. Miski, mis on “väljaspool”, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks “väljaspool”<br />
aegruumi ei ole enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks<br />
hyperruumis ei ole enam aega ega ruumi ja miks hyperruumis “liikudes” kehad teleportreeruvad.<br />
Kui liikuda ajast ja ruumist “välja”, siis seda aega ja ruumi ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata<br />
ainult siis, kui sellest välja minna nagu tegelane väljub filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitud<br />
suunas.<br />
Hyperruumi suhtes vaadatuna eksisteerib kogu meie Universum ajalises mõttes ühekorraga. See<br />
tähendab, et kogu minevik ja ka kogu tulevik eksisteerivad nagu üheskoos kõrvuti. Minevikku ega<br />
tulevikku ( nii nagu meie neid mõistame ) tegelikult ei ole, sest eksisteerib ainult oleviku ajavorm.<br />
Selles mõttes aega ei ole. Aega Universumis ei eksisteeri, sest selles on võimalik liikuda nii edasi<br />
kui ka tagasi ( ning ka olevikus ).<br />
Hyperruumis on ajalises mõttes kogu Universum korraga olemas. Hyperruumis on olemas<br />
korraga kõik ajahetked ja seega minevikku ja tulevikku ei eksisteeri. See tähendab, et eksisteerib<br />
ainult oleviku ajaliik. Selles mõttes aega enam ei ole. Sellisele seaduspärasusele leiame analoogia<br />
ka kinematograafiast. Näiteks filmi mõistame me liikuva pildina. Kuid liikuva pildi saavutamiseks<br />
on vaja teha rida erinevaid pilte, mis oleksid üles võetud erinevatel ajahetkedel. Kõik need erinevad<br />
pildid kuvatakse tehniliselt ühte suurde ekraani üksteise järel nii, et üks pilt eksisteerib ekraanil<br />
umbes 1/24 sekundit. Niimoodi luuaksegi film ehk liikuv pilt. Just see “ruumala”, mis koosneb<br />
nendest rida erinevatest piltidest ( s.t. filmirull ), ongi ajalises mõttes kogu film ühekorraga olemas.<br />
Minevik ja tulevik eksisteerivad seal nagu kõrvuti koos. Selles seisnebki Universumi<br />
kinematograafilise efekti olemus ja sisu. Kogu Universum on ajalises mõttes ( s.t. hyperruumis )<br />
ühekorraga olemas nii nagu film filmirullis.<br />
Universumi kinematograafilist effekti tõestab reaalne ajas rändamine. Ajas minevikku või<br />
tulevikku on võimalik “liikuda” nii nagu liikumine toimuks kõrvaltänavasse või nagu filmi<br />
kerimine edasi või tagasi. Seal eksisteerivad ammu hävinud hooned või sündimata lapsed. Ka filmi<br />
kerimine lõpust algusesse võimaldab näha seal vahepeal ära surnud inimesi. See viitab asjaolule, et<br />
mitte kunagi mitte miski Universumis ( näiteks energia ) tegelikult ei kao ega hävine. Näiteks 16<br />
aastat tagasi surnud inimese võiks praegusesse aega elama tuua just ajas transponeerimise teel.<br />
Reaalse Universumi aegruumi füüsikalist mudelit ehk tavaruumi ja hyperruumi mõisteid ja<br />
tähendusi on põhimõtteliselt võimalik rakendada ka virtuaalse aegruumi ( ja seeläbi ka virtuaalse<br />
Universumi ) tekkimise mõistmisel inimese ajus. Inimese maailmapilt ehk teadvuslik kogemus on<br />
ruumis ühtne ja ajas pidev. See tähendab seda, et see, mida me ümbritsevas maailmas parajasti<br />
näeme, ongi oma füüsikaliselt olemuselt ( virtuaalne ) aegruum ehk tava- ja hyperruumi mudeli<br />
järgi tavaruum, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum. Tavaruumis “toimub” maailma<br />
eksisteerimine täpselt nii nagu me seda igapäevaselt tavapäraselt tajume. Kuid objektiivselt<br />
vaadates ja analüüsides on inimese maailmapilt ajus erinevate piirkondade vahel ära liigendatud ja<br />
teadvuselamus ei ole ajas ka pidev, sest erinevad ajupiirkonnad aktiveeruvad elektriliselt ajas<br />
34
perioodiliselt. Kui maailmapilt ei ole enam ruumis ühtne ja ajas pidev, siis seda on füüsikaliselt<br />
võimalik tõlgendada ajast ja ruumist väljas olevana, milles ei saa enam eksisteerida teadvuslik<br />
maailmapilt. See tähendab omakorda seda, et erinevaid ajupiirkondi hõlmav ruumala, milles<br />
maailmapilt on tegelikult ära liigendatud, võib tava- ja hyperruumi mudeli järgi tõlgendada<br />
hyperruumi dimensioonina, milles reaalse Universumi mudeli järgi sai ajas rännata. See tähendab<br />
seda, et virtuaalses neljamõõtmelises aegruumis on teadvuslik maailmapilt ruumis ühtne ja ajas<br />
pidev, kuid sellest aegruumist väljaspool ( ehk vaadates ajutegevust ) ei ole maailmapilt ruumis<br />
enam ühtne ega ajas pidev. Täpselt sama oli tegelikult ka reaalse Universumi mudeliga, mille korral<br />
eksisteerib kogu meie reaalne Universum hyperruumi suhtes vaadatuna ajalises mõttes<br />
“ühekorraga”. See tähendab, et kogu minevik ja ka kogu tulevik eksisteerivad nagu üheskoos<br />
kõrvuti. Minevikku ega tulevikku ( nii nagu meie neid mõistame ) tegelikult ei ole, sest eksisteerib<br />
ainult oleviku ajavorm. Selles mõttes aega ei ole. Aega Universumis ei eksisteeri, sest selles on<br />
võimalik liikuda nii edasi kui ka tagasi.<br />
Tavalise inimese jaoks on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga<br />
liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ning esile tuleb ainult oleviku ajavorm.<br />
Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus, sest ta on ju<br />
liikunud ajas minevikku. Seetõttu kehtib temale ainult oleviku ajavorm ja selles mõttes on<br />
Universum ise tegelikult ajatu. See tähendab seda, et aega tegelikult ei eksisteeri, millest järeldub<br />
omakorda veel üks tõsiasi. Nimelt igasugune liikumine Universumis on seotud ajaga – täpsemalt<br />
öeldes ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse<br />
kirjeldamiseks kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum on<br />
oma olemuselt tegelikult ajatu ( s.t. eksisteerib ainult oleviku ajavorm ), siis Universumis nähtavat<br />
liikumist ei ole tegelikult olemas. See on illusioon, mis tuleneb sellest, et eksisteerib ainult oleviku<br />
ajaliik ja seetõttu minevikku ega tulevikku ei ole tegelikult olemas. Universumis nähtavad<br />
sündmused ja protsessid pole tegelikult liikumises. Kogu meie teadaolev Universum on seega<br />
tegelikult paigal olekus. Nähtav liikumine Universumis on ainult näiline ehk illusioon. Just aja ( ja<br />
seega ka ruumi ) näiline olemasolu loovadki kõige liikumise illusiooni reaalses Universumis.<br />
Liikumise illusioon tekib filmis siis kui iga pilt filmirullist ekraniseerub teatud ajaperioodi. See<br />
tähendab, et iga pilt eksisteerib ekraanil lühikest aega ( tavaliselt 1/24 sekundit ) ja niimoodi<br />
järgemööda kõik pildid filmirullist algusest kuni lõpuni. Nii tekibki liikumise illusioon suurel<br />
kinoekraanil. Liikumist ise tegelikult ei ole olemas. See on illusioon, mis on tingitud sellest, et<br />
pildid ekraanil on ajas veidi erinevad. Ka Universumiga on tegelikult täpselt samasugused<br />
seaduspärasused. Kogu Universumi eksisteerimist tuleb vaadata hyperruumi suhtes, mitte tavaruumi<br />
suhtes, milles eksisteeribki kogu meie illusionaarne maailm. Hyperruumis on erinevad<br />
ruumipunktid ( mööda x-telge ) samas ka erinevad ajahetked. Sellest lähtuvalt on ka Universumis<br />
eksisteeriva mateeria erinevad ruumipunktid ( mööda hyperruumi x-telge ) samuti erinevates<br />
ajahetkedes, mis loobki mateeria liikumise illusiooni Universumis. Selline seaduspärasus viitab<br />
sellele, et Universumis nähtavat liikumist tegelikult ei eksisteeri. Sellise liikumise illusiooni<br />
põhjustab lihtsalt aja ( ja sellega seotult ka ruumi ) olemasolu. Selle kõige mõistmiseks on olemas<br />
analoogia filmis tekkiva liikumise illusiooniga. Mateeria erinevad ruumipunktid ( mööda<br />
hyperruumi x-telge ) on samas ka erinevad ajahetked, mis loobki mateeria näilise liikumise (<br />
tavaruumi liikumise näol hyperruumi suhtes ) täpselt nii nagu filmi puhul on erinevates ajahetkedes<br />
erinevad filmirulli pildid kinoekraanil. Niimoodi tekib liikumise illusioon filmis.<br />
Inimese maailmapilt on ajus erinevate piirkondade vahel ära liigendatud. Seda ruumala ajus,<br />
milles on maailmapilt erinevate piirkondade vahel ära liigendatud, võib tõlgendada ruumalaks, mis<br />
on väljaspool virtuaalset aegruumi, milles eksisteerib ühtne teadvuslik maailmapilt. Seetõttu võib<br />
seda mõista hyperruumina sarnaselt nii nagu reaalse Universumi aegruumi füüsika baseerub<br />
tavaruumi ja hyperruumi füüsikalisel süsteemil, mis on põhjalikumalt kirjeldatud ajas rändamise<br />
füüsikateoorias. See tähendab seda, et hyperruumis on inimese teadvuslik maailmapilt jaotunud<br />
miljarditeks osadeks, kui samal ajal on inimese teadvuses ( ehk virtuaalses ruumis ) maailmapilt<br />
ühtne ja terviklik. Hyperruumil on üks omadus, mis tuleneb fundamentaalsest füüsikast ( s.t. ajas<br />
rändamise füüsikateooriast ). Nimelt hyperruumi erinevad ruumipunktid ( s.t. hyperruumi erinevad<br />
35
koordinaadid ) on samas ka erinevad ajahetked. See tähendab seda, et kui meie reaalses aegruumis<br />
on aju ja selle erinevad piirkonnad kõik ühes ajahetkes korraga olemas ( nii nagu hyperruumile<br />
tegelikult omane on ), siis ajus tekkivas virtuaalses ruumis see nii enam ei ole. Tekkivas virtuaalses<br />
ruumis on iga erinev ajupiirkond tegelikult erinevas ajahetkes.<br />
Ühtne maailmapilt koosneb miljarditest virtuaalsetest ruumi dimensioonidest. See tähendab seda,<br />
et maailmapilt koosneb miljarditest virtuaalsetest ruumi mõõtmetest, mitte ainult kolmest<br />
ruumimõõtmest. See on aga otseses vastuolus relatiivsusfüüsikaga, sest iga ruumimõõtme<br />
tekkimisega peab tekkima ka aja mõõde vastavalt aja ja ruumi lahutamatuse printsiibile ja seega on<br />
miljardite ruumimõõtmete kõrval eksisteerimas ka miljardid ajamõõtmed. Nii olla kuidagi ei saa,<br />
sest ajal on ainult üks mõõde ja ühemõõtmelise ajaga peab kaasnema kolmemõõtmeline ruum, mitte<br />
sellest enama mõõtmeline ruum. Kuid seda saab tõlgendada ka niimoodi, et miljardeid<br />
ajadimensioone tegelikult otseses tähenduses ei ole olemas, vaid see tähendab miljardeid erinevaid<br />
ajahetki, mis lõpuks kõik kokku annavadki ainult ühe ajadimensiooni. Mineviku ja tuleviku ajahetki<br />
saab põhimõtteliselt teoreetiliselt olla kuitahes palju, kuid “olevikke” saab olla ainult üks.<br />
Miljardeid ( erinevaid ) ajadimensioone olemas olla ei saa, saab olla ainult üks ajadimensioon.<br />
Sellest saabki tõlgendada seda, et miljardeid ( erinevaid ) ajadimensioone tegelikult pole olemas,<br />
vaid need on tegelikult miljardid erinevad ajahetked, mis kõik kokku annavadki ainult ühe aja<br />
mõõtme. Ja ühe ajadimensiooniga kaasneb kolmemõõtmeline ruum, mitte enama mõõtmeline ruum.<br />
Kui iga pilt filmirullist ekraniseerub teatud ajaperioodi, siis tekib filmis liikumise illusioon. See<br />
tähendab, et iga pilt eksisteerib ekraanil lühikest aega ( tavaliselt 1/24 sekundit ) ja niimoodi<br />
järgemööda kõik pildid filmirullist algusest kuni lõpuni. Nii tekibki liikumise illusioon suurel<br />
kinoekraanil. Liikumist ise tegelikult ei ole olemas. See on illusioon, mis on tingitud sellest, et<br />
pildid ekraanil on ajas veidi erinevad ehk erinevad pildid eksisteerivad erinevatel ajahetkedel suurel<br />
ekraanil, mille tulemusena need pildid sulanduvad näiliselt kokku.<br />
Sarnaselt nii kuidas tekib liikumise illusioon reaalses Universumi aegruumis, tekib virtuaalses<br />
aegruumis ühtne maailmapilt ehkki ajus on see erinevate neuronigruppide vahel ära liigendatud.<br />
Inimese maailmapilt on ajus ( ehk reaalses ruumis ) erinevate piirkondade ( s.t. koordinaatide )<br />
vahel ära liigendatud. Kuid virtuaalses ruumis eksisteerivad kõik need erinevad piirkonnad<br />
erinevates ajahetkedes, mille tulemusena moodustuvad kõik need erinevad ajahetked kokku ühe<br />
ajamõõtme, millega kaasneb kolmemõõtmeline ruum, mitte enama mõõtmeline ruum. Põhimõte on<br />
sama, mis liikumise illusiooni tekkimise korralgi. Teadvusliku maailmapildi iga detail eksisteerib<br />
ajas eraldi ehk spetsiifilised ajupiirkonnad, mis vastutavad mingi kindla objekti omaduse eest,<br />
eksisteerivad virtuaalses ruumis erinevates ajahetkedes täpselt nii nagu iga pilt filmirullist<br />
ekraniseerub suurel kinoekraanil ainult teatud ajaperioodi. Ainus vahe seisneb selles, et kui suurel<br />
kinoekraanil tekib selle tagajärjel liikumise illusioon, siis ajus tekkivas virtuaalses ruumis tekib<br />
ühtse maailmapildi illusioon. Liikumise illusioon suurel kinoekraanil on tingitud sellest, et pildid<br />
ekraanil on ajas veidi erinevad ehk erinevad pildid eksisteerivad ekraanil erinevates ajahetkedes,<br />
mille tulemusena need pildid sulanduvad näiliselt kokku. Sama on ka maailmapildi tekkimisega<br />
inimese peaajus. Reaalses ruumis ehk ajus on maailmapilt erinevate piirkondade vahel ära<br />
liigendatud ja need eksisteerivad kõik ühes ja samas ajahetkes. Kuid virtuaalses ruumis<br />
eksisteerivad need erinevad piirkonnad erinevates ajahetkedes, mille tulemusena sulanduvad need<br />
kokku ( ühtseks maailmapildiks ). Erinevad ajahetked moodustavad kokku ühe ajamõõtme, millega<br />
kaasneb kolmemõõtmelise ruumi tekkimine, mitte enama mõõtmelise ruumi tekkimine.<br />
Objekti ehk teadvussisu erinevaid omadusi töötlevad erinevad ajupiirkonnad. Näiteks objekti<br />
värvust, kuju ja suurust töötlevad erinevad ajupiirkonnad. Maailmapilt aga koosneb väga paljudest<br />
objektidest. Põhimõtteliselt võib seda tõlgendada nii, et inimese maailmapilt on erinevate<br />
teadvussisude ( objektide ) summa. Ühtset ja terviklikku maailmapilti töötlevad samuti erinevad<br />
ajupiirkonnad, sest maailmapilt on erinevate ajupiirkondade vahel ära liigendatud. Maailmapildi<br />
kestvuse ( või selle liikuvuse ) ajas tagab erinevate piltide jada ehk erinevate maailmapiltide kokku<br />
sulandumine täpselt nii nagu iga pilt filmirullist ekraniseerub suurel kinoekraanil teatud ajaperioodi.<br />
See tähendab omakorda seda, et inimese maailmapilt koosneb tegelikult terve rida piltidest, mis on<br />
ajas veidi erinevad ( või ei erine üksteise suhtes üldse ).<br />
36
Teadvus ajas ja ruumis<br />
Vastavalt füüsikaseadustele omavad kõik kehad ruumimõõtmeid – pikkust, laiust ja kõrgust.<br />
Täpselt sama kehtib ka teadvuselamuses eksisteerivate ( tajutavate ) kehade ehk objektide<br />
mõõtmetega. See tähendab seda, et teadvuselamuses tajutav objekt peab ka tegelikkuses omama<br />
mõõtmeid. Kuna teadvus asub ajus, siis seega tajutavad objektid hõlmavad ajus ka reaalselt<br />
ruumala. Arvestama peab ainult seda, et tajutavate objektide suurused on ajus tegelikest objektidest<br />
palju väiksemad, kuid lõpptulemusena jääb siiski mulje, et teadvuselamuses tajume objektide<br />
suuruseid sellistena, mis vastavad ka nende tegelikele suurustele. Seda me mõistame absoluutse<br />
ruumi teadvustamisena. Analoogiliselt on teadvuselamuses sama ka aja intervallide pikkustega ehk<br />
absoluutse aja teadvustamisega. See tähendab seda, et tajutav üks tund teadvuselamuses on ka<br />
reaalselt ( päriselt ) üks tund. Ainsaks erandiks on siin aga inimese unenäod. Inimese unenäos<br />
eksisteeriv ajakulg ei pruugi alati ühtida reaalse aja kulgemisega. Näiteks unenägu võis inimesele<br />
tunduda, et see kestis umbes tund aega, kuid tegelikult magas inimene ainult viis minutit.<br />
Absoluutse aja ja ruumi teadvustamisel baseeruvad ka veel nö. suhtelised aja ja ruumi<br />
teadvustamised. See tähendab seda, et teadvuselamuses esinevad ka veel sellised aja ja ruumi<br />
tajumised, mis ei vasta tegelikkusele, vaid on sellest ( absoluutse aja ja ruumi teadvustamisest )<br />
moondunud. Näiteks tuba, mis on sisustatud möödliga, tundub olevat suurem sama suurest toast,<br />
mis on tühi. Objektid, mis on heledavärvilised ja hästivalgustatud, tunduvad olevat suuremad ja<br />
lähemal kui need tegelikult on. Sageli tajutakse suurte vahemaade korral objekte olevat lähemal ja<br />
väikeste vahemaade korral kaugemal olevat. Täpselt sama on ka ajavahemikega. Näiteks lühiajalisi<br />
ajavahemikke kiputakse ülehindama, kuid alahindama pikemaaegseid ajavahemikke. Lastele tundub<br />
aeg voolavat aeglaselt, kuid samas vanemaealistele tundub aeg kulgevat kiiresti.<br />
Füüsikaliselt ei ole võimalik, et ühte neuronisse oleks kuidagi talletatud või salvestatud<br />
visuaalne kuvand ( s.t. informatsioon ) näiteks vanaemast. Puhtalt füüsiliselt pole see võimalik.<br />
Võimalik on ainult see, et mingi kindel neuron võib oma laenglemisega ja oma seostega teiste<br />
neuronitega aktiveerida rida teisi neuroneid või isegi neuronipopulatsioone nii, et lõpuks tekib<br />
inimesel peas kujutis vanaemast. Näiteks uurimused ongi näidanud seda, et mõne kindla inimese,<br />
paiga või kontseptsiooni tähistamise juures on aktiveerunud ajus ainult kindlad üksikud neuronid (<br />
aktiveerunud võib olla ka üks neuron ). Analoogiliselt funktsioneerib hipokampuse ajupiirkond, mis<br />
koordineerib inimese mälestusi. Mingi mälestuse meenutamisel lülitab see taas sisse tervet aju<br />
hõlmava hiiglasliku seosevõrgustiku, mis esimest korda aktiveerus parajasti siis, kui esimese<br />
kogemusega talletati mälestused.<br />
Maailmapilt on ajus erinevate piirkondade vahel ära jaotatud. Seetõttu polegi nii väga oluline, et<br />
mis asendisse see maailmapilt ajus lõpuks tekib – me näeme maailma ikkagi sellisena nagu me seda<br />
praegu näeme. Näiteks avakosmoses olles pole üldse vahet, et kus on lõuna ja kus on põhi.<br />
Valgusaistinguid võtavad silmas vastu retseptorid, mida on kahte liiki. Värvuste peale<br />
reageerivad kolvikesed ja nõrga valguse peale kepikesed. Retseptorid muudavad erutuse<br />
elektriimpulssideks ja need saadetakse nägemisnärvi. Parem ja vasak nägemisväli omavahel<br />
ühendatakse nägemisnärvi ristmikus, kus närvikiud, mis lähtuvad mõlemast silmast, omavahel<br />
kohtuvad. Pärast ühendumist saadetakse nägemisaisting edasi sügavamale aju soppidesse. Näiteks<br />
talamus on esimene ajupiirkond, mis nägemisaistingut töötleb. Talamuses analüüsivad osad<br />
neuronid värvusi ja kontuure, kuid teised aga liikumist ja sügavust. Kuid lõplik visuaalne pilt<br />
moodustub visuaalses ajukoores ehk korteksis, kuhu suunduvad lõpuks nägemisnärvi kiud.<br />
Visuaalsest korteksist omakorda saadetakse nägemisinfo aju teistele osadele. Peab ära märkima, et<br />
37
visuaalse kujutise saatmise intensiivsus väheneb, kui aju on visuaalsest infost juba aru saanud.<br />
Inimese silmapõhjas asub närvirakkudest võrk, mis on mitmekihiline ja kus sinna jõudev valgus<br />
muundub närviimpulsideks. Mõlematest silmadest jõuab umbes miljon närvikiudu otse ajukoesse.<br />
Kiudude vahel olev ruumiline kord jääb samasuguseks kogu aja jooksul, mil see suundub ajukoesse.<br />
Silma võrkkestal olevad naaberkohad saadavad oma andmed ajus olevatele naaberkohtadesse ja<br />
seetõttu jääb ajusse suundunud silmapõhja asukohtade kaart samasuguseks. Nii inimeste kui ka<br />
ahvide ajus on selliseid ruumilisi kaarte vähemalt 40. Umbes 80-150 ms võtab aega virgeseisundis<br />
inimesel signaali teadvustamine alates ärritaja mõju algusest meeleelundeile. Seni kaua signaali<br />
töödeltakse ja moduleeritakse eelteadvuslikult ajukoores. Ajus olevad nägemisalad töötlevad<br />
nägemisorganitest saadud informatsiooni spetsialiseeritult. See tähendab seda, et kindlatele<br />
kujutistele, mis inimese silmapõhjas tekkida võivad, reageerivad just sellised ajurakud, mis<br />
eksisteerivad ühes kindlas nägemisalas.<br />
Ajus olevates piirkondades eksisteerivad spetsiifilised neuronid. Näiteks visuaalset ( sensoorset )<br />
infot töötlevad ainult teatud neuronid, kuid näiteks akustilisi informatsioone töötlevad aga teised aju<br />
neuronid. See tähendab seda, et näiteks nägemistaju ja kuulmistaju keskused asuvad erinevates<br />
ajupiirkondades. Kuid neuronid, mis võtavad vastu erinevate ajupiirkondade impulsse, ei ole ilmselt<br />
spetsiifilised ( näiteks talamuse mittespetsiifilised tuumad ). See tähendab seda, et need neuronid (<br />
näiteks teadvuse neuronid ) töötlevad üheaegselt erinevaid sensoorseid ( ajupiirkondade )<br />
informatsioone nagu näiteks visuaalseid, akustilisi, mehaanilisi jt. See tähendab seda, et ühed ja<br />
samad neuronid võivad esitada erinevaid omadusi. Näiteks värvi ja orientatsiooni. Ajus on olemas<br />
ka sellised neuronid, mis aktiveeruvad signaalide peale, mis tulevad erinevatest tajumodaalsustest.<br />
Kui informatsioon ajus ei ole integreeritud ehk sõlmitud ja see informatsioon ei ole ajas pidev,<br />
siis teadvust ajus ei esine. Seda sellepärast, et teadvuse korral on pilt meie silme ees alati ühtne ja<br />
ajas pidev. Kuna tajutav teadvuselamus on enamasti ajas pidev ja ruumis ühtne, siis seega võib<br />
piltlikult väita seda, et inimese teadvus tekib ainult ajas ja ruumis ning mitte kunagi sellest<br />
väljapool. Näiteks alateadvus ning teadvusetus ( teadvuse mitteesinemine ) võivad tekkida just<br />
väljapool teadvuse aega ja ruumi. Teada on fakt, et teadvus esineb ainult aju üldise aktiivsuse<br />
korral, kuid teadvusetus esineb nii aju aktiivsuse kui ka mitteaktiivsuse korral.<br />
Et teadvus saaks eksisteerida ajas ja ruumis ehk olla ajas pidev ja ruumis ühtne, selleks on vaja<br />
erinevate ajupiirkondade sünkroonset aktiivsust. Siin kohal ei peeta silmas erinevate ajupiirkondade<br />
laenglemissageduste sünkroonsust, vaid seda, et erinevad ajupiirkonnad peavad lihtsalt olema<br />
üheaegselt aktiivsuses, et miski saaks teadvustuda. Näiteks objekti kuju, värvust ja suurust töötlevad<br />
erinevate ajupiirkondade aktiivsused. Ei saa olla nii, et objekti teadvustumise korral ei ole mõni<br />
nendest ajupiirkondadest aktiivsuses ja teised on samal ajal aktiveerunud. Et tekiks objekti<br />
normaalne teadvustumine teadvuselamuses on vaja objekti kõikide tunnustega töötlevate<br />
ajupiirkondade üheaegset aktiivsust. Erinevate ajupiirkondade laenglemissagedused võivad<br />
seejuures olla ka erinevad, sest nagu sai juba varem mainitud seda, et neuronite mitteaktiivsusperioode<br />
ei teadvustata ( sellest ka teadvuselamuse pidevus ajas ) ja seetõttu ei ole oluline ka<br />
erinevate ajupiirkondade aktiivsusperioodide sageduste sünkroonsus. Paljud uurimused ongi<br />
näidanud seda, et teadvuselamus avaldub siis, kui erinevate ajupiirkondade laenglemissagedused on<br />
omavahel sünkroonsed ja ka siis, kui need ei ole sünkroonsed. Näiteks uurimused ( Mohamad<br />
Koubeiss ) on näidanud, et kui ajupiirkonda, mida nimetatakse claustrumiks, elektriliselt<br />
stimuleerida, siis kaotab inimene teadvuse ja suureneb aju üldise elektrilise aktiivsuse sünkroonsus.<br />
Claustrum töötleb kahe ajupoolkera vahelist suhtlust ja ühendab tähelepanuga seotud piirkondi.<br />
Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad<br />
38
Tekib küsimus, et kui teadvus tekib elektrilises süsteemis, siis mis eristab teadvuseta süsteemist<br />
teadvusega süsteemist. Näiteks teadvus tekib inimese ajus, kus eksisteerivad laenglevad neuronid<br />
ehk elektriliselt laetud kehad, kuid samas võivad elektriliselt laetud kehade süsteemid olla ka<br />
tahketes kehades või isegi äikesepilves. Miks on nii, et just ajus olevas elektrilises süsteemis tekib<br />
teadvus, kuid teistes elektrisüsteemides seda ilmselt ei teki? Lahendus seisneb selles, et mille<br />
poolest erineb teadvusega süsteem teadvuseta süsteemist. Näiteks inimese ajus olevas elektrilises<br />
süsteemis tekivad ja kaovad elektriliselt laetud kehad ajas ja ruumis perioodiliselt ( sest neuronite<br />
laenglemine toimub ajas ja ruumis perioodiliselt ). Ajus olevate elektrilaengute vahel esinevad<br />
enamasti elektrilised tõukejõud, sest kõik neuronid on laetud samamärgiliselt. Kuid näiteks tahkes<br />
kehas, mis on elektriliselt neutraalne, on kõik aatomid laetud ehk esinevad ioonid, mille vahel on<br />
kovalentsed sidemed ( s.t. keemilised sidemed ). Iga ioon on vastastikmõjus vastandmärgilise<br />
iooniga. Seetõttu ongi tahke keha enamasti elektriliselt neutraalne, sest see koosneb sama palju üheja<br />
erimärgilistest laengutest ehk ioonidest ja need on ruumiliselt jaotunud nii, et iga laeng on<br />
vastasmõjus vastandmärgilise laenguga. Need erinevused on aga väikesed ja tegelikult ebapiisavad<br />
seletamaks erinevust teadvuse süsteemist teadvusetu süsteemist. Kõige suurem ja olulisim erinevus<br />
ilmselt seisneb selles, et teadvusega süsteem on pidevas sisemises muutumises keskkonna<br />
interaktsiooni tõttu, kuid samas teadvuseta süsteem on ajas pigem muutumatu ja keskkonnaga<br />
interaktsiooni enamasti ei teki. Näiteks inimese teadvussisu on ajas pidevalt muutuv, ja isegi siis kui<br />
ta oma toas päev läbi ringi kõnnib. Teadvussisu pidev muutumine avaldub ajus elektriliselt laetud<br />
ajupiirkondade aktiivsuste pidevas muutumises, sest need on vahetult seotud ( sõltuvuses )<br />
keskkonnast tulenevate stiimulitega, mis on omakorda samuti pidevas muutumises. Ja tegelikult see<br />
ongi oluliseim ja suurim erinevus kahe elektrilise süsteemi vahel, milles ühes tekib teadvus ja teises<br />
aga ei teki mitte kunagi. Põhjus seisnebki selles, et elektriline süsteem ( s.t. elektriliselt laetud<br />
kehade vaheline resultantväli ), milles tekib teadvus, on pidevas muutumises ajas ja ruumis, sest see<br />
süsteem on interaktsioonis keskkonnaga, mis samuti detailides pidevalt muutub. See tähendab seda,<br />
et on olemas kaks poolt – elektriline süsteem ja keskkond, mille ühe muutus põhjustab teise<br />
muutumise ning selline muutumine on alati omavahel vastastikune.<br />
Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused on seotud närviimpulsside liikumistega<br />
närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub<br />
neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info )<br />
impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja<br />
impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja<br />
aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju<br />
muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati<br />
siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi<br />
mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse<br />
närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.<br />
Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri.<br />
See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine.<br />
Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse<br />
tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse<br />
ja ainevahetuse erinevusi.<br />
Kui närviimpulss suubub neuronisse, siis see ka neuronist väljub. Impulsid on ajus pidevas<br />
liikumises. Impulss, mis väljub neuronist, on teistsugune ( oma informatsiooni poolest ) impulsist,<br />
mis suubus neuronisse. Impulss kannab endas informatsiooni. Järelikult neuronid (<br />
neuronipopulatsioonid ) muudavad infot, mis levivad ajus impulssidena. Kuid neuronid ka<br />
talletavad informatsiooni.<br />
Inimese ajus liiguvad ringi miljardid närviimpulsid. Elektriimpulss liigub ajus kiirusega umbes<br />
360 km/h. Need impulsid ei liigu ajus ringi suvaliselt, vaid mööda kindlaid trajektoore. Näiteks<br />
visuaalne informatsioon ( ehk impulsid ) jõuab silmast ajju esmasesse visuaalsesse korteksisse just<br />
läbi talamuse lateraalse põlvkeha. Kuid edasi läheb info juba kõrgematesse visuaalsetesse<br />
keskustesse. Uuringutest on selgunud tõsiasi, et kui ühe ajupoolkera esmane visuaalne korteks saab<br />
39
kahjustatud, siis sellisel juhul jõuab info ( ehk impulsid ) talamuse lateraalse põlvkehalt otse<br />
kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Kuid mis trajektoore kõik need aju impulsid siiski<br />
liiguvad, see tulebki tulevikus eksperimentaalselt kaardistada. Seda veel lõpuni ei teata. Kui aga<br />
teatakse kõikide ajus olevate impulsside liikumiste trajektoore, siis ilmselt annab see teada ka<br />
sellest, et kuidas aju põhimõtteliselt töötab.<br />
Suur osa sensoorsetest signaalidest ( ehk impulsid ) läbivad taalamuse piirkonna. Edasi hakkavad<br />
neid signaale töötlema aju kõrgemad keskused ( näiteks ajukoor ). Taalamus on seega<br />
kontrollkeskus ja võimalik sõlmimisala ( impulsside koondumise piirkond ). Kuid taalamusse<br />
tulevad impulsid ajukoorest tagasi ( tagasi-sidestatud süsteem ). Selle kaudu töödeltakse inimese<br />
tunnetusprotsesse ja käitumist ( mis sõltub inimese seisundist, tähelepanust, huvidest ja<br />
eesmärkidest ). Seega ajus liikuvad impulsid hajuvad ja koonduvad ning siis jälle hajuvad ja<br />
koonduvad jne jne. See tähendab seda, et ajus liiguvad impulsid „ringi-ratast“. Kui aga taalamuse<br />
intralaminaarsete tuumade ühendused ajukoorega on kahjustada saanud, kaotab inimene enamasti<br />
teadvuse.<br />
Impulsside liikumist ja levimist aju neuronipopulatsioonides mõjutavad ka neuronite<br />
omavahelised sünaptilised ühendused. Kuid sünaptiliste ühendustega juhtuvad inimese sügava une<br />
ajal kummalised ilmingud. Näiteks Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und,<br />
siis väheneb ühtlaselt tal ajus olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada<br />
energiatarbimist ja samas ka mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus<br />
suureneb ajus sünapsite ühendused ( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad<br />
on üsna pikalt ärkvel - samuti ka unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt<br />
need sünapsite ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal<br />
vähenevad ajus olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa impulsid ajus enam<br />
nii vabalt liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.<br />
Tihedate rakkudevaheliste ühenduste kaudu suhtlevad mõned neuronid elektriliselt. See<br />
tähendab seda, et inimese närvisüsteemis oleva informatsiooni keemiline edastamine ei ole alati<br />
sünaptiline. Näiteks tuumad, mis paiknevad ajutüves, kontrollivad eesajus olevaid suuri piirkondi<br />
pikkade aksonitega, mille kulgemise teel vabastatakse virgatsaineid. Need neurotransmitterid<br />
valguvad aju koes laiali, mis põhjustab kõikide ettejäävate neuronite erutumise, kui nendel<br />
neuronitel on seda virgatsainete vastuvõtvad retseptorid. See on hämmastav mehhanism, sest piisab<br />
ainult ühe neuroni tegevuspotentsiaali vallandumisest, et aktiveerida väga kiiresti ajukoore<br />
neuroneid otsmikusagarast kuni kuklasagarani välja. Kindlaks on tehtud, et selline neuromehhanism<br />
on seotud püsiva tähelepanu säilimisega ja tähelepanufookuse vahetamisega.<br />
Teadvuse neurokorrelaadid<br />
Inimese teadvusseisund tekib siis, kui aju on ergastatud üldiselt, mida kontrollivad aju koorealused<br />
mehhanismid. See tähendab seda, et teadvusseisund ei ole lokaliseerunud mingisse kindlasse<br />
ajupiirkonda, vaid see on seotud aju üldise aktiivsusega, mis on mõõdetav aju erinevatest<br />
piirkondadest. Kui kortikaalse omaduste sõlmimise aktiivsus ei ole seotud mittespetsiifilise<br />
talamokortikaalse süsteemiga, siis toimub see teadvusväliselt. Selles süsteemis tekkivad aktiivsused<br />
levivad üle kogu aju. Väikeajus tekkivad aktiivsused jäävad aga lokaalseks. Need ei levi üle terve<br />
aju. Ka korteksis olevate neuronite aktiivsuslaine levi on inimese üldnarkoosi ja sügava une ajal<br />
selgelt piiratum ja kestavad vähem aega kui teadvusseisundi korral. Ilmnevad väga vähe<br />
aktiivsuslaineid. Kuid seevastu inimese REM-unes esinevad aju aktiivsusmustrid sarnanevad<br />
ärkvelolekus olevale ajule. NREM-une ajal on aju aktiivsusmustrid aga palju lokaalsemad ja need<br />
kestavad väikest aega. Üldised uuringud on näidanud seda, et teadvusseisundi korral püsib aktiivsus<br />
kauem ja see levib üle terve aju. Kõik see tähendab seda, et teadvusseisundi ajal esineb ajus<br />
40
globaalselt koordineeritud aktiivsus. See võimaldab muidugi sõlmida erinevaid lokaalseid<br />
ajuaktiivsusi. Teadvustatud kogemus on ju enamasti ühtne. Aju globaalset aktiivsust võib mõista ka<br />
kui aju lokaalsete aktiivsuste summana.<br />
Väga paljud eksperimentaalsed andmed näitavad, et teadvus ei esine väga nõrga neuraalse<br />
aktiivsuse korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga tugeva neuraalse<br />
aktiivsuse korral ( näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral ). Seega teadvus esineb<br />
kesknärvisüsteemide keskmisel aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ).<br />
Näiteks kui ajus esinevad suure amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ), siis inimene on<br />
teadvusetuses seisundis. Nii on see näiteks üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Kuid need<br />
lained on üldnarkoosi ajal korteksis korrapärasemad ja palju sünkroonsemad, kui teadvuseta sügava<br />
une ajal. Aeglased lained ei esine korteksis kõikjal siiski samaaegselt – s.t. osad korteksi piirkonnad<br />
on aktiivsed kui samal ajal teised piirkonnad seda ei ole. Nii on see üldnarkoosi ja teadvuseta<br />
sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga tugev või väga nõrk gamma-sageduslik faasisünkroonsus<br />
viib aju samuti teadvuseta seisundile. Uuringud on näidanud ka seda, et ärkveloleku aju seisundis<br />
võib ilmneda sellised neuroneid, mis parajasti magavad. Kuid see on nii ainult väga lokaliseeritud.<br />
See tähendab seda, et sügava une ajal ( unenägudeta une ehk NREM-une ajal ) on mõned<br />
ajupiirkonnad ärkvel seisundis ( need aga ei teadvustu, sest ülejäänud ajupiirkonnad magavad ) ja<br />
samas ärkveloleku seisundi ajal on mõned ajupiirkonnad une olekus.<br />
Kuid peale teadvusseisundi esinevad ajus ka teadvussisud, mis omakorda eksisteerivad alati ja<br />
ainult siis, kui eksisteerib ajus ka üldine teadvusseisund. Teadvussisud esinevad aju lokaalsete<br />
aktiivsustena. Näiteks inimese ajukoore esmase piirkonna hävimise korral kaob inimesel<br />
teadvustatud nägemine, sest just esmane piirkond ajukoores töötleb informatsiooni, mis jõuab<br />
nägemismeelte juurest ajju. Selline efekt on väga spetsiifiline. Näiteks kui inimene ei teadvusta<br />
ainult ühte nägemisvälja poolt, siis tähendab see seda, et kahjustatud on ajukoore esmane piirkond,<br />
kuid seda ainult ühes ajupoolkeras. Inimene ei teadvusta ainult neid aspekte, mis esinevad ainult<br />
sellises ajupiirkonnas olevas nägemisvälja osas. Kui inimesel ilmneb ajukahjustus, siis kahjustuvad<br />
ainult mingisugused kindlad teadvustatud nägemise aspektid. Näiteks kui inimene ei suuda enam (<br />
teadvustatult ) näha kehade värvusi, siis on kahjustada saanud ainult mingisugune kindel piirkond<br />
ajus. Kui aga kahjustada saab mingi kindel ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis kahjustus<br />
piirdub ka ainult ühe nägemisvälja poolega. Näiteks võib inimene näha ühelpool kõike ainult<br />
halltoonides, kuid teiselpool näeb ta kõike ainult värvilistes toonides. Kui aga inimesel on<br />
kahjustada saanud teine aju piirkond, siis inimene ei teadvusta enam kehade liikumisi. Näiteks tassi<br />
sisse tee valamise korral ei näe inimene liikumist. See tähendab seda, et ühel hetkel on tass tühi ja<br />
siis mõnel järgmisel hetkel on tass juba täis. Sellisel puhul ei teadvustata objektide liikumisi, vaid<br />
selle asemel lihtsalt kehasid ennast. Sellisele juhule on olemas ka vastupidine olukord. Inimene<br />
teadvustab ainult kehade liikumist, kuid neid ennast aga mitte. See on sellepärast nii, et kahjustada<br />
on saanud teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade funktsioneerimine. On olemas ka selliseid<br />
olukordi, mil inimene ei teadvusta enam teiste inimeste nägusid või ei suuda neid omavahel<br />
eristada. Seda hälvet nimetatakse prosopagnoosia sündroomiks. Kõik see tähendab meile seda, et<br />
kui on kahjustatud aju mingisugune kindel piirkond, siis esineb hälbeid ka kindlates taju või<br />
teadvuse omadustes. Aju ühe kindla piirkonna aktiivsus on seoses ka teadvuse ühe kindla<br />
avaldumisega. Näiteks kui inimesel ilmneb tahe liigutada ühte oma kindlat keha osa, siis on<br />
kiirusagaras aktiveerunud üks kindel piirkond. Peaaegu kõik aspektid, mis kaasnevad teadvussisudega,<br />
on seotud mõne kindla aju piirkonnaga. Näiteks kui inimene tahab liigutada oma jalga,<br />
siis aktiveerub üks kindel aju piirkond. Kuid sellisest aju piirkonnast veidi eemal oleva ala<br />
aktiveerumine põhjustab inimesel tahte tekkimine oma kätt liigutada. Kui ajus aktiveerub mingi<br />
kindel piirkond, siis selle järgi saame me teada, et mis on teadvuses. See on aju üldine omadus,<br />
mitte ainult mõnes ühes aju piirkonnas. Niiviisi ongi selline aspekt ülispetsiifiline. Teadvuslik<br />
kogemus ja selle muutumine võib ilmneda näiteks värvides, nägudes, helides, liikumises jne.<br />
Selline avaldumine sõltub aju väga kindlast piirkonnast. ( Aru 2009, skeptik.ee )<br />
Assotsiatiivsed areaalid ei käsitle üksikult mitte ühtegi meelt. Nad koguvad informatsiooni<br />
mitmetest tunderetseptoritest ja töötlevad neid nii, et inimesel tekib täielik arusaam ümbritsevast<br />
41
maailmast ja selle detailidest. Assotsiatiivseid areaale vajatakse ilmselt ka teatud keeruliste<br />
kujutluste tekkeks. Võtame näiteks „hobuse“ mõiste. Hobuse tervikliku kujutluse moodustab väga<br />
paljud üksikkujutlused. Nendest võib igaüks olla ajukahjustuse korral häirunud. Hobuse terviklik<br />
kujutlus kaob siis, kui esineb väga raske ajukahjustus. Kirjutatud sõna „hobune“ mõistmiseks<br />
vajatakse esmase nägemiskorteksi läheduses teatava vasaku ajukoore areaali. Nii on ka teiste<br />
sõnade mõistmise korral. Selle „lugemiskeskuseta“ võime siiski näha ja mõista teisi asju, kuid mitte<br />
kirjutatuid sõnu. Lausutud sõna „hobune“ teadvustamiseks vajame ajukoore rakke vasakul pool, mis<br />
asuvad esmase kuulmisala läheduses. Hobuse näojoonte ära tundmiseks vajame aju piirkonda, mis<br />
asub parema oimusagara sisepinnal. Hobuse kaloppimise helina tunneme ära paremas oimusagaras<br />
paiknevate neuronite abil. „Hobune“ mõistesse kuulub peale selle veel palju muid kujundeid ja<br />
mälupilte. Kuid kõigest sellest põhineb suurem osa just isiklikul kogemusel. Põhimõtteliselt on<br />
ajukoes piisav hulk võimalikke neuroniahelaid, et igal asjal, mida me võime mäletada või kujutleda,<br />
oleks kasutada oma neuroniahel. Näiteks Parkinsoni tõve korral on selleks staadiumiks, kui<br />
sümptomid hakkavad avalduma, säilinud võib olla ainult kolmandik või neljandik dopaminergilistest<br />
neuronitest.<br />
Üldiselt on arvatud, et teadvustamiseks on vajalik just prefrontaalne korteks. Sellepärast, et<br />
sellise ajupiirkonna kahjustamise korral võtab inimesel rohkem ajakulu eesmärkobjekti ja<br />
maskeeriva stiimuli vahel, et teadvustada eesmärkobjekti samasuguselt nagu ilma nimetatud<br />
ajupiirkonna kahjustumise korral. See tähendab ka seda, et kui kahjustub inimese prefrontaalne<br />
korteks, siis toimuvad muutused teadvustamises. Kuid sellest hoolimata ei saa prefrontaalne korteks<br />
olla teadvuse jaoks tarvilik, sest aju prefrontaalse korteksi töö on unenägude ajal üsna pidurtatud.<br />
Väikeaju ja basaalganglionite blokeerimise korral ei juhtu isiku teadvusega midagi. Järelikult pole<br />
need teadvuse jaoks vajalikud. Kiirusagaras esinevad protsessid toimuvad enamasti teadvusväliselt.<br />
Seevastu oimusagaras ( temporaalsagaras ) toimuvad protsessid on teadvusega palju rohkem seotud.<br />
Aju mälukeskuses, hipokampuses ja subventrikulaarses tsoonis leidub tüvirakke, mis võivad<br />
paljuneda ja areneda uuteks ajurakkudeks. Seda nimetatakse neurogeneesiks, mille korral tekivad<br />
juurde uued ajurakud. Pärast inimese sündi tekivad ajus uued ajurakud. Hipokampuse ajupiirkonnas<br />
moodustatakse mälupilte. Mida rohkem seal piirkonnas neuroneid juurde tekib ( näiteks seksimise<br />
tagajärjel ), seda enam intelligentsemad on inimesed. Uute mälestuste loomisega kaovad ajus<br />
neuronite omavahelised vanad seosed ja tekivad omakorda uued. Kuid hipokampuse ajupiirkonna<br />
neuronid loovad ka võrgustikke, mille abil suudab inimene teha kindlaks oma asukoha ruumis.<br />
Peale ajupiirkondade on ka üksikutel neuronitel omad kindlad funktsioonid ja ülesanded.<br />
Hipokampuse kahjustumise korral ei kao ruumiline taju täielikult ära, sest see võib tekkida ka<br />
mitmest meelest kokku. Näiteks pimedad inimesed tajuvad oma asukohta ruumis tänu helide<br />
peegelduste järgi, mida nad oma kurguhäälikutega tekitavad. Sama kasutab ka nahkhiir. See näitab<br />
selgelt seda, et kui plastiline ehk mitmekülgne võib olla aju.<br />
Inimese mälu ja hirmu reguleeritakse hipokampuses ja amügdalas. Lihaste, meelte ja kõne<br />
juhtimist ning otsuste langetamist reguleerib aju hallaine. Empaatiat ja enesevalitsust reguleerib<br />
otsmikusagar. Broca keskust peetakse keelekeskuseks. Muusikat töötleb ja analüüsib aju „auditiivne<br />
korteks“. Kui inimesel puudub sügaval ajus kurd nimega PCS, siis nendel inimestel on väga raske<br />
vahet teha fantaasial ja reaalsusel. Hallolluse erinevate piirkondade vahel liiklevaid signaale<br />
vahendab valgeollus. Inimese tundeid, käitumist ja haistmist reguleerivad limbilises süsteemis<br />
olevad piirkonnad. Limbiline süsteem on ka kahe ajupoolkera ühendajaks. Primaarne somatosensoorne<br />
korteks on aju valukeskus.<br />
Neuroteadlased on inimese aju jaotanud 52-ks Brodmanni piirkonnaks, mis igaüks on oluline<br />
mingi kindla ülesannete tüübi lahendamiseks. Sama olulised on ka nende piirkondade vahelised<br />
ühendused. Selle järgi ei ole näiteks loovus ja loogika eri ajupoolkerade vahel ära jagatud, vaid<br />
need sõltuvad mitme ajupiirkonna omavahelisest koostööst. Nii on ka inimese intellektiga. Näiteks<br />
selliste ajupiirkondade nagu otsmiku ümbruskonna, kõrvataguste koha ja aju tipu vasaku külje<br />
väljade omavaheline koostöö on oluline inimese intelligentsuse välja kujunemisel. Ajukeskused ei<br />
tööta üldiselt kunagi üksinda. Ajurakud suhtlevad omavahel risti-rästi, et lahendada iga sekund<br />
erinevaid ülesandeid.<br />
42
George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad Koubeiss avastas 2014 aastal, et<br />
Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond käitub kui „teadvuse lüliti“. See<br />
tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine viib inimese teadvuse kaotamiseni<br />
või teadvusele ärkamiseni. Selline asjaolu aga ei näita mitte midagi teadvuse olemuse ega isegi selle<br />
asukoha kohta ajus. Näiteks kui me võtame juhtme seinast välja, siis selle tagajärjel arvuti enam ei<br />
tööta. Kuid see ei tähenda veel seda, et arvuti kuvarilt paistev operatsioonisüsteem „asuks“ selles<br />
välja võetud juhtmes. Selline mõttekäik oleks absurdne. Täpselt sama on ka antud ajupiirkonna ja<br />
teadvuse suhtega. Mingi ajupiirkonna elektriline stimuleerimine ei näita tegelikult mingil viisil<br />
teadvuse olemust ega isegi selle asukohta ajus. Nendest ajupiirkondadest võivad lihtsalt läbida<br />
teadvuse jaoks vajalikud elektriimpulsid ja niimoodi viibki spetsiifilise ajupiirkonna kahjustumine<br />
teadvuse kaotamiseni. Ka vooluvõrgust välja võetud juhe ei anna arvutile enam elektrivoolu ja<br />
seega arvuti ei saa enam töötada. Aga see ei tähenda veel seda, et operatsioonisüsteem „asuks“<br />
selles välja võetud juhtmes.<br />
Mingisuguse lokaalse ajupiirkonna neuronaalne aktiivsus ei ole tegelikult otseselt mingisuguse<br />
spetsiifilise teadvussisu neuronaalne korrelaat, vaid on lihtsalt sellega seotud. Võiks öelda isegi nii,<br />
et see on teadvuse eelprotsess. Spetsiifilise teadvussisu teadvustumise korral peab selle spetsiifiline<br />
ajupiirkond aktiveeruma enne teadvustumist, vastupidine olukord ( ehk järelprotsessina ) pole<br />
neuroteaduslikult võimalik. See tähendab seda, et spetsiifilise ajupiirkonna aktivatsioon iseenesest<br />
ei ole mingi spetsiifilise teadvussisu neurokorrelaat, vaid on sellega lihtsalt seotud, mis asub kuskil<br />
mujal, näiteks neuronite laengute väljade kombinatsioonide konfiguratsioonidena neuronite välises (<br />
ehk neuronite vahelises ) ruumis. Sellest ka ajupiirkonna aktiveerumise tähtsus enne teadvussisu<br />
avaldumist.<br />
On välja pakutud hulga teooriaid ja toetavaid materjale ka selle kohta, et teadvuse sisude<br />
neurokorrelaadid võivad esineda ajukoore spetsiifilistes piirkondades ( peamiselt kukla- ja<br />
oimusagara alad, kuid võivad olla ka otsmiku- ja kiirusagara alad ) koostöös taalamuse aktiveerivate<br />
mõjudega. Näiteks aju kiiru- ja otsmikusagara elektrilise aktiivsuse sünkroonsus võib luua<br />
teadvuselamuse. Kuid seevastu on uuemad uurimused näidanud seda, et otsmiku- ja kiirusagarate<br />
suur laenglemine või nende laialdane aktiivsus pole teadvuse jaoks tegelikult tarvilikud. Samuti ka<br />
meeleelunditest või perifeersest närvisüsteemist tulevate närviimpulsside töötlemine. Teadvuse<br />
sisude neurokorrelaatidena võivad toimida ka ülalt alla suunatud tagasisidestatud närviprotsessidena.<br />
Teadvuse sisude neurokorrelaadid esinevad ka sündmus-potentsiaalides. Teadvusliku taju<br />
ajuaktiivsuse sagedus jääb umbes beetasageduste ( 20 Hz ) ja gammasageduste ( 30-80 Hz<br />
diapasoonis ) vahele. Teadvus esineb ajuprotsesside biopotentsiaali negatiivse polaarsuse korral.<br />
Laiendatud retikulotalaamiline aktivatsioonisüsteem<br />
Ajukoore pindala on umbes 2000 cm 2 ja selle paksus on 2 – 3 mm. Ajukoor on inimese<br />
närvisüsteemi kõrgeim ja noorim osa, milles asuvad meelte kõrgemad keskused. Ajukoore erinevad<br />
piirkonnad genereerivad erinevaid teadvusnähtusi. Ajukoore närvirakud on seotud teadvuse sisude<br />
esindamisega. Näiteks analüüsime inimese teadvusseisundi erinevaid sisusid, kui ta sooritab mõnda<br />
rahulikku jalutuskäiku rannal. Kui inimene jalutab mööda ilusat ranna äärt, siis ta liigutab oma<br />
lihaseid, mida võimaldavad aju tipus ja küljel asuvate piirkondade aktiivsused ( ehk motoorse<br />
ajukoore aktiivsus ). Kui inimene teeb oma jalutuskäigu paljajalu, võib ta oma jalgade all tunnetada<br />
liiva või merevee liikumist. Seda võimaldab somatosensoorse ajukoore aktiveerumine. Ilusa<br />
visuaalse rannapromenaadi manab inimese silme ette aju tagaosas asuv nägemiskeskuse ehk<br />
nägemiskorteksi aktiivsus. Kindlasti tunnetab inimene ka merelõhna oma nina sõõrmetes, mis<br />
tähendab haistmiskorteksi aktiveerumist ajukoore sisemises osas. Inimese aju eesosas ehk<br />
43
frontaalsagaras tekivad aktiveerumise korral huvitavad mõtted, mis võivad inimesel tekkida rannal<br />
jalutades. Inimene ei kasuta kogu oma aju ühe korraga, vaid kõik inimese ajuosad teevad tööd<br />
näiteks poole päeva jooksul. Inimese kõik ajuosad teevad enamasti tööd.<br />
Kui inimese aju on üldnarkoosi seisundis, siis hakkavad neuronid ajukoores kõik korraga<br />
aktiveeruma või mitte. Tekib rütmiline võnkeprotsess, mis on analoogne sügava une korral. See<br />
kordub umbes iga sekundi tagant. Üldnarkoosis ja sügavas unes ( unenägudeta unes ) ei esine<br />
teadvust. Arvatakse, et siis ajukoore neuronid ei aktiveeru. Kui aga inimene on ärkvel, siis neuronid<br />
ajukoores on aktiveerunud. Aktiivsed neuronid ( mis ilmnevad narkoosiseisundi korral ) sarnanevad<br />
ka ärkveloleku juhul. Sellest järeldatakse, et isegi sügavas unes on inimene teadvusel, kuid seda<br />
väga väikese aja jooksul. Mälestusi sellest ei teki, sest teadvus esines liiga väikest aega, et mällu<br />
süübida. Üldjuhul on uurimustel täheldatud, et ärkveloleku ajal ei esine inimese ajukoores neuronite<br />
vaikimisperioode.<br />
Talis Bachmanni teadvuseteooria väidab, et teadvustatud objekti spetsiifiline kujutis ( aktiivsus )<br />
ajukoores on seotud „ajukoore alt“ tuleva mittespetsiifilise aktiivsusega. Kuid see sidumisprotsess<br />
võtab aega. Ajukoore osadega on seotud teadvuse kognitiivsed aspektid, mis ei ole küll teadvuse<br />
fundamentaalsed osad. Afektiivsed protsessid oleksid teadvuse esmased hulgad. Kuid samuti ka see,<br />
kui inimene tunnetab muutusi, mis toimuvad oma keha seesmises keskkonnas.<br />
Üheks oluliseks ajukoore ergastajaks ja pidurdajaks on retikulaarformatsioon. See on võrkjas<br />
struktuur, mis asub ajutüves. Inimese ärkveloleku ( ja ka teadvuse ) tagamisel on oluline roll<br />
retikulaarformatsiooni ja talamuse omavahelisel koostööl. Retikulaarformatsioon koos talamuse<br />
tuumadega peab saatma ajukoorele elektriimpulsse, et see ergastuks. Ainult nii on inimene<br />
võimeline tulema teadvuseta seisundist teadvusele. Vaheajus asuv talamus koosneb mitmetest<br />
tuumadest. Osa talamuse tuumadest läbib informatsioon, mis tuleb retseptoritelt ja suubub<br />
kesknärvisüsteemi. Kuid teine osa talamuse tuumadest moduleerivad mittespetsiifiliselt ajukoore<br />
aktiivsust.<br />
Teadvuse kadudes aga väheneb talamuses ja korteksis aktiivsus – s.t. esinevad madalad<br />
sagedused. Talamus ja korteks on omavahel seotud. Näiteks sensoorne info jõuab läbi talamuse<br />
korteksisse. Kuid on täheldatud rohkem ühendusi hoopis korteksist talamusse. Talamuses<br />
eksisteerivad palju tuumasid, mis on ühenduses korteksi piirkondadega. Talamuse tuumad ka<br />
moduleerivad aktiivsusi korteksi piirkondades. Uurimused on näidanud, et inimese magama<br />
jäämisel „uinub“ enne talamus ja siis korteks. Arvatakse, et hilisem korteksi aktiveerumine loob<br />
inimesel sensoorsed kogemused. Seega talamus vastutab inimese magamajäämise üle.<br />
Ajukoores on olemas püramidaalrakud, mis saadavad oma arvutuste tulemused ( signaalid )<br />
talamusse ja ajutüve neuronitele. Seepärast on arvatud, et teadvuselamus tekib hoopis talamuses,<br />
mitte korteksis. Seda on kinnitanud isegi mõned uurimused. Näiteks kui ajukoorest välja lõigata<br />
suuri alasid, siis teadvusega ei juhtu tegelikult mitte midagi. Kui patsiendil on kahjustada saanud<br />
teatud korteksi piirkonnad, siis jääb näiteks eneseteadvus ikka alles. On arvatud, et eneseteadvus on<br />
seotud teatud piirkondadega korteksis. Ja rotid, kellel ei ole üldse ajukoort, käituvad hoopis<br />
aktiivsemalt ja lausa keerulisemalt.<br />
2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat<br />
minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse<br />
mittespetsiifilisi tuumasid.<br />
Talamus on evolutsiooniliselt vanem aju struktuur kui korteks, kuid ajutüvi on talamusest veelgi<br />
vanem. Aina rohkem funktsioone on loomariigi arengu käigus siirdunud ajutüvest ajukoorde. Kuid<br />
kui ajutüve ülaosa saab kahjustada ( eelkõige mittespetsiifiline projektsioonisüsteem ) või vaheaju<br />
talitluse aktiivsus väheneb ( või üldse lakkab ) kindla sisaldusega anesteetiliste ainete poolt, siis<br />
ilmneb isikul teadvusetus. Kui aga taalamuse intralaminaarsete tuumade ühendused ajukoorega on<br />
kahjustada saanud, kaotab inimene enamasti samuti teadvuse.<br />
Ajukoore ergastumisel esineb seal gammasageduslik aktiivsus, mille sagedus on umbes 30 – 90<br />
Hz. Sellise gammaaktiivsuse korral suureneb ja väheneb impulsside sagedus ajas perioodiliselt.<br />
Seda tänu peamiselt mittespetsiifiliste talamuse neuronitele, mis ajukoort ergastavad.<br />
Gammasagedusel on sünkroniseeriv omadus, mis sõlmib meie teadvusliku elamuse ühtseks<br />
44
tervikuks. Näiteks tugevama gammaaktiivsusega seostub näiteks mingisuguse pildi teadvustatud<br />
nägemine. Katsed ( J. Aru ja T. Bachmanni eksperimendid ) on näidanud isegi seda, et tugevam<br />
gammaaktiivsus võib tekkida juba enne selle pildi teadvustamist. Gammasageduslik rütm<br />
sünkroniseerib ajukoore neuronite töö. Ajukoore neuronid esindavad erinevaid tajusisusid samas<br />
teadvusväljas. Neuronid, mis töötlevad mitteteadvustavat teavet, jäävad sellest sünkroniseerivast<br />
mängust välja. Üldanesteetikumid pärsivad mittespetsiifilise talamuse tööd, mis omakorda takistab<br />
ajukoore gammaaktiivsuse tekkimist. Ergastatud olekus laenglevad ajukoore neuronid koherentses<br />
gammasageduslikus rütmis, mis on sünkroniseeriva omadusega.<br />
Talamuse ja ajukoore vaheliste protsesside parameetrite alusel saavad seletuse väga paljud<br />
teadvusefenomenid ( teadvusenähtused ), näiteks kahe silma võistlus, tähelepanu „silmapilgutus“,<br />
maskeerimine, mahajääva sähvatuse efekt ja paljud teised. Näiteks retseptoritelt tulev info, mis ei<br />
jõua talamuse mittespetsiifilise modulatsioonini, ei jõua see ka edasistele töötlusastmetele. Kuid<br />
informatsioon, mis moduleeritakse juba mittespetsiifilise talamuse poolt, pole enam „peidetud“ ehk<br />
see jõuab nüüd ka kaugemale, kõrgematele töötlusastmetele. Ebatavalistes tajumistingimustes<br />
võivad tekkida mitmed illusioonid ja paradoksaalsed tajuefektid, kuna protsessid, mis esinevad enne<br />
mittespetsiifilise talamuse modulatsiooni, toimuvad palju kiiremini kui need protsessid, mis<br />
esinevad talamuse modulatsiooni ajal.<br />
Teadvuseta oleku korral ( näiteks sügav uni, üldnarkoos ) esineb fragmenteerunud ehk tervikliku<br />
globaalse ühendatud aktiivsüsteemi asemel killustatud ajuaktiivsus. Seda iseloomustab üle terve aju<br />
esinevad aktiivsussaarekesed, mis omavahel ei suhtle. Kuid üksikärritajatele reageerib aju päris<br />
hästi ja enamasti adekvaatselt. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et teadvust ei saa seostada mingi<br />
kindla ajupiirkonna aktivatsiooniga, vaid teadvus kujuneb välja aju erinevate piirkondade<br />
koordineeritud koostöös nagu näiteks retikulaarformatsiooni, talamuse teatud tuumade ja ajukoore<br />
omavahelises koostöös. Sellist kooslust nimetatakse ka laiendatud retikulotalaamiliseks<br />
aktivatsioonisüsteemiks. Sarnaselt teadvusega kujuneb välja ka näiteks aju intelligentsus paljude<br />
neuronite ühise töö tulemusena. See tähendab ka seda, et intelligentsus tekib „rumalate“ osade ühise<br />
töö tulemusena, sest et üksik neuron on võrreldes kogu ajuga ikka väga „rumal“ osake.<br />
Üldiselt võib järeldada, et teadvus tekib talamokortikaalses süsteemis. See on süsteem ajus, mis<br />
hõlmab suuraju koort ehk korteksit ja vaheaju tuumasid ehk talamust. Talis Bachmanni teooria<br />
väidab, et kui kortikaalse omaduste sõlmimise aktiivsus ei ole seotud mittespetsiifilise<br />
talamokortikaalse süsteemiga, siis toimub see teadvusväliselt. Selles süsteemis tekkivad aktiivsused<br />
levivad üle kogu aju. Väikeajus tekkivad aktiivsused jäävad aga lokaalseks. Need ei levi üle terve<br />
aju. Üldised uuringud on näidanud seda, et teadvusseisundi korral püsib aktiivsus kauem ja see<br />
levib üle terve aju. Kuid näiteks üldnarkoosi ajal on tekkivad aktiivsused lokaalsemad ja kestavad<br />
vähem aega kui teadvusseisundi korral. Kõik see tähendab seda, et teadvusseisundi ajal esineb ajus<br />
globaalselt koordineeritud aktiivsus. See võimaldab muidugi sõlmida erinevaid lokaalseid<br />
ajuaktiivsusi. Teadvustatud kogemus on ju enamasti ühtne.<br />
Objekti teadvuslik taju ei kaasne automaatselt ajukoore erinevate piirkondade aktiveerumisega.<br />
Ajukoore erinevad piirkonnad töötlevad tajuobjekti erinevaid elemente nagu näiteks värvid,<br />
liikumised, servad, detailide asukohad jne. Mingisuguse objekti nägemise korral aktiveeruvad<br />
ajukoore erinevad piirkonnad koheselt. Kuid kõrgemad ajukoore keskused analüüsivad erinevalt<br />
objekti detailidest tähendusi ning loovad kategooria-assotsiatsioone, mis on tundlikud kontekstile.<br />
Teadvustatud tajuobjekt tekib alles siis, kui need ajukoore piirkonnad, mis töötlevad tajuobjekti<br />
erinevaid elemente ehk detaile, ergastavad ajukoore kõrgemaid keskusi ja need kõrgemad keskused<br />
omakorda on interaktsioonis detailitasemel olevate ajukoore osadega. See tähendab seda, et<br />
teadvustatud tajuobjekt tekib ainult siis, kui need kaks ajukoore piirkondade töötlusastet on<br />
mõlemad aktiveerunud olekus ehk laenglevad ja on omavahel interaktsioonis ehk nende kahe vahel<br />
esineb väljade konfiguratsioon. Kuna need keskused saadavad üksteisele impulsse ehk signaale, siis<br />
tuntakse seda hoopis ajukoores toimuva tagasisidena ehk tagasisuunatud uuestisisestusena. Seda<br />
printsiipi on uurinud sellised teadlased nagu Victor Lamme, James Enns, Vincent Di Lollo, Shaul<br />
Hochstein ja paljud teised. Huvitav on märkida, et seda nimetatakse tagasisidestatud süsteemiks,<br />
mis on siis aluseks teadvustatud tajuobjekti tekkimisele. See tuleneb sellest, et need kaks ajukoore<br />
45
töötlushierarhiat saadavad üksteisele signaale. Kuid tegemist on siin hoopis väljade<br />
konfiguratsiooniga, sest impulssi roll ajus on eelkõige panna neuroneid laenglema ja need kaks<br />
ajukoore laenglevat töötlushierarhiat on väljade vahendusel omavahel interaktsioonis ehk<br />
konfiguratsioonis. Tagasisidestatud süsteemi puudumisel või vigastamisel ei esine enam mingit<br />
konkreetset teadvussisu.<br />
Aju energiasäästlikus<br />
Ajul on kalduvus funktsioneerida nii, et tarbitaks võimalikult vähe energiat. Energia tarbimise<br />
minimaliseerimine on aju funktsioneerimise üks põhialuseid ja kõik teooriad, mis püüavad aju<br />
mingit aspekti seletada, peavad selle minimaalse energia tarbimise printsiibiga olema kooskõlas.<br />
Selline seaduspärasus tuleneb üldisest looduse funktsioneerimisest, mille korral on kõik<br />
loodusprotsessid suunatud kõrgemalt energialt madalamale energiatasemele. Näiteks üles visatud<br />
kivi langeb alati tagasi maa peale, soojus kandub alati edasi madalama temperatuuriga kehale ja<br />
aatomid püüavad säilitada igahinna eest oma minimaalse energiataseme. Aju on looduse osa ja<br />
seega kõik see, mis kehtib looduse korral, peab sama kehtima ka aju korral. Aju funktsioneerimist<br />
kirjeldavad neuroteaduslikud teooriad peavad olema kooskõlas aju minimaalse energia tarbimise<br />
printsiibiga. Järgnevalt toomegi selle kohta mõned konkreetsemad näited:<br />
1. Inimese aju kohaneb ja säästab energiat, kui kohtab varem lahendanud ülesandeid. Seda<br />
nimetatakse neuraalseks adaptsiooniks ehk aju võimeks, mis võimaldab ajul panna tähtsuse<br />
järjekorda oma infoallikaid.<br />
2. Aju saadab kõrgematelt ajupiirkondadelt madalamatele piirkondadele infot, mis sisaldab<br />
ennustust. Kui ennustus on osutunud edukaks, siis aju pidurdab vastava piirkonna aktiivsust.<br />
Kuid kõiki sündmusi pole reaalselt võimalik ette ennustada. Aju on sellega arvestanud nii, et<br />
mudel ümbritsevast keskkonnast drastiliselt ei muutu, kuid mõned selle detailid võivad<br />
muutuda, mida aju on isegi ette arvestanud. Väga väikse veasignaali peale ei hakka aju<br />
pidevalt seda töötlema ainuüksi energia säästmiseks, vaid täidab neid ootamatuid<br />
kõrvalekaldeid juba olemasoleval mudelil baseeruvate ennustustega. See säästab neuronite<br />
liigse energiakulu ja tagab inimese funktsioneerimise ümbritsevas maailmas.<br />
3. Sügava une korral väheneb ühtlaselt inimese ajus olevad sünaptilised ühendused. See aitab<br />
võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka mälusisud salvestuvad paremini. See<br />
tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite ühendused ( ehk seepärast<br />
inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel - samuti ka<br />
unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite<br />
ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist.<br />
4. Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon,<br />
mis algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. See võimaldab<br />
erinevaid ajusüsteeme omavahel funktsionaalselt kokku liita. Sünkronisatsiooni mehhanism<br />
ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele. Sünkronisatsioon ajus on<br />
lihtsalt impulsside liikumiste regulaator, mis võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja<br />
tõhusalt edastada. Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on<br />
sünkroniseeritud. Aju kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama<br />
46
ohkete neuronite aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks.<br />
Sünkronisatsiooni korral on neid aga palju vähem. Kaks neuronit on omavahel<br />
funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks neuron saadab oma impulsi teisele neuronile.<br />
Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne aktivatsioon. Kõik see esineb ka erinevate<br />
ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või neuronipopulatsioonide tasemel.<br />
Unenäod<br />
Unenäod esituvad inimesel kahel erineval viisil. Enamus unenägudes interakteerub inimene<br />
ümbritseva virtuaalse keskkonnaga nii nagu ärkvel olleski, s.t. inimene on osaline unenäos<br />
toimuvaga. Näiteks vesteldakse sõbraga, sõidetakse jalgrattaga, peetakse sünnipäeva jne. Kuid<br />
esineb ka selliseid unenägusid, mida saab mõista ainult jooksva filmina. Sellisel juhul inimene ise ei<br />
osale unenäos toimuvaga, vaid jälgib sündmusi passiivselt pealt nii nagu vaatab inimene kinosaalis<br />
jooksvat filmi.<br />
Inimesed enamasti ei mäleta, kuidas nad oma unenäo sisse sattusid. See tähendab, et ühel hetkel<br />
ollakse voodis ja oodatakse une saabumist, kuid juba teisel hetkel nähakse unenäos toimuvat.<br />
Mingit vahepealset faasi ei mäletata või ei teadvustata. Selline asjaolu viitab sellele, et unne suikub<br />
inimene teadvusetult ehk unenägu nähakse küll teadvustatult, kuid sinna jõudmine toimub<br />
teadvusväliselt.<br />
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea<br />
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut<br />
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Unenägude nägemisega kaasneb alati<br />
ajuaktiivsus. Unenägu nähakse REM-unes, kuid mitte alati ( sest osad ( näiteks visuaalsed )<br />
ajupiirkonnad on NREM-unes ). Kuid ka mitte-REM unes nähakse vahel unenägusid. On täheldatud<br />
REM-une ja ärkveloleku EEG mustrite sarnasust, mille korral esineb peamiselt kõrgesageduslik<br />
aktiivsus. Kuid aeglased madala sagedusega lained esinevad ainult mitte-REM une ajal. Seda<br />
sellepärast, et talamokortikaalne süsteem ei ole stabiilne – s.t. ajupiirkonnad pidurduvad ja siis jälle<br />
erutuvad jne. Kuid REM-unes on täheldatud aju üldist ergastusseisundit. Ja see tähendab ka aju<br />
infotöötlust. Frontaalne teeta-rütm ( 4-8 Hz ) REM-une faasis ennustab inimesel unenägude<br />
mäletamist. Kuid NREM-une faasis on selleks temporaalne alfa-rütm ( 8-12 Hz ). Nii leidsid<br />
Marzano jt. Ärkveloleku ajal on täheldatud ajus palju neurotransmittereid nagu näiteks serotoniin,<br />
noradrenaliin, atsetüülkoliin. Kuid näiteks atsetüülkoliin esineb ka REM-une ajal, kuid mitte-REM<br />
une ajal seda enam ei esine. Uurimused on näidanud, et atsetüülkoliin tekitab ajus kõrgesageduslikku<br />
aktiivsust, kuid samas ka talamuse mittespetsiifiliste tuumade aktiivsust. Need aga ju<br />
moduleerivad erutustaset korteksis. Üldnarkoosi seisundi ajal ei ole inimesel teadvust. Teadvust ei<br />
esine ka väga sügava une ajal ( mil unenägusid ei nähta ).<br />
Raphe tuum on üks olulisemaid faktore käivitamaks ajutüve retikulaarformatsiooni ergastava<br />
mõju pidurdumist ajukoorele, mille tulemusena toimub ajukoore üldine pidurdus ja seejärel<br />
uneseisundi tekkimine. Inimese une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke ning taastatakse<br />
neuronite energiaressursse. Aju tarbib hapnikku une ajal umbes sama palju kui ärkvelolekus, kuid<br />
verd rohkem. Une ajal toimub närvisüsteemi teatud osades aktiivne ainevahetus. Rahuliku une ajal<br />
toimub aju ainevahetuse ja verevoolu vähenemine, kuid see kiireneb kiire une ajal. Rakutuuma<br />
„locus coeruleus´e“ aktiivsus, mis toodab norepinefriini ja oluliselt vastutab inimese virguse ja<br />
meeleolu püsivuse tagamise, on REM-une ajal pidurdunud. Inimene enamasti näeb REM-une ajal<br />
unenägusid.<br />
Inimestel, kellel on kaks ajupiirkonda otsmikusagarate eesosas keskmiselt suuremad, esineb<br />
palju rohkem kirkaid unenägusid, mille korral on inimene teadlik oma viibimisest unenäos.<br />
Otsmikusagarate eesosas asub inimese juurdlemis- ja analüüsimisvõime. See tähendab ka seda, et<br />
47
kirgaste unenägude nägijatel on hea loogiline mõtlemine ja hea juurdlemis- ning analüüsimisvõime.<br />
Kirgaste unenägude ajal esinev ajuaktiivsus on võrreldes ärkveloleku ja REM-unega vahepealse<br />
staadiumiga.<br />
Inimese ärkveloleku ajal tekivad erinevaid närviimpulsse ( ehk aktivatsioonipotentsiaale )<br />
pidevalt juurde ja need ei kao ära. Sellega kaasneb ka neuronite sünapsite juurdekasv või sünapsite<br />
tugevuste kuhjumine. Kuid närviimpulsse ei saa ajus olla lõpmatult palju ( näiteks ruumi puuduse<br />
tõttu ) ja seega esineb ajus seisund ehk aktiveerub ajus selline mehhanism, mis korrastab<br />
närviimpulsside kogust ajus ja viib need normaalsele tasemele, et saaks jätkuda normaalne<br />
ajutegevus. Sellega kaasneb ka sünapsite vähenemine ( sünapsite tugevuste vähenemine ) ajus<br />
teatud ajaperioodi jooksul ( näiteks une ajal ). Seepärast tekibki inimesel vajadus une järele. See<br />
tähendab seda, et närviimpulsse ei saa ajus olla liiga vähe ega ka liiga palju, sest siis tekib teadvuse<br />
kadumine ( võib tekkida näiteks uneseisund ). Võimalik, et närviimpulsside „kuhjumine“ toimub<br />
kogu närvisüsteemi ulatuses, mida aju töötlema peab. Kuna inimese uinumisel aju üldine<br />
bioelektriline aktiivsus langeb ( mida kauem on inimene ärkvel, seda pikemat sügavat und on tal<br />
vaja ), siis võib see viidata aktsioonipotentsiaalide vähenemisele ajus. Kui impulss suubub<br />
neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka seda, et neuroni<br />
laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni laine sagedusena<br />
) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus rohkem. Kui aga<br />
sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni esineb delta<br />
lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni esinevad aga<br />
teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa lainete ajal (<br />
9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad unenäod<br />
gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus silmad<br />
kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained beetalainetega<br />
( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad esineda teetalained<br />
4 – 7 Hz ).<br />
Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und, siis väheneb ühtlaselt tal ajus<br />
olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka<br />
mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite<br />
ühendused ( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel -<br />
samuti ka unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite<br />
ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal vähenevad ajus<br />
olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa elektriimpulsid ajus enam nii vabalt<br />
liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.<br />
Aja jooksul on välja pakutud väga palju une vajalikkusest seletavaid teadusteooriaid. Kuid<br />
maailmas esinevad ka sellised juhtumid, mille korral ei suuda seletust anda mitte ükski uneteooria.<br />
Need juhtumid on väga üksikud ja seega on need uneteaduses pigem erandiks kui reegliks. Näiteks<br />
Vietnamis elav mees nimega Ngoc Thai jäi pärast kõrge palaviku üleelamist täiesti unetuks. Alates<br />
31. eluaastast pole mees juba 43 aastat kordagi maganud. Mees on sellest hoolimata nii psüühiliselt<br />
kui ka füüsiliselt täiesti terve. Mees on püüdnud ka unerohte manustada, kuid see polevat teda<br />
aidanud.<br />
Inimesed, kes on sündinud pimedatena, võivad sellest hoolimata näha visuaalseid pilte – näiteks<br />
oma unenägudes. Need on väga hägusad ja lühiajalised, kuid siiski äratuntavad. Võrreldes<br />
kaasasündinud vaegnägemisega ei ole nende nägemiskeskus kahjustunud ja seetõttu võib seal<br />
esineda teatud piiritletud aktiivsus. Seda nägemiskeskust ajus on võimelised stimuleerima ka teised<br />
meeled. See tähendab seda, et teised meeled, mis stimuleerivad nägemiskeskust, võivad oma enda<br />
info põhjal luua visuaalseid pilte ümbritsevast maailmast. Näiteks nahkhiired ja hammasvaalalised<br />
loomad kasutavad ultraheli ruumis navigeerimiseks või saagi püüdmiseks. Ultraheli korral<br />
muundatakse kudedelt tagasi peegelduvat heli elektrisignaalideks, mida arvutis loob inimene lootest<br />
või skanneeritavatest organitest visuaalse kujutise.<br />
48
Unenägude tõlgendamine<br />
Sigmund Freud ja Carl Gustav Jung oletasid, et inimese teadvus on kõigest psüühika jäämäe<br />
pisike tipp ning suurem osa inimese psüühikast moodustub teadvustamatus ehk alateadvus. Inimese<br />
alateadvus jaguneb omakorda mitmeks osaks. Freud arvas, et alateadvuse ja teadvuse vahel puudub<br />
otseühendus ja alateadvus on teadvusest palju võimsam oma intellektuaalsuse poolest. Freud oli<br />
kindel, et inimese käitumist määrab peamiselt alateadvuses toimuvad protsessid, kuid seda<br />
inimesele endale teadvustamata moel. Freud on kirjutanud järgmist: „Teadvustamatus on suurem<br />
ring, mis haarab endasse teadvuse väiksema ringi; kõigel, mis on teadvustatud, on teadvustamata<br />
eelaste.“ Ta oletas, et inimese unenäos avaldub võimalus suhelda alateadvusega otseselt ehk<br />
alateadvus suhtleb teadvusega otseselt unenäo avaldumisvormina. See tähendab seda, et alateadvus<br />
suhtleb unenäos inimese teadvusega keerulises šifreeritud keeles. Soovide kujutamine täitununa on<br />
Freudi oletuse järgi peamine, milleks alateadvus unenägusid kasutab. Mõnikord on alateadvusest<br />
tulenevad soovid täiesti varjamatud. Näiteks kui homme on õpilasel kontrolltöö, võib ta sellele<br />
eelneval ööl näha unes seda, et ta sooritab kontrolltöö positiivsele hindele.<br />
Freud oletas seda, et peale selgete soovide on olemas ka sellised soovid, mis on inimesel alla<br />
surutud, kuid mida alateadvus hästi teab. Allasurutud soovid võivad tuleneda inimese varajasest<br />
lapsepõlvest või on need kuidagi seotud seksuaalsete ihadega. Freud oli kindel, et iga inimese<br />
unenägu väljendab kuidagi inimese enda isiklikke soove. Absurdse süzeega unenäod on tema<br />
arvates kahe kihilised. Näiteks unenäo manifestne ehk väline sisu ei näi seostuvat inimese<br />
subjektiivsete soovidega. Nii on see näiteks siis kui inimene näeb mõnda õudusunenägu või kui ta<br />
unenäos surma saab. Kuid unenäo latentne kiht näitab unenäo tegelikku tähendust, kui inimene<br />
analüüsib ja lahti mõtestab unenäo üksikuid motiive ja sümboleid. Unenäo latentne osa on Freudi<br />
meelest alati seotud inimese mingisuguse sooviga.<br />
Tihendamine oli Freudi arvates esimene meetod alateadvuse unenäo sõnumite šifreerimisel:<br />
„Tihendamine toimub välja jätmise teel, niivõrd kui unenägu ei ole mitte unenäo mõtete punktpunktilt<br />
täpne ülekordamine või pojitseerimine, vaid nende äärmiselt ebatäielik ja lünklik<br />
taasesitus.“ Nihutamine oli Freudi arvates teine peamine meetod, mis inimese unenägudes ilmneb.<br />
Näiteks inimese unenäo tegeliku ehk latentse sisu moodustavad sellised objektid, mis ilmnevad<br />
välja just manifestses unenäosisus. Need objektid viitavadki unenäo latentsele sisule. Freudi meelest<br />
olid vabad psühholoogilised assotsiatsioonid need, mis aitasid lahti mõtestada tihendamise ja<br />
nihutamise šifreerimismeetodid. Unenäokujundite tõlgendamisel peab abiks olema<br />
psühhoanalüütik, kes aitab inimesel tekkivaid assotsiatsioone mõista ja meenutada. Nii saab kui<br />
teada unenäo tegelikku sõnumit, vähemalt Freudi arvates.<br />
Kuid seevastu Carl Gustav Jung, kes oli Freudi algne kaastööline ja hilisem konkurent, ei<br />
pooldanud vabade assotsiatsioonide meetodit. Ta püüdis mõista, mida alateadvus inimesele öelda<br />
tahab, kui ta teeb seda unenäo kaudu. Enamasti avalduvad unenäos inimeste emotsionaalsed<br />
probleemid, hirmud või usulised veendumused. Jung tõlgendas unenägu materjaliga, mis oli sellega<br />
vahetult ja selgelt seotud, mitte nii nagu seda tegi Freud, kes jagas unenäo manifestseks ja<br />
latentseks osaks. Näiteks Jung pööras olulist tähelepanu korduvatele motiividele inimese erinevates<br />
unenägudes, sest ta arvas, et see viitab inimese mingisugusele senilahendamata probleemile, mis<br />
nüüd siis alateadvus unenäos märku annab. Selle konkreetse probleemi lahendamise korral kaob ära<br />
ka see korduv motiiv, mis avaldub erinevates unenägudes.<br />
Freudi ja Jungi teooriaid ei pea tänapäevane psühholoogiateadus enam teaduslikeks ja seetõttu<br />
on teadus nende ideedest üldiselt distantseerunud. Unenägudel ei ole tegelikult mitte mingit<br />
peidetud sisu ega krüpteeritud sõnumeid. Seetõttu pole unenägusid mõtet dešifreerida. Inimese<br />
ärkamise ajal võib teadvus tagantjärele konstrueerida unenäole pealtnäha mingisuguse sisemise<br />
49
loogika või mõtte, et üleelatut kuidagi mõtestada.<br />
Paradoksaalse une funktsioon<br />
REM-une faas esineb öö jooksul 4 – 5 korda. Selle faasi ajal on ajuaktiivsus kohati isegi suurem<br />
kui inimese ärkveloleku ajal. REM-une ajal stimuleeritakse õppimisega seotud ajupiirkondi.<br />
Ameerika Ühendriikides asuvas California Ülikoolis Berkeleys töötavad teadlased A. Goldstein ja<br />
M. Walker hüpotiseerivad, et REM-une funktsioon seisneb emotsioonide regulatsioonis. REM-uni<br />
töötlevat emotsionaalset osa, mis on seotud mingi konkreetse sündmusega inimese elus ja peale<br />
selle aitab REM-uni inimest ettevalmistada unejärgseks optimaalseks emotsionaalseks<br />
funktsioneerimiseks. REM-uni tagab inimese unejärgse adaptiivse emotsionaalse funktsioneerimise.<br />
Goldsteini ja Walkeri teooria järgi aitab paradoksaalne uni, mis järgneb emotsionaalsele<br />
sündmusele, salvestada inimese mälestuse pikaajalisse mällu ja samaaegselt aitab REM-uni<br />
eemaldada mälestuselt ka emotsionaalse komponendi. See tähendab seda, et REM-uni teostab<br />
mälestuse järeltöötlust, mis aitab kinnistada mälujälge ja võtab sellelt ka emotsionaalse<br />
komponendi. REM-uni vähendab unejärgset emotsionaalse reaktsiooni intensiivsust ja aitab eristada<br />
olulist ebaolulisest. Näiteks pärast magamist esinevad inimeste madalamad hinnangud selle kohta,<br />
et kui negatiivseteks loetakse emotsionaalse sisuga pilte.<br />
Aju limbiline süsteem reguleerib inimese motiveeritud ja emotsionaalset käitumist. Limbilise<br />
süsteemi suuremad osad on mandelkeha, hipokampus, hüpotalamus ja haistesibul. Need kõik on<br />
omavahel funktsionaalselt seotud, mis paiknevad ajukoore all. Kuid paralimbiline süsteem jääb<br />
limbilise süsteemi ja ajukoore vahele. Seal asub näiteks insula.<br />
Unenägude tähendus seisneb lihtsalt emotsioonide mahalaadimises, sest inimese tundmusi ja<br />
mälestusi töötlevad neuronaalsed protsessid kutsuvad ajus esile unenägusid. Une ajal laetakse maha<br />
inimese emotsionaalne pinge, mis on parajasti ülearune ja nii valmistub inimene öösel uueks<br />
päevaks. Aju vabaneb halbadest emotsioonidest äreva või õudu tekitava unenäo abil. REM-une ajal<br />
esineb väga suur ajuaktiivsus.<br />
Goldsteini ja Walkeri uneteooria püüab seletada REM-une tekkimist ja vajalikkust inimese ajule<br />
jättes sealjuures täielikult kõrvale sügava une funktsiooni. Nende teooria hõlmab ainult inimese<br />
REM-und, kaasamata sügava une tekkimist. See on nende teooria üks tõsisemaid raskusi, sest on<br />
ebaloogiline ja ebausutav, et REM-unel ja sügaval unel on olemas üksteisest eraldi seletatavad<br />
funktsioonid. Nii olla ei saa. Inimesel on kahte liiki und ( REM-uni ja sügav uni ), mis esinevad<br />
alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Seega peavad need olema omavahel kuidagi<br />
seotud, mitte nii et neil on erinevad funktsioonid nagu näiteks REM-une vajalikkust seletab<br />
Goldsteini ja Walkeri teooria, kuid samas sügava une funktsiooni seletab Tononi uneteooria. Nii olla<br />
ei saa. Tõeline uneteooria peab seletama samaaegselt mõlema une liigi funktsiooni.<br />
Goldsteini ja Walkeri REM-une teooria on üles ehitatud selle une ajal toimuva virgatsainete<br />
muutustele. Noradrenaliini ja ka teiste stressi ning ärevusega seotud virgatsainete taseme langus on<br />
selle teooria üks põhilisemaid empiirilisi alustalasid ja lähtepunkte. Kuid just see on ka antud<br />
teooria üks kõige nõrgemaid kohti, sest siin võib olla kaks tõlgendus võimalust. Noradrenergiline<br />
süsteem võib küll viidata REM-une funktsioonile ( mida Goldstein ja Walker ka usinasti teevad ),<br />
kuid samas pole kindel, et kas tegemist võib olla lihtsalt REM-unega kaasnev protsess. Hoolimata<br />
paljudest Goldsteini ja Walkeri REM-une teooriat kinnitavatest empiirilistest uuringutest, jääb<br />
ikkagi võimalus, et kõik see, mida nende teooria meile kirjeldab, pole midagi muud kui REM-une<br />
seisundiga kaasnev nähtus.<br />
Aju uuringutes tuleb ilmtingimata arvestada sellega, et kas mingi avastatud uus<br />
neurobioloogiline seaduspärasus on mingi teise nähtuse põhjuslikuks ilminguks või lihtsalt<br />
kausaalne ehk kaasnev nähtus, mis pole tegelikult põhjusliku iseloomuga. See tähendab seda, et<br />
50
nähtus või seaduspärasus võib olla kaasuseks mingile teisele nähtusele või see võibki olla mingi<br />
teise nähtuse ilmingu konkreetseks põhjustajaks. Seda nimetatakse korrelatsiooniks ja<br />
kausaalsuseks, mille korral on nähtused omavahel korrelatsioonis või on need omavahel kausaalses<br />
suhtes nii et ühe nähtuse avaldumisega kaasneb mingi teise nähtuse ilmnemine, mitte ei põhjusta<br />
selle avaldumist ehk ei ole korrelatsioonis. Seda peab ajuteaduses pidevalt arvestama, mis on<br />
ajuteadusele omane.<br />
REM-unes nähakse unenägusid ehk esineb teadvus, kuid sügavas unes unanägusid enam ei nähta<br />
ehk teadvust ei esine. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb pigem ärkveloleku ajuaktiivsusega kui<br />
sügava unega ja nende teooria järgi tuleneb see just sellest, et REM-uni edendab inimese<br />
optimaalset emotsiooniregulatsiooni.<br />
Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse REM-une faas. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb<br />
ärkveloleku ajuaktiivsusega, vahel on see isegi suuremgi. Kuid sügava une ajuaktiivsus erineb<br />
REM-une omast märgatavalt, olles mitte nii enam globaalse, vaid lokaalse aktiivsusega. Sügava une<br />
ajuaktiivsus on võrreldes REM-une omaga palju väiksem ja see on nö. „killustatud“. See mõneti<br />
sarnaneb inimese langemisega koomasse või kliinilisse surma. Kliinilisse surma langemisel ehk<br />
pärast südame tegevuse seiskumist suureneb hetkeks ajuaktiivsus, mille järel alles siis lõpetab aju<br />
oma töö. Nii tundub olevat ka REM-une ja sügava une vahekorraga, mille korral suureneb ajutiselt<br />
enne sügavasse unne suikumist ajuaktiivsus. See tähendab, et enne sügava une ilmnemist suureneb<br />
ajuaktiivsus nii nagu enne aju kliinilist surma. Suurenenud ajuaktiivsusega kaasnevad unenäod ( s.t.<br />
teadvus ) ehk see, mida me nimetame REM-uneks.<br />
Kui REM-une ajuseisund sarnaneb ärkveloleku omaga, siis inimese sügav uni sarnaneb kooma<br />
või kliinilise surmaga, mille korral ei esine teadvust. Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse alati<br />
REM-une faas. Selline järjekord pole kunagi olnud vastupidine, küll aga on inimesed olnud ka<br />
ainult REM-une faasis jõudmata sügavasse unne.<br />
REM-uni ja sügav uni käivad alati käsikäes, juhul kui inimest ei äratata REM-une ajal üles. Enne<br />
sügavasse unne jõudmist läbitakse alati REM-une faas ja see ei toimu mitte kunagi vastupidiselt.<br />
Sügav uni on inimese närvisüsteemile vajalikum kui REM-uni. See tähendab, et sügava une<br />
puudumine toob esile rängemad ajukahjustused kui REM-une puudumine. REM-uni ja sügav uni on<br />
omavahel lahutamatult seotud sarnaselt nii nagu aeg ja ruum. Sügava une funktsioon on seotud<br />
impulsside kuhjumise regulatsiooniga ajus, mis neurobioloogiliselt väljendub sünapsite<br />
vähenemises sügava une ajal. Seda on veenvalt näidanud Tononi empiirilised uuringud. Sellest võib<br />
mõneti järeldada seda, et sügava une ilmnemisega kaasneb REM-une staadium, olles sügava une<br />
„sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas. See tähendab, et REM-uni on tegelikult kõigest<br />
„sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas sügava une tulekuks. Analoogiline oli nii ka surmalähedaste<br />
kogemuste ilmnemistega, mida oli siiani arvatud olevat sureva aju viimasteks funktsioonideks.<br />
REM-uni on seega sügava une kaasnähtuseks.<br />
Kuna REM-uni on pigem „sissejuhatus“ või „ettevalmistus“ inimese sügavasse unne<br />
suikumiseks, siis seega on sügava une ( mitte REM-une ) funktsioon inimese une<br />
põhifunktsiooniks. See tähendab seda, et küsimusele „miks inimene vajab und?“ annab vastuse<br />
sügava une funktsioon, mitte niivõrd REM-une funktsioon.<br />
Teadvus on seotud kindlalt neuronite laenglemistega ehk aju aktiivsusega. Kuid ärkvelolek on<br />
seotud pigem virgatsainetega ( mis tegelikult on ka seotud omakorda neuronite aktiivsusega ). See<br />
tähendab seda, et teadvuse sisu muutuse taga on aju aktiivsusmustri muutus, kuid inimese<br />
ärkveloleku muutus on seotud virgatsaine taseme muutusega. Näiteks noradrenaliini taseme langus<br />
ajus põhjustab inimese ärkveloleku kadumise ja nii on see näiteks REM-une ajal, mil inimene on<br />
küll teadvusel ( nähakse und ), kuid ei olda enam ärkvel.<br />
REM-uni ja sügav uni esinevad alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Sügava une<br />
korral esineb ajus lokaalne ehk killustatud aktiivsus, mille korral on aju üldine aktiivsus asendunud<br />
aktiivsus-saarekestega, mis pole omavahel kontaktis. Sügava une korral puudub inimesel teadvus (<br />
s.t. unenäod ) ja esineb ajus sünapsite vähenemine ( Tononi ). REM-une ajal esineb seevastu sama<br />
suur ajuaktiivsus, mil inimese ärkveloleku ajal. Esineb unenägude nägemine ja seega teadvus.<br />
REM-une ajal langeb selliste ühendite konsentratsiooni tase, mis vastutavad inimese virguse ja<br />
51
ärksuse eest. Näiteks langeb noradrenaliini tase REM-une ajal. Kõik need aspektid tõepoolest<br />
viitavad sellele, et REM-uni on lihtsalt sissejuhatus sügavasse unne. Sügava une funktsioon seisneb<br />
sünapsite vähenemises ajus, et stabiliseerida aju energiakasutus. Sel ajal puudub inimesel teadvus<br />
ehk ei nähta unenägusid. Kuid enne inimese teadvusetuse staadiumisse jõudmiseks peab inimene<br />
kaotama ärkvuse, mis tähendab seda, et teadvuse kaotusele eelneb ärkveloleku lakkamine. See<br />
avaldub aju noradrenergilise süsteemi aktiveerumises, mille korral ajus langeb noradrenaliini ja<br />
teiste keemiliste ühendite konsentratsioon, mis vastutavad inimese ärkvuse ja virguse eest. Juba<br />
ammu on teada, et ärkvelolek ja teadvus ei ole päris üks ja sama nähtus. Kuid samal ajal esineb<br />
ajuaktiivsus edasi, mil see oli ärkveloleku ajal. See kestab kuni sügava uneni ja sellega kaasnebki<br />
unenägude nägemine ehk teadvuse esinemine. Enne aju energia stabiliseerimisprotsessi ehk<br />
sünapsite vähenemise staadiumit ( s.t. enne sügavat und ), mil inimene on täiesti teadvusetus<br />
seisundis, lakkab inimese ärkveloleku aktiivsus, mis väljendub noradrenergiliste ühendite<br />
konsentratsiooni taseme languses, mida kirjeldabki meile Goldsteini ja Walkeri paradoksaalse une<br />
teooria.<br />
Aju noradrenergiline süsteem<br />
Und on kahte liiki: sügav uni ja REM-uni ehk paradoksaalne uni. Paradoksaalne uni on kiirete<br />
silmaliigutuste uni ehk REM-uni, mil nähakse unenägusid. Paradoksaalse une ajal esineb peaaegu<br />
täielik lihastoonuse kadu, kuid ajukoores esineb seevastu suur aktiivsus. Sügava une ajal<br />
unenägusid ei nähta. Sügava une ajal langeb inimese kehatemperatuur, südamelöögi sagedus ja<br />
üldine lihastoonus; väheneb mitmetes ajupiirkondades aktiivsus ja väheneb ka hapnikutarbimine.<br />
REM-une ajal esinev ajuaktiivsus erineb oluliselt sügava une ajuaktiivsusest, kuid sarnaneb suurel<br />
määral ärkveloleku omaga. REM-une ajal sarnaneb inimese ajukoore elektriline aktiivsus<br />
ärkveloleku omaga. Ka hapniku- ja glükoositarbimine on väga sarnane ärkvel oleku omaga – vahel<br />
võib see olla isegi suuremgi. See tähendab ka seda, et REM-une ajal nähtavad unenäod on<br />
kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu tekkinud suvalised ajuaktiivsusmustrid. Ajukoore suurenenud<br />
aktiivsusest hoolimata ei ole inimene siiski ärkvel.<br />
Ajukoores eksisteerib limbiline süsteem, mis koosneb mandelkehast, hipokampusest,<br />
haistesibulast ja hüpotalamusest. Nendes piirkondades on REM-une ajal aktiivsus kõige suurem.<br />
Peale nimetatud osade on ka suurenenud aktiivsus insulas ja otsmikukoore keskmises osas.<br />
Mandelkeha reguleerib inimese emotsioone. Aktiivsus aju limbilistes ja paralimbilistes<br />
struktuurides on REM-une ajal suurenenud.<br />
REM-une ajal toimub ajutüve neuronites järsk noradrenaliini konsentratsiooni taseme langus.<br />
Noradrenaliini on seostatud inimese tähelepanu ja ärksusega ning ka valmisolekuga reageerimiseks.<br />
Noradrenergiliste neuronite laenglemine ajutüves väheneb REM-une staadiumis, eelkõige ajutüves<br />
asuvas sinava tuuma neuronites. Pärast REM-une lõppu taastub noradrenaliini tase ajus une eelsele<br />
tasemele. Paradoksaalse une ajal esinevad ajus teetalained. Noradrenaliini tase on madal ja seda<br />
enam just sinava tuuma neuronites. Üldse on REM-une ajal madal selliste virgatsainete tase, mis on<br />
seotud inimese stressi ja ärevusega. Ülivirguse tekitab inimesel noradrenaliini hulga suurenemine<br />
ajus.<br />
Inimesed mäletavad enamasti hästi just neid asju, mis sisaldavad endas kõrget emotsiooni taset<br />
ja on inimesele emotsionaalselt oluline. Noradrenergiliste juhteteede ja perifeerse närvisüsteemi<br />
aktivatsioon on oluline inimese emotsionaalse sündmuse mällu talletamiseks. Noradrenergiliste<br />
juhteteede aktivatsiooni reguleerivad sinava tuuma neuronid, mis asuvad ajutüves.<br />
Ajutüves olev sinavtuum ehk locus coeruleus reguleerib mandelkeha bioelektrilist aktiivsust -<br />
adrenoretseptorite abil, kuid ajukoore aktiivsust reguleerib see läbi -adrenoretseptorite, mida on<br />
52
kahte liiki. Mandelkeha aktiivsus on keskkonnastiimulite suhtes selektiivne ja seda võimendab<br />
sinava tuuma faasiline aktiivsus. See tähendab ka seda, et mandelkeha ja sinava tuuma aktiivsus<br />
sarnanevad üksteisele tavalise ehk normaalse ajuseisundi korral. Mandelkeha ja otsmikukoore<br />
keskmine osa ( s.t. ajukoor ) on omavahel funktsionaalselt seotud.<br />
Noradrenaliini kõrge tase ajukoores vähendab prefrontaalkoore tööd läbi 1-adrenoretseptorite,<br />
mis takistavad närviimpulside ülekannet. Otsmikukoore keskmine osa ehk prefrontaalkoor<br />
kontrollib ülalt-alla mandelkeha aktiivsust ja kui see kontroll väheneb, siis põhjustab see<br />
mandelkeha aktiivsuse suurenemist.<br />
Otsmikukoor aktiveerub noradrenaliini mõõduka taseme korral 2-retseptorite kaudu. Selle tõttu<br />
on otsmikukoorel suurem kontroll mandelkeha üle. Kuid otsmikukoore töö on häirinud kõrge<br />
noradrenaliini taseme tõttu ajukoores 1-retseptorite kaudu. Selle tulemusena on otsmikukoore<br />
kontroll mandelkeha üle vähenenud.<br />
Sinava tuuma neuronites esineb inimese terve aju korral pidev madal baasaktiivsus. Baasiline<br />
laenglemine tähendab närviraku alalist aktiivsust. Kuid mingite oluliste stiimulite esinemise korral<br />
tekib faasiline aktiivsus, mida võib tõlgendada reaktsioonina nendele tekkinud stiimulitele.<br />
Ajutüves oleva sinava tuuma noradrenergiliste neuronite laenglemist iseloomustab madal<br />
baasaktiivsus ja kõrge faasiline aktiivsus üksteise suhtes. Sinava tuuma neuronite baasaktiivsus on<br />
stressitingimuses kõrgem ja ka noradrenaliini hulk on suurenenud.<br />
Sinav tuum, mandelkeha ja prefrontaalkoor on omavahel funktsionaalselt seotud. Näiteks<br />
mandelkeha ja ajukoore vaheline suhtlus on aluseks adaptiivsele emotsiooniregulatsioonile.<br />
Mandelkeha ja ajukoore vahelist suhtlust häirib noradrenaliini taseme tõus.<br />
Inimese ärkvel olek<br />
Ärkvel olek ja teadvusseisund ei ole tegelikult üks ja sama psühholoogiline nähtus. Näiteks kui<br />
inimene magab ja näeb parajasti und, siis on inimene teadvusel, kuid mitte ärkvel. See tähendab<br />
seda, et inimene on und nähes teadvusel, kuid mitte ärkvel. Samamoodi on inimene teadvusel ka<br />
ärkvel olles. Inimene on ühtviisi teadvusel nii und nähes kui ka ärkvel olles, kuid nende kahe oleku<br />
ainus erinevus seisneb selles, et ühes ollakse ärkvel, kuid teises mitte.<br />
Inimene on ühtviisi teadvusel nii ärkvel olles kui ka und nähes, mil enam ei olda ärkvel. Ärkvel<br />
olles loob inimese aju sensoorsete kanalite kaudu virtuaalse keskkonna ümbritsevast maailmast,<br />
milles inimene parajasti eksisteerib. Kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes loob inimese aju<br />
virtuaalse keskkonna mitte enam ümbritsevast maailmast, vaid ajus olevatest andmetest, mis on<br />
talletatud siis, kui inimene oli ärkvel. See tähendab seda, et ärkvel olles on inimese aju ümbritseva<br />
maailmaga adekvaatselt kontaktis, kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes on inimese aju<br />
ümbritsevast maailmast isoleeritud ehk puudub adekvaatne kontakt reaalsusega. Inimese enda<br />
unenäos on iga tegelane tegelikult tema ise, sest unenägu on inimese enda aju loodud virtuaalne<br />
tegelikkus. Unenäos võivad avalduda inimese alateadvuses olevad varjatud tungid, vajadused ja<br />
hirmud.<br />
Teadvusseisund ja ärkvelolek ei ole päris üks ja sama nähtus. Aju-uuringud on veenvalt<br />
näidanud, et teadvusseisundi tekkimisega on otseselt seotud ajuaktiivsus ehk neuronite elektriline<br />
laenglemine. Kuid samas on ärkveloleku tekkimine seotud aju noradrenergilise süsteemi<br />
aktivatsiooniga, mille korral sõltub inimese ärkvelolek selliste ühendite konsentratsiooni tasemest<br />
ajus, mis vastutavad inimese virguse ja ärksuse eest. Seda näitavad veenvalt erinevad une-uuringud<br />
ja Goldsteini-Walkeri REM-une teooria eksperimentaalne kontroll. REM-une ajal esineb<br />
ärkvelolekuga sarnane ajuaktiivsus ( mille tõttu esineb unenägude nägemine ja seega teadvus ), kuid<br />
näiteks noradrenaliini tase ajus on sel ajal üldiselt langenud, mis läheb kokku inimese ärkveloleku<br />
53
lakkamisega. Kooma seisundi ajal on ajuaktiivsus üldiselt lakanud ja sel ajal ei esine teadvust ( s.t.<br />
ei nähta unenägusid ).<br />
Ärkveloleku ajal meeleorganitelt tuleva info töötlemisega ja vahendamisega seotud piirkonnad<br />
ajutüves kutsuvad esile ka REM-une. Selle tulemusena aktiveerub ka aju limbiline süsteem, mis on<br />
kahe ajupoolkera ühendajaks. Nii tekivadki inimesel öösel unenäo elamused, sest aju limbiline<br />
süsteem töötleb ka inimese emotsioone, tajuelamusi ja mälu.<br />
Taalamuse vigastamise korral ei juhtu inimese ärkvelolekuga midagi. Ka on uurimustes leitud, et<br />
ajukoore neuronid on ka endiselt siis aktiivsed, kui väheneb ( või hoopiski kaob ) atsetüülkoliini<br />
mõju ajukoorele. Kõik see tähendab seda, et inimese ärkveloleku seisund esineb ka ilma taalamuse<br />
ja atsetüülkoliinita. Kui aga kõrvaldada ajukoores ära noradrenaliin, siis kaob ka ärkveloleku<br />
seisund ( inimene ei ole enam siis ärkvel ). Neuronid ajukoores hakkasid lakkama aktiveerumast.<br />
See sarnaneb siis üldnarkoosi seisundiga. Huvitav on veel üks asjaolu. Nimelt noradrenaliini ei<br />
esine REM-une ajal, mil nähakse unenägusid ja seega esineb teadvuslik seisund. Kuid on kindlaks<br />
tehtud seda, et atsetüülkoliini mõju blokeerimisel ajukoores on aju ärkvel seisundis, kuid teadvust ei<br />
esine. Seetõttu ei samastata ärkvelolekut teadvusega.<br />
Inimese mälu<br />
Inimese kogu mälu ei asu tegelikult hipokampuses, vaid see ajupiirkond on pigem vaadeldav aju<br />
„sisukorrana“. Hipokampusest sõltub lihtsalt see, et kas me suudame midagi meenutada ehk kas me<br />
suudame ajju talletatud mälestusi üles leida. Inimkogemuse mälestus on talletatud aju<br />
närviühenduse võrgustikus. Mälestuse sisu oleneb sellest, et millises ajupiirkonnas on mälestus<br />
talletunud. Näiteks matemaatikavalemid asuvad aju tagaosas, kuid samas prantsuse keele tegusõnad<br />
aga Broca ja Wernicke ajupiirkondades. Hipokampusest sõltub see, et kas mälestus talletub edasi<br />
pikaajalisse mällu või ei. Hipokampuses tekivad uued neuronid ja arenevad kogu inimese elu<br />
jooksul.<br />
Enne mälestuse jõudmist hipokampusesse, viibib see umbes 30 sekundit kuni minut aega<br />
lühiajalises mälus. Hipokampuse vigastumise korral või isegi selle eemaldumise korral säilib<br />
inimesel ainult lühiajaline mälu. Pikaajaline mälu sellisel juhul kaob.<br />
Inimese autobiograafiliste mälestuste kodeerimise ja meenutamise ajal esinevad ärkveloleku ajal<br />
enamasti teetalained. Tähelepanuväärne on asjaolu, et inimese mäletamist mingist varem toimunud<br />
sündmusest ärkveloleku ajal, öösel unenägude nägemist ja ärkveloleku ajal meenutada unenägusid<br />
võimaldab kõike ainult üks ja sama ajumehhanism. Teetalainete ajal nähtavad unenäod jäävad sageli<br />
kõige paremini meelde.<br />
54
2 Teadvuse mentaalne olemus<br />
2.1 Sissejuhatuseks<br />
Praegune olukord teadvuseteaduses on selline, et alguses sooritatakse mingisugune eksperiment<br />
ja siis pärast seda luuakse mingisugune teooria või ilmneb lihtsalt üks järeldus. Antud juhul on siin<br />
vastupidine olukord. Siin lähenetakse teemale teoreetiliselt ehk see tähendab seda, et alguses<br />
luuakse teooria või hüpotees ja siis sooritatakse teooria kasuks ka eksperimente. Kuid eksperimente<br />
ei saa mina teha, kuna mul ei ole selleks vahendeid. Seepärast kasutan ma ainult olemasolevaid<br />
teadmisi ja enda mõistust. See tähendab seda, et teemale lähenetakse teoreetiliselt. Sellepärast ongi<br />
siin tegemist nagu teoreetilise psühholoogiaga, mis vastandub eksperimentaalpsühholoogiale.<br />
Loomulikult tuleb püstitatuid ideid ka tõestada ja seda saab teha ainult katseid sooritades. Antud<br />
juhul on siin tegemist argumenteerimisega ja teoretiseerimisega teadvuse olemuse üle. On rohkeid<br />
järeldusi ja nähtuste omavahelisi seoste leidmisi.<br />
Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis<br />
teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse<br />
teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid.<br />
Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und<br />
nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis<br />
võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole<br />
samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 )<br />
Rääkides unenägudest ei pea jutt kõlama just esoteeriliselt või pseudoteadusena, kui teemaks ei<br />
ole muidugi unenägude pealt ennustamine. Unenägusid uurivad psühholoogid, psühhiaatrid ja isegi<br />
neuroloogid. See on tõsiteaduse üks uurimisalasid, kuid selle üle on mõtisklenud ka filosoofid.<br />
Psühholoogia ja filosoofia ei ole üks ja sama. Filosoofid ainult mõtlevad, kuid peale mõtlemise<br />
tegelevad psühholoogid ka eksperimenteerimisega. Näiteks sooritatakse katseid ja püstitatakse<br />
teooriaid või hüpoteese. Psühholoogid uurivad enamasti une erinevaid faase ja aju erinevaid<br />
aktiivsuse mustreid une seisundis. Uni ei ole mingisugune müstiline nähtus või „asi“, millest<br />
rääkimine või teooriates kasutamine oleks pseudoteadus.<br />
Raskete või kujuteldamatute nähtuste uurimiseks luuakse näiteks füüsikas analoogiaid või<br />
mudeleid. Näiteks mõne raske nähtuse kirjeldamisel võetakse appi mõni sarnane nähtus ja siis läbi<br />
selle mõistetakse nähtuse sisu paremini. Ka siin toimime samamoodi. Põhiliseks mudeliks või<br />
analoogiaks on siin unenäo seisund, mille läbi me muid teadvuse aspekte hakkame paremini<br />
mõistma. Näiteks üldrelatiivsusteoorias ei saa ettekujutada kõveraid aegruume. Seega luuakse<br />
analoogiaid kõverate pindadega ja arvutatakse välja vastavad väljavõrrandid. Analoogiaks on<br />
võetud just kerapinnad ja selle sfäärilised koordinaadid. Ka siin on unenäomaailma kasutamine<br />
pigem mudeliks või analoogiaks nähtuse ( teadvuse ) sisu mõistmiseks. Kuna unenägusid näevad<br />
eranditult kõik inimesed, siis on seda lihtsalt hea kasutada. Sellest saavad kõik aru. Sellepärast ongi<br />
unenägu kui nähtus antud teoorias üks enimkasutatavaid mõisteid.<br />
Antud teooria eeldab seda, et alguses toimub näiteks kujutise tekkimine ja siis seda<br />
teadvustatakse. Vastupidist protsessi ei ole: alguses toimub teadvustamine ja siis ilmneb näiteks<br />
kujutise tekkimine ( teadvuses ). Ilmselt on see vaieldav, et kuidas tegelikult on nende „protsesside“<br />
järjekord. Aga äkki pole nende kahe järjekord üldse oluline. Nad võivad ju ka ühekorraga ilmneda.<br />
Seda ei olegi täpselt teada.<br />
Antud juhul on käsitletud kõige tavapärasemat teadvuslikku seisundit, mis inimesel üldse olemas<br />
on. Tegemist on ärkvel oleku ( või une ) seisundiga, mis ei ole unine ega mõjutatud alkohoolsetest<br />
55
või lausa narkootilistest ainetest. Ei ole tegemist ka mingisuguse teadvuse piiriala nähtusega. Siin<br />
soovitakse selgusele jõuda täiesti tavalise ja igapäevase teadvuse seisundi olemusele. See on<br />
inimeste igapäevaselt kogetav teadvuse seisund. Me tegeleme siin peamiselt teadvuse seisundi<br />
olemuse mõistmisega.<br />
2.2 Aju virtuaalne reaalsus<br />
Aju on teadvuse ja psüühika materiaalseks aluseks. Vähemalt on see nii enne inimese surma.<br />
Neurofüsioloogia kirjeldabki meile seda, et kuidas tekib ja funktsioneerib ajus teadvus ja psüühika.<br />
Neuroloogia on õpetus närvirakkude ehk neuronite tegevusest ja talitlusest. Aju ja seega<br />
närvitegevuse peamiseks füüsikaliseks aluseks ongi just elektromagnetilised jõud. Järelikult on<br />
teadvuse ja ka kogu psüühika füüsikaliseks aluseks või eksisteerimiseks ( Universumis ) just<br />
elektromagnetväljad, mis on üheks põhijõuks looduses ülejäänud kolmest fundamentaaljõust.<br />
Nendeks on gravitatsioonijõud, tugev tuumajõud ja nõrk jõud. Elektromagnetvälju on võimalik<br />
käsitleda ka kui energiaväljadena, sest väljad omavad energiat ( välja arvatud gravitatsiooniväli ).<br />
Universumi mateeria põhivormideks on aine ja väli, kuid aeg ja ruum on mateeria eksisteerimise<br />
põhivormideks. Põhimõtteliselt õpetab meile neurofüsioloogia seda, et kuidas füüsika (<br />
elektromagnetism ) loob ja funktsioneerib inimese ajus psüühika ja seega ka teadvuse. Ilma<br />
elektromagnetjõududeta ei ole Universumis ka teadvuslikku nähtust.<br />
Unenäomaailma olemasolus ei ole võimalik kahelda. See on üks haruldasemaid nähtusi teaduses<br />
üldse, mille olemasolu ei pea tõestama. Kõik inimesed seda ju ööesti magades kogevad. Vahel<br />
nähakse und, kuid vahel seda ei nähta. Unenäomaailma nägemise võime ei ole ainult inimesel. Ka<br />
loomad näevad und. Ilmselt mitte kõik elusorganismid, kuid valdavalt kõik imetajad. Bioloogid<br />
liigitavad inimese loomariiki ja imetajate hulka. Kui inimene ( loom ) on võimeline nägema<br />
unenägusid, siis seda peavad suutma ka teised imetajad ehk loomad. Psühholoogid uurivad une<br />
erinevaid seisundeid, staadiume, aktiivsuse mustreid ajus jne. Und uuritakse eksperimentaalselt,<br />
kuid selle olemasolu tõestamiseks ei ole tehtud mitte ühtegi katset, sest seda ei ole lihtsalt vaja teha.<br />
Kui aga tõlgendada unenäomaailma selliselt, et mis asi see on, siis ilmselt suure tõenäosusega ei<br />
pea keegi selles kahtlema, et tegemist on nagu virtuaalmaailmaga, mida aju magades meile genereerib.<br />
Virtuaalmaailma mõiste on tegelikult tulnud koos arvutiteaduse tekkimisega ja selle arenguga.<br />
Näiteks ka arvutimängud on virtuaalmaailmad – olgugi seda, et need ei ole praegu<br />
kolmemõõtmelised. Ulmefilmides oleme palju näinud seda, et kuidas tulevikus luuakse arvutitega<br />
virtuaalmaailmasid ja siis inimesed pannakse sinna sisse mänge mängima või tööd tegema. Unenäomaailma<br />
on võimalik tõlgendada ka kui virtuaalmaailma. Ilmselt ei kahtle selles keegi. Und<br />
nähes „viibib“ inimene ju teises maailmas, mille loojaks on tegelikult tema enda aju.<br />
Unenäomaailmas kogeme ju sama reaalseid situatsioone või sündmusi, mis tegelikkuses aset<br />
leiavad. Selles kahelda ei ole võimalik. Unenäomaailma virtuaalreaalsusena käsitleda on võimalik,<br />
kuid siis peab arvestama seda, et selle loojaks on inimese enda aju. See ei ole arvutitega<br />
animeeritud. Ulmefilmides näeme virtuaalreaalsusi, mis on loodud arvutitega või lausa tehisintellektide<br />
poolt. Kuid tulemus on ju täpselt sama võrreldes unenäomaailmaga.<br />
Seda, et aju tõepoolest loob tegelikkusest virtuaalse keskkonna, näitab unenäomaailma<br />
tekkimine siis kui inimesed magavad.<br />
Unenäomaailm ja pärismaailm ( kui inimene on ärkvel ) on omavahel täiesti eristamatud. Ka<br />
selles ei ole võimalik kahelda. Sündmused ja situatsioonid, mis leiavad aset ärkvel olles (<br />
pärismaailmas ), on täpselt sama „reaalsed“ ka unenäo virtuaalses keskkonnas. Näiteks kui inimene<br />
und nähes ei tea enda olemasolust unenäomaailmas, siis ta arvabki, et ta ei maga, kuigi ta tegelikult<br />
seda teeb. Sellisel juhul arvab inimene ennast olevat sama ärkvel, mis ta ka reaalselt ärkvel olles on.<br />
Kuid tegelikult on see ju illusioon. Inimese unenäomaailm on pärisreaalsusega niivõrd identne, et ta<br />
isegi ei mõtle sellele, et kas ta on ikkagi ärkvel või ta näeb parajasti und. Selle mõtte peale tihti isegi<br />
56
ei tulda. Oma reaalsuse poolest ei ole võimalik vahet teha unenäomaailmal ja pärismaailmal. Ilmselt<br />
ei kahtle selles mitte keegi. Neid ei ole võimalik omavahel eristada, et kumb neist on ikkagi<br />
reaalsem. Seda on paraku VÕIMATU teha. Mõlemates „maailmades“ aset leidvad sündmused on<br />
sama reaalsed ja isegi samasuguse mõjuga inimese psüühikale.<br />
Põhimõtteliselt on võimatu eksperimentaalselt kindlaks teha seda, et kas inimene on parajasti<br />
unenäos või on ta siiski ärkvel. Inimene ise seda kindlaks teha ei saa. Seda on võimatu kindlaks teha<br />
seni, kuni ärgatakse unenäost või tuvastatakse midagi sürreaalset. Kui aga need kaks tahku<br />
puuduvad ( ei ärgatagi unenäost ja ei nähta midagi sürreaalset ), siis on VÕIMATU vahet teha<br />
unenäol ja tegelikkusel. Antud „seaduspärasus“ sarnaneb füüsikas tuntud taustsüsteemidega<br />
järgmiselt – on võimatu katseliselt kindlaks teha seda, et kas mingi taustsüsteem liigub või on ta<br />
parajasti paigal. See tuleneb liikumise suhtelisusest ehk relatiivsusest, millest pajatab meile tuntud<br />
relatiivsusteooria. See on analoogiline ka unenäo ja tegelikkuse korral. Unenäomaailm on<br />
tegelikkusest ABSOLUUTSELT eristamatu ( oma reaalsuse poolest ): selles esinevad sündmused ja<br />
nähtused on tegelikkusega võrreldes ABSOLUUTSELT sama reaalsed ja samasuguse mõjuga<br />
inimese psüühikale ( näiteks õudusunenäod ).<br />
2.3 Aju kaks reaalsust<br />
Kuid ometi esinevad nähtusi, mis paneb eristama unenäomaailma ja pärismaailma üksteisest.<br />
Sündmused või nähtused, mida und nähes kogetakse, on enamasti fantastilised või ebaloogilised<br />
võrreldes ärkvel olekus toimuvaga. Näiteks võib unes kohata koletisi ( õudusunenägudes ), inimese<br />
lendamist ( ilma ühegi tehnilise abivahendita ) või saab inimene järsku mingisugused erakordsed<br />
võimed. Ärkvel olles ( ehk siis pärismaailmas ) ei ole ju selliseid „asju“, kui ei nähta viirastusi.<br />
Inimesed lendavad ikka ju tehniliste abivahenditega, koletisi enamasti ei nähta – kui ainult<br />
kinolinal. Unenäomaailmas esinevad sürreaalsed elemendid on ainuke iseärasus, mis eristab seda<br />
maailma ärkvel oleku maailmast. See on absoluutselt ainus väike erinevus nende kahe maailma<br />
vahel. Kuid miks just väike erinevus, sest igakord ei sisalda uni sürrealistlike elemente. Fantastilisi<br />
jooni ilmnevad sagedasemini just laste unenägudes, kuid täisealiste unenägudes esineb seda palju<br />
vähem. See on siiski arvatav statistika. Kui nähakse unes koletisi, siis on tõenäosus, et tekib mõte<br />
sellest, et kas oldakse ikkagi ärkvel või nähakse parajasti und. Näiteks kui ärkvel olekus kogetakse<br />
midagi erakordset, siis ju tihti käbi peas läbi mõte, et kas see kõik toimub unes? Hakatakse eristama<br />
und tegelikkusest, kuid selles ei ole ju midagi erakordset. Näiliselt ( või isegi reaalselt ) ebareaalseid<br />
sündmusi või nähtusi kiputakse tihti alla suruma ebareaalsusesse – näiteks unenäomaailma,<br />
hallutsinatsioonidesse, illusioonidesse jne. Inimese mõistus on paraku raske nähtus.<br />
Kas inimene näeb parajasti und või ta on siiski ärkvel, ei ole võimalik kindlaks teha mitte ühegi<br />
eksperimendiga. Selgus selles tuleb siis kui ärgatakse unenäost või kogetakse mingeid sürreaalseid<br />
elemente. Kui inimene ei ärkagi unenäost, siis EI OLE VÕIMALIK üldse vahet teha<br />
unenäomaailmal ja tegelikkusel. See on fakt.<br />
Unenäomaailma ja ärkveloleku maailma eristab üksteisest ainult aeg ja ruum. Näiteks kui<br />
inimene kõnnib unenäos oma toas ringi, siis tegelikkuses ta seda siiski ju ei tee. Kui aga inimene<br />
kõnnib ärkvel olles oma toas ringi, siis teeb ta seda ka reaalselt. See on nende kahe maailma<br />
erinevus, mis seisneb ruumilises vahekorras. Kuid ajaga seonduvat on järgmine. Näiteks kui<br />
unenäos inimene kuuleb kella helisemist ( mis annab ülestõusmiseks märku ), siis tegelikkuses ta<br />
seda ei kuule. Näiteks aeg ei ole veel selleks õige. Selle asemel, et tegelikkuses üles ärgata, ärkab<br />
inimene hoopis unenäos. Kui aga kell heliseb tegelikkuses, siis ärgatakse unenäos peaaegu kohe<br />
üles. Nüüd ärgatakse ja kuuldakse kella helisemist reaalselt. See on nende kahe maailma erinevus,<br />
mis seisneb ajalises vahekorras. Nii et ainult aeg ja ruum eristab unenäomaailma ja ärkvel oleku<br />
maailma üksteisest.<br />
Näiteks võib siin kohal välja tuua sellised inimeste kogemused, mida nimetatakse surmalähedas-<br />
57
teks kogemusteks. Sellisel nähtusel ilmneb üks huvitav aspekt, mille tõesuse üle teadusmaailmas<br />
vaieldakse. Enamasti peetakse surmalähedasi kogemusi just sureva aju illusioonideks. Seda, et<br />
toimub midagi ajus, mitte sellest kusagil väljaspool. Peaaegu kõik teadlased on sellises arusaamas<br />
kindlad. Kuid on olemas aspekte, mis seab sellise väite kahtluse alla. Kui inimene on kliiniliselt<br />
surnud, siis on tal ikkagi võimalus näha selliseid toiminguid pealt, mida arstid tema elustamise ajal<br />
korda saadavad. Hiljem, kui inimene on juba ärkvel ( mitte enam surnud ), räägib inimene seda, et<br />
mida elustamise ajal täpselt tehti ja kogu see kirjeldus osutub väga täpseks. Selline aspekt on hiljem<br />
üllatanud väga paljusid arste ( isegi skeptikuid ). Hämming seisneb selles, et kuidas saab inimene<br />
teada seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli ( kliiniliselt ) surnud. Kui inimene oli<br />
surnud ja ( skeptiliste teadlaste poolt ) väidetavalt nägi inimene ajus illusioone, mis võis olla just<br />
nagu uni ( aju üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas ( väidetavalt ) unenäos saavad juhtuda<br />
sellised sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses – ärkvel oleku maailmas? Kui nähakse unes<br />
seda, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ärkvel olles ) seda kuidagi<br />
inimene ei teosta – teostus toimub ainult unenäos. Inimene ei saa kuidagi näha unenäos seda, et mis<br />
toimub samaaegselt tema elustamise ajal. Unenäomaailma ja tegelikkust eraldab ainult aeg ja ruum<br />
nagu seda oli juba varem ära näidatud. Antud juhul ei ole võimalik midagi muud järeldada kui<br />
ainult seda, et inimene ei „viibinud“ sellises aju virtuaalreaalsuses nagu seda on unenäo korral, vaid<br />
inimese „aju“ virtuaalreaalsus ühtis ajaliselt ja ruumiliselt väga täpselt tegelikkusega ehk seega<br />
inimene oli ärkvel. See on psühholoogiline fakt, et unenäomaailm ei ühti ajaliselt ja ruumiliselt<br />
pärismaailmaga. Ainult ärkvel olles ühtib ajaliselt ja ruumiliselt aju virtuaalreaalsus<br />
pärismaailmaga. Järelikult surmalähedased kogemused ei tulene surevas ajus toimuvatest<br />
illusioonidest, sest need vastavad sündmustele, mis leiavad aset ka tegelikkuses. Seega teadvus ei<br />
olnud inimese kliinilise surma ajal enam ajust sõltuv ja seega ei olnud seda ka enam vaja ja „sealt“<br />
tuli lahkuda ehk eralduda – olla lahus. Näib, et selline võimalikkus on kooskõlas praeguse teadvuse<br />
teooriaga.<br />
Vahel inimesed mäletavad oma unenägusid, mida nad ööseti magades näevad. Kuid enamasti<br />
seda ikkagi ei mäletata. Mäletada hiljem ärkvel olles unenäos toimunud sündmusi teeb<br />
põhimõtteliselt sama välja, mis mäletada ärkvel olles toimunud reaalseid sündmusi. Kuid unenäod<br />
kipuvad vastupidiselt reaalsetele sündmustele väga kiiresti ununema. Hilisemas elus ei mäleta<br />
inimene oma unenägudes kogetud elamusi peaaegu üldse või mäletatakse nendest väga vähe. Kuid<br />
vastupidiselt unenägudele mäletatakse surmalähedasi kogemusi aga väga selgelt ja veel väga kaua<br />
pärast nende sündmuste üleelamisi.<br />
2.4 Teadvus on virtuaalreaalsus?<br />
Üldine arvamus on see, et kui inimene magab, siis ta on ka teadvusetu. Magades ei ole inimene<br />
teadvusel või ei ole meelemärkusel. See on tegelikult absoluutselt vale. Inimene on ka magades<br />
teadvuslikus seisundis ( seda juhul kui nähakse und ), kuid see ei paista välja. Und nähes inimene<br />
on ju teadvusel. Sellisel juhul ei ole inimene teadvusel pärismaailmas ( kus ta tegelikult magab ),<br />
vaid „maailmas“, mid loob aju – ehk siis unenäomaailmas. Kuid teadvuslik seisund ju ikkagi<br />
eksisteerib, olgugi et mitte „ärkvel oleku maailmas“. Kuid nii on see une korral. Kui aga und üldse<br />
ei nähta, siis on inimene tõopoolest täielikus teadvusetus seisundis. On olemas ju selliseid<br />
unenäoseisundeid, mil und ei nähtagi. Kui und nähakse, siis on inimene ka magades teadvusel, kuid<br />
mitte pärismaailmas, vaid unenäo virtuaalses keskkonnas. Selles ei ole mitte mingisugust kahtlustki.<br />
Teadvuslik seisund eksisteerib siis kui me oleme ärkvel ja ka siis kui me magame ja näeme und.<br />
Magades ja und nähes ei teadvusta inimene reaalse maailma nähtusi või sündmusi. Teadvustatakse<br />
ainult virtuaalses maailmas aset leidvaid juhtumusi, mida aju magades genereerib. Need sündmused<br />
on enamasti seosetud ja neil ei ole enamasti tähendusi.<br />
Magades vahel nähakse und ja vahel ka ei nähta seda.<br />
58
Seda tunnistavad kõik inimesed, et unenäomaailm ei ole päris ja et see „asub“ tegelikult (<br />
magades ) meie peades. Sellest saavad kõik aru. Kuid tegelikult ei ole see nii ainult unenäo korral.<br />
Ka selline „maailm“, mida me kogeme ärkvel olles, on samuti ( oma olemuselt ) nagu<br />
unenäomaailm, kuid unest eristab seda ainult aeg ja ruum.<br />
Ka unenäos on inimene teadvuslikus seisundis. Ta on teadvusel. Kui näiteks teadvusel ei olda,<br />
siis inimene und ka ei näe – on nö unenägudeta uni, mis põhimõtteliselt ei ole üldse mitte midagi.<br />
Kui muidugi ärkvel ei olda. Nii ongi näha seost teadvuse ja „virtuaalmaailma“ vahel. See on<br />
ÜLITÄHTIS seos. Näiteks kui inimene magab ja näeb und, siis ( seal ) on ta ka teadvusel – täpselt<br />
samamoodi teadvusel nagu ärkvel olleski. Kui aga und ei nähta, siis inimene ei ole ka teadvusel. Nii<br />
on võimalik näha seost teadvuse ja unenäomaailma vahel, sest unenäomaailma on võimalik<br />
tõlgendada ka kui aju loodud virtuaalmaailma. See ei ole vale arusaam. Ilmselt on aju loodud<br />
virtuaalmaailm ja teadvuslik seisund seotud nii, et aju loodud virtuaalne tegelikkus ise loobki (<br />
tekitab ) teadvusliku seisundi. Seda on ju siin väga hästi näha.<br />
Kui inimene on teadvusetus seisundis, siis see on põhimõtteliselt sama, kui ta näeb parajasti<br />
unenägudeta und. See tähendab seda, et nähakse und, mida ei ole olemas. Teadvusetu seisundi<br />
olemus seisnebki just selles.<br />
Magades ja nähes und on inimene teadvusel. Teadvuslik seisund eksisteerib piltlikult öeldes<br />
teises maailmas. Ka ärkvel olekus on inimene teadvusel. Need kaks reaalsust või maailma –<br />
unenäomaailm ja maailm, mida kogetakse ärkvel oleku ajal – on üksteisest absoluutselt eristamatu<br />
oma reaalsete nähtuste ja sündmuste poolest. Kuid mõlemas „maailmas“ on inimene täiesti<br />
ühtviisi teadvusel. Ka need teadvuse seisundid on omavahel ABSOLUUTSELT eristamatud. Järelikult<br />
– need kaks näiliselt erinevat teadvuse seisundit on oma olemuselt üks ja sama.<br />
Põhimõtteliselt ei ole neil kahel teadvusel vahet või erinevust. Nii unenäomaailmas kui ka<br />
ärkveloleku maailmas on inimene täpselt ühtviisi teadvusel. Järelikult inimese aju loob maailmast<br />
virtuaalse koopia ka ärkveloleku korral, mitte ainult unenäomaailma korral. See on väga oluline<br />
järeldus. Uni ei ole ainus virtuaalne maailm, mida aju närvikude genereerib. „Virtuaalne“ on ka<br />
selline maailm, mida me kogeme ka ärkvel olles. Järeldus on see, et kui teadvus ja virtuaalne<br />
maailm on unenäos niimoodi seotud, siis peab seos olema ka ärkveloleku maailma ja teadvuse<br />
vahel. Analoogseid seoste leidmiseid on tehtud ka füüsikas. Näiteks kui inertne mass ( mis esineb<br />
Newtoni II seaduses ) ja raske mass ( mis esineb Newtoni gravitatsiooniseaduses ) on võrdsed, siis<br />
need on tegelikult üks ja sama. See tähendab seda, et mingisugust erinevust neil ei ole. Kui inertse<br />
massiga kaasneb aegruumi muutumine, siis seda peab olema ka raske massi korral. Ja tegelikult nii<br />
see ongi – näiteks suured ja rasked taevakehad ( rasked massid ) kõverdavad enda ümberolevat<br />
ruumi ja aega. Analoogiline seose leidmine on ka juba siin tehtud. Otsitakse ja vahel ka leitakse<br />
nähtuste vahel seoseid. Vajadusel tõlgendatakse midagi ümber või mitte. Näiteks kui unenäomaailm<br />
ja ärkvel oleku maailm on üksteisest absoluutselt eristamatud ja neis kahes „erinevas“ reaalsuses<br />
ollakse TÄPSELT ühtviisi teadvusel, siis JÄRELIKULT on need näiliselt kaks erinevat<br />
teadvusseisundit tegelikult üks ja sama. See tähendab sisuliselt seda, et kui unenäomaailmaga EHK<br />
virtuaalmaailmaga kaasneb magajal ( unenäos ) teadvuslik seisund, siis JÄRELIKULT peab ka<br />
ärkvel oleku maailmaga ( ehk mis on samuti virtuaalmaailm ) kaasnema inimesel teadvuslik seisund<br />
– seda siis ärkvel olles.<br />
Aju loodud virtuaalmaailm ja teadvus ajus on omavahel väga seotud. See kehtib nii unenägude<br />
kui ka ärkvel oleku korral. Kuid unenägude korral on seda selgemini näha. Kui virtuaalmaailma ei<br />
ole ajus olemas ( seda ei moodustu ), siis ei ole inimene ka teadvusel. Kehtib ka vastupidine<br />
olukord. Näiteks kui selline virtuaalne keskkond on olemas, siis on inimene ka teadvusel ( näiteks<br />
unenägude korral ). Siit võib nüüd igaüks omad järeldused teha. Niimoodi ongi need kaks asja<br />
omavahel seotud. Unenägude korral on see lihtsalt paremini arusaadav. Näiteks unenägudeta uni on<br />
põhimõtteliselt sama, mis teadvuseta olek. Sama on ka ärkvel oleku seisundiga. Põhimõttelist vahet<br />
neil ei ole.<br />
59
2.5 Inimese ärkvel olek<br />
Ka ärkvel olekus ei ole ümbritsev maailm tegelikult reaalne. Kogu tuntav maailm on tegelikult<br />
aju ülesehitatu. Maailma, mida me igapäevaselt kogeme, ei ole või ei asu „väljaspool meie füüsilist<br />
keha“, vaid kõik see on meie peades – ajudes. Näiteks kujutised tekivad meie ajudes, mitte<br />
väljaspool seda. Aju genereerib maailmast virtuaalse koopia, milles siis me lausa igapäevaselt<br />
elame. See on küll identne tegelikkusega ( ehk pärismaailmaga ), kuid on ainult selle illusioon,<br />
peegeldus, visioon. See ei ole päris. Niimoodi on ka unenäomaailmaga. Ka see on aju loodud<br />
virtuaalne tegelikkus. Meie silme ees olev maailm ei ole tegelikkus, vaid see on aju<br />
rekonstruktsioon ehk virtuaalne maailm.<br />
Ainult neurofüsioloogiast järeldub see, et ka ärkveloleku maailm on samuti aju loodud virtuaalne<br />
tegelikkus. Inimesel on viis meelt, milledeks on siis nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja<br />
maitsmine. Ümbritsevast maailmast saame teada just läbi nende viie meele. Just meelte kaudu tuleb<br />
informatsioon elektrilise signaalina otse peaajju. Informatsiooni kandjaks ongi neuronite<br />
aktsioonipotentsiaali erutused närviahelates. Näiteks kujutised, mida me ümbritsevast maailmast<br />
näeme, tekivad ju tegelikult meie peades ( mitte mujal ), sest info jõuab meelteelunditest elektrilise<br />
signaalina peajju – mitte kuhugi mujale. Seega ümbritsev maailm ei ole tegelikult päris reaalne. See<br />
on aju taasloodud projektsioon, mis eksisteerib neuronite võrgustikel. Seda näitab väga selgesti<br />
neurofüsioloogia. Neuronid vahetavad informatsiooni üksteisega läbi sünapsite. Näiteks kujutised<br />
või helid tekivad ju meie peades ( ajus ), mitte sellest väljaspool.<br />
Seda, et aju loob ümbritsevast maailmast virtuaalse tegelikkuse, ongi tegelikult see „puuduv lüli<br />
ahelas“, mille abil või mille kaudu me nüüd teadvuse olemust mõistame. See on vaieldamatult aju (<br />
närvikoe ) üks põhiomadusi. Teiseks põhiomaduseks on seostamisvõime ehk seoste loomine, mida<br />
me hiljem lähemalt vaatame. Selline tõsiasi ei ole ainult inimese ajuga, vaid see on paljudel<br />
loomadel ( näiteks kõikidel imetajatel ). Ilma selle põhiomaduseta me teadvust sügavamalt ilmselt<br />
ei mõistaks.<br />
2.6 Eksperimendid unenäos ja ärkvel olles<br />
Inimese psüühilised funktsioonid, mis esinevad ärkvel olles, on tegelikult olemas ka unenäos.<br />
Näiteks tuntakse gravitatsiooni ja on võimalik tunda ka kaaluta olekut ( kui kusagilt kõrguselt alla<br />
hüpata ). Kui joosta vastu peaga seina, siis tuntakse ikka samasugust valu nii nagu ärkvel olleski.<br />
Mõtlemismustrid ja tegevuste ettekujutamised on täpselt samasugused, mis on ka ärkvel olles.<br />
Ärkvel olles on inimese teadvusega sooritatud väga palju eksperimente. Ühed kõige tuntumad neist<br />
on katsed, mille korral inimene teadvustab midagi ja siis jälle ei teadvusta seda. Niimoodi otsitakse<br />
teadvuse aktiivsuse mustreid inimese peaajus. Kuid selliseid katseid on ( ilmselt ) võimalik<br />
sooritada ka unenäomaailmas. Näiteks kui inimesele esitada kolm kollast punktikest ( mille taustal<br />
keerleb suur hulk siniseid ristikesi ), siis piisavalt kaua ekraani vaadates kaob mõni kollane täpike<br />
inimese teadvusest. Kuid kaduda võivad ka kõik kolm kollast punkti. Tegelikult on kõik punktid<br />
kogu aeg ekraanil olemas. See katse näitab teadvuse sisu muutumist välisstimulatsiooni samaks<br />
jäämisel. Kui selline katse sooritatakse ka inimese unenäos, siis tulemused saame me täpselt<br />
samasugused, mis saadakse ärkvel olekus sooritatud katse teel. Miks see nõnda on? Ilmselt<br />
sellepärast, et unenäomaailm ja tegelikkus on üksteisest eristamatud, mõlemas maailmas ollakse<br />
teadvusel täpselt ühtviisi ja mõlemates maailmades esinevad täpselt samasugused psüühilised<br />
funktsioonid. Nende alusel on võimalik järeldada seda, et sellise katse sooritamine ärkvelolekus on<br />
60
samade tulemustega ka unenäos, kuigi sellist katset on siiski väga raske sooritada või ei saa seda<br />
üldse teha. Kuid mis siit kõigest järeldub? Järeldub väga oluline tõsiasi. Antud juhul tähendab see<br />
seda, et sellisest katsest ei tule mingeid järeldusi teadvuse olemuse kohta – nagu näha, vahet pole,<br />
kas seda katset tehakse unenäos või ilmsi. Teadvuse olemusest ei anna selline katse mingeid<br />
teadmisi, sest et kui selline katse tehakse unenäos, siis tekib küsimus, et kuidas on inimene unenäos<br />
üldse teadvusel – rääkimata teadvuse funktsioonidest katse sooritamise ajal. On selge, et teadvuse<br />
enda sisu jääb siin nagu „mängust välja“. Antud katse näitab teadvuse ( või tegelikult psüühika )<br />
„funktsionaalset talitlust“, mitte aga teadvuse olemuse „lahenduse võtit“. Põhimõtteliselt on sama<br />
ka teiste samasugust liiki teadvuse eksperimentidega. See on üks olulisemaid järeldusi üldse. See<br />
näitab meile seda, et peaaegu kõik katsed mida siiani on sooritatud, ei anna meile mitte mingisugust<br />
aimdust teadvuse olemuse kohta. Kuid ilmselt on sellisele arusaamale võimalik vastu rääkida.<br />
Näiteks sellega, et kui aju loob unenäo, siis seal aset leidvad sündmused ja nähtused on tegelikult<br />
jäljendused ärkvel oleku maailma sündmustest. Aju matkib või kopeerib ( imiteerib )<br />
pärismaailmast tuntuid seoseid. Ilmselt ( kuid ainult ilmselt ) on sama ka antud katsetega unenäos.<br />
Inimene ei soorita unenäos tegelikult mitte ühtegi katset. See on kõigest imiteerimine<br />
pärismaailmast tuntud katsetega. Ilmselt on siin psühholoogidel vaidlemist tekitav koht. Kas siis<br />
kogu unenägu on ainult üks suur imitatsioon?<br />
2.7 Arvuti versus aju<br />
Tulevikus on virtuaalmaailmad loodud just arvutite poolt. Võib olla isegi tehisintellektid loovad<br />
neid kunagi. Seda oleme me näinud paljudes ulmefilmides. Isegi tänapäeval on olemas algelised<br />
virtuaalmaailmad, mida siis arvutitega on animeeritud. Kuid peab arvestama seda, et unenäomaailm<br />
ei ole loodud arvutite abiga või lausa mingisuguse tehisintellekti poolt. Maailm, mida me magades<br />
näeme ja kogeme, on loodud tegelikult meie peades – ajudes. See on meie aju töö. Aju genereerib<br />
sellist virtuaalmaailma. Kahtlemata on erakordne see, et kuidas ta seda teeb.<br />
Inimese aju või arvuti loodud virtuaalmaailm on oma taseme poolest täiesti erinevad. Aju loodud<br />
maailm on kujuteldamatult keerulisem, kui seda teevad näiteks arvutid. Aju „võimsus“ on palju<br />
palju suurem kui kõik teadaolevad arvutid kokku. Kuid praegugi püütakse luua arvutitega<br />
tehisintellekte ja tehisreaalsusi. Kuid need ei ole võrreldavad siiski sellega, mida on aju võimaline<br />
tegema. Praegused arvutid on sellise maailma tegemiseks liiga algelised. Ilmselt tulevikus on<br />
arvutid võimalised matkima aju töö protsesse ja seda täies ulatuses. Kuid see on alles tulevikus.<br />
Arvutitega loodud virtuaalmaailmad „eksisteerivad“ mikrokiipidel ja transistoritel. Elektroonika<br />
on arvuti üks lahutamatuid koostisosasid. Kuid aju virtuaalne reaalsus eksisteerib just neuronite<br />
võrgustikel. Miljardid ja miljardid närvirakud ehk neuronid genereerivad kõik ühtse töö tulemusena<br />
virtuaalse maailma, mis on ise muidu identne „pärisreaalsusega“. Selle eest vastutavad tuhanded<br />
neuronite populatsioonid ja peaaegu kõik aju piirkonnad või osad.<br />
Aju tööpõhimõtteid rakendatakse ka personaalarvutite informatsioonitöötluses. Näiteks sensoorse<br />
mälu analoogiks on sisendseadmete mälupuhver, kust informatsioon kantakse üle muutmällu (<br />
RAM ). Need on vastavalt sensoorse mälu ja primaarse mälu analoogid. Püsivalt on võimalik<br />
informatsiooni salvestada kõvakettale , mis kujutab endast sekundaarmälu analoogi. Arvuti tööks<br />
pidevalt vajalik väga oluline informatsioon on kodeeritud arvuti emaplaadil asuvatesse BIOS-i<br />
mälukividesse ega kustu sealt kunagi. See on niisiis tertsiaarse mälu analoog.<br />
2.8 Liitreaalsused<br />
61
Aju loob ka selliseid virtuaalreaalsusi, mille korral unenäomaailm ja ärkvel oleku maailm<br />
„liituvad“ või „segunevad“. Need on niinimetatud „liitreaalsused“. Kuid milles see siis väljendub?<br />
Psühhiaatrias on teada üks tuntumaid psüühika hälbeid – skisofreenia. Sellise hälbega inimesed on<br />
küll ärkvel, kuid kuulevad ja näevad ebareaalsust – hallutsinatsioone. Pettekujutelmad on<br />
skisofreenia üks lahutamatuid sümptome. Sellisel juhul on inimene küll ärkvel ja kogeb reaalsust<br />
nagu iga teine tavaline inimene, kuid peale selle loob aju ka veel „sinna“ ebareaalseid nähtusi või<br />
lausa situatsioone. Tegemist on ilmselge unenäomaailma ja ärkvel oleku maailma liitmaailmaga ehk<br />
liitreaalsusega. See on samuti aju virtuaalreaalsuse üks avaldumisvorme, kuigi tegemist on aju<br />
hälbega. Kui inimene näeb ärkvel olles nähtusi, mis ei tohiks olemas olla, siis ta teadvustab neid.<br />
Kui neid nähtusi ei esine, siis ka teadvusesse need ei teki. Siin on vaieldavaks asjaoluks see, et<br />
kumb „protsess“ on varem? Kas alguses toimub teadvustamine ja siis näiteks nähakse midagi või<br />
vastupidi – alguses nähakse näiteks mõnd visuaali ja seejärel toimub teadvustamine. Antud teooria<br />
pooldab pigem seda teist versiooni. Kui unes näha näiteks surnuid inimesi, siis see on normaalne.<br />
Kuid kui surnuid inimesi nähakse ka ärkvel olles ( pärismaailmas ), siis on tegemist juba aju<br />
hälbega – liitreaalsusega.<br />
2.9 Reaalsuse identiteet<br />
Selline maailm, mida me kogeme ärkvel olles igapäevaselt, on küll aju loodud, kuid see on<br />
tegelikkusega identne. Mingisugust erilist vahet neil ei ole. Virtuaalne maailm kajastab tegelikku<br />
maailma. Erisusi nende vahel ei olegi tegelikult võimalik tuvastada.<br />
Näiteks kui inimene läheb kontserdile või laps läheb kooli, siis seal toimuvad sündmused või<br />
nähtused on täpselt sama reaalsed ja täpselt samasuguse mõjuga inimese psüühikale mõlemas<br />
maailmas – unenäos või ärkvel olles.<br />
Unenägusid näevad peaaegu kõik inimesed. Unenäomaailma nägemise võime on aju<br />
virtuaalreaalsuse üks avaldumisvorme. Teiseks avaldumisvormiks on sellise maailma kogemine,<br />
mida me ärkvel olles tajume. Need on oma olemuselt üks ja sama, kuid neid eristab ainult aeg ja<br />
ruum.<br />
2.10 Reaalsuse kvaliteedid<br />
Aju on võimeline reaalsust genereerima kahel erineval „kvaliteedil“. Näiteks on olemas selline<br />
maailm, mida me ärkvel olles igapäevaselt kogeme. Seda kogeme tegelikult ka une ajal, kui me<br />
unenägusid näeme. Kuid kui me ( ärkvel olles ) oma silmad sulgeme ja kujutame ette ümbritsevat<br />
maailma, siis see mida me ettekujutame on küll visuaalselt olemas, kuid see ei ole enam visuaalselt<br />
täpselt sama mida me lahtiste silmadega näha saame. Erinevus nende vahel on tegelikult päris suur,<br />
kuid need mõlemad on reaalselt olemas. Mida see tähendab? See tähendab seda, et teadvuse tekkeks<br />
ei ole vaja ilmtingimata „sellise kvaliteediga“ virtuaalset tegelikkust, mida me lahtiste silmadega<br />
kogeda võime. Edaspidi nimetame sellist realiteeti „reaalsuse kvaliteedi teiseks astmeks“. Teadvuse<br />
tekkeks piisab ka sellise „virtuaalse kvaliteedi taseme“ tekkimine, mida me silmad kinni hoides<br />
ettekujutame. Edaspidi nimetame seda reaalsuse kvaliteedi esimeseks astmeks. Tegemist on ühe<br />
olulisema järeldusega kogu käesoleva teooria raames.<br />
Näiteks oletame seda, et meil on kaks täpselt ühesugust fotot, kuid üks neist on udune ja teine<br />
foto neist on aga tavapäraselt terav. Siis on väga selgesti näha seda, et ühe foto kvaliteet erineb ju<br />
märgatavalt teise foto kvaliteedist. Seda on silmaga näha. Sama on tegelikult ka reaalsuse kahe<br />
erineva kvaliteediga. Analoogia kahe fotoga näitab seda väga ilmekalt.<br />
Inimese unne suikumise ajal toimub „siire“ ühest reaalsusest teise – ärkvel olekust siirdutakse<br />
62
unenägudesse. Siin ilmnebki üks huvitav seos. Kui inimene on ärkvel, siis ta kogeb maailma lahtiste<br />
silmadega nagu iga teine tavaline inimene. Kui aga paneb ta oma silmad kinni, siis ta kujutab ette<br />
seda maailma, kus ta parajasti on. Kuigi visuaalselt ei ole see täpselt sama, mida näha maailma<br />
lahtiste silmadega. See kõik on aga nii just ärkvel oleku ajal. Vot nüüd kui inimene heidab magama<br />
– unne, siis toimubki sisuliselt nende kahe reaalsuse kvaliteedi „vahetus“. Magades on inimesel<br />
silmad kinni. Just selline reaalsuse kvaliteet, mis esines ärkvel olekus maailma ettekujutamises<br />
silmad kinni hoides, muutub nüüd selliseks reaalsuse kvaliteediks, mida ärkvel olekus nähakse<br />
maailma silmad lahti hoides. Ja vastupidiselt muutub selline reaalsuse kvaliteet, mis ärkvel olekus<br />
kogetakse maailma silmad lahti hoides, nüüd aga hoopis selliseks reaalsuse kvaliteediks, mida<br />
ärkvel olekus kujutatakse ette silmad kinni hoides. See on uskumatu muutus, mis ilmneb inimesel<br />
ärkvel olekust unne suikumisel. Reaalsus tegelikult ei muutugi, toimub tegelikult kahe reaalsuse<br />
kvaliteedi vahetus. Sama põhimõte kehtib ka unest ärkamise korral. Reaalsus ise ei muutu, muutub (<br />
tegelikult vahetub ) ainult selle kaks kvaliteeti.<br />
Üldjuhul esinevad sellised reaalsuse kaks eri kvaliteeti ajas ühe korraga, mitte teineteisest lahus<br />
olles. Näiteks inimesed ei liigu maailmas ringi silmad kinni hoides või liigutakse ringi nii, et enda<br />
mõtteid ( ettekujutusi ) üldse ei tekiks. Liigutakse ikka silmad enamasti lahti hoides ( kui ei magata<br />
) ja vahel ka mõtiskletakse enda mõtteid ehk kujutatakse samal ajal ka midagi ette. See kehtib<br />
üldjuhul nii ärkvel oleku korral kui ka unenäos „viibimise“ puhul.<br />
Kui inimene millegi peale mõtleb või millegi üle endamisi arutab, siis on tal enamasti sellest ka<br />
mingisugune ettekujutus olemas. Ilmselt ilma ( näiteks visuaalse ) ettekujutamisega ei olekski<br />
võimalik nagu mõtlemine, arutlemine, loomine jne. Kui inimesel ei ole millestki ettekujutus olemas,<br />
siis enamasti ei saada sellest ka aru. Just visuaalne ettekujutamine on mõtlemise ja loomise<br />
lahutamatu osa. Ilma selleta ei oleks loomisprotsessid üldse võimalikud. See saab toimuda vähemalt<br />
ühel reaalsuse kvaliteedi astme baasil. Mõtlemist või loomist ei saa ilmselt olla ilma<br />
ettekujutamiseta.<br />
Teadvuse tekkeks piisab juba reaalsuse kvaliteedi esimese astme olemasolu. Kuid mõlema<br />
reaalsuse kvaliteedi astme puudumise korral ei teki inimesel teadvuslikku seisundit. Kui aga on<br />
olemas neist kahest vähemalt üks, siis esineb teadvuse seisund. Mõlema reaalsuse kvaliteedi<br />
puudumisel lakkab teadvus eksisteerimast.<br />
2.11 Ajas muutuv maailm<br />
Aju loodud virtuaalne maailm on pidevas muutumises. Nähtused või kehad ise võivad selles olla<br />
küll ehk samasugused ( näiteks minu elutuba on päev läbi muutusteta ühesugune ), kuid toimub<br />
pidev liikumine. Toimub pidev asukohtade ja vaatenurkade muutumine maailmale. Selles mõttes on<br />
see reaalsus, mida aju genereerib, pidevas muutumises. Eks see oleneb sellest ka, et kui palju<br />
inimene liigub – kui sageli ja kus kohas toimub inimese liikumine. Nõnda muutub pidevalt reaalsus<br />
tema peas, mitte tema ümber. Sellepärast, et muutumine seisneb liikumises.<br />
63
KASUTATUD KIRJANDUS<br />
Allik, Jüri; Kreegipuu, Kairi; Pullmann, Helle; Realo, Anu; Vadi, Maaja; Schmidt, Monika.<br />
2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.<br />
Aru, Jaan. 2009. Jaan Aru: Teadvus on ajus. Skeptiline Eesti. 03 Juuni.<br />
Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2011. Psühholoogia alused. 3. tr. Tallinn: Kirjastus TEA.<br />
Uljas, Jüri ja Rumberg, Thea. 2002. Psühholoogia gümnaasiumiõpik. Tallinn: Kirjastus Koolibri.<br />
64
3 Unisoofiline psühholoogia
SISUKORD<br />
1 SISSEJUHATUSEKS .............................................................................................................................................. 3<br />
2 UNISOOFIA „TEADUS“ ........................................................................................................................................ 4<br />
2.1 UNISOOFIAST ............................................................................................................................................................ 4<br />
2.2 TAJUPSÜHHOLOOGIA .................................................................................................................................................. 4<br />
2.3 AISTINGU NEUROFÜSIOLOOGIA ..................................................................................................................................... 7<br />
2.4 ANALOOGILINE MEETOD.............................................................................................................................................. 8<br />
3 TEADVUSE SEISUNDID ......................................................................................................................................11<br />
4 AEGRUUMI TAJU ...............................................................................................................................................12<br />
4.1 SISSEJUHATUS ......................................................................................................................................................... 12<br />
4.2 RUUMITAJU ............................................................................................................................................................ 12<br />
4.3 AJATAJU ................................................................................................................................................................. 20<br />
4.4 AJATU JA RUUMITU TAJU ........................................................................................................................................... 23<br />
5 REAALSUSE TAJU ..............................................................................................................................................24<br />
5.1 REAALSUSE IDEED ÜLDISES FILOSOOFIAS ....................................................................................................................... 24<br />
5.2 REAALSUSTAJU UNISOOFIAS ....................................................................................................................................... 25<br />
5.3 ERINEVAD REAALSUSE TEISENEMISED ........................................................................................................................... 31<br />
5.4 ANTROOPSUSPRINTSIIP KOSMOLOOGIAS ....................................................................................................................... 35<br />
6 ABSOLUUTSE KAALUTA OLEKU TAJU .................................................................................................................36<br />
7 ÜLIM EUFOORIA, EKSTAAS JA ARMASTUS .........................................................................................................38<br />
7.1 SUPEREUFOORIA ..................................................................................................................................................... 38<br />
7.2 ARMASTUSE BIOLOOGIA ............................................................................................................................................ 42<br />
7.3 INIMESE SÜNNIGA SEOTUD TAJUD ................................................................................................................................ 44<br />
7.4 ELAMUSED ANNAVAD ROHKEM ÕNNE KUI ASJAD ............................................................................................................ 45<br />
7.5 ARMASTUS ............................................................................................................................................................. 46<br />
8 SURMALÄHEDASED KOGEMUSED .....................................................................................................................47<br />
8.1 SISSEJUHATUS ......................................................................................................................................................... 47<br />
8.2 INIMESTE KOGEMUSED AJUSURMAS ............................................................................................................................. 47<br />
8.3 SURMALÄHEDASTE KOGEMUSTE ISELOOMUJOONED ........................................................................................................ 50<br />
8.4 UNISOOFIA JA SLK ERINEVUSED NING SARNASUSED ........................................................................................................ 54<br />
8.5 TELEPAATIA ............................................................................................................................................................ 55<br />
KASUTATUD KIRJANDUS ............................................................................................................................................57<br />
2
1 Sissejuhatuseks<br />
Unisoofia on teadus, mis käsitleb inimese „kõrgemaid“ taju- ja teadvuselamusi. Näiteks kui me<br />
tajume maailma tavapärasemast teistmoodi, kujuneb meil siis uus ja imetabane teadvuslik seisund,<br />
mis ei sarnane ühegi seni kogetuga. Näiteks erinevaid teadvuse olekuid kogeb inimene une ajal,<br />
uimastite mõju all, suguühtes olles jne. Tekkinud uus teadvusseisund erineb tavaolekust nii palju<br />
nagu erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist.<br />
Unisoofilises psühholoogias kirjeldatavatest tajuelamustest tekkiv teadvusseisund on inimesele<br />
niivõrd suure mõjuga, et seda võib isegi võrrelda astronoomilise taevakeha musta augu mõjuga<br />
teistele kehadele. Näiteks mustast august ei pääse välja absoluutselt mitte miski, isegi mitte valgus.<br />
Unisoofilises psühholoogias kirjeldatud teadvusseisundi mõju inimese psüühikale on analoogiline<br />
musta augu mõjuga teistele kehadele – see tähendab seda, et absoluutselt ükskõik millise<br />
psühholoogiaga inimesega on tegemist, „selline asi“ ei jäta mitte kedagi külmaks. Näiteks kui<br />
„seda“ kogevad sõjaterroristid, siis hiljem muutuvad nad teiste vastu headeks inimesteks.<br />
Selline teadvuslik olek eksisteerib peamiselt viiel erineval tajuelamusel: nendeks on ruumitaju,<br />
ajataju, reaalsustaju, eufooria ja väljataju. Ruumitaju põhituumaks on see, et inimene tajub suuremat<br />
Universumi ruumala ( ja enda seost selles ), kui seda meeled tegelikult võimaldaksid. Selline<br />
tajufenomen ilmneb eriti just kosmoserändude ajal, mil inimene näeb näiteks galaktikat oma enese<br />
silmadega ( mitte vahendatud vormis ). Ajataju põhimõte on sama mis ruumitaju korralgi, kuid see<br />
ilmneb reaalse ajas rändamise korral. Tajutakse suuremat ajalist ulatust ajas – s.t. ajaline periood ei<br />
ole enam sama, mis on meile igapäevaselt tuntav. Reaalsustaju põhiideeks on see, et meid ümbritseb<br />
füüsikaline maailm ( mida uurivad füüsikud ) ja seega kõik, mida me kogeme, tuleneb just sellest.<br />
Reaalsustaju ilminguks on vaja tundma õppida teadvuslikke unenäoseisundeid – need on sellised<br />
unenäo liigid, mille korral inimene teab enda eksisteerimisest unenäos. Ülim eufooria või õnnetunne<br />
tekib inimesel enda füüsikalise olemasolu tunnetamisel. Kogetakse enda olemasolu ainulaadsust ja<br />
erakordsust, mille põhjustajateks ongi just füüsikalised protsessid Universumis. Väljataju korral ei<br />
tunne inimene enda raskust – nagu näiteks astronaudid vabalangemise korral.<br />
Neid tajuliike on võimalik esile kutsuda ja ka eksperimentaalselt uurida. Näiteks seda, et millised<br />
inimese ajupiirkonnad on aktiveerunud, kui inimene kogeb teadvuslikke unenäoseisundeid. See<br />
sõltub eelkõige intensiivsusest – s.t. et kui tugevalt tajutakse enda eksisteerimist ebareaalsuses ehk<br />
aju loodud visualisatsioonis, mil nähakse und.<br />
Enne kogu järgneva Unisoofia materjali läbi lugemist on soovitatav tutvust teha psühholoogia<br />
alustõdedega. Näiteks üldisemalt on inimese psühholoogiast kirja pandud raamatus „Psühholoogia<br />
alused“, mille autoriteks on T. Bachmann ja R. Maruste. Eriti on aga soovitatav lugeda antud<br />
raamatu aistingute ja taju psühholoogia peatükke, mida siin kordama hakata ei omaks suurt mõtet.<br />
Antud kirjatöös on esitatud ainult mõned peatükid raamatust „Psühholoogia alused“.<br />
3
2 Unisoofia „teadus“<br />
2.1 Unisoofiast<br />
Unisoofia tuleb sõnadest universum ja filosoofia. „Filo“ tuleb kreeka keelest „phileó“, mis<br />
tähendab armastama ja „soofia“ tuleb samuti kreeka keelest „sophia“, mis tähendab tarkust.<br />
„Filosoofia“ tuleb siis kreeka keelest „philosophia“, mis otsetõlkes tähendab tarkuse armastamist.<br />
„Universum“ tuleb aga ladina keelest „universum“, mis tähendab kõiksust. Seega tähendab<br />
Unisoofia otsetõlkes Universumi tarkust või lihtsalt Universumi filosoofiat. Unisoofia on teadus,<br />
mis uurib ja käsitleb inimesest kõrgemaid „psüühilisi elamusi“ ja ( selle tulemusena )<br />
inimteadvusest kõrgemaid teadvuseseisundeid. Seega on tegemist meil nö. „kõrgema“<br />
psühholoogiaga või „kõrgema“ filosoofiaga. Unisoofia „teadust“ võib põhimõtteliselt käsitleda nii<br />
psühholoogiana kui ka filosoofiana. Unisoofia sisaldab nende mõlema valdkonna elemente ja<br />
seetõttu võib Unisoofiat käsitleda nii psüühikat uurivad teadlased kui ka filosoofid. Võib ka nii<br />
öelda, et Unisoofia on psühholoogia ja filosoofia „segu“ või „ühendteadus“. Järgneva materjali läbi<br />
võtmiseks on soovitatav enne läbida psühholoogia ja filosoofia üldkursus.<br />
Unisoofias ei ole käsitletud või ei ole ära toodud nende tundmuste või tajude ( ka uue teadvuse<br />
seisundi ) neuronaalsed korrelaadid ehk vastava taju liigi või kõikide taju liikide üheaegne<br />
aktiivsuse muster peaaju piirkondades. Ka ei ole ära toodud seda, et kuidas neid erakordseid taju<br />
elamusi või kirjeldatud „superteadvuseseisundit“ esile kutsuda, ehkki ka nende eksperimentaalne<br />
uurimine ja käsitlemine on siiski võimalik. Neid käsitleme me hiljem tulevikus – mõnes uues trükis,<br />
sest siin piirdume praegu ainult teoreetiliste alustega. See tähendab seda, et me läheneme nendele<br />
psühholoogilistele ja filosoofilistele aspektidele teoreetiliselt. Unisoofilises psühholoogias on<br />
esitatud kõik selle „teaduse“ põhiideed ja põhiprintsiibid.<br />
2.2 Tajupsühholoogia<br />
Taju mõistel võib olla kaks tähendust. Esiteks taju võib olla kui protsess ( näiteks tajumine ). See<br />
on üks kindel aktiivsus aju infotöötluse süsteemis. Teiseks võib taju tähendada kui protsessi<br />
tagajärge. See on tajumus ehk tajukujund. Selle kohta võib öelda ka kui psüühiline elamus. Need<br />
taju kaks aspekti on omavahel ka seotud.<br />
Meeltest tulenev energia ja selle töötlemist tähendab taju olemasolu. Energia ise tuleb kas<br />
ümbritsevast maailmast meelte abil ajju või see tuleb organismi sisekeskkonnast. Kehade või<br />
sündmuste omaduste kohta käivat informatsiooni kannab endas energia, mis on tajutav. Taju taastab<br />
kehade ja sündmuste omadusi inimese ajus just sellise informatsiooni baasil. Kui energiast, millest<br />
aru saadakse, on vastu võetud, siis on see taju oma ülesande täitnud. Seda nimetatakse<br />
tajukujundiks. Eksisteerivad ka taju suhtelised ja absoluutsed piirid. Taju absoluutsed piirid<br />
esinevad siis, kui tajutakse stiimulite kõige väiksemaid või kõige suuremaid väärtusi. Kuid esinevad<br />
ka nn suhtelised piirid. Need esinevad siis, kui on võimalik tajuda kõige väiksemaid muutusi, mis<br />
on stiimuli väärtuste osas. Inimene ei taju just absoluutseid suurusi, vaid tajutakse enamjaolt ikkagi<br />
suuruste omavahelisi suhteid. Astmefunktsioonina stiimuli füüsilisest väärtusest on võimalik<br />
kirjeldada tajumulje tugevust, mis on subjektiivne. Tajumuljete tekkimine ja kadumine võtab<br />
üldjuhul aega ja seepärast on võimalik ka nende tekkimist või kadumist ajas mõõta. Üsna sageli ei<br />
sõltu taju vaatlustingimustest. Kuid selline tajukujund sõltub sellest, et mida tajutakse samal ajal või<br />
vahetult enne ja pärast. Suurepärane taju esineb väga suurepärasel keskendumisel objektile, mida<br />
tajutakse. Erinevate omaduste tajumisele on vaja aga suurt vaimset pingutust. Inimese tajusüsteemid<br />
on kohanenud toimimiseks väga mitmekesistes tingimustes. Inimeste tajuomadused on enamjaolt<br />
4
kaasasündinud, kuid palju õpitakse juurde ka pärast inimese sündimist. Taju üldised omadused,<br />
mida tänapäeva psühholoogia tunneb, kehtivad kõikide meelte korral ja praktiliselt kõige tajumisel.<br />
( Allik ja Kreegipuu 2002, 102 )<br />
Kui inimene on janune ja näljane, siis sellise perioodi alguses esineb väga suur tundlikkus toidu<br />
ja joogi vastu. Esineb valikuline tõlgendamine ja hiljem toimub lävede kasvamine. Tundlikkus<br />
suureneb inimesel ka valu ja hirmu korral, kuid seda ainult siis, kui ärritaja esineb ootamatult või<br />
täpse ja kiire taju abil väldib inimene ebameeldivat mõju. Mingisuguse valu ennustamine vähendab<br />
tundlikkust. Tundlikkus suureneb nõrkade ja isegi keskmiste ärrituste puhul, kuid see ei pea ka nii<br />
olema. Tugevate ärritajate korral esineb aga tundlikkuse kaitsmine. Näiteks meeste korral suureneb<br />
ohu korral taju selgus, kuid vastupidiselt naistega see ohu puhul hoopis väheneb. Kui inimene on<br />
näiteks ärevuses, siis ei ole enam adekvaatsed tajumised ja nende eristamised. Sellisel juhul ei<br />
kannatata ka keerulisi olukordi või ärritajaid. Tuntakse ära keerulisi kujundeid palju kauem. Inimese<br />
tasu ja edukuse korral väheneb mõju ja sisenduse rollid. Ka illusioonid nõrgenevad. Tajumistäpsus<br />
on aga palju suurem. Tajutakse kergemini ja kiiremini neid asju, mida saadab edu või tasu. Ka<br />
inimese sugu mõjutab tema taju omadusi. Näiteks mehed ei tunneta nii hästi lõhnasid kui seda<br />
teevad naised. Naiste kõige suurem tundlikkus satub just menstruaaltsükkli tsentrisse. Ka<br />
puutetundlikkus on meestel väiksem kui naistel, kuid naised saavastu ei ole nii head kuuljad. Naise<br />
kuulmisläved on madalamad eriti just kõrgete helide korral. Naised on tundlikumad näiteks ka<br />
elektrilöögi suhtes, kuid mehed on paremad nägijad. Meeste nägemisteravus on naiste omast<br />
märgatavalt suurem. Naiste silmad harjuvad pimedaga kiiremini. Naistel on halvem ruumi- ja<br />
kujunditaju kui meestel. Ka peitepilte lahendavad mehed paremini. Kontsentratsiooni- ja ruumis<br />
orienteerumise võimet suurendab testosterooni sisalduse suurenemine inimorganismis. Inimese taju<br />
mõjutab ka see, et millise isiksusega on parajasti tegemist ja milline on selle inimese temperament.<br />
Näiteks introverdid on tundlikumad kui ekstraverdid ja introvertide taju võib kesta pikemalt ning<br />
see võib olla ka kontsentreeritum. Introverdid tajuvad just keerulisemaid kujundeid ja ümbruskonda<br />
kui seda näiteks ekstraverdid, sest nemad otsivad ainult vaheldust ja stimulatsiooni. Kunstnikud<br />
tajuvad objektide formaalseid tunnuseid, kontrasti ja varjutusi. Kuid näiteks teadlased kirjeldavad (<br />
vähemalt kalduvad kirjeldama ) detaile just objektiivselt. Taju sõltub näiteks ka veel püüdest<br />
üldistada, üksikasjalikkusest ja otsinguulatusest. Seega sõltub taju inimese kognitiivsest stiilist.<br />
( Bachmann ja Maruste 2003, 143-144 )<br />
Unisoofias on üheks keskseimaks ja enimkasutatavaimaks mõisteks taju. Räägitakse ju seda, et<br />
inimese uued ja senikogematud tajuelamused loovad uue teadvusseisundi. Unisoofias kirjeldatavad<br />
tajuelamused tekivad inimese ajus „vahetult“. See tähendab seda, et näiteks inimese selline tajumulje<br />
( selle mõju psüühikale ), mille korral on tal võimalus näha kosmosest planeet Maad, jääb<br />
täpselt samasuguseks ka siis, kui tal ei ole võimalust minna kosmosesse vaatama planeet Maad.<br />
Näiteks selline tajumulje võib tekkida ainult kujutluse pinnalt. Inimestel, kellel esineb eidetism, on<br />
võimelised eideetilisi kujundeid esile kutsuma ja neid läbi elama. Eideetiline kujund on sarnane<br />
tajuga, sest need kujundid on enamasti üsna eredad, selged ja konkreetsed. Kuid need tekivad ja<br />
kestavad sarnaselt nagu inimese tavaline kujutlus. See tähendab seda, et välisärritajad ei mõjuta<br />
otseselt neid. Eidetismi esineb enamasti loodusrahvaste ja ka koolieelikute hulgas. Kuid ka selliste<br />
inimeste korral, keda me nimetame kunstnikuteks.<br />
Näiteks 2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda väitel<br />
võimeline mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta iseennast hõljudes õhus oma<br />
enda keha kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on<br />
võimeline looma endale virtuaaltunnetust oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on<br />
väga suur keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda<br />
keha kohal. Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat. Reaalset kehast<br />
väljumist tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete analüüsist ja tema küsitlustest<br />
selgus, et tema nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal ilmnes hallutsinatsioonidega seotud<br />
ajupiirkonnas tugev aktiivsus. Eriti väikeajus esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi<br />
„virtuaalse kehast väljumise“ ajal tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega<br />
seotud ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem osa )<br />
olid aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid ehkki oli ta<br />
5
võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.<br />
Iga inimese maailma nägemise muudab tema enda aju ülesehitus unikaalseks, sest ajukoore<br />
nägemisega seotud piirkonna suurusest sõltub inimeste reaalne võime ümbritsevat maailma tajuda.<br />
Enamus inimesi arvavadki seda, et me kõik näeme maailma üsna sarnaselt. Kuid tegelikult on<br />
asjalood pisut teised. Mõtted ja emotsioonid erinevad teatud inimeste puhul. Nägemiskeskuse ehk<br />
ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurus erineb inimestel kuni lausa kolm korda.<br />
Nägemiskeskus on ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kuklasagarast ning vastutab silma<br />
võrkkestalt pärineva informatsiooni töötlemise eest. Selle ala suurus mõjutab inimese ümbritseva<br />
maailma tajumist.<br />
Unisoofias käsitletakse erinevaid tajuelamusi ( tunnetuse aistinguid ) sellistena, kuidas need<br />
mõjuvad inimese teadvusele ja psüühikale. Kirjeldatakse inimeste tundmusi ( tunnetusi ), mis tulevad<br />
seni tundmatutest nähtustest, protsessidest või objektidest. See tähendab, et kirjeldatakse seda,<br />
mida inimene tajub, mitte seda, kuidas ta seda tajub. Erinevate tunnetusaistingute toimimist (<br />
näiteks ajutöötlust või neurofüsioloogiat ) Unisoofias otseselt ei käsitleta. Võib-olla tehakse seda<br />
kunagi tulevikus. Tunnetuste toimimis- ja mõjumismehhanismide kirjeldamine on kaks erinevat<br />
asja, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Tajuelamuste ( tunnetusprotsesside ) neurofüsioloogilist<br />
toimimist inimese ajus ehk närvitegevuses Unisoofias enamasti ei käsitleta. Kirjeldatakse<br />
ainult seda, et kuidas need imelised tajuelamused tekivad ja mõjuvad inimese vaimsele ( s.t.<br />
psühholoogilisele ) seisundile. Selle paremaks mõistmiseks toome välja ühe järgmise näite. Igaühel<br />
meist on olemas nägemisvõime ehk me teame seda, kuidas mõjub organismile valgus kui see jõuab<br />
meie silmadesse. Mõjumehhanism ongi see, et meil on olemas nägemisvõime. Kuid inimese<br />
nägemisvõime toimemehhanism seisneb selles, et valguskiirguse toimel tekivad silma võrkkestas<br />
keerulised fotokeemilised protsessid, millest tekkinud närviimpulsid kanduvad närvikiudude kaudu<br />
ajukoore kuklapiirkondadesse ning sellega seoses tekibki nägemisaisting – me näeme valgust ja<br />
selle muutusi.<br />
Toome välja veel ühe näite, mille korral vaatame alkoholi mõju inimese pertseptiivsetele<br />
protsessidele. Psühholoogiast on üldiselt teada, et alkohol pidurdab inimese ajukoore tööd. Alkohoolsed<br />
joogid pärsivad aju pidurdusmehhanisme, mis on muidu suunatud ajukoorest koorealustele.<br />
Niimoodi võib inimene väga kergesti kaotada enesekontrolli, sest selle pidurdusmehhanism ajus on<br />
ju alkoholi poolt aga pärsitud. Joobes inimene ei taju ümbritsevat keskkonda adekvaatselt ja<br />
vastavalt sellele võib ta reageerida ümbruskonna suhtes üsna vastutustundetult. Inimene muutub<br />
üsna emotsionaalseks ja kasvab inimese füüsiline aktiivsus. Aju koorealune piirkond on väga<br />
aktiivne. Joobes inimesel kasvab meeleolu märgatavalt, kuid kriitika enda suhtes on tublisti<br />
vähenenud. See kõik tähendab seda, et aju pidurdus on palju vähenenud. Joobes isiku seisundi<br />
füsioloogilised nähud on tegelikult üsna halvas seisus, sest psüühilised protsessid ei ole enam<br />
tasakaalus - nende reaktsioonid on halvenenud, puudub selge kriitilisus ja täpsus. Psüühilised<br />
protsessid on häiritud ja hüppelised. Selles seisnebki inimese kogu näiv heaolu. Inimene, kes on<br />
tarvitanud alkoholi, arvab endas olevat hea tajumis-, reageerimis-, mõtlemis- ja suhtlemisvõime.<br />
Kuid objektiivselt see tegelikult nii enam ei ole. Niisugune enese petmine ongi alkoholi tarbimise<br />
üks tagajärgi. Muutuvad aja ja ruumi tajumise mehhanismid ning ei osata õigesti tõlgendada<br />
sotsiaalseid mustreid. ( Bachmann ja Maruste 2003, 128 )<br />
Inimene tajub maailma tunnetuslikult. Näiteks võib inimene mingisuguse olukorra tõttu loobuda<br />
oma sihikindlast tegutsemisest, sest „tunne“ ei olnud õige hoolimata faktidest, mis tegelikult seda<br />
toetasid. Võib juhtuda ka vastupidine olukord. Näiteks võivad faktid näidata, et mingi asi ei ole<br />
võimalik, kuid sellest hoolimata soovib inimene ikkagi selle ära teha. See „tunne“ osutub õigeks<br />
alles siis, kui inimene sai selle ikkagi ära tehtud. Psühholoogid arvavad, et inimeste ümber olev<br />
maailm ei ole nende jaoks tegelikult faktiline, sest mistahes faktid ( näiteks taevas on sinine, puud<br />
on rohelised jne ) on tõlgendatud isemoodi iga inimese psüühikas ja seetõttu kuuluvad need faktid<br />
inimese isiklikku maailmapilti. Näiteks mõnele inimesele võib mingi nali tunduda sarkasmina või<br />
musta huumorina, kuid teisele solvanguna. Mõni inimene võib näha teises inimeses ainult head,<br />
kuid samas teine aga ainult halba. Selles mõttes ei ole maailm mitte kunagi faktiline.<br />
6
2.3 Aistingu neurofüsioloogia<br />
Igasugune aisting algab siis, kui mingisugune ese või nähtus mõjub meeleorganit. Sellise<br />
aistingu tekkimise erandjuhuks on nö „kunstlik“ aisting, mis tekib siis, kui inimese ajukoort otseselt<br />
ärritatakse mehaaniliselt või elektriliselt. Seda tehakse neurokirurgilise operatsiooni käigus.<br />
Kunstliku aistingu avaldumine ja selle sisu sõltub vastava aju osast, sest erinevad aju osad<br />
vastutavad erinevate aistingute avaldumise eest. Ärritajaks nimetatakse mõjujat meeleorganile,<br />
ärrituseks aga mõjuprotsessi. Erutus on närviprotsess, mis tekib ärritusel. Meeleorganid muundavad<br />
ärrituse närviimpulssideks, mis siis edasi ajusse suunduvad. See on aluseks aistingule, kuid selleni<br />
ei vii mitte kõik närviimpulsid. Seda sellepärast, et närviimpulsid peavad olema teatud tugevusega<br />
ja teatud kvaliteediga ning need peavad olema ka teatud hulk. Miks see nii on, seda sellepärast, et<br />
sellised närviimpulsid erutavad teatud aju piirkondi piisavalt. Aisting tekib sellise kompleksi<br />
vahendusel, mida nimetatakse analüsaatoriks. Selle moodustavad tundenärvi lõpmed keha pinnal,<br />
meeleorganid või siseorganid, närviimpulssi edasi kandvad närvikiud ja peaaju piirkond, mis<br />
töötlevad erinevaid erutusi. Kõik analüsaatorid moodustavad psüühika sensoorse ala.<br />
Joonis 1 Aistingu tekkimise tingimuste skeem.<br />
Analüsaatori töö põhineb reflektidel. Igasugune aisting, mis tekib, on sellele olemas ka vastureaktsioon<br />
nagu näiteks liigutused, aktivatsioonis toimuvad muudatused, vegetatiivses alas või lausa<br />
nende kombinatsioon. Seda, et kuidas sellele vastatakse, on olemas lihtne mehhanism.<br />
Närviimpulsid liiguvad ajukeskusest liigutus- või sekretsiooni keskustesse. Need uued<br />
närviimpulsid on tekitatud aistinguprotsesside tulemusena, mis liiguvad siis eferentseid juhteteid<br />
kaudu. Niimoodi tekivadki liigutused või muutused seisundis vastavas keha osas ( ja selle<br />
retseptoris ) vastavalt sellisele ärritusele, kuidas see muutub ja mis on selle tähendus. Muutused,<br />
mis on saadud, saadetakse uuesti aju keskustesse, mille alusel tekivad uued juhised. Korrektsioon<br />
teostub tsükklilise võimenduse või pidurdusena ja seetõttu on tegemist nagu küberneetilise<br />
tagasisidestatud süsteemiga, mille üheks omaduseks on iseregulatsioon.<br />
Väga paljud erinevad analüsaatorid võtavad aistimisest osa üheaegselt ja kombineeritult. See on<br />
üsna aktiivne protsess. Aistingud hoiavad töös kogu inimese psüühilist funktsioneerimist, sest need<br />
aistingud annavad maailmast informatsiooni. Seetõttu inimene kohaneb ümbritseva maailma<br />
7
muutustega. Uinumise ajal ärritajate intensiivsus kahaneb või need hoopis kaovad. Kuni magama<br />
jäämiseni inimene rahuneb.<br />
Psühholoogias ja neurofüsioloogias on sensoorse eraldatuse eksperimendid vägagi kuulsad.<br />
Näiteks inimesele loodud tehislikes tingimustes mõjuvad ärritused minimaalselt. Näiteks täielik<br />
helide puudumine, absoluutne pimedus, vesi ( mis on inimese kehatemperatuuril ), inimese<br />
liikumatus jne. Sellistes tingimustes väga kaua viibimine tekitab inimese psüühikas väga suuri ja<br />
negatiivseid muutusi. Mõne aja pärast võib tekkida üksikute elamuste kadumine nagu näiteks<br />
hallutsinatsioonid ja uinumised, mis ei allu inimese tahtele. Esineda võivad ka ärevushood ja<br />
õõvatunded. Inimene soovib antud olukorrast viivitamatult vabaneda. Kuid sellised nähud esinevad<br />
ka väiksema mastaapidega olukordades, mida iseloomustab sensoorne nälg. Sellisel juhul soovib<br />
inimene uusi ärritajaid, kuid ärritajad on muutumatud. Sellised situatsioonid võivad aset leida<br />
näiteks kosmoselaevas, allveelaevas, üksikvagunites, üksikkambris jne. Nende inimeste, kes on<br />
sensoorses isolatsioonis ( või äsja olnud ), aistinguid ei saa seetõttu alati 100 % tõe pähe võtta.<br />
Sellepärast ei ole nende kirjeldusi põhjust pidada alati ka sihilikuks valetamiseks.<br />
( Bachmann ja Maruste 2003, 86-87 )<br />
2.4 Analoogiline meetod<br />
Verbaalne ja kogemuslik ( ehk empiiriline ) mõistmine on need kaks absoluutset vormi, mille<br />
kaudu või mille põhjal on võimalik teistele inimestele midagi õpetada või edasi anda millegi<br />
mõistmist. Näiteks üks asi on armastust kirjeldada aga hoopis teine on seda ise kogeda, üks asi on<br />
kirjeldada maavälist elu aga hoopis teine on seda oma silmaga näha jne. Verbaalne mõistmine alati<br />
ei tingi kogemuslikku mõistmist, kuid seevastu kogemuslik mõistmine annab alati mõista ka<br />
inimese verbaalset mõistmist. Näiteks inimese armumise või armastuse kirjeldust me ei pruugi<br />
lõpuni mõista enne kui me seda ise ei koge. See aga viitab asjaolule, et inimese mõistus on<br />
võimeline mõistma ainult neid asju, mida ta on ise kogenud või kogenud analoogseid asju.<br />
Unisoofilist psühholoogiat ei ole võimalik mõista ilma nähtuste vahel analoogiat välja toomata<br />
ehk analoogsete näideteta. Nii on põhimõtteliselt kogu <strong>Maailmataju</strong> valdkondadega ehk<br />
regioonidega. „Analoogiline meetod“ on selle valdkonna teaduse üks fundamentaalsemaid käsitlusi<br />
nii nagu astronoomid ei saa ilma vaatlusteta täheteadust teha. Et mõista selles teaduses välja toodud<br />
psühholoogilisi seaduspärasusi ehk imelisi tajuelamusi, peab välja tooma näiteid ja analoogiaid seni<br />
tuntud ja lihtsatest nähtustest, sündmustest, kogemustest või objektidest. See on sellepärast nii, et<br />
Unisoofias käsitletakse selliseid psüühilisi aspekte mida ei ole võimalik sõnadega otseselt<br />
kirjeldada. Näiteks inimene, kes ei ole ise olnud mõne teise inimesega seksuaalses vahekorras,<br />
tahab teada, mis tunne on saada orgasmi. Kui ta küsib seda teiste inimeste käest, kellel on olemas<br />
kogemusi, siis nemad satuvad oma vastustega kimbatusse, sest kuidas seda tunnet teha selgeks<br />
inimesele, kes ise ei ole seda kordagi kogenud.<br />
Maailma keeltes on väga palju sõnu ( mõisteid ), mis kirjeldavad inimese teatud emotsionaalset<br />
seisundit. Näiteks sõnad nagu vihane, õnnelik, kurb – need kirjeldavad inimese hetke vaimset<br />
olukorda. Näiteks hirm ja rõõm näitavad väga erinevaid emotsionaalseid seisundeid. Kuid on<br />
olemas ka sarnase tähendusega sõnu, mille piirid on üsna ebaselged. Näiteks sõnad nagu kannatus,<br />
häda, hingepiin, masendus, ängistus, ahastus. Neil kõikidel sõnadel on väga sarnane tähendus.<br />
Inimese erinevad emotsioonid on tegelikult omavahel ka seotud. Näiteks kui inimene on viimasel<br />
ajal ennast kurvana tundnud, siis selle järgi on võimalik ennustada seda, et millisel määral on<br />
inimene ennast tundnud õnnetuna, mahajäetuna või ahastuses. Peaaegu kõiki emotsioone on<br />
võimalik liigitada kas positiivseteks või negatiivseteks emotsioonideks. Kindlaks on tehtud nõrka<br />
korreleeritust positiivsete ja negatiivsete tähenduste sõnade vahel. See tähendab seda, et positiivsed<br />
ja negatiivsed emotsioonid ei ole üksteisele nagu vastandid. Näiteks ei saa ennustada positiivsete<br />
emotsioonide rohkust selle peal, et milliseid negatiivseid emotsioone on inimene läbi elanud.<br />
8
Näiteks kui inimene kogeb õnne või rõõmu, siis ei saa öelda midagi kurbuse või meeleheite kohta ja<br />
vastupidi. Kui inimene on kogenud keskmisest vähem negatiivseid emotsioone, siis selle alusel ei<br />
saa ennustada positiivsete emotsioonide rohkust. Ilmselt on tegemist universaalse nähtusega, kui<br />
emotsioone tähendavaid sõnu liigitatakse positiivseteks või negatiivseteks. Keelest või kultuurist<br />
see ei sõltu, sest sellist liigitamist on täheldatud paljudes maailma keelte sõnavarades. Positiivseid<br />
sõnu kasutatakse keeltes rohkem kui negatiivseid sõnu, kuid positiivseid sõnu on vähem ja need on<br />
ka ühetaolisemad. ( Realo 2002, 188 )<br />
Sõnades ehk verbaalselt kirjeldada Unisoofias esitatavaid imelisi tajuaistinguid ei ole kahjuks<br />
võimalik. Tuues nähtustest analoogiaid võimaldab paremini arusaada kui kirjeldada neid sõnades.<br />
Kuid need analoogiad on ainult ligilähedased näited kirjeldamaks siin mingeid psüühilisi<br />
seaduspärasusi. See tähendab seda, et need analoogiad ei ole nendega täpselt samasugused vaid on<br />
ainult ligilähedased.<br />
Inimesed otsivad ja ka leiavad pealtnäha erinevate nähtuste vahel olevaid analoogiaid. See on<br />
inimeste intellektuaalse tegevuse üks aluseid, mida peetakse väga inimlikuks nähtuseks. Nähtused,<br />
mis on täiesti uued ja ka keerulised, seletatakse need ära juba tuntud ( olemasolevate ) ja lihtsate<br />
nähtuste abil. See on samuti analoogia nähtus ja seda kasutatakse väga sageli teaduses ja hariduses.<br />
Näiteks kasutatakse ära Lego-analoogiat keele ehituse iseärasuste tundma õppimiseks. Sellest<br />
saavad aru isegi väga väikesed lapsed. Mõtte paremini edasi andmiseks kasutatakse analoogiat ka<br />
kunstis ja kirjanduses.<br />
Analoogiaid on maailm täis, mille korral on olemas väga varjatuid analoogiaid ja ka nö<br />
iseenesestmõistetavaid analoogiaid, mida panevad tähele peaaegu kõik inimesed. Seda, et kuidas<br />
keegi analoogiat leiab ( selle võimet ), saab proovida järgmist analoogiavõrdust lahendades:<br />
AUTO : RATAS = LAEV : X.<br />
Leida tuleb see X. Antud juhul saame selle väärtuseks propelleri. Sellise näite puhul lähtutakse<br />
asjaolust, et nii ratas kui ka propeller muudavad energia liikumiseks. Lahend X ei ole õige ega vale,<br />
sest analoogia väljendab lihtsalt mingisugust seost, mis võivad olla väga palju ja väga erinevad. Samamoodi<br />
on ka keele kasutamisega. Näiteks ei ole ju teada seda, et kuidas peaks muutuma sõna,<br />
mis on nii uus, et seda ei ole keegi mitte kunagi kasutanud. Näiteks sõna sand. Kuidas seda sõna<br />
käänata, kui lausuda nii: „leidsin köögi põrandalt ühe X“. X lahendi leidmiseks tuleb teada selle<br />
sõna „sand“ omastava käände vormi. Selleks kasutamegi me analoogiat. Inimene leiab<br />
analoogiavõrduse teel selle sõna omastava käände kuju. Analoogiavõrdusi on antud juhul võimalik<br />
luua erinevatel vormidel:<br />
BLOND : BLONDI = SAND : SANDI<br />
KAND : KANNA = SAND : SANNA.<br />
Ka sellisel juhul ei saa ühte vormi pidada teisest õigemaks. Sellepärast, et üks nendest vormidest<br />
kasutavad inimesed lihtsalt sagedamini. Antud juhul kasutatakse kõige rohkem just esimest vormi.<br />
Need sõnad, mis on uued ja tulevad keelde kasutamiseks, lähevad sageli sellisesse muuttüüpi, mis<br />
neile lihtsalt kõige paremini sobivad. Kuid paljud sõnad muutuvad ümber ühest muuttüübist teise<br />
samasuguse analoogia teel. Sõnad, mille muuterühmad ei ole suured ega lihtsad, lähevad üsna sageli<br />
suurematesse tüüpidesse just analoogia mõjul. Näiteks rabelema- ja muutuma-tüüpi sõnad lähevad<br />
üle sellisesse muuttüüpi, mida kasutatakse sagedasemini ja mis on ka tavalisem. See on nii just<br />
analoogia mõjul. Näiteks väikesed lapsed kasutavad erinevaid analoogia vorme. Väikesed lapsed<br />
kasutavad väga sageli selliseid vorme nagu näiteks „nugaga“, „õdele“, „jooksesin“, „heam“ ( see<br />
tähendab – parem ) jne. Sellepärast, et lapsed ei ole veel jõudnud sõnade õigeid muutvorme ära<br />
õppida. Seetõttu nad kasutavadki analoogiat. Kuid ka täisealised inimesed kasutavad erinevaid<br />
analoogiavorme. Näiteks kui inimese keeles ilmneb selline analoogiavorm, mis ilmneb ainult üks<br />
kord, siis on tegemist keeleveaga. Kui aga seda analoogiavormi kasutavad väga paljud inimesed,<br />
siis toimub kasutatavas keeles muutus. Näiteks eestlased käänavad sõna õlu analoogiliselt nii nagu<br />
9
sõna elu korral: õlu : õlu : õlu. Kui see aga on ajas püsiv, siis keeles ongi toimunud<br />
analoogiamuutus. Seetõttu peavad filoloogid analoogiat üheks tähtsamaks keele muutumise<br />
mehhanismiks. ( Ehala 2001, 128-129 )<br />
Erinevaid analoogiaid nähtuste ja objektide vahel võib näiteid tuua üsnagi palju. Toome näiteks<br />
analoogia keele ja lego vahel. Legodest on võimalik kokku panna tohutul hulgal erinevaid objekte<br />
ja ehitisi. Samamoodi on võimalik ka keelega. Erinevatest sõnadest on võimalik moodustada<br />
lugematul hulgal erinevaid lauseid. Selles mõttes on keel ja lego omavahel väga sarnased. Nii<br />
sõnadest kui ka klottsidest on võimalik kokku panna lugematul hulgal erinevaid konstruktsioone.<br />
Klotse oskavad kõik inimesed kokku panna, kuid erinevaid sõnu õieti kasutada teeme vastavalt<br />
õigekeele reeglite alusel. ( Ehala 2001, 128-129 )<br />
Järgnevalt toome mõned näited analoogia vormidest:<br />
1. Kui vaadelda Maalt astronoomilist objekti, hägustab atmosfäär meie pilti. Kui vaadata<br />
ojapõhjas münti, teeb vahepealne veemass pildi ebaselgeks. Atmosfäär teeb astronoomilise<br />
objektiga sedasama. Atmosfääri pidev muutumine teeb objektid segaseks.<br />
2. Nii jää, vesi kui ka veeaur koosnevad ühe ja sama aine H 2 O molekulidest. Sõltuvalt<br />
tingimustest võivad ühe ja sama aine molekulid paikneda üksteise suhtes vägagi erinevalt.<br />
Ka telliskivid võivad paikneda mööda ehitusplatsi laialiloobitult ( nagu molekulid gaasis ),<br />
ehitusmaterjalina hunnikus ( nagu molekulid vedelikus ) või korralikult müüri laotuna (<br />
nagu molekulid tahkises ). Telliskivide paigutuse kolmel viisil on analoogia osakeste<br />
paigutusega kolmes agregaatolekus: gaasilises, vede-las või tahkes.<br />
3. Kui siidriidega hõõruda kivistunud puunõret, mida nimetatakse merevaiguks, hakkab<br />
merevaik külge tõmbama siidi ja teisi kergeid esemeid nagu näiteks sulgi. Külgetõmme<br />
tekib sellepärast, et hõõrumine viib osa elektrone siidi pinnalt merevaigu pinnale.<br />
Negatiivselt laetud merevaik tõmbab aga ligi kergeid objekte, sest püüab neile kaotada oma<br />
üleliigseid elektrone. Samasugune effekt tekib, kui tõmmata kammiga korduvalt läbi<br />
kuivade juuste või lohistada jalgu mööda nailonvaipa.<br />
4. Kui inimene on tarvitanud palju alkohoolset jooki, siis on inimene ka joobes seisundis.<br />
Rahvakeeli öeldes on inimene purjus. Kuid see seisund sarnaneb kaine inimesega, kes<br />
pöörleb ümber oma kujuteldava telje nagu seda teevad pöörlevad taevakehad. Ja seda<br />
kiiresti ning palju kordi. Kui inimene enam ei pöörle, siis on tekkinud seisund tõepoolest<br />
sarnane joobes seisundiga. Seda võib igaüks ise järele proovida. Need erinevad tajud väga<br />
sarnanevad üksteisele, kuid ei ole täpselt üks ja sama. Need on lihtsalt analoogiad üksteisele.<br />
Unisoofilises psühholoogias kasutatakse väga palju erinevaid analoogiaid, et kirjeldada meile<br />
seni kogematuid psüühikaelamusi. Kuid Piiblis väljendatakse erinevaid teadmisi ja tarkusi sageli<br />
just mõistukõne ( tähendamissõnade ) vormis nagu näiteks järgmised lõigud Piiblist:<br />
1. „Nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmadu, nõnda peab ülendatama Inimese Poega, et<br />
igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu.“ ( Jh 3:1-17 ). „Kõike siis, mida te iganes<br />
tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka teie nendele.“ ( Mt 7:1-14 ). Armasta oma ligimest<br />
nagu iseennast. Nagu karjane hoiab oma lambaid, nii hoiab Jeesus neid, kes järgivad Tema<br />
õpetusi elus. Otsekui Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. ( Jh 15:1-7, 9-<br />
10, 17-23 ).<br />
2. “Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend<br />
üheksa kõrbesse ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Lamba leidnud, võtab ta tema<br />
10
õlgadele ja kannab koju. Siis kutsub ta kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb neile:<br />
“Rõõmutsege ühes minuga, sest mina leidsin oma lamba, kes oli kadunud!” Samamoodi on<br />
taevas rohkem rõõmu ühest patusest, kes oma pattudest pöördub, kui üheksakümnest<br />
üheksast, kes pole kunagi olnud eksiteedel.” Siia maailma tulijana jättis Jeesus Kristus hea<br />
Karjasena maha taeva au, kes otsib eksinud inimesi nagu kadunud lambaid. Ta soovib<br />
inimesi viia tagasi Jumala juurde. ( Lk. 15:3-7 )<br />
3 Teadvuse seisundid<br />
Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis<br />
teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse<br />
teadvuse nähtuse juures erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke<br />
seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles<br />
teadvusel ja ka und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui<br />
inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel,<br />
siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.<br />
Maailma „uutmoodi“ tajumine loob elusorganismil ( näiteks inimesel ) uue teadvuse seisundi.<br />
Uus ja erakordne teadvuse seisund tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste koosesinemisel<br />
või ka mõne üksiku taju korral. Kui me tajume maailma tavapäraselt „teistsugusemalt“ või<br />
„rohkem“ nagu Unisoofias erinevate tajude korral kirjeldatakse, tekib meil uus ja täiesti teistsugune<br />
teadvuse seisund. Sellist psüühilist „olekut“ või „seisundit“ ei ole mitte keegi kunagi varem<br />
kogenud. Seepärast on selle olemust ka paljudel raske ettekujutada. Tegemist on millegi täiesti uue<br />
ja teistsugusega võrreldes inimese tavapärase teadvuse ja emotsionaalse seisundiga.<br />
Inimese tavapärane ja igapäevane maailma teadvustamine on tegelikult samuti teadvuse seisund.<br />
Seda nimetame me siin nö. teadvuse normaalseisundiks ehk lihtsalt teadvuse normaaliks. Selles<br />
eksisteerivad inimesed igapäevaselt ja kõikjal, kus nad ka iganes liiguvad. Kuid selline teadvuse<br />
seisund, mis tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste baasil, nimetame teadvuse<br />
supernormaalseisundiks ehk lihtsalt ja lühidalt teadvuse supernormaaliks. Sellisele teadvuse<br />
tasandile eelneb tavateadvuse seisund ( tavateadvuse tasand ) ehk teadvuse normaal, milles<br />
eksisteerivad inimesed igapäevaselt. Teadvuse supernormaal on juba inimesest „kõrgem teadvuse<br />
tasand“, mis tekib uutmoodi maailma tajumisel nagu on kirjeldatud üldises Unisoofilises<br />
psühholoogias. Selline teadvuse seisund erineb inimese tavateadvuse seisundist nii palju nagu<br />
erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist. Need on inimese „kõrgemad teadvuse<br />
seisundid“, mida võib põhimõtteliselt nimetada ka teadvuse superseisunditeks.<br />
Inimese teadvuslikku seisundit peetakse üldiselt primaadi omast „kõrgemaks“. Kuid ahvi<br />
teadvuslik tase on aga jällegi putuka teadvuse omast kõrgem ( s.t. avaram, arenenum jne ). Putuka<br />
teadvuslik seisund ületab aga näiteks vihmaussi omast mitmeid kordi. Vihmaussi teadvus on<br />
omakorda näiteks amööbi või kinglooma omast „kõrgem“, kui neil üldse esinebki mingit<br />
teadvuslikku olekut. Niimoodi võime loetelu veel jätkata palju kordi. Nagu me juba varem<br />
mainisime tekib inimesel uus ( teistsugune ) teadvuse seisund, kui ta tajub maailma teistmoodi kui<br />
seda tavapäraselt. Selline teadvuse seisund on inimese tavateadvuse eksisteerimisest „kõrgem“ – nii<br />
nagu inimese „teadvuslik tase“ ületab näiteks vihmaussi oma. See näitab, et isegi inimesest on<br />
olemas kõrgem teadvuslik vorm.<br />
Tekkinud uut teadvuse seisundit võib põhimõtteliselt pidada kogu eluslooduse evolutsiooni<br />
absoluutseks tipuks. See on elu eksisteerimise kõrgeim vorm ja seda kogu Universumis. Ei ole teada<br />
mitte ühtegi teist eluvormi, mis oleks sellisest „teadvuse tasemest“ veelgi arenenum. Sellest veelgi<br />
kõrgemaid teadvuse seisundeid ei ole Universumis kordagi tuvastatud. Tegemist on meil<br />
üliteadvusega, mida võib mõista kui teadvuse eksisteerimise ülimusliku olekuna. Seda võib pidada<br />
11
ka kogu elu arengu lõppfaasiks Universumis. Tegemist on meil mõistusliku elu psüühilise<br />
eksisteerimise tipptasemega.<br />
Selline teadvuse seisund saab ilmselt tekkida ainult tehnogeenselt. See tähendab seda, et<br />
iseenesest see Universumis tekkida ja areneda ei saa. Näiteks elu planeedil Maa tekkis looduslikul<br />
teel. Üliteadvuse seisundi looduslikku tekkimist pole vähemalt siiani kuskil avastatud. Sellist<br />
teadvuslikku seisundit võimaldab „luua“ ainult juba olemasolev mõistus. See tähendab seda, et<br />
sellisele teadvuse seisundile eelneb (tava)teadvuse olemasolu, milleks võib olla näiteks inimese<br />
teadvus. Sellisel juhul loob teadvus läbi kultuuri ja tehnoloogiliste vahendite uue teadvusseisundi,<br />
mis tunduvalt erineb oma eelkäiast. Selline juhus on üks erakordsemaid ja ebatavalisemaid<br />
bioevolutsiooni tahke Universumis. Ainult teadvus ise võimaldab luua sellist ülimat teadvuslikku<br />
olekut.<br />
4 Aegruumi taju<br />
4.1 Sissejuhatus<br />
Absoluutselt kõik sündmused ja nähtused eksisteerivas Universumis ( välja arvatud<br />
surmalähedased kogemused ) toimuvad ajas ja ruumis ning seetõttu on aeg ja ruum ( s.t. aegruum )<br />
Universumi kõige fundamentaalseim „nähtus“, mis esineb absoluutselt igalpool, absoluutselt iga<br />
loodusnähtuse juures. Ka Unisoofias on aja ja ruumi tunnetamine üks maailma tajumise olulisemaid<br />
aspekte. Ilmselt on see üks kõige fundamentaalsemaid taju liike üldse, sest kõik ülejäänud<br />
Unisoofias kirjeldatavad taju liigid on juba nendest tulenev.<br />
Aja- ja ruumitaju käsitletakse Unisoofias kahel erineval juhul – ühel juhul on olemas aeg ja ruum<br />
ning teisel juhul neid olemas ei ole. Nii on Unisoofias olemas kaks aja ja ruumi käsitlust.<br />
Unisoofias kirjeldatud ajataju olemust võib põhimõtteliselt mõista kui ajas rändamise mõjuna<br />
inimese psüühikale ja seetõttu on neid psühholoogilisi seaduspärasusi võimalik uurida ka<br />
teaduslikul teel ehk eksperimentaalselt. Kuid ruumitaju kogemusi võib mõista kui kosmoses ( s.t.<br />
maailmaruumis ) liikumise mõjuna inimese psüühikale.<br />
Tajuda Universumi kogu aja ja ruumi ulatust ajas ja ruumis nimetatakse Unisoofias vastavalt aja<br />
ja ruumi kaugtajuks. Kuid tajuda aja ulatust ajas ainult osaliselt ( näiteks ainult enda elusündmusi<br />
ajas ) ja osaliselt ka ruumi ulatust ruumis ( näiteks inimese enda väiksust planeedi Maa suhtes või<br />
enda suurust aatomi suhtes ) nimetatakse siis vastavalt aja ja ruumi lähitajuks.<br />
Selliste taju elamuste „uudsus“ ei kao inimesel mitte kunagi, mis tähendab seda, et saadud<br />
elamusi kogetakse alati nii nagu oleks see inimese esimene kogemus. Nendest elamustest ei väsita<br />
mitte kunagi ehk need tunnetused on alati väga „värsked“.<br />
4.2 Ruumitaju<br />
Tajupsühholoogias on inimese aja- ja ruumitaju kohta saadud üsna häid teaduslikke andmeid.<br />
Üheks märkimisväärseimaks avastuseks on see, et inimene tajub aega ja ruumi subjektiivselt, mitte<br />
aga objektiivselt. See tähendab seda, et teadvuselamuses esinevad ka veel sellised aja ja ruumi<br />
tajumised, mis ei vasta tegelikkusele, vaid on sellest moondunud. Näiteks tuba, mis on sisustatud<br />
möödliga, tundub olevat suurem sama suurest toast, mis on tühi. Objektid, mis on heledavärvilised<br />
ja hästivalgustatud, tunduvad olevat suuremad ja lähemal kui need tegelikult on. Sageli tajutakse<br />
12
suurte vahemaade korral objekte olevat lähemal ja väikeste vahemaade korral kaugemal olevat.<br />
Täpselt sama on ka ajavahemikega. Näiteks lühiajalisi ajavahemikke kiputakse ülehindama, kuid<br />
alahindama pikemaaegseid ajavahemikke. Lastele tundub aeg voolavat aeglaselt, kuid samas<br />
vanemaealistele tundub aeg kulgevat kiiresti.<br />
Inimese ruumitaju põhineb perspektiivil, parallaksil ja binokulaarsel nägemisel. Need kolm<br />
tähendavad aga järgmist. Mida kaugemalt vaadatakse mõnda eset, seda enam muutub vaatenurk<br />
esemele. Näiteks vaatenurk on seda suurem, mida lähemal on ese. Seetõttu paistavadki lähemal<br />
asuvad esemed olevat suuremad kui kaugemal asuvad esemed. Seda nimetatakse perspektiiviks.<br />
Perspektiivi on hakatud paberil kujutama juba 15. sajandil. Mida lähemal on ese inimesele, seda<br />
rohkem muutub inimese vaatesuund esemele, kui inimene liigub ruumis. Seda nimetatakse<br />
parallaksiks. Kui inimene vaatab eset erinevatest ruumipunktidest, siis vaatesuund esemele on<br />
kõikidest nendest ruumipunktidest erinev. Tänu sellele seaduspärasusele oskab inimene hinnata<br />
enda vaatevälja sattunud esemete ruumilist paiknemist nende omavahelise liikumise kaudu, kuid<br />
sedagi ainult kogemuste põhjal. Binokulaarne nägemine põhineb sellel, et inimene vaatleb mõnda<br />
eset kahest erinevast ruumipunktist korraga. Näiteks võib see olla kahe silma abil. Inimese silmad<br />
asuvad üksteisest umbes 6-8 cm kaugusel ja just seetõttu näevad silmad ümbritsevat maailma<br />
natuke erinevalt. Sellisel juhul öeldakse, et esemed on parallaktilises nihkes. Kuid ajus pannakse<br />
kokku siiski ühtne ruumiline pilt maailmast.<br />
Maailma ruumiliste omaduste vaimne esindamine toimub ka aistingute vahendusel. Kuid selline<br />
võime kujuneb pertseptiivseks inimese elu jooksul, sest see on seotud inimese liikumisega ruumis.<br />
Näiteks, et Kuud kätte saada, püüab roomamiseas laps sirutada käe Kuu poole. Kuid juba 4-5-<br />
aastane normaalne laps nii enam ei tee.<br />
Unisoofilises psühholoogias käsitletakse teistsugust ruumitaju kui ülalpool välja sai toodud.<br />
Näiteks siin on oluline tunnetada inimese enda väiksust võrreldes kogu ülejäänud Universumi<br />
ruumalaga. Inimene tajub maailma ruumilist ulatust tegelikult ainult osaliselt, sest elatakse ju<br />
sünnist surmani ainult planeedi Maa pinnal ( kui tegemist pole astronaudiga ), mis aga hõlmab<br />
kujuteldamatult väikese osa kogu Universumi ruumalast. Selline ruumi osa, kus inimene eksisteerib<br />
terve oma elu jooksul, hõlmab Universumi kogu ruumala ulatusest ainult üliväikese protsendi. See<br />
on fakt. Suurem osa inimestest näeb ainult seda osa maailmast, mil ta elab planeedil Maa, samal ajal<br />
teadmata, mis mujal Universumis toimub ja eksisteerib. Universumis eksisteerivad lõputuid<br />
erinevaid „maailmasid“, mida inimsilm pole kunagi ise reaalselt näinud. Veel vähem ettekujutada<br />
või seostada neid kuidagi oma tühiste elukogemustega. Väikese analoogiana võiks siin välja tuua<br />
näiteks mao ja kotka omavahelise seose. Madu elab kogu oma elu jooksul mööda maad siugeldes ja<br />
sellest tulenevalt on talle tajutav ainult maapinna ruumi osa. Kuid kõrgelt lendavale kotkale on<br />
tajutav palju suurem maapinna ruumi osa, kui maapinnal roomavale maole. Kõrgel lennates avaneb<br />
kotkal suurem vaateväli, kui maapeal see üldse võimalik oleks. Nii tajubki kotkas maailma nö.<br />
„rohkem“ ( avaramalt ) kui näiteks madu.<br />
Inimene on võimeline tajuma Universumi kogu ruumilist ulatust, mitte ainult selle osa nagu me<br />
igapäevaselt kogeme elades oma väikesel planeedil Maa, mis on aga täiesti tühine võrreldes kogu<br />
ülejäänud Universumiga. Kuid selleks me peaksime rändama planeedilt Maa kaugeimate<br />
galaktikateni, et näha enda ihusilmadega suurimaid objekte ja kaugusi, mis Universumis<br />
eksisteerivad. Ise reaalselt Universumi avarustes ringi liikudes on võimalik tajuda Universumi<br />
ruumi suure-mastaabilisust. Sellisel juhul toimugu liikumine maailmaruumis sujuvalt ja pidevalt.<br />
Näiteks võiks alustada oma kosmilist liikumisteed planeedilt Maa, sellest järgmine kosmiline tasand<br />
oleks kogu Päikesesüsteemi ruumilise avaruse kompamine, edasi tuleb juba Linnutee galaktika ja<br />
siis galaktikate moodustised nagu näiteks galaktikate parved ja superparved. Sujuv ja pidev<br />
liikumine väikestelt objektidelt suurtele kehadele annabki inimesele kõige parema ettekujutuse meie<br />
Universumi ruumilise mastaapsuse kohta ja samas ka inimese enda suuruse selles. Selline kujutlus<br />
annab meile tunnetuslikult mõista seda, et millist ruumiosa miski hõlmab. Selline kirjeldatud taju<br />
ilming avaldub ilmselt reaalsete kosmoserändude korral, kuid saab ka ilma selleta ehk ainult<br />
inimese kujutluses, mis omakorda võimaldab kõike seda tajuda. Selleks aga oleks vaja tohutult head<br />
kujutlusvõimet. Kui enda väiksuse tajumine võrreldes kogu Universumi ruumalaga oleks inimese<br />
kujutluses samaväärne reaalse kosmoserännu kogemusega läbi Universumi hiigelruumi, asendaks<br />
13
see päriskosmosereisidest saadava ruumi tunnetuse. Tõenäoliselt ei ole see võimalik ilma inimese<br />
aju mingi kindla neuronaalse aktiivsuseta. Universumi ruumiline mastaapsus on nii tohutult suur, et<br />
selle täielikuks tajumiseks on vaja mingisuguste eriliste ( kuid kindlate ) ajupiirkondade<br />
sünkroonset aktiivsust, mis on seotud inimese psühholoogia tajusüsteemidega.<br />
Et tajuda erinevate objektide või isegi kogu maailma ruumilist ulatust, tuleb seda teha sujuvalt.<br />
See tähendab seda, et tajuda tuleb ruumi nii, et minna sujuvalt üle väikestest ruumimõõtmetest väga<br />
suurte mõõtmeteni. Selline tuntud viis annab väga hea tunnetuse nii objekti enda ruumilise ulatuse<br />
kohta ruumis kui ka inimese enda suuruse võrdluse selle sama objektiga. Nii on võimalik tajuda<br />
selle ruumilist sügavust ja ulatust ruumis ükskõik milliste mõõtmetega objekt ka oleks. Näiteks kui<br />
inimene on otsustanud lennata Maalt otse avakosmosesse, läbib ta selleks palju „ruumitasandeid“.<br />
Näiteks teel taevasse jätab ta maha esmalt maapinna, kus inimene seisis. Pärast seda jääb maha<br />
teatud suurusega maa-ala, siis järgmisena linnaosa, siis linna, maakonna, riigi, mandri jne kuni<br />
lõpuks on terve planeet Maa seljataha jäänud. Selline üleminek väikestest ruumimõõtmetest väga<br />
suurte mõõtmeteni annab väga hea tunnetuse erinevate objektide ja ka maailma tegelikest<br />
ruumilistest ulatustest. Samuti ka objektide vahelisi ja inimese enda tõelisi suurusjärke võrreldes<br />
ümbritsevaga. Analoogiliselt on võimalik tajuda ka kogu Universumi ruumilist ulatust ja seeläbi<br />
inimese väiksust selles.<br />
Elementaarosakesed, mis kuuluvad aatomite koostisesse, on Universumi teadaolevalt<br />
kõige väiksemad objektid. Aatomid ise moodustavadki kogu ümberoleva nähtava aine.<br />
Aatomite läbimõõt on umbes 10 -10 meetrit ehk üks kümnemiljardik meetrit. See tähendab<br />
seda, et kui panna külg külje kõrvale 10 miljardit aatomit, siis saame meetripikkuse<br />
„aatomite keti“. Elektronid on aatomist veel umbes sada tuhat korda väiksemad. Nad<br />
tiirlevad ümber aatomi tuuma ja nende läbimõõt on umbes 10 -15 meetrit. Elektronid on<br />
ühed väikseimad aatomite koostisosadesse kuuluvad osakesed. Kuid ainult kvargid on<br />
natuke nendest väiksemad – umbes 10 -16 meetrit. Kui aga võrdleme neid osakesi<br />
igapäevastes mõõtudes ( meetrites ja sentimeetrites ), peame neid osakesi suurendama<br />
miljardeid kordi. Näiteks planeet Maa on nendest asjadest siis umbes mõni miljon korda<br />
suurem ( umbes 10 7 meetrit ) ja meie Päikesesüsteem on Maast veel miljard korda<br />
suurem. Kui Päikese läbimõõt vastaks keskmisele täiskasvanule, siis oleks Jupiter kõigest<br />
tema pea suurune. Maa oleks vaid pisut suurem kui silmamuna vikerkest.<br />
Päikesesüsteemi läbimõõduks arvatakse olevat umbes 10 16 meetrit ehk 10 13 kilomeetrit.<br />
Nii suurtes mõõtkavades kaotavad meetrid ja isegi kilomeetrid rakendatavuse. Seetõttu<br />
kasutatakse kosmoloogias valgusaasta mõistet. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus<br />
läbib ühe aastaga. Valguse kiirus vaakumis ( kosmos ongi põhiliselt vaakum ) on<br />
ligikaudu 300 000 km/s ja üks valgusaasta on seetõttu ligikaudu 10 13 kilo- meetrit. Meie<br />
Päikesesüsteemi läbimõõt on seega peaaegu üks valgusaasta. Päikesesüsteem asub ühe<br />
suure tähesüsteemi sees, mille nimeks on Linnutee galaktika. See on ligikaudu 100 000<br />
korda suurem kui kogu meie Päikesesüsteem. Kuid ka meie galaktika ei triivi mööda<br />
ilmaruumi päris üksinda. Seda teeb ta koos teiste galaktikatega ja need galaktikad<br />
moodustavad kokku juba galaktika parve. Sinna kuulub ka meie Galaktika ja kokku on<br />
neid umbes 50. Sellest veel umbes 20 korda suuremad ilmnevad juba galaktikate<br />
superparved. Universumi vaadeldava piirile jõuamegi siis, kui me seda mõõtu veel umbes<br />
100-ga korrutame. Selline Universumi vaadeldav piir asub meist umbes 10 miljardi<br />
valgusaasta kaugusel. Selline „kõige suurem“ kaugus võrdub 10 26 meetri- ga. Kõige<br />
väiksematest objektidest ( kvarkidest ) kuni kõige suuremateni ( Universumi vaadeldava<br />
piirini ) annab meile aimu kogu Universumi mõõteskaala ulatuse. See on 10 -16 meetrist<br />
kuni 10 26 meetrini. See tähendab seda, et Universum on miljon miljonit miljonit miljonit<br />
miljonit miljonit miljonit ( ehk 10 42 ) korda suurem kui kõige väiksem osake.<br />
Planeet Maa tiirleb ümber Päikese, mille kaugus Maast on 150 miljonit km. Päike tiirleb<br />
omakorda ümber Linnutee Galaktika tsentri, mille kaugus on 8,5 kpc. Praegusel ajal asub<br />
14
meie Päike ( seega kogu Päikesesüsteem ) Linnutee galaktika kahe spiraalharu vahel:<br />
seesmise, Orioni haru ja välimise, Perseuse haru vahel. Orioni haru asub Orioni tähtkuju<br />
suunas. Linnutee Galaktika enda läbimõõt on umbes 30 kpc ja umbes 700 kpc kaugusel<br />
Linnuteest asub Andromeeda udukogu. Linnutee, Andromeeda ja veel umbes<br />
paarkümmend galaktikat moodustavad ühe suurema süsteemi ehk galaktikate parve, mida<br />
nimetatakse Kohalikuks Grupiks ehk Kohalikuks Galaktikarühmaks, milles on suhteliselt<br />
vähe galaktikaid. Näiteks Virgo galaktikaparves on umbes 2000 galaktikat ja see on<br />
umbes 10 miljoni valgusaasta suurune. Virgo galaktikaparv asub meie Kohalikust<br />
Galaktikarühmast umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju suunas<br />
vaadatuna. Kuid Coma parv asub sellest veel kaugemal – nimelt Berenike Juuste<br />
tähtkujus. Coma parves on rohkem kui 3000 galaktikat ja see on ka kaks korda suurem.<br />
Galaktikaparved erinevad üksteisest nii suuruse kui ka kuju poolest. Näiteks Coma parv<br />
on peaaegu kerakujuline, kuid seevastu meie Kohalik Galaktikarühm ja Virgo Parv on<br />
ebakorrapärase kujuga. Galaktikaparved moodustavad gravitatsiooni tulemusena ka<br />
ülisuuri superparvi. Meie Kohalik Galaktikarühm kuulub superparve, mille kese asub<br />
suures Virgo galaktikaparves ja mis asub meist Neitsi tähtkujus umbes 20 Mpc kaugusel.<br />
Seda nimetatakse Kohalikuks Superparveks, kuid vahel ka Virgo superparveks. See on<br />
ligikaudu 100 miljoni valgusaasta suurune, mille läbimõõt on ligi 50 Mpc ja lapikuse<br />
paksus on 10-15 Mpc. Universumis ( mille vanuseks loetakse 13,7 miljardit aastat ) on<br />
avastatud tuhandeid galaktikate superparvi ja need on kõige suuremad struktuurid<br />
Universumis üldse. Galaktikate superparvede kujud varieeruvad üksteise suhtes väga<br />
suurel määral. Näiteks on neid väga õhukesi nagu lehti, kuid samas on ka kõveraid<br />
ahelaid, mida ka filamentideks nimetatakse. Kõige suurem galaktika superparv on nn<br />
Suur Müür. See on õhukese kihi kujuline struktuur, mille mõõtmed on 750 * 250 miljonit<br />
valgusaastat ja paksust on ainult 20 miljonit valgusaastat. Ka galaktikate superparved ei<br />
ole maailmaruumis ühtlaselt jaotunud nii nagu seda ei ole tähed ja galaktikad.<br />
Superparvede vahele jäävad väga suured tühjad piirkonnad, kuid need kõik on omavahel<br />
„ühenduses“. See annab Universumile käsnataolise struktuuri.<br />
Kuna ajas rändamise teooria järgi paisub Universum lõpmatult kaua aega ehk lõpmatult<br />
kauges tulevikus on Universum lõpmatult suur ja lõpmata elueaga ehk Universum sai<br />
alguse lõpmatult väikesest ajahetkest ja ruumimõõtmest, siis selle järgi elame sellises<br />
aegruumi „punktis“, mis asub aja ja ruumi lõpmatus ulatuses. Inimene eksisteerib sünnist<br />
surmani Universumi lõpmatu eluea jooksul ainult imepisikese osa ja Universumi lõpmatu<br />
suures ruumalas kujuteldamatult väikeses osas. See tähendab seda, et inimene eksisteerib<br />
Universumi aja ja ruumi lõpmata ulatuses ainult teatud ajavahemiku ja sedagi ainult<br />
teatud ruumalas. Teaduslikud uuringud on näidanud, et inimene tajub lõpmatust ainult<br />
numbriliselt. See tähendab seda, et näiteks mingi igapäevane lõplik nähtus kordub<br />
lõputult. Näiteks aeg on lõpmatu siis, kui päevale järgneb alati samasugune päev. Ka<br />
mingisugune tee võib olla lõpmatu, kui kilomeetrile järgneb alati samasugune kilomeeter.<br />
Inimesed tajuvad ruumi nägemismeele abil. Ruum on ainult siis lõpmatu, kui<br />
igasugustest objektidest kaugemal on alati veel teisi objekte.<br />
15
Joonis 1 Universumi mastaabid – alates planeet Maast kuni vaadeldava Universumi piirini.<br />
(http://www.funpic.hu/en/categories/others-graphics/40056_if-god-took-7-days-on-making-earthhow-long-did-observable-universe-take?categoryId=11&position=)<br />
Joonis 2 Päikesesüsteem kuulub Linnutee galaktikasse ja see omakorda kuulub Kohalikku Galaktikarühma.<br />
Selles galaktika parves on umbes 30 galaktikat. Ümber Linnutee galaktika tiirlevad Suur ja Väike<br />
Magalhaesi Pilv, mis on tegelikult korrapäratu kujuga galaktikad. Linnutee, Andromeeda ( M31 ) ja M33<br />
galaktika on parves kolm suuremat. Kuid ka Kohalik Galaktikarühm kuulub veel suuremasse galaktikate<br />
rühma – nimelt Kohalikku Superparve. ( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )<br />
16
Joonis 3 Inimese silm ei suuda eristada väga suuri vahemaid ruumis ja seega tunduvad kõik tähed taevas<br />
olevat ühekaugustel. Tegelikkuses asuvad tähed väga erinevates kaugustes. Näiteks tähed, mis paistavad<br />
taevas üksteisele väga lähedal olevat, on tegelikult teineteisest väga kaugel. Näiteks tähed, mis paiknevad<br />
Orionis, on tegelikult Maast paarisaja kuni tuhande valgusaasta kaugusel. ( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian<br />
Graham, Koolibri 2002 )<br />
Võtame näiteks meile teada ja tuntud Linnutee galaktika. Me teame faktiliselt, et see on olemas<br />
ja teame fotode järgi ka seda, et missugune see välja näeb. Kuid Galaktikat tajudes näeksime ja<br />
saaksime sellest rohkem aru kui selle olemasolu lihtsalt faktiliselt teada. Taju võimaldab saada<br />
erinevatest objektidest palju rohkem informatsiooni kui faktiline teadmine. Selle paremaks<br />
mõistmiseks toome siin välja analoogia näiteks galaktika ja mingisuguse suvalise niidu või põllu<br />
välja vahelise seose. Kui inimene seisab keset niidu välja, mis on kaugelt ümbritsetud puudega (<br />
ehk metsaga ), siis tajub ta selle hinnangulist suurust ja enda ruumiosa selles. Inimene tunnetab<br />
niiduvälja suurust ainuüksi oma enda vaateväljaga. Ta oskab ka subjektiivselt hinnata oma ruumilist<br />
seost ( ruumilist ulatust ) selles ehk enda väiksust võrreldes niiduvälja suurusega. Inimese enda<br />
väiksust võrreldes Galaktika ruumiväljaga peaks tajuma täpselt samamoodi nagu niiduvälja korral,<br />
mis oli kaugelt ümbritsetud metsaga. Selle taju aistingu mõju inimese vaimsele projektsioonile (<br />
teadvusele ) peaks olema mõlemal juhul täpselt samasugune. Kui avalduks eriline võimalus vaadata<br />
väljaspoolt seda tohutut objekti oma enda ihusilmadega, siis avaldubki inimesel selline tõeline<br />
tunnetus Galaktika kogu ruumilise ulatuse kohta kosmoses. Kuid säärane taju võiks tulla ka ilma<br />
seda ise reaalselt nägemata ehk ainult inimese enda kujutluses. Analoogiliselt võiks niimoodi<br />
tunnetada ka kogu Universumi ruumilist ulatust oma kõigis mastaapides ilma seda reaalselt ise<br />
nägemata.<br />
Praegusel ajal ei ole inimeste kosmosetehnoloogia nii arenenud, et inimene oleks võimeline<br />
liikuma kosmoses meie galaktika ruumist välja nii, et inimene näeks eemalt Linnutee galaktikat<br />
nagu näiteks meie kosmonaudid vaatavad kosmoses eemalt meie planeeti Maad. Kuid meie<br />
galaktikat on siiski võimalik näha ka Maa peal olles. Näiteks talvisel öisel ajal pilvitusse taevasse<br />
vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna<br />
kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See<br />
vaade, mis inimesele avaneb, on väga lummav ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et see<br />
tunne on peaaegu samasugune, mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles,<br />
kui ta on kosmoses liikunud galaktika ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti<br />
ilmne.<br />
Objekti tunnetamisega peaks kaasnema ka selle ruumilise „sügavuse“ tajumine. Me teame<br />
faktiliselt, et näiteks inimene koosneb aineosakestest, s.t. elementaarosakestest nagu näiteks<br />
elektronidest ja nukleonidest. Kuid peale selle faktilise teadmise on võimalik seda ka tajuda.<br />
Inimese ruumiline ulatus ruumis ei piirdu ainult sellega, mida me reaalselt ja otseselt näeme.<br />
17
Kõikjal Universumis loovad imepisikesed osakesed, mille hulk on kordades suurem kui kõik<br />
maailma liivaterad kokku, enda mõõtmetega võrreldes hiigelsuuri struktuure. Need osakesed<br />
moodustavad hiigelsuuri struktuurseid tervikuid, mida me kõikjal näemegi ainena. Inimesega<br />
võrreldes on need osakesed väga väikesed ja seetõttu võibki inimese tajumise kohta välja tuua<br />
järgmise analoogia. Näiteks kui inimesel on võimalus viibida avakosmoses ja näha sealt eemalt<br />
meie planeeti Maad, siis sellisel juhul tajub ta väga selgesti kui väikesed me tegelikult oleme<br />
võrreldes planeedi suuruse endaga. Inimese ja planeedi Maa suuruse erinevus ja nende ruumiline<br />
ulatus on sellisel juhul üsna selgesti tunnetatav. Mingil määral on seda võimalik tajuda isegi väga<br />
kõrgel maa kohal lennates. Analoogiliselt eelnevaga oleks võimalik inimese ajus eksisteeriva<br />
kujutluse pinnalt tajuda, kuidas imepisikesed osakesed moodustavad inimese kui eksisteeriva<br />
terviku. See tähendab tajuda inimese sissepoole suunatud ruumilist ulatust. Tunnetada inimest<br />
moodustavaid osakesi samamoodi nagu astronaut tajub kosmoses Maad vaadates selle peal elavaid<br />
imeväikesi inimesi. Nii tajume ka inimese ruumilist sügavust.<br />
Paljud Venemaa noored tegelevad ühe eluohtliku lõbuga – nn taevas kõndimisega.<br />
Noored kõnnivad ja seisavad väga kõrgete hoonete või muude rajatiste tipus kõrge<br />
kukkumise serval. Hooneid enamasti ka pildistatakse. Turvavarustust sellisel tegevusel ei<br />
kasutata. Näiteks Marat Dupri tegeles sellise hobiga juba aastaid. Ta on oma sõpradega<br />
turninud paljude hoonete ja ehitiste tippu. Näiteks käis üks neist 215 meetri kõrgusel<br />
Peetri I monumendi otsas. Kuid selline tegevus on enamasti siiski keelatud. Seepärast<br />
harrastatakse seda hobi salaja. Kuid Marat õigustab riski saadava naudinguga: „Kui olen<br />
katusel, tekib tunne, et kogu maailm on mu jalge ees. Kõik probleemid ja hädad jäävad<br />
kuhugi alla maha. Kõrgus erutab mind. See annab energiat ja entusiasmi uusi häid pilte<br />
teha.“ Ta ei karda kukkuda ja viga saada. Kuid samas saab aru, et säärane tegevus on<br />
siiski tervisele kahjulik. Pärast meeletut adrenaliinidoosi võib järgneda peavalusid, mis<br />
võivad kesta mitu päeva. Aastal 2012 oktoobris hüppas austerlane Felix Baumgartner alla<br />
39 000 meetri kõrguselt. Pärast edukat maandumist andis ta mõista: „Mõnikord peab<br />
minema väga kõrgele üles, et näha, kui väike sa tegelikult oled.“ Vabalangemise ajal<br />
saavutas ta esimese inimesena helikiiruse. Tema kiirus küündis 1342,8 kilomeetri tunnini.<br />
Ta väljendab: „Ma ei tundnud ülehelikiirust üldse, mul oli nii palju tegemist teiste<br />
asjadega. Minule langes 20-tonnine koormus.“ Sellegipoolest oli ta kogu aeg teadlik tema<br />
ümber toimuvast. Kuid ohtlikkust olukorrast Baumgartner siiski ei pääsenud: „Ma olen<br />
seitse aastat selle hetke nimel tööd teinud. Ja siis äkki ei tööta visiirisoojendus õigesti.<br />
Ma mõtlesin: „See ei saa ometi tõsi olla.“ Kuid siis otsustasime me ikka hüpata.“ Kõrgel<br />
Maa stratosfääris oli ta ka veel väsinud ja vedelikupuuduses. Kuid see ei olnud veel kõik.<br />
Ta sattus ka ohtlikku keerisesse: „Korraks mõtlesin, et kaotan teadvuse.“ Kuid tema<br />
närvid pidasid kõigele vaatamata siiski vastu.<br />
18
Joonis 4 Kõrgel maapinnast hõljuvad langevarjurid. Ka sellisel korral<br />
ilmnevad ruumitaju fenomenaalsed aspektid – tajutakse maailma ruumilist<br />
ulatust ja enda väiksust selles.<br />
http://f2.pmo.ee/f/2012/07/22/1229008t20h07f5.jpg<br />
Järgnevalt vaatame erinevaid analoogiaid, mis illustreerivad kuulsat ütlust, et „oma silm on<br />
kuningas“ ja/või „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“. Näiteks kui inimene näeb mõnda<br />
kõrghoonet ise oma enda silmadega ja seda sama objekti näeb ta televiisorist või pildi pealt, siis on<br />
nende kahe vahel üsna selge tunnetuslik erinevus. Ise reaalselt näha on hoonet hõlpsam tajuda, s.t.<br />
pilvelõhkuja ruumilist ulatust ruumis ja ka enda suurust võrreldes hoonega. Mitte ükski pilt ei anna<br />
kunagi sellist „tajuefekti“ nagu seda annab objekti reaalne ehk vahetu vaatlemine. Sellepärast, et kui<br />
me näeme mingisugust objekti või kogeme mingit sündmust vahetult, siis saab meie aju sellest palju<br />
rohkem informatsiooni, kui mõne pildi, filmi või mingil muul vahendusel. Pole siis midagi imestada<br />
inimeste suust kõlanud väidetest, et superstaari kontserdil ise olla on hoopis midagi muud kui seda<br />
samal ajal kodus televiisorist vaadata. Informatsiooni on lihtsalt palju rohkem, mis ajju jõuab.<br />
Sellist inimese taju, mida saadakse ainult vahetult, on võimalik luua ka ainult inimese enda<br />
teadvuses eksisteeriva kujutluse pinnalt, s.t. ilma mingisuguse reaalse objekti või sündmuse vahetu<br />
nägemise/kogemise kaudu.<br />
Kahemõõtmelise ja kolmemõõtmelise ehk ruumilise pildi omavahelisel võrdlemisel saab kõige<br />
rohkem aimu tunnetamise olulisusest. Selline võrdlus näitab väga ilmekalt ühe ja sama objekti<br />
tajumise erinevust kahel väga erineval fotol, mida pole vaja isegi sõnades kirjeldadagi. Selline<br />
erinevus sarnaneb ka sellise juhuga, kui näiteks võrrelda inimese vaimusilmas olevat kujutlust<br />
nähtava virtuaalse reaalsusega, mida tänapäeva tehnoloogia meile võimaldab. Sellisel juhul on<br />
erinevate objektide tajumise vahekord üsna suuresti erinev. Niisamuti on väga erinevad ka inimese<br />
teadvuses eksisteeriva kujutluse ja selge unenäo tajude vahekorrad. Kõik need analoogiad näitavad<br />
väga selgesti seda, et kui oluline on tegelikult peale lihtsa faktilise teadmise ka veel tunnetamine<br />
nagu näiteks mingi objekti ruumilist ulatust ruumis, selle sisemist sügavust, inimese enda suuruse<br />
vahekorda selle objektiga jne. Võib üsna kindlalt väita, et inimese „kõrgem“ taju loob erinevatest<br />
objektidest ja maailmast „reaalsema pildi“.<br />
19
Joonis 5 Maa ja Kuu ning Pluuto ja Charoni vahelise kauguse visuaalne võrdlemine ( tajumine ).<br />
http://opik.obs.ee/osa2/ptk10/pildid/kakspl.gif<br />
4.3 Ajataju<br />
Psühholoogias on saadud uuringute käigus väga häid andmeid inimese ajataju olemuse kohta.<br />
Näiteks inimese ajataju seisneb sündmuste järgnevuse tajumisel. Seega inimene tajub sündmuste<br />
omavahelisi enne-pärast suhteid. See seisneb järgnevas. Psühholoogiliseks momendiks, mille kestus<br />
on umbes 50 – 200 ms, nimetatakse sellist ajaintervalli, mille jooksul ei suuda tajuja erinevaid<br />
sündmusi ehk ärritusi omavahel eristada. Sündmused, mis toimuvad selle momendi ehk ajakvandi<br />
jooksul, tajutakse ühe ja sama sündmusena või erinevate sündmustena, mis toimuvad üheaegselt.<br />
Kui mingisugune ärritus satub üksteisele järgnevatele momentidele, siis tajub inimene sündmusi,<br />
mis on ajas erinevad või mis esinesid erinevatel aegadel. Inimene suudab tajuda nende sündmuste<br />
järjekorda. Aja tunnetamise mõistmiseks võib välja tuua järgmise hea analoogia – filmi. Filmis<br />
järgnevad kiiresti üksteisele rida staatilisi pilte, mis jätavad sellise mulje, et film jookseb silmade<br />
eest läbi näiliselt katkematu piltide jadana. Filmi iga pilt erineb natukene üksteisest ja seda on hästi<br />
näha siis, kui kerida filmi aeglasemalt. Kuid filmi katkematu liikumise illusioon tekib siis, kui<br />
pildid ilmuvad ekraanile kiirusega 24 pilti sekundis. Inimese aju töötab tegelikult täpselt<br />
samamoodi. Inimene näeb maailma sarnaselt filmiga samuti piltide jadana. Aju registreerides<br />
muutusi skanneerib kiiresti iga uut kuvandit. Seetõttu oskab inimene vältida kokkupõrkeid<br />
igasuguste objektega. Nii nagu filmi korralgi on tegemist siiski aju poolt loodud liikumise<br />
illusiooniga. Näiteks kui piltide arv muutuks sekundis väiksemaks, siis inimese ajataju oluliselt<br />
muutuks. Aeg sellisel juhul kiireneks. Näiteks aastad mööduksid umbes tundidega. Kui aga aju<br />
skanneeriks igas sekundis palju rohkem pilte, siis näeb inimene palju detaile. Aeg sellisel juhul<br />
aegleneks.<br />
Ajataju olemasolu tõttu on inimesed võimelised liikuma ajas minevikku või tulevikku. Selline<br />
oskus või võime on teadaolevalt ainult inimesel ja ühelgi teisel loomariigi esindajal sellist võimet ei<br />
ole olemas. Inimene saab liikuda ajas ainult oma mõtetes, kujutlustes. Näiteks planeerides oma<br />
20
tegevusi ette, mida tulevikus sooritada või meenutades vanu aegu – sukeldudes oma mõtetes<br />
minevikus asetleidnud sündmustesse. Sellist imetabast võimet nimetatakse kronesteesiaks, mis tuleb<br />
kreeka keelsetest sõnadest chronos ( mis tähendab aega ) ja aisthesis ( mis tähendab taju ).<br />
Otsetõlkes tähendaks kronesteesia mõiste ajataju. Inimesel on selline võime unikaalne, sest mitte<br />
ühelgi teisel eluvormil Maal ei ole sellist võimet. Tänu sellele võimele suudame me teha näiteks<br />
tuleviku plaane ja vastavalt sellele muuta oma käitumisharjumusi. Lapsel areneb selline mõttes ajas<br />
liikumise võime välja alles umbes 3 – 5 esimese eluaasta jooksul. Ilma kronesteesia võimeta ei<br />
suudaks inimesed unistada ega tuleviku sündmuste mõju ette näha praegustele olukordadele.<br />
Inimese kronesteesia võimet peetakse üheks kõige otsustavamaks teguriks kunagiste kõrgkultuuride<br />
ja tsivilisatsioonide tekkeloos. Mõttes ajas liikuda annab inimesele võime analüüsida minevikku ja<br />
olevikku ning seejärel ennustada ette võivaid sündmusi. Niimoodi inimene otsustab, eristab ja valib.<br />
Kunagiste suurte monumentide püstitamisega sooviti jääda surematuks – kesta edasi ka tulevikus,<br />
peale inimese surma. On olemas ohtlikuid olukordi, kus on hädavajalik analüüsida olevikus<br />
asetleidvaid situatsioone ja luua sellest tuleviku stsenaarium. Kronesteesia võime on kindlasti<br />
inimmõistuse üks põhifunktsioone, mille olemasoluta ei tunneks me selliseid kultuure, mis<br />
tänapäeval olemas või säilinud on. Analüüsida minevikku ja olevikku ning sellest järeldada<br />
tulevikus aset leidvaid sündmusi või objekte on inimese mõistuse üks tähtsamaid omadusi. Näiteks<br />
tööriistade valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsuse vormi –<br />
nimelt abstraheerimisvõimet. See tähendab seda, et inimesel on ajus kujutlus valmistavast tööriistast<br />
juba varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab inimese arukust.<br />
Psühholoog Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse realiseerimise võimeks<br />
või vahel mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese intelligentsus avaldub<br />
näiteks kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi, mõelda lähteandmetes<br />
sisalduva kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus ja tulevikus. Seepärast<br />
ei saa elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta minevikku, see elab ilma<br />
tulevikuta.“<br />
Järelikult ajas võimalikku rändamist on üldse ainult kahte liiki. Esimene liik neist hõlmab<br />
inimese reaalset ( füüsilist ) ajas rändamist, mis on kirja pandud <strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise<br />
teoorias. Teine liik aga hõlmab mõttelist ajas rändamist, mida psühholoogias nimetatakse<br />
kronesteesiaks ehk ajatajuks. Vastavalt nende liikidele nimetatakse esimest liiki ajas rändamist<br />
füüsikaliseks ajas rändamiseks ja teist liiki psühholoogiliseks aja rännuks. Mõistus, mis omab<br />
kronesteesiat ehk ajataju võimet, suudab lõpuks kunagi teostada ka füüsikalist ajas rändamist.<br />
Kuid unisoofilises psühholoogias käsitleme sellist ajataju vormi, mis seisneb erinevate<br />
ajahetkede omavaheliste kauguste tajumisel ajas. Aja tunnetamine Unisoofias sarnaneb eelnevalt<br />
käsitletava ruumitajuga. See tähendab seda, et nii nagu oli ruumitaju korral, nii tajub inimene ka<br />
aega ainult osaliselt. Näiteks see aeg, mida inimene tajub selles eksisteerides kogu oma elu jooksul (<br />
elades planeedil Maa ), on tegelikult palju pikema aja ulatuse osa ( s.t. kogu Universumi<br />
eksisteerimise aja ulatuse osa ).<br />
Pärast Suurt Pauku ( umbes esimese 10 -43 sekundi jooksul ) tekkisid aeg ja ruum, kõik<br />
fundamentaaljõud ning ülejäänud teadaolevad füüsikaseadused. Universum oli üliväike<br />
esimese 10 -35 sekundi vältel. Universum oli siis ülikõrge temperatuuriga ( umbes 10 27<br />
kraadi ) ja omas suurt energiat. Gravitatsioon oli juba muutunud arvestavaks jõuks ning<br />
kujunema hakkasid esimesed elementaarosakesed. Näiteks ka elektronid. Sellele järgnes<br />
Universumi inflatsioon ehk ülijärsk paisumine. Temperatuur kahanes väga kiiresti koos<br />
Universumi paisumisega. Prootonid ja neutronid, mis kuuluvad aatomite tuumadesse,<br />
moodustusid siis, kui Universum oli 10 -6 ehk üks miljondik sekundit vana. Prootonid on<br />
ju vesinikuaatomite tuumad. Kolm minutit hiljem oli Universumi temperatuur kõigest<br />
miljard ehk 10 9 kraadi. Ühinema hakkasid prootonid ja neutronid ning tekkisid<br />
deuteeriumi ( ehk raske vesiniku ) ja heeliumi tuumad. Sellisel ajal kujunes Universumis<br />
välja vesiniku ja heeliumi suhteline hulk. Järgmise 300 000 aasta jooksul ei kulgenud<br />
füüsikalised protsessid enam nii kiiresti. Mida enam Universum paisus, seda enam ka<br />
21
selle temperatuur langes. Universumis domineeris kiirgus, milles elektronid ja<br />
aatomituumad vabalt ringi liikusid. Niimoodi ringi liikuvad osakesed neelasid ja<br />
hajutasid kiirgust, mis ei lasknud sellel kaugele levida. Niimoodi hajutab ka maapealne<br />
udu valgust. Umbes 300 000 aastat pärast Suurt Pauku langes Universumi temperatuur<br />
vähemaks kui 3000 kraadi. Elektronid ühinesid prootonitega ja neutronitega.<br />
Moodustusid esimesed vesiniku- ja heeliumiaatomid. Kiirgus hakkas Universumis<br />
hajuma. Laetud osakeste hulga vähenemine võimaldas valgusel segamatult levida.<br />
Seetõttu muutus Universum läbipaistvaks. Esimese kahe miljardi aasta jooksul hakkas<br />
vesiniku ja heeliumi segu moodustama pilvi. Esimesed tähed ja galaktikad sündisidki just<br />
nende pilvede kokkutõmbumistest. Kümne miljardi valgusaasta kaugusel asuvaid<br />
galaktikaid näeme me neid sellistena, nagu nad olid kümme miljardit aastat tagasi.<br />
Inimene tajub Universumis eksisteerivat aja ulatust ainult osaliselt, mitte selle kogu tervikut.<br />
Kuid ka kogu tervikut on inimesel võimalik tajuda. Selle mõistmiseks toome välja näiteks ühe<br />
analoogia. Kui kõrges eas inimene on reaalselt rännanud ajas minevikku näiteks oma enda<br />
lapsepõlve, siis tajub ta aja perioodi ( lapsepõlvest kuni hetkeni, mil ta ajas tagasi rändama hakkas<br />
ehk olevikuni ) teistmoodi kui harilikult, mida siin kirjeldada ei ole võimalik. Just sedaviisi ongi<br />
võimalik ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja ulatust ajas, kui me tajume mineviku või tuleviku<br />
kaugust olevikust. See tähendab ka seda, et tuleks peale mineviku ja tuleviku enda tajumist<br />
tunnetada ka veel oleviku „kaugust“ minevikust ja tulevikust. Inimene tajuks aja ulatust näiteks<br />
lapsepõlvest kuni kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt<br />
rännanud ajas tagasi kaugesse lapsepõlve ja tajunud aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel<br />
juhul olevikust tulevikku ). Niimoodi on inimesel võimalik tunnetada kogu enda elatud aja perioodi<br />
ja selle pikkust võrrelda näiteks planeedi Maa „eluajaga“. Inimese eluea pikkus on tühiselt väike<br />
võrreldes Maa omaga. Me teame seda faktiliselt, kuid sellisel korral inimene juba tajub seda.<br />
Täpselt samamoodi on võimalik tajuda ka kogu aega Universumis ehk tajuda aega kogu oma<br />
ulatuses ja inimese imepisikest osa selles.<br />
Igal inimesel on oma elu kohta kindlad mälestused. Oletame nüüd seda, et inimene mõtleb (<br />
mälestab ) enda elus ühele kindlale sündmusele, mis on minevikus asetleidnud. See on inimese<br />
mälus eksisteeriv mälestus. Sellisel juhul mõtleb ta olevikus mineviku peale, mida võib tegelikult<br />
ka igaüks ise teha. Seda peetakse ka tavapäraseks aja tunnetamiseks. Kuid nüüd teoretiseerime seda,<br />
et inimene rändab reaalselt ajas minevikku sellisesse aega, millal ja kus see sündmus aset leidis,<br />
mida inimene parajasti mälestab. Kuid mälestus tulevikust ( kust aja rännak alguse sai ) jääb talle<br />
siiski alles. Sellisel juhul on tegemist vastupidise olukorraga. Inimene mõtleb ( mälestab ) nüüd<br />
seda aega ja kohta, kust ta tulevikust tulnud on. Inimene mäletab enda tulevikus asetleidvaid<br />
sündmusi. Sellisel juhul mõtleb ta olevikus tuleviku peale. Inimene tajub nüüd aega teistsugusena<br />
kui harilikult. Ta tunnetab nüüd ajahetkede omavahelisi kaugusi ajas, s.t. nende ulatusi ajas.<br />
Niisamuti ka inimese enda eluea pikkust selles. Inimene tajub aja ulatust ajas. Esimesel juhul sellist<br />
tunnetust ei teki, küll aga võib tekkida selline tunne, mida me nimetame nostalgiaks. Teisel juhul<br />
aga tajub inimene erinevate sündmuste omavahelist kaugust ajas.<br />
Reaalselt ajas rännata on hoopis midagi muud kui seda enda peas ettekujutada ehk kasutada<br />
kronesteesiat. Täpselt sama oli eelnevalt ka ruumitajuga, mille korral oli kosmoses planeedi Maa<br />
reaalsest vaatlemisest tekkiv tunnetus väga erinev sellest kui vaadata seda fotode pealt või filmidest.<br />
Tunnetamine erineb väga suurel määral sellest mida me seni kogenud oleme.<br />
Näiteks paljud kõrges eas inimesed on vaadanud oma fotoalbumis enda vanu pilte kauges<br />
minevikus toimunud sündmustest või näinud enda vanu filmikaadreid sündmustest, mil inimene oli<br />
siis väga noor. Ilmselt oleme seda kõik korra elus teinud. Selline „mineviku tunnetamine“ (<br />
„nostalgia“ ) ei ole kaugeltki võrreldav sellise tundmusega, mil inimene on ise taaskord sattunud<br />
oma minevikus asetleidnud sündmustesse ( s.t. sooritanud ajarännaku minevikku ) ja kogeb uuesti<br />
kõike vahetult, mitte ei ole mineviku aja vahendajateks vana foto, film või muu selle taolist. Kuid<br />
selleks peab inimene reaalselt rändama ajas minevikku. Võib ainult ettekujutada millised<br />
tundmused inimest valdavad kui tal on võimalus rännata ajas minevikku või tulevikku. Näha ja<br />
22
kogeda endaga ( või testega ) seotud sündmusi kas siis kõrvalt vaates või nii, et inimene elab uuesti<br />
üle oma minevikus asetleidnud eluetapid. Selline aja ( aja möödumise või mineviku ja tuleviku )<br />
tajumine ei ole kaugeltki võrreldav lihtsalt enda peas meenutamisega või vanade fotode ja filmide<br />
vaatamisega. Kuid sellist aja tunnetust ei pea ilmtingimata kogema ainult siis kui inimene ise on<br />
reaalselt taas enda vanades aegades ( s.t. rännanud ajas tagasi näiteks oma lapsepõlve ). Selline<br />
eriline ajataju võib avalduda ka ilma reaalse aja rännakuta – s.t. tajudes seda ainult ajus eksisteeriva<br />
kujutluse pinnalt.<br />
Kui inimene rändab reaalselt ajas tagasi ( näiteks oma lapsepõlve ), siis sellisel juhul „vahetuvad<br />
kohad“ inimese tajus olevad mineviku ja tuleviku sündmused. See tähendab seda, et ajas tagasi<br />
rändamise korral toimuvad inimese minevikus asetleidnud sündmused nüüd olevikus ja olevikus<br />
toimunud sündmused aga tulevikus. Kuid ajas tagasi rändamise all mõeldakse siin seda, et inimene<br />
läheb tagasi aega ehk minevikus asetleidnud sündmusesse, mida ta ka mäletab. Sellisel juhul<br />
muutub inimene ka ise nooremaks ja mälestus tuleviku ajast, kust ta tulnud on, jääb talle alles. See<br />
sarnaneb inimese elust kirjeldava filmi kerimisega tagasi aega, mil inimene saab hakata oma elu<br />
uuesti läbi elama samal ajal teades mis teda ees ootab. Selline võimalus avaldub inimese süvapsüühikas<br />
kujuteldamatu meeldiva tundena, mille „tajumuljet“ ei ole võimalik sõnades kirjeldada.<br />
14-aastane laps tajub aega teisiti kui näiteks 80-aastane eakas inimene. Peamiselt seetõttu, et 14-<br />
aastase lapse jaoks on suurem osa elust veel alles ees, kuid seevastu eaka inimese jaoks on suurem<br />
osa elust jäänud juba minevikku. Noor inimene mõtleb eelkõige tulevikus võimalikele asetleidvatele<br />
sündmustele, kuid üsna eakas inimene mõtleb sageli hoopis minevikule ja vähe tulevikule. Temal<br />
esineb nostalgiat tunduvalt rohkem kui sellel noorel inimesel. Piltlikult väljendades tajub eakas<br />
inimene enda lõpu lähedust, kuna vanemad inimesed „on oma surmale lähemal“.<br />
4.4 Ajatu ja ruumitu taju<br />
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam<br />
tavaruumis. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise<br />
füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda<br />
ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad.<br />
See tähendab sisuliselt seda, et aeg on hyperruumis aeglenenud lõpmatuseni ja kahe „ruumipunkti“<br />
vaheline kaugus on lühenenud samuti lõpmatuseni. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt<br />
aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata eksisteerivad aeg ja ruum<br />
tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum. Hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju<br />
inimene aja ja ruumi olemasolu. Selline erakordne taju võimalus avaneb näiteks siis, kui inimene<br />
väljub oma kehast elektromagnetväljana ajatusse ja ruumitusse mõõtmesse ehk dimensiooni. Seda<br />
kirjeldab meile põhjalikumalt ülitsivilisatsiooniteoorias olev inimese kehast väljumise<br />
füüsikateooria.<br />
Kui inimene reaalselt rändab ajas minevikku või tulevikku, siis tema aja tunnetamine on selgelt<br />
erinev tavapärasest aja kulgemise tajumisest. Inimene tajub ennast olevat nagu „väljaspool<br />
aega“. Sellisel juhul puudub aja kulgemise ja mineviku/tuleviku kauguse ulatuse tunnetamine ajas<br />
või on tavapärasest aja tajumisest lihtsalt väga erinev tunnetus. Tegemist on „muundunud“ ajaga.<br />
Inimene ei taju enam aja olemasolu, sest aeg muutub tema suhtes ajatuks ehk toimub ajatu<br />
kogemine. Selline psüühiline taju ilming avaldub näiteks inimese reaalsel ajas teleportreerumisel<br />
minevikku ja tulevikku. Kuid sellisel juhul peab ajas teleportreerumine toimuma üsna intensiivselt<br />
ja hetkeliselt. Näiteks võidakse ühel hetkel sooritada aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis<br />
järgmisel hetkel ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne. Kuid veel kord peab mainima seda, et<br />
tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte inimese kujuteldava ajas liikumisega ehk kronosteesiaga.<br />
Sellisel ajas rändamisel esineb inimesel ajatu taju aisting. Ajaränduri jaoks pole aega enam olemas,<br />
sest ajas saab liikuda edasi ja tagasi. Seni on inimese jaoks eksisteerinud aeg mineviku, oleviku ja<br />
23
tuleviku vormis. Kui aga rännata ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja nende<br />
asemele kerkib esile ainult oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu<br />
ajaränduri jaoks enam minevikus siis, kui ta on liikunud ajas minevikku. Seetõttu eksisteerib tema<br />
jaoks ainult oleviku ajavorm ning sellest tulenevalt tajub inimene aja puudumist. Ajas rändamise<br />
reaalset võimalikkust kirjeldatakse pikemalt juba <strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise füüsikateoorias.<br />
Vastavalt füüsikateaduse üldistele arusaamadele on aeg ja ruum omavahel lahutamatult seotud<br />
ehk see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. See tähendab seda, et ajatu tajuga kaasneb ka ruumitu<br />
taju. Inimene ei tunneta enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd ruumitu. Peale aja ei ole ajaränduri<br />
jaoks enam olemas ka ruumi. Selline ruumitaju avaldub siis, kui inimene teleportreerub ruumis.<br />
Ruumis teleportreerumise all mõeldakse füüsikas keha asukoha hetkelist muutumist ruumis. See<br />
tähendab seda, et keha liikumine ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste<br />
teleportreerumised, mis põhjustavadki osakeste laineliste omaduste olemasolu. Teleportatsioon<br />
ruumis on tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Ka inimene võib teleportreeruda ruumis<br />
ühte teatud asukohta ja sealt edasi teise asukohta jne. Inimese liikumine ruumis ei võta enam aega,<br />
sest see toimub nüüd silmapilkselt. See mõjutab inimese psüühikat nii, et inimene ei taju enam<br />
ruumi olemasolu. Nii tekibki ruumitu taju.<br />
Teleportreerumine ruumis mõjub inimese psüühikale ruumitu tajuna. Ruumitu taju korral ei tee<br />
inimese teadvus enam vahet erinevatel kaugustel ruumis. Näiteks teleportreerumine Maalt Plutoni<br />
teeb umbes sama välja mis teleportreerumine Maalt teise galaktikasse. Need on tegelikult väga<br />
erinevad kaugused ruumis, kuid sellist vahet inimese teadvus sellisel juhul enam ei tunneta. Ja nii<br />
on ka ajaga. Näiteks ajas teleportreerumisel ei tee inimene enam vahet saja aasta taguse ja<br />
kümnetuhande aasta taguse aja vahel. Ajaränduri jaoks on need ulatused või kaugused ajas üks ja<br />
sama. Tajutakse ajatust. Inimese teadvus ei taju enam seda, et kas aega on möödunud üks aasta või<br />
lausa sajandeid nii nagu ei tunnetata ruumitu taju korral sedagi, et kas on teleportreerutud ruumis<br />
kümneid kilomeetreid või valgusaastaid. Need on ajaränduri jaoks nüüd üks ja sama, sest nendel<br />
erinevustel ei saa teha enam selget vahet. Ajatu taju korral ei taju inimene enam aja kestvust ( aja<br />
levimist, kulgemist ) ja ruumitu taju korral ruumi sügavust ( levimist ) selles.<br />
5 Reaalsuse taju<br />
„Keegi ei kahtle meie reaalsuses, kui kõik on üksmeelel, milline see on.“ <strong>Maailmataju</strong><br />
5.1 Reaalsuse ideed üldises filosoofias<br />
Filosoofia ja kristliku religiooni arengut on Platoni ideede teooria tugevasti mõjutanud. Tema<br />
mõju läbib kogu lääne kultuuri arengulugu. Platon jagas maailma reaalsuseks ( ehk tegelikkuseks )<br />
ja näilisuseks. Informatsioon, mida me maailma kohta saame teada, jaguneb tema arvates teadmisteks<br />
ja arvamusteks. Inimesed otsivad teadmisi, kuid arvamused on neil enamasti juba olemas. Kuid<br />
arvamust tavaliselt peetaksegi teadmiseks. Selliseid seisukohti arendab Platon oma teoses „Riik“.<br />
Kuid ebakõlad on kiiresti tulema. Näiteks mis ühele on ilus, on teisele aga inetu; mis ühele õiglane,<br />
on aga teisele ebaõiglane jne jne.<br />
Inimese meeltele edastatud informatsioonist tuleneb inimeste arvamus objektidest. Näiteks<br />
võivad inimestel esineda eriarvamusi ühest maalist või ühest muusikastiilist. Nii ongi Platoni arust<br />
loodusliku maailma objektid oma olemuselt vastuolulised. Arvamused nendest lahknevad ja seega<br />
ei ole võimalik saada teadmist, mis on kindel ja üldkehtiv. Platon jagas maailma nähtavaks osaks (<br />
mida on võimalik meeltega tajuda, tegemist on arvamuste maailmaga ) ja meelteväliseks ehk<br />
mõistuslikkuks osaks ( mis etendab tõelise teadmise maailma ).<br />
Platon kasutas terminit „idee“ ( eidos ), mis väljendas tema meelest ilu, tõe ja õigluse olemust.<br />
24
Tema arvates on need eksisteerivad ideed sõltumatud inimeste vaimumaailmast ja loodusest. Ideed<br />
eksisteerivad reaalselt. Platoni meelest oli „Teadmise kõrgeim vorm teadmine hüveideest, millest<br />
asjad, mis on õiglased jne, saavad oma kasulikkuse ja väärtuse. Seega siis on hüve kõigi püüdluste<br />
lõppsiht, objekt, mille poole on suunatud iga süda...“. Ideede tunnetus sarnanes nagu vaimse<br />
„nägemisega“, kuid filosoofia aga tõe kaemusega. Hüve-idee avastamisele juhib just tunnetus.<br />
Platoni „Riigis“ on hüve „tähtsaim asi, mida me peame tundma õppima“.<br />
Platon esitab oma teoses „Riik“ koopamüüti, milles ta oma ideede teooriat ilmekalt esitleb. See<br />
müüt jutustab koopas istuvatest inimestest, kes on kinni aheldatud niimoodi, et nad näevad ainult<br />
koopa tagaseina. Koopast väljaspool põleb ere tuli. Koopas kinni istuvad inimesed näevad koopaseinal<br />
mööduvate inimeste liikuvaid varje ja kuulevad nende hääli. Vangide jaoks on olemas ainult<br />
varjud, mida võetakse kui tõelisust. Koobas oma varjudega sümboliseerib inimeste ( antud juhul<br />
koopa vangide ) meelelist maailma – seda maailma, mille kohta me saame teada meelte kaudu<br />
tulevast informatsioonist. Koopast väljaspool eksisteeriv maailm sümboliseerib aga tegelikku<br />
maailma ehk ideede maailma. Kuid kui me kujutaksime seda, et üks nendest koopa vangidest<br />
lastakse vabaks, siis väljaspool koobast pimestaks teda valgus ja näeb äkki reaalset maailma.<br />
Alguses on vabastatud vang vapustatud, kuid vähehaaval hakkab ta nägema asju sellistena nagu see<br />
ka tegelikult on. Hiljem ta pöördub tagasi koopasse, et kaasvangidele tõest rääkida. Platon laseb<br />
selle koopamüüdi loo mõtestada niimoodi: „Vangla on nähtav maailm, tulevalgus on päike ning te<br />
ei mõista mind valesti, kui tõlgendate teekonda ülespoole hinge tõusuna mõistuslikku maailma.<br />
Selline on minu tagasihoidlik arvamus, mida ma teie soovil olen väljendanud, Jumal teab, kas ka<br />
õigesti või valesti“.<br />
Platoni arvates näeksime tõelist maailma vaid siis, kui me tunnetaksime tõde. Sellisel juhul tuleb<br />
seljatada meeleline maailm. Tõe tunnetamine tähendab otsingut mõistuse abil. Niimoodi avastame<br />
ideid või üldist, mis on igaühe mõistuses. Kui tunnetada neid ideid, siis annab see ka tõelist<br />
teadmist. Lõpuks mõistetakse hüve olemust. Theaitetos ütleb Platoni dialoogis „Theaitetos“: „Mulle<br />
näib, et see, kes midagi teab, lihtsalt tajub seda, mida ta teab ning minu arvates ei ole teadmine<br />
muud kui taju.“ Arusaam teadmisest ei olnud Platonil ja Theaitetosel ühesugune. Tänapäeval<br />
peetakse tõeseks ja isegi teaduslikuks siiski sellist teadmist, mis on meelte kaudu tajutav. Seda<br />
nimetatakse empiiriliseks teadmiseks. Platon ei pidanud meelte kaudu tulevat informatsiooni<br />
tõeseks. Tema meelest olid just ideed tõelise teadmise aluseks. Need pidavat ka meie peades juba<br />
olemas olema.<br />
Aristoteles seevastu lähenes ratsionaalselt, mitte idealistlikult. Aristoteles mõistis tunnetamise all<br />
tajumist: „kui me ei taju midagi, ei saa me ka midagi õppida ega mõista; kui me iganes mõtleme<br />
millestki, peame samal ajal mõtlema mingist ideest.“ Tema jaoks oligi tõeline maailm just looduslik<br />
maailm. Tänapäeval on ju taju ja meeleline kogemus teadusliku tunnetuse aluseks. Platoni meelest<br />
seisneb aga ideedes tõeline maailm ja seda on intellekt võimaline ka tunnetama. Kuid seevastu<br />
Aristotelese arvates seisneb tõelisus aga mateerias, mis on kogu maailma aluseks. Ta arvas seda, et<br />
kõik „substantsid“ koosnevad kahest osast – materjalist ja struktuurist. See tähendab seda, et kõigel<br />
on mateeria ja vorm. Kuid siin ilmneb üks väga suur ilmnevus – mateeria ja vorm ei kuulu sellest<br />
maailmast väljapoole nagu Platoni ideed, vaid sellesse maailma, mida me tunneme igapäevaselt.<br />
Platoni ja Aristotelese teooriad on omavahel vastandlikud, kuid need mõlemad on aluseks tänapäeva<br />
inimesel maailma mõistmisel ja sellest teadmiste hankimisel. Platon lähtus inimese mõistusest<br />
endast, kuid Aristoteles aga loodusliku maailma tajumisest. Platon mõtles matemaatiliselt. Ta<br />
tegeles mõistetega, mis sai luua nii, et ei olnud vaja seostada neid loodusliku maailmaga. Kuid<br />
seevastu Aristoteles mõtles peaaegu nii nagu tänapäeval loodusteadlased. Ta põhines tajul, vaatlusel<br />
ja uurimisel. Platon ja Aristoteles arendasid selliseid tunnetusviise, millede olulisus on jäänud<br />
kestma tänapäevani.<br />
5.2 Reaalsustaju Unisoofias<br />
25
Iga inimese maailma nägemise muudab tema enda aju ülesehitus unikaalseks, sest ajukoore<br />
nägemisega seotud piirkonna suurusest sõltub inimeste reaalne võime ümbritsevat maailma tajuda.<br />
Enamus inimesi arvavadki seda, et me kõik näeme maailma üsna sarnaselt. Kuid tegelikult on<br />
asjalood pisut teised. Mõtted ja emotsioonid erinevad teatud inimeste puhul. Nägemiskeskuse ehk<br />
ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurus erineb inimestel kuni lausa kolm korda.<br />
Nägemiskeskus on ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kuklasagarast ning vastutab silma<br />
võrkkestalt pärineva informatsiooni töötlemise eest. Selle ala suurus mõjutab inimese ümbritseva<br />
maailma tajumist. Näiteks psühholoogias on laialt teada Eddinghausi illusiooni, mille korral<br />
ümbritsetakse kaks sama raadiusega ringi ringikujuliste kroonlehtedega, mille ühe omad olid<br />
suuremad ja teise omad aga väiksemad. Enamus inimesi näeb ringi, mille ümber on suuremad<br />
kroonlehed, väiksemana ringist, mille ümber on väiksemad kroonlehed. Veel on teada ka selline<br />
illusioon, mille korral kaks sama raadiusega ringi asetsevad tunneli kujutisel. Tagapool tunnelis<br />
paistab ring olevat eespool ringist suurem. Kuid on võimalik kindlaks teha seda, et inimesed näevad<br />
neid illusioone siiski ka erinevalt. Näiteks nähakse suuruste erinevust nende kahe ringi vahel ehkki<br />
see on kõigest illusioon. Kuid mõned inimesed näevad äärmiselt väikest erinevust nende kahe ringi<br />
vahel. Selline erinevus inimeste taju osas sellistele illusioonidele tuleneb aju nägemiskeskuse<br />
suuruste erinevustest. See tähendab seda, et erinevatel inimestel on see piirkond ajus erineva<br />
suurusega. Ja selles ilmnebki nägemiskeskuse suuruse ja illusiooni suuruse tajumise võime vaheline<br />
märgatav seos. Näiteks mida väiksem on nägemiskeskus, seda rõhutatum on nägemisillusioon.<br />
Selline asjaolu näitab väga selgelt inimese aju ühe osa suuruse määravust inimese ümbritseva<br />
maailma tajumisel. Seda, et kuidas me maailma näeme ja tajume, sõltub suures osas meie aju<br />
ehitusest. Seetõttu ei pruugi maailm olla füüsilises mõistes ilmtingimata väga täpne. Seda näitavad<br />
meid petvad ja meie kujutlusvõimet inspireerivad optilised illusioonid.<br />
Informatsiooni ümbritsevast maailmast saame me ainult meelte vahendusel. Teadaolevalt on<br />
inimesel ainult viis meelt, milleks on nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine.<br />
Nende kaudu saame pidevalt välismaailmast infot. Selle teadmise valguses tekib aga üks painav<br />
küsimus, mis on erutanud filosoofe juba tuhandeid aastaid – kuidas me saame olla ikka kindlad, et<br />
kas meie meeled annavad meile välismaailma kohta ikka õiget ja adekvaatset infot? Näiteks kuidas<br />
me võime olla täiesti kindlad, et õun näeb välja just selline nagu me seda näeme? Kas me võime<br />
oma meeli täiesti usaldada? Ilmselt me peamegi oma meeli täielikult usaldama, sest „meeltevälist<br />
maailma“ ei olegi reaalselt võimalik ette kujutada. Sellise faktiga me peamegi paraku leppima. See<br />
oleks analoogiline sellega, et kujutaksime ette sellist värvitooni, mida pole kunagi varem nähtud või<br />
mis ei sarnane ühegi teise olemasoleva värvitooniga. Ilmselgelt pole see võimalik. Inimese aju<br />
lihtsalt ei võimalda seda teha, sest aju ei seosta seda mitte millegi olemasolevaga ( ehk ei leia<br />
analoogiat looduses eksisteerivaga ). Aju ei ole suuteline kujutlema seda mida pole kunagi olemas<br />
olnud või millel pole mitte mingisugust analoogiat maailmas eksisteerivaga. Sellest tulenebki ainult<br />
üks loogiline järeldus – meeltevälist maailma ( s.t. tõelist reaalsust ) ei saagi me mitte kunagi mitte<br />
ühegi vahendiga teada ega tajuda. Me peame teadma ja usaldama ainult seda maailma ( seega näivat<br />
reaalsust ), mida näitavad meile viis meelt. Meelte piire on küll tehniliselt võimalik laiendada, kuid<br />
täielikku meeltevälist maailma tunnetada ei ole lihtsalt võimalik.<br />
„Kujuteldamatut ei ole võimalik ette kujutada.“ Näiteks fantaseerigem sellist toidu maitset, mida<br />
pole keegi kunagi maitsnud või mis ei sarnane ühegi teise teadaoleva maitseaistinguga. Sellist<br />
maitset fantaseerida ( ettekujutada ) ei olegi tegelikult võimalik, sest meie aju lihtsalt ei võimalda<br />
seda teha. Aju ei seosta seda mitte millegi olemasolevaga või ei leia analoogiat looduses<br />
eksisteerivaga. Me saame fantaseerida ( ettekujutada ) ainult selliseid tundmusi, mida inimene on<br />
ise reaalselt läbi kogenud. Neuroteadusest on teada, et uusi unikaalseid ideid on võimalik luua ainult<br />
vanadest mitteunikaalsetest ideedest. Et inimene oleks võimeline looma üha uusi ( s.t.<br />
mitteolemasolevaid ) ideid, peab tal olema mingigi seos või analoogia olemasolevate ideedega. See<br />
tähendab seda, et mitteolemasolevaid ideid on võimalik luua ainult olemasolevatest ideedest. Nii on<br />
tegelikult ka reaalsuse tunnetamisega. Tõelist reaalsust saame teada ja tunnetada ainult nende<br />
vahendusel, mida võimaldavad meile meeled ehk tuleb leida erinevaid seoseid ja analoogiaid<br />
mittetõelisest maailmast. Läbi ebareaalsuse saame me mõista tegelikku reaalsust. See tähendab<br />
seda, et mõista ja tajuda tõelist reaalsust, peame me selleks leidma seoseid ja analoogiaid<br />
26
ebareaalsusest ehk näivast maailmast.<br />
Näiteks kui inimene tunnetab Universumi aja ja ruumi kogu ulatust, mitte osaliselt nagu<br />
tavapäraselt, siis tema ümbritseva maailma ehk reaalsuse tajumine muutub oluliselt. Nähtavale tuleb<br />
maailma ( s.t. Universumi ) sügavam, suurem, laiem ja tähendusrikkam olemus kui harilikult. See<br />
avardab tunnetamise piire ja aitab näha illusionaarset maailma reaalsemana. Inimene teeb nüüd<br />
vahet maailma illusioonil ja tegelikkusel ehk reaalsusel. Ta tajub nii ennast kui ka maailma ning<br />
enda ja maailma omavahelist seost palju rohkem ja selgemini kui harilikult. Inimene tajub maailma<br />
tõelisemana kui see varem võis tunduda.<br />
Kuid mis on reaalsus? Kuidas me seda mõistet defineeriksime? Reaalsus kui filoloogiliselt<br />
kasutatav mõiste näitab seda, et kuidas mingid asjad tegelikult on või kuidas need tegelikult<br />
toimivad. Psühholoogid on arvamusel, et inimesed ei näe asju nii nagu asjad tegelikult on, vaid<br />
inimesed näevad asju nii nagu nad ise on. „Reaalsus“ näitab tegelikkust. Kui me näiteks teaksime<br />
kuidas illusionisti näiliselt maagilised trikid tegelikult ehk reaalselt toimuvad, siis trikk ei näi enam<br />
maagiline. Just teadmatus ongi see element, mis loob üleloomulikuse efekti. Teadlikkus aga<br />
kõrvaldab selle. Mustkunstniku maagilised trikid toimivad peaaegu alati mingi kindla vaatenurga<br />
alt. Analoogiliselt on nii ka reaalsusega. Näiteks maailma, milles me igapäevaselt elame, võib<br />
pidada samuti reaalseks maailmaks. Kuid see moodustab kogu reaalsusest ainult ühe imeväikese osa<br />
ja seetõttu moonutabki selline asjaolu tegelikku reaalsust, mille tagajärjel muutub igapäevaselt<br />
kogetav maailm illusiooniks suurema, laiema ja sügavama reaalsuse kõrval. See tähendab seda, et<br />
maailm, mida inimene igapäevaselt tunnetab, on tegelikult ainult üks väike osa suurest tervikust ja<br />
seega kogu terviku tajumine ongi oma olemuselt tegelikkuse tunnetamine.<br />
Peale reaalsuse definitsiooni on oluline küsimus ka veel see, et milleks on meil vaja reaalsust<br />
tundma õppida? Rääkimata selle tajumisest. Miks on meil vaja teada ja tunnetada tõelist maailma<br />
reaalsust? Meile ju tegelikult piisab sellest maailmast, mida me igapäevaselt kogeme kõigi oma viie<br />
meeltega. Kas siis tavamaailm, milles me igapäevaselt elame, ei ole tõepoolest siis reaalne maailm?<br />
Miks on meile kogu see reaalsuse-jura üldse vajalik? Vastus neile küsimustele peitub loodusteadustes<br />
ja nende ajaloolises arengus. Kui vaadata inimajalugu siis loodusteaduste areng on muutnud<br />
kogu meie maailmapilti. Seega on muutunud reaalsus ehk kõik see, mida me pidasime reaalsuseks.<br />
Võib öelda nii, et teadus kannustabki tänapäeval inimesi mõistma ümbritseva looduse tekkimise ja<br />
selle funktsioneerimise saladusi. Seda eelkõige just füüsikateaduse valdkonnas, mis on<br />
loodusteadustest kõige täpsem ja fundamentaalsem. Reaalsus on täpselt selline, mida kirjeldavad<br />
meile loodusseadused. See tähendab ka ühtlasi seda, et tõelise reaalsuse palet näitab meile teadus,<br />
mitte aga meie viis meelt, mis üsna sageli viivad meid eksiteele. Seda eriti just füüsikateadus.<br />
Füüsika kirjeldab meile füüsikalist reaalsust. Kui loodusteadlased uurivad loodust, siis<br />
põhimõtteliselt võib öelda, et nad uurivad tegelikult pärisreaalsust, s.t. maailma, mis on tõeline,<br />
mitte seda, mis inimestele igapäevaselt näib. Loodusseaduste tundma õppimine annab meile mõista<br />
tõelise reaalsuse olemust. Tavamaailm, kus me igapäevaselt eksisteerime, on ka tegelikult reaalne<br />
maailm, kuid siiski üks osa sellest reaalsest maailmast. Selline asjaolu tegelikult muudabki meie<br />
tavamaailma illusiooniks. Selleks, et tõelist maailma teada ja tunda, tuleb inimestel kompida tervet<br />
pilti, mitte ainult selle osa. Teaduslikud uuringud on veenvalt näidanud, et tavamaailm on illusioon,<br />
milles me igapäevaselt nii mugavalt eksisteerime. Näiteks füüsikaseadused aitavad meil reaalsust<br />
paremini mõista. Loodusteaduste ajalooline areng on näidanud meile maailmast üha reaalsemat ja<br />
selgemat pilti kui varem. Tavamaailm on osutunud hoopis teistsugusemaks kui oleksime osanud<br />
kunagi isegi ettekujutada ja seda suuresti sellepärast, et Universumis kehtivad väga iseäralikud<br />
loodusseadused.<br />
Loodusteaduste plahvatuslik areng on viimastel sajanditel maailma olemust pöördumatult<br />
muutnud ja seetõttu tuleb inimestel ümbritseva maailmaga suhestuda teisiti kui varem. Näiteks on<br />
inimene võimeline enda ümbritsevat maailma ( s.t. Universumit ) tajuma teisiti kui seda tehakse<br />
tavapäraselt. Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe analoogilise näite inimese<br />
teadvustatud unenägudest. Magav inimene tavaliselt ei tea und nähes, et ta „viibib“ parajasti enda<br />
aju poolt loodud unenäos. Ta arvab ennast olevat samas reaalsuses ehk maailmas, milles ollakse<br />
ärkvel, hoolimata unenägude fantastilisusest ja selle kulgemise korrapäratusest. Inimkogemus on<br />
veenvalt tõestanud, et inimese kõik taju aistingud on unenäomaailmas täpselt samasugused, mis<br />
27
ärkvel olleski. Kui aga inimene teab, et ta tegelikult eksisteerib enda unenäos ja pole tegelikult<br />
ärkvel, tajub inimene ( juba ainuüksi selle teadmise pärast ) ümbritsevat reaalsust ehk unenägu<br />
hoopis teistmoodi kui harilikult. Ta tunnetab enda eksisteerimist teistsuguses reaalsuses, mis erineb<br />
ärkvel oleku reaalsusest. Teadmine unenäos, et inimene näeb und ja tegelikult magab ( ehk ei viibi<br />
nö. „pärismaailmas“ ), võimaldab tajuda maailma teisiti kui seda teeme ärkvel olles. Sellist nähtust,<br />
mille korral teadvustatakse enda eksisteerimist oma unenäos, nimetatakse teadvuslikeks<br />
unenäoseisunditeks. Inimene teadvustab oma unenäos enda eksisteerimist unenäomaailmas. Ka<br />
ärkvel olles on võimalik sellist tajuelamust esile kutsuda. Sellisel juhul tajuksime enda ümbritsevat<br />
maailma, kus me igapäevaselt elame, samamoodi kui eespool kirjeldatud teadvuslikes<br />
unenäoseisundites. Kuid põhimõtteline erinevus seisneb selles, et see maailm, kus me ärkvel olles<br />
eksisteerime, ei ole loonud inimese enda mõistus ( teadvus ) nagu oli eelnevalt unenäo korral, vaid<br />
meile teadaolevad loodusseadused. See on väga oluline erinevus, kuid tajuelamus on peaaegu sama<br />
mis teadvustatud unenägude korralgi. Inimene tajub suurt erinevust maailma illusioonil ja<br />
reaalsusel. Maailm, milles inimene on seni eksisteerinud, tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu<br />
unenägu ) ja ta tunnetab nüüd tõelist reaalsust – tegelikku maailma, milles ta tegelikult eksisteerib.<br />
Nii oli näiteks ka teadvustatud unenägude korral. Inimene tajub ( teadvustab ) reaalse maailma<br />
tõelisust ja enda tõelist eksisteerimist selles. Teadvustada ( tajuda ) ümbritsevat reaalsust<br />
sügavamalt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. Tekkinud<br />
teadvuse seisund ei sarnane mitte ühegi seni teadaoleva inimkogemusega. Ümbritseva maailma<br />
olemus omandab inimesele nüüd sügavama ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse, mis on inimesele<br />
väga isiklik ja pinev. Tegemist on kujuteldamatult tähendusrikka ja isikliku kogemusega.<br />
Inimene tunnetab enda ümber eksisteerivaid loodusseadusi, mitte ainult ei tea neid kui faktiliselt.<br />
Ta tajub neid kui kõige põhjustajatena ehk kõike, mida ta näeb ja kogeb, on nendest tulenev. Enda<br />
ümber ( kui ka enda sees ) eksisteeriv reaalsus omab nüüd suuremat mõtet ja tähendust. Näiteks<br />
mitte ükski sündmus maailmas ei ole juhuslik või kaootilise päritoluga, sest kõigel eksisteerival on<br />
kindel põhjus ja tagajärg. Kõik praegused sündmused ja ka nähtused ajas ja ruumis on tulnud<br />
eelnevatest. Näiteks kehad kukuvad maha, sest Maa raskusjõud „tõmbab“ nad enda poole. Tuul<br />
kõigutab puuoksi aasadel, sest õhuosakeste kineetiline energia kandub üle puuokste molekulidele,<br />
mis paneb nad liikuma. Koera haukumine võõraste inimeste peale pole tingitud asjaolust, et ta<br />
lihtsalt kaitseb ennast ohu eest, vaid selle põhjustab siiski närvirakkude talitlus koera ajus ( veelgi<br />
sügavamas mõttes aga aju neuronite aineosakeste ehk aatomite struktuursed funktsioneerimised ).<br />
Kõik see tähendabki seda, et inimese ümbritsev füüsikaline keskkond ( s.t. füüsikaline reaalsus )<br />
tuleb sellisel juhul rohkem esile. Näiteks nägemise korral näeb inimene sellepärast, et esemetelt<br />
peegeldub tagasi valgus meie silmadesse ( silmade võrkkestadesse ), mis saadab edasi elektrilise<br />
signaalina ajju, mis omakorda seda töötleb ja analüüsib. Väga lihtsustatult öeldes toimubki nii meie<br />
nägemine. Selline ümbritseva füüsikalise maailma tajumine annab uue tähenduse maailma kohta,<br />
milles inimene on seni eksisteerinud. Piltlikult öeldes toob see inimese tõelisele reaalsusele rohkem<br />
lähemale. Kirjeldatud seisund on inimesele väga isiklik. Inimest valdab tunne, et peale tema enda<br />
pole maailmas olemas mitte kedagi teist. Põhimõtteliselt võib öelda nii, et ta on sellises seisundis<br />
täiesti üksi, kuid samas ta ei tunne ennast üldse üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja<br />
ümbritseva maailma „suhe“. Tajutakse ennast olevat kõigega „kontaktis“, kuid samas mitte. Inimese<br />
mõistmine hõlmab kõike, sest selle seisundiga kaasneb tohutu mõistmise taju. Näiteks mitte miski<br />
ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna, hullumeelsusena või ebanormaalsusena. Kõigel<br />
maailmas on olemas ratsionaalne seletus ehk õigeid arusaamu maailmas toimuva üle. Näiteks<br />
valgust võib tajuda nüüd osakeste ehk footonite voona, mida küll otseselt ei nähta. Maailm ei ole<br />
tegelikult värviline ( ega ka must-valge ), sest erinevaid valguse lainepikkusi näeme me erinevate<br />
värvustena. Mõistmine ( inimese mõistmisvõime ) on seotud intentsionaalse teadvusega ehk<br />
teadvuse intentsionaalsusega.<br />
Ümbritseva maailma kõige fundamentaalsemaid seaduspärasusi uuribki selline valdkond, mida<br />
nimetatakse füüsikaks. Aja jooksul on füüsikud selgeks saanud üsna palju seaduspärasusi, mis meie<br />
ümbritsevas maailmas esinevad. Näiteks seda, et miks kehad kukuvad alati maha, kui neid õhku<br />
paisata; kuidas valgus läbib veemasse; miks planeedid pöörlevad; kuidas soojus levib mööda<br />
kehasid jne. Meie ümbritsev maailm funktsioneerib reeglitel, mida me tunneme loodusseadustena.<br />
28
Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile<br />
mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud<br />
gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda<br />
suurem on ka tema külgetõmbejõud ehk gravitatsioon. Mass on siin põhjuseks ja gravitatsiooni<br />
suurenemine on tagajärjeks. Kuid seadus näitab ühe suuruse muutumist teise suuruse muutudes.<br />
Näiteks gravitatsioonilist tõmbejõudu kirjeldab meile Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus.<br />
See tähendab seda, et üks mass mõjutab teist massi jõuga, mis on võrdelised nende masside<br />
korrutisega ja pöördvõrdelised nende vahekauguse ruuduga. Näiteks kui masside vahekaugus<br />
väheneb ( see oleks siis põhjus järgnevale ), siis garvitatsioonijõud nende vahel suureneks, mis<br />
oleks siis eelneva tagajärjeks. Kuid ainult gravitatsiooniseadusest saame järeldada, et jõud ka<br />
tõepoolest suureneb.<br />
Füüsikas peetakse aega ja ruumi Universumi eksisteerimise põhivormideks. Aja ja ruumi<br />
esimene füüsikateooria oli füüsikas klassikaline mehaanika. See kirjeldab kehade liikumist<br />
aegruumis, kui nende kiirused on väga väikesed võrreldes valguse kiirusega vaakumis. Kui me<br />
näeme kehade liikumiskiiruste suurenemist, siis tegelikult tähendab see seda, et keha kineetiline<br />
energia suureneb. Vastupidisel juhul kehade kineetiline energia väheneb. Kõikidel looduses<br />
esinevatel liikumistel on olemas põhjus. Näiteks kui mingisugusele kehale mõjub jõud, siis see<br />
hakkab enamasti ka liikuma. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Näiteks kõik kehad kukuvad<br />
maha, kui neid õhku paisata, sest neile mõjub Maa gravitatsioonijõud. Kõigel maailmas on oma<br />
põhjus ja sellele järgneb alati tagajärg. Kuid aeg ja ruum ei ole kõikjal alati ühesugune. Näiteks<br />
mida kiiremini me liigume, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Samuti ka siis, kui me<br />
läheneme mingisuguse taevakeha gravitatsioonitsentrile. Kui aeg ja ruum ei ole absoluutsed ( ehk<br />
nad on relatiivsed ), siis erinevates taustsüsteemides ilmnevad näiteks erinevad ajahetked. Seda<br />
füüsika osa uurib relatiivsusteooria. Aeg ja ruum võivad erinevates taustsüsteemides ja ka<br />
gravitatsiooniväljades teiseneda.<br />
Kogu meie teadaolev Universum koosneb nüüdisfüüsika arusaamade järgi osakestest –<br />
elementaarosakestest, aatomitest, molekulidest jne ja seega kõik, mis maailmas eksisteerib, võib<br />
põhimõtteliselt mõista kui nende osakeste loome tegevusena nagu näiteks hommikuti päikese<br />
tõusmine, inimeste omavaheline suhtlemine, õues koeraga jalutamine, inimeste tööl käimine,<br />
autoõnnetused, ilmateadustamine jne. Kõige tavalisemate inimeste kõige tavalisemate tegevuste<br />
loetelu võiks siin kohal jätkuda veel väga pikalt. Näiteks kui me vaatame oma emale otsa ja teame,<br />
et ta on tegelikult üliväikeste osakeste kogum. Kõik tema toimingud on tegelikult kui nende<br />
osakeste käitumise peegeldus. Kuid osakeste käitumist erinevates situatsioonides uurib<br />
kvantmehaanika haru. Osakeste erinevaid liike on väga palju ( rohkem kui neid aines kohata võib )<br />
ja kõiki neid vaadeldakse ka lainena, sest neil esineb difraktsiooni ja inteferentsi nähtused. Kuid<br />
osakeste lainelised omadused tulenevad sellest, et need teleportreeruvad aegruumis. Kõik suured<br />
kehad koosnevad aatomitest. Seetõttu paljud looduses esinevad nähtused funktsioneerivad nii<br />
kuidas käituvad need imeväikesed osakesed. Nende osakeste olemasolu kohta teavad inimesed<br />
eelkõige faktiliselt, kuid neid otseselt ei tunnetata. Psühholoogia arusaamade järgi on „teadmine“ ja<br />
„tunnetamine“ kaks erinevat asja, kuid mis on küll omavahel seotud. Kui me peale faktilise<br />
teadmise ka veel tajuksime osakeste funktsioneerimist erinevate füüsikaliste väljade mõjul, mis<br />
vormivad meie maailma ja on kõige eksisteeriva aluseks, muutuvad meie arusaamad maailma<br />
olemuse kohta. Meie reaalsustaju seisund erineks tavaseisundist sama palju nagu erineb näiteks<br />
inimese õnnejoovastus depressioonist. Me tunnetaksime tõelist maailma, mitte aga sellist, mis meile<br />
igapäevaselt näiliselt paistab. Mõistaksime maailma ja selles toimuvaid sündmusi paremini, sest siis<br />
peale faktilise teadmise ka veel tajuksime, et füüsikalised protsessid on kõige aluseks, mis meie<br />
ümbritsevas maailmas toimub. Teadaolevate füüsika arusaamade järgi määravad füüsikalised<br />
protsessid ja selle lõputud seaduspärasused meie maailma selliseks nagu me seda praegu tunneme.<br />
Reaalsus, milles varem eksisteeriti, näib nüüd mittetõeline, sest nähtavale tuleb maailma (<br />
Universumi ) füüsikaline reaalsus.<br />
Kuid ajas rändamise teooriast järeldub selline tõsiasi, et Universum ise on tegelikult ajatu. See<br />
tähendab seda, et Universumis ei eksisteeri tegelikult aega. Meie elame küll ajalises dimensioonis,<br />
kuid kui näiteks inimene rändab ajas, siis tema jaoks ei ole enam aega olemas. Kuid aeg ja ruum on<br />
29
Universumi eksisteerimise põhivormideks ja seega kui ei ole olemas enam aega ja ruumi, siis ka<br />
Universumit ennast ei ole enam olemas. Ja nii ka tegelikult ongi. Universumit ei ole tegelikult<br />
olemas ja see ongi kogu teadaoleva ja tunnetusliku looduse kõige sügavam olemus.<br />
Joonis 6 Tegemist on keskaegse gravüüriga „Maailma äärel“. Reaalsus on just selline, mida<br />
kirjeldavad meile loodusseadused. Maailm, mida inimene igapäevaselt tunnetab, on tegelikult<br />
ainult üks väike osa suurest tervikust ja seega kogu terviku tajumine ongi oma olemuselt tegelikkuse<br />
tunnetamine.<br />
http://www.astro.umd.edu/~peel/graphics/cosmology-clockwork.jpg<br />
Vaatame ühte järgmist konkreetset alaliiki teadvuslikest unenäoseisunditest. Näiteks oletame<br />
seda, et meil on üks inimene, kes näeb parajasti mõnda unenägu, milles ta teadvustab enda<br />
eksisteerimist selles. Seal unenäos kohtab ta ka teisi tuttavaid inimesi, kes aga ei tea inimese<br />
unenäost mitte midagi ja kes askeldavad oma igapäevaste toimetuste kallal. Kui aga inimene püüab<br />
teisi inimesi samuti teadvustada, et nad viibivad tema unenäos ja seega neid ei ole tegelikult olemas,<br />
siis see ei õnnestu. Nad ei saaks sellest aru või ei mõistaks seda. Seda võetakse naljana või ei<br />
pöörataks sellele lihtsalt erilist tähelepanu. Ainult „magaja“ ise võimaldab teadvustada või aru saada<br />
oma eksisteerimisest enda unenäomaailmas, kuid mitte teised inimesed tema unenäos. Teistele<br />
unenäos „viibijatele“ oleks mingi inimese unenäos eksisteerimine ilmselgelt absurdne ja ebareaalne.<br />
Sellepärast ka teiste inimeste skeptism või mõistmatu arusaamatus antud väite suhtes. Ka ärkvel<br />
olevatele inimestele oleks ju absurdne, kui neile väita, et neid pole tegelikult olemas, sest nad<br />
eksisteerivad mingisuguses teistsuguses reaalsuse dimensioonis. Teadvustatud unenäoseisund on<br />
ainult inimese ehk reaalselt magaja enda isiklik kogemus, mida teistega unenäos „viibijatega“<br />
jagada ei saa. Selline analoogia töötab ka reaalses maailmas, milles on inimesed täiesti ärkvel, mitte<br />
ei maga enam. Kui inimene tajub füüsikalist keskkonda enda ümber ( seega tõelist reaalsust ) ja ta<br />
püüab oma tajuseisundit ka teistele selgeks teha, siis mõistaksid teised inimesed seda ainult<br />
faktiliselt mitte aga nii nagu seda tajuv inimene. Võib olla ei pöörataks sellele isegi erilist<br />
tähelepanu. Teised inimesed ei mõistaks seda nii nagu tegelikku reaalsust tajuv inimene. Näiteks<br />
sellist asjaolu, et meie funktsioneeriv neurotalitlus ajus oleks meie kõikide mõtete ja<br />
käitumismustrite aluseks või isegi elementaarosakeste füüsikaline „käitumine“ oleks omakorda<br />
aluseks aju neurotegevusele, ei mõistaks teised inimesed seda tunnetuslikult. Nad mõistavad seda<br />
küll faktiliselt, kuid mitte tunnetuslikult nagu tõelist reaalsust tajuv inimene. Just eelnevalt<br />
väljatoodud analoogia näitabki meile väga selgelt seda, kui „kinni“ me tavareaalsuses kõik<br />
tegelikult oleme. Ei suudeta tunnetada tõelist maailma isegi siis kui meile selline võimalus avaneks.<br />
30
Teadvustatud unenäoseisundiga võib kaasneda veel üks nähtus, mida nimetatakse „reaalsustaju<br />
amnestiaks“. See kujutab endast seda, et inimese teadvus ei saa enam aru, et kas ta viibib unenäos<br />
või on siiski ärkvel. Sellisel juhul ei tee inimene enam sisulist vahet reaalsusel ja ebareaalsusel ( ehk<br />
ärkvel olekul ja unenäol ). See tuleneb otseselt sellest, et unenägu ja ärkvel olek ei erine tegelikult<br />
omavahel mitte millegi poolest. Need on sarnased, kuid ometi kaks täiesti erinevat maailma.<br />
Inimese reaalsustaju ei suuda neid omavahel eristada. Unenäomaailm erinebki pärismaailmast vaid<br />
selle poolest, et see on enamasti fantastiline ehk sürreaalne. Näiteks võidakse näha erinevaid<br />
koletisi, avastatakse endal mingisuguseid supervõimeid ( näiteks lendamist ) ja peale selle võidakse<br />
näha ka tavalisi igapäevaseid asjaolusid, mida päris elus enamasti ei esine. Näiteks võib inimene<br />
järsku avastada ennast haiglas arstina töötamast, kuid tegelikult töötab ta päriselus hoopis õpetajana.<br />
Unenäomaailmas esinevad sündmused ei kulge alati mingisuguse tuntud mängufilmi stsenaariumi<br />
järgi, kuid unenäos toimuv erineb peaaegu alati päriselu sündmustikega. Just sellepärast ehk selle<br />
ebareaalsuse poolest ongi võimalik inimesel ära tunda enda viibimist unenäos. Ka pärismaailmas on<br />
selliseid analoogseid juhtumeid, mille korral toimub inimesega midagi ebatavalist või erakordset (<br />
näiteks võidab lotoga ebatavaliselt suure summa raha ), mis ajendab inimest arvama, et see ei ole<br />
võimalik või arvab ennast olevat unenäos. Teadvustada unenäos unenägu või enda viibimist selles ei<br />
ole reaalsustaju amnestia puhul võimalik, sest puuduvad sürrealismi elemendid, mille järgi siis<br />
unenägu ära tunda. Sellisel juhul unenäo reaalsus samastub ärkvel oleku omaga.<br />
Reaalsustaju amnestia esineb inimestel ka ärkvel oleku ajal. Näiteks inimesed ei mõtle oma<br />
igapäevast elu elades enamasti selle üle, et millises reaalsuses nad tegelikult elavad. Ilma kõrgemate<br />
taju tundmusteta või teadmisteta ümbritseva maailma reaalse olemuse kohta nad sellest aru ei saagi.<br />
Me peame ka ärkvel oleku ajal ümbritsevat maailma tõeliseks reaalsuseks, kuid nii see tegelikult<br />
pole. Igapäevaselt kogetav maailm osutub tegelikult ebareaalsuseks nii nagu inimese unenägu, kui<br />
ta ärkvele tuleb. Oma igapäevases elus me sageli ei tee vahet tõelisel maailmal ( ehk füüsikalisel<br />
reaalsusel ) ja näival maailmal ( ehk meeltega tajutaval reaalsusel ). See tähendab ka seda, et me<br />
kõik tegelikult eksisteerime sarnases psüühilises seisundis, mida eelnevalt nimetati reaalsustaju<br />
amnestiaks. Kui aga inimene tajub maailma selliste teadmiste baasilt, mis on tal teada tõelise<br />
maailma kohta, siis oskab ta vahet teha näilisusel ja reaalsusel.<br />
Reaalsustaju on võimalik mõista ainult inimese teadvuslike unenäoseisundite analoogia teel, mis<br />
oli eelnevalt kirja pandud. Näiteks virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga sellist taju efekti saavutada ei<br />
ole võimalik. Isegi kui virtuaalreaalsusel ja tõelisel maailmal pole vahet nagu oli reaalsustaju<br />
amnestia puhul, mille korral ei tee inimene vahet unenäo reaalsusel ja tõelisel maailmal.<br />
Unenäomaailmas esinevad sürrealistlikud elemendid, mis pärismaailmas ehk ärkvel oleku ajal ei<br />
eksisteeri. Unenäod on enamasti looduslikku päritoluga ehk ainult inimese psühhoneuroloogiast<br />
tulenevad nähtused, mitte tehislikud nagu näiteks inimeste poolt arvutitega loodud reaalsus.<br />
Virtuaalreaalsust luuakse aga just tehnoloogiliste vahenditega, mis võib olla näiteks arvutiga loodud<br />
tehismaailm. See, mis pakub meile loodus, on palju ehedam ja isegi „fantastilisem“ kui see, mida<br />
saadakse tehnoloogilisel teel. Virtuaalreaalsus, mis on loodud näiteks arvutite tehnoloogiaga, ei<br />
anna mitte kunagi sellist reaalsustaju efekti, mida annavad meile just teadvuslikud unenäoseisundid.<br />
Üks on looduslik ja teine tehnilise päritoluga nähtus. Kuid väga range käsitluse korral on tegelikult<br />
ka teadvuslikud unenäoseisundid samuti tehislikku laadi nähtused, mille korral on tegemist inimese<br />
enda teadvuse loomega ajus, mitte tehnoloogia abil loodud maailmaga nagu virtuaalreaalsuse puhul.<br />
Samas on ka virtuaalreaalsus inimese teadvuse poolt loodud nagu unenägugi, kuid seda läbi ainult<br />
tehnoloogia. Unenäo korral „viibiks“ inimene otse nagu enda mõistuse sees ilma mingisuguseid<br />
tehnoloogilisi vahendeid kasutamata, kuid virtuaalreaalsuse tehnoloogia viib inimese<br />
mingisugusesse mittereaalsesse maailma just tehniliste vahendite abil. Selge on see, et nendel<br />
nähtustel on nii erinevaid kui ka sarnaseid külgi ja vastavalt sellele kujuneb inimesel ka<br />
reaalsustaju.<br />
5.3 Erinevad reaalsuse teisenemised<br />
31
Inimese unenäos toimuvad sündmused, tegelased ning situatsioonid pole reaalselt tegelikult<br />
olemas. Kõik on tegelikult inimese enda mõistuse looming. Isegi magades on aju tegevuses.<br />
Inimese aju tervikuna ei puhka tegelikult mitte kunagi. Nii on see kuni surmani. Kui inimene magab<br />
ja näeb parajasti und, siis piltlikult väljendades viibiks inimene nagu enda mõistuse sees. Inimene<br />
supleks oma enda ajus ringi – maailmas, mille on loonud ainult tema enda teadvus. See oleks<br />
analoogiline ulmefilmidest tuntud süzeedega. Näiteks filmides võib inimene sattuda lausa arvuti<br />
sisse – omamoodi virtuaalsesse maailma. Sellised võimalused on esitatud filmides nagu näiteks<br />
„Matrix“ ja „Tron“. Inimene satub seal arvuti maailma ehk teise reaalsusesse, mis on analoogiline<br />
ka inimese unenägudega. Kuid unenägude korral on maailma loonud ainult inimese enda mõistus,<br />
mitte ei ole arvuti poolt loodud. Unenäomaailm on nagu virtuaalne reaalsus inimese enda peas,<br />
kuhu me võime igal öösel tasuta sisse hiilida ja elada seal mõnda aega hoopis teistsugust elu, kui<br />
nö. pärismaailmas.<br />
Unenäomaailm ja pärismaailm ( kui inimene on reaalselt ärkvel ) on omavahel täiesti<br />
eristamatud. Selles ei ole võimalik kahelda. Sündmused ja situatsioonid, mis leiavad aset ärkvel<br />
olles ( ehk siis pärismaailmas ), on täpselt sama reaalsed ka unenäo virtuaalses keskkonnas. Näiteks<br />
kui inimene ei tea und nähes enda olemasolust unenäomaailmas, siis inimene enamasti arvabki, et ta<br />
ei maga, kuigi ta seda tegelikult teeb. Sellisel juhul arvab inimene ennast olevat sama ärkvel, mil ta<br />
ka reaalselt ärkvel olles on. Kuid tegelikult on see illusioon. Inimese unenäomaailm on<br />
pärisreaalsusega niivõrd identne, et inimene isegi ei mõtle sellele, et kas ollakse ikkagi ärkvel või<br />
nähakse parajasti und. Selle mõtte peale tihti isegi ei tulda. Reaalsuse mõttes ei ole võimalik vahet<br />
teha unenäomaailmal ja pärismaailmal. Neid ei ole võimalik omavahel eristada, et kumb neist on<br />
ikkagi reaalsem. Seda on paraku VÕIMATU teha. See tähendab seda, et mõlemates „maailmades“<br />
asetleidvad sündmused on sama reaalsed ja isegi samasuguse mõjuga inimese psüühikale.<br />
Põhimõtteliselt on võimatu eksperimentaalselt kindlaks teha seda, et kas inimene on parajasti<br />
unenäos või on ta siiski ärkvel. Inimene ise seda kindlaks teha ei saa. Seda on võimatu kindlaks teha<br />
seni, kuni ärgatakse unenäost või tuvastatakse midagi sürreaalset. Kui aga need kaks tahku<br />
puuduvad ( ei ärgatagi unenäost ja ei nähtagi midagi sürreaalset ), siis on VÕIMATU vahet teha<br />
unenäol ja tegelikkusel. Antud „seaduspärasus“ sarnaneb füüsikas tuntud taustsüsteemidega –<br />
võimatu on katseliselt kindlaks teha, et kas mingi taustsüsteem liigub või on see parajasti paigal.<br />
See tuleneb liikumise suhtelisusest ehk relatiivsusest, mida kirjeldab meile tuntud relatiivsusteooria.<br />
See on analoogiline ka unenäo ja tegelikkuse korral. Oma reaalsuse poolest on unenäomaailm<br />
tegelikkusest ABSOLUUTSELT eristamatu: selles esinevad sündmused ja nähtused on<br />
tegelikkusega võrreldes ABSOLUUTSELT sama reaalsed ja samasuguse mõjuga inimese<br />
psüühikale ( näiteks õudusunenägude korral ).<br />
Unenäomaailma ja ärkveloleku maailma eristab üksteisest ainult aeg ja ruum. Näiteks kui<br />
inimene kõnnib unenäos oma enda toas ringi, siis tegelikkuses ta seda ei tee ( kui inimene pole just<br />
kuutõbine ). Kui aga inimene kõnnib ärkvel olles oma toas ringi, siis teeb ta seda ka reaalselt. See<br />
on nende kahe maailma füüsiline erinevus, mis seisneb ruumilises vahekorras. Kuid ka aeg võib olla<br />
nendel kahel maailmal erinev. Näiteks kui inimene kuuleb unenäos kella helisemist ( mis annab<br />
märku ülestõusmiseks ), siis tegelikkuses ta seda ei kuule. Näiteks aeg ei ole selleks veel õige. Selle<br />
asemel, et tegelikkuses üles ärgata, võib inimene ärgata hoopis unenäos. Kui aga kell heliseb<br />
tegelikkuses, siis ärgatakse unenäost kohe üles. Nüüd ärgatakse ja kuuldakse kella helisemist<br />
reaalselt. See on nende kahe maailma füüsiline erinevus, mis seisneb ajalises vahekorras. Seega<br />
eristab ainult aeg ja ruum unenäomaailma ja ärkvel oleku maailma üksteisest.<br />
Inimene on sukeldunud teistesse reaalsustesse ka kunstivahenditega. Ka läbi kunsti on pääsetud<br />
võimatutesse keskkondadesse, sest just kunstis on kõik võimalik. Inimene ei pea olema isegi oma<br />
enda kehas. Moodne digitaalne tehnoloogia on muutnud filmikunsti tundmatuseni.<br />
Alati ei pruugi olla nii, et minnakse reaalsusest ebareaalsusesse. Ühest „dimensioonist“ teise<br />
võib toimuda inimese ärkveloleku ja une vahel, vaimuhaiguse ja vaimse tervise vahel, mineviku ja<br />
oleviku või oleviku ja tuleviku vahel. Kuid filmides näeme erinevate ajahetkede ja ruumide<br />
visualiseerimist ning paralleelset projitseerimist. Filmis on kõik võimalik – ühest ruumist teise või<br />
ühest ajahetkest teise on võimalik jõuda hetkega. Kuid kuidas neid „reaalsuse üleminekuid“<br />
filmides ettekujutatakse ehk visualiseeritakse? Kuidas „teisi“ maailmasid visuaalselt ettekujutatakse<br />
32
ja neid tehniliselt markeeritakse? Mida teeb kaamera objektiiv? Kuidas kasutatakse zoomi ja<br />
liikumist? Kui ei olnud olemas praegusi digitaalseid tehnoloogiaid eriefektide tootmiseks, siis<br />
milliseid efekte siis kasutati? Näiteks Poeet J. Cocteau´ filmis „Poeedi veri“ ( 1930 ) siseneb teise<br />
maailma just läbi peegli. Sellise stseeni visuaalseks esituseks kasutati filmis ühte väikest veega<br />
täidetud basseini. Siirdumine teise maailma ja tegelase metamorfeerumine esinevad väga sageli just<br />
koos. Vahel peab tegelane ise muutuma, et pääseda teise maailma. Kuid tegelane võib muutuda ka<br />
siis, kui ta naaseb teisest maailmast.<br />
Filmides kasutatakse teise maailma üleminekul väravaid, igasuguseid uksi, avausi, rekvisiite jne.<br />
Kuid paljud „metafoorsed reaalid“ esinevad tihti koos, mida ei ole võimalik teineteisest lahutada.<br />
Näiteks teise maailma sisenemiseks kasutatakse mõnda väravat. Kuid teise maailma sisenemiseks<br />
võib abiks olla hoopis mingisugune rekvisiit – mingisugune „võti“, mida peab „lukuauku“ torkamisel<br />
oskama kasutada. Näiteks filmis „Sõrmuste Isand“ ( 2002 ) muutub tegelane pärast<br />
võlusõrmuse sõrme panemist reaalsele maailmale nähtamatuks. Tegelane satub nn „kurja maailma<br />
dimensioonidesse“. Seda visualiseeritakse laialiuhutud graafilise pildina. Tegelane näeb reaalset<br />
maailma, kuid reaalne maailm teda aga ei näe.<br />
Filmides kasutatakse igasuguseid rekvisiite – näiteks lülitid, nupud, tehnilised seadmed,<br />
agregaadid, katapuldid jne – millede kasutamisel kandutakse üle „teise maailma“ või tullakse sealt<br />
tagasi. Näiteks filmis „Püünis“ ( 2000 ) kasutab tegelane teise maailma siirdumiseks psühhiaatrite<br />
abi. Kuid tagasi tulekuks on inimesel olemas käeseljal nupp. „eXistenZ´is“ ütleb tegelane välja<br />
lihtsalt „paus“, kui on soovi tulla teisest maailmast tagasi või teha lihtsalt üks väike paus. Tegelane<br />
nimega Allegra filmis „eXistenZ“ on niivõrd kiindunud oma konsooli, et peab seda lausa oma<br />
lemmikloomaks. Kuid just selline konsool, mida ühendatakse nabaväädi kaudu kehaga, on tema<br />
„võti“, mille abil pääseb ta teise maailma. Tegemist on tegelikult ka raudvaraga ja tarkvaraga. Kõge<br />
arhetüüpsem teine maailm on ilmselt just teispoolsus, mida me näeme filmis „Igavene armastus“ (<br />
1998 ). Filmi žanr kuulub üldiselt draama filmide klassi. Filmis näeme Paradiisi ja Põrgut. Mees<br />
otsib oma armastatud naist ja lapsi. Keskkonna aluseks on naistegelase maalid, mida siis arvutitega<br />
on loodud. Ekraanile manatakse seninägematu visuaalsus ja suursugune keskkond. Teine maailm on<br />
üldjuhul reaalsest maailmast testsugusem koos oma reeglitega.<br />
Võrdleme vendade Wachowskite „Maatriksit“ ( „Matrix“, 1999 ) Jean Cocteau´ filmiga „Poeedi<br />
veri“, „Orpheus“ ja „Orpheuse testament“ ( 1959 ). „Poeedi veres“ kandub tegelane „teise maailma“<br />
läbi peegli, mille visualiseerimiseks on tegelikult aga väike vann või bassein. Kuid filmis<br />
„Orpheus“ toimub tegelikult samasugune situatsioon. „Matrix“ ja „Orpheus“ on üldiselt väga<br />
sarnased just oma rekvisiitide poolest. Cocteau´l on peegel nagu värav, mille kaudu on võimalik<br />
jõuda teispoolsusesse. „Matrixis“ kandub tegelane läbi peegli aga „elektroonilisest reaalsusest“<br />
tegelikkusesse. Mõlema filmi korral on näha seda, et peegel osutub kanaliks, mille kaudu tegelane<br />
kandub teise reaalsusesse. „Matrixis“ tegutsev tegelane ei läbi peeglit otseselt, kuid sellel on filmil<br />
siiski otsustav osa. Kuid mõlema filmi kaadrid, mille korral viiakse peeglisse käsi ja sõrmed, on<br />
väga sarnased. Kuid Orpheus paneb kätte Printsessi kindad enne kui ta peegliga mässama hakkab ja<br />
siis torkab oma käed peeglisse, mida filmis visualiseeritakse veepinnana. Kuid „Matrixis“ kleepub<br />
tegelase käsi peegli „elavhõbedase vedelikuga“ kokku, mille tulemusena „peegli aine“ matab üle<br />
kogu tegelase keha olles samal ajal madala temperatuuriga, mis ohustab tegelase südametööd.<br />
Pärast Neo taastumist näitab Morpheus talle seda, et mis on reaalsus ja mis on Matrix. Morpheus:<br />
„Sa näed välja vastavalt oma residuaalsele ( järelejäävale ) enesekujutusele, oma digitaalse mina<br />
vaimsele projektsioonile. Kuidas aga defineerida reaalsust? Kui pead selleks seda, mida tunned,<br />
nuusutad, maitsed ja näed, siis on reaalsuseks elektrilised signaalid sinu ajus. See maailm<br />
eksisteerib ainult neurointeraktiivse simulatsioonina, mida kutsutakse Maatriksiks. Tere tulemast<br />
tõelisuse kõrbe!“<br />
„Orpheuses“ on kasutatavad kindad vahendiks teise reaalsusesse minemiseks. See sarnaneb<br />
võtmega, millega avatakse muidu kättesaamatu uks teise maailma. Ka Neo käsi imbub nagu<br />
klaasjasse kindasse. „Matrixis“ osutub „võtmeks“ hoopis punast värvi pill, mille Neo koos veega<br />
ära joob. Nimetatud punane pill muudab Neo Matrixi reaalsuse eest nähtamatuks – nõrgendades<br />
Neo signaali. Niimoodi toimubki tegelase muutumine. Mõlemas filmis ( „Orpheuses“ ja „Matrixis“<br />
) on stseene, mille korral tegelane ei tee vahet unenäomaailmal ja reaalsusel või siinse ja<br />
33
sealpoolsusel. Unenäomaailmas peab inimene aktsepteerima oma unenägusid, mida ta parajasti<br />
näeb. Niimoodi vastati Orpheusele, kui ta soovis teada saada, et kas ta näeb und või on ta ärkvel.<br />
Orpheus arvab, et ta siiski magab. Surnutele antakse „Orpheuses“ elu tagasi tingimusel, et nad<br />
kuuluvad Surmale. Nii nad tegelikult ei kuulugi elavate maailma olles oma elu võlgu. See tähendab<br />
seda, et need inimesed, kes elavad, on tegelikult surnud. Filmikunstis on võimalik esitada selliseid<br />
„võimatuid“ reaalsuse aspekte.<br />
„Orpheuse testamendis“ on stseen, kus Cegeste kaob ära ja Poeet küsib: „Kus sa oled?“. Cegeste<br />
vastab: „Teisel pool pilti“. Ka pildipind võib eraldada maailmasid. Eksisteerida on võimalik nii siinkui<br />
ka teiselpool pilti nii nagu siin- ja teiselpool peeglit. Kui „Orpheuse testamendis“ minnakse<br />
teise maailma või tullakse sealt tagasi, siis tegeletakse pidevalt selle esilekutsumise ja<br />
ettevalmistamisega. Cegeste ütleb Orpheusele: „... pealegi, Maa ei ole su kodu...“. Poeet on<br />
minekul, kadumas, lahkumas. Poeeti mängib just Cocteau´ ise isiklikult, kelle üle mõistetakse<br />
kohut. Poeet kohtub ka varasemate tegelastega ja „annab aru“. Kui Cocteau´ filmi parajasti tegi, oli<br />
ta 69 aastane. Messianistlikut „Matrixit“ peetakse 1990-ndate üheks oluliseimaks sci-fi filmiks.<br />
Näiteks väga paljudes internetisaitidel näidatakse või tuuakse võrdlusi Neo ja Jeesus Kristuse<br />
käekäigu üle. „Matrixis“ kasutati ka mütoloogilisi või ka piibellikuid nimesid nagu näiteks<br />
Morpheus, Zion, Nebuchadnezzar jne.<br />
Nii „Matrixis“ kui ka „Orpheuse testamendis“ toimub „teisest maailmast tagasipöördumine“.<br />
Seda võib nimetada ka „phoenixoloogiliseks ülestõusmiseks“. Neo korral saab see alguse siis, kui ta<br />
tapetakse. Kuid ka uksenumber 303 ei ole juhusliku tähendusega. See sümboliseerib kolme päeva.<br />
Pärast „teisest maailmast tagasipöördumist“ on Neo kõikvõimas ja suudab täielikult valitseda<br />
Matrixi üle. Samuti ka Jeesus Kristus oli pärast ülestõusmist võimsam kui ta seda enne surma oli.<br />
Väga sageli omab teine maailm ka teisi reegleid ja ka teistsugust eetikat. Seda näitavad filmid nagu<br />
„Tron“ ( 1982 ) ja „eXistenZ“ ( 1999 ). Inimese seljas oleva „biopordiga“ ühendatakse<br />
„eXistenZ´is“ bioloogiline mängukonsool. Filmis ei ole ära visualiseeritud tegelase teise maailma<br />
minemine. Teine maailm on reaalse maailmaga täpselt samasugune. Mingisuguseid efekte ei esine.<br />
Tegelaste elutegevus on vähenenud. „Tegelasi langeb loogu“. Vahel on selliseid stseene, kus<br />
tegelased mõistatavad selle üle, et kas tegemist on tegelikkusega või ebareaalsusega. Ka filmi<br />
vaataja ei mõista seda, kuid alles filmi lõpus selgub kõik. Näiteks kui tegelasel puudub seljas port,<br />
siis tähendab see eXistenZ´is eksisteerimist. Järelikult eksisteerivad kõik inimesed eXistenZ´is,<br />
kuna meil kõigil puuduvad selja peal pordid. Filmis „Tron“ toimub tegevus arvuti loodud maailmas.<br />
Ollakse pidevalt „arvuti sees“. Oma aja kohta on film „Tron“ visuaalselt absoluutne meistriteos,<br />
kuna 1980-ndate aastate filmitehnika ei ole üldse võrreldav praeguse ajaga. „Arvuti maailmas“<br />
eksisteerib ühiskond, mida juhib ja kontrollib Master Programm. Tron programmiga, mis on loodud<br />
ainult ühe tegelase poolt, on võimalik siseneda arvutikeskkonda, et muuta see „vabamaks“. Selline<br />
tegevus Autoritaarse Peaprogrammile loomulikult ei meeldi. Reaalse maailma inimesi nimetatakse<br />
kasutajateks. Nende üle võimu saamiseks ja nende hävitamiseks toob need „füüsilised persoonid“ (<br />
kasutajad ) arvutikeskkonda. Selleks aga kasutatakse „desintegreerivat laserit“, mille korral inimene<br />
„kustutatakse“ reaalsest maailmast. Seda me näeme filmis läbi visuaalsete eriefektide fooni, mille<br />
korral inimene „laguneb“ väga paljudeks kolmemõõtmelisteks elementideks ( nagu puzzle tükid ),<br />
mis lendavad läbi torude. Kuid hiljem toimub tegelase reintegreerumine, mille korral toimub<br />
tegelase kokkupanemine nüüd juba arvutimaailmas. Arvutis olles tuletab tegelane meelde oma<br />
päriselu. „Teisel pool ekraani oli kõik kuidagi palju lihtsam“. Arvuti sees olles teatakse enda<br />
eksisteerimisest arvutiprogrammis. Ekraan on nagu kahe maailma vaheline piir.<br />
„Muruniitja“ film ( 1992 ) oli 1990-ndates üks kuulsamaid, mille sisuks oli just küberseks. Seal<br />
püüab üks teadlane tõsta „külahullu intelligentsi“, kasutades selleks virtuaalreaalsust. Teadlasel see<br />
ka õnnestub. Uuritakse militaarsõduri loomise võimalust, kuid see on ainult taustaks. Filmis on<br />
näha ühte seadeldist, mis meenutab väga astronautide gravitatsioonitreeningu instrumenti. Kuid<br />
seda kasutatakse selleks, et siseneda virtuaalreaalsusesse. Selline virtuaalne maailm, mis visuaalselt<br />
näeb välja nagu „läikiv siirupjas keskkond“, on loodud arvutitega. Filmis on näha tolle aja tehniliste<br />
piiride taset. Filmi lõpus kaob peategelane füüsiliselt. Ta kaob „arvuti reaalsusesse“.<br />
Filmis „Mees ilma varjuta“ toimuvad muutused rohkem inimesega, kui maailmaga. Tegelasele<br />
seerumit andes on tema küljes mingid andurid. Tegelane muutub pärast seerumit võttes<br />
34
nähtamatuks – ta kaob.<br />
„Püünises“ on tegemist aga inimese enda aju loodud virtuaalreaalsusega, mille korral ühendatakse<br />
terapeuti juhtmetega. Ta riputatakse traatidega õhku. Seejärel põimuvad inimese ja patsiendi<br />
teadvused ühte. Üks teadvus siiratakse teise teadvusesse. Niimoodi viiakse inimesi unenäolaadsesse<br />
maailma. Selliste võimaluste realiseerimiseks kasutatakse fantastilisi „teaduslikke võtteid“.<br />
Reaalsus, mis on näidatav ja kasutatav ( kuid mitte räägitav ), meenutab visualiseeritud<br />
psühhoanalüütilist seanssi. Jaron Lanier oli üks virtuaalreaalsuse pioneere. Ta julges arvata seda, et<br />
virtuaalreaalsus võib osutuda inimkonna uueks kommunikatsiooni vahendiks pärast praegust keele<br />
kasutust. Virtuaalreaalsust iseloomustab selline kommunikatsioon, mis on oma olemuselt „postsümbolistlikku“<br />
sugemega. See tähendab seda, et sellises virtuaalreaalsuses ei tohi realiteedist<br />
kõnelda, vaid seda peab ainult looma – näiteks selles ei kirjeldata erinevaid asju, vaid neid luuakse.<br />
Küberruumi ja üldse kunstlikku keskkonda on nimetatud ajaloos „psühhootiliseks ruumiks“.<br />
Sellises „ruumis“ ei ole enam piiri reaalsuse ja soovunelmate vahel. „Püünises“ sulandatakse ühte<br />
omavahel terapeudi ja patsiendi teadvused. Kuid kui patsiendiks osutub sarimõrvar, siis selline<br />
protseduur tekitab põnevust. Seepärast liitub nendega kriminalist. „Teises maailmas“ toimuv<br />
mõjutab suuresti reaalse inimese meelelist seisundit. Näiteks mittetegelikuses toimuvad jubedad<br />
sündmused sunnivad inimest hirmunult üles ärkama. „Nupule“ vajutades pöördub tegelane tegelikkusesse<br />
tagasi. „Nupp“ ise asub tegelase käeseljal, mis kujutab endast elektroonilist punkti. Kuid<br />
filmis tuleb ette ka selliseid situatsioone, mille korral on tegelase käed kinni ega saa või ei ulatu<br />
„nupuni“. Sellisel juhul peab tegelane kannatama suuri raskusi, mida sarimõrvar talle valmistab.<br />
Antud situatsiooni kujundamiseks ja visuaalseks esitluseks on filmitegijad palju vaeva nänud.<br />
„Püünises“ on selline psühhiaatriline virtuaalreaalsus „teiseks realiteediks“, mida ainult kasutatakse.<br />
Seda ei kirjeldata. Sellises virtuaalreaalsuses leitakse vastuseid patsiendi probleemidele. Tegemist<br />
on nagu tuleviku visiooniga tänapäeval teada psühhiaatrilisest ravist.<br />
Näiteid filmidest võib veelgi tuua, kuid siis läheb „loetelu“ liiga pikaks. Kuid võtame näiteks<br />
Tarkovski „Stalkeris“. Seal on olemas Tsoon, kus asjad eksisteerivad teisiti kui tegelikkuses. Seal<br />
on olemas mingi tuba, kus täituvad kõik inimese unelmad. Esinev tavaline keskkond on tegelikult<br />
ainult näiline. Teise maailma viib üle sõit raudteel. Kuid soov muuta keskkonda või hetkeline<br />
ruumis liikumine on inimeste unistuseks juba tuhandeid aastaid. Tehnoloogia ilmumisega on<br />
inimesed küll ruumis kiiremini liikuma hakanud, kuid tehnoloogia on suutnud ka kujutluse eemale<br />
kanda või kujutise lähemale tuua.<br />
( Kelomees 2002, 91-94 )<br />
5.4 Antroopsusprintsiip kosmoloogias<br />
Maailma tekkimise ja selle olemuse üle on inimesed juurelnud juba väga pikka aega.<br />
Kvantteooria seletab maailma tekkimist just vaakumi spontaanse polarisatsioonina, kuid selle<br />
lihtsaks seletuseks on igapäevaterminites üsna raskesti teostatav. Ka teiste kvantfüüsikasse jäävate<br />
väljenditega on samad raskused. Kui aga väljandada seda kõige lihtsamal kujul, oleks see ilmselt<br />
aga järgmine: Universum tekkis äkki ja eimillestki, mis on täiesti normaalne, ehkki väga väikese<br />
tõenäosusega füüsikaline protsess.<br />
1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi:<br />
Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja.<br />
Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur<br />
populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud<br />
füüsikaga, mis võib viidata lausa „inimkesksele Universumile“. Kuid tegelikult lähtub selline<br />
printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite<br />
võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all<br />
mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid<br />
on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse<br />
35
väga madala tasemega. Kuid tingimusi on tegelikult palju rohkem kui ainult kolm. Näiteks planeedi<br />
mass, atmosfääri rõhk ja selle koostis, Maa magnetväli jne. Selliste parameetrite käigus või<br />
töökorras hoidmist on vaja aga miljardite aastate jooksul. Selline võimalikkus on saanud teostuda<br />
just kosmoloogilise „seadusandlusega“. See tähendab seda, et kord juba käima lükatud Universum<br />
viib lõpuks ikkagi inimese tekkimiseni planeedil Maa.<br />
Kuid sõna abil lõi Universumi aga Jumal-Looja. Sellest „pajatavad“ meile religioossed<br />
kosmoloogiad, mis on sisemiselt kooskõlalised ja lahendab olemise probleemid „sünni“ abil. Mõiste<br />
on olemas juba enne objekti, mille kohta see käib. See on üsna idealistlik lähenemisviis. Kuid võib<br />
samas öelda ka seda, et iga inimese jaoks „tekib“ maailm sünnimomendil ja „kaob“ koos inimese<br />
surmaga. Selline on aga juba pigem subjektiivne lähenemisviis antud probleemi lahendusele.<br />
Kuid ümbritseva looduse tekkeloo aluseks võetakse ikkagi selline kosmoloogia, mida õpetab<br />
meile just füüsika. Selline „maailmavaade“ loob selle põhjal esemeid ja nähtusi kirjeldava loogilismatemaatilise<br />
süsteemi ( füüsika ) ning püüab selle süsteemi abiga tungida olemise saladustesse.<br />
Mudelid, mis on juba eespool kirja pandud, ongi selle tulemuseks. Need on ära määratud füüsika<br />
seadustega ja neis sisalduvate parameetrite väärtustega. Elu tekkeks vajalikud füüsika seadused ja<br />
konstandid peavad mudelis olema just sellised nagu need ka tegelikkuses olemas on. Maailm on<br />
täpselt selline, et seal saaks olla inimene. Seda väidabki meile antroopsusprintsiip. Paljud inimesed<br />
ei viitsigi seda lõpuni mõista. Mõned teadlased on isegi sellisel arvamusel, et selline<br />
antroopsusprintsiip on füüsika kui loodus-filosoofia tipp. Arvatakse seda, et inimene suudab<br />
tunnetada ainult iseennast – seega tunnetatakse enda kaudu ka loodust, sest inimene on ka ju<br />
looduse osa. Saadakse aru inimese tunnetusvõime piiratusest.<br />
Antroopsusprintsiibile on võimalik anda ka tavapärasema seletuse. Oletame seda, et eksisteeris<br />
selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline<br />
polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma<br />
füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi<br />
elu ja seega ka mõistust. Nii ongi osa neist Universumitest viljatud. Niimoodi need jäävadki<br />
seesmiselt tunnetamata – nende kohta ei looda mitte kunagi mingeid teooriaid. Kuid oletame seda,<br />
et mõnes neis Universumites siiski tekib elu ja seega mingisugune mõistus, mis viib Universumi<br />
teooriate tekkeni. Sellised Universumid on viljakad. Kuid mõistus ei pea olema just sellise ajuga,<br />
mis funktsioneerib valkainetel. Sellised Universumid ja selle kohta käivad teooriad võivad olla väga<br />
erinevad meie Universumi omast. Kuid need Universumid ei ole meie tunnetusele kättesaadavad.<br />
See on kõikidel neil hüpoteetilistel Universumitel ühine oma- dus. Ainus Universum, mida me<br />
näeme-kuuleme, on meie enda oma. Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime. Kuid just ainult<br />
seda väidabki antroopsusprintsiip. ( Jaaniste 1999, 115-116 )<br />
6 Absoluutse kaaluta oleku taju<br />
Null gravitatsiooniväljas asuv keha on täielikult kaaluta olekus. Maa ja Kuu vahel olevas punktis<br />
tasakaalustuvad nende gravitatsiooniväljad. Sellesse punkti sattunud kehad on täielikult kaaluta<br />
olekus. Kosmoselaev, mis tiirleb ümber planeedi Maa, liigub kiirendusega oma orbiidi tsentri<br />
suunas just gravitatsiooni mõjul. Kuna tekib vaba langemine, siis tekib ka kosmoselaevas inimeste<br />
kaalutuse tunne. Sellist taju efekti on võimalik tajuda ka lennukis, mis lendab kiirendusega g<br />
allapoole mööda paraboolkõverat või kui vanker sööstab „Ameerika mägedes“ allapoole. Kui<br />
kukkuvale kehale mõjub ainult gravitatsioonijõud ja ei ühtegi teist jõudu, siis kehad langevad<br />
vabalt. Kui aga kehale mõjub peale raskusjõu ka veel õhutakistus, siis kehad ei lange vabalt.<br />
Näiteks kivi langeb palju kiiremini kui sulg. Täielikku raskuskiirendust tajuvad langevarjurid, kui<br />
nad parajasti lennukist välja hüppavad. Alguses keha langemiskiirus ajas suureneb, kuid hiljem jääb<br />
see konstantseks õhutakistuse ja raskusjõu võrdsustumise tõttu.<br />
36
Antud juhul käsitleme sellist kaaluta olekut, mis sarnaneb küll sellega, mida astronaudid<br />
kosmoses kogevad, kuid erineb siin sellepoolest, et inimene ei tunneta üldse raskusjõudu. Näiteks<br />
avakosmoses on planeedi Maa gravitatsioonivälja mõju inimese massile palju väiksem võrreldes<br />
Maa pinnal olevaga ja peale Maa raskusjõu on kosmoses olemas ka veel teiste suuremate ja<br />
kaugemate kehade raskusjõud – näiteks Päikese, Jupiteri, Saturni, Galaktika jne. Siin aga tunnetab<br />
inimene raskusjõu „absoluutset puudumist“, mis tähendab seda, et selline kaaluta olek on seisund,<br />
milles gravitatsioon ei avalda inimese psüühikale mitte mingisugust mõju. Nii tekibki „ülim“<br />
kaalutuse tunne. Ka selline taju kogemus on erakordselt mõnus ja hea ning samuti väga tähtis<br />
inimese sise-elule. Mõnevõrra avaldub kaaluta olek ka Maa peal olles – näiteks mõnest kõrgest<br />
kohast alla hüppamisega ( näiteks benzihüpped kõrgmägedes või hüppamised kõrgelt lendavast<br />
lennukist ). Sellisel korral segunevad omavahel hirm ja nauding.<br />
Kaaluta olekus tunnetab inimene ennast just kui „kergemana“ kui tavaliselt. Ka selles mõttes, et<br />
oleks nagu „kogu elu koorem õlgadelt igaveseks kadunud“. Inimene tajub end ümbritsevast<br />
maailmast ( ehk näilisest reaalsusest ) lahti kiskununa ( eemal olevana ). See omakorda aitab<br />
paremini tunnetada ja mõista enda ümbritsevat maailma, milles inimene füüsiliselt eksisteerib.<br />
Sellises kaaluta olekus ei tunneta inimese psüühika enda siduvust ümbritseva maailmaga, vaid ta<br />
asuks nagu sellest kõigest eemal ( väljaspool piire ). Side välismaailmaga „ähmastub“. Absoluutse<br />
kaaluta oleku taju loob inimesel tohutu vabaduse ja „ühtsuse“ tunde ja seda absoluutselt igas<br />
mõttes. Tekivad tundmused, mis sarnanevad näiteks inimesega, kes tunneks ennast lahtiriietatuna<br />
alasti või kes tajub vabadust pärast aastakümneid vanglast pääsemist. Sellises kaaluta olekus tunneb<br />
inimene ennast täiesti pinge vabalt. Selline kaaluta oleku tajumine on juhul, kui gravitatsiooni (<br />
mateeriat ) ei eksisteeriks nii nagu näiteks valguse puudumise korral ei oleks elusolenditel<br />
nägemistaju. Maailm pole tegelikult värviline nii nagu see meile paistab. Kui mingeid asju õigesti<br />
näha või mõista, siis peabki seda tegema eemalt nö. „väljaspool raame“. Täpselt nii on ka reaalsuse<br />
tajumisega. Kaaluta olekus ei tunneta inimene ka oma keha.<br />
Ülim kaaluta olek on olemas ainult siis kui gravitatsiooni üldse ei eksisteeriks. Kui aga<br />
gravitatsiooni siiski eksisteerib, siis sellist kaaluta olekut inimene ei saaks tunnetada. Selline taju<br />
sisude vaheldumine võimaldab inimesel tajuda gravitatsiooni ennast ja selle olemasolu või selle<br />
puudumist. Inimene tunnetaks maa peal seda, kuidas Maa teda ennast ligi tõmbab. Sellisel juhul<br />
tajub ta maa peal külgetõmbejõu füüsikalist olemust. Gravitatsioon on aga üks neljast vastastikmõju<br />
liigist, mis vormivad kogu meie Universumi mateeriat. See on ka ühtse välja ( s.t. ühe vastastikmõju<br />
) osa. See tähendab seda, et kui raskusjõud ära kaob, kaovad ära ka kõik teised tuntud vastastikmõju<br />
liigid või kui inimene on superkaaluta olekus, siis peale gravitatsiooni ei tajuta ka teisi<br />
vastastikmõju liike. Kõik vastastikmõju liigid on omavahel füüsikaliselt tihedalt seotud. Mateeria<br />
eksisteerib Universumis ainena ja väljana. Välja sisaldus Universumis on ainest märkimisväärselt<br />
suurem. Kuid uuemad füüsikateooriad ei tee enam ainel ja väljal vahet. Mateeriat pole tegelikult<br />
olemas. See eksisteerib ebamäärase „energiavormina“. Seega kui inimene tajub absoluutset kaaluta<br />
olekut, siis ta tunnetab tegelikku reaalsust enda ümber. Muidu harilikult tajuks ta näilist reaalsust,<br />
mida loob „mateeria füüsika“. Inimene tunnetab mateeria olemasolu või selle täielikku puudumist.<br />
Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma füüsilistest<br />
kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse ja kerguse tunnet. Kuid sellist tunnet<br />
on võimalik esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt<br />
sooritada kahel erineval viisil. Esimene eksperiment on seotud vertikaalselt liikuva liftiga. Inimene<br />
peab lebama horisontaalselt ( mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt vertikaalselt üles<br />
liigub. Selleks võib olla ka lift. Kuid enne aluse vertikaalselt liikuma hakkamist peab inimene<br />
lebama alusel võimalikult lõdvestunult. Lõdvestumine ehk pinge vaba psüühiline seisund on selle<br />
katse juures oluliseks parameetriks. Teaduslikud uuringud on näidanud, et kui inimene on<br />
meeldivalt lõdvestunud, siis tema aju hapniku hulk on kahanenud 80-60 protsendini. Aluse liikuma<br />
hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest kehast, mis sarnaneb<br />
surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik inimesed ise järele proovida. Kuid<br />
oluline on märkida seda, et antud katses tekib eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks ( s.t.<br />
väga väikese mõõdetava aja jooksul ), kuid SLK-de korral on selline tunne ajas pidev. Teine<br />
eksperiment on seotud vee all sooritava akrobaatikaga. Me kõik oleme näinud paljusid akrobaate,<br />
37
kes sooritavad õhus oma imelisi saltosi. Saltoks nimetatakse sellist akrobaatika elementi, mille<br />
jooksul inimese keha teeb õhus täispöörde ümber oma keha keskme. Selle käigus jääb pea vahepeal<br />
alaspidi. Saltot ei tehta „külg ees“ ( see on nii pigem „hundiratta“ korral ), vaid „külg kõrval“ ehk<br />
„nägu ees“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea tegelikult kogu aeg ettepoole. Antud eksperiment<br />
sarnaneb eespool kirjeldatud salto sooritamisega, kuid erinevused seisnevad järgnevas. Saltot ei<br />
tehta õhus, vaid vee all. Vee sügavus peab olema kindlasti suurem kui inimese enda reaalne pikkus,<br />
sest muidu võib salto tegemise käigus pea ära lüüa. See tähendab ka seda, et saltot sooritatakse<br />
„ilma hüppeta“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea seekord tahapoole. Salto sooritamise käigus (<br />
kui inimese pea „läbib alaspidise faasi“ ) tunneb inimene hetkeks ( mõõdetava aja jooksul ) kaaluta<br />
olekut ja erakordset „kerguse tunnet“. Kuid just selline tunne on SLK-de korral ajas pidev.<br />
Inimese kaaluta oleku ( kehavälise tunde, surmalähedase kogemuse ) sarnane teadvuseseisund<br />
esineb ka hävituslennukite pilootidel. Need tekivad siis, kui pööratakse või alla poole sööstetakse<br />
väga suurel kiirusel. Sellisel juhul hakkab ilmnema ajule väga suur raskusjõud. Väga kiiret pööret<br />
tegevas hävituslennukis tekib inimesel jõud peast jalgadesse. See tekkiv jõud surub kõike alla.<br />
Inimese keha aga hoiab iste lennukis paigal. Kuid inimese veri voolab sellegipoolest alajäsemetesse<br />
ja ka kõhtu. See tähendab omakorda seda, et inimese pea jääb ilma vereta. Kiire lennu tingimusi<br />
jäljendavad tsentrifuugid, mida erinevad uurijad kasutavad oma erinevates lennulaborites. Sellistes<br />
tingimustes uurivad teadlased raskusjõu mõju inimese ajule. Teadvus hakkab pilootidel korraks<br />
kaduma. Kuid enne seda hakkab veri inimese ajust „ära minema“ ja seejärel nähakse tunnelit. Pärast<br />
seda ei saa inimene enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Teadvus kustub. Kuid vere<br />
naasmise korral ajju hakkab inimene tõmblema. Ja siis ilmneb inimesel teadvus. Kõigepealt on<br />
inimene segaduses ja ei mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida alles siis, kui tal see<br />
segadustunne üle läheb. On teada seda, et kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad<br />
lühikest unenägu, mis on üsna kindlakujulised ja sarnanevad surmalähedaste kogemustega. Nähakse<br />
peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool oma keha ja tajutakse<br />
kaaluta olekut. Enamasti on tegemist väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need kogemused<br />
süübivad sügavale inimeste mällu.<br />
7 Ülim eufooria, ekstaas ja armastus<br />
7.1 Supereufooria<br />
Reaalsustajus kirjeldatud teadvuslik unenäoseisund seisnes selles, et kui inimene magab ja näeb<br />
und, siis ta on täiesti teadlik enda eksisteerimisest selles. Oletamegi nüüd seda, et inimene kõnnib<br />
unenäos ilusas liivases mererannas kuumal päikesepaistelisel päeval. Kuid ta teab, et seda kaunist<br />
mereranda ei ole reaalselt tegelikult olemas, vaid see on tema aju loodud. Ta tajub seda. Täpselt<br />
samamoodi on tegelikult ka sellise maailmaga, mida me igapäevaselt kogeme ärkvel olles. Erinevus<br />
seisneb ainult selles, et see maailm, mida me ärkvel olles pidevalt näeme, ei ole aju loodud ( nagu<br />
seda oli unenägude korral ), vaid on „loodud“ loodusseaduste poolt. See tähendab seda, et kogu<br />
meie ümbritsev maailm funktsioneerib seadustel, mida kirjeldavad meile tuntud loodusseadused.<br />
Seda täielikult mõista tuleb seda tajuda umbes nii nagu eespool kirjeldatud teadvusliku unenäo<br />
seisundi korral, mitte ainult lihtsalt faktiliselt teada nagu seda koolides sageli õpetatakse.<br />
Kui inimene tajub tõelist reaalsust, siis tekib tal tohutu eufooriline tunne. See on ülihea ja väga<br />
õnnelik seisund, mis sarnaneb oma mõnu poolest isegi kahe inimese vahel oleva suguaktiga ehk<br />
orgasmiga. Seda on nimetatud ka armastuseks või ülimaks ekstaasiseisundiks. Inimene tajub tohutut<br />
armastuse tunnet. See on väga intensiivne tunne, mis seisneb selles, et teda nii väga armastatakse.<br />
See emotsioon on kujuteldamatult hea, mis tuleneb ainult reaalse maailma tajumisel, millest oli<br />
pikemalt kirjeldatud eespool olevas reaalsustaju osas. Et sellist absoluutset õnnetunnet (<br />
mõnuaistingut ) üldse kuidagigi ettekujutada, tuuakse selleks parimaks analoogiks inimese orgasmi,<br />
mis tekib kahe erineva inimese seksuaalvahekorrast. Vastupidiselt väljendades on armastuse puudus<br />
38
sellises seisundis absoluutselt olematu. Sellist naudingu tekkimist võimaldab ainult reaalse maailma<br />
tajumine. See tähendab seda, et inimene tunnetab enda ümber olevat tegelikku reaalsust ( mitte<br />
näivat reaalsust ehk tavamaailma, milles me igapäevaselt elame ). Selline tajuseisund võimaldab<br />
mõista ( õigemini tajuda ) nii maailma kui ka inimese enda füüsikalise eksisteerimise imelisust.<br />
Selline asjaolu loobki sellise sõnades kirjeldamatu ekstaasiseisundi. Elu Universumis on tegelikult<br />
suur ime, mida me oma igapäevast elu elades sageli ei teadvusta. Tegelikult on ka kogu Universumi<br />
eksisteerimine üks suur ime, milles elu eksisteerimine on veelgi imelisem. Näiteks kuidas on<br />
füüsikaliselt võimalik kõige olemasolu, mida me teame ja tunneme? Kuidas füüsikalised ja<br />
keemilised protsessid lõid elu eksisteerimise Universumis ( sealhulgas ka näiteks inimese enda<br />
teadvuse )? Kuidas see kõik täpselt funktsioneerib? On kujuteldamatult imeline, et me kõik<br />
koosneme üliväikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks ja järelikult meie mõtleminegi<br />
tuleneb tegelikult nendest. Nii samuti ka meie füüsikaline eksisteerimine. Meie ümber olev reaalsus<br />
on täpselt selline, mida kirjeldavad meile loodusseadused, mida nüüd väga intensiivselt tajutaksegi.<br />
Imeline ei ole ainult elu eksisteerimine Universumis, vaid ka Universumi enda olemasolu. On ju<br />
täiesti uskumatu kuidas „tühjus“ või „ei-miski“ ongi kogu meie reaalse Universumi füüsikaline<br />
põhiolemus. Universum sai alguse olematusest ja seega pole tegelikult mitte midagi olemas. Ime<br />
seisneb selles, et kuidas „olematus“ lõi kõige eksisteeriva, mida me nimetame Universumiks.<br />
Inimene tajub füüsikalist reaalsust, mis võimaldab mõistusel tunnetuslikult imestada, et kuidas<br />
kõige eksisteeriva aluseks on ainult üks füüsikaline põhiolemus.<br />
Inimene tajub seda, et teda pole kunagi nii palju armastatud. Ta on üliõnnelik oma olemasolu üle<br />
selles maailmas. Ta tajub, et see on erakordselt suur ime, kui tähtis ta tegelikult on ja kui vajalik ta<br />
maailmale on. Kõige eksisteeriva olemasolu ( eriti elu eksisteerimine selles ) on tegelikult täiesti<br />
erakordne. See on kõige tähtsam, mida on võimalik üldse ettekujutada. Absoluutselt mitte miski ei<br />
ole sellest olulisem. Inimene tunnetab, et enda ja maailma olemasolust ei ole absoluutselt mitte<br />
miski tähtsam.<br />
Sellises seisundis tajub inimene peale enda poole suunatud armastuse ka armastust teiste<br />
inimeste vastu. Ka nende eksisteerimine on niisamuti erakordne ja oluline kui inimese enda<br />
olemasolu. Niimoodi tekib inimesel „ligimese armastus“, mida on näiteks kirjeldatud ka Jeesus<br />
Kristuse õpetustes Piibli Uues Testamendis. Inimene tunnetab, et „tema olemasolu üle on nii suur<br />
rõõm“. Tajutakse erakordselt suurt õnnetunnet, mille üle on tal väga hea enesetunne. Inimest valdab<br />
tohutu armastuse ja rahu tunne. On sõnades kirjeldamatu, et ainuüksi enda olemasolu üle<br />
Universumis võib niisugust rõõmu tunda. Mitte miski ei ole tähtsam kui inimese enda olemasolu<br />
võimalus selles eksisteerivas maailmas. Nüüd ta mitte ainult ei tea seda ( nagu varem ) vaid ta ka<br />
tajub seda, et kui tähtis inimene ta maailmale tegelikult on.<br />
Inimene tajub ennast nii tähtsana, et mitte miski muu ei tundu talle enam olulisem. Selle<br />
meeldiva seisundiga kaasneb ka väga suur mõistmise tunne. Tajutakse, et mitte miski ei tundu<br />
olevat enam häiriv või kahjustav. Inimese teadvus on ülimas selguses ja virguses. Ilukirjanduslikult<br />
võiks öelda isegi nii, et tuntakse ennast kui „maailma kuningana“. See kogemus on inimesele<br />
üldiselt väga isiklik nagu ka seksuaalkogemus. Selline elamus on väga positiivne ja silmiavav.<br />
Inimese suhted teiste inimestega ( näiteks sugulastega, elukaaslasega, lastega, sõpradega jne )<br />
jäävad sellise kogemuse kõrval taha plaanile. Esile tuleb ainult inimese enda ja tema ümbritseva<br />
maailma suhe, mis on väga meeldiv, tähendusrikas ja loomulikult ka väga isiklik. Tekib tunne, et<br />
ollakse kõigest lahti kisutud. Varem vaevanud suured probleemid tunduvad talle nüüd ebaolulistena.<br />
Inimest valdavad nüüd tohutu kergus ja vabadus ( vabadus „ebareaalsuse käest“ ). Igasugused<br />
raskused on nüüd nagu „peoga pühitud“, sest ebaolulisus ei vaeva enam inimese mõistust ega<br />
südant. Kõik tundub talle olevat nii ilus ja hea. Selle äärmiselt muljetavaldava kogemuse sõnum<br />
jõuab kahtlemata ükskõik millise inimese südamesse, sest tunda ennast nii erilisena ja väärtuslikuna<br />
on lihtsalt niivõrd imeline. Väga tähtis on enda olemasolu Universumis ja võiks öelda, et see on<br />
isegi maagiline. Elul on tegelikult väga sügav ja sihikindel mõte – elada, eksisteerida, olla lihtsalt<br />
olemas. Nii lihtne see ongi. Sellises kõikehaaravas ja sügavas armastuse seisundis mitte ainult ei tea<br />
seda vaid nüüd ka tunnetatakse seda. Füüsikalisest reaalsusest lähtuvalt polegi olemas elul tegelikult<br />
mõtet ega selle eesmärki, sest ainult meie enda teadvus ja mõistus paneb sellele mõttelise sisu.<br />
Inimene tajub armastust nii iseenda kui ka kõigi teiste vastu ja isegi kogu olemasoleva maailma<br />
39
vastu, mille suursugususest pole tal kunagi varem aimugi olnud. Ta pole ennast mitte kunagi varem<br />
niimoodi tundnud kui sellises seisundis. Seda tunnet ei saa sageli sõnades kirjeldada. Ollakse täis<br />
tahet teha head ja olla võimalikult palju õnnelik, sest meie eksisteerimine on tegelikult suur ime ja<br />
sellepärast tuleb elu võimalikult palju nautida, tunda elust mõnu ja rõõmu. Sellises seisundis tajub<br />
inimene ennast rohkem elusamana kui kunagi varem. Selline elamus jätab inimesele kogu eluks<br />
kustumatu jälje. Mõju ulatub väga sügavale hinge ja puudutab väga isiklikul tasandil iga inimese<br />
mõistust ja teadvust, sest tunnetatakse enda olemasolu väärtust ja hinnalisust. Seni inimene küll<br />
teadis mingil määral kõike seda, kuid ei tajunud seda nii nagu selles seisundis. Ennast nii elusana<br />
tunda on sõnades kirjeldamatult hea. Sellist õnnetunnet pole inimene mitte kunagi varem tundnud.<br />
Säärast mõnu on võimatu sõnades kirjeldada nii nagu on raske kirjeldada tunnet, mis valdab inimest<br />
parimas seksuaalvahekorras. Inimest valdab enamasti ka vabastav ja rahu tunne. See on ülimalt<br />
pingevaba seisund, milles ei ole mitte mingisugust stressi ega murettekitavaid mõtteid. Äärmiselt<br />
vaba tunne igasugustest raskustest. Põhimõtteliselt võiks öelda ka nii, et see on ka väga romantiline<br />
kogemus. Näiteks ilukirjanduslikult väljendades oleks tegemist nagu seksiga oma armastatuga<br />
galaktika äärel, kuid selle armastatu asemel on tegelikult Universum ise.<br />
Inimene tajub ülimat õndsuse tunnet. Kuid sellele tundele on välja pakutud erinevaid<br />
definitsioone ja kirjeldusi. Näiteks tajutakse ülimat heaolu, õnne- või armastusetunnet. Tajutakse<br />
midagi väga meeldivat ja vastavalt sellele kirjeldatakse seda mingisuguse mõistega nendest<br />
kolmest, mis sai eelnevalt väljatoodud. Inimese surmalähedastes kogemustes tsiteeritakse enim just<br />
armastuse tunnet. Kuid mis on armastus? Seegi on seotud õnne- ja heaolutundega. Tunnetatakse<br />
midagi väga meeldivat, mida erinevad inimesed nimetavad seda erinevalt. Kuid kõigil nendel<br />
mõistetel on õige sisu seda tundmust kirjeldada. Tekib küsimus, et kas ülim heaolu, õnne- ja<br />
armastusetunne on üks ja sama?<br />
Õnne tähendus on eelkõige individualistlik. 18. sajandi saksa filosoofid võtsid kasutusele õnne<br />
mõiste. Nad mõistsid selle all isiklikku teeotsingut. Seetõttu tuleb „õnn“ kui eestikeelne mõiste<br />
saksakeelsest tüvest.<br />
Sellise supereufooria mõnu paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja analoogia, et<br />
natukenegi ettekujutada seda ülimat naudingut, mis inimesele sellises seisundis osaks saab. Näiteks<br />
selline mõnu aisting võib sarnaneda orgasmiga, mis tekib inimesel seksuaalvahekorras. Masturbureerimine<br />
ei anna päris seda, mida saab reaalsest kahe inimese vahelisest seksist. Need kaks pole<br />
päris üks ja sama. Seks on inimestele väga hea mõnu aisting. See küll sarnaneb eelnevalt kirjeldatud<br />
supereufooria naudinguga, kuid „paremuselt“ jääb orgasm sellele kahtlemata alla. Inimesed, kes on<br />
olnud seksuaalvahekorras ja tundnud orgasmi, saavad vähemalt seksi mõnusid endale ettekujutada.<br />
Kuid seks jääb oma mõnuaistingu poolest siiski sellele ülimale õnnetundele alla, sest olla olemas on<br />
parem kui seks. See tähendab seda, et oma füüsikalist eksisteerimist ja selle võimalust Universumis<br />
tunnetada saab parema „kaifi“ kui seda annab meile elu parim orgasm. Orgasm ehk seksuaalne<br />
kliimaks on seksuaalse naudingu haripunkt, millega kaasneb intensiivne rahuldustunne. See on<br />
ülima heaolu psüühiline seisund, mis tuleneb sügavast alateadvusest ja on teadvusele kontrollimatu.<br />
Seda seisundit juhib hormoon nimega oksitotsiin. Reeglina ( kuid mitte alati ) on orgasm<br />
seksuaalakti lõpptulemus, mida võivad kogeda nii mehed kui ka naised. Orgasmi iseloomustab<br />
intensiivne füüsiline nauding, mida juhib autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem. Sellele<br />
lisanduvad tsüklitena reflektoorsed lihaste kokkutõmbed suguelundite piirkonnas, ümber<br />
seksuaalorganite ja aanuse. Orgasme seostatakse sageli ka teiste tahtmatute mõjudega nagu näiteks<br />
eufooria, sagedane häälitsemine ja lihaste spasmid muudes keha piirkondades.<br />
Sellises seisundis ei saa inimene orgasmi, vaid see orgasm on ainult analoogia kirjeldamaks<br />
meeletu heaolu ja õnnetunde naudingut, mis inimest sel hetkel valdab. See ei ole üks ja sama, kuid<br />
nad sarnanevad üksteisele. Tekkiv õndsuse tunne on orgasmist kujuteldamatult parem. Põhimõtteliselt<br />
võib öelda nii, et armastus on seksist parem ja need kaks ka ei võrdu omavahel. Seks on<br />
kõikidele inimestele teada ja lihtsasti kättesaadav ning seetõttu on kasulik teha just sellega<br />
analoogiat. Näiteks narkootiliste ainetega siin analoogiaid teha ei ole võimalik, sest need pole<br />
inimestele nii laialt kättesaadavad ega isegi lubatavad. Vastavalt sellele on märksa keerulisem luua<br />
ettekujutust supereufooriana kirjeldatud seisundist. Kuid inimestel peab olema mingisugunegi<br />
ettekujutus eelnevalt kirjeldatud supereufooria seisundist kui ülima õndsuse meeleolust. Sellega<br />
40
sarnane ülimeufooria tunne esineb inimestel ka siis, kui on tarvitatud erinevaid uimasteid ehk<br />
narkootilisi aineid. Eriti suuri eufooria ja mõnu aistinguid annavad väga tugeva toimega uimastid<br />
nagu näiteks LSD, kokaiin, heroiin jt. Suurem osa inimestest ei oska nende mõjusid siiski<br />
ettekujutada. Uimastitel on inimorganismile väga kahjulik toime ja seepärast ongi need keelatud.<br />
Kuid seevastu on seksuaalne kogemus inimese kehale ja vaimule väga kasulik.<br />
Inimese närvisüsteemi ergutavad väga tugevalt erinevad narkootilised ained. Näiteks kokaiin.<br />
Kokaiini tarbija tunneb ennast normaalsest seisundist palju tugevamana, erksana, edukana ja palju<br />
eufoorilisemana. Kui aga inimene tarbib cracki, siis selle mõju ilmneb juba sekundite jooksul.<br />
Cracki sugune narkootikum jõuab tegelikult umbes 10 sekundiga ajusse. Tarbijal kestab umbes 10<br />
minuti jooksul väga tugev ja väga võimas mõnu- ja erutuslaine. Cracki toime ja mõju ilmneb<br />
kokaiinist kiiremini ehkki need on enamvähem ühesugused narkootilised ained. Ergutav<br />
narkootikum on ka ecstasy. See aine teeb meeled erksaks ja ei lase magama jääda. Selles mõttes on<br />
tegu nagu amfetamiiniga. Ecstasy ei vallanda reaalsuse moonutusi ega hallutsinatsioone, nagu seda<br />
on näiteks LSD korral. Ecstasy tarbijal väheneb tunduvalt enesekontroll ja piirid. Tal tekivad sageli<br />
siirad ja soojad tunded kaasinimeste vastu. Sellepärast kasutataksegi ecstasyt paljudel noortetantsupidudel<br />
ja reividel. Ka heroiin vallandab inimese ajus meeletult tugeva õnnelaine. Tarbija tunneb<br />
ennast uniselt ja soojalt. Inimest valdab suur rahu ja vabadus muredest ning probleemidest. Kui<br />
inimene tarbib heroiini esimest korda, siis võib tal süda pahaks minna. Heroiini enamasti süstitakse.<br />
Heroiini mõju sarnaneb ka rahusti mõjuga, kuna see on depressant. Näiteks närvisüsteemi funktsioonid<br />
ja ka reflektoorsed tegevused aeglenevad. Kaasa arvatud aeglenevad ka inimese hingamine ja<br />
südametegevus. Kõht võib tarbijal lausa kinni jääda. Paljud heroiini tarbijad sageli ütlevad: „Heroiini<br />
tarvitamisel ei ole sul kedagi teist vajagi. Heroiiniga tunned ennast täiusliku ja kõikvõimsa<br />
inimesena. Sa ei tunne üksindust, kuid tunne on olla äärmiselt iseseisev ja omaette. Alguses hakkab<br />
seljas, kaelas ja ajus tundma tuhinat. Esineb meeletu rahulolu- ja õnnetunne. See on absoluutselt<br />
täiuslik kogemus.“ „Meeletud tunded algavad nagu plahvatusena. Kõik nagu sumiseb. Aju läheb<br />
nagu ülimalt suureks. Kõik, mida sa tunned, lähevad äärmiselt kirevaks ja võimsateks. Mõtted ajus<br />
lausa lendavad – mõelda võib ükskõik mille üle ja ükskõik kus iganes. Aju naudingukeskus on<br />
äärmiselt mõjutatud. Seepärast esinebki äärmine naudingulaine. Kehat valdab äärmiselt<br />
kujuteldamatu erutus. Mõju sinu füsioloogiale ja vaimule on absoluutne.“ Sellised hinnangud on<br />
tegelikult üsna tavalised ükskõik milliste narkootiliste ainete mõjude puhul inimestel – mitte ainult<br />
heroiini tarvitamisel.<br />
Joonis 7 Joonisel on välja toodud ecstasy toimemehhanism ajus. Ecstasy kasutamise korral suureneb<br />
serotoniini ja dopamiini vabanemine neuronite sünapsites. Kui kasutatakse palju ecstasyt, siis mingi osa<br />
serotoniinineuronite närvilõpmetest kahjustub. See põhjustab inimesel impulsiivsuse suurenemist ning<br />
41
suureneb ka risk depressiooni tekkimisele.( Harro 2002, 72 )<br />
Sellised sarnased tundmused, mis esinevad narkootiliste ainete korral, esinevad näiteks ka<br />
inimese armumistunde kujunemisel. Peaaegu viiendiku sekundi jooksul kujuneb inimesel<br />
armumistunne. Armumistunne sarnaneb kokaiinikaifile. Kui õige inimene ilmub vaatevälja, siis<br />
ainult mõnede millisekundite jooksul upub inimese aju selliste keemiliste ainetega, mis tekitavad<br />
eufooriat. See aga tõestab armumist, mis tekib esimesest silmapilgust. Esimese armumistunde ajal<br />
stimuleerib dopamiin, oksütotsiin, adrenaliin ja vasopressiin aju palju erinevaid piirkondi. Need on<br />
kemikaalid, mis tekitavad inimesel hea tunde. Armumistunne ja kokaiinikaif on äärmiselt sarnased,<br />
sest samasugused keemilised ained vallanduvad ka kokaiini tarbimisel. „Need kinnitavad<br />
armumisprotsessi teaduslikke aluseid, ent tõstatavad samas ka küsimuse, et kas armub süda või<br />
hoopis aju,“ ütleb professor Styephanie Ortigue. „Mina ütleksin, et pigem aju, ehkki ka südamel on<br />
oma roll, kuna armastuse kontseptsioon moodustub nii alt üles kui ka ülalt alla, ajust südamesse ja<br />
vastupidi kulgevatest protsessidest“. Kuid on olemas ka erinevaid armastuse liike, mis mõjutavad<br />
aju erinevaid piirkondi. Näiteks ema ja lapse vahelist tingimata armastust vallandavad sellised<br />
ajupiirkonnad, mis on samas nii ühised kui ka erinevad. Näiteks keskaju. Kuid samas ajupiirkond,<br />
mis töötleb tasuga seonduvat informatsiooni, ja ka kõrgemad kognitiivsed funktsioonid vallandavad<br />
just kirglikku armastust. Assotsiatiivsed kognitiivsed ajupiirkonnad töötlevad näiteks inimese<br />
kehahoiakut.<br />
Mitmed füüsilised komponendid põhjustavad inimestel armumise, kui need aga ilmnevad õigel<br />
ajal, õiges kohas ja õiges järjekorras. Aroom on nendest esimene. Selline eelistus on kas õpitud või<br />
siis tulnud kultuuriga kaasa. Näiteks eelistatakse halvale lõhnale midagi meeldivat – näiteks<br />
eelistatakse higihaisule parfüümi. Teine komponent on feromoonid. Sellised bioaktiivsed ained on<br />
keha poolt eritatud. Just feromoonid on seotud ajus olevate seksi-, ohu-, agressiooni- ja hirmusignaalidega.<br />
Feromoonid põhjustavad muutusi libiidos. Nad tõstavad esile seksuaalsust. Kuid<br />
feromoonid ei anna valida paaritumiseks just selle partneri. Valikuid tehakse pigem nägemise, tavahaistmise,<br />
kuulmise ja kompimise põhjal. Näiteks aroomi järgi eristavad partnerid üksteisest, mitte<br />
nii väga feromoonide järgi. Inimesed on võimelised ära tundma lõhna järgi oma partneri pesemata<br />
T-särki. Seda näitavad uuringud. Kolmas komponent on hormoonid, mida inimese aju toodab.<br />
Näiteks dopamiin vallandab ajus suure erutustunde, sest see stimuleerib ajus olevat naudingukeskust.<br />
Kuid järglaste saamiseks vajalikku seotust võimaldavad luua sellised hormoonid nagu<br />
vasopressiin ja oksütotsiin.<br />
7.2 Armastuse bioloogia<br />
Kirjeldatud eufoorilist taju elamust on võimalik kogeda ainult reaalse maailma ( mitte selle<br />
illusioonilise poole ) tunnetamisel ehk eksisteerides piltlikult öeldes väljaspool illusionaarset<br />
maailma. Sellega võrreldes elavad inimesed päevast päeva nö. mittereaalses maailmas. Inimene<br />
mõistab nüüd, et kõigel eksisteerival on mõte ja tähendus. Tema elul tundub olevat nüüd mõte ja<br />
tema eksisteerimisel siin ilmas on tegelikult suur tähtsus. Isegi väikestel ja esialgu mittemärkavatel<br />
pisiasjadel on erakordne ja oluline tähendus. Mitte miski ei ole siin maailmas juhuslik ega lihtsalt<br />
niisama, sest kõigel on põhjus ja tagajärg. Kogu Universum „töötab“ füüsika seaduste järgi,<br />
sealhulgas ka erinevad mateeria vormid. Erandiks pole ka inimene kui loodusnähtus. Ka inimene on<br />
osa loodusest ja omakorda sõltuv sellest. Me kõik arvame, et me ise reguleerime oma erinevaid<br />
käitumismustreid ja mõtlemist, kuid nii see tegelikult pole. Kogu meie olemus on tegelikult<br />
„tingitud“ ülikeerulisest neurokeemia funktsioneerimisest nii nagu osakeste käitumist<br />
mikromaailmas tikteerib ette kvantmehaanika seadused. Universum on nagu üks hiigel suur<br />
„füüsika-masinavärk“, mis töötab kindlate seaduspärasuste järgi ( s.t. reeglistiku alusel ). Näiteks<br />
42
inimese loodud personaalarvuti töötab peaaegu lõputute arvutusprotsesside tulemusena. Sellise<br />
nähtuse korral, kui inimene loob ( arvuti baasil ) tehisintellekti ja see tehisintellekt hakkab<br />
omakorda mõistma enda loojat ehk inimest, on tegemist imega. Taolist nähtust võib mõista<br />
analoogiana mõistmaks Unisoofias supereufooria tekkimist. Näiteks on uskumatult erakordne juhus,<br />
kui füüsika seadused loovad meile teadaoleva Universumi ja selles omakorda ka teadvuse (<br />
mõistuse ), mis hakkab omakorda mõistma ( s.t. tajuma ) Universumit kui enda loojat. Seda siis läbi<br />
loodusteaduslike teadmiste ja tunnetuste pagasi. Selles seisnebki kogu selle eufooriataju olemus ja<br />
sisu. Selline juhus maailmas on tegelikult suur ime. Eespool välja toodud analoogia ongi tegelikult<br />
kõige sisu, mis on aluseks ka kogu <strong>Maailmataju</strong>le ja Unisoofias kirjeldatud tajuelamustele ( eriti aga<br />
eufooriatajule ). Teadmistest üksi jääb väheks, et mõista Universumit ja läbi selle kõige eksistensi.<br />
Faktilised teadmised on ainult „lähtematerjalideks“ erakordsetele taju elamustele. „Tõeline“<br />
mõistmine tuleb läbi tunnetuste. Vastasel juhul jääb maailma olemuse mõistmine teadvusele<br />
võõraks.<br />
Meie ümritseva maailma olemust ja kõige fundamentaalsemaid loodusseaduseid uuribki<br />
teadusharu, mida nimetatakse füüsikaks. Fundamentaalfüüsikast on teada seda, et kõik tuntud<br />
füüsikalised loodusseadused taanduvad lõpuks ühele põhiideele. See tähendab seda, et lõpuks<br />
jõutakse fundamentaalfüüsika arengus arusaamisele, et Universumit pole tegelikult olemas ja kõik,<br />
mida me kogeme, on sellest tulenev füüsikaline illusioon. Universumi eksisteerimise olematus tuleb<br />
otseselt välja ajas rändamise füüsikast. See tähendab ka seda, et füüsika areng ei saa kesta siiski<br />
lõpmatuseni. Näiteks olematuse kohta ei saa enam esitada selliseid küsimusi, et kuidas see tekkis,<br />
millal see tekkis või kas see kestab igavesti. Piibli järgi on ka Jumal tekkimatu ja surematu. Selles<br />
mõttes ongi olemas Looja, „kes“ on loonud sellise maailma, mida me tunneme. Kuid see Looja ei<br />
eksisteeri tegelikult „isikulises vormis“ nagu inimesed sageli seda endale ettekujutavad. Tegemist<br />
on tegelikult kõige fundamentaalseima loodusseadusega ( kogu looduse sügavaima olemusega ),<br />
millest tulenevad absoluutselt kõik teised tuntud ( ja seni ka veel tundmatud ) füüsikaseadused.<br />
Näiteks ajas rändamise füüsika kosmoloogiast on teada seda, et kogu meie Universumi ruumala<br />
suureneb ajas ehk paisub, millel ei ole eelistatud suunda ega paisumiskeset. Kogu Universumi<br />
ruumala paisub kõikjal ühe korraga. Universum ei paisu temast endast väljaspool eksisteerivasse<br />
ruumi nagu õhupalli paisumise korral. Universumi paisumine on selles mõttes meie tavaarusaamadest<br />
täiesti erinev nähtus. Universum „sai alguse“ (alg)singulaarsusest – s.t. punktist, mis oli<br />
lõpmata väike. See seisneb tegelikult selles, et Universumi paisumine ( ehk Universumi ruumala<br />
suurenemine ajas ) sai alguse siis, kui Universumi ruumala oli lõpmatult väike. Lõpmatult väikese<br />
Universumi ruumala korral oli Universumi aegruum lõpmatult kõverdunud ja seetõttu võib<br />
Universumi paisumist oma olemuselt mõista kui aegruumi lõpmatu kõverduse tasanemisena.<br />
Aegruumi kõverust käsitleb Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria. Näiteks mida väiksem on kera,<br />
seda kõveram on selle pind. Sama on ka Universumi aegruumiga. Lõpmatu kõver aegruum<br />
tähendab füüsikaliselt aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist. Seda sellepärast, et lõpmatus kõveras<br />
aegruumis on ( välisvaatleja suhtes ) aeg aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline<br />
kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni. Kuna aeg ja ruum on mateeria ( aine ja välja )<br />
eksisteerimise põhivormid, siis seega ei eksisteeri aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral<br />
enam ka mateeriat ehk ainet ega välja. Sellisel juhul esineb kõige eksisteerimise lakkamine.<br />
Lõpmata kõveras aegruumis on mateeria ( aine ja välja ) tihedus lõpmatult suur, mis viitab samuti<br />
mateeria eksisteerimise lakkamisele lõpmata kõveras aegruumis. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv<br />
inimese teadvus ongi tegelikult looduse suur ime ja kui seda spetsiifiliselt tajuda, siis on võimalik<br />
tunda enneolematut õndsust. Selline tekkiv õndsuse tunne sarnaneb surmalähedaste kogemuste ajal<br />
kogetava õnne seisundiga, mida inimesed on aja jooksul kirjeldanud. Näiteks Pam Reynolds on<br />
tundnud oma surmalähedase kogemuse ajal seda, et „tema hing on osa Jumalast ja et kõik, mis<br />
olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust tekkinud“. Dr. Eben Alexander aga kirjeldab<br />
oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse igavesti kalliks ja hinnaliseks. Sul ei ole mitte midagi<br />
karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“. Selline imeline armastuse seisund tekib arusaamast (<br />
tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse olemasolu Universumis on tegelikult tohutult<br />
suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse<br />
eksisteerimine. Loodusseadused ise on tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodusseadused<br />
43
on pärit olematusest ), sest nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise<br />
füüsikateooriast, millest järeldub see, et Universumit ei olegi tegelikult olemas.<br />
Kuid bioloogid mõistavad inimeste vahel esinevat armastust teisiti kui tavainimesed või<br />
filosoofid. Inimene armub ikka sellesse, kellel on head geenid. Bioloogide jaoks on armastus seotud<br />
eelkõige inimeste sugutungi ja sigimisega. Head geenid avalduvad inimesel näiteks edukuses, heas<br />
füüsilises väljanägemises, intelligentsuses jne. Enamus inimesi armub just selliste tunnustega<br />
inimestesse. Kuid selline armastus tuleneb inimese bioloogilistest vajadustest ehk on oma olemuselt<br />
loomalik. Inimene on osaliselt pärit loomariigist, kust on päritud mitmed tunnused ka armastuse<br />
vallast. Inimese psühholoogia annab meile mõista, et ema otsib alateadlikult endale partnerit, kes<br />
oleks tema lastele hea isa. Selline omadus on päritud just loomariigist. Kuid Unisoofias kirjeldatud<br />
armastuse tunne ei ole bioloogiline ehk ei tulene inimese animaalsusest ega muudest bioloogilistest<br />
vajadustest. Seega ei ole see loomalik. Erinevus nende kahe vahel on tegelikult väga suur.<br />
Armastuse tunne tuleneb Unisoofias maailma ehk reaalsuse uutmoodi tajumises. Selline ülim<br />
armastuse seisund on pigem loomsest organismist kõrgemat tajupsühholoogilist laadi armastus.<br />
Näiteks inimesel kontrollivad seksuaalsust ka armastusetunnet reguleerivad ajupiirkonnad. See<br />
tähendab seda, et kui inimesel esineb seksuaalne tung, siis see võib üsna kergesti muutuda üle<br />
armastuseks. Armastus ja seks on küll erinevad asjad, kuid neil on ka palju ühist. Näiteks inimene<br />
võib tunda ka ilma armastuseta sugutungi. Kuid suguühe võib algatada ka intiimsuhet. Seksuaalset<br />
kirge ja armastust reguleerib inimese aju saaresagar ja juttkeha. Saaresagar, mis asub ajukoores,<br />
reguleerib emotsioone. Kuid juttkeha asub aga eesajus ja töötleb signaale, mis tulevad ajukoorest.<br />
Teaduslikud uurimused on näidanud, et just juttkeha aktiveerib ajus armastuse ja ka sugutungi.<br />
Sellest järeldataksegi seda, et seksuaalselt kirelt on võimalik minna üle üsna lihtsasti armastusele.<br />
Kuid armastus ja sugutung mõjutavad juttkeha erinevaid piirkondi. Näiteks seksuaalse kire korral<br />
aktiveerub ajus juttkeha ventraalne piirkond. See piirkond on üks osa aju premeerimissüsteemist.<br />
Ventraalne juttkeha aktiveerub näiteks ka siis, kui inimene sööb väga head magustoitu või kogeb<br />
orgasmi. Kuid seevastu armastuse tunne aktiveerib ajus oleva juttkeha seljapoolse osa. Kuid selline<br />
piirkond reguleerib ka inimese uimastisõltuvust. Armastus on täpselt nagu mistahes uimasti. See<br />
toimib samamoodi nagu mistahes narkootiline aine. Näiteks kui kallimat on maha jäetud, tekivad<br />
samasugused hingevalud, mis võõrutusvaludes vaevleval narkomaanilgi. Inimene soovib igahinna<br />
eest uut annust. Kuid uurimused on näidanud ka seda, et sugutung ja armastuse tunne kattuvad aju<br />
saaresagaras. Emotsionaalsete tunnete tähendust reguleerib just saaresagar. Tekkivale seesmisele<br />
seisundile antakse väline tähendus. Taolised uuringud on näidanud, et armastuse tunne ja sugutung<br />
ei ole tegelikult täielikult üksteisest eraldiseisvad tunded. Väga paljudel kordadel muutub<br />
seksuaalne tung üle armastuseks.<br />
7.3 Inimese sünniga seotud tajud<br />
Üks erakordsemaid kogemusi on sünniga seotud taju elamused, mille korral avaneb inimesel<br />
võimalus enda sündimist pealt näha. Selleks peab reaalselt ajas tagasi rändama sellisesse aega,<br />
millal inimene sündis. Tekib küsimus, et mis tunne on inimesel, kui ta hoiab süles iseennast<br />
vastsündinuna? Pealtnäha tundub see õõvastav, kuid tegelikult pole seda üldse. See on inimesele<br />
tohutult mõjuv ja oluline kogemus. Kui süles oleks mingisugune teise inimese beebi või näeb pealt<br />
mingisuguse teise inimese sündimist, siis pole see sama kogemus, mis ülaltoodu korral. Iseennast<br />
eemalt näha on inimesele alati mõnevõrra hirmutav ja kummastav. Kuid näha iseenda sündimist on<br />
kahtlemata inimese elus üks võimsamaid elamusi mida kunagi on võimalik läbi elada. Selline<br />
kogemus veenab inimest elu ja maailma olemasolu imelisuses, eriti aga inimese enda eksisteerimist<br />
selles füüsilises Universumis. See on uskumatult tähendusrikas ja väga isiklik kogemus. Kuid<br />
selline kogemus koosneb kahest aspektist, mille komponentideks on aja- ja reaalsustaju. Näiteks on<br />
inimene rännanud reaalselt ajas tagasi, et näha reaalselt enda sündimist ning seetõttu on see<br />
sündmus või elamus reaalsuse mõistes hoopis teistsugusema tähendusega kui harilikult. Sellisel<br />
juhul näeb inimene ise oma enda ihu silmadega seda kuidas „mateeriast tekib tema eksisteerimine<br />
44
sellesse maailma“. Inimene tajub enda seost selle sündmusega, mis on äärmiselt isiklik. Tajutakse<br />
enda eksisteerimise imelisust ja ainukordsust. Kogeda midagi sellelaadset on inimesele täiesti<br />
uskumatult erakordne. Tavaliselt on inimesele enamasti juba ainuüksi võõra inimese sündimine<br />
õõvastav vaatepilt, mida rääkida siis veel inimese enda sündimisest. Kuid tegelikult on see äärmiselt<br />
imeline tunne. Selline kogemus tõestab elavalt inimese enda olemasolu juhuslikkust ja erakordsust<br />
kogu maailmas. Selline reaalne vaatepilt, kuidas tema enda ema sünnitab ta ja kuidas<br />
ämmaemandad beebi avasüli vastu võtavad, on inimesele kindlasti rabav ja silmiavav. Sellises<br />
olukorras tekkivaid emotsioone pole sõnadega siin võimalik kirjeldada. Kindlasti saab öelda ainult<br />
seda, et ennast reaalselt kõrvalt vaadata pole samasugune tunne mis vaadata ennast peeglist.<br />
Inimestel puuduvad mälestused enda sündimisest. Kuid missugune tunne oleks inimesel, kui<br />
need mälestused kuidagi siiski eksisteeriksid? Inimese sündimine siia maailma on ju kõige tähtsam<br />
sündmus tema elus. Miks mitte seda siis ka mäletada? Mäletada või näha enda bioloogilist arengut<br />
seemnerakust kuni looteni ja isegi emaüsast välja tulemiseni. Need tunded, mis inimest sellisel<br />
juhul valdavad, pole muidugi siin kirjeldavad. Näha iseennast nõndamoodi ( näiteks kaheksa nädala<br />
vanusena ) on muidugi kummastav. Ainult reaalne ajarännak aega ja ka kohta, kus inimene sündis,<br />
võimaldab inimesel seda kogemust üle elada. Ainult reaalsed ajarännud teevad sellised kogemused<br />
võimalikuks. Kuidas aga inimene selliseid elamusi tajub on muidugi omaette teema.<br />
Kuid sellise kogemuse kõrval on veel üks põnev nüans. Nimelt inimese tajumine iseenda<br />
sündimisest – seemne rakust kuni lootearenguni ja siis emaüsast lahkumiseni ehk reaalse<br />
sündimiseni. Selline kogemus ei ole reaalselt võimatu, kuna kehast väljumise võimalus teeb selle<br />
võimalikuks. See on üks kõige tähelepanuväärsemaid sünniga seotud tajuaistinguid üldse. Sellisel<br />
juhul tunnetab inimene ise reaalselt kuidas „füüsikalisest mateeriast tekib tema eksisteerimine siia<br />
maailma“, kuidas inimene on kujunenud läbi keerulise materiaalse bioevolutsiooni. See on imeline<br />
tunne sündimisest sellesse maailma eksisteerima ja seda täiesti reaalselt. Tegemist ei ole meelte<br />
illusiooniga, vaid on eheda kogemusega, mille sarnast ei ole inimesel mitte kunagi varem kokku<br />
puudet olnud. Tajuda iseenda sündimist selle protsessi algusest kuni lõpuni. See on küll reaalne<br />
ajarännak, kuid eelkõige just vaimne ajarännak, mille korral kogetakse kõiki loote arengu faase (<br />
näiteks olla seal väiksena märjas ja pimedas ema üsas ).<br />
7.4 Elamused annavad rohkem õnne kui asjad<br />
Elamused ja sündmused annavad inimesele palju rohkem ( ja kauemaks ) õnne, kui pelgalt ainult<br />
asjade ostmine. Seda on uuritud ja kindlaks tehtud. Näiteks kui inimene veedab mingi reisi kaugel<br />
soojal maal, siis see annab palju rohkem ja kauemaks elamust kui ainult mõne asja poest ostmine.<br />
Kuid miks see nii on? Arvatavasti sellepärast, et kui inimene ostab omale mõne kaua ihaldatud asja,<br />
siis mõne aja möödudes ta lihtsalt tüdineb sellest asjast ära ja soovib jälle uut emotsionaalset<br />
toonust. Kuid mingisuguse reisi või nädalalõpp veiniõhtuga on kõik aga teisiti, sest seda on hiljem<br />
võimalik uuesti meenutada, selle üle mõtteid mõlgutada ja sellest ka teistele rääkida. Niiviisi<br />
annavad elamused lihtsalt kauemaks õnnetunnet kui mingisuguse asja ostmine. Ammustel aegadel<br />
käis ostmise protsess kauem kui tänapäeval. Tol ajal ei olnud veel olemas tänapäeval tuntud ja laialt<br />
levinud internetti ega krediitkaarte. Sel ajal inimesed kogusid raha ja hoistasid seda. Enne kui nad<br />
midagi osta said, pidid nad ihaldatud asja peale veel pikalt mõtlema ja alles siis kui raha on olemas,<br />
ostetakse see ära. Kui võimalus avanes, siis ka turuplatsil lobiseti ja vahetati niisama olulisi mõtteid.<br />
Kuid tänapäeval käib ostmise protsess nii kiiresti, et kui mõte tuleb, siis kaup on samahästi kui<br />
kohal. Tänapäeval on ju olemas krediitkaardid ja netipoed, mis hõlbustavad ja teevad ostlemise<br />
väga kiireks võrreldes varasemate aegadega. See kõik aga vähendab inimesel ostlemise pikaajalist<br />
õnnetunnet. Elamused tungivad aga rohkem mällu ja selle üle ka hiljem mõeldakse. Sellepärast<br />
eelistavad inimesed osta pigem näiteks mõne reisipileti kui aga osta mingisuguse tarbeeseme –<br />
näiteks uue diivani. Elamustel on olemas veel üks positiivne külg. Nimelt viib elamused inimese<br />
kokku uute suhtluspartneritega. Teada on juba vana tõsiasi, et head suhted teevad inimese<br />
45
õnnelikuks. Elamused seda ka võimaldavad. Näiteks reisile mõnnes või mõnel nädalalõpu peol<br />
tutvutakse ju ikka uute inimestega ja seega toimub mõtete vahetus. Sellist suhtlemiskogemust aga ei<br />
saa mõnest netipoest asju ostes ega katalooge sirvides. ( Rosenbloom 2010, BU1 )<br />
7.5 Armastus<br />
Armastus on kõikide õpetuste üks peamisi teemasid, mida maailma religioonid on aegade<br />
jooksul inimkonnale õpetanud. Tänapäeva maailma suurim usundisüsteem on kristlus, mille<br />
järgijaid on umbes 2 miljardit. Kristlaste püharaamat on Piibel, mille Uus Testament jutustab loo<br />
kunagi Maal elanud Jeesus Kristusest. Jeesus Kristus on ka kõige tsiteeritum inimene, kellest ka<br />
maavälised olendid inimeste UFO-juhtumites kõnelnud on. Näiteks Ameerika Ühendriikide uurijate<br />
Bryant ja Helen Reeve teoses „Lendava taldriku palverännak“ ( „The Flying Saucer Pilgrimage“ )<br />
on esitatud terve rida tuntumaid juhtumeid, mille korral on inimesed kontakteerunud maaväliste<br />
olenditega. Näiteks üks juhtum pajatab itaalia päritolust Orfeo Angeluccist, kel õnnestus suhelda<br />
maavälise olendiga aastal 1952. Tulnukad olid talle teatanud, et „Teie Õpetaja ( Jeesus Kristus )<br />
ütles teile, et Jumal on armastus ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja välismaailmade<br />
saladuste võtme“. Maailmas on asetleidnud palju UFO-juhtumeid, mille korral on tulnukad<br />
rääkinud Jumalast ja Jeesusest. Näiteks juhtumis, mis leidis aset aastal 1942 juulikuu päeval<br />
Soomes Kankaanpää kihelkonnas Niinisalo külas üheksa-aastase helsinglannaga, rääkisid tulnukad<br />
samuti Jeesus Kristusest. Üks naistulnukas küsis lapse käest, et mida too teab Jeesus Kristusest ja<br />
kas koolides on õpetusi Tema kohta. Naistulnukas rõhutas talle Jeesuse tähtsusest ja ütles, et „Tema<br />
sõnad on tõde“. Inimesed on sageli tulnukate käest küsinud Piibli teemalisi küsimusi. Soomes elav<br />
Toivo Kovanen on rääkinud oma UFO-juhtumitest täiesti avalikult. Talle teatasid 1969. aasta suvel<br />
aga tulnukad järgmist: „Teie Piiblis on õigeid jooni, aga sellesse on segatud palju inimlikku, nii et<br />
tuuma on raske leida“. Nad andsid Toivole mõista, et Piiblis on põhitõed esindatud.<br />
Jeesus Kristus on armastuse võrdkuju. Ta on kristluse peamine ja ka kõige tsiteeritum isik. Tema<br />
õpetuste põhisisu seisneb selles, et tuleb armastada seda, mis on maailmas olemas. Seda kõike saab<br />
lugeda Piibli Uues Testamendist. Näiteks on Jeesus kõnelnud oma mõistukõnes aga järgmist: „Te<br />
olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile:<br />
armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase<br />
Isa lasteks, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja<br />
ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki<br />
tee sedasama? Ja kui te lahkesti tervitate ainult oma vendi, mida erilist te siis teete? Eks paganadki<br />
tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik. Hoiduge aga, et te<br />
oma armuande ei jaga inimeste nähes, et nemad teid vaatleksid, muidu ei ole palka oma Isalt, kes on<br />
taevas. Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mis su parem käsi teeb, et<br />
su armuannid oleksid salajas ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle.“.<br />
Religioon ja filosoofia väljendavad armastust kahjuks ainult sõnades, kuid maailmas on olemas<br />
ka sellised nähtused, mille korral inimene tajub ka reaalselt suurt armastust, mida seni ainult<br />
sõnades väljendatakse. Kõige suuremat ja puhtaimat armastust on inimesed kogenud<br />
surmalähedastes kogemustes ehk SLK-des. SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu,<br />
rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast<br />
kiirgab ülimat armastust ja rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema<br />
maisele elule. Valgusolendeid on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on<br />
piiritud teadmised kõige kohta. Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. SLK-d on üsna sageli<br />
väga hästi meeldejäävad ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. SLKde<br />
olemust käsitleme järgnevalt palju sügavamalt ja täpsemalt.<br />
46
8 Surmalähedased kogemused<br />
8.1 Sissejuhatus<br />
Antud juhul ei vaata me siin surmalähedaste kogemuste paranormaalset külge. See tähendab<br />
seda, et siin ei huvita meid selle nähtuse juures see, et kas elu pärast surma on olemas või kas need<br />
nähtused on kõigest illusioonid inimese surevas ajus või nähakse ikkagi reaalseid sündmusi. Neid<br />
küsimusi me siin ei hakka arutama ega isegi mitte käsitlema. Antud juhul huvitutakse ainult inimese<br />
tajudega seonduvatest elamustest. Need on ikkagi olemas hoolimata sellest, et kas need on siis<br />
reaalselt olemas või mitte. Me vaatame seda, et kuidas on sellised erakordsed tajuelamused seotud<br />
Unisoofias kirjeldatud tajukogemustega. Need tajukogemused, mida me hakkame lähemalt uurima,<br />
esinevad inimese surevas ajus. Need on meditsiiniliselt dokumenteeritud vastavate ajuteadlaste<br />
poolt ja seega kahelda nende olemasolus pole reaalselt võimalik. Teadlaste küsimust, et kas need<br />
surmalähedased kogemused on reaalsed või lihtsalt sureva aju illusioonid, käsitleb ja uurib<br />
<strong>Maailmataju</strong> valdkond ehk regioon nimega ülitsivilisatsiooniteooria.<br />
Surmalähedasi kogemusi on kogenud miljonid inimesed üle kogu maailma. Nende inimeste<br />
tunnistused kogetud elamuste kirjeldamisel langevad kokku Unisoofias kirjeldatud psüühiliste<br />
ilmingutega. Seda võivad kinnitada SLK-de kogemustega inimesed, kes hiljem on lugenud<br />
Unisoofia erialast kirjandust. Selles mõttes on Unisoofias kirja pandud reaalsete inimeste reaalsed<br />
kogemused, tundmused, mida siis psühholoogia seaduspärasustega kirjeldatakse või seletatakse.<br />
Nende tunnistused annavad vähemalt kaudseid tõendeid Unisoofias esitatud psüühiliste ilmingute<br />
olemasolus. Ja seetõttu me tutvumegi lähemalt nende salapäraste psüühiliste ilmingutega.<br />
8.2 Inimeste kogemused ajusurmas<br />
Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel<br />
on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset<br />
rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises<br />
ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised<br />
teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam<br />
sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka<br />
teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt<br />
SLK-deks.<br />
Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de<br />
uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks<br />
raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life (<br />
Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid<br />
47
SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli<br />
võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest<br />
neil esinesid väga rasked traumad või haigused.<br />
Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on<br />
kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega,<br />
sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki<br />
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd<br />
vapustav ja silmiavav.<br />
Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid<br />
SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte<br />
valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused,<br />
mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad<br />
olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes<br />
püüdsid ennast tappa.<br />
Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit,<br />
kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja<br />
rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid<br />
on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta.<br />
Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad<br />
ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog<br />
Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast õnnetut autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas<br />
olles oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid:<br />
„Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma<br />
sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Selle järel tuli eespool<br />
mingi tume ala, seal ei olnud üldse valgust, see oleks olnud nagu mingi tunneli sissekäik... Viimaks<br />
nägin eemal valgussõõri... täiuslikult kaunist, kollakas-oranži... Kui ma tunnelist läbi sain,<br />
jõudsin pimestavalt kaunisse kohta... See oli täiuslik paik, see tähendab... üleni ja külluslikult valgustatud...<br />
Ma nägin ( seal ) palju inimesi, mõned neist olid riides, mõned ilma riieteta. Riietus, mis<br />
tundus olevat läbipaistev, oli kaunis, kuid see... ei varjanud midagi... Inimesed ise olid ka hästi kenad...<br />
Nagu ma sel hetkel seal olles aru sain, oli kõikidel nagu mingi teadmine, niisama särav, kirgastunud<br />
ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole<br />
vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad tema<br />
olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa...<br />
tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlemata<br />
ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks<br />
luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi<br />
ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige<br />
suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude<br />
konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.<br />
Need ideaalsed tingimused lõid harukordse seisundi, kus polnud viha ega mingit muud häirivat tunnet<br />
– ainult üleüldine armastusseisund... Ma tundsin, et mul oli täiesti võimalik pöörduda tagasi<br />
oma maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste järele. Tegin<br />
otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur: arvestades mu keha<br />
bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning puudujääke, samuti seda, et sellest säravast<br />
elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin<br />
otsustanud tagasi tulla, kaotasin KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagasi.“<br />
Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata<br />
nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel<br />
protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid<br />
kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit,<br />
valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.<br />
48
Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski<br />
olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad<br />
moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese<br />
edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnanguid.<br />
Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest,<br />
kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem oluliselt.<br />
Oma raamatus Heading toward Omega ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse<br />
tulemused:<br />
„Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu<br />
ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi isikliku positsiooni ja aineliste<br />
väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad<br />
kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja<br />
oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid<br />
kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“<br />
Surmalähedane kogemus on kõike muutev šokk. Need on paljudele inimestele võimsad ja<br />
silmiavavad sündmused. SLK kogemuse mõju inimese sisemaailmale sarnaneb ülisuure<br />
psühhotraumaga, kuid tegemist on positiivse mõjuga. Inimese arvamused ja teadmised iseenda ja<br />
oma elu kohta muutuvad. See kogemus muudab enamasti inimeste elusid. Pärast sellist kogemust<br />
nad ei karda enam surma ega ka elada. Nad usuvad, et nende elul on mingi tähendus ja tähtsus: „ ...,<br />
et minu elus on enamat, kui ma tahan ja vajan. Et ma olen mõne suurema plaani osa. Et ma kuulun<br />
kosmilisse reaalsusesse.“ Surmalähedased kogemused on inimesele niivõrd „šokeerivalt<br />
erakordsed“, et väga sageli tunnevad inimesed soovimatust oma maapealsesse ellu tagasi tulla.<br />
Väga paljud arstid ( näiteks dr. Melvin Morse ) on öelnud, et väga paljud patsiendid on soovi<br />
avaldanud kogeda surmalähedast kogemust ja niimoodi muutuda. Patsiendid tahavad, et arst<br />
stimuleeriks nende aju paremat oimusagarat, et seeläbi kogeda surmalähedast kogemust. Üks<br />
parimaid näiteid SLK-de mõjust inimese edasisele elule Maa peal on kahtlemata dr. Eben<br />
Alexanderi juhtum. Enne oma surmalähedast kogemust ei uskunud dr. Eben Alexander<br />
surmalähedase elu kogemuste reaalsust. Kuulus teadlane kasvas üles akadeemilises vaimus kuulsa<br />
neurokirurgi pojana. Temagi õppis mainekates ülikoolides moodsat neuroteadust ja õpetab seda<br />
praegu kuulsas Harvardi Ülikoolis ning ka teistes ülikoolides. Kogu oma akadeemilise karjääri<br />
jooksul pidas dr. Eben Alexander inimeste surmalähedasi kogemusi sureva aju illusioonideks ja<br />
kristlasena ei uskunud mitte midagi üleloomulikku. Kuid kohe pärast enda surmalähedast kogemust<br />
muutis ta oma seniseid arusaamasid täielikult. Tema endine tugev skeptiline suhtumine<br />
surmajärgsesse ellu muutus praktiliselt hetke pealt absoluutselt kindlaks veendumuseks, mida ta<br />
püüab ka teistele selgeks teha, kes on sama skeptilised, kui oli alguses ka tema.<br />
Huvitav on märkida seda, et SLK „põrgukogemused“ ei tekita inimestele mitte mingisugust<br />
psühhotraumat või muid psüühikat kahjustavaid ilminguid. Inimestel, kes on üle elanud väga<br />
rängad negatiivsed kogemused, võivad tavaliselt esineda psühhotrauma. Kuid SLK põrgukogemuse<br />
üle elanud inimestel seda täheldada ei saa. SLK kogemus on inimesele pigem õpetlik,<br />
tähendusrikas, lootustandev, silmiavav ja väga isiklik hoolimata sellest, et see on kujuteldamatult<br />
õudne ja hirmuäratav. Pärast seda kogemust ei karda inimesed enam surma ega elada. Inimesel<br />
muutuvad ka väärtushinnangud elust ja selle mõttest.<br />
On täiesti selge, et surmalähedased kogemused mõjutavad enamasti inimeste elu. Kuna<br />
kogetakse väga võimsaid ja väga isiklikke elamusi, siis on see vägagi loogiline. Kogemused,<br />
elamused ja tundmused võivad muuta inimese maailmataju oluliselt. Seda on näidanud paljud<br />
psühholoogia alased katsed. Näiteks terve inimene ja see inimene, kes põeb depressiooni, näevad<br />
maailma erinevalt. Depressioonis olev inimene näeb hästi küll suurt plaani, kuid suure pildi detaile<br />
näeb ta üsna hägusalt. Selline järeldus ilmnes Ameerika teadlaste Julie Golomb´ ja ta kolleegide<br />
uurimustest Yale´i Ülikoolist. Näiteks ühes katses vaatasid 32 inimest arvutiekraani, mille peal<br />
liikusid hallil ja mustal taustal valged jooned. Inimesed said seda rohkem punkte, mida kiiremini<br />
nad joonte liikumise suuna ära arvasid. Kokku osales 32 katseisikut, millest pooled ei põdenud<br />
49
depressiooni, kuid pooled pidasid äsja depressiooni. Katses ei osalenud inimesi, kes eksperimendi<br />
sooritamise käigus oleks põdenud depressiooni. Mõlemad pooled said suure pildi lahendamisega<br />
peaaegu võrdselt hästi hakkama, kuid väikese pildi lahendamisega võttis rohkem aega nendel<br />
inimestel, kes alles äsja põdesid depressiooni ja püüavad sellest paraneda. Varem arvati, et<br />
depressioon mõjutab ainult inimese meeleolu, söömist ja magamist, kuid see uurimus näitab, et<br />
depressioon mõjutab ka inimese maailmataju.<br />
8.3 Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned<br />
Raymond Moody kirjutab raamatus The Light Beyond ( Teispoolne valgus ) SLK-de iseloomulikke<br />
jooni, mis esinevad peaaegu kõikide SLK-de korral. Need on kirja pandud ka raamatus „Elu<br />
pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ). Neid kirja pandud surmalähedaste kogemuste<br />
iseloomulikke jooni me nüüd lähemalt vaatama hakkamegi.<br />
Pärast südame seiskumist on paljud inimesed kogenud SLK-sid. Alguses on nad segaduses ja<br />
hirmul. Nad ei mõista mis nendega on juhtunud. Nad avastavad ennast oma füüsilise keha kohal<br />
hõljumas ja hämmastavad selle üle, et kuidas nad nüüd oma keha eemalt näha saavad. Toimuva arusaamiseks<br />
võtab neil pikka aega. Sageli püüavad nad leida kontakti teda elustavate inimestega või<br />
ükskõik millise lähedal oleva inimesega. Kuid see enamasti siiski ebaõnnestub. Ükskord õnnestus<br />
Moodyl ise elustada ühte naist surmasuust. Hiljem naine jutustas Moodyle, et kuidas ta püüdis teda<br />
enda elustamist takistada, sest talle meeldis tekkinud olukord. Kui naine soovis haarata Moody kätt,<br />
läks tema käsi tolle mehe käest hoopis läbi.<br />
Kui teistega kontakti saada kuidagi ei õnnestu, hakkab inimene arusaama oma enda isiksusest<br />
palju selgemini, kui ta seda suutis oma maises elus. Ta hakkab tunnetama enda olemust ja isikupära.<br />
Inimene hakkab mõistma oma tegelikku mina, mis seni peitus tema enda sees. Näiteks perekonnasidemed<br />
muutuvad nüüd kuidagi vähem oluliseks, sest esiplaanile kerkib just inimese enda olemus ja<br />
isiksus. Seda on kirjeldatud ka kui „sidemete läbilõikamist“ või õhku tõusvat õhupalli, kui nöör<br />
puruneb. SLK korral tunnetavad inimesed enda maise elu piirangutest vabanemist ja tunnevad enda<br />
tegelikku olemust. Esialgsed kartused kaovad ja selle asemel ilmneb nüüd absoluutne rõõmujoovastus.<br />
Kuid enne „sidemete“ katkemist tunneb haige või vigastatud inimene endal kohutavaid ja meeletuid<br />
valusid. Pärast seda aga inimese tunded muutuvad täielikult vastupidiseks – tekib meeletu<br />
rõõmujoovastus ja kirjeldamatu rahulolutunne.<br />
Pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega, tunneb inimene äkki enda<br />
tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha. Inimene<br />
tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab oma füüsilisest (<br />
maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja tajutakse surmalähedastes<br />
kogemustes. Mõned inimesed on seda kirjeldanud kui energiaväljana või värvilise<br />
pilvena. Kuid Moodyl õnnestus kord saada ühe inimese käest oma vaimkeha kirjeldusi. Ta nägi oma<br />
kätt koosnevat väga väikestest „valguskübemetest“.<br />
Pärast oma füüsilisest kehast eraldumist, hakkab inimene mõistma, et ta on ilmselt suremas. Ta<br />
näeb õige varsti ühte suurt pimedat tunnelit. Ta tunneb enda tõmbumist selle tunneli poole. Kuid<br />
esialgsest ainult pimedast tunnelist paistab lõpus mõne aja pärast väga ere valgus.<br />
Tunneli lõpus tulevad inimesele vastu valgusolendid, kelle valguse ja isiksuse särad olid ülimalt<br />
hiilgavad ja ülimalt aukartustäratavad, kuid väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja<br />
rahutunde. Paljud SLK-s olevad inimesed on kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui<br />
puhtaimat armastust, mis üldse Universumis esineda saab. Kõik see kiirgab pimestavast valgusest.<br />
Kuid see valgus ei kahjusta „silmi“ ( nägemist ) hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on<br />
soe ja „värelev“. Sageli on nähtavad valgusolendid inimese varem surnud sõbrad või sugulased.<br />
Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt – läbi mõtete. Mõistmine on silmapilkne ning täielik. Paljude<br />
50
valgusolendite valgused olid väga eredad. Mõned aga lausa sätendasid. See paistis välja umbes nii<br />
nagu vaataks otse Päikesesse, kuid läbi vee massi – vaataks nagu selge vee alt otse Päikesesse.<br />
Sätendav valgus oli üliere. See oli silmipimestav, kuid ei kahjustanud üldse silmi. Valgus sätendas<br />
nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.<br />
Mõne aja möödudes tajub inimene ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese<br />
religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles pühas valgusolendis Jumalat,<br />
Kristust, Buddhat või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid<br />
ja ka agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on<br />
erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav. Valguse intensiivsus sarnaneb sellega, kui vaadata<br />
palja silmaga suvel keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse – maa pealt vaadatuna. Vahe on ainult<br />
selles, et see valgus ei kahjusta nägemist. Nagu oleks tähe valgus. Päikesesse ei saa otse vaadata<br />
palja silmaga – võib jääda pimedaks. Kuid valgusolendit aga saab vaadata nii, et ei kahjusta<br />
nägemist. Olendi valgust oli meeletult palju. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab, on sõnades kirjeldamatu.<br />
Tavainimesele on see kujuteldamatu. Inimesed on seda osanud kirjeldanud nõnda:<br />
„Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“ „Valgust oli<br />
nii palju, et ma ujusin selles.“ „Astudes valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“ „Teadsin, et<br />
mind pole kunagi nii väga armastatud.“ „See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“ „Ja ma<br />
mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“<br />
51
Joonis 8 Esimesel fotol on kujutatud välja ja teisel fotol on Valgusolend sama välja peal. Teine foto<br />
on tegelikult tehtud välja peal nii, et fotoaparaadi objektiiv on suunatud otse vastu Päikest. Sellest<br />
ka see pildi peal nähtav effekt. Tegemist ei ole arvutiga animeeritud kujutisega. Antud fotode seeria<br />
illustreerib Valgusolendi sära ja hiilgust.<br />
Selle ülima valgusolendi juures avaneb inimesel võimalus näha oma seni elatut maiset elu, mis<br />
ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina. Seal näeb ta kõiki oma elusündmusi.<br />
Selle juures kogetav ajamõõde on hoopis teistsugune, kui seda me tajume maa peal olles. Aeg on<br />
omandanud hoopis eripärase eksisteerimise vormi. Inimese kogu elatud elu on võimalik nüüd<br />
detailselt näha. Inimene tunnetab oma tegude mõju teistele inimestele, mis ta maises elus korda on<br />
saatnud. Inimene tajub teiste inimeste teadvuses esinevat rõõmu ja rahulolu või valu ja piina,<br />
vastavalt sellele, mida ta on teistele inimestele põhjustanud. Tagasivaate ajal viibib valgusolend<br />
inimese kõrval. Valgusolend aitab inimesel vigadest õppida. Inimene mõistab nüüd, et ainult<br />
armastus ja mõistmine on need, mis tal on vaja edasiseks eluks. Kõik SLK-tes viibinud inimesed<br />
muutusid edaspidi leebemateks ja erapooletumateks. Nad püüdlesid lakkamatult teadmiste järele.<br />
Enamus SLK-sid kogenud inimesed läbisid mingisuguse tunneli. Kuid on ka inimesi, kes<br />
kirjeldasid lihtsalt enda „hõljumist“. Nad tõusid kiiresti taeva poole. Näiteks selline kogemus oli<br />
tuntud psühhoanalüütikul Carl Jungil aastal 1944, kui tal tekkis südame seiskumine. Osad inimesed<br />
tõusevad maa kohale või tõusevad väga järsku ülespoole ja näevad oma ümber tähistaevast.<br />
Surmalähedaste kogemuste positiivne mõju inimesele on niivõrd suur, et nad ei soovigi enam<br />
oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Mõned inimesed lähevad isegi tigedateks, kui arstid neid<br />
elustada püüavad. Kuid on ka selliseid juhtusid, mille korral annab valgusolend neile valikuvõimaluse.<br />
Mõned inimesed soovivad oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Näiteks sellepärast, et kasvatada<br />
oma mahajäänud lapsed üles või esinevad mingid teised põhjused. Moodyl on üks juhtum,<br />
mille korral esines ühel Los Angelese naisel kaks surmalähedast kogemust, kuid seda kolmekümne-<br />
52
aastase vahega. Naine sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel ta suikus koomaseisundisse. See juhtus<br />
umbes viiekümnendate aastate lõpul. Valgusolend andis mõista, et tal tuleb nüüd minna taevasse,<br />
kuid naine keeldus sellest „imelisest võimalusest“. Naine arvas ennast olevat liiga noor, et surra. Ta<br />
ütles valgusolendile: „Ma olen noor, ma ei ole veel piisavalt palju tantsida saanud“. Olend hakkas<br />
seepeale naerma, kuid lubas naisel edasi elada. Aeg möödus ja kolmkümmend aastat hiljem esines<br />
naisel mingisuguse väikse operatsiooni ajal südame seiskumine. Ka seekord koges ta surmalähedast<br />
kogemust. Ta läbis tunneli ja kohtus jälle too valgusolendiga, kes aga jälle ütles talle, et on aeg<br />
minna taevasse. Ka seekord naine keeldus taevasse minemast, sest tal oli vaja lapsed üles kasvatada.<br />
„Hea küll,“ ütles Olend, „kuid see on viimane kord. Järgmine kord pead sa siia jääma.“<br />
Surmalähedased kogemused sarnanevad väga inimese sündimisega siia maailma. Sünnikogemus<br />
on olemas kõikidel inimestel, kuid seda ei mäletata. Läbi sünnitusteede kaudu jõuab inimene üsna<br />
vaevaliselt värvilisse ja valgusest tulvil maailma. Inimese sündimist aitavad kaasa ja läbi viia<br />
rõõmsad ja abivalmid meedikud, kes siis pärast ilmaletulekut lapse vastu võtavad. Meedikud on<br />
riietatud enamasti valgesse nii nagu ka surmasuus nähakse valguses eksisteerivaid olendeid. Selles<br />
mõttes on SLK-d nagu mälestused inimese sündimisest, mis visualiseerub inimese surma hetkel.<br />
Need inimesed, kes on ise kogenud surmalähedasi kogemusi või neid põhjalikult uurinud nagu<br />
näiteks Raymond Moody, on täiesti kindlad nende nähtuste reaalses eksisteerimises, mida ei ole<br />
tekitanud inimese aju enda neurokeemilised protsessid. Kuid teadlased ja meedikud ei ole nendega<br />
siiski ühel meelel ja nad esitavad sellele omapoolseid teooriaid. Autoritaarsete ja ülikriitiliste<br />
teadlaste arust on SLK juhtumid inimese enda aju keemilise tasakaalu puudumise tagajärgedeks.<br />
Seda võivad tekitada ka ajust vabanevad endorfiinid. Nende meelest sarnanevad SLK juhtumid<br />
vaimuhaiguste ilmingutega. Arvamusi või teooriaid on aga palju. Mõned teadlased arvavad, et<br />
surmalähedasi kogemusi põhjustavad narkootilised ained või uinutid. Neid on peetud ka isegi<br />
ajutisteks haigushoodeks või isegi inimeste endapoolt meelega väljamõeldisteks.<br />
Järgnevalt on väljatoodud SLK-de kirjeldused, mida erinevad inimesed on siis kogeda saanud.<br />
Neid kirjeldusi on saanud ka R. Moody, mis on kirjas ka tema poolt ilmunud raamatutes.<br />
„Ma mäletan, et mind sõidutati operatsioonisaali ja järgmised neli tundi oli väga kriitiline aeg.<br />
Selle aja jooksul hakkasin ma oma füüsilisest kehast välja ja sinna tagasi käima, ning mul oli võimalik<br />
oma keha näha otse selle kohal viibides. Aga sel ajal, kui ma seda tegin, olin ikka veel mingis<br />
kehas, see ei olnud füüsiline keha, vaid midagi niisugust, mida kõige täpsemalt nimetaksin mingiks<br />
energiavormiks. Kuna mul on vaja seda sõnastada, siis ma ütleksin, et see oli läbipaistev, vaimne,<br />
vastupidine kehalisele olemisele. Aga sellel olid olemas ka eri osad.“<br />
„Ma olin oma kehast väljas, vaadates seda umbes kümne jardi kauguselt, kuid mõtlesin endistviisi,<br />
nagu füüsilises elus. Ja see, kus mu mõte asus, oli umbes mu tavalise keha kõrgusel. See ei olnud<br />
keha kui niisugune. Ma tundsin midagi, mis oli nagu kapsel või midagi taolist, nagu mingi läbipaistev<br />
vorm. Mul ei olnud tegelikult seda näha, see paistis nagu läbi, aga ei paistnud ka. See oli, nagu<br />
oleksin ma olnud seal nagu mingi energia, võibolla nagu väike energiapall. Ja mul ei olnud mingit<br />
kehalist aistingut – soojatunnet või muud niisugust.“<br />
„Ta oli seal, aga tal puudus füüsiline keha. See oleks olnud nagu mingi läbipaistev keha ja ma<br />
tundsin kõiki tema osi – käsi, jalgu ja kõike muud, aga ma ei näinud neid füüsiliselt.“<br />
Väga paljud inimesed on SLK-de ajal kohanud väga meeldiva, väga eheda ja ülimalt aukartustäratava<br />
Valgusolendiga. Sageli ei suuda inimesed sõnades kirjeldada nende erakordset kohtumist<br />
ülima Valgusolendiga:<br />
„See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda valgust oli tohutult<br />
palju, see ei olnud nagu mingi hele sähvatus, see oli lihtsalt suur valgus. Ja sellest hoovas<br />
mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele, kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See oli kohutavalt<br />
ere, ma ei suuda seda kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast<br />
muud, mis oli mu ümber... Ma tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus,<br />
mis sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“<br />
53
Sellise valgusolendi juures esineb ka inimese panoraamne tagasivaade elatud maisele elule. See<br />
ilmneb nii negatiivsete kui ka positiivsete surmalähedaste kogemuste korral. Positiivse SLK korral<br />
tunneb inimene tagasivaate ajal oma elatud elust suurt rõõmu:<br />
„Kui ilmus valgus, oli esimene asi, mis ta mulle ütles: „Mida on sul mulle näidata, mida oled sa<br />
oma elu jooksul teinud“? Või midagi selletaolist. Ja kui siis need minevikupildid algasid... Nojah,<br />
ega ma seda valgust tegelikult sel ajal ei näinud, kui tagasivaade kestis. Niipea, kui ta oli mult küsinud,<br />
mida ma olen teinud, ja kui see tagasivaade algas, siis ta kadus, kuigi ma tundsin kogu aeg tema<br />
juuresolekut, et tema juhtiski mind läbi nende minevikusündmuste, ma tundsin tema lähedalviibimist<br />
ja aegajalt tegi ta kommentaare. Ta püüdis mulle nende minevikupiltidega midagi tõestada.<br />
Mitte et ta oleks tahtnud näha, mida ma olen teinud – seda ta juba teadis.“<br />
Surmalähedaste kogemuste ajal kohtutakse ka sugulastega ja sõpradega või teiste hingedega:<br />
„Need olid kõik inimesed, keda olin oma möödunud elus tundnud, aga nad olid lahkunud enne<br />
mind. Tundsin ära oma vanaema ja ühe tüdruku, kellega olin kohtunud koolipõlves, ja palju teisi sugulasi<br />
ja sõpru... Nad kõik paistsid olevat rahul. See oli väga meeldiv, ma tundsin, et nad olid tulnud<br />
minu eest hoolt kandma või mind kaitsma. See oli peaaegu sama nagu oleksin jõudnud koju ja nemad<br />
olid mind seal vastu võtmas ja tervitamas.“<br />
„Mõni nädal enne seda, kui ma oleksin peaaegu surnud, tapeti mu sõber Bob. Sel hetkel, kui ma<br />
väljusin oma kehast, oli mul tunne, et Bob seisab sealsamas minu kõrval. Ma nägin teda oma vaimusilmas<br />
ja tundsin, nagu ta oleks seal, kuid see oli kummaline tunne. Ma ei näinud teda kehalises<br />
olekus.“<br />
8.4 Unisoofia ja SLK erinevused ning sarnasused<br />
Sellistel tajudel, mis ilmnevad inimese surma hetkel, on palju ühiseid iseloomujooni ka Unisoofias<br />
kirjeldatud tundmustega. Need tajuefektid sarnanevad väga nendele kogemustele, mida<br />
kogevad inimesed suremise hetkel ehk kehast väljumisel. Analoogiaid saab siin välja tuua nii<br />
mõndasidki taju elemente. Näiteks aja- ja ruumitaju korral kogeb inimene „surnud olles“ ajatust ja<br />
ruumitust. Kuid sellist taju elementi on kirjeldatud ka Unisoofias. Ajatu ja ruumitu taju tekib<br />
inimesel siis, kui ta teleportreerub ajas või ruumis. Seda kogevad näiteks ajarändurid. Aega ei ole<br />
nende jaoks enam olemas, sest ajas saab ju liikuda nii edasi kui ka tagasi. Tajutakse seda, et<br />
Universum on ajatu. Kui inimene näeb ( SLK-de korral ) enda maapealse elu erinevaid etappe<br />
mingisuguses panoraamses visualisatsioonis ülima valgusolendi juures olekul, siis seegi on teatud<br />
mõttes ajataju uutmoodi tunnetamine. Inimene näeb oma elu tagasivaatel peaaegu kõiki elu etappe,<br />
mis temaga kunagi võis toimuda. Sarnaselt mõttes ajas liikumisega esineb seda ka Unisoofias<br />
ajataju kirjeldustes, kuid seal on tegemist reaalse ajas rändamisega, mitte enam inimese kujutlustes<br />
olevaga nagu psühholoogid kronesteesias kirjeldavad. Kuid meenutame, et ajataju Unisoofias on<br />
sisuliselt nagu ajas rändamise mõju inimese psüühikale. Sellist ajataju tavaline inimene juba ette ei<br />
kujutaks. Surmalähedaste kogemuste korral kogeb inimene ka kaaluta olekut ja näeb ennast kõrvalt.<br />
Unisoofias on aga kaaluta oleku tunnetamine oluline ümbritseva maailma sügavamaks mõistmiseks.<br />
Kaaluta olek esineb inimesel enamasti siis, kui ta eksisteerib avakosmoses. Tegemist on raskusjõu<br />
mõju inimese ajule. See on üldiselt väga hea meeleaisting. Ka ennast kõrvalt nägemine on leidnud<br />
Unisoofias kirjeldust, kuid see on seotud inimese sünniga, mille korral nähakse ennast palju<br />
nooremana – lausa imiku eas. Enda sündimise nägemine tekitab inimesel originaalsuse tunde, et<br />
inimese enda identiteedi olemasolu on maailmas kordumatu ja erakordne. Enda sündimist on aga<br />
täiesti võimalik ka reaalselt näha. Selleks peab inimene näiteks ajas tagasi liikuma. Surmalähedaste<br />
kogemuste ajal tajub inimene ülima valgusolendi juuresolekul erakordset ja kujuteldamatut<br />
54
armastuse ja rahulolu tunnet. Näiteks Pam Reynolds on tundnud oma surmalähedase kogemuse ajal<br />
seda, et „tema hing on osa Jumalast ja et kõik, mis olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala<br />
hingeõhust tekkinud“. Dr. Eben Alexander aga kirjeldab oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse<br />
igavesti kalliks ja hinnaliseks. Sul ei ole mitte midagi karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“.<br />
Armastus, mis valgusolendist lähtub, on inimesele kujuteldamatu ja enamasti seni kogetu. Ka<br />
Unisoofias on kirjeldatud ülima armastuse tunnet ja sedagi, et kuidas selline taju üldse tekkida saab.<br />
Ülima armastuse või õnne tunne on Unisoofias üks tähtsamaid taju liike, mida inimesel on võimalik<br />
reaalselt tajuda. Religioonides on palju kirjutatud suurest õndsusest, mis inimesele pärast surma<br />
osaks saab. Kuulus inglise neuroteadlane Susan Blackmore on pakkunud välja hüpoteesi, et ülima<br />
õndsuse tunde surmalähedaste kogemuste ajal võib tekitada surnud aju loodud „kõigest lahti kistud<br />
tunne“. See aga nii siiski ei ole ehkki tajutakse tõepoolest imelist tunnet, et ollakse kõigest lahti<br />
kistud. Selline ülim eufooria tunne tekib inimesel uutmoodi reaalsuse tajumisel. Näiteks paljud<br />
surmalähedaste kogemustega inimesed on jutustanud, et füüsiline maailm, mis avaldub pärast<br />
surma, on reaalsem, kui meie maapealne elu. Sellises seisundis on inimese reaalsustaju väga<br />
muutunud. Maapealne elu tundub talle nüüd unenäona, millest nüüd ärgati. Taas jälle väga sarnane<br />
Unisoofias kirjeldatud reaalsustaju kogemusega. Seni elatud elu osutub ebareaalsuseks just<br />
sellepärast, et inimene on eksisteerinud sellises maailmas, kus „valitsevad“ tuntud loodusseadused.<br />
Kuid nüüd ollakse Universumist ( s.t. loodusseadustest ) „väljaspool“ sõltumata maailmas ( kogu<br />
looduses ) kehtivatest seadustest. Füüsiliselt see loomulikult võimalik ei ole, kuid see on võimalik<br />
ainult mentaalselt ehk vaimselt. Unisoofias on ära näidatud sedagi, et kuidas need tajud inimese<br />
psüühikas üldse tekkida saaksid, mitte ainult ei ole olemas nende kirjeldused.<br />
Seosed surmalähedaste kogemuste ja Unisoofias kirjeldatud tajude vahel on ilmselged. Nende<br />
tajud ja tundmused on erakordselt sarnased. Kuid paraku esineb ka lahknevusi. Näiteks selline<br />
reaalsustaju, mis on kirjeldatud Unisoofias, ei ole päris täpselt ühene surmalähedaste kogemuste<br />
korral tajutavaga. Selles mõttes esineb siin ka lahknevusi. Samuti ei nähta inimese surma hetkel<br />
Universumit ennast – näiteks kosmilisi udukogusid, galaktikaid, planeete jne. Universumi vahetu<br />
nägemine on kogu <strong>Maailmataju</strong> üks tähtsamaid taju elamusi. Võib olla nähakse Universumi ilusaid<br />
ja hingematvaid kosmilisi maastikke alles pärast tunnelit läbides – jõudes teisele poole ilma.<br />
Põhimõtteliselt oleks see võimalik. Kuid Universumi ilusaid kosmilisi objekte on visuaalselt välja<br />
toodud <strong>Maailmataju</strong> Holograafia osas. Holograafia osa kannab endas ühte olulist taju liiki – nimelt<br />
näha oma enda silmadega kogu Universumit. Huvipakkuv on märkida ka veel seda, et SLK-de<br />
korral tajutakse ainult ruumitust ja ajatust. Aegruumi nagu ei olekski inimese jaoks enam olemas.<br />
Kuid Unisoofias tajutakse peale selle ka veel Universumi ruumilist ja ajalist külge. See tähendab<br />
seda, et tajutakse Universumi ruumilist ja ajalist ulatust aegruumis. Aega ja ruumi tajutakse<br />
Unisoofias kahel erineval viisil – siis kui aegruumi ei ole olemas ja siis kui seda on olemas.<br />
Lõppkokkuvõtteks võib öelda aga seda, et Unisoofias kagetu ja surmalähedaste kogemuste vahel on<br />
nii selgeid sarnasusi kui ka erinevusi.<br />
8.5 Telepaatia<br />
Teadvusseisundit ( või lihtsalt tajusid ), mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias, on<br />
võimalik reaalselt kogeda ainult siis kui inimene väljub oma kehast. Võib öelda nii, et füüsilise keha<br />
muutumisega muutub ka vaim ( s.t. teadvusseisund ). Kuid peab märkima seda, et keha väline olek<br />
ei põhjusta iseenesest sellise teadvusseisundi tekkimist, mis on kirjeldatud Unisoofias. Keha välise<br />
olekuga lihtsalt kaasneb telepaatia võimalus, mis võimaldab imelisi tajuelamusi „sõnadeta“ teistega<br />
jagada. Näiteks surmalähedaste kogemuste ajal on inimene väljunud oma kehast, mis iseenesest ei<br />
tekita unisoofias kirjeldatud imelist teadvuseseisundit. Alles mingi valgusolendi juuresolekul tajub<br />
kehast väljunud inimene ülima armastuse ja rõõmu tunnet. See lähtub otseselt just valgusolendist,<br />
kes oma erakordse telepaatilise võimega „sängitab“ saabunud inimest oma imeliste tajuelamustega.<br />
Selles mõttes võibki öelda, et inimese füüsilise keha muutumisega ( ehk kehast väljumisega )<br />
55
kaasneb ka teadvuse muutumine.<br />
Telepaatia all mõeldakse tavaliselt seda, et inimeste mõtted edastatakse teistele inimestele mitte<br />
heli abil ( nagu rääkimise korral ), vaid ainult „mõtte“ abil. Kuid telepaatia vorm on sellest<br />
tegelikult palju laiem. Edastatakse infot ainult mõttega. Seejuures info sisu ei pea olema ainult heli<br />
vormis, vaid need võivad olla ka maitsmis, haistmis, kompimis ja visuaalses vormis. Näiteks<br />
edastatakse inimestele telepaatia abil muusikat, jäätise maitset, lõhnaõli aroomi jne. Peale<br />
nimetatute võib telepaatilisel teel ( infot ) edastada ka erinevaid emotsioone ja tundmusi. Nii et<br />
telepaatia ei piirdu ainult heli edastamisega mõtte abil.<br />
Näiteks SLK-nähtustes esinevad valgusolendid, kes suhtlevad surnud inimesega just<br />
telepaatilisel teel. Valgusolendi juuresolekul tajuvad inimesed sageli seletamatut õndsuse tunnet. Ka<br />
seda võib tõlgendada kui telepaatilise suhtlusena, sest õndsuse tunne lähtub just valgusolendist.<br />
Emotsioonide ja tundmuste edastamine inimestele mittefüüsilisel teel on samuti telepaatia üks<br />
vorme. Need leiavad väga sageli aset SLK-de korral.<br />
Telepaatia üheks seletuseks pakutakse Kirliani efekti. Seda nimetatakse meeltevälise taju (<br />
näiteks telepaatia ) võimalikkust sellisena, et aju ( ja seega ka valgusolend ) on võimeline tajuma<br />
väikeste sagedustega elektromagnetlaineid. Kõik kehad kiirgavad vähesel määral teatud<br />
sagedustega elektromagnetlaineid. Soojuskiirgus on ainult üks nendest. Arvatakse, et elusate ja<br />
elutute kehade kiirguste lainepikkused on erinevad. Seda kiirgust on jäädvustatud ka fotode peal,<br />
mille põhjal on hinnatud ka inimeste tervislikke seisundeid.<br />
Telepaatiline kommunikeerumine „koosneb“ informatsiooni vastuvõtjast ja informatsiooni<br />
saatjast, mis on analoogiline raadiosidega. See tähendab ka seda, et kui eksisteerib üks nendest, siis<br />
peab eksisteerima ka teine.<br />
Telepaatia korral peavad näiteks kahe inimese teatud kindlad ajupiirkonnad olema ühesuguse<br />
aktiivsusega. Näiteks inimene A „saadab“ telepaatilisel teel inimesele B oma enda mõtetes oleva<br />
kujutise teletornist. Järelikult inimeste A ja B teatud kindlates ajupiirkondades peavad tekkima<br />
täpselt ühesugused ajuaktiivsused kujutamaks teletorni.<br />
Telepaatia teel on isik A võimeline oma enda teadvusesisude põhjal juhtima või muutma isiku B<br />
teadvuse sisusid.<br />
Inimese empaatia on psühhoneuroloogiline võime vahetult tajuda teiste inimeste tundeid ja seega<br />
on empaatia „piltlikult väljendades“ telepaatia üks vormidest.<br />
Kui ajas rändamise teel tuvastatakse vaimude ja kummituste olemasolu, siis SLK-nähtused<br />
peavad eksisteerima ka reaalselt. Kui aga kehast väljumine on tõeline ( mitte aju loodud illusioon ),<br />
siis peavad olema reaalsed ka telepaatilised võimed, sest suhtlus valgusolendite ja surnud inimeste<br />
vahel toimuvad telepaatilisel teel. Telepaatia on aga kogu unisoofilise psühholoogia<br />
„tehnoloogiline“ alustala. Psüühilisi vorme, mida kirjeldatakse unisoofias, on võimalik inimestes<br />
esile kutsuda just telepaatilisel teel nii nagu seda teevad valgusolendid SLK-de korral. Kuid<br />
niimoodi leiavad unisoofias asetleidvad psüühilised vormid reaalset tõestust ja praktilist otstarvet.<br />
56
KASUTATUD KIRJANDUS<br />
Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2003. Psühholoogia alused. 2. tr. Tallinn: Kirjastus Ilo.<br />
Ehala, Martin. 2001. Eesti keele struktuur, õpik gümnaasiumile. Tartu: Künnimees.<br />
Jaaniste, Jaak. 1999. Füüsika, XII klassile, kosmoloogia. Tallinn: kirjastus „Koolibri“.<br />
Kelomees, Raivo. 2002. Irdmaailmad filmikunstis. – Kunst. ee, 02, lk 91-94.<br />
Realo, Anu; Harro, Jaanus. 2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.<br />
Rosenbloom, Stephanie. 2010. Kuid mis teeb sind õnnelikuks? New York Time, 7 August, BU1.<br />
Graham, Ian ja Mini, Marshall. 2002. Kosmos. Kirjastus: „Koolibri“.<br />
Farnaz Ma´sumian. 1997. Elu pärast surma. Tallinn: Kirjastus TEA.<br />
http://www.funpic.hu/en/categories/others-graphics/40056_if-god-took-7-days-on-making-earthhow-long-did-observable-universe-take?categoryId=11&position=<br />
57
58
4 Holograafia
SISUKORD<br />
1 Holograafia ................................................................................................................................................................................................................................ 3<br />
2 Fotograafiline Universum .......................................................................................................................................................................................................... 4<br />
3 Aegruumi tunnel ........................................................................................................................................................................................................................ 8<br />
4 Galaktikad .................................................................................................................................................................................................................................. 9<br />
5 Taevased udukogud ................................................................................................................................................................................................................. 35<br />
6 Universumi tähed .................................................................................................................................................................................................................... 67<br />
7 Mustad augud .......................................................................................................................................................................................................................... 86<br />
8 Planeedid ................................................................................................................................................................................................................................. 95<br />
KASUTATUD FOTOD ...................................................................................................................................................................................................................... 130<br />
2
1 Holograafia<br />
Holograafia tuleb kreeka keelest holos ( terve, kogu, täis- ) ja kreeka keelest graphó ( kirjutan, kujutan ). Universumi holograafia või<br />
holograafiline visioon. See on Universumi visuaalne informatsioon. Pildid sisaldavad visuaalset informatsiooni. Need fotod ei ole illustratiivse<br />
tähendusega. See valdkond <strong>Maailmataju</strong>s esindab seda külge, mida iga mõistusega intellekt Universumis peab oma enda silmadega nägema –<br />
Universumit ennast. Ilmselt on see ka kõige tähtsam <strong>Maailmataju</strong> taju liik. Näha reaalselt oma enda silmadega neid Universumi vaateid, mis on<br />
siin piltidena välja toodud. Oma silm on ju kuningas või üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Reaalne Universumi nägemine on kohe kindlasti<br />
inimese elus kõige tähelepanuväärseim kogemus, sündmus. See on võimalik teostuda ainult reaalsete Universumi rändudega, mitte seda<br />
kujutledes. Inimene tajub Universumit. Praegusel ajal ei ole inimeste kosmosetehnoloogia nii arenenud, et inimene oleks võimeline liikuma<br />
kosmoses meie galaktika ruumist välja nii, et inimene näeks eemalt Linnutee galaktikat nagu näiteks meie kosmonaudid vaatavad kosmoses<br />
eemalt meie planeeti Maad. Kuid meie galaktikat on siiski võimalik näha ka Maa peal olles. Näiteks talvisel öisel ajal pilvitusse taevasse<br />
vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade<br />
öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See vaade, mis inimesele avaneb, on väga lummav ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et<br />
see tunne on peaaegu samasugune, mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles, kui ta on kosmoses liikunud galaktika<br />
ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti ilmne. Kosmosetehnoloogia üheks suurimaks probleemiks on see, et kuidas läbida<br />
suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Avakosmoses esinevad ju väga suured ruumi mastaabid. Kuid lahendus sellele probleemile on<br />
tegelikult üllatavalt lihtne – tuleb liikuda ajas. Ajas rändamine võimaldab läbida väga suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Ja seetõttu<br />
oleks ajamasina tehnoloogia loomine suur läbimurre ka kosmosetehnoloogias. Kuid kosmoses töötamiseks kasutavad inimesed skafandreid. Neid<br />
skafandreid ei ole tegelikult vaja kasutada, kui inimesed on suutelised väljuma oma kehadest ja eksisteerima energiaväljadena. Näiteks on<br />
inimesed oma kehadest väljunud UFO pardal viibides.<br />
Holograafia, kuid miks mitte fotograafia? Seda sellepärast, et alguses oli plaanis teha nendest fotodest ruumilised pildid. Kuid asjaolud siiski<br />
muutusid. Ilmselt alles järgmises trükis teeme nendest fotodest ruumilised pildid. Praegu piirdume siin kahemõõtmeliste fotodega. Kuid ega see<br />
asja sisu muuda. Tänapäeval on juba olemas ruumilised fotod. Mängitakse isegi kolmemõõtmelisi arvutimänge ja vaadatakse kolmemõõtmelisi<br />
filme. Kuid kolmemõõtmelisi skulptuure veel nii laialt kasutusel ei ole. Just neid nimetatakse sageli hologrammideks. Kuid virtuaalreaalsuseid<br />
peetakse näiteks arvutimängude tulevikuvõimaluseks, mille korral saab mängija olla „üleni“ mängu sees. Ka seda võimalust on näidanud väga<br />
paljud ulmefilmid. Seetõttu jagunebki „virtuaalne maailm“ kolmeks dimensiooniks ( nii nagu on ruumil kolm mõõdet ): ruumilised fotod ( ehk<br />
ühedimensionaalne virtuaalreaalsus ), hologrammid ( ehk kahedimensionaalne virtuaalreaalsus ) ja virtuaalreaalsus ( ehk kolmedimensionaalne<br />
virtuaalreaalsus ). See tähendab seda, et virtuaalreaalsusel on kolm erinevat vormi, kuid oma olemuselt on need kõik samasugused.<br />
3
2 Fotograafiline Universum<br />
Ilma nägemismeeleta ei oleks astronoomia teadus võimalik toimida. Astronoomia kasutab nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni rohkem<br />
kui teised teadused kokku. Valgus, mis tuleb kaugetelt tähtedelt, on astronoomidele sama oluline kui fossiilileiud paleontoloogidele või kivimiproovid<br />
geoloogidele. Kauged taevakehad on meile paraku füüsiliselt kättesaamatud. Nende kohta hangitakse teadmisi just tähtedelt tuleva<br />
valguse kaudu. Kauge taevakeha heleduse, kuju, asukoha ja värvi kaudu saab teada tema kohta teavet.<br />
Pilvitul öösel on taevas värvitu ja paistab taevalaotuses tuhanded valged tähed. Kuid kõik tähed ei ole tegelikult võrdselt valged. Näiteks mõnel<br />
tähel on pastelne sinakas, kollakas või oranžikas värvitoon. Kuna suvetähe Antarese oranžikas värvitoon jäljendab planeedi Marsi punakat kuma,<br />
siis pandi tähele nimeks Antares, mille nimi tähendab Marsi rivaali. Mars tähendab kreeka keeles Arest.<br />
Universum ise on tegelikult palju värvilisem, kui seda taevast otseselt näha saab. Meie enda silmad ei ole lihtsalt seda võimelised nägema. Nõrk<br />
tähevalgus ei suuda ergutada meie silma võrk- kesta punase, rohelise ja sinise värvi retseptoreid, sest tal on selleks liiga vähe energiat. Selle tähe<br />
valgus võib olla sadu tuhandeid valgusaastaid läbi kosmose liikunud. Meie silmades on kolvikesed. Need on rakud, mis saadavad värviinfo edasi<br />
peaaju nägemiskeskusesse ja seal luuakse sellest värviline pilt. Kepikestekujulised rakud on aga tundlikumad. Need suudavad ka öösel vastu<br />
võtta footoneid ja loob meile mustvalge pildi.<br />
Suured teleskoobid suuresti võimendavad valgust. Ilma selleta me neid värve ei näeks. Taeva- kehade värvused annavad teadlastele vihjeid<br />
nende keemilisest koostisest, temperatuurist, kosmoses liikumisest ja kauguse Maast. Kõige loomulikumad värvid on planeetidel. Nende värve<br />
on kõige lihtsam tõlgendada. Planeedid ise tegelikult ei helenda, vaid nad ainult peegeldavad tähtede valgust. Planeetide värvus sõltub sellest, et<br />
millist lainepikkust nad neelavad. Näiteks Neptuun ja Uraan on sinakad planeedid. Nende planeetide atmosfääris neelab metaan punast valgust.<br />
Mars on aga punane planeet, sest selle planeedi pinnases olev roostekarva raudoksiid neelab just rohelist valgust. Sama- sugune põhimõte esineb<br />
ka Maa looduses. Näiteks Maa loodus on enamasti roheline, sest taimedes esinev klorofüll neelab punast valgust. Nii paistavadki lehed rohelised.<br />
Ka kõrgtemperatuurilistel objektidel esineb värvus ja valgus. Tähe temperatuur tehakse kindlaks just tema värvuse kaudu. Kehade kuumenedes<br />
muutub enamasti nende värvus. Näiteks raua kuume- nemisel muutub selle värvus kirsspunasest kollakasoranžini. Mida väiksem temperatuur on<br />
tähel, seda punasem ta välja paistab. Vastupidisel korral on täht sinine. Tähtede populatsioonide värve annavad edasi just galaktikatest tehtud<br />
värvipildid. Galaktika välises osas on tavaliselt noored tähed. Need on sinaka tooniga ja väga suurte temperatuuridega. Kuid galaktika keskosas<br />
on enamasti vanemad tähed ( nagu meie täht Päike ). Need on madalama temperatuuriga ja paistavad välja kollasemad.<br />
Kõige värvilisemad objektid kosmoses on tähtedevahelised helendavast gaasist pilved. Näiteks neoongaas muutub erkkollaseks, kui see juhtub<br />
elektriseeruma. Teised gaasid on helendusmisel igaüks oma värvi. Värvivarjundid on küllastatud ja väga selged ning puhtad. Kosmoses leiduvad<br />
gaasid ergastuvad magnetväljades, UV-kiirguses ja siis, kui mõni täht plahvatab ja selle lööklaine gaasi helendama sunnib, põrgates sellega<br />
4
kokku. Kõik värvused on tingitud keemiliste elementide olemasolust Universumis. Näiteks hapnik helendab sügavsiniselt, lämmastik roheliselt,<br />
väävel kollaselt jne. Kuid vesinik helendab kas punaselt või roheliselt, sõltuvalt sellest, et milline on vesiniku energiatase.<br />
Kosmose objektidest näeme palju värvilisi pilte. Kuid selle saamiseks hangitakse energiat elek- tromagnetilise spektri kogu nähtavast osast.<br />
Värvipildid saadakse peamiselt kolme erineva värvi kombineerimisel. Näiteks punane, roheline ja sinine on kolm põhivärvust. Kõik teised<br />
värvused on nende kolme värvi kombinatsioon. Erinevaid värvusi võib olla isegi miljoneid. Et aga saada värvide puhtust ja originaalsust leiutas<br />
1930. aastal värvifilmitööstus Technicolor selleks vastava tehno- loogia. Läbi punase, rohelise ja sinise filtri säriti korraga kolm mustvalget<br />
filmirulli. Seejärel lasti mustvalged filmid läbi samasuguste värvifiltrite. Pärast seda trükiti need korraga ühele värvifilmile.<br />
Niimoodi sooritavad ka kosmost fotografeerides kaamerad. Pilte sooritatakse läbi erinevate värvifiltrite. Enamasti pannakse kokku täielik<br />
loomulike värvide spekter. Seda saadakse siis, kui mõdasid filtreid kasutatakse kohakuti. Kuid astronoomid kasutavad ka mingite kindlate<br />
valgussa- gedustele häälestatuid filtreid. Sellisel juhul kasutatakse pikkusühikut nimega ongström. Üks ongström on üks kümnemiljondik meetrit.<br />
Näiteks Päikese aktiivsetes piirkondades olev vesinik helendab lainepikkusel 6562 ongströmi. Filtrid võivad näidata ka struktuure detailsemalt.<br />
Selleks nad blokeerivad ülearuseid lainepikkusi.<br />
Kosmosekaameratel on enamasti kümneid värvifiltreid. Just selliste kaameratega on saadud kõige paremad fotod. Näiteks kosmoseteleskoobil<br />
Hubble´il on olemas täiustatud ülevaatekaamera, samuti ka marsikulguri kaamerad, kosmosejaama Cassini kaamera Saturnil jne. Need on<br />
kaamerad tegemaks teaduslikku tööd. Need filtrid jagavad valguse värvid väga täpselt.<br />
Fototöötlusega ühendatakse kogu selline informatsioon kujutiseks. Teaduslik ja esteetiline foto oma olemuselt tegelikult väga ei erinegi.<br />
Igasugune foto peab ( võimaluse korral ) sisaldama värvitoone mustast kuni valgeni. See tähendab seda, et esindatud peab olema täielik spektri<br />
skaala. Fotode värve uuritakse ja analüüsitakse juba teaduslikult, et saada detailidest üha rohkem infot.<br />
Kuid digitaalfotograafia kasutusele võtuga hakati kosmosepiltidele lisama ka tehisvärve. See sai alguse 1970. aastal. Näiteks erinevaid värvitoone<br />
anti hallidele värvidele. Kuid need fotod ei kaotanud oma väärtust. Nad omasid sellegipoolest teaduslikku infot, mida siis astronoomid analüüsida<br />
said. 1980. aastail tehti väga palju kosmosepilte. Tänapäeva arvutitöötlus suudab töödelda veelgi keerulisemat digitaalset pilditöötlust.<br />
Värvitoone määratakse tänapäeval palju täpsemalt, kui seda aastakümneid tagasi teha sai.<br />
Kuid foto koostamine vajab subjektiivset tõlgendamist ja lähenemist. Enamasti koostatakse kosmosepilt teleskoobi abiga või saadetakse pilt<br />
otse kosmoseaparaadist Maale. Näiteks arvati kunagi seda, et Jupiteri ammooniumi jääkristallidest pilved peaksid olema valged. Arvati ka seda,<br />
et Marsi atmosfäär on samuti sinaka tooniga nii nagu Maa atmosfääri korral. Kuid hiljem selgus, et Marsi atmosfäär on hoopis roosaka tooniga.<br />
Universumis on olemas ka selliseid elektromagnetlaineid ( värvivarjundeid ), mis ulatub nähtava valguse lainepikkuste piirkonnast väljapoole.<br />
Näiteks on olemas infrapunakiirgus ( mis on põhjustatud soojast tolmust ), raadiolained ( mis levib tähtedevahelises gaasis ), röntgenikiirgus (<br />
mis on põhjustatud kõrgtemperatuurilisest plasmast ). Need kiirgused on oma olemuselt täpselt ühesugused – elektromagnetlained, kuid need<br />
erinevad oma lainepikkuste poolest.<br />
Valgus on elektromagnetlaine. Heli on aga füüsikalise keskkonna tiheduse perioodilise muutumi- se levimine ruumis. Nähtav valgus<br />
moodustab ainult imetillukese osa kogu elektromagnetlainete skaalast. Kui me ei tea peale nähtava valguse ka teisi elektromagnetlainete pikkusi,<br />
siis ilmselt ei ole Universumi teaduslik uurimine võimalik. Kuid see teeb võimalikuks teleskoopide kasutamine. Kuid raadiolainetel, röntgen- ja<br />
5
infrapunakiirgusel ei ole meie mõistes värve. Seetõttu antakse neile suvalised värvid, et muuta need kiirgused inimesele siiski nähtavaks. Näiteks<br />
mõned kosmosepildid on tehtud infrapunakiirguses, millel on erinevad lainepikkused. Seetõttu tehakse nende lainepikkus- te eristamiseks pikad<br />
lainepikkused punasteks, keskmised rohelisteks ja väiksed sinisteks toonideks. Sellisena tulevad üsna värvilised pildid. Tehisvärve kasutatakse<br />
eriti siis, kui paljude objektide värvused on ühesugused. Näiteks kui kõik tähed paistavad kollastena. Peale infrapunakiirguse võib ka näiteks<br />
röntgenikiirgust lasta paista värvilisena. Astronoomias sisaldavad kosmosepildid teadus-likke fakte. Inimesed on võimelised kujuteldamatult<br />
suurt Universumit nägema väga piiritletult. Kuid tänu teleskoopidele ja fotode arvutitöötluse tehnoloogiale on võimalik seda puudust korvata.<br />
Nüüdisajal tehakse selliseid kosmosepilte, mida pole mitte kunagi suudetud koostada. Saadud fotod Universumist sisaldavad nii teaduslikke fakte<br />
kui ka esteetilist ja emotsionaalset tooni. Mida sügavamale Universumisse vaatame, seda kaugemal ruumis ja ka ajas ( minevikku ) me neid<br />
taevaobjekte näeme.<br />
Alloleval fotol näeme kogu Universumi struktuuri – alates meie Päikesesüsteemist kuni kaugeimate galaktikate superparvedeni. Meie planeet<br />
Maa tiirleb ümber Päikese. Päike tiirleb ümber Linnutee Galaktika keskme ja Galaktika omakorda triivib Universumis Kohalikus Galaktikaparves.<br />
Galaktikad moodustavad parvesid ja need omakorda superparvesid. Joonise on koostanud Kenneth Eward.<br />
6
7
3 Aegruumi tunnel<br />
Kuna ajas liikumine on võimalik, siis osutub võimalikuks ka läbida ülisuuri vahemaid Universumis väga väikese aja jooksul. Ajas rändamise<br />
teooria järgi võimaldab aegruumi tunnel mõlemat: teleportreeruda ajas ja ruumis. Ei saa olla ainult ühte nendest. Aegruumi tunnel ehk<br />
teleportreerumine ruumis võimaldab inimesel näha kosmilisi objekte oma silmaga. Näiteks on võimalik teostada galaktikate vahelisi rände.<br />
Ajamasinast on võimalik tulevikus välja aretada kosmosetehnoloogiaid. Kosmoses liikumine näitab inimesele Universumit vahetult, mitte enam<br />
vahendatult.<br />
8
4 Galaktikad<br />
Universumis moodustavad tähed hiiglaslikke süsteeme, mida nimetatakse galaktikateks. Galaktikad tekivad ja kujunevad välja alles väga pika<br />
aja jooksul. Nende struktuur on pidevas muutumises. Gravitatsioon tõmbab hiiglasliku tolmu- ja gaasipilve kokku, mida leidub tähtede- vahelises<br />
ruumis. Gravitatsioon on galaktikate loojaks. Galaktikaid hoiab koos ka gravitatsioon, kuid samas tõmbab see ka üksteisele lähemale. Enamasti<br />
galaktikad suurenevad siis, kui nad lähenevad üksteisele ja ühinevad. Kuid ka galaktikad ise moodustavad veel suuremaid süsteeme kui tähed.<br />
Gravitatsioon loob galaktikate parvi. Näiteks Linnutee galaktika kuulub galaktika parve, mida nimetatakse Kohalikuks Grupiks. Selles aga esineb<br />
ainult kolm tosinat galaktikat. Universumi galaktikad on väga erinevates suurustes. Näiteks hiidgalaktikates võib olla isegi rohkem kui kolm<br />
tuhat miljardit tähte, kui arvestada ka tekkejärgus olevaid tähti. Kuid kõige väiksemates galaktikates esineb vähemalt umbes paarsada tuhat tähte.<br />
Linnutee galaktikas eksisteerib umbes 150 – 200 miljardit tähte. Galaktikad esinevad enamasti kolmel põhilisel vormil. Näiteks ovaalsete pallide<br />
sarnased galaktikad on elliptilised. Enamasti on need galaktikad ka kõige suuremad. Spiraalgalaktikatel on keskosas mõhn ja kettas õhemad<br />
kõverduvad harud. Näiteks meie oma Linnutee galaktika on spiraalgalaktika. Galaktikaid, millede kuju puuduvad, nimetatakse korrapäratuteks<br />
galaktikateks. Need galaktikad on enamasti väikesed ja nendes sisaldub enamasti ka vähe tähti. Spiraalgalaktikad liituvad üksteisega ja<br />
moodustavad niimoodi elliptilisi galaktikaid.<br />
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
5 Taevased udukogud<br />
Kosmos ei ole tegelikult päris tühi nagu ta esmapilgul paistab. Seda täidab tähtedevaheline aine, mis koosneb gaaside ( peamiselt vesiniku ja<br />
heeliumi ) ja tolmu ( peamiselt süsiniku ja räni ) segust. See gaaside ja tolmu segu on enamasti tähtede ja galaktikate toormaterjaliks. Nende<br />
tihenemisel moodustuvad gaasi- ja tolmupilved ning neid nimetatakse udukogudeks. Udu ja pilve tähistab ladina keelne nimi nebula, mis on ka<br />
rahvusvaheliselt tuntud. Ühes ainsas udukogus võib tekkida sadu tuhandeid tähti. Ka udukogusid liigitatakse nii nagu galaktikaid, kuid ainult nii,<br />
kuidas nad parajasti välja näevad. Näiteks pimedas öötaevas ei paista tumedate udude tihedad kompaktsed pilved. Need tumedad udupilved<br />
tõkestavad enda taga olevate tähtede või helendavate gaaside valgust. Selle järgi neid kindlaks tehaksegi. Kuid on olemas ka heledaid udusid.<br />
Peegeldavad udud peegeldavad tähevalgust. Gaasimolekulide kiirgus paneb emissioonudusid seestpoolt helendama. Neid gaasimolekule<br />
ergutavad tähed, mis asetsevad parajasti udukogude sees. Uued tähed sünnivad udukogude materjalist. Tähed sünnivad udukogudes, kus<br />
moodustuvad tumedad tombud ehk gloobulid. Need tihenevad kokku varisemiseni, sest gravitatsioon tõmbab seda aina ligi. Enamasti nii<br />
sünnivadki uued tähed. Emissioonudud ilmnevad tähtede sündimise ajal, kuid neid helendavaid udukogusid esineb ka tähtede surma ajal. Neid<br />
nimetatakse planetaarseteks ududeks. Näiteks surev täht paiskab ilmaruumi gaasi ja tolmu ning nendest moodustuvadki planetaarsed udud. Nii<br />
toimub ka pärast meie Päikese eluea lõppu, kuid seda alles umbes viie miljardi aasta pärast.<br />
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
54
55
56
57
58
59
60
61
62
63
64
65
66
6 Universumi tähed<br />
Tähed on energiat ja kiirgust genereerivad gaasikerad. Ka meie Päike on täht. Tähed esinevad peaaegu ükskõik millistes mõõtudes. Näiteks<br />
vähem kui kümnendik meie Päikese massist võivad esineda punased kääbustähed. Kuid näiteks Päikese massist sadu või isegi tuhandeid kordi<br />
suuremad on ülihiidude massid. Linnutee galaktikas esinevad enamasti just punased kääbused. Seda, et kui suure massiga on täht, määrab tähe<br />
eluaja ja ka lõpu. Mass väljendab keha ainehulka. Näiteks mida suurem on tähel mass, seda kuumemalt ja heledamalt täht põleb. Tähe põlemise<br />
ajal esinevad termotuumareaktsioonid, mille käigus muutuvad aatomituumad. Tähtede värvus sõltub samuti temperatuurist. Näiteks sinised tähed<br />
on kõige kuumemad, mis on rohkem kui 25 000 kraadi. Kuid nendest kuumemad on sinised ülihiiud, sest nendes põleb vesinik kiiremini.<br />
Punased tähed on kõige väiksema temperatuuriga, mis ulatub alla 3200 kraadi. Paljud tähed on aga kollased – nagu meie Päike. Tähe eluea<br />
pikkuse määrab samuti tähe mass. Näiteks suurema massiga tähed põlevad kiiremini ja seega kustuvad nad kiiresti ära. Aeglasemalt põlevad<br />
tähed ehk madalama temperatuuriga tähed elavad palju kauem. Tähed moodustavad tähtede parvi, mis liigitatakse kahte rühma. Näiteks<br />
hajusparvi moodustavad noored tähed. Need on üsna väikesed ja struktuurilt hõredad. Kuid kerasparvi moodustavad juba vanemad tähed. Nende<br />
kuju on juba kindlamad. Tähtede hajusparved olid aga üsna hõredad ja ebakindla struktuuriga. Seda põhjustab nõrk gravitatsiooniväli, mis ei<br />
suuda tähti koos hoida. Galaktikate perifeerias võib esineda tähtede hajusparvi. Näiteks spiraalgalaktikate harudes või elliptiliste galaktikate<br />
välisserval. Tähtede kerasparved on aga hajusparvede omast palju suuremad ulatudes 100 000 kuni miljoni täheni. Enamasti on nad<br />
kerakujulised. Kerasparved esinevad enamasti galaktikate keskosas. Neid peetakse Universumi ühtedeks vanimateks struktuurideks. Nad ei liigu<br />
kaasa galaktikate üldise pöörlemisega, vaid liiguvad ümber galaktika keskme omaenda orbiidil.<br />
67
68
69
70
71
72
73
74
75
76
77
78
79
80
81
82
83
84
85
7 Mustad augud<br />
Mustad augud on aegruumi piirkonnad, kus aeg ja ruum on lakanud eksisteerimast. Must auk avaldub ainult gravitatsioonis, mille<br />
külgetõmbejõud on niivõrd suur, et isegi valgus ei pääse sealt välja. Mustad augud sünnivad pärast tähtede surma. Kui massiivsel tähel saab<br />
tuumkütus otsa, plahvatab ta supernoovana. Mustad augud sünnivad surevatest tähtedest siis, kui nende tähtede massid ületavad vähemalt kolm<br />
korda meie Päikese massi. Musta augu tihedus on lõpmata suur ja tekkinud auk on aga väga väike. Aegruum on musta aegu ümber kõverdunud<br />
lausa lõpmatuseni. Kõik, mis musta auku kukub, ei pääse sealt enam kunagi välja. Musta auku ümbritseb nn sündmuste horisont, mis on seda<br />
suurem, mida massiivsem on must auk. Musta augu keskel asub singulaarsus, mis on lõpmata väike. Kõik, mis ületab musta auku sisenemisel<br />
sündmuste horisondi, ei pääse enam sealt kunagi välja. Sellepärast, et selleks on vaja valguse kiirusest suuremat kiirust, mis ei ole muidugi<br />
reaalne. Valguse kiirus vaakumis on ju piirkiirus looduses. Teleskoobid ei ole võimelised nägema ainet, mis asub musta augu sündmuste<br />
horisondi lähedal. Musta augu tsentris näib aeg olevat peatunud, sest gravitatsioon aeglustab aja liikumist. Seda efekti on teleskoobid vaadelnud.<br />
86
87
88
89
90
91
92
93
94
8 Planeedid<br />
Vanaaja astronoomid täheldasid Jupiteri, Marssi, Veenust ja Saturni valguspunktidena, mis liiguvad ümber tähtede. Seepärast tulebki sõna<br />
„planeet“ kreeka keelest, mis tähendab hulkuvat tähte. Kuid teleskoobiga avastati Uraan ja Neptuun. Planeedid sünnivad pärast tähtede<br />
sündimist. Näiteks tähed ju sünnivad tihedates gaasi ja tolmu udupilvedes. Tähe kujunemisel tekib tema ümber lapik tolmuketas. Selle pöörleva<br />
tolmuketta ajal sünnivadki planeedid. Selline tolmuketas moodustabki planeete. See koosneb väga väikestest ainekübemetest. Enamasti saavadki<br />
tähesüsteemid sellest alguse – ka meie Päikesesüsteem. Planeedid, mille pinnad on üsna tahked, moodustuvad ketta siseosas. Seal koosnevad<br />
tolmukübemed enamasti magneesiumist, ränist ja rauast. Kuid gaasilised hiidplaneedid moodustuvad ketta välimises osas. Seal esinevad<br />
aineterad on palju kordi suuremad, mis koosnevad enamasti jäätunud veest, ammooniumist ja metaanist. Need osakesed põrkuvad üksteisega<br />
kokku. Nad liiguvad väikese kiirusega kokku ja liituvad suuremateks osadeks. Mida suurem osa kokku moodustub, seda kiiremini kasvab<br />
gravitatsioonijõud ja seda kiiremini hakkab ainet juurde tulema. Niimoodi võib planeet valmis saada umbes saja või paarisaja miljoni aastaga.<br />
95
96
97
98
99
100
101
102
103
104
105
106
107
108
109
110
111
112
113
114
115
116
117
118
119
120
121
122
123
124
125
126
127
128
129
KASUTATUD FOTOD<br />
Esitatud pildid Universumist on võetud järgmistel interneti aadressidel:<br />
http://www.spacetelescope.org/images/<br />
http://www.spacetelescope.org/videos/<br />
Nende fotode ja videode kasutamise õiguse kohta saab lugeda ja kontrollida järgmisel interneti aadressil:<br />
http://www.spacetelescope.org/copyright/<br />
130
131
5 Religiooniteooria, teadus ja<br />
ülitsivilisatsiooniteooria alused
SISUKORD<br />
1 RELIGIOONI TEGELIK REAALSUS ......................................................................................................................... 4<br />
1.1 RELIGIOON JA MÜTOLOOGIA ........................................................................................................................................ 4<br />
1.1.1 Religioon ..................................................................................................................................................... 4<br />
1.1.2 Mütoloogia.................................................................................................................................................. 6<br />
1.2 TÄNAPÄEVA MÜTOLOOGIA ........................................................................................................................................... 8<br />
1.3 TULNUKATE INIMRÖÖVI JUHTUMID .............................................................................................................................. 12<br />
1.4 TULNUKATE LÄHIKONTAKTIDE TEADUSLIK SÜVA-ANALÜÜS ................................................................................................. 15<br />
1.5 INIMKONNA PÄRITOLU .............................................................................................................................................. 46<br />
1.6 ESHATOLOOGIA ....................................................................................................................................................... 51<br />
1.6.1 Üksikisiku eshatoloogia ............................................................................................................................. 51<br />
1.6.2 Üldine eshatoloogia .................................................................................................................................. 57<br />
1.7 RELIGIOON RAUDSE EESRIIDE TAGA .............................................................................................................................. 60<br />
1.8 JEESUS KRISTUS JA TEMA ÕPETUSED ............................................................................................................................ 71<br />
1.9 PARANORMAALSETE NÄHTUSTE TEADUSLIK KÄSITLUS ....................................................................................................... 75<br />
1.10 INIMLOOMUSE REAALNE OLEMUS ........................................................................................................................... 81<br />
VIITED JA KASUTATUD MATERJALID .............................................................................................................................. 91<br />
2 TEADUS ............................................................................................................................................................95<br />
2.1 TEADUSLIKU MAAILMAVAATE TEKKIMINE ...................................................................................................................... 95<br />
2.2 TEADUSE TUNNETUSVALDKONNAD .............................................................................................................................. 96<br />
2.3 TEADUSE ÜLDINE AJALUGU ........................................................................................................................................ 97<br />
2.4 LOODUSTEADUSTE EVOLUTSIOON ................................................................................................................................ 98<br />
2.5 TEADUSLIKU TUNNETUSE ÜLDISED MEETODID .............................................................................................................. 100<br />
2.6 TEADUSLIK UURIMISMEETOD .................................................................................................................................... 101<br />
2.7 TEADUSE OLEMUSEST, PIIRIDEST JA RAKENDATAVUSEST .................................................................................................. 103<br />
2.8 TEADUSE EHITUS ................................................................................................................................................... 107<br />
2.9 KOKKUVÕTE TEADUSE OLEMUSEST ............................................................................................................................. 108<br />
3 ÜLITSIVILISATSIOONITEOORIA ALUSED ........................................................................................................... 112<br />
3.1 INIMESE EKSISTEERIMINE ILMA FÜÜSILISE KEHATA ......................................................................................................... 112<br />
3.1.1 Inimeste kogemused ajusurmas .............................................................................................................. 112<br />
3.1.2 Inimese kehast väljumise füüsikateooria loodusteaduslik käsitlus ......................................................... 127<br />
3.2 TSIVILISATSIOONI/ÜHISKONNA HIERARHILINE SÜSTEEM JA STRUKTUUR .............................................................................. 187<br />
KASUTATUD KIRJANDUS .......................................................................................................................................... 205<br />
2
Religiooniteooria<br />
3
1 Religiooni tegelik reaalsus<br />
1.1 Religioon ja mütoloogia<br />
1.1.1 Religioon<br />
Inimkultuuri uurijad on tõdenud seda, et loogilisele analüüsile alluvad kõige raskemini just<br />
sellised kultuurinähtused, mida nimetatakse religiooniks ja müüdiks. Paljud kirjandusteosed<br />
lahkavadki religiooni ja müüti just läbi range loogilise analüüsi. Näiteks on religioon ja müüt Max<br />
Weberi arvates oma algvormil “võrdlemisi ratsionaalne tegevus“. Sellest tekib küsimus, et miks siis<br />
rangele loogilisele analüüsile ei peaks alluma siis selline ratsionaalne tegevus? Ilmselt sellepärast, et<br />
religioonid ja müüdid käsitlevad just „üleloomulikke jõudusid“. Näiteks Cassirer ütleb oma<br />
kultuurifilosoofilises töös „Uurimus inimesest“: „Religioon väidab valdavat absoluutset tõde, kuid<br />
tema ajalugu on eksituste ja hereesiate ajalugu. Ta annab meile tõotuse ja tulevikunägemuse<br />
transtsentsest maailmast – mis ületab igasugused inimkogemuse piirid – ja ometi jääb ta ise<br />
inimlikuks, liigagi inimlikuks.“. „Aru ega otsa“ ei ole tema arvates ka müütidel. See on midagi, mis<br />
ei ole üldse teoreetiline ja mida on võimalik mõista ainult allegoorilise tõlgendamise tehnika abil.<br />
Religioon ja müüt kuuluvad kahtlemata inimkultuuri kõige vanemasse ( ehk kõige varasemasse )<br />
ajajärku, kuid müüdi ja religiooni omavaheline suhe ( või piir ) on siiski küllaltki udune, mitteühene.<br />
Kas müüt oli esimene või oli seda siiski religioon. Algelist inimühiskonna usundilugu ja<br />
kombeid uuris kunagi inglise etnoloog sir James Frazer. Etnoloog arvas maagia ja religiooni vahel<br />
olevat kindlat järjepidevust. Oma mõtteid ja arvamusi pani ta kirja raamatusse „Kuldne oks“. Tema<br />
veendumuse kohaselt viis religioonide tekkimisele just maagia läbi põrumine. Sellise väite<br />
tõestamiseks aga puudub inimeste empiiriline kogemus ja seepärast ei saa näiteks Cassirer sellise<br />
väitega nõustuda. Läbi aegade jooksul on püütud eristada omavahel müüti ja religiooni. Näiteks<br />
religioon õpetab meile kõrgemaid moraalinõudeid ja moraaliideaale, kuid seevastu müüt tegeleb<br />
ainult usukommetega, mis ei ole moraalinormidega midagi pistmist. Kuid näiteks Max Weber<br />
eristas oma „Religioonisotsioloogias“ religiooni ja müüti just nende üleloomuliku objekti järgi.<br />
Näiteks religioonis austati Jumalaid, kuid maagias manati ja sunniti deemoneid loitsude abiga.<br />
Weberi arvates sisaldab religioonis maagilisi detaile. Kui tõesti eristada omavahel müüti ( maagiat )<br />
ja religiooni, siis on võimalik neid käsitleda ka üksteisest lahus. Kuid jääb ka selline võimalus, et<br />
religioon on välja arenenud just mütoloogiast.<br />
Sõna religioon tuleb ladinakeelsest sõnast religio, mis tähendab usundit. Tänapäeval mõistetakse<br />
religiooni ehk siis usundi all usku Jumala kui indiviidi olemasolusse, kes on siis maailma loonud.<br />
Usutakse seda, et „keegi“ Jumal on loonud maailma ja „keegi“ Jumal kujundab inimeste eluviisi.<br />
On olemas arusaam kolmainsusest, milles kõige olulisem on Jumal ise. Martin Luther arvas, et<br />
inimese suhe Jumalaga tuleneb „teiselt poolt“. See ei tulene uskliku inimesest endast. Kuid Erich<br />
Fromm arvas just vastupidi. Max Weber lähtus just Jumalast kui objektist lahutamaks üksteisest<br />
religiooni ja maagiat. Nende range lahutamine ei olnud siiski tema arvates võimalik. Religioossed<br />
inimtegevused on oma esialgseimal kujul aga „siinpoolse suunitlusega“, mis väljendus just<br />
religioossetes toimingutes. Religioossne praktiseerimine avaldub just inimeste eluviiside ja<br />
majanduse üldises stereotüpiseerimises. Näiteks religiooni üks ilmsemaid tunnusjooni on<br />
pühadused, mida ei tohi muuta. Sümbolid, reliikviad, kirikud on enamasti pühad ja nende<br />
seisukohad on täielikult pühad tõed ( teodiike ). Inimese saavutamine oma pattudest lahti saamiseks<br />
ja ülemaise täiusliku olemiseks on religiooni õpetuse üks alustalasi, mida nimetatakse ka<br />
4
lunastusõpetuseks ja mille omaksvõtmine ning järgimine kujundabki religioosse elutegevuse.<br />
Käsitleme siin religiooni peamisi struktuurielemente ja seejärel tema olulisemaid funktsioone,<br />
püüdes nende sisu avada.<br />
Kõikide religioonide peamiseks tunnuseks on inimeste usk Jumalasse – isikusse, kelle poolt on<br />
loodud kogu tuntav maailm. Ilma Jumalata ei ole olemas ka religiooni. Erinevates maailma<br />
religioonides esinevad erinevad Jumalad, kuid nendel kõigil on ka ühiseid jooni. Jumal on mingisugune<br />
oma olemasolust teadlik üliolend. Ta on surematu ja tal on inimesele kättesaamatud<br />
üleloomulikud võimed. Jumala mõistus ja ka elu on lõputud. Lõputult täiuslikud on ka tema<br />
võimed. Järelikult Jumal on „absoluut“. Antropomorfismi järgi lõi Jumal inimese oma näo järgi,<br />
kuid inimene ei ole Jumalaga siiski võrreldav. See on ka ainus sarnasus Jumala ja inimese vahel.<br />
Inimeste ettekujutused Jumalast on nagu peegelpilt sellest, et milline inimene ise olla sooviks.<br />
Näiteks nii arvas kuulus Saksa filosoof Ludwig Feuerbach.<br />
Kuna Jumal on teadvusega üliolend, siis on võimalik inimesel Temaga ka suhelda – selleks<br />
palutakse Jumala abi. Jumalaga on inimesel üsna lihtne suhelda, sest Jumal on kõikjal. Teda ei ole<br />
vaja otsidagi. Jumalasse uskumine ei ole lihtsalt ratsionaalne veendumus Tema olemasolusse.<br />
Jumala olemasolu teoreetiliselt tõestada on püüdnud ajaloos väga paljud kirikuisad ja filosoofid<br />
nagu näiteks Thomas Aquinost. Usk on ka religioossne tunne. Usklikud inimesed suhtuvad<br />
Jumalasse enamasti emotsionaalselt – see tähendab, et armastuse, hirmu, lootuse, süütunde ja<br />
kahetsusega. Selleks aga eeldab inimene seda, et Jumalal on olemas emotsioonid, tunded. Just<br />
emotsionaalne suhtumine Jumalaga loob inimesel erilise vaimse kogemuse. Selles nähtuvad inimese<br />
usklikud veendumused ja teod.<br />
Igal religioonil on olemas mingisugune oma pühakiri. Selline pühakiri koosneb pühadest<br />
tekstidest ja nendes avaldatakse vastava usundi ( ehk religiooni ) tõekspidamisi. Pühakiri on näiteks<br />
Piibel, Koraan, Talmud jne. Pühakirjades avaldatakse Jumala teod, uskumuse põhilisi veendumusi<br />
ja reegleid inimese religioosseks elutegevuseks. Kirjeldatakse ka näiteks Jumala maailma loomist.<br />
Neid pühalikke tekste võetakse kui Jumalike ilmutustena. Pühakirjade autor on kas siis Jumal ise<br />
või vastava religiooni looja. Pühakiri tegelikult veel isegi täieneb aja jooksul, mis moodustavad<br />
peamiselt pühakirja tõlgendused. „Jumalasõna“ õpetus põhineb pühakirjal ja kanoonilisel<br />
interpretatsioonil. Jumalasõna õpetust käsitleb teoloogia, mis on väga oluliselt seotud religioosse<br />
filosoofiaga.<br />
Religioossetes tavades ja rituaalides ilmneb Jumala kummardamine, mis on samas usklikke ka<br />
üheks põhitegevuseks. Usklitelt nõutakse palvust ja ka sünni, surma ja abielu pühitsemist. Just<br />
kiriklikud pühad etendavad usklikke elus väga tähtsat rolli, mis määratakse pühakirjade poolt. Religioossete<br />
tseremooniate täide viimisel on väga oluline sümboolika. Näiteks rist sümboliseerib<br />
Jeesus Kristust, mis tähendab Temale andumist ja armastust. Kuid samas oli risti kummardamine ja<br />
austamine levinud juba enne Jeesus Kristuse tulekut. Kristlus võttis lihtsalt üle risti endised<br />
traditsioonid ja seepärast muutuski risti austamine laialt domineerivaks. Inimese lunastus ilmneb<br />
ainult Kristluse eneseohverduse kaudu ja seepärast andis Kristlus risti austamisele uue ja sügavama<br />
tähenduse.<br />
Kiriku kui ristiusu institutsiooni ülesanne on evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide vahendamine.<br />
Kirik tähendab ka kogu kristlaskonda ( ristiusus ). Esimene on siis väljendatud kitsamas<br />
tähenduses ja teine laiemas tähenduses. Kirik on ülesehitatud organisatsiooniliselt, mis on väga<br />
kindlapiiriline. Uskliku usu toetamiseks on vaja organisatsiooni, milleks ongi see kirik. „See on<br />
nagu laev elumeres, milles otsitakse päästmist.“ Kristlikud kogudused moodustavad mingi kindla<br />
usulahu alusel. Max Weber avab religiooni avara panoraami, alates religioonide tekkimisest,<br />
nõidpreestritest, Jumala mõistest ja usueetikast, prohvetitest, kogudusest, pühast teadmisest,<br />
seisustest, klassidest ja nende seotusest religiooniga, teodiike probleemist, lunastuse teedest ja<br />
nende mõjust eluviisile, usueetikast ja „maailmast“ ning lõpetades kultuurireligioonide<br />
„maailmaga“.<br />
Paul Tillich on analüüsinud heteronoomseid, autonoomseid ja teonoomseid kultuure. Ta käsitleb<br />
religiooni pigem kui inimkultuuri vormina.<br />
Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama<br />
täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. „Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks“. Usk<br />
5
tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: „Usk Jumalasse on<br />
tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne )<br />
protsess.“.<br />
Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi<br />
on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või<br />
kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas<br />
esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat? Kes või mis on siis esimene? Näiteks Fromm arvab<br />
pigem seda, et inimese usk on siiski esmane. Kuid siis tekib juba uus küsimus: mis jääb järele<br />
Jumala puudumisest? Frommi idee viib selleni, et inimene lahutab ennast Jumalast ja sellisel juhul<br />
religioon jaotub teistlikuks ja „ilmalikuks“ religiooniks. Kuid religiooni käsitlusi on veel palju<br />
teisigi. Näiteks psühholoogilisi, pragmaatilisi ja teisi religiooni käsitlusi - religiooni filosoofilistest<br />
kontseptsioonidest kuni New Age interpretatsioonideni välja.<br />
( Laanemäe 2007, 221-230 )<br />
1.1.2 Mütoloogia<br />
Antiikmütoloogia uurija Edith Hamilton annab meile oma raamatus „Antiikmütoloogia“ hea<br />
põhjenduse mütoloogia tundma õppimiseks: „...tõsist huvi pakuvad müüdid just seepärast, et nad<br />
viivad meid tagasi neisse aegadesse, kui maailm oli veel noor ja inimesed puutusid tihedalt kokku<br />
maaga, puudega, vetega, lilledega ja mägedega ning tunnetasid neid sootuks teisiti kui meie,<br />
tänapäeva inimesed...Ja me võime hetkeks tajuda tolle iidse inimese loodud müütide kaudu killukest<br />
kaugest, imepärasest ja kaunilt hingestatud maailmast.“ Kuid on olemas ka teisi põhjusi mütoloogia<br />
tundma õppimiseks. Kuid ka nüüdisajal loob inimene uusi müüte, kuid seda hoopis teistel põhjustel.<br />
See on ilmseltüks olulisemaid põhjusi. Mõned iidse ühiskonna tavad eksisteerivad ka tänapäeval.<br />
Sõna müüt on tulnud kreekakeelsest sõnast „mythos“. See tähendab jutustust või pärimust<br />
üleloomuliku maailma asjadest, Jumalatest, muinaskangelastest jne. Müüdid sisaldasid enamasti<br />
informatsiooni maailma tekkimisest, selle seadustest ja inimese eksisteerimise põhjuse kohta.<br />
Antiikajal koguti müüte ja tõlgendati neid. See võimaldas mütoloogia tekkimist. Ammustel aegadel<br />
võisid müüdid muutuda muinasjuttudeks, legendideks või eeposteks. Müütidesse enam siis ei<br />
usutud.<br />
Müüdid on mingisuguse rahva poolt loodud väljamõeldud lood, millesse siis see rahvas uskus.<br />
Kuid võõraste rahvaste müüdid ehk lood võisid aga osutuda valedeks. Rahva enda kultuur määrab<br />
ära uskumise müütidesse. Müütidesse üldiselt siiski usuti. Põhjuseid, et miks siiski usuti, on ilmselt<br />
mitmeid. Üks neist võib näiteks olla hirm loodusjõudude ees. Seda sai mana abil taltsutada. Põhjus<br />
võib olla ka inimese analoogias loodusega. Müüdid pajatavad inimeste üleelatud kogemustest. Tol<br />
ajal elasid inimesed nii müütilises kui ka reaalses maailmas. Oli olemas nagu kaks erinevat maailma<br />
( reaalsust ), milles elati. Kuid need mõlemad maailmad olid inimese jaoks reaalsed ja nende vahel<br />
ei tohtinud olla vastuolusid. Mütoloogia on müütide kogum, kuid sellisel ajal elavale inimesele ole<br />
see igapäevaelu tarvilik kultuurivorm. Selle abil tunnetati maailma, säilitati ja anti edasi olulisi<br />
inimkogemusi. Müüt oli nagu inimese üks mõtlemise vorme, mis oli maagiline ja üleloomuliku<br />
iseloomuga. Näiteks väge ja jõudu võis olla loomal, puul, vaimul, hingel jne. Uku Masingu arvates<br />
oli inimesele vajalik vaim selleks „...kelle pääle ta võib enam-vähem kindel olla... Õigemini on nad<br />
ta liitlased... Nad on üleloomulikud ja üleinimlikud ainult tingimisi, ainult seepärast, et nad ei viibi<br />
inimeste keskel, vaid kuskil maa all, vees või taevas, kus inimene „ilmsi“ viibida ei saa.“ Masing<br />
võrdles sellist tunnetust unega, sest siis elab inimene hoopis teises reaalsuses.<br />
Kuid müüdid ja religioonid on omavahel väga tihedalt seotud. Religioon kirjeldab maailma<br />
samuti läbi üleloomuliku „prisma“. Kuid religioon on inimeste jaoks nagu mingisugune hoiak. See<br />
on nagu välisvägede kogemine ja siis nende tunnustamine. Need kogetavad välisväed on tavaliselt<br />
kardetavad. Kuid vastupidiselt religioonile on maagia nagu mingi „toimemhhanism“. Inimene<br />
katsetab mõjutada neid välisvägesid ja püüab neid endale kasutada. Ohvritalituse või riituse korral<br />
on erinevate rahvaste puhul raske eristada, et kus on tegu maagia või kus religiooniga. Näiteks nii<br />
argumenteerib Uku Masing isiklikult.<br />
6
Muistsel ajal elanud inimene nende probleemide üle ei juurelnud, kuid tänapäeval mõistab<br />
etnoloogia neid erinevates koolkondades siiski erinevalt. Seda sellepärast, et inimesed on uskunud<br />
just erinevaid Jumalaid ja nende ootused elu jätkumisele pärast surma on erinevad. Kuid põhjus ei<br />
ole ilmselt ainult selles. Näiteks W. Goldschmidt arvab nii, et „...erinevate rahvaste maailmadel on<br />
erinevad kujud. Juba metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei vasta Eukleidilisele geomeetriale,<br />
aeg ei moodusta pidevat ühe suunalist voolu, kausaalsus ei ühti Aristotelese loogikaga, inimest ei<br />
lahutata „mitteinimesest“ ega elu surmast nagu meie maailmas“. Maailmavaade ja müstiline ning<br />
religioossne mõttelaad vastab muistsele inimesele enam just müüdi vorm. Kunagiste kultuuride<br />
põhilisteks elementideks olidki just müüdid.<br />
Muistne inimene nägi ainult piiratult looduse „loogilist korrastatust“. Ja nii oligi inimese jaoks<br />
kõik võimalik . See võimaldas luua müüte, mida mõistus loogiliselt seletada iialgi ei saanud.<br />
Võimaliku ja võimatu vahele piiri näeb inimene alles siis, kui ta on käinud läbi pika kultuuri<br />
arengutee.<br />
Euroopa kultuuri ajaloos oli just antiikmütoloogial väga suur tähtsus. Antiikmütoloogia mõjutas<br />
ka kristluse kujunemist.<br />
Inimeste väljamõeldu on nende jaoks tegelikkus hoolimata sellest, et neid reaalselt olemas ei ole.<br />
Sellist reaalsuse vastandit nimetataksegi irreaalsuseks. Inimese usk ei pea otsima müüdi tõesuse<br />
kohta mingeid loogilisi seletusi. Seepärast irreaalsus ja reaalsus kokku sulanduvadki.<br />
Müüt ei seleta maailma mõistetes, vaid see teeb läbi fantaasiarikaste kujundite, metafooride ja<br />
analoogiate. See tähendab seda, et reaalset maailma seletatakse kujundilises vormis. Kuna müütide<br />
sümboolsetel kujunditel on ilmselt ka mingisugune kunstiline tähendus, siis müüti on võimalik<br />
käsitleda ka kui kunstiloomingut. Seda kinnitab näiteks antiikmütoloogia. Müüti loodi Vico arvates<br />
vastavalt inimese poeetilisele loogikale. Tema arvates lõi just poeetiline mentaalsus erinevaid<br />
müüte.<br />
Müüt mõjutab inimese tundeid läbi oma kujundlikkuse. See tekitab inimesel müüdi loo läbi<br />
elamist. See ka tugevdab inimesel müüdi tõesusesse veelgi enam. Kuid Freud arvab, et müüt aitab<br />
inimesel oma alateadvusega paremini toime tulla, mida nimetatakse „kaitsemehhanismiks“.<br />
Kuid muistse inimese vaimset elu ei kujunda ainult mütoloogia, sest mütoloogial on ka prkatiline<br />
tähendus. Mütoloogia abil suudab inimene loodust maagia abil mõjutada. Niiviisi annab mütoloogia<br />
inimesele „tehnilised“ vahendid loodusega paremini toime tulekuks. Maagia sisaldab endast<br />
mitmesuguseid sümboolsete protseduuride kogu. Inimese füüsiliste tegemiste taga peitub tegelikult<br />
selle maagia ( vaimne ) müstiline võim ja vägi, millest siis abi otsitakse. Inimesed ei kahtle nende<br />
toimingute oodatud mõjudest isegi siis, kui need mingisugust oodatud mõju ei anna. Maagia tugev<br />
jõud väljendub loitsus, laulus, jne. Sellised rituaalid mõjutavad ka inimkeele ehituse aluseid –<br />
näiteks sõnaliikide „algallikaid“.<br />
Sellised asjaolud tulevad just inimese mütoloogilise mõtlemise eripärast, mis on seotud<br />
antropomorfismiga ja inimese müstilise ühtsustundega. Arhailine inimene uskuvat mingisugusesse<br />
kõike juhtivasse üldisesse ja vaimsesse jõusse. Ta arvavat ka seda, et selline jõud mõjutab nii<br />
loodust kui ka inimest ennast. Kui mingid asjad on omavahel sarnased, siis peavad olema ka need<br />
omavahel seoses. Selline on analoogia, mis määratakse inimese seost loodusega. Selline asjaolu<br />
võimaldab manipuleerida piltidega, kujudega jne. Mõistus ütleb, et sarnasus toob omakorda ka<br />
sarnasuse. Antud mõttelaad on omane laste mõttemaailmale, mida iseloomustab animism ja<br />
egotsentrism. Lapse nägemuse jaoks on asjad „hingestatud“. See ongi lapseliku animismi põhiliseks<br />
iseloomujooneks. Ka selle funktsioonid tingivad müüdi iseloomulikud küljed.<br />
Mütoloogiliste süžeede ja kujundite transleerumises väljendubki stereotüpiseerimine.<br />
Stereotüübid etendavad sarnaseid harjumusi, milleks need siis muutuvad. Stereotüüp surub alla<br />
inimese individuaalse „teadvuse“ ja selle asemele tõstab esile kollektiivse „teadvuse“. Näiteks<br />
ideoloogilised müüdid on tänapäeval üsna laialt levinud. Kuid samas korduvad nende<br />
„süžeegrammatikate kategooriad“.<br />
Muistsel ajal oli inimesel ( näiteks teaduslike ) teadmiste asemel hoopis mütoloogilised<br />
„ebareaalsused“. Need tegelikult kompenseerivad inimeste tolle aja teadmiste puudumise. Näiteks<br />
võib inimese abitustunde kompenseerida maagia. See annab inimesele usu oma soovide täitmisele.<br />
Ka narratiivse moraalikoodeksi võivad Emile Durkheimi arvates müüdid luua. Kuid Ameerika<br />
7
teadlase Joseph Campbelli arvates kompenseerib müüt just „ajavahesid“. Müüdid seovad mineviku,<br />
oleviku ja ka tuleviku tema arvates ühtseks tervikuks.<br />
Kui inimene mõtleb mütoloogiliselt, siis eemaldub ta üha enam reaalsusest. Niiviisi muutub<br />
mütoloogiline kujund sümboolseks mõtete väljendamiseks. Seda nimetatakse sümboliseerumiseks<br />
ja sellele on rõhku pannud ka juba Max Weber oma religioonifilosoofias. Siin kohal oleks hea tuua<br />
välja mõne näite. Näiteks antiikmütoloogias tuntud zeus ei ole lihtsalt üks peajumal, vaid Ta<br />
etendab ka kogu Universumi olemust ennast. Enamasti ei teata sümboli olemasolu. Sümbol etendab<br />
ka kui varjatud jõudu.<br />
Mütologeemideks nimetatakse selliseid müütide tüüpe, mille korral on müüt üsna lihtsasti<br />
omaksvõetav ja seda siis seepärast, et need on üsna endastmõistetavad. See ei anna reaalsusest mitte<br />
alati õigeid tõlgendusi. Vanasõna on levinuim mütologeem, mille hulka kuuluvad ka mitmesugused<br />
etnokultuurilised stereotüübid. Ideoloogilised müüdid on lausa omaette eriline klass. Need müüdid<br />
on arenenud stiihiliselt või on need spetsiaalselt loodud. Kuid nende müütide eluiga on üsna lühike<br />
ja nad kaovad koos ideoloogia kadumisega.<br />
Mütoloogia ei tähenda ainult uskumusi. Müüti võtab inimene täpselt nii nagu müüt seda nõuab.<br />
Tuleb alati meeles pidada seda, et inimeste hoiakuid stimuleerivadki just müüdid. Müütides luuakse<br />
uuesti ennast vastavalt inimese enda tahtele. Näiteks võib esile tuua kaasaegsete müütide versioone.<br />
Roland Barthes nimetas neid tavamütoloogiateks. Neid loovad näiteks telesaated nagu näiteks<br />
komöödia sari „Tuvikesed“, milles luuakse uus paroodiline „isa-idioot“ mütoloogia.<br />
( Laanemäe 2007, 221-230 )<br />
1.2 Tänapäeva mütoloogia<br />
„Ajalugu muutub legendideks, legendid aga müütideks.“<br />
J. R. R. Tolkien<br />
Müüte loob ka tänapäevane maailm, kuigi see on tunduvalt ratsionaliseeritum kui kunagine<br />
antiikmaailm. Tänapäeval loodud müüdid erinevad muistse maailma loodud müütidest oma sisu ja<br />
vormi poolest. Nad ei oma enam sellist tähendust. Väga kindlameelset ja tõestatud teadmist<br />
käsitletakse kui tänapäeva tuntuima müüdina mille näideteks võib tuua progressiusu ja<br />
turufundamentalismi. Kuid on ka teisi näiteid. Sellisesse teadmisesse usutakse enamasti pimesi.<br />
Kuid näiteks nõidused ja vaimsed rituaalid nähtuvad üha enam pigem inimühiskonnale rasketel<br />
aegadel ja arengu ülemineku perioodidel. Need on nö. jäänukmüüdid, mida võib leida tänapäevaste<br />
müütide kõrval. Näiteks tänapäeva müüte etendavad igasugused lood lendavatest taldrikutest,<br />
tulnukatest, lumeinimestest, Bermuda kolmnurgast jne. Need saladuslikud nähtused, mille tekke<br />
loos tuleb veel palju avastada, pretendeerivad ka skeptilisele teadusele. Sellist mentaalsust<br />
soodustab ka postmodernism, mis kritiseerib teaduse võimalusi. Kuid neid tänapäeva müüte on<br />
paraku ka raske ümber lükata ja mõned nendest võivad osutuda tulevikus ka reaalseteks.<br />
Aegade lõikes võib täheldada, et on võimalik panna suuri kihte kõigist ühiskondadest uskuma<br />
üleloomulike rasside olemasoludesse, lendavate masinate võimalikkusesse ja asustatud maailmade<br />
paljususse, näidates neile mõningaid hoolikalt kavandatud stseene, mille detailid on hoolikalt<br />
kohaldatud mingisuguse kindla aja ja koha kultuurile ning sümbolitele.<br />
Maailmas tegutsevad ufoloogid on leidnud väga palju paralleele ufoilmingute, haldjate ja<br />
teispoolsete või isegi deemonlike jõudude vahel. Folkloorsete isikute ( näiteks pahade vaimude )<br />
käitumine sarnanevad väga just ufode ( tulnukate ) käitumismanöövritega. Ufonähtuste ja<br />
teispoolsete olendite vahel ilmnevad silma nähtavad sarnasused. Tänapäeval räägitakse üsna vabalt<br />
väikestest rohelistest mehikestest, keda siis nimetatakse ufonautideks ja kes Maal vahel külas<br />
käivad. Kuid muistsel ajal oli nendest rääkimine ohtlik. Neid „võõramaalasi“ nimetati<br />
kõikvõimalike eufemismidega – „heaks rahvaks, lahkeks rahvaks, isandateks, lapsukesteks,<br />
võõrasteks, mägede rahvaks jne“. Muistsel ajal arvasid inimesed UFO-ga kohtumisel nägevat<br />
näiteks ka ingleid või Jumalaid endid ja seetõttu pidasid nad selliseid kohtumisi kindlasti vajalikuks<br />
8
ka avalikustama. Kuid oli inimesi, kes arvasid nägema hoopis kuradeid või paharette. Nende vahe<br />
võib olla tegelikult väga väike.<br />
Pärimused pajatavad eri liiki haldjatest, kuid enamus neist on siiski lühikest kasvu. Need haldjad<br />
on vägagi sarnased nende olenditega, keda tänapäeval nimetatakse tulnukateks. Näiteks on haldjaid<br />
kirjeldatud kui väikese kasvuga ja suure peaga inimesi, kes kannavad rohelisi rõivaid. Kuid need<br />
kirjeldused kattuvad peaaegu täielikult tänapäeva tulnukate omadega. Isegi suuri piluseid silmi on<br />
haldjatelgi nähtud. Näiteks Aafrika džunglites pügmeede elu uurinud üks Ameerika ja Euroopa<br />
etnograafide grupp kuulsid ühes külas olles järgmist legendi. Nendes paikades oli kunagi taevast<br />
alla kukkunud helesinine kera. See kera plahvatas ja tulest ilmus välja „inimene“. Inimene oli<br />
pügmeedest väiksemat kasvu. Tal ei olnud nina, kuid silmad olid suured ja mustad ning riietus<br />
sarnanes rohelise maonaha kostüümiga. Teda võeti kui Jumalat ning talle toodi andamit. Inimene ei<br />
rääkinud millestki, vaid näitas oma pikkade sõrmedega teava poole. Ühel päeval aga lendas kohale<br />
teine ( punane ) kera. Sellesse see tundmatu kadus ja lehvitas pügmeedele oma pikkade sõrmedega.<br />
Ilmselt oli see hüvastijätu komme. Kuid pügmeed arvasid selle peale, et Jumal tuleb veel kunagi<br />
tagasi. Etnograafid oletasid, et lendavad „tulekerad“ olid tegelikult maavälise päritoluga<br />
kosmoselaevad ja „inimene“ oli tulnukas. Selline järeldus on ilmne. Nad arvasid seda toimuvat<br />
umbes 600 aastat tagasi.<br />
Võõraid ja salapäraseid olevusi nimetavad iirlased Haldjarahvaks ja šotlased Heaks Rahvaks (<br />
Good People ) ( Sleagh Maith ): „Haldjarahvas on küllaltki arvukas sugu, kes elab mere peal või<br />
mägedes ja kes on kõik väga head naabrid. Halvad pole üldsegi mitte Haldjarahva hulgast, vaid on<br />
langenud inglid ja nad elavad metsades ja meres.“ (Teine reaalsus, lk. 64)<br />
Eswin S. Hartlandi rahvapärimuste õpetlase raamatus „The Science of Fairy Tales“ ( Haldja- või<br />
muinasjuttude teadus ) on kirjeldatud üht juhtumit, mille korral on inimene astunud kontakti<br />
Haldjarahvaga:<br />
„Mees, kes elas Ystradfynlaisis Bredknockshire krahvkonnas, kadus ühel päeval, kui ta läks<br />
välja vaatama oma karja ning lammaste järele mäele. Umbes kolme nädala pärast, kui teda<br />
oli asjatult otsitud ja naine ta juba surnuna üles andnud, tuli ta koju. Naine küsima, kus ta oli<br />
viimased kolm nädalat. „Kolm nädalat? Kas sa nimetad kolme tundi kolmeks nädalaks?“,<br />
vastas ta. Kui ta pidi rääkima kus ta oli, pajatas mees, et ta mängis oma vilespilli ( mida ta<br />
harilikult mäele kaasa võttis ) Llorfas Van Pooli lähedal paigas, kui teda piirasid eemalt sisse<br />
väikesed inimsarnased olendid, kes nihkusid lähemale ja lähemale, kuni olid väga väikeses<br />
sõõris. Nad laulsid ja tantsisid ning mõjutasid teda niivõrd, et ta kaotas kontrolli enese üle.<br />
Nad pakkusid talle mõnd väikest koogikest süüa, millest ta võttis pisut, ning ta polnud<br />
kunagi varem ennast nii hästi tundnud.“ (Teine reaalsus, lk. 67)<br />
Patrick Water kirjeldab üht Haldjarahva esindajat: „Hulk poisse nägid väljade peal punasemütsilist<br />
haldjameest. Väljaarvatud ta pikkus, oli ta nagu kes tahes muu inimene. Ta oli umbes kolm ja<br />
pool jalga pikk. Poisid piirasid ta sisse, kuid ta ajas sellist tulist juttu, et nad lasid tal minna. Ja<br />
kõndides eemale vana kindluse suunas ta haihtus.“ (Teine reaalsus, lk. 64)<br />
Ben Bulbeni mäe jalamil Iirimaal toimus järgmine juhtum, mida Evans-Wentz oli kuulnud ja<br />
nüüd kirjeldab meile sellest: „Kui ma olin noor mees, tavatsesin ma tihti minna sinna mägedesse<br />
kalastama või küttima. Ja see juhtus jaanuaris ühel külmal ja kuival päeval, kui ma kandsin oma<br />
püssi, et mina ja üks mu sõber nägime Ben Bulbeni ümber jalutades esmakordselt ühte Haldjarahva<br />
esindajat. ... See oli riietatud sinisesse, peakate oli ilustatud mingi tikandiga. Kui ta jõudis meieni,<br />
sõnas ta mulle meeldival ja hõbedasel häälel: „Mida harvemini Te siia tulete, seda parem, härra, üks<br />
noor daam tahab siin Teid ära viia.“ Siis käskis ta meil oma püsse mitte paugutada, kuna<br />
Haldjarahvale ei meeldi mürast häiritud olla. Ning näis, et ta oli Haldjarahva vahisõdur. Kui me mäe<br />
juurest lahkusime, keelas ta meil tagasi vaadata, ning me ei teinud seda.“ (Teine reaalsus, lk. 65)<br />
Evans-Wentzile kirjeldati Haldjarahva olemust järgmiselt:<br />
„See rahvas on võimsaim, mida ma kunagi näinud. Nad on meist kaugelt üle ja see on<br />
põhjus, miks nad ennast kutsuvad Kõrgkihiks ( Gentry ). Nad pole mitte töötav klass, vaid<br />
9
militaar-aristokraatlik, nagu näib, kõrge ja uhke. Nad moodustavad erilise rassi meie ja<br />
vaimude vahel, nagu nad mulle ütlesid. Nende võimed on ülisuured: „Me võiksime pool<br />
inimkonda hävitada, kuid me ei tee seda,“ sõnasid nad, „kuna me loodame päästmisele.“ Ja<br />
ma teadsin meest, keda nad kolm-neli aastat tagasi lõid teda halvates pikali. Nende<br />
silmavaade on nii läbinägev, et ma arvan, et nad võiksid näha läbi maakera. Neil on kiire ja<br />
meeldiv hõbedane hääl. Haldjarahvas elab mägede sees ilusates lossides ja neil on palju<br />
suguharusid teistes maades ning eriti Iirimaal. Mõned elavad Dublini lähedal Wicklaw´<br />
mägedes. Nagu sõjaväelgi on neil oma baasid ja nad liiguvad ühest teise. Minu juht ja<br />
informaator lausus mulle kord: „Ma kamandan rügementi“. Nad rändavad palju ja nad<br />
võivad ilmuda Pariisis, Marseille´s, Napolis, Torinos, Gemas või Dublinis harilike<br />
inimestena, isegi tervete rahvahulkadena. Eriti meeldib neile Hispaania, Lõuna-Prantsusmaa<br />
ja Lõuna-Euroopa. Haldjarahvast huvitavad inimeste tegemised väga ning nad seisavad alati<br />
õiguse ja tõe eest. Mõnikord nad võitlevad omavahel. Nad võtavad huvitavaid noori ja tarku<br />
inimesi enda juurde. Nad võtavad kogu keha ja hinge, muutes keha enda oma sarnaseks. Ma<br />
küsisin kord, kas nad kunagi surevad ja nad vastasid, et ei, „meid hoitakse alati noortena“.<br />
Kui nad võtavad kellegi enda juurde ja see maitseb nende lossis toitu, ei saa see enam<br />
kunagi tagasi. Nad ei maitse kunagi midagi soolast, kuid söövad toorest liha ja joovad<br />
magedat vett. Nad abielluvad ja neil on lapsed. Ja igaüks neist võib abielluda hea ja puhta<br />
surelikuga. Nad võivad ilmuda eri vormides. Üks, kes mulle ükskord ilmus, oli tüseda<br />
kehaehitusega ja ainult neli jalga pikk. Ta ütles: „Ma olen suurem kui ma sulle paistan. Me<br />
võime teha vana nooreks, suure väikeseks ja väikse suureks.“ (Teine reaalsus, lk. 65-66)<br />
Folkloorsed haldjarahva lood jutustavad meile ka mingisugusest salapärasest maailmast, kust<br />
need olendid inimeste sekka tulevad. Sellises maailmas ei ole haigusi ega surma ja ka aeg kulgeb<br />
seal teisiti kui inimeste maailmas. Sellest pajatavad meile väga paljud legendid ja müüdid. Näiteks<br />
võõraste olendite „võlumaal“ minuteid või tunde veetnud inimesed avastavad tagasi tulles seda, et<br />
möödunud on aastaid või isegi sajandeid. Kuid on toimunud ka vastupidiseid juhuseid. Näiteks on<br />
avastatud seda, et aastaid veedetud olendite „võlumaal“ on tegelikult ära oldud ei vähem ega kauem<br />
kui näiteks kolm minutit. Just täpselt selliseid ajahetki on täheldatud ka siis, kui inimene on astunud<br />
mõne UFO pardale.<br />
Olendite maailma on pärimused kirjeldanud aga kahel erineval viisil. Näiteks mõned legendid<br />
pajatavad täiesti reaalsest maailmast, mis on inimeste omast täiesti erinev. Kuid teised legendid<br />
räägivad sellest maailmast kui surnute riiki, mis on juba väga müstiline ja muinasjutuline. Näiteks<br />
on inimesi, kes on „väidetavalt“ näinud surnud inimesi või sugulasi just UFO pardal või lausa<br />
teistel planeetidel.<br />
Näiteks vaatame ühte tuntud lugu „Cormaci seiklused tõotatud maal“. Seal jälitab Cormac ühte<br />
igavese nooruse maalt pärinevat saladuslikku sõjameest. Kuid siis satub ta mingisugusesse udusse,<br />
mille keskel asub kindlus. Heledast, hõbedasest loss paistab olevat müüride vahel. Seda katavad<br />
poolenisti valged linnusuled. Kuid siis ratsutavad lossi juurde haldjad. Neil on kaasas linnusuled,<br />
millega nad siis lossi katma hakkavad. Kuid tugev tuul kannab need linnusuled siiski minema.<br />
Kuningas astub sisse ning näeb nägusat sõjameest ja kaunist heledajuukselist tütarlast. Sõjamees<br />
osutus Tõotatud maa kuningapojaks. Pärast sõbralikke tervitusi tunnistab ta, et on Cormaci oma<br />
riiki meelitanud ja soovib nüüd teda autasustada. Ta kingib Cormacile võlukausi, mis eristab tõde<br />
valest ja hõbedase oksa. Selline tuntud Iiri saaga sarnaneb veel väga paljude teiste rahvaste<br />
juttudega.<br />
Näiteks sarnased lood on üsna tavalised just eri liiki meediumite korral. Nii avastas näiteks briti<br />
uurija Peter Rogerson, kes on uurinud ka Edgar Cayce´i ja Uri Gelleri lapsepõlve läbielamisi.<br />
Näiteks ennustaja Andrew Jackson Davis, keda hüütakse ka Poughkeepsie´ks, kohtas kunagi<br />
salapärast isikut. See salapärane isik andis talle müstilise rännukepi ja selle sees olid pisikesed<br />
karbid „rohtudega eri hädade vastu“. Selline lugu sarnaneb väga šamaani klassikalise tekkelooga.<br />
Raamatus „Shamanism“ kirjutab Mircea Eliade meediumite lugudest, kuidas nad teada said oma<br />
nõiavõimetest. Peaaegu kõik need lood sarnanevad ainult ühele iseloomule – seda, et „ma pesin<br />
parajasti jõe ääres, kui taevast tuli alla suur tulekera, see läks minu sisse ja siis ma teadsin, et ma<br />
10
pean saama šamaaniks.“ Selliseid lugusid ilmneb kõikjal maailmas. Näiteks mõni inimene arvas<br />
väga pikka aega seda, et nägi taevast „sõnumi toojat“ või ingleid, kuid tegelikult astus ta kontakti<br />
UFO-ga. Näiteks järgnevalt kirjeldab neljateistaastane Joseph Smith oma kõige esimest nägemust,<br />
kui ta parajasti metsas palvetamas käis: „Ma nägin täpselt oma pea kohal valgussammast, mis oli<br />
päikesest eredam ja mis langes järkjärgult allapoole, kuni see langes minu peale... Kui valgus minul<br />
lasus, nägin ma kaht isikut, kelle hiilgust ja aupaistet on võimatu sõnades kirjeldada ja kes seisid<br />
mu pea kohal õhus. Üks neist rääkis minuga.“ Tema ette ei ilmunud ingel Moroni, vaid kaks<br />
hiilgavat olevust. Nende olendite nimesid ei olnud Smith vääriline teadma. Müstilisi ja<br />
muinasjutulisi olendeid on kirjeldatud eranditult kõigi rahvaste folklooris. See on fakt. Nende<br />
olenditega astuvad inimesed aeg-ajalt kontakti.<br />
UFO nähtus ( kohtumised tundmatute olenditega või nende sõidukitega ) on olnud inimestega<br />
kogu inimajaloo jooksul ja ei ole selle aja vältel olnud kunagi tajutavalt tegeldav. Millega ei oleks<br />
ka tegu, muudab see meie tunnetusvõimet. Inimesed on näinud kummalisi nähtusi või taevas<br />
lendavaid objekte läbi aegade. Kogu maailmas on täheldatud veidraid valgusi, tundmatuid<br />
õhulaevu, lendavaid taldrikuid ja UFOsid. Paljud inimesed on olnud kontaktis maaväliste olenditega<br />
ja on inimesi, kes on tulnukate poolt ka röövitud. UFO-sid on uurinud ka folkloristid ( sest UFO-sid<br />
on täheldatud ka inimkonna folklooris ) ja UFO-lugusid leidub ka vanarahva uskumustest. Näiteks<br />
viieteistkümnes sajand nägi maaväliseid olendeid haldjaina, kümnes sajand sülfidena, roomlased<br />
metsanümfide ja vetevaimudena. Ja nii edasi ajas tahapoole liikudes. Näiteks 104. aastal eKr nägid<br />
Kesk-Itaalia kahe linna elanikud „taevas relvi, mis kogunesid idast ja läänest“. Selle juhtumi pani<br />
kirja 100 aastat hiljem Rooma ajaloolane Plinius Vanem. Veel ühe juhtumi pani kirja kreeka kirjanik<br />
Plutarchos, kes elas 46.-120. aastal pKr. Ta täheldas, et 74. aastal eKr „taevas plahvatas ja suur<br />
leegitsev ese langes kahe väe vahele maale. See oli veinikannukujuline ja sulahõbeda värvi“.<br />
Väidetavalt ehmusid sõdurid väga ära ja seetõttu jäeti lahing pooleli. (Imeline Ajalugu Nr 7/2013,<br />
12).<br />
Ka religioossete ja UFO sündmuste vahel esinevad uskumatult selged sarnasused. Näiteks<br />
„usuimede“ korral nähakse mingit eredat sähvatust või mingisugune hõõguv valgus pimestab<br />
inimesi. Nii ka UFO-sündmuste korral on inimesed sattunud pimestavasse sinakasvalgesse<br />
valgusesse. Usuimede korral inimesed ka kuulevad mingeid helisid näiteks suurt müra, sumisevat<br />
või undavat heli. Nii ka UFO-sündmuste korral, mil UFO liigub aeglaselt, tekitades sumisevat heli.<br />
Enamasti UFO-d ka valgustavad autosid. Usuimede korral on nähtud läbipaistvat valget pilve,<br />
valget valgust ( mis libiseb üle puulatvade ) ja on täheldatud ka tugevat tuult. Samasuguseid aspekte<br />
kohtab ka UFO-ilmingute ajal. Näiteks on taevas nähtud suurt valget valgust ja on kuuldud helisid,<br />
mis tunduvad vilisevat. UFO-de liikumistega on kaasnenud ka tugev õhu liikumine. Ka inimeste<br />
psüühilised ilmingud on kattuvad. Näiteks usuimede korral on inimesed jäänud transsi või on<br />
kurnatult kokku langenud. Ka UFO-sündmuste korral on inimesed tundnud ennast väga nõrgana.<br />
Erich Anton Paul von Däniken on uuriv isik, kes pooldab teooriat tulnukatest, kes käisid<br />
tuhandeid aastaid tagasi Maal külas ja tundusid inimestele kui Jumalad. Need tulnukad andsid tolle<br />
aja inimestele teadmisi ja oskusi. Oma teooriate kinnituseks on ta leidnud tõestusi muistsetest<br />
legendidest, Piiblist ja arheoloogilistest väljakaevamistest. Kui Däniken Piiblit tõlkis, siis ta avastas<br />
sealt ratastega, suitsu ja tuld purskavat sõidukit. Ta märkas, et Jumal teeb vigu. Kuid selliseid<br />
sarnaseid kurioosseid lugusid leidub ka teistel rahvastel, mitte ainult israeliitidel. Däniken jõudis<br />
järeldusele, et Piiblis ei kirjeldata Jumalat, vaid maaväliseid tsivilisatsioone. Indiast pärit iidseid<br />
raamatuid on kaasajal India professorid ja indoloogia spetsialistid uuesti tõlkinud. Näiteks<br />
kirjutatakse seal hiigelsuurtest linnadest, mis tiirlesid maakera orbiidil tuhandeid aastaid tagasi.<br />
Väikesed sõidukid, mis Maale saabusid, olidki pärit nendest linnadest. Nende sõidukite kirjeldused<br />
on üsna täpsed. Näiteks venerahvusest parauurija Zecharia Sytchini on uurinud sumerlaste<br />
kivitahvleid. Raiutud kirjades oli juttu ka tulnukatest. Nad õpetasid sumerlastele õigusteadust,<br />
poliitikat, matemaatikat, majandust ja kirjakeelt. Tulnukad ( annunakid ) tulid Maale umbes 400<br />
000 aastat tagasi planeedilt nimega Niburu. Tänapäeva lennuki piloodid on märganud kõrgelt, et<br />
Peruus asuvas Nasca kõrbes eksisteerivad lennuvälja stardirajad, mis on iidvanad. Kuid mäestikes,<br />
mis asuvad kõrbest eemal, on võimalik kohata hiigelsuuri jooniseid. Näiteks seal on näha<br />
nelinurgad, mille sees on ringid. Ringide sees on omakorda nelinurgad ja kiirte moodi jooned. Kõik<br />
11
need joonised on omavahel seotud. Neid jooniseid on võimalik näha ainult kõrgel taevas lennates.<br />
Seal lähedal asuvad ka maandumisrajad, mille laiused küündivad lausa 120 meetrini ja pikkused 1,1<br />
kilomeetrini. Ebaühtlase pinnase tõttu ei ole võimalik neid radu lihtsalt niisama pinnasesse<br />
kraapida. Mägesid „pidi keegi“ tasandama, et selliseid konstruktsioone mägedesse luua.<br />
1.3 Tulnukate inimröövi juhtumid<br />
Tänapäeva mütoloogia seisneb enamasti inimröövides, mida korraldavad maavälised olendid.<br />
Paljud inimesed väidavad seda, et Maale lendanud tulnukad astuvad kontakti Maal elavate<br />
inimestega. Inimestel on võimalus ka UFO-dega ringi sõita. Kõikidel kordadel ei jäta tulnukad oma<br />
tegevustest mitte ühtegi tõendit. Enamus röövitud inimestest on seksuaalselt vägistatud.<br />
Usaldusväärne statistika näitab seda, et tulnukate poolt röövitud on lausa umbes kümnendik kogu<br />
Maal elavast rahvast. Teadlased ja erialane kirjandus nimetab tulnukate toimepandud inimröövi<br />
abduktsiooniks. Röövitud inimesed enamasti ei mäleta oma üleelatuid kogemusi ja seepärast on<br />
nende peal kasutatud palju uusi meetodeid, mis püüavad taastada inimese mälu. Kasutatud on ka<br />
hüpnoosi. Need meetodid näitavad seda, et tulnukate eesmärgid on seotud just geneetikaga. Väga<br />
paljud andmed näitavad, et tulnukad aretavad välja uut etnost.<br />
Peaaegu kõik tulnukate poolt sooritatud inimröövid kulgevad silmanähtavalt selge<br />
seaduspärasuse alusel. Näiteks näeb inimene alguses heledat valgust või mingisugust tundmatut<br />
maavälist olendit. Pärast seda kaotab inimene aja- ja ruumitaju. Paljud teadlased nimetavad seda<br />
Ozi faktoriks. Pärast seda leiab inimene ennast äkki mingisugusest tundmatust valgustatud ruumist,<br />
kus tema peal sooritatakse mingisugused kummalised meditsiinilised toiminguid ja seda tundmatute<br />
olendite poolt. Pärast seda antakse sageli röövitud inimesele mingisugust infot ( mida ta hiljem ei<br />
pruugigi üldse mäletada ) ja vahel näidatakse röövitule ka tulnukate kodumaailma või veel<br />
harvemal juhul läheneva kataklüsmi pilte. Mõnikord kohtub röövitud inimene kunagi hiljem veel<br />
tulnukatega. Vahel aga antakse inimesele mingisugune ülesanne, mille täitmise korral on tal<br />
võimalus oma kodumaailma tagasi naasta. Hiljem, kui inimene on naasnud oma kodumaailma, ei<br />
mäleta ta tulnukatega kohtumisest midagi või mäletab ta ainult osaliselt. Hüpnoosiga on võimalik<br />
inimese mälu kiiresti taastada. Ilma selleta võib mälu taastuda kuude või lausa aastatega.<br />
“Nüüdseks on olemas sadu dokumenteeritud väiteid kaasavõtmistest – juhtudest, kus<br />
lähivaatluse tunnistaja mäletab hüpnoosi all, et teda sunniti kaasa tulema UFO sisemusse.<br />
Üldiselt kirjeldab tunnistaja üht tavapärastest stseenidest, mida me oleme ülevaatlikult<br />
käsitlenud: tehakse mõningane meditsiiniline läbivaatus ja sisestatakse inimpatsienti<br />
mitmeid instrumente, millega tihti kaasneb trauma või valu. Sageli on läbivaatus loomult<br />
günekoloogiline, kulmineerudes inimloote eemaldamisega nagu juhtumis, mida pikalt<br />
kirjeldas Budd Hopkins, kelle sõnutsi näitab see kõik, et maaväline sugu püüab rikastada<br />
või isegi säilitada end insenergeneetika abil. Tõendeid selliste kohtumiste tõelisuse kohta<br />
nähakse väidetavalt armides tunnistajate ihul ja mäluaukudes kaasavõtmisele eelnenud ning<br />
järgnenud sündmuste vahel, seda ennast mäletatakse vaid hüpnoosi all. Kõikidele<br />
kaasavõtmisjuhtude eellaseks jääb Betty ja Barney Hilli juhtum 1961. a.“ (Teine reaalsus, lk.<br />
270-271).<br />
Peaaegu kõik tulnukate inimröövi lood sisaldavad eelnevalt kirjeldatud detaile. Seetõttu kuulus<br />
folklorist Bullard ei näe inimröövide samasust rahvapärimustega. Näiteks vanad muistendid<br />
sisaldavad palju keerulisemaid sündmustikke ja need on ka palju varieeruvamad kui tänapäeval<br />
inimeste käest ilmuvad tulnukate inimröövi lood. Levinud arusaama järgi on tulnukad pärit kuskilt<br />
teistelt planeetidelt. See on klassikaline versioon tulnukate ja UFO-de külaskäikudest. Kuid faktid ja<br />
uuringud näitavad seda, et tulnukad kujutavad endast humanoidist kõrgemat eluvormi, mis esindab<br />
12
sotsiaalsetest süsteemidest väljapoole jäävat tsivilisatsiooni hierarhiat. Tulnukad püüavad muuta<br />
inimeste maailma, kuid seda mitte otsese sekkumisega vaid nö. vargsi. Maavälised eluvormid on<br />
väga mitmekülgsed ja kõikjal viibivad. Tulnukad on inimkonda juba tuhandeid aastaid kontrollinud<br />
ja ekspluateerinud.<br />
„Kaasaegse ufoajaloo algust loetakse päevast, mil Idaho tuletõrjetehnikaga kauplev Kenneth<br />
Arnold nägi Washingtoni osariigis Cascode Mountainsi mäestikus üheksat helendavat kettakujulist<br />
objekti. See ebatavaline vaatlus oli sedavõrd tähenduslik, et tasub lähemalt tutvustada, kuna<br />
sisaldab võtmeelemente ufonähtuste korralikuks mõistmiseks. Arnoldi vaatlus 1947 aastal oli<br />
esimene avalikult registreeritud, ajakirjandusliku tähelepanu köitnud ja tavainimesi omavahel<br />
mõistatuslike atmosfäärinähtuste üle arutlema tõuganud sündmus. Kenneth Arnold kirjeldas neid<br />
objekte kui taldrikukujulisi.“ (UFO-päevikud, sissejuhatus)<br />
Märtsis 1974. aastal avaldas Prantsusmaa kaitseminister Robert Galley oma seisukoha UFO-de<br />
küsimuses järgmiselt: „Ma olen sügavalt veendunud, et me peame sellesse nähtusesse suhtuma<br />
täielikult avatud meeltega. Inimkonna ajaloos on tehtud arvukalt läbimurdeid, kuna keegi on<br />
üritanud seletada seletamatut. Nüüd, UFOdena tuntud õhunähtuste ajal, on eitamatu, et need on<br />
seletamatud või halvasti seletatud faktid. 1954. aastal lõi kaitseministeerium eriosakonna, mis kogus<br />
ja uuris tunnistusi nendest tundmatutest lendobjektidest. Mu ees on hulk selliseid teateid, mis on<br />
aastate jooksul arenenud kuni 1970. aastani, neid on umbes viiskümmend. Ühena varasematest on<br />
teade leitnant d´Emery Jeani isiklikust vaatlusest 20. novembril 1953 Villacoublay´ 107.<br />
lennuväebaasis. Veel on teateid sandarmeerialt ja mõned vaatlused pilootidelt ning Õhukeskuse<br />
komandöridelt. On palju elemente, mille koosesinemine 1954. aastal pakub huvi. Seetõttu peab<br />
probleemi suhtuma täielikult avatud meelega, suhtumisega, mis ei eita vaatlusi a priori. Meie<br />
eellased pidid eitama minevikus paljusid asju, mis meile näivad tänapäeval täiesti igapäevastena<br />
nagu pieso- või staatiline elekter, rääkimata bioloogilistest nähtustest. Tegelikult koosneb kogu<br />
teaduse areng faktist, et me mõistame millalgi, et me oleme milleski kunagi eksinud.“<br />
Ameerika Ühendriikide president Harry Truman ütles 4 aprillil 1950. aastal pressikonverentsil<br />
järgmist: „Ma võin teile kinnitada, et lendavaid taldrikuid ei ole konstrueerinud ükski Maa võim.“<br />
1954. aasta juunis ütles ühel Innsbrucki konverentsil dr. Hermann Oberth konkreetselt ja selgelt:<br />
„Need objektid on välja mõeldud ja neid juhivad väga kõrgelt organiseeritud mõistusega olendid.<br />
Tõenäoliselt ei pärine nad meie päikesesüsteemist, võib-olla isegi mitte meie galaktikast.“ Dr.<br />
Hermann Oberth on inimene, keda peetakse V2 raketi vanaisaks ja kes on iga Maalt startinud raketi<br />
ristiisa nagu Konstantin Tsiolkovski.“ (UFO-päevikud, sissejuhatus)<br />
UFO nähtuste suur vastuolu kaasaegsele ( üsna ülbele ja näiliselt kõiketeadvale ) teadusliku<br />
maailmapildile tekitab suurt aukartust UFO-de ees. Tekib inimese tühisuse tunne ja mõte astuda<br />
kontakti kosmiliste tsivilisatsioonidega. Just ühe inimese uskumatute läbielamistega algasid<br />
enamasti kõik religioonid. Kuid tänapäeval on väga paljud inimesed kohtunud tulnukatega ja<br />
seetõttu on neil enamasti kindel veendumus ( usk ) oma läbielatu tõelisusesse. Tuhandete inimeste<br />
usk UFO-desse põhineb nende omal isiklikel kogemustel. Ka sellisel juhul funktsioneerivad need<br />
nähtused ja selle mõjud nii nagu seda oli Fatimas, Lourdes´is ja palju mujalgi.<br />
Üleloomulikud seigad mõjutavad inimest uue usulise liikumise lätteks. Selleks peab inimene<br />
olema teatud psühholoogiliste kalduvustega. Võib-olla tekitab uue usu ainult üks tulnukate<br />
lähikontakt kümnest tuhandest. Religioossne või UFO ilmutus toimub teatud tingimustel – näiteks<br />
kui juhtuvad kokku õiged ühiskondlikud ja vaimsed tingimused, kui inimene osutub tugevaks<br />
uskujaks jne.<br />
Üleloomulikud ilmutused või UFO nähtused eraldavad üsna sageli tunnistajat, prohvetit või<br />
uskujat oma ühiskondlikust keskkonnast. Üsna sageli osutub nendest ühiskonnast väljatõugatu ning<br />
ta peab „põgenema“. Just nii on olnud paljude UFO-kontaktide inimeste eluteedega. Uskujad<br />
rändavad ära ja loovad oma enda usulahu. Nad hakkavad uutes ( otsitud ) oludes elama uut elu, mis<br />
on mõistagi nende nägemuste mõjutustega. Näiteks nõnda läksid Moosese, Joseph Smithi jt<br />
eluteedega. Väga sageli jätavad nende pered ja sõbrad ta maha. Ära tõugatust ja reedetust võib<br />
inimene kõige rohkem tunda siis, kui turvalisust ja mõistmist on just kõige rohkem vaja. Näiteks<br />
Martin Harrise naine põletas 116 vasttõlgitud Mormooniraamatu lehekülge. Paljude Ameerika<br />
politseinikute, kes on olnud kontaktis UFO-dega, abikaasad lahutasid. Vahel kiusatakse uskujate<br />
13
ühmi sajandeid ( näiteks juudid ) ja vahel tuleb neil taluda suuri raskusi enne kui nad kuskil maal<br />
asuda saavad ( näiteks Iisreal, Utah jne ). Rahvahulgad ründavad pidevalt nende juhte ( näiteks ühes<br />
linnas põles ära ( ilmselt põletati ) politseiülema enda autohaagis ), kuid vahel neid ka tapetakse (<br />
näiteks Jeesus löödi risti, Joseph Smithi litsus rahvamass Illinoisis ).<br />
Harvardi Ülikooli professor dr. John Mack oli kogunud väga palju selliseid juhtumeid, mille<br />
korral inimesi on tulnukate poolt röövitud. Ta jõudis arusaamale, et neid inimesi on tõepoolest<br />
tulnukad röövinud. Röövitud inimeste kehadest on leitud väikesed „fiiberklaasist implantaadid“,<br />
mida on siis inimkehast välja opereeritud ja teaduslikult uuritud. Tulnukate inimröövi juhtumid on<br />
üldiselt väga hästi registreeritud ja dokumenteeritud. Näiteks on kirjas sellised juhtumid raamatus<br />
„UFO-päevikud“, mille autoriks on Eesti paranormaalsete nähtuste uurija Igor Volke. Seal kirja<br />
pandud juhtumid kajastavad inimeste kokkupuuteid maaväliste tsivilisatsioonidega.<br />
Peaaegu kõikide juhtumite korral maailmas on täheldatud tulnukate inimröövide juures<br />
geneetilisi eksperimente, suguühet tulnuka ja inimese vahel ning muid paljunemisega seotud<br />
tegevusi. Näiteks 1965. aasta augustis astus kontakti tulnukaga Venezuelas väga tuntud ja<br />
autoriteetne günekoloog. Tulnukas oli pikka kasvu, blond ja siniste silmadega, kes ütles talle:<br />
„Oleme siin selleks, et uurida inimpsüühika sobitamist meie liigiga. Samuti püüame selgusele jõuda<br />
ristsugutamise võimalikkuses, et luua uusi liike.“ New Yorgi osariigis 1968. aasta mais käis üks<br />
noor naine juba pikka aega günekoloogi juures ravil. Pärast ühte ebatavalist juhtumit lakkas naisel<br />
äkitselt menstruatsioon. Juhtumist mäletas ta endalt munarakkude võtmist mingite kummaliste<br />
olendite poolt. Olendid selgitasid, et „inimeste ja tulnukate rakkudest püütakse aretada hübriidlast“.<br />
Antud juhtumist midagi kuulmata kirjeldas 1973. aastal Inglismaal Somersetis elav naine<br />
samasuguste geneetiliste proovide võtmist. Naine tundis ennast seksuaalselt ahistatuna, kui üks pikk<br />
humanoid teda vägistas.<br />
Tuntud uurija Budd Hopkins on tulnukate inimröövide juhtumeid juba palju aastaid uurinud.<br />
1980. aastate keskel hakkas ta ja keegi tuntud New Yorgi kunstnik neid andmeid avaldama.<br />
Loomulikult neid lugusid keegi ei uskunud. Aastate jooksul kogutud andmed hõlmasid noorte naiste<br />
tavatuid vägistamisjuhtumeid. Noored naised teatasid Budd Hopkinsile, et neid rööviti ja siis<br />
vägistati. Lasti mõne aja pärast vabaks ning rööviti taas hiljem uuesti, et alanud rasedus katkestada<br />
ning eemaldada emakas arenev loode. Mõndadele naistele on tulnukad isegi näidanud hübriidlast,<br />
kes siis tulnukate maailmas üles kasvab ja kes olevat üliintellektiga. Röövitud naised näevad sageli<br />
oma unenägudes tarkadest lastest, kuigi nende juttu keegi ei usu – pidades seda täiesti alusetuks<br />
fantaasiaks. Mujal maailmas hakkasid ilmnema ja levima samasuguseid kirjeldusi. Näiteks 1979.<br />
aasta suvel on Inglismaal Cheshire´ist pärit naine kohtunud tulnukatega. Selle aasta 16. septembril<br />
nägi keegi tunnistaja oma unenäos kandvat last, kes on kummalise väljanägemisega ja väga<br />
erakordse intellektiga. Kuid selle naise loode kadus äkki 26. detsembril. 1980. aasta aprillis rööviti<br />
naine Soomes Pudasjärvil. Seekord teatasid tulnukad talle, et vajavad tema abi, „kuna meie ise ei<br />
suuda oma lapsi eostada“.<br />
Budd Hopkinsile jutustas 1985. aastal keegi naine nimega Kathie oma uskumatu loo. Teda viidi<br />
kosmoselaeva sees olevasse „valgesse ruumi“. Seal sooritati temaga mingite väikeste hallide<br />
inimeselaadsete olendite poolt meditsiiniline läbivaatus, mida ta hüpnoosi ajal meenutas. Hopkins<br />
kirjutab oma raamatus „Sissetungijad“, et tulnukad eemaldasid Kathielt peaaegu üldise tuimestuse<br />
all olles munaraku. Selleks pidid nad täpselt õigel ajal Kathiet röövima. 1978. aasta alguses tuvastas<br />
19 aastane naine, et ta on ootamatult rase. Seda kinnitasid ka arstid. Naise pulmad pidid toimuma<br />
hiliskevadel, kuid see lükati ettepoole aprilli kuusse. Kuupuhastus toimus tal märtsis täiesti<br />
normaalset radapidi. Hilisemad analüüsid näitasid, et naine ei olnud enam lapse ootel. Ta oli kindel,<br />
et tulnukad võtsid ta lapse ja kordas pidevalt: „Nad võtsid mu lapse“. Kathie jutustas Hopkinsile<br />
1985. aastal hüpnoosi seisundis olles seda, et kuidas tulnukad teda puutusid, teda liikumisvõimetuks<br />
tegid ja kuidas teda opereeriti mingitel kummalistel viisidel. Teised juhtumid kirjeldavad lausa<br />
sugulisi vahekordi tulnukatega ja seda nii meeste kui ka naiste puhul. Väga paljud uurijad arvavad,<br />
et need juhtumid tõestavad tulnukate katseid inimeste geenidega.<br />
Tulnukate inimröövide puhul on näha väga selgelt seda, et alates 1980. aastatest eelistavad<br />
tulnukad just noori naisi vanuses 18 – 35 eluaastat. Enam kui 65% kõikidest teadaolevatest<br />
juhtumitest esinevad just sellise vanuse ja sooga naisohvrid. Kui aga naised ei ole enam „fertiilses<br />
14
eas“, siis enamasti tulnukad suhtuvad neisse tõrjuvalt. Näiteks ühele meesröövitule olevat aga<br />
öeldud: „Sa oled meie jaoks liiga vana ja võimetu“.<br />
Inimese psüühika sobitamist tulnukate rassiga näitab väga ilmekalt tulnukate loodud<br />
eksperiment, mille korral inimene sünnib tulnukate maailmas ja pärast sündi suudab inimene<br />
kohaneda nende keskkonnaga ning lõpuks ka elada koos võõrliigiga. Taolisi eksperimente on<br />
tulnukad inimeste peal sooritanud ja nendel eksperimentidel on olnud ka positiivseid tulemusi. See<br />
tähendab seda, et need eksperimendid vihjavad otseselt inimese sobitamist tulnukate rassiga ka<br />
nende eluajal, mitte ainult sündimise ajast. Need eksperimendid sarnanevad selliste juhtudega, mille<br />
korral inimesed kodustavad omale metsikuid loomi ( näiteks lõvisid ), kui nad kohe pärast nende<br />
sündi võtavad enda juurde elama.<br />
1.4 Tulnukate lähikontaktide teaduslik süva-analüüs<br />
Paljud teadlased, teadusinstitutsioonid- ja agentuurid on huvitatud elu otsimisest kosmoses ehk<br />
väljaspool Maad. Selleks on loodud erinevaid programme ja organisatsioone, mis otsivad<br />
inimkonna kaasaegse tehnoloogia varustusega Universumis elu. Peamiselt seisneb see kosmoses<br />
esineva elektromagnetkiirguse otsimises, saatmises ja uurimises. Näiteks saadetakse Maalt<br />
kosmosesse elektromagnetkiirguse näol info, mis sisaldab teavet meie tsivilisatsiooni kohta<br />
lootuses, et mingisugune tundmatu maaväline tsivilisatsioon leiab selle ja seejärel vastab meile.<br />
Kuid just sellises tegevuses seisnebki väga suur loogika dilemma. Esiteks tekib küsimus, et miks<br />
saata, otsida ja uurida kosmoses esinevat elektromagnetkiirgusnivood, kui selle asemel saaks uurida<br />
erinevaid ufojuhtumeid, mille korral on väidetavalt inimesed astunud kontakti mõne maavälise<br />
tsivilisatsiooni esindajaga ja mis on esinenud juba tuhandeid aastaid. On täiesti selge, et need<br />
agentuurid, kes otsivad elu kosmoses, on täiesti mõtetud ja ebaratsionaalsed nende kõrval, kes<br />
uurivad erinevaid ufojuhtumeid. Kuid teine suur vastuolu seisneb selles, et kui maavälised olendid<br />
tõepoolest külastavad Maad, mis väljenduvad arvukates ufojuhtumites, siis miks me neid kosmoses<br />
üles ei leia, kui me saadame, otsime ja uurime kiirgust, lootes ühel päeval kontakteeruda mõne<br />
tundmatu kosmosetsivilisatsiooniga. Sellele vastuolule on ainult üks loogiline ja ratsionaalne<br />
seletus, mida inimeste teadus ignoreerib. Kui inimkond soovib kontakteeruda maavälise<br />
tsivilisatsiooniga, siis see võimalus sõltub tegelikult ainult maavälise tsivilisatsiooni tahtest, mitte<br />
meist. Seda näitab veenvalt erinevad ufojuhtumid, mille korral külastavad „ufonaudid“ Maad nii, et<br />
ei jäta endast mitte mingisuguseid teaduslikke asitõendeid, kui välja arvata tunnistajate ütlused.<br />
Mitte mingisugust muud ratsionaalset seletust sellele vastuolule ei ole ja see tähendab ka seda, et<br />
kõik need institutsioonid, kes uurivad, otsivad ja saadavad kosmosesse kiirgust ( lootes mõne<br />
maavälise tsivilisatsiooniga kontakteeruda ), on põhimõtteliselt mõtetud, ebaratsionaalsed ja<br />
maksumaksja raharaiskajad.<br />
“Akadeemilise spektri ühes otsas soovitavad raadioastronoomid meil kuulata tähti, et<br />
eraldada kosmilisest mürast äsjasündinud ühiskondade pominat või ammu kadunud<br />
kultuuride tarku hoiatusi. Teises spektri otsas tsiteeritakse ühes väikeses ajakirjas Jeanne<br />
Dixonit kui “USA parimat ekstrasenssi” ennustamas meie suhtumises UFO-desse peatset<br />
muutust ja see toob inimkonnale suurt kasu,” ütleb ta.“ (Teine reaalsus, lk. 273).<br />
Küsimus ei ole tegelikult selles, et kas maavälised tsivilisatsioonid on olemas või ei ole, vaid<br />
selles, et miks nad inimestega kontakti ei võta. Selge on see, et arvukad ufojuhtumid veenvalt<br />
viitavad sellele, et maavälised olendid külastavad inimesi ja seejuures ei jäta endast mitte ühtegi<br />
teaduslikku ehk empiirilist tõendusmaterjali, mis tõendaks inimese kontakti maavälise olendiga. See<br />
15
tähendab seda, et inimeste kontakt maavälise tsivilisatsiooniga esineb individuaalses vormis, mitte<br />
ei ole avalik ehk kõigile kättesaadav. Tulnukad ehk kosmosekülalised väldivad inimkonnaga<br />
avalikku kontakti ja seetõttu on inimkond võrreldes teiste tsivilisatsioonidega Universumis<br />
isolatsioonis. Inimkond on isolatsioon-tsivilisatsioon, mis on teistest „maailmadest“ ära lõigatud.<br />
Selline „seisund“ sarnaneb oma loomuselt vanglaga, sest ka vangikongis istuv vang on ülejäänud<br />
ühiskonnast ära isoleeritud.<br />
Inimühiskonnas esineb rassism, ksenofoobia ja homofoobia ning sallimatus teistsuguse kultuuri<br />
või indiviidi suhtes. Seetõttu on mõeldamatu sellise tsivilisatsiooni eksisteerimine maaväliste<br />
tsivilisatsioonide kõrval, kus eksisteerivad kõrvuti erinevad liigid ja sotsiaalühiskonnad. Sarnaseks<br />
näiteks võiks siinkohal tuua „Star Warsi“ linateose, milles näeme erinevaid bioloogilisi liike lausa<br />
kõrvuti elamas. Rassismi, erinevate foobiate ja sallimatuse esinemise tõttu pole midagi imestada, et<br />
miks inimkond eksisteerib ajas ja ruumis isolatsioonis võrreldes maaväliste tsivilisatsioonidega.<br />
Maaväliste tsivilisatsioonide olemusest, elukorraldusest ja tehnoloogilisest tasemest saame aimu<br />
ainult siis, kui me uurime selliseid juhtumeid inimestega, kes on astunud maaväliste olenditega<br />
lähikontakti. Enamus nendest juhtumitest liigitub inimröövide alla, sest inimesi viiakse ufo pardale<br />
vastu nende tahtmist. Tähelepanuväärne on see informatsioon, mida röövitud inimene saab<br />
maaväliste olendite käest. Ainult sellisel teel on võimalik arusaada maaväliste tsivilisatsioonide<br />
olemusest ja plaanidest inimkonnaga:<br />
“Teatakse mitmeidki juhtumeid, kus tundmatud objektid on juhuslikult nende lähedale<br />
sattunud inimesi kiiritanud, auto mootorid seisma pannud, tunnistajate nahka kõrvetanud ja<br />
muudki teinud. Ent ühelgi juhul pole vaieldamatult tuvastatud, et juhtumis tuleks süüdistada<br />
tulnukaid. Nagu me eespool juba teada saime, tuntakse mitut liiki endas suuri energiahulki<br />
kätkevaid UAP-sid, millel pole tulnukatega midagi pistmist. ( UAP lühend tuleneb sõnadest<br />
unidentified atmospheric phenomena – identifitseerimata atmosfäärifenomen ). Kui<br />
tahetakse võõrolendite jälile jõuda, siis tuleks lähemalt uurida hoopis paljusid muid teada<br />
olevaid juhtumeid, mis räägivad tulnukate ohvriks langenud inimestest.“ (Mõistatuslike<br />
nähtuste entsüklopeedia, lk. 77 ).<br />
„On selge, et kaasavõtmisandmed pakuvad suurimat huvi. Harilikult esitatakse sellist teavet<br />
UFO-kirjanduses ( näiteks John Fulleri “Interrupted Journey” ( Katkestatud teekond ) või<br />
Budd Hopkinsi “Intruders” ( Sissetungijad ) ) kui lõplikku argumenti maavälisusteooria<br />
kasuks. Kaasavõtmised andvat meile UFO-de tulemise puuduva motiivi: nad vajavad<br />
inimesi selleks, et uurida meie rassi, mitte ainult meie mõistmiseks, vaid et end meiega<br />
ristata, andmaks uut geneetilist materjali nende eneste kestmajäämiseks.“ (Teine reaalsus,<br />
lk. 270-271).<br />
Tulnukate inimröövide juhtumid ei jäta endast mittemingisuguseid füüsilisi asitõendeid, mida saaks<br />
eksperimentaalselt uurida. Alles jäävad ainult tunnistajate ütlused, mida ülejäänud maailm peab<br />
lihtsalt uskuma või siis mitte. Tulnukate inimröövi juhtumid sarnanevad seetõttu religioossete<br />
imedega, mida me tunneme Piiblis. Näiteks sarnaselt tulnukate inimröövidega avaldab „Jumal“<br />
ennast inimesele ( keda ajaloos hakatakse hiljem pidama prohvetiks ), et anda mõista Jumala<br />
olemusest ja plaanidest inimkonnaga. See tähendab seda, et läbi prohvetite ( või saadikute,<br />
vahendajate ) saab ülejäänud inimkond teada Jumala olemusest ja plaanidest inimkonnaga.<br />
Sarnaselt on nii ka maaväliste tsivilisatsioonidega, mille korral saame nendest aimu ainult nende<br />
inimeste kaudu, keda on nende poolt röövitud ja kellele on edastatud uskumatult väärtuslik<br />
informatsioon tulnukate maailmast.<br />
Maailma üks juhtivamaid tulnukate inimröövide juhtumite uurijaid oli psühhiaater dr. John E.<br />
Mack. Ta oli Harvardi Meditsiinikooli professor ja Pulitzeri preemia laureaat. Oma uurimuste<br />
alguses kahtlustas Mack, et inimesed, kes räägivad oma tulnukate röövidest, kannatavad<br />
vaimuhaiguste käes. Kuid hiljem mõistis ta, et nendel inimestel ei esinenud tegelikult<br />
mittemingisuguseid patoloogiaid ja seetõttu hakkas ta teemat veelgi põhjalikumalt uurima. Inimeste<br />
kohtumised tulnukatega on tohutul määral mõjutanud inimeste maailmavaadet. Inimeste vaimne<br />
16
tunnestuslikkus on seejärel suurenenud ja muretsetakse palju rohkem keskkonna pärast. Mack uuris<br />
inimeste kui psühhiaatrina subjektiivseid lugusid tulnukate inimröövidest, kasutades<br />
psühhoanalüüsi peamiseid uurimismeetodeid: hinnata inimeste lugude autentsust ja afektiivset<br />
intensiivsust, tuleb olla järjepidev erinevate lugude võrdlemisel, uurida inimeste motivatsiooni,<br />
kriitilisust, tõsiseltvõetavust, ausust jne. Erilise tähelepanu all oli kindlasti uurida tulnukate<br />
inimröövide seotust inimese enda kogemustega ja kuidas see kogemus suhestub inimese enda<br />
varasema elu suhtes ehk uurida lugude üldist konteksti. Kriitikud aga leiavad, et uuritavaid isikuid<br />
on võimalik uurimise käigus mõjutada ja seeläbi inimesed loovad endale kogemusi, mis vastavad<br />
uurijate ootustele ja mõjule. Mack aga oma uurimustes leidis, et see võimalus on siiski kaduv väike.<br />
Kui ka uurijad püüavadki uuritavaid kuidagigi mõjutada, siis lõpeb see enamasti läbikukkumisega.<br />
Kummalisel kombel arvavad enamus tulnukate inimröövi üleelanutest, et nende kogemus võis olla<br />
pigem halb unenägu, kui reaalne sündmus. Kui nad aga hiljem psühhiaatrilise uurimuse käigus<br />
siiski avastavad, et tegemist oli ikkagi reaalse sündmusega, valdab neid hirm ja ebakindlus<br />
võimalike korduvate juhtumite pärast tulevikus. Ei ole olemas mitte ühtegi tõendusmaterjali selle<br />
kohta, et tulnukate inimröövid oleksid põhjustatud mingisugustest psühhotraumadest või muudest<br />
patoloogilistest kogemustest. Mack leidis ka seda, et need ei ole valemälestused ega ka inimeste<br />
enda poolt loodud mälestused. Uuritavate peal on kasutatud ka hüpnoosi võtteid, et läbielanud<br />
saaksid oma kogemusi võimalikult täpselt taas üleelada ja neid siis kirjeldada. Mack leidis, et<br />
hüpnoos on võimeline segama inimese mälu funktsioneerimist, kuid seda ei tasu ka eeldada.<br />
Tulnukate inimröövi üleelanud inimesed kannatavad mingilmääral traumajärgse stressi all, kuid see<br />
ei ole kogetu põhjustajaks, vaid on kogetu tagajärg. Samuti ka nende kogemused on traumadest (<br />
per se ) tunduvalt komplekssemad.<br />
Mistahes juhtumi korral on väga oluline selle allikas. Igasuguse UFO-juhtumi teadusliku<br />
analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi allika usaldusväärsuse tasemest. See on<br />
tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi peamisi uurimismeetodeid – analüüsida ja väga<br />
täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite allikaid, mille põhjal saab otsustada nende juhtumite<br />
usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et kui mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud (<br />
õigusteaduse keeles öelduna seda “menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või<br />
sõjaväelased, siis see on kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus<br />
kohalikule väljaandele. Maailmas leidub palju juhtumeid, mille korral on seda uurinud ja<br />
analüüsinud juba oma ala eksperdid, mis on UFO-kirjanduses ka sageli viidatud. Kõige suurema<br />
usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või praegustest<br />
sõjaväelastest, kellel on või olid ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud juhtumitega.<br />
Järgnevalt esitame lühikese ülevaate kõige usaldusväärsematest allikatest, mis on maailma<br />
ajaloos üldse võimalik kätte saada. Järgnevate materjalide „koondallikaks“ on väga hea raamat<br />
„Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia“ ( lk. 75 ja 88 ), mille üheks autoriks on samuti väga tuntud<br />
ja tunnustatud UFO-uurija Jenny Randles:<br />
“UFO-dest on kirjutatud palju raamatuid, kuid enamikku neist pole kuigi kerge leida. Peter<br />
Hough ja Jenny Randles on koostanud mainitud teemal põhjaliku ülevaate “The Complete<br />
Book of UFOs” ( Piatkus, London, 1994 ). Jenny Randlesi raamat “UFOs and How to See<br />
Them” ( Anaya, London; Sterling, New York, 1992 ) annab väga ilmeka ülevaate IFOprobleemidest<br />
ning selgitab, kuidas pealtnägijad püüavad mõista, mis võis märgatud nähtusi<br />
põhjustada.”<br />
“Doktor Edward Condon oli aatomipommi loonud “Manhattani projekti” töörühma liige.<br />
1967. aastal hakkas ta USA Kongressi otsusel juhtima Colorado Ülikoolist värvatud<br />
uurimismeeskonda, mis kulutas rohkem kui kahe aasta jooksul UFO-nähtustega tegeledes<br />
suurel hulgal maksumaksjate raha. Töö tulemusena valmis tuhandeleheküljeline ettekanne<br />
“Scientific Study of Unidentified Flying Objects” ( E. P. Dentton, New York, 1969 ).<br />
Ettekandes on põhjalikult valgustatud rohkem kui kuutkümmet paljude teadlaste täheldatud<br />
juhtumit ning antud üksikasjalik ülevaade sellealastest fotodest, radariga sooritatud<br />
uuringutest ning UFO lennutrajektooride iseärasustest. Ehkki Condon väidab juba raamatu<br />
17
alguses, nagu oleksid uuringud tuvastanud UFO-de teadusliku paikapidamatuse, kipub<br />
teksti põhiosa sellele siiski vastu vaidlema. Kolmandikul kõnealustest juhtumitest puudub<br />
selgitus ning teadlaste arvates võivat neid tõepoolest identifitseerimatuteks pidada. Osa<br />
töögrupi liikmeid, kes mainitud teose lõppkokkuvõtte suunitluses pettusid, lõid ülejäänutest<br />
lahku ning andsid samadele andmetele omapoolse teadusliku hinnangu, tõestades David<br />
Saundersi ja Roger Hawkinsi koostatud väljaandes “UFOs? Yes!” ( Signal, New York, 1968<br />
) sootuks vastupidist. Kurikuulus “Condon Report” on aga otsekui informatsiooni<br />
kullakaevandus ning üsna mitu teadlast on tunnistanud, et nemad kiindusid just pärast selle<br />
sisu ja järeldustega tutvumist UFO-uuringutesse.”<br />
“Doktor J. Allen Hynek oli astronoom, kes töötas USA valitsusega sõlmitud lepingu alusel<br />
õhujõudude kakskümmend kaks aastat kestnud UFO-de uurimisprojekti ametliku<br />
konsultandina. Hynek uskus esialgu, et kõik nähtut on võimalik igapäevaseikadega<br />
selgitada, kuid siis hakkas ta mõistma, et mõned andmed osutuvad väga mõjukalt mujale.<br />
Kui õhujõud 1969. aastal sellealased uurimused lõpetasid, kirjutas Hynek mitu raamatut,<br />
kaasaarvatud tähelepanuväärne ülevaade “The UFO Experience” ( Regnery, Chicago,<br />
1973 ). S. Spielbergi film “Close Encounters of the Third Kind” põhines üldjoontes mainitud<br />
raamatul ning selles mainiti ka Hyneki pakutud klassifitseerimissüsteemi ( sellest siis filmi<br />
iseäralik nimi “Kolmanda järgu lähikohtumised” ). Hynek koostas selle filmi tutvustusi<br />
selgitades kõnealuse mõistatuse varjus peituvat reaalsust, ning koguni mängis ise selle filmi<br />
pisirollis teadlast, kelle unistustest saab tulnukatega kohtudes tegelikkus. 1973. aastal<br />
asutas ta UFO-uuringute Keskuse, mis tegutseb seniajani. See keskus korraldab kõnealuse<br />
fenomeni teaduslikke uuringuid. Hynek ei uskunud kunagi, et UFO-d on kosmoselaevad. Ta<br />
oletas, et tänu neile avardame füüsikateaduse piire ning reaalsuse tajumist. Doktor Hynek<br />
suri 1986. aastal.“ „Kuni üheksakümnendateni ufouuringute vanameister, astronoom,<br />
Ühendriikide sõjajõudude konsultant dr J. Allen Hynek oli oma uurijatee lõpus vastupidiselt<br />
algusaastatele seisukohal, et mõistatuse võti peitub kõige fantastilisemates juhtumites,“<br />
(UFO-päevikud, lk. 104).<br />
“Kuulus kosmoloog doktor Carl Sagan suhtus küll UFO-desse skeptiliselt, kuid osales<br />
sellegipoolest 1954. aastal CIA korraldatud ülisalajases uurimuses eesmärgiga leida<br />
võimalusi avalikkuse UFO-huvi summutamiseks. Koostöös doktor Thornton Page´iga<br />
kirjutas ta olulise raamatu “UFOs: A Scientific Debate” ( Cornell University Press, 1972 ),<br />
milles on kasutatud 1969. aasta detsembris Bostonis toimunud Ameerika Teaduse<br />
Arendamise Assotsiatsiooni UFO-sümpoosioni materjale. See ilmus üsna peatselt pärast<br />
Condoni ettekannet, milles väideti, nagu ei võidaks teadus kõnealuse nähtuse uurimisest<br />
midagi. Mainitud raamat on väga hästi tasakaalustatud poolt- ja vastuargumentide ning<br />
teadlaste kogutud tõendite kogumik.”<br />
“Doktor Jacques Vallée on prantsuse arvutiteadlane, kes sõitis noore uurijana Ameerika<br />
Ühendriikidesse, et alustada koostööd Hynekiga. Tema varasemates raamatutes anti<br />
mainitud nähtusele esimest korda tõeline teaduslik hinnang, eriti teostes “Anatomy of a<br />
Phenomenon” ( Regnery, Chicago, 1965 ) ja “Challenge to Science” ( Regnery, Chicago,<br />
1966 ). Ta kohandas uurimisel sotsioloogiast tuntud võtteid ja just temast sai Spielbergi filmi<br />
“Close Encounters…” tegelaskuju Lacombe´i prototüüp. Ta arendas välja üsnagi radikaalse<br />
seisukoha vaadeldes UFO-sid otsekui kontrollmehhanismi, mis omamoodi termostaadina<br />
reguleerib inimteadvust. Pärast pikka vaheaega avaldas ta triloogia “Dimensions”,<br />
“Confrontations” ja “Revelations” ( Ballantine, New York, 1988, 1989 ja 1991; Souvenir,<br />
London, 1989, 1990 ja 1992 ).“ Doktor Jacques Vallée on ka raamatu “Teine reaalsus” autor.<br />
“Doktor Thomas Bullard on Indiana Ülikooli folkloori uurija, kes on koostanud kaks ülimalt<br />
põhjalikku ja statistiliste andmetega varustatud ülevaadet sadadest inimröövidest. Ta püüdis<br />
tõestada, et tegemist on tänapäeva folklooriga, kuid see katse nurjus. Bullard pole küll<br />
18
suutnud mingit lahendust leida, kuid ta tunneb, et Maa-väliste olendite teooriat ei saa veel<br />
kõrvale heita. Tema teos avaldati UFO-uurijate organisatsiooni kaasabil ning see äratas<br />
kogu maailmas suurt tähelepanu.”<br />
“Budd Hopkinsit peetakse sageli tulnukate inimröövide kõige põhjalikumaks asjatundjaks.<br />
Too New Yorgi kunstnik on 1975. aastast alates tutvunud paljude selleteemaliste<br />
ettekannetega ning tegeleb nüüd ka ise hüpnoosiga. Budd Hopkins on uurinud tuhandeid<br />
juhtumeid ning usub, et tulnukate käsil olev geneetiliste uuringute programm ei tarvitse<br />
ohvritele sugugi hästi mõjuda. Tema tööde alusel loodi Ameerika Ühendriikides<br />
neljatunnine TV-programm “Intruders” (CBS, 1992). Hopkinsi esimene raamat oli “Missing<br />
Time” (Marek, New York, 1982). Sellele järgnes “Intruders” (Random House, New York,<br />
1987), milles kirjeldatakse kellegi Indiana osariigis elanud naise korduvate röövimiste lugu.<br />
Hopkins esineb sageli maailma paljudes paikades loengutega.”<br />
“Doktor David Jacobs on Temple University ajalooprofessor, kes alustas inimröövide<br />
uurimist 1980. aastate keskel ning usub, et tal on õnnestunud selgusele jõuda<br />
meditsiinilistes protseduurides, mis osutuvad Maale saabunud tulnukate missiooni olemust<br />
ja eesmärki. Tema vaateid väljendab raamat “Secret Life” ( Simon and Schuster, New York,<br />
1992; Fourth Estate, London, 1993 ).”<br />
“Leo Sprinkle on psühholoog, kelle Ameerika Ühendriikide valitsuse finantseerimisel<br />
Colorado Ülikoolis moodustatud töörühm 1967. aastal tulnukate inimröövilugusid uurima<br />
kutsus. Sellest ajast alates on ta põhjalikult tutvunud rohkem kui kahesaja juhtumiga.<br />
Sprinkle usub, et röövitud võisid kokku puutuda võõrintellektiga, mis neisse enamasti<br />
heatahtlikult suhtus. Leo Sprinkle pole küll raamatuid avaldanud, kuid ta organiseerib igal<br />
suvel “Kaljumägede kohtumisi”, kuhu röövitud kogunevad läbielatust rääkima.”<br />
“Jenny Randles, “Abduction” ( Robert Hale, London, 1988; Headline, London, 1989;<br />
ilmunud ka USA-s pealkirja all “Alien Abductions”, Global Communications, New Jersey,<br />
1990 ) – röövimisjuhtude tõenduste, iseloomulike tunnuste ja teooriate üldülevaade.<br />
Täiendatud järg “Aliens: The Real Story” ilmus Londonis ( Robert Hale, 1993 ).”<br />
UFO-ajaloo ilmselt kõige kuulsam ja usaldusväärseim juhtum on kahtlemata seotud Betty ja<br />
Barney Hilliga. Nende juhtum seisneb järgmises. Sotsiaaltöötaja Betty ja postiametnik Barney Hill<br />
sõitsid 1961. aasta septembris pärast Kanadas veedetud puhkust öösel tagasi koju. Kodutee kulges<br />
White´i mägede kaudu Uus-Inglismaale. Sinna jõudnud nägid nad taevas neile lähenedes<br />
banaanikujulist valguslaiku. Batty ja Barney Hill nägid illuminaatoritest silmitsevaid olendeid. Kuid<br />
edasi ei juhtunud mitte midagi ja nad jõudsid kenasti tol ööl koju – vähemalt nii arvasid nemad.<br />
Kuid hiljem avastasid nad oma auto värvkattele tekkinud kummalisi laike ja umbes tunnine<br />
ajavahemik oli kadunud enne kui nad koju olid saabunud. Hiljem hakkasid nad nägema oma<br />
unenägudes kummalisi olendeid, kes viivad läbi meditsiinilisi eksperimente. Neil tekkisid stress ja<br />
nad pöördusid abi saamiseks Bostonis tegutsevalt psühhiaatria doktorilt Benjamin Simonilt.<br />
Viimane hakkas tegema nende peal pikka raviprotseduuri ja selle käigus sooritati ka hüpnoosi<br />
seanss. Abielupaari mäludes sobrades ja hirmude põhjuseid otsides jõudis siis doktor tolle<br />
saatusliku autosõiduni. Doktor Simon arvas seda, et tekkinud luupainajad on pärit Betty ja Barney<br />
Hilli pettekujutelmadest, mis ei ole tegelikkusega üldsegi seotud. Doktor aitas neil selliseid<br />
„tumedaid“ episoode raviprotseduuri ajal meenutada. Ja nii tuligi patsientidele meelde see, et koju<br />
sõites peatas neid teel maaväline kosmoselaev. Betty ja Barney Hill võeti kosmoselaeva pardale<br />
mingisuguste tundmatute meeste poolt, kellel olid suured silmad pilused ja näod üsna kahvatud.<br />
Kosmoselaevas sooritati neil põhjalik meditsiiniline läbivaatus. Bettyle torgati nõel läbi naba otse<br />
kehasse. Selline eksperiment olevat seotud just rasedustestiga. Vähemalt nii väitsid need tundmatud<br />
olendid. Sellise protseduuri võtsid tarvidusele ka meie arstid, kuid seda alles aastaid hiljem tollest<br />
juhtumist. Inimloote veekesta proove võttes saab teha kindlaks lapse Downi sündroomi esinemise<br />
19
või mitte. Nii mehelt kui ka naiselt võtsid kummalised olendid juukse- ja vereproove. Neile näidati<br />
ka mingisuguseid tähekaarte, kus oli ära näidatud nende kodumaailm ja isegi tähtedevahelised<br />
kaubateed. Selline juhtum põhjustas avalikuses suurt sensatsiooni, kui kirjanik John Fuller antud<br />
loo üksikasjad 1965. aastal avalikustas. ( Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia, lk. 79-80 ).<br />
Järgmisel UFO-juhtumil on üsna värvikas taust ja näitab ka asjaosalise suhteid elu ja ühiskonnaga.<br />
Kontakt Ufo-ga leidis aset 1968 aasta juulis Walter Rizzi nimelise mehega Euroopas Põhja-<br />
Itaalias. Kuid Walter Rizzi vaikis oma kogemusest üksteist aastat ja avaldas oma kogemuse Radio<br />
Nord Bolzanos alles 1979 aastal. Walter Rizzi: „Kõik juhtus 1968 aasta juulis, kui ma töötasin<br />
Bolzano firmas. Kuna ma olin sündinud Dolomite Montagnes ( Campitello di Fassas ), siis oli mulle<br />
tööga seoses suureks naudinguks liikuda just siin, Lõuna-Tiroolis.“ Walter Rizzil oli võimalus<br />
kohtuda UFO-ga, kui ta sõitis oma Fiat 600-ga Gader Valley´st Campitellosse, kus ta tädi pidas<br />
sporthotelli. Kontakt UFO-ga ei kestnud sõidu ajal, vaid siis, kui mees parkis oma auto sobivas<br />
kohas, et teha väikest uinakut. Sõit toimus vastu hommikut ja seetõttu tundis mees väsimust. Ka ilm<br />
ei olnud väga hea. Helendav objekt oli hõbedane, 8 – 10 meetrise läbimõõduga ja seisis kolmel<br />
jalal. Objekti ülaosas oli väga hele paarimeetrine kuppel, milles oli näha kahte olendit. Üks olend<br />
tuli ufost välja ja hakkas Walteriga kontakteeruma. Olendil oli peas klaaskuppel ja ta pikkus oli<br />
kõigest 160 cm. Järgnevalt on esitatud lühike materjal sellest, mida olend Walterile rääkis ehk mida<br />
Walter sai teada tulnukate maailmast:<br />
„Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui<br />
Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte. Nende päev on oluliselt pikem kui meil ja<br />
taimestik meenutab meie oma. Seal on väga kõrged mäed ja puud. Neil on ka kaks<br />
polaarjääpiirkonda ning paljud kiviseid alasid. Ka loomad meenutavad paljuski meie omi,<br />
kuigi varieeruvad suuruselt.“ „Ta ütles, et nad ei tööta, kuna kõik on automatiseeritud. Nad<br />
on kõik võrdsed ja igaühel on kõik, mida vaja. Neil on ka ahvitaolised olendid, kes teevad<br />
teatud töid ( pantropeerivad ehk valmistavad etteantud omadustega eluvorme ), istutavad ja<br />
kasvatavad taimi, puu- ja juurvilju, teravilja jne.“ „ ...temasugune on elustruktuur, kes on<br />
kõige paremini kohandatud nende planeedi tingimustele. Ta pea ülaosa oli oluliselt laiem kui<br />
meil. Ajumaht pidi olema kaks korda meie omast suurem ja nad pidid kasutama sellest<br />
enamikku. Mõtte ja teatud kiirguse kaudu pidid nad suutma sooritada mõningaid asju, mida<br />
me ei oska isegi kujutleda.“ „Ta pea oli kaetud madala karusnahka, heledat piibrinahka<br />
meenutava karvaga. Silmad olid imeliselt ilusad, suuremad, veidi vidukil, välised nurgad<br />
ülespoole, ja ulatusid natuke külgedele, sarnanedes pigem kassi silmadega. Meie<br />
silmavalgete osa oli tal hele pähklipruun. Silmaterad meenutasid meie omi, kuid olid<br />
rohelised sinaka läikega ja pupillid olid mustad punktid, mis muutusid aeg-ajalt ovaalseteks<br />
piludeks. Ka nina oli väga väike nagu kassil. Huuled olid väikesed ja kitsad ning kui ma teda<br />
silmitsesin, siis nii naljakas kui see ka pole, meenus mulle Greta Garbo. Kui ta naeris või<br />
naeratas, ei paistnud üksikud hambad, vaid kaks väga valget hammaste rida. Ta ütles, et neil<br />
ei ole lõikehammaste vajadust, kuna nad ei ole lihasööjad. Ta ütles, et meie oleme tegelikult<br />
looma kehaga. Nende toit on puu- ja juurviljad ja terad. Veel enam, ta lisas, et neis on<br />
energiasalvestid ja neil pole haigusi.“ „Olendi nahk oli pehme ja klaar ning oliivrohelise<br />
varjundiga. Kui ta pööras pead, ei olnud kaelal märgata ühtki kurrutist. Tahtsin küsida, mis<br />
tingib oliivrohelise varjundi, ja ta vastas, et värvuse magnetiline koostis ei ole siin sama mis<br />
neil ja seetõttu ma ei näe nende tõelist värvi. Pean ausalt ütlema, et ma ei saanud tema<br />
seletusest aru. Ta õlad olid laiad ja keskkeha kitsas. Ka käed-jalad erinesid meie omadest.<br />
Jala reieosa oli oluliselt pikem kui sääreosa. Ka küünarvars oli pikem kui käsivars.<br />
Käelabasid ma ei näinud, sest need olid kinnastes, kuid sõrmed tundusid olevat pikad.“ „Ta<br />
selgitas mulle, et nende organism on hulga lihtsam kui meie oma, et on vaid üks seedetrakt<br />
ja pole soolestikku. Süda ja kopsud on hästi arenenud, kuna vajavad aju toitmiseks ning<br />
soontes liikuva, meie verest oluliselt erineva vedeliku ja fluidumi rikastamiseks palju õhku.<br />
Lihaskond on hästi arenenud, sest nende atmosfäärirõhk on tunduvalt kõrgem ja ka koostis<br />
on teistsugune. Väljumisel meenutas ta Kuule väljuvat astronauti.“ „Olin endiselt ta<br />
silmadest lummatud ja tahtsin küsida, kas ta on mees või naine. Ta silmad lõid selle peale<br />
20
ohkem särama, ta naeratas jälle ja andis mõista, et on mõlemat ning kui nad tahavad oma<br />
iha väljendada ja paljuneda, siis ei tee nad seda mitte nii nagu loomad.“ „Olend seletas<br />
mulle, et see, mida näen enda ees, on vaid operaatorlaev ja läheb tagasi suurde emalaeva,<br />
mis seisab magnetväljadest sobivas kauguses. Emalaev käivitub hoopis teist tüüpi energiaga<br />
ja on nii suur, et mul pole sellest ettekujutust. Ta lisas, et tüüpilised on umbes viis<br />
kilomeetrit pikad emalaevad, mis koguvad seda tüüpi aluseid, paljud automoodulid, mis<br />
teevad eriotstarbelisi mõõtmisi, oma pardale ja liiguvad suurtesse kaugustesse vastavaid<br />
Universumi neutraalseid tunneleid või kanaleid pidi. Emalaevadel pidi elama sadu<br />
temataolisi olendeid nagu oma kodus. Ma küsisin meteoriiditõrje või –kaitse kohta, oli jälle<br />
näha naeratust ja vastus oli: „Desintegratsioon. Me hajutame või suuname tõkestavad<br />
tegurid oma teelt kõrvale.“ „Küsisin ka nende enesekaitserelvade kohta. Ta kordas, et<br />
toimub desintegratsioon ja vajadusel ka suure kauguse peale.“ „Ma küsisin ka, kas nad<br />
usuvad Jumalat. Ta oli veidi üllatunud ja andis mõista, et kosmilises mõttes on kõik Jumal –<br />
meie, loodus, planeedid, kivid, rohi -, faktiliselt kõik, mis on olemas.“ „Surma kohta seletas<br />
ta, et see saabub neile siis, kui nad jooksevad kosmilisest energiast tühjaks. Eluiga pidi<br />
olema võrreldamatult pikem, kui arvestada meie Maa aastates.“ „Küsisin, kas nad ei annaks<br />
midagi endast mälestuseks. Ta ütles ei, sest see kahjustaks mind. Erutusin väga ja küsisin,<br />
kas nad ei võtaks mind kaasa. Ka nüüd oli vastus eitav.“ „Järgmisel päeval tegin Fassa<br />
Valley hotellis toimunust ülestähendusi ja jooniseid. Seejärel üritasin juhtunust rääkida oma<br />
positsioonikamatele tuttavatele, kuid nende reaktsioonid olid sellised, et otsustasin mitte<br />
kellelegi mitte midagi rääkida.“ „Mu religioossed ja poliitilised hoiakud muutusid oluliselt<br />
ja ikka kõlas mu kõrvus öeldu, et meil, inimestel, on väga loomalikud tendentsid.“ (UFOpäevikud,<br />
lk. 84 – 91)<br />
„Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui<br />
Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte. Nende päev on oluliselt pikem kui meil ja<br />
taimestik meenutab meie oma.“ Need väited viitavad üsna selgelt tulnukate kodumaailma<br />
astrofüüsikalistele aspektidele. Näiteks kui nende koduplaneet on umbes kümme korda<br />
suurem kui meie planeet Maa, siis peab tegemist olema hiidplaneediga. Ka meie<br />
Päikesesüsteemis on olemas kaks hiidplaneeti – Jupiter ja Saturn, mis on mõlemad umbes<br />
10 korda suuremad kui planeet Maa ja Päikesest palju kaugemal kui planeet Maa ning ka<br />
päeva pikkus on palju pikem kui Maal. Ainus erinevus tundub olevat selles, et kui meie<br />
hiidplaneedid on enamasti gaasilised kerad ( millel puuduvad tahked pinnased ), siis nende<br />
koduplaneet tundub olevat tahke pinnaga: „Seal on väga kõrged mäed ja puud. Neil on ka<br />
kaks polaarjääpiirkonda ning palju kiviseid alasid.“. Mingit astrofüüsikalist vastuolu siin<br />
tegelikult ei ole, sest kõik hiidplaneedid Universumis ei pea olema gaasilised kerad, nagu<br />
seda on meie Päikesesüsteemis. Planeetide tekkimine ja nende evolutsioon on keeruline,<br />
mitmekesine ja sõltub paljuski astrofüüsikalise keskkonna omadustest. Hiidplaneetidel on<br />
olemas ka palju suurem raskusjõud võrreldes planeedi Maaga. Suur raskusjõud tingib<br />
omakorda ka väga suure atmosfäärirõhu, kui seda planeedil üldse eksisteerib ( näiteks Kuul<br />
ehk Maa looduslikul kaaslasel atmosfäär puudub ehkki Kuu ei ole planeet oma väiksuse<br />
tõttu ). Need astrofüüsikalised faktid langevad hästi kokku järgmiste tulnukate väidetega:<br />
„Lihaskond on hästi arenenud, sest nende atmosfäärirõhk on tunduvalt kõrgem ja ka koostis<br />
on teistsugune.“. Planeedi suure raskusjõu tõttu on väga suur ka atmosfäärirõhk, mille pärast<br />
peab selle kauge planeedi asukas olema väga tugeva ja hästi arenenud lihaskonnaga. Kuna<br />
atmosfääri koostis on Maa omast erinev, siis seega ei saanud tulnukas hingata seda õhku,<br />
mida meie inimesed Maal hingame. Seda kinnitavad järgmised väited: „Süda ja kopsud on<br />
hästi arenenud, kuna vajavad aju toitmiseks ning soontes liikuva, meie verest oluliselt<br />
erineva vedeliku ja fluidumi rikastamiseks palju õhku.“, „Kuna ta pea ja kael olid täielikult<br />
klaaskiivri all, sain ma teda päris üksikasjalikult vaadelda.“ ja „Klaaskiiver või kapuuts<br />
algas peaaegu õlgadest ja ulatus üle pea.“.<br />
„Ta lisas, et tüüpilised on umbes viis kilomeetrit pikad emalaevad, mis koguvad seda tüüpi<br />
21
alused, paljud automaatmoodulid, mis teevad eriotstarbelisi mõõtmisi, oma pardale ja<br />
liiguvad suurtesse kaugustesse vastavaid universumi neutraalseid tunneleid või kanaleid<br />
pidi.“ Sellest väitest järeldub üsna selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised<br />
looma aegruumi tunneleid ja neid kasutama transpordi vahenditena. Aegruumi tunnelid on<br />
ainsad vahendid läbimaks valgusaastate pikkuseid vahemaid Universumis väga lühikese<br />
ajaga. On igati loogiline, et teistest planeetidest või lausa teistest galaktikatest Maad<br />
külastavad tulnukad kasutavad Maale jõudmiseks tunneleid, mida on võimalik tõlgendada<br />
ainult aegruumi tunnelitena.<br />
„Ma küsisin ka, kas nad usuvad Jumalat. Ta oli veidi üllatunud ja andis mõista, et kosmilises<br />
mõttes on kõik Jumal – meie, loodus, planeedid, kivid, rohi -, faktiliselt kõik, mis on<br />
olemas.“ Selline definitsioon Jumalast kattub täielikult Universumi enda mõistega, mille<br />
järgi astronoomid mõistavad Universumi mõiste all kõige eksisteerimist. Universum kui<br />
mõiste tuleneb astronoomiast ja seega on tegemist astronoomilise mõistega. Selles avalduses<br />
pole kahjuks mitte ühtegi viidet meie religioonis figureerivale Jumala olemasolule, kui<br />
„isikule“. Antud juhul näib, et tulnukas on oskuslikult talle esitatud küsimusest mööda<br />
hiilinud, nagu oleks tegemist mingi saladusega, mida inimesele ei tohi otseselt mõista anda.<br />
„Küsisin, kas nad ei annaks midagi endast mälestuseks. Ta ütles ei, sest see kahjustaks mind.<br />
Erutusin väga ja küsisin, kas nad ei võtaks mind kaasa. Ka nüüd oli vastus eitav.“ See näitab<br />
väga selgelt, et maavälised olendid külastavad Maad ja kontakteeruvad inimestega nii, et ei<br />
jäta endast mitte kunagi mitte ühtegi asitõendit. Järele jääb ainult inimeste suusõnaline<br />
jutustus sellest, mida nad on läbi elanud.<br />
„Ta ütles, et meie oleme tegelikult looma kehaga. Mu religioossed ja poliitilised hoiakud<br />
muutusid oluliselt ja ikka kõlas mu kõrvus öeldu, et meil, inimestel, on väga loomalikud<br />
tendentsid.“ Need väited vastavad ka tegelikult tõele, sest need on kooskõlas bioloogia ja<br />
psühholoogia teaduste väidetega inimese olemusest. Bioloogia teaduse järgi oleme me pärit<br />
( vähemalt osaliselt ) loomariigist ja me kuulume bioloogiliselt loomariiki, täpsemalt<br />
imetajate klassi. Selle järgi on igati loogiline ja arusaadav, et inimene on looma kehaga.<br />
Inimeste loomaliku päritolu tõttu on igati arusaadav, et inimestel esinevad ka loomalikud<br />
tendentsid. Antud juhul näib, et maaväliste olendite kontekstis nähtub inimese loomalik pool<br />
palju rohkem välja kui seda on näha ainult inimestest koosnevas maailmas. See teema on<br />
ääretult põnev ja samas väga oluline, sest inimese loomalikus ehk animaalsus on seotud ka<br />
inimkonna kurjuse avaldumisega ning seetõttu on seda teemat palju põhjalikumalt lahatud<br />
vastavas peatükis eraldi. Kui inimene on animaalse päritoluga ja inimese olemus on<br />
animaalse kalduvusega, siis antud tulnukate liik paistab olevat midagi loomsest kõrgemat<br />
eksisteerivat bioloogilist liiki. Tundub, et nende bioloogia on loomalikusest midagi enamat<br />
ehk antud tulnuka liigi esindajat ei saa täielikult pidada loomaks. Seda tõestavad järgmised<br />
avaldused: „Olin endiselt ta silmadest lummatud ja tahtsin küsida, kas ta on mees või naine.<br />
Ta silmad lõid selle peale rohkem särama, ta naeratas jälle ja andis mõista, et on mõlemat<br />
ning kui nad tahavad oma iha väljendada ja paljuneda, siis ei tee nad seda mitte nii nagu<br />
loomad“.<br />
„Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui<br />
Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte.“ Need väited viitavad väga selgelt sellele, et<br />
maavälised olendid ei ole pärit teistest dimensioonidest, paralleeluniversumitest või teistest<br />
multiversumitest. Maavälised mõistuslikud olendid on pärit ikka samast Universumist,<br />
milles me kõik eksisteerime, kuid nad on pärit teistest planeetidest. Selline ettekujutus<br />
vastab ulmefilmides visualiseeritud stsenaariumitega, milles „rohelised väikesed mehikesed<br />
külastavad meie kallist Maad teistelt kaugetelt planeetidelt“.<br />
Gordon Cooper oli tuntud Ühendriikide astronaut ja kosmoseuuringute veteran. Ta oli avalikult<br />
22
ajakirjanduses kritiseerinud USA valitsust, kes on juba aastakümneid ufosid mahavaikinud ja<br />
avalikuses valetanud:<br />
„Ma mäletan täpselt, kuidas nad tiirutasid õhus nagu kerged helendavad linnud ja kuidas<br />
nende ideaalselt konstrueeritud kehad päikeses helklesid. Sageli paljunesid need veidrad<br />
asjandused otse meie silme all ja ühest taldrikust paiskus laiali kümneid väikesi. Esmapilgul<br />
võis nende liikumine tunduda kaootiline, kuid tähelepanelikumalt vaadeldes võis täheldada,<br />
et neil on ka mingi kindel lennuplaan. Mitte ükski piloot ei suutnud neile järele jõuda.<br />
Nende kiirus oli meie lennumasinatele kättesaamatu. Kõigile baasi töötajatele korraldati<br />
perioodiliselt ajuloputusi. Meile anti selgelt mõista: rääkides neist asjadest kõrvalistele<br />
isikutele, tõmbame nii endale kui ka oma pereliikmetele kaela karistuse.“ „Ma tean isiklikult<br />
ühte ohvitseri, kes oli pikemat aega teeninud Roswelli lennuväebaasis, kus leidis<br />
mäletatavasti 1947 aastal aset ufokatastroof. Ta rääkis mulle, et kõik, mida Roswelli kohta<br />
räägitakse, on tõsi. Meteoroloogilise sondi allakukkumise jutud olid mõeldud ainult<br />
suitsukatteks. Kõik, kes sel ajal sõjaväelaagris töötasid, nägid mitme tulnuka laipu, mis veeti<br />
avarii kohalt lahkamiseks laboratooriumi. Hiljem viidi minu sõber kantselei tööle White<br />
Sandsi baasi, kus tema kohustuste hulka kuulus ka võltsdokumentide väljakirjutamine. Need<br />
passid ja muud ametlikud paberid olid mõeldud „valitsuse külalistele“, nagu talle selgitati.<br />
Kes olid need tundmatud külalised? Miks anti neile tüüpilised ameerika nimed? Miks pandi<br />
nad elama erinevatesse osariikidesse, sokutati ametisse ja assimileeriti kohalike inimeste<br />
hulka? Võib-olla oli tegemist tulnukatega, kes leidsid Maal endale uue kodu? Oletan, et nad<br />
võisid Maale sattuda juhuslikult, otsides kosmoses uusi ressursse. Ma vaatan asjadele kainelt<br />
ja mõistan, et minu mõtted tunduvad hullumeelse sonimisena. Kuid minu sõber ütles samuti,<br />
et need „külalised“ tasuvad Ühendriikide valitsusele seda laadi teenete eest puhta plaatinaga,<br />
mida neil näib olevat külluslikult. Kordan: need on kõigest minu isiklikud oletused. Olen<br />
tihti mõelnud, mis on USA valitsuse varjamispoliitika mõte. Alguse sai see Teise<br />
Maailmasõja keskel, kui loodi spetsiaalne ufouurimise komisjon. Samal ajal tekkis<br />
„valeteadus“. Selle eesmärk oli ajakirjandusse imbunud faktide veenev eitamine, mis sageli<br />
tugines päris usutavatele teooriatele.“ „Inimestel on õigus teada kogu tõde,“ ütleb Gordon<br />
Cooper, „see aitaks neil ennekõike iseendas selgusele jõuda.“ (Paradoks 2 – 1999, lk. 15)<br />
(NGN, 1998)<br />
1977. aastal hakati uurima Suurbritannias ( s.t. Inglismaal ) esimest tulnukate inimröövijuhtumit,<br />
kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta 27. oktoobril. Tegemist on viieliikmelise<br />
perekonnaga, milles on ema ja isa ning kolm last. See tähelepanuväärne ufojuhtum leidis aset John<br />
ja Sue Day perekonnaga, kui nad õhtul kell 10.20 autoga sõitsid Aveley´st sõprade poolt Essexis.<br />
Samal ajal tukkusid nende kaks poega ja üks tütar ( 4 – 8 aastased ). John oli 28-aastane ja Sue oli<br />
25-aastane, kes olid pärit Ida-Londonist. Pärast sugulaste pool veedetud õhtut Essexi krahvkonnas<br />
Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse udusse. See toimus väga nende<br />
kodu lähedal. Udu sees tajusid nad mingit mütsatust. Mõni sekund hiljem jõudsid nad enda arvates<br />
udust välja. Kuid koju jõudes avastasid nad ehmunult, et kadunud oli nende elust umbes poolteist<br />
tundi, mil nad kodu poole teel olid. Pärast koju naasmist toimusid järgmiste kuude jooksul<br />
perekonnas ilmsed muutused. Antud perekonnaliikmetest said „üleöö“ järsku taimetoitlased ja<br />
„loodushoiuentusiastid“. Hiljem selgus, et kõik näevad ka ühesuguseid unenägude luupainajaid.<br />
Neil unenägudel ilmusid neile väikesed jubedate silmadega karvased tundmatud olendid. Tuntud<br />
doktor Leonard Wilder hüpnotiseeris mõlemad täiskasvanud ja ilmsiks tuli perekonna kogetu<br />
erakordselt üksikasjalik ülevaade. Uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFO-eksperdid Andy Collinsi<br />
ja Barry King. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid, kuidas nad UFO-pardale jõudsid, mis varjus<br />
roheka udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto valguskiire jõul UFO sisse tõmmati. Seal<br />
olles olid röövitud „väljaspool enda keha“ ja see võimaldas neil hõljuda UFO sees ringi. Nad samas<br />
nägid ka enda tõelisi ( endisi ) kehasid, „mis“ istuvad endiselt veel autos. UFOs uurisid neid<br />
väikesed karvased olendid. Väikeste karvaste olendite tegevust jälgisid üsna pikka kasvu olendid,<br />
kes sarnanesid enam just inimestega. Neil olid seljas hõbedat tooni ülikonnad. Pärast seda viidi<br />
23
pereisa UFO masinaruumi ja seal räägiti talle väga pikalt UFO kui lennumasina ehitusest ja<br />
funktsioneerimisest. Hiljem näitasid tulnukad neile hologramme, milles olid kujutatud nende<br />
koduplaneet, mis oli „laastatud“. Sellist saatust, mis sai osaks nende koduplaneedil, ei taheta, et see<br />
tabaks ka planeet Maad. Sellepärast nad soovivad inimesi aidata. Inimkond olevat meie maailmas<br />
aastatuhandeid tagasi alustatud geneetiline eksperiment ning tulnukad olevat sellest ajast alates<br />
inimesi lakkamatult jälginud. Tulnukad röövivad inimesi meie arengu kontrollimiseks. Tulnukad ei<br />
sekku otseselt inimeste maailma. Nad soovivad muuta meie maailma vargsi, jäädes ise peamiselt<br />
„kaadri taha“. Inimestes endas peab tulenema soov kõike õigesti korraldada. ( Mõistatuslike<br />
nähtuste entsüklopeedia, lk. 82-84 ). Täpselt samasugust juhtumit on kirjeldanud ka tuntud UFOuurija<br />
Igor Volke oma suurepärases raamatus „UFO-päevikud“:<br />
„Nad nägid taevas helesinist valgust, vestlesid sellest väheke ja unustasid peagi. Pärast ühte<br />
kurvi silmasid nad maanteel rohekat udu. Kiirust vähendades sõitsid nad sellesse ja ainus,<br />
mida nad märkasid, oli see, et raadio ragises tugevalt. John lülitas selle välja. Hetke pärast<br />
oli tunda kerget tõuget, millele nad ei osanud tähelepanu pöörata, seda enam, et auto väljus<br />
udust ja eespool paistsid juba kodutuled. John tahtis televiisorist näidendit vaadata ja selleks<br />
kiirustataksegi koju. Sue läks lapsi magama panema ning lükkas mööda minnes teleri sisse.<br />
Üllatuseks ei tulnud pilti ette. Nüüd avastasid nad, et kell on üks. Imelik küll, kuid nad olid<br />
kaotanud kaks ja pool tundi. Mingit mälulünka neil ei olnud. Kolme järgneva aasta jooksul<br />
leidis perekonna orientatsioonis aset kvalitatiivseid muutusi. Tekkis tugev huvi keskkonna<br />
probleemide vastu, domineerivaks sai taimetoit. John avastas enda jaoks teatri ja<br />
dramaturgia. Alles hiljem kohaldas dr. Leonard Wilder regressioonhüpnoosi, mille<br />
tulemusena ilmnesid järgmised detailid. Sue ja John kirjeldasid, kuidas nad lendasid ufo<br />
suunas, nähes end ja samas ka autot. Nad kohtusid pika hõbedases kostüümis ja kiivris<br />
heledanahalise inimesesarnase olendiga, kellel olid suured mandlikujulised silmad. Väikesed<br />
kujud olid treenitud uurijad – neid uuriti meditsiiniliselt. Johnile näidati masinaruumi. Nad<br />
vaatasid videosid, kummalisi hologramme tulnukate maailmast, mis tundus olevat üsna<br />
nukker. Tulnukad rääkisid, et inimesed on nende geneetiline eksperiment, millest tuleneb ka<br />
nende suur huvi meie vastu. Informatsioon ja püüdlused istutatakse perekonna, ka laste<br />
alateadvusesse ja kõigil pühitakse mälu.“ ( UFO-päevikud, lk. 105 ).<br />
„Inimkond olevat meie maailmas aastatuhandeid tagasi alustatud geneetiline eksperiment<br />
ning tulnukad olevat sellest ajast alates inimesi lakkamatult jälginud. Tulnukad röövivad<br />
inimesi meie arengu kontrollimiseks.“ Selline avaldus viitab selgelt inimkonna päritolule.<br />
Selle järgi on inimkond pärit maavälise tulnuka liigist ja seega on inimliik ka nendega<br />
geneetiliselt suguluses. Selline vaade on vastuolus meie teadlaste praeguse teadusliku<br />
maailmapildiga, mille järgi on inimkond põlvnenud primaatidest ehk ahvidest. Vastuolu on<br />
ka religiooniga, sest näiteks Piibli järgi on inimkonna loonud Jumal. Arvestades kõikide<br />
nende asjaoludega ehk neid mitte ignoreerides tuleb ilmselt järeldada, et inimkond on<br />
osaliselt pärit ahvidest ( ehk Maal eksisteerivast loomariigist ) ja samas osaliselt pärit ka<br />
ühest vanemast maavälisest mõistuslikust liigist. Selline asjaolu näitab üsna selgelt<br />
inimkonna religiooni ühte varjatud osa, mille korral ei ole inimkonna loonud Jumal ( nagu<br />
väidab meile näiteks Piibli Vana Testament ), vaid üks vana maavälise mõistusliku elu liik.<br />
Sellise vaate järgi ei saa Jumal kui üliolend ( kes on loonud inimkonna ja ka kogu meie<br />
tuntava maailma ), olemas olla, vaid selle pealispinna all etendab maaväline tsivilisatsioon.<br />
Oluline on sellejuures märkida veel ka see, et ei ole täpselt teada, mis on tulnukate loodud<br />
geneetilise eksperimendi eesmärk ja kui kaugele on sellega üldse jõutud. Me võime seda<br />
praeguste teadmiste alusel ainult spekuleerida.<br />
„ ...Tundub, et ta ( Helen ) nägi UFOt koos rühma muusikutega, tulles tagasi Lompocist (<br />
California ) Los Angelesi suvel 1968. „...See ( s.t. UFO ) tuli auto kohale ja selle ette, võib-olla nii<br />
100 kuni 200 jalga maapinnast, ja oli, ma ütleksin, umbes kuue kiirtee sõiduraja laiune. See oli<br />
valge ja hiilgas väga kenasti. Ma nagu mäletaks mingisuguseid aknaid, kuid ma pole kindel. See oli<br />
24
hääletu. Ese oli suur. Neli valget lehtrikujulist tuld ulatusid objekti küljest alla igaüheni meist. ...Ma<br />
mäletan, et mu keha lahkus auto istmelt ja ulatus umbes kolme või nelja jala võrra autost välja,“<br />
lausus ta nagu muuseas. „Kõik me neli tegime sedasama – nii me läksimegi! Sellest hetkest peale ei<br />
mäleta ma midagi muud ja kuni viimase ajani ma arvasin, et midagi muud polnudki. Siis ma<br />
hakkasin aru saama, et midagi võis juhtuda, sest järgmisena mäletan, et tulin tagasi autosse.<br />
„Vaatasin ringi ja nägin Barbara ja Dave´i ümber valguskuma, ning me tulime aegamisi oma<br />
kehadesse tagasi.“ ...Ta oma soovil korraldasin Helenile väga kerge regressioonhüpnoosi. Selle<br />
protseduuri vältel meenutas ta „taldriku“ pardale minekut ja selle ajami vaatlemist. Ta kohtas<br />
valgesse riietatud meest, kes näitas talle seda hämmastavat mootorit, mida ta nüüd otsustas ehitada.<br />
...Hakkasin juttu kontrollima. Kõigepealt oli mul pikavõitu telefonikõne George´iga, kes polnud<br />
Helenit mitu aastat näinud, kuid mäletab juhtunut kui „pöördepunkti (oma) elus“. Dave oli kolinud<br />
teise linna, kust ma ta leidsin. Üks mu psühhaatrist sõber kontakteerus temaga ja sai temalt<br />
tunnistusi. Nagu ka George, mäletab Dave kogu juhtumit elavalt ja kirjeldab seda sarnaselt. ...Sellel<br />
UFO-sündmusel on neli tunnistajat ja kõik tundub viitavat nende kogemuse tõelisusele.“ ( Teine<br />
reaalsus, lk. 22 – 24 )<br />
„Ma mäletan, et mu keha lahkus auto istmelt ja ulatus umbes kolme või nelja jala võrra<br />
autost välja,“ lausus ta nagu muuseas. „Kõik me neli tegime sedasama – nii me läksimegi!<br />
Sellest hetkest peale ei mäleta ma midagi muud ja kuni viimase ajani ma arvasin, et midagi<br />
muud polnudki. Siis ma hakkasin aru saama, et midagi võis juhtuda, sest järgmisena<br />
mäletan, et tulin tagasi autosse. „Vaatasin ringi ja nägin Barbara ja Dave´i ümber<br />
valguskuma, ning me tulime aegamisi oma kehadesse tagasi.“ Inimese kehast väljumine ufo<br />
pardal leiab aset ka paljudes teistes ufojuhtumites. Näiteks peaaegu täpselt samasugune<br />
stsenaarium leidis aset 28 –aastase Johni ja 25-aastase Sue Day´ga Ida-Londinis 1974. aasta<br />
27. oktoobril: „Sue ja John kirjeldasid, kuidas nad lendasid ufo suunas, nähes end ja samas<br />
ka autot.“ Ka sellisel juhul esines ufo pardal röövitud inimeste kehavälised kogemused.<br />
Nendest ufojuhtumitest on üsna selge, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised inimesi<br />
panema oma füüsilistest kehadest lahkuma. Siin on selgeid paralleele inimeste<br />
surmalähedaste kogemustega, mille korral on inimesed kliinilise surma ajal oma kehadest<br />
väidetavalt lahkunud. Nende kahe vahel on sarnasused nii ilmselged, et tekib küsimus, kas<br />
inimese elu jätkub peale surma maavälises tsivilisatsioonis ( sest ufo pardal toimuvad<br />
röövitud inimeste kehast väljumised ) või Jumalariigis ( nii nagu seda väidab meile Piibel )?<br />
Antud ufo kontekstist lähtudes on pigem õiged mõlemad versioonid, sest mõiste<br />
„Jumalariik“ võibki varjatult tähendada tegelikult elu maavälise tsivilisatsiooni<br />
elukeskkonnas, mis väljendub kehavälise oleku eksisteerimisena. See tähendab seda, et kui<br />
tulnukad on võimelised oma kõrgelt arenenud tehnoloogiatega teostama röövitud inimese<br />
kehaväliseid seisundeid, siis on väga tugev kahtlus, et inimese elu jätkub pärast surma just<br />
nende – tulnukate – maailmas. See aga tähendab omakorda seda, et Jumal kui isik ei ole<br />
päris selline nagu seda kirjeldatakse meie armsas ja kallis Piiblis, vaid selle taga võib<br />
peituda hoopis maavälise ülitsivilisatsiooni tegevus.<br />
Tapani Kuningas oli kauaaegne soome UFO-uurija. Üks tema uuritavatest juhtumitest oli<br />
Alastarol 1903. aastal sündinud Akseli Kuoppala vanaema Maria Fälti juhtum. Maria Fält oli ise<br />
sündinud 1861. aastal ja tänaseks on ta meie seast mõistagi juba ammu lahkunud. Tema juhtum on<br />
tähelepanuväärne seetõttu, et tal oli maavälistest olenditest rohkesti teadmisi, mis näitas selgesti<br />
seda, et Maria oli kokku puutunud UFO-fenomeniga. Maria ise nimetas maaväliseid olendeid<br />
õhurahvaks. Ta oskas hämmastavalt palju jutustada nende õhulaevadest ja olenditest. „Ta uskus, et<br />
nad on mingil moel inimestega sugulased ja mõlemal on ühine päritolu. Õhurahvas teadis seda<br />
saladust väga hästi ja seetõttu nad külastasidki mõnikord inimesi.“ (UFO-päevikud, lk. 287–289).<br />
„Ta uskus, et nad on mingil moel inimestega sugulased ja mõlemal on ühine päritolu.<br />
Õhurahvas teadis seda saladust väga hästi ja seetõttu nad külastasidki mõnikord inimesi.“<br />
Sellest avaldusest tuleb välja, et inimliik on geneetiliselt suguluses ühe noore maavälise<br />
25
mõistusliku liigiga ja neid mõlemaid on loonud üks teine palju vanem maaväline mõistuslik<br />
tsivilisatsioon. Selle juhtumi poolt saadud informatsioon on absoluutselt täiesti erakordne,<br />
sest sellised teadmised Maria Fälti suust langevad erakordselt täpselt kokku üle 2000 aasta<br />
taguse Confuciuse ennustuse sisuga, mille korral: „ ...nad üllatavad teadlasi avaldades oma<br />
päritolu – nimelt on nad Maa elanike sugulased. Inimesed saavad teada, et nii nende kui<br />
meie maailma mõistusliku elu lõi ülitsivilisatsioon.“ On täiesti erakordne kokkulangevus ja<br />
mingi juhus see olla ei saa, sest nende kahe vahel lahutavad tuhanded aastad ja seega ei ole<br />
reaalselt võimalik, et need kaks juhtumit oleksid omavahel kuidagi funktsionaalselt seotud.<br />
Confuciuse ennustus avastati ( s.t. avaldati ) alles 20 sajandi lõpus, peaaegu sajand hiljem<br />
Maria Fälti juhtumist ja seega ei saanud Maria Fält kuidagi teada Confuciuse ennustuse<br />
sisust ja ammugi mitte Confucius ise Maria Fältist.<br />
„Vanaema seletas pärast, et see suur kera, mida nad nägid, „polnud mitte pikamaa<br />
sõiduriist, vaid tuli taevalaevast, kuhu ta läks ka tagasi“.“ Ka see avaldus langeb täpselt<br />
kokku ka paljude teiste hilisemate tulnukate lähikontaktidest saadud informatsiooniga, mille<br />
korral ei ole paljud meie taevas nähtud ufod mõeldud galaktikate vahelisteks rändudeks,<br />
vaid need lähevad tavaliselt tagasi „emalaeva“, mis on palju kordi suurem ja mis on juba<br />
mõeldud galaktikate vahelisteks kosmoserändudeks kasutades selleks loodavaid aegruumi<br />
tunneleid. „Taevalaeva“ mõiste all ilmselt Maria Fält mõtleski tulnukate „emalaeva“, mille<br />
pikkused võivad olla kilomeetrites. Tavaliselt jätavad tulnukad oma „emalaeva“ mõne<br />
planeedi varju, näiteks Marsi taha, et mõne väiksema sõiduriistaga meie Maad külastada.<br />
Veel üks juhtum tuntud soome UFO-uurija Tapani Kuningast väärib märkimist. See juhtum leidis<br />
aset 1942 aastal ühe lapsega Soomes asuvas Kankaanpää kihelkonnas Niinisalo külas. Üheksa<br />
aastane tüdruk rööviti kosmosetulnukate poolt. See juhtum on tuntud kui „lapsed lendavas<br />
taldrikus“ ja see juhtus ajal, mil lendavatest taldrikutest ja kosmoseolenditest ei teatud siis eriti<br />
mitte keegi. Tähelepanuväärne on see juhtum sellepoolest, et kosmoseolendid rääkisid röövitud<br />
lapsele Jeesuse isikust ja tähtsusest. Näiteks kui kosmoselaev hakkas õhku tõusma, mäletas tüdruk<br />
talle ütleva humonoidi sõnu: „Nüüd lendame itta Jeesuse sünniaja poole“: „Naishumonoid küsis,<br />
mida ma tean Jeesusest, kas olen ehk koolis midagi tema kohta õppinud. Vastasin, et meile on küll<br />
koolis temast räägitud. Naine seletas, et on väga tähtis teada Jeesust puudutavaid asju ja et tema<br />
sõnad on tõde. Samuti kinnitas naine, et inimene ei hävi iialgi. Ehkki materiaalselt inimene kaob, on<br />
ta sellegipoolest igavesti olemas. Ta seletas kaarte sirvides, et kusagil pole piiri ega lõppu. Ka ütles<br />
ta, et aega ei ole, vaid selles võib liikuda nii hästi edasi kui ka tagasi.“ (UFO-päevikud, lk. 289–292)<br />
„Naine küsis, mida ma tean Jeesusest, kas olen ehk koolis midagi tema kohta õppinud.<br />
Vastasin, et meile on küll koolis temast räägitud. Naine seletas, et on väga tähtis teada<br />
Jeesust puudutavaid asju ja et tema sõnad on tõde.“ Hämmastav avaldus, mis on üsna<br />
iseloomulik paljude tulnukate lähikontaktidest saadud avaldustega. See tähendab, et<br />
maavälised olendid räägivad inimestele palju rohkem just usuga seonduvatest teemadest (<br />
eriti aga Piibli isikutest ja selle põhimõtetest ), mitte niivõrd teaduse ja tehnoloogia<br />
saavutustest ning progressist. Tulnukatele tundub teaduse progress inimkonnale olevat<br />
kuidagi teisejärguline, samas religioon ( eriti just kristlik religioon ) on inimestele palju<br />
olulisem. See aga võib tegelikult viidata salamisi ehk varjatult just tulnukate enda seosele<br />
inimkonna kristliku religiooniga. Kui juba maaväline olend juba ütleb, et „ ...tema sõnad on<br />
tõde“, siis mida sellest õieti ikkagi arvata. Antud juhul ei ole küll otsest viidet sellele, et<br />
Jeesus Kristus oleks olnud maavälise päritoluga ( mitte Jumaliku päritoluga nagu seda<br />
väidab meile Piibel ), kuid sellegipoolest on siiski kahtlane, et üks maavälise kõrgelt<br />
arenenud tsivilisatsiooni esindaja lendab kuskilt kaugelt Universumi nurgast Maale, et<br />
rääkida inimestele Jeesuse tähtsusest ja tema õpetustest. See kõik viitab ikkagi sellele, et<br />
kristliku religiooni ( Jeesus Kristuse ) Piiblis esitatud fassaadi „taga“ või „pealispinna all“<br />
etendavad ikkagi kuidagi tulnukad ise.<br />
26
„Samuti kinnitas naine, et inimene ei hävi iialgi. Ehkki materiaalselt inimene kaob, on ta<br />
sellegipoolest igavesti olemas.“ Taas hämmastav avaldus tulnuka poolt, mis on selgelt<br />
sarnane religioosses maailmapildis tuntud „elu pärast surma“ usuga. Selline avaldus on selge<br />
viide inimese elu jätkumisele pärast surma teistsuguse kehana, mis ei sure iialgi. Küsimus<br />
on nüüd hoopis selles, et kas inimese elu jätkub pärast surma Taevalikus Jumala kuningriigis<br />
( nagu seda väidab meile Piibel ), või elu jätkub hoopis maavälises ülitsivilisatsioonis. Antud<br />
kontekstist lähtudes ( kui inimese elu jätkumisest pärast surma räägib maaväline<br />
naistulnukas ) järeldub, et inimese elu pärast surma jätkub teistsuguse kehana eksisteerides<br />
just maavälises kõrgtsivilisatsioonis.<br />
„Samuti kinnitas naine, et inimene ei hävi iialgi. Ehkki materiaalselt inimene kaob, on ta<br />
sellegipoolest igavesti olemas.“ Selline väide viitab selgelt sellele, et inimese elu jätkub<br />
pärast tema surma. Kuid siin pole otseselt öeldud, et inimese elu jätkub pärast surma<br />
maavälises tsivilisatsioonis, on sellegipoolest imestamisväärne, et inimese elust pärast tema<br />
surma räägib maavälise tsivilisatsiooni esindaja. Siin on selgeid paralleele religiooniga.<br />
Näiteks ka kristlus õpetab, et inimesele on antud igavene elu ja see tähendab seda, et<br />
inimese elu jätkub pärast tema füüsilist surma. Küsimus on nüüd ainult selles, et kas inimese<br />
elu pärast surma jätkub Jumalariigis ( nagu väidab seda meile Piibel ) või maaväliste<br />
tulnukate maailmas, sest inimese elu jätkumisest pärast surma on mõista andnud paljud<br />
tulnukad erinevates ufojuhtumites. See ufo juhtum pole kaugeltki ainus. Näiteks 1952 aasta<br />
oktoobris aset leidnud ufo juhtum Orfeo Angelucciga Kalifornias Los Angelese linna<br />
lähedases rajoonis Burbankis Lockheed Aircraft Corporationi käitises. Maavälised olendid<br />
olid teada andnud järgmist: „Maa evolutsioon on areng piina, kurbuse, patu, kannatuse ja<br />
füüsilise surma illusiooni kaudu“ ja „Inimese üks eesmärke Maal on saavutada<br />
taasühinemine oma surematu teadvusega.“ Nendes väidetes on jälle taas selge viide inimese<br />
elu jätkumisse pärast tema surma. Seda et inimese elu jätkub pärast surma just<br />
kosmosetulnukate maailmas, viitab asjaolu, et ufo pardal on röövitud inimesi viidud<br />
kehavälisesse olekusse.<br />
„Ka ütles ta, et aega ei ole, vaid selles võib liikuda nii hästi edasi kui ka tagasi.“ Selline<br />
väide kinnitab selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised ajas rändama ehk<br />
teleportreeruma ajas ja ruumis. Teistes ufo juhtumites on välja tulnud, et tulnukad loovad<br />
aegruumi tunneleid, et läbida kosmoses ülisuuri vahemaid. Ja füüsika seaduste järgi<br />
analüüsides pole midagi imestada, et kui tsivilisatsioon on võimeline looma aegruumi<br />
tunnelit, siis on tsivilisatsioon võimeline ka rändama ajas. Ajas rändamine on kosmoses<br />
liikumise alus. Kui inimkond on tulnukate geneetiline eksperiment, siis ükski eksperiment ei<br />
saa kesta tuhandeid aastaid. Kuna tulnukad on võimelised ajas rändama, siis inimkonna<br />
geneetiline eksperiment on ajaliselt palju lühem, kui see meile maa inimestele tundub.<br />
Naistulnuka väide „aega ei ole“ on põhimõtteliselt identne ühe teise ufo juhtumist ilmneva<br />
tulnuka väitega. Näiteks Orfeo Angelucci juhtumi korral on tulnukad öelnud talle aga<br />
järgmist: „Elu kõrgemates faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad<br />
inimese praegusi arusaamisvõimalusi.“ Kahe väite sarnasus kahe erineva juhtumi puhul on<br />
ilmne. Seda, et aega tegelikult ei ole olemas, tõestab ka <strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise<br />
füüsikateooria, millest ilmneb, et tulnuka väide „aega ei ole“ on tegelikult füüsika<br />
seadustega täiesti kooskõlas.<br />
Soomes asuvas Mikkeli vallas elanud remondimehele Toivo Kovanenile on kosmosetulnukad<br />
ennast näidanud lausa mitmeid kordi. Toivo on saanud nende olenditega üpris pikalt suhelda ja<br />
saanud teadmisi nende kohta. Toivo juhtum on samuti märkimisväärne sellepoolest, et nendest<br />
lähikontaktidest tuleb välja tulnukate seos meie ( s.t. inimeste ) religiooniga:<br />
Toivo: „Siis ta rääkis, et mind on aktiivselt jälgitud 17 eluaastast peale. Mõtlesin, et siin<br />
peab midagi pistmist olema vaimuilmaga, ja küsisin, kas Piibel on tõde. Ta ütles: „Teie<br />
27
Piiblis on õigeid jooni, aga sellesse on segatud palju inimlikku, nii et tuuma on raske leida.“<br />
Aga põhitõdedest peaks seal midagi olema.“ Pärast seda korda tuli järgmine ehk juba<br />
kolmas kord kontakt nende kosmoseolevustega. Sellest korrast rääkis Toivo nõnda: „Ta<br />
seletas umbes nii, et ma ei tule enam siia, kui saan sellest siin vabaks. Minust saab üks neist.<br />
Küsisin, kas siis tulevad teised siia askeldama, aga ta ei vastanud. Siis ta ütles, et nemadki<br />
on mingi vaheaste, et ka neist on midagi kõrgemat.“ „Muuseas ma küsisin tubaka kohta, et<br />
kas see on patt. Ta ainult naeris, ütles, et usuasju ei peaks siia segama. Aga ühendus neil<br />
olevat.“ „Ma pole sellest elust kuidagi viisi küllastunud, kuigi mulle on lubatud elu<br />
jätkumist mingis muus kehas.“ „Muuseas, mul on soovitatud kuulata muusikat, s.t.<br />
Beethoveni 5 sümfooniat ( Saatuse sümfoonia ), seal on minu arusaamise järgi midagi<br />
neist.“ Avaldatud katkend oli lindistatud 14 juulil 1970 aastal. (UFO-päevikud, lk. 295–298 )<br />
„Seejärel tuli kolmas kord. Ta seletas umbes nii, et ma ei tule enam siia, kui saan sellest siin<br />
vabaks. Minust saab üks neist.“ Mida küll tulnukas mõtles väite all „kui saan sellest siin<br />
vabaks“? Vabaduse mõiste seostub enamasti vanglaga. See tähendab, et viimane väide<br />
tulnuka poolt vihjab jälle taas sellele, et elu Maal on tegelikult kui elu vanglaplaneedil, mida<br />
maavälised olendid ise nimetavad „puhastustule maailmaks“. See tuleb välja ka paljude<br />
teiste ufojuhtumite kirjeldustest, mille korral on inimesed väidetavalt astunud kontakti mõne<br />
maavälise tsivilisatsiooni esindajaga.<br />
„Ma pole sellest elust kuidagiviisi küllastunud, kuigi mulle on lubatud elu jätkumist mingis<br />
muus kehas.“ Ka see väide vihjab selgelt sellele, et inimese elu jätkub pärast tema füüsilist<br />
surma. Sellest on võimalik järeldada, et inimese elu pärast surma jätkub teissuguses kehas,<br />
mitte enam bioloogilise kehana. Arvestades seda, et inimeste surmalähedaste kogemuste ehk<br />
SLK-de ajal, mille korral on inimesed väljunud oma kehadest, nähakse valgusolendeid, siis<br />
seega inimese elu pärast surma jätkub „valguskehana“ ehk elektromagnetväljana, mitte<br />
enam bioloogilise kehana.<br />
„Siis ta ütles, et nemadki on mingi vaheaste, et ka neist on midagi kõrgemat.“ See on huvitav<br />
väide maavälise kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni esindajalt, sest inimese ettekujutus<br />
tulnukate maailmast baseerub tavaliselt Hollywoodi ulmefilmidest nähtuga. Tulnukate<br />
tehnoloogia on inimkonna tehnilisest tasemest kindlalt arenenum ja seda oskavad inimesed<br />
Maal ettekujutada luues suurepäraseid fantaasiaromaane ja linateoseid. Kuid tekib küsimus,<br />
et mis saab siis nende arengust veel kõrgemat olla nagu praegu siin tulnukas inimesele<br />
väidab. Kuidas saab kõrgelt arenenud tehnoloogiast olla midagi veel arenenum? Tulnuka<br />
väide ja ka vastus sellele viimasele küsimusele paistab olevat Orfeo Angelucci juhtumis, kui<br />
tulnukas andis talle teada järgmist: „Enamarenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele<br />
senitundmatutes dimensioonides ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid, ent neid rakendatakse<br />
vajaduse korral inimesele materiaalsete ilmutuste loomiseks. Elu kõrgemates faasides<br />
ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese praegusi arusaamisvõimalusi.“<br />
Viimane tulnuka poolt tulenev väide viitab selgelt „vaimudimensioonile“, mille korral esineb<br />
kehast väljunud olekus eksisteerimine. Meie tunneme seda inimeste surmalähedaste<br />
kogemuste kirjeldustena, mille korral on inimesed oma kehadest väidetavalt lahkunud ja<br />
eksisteerinud ainult valgusena. Sellises seisundis on nähtud ka tunneleid, milles saab väga<br />
kiiresti liikuda. Sellest kõigest on võimalik teha ainult üks järeldus. Nimelt mistahes<br />
tsivilisatsioonist, mis on välja arendanud kõrgtehnoloogia mistahes tasemele, on kõrgem<br />
arenguaste ainult „vaimudimensioon“, mida me mõistame kehast väljunud oleku<br />
eksisteerimisena ( näiteks inimese surmalähedaste kogemuste ajal nähtuga ). Sellisel juhul<br />
eluvormide elutalitlus „ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid“, täpselt nii nagu tulnukas<br />
inimesele väitis.<br />
„Mulle on jäänud ettekujutus, et siin on mõningaid, kes oleks kõlblikud nendega kaasa<br />
minema. Aga siin on kuuldavasti sihuke koht... kuidas nad seda kutsusidki, et ainult inimesel<br />
28
on täielik valikuvabadus. Mina küsisin, kas neil pole. Nad vastasid, et mingisugused<br />
põhimõtted – ei mina saanud tolku, mis neid takistab. Me olevat selles suhtes just nagu heas<br />
olukorras.“ Inimese valikuvabaduse all võib mõista Maa kui vanglaplaneedi kontekstist<br />
lähtudes hea ja kurja või teaduse ja religiooni vahelist valikut, mis võib olla teadliku või<br />
alateadliku iseloomuga. Maa on kui vanglaplaneet, mis tuleb välja paljudest teistest ufo<br />
juhtumitest. Näiteks Orfeo Angelucci ufojuhtumi korral on maavälised olendid ehk<br />
kosmosetulnukad talle teada andnud järgmist: „Iga isik Maal ja sellega külgnevate ilmutuste<br />
tasandil on kindlalt reostunud kas positiivselt – progressi seisukohalt, headuse suunas või<br />
negatiivselt – regressi seisukohalt, kurjuse suunas. ...Kõigest sellest silmaga nähtavast ilust<br />
hoolimata on Maa puhastustule maailmaks planeetide keskel, mis arendavad mõistuslikku<br />
elu. Vihkamine, egoism ja kurjus tõusevad selle paljudest osadest kui sünge udu. ...Maa<br />
agressiivsed inimesed taotlevad teaduslikku arengut ja selle nimel tulistaksid nad meie<br />
sõidukid alla, kui nad suudaksid.“ Nendest väidetest on selge, et Maa on kui vanglaplaneet<br />
ehk puhastustulemaailm. Puhastustuli seisnebki inimeste täielikus valikuvabaduses – selles,<br />
et kas indiviidi olemus kaldub kriminaalsusele ehk kurjuse suunas või mitte. Sellest järeldub<br />
ka see, et kriminaalsetel inimestel planeedil Maa ootavad ees karistused alles pärast nende<br />
surma, mitte aga Maa peal elades. See kõik on aga väga sarnane kristluses esineva<br />
patukahetsuse ja puhastustule teoloogia õpetusega, mille korral on nii, et kui inimene<br />
kahetseb oma patte siinpoolses maailmas, siis teispoolsuses on tema patud lunastatud ja ei<br />
järgne pärast surma mitte karistus vaid inimesele saab osaks igavene elu ja õndsus.<br />
„Puhastustule“ peavad inimesed läbima pärast surma, kuid osalt võib puhastustule all<br />
tõlgendada ka maapealset elu, mille korral sõltub inimese elu pärast surma sellest, et<br />
milliseid valikuid on ta maapealses elus teinud.<br />
1965. aasta 7 augustil Venezuelas Caracase lähedal leidis aset UFO-juhtum, mis pärineb otseselt<br />
Ameerika Ühendriikide atmosfäärinähtuste uurimise komisjoni APRO annaalidest. Kontakt leidis<br />
aset Venezuela pealinnast Caracasest 50 – 60 kilomeetri kaugusel San Pedro de los Altos<br />
hobusefarmi läheduses. „Kuna kõnealuse juhtumi puhul oli tegu kolme mehega, kellest kaks olid<br />
vana, maineka ja suure firma juht ja omanik ning kolmas tuntud arst, günekoloog, ja kes arvasid, et<br />
nende lugu võib esile tulla ilma nende nimedeta.“ Need kolm meest sattusid kosmosest saabujatega<br />
telepaatilisel teel kontakti. Seda, mida tulnukad neile rääkisid, on esitatud lühidalt järgnevalt:<br />
„Tulime Orionilt. Oleme sellel planeedil rahu asjus. Uurime inimese psüühikat, et seda<br />
kasutada. Meie ümber on seitse asustatud planeeti: Maa, Saturn ja kaks sateliiti Epsilon ja<br />
Kristofix, Kelpis, Orion ja väikeplaneet Suures Vankris.“ „Need ( lendavad taldrikud ) on<br />
gravitalides ja nad liiguvad kogutud päikese energia abil, mis arendab tohutut magnetilist<br />
jõudu.“ „Ühtedega ( s.t. lendavate taldrikutega ) lendavad spacitamelesed ja teistega<br />
mechanistotelesed. ( Võiks arusaada, et ruumiinimesed ja robotid ).“ „On olemas morphusja<br />
amorphusolendid. Meie oleme morphuse liiki ja enam üksteise sarnased kui need, kes on<br />
Suurest Vankrist ja kes on umbes 90 sentimeetri pikkused.“ Tulnukad olevat ka meie keskel<br />
ja neid olevat lausa „2 417 805“. Üllatav ja tähelepanuväärne on see, et see liik, kellega need<br />
kolm meest kontakteerusid, ei ole teinud inimestega ristsugutust ega viinud inimesi Maalt<br />
endaga kaasa. Kuid sellegipoolest nad uurivad uute olendite loomise võimalust ja on ainult<br />
loomi endaga kaasa viinud. „Kristofix on loomaaed. ( Hispaania keeles kõlas see<br />
teravmeelselt – Fitozooloplanetologeico ). See on Linnutee rikkaim ja seal on teile täiesti<br />
tundmatuid loomaliike.“ „Te ei mõista niisugust elu ( s.t. amorphusolendite elu ). Need on<br />
olendid, kes elavad crisostelis, sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust.“ „Mälestuses<br />
olid veel mõningad episoodid, teate iseloomuga, nagu: „Nad on pärit meist ja<br />
amorphusolendid on omakorda pärit nendest. Väljaspool Linnuteed on „vastupidist elu“.<br />
Nad tulevad jätma tõendusi oma olemasolust mitmele poole maakeral.“ (UFO-päevikud, lk.<br />
61–63)<br />
“Caracase lähedal hilisel pärastlõunal asetleidnud juhtumit ei ole asjaosaliste sotsiaalse<br />
29
positsiooni tõttu kunagi kohalikele lugejatele avaldatud. Informatsioon pärineb Ameerika<br />
Ühendriikide atmosfäärinähtuste uurimise komisjoni APRO annaalidest. Kuna kõnealuse<br />
juhtumi puhul oli tegu kolme mehega, kellest kaks olid vana, maineka ja suure firma juht ja<br />
omanik ning kolmas tuntud arst, günekoloog, ja kes arvasid, et nende lugu võib esile tulla<br />
ilma nende nimedeta, siis piirdume siinjuures vaid järgneva impersonaalse looga.“ (UFOpäevikud,<br />
lk. 61). Selle juhtumi puhul on erakordne loo allikas. Igasuguse UFO-juhtumi<br />
teadusliku analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi allika usaldusväärsuse<br />
tasemest. See on tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi peamisi<br />
uurimismeetodeid – analüüsida ja väga täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite allikaid,<br />
mille põhjal saab otsustada nende juhtumite usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et kui<br />
mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud ( õigusteaduse keeles öelduna seda<br />
“menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või sõjaväelased, siis see on<br />
kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus kohalikule<br />
väljaandele. Nii on ka antud juhtumi puhul, sest seda juhtumit on uurinud ja analüüsinud<br />
juba oma ala eksperdid, mis on antud tekstis ka ilusti viidatud. Kõige suurema<br />
usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või<br />
praegustest sõjaväelastest, kellel on ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud<br />
juhtumitega.<br />
„Tulime Orionilt. Oleme sellel planeedil rahu asjus. Uurime inimese psüühikat, et seda<br />
kasutada. Meie ümber on seitse asustatud planeeti: Maa, Saturn ja kaks sateliiti Epsilon ja<br />
Kristofix, Kelpis, Orion ja väikeplaneet Suures Vankris.“ „Kristofix on loomaaed. (<br />
Hispaania keeles kõlas see teravmeelselt – Fitozooloplanetologeico ). See on Linnutee<br />
rikkaim ja seal on teile täiesti tundmatuid loomaliike.“ Sellised väited tõestavad, et<br />
maavälised tsivilisatsioonid ei ole pärit teistest dimensioonidest või paralleeluniversumitest,<br />
vaid ikka samast Universumist, milles eksisteerime ka meie – inimesed, kuid ainult teistelt<br />
planeetidelt. Selline ettekujutus vastab inimese tavaloogikale ja ulmefilmides visualiseeritud<br />
stsenaariumitega, mille korral „väikesed rohelised mehikesed külastavad meie Maad<br />
kaugetelt planeetidelt“. Nende koduplaneedid võivad olla pärit Linnutee galaktikast või<br />
teistest galaktikatest ehk väljaspool meie kodugalaktikat. Sellised juhtumid viitavad väga<br />
selgelt sellele, et väljaspool Maad on väga paljud planeedid asustatud mõistusliku eluga, mis<br />
eksisteerivad erinevate liikidena. See tähendab, et Maad külastavad erinevatest liikidest<br />
tulnukad.<br />
Küsimusele, et „Kas teiesarnaseid olendeid on meie keskel?“ vastati, et „Jah! 2 417 805.“<br />
Selline avaldus on päris jahmatav. Kui tulnukad tõepoolest vahel külastavad meie kallist<br />
Maad, siis on võimalik järeldada, et maavälised olendid eksisteerivad ka meie keskel,<br />
inimeste kehadena. Küsimus on ainult selles, et mida nad siin Maa peal teevad. Vaevalt, et<br />
nad lihtsalt elu elavad jättes maha sellise elukvaliteedi, mis on nende koduplaneetidel. Võib<br />
arvata, et need olendid meie keskel mitte ei „ela“ tavamõistes „elu“, vaid nad on pigem siin<br />
planeedil töö asjus. Nad töötavad siin mingite eesmärkide nimel, millest me võime ainult<br />
spekuleerida. Näiteks hoiavad nad inimühiskonna arengul silma peal, kannavad ette inimeste<br />
progressist ja eluteedest nende koduplaneetide valitsustele, suunavad või lausa takistavad<br />
inimeste loodud teaduse ning kultuuri progressi ja palju muud. Nad teevad seda kõike<br />
varjatult, olles ise tavaliste inimeste välimustega ja teatud riikide kodakondsustega. Ikka<br />
selleks, et mitte tähelepanu äratada.<br />
„Kuidas lendavad taldrikud liiguvad?“ „Pahandatud nimetusest „lendav taldrik“, vastas<br />
olend: „Need ei ole lendavad taldrikud. Need on gravitalides ja nad liiguvad kogutud<br />
päikeseenergia abil, mis arendab tohutut megnetilist jõudu.“ Nad suudavad valitseda<br />
raskusjõudu. Selline avaldus on tegelikult kooskõlas füüsika reeglitega. Mõiste<br />
„gravitalides“ sisu tähendust ei ole küll teada, kuid sellegipoolest võib arvata, et see on<br />
seotud kuidagi gravitatsiooniga eesliite „gravita...“ järgi. Albert Einsteini järgi on<br />
30
gravitatsioon aegruumi kõverdus, mida põhjustavad suured massid. Kuid aegruumi<br />
kõverdust põhjustavad ka väga kõrged energiad, kuna relatiivsusteoorias kehtib massi ja<br />
energia ekvivalentsuseprintsiip ehk E = mc 2 . Energia on näiteks elektri- ja magnetväljal,<br />
mida tekitab elektrilaeng. Laengu poolt tekitatud energiaväli on võimeline aegruumi<br />
kõverust esile kutsuma ja sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et tekitatud aegruumi<br />
kõverusega mõjutavad ufod Maa raskusvälja ehk Maa loodud aegruumi kõverust. Nende<br />
kahe omavahelisel interaktsioonil toimubki nö. „antigravitatsioon“, mis detailides kätkeb<br />
endas veel palju mõistatusi. Kuid see saab toimuda ainult siis kui välja energia on tohutult<br />
suur ehk väljatugevus on märkimisväärselt kõrge. Ühekorraga seda saavutada ei ole<br />
võimalik ja seetõttu „ ...nad liiguvad kogutud päikese energia abil, mis arendab tohutut<br />
magnetilist jõudu“.<br />
Küsimusele „Kas kõigi seitsme planeedi elanikud on ühesugused või samanäolised?“ vastas<br />
olend, et „Ei. On olemas morphus- ja amorphusolendid. Meie oleme morphuse liiki ja enam<br />
üksteise sarnased kui need, kes on Suurest Vankrist ja kes on umbes 90 sentimeetri<br />
pikkused.“ Küsimusele „Mida te mõtlete amorphusolendi all?“ vastas olend, et „Te ei mõista<br />
niisugust elu. Need on olendid, kes elavad crisostelis, sõltuvana edenevast närvitegevuse<br />
arengust“. Sellised avaldused on selle juhtumi puhul ühed kõige olulisemad. Me küll ei tea<br />
täpselt mida tähendab mõiste „crisostelis“, kuid sellegipoolest võib kindlalt järeldada, et<br />
morphusolend on bioloogiline eluvorm nagu inimene ja amorphusolend on<br />
„mittemateriaalne eluvorm“ ehk valgusena eksisteerivad eluvormid nagu näiteks kehast<br />
väljunud inimene. Lihtsustatult võib öelda, et kogu Universumis eksisteerivad mõistuslikud<br />
eluvormid liigituvad suures plaanis ainelisteks või „mitteainelisteks“. Amorphusolend on<br />
meie mõistes kui „vaimolend“, kes ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Kui inimene<br />
väljub oma kehast, siis võib teda nimetada juba amorphusolendiks, kelle keha ehitus pole<br />
enam bioloogiline, vaid omatakse selle asemel „valguskeha“.<br />
„Väljaspool Linnuteed on „vastupidist elu“.“ Morphus- ja amorphusolendite liigituse<br />
kontekstist lähtudes võib järeldada, et Linnutee galaktikas asustatud planeetidel<br />
eksisteerivad morphusolendid ehk bioloogilised eluvormid, kes on võimelised sigima ja<br />
andma edasi järglasi. Kuid väljaspool Linnuteed on selgelt ülekaalus amorphusolendite<br />
vorm, keda me mõistame „vaimolenditena“ ja kes ei ole võimelised sigima bioloogilise keha<br />
puudumise tõttu. „Vastupidine elu“ on väljendatud samuti morphus- ja amorphusolendite<br />
kontekstis, milles leidub tõepoolest omavahel vastandlikke mõisteid nagu näiteks morphus...<br />
ja amorphus..., keha ja vaim, aine ja väli, sigimisvõimelisus ja mittesigimisvõimelisus jne.<br />
Sigimine on Maal bioloogilise elu üks põhitunnuseid, mille vastandiks ongi mittesigivus.<br />
„Nad tulevad jätma tõendusi oma olemasolust mitmele poole maa keral.“ Arvestades<br />
maaväliste olendite käitumismustrit paljudes tuntud ufojuhtumites, võib sellest avaldusest<br />
siiski järeldada, et siin ei ole mõeldud teaduslikke tõendeid nende olemasolust, vaid nad<br />
soovivad inimeste usku nende olemasolust ehk „nad tulevad jätma tõendusi oma<br />
olemasolust läbi inimeste usu“. See tähendab, tulnukad soovivad seda, et inimesed usuksid<br />
nende olemasolu ja et inimesed tajuksid, et nad ei oleks Universumis üksi.<br />
„Mälestuses olid veel mõningad episoodid, teate iseloomuga, nagu: „Nad on pärit meist ja<br />
amorphusolendid on omakorda pärit nendest.““ Selline teave on antud juhtumi korral kõige<br />
olulisem, sest see langeb kokku ka paljude teiste ufojuhtumitest saadud informatsiooniga.<br />
Siit järelduvad väga paljud tõsised aspektid nagu näiteks religiooni ja tulnukate omavaheline<br />
seos, inimkonna päritolu ja tulnukate missioon inimkonnaga. „Nad on pärit meist“ tähendab<br />
seda, et osa tulnukate ehk maavälise mõistusliku bioloogilise liigi on loodud inimliigist ja<br />
seega arvatavasti geneetiliste mutatsioonide või kombinatsioonide tulemusena. See tähendab<br />
seda, et uus mõistuslik bioloogiline liik on loodud inimliigi ja ühe teise tulnukate rassi<br />
geneetilise kombinatsiooni tulemusena. Uut liiki saab luua ainult geneetiliste<br />
31
manipulatsioonide tulemusena. „ ...ja amorphusolendid on omakorda pärit nendest“ järeldub,<br />
et amorphusolendite liik ehk meie mõistes „vaimolendid“ on loodud omakorda uuest<br />
tulnukate liigist. Siit on huvitav järeldada, et maavälised tsivilisatsioonid loovad uusi liike ja<br />
etnost geneetiliste manipulatsioonide tulemusena eluvormide liikide ( s.t. genofondi )<br />
rikastamise eesmärkidel, kuid samas on nende lõppeesmärk „toota“ juurde<br />
amorphusolendid. Ärme unusta seda, et amorphusolend kui „vaimolend“ ei ole võimeline<br />
sigima, kuna neil puudub bioloogiline keha ja seega sigimiseks vajalikud bioloogiliskeemilised<br />
süsteemid ja protsessid. Ka inimesest saab amorphusolend, kui tema füüsiline (<br />
s.t. bioloogiline ) keha sureb ja oma kehast lahkudes eksisteerib inimene valgusena<br />
väljaspool aja- ja ruumidimensioone. Kogu selline hierarhia on väga sarnane Piiblis tuntud<br />
Jumala kolmainsusega, mille korral esineb Jumal kolmes erinevas olekus korraga – Isa, Poja<br />
ja Pühavaimuna. Piibli kontekstis on Isa Jumal ise, Poeg Jeesus Kristus ja Pühavaim on<br />
Jumala armastus. Kuid praegusel antud kontekstis võib „Isa“ all tähendada hoopis vanemat<br />
maavälist mõistuslikku liiki, „Poja“ all aga loodud uut mõistuslikku liiki ( mis on loodud<br />
inimliigi kaasabil ) ja „Pühavaimu“ all amorphusolendite liiki, mis meie tavamõistes on<br />
„vaimolendid“. Selline konspektsioon võib esmapilgul tunduda naeruväärne ja isegi<br />
ketserlik, kuid sellegipoolest langeb selline hierarhia väga täpselt kokku väga paljude teiste<br />
ufojuhtumitest saadud informatsiooniga. Pealegi amorphusolendi kui mõiste eesliide<br />
„amor...“ tähendab hispaania keeles „armastust“ ja seega on amorphusolend kui<br />
„armastusolend“. Ka see on üsna tabav kokkulangevus, sest SLK-de ajal, mil inimene väljub<br />
oma kehast, nähakse valgusolendeid, kellest „kiirgab“ välja kujuteldamatu armastuse ja<br />
õndsuse tunne.<br />
Küsimusele „Kas olete teinud meiega ristsugutist?“ vastas olend: „Ei. Kuid me uurime uute<br />
olendite loomise võimalust.“ Küsimusele „Kas teie hulgas on tehtud ristsugutist?“ vastas<br />
olend, et „Jah“. Küsimusele „Kas olete viinud Maalt inimesi endaga kaasa?“ vastas olend,<br />
et „Ei. Ainult loomi. ...“. Sellised avaldused näitavad väga selgelt seda, et maavälised<br />
olendid loovad uusi eluvorme ehk uut etnost. See tundub olevat nende üks põhilisi<br />
tegevusalasid, kuna selline info tuleb välja peaaegu kõikidest ufojuhtumitest, mille korral on<br />
inimene astunud lähikontakti maavälise mõistusliku olendiga. Kuid antud konkreetsetest<br />
avaldustest nähtub, et nemad ehk uus loodud mõistuslik liik ( mis on inimsooga geneetiliselt<br />
suguluses ) ei tee inimliigiga otseselt enam midagi, ei ristsugutist ega ei korralda isegi<br />
inimrööve. Seda teostavad ilmselt mõned teised ( vanemad ) maavälised tsivilisatsioonid,<br />
sest Maad külastavad eri liike tulnukaid ja erinevatest ufojuhtumitest nähtub ka inimröövide<br />
korraldamine, mille korral teostatakse paljunemisega seotud meditsiinilisi protseduure<br />
röövitud inimese bioloogilise kehaga.<br />
Ameerika Ühendriikide UFO-uurijad Bryant ja Helen Reeve on uurinud paljusid kontaktisikuid<br />
ja kirjutanud sellest ka raamatu „Lendava taldriku palverännak“ ( „The Flying Saucer Pilgrimage“ ).<br />
Seal on kirjeldatud ühte tuntud juhtumit, mille korral on itaalia päritolu Orfeo Angelucci pidevalt<br />
kontaktis maaväliste olenditega. See juhtum on ka selles mõttes eriline, et annab üsna detailse<br />
ülevaate maavälise elu olemusest ja korraldusest ning nende olendite seosest meie religiooniga.<br />
Orfeo Angelucci kontakt tulnukatega kestsid mitmeid aastaid ( kontakt toimus 1946 ja 1952 aastal ).<br />
Järgnevalt on lühidalt esitatud see materjal, mida kontakti ajal on maavälised olendid Angeluccile<br />
teada andnud ehk „et illustreerida Angelucciga kokku puutunud ruumiolendite loomust ja nendelt<br />
tulevat informatsiooni, tsiteerin mõne näitega Angelucci hilisemaid kirjatöid B. ja H. Reeve´i<br />
kaudu“:<br />
„Maad külastavad ka teiste planeetide ruumisõidukid ja kõik teevad seda sõbralikel ja<br />
abistavatel põhimõtetel. Neid on näinud väga paljud inimesed, kuid need laevad on<br />
võimelised eksisteerima mitmesugustes, ka nähtamatutes seisundites. Paljud ruumisõidukid<br />
on saavutanud kiiruse, mis läheneb valguse omale. Enam arenenud ruumiolendite elutalitlus<br />
inimesele senitundmatutes dimensioonides ei vaja mingit liiki ruumisõidukeid, ent neid<br />
32
akendatakse vajaduse korral inimesele materiaalsete ilmutuste loomiseks. Elu kõrgemates<br />
faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese praegusi<br />
arusaamisvõimalusi.“ „Angeluccile öeldi, et Maad on sageli kutsutud kurbuse koduks ja<br />
sellisena oleme silmitsi kriisiga, mida hakatakse ajaloos nimetama suureks<br />
õnnetusjuhtumiks. Ruumiinimesed on siin selleks, et meid abistada niipalju kui nad<br />
kosmiliste seaduste piires sellel kriitilisel perioodil võivad. Ruumiinimestel pole illusioone<br />
meie toimetulekust, inimkonna ärkamisest kolmedimensioonilisest unenäost.“ „Orfeo<br />
Angelucci juhtum pakub sobiva võimaluse uurida probleemi, millega põrkuvad silmast<br />
silma ka ruumiolendid, püüdes oma loomust Maa inimesele avaldada. Neile oli see<br />
probleemiks isegi sellisele vaimselt arenenud indiviidile lähenedes, märgates tema langemist<br />
kahtlustesse, hirmutundesse ja muresse oma terve mõistuse pärast. See pole kaugelt<br />
naerukoht. Paljud sealpoolsed teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese sisenemisel<br />
maailmaruumi on psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm, avastades, kui iseäralik on<br />
maailmaruum, ja hullumeelsuse hädaoht.“ „Inimene arvab enese olevat tsiviliseeritud olendi,<br />
kuid sageli on tema mõtted barbaarsed ja tundepuhangud surmavad. Maa agressiivsed<br />
inimesed taotlevad teaduslikku arengut ja selle nimel tulistaksid nad meie sõidukid alla, kui<br />
nad suudaksid. Inimese materiaalne teadlikkus on vennaliku armastuse kasvust ja vaimsest<br />
mõistusest tema südames juba kaugele ette jõudnud. Selles seisneb praegune oht. Pole<br />
lubatud inimliku teaduse hävituslikule faasile toetust osutada. Me töötame Maal selle<br />
teaduse suunamiseks ülesehitavate eesmärkide poole. Maa evolutsioon on areng piina,<br />
kurbuse, patu, kannatuse ja füüsilise surma illusiooni kaudu. Iga isik Maal ja sellega<br />
külgnevate ilmutuste tasandil on kindlalt reostunud kas positiivselt – progressi seisukohalt,<br />
headuse suunas või negatiivselt – regressi seisukohalt, kurjuse suunas. Sellest momendist<br />
alates nutame koos teiega Maa ja tema laste pärast. Kõigest sellest silmaga nähtavast ilust<br />
hoolimata on Maa puhastustule maailmaks planeetide keskel, mis arendavad mõistuslikku<br />
elu. Vihkamine, egoism ja kurjus tõusevad selle paljudest osadest kui sünge udu. Uskuge<br />
mind, kõik evolutsioonid ei sarnane Maa omaga, hoolimata teie teadlaste praegusest usust.<br />
Inimese üks eesmärke Maal on saavutada taasühinemine oma surematu teadvusega. Kõik<br />
ruumirännuks võimelised intellektid võivad lugeda mõtteid ja näha tundepuhanguid.“<br />
„Peaaegu kõigil kolmedimensioonilistel olenditel puudub arusaamine meist ja üldse võime<br />
mõista ekstradimensioonilisi olendeid. Meie näeme Maa indiviide sellisena, nagu nad igaüks<br />
tõeliselt on, mitte aga sellisena, nagu neid tajub piiratud meeltega inimene. Me loodame<br />
anda inimestele sügavamat teadmist ja arusaamist nende tõelisest loomusest ning suuremat<br />
teadmist evolutsiooni kriisidest, millega on olnud ja millega tuleb tegemist.“ „Teie Õpetaja<br />
ütles teile, et Jumal on armastus ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja<br />
välismaailmade saladuste võtme.“ „Meie kettad või teie poolt nimetatud lendavad taldrikud<br />
on aegruumi raamistikus teile saabuva elavast surmast ülestõusmise kuulutajad.“<br />
„Angeluccile öeldi, et ruumiolendid on märganud inimeste humoristlikku ja skeptilist<br />
suhtumist lendavatesse taldrikutesse, kuid nad ei kritiseeri seda, sest tunnevad meie vajadust<br />
muutuda nendest teadlikkuks järk-järgult.“ „Vähesed usuvad või isegi kuulevad sinu lugu<br />
meiega kohtumisest – sinu jutt ei muuda mingil määral maapealseid seisukordi, samuti ei<br />
kiirenda ega aeglusta meie kohtumine ühtki sündmust Maal. See võib anda mõnele suurt<br />
usku ja sisemist veendumust, kuid need on väärtuslikud vähesed.“ (UFO-päevikud, lk. 20–<br />
25)<br />
„Bryant ja Helen Reeve lisavad vahendatavale materjalile oma ääremärkusena: „Kui mõned neist<br />
seisukohtadest osutuvad teatud lugejatele häirivaks, siis tuletage palun meelde, et igaühel on õigus<br />
tõlgendada kettafenomeni endale sobival viisil. Meie töö on erauurijate oma ja me oleme püüdnud<br />
jääda eelarvamusteta ja erapooletuks nii palju kui võimalik.““ (UFO-päevikud, lk. 25)<br />
„Maad külastavad ka teiste planeetide ruumisõidukid ja kõik teevad seda sõbralikel ja<br />
abistavatel põhimõtetel.“ See näitab seda, et Maad külastavad eri liikidest tulnukad, kes<br />
võivad olla pärit erinevatest planeetidest ja isegi erinevatest galaktikatest. Ettekujutus ainult<br />
33
ühest liigist tulnukate rassist, kes külastavad vahel meie Maad, ei pea seega paika. Tundub,<br />
et asustatud planeete väljaspool Maad on üsna palju ( täpset arvu ei oska küll öelda ).<br />
„Paljud ruumisõidukid on saavutanud kiiruse, mis läheneb valguse omale.“ See väide on<br />
kooskõlas füüsika seadustega, mis ütleb meile seda, et valgusest kiiremini ei ole võimalik<br />
liikuda. Sellest järeldub see, et ka ufod ehk maaväliste tsivilisatsioonide sõiduvahendid ei<br />
saa liikuda kiiremini kui valgus vaakumis, vaid ainult selle lähedase kiirusega. Füüsika<br />
seaduste järgi teisenevad aeg ja ruum välisvaatleja suhtes, kui keha liikumiskiirus läheneb<br />
valguse kiirusele vaakumis. Seetõttu on nende ruumisõidukid võimelised ka ajas rändama<br />
tulevikku, sest valguse lähedase kiirusega esinevad juba märgatavad ajavahed. Aja ja ruumi<br />
teisenemise tõttu peab füüsikalise keha kineetiline energia olema väga suur, et läheneda<br />
valguse kiirusele vaakumis. Tänapäeva füüsikud on seisukohal, et ajavahe ei saa praktiliselt<br />
suureks osutuda, sest näiteks raketi kütusevaru ei saa ületada paljukordselt raketi enda kaalu<br />
ja suured ehk nn. relativistlikud raketikiirused ei ole seetõttu tehniliselt saavutatavad. Kuid<br />
tundub, et maavälised tsivilisatsioonid on selle füüsikateadusliku probleemi ära lahendanud.<br />
Näiteks ühes teises ufo kontakti juhtumis ( Venezuela juhtum 1965. aastal 7. augustil San<br />
Pedro de los Altos ) on tulnukad inimesele mõista andnud järgnevalt: küsimusele „Kuidas<br />
lendavad taldrikud liiguvad?“ vastas maaväline olend Maa inimesele: „Need ei ole lendavad<br />
taldrikud. Need on gravitalides ja need liiguvad kogutud päikeseenergia abil, mis arendab<br />
tohutut magnetilist jõudu.“ Viimasest väitest on üsna selge, et kust tuleb nende<br />
lennumasinate liikumisenergia, et saavutada valguse lähedasi kiirusi. Selles ei ole tegelikult<br />
midagi müstilist. Ka meie, inimeste, loodud kosmoselaevades saadakse energiat just<br />
päikeseenergiast ehk antud juhul päikesepatareidest. Ka maapealsed elektrijaamad on<br />
loodud taoliste patareide baasil. Nende võimsus ulatub sadade megavattideni. Loomulikult<br />
on need ufodega võrreldes väikesed võimsused, kuid mingisuguse ettekujutuse annab see<br />
kindlasti. Näiteks Päike annab Maale igas sekundis ligikaudu 30 miljardit MJ energiat, mis<br />
võrdub mitme miljoni hiidhüdroelektrijaama energiaga.<br />
„Elu kõrgemates faasides ajadimensioon kaob ja rännuvõimalused ületavad inimese<br />
praegusi arusaamisvõimalusi.“ See tähendab nüüd seda, et valgusest kiiremini ei ole küll<br />
võimalik liikuda, kuid sellest hoolimata ületatakse väga suuri vahemaid ruumis väga<br />
lühikese ajaga. Seda võimaldavad aegruumi tunnelid, mille läbimise korral jõutakse hetkega<br />
kaugele sihtkohta. Ajadimensiooni kadumise all on mõeldud seda, et väljaspool aega ei<br />
eksisteeri enam aega ja ajarännak ise ei võta enam aega. Ajas rändamine on kosmoserändude<br />
uuttüüpi rakendus, mille korral sihtkohta jõudmine ei võta enam aega ehk toimub<br />
teleportatsioon. Aja- ja ruumiteleportatsiooni võimaldab aegruumi tunneli läbimine, mis<br />
toimubki hetkega. Aegruumi tunnelite olemasolu on ennustanud ka Albert Einsteini<br />
üldrelatiivsusteooria, mis käsitleb kõveraid aegruume ehk gravitatsiooniväljasid. On täiesti<br />
loogiline ja ratsionaalne eeldada, et maavälised tsivilisatsioonid on võimelised looma<br />
aegruumi tunneleid ja neid transpordi vahenditena kasutama.<br />
„Enamarenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele senitundmatutes dimensioonides ei vaja<br />
mingit liiki ruumisõidukeid ...“ See on otsene vihje sellele, mida me nimetame<br />
„vaimuilmaks“. Ruumisõidukite või üldse igasuguse tehnoloogia tarbimist ei vaja sellised<br />
olendid, mida me mõistame kehast väljunuteks. Meditsiinis tuntud surmalähedaste<br />
kogemuste ehk SLK korral väljub inimene oma kehast väljapoole aegruumi ja eksisteerib<br />
ainult valgusena. Ta näeb ka valgustunnelit, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Sellisel<br />
korral ei ole inimesel ega ka mingil muul olendil vaja mingit ruumisõidukit, et läbida lausa<br />
terve Universum. Aegruumi väline „dimensioon“ ongi inimese jaoks „senitundmatu<br />
dimensioon“, milles eksisteerib kehaväline inimene valgusena. Näiteks surmalähedaste<br />
kogemuste korral, mil inimene väljub oma kehast ja eksisteerib ainult valgusena, on<br />
inimesed tajunud aja eksisteerimise lakkamist. Seda aspekti on hästi kirjeldatud Irma<br />
Weiseni raamatus järgmiselt: „Iowa ülikoolis ( psühholoogiaprofessori Russel Noyes´i<br />
34
juhtimisel ) läbiviidud jälgimistöö tulemuste kohaselt räägivad kliinilises surmas viibinud<br />
sageli, et enne oodatavat surmahetke voolavad läbi aju sajad meeldivad mälestused.<br />
...Küsitleti 59 isikut, kes olid mitmesuguste õnnetusjuhtumite tõttu sattunud surmaga silmitsi,<br />
ning nende läbielamised osutusid väga paljus sarnaseks. 80 % küsitletuist oli<br />
surmamomendi lähedal aja peatumise tunne.“ ( lk. 16 – 17 ). „Kui kaua selline seisund ( s.t.<br />
SLK ) kestis, seda ei suutnud patsient öelda. Tegemist võis olla niihästi minutite kui ka<br />
tundidega. Ajataju kadus elamuse ajal täiesti.“ „Kaalutustunne oli suurepärane.“ „Oma<br />
raamatus „Das Geheimnis des Todes“ toob Šveitsi uurija Raoul Montandon ära Ameerika<br />
arsti Wiltse surmakogemuse: ...Usun, et olin täielikult teadvuseta. Muidugi ei söenda ma<br />
määrata selle seisundi ( s.t. SLK ) täpset kestvust, sest minuteil ja aastasadadel ei tundu sel<br />
juhul olevat mingit vahet.“ ( lk. 22 – 23 ). Sellisel kehavälise oleku juhul erineb elutalitlus<br />
Maa elust nii palju, et me ei oska seda isegi ettekujutada.<br />
„Enamarenenud ruumiolendite elutalitlus“ ja „ ...ekstradimensioonilised olendid...“ – nende<br />
all on mõeldud just neid „eluvorme“, keda nähakse inimeste surmalähedaste kogemuste ajal,<br />
mil inimene on oma kehast lahkunud. Need on ajast ja ruumist „väljas“ eksisteerivad<br />
„valgusolendid“. Nende eksisteerimise vorm seisneb ainult elektromagnetväljas ehk<br />
valguses. Sarnasele järeldusele jõudis ka väga tuntud UFO-uurija doktor Kenneth Ring, kes<br />
on suurepärase raamatu “The Omega Project” ( William Marrow, New York, 1992 ) autor.<br />
Selles vaatleb doktor „ ...röövimisjuhtumeid sootuks erineva nurga alt psühholoogina, kes<br />
on spetsialiseerunud surmapiiril kogemuste uurimisele. Ta analüüsib nii tulnukate<br />
inimröövide kui ka vahetute surmakogemuste peamisi statistilisi andmeid, jõudes<br />
järeldusele, et mõlemas peitub paljugi ühist, ning need kujutavad endast inimmõistuse<br />
evolutsiooni järgmist faasi, seisundi suunas, mida ta nimetab “Omegaks”.“ (Mõistatuslike<br />
nähtuste entsüklopeedia, lk. 88)<br />
„Nende tuleku põhjus on asjaolu, et Maa on jõudnud oma arengus hädaohtlikku punkti.“<br />
„Suhtlemine koondus vestlusele Maa kriitilisest seisukorrast. Angeluccile öeldi, et Maad on<br />
sageli kutsutud kurbuse koduks ja sellisena oleme silmitsi kriisiga, mida hakatakse ajaloos<br />
nimetama suureks õnnetusjuhtumiks. Ruumiinimesed on siin selleks, et meid abistada nii<br />
palju, kui nad kosmiliste seaduste piires sellel kriitilisel perioodil võivad. Ruumiinimestel<br />
pole illusioone meie toimetulekust, inimkonna ärkamisest kolmedimensioonilisest unenäost.“<br />
„Inimese materiaalne teadlikkus on vennaliku armastuse kasvust ja vaimsest mõistusest<br />
tema südames juba kaugele ette jõudnud. Selles seisneb praegune oht. Pole lubatud inimliku<br />
teaduse hävituslikule faasile toetust osutuda. Me töötame Maal selle teaduse suunamiseks<br />
ülesehitavate eesmärkide poole.“ Nende väidete mõistmisel ei tohiks olla raskusi.<br />
Tänapäeva maailmas ( s.t. inimühiskonnas ) esinevad suured globaalsed keskkonna<br />
probleemid, mis aja jooksul aina tõsisemateks muutuvad. Näiteks kliimasoojenemine, liikide<br />
väljasuremine ja loodulikkude ressursside raiskamine. Nende mõju Maa ökosüsteemile on<br />
katastroofiline ja tulnukad püüavad selle vastu võidelda ( mitte otsese tegevusega, vaid nö.<br />
varjatult ). Aga need pole kaugeltki ainsad inimkonna probleemid. On veel terve rida<br />
globaalseid probleeme nagu näiteks tuumaoht, terrorism, sotsiaalne ebavõrdsus ja isegi<br />
inimeste materiaalne ahnus ja omakasu. Kõik need probleemid avaldavad üheskoos lõpuks<br />
nii suurt mõju inimkonnale, et tekib võimalus inimsoo enesehävitusliku faasi tekkimine.<br />
Seda aga lubada ei saa ja seega tulnukad varjatult Maal tegutsevadki selle eesmärgi nimel.<br />
Näiteks esineb islami terrorism, mille liikumise põhieesmärgiks on tžihaad ehk pühasõda (<br />
uskmatutest puhastumine Jumalariigi loomiseks Maa peal ). Nendele tuumarelvade<br />
kättesaamise korral on täiesti katastroofilised tagajärjed.<br />
„Kui tulnukad püüavad oma loomust Maa inimesele avaldada, märkavad nad inimese<br />
langemist kahtlustesse, hirmutundesse ja muresse oma terve mõistuse pärast. See pole<br />
kaugelt naerukoht. Paljud sealpoolsed teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese<br />
sisenemisel maailmaruumi on psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm avastades, kui<br />
35
iseäralik on maailmaruum ja hullumeelsuse hädaoht.“ Esitatud väited näitavad kõige<br />
suuremat probleemi või põhjust, et miks maavälised tsivilisatsioonid ei võta inimkonnaga<br />
avalikku kontakti. Põhjus peitub inimese psühholoogias ja see on väga tõsine probleem.<br />
Lühidalt ja piltlikult võiks väljenduda nii, et inimese psüühika kontakteerumine ja<br />
kohanemine tulnukate rassi ja maailmaga ei saa olla sisuliselt võimalik, kui inimühiskonnas<br />
esinevad sellised sotsiaalsed nähtused nagu homofoobia, rassism, ksenofoobia ja<br />
agressiivsus. Kõik need sotsiaalsed ilmingud tulenevad sellest, et inimkond on loomaliku<br />
päritoluga ja vastavalt evolutsioonile on inimestes säilinud nimetatud psüühilised<br />
avaldumisvormid. Näiteks ei ole kuidagi mõeldav, et kui esineb inimühiskonnas võõraviha<br />
ja liberalismi ( s.t. igasuguste uuenduste ) vastumeelsus ( näiteks seksuaalvähemuste<br />
abielude taunimine ja isegi keelustamine ), siis ei ole mõeldav sellise ühiskonna kontakt<br />
maavälise kõrgelt arenenud tsivilisatsiooniga. Näiteks kui paljudele inimestele on<br />
vastumeelne ja mõistetamatu „omasooiharus“, siis on samuti mõeldamatu maavälise elu<br />
olemus, mis võib täielikult erineda meie elutalitlusest. Inimese kontakt maavälise eluga<br />
nihutab piirid normaalse ja ebanormaalse vahel praktiliselt olematusse ja see põhjustab<br />
inimese psüühikas hullumeelsuse ja hirmutunde oma terve mõistuse pärast, umbes nii nagu<br />
põder ( kes on terve oma elu ainult metsas elanud ) on nüüd järsku sattunud keset suurt<br />
kärarikast linna. Sellisel juhul ei ole looma ja inimese reaktsioon sellisele muutusele<br />
üksteisest kuigi väga eristuv. Siinkohal on õige tsiteerida Herbert Marcuse ( 1898-1979 )<br />
sõnu: „Kõik, mis on siiani olnud normaalne, tuleb kuulutata ebanormaaseks. Ja see, mida<br />
me siiani oleme pidanud ebanormaalseks, tuleb kuulutada normaalseks“.<br />
„Orfeo Angelucci jutustus pakub sobiva võimaluse uurida probleemi, millega põrkuvad<br />
silmast silma ka ruumiolendid, püüdes oma loomust Maa inimesele avaldada. Neile oli see<br />
probleemiks isegi sellisele vaimselt arenenud indiviidile lähenedes, märgates tema langemist<br />
kahtlustesse, hirmutundesse ja muresse oma terve mõistuse pärast. See pole kaugelt<br />
naerukoht. Paljud sealpoolsed teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese sisenemisel<br />
maailmaruumi on psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm avastades, kui iseäralik on<br />
maailmaruum ja hullumeelsuse hädaoht.“ Selliste väidete sisu maavälise tsivilisatsiooni<br />
esindajalt langevad päris hästi kokku ka teiste ufojuhtumitest saadud informatsiooniga.<br />
Näiteks Toivo Kovanen räägib oma ufojuhtumis järgmiselt: „Humanoidid on rääkinud<br />
Kovasele sedagi, et mitu inimest on nende tõttu vaimuhaiglasse sattunud. Nad on inimestega<br />
kontakteerudes vahel rängalt eksinud.“ Viimasest väitest on selge, et milles seisneb inimese<br />
hullumeelsuse hädaoht, kui ta „siseneb maailmaruumi“. Mis puutub aga maavälise elu<br />
olemusse või loomusesse, siis tuleb see välja näiteks Walter Rizzi ufojuhtumis, mil ta<br />
avaldas selle 1979 aastal Radio Nord Bolzanos: „Olin endiselt ta silmadest lummatud ja<br />
tahtsin küsida, kas ta on mees või naine. Ta silmad lõid selle peale rohkem särama, ta<br />
naeratas jälle ja andis mõista, et on mõlemat ning kui nad tahavad oma iha väljendada ja<br />
paljuneda, siis ei tee nad seda mitte nii nagu loomad.“ See langeb kokku ka järgmisest<br />
ufojuhtumist tuleneva tulnuka olemusega, mis on tuntud juhtumina kui „Lapsed lendavas<br />
taldrikus“: „Kui jõudsin kohani, kus tee ja raudtee vahet oli umbes kümme meetrit, nägin tee<br />
poolt mulle liginemas tundmatut naist. Ta paistis 40 – 50 –aastasena. ...Ta nägu oli kitsas,<br />
nina sirge. Tal oli meeldiv, aga mitte päris naiselik väljanägemine.“ Kõik need väited<br />
viitavad väga selgelt sellele, et kui inimliik jaotub bioloogiliselt nais- ja meessugukondadeks<br />
ehk inimesed liigitatakse meesteks või naisteks, siis maavälised intellektid on pigem mehe ja<br />
naise vahepealset või siis mõlemat. Inimliik on loomariigi päritoluga ( vähemalt osaliselt ),<br />
kuid tulnukate liik võib olla loomariigi evolutsioonist hoopis teistsuguse päritoluga. Näiteks<br />
Orfeo Angeluccile andis maaväline olend teada järgmist: „Uskuge mind, kõik evolutsioonid<br />
ei sarnane Maa omaga, hoolimata teie teadlaste praegusest usust.“ Pole siis midagi<br />
imestada, et miks inimese psüühika on maavälise eluga raske kohaneda või isegi<br />
integreeruda, kui ainuüksi seksuaalvähemusi ja teisest rassist inimesi Maal üldiselt ei sallita<br />
ega tolereerita.<br />
36
„Inimene arvab enese olevat tsiviliseeritud olendi, kuid sageli on tema mõtted barbaarsed ja<br />
tundepuhangud surmavad.“ Selline väide on selgelt inimest üldiseloomustav. Inimeste<br />
mõtete barbaarsus (labasus) väljendub näiteks huumorimeeles või tänapäeval interneti<br />
kommentaarides. Inimeste tundepuhangud on tõepoolest vahel surmavad. Seda näitavad<br />
näiteks erinevad kriminaaljuhtumid, mille korral on inimene emotsianaalses seisundis teisi<br />
isikuid väga tõsiselt vigastanud või isegi tapnud.<br />
„Maa evolutsioon on areng piina, kurbuse, patu, kannatuse ja füüsilise surma illusiooni<br />
kaudu.“ „Inimese üks eesmärke Maal on saavutada taasühinemine oma surematu<br />
teadvusega.“ Need väited on ühed kõige olulisemad antud juhtumi puhul, sest need viitavad<br />
otseselt tulnukate ja inimkonna religiooni ühisele seosele. „Füüsilise surma illusioon“ viitab<br />
otseselt inimese elu jätkumisele pärast keha surma teistsuguses kehas. See tähendab, et<br />
füüsiliselt inimene küll sureb, kuid kehast väljumisel omandab ta teistsuguse eksisteerimise<br />
vormi. Ja surematu teadvus saab olla ainult kehavälises olekus ehk teistsuguses kehas. Siin<br />
on ilmselgelt paralleele inimkonna religioosse maailmakäsitlusega, mille korral inimese elu<br />
jätkub pärast surma taevalikus paradiisis. Kui tulnukad annavad mõista inimese elu<br />
jätkumisse pärast surma, siis saab ilmselgelt järeldada seda, et inimese elu jätkub pärast<br />
füüsilist surma teistsuguses kehas maavälises tsivilisatsioonis. Kuidagi teisiti seda<br />
tõlgendada ei saa.<br />
„Sellest momendist alates nutame koos teiega Maa ja tema laste pärast. Kõigest sellest<br />
silmaga nähtavast ilust hoolimata on Maa puhastustule maailmaks planeetide keskel, mis<br />
arendavad mõistuslikku elu. Vihkamine, egoism ja kurjus tõusevad selle paljudest osadest<br />
kui sünge udu.“ „Iga isik Maal ja sellega külgnevate ilmutuste tasandil on kindlalt reostunud<br />
kas positiivselt – progressi seisukohalt, headuse suunas või negatiivselt – regressi<br />
seisukohalt, kurjuse suunas.“ Need väited on samuti väga olulised, mis avab inimkonna<br />
positsiooni teiste maaväliste tsivilisatsioonide keskel. „Maa kui puhastustule maailm“ viitab<br />
otseselt Maale kui vanglaplaneedile, mis eksisteerib teiste asustatud planeetide kõrval.<br />
„Puhastustuli“ on samuti ( eriti kristlikus ) religioonis käsitletav mõiste, mis on seotud<br />
pärispatu ja lunastamise mõistetega. See tähendab seda, et kõik inimesed on Piibli Vana<br />
Testamendi järgi patused ( Aadama ja Eeva lugu ) ja patust vabanemiseks on vaja lunastust (<br />
patukahetsust ) ehk puhastust. Maal peab inimene valima kurja ja hea tee vahel, milles<br />
tegelikult seisnebki põhiline puhastustule olemus. Patuste koht on tavaloogika arusaama<br />
järgi vanglas ja nii võibki Maad tõlgendada kui hiigelsuure vanglaplaneedina, kust<br />
füüsiliselt ei ole väljapääsu. Hoolimata Maa kirevast ja lummavast elusloodusest on Maa<br />
siiski kui vangla, milles inimesed peavad oma füüsiliste kehadena igapäevaselt elatuma kuni<br />
oma füüsilise keha surmani, mil „hing pääseb vabaks“. Ja inimese elu pärast surma sõltub<br />
sellest, mida ta Maa peal on korda saatnud. “Tema teod praeguses maailmas määravad ta<br />
koha tulevases elus,” (Irma Weisen, lk. 123). Ka maa peal asetleidnud kummitusjuhtumites,<br />
mille korral on inimene astunud lähikontakti väidetavalt surnud inimese vaimu või hingega,<br />
on surnud inimesed selgelt mõista andnud puhastustule vältimatusest pärast surma.<br />
Kummituste või vaimude hääled on jäädvustatud isegi helilintidele. Näiteks „Schmidi<br />
huvitas eelkõige lindistatud teadete sisu, ta lootis saada nendelt kinnitust katoliiklikele<br />
käsitlustele teispoolsusest. Näiteks on paljud hääled rääkinud hingelise puhastumise<br />
vältimatusest, millestki puhastustuletaolisest pärast surma.“ (Irma Weisen, lk. 108)<br />
„Oma raamatus „Das Geheimnis des Todes“ toob Šveitsi uurija Raoul Montandon ära<br />
Ameerika arsti Wiltse surmakogemuse: ...Tulnud jälle teadvusele, hüüdis dr. Wiltse<br />
pettunult: „Mis minuga on juhtunud? Järelikult tuleb mul veel kord surra!“ Ta oli näinud, et<br />
tema tõelisel minal ja tema kehal ei olnud midagi ühist. Ta ütles, et tegi nüüd esimest korda<br />
tutvust tegeliku „iseendaga“, keda tema „antimina“ pidas kehas vangis just nagu hauas.<br />
...Tahan öelda, et selle kogemuse kaudu jõudsin veendumusele: meie olemasolu jätkub teisel<br />
pool hauda ja selleks, et näha, kuulda ja mõtelda, pole meil vaja materiaalset keha. Ja meie<br />
37
maapealne isiksus läheb muutumatul kujul üle teise olemasolusse.“ ( Irma Weisen, lk. 23 –<br />
25 ). Sellised väited on üsna tavalised inimestelt, kes on kliinilise surma ajal läbi elanud<br />
surmalähedase kogemuse, mille korral on inimesed oma kehadest väidetavalt lahkunud.<br />
Nendest väidetest on võimalik järeldada ufo juhtumite kontekstist seda, et Maa kui<br />
vanglaplaneedi olemus seisnebki selles, et inimesed peavad oma füüsiliste kehadena<br />
igapäevaselt elatuma hoolimata sellest, et enda eksisteerimiseks pole tegelikult vaja<br />
bioloogilist keha. Inimesed peavad igapäev muretsema selle üle, et kuidas ja millest toituda,<br />
riietuda, saada peavarju jne. Enda elatumisega peab inimene tegelema absoluutselt<br />
igapäevaselt. Kui aga inimene lahkub oma kehast, siis kaob vajadus enda elatumise järele.<br />
Selles seisnebki vangla elu olemus: inimene peab igapäev planeedil Maa tegelema enda<br />
elatamisega, mis põhineb tänapäeva ühiskonnas eelkõige majandusliku elutegevusega.<br />
Planeedilt Maa kui vanglaplaneedilt ei ole füüsiliselt väljapääsu, küll aga vaimselt ehk<br />
kehast väljudes lahkutakse ka vangla elust Maal.<br />
„Uskuge mind, kõik evolutsioonid ei sarnane Maa omaga, hoolimata teie teadlaste<br />
praegusest usust.“ Selline väide viitab maavälise elu evolutsioonibioloogiale, mis mõnel<br />
puhul erineb Maa eluslooduse arengust. Meie bioloogia teadlased on praegu veendunud, et<br />
Darwini evolutsiooniõpetust saab kohaldada kogu Universumis arenevale elusale loodusele.<br />
Kuid samas tulnukad väidavad, et meie peamiselt C. Darwini poolt loodud<br />
evolutsiooniõpetus on siiski ainult üks osa – s.t. üks võimalikest – paljude teiste eluvormide<br />
arengustsenaariumitest.<br />
„Mis puutub aga ametliku tõendusse meie eksisteerimise kohta, mille järele paljud igatsevad<br />
ja mille ümber lüüakse lärmi, siis ei või me seda teile veel pakkuda. Ametlik teadaanne meie<br />
ketaste eksisteerimise kohta tuleb. Kuid meie seisukohalt ei oleks katse puutuda<br />
inimkonnaga kokku füüsiliselt mingi autoriteetseks peetud allika kaudu mitte ainult kasutu,<br />
vaid võimalik et hävitavgi.“ Selline avaldus on samuti väga oluline, mis näitab väga selgelt<br />
seda, et maavälised tsivilisatsioonid külastavad Maad nõnda, et ei jäta „teadlikult“ endast<br />
ühtegi teaduslikku asitõendit. Tulnukad soovivad inimeste usku nende olemasolusse, mitte<br />
kui teaduslikku fakti nende olemasolust. Selline käitumisjoon sarnaneb jälle taas<br />
religiooniga, mille korral peame lihtsalt uskuma Jumala olemasolu, elu jätkumist pärast<br />
surma, reinkarnatsiooni, usuimesid ja palju muid religioossesse maailmapilti kuuluvaid<br />
aspekte, mida „ei saa“ või „ei võimaldata“ teaduslikult uurida.<br />
„Maa agressiivsed inimesed taotlevad teaduslikku arengut ja selle nimel tulistaksid nad<br />
meie sõidukid alla, kui nad suudaksid.“ Selline väide on kõige üllatuslikum ja arusaamatum.<br />
Teaduslikku arengut taotlevad enamasti teadlased ja miks peaksid need teadlased kui<br />
inimesed olema kuidagi agressiivsed. Võib olla on mõeldud siin mõttelaadi, mida teadlased<br />
viljelevad. Teadusliku mõtlemisviisiga kaasneb kriitiline ja skeptiline mõtlemine, mis on<br />
vastandiks usule. Teaduse progressi nimel on inimesed valmis tegema ka kohutavaid asju –<br />
näiteks „tulistaksid nad meie ( s.t. ufo ) sõidukid alla, kui nad suudaksid.“ Ilmselt mõtlesid<br />
tulnukad just seda. Siit järeldub salamisi ka see, et kui teaduslikku arengut taotlevad Maa<br />
agressiivsed inimesed, siis ilmselt religioosse maailmapildi viljelejad on siis kuidagi vähem<br />
agressiivsed ja seega rohkem vaimsemad.<br />
„Peaaegu kõigil kolmedimensioonilistel olenditel puudub arusaamine meist ja üldse võime<br />
mõista ekstradimensioonilisi olendeid.“ „Ekstradimensiooniliste olendite“ all on ilmselt<br />
mõeldud just neid „eluvorme“, keda nähakse inimeste surmalähedaste kogemuste ajal, mil<br />
inimene on oma kehast lahkunud. Need on ajast ja ruumist „väljas“ eksisteerivad<br />
„valgusolendid“. Nende eksisteerimise vorm seisneb ainult valguses.<br />
„Meie kettad või teie poolt nimetatud lendavad taldrikud on aegruumi raamistikus teile<br />
saabuva elavast surmast ülestõusmise kuulutajad. ...Ruumiinimestel pole illusioone meie<br />
38
toimetulekust, inimkonna ärkamisest kolmedimensioonilisest unenäost.“ Inimene kui „elav<br />
surnu“ on tegelikult päris tabavalt öeldud, mis on metafoorse väljundiga. Selle all on<br />
mõeldud seda, et inimese teadvusseisund on kõrgemast teadvusolekust palju madalam –<br />
isegi nii palju madalam, et elavat inimest võib võrrelda ( ainult selles kontekstis ) lausa<br />
surnuga. Näiteks inimesed, kes on kogenud surmalähedaste kogemuste ehk SLK ajal suurt<br />
õndsust ja õnne, on ellu naasnuna tundnud suurt tühjust, mis on võrreldav lausa surma<br />
endaga: „Ta olnud täiesti kindel, et sureb. ( Hiljem oli tal hästi meeles hetk, kui valud teiste<br />
aistingute poolt kõrvale tõrjuti ). Oli olnud tunne, nagu libiseks või ujuks ta kuhugi ära, ja<br />
olemine muutunud kirjeldamatult vabaks.“ „Valu ja surmahirm taandusid ajatuse ja<br />
kehatuse seisundi ees, mida on võimatu sõnadega kirjeldada. Hapnikumaski all ärgates<br />
tundis ta suurt tõrget ellu tagasipöördumise vastu ja lootis, et pääseb taas „teisele poole“,<br />
mis ei paistnud hoopiski mitte une moodi, vaid oli palju tõelisem esemelisest maailmast. Too<br />
maine maailm aga tundus unenäona suurepärase kogemuse kõrval. Ta ütles, et tal on tunne<br />
nagu oleks talt ära võetud pääs paradiisi. Esimesel päeval „maa peal“ olid olnud<br />
kohutavad ja veel hiljemgi tundus elu halva unenäona.“ (Irma Weisen, lk. 20 – 21). See<br />
tähendab, et õndsuse seisundi suhtes on inimesed kui surnud. Õndsaks saamine on kristliku<br />
religiooni kõige tähtsam eesmärk patu lunastuse kõrval. Mõndades muudes usundites<br />
nimetatakse õndsuse seisundit ka „nirvaanaks“. „Nagu teisedki uurijad, jõuab ta ( saksa<br />
neuroloogia- ja psühholoogiaprofessor Eckart Wiesenhütter ) järeldusele, et täie teadvuse<br />
juures kogetud surm võib olla elu suurim elamus, nii et selle katsumuse läbiteinule on<br />
siinsesse ellu tagasi pöördumine vastumeelne ja vaevaline. On täiesti ilmselge, et surija<br />
tunneb end hingeliselt ja vaimselt ülendatuna nagu ei kunagi varem.“ (Irma Weisen, lk. 19)<br />
„Teie Õpetaja ütles teile, et Jumal on armastus ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu<br />
Maa ja välismaailmade saladuste võtme.“ Selline väide on kõige tähtsam kõikidest teistest<br />
ja näitab väga selgelt seda, et maavälised tsivilisatsioonid on kuidagi seotud inimkonna<br />
religioosse maailmapildi tekkimisega ehk inimkonna usuga Jumalasse. Just seda saladust<br />
käesolev „religiooniteooria“ ja ka kogu <strong>Maailmataju</strong> lahti muukida püüabki. „Õpetaja“ all<br />
on ilmselt mõeldud Jeesus Kristust ( või muud ajaloolist prohvetit ), kelle õpetuse põhisisu<br />
oli tõepoolest Jumala armastus. Kuid väide viitab selgelt sellele, et kristliku religiooni<br />
pühakirja Piibli sõnu ei saa tõlgendada sõna-sõnalt, vaid nende taga pesitseb reaalsus, mis<br />
küll mõistuvormis kattub Piiblis esitatud sõnalisele väljendusele, kuid samas on nende taga<br />
tunduvalt ratsionaalsem ja „maapealsem“ reaalsus. Näiteks Jumal on maaväline<br />
tsivilisatsioon nö. „hingelisel tasandil“ ( SLK-d ) või Jumala kuningriik ehk Taevariik ongi<br />
maavälise tsivilisatsiooni valdus ja sinna pääsemiseks pärast surma peab inimene Maal oma<br />
patte lunastama ehk läbima vangla elu Maal kui vanglaplaneedil. Sellise vaate või<br />
tõlgenduse järgi pole Jumalat kui kogu meie Universumi Loojat kui isikut olemas, vaid on<br />
olemas „õndsuse“ (nirvaana) seisund, milles on võimalik tajuda kogu Universumi ühtsust,<br />
harmooniat ja tekkimist, ning loomulikult õnne kõige olemasolu üle. Tulnukas väljendas ju<br />
väga selgelt, et „Jumal ON armastus“ ja armastus on meie mõistes hinge seisund. Nirvaana<br />
ehk õndsuse seisundisse on võimalik minna ainult siis, kui inimene omandab teistsuguse<br />
keha ja seda on näha SLK-des, mille korral inimene väljub oma kehast ehk inimene<br />
omandab valguskeha. Kõik eelnev viitab väga tugevalt sellele, et maaväline mõistuslik elu<br />
eksisteerib teistsuguses füüsilises vormis ( s.t. valgusena ) ja teistsuguses teadvusseisundis (<br />
õndsus, nirvaana, Jumala armastus ). Selline pilt erineb radikaalselt ulmefilmides<br />
visualiseeritud ettekujutustega maavälisest elust. Maaväline elu on ettekujutatav pigem nii<br />
nagu seda on Piiblis kujutatud Jumala kuningriigis. See tähendab, et Piibli kui kristliku<br />
religiooni ettekujutus Jumala olemusest ja Tema kuningriigist on identne maavälise elu<br />
kõrgeima mõistusliku vormi olemuse ja elulaadiga. Seda tulnukas ilmselt mõtleski, kui ta<br />
sõnas: „ ...ja nendes lihtsates sõnades võib leida kogu Maa ja välismaailmade saladuste<br />
võtme“.<br />
„Pole lubatud inimliku teaduse hävituslikule faasile toetust osutuda. Me töötame Maal selle<br />
39
teaduse suunamiseks ülesehitavate eesmärkide poole.“ Sellest väitest on võimalik järeldada,<br />
et kui tulnukad on mõjutanud tõepoolest inimkonna teaduslikku arengut, siis võib kindlalt<br />
väita ka seda, et tulnukad on mõjutanud kuidagi inimkonna religioosse maailmapildi<br />
tekkimist ja selle arengut, eriti kristlikku religiooni ( sest Jeesuse isikut nimetatakse<br />
tulnukate poolt kõige sagedasemini ). Religiooni tekkimine ja arenemine eelnes teadusliku<br />
maailmapildi plahvatuslikule arengule. See tähendab, et inimkonna usk Jumalasse peab<br />
olema kuidagi seotud maavälise tsivilisatsiooni eesmärgipärase tegevusega Maal.<br />
„Paljud teist on näinud meie kettaid: mõned selgeltnägemise teel, teised suhelnud meiega<br />
selgeltkuulmise kaudu. Ühed tunnevad meie eksisteerimise tõesust ja meie olemise<br />
ulatuslikkust peenema taju kaudu.“ Nendest avaldustest järeldub üsna selgelt, et inimeste<br />
selgeltnägemise võime on ka reaalselt olemas ja see ( infovahetus ) on kuidagi jälle taas<br />
seotud maaväliste olenditega.<br />
„Kõik ruumirännuks võimelised intellektid võivad lugeda mõtteid ja näha tundepuhanguid.“<br />
Selline väide on pealtnäha arusaamatu ja isegi irratsionaalne, kuid tegelikult on täiesti<br />
kooskõlas füüsika reeglitega. „Ruumirännuks võimelised intellektid“ tähendab aegruumi<br />
tunnelite loomise ja kasutamise võimalust, mille korral on võimalik hetkeliselt läbida<br />
Universumis tohutuid vahemaid. Aegruumi tunnel võimaldab aja- ja ruumiteleportatsiooni.<br />
Inimese või mistahes muu olendi kehast väljumine on ajas rändamise füüsika erijuht, millest<br />
on pikemalt kirjeldatud <strong>Maailmataju</strong> ülitsivilisatsiooniteooria peatükis. See tähendab, et kui<br />
on võimalik teostada ajas rändamist, siis osutub võimalikuks ka kehast väljumine. Kehast<br />
väljumisega omakorda kaasneb telepaatia võimalus, sest näiteks inimese kehast väljumisel<br />
on satutud telepaatilisel teel kontakti valgusolenditega. See tähendab, et telepaatia on<br />
omakorda kehast väljumise füüsikast kuidagi tulenev, mille kõiki aspekte või detaile veel ei<br />
teata. Telepaatia all mõistetakse mõtete lugemise oskust. Ja niimoodi ongi võimalik<br />
järeldada, et „kõik ruumirännuks võimelised intellektid võivad lugeda mõtteid ja näha<br />
tundepuhanguid“.<br />
“1960-ndate aastate algul sai Hans Holzer Ameerika juhtivalt parapsühholoogia instituudilt<br />
ülesande uurida kahe aasta vältel kummitusilminguid Manhattanil. Nende iseäranis hoolikalt ja<br />
teaduslikult läbiviidud uuringute käigus leiti üle kahekümne usutava kummitusjuhtumi. 1965. aastal<br />
“Pictorial New York Yournalile” antud intervjuus ütleb Hans Holzer: “Ma kinnitan teile: hinged on<br />
olemas. Need ei ole hallutsinatsioonid ega inimeste – uurijad kaasa arvatud – meelekujutluste<br />
sünnitised. Olen kindle, et maa peal elava inimese olemuse põhiosa on “hing”, mis jääb elama<br />
pärast füüsilist surma. Selles maailmas pole midagi üleloomulikku – inimese isiksusel on mitmeid<br />
dimensioone, mida veel ei tunta. Minu seisukoht on selline, et enamasti põhjustavad<br />
kummitusilminguid õnnetult surmasaanute hinged, keda nende negatiivsed tunded ja mälestused<br />
seovad kohaga, kus tragöödia aset leidis.”” (Irma Weisen, lk. 50).<br />
Väited “…inimese isiksusel on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta…”,<br />
“…enamarenenud ruumiolendite elutalitlus inimesele senitundmatutes dimensioonides ei<br />
vaja mingit liiki ruumisõidukeid,…” ja “…peaaegu kõigil kolmedimensioonilistel olenditel<br />
puudub arusaamine meist ja üldse võime mõista ekstradimensioonilisi olendeid…” – kõik<br />
need väited on omavahel hämmastavalt sarnased, mis viitavad väga selgelt sellele, et “elu<br />
kõrgemates dimensioonides” tähendab ilmselt kehavälist elu, mida me “maakeeli” mõistame<br />
“hingena/vaimuna eksisteerimist”.<br />
Salvador Villanueva Medina oli taksojuht Mexico Citys, kes sattus kontakti maaväliste<br />
olenditega augusti kuus 1953 aastal. Selle juhtumi kirjeldustes on piisava täpsusega detailid, mis<br />
annavad aimu maaväliste olendite maailma olemusest ja nende ühiskonnast. Info, mida Salvador<br />
Medina tulnukatelt sai, oli lühidalt aga järgmise sisuga:<br />
40
„Ma tulin kohast, kust on siia palju ruumi.“ „Meie koht on palju rohkem asustatud kui see<br />
siin. Seal pole inimese ja inimese vahel palju ruumi.“ „ ...nende kohti katavad kõikjal linnad.<br />
Seal ei ole asustamata maad ja on palju tänavaid. Rahvas ei jaluta tänavatel, sest need on<br />
metallist ja sõidukid võtavad nendest jõudu. Seal on suur hulk igasuguseid sõidukeid, mis ei<br />
kasuta kütust. Tänavad ei ristu kunagi samal tasapinnal. Mõnel tänaval on kõnniteed, mis on<br />
valmistatud vastastikku liikuvatest lintidest.“ „ ...kõigil majadel on keskel siseõu, kus on aed<br />
ja kaev ning nendes õuedes valmib toit, mida nad tarbivad rohkem kui meie maa peal.“ „<br />
...neil ei ole suuri puid ega kõrgeid ehitisi. Kvartal kujutab endast pidevat ehitist.“ Ka neil<br />
pidi olema ookeanid ja mered, mis kõik pidi olema asustatud. Kütuse asemel saadakse<br />
energiat keskustest, „milles kasutatakse ammendamatut päikese kiirgust“. „Me räägime<br />
teisest maailmast, nagu teie seda kutsute.“ „ ...varsti avaneb mul soodne võimalus näha<br />
laeva, millega nad rändasid.“ „See üllatab teid. Ja see üllatab teid kaugelt rohkem, kui teate,<br />
et selles maailmas, kus teie elate, on teie keskel meiesarnaseid mehi, kes elavad, riietuvad ja<br />
söövad nagu teie. Nemad on need, kes kannavad kõik andmed teie sõdadest, progressist, teie<br />
eluteedest ja valitsusest meile ette.“ „Selle astme, milles teie praegu elate, oleme meie läbi<br />
elanud tuhandeid aastaid tagasi. Ka meie maailm kannatas sõdade, hävitavate<br />
tagasiminekute ja tõusude all. Lõpuks saavutasid valitsused kokkuleppe nii, et see, mida teie<br />
nimetate rahvusteks ja riikideks, kadus, ja me muutusime sama maailma poegadeks.<br />
Moodustati tarkade meeste nõukogu ja nüüd valitsevad nemad. Sellesse gruppi kuuluvad<br />
need, kel on eriline mõistus või kes on mõnel teadusalal silmapaistvad.“ „Selle valitsuse<br />
peakorterid on määrava tähtsusega. Igas grupis või tuumas on selle nõukogu esindaja, kes<br />
hoolitseb elanike parandavate ettepanekute vastuvõtu eest või annab nõusolekuid. Kõik need<br />
mehed on väga võimekad ja targad. Madalamates klassides pole äärmist vaesust ja iga elanik<br />
töötab meeleldi seal, kuhu teda on saadetud või pandud ja tal on kõike küll, et elada hästi.<br />
Keegi ei jäta oma lapsi enesele. Kui lapsed on väikesed, lähevad nad teatud tsooni, kus<br />
hoolitsetakse nende eest nagu vaja. Seal nad elavad ja kasvavad ning saavad hariduse<br />
vastavalt oma füüsilisele ja vaimsele kvaliteedile. Hiljem elavad nad tuumades, millesse nad<br />
on määratud.“ (UFO-päevikud, lk. 33 – 37)<br />
„1957. aasta oktoobris toimus Brasiilias juhtum, mis saavutas UFO-kirjanduses väärilise koha<br />
tänu Rio de Janeiro Rahvusliku Meditsiinikooli professori Olavo Fontesi hiljutisele uuringule. Ta<br />
intervjueeris ja uuris tunnistajat Antonio Villas-Boasi Sao Francisco de Salesist ( Minos Gerais ). 5<br />
oktoobri ööl 1957 läksid Antonio ja ta vend umbes kell üksteist õhtul magama. Öö oli kuum, akent<br />
avades nägi Antonio karjaaias hõbedast valgust, mis sarnanes tugeva helgiheitja valgusvihule.<br />
Hiljem öösel nägid vennad valgust ikka samas kohas. Siis liikus see maja poole, libistades enne<br />
lahkumist üle katuse. 14 oktoobri ööl umbes kella kümne paiku õhtul kündis Antonio traktoriga ja<br />
nägi põllu põhjaotsas pimestavvalget valgusallikat. Iga kord, kui ta üritas sellele läheneda, see<br />
kaugenes. Nii juhtus umbes kakskümmend korda ehkki iga kord näis valgus teda ootavat. Ta vend<br />
vaatas pealt vahejuhtumit, kui Antonio lõpuks alla andis. Valgus lihtsalt kadus. Järgmisel õhtul oli<br />
Antonio samas paigas üksi. Öö oli külm, selge ja tähine. Kell üks nägi ta midagi punase tähe<br />
sarnast, mis kasvas suuremaks ja muutus munakujuliseks eredaks esemeks, mis rippus traktori<br />
kohal ning maandus seejärel pehmelt. Antonio püüdis ära sõita, kuid traktori mootor seiskus. Ta<br />
hüppas välja ja jõudis teha kaks sammu, kui ta käest kinni haarati. Peale lühikest rabelust kandsid<br />
neli meest ta sõiduki sisse. Olendid suhtlesid omavahel aeglaste korinatega, mis ei sarnanenud<br />
ühelegi helile, mida tunnistaja suutis jäljendada, ehkki need polnud „ei liiga kõrged ega madalad“.<br />
Vaatamata ta vastupanule rõivastasid olendid ta lahti, pesid ta keha millegagi, mis sarnanes niiskele<br />
käsnale ja viisid ta läbi kummaliste kirjadega ukse teise ruumi.“ „ ...Villas-Boasi tunnistust<br />
dokumenteerisid väga põhjalikult Fontes ja Creighton ning hiljem Lorenzenid, kes avaldasid<br />
täieliku ümbertrüki sellest koos dr Fontesi asjatundliku arvamusega tunnistaja meditsiinilise<br />
seisundi kohta oma raamatus „Flying Saucer Occupants“ ( Lendtaldrikuvaldajad ).“ „Antonio jäi<br />
ruumi üksi väga pikaks ajaks, nagu tundus. Kui ta kuulis ukse juurest hääli, pöördus ta ja sai<br />
„kohutava šoki“: uks oli avatud ja sisenes naine, kes oli sama alasti kui temagi. Ta juuksed olid<br />
blondid, lahuga keskel. Tal olid sinised, pigem pikergused kui ümarad, väljapoole viltu silmad. Nina<br />
41
oli sirge, põsed esile küündivad. Nägu paistis väga lai, „laiem kui indiaanlastel“, see lõppes terava<br />
lõuaga. Huuled olid väga õhukesed, peaaegu nähtamatud. Kõrvad olid normaalsed, kuid<br />
silmatorkamatud. Ta oli Antoniost tublisti lühem, pea ulatus vaid ta õlani. Naine tegi ruttu selgeks,<br />
mis oli ta külastuse eesmärk. Varsti peale vahekorda tuli sisse üks mees ja piipas naise kaasa, kes<br />
oma kõhule osutades naeratas, siis näitas taeva poole ja järgnes mehele välja. Mehed tulid Antonio<br />
riietega tagasi ning viisid ta siis ruumi, kus ülejäänud seltskonnaliikmed istusid ja omavahel<br />
korisesid. Tunnistaja, kes oli veendunud, et sel hetkel ei tehta talle kahju, uuris ettevaatlikult oma<br />
ümbrust. Teiste esemete hulgas – kõik ta märkused pakuvad siinkohal huvi – pani ta tähele<br />
klaaskaanega karpi, mis sarnanes häirekellale. „Kellal“ oli üks osuti ja mõned märgid, mis vastaksid<br />
hariliku kella numbritele kolm, kuus, üheksa ja kaksteist. Siiski aja möödudes osuti ei liikunud,<br />
millest Antonio järeldas, et see polnudki kell.“ „Villas-Boasi selle märkuse sümboolsus on ilmne.<br />
Meenuvad kirjeldatud lood maast, kus aeg ei liigu ja sellest suurest luuletajast, kelle toas oli<br />
hiiglaslik valge osutiteta kell, millel oli kiri „on hiljem kui sa arvad“. Tõesti paelub paljude UFOvaatluste<br />
luuleline külg – vaatamata ebamõistlikkusele või näivale ajulagedusele – ja teeb need<br />
nõnda unenäolikeks. Antonio pidi nõndasamuti mõtlema, kuna talle meenus, et ta peaks tooma<br />
kaasa mõne asitõendi ja ta üritas varastada seda „kella“. Kohe tõukasid mehed talle vihaselt ja<br />
teravalt külge. Katse tuua kaasa tõendeid on pidev muinasjutu motiiv ning meile meenub Betty Hilli<br />
pingutus veenda oma röövijaid, et nad lubaksid teda kaasa võtta nende sõidukis nähtud üht<br />
iseäralikku „raamatut“. Nagu ka Villas-Boasi juhtumis keelasid mehed talle selle võimaluse veenda<br />
maailma oma läbielamise tõelisuses.“ „Lõpuks andis üks meestest Antoniole märku järgneda talle<br />
ringikujulisele platvormile. Seejärel tehti talle üksikasjalik ekskursioon mööda masinat, viidi<br />
metallredelini ja anti märku alla laskuda. Antonio jälgis kõiki ettevalmistusi õhkutõusuks, vaatles<br />
sõidukit tõusmas ja mõne sekundi jooksul ära lendamas. Ta märkas, et kell oli pool kuus hommikul.<br />
Ta oli selles kummalises masinas veetnud üle nelja tunni. Peab märkima, et tunnistaja ise andis<br />
vabatahtlikult üldise teabe oma kohtumisest, kui ajalehes ilmus üleskutse teatada oma UFOvaatlustest.<br />
Ta oli erakordselt tagasihoidlik arutama oma kogemuse enam isiklikke aspekte ja rääkis<br />
nendest alles siis, kui teda Fontesi nõudmisel küsitleti. Nagu ka Maurice Masse kannatas Villas-<br />
Boas umbes kuu aega peale kohtumist normaalsest suurema unisuse all.“ (Teine reaalsus, lk. 145 –<br />
147)<br />
“Kuus aastat varem toimus Brasiilias juhtum, mis saavutas UFO-kirjanduses väärilise koha<br />
tänu Rio de Janeiro Rahvusliku Meditsiinikooli professori Olavo Fontesi hiljutisele<br />
uuringule. Ta intervjueeris ja uuris tunnistajat Antonio Villas-Boasi Sao Francisco de<br />
Salesist ( Minas Gerais ).” “Pole minu ülesanne üksipulgi lahata Villas-Boasi tunnistust,<br />
seda dokumenteerisid juba küllalt Fontes ja Creighton ning hiljem Lorenzenid, kes<br />
avaldasid täieliku ümbertrüki sellest koos dr Fontesi asjatundliku arvamusega tunnistaja<br />
meditsiinilise seisundi kohta oma raamatus “Flying Saucer Occupants” ( Lendtaldriku<br />
valdajad ).” (Teine reaalsus, lk. 145-146). Selle juhtumi puhul ongi erakordne loo allikas.<br />
Igasuguse UFO-juhtumi teadusliku analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi<br />
allika usaldusväärsuse tasemest. See on tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi<br />
peamisi uurimismeetodeid – analüüsida ja väga täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite<br />
allikaid, mille põhjal saab otsustada nende juhtumite usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et<br />
kui mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud ( õigusteaduse keeles öelduna seda<br />
“menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või sõjaväelased, siis see on<br />
kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus kohalikule<br />
väljaandele. Nii on ka antud juhtumi puhul, sest seda juhtumit on uurinud ja analüüsinud<br />
juba oma ala eksperdid, mis on antud tekstis ka ilusti viidatud. Kõige suurema<br />
usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või<br />
praegustest sõjaväelastest, kellel on ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud<br />
juhtumitega. Kuid antud juhtumi puhul “peab märkima, et tunnistaja ise andis<br />
vabatahtlikult üldise teabe oma kohtumisest, kui ajalehes ilmus üleskutse teatada oma UFOvaatlustest.<br />
Ta oli erakordselt tagasihoidlik arutama oma kogemuse enam isiklikke aspekte<br />
ja rääkis nendest alles siis, kui teda Fontesi nõudmisel küsitleti. Nagu ka Maurice Masse,<br />
42
kannatas Villas Boas umbes kuu aega peale kohtumist normaalsest suurema unisuse all.”<br />
(Teine reaalsus, lk. 147).<br />
Brasiilia farmitöölise Antonio Villas Boas toimus 1957. aasta oktoobris juhtum, mil ta viidi<br />
UFO pardale. Seal hõõruti teda mingisuguse tundmatu preparaadiga. Pärast seda vägistas<br />
mehe mingisugune tundmatu naistulnukas, kellel olid lõõmavpunased juuksed ja kes oli<br />
koera moodi haukunud. Ilmselt sünnib mehele teises maailmas laps, sest naistulnukas<br />
osutas oma kõhule ja siis üles taeva poole. Arstid hakkasid seda lugu uurima, kuid loo liigse<br />
fantastilisuse pärast jäeti kõik asjaolud pikkadeks aastateks avalikuse eest varju. Juhtum oli<br />
isegi ufoloogidele liiga fantastiline. Kuid antud juhtum dokumenteeriti varem, kui Betty ja<br />
Barney Hill rääkisid oma tulnukate röövimisest ja nende rasedustestist. Seda, et mis juhtus<br />
Barney Hilliga, tunti hoopis hiljem ära kui üks võimalikke sperma hankimise viise. Kuna<br />
Brasiilias Villas Boasi juhtum oli Hillide ajal veel saladuses, siis Hillide juhtumi korral<br />
läbiviidud protseduurid kinnitavad sõltumatult Villas Boasi seikade kirjeldusi.<br />
„Antonio jäi ruumi üksi väga pikaks ajaks, nagu tundus. Kui ta kuulis ukse juurest hääli,<br />
pöördus ta ja sai kohutava šoki: uks oli avatud ja sisenes naine, kes oli sama alasti kui<br />
temagi. ...Naine tegi ruttu selgeks, mis oli ta külastuse eesmärk. Varsti peale vahekorda tuli<br />
sisse üks mees ja viipas naise kaasa, kes oma kõhule osutades naeratas, siis näitas taeva<br />
poole ja järgnes mehele välja.“ Sellised ufojuhtumid pole sugugi haruldased. Peaaegu<br />
enamikes ufojuhtumites, mille korral on inimesi Maalt nende tahte vastaselt viidud ufo<br />
pardale, on röövitud inimeste peal korraldatud meditsiinilisi protseduure või teostatud<br />
selliseid akte, mida on võimalik mõista tulnuka ja Maa inimese vahelise suguühtena. Kõik<br />
need on seotud paljunemise bioloogiaga ja mõistuslike liikide vahelise geneetiliste<br />
eksperimentidega. Kõik sellised juhtumid kinnitavad maaväliste olendite endi ütlusi selle<br />
kohta, et inimkond on tulnukate geneetiline eksperiment ja inimesi röövitakse nende poolt<br />
just sellepärast, et inimeste arengut kontrollida ja vajadusel ka suunata. Tulnukate<br />
geneetiliste manipulatsioonide katseid on kogu ufoloogias üldiselt teada.<br />
„Teistes teadetes on mõlemast soost kaasavõetud olnud võõrastega sugulises vahekorras. Paljud<br />
uurijad spekuleerivad, et need faktid tõestavad kosmosest sissetungijate katseid inimgeenidega, kuid<br />
ei märka, et need teated on sarnased hämmastavate juttudega varasematest aegadest ja vanimatest<br />
kirjalikest allikatest.“ „Lendobjekte taevastest maadest kirjeldatakse kõige sagedasemini usulises<br />
kirjanduses koos nende valdajate korralduse, olemuse ja filosoofiaga. Tõesti, mitmed autorid on<br />
alati märkinud, et iga religiooni põhitekstid viitavad inimühiskonna kontaktidele taevaste olendite<br />
„ülemrassiga“. Seda terminoloogiat on eriti kasutatud Piiblis, kus on öeldud: „Nad tulevad kaugelt<br />
maalt, taeva lõpust, isegi Issand, ja Tema raevu sõjariistad, et hävitada kogu maa. Külalised<br />
suudavad lennata läbi õhu, kasutades helendavaid sõidukeid, mida mõnikord nimetatakse<br />
„taevasteks kaarikuteks“.“ (Teine reaalsus, lk. 25)<br />
“Ühe 1974. a. mais avaldatud “USA parima ekstrasensi” Jeanne Dixonilt võetud intervjuu järgi<br />
juhivad UFOsid naispiloodid ja need tulevad Jupiteri-taguselt veel avastamata planeedilt: “UFOrahvas<br />
on meist huvitatud, aga on senini vältinud meiega kontakti, kuna me pole vaimselt veel<br />
valmis.““ (Teine reaalsus, lk. 273)<br />
“…juhivad UFO-sid naispiloodid.” Ei oska öelda, et kas kõik UFO-d on naispilootide<br />
käsutuses, kuid antud väide läheb mõnede teiste juhtumitega kooskõlla küll. See tähendab,<br />
et vähemalt mõndasid UFO-sid juhivad tõepoolest naispiloodid või naiskaptenid. Näiteks<br />
juhtumis “Lapsed lendavas taldrikus” ( UFO-päevikud, lk. 289-292 ) rääkis tunnistaja,<br />
kuidas üks võõras naine ta UFO-pardale viis: “Tundsin kogu aeg, et naisel oli tähtis seisund,<br />
et ta oli õhulaeva kapten.” Muidugi võib vaielda, et kas “kapten” ja “piloot” tähendavad<br />
ikka ühte ja seda sama.<br />
“…ja need tulevad Jupiteri-taguselt veel avastamata planeedilt…” See huvitav väide langeb<br />
43
poolenisti kokku ühe järgmise juhtumiga (Caracase lähedal 1965. aasta 7. augustil<br />
Venezuelas), milles maaväline olend teatab inimesele, et planeet Saturn olevat nende poolt<br />
asustatud: “Tulime Orionilt. Oleme sellel planeedil rahu asjus. Uurime inimese psüühikat, et<br />
seda kasutada. Meie ümber on seitse asustatud planeeti: Maa, Saturn ja kaks satelliiti<br />
Epsilon ja Kristofix, Kelpis, Orion ja väikeplaneet Suures Vankris.” Tähelepanuväärne on<br />
asjaolu, et Jupiter ja Saturn on mõlemad Päikesesüsteemi hiidplaneedid ( peaaegu<br />
ühesuurused ) ja ka naabrid, mistõttu võis ennustaja neid lihtsalt omavahel segamini ajada.<br />
Kuid tuleb kindlasti märkida siiski seda, et Jupiteri-tagust veel avastamata planeeti pole<br />
siiski olemas. Ütleme nii, et ennustaja väide on pigem poolenisti kokkulangev teiste ufojuhtumitest<br />
saadud informatsiooniga. Kuna Saturn on gaasiline hiidplaneet, millel ei ole<br />
tahket pinda, siis seega on tulnukad seda asustanud ilmselt nii, et on loonud “hõljuk-linnad”<br />
Saturni gaasilise pinna lähedusse. Seda vaadet toetab näiteks asjaolu, et Epsilon ja Kristofix<br />
on sateliidid, mitte planeedid nagu Maa või Saturn.<br />
“UFO-rahvas on meist huvitatud aga on senini vältinud meiega kontakti, kuna me pole<br />
vaimselt veel valmis.” See väide on üks üldiselt mõistetavamaid ja aktsepteeritavamaid<br />
asjaolusid ja näitab selgelt, et maavälised intellektid ei soovi inimkonnaga vahetut ja<br />
avalikku kontakti, kuid seevastu astuvad nad inimestega kontakti individuaalselt ja nii, et ei<br />
jäta endast mingeid empiirilisi tõendeid. Väidet “kuna me pole vaimselt veel valmis” võib<br />
väga hästi mõista järgmise ufo-juhtumist ( 1952. aasta 23. juulil Ameerika Ühendriikides<br />
Los Angelese lähedal Orfeo Angelucci juhtum, UFO-päevikud lk. 21-25 ) saadud<br />
informatsioonist, mida maaväline olend on Angeluccile teatanud: “…Paljud sealpoolsed<br />
teated rõhutavad, et suurim barjäär Maa inimese sisenemisel maailmaruumi on<br />
psühholoogiline – tema kontrollimatu hirm, avastades kui iseäralik on maailmaruum, ja<br />
hullumeelsuse hädaoht.” See on ilmselge, et ufodega avalikult kontakti astuv inimkond peab<br />
olema selleks psühholoogiliselt ja sotsioloogiliselt valmis. Näiteks 19. sajandi ühiskonnas ei<br />
ole võimalik nõuda samasooliste abielu, sest tolle aegne ühiskonna arengutase seda lihtsalt<br />
ei võimalda.<br />
Kuulus Hiina filosoof Confucius oli ka väga usin ennustaja ja seetõttu leiti 20 sajandi lõpul<br />
hulganisti tema ebatavalisi ennustusi, mida Hiina võimumehed on 2500 aastat saladuses hoidnud.<br />
„See ajalooline dokument vestab meile nii mõndagi inimkonna tulevikust,“ räägib konfutsianismi<br />
spetsialist Li Yang. „Nüüd oleme saanud kätte ka tema ennustamisraamatu seni puudunud peatüki.“<br />
„Ettekuulutustega pärgament peideti omal ajal laekasse, mille võti oldi olevat kaotsi läinud Hani<br />
dünastia võimule tulles ( umbes 206 aastat enne Kristust ). Imperaator Liu Pangile ei olnud nimelt<br />
meeltmööda Confuciuse ennustus, et 20 sajandil lähevad valitsusohjad rahva kätesse. Ka hilisematel<br />
valitsustegelastel oli põhjusi pärgamenti peita ning alles viimasel ajal ( 20 sajandi lõpul ) Hiinas<br />
alanud reformide käigus on vanad ettekuulutused taas kõigile kättesaadavaks muutunud.“ „Selgub,<br />
et juba 500 aastat enne meie aega kuulutas filosoof Confucius ette niihästi Jeesuse sündimist ja<br />
Ameerika avastamist kui ka Ameerika presidendi Nixoni 1972 aasta Hiina visiiti.“ Kuid sellegipoolest<br />
on paljud tema ennustused ka luhta läinud. Ufoloogia valdkonda kõige huvipakkuvamaks<br />
ennustuseks on aga järgmine:<br />
„2017 aastal lendavad Maale tulnukad ning panevad siin maksma rahu ja harmoonia; nad<br />
üllatavad teadlasi, avaldades oma päritolu – nimelt on nad Maa elanike sugulased. Inimesed<br />
saavad teada, et nii nende kui meie maailma mõistusliku elu lõi ülitsivilisatsioon.“<br />
(Paradoks 6 – 1999, lk. 3)<br />
„ ...nad üllatavad teadlasi, avaldades oma päritolu – nimelt on nad Maa elanike sugulased.“<br />
See tähendab seda, et osa tulnukate liigist on loodud osaliselt inimliigist ja seetõttu on just<br />
selline tulnukate liik inimliigiga suguluses. See tähendab, et mitte kõik maavälised olendid<br />
ei ole inimestega suguluses, vaid mingi osa ehk mingisugune liik nendest. Uusi liike on<br />
võimalik luua ainult geneetiliste manipulatsioonide tulemusena. On hämmastav, et inimkond<br />
44
on geneetiliselt ühe maavälise mõistusliku liigiga suguluses.<br />
„Inimesed saavad teada, et nii nende kui meie maailma mõistusliku elu lõi<br />
ülitsivilisatsioon.“ Selline avaldus on üks jahmatavamaid, sest viidatakse inimkonna<br />
päritolule. Selge on see, et selline tulnukate liik, mis on inimliigiga suguluses, on loonud<br />
mingi teine tulnukate tsivilisatsioon. See tähendab, et üks tulnukate liik on loonud inimliiki<br />
kasutades mingi uue tulnukate liigi. Seega üks on vanem ja teine noorem tulnukate liik,<br />
nooremal liigil on genofond värskem ja rikkam kui vanemal liigil. Kuid avaldusest selgub,<br />
et ka inimkond ise on selle vanema tulnukate liigi poolt loodud, ilmselt samuti geneetiliste<br />
manipulatsioonide tulemusena. See on jahmatav, sest läheb vastuollu meie praeguste<br />
teadlaste teaduslike vaadetega, mille kohaselt on inimkond põlvnenud primaatidest ( s.t.<br />
ahvidest ). Sellist arheoloogilist fakti ignoreerimata tuleb siis järeldada, et inimkond on<br />
osaliselt arenenud ( pärit ) ahvidest ja osaliselt siis ka maavälise tulnuka liigist. Niimoodi on<br />
inimkond geneetiliselt suguluses Maal eksisteeriva loomariigiga ja samas ka maavälise<br />
mõistusliku tulnuka liigiga, tõenäoliselt siis mõlema ehk vanema ja noorema genofondiga<br />
tulnukate liigiga. Oluline on seejuures märkida, et „ ...nii nende kui meie maailma<br />
mõistusliku elu“ all on põhimõtteliselt võimalik tõlgendada küll mõistuslikke olendite elu (<br />
näiteks tulnuka või inimese elu ), kuid samas pole teada, kas see on viide ka tervele<br />
loomariigile, sest ka loomad ju omavad mingit mõistust.<br />
Confuciuse sellised avaldused on täiesti jahmatavad väga paljudel mitmesugustel põhjustel.<br />
See on tegelikult üks erakordsemaid ja ka usaldusväärsemaid allikaid inimkonna päritolu<br />
võimalikkusest tulnukatega. Confuciuse sellised avaldused 2500 aastat tagasi lähevad täiesti<br />
täpselt kooskõlla tänapäeva ( s.t. 20 ja 21 sajandi ) tulnukate inimröövide juhtumitest saadud<br />
informatsiooniga, millest tuleb välja, et inimliik on geneetiliselt suguluses tulnukate liigiga<br />
ja ka loodud nende poolt. Ei ole reaalselt võimalik, et Confucius teadis tulnukate<br />
inimröövide juhtumeid, mis leidsid aset 20 ja 21 sajandil, kui Confucius ise lõi need<br />
ennustused alles 2500 aastat tagasi. Kust Confucius sellise informatsiooni sai, jääbki<br />
tegelikult saladuseks. Kuid on täiesti selge, et nende avalduste sisu klapib 100 % nendega,<br />
mida me saame teada 20 sajandil tulnukatega lähikontakti astunud inimestelt.<br />
Lõpetuseks on võimalik järeldada, et inimeste kontakt maaväliste mõistuslike olenditega esineb<br />
peamiselt kolmes vormis. Üks neist vormidest on klassikaline, mida sageli kujutatakse<br />
fantaasiafilmides. Sellisel juhul nähakse vahetult maaväliseid sõidukeid, mida nimetatakse ufodeks,<br />
ja esinevad tulnukate inimröövi juhtumeid, mille korral viiakse inimene vastu tahtmist ufo pardale,<br />
kus teostatakse temaga bioloogilisi või sotsiaal-psühholoogilisi katseid maaväliste olendite poolt.<br />
Selline kontakti vorm on leidnud kirjeldust lugematul hulgal ufojuhtumites kaasaegses ja isegi<br />
vanemas inimajaloos. Kuid on olemas ka teistsugune kontakti vorm maaväliste tsivilisatsioonide<br />
esindajatega. Need on meditsiinilist laadi kontaktid, mille korral on inimene südame seiskumise<br />
tagajärjel väljunud oma kehast ja astunud kontakti „valgusolenditega“, kes osad on maavälise<br />
päritoluga ja osad neist on varem surnud inimeste „hinged“. Kehast väljumised on meditsiinis üsna<br />
sagedased nähtused, kuid harva ( kui isegi mitte kunagi ) tõlgendatakse ka neid nähtusi maaväliste<br />
tsivilisatsioonide kontaktidena, sest kehast väljunud olekus nähtavad valgusolendid on võõrapärase<br />
( ehk seega maavälise ) päritoluga olendid.<br />
Kolmas vorm kontakt maavälise eluga on inimeste kohtumised kummituste ja vaimudega. Vaimud,<br />
kummitused, hinged ja poltergeistid liigituvad kõik selle alla, mida me mõistame kehast<br />
väljumisena. See tähendab seda, et need on varem surnud inimeste kehast väljunud eluvormid või<br />
maavälise päritoluga sama liiki olendid. Poltergeisti all mõeldakse enamasti ulakat vaimu, kes<br />
elavaid inimesi kiusamas käib. Maailmas on olemas palju kohti, kus väidetavalt kummitab ja<br />
ajalugu teab paljusid juhtumeid poltergeistidest ja demonoloogilistest sündmustest. Võiks ju arvata,<br />
et need on kõigest elavate inimeste luulud ja valed, kuid iseloomult kuuluvad need tulnukate<br />
inimröövide ja SLK nähtuste samasse klassi. Nii et kohtumine tundmatu vaimuga on kohtumine<br />
tegelikult maavälise elu esindajaga.<br />
45
1.5 Inimkonna päritolu<br />
Nüüdisaegne teadus on veendunud selles, et inimene on pika aja jooksul põlvnenud primaatidest<br />
ehk ahvidest. Selline arusaam sai alguse juba siis, kui C. Darwin väljastas 19. sajandi keskel oma<br />
evolutsiooniteooria. Hiljem sõnastas ta ka inimese evolutsiooni ahvidest. Alguses võeti seda<br />
loomulikult üsna skeptiliselt vastu, kuid aja jooksul leiti hulganisti tõendeid, mis kinnitasid inimese<br />
päritolu ahvidest. Need tõendid olid peamiselt erinevad kivistised ehk fossiilid, mida arheoloogidel<br />
on õnnestunud aja jooksul maa seest välja kaevata. Näiteks fossiilid on näidanud seda, et inimahvid<br />
nagu näiteks šimpansid on praeguste Maal elavate inimeste kõige lähedasemad sugulased. Inimsugu<br />
asustab praegusel ajal ainult ühte planeeti ja selleks on planeet Maa. Šimpanside geenid on 99 %<br />
inimeste geenidega sarnased ja erinevus seisneb ainult selles 1 %-s. Kuid inimese ja šimpanside<br />
arenguliinide eraldumine toimus Maal umbes viis miljonit aastat tagasi. Sellest ajast peale on Maal<br />
esinenud väga palju inimese ja šimpansi vahevorme. Mõned neist sarnanesid väga palju just<br />
inimestega, kuid mõned seevastu ahvidega. Nendest on tänaseni säilinud ainult üksikud kivistised<br />
ehk fossiilid.<br />
Umbes viie miljoni aasta jooksul on Maal elanud väga erinevaid inimese ja ahvide vahevorme.<br />
Nendest esimesed olid loomulikult rohkem ahvide sarnased kui inimeste moodi ja nende erinevaid<br />
liike nimetatakse australopiteekideks. Sõna „australopiteek“ tuleb ladina ja kreeka keelest ( mis on<br />
„ladinapärastatud“ ) ja see tähendab lõunapoolseid ahve. Australopiteegid olidki inimese ürgsed<br />
ahvitaolised eellased, kes olid üsna lühikest kasvu ja kes juba kõndisid kahel jalal. Australopiteegid<br />
elasid osaliselt veel koos esimeste inimestega umbes 4,5 – 1,1 miljonit aastat tagasi.<br />
Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi<br />
nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav<br />
inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt<br />
liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad<br />
sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes<br />
oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo<br />
erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus<br />
välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli<br />
sihvakas, palja, sileda ja tumeda nahaga inimeselaadne elusolend, kes võis olla kuni 190 cm<br />
pikkune. Sellised olendid elasid Maal umbes 1,8 – 0,3 miljonit aastat tagasi. Homo erectused olid<br />
ühed esimesed rändurid ja maadevallutajad Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Tänapäeva inimesele<br />
omane keel ja kõne aga nendel puudusid.<br />
„Arukat inimest“ nimetatakse aga Homo sapiensiks, kes siis muistsel ajal hargnes Neanderthali<br />
inimeseks, Aasia varajaseks nüüdisaegseks inimeseks, Homo sapiens sapiensiks ehk tänapäeva<br />
inimeseks ning Heidelbergi inimeseks. Homo sapiensi vanuseks peetakse umbes 500 000 aastat.<br />
Homo sapiens on ainus ürgsete inimahvide liik või vahevorm, kes on tänapäevani säilinud meie<br />
endi näol. Homo sapiensidel suurenes ajumaht veelgi, käitumine muutus paindlikumaks, osati teha<br />
tuld ja valmistada tööriistu, söödi palju liha. Välja arenesid ka nende ühiskonna, kultuuri ja<br />
sotsiaalsed suhted. Kõik need asjaolud võimaldasid neil märksa paremini kohaneda planeet Maa<br />
tujuka kliima muutustega ja raskema elu standartidega.<br />
Levinud arvamuse järgi on tänapäeva inimene põlvnenud just Homo sapiensist, kes siis rändasid<br />
välja Aafrikast umbes 100 000 aastat tagasi. Homo sapiensil arenes välja keel ja kõne ning omas<br />
teistest inimeste eellastest suuremat teadvust. Intellektid, kes kasutavad sümboleid, võtavad<br />
maailmas üha enam võimust. Umbes 30 000 aastat tagasi jäi Homo sapiens Maal ainsaks<br />
inimolendiks. See õnnestus neil seetõttu, et nad võtsid tarvidusele tehnoloogia ja lõid kultuuri. Nad<br />
harisid põlde ja neil ilmnesid välja väga keerulised sotsiaalsed suhted. Kohanemisvõime oli Homo<br />
sapiensidel väga hästi välja arenenud.<br />
46
Peale selle, et on leitud üsna veenvaid tõendeid inimese ahvist põlvnemise kohta, on teada ka<br />
selliseid juhtumeid, mille korral on inimene olnud kontaktis maaväliste tsivilisatsioonidega.<br />
Taolised juhtumid annavad inimsoo päritavuse kohta aga hoopis teistsugusema pildi, kui teadus<br />
praegu empiiriliselt võimaldab. Nüüdisajal domineeriv teadus püüab eitada maailmas asetlaidvate<br />
UFO juhtumite olemasolu, sest nende kohta ei ole olemas mittemingisuguseidki empiirilisi ehk<br />
teaduslikke tõendeid. Seda teemat on rohkem lahti seletatud peatükis „Paranormaalsete nähtuste<br />
teaduslik käsitlus“. Kuid ei ole üldse kahtlustki selles, et UFO juhtumid ja paranormaalsed nähtused<br />
annavad meile väga teistsugusema reaalsuse inimese tegeliku põlvnemise kohta. Sellest tuleb välja<br />
tõde, et inimene on küll põlvnenud primaatidest ehk ahvidest, mida arheoloogia teadusharu meile<br />
tänapäeval nii laialt õpetab, kuid see on tegelikult alles pool tõde. Tulnukate inimröövide<br />
juhtumitest ilmneb tõsiasi, et inimsoo lõid tegelikult maavälised mõistuslikud olendid ehk nö.<br />
kosmosetulnukad. Inimkond olevat kosmosetulnukate loodud geneetiline eksperiment.<br />
Maailmas on olemas tuhandeid dokumenteeritud väiteid tulnukate inimröövidest. Need on<br />
juhtumid, mille korral inimene mäletab hüpnoosi all seda, et kuidas teda sunniti minema UFO<br />
pardale. Enamus tunnistajad kirjeldavad sündmusi peaaegu ühesuguse stsenaariumi järgi.<br />
Sooritatakse inimese meditsiiniline läbivaatus ja vahel sisestatakse inimesele mitmeid instrumente,<br />
millega tihti kaasneb trauma või valu. Väga sageli tehakse just günekoloogilisi läbivaatusi. Mõnede<br />
juhtumite korral on isegi eemaldatud inimloode. Tuntud UFO-uurija Budd Hopkins on oma pika<br />
uurimuse jooksul avastanud, et maaväline sugu püüab rikastada või isegi säilitada end<br />
insenergeneetika abil.<br />
Arvatakse seda, et inimese kehal olevad armid ja mäluaugud inimröövile eelnenud ja järgnenud<br />
sündmuste vahel tõendab tulnukate inimröövi tõelisust. Neid sündmusi mäletatakse enamasti ainult<br />
hüpnoosi ajal. Ilmselt kõige tuntum juhtum tulnukate inimröövide „ajaloost“ on Betty ja Barney<br />
Hilli juhtum 1961. aastal, mida pikemalt uurisime juba eespool. See jääb ka kõikide<br />
kaasavõtmisjuhtumite eellaseks. Tulnukate korraldatud inimröövid näitavad inimestele nende<br />
tegutsemiste motiivi. Nad uurivad läbi kaasa võetud inimeste meie rassi. See pole ainult meie<br />
mõistmiseks, vaid nad soovivad end meiega geneetiliselt ristata. Nad loodavad saada uusi<br />
geneetilisi informatsioone ( kombinatsioone ) nende eneste kestmajää-miseks. Maavälised arenenud<br />
tsivilisatsioonid püüavad välja aretada uusi liike geneetiliste manipulatsioonidega. Paljud<br />
maavälised liigid on uurinud inimese psüühikat, et seda enda eesmärkide täitmiseks kasutada.<br />
Kaasaegsete tulnukate inimröövid ja keskaegsed legendid on omavahel ilmselgelt väga sarnased,<br />
mis tugevalt viitab sajandite tagustele tulnukate inimröövide juhtumitele. Tulnukate inimröövide<br />
motiiv on täpselt sama mida kunagi pakuti vahekordade kohta ka elfidega. Väga paljud muinasjutud<br />
pajatavad inimtittede röövimistest, vahetatutest ja meeste ning naiste röövimistest „haldjarahvaga“<br />
järeltulijate saamiseks. „Juba Põhjala juttudes ilmneb haldjate tegutsemiste põhjus inimeste seas.<br />
Vanadel aegadel nähti tulnukaid haldjatena. Nad hoiavad alal ja täiustavad oma rassi. Nad<br />
varastavad inimlapsi selleks, et neid koos elfidega üles kasvatada ja nendega liituda. Nad saavad ka<br />
abi inimestelt, kes imetavad nende enda järglasi ja hoolitsevad võõraste laste eest.“<br />
Ka armid on väga sarnased. Kui inimest on tõesti UFO-de poolt kaasa võetud, siis neid<br />
tunnistajaid vaadatakse uurijate poolt väga korralikult läbi, et leida neilt mingisuguseidki arme või<br />
märke, mis võiksid viidata röövimisele. Teadvusel olles nad ju enamasti ei mäleta midagi. Preestrid<br />
ja inkvisiitorid uurisid samuti kogu keskaja vältel läbi inimesi, keda kahtlustati nõidumistes. Niiviisi<br />
oli üleloomuliku kontakti tõendiks arm või märk. Preestrid ja inkvisiitorid läksid nende märkide<br />
otsimisega väga sageli liiale ja olid nende leidmistes sageli ka edukad, sest paljudel inimestel on ju<br />
unustatud või seletamatu päritoluga arme. Paljusid selliseid oletatavaid nõidu piinati ja põletati<br />
tuleriidal.<br />
Tulnukad uurivad uute olendite ( s.t. eluvormide ) loomise võimalikkust. Uuritakse inimeste<br />
ristandumise võimalikkust tulnukatega, et luua uus liik. Uus liik omakorda võimaldab uusi<br />
unikaalseid järglasi ülitsivilisatsiooni arenguks. Nende ristandumine meiega annab nende genofondi<br />
uut geneetilist informatsiooni. See rikastab nende mitmekesisust järglaste saamiseks.<br />
Tulnukad soovivad inimesi nende enditega geneetiliselt ristata, et luua uue genofondiga bioliik.<br />
Selline tegevus sarnaneb näiteks inimeste endite vahelise sugulise ristandumisega. Näiteks mehe ja<br />
naise sugulise vahekorra tulemusena sünnib uus elus inimorganism. Uute liikide loomisega on<br />
47
selline füüsiline protsess sarnane. Ka planeedi Maa eluslooduses on täheldatud liikide vahelisi<br />
ristandumisi. Liikide omavahelised ristandumised on tegelikult bioevolutsiooni üks toime<br />
mehhanisme. Näiteks on esinenud juhtumeid, mille korral hunt ja koer omavahel looduses<br />
bioloogiliselt ristuvad. Nii tekibki uus nähtus liikide mitmekesisuses – huntkoer, mis on küll väga<br />
haruldane juhus kuid seda on siiski looduses täheldatud. Tulnukate eesmärk ongi luua uus liik<br />
inimeste ja nende vahel, et seeläbi rikastada nende ( ja tegelikult ka meie ) genofondi. Geneetilised<br />
manipulatsioonid on tegelikult bioevolutsiooni üks toime mehhanisme uute liikide tekkimiseks.<br />
Bioloogia teadus annab meile sellest väga põhjaliku ettekujutuse, kuid inimeste bio- ja<br />
geenitehnoloogiad pole „veel“ siiski sellisel arvestataval tasemel, et luua Maal uusi liike ja veel<br />
mõistuslike liike. Küll aga on palju aretatud erinevaid taime sorte ja looma ( näiteks koera ) tõuge,<br />
mis küll ei kuulu liigi ( kui mõiste ja tähenduse ) hulka. Kuid see pigem näitabki seda, et uue liigi<br />
loomine Maal ei ole inimestele enam futuristlik teema. Maailma esimene imetaja klooniti juba<br />
1997. aastal, milleks oli siis lammas nimega Dolly. Inimese kloonimiseni pole veel jõutud, kuid ega<br />
see ilmselt tulemata ka jää. Kloonimine põhineb geneetikal ja geneetika põhineb pärilikkusel, mis<br />
esineb elusolenditel. Näiteks lapsed on oma vanemate sarnased, loomad sigitavad järglasi, kes on<br />
nendega sarnased ja seemnetest kasvavad taimed, mille õied ja viljad sarnanevad sellega, millelt<br />
seemned pärit on. Selle sarnasuse põhjustavad geenid, mida pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele.<br />
Näiteks lapsel võivad ilmneda ema näojooned, võimed ja kombed ka sellisel juhul, kui ta ei ole oma<br />
ema kunagi näinud. Spermatosoid kannab endas kõiki pärilikke sarnasusi põhjustavaid tegureid.<br />
Inimene on kasutanud teadmisi pärilikkusest juba väga pikka aega. Näiteks vanad Hiina allikad<br />
väidavad, et peaaegu kuus tuhat aastat tagasi aretati paremaid riisisorte ristamise ja valiku teel.<br />
Umbes 4000 aastased ( enne meie ajaarvamist ) Babüloonia kivitahvlid näitavad hobuse viie<br />
põlvkonna sugupuud, mis kujutab pea ja laka tunnuste pärilikkust.<br />
Tulnukad soovivad luua uue bioloogilise liigi, et siis sellega geneetiliselt liituda. Nii nad lõidki<br />
geneetiliste manipulatsioonide tulemustena enda ja kunagi Maal elanud primaatide ( ahvide ) vahel<br />
inimliigi ja alles siis veel omakorda loovad enda ja inimeste vahel uut liiki, et rikastada nende enda<br />
genofondi. Ilmselt tulnukad soovivad liituda siiski mõistuslikku liigiga, mitte lihtsalt suvalise Maal<br />
elava looma liigiga. Ja see tähendab ka seda, et nad loovad enam just enda sarnaseid bioliike.<br />
Näiteks kui võrrelda omavahel inimesi ja humanoid-tulnukaid, siis tegelikult inimesed ongi väga<br />
sarnased tulnukatega – geneetiliselt oleme ju nendega suguluses, välimuselt oleme nendega väga<br />
sarnased ja sarnasusi esineb ka sotsiaalses ja kultuurilises käitumises ning mõtlemises.<br />
Oluline on märkida ka veel seda, et tulnukate loodavad liigid oleksid paljunemisvõimelised. See<br />
tähendab seda, et nende geneetiliselt loodud hübriidid oleksid võimelised andma edasi järglasi.<br />
Hübriidi vanemad on pärit erinevatest liikidest. Näiteks muulad on hübriidid, kuid nad ei anna edasi<br />
järglasi. Kuid seevastu kodu- ja metssea hübriidid toovad ilmale järglasi. Hübriid, kes on<br />
paljunemisvõimeline, võib tagasi ristuda ja selle käigus võivad teise liigi geenid kaasa tulla.<br />
Erinevate liikide geenifondide ristumine võib põhjustada looduslike liikide väljasuremist või<br />
populatsiooni kohasuse langust, mille tagajärjeks võivad muutuda isendite sigimise ajad. Geneetika<br />
määrab ära hübriidi järglaste sigimisvõimelisust. Näiteks taimede omavaheline hübridiseerumine<br />
suurendab saagikust.<br />
Kui mingi intelligentne elusolev liik eksisteerib väga kaua aega ( näiteks Maa aastates umbes<br />
sadu tuhandeid aastaid ), siis selle liigi isendite arvukus on tunduvalt suurem planeet Maal elavate<br />
inimeste omast võrreldes praegusel ajal inimeste arvukusega Maal, mis oleks siis veidi rohkem kui<br />
seitse miljardit inimest. Tegemist oleks sellise aruka liigiga, mille isendite arvukus oleks umbes<br />
sadades või isegi tuhandetes miljardites. Mida vanem on liik ( ehk seeläbi mida suurem on liigi<br />
isendite arvukus ) seda enam „vananeb“ liigi genofond ( genotüüp ). Genofond ehk geenifond on<br />
populatsiooni või liigi kõigi geenide ja nende alleelide ning muude geneetiliste elementide kogum.<br />
Liigi genofondi vananemise all mõeldakse siin seda, et mida rohkem liigi isendite geenid omavahel<br />
kombineeruvad ja mida rohkem seeläbi järglasi sünnib, seda rohkem vaesub pärilikkuse<br />
informatsioon, kuna geenide omavahelisi kombinatsioone ei saa olla siiski lõpmatult palju, sest<br />
geenide kombinatsioonide varieeruvus lihtsalt väheneb. Liigi genofondi vaesumine sõltub ajast ja<br />
ka isendite paljunemiskiirusest. Liigi genofondi vaesumise tõttu pole isendite järglased enam<br />
unikaalsed ( s.t. ainulaadsed ), sest nad sarnanevad üha enam eelmiste generatsioonide (<br />
48
põlvkondade ) isenditega või esinevad nendel üha enam uusi geneetilisi mutatsioone ehk<br />
geenihaiguseid. Kuni lõpuks pole enam uusi ja kordumatuid isendeid. Liigi uued põlvkonnad<br />
hakkavad kordama eelmiste põlvkondade vanu isendeid. Juba tänapäeval leiab teadus, et igal<br />
inimesel on maailmas vähemalt 6 teisikut. Nendest ühega kohtuda loetakse tõenäosuseks 9 %. Liigi<br />
genofondi vananemine tähendab ka seda, et mitte ükski liik Universumis ei saa paljuneda<br />
piiramatult ja mitte sellepärast, et liik hävib mõne keskkonna katastroofi tõttu ( mis on ka muidu<br />
võimalik ), vaid sellepärast, et geneetiline informatsioon hakkab otsa saama – hakkab ennast<br />
kordama ning vastavalt sellele liigi üldine genofond vaesub. On võimalik seegi, et levima hakkavad<br />
siis ka üha rohkem ja varem esinemata erinevaid haigusi ja geneetilisi mutatsioone ( vaimu või<br />
füüsilise puudega isendeid ).<br />
Kosmosetulnukad soovivad rikastada enda genofondi ja seetõttu nad lõidki inimkonna tuhandeid<br />
aastaid tagasi. Selle realiseerimiseks käivad meie eluajal veel eksperimentaalsed katsed, mis<br />
väljenduvadki kuulsates tulnukate inimröövide juhtumites. Inimsugu on veel praegu väga noor liik<br />
ja seetõttu veel väga vähe omavahel geneetiliselt kombineerunud. ÜRO 2014 ja 2015 aasta andmete<br />
kohaselt on Maal elanud kokku umbes 107 miljardit inimest ja neist ligikaudu 6,5 % elab praegusel<br />
ajal. Aastaks 2100 elab Maal hinnanguliselt umbes 10 miljardit inimest ja selleks ajaks on maailma<br />
rahvaarvu suurenemine tõenäoliselt stabiliseerunud. Inimkond annab suhteliselt noore liigina uut<br />
geneetilist informatsiooni tulnukate eneste ellujäämiseks, kuid inimkond ei ole siiski ainus loodud<br />
tehisliik Universumis. Tulnukad ise on palju kordi andnud kontaktleritele mõista, et olemas on veel<br />
palju teisigi liike, mis asustavad lausa terveid planeete ja mis erinevad Maa elusloodusest täielikult.<br />
Neist osad on ka mõistusliku elu tasemel, kuid osad aga mitte. Maavälised ülitsivilisatsioonid<br />
loovad Universumis üha uusi ja uusi eluvorme ja seega on nad võtnud bioevolutsiooni juhtimise<br />
enda kätesse. Genofondi vaesumise probleem ilmneb tulevikus ka inimkonnal ainuüksi endal ning<br />
on võimalik, et praegusel ajal elavad teadlased ( näiteks bioloogid, geneetikud jne ) ei teagi või ei<br />
adu selgelt veel selle probleemi reaalset võimalikkust meie liigi suhtelises tulevikus. Inimeste<br />
teadmised bioloogiast ( eriti geneetikast ) on selle täielikuks mõistmiseks veel üsna kesised.<br />
Praeguse aja ( s.t. 21. sajandi esimese poole ) Maa probleemid kuuluvad pigem elusa keskkonna<br />
ohutuse valdkonda nagu näiteks kliimasoojenemine, tuumaenergia ohutus, keskkonnareostus jne.<br />
Planeet Maal elavad inimesed on arenenud primaatidest ( sest arheoloogia teaduse veenvaid<br />
fakte ja argumente ei ole võimalik ratsionaalselt ignoreerida ega falsifitseerida ), kuid samas<br />
osaliselt ka maavälisest mõistuslikust liigist ehk kosmosetulnukatest ( sest ajas rändamise<br />
tehnoloogiat kasutades on võimalik tuvastada ka tulnukate inimröövi juhtumite tegelikkust ). See<br />
tähendab seda, et inimesed ei ole tegelikult 100 % pärit ahvidest ega ka 100 % pärit tulnukatest,<br />
nagu paljud ufoloogid on seda aja jooksul arvanud. Inimesed on tulnukatega geneetilises suguluses,<br />
mis teevad meist nendega sugulusliigi. Mõndades tulnukate inimröövi juhtumites on tulnukad ise<br />
kontaktleritele piltlikult väljendanud nende seost meiega öeldes nii, et „meie oleme nende lapsed“.<br />
Et rikastada tulnukate genofondi, peavad nad meiega liituma ehk astuma inimestega sugulisse<br />
kontakti. Nii inimeste kui ka tulnukate liigist proovitakse luua ristsugutist. Nende sooviks on luua<br />
pidevalt uusi liike. Tulnukad uurivad võimalikkust meie ristandumist nendega, et luua uus töökorras<br />
liik. Sellepärast röövitaksegi inimesi igal pool üle kogu maailma ja tehakse nende peal meditsiinilisi<br />
läbivaatusi, et kontrollida inimeste bioloogilist ja ka kultuurset arengut. Meie tegemised Maal on<br />
neile väga hästi teada. Nii on seda tehtud järjepidevalt juba tuhandeid aastaid. Kuna röövitavaid<br />
inimesi on kogu maailmas üldkokkuvõttes miljonites ja seega tulnukate ning inimeste hübriide (<br />
järglasi ) on samuti väga suur hulk, siis seega uuritakse mitte ainult üksikindiviidide arengut, vaid<br />
ka suuri gruppe ja selle erinevaid ühiskondi. Uurimuste tähelepanu on koondunud isegi kogu<br />
tsivilisatsiooni ( kui võimaliku uue liigi ) evolutsiooni ja analüüsitakse üksikindiviidide omavahelist<br />
kokkusobivust. Uuritakse ja analüüsitakse uue liigi võimalikku mitmekesisust, genoomi, genotüüpi,<br />
genofondi jne. Suurim tähelepanu seisnebki geneetilise informatsiooni uurimisel. Tulnukate ja<br />
inimeste vahel aretatakse välja uus mõistuslik liik, mis aretatakse omakorda veel sellisele tasemele,<br />
mis on kirjeldatud <strong>Maailmataju</strong> ülitsivilisatsiooniteoorias. Eshatoloogia peatükis näeme hiljem, et<br />
ka inimkond muutub selliseks „supereluvormiks“, kuid seda alles väga kauges tulevikus või pärast<br />
inimeste bioloogilist surma.<br />
Kuna inimkonna lõi üliarenenud maaväline tsivilisatsioon, kes on tehniliselt võimeline<br />
49
galaktikatevahelisteks kosmoserändudeks, siis on neil kindlasti võimalus omada ka ajamasina<br />
tehnoloogiat. Inimkonna teaduse ja tehnoloogia tasemest on tulnukad ilmselgelt palju arenenumad<br />
ja seda ka igas teises mõttes. Vastavalt Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria füüsikale on aegruumi<br />
tunnelid võimelised erinevaid kehasid transportima väga kaugete vahemaade taha ja samas<br />
sooritada ka ajas rändamist. Maal elavatele inimestele võib tunduda, et me „tekkisime“ Maale<br />
umbes sadu tuhandeid aastaid tagasi. Ja seega on näiteks inimkonna kiviaja periood eksisteerinud<br />
meie suhtes umbes kümme tuhat aastat tagasi. Kuid aja rännuks võimelisele maavälisele<br />
ülitsivilisatsioonile on aeg ( ehk aja dimensioon ) teistsuguse kestvusega või olemusega kui Maal<br />
elavatele inimestele. Nende suhtes „tekkisime“ Maale piltlikult väljendades nö. „eelmisel aastal“ ja<br />
inimkonna kiviaja periood eksisteeris seega lausa mõned kuud tagasi. On ju tegelikult mõeldamatu,<br />
et inimkonna teatud arengutasemele jõudmiseks peavad tulnukad ootama sajandeid või isegi<br />
tuhandeid aastaid, nii nagu seda teeme meie. Ja ükski eksperiment ei saa kesta nii kaua – oodates ja<br />
jälgides sadu tuhandeid aastaid. Kogu tulnukate tegevus inimsooga algas nende aja arvestuse järgi<br />
alles tegelikult suhteliselt lähedases minevikus ja on praegugi ka veel tegevuse faasis. Mis meile<br />
eksisteeris ajaloos mingisugune sündmus kaua aega tagasi, on nende jaoks toimunud see alles<br />
näiteks mõni hetk tagasi. See on sellepärast nii, et seda võimaldab ajamasina tehnoloogia<br />
võimalused. Meile võib nii näida, et tulnukate geneetiline eksperiment inimkonnaga on kestnud<br />
umbes sadu tuhandeid aastaid, kuid nende jaoks on see kestnud tegelikult näiteks mõned kümned<br />
aastad.<br />
Toome välja ajas rändamise erakordse võimaluse kohta ühe konkreetse näite. Näiteks kui<br />
inimkond otsustab suhtelises tulevikus end asustada mingisugusele teisele planeedile ( näiteks<br />
Marsile ) ja see otsus või protsessi läbiviimine on täiesti kindel, siis võtab kogu see<br />
„kolimisprotsess“ kindlasti väga palju aega. Praeguse inimkonna teadusliku ja tehnika tasemega<br />
võrreldes kuluks selleks aega tõenäoliselt 1 – 2 sajandit. Kuid oletame näiteks, et mingi inimene (<br />
vaatleja ) rändab ajas ette, suure kolimise protsessi lõppfaasi, siis selle ajas rändava inimese suhtes<br />
oli nö. inimkonna invasioon Marsile toimunud ainult mõned hetked. See analoogia näitabki väga<br />
selgelt seda, et sündmus, mis meile tundub olevat alles tuhandete aastate pärast, toimub<br />
ajaränduritele aga mõnede sekundite pärast. Ilma ajas rändamise tehnilise võimaluseta oleks<br />
tulnukate geneetilise eksperimendi teostus peaaegu mõeldamatu.<br />
Kuna aja kulgemine ( ehk aja dimensioon ) eksisteerib kosmosetulnukate jaoks teistsugusena kui<br />
meie jaoks, siis tõenäoliselt ongi suhtelises tulevikus loodud inimeste ja tulnukate vahel uus<br />
elujõuline liik. Praeguse aja ( 21. sajandi esimese poole ) inimeste suhtes toimuvad selles suunas<br />
veel geneetilised uuringud ja eksperimendid, mis väljenduvadki tulnukate kuulsate inimröövi<br />
juhtumitena. Meie elame lihtsalt sellises ajavööndis, mis eelneb tulnukate geneetilise eksperimendi<br />
lõppfaasile. Kuid praegusel ajal pole veel teada seda, mida tulnukad inimestega tulevikus ette<br />
võtavad. Selle kohta on maailmas suhteliselt palju erinevaid versioone ja spekulatsioone. Näiteks ei<br />
ole teada seda, et kas nad tulevikus tulevad Maa peale meiega sugulisse kontakti astuma või<br />
piirduvad nad lihtsalt inimröövide teel saadud eksperimentidega? Selles mõttes jääbki see arusaam<br />
veel puudulikuks, et pole teada tulnukate ettevõetud geneetilise eksperimendi lõppfaase.<br />
Tõenäolisem ja loogilisem versioon oleks muidugi see, et inimkonnaga otsest sugulist kontakti ei<br />
teki ja piirdutakse ainult inimröövide teel saadud katsetega. Kuigi tulnukate otsene suguline kontakt<br />
inimkonnaga tervikuna oleks samuti võimalik versioon, kuid ei osata siiski ettekujutada inimeste<br />
psühholoogilist valmidust selliseks globaalseks protseduuriks. Näiteks kas inimesed ise sooviksid<br />
astuda kosmosetulnukatega sugulisse vahekorda? Võib olla on inimühiskonna arengu suund meie<br />
teadmata suunatud selles suunas, et inimesed oleksid mingis teatud arenguetapis teadlikult<br />
suuteliselt astuma tulnukatega sugulisse kontakti. Tuleviku versioon pole nii kindlalt teada nagu me<br />
teame minevikus asetleidnud sündmusi. Seega on tuleviku osa lihtsalt spekuleeritav. Küllap uus liik<br />
tulnukate ja inimeste vahel on juba loodud, kuid seda meie suhtes ainult kauges tulevikus.<br />
Tulnukad on inimkonna loomise hetkest alates inimesi tuhandeid aastaid lakkamatult jälginud ja<br />
uurinud. Inimeste bioloogiline ja kultuuriline areng on olnud kogu aeg nende valvsa pilgu all.<br />
Sellepärast tulnukad röövivadki inimesi, et nende bioloogilist ja sotsiaalset arengut jälgida ja<br />
kontrollida. Inimeste peal sooritatakse põhjalikke meditsiinilisi läbivaatusi ja uuritakse korralikult<br />
inimese mälu, kuhu on „salvestunud“ inimese enda eluhetked ja koos sellega ka inimühiskonna elu<br />
50
tervikuna, milles inimene sotsialiseerus. Läbi selle näevad tulnukad põgusalt inimühiskonna<br />
arengut. Tulnukate tehnoloogia ( tehnilised võimalused ) ületavad ilmselgelt inimeste tehnilist taset.<br />
Näiteks on neil olemas sõidukid, mis on võimelised nii galaktikate vahelisteks rändudeks kui ka aja<br />
rändudeks. Meid uurides on nad mõjutanud meie bioloogilist ja ka kultuurset evolutsiooni planeedil<br />
Maa. Nii samuti, mil nad on meid jälginud ja kontrollinud meie arengut läbi aegade, on nad ka<br />
sekkunud meie ühiskonna elusse ja inimarengusse. Nad soovivad muuta inimeste maailma vargsi,<br />
mitte otsese sekkumisega nagu seda sageli kujutletakse Hollywoodi tulnukate filmides. Tulnukad<br />
eksisteerivad otseselt ka inimeste keskel – maskeerudes „inimeste välimusteks“ ja sulandades<br />
niimoodi inimühiskonna sisse. Nende tööd ja tegemised Maal on kohakuti üsna erinevad. Tulnukad<br />
on ise inimröövide käigus kontaktleritele öelnud, et mõned nende seast on need, kes kannavad ette<br />
maavälisele kogukonnale meie käekäigust – näiteks inimeste progressist, rahust, sõdadest jne.<br />
Teised olevat aga jällegi need, kes otseselt mõjutavad inimeste ühiskonna arengut – näiteks on nad<br />
siis õpetajad, teadlased, ärimehed, poliitikud vm. Maal pidavat neid olema kokku umbes veidi alla<br />
kolme miljoni.<br />
1.6 Eshatoloogia<br />
Eshatoloogia on inimese surma ja surmajärgset elu käsitlev religiooniõpetus. Seda võib mõista<br />
ka kui teispoolsuseõpetusena. Üksikisiku eshatoloogia keskendub nii õigete kui ka patuste hingede<br />
surmajärgsele käekäigule ja sellele, mis saab osaks nii ühtedele kui ka teistele pärast surma ja enne<br />
üldist inimkonna ülestõusmist. Üldine eshatoloogia käsitleb kogu inimkonna käekäiku, eriti<br />
viimsepäevasündmusi, mis on seotud surnuist ülestõusmisega ja viimsepäevakohtuga. Nii jagunebki<br />
eshatoloogia kaheks suureks uurimisharuks: üksikisiku eshatoloogiaks ja üldiseks eshatoloogiaks.<br />
1.6.1 Üksikisiku eshatoloogia<br />
Nii kaua, kui on eksisteerinud usk, on huvi ka sellise elu vastu, mis saab inimesele osaks alles<br />
pärast tema füüsilist surma. „Eshatoloogilisi teooriaid“ on viljelenud peaaegu kõikide rahvaste<br />
uskumused. Usk elu jätkumisse pärast surma ulatub tuhandete aastate taha. Juba vana aja egiptlased<br />
huvitusid väga palju sellest, mis elu järgneb pärast inimese surma. Kuid Mesopotaamia rahvad väga<br />
suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Mesopotaamia rahvad soovisid enda eluiga pikendada nii<br />
palju, kui võimalik ja nad soovisid olla õnnelikud juba elades. Jumalate karistused patustele pidi<br />
teostuma juba nende eluajal ja kui see millegipärast ei teostunud, siis langes jumalate karistus<br />
patuste järglastele. Pärast surma pidid inimesed sattuma kohutavasse allilma, mis asus „teiselpool<br />
allilmajõge“, mida pidi paadiga ületama. Allilmas pidavat inimesed sööma savi ja põrmu. Inimestel<br />
olevat tiivad nagu lindudelgi. Kuid vana aja kreeklaste tähelepanu oli pigem suunatud maisele elule,<br />
kui teispoolsele elule. Pärast surma pidi inimene minema Hadese riiki, mis oli kohutav ja sünge.<br />
Kreeklased pöörasid väga vähe tähelepanu teispoolsele elule. Nad keskendusid maapealse elu<br />
olemusele. Kreeklased uskusid seda, et sügaval maa all asub surnute riik. Kuid surnute riiki oli<br />
võimalik pääseda ka siis, kui purjetada mööda „Okeanose jõge“, mis pidi ümbritsema kogu<br />
maailma. Usuti ka seda, et Acheron ( allilmajõgi ) piirab surnute riiki elavate maailmast. Selle jõe<br />
peal olev paadimees Charon pidi inimeste hingi hõbedaraha eest üle viima. Sellest tulenevalt pandi<br />
surnutele vanadel aegadel münte suhu. Allilmas elasid surnud täiesti elutult, milles ei olnud rõõmu,<br />
tahtmist ega eesmärki. Kuid Piibli Uues Testamendis on vähe räägitud sellest, et mis saab pärast<br />
inimese surma.<br />
51
„ ...teispoolsus on teistsugune kui usulistes arusaamades – kui neid on olnud. Kes on pidanud<br />
ennast jumalakartlikkuks, ei kohtu Jumalaga palgest palgesse, vaid tema seisund sõltub sellest, kas<br />
ta vagadus on kasvanud välja tõelisest sisemisest vandumisest või on olnud ainult väline. Üks<br />
endine teoloog on öelnud: „Ka siin ei saa Jumalat silmaga näha, nagu ei saa maa pealgi. Siin<br />
mõistame Tema armastust paremini, kui on võimalik maises elus, näeme palju selgemini Tema<br />
loomistöö kaunidust kui maise looduse keskel. Ei pea paika, et peamine taevases elus on kiita ja<br />
ülistada Jumalat... „. (Irma Weisen, lk. 132)<br />
„´Abdu´l-Baha väidab, et hingede asupaik on siin samas meie maailmas, kuna eksistentsi<br />
tervikklikuse tõttu on olemas üksainus maailm: „Kui te küsite, kus on see paik, siis teadke, et<br />
olemise maailm on üks ja ainus, kuigi selle tasandid on mitmesugused ja eristatavad... Need hinged,<br />
kes on puhtad ja rüvetamata, kõrgemal kehaliste raamide lagunemisest, kiirustavad ära Jumalariiki<br />
ja see riik on siinse maailma sees. Ent siinse maailma asukad ei tea tollest maailmast midagi, nad on<br />
nagu mineraalid või taimed, mis ei tea midagi loomade maailmast ja inimeste maailmast.““ (Elu<br />
pärast surma, lk. 103)<br />
„Paljudes teistes mõttekäikudes selgitab Baha´u´llah, miks ta ei avalda teispoolsuse elu saladusi:<br />
„Inimese füüsilise surma müsteeriumi ja tema tagasipöördumist Looja juurde ei ole teatavaks<br />
tehtud, ning see on seni jäänud lahendamata. Jumala õigluse nimel! Kui need oleksid ilmutatud,<br />
võiksid need tekitada nii palju kartusi ja kurvastust, võiksid ühtesid väga masendada, teised oleksid<br />
aga väga rõõmsad ja võiksid endale surma soovida ja vaibumatu igatsusega härdalt paluda, et<br />
õiglane Jumal – ülistatud olgu Tema au – nende surmatundi lähendaks. Kui keegi suudaks<br />
ettekujutada seda, mis on mõeldud niisuguse hinge ( puhta, täiusliku ja õnnistatud hinge ) jaoks<br />
Jumala, taevast ja maad valitseva Issanda valdustes, hakkaks kogu tema olemus kannatamatult<br />
igatsema seda kõrget, püha ja hiilgavat seisundit.““ (Elu pärast surma, lk. 102)<br />
Surmajärgse elu usuga kaasnevad ka igasugused nö. „kummituslood“ ja poltergeisti nähtused,<br />
milles surnud käivad vahel Maa peal inimestel külas. Sajandite jooksul on inimeste subjektiivsesse<br />
maailma tekkinud nähtused, mida me tänapäeval nimetame paranormaalseteks nähtusteks. Sinna<br />
kuuluvad ka inimeste tundmused, mida nimetatakse dejavu-ks ja eelmiste elude mälestused. Kuna<br />
neid nähtusi on niikuinii juba varem üsna laialt kirjeldatud ( näiteks läbi pop- ja massikultuuri ), siis<br />
seega kirjeldame järgnevalt ühte haruldasemat ajaloos eksisteerinud juhtumit, mis viitab inimese elu<br />
jätkumisse pärast surma. Vaatame inglise koduperenaise Jane Evansi juhtumit. Evans on kirjeldanud<br />
oma seitset eelnevat elu ja seda hüpnoosi all olles. Oma eelnevaid elusid kirjeldades ei ole ta kunagi<br />
eksinud ajaloolistes faktides ega ka olme detailides. Evans elas oma esimese elu 200-ndail aastail<br />
Inglismaal ühe roomlase naisena. Teise elu elas ta juuditarina 12. aastasaja vahetusel Inglismaal<br />
Yorki krahvkonnas. Nimeks oli siis tal Rebecca. Pärast seda elas ta 15. sajandil teenijannana ühe<br />
prantsuse printsessi teenistuses ning 16. sajandil oli ta õuedaam Hispaanias. 18. sajandi alguses elas<br />
ta Londonis õmblejana. Muide 18. sajandi alguses räsis Inglismaad suur katk. Kuid viimase elu (<br />
enne praegust ) elas ta USA-s Marylandis. Ta oli siis nunn ja nimeks Grace. Ta suri 1920. aastal.<br />
Väga paljud ajaloo ja arheoloogia teadlased on uurinud Jane Evansi kirjeldusi. Evansi juhtumit on<br />
väga põhjalikult uuritud ja ei ole leitud mitte mingisuguseid väärinformatsioone. Evansi kirjeldused<br />
vastavate ajajärkude maailmast on väga täpsed ja kooskõlalised ajalooliste allikatega. Teadlased on<br />
märkinud seda, et Evansi kirjeldatud mõndasid üksikasju ei ole võimalik teada ka siis, kui lugeda<br />
mis tahes mahus raamatuid. Selles mõttes ei ole tema kirjeldustes leitud mitte ühtegi viga.<br />
Teadlased on üsna pikalt spekuleerinud, et dejavu tunde ja mineviku või „eelmise elu“ nägemise<br />
võib inimesel põhjustada ajusse talletatud miljonite aastate jooksul miljardid erinevad kogemused,<br />
mis geenide abil tänapäeva inimese ajus seletamatul kombel taasaktiveeruvad. See tähendab seda, et<br />
aju loob üldistatuna uuesti seda, mille kohta ta oskab leida analoogiaid erinevate mälupiltide ( mis<br />
on peidetud aju kõige sügavamatesse struktuuridesse ) ja nüüdisajal asetleidvate elusündmuste<br />
vahel.<br />
Tuntud kummituste uurija J. Illing jutustas Dr. Mattiesenile ühe juhtumi, mis oli asetleidnud<br />
tema lähedases tutvusringkonnas:<br />
„Üks mu hea tuttav praua suri 22 märtsil 1926 aastal. Umbes kümme minutit enne<br />
surmahetke palus tema mees haigelt, kes oli täie teadvuse juures, et naine ilmutaks ennast<br />
52
peale surma, kui see on võimalik, näiteks kella abil.“ „Teen seda, kui saan“, vastas surija.<br />
Aprillikuu 6 päeva õhtul istus lesk koos tütardega elutoas, üks tütardest kirjutas kirja. Äkki<br />
tundis ta sundi vaadata kella, täpselt sel hetkel, kui pendel korraga kergelt võpatas ja seisma<br />
jäi. Kella oli sel päeval üles keeratud nii, et seismajäämist oli raske seletada. Siiski ei nähtud<br />
juhtumis algul midagi ebatavalist, sest kui pendel oli jälle liikuma lükatud, käis kell<br />
normaalselt. Aga kella seiskumine kordus järgnevatel nädalatel mitu korda ning üllatavaim<br />
asja juures oli see, et tunni-poolteise pärast hakkas kell iseenesest jälle käima, ilma et keegi<br />
oleks teda puudutanud. Samal ajal seisatas ja hakkas uuesti käima ka mehe taskukell. Ta<br />
tundis sundi võtta uur välja ja see oli jäänudki seisma, aga hakkas uuesti käima niipea kui oli<br />
tagasi taskusse pandud. Nõndaviisi kestis mõned nädalas, siis hakkasid kellad käima<br />
normaalselt, ilma et oleks tarvis olnud neid parandada. Möödus veel mõni nädal ja naine<br />
ilmutas end mehele, kuid näha oli vaid pea koos ülakehaga. Ilmutisele eelnes paugatus ja<br />
vilistav heli, mis saatis ka selle kadumist. Mees oli nii ehmunud, et ei saanud sõnagi suust.<br />
Mõne nädala pärast ilmus naine uuesti, ainult ilma paugu ja vileta. Seekord mees kõnetas<br />
ilmutist ja küsis, kuidas tal läheb. Ilmutis vastas, et läheb hästi, kuigi kõik on teisiti, kui ette<br />
kujutatakse. Küsimusele, kas ta ei näitaks ennast ka tütardele, vastas ilmutis: „Nemad ei ole<br />
veel nii kaugel.“ Selle järel ta haihtus.“ „Professor Tenhaeff arvab, et kirjeldatud<br />
kokkuleppelisi ilmumisi ei saa võtta kui tingimatut tõestust, aga siiski peame tõeliselt<br />
arvestama võimalusega, et need on põhjustatud surnute sihiteadlikkust tegevusest.“ (Irma<br />
Weisen, lk. 57 – 58)<br />
Tänapäeva teaduse progressi ajastul viitavad inimese elu jätkumisse pärast surma kõige<br />
otsesemalt meditsiinis tuntud surmalähedased kogemused. Peaaegu kõik inimesed, kes on olnud<br />
meditsiiniliselt surnud ja pärast seda uuesti tagasi ellu äratatud, jutustavad sellest, et kuidas nad on<br />
kohtunud valgusolenditega või varem surnud inimestega. Inimesed on tundnud meeletut õnne ja<br />
rahu ning näinud mingisugust tunnelit, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Kuulsad<br />
surmalähedased kogemused meditsiinis ei ole siiski Jumaliku päritoluga ega ka üleloomulikud<br />
nähtused, nagu sageli seda arvatakse. Näiteks inimese kehast väljumist seletab<br />
ülitsivilisatsiooniteoorias olev kehast väljumise füüsikateooria. Kirjeldavate surmalähedaste<br />
kogemuste taga on aga hoopis maavälise ülitsivilisatsiooni tegevus, mitte „Jumala vägi“.<br />
Klassikaline versioon kontaktist maavälise tsivilisatsiooniga seisneb inimese kohtumises humonoid<br />
tulnukatega, kes eksisteerivad bioloogiliste kehadena. Kuid surmalähedastes kogemustes toimub<br />
kontakt maavälise tsivilisatsiooniga mitte klassikalisel viisil ( nagu me oleme tavaliselt UFO<br />
juhtumites kuulnud ), vaid see toimub inimese kehavälises olekus. Niisamuti ka UFO pardal on<br />
inimesed sattunud kehavälisesse olekusse ja siis niiviisi UFO sees ringi liikunud. Tuues välja<br />
hulganisti paralleele surmalähedaste kogemuste ja UFO ehk tulnukate inimröövide vahel, on täiesti<br />
võimalik jõuda järelduseni, et pärast „füüsilist“ surma jätkub inimese elu maavälises<br />
ülitsivilisatsioonis. Veel kord öelduna tähendab see seda, et inimese elu jätkub pärast surma<br />
maavälises keskkonnas. Ja seega elu Maa peal on inimesel tegelikult ainult ajutine. Seetõttu<br />
esinevad ka kõik need nähtused, mis ilmnevad inimese surma ajal. Maa peal on inimeste eluiga<br />
kaduv väike võrreldes inimesele antud igavese eluga. Vastavalt ülitsivilisatsiooniteooria kehast<br />
väljumise füüsikateooriale jätkub elu pärast inimese surma teises kehalises vormis – energiaväljana,<br />
milleks on elektromagnetväli.<br />
Leidub hulganisti selliseid tulnukate inimröövi juhtumeid, mille korral on inimene ufo pardal<br />
kehast väljunud ja seejärel ufo sees ringi hõljunud. On täiesti selge, et kehast väljumist saab<br />
eksisteerida ainult ühtemoodi, mitte erinevat liiki. See tähendab seda, et meile meditsiinis tuntud<br />
inimeste kehast väljumised surmalähedaste kogemuste ajal ja ufo pardal esinev inimese kehast<br />
väljumine on tegelikult üks ja sama. Ei saa olla kahte erinevat liiki või võimalust kehast<br />
väljumiseks, mis tähendab seda, et eksisteerib ainult üks ja sama kehast väljumise mehhanism. Kui<br />
meditsiinis tuntud surmalähedased kogemused vihjavad inimese eksisteerimisse pärast surma, siis<br />
ufo pardal toimuvad kehast väljumised vihjavad sellele, et inimese elu pärast surma eksisteerib<br />
mõne tundmatu maavälise tsivilisatsiooni keskkonnas. Selline järeldus on ilmne, kui me uurime<br />
tulnukate inimröövide juhtumeid, mille korral maavälised olendid teostavad ufo pardal röövitud<br />
53
inimeste kehaväliseid olekuid, et uurida inimeste psüühikat või inimeste bioloogilist keha. Inimese<br />
elu jätkumine pärast keha surma toimub teistsuguses kehas ja maavälise tsivilisatsiooni keskkonnas.<br />
<strong>Maailmataju</strong> ülitsivilisatsiooniteoorias on üsna pikalt uuritud surmalähedaste kogemuste ehk<br />
SLK-de võimalikkuse üle ja ka selle mõjust kogu meie maailmapildile, kui see peaks siiski reaalseks<br />
osutuma. Seetõttu toomegi järgnevalt siin kohal selle kohta ka ühe näite:<br />
Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast<br />
väljumise neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse<br />
tõepoolest tõestada SLK-de fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on<br />
tõestatud ka inimese elu jätkumine pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik<br />
surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on elanud, tegelikult „kusagil“ veel<br />
kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need “surnud inimesed” siis<br />
meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis ka elavad?<br />
Võib olla nad ongi „meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei<br />
oskakski. Näiteks võivad „nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral<br />
omab inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega<br />
teada ei saaks. Need „erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile<br />
surnute inimeste „hinged“ ehk kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad on<br />
kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja<br />
sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt inimese teadvuse eraldumisega<br />
füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit ( sissekäiku ).<br />
Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria<br />
võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need<br />
tunnelid vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähakse, siis SLK<br />
tõestamise korral on tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi<br />
tunnelid “viivad ju neid surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid<br />
kasutatakse ainult väga kaugeid vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks<br />
rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et pärast surma läheb inimene maavälisesse<br />
tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab minna? See kõik järeldub ainult siis,<br />
kui suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline avastus aga viiks ilmselt<br />
inimkonna kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu kogu tänapäevase<br />
teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de eksisteerimine,<br />
siis on võimalik järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid<br />
probleem seisneb selles, et miks need katsed ( tõestamaks SLK-de olemasolu ) ei<br />
õnnestu? Teaduse üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab põhinema empiirilistel (<br />
kogemuslikel ) tõendustel ja selleks saab olla ainult inimese enda loodud eksperiment.<br />
Kuid selline teaduse suurim eeldus muutubki SLK-de uurimisel suurimaks<br />
komistuskiviks, sest kui ei leita mingisuguse nähtuse empiiriline tõestus, siis teadus selle<br />
nähtuse olemasolu ka ei aktsepteeri. Maaväline mõistus ( seal hulgas ka surnud inimesed<br />
) kasutabki meie teaduse reegleid teadlikult ära. See tähendab ka seda, et ( võib olla )<br />
“nad” soovivad, et me nende olemasolusse ainult usuksime, mitte aga teaduslikult<br />
tõestaksime. Nii et SLK teaduslikku katset ( küsida pärast ärkamist patsiendi käest<br />
mingisuguse peidetud objekti kohta, mis oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust<br />
patsient oma voodist seda näha ei saanud ) ei olegi põhimõtteliselt võimalik sooritada,<br />
sest vastasel korral oleks meie “maailmapilt” ääretult “rikutud” ja ilmselt tuleksid ka siis<br />
tulnukad Maale, sest siis ei ole neil enam põhjust meie eest varjata.<br />
SLK kogemuste puhul on kõige tähelepanuväärsem see, et inimene, kes on olnud terve oma elu<br />
ateist ja ei ole uskunud midagi üleloomulikku ( näiteks elu pärast surma, Jumala olemasolusse või<br />
isegi maavälistesse tsivilisatsioonidesse ), kogeb oma surmatunnil kõige ehedamat kehast väljumist<br />
ja kohtub imelise ning aukartustäratava „valgusolendiga“, kes küsib temalt: „Mida on sul mulle<br />
54
näidata; mida sa oma elu jooksul oled teinud, et pääseda Jumala osadusse?“ Inimene, kes pole oma<br />
elu jooksul kordagi lugenud Piiblit ( kuid selle olemasolust kuulnud ), kohtub oma surmatunnil<br />
valgusolendiga, mis tekitab kahetsusväärse tunde, et miks ei ole elu jooksul kordagi lugenud ja<br />
järginud Jumala Sõna, mis on kirjas Piiblis.<br />
Surmalähedaste kogemuste ajal nähakse väga sageli mingisuguseid tunneleid, milles on võimalik<br />
väga kiiresti liikuda. Sellest võib täiesti loogiliselt spekuleerida, et need tunnelid on oma olemuselt<br />
tegelikult aegruumi tunnelid, mille eksisteerimise võimalikkust on kirjeldatud isegi Albert Einsteini<br />
üldrelatiivsusteoorias. Aegruumi tunnelid võimaldavad kehadel ületada selliseid vahemaid ruumis,<br />
mis ulatuvad isegi galaktikate tasanditeni. See ei ole fantastika, vaid selle aluseks on täiesti<br />
ratsionaalne füüsikateadus. Näiteks füüsikas tuntud relatiivsusteooria õpetab meile seda, et<br />
kõverdades aegruumi muutuvad kehade jaoks vahemaad ruumis palju väiksemaks ja seega on<br />
võimalik väga suuri vahemaid ruumis ületada väga väikese ajaga. Kuna selliseid aegruumi<br />
tunneleid on inimese surmalähedaste kogemuste ajal palju kordi täheldatud, siis seega on inimesel<br />
võimalus näha pärast surma kogu Universumit - „rännates“ aegruumi tunnelis kõiksuse<br />
maailmaruumis. Inimene näeb näiteks oma enda „silmadega“ meile tuntud Linnutee galaktikat, kui<br />
ta asub sellest väljapool või liikudes Galaktika piirialases ruumis. Need astronoomilised objektid,<br />
mis meile ( maapealsetele inimestele ) on nähtavad ainult läbi suurte teleskoopide, on aga nö.<br />
„surnutele“ piltlikult öeldes lausa käega katsutavates kaugustes. Pärast surma on inimesel võimalik<br />
liikuda paikades, mille olemasolu kohta maapealsetel inimestel pole aimugi või ei ole nad kunagi<br />
neid oma enda silmadega näinud. Näiteks külastatakse imekaunist Kotka udukogu ja selle kuulsaid<br />
tumedast ja tihedast gaasist sambaid. Samuti võib ta kohata hingematvalt ilusaid täheparvi. Näiteks<br />
Maast 15 000 valgusaasta kaugusel on kerasparv 47 Tucanae. Seda, mida maapealsed inimesed<br />
näevad paljudes raamatutes või läbi suurte ja võimsate teleskoopide, näeme neid tegelikult pärast<br />
surma oma enda „silmadega“. Universum on aga nii tohutult suur, et üliilusaid ja meeli liigutavaid<br />
kohti, kuhu inimene pärast surma sattuda võib, on peaaegu lõputult palju. Näiteks Suured<br />
Magalhaesi Pilved on Maast umbes 160 000 valgusaasta kaugusel asuv kosmose galaktika ja on<br />
kindlasti üks suurimaid vaatamisväärsusi, mis saab inimesele osaks pärast Tema surma. Selle<br />
galaktika üheks kõige silmapaistvamaks objektiks on Tarantli udukogu, mis on saanud oma nime<br />
ämblikulaadse välimuse tõttu. Kuid maailmaruumis veel „kaugemale liikudes“ näeb inimene ka<br />
Universumi kõige suuremaid objekte - galaktika parvi ja superparvi. Kauneid, säravaid ja suuri<br />
kosmilisi objekte on väga hästi fotografeeritud ehk kujutatud sellises <strong>Maailmataju</strong> valdkonnas, mida<br />
nimetatakse Holograafiaks. Selles <strong>Maailmataju</strong> osas on olemas kokku üle saja foto erinevatest<br />
planeetidest, galaktikatest ja tähtedest.<br />
Kindlasti tasub märkida ka veel seda, et need astronoomias tuntud objektid paistavad inimesele<br />
pärast surma palju vanemad kui Maal elavatele inimestele. Maapealsetele inimestele paistavad need<br />
objektid sellistena nagu nad olid palju aega tagasi, sest nende „pinnalt“ lahkuv valgus jõuab meieni<br />
alles tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul. Kuid pärast surma jõuab inimene nendesse<br />
erakordsetesse paikadesse uskumatult suurel kiirusel – näiteks sinna jõudmiseks kulub ainult mõni<br />
hetk. Ülisuurte vahemaade läbimiseks ruumis ( näiteks Maalt naabergalaktikasse Andromeedasse )<br />
kasutatakse „neutraalseid“ tunneleid ehk aegruumi tunneleid. See tähendab seda, et inimene liigub<br />
läbi Universumi kasutades selleks aegruumi tunneleid.<br />
Maal elavatele inimestele on kosmoserännu võimalused piiratud tehnoloogiliste vahenditega.<br />
Tänapäeval välja arenenud kosmoseteadus ei võimalda veel galaktikatevahelisi kosmoserännakuid.<br />
Praegusel ajal eksisteerivad kosmosetehnoloogia võimalused võimaldavad Maa inimestel kosmoses<br />
liikuda veel ainult meie Päikesesüsteemi piires. Inimastronautidel oleks teada saades päris suur<br />
jahmatus, kui pärast inimese surma osutuvad kosmoserännu võimalused palju suuremateks kui Maa<br />
peal elades. Tõepoolest on pööraselt jahmatav, et kui palju peavad Maal elavad inimesed niivõrd<br />
palju pingutama, et jõuda üsna ohutult isegi Kuu pinnale.<br />
Vastavalt füüsikaseadustele võimaldab aegruumi tunnel peale ruumis liikumise ka veel ajas<br />
rändamist. Sellest on pikemalt kirjutatud <strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise füüsikateoorias. Kuid see<br />
tähendab ilmeksimatult ka seda, et inimesel on pärast surma võimalus ka veel ajas rännata. Näiteks<br />
avaneb inimesel võimalus näha reaalselt planeet Maa tekkimist pärast Päikese sündimist – seda<br />
kuidas gaasi- ja tolmupilve sees tekitab gravitatsioon tohutute masside pöörlemist ja kuidas isegi<br />
55
Suur Kanjon Põhja-Ameerikas läbi aja kujunes. Võib ainult ettekujutada, kui hingemattev vaatepilt<br />
oleks täiesti reaalselt oma enda nägemistajuga näha galaktikate tekkimist ja näha Universumi<br />
ilusamaid ja vägevamaid hetki ning vaatamisväärsusi. Pärast surma on täiesti võimalik näha<br />
planeedi- ja tähesüsteemide tekkimist läbi aja – nende kosmiliste objektide kujunemist ajas, mida<br />
maapealsed elavad inimesed näevad ainult filmides või läbi teleskoopide. Need võimalused, mis<br />
avanevad inimesel pärast surma, on ilmselgelt täiesti võrreldamatud maapealse veedetud ajaga.<br />
Kui inimese surmajärgset elu nimetatakse teispoolsuseks ja elava inimese elu Maa peal aga<br />
siinpoolsuseks, siis selline terminoloogiline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame<br />
tegelikult ühes maailmas ( ühes Universumis ), sealhulgas ka inimesed, kes on Maalt lahkunud.<br />
Vastavalt ajas rändamise füüsikateooria seaduste järgi ja toetudes tulnukate inimröövide juhtumite<br />
uurimustele ei ole mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast inimese surma tegelikult<br />
olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus nagu surmalähedaste kogemuste psühhoanalüüs on<br />
näidanud, kuid maailm on oma olemuselt ikkagi samasugune mis elavatele inimestelegi.<br />
Maailma suurim usundisüsteem kristlus õpetab inimestele, et head inimesed lähevad pärast<br />
surma taevasse ja kohtuvad seal Jumalaga „palgest palgesse“. Ja nii see ka tegelikult ongi, sest<br />
inimesed satuvad kosmose rännakutele, mida põhimõtteliselt ongi võimalik tõlgendada Jumalaga (<br />
kui Universumi endaga ) palgest palgesse kohtumisena või kui elu paradiisina. Kuid mis saab<br />
nendest inimestest, kes on sooritanud oma elu ajal kohutavaid tegusid? Nii see kindlasti ei ole, et<br />
nad satuvad sellisesse kohta, kus elutsevad deemonid ja koletised, kes siis piinavad pahasid inimesi,<br />
kel südametunnistus on täitunud kurjusega. Põrguks nimetavat kohta, kus eksisteerib ainult üks suur<br />
pimedus ja leegitsevad tulekeeled, ei ole tegelikkuses siiski olemas. Surmalähedased kogemused on<br />
pigem näidanud seda, et suurte füüsiliste piinade asemel kannatavad patte teinud inimesed oma<br />
südametunnistuse pärast, mis on „nii raske ja must, et see ei tõuse kuidagi ülesse taeva poole, vaid<br />
vajub alla maa suunas.“. Halbade tegude pärast on inimestel ka halb südametunnistus ja seetõttu<br />
hakkavad nad alles nüüd ( pärast enda surma ) sellest aru saama, mida nad on teistele inimestele<br />
korda saatnud. See on nende jaoks ülimalt ränk emotsionaalne katsumus, mis on kujuteldamatult<br />
palju valusam ja rängem kui ükskõik milline inimese kujuteldav füüsiline piinamisakt. Ja seda<br />
võibki tõlgendada kui põrguna, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Inimesed näevad oma<br />
surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid, kuid see on Maa<br />
inimestele loodud illusioon ja tõlgendus vaimsest raskusest, mis inimesele osaks saab, kes on<br />
valmistanud Maa peal teistele inimestele palju kannatusi. Teadaolevalt on hingeline valu<br />
tegelikkuses kordades suurem kui seda on füüsiline valu. Inimestele näidatakse surmalähedastes<br />
kogemustes „klassikalist põrgumaailma“, et me mõistaksime seda, mis saab halbadest inimestest<br />
pärast nende surma. See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Halvad inimesed<br />
võivad enda ümber näha ainult tühjust ja pimedust. Kuid religioon annab meile mõista ka seda, et<br />
inimese kannatused ei kesta siiski igavesti. Sellest on võimalik välja pääseda ainult läbi „isikliku<br />
patukahetsuse“ ( või midagi „puhastustule“ sarnast ).<br />
„Bahai usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või<br />
karistuspaikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole<br />
materiaalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult<br />
õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus.<br />
See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks<br />
pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid<br />
tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud<br />
ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise<br />
kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud<br />
maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ (Elu pärast surma, lk. 101)<br />
Surmalähedaste kogemustega suguluses olevad paranormaalsed nähtused nagu taassünni<br />
juhtumid ehk reinkarnatsioon ja inimeste kummalised dejavu tundmused või eelmiste elude<br />
mälestused lubavad selgelt oletada, et Maalt lahkunutel inimestel on võimalus ka maapealsesse ellu<br />
tagasi tulla. Sellisel juhul sünnib inimene Maa peale uuesti, kuid teises võimalikkus kohas ja teise<br />
inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse parapsühholoogias taassünniks ehk<br />
reinkarnatsiooniks. Teada on ka selliseid juhtumeid, mil inimene sündis samas elukohas ja isegi<br />
56
samas perekonnas, kus eelmises eluski. Ühe inimese taassündide arv ei ole teadaolevalt limiteeritud,<br />
kuid kõik toimub siiski mingite reeglite ja seaduste järgi, millest ei ole täpsemalt kahjuks midagi<br />
teada. Reinkarnatsiooni üks erijuhte on inimese enda elu uuesti läbi elamine. Taassünni võimalused<br />
loovadki sellise nähtuse, mis on paranormaalsete nähtuste valdkonnas hästi teada dejavu-na.<br />
Teadaolevalt pole ühtegi juhtumit, mil oleks eksisteerinud ka transmigratsioon.<br />
Paranormaalsed nähtused nagu poltergeistid ja kummitavate majade juhtumid lubavad oletada, et<br />
Maalt lahkunutel on võimalus ilma uuesti sündimata vahepeal ka Maad külastada. See tähendab<br />
seda, et inimesel on võimalus näha maapealset elu – sealhulgas ka oma enda mahajäetud sugulaste (<br />
näiteks laste ) käekäiku ilma, et temast endast midagi teatakse. Niimoodi eksisteerivadki sellised<br />
paranormaalseteks nähtusteks peetavad ilmingud nagu näiteks poltergeistid ja kummitused. Kui<br />
„surnu“ ilmutab ennast elavatele inimestele, nähakse teda kui vaimuna. Kui aga „surnu“ ei ilmuta<br />
ennast otseselt nähtavaks, vaid lihtsalt mõjutab füüsilist keskkonda ( näiteks voodi hakkab rappuma,<br />
tool lendab paigast või on kuulda tundmatu päritoluga koputusi ja müra ), nimetatakse seda aga<br />
poltergeistiks.<br />
Kuna inimesed on surelikud elusolendid ja inimese elu jätkub peale surma, siis seega võib<br />
teoreetiliselt jagada eksisteerivat inimsugu kaheks suureks pooleks – ühel pool on Maa peal elavad<br />
inimesed ja teisel pool on surnud ehk Maalt lahkunud inimesed. Tulnukate inimröövide juhtumite<br />
uurimustest on selgunud, et tulnukad ise on Maalt lahkunuid ehk surnuid inimesi nimetanud<br />
„ruumiinimesteks“, sest neil on võimalus rännata ilma tehniliste vahenditeta maailmaruumis ehk<br />
Universumi süvakosmoses. Vastavalt sellele ongi olemas siis maainimkond ja ruumiinimkond. See<br />
tähendab ka seda, et absoluutselt kõik inimesed, kes kunagi on planeet Maal elanud ja ära surnud,<br />
tegelikult elavad, kuid mitte bioloogilise vormina ( s.t. eksisteerivad elektromagnetväljana ) ja<br />
maavälises keskkonnas. ÜRO 2014 ja 2015 aasta andmete kohaselt on Maal elanud kokku umbes<br />
107 miljardit inimest ja neist ligikaudu 6,5 % elab praegusel ajal. Järelikult on surnuid inimesi<br />
ülekaalukalt rohkem kui elavaid.<br />
Uurides abduktsiooni juhtumeid on kosmosetulnukad kontaktleritele väga selgelt mõista andnud,<br />
et elu Universumis on tegelikult väga levinud nähtus. Planeet Maa polevat kaugeltki ainuke paik<br />
Universumis, kus eksisteerib mõistuslik elu. Universumis olevat tuhandeid planeete, kus eksisteerib<br />
elu ja seda väga erinevate vormidena. Eluvormid pidavat teineteise suhtes väga suuresti varieeruma<br />
ja ka nende bioevolutsioon pidavat üsna suurel määral erinema Maa eluslooduse arengust.<br />
1.6.2 Üldine eshatoloogia<br />
Maailma ( või inimkonna ) lõpust on tsiteeritud enamikes maailma religioonides. Kuid teades<br />
nüüd religiooni tegelikku reaalsust ehk selle tagamaid võib üsna kindlalt väita seda, et maailma lõpp<br />
ei tähenda sisuliselt mitte midagi muud kui tulnukate saabumist planeet Maale ehk avalikku<br />
kontakti inimestega ja seega inimühiskonna senise valitsemise korra lõppemist. See toob endaga<br />
kaasa üleüldise rahuaja, mis tähendab inimeste agressiooni lõppemist Maal ja materjalistliku ning<br />
maskuliinse inimühiskonna muutumist maavälise tsivilisatsiooni vaimsele olemusele, mis on<br />
pikemalt kirjutatud <strong>Maailmataju</strong> põhiliseimates teesides. Tervet inimühiskonda hõlmab suur<br />
muutus. Tulnukate saabumisega Maale saavad inimesed teada ka enda ajaloolist päritolu ja<br />
bioloogilist seost maaväliste tsivilisatsioonidega ning religioonide tagamaadest. Arheoloogia<br />
teadlastele on see muidugi tohutu üllatus, et inimene ei põlvnegi täielikult ahvist. See on aeg mil<br />
religioon ja teadus ühinevad. Teadlastele suureks üllatuseks osutub ka veel see, et maaväliseid<br />
tsivilisatsioone on erakordselt palju ja nad kõik on väga mitmekesised ning nende bioevolutsioon<br />
erineb Maa omast. Elu levimine Universumis on tegelikult väga levinud ja mitmekülgne. Sensitiivid<br />
peavad tulnukate saabumist Maale inimkonna ajaloo suurimaks „vaimseks hüppeks“. Muutuvad<br />
seni kehtinud üldiselt domineerivad arusaamad teadusest ja religioonist ning ka kultuuri<br />
traditsioonid. Inimeste teadvusesse imbub üha selgemalt meie asukoht Universumis ja vasakpoolsed<br />
57
maailmavaated poliitikas on isegi rohkem päevakorras kui demokraatia ise. Inimeste isiklik heaolu<br />
sõltub täielikult sellest, et mida nad on oma elu jooksul korda saatnud. Tänapäeva inimesi võlub<br />
üliarenenud tulnukate teaduse kõrgtehnoloogilised võimalused, kuid üsna varsti saab selgeks<br />
arusaam, et tööstus- ja majandusühiskond ei ole tegelikult lõplik või ainus elukorralduse vorm.<br />
Isikulise Jumala mitte olemasolu ärritab suurel määral kogu Maa usueliiti ja religiooni tõsimeelseid<br />
järgijaid nii nagu teadlasi tulnukate geneeetiline eksperiment inimkonnaga.<br />
Tuhande aastast keskaega peeti kunagi inimkonna viimaseks ajastuks, mis pidi eelnema Kristuse<br />
teisele tulemisele. Teatud mõttes oli see ka tõsi, sest keskajale järgnes ju tormiline teaduse areng,<br />
mis sisuliselt võibki tähendada uut ajastut tervele inimkonnale. Kuid enne teaduse plahvatuslikku<br />
arengut eelnes siiski ka nö. ülemineku periood. Seda nimetatakse valgustusajastuks. Inimühiskonna<br />
teaduse progressi areng kestab siiani. Teaduse areng on võrreldes kogu inimajaloo perioodiga<br />
toimunud suhteliselt lühikest aega, kui jätta kõrvale mõned üksikud teaduse ja tehnika saavutused<br />
antiikajal ( näiteks avastused matemaatika ja loodusfilosoofia vallas ) ja keskajal ( näiteks<br />
Gutenbergi trükikunsti leiutamine ). Kuna maavälised tsivilisatsioonid võtavad inimkonnaga<br />
kontakti tulevikus ehk alles sellisel ajastul, mil domineerib täielikult teadus ja tehnika ( mitte aga<br />
religioosne maailmapilt nagu näiteks oli seda keskaja ühiskonnas ), siis seega võib julgelt järeldada,<br />
et inimühiskonna teaduslik areng eelneb tulnukate saabumisele planeet Maale. Tulnukate<br />
inimröövide juhtumite uurimustes on selgunud, et inimeste teaduse ja tehnika areng on olnud<br />
mõnevõrra isegi tulnukate kunagisest tehnilisest arengust kiirem. Kuid seevastu vaimne areng<br />
olevat jäänud kaugele selja taha. Teatud mõttes on teaduse kiire areng inimühiskonnas ettevalmistus<br />
tulnukate saabumisele planeet Maale, et inimesed mõistaksid nende maailma, nende oskusi ning<br />
võimalusi teaduslikust vaatenurgast mitte näiteks keskaja arengutasemest lähtudes, mis jätab<br />
tulnukatest mõnevõrra Jumalikkuse või üleloomuliku nähtuse mulje. Selles mõttes võibki tuhande<br />
aastast keskaja perioodi käsitleda inimkonna viimase ajana ( nagu tol ajal seda ka tõesti üldiselt<br />
arvati ), sest sellele järgnes teaduse areng, mida võib vaadelda ka kui ärkamisajana. See tähendab<br />
seda, et inimühiskonnas hakkas üha rohkem kaduma vana maailmapilt loodusest, mis eksisteeris<br />
tuhandeid aastaid ja mis on omane pigem vanadele loodusrahvastele, keda me tänapäeval avastame<br />
näiteks inimtegevusest puutumata jäänud džungli aladelt. Religioosne maailmapilt asendus järk<br />
järgult ja seda pika aja jooksul üha rohkem tänapäevase teadusliku maailmavaatega. Tulnukad ei<br />
soovi inimestega avalikult kontakti astuda, kuigi paljud seda kindlasti sooviksid, vaid nad soovivad<br />
meie maailma muuta vargsi. Ja see tähendab ka seda, et teaduse suured edusammud inimühiskonnas<br />
on tegelikult ka üks nende varjatud tegevuse ilminguid. Kuid kindlasti ei saa eitada ka inimeste<br />
suurt osalust teaduse progressi arenguloos. Teaduse ja tehnika areng eelneb tulnukate saabumisele<br />
Maale seetõttu, et nende tulek ei põhjustaks inimestele kultuuri šokki laadset ilmingut nagu paljud<br />
ufoloogid on meid aja jooksul hoiatanud. Ja tuleb tunnistada, et inimeste teaduslik areng on olnud<br />
tõesti üsna märkimisväärne. Eelnvalt tõdesime, et inimkonna usk Jumalasse on tulnukate loodud<br />
reaalsus, et inimarengut kontrollida ja seda hoida. Ja seetõttu võib täiesti loogiliselt järeldada, et ka<br />
teaduse progressi arenguloos on tulnukatel oma kindel osa. Kui tulnukad lõid geneetiliste<br />
manipulatsioonide tulemusena inimliigi, siis loogiliselt mõistes nad pidid ka mõjutama inimliigi<br />
poolt loodavat kultuuri arengut. Tulnukate saabumist Maale ennustatakse 21. sajandi esimest poolt,<br />
sest siis teostatakse inimeste esimesed aja rännakud ja seega muutuvad avalikuks ka tulnukate<br />
varjatud tegevused planeedil Maa.<br />
Kahtlemata üheks kõige emotsionaalsemaks seigaks kogu UFO-de tuleku sündmuse juures on<br />
see, et tulnukate saabumisega Maale on inimestel võimalus taaskohtuda ka enda lähedastega, kes on<br />
varem ära surnud. Inimesed saavad teada, et nende elu jätkub peale surma maavälises<br />
ülitsivilisatsioonis. Taaskohtumine enda lahkunud lähedastega on paljudele inimestele kindlasti suur<br />
emotsionaalne sündmus. Võimul olevad autoriteetsed inimesed, kes on teistele inimestele<br />
valmistanud palju kannatusi ja valu, kaotavad nüüd võimu ja autoriteetsuse. Need inimesed kogevad<br />
alles nüüd neid piinu ja valusid, mida nad on teistele inimestele valmistanud. Tulnukad kehtestavad<br />
inimeste maailmas uue korra. Selle käigus pööratakse suurt tähelepanu planeedi globaalsetele<br />
probleemidele. Kuna Maa looduskeskkond on inimtegevuse tagajärjel jõudnud kriitilisse punkti, siis<br />
seega igasugune roheline mõtteviis ja koos sellega ka eluviis tõstetakse nüüd kõikidest<br />
inimühiskonna kihtidest püramiidi tippu. Tulnukad rõhutavad inimestele neid rohelisi asjaolusi väga<br />
58
jõuliselt. Peale ebamõistlikku inimtegevuse on ka inimpopulatsiooni tohutu arvukus ja selle kiire<br />
kasv üks peamisi probleeme, mis põhjustab planeedi globaalkeskkonnale üha enam laastavamat<br />
mõju. Praegusel ajal elab Maal umbes 7,3 miljardit inimest. Planeet Maa on inimestele tegelikult<br />
palju väiksem, kui inimesed on seda varem endale teadvustanud. Seda sellepärast, et 7,3 miljardit<br />
inimest asustavad planeedi maismaad, mis moodustab ainult 29 % planeedi kogupindalast. Mõnede<br />
tulnukate liikide koduplaneedid olevat kordades suuremad kui planeedi Maa mõõtmed. Tulnukad<br />
annavad inimestele väga tugevalt mõista, et loodusega ( eriti elusloodusega ) tuleb osata koos<br />
eksisteerida. Harmoonia ja ühtne vaimsus olevat nüüd inimühiskonna üheks elutegevuse<br />
nurgakiviks. Loodusressursside õiglane kasutamine andvat hea elujärje kõikidele inimestele.<br />
Kuna tulnukate saabumisega Maale kaasneb ka Maalt lahkunutega ehk varem surnud inimestega<br />
taaskontakteerumine, siis seega on nende seas ka kunagised prohvetid, kes omavad suurt rolli<br />
paljude usundisüsteemide tekkeloos. Sel ajal saadakse teada Jeesus Kristuse tegeliku ehk maavälise<br />
päritolu kohta. Tulnukate saabumisega Maale osutub inimestel näha Universumis väga erisuguseid<br />
eluvorme. Maailmaruumis leiduvate tsivilisatsioonide arvukus avaldab Maa teadlastele üsna suurt<br />
muljet. Tulnukate inimröövide juhtumite uurimustes on täheldatud, et tulnukad on kontaktleritele<br />
kirjeldanud mingisugust meile tundmatut planeeti nimega „kristofix“, mis olevat meie Linnutee<br />
galaktika kõige liigirikkam planeet. Seal elavat Maa inimestele täiesti tundmatud eluvormid.<br />
Inimesed mõistavad ka seda, et maaväliste tsivilisatsioonide põhiliseim sõnum Maa<br />
tsivilisatsioonile peitus juba religiooni ürgsetes õpetustes. Ka tulnukate sooline indentiteet üllatab<br />
nii teadlasi kui ka tavakodanikke. Tuleb välja, et osa neil puudub sugu, mis tähendab, et nad ei ole<br />
ei mehed ega naised ja mõned olendid on jällegi biseksuaalsed. Kuid inimühiskonnas on<br />
seksuaalvähemusi läbi aegade taga kiusatud ja üldiselt tõrjutud. Nüüd tuleb ilmsiks, et see on<br />
tegelikult üks bioloogilise evolutsiooni tippvorme, mitte haiguslik või normist kalduv<br />
ebanormaalsuse ilming. See on kindlasti paljudele inimestele suur üllatus ja teadmine, millele<br />
esmapilgul ei osata õieti reageeridagi. Homo- või biseksuaalsus ning samuti üldse soo puudumine<br />
on tulnukate üks loomusi, millega tuleb inimestel nüüd kohaneda.<br />
Inimeste suurim takistus maavälise eluga kontakteerumisel seisneb inimeste psüühikas. Mitte<br />
kunagi varem pole Maa inimesed näinud selliseid elu erinevaid vorme, mida tulnukad inimestele<br />
nüüd avaldavad. Inimesel on väga kõrge hullumeelsuse hädaoht. Näiteks on UFO nähtuste ajaloos<br />
esinenud juhtumeid, mil inimesed on sattunud vaimuhaiglasse, kui nad on kontakteerunud mõne<br />
tundmatu tulnuka liigiga. Kuid inimeste psühholoogiline ja sotsiaalne isiksus on siiski väga erinev.<br />
Näiteks mõned inimesed on võimelised tulnukatega kohanema ja isegi nendega koos eksisteerima,<br />
kuid teised aga mitte või võtab see neil lihtsalt palju rohkem aega. Tulnukate üks šokeerivamaid<br />
avaldusi on see, et nad on plaaninud tuhandeid aastaid tagasi inimsoo täielikku hävitamist, kuid nad<br />
endiselt loodavad siiski „inimeste pääsemisele“. Just arenemis-, õppimis- ja kohanemisvõime<br />
pidavat päästma inimsoo lõplikkust hävingust. Elu võtmine või sellele valu valmistamine olevat<br />
suurim patt maailmas. Kuni viimase ajani on Maa tsivilisatsioon eksisteerinud teistest ( kosmose )<br />
tsivilisatsioonidest täielikus isolatsioonis, sest seda on lihtsalt lastud nii toimuda. Kui Maa inimesed<br />
näevad elu ka mujal Universumis, muutub nende maailmapilt kui ka arusaamad iseendast. Isegi<br />
Piiblis on ära märgitud Jumala plaane inimsoo hävitamisest. Maa inimeste areng olevat läbi<br />
kannatuste, piina ja füüsilise surma illusiooni.<br />
Teaduse ja tehnika viimaste sajandite plahvatusliku arenguga ilmnes ka inimeste ateismi kiire<br />
levimine. Jumala ja sealhulgas ka Jeesus Kristuse kunagises olemasolus kaheldakse tänapäeva<br />
teaduse ja tehnika progressi maailmas üha enam ja enam. Religioosset maailmapilti asendavad nüüd<br />
teaduslik skeptism ja kohati isegi banaalsed mõtted. Kui teadus on aja jooksul suuteline ära<br />
seletama kõik teadaolevad loodusnähtused, siis suure tõenäosusega sureb religioossne maailmapilt<br />
aja jooksul lihtsalt välja. Suurem osa Maa elanikest moodustavad siis ateistid. Tänapäeval ehk<br />
pärast suurt tööstusrevolutsiooni reguleerib inimühiskond end äriga ja omakasuga. Kõikide inimeste<br />
elu kvaliteet sõltub täielikult „riigieelarve majanduspoliitikast“. Inimene on täielikult kohastunud<br />
tänapäevases materiaalses maailmas. Vaimsed väärtused ( näiteks kristluse alusõpetused ) või<br />
sellega seonduvad tegevused tunduvad paljudele inimestele isegi võõrad ja imelikud. Kuid<br />
tulnukate tulekuga Maale toimub selles osas suur muutus. Nad ütlevad, et inimkonna suurim patt ei<br />
seisnegi tegelikult Jumala ja Jeesuse olemasolu kahtluses, vaid selles, et nende õpetusi mitte keegi<br />
59
ei järgi ( näiteks Jumala kümmet käsku ). See tähendab vaimsete väärtuste mahajätmist, mis on<br />
väga selgesti näha tänapäeva inimeste ärilises ehk materiaalses omakasus funktsioneerivas<br />
ühiskonnas. Elu väljaspool Maad üllatab, kuid samas ka õpetab inimesi suunama uuele eluteele.<br />
Väga paljudes inimestes hakkab närima südametunnistus, sest nad sisimas teavad, et edaspidise<br />
isikliku elu heaolu sõltub väga nende minevikus tehtud tegudest. Midagi ei jää enam varjatuks.<br />
Sarnaseid maailmalõpu sündmusi on mainitud ka Piiblis. Näiteks Jeesus ütles enda teise tulemise<br />
kohta oma jüngritele, et see saabub ajal, mil toimub üleüldine usust taganemine. See tähendab seda,<br />
et üldine usust taganemine on sellise sündmuse üks märke, mida Jeesus ise ka märkis. Kuid selline<br />
kirjeldus sarnaneb väga tulnukate tulemise eelneva ajaga. Kõige enam ootavad inimesed tulnukatelt<br />
just teaduslikku ja tehnoloogilist progressi, kuid nemad hakkavad inimestega kõnelema hoopis<br />
Jumalast.<br />
Kuni viimase ajani ei ole tulnukad inimkonnaga avalikku ja otsest kontakti võtnud. Selleks on<br />
aga kaks peamist põhjust, mida nad ise on ka tulnukate inimröövimiste ajal kontaktleritele selgelt<br />
mõista andnud. Üks peamisi põhjus seisneb väidetavalt inimese loomalikus psüühikas, sest inimese<br />
psühholoogia ei tolereeri nii kergelt maaväliseid rasse, kuna inimühiskonnal on juba praegugi<br />
raskusi tolereerida ja mõista näiteks seksuaalvähemusi ning peale selle esineb laialt ka rassism.<br />
Kuid tulnukate rassid on ise samuti biseksuaalsed või puudub neil sugu üldse. Tulnukaid nähes on<br />
paljud inimesed sattunud ka vaimuhaiglasse. Teine põhjus seisneb selles, et kui tulnukad<br />
kontakteeruksid ennast inimestele avalikult, saaksid inimesed teada oma päritolu kohta ehk<br />
geneetiliste eksperimentide kohta, mida tulnukad on inimkonna peal läbi teinud juba tuhandeid<br />
aastaid. See aga võib ohustada nende tegevust planeet Maal ja kogu inimkultuur saaks tõenäoliselt<br />
väga suure vapustuse osaliseks. Seetõttu soovisid tulnukad inimeste maailma muuta vargsi, mitte<br />
otsese sekkumisega.<br />
1.7 Religioon raudse eesriide taga<br />
Usk erinevatesse Jumalatesse on eksisteerinud alates inimkonna tekkimise aegadest. Kuid<br />
teaduse ja koos sellega ka tehnika plahvatuslik areng ning nende üha suurem domineerimine<br />
inimühiskonnas on ilmnenud alles viimastel sajanditel. Enne seda peeti kaua aega näiteks Piibli<br />
sõnu täht-tähelt üldiselt õigeks ja kahelda selles ( Jumala sõnades ) ei tohtinud. Kuid teaduse<br />
võimalused ja avastused on aga inimeste mõttemaailma aja jooksul niivõrd palju muutnud, et<br />
tänapäeval ei võeta kuidagi Piiblis esitatud Jumala sõnu sõna-sõnalt tõena pähe. Tänapäeva<br />
levinuim arusaam ( inimmõistuse loogika konflikt ) seisneb selles, et kui Jumal peaks siiski kuidagi<br />
olemas olema, siis kuidas saaksid eksisteerida erinevate loodusteaduste poolt avastatud<br />
loodusseadused? Kas teadus näitab lihtsalt seda, et Jumal lõi maailma loodusseaduste abiga?<br />
Selliste küsimuste esitamine võib esmapilgul tunduda absurdsena, kuid nii arvas näiteks kuulus<br />
inglise füüsikateoreetik Isaac Newton. Religioon on esinenud inimühiskonnas juba tuhandeid<br />
aastaid, kuid seevastu teadus ainult mõned viimased sajandid. Kui Piibel on tõesti Jumala sõna, siis<br />
miks ei ole seal kirjas õpetused loodusseaduste kohta, mida tänapäeval lapsed koolis õppima<br />
peavad. Kas Jumala mõistus või olemus on siis inimestele mõistetamatu, et Ta meile avalikult<br />
ennast ei avalda? Siin tekibki paratamatult lõhe religioosse maailmapildi olemuses endas.<br />
Tänapäeva inimkonna maailmapilt on lõhenenud kaheks, mis seisneb selles, et osad inimesed<br />
tunnistavad Jumalat kui Universumi ainuloojat, kuid samas on teised inimesed veendumusel, et<br />
Universumi eksisteerimise aluseks on loodusseadused, mille kohta me raamatutest teada võime<br />
saada. Ühtset ja kõigi poolt tunnustatud maailmapilti tänapäeval ( ega ka kogu inimajaloo jooksul )<br />
ei eksisteeri. Vastavalt inimloogika ja ratsionaalse mõtlemise alustele, mis on ka teadusliku<br />
mõtlemise üheks põhialusteks, võib kindlalt väita seda, et neid kahte pealtnäha erinevat reaalsuse<br />
tõlgendust ei saa eksisteerida üheaegselt. Näiteks Piiblit ei ole tänapäeval võimalik tõena mõista<br />
sõna-sõnalt nagu seda tehti enne teaduse arengu võidukäiku. Religioossetest dogmadest peab<br />
60
hakkama teistmoodi arusaama, kui seda seni tehti. See tähendab seda, et religiooni olemusest peame<br />
hakkama uutmoodi arusaama, kui seda tehti siiani.<br />
Teadusliku maailmavaate käsitluse järgi on looduse toimimise aluseks loodusseadused, mida ei<br />
ole võimalik luua, vaid neid kirjeldatakse erinevate loodusteaduste õpetuste järgi. Füüsikaseadusi ei<br />
ole võimalik luua, kuid just seda väidab meile religioossne maailmakäsitlus. Selle järgi on Jumal<br />
maailma looja. Kuid selles seisnebki konflikt, mis on inimese loogilisele ja ratsionaalsele<br />
mõistusele vastuvõetamatu – nimelt loodusseadusi ei saa kellegi tahte poolt luua. Küll aga on<br />
võimalik neid mõjutada, mis seisnebki tehnoloogia loomises. Teadus on loogiline, ratsionaalne ja<br />
empiiriline, kuid seevastu religioon ei ole ratsionaalne, ei ole ka pealtnäha loogiline, kaemuslik ega<br />
objektiivne. Kuid sellegipoolest ei sisalda näiteks Piibel vastuolusid. Kristlik teoloogia vaidleb aga<br />
kõigele sellele vastu ja ütleb, et inimese mõistus ja sellest tulenev arusaamine ei küündi Jumala<br />
mõistuseni. Selles mõttes ( ja ka ainult selles mõttes ) jääb teadus religioonile alla nii nagu<br />
inimmõistus jääb maha Jumala mõistusele. Teaduslikule käsitlusele on selline argument siiski<br />
vastuvõetamatu, sest seda ei saa katseliselt kontrollida või see näitab pigem seda, mida me<br />
nimetame „ajupesuks“.<br />
Religioosse maailmapildi omandamine eeldab mingi usundi pühakirja sõna-sõnalist uskumist.<br />
Näiteks kristlased usuvad Piibli tõekspidamistesse sõna-sõnalt. Jumala Sõna on kõigist<br />
autoriteetsem ja seega ei tohi Tema sõnades kahelda ega teisiti mõelda. Kui Jumal on loonud meie<br />
tuntava maailma, siis miks ei ole Ta kordagi maininud loodusseadusi, mida õpetavad meile erinevad<br />
loodusteadused. Miks Jumal ei ole meile mõista andnud sellest, et kuidas toimib maailm<br />
loodusseaduste järgi, milles me igapäevaselt elame. Ei saa olla nii, et me seda ei mõistaks, sest<br />
muidu ei oleks olnud ka loodusteaduste arengut. Kui Jumal ei anna mõista seda, mida me saame<br />
teada loodust uurides teaduslike meetoditega, siis tekib paratamatult küsimus, et mida Ta meile veel<br />
rääkimata jätab. Selline asjaolu viitab sellele, et erinevaid pühakirjasid ei saa siiski uskuda sõnasõnalt,<br />
vaid tuleb kahelda ja juurelda nende tekstide võimalike tagamaade üle. See läheb aga rangelt<br />
vastuollu religiooni alustaladega, mis nõuab pühakirjade sõna-sõnalist järgimist ja uskumist. Paraku<br />
on selline joon religioonis eksitav ( s.t. vigane ) nii nagu oli meil teadusliku mõtlemisviisi<br />
puudulikkusega. See tähendab seda, et religioosse maailmapildi üle peab tegelikult julgema kahelda<br />
ja teoretiseerima selle võimaliku varjatud reaalsuse üle.<br />
Üldiselt on teada aga seda, et erinevate usundisüsteemide pühakirjade tekste ( näiteks Piibli<br />
evangeeliumites esinevaid „Jumalasõnu“ ) ei tohi otseselt ega ka kaudselt „ümber mõtestada“. See<br />
on rangelt keelatud. Kuid teaduslik maailmapilt sunnib seda siiski tegema. Tänapäeva maailma<br />
ühiskonnas asendub Jumala-kesksus üha rohkem loodusseaduste õpetustega. Religiooni ümber<br />
mõtestamine või selles sisalduva informatsiooni mõistmine teisest vaatenurgast toimub aja jooksul<br />
paratamatult, mis ongi üldises mõttes igasuguse progressi aluseks. Inimajalugu on korduvalt<br />
näidanud, et teisiti mõtlemine on inimarengu seisukohalt lähtudes peaaegu alati positiivne ja ka<br />
vajalik. Vastasel korral ei toimuks progressi. See tähendab seda, et ühiskonna areng lakkab olemast,<br />
kui inimesed kinnistuvad teatud kindlate teadmiste juurde, mis on muutmata kujul eksisteerinud<br />
juba tuhandeid aastaid. Mõndadest arusaamadest saadakse aja jooksul iseenesest uutmoodi aru.<br />
Kuid mõnikord tuleb asju vaadata hoopis teise nurga alt, et paremini mõista. Traditsiooniline<br />
religioon keelab rangelt teisiti mõtlemist. Ajaloost on teada, et sajandite eest oli teisiti mõtlemine<br />
lausa karistatav. Pühakirju tuli võtta tõena ainult sõna-sõnalt ja ei tohtinud laskuda tekstide<br />
tagamaadesse nagu me seda nüüd järgnevalt tegema hakkame.<br />
Paljud teoloogidest uurijad on leidnud, et kogu maailma religioonides eksisteerib tegelikult<br />
ainult üks Looja. Sellele Loojale on antud religiooni ajaloo jooksul erinevaid nimesid nagu näiteks<br />
Brahman, Ahuramazd, Jahve, Kõigevägevam, Looja, Isa, Allah, Jumal jne. See tähendab ka seda, et<br />
maailmas on olemas tegelikult ainult üks religioon, sest kõikidel suurematel ja tuntumatel<br />
religioonidel maailmas on jumaliku päritoluga prohvet ja nende põhitõed on enamasti ühesugused.<br />
Seega kõik maailma usundid esindavad tegelikult ainult ühte religiooni, mida Jumal on inimkonnale<br />
õpetanud. Maailmas on väga palju erinevate nimedega religioone ja prohveteid, kuid kõik need on<br />
ühe Jumala õpetuse erinevad osad. Nende õpetuste järgi püüab Jumal inimkonda vaimselt täiustada.<br />
Usundisüsteemide õpetuste abiga on inimkond ( vähemalt püüdnud ) liikuda suurema ühtsuse ja<br />
kõrgema tsivilisatsiooni arengu poole. Inimkonna ajaloo jooksul on toimunud nii väiksemaid kui ka<br />
61
suuremaid erinevate rahvaste liite. Näiteks elukorralduselt on erinevad kogukonnad ühinenud<br />
küladeks, alevikeks, linnadeks, riikideks, rahvasteks, impeeriumideks, riikide omavahelisteks<br />
liitudeks, kuni tänapäevaste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja. Tänapäeval elab planeet<br />
Maal üle seitsme miljardi inimese. Kõik need Maal elavad inimesed kuuluvad inimkonda kui<br />
inimtsivilisatsiooni hoolimata inimese rassist, nahavärvist, soost, etnilisest päritolust, keelest või<br />
kultuurist. Inimkonna ajaloo jooksul on inimesed saanud erinevaid õpetusi erinevatelt prohvetitelt.<br />
Kuid nende õpetuste aktsepteerimine ja interpreteerimine on sõltunud inimeste hingelisest,<br />
hariduslikust, geograafilisest ja sotsiaal-kultuurilisest tasemest. Kõigest sellest järeldubki see, et<br />
laiali hargnenud inimkonnale annab Jumal tegelikult ühtesid ja samasid õpetusi ühtsusest,<br />
armastusest ja vendlusest erinevatesse paikadesse ja erinevatel aegadel, kuid need on erinevate<br />
usundisüsteemide vahel ära teisenenud.<br />
Ateistide üks levinumaid skeptilisi vastu argumente Jumala olemasolu üle on see, et kui Jumal<br />
on olemas, siis miks Ta laseb inimestel üksteise vastu kurja teha. Maailma ajalugu sisaldab endas<br />
lugematul hulgal erinevaid konflikte ja sõdasid. Kuidas on võimalik, et kui kuskil toimub inimeste<br />
tapmine, siis Jumal vaatab seda lihtsalt pealt. 20 sajandi sõjakuritegusid oleks kõikvõimas Jumal<br />
saanud takistada, kuid Ta ei teinud seda. Ja seda ei teinud ka inimesed. Ateistide meelest viitab<br />
selline tegutsematus Jumala poolt Tema olemasolu puudumisele. See tähendab, et kui Jumal ei aita<br />
inimkonda otsese nähtava tegevusega, siis pole Teda lihtsalt olemas. See on tegelikult ekslik ja isegi<br />
väärastunud arusaam Jumala olemusest ja Tema plaanidest inimkonnaga. Jumal ei pane maksma<br />
oma tahet aidata inimkonda sõjalises vormis nagu me sageli inimeste poliitilises maailmas näeme.<br />
Jumal kehtestab ennast inimühiskonnas ainult Sõna jõul. See tähendab, et ainult sõna on see, mis<br />
peab inimeste käitumist mõjutama, mitte sõjaline tegevus. Nii on see näiteks kooli ühiskonnas, kus<br />
õpetaja paneb ennast maksma sõna jõu abil, mitte ei hakka lapsi füüsiliselt karistama ( näiteks<br />
tutistama, joonlauaga vastu näppe lööma jne ). Nagu seda vanadel aegadel sageli tehti. Jumal aitab<br />
ja õpetab inimkonda ainult läbi sõnade ja Jumala Sõna on kirjas Piiblis ( või koraanis ). Ja see<br />
tähendab ka seda, et sõjad ja konfliktid kestavad inimühiskonnas täpselt nii kaua, kui inimesed ei<br />
kuule ega kuula Jumala Sõna.<br />
Kuid paratamatult tekib küsimus, et „mis“ või „kes“ on Jumal? Kuidas seda mõistet õigesti<br />
mõista? Näiteks kristlaste pühas raamatus Piiblis tähistab mõiste „Jumal“ selgelt kahte tähendust.<br />
Esiteks Jumal on kui „isik“ ( üliolend ), „kes“ on loonud meile teadaoleva Universumi. See<br />
tähendabki otseselt seda, et Jumal on kui Universumi looja. Kuid teisalt tähendab Jumal armastust,<br />
mida õpetab meile Jumala Poeg Jeesus Kristus. See tähendab seda, et Jumal on armastus. Selline<br />
üliemotsionaalne tundmus on seletatav ka unisoofilises psühholoogias kirjeldavate tajuilmingutega.<br />
Inimesel tekib selline ainulaadne õndsuse tunne siis kui ta tajub maailma tavapäraselt teistmoodi.<br />
Kuid säärane arusaam loodusest ( et keegi „ülivõimetega isik“ on loonud Universumi ) muutub<br />
praegusel ajal ratsionaalselt vastuvõetamatuks, sest teaduslik mõtlemisviis on selgelt näidanud, et<br />
füüsikalised loodusseadused on need ainujõud, mis vormivad meie Universumit selliseks nagu me<br />
seda praegu tunneme. Vastavalt ratsionaalsele mõtlemisviisile ei saa kellegi ega millegi mõistus<br />
luua ega juhtida Universumit. Universumi olemuse aluseks on füüsikalised protsessid, mida õpetab<br />
meile senises arengustaadiumis olev füüsikateadus. See osa religioonis, mis õpetab meile<br />
Universumi päritolu ja olemust ( ehk siis nö. religiooni loodusteaduslik osa ), osutub teaduse jaoks<br />
vääraks, kuid sellegipoolest mitte tõsiusklikele. Religioosse maailmanägemise kõrval domineerib<br />
tänapäeval pigem teaduslik maailmapilt. Jumalat, kui isiksust ( mõistust ), kes on loonud maailma ja<br />
keda me nimetame Loojaks, ei ole lihtsalt olemas. Universum on täpselt selline mida kirjeldavad<br />
meile loodusseadused.<br />
Ei saa otseselt väita, et kogu religioossne maailmapilt oleks tegelikusest reaalsusest kuidagi<br />
moondunud. See tähendab seda, et selles on nii õigeid jooni kuid samas ka selliseid tahke, mida<br />
lihtsalt tuleb teistmoodi vaadata. Näiteks kui Piibli „loodusteaduslik osa“ ( Jumala maailma loomine<br />
) osutus teaduse silmis vääraks, siis samas kristluse filosoofilisi mõtteid ei saa kuidagi vääraks<br />
tunnistada. Näiteks vaimseid väärtusi, armastuse filosoofiat, arusaamasid õigusest jne võib mõista<br />
kui ühe kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni mõtlemis- ja käitumisnormina. Näiteks Jumala kümmet<br />
käsku, mis on kirjas Piibli Esimeses Testamendis, ei saa kuidagi eitada, et need õiguslikult väärad<br />
oleksid. Selles mõttes võibki Jeesuse õpetusi inimkonnale siiski õigeks pidada ja seetõttu tuleb neid<br />
62
ka järgida.<br />
Kogu religiooni võib teoreetiliselt jaotada järgmisteks suurteks osadeks ehk tuua välja parallele<br />
teadusega. Näiteks seda osa usundites, mis käsitlevad maailma loomist ( ehk kogu looduse üldist<br />
päritolu ), võib käsitleda usuteaduses kui loodusteadusliku osana ( mis nagu asendab loodusseadusi<br />
teaduses ). Kuid selline osa maailma religioonides, mis hõlmavad inimlikku moraali, eetikat, õigust,<br />
vaimseid väärtusi ja filosoofiat, võib vaadelda kui humanitaar–sotsiaalteadusliku osana ( ehk nagu<br />
inimühiskonna seaduspärasusi uurivaid harusid teaduses ). Teadaolevaid inimeste imelisi<br />
tervenemisi ja imearstide tegevusi võib religioonis liigitada valdkonda, mida võib vaadelda kui<br />
teaduses esineva meditsiini valdkonnana ( ehk nagu inimeste ravitsemise teadusena ). Meditsiin<br />
liigitatakse teaduses rakendus(loodus)teaduste alla. Seda käsitletakse kui rakendusbioloogia ühe<br />
allharuna. Kuid teaduses esineb rakendus(loodus)teaduste harudes veel üks liik. Nendeks on<br />
igasugused tehnoloogiad – nagu näiteks infotehnoloogia, biotehnoloogia, robootika,<br />
nanotehnoloogia, automaatika jne. Selline osa religioonides aga puudub ehk ei anna nendega luua<br />
paralleele. Selline religiooni liigitamine või religiooni ja teaduse struktuuri vahelise analoogia välja<br />
toomine on aga vajalik religiooni olemuse uueks mõistmiseks. Eelnevalt oli selgesti näha, et teadus<br />
ja religioon on struktuurilt omavahel tegelikult vägagi sarnased, mitte erinevad.<br />
Peaaegu kogu inimajaloo jooksul on esinenud nähtused, millel on inimestele sügavalt<br />
ühiskondlik ja religioosne mõju. Tegemist on pealtnäha üleloomulike ja kohati ( tänapäeva mõistes )<br />
naeruväärsete nähtustega, mille korral on inimesel olnud kontakt Jumala, ingli või mõne kuulsa<br />
prohvetiga. Järgnevalt vaatamegi selliseid juhtumeid lähemalt, mis teadaolevas kirjapandud<br />
inimajaloos on aset leidnud. Kuid peab mainima veel seda, et järgnevalt välja toodud juhtumid<br />
hõlmavad ainult väikese osa tuhandetest teistest samalaadsetest juhtumitest.<br />
Üks Walesi 165 aasta vanuse kiriku seinad hakkasid ükskord lagunema. Kuna laguneva<br />
kiriku remontimiseks ei olnud raha, otsustasid siis linnavõimud selle vana kiriku sulgeda.<br />
Kuid siis toimus „ime“. Kiriku seinale ilmus Kristuse kuju siis, kui peeti<br />
jumalateenistust. Kristusel olid silmis pisarad ja peas ehtis teda okaskroon. Kõik, kes olid<br />
kohal, nägid seda imelist vaatepilti oma enese silmadega. See juhtum on<br />
dokumenteeritud. Inimesed said aru, et selline märk tuleb „kõrgemalt poolt“. Niisiis<br />
eraldasid kirikuvõimud ja valitsus koguni 600 000 naelsterlingit selleks, et kirikut<br />
reustaureerida ja sooritada ka täielik kapitaalremont. Kui uurida teiste maade ajalugu ja<br />
statistikat, siis tuleb välja see, et sellised ilmutised ilmnevad palju kordi paljudes maades.<br />
Sellise sarnase looga on toimunud ka teistes maades. Näiteks Kansase osariigi<br />
linnakeses. Seal tekkis ühe arsti kabineti klaasuksele äkki Neitsi Maarja pilt. Kuju oli<br />
umbes 70 cm kõrgune. Kujutise tekkimine näis olevat üleloomulik, sest see oli klaasi<br />
sees nii nagu putukas võib olla merevaigutükis. Nii oli pilt sarnane hologrammiga, mida<br />
ei olnud võimalik maha pesta ega kraapida. Jumalaema kujutis aga meelitas kohale sadu<br />
palverändureid. Kuid Kanadas leidis aset kolmas juhtum. Uus-šotimaa provintsis tekkis<br />
Tim Hortoni kohviku seinale Kristuse kujutis. „Kahtlemata on see Tema“, räägivad<br />
kohalikud elanikud. „Kui seda vaatan, hakkavad sipelgad mööda selga ringi jooksma.“<br />
Selle ilmutise kohta midagi mõistlikku seletust anda ei osanud mitte ükski kiriku<br />
tegelane. Neil on hoopis küsimused: „Millele soovib meie Lunastaja selliseid imesid<br />
sooritades küll meie tähelepanu juhtida?“.<br />
Teadlased ja kirikuisad on hämmastunud Itaaliast pärit nunna üle, kellel esinevad<br />
imepärased võimed. Ta tervendab haigeid, suudab õhku haihtuda, kahestuda ja ühe<br />
korraga ilmuda kahte paika. Nunn oli ka üsna eakas – koguni 96 aastane. Dr. D. Lauro,<br />
kes uurib paranormaalseid nähtusi, räägib: „Ta on erakordsete võimetega naine. Nägin<br />
oma enda silmaga, kuidas ta õhku tõusis. Nunn ravib haigeid lihtsalt käepuudutuse abil<br />
nii nagu seda tegid suured pühakud ja Jeesus. Samuti on ta võimeline viibima ühel ja<br />
samal ajal kahes teineteisest kaugel asuvas paigas. Usupühade ajal tekivad tema vasemale<br />
käele verevalumid, mis meenutavad põletushaavu. Vahel hakkavad need veritsema aga<br />
kaovad pärast pidustusi jäljetult.“ Nunnal ei ole need võimed tal sünniga kaasa tulnud. Ta<br />
63
olevat sündinud Hispaanias ja oli lapsena väga nõrk ja haiglane. Kuid oma hädadest<br />
vabanes ta aga väga kiiresti kui ta 1940. aastal Itaaliasse elama läks. Seal ühines ta<br />
kloostriga. Naisele ilmutas ennast Jumalaema ja seda rohkem kui üks kord. Ta käskis<br />
nunnal luua enda kloostri Perugia linna lähedale. Lihtne naine ei uskunud selle plaani<br />
teostumist. „Kõrgemad jõud“ suunasid teda vastava plaani teokssaamise teele. Juba<br />
kloostri valmimise järgnenud ööl ilmnesid nunna erakordsed võimed. Ja sellest ajast<br />
alates on nunn ravinud tuhandeid haigeid nii kehaliselt kui ka vaimselt.<br />
Seda, et mis juhtus laupäeval 9. detsembri 1531 hommikul Mehhikos illustreerib samuti<br />
kõike eelnevat kulminatsiooni. See juhtum mõjutas ühiskonda üldiselt ( globaalselt ) ja<br />
puudutas vaimselt väga palju inimesi. Kuid juhtum jättis ka materiaalseid jälgi, mida<br />
nähakse kuni tänapäevani. See on kujunenud ka paljude inimeste jaoks austusobjektiks.<br />
Mexico City lähedal asus Tlaltelolco kirik, mille poole jalutas üks asteek hispaaniakeelse<br />
nimega Juan Diego, kes oli 57 aastane ja nahuatl´i keeles tähendas tema nimi Laulvat<br />
Kotkast. Teel kiriku poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli<br />
peaaegu talvine aastaaeg. Õhk oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula<br />
mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta imeilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan<br />
Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält, mis tuli eemalolevast künkatipust.<br />
Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui ta künks otsa ronis, näga<br />
ta naist: „Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu<br />
viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane<br />
väga ilus mehhiko tütarlaps.“ Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi<br />
nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse<br />
kohta templit: „Nii et jookse nüüd Tenochtitlani ( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi<br />
aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid.“ Tavaliselt või harilikult ei sisene<br />
vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse. Kuid Juan<br />
Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de<br />
Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste<br />
vastu lahke. Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle „vägevat“ naist. Juan<br />
nõudis naiselt järsu iseloomuga enda asemele kedagi teist, kes täidaks naise soove.<br />
„Kuula, väike poeg,“ vastab tütarlaps, „neid on palju, keda ma saata võiksin. Kuid sina<br />
oled see, kelle ma olen selleks ülesandeks välja valinud. Niisiis mine homme hommikul<br />
tagasi piiskopi juurde. Ütle talle, et Neitsi Maarja saadab sind ja korda talle mu suurt<br />
soovi saada siia kirikut.“ Juan Diego läks uuesti järgmisel hommikul Mexico Citysse ja<br />
kohtus taas selle kannatliku piiskopiga. Don Fray Juan de Zumarraga oli väga rabatud<br />
Juan Diego kindla ja näiliselt ausa loo jutustamisega. Piiskop soovis, et Juan küsiks<br />
ilmutuselt tuua mingisugune tõestus või märk. Kui taaskord Juan läks küngaste juurde,<br />
jälitasid teda kaks teenrit, mida piiskop teha lasi. Nad jälgisid tema tegevusi, järgnedes<br />
Juanile läbi linna. Nad nägid, et ta ei rääkinud kellegagi, kuid kui Juan küngastele ronis,<br />
kadus ta. Nad otsisid teda kõikjalt, kuid temast ei olnud jälgegi. Kuid Juan oli läinud<br />
künkale ja andis ilmutusele teada piiskopi kavatsusest. Naine ütles: „Väga hea, väike<br />
poeg. Tule homme koidikul tagasi. Ma annan sulle tema jaoks märgi. Sa oled minu pärast<br />
palju vaeva näinud ja ma tasun sulle selle eest. Mine rahus ja puhka.“ Kuid järgmisel<br />
hommikul Juan ei tulnud, kuna ta ainus sugulane ( onu ) oli suremas. Juan püüdis tõsta<br />
onu heaolu ja nii veetis ta terve päeva. Ta lahkus alles teisipäeval preestri juurde jutule.<br />
Ilmutis ilmus ta teele taas, kui Juan jooksis Tlaltelolco poole. Juan põhjendas talle ta<br />
juhiste tegemata jätmise pärast, kuid naine vastas: „Mu väike poeg, ära ole nii kurb ja<br />
kartlik. Kas ma pole siis see, kes on su Ema? Kas sa ei ole mitte minu varjamise ja kaitse<br />
all? Su onu ei sure seekord. Just nüüd sellel hetkel saab ta jälle terveks. Sul pole põhjust<br />
nüüd täita oma käskjalakohuseid ja sa saad rahulikult mulle kuuletuda. Mine üles mäele,<br />
lõika seal kasvavaid lilli ja too need mulle.“ Juan läks siis üles mäele ja leidis sealt<br />
„kastest niiskete õielehtedega“ kastiilia roosid. Ta oli väga hämmeldunud, sest künka<br />
otsas ei kasva mitte ühtegi lille – seda veel eriti detsembri keskel. Juan lõikas lilled lahti<br />
64
ja pani need oma pikka indiaanikeepi ehk tilmasse, et kaitsta lilli külma eest. Taas kord<br />
läks ta ilmutise juurde. Naine paigutas keebi sees olevaid lilli. Ta sidus mehele tilma<br />
alumised nurgad kaela taha nii et ükski roos ei saanud enam maha pudeneda. Ilmutis<br />
käskis Juanile, et antud märki ei tohi mitte keegi teine näha peale piiskopi ja ta endi.<br />
Pärast seda ta kadus ja Juan ei näinud teda enam kunagi. Kui indiaanlane piiskopipalee<br />
juurde jõudis, tegid mitu teenrit tema lillede üle nalja. Nad „nügisid“ teda mööda õue ja<br />
üritasid tema lilli haarata. Kui teenrid tahtsid haarata lilli, nägid nad lilli haihtuvat. Selle<br />
peale nad kohkusid ja lasid Juanil minna. Juan sai veel kord piiskopiga kohtuda. Juan<br />
Diego sõlmis kaela tagant jämedakoelise riide lahti. Seejärel tilma volt langes alla. Lilled<br />
kukkusid maha ja jäid hunnikusse põrandale lebama. Ta arvas, et lilled on väärtuslik<br />
märk, mida ilmutis talle andis. Pärast sellist õnnetust tõusis piiskop oma istmelt ja<br />
põlvitas nüüd Juani ees. Ka kõik teised ruumisolijad tegid seda sama. Juani tilma ees<br />
põlvitas piiskop nii nagu miljonid inimesed pärast teda. Juani tilma pandi peaaltarile<br />
Guadalupe Neitsi Maarja basiilikasse Mexico Citys. Tilma koosneb kahest poolest, mis<br />
on kootud ja kokkuõmmeldud mageikiududest. Tilma mõõtmed on umbes kuuskümmend<br />
kuuskümmend kuus korda nelikümmend üks tolli. Selle koreda pinna värvus sarnaneb<br />
pleegitamata linaga. Kuid selle pinnal kõrgub ilus kuju umbes neljakümne kuue tolli<br />
pikkusena. Juani onu ei surnud ära, vaid ta paranes. Kuid onu oli siiski väga nõrk. Ta ei<br />
suutnud isegi üles tõusta ja oma ravimit võtta, mida Juan onule valmis meisterdas. Onu<br />
nägi äkitselt noore naise kuju. Ta rääkis onule tema tulevasest tervenemisest ja Juan<br />
Diego missioonidest. Naine sõnas: „Hüüa mind ja mu kujutist Santa Maria de Guadalupeks“.<br />
Pärast seda juhtumit ristiti kuuel aastal üle kaheksa miljoni indiaanlase. Isegi<br />
tänapäeval põlvitavad Juan Diego tilma ees päevas umbes poolteist tuhat inimest.<br />
Kuid antud looga väga sarnaseid juhtumeid on esinenud ka Piiblis. Näiteks Vanas<br />
Testamendis ilmutas Maarjale ennast Jumala ingel, kes ütles: „Tere, sa armuleidnu,<br />
Issand olgu sinuga!“. Ehmunud Maarjale ütles ingel: „Ära karda, Maarja, sest sa oled<br />
armu leidnud Jumala juures! Vaata, sa saad käima peale ja tood ilmale poja ja paned Talle<br />
nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ning Teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks ja<br />
Issand annab Talle Tema isa Taaveti trooni ja Ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle<br />
igavesti ning Tema valitsusele ei tule otsa!“. Kuid sel ajal ei olnud Maarja veel abielus,<br />
vaid ta oli Joosepiga kihlatud ja seetõttu olid nad kokku elama jäänud ja loonud ühise<br />
kodu. Maarja oli seepärast väga mures ja küsis inglilt: „Kuidas see on võimalik, kuna ma<br />
ei ole abielus?“ Seepeale vastas ingel: „Püha Vaim tuleb su peale ja Kõigekõrgema vägi<br />
varjab sind. Seetõttu ka laps, kes sulle sünnib, on püha – Jumala Poeg!“. Maarja vastas<br />
ingli sõnadele: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja, sündigu mulle sinu sõna järgi.“<br />
Seejärel kadus ingel Maarja silmade eest. Kui aga Joosep sellest kõigest teada sai,<br />
otsustas ta Maarja salaja maha jätta. Ta lihtsalt ei soovinud Maarjat avalikult häbistada.<br />
Selliste kavatsuste peale ilmutas Joosepile unes Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti<br />
poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast<br />
Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned Talle nimeks Jeesus, sest Tema päästab oma<br />
rahva nende pattudest!“.<br />
Kuid „inglite“ ilmutusi on esinenud ka mujal Piibli lugudes. Näiteks Jeesuse sünni ööl<br />
olid Petlemma lähedal mõned karjased väljas oma karja juures. Nende ette ilmus äkitselt<br />
ingel, kes sõnus: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks<br />
kogu rahvale, sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand<br />
Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!“. Pärast<br />
seda täitus taevas „säravvalgete“ inglitega, kes laulsid: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa<br />
peal rahu inimeste seas, kelledest Temal on hea meel!“. Hiljem näevad karjased, et Poja<br />
Jeesuse sünd teostub väga tagasihoidlikus kohas – nimelt loomalaudas. Sellest rõõmsast<br />
uudisest said esimestena teada lihtsad inimesed – karjased, mitte aga rikkad ega ülikud.<br />
Inglite kadumise järel ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja vaadakem<br />
65
seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!“.<br />
„Kui me tunnustame katoliku kiriku tõlgendust Fatimas juhtunu kohta, tegeleme<br />
nähtusega, mida ei saa seletada füüsilise mõju ega illusiooniga. Peale paljude õpetlaste<br />
hoolikat kolmeteistaastast uurimist kuulutas kirik oma otsuses 1930 aastal: „Tollases<br />
ajakirjanduses kirjeldatud päikesenähtus 13 oktoobril 1917 aastal oli äärmiselt imeline ja<br />
jättis neile, kel oli õnne seda oma silmaga näha, sügavaima mulje... Seda nähtust, mida ei<br />
registreerinud ükski astronoomiaobservatoorium ja mis seetõttu polnud looduslik, jälgisid<br />
isikud kõigist kategooriatest ja ühiskonnaklassidest, usklikud ja uskmatud, põhiliste<br />
Portugali ajalehtede kirjasaatjad ja isegi mitme miili kaugusel asunud. Sellised faktid<br />
nullivad iga katse seletada nähtust kollektiivse illusioonina.“ (Teine reaalsus, lk. 199 -<br />
200)<br />
Sellistel ajaloos esinevatel religioossetel nähtustel peab inimühiskonnas olema ilmselt mingi<br />
selge eesmärk. Seda näitab ainuüksi juba nende nähtuste mõju inimestele ja inimkultuurile<br />
tervikuna. Kahtlemata olid sellised kirjeldatud sündmused, mis kirja teel on jõudnud tänapäeva<br />
inimestele, minevikus asetleidnud. Probleem seisneb lihtsalt selles, et kuidas selliste nähtuste<br />
olemusi õigesti tõlgendada.<br />
Selge on see, et kui maaväline ülitsivilisatsioon lõi inimkonna tuhandeid aastaid tagasi, pidi see<br />
ka inimkultuuri vastavalt enda eesmärkidele kuidagi moodi mõjutama. See tähendab seda, et<br />
tulnukad mitte ainult ei loonud inimkonna oma geneetiliste manipulatsioonide tulemusena, vaid<br />
sellest tulenevalt ka kaasloob inimkultuuri ja seda igas mõttes.<br />
Kogu maailmas asetleidvad tulnukate inimröövide juhtumid annavad inimkonna religioonist<br />
meile aga hoopis uue pildi. Tuleb välja, et religioonis ( näiteks kristluses ) on paljusid asjaolusid<br />
varjatud või nende taga on mingisugune teistsugune reaalsus, mida on tahtlikult inimeste eest<br />
varjatud. Näiteks Piiblis on väärtõlgendamiseks väga suur oht, mida sügavalt usklikud inimesed ja<br />
ka teadlased sageli valesti hindavad ja näevad – kui nad üldse midagi näevad. Võib täiesti kindlalt<br />
väita, et religioosse reaalsuse taga peitub hoopis teistsugune vorm reaalsusest, kui erinevad<br />
prohvetid või pühad raamatud seda tegelikult välja tahavad näidata. Ja just seda meile kogu<br />
käesolev religiooniteooria ka õpetada üritab – seda, et missugugust reaalsust tegelikult peidab<br />
ennast sajandeid eksisteerinud inimeste usk Jumalasse ( eriti just maailma suurim religioon nagu<br />
kristlus ). Seda enam, et teaduse hiigelareng ja kiire pealekasv ühiskonnas lausa nõuab kahelda<br />
selles, mis oli sajandeid tagasi igapäevane ja täiesti normaalne elu osa.<br />
Küsimus ei ole tegelikult selles, et kas Jumal on olemas või mitte, vaid selles, et mis või kes<br />
Jumal üldse on? Kui me teame kes või mis see Jumal on, alles siis saame esitada küsimuse, et kas<br />
Jumal on olemas või mitte?<br />
Kristlaste pühas raamatus Piiblis on kirjas, et Jumal lõi maailma kuue päevaga ja seitsmendal<br />
päeval Ta puhkas. Piiblis kirjutatud tekstidesse usuti täht-tähelt tuhandeid aastaid ja kahtlused<br />
selle paikapidavuses nii nagu seda tehakse tänapäeval ei tulnud tolle aja inimestele mõttessegi.<br />
Probleem seisneb selles, et kuidas Piiblis esinevaid religioosseid nähtusi või sündmusi<br />
tõlgendatakse. Näiteks Jumal ehk Looja, kes on loonud maailma, võib tänapäeva UFO ajastul<br />
tähendada tegelikult hoopis seda, et maaväline ülitsivilisatsioon on loonud inimkonna ( ehk<br />
inimeste maailma ), mitte Universumit. Kui tuua välja erinevaid paralleele UFO ilmingute ( eriti<br />
tulnukate inimröövide ) ja religioonides kirjeldatud sündmuste vahel, võib kindlalt oletada seda, et<br />
erinevate usundisüsteemide pühades raamatutes esinevates mõistetes ja mõtetes võivad olla varjatud<br />
tähendused, mis võivad viidata maavälise tsivilisatsiooni tegevusele planeedil Maa. Tuleb märkida<br />
ka seda, et usundites on sageli kasutatud ka mõistukõnet. Tulnukate inimröövide kaudu saadud<br />
informatsioon nende tegevustest planeedil Maa ja nende mõjust inimkultuurile lubab kindlalt<br />
oletada, et Jumala olemuses võib tegelikult peituda maaväline ülitsivilisatsioon ja Jumala maailma<br />
loomise taga võib peituda arusaam, et ülitsivilisatsioon lõi mõistusliku elu planeedil Maa.<br />
Piiblis kõneleb Jumal nõnda: „Tehkem inimesed oma näo järgi meie sarnaseks, et nad valitseksid<br />
kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa<br />
peal roomavad!“. „Meie sarnaseks“ sellepärast, et Jumal on üks kolmes isikus: Jumala Isa, Jumala<br />
66
Poeg ja Jumala Püha Vaim. Seetõttu kõnelebki Jumal Piibli Esimeses Moosese raamatus endast<br />
mitmuses. Inimese loomisest kõneleb Piibel aga nii: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala<br />
näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks!“. Esimesed inimesed viibisid pidevas osaduses<br />
oma Loojaga. Nende olemus oli sarnane Jumala olemusega, sest nad olid patuta. Seda tähendabki<br />
inimese loomist Jumala näo järgi. Kuna tegelikult on kosmosetulnukad loonud inimkonna ehk me<br />
oleme tulnukatega geneetiliselt suguluses ja nende lõppeesmärk on luua selline tsivilisatsioon, mis<br />
on pikemalt kirjeldatud ülitsivilisatsiooniteoorias, siis seega viitab kõik see ka Jumala kolmainsuse<br />
tegelikule olemusele. Näiteks „Püha Isa“ võib otseselt viidata maavälise tsivilisatsiooni<br />
olemasolule, „Püha Poeg“ aga inimkonnale ( sest me oleme nendega suguluses ) ja „Püha Vaim“<br />
toodetavale erilisele ülitsivilisatsiooni vormile, mida inimesed mõistavad kui „vaimude riigina“.<br />
Kuid „Püha Poja“ all võib täpsemalt peituda ka kosmosetulnukate ja Maal elavate inimeste vahel<br />
aretatud hübriidne bioloogiline liik. „Püha Vaimu“ all mõeldaksegi sellist tsivilisatsiooni olemust,<br />
mida kirjeldabki meile ülitsivilisatsiooniteooria. Sellise tsivilisatsiooni esindajad ( näiteks inimesed<br />
pärast surma või tulnukate ja inimeste vaheline rass ) eksisteerivad ainult elektromagnetväljana ehk<br />
valgusena, sõltumata närvitegevuse arengust. Kui sedaviisi mõista Jumala kolmainsust, siis ainuüksi<br />
sellest piisab, et arusaada religiooni tegelikest tagamaadest, mida religioon ( pühad kirjad ) ise<br />
otseselt ei avalikusta. Selles on võimalik otseselt näha kosmosetulnukate tegevuse motiive inimsoo<br />
ekspluateerimisega. Tulnukad lõid inimkonna selleks, et nemad saaksid meiega geneetiliselt ristudes<br />
rikastada oma enese vananenud genofondi, kuid lõppeesmärgiks on siiski luua ( s.t. toota )<br />
ülitsivilisatsioon ( amorphuslikke eluvorme ) uuest tulnukate ja inimeste vahelisest liigist. Kõik see<br />
on kristlaste pühakirjas Piiblis tegelikult esitatud, kuid seda ainult varjatult või mõnel teisel kujul.<br />
Inimajaloos on esinenud palju pealtnäha üleloomulikke nähtusi nagu näiteks Piiblis tuntud vee<br />
muutmine veiniks, surnud inimese ülesäratamine ellu, tuhandete meeste söötmine kõigest ühe<br />
leivapätsiga jpm. Üks tähelepanuväärsemaid nähtusi nende nähtuste ajaloos on väidetavalt Jumala<br />
inglite ehk Tema saadikute ilmumised inimeste ette. Neid nähtusi nimetatakse ilmutusteks. Ka neil<br />
on maailma usundites oma kindel funktsioon. Nende pealtnäha üleloomulike nähtuste taga<br />
etendavad siiski maavälised jõud. Maaväliste tsivilisatsioonide poolt loodud ilmutused inimestele<br />
on lihtsalt selleks, et inimkonda usku pöörata. Et inimesed saaksid uskuda Jumala olemasolusse,<br />
peab Tema inimestele mingisugusel kujul korda saatma imetegusid. Maavälise ülitsivilisatsiooni<br />
tehnilised võimalused tunduvad inimestele maagiatena. See tähendab ka seda, et tulnukate<br />
tehnoloogia saavutusi mõisteti vanadel aegadel kui nõiakunsti. Ajaloos tuntud prohvetite või Jumala<br />
saadikute imeteod ning erinevad paranormaalsed nähtused on kui tõendusmaterjaliks Jumala<br />
olemasolusse ja Tema väesse kõige elava üle.<br />
Nii moodustavad UFO-d inimkonna spirituaalkontrolli süsteemi, mis näiliselt võib tuleneda<br />
usulistest müütidest. Need on kahtlemata tugevalt seotud ka endisaja müütidega. Maavälised<br />
olendid manipuleerivad enda eesmärkide nimel inimeste reaalsuse ja tulevikuga. Inimesed on<br />
enamasti üsna naiivsed ja vähese kriitilise ning otsustusvõimega. Enamasti ei mõelda nende<br />
„imede“ ratsionaalsete tagamaade üle. Tulnukad manipuleerivad inimeste emotsioonidega nii, et<br />
inimesed kummardaksid „tulnukaid“ kui Jumalaid. Maavälised olendid ilmutavad vahel ennast<br />
inimestele. Näiteks Jumal ( tegelikult maaväline ülitsivilisatsioon ) näitab inimestele vahel ingleid<br />
või vaime ( ka kummitusi ), et inimesed saaksid uskuda nende olemasolusse. Kui juba üks inimene<br />
näeb inglit, siis me kõik võiksime uskuda ka teistesse inglitesse. Läbi aegade on ingleid peetud<br />
Jumala teenriteks või sõnumitoojateks. Need olendid ilmuvad vahel inimeste sekka, et me neid<br />
mõistaksime. Võib olla tulevikus nad jäävad inimeste juurde ja liituvad meiega.<br />
Kui osutub, et Jumalat ei olegi tegelikult olemas, siis tekib paratamatult küsimus, et kes oli siis<br />
Jumala poeg Jeesus Kristus? Piibli Uus Testament jutustab Temast kui Jumala pojast ehkki Jeesus<br />
ise nimetas ennast siiski Inimese Pojaks. Kes olid siis need prohvetid keda inimajalugu tunneb ja<br />
teab? Kuna tulnukatel on oma kindel roll religiooni tekkimisel ja kujunemisel inimkonna ajaloos,<br />
siis sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et Jeesus Kristus ei olnud tegelikult Jumaliku<br />
päritoluga ( nagu väidab meile Piibel ), vaid oli tegelikult maavälise tsivilisatsiooni päritoluga.<br />
Jeesus Kristus etendas lihtsalt ühte kindlat funktsiooni inimkonna religioonis ( eelkõige kristluses ),<br />
mille üheks eesmärgiks oli pöörata inimkonda usku, et inimesed ja ka planeedi Maa elusloodus ei<br />
peaks tundma inimeste loodud tehnoloogia kuritarvitamise mõjusid. Tema oli elav näide usu<br />
67
veenduvusest ja selle jõust. Selline „roll“ sarnaneb ka paljude teiste prohvetitega paljudes teistes<br />
maailma usundites. Võib öelda isegi nii, et prohvetid olid samasugused sõnumi toojad Jumala<br />
olemasolust, kui Jumala enda poolt saadetud imeteod inimkonnale.<br />
Võib üsna kindlalt järeldada, et kui paranormaalseid nähtusi ja religioosseid imesid maailmas<br />
poleks kunagi eksisteerinud, siis seega poleks ka usku nendesse. Näiteks kui inimesed peaksid<br />
uskuma suure veendumusega elu jätkumisse pärast surma, siis on vaja, et nö. teispoolsuse hinged<br />
või surnud elavatele ennast vahel näitaksid. See süvendab usku nendesse. Näiteks kui uskuda inglite<br />
olemasolusse, peavad nad vahel inimestele ennast ilmutama. Usk on eelkõige veendumus, mis on<br />
väga hea „vahend“ mõjutamaks inimeste mõtlemist ja käitumist. Võib teoretiseerida, et religioosse<br />
maailmapildi eksisteerimine on ilmselt võimalik ainult madala arengutasemega tsivilisatsioonis, kus<br />
teadus ja tehnika pole väga arenenud. Seega oleks üsna ratsionaalne järeldada, et teadusliku<br />
mõtlemisviisi puudumine võimaldab ühiskonnas religioosse maailmavaate laia levikut, mida<br />
teaduse areng muidu pärssida võib. Ja seetõttu võib tsivilisatsiooni ( või ühiskonna )<br />
maailmavaateline kalduvus religioossele maailmapildile näidata mingil määral ka selle<br />
arengutaseme. Näiteks teaduse arengule eelnes inimtsivilisatsioonis just religiooni väga tugev<br />
domineerimine.<br />
Inimesed on uskunud Jumalasse juba tuhandeid aastaid, kuid teaduse ja tehnika plahvatuslik<br />
areng sai alguse alles kahe kuni kolme sajandi eest. Kui tulnukad soovisid inimühiskonna arengut<br />
kontrollida ja mõjutada just religiooni kaudu, siis tekib paratamatult küsimus, et miks tekkis<br />
tuhandeid aastaid eksisteeriva religiooni kõrvale teaduslik areng alles viimaste sajandite jooksul.<br />
Selle küsimuse lahendus peitub ilmselt selles, et inimtsivilisatsiooniga käib kaasas nähtus, mida me<br />
mõistame kurjusena. Inimsugu on bioloogiliselt ja seega ka psühholoogiliselt kohati üsna<br />
agressiivse alatooniga elutsev liik. See tuleneb otseselt sellest, et inimesed on pooleldi pärit<br />
kosmosetulnukatest ja pooleldi pärit primaatidest ehk ahvidest ning seetõttu on inimene pooleldi<br />
loomaliku päritoluga, mis kajastub teatud määral ka inimeste mõningates käitumis- ja<br />
mõtlemismustrites. Teaduse arenedes kujunevad välja ka igasugused tehnoloogiad ja seda eriti<br />
militaartehnoloogia valdkondades. Tulnukad teadsid, et inimesed on võimelised tehnika võimalusi<br />
kurjasti ära kasutama. Üksiku näite võib siin tuua Teise Maailmasõja sündmused, mil esimest korda<br />
inimajaloos kasutati sõjas aatompomme. Tulnukad püüavad ära hoida inimkonna arengus ennast<br />
hävitava faasi. Islamistide terrorirünnakud Ameerikale 11. septembril 2001. aastal, aatompommide<br />
kasutamine Teises Maailmasõjas, planeedi Maa üha suurenev keskkonna reostus ja koos sellega<br />
kaasnev ka üleüldine kliimasoojenemine on ainult mõned näited sellest, mis kõik järgnesid pärast<br />
suurt tööstusrevolutsiooni. Inimene on tegelikult üsna loomaliku ja barbaarse kalduvusega<br />
mõistuslik olend. Juba praegusel ajal on rahvusvahelisel tasemel raskusi näiteks<br />
massihävitusrelvade väärkasutamise ees. Seeõttu võibki julgelt oletada, et tulnukad ei soovinud<br />
algselt teaduse edenemist inimühiskonnas. Teaduse ja koos sellega ka tehnoloogia edenedes võib<br />
inimkond ka ise ühel heal päeval avastada enda tegelikku päritolu. Inimeste tehnoloogia arenedes (<br />
näiteks ajamasinat leiutades ) võivad teadlased avastada, et inimkond on tegelikult tulnukate välja<br />
aretatud geneetiline eksperiment. Sellisel juhul tulevad ilmsiks ka tulnukate tuleviku stsenaariumid<br />
inimsooga, mis aga võivad ohustada tulnukate tegevust planeedil Maa. Näiteks võivad inimesed<br />
suure tõenäosusega osutada vastupanu tulnukate tegevusele. Tekib küsimus, et kes tahaks olla pärit<br />
mingisugusest „katseklaasist“? Selle ärahoidmiseks tuli tulnukatel teaduslik areng inimühiskonnas<br />
ära elimineerida. Teaduslikku maailmapilti püüti asendada religioosse maailmavaatega. Niimoodi ei<br />
ole looduse olemuse ja funktsioneerimise aluseks enam füüsikalised loodusseadused, vaid üliolendi<br />
( ehk Jumala ) mõtted ja tahe. Selline „režiim“ kehtestati just sellepärast, et mitte ohtu seada<br />
tulnukate enda tegevust inimkonnaga ja ka kaitsta inimsugu ennast.<br />
Aga kuidas ikkagi seletada inimkonna suhteliselt viimasel ajal toimunud teaduse ja tehnika<br />
arengut? Miks siis viimasel ajal teadus siiski arenema hakkas? Tänapäeva maailmas on selgesti<br />
näha, et teadus hakkab üha rohkem domineerima kui religioon. Sellise arengu suunaga tõrjub<br />
teaduslik maailmapilt tulevikus religioosse maailmavaate sootuks. Kuid teaduse areng tuli<br />
inimsoole üldiselt võttes pärast keskaja perioodi ja seega võib teoretiseerida, et keskaeg oligi<br />
inimkonnale tegelikult nö. lõpu aeg, millele pidi järgnema uus maailm. Uue maailma või uue ajastu<br />
tulemist võiski tähendada teadusliku maailmapildi tekkimist. Teaduse areng võis tähendada küll uue<br />
68
ajastu saabumist inimkonnale, kuid samas ka vahe-etappi millegi veelgi uuemale. See võiks olla<br />
näiteks inimkonna avalik kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega, mis põhjustab omakorda<br />
religioosse maailmapildi naasmist, kuid teistsugusemal kujul kui seda on ettekujutatud ( näiteks<br />
Piibli Uues Testamendis ). Et aga tulnukate saabumisega Maale ei kaasneks inimkonna hävituslik<br />
kultuurišokk, siis seega valmistutakse selleks ette tulnukate kaasabiga teadusliku mõtlemisviisi<br />
edendamise näol inimühiskonnas. Seeõttu viitabki viimase aja teaduslik areng inimühiskonnas<br />
pigem inimkonna lõpu aega nagu Piiblis on ennustatud. Piibli Teine Testament vihjab, et enne suurt<br />
lõppu ( Jeesuse teist tulemist ) on inimesed usust taganenud ( mille üheks põhjuseks võib oletada<br />
teadusliku mõtlemisviisi domineerimist ). Ei ole teada, et kui tulnukad peaksid tõesti Maale tulema,<br />
et kas sellega kaasneb nende loodud geneetilise eksperimendi lõppemine. Erinevaid teooriaid selle<br />
kohta on üpriski palju. Näiteks võib tulla uus staadium teaduslikus tegevuses inimeste ja tulnukate<br />
vahel. Võib olla sel ajal hakkavad nad inimestega sugulisse kontakti astuma nii, et inimesed sellest<br />
juba teadlikud on. Kuid võimalik on sellinegi stsenaarium, et tulnukate eksperiment kukkus<br />
hoopiski läbi, sest ei saadud selliseid tulemusi nagu vaja oleks olnud.<br />
<strong>Maailmataju</strong> religiooniteooria vaatenurgast võib teaduse funktsiooni inimeste maailmas mõista<br />
kahest lähtepunktist. Esiteks see, et Jeesus Kristus on Piibli Uues Testamendis mõista andnud, et<br />
enne Tema teist tulekut Maale toimub inimkonnas üleüldine usust taganemine ja välja ilmub<br />
„tegelane“, keda Jeesus nimetab Antikristuseks. On üsna tõenäoline, et inimkonna usust taganemise<br />
taga võib olla kuritegevuse palju suurem levimine ( sest see on ju vastuolus Kristuse enda<br />
õpetustega ja seega tähendab see usust taganemist isegi siis, kui inimesed seda endale päriselt ei<br />
teadvusta ) või teadusliku maailmapildi täielik asendumine religioosse maailmapildiga ( sest teadus<br />
eitab Jumala olemasolu ). Selles mõttes omab teadus inimkonnale halba kui Kristusele eelnevat<br />
Antikristust mitteisikulises vormis ( sest teaduse arenguga kaasneb vältimatult ateismi levimine,<br />
mis viib inimkonna Jumalast eemale vastupidiselt Kristuse õpetustele ). Kusjuures Piiblis on<br />
mainitud mitte ühte, vaid väga palju antikristusi ja antud kontekstis võib see tähendada teaduse<br />
viljelejaid ehk teadlasi. See tähendab seda, et teadus on kui antikristlus ( mitteisikulises vormis ) ja<br />
seega on teadlased kui antikristused.<br />
Kuid teiseks võib teaduse funktsiooni vaadelda ka palju positiivsema poole pealt. Nagu me<br />
näeme <strong>Maailmataju</strong> erinevate osade õpetustest või üldistest põhiprintsiipidest, võib kindlalt väita<br />
seda, et inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng viib lõpuks ikkagi „Jumalani“, mille tulemusena<br />
muutub suuresti religiooni „väliskuju“ ( s.t. ei räägita enam Jumalast vaid Universumi kõige<br />
põhilisematest füüsikaseadustest ja ei räägita enam Jumala armastusest vaid ülimast<br />
teadvuseseisundist ), kuid sisu jääb muutumatuks ja on palju rohkem mõistetavam paljudele<br />
inimestele maailmas. Jeesus Kristuse põhisõnum inimkonnale on see, et Jumal on armastus ja seda<br />
saab tunda igaüks, kes seda soovib. Armastuse ehk ülima õndsuse tunne on keskseks teemaks ka<br />
<strong>Maailmataju</strong> üldises olemuses.<br />
Esmapilgul võib paista, et teadus ja religioon on üksteise suhtes vastandlikud maailmakäsitlused.<br />
Religioosse maailmapildi tsentriks on Jumal, kes on maailma loonud, kuid teadus samal ajal eitab<br />
seda. Teaduse vaatenurgast lähtudes on maailma toimimise aluseks loodusseadused. Hoolimata<br />
teaduse ja religiooni maailmakäsitluse ning reeglite erinevustest võib siiski väita seda, et teaduse<br />
areng koos tehnoloogia progressiga viib lõpuks Jumalani. See võib esmapilgul tunduda jaburusena,<br />
kuid sellest hoolimata on teadusel inimkonnale varuks üllatavad progressid ja arengusuunad, mis<br />
viivad lõpuks Jumala olemuse mõistmiseni ja väidetavalt Tema kuningriigi loomiseni. Siinkohal on<br />
paslik tuua välja näiteid. Näiteks neuroteaduse edenedes on võimalik luua meetodeid inimese kehast<br />
väljumiseks. Inimese kehaväline olek sarnaneb Piiblis mainitud püha vaimsete olenditega, kes on<br />
Jumala kuningriigi asukad. Füüsika areng viib lõpuks ajas rändamise loomiseni, mille abil on<br />
võimalik kõiki sündmusi, mis on ajaloos kirja pandud ja mida veel isegi ei teata ( kaasaarvatud ka<br />
Piiblis mainitud ajaloolised sündmused ), vahetult näha ja uurida nende tõepärasust. Kujutage ette,<br />
kui me saaksime ajas tagasi rännata ja näha Jeesuse sündimist ning tema eluteed. Kõige jahmatav<br />
avastus teaduse ajaloos ilmneb füüsika ja psühholoogia ( s.t. teadvuseteaduse ) koos arenguga, mille<br />
korral avastatakse seda, et Universumi ja teadvuse põhiolemus on tegelikult üks ja sama. Nimelt<br />
universumi füüsikaline olemus ja teadvuse olemus inimese ajus seisneb selles, et neid pole<br />
tegelikult olemas. Selles mõttes need kaks omavahel kattuvad, mis võib viia esimest korda teaduse<br />
69
ajaloos Jumala olemasolu tõestamiseni ja üldse Tema olemuse mõistmiseni.<br />
Piibli Vana Testamendi järgi on inimkond pattu langemise tõttu ( Adama ja Eeva lugu )<br />
Paradiisist välja heidetud ja seetõttu inimeste „otsene kontakt“ Jumalaga katkestatud. Mõnevõrra<br />
sarnaneb see tänapäeva ufo-uuringutest saadud andmetega, milles ilmneb, et maavälised<br />
tsivilisatsioonid on küll reaalselt olemas, kuid avalikult „nad“ inimestega kontakti ei võta. See<br />
pigem tähendab seda, et inimtsivilisatsioon on „ära isoleeritud“ maavälistest tsivilisatsioonidest.<br />
Ilukirjanduslikult väljendades on inimkond katk, mis on nakatunud kurjusega. See levib põlvest<br />
põlve edasi ja seetõttu tuleb hoida inimsugu teistest kosmose tsivilisatsioonidest isolatsioonis ja<br />
mitte lasta inimestel levida kosmosesse. Ufo-uuringutest on ka veel selgunud, et maaväline elu on<br />
sarnane ( kui mitte üks-ühele ) <strong>Maailmataju</strong> ülitsivilisatsiooniteooria poolt kirjeldatud<br />
elukorraldusele ning „nende“ vaimne „dimensioon“ või olemus eksisteerib nõnda nagu on<br />
kirjeldatud <strong>Maailmataju</strong> unisoofilises psühholoogias, mis on samuti välja tulnud paljudes ufouuringutes.<br />
Kõik see vihjab sellele, et planeet Maa on nagu hiigelsuur ( terve planeedi suurune )<br />
vangla, milles inimesed on aheldatud oma füüsilistesse kehadesse patte lunastama, et pääseda taas<br />
taevasse paradiisi Jumala juurde ehk maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Kuid maapeal peavad<br />
inimesed bioloogiliste kehadena igapäev oma ellujäämise pärast muretsema nagu näiteks toidu, vee,<br />
peavarju, riiete, tervise, elu jms. Lõputud sõjad ja konfliktid erinevate inimeste, rahvaste ja isegi<br />
riikide vahel ehk inimeste kuritegevuse eksisteerimine näitab ainult seda, et tegemist on pättide ja<br />
varaste planeediga. Taeva poole kõrguvad kivist hooned ja muud elumajad sarnanevad vangla<br />
müüriseintega, mida me kohtame viisakalt väljendudes mingisugust kinnipeetavat asutust<br />
külastades.<br />
Joonis 1 Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas asuva Lasnamäe linnaosa elumajad. Maa on kui<br />
vanglaplaneet, kus inimesed peavad igapäev muretsema toidu, vee, riiete ja eluaseme pärast. Nagu<br />
fotolt näha – ei erine vaatepilt Lasnamäele vangla müüridest.<br />
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/3a/EU-EE-Tallinn-LAS-Mustakivi_and_Laagna.jpg<br />
Piibli Vana Testamendi järgi on inimkond langenud pattu Aadama ja Eeva Jumala käsust<br />
üleastumise tõttu. Seepärast on inimkond paradiisist välja heidetud. Inimkonna pattu langemine ja<br />
paradiisist välja heitmine vihjab vanglaplaneedi Maa olemusele, mille korral on kogu meie planeet<br />
tegelikult üks suur vangla, milles me elame sünnist surmani. Pattu langemise korral on kõik elavad<br />
inimesed patused olendid ja seetõttu on patuste olendite koht vanglas nii nagu meie paneme oma<br />
kurjategijaid vangikongi või arestimajja. Paradiisist väljaheitmine tähendab inimkonnale<br />
isolatsiooni teistest maavälistest tsivilisatsioonidest. Kõrgtehnoloogiliste võimalustega maavälise<br />
70
tsivilisatsiooni keskkond on meile kui inimkonnale paradiis, sest üliarenenud tsivilisatsiooni poolt<br />
loodud tehnoloogia on meile maagiast eristamatu.<br />
Kristluse arusaamade järgi hakkas inimkonna pattu langemine Jumala keelust üleastumisega.<br />
Jumal keelas Aadamal ja Eeval hea ja kurja tundmise puult vilja maitsta, kuid Eevat viis kimbatusse<br />
madu, mille tagajärjel astus ta Jumala keelust üle ja maitses õuna hea ja kurja tundmise puult.<br />
Hiljem pakkus Eeva ka Aadamile maitsvat õuna, mida ta lahkelt ka vastu võttis. Tekib küsimus, et<br />
miks Jumal keelas inimestel võtta vilja hea ja kurja tundmise puult? Vastus sellele küsimusele<br />
seisneb selles, et inimene ei tee vahet heal ja kurjal ning see ongi lihtne ja ainuke põhjus, miks<br />
Jumal keelas inimesel hea ja kurja tundmise puult vilja võtta. Selle tõestuseks oleme näinud ju kogu<br />
inimajaloo jooksul erinevaid sõdasid, konflikte ja barbaarsust. Vägivald ( agressiivsus, agressioon )<br />
ja ebaõiglus on inimkonnaga pidevalt kaasnev osa, mis on nagu viirus peremeeslooma küljes. Kogu<br />
teadaoleva ( ehk kirja pandud ) inimajaloo jooksul on rahu aega eksisteerinud ainult 8 % ehk 268<br />
aastat. Ülejäänud aeg on sõdadest ja konfliktidest räsitud.<br />
Kuna Eeva oli esimene inimene kes langes pattu ( võttes esimesena keelatud puuotsast õuna ja<br />
seda hammustanud ) ning selle tagajärjel langesid pattu ka kõik temast järgnenud inimpõlved, siis<br />
pärast seda on sajandite jooksul paljusid naisi üle kogu maailma tagakiusatud ja seatud neile<br />
õiguslikke piiranguid. See pole tegelikult õige, sest peale Eeva langes pattu ka Aadam kui Eeva talle<br />
õuna pakkus ja ta selle ka kõhklematult vastu võttis. Vahet pole, kes langes esimesena pattu. Pattu<br />
langesid nad siiski mõlemad nö. võrdse mõõdupuuga.<br />
Kuna inimkonna religioon on loodud maavälise ülitsivilisatsiooni poolt ( mille arengutase ületab<br />
inimkonna taset mitmekordselt ), siis võivad tekkida kahtlused, et kas religiooni mõnesid jooni on<br />
üldse võimalik „rakendada“ madalama arenguga tsivilisatsioonile nagu seda on inimtsivilisatsioon.<br />
Näiteks kas on võimalik see, et inimeste vahel tekiks „ligimese armastus“ ( millest õpetas meile<br />
Jeesus Kristus ). Maavälises ülitsivilisatsioonis, kus mõistuslik elu eksisteerib füüsiliselt ainult<br />
valgusena ja selle isendi teadvusseisund erineb inimeste omast tunduvalt, siis kas inimesed oleksid<br />
suutelised mõistma ligimese armastuse olemust? Paraku sõdadest ja konfliktidest räsitud<br />
inimühiskond seda aga välja ei näita. Kuna inimajalugu iseloomustavad pidevad sõjad ja konfliktid<br />
erinevate inimeste, rahvuste ja riikide vahel, siis seega kaldume järelduma, et vähemalt osad Jeesuse<br />
õpetused ei ole ilmselt inimtsivilisatsioonile „rakendatavad“, sest need on ainuomased ainult<br />
maavälisele ülitsivilisatsioonile, mitte sellest algelisemale tsivilisatsioonile nagu seda on näiteks<br />
inimkond. Kuid sellegipoolest peab mainima, et selline järeldus on siiski üsna vaieldav. Paljudes<br />
usundites esinev tekstide mõistukõne vorm viitab selgelt sellele, et tulnukad kohandasid inimestele<br />
enda loodud maailmafilosoofiat vastavalt inimeste arusaamise võimalustele ajas ja ruumis.<br />
Oleks väär arvata, et kõik maailmas kunagi eksisteerinud erinevad religioonid lõid inimkonnale<br />
just maavälised tsivilisatsioonid. See on tegelikult ainult osaliselt nii, sest ka inimestel endal oli<br />
religioonide kujunemistel oma kindel roll. Näiteks iidsetel aegadel eksisteerisid erinevate väikeste<br />
loodusrahvaste erinevad usundid ja tuntud egiptuse usundites esinesid kuulsad Olympuse jumalad,<br />
kellel ei olnud reaalsusega aga midagi pistmist. Kuid võib kindlalt väita, et tänapäeva maailma<br />
suurimate religioonide kujunemistel inimühiskonnas on olnud ja ka jäänud kindel roll siiski<br />
maavälisele ülitsivilisatsiooni tegevusele planeedil Maa. Nemad on vorminud inimeste religioone ja<br />
läbi selle ka erinevaid kultuure inimajaloos kas siis kaudselt või otsese tegevustikuga. Neil<br />
eksisteerib kindel seos inimühiskonnas esineva religiooniga.<br />
1.8 Jeesus Kristus ja tema õpetused<br />
Piibli Uue Testamendi õpetused on enamasti seotud Jeesusega – tema õpetustega ja<br />
ülestõusmisega. Kristlik eshatoloogia seisneb usus Jeesusesse. Jeesust peetakse inimese ainsaks<br />
lunastajaks. See tähendab seda, et kui inimesed hülgavad Jeesuse kui oma lunastaja, siis toob see<br />
endaga kaasa nende huku. Kui aga võetakse jeesust omaks, siis lasub inimesele lõputu õndsus.<br />
71
Paulus arendas kristlikku õpetust edasi. Oma arusaama „pärispatu“ kohta seostas ta Kristuse<br />
lunastusliku osaga. Tema arusaama järgi on kõik inimesed langenud pattu pärast seda, kui Aadam<br />
langes esimesena pattu. Me kõik satume põrgusse. Kuid Jumal on hea ja saatis meile oma ainukese<br />
Poja Jeesuse meid lunastama. Jeesus pidi lunastama inimeste patte. Jeesus ohverdas oma elu meie<br />
eest ja ta ka suri meie eest. Paradiisi pääsevad need, kes tunnistavad Jeesust kui lunastajat. Neile<br />
antakse igavene elu. Kuid inimesed, kes Jeesust ei tunnista, satuvad igavesse hukatusse.<br />
Kui inimesed, kes valmistavad teistele kannatusi, ei kahetse oma patte siinpoolses elus, siis tuleb<br />
pattude kahetsemine neile teispoolsuses. Kuid seal langeb neile palju suurem vaimne raskus, kui<br />
siinpoolses elus patte lunastades. Kui inimesed kahetsevad oma patte siinpoolses elus, siis<br />
teispoolsuses lasub neile kergem vaev või lausa õndsus. Seetõttu tulebki oma patud lunastada ehk<br />
kahetseda juba siinpoolses elus, et teispoolsuses nautida ainult õndsust, mitte selle asemel suurt<br />
vaeva. Kristuse lunastuse põhiideeks oligi see, et inimesed peaksid kahetsema oma patte juba<br />
siinpoolses elus, et suur vaev ei langeks neile teispoolsuses. Kui järgida Jeesuse õpetusi, siis lasub<br />
inimesel igavene elu ja õndsus.<br />
„Piibli neljas evangeelium toetab sünoptiliste evangeeliumide eshatoloogilisi seisukohti, kuid<br />
lisab omalt poolt paljude viimsepäevaga seotud dramaatiliste sündmuste vaimulikud tõlgitsused.<br />
Väidetakse, et nii Kristuse esimene ilmumine kui ka Tema teine tulek on kohtumõistmiseks inimsoo<br />
üle: „Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud,<br />
sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.“ (3:18). Niisiis, vastavalt Johannese<br />
evangeeliumile, „oli“ Kristus kohtumõistja juba siis, kui ta kehalisel kujul maa peale ilmus. Need,<br />
kes ta ära põlgasid, tõmbasid oma hingele Jumala viha. Teiselt poolt aga nendele, kes teda uskusid,<br />
on teispoolsuses kindlustatud igavesti kestev elu ja Kristuse alaline lähedalolek. Jumalariiki<br />
defineeritakse kui hingeseisundit, mis järgneb keha surmale. Sisenemine Jumalariiki näitab lihtsalt,<br />
et hing on määratud igavesele elule: „Kes usub Pojasse, sel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja<br />
sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.“ (3:36).“ (Elu pärast surma, lk. 70)<br />
„Esimene sündmus, mis eelneb Parousiale ( ehk Kristuse teise tulemisele ), on ärataganemine,<br />
üks lõpu ilminguid judaismi apokalüptilises kirjanduses, see märkis usklike hulgas levinud suurt<br />
apostaasiat ( usust lahtiütlemist ). Teine sündmus, mis eelneb Parousiale, on patuse mehe<br />
Antikristuse ilmumine. Antikristuse asupaik on teavas ja ta ilmutab ennast kõige viimase kriisi ajal.<br />
Ta kuulutab enda Messiaks ja hullutab uskmatuid imetegude toimepanekuga; tema kõige<br />
blasfeemilisem ( jumalateotuslikum ) tegu on see, et ta kuulutab ennast Jumalaks. Aga kui tuleb<br />
Kristus, tapab ta Antikristuse oma „suu hingusega“ ( 2: 3-4, 8-10 ). Vastavalt nii esimese kui ka<br />
teisele kirjale tessalooniklastele toimub kohtupäeval patuste hukkamõistmine „igavesse hukatusse“<br />
( 1 Ts 5:3; 2 Ts 1:9 ), samal ajal saavad patuta hinged täiuslikus Taevariigis mõnu tunda igavesest<br />
ühtekuuluvusest Kristusega.“ (Elu pärast surma, lk. 71 – 72)<br />
Parousia saabumist saab kiirendada inimlik meeleparandus: „Parandage siis meelt ja pöörduge,<br />
et teie patud kustutataks nõnda, et kosumiajad tuleksid Issanda palge eest ja Ta läkitaks teie jaoks<br />
määratud Messia Jeesuse... (3: 19-20).“ (Elu pärast surma, lk. 71)<br />
Kristlus on maailmareligioon. Seda tõestab kasvõi selline asjaolu, et Jeesust on tsiteeritud ka<br />
paljudes teistes usundites. Näiteks Jeesus on muslimite arvates askeetlik prohvet, islamis peetakse<br />
Teda Isaks, judaismis ja mandalus aga valemessiaks. Jumala ilminguks peavad Jeesust baha´i<br />
usklikud ja avataaraks aga hinduism. Jeesus on guru paljudele New Age´i mõtlejatele. Kuna<br />
tulnukate inimröövidest nähtub väga selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on tugevalt seotud<br />
inimkonna religiooniga ( eelkõige kristluse ja selle erinevate vormidega ), siis seega võib arvata, et<br />
Jeesus Kristus oli ilmselt siiski maavälise päritoluga, mitte Jumaliku ( või inimese ) päritoluga nagu<br />
ajaloo jooksul on domineerivalt arvatud. Järelikult Jeesuse õpetused inimkonnale on ka kui<br />
maavälise tsivilisatsiooni õpetused inimsoole. See tähendab seda, et Tema õpetused kajastavad<br />
maavälise mõistuse teadust, mõttelaadi ja filosoofiat, kuid seda varjatult ehk mitte otsese<br />
„tulnukateadusena“. Seda võib mõista kui „nende tarkusena meile“. See tähendab seda, et maavälise<br />
tsivilisatsiooni kõige olulisemad teadmised jõuavad inimestele läbi Jeesuse sõnade ehk läbi Tema<br />
mõistukõne. Need teadmised ei kõnele suurtest teadustest ega fantastilistest tehnoloogiatest, vaid<br />
sellised teadmised „taevast“ käivad millegi palju väärtuslikuma kohta, mis inimkonnal on enamasti<br />
puudu jäänud – näiteks kõlbelisusest, headusest, õndsusest jne.<br />
72
Inimkond ei tohiks Jeesuse õpetusi ignoreerida, sest seda võiks tõlgendada kui headusest<br />
taganemisena. Jeesuse õpetused headusest, õiglusest, vendlusest, sõprusest, kurjast, moraalist,<br />
eetikast jne võib mõista ka kui maavälise ülitsivilisatsiooni teadus- ja õigusloomena. Selliste<br />
teadmiste vorm küll ei kattu inimeste seadusandluse või õigusnormidega ( eetika või moraaliga ),<br />
vaid see esineb just mõistukõne vormis, mida esineb Piiblis väga palju. Kogu maailmas asetleidvate<br />
tulnukate inimröövide juhtumite korral on tulnukad kõikidest võimalikest usundisüsteemidest<br />
tsiteerinud kõige enam just kristlust ja selle keskset tegelaskuju Jeesust. Tulnukad on röövitutele<br />
üsna sageli andnud mõista, et just armastuses ( Jumala armastuses ) peitub maavälise elu olemuse<br />
saladus. Kui inimesed seda ei mõista, siis ei saa inimesed mõista ka elu teistel planeetidel või elu<br />
kõrgemates arengustaadiumites. Kui inimesed järgiksid Maal elades Jeesuse õpetusi ( näiteks<br />
Jumala kümme käsku ), siis oleksid maavälised tsivilisatsioonid juba palju varem inimkonnaga<br />
avalikku kontakti võtnud. Jeesuse ja ka teiste usundisüsteemide õpetused on sageli just mõistukõne<br />
vormis, mille teadmiste vorm erineb tänapäeva rangest teadusliku juura, eetika või moraali<br />
õpetustest üsna palju.<br />
Et refereerimise käigus võib entroopia suureneda ( s.t. informatsiooni läheb kaduma ), siis<br />
esitame Jeesuse õpetused inimkonnale Tema enda sõnadega, mis on kirjas Piibli Uues Testamendis:<br />
„Õndsad on need, kelle vaim on vaene, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on leinajad, sest<br />
neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kes nälgivad ja<br />
janunevad õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale<br />
halastatakse. Õndsad on need, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on<br />
rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast jälitatakse, sest<br />
nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja jälitatakse ja teist<br />
valega kõiksugu kurja räägitakse! Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just<br />
sedamoodi on jälitatud ka prohveteid enne teid. Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks,<br />
millega saab siis teha soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade<br />
tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda peitu linn, mis mäe otsas. Ega süüdata lampi ja<br />
panda vaka alla, vaid lambijalale, nii, et ta paistab valgust majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus<br />
inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.<br />
Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid<br />
tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest<br />
mitte ühtki tähekest või märgikest. Sest ma ütlen teile: „Kui teie õigus ei ole palju parem kirjatundjate<br />
ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki.“ Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud:<br />
„Sa ei tohi tappa! Ja kes iganes tapab, peab minema kohtu alla.“ Aga mina ütlen teile: igaüks, kes<br />
oma venna peale on vihane, peab minema kohtu alla; aga kes oma vennale ütleb „raka!“ ( tobu,<br />
lollpea ), kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb „Sa jõle!“, kuulub põrgutulle. Kui sa nüüd oma<br />
ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and<br />
altari ette ja mine lepi esmalt oma vennaga ära ja alles siis tule ja too oma and... Te olete kuulnud, et<br />
on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: igaüks, kes naise peale vaatab teda<br />
himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.<br />
Kui aga su parem silm võrgutab ( pahandab ), siis kisu ta välja, sest sulle on parem, et üks su<br />
liikmeist hukkub, kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse. Ja kui su parem käsi sind võrgutab, siis<br />
raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on parem ühte osa oma kehast kaotada, kui lasta kogu keha<br />
minna põrgusse. Seaduses on öeldud: mees, kes oma naise enesest lahutab, andku talle lahutuskiri!<br />
Aga mina ütlen teile: igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui hooruse pärast endast lahutab, teeb<br />
oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes lahutatud naisega abiellub, rikub abielu. Veel olete kuulnud,<br />
et muistsele põlvele on öeldud: sa ei tohi valet vanduda! Ja Issandale vannutatud vandeid tuleb<br />
pidada! Aga ütlen teile: ärge vanduge üldse, ei taeva nimel, sest see on Jumala troon, ega maa<br />
nimel, sest see on Tema jalgealune järi, ega Jeruusalemma nimel, sest see on suure Kuninga linn.<br />
Ära vannu ka oma pea nimel, sest ise sa ei saa ühtki juuksekarva mustaks või valgeks teha. Iga teie<br />
„jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei“, aga mis üle selle, see on kurjast.<br />
Te olete kuulnud, et on öeldud: silm silma vastu ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile:<br />
ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi sind lööb vastu paremat kõrva, siis<br />
73
kääna temale ka teine; ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta särki, jäta ka kuub; ja kui<br />
keegi sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks. Anna sellele, kes sinult palub,<br />
ja ära käändu kõrvale sellest, kes sinult tahab laenata. Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma<br />
ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende<br />
eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks, sest Tema laseb oma päikest<br />
tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate<br />
neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te lahkesti<br />
tervitate ainult oma vendi, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis<br />
täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik. Hoiduge aga, et te oma armuande ei jaga<br />
inimeste nähes, et nemad teid vaatleksid, muidu ei ole palka oma Isalt, kes on taevas. Sina aga, kui<br />
sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mis su parem käsi teeb, et su armuannid oleksid<br />
salajas ja su Isa, kes näeb peidetutki, tasub sulle.<br />
Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest need armastavad palvetada<br />
kogudusekodades ja uulitsate nurkadel, et nad paistaksid inimestele silma. Tõesti, ma ütlen teile, et<br />
neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta<br />
oma Isa poole, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. Palvetades ärge lobisege nii<br />
nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage<br />
nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te Teda palute.<br />
Aga kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad; sest nad teevad<br />
oma palge näotumaks, et rahvas näeks neid paastuvat. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!<br />
Aga kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma silmad, et su paastumine ei oleks nähtav<br />
inimestele, vaid su Isale, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule. Ärge koguge<br />
endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning<br />
varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei<br />
murra ega varasta, sest kus su varandus on, seal on ka su süda! Ihu küünal on silm; kui su silm on<br />
terve, siis on kõik su ihu valguses. Aga kui su silm on rikkis, siis on kogu su ihu pimeduses. Kui<br />
nüüd su valgus, mis on sinus, on pimeduses, kui suur on siis see pimedus? Ükski ei või teenida kaht<br />
isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist, või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või<br />
teenida Jumalat ja mammonat!<br />
Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu<br />
pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva<br />
linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole<br />
palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata?<br />
Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd<br />
ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses ei ole olnud nõnda ehitud kui<br />
üks nendest! Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis<br />
mitte palju enam teid, teie nõdrausulised. Ärge siis olge mures, küsides: „Mida me sööme? Mida me<br />
joome? Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te<br />
seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!<br />
Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab<br />
küllalt omast vaevast!<br />
Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate,<br />
niisugusega mõistetakse kohut teiegi üle, ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega<br />
mõõdetakse ka teile. Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki oma silmas sa ei pane<br />
tähele? Või kuidas sa võid oma vennale öelda: „lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk<br />
on su oma silmas! Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk oma silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu<br />
oma venna silmast. Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärle sigade ette, et<br />
nad neid ei sõtkuks oma jalgadega ega käänduks ja teid lõhki ei kisuks. Paluge, siis antakse teile;<br />
otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab ja kes otsib, see<br />
leiab ja kes koputab, sellele avatakse. Kas on teie seas säärast inimest, kellelt tema poeg palub leiba,<br />
ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ja ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete<br />
kurjad, mõistate anda häid ande oma lastele, eks palju enam teie Isa taevas anna häid ande neile, kes<br />
Teda paluvad. Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka teie nendele. See<br />
74
ongi käsuõpetus ja prohvetid. Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib<br />
hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu,<br />
ja pisut on neid, kes selle leiavad.<br />
Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad<br />
hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitsult ega viigimarju<br />
ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, paha puu aga paha vilja. Hea puu ei või kanda<br />
paha vilja ega paha puu head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse<br />
tulle. Küllap teie tunnete nad ära nende viljast! Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa<br />
taevariiki, vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: Issand,<br />
Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ning Sinu nimel<br />
teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege<br />
minust, te ülekohtutegijad!<br />
Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb arukale mehele, kes ehitas<br />
oma maja kaljule. Ja ränk sadu tuli ja tulid veevoolud ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda<br />
koda, aga ta ei kukkunud kokku, sest ta alus oli rajatud kaljule. Igaüks, kes neid minu sõnu kuuleb<br />
ega tee nende järgi, sarnaneb rumalale mehele, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja<br />
tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see kukkus kokku ja tema<br />
langemine oli suur.“<br />
1.9 Paranormaalsete nähtuste teaduslik käsitlus<br />
„Üliarenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu“<br />
( ulmekirjanik Arthur Clarke )<br />
Akadeemilises võtmes põhineb teadus empiirilistel faktidel. Need faktid saadakse vaatluste või<br />
eksperimendi käigus. See aga tähendab seda, et teadus aktsepteerib ainult seda, mida on võimalik<br />
vahetult kogeda. Teadus ei põhine inimeste isiklikul arvamusel, eelistustel ega spekulatiivsetel<br />
väidetel. Seega teadus peab olema objektiivne ja ta kõrvaldab ära kõik subjektiivsuse. Teaduslikud<br />
teadmised peavad olema tõestatud. Alles siis on need usaldusväärsed. Selline arusaam teadusest<br />
hakkas levima juba 17. sajandil, mida pooldatakse ka isegi tänepäeval. Kuid tänapäeva<br />
teadusfilosoofia ei pea sellist vaadet teadusele enam väga õigeks. Näiteks üheks põhjuseks on see,<br />
et induktsiooniprintsiip tugineb vaatlusel. See eeldab väga palju vaatlusi, kuid see ei ole alati<br />
vajalik. Näiteks Teise maailmasõja lõpul heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellest ühest ainsast<br />
vaatlusest sai selgeks see, et kui ohtlikud on aatomipommid inimestele ja keskkonnale. Kuid neid<br />
vaatlusi ei tohiks olla väga palju arusaamiseks, et need külvavad ainult õudu ja hävingut. Seda võib<br />
kirjeldada induktsiooniprintsiibi tõenäosus. Kuid tõendused põhinevad siiski lõplikel ( mitte<br />
lõpututel ) vaatlustel. See aga ei näita seda ühte lõplikku vaatlusotsust. Kuid nüüd arvatakse, et<br />
vaatlused sõltuvad teooria olemasolust. Vaatlusotsustused peavad olema vastava teooria keeles.<br />
Nende täpsus sõltub just vastava teooria täpsusest.<br />
Tänapäeva teadusliku maailmapildi kõrval eksisteerivad ka veel sellised nähtused, mis jäävad<br />
teaduse piiridest väljapoole. Tegemist on inimeste subjektiivsete kogemustega, mis ei ole<br />
objektiivselt tuvastatavad. Teadus ei ole võimeline uurima neid nähtusi objektiivselt ja ei oska anda<br />
neile ka mingeid ratsionaalseid seletusi. Need nö. paranormaalsed nähtused on maailmas<br />
eksisteerinud peaaegu kogu inimajaloo jooksul. Vähemalt nii on seda tundnud inimene ise.<br />
Erinevatel aegadel on neile omistatud erinevaid tähendusi ja erinevaid vorme. Isegi tänapäeval, mil<br />
teadus on inimühiskonnas vägagi arenenud, on olemas nähtused, mida inimteadus ei oska seletust<br />
anda. Neid nähtusi on tegelikult väga palju – palju rohkem kui avalik üldsus arvata oskakski – ja<br />
neid on ka eri liike ( vorme ). Näiteks nähakse vaime ja kummitusi – inimesi, kes peaksid olema<br />
75
surnud. Neid ei nähta ainult enam vanades lossides nagu pajatavad sellest filmid või raamatud. Neid<br />
nähakse ka täiesti tavalistes inimeste elupaikades – nagu näiteks kortermajades, mis on vägagi<br />
moodsad. Mida rohkem surmapiiril olevatest inimestest elustatakse, seda rohkem tuleb ilmsiks lood<br />
inimeste kohtumistest teispoolse eluga. Nähakse varem lahkunud sugulasi ja sõpru ning nähakse<br />
valgusolendeid. Maailma meedias on palju kõmu tekitanud erinevad poltergeisti juhtumid. Selles<br />
nähakse vaimu, kes valmistab elavatele erinevaid pättusi. Tegemist on siis nö. ulaka vaimuga.<br />
Vanadel aegadel tunti neis ära paharette ja kodukäijaid, kel meeldib inimesi kiusata. Tänapäeval on<br />
aga levinud eriti just UFO-juhtumid. Inimesed näevad lannumasinaid, mis ei ole inimeste poolt<br />
loodud. Enamus juhtudest nähakse just lendavaid taldrikuid. Osa inimesi väidavad ennast isegi<br />
maaväliste tsivilisatsioonide käest röövitud olevat. Neid „tõestamata“ jutte on kuulda absoluutselt<br />
kogu maailmast – riikidest ja rahvustest sõltumata. Kuid vanadel aegadel nähti tulnukates hoopiski<br />
haldjaid või kuradeid, kes ennast vahel inimestele näitamas käivad. Röövitud inimesed ütlevad<br />
sageli, et nende peal tehti meditsiinilisi läbivaatusi ja uuringuid. Veidraid olevusi on maapeal nähtud<br />
juba aastatuhandeid. Ilmutustes nähakse ülima säraga ja aupaistega valgusolendit, kes teatab<br />
inimestele, et tema on Neitsi Maarja. Ta annab korraldusi inimestele luua kirikuid ja<br />
usuorganisatsioone. Pühakodade loomine on üks läbivamaid teemasid ilmutuste ajaloos.<br />
„Küsimus, et kas need paranormaalsed nähtused ka tegelikult eksisteerivad, jaotab lääneliku<br />
ühiskonna tõenäoliselt kahte teineteisest selgelt eristuvasse leeri,“ ütles Cambridge´i Ülikooli<br />
füsioloog Horace Barlow, kui ta 2000 aasta aprillis Cambridge´is pidas oma unikaalset<br />
interdistsiplinaarset konverentsi. Konverentsis osales paljude alade teadlasi nagu näiteks füüsikud,<br />
psühholoogid, psühhiaatrid, füsioloogid jne. Kõik nad tulid arutama „paranormaalsete nähtuste<br />
ratsionaalseid perspektiive“. Paljud osalenud ei usu paranormaal-sete nähtuste olemasolusse,<br />
sealhulgas ka Barlow. Nende meelest ei ole vaimude nägemine, lusikate painutamine ja tulnukatega<br />
kohtumised väga sageli korralikult ära tõendatud. Parapsühholoogid ei suuda tõestada oma väiteid,<br />
kui need peaksid teostama rangetes tingimustes. Kui mõnikord leidubki positiivseid tulemusi, siis ei<br />
ole need enam laboratoorsetes tingimustes korratavad. Parapsühholoogide meelest on paljusid<br />
paranormaalseid nähtusi juba tavateadus suuteline selgitama. Londoni Ülikooli kosmoloog Bernard<br />
Carri liigitab paranormaalsed nähtused kolme põhilisse kategooriasse. Ühtlasi on ta ka antud<br />
konverentsi korraldaja. Esimesse liiki kuuluvad nn pseudopsüühilised nähtused, milledel võivad<br />
tegelikult olla üsnagi lihtsad füüsilised seletused. Nende hulka kuuluvad näiteks poltergeisti nähud.<br />
„Nimetatud ilmingud ei ole psüühilist laadi, ehkki neid sageli sellisteks peetakse,“ selgitab Carr.<br />
Teise liiki või kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja<br />
seega ei ole need füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks<br />
kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed<br />
selliseid asju kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile<br />
vastab mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne<br />
„tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et<br />
sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat<br />
informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks“. Carr liigitab kolmandasse<br />
kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid samas on need seoses ka<br />
füüsilise maailmaga. Nendeks võivad olla näiteks psühhokinees, meelteväline taju ja telepaatia.<br />
Ateena Ülikooli füüsik Fotini Pallikari tõi konverentsil ühe näite psühhokineesi kohta. Ta olevat<br />
analüüsinud saksa psühholoogide korraldatud katsete tulemusi. Selliste katsete eesmärgiks oli see,<br />
et kas inimesed on võimelised mõjutama juhuslikke füüsikalisi protsesse. Psühholoogid sisestasid<br />
arvutisse elektroonilise müra, mis koosnes juhuslike positiivsete ja negatiivsete impulsside jadast.<br />
Ja pärast seda inimesed mõjutasid vaimselt nende impulsside statistilist jaotumust. Operaatorite<br />
mõju ei suutnud statistika tuvastada. Kuid teistsuguse tulemuse andis pikaajalisi korrelatsioone<br />
silmaspidav alternatiivne lähenemine. Sellest selgus see, et operaatorid olid võimelised mõjutama<br />
infoühikute paiknemist, kuid nende keskmine väärtus ( keskväärtus ) jäi ikkagi muutumatuks.<br />
Cambridge´i Ülikooli Cavendishi laboratooriumi Nobeli preemiaga vääristatud füüsik Brian<br />
Josephson on hakanud nende paranormaalsete nähtuste füüsikalisi aspekte lähemalt uurima. Seda, et<br />
eluvormid on võimelised mõjutama statistilisi protsesse, arvestab ta selle tõsiasjaga. Just seda laadi<br />
toimuvad inimese psüühika ja mateeria omavahelised mõjutused ongi põhjuseks, et miks füüsikud<br />
76
on hakanud paranormaalseid nähtusi uurima. „Eks ole ju kvantmehaanika esimene füüsikateooria,<br />
mille puhul tuleb arvesse võtta ka vaatleja rolli,“ selgitab Carr. „Vaatlejat ei saa vaadeldavast<br />
süsteemist lahutada, ehkki ei ole täpselt teada seda, et mis rolli mängib selles protsessis inimese<br />
teadvus.“ Paljud füüsikud arvavad seda, et kvantmehaanika oleks isegi võimeline paranormaalseid<br />
nähtusi omaks võtma. Näiteks Roger Penrose, matemaatilise füüsika professor, on juba üritanud<br />
kvantmehaanika abil seletada normaalse inimese teadvuse olemust. Londoni Birkbecki Kolledži<br />
teoreetilise füüsika professor Basil Hiley aga ei usu seda, et kvantmehaanika üksinda seletaks ära<br />
paranormaalsed nähtused ja ta selgitab: „Kvantprotsessid aitavad meil inimmõistust tundma õppida,<br />
kuid vaja on midagi enamat.“<br />
Kuid Carr on pigem optimistlik ja ütleb paranormaalseid nähtusi uurivate teadlaste kaitseks seda,<br />
et „koventsionaalses“ tänapäeva füüsikas on väga palju just oletusi, mitte aga tõestatuid fakte. Ta<br />
ütleb: „Võib öelda seda, et superstringi kohta on isegi vähem tõendeid kui meeltevälise taju kohta.<br />
Me vähemalt üritame paranormaalseid nähtusi laboratooriumi tingimustes esile kutsuda.“<br />
Paranormaalseid nähtusi uurivaid teadlasi ei peeta akadeemilises ringkonnas austusväärseks, kuid<br />
see teeb veelgi rohkem meelehärmi kogu selle asja juures. Kuna tegeletakse nüüd ka<br />
teadvuseuuringutega ja teiste piirialade teemadega, siis suhtumine on siiski läinud paremuse suunas.<br />
Kuid teadlased uurivad praegu paranormaalseid nähtusi pigem oma põhitöö kõrvalt. See on nagu<br />
nende hobi. Kuid anname viimase sõna Barlowle: „Selles vallas ei oleks võimalik teha suuri<br />
edusamme enne, kui oleme piisavalt vabameelsed möönmaks üleloomulike jõudude võimalikkust<br />
ning küllalt kriitilised selleks, et loobuda ekslikest väidetest.“<br />
Järgnevalt näitame seda, et miks on teaduslik maailmapilt siiski vigane ja seetõttu tuleb<br />
arvestada ka paranähtuste valdkonnas tehtud uurimistega. Selleks aga analüüsime järgnevalt teaduse<br />
( antud juhul siiski ühe skeptilise teadlase ) suhtumist paranormaalsetesse nähtustesse, mis on kirja<br />
pandud 12. klassi füüsika õpikusse lk. 161 - 163 ( „Füüsika gümnaasiumile III“, Ülo Ugaste, 2000<br />
Avita ):<br />
„Võib arvata, et pseudoteaduste ajendiks on olnud inimeste loomulik uudishimu ning püüe<br />
mõista ümbritsevas looduses ( ning ka ühiskonnas ) toimuvat. Peab möönma, et teaduslik<br />
maailmapilt on alati piiratud nende teadmistega, mis parasjagu teadusele jõukohased on.<br />
Võib tunduda, et teaduse saavutused on fantastilised ning et me teame maailmast juba<br />
peaaegu kõike. Tegelikult see aga kahjuks nii ei ole. Teaduse kriteeriumid on väga ranged<br />
ning iga uus avastus on suure hulga teadlaste tõsise töö tulemus.“ Nn „pseudoteadused“<br />
uurivad selliseid nähtusi looduses, mida ei saa eksperimentaalselt uurida nii nagu<br />
tavateaduses kombeks on. Ja neid nähtusi ei oska teadus ka veel seletada. Need kaks<br />
kirjeldatud aspekti teevadki need nähtused paranormaalseteks. Väga hea analoogia võime<br />
välja tuua mustkunsti trikkidega. Mustkunstniku sooritatud trikk tundub ainult seepärast<br />
maagiline, et vaatleja ei tea selle triki tegelikku toimemehhanismi. See on vaatleja eest ära<br />
peidetud. Sellepärast ongi need trikid ka illusionaarsed. Õige nurga alt vaadatuna tunduvad<br />
need olevat maagilised ja üleloomulikud. Tegelikult on paranormaalsete nähtustega täpselt<br />
samasugused lood. Need nähtused ei ole inimeste väljamõeldised ega mõistusehäirest<br />
tingitud. Ei ole need ka üleloomulikud ega maagilised või jumalikud nähtused. Need<br />
tunduvad sellepärast nii, et need on praeguse inimteaduse taseme poolest seletamatud. Nende<br />
olemust ei osata lihtsalt veel seletada. Täpselt nii nagu magnetismiga ja elektriga seonduvad<br />
nähtused olid mõistmatud näiteks 16. sajandi inimestele. Hans Holzer Ameerika<br />
parapsühholoogiainstituudist uuris 1960-ndate alguses kahe aasta jooksul Manhattanil<br />
eksisteerivaid juhtumeid, mille korral on inimesed näinud kummitusi. Umbes paarkümmend<br />
paranormaalset nähtust uuriti väga hoolikalt ja üldkehtivate teaduslike reeglite alusel. Hans<br />
Holzer annab mõista 1965. aastal „Pictorial New York Journalile“ järgmist: „Ma kinnitan<br />
teile: hinged on olemas. Need ei ole hallutsinatsioonid ega inimeste – uurijad kaasa arvatud<br />
– meelekujutluste sünnitised. Olen kindel, et maa peal elava inimese olemuse põhiosa on<br />
hing, mis jääb elama pärast füüsilist surma. Selles maailmas ei ole midagi üleloomulikku –<br />
inimese isiksusel on mitmeid dimensioone, mida veel ei tunta. Minu seisukoht on selline, et<br />
enamasti põhjustavad kummitusilminguid õnnetult surmasaanute hinged, keda nende<br />
77
negatiivsed tunded ja mälestused seovad kohaga, kus tragöödia aset leidis.“ Kuna<br />
paranähtused looduses aset leiavad, siis inimesed on sunnitud neid uurima, sest need on<br />
inimestega isiklikult seotud.<br />
„Tunnistades teaduslikku lähenemisviisi, ei saa me väita, et Maa-väliseid tsivilisatsioone<br />
pole olemas. Kuid samal ajal puuduvad ka andmed selle kohta, et mingi selline kõrgelt<br />
arenenud tsivilisatsioon eksisteerib. Selles küsimuses erineb teaduslik käsitlus kategooriliselt<br />
ufoloogiast ( UFO – ingl k Unidentified Flying Object – tundmatu lendav objekt ).“ Kui<br />
inimesed on näinud maaväliseid sõidukeid ja isegi tulnukatega kontakti astunud, siis need<br />
ongi andmed, mis viitavad sellele, et „mingi selline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon<br />
eksisteerib“. Kuid tuleb arvestada veel ka seda, et maavälised tsivilisatsioonid ei võta<br />
inimestega kontakti avalikult, vaid nii, et kontakt ei jäta endast füüsilisi tõendeid maha. Isegi<br />
tavateadus ei välista teiste tsivilisatsioonide olemasolu Universumis, vaid hoopis vastupidi –<br />
tulnukate olemasolu tõenäosus Universumis on tegelikult väga suur ja seega tuleb arvestada<br />
sellist versiooni, mille tõenäosus on kõige suurem.<br />
„Ufoloogia tegeleb faktide kogumisega tundmatute lendavate objektide kohta, mis iseenesest<br />
on tavapärane ja loomulik teadusliku uurimistööga sarnane tegevus. Hulgaliselt on<br />
tunnistusi selle kohta, et kodanik N nägi sel või teisel kuupäeval X kohas mingit seletamatut<br />
nähtust, mis tema arvates võis olla seotud teatud ebatavalise lendava objektiga jne. Pole<br />
põhjust tingimata arvata, et kodanik N eksis või et talle kõik see viirastus. Lihtsalt selline<br />
tunnistus ei ole teaduslik fakt. Teadlastel pole sellise faktiga midagi peale hakata, sest see ei<br />
sisalda vajalikku minimaalset informatsiooni uurimistöö alustamiseks. Oli UFO, ja enam ei<br />
ole. Nende „faktide“ alusel saame praegu vaid öelda, et inimesed näevad küllalt sageli<br />
mitmesuguseid imelikke nähtusi ( optilisi, elektrilisi jne ), mille olemust ei osata seletada.<br />
Enamasti on selle põhjuseks mitte niivõrd teadmiste puudulikkus ( mis on samuti võimalik ),<br />
kuivõrd nende nähtuste ebamäärane ja mitteprofessionaalne kirjeldamine tunnistajate poolt,<br />
kelle teadmised füüsika vallas on olnud üldjuhul kasinad. Pseudoteaduseks muudab aga<br />
ufoloogia see, et nende „faktide“ alusel püstitatakse mitmesuguseid, teaduse seisukohalt<br />
ebapädevaid teooriaid Maa-välistest tsivilisatsioonidest pärit lennuaparaatide kohta.“ UFOde<br />
uurimises ei seisne probleem teaduses, vaid probleem on teadlaste mõtteviisis. Teaduslik<br />
meetod seisneb selles, et mingi nähtuse teaduslikuks uurimiseks on vaja teha eksperimente.<br />
See tähendab seda, et seaduspärasusi on vaja tõestada katseliselt. Mingisugune uurimisvaldkond<br />
on siis teaduslik, kui sooritatakse eksperimente. Kuid paranormaalsete nähtuste<br />
olemasolu seab kahtluse alla teadusliku mõtteviisi paikapidavuses. Mis siis saab, kui<br />
looduses esinevad sellised nähtused, mida ei saa eksperimentaalselt uurida. Teadlaste sõnul<br />
ongi siis tegemist pseudoteadusega. Kuid UFO-juhtumid viitavad väga tugevalt sellele, et<br />
tulnukad astuvad kontakti inimestega, kuid ei jäta üldsusele sellest mingeid füüsilisi jälgi.<br />
Sellest hoolimata on võimalik kontaktleritega suhelda ja saada infot maavälise elu kohta.<br />
Nende nähtuste juures tulebki arvestada seda, et meie teadussüsteem on paraku vigane ja<br />
maavälised tsivilisatsioonid kasutavad ilmselt seda ära. Selle näitlikustamiseks<br />
teoretiseerime, et üks tavaline inimene leiutab ajamasina, kuid seda masinat ta teistele<br />
inimestele otseselt ei näita. Kui ta avaldab teistele oma saladuse ( et ta on ajarändur ), siis<br />
teised inimesed teda ei saa uskuda, sest selleks ei ole empiirilisi tõendeid. Kui aga ajarändur<br />
otsustab inimestele öelda kõik tulevase kuu aja jooksul toimuvad õiged ilma seisud, siis kuu<br />
aja möödudes hakataksegi uskuma, et inimene on ajarändur. Kuidas siis muidu ta nii hästi<br />
teab kuu aja jooksul toimunud ilma seise. Kuid sellest hoolimata ei ole siiski empiirilisi<br />
tõendeid sellest, et ta on ajarändur. Antud juhul saab ajaränduri olemasolusse ainult uskuda,<br />
mitte aga teaduslikult arvata. Täpselt samamoodi on ka paranormaalsete nähtuste<br />
ilmnemistega. Sisuliselt ei ole nende eksisteerimine võimatu ( nii nagu ei ole võimatu<br />
ajamasina leiutamine tavalise inimese poolt ), kuid nende olemasolu tõestamine on pigem<br />
„tahtlikult“ välditud – seda enamasti maaväliste jõudude poolt. Ülaltoodu on selle heaks<br />
näiteks. Inimene ju otsustas siiski mitte näidata teistele enda loodud ajamasinat. Ei ole<br />
78
võimatu, et üks lihtne inimene on suuteline leiutama ajamasina. Kuid kui seda otseselt ei<br />
nähta, siis loomulikult seda ka teaduslikult ei usuta ja seega ei aktsepteerita. Kuid nagu me<br />
nüüd nägime ei tee see nähtuse siiski olematuks.<br />
„Teise näitena pseudoteadustest võiks tuua astroloogia, mis tegeleb tähtede ( ja planeetide )<br />
näiva seisu järgi inimeste saatuse ennustamisega ( horoskoopidega ).“ Astroloogiaga<br />
<strong>Maailmataju</strong> aga ei tegele.<br />
„Et eristada pseudoteadust teadusest, tuleb õppida teadusi, sh ka füüsikat, mis oma range<br />
loogilise järjekindlusega materiaalse maailma probleemide lahendamisel annab kindla aluse<br />
mõistmiseks, mis tegelikult vastab tõele ja mis mitte. Omades selget nüüdisaegset füüsikalist<br />
maailmapilti, võib hoopis lihtsamalt valida õige tee faktide ja sündmuste rägastikus, millega<br />
meil tuleb kokku puutuda.“ Teaduse loogilisest järjekindlusest ei saa juttu olla, kui teadus ei<br />
arvesta oma põhimõtete vigade või puudustega, mis oli lahti seletatud juba eespool. Teadusel<br />
on iseloom oma meetodid inimestele peale suruda arvestamata seejuures enda võimalike<br />
vigadega. Nii võib inimestele teadussüsteem ühiskonnas olla kohati isegi ahistava alatooniga.<br />
Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste olemasolu. See viib aga<br />
tõsistele teaduslikele järeldustele. Esiteks ajas rändamise võimalus suurendab teaduse piire, mille<br />
tagajärjel on võimalik uurida ning avastada ka selliseid nähtusi, mis seni on jäänud teadusest<br />
väljapoole. See tähendab seda, et ajas rändamine etendab teaduses uue teadusliku<br />
uurimismeetodina. Kuid teiseks näitab ajas rändamine meile seda, et teaduslik mõtlemisviis ei saa<br />
olla siiski absoluutselt õige. Maailmas eksisteerivad nähtused ( näiteks paranähtused ), mida ei saa<br />
teaduslike meetoditega uurida ega avastada ning sellest tulenevalt peab neisse ainult uskuma.<br />
Sellest järeldub tõsiasi, et teaduslik maailmapilt on vigane ( mida tõestavad aja rännud ) ning<br />
teadlased on püüdnud seda oskuslikult ignoreerida.<br />
Teadus aktsepteerib ainult seda, mis on eksperimentaalselt tuvastatav ja uuritav. Kuid mis saab<br />
siis, kui mingit reaalset nähtust ei ole mingisugusel tundmatul põhjusel võimalik katseliselt uurida<br />
ega avastada. Sellisel juhul peame sellesse lihtsalt uskuma ja seega jääb see teadusest väljapoole.<br />
Kuid selline asjaolu pigem viitab sellele, et teaduslik uurimismeetod ei saa olla absoluutselt õige.<br />
Teadus uurib ja käsitleb ainult seda osa maailmast, mis on katseliselt võimalik ja jätab kõrvale kõik,<br />
mis jääb sellest väljapoole. Selline käsitlus pole ju absoluutselt õige, kui looduses esinevad sellised<br />
nähtused ( näiteks paranähtused ), mida inimesed on küll reaalselt näinud, kuid mida katseliselt ei<br />
ole võimalik tuvastada ega uurida. See tähendab seda, et teaduslik maailmapilt on osaliselt vigane ja<br />
teadlased püüavad oskuslikult seda ka ignoreerida.<br />
Teadlaste eitamine või isegi ignoreerimine teaduse reeglite mittetäielikust või teadusliku<br />
maailmapildi vigasust peaks olema tegelikult kuritegu. Seda on võimalik mõista inimsusvastase<br />
kuriteona, sest sellega kaasneb paranormaalsete nähtuste mitteametlik ja seega mitteprofessionaalne<br />
uurimine; paljude paranähtuste uurijate ( autorite ) ja nende tööde ignoreerimine ja<br />
diskrimineerimine; nö. „parateaduste“ maine materdamine kollases ajakirjanduses jne. Ühe näitena<br />
võib siin tuua 1994. aastal algatatud uurimise Harvardi Ülikooli psühhiaatria doktori John Macki<br />
üle, kelle teadustöö seisnes tulnukate inimröövide uurimises. Uurimist viis läbi Harvardi<br />
Meditsiinikooli dekaani komitee. See oli esimene kord, kui uurimine algatati ametis oleva<br />
professori üle. Paljud leidsid, et see sarnanes väga inkvisitsiooni kohtu protsessiga. Macki<br />
naeruvääristasid tema skeptilised kolleegid, ta sattus isegi tagakiusamise ja vääritimõistmise alla.<br />
Teda ja tema uurimusi ei võetud tõsiselt ehkki oli ta oma uurimustes võimalikult adekvaatne,<br />
objektiivne ja kasutas psühhiaatrias aktsepteeritavaid psühhoanalüüsi uurimismeetodeid. Ufode ja<br />
paranähtuste professionaalne uurimine on inimõigus. Ülikoolides peab neid saama uurida<br />
samasuguse õigusega, kui mistahes muud teadusvaldkonda. Enamikus üldhariduskoolides on<br />
religiooniõpe eemaldatud ja inimesed on sunnitud juba väikesest peale omandama erinevaid<br />
loodusteadusi ehk teaduslikku maailmapilti. Kui kunagi tulevikus tulnukad Maa peale tulevad ja<br />
näitavad inimestele just seda, mida inimeste teadus on ajaloo jooksul maha salanud ja ignoreerinud,<br />
põhjustaks see kindlasti üleüldise pahameele ja kriitika kogu maailma teadlaste vastu. Teadusliku<br />
79
maailmapildi vigasuse eitamist ( ja ka ignoreerimist ) võidakse tulevikus pidada samasuguseks<br />
kuriteoks nagu inimesed peavad tänapäeval näiteks Hitleri ja Stalini tegusid 20. sajandi esimesel<br />
poolel kuritegudeks. Ühiskond ülistas kunagi kommunismi ja sotsialismi, kuid tänapäeval nähakse<br />
neid pigem kui kuritegusid soodustavaid maailmavaateid. On üsna tõenäoline, et sama saatus (<br />
vähemalt osaliselt ) on ka teaduslikul maailmapildil.<br />
Üks peamisi põhjusi, miks teadlased eitavad paranormaalsete nähtuste olemasolu, on see, et neid<br />
ei saa laboratooriumite tingimustes esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid<br />
selline asjaolu tegelikult ei välista paranähtuste olemasolu. Oma olemuselt ei ole need nagu<br />
loodusnähtused. Nende „taga“ peitub mõistus – eelkõige maaväline mõistus. Nad soovivad jätta<br />
endast küll tõendeid enda olemasolu kohta, kuid seda siiski ainult nö. „usulisel tasemel“. Ei taheta<br />
jätta teaduslikke tõendeid. Nende nähtuste loomuseks peabki jääma usk, mitte teaduslik fakt. Selles<br />
ongi kogu asja mõte. Paranähtused ei ole nagu loodusnähtused ja seega nende teaduslik uurimine<br />
eeldab teistsugust lähenemist kui loodusnähtuste korral. Teaduse primitiivseks meetodiks jääbki<br />
enamasti see, mida erinevad autorid on piltlikult öelnud: „usun seda, mida ma oma silmaga näen“.<br />
Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise päritoluga, siis maaväline mõistus ise soovibki jääda<br />
inimteaduse piiridest väljapoole, jääda ainult usulisele tasemele, mitte sattuda teaduslikuks<br />
kättesaadavaks. Loodusnähtused seda aga teha ei suuda, sest neil ei esine mõistust.<br />
Seda, et missugusel põhjusel need sellised paranormaalsed nähtused inimkultuuri ruumis üldse<br />
eksisteerivad, seisneb selles, et rohkem süvendada inimeste usku üleloomuliku maailma<br />
olemasolusse. Näiteks kui majad ei kummitaks ja surnute vaime ei nähtaks, siis inimesed ei usuks<br />
surmajärgse elu olemasolusse ning meie religioonil oleks seega üks osa puudu. Need nähtused ongi<br />
selleks, et inimeste uskumusi veenda ja juhtida. See on üks osa maavälise tsivilisatsiooni tegevusest<br />
planeedil Maa. Kui inimesed ei näeks enda surmapiiril mitte midagi, mida tänapäeval teab ja tunneb<br />
juba peaaegu iga meedik, siis ei usuta elu jätkumisse pärast inimese surma. Mõned autorid on<br />
öelnud nii: „Vahel tuleb inimestele näidata ingleid, et nendesse uskuda“. Ja seega soovivad tulnukad<br />
inimkonda usku pöörata.<br />
Uskumuse tase on inimestel väga erinev. Näiteks on inimesi, kes usuvad paranormaalsete<br />
nähtuste olemasolusse, kuid on palju neidki, kes ei usu. On inimesi, kes küll ei usu paranähtuste<br />
olemaolusse, kuid on avatud sellistest teemadest rääkima ja analüüsima. Neid on vahel võimalik<br />
selles osas ka lihtsasti ümber veenda. On ka selliseid inimesi, kes pimesi usuvad või kes kohe üldse<br />
ei usu. Need inimesed ei usu tavaliselt ka siis, kui nad peaksid oma silmaga nägema näiteks<br />
lendavat UFO-t – isegi sellisel juhul kahtleksid nad enda „terves mõistuses“. Seega on olemas<br />
sellised äärmuslikud vormid nagu „pimeusk“ ja „pimeskeptism“. On olemas inimesi, kes hakkavad<br />
üsna kergelt uskuma igasuguseid asju ja on neid, kes aga palju raskemalt. Kõik see tähendab seda,<br />
et uskumise tase on inimestel väga individuaalselt varieeruv. Ilmselt sõltub see kõik inimeste<br />
haridusetasemest, reaalsusetajust ja kultuuri ruumist, kus inimene parajasti eksisteerib.<br />
Oletame, et kui inimesed teaksid kui teaduslikku fakti näiteks surma järgsesse ellu, siis suure<br />
tõenäosusega hakkaksid inimesed üle kogu maailma massiliselt suitsiide sooritama. Nad saaksid<br />
aru, et teispoolne elu on võrreldamatult parem kui maapealne elu. Riikide valitsused ei suudaks<br />
sellisel juhul siis enam inimesi ohjeldada. See on ka üks põhjusi, et miks surmajärgse elu<br />
võimalikkuse teadmine jääks eeskätt usulisele tasemele, mitte ei oleks avalik teaduslik fakt. Vastasel<br />
juhul võib tekkida inimühiskonnas väga kergesti kaos. Inimesed läheksid mõne suurema eluraskuse<br />
tõttu kergemeelselt vabasurma arvates, et nii saab lihtsamalt. Ja seetõttu oleks valitsustel suur hirm<br />
näiteks maksude mitte saamiste ees, mis põhjustaks inimühiskonna majanduselus väga suure kahju.<br />
Paranormaalsete nähtuste taga peitub maaväline üliarenenud tsivilisatsioon, mis on praegusest<br />
inimkonnast palju kordi arenenum nii oma tehnilise progressi kui ka vaimsete väärtuste poolest.<br />
Sellised võimalused, mida avaldavad üliarenenud tsivilisatsiooni teaduse tehnilised võimekused,<br />
tunduvad inimestele kui maagiatena. Teadustase, mida ei tunta, on selle tehnoloogilised saavutused<br />
inimkonnale otse kui ulmefilmist võetud – need näivad lihtsalt võimatutena. Kuna paranormaalsed<br />
nähtused on maavälise tsivilisatsiooni päritoluga, siis seega tunduvad need nähtused inimteadusele<br />
üleloomulikena. Praegune inimteadus ei suuda seletada näiteks elu jätkumist pärast inimese füüsilist<br />
surma. See aga ei tähenda selle nähtuse mitteeksisteerimist. Kui mingisugust nähtust ei suudeta<br />
objektiivselt tuvastada või laboratooriumites korduvalt esile kutsuda, siis teaduse seisukohast ei ole<br />
80
seda ka ilmselt olemas või pole selle olemasolu reaalselt lihtsalt võimalik. Selline vaade<br />
põhimõtteliselt näitabki seda, et kui midagi ei teata kuidas miski toimib ( näiteks inimese füüsiline<br />
ajas rändamine ), siis ei peeta seda enamasti ka võimalikuks. Selline käsitlus ei ole tegelikult lõpuni<br />
õige. Sellise käsitlusega on võimalik minna väga lihtsasti vastuollu. Näiteks tänapäeva teadus ei<br />
suuda seletada seda, kuidas sai tekkida eimillestki Universum? Järelikult Universumit ei saanudki<br />
tekkida – kui lähtuda parateaduste mõtteviisi vaatenurgast. Eelnevalt on ju näha loogika absurdsust.<br />
Universumit me ju ikkagi näeme, hoolimata sellest, et me ei tea selle kõiki tekkepõhjuseid. Nii on<br />
tegelikult ka nende paranähtustega. Väheteadjale inimteadusele on paranähtused küll<br />
üleloomulikud, kuid mitte loodusele endale. Loodus ise on nagu „kõiketeadja“, mitte praegusel<br />
arengutasemel olev inimteadus. Näiteks keskaja inimesele oleks ju ka õhusõidukite eksisteerimine<br />
üleloomulik nähtus, kui tal õnnestuks nendes masinates lennata. Tolle aja tehniline tase oli lihtsalt<br />
võrreldamatu 21. sajandi tehnika tasemega.<br />
1.10 Inimloomuse reaalne olemus<br />
„Maa evolutsioon on areng piina, kurbuse, patu, kannatuse ja füüsilise surma illusiooni kaudu.“ UFO<br />
Inimühiskonna elukorraldus<br />
Kuritegevus on inimühiskonnas esinenud selle tekkimisest alates. Õiglaseks elukorralduseks on<br />
inimestel vaja siirast tahtmist, mis baseeruks inimeste sisemisel tungil. Sundlusega või keelamisega<br />
ei saavutata enamasti midagi. Näiteks kehtiva kuriteo ja karistuse seadustiku järgi järgneb inimese<br />
kuriteo sooritamise järel mingi kindel karistus. Kuid see võib viia sellise olukorrani, mil inimesed ei<br />
soorita kuritegu mitte sisemise õigluse tungi ajel vaid hoopis karistuse pärast, mis võib järgneda<br />
pärast kuriteo täideviimist. Inimühiskonnas esineb palju sallimatust ja diskrineerimist. Inimeste<br />
negatiivne ja agressiivne hoiak peaaegu kõige uue suhtes on takistanud tulnukate avalikku kontakti<br />
inimestega. Tulnukad on inimröövide ajal ise mõista andnud, et kõige suurem barjäär inimeste<br />
kontaktil kosmose reaalsusega seisneb just psühholoogilises sfääris. Paljud inimesed on juureldnud<br />
selle üle, et miks nad inimesi hädas ei aita. Kuid nad on selgelt mõista andnud, et inimesed peavad<br />
ise hakkama saama. Meis endas peab tekkima tahtmine kõike õigesti korraldada, mistõttu ei tohiks<br />
see olla väliselt mõjutatud ehk millegi või kellegi sunnil. Sundlusega või keelamisega ei saavutata<br />
enamasti midagi. Inimestes endas peab tekkima soov kõike õigesti teha. Tehnoloogiliselt on<br />
maavälised tsivilisatsioonid inimeste teaduse tasemest palju arenenumad. Neil on võimalus hukata<br />
kogu inimsugu, kui nad seda vaid sooviksid. Kuid nad loodavad siiski inimeste pääsemisele ( s.t.<br />
patukahetsusele ). Inimeste agressiivse dententsi olemuse tõttu on nad vältinud avalikku kontakti,<br />
mis võib põhjustada kogu inimsoo hävingu. Kui inimestel on suuri raskusi arusaamisel ja sallimisel<br />
näiteks seksuaalvähemuste suhtes, siis seda on ammugi ka maaväliste olendite suhtes, kui nad tõesti<br />
peaksid Maale lendama. Seetõttu eksisteerib inimkond ajas ja ruumis üksi ehk isoleerituna<br />
maavälistest tsivilisatsioonidest. Ja seetõttu arvavadki paljud inimesed, et me oleme Universumis<br />
üksi.<br />
Tänapäeva inimühiskonna üldise õiguslikku elukorralduse kohta on tehtud palju teaduslikku<br />
uurimustöid. Loogiline on eeldada, et selline inimühiskond, mis esineb tänapäeval, on arenenud<br />
pika evolutsiooni käigus ja seega näitab ka praegune inimühiskond üldises mõttes minevikus<br />
esinenud õiguslikke elukorraldusi. Inimühiskonna üldist õiguslikku elukorraldust näitab näiteks<br />
ühes uurimustöös tehtud järeldused ( CICD kolledži õpilase Mery Kodavere uurimustöö ), mida<br />
järgnevalt lühidalt esitame:<br />
81
1. Igal aastal sureb toidu kätte 2,6 miljonit last, kes ei ole elanud kauem kui 5 aastat.<br />
2. Inimeste orjapidamine oli sajandeid tagasi ( kuid kestis ise sajandite jooksul ) väga<br />
üldlevinud. Tänapäeva õiguslik kord on selle juba ammu ära keelanud ja näidanud selle<br />
inimõiguste ränga rikkumisena.<br />
3. Võim ühiskonnas on paraku rikaste käes. Näiteks maailma kogusissetulekust kolm<br />
neljandikku on lausa 20% rikkamate inimeste käes. Kuid väga vaesest rahvastikkust umbes<br />
40% on sellest ( maailma kogusissetulekust ) aga ainult 5%. 41 kõige vaesemal maal elab<br />
kokku umbes 567 miljonit inimest. SKP on seitsmel maailma kõige rikkamal inimesel<br />
suurem kui on nendel 567 miljonil inimesel kokku.<br />
4. Väga paljud maailma riigid on hädas Maailmapanga ja IMF võetud laenudega. Näiteks<br />
arengumaad on kohustatud laene tagasi maksma palju suuremas rahaväärtuses kui laenu<br />
üldse võeti. Näiteks ühe dollari väärtuses laenu peab tagasi maksma 25 dollarit. Laenude<br />
tagasimaksmine kahandab väga tugevalt kulutusi riikide hariduse ja meditsiini vallas.<br />
5. Raha, mida oleks pidanud kulutama hariduse ja meditsiini peale, kasutatakse aga hoopis<br />
riikide sõja pidamiseks. Maailmas on 121 miljonit last hariduseta ja maailmas elab umbes<br />
1,1 miljardit last, kes elavad väga suures vaesuses.<br />
6. Maailma kaubanduses toimub ebavõrdne vahetus. See tähendab seda, et rikkad maailma<br />
maad müüvad oma enda odavaid tooteid kallimalt maha ja samas ostavad kalleid tooteid<br />
odavamalt. Arengumaad ei suuda tootmises võistelda USA ja teiste lääneriikidega.<br />
7. Inimkonna tootmine ja tarbimine üha enam kasvab. Euroopas kulutati raha 1998 aastal<br />
alkoholi tootmiseks umbes 10 korda rohkem raha kui arengumaade infrastruktuuri<br />
loomiseks üldse vaja läks.<br />
8. Väga paljud maailma ühiskonnad lausa elavad keset korruptsiooni. Aetakse suurt äri<br />
relvade, nafta, vääriskivide ja narkootikumidega. Paljusid ühiskondi valitsevad<br />
korrumpeerunud valitsejad, kelle prioriteetideks on äriajamine. Näiteks altkäemaksudena<br />
saadud raha on igal aastal nii suur, et seda oleks võimalik vaesuse likvideerimiseks.<br />
9. Maailmas on välja kujunenud üldine olukord, kus toit liigub vaeste käest rikastele ehk sinna,<br />
kus on raha. Paljudest viljakatest maadest valmistatakse mittesöödavaid tooteid ( näiteks<br />
puuvilla, teed, tubakat, loomasööta jne ). Selleks kasutatakse aga väga suures hulgas vett ja<br />
energiat.<br />
10. Demokraatlikes inimühiskondades on vähemusel alati palju vähem jõudu kui enamusel ja<br />
seetõttu saabki otsustavaks just enamuse tahe oma suure jõu tõttu, mitte aga suurema tarkuse<br />
pärast. Rumal jõud on kõige ohtlikum jõud maailmas. Enamuse tarkus ei pruugi alati olla<br />
parem vähemuse omast.<br />
Alates 18. sajandist kuni 20. sajandi esimese pooleni valitsesid Euroopa riigid enda<br />
rikastumiseks suuri kolooniaid ehk suuri piirkondi maailmas. Nendest kolooniatest valmistati<br />
Euroopa tööstusele toorainet, Euroopa kasvavale rahvastikule toitu. Kuid kolooniad ise said sellest<br />
kõigest väga vähe kasu. Tänapäeval aga tegutsevad pauperiseerunud ehk vaesunud maades aga<br />
suured tehased, mille jõukad omanikud rikastest maadest viivad kasumi riigist välja. Näiteks<br />
vaesem maa Brasiilia ekspordib oma tooralumiiniumit rikastele riikidele nagu Ameerika<br />
Ühendriigid, Jaapan või Euroopa. Osa sellest kasumist lähevad aga Brasiilia alumiiniumitööstuse<br />
82
aktsiaid omavatele mittebrasiilastele. Euroopas valmistatakse alumiiniumist erinevaid tooteid nagu<br />
pannid, potid, pesumasinad ja kastrulid ning seega need on ka palju väärtuslikumad ehk rahaliselt<br />
kallimad kui Brasiiliast sisse ostetav tooralumiinium. Nii saavadki Euroopa riigid suuremat kasumit<br />
müües Brasiiliale erinevaid alumiiniumi tooteid tooralumiiniumist kordades kallimalt.<br />
Šveitsis asuvas külas nimega Rüschlikon on tulumaks väga madal ja elanikud väga jõukad. Kuid<br />
sellest hoolimata saab küla rohkem maksutulu, kui suudab ära kulutada. Selles külas asub firma<br />
nimega Glencore, mille tegevjuhiks on Ivan Glasenberg. Kuid firma Glencore vasekaevandused<br />
asuvad Sambias ( Aafrikas ), kus sambialastele endale ei too see suurt maksutulu ega jõukust.<br />
Umbes 60 % Sambia elanikkonnast elab vähem kui 1 dollariga päevas ja 80 % inimestest on töötud<br />
ehkki Sambia on vasevarude poolest kolmandal kohal maailmas. ( Christoffer Guldbrandseni film,<br />
Taani 2012, „Who Poverty? Stealing Africa“)<br />
Heategevusorganisatsiooni Oxfam´i 2014. aasta raporti kohaselt on tänapäeva pool maailma<br />
varandusest kõigest 85 rikkaima inimese käes. Rikkad rikastuvad teiste inimeste arvelt ja nad on<br />
sidunud end poliitilise eliidiga, õõnestades sellega demokraatia arengut maailmas. Rikkad väldivad<br />
makse ja kasutavad oma jõukust poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks. Raportist selgub, et<br />
maailma rikkamad inimesed ja firmad peidavad oma maksuparadiiside võrgustikes lausa triljoneid<br />
dollareid. Viimase kümne aastaga on Indias miljardäride arv kümnekordistunud. Riigis eksisteerib<br />
üsnagi regressiivne maksusüsteem ja rikkad loovad tugevaid sidemeid valitsusega. Vaeste peale<br />
kulutavad rikkad aga väga minimaalselt. Suure majanduslanguse tõttu kehtestatud<br />
kokkuhoiupoliitika mõjutab enim just vaeseid ja keskklassi inimesi. Seda eriti Euroopas.<br />
Ülemaailmsed korporatsioonid Aafrikas vähendavad vaesusega võitlemiseks minevaid valitsuste<br />
ressursse. Maksudest ja hüvedest hiilivad nad kõrvale. USA-s suureneb aja jooksul üha enam<br />
rikaste sissetulek.<br />
Inimese animaalsus<br />
Peale inimühiskonna elukorralduse ebaõigluse on suureks probleemiks maailmas ka veel inimese<br />
dendents loomalikusele. Ka selle kohta on tehtud palju teaduslikku uurimustöid. Selle teema peal<br />
peatume järgnevalt aga palju pikemalt.<br />
Inimene peab nägema elu ka teistel planeetidel, mitte ainult planeedil Maa. Elu Universumis ei<br />
seisne ainult Maal eksisteeriva elutegevusega. Näiteks Maa eluslooduses kehtib reegel, mida<br />
bioloogias nimetatakse looduslikuks valikuks. See seisneb selles, et tugevamad isendid jäävad<br />
metsikus looduses ellu, nõrgemad aga surevad. Kuid elu avaldumisvormid Universumis on<br />
tegelikult palju palju iseäralikumad, kui seda Maa meile näidata suudab. See tähendab ka seda, et<br />
kui inimene näeb elu teistel planeetidel, siis see aitab eelkõige iseendas selgusele jõuda. Suuremalt<br />
osalt tulenevad inimkonna nähtavad probleemid just „vaimsete väärtuste“ puudumisest, mis on<br />
mingil määral seotud inimese loomse päritoluga ehk animaalsusega. Inimene on osaliselt loomse<br />
päritoluga ja see asjaolu on üks peamisi tegureid, mis kujundab inimühiskonna selliseks nagu me<br />
seda praegu tunneme. Kuid teistel planeetidel ei avaldu elu olemus ja tegevus animaalsuses. Maal<br />
eksisteerib bioloogiline elutegevus peamiselt läbi vägivalla. Näiteks savannides peab lõvi<br />
ellujäämiseks jahtima antiloopi. Ellujäämiseks peab üks isend teise olendi ära sööma ja sellest<br />
tulenevalt jäävad tugevamad isendid looduses ellu. Selline eluavaldumine on mingisugusel kujul<br />
edasi kandunud ka inimühiskonna olemusse. Näiteks intelligentsemad inimesed elavad peamiselt<br />
paremat ( s.t. rikkamat ) elu, kui näiteks vähem võimekamad inimesed.<br />
Tulnukate inimröövide juhtumitest ilmneb, et maaväliseid tsivilisatsioone eksisteerib<br />
Universumis üsna palju. See tähendab seda, et Universumis leidub tuhandeid planeete, kus<br />
eksisteerib mõistuslik elu. Kui aga tulnukad peaksid lendama Maale ja inimesed näeksid seeläbi elu<br />
mujal Universumis, siis tuleb rohkem esile inimese tõeline loomus. Inimesed hakkaksid paremini<br />
arusaama oma tõelisest olemusest. Maaväliste tsivilisatsioonide kontekstis ilmneb inimese tegelik<br />
83
olemus ja paljud inimühiskonna probleemid omandavad siis hoopis teistsuguse tähenduse. Inimese<br />
olemus seisneb animaalsuses. Tegemist on inimese sellise loomusega, mida on paljudel raske<br />
tunnistada. Inimene on tegelikult üsna materialistlik olend. Me arvame ennast olevat üldiselt<br />
haritud, kuid tegelikult on inimeste mõtted sageli barbaarsed. Kuritegevust maailmas ei eksisteeriks,<br />
kui seda ei taheta. Millegi muutmiseks peab olema siiras tahtmine.<br />
Maaväliste olendite sugu võib näida inimeste teadvusele mehe ja naise vahepealse soona ( s.t.<br />
nad ei ole mehed ega naised ). Selline tulnukate sugu on oma olemuselt imetajatest kõrgem<br />
bioloogiline vorm, mitte arenguhäire, mis esineb Maa looduses. Näiteks mõned looduses elavad<br />
liblikad on pool emased ja pool isased, mille liigi nimi on bilateral gynandromorphs (<br />
gynandromorph tähendab arenguhäiret ). Seda esineb ka lindudel. Kuid meist erinevaid „olendeid“<br />
nagu näiteks seksuaalvähemusi ja transseksuaale inimühiskonnas enamasti ei sallita ning seetõttu on<br />
nende vastu suunatud inimeste agressioon, mis väljendub kiusamises ja vihkamises. Teaduslikud<br />
uurimused ( N. Weintstein, R. Ryan, R. ja E. Dic ) on näidanud, et selle põhjuseks võib olla inimese<br />
enda seksuaalse orientatsiooni eitamine ja sellest tulenevalt tekib hirm nende enda allasurutud<br />
himude esile kerkimisest ning seetõttu tekib vajadus rünnata homoseksuaale. See tähendab seda, et<br />
homofoobsed inimesed võivad alla suruda enda seksuaalseid orientatsioone. Tekib küsimus, et kui<br />
tulnukad peaksid Maale lendama, siis kas ka neid koheldakse nii nagu praegusel ajal<br />
seksuaalvähemusi? Ka maavälistes tsivilisatsioonides eksisteerivad intellektuaalsed olendid, kelle<br />
sugu ei saa identifitseerida ei meheks ega naiseks. Tulnukad ongi enamasti biseksuaalsed. Sellisel<br />
juhul lähevad paljudel inimestel tunduvalt keerulisemaks oma vanade tõekspidamiste pooldamisel<br />
ja arusaamadega elust ning ebanormaalsusest. Tegemist ongi ühe peamise põhjusega, et miks<br />
tulnukad inimestega avalikku kontakti väldivad. Inimestel avaldub enamasti agressioon ja<br />
sallimatus millegi teistsuguse ja tundmatu üle. Inimese psüühika kohastumine maaväliste<br />
tsivilisatsioonide keskkonnas toimuks üsna vaevaliselt ja ilmselt mõningate inimkaotustega.<br />
Homoseksuaalsus ei paistaks enam kaugeltki mingisuguse ebanormaalse orgiana, kui inimesed<br />
leiaksid äkitselt ennast ümbritsevat paljudest maavälistest tsivilisatsioonidest. Sellisel juhul<br />
muutuks inimeste homofoobne käitumine ajalooliseks nähtuseks.<br />
Inimeste ja loomade ( s.t. imetajate ) psüühika, instinktid ja emotsioonid on üldjuhul<br />
samasugused, kuid inimestel on need rohkem tahtele alluvad. Sellest tulenevalt võivad paljud<br />
inimühiskonna ja majanduslikud probleemid tuleneda loomariigi seaduspärasustest. Inimeste ja<br />
loomade käitumiste sarnasusi on uurinud paljud teadlased nagu näiteks inglane Desmond Morris<br />
oma raamatutes „Alasti ahv“ ja „Inimloomaaed“. Evolutsioon inimühiskonnas ei ole ära kaotanud<br />
selliseid inimloomuse ürglooduslikke instinkte nagu näiteks ksenofoobia, salakavalus, agressiivsus,<br />
ahnitsemine, „kambavaim“ ja patriotism. Kuid seejuures peab arvestama seda, et inimeste<br />
humaansuse ja instinktide tasemed on aga väga erinevad. Loomalike ja barbaarsete tendentside<br />
avaldumist suudavad ära hoida inimeste haritus ja eetiline ning moraalne kasvatus. Sarnaselt<br />
loomadega on ka inimestel vajadus psühhotroopsete ainete järele. Näiteks šokolaad, alkohol, kohv<br />
või erinevad uimastid nagu kanep. Näiteks elevandid otsivad ja söövad puuvilju, mis on käärinud.<br />
Pärast seda tunnevad nad end hästi.<br />
Inimene on bioloogiliselt pooleldi loom, sest ta omab looma keha. Inimene on looma ja<br />
maavälise tulnuka vahepealne aste, sest ta pärineb geneetiliste manipulatsioonide tulemusena<br />
osaliselt ahvidest ja osaliselt tulnukatest. See tähendab ka seda, et inimesed on geneetilises<br />
suguluses tulnukatega ja samaaegselt ka planeet Maal eksisteeriva loomariigiga. Maavälised<br />
olendid ütlevad selle peale, et „meie oleme nende lapsed“.<br />
Inimese animaalsuse olemus on füüsiliselt näha inimkeha ehituses nagu näiteks rudimendid,<br />
karvkate meeste kehal ( osaliselt ka naistel ), rebimishambad, sabaluu osaline säilimine jne. Oluline<br />
on märkida, et isegi tulnukad on inimröövide ajal väitnud, et inimene on looma kehaga. Toidu<br />
poolest on inimene ka kõigesööja, mida bioloogias nimetatakse omnivooriks. Kuid maavälised<br />
olendid on samas enamasti taimtoidulised. Näiteks liha ja ka soolast toitu nad ei söö, küll aga sööb<br />
seda inimene. Inimese käitumine on paljudel juhtudel tingitud instinktidest, tundepuhangutest ja<br />
hormonaalse tegevuse tulemusena. Inimene on enamasti väga emotsionaalne olend, mistõttu<br />
„segab“ see paljudel juhtudel ratsionaalse mõtlemise protsessi. Inimene on keha ehituselt tugev ja<br />
jässakas ( isegi naiste puhul ) kui võrrelda inimest tulnukate liikide esindajatega. Väliste tunnuste<br />
84
poolest ei erine inimene ahvist just väga palju. Mõlemal isendil esineb näiteks karvkate ja püstine<br />
kõnnak. Inimene võib ilmale tuua korraga kolme, nelja või isegi seitset last, mis viitab loomariigi<br />
päritolule, sest see on iseloomulik ka loomadele. Inimene on ka suure alalõuaga ( tahke toidu<br />
rebimiseks ja mälumiseks ) ning suure hambumusega.<br />
Arvatakse, et empaatia võime on üks nendest omadustest, mis eristab inimest loomadest.<br />
Empaatia all mõistetakse psüühilist võimet või omadust kogeda vahetult teiste inimeste tundeid. See<br />
võib avalduda näiteks filme vaadates või mõnda head raamatut lugedes. Me tunneme filmi vaadates<br />
sageli kaasa oma lemmiktegelastele. Seda nimetatakse kaasatundmiseks. Paljud inimesed arvavad<br />
ennast olevat empaatilised ja mõistva suhtumisega, kuid üsna sageli ei ole see tegelikult üldsegi nii.<br />
Sageli ei tunne inimesed teiste tundeid ( näiteks hingelist valu ). Inimesed ei taju sageli enda<br />
tegevuste mõju teistele inimestele ( näiteks sõnade mõju ). Inimeste tegude motiivid võivad lähtuda<br />
üsna sageli emotsioonidest, mis tähendab, et see on põhjustatud just tundepuhangutest. Paljud<br />
iseloomujooned inimese käitumise ja ka mõtlemise struktuurides on omased ka loomadel. Kuid<br />
empaatia võime aga loomadel enamasti puudub, mis ka inimestel sageli ei avaldu. Selge on see, et<br />
inimesed peaksid olema palju rohkem kaastundlikumad ja hoolivamad teiste inimeste suhtes, mis<br />
eeldab, et inimene peaks teadma ja tunnetama rohkem enda tegevuste mõju teiste inimeste<br />
psüühikale. Kuid selline iseloomujoon avaldub vähestel inimestel. Teiste inimeste objektiivne<br />
mõistmine ja tunnete selge tajumine on väga oluline omadus, mis paraku esineb inimestel enamasti<br />
pealiskaudselt või lihtsalt lühiajaliselt. Alles pärast surma mõistab ja tunnetab inimene tõeliselt oma<br />
tegude mõju teiste inimeste teadvusele. Humaanseid ärimehi ja poliitikuid kohtab ühiskonnas<br />
suhteliselt harva, kuigi rohkem oleks vägagi võimalik. Inimesed ei kujuta enamasti ette teiste<br />
inimeste kannatusi ja see on inimkonna üks traagilisemaid iseloomujooni, mis mõjutab kogu<br />
tsivilisatsiooni arengut. Sellest võib tuua üsna lihtsasti palju näiteid. Näiteks eksisteerivad isegi<br />
tänapäeval sellised riigid, mille juhtideks on psühhopaatsete omadustega juhid, kes põhjustavad<br />
lausa kogu riigi territooriumi ulatuses paljudele inimestele psüühilisi kannatusi. Nendeks on näiteks<br />
sellised diktaatorlikud riigid nagu Birma ja Põhja-Korea, niisamuti ka paljud Aafrika riigid ja lähisidas<br />
olevad maad. Ka koolivägivalla korral esineb vähene empaatia võime, kuid peale selle<br />
tunnetatakse ka naudingut enda agressiivse käitumise üle. Tuntakse kiusamisest mõnu ja seda on<br />
teadusuuringutes ka tuvastatud. Ühes USA-s korraldatud uuringus selgus, et empaatia ja<br />
kaastundega seotud ajupiirkonnad ei aktiveeru ( või aktiveeruvad väga vähesel määral ) just<br />
psühhopaatidel, kui nad näevad teiste inimeste kannatusi. Psühhopaatidel on häirunud ka<br />
emotsioonide töötlemise ja otsuste tegemisega seotud ajupiirkondade aktiivsused. Empaatia asemel<br />
tunnevad psühhopaadid sageli hoopis mõnu ja lõbu. Empaatia tunne tekib siis, kui psühhopaatidel<br />
endal tekib või endale ette kujutab valu tunnet.<br />
Üks kuritegelikke ja loomalikke avaldumisvorme esineb inimesel ka võimu kuritarvitamisel.<br />
Võimuahneid ja egotsentrilisi inimesi on maailmas väga palju. Positsiooni ihavat ja seda<br />
väärtustavat inimest iseloomustab kõnekäänd: „tähtis on see, et kes midagi ütles, mitte see, et mida<br />
keegi ütles“. Kuid reaalsetes olukordades ei pea see kõnekäänd enamasti paika, sest: „oluline on<br />
see, mida öeldi, mitte see, et kes midagi ütles“. See tähendab seda, et teatud positsioonil olevaid<br />
inimesi võetakse sageli tõsisemalt ja rohkem kuulda kui neid, kellel positsioon puudub, hoolimata<br />
sellest, et neil võib olla rohkem teadmisi ja õigem suhtumine. Vahel võivad positsioonil olevad<br />
inimesed anda isegi väärat või ebausaldusväärset informatsiooni. Inimese võimu kuritarvitamise<br />
iseloomujoon on eksisteerinud kogu inimajaloo jooksul, kuid just praegusel ajal on inimühiskonna<br />
arengus näha suuri muutusi, mis liiguvad paremuse ehk demokraatia suunas. Ajaloost on palju teada<br />
riigijuhtide kohutavatest tegudest, mida nad maa peal on korda saatnud. Isegi tänapäevalgi<br />
eksisteerivad sellised riigid, kus kodanike eluviis meenutab pigem maapealset põrgut kui<br />
tsiviliseeritud demokraatlikku riigikorda. Näiteks Põhja-Koread peetakse kõige isoleeritumaks ja<br />
kõige terroristlikumaks riigiks Maa peal. Sellistes piirkondades, mida juhivad ja kontrollivad<br />
sisuliselt psühhopaatid, puuduvad inimestel õiguse mõistmine. Sellise riigikorraldusega riike oli<br />
vanadel aegadel palju levinumad kui seda on tänapäeva maailmas. Võib kindlalt väita seda, et mitte<br />
kõik inimesed ei ela praegusel ajal 21. sajandil, sest paljud regioonid Maa peal sisaldavad sellist<br />
inimeste elukorraldust, mis meenutavad veel Nõukogude aja diktatuuri või lausa keskaegseid<br />
elutalitlusi. Aegade jooksul võib täheldada, et võimu kuritarvitamine on inimühiskonnas üldlevinud<br />
85
nähtus. Kuid see on siiski ainult üks kuritegelikke vorme. Kuritegevust laiemalt esineb maailmas<br />
eelkõige seetõttu, et seda tahetakse. See tähendab, et inimeste sisemine tung ja seega tahe on<br />
kuritegevuse olemasolu üks määravamaid tegureid.<br />
Inimesed võivad vahel olla emotsionaalselt tasakaalutud. See tähendab seda, et vahel osutuvad<br />
inimese tundepuhangud teistele isegi surmavateks. Inimestel on üsna sageli raske oma tundeid vaos<br />
hoida. Põhimõtteliselt ei ole võimalik käituda nii, et ei esineks emotsioone. Inimeste tundepuhangud<br />
on sageli üsna ägedad ja kontrollimatud. Emotsioone on inimesel vahel nii raske juhtida, et mõne<br />
ägeda tundepuhangu hoos on inimene võimeline kellegi teise inimese elu võtma. See ei esine ainult<br />
afekti seisundi ajel nagu paljud psühholoogid seda arvavad. Need võivad tekkida näiteks inimese<br />
armukadedushoo või lihtsalt vihasööstu ajal. Psühholoogia arusaamade järgi tuleneb see sellest, et<br />
enamasti mõtlevad ja seega käituvad inimesed just emotsionaalselt, mitte nii väga ratsionaalselt.<br />
Kuid selline psüühiline aspekt inimesel on aga omane pigem loomadele. Loomad ju enamasti ei<br />
käitu ratsionaalselt, vaid nende ajenditeks on instinktid. Inimese loomalikud kalduvused ehk<br />
animaalsus on mõtlemis- või käitumismallid, mis on omased loomadele, kuid mis esinevad ka<br />
inimestel. See tuleneb sellest, et inimene on pooleldi loomariigi päritoluga, mis omakorda võib aga<br />
viidata sellele, et inimese põhiloomus on seotud just tema animaalsusega. Inimene on väga<br />
emotsionaalne elusolend.<br />
Agressiivsus on inimese üks loomaliku avaldumisvorme. Agressiivsus on välja kujunenud<br />
evolutsiooni käigus, mis tagab liigi kaitsmise ja ellujäämise. See väljendub territooriumi katsmises,<br />
saagi hankimisel, tugevamate isendite geenide edasiandmises jne. Rituaalides, mille korral<br />
pannakse loomariigis paika loomakarja võimuhierarhia, esineb agressiivse käitumise tahke. Seetõttu<br />
agressiivsus arvatakse olevat ka võimutungi kaasnähtuseks. Agressiivne käitumine võib tekkida<br />
frustratsiooni pinnalt.<br />
Šimpansid on ainsad olendid peale inimeste, kes korraldavad oma enda liigikaaslaste vastu<br />
organiseeritult mõrvasid, et vabaneda rivaalidest ja paremini kasutada oma enda territooriumi<br />
ressursse. See on pigem šimpanside õpitud käitumine ja evolutsiooni käigus välja töötatud taktika,<br />
mille esmakordselt avastav 1970. aastatel Jane Goodall. Kuid šimpanside lähisugulased bonobod<br />
selliseid asju ei korralda.<br />
Ameerika psühholoog ja etnoloog Clarence Ray Carpenter asustas 1938. aastal Indias<br />
kinnipüütud 500 makaaki Kariibi mere saarele Cayo Santiagole. See väike saar oli täiesti inimtühi.<br />
Seal uuris teadlane seda, et kuidas primaadid edendavad populatsiooni ja kuidas nad oma elu<br />
organiseerivad. 70 aasta jooksul on teadlased avastanud primaatide ühiskonnas eksisteerivaid<br />
klannisõdasid ja võimu kuritarvitamist, kuid samas ka solidaarsuse ja ühiskondliku hierarhia<br />
austamist, mis kõik esinevad ka inimühiskonnas. ( Dokumentaalfilm: „Kariibi mere primaadid“,<br />
„Primates of the Caribbean“, Prantsuse 2013, „Ahviühiskonna arengulugu“ )<br />
Sõdimine on inimeste loomuses ja seetõttu ei kao sõjad mitte kunagi. Hulluks ajava alalise<br />
õnnetunde ja rahulolu tõttu on rahu inimestele vaimselt vastuvõetamatu. Sõda ja rahu<br />
tasakaalustavad üksteist. Poola ajakirjanik ja kirjanik Ryszard Kapuściński on Osmanite impeeriumi<br />
kuritegusid kommenteerides öelnud tabavalt ühele ajakirjale järgmist: „Inimesed on tuhandeid<br />
aastaid sõdinud, kuid iga kord oleks justkui tegemist esimese sõjaga ja kõik algaks otsekui mitte<br />
millestki“.<br />
Noored panevad kuritegusid toime enamasti just gruppides. Väga harva tehakse kuritegusid<br />
üksinda. Grupis olles saadakse üksteisest julgust, sest koos on julgem tunne. Tehakse asju, mida<br />
üksinda olles ei tehta mitte kunagi. Nii et kuritegusid tehakse enamasti kambavaimus.<br />
Noortepuntides on välja kujunenud hierarhia ja käsuliin. Grupis esineb alluvussuhe – kõik kuulavad<br />
ühte. Selliseid kuritegelikke grupeeringuid iseloomustab ka nö. „vanglaromantika“ – „et olla kõva<br />
mees, on vaja vanglast läbi käia“. Vangla on nende jaoks nagu mingi au asi. Kuritegeliku elu<br />
idealiseerimine on kõikidel nendel liikmetel ühine nimetaja. Nad peavad sellist elustiili põnevaks ja<br />
huvitavaks ning võtavad õppust kuritegelikku elu kajastavatest filmidest ja telesarjadest.<br />
Kinokunst on tänapäeva maailmas üks levinuimaid inimkultuuri nähtusi. Enamasti on<br />
kõige suurema vaatajaskonnaga filmid just vägivaldse alatooniga lood. Miks inimestele<br />
86
meeldib vaadata just selliseid filme, mis sisaldavad enamasti konflikte ja pingeid? See<br />
näitab ainult seda, et inimestele meeldib vägivald, kuna see pakub neile tunnetuslikku<br />
naudingut ja põnevust. Inimesed kalduvad enamasti tahtma ehedaid elamusi.<br />
Põnevusfilmid ja märulid on just need, mis inimestele rahuldust pakuvad, kuid seda<br />
otseselt ei teadvustata. Inimese psühhosotsiaalse olemuse juures on paljudel juhtudel<br />
näha, et mis tegelikus elus on keelatud, see luuakse kultuuri erinevatesse vormidesse<br />
nagu näiteks filmidesse, raamatutesse, teatrisse jne. Pingelised ja põneva sisuga lood<br />
pakuvad inimestele meeldivaid ja põnevaid elamusi, mis ei pea ilmtingimata olema nii<br />
ainult filmides ( näiteks võib see olla väikelaste sõjamängudes, milles esinevad relvi<br />
imiteerivad lelud ). See näitab abstraktselt seda, et kuidas filmide sisud võivad avalduda<br />
reaalsetes situatsioonides hoolimata sellest kui malbed ja ohutud need ka välja ei<br />
paistaks. Sisuline küsimus seisneb selles, et miks lapsed valivad endale just sellise sisuga<br />
mänge, mida võib põhimõtteliselt tõlgendada „vägivallatu vägivallana“, sest otseselt ju<br />
keegi surma või vigastada ei saa? Kas see on normaalne? Agressiivsusele viitavaid<br />
mänge on maailmas väga palju. Teaduslikud uuringud on näidanud, et pärast vägivaldse<br />
filmi vaatamist suureneb inimesel agressiivsus. Inimesel tekib tung nähtut jäljendada.<br />
Kui intellektile pakub vägivald naudingut ( mistahes vormis ), siis on see tegelikult üsna<br />
ohtlik, sest ei või iial teada, et millal ja millistes reaalsetes situatsioonides see avalduda<br />
võib.<br />
Inimeste loodud arvuti- ja videomängud on suures ulatuses väga vägivaldsed. Need<br />
ületavad kohati isegi õudusfilmide taseme. Nendes on väga suur hulk erinevaid<br />
agressiivsuse tunnuseid. Pole teada, et miks need mängud peavad olema just selliste<br />
vägivaldsete elementidega. Enamikes arvutimängudes toimub kellegi maha löömine või<br />
tagaajamine, mis meeldib inimestele. Sündmused ja tegevused toimuvad virtuaalses<br />
maailmas, mitte aga „meie“ maailmas. Kuid sellegipoolest on arvutimängude mängimine<br />
inimestele ka kasulik. Näiteks on teadlased tõestanud, et arvutimängude mängimine<br />
muudab mängija nägemismeele paremaks. See tähendab, et arvutimängude mängimine<br />
põhjustab silmade kontrastitundlikkuse suurenemist. Sellisel juhul võib kontrastide<br />
nägemine isegi kontaktläätsetest paremini parandada. Peale selle võib videomängude<br />
mängimine parandada teravamaks ka inimese tähelepanu võime. Kuid inimeste loodud<br />
arvutimängud on ainult üks agressiivsuse avaldumisvorme. Nendest veel võikamad on<br />
näiteks erinevad koolivägivalla juhtumid, mida on erinevates maades üsna põhjalikult<br />
uuritud. Psühholoogias on tõestatud, et laps või nooruk tunneb mõnuaistingut ajus, kui ta<br />
on teiste vastu suunatud oma kiusliku tegevusega. Koolivägivalla juhtumid on kohati<br />
väga võikad ja julmad. Kooli keskkonnas teistega suhestumisel tuleb inimestel sageli<br />
esile loomakarja tunnused, mille üheks heaks näiteks on „kambavaim“. Ka noorukid<br />
kasutavad seda mõistet oma kõnepruugis. Tegelikult on need aga loomakarja instinktide<br />
avaldumisvormid. Need tulevad hästi esile just noorte inimeste gruppides. Nooremad<br />
inimesed ( näiteks murdeeas noorukid ) on enamasti agressiivsemad kui vanemad<br />
täisealised inimesed, kuid mõnedel võib agressiivsus esineda hoopis hilisemas elueas või<br />
koguni terve eluea vältel. Koolivägivald ei ole tegelikult üldse uuema aja nähtus nagu<br />
sageli seda ekslikult arvatakse. See on eksisteerinud ajast, mil noortele suunatud<br />
õppeasutused üldse tekkisid. Lihtsalt viimasel ajal pööratakse sellele „nähtusele“<br />
suuremat tähelepanu kui seda tehti varem. Neid juhtumeid on hakatud alles viimasel ajal<br />
( umbes viimastel kümnenditel ) tõsisemalt uurima. Enamasti tõdetakse, et<br />
psühholoogiline vaen on koolivägivalla puhul inimesele isegi kahjulikum ja laastavam<br />
kui füüsiline raev. Ka üldisemalt võib tõdeda, et inimesed on vahel üsna agressiivse<br />
iseloomuga ( või selle kalduvusega ) mõistusega olendid ja seda nii kõnepruugis kui ka<br />
füüsilises tegevuses. Kui see nii ei oleks, siis me ei kuuleks midagi maailmas toimuvatest<br />
koolivägivalla juhtumitest, inimröövidest, sõdadest, terroriaktidest jne.<br />
87
Naissugu on juba bioloogiliselt meelitatud nö. „pahade poiste“ poole, sest nende iseloomujooned<br />
nagu näiteks vaprus, tugevus ja füüsiline jõud on vajalikud ellujäämiseks. Inimese meeldimise,<br />
kiindumise, kire, seksuaalse huvi, armumise ja armastuse vahel on palju seda, mis kattuvad ja<br />
seostuvad. Kuid kõik need on siiski erinevad tunded. Meeldimine on inimese teadvustatud ja<br />
mõistuslik hinnang kellegi teise inimese kohta. Näiteks paljud asjad võivad inimesele meeldida.<br />
Kuid see ei ole valiv ega tunne, mis eristab ühte teisest. Kiindumust sageli ei peeta armastuseks.<br />
Seda peetakse ühtekuuluvusvajaduseks, mis on ajas püsiv ja muutub kergesti harjumuseks.<br />
Armumise taga peituvad aga bioloogilised protsessid. Sageli on täheldatud seda, et inimese mõistus<br />
ei hooma armumist. Kuid see on valiv tunne ( näiteks inimesed sageli tunnevad, et ainult see<br />
inimene on õige ). Armastus on armumine, seksuaalne kirg ja sõprus korraga. Seega armastus on<br />
eelmised tunded kõik kokku. Reaalses inimsuhete elus omab seks vahel isegi suuremat rolli kui<br />
armastus. Enamasti armutakse alateadlikult just seksi pärast, mitte aga armastuse pärast. Seejuures<br />
võib armastus osutuda suhtes teisejärguliseks. Seda eriti just noorema põlvkonna seas. Paljud<br />
noored paarid on koos seksi pärast, mitte aga armastuse pärast, mida sageli endale ei teadvustata.<br />
Kuid selline sotsiaalne vorm on tegelikult samuti seotud animaalsusega. Seks on üsna ürgne<br />
inimfüsioloogia avaldumisvorm. Kõik mehed soovivad endale ilusat naist ja kõik naised soovivad<br />
endale nägusat meest. Inimese „sisemine ilu“ jääb vähemalt tutvuse alguses paljudel juhtudel<br />
tahtmatuks või lihtsalt teisejärguliseks. Kas selline asi on ikkagi mõistlik? See on ju omane<br />
loomadele, mitte ei peaks olema omane haritud ja intellektuaalsetele olenditele. Seksuaalsus on<br />
väga vajalik inimese sigimisvõime avaldumise korral, kuid sellega kaasnev käitumine on selgelt<br />
loomaliku tendentsiga. Religioonis on selle kohta tavaks öelda, et „eelistatakse liha vaimule“.<br />
Inimeste iha kauni välimuse järele annab tegelikult mõista inimese materiaalsest olemusest. Ilusa ja<br />
tugeva kehaehitusega mees omab naise silmis ( vähemalt alateadlikult ) väga hea genotüübiga<br />
isendit, kellel on head geenid, mida siis edasi pärandada järgmistele generatsioonidele. Suurepärane<br />
genofond võib tähendada ka isendi head elukvaliteeti. Seksuaalsus on seotud isendi sigimisega. See<br />
on nagu „külgetõmbe mõõt“, mis on samuti päritud loomariigist. Näiteks koolis on ilusa tüdruku<br />
ümber alati palju poisse. Seda veel eriti, kui tegemist on piltilusa inimesega. Kuid miks inetu<br />
välimusega tüdruk ei saa peaaegu mitte kunagi olla sama populaarne kui näiteks väga ilus tüdruk,<br />
hoolimata sellest, et ta võib osutuda niisamuti targaks ja andekaks?<br />
Inimgrupp kui loomakari<br />
Inimestel esinevad väga sageli loomalikke kalduvusi, mis aga ei avaldu ainult üksikinimese<br />
tasandil, vaid ka inimestest koosnevatel gruppidel. Kogu loomariigis kehtib üks väga iseäralik<br />
seaduspärasus, mida tuntakse loodusliku valikuna. Selle all mõistetakse sellist eluslooduses<br />
valitsevat seaduspärasust, mille korral tugevamad isendid kohastuvad keskkonnaga paremini ja<br />
jäävad elama, kuid samas nõrgematel isenditel on suurem tõenäosus hukkuda. Enamus juhtudest<br />
nõrgemad isendid looduses surevadki. Kuid sellist loomariigi omast avaldumisvormi esineb<br />
tegelikult ka inimühiskonna tegevuses, sest leidub loomariigile omaseid iseloomujooni. Näiteks<br />
andekam ( s.t. intelligentsem ) inimene saavutab enamasti rohkem materiaalset edu ( näiteks<br />
rikastumise tõenäosuse protsent on suurem ), kui need inimesed, kellel on vähem andeid ja oskusi.<br />
Selgelt on näha seda, et inimühiskond soosib rohkem intelligentsemat inimest nii nagu loodus<br />
soosib tugevamat isendit. Sellise inimese elukvaliteet on enamasti heal tasemel. See tähendab, et<br />
materiaalseid ( ja paljudel kordadel ka sotsiaalseid ) probleeme esineb enamasti palju vähem.<br />
Näiteks popstaari elu on peaaegu alati rikkalikum ja kirevam, kui näiteks koristaja ametit pidaval<br />
inimesel. Madalama intelligentsuse kvoodiga inimesed aga enamasti ei saavuta oma elus suurt<br />
midagi ja nende elukvaliteet on ka enamasti kesisem nendest inimestest, kes omavad suuri vaimseid<br />
võimeid ja oskusi. Kuid peab märkima ka seda, et need asjaolud võivad suuresti sõltuda ka antud<br />
ühiskonna üldistest vajadustest ja võimalustest. Sellegipoolest on seos loomariigis ja<br />
88
inimühiskonnas esineva vahel siiski selgelt olemas. Looduses jääb tugevam isend enamasti ellu,<br />
nõrgem aga mitte. Inimühiskonnas on kujunenud välja üsna sarnane olukord, kus intelligentsem<br />
inimene elab paremat elu kui vähem andekam inimene. See võib küll erinevates ühiskondades olla<br />
spetsiifiliselt erinev, kuid seda näitab selgelt üldine ühiskonna funktsioneerimine. Tegelikult ei ole<br />
see aga õiglane, sest õigus elule on kõigil inimestel ( hoolimata inimeste intelligentsuse tasemetest<br />
), milles peaks arvestama ka inimeste elukvaliteeti. Ei ole tegelikult õiglane, et inimese<br />
elukvaliteedi määrab ära inimese „arukus“, mis tuleneb enamasti inimese kaasasündinud geenidest (<br />
nagu näiteks musikaalsus ). Psühholoogias ei ole tegelikult veel päris selge, et kas inimese andekus<br />
ja geniaalsus tulevad inimese geenidest, ühiskonna mõjuvatest teguritest või hoopiski nende kahe<br />
erineva teguri kombinatsioonidest. Looduses määrab isendi toimetuleku tema genofond, kuid<br />
inimühiskonnas ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja<br />
humanitaarseteks eluvormideks. Paljude inimeste reaalne elu Maal on aga paraku kohati üsna<br />
mõistuse vastane ja animaalne. Inimühiskonna üheks suurimaks loomaliku tendentsi<br />
avaldumisvormiks ongi loodusliku valiku teisenemine materialistliku ühiskonna näol. Fakt on see,<br />
et inimene on poolenisti loomaliku päritoluga. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadele<br />
omased bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on mõnevõrra kandunud üle ka<br />
inimkultuuri nähtavatesse osadesse ja inimühiskonda tervikuna, mitte ei avaldu ainult individuaalsel<br />
tasandil.<br />
Inimene on üsna sageli materialistliku ja loomaliku kalduvusega olend, mis väljendub ka<br />
inimühiskonna üldises olemuses ja käitumises. Mõned sotsioloogid on väitnud, et inimühiskond on<br />
inimese nägu ja inimene on omakorda ühiskonna nägu ( sarnaselt nii nagu laps on perekonna peegel<br />
). Inimeste mõtlemisviis avaldub andmise ja vastuandmise protsessis. Väga vähe on sellist andmist,<br />
mille korral ei oodata vastutasu. Paljude inimeste ühiskondlik tegevus seisneb kasumiahnuses ja<br />
saamahimus. Vahel ollakse valmis selle nimel isegi tapma või teistele inimestele kannatusi<br />
valmistama. Inimeste materialistlikkus esineb mõtlemisviisis ( näiteks „tasuta lõunaid ei ole<br />
olemas“ ), mis väljendub lõpuks psühhosotsiaalses käitumises. Seda on selgesti näha isegi arstiabi<br />
andmises. Näiteks paljud arstiabi teenused on niivõrd kulukad, et vähema sissetulekuga inimesed ei<br />
saagi neid endale reaalselt lubada. Kui raha ( s.t. vahetuskaupa ) ei ole arstiabi teenuse eest võimalik<br />
tasuda, siis inimene ei olegi võimeline vajadusel meditsiinilist abi saama. Kuid materialistlik<br />
mõtlemisviis on inimestel veelgi kaugemale läinud. Näiteks sageli nõutakse arstiabi saamise korral<br />
ka visiiditasu, et inimene saaks üldse arstikabineti külastada. See ei pruugi olla vastuolus kehtiva<br />
seadusandlusega, kuid sellest hoolimata on see selgelt ebahummaanne ja väga materialistlik<br />
lähenemine. Reaalses elus ei ole inimene enamasti nii vaimne intellektuaal nagu seda näidatakse<br />
filmides või luule värssides. Seda näitab selgelt ühiskonna üldine olemus ja struktuur. Tasu ja<br />
vastutasu mõtlemisviis ja sellega kaasnev füüsiline tegutsemisvorm on kinnistunud kogu<br />
inimühiskonnas. Inimestest koosnev ühiskond on väga probleemne, mille juured seisnevad<br />
materialistlikus mõtlemisviisis ja animaalsuses. Tänapäeva maailmaühiskonnas domineerib ärindus,<br />
mille juures on kõige hukatuslikum see, et selle näivat hummaanset eesmärki peetakse normaalseks.<br />
Äritegevus on ju igapäevane nähtus ja kõik inimesed on selle kõrval harjunud elama. Inimeste<br />
subjektiivse arvamuse kohaselt on neil olemas kindlad vaimsed väärtused ja põhimõtted ( mida nad<br />
enda arvates ka järgivad ), kuid objektiivselt see enamasti nii tegelikult ei ole. See kõik on illusioon.<br />
Inimühiskonnal on väga sügavad psühhosotsiaalsed probleemid, mis kõik pole kaugeltki nähtav<br />
avalikult kättesaadavatest infokanalitest. Mõeldakse ühtviisi, kuid käitutakse reaalselt teisiti.<br />
Vaimsed põhimõtted ja väärtused, mis on esitatud näiteks kristlikus usundisüsteemis, on<br />
inimühiskonnas hääbunud järjekindlalt juba viimastel sajanditel. Kindel võib olla selles, et mida<br />
kaugemale inimesed eemalduvad vaimsetest põhimõtetest ( mis on kirjas näiteks Piibli<br />
evangeeliumites ), seda suurem vapustus ootab inimkonda ees tulevikus, mil nad näevad elu mujal<br />
Universumis.<br />
Kristlik religioon väidab meile seda, et taevasesse paradiisi pääsevad ainult head inimesed ja<br />
halvad inimesed satuvad pärast surma sellisesse kohta, mida me nimetame põrguks. Kui aga<br />
kujutaksime ette sellist olukorda, et paradiisi pääsemiseks peab inimene maksma palju raha nii nagu<br />
peab poes toidu eest maksma, kui inimene süüa soovib. Paljudele inimestele näib selline olukord<br />
täiesti absurdsena, sest inimese edasine käekäik pärast tema surma peab ju sõltuma ainult tema enda<br />
89
südametunnistusest, mitte aga materiaalsetest panustest. Kuid eeltoodud olukord on üheks parimaks<br />
näiteks ( s.t. analoogiaks ) inimeste ülimateriaalsest maailmast, egoismist ja sagenevast omakasust.<br />
Just selline analoogiline näide näitab väga ilmekalt ja üsna selgelt inimeste tõelisest materiaalsest<br />
loomusest. See tähendab ka seda, et nii missugune on inimene oma loomusega, nõnda on ka kogu<br />
inimühiskond.<br />
Inimühiskonnas esinevad sellised sotsiaalsed nähtused, mille korral tegutsevad suured<br />
inimgrupid. Nendeks on näiteks rahvaülestõusud, kontserdid, turniirid, paraadid jne. Kui aga suurel<br />
rahvamassil esineb mingil põhjusel äge vihahoog või see satub suure hirmu alla, siis ilmneb<br />
inimestel enamasti paanika oht. Seda on näiteks näha tänavatel toimuvates rahvarahutustes või<br />
mingisuguse suure katastroofi ajal. Sellisel juhul kaob inimestel kontroll üldise olukorra üle üsna<br />
kiiresti. Suure inimmassi seas võib tekkida paanika, mis esineb ka loomadel ja nende karjadel.<br />
Paanikahoos rahvamass võib inimesi surnuks trampida, kui need juhtuvad näiteks maha kukkuma ja<br />
tee peale ette jääma. Selliseid olukordi on tegelikkuses üsna sageli ette tulnud. Sääraseid sündmusi<br />
on enamasti raske ette ennustada. Paanika- või vihahoos rahvamass võib osutuda tohutult suureks<br />
„tapariistaks“. Tapatöö ulatus võib rahvamassi poolt kujuneda äärmiselt katastroofiliseks. See on<br />
kahtlemata üks ilmsemaid loomalikke tunnuseid inimesel.<br />
Härjavõitlused on Lääne-Euroopa kultuuris üks eluohtlikumaid meelelahutusvorme. Härja<br />
tagaajamise korral esineb samuti inimese animaalsuse olemus, mis seisneb adrenaliini vallandumises<br />
inimese ajus. Aju virgatsaine nimega adrenaliin teeb sellise tegevuse inimestele üsna<br />
nauditavaks. Mõned inimesed lausa „janunevad“ adrenaliini järele, mistõttu on välja kujunenud<br />
paljud ekstreemsed spordialad. Animaalsusega kaasnevad inimestel vajadused ekstreemsuste järele.<br />
Ekstreemseid spordialasid on maailmas üsna palju ja paljud nendest harrastustest on inimesele ka<br />
eluohtlikud. Näiteks härja tagaajamistes on aegade jooksul saanud paljud inimesed vigastada või<br />
isegi surma. Kuid sellest hoolimata harrastatakse neid tegevusi endiselt.<br />
Inimestel tekitab hea tunde keelatud asju proovida või neid teha. Näiteks ka Aadam ja Eeva sõid<br />
hea ja kurja tundmise puult õuna, sest nad tahtsid selle vilja maitset tunda. Kristlaste pühakirjas<br />
Piiblis on lugu sellest, kuidas kogu inimkond pattu langes. Paradiisiaias keelas Jumal Aadamal ja<br />
Eeval süüa vilju hea- ja kurjatundmise puult, kuid kõikidelt teistelt puudelt võisid nad vilju maitsta.<br />
Eeva astus Jumala keelust üle ja sõi keelatud puult keelatud vilja. Seda õhutas tagant kaval madu,<br />
kes pani Eeva Jumala sõnades kahtlema. Selle loo mõistmise sisu seisneb aga selles, et miks keelas<br />
Jumal inimestel süüa vilja hea- ja kurjatundmise puult? Jumal teadis, et inimesed ei tee vahet heal ja<br />
kurjal. Pealtnäha absurdsel väitel on tegelikult vägagi reaalne tagapõhi, mida näitab reaalne elu<br />
inimühiskonnas. Inimene ei oska teha vahet heal ja halval. Näiteks mõnikord sooritatakse pealtnäha<br />
heade tegudega hoopis palju halba ja ka vastupidi. Näiteks seksuaalvähemusi ühiskonnas enamasti<br />
ei sallita ja neid kiusatakse taga. Nende korraldatud ekstragavantseid paraade rünnatakse vahel isegi<br />
üsna vägivaldselt. Vihkamine, sallimatus ja agressiivsus nende vastu on enamasti väga laialt<br />
levinud. Mõndades ühiskondades on seksuaalvähemustele mõistetud isegi surma. Enamikele<br />
inimestele tundub homoseksuaalsus rõvedusena ja jälgina. Kuid moraalne ja sotsiaalne kuritegu on<br />
see, kui neid sellepärast hakatakse tapma või taga kiusama. Sellisel juhul on tegemist ilmselge<br />
kuriteoaktiga. Kui aga selline seksuaalvähemus osutub tõepoolest haiguse vormiks ( mis oleks<br />
kliiniliselt tõestatud ), siis kust võtavad inimesed õiguse haiget inimest taga kiusata? Kas siis<br />
näiteks Downi sündroomiga inimesi tuleb samuti tappa ja taga kiusata nii nagu seksuaalvähemusi?<br />
Juba ammu on teada, et teistsuguseid inimesi üldjuhul ühiskonnas ei sallita. Selles avaldub selgelt<br />
inimese hea ja kurja tundmise olemus. Paljud inimesed ei saa arugi, et nad teevad sellise<br />
käitumisega teistele hoopis kurja. Siinkohal võiks tsiteerida religiooni ühte suurimat õpetust: „Ära<br />
tee teistele seda, mida sa ei taha, et seda sulle tehakse“.<br />
Suur osa inimesi omavad kindlaid arusaamasid ühiskonna normidest ja raamidest, mida me kõik<br />
peame järgima. Enamasti peetakse normiväliselt käituvaid inimesi hulludeks ja neid võidakse isegi<br />
tappa. Erinevaid inimesi ei sallita. Arvatakse, et neil on mingisugune eelis normaalsete inimeste ees<br />
ja seetõttu neid kardetakse. Inimajaloos on väga palju näiteid tapetud süütutest inimestest, kes<br />
erinesid suurema osa inimrahvast. Nendeks olid näiteks nõiad või teise rassi esindajad.<br />
90
VIITED JA KASUTATUD MATERJALID<br />
Järgnevalt on väljatoodud sellised materjalid, mida religiooniteoorias on kasutatud ja mis olid<br />
hädavajalikud selle teooria loomiseks. See tähendab seda, et järgnevalt on esitatud need viited ja<br />
materjalid, mis olid aluseks kogu religiooniteooria kujunemisele. Eelnevalt esitatud<br />
religiooniteooria on tegelikult ühe pika uurimustöö tulemus, mis ei põhine autori haiglaslikul<br />
fantaasial ega mõne muu patoloogilisel psüühikahälbel, vaid terve mõistuse loogilisel analüüsil,<br />
ratsionaalsel mõtlemisel ja üldistusvõimel, mida on kasutatud kogu järgnevate materjalide läbi<br />
töötamisel.<br />
Kirjandus:<br />
1. „Elu pärast surma. Teispoolsuse käsitlused maailma religioonides“, Tallinn 1997, kirjastus: TEA,<br />
Farnaz Ma´sumian 1995.<br />
2. „Sealpool surma. Surma käsitlus parapsühholoogias“, Irma Weisen, soome keelest tõlkinud<br />
Katrin Väli ja kujundanud Jaanika Sander, Tallinn 1993, Egregor.<br />
3. „Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat“ ( originaalse pealkirjaga „Dimensions: A casebook<br />
of Aliens Contact“ 1988 Chicago, 1989 New York ), Jacques Vallée, aktsiaselts „Kupar“, Tallinn<br />
1993, tõlkinud Andres Valdre, kaanekujundus Jaan Tammsaar<br />
4. „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia” ( „Encyclopedia of the unexplained” ), Peter Hough ja<br />
Jenny Randlers, kirjastus: Sinisukk, Tallinn 1998, ISBN: 9985730380.<br />
5. Igor Volke, „Ufopäevikud“, BNSi kirjastus 1998, kujundanud Rein Seppius, ISBN: 9985883098.<br />
6. „Paradoks: intrigeerivad elud, persoonid, sündmused“, toimetaja Lauri Lumen, Tartu: Sünnimaa<br />
Kirjastus, 1991-2005, ISSN: 1406-3212 ja Standardnumber: 9771406321006 ( NB: andmed eesti<br />
rahvusbibliograafias: „püsilink kirjele“: http://erb.nlib.ee/?kid=10727243 või<br />
http://erb.nlib.ee/?kid=10727243&oid=19dc1036 ).<br />
7. „Kulturoloogia“, Aare Laanemäe, 2007, Tallinn: kirjastus “Ilo”.<br />
91
Dokumentaalfilmid:<br />
1. „Surmapiiril“, „Life after death, a skeptical inquiry“; executive producer: Erik Nelson; ©<br />
MCMXCVIII Termite Art Productions, LLC, All Rights Reserved.<br />
2. „Parimad UFO-asitõendid“, „UFOs, the best evidence ever ( caught on tape )“, executive<br />
producer: Robert C. Kiviat, copyright 1997, Kiviat Productions, Inc. All Right Reserved.<br />
3. „Poiss, kes varem elanud“, „The boy who lived before“, narrator: Stuart Bunce; filmed &<br />
directed by Lesley Katon. An october films production for five. © channel 5 broadcasting Itd 2006.<br />
4. „Suurimad pettused paljastatud“, „World´s greatest hoaxes: ( secrets finally revealed )“, executive<br />
producer: Robert C. Kiviat. Kiviat Productions, Inc. All Rights Reserved.<br />
5. „KGB ufotoimikud“, „The secret KGB UFO Files“, hosted by Roger Moore, executive producer:<br />
David Mckenzie, directed by Dan Goldman. Produced by Star Cast International, Red Star Films &<br />
Range of Vision Productions, 1998.<br />
6. „Vapustavad UFO-kohtumised“, „UFOs: the best evidence, strange encounters“, executive<br />
producer: Donald S. Williams. 1994 Altamira Broadcast, All Rights Reserved.<br />
7. „Tõeline poltergeist“, producers: Andrew Abbott and Russell Leven, director: Nick Freand Jones.<br />
Distributed by Channel 4 International. Nobles Gate 2007.<br />
8. „Tulnukas lahangulaual“, „Alien autopsy: the true story“, executive producer: Robert Kiviat.<br />
Kiviat Productions, Inc. 2006.<br />
9. „Nostradamuse saladus“, „Nostradamus, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson. ©<br />
MMII Termite Art Productions, Inc. All Rights Reserved. Produced by Termite Art Productions for<br />
Discovery Channel.<br />
10. „Bermuda kolmnurga saladus“, „Inside the Bermuda Triangle“, executive producer: Erik<br />
Nelson. Produced by Termite Art Productions for Discovery Channel. © MMII Termite Art<br />
Productions. All Rights Reserved.<br />
11. „Mees, kes näeb tulevikku“, „Extraordinary people, the man who paints the future“, narrated by<br />
Bernard Hill, research Rebecca Garrod and Amy Gairdner. Executive Producer: Simon Schofield. a<br />
real life media production for five. © Channel 5 broadcasting ltd 2003.<br />
12. „Elu kosmoses, maailmaruumi hõlvamine“, „L´Aventure spatiale, Coloniser l´espace“. © 2001,<br />
NHK/NHK Enterprises 21, inc./ZDF Enterprises/Télé images international. Re cherches: Yoshio<br />
Yuki. Producteurs exécutifs: Kenichiro Takiguchi, Setsu Mikumo.<br />
13. „Fundamentalistid“, „The Fundamentalists“, executive producer: Denman Rooke. Directed by<br />
Mark Dowd & Kess Bohan. © October Films 2006. October for Channel 4.<br />
14. „Meie: indigolapsed“, saate autor: Maire Aunaste, režissöör: Maire Radsin. Stuudio 4.<br />
Toimetajad: Iiris Saluri ja Elis Aunaste. Eesti televisioon 2008. ERR.<br />
92
15. „Neljanda astme kontakt“, „the Fourth Kind“, USA-Inglise 2009, rezisöör on Olatunde<br />
Osunsanmi ja peaosas mängib Milla Jovovich.<br />
93
Teadus(filosoofia)<br />
94
2 Teadus<br />
2.1 Teadusliku maailmavaate tekkimine<br />
Inimesed on aegade jooksul püüdnud maailma ( loodust ) seletada läbi religioonide. See tähendab<br />
seda, et loodusjõude ja üsna sageli ka inimühiskonnanähtusi seletati just kõrgemate jõududega.<br />
Absoluutselt kõik, mis maailmas aset leiab, on sellise vaatekoha järgi jumaliku tahte tulemus. Polüteistlike<br />
religioonide korral on maailmas toimuv just erinevate jumalate omavahelise vastasmängu<br />
tulemus. Sellist arusaama maailma olemusest jagasid ka muistsed kreeklased. Kuid sellest hoolimata<br />
lõi Kreeka tsivilisatsioon esimest korda maailma ajaloos sellise maailmapildi, mis seletab maailma<br />
olemust ilma jumaliku tahet kaasamata. Asju püüti seletada nii, et põhjustajateks olid just looduslikud<br />
protsessid. Kuid jumaliku tahte olemasolu usuti kaljukindlalt ikkagi edasi. Kuid jumaliku<br />
tahte tulemusi nähti pigem maailmakorralduse üldistes funktsioonides, mitte aga mingites konkreetsetes<br />
nähtustes või sündmustes. Enamiku muistsete kreeklaste arust ei kujundanud jumalad otseselt<br />
looduse ega inimühiskonna igapäevast elu.<br />
Filosoofia ehk „tarkusearmastus“ tähendas muistsete kreeklaste jaoks üldiste probleemide üle<br />
juurdlemist. Seega filosoofiaga tegelevaid inimesi kutsuti filosoofideks. Filosoofia arenes välja<br />
religioossest arutlusest, mis käsitles jumalate päritolu ja maailma tekkimise põhjusi. Filosoofid ehk<br />
mõtlejad avaldasid nende teemade kohta mitmeid erinevaid arvamusi. Kuid nende inimeste<br />
arvamusi peetakse juba filosoofiaks, sest nad ei pidanud maailmas asetleidvaid sündmusi enam<br />
jumala tahte tulemuseks. Nad hakkasid uskuma seda, et maailm toimib mingisuguse üldise loodusliku<br />
põhimõtte järgi, mida on võimalik mõistusega mõista. Näiteks üks esimesi filosoofe, kes<br />
niimoodi arvas, oli 6. sajandi esimesel poolel elanud Mileetose filosoof Thales. Vesi oli tema uskumuse<br />
järgi kõige aluseks. Ta uskus seda, et kogu maailm oli tekkinud veest ja ka kogu maailm ujus<br />
vee peal. Thales olevat liikunud Idamaadel. Ta olevat osanud ennustada ka päikesevarjutust, sest ta<br />
olevat hästi tundnud Egiptuse ja Mesopotaamia geomeetriat, matemaatikat ja astronoomiat. Seepärast<br />
peetaksegi just Thalest kreeka teaduse rajajaks. Thalese õpilane oli mees nimega Anaximandros.<br />
Tema üldistused olid isegi veel julgemad kui tema õpetajal Thalesel. Ta arvas, et maailm ei saa<br />
toimida mingist ainest, mis looduses eksisteerib. Seepärast arvaski ta seda, et looduse alget ei saa<br />
meeltega tajuda. Sellist piiritut ja tajumatut alget nimetas ta oma apeironi idees. Apeiron on<br />
„miski“, mis on alati olemas olnud ja see ka alatiseks olema jääb. Kogu maailm on sellest tekkinud<br />
ja ka kõik muutub taas selleks. Ta püüdis seletada maailma just abstraktse mõiste abil. Nii oli tema<br />
esimene filosoof ajaloos, kes seda nii teinud on.<br />
Temast järgnevad filosoofid püüdsid seletada üha enam maailma olemust. Nad soovisid mõista<br />
seda, et kuidas on võimalik algainest tekkida kogu meile tuntav maailm. Mõtlejate tähelepanu oli<br />
suunatud liiga palju just kujutlusvõimele ja mõtteloogikale, mitte aga looduse enda reaalsetele<br />
aspektidele. Seetõttu olid nende ideed kui oletused. 5.-4. sajandil rajati atomistikakoolkond, mille<br />
tuntuim filosoof oli Demokritos. Nende filosoofide ideed olid ilmselt kõige lähemal tänapäeva<br />
teaduslikele teooriatele. Nemad arvasid maailma koosnevat tühjusest, milles liiguvad ja omavahel<br />
põrkuvad jagamatud algosakesed. Neid osakesi nimetati aatomiteks, mis tuleb kreeka keelest<br />
atomos, mis tähendab jagamatut. Need osakesed on koostiselt täpselt ühesugused, kuid nende<br />
kujud, mõõtmed ja paiknemised on erinevad. Ained koosnesid nendest aatomitest. Osakesed<br />
moodustavad erinevaid ahelaid. Niisamuti ka inimese hing pidi koosnema nendest jagamatutes<br />
osakestest ja inimese surma korral puruneb selline aatomite ahel.<br />
Kui barbarid vallutasid Rooma riigi alasid, siis pärast seda hakkas kultuur alla käima. Näiteks<br />
teadus ja haridus edasi enam ei arenenud. Kiriku positsioon oli ühiskonnas määravaks jõuks.<br />
Kirjutada oskasid varakeskajal ainult vaimulikud. Kuid teaduse ja haridusega tegelemiseks pidi<br />
inimene ühendusse astuma kirikuga.<br />
Antiikfilosoofia hüljati ja nüüd levis katoliiklik teoloogia. Inimese moraali aluseks sai usk. Kuid<br />
teadus säilitas siiski oma antiikse vormi. Loodusteaduste teadmised lasti ununeda, sest need olid<br />
95
vastuolus kiriku tõekspidamistega. Näiteks antiigi aja loodusteadlased püstitasid teooria, et Maa on<br />
kerakujuline. Kuid selline väide langes nüüd naeruväärseks sellega, et siis need inimesed, kes<br />
elavad Maa vastasküljel, peaksid käima pea alaspidi ja puud kasvaksid nii, et nende juured oleksid<br />
ülespidi. Kuna pärgamendid olid tollal ajal üsna kallid, siis paljud vanaaja tekstid hävitati. Nende<br />
tekstide asemele kirjutati kloostrites nüüd usuga seonduvaid kirjutisi. Kuid kirik vajas ka ilmalikke<br />
teadusi. Näiteks antiikajal loodud teadused süstematiseeriti 5. sajandil seitsmeks „vabaks kunstiks“.<br />
Need aga liigitati kaheks alles 6. sajandil. Nendeks oli siis triivium ja kvadriivium. Triiviumi alla<br />
käis grammatika, retoorika ja dialektika ( formaalloogika ). Kuid kvadriiviumi alla pandi aritmeetika,<br />
geomeetria, astronoomia ja muusika. Neid „kunste“ õpetati keskaja koolides üsna piiratult, kui<br />
seda võrrelda Vana-Roomaga. Kuid hiljem arendasid ilmalikke teadusi juba ülikoolid.<br />
Keskajal levinud skolastiline teadus toetus ainult autoriteetidele. Argumentatsioon ei toetunud<br />
kogemustele, vaid formaalloogikale, mida vaidlustes ja uurimustöödes kasutati. Aristotelesest sai<br />
keskajal põhiliseimaks autoriteediks. Oxfordi Ülikooli professor Roger Bacon ( u. 1214-1294 ) oli<br />
üks esimesi kes väitis, et teadustest ja kunstidest kõrgem vorm on oskus teha katseid. Ta arvas, et<br />
tõese lahenduse saab ainult kogemuse teel. Juba enda eluajal ennustas ta ette meie aja tehnika<br />
imesid nagu näiteks maa, vee ja õhusõidukeid, mis on võimelised ise liikuma ning ka teleskoope,<br />
mille abil on võimalik vaadelda kaugeid taevakehasid. Ta valmistas ka maailma esimese<br />
püssirohuretsepti ja oskas seletada esimesena vikerkaare olemust päikesekiirte murdumisena<br />
vihmapiiskades.<br />
2.2 Teaduse tunnetusvaldkonnad<br />
Tavamõistes mõistavad inimesed teaduse all teadmiste avastamist, selle süstematiseerimist ja<br />
kontrollimist. Sellise protsessi eesmärgiks on aga tõe tunnetamine. Kuid kõik, mida inimene teab, ei<br />
ole siiski teaduslik. Teaduslik teadmine on ratsionaalne, objektiivne, kontrollitav, loogiliselt ühetähenduslik<br />
ja süstematiseeritud. Kuid teadustöös tuleb ette ka vigu ja eksimusi, mis vajavad ületamist.<br />
Teadustöö kujutab endast mingi inimese uurimustegevust. Selline tegevus on valdavalt ka<br />
üsna loominguline ja seetõttu kuulub teadus inimkonna vaimsesse kultuuri. Teadus on kultuuri üks<br />
struktuuri osasid. Loomingu all mõistetakse kui mingisuguse uue loomist ja kuna teadustegevus on<br />
selgelt loominguline protsess, siis tähendab teadus ka kui uue teadmise loomist. Teadusloomel on<br />
palju ühist ka teiste inimtegevuse valdkondadega, mis kuuluvad samuti kultuuriloome alla. Professionaalne<br />
teadustöö sisaldab väga palju „argist“ ja „rutiini“. Selle halli aga jätab varju inimese inspiratsiooni<br />
rõõm. Teadustöö tegemisel on väga oluline järgida ka professionaalset eetikat, mis<br />
keelab plagiaati ja eksperimentaalandmete võltsimist. Teaduse institutsionaalne aspekt väljendub<br />
ühiskondlikkus praktikas. See tähendab seda, et kui ei ole olemas laboratooriumeid, teaduslike<br />
uurimusasutusi, õppeasutusi ega informatsioonikeskusi, siis ei saa ka teadustöö õieti toimida.<br />
Olemas on väga palju teaduse harusid ja elukutseid ning seda enam just suures teaduses. Näiteks<br />
mõned teadlased tegelevad ainult rakendusuuringutega, mis toovad kiiresti mingisugust praktilist<br />
kasu, kuid jälle teised tegelevad just fundamentaaluuringutega. Nende kahe valdkonna piirid on<br />
tegelikult üsna ebaselged. Sellepärast ongi teadusfilosoofias ja teadusmetodoloogias loobutud sellisest<br />
teaduse mõistest, mis defineerib teadust kui valdkonda, mille eesmärgiks on saada teadmisi.<br />
Praegusel ajal tuginetakse pigem universaalsetele seadustele.<br />
Teadust nähakse teadusfilosoofias kui mingisugust maailma nägemist, mis allub kindlatele universaalsetele<br />
seadustele. Niiviisi kujutab teadus endast väga spetsiifilist maailmanägemise viisi.<br />
Näiteks see, mis ei ole kooskõlas seadusega või ei ole seaduse seisukohast kirjeldatav, ei ole ka<br />
teadus. Näiteks sellisele iseloomule vastab tänapäeval füüsika ja seetõttu teadusmetodoloogias<br />
käsitletataksegi teadusena füüsikat kui teoreetilist objekti.<br />
„Universaalsete kriteeriumide ja meetodite puudumine ei ole muidugi midagi „kriminaalset“, et<br />
peaksime tingimata niisuguse valdkonna teadmise kuidagi kahtluse alla seadma. Kahtluse korral aga<br />
tuleb lihtsalt igal konkreetsel juhul ette võtta spetsiaalne ja kompleksne ekspertiis. Esimeseks sammuks<br />
võiks sellisel juhul muidugi olla teadusfilosoofiline ja teadusmetodoloogiline „läbivalgusta-<br />
96
mine“.“ Nii leidis Eesti teadusfilosoof Rein Vihalemm. Selline oleks hinnang füüsikateaduse<br />
aspektist ja kartusest sellest, et kas ehk ei ole tegemist meil siin ebateadusega. Kui ei ole seatud<br />
füüsikateaduse eesmärki ja ei kuulu füüsikateaduse kompetentsi, siis ei ole see ka füüsikateaduse<br />
mõttes teadus. Ainult selline asjaolu ei saa olla eespool kirjeldatud tunnetusvaldkonnale mingiks<br />
etteheiteks. See tähendab ühtlasi ka seda, et paljusid uurimisalasid ei saa hinnata ainult teadmiste<br />
aspektist. Näiteks aidata mõista, kriitiliselt hinnata ja täiustada nii individuaalse kui ka ühiskondliku<br />
elu eesmärkide ja nende saavutamise meetodeid on humanitaarteaduste ja ka teiste sotsiaalteaduste<br />
harude üheks fundamentaalseks „intellektuaalseks“ ülesandeks.<br />
( Laanemäe 2007, 272-285 )<br />
2.3 Teaduse üldine ajalugu<br />
Teadus tekkis koos mütoloogiaga, kuid eraldus sellest aja jooksul, arenedes alles hiljem. Samamoodi<br />
oli ka teiste inimese teadvuse vormidega nagu näiteks religioon, kunst jne. Teaduse ajalugu<br />
on läbinud palju muutusi ja „metamorfoose“, tõuse ja mõõnu. Mõned valdkonnad, mis kuulusid<br />
kunagi teaduse koosseisu ( näiteks alkeemia, astroloogia jt ) eraldusid teadusest juba kaua aega<br />
tagasi.<br />
Ei ole olemas ühte nägemust sellest, kuidas jaotada teaduse ajalugu perioodideks. See on üsna<br />
keeruline. Kuid kõige enam levinumad liigitused on tehtud just loodusteaduste vaatenurgast. Nii on<br />
teaduse ajalugu jaotatud nelja olulise perioodi vahel.<br />
Näiteks esimene periood teaduse ajaloos algas asimesel aastatuhandel eKr ja kestis kuni 16. sajandini.<br />
Nimetatud perioodi on vahel nimetatud ka „teaduse eelajalooks“, mis ei ole tegelikult väga<br />
õige. Sellise perioodi jooksul kujunesid välja koos argiteadmistega ühed esimesed mütoloogilised ja<br />
filosoofilised ettekujutused loodusest ja maailmast. Just antiigi natuurfilosoofias esinesid kõige selgemini<br />
algteadmised loodusteaduste vallast. Näiteks natuurfilosoofiast eraldusid esimestena matemaatika,<br />
astronoomia ja meditsiin. Nende teadmiste kasutamine praktikas ei olnud veel kaugeltki<br />
võimalik. Keskaja perioodi jooksul olid loodusteadused „tõrjutud perifeeriasse“. Sellisel ajal oli<br />
levinud kõige rohkem just humanitaaria, kuid sedagi pigem religioonifilosoofias ja teoloogias, mis<br />
on andnud samuti oma panuse loogika ja tunnetusteooria arengusse.<br />
Babüloonia, Egiptus, India ja Hiina olid vanaaja teaduste peamisteks paikadeks. Kuid just Vanas-<br />
Kreekas arenes välja esimest korda teaduse ratsionaalsed alused. Rooma impeeriumi lagunedes<br />
taandus teadus tagasi Itta, kus saavutas märkimisväärseid tulemusi ja seda koos islami võidukäiguga.<br />
Kuid sealt jõudsid teadus ja tehnika uuesti tagasi Euroopasse, mil eksisteeris keskaeg. Seal ( ja<br />
sellisel ajal ) oli teaduse ning tehnika areng väga aeglane ja järjepidev.<br />
Teine periood teaduse ajaloos hõlmas 16. ja 17. sajandit. Teaduse revolutsioon toimus just sellel<br />
ajavahemikul, mis sai alguse Galilei ja Koperniku uurimustega ja lõppes Newtoni ning Leibnizi<br />
fundamentaalsete füüsikalis-matemaatiliste töödega. Itaalia kujunes selle ajaperioodi alguses teaduskeskuseks.<br />
Seal töötasid Leonardo da Vinci, Vesalius, Kopernik jt. Teine periood puudutas<br />
selliseid maid nagu Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaad, mis algas Baconi, Galilei ja<br />
Descartes´iga ning lõppes Newtoniga. Sellisel ajal töötati välja uus matemaatilis-mehaaniline mudel<br />
maailmast. Neil sajanditel loodi sellised loodusteaduste alused, mis põhinesid eksperimendil.<br />
Teadust hakati üha enam kasutama ka praktikas ja niimoodi kujunes see omaette<br />
tegevusvaldkonnaks. Kujunesid välja ühed esimesed teadusühingud informatsiooni vahetamiseks ja<br />
suhtlemiseks.<br />
Kolmas periood hõlmas teaduse ajaloos 18. ja 19. sajandit. Selle aja jooksul tekkisid suur osa<br />
tänapäeval tuntud teadusi ja seetõttu nimetatakse seda aega ka klassikaliseks. Fundamentaalseid<br />
teooriaid luuakse keemias, füüsikas, matemaatikas, geoloogias, bioloogias, psühholoogias jt. Ka<br />
tehnilised teadused hakkasid üha enam esile kerkima. Sellise perioodi areng hõlmas eriti aga just<br />
tööstuslikku Inglismaad ja valgustuslikku Prantsusmaad. Uuteks teaduse valdkondadeks kujunesid<br />
välja kõik elektriga seonduvat. Teadus on just sellest ajast peale kaasa aidanud tööstusliku tootmise<br />
97
ja transpordi arendamisele ja seda siis oma energiaga, masinatega ja kemikaalidega. Sellisel<br />
perioodil ilmnes tööstuslik revolutsioon ja üksikute teadusharude evolutsioon.<br />
Teaduse ajaloos on neljas ja ka viimane periood 20. sajand. Sellel sajandil oli teadusrevolutsioon<br />
kõige suurema ulatusega ja suurimate tagajärgedega inimajaloos. Seega etendab see periood teaduse<br />
ajaloos ühte tähtsaimat ajajärku. Tekib kõikidele elualadele tungiv ülemaailmne teadus. Toimub<br />
väga suur teaduse võidukäik. Näiteks veel 19. sajandi kultuuri oli „valitsenud“ kunst. Nimetatud<br />
teadust on nimetatud postklassikaliseks. Revolutsioonilised avastused toimusid väga paljudes<br />
teadustes. Näiteks matemaatikas allutati kriitilisele analüüsile hulgateooria ja matemaatilise<br />
mõtlemise loogilised alused. Füüsikas loodi kvantmehaanika ja relatiivsusteooria. Bioloogias tekkis<br />
geneetika. Fundamentaalsed teooriad tekkisid ka veel meditsiinis, psühholoogias ja teistes humanitaar-<br />
ja sotsiaalteadustes. Kujunes välja teadusfilosoofia ja teadusmetodoloogia. 20. sajandi teist<br />
poolt on nimetatud teaduse ja tehnika revolutsiooniks, sest sellisel ajal tekkis tehnoloogia kindlale<br />
teaduslikule alusele. Teadus ja tehnoloogia hakkasid väga kiiresti arenema. Sajandi lõpul võidutses<br />
infotehnoloogia areng. Inimeste saientistlik hoiak mõjutas väga teaduse domineerimist ühiskonnas,<br />
kuid see oli enamasti siiski optimistlik, arengu progressi uskuv ja toetav. Nii oli see just 20. sajandi<br />
esimestel kümnenditel. Üha enam aktsepteeriti teaduse sõltumatust ja objektiivsust. Progressi ja<br />
täiuslikkuse poole viivad alati teadmised ja teaduslik tõde. Läbi teadusliku analüüsi on võimalik<br />
vigu parandada. Ka inimese mõistus saab aru sellest, et mis on hea, õige ja ilus. Arvati, et nende<br />
kolme vahel ei ole olulisi vastuolusid. Teadus on sotsiaalselt kasulike teadmiste paradigma, mis on<br />
neutraalne ja objektiivne. Ka objektiivsete teadmiste väljendamise vorm peab olema ratsionaalne,<br />
läbipaistev ja see peab toimima ainult tunnetatud maailma kirjeldajana. Kuid tekkisid neis sisaldavad<br />
ohud, mille üle hakati pead murdma. Näiteks tuumaenergeetikas tehtud avastused. Hakati kahtlema<br />
modernistliku kultuuri alustes. Sellesse hoiakusse suhtusid skeptiliselt ka paljud humanitaarteadlased.<br />
( Laanemäe 2007, 272-285 )<br />
2.4 Loodusteaduste evolutsioon<br />
Teaduse arengu varasematel perioodidel koguti peamiselt fakte olemasolavate teooriate põhjal.<br />
See tähendab seda, et vanade teooriate asemele või kõrvale tulevad uued teooriad, mis annavad<br />
vähemalt näiliselt paremaid seletusi. Ka teaduse läbimurded toimuvad aegamisi. See tähendab, et<br />
see toimub paljude teadlaste koostöö tulemusena, mitte aga ühe geniaalse teadlase jõupingutusena.<br />
Hiljem seletavad juba teadusajaloolased erinevate teooriate tähtsust, päritolu ja kujunemist.<br />
Mõndade teooriate või nende loojate tähtsust on tunnistatud hoopis kaua aega hiljem nende tekkeajast.<br />
Mitte iga prohvet ei ole kuulus omal maal või omas ajas.<br />
Teadmisi looduse kohta hakati koguma esimesena just Idamaade tsivilisatsioonides – näiteks<br />
Babüloonias, Egiptuses, Hiinas, Indias jne. Kuid kreeklased olid esimesed, kes lõid teaduse süstematiseeritud<br />
käsitluse. Nad ei lähtunud enam jumalatest, vaid hoopis seletasid maailma nii nagu<br />
loodus seda näitab. Üks neist oli tuntud Aristoteles, kes süstematiseeris peaaegu kõik sel ajal<br />
olemasolavad teadmised. Ta lõi põhjapanevaid teooriaid paljudes teadusharudes. Väga kaua olid<br />
Aristotelese teadusvaated aktsepteeritavad ja autoriteetsed, kuid päikesekeskse maailmasüsteemi<br />
matemaatilise teooria arendas välja Klaudios Ptolemaios. Arvatakse ta olevat ka matemaatilise kartograafia<br />
looja.<br />
Universaalseid loodusseadusi avastati läbi hüpoteeside täpse püstitamise ja nende kindla kontrollimise<br />
teel. Maailm näis olevat nagu mingi kindel mehaaniline masin, mis töötas kindlate seaduspärasuste<br />
alusel. Galileo Galilei oli esimene, kes pani aluse teaduslikule eksperimenteerimisele ja ta<br />
tõlgendas matemaatiliselt oma katsetulemusi. See ongi oma olemuselt seletav loodusteadus. Galilei<br />
kasutas esimesena mõõteriistu nagu näiteks termomeetrit, baromeetrit, teleskoopi jm. Isaac Newton<br />
lõi klassikalise mehaanika põhiseadused, millest said uue maailmapildi üheks oluliseimaks osaks.<br />
Just uusaja esimesel poolel koguti väga palju andmeid Maa looduse kohta. Nende andmete süstematiseerimine<br />
nõudis üsna harituid looduse asjatundjaid. Paljudes teadusharudes ja paljudes<br />
98
paikades olid omad geeniused. Näiteks Karl Linne süstematiseeris elusolendeid kasutades selleks<br />
ladinakeelset teaduslikku terminoloogiat, mis põhines peamiselt vähestel morfoloogilistel tunnustel.<br />
Karl Linne loodud süsteemi alusel sai süstematiseerida väga paljusid taime- ja loomaliike. Alexander<br />
von Humboldt lõi süstemaatilise kirjeldava geograafia. Ta oli ka paljude teadusharude põhiteooriate<br />
looja.<br />
Ka bioloogias, geoloogias ja geograafias püstitatakse hulganisti hüpoteese, et loodust seletada.<br />
Mõned neist hüpoteesidest osutusid edukateks, mõned aga väärateks või lihtsalt oma ajast ette.<br />
Näiteks Charles Lyell´i loodud aktualismiprintsiip võimaldas teha geoloogiast tõsiseltvõetavaks<br />
teaduseks. Lyell´i printsiip oletas, et Maad vormivad läbi aegade ühed ja samad jõud – nii nagu<br />
tänapäeval nõnda ka miljoneid aastaid tagasi. Ta ei põhjendanud seda mingite teatud kindlate katastroofidega,<br />
millele põhinesid mõned teised seletused. Aktualism on aluseks sellistele meetoditele,<br />
millega tänapäeval asetleidvaid geoloogilisi protsesse uurides seletatakse Maa ajaloos toimunud<br />
geoloogilisi protsesse. Evolutsiooniteooria, mille rajajaks oli Charles Darwin, muutis oluliselt<br />
loodusteaduslikku maailmapilti. Teooria tuumaks on see, et taime- ja loomaliigid ei ole<br />
muutumatud, vaid muutuvad väga pika aja jooksul. Sealhulgas ka inimesed. Elusolendite arengut<br />
suunabki looduslik valik. Keemias aga tegi üldistusi Dmitri Mendelejev oma perioodilisusseaduse<br />
avastamisega, mis on tuntud ka kui Mendelejevi tabelina, mis näitab keemiliste elementide<br />
omaduste perioodilisuse sõltuvust nende aatommassist. Geneetikale pani aluse Gregor Johann<br />
Mendel, kuid omal ajal ei saanud ta tuntuse ega tunnustuse osaliseks.<br />
Mõni oletus võib osutuda teiste kõrval nii julgeks, et seda ei suutvat uskuda, kuidas tehnoloogia<br />
areng võimaldab uusi uurimismeetodeid. Need näitavad uusi fakte. Kuid ka vana ja võibolla ka isegi<br />
hüljatud hüpotees võib uues vormis muuta kogu olemasolevat süsteemi. Seda nimetatakse siis juba<br />
paradigmaks. Niimoodi muudab see tegelikult kaasaegsemaks teaduslikule maailmavaatele. Näiteks<br />
geograafias õpitav laamtektoonika. Alfred Wegener seletas esimesena Aafrika lääne- ja Lõuna-<br />
Ameerika idaranniku kokkusobivust mandrite triivimisega. Oma väiteid põhjendas ta geoloogiliste<br />
andmetega. Ta leidis, et tänapäeval olemasolevad mandrid on kunagi lagunenud ühe suure mandri<br />
laialitriivinud osad. Kuni 20. sajandi keskpaigani seda hüpoteesi ei usutud, sest ta ei suutnud<br />
seletada mandrite liikumise põhjust. Nii ka teised geoloogid ei suutnud seda teha, kes pooldasid<br />
antud hüpoteesi. Näiteks USA geoloog Frank Taylor. Atlandi ookeani keskmäestiku ja rifti avastamine<br />
toimus läbi ookeani põhja väga täpse kaardistamise. Harry Hess ja okeanograaf Robert Dietz<br />
lõid hüpoteesi, et mere põhi laieneb keskmäestikest kahele poole. Inglise geofüüsik Dan McKenzie<br />
oletas, et maakoor koosneb laamadest, kuid nende laamade liikumist seletas ameerika geoloog<br />
Jason Morgan. Laamtektoonika tõesust kinnitas ookeanide põhja puurimistöödega USA uurimislaev<br />
Glomar Challenger.<br />
Keskkonnaprobleeme ja globaliseerumist peetakse tänapäeval üheks suurimateks probleemideks.<br />
Nende lahendamine aga eeldab Maad kui terviksüsteemi käsitletavaid üldistavate teaduslikke<br />
seletuste loomist. Näiteks Vladimir Vernadski käsitles esimesena loodusvarasid ühtsena ja täpisteaduslikuna.<br />
Näiteks oli tema jaoks elusaine ehk biomass kui mingi füüsikaline suurus. Ta arendas<br />
biosfääriõpetust ja lõi biogeokeemia. Gaia hüpoteesi püstitas 1969. aastal James Lovelock. Gaia<br />
hüpotees seisneb selles, et elusloodus planeet Maal ei ole ainult kohastunud elukeskkonnaga, vaid ta<br />
on seda ka muutnud samal ajal ise evolutsioneerudes.<br />
Juba teaduse arengu algusest peale on teadus spetsialiseerunud. Näiteks ka kirjeldav geograafia<br />
suuresti spetsialiseerus erinevateks teadusharudeks. Mõnede geograafia teadusharude teaduslikud<br />
uurimismeetodid arenesid väga edukalt ning nad muutusid omaette teadusteks, kuid neid ühendab<br />
kirjeldava geograafiaga ainult ajalooline side. Nii oli see eriti loodust uurivate teadusharude korral.<br />
Näiteks geoloogia, mis uurib kivimeid, hüdroloogia, mis uurib vett ja meteoroloogia, mis uurib<br />
õhku, muutusid omatte loodusteadusteks. Nad sisaldavad omasid teooriaid ja uurimismeetodeid,<br />
kuid samas kasutavad nad ka teiste teaduste meetodeid nagu näiteks füüsika ja keemia meetodeid.<br />
Näiteks tänapäeva meteoroloogia liigitatakse atmosfäärifüüsikaks ja rakendusmeteoroloogiaks.<br />
Atmosfäärifüüsika uurib matemaatika ja füüsika reeglitega planeedi atmosfääri ning rakendusmeteoroloogia<br />
harude teadustulemusi kasutatakse inimeste igapäevases elus nagu näiteks sünoptiline<br />
meteoroloogia prognoosib ilma.<br />
Teadused, mis uurisid taimestikku, loomastikku ja mullastikku, muutusid omaette bioloogia tea-<br />
99
dusharudeks. Seda veel enam kui bioloogia töötas välja omad uurimismeetodid. Nende teaduste<br />
seotus geograafiaga tähendas ainult Maal paiknemisega seonduvat nagu näiteks taime-, looma- ja<br />
mullageograafia.<br />
Geograafia teadusharud, mis uurivad rahvaid ja erinevaid maid, muutusid samuti omaette<br />
teadusteks. Majandusteadus oli üks esimesi fundamentaalteadusi ühiskonnateadustes. Pärast seda<br />
arenes välja ka majandusgeograafia, mis uurib majanduse ruumilist jaotust ja korraldust planeet<br />
Maal. Demograafia uurib rahvastikku teaduslike uurimismeetoditega, kuid rahvastikugeograafia<br />
uurib erinevate rahvaste paiknemist Maal. Teadused, mis uurivad inimühiskonda, lõid omakorda<br />
selliseid teadusharusid, mis uurivad inimühiskonna ruumilise korralduse erinevaid aspekte.<br />
Geograafia teadusharud, mis on oma olemuselt sotsiaalse iseloomuga, kasutavad täiesti erinevaid<br />
uurimis- ja seletusmeetodeid kui näiteks loodusteadused. Näiteks geograafias väljendub see selles,<br />
et kuidas inimesed loodust ja ühiskonda näevad ning kuidas käitub üksikindiviid. Sellised<br />
kasutatavad uurimismeetodid pärinevad pigem kunstist.<br />
Kuid teaduse arengus on esinenud ka koopereerumine ja lõimumine, mis vastandavad spetsialiseerumisele.<br />
Näiteks uurib loodusgeograafia üksikute looduses sisalduvate osade omavahelisi<br />
seoseid. Mõned teadlased peavad tegema koostööd, et leida mõnele probleemile lahendus. Näiteks<br />
okeanoloogid ja klimatoloogid peavad leidma vastuse koos küsimusele, et kas ja kuidas mõjutavad<br />
ookeanid tornaadode tekkimist. Süsteemkäsitlus oli teaduse arengus uus meetod, mis uurib väga<br />
keerulisi protsesse ja seoseid. Sellise meetodiga sai edukalt uurida keerulisi ja ajas muutuvaid<br />
seoseid. Varem pigem koguti üksikuid fakte ja süstematiseeriti neid. Kuid näiteks süsteemkäsitlus<br />
on ökoloogiale ja üldmaateadusele üheks teaduslikuks metoodiliseks aluseks.<br />
2.5 Teadusliku tunnetuse üldised meetodid<br />
Teaduses kasutatavate viiside, võtete ja operatsioonide all mõistetakse teadusliku tunnetuse<br />
meetodit, milledeks on siis vaatlus, eksperiment, mõõtmine, modelleerimine, mitmesugused<br />
võrdlused, klassifikatsioon, arutlused analoogia alusel, hüpoteeside püstitamine, teooriate<br />
kasutamine, analüüs ja süntees, induktsioon ja deduktsioon jne. Teoreetilist meetodit on olemas<br />
peamiselt kolme liiki.<br />
Teaduslik teooria võidakse luua näiteks aksiomaatilise meetodi alusel kasutades reegleid<br />
aksioomide ja järelduste kohta. Antud teooriast on võimalik saada läbi deduktsiooni teoreeme.<br />
Aksioome loogiliselt ei tõestata, sest tegemist on alglausega, mida ei ole võimalik ümber lükata.<br />
Seda tingib ette inimeste kogemused. See tähendab ka seda, et aksioomid ei tohi olla üksteisele<br />
vastuolus ega olla vastandlikud. Väga palju kasutatakse aksiomaatilist meetodit just loogikas ja<br />
matemaatikas. Selline meetod välistab „vastuolulisuse“. Näiteks kui teadusteooria põhineb aksioomidele,<br />
siis ei ole võimalik teooria „mittevastuolulisust“ antud teoorias tõestada. Just niimoodi<br />
väidavad matemaatikud. Kuid sellest on võimalik järeldada seda, et vastuoludeta otsuste printsiibil<br />
on laiem tähendus kui ainult loogilismatemaatiline.<br />
Kuid kõige rohkem kasutatakse hüpoteetilis-deduktiivset meetodit just eksperimentaalteadustes.<br />
See tähendab seda, et aksioomide asemel püstitatakse hüpoteese. Hüpotees on küll teadmine, kuid<br />
seda on eksperimentaalselt ( faktidega ) võimalik ka ümber lükata. Antud meetodit rakendatakse<br />
väga palju just füüsikas, elektrotehnikas, raadiotehnikas ja majandusteadustes. Antud meetodiga<br />
tegelemiseks peab olema head teadmised matemaatikast.<br />
Ka kirjeldav meetod on teaduses kasutusel, kuid seda kasutatakse ainult siis, kui eespool nimetatud<br />
meetodeid ei ole võimalik rakendada. Kirjeldamine võib näiteks olla graafiline, sõnaline, skemaatiline<br />
jne. Kuna tavaliselt on keeruline kindlaks teha mõne nähtuse seaduspärast toimet, siis siin<br />
jõuab uurija mõte rohkem alg- või eksperimentaalandmete juurde. Kirjeldavat meetodit kasutatakse<br />
peamiselt psühholoogias, meditsiinis, bioloogias ja humanitaar- ning sotsiaalteadustes. Täiuslik<br />
tulemus saavutatakse siis, kui kirjeldav meetod jõuab hüpoteetilis-deduktiivse meetodi taseme lähedale.<br />
( Laanemäe 2007, 272-285 )<br />
100
2.6 Teaduslik uurimismeetod<br />
Teadlased püüavad oma erinevatel uurimisaladel avastada näiteks uusi looduse üldisi seaduspärasusi.<br />
Loodusseadused, mis seletavad ära paljusid loodusnähtusi, kujutavadki endast kui teaduslike<br />
faktide üldistamist. Kuid teadlaste poolt avastatud seaduspärasused ei käsitle alati kõiki teadaolevaid<br />
fakte. Seepärast esinevad ka erandid ja seda peaaegu kõikide seaduste korral. Teadlased muudavad<br />
seadust ümber siis, kui just neid erandeid tekivad silmnähtavalt palju. Sellepärast, et siis<br />
seletab seadus täpselt võimalikult palju olemasolevaid fakte. Inimesed mõistavad loodust kõige<br />
paremini just läbi loodusseaduste. Inimesed suudavad juhtida teadlikult Maal eksisteerivaid protsesse,<br />
kui selleks on olemas teadmised loodusseadustest. Inimesed peaksid arvestama looduses<br />
kehtivaid seadusi ka igapäevaselt, sest ainult siis on võimalik saada oodatuid tulemusi. Looduses<br />
esinevad seaduspärasused kehtivad muutmata kujul nii elus- kui ka elutalooduses. Igal loodusteadusel<br />
on olemas ainult talle iseloomulikud uurimisobjektid.<br />
Loodusteadlaste uurimisobjektideks on just looduses esinevad nähtused. Näiteks bioloogidel on<br />
uurimisobjektiks elusloodus. Bioloogial on aga näiteks väga palju uurimisharusid, mis tegelevad elu<br />
organiseerituse eri tasemetega. Bioloogia uurimisobjektideks on näiteks biomolekulid, rakud, organismid,<br />
populatsioonid, liigid ja ökosüsteemid. Mida kitsam on teadusharu, seda kitsam on ka tema<br />
uurimisobjekt. Eespool nimetatud tasemest hõlmavad need aga loomulikult väga väikese osa. Näiteks<br />
teadlased uurivad enamasti ühte liiki, mitte aga kõiki Maal esinevaid liike korraga. Näiteks<br />
uuritakse leemurite ökoloogiat. Kuid just ökoloogia teadusharud ongi spetsialiseerinud mingite<br />
kindlate liikide uurimiseks. Kuid teadusharu uurimisobjektiks võib olla isegi ka molekulaarsel<br />
tasemel ühe organelli mõnede biokeemiliste reaktsioonide või struktuuride uurimine. Uurimusobjekt<br />
on aga üheks küljeks teaduse tegemisel. Teiseks küljeks on aga teaduslik uurimismeetod.<br />
Igal teadusharul on ainult talle iseloomulikud uurimismeetodid. Näiteks rakke on võimalik<br />
uurida ainult mikroskoopia meetoditega. Kuid sinna hulka kuuluvad ka sellised meetodid, mis on<br />
veelgi kitsamalt piiritletud. Näiteks preparaadi vaatlemise meetodid või selle tegemise meetodid.<br />
Kõige üldisemaks lähenemiseks aga peetakse teaduslikku uurimismeetodit. Seda kasutavad paljude<br />
alade teadlased, eriti aga just loodusteadlased. Just teaduslikku uurimismeetodit kasutades saadakse<br />
enamasti tõeseid uusi teaduslikke fakte. Teaduslikud faktid on teadmised, mis on leidnud teaduslikku<br />
uurimismeetodit kasutades korduvalt kinnitust. Teaduslike faktide ja seaduste üldistus<br />
mingisuguse kindla teadusharu juures tähendab juba teadusliku teooria olemasolu. Näiteks evolutsiooniteooria<br />
alusväiteid etendavad loodusseadused. Teaduses võib eristada väga palju teooriaid.<br />
Näiteks füüsikas esinevad relatiivsusteooria, kvantteooria ja stringiteooria.<br />
Teaduslikkus uurimismeetodis esineb viis etappi, mis on samas ka üksteisega väga seotud.<br />
Kõigepealt tuleb aga esitada teaduslik probleem, sest kui probleemi ei ole, siis ei ole ka midagi<br />
uurida. Selline probleem, millele teadus ei oska veel seletust anda. Teadustöö põhinebki tegelikult<br />
sellele esitatud probleemile lahenduse leidmist. Teadusliku meetodi abil on võimalik lahendada<br />
inimeste ka igapäevaseid probleeme. Mingi teadusharu teadlaste probleemid on suuresti seotud just<br />
vastava ala teaduslike faktidega. Ka füüsikas kasutatakse teaduslikku meetodit. Näiteks võib<br />
püstitada teadusliku küsimuse, et kas rasked kehad kukuvad kiiremini kui kerged kehad? Uurimisobjekt<br />
püstitatakse probleemi uurimisel. Antud juhul on uurimisobjektiks mingi suvaline vabalt<br />
kukkuv füüsiline keha. Peale uurimisobjektile määratletakse sageli ka muutuja. Muutujaks on tegur,<br />
mille mõju uuritakse. Antud juhul on siin muutujaks keha liikumiskiirus. Kui probleem on esitatud,<br />
siis sellele järgneb tausta info kogumine. See tähendab uurimisobjektist head informatsiooni saamist<br />
ja ka teiste selle sarnastest uuringutest. Teaduslikku informatsiooni võib saada näiteks raamatukogudest<br />
või õppeasutustest. Hüpotees vormitaksegi teaduslikku informatsiooni läbitöötamisel. Teaduslik<br />
hüpotees kujutab endast oletust, mis võib osutuda tõeseks vastuseks esitatud probleemile. Iga-<br />
101
sugune hüpotees peab arvestama olemasolevaid fakte. Kuid hüpoteesid inimeste igapäevastele<br />
probleemidele ei ole veel teaduslikud. Antud näites võime püstitada järgmise hüpoteesi: kõik kehad<br />
kukuvad vabalt ühtemoodi. Pärast hüpoteesi esitamist järgnebki selle kontrollimine.<br />
Hea taustainformatsiooni omamine uurimisobjektist ja ka sarnaste uuringute kohta toovad ainult<br />
kasuks hüpoteesi kontrollimisel. Hüpoteesi kontrollitakse katsete ja vaatlustega, mis on enne<br />
sooritamist korralikult ette planeeritud. Näiteks tehakse kindlaks katsetingimused ja uurimisobjektide<br />
arv. Näiteks kui uurimisobjekte on väga vähe, siis etendab suurt rolli ka juhus. Kui aga neid<br />
uurimisobjekte on liiga palju, siis on katset ka raskem teha. Mõne teadusliku eksperimendi korral<br />
kasutatakse nii eksperimentaal- kui ka kontrollgruppi, mis peavad olema täiesti ühesugustes<br />
uurimistingimustes. Erinevus võib sisse tulla ainult muutujas. Teadusliku uurimustöö ettevalmistamisel<br />
tehakse kindlaks teadustöö kestvus, vaatluste ja katsete esinemis arv. Vajadusel kasutatakse<br />
või luuakse andmetabeleid- või graafikuid, kuhu siis markeeritakse esinenud vaatlusandmed. Antud<br />
näites valime näiteks 10 füüsilist keha, mida me siis laseme vabalt kukkuda kuskilt kõrguselt.<br />
Laseme nendel kehadel ükshaaval vabalt kukkuda esmalt õhus ja siis pärast vaakumkambris. Uurimistingimused<br />
on peaaegu samad, kuid erinevus seisneb ainult selles, et ühel juhul määrab kehade<br />
liikumise kiiruse muutus õhk, kuid teisel juhul ei ole mingeid kõrvalmõjusid. Sellise katse korral on<br />
väga selgesti näha seda, et kehad kukuvad vabalt ühesuguse kiirusega õhuta olukorras, kuid<br />
vastupidisel korral osutub see, et raskemad kehad kukuvad kiiremini kui kerged kehad. Sest õhk<br />
takistab kergematel kehadel kukkuda.<br />
Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile<br />
mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud<br />
gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda<br />
suurem on ka tema külgetõmbejõud ehk gravitatsioon. Mass on siin põhjuseks ja gravitatsiooni<br />
suurenemine on tagajärjeks. Kuid seadus näitab ühe suuruse muutumist teise suuruse muutudes.<br />
Näiteks gravitatsioonilist tõmbejõudu kirjeldab meile Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus.<br />
See tähendab seda, et üks mass mõjutab teist massi jõuga, mis on võrdelised nende masside<br />
korrutisega ja pöördvõrdelised nende vahekauguse ruuduga. Näiteks kui masside vahekaugus<br />
väheneb ( see oleks siis põhjus järgnevale ), siis garvitatsioonijõud nende vahel suureneks, mis<br />
oleks siis eelneva tagajärjeks. Kuid ainult gravitatsiooniseadusest saame järeldada, et jõud ka<br />
tõepoolest suureneb.<br />
Tulemusi analüüsitakse ja tehakse sellest järeldused. Selline etapp esineb pärast sooritatuid<br />
katseid ja tehtud vaatlusi. Kahe grupi vaatlustulemusi omavahel analüüsitakse ja võrreldakse.<br />
Hiljem luuakse graafikuid ning tulemused, mida saadakse, lisatakse teadaoleva teadusliku informatsiooni<br />
hulka. Kui analüüsimisel saadavad tulemused annavad tunnistust hüpoteesi tõesuse kohta,<br />
siis hüpotees loetakse õigeks. Et aga ikkagi uskuda hüpoteesi teaduslikku väärtust, tuleb katseid<br />
korrata. Kui ka sellisel juhul osutub hüpotees kinnitatuks, siis on hüpotees muutunud tõsikindlaks<br />
teaduslikuks faktiks. Kui esimesed või korduskatsed on aga osutunud ebaõnnestunuteks, siis tuleb<br />
hakata otsima vigu katse korralduses või hüpoteesi esitamises. Pärast seda peab kõik teadusliku<br />
meetodi etapid uuesti läbima. On olemas ka selliseid juhuseid, mil tuleb teadlastel kasutada<br />
teaduslikku meetodit lausa mitu korda enne kui mingi probleem saab lahenduse.<br />
Seega on võimalik teaduslikus uurimismeetodis eristada järgmisi etappe: probleemi püstitamine,<br />
taustinfo kogumine, hüpoteesi sõnastamine, hüpoteesi kontrollimine ning tulemuste analüüs ja<br />
järelduste tegemine.<br />
102
Joonis 1 Teadusliku uurimuse etapid.<br />
2.7 Teaduse olemusest, piiridest ja rakendatavusest<br />
Teaduse olemusest, selle piiridest ja rakendatavusest ei ole olemas ühte terviklikku nägemust.<br />
Nende küsimustega tegelevad olemasolevad metodoloogiad. Maailma uurivad väga erinevad<br />
teadused ja need teadused ka seletavad maailma erinevalt ning seetõttu on arusaadav, et need nägemused<br />
ei sobitu üksteisega. Tulemused, mida saadakse, on raske ühtse teaduse mõiste alla kokku<br />
viia. Teaduse reaalses olemasolus ei kahtle mitte keegi. Teaduse all mõistetakse selliseid inimeste<br />
tegevusi, mis on valdavalt teadusliku laadiga ja millel on olemas ka mingisugune teaduslik tulemus.<br />
Paraku ei eksisteeri selliseid objektiivseid ja universaalseid kriteeriume, mille puhul eristavad need<br />
teadust teistest inimeste tegevusvaldkondadest ning mille alusel võiks kujuneda täielik üksmeel.<br />
Teadus võib olla üldtunnustatud, kuid samas võivad esineda ka eriarvamused. Järelikult teadus on<br />
kokkuleppeline küsimus. Kui teadus ongi lihtsalt kokkuleppeline „kategooria“, siis sellisel juhul ei<br />
ole mõtet nimepanemise üle pead murda. Kuid seda, mis ei ole teaduslik, ei tohiks nimetada ka<br />
teaduseks. Sellisel juhul on tegemist ideoloogilise aspektiga. Kuid just sellist erinevust püüavadki<br />
teadusfilosoofid meile selgemaks teha.<br />
Maailmas ei eksisteeri ühtainust teadust. Näiteks ei ole võimalik esitada füüsika, bioloogia ja<br />
sotsioloogia teooriatele ning hüpoteesidele ühesuguseid teaduslikke reegleid. Seda sellepärast, et<br />
nende teaduste eesmärgid, meetodid, ajalugu ja ka tulemused on ju kõik väga erinevad. Näiteks<br />
bioloogias ei ole olemas füüsika seadustega võrreldavat universaalset seadust. Teaduses kasutatavad<br />
seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalugu<br />
korduvalt tõestanud.<br />
Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoofid<br />
otsivadki.<br />
Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimetavad<br />
reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Carnap,<br />
C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud<br />
teadmiste arvu ning seda oli vaja „ratsionaliseerida“, kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht.<br />
Uus seisukoht juhindub uue paradigma järgi just olemasolavast teadusest ja sellega tegelevatest<br />
inimestest. Loogiline empirism oli vana ratsionalismi aluseks. Sellel oli vaatuslik baas, tajukogemused,<br />
internalism ja sõltumatus. Tajukogemuse sõltumatusega ei olnud mitmed inimesed rahul.<br />
Ilmselt sellepärast, et teooriast sõltub vaatlus. Uus paradigma tuleneb siis reaalsest teadusest ning ka<br />
selle ajaloost. Teadus on siis ratsionaalne, kui vaatlusandmeid töödeldakse loogika ja matemaatika<br />
reeglitega, mida tähendabki vormiliselt loogiline empirism. Kuid teadus võib põhineda ka „sarnasussuhetele“,<br />
mida õpitakse musternäidistest. Internalismi asemele püütakse panna eksternalismi.<br />
„Uue paradigma põhjused ei tulene... teaduslike teadmiste loogilisest struktuurist... Uut liiki nähtused<br />
tooksid lihtsalt päevavalgele korrapärasuse looduse mingis aspektis, kus seda varem ei märgatud.“<br />
Niimoodi rõhutas T. S. Kuhn oma uut paradigmat teadusrevolutsioonide näidetel. „Ootamatu<br />
uudsus, kus avastus võib ilmsiks tulla üksnes sedavõrd, kuivõrd uurija ootused looduse ja oma instrumentide<br />
suhtes osutuvad vääraks.“ Niimoodi kritiseeris Kuhn uurimise protseduuride piiratust,<br />
mis teadaolevalt tuginevad ja kindlatele reeglitele. Siin tuleb välja nn ühismõõdutuse probleem,<br />
103
mida nn vana ratsionalism ei taha mõista. Kui ei ole näha uurimusallikate baasis muutusi, siis ei tee<br />
loogikaga suurt midagi. Andmed, mis meil looduse kohta olemas on, täiendavad ja muutuvad ise.<br />
Just teadusrevolutsiooniga seletatakse teaduses maailma muutumist. Loodus avaldab ennast<br />
teadlastele aja jooksul üha enam uutmoodi. Inimesed näevad loodust just nii nagu seda kirjeldab<br />
neile paradigma, mitte aga selliselt nagu loodus reaalselt olemas on. Kuid paradigmad ei suuda hõlmata<br />
ratsionaalselt loodust kogu oma ulatuses. Paradigmad annavad maailmast ainult teatud<br />
teadmisi ja seetõttu on maailmas olemas üsna erinevaid paradigmasid.<br />
Kuhn: „Teaduslik teadmine on nagu keelgi tõeliselt rühma ühisomand, või see ei ole mittemiski.<br />
Et seda mõista, peame tundma neid erilisi jooni, mis iseloomustavad rühmi, kes teadust loovad ja<br />
kasutavad.“ Teooriate üle tuleb otsustada vastavalt nendega tegelevate indiviidide või gruppide<br />
väärtushinnangutele. Kuid Kuhni paradigmasid ongi kritiseeritud just selliste mõtteviiside pärast.<br />
Alan Chalmers aga väidab: „Kuhni teaduskäsitluses tuleb teadusprotsessis käibivaid väärtusi ja<br />
teooriate omaksvõttu või tagasilükkamist määrata vastava teadlaskonna psühholoogilise ja<br />
sotsioloogilise analüüsi abil. Kui see ühendada eeldusega, et kaasaegne teadus on kokku võtnud<br />
ratsionalismi tema parimal kujul, saame konservatiivse seisukoha. Kuhni positsioon ei anna meile<br />
mingit võimalust kindla teadlaskonna otsustuste ja toimimisviisi kritiseerimiseks.“ Chalmersi arvates<br />
oleks vajalik teadust analüüsida. Analüüsimisel on vaja arvestada teaduses püstitatud eesmärkidega.<br />
Samas tuleb keskenduda teaduse iseloomulikele joontele, hoolimata sellest, mida teadlased<br />
võiksid mõelda.<br />
Induktivism käsitleb teadust teadmistega, mis tulenevad kogemuslikest faktidest. Niimoodi<br />
saadakse aru teadusest, mille tõesus põhineb inimeste kogemuslikel faktidel, mis omakorda on<br />
võimalik saada vaatluste või eksperimentide käigus. Teaduses ei arvestata inimese isiklikke arvamusi,<br />
eelistusi ega spekulatiivseid kujutusi. Seega baseerub teadus nägemisel, kuulmisel,<br />
puudutamisel jne. Järelikult on teadus objektiivne. Teadmised, mis on tõestatud, on usaldusväärsed<br />
ja järelikult on need ka teaduslikud teadmised. Kuid selline teaduskäsitlus on ikkagi ebaõige ja võib<br />
isegi viia eksimusteni. Näiteks mõnedel juhtudel võib viia tõeste eeldustega järeldamine ebaõige<br />
lõpptulemuseni. Loogiline järeldamine, mis tugineb vaatlustel, eeldab väga suurel hulgal vaatlusi.<br />
Kuid vaatluste sooritamine ei ole alati vajalikud. Näiteks inimesed mõistsid aatomipommide surmavast<br />
olemusest alles siis, kui Teise maailmasõja lõpus heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellisel<br />
juhul ei ole mõistlik sooritada palju eksperimente. Kuid on võimalik ka tõenäosuslikult sooritada<br />
loogilisi järeldusi. Kuid vaatuslik tõendus koosneb teatud hulgast vaatlusotsustest, mis siiski ei anna<br />
kõike hõlmavat otsust. Just mingisuguse teooria olemasolust sõltuvad vaatlusotsustused. Kuid<br />
samas ei saa siiski uurija ka inspiratsiooni, juhuslikkust ja muud päris eirata. Ja järelikult ei saa<br />
induktivismi ka täielikult ümber lükata. Tal on võimalik tuua nähtavale uusi arusaamasid teaduse<br />
loomuse kohta. Sellepärast esineb ka selle meetodi kriitika.<br />
Kui aga vaatlused juhinduvad teooriatest, siis tegemist on juba falsifikatsionismiga. Kuid ka<br />
sellisel juhul tuleb teha kontrollimisi nagu iga teise arvamuse korral. See tähendab seda, et teooria<br />
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille<br />
õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi<br />
vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga<br />
nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: „...teadmistel on igasuguseid allikaid,<br />
kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi“. See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetesse<br />
teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki<br />
kriitiline ratsionalism. Popper väidab: „Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud – läbi segi meie<br />
eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe<br />
järele kombata, ehkki me temani ei küüni“. Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas<br />
ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata. Tuleb<br />
küsimuste esitamise suhtes olla üsna julge. Tuleb julgelt esitada ka spekulatsioone, mis vahel<br />
võivad olla isegi liiga ennatlikud. Spekulatsioonid peavad olema teaduslikult kontrollitavad ja<br />
võimaliku kontrolli allumatuse tõttu need ka kõrvale jäetakse. Just need võõrad teooriad, mis on<br />
selgelt sõnastatud, on teaduslikult kontrollitavad. Falsifikatsioon etendab teaduse pikas arengus<br />
tähtsat osa. See tähendab seda, et kõik esitatavad hüpoteesid käsitletakse alguses väga kriitiliselt ja<br />
neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi,<br />
104
mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem<br />
probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess<br />
kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi.<br />
Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla<br />
väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja<br />
nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate „otse falsifitseerimist“ ei ole paraku võimalik. Kuid on<br />
täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid<br />
teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja<br />
suudavad meid rahuldada. Kuid need võivad osutuda hiljem siiski väärateks ja see nõrgendab falsifikatsiooni.<br />
Chalmers kritiseerib Popperit: „Teooriaid ei saa lõplikult vääraks tunnistada, sest falsifikatsiooni<br />
aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valduses vääraks<br />
osutuda.“ See tähendab aga seda, et lõplikke falsifikatsioone ei saa esineda. Seda juba sellepärast, et<br />
ei ole olemas täielikult kindlal kujul olevat vaatuslikku alust, millele nad toetuvad. Kui aga teadlased<br />
oleksid järginud falsifitseerimise meetodit, siis ei oleks kunagi loodud selliseid teooriaid, mis on<br />
tänapäeval teaduse alusteks. Falsifikatsiooni rakendamisel on ka olemas omad piirid, kuid sellisel<br />
käsitlusviisil on võrreldes induktivismiga ka eelised.<br />
Teadusajaloo taastamiseks on Imre Lakatos kasutanud Popperi kriitilist ratsionalismi. Imre Lakatos<br />
oli see inimene, kes käsitles teaduse arengut kui teaduslike meetodite vaheldumist. Ta pooldas<br />
just internalismi. Teda huvitas teaduse ajalugu. Ajaloolisel uurimisel ilmneb see, et teaduse evolutsioon<br />
sisaldab osasid ja sellel on kindel struktuur. Ei falsifikatsionalistlik ega ka induktivistlik<br />
teooria seda aga ei märganud. Lakatos püüabki uurida teaduses olevaid erinevaid teooriaid kui<br />
korrastatuid struktuure. Lakatos püüdis oma teooriaga õigustada Popperit. Selleks esitas ta oma nn<br />
„uurimisprogrammi“, mis koosneb „kõvast tuumast“ ( negatiivne heuristika ) ja „kaitsevööndist“ (<br />
positiivne heuristika ). Esimene peab jääma muutmata kujule, kuid teine annab vaid selliseid<br />
juhtnööre, mis on valdavalt umbkaudsed. Näiteks planeetide ( sealhulgas ka Maa ja Kuu ) tiirlemine<br />
ümber Päikese ja Maa pöörlemine ümber oma kujuteldava telje ongi Mikolai Koperniku astronoomia<br />
põhiliseks ideeks – ehk selle „kõvaks tuumaks“. Sellised püstitatud teoreetilised hüpoteesid on<br />
teadusliku uurimuse aluseks. Nii öelda „kaitsevööndisse“ ehk struktuuri teise osasse kuulub<br />
programmi ja vaatlusandmete vahel esinev mitte vastav informatsioon. Kuid sellise heuristika<br />
esinemine on samuti oluline, sest see näitab, kuidas lisada hüpoteese toetavaid ideid, kuidas arendada<br />
vastavaid matemaatilisi ja eksperimentaalseid meetodeid, kuidas muuta teaduslikku uurimist<br />
ümber lükkavaid versioone jne. Sellisel juhul peab olema programm väga hästi seoses ja see võib<br />
viia aja jooksul uute nähtuste avastamiseni. Sellise uurimisprogrammi metoodiga tegeleb antud<br />
üksiku programmiga, kuid samas see ka võrdleb sellega võistlevaid uurimisprogramme. Kaitsevööndi<br />
laiendamist, teisenemist ja uute hüpoteeside lisamist eeldabki üksik uurimisprogramm.<br />
Kõiki lisatavaid hüpoteese muidugi testitakse. Võistlevaid uurimisprogramme käsitletakse vastavalt<br />
nende arengu järgi ja ka selle järgi, missugune uurimisprogramm kõige paremini ajale vastu peab.<br />
Valikuid teha ei ole kerge. Lakatos püüdis seletada teaduse arengut läbi teaduse enda loogika.<br />
Ühiskonna reaalseid vajadusi ta seejuures ei hõlmanud. Tema arusaam kuulub ratsionalismi.<br />
Probleem seisneb selles, et millised on need universaalsed tingimused, mille järgides on teooria<br />
teaduslik. Kuhni arvates oli suuresti määravaks just teadlaste üldine arvamus. Kui ei eksisteeri neid<br />
universaalseid tingimusi, siis tulekski Lakatosi arvates Kuhni veendumust aktsepteerida. Teadus<br />
peab aga propageerima tõeseid teadmisi, mitte aga veendumusi või uskumusi. Ja teadus arenebki<br />
välja just uurimisprogrammide vahelises võistluses. Lakatos andis kindlad kriteeriumid vaimse<br />
arengu hääbumise ja sellega seotud kahtlasi uurimisprogramme kõrvaldada. Selleks käsitles ta<br />
programme kui oletusi, mis peavad olema testitavad. Just oletuse adekvaatsust tuleb eksperimentaalselt<br />
kontrollida võrreldes seda samas teadusajalooga, eriti just füüsika ajalooga. Metoodika on<br />
siis õigustatud, kui suudetakse ära seletada head teadust ja selle ajalugu. Sellisel juhul on Lakatosi<br />
ratsionalismist tingitud kriteerium ainult oletuslikul kujul, mida peab kontrollima vastavalt teadusajaloole.<br />
Arengu läbi teinud programmide kasutamist ja hääbuvate programmide eiramist tema<br />
teooriast küll ei saa järeldada. Alati on teaduses ju võimalik mõne manduva programmi uue<br />
tulemine. Tema metoodika sarnaneb pigem teadusajaloolase juhendiga, kui teadlase omaga. Ta<br />
pidas kõige tõsiseltvõetavama teadusena just füüsikat, sest see on „kõrgem“ kõikidest teistest<br />
105
teaduse vormidest, millel ei ole füüsika teaduse meetodit. Kuid ka sõltumatuse probleem on füüsika<br />
seaduste ehtsusega seotud. Lakatos püüdis oma teaduslikku meetodit vormida sõltumatuks<br />
teaduskäsitluseks. Ta oligi sõltumatu ehk objektivist. Teooria on tema arvates ainult siis objektiivne,<br />
kui teooria teaduslik väärtus ei sõltu teda loovast või mõistvast isikust.<br />
Kuid ka Lakatosi on teravalt kritiseeritud. Näiteks Chalmersi arvates ei suuda selline metodoloogia<br />
teaduse muutusi seletada. Näiteks see ei suuda ära seletada ajaloos esineda võivaid kokkulangevusi.<br />
Teadlaste valikuid ei tohiks mõjutada Lakatosi metodoloogia. Mitte ühegi katsega ei saa<br />
kirjeldada teooriavahetusi. Teatud mõttes jätkas Lakatosi uurimisprogramm Popperi ratsionalismi ja<br />
ta arendas seda teadusfilosoofia ajaloo baasil. Lakatos soovis sellist metodoloogiat muuta üldiseks<br />
kasutuseks teaduses, kuid see ei õnnestunud.<br />
Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema<br />
arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud<br />
sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse.<br />
Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab<br />
seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See<br />
nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida<br />
ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata.<br />
Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt „ühismõõdutuse“ probleemist. Teooriate alusprintsiibid<br />
võivad vahel olla nii erinevad, et neid saa vahel üksteisega üldse võrrelda. Järelikult on need<br />
teooriad „ühismõõduta“. Näiteks klassikalises mehaanikas on kehadel kindel mass ja pikkus, kuid<br />
relatiivsusteoorias on need füüsikalised väärtused aga suhtelised, mis sõltuvad juba taustsüsteemi<br />
valikust. Need teooriad on samuti „ühismõõduta“, kuid neid on võimalik üksteisega võrrelda.<br />
Näiteks kas nad on lineaarsed või mittelineaarsed, sidusad või mitte jne. Ei ole päris õige arvata nii,<br />
et järele jäävad ainult meie subjektiivsed ootused. Näiteks subjektiivset eelistust on samuti võimalik<br />
kritiseerida – näiteks ära näidata selle sisemisi vastuolusi. See tähendab ka seda, et kõik peab olema<br />
kriitikale avatud, isegi subjektiivsed otsustused. Teadus ei tähenda olla muudest teadusvaldkondadest<br />
üle olemist. Nii käsitleb Feyerabend teaduse ja teiste teadmisvormide suhteid. Näiteks ei ole<br />
võimalik tõestada seda, et teadus on kuidagi nõidade ja võlurite tarkusest parem. Kui hakata<br />
võrdlema omavahel teadust ja teisi teadmisvorme, siis on vajalik kõigepealt tuvastada kummagi<br />
olemus, eesmärgid ja meetodid. Vahel ei sobitu need klassikaliste reeglitega, kuid mitte alati. Kuid<br />
ikkagi tekitab see kahtlusi tema kriitikute seas. Näiteks astroloogia või voodoo uurimine ei too<br />
ilmselt mingisugust praktilist kasu tänapäeva materiaalsele maailmale. Kuid Feyerabendi käsitluse<br />
muudab tulemuste rikkaks just indiviidi vabaduse rõhutamine. See tähendab seda, et on olemas suur<br />
vabadus takistamatult valida teaduse ja teiste tunnetusvormide vahel. Iga inimene valib ise just<br />
endale kõige sobilikuma teadmisvormi. Feyerabendi arvates tuleks näiteks koolis õppida teaduse<br />
kõrval ka teisi inimese teadmisvorme nagu näiteks arhailisi müüte. Nii on inimesel selgem nägemus<br />
otsustada endale kõige kasulikum teadmine. Vabaduse mõiste on paraku keerulisem, kui<br />
pealtnäha paistab. See ei sõltu ainult valikuvabadusest. Näiteks inimese vabadus võib sõltuda ka<br />
sellest, et missugune positsioon tal ühiskonnas on ja muidugi on olemas peale selle ka veel muid<br />
väliseid tegureid. Kuid ka teadlane ei ole samuti „ideaalselt“ vaba, sest teda piiravad näiteks<br />
instrumentide omadused või isegi nende puudused, kolleegidega koostöö jne. Tuleb võtta arvesse<br />
ühiskonna reaalne vaimsus, sest see piirab üsna palju indiviidi vabadust.<br />
Alan Chalmersi mitteesinduslik realismi teooria on Rein Vihalemma arvates füüsikateooriate<br />
arengu sõltumatu käsitlus. Chalmers toob võrdlusi Newtoni ja Einsteini teooriate vahel lähtudes<br />
nende rakendatavusest ja tõdeb, et neid mõlemaid on võimalik „väga mitmesugustel tingimustel<br />
ligikaudu rakendada“. Näiteks ei ole võimalik Newtoni mehaanikat välistada hoolimata sellest, et<br />
see relativistliku mehaanikaga ei sobitu. Chalmers märgib: „Näiteks saab Einsteini teooria raames<br />
näidata, et kui süsteemi kiirus mingi hulga taustsüsteemide suhtes on väike, siis on süsteemi massi<br />
väärtus ikkagi ligikaudu sama, ükskõik missuguse teise taustsüsteemi suhtes sellest hulgast teda<br />
hinnatakse. Järelikult ei eksi me antud taustsüsteemide hulga raames palju, kui käsitleme massi<br />
pigem omaduse kui suhtena.“ Mitteesinduslik realism on füüsikateooriate üldrakendatavusel<br />
tuginev meetod. Füüsikaline maailm eksisteerib inimestele just nii nagu nad loodusest aru saavad.<br />
Selline on realistlik arusaam. Selline realism on tavatu niikaua, kui see ei hõlma tõe<br />
106
vastavusteooriat. Kuid isegi füüsikateooriad ei anna meile reaalset pilti maailmast. Mitteesinduslik<br />
realism väidab, et füüsika arengul ei tule mitte kunagi lõppu. Kui kirjeldada maailma ehitust, siis on<br />
alati võimalik minna aina sügavamale. Chalmers: „Füüsika hõlmab matemaatilises keeles<br />
väljendatud universaalseid üldistusi, et teooriate süsteemid moodustavad midagi sarnast Lakatosi<br />
uurimisprogrammidega, et nende areng on toimunud kooskõlas objektivistliku muutuste<br />
käsitlusega. Kuid ikkagi ei saa olla kindel, et ka füüsikat ei oota tulevikus mingid drastilised<br />
muutused. Teadusfilosoofia või teaduse metodoloogia ei aita teadlasi kuidagi.“ Kuid ideoloogia, mis<br />
ei ole kooskõlas teadusega ja õigustab pseudoteadusi, tuleb muidugi selle abil võidelda.<br />
Tänapäeval heidab teadusfilosoofia kõrvale maailma objektiivsuse käsitluse. Järelikult käsitleb<br />
teadusfilosoofia üha enam maailma just postmodernistlikkus laadis. Postmodernistid pooldavad just<br />
maailma loomist läbi meie enda loodud käsitluste. Postmodernistide arusaamad teadmistest<br />
põhinevad kahel eeldusel. Üheks eelduseks on see, et reaalsusest tehtavad tõlgendused ei ole<br />
objektiivselt tõesed, kuid need on siiski kasulikud. Teiseks eelduseks on muidugi see, et reaalsusest<br />
väljapoole minna ei ole paraku võimalik. Nendest kahest eeldusest järeldubki see, et neid teooriaid<br />
ei ole võimalik „mõõta välise maailmaga“. Postmodernistid on jätnud kõrvale arusaamad<br />
objektiivsest maailmast, kuid on jäetud kõrvale ka teadmiste kehtivuse üle otsustavad alused. Just<br />
teaduse eksisteerimise lakkamist kuulutabki postmodernism. J. F. Lyotard´i arvates on alates Teisest<br />
maailmasõjast teaduses esinenud suured progressid oma usaldusväärsuse kaotanud, sest tänapäeval<br />
lähenetakse looduse uurimisel teisiti kui seda oli varem. Kuhn väitis juba palju varem teaduse kui<br />
muutuvat ajaloolist nähtust ja paradigmade vahetust. Tegemist on nagu mingisuguse ususüsteemiga,<br />
mida valdavad mingil kindlal ajaloo perioodil teatud inimesed. Ka tulevikus esinevad teaduses<br />
anomaaliad, millele olemasolevad teooriad ei suuda seletust anda. Viimaks vana süsteem<br />
asendatakse uuega. Selline ongi teadusrevolutsiooni olemus – vahetub seletuste süsteem. Maailmade<br />
pluraalsuse esinemine näitabki kaasaegse maailmavaate hukku.<br />
( Laanemäe 2007, 272-285 ).<br />
2.8 Teaduse ehitus<br />
Meetodi järgi eristatakse teadussüsteemis kahte kontsentrit. Nendeks on sisemine ja välimine<br />
kontsenter. Sisemise kontsentri moodustab selle teoreetilise tuuma. Kuid selle rakendused kuuluvad<br />
välimisse kontsentrisse. Rakenduste eesmärgid võivad olla mõne praktilise saavutamine või<br />
teostada mõni uurimus. Teadused moodustavad teoreetilise tuuma, mis on ka kogu teadusliku<br />
uurimustöö aluseks. Teaduste alusel püstitatakse probleeme, lahendatakse sisulisi ja metodoloogilisi<br />
üksikküsimusi, hinnatakse tulemusi ja tõlgendatakse neid. Teadmissüsteemis olevaid kõiki teisi<br />
osasid seovad nad ühtseks tervikuks. Kõik teaduslikud teadmised omavad sellist kahekontsentrilist<br />
struktuuri. Seda peetakse universaalseks. Kõikidel teaduse hierarhia tasanditel on see korduv<br />
nähtus.<br />
Teaduse hierarhia kõige kõrgemal tasandil on just filosoofia sisekontsentriks ehk tuumteaduseks.<br />
Kõrgeimal tasandil ilmneb kogu teadussüsteemi ühtne tervik. Kuid kõik teised tuntud teadused<br />
kuuluvad väliskontsentrisse. Näiteks füüsika, bioloogia, majandusteadus, ajalugu, matemaatika,<br />
õigusteadus jne.<br />
Kuid näiteks mõni teaduslik artikkel või monograafia on kui teaduslik üksikkäsitlus. Need<br />
teadusvormid kuuluvad kõige madalamale tasandile. Ka seda tasandit liigitatakse kahte ossa: üks<br />
osa sisaldab teoreetilisi põhiseisukohti ( sisekontsenter ) ja teine osa käsitleb igasuguseid faktilisi<br />
andmeid, arvutusi, järeldusi jne. Üksikkäsitlus võib näiteks olla kirjutis transpordi heitgaaside<br />
mõjust kohalikule või globaalsele kliimale. Teoreetilised teadmised heitgaasidest ja planeedi<br />
kliimast moodustavad teoreetilise aluse. Need peavad olema kooskõlas nüüdisaegse teaduse teadmiste<br />
tasemega. Väliskontsentri moodustavad kirjutises kasutatud faktid, vaatluste teel saadud<br />
informatsioon, arvutused, igasugused töötlusvõtted ja järeldused. Teoreetilisi lähteseisukohti need<br />
täiendavad. Need juhivad praktilistele või teoreetilistele lõppjäreldustele.<br />
Väliskontsentrisse kuuluvad artikli järeldused alles siis, kui need on täiesti praktilised. Praktikas<br />
107
võimaldavad nad anda üsna kasulikke tulemusi. Uurimuste tulemuste kasulikkus ja isegi õigsus<br />
õigustavad sooritatud uurimusi. Kui aga uuringute või artikli järeldused on teoreetilised, siis nende<br />
kuuluvus on sisekontsentris. Uued teoreetilised järeldused edendavad teoreetilist teadust, mis võib<br />
hiljem kasuks tulla teaduse praktilisele poolele.<br />
Teaduse hierarhia kõige kõrgema ja kõige madalama taseme vahel esineb väga väga palju<br />
hierarhiatasandeid. Tasandite hulk sõltub erinevate teaduste arengu tasemetest. See oleneb ka<br />
sellest, et milliseid eesmärke püstitatakse ja kui suure põhjalikkusega käsitletakse teadusi. Joonisel<br />
on esitatud ainult viis hierarhiatasandit, kuid mõnel teisel juhul võib neid olla isegi palju rohkem<br />
või vähem.<br />
Igasugune probleemi üksikkäsitlus kuulub teatavasti kõige madalamale tasandile. Enamasti see<br />
täiendab teaduslikku teooriat, hüpoteesi või õpetust. See on selle teooria osa. Kuid näiteks kirjutis (<br />
artikkel ) transpordi heitgaaside mõjust lokaalsele või globaalsele kliimale kuulub teise ( eelviimasesse<br />
) tasandile. See on teooriatasand. Näiteks teooria transpordi suhtest loodusliku keskkonnaga.<br />
Kuid selline teooria võib kuuluda transpordiökoloogiasse, mis esineb kolmandal tasandil ehk<br />
üksikteaduse tasandil.<br />
Majandusteaduse neljandasse tasandisse kuulub näiteks tööstusökonoomika. Kuid majandusteadus<br />
ise kuulub viiendasse tasandisse, milleks on teaduse üldsüsteem.<br />
Sellisel tasandil esinevad suhted, mida liigitatakse kolmeks erivormiks. Näiteks samal tasandil<br />
olevate teaduste vahel esinevad koordinatsioonisuhted. Kuid need teadused on enamasti ühe teadmissüsteemi<br />
all. Näiteks sellised suhted esinevad kolmandal tasandil efektiivsusteooria, plaanimisteooria,<br />
normeerimisteooria vahel. Neid tööstusökonoomika osasid on tegelikult veelgi. Kuid<br />
näiteks neljandal tasandil tööstusökonoomika, põllumajandusökonoomika, kaubandusökonoomika<br />
jt vahel. Subordinatsioonisuhted esinevad selliste teadmissüsteemide vahel, mis kuuluvad erinevatesse<br />
tasanditesse. Kuid madalam tasand on alati kõrgema tasandi osa. Selline alluvussuhe esineb<br />
näiteks majandusteaduse ja tööstusökonoomika vahel. Majandusteadus ise asub neljandal tasandil,<br />
kuid tööstusökonoomika kolmandal tasandil. Läbivsuhted seovad sisekontsentreid, mis esinevad<br />
kõikidel tasanditel. Näiteks alates kõige madalamal tasandil olevast teaduslikust üksikkäsitlusest<br />
kuni kõige kõrgemal tasandil oleva filosoofiani. Nendel suhteliikidel on teadmissüsteemides omad<br />
erinevad funktsioonid.<br />
Näiteks ühtseks tervikuks seovad samas teadmissüsteemis olevaid teadusi koordinatsioonisuhted.<br />
See toimub neljandal tasandil. Näiteks need suhted seovad majandusteaduse teoreetilise<br />
tuumaga kõik teised majandusteaduse harud. Seda seost ei ole võimalik ignoreerida, sest näiteks<br />
majanduse mingisugune haru peab olema kooskõlas üldise majandusteooriaga. Kuid peale selle<br />
seovad koordinatsioonisuhted ka kõiki majanduse haruteadusi. Kuid need suhted ei ole samad, mis<br />
seosed majandusteooriaga. Näiteks ei ole kõik majanduse haruteadused üksteisega ühtviisi seotud.<br />
Mitte ükski teadus ei ole võimeline eksisteerima iseseisvalt. Seda rõhutab subordinatsioonisuhete<br />
üldisus. Kuid teaduse iseseisvus võib esineda ainult suhteliselt, kui võrrelda mingit teadust teiste<br />
teadustega samal tasandil. Läbivsuhted seostavad kõikide teaduste sisekontsentrid otseselt filosoofiaga,<br />
mis asetseb ju kõige kõrgemal tasandil. Filosoofiat või/ehk kõige kõrgemat tasandit peetakse<br />
ka kogu teaduse teoreetiliseks tuumaks.<br />
Majandusteooria asetseb neljandal tasandil, kuid ta ise on läbi koordinatsioonisuhete kaudu<br />
seotud ka kõikide teiste majanduse teadustega. Kuid läbivsuhted on tal just filosoofiaga. Majandusteooria<br />
on kui kõikide majanduse haruteaduste teoreetiliseks tuumaks. Niimoodi on seotud läbi<br />
läbivsuhete ka igasugune teine madalamal tasandil oleva teaduse tuum kõrgemal tasandil oleva<br />
teaduse tuumaga ja selle kaudu ka filosoofiaga.<br />
( Aarma 1999, 9-12 )<br />
2.9 Kokkuvõte teaduse olemusest<br />
Teadus on siis inimese tegevuse valdkond, mille eesmärgiks on uute, tunnetuslikult ja praktiliselt<br />
oluliste teadmiste saamine. Teadmisi enamasti teaduses süstematiseeritakse ja neid ka rakendatakse<br />
mingisugusel alal. Teadus püüab seletamatutele asjadele leida teaduslikku vastust. Teadusliku<br />
108
seletamise viisid ja nõuded ei ole aga kogu aeg ühesugused ega ka kõike hõlmavad, sest need<br />
muutuvad koos teaduse enda arenguga. Teadlaskonna vaated muutuvad aja jooksul. Teadus on<br />
ainult üks osa inimsoo teadmiste hulgast. Näiteks religioon põhineb ainult usul, mida enamasti ei<br />
pea põhjendama. Religioon etendab pigem kui maailmavaadet. Kunst annab maailmast teadmisi<br />
läbi tunnetuse, mille aluseks on suuresti esteetilised väärtused.<br />
Kui inimene usub maaväliste tsivilisatsioonide olemasolusse, siis see ei ole teaduslik. See kuulub<br />
pigem religiooni alla. Seda usku ei pea põhjendama. Näiteks kui mõni teadlane seda ei usu, siis on<br />
talle sellele võimatu vastu vaielda. Kunst aga põhineb esteetilistel väärtustel. Näiteks kui inimene<br />
loeb fantaasiakirjandust või loob ulmefilme, siis selle tegevuse motiiv ei põhine teaduslikul<br />
põhjendusel või ei põhine see usul ( ehk religioonil ). Kuid arvamusi peab suutma põhjendama.<br />
Näiteks inimene arvab seda, et maavälised tsivilisatsioonid on olemas. Kui inimese poolt pakutud<br />
põhjendused vastavad ka teaduslikke reeglitega ( mitte ei ole sellega vastuolus ), siis teadmiseid<br />
peetakse tõesteks ja usalduväärseteks. Saadud teadmistele on samuti võimalik luua uusi põhjendusi.<br />
Teaduslikud põhjendused peavad põhinema faktidel ja ka nendel väidetel, mis on juba varem<br />
kinnitust leidnud. Kui on tegemist lihtsalt mõne väitega, siis on tegemist teadusliku hüpoteesiga.<br />
Näiteks inimene väidab, et maavälised tsivilisatsioonid on olemas. Taoliseid väiteid peab kinnitama<br />
või ümber lükkama. Teaduslik teooria tähendab mingit loodusnähtust või protsessi seletavat<br />
printsiipide kogumit. Kuid seda seletust peab toetama empiiriline tõestusmaterjal. Need seletused<br />
on enamasti eksperimentaalselt kontrollitud. Teaduslikke teooriaid ei „tõestata“. Teooria kehtib seni<br />
kaua, mil mingi uus tõestatud teooria seda ümber ei lükka või kui ei leita mingi parem seletav<br />
teooria. Teadus on faktide kogum ja teadlased koguvad fakte ja vaatlusandmeid. Seletused seovad<br />
omavahel faktid ja vaatlusandmed. Esialgseid ja tõestamata seletusi nimetatakse hüpoteesideks.<br />
Sageli võimaldavad faktid luua erinevaid seletavaid hüpoteese. Kui aga hüpoteesi õigsust<br />
kontrollitakse eksperimentaalselt, siis muutub see juba teaduslikuks teooriaks. Kuid „seadus“ ainult<br />
kirjeldab mingite parameetrite vahelisi seoseid, mis on enamasti väljendatavad matemaatiliste<br />
võrranditega. Teaduslik teooria annab aga seletuse. Seetõttu on „seadus“ madalama staatusega kui<br />
„teooria“. Teaduslik teooria põhineb faktidel, mida on eksperimentaalselt kontrollitud ja<br />
kontrollitav. Näiteks valguse kiirus vaakumis on alati konstantne ja see on eksperimentaalselt<br />
tõestatud fakt. Erirelatiivsusteooria annab sellele seletuse, et miks see nii on või et kuidas see saab<br />
nii olla. See seletus on eksperimentaalselt kontrollitud.<br />
Teadus on ühtne tervik, mis koosneb paljudest erinevatest harudest. Kõik need harud mõjutavad<br />
üksteist. Nii on ka teiste inimtegevuse valdkondadega. Teadusel on väga palju teadusharusid, mis<br />
spetsialiseeruvad üha enam kitsamateks uurimisvaldkondadeks. Sajandeid tagasi suutsid suured<br />
loodusteadlased teada vähemalt midagigi nagu näiteks Alexander von Humboldt. Kuid tänapäeval<br />
peab tippteadlane teadma peaaegu kõike. Teaduses on edu aluseks suuresti just spetsialiseerumine ja<br />
ka meeskonnatöö. Nii on tegelikult ka teistes eluvaldkondades. Näiteks allveelaeva ehitavad valmis<br />
väga paljud mehaanikainsenerid, mitte ainult üks geniaalne insener. Sportlane saab maailmameistriks<br />
mingisuguses konkreetses spordialas, mitte aga kõikides spordialades.<br />
Teaduse sisuliseks struktuuriks on just faktiline teadmine, mida saadakse maailma vaatlemisel<br />
erinevatel meetoditel. Teaduslikud uurimismeetodid sisaldavad mingisuguse teadusharu vaatlus-,<br />
katse- ja analüüsivahendeid. Nendel vahenditel on olemas kindlad reeglid, et kuidas neid tuleb<br />
kasutada tulemuse usaldusväärsuse saamiseks. Teadmised esitatakse väga süstematiseeritud kujul<br />
nagu näiteks reeglite, seaduspärasuste ja seaduste vormis. Need ongi teaduslike teooriate aluseks,<br />
mis annavad seletuse mingisuguse valdkonna faktidele. Näiteks miks on olemas aastaajad? Väiteid<br />
püstitab teooria. Need aga kehtivad ka selliste faktide kohta, mis rahuldavad teooria eeldusi – ka<br />
nende kohta, millega ei ole veel katseid tehtud või vaadeldud. Näiteks kui vastame eespool toodud<br />
küsimusele, siis on võimalik ka teiste planeetide aastaajade esinemist seletada. Peaaegu igasugusel<br />
teaduslikul teoorial on täpsus ja rakenduspiirkond üsna piiratud. Ebaõige tulemus võib esineda siis,<br />
kui teooriat kasutatakse väljaspool neid piiranguid. Teaduslikud prognoosid annavad palju praktilist<br />
kasu kogu inimsoole. Teaduses on väga tavaline see, et prognoositakse üsna täpselt ja usaldusväärselt<br />
ette mõningate tegevuste tagajärgi.<br />
109
Kui planeeritakse ette suuri ehitisi ( näiteks kõrghoonet ), siis on vaja ette näha kõiki selle<br />
keskkonna mõjusid ja ka ettenägematuid aspekte. Näiteks kõrghoone peab püsti jääma ka<br />
maavärina korral, niisamuti ka tugevate tormide korral. Mõne kõrghoone planeerimine nõuab palju<br />
keerulisi ja mahukaid arvutusi. Tänapäeval sooritatakse arvutused arvutite abiga. Näiteks arvutis<br />
luuakse tulevasest kõrghoonest animeeritud mudel. Mudelis on võetud arvesse kõik hoone omadused.<br />
Selle mudeli abil on võimalik ka luua katseid hoone käitumisest erinevates situatsioonides.<br />
Mudeleid luuakse ja kasutatakse matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia alustel. Kuid vaja on ka<br />
teisi spetsiifilisi oskusi. Sellepärast peavadki ka rakendusteadlased üha rohkem spetsialiseeruma.<br />
Rakendusuuringutes kujuneb tööjaotus vastavalt sellele kuidas kasutatakse meetodeid,<br />
tehnoloogiaid ja missugust rolli mingi teadlane peab uurimiskollektiivis täitma. Klassikaliste teadusharude<br />
alusel see üldiselt ei kujune. Tänapäeval on teaduse loomine üsna keeruline, kallis ja<br />
väga töömahukas. Üha enam on rahvusvahelisi koostöid ja seetõttu tehakse teadust üha rohkem<br />
kollektiivis.<br />
Teadus sisaldab peamiselt ainult kolme komponenti: faktidest ( eksperimentaalselt kinnitust<br />
leidnud teadmised ), teooriatest ja hüpoteesidest ( oletused, mida on vaja katseliselt kontrollida )<br />
ning soovitustest nende teadmiste ja reeglite kasutamiseks praktiliste tulemuste saamiseks.<br />
Üha enam on vaja rakendusteaduste saavutusi paljudes eluvaldkondades. Teaduse areng sõltub<br />
üha enam just tehnoloogia võimalustest. Majandus areneb läbi teadusmahukate toodete. Teaduse<br />
rakendusliku poole hõlmabki tehnoloogia. Need on võtted, oskused ja nende alusel loodud seadmed.<br />
Tehnoloogia tähendab seda, et kuidas midagi teha või valmistada. Näiteks tänapäeval<br />
kasutatavad teleskoobid näevad palju kaugemale kui Galilei Galileo seda omal ajal teha sai. Kuid<br />
elektronmikroskoobid näevad väga väikseid asju, mida näiteks Baer omal ajal näha ei saanud.<br />
Just tehnoloogia arengutase määrab ära teaduse võimalused vaatluste ja katsete tegemiseks ning<br />
saadud andmete analüüsimiseks. Kuid ka tehnoloogia areng toob teadusele uusi probleeme. Näiteks<br />
infotehnoloogia areng tõi probleeme matemaatikutele arvutusmeetodite loomiseks, filoloogidele aga<br />
masintõlke ja kõnetuvastuse rakendamiseks. Selliste ülesannete lahendamise meetodid, mis<br />
arvutuste ülisuure mahukuse tõttu tuli lahendust otsida lausa aastakümneid või isegi sadu, matemaatikutele<br />
huvi aga ei pakkunud. Seda eriti veel enne arvutite tulekut. Kuid kõik muutus pärast<br />
arvutite kasutamisele võtmist. Tänapäeva arvutid oskavad üha enam tõlkida inimkeeli ühest keelest<br />
teise ja saadakse inimkõnest ka paremini aru. Sellised arvuti „oskused“ põhinevad tegelikult numbrilistel<br />
arvutusmeetoditel. Need ei ole arvuti inimlikud oskused. Sellega tegeleb infotehnoloogia<br />
haruteadus nimega arvutilingvistika.<br />
Kui on olemas mingisugune väga hea tehnoloogia, ei tähenda see veel ka head rakendust. Hea<br />
tehnoloogia vaid pakub võimalust väga heaks rakenduseks. Näidiseksemplar, mis luuakse mingis<br />
uurimislaboratooriumis, on reaalsesse tootmisse minemine veel pikk tee käia. See sõltub väga<br />
suuresti majanduslikest, organisatsioonilistest ja poliitilistest teguritest.<br />
110
Ülitsivilisatsiooniteooria<br />
111
3 Ülitsivilisatsiooniteooria alused<br />
Ülitsivilisatsiooniteoorial on <strong>Maailmataju</strong>s tegelikult kaks rolli. See tähendab seda, et seda on<br />
võimalik käsitleda kahte erinevat moodi. Esiteks on ülitsivilisatsiooniteooria teadusfilosoofiline<br />
„ennustus“ või nägemus sellest, et milline võiks olla mõistusliku elu kõrgeim arengu tase ehk kuhu<br />
viib lõpuks inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng, mis sai hoogu juurde pärast suurt<br />
tööstusrevolutsiooni. Selles mõttes võib kogu ülitsivilisatsiooniteooriat käsitleda täiesti omaette<br />
olevana ehk religiooni(teooria)st lahus. Kuid teisest vaatenurgast lähtudes võib<br />
ülitsivilisatsiooniteooriat ehk ÜTT-d käsitleda ( s.t. seostada ) religiooniteooriaga, olles selle üheks<br />
põhialuseks. Näiteks võivad maavälised tsivilisatsioonivormid esinedagi sellistena nagu on<br />
kirjeldatud ÜTT-s. Piiblis leiab rohkesti paralleele ja seoseid ülitsivilisatsiooni elukorralduse ja<br />
Jumala Paradiisi elu vahel. Samuti on inimese üheks elu eesmärgiks planeedil Maa saada tagasi<br />
Jumala osadusse ehk elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimkonna religioosne maailmapilt<br />
tuleneb tulnukate tegevusest planeet Maal, mille põhieesmärgiks on luua elu ja levitada<br />
Universumis ülitsivilisatsiooni elukorraldust. Sõltuvalt eesmärgist jaguneb ülitsivilisatsiooniteooria<br />
kahe erineva käsitluse tõttu see kaheks: ilmalikuks või vaimulikuks käsitluseks.<br />
Ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb sisulises plaanis kaheks suureks uurimisharuks:<br />
1. Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata<br />
2. Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur<br />
Need kaks suurt haru ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks uurimissuundateks ja teoreetiliseks<br />
aluseks. Nende kahe osaga tutvume järgnevalt lähemalt.<br />
3.1 Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata<br />
3.1.1 Inimeste kogemused ajusurmas<br />
Läbi ajaloo on paljud mõtlejad arutanud selle üle, et kuidas on seotud omavahel keha ja vaim.<br />
Paljud nendest mõtlejatest on seda mõistatust pidanud ka maailma võtmeküsimuseks, mida ei ole<br />
võimalik kunagi lahendada. Kuid seda on siiski püütud teha ja need pakutud lahendused jagunevad<br />
kahte suurde liiki. Näiteks üks neist liikidest käsitleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist.<br />
Prantsuse filosoof René Descartes arvas, et füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus erinevad<br />
üksteisest täielikult. Näiteks füüsilised kehad hõlmavad alati mingisuguse ulatuse ruumis – nad<br />
võtavad ruumi, neil on mõõtmed. Neil on kindlad asukohad ruumis ja neid on võimalik jaotada<br />
osadeks. Kuid tema arvates ei hõlma inimese mõte ruumilist ulatust ja see ei koosne osadest. Mõttel<br />
ei ole oma asukohta ruumis. Sellepärast erinevadki omavahel füüsiliste kehade maailm ja inimese<br />
teadvus. Füüsiline maailm koosneb füüsilistest kehadest. Seetõttu on Descartesi arvates olemas kaks<br />
maailma – vaimumaailm ja füüsiliste kehade maailm. Kuid teine lahendus keha ja vaimu ühtsuse<br />
probleemile leiavad tänapäeva teadlased ( psühholoogid ) seda, et teadvus tekib väga<br />
diferentseerunud närvisüsteemis, mis tekib eluslooduse teatud arengutasemel. Sellist seisukohta<br />
nimetatakse füüsikaliseks monismiks. Selle järgi ei eksisteeri mingit erilist vaimumaailma, vaid<br />
eksisteerivad tuntud ja seni veel avastamata füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused.<br />
112
Nüüdisaegse maailma teadlased peavad igasugust psüühilist avaldumisvormi ajus olevate<br />
närviprotsesside tulemuseks. Teadvus on aju seisund ja ei midagi enamat. Neid teadvuseseisundeid<br />
on olemas ka veel erinevaid liike. Teadvuse tekkimist närvisüsteemis ja selle olemust käsitlevad nii<br />
psühholoogia kui ka neuroloogia teadused. Füüsikaline monism eitab täielikult vaimumaailma<br />
eksisteerimist olles seega samasuguse vaatega, mis tänapäeva teaduslik maailmapilt. Väga paljud<br />
psühholoogid on veendunud keha ja vaimu ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju<br />
uuringud, mida teostatakse erinevate nüüdismeetoditega. ( Allik 2002, 19-20 )<br />
Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on<br />
monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja<br />
vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi<br />
puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem. Monistlikute teooriate alla<br />
kuuluvad järgmised suunad:<br />
1. Subjektiivne idealism ( kogu teadaolev maailm on vaimne, sest meil on olemas ainult<br />
tajud ), Berkeley.<br />
2. Kahe aspekti teooriad ( keha ja vaim on ühe asja kaks erinevat vormi ), Spinoza.<br />
3. Kimbu-teooriad ( keha ja vaim on erinevalt valmistatud kimpudest, kuid mis on tehtud<br />
samadest asjadest ), Hume, Mach.<br />
4. Ekstreemne materialism ( biheiviorism ja füsikalism ) ( mõtteid ja tundeid on võimalik<br />
seletada teaduslikult ja seega ei ole neid tegelikult olemas ), Watson, Carnap.<br />
5. Identsusteooria ( aju võimaldab vaimset sõnavara ), Smart, Armstrong.<br />
6. Funktsionalism ( erinevad ajuseisundid võivad väljendada ainult ühte käitumist ), Putnam.<br />
7. Dennetti materialism ( inimene otsustab, et ta näeb sinist, mitte ei avaldu sinise kvaliteet ).<br />
Dualistlikute teooriate alla kuuluvad aga järgmised suunad:<br />
1. Interaktsionism ( keha ja vaim on kaks erinevat asja, mis mõjutavad üksteist ), Descartes.<br />
2. Okasionalism ( kooskõlalised vaimsed ja kehalised nähtused, mida Jumal kooskõlastab ),<br />
Malebranche.<br />
3. Parallelism ( keha ja vaimu mittepõhjuslikune seos, mis on juba algusest peale nö.<br />
„sünkroniseeritud“ ), Leibniz.<br />
4. Epifenomenalism ( vaimsete protsesside põhjustajateks on kehalised protsessid ), Huxley.<br />
5. Subjektiivsuse valdkond ( vaimseid omadusi ja aspekte ei ole võimalik taandada<br />
kirjeldusteks, mis on materiaalne ), Nagel, Searle.<br />
Nüüdisaegne psühholoogia teadus on veendunud, et teadvus ja psüühika ei eksisteeri ilma ajuta.<br />
Sellest annab meile tunnistust näiteks T. Bachmanni ja R. Maruste õpik „Psühholoogia alused“, kus<br />
on kirjas järgmine tekst: „Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika<br />
materiaalne alus, psüühika on aju funktsioon ja füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest<br />
tulenev. Kuna füsioloogilise lõppemist ja psüühilise algamist tähistava selge piiri tõmbamine<br />
tänapäeva teaduse taseme juures ei ole võimalik, siis esineb nii füüsilise ja psüühilise samastamist<br />
kui ka nende kunstlikku lahutamist. Psüühika ( ka teadvus ) eksisteerib reaalselt – ta on olemas.<br />
Selles veendumaks, ärgake hommikul ja teile saabuv vahetu vaimne kogemus annab teile sellest<br />
teada. Samas on aga psüühilised kujundid ideaalsed. Ideaalse reaalsus ei tähenda, et peaks<br />
tingimata olemas olema ideaalse kordumatu materiaalne substants – ainelis-esemelis koostis.<br />
Ideaalse reaalsus seisneb tema funktsioneerimises. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise –<br />
psüühika - reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt, et reageeritakse ka hetkel<br />
keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt. Selles väljendub<br />
psüühika võime tegelikkust seaduspäraselt kajastada ja tegelikkust tundes ning organismi ressursse<br />
rakendades seda tegelikkust ka muuta. Loodusteadusliku psühholoogia seisukohaselt ideed<br />
mateeriast lahutatuna ei eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside<br />
vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside<br />
lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena – psüühiliste protsesside, seisundite ja<br />
113
omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma<br />
muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest – esimese isiku<br />
perspektiivist lähtudes – ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult antud<br />
kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule närvisüsteemi<br />
töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise polaarjoone taga olles,<br />
on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva keskkonna kirjeldust<br />
võimaldab vaimne kujund sellest.“ Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused, mis lükkavad<br />
ümber arusaamad, et teadvus ( psüühika ) ei saa eksisteerida ilma ajuta. Selliseid nähtusi, mida<br />
nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks, järgnevalt hakkamegi lähemalt uurima.<br />
Inimese „füüsiline“ surm<br />
Teooriad inimese keha ehitusest, funktsioneerimisest ja haigustest põhinesid kunagi tuhandeid<br />
aastaid enamasti müütidel ja maagial. Teaduslikke vaatlusi vanadel aegadel ei sooritatud. Esimesed<br />
täpsed anatoomiauuringud sooritati alles 16. sajandil. Kuid teaduslikumaid meetodeid on<br />
meditsiinis hakatud rakendama alates 17. sajandist. Meditsiin sai areneda ainult koos füüsika<br />
teaduse arenemisega, sest füüsika võimaldas luua selliseid tehnoloogiaid, mis on inimkeha<br />
uurimiseks täiesti hädavajalik. Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine. 21. sajandi<br />
alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja suutis ravida enamikku<br />
haigusi. Näiteks inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi – alates kõige lihtsamatest<br />
molekulidest kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad<br />
molekulid nagu näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka<br />
keemilistes reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab<br />
koostöös keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga<br />
rakk vajab pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid<br />
moodustavad sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita<br />
erinevaid rolle. Mitut eri liiki koed moodustavad struktuure, mida nimetatakse organiteks. Iga<br />
organ täidab üht kindlat ülesannet või ülesandeid. Näiteks kopsud, magu, maks, neerud ja silmad on<br />
inimkeha organid. Näiteks mao ülesanne on seedimisprotsessi käigus säilitada ja lõhustada toitu.<br />
Magu ja teised seedimisega seotud organid moodustavad seedeelundkonna. Seedeelundkond seedib<br />
toitu, imendab toidust kasulikud toitained vereringesse ja viib välja jääkained. Inimesel on kokku<br />
kaksteist elundkonda ja need töötavad kõik koos, et keha suudaks täita funktsioone, mida on vaja<br />
ellujäämiseks.<br />
Inimeste suremiste põhjused on aga väga erinevad, kuid surmatunnused on kõikidel puhkudel<br />
siiski ühesugused. Näiteks seiskub hingamine ja südametegevus, väheneb kudede elastsus, lihased<br />
lõtvuvad ja need ka ei reageeri ärritajatele. Näiteks inimesel ei esine reflekse. Neid aga nimetatakse<br />
primaarseteks surmatunnusteks ja pärast neid tekivad sekundaarsed surmatunnused. Näiteks tekivad<br />
koolnulaigud. Vere valgumine allapoole põhjustab laikude tekkimist. Näiteks kui koolnu asetseb<br />
parajasti selili, siis tekivad laigud just seljale. Hiljem see hemolüüsub ja imendub kudedesse. Need<br />
muutuvad hiljem sinakaspunaseks. Lihaste koolnukangestus algab just vahelihasest ja südamest.<br />
Näiteks võib see esineda inimese mälumislihastes umbes kaks kuni neli tundi pärast surma. Pärast<br />
seda levib koolnukangestus allpool olevatesse lihastesse ja kaob samas järjekorras umbes kaks<br />
ööpäeva pärast indiviidi surma. On teada ka seda, et erinevad koed ei sure üheaegselt. Näiteks<br />
pärast südame töö peatumist võivad aga lihased elektrilisele ärritusele reageerida veel mitmeid<br />
tunde. Ripsepiteedi liikumine hingamisteedes võib jätkuda veel üle kümne tunni. Seemnerakud<br />
võivad liikuda aga rohkem kui näiteks ööpäeva. Närvikude sureb kõige kiiremini. Vereringe<br />
seiskumise tagajärjel sureb aju väga kiiresti. Näiteks kui aju ei saa hapnikku 3 – 5 minuti jooksul,<br />
tekivad juba pöördumatud muutused ajus. Aju lõpliku surmaga lõpeb ka südametegevus, sest<br />
ajutüves asetsevad vereringe regulatsioonikeskused on surnud. Siiani teati seda, et ajusurmale<br />
114
järgneb väga kiiresti südamesurm või pärast südamesurma järgneb kiiresti ajusurm, kuid arusaamad<br />
selles asjas on tänapäeval juba muutunud. Näiteks vereringe säilitamine on võimalik inimese<br />
intensiivse elustamisega. Kuid ka sellisel juhul on suurem osa ajust surnud näiteks mõne kõrge<br />
ajurõhu tõttu. Sellise võimalikuse eelduseks on see, et ajutüves olevad vereringekeskused peavad<br />
töötama. Ainult nii on võimalik vereringe jätkumine. Kuid inimese hingamist on võimalik säilitada<br />
hingamisaparaadiga ja veetasakaalu infusioonidega. Inimesed, kelle ajud on suures osas hävinud,<br />
jätkavad teatud vegetatiivset elu ilma, et suudaksid välismaailmaga vaimselt kontakteeruda. Nende<br />
elu sarnaneb nagu taime eluga. Kui inimese aju enam ei tööta, siis on inimene surnud, kuid süda<br />
lööb ikkagi. Teadvuse ja psüühika lakkamist ning ajutüvereflekside puudumist peetakse ajusurma<br />
põhilisteks tunnusteks. Ajutüve refleksid on näiteks hingamisliigutused, neelamine, sarvkestarefleks.<br />
Korduvatel EEG-uuringutel saadakse sellisel juhul ainult pidev ( sirge ) joon.<br />
Surmalähedased kogemused<br />
Inimesed, kes on surnuist ellu äratatud, kinnitavad seda, et surm on hoopis elu kõige meeldivam<br />
ja vapustavam kogemus. Surmalähedasi kogemusi on uurinud päris põhjalikult inglise<br />
paranormaalsete nähtuste uurija doktor Kenneth Ring. Näiteks juhtum John Migliazzoga 1968.<br />
aastal. Ta väidab järgmist: „Suplesin New Jersey ranniku lähedal ja väsisin väga ära. Mäletan, et<br />
kaldani ujumiseks mul enam jaksu ei olnud. Äkki tundsin, et jätan oma keha maha. Tõusin ligi 150<br />
meetri kõrgusele ja nägin omaenda keha vees rabelemas. Lõpuks olin ikkagi kaldale jõudnud –<br />
kuidas, ei tea. Mäletan üksnes pimedust. Ma ei oska seda sõnadega kirjeldada. Olin osa<br />
Universumist, osa kõiksusest. Teadsin ja mäletasin kõike... See muutis radikaalselt minu suhtumist<br />
surmasse.“ Doktor Ring on põhjalikult uurinud tuhandeid inimesi, kes on olnud kliinilises surmas ja<br />
kogenud surmalähedast kogemust. Kui inimesed on kogenud surmalähedast kogemust, siis pärast<br />
seda nad ei karda enam surma. Sellepärast, et surma ajal on nad tundnud rahu, kergustunnet ja<br />
mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks.<br />
Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab: „Ma ei<br />
tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse,<br />
mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki<br />
olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind<br />
valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“ Üks naine, kes<br />
oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: „Teadsin, et olen surnud<br />
või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu<br />
külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud<br />
tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune<br />
helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani,<br />
avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida<br />
nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu.“<br />
Niisamuti ka ufoloogid on täheldanud inimese eksisteerimist väljaspool füüsilist keha. Näiteks<br />
on inimesed maavälise kosmoselaeva sisemuses olnud kehavälises seisundis. Vaatame näiteks<br />
järgmist kuulsat UFO juhtumit. 1977. aastal hakati uurima Suurbritannias esimest tulnukate<br />
inimröövijuhtu, kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta oktoobris. Tegemist oli<br />
viieliikmelise perekonnaga, milles oli ema ja isa ning kolm last. Pärast sugulaste pool veedetud<br />
õhtut Essexi krahvkonnas Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse<br />
udusse. See toimus väga nende kodu lähedal. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid hiljem, et kuidas<br />
nad UFO-pardale jõudsid, mis varjus roheka udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto<br />
valguskiire jõul UFO sisse tõmmati. Seal olles olid röövitud „väljaspool enda keha“ ja see<br />
võimaldas neil hõljuda UFO sees ringi. Nad samas nägid ka enda tõelisi ( endisi ) kehasid, „mis“<br />
istuvad endiselt veel autos. Sellesse uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFO-eksperdid Andy<br />
Collinsi ja Barry King.<br />
Paljud teadlased ja arstid ei usu ülalpool väljatoodud lugude tõepärasustest ehk surmalähedasi<br />
115
kogemusi ehk SLK-sid. Nad arvavad seda, et need ajusurmas esinevad nähtused on tingitud just<br />
inimese enda aju keemilise tasakaalu häirumisest. Kuid selle tõestamiseks ei ole teadlastel piisavalt<br />
materjali. Surmalähedasi kogemusi ei ole võimalik teadlastel laboratooriumi tingimustes esile<br />
kutsuda ja sellepärast teadlased ning ka arstid ei usu surmalähedaste kogemuste tõepärasusesse.<br />
Teaduses on levinud arusaam, et inimese teadvus on aju elektromehaaniliste protsesside tagajärg.<br />
Inimese surma korral lõppeb sellise teooria kohaselt inimese teadvus ja seega ka kogu elu. Kuid<br />
seda teooriat peab veel tõestama. Näiteks Wilder Penfieldi neurokirurgilised uurimused viitavad<br />
inimese teadvuse sõltumatust füüsilisest ajust. Ta jõudis järeldusele, et inimese teadvus on<br />
võimeline eralduma oma füüsilisest ajust. Tänapäevane teadus ei suuda enamasti olla ilma<br />
eelarvamusteta ja sellest tulenevalt ei saa teadus ratsionaalselt hinnata SLK-de realiteeti. Teadus ei<br />
tunnista elu jätkumist pärast inimese surma. Surmalähedased kogemused tunduvad lihtsalt olevad<br />
metafüüsilised nähtused, mis ei kuulu ratsionaalsesse teadusesse.<br />
Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned<br />
Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel<br />
on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset<br />
rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises<br />
ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised<br />
teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam<br />
sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka<br />
teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt<br />
SLK-deks.<br />
Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de<br />
uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks<br />
raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life (<br />
Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid<br />
SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli<br />
võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest<br />
neil esinesid väga rasked traumad või haigused.<br />
Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on<br />
kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega,<br />
sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki<br />
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd<br />
vapustav ja silmiavav.<br />
Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid<br />
SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte<br />
valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused,<br />
mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad<br />
olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes<br />
püüdsid ennast tappa.<br />
Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit,<br />
kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja<br />
rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid<br />
on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta.<br />
Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad<br />
ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog<br />
Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast õnnetut autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas<br />
olles oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid:<br />
„Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma<br />
116
sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Selle järel tuli eespool<br />
mingi tume ala, seal ei olnud üldse valgust, see oleks olnud nagu mingi tunneli sissekäik... Viimaks<br />
nägin eemal valgussõõri... täiuslikult kaunist, kollakas-oranži... Kui ma tunnelist läbi sain,<br />
jõudsin pimestavalt kaunisse kohta... See oli täiuslik paik, see tähendab... üleni ja külluslikult valgustatud...<br />
Ma nägin ( seal ) palju inimesi, mõned neist olid riides, mõned ilma riieteta. Riietus, mis<br />
tundus olevat läbipaistev, oli kaunis, kuid see... ei varjanud midagi... Inimesed ise olid ka hästi kenad...<br />
Nagu ma sel hetkel seal olles aru sain, oli kõikidel nagu mingi teadmine, niisama särav, kirgastunud<br />
ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole<br />
vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad tema<br />
olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa...<br />
tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlemata<br />
ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks<br />
luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi<br />
ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige<br />
suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude<br />
konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.<br />
Need ideaalsed tingimused lõid harukordse seisundi, kus polnud viha ega mingit muud häirivat tunnet<br />
– ainult üleüldine armastusseisund... Ma tundsin, et mul oli täiesti võimalik pöörduda tagasi<br />
oma maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste järele. Tegin<br />
otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur: arvestades mu keha<br />
bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning puudujääke, samuti seda, et sellest säravast<br />
elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin<br />
otsustanud tagasi tulla, kaotasin KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagsi.“<br />
Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata<br />
nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel<br />
protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid<br />
kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit,<br />
valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.<br />
Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski<br />
olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad<br />
moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese<br />
edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnanguid.<br />
Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest,<br />
kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem oluliselt.<br />
Oma raamatus Heading toward Omega ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse<br />
tulemused:<br />
„Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu<br />
ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi isikliku positsiooni ja aineliste<br />
väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad<br />
kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja<br />
oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid<br />
kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“<br />
Surmalähedaste kogemuste uuringud<br />
Viimaste sajandite jooksul on kogutud paljude uurijate poolt üsnagi suurt andmestikku, mis<br />
tõestavad inimese kehast väljumise kogemusi. Juba pikka aega suhtusid teadusliku<br />
(para)psühholoogia ala spetsialistid hinge- ehk astraalkeha käsitlusse üsnagi skeptiliselt. Tänapäeval<br />
on arusaamad siiski üsna muutunud. See tähendab seda, et ( vähemalt ) paranormaalsete nähtuste<br />
uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina.<br />
117
Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise<br />
kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast väljumise<br />
kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“ sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis<br />
viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise<br />
uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi<br />
uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.<br />
Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute<br />
andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks<br />
inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.<br />
Inimestega, kellel esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud väga häid laborieksperimente.<br />
Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi võimeline näiteks<br />
lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii on selgunud Durville´i eksperimentidest.<br />
Kindlaks on tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi, kui see peaks kaalul seisma. Durville<br />
avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta oma katseid siis kirjeldab. Inimese<br />
„astraalkujult“ on õnnestunud võtta isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas<br />
ta ka raamatu „Méthode de dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.<br />
Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast<br />
väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad. Kehast väljumist nimetatakse<br />
„rahvapäraselt“ just astraalrännakuks või astraalprojektsiooniks. Bilokatsiooniks nimetatakse seda<br />
siis, kui „fluidumkuju“ tiheneb elavale inimesele nähtavaks. Kehast väljumine võib toimuda<br />
spontaanselt või tekitatakse see inimese enda soovil. „Astraalkeha“ tavaliselt jääb enda füüsilise<br />
keha lähedusse. Mõningatel juhtudel läbib see „vaimkeha“ pikki vahemaid ruumis ja „materialiseerub“<br />
alles sihtkohta jõudmisel. Näiteks tunnistajad on näinud isikut just mõlemas paigas korraga.<br />
Oma füüsilisest kehast väljas olles ja läbimas suuri vahemaid ruumis, magab füüsiline keha sügavalt<br />
või on see katalepsiaseisundis. Väga sageli on inimesel, kes on naasnud oma füüsilisse kehasse<br />
tagasi, teadmisi, mida ei ole muul moel võimalik teada saada, kui ise kuskil kaugel koha peal olles<br />
ehk seega oma füüsilisest kehast väljas olles. Näiteks andmeid, mis sisaldavad kaugete paikade<br />
kirjeldusi ja sündmusi, võivad seal elavad inimesed seda ka tõendada.<br />
Subjektiivse kogemusena on kehast väljumise võimalikkus tõendatud, kuid objektiivse nähtusena<br />
ei ole seda skeptikute meelest tõestatud. Seda nähtust kogenud inimesed ei kahtle selle reaalsest<br />
eksisteerimisest, kuid need, kes ei ole seda kogenud, on püsivalt skeptilised nende nähtuste reaalses<br />
olemuses – pidades neid inimese aju keemilisteks uperpallideks. Mõned uurijad on arvanud seda, et<br />
teadvus elab edasi ka pärast surma peenmateriaalse ektoplasmakehana, sest seda on kogetud kehast<br />
väljudes.<br />
Surmalähedane kogemus on vaimuhaiguse ilming?<br />
Kõrgematel selgroogsetel on närvisüsteem väga tugevalt diferentseerunud nagu näiteks lindudel<br />
ja imetajatel. Selliste eluvormide tundemärgid näitavad seda, et nende käitumine on teadlik. Kuid<br />
nendele omased käitumisviisid puuduvad üldse või esinevad ainult osaliselt ( mis võivad olla ka<br />
ebamäärased ) sellistel eluvormidel, mille närvisüsteem ei ole nii väga diferentseerunud. Sellest<br />
teebki teadus järelduse, et teadvus on seotud komplekssete neuronstruktuuridega. See annab mõista,<br />
et väljapool neuronstruktuure teadvust ei eksisteeri. Teadus aktsepteerib seda, et teadvus eksisteerib<br />
ainult kortikaalsete ja subkortikaalsete struktuuride koostöös, mitte aga kumbagi struktuuris<br />
üksinda.<br />
Teadlased ja elukutselised meedikud näevad surmalähedaste kogemuste juures vaimuhaiguste<br />
ilminguid. Arvatakse, et need on tekkinud ajutise keemilise tasakaalu puudumise tagajärjel või<br />
endorfiinide vabanemisel ajus. Arvatakse ka seda, et need on tekkinud narkootiliste ainete ja<br />
uinutite mõjul, ajutisest haigushoost või on need tekitatud isegi sihilikuks väljamõeldiseks.<br />
Surmalähedaste kogemuste ja mitmete vaimuhaiguste omavahelisi seoseid on näiteks analüüsitud<br />
raamatus „Elu pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ), mida me ka siin pikemalt<br />
118
vaatama hakkame.<br />
Surmalähedasi kogemusi või nende üksikelemente peavad enamus meedikuid mitmesuguste<br />
vaimuhaiguste ilminguteks. Näiteks kehavälised elamused. Need liigituvad selliste skisofreeniliste<br />
haiguste hulka nagu näiteks hallutsinatsioonid, pettekujutlused ja orgaanilistel põhjustel tekkinud<br />
mentaalsed häired nagu deliirium, mis tähendab joomahullust. Mõned arstid on isegi oma<br />
surmalähedaste kogemustega patsiendid suunanud psühhoanalüütikute jutule või koguni<br />
vaimuhaiglasse.<br />
Kas surmalähedased kogemused on tõepoolest siis põhjustatud vaimuhaigusest? Selleks aga<br />
vaatame järgmiselt skisofreeniasümptomeid, mis mõnede meditsiiniprofessorite arvates on need<br />
olemas surmalähedastes kogemustes.<br />
Nägemishallutsinatsioonide korral näevad inimesed objekte ja nähtusi, mida reaalselt tegelikult<br />
ei eksisteeri. Kuulmishallutsinatsioonid seisnevad reaalselt mitte eksisteerivate helide kuulmisele.<br />
See on analoogiline nägemishallutsinatsioonidega. Pettekujutluse korral on inimene absoluutselt<br />
veendunud selles, et ta on näiteks Jumal või Picasso. Skisofreenikud kannatavad ka mõtete seoste<br />
kadumise all. Neil on raskusi oma mõtete seostamisega – nad hüppavad teiste inimestega suheldes<br />
seosetult ühelt teemalt teisele.<br />
Skisofreenikutele teevad suurt piina see, et mida nad näevad või kuulevad või mida nad ei suuda<br />
teistele edasi jutustada. Sellised asjaolud muudavad haiguse ilmingu veelgi raskemaks ja paljud<br />
neist langevad sügavasse masendusse ehk depressiooni. Osa inimesi ei saa iseendaga hakkama ja<br />
seepärast pannaksegi nad hooldekodusesse. Kuid inimesed, kellel on olnud surmalähedasi<br />
kogemusi, on vastupidiselt nendele hoiakud ja ühiskondlik aktiivsus paranenud. Sellises seisundis<br />
on paljud inimesed näinud valgusolendeid, kuid mitte keegi ei ole ennast samastanud näiteks<br />
Jumalaga või Aleksander Suurega. Skisofreenilised nägemused on seosetud ja ilmuvad korduvalt,<br />
siis vastupidiselt nendele nähtustele on surmalähedased kogemused alati seostatud ja esinevad<br />
inimese kogu eluaja jooksul väga vähe kordi.<br />
Meditsiiniprofessorid on käsitlenud surmalähedasi kogemusi ka kui deliiriumi – väga tugevat<br />
keemilise tasakaalu puudumist, mis on üldjuhul taanduv ja ei põhjusta püsivat ajukahjustust. Väga<br />
paljud surmalähedased kogemused esinevadki just siis kui aju ei saa hapnikku ja seega võib aju<br />
sellele reageerida vägagi iseäralikult. Kuid on ju teada seda, et deliiriumis olevatel inimestel tekitab<br />
selline seisund aga hoopis segadust ja seetõttu on inimese ümbrusetaju häiritud. Deliiriumis olevatel<br />
inimestel tekivad väga sageli negatiivsed hallutsinatsioonid, mis on sellega seotud kas siis loomad<br />
või putukad. Sellises seisus olevatel inimestel on mõtted tavaliselt seosetud ja esinevad<br />
keskendumisraskused. Kui aga deliiriumiperiood lõpeb, ei mäleta inimene enamasti selle üksikasju<br />
või mäletab seda väga uduselt.<br />
Kuid mitte ükski nendest iseloomujoontes ei esine surmalähedaste kogemuste korral. Mitte ükski<br />
inimene, kes on olnud deliiriumis, ei ole andnud sellele sügavat tähendust või omistanud suurt<br />
hingelist mõju edasiseks eluks. Deliiriumi kogemustes ei ole ühtegi surmalähedaste kogemuste<br />
iseäralikke nähte nagu näiteks tunneli nägemine, valgusolendid, tagasivaade elule jne. Deliiriumi on<br />
peetud ka kui „halba narkootikumiuima“, siis vastupidiselt sellele on surmalähedasi kogemusi<br />
peetud „hingelisteks pöördepunktideks“.<br />
Osa meditsiiniteadlasi peavad kehaväliseid kogemusi ( mis on samuti surmalähedaste kogemuste<br />
üks tunnusjooni ) „autoskoopilisteks hallutsinatsioonideks“. Sellised elamused ei ole eriti tuntud,<br />
kuid ajaloo jooksul on olnud nendest nähtustest kuulda saadud. Sellise hallutsinatsiooni ajal näeb<br />
inimene enda ees projektsiooni iseendast, mis on võrreldav kellegi teise inimese juuresolijaga.<br />
Meditsiin teab seda, et epilepsia või migreensete peavalude all kannatavad inimesed selle all üsna<br />
sageli.<br />
Sellistest hallustinatsioonidest on palju räägitud, kuid tuleb silmas pidada seda, et kehaväliste<br />
kogemuste ja autoskoopiliste hallutsinatsioonide vahel peitub siiski suur kuristik. Kehaväliste<br />
elamuste korral asub inimese tajumiskeskus väljapool inimese füüsilist keha, kuid autoskoopiliste<br />
hallutsinatsioonide korral inimene tajub enda projektsiooni oma füüsilisest kehast lähtudes. See on<br />
väga oluline vahe, mida tuleb arvestada. Eneseprojektsioon, mida inimene näeb, on tavaliselt<br />
119
kolmemõõtmeline ja mitte läbipaistev – täpselt nii nagu oleks tegemist pärisinimesega. Kuid<br />
kehaväliste kogemuste korral nähakse läbipaistvaid kehasid. Kehaväliste kogemuste korral on<br />
inimestel olnud võimalus liikuda ilma oma füüsilise kehata ringi ja anda ka selle kohta väga täpseid<br />
kirjeldusi, siis autoskoopiliste hallutsinatsioonide puhul inimesed ei saa selliseid kogemusi üle<br />
elada, sest nemad tajuvad hallustinatsioone oma füüsilisest kehast.<br />
Surmalähedaste kogemuste olemuse põhjenduseks on välja pakutud veel üks väga radikaalne<br />
idee. Nimelt surmalähedased kogemused ei ole midagi muud kui mälestused inimese sündimisest –<br />
lapse vaevaline tulemine ema üsast, pääsemine pimedast valgesse ja säravasse maailma, medõed on<br />
nagu valgusolendid, kes siis sündinu rõõmsalt ja heatahtlikult vastu võtavad.<br />
Selline põhjendus surmalähedaste kogemuste tekkimisele ja selle olemusele tundub olevat isegi<br />
usutav. Kuid teaduslikud uurimustööd, mida on tehtud vastsündinute võimetega, lükkavad selle<br />
„hüpoteesi“ kindlalt tagasi. Näiteks Lõuna-Illinois´ Ülikooli filosoofiaprofessor Carl Buker on<br />
uurinud pediaatrite töid. Uurimuse iseloomuks oli vastsündinute mõistmise ja meeles pidamise<br />
informatiivsus oma sündimise läbielatusest. Uurimustööde tulemused lubavad kinnitada seda, et<br />
inimese meeled ei ole sündimise hektel veel piisavalt välja arenenud selleks, et midagi vastu võtta ja<br />
isegi meelde jätta. Nii et oletus selle kohta, et valgusolend, mida nähakse surmalähedaste<br />
kogemuste ajal, on kellegi arst, ämmaemand või isa, kes siis tervitavad vastsündinut, kui see väljub<br />
sünnitusteedest. Vastsündinud ei suuda oma pilke fokusseerida. Kui valguse ja pimeduse<br />
kontrastsus ei ole vähemalt 70%, siis ei reageeri vastsündinu valgusele. Need on teaduslikud faktid.<br />
Vastsündinute vaade on põgus ja koordineerimata ja seda veel enam, kui nad nutavad, mida teevad<br />
niikuinii suurem osa vastsündinutest. Pisarad segavad nägemist. Mitte ükski laps ei ole võimeline<br />
oma esimesel elukuul keskenduma oma vaadet objektile, mis on temast kaugemal kui 1,5 meetrit.<br />
Vastsündinu ei saa tajuda seda, mida ta sündimise ajal kogeb. Sellepärast, et vastsündinu<br />
aistingud ei ole sündimise ajaks veel korralikult välja arenenud ja puuduvad kogemused objektide<br />
piirjoonte ja selle kujunditega. Kui surmalähedased kogemused on tõesti kui jääkmälestus<br />
sündimiskogemusest, siis peaksid need olema valulised ja vaevalised kogemused, mitte aga õndsust<br />
ja rahu tekitav meeleline sündmus.<br />
Ajukeemiast tingitud nähtused?<br />
Teadlased (näiteks Zalika Klemenc-Ketis) on avastanud väga tugeva seose surmalähedaste<br />
kogemuste tajumise ja vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal määral ka kaaliumi taseme<br />
vahel. Teadlased usuvad seda, et süsihappegaas muudab inimese aju keemilist tasakaalu ja nii<br />
kutsub see esile valguse, tunnelite ja surnud inimeste nägemise. Kuid enne surma kogetavat eredat<br />
valgust võib põhjustada ajus tõusev serotoniinitase, mida on näiteks Alexander Wutzler oma<br />
teadusuuringutes tuvastanud. Neurobioloogid on juba kaua aega arvanud seda, et surmalähedaste<br />
kogemuste tekkepõhjused on seotud just aju virgatsainetega. Kõige rohkem arvatakse selleks olevat<br />
just eespool mainitud serotoniin, sest see reguleerib meeleolu ja töötleb nägemise ja kuulmise kaudu<br />
saadud informatsiooni. Kuna serotoniin reguleerib valutundlikkust ja ka tuju, siis arvataksegi seda,<br />
et kõrge serotoniinitase ajus muudab inimese suremise kergemaks. Kuid on olemas ka teisi teadlaste<br />
arvamusi surmalähedaste kogemuste tekkepõhjuste osas. Näiteks uurija Susan Blackmore arvates<br />
tekivad paljud surmalähedased kogemused just aju hapniku puudusest. Surmalähedasi kogemusi on<br />
võimalik esile kutsuda keemiliste ühenditega ja seega selgitatakse surmalähedaste kogemuste<br />
tekkepõhjusi just neuroloogiliste mehhanismidega. Näiteks erakordseid teadvuselamusi ja visioone<br />
tekitab inimese ajule juba üsna väike doos hallutsinogeenset ainet. Seda tekitab ka selline seisund,<br />
mille korral aju ei saa hapnikurikast verd. Süda, mis pumpab verd, on inimese kliinilise surma ajal<br />
seiskunud. Selline asjaolu veenabki teadlasi loomuliku põhjuse kasuks, mitte aga üleloomuliku<br />
põhjuse kasuks. Üldiselt arvatakse surmalähedased kogemused olevat endast just normaalse aju<br />
tegevuse häired traumaatilise sündmuse ajal.<br />
120
Surmalähedaste kogemuste tegelikkus<br />
Surmalähedaste kogemuste korral peame arvestama kolme tegurit, mida me hakkame järgnevalt<br />
pikemalt ka analüüsima: inimese kehast väljumine on reaalne nähtus ( sellele viitavad kindlad<br />
märgid nagu näiteks nähakse asju või saadakse midagi teada, mida surnud olles kuidagi ei saa näha<br />
ega teada midagi uut ), inimese surmaajal toimub kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega ( sest<br />
kehast väljumine viitab inimese elu jätkumisele pärast surma ja kus see „hauatagune elu“ ikka olla<br />
saab kui mitte taevas ) ja kehast väljunud inimesed kogevad meie mõistetavas keeles öelduna<br />
virtuaalreaalsuse ilminguid ( näiteks nähakse põrgutuld, deemone, erinevaid tundmatuid maastikke,<br />
hooneid, võõraid ebamaiseid olendeid, kehast väljunud inimese enda elusündmusi jne ). Kõik need<br />
tegurid on omavahel kuidagi seotud.<br />
Suures plaanis jagunevad surmalähedased kogemused aga kahte leeri: aju poolt loodud<br />
illusioonid kehast väljumisest ( inimese aju suudab kehast väljumist ( surmalähedasi kogemusi )<br />
jäljendada ) ja inimeste reaalsed kehast väljumised. Aju loodud illusioonil ja reaalsel kehast<br />
väljumisel tuleb osata teha vahet nii nagu näiteks vaimuhaigusel ja andekusel. Mõlemates leerides<br />
on nende paikapidavuseks välja pakutud veenvaid kaitseargumente, mida me nüüd ka järgnevalt<br />
lähemalt vaatame.<br />
1. Reaalne kehast väljumine<br />
Seni võis surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju viimasteks funktsioonideks või lihtsalt<br />
hallutsinatsioonideks, mida siis inimese surev aju tekitab. Et aga sellise arusaamaga lõplikult<br />
nõustuda, tuleb uurimusse arvesse võtta ka sellised aspektid, mille korral inimene näeb enda<br />
elustamiskatseid pealt. Sellised aspektid sunnivad ümber lükkama praegusi oletusi selle kohta, et<br />
miks ikkagi tekivad surmalähedased kogemused. Need aspektid on selle nähtuse juures kõige<br />
raskemini seletatavad jooned ja sellepärast ei saa kuidagi surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju<br />
illusioonideks. Neid aspekte arvestades saab tulla ainult sellisele järeldusele, et teadvus on<br />
tõepoolest võimeline inimese kliinilise ( ja seega ka bioloogilise ) surma ajal närvikoest eralduma.<br />
Teadlastele ja meedikutest praktikutele kõige raskemini selgitatav element surmalähedaste kogemuste<br />
puhul on kehavälised elamused. Käesoleval ajal ei ole ühtki teaduslikku seletust – välja arvatud<br />
käesolev teooria -, kuidas inimesed, kes teatavad oma kehavälistest kogemustest, on võimelised<br />
andma nii detailseid ülevaateid selle kohta, mida meditsiiniline personal nende elustamisel rääkis<br />
või tegi. Veel üllatavamad on hämmastavalt täpsed ülevaated kehavälistest elamustest, mille puhul<br />
inimesed on võimelised kirjeldama seda, mis juhtus kusagil mujal, samal ajal nende füüsiline keha<br />
lamas haigla operatsioonisaalis. Surmalähedaste kogemuste kirjeldustes esineb väga sageli aspekt,<br />
mille korral näeb inimene surnud olles enda elustamisprotseduure pealt, mida ta ka hiljem arstidele<br />
jutustab ja need omakorda kinnitavad tema jutte. Näiteks Eesti nukuteatri kunagine direktor Meelis<br />
Pai oli samuti kogenud surmalähedast kogemust, kui ta 21-ks päevaks koomasse langes. Pärast<br />
koomast ärkamist teadis mees asju, mis toimusid ajal, mil ta oli täiesti teadvusetu. Selle teaduslikud<br />
järeldused ( s.t. inimene pidi kehast väljuma, et selliseid asju kirjeldada ) on ühesed, kuid<br />
vastukriitika seisneb selles, et kas neid „elustamiskatsete lugusid“ tasub üldse uskuda. Kuna selline<br />
aspekt sisaldub surmalähedastes kogemustes ( mille korral inimene näeb surnud olles enda<br />
elustamisprotseduure pealt ja saadud adekvaatset informatsiooni saavad arstid pärast elustamist<br />
kinnitada ), siis peab seda uuringutes arvestama, sest muidu ei tasuks uskuda ka üldist<br />
surmalähedaste kogemuste jutte, mis on aga praktiliselt võimatu. Siin kohal toome järgnevalt veel<br />
mõned näited sellistest kummalistest juhtumitest.<br />
Neljakümne üheksa aastasel mehel oli nii tõsine südameatakk, et pärast 35 minutit kestnud keerulisi<br />
elustamiskatseid arst loobus ning hakkas täitma surmatunnistust. Siis märkas keegi mingit elu-<br />
121
tegevust, arst jätkas tööd elektriliste elustamisvahendite ja hingamisaparaadiga ning suutis patsiendi<br />
südame jälle tööle panna. Järgmisel päeval ( kui patsient oli juba kontaktivõimelisem ) suutis ta<br />
detailselt kirjeldada peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud.<br />
Kuid veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli appi tõtanud.<br />
Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja perekonnanimi. Ta kirjeldas, kuidas<br />
naine oli veeretanud läbi koridori käru koos elektrišoki aparaadiga ( see on ju põhiline elustamisvahend<br />
). Kui arst temalt küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki<br />
ajal tegi, ütles patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha – siis kui ta oli läinud ooteruumi<br />
oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning jätnud selle meelde, et<br />
hiljem teda tänada. Arst oli patsiendi jutu üle väga hämmeldunud. Ta ütles, et kohalolek oli ainus<br />
võimalus kõike seda nii täpselt kirjeldada.<br />
Inimene, kes oli sündides juba pime, sattus nii raskesse auto õnnetusse, et ta langes haiglas<br />
kliinilisse surma. Meditsiiniline personal püüdis edukalt teda elustada. Järgmisel päeval, kui ta oli<br />
paranemas ja toibumas, rääkis ta arstidele hämmastavalt detailselt sellest, mis tema elustamiskatsete<br />
ajal sooritati. Kusjuures oli ta sünnist saati täiesti pime, suutis ta isegi arstide välimust ja tööriistade<br />
kujusid väga täpselt kirjeldada. Arstid olid tema jutu üle väga hämmingus ja ei osanud selle peale<br />
midagi kosta.<br />
Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal kliinilise<br />
surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud juhtum on<br />
tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes teistes<br />
surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal ja siis<br />
kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini töötajad.<br />
Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime hääbusid. Tal tehti<br />
kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm.<br />
See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis tekkida ka tavalise lõikuse<br />
ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on terapeutilise hüptermia spetsialist. See<br />
seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline<br />
surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime.<br />
Paisunud veresooni pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb.<br />
Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada.<br />
Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala töötajat. Ta viidi<br />
üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti<br />
kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise<br />
kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli kuulda 100<br />
detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma kehast väljumist ja seejärel<br />
nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem pärast<br />
üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam kasutada oma silmi ega<br />
kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta oli õhus hõljunud.<br />
„Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin uskunud, et nad<br />
võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja<br />
selle tekitatud heli: „See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles<br />
oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui mingisugune<br />
südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada. Hiljem oli Pam mäletanud<br />
südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga kitsad.“ Pärast seda aga lausunud<br />
kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju<br />
seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja tema kõrvadesse oli lastud väikeste<br />
kõlarite „kurdistav“ klõpsumine.<br />
Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri tagajärjel, siis<br />
hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja<br />
lennanud ja läinud mingisse valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid.<br />
Naine tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on tekkinud sellest<br />
122
valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta<br />
võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.<br />
Umbes 4,2 protsenti inimestest on tundnud surmalähedast kogemust. See on välja tulnud USAs<br />
ja Saksamaal korraldatud uuringutes. Uurimustes on näha ka seda, et surmalähedaste kogemuste<br />
iseloomu ei mõjuta inimese sugu, rass, usuline kuuluvus, haridus, positsioon jne.<br />
Üleval pool väljatoodud surmalähedaste kogemuste juhtumite korduv iseloom seisneb selles, et<br />
patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline<br />
joon on ajas korduv. Ja seetõttu on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi<br />
kliinilisest surmast iga päev ja nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud<br />
iseloomujoont. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka<br />
õnnetust kliinilisse surma, siis pärast tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada<br />
tunnistusi tema kogemustest, mis toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka<br />
elustamiskatsete juures viibivad isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.<br />
Kui surmalähedased kogemused on tõesti sureva aju loodud illusioonid, siis miks me ei näe<br />
midagi muud nagu näiteks ennast rannas päevitamas või ujumas, sõpradega aega veetmas, autoga<br />
sõitmas, kusagil mõnusas kohas reisimas või oma töö kohustusi täitmas nagu tavalise unenäo korral<br />
ikka nähakse. Miks nende asemel nähakse surmalähedaste kogemuste ajal just mingeid<br />
senitundmatuid tunneleid, valgusolendeid, suurt õndsuse tunnet, kaaluta olekut, tagasi vaadet elule<br />
ja veel palju muid surmalähedaste kogemustega kaasnevaid asju, mida enamus inimesi pole kogu<br />
oma elujooksul kunagi kogenud? Nagu juba eespool välja öeldud, seletavad mõned teadlased<br />
surmalähedasi elamusi aga süsinikdioksiidi taseme tõusuga veres. See tähendab seda, et leiti tugev<br />
seos surmalähedaste kogemuste tajumise ning vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal<br />
määral ka kaaliumi taseme vahel. Paljud teadlased on pidanud võimalikuks ka seda, et patsient võis<br />
tulla lühikeseks ajaks teadvusele või võis ta poolenisti teadvuslikult midagi tunda. Võimalikuks on<br />
peetud sedagi, et patsiendile võisid hiljem õed või arstid midagi rääkida. Mõned teadlased on<br />
arvamusel, et patsientide kirjeldused võivad olla nii üldised, et sobivad ükskõik millise<br />
situatsiooniga. Kuid see ei seleta asjaolu, et kui inimene on kliiniliselt surnud, näeb ja kuuleb samal<br />
ajal seda, mis elustamisruumis toimub. Nii et süsihappegaas võib küll muuta aju keemilist<br />
tasakaalu, kuid ilmselgelt ei seleta see ära kehaväliseid elamusi, mil inimene näeb surnud olles<br />
kuidas meedikud teda elustada püüavad. Kui inimene saab midagi teada sellel ajal toimunud<br />
tegevuse kohta, mil ta oli surnud, siis see tegelikult tõestab selle nähtuse reaalset eksisteerimist,<br />
mida kogu maailma teadlased ignoreerivad.<br />
Kuid ikkagi peetakse enamasti surmalähedasi kogemusi just sureva aju illusioonideks. Seda, et<br />
toimub midagi ajus, mitte sellest kusagil väljaspool. Peaaegu kõik teadlased on sellises arusaamas<br />
kindlad. Kuid on olemas aspekte, mis seab sellise väite kahtluse alla. Kui inimene on kliiniliselt<br />
surnud, siis on tal ikkagi võimalus näha selliseid toiminguid pealt, mida arstid tema elustamise ajal<br />
korda saadavad. Hiljem, kui inimene on juba ärkvel ( mitte enam surnud ), räägib inimene seda, et<br />
mida elustamise ajal täpselt tehti ja kogu see kirjeldus osutub väga täpseks. Selline aspekt on hiljem<br />
üllatanud väga paljusid arste ( isegi skeptikuid ). Hämming seisneb selles, et kuidas saab inimene<br />
teada seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli ( kliiniliselt ) surnud. Kui inimene oli<br />
surnud ja ( skeptiliste teadlaste poolt ) väidetavalt nägi inimene ajus illusioone, mis võis olla just<br />
nagu uni ( aju üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas ( väidetavalt ) unenäos saavad juhtuda<br />
sellised sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses – ärkvel oleku maailmas? Kui nähakse unes<br />
seda, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ärkvel olles ) seda kuidagi<br />
inimene ei teosta – teostus toimub ainult unenäos. Inimene ei saa kuidagi näha unenäos seda, et mis<br />
toimub samaaegselt tema elustamise ajal. Unenäomaailma ja tegelikkust eraldab ainult aeg ja ruum<br />
nagu seda oli juba varem ära näidatud. Antud juhul ei ole võimalik midagi muud järeldada kui<br />
ainult seda, et inimene ei „viibinud“ sellises aju virtuaalreaalsuses nagu seda on unenäo korral, vaid<br />
inimese „aju“ virtuaalreaalsus ühtis aja ja ruumiliselt väga täpselt tegelikkusega ehk seega inimene<br />
oli ärkvel. See on psühholoogiline fakt, et unenäomaailm ei ühti ajaliselt ja ruumiliselt<br />
pärismaailmaga. Ainult ärkvel olles ühtib ajaliselt ja ruumiliselt aju virtuaalreaalsus<br />
pärismaailmaga. Järelikult surmalähedased kogemused ei tulene surevas ajus toimuvatest<br />
123
illusioonidest, sest need vastavad sündmustele, mis leiavad aset ka tegelikkuses. Seega teadvus ei<br />
olnud inimese kliinilise surma ajal enam ajust sõltuv ja seega ei olnud seda ka enam vaja ja „sealt“<br />
tuli lahkuda ehk eralduda – olla lahus.<br />
Maailmas ei ole teada mitte ühtegi sellist unenäo juhtumit, mille korral on inimene oma enda<br />
unenäos näinud kõrvalt ennast magades. Küll aga SLK-de korral on patsiendid näinud operatsiooni<br />
ajal ennast kõrvalt. Nad on saanud kõrvalt jälgida seda, kuidas arstid ja medõed tema surevat keha<br />
püüavad elustada. Kuid inimeste unenägude korral ei näe inimesed ennast kõrvalt, kuidas nad oma<br />
soojas voodis parajasti magavad. Selline „visioon“ unenägudes üldse puudub.<br />
Vahel inimesed mäletavad oma unenägusid, mida nad ööseti magades näevad. Kuid enamasti<br />
seda ikkagi ei mäletata. Mäletada hiljem ärkvel olles unenäos toimunud sündmusi teeb<br />
põhimõtteliselt sama välja, mis mäletada ärkvel olles toimunud reaalseid sündmusi. Kuid unenäod<br />
kipuvad vastupidiselt reaalsetele sündmustele väga kiiresti ununema. Hilisemas elus ei mäleta<br />
inimene oma unenägudes kogetud elamusi peaaegu üldse või mäletatakse nendest väga vähe. Kuid<br />
vastupidiselt unenägudele mäletatakse surmalähedasi kogemusi aga väga selgelt ja veel väga kaua<br />
pärast nende sündmuste üleelamisi.<br />
Raamatus „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia“ on esitatud palju pikemalt ja põhjalikumalt<br />
uurimusi selle kohta, et kas SLK-d on tõesti sureva aju viimased funktsioonid või leidub siiski<br />
tõendeid selle kohta, et inimese kehast väljumine ei olegi pelgalt aju illusioon. Seal on välja toodud<br />
palju põhjalikum analüüs juhtumitest, mille korral inimesed näevad asju, mil nad olid parajasti<br />
surnud. Ka käesolev teooria toetub paljuski just selle raamatu autorite esitatavatele andmetele ja<br />
analüüsile.<br />
2. Aju loodud kehavälised elamused<br />
SLK-sid on kogenud isegi maailma nimega teadlased. Näiteks neurokirurg Dr. Eben Alexander<br />
sattus 2008. aasta sügisel bakteriaalse põletiku tõttu koomasse. Tema aju üks osa ( korteks ) oli<br />
täielikult funktsioneerimise lakanud, kuid teised ajupiirkonnad töötasid endistviisi edasi. Teadvus<br />
on seotud just korteksi piirkonnaga ja SLK-sid on peetud just korteksi häireteks. Kuid Dr.<br />
Alexander ei oleks siiski saanud üldse midagi tunda, sest korteks oli täielikult funktsioneerimisest<br />
lakanud, mitte aga lihtsalt häirunud.<br />
Enamikes surmalähedaste kogemuste kirjeldustes on selgelt näha kombinatsiooni<br />
surmalähedastest ja kehavälistest kogemustest. Teadus on püüdnud seletada neid kahte aspekti<br />
eraldi, mitte aga seotult koos. Kuid näiteks Pam Reynoldsi juhtumi korral tekkisid need nähtused<br />
siiski koos. Aga kuidas ja miks? Seda ja kehaväliste kogemuste kunstlikku tekitamist on pikalt<br />
arutanud Villu Päärt oma 2007 aasta artikklites www.novaator.ee-s.<br />
Näiteks surmalähedastest kogemustest on ametliku statistika järgi kogenud lausa 18 protsenti<br />
südameinfarktisurmast pääsenud inimesed. Peab märkima seda, et inimese kliinilise surma ajal<br />
vahel ilmnevad surmalähedased kogemused, kuid vahel aga mitte. See tähendab seda, et igakord ei<br />
esine surmalähedased kogemused inimese kliinilises surmas. Religioonimaailmale ei ole<br />
surmalähedased kogemused sugugi midagi uut ja taunivat, kuid praeguse aja teadusele tundub keha<br />
ja vaimu dualism absurdsena ja vastuvõetamatu. Kuid teaduslik fakt on see, et ajusurmas ei ole<br />
inimene võimeline talletama mälestusi ja ka teadvusel olema, kuigi surmalähedaste kogemuste ajal<br />
seda tõesti esineb.<br />
Praegusel ajal peetakse üheks parimaks surmalähedase kogemuse seletavaks teooriaks USAs<br />
Kentucki Ülikoolis läbiviidud teaduslikku uuringut. Ülikooli uuringust selgus, et neid kummalisi<br />
nähtusi põhjustab inimese unehäire. See seisneb selles, et kliinilisse surma jõudes kestab inimese<br />
REM-une faas tegelikult edasi. Seetõttu ärkab inimese teadvus üles enne keha ja esinevad kehaga<br />
mitte seotud tunded ja hallutsinatsioonid. Selle teooria järgi on surmalähedane kogemus lihtsalt<br />
REM-uni, mis võib tekkida näiteks infarkti ajal. See tähendab põhimõtteliselt seda, et need nähtused<br />
pole tegelikult midagi muud, kui ootamatult alguse saanud und meenutav seisund. Antud teooria<br />
seletab pealtnäha ka seda aspekti, mille korral inimesed kogevad asju, kui nende ajud on surnud.<br />
124
Ajutüvi on ajupiirkond, mis kontrollib inimese keha põhilisi funktsioone. Sellisest ajupiirkonnast<br />
lähtub ka REM-uni. Kuid teada on seda, et inimese ajutüvi on võimeline funktsioneerima ka siis,<br />
kui ülejäänud ajupiirkonnad on töötamast lakanud. Nii tekibi REM-uni, mis võib olla<br />
surmalähedaste kogemuste põhjustaja.<br />
Kuid selline välja pakutud teooria ei seleta kehaväliseid kogemusi ja ka sellist aspekti, mille<br />
korral näeb inimene oma enda keha kõrvalt. Surmalähedased kogemused ja kehavälised elamused<br />
esinevad vahel koos ja vahel ka lahus.<br />
Kehaväline kogemus võib tekkida ka siis, kui stimuleerida teatud aju piirkondi. Näiteks inimese<br />
kehaväliseid kogemusi on uurinud Šveitsi neuroloog Olaf Blanke. Üheks tema patsiendiks oli 43-<br />
aastane naine, kellel esinesid epilepsia haigushood. Teadlane püüdis leida nende haigushoogude<br />
põhjusi. Selleks stimuleeris ta naise aju nõrkade elektrilöökidega, sest niimoodi saab teada kindlaid<br />
funktsioone tagavaid kindlaid ajupiirkondi. Ja kui ühte kindlat ajupiirkonda stimuleeriti, siis tekkis<br />
naisel kehaväline kogemus, mille korral vaatas naine enda keha kuskilt ülevalt. Selle uuringu tähtis<br />
järeldus oligi see, et kui stimuleerida elektriga inimese aju angular gyrust, mis asub aju oimusagara<br />
ja kiirusagara ühinemiskoha läheduses, tekib inimesel pidevalt kehavälised kogemused. Taolisi<br />
katseid on võimalik ajas korrata.<br />
On olemas mõned väga hämmastavad uuringud, millega tegeles Kanada Laurentian University<br />
väga hinnatud neuroloog Michael Persinger. Ta on korraldanud inimestega katseid 20 aastat ning<br />
pidevalt avaldanud oma leide meditsiinilises ja teaduslikus kirjanduses. Persinger konstrueeris<br />
masina, mis genereerib tugevat elektromagnetilist välja, et stimuleerida inimese aju. See vallandab<br />
teadvuse teistsuguse seisundi ja kutsub paljudel tema katsealustel esile nägemusi. Sageli tekib<br />
ajatuse ja ja ruumituse ning kehast eraldumise tunne, mis sarnanevad inimese aju surmas olevate<br />
kogemustega.<br />
Väga paljudel inimestel, kellel on esinenud migreen või epilepsia, on tundnud ennast olevat oma<br />
kehast väljaspool. Inimese aju on suuteline inimest veenma, et ta asub oma kehast väljas. Seda<br />
nähtust on hakanud teadlased usinasti uurima. Näiteks on neuroteadlased püüdnud tervetel inimestel<br />
esile kutsuda kehaväliseid kogemusi. Näiteks mõnes katses pandi inimeste silmade ette videoprillid,<br />
mis võimaldasid inimestel näha oma enda keha uues vaatenurgas. Taolises katses ütlesid inimesed<br />
pärast seda, et nad tundsid oma kehast olevat väljunud. Sellised eksperimendid annavad uusi<br />
teadmisi inimese keha tajust ja virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades on võimalik inimestel esile<br />
kutsuda tunnet, et oled reaalselt kuskil mujal, mitte aga siin. Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi<br />
inimeste katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad, et neil on võimalik luua illusioone<br />
nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad kolm kätt või et nad on koletised või<br />
kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad,<br />
et katseinimesed ei usu, et need trikid loob tegelikult nende aju ise. Need aga näitavad seda, et<br />
teadvus on vahetult seotud inimese „mina“ tundega.<br />
Taolised eksperimendid näitavad, et kehaväliseid kogemusi on võimalik katseliselt<br />
manipuleerida. See tähendab seda, et mõjutada on võimalik aju arusaama füüsilisest kehast<br />
informatsiooni abil, mida on võimalik meelte kaudu lasta.<br />
Näiteks üks katse kehaväliste kogemustega stimuleerides tehti Šveitsis Lausanne`is asuvas<br />
tehnoloogiainstituudis. Teadlaste Bigna Lenggenhager ja Olaf Blanke juhitud katses seisid kaamera<br />
ees videoprille kandvad inimesed. Inimesed said näha prillidest kaameraülesvõtet<br />
kolmemõõtmelisest kujutisest, mis oli kujutatud inimese enda selga. Inimese keha torkamisel<br />
markeriga oli näha ka samaaegselt virtuaalkeha torkamist, kuid seda sai näha prillidest. Selle torke<br />
ajal tundsidki inimesed seda, et see virtuaalkeha ongi nende enda keha, mis pole muidugi tõsi.<br />
Pärast seda lülitati videoprillid inimestel välja. Seejärel kästi inimestel paar sammu eemale minna ja<br />
siis uuesti tagasi oma endisele kohale tulla, kuid pimesi. Juhtus aga ootamatu sekeldus. Katseisikud<br />
kõndisid oma tegelikust kohast üle ja astusid oma virtuaalkeha näinud kohale lähemale.<br />
Kehaväliseid kogemusi on uurinud ka Rootsi Karolinska Instituudi teadlased. Näiteks teadlane<br />
Henrik Ehrson viis läbi uuringu, mille korral nägid inimesed samuti läbi videoprillide oma enda<br />
selgade kolmemõõtmelisi kujutisi. Kuid sel korral istusid naine ja mees toolil. Vaadates<br />
videoprillides oma selga tagantpoolt, puudutas Ehrson oma kahe plastikkepiga üheaegselt<br />
katseisikute selga ja rinda. Katseisikutel tundus, et nad istuvad oma füüsilisest kehast tagapool ehk<br />
125
siis kehast väljas ja seda isegi siis, kui nad oma videoprillidest nägid, kuidas Ehrson puudutab<br />
nende oma tõelist selga. Taolist katset sooritas Ehrson ka enda peal. Ta sai samasuguse kogemuse<br />
osaliseks nagu said eelmised katseisikud. Ta tundis ennast istuvat teises kohas hoolimata sellest, et<br />
tegelikult istus ta ikka ühes kohas. Videoprillidest näha olev keha tundub reaalselt enda kehana<br />
kuigi tegelikult seda ei ole. Kuid Ehrson tunnistab, et see keha ei tundu iseendana, vaid jääb tunne<br />
nagu vaadatakse hoopis nukku. Kõiki neid katseid on võimalik ajas korrata. Katsete kordamisel<br />
mõõtis Ehrson inimeste naha elektrijuhtivust, sest see annab aimdust inimese emotsionaalsest<br />
ärksusest. Ja mõõtmised näitasid, et inimesed hakkasid kartma siis, kui Ehrson virutas haamriga<br />
kaamera ees sellises kohas, kus inimestel oli veendumus näha ennast. Oli selge, et tegelikult ei<br />
olnud mingisugust reaalset ohtu, kuid sellest hoolimata tõusis inimeste emotsionaalne ärksus.<br />
Šveitsi Zürichi Ülikooli kliiniku neuroteadlast Peter Bruggerit veensid need katsed selles, et<br />
inimese tundmust olla oma kehas põhineb meelte ja taju vahel oleval visuaalsest perspektiivist ja<br />
koordinatsioonist. Kuid Peter Brugger oli siiski ka kindel selles, et nendes katsetes ei ilmnenud<br />
täielikku kehast eraldumist, mille korral oleksid katseisikud tundnud ennast täielikult eraldunud<br />
oma kehast. Laboritingimustes jõuti lihtsalt nendele väga lähedale.<br />
Olaf Blanke on märkinud ka seda, et kehavälised kogemused võivad tekkida mitmetes<br />
ajupiirkondades nagu näiteks aju temporaarsagara ja kiirusagara ühenduskohas. Seda on näidanud<br />
varasemad uuringud. Kuid taolised katsed näitavad seda, et missugused ajupiirkonnad ja<br />
ajufunktsioonid võivad tekitada kehaväliseid kogemusi ja kuidas ajus kujuneb välja inimese mina<br />
tunne.<br />
Aju töötleb igas sekundis väga suurt informatsiooni hulka. Aju oimusagara ja kiirusagara<br />
ühinemiskohas pannakse kokku tegelik ja ühtne pilt, väljaselekteerides infot, mis ei sobi pilti. Kuid<br />
teada on seda, et see ajupiirkond töötleb infot, mis annab inimesele arusaama oma kehast ja selle<br />
lokatsioonist ruumis. Oleks väga loogiline järeldus see, et selle piirkonna kahjustumise või<br />
väärtöötlemise korral võivadki ilmneda kehavälised kogemused.<br />
Kehaväliseid kogemusi seletab Blanke poolt välja pakutud teooria ja surmalähedasi kogemusi<br />
püüavad seletada Kentucky Ülikooli teadlased. Kuid nendest teooriatest ei ole üldse abi, kui uurida<br />
näiteks Pam Reynoldsi juhtumit, mille korral esinevad need kaks nähtust seotult koos. Näiteks Pam<br />
Reynolds nägi ajusurma ajal enda keha väljaspoolt. Kuidas on selline asi võimalik? Ajutüves ilmnev<br />
unenägu võib olla surmalähedane kogemus, kuid ajutüvi ei töötle kehaväliseid kogemusi, mille<br />
ajupiirkond oli funktsioneerimisest lakanud. Aju ei saa siiski olla surnud, et töödelda selliseid<br />
nähtusi, mis tekivad ajutüve poolt tekitatud REM-unes. On selge, et kaks välja pakutud teooriat ei<br />
suuda siiski seletada surmalähedaste kogemuste olemust.<br />
3. Kontakt maavälise tsivilisatsiooniga<br />
Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast väljumise<br />
neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse tõepoolest tõestada SLKde<br />
fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on tõestatud ka inimese elu jätkumine<br />
pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on<br />
elanud, tegelikult „kusagil“ veel kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need<br />
“surnud inimesed” siis meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis<br />
ka elavad? Võib olla nad ongi „meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei<br />
oskakski. Näiteks võivad „nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral omab<br />
inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega teada ei saaks. Need<br />
„erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile surnute inimeste „hinged“ ehk<br />
kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad on kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite<br />
korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt<br />
inimese teadvuse eraldumisega füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit (<br />
sissekäiku ). Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria<br />
võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need tunnelid<br />
126
vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähakse, siis SLK tõestamise korral on<br />
tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi tunnelid “viivad ju neid<br />
surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid<br />
vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et<br />
pärast surma läheb inimene maavälisesse tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab<br />
minna? See kõik järeldub ainult siis, kui suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline<br />
avastus aga viiks ilmselt inimkonna kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu<br />
kogu tänapäevase teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de<br />
eksisteerimine, siis on võimalik järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid<br />
probleem seisneb selles, et miks need katsed ( tõestamaks SLK-de olemasolu ) ei õnnestu? Teaduse<br />
üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab põhinema empiirilistel ( kogemuslikel ) tõendustel ja<br />
selleks saab olla ainult inimese enda loodud eksperiment. Kuid selline teaduse suurim eeldus<br />
muutubki SLK-de uurimisel suurimaks komistuskiviks, sest kui ei leita mingisuguse nähtuse<br />
empiiriline tõestus, siis teadus selle nähtuse olemasolu ka ei aktsepteeri. Maaväline mõistus ( seal<br />
hulgas ka surnud inimesed ) kasutabki meie teaduse reegleid teadlikult ära. See tähendab ka seda, et<br />
( võib olla ) “nad” soovivad, et me nende olemasolusse ainult usuksime, mitte aga teaduslikult<br />
tõestaksime. Nii et SLK teaduslikku katset ( küsida pärast ärkamist patsiendi käest mingisuguse<br />
peidetud objekti kohta, mis oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust patsient oma voodist seda näha<br />
ei saanud ) ei olegi põhimõtteliselt võimalik sooritada, sest vastasel korral oleks meie “maailmapilt”<br />
ääretult “rikutud” ja ilmselt tuleksid ka siis tulnukad Maale, sest siis ei ole neil enam põhjust meie<br />
eest varjata.<br />
3.1.2 Inimese kehast väljumise füüsikateooria loodusteaduslik käsitlus<br />
Vaimud, hinged, valgusolendid ( keda mõnikord kutsutakse ka ingliteks ), kummitused,<br />
poltergeistid, deemonid ( keda uurivad demonoloogid ) – kõikide nende mõistete taga eksisteerib<br />
tegelikult üks nähtus, mida me mõistame kehast väljumisena. See tähendab seda, et eespool<br />
loetletutest võivad tegelikult olla kehast väljunud surnud inimesed ( või kehast väljunud tulnukad<br />
ehk maavälised mõistusega eluvormid ) nagu me näeme seda SLK-de korral. Näiteks need<br />
„olendid“, keda me nimetame vaimudeks või kummitusteks, on väga tõenäoliselt kehast väljunud<br />
inimesed või tulnukad, kelle bioloogilised kehad on surnud. Antud teoses ( ülitsivilisatsiooniteoorias<br />
) mõistame kehast väljunud mistahes eluvormi valgusolendina. Üldiselt nimetatakse<br />
morphusolendiks bioloogilist eluvormi ( näiteks nagu inimesed Maal ), kuid amorphusolend on kui<br />
valgusolend ( näiteks kehast väljunud inimene ).<br />
Meditsiinis on läbi aegade vaieldud selle üle, et kas SLK on põhjustatud inimese sureva aju<br />
viimastest funktsioonidest või on tegemist tõepoolest reaalsete nähtustega. Kas inimese kehast<br />
väljumine on reaalne või siiski ajuillusioon on tegelikult võtmeküsimus olnud kogu aeg. Antud<br />
käsitletav inimese kehast väljumise füüsikateooria näitab veenvalt, et inimese kehast väljumine ei<br />
ole tegelikult vastuolus füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi. See tähendab seda, et isegi kui<br />
kõik SLK kogemused osutuvad tõepoolest inimese ajuillusioonideks, siis sellest hoolimata on<br />
võimalik füüsika seadustega veenvalt näidata, et inimese kehast väljumine on füüsikaliselt täiesti<br />
võimalik. Võib väita isegi nii, et kehast väljumine pole mitte ainult võimalik, vaid füüsika areng<br />
näitab selle kindlat tulenemist elektromagnetismi ja aegruumi füüsikast. Sarnane olukord oli ka ajas<br />
rändamisega, mille korral ei usutud selle loomise võimalikusesse, kuid samas objektiivselt<br />
analüüsides ei olnud ajas rändamine vastuolus ka füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi –<br />
füüsika seadused ( nagu näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) hoopis vihjasid selle loomise<br />
võimalikusesse. Selles seisnebki kehast väljumise „sõltumatuse printsiip“, mis ütleb meile seda, et<br />
127
isegi siis, kui me ei usu selle reaalset võimalikkust ja peame jätkuvalt neid ajuillusioonideks, viib<br />
sellest hoolimata füüsika üldine areng objektiivselt ikkagi selle reaalse loomise mõistmiseni.<br />
Võib öelda, et esineb kahte liiki kehast väljumisi. Inimene võib oma kehast väljuda ka reaalselt,<br />
kuid mõnikord võib aju ka seda lihtsalt jäljendada ehk luua illusiooni tundest, et ollakse oma kehast<br />
väljas. Just seda viimast on kõige rohkem eksperimentaalselt uuritud. Näiteks ajukirurg Robert<br />
Spetzler, neuroloogia professor Jimo Borjigin, Genfi Ülikooli haigla arst Olaf Blanke ja USA<br />
Kentucky Ülikooli neuroloogia professor Kevin Nelson on eksperimentaalselt uurinud inimese<br />
kehast väljumist – õigemini ajuillusiooni keha välisest kogemusest. Tähelepanuväärne on see, et<br />
need nimetatud kuulsad ja austatud teadlased ise siiralt usuvad, et inimese kehast väljumine on<br />
tegelikult ajuillusioon ja et nende empiirilised uuringud ning katsed seda ka tõendavad. Kuid<br />
objektiivselt analüüsides ja tõlgendades nende teostatud uurimusi ( laskumata sealjuures äärmisesse<br />
usku või skeptismi ) tuleb siiski tõdeda, et nende lugupeetud teadlaste poolt tehtud katsed ei näita<br />
mitte midagi muud kui ainult seda, et inimese aju on suuteline looma illusiooni keha välisest<br />
kogemusest. Ja kõik. Inimese aju suudab kõike jäljendada, kuid see ei tähenda veel seda, et inimese<br />
reaalne kehast väljumine oleks täielikult välistatud või füüsikaliselt võimatu. Nende nimekate<br />
teadlaste poolt loodud uurimused ei näita tegelikult mitte midagi inimese reaalse kehast väljumise<br />
kohta, vaid selle asemel uuritakse ja kogutakse tõendeid aju loodud illusioonist, mille sisuks on<br />
inimese kehaväline kogemus. Tuleb teha selget vahet, et mis on ajuillusioon ja mis mitte. Selles<br />
mõttes liigitubki inimese kehaväline kogemus kaheks: reaalseks ja illusionaarseks kogemuseks.<br />
Näiteks 2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda väitel<br />
võimeline mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta iseennast hõljudes õhus oma<br />
enda keha kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on<br />
võimeline looma endale virtuaaltunnetust oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on<br />
väga suur keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda<br />
keha kohal. Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat. Reaalset kehast<br />
väljumist tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete analüüsist ja tema küsitlustest<br />
selgus, et tema nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal ilmnes hallutsinatsioonidega seotud<br />
ajupiirkonnas tugev aktiivsus. Eriti väikeajus esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi<br />
„virtuaalse kehast väljumise“ ajal tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega<br />
seotud ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem osa )<br />
olid aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid ehkki oli ta<br />
võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.<br />
Kuid inimese reaalne kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Ajas rändamise korral<br />
teleportreerub inimene ajas või ruumis siis, kui inimese keha satub kinnise aegruumi lõkspinna<br />
sisse. Kinnine lõkspind tekib siis, kui inimese keha saab polariseeritud laengu ehk inimese keha<br />
kogu pindala katab kaks erimärgiliselt laetud kihti. Sellisel juhul tekib ümber inimese keha kinnine<br />
lõkspind, mis võimaldab liikuda hyperruumis ja seega ajas. Kuid kehast väljumine on inimese ajas<br />
rändamise erijuht selles mõttes, et hyperruumi ehk väljapoole aegruumi satub mitte inimene ise,<br />
vaid inimese närvisüsteemis eksisteerivad väljad. Kuna närvisüsteem on samuti elektriliselt<br />
polariseerunud, siis tekib inimese elektrilises närvisüsteemis lahtine lõkspind, mis põhjustab väljade<br />
eraldumist hyperruumi. Kuid väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimub nõnda, et<br />
eralduvad väljad jäävad hyperruumi lõksu nii nagu valguslaine ei pääse musta augu tsentrist välja.<br />
Sellisel juhul valgus ei haju ega kao, mis põhjustabki inimese teadvuse ja psüühika jätkumist<br />
eraldunud väljade süsteemis. Inimese kehast väljumise võimalust tõestaks veenvalt inimese reaalne<br />
ajas rändamise teostus. Inimese ajas rändamise füüsikast on põhjalikumalt kirjeldatud <strong>Maailmataju</strong><br />
ajas rändamise osas ja seetõttu ei hakka me seda siin enam kordama.<br />
Elektrinähtuste mõistmisel ei näita nähtuse olemust mitte laengud või osakesed ise, vaid ruum (<br />
s.t. väli ), mis eksisteerib laengute ja osakeste vahel. Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks<br />
eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese<br />
teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende<br />
kombinatsioonidel. See tähendab seda, et inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja<br />
elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks on ajus olevad tuhanded neuronid. Näiteks kui<br />
neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid<br />
128
täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus ( psüühika ). Inimese kehast<br />
väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus ( ehk elektromagnetlained ), milles esinevad<br />
samuti elektriväljad. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhiliseks uurimussuunaks on see, et<br />
kuidas tekib inimese teadvus valgusest ehk kuidas valgus tekitab inimese teadvuse. Suurim ja<br />
põhjapanevaim erinevus inimese ajus ja kehast väljunud olekus oleva teadvuse vahel on see, et ajus<br />
eksisteerivad paigal seisvad väljad ( sest neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu ), kuid kehast<br />
väljunud olekus baseerub teadvus liikuvatel väljadel ( valguslaine ei saa ruumis olla paigal ).<br />
Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb järgmisel kolmel väga tugeval printsiibil:<br />
1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See<br />
tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded<br />
neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või<br />
bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.<br />
2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab<br />
seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända<br />
ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib<br />
elektrilaengute polarisatsioon ) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli ( footonid ),<br />
mitte seisumassiga keha ( inimene ).<br />
3. Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed<br />
struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju<br />
lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad<br />
neuronite laengute väljad inimese ajus. Läbi kvantpõimumise toimub väljade omavaheline<br />
kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda,<br />
et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline kommunikeerumine ja väljade<br />
konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus<br />
olevate neuronite korral.<br />
Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest<br />
printsiipidest ja nende kombinatsioonidest. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb<br />
arusaamadel, mille kohta on võimalik esitada kolm põhiküsimust:<br />
1. Mis eraldub inimese kehast?<br />
2. Kuidas „see“ eraldub inimese kehast?<br />
3. Kuidas funktsioneerib ( eksisteerib ) inimene kehast väljunud olekus?<br />
Inimese kehaväliseid kogemusi ja surmalähedasi kogemusi ei saa võtta päris üks ühele. Inimese<br />
kehaväline kogemus sisaldab endas ainult kehast väljumist ja ei midagi muud. Kuid samas<br />
surmalähedane kogemus sisaldab endas peale kehast väljumise ka veel palju muid aspekte nagu<br />
näiteks surnute „hingede“ nägemist, valgustunnelit, ilusaid maastikke ja õndsuse tunnet.<br />
Surmalähedane kogemus sisaldab endas kehast väljumist, kuid see on tunduvalt laiem ja<br />
mitmekülgsem nähtus kui lihtsalt üks tavaline kehaväline kogemus. Selles mõttes on need kaks<br />
mõnes mõttes erineva sügavusega ja haardega nähtust.<br />
Inimese ajusurm<br />
Inimese elutegevuses ei lakka aju üldine aktiivsus mitte kunagi. Ainult ajulainete sagedused<br />
võivad erinevate ajuseisundite jooksul ( näiteks narkoos, uni, sügavuni jne ) muutuda, kuid mitte<br />
kunagi lakata. Kliinilises surmas on lakanud aju üldine aktiivsus, kuna enamasti aju ei saa siis enam<br />
129
verd. Sellisel juhul esineb aktiivsus ( ehk neuronite laenglemine ) ainult väga väga lokaalsetes<br />
ajupiirkondades. Kui on lakanud aju kogu aktiivsus ( isegi lokaalsed ajupiirkonnad ), siis on<br />
tegemist ajusurmaga ( ehk inimese bioloogilise surmaga ).<br />
SLK-nähtused esinevad inimese kliinilise surma ajal, mille korral on ajutiselt seiskunud inimese<br />
süda. Süda on vajalik ajule vere pumpamiseks, mille kaudu saab aju hapnikku. See on aju peamine<br />
energiaallikas. Ajus olevate neuronite laenglemine ehk aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse<br />
suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega, kuid mitte alati. Kui aju ei saa enam verd,<br />
siis selle elutegevus lakkab olemast.<br />
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea<br />
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut<br />
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Aju aktiivsus ei ole tegelikult<br />
surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal täielikult lakanud. Sellisel ajal<br />
näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid selliste ajuaktiivsuste korral, mis<br />
funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks taalamuses ja ajutüves ), on EEG<br />
registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub. Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised<br />
toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus ( näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka<br />
surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski väga vähesel määral. Sellisel korral<br />
esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.<br />
Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel<br />
umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame<br />
seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.<br />
Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus suureneb, pärast seda väheneb see peaaegu<br />
kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb aktiivsus<br />
lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades. Inimene võib kliiniliselt surnud olla reaalselt näiteks ainult 6<br />
minutit, kuid aeg, mil inimene eksisteeris kehavälises olekus, tundub inimesele sageli palju pikem<br />
kliiniliselt surnud oleku ajast ehk antud juhul pikem kui 6 minutit. Selline aegade erinevus on<br />
surmalähedaste kogemuste ajal vägagi tavapärane. Analoogilise nähtuse leiab sellele<br />
relatiivsusteooriast, mille korral kulgeb aeg erinevates taustsüsteemides erinevalt ja seetõttu tekib<br />
nendel erinev ajavahe. Pole kindlalt teada, et kas see inimesele ainult näib nii ( s.t. tuleneb inimese<br />
teisenenud aja- ja ruumitajust ) või on see ka reaalselt.<br />
Surmalähedased kogemused esinevad vahel ka siis kui aju anokseemiat ( aju verevaegust ) ei<br />
esine, kuid seda siiski väga harva.<br />
Inimese surma ehk üleüldise kõikide organismisüsteemide amortiseerumise korral esineb kolm<br />
etappi – esiteks agoonia, siis järgneb kliiniline surm ja siis bioloogiline surm. Agoonia ehk<br />
„surmaheitlus“ esineb pikaldase, näiteks raske haiguse tagajärjel saabuva surma korral. Sellisel<br />
juhul hingamine aegleneb, aegamisi kaovad ka pulss, teadvus ja refleksid. Pärast agooniat järgneb<br />
kliiniline surm. Selle peamisteks tunnusteks on südamelöökide, pulsi ja hingamise lakkamine. Kui<br />
aga esineb väga suur trauma, siis ei pea ilmtingimata agooniat esinema. Tekib kohe kliiniline surm.<br />
Pärast kliinilist surma läheb inimene üle ajusurmaks ( ehk bioloogiliseks surmaks ) umbes<br />
mõnekümne minuti möödumisel. Kliiniline surm on südamesurm, kuid bioloogiline surm on<br />
ajusurm.<br />
Kui patsiendi sensoorne, motoorne või vaimne võime lakkab eksisteerimast, siis see tähendab ka<br />
seda, et väheneb aju üldine või vastava piirkonna verevarustus. Nii on see näiteks inimese ( aju )<br />
teadvuseta, komatoossetel, apallilistel, väga dementsetel või skisofreensetel isikutel. Inimese<br />
vereringe peatumise korral lakkab teadvus 15 – 20 sekundiga. Sellest hetkest on saabunud kliiniline<br />
surm. Kuid aju ei ole pöördumatult kahjustatud, sest kliinilisest surmast on võimalik inimene uuesti<br />
ellu tagasi tuua. Halvem juht esineb trauma ja suure verekaotuse korral. Aju võib surra ka enne<br />
südant insuldi või pähe saadud löögi tagajärjel. Sellisel juhul ( ajusurmas ) hoiab hingamisaparaat<br />
südant töös.<br />
Kui inimene on liiga kaua teadvusetus seisundis, võib tal tekkida ajuturse, mis võib omakorda<br />
tekitada ajuverejooksu. Ajuturse võib purustada ajutüve ja sellele võib järgneda ajusurm. Aju<br />
alumine osa nimega ajutüvi kontrollib inimese hingamist ja südame tööd. Ajutüve aktiivsus hoiab<br />
seega kogu ülejäänud keha elus.<br />
130
Verevarustuseta jäänud ajurakud lõpetavad kliinilise surma või ajusurma korral<br />
funktsioneerimise. Ajupiirkondade aktiivsused on muidu seotud neuronite laenglemistega. Näiteks<br />
neuronite töö kasvuga suureneb mingi kindla ajupiirkonna aktiivsus. Kuid neuronid vajavad töö<br />
tegemiseks palju energiat. See energia tuleb neile hapnikurikkast verest, mida pumbatakse otse<br />
südamest. Ajupiirkonna verevarustuse muutumisega kaasneb neuronite aktiivsuse muutumine, kuid<br />
ilmtingimata mitte alati. Hapnikurikka ja hapnikuvaese vere magnetilised omadused on aga<br />
erinevad sest, et inimese veres oleva hemoglobiini seob hapnikuga just raua aatom. Veri kannab<br />
hapnikku ( eriti just ajju ) organismi laiali. Vere rauavaegus võib põhjustada südameataki. See võib<br />
tekitada anokseemiat ehk hapnikuvähesust veres ja kudedes. Aju anokseemia korral jõuab ajju liiga<br />
vähe hapnikku. Hapnikupuudus ajus käivitab kahjulike keemiliste reaktsioonide ahela, mille<br />
lõpptulemusena ajurakud hävivad. Seda protsessi on võimalik aeglustada, kui inimest kohe pärast<br />
taaselustamist maha jahutada. Keha temperatuuri langemine annab elustamisele natuke aega juurde<br />
ja inimene saab palju vähem ajukahjustusi.<br />
Millises järjekorras erinevad ajupiirkonnad üksteise järel surevad ( või taasaktiveeruvad ) ehk<br />
millises järjekorras jäävad ajupiirkonnad ilma vereta? See on suures osas veel teadmata, kuid teada<br />
on seda, et pärast südameseiskumist saavad kahjustada esimestena just ajukoor, hipokampus ja<br />
basaalganglionid. Need ajupiirkonnad vajavad teistest kõige rohkem hapnikku.<br />
Inimese südame tegevus<br />
Inimese süda on kui bioelektriline süsteem, täpselt nii nagu inimese ajugi. Näiteks südamelihase<br />
erutustekke ja erutusjuhtesüsteemi rakumembraanid sarnanevad dipoolkihiga täpselt nii nagu<br />
närvirakud ajus. Rakumembraani välispind on võrreldes sisepinnaga positiivse elektrilaenguga.<br />
Dipoolkihti meenutav rakumembraan võib depolariseeruda mõne välise ärritaja tõttu. Sellisel juhul<br />
levib mööda rakumembraani pinda depolariseerumislaine sarnaselt nii nagu levib neuronite<br />
aksonites närviimpulss. Erutusimpulss, mis tuleb sinuatriaal- ehk siinussõlmest, põhjustab südame<br />
kokkutõmbumise. Südame lihase elektripotentsiaalide muutusena leviv erutuslaine põhjustabki<br />
südame süstoli ehk müokardi kokkutõmbumise. Need elektripotentsiaali muutused avalduvad<br />
lõpuks ka inimese keha pinnal, sest need levivad üle kogu keha. See tähendab seda, et<br />
depolariseerumislaine levib südametsükli ajal südame pinnal, mis põhjustab inimese erinevates<br />
keha osades elektripotentsiaalide muutusi.<br />
Südamel on kaks poolt, mis on jagatud „vaheseinaga“. Mõlemal poolel on ülemises osas kamber<br />
ehk koda ja alumist osa nimetatakse vatsakeseks. Vatsakesed on kodadest suuremad. Hapnikuvaene<br />
veri tuleb südame parempoolsesse kodasse ja seda läbi ülemise ning alumise õõnesveeni.<br />
Kopsudesse jõuab veri läbi kopsuarteri paremast vatsakesest. Hapnikurikas veri jõuab kopsudest<br />
tagasi südame vasemasse kodasse läbi kpsuveenide. Hapnikurikas veri jõuab keharakkudesse läbi<br />
aordi ( suure arteri ), millesse pumpab verd südame vasem vatsake.<br />
Südame verega täitumise korral sulguvad poolkuukujulised klapid, et veri ei saaks südamesse<br />
tagasi voolata aordist ja kopsuarterist. Kuid südame vere tühjaks voolamise korral sulguvad kodade<br />
ja vatsakeste vahelised klapid, et veri ei voolaks tagasi kodadesse. Südame mõlemad vatsakesed<br />
täituvad verega ja siis tõmbuvad kokku, et veri südamest välja paisata. Kõik see toimub ühe<br />
südamelöögi jooksul. Südame parema koja seinas olev „sammulugeja“ kontrollib igat südamelöögi<br />
rütmi ajas. Väikesest klapist südame kojas saab alguse iga südamelöök. Klapp sunnib südameseinu<br />
kokku tõmbuma saates neile elektriimpulsse ehk närviimpulsse. Need impulsid tulevad ajust ja seda<br />
kontrollivad ka veres olevad hormoonid.<br />
Iga südamelöök koosneb diastolist, kodade süstolist ja vatsakeste süstolist. Diastoli ajal täituvad<br />
südame mõlemad kojad verega. Kodade süstoli ajal suruvad kojad vere vatsakestesse tõmbudes ise<br />
kokku. Kuid vatsakeste süstoli ajal tõukavad vatsakesed vere südamest välja ise kokku tõmbudes.<br />
131
Need kolm etappi järgnevad üksteisele kindlas ajalises järjestuses.<br />
Südame rütmilise töö tulemusena pumbatakse verd inimese kõikidesse keha osadesse, mille<br />
tagajärjel on inimese närvisüsteem elektrilises aktiivsuses. Näiteks erinevad ajupiirkonnad on<br />
aktiivsuses ehk seda läbivad miljardid närviimpulsid. Neuronipopulatsiooni elektriline aktiivsus ehk<br />
laenglemine ja närviimpulsside levimine on omavahel seotud. Kui aga südame töö täielikult<br />
seiskub, siis seega lõpeb ka närvisüsteemis olev elektriline aktiivsus ehk toimub miljardite<br />
närviimpulsside liikumise lakkamine närvisüsteemis, sest ajus olevate neuronite laenglemine ehk<br />
aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega,<br />
kuid mitte alati. Südame seiskumise tagajärjel jääb seisma ka organismi vereringe.<br />
Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri.<br />
See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine.<br />
Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse<br />
tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse<br />
ja ainevahetuse erinevusi.<br />
Aju hapnikuvaegus<br />
Kui aju saab ohtlikult vähe hapnikku, siis hakkab aju eritama suurel hulgal mitmesuguseid<br />
virgatsaineid ( näiteks dopamiini ja noradrenaliini ). Selline aju reaktsioon ohtlikule<br />
hapnikuvaegusele on alati ühesugune. Lisaks nendele hakkab aju eritama ka selliseid mediaatoreid,<br />
mille tagajärjel hakkab inimese süda seiskuma kõigest mõneminutilise hapnikupuuduse tõttu.<br />
Esimese minuti jooksul suureneb aju otsmikusagaras noradrenaliini hulk kuni 30 korda,<br />
dopamiini sisaldus 7 korda ja gamma-aminovõihappe ( GAVH ) kogus kuni 20 korda suuremaks.<br />
Viimane on ajule rahustava toimega ja seetõttu aeglustub ajurütm. Teisel minutil suureneb<br />
suurajukoes serotoniini hulk kuni 20 korda. Kuid GAVH ja serotoniini taseme märgatav tõus<br />
põhjustab ka südame seiskumist. Neljandal minutil lõpeb ajuaktiivsus ja südame löögi tegevus.<br />
Pärast seda on saabunud surm.<br />
Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete hulk inimese<br />
ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult. Aju<br />
nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks. Otsmikusagar on<br />
aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Just sellel aspektil on loodud hulk erinevaid teooriaid<br />
SLK nähtuse teaduslikuks seletamiseks. Ollakse teaduslikult veendunud, et inimese kehaväliseid<br />
kogemusi ja SLK-sid põhjustab virgatsainete konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja<br />
südame töö lakkamist:<br />
„Ajukoore vallandumise sündroomi all mõistetakse seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad<br />
hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad tajuaistingud. Näiteks hakkavad<br />
neuronid oimusagarates suvaliselt tõmblema, kui veri sealt välja valgub. Kuna aju<br />
oimusagaratesse salvestuvad mälestused, siis vallanduvad seal inimese mälestused ja<br />
kunagi kogetud tunded. Ajukoore nägemispiirkonna kahjustamise korral jäävad hapnikuta<br />
aju kiirusagarad, mis põhjustab tunde hõljumisest või tunnelite nägemist. Ereda valguse<br />
kogemist põhjustab aga aju kuklasagaratest vere välja imbumine.“ ( „Life after death, a<br />
skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )<br />
Arvatakse olevat, et see on aju reaktsioon ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid<br />
enne aju ja südame töö lakkamist:<br />
„Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua<br />
132
aega hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid.<br />
Hõljumise ja lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste<br />
taasaktiveerumine, deja vu kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud<br />
piirkondade liiga suur aktivatsioon. Ka magama jäädes võivad inimesel tekkida tunneli<br />
kogemused. Kuid neid võivad tekitada ka narkootikumid, nagu LSD või meskaliin.“ ( „Life<br />
after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )<br />
„Inimese psühholoogia määrab ära selle, kellena nähakse valgusolendit. Näiteks inimese<br />
eraelu, mälestused, ühiskond jne. Näiteks kristlased näevad Jeesust, kuid samas<br />
mittekristlased näevad teisi jumalusi. Vahel nähakse ka varem surnud lähedasi inimesi.<br />
Inimkeha pingestavad situatsioonid ( nagu näiteks operatsioon, insult, infarkt, autoavarii,<br />
uppumine jne ) vallandavad ajus neurokeemilised reaktsioonid. Surmalähedasi kogemusi on<br />
kirjeldatud väga sarnaselt juba tuhandeid aastaid. Just kirjelduste sarnasus näitab seda, et<br />
SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg. SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene<br />
sureb. SLK-d on sureva aju viimaste funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a<br />
skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )<br />
Neuroteaduslik fakt on see, et mõned minutid enne aju ja südame töö täielikku lakkamist esineb<br />
tõepoolest virgatsainete konsentratsiooni plahvatuslik suurenemine inimese ajus ( mida arvataksegi<br />
olevat põhjuseks inimese SLK-de kogemuste esinemistele ), kuid inimese reaalne kehast väljumine<br />
toimub hoopis sellest järgneval ajaperioodil ehk pärast virgatsainete ühendite keemilist möllu<br />
inimese ajus. Selle kohta on isegi dokumenteeritud tõendeid:<br />
„Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole<br />
normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad<br />
tulevad uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik<br />
Nelson ).<br />
Siin kohal võib näiteks tuua ka Pam Reynoldsi juhtumi, mis on üks paremini dokumenteeritud nn<br />
surmalähedase kogemuse juhtumeid ajaloos. Tähelepanuväärne on selle juhtumi puhul ajahetked,<br />
mil erinevaid toiminguid läbi viidi. Arsti lõikus kestis umbes 7 tundi ja patsiendi vaatlused viitasid<br />
väga tugevast ja selgest nägemisest ajal, mil haige patsiendi ajutegevus oli lakanud ning silmad<br />
suletud. Juhtum on väga detailselt ja hästi dokumenteeritud. Sellest tulenevalt on tähelepanuväärne<br />
see, et ajahetkel, mil ajutegevus ja südame töö olid lakanud ( ehk virgatsainete töö mõju oli<br />
sisuliselt olematu ), suutis surnud patsient kirjeldada väga täpselt tema kallal tehtavaid operatsiooni<br />
toiminguid, mis toimusid samuti täpselt sellisel ajahetkel, mil tema südame ja aju töö olid juba<br />
lakanud. Sellisel juhul ei saa seda enam seletada virgatsainete tegevusega ehk lihtsustatult<br />
ajukeemiaga, sest sellisel ajahetkel ( mil inimese aju ja süda enam ei töödanud ) on nende mõju<br />
praktiliselt olematu. See näitab selgelt ka seda, et reaalne kehast väljumine ilmneb just pärast aju ja<br />
südame töö lakkamist ehk pärast virgatsainete möllavat staadiumit ajus.<br />
Valgus<br />
Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Sellises “seisundis” kui ka kliinilises surmas<br />
oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene<br />
üldse midagi kogeb ajusurmas olles, ei oleks tavameditsiini järgi üldse võimalik – ükskõik kuidas<br />
me neid nähtusi ka tõlgendame. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha, kuulda ega tunda.<br />
„Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole<br />
133
normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad<br />
tulevad uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik<br />
Nelson ). Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal<br />
seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib<br />
„mingisuguses mateeria vormis“ ajust eralduda – ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ).<br />
Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see „miski“, mis eraldub<br />
ajust?<br />
Kui inimene sureb, siis pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega tunneb<br />
inimene äkki enda tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma<br />
füüsilist keha. Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab<br />
oma füüsilisest ( maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja<br />
tajutakse surmalähedastes kogemustes. Mõned inimesed on seda kirjeldanud kui energiaväljana (<br />
füüsikas on energiaväljaks enamasti elektromagnetväli ) või värvilise pilvena. Kuid Moodyl<br />
õnnestus kord saada ühe inimese käest oma vaimkeha kirjeldusi. Ta nägi oma kätt koosnevat väga<br />
väikestest „valguskübemetest“. Surmalähedastes kogemustes näevad inimesed sageli just<br />
„valgusolendeid“ ( eluvormid, kes eksisteerivad ainult valgusena ). Valgusolendites nähakse oma<br />
kadunuid sugulasi, varem surnuid sõpru või tuttavaid. Seetõttu viitabki selline asjaolu sellele, et<br />
need „ebamaised“ olendid eksisteerivad elektromagnetväljana, sest valgus on ju füüsikaliselt<br />
elektromagnetlaine. Kuna kehast väljudes näeb inimene ennast samuti just valgusena, siis järelikult<br />
eralduvad inimese kehast ( täpsemalt närvisüsteemist ) just füüsikalised väljad, mida tuhanded<br />
neuronid oma laenglemistega tekitavad. Ajust eralduvad füüsikalised väljad elektromagnetlainetena.<br />
Näiteks neuronite laenglemiste „asemel“ eksisteerivad ainult elektromagnetlained. See tähendab<br />
seda, et aju ( närvisüsteemi ) asemel on nüüd elektromagnetlaineid kiirgav „ruumi osa“, mis<br />
sarnaneb näiteks maailmaruumis eksisteeriva tähega – ka täht „kui ruumi osa“ kiirgab välja valgust<br />
ehk elektromagnetlaineid.<br />
http://elutark.delfi.ee/heateada/allergia-paikesest-pole-voimatu?id=71653495<br />
Joonis 2 Kehavälises olekus eksisteerib inimene ainult valgusena. Seega inimese bioloogiline keha<br />
on valgusolendi „kehast“ palju kordi keerulisem.<br />
Visuaalselt kujutab amorphusolend endast kui ühte suurt valgust. Seetõttu nimetatakse amorphusolendit<br />
ka „valgusolendiks“. Valgusolendi korral on visuaalselt näha väga suure intensiivsusega<br />
valguskuma. Amorphusolendid eksisteerivad ainult valgusena. Selline asjaolu on tingitud just<br />
sellest, et amorphusolend eksisteerib elektromagnetväljana ja valgus on laineteooria järgi elektromagnetlaine.<br />
Kvantteooria järgi on valgus aga osakeste ( footonite ) voog. Füüsika õpetab meile<br />
seda, et osakesed nimega footonid on elektromagnetilise vastastikmõju vahendajaks, mida me<br />
134
tajume valgusena, kuid sedagi ainult kindlatel lainepikkuste vahemikus. Seepärast näebki<br />
amorphusolend välja valgusena, sest elusolendi eksisteerimise füüsikaliseks aluseks ei ole rakuline<br />
keha, vaid puhas elektromagnetväli. See on ka peamine põhjus, et miks inimesed näevad oma<br />
surmalähedastes kogemustes just valgusolendeid – mitte mingisuguse muu väljanägemisega<br />
elusolendeid. Maailma religioonides aga nimetatakse üldiselt valgusolendeid „ingliteks“. Juba<br />
Piiblis nimetatakse „säravas valguses helkivaid olendeid“ ingliteks, keda mõistetakse Jumala<br />
teenritena.<br />
Valgusolend kiirgab elektromagnetlaineid ( nagu taeva tähed ) ja sellepärast näevadki nad välja<br />
just valgusena ( nagu näiteks meie Päike sinises taevalaotuses ). Kuna füüsikalised väljad eralduvad<br />
just närvisüsteemist ja selles süsteemis olevate neuronite laengute suurused ( õigemini nende<br />
laengute väljade tugevused ) on üksteisest väga erinevad, siis järelikult olend ka kiirgab erinevate<br />
sagedustega ja erinevate lainepikkustega elektromagnetlaineid. Lihtne oleks järeldada, et inimese<br />
ajust eraldunud elektromagnetlainete sagedused ühtivad ajulainete sagedustega, sest ajust<br />
elektromagnetväli ju eraldus. Tegelikult see nii aga ei ole. Kuna SLK-des on nähtud just eredat<br />
valgust kiirgavaid inimkujusid ehk olendeid, siis seega kiirgab valgusolend ehk kehast väljunud<br />
inimene kõiki valguslaine sagedusi ( ja lainepikkusi ), mis ei ühti kuidagi ajulainete sagedustega. Ei<br />
ole täpselt teada, et kas valgusolend kiirgab valguslaine sagedustest ka suuremaid või väiksemaid<br />
sagedusi nagu näiteks raadiolaineid või infrapunakiirgust. Kuid teoretiseerida ikka võib.<br />
Elektrilised signaalid närvisüsteemis liiguvad mööda neuronite neuriite ehk aksone. Neid<br />
neuriite ümbritseb palju rasvataolist ainet, mida nimetatakse müeliiniks. See müeliinikest sarnaneb<br />
elektrijuhtme plastikisolatsiooniga, mis ka kiirendab elektrilise signaali liikumist ajus. Kuid<br />
neuronite laenglemine ei ole ümbritsevast keskkonnast isoleeritud. Kui neuron laengleb, tekitab see<br />
enda ümbritsevas ruumis elektrivälja, nagu laetud osake. Ajus on miljoneid laenglevaid neuroneid ja<br />
kõikide nende neuronite poolt loodud laengute väljade tugevused ( seega energiad ) on omavahel<br />
erinevad ehk seega neuronite laengute väljad on <strong>Maailmataju</strong> teadvuse teooria järgi omavahelises<br />
konfiguratsioonis. Ja kui kõik need väljad eralduvad neuronipopulatsioonidest, siis koos sellega ka<br />
väljade konfiguratsioon, millel omakorda põhineb inimese teadvus ja psüühika. See tähendab seda,<br />
et väljade eraldumine ajusüsteemidest iseenesest ei põhjusta teadvuse eraldumist ajust, vaid ajust<br />
eraldunud väljade ( elektromagnetlainete ) omavaheline konfiguratsioon. Neuroni laenglemise poolt<br />
tekitatud väli iseenesest ei oma mingit infot, vaid info tekitab selle neuroni laengu välja<br />
konfiguratsioon teiste neuronite laengute väljadega. Täpselt sama on ka elektromagnetlainetega.<br />
Teadvuse seisundi tekkimiseks oleks vajalik ( ilmselt tarvilik ) ajus olev informatsioon omavahel<br />
sõlmida, sest ajus töötlevad näiteks objekti kuju, suurust ja värvust just erinevad ajupiirkonnad.<br />
Informatsiooni sõlmimine on tegelikult vajalik nii teadvuse seisundi kui ka teadvuse sisu<br />
tekkimiseks. Enamasti on see sõlmimine ka õige. See tähendab seda, et teadvustatud kujutis on alati<br />
sõlmitud. Ka surmalähedaste kogemuste ajal kogetakse ühtset teadvuse pilti. Seepärast on alust<br />
arvata, et just see „sõlmitud informatsioon“ eraldub ajust elektromagnetlainete omavaheliste<br />
konfiguratsioonidena.<br />
Informatsioon liigub närvisüsteemis ühelt neuronilt teisele närviimpulsi abil, mille olemus<br />
seisneb laengute polarisatsiooni muutuse levimises mööda närvikiude. Kuid kehast väljumise<br />
olekus ( ehk eksisteerides ainult kiirgusena ) on nende närviimpulsi asemel (elektromagnet)laine<br />
sageduse ( ja seega ka lainepikkuse ) muutumise levimine lainete jadas.<br />
Ei ole päris selge, et kas väljad eralduvad ainult peaajust ( kuid peaajust kindlasti ) või kogu<br />
närvisüsteemi ulatuses. Peaaju funktsioonid on väga spetsialiseerunud. Väga üldiselt võttes jaguneb<br />
peaaju suur spetsialiseerumine kahte suurde leeri: üks osa kogu funktsioonidest tegeleb<br />
bioorganismi juhtimise ja kontrollimisega ning teine osa ainult teadvuse ja psüühikaga seonduvaga.<br />
Ka on teada rohkesti juhtumeid kui inimesel on mõni haige siseorgan eemaldatud või asemele<br />
opereeritud mõne teise inimese siseorgan, siis vastavalt sellele on opereeritaval inimesel midagi<br />
mälust kustunud või saanud uusi mälestusi, mis ei ole tegelikult inimese enda omad. See viitab<br />
sellele, et inimese mälu ( ja seega mingilmääral ka teised psüühika aspektid ) on „talletunud“ ka<br />
erinevate organite närvikudedesse ( näiteks südamesse ), mitte ainult ajupiirkondadesse, kuid mis on<br />
siiski ajuga ühenduses. See kõik vihjab sellele, et väljad võivad eralduda peaajust või kogu<br />
närvisüsteemi ulatusest ainult osaliselt ( piirkondadest, mis on seotud ainult teadvuse ja psüühikaga<br />
135
). Seda näitavad SLK-nähtused, mille korral inimese teadvus ja psüühika eksisteerivad ilma kehata.<br />
Kuid füüsikaliselt on võimalik ka seegi, et teadvus eksisteerib ajust eraldatuna mingisugustel<br />
teistel mateeria vormidel, kui ainult teadaoleva elektromagnetväljana. Kui see aga tõesti nii on, siis<br />
ilmnevad teatud probleemid. Elektromagnetväljade olemasolu on enamasti lihtne eksperimentaalselt<br />
kindlaks teha. See kehtib enamasti nii nõrkade kui ka tugevate väljade korral. Kui aga on tegemist<br />
juba mingisuguste tundmatute seni avastamata mateeria vormidega, siis võivad ilmneda probleemid<br />
just nende mateeria vormide olemasolu kindlaks tegemisel. Siin kohal on kasulik tuua välja mõned<br />
näited. Näiteks füüsikateooriates ennustati selliste elementaarosakeste olemasolu, mida nimetatakse<br />
neutriinodeks. Neutriinod avastati nende teoreetilise ennustamise algusest umbes paarkümmend<br />
aastat hiljem, sest neid oli väga raske eksperimentaalselt kontrollida ja uurida, mida on siiski ka<br />
tehtud. Kuid neutriinod ei ole kaugeltki ainsad „teaduse uperpallid“, mis on valdavalt keerulise<br />
iseloomuga meie kaasaegsetele eksperimentaalsetele riistapuudele. Näiteks astronoomia teaduses<br />
teatakse juba aasta kümneid tumeda aine olemasolu avakosmoses. Kuid mitte keegi ei oska endale<br />
ettekujutada seda, et mis see tume aine füüsikaliselt on. Teada on ainult seda, et tume aine avaldub<br />
ainult gravitatsioonis ja muud ei ole sellest midagi teada. Eksperimentaalselt uurida tumedat ainet<br />
on ammugi võimatu. Kuid see on siiski olemas hoolimata teadlaste praegustest füüsika teadmistest.<br />
Kui tõepoolest teadvus eraldub inimese ajust mingisuguse muu senitundmatu mateeria vormina,<br />
mitte elektromagnetväljana, siis seda eksperimentaalselt tõestada on peaaegu võimatu, olgugi et<br />
füüsikaliselt oleks see siiski võimalik. Üldteada ja tuntud reegel on see, et mis jääb<br />
eksperimentaalsete katsete võimalustest väljapoole, jääb väljapoole ka teadust ehkki nähtus ise võib<br />
tegelikult siiski olemas olla.<br />
Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlaine füüsika<br />
Laine on võnkumiste levimine ruumis. Protsess, mis perioodiliselt ajas kordub, aga nimetatakse<br />
võnkumiseks. Elektromagnetilise võnkumise korral muutub potentsiaalne energia ( ehk<br />
elektrostaatiline energia ) perioodilise muundumisega kineetiliseks energiaks ( ehk magnetiliseks<br />
energiaks ) ja vastupidi. Valgus on elektromagnetlaine ehk elektrivälja ja magnetvälja üksteise<br />
muutumise levimine ruumis. See tähendab seda, et elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis<br />
põhjustab esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni<br />
teel esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib<br />
ruumis lainena. Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel.<br />
Magnetvälja muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib<br />
elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust.<br />
Kuna elektromagnetlaine toime registreerimisel tekitab signaali elektriväli ( näiteks inimsilm<br />
reageerib elektromagnetlaine ehk valguse elektriväljale, sest elektromagnetlaine elektriväli<br />
põhjustab elektriliste impulsside ilmnemist inimese nägemisnärvides ), siis kirjeldatakse<br />
elektromagnetlainet ainult elektrivälja muutumise kaudu. Valguslaine lainepikkused jäävad 380<br />
kuni 760 nm vahele.<br />
Samas kujutatakse valgust mikroosakeste ( ehk footonite ) voona, millel on kvantfüüsika järgi<br />
lainelised omadused. Valgus kui elektromagnetlaine ei ole oma olemuselt tingitud footonite<br />
lainelistest omadustest ja seega eksisteerib valguse korral kaks täiesti erinevat dilemmat: esiteks,<br />
kuidas saab valgus olla üheaegselt elektri- ja magnetvälja üksteise muutumise levimine ruumis ja<br />
footonite voog ning teiseks, kuidas saab olla osakestel ehk footonitel lainelised omadused ( ehk<br />
kuidas saab valgus olla üheaegselt nii laine kui ka osakesed )? Kvantmehaanikas kirjeldab osakeste<br />
liikumist ajas ja ruumis lainefunktsioon. Kvantmehaanika üks põhivõrrandeid λ=h/p ehk λ=h/mv<br />
näitab ära samaaegselt footoni nii leiulaine pikkuse kui ka valguslaine ehk elektromagnetlaine<br />
pikkuse. See tähendab füüsikaliselt seda, et footoni leiulaineks ongi tegelikult valguslaine ehk<br />
elektromagnetlaine. De Broglie´ valem λ=h/mv=h/p seob osakeste laineomadusi (λ) ja<br />
136
korpuskulaaromadusi (m, v, p).<br />
Joonis 3 Elektromagnetlaine kujutav joonis. Elektriväli muutub mööda z-telge, kuid magnetväli<br />
mööda y-telge.<br />
(http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/35/Onde_electromagnetique.svg)<br />
Valguse kui elektromagnetlaine elektriväli ja magnetväli on omavahel risti ja risti ka laine<br />
levimissuunaga ruumis. See tähendab seda, et väljavektorid on elektromagnetlaines risti laine<br />
levimise suunaga. Seega on elektromagnetlaine ristlaine, mille elektri- ja magnetväli muutuvad ajas<br />
ja ruumis sinusoidaalselt ja ühes faasis. Seda kirjeldavad järgmised laine matemaatilised võrrandid.<br />
Näiteks elektromagnetlaine elektrilist komponenti E kirjeldab lainevõrrand<br />
ehk lihtsamal kujul (s.t. erijuhul)<br />
ja elektromagnetlaine magnetilist komponenti H kirjeldab lainevõrrand<br />
ehk lihtsamal kujul (s.t. erijuhul)<br />
Nendes valemites on ω lainesagedus, k on lainearv ( mis võrdub suhtega ω/v ), t on laine periood, x<br />
on ruumikoordinaat ja α 1 ning α 2 on võnkumiste algfaasid x-koordinaadi 0 punktis.<br />
Vastavalt kvantelektrodünaamika seadustele ei ole elektromagnetlaine ( näiteks valguslaine )<br />
tegelikult pidev, vaid see liigub ruumis “portsjonite” kaupa. See tähendab seda, et elektromagnetvälja<br />
võib kvantelektrodünaamika järgi vaadelda ka kui footonite kogumina või nende voona.<br />
Elektriliselt laetud osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles,<br />
et üks osake neelab ühe footoneist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed<br />
vahetavad omavahel footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult seisneb<br />
footonite kiirgamises ja neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse<br />
virtuaalsetena. Neid virtuaalseid osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See<br />
teebki need „virtuaalseteks“. Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia<br />
suurem kui paigaloleval laetud osakesel ( footonil laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse<br />
seadust. Kuid kui laetud osakese poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud<br />
osakese poolt enne ajavahemikku Δt=h/hf möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse<br />
seaduse rikkumist. Reaalne footon, mis võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib<br />
137
eksisteerida aga piiramatult kaua. Kahe punkti vahel, mille vahekaugus on l = cΔt, on virtuaalsel<br />
footonil võimalik anda vastastikmõju ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude mõjuraadius<br />
võib olla mistahes suur, sest footoni energia E=hf saab olla ükskõik kui väike. Valguse osakesi ehk<br />
footoneid kirjeldabki kvandienergia võrrand E=hf, kus f on laine sagedus ja h on Plancki konstant<br />
väärtusega 6,62*10 -35 J*s.<br />
Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad<br />
Kui makroskoopiline keha on elektriliselt laetud, ümbritseb seda keha elektriväli. Selle laengu<br />
moodustavad laetud mikroosakesed ( ehk elementaarlaengud ). Makroskoopilise keha laeng ja<br />
mikroosakeste laengud võivad ajas ja ruumis olla püsivad. Sarnaselt makroskoopilise keha laenguga<br />
on tegelikult sama ka inimese ajuga. Näiteks kõik neuronid laenglevad ja seega aju on nagu<br />
„üldiselt laetud“. See tähendab omakorda seda, et inimese peaajus eksisteerib üldine elektriväli.<br />
Kuna ajutegevus inimese elujooksul ei lakka, siis aju üldine elektriväli on ajas ( mitte küll kõikides<br />
ruumipunktides ) pidevalt eksisteeriv. Kuid neuronid laenglevad ajas perioodiliselt ja nende laengud<br />
on ajas ja ruumis pidevas muutumises, siis seega ka aju üldine elektriväli on ajas ja ruumis pidevas<br />
muutumises. Aju suremise jooksul lakkab järk-järgult aju üldine elektriväli. Tuhandete neuronite<br />
laenglemine lakkab ja koos sellega ka aju üldine elektriväli.<br />
Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused ehk laenglemised on seotud närviimpulsside<br />
liikumistega närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub<br />
neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info )<br />
impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja<br />
impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja<br />
aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju<br />
muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati<br />
siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi<br />
mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse<br />
närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.<br />
Muutuvad väljad on võimelised eksisteerima sõltumatult neid tekitavatest laengutest. Elektri- või<br />
magnetväljade tugevused võivad ajas ( ja ka ruumis ) muutuda, kuid see ei levi ruumis ( laenguta )<br />
lainena edasi. Elektri- ja magnetväli võivad üksteiseks muutuda, mis tähendab seda, et elektrivälja<br />
muutumisega kaasneb magnetvälja teke ja magnetvälja muutumine põhjustab elektrivälja tekke jne<br />
jne. See levib ruumis ( laenguta ) lainena edasi. Elektromagnetlainel puudub laeng. Inimese ajus<br />
eksisteerivad elektri- ja magnetväljad, kuid elektri- ja magnetvälja üksteise muundumist, mille<br />
tulemusena võiks tekkida elektromagnetlainetus, inimese närvisüsteemis paraku ei esine.<br />
Neuronite poolt tekitatud väljade lainelised omadused ( mis tingiksid väljade eraldumist ajust )<br />
tekiksid alles väga suures mastaabis, s.t. väga kõrgetel sagedustel ( ehk väga väikeste lainepikkuste<br />
puhul ). Reaalsuses see nii siiski olla ei saa, sest ajus esinevad ainult väga väikesed ( kuni 2000 Hzni<br />
) võnkesagedused. Elektromagnetlaine sagedusvahemik on aga 10 4 -10 24 Hz.<br />
Ajus eksisteerivatel aatomituumadel on olemas impulsimomendid ehk spinnid, sest need<br />
pöörlevad. Seepärast tekitavad prootonid ( aatomituumades olevad prootonid omavad positiivset<br />
laengut, kuid neutronid on ilma laenguta ) magnetvälja, mille mõlemad poolused asuvad<br />
aatomituuma pöörlemisteljel. Kuid neid pöörlemistelgi on võimalik pealeasetatud magnetvälja abil<br />
mõjutada nii nagu on võimalik suunata näiteks kompassi nõela. Seetõttu võivad aatomituumad<br />
„ergastuda“ ehk tekib aatomituumade resonants. See aga omakorda põhjustab elektromagnetlaine<br />
tekkimist, mis liigub ruumis edasi. Näiteks kehavedelikes ja vesinikuaatomi tuum ( mida leidub<br />
väga paljudes molekulides ) on väga head resonaatorid. Selliselt tekkivad elektromagnetlained, mis<br />
võivad inimese ajust eralduda, ei ole aga ruumis püsivad. See tähendab seda, et need lained ei saa<br />
olla üksteise suhtes paigal, sest need liiguvad vaakumis kiirusega c. Sellisel juhul need lained<br />
138
hajuvad üksteisest ajust eraldumisel ja lainete ehk väljade omavahelist konfiguratsiooni ei saa<br />
tekkida, millel võiks baseeruda inimese psüühika ja teadvus.<br />
Peale elektri- ja magnetvälja omavahelise seose on need väljad seotud ka veel aegruumiga.<br />
Järelikult kui muutuvad väljad ajus ei põhjusta väljade eraldumist ajust, siis ehk väljade seos<br />
aegruumiga?<br />
Elektrilaeng ja aegruum<br />
Elektromagnetväljal ja aegruumil eksisteerib omavahel väga tihe seos. Näiteks on üldteada<br />
tuntud fakt, et elektrilaengud suudavad mõjutada aegruumi meetrikat, kuid elektromagnetiline<br />
vastastikmõju ise ei ole tingitud aegruumi kõverusest. Ja veel üheks heaks näiteks võib tuua<br />
elektromagnetlaine ( näiteks valguse ) levimist vaakumis kiirusega c. See tähendab seda, et mida<br />
lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemalt liigub aeg ja keha<br />
pikkus lüheneb. Kaasaegne füüsikateadus neid elektromagnetismi ja aegruumi vahel olevaid seoseid<br />
ei põhjenda ja ka tuntud Maxwelli võrrandid ( mis kirjeldavad kogu elektri ja magnetismi õpetust )<br />
neid seoseid ka ei kirjelda. Maxwelli neli võrrandit on kõige üldisemal ja lihtsamal kujul esitatavad<br />
aga järgmiselt:<br />
kus D = ε 0 εE, B = μ 0 μH ja j = σE.<br />
Need võrrandid kirjeldavad elektromagnetismi füüsika põhialuseid:<br />
1) Magnetvälja induktsiooni muutus tekitab pööriselise elektrivälja. Seda tuntakse ka kui Faraday<br />
induktsiooni seadusena.<br />
2) Sisuliselt on tegemist Amper´i seadusega diferentsiaalkujul. Elektrivälja tihedus ( voolutihedus j<br />
) on võrdne selle tugevusega ( Ohmi seadus ).<br />
3) Elektrilaeng on elektrivälja allikaks, Gauβ´i teoreem elektrivälja jaoks. näitab elektrilaengute<br />
tihedust.<br />
4) Elektromagnetiline induktsioon ei oma allikat, Gauβ´i teoreem magnetvälja jaoks.<br />
Magnetlaenguid looduses ei eksisteeri.<br />
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria<br />
139
Albert Einstein lõi üldrelatiivsusteooria peaaegu kümme aastat pärast erirelatiivsusteooria loomist.<br />
Ta üldistas seda mis tahes taustsüsteemidele, sest erirelatiivsusteoorias käsitleti ainult inertsiaalseid<br />
taustsüsteeme. Kuid üldrelatiivsusteoorias võetakse arvesse ka mitteinertsiaalseid taustsüsteeme.<br />
Need on kiirendusega liikuvad süsteemid. Seepärast teooria üldisem ongi. Gravitatsioonijõu<br />
mõjul liiguvad gravitatsiooniväljas vabad kehad kiirendusega. Üldrelatiivsusteooria on seepärast<br />
relativistlik gravitatsioonivälja teooria.<br />
Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsiibile<br />
ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed<br />
katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust. Need on võrdsed. Seega gravitatsioonivälja on<br />
võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab<br />
kehad kosmoselaeva välisseisnte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on<br />
inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud ( ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsioonijõuga.<br />
Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas.<br />
Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast<br />
ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.<br />
Kuna gravitatsiooniväljas eksisteerib aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon, siis ei saa<br />
aegruum olla enam eukleidiline ( või pseudoeukleidiline ) raskete masside läheduses. See tähendab<br />
seda, et aja aeglenemist ja pikkuste lühenemist gravitatsiooniväljas kirjeldatakse kõvera geomeetriana.<br />
Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutaksegi välja mittehomogeense<br />
aegruumi mõisteni. Igasuguse massi ümbruses hakkavad vastavalt raadiuse R-le aeg ja ruum<br />
kaduma, mida kirjeldatakse aegruumi kõverdusena. Näiteks mõne suure taevakeha Schwarzschildi<br />
raadiuse juures aega ja ruumi enam ei eksisteerigi. Massiivsete kehade ümber olevas kõveras<br />
aegruumis hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni<br />
olemust. Kõveras aegruumis on vaba keha kiirendusega liikumine niisama iseenesest mõistetav<br />
nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „sirges“ ehk eukleidilises aegruumis.<br />
Aegruumi kõveruse põhjustab aegruumis eksisteeriv energia ja mass, mida siis kirjeldatakse<br />
aegruumi geomeetriaga. Sündmuste koordinaatidel ei ole kõveras aegruumis enam meetrilist mõtet.<br />
Riemanni meetrika kirjeldab sündmuste vahelist kaugust ds, milles g ik (x) on funktsioon, mis sõltub<br />
kuueteistkümnest aegruumi punktist x ja seda nimetatakse meetrilise tensori g(x) komponentideks –<br />
meetriliseks tensoriks või lihtsalt meetrikaks. Meetriline tensor on sümmeetriline ehk ja<br />
sellepärast on 10 sõltumatut komponenti meetriliselt tensoril, mis on igas aegruumi punktis.<br />
Taustsüsteemi ehk koordinaatsüsteemi valikust sõltub meetrilise tensori komponentide kuju. Kuid<br />
viimase valemi koordinaatsüsteemi valikust ei sõltu kahe sündmuse vaheline kaugus ehk intervall.<br />
Erinevad meetrilised tensorid g(x) kirjeldavad meetrikat, mis on erinevates kõverates aegruumides.<br />
Just aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi geomeetriat ehk meetrikat. Samuti ka selle<br />
aine või energia liikumine aegruumis. Seda kirjeldab matemaatiliselt A. Einsteini võrrand. Einsteini<br />
võrrandis kirjeldab liige Universumis eksisteerivat tume energiat. G on sümmeetriline tensor,<br />
mida nimetatakse ka Einsteini tensoriks. Einsteini tensoril on aga 10 sõltumatut komponenti<br />
G ik = G ki . Need avalduvad meetrilise tensori g komponentide ja nende esimest ja teist järku tuletiste<br />
kaudu. Einsteini tensor kirjeldab seda, et kui kõver on aegruum. Energia-impulsstensor T on ka<br />
sümmeetriline tensor, millel on kümme sõltumatut komponenti ( T ik = T ki ). Tensor T kirjeldab seda,<br />
et kuidas aine liigub aegruumis ja kuidas on jaotunud energia ja aine aegruumis. Need võrrandid on<br />
omavahel seotud kümne mittelineaarse teist järku osatuletistega diferantsiaalvõrrandite süsteemiga.<br />
Aine ja energia jaotus ja liikumine põhjustab aegruumi kõverust – seda need võrrandid<br />
kirjeldavadki. Need võrrandid kirjeldavad ka kõvera aegruumi mõju aine – energia – jaotusele ja<br />
liikumisele. Tensor on füüsikalist või geomeetrilist suurust kirjeldav matemaatiline objekt.<br />
Koordinaatsüsteemi valikust sõltuvad tensorit kirjeldavad komponendid, kuid tensor ise ei sõltu<br />
koordinaatsüsteemi valikust. Need võrrandid kirjeldavad gravitatsioonivälja ( ehk aegruumi<br />
kõveruse ) tekitamist materiaalsete objektide poolt ja selle tekitatud välja mõjust objektide<br />
liikumisele.<br />
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga.<br />
140
Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset<br />
energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast ( ehk aja<br />
ja ruumi väljast ). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja<br />
aegruumiväljad.<br />
Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See<br />
tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja sama.<br />
Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja sama, mida<br />
tuntakse seoses E = mc 2 . Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama aegruumi ( mida<br />
kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria ), siis peab seda suutma ka energia. Seda sellepärast, et mass ja<br />
energia on ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu<br />
seda on suurte masside puhul. Analoogiliselt on see nii ka inertse massi ja raske massi korral.<br />
Näiteks elektromagnetväljal on energia ( samuti ka mass ja impulss ). See tähendab seda, et väli<br />
omab energiat. Elektromagnetväli on nagu energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi<br />
kõverdumisest ( nagu seda oli gravitatsioonivälja puhul ), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi<br />
meetrikat.<br />
Inimese ajas rändamise füüsika<br />
<strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene<br />
on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas –<br />
tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise<br />
aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See<br />
seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on<br />
ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajas rändamist. Ajas rändamise<br />
loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle<br />
põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka veel energia. See tuleb välja A.<br />
Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.<br />
Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja<br />
nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene<br />
peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud<br />
eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See<br />
avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab<br />
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi<br />
piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene<br />
enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe<br />
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad<br />
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas<br />
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest<br />
lahus.<br />
<strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas<br />
rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame, et hiljem mõista inimese<br />
füüsikalist kehast väljumist:<br />
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub sellisesse aegruumi<br />
piirkonda, kus aegruum on üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on<br />
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti<br />
lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine<br />
lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites.<br />
141
2. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab aegruumi keha mass. Kuna erirelatiivsusteooria järgi on<br />
mass ja energia ekvivalentsed suurused valemis E = mc 2 , siis seega kõverdab aegruumi<br />
peale massi ka veel energia.<br />
3. Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on olemas energia ( ning ka mass ja<br />
impulss ). See tähendab seda, et elektri- ja magnetvälja korral on energia kandjaks väli,<br />
mitte laengud. Laengud on lihtsalt välja tekitajateks. Seega suudavad need väljad kui<br />
energiaväljad kõverdada aegruumi nii nagu seda teevad kehade massid. Elektrijõu ja<br />
gravitatsioonijõu vahe on 5,27 * 10 -44 . Oluline on märkida seda, et elektromagnetväli ise ei<br />
ole tingitud aegruumi kõverdusest, kuid on võimeline mõjutama aegruumi struktuuri.<br />
4. Elektrilaengu ( magnetlaenguid looduses ei eksisteeri ) mõju aegruumile kirjeldab<br />
üldrelatiivsusteoorias tuntud Reissner-Nordströmi meetriline matemaatika.<br />
5. Mida suurem on kehal mass, seda rohkem see aegruumi kõverdab ja sama on tegelikult ka<br />
elektrilaenguga – s.t. mida suurem on kehal elektrilaeng ( ehk mida rohkem on väljal<br />
energiat ), seda enam kõverdab see aega ja ruumi. Kuid siin peab arvestama seda, et kui<br />
keha massi mõju aegruumi meetrikale on pöördvõrdeline raadiusega ehk kaugusega massist,<br />
siis keha elektrilaengu korral on see aga pöördvõrdeline kauguse ruuduga laengust.<br />
6. Et inimene saaks reaalselt rännata ajas, peab ta selleks olema elektrostaatiliselt laetud, kuna<br />
elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi kõverust. Elektrostaatilise laengu korral liiguvad<br />
laengud hõõrdejõu mõjul, kuid „elektrodünaamilise laengu“ korral liiguvad laengud tõmbeja<br />
tõukejõudude ehk elektrivälja mõjul. See tähendab seda, et füüsikaline keha saab<br />
elektrilaengu hõõrdumise teel või elektrivälja mõjul ehk tõmbe- ja tõukejõudude kaudu.<br />
Näiteks elektrotehnikas kasutatav akumulaator ehk lihtsalt aku saab laetud elektrivoolu abil,<br />
mille korral liiguvad laengud tõmbe- ja tõukejõudude mõjul. Elektrostaatiline laeng tekib<br />
kehal hõõrdumise teel.<br />
7. Aegruumi kõverdumiseks on vaja reaalselt väga suurt elektrilaengut, kuid keha elektrilaeng<br />
ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel ilmnema tõukejõud, mis<br />
takistaksid aegruumi kõverdumist. Niisamuti ka keha elektrimahtuvus ei võimalda omada<br />
mistahes suurt laengut. Näiteks kondensaatoril ehk kahe erinimeliselt laetud pinna vahelises<br />
ruumis on elektrivälja energia väga väike ( samuti ka väljapotentsiaalid on väga väikesed ),<br />
kuid samas esinevad väga suured elektrilaengud ja väljatugevused. Näiteks kui<br />
kondensaatori mahtuvus on 0,6 mF ja selle laeng on 0,12 C, siis seega kondensaatoril on<br />
energia „kõigest“ 12 J.<br />
8. Laengu elektrivälja energia ( laengu elektrivälja potentsiaali ) suurus sõltub küll laengu enda<br />
suurusest, kuid peale selle sõltub see laengute polarisatsiooni korral veel ka positiivse ja<br />
negatiivse laengu vahekaugusest. See tähendab seda, et positiivse ja negatiivse laengu vahel<br />
on väljal energia, mille suurus sõltub peale laengute enda suuruse ka veel nende vahekaugusest.<br />
Positiivse ja negatiivse laengu vaheline välja energia väheneb, kui nende laengute<br />
vahelist kaugust vähendada ( ja vähendada ka laengute enda arvväärtust ).<br />
9. Kui laengu poolt tekitatava aegruumi lõkspinna kuju sõltub laengu välja ekvipotentsiaalpinna<br />
kujust, siis peab aegruumi lõkspinna tekkimine sõltuma ka välja ekvipotentsiaalpinna<br />
tiheduse suunast. Ekvipotentsiaalpinna tiheduse suund määrab ära selle, et millises suunas<br />
elektrivälja tugevus nõrgeneb või suureneb. Väljatugevus on seotud omakorda elektrijõuga.<br />
Elektrivälja tugevus on võrdne vastandmärgilise potentsiaali-gradiendiga: E = - gradφ.<br />
Skalaarse funktsiooni φ(x,y,z) gradiendi suund ühtib suunaga n, milles funktsioon kasvab<br />
kõige kiiremini.<br />
142
10. Näiteks sfäärilise kujuga aegruumi lõkspind tekib elektriliselt laetud kera tsentrisse, mille<br />
korral elektrivälja potentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus väheneb laetud<br />
kera pinnast eemaldumisel ( ehk kaugenemisel ). Kuid elektriliselt laetud kera võib olla ka<br />
selline, mille korral väheneb väljapotentsiaal φ ja seega välja ekvipotentsiaalpindade tihedus<br />
hoopis kera tsentri suunas. Sellisel juhul on tegemist vastupidise olukorraga, mille korral ei<br />
eksisteeri elektriväli enam väljaspool kera, vaid on kera sees. Sellisel juhul „peaks“<br />
aegruumi lõkspind tekkima mitte enam kera tsentris, vaid „ümber kera pinna“ ( s.t. kera<br />
välispinna läheduses ). See on sellepärast nii, et aegruumi lõkspind tekib ainult<br />
väljapotentsiaali φ kahanemise suunas.<br />
11. Esimesel juhul tekib aegruumi lõkspind elektriliselt laetud kera tsentrisse, mis on sfäärilise<br />
kujuga ja mille raadius R suureneb vastavalt kera laengu q suurenemisele. Sealjuures võivad<br />
kera ja aegruumi lõkspinna mõõtmed ehk raadiused olla erinevad või ühesuurused. Kuid<br />
teisel juhul tekib aegruumi lõkspind mitte enam laetud kera tsentrisse, vaid katva kihina<br />
ümber kera pinna ehk kera välispinna vahetus läheduses. Sellisel juhul on kera ja aegruumi<br />
lõkspinna pindalad S alati „peaaegu“ ühesuurused ning kera laengu q suurenemise korral<br />
„pakseneb“ sfäärilise kujuga aegruumi lõkspinna kiht, mis „katab“ laetud kera kogu ruumala<br />
ruumis. Kui esimesel juhul on oluline aegruumi lõkspinna pindala suurus, siis teisel juhul on<br />
oluline ainult aegruumi lõkspinna kihi paksus, mitte enam selle pindala suurus.<br />
12. Sellist juhtu, mille korral vähenevad laetud kera väljapotentsiaalid kera tsentri suunas,<br />
looduses puhtal kujul ei eksisteeri ja ei ole võimalik ka tehniliselt ( s.t. kunstlikult ) luua.<br />
Ainus võimalus on seda olekut luua nii, et kera saab polariseeritud elektrilaengu. See<br />
tähendab seda, et keral on kaks kihti, mis on laetud vastasmärgiliselt. Näiteks negatiivselt<br />
laetud pealmine kiht „katab“ positiivselt laetud alumist kihti. Sellisel juhul tekib kaks välja,<br />
mille korral alumise kihi väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentrist eemaldumisel, kuid<br />
pealmise kihi väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentri suunas. Antud juhul huvitabki meid<br />
see pealmine kiht, mis on identne eelnevalt mainitud teise juhuga, mille korral aegruumi<br />
lõkspind ei teki kera tsentrisse, vaid kera pinna vahetusse lähedusse.<br />
13. Elektrilaengute polarisatsiooni korral avalduvad väga väikesed välja energiad, mis ei ole<br />
võimelised mõjutama ümbritseva aegruumi meetrikat. Kuid sellest hoolimata tekib<br />
elektrivälja geomeetriliste seaduspärasuste ehk funktsioonide tõttu laengute polarisatsiooni<br />
korral erimärgiliste laengute vahelise ruumala vahetusse lähedusse aegruumi lõpmatu<br />
kõverus ehk aegruumi lõkspind, milles kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga<br />
ehk ds = 0. Aegruumi lõpmatu kõverdumise korral ei ole välja energia ise lõpmatult suur,<br />
mis tähendab seda, et kohaliku aegruumi lõpmatu kõverdumise tekitamiseks ei ole vaja<br />
lõpmatult suurt energiat. Inimene rändab ajas parajasti siis, kui selle sama inimese kogu<br />
keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle<br />
all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb<br />
siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.<br />
14. Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda<br />
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha<br />
kogu pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised.<br />
15. Polariseeritud keha laeng on tervikuna neutraalne nagu näiteks aatom, mille keskel asub<br />
positiivse laenguga tuum ja selle ümber „tiirlevad“ negatiivse laenguga elektronid.<br />
16. Kokkuvõtteks võibki öelda seda, et aegruumi auk ( ehk ussiauk ) on avatud aegruumi<br />
lõkspinna poolt, mille tekitajaks on elektrilaengute polarisatsioon.<br />
Eelnevalt oli lühidalt ja järjekorras väljatoodud need olulised pidepunktid, mille alusel me<br />
143
mõistame seda, et kuidas luua inimese ajas rändamise tehniline teostus. Ajas rändamise<br />
füüsikateoorias aga analüüsitakse igat pidepunkti eraldi ja palju pikemalt matemaatiliste võrrandite<br />
abil.<br />
Kehast väljumise kolm põhiseadust<br />
Kehast väljumine ehk inimese närvisüsteemist väljade eraldumine põhineb kolmel kindlal<br />
füüsikalisel aspektil: aegruumi lõkspinna tekkimine elektrilises närvisüsteemis, lahtise või kinnise<br />
lõkspinna tekkimine ja tekkiva aegruumi lõkspinna ning närvisüsteemis eksisteerivate väljade<br />
omavaheline interaktsioon. Need kolm aspekti moodustavad inimese kehast väljumise alusfüüsika<br />
ehk kehast väljumise kolm füüsika põhiseadust sarnaselt nii nagu Isaac Newton sõnastas omal ajal<br />
mehaanika kolm põhiseadust, mida me tänapäeval tunneme Newtoni seadustena. Need kolm<br />
füüsikalist aspekti määravad ära kogu alusfüüsika mõistmaks väljade eraldumist inimese<br />
närvisüsteemist, millel põhineb inimese reaalne kehast väljumine.<br />
Aegruumi lõkspinna mõiste<br />
Gravitatsiooniväli on aegruumi kõverdus, mida põhjustavad väga rasked massid. See aegruumi<br />
kõverdus väljendub selles, et mida enam gravitatsioonivälja tsentri poole minna, seda enam aeg<br />
aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Selline aja ja ruumi teisenemine jätkub<br />
kuni teatud kauguseni tsentrist. Ja seda kaugust kirjeldab meile Schwarzschildi raadius R:<br />
See raadius näitab kaugust gravitatsioonivälja tsentrist, et kust alates on aeg t ja ruum l teisenenud<br />
lõpmatuseni ehk kust alates avaldub aegruumi lõpmatu kõverdumine ehk aegruumi eksisteerimise<br />
absoluutne lakkamine:<br />
ja<br />
Ja seetõttu ei saa midagi eksisteerida näiteks musta augu ehk aegruumi augu Schwarzschildi<br />
raadiuse R sissepoole jäävas „piirkonnas“, mida vahel nimetatakse ka Schwarzschildi pinnaks. See<br />
tähendab ka seda, et mingisugust singullaarsust musta augu tsentris ei saa olemas olla. Singullaarsus<br />
on lihtsalt üks punkt, kust alates mõõdetakse Schwarzschildi raadius R, mis määrab ära musta augu<br />
ehk aegruumi augu „suuruse“ ehk sellise kujuteldava sfääri suuruse ruumis, kust alates aegruumi<br />
lõpmatu kõverus muutub tsentrist kaugenedes järjest tasasemaks. Seepärast ei saa musta augu mass<br />
eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide<br />
korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne<br />
teise taevakeha ümber.<br />
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi<br />
144
pind ( ehk „aegruumi auk“ ) alati täiesti kera kujuline. Ajas rändamiseks peab füüsilise keha pinnal<br />
tekkima laengute polarisatsioon ja see tähendab „aegruumi augu“ ajutist tekkimist elektrivälja<br />
energiatiheduse gradiendi poolt. Elektriväljas on olulised just ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks<br />
aegruumi auku. See tähendab seda, et aegruumi auk tekib mööda välja ekvipotentsiaalpinda (<br />
aegruumi augu kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust ) ja seetõttu ei pea aegruumi auk olema<br />
täiesti kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga erinev. Näiteks inimese kujuga.<br />
Hyperruumi mõiste<br />
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja<br />
ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid<br />
mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja<br />
ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi<br />
isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise<br />
aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ),<br />
milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja<br />
ruumitu dimensioon.<br />
Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam<br />
aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud<br />
ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni.<br />
Selliseid nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega liikudes.<br />
Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha „väljaspool aegruumi“, sest<br />
aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi.<br />
Joonis 1 Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c.<br />
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha<br />
„liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse<br />
hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ette-<br />
145
kujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi.<br />
Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole<br />
enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam<br />
aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist<br />
välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest<br />
„välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas.<br />
Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria<br />
üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid<br />
ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist<br />
stringiteooria „vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse<br />
kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes<br />
vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja<br />
rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni (<br />
ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk<br />
kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam<br />
omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral<br />
hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast<br />
ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest<br />
ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.<br />
Aegruumi lõkspind ja inimese närvisüsteem: sissejuhatus<br />
Ajas rändamise teooria järgi tekib elektrilaengute polarisatsiooni korral erimärgiliste laengute<br />
vahelise ruumala lähedusse aegruumi lõkspind. See tähendab seda, et inimene rändab ajas parajasti<br />
siis, kui selle sama inimese kogu keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese<br />
keha pinna peal ja otse selle all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha<br />
pinna pealne osa jääb siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.<br />
Elektrilaengute polarisatsiooni esineb inimesel ka närvisüsteemis ja seda kogu ulatuses. Näiteks<br />
esineb seda kõikides närvides ja aju neuronipopulatsioonides. Närviraku ehk neuroni<br />
rakumembraan on elektrilaengute poolt polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani<br />
sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel<br />
esineb elektriliste potentsiaalide vahe ehk elektriline pinge. Mööda neuroni aksonit liigub<br />
tegevuspotentsiaal rakumembraani depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest aega.<br />
Tegevuspotentsiaali tekkimist ja kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites<br />
laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Ajus on umbes 86 miljardit neuronit ja nende vahelised<br />
ühendusteed kokku ulatuvad 165 tuhande kilomeetrini. Närviimpulsid levivad samuti üle kogu<br />
närvisüsteemi. Repolariseerumis- ja depolariseerumisfaasid kokku moodustavad närviimpulsi ehk<br />
aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati maksimaalse amplituudiga kõik-või-mitte-midagi-seaduse<br />
järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis naabruses olev aksonipiirkond depolariseerub. Närviimpulss<br />
levib niimoodi mööda aksonit, mis on ümbritsetud müeliinkestaga. Aktsioonipotentsiaal levib selles<br />
ühest Ranvier´ soonisest teise. Närviimpulsside levimiskiirused võivad vahel olla isegi rohkem kui<br />
100 m/s. Aksonites, mille läbimõõdud ulatuvad umbes 20 mikromeetrini, esinevad kõige suuremad<br />
närviimpulside liikumiskiirused. Kuid näiteks müeliinkestata haistmisnärvi aksonites läbimõõduga<br />
umbes 0,2 mikromeetrit on liikumiskiirus ainult 0,1 – 0,2 m/s. Närviimpulsi amplituud on enamasti<br />
120 – 140 mV ja impulsi kestus on umbes 1 ms.<br />
146
Joonis 4 Niimoodi levib närviimpulss mööda närvikiudu. Sellega kaasneb ajuaktiivsus ehk<br />
tuhandete neuronite laenglemine.<br />
Joonis 5 Sellisel juhul närviimpulsse ei ole ja seega ei esine ajuaktiivsust. Kuid sellegipoolest<br />
esineb närvisüsteemis laengute polarisatsioon.<br />
Sisuliselt on närviimpulsid oma olemuselt kui elektrilaengute polarisatsiooni muutuste levimine<br />
ajas ja ruumis, mis põhjustavad tuhandete neuronite laenglemist ehk närvirakkude membraani<br />
laengute polarisatsiooni muutumist ajas. Neid võib mõista ka kui laengute polarisatsiooni<br />
„häiritustena“. Kui aga närviimpulsid enam ei levi närvisüsteemis, siis närvisüsteemis eksisteeriv<br />
laengute polarisatsioon ei ole enam ajas ja ruumis muutuv ehk ei ole enam „häirunud“. Ajus olevate<br />
närviimpulside lakkamise korral on tegemist juba inimese ajusurmaga. Aga nii võib olla ka kliinilise<br />
surma ajal. Ja kliinilise surma eel on inimesed väidetavalt tõesti oma kehadest väljunud ja<br />
eksisteerinud ainult valgusena.<br />
Närviimpulss ehk elektriline signaal tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja. Kui impulss<br />
suubub neuronisse, siis neuron hakkab laenglema, mis tekitab ruumis omakorda elektrivälja. See<br />
tähendab ka seda, et magnetväli muutus elektriväljaks ja kui neuronist väljub impulss, siis<br />
elektriväli muutub uuesti magnetväljaks. Magnetväli on oma olemuselt liikuv elektriväli. Niimoodi<br />
esineb ajus pidev elektri- ja magnetvälja üksteiseks muutumine, mis ongi tegelikult kogu aju<br />
funktsioneerimise füüsikaliseks aluseks. Elektri- ja magnetvälja üksteise muutumine esineb ka<br />
elektromagnetlaines, mis on võimeline ruumis eksisteerima ilma laengute olemasoluta. Närvirakud<br />
ehk neuronid ei ole ruumis üksteisest isoleeritud ja see tähendab seda, et kui neuronid ajus<br />
laenglevad, siis elektriväljade kaudu satuvad need üksteise suhtes interaktsiooni täpselt nii nagu<br />
laetud kehad ruumis. Kuid seevastu närvikiud ( näiteks aksonid ) on ümbritsevast ruumist<br />
isoleeritud rasvarikka müeliinkestaga. Kuna aksonite kaudu liigub elektriimpulss, mis tekitab<br />
magnetvälja ( sest liikuv laeng tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja ), siis isolatsiooni tõttu ei<br />
saa see interakteeruda ümbritsevas ruumis laenglevate neuronite väljadega. Selles mõttes on<br />
liikuvate elektriimpulsside ja paigalolevate laenglevate neuronite väljad üksteisest isoleeritud.<br />
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea<br />
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut<br />
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Närvirakkudes tekivad elektrilised<br />
võnkumised. See tähendab seda, et ajus on neuronite aktiivsused, mis korduvad teatud ajavahemiku<br />
tagant. Näiteks mingi kindel neuronipopulatsioon on aktiivne iga 20 ms tagant. Selles seisnebki<br />
ajurütmide olemus.<br />
Ajurütmid on olemas alfa, beeta, teeta ja delta sagedusega. Näiteks delta rütm esineb inimesel<br />
147
sügava une ajal. Selle sagedus on kuni 4 Hz. Kuid delta rütm töötleb ka keskkonna rütme. Delta<br />
rütmi on täheldatud ka isegi kognitiivsete protsesside korral. Mäluprotsesside korral on oluline just<br />
teeta rütm, mis on 4-8 Hz sagedusega. Alfa rütm on sagedusel 8-12 Hz. Alfa rütm on seotud ajus<br />
paljude pidurdavate protsessidega ja aktiivse infotöötlusega. Kuid aktiivse infotöötlusega ja ka<br />
motoorikaga on seotud ka beeta rütm, mille sagedus on 12-30 Hz. Gamma sagedus algab alles 30 Hz<br />
ja lõpeb see enamasti 150 Hz juures, kuid on täheldatud ka 600 Hz gamma sagedust. Gamma rütm<br />
on seotud samuti aktiivse infotöötlusega, kuid samas ka teadvusega. Näiteks on ta seotud ka mälu- ja<br />
tajuprotsessidega, tähelepanuga jne. Sensoorse töötluse efektiivsust mõjutavad samuti gamma rütm<br />
ja rütmifaas.<br />
Erinevad ajurütmid on erinevate funktsioonidega, kuid nende rütmide piirid ei ole tegelikult väga<br />
selged. Ajus on rütmilised protsessid, kuid ei teata nende samade protsesside ruumilise ulatuse<br />
kohta. Näiteks ei ole teada seda, et kas ajus eksisteerivad sellised lained, mis liiguvad edasi-tagasi<br />
üle terve aju või üle mingite aju piirkondade. See tähendab, et kas ajus eksisteerib mingisugune<br />
seisulaine sarnast. Teadvuses olles on ajus olevad neuronid üldises aktivatsioonis, kuid näiteks<br />
kliinilise surma ajal on inimese aju neuronid lakanud üldise aktiveerimise. See tähendab, et<br />
neuronite aktivatsiooni sellises seisundis suures ulatuses ei ilmne. Selles ülemineku faasis võibki<br />
esineda aju mingi üldine võnkeprotsess. See tähendab seda, et aju üldine aktivatsioon ja ka üldine<br />
mitteaktiveerivus ajas üksteisele järgneb. Ka seda võib nimetada omamoodi ajulaineks – õigemini<br />
üldiseks ajulaineks. See ju sarnaneb üksikneuroni aktivatsiooniga, mis samuti ajas perioodiliselt<br />
muutub.<br />
Elektromagnetismi õpetusest on teada, et piiratud ruumiosas toimuva elektromagnetvõnkumise<br />
tekitamiseks on vajalik suletud võnkering. Kuid ruumis lainena leviva võnkumise saamiseks tuleb<br />
järelikult kasutada avatud võnkeringi, mille korral elektromagnetväli ei jää enam võnkeringi<br />
detailide sisemusse. Võnkeringideks nimetatakse pendlilaadselt võnkuvaid elektrilisi süsteeme,<br />
mille võnkesagedus on määratud süsteemi omadustega. Lühidalt öeldes on võnkering<br />
elektromagnetismi õpetuse järgi induktiivpooli ja kondensaatorit sisaldav vooluring. Üldteada on<br />
seda, et muutuv elektriväli tekitab magnetvälja ja see muutuv magnetväli tekitab omakorda jälle<br />
elektrivälja jne jne. See tähendab, et elektromagnetilise võnkumise korral muutub potentsiaalne<br />
energia ( ehk elektrostaatiline energia ) perioodilise muundumisega kineetiliseks energiaks ( ehk<br />
magnetiliseks energiaks ) ja vastupidi edasi. Niiviisi on elektriväli ja magnetväli omavahel<br />
lahutamatult seotud ja nad moodustavad kokku ühtse elektromagnetvälja. Elektromagnetväljad<br />
võivad aga eksisteerida elektromagnetlainetena. See tähendab seda, et muutuvad väljad hakkavad<br />
lainena edasi levima.<br />
Elava inimese aju sarnanebki nagu suletud võnkeringile, sest inimese ajus olevate neuronite<br />
funktsioneerimine loob potentsiaali võnkumisi elektriväljas, mis on rakust väljapool ja need ei<br />
eraldu aju hõlmatud ruumist. Need elektriväljad on sageli rütmilise ehitusega ja need näitavad<br />
neuronipopulatsioonide aktiivsuse perioodilisust ajas. Kui aju aga lakkab töötamast ( aju sureb ),<br />
siis muutub see nagu avatud võnkeringiks, mille korral ajus eksisteerivad väljad ei jää enam aju<br />
osade sisemusse, vaid need eralduvad nendest.<br />
Sellist efekti nimetame nüüd aju võnkeringiefektiks. Elav aju on nagu suletud võnkering, kuid<br />
surev aju sarnaneb pigem avatud võnkeringile. Peab märkima seda, et tegemist on siiski ainult<br />
analoogiaga või sellise nähtuse „piltlikustamisega“. Võtame näiteks mobiilside. Oletame, et<br />
mobiiltelefon on võimeline edastama ka videosid ja muusikat. Mobiil ise on nagu inimkeha, kiibid<br />
aga nagu närvikude. Informatsioon, mis on kuvarilt paista, eksisteerib mobiilis kui kehas. Kui aga<br />
saata mõnele teisele mobiilile videosalvestus või muusikat, siis see toimub elektromagnetlainete<br />
abil, mis on muundatud vastavates mobiili elektroonilistes detailides. Nagu näha on – mobiilis<br />
sisalduv info on võimeline ka eksisteerima ilma mobiili olemasoluta. Täpselt sama on võimalik ka<br />
inimese kehaga. Närvikoes olev info on võimeline eksisteerima ka ilma närvikoeta – seda siis<br />
elektromagnetenergiana. Sellisel juhul on väljade kombinatsioonil energia ja ka informatsioon.<br />
Kõik mida inimene varem on läbi kogenud või on teadnud, on „talletatud“ ka sellesse väljade<br />
kombinatsiooni, mis enne eksisteeris närvirakkude vahelises ruumis. Ruumi asukoht on nüüd aga<br />
muutunud. Väli kannab endas energiat.<br />
Füüsikas talitleb avatud võnkeringina ka kaks metallvarrast ( Hertzi vibraator või kahest vardast<br />
148
koosnev dipoolantenn ). Kui laadida neid kahte metallvarrast vastandmärgiliselt läbilöögi pingeni,<br />
tekib varraste vahelises pilus sädelahendus ( s.t. elektrivool ). Vardad toimivad kui kondensaatori<br />
plaatidena. Varraste vahel eksisteeriv elektriväli muutus elektrivoolu läbimisel järsult. See kutsus<br />
esile elektromagnetlaine, mis ruumis edasi liigub. Tekkinud elektromagnetlainet on võimalik<br />
registreerida teise varraste paariga, mille vahel tekib siis säde. Tekkinud sädelahendus annab<br />
tunnistust elektromagnetlaine pärale jõudmisest.<br />
Vaatame elektrilaengute polarisatsiooni palju lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi.<br />
Homogeense välja ( näiteks plaatkondensaatori ) korral on selle energiatihedus ruumis kõikjal<br />
ühesugune. See on võrdne välja energia ja välja poolt hõivatud ruumala suhtega. Elektrivälja<br />
ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja mitteühtlaselt. Välja jõujoon on väljajoon,<br />
mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi diferentsiaalina, sest igale ruumipunktile<br />
väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk sama välja pinnad skalaarväljas on<br />
selliste punktide geomeetriline pind, mille korral f(x,y,z)=const. Sellise välja gradient on ( mis<br />
näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda punkti läbiva pinnaga ja<br />
divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute ( allikate ) tihedust.<br />
Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja keeriselisust ) ja seega<br />
vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Kahe erinimeliselt laetud tasandite vahelise<br />
resultantvälja tugevus E avaldub väljaspool tasanditega piiratud ruumi võrdub see aga<br />
nulliga. Tasandite vahel on väli homogeenne. Kuid tasandite servade läheduses pole väli enam<br />
homogeenne ja ka väljatugevused erinevad suurusest σ/ε 0 . Erimärgiliste laengute vahelise ruumi<br />
keskel võrdub välja potentsiaal nulliga, kuid see potentsiaal erineb nullist ( nullist suurem ) seda<br />
rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.<br />
Magnetväli eksisteerib liikuvate laengute ( näiteks vooluga juhtmete ) ümber, kuid samas ka<br />
laengukandjate puudumise korral ( näiteks erimärgiliselt laetud pindade vahelises ruumis ). Ühe<br />
laaduva pinna tugevnev elektriväli paneb laengud teisel pinnal liikuma. Seda nimetatakse<br />
nihkevooluks. Positiivse ja negatiivse pinna vahelise ruumi läbiva nihkevoolu korral kaasneb<br />
elektrivälja muutumisega magnetväli. Kuid vahelduvvoolu läbiminek erinimeliselt laetud pindade<br />
vahelisest ruumist saab toimuda ainult muutuva elektrivälja vahendusel. Elektrivälja muutumise<br />
tagajärjel tekib magnetväli sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. See tähendab, et muutuva<br />
elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel. Niimoodi esinebki positiivse ja negatiivse pinna<br />
vahel magnetväli, mille jõujooned parempoolsete pööristena ümbritsevad elektrivälja muutumise<br />
suunda. Elektrivälja jõujooned ja seega selle tugevuse muut ΔE on suunatud ühelt pinnalt teisele.<br />
Tugevneva ja nõrgeneva elektrivälja tugevuse muudud on erineva suunaga ja vastavalt on ka<br />
tekkiva magnetvälja suund neil kahel juhul erinev. Kuid magnetvälja muutumisel tekib omakorda<br />
pööriselektriväli sõltumatult muutuse päritolust. Magnetvälja muutumisega kaasneb pööriselektriväli,<br />
mille jõujooned on kinnised jooned ehk pöörised. Selline elektriväli ei ole enam<br />
potentsiaalne. Elektrivälja tekkimist magnetvälja muutumisel nimetatakse elektromagnetilise<br />
induktsiooni nähtuseks.<br />
Ajas rändamise korral tekib inimese keha pinnal lõkspind nii, et kogu inimese keha rändab ajas.<br />
Kuid inimese elektriliselt polariseerunud närvisüsteemis tekkiv lõkspind põhjustab ainult väljade<br />
eraldumist närvisüsteemist. Sellisel juhul ei kao inimese närvisüsteem ega inimene ise, vaid väljad<br />
eralduvad hyperruumi sarnaselt nii nagu mobiiltelefonist eralduvad elektromagnetlained<br />
ümbritsevasse ruumi. Esimesel juhul rändab inimene ajas, kuid teisel juhul eralduvad ainult väljad<br />
inimese närvisüsteemist, mille käigus jäävad laengud ja neuronid alles ( s.t. need ei rända ajas ).<br />
Mõlemal juhul on põhjustajaks aegruumi lõkspinna tekkimine positiivselt ja negatiivselt laetud kihi<br />
vahelise ruumala läheduses.<br />
Kui füüsikalist keha ümbritseb või katab aegruumi lõkspind, siis keha pole enam „kontaktis“ ehk<br />
vastastikmõjus ümbritseva aegruumiga ja absoluutselt kõige muuga, mis eksisteerib ajas ja ruumis.<br />
Seetõttu võib öelda, et keha eksisteerib hyperruumis ehk väljaspool aegruumi, „kus“ ei eksisteeri<br />
enam aega ega ruumi.<br />
Aegruumi lõkspind on aja ja ruumi piir, kus meie igapäevaselt kogetav aegruum lõpeb ( ehk<br />
lakkab eksisteerimast ). Aegruumi lõkspind võib olla lahtine või kinnine. Aegruumi lõkspind on<br />
aegruumi augu pind.<br />
149
Aegruumi lõkspind saab olla ainult lahtine või kinnine. Näiteks kera pind on kinnine pind, sest<br />
selle sees olev keha on täiesti kaetud kera kujulise pinna poolt. Kuid lahtine pind võib olla näiteks<br />
ring, ruut või ristkülik, sest need on kahemõõtmelised pinnad kolmemõõtmelises ruumis, mis ei<br />
võimalda katta mingi teise keha kogu pindala. Kinnine lõkspind võib tekkida näiteks kerakujulise<br />
kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi korral, kuid lahtine lõkspind võib tekkida<br />
plaatkondensaatori korral. Kerakujulise kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi vahel olev<br />
ruum on kinnine, kuid plaatkondensaatori korral on see ruum lahtine.<br />
Inimese ajas rändamise korral ei teki aegruumi auk inimese enda ruumalas ( s.t. inimese sees ),<br />
vaid kahe erinimeliselt laetud pinna vahelise ruumala läheduses, mis katab inimese keha kogu<br />
pindala. Seetõttu on selles tekkiv aegruumi lõkspind kinnine ( ja inimese kujuga ), mille sissepoole<br />
jäävas ruumalas eksisteerib inimese keha. See tähendab sisuliselt seda, et inimest ümbritseb ( s.t.<br />
katab ) aegruumi lõkspind, mis on kinnine.<br />
Kinnine lõkspind eksisteerib looduslikult näiteks mustade aukude tsentrites. Selle suuruse<br />
määrab ära musta augu mass. Kinnise lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest kinnine lõkspind<br />
on oma olemuselt aegruumi auk. Kuid väljade eraldumist inimese närvisüsteemist põhjustab ilmselt<br />
lahtine lõkspind, sest inimese kehast väljumise ajahetkel ei kao närvisüsteem ega inimene ise mitte<br />
kusagile. Kui kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses tekib aegruumi lõkspind,<br />
siis see lõikab elektromagnetvälja jõujooni. Füüsikaliselt tähendab see seda, et elektromagnetvälja<br />
jõujooned läbivad lõkspinda. Kuid lõkspinna läbimise korral satutakse hyperruumi ehk väljapoole<br />
aegruumi. Kuna tegemist on lahtise lõkspinnaga, siis selle tulemusena ei kao ( s.t. ei rända ajas )<br />
neuronid ega laengud ise, vaid ainult väli, mis läbib lõkspinda. Ja seda ka ainult teatud osa väljast,<br />
mis eksisteerib kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses.<br />
Kui inimest katab kinnine lõkspind, siis põhimõtteliselt eksisteerib inimene aegruumi augus,<br />
mille kaudu satub inimene hyperruumi. Hyperruumis liigub inimene ajas. Hyperruumi satub<br />
füüsikaline keha ka siis, kui see läbib lahtise lõkspinna ( sealjuures ei ole vahet, et kust poolt<br />
läbitakse lahtist lõkspinda, sest lahtisel lõkspinnal on ainult kaks poolt ). Sellisel juhul on lahtine<br />
lõkspind oma olemuselt nagu avatud aken või sein, mille läbimisel satutakse samuti hyperruumi ehk<br />
ajatusse ja ruumitusse dimensiooni.<br />
Kui inimene rändab ajas ühest ajahetkest teise, siis sellises ajahetkes, millal inimene hakkas ajas<br />
rändama, teda enam ei eksisteeri ehk ta on „ära kadunud“. Kehast väljumise korral esineb laengute<br />
polarisatsioon inimese närvisüsteemis nõnda, et kehast väljumisel ( ehk elektriväljade eraldumisel<br />
närvisüsteemist ) ei kao otseselt ära ajus olevad neuronid ( koos oma laengutega ), aju ise ega<br />
närvisüsteem, vaid nendes eksisteeriv elektriväli. Kui inimene väljub oma kehast ehk inimese<br />
närvisüsteemist eralduvad füüsikalised väljad ( milledel on energia ja seega ka mass ), siis seega<br />
peaks inimese keha ( täpsemalt öeldes aju ) mass vähenema. Analoogiliselt on näiteks tühja<br />
akumulaatori mass väiksem kui elektriliselt laetud akumulaatori mass. Seda tehniliselt mõõta on aga<br />
peaaegu võimatu, sest selline „massikadu“ on lihtsalt niivõrd väike.<br />
Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei<br />
rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik<br />
kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest.<br />
Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute<br />
polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna<br />
haruldasteks.<br />
Sureva aju teooria<br />
150
Inimese närvisüsteemis eksisteerivad füüsikalised väljad. Need energiaväljad on elektriväljad,<br />
mida tekitavad ajus elektrilaengud. Närvirakud ehk neuronid ja närvikiud ( näiteks aksonid ja<br />
neuronite jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Sellisel juhul eksisteerivad väljad positiivsete ja<br />
negatiivsete laetud pindade vahelises ruumis. Väljaspool seda ruumala välja ei eksisteeri. Kui aga<br />
neuron laengleb ( ehk neuroni membraan lühikeseks ajaks depolariseerub ), siis väli eksisteerib ka<br />
neuronite vahelises ruumis ehk väljaspool närviraku keha. Sellisel juhul on ajupiirkonnad<br />
elektriliselt aktiivsed ehk aju on üldises töö olekus. Füüsikalised väljad esinevad ka neuronite<br />
sünaptilistes piludes, kus vallanduvad erinevad mediaatorid ehk virgatsained ( s.t. keemilised<br />
ühendid ) elektriimpulsside tõttu. Need keemilised ühendid on ioonid ehk laengud, mille sünaptilise<br />
pilu läbimise korral muudavad neuroni membraanipotentsiaali vastupidiseks ja neuron hakkab<br />
laenglema. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et füüsikalised väljad eksisteerivad inimese närvisüsteemis<br />
ainult kolmes põhilises kohas ehk koordinatsioonis: neuronite ja närvikiudude polariseeritud<br />
pindade vahelises ruumis, neuronite laenglemise korral ka neuronite vahelises ruumis ja neuronite<br />
sünaptilistes piludes. Need on energiaväljade kolm põhilist koordinaati inimese närvisüsteemis ning<br />
seega kuskil mujal energiavälju ei ole tuvastatav.<br />
Kui räägitakse inimese kehast väljumisest, mille all mõeldakse väljade eraldumist<br />
närvisüsteemist, siis tekib küsimus, et millised väljad ja kus täpsemalt need väljad närvikoest<br />
eralduvad. Vastavalt inimese ajas rändamise füüsikale tekib aegruumi lõkspind kahe erinimeliselt<br />
laetud pinna lähedusse, kuid nende pindade vahelisest ruumalast väljapoole. Tekib kaks lõkspinda,<br />
mille korral on üks sisemine ja teine välimine lõkspind. Tavaliselt huvitutakse välimise lõkspinna<br />
tekkimisest ja sisemine lõkspind pole niivõrd oluline. See tähendab seda, et aegruumi lõkspind tekib<br />
laengute poolt polariseeritud neuronite ja närvikiudude pindade vahetusse lähedusse, mitte<br />
polariseeritud pindade vahelisse ruumalasse. Kuna väli eksisteerib just polariseeritud pindade<br />
vahelises ruumis ja aegruumi lõkspind tekib väljaspool seda pindade vahelist ruumala, siis seega<br />
tekkiv lõkspind ja pindade vaheline väli ei satu omavahel interaktsiooni. See tähendab seda, et need<br />
väljad, mis eksisteerivad polariseeritud pindade vahelises ruumis, ei saa eralduda närvisüsteemist.<br />
Väljade eraldumine saab toimuda ainult neuronite laenglemiste arvelt, mille korral eksisteerivad<br />
laenglevate neuronite vahelises ruumis elektriväljad. See tähendab seda, et ainult neuronite<br />
laenglemistega tekitatud väljad võivad eralduda ajust, sest kliinilises surmas ehk aju<br />
puhkepotentsiaali seisundi ajal neuronid enam ei laengle ja seetõttu neuronite vahelises ruumis ei<br />
eksisteeri enam välju. Välja allika kadumisega lakkab koheselt ka väli ise.<br />
Laenglevate neuronite vahelises ruumis eksisteerib väli ja aegruumi lõkspind tekib neuroni ja<br />
närvikiu membraani välises ruumis, kuid membraani pinna lähedusse. See tähendab seda, et<br />
neuronite vahelises ruumis eksisteerib väli, mis satub interaktsiooni neuroni membraani läheduses<br />
tekkiva aegruumi lõkspinnaga. Sellisel juhul võivad väljad tõesti eralduda närvisüsteemist<br />
hyperruumi.<br />
Kuna need väljad peavad inimese närvisüsteemist eralduma, mis eksisteerivad laenglevate<br />
neuronite vahelises ruumis, siis seega peab inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine<br />
inimese närvisüsteemist toimuma enne kooma või kliinilise surma ( ka ajusurma ) seisundi<br />
saabumist. See tähendab seda, et väljade eraldumine toimub inimese aju normaalse<br />
funktsioneerimise ja ajusurma vahepealses staadiumis ehk aju suremise faasis ( mitte ajusurma ajal<br />
), mil inimene ei ole enam teadvusel ja erinevad ajupiirkonnad hakkavad üksteise järel lakkama<br />
töötamast. Kui inimene on kooma või kliinilise surma seisundis, siis ei toimu enam mingit kehast<br />
väljumist. Selleks ajaks on see juba toimunud.<br />
Lahtised aegruumi lõkspinnad tekivad ja kaovad inimese närvisüsteemis pidevalt ( s.t. kogu aeg<br />
), kuid sellest hoolimata ei sega need üldse aju tööd. See tähendab seda, et aegruumi lõkspinnad ei<br />
mõjuta aju funktsioneerimist ja selle läbi ka inimese teadvust ja psüühilist tegevust. Selle põhjuseks<br />
on peamiselt kaks asjaolu: esiteks see, et ajus tekivad just lahtised lõkspinnad ( mitte kinnised ) ja<br />
teiseks need lõkspinnad tekivad ja kaovad ehk esineb nende eksisteerimise perioodilisus sarnaselt<br />
nii nagu neuronid laenglevad ajus perioodiliselt. Need kaks on peamised asjaolud, et miks aegruumi<br />
lõkspinnad ei sega inimese aju normaalset tööd, jättes seejuures kohati mulje, et neid nagu polekski<br />
närvikoes üldse olemaski:<br />
151
1. Kõik närvirakud ehk neuronid on elektriliselt polariseerunud, mis tähendab seda, et neuroni<br />
välispinna siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk<br />
neuroni siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on umbes -70 mV.<br />
Puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute<br />
konsentratsioonid mõlemal pool närviraku seina. Kuid neuroni pind ei ole siiski täielikult<br />
kaetud sellise elektrilise polarisatsiooniga. Näiteks eksisteerivad nö. augud, mille läbi<br />
imbuvad neuronisse või väljuvad neuronitest virgatsained. Need augud eksisteerivad<br />
tavaliselt neuronite sünapsites, mida neuroloogiliselt tuntakse virgatsainete säilitavate<br />
põiekestena ( kui nende membraanid sulanduvad rakumembraani ) ja ioonkanalitena ( mille<br />
läbi jõuavad erinevad virgatsained postsünaptilisse rakumembraani ). Just neid kanaleid või<br />
auke, mille kaudu virgatsained liiguvad, saab käsitleda neuroni polarisatsiooni pinna<br />
aukudena ja seeläbi ka aegruumi lõkspinna aukudena. Seal, kus ei ole elektrilaengute<br />
polarisatsiooni pinda, pole ka aegruumi lõkspinda. Just selletõttu ei sega lõkspinnad aju<br />
virgatsainete ehk neurotransmitterite tööd, sest need liiguvad ainult läbi aukude, kus ei esine<br />
elektrilaengute polarisatsioonipinda ja seeläbi ka aegruumi lõkspinda. See tähendab seda, et<br />
virgatsained ei läbi aegruumi lõkspinda, vaid ainult läbi lõkspinna aukude, mis ruumiliselt<br />
kattuvad täpselt ka neuroni elektriliselt polariseeritud pinna aukudega, mille kaudu<br />
liiguvadki erinevad neurotransmitterid.<br />
2. Neuroni välispinna siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge<br />
all ehk neuroni siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on umbes -70 mV.<br />
Selle puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute<br />
konsentratsioonid mõlemal pool närviraku seina. Teoreetiline füüsika näitab, et sellisel juhul<br />
peaks neuroni välispinna läheduses tekkima aegruumi lõkspind, mis on ääretult õhuke, kuid<br />
samas selle pindala peaks katma peaaegu terve neuroni enda pindala. See tähendab, et<br />
neuroni pinda peaks katma aegruumi lõkspind. Kuid tegevus- ehk toimepotentsiaali korral<br />
tungivad positiivsed ioonid lühikeseks ajaks neuroni membraani sisemusse. Sellisel juhul<br />
neuroni siseosa potentsiaal kasvab seeläbi järsult ja saavutab lühikeseks ajaks<br />
väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. See põhjustabki neuroni kui närviraku laenglemist.<br />
Neuron laengleb siis, kui tema pinna elektriline polariseeritus on häirunud ja seetõttu ei saa<br />
eksisteerida ka aegruumi lõkspinda, kuna selle tekitajaks on stabiilne elektrilaengute<br />
polarisatsioonipind. Kuna neuroni laenglemise ajal on neuroni polariseeritus tugevasti<br />
häirunud ( mis tegelikult põhjustabki neuroni laenglemist ), siis ei saa eksisteerida aegruumi<br />
lõkspinda. Lõkspind eksisteerib ainult siis kui neuron ei laengle ehk neuroni<br />
puhkepotentsiaali ajal. See tähendab nüüd seda, et aegruumi lõkspinnad tekivad siis kui<br />
neuronid ei laengle ja lakkavad eksisteerimast siis kui neuronid laenglevad. Neuronite<br />
laenglemised ja aegruumi lõkspindade eksisteerimised on omavahel seetõttu<br />
„antisünkroonselt perioodilised“. Antisünkroonsus selles mõttes, et üks eksisteerib siis kui<br />
teine ei eksisteeri ning vastupidi. Nii et kui neuronid laenglevad, siis aegruumi lõkspinnad ei<br />
sega neid oma mitteolemasolu tõttu sel ajal, kui neuronid on aktiivsed ja mõjutavad üksteist<br />
elektriväljadega. Niimoodi ajas perioodiliselt tekkivad aegruumi lõkspinnad ei sega inimese<br />
aju normaalset tööd. Puhkepotentsiaali ajal olevaid neuroneid võib käsitleda kui<br />
„surnutena“, sest siis pole neil ümbritsevale mitte mingisugust füüsikalist mõju.<br />
Lahtine aegruumi lõkspind tekib siis kui neuron ei laengle ja lõkspinda ei eksisteeri siis, kui<br />
neuron laengleb. Tekib küsimus, et kuidas siis saavad aegruumi lõkspind ja neuroni laenglemisega<br />
tekitatud elektriväli sattuda omavahelisse interaktsiooni? Tegelikult on lahendus väga lihtne. Ühe ja<br />
sama neuroni korral ei saa tõesti aegruumi lõkspind ja elektriväli minna omavahelisse<br />
interaktsiooni, sest need eksisteerivad erinevates ajahetkedes – üks eksisteerib siis kui teine ei<br />
eksisteeri ja vastupidi. Kui aga tegemist on rohkem kui ühe neuroniga ( näiteks neuronite<br />
süsteemiga ), siis sellisel juhul peavad neuronid laenglema antisünkroonselt ( ehk mittesünkroonselt<br />
). See tähendab seda, et kui üks neuron on parajasti laetud, siis teine neuron on sel ajal aga<br />
puhkeolekus. Elektrilaenguga neuron tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja, mis mõjutabki seda<br />
152
teist neuronit, mis on parajasti tema läheduses ja puhkeolekus. Puhkepotentsiaali seisundis olev<br />
neuron on kaetud lühikeseks ajaks aegruumi lõkspinnaga ja seetõttu ongi võimalik välise<br />
elektrivälja interaktsioon aegruumi lõkspinnaga, mille korral elektrivälja jõujooned läbivad lahtist<br />
aegruumi lõkspinda. Kuid selline olukord võib aga muutuda. Olukord muutub peagi vastupidiseks,<br />
kui laenglev neuron läheb üle puhkepotentsiaali seisundisse ja puhkepotentsiaali seisundis olev<br />
neuron hakkab laenglema. Interaktsioon välja ja lõkspinna vahel on füüsikaliselt täpselt sama, kuid<br />
sellisel juhul lihtsalt teistsuguses ruumi asukohas ja teises ajahetkes.<br />
Ajus tekivad elektriväljad neuronipopulatsioonide funktsioneerimise tulemusena. Läbi neuronite<br />
membraani liikuvad ioonid loovad muutusi elektrivälja potentsiaalides, mis asub neuronite vahel.<br />
Neuroni laenglemise tulemusena muutub neuroni potentsiaal membraanis umbes 100 mV. On<br />
teada seda, et seosed, mis on närvirakkude vahel, on võimalised võimendama muutusi, mis<br />
esinevad nö ainult üksikraku tasemel. Selle tulemusena võivad üksikneuronite<br />
membraanipotentsiaalis esinevad väikesed ( kuid globaalsed ) muutused viia suurte muutusteni<br />
neuronivõrgustiku tasemel. Kui aga neuronivõrgustikele rakendada mingisugust elektrivälja, siis<br />
võib neuronivõrgustiku funktsioneerimine järgida selle elektrivälja funktsioneerimist. Isegi väga<br />
väikeste tugevustega elektriväljad on võimelised mõjutama neuronipopulatsiooni aktiivsust.<br />
Sellise väljatugevuse läveks oleks siis umbes 0,25 – 0,50 mV/mm. See tähendab seda, et ajus<br />
olevaid protsesse on võimalik elektrivälja abil võimendada. Kõik see tähendab seda, et<br />
närvirakud ehk neuronid tekitavad ( rakuvälises keskkonnas ) elektrivälja ja see sama elektriväli<br />
mõjutab neuroneid endid. See tähendab ka seda, et kui neuronid on mõjutatud samasuguse<br />
elektrivälja poolt, siis on võimalik neuronite funktsioneerimise ühtlustada ka siis, kui need ei ole<br />
omavahel seotud näiteks aksonitega või dendriitidega ( ehk siis anatoomiliselt ). Selline (<br />
emergentne ) omadus võimaldab ajus olevatel neuronitel ja nende populatsioonidel<br />
kommunikeeruda teisiti kui ainult neuronaalsete seoste abil.<br />
Lahtised aegruumi lõkspinnad eksisteerivad siis, kui neuronid ei laengle ja need ei eksisteeri siis<br />
kui neuronid parajasti laenglevad. Neuron tekitab oma laenglemisega ümbritsevasse ruumi<br />
elektrivälja. Elektriväljade ja aegruumi lõkspindade vaheliste interaktsioonide tekkimiseks on<br />
seetõttu vaja, et puhkeolekus olevad neuronid satuksid lähedal asuvate laenglevate neuronite<br />
elektrivälja. See aga tähendab omakorda seda, et välja ja lõkspinna vahelise interaktsiooni<br />
tekkimine sõltub suuresti peamiselt kahest asjaolust: aju üldise ja lokaalse aktivatsiooni<br />
sünkronisatsiooni tasemest ja aju aktivatsiooni sagedusest ( ehk ajulainetest ). Neuronite<br />
laenglemiste omavaheline sünkronisatsioon ja nende sagedus on määravad asjaolud väljade ja<br />
lõkspindade vaheliste interaktsioonide tekkimiseks ajus ja seeläbi ka väljade eraldumiseks inimese<br />
närvisüsteemist, mis on inimese kehast väljumise füüsikaliseks aluseks:<br />
1. Neuronid, mis on parajasti puhkepotentsiaaliolekus, peavad olema lähedal asuvate<br />
tegevuspotentsiaaliolekus olevate neuronite elektriväljas. Selleks on aga vaja seda, et<br />
neuronid laengleksid üksteise suhtes mittesünkroonselt. Näiteks kui kõik neuronid ajus<br />
laengleksid sünkroonselt, siis ei ole võimalik puhkeolekus olevate neuronite sattumine<br />
lähedal asuvate laenglevate neuronite elektrivälja. See on võimalik ainult siis kui neuronid ei<br />
laengle ajas ja ruumis sünkroonselt.<br />
2. Füüsikas tähendab sagedus seda, et mitu täisvõnget tehakse ühes ajaühikus. Sagedus on<br />
pöördvõrdeline perioodiga. Periood näitab, et kui palju aega kulub ühe täisvõnke<br />
tegemiseks. Laenglevate neuronite kontekstis tähendab sagedus seda, et mitu korda neuron<br />
laengleb ühes ajaühikus. Sageduse ühikuks on hertz ehk Hz. Tekib küsimus, et kui<br />
puhkeolekus olevad neuronid peavad sattuma lähedal asuvate laenglevate neuronite<br />
elektrivälja, siis kuidas on see seotud neuronite laenglemissagedusega? Sageduse tähtsus on<br />
sellega seotud tegelikult ainult kaudselt. Asi on selles, et kui inimene kehast väljub, siis<br />
peavad peaaegu kõik ajus olevad väljad sealt eralduma hyperruumi ja seda peaaegu<br />
üheaegselt. Just ajaperiood ongi siin võtmesõnaks. Väljad eralduvad ajust kas üheaegselt või<br />
võimalikult väikeste ajaintervallide jooksul. See tähendab seda, et miljardid väljad ei eraldu<br />
hyperruumi kõik üheaegselt, vaid tegelikult järgemööda üksteise järel. Selleks et säiliks<br />
153
inimese teadvus, psüühiline tegevus ja üldine isiksus, peavad väljade eraldumisperioodid<br />
olema võimalikult väikesed sarnaselt nii nagu peab aju olema tavaliselt üldiselt aktiveeritud<br />
( s.t. peab esinema aju üldine aktivatsioon ) selleks, et inimene oleks teadvusseisundis.<br />
Ajaperioodi väiksust võimaldab ainult väga kõrge ajusagedus ja see tähendab seda, et<br />
inimese kehast väljumine ehk väljade üldine eraldumine ajust saab toimuda ainult väga<br />
kõrgel ajusagedusel.<br />
Sellist olukorda, mil absoluutselt kõik neuronid ajus laengleksid omavahel sünkroonselt, ei ole<br />
olemas ega ka ilmselt päris võimalik. Sünkronisatsiooni esineb ajuaktiivsusega alati – iseküsimus<br />
on ainult see, et millisel määral. Näiteks normaalse ajuaktiivsuse korral esineb sünkronisatsiooni<br />
rohkem, kuid aju suremise faasis väheneb erinevate ajupiirkondade sünkroonsus peaaegu<br />
miinimumi. See tähendab seda, et aju suremise faasis ei laengle neuronid üksteise suhtes enam<br />
sünkroonselt, vaid selle korrapära on asendunud kaootilisus ehk mittesünkroonne laenglemine. Aju<br />
suremise faasis lakkab sünkronisatsioon peaaegu täielikult ja seetõttu laenglevad neuronid üksteise<br />
suhtes enam-vähem kaootiliselt. Kuid aju normaalse aktiivsuse korral esinevad palju rohkem<br />
sünkronisatsioone laenglevate neuronite või aktiivsete ajupiirkondade vahel. Sünkronisatsioon on<br />
küll mingil määral vajalik teadvuse tekkimiseks ajus, kuid eelkõige on sünkronisatsioon oluline ajus<br />
oleva info töötlemiseks ehk närviimpulsside liikumiste efektiivseks reguleerimiseks.<br />
Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon, mis<br />
algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. Näiteks oletame seda, et meil<br />
on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z.<br />
Seega x ja y võistlevad omavahel, et mis grupp domineerib z gruppi. Kui aga neuronigrupid x ja<br />
y ei ole omavahel sünkroonsed, siis grupp z sünkroniseerub grupi x või grupi y-ga, kuid mitte<br />
mõlemaga samaaegselt. Neuronigrupid x ja y saab saata signaali z grupile ainult siis, kui üks neist<br />
sünkroniseerub grupi z-ga. Teine grupp paraku ( grupp, mis ei sünkroniseeru z grupiga ) ei saa<br />
signaali z-le välja saata. Sünkronisatsioon võimaldab erinevaid ajusüsteeme omavahel<br />
funktsionaalselt kokku liita.<br />
Sünkronisatsiooni mehhanism ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele.<br />
Sünkronisatsioon ajus on lihtsalt impulsside liikumiste regulaator. Selleks aga toome ühe hea<br />
näite. Näiteks uuringud on näidanud, et inimese aju otsmikusagara keskused koordineerivad (<br />
visuaalse ) tähelepanu korral sünkronisatsiooni abil visuaalse korteksi aktiivsust. Otsmikusagara<br />
ja visuaalse korteksi piirkondade vahel tekib funktsionaalne omavaheline seos just läbi<br />
sünkroonsuse. Otsmikusagara ja visuaalse korteksi neuronid on omavahel seega sünkroonis. Tänu<br />
sellele võetakse paremini vastu sisendit. Kuid töödeldud informatsioon võib siirduda ka<br />
visuaalsest ajupiirkonnast otsmikusagarasse. Seda võimaldab just sünkronisatsioon, mis esineb<br />
erinevate ajupiirkondade vahel. Sünkronisatsioon võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja<br />
tõhusalt edastada. Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on<br />
sünkroniseeritud. Aju kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama rohkete<br />
neuronite aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks. Sünkronisatsiooni korral on<br />
neid aga palju vähem. Kaks neuronit on omavahel funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks<br />
neuron saadab oma impulsi teisele neuronile. Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne<br />
aktivatsioon. Kõik see esineb ka erinevate ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või<br />
neuronipopulatsioonide tasemel.<br />
Suure amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ) on üldnarkoosi ajal korteksis korrapärasemad<br />
ja palju sünkroonsemad, kui teadvuseta sügava une ajal. Aeglased lained ei esine korteksis<br />
kõikjal siiski samaaegselt – s.t. osad korteksi piirkonnad on aktiivsed kui samal ajal teised<br />
piirkonnad seda ei ole. Nii on see üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Uuringud on<br />
näidanud ka seda, et ärkveloleku aju seisundis võib ilmneda selliseid neuroneid, mis parajasti<br />
magavad. Kuid see on nii ainult väga lokaliseeritud. See tähendab seda, et sügava une ajal (<br />
unenägudeta une ehk NREM-une ajal ) on mõned ajupiirkonnad ärkvel seisundis ( need aga ei<br />
teadvustu, sest ülejäänud ajupiirkonnad magavad ) ja samas ärkveloleku seisundi ajal on mõned<br />
ajupiirkonnad une olekus.<br />
154
Kui üks neuron elektriliselt laengleb ehk on tegevuspotentsiaali olekus, siis teine lähedal asuv<br />
neuron, mis on sel ajal parajasti puhkepotentsiaali olekus, satub selle esimese laengleva neuroni<br />
elektrivälja. Selline olukord aga ei jää selliseks, sest tegevuspotentsiaali olekus olev neuron läheb<br />
üle mõne lühikese aja pärast puhkeolekusse ja tema lähedal puhkeolekus olev neuron läheb üle<br />
tegevuspotentsiaali olekusse. Sellisel juhul vahetuvad omavahel potentsiaali olekud, mida siis<br />
näitabki ajusagedus ( ja seeläbi ka ajulained ). Siit on selgesti näha seda, et kui sagedus on madal<br />
ehk ajaperiood kahe erineva potentsiaali vahel on väga suur, siis erinevad väljad eralduvad<br />
hyperruumi erinevates ajahetkedes ja seetõttu ei pruugi need omavahel funktsionaalselt<br />
kontakteeruda või kombineeruda. Näiteks laetud osakeste väljad satuvad väljade kombinatsiooni<br />
ehk superpositsiooni olekusse kui need satuvad ruumis üksteisele piisavalt lähedale. Siin on see<br />
sama asi aga ainult ajaga seonduvat ( ehk sagedusega ). Näiteks kui ajusagedus on juba väga kõrge (<br />
umbes sajad või isegi tuhanded Hz-id ), siis ajaperiood kahe erineva potentsiaali oleku vahel on<br />
väga väga väike ja seetõttu võivad eraldunud väljad olla juba omavahel funktsionaalselt seotud,<br />
mille korral võib eksisteerida ka juba inimese teadvus ja üldine mina tunne. Sellisel juhul eralduvad<br />
erinevad väljad küll erinevates ajahetkedes, kuid nende väljade eraldumis-ajahetkede vahelised<br />
perioodid on lihtsalt väga väga väikesed.<br />
Normaalse aju funktsioneerimisega kaasnevad enamasti madalad ajusagedused ( ehk väga pikad<br />
ajulained ). Kuid aju suremise faasis tekib lühikeseks ajaks selline olek, mille korral esineb väga<br />
intensiivne ajuaktiivsus ehk väga kõrge ajusagedus. Enne ajuaktiivsuse lakkamist tõuseb<br />
ajuaktiivsuse sagedus lühikeseks ajaks väga suureks. Aju suremise faasis tekib mõneks lühikeseks<br />
ajaks kõrgsageduslik ajuaktiivsus.<br />
Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel<br />
umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame<br />
seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.<br />
Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus suureneb, pärast seda väheneb see<br />
peaaegu kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb<br />
aktiivsus lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades.<br />
Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete hulk inimese<br />
ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult.<br />
Näiteks aju nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks.<br />
Otsmikusagar on aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Arvatakse olevat, et virgatsainete<br />
konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja südame töö lakkamist on aju reaktsioon<br />
ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid enne aju ja südame töö lakkamist.<br />
„Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua aega<br />
hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid. Hõljumise ja<br />
lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine, deja vu<br />
kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud piirkondade liiga suur<br />
aktivatsioon.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )<br />
Kõik see vihjab tegelikult sellele, et kui aju töötab madalal sagedusel, siis eksisteerib ainult osaline<br />
ehk kaootiline väljade eraldumine ehk „kiirgumine“ inimese närvisüsteemist. See tähendab, et<br />
inimene kiirgab elektromagnetlaineid pidevalt ( isegi elus olles ), kuid mitte meie tajutavasse<br />
ümbritsevasse aegruumi, vaid sellest väljapoole ehk hyperruumi ja seetõttu ei ole sellist<br />
„neurokiirgust“ võimalik katseliselt tuvastada. See võib seletada kunagi ka inimese telepaatia ja<br />
selgeltnägemise võime teadusliku olemuse. Kui aga inimese aju läheb üle kõrgsageduslikule<br />
aktiivsusele, siis toimub juba täielik närvisüsteemi „kiirgumine“, millega kaasneb ka juba siis<br />
teadvuse eraldumine ajust. Tavaliselt järgneb sellele kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse perioodile<br />
kliiniline surm või kooma seisund. Kõik see tähendab seda, et inimene kiirgab elektromagnetlaineid<br />
tegelikult pidevalt, kuid ainus vahe on lihtsalt selles, et madalal ajuaktiivsuse sagedusel ( ehk<br />
normaalse aju funktsioneerimise korral ) eralduvad väljad ajust hyperruumi kaootiliselt, mille korral<br />
ei ole need väljad üksteisega suuresti seotud. Samas kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse korral ( mis<br />
esineb tavaliselt sureva aju faasi ajal ) eralduvad väljad ajust hyperruumi peaaegu üheaegselt ( s.t.<br />
155
väga väikeste ajaintervallide vahedega ). Selle tulemusena on eraldunud väljad üksteisega rohkem<br />
funktsionaalselt seotud ja seetõttu on võimalik ka teadvuse eksisteerimine selles eraldunud väljade<br />
süsteemis.<br />
Kui impulss suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka<br />
seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni<br />
laine sagedusena ) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus<br />
rohkem. Kui aga sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni<br />
esineb delta lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni<br />
esinevad aga teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa<br />
lainete ajal ( 9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad<br />
unenäod gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus<br />
silmad kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained<br />
beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad<br />
esineda teetalained 4 – 7 Hz ).<br />
Väga paljud eksperimentaalsed andmed näitavad, et teadvus ei esine väga nõrga neuraalse aktiivsuse<br />
korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga tugeva neuraalse aktiivsuse korral (<br />
näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral ). Seega teadvus esineb kesknärvisüsteemide keskmisel<br />
aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ). Näiteks kui ajus esinevad suure<br />
amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ), siis inimene on teadvusetuses seisundis. Nii on see<br />
näiteks üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga tugev või väga nõrk<br />
gamma-sageduslik faasisünkroonsus viib aju samuti teadvuseta seisundile.<br />
Inimese närvisüsteemis esineb väljade eraldumine ehk nö. „neurokiirgus“ tegelikult pidevalt,<br />
isegi elus olles. Kuid täielik väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ehk kõige intensiivsem või<br />
aktiivseim ( s.t. äärmuslikum ) neurokiirgus toimub siis, kui inimese ajus esineb kõrgsageduslik<br />
aktiivsus ja neuronid ei laengle enam üldjuhul sünkroonselt ( ehk toimub nö. „vabalaenglemine“ ).<br />
Selline aju üldine aktivatsiooniseisund esineb enamasti inimese kooma või kliinilise surma eel, mil<br />
inimene on täiesti teadvusetus olekus ja ajuaktiivsus hakkab vaikselt välja lülituma.<br />
Tähelepanuväärne asjaolu on seejuures see, et siiani arvati seda, et inimese kehast väljumine toimub<br />
kooma või kliinilise surma ajal. See aga on tegelikult ekslik mulje, mis tuleneb lihtsalt sellest, et<br />
sellisele üldisele aju seisundile, mille korral esineb väga intensiivne väljade eraldumine ajust,<br />
järgneb tavaliselt ajusurm. Seetõttu ongi jäänud üsna ekslik mulje, et ajusurm põhjustab kuidagi<br />
moodi inimese kehast väljumise, kuigi tegelikult see nii ei ole. Asi on lihtsalt selles, et vahetult enne<br />
ajusurma tekib ajus lühikeseks ajaks üldspetsiifiline aktivatsiooniseisund, mis loob võimaluse<br />
täielikuks ehk intensiivseimaks ( äärmuslikuks ) väljade eraldumiseks laenglevate neuronite<br />
süsteemist, mille korral on võimalik ka juba teadvuse esinemine selles eraldunud väljade süsteemis.<br />
Selles kontekstis on võimalik tõepoolest järeldada seda, et:<br />
„ ...SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg. SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene<br />
sureb. SLK-d on sureva aju viimaste funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a<br />
skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )<br />
Peaaegu kõikidel juhtudel ei mäleta inimesed oma kehast väljumise tunnet. Enamasti<br />
mäletatakse seda, et alguses ( nagu ikka veidi aega enne surma ) piineldakse hirmsate valude käes,<br />
mida vigastatud inimese keha põhjustab ja pärast seda tuntakse äkki, et ollakse oma enda kehast<br />
lahus. Sellega kaasneb imeline kaalutuse tunne ja erakordne võimalus reaalselt oma keha eemalt<br />
näha. Järelikult inimene väljub oma kehast teadvusetus seisundis. See tähendab seda, et kehast<br />
väljumise hetkel on teadvus lakanud eksisteerimast ja see taas hakkab eksisteerima alles kehast<br />
lahus olles, kui inimene tunneb ennast kehast lahus olevana.<br />
156
Füüsikalised väljad sünaptilistes ühendustes<br />
Elektriimpulssi ( vahel ka pingeimpulssi ) nimetatakse neuroteaduses lihtsalt erutuseks. Kuid<br />
puhkeseisundi olukorda, mil erutust ei toimu, nimetatakse pidurduseks. Erutus ja pidurdus on<br />
vastandlikud närviprotsessid, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Erutus võib minna üle<br />
pidurduseks ja vastupidi. Membraani elektrilist polariseeritust vähendab erutus, mille tõttu võib<br />
tekkida tegevuspotentsiaal. Kuid rakumembraani polariseeritust suurendab pidurdus, mille tõttu<br />
neuron enam ei ärgastu. Inimese une ajal esineb üldine pidurdus, mille korral inimene ei reageeri<br />
enam ümbritsevale keskkonnale. Kuid sügavasse mõttesse langemise korral esineb osaline pidurdus.<br />
Tegevuspotentsiaal vallandub siis kui aksonikünkakesel on rakumembraani polariseeritus<br />
vähenenud üle teatud piiri. See saab juhtuda ainult erutavate signaalide mõjul, mis on saabunud<br />
naaberneuronitelt. Aksonikünkake asub närviraku keha ja aksoni piiril. Membraanipotentsiaali<br />
muutus, mille korral on see muutunud väga järsku vastupidiseks ja mis esineb väga lühikest aega,<br />
levib mööda aksonit kuni närvilõpmeteni. Kõik see toimub kõigest millisekundite jooksul.<br />
Sünapsid on keemilised või elektrilised. Enamasti on need ikkagi keemilised. Sünaps koosneb<br />
presünaptilisest ja postsünaptilisest membraanist. Sünapsi pilu laius võib olla kõigest 20 – 30 nm.<br />
Rakkude membraanidevahelised ühendused on elektrilises sünapsis väga tihedad. Näiteks läbi<br />
avatud naatriumkanalite liiguvad Na-ioonid teise rakku, mis põhjustab raku depolarisatsiooni.<br />
Mulkühendusteks ehk neksusteks nimetatakse selliseid piirkondi rakumembraanis, mida läbivad<br />
elektrivoolu kandvad ioonivoolud.<br />
Kuid keemilise sünapsi korral jõuab elektriimpulss lõpuks aksonit mööda närvilõpmesse. See<br />
põhjustab seal säilituspõiekeste membraani sulandumist rakumembraani, mille tõttu vabanevad<br />
rakkudevahelisse ruumi virgatsained, mis varem eksisteerisid närvilõpe sees. Virgatsained<br />
võimaldavad närviimpulsi ülekannet ühelt neuronilt teisele. Need on ajus olevad bioaktiivsed<br />
ühendid, mis on sünteesitud organismi enda poolt. Seetõttu nimetatakse neid ka endogeenseteks<br />
aineteks. Sellel neuronil, mis võtab vastu virgatsained, on sünapsis rakumembraanis retseptorid.<br />
Retseptorid on valgumolekulid, mis seovad virgatsaine molekule. Valgud võivad käivitada<br />
biokeemiliste protsesside ahela signaali edasiandmiseks rakus või muudavad kohe rakumembraani<br />
potentsiaali. Kui enamus virgatsainest on ära kasutatud või sünapsist ära difundeerunud, siis lakkab<br />
virgatsaine vallandumine postsünaptilisele neuronile. Virgatsaine võib olla ka tagasi haaratud<br />
närvilõpmesse, millest see vallandus. Seda protsessi võimaldavad transportermolekulid, mis asuvad<br />
närvilõpmete membraanis. Virgatsaine, mis on närvilõpmesse tagasi haaratud, võidakse koguda<br />
uuesti säilituspõiekestesse või ensüümide poolt see lammutatakse. Närviimpulss levib ainult<br />
presünaptilisest rakust postsünaptilise raku suunas.<br />
Retseptorite kuju võib muunduda, kui see on ergastatud virgatsainete poolt. See mõjustab<br />
neuronis järgmiste valkude omadusi. Üksteise järel muutuvad aktiivseteks mitmed ensüümid ja<br />
aktiivseks muutuvad ka transkriptsioonifaktorid. Need on valgud, millest sõltub geeniekspressioon<br />
ehk valkude moodustumine geenide alusel. Kõik see põhjustab kiireid või pikaajalisi muutusi<br />
oluliste valkude omadustes ja raku elutegevuses.<br />
Kui elektriimpulss jõuab lõpuks närvilõpmesse, siis vallandab see virgatsainete voo sünaptilises<br />
pilus. See tähendab seda, et tegevuspotentsiaali jõudmise korral närvilõpmesse sulanduvad ( sünapsi<br />
presünaptilises osas ) säilituspõiekeste membraan rakumembraani, mis vallandab virgatsained<br />
sünaptilisse pilusse. Närvilõpmes olevad säilituspõiekesed sisaldavad endas virgatsaineid.<br />
Postsünaptilises rakumembraanis olevad valgumolekulid ehk retseptorid seovad virgatsained.<br />
Selleks, et virgatsaineid liiga palju ei vabaneks, takistavad seda presünaptilised autoretseptorid.<br />
Virgatsaine vallandumise toime lõpetavad transportermolekulid, mis kannavad virgatsaine tagasi<br />
närvilõpmesse. Kõik virgatsained on ioonid ehk elektrilaengud ja seetõttu laengute esinemine<br />
sünapsis tähendab välja olemasolu sünaptilises pilus. Nii on see siis, kui tekivad ja levivad<br />
elektriimpulsid ühelt neuronilt teisele ehk ajuaktiivsuse olemasolu korral. Kuid aju<br />
puhkepotentsiaali seisundi ajal ei ole ajupiirkonnad enam elektriliselt aktiivsed ehk need ei laengle.<br />
157
See tähendab elektriimpulsside tekkimise ja levimise mitte-esinemist ja selle tõttu ei vallandu<br />
sünaptilistes piludes enam virgatsaineid. Sellisel juhul on sünaptilised pilud laengutest vabad, kuid<br />
sellegipoolest esineb seal nõrk elektriväli. Sünaptilises pilus esineb väli ka siis, kui ei vallandu<br />
virgatsaineid ehk ioone. See tuleneb sellest, et kogu neuroni pind on laengute poolt polariseeritud –<br />
kaasa arvatud ka aksonid, närvilõpmed ja dendriidid. Närvilõpmetes asuvad säilituspõiekesed ja<br />
dendriitides retseptorid ehk ioonkanalid, mida võib vaadelda kui polariseeritud pinna „aukudena“,<br />
mida läbivadki need virgatsained. Ülejäänud pinna pindala on elektriliselt polariseeritud ja sellest<br />
tulenevalt satuvad kaks pinda, mis on laetud, omavahel vastastikmõjusse, kui need satuvad väga<br />
lähedale nagu sünaptilise pilu korral. Seetõttu esineb sünaptilises pilus väli ka siis, kui virgatsaineid<br />
otseselt ei vallandu. Kuid see väli on väga nõrk.<br />
Puhkeseisundi ajal on neuroni sisekeskkond väliskeskkonnaga võrreldes negatiivse pinge all ehk<br />
neuron on elektriliselt polariseerunud. Toime- ehk tegevuspotentsiaali ajal ( s.t. elektriimpulsi<br />
tekkimisel või levimisel neuronisse ) muutub neuroni membraani polarisatsioon lühikeseks ajaks<br />
vastupidiseks ehk neuron laengleb. Sellisel juhul on neuroni sisekeskkond väliskeskkonnaga<br />
võrreldes positiivse pinge all. Seetõttu on neuronil negatiivne laeng. Kuna samamoodi toimivad<br />
kõik neuronid ajus ehk nendel kõikidel on negatiivne laeng ja neuronid ei ole üksteisest ka<br />
isoleeritud ( nii nagu oli seda aksonite puhul, mis oli ümbritsetud müeliinkestaga ), siis seega<br />
neuronite laenglemiste ajal esinevad neuronite vahelises ruumis elektrilised tõukejõud, kui<br />
laenglemised toimuvad sünkroonis.<br />
Sünaptilises pilus esineb täpselt samasugune energiaväli, mis eksisteerib ka närvikiu ja neuroni<br />
polariseeritud pindade vahelises ruumis ehk negatiivselt laetud sisekihi ja positiivselt laetud<br />
väliskihi vahel. Sünaptilise pilu laius ehk vahemaa on umbes 20 – 30 korda suurem neuroni<br />
polariseeritud pindade vahekaugusest, mis küündib umbes 2 – 3 nanomeetrini. Seetõttu on väli<br />
sünaptilises pilus palju nõrgem, kuid see on siiski olemas. Laenglevate neuronite vahekaugused on<br />
sünaptiliste piludega võrreldes palju kordi suuremad. Laenglevate neuronite vahel esineb elektriline<br />
tõukejõud, sest neuronite laengud on üldiselt kõik ühte liiki. Sama on ka sünaptilise pilu vahelise<br />
välja korral. See tuleneb otseselt sellest, et neuronite sisekeskkond on väliskeskkonna suhtes<br />
negatiivse pinge all ja elektriimpulsi tekkimise või levimise korral muutub neuroni membraani<br />
polarisatsioon lühikeseks ajaks vastupidiseks. Nii on see kõikide neuronite korral ja sama on ka<br />
sünaptilise piluga, milles kohtuvad omavahel ühe neuroni akson ja teise neuroni dendriit.<br />
Põhimõtteliselt võib ka nii öelda, et see väli, mis esineb laenglevate neuronite vahelises ruumis,<br />
esineb ka neuronite sünaptilistes piludes puhkeseisundi ajal, kuid see väli on lihtsalt palju nõrgem.<br />
Nii nagu on aksoni ja neuroni pind laengute poolt polariseeritud, on ka sünapsis olev presünaptilise<br />
neuroni närvilõpe ja postsünaptilise neuroni dendriidi pind laengute poolt polariseeritud. Ainus vahe<br />
seisneb selles, et närvilõpme membraanis asuvad säilituspõiekesed ja dendriidi membraanis<br />
retseptorid ehk ioonkanalid, mis sisaldavad endas valgumolekule. Need on kui polariseeritud pinna<br />
„augud“, mis asetsevad omavahel vastastikku ja mida läbivad virgatsained.<br />
Neuroni polariseeritud pinna ehk negatiivselt ja positiivselt laetud kihi vaheline kaugus on<br />
enamjaolt nanomeetrites ehk 10 -9 m. Niisamuti ka sünaptiliste pilude vahekaugused neuronite vahel<br />
jäävad nanomeetrite mõõtkavasse. Kuid tekkiva aegruumi lõkspinna paksus ehk selle läbimõõt on<br />
vahemikus 10 -40 kuni 10 -70 meetrit sõltuvalt inimese närvisüsteemi kui kondensaatori laengu ja<br />
laetud polariseerunud pinna pindala suurusest. See tähendab seda, et lõkspinna kui „seina“ läbimõõt<br />
on triljoneid triljoneid triljoneid kordi väiksem neuronite sünaptilise pilu vahekaugusest ja isegi<br />
neuroni polariseerunud pindade vahekaugusest. Kuid lõkspinna pindala on umbes sama suur kui<br />
polariseerunud pindade pindalad inimese närvisüsteemis.<br />
Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist<br />
Aegruumi lõkspind saab olla geomeetriliselt kas kinnine või lahtine. Kinnine pind on näiteks<br />
158
kera pind, mille korral on kera sees olev keha üleni kaetud kera pindalaga. Kinnise aegruumi<br />
lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest see katab inimese kogu keha pindala. Kuid seevastu<br />
lahtine pind ei kata mingi teise keha kogu pindala. Lahtine pind võib olla näiteks ring, ruut või<br />
ristkülik. Lahtise pinna korral ei rända keha ajas, sest see ei kata keha kogu pindala ja sellest<br />
tulenevalt ei satu keha hyperruumi ehk säilib „kontakt“ ümbritseva aegruumiga. Lahtine pind võib<br />
katta mingi keha pindala osaliselt. See tähendab, et kinnise pinna korral on katmine täielik ( ehk 100<br />
% ), kuid lahtise pinna korral on katmine ainult osaline ( mitte enam 100 % ). Inimese elektrilises<br />
närvisüsteemis esineb laengute polarisatsioon ja kehast väljumine toimub närvisüsteemist<br />
eralduvate väljade baasil. See tähendab, et inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht, mille<br />
korral tekib inimese närvisüsteemis aegruumi lõkspind. Kuna inimese kehast väljumise korral ei<br />
kao neuronid ega nende laengud mitte kusagile, siis peaksid tekkima just lahtised lõkspinnad.<br />
Kinniste lõkspindade korral peaksid kehast väljumisel kaduma ehk eralduma hyperruumi ka<br />
neuronid ja nende laengud ise, kuid seda pole tuvastatud.<br />
Aegruumi lõkspind tekib kahe erimärgiliselt laetud pinna vahelisest ruumalast väljapoole, kuid<br />
nende pindade vahetusse lähedusse. Tekib kaks lõkspinda ehk sisemine ja välimine lõkspind.<br />
Sisemise lõkspinna tekkimine ei ole oluline, vaid oluline on välimise lõkspinna tekkimine.<br />
Neuronid ( sealjuures aksonid ja jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Kuid närviraku ehk<br />
neuroni membraani pindala ei ole siiski täielikult ( ehk 100 % ) polariseerunud, sest mõnedes<br />
rakumembraani piirkondades ( näiteks sünapsites ) esinevad retseptorid ehk valgumolekulid ( nn<br />
ioonkanalid ) või säilituspõiekesed. Neid võib vaadelda kui polariseerunud rakumembraani pinna<br />
„aukudena“, mistõttu ei ole neuroni kogu pindala täielikult polariseerunud. Sellest tulenevalt tekib<br />
lahtine aegruumi lõkspind, mis ei kata täielikult neuroni kogu pindala. Lahtise lõkspinna tekkimine<br />
on väga oluline asjaolu, millel on nüüd neuroteaduslik tagapõhi.<br />
Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ei saa toimuda kinnise lõkspinna arvelt, mille korral<br />
satuvad närvisüsteemis eksisteerivad elektriväljad tekkiva kinnise lõkspinna sisse, mistõttu pole<br />
väljad enam „kontaktis“ ümbritseva aegruumiga ( sealjuures ka nende väljade allikatega ) ja<br />
seetõttu eralduvad need elektromagnetlainetena hyperruumi. Sellist varianti paraku ei eksisteeri, mis<br />
oleks muidu kõige lihtsam ja paremini arusaadav. Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist<br />
toimub siiski lahtiste lõkspindade arvelt, mille korral ei satu elektriväli kinnise lõkspinna sisse, vaid<br />
elektriväljade jõujooned läbivad aegruumi lõkspinda, mis on geomeetriliselt lahtine. See tähendab<br />
seda, et tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, mille<br />
tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna sisse.<br />
Tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni. Visuaalselt<br />
sarnaneb see sellega, et kui metallplaat asetada homogeensesse elektrivälja, siis elektrivälja<br />
jõujooned läbivad metallplaadi pindala ehk metallplaat lõikab elektrivälja jõujooni. Metallplaadil on<br />
olemas mingi paksus ja see asetseb risti elektriväljaga. Sama olukord on ka tekkiva aegruumi<br />
lõkspinnaga, mille korral on metallplaadi asemel aegruumi lõkspind. Aegruumi lõkspinnal on<br />
olemas mingi kindel paksus ehk selle läbimõõt. Lahtisel aegruumi lõkspinnal on seega kaks<br />
mõõdetavat suurust: lõkspinna pindala S ja selle paksus ehk läbimõõt d. Klassikalise teooria ehk<br />
klassikalise tõlgenduse järgi lõikab tekkiv aegruumi lõkspind temast varem eksisteerinud<br />
elektrivälja jõujooni, mille tulemusena satub osa elektriväljast aegruumi lõkspinna „sisse“. See<br />
tähendab seda, et osa elektrivälja energiast satub aegruumi lõkspinna sisse ( sest tekkival lõkspinnal<br />
on olemas paksus ehk läbimõõt ), mille tulemusena kaob sellel elektrivälja osal põhjuslik kontakt<br />
ümbritseva aegruumiga ja seega ka välja allikaga. Kui väljal ei ole enam füüsikalist seost teda<br />
tekitanud allikaga ehk laenguga, siis väli eraldub laengust elektromagnetlainena. Antud juhul<br />
eraldub väli hyperruumi ehk väljapoole aegruumi, sest see satub aegruumi lõkspinna sissepoole<br />
jäävasse „ruumi“, milles esineb aegruumi lõpmatu kõverus ehk aja ja ruumi eksisteerimise<br />
lakkamine.<br />
Väljavoog on võrdeline mingit kontuuriga piiratud pinda läbivate elektrivälja jõujoonte arvuga.<br />
Mida suurem on kontuuri pindala ja mida tugevam on elektriväli kontuuris, seda suurem on<br />
väljavoog. Piltlikult öeldes näitab väljavoog pinda läbivate jõujoonte arvu, mis on määratud<br />
jõujoonte tihedusega, mida iseloomustab väljatugevus . See tähendab seda, et väljavoog on<br />
võrdeline väljatugevusega E, mis läbib mingit vaadeldavat pinda. Väljavoog on skalaarne ehk<br />
159
suunata suurus. Voog on skalaarne suurus. Väljavoogu kirjeldab matemaatiliselt järgmine valem:<br />
milles S on kontuuri pindala ja on elektrivälja E-vektori projektsioon pinnanormaalile. on F-i<br />
normaalprojektsioon suunale.<br />
Kuid teistsugune tõlgendusviis seisneb järgnevas. Kui tekkiv aegruumi lõkspind „lõikab“ temast<br />
varem eksisteerinud elektrivälja jõujooni, siis seega elektrivälja jõujooned läbivad aegruumi<br />
lõkspinda. Selline olukord sarnaneb sellega, et kui mingi füüsikaline keha läbib aegruumi lõkspinda<br />
( sarnaselt ulmefilmides nähtud tähevärava läbimisega ), siis satutakse teise aja ja ruumi<br />
dimensioonidesse. Sellisel juhul on aegruumi lõkspind ( mis on lahtine ) kui värav või aken, mille<br />
läbimise korral mõlemalt poolt satutakse teise aega ja ruumi. Kui kinnist aegruumi lõkspinda (<br />
näiteks kera korral ) tõlgendatakse füüsikas aegruumi tunnelite sisse- ja väljakäikudena, siis seega<br />
lahtist lõkspinda võib tõlgendada värava või aknana, mille läbimise korral mõlemalt poolt satutakse<br />
teise aega ja ruumi. Antud juhul on see selleks elektriväli, mille üks osa satub hyperruumi ehk<br />
väljapoole aegruumi.<br />
Laeng on välja allikas ehk välja tekitaja. Kui väli ja laeng ( ehk välja allikas ) ei ole enam<br />
omavahel põhjuslikult seotud ( näiteks ei ole enam omavahel „kontaktis“ ), siis väli eraldub<br />
laengust ehk teda tekitanud allikast elektromagnetlainena. See tähendab, et väli hakkab iseseisvalt<br />
eksisteerima elektromagnetlainena sõltumata enam laengu kui välja allika olemasolust.<br />
Elektromagnetlainel endal ei ole laengut.<br />
Tuleb märkida veel seda, et väli küll eraldub allikast ( s.t. elektrilaengust ), kuid see mis eraldub<br />
moodustab kõigest imeväikese osa kogu väljast. Sellegipoolest piisab, et tekiks elektromagnetlaine,<br />
mis hakkab hyperruumis eksisteerima. Elektrilaengu poolt tekitatud energiaväli on võimeline<br />
iseseisvalt eksisteerima sõltumata laengu olemasolust ainult elektromagnetväljana ehk<br />
elektromagnetlainena.<br />
Elektromagnetväli<br />
Vaatleja suhtes oleva paigalseisva laetud keha väli on elektriväli ( ehk elektrostaatiline väli ).<br />
Kuid liikuv laetud keha tekitab vaatleja jaoks ka magnetvälja. Kui laetud keha vaatleja suhtes<br />
liigub, siis muutub keha elektriväli vaatleja asukohas ning vaatleja registreerib magnetvälja<br />
olemasolu. Kui aga püsimagnet ehk magnetvälja tekitaja vaatleja suhtes liigub, siis muutub<br />
magnetväli vaatleja asukohas ning vaatleja registreerib ka elektrivälja olemasolu. See tähendab<br />
lihtsustatult seda, et üks ja sama laetud keha tekitab nii elektrivälja kui ka magnetvälja ja<br />
magnetvälja muutumine tekitab elektrivälja ning elektrivälja muutumine tekitab omakorda<br />
magnetvälja. Elektrivälja tekkimist magnetvälja muutumisel nimetatakse füüsikas<br />
elektromagnetilise induktsiooni nähtuseks. Vaatleja suhtes olev paigalseisev püsimagnet tekitab<br />
magnetvälja.<br />
Magnetväli eksisteerib liikuvate laengute ( näiteks vooluga juhtmete ) ümber. Kuid magnetväli<br />
eksisteerib ka laengukandjate puudumisel. Näiteks kui elektrivälja tugevus suureneb ( ehk<br />
elektriväli muutub ), siis selline muutus levib ruumis magnetvälja vahendusel. See tähendab, et<br />
muutuva elektrivälja levik ruumis toimub magnetvälja vahendusel. Näiteks kui elektrivälja tugevuse<br />
muutus on põhjustatud näiteks välja allika ehk laengu suuruse muutumisest, siis selle muutuse<br />
levimine ruumis toimub magnetvälja vahendusel. Sellisel juhul näitavad elektrivälja jõujoonte<br />
suund väljatugevuse muutuse suunda ja magnetvälja jõujooned ümbritsevad elektrivälja jõujooni.<br />
160
Magnetvälja ja elektrivälja jõujooned asetsevad omavahel risti. Sellisel korral on meil tegemist<br />
elektri- ja magnetjõude vahendava ühtse väljaga ehk elektromagnetväljaga.<br />
Muutumatute väljade korral on tegemist elektri- või magnetväljadega, kuid muutuvad väljad on<br />
juba elektromagnetväljad. Kui inimene langeb koomasse või kliinilisse surma ehk aju<br />
puhkepotentsiaali olekusse, siis tema ajuaktiivsus ei lakka hetkega, vaid see võtab aega.<br />
Ajuaktiivsuse lakkamise korral on tegemist muutuvate väljadega. Näiteks inimese närvisüsteemi kui<br />
kondensaatori kogu laeng suureneb, mida vähem tekivad ja levivad ajus impulsid ehk aju<br />
puhkepotentsiaali seisundisse langemise korral. Elektrilaengu suurenemise korral muutub elektriväli<br />
tugevamaks ehk tegemist on meil muutuva väljaga. Kuid närvisüsteemi kogu laengu suurenemise<br />
korral hakkab rolli mängima ka aegruumi lõkspinna tekkimine ehk selle mõju avaldumine<br />
närvisüsteemis eksisteerivatele väljadele. Niimoodi satuvadki omavahel interaktsiooni muutuv väli<br />
ehk elektromagnetväli ja tekkiv aegruumi lõkspind. See tähendab seda, et lahtist aegruumi<br />
lõkspinda läbib muutuv elektriväli ehk elektromagnetväli. Elektromagnetväli on võimeline<br />
iseseisvalt eksisteerima elektromagnetlainena sõltumata teda tekitava laengu olemasolust.<br />
Elektromagnetvälja eraldumist nende allikatest ehk laengutest põhjustabki lahtise aegruumi<br />
lõkspinna tekkimine inimese elektrilises närvisüsteemis, kui ajuaktiivsus läheb üle<br />
puhkepotentsiaali olekusse.<br />
Väline aegruumi lõkspind tekib närviraku välises keskkonnas, kuid neuroni polariseeritud pinna<br />
vahetusse lähedusse. Seetõttu satub tekkiv lõkspind ka neuronite sünaptilise pilu vahelisse ruumi,<br />
milles esineb elektriväli. Sellisel juhul satuvad lõkspind ja väli omavahel interaktsiooni, mille<br />
tulemusena eraldub väli elektromagnetlainetena hyperruumi. Sisemise lõkspinna tekkimine pole<br />
oluline.<br />
Väljad eralduvad enda allikatest hyperruumi nõnda, et need jäävad hyperruumi lõksu nii nagu<br />
valguslaine ei pääse musta augu tsentrist enam välja ehk see on seal lõksus. Selletõttu ei haju<br />
eraldunud väljad üksteisest laiali ega kao, mis põhjustabki inimese teadvuse ja psüühika jätkumist ja<br />
eksisteerimist eraldunud väljade süsteemis.<br />
Kvantväljateooria<br />
Kui välja piirkonnas tekib lahtine aegruumi lõkspind, siis see lõikab elektrivälja jõujooni.<br />
Sellisel juhul läbivad elektrivälja jõujooned aegruumi lõkspinda. Kuna aegruumi lõkspinnal on<br />
lõplik paksus ehk läbimõõt, siis klassikalise teooria järgi satub osa elektriväljast tekkiva aegruumi<br />
lõkspinna sisse. Selle tagajärjel ei ole selle välja osa enam kontaktis tema tekitajaga ehk laenguga ja<br />
seetõttu saab see väli eksisteerida iseseisvalt elektromagnetlainena sõltumatult teda tekitanud<br />
allikast ehk elektrilaengust. Kuid tekkinud elektromagnetlaine eksisteerib aegruumi lõkspinna kihi<br />
sees ja seetõttu ei saa ta sealt enam välja nii nagu valgus ei pääse enam musta augu tsentrist välja,<br />
sest aeg ja ruum on lõkspinna peal kõverdunud lõpmatuseni. Seetõttu jääb see tekkinud valgus<br />
eksisteerima nö. väljapoole aega ja ruumi. Kõik eelnev oli klassikaline arusaam välja eraldumisest<br />
aegruumi lõkspinna ja elektrivälja omavahelises interaktsioonis. See ei pruugi tegelikult üldse õige<br />
olla, sest kvantväljateooria ja kvantfüüsika annavad sellisele interaktsioonile hoopis teistsuguse<br />
tõlgendusviisi. Antud juhul oli tegemist klassikalise käsitlusega, mille korral jäi välja<br />
kvantväljateooria arusaamine elektriväljast. Klassikalise käsitluse puuduseks ongi see, et see on<br />
ebatäpne. Selle puuduse täidabki ära kvantväljateooria formulatsioon, mis annabki hoopis<br />
teistsuguse tõlgenduse elektrivälja ja aegruumi lõkspinna omavahelisest interaktsioonist, mille<br />
tagajärjel eraldub väli aegruumi dimensioonidest väljapoole ehk hyperruumi.<br />
Osakese olekut kirjeldab kvantmehaanikas lainefunktsioon Ψ. Sellest lainefunktsioonist peab<br />
kätte saama kogu informatsiooni mingite matemaatiliste operatsioonidega. Nende matemaatiliste<br />
operatsioonide aluseks on operaatorid, mis teisendavad ühtesid funktsioone teisteks. Operaatorid<br />
161
kuuluvad kvantmehaanika põhimõistete hulka ja seetõttu ei saa ilma nendeta mõista<br />
kvantmehaanika formalismist ega ka füüsikalisest sisust. Operaator on matemaatikas eeskiri, mille<br />
abil on võimalik saada mingist funktsioonist teise funktsiooni. Kvantmehaanikas on vaja ainult<br />
arvuga korrutamise operaatoreid ja diferentseerimisoperaatoreid. Operaatorid, mida kasutatakse<br />
kvantmehaanikas, on enamasti lineaarsed. Operaatorite korrutamine tähendab nende järjestikust<br />
rakendamist ja seetõttu on korrutises operaatorite järjekord üldiselt oluline. Tulemus ei sõltu<br />
operaatorite rakendamise järjekorrast siis, kui operaatorid omavahel kommuteeruvad. Operaatorite<br />
rakendamise järjekord on oluline omavahel mittekommuteeruvate operaatorite korral. Tuleb<br />
kindlasti märkida ka seda, et operaatorid mõjuvad alati funktsioonidele.<br />
Kvantmehaanikas vastab igale füüsikalisele suurusele ( energia, impulss vms ) mingi kindel<br />
operaator. Füüsikaliste suuruste operaatorite saamiseks on enamasti vaja teada ainult koordinaadi ja<br />
impulsi operaatoreid. Koordinaadi operaatorid ( ristkoordinaatides ) on vastavad koordinaadid ise.<br />
Need on arvuga korrutamise operaatorid. Kuid impulssi operaatori korral on tegemist juba arvuga<br />
korrutamise operaatori ja diferentseerimisoperaatori korrutisega. Igale füüsikalisele suurusele<br />
vastab mingi kindel operaator ja operaatori omaväärtused annavad selle füüsikalise suuruse<br />
mõõdetavad väärtused. Füüsikaliste operaatorite omaväärtused peavad olema reaalarvulised, mitte<br />
imaginaarsed, sest kõik füüsikaliselt mõõdetavad suurused on reaalarvulised. Kuid<br />
kvantmehaanikas leiduvad ka selliseid lineaarse operaatori omaväärtused, mis ei ole reaalsed.<br />
Hermiitilise operaatori korral on kaasoperaator võrdne selle operaatori endaga. Füüsikaliste<br />
suuruste operaatorid peavad kvantmehaanikas olema hermiitilised, mille korral on selle<br />
omaväätused reaalsed.<br />
Kvantväljateoorias minnakse üle klassikaliselt väljalt kvantiseeritud väljale. Seda nimetatakse<br />
välja kvantiseerimiseks. Sellisel juhul loetakse väljapotentsiaal operaatoriks, mis mõjub<br />
mingisugusele väljafunktsioonile ϕ. Näiteks vaakumile vastab teatud välja-funktsioon . Vastavalt<br />
väljaoperaatorite vahel kvantiseeritakse väljapotentsiaalid. Väljaoperaatorid võivad olla üldistatud<br />
koordinaadid ja nendele vastavad üldistatud impulssid. Niimoodi postuleeritakse kommutatsioonieeskirjad.<br />
Operaatorite kommutaator võrdub arvuga, mitte enam operaatoriga. Niinimetatud<br />
„teistkordne välja kvantiseerimine“ seisneb selles, et välja kvantiseerides muudetakse<br />
olekufunktsioonid, mis kirjeldavad pidevaid väljasid, omakorda operaatoriteks. Skalaarne<br />
olekufunktsioon kirjeldab osakesi spinniga 0.<br />
Klassikalisest elektrodünaamikast tuntud elektromagnetvälja potentsiaal on neljamõõtmeline<br />
vektorpotentsiaal , mis rahuldab Maxwelli võrrandeid.<br />
Elektron-positronvälja teoorias postuleeritakse seda, et väljapotentsiaali komponendid, mis<br />
vastavad osakestele, rahuldavad samasuguseid võrrandeid, mis osakeste lainefunktsioonid. Näiteks<br />
relativistliku elektroni korral on see selleks Diraci võrrand. Elektron-positronvälja operaatorite<br />
vahel kehtivad antikommutatsiooniseosed, mitte kommutatsiooniseosed. Sellest hoolimata<br />
nimetatakse antikommutatsiooniseoseid üldjuhul sageli ka kommutatsiooniseosteks.<br />
Pauli keeluprintsiip seisneb kvantfüüsikas selles, et väljas saab olla ainult üks ühesuguse impulsi<br />
ja polarisatsiooniga elektrone. See viib Fermi-Diraci statistikale. Pauli keeld tuleb välja ka välja<br />
kvantiseerimisest antikommutaatoritega. Välja ei saa kvantiseerida antikommutatsioonireegli<br />
rakendamisel poolearvulise spinniga osakestega, sest siis ilmneb vastuolu Pauli keeluga. Kui aga<br />
kvantiseerida kommutaatoritega täisarvulise spinniga osakeste korral, siis ei teki Pauli keeldu ja<br />
seetõttu ei minda sellega vastuollu. Sellised osakesed alluvad Bose-Einsteini statistikale.<br />
Pärast pikki matemaatilisi tehteid ja teisendusi saadakse operaatorid c ja c*, mida on võimalik<br />
tõlgendada kui vastavate kvantide ( s.t. footonite ) tekke- ja kao-operaatorid. Peab mainima ka seda,<br />
et ka väljaoperaatorite A kommutaatorid on tavalised funktsioonid, mitte enam operaatorid.<br />
Võrranditest tuleb välja ka see, et elektron-positronvälja antikommutaatorid on tegelikult<br />
tavalised funktsioonid. Pärast matemaatilisi tehteid ja teisendusi saadakse operaatorid, mis kirjeldab<br />
elektroni tekkimist ( vastava polarisatsiooni ja impulsiga ) ehk elektroni tekkeoperaatorit, elektroni<br />
kao-operaatorit, positroni tekkeoperaatorit ja positroni kao-operaatorit.<br />
Elektron-positronvälja ja elektromagnetvälja omavahelise interaktsiooni käigus läheb energia<br />
ühelt väljalt teisele vastavate kvantide tekke ja kaoga. Väljades toimuvad selle interaktsiooni toimel<br />
muutused. Interaktsioon toimub siis, kui eri väljades langevad kokku kvantide aegruumi punktid<br />
162
ehk kvantide ( s.t. osakeste ) kokkusaamisel. Interaktsiooni tugevuse määrab ära elektroni laeng e.<br />
Kvantsüsteemi energiat kirjeldab hamiltoniaan H. Schrödingeri võrrand on kvantmehaanika<br />
põhivõrrand. Selle järgi kirjeldab hamiltoniaan kvantsüsteemi ajalist arengut. Schrödingeri esituses<br />
antud olekufunktsioonide korral kirjeldab lainefunktsiooni Schrödingeri võrrand. Kuid Heisenbergi<br />
esituses on olekufunktsioonid ajas muutumatud, kuid ajalist arengut kirjeldavad operaatorid. See on<br />
tegelikult sisuliselt sama mis Schrödingeri esitus. Kvantväljateoorias aga kasutatakse interaktsiooniesitust,<br />
mille korral sõltub olekufunktsiooni ajaline areng ainult interaktsioonihamiltoniaanist, mitte<br />
vabade väljade hamiltoniaanist. Hamiltoniaan ise koosneb vabade väljade hamiltoniaanist ja<br />
interaktsioonihamiltoniaanist. Väljavektor sisaldab elektron-positron- ja elektromagnetvälja.<br />
Väljavektori muutust kirjeldatakse mingisuguse operaatoriga S, mida kujutatakse ka<br />
maatriksvõrrandina. Seda nimetatakse hajumise maatriksiks ehk S-maatriksiks. Erinevaid<br />
kvantolekuid erinevates ajahetkedes seob S-maatriksi mingi element. Vastava kvantoleku ülemineku<br />
tõenäosust saab välja arvutada siis, kui on teada vastava maatrikselemendi väärtust.<br />
Kronoloogilise korrutise korral järjestatakse kõik väljaoperaatorid aja kahanemise järjekorras.<br />
Kuid kvantelektrodünaamikas kasutatakse hoopis normaaljärjestust, mille korral paigutatakse kõik<br />
tekkeoperaatorid kao-operaatoritest vasakule. Nii võrdub vaakumi energia ja impulss nulliga.<br />
Vaakumi polarisatsioon seisneb kvantväljateooria järgi selles, et elektroni laeng tekitab enda<br />
ümbritsevas ruumis ehk vaakumis virtuaalsete osakeste toimel intensiivseid protsesse. Elektroni<br />
negatiivse laengu ümbritsevas ruumis organiseeruvad positiivsed laengud üldiselt elektronile<br />
lähemale, kuid negatiivsed laengud aga kaugemale.<br />
Kvantväljateooria järgi on kogu Universumi vaakum täis virtuaalseid osakesi ja seetõttu on<br />
vaakum tegelikult lõpmata kõrge energiatihedusega. Kuid renormeerimise tulemusena võime selle<br />
vaakumi energiatiheduse lugeda ikkagi praktiliselt nulliks, sest selline energianivoo, mis täidab<br />
ühtlaselt kogu meie Universumi ruumi, ei ole tegelikult niikuinii mingil moel avalduv ega<br />
mõõdetav. 0 väärtuse võime lugeda mistahes kohta energiaskaalal.<br />
Elektromagnetlaine ( näiteks valguslaine ) ei ole tegelikult pidev, vaid see liigub ruumis<br />
„portsjonite“ ehk kvantide kaupa. Vastavalt kvantelektrodünaamika ehk kvantväljateooria seaduste<br />
järgi võib elektromagnetvälja vaadelda ka kui virtuaalsete footonite kogumina või nende voona.<br />
Elektriliselt laetud osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles,<br />
et üks osake neelab ühe footonist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed<br />
vahetavad omavahel footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult reaalselt<br />
seisneb footonite kiirgamises ja neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse<br />
virtuaalsetena. Neid virtuaalseid osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See<br />
teebki need virtuaalseteks. Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia suurem<br />
kui paigaloleval laetud osakesel ( footonil endal laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse<br />
seadust. Kuid kui laetud osakese poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud<br />
osakese poolt enne ajavahemiku Δt = h/ΔE möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse<br />
seaduse rikkumist. ΔE näitab energia kõrvalekallet impulsiga määratud väärtusest E 2 = p 2 c 2 + m 2 c 4 .<br />
Reaalne footon, mis võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib eksisteerida aga<br />
piiramatult kaua. Kahe ruumipunkti vahel, mille vahekaugus on l = cΔt, on virtuaalsel footonil<br />
võimalik anda vastastikmõju ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude mõjuraadius võib olla<br />
mistahes suur, sest footoni energia E = hf = mc 2 saab olla ükskõik kui väike. Valguse osakesi ehk<br />
footoneid kirjeldabki kvandienergia võrrand E = hf = mc 2 , kus f on laine sagedus ja h on Plancki<br />
konstant väärtusega 6,62 * 10 -34 Js.<br />
Välja vahendavad osakesed ei ole reaalsed, vaid on virtuaalsed, sest nad kannavad edasi energiat<br />
ja impulssi sõltumatult. Elektron võib kanda energiat, mis on väiksem tema seisumassist. Impulss,<br />
mida kantakse parajasti üle, ei pruugi olla suunatud tekkepunktist neeldumispunkti. Virtuaalne<br />
footon võib omada ka pikipolarisatsiooni komponenti. Sellepärast ongi need osakesed ebareaalsed<br />
ja seetõttu kutsutakse neid virtuaalseteks osakesteks. Nende olemasolu ei ole võimalik katseliselt<br />
tõestada.<br />
Kui elektriväljas tekib lahtine aegruumi lõkspind, siis seda pinda läbivad elektrivälja jõujooned.<br />
Kvantelektrodünaamika järgi välja tegelikult pole, vaid eksisteerivad virtuaalsed osakesed footonid,<br />
mida siis vastavalt kiiratakse või neelatakse. Küsimus on nüüd selles, et kuidas osakesed nimega<br />
163
footonid aegruumi lõkspinna sisse ära mahuvad, kui aegruumi lõkspinna paksus ehk läbimõõt on<br />
miljardeid miljardeid kordi väiksemad osakese footoni enda läbimõõdust? See on väga tõsine<br />
probleem, mis tuleneb eelkõige klassikalisest mõtlemisviisist. Osake peab ju aegruumi lõkspinna<br />
sisse kuidagi ära mahtuma selleks, et sattuda väljapoole aega ja ruumi. Piltlikult võib seda<br />
probleemi väljendada ka nii, et footoni ja aegruumi lõkspinna läbimõõtude suhe on praktiliselt sama<br />
mis näiteks Maa kera ja tavalise paberilehe läbimõõtude suhe.<br />
Kvantmehaanikas ei olegi tegelikult kirjeldatud footoni kui osakese mõõtmeid, vaid selle asemel<br />
kirjeldab osakeste liikumist ajas ja ruumis lainefunktsioon. Kvantmehaanika üks põhivõrrandeid<br />
λ=h/p ehk λ=h/mv näitab ära samaaegselt footoni nii leiulaine pikkuse kui ka valguslaine ehk<br />
elektromagnetlaine pikkuse. See tähendab füüsikaliselt seda, et footoni leiulaineks ongi tegelikult<br />
valguslaine ehk elektromagnetlaine. De Broglie´ valem λ=h/mv=h/p seob osakeste laineomadusi (λ)<br />
ja korpuskulaaromadusi (m, v, p).<br />
Footoni ja valguslaine omavaheline seos on analoogiline kvantmehaanikas tuntud lainefunktsiooni<br />
ja tema poolt kirjeldatava osakese seosega. Näiteks tõenäosuse, millega footon satub<br />
mingisse ruumipunkti, määrab ära valguslaine amplituudi ruut sarnaselt nii nagu valguse<br />
intensiivsust mõõdab valguslaine elektrivektori ruudu keskväärtus. Täpselt samamoodi annab ka<br />
lainefunktsiooni mooduli ruut füüsikaliselt tõenäosuse ruumalaühiku kohta ehk tõenäosustiheduse<br />
mistahes osakese asumiseks vastavas ruumiosas. Statsionaarsete olekute korral on lainefunktsiooni<br />
kuju määratud nii, et osakese tõenäosustihedus ei sõltu enam ajast. Lainefunktsioon ja selle mooduli<br />
ruut on matemaatiliselt komplekssed suurused. See tähendab seda, et tõenäosus võib väljenduda<br />
ainult reaalarvuna. Kõik eelnev tähendab sisuliselt seda, et kvantmehaanika ei võimalda määrata<br />
osakese täpset asukohta ruumis ega tema liikumistrajektoori, vaid on võimalik ainult ennustada,<br />
millise tõenäosusega leiame osakese mingis ruumipunktis. Seega on kvantmehaanikal statistiline<br />
iseloom.<br />
Näiteks elektroni asukoha määramatus on vesiniku aatomis peaaegu võrdne aatomi raadiusega.<br />
Seetõttu ei saa elektroni vaadata kui kindlat trajektoori mööda liikuva osakesena, vaid pigem<br />
vesiniku tuuma ümber oleva elektronpilvena.<br />
Aegruumi lõkspind, mis on lahtine, on ääretult õhuke, kuid seevastu selle pindala S on väga suur<br />
– makroskoopiliselt suur. Footoni ja aegruumi lõkspinna pindalade suhe on praktiliselt sama kui<br />
võrrelda õuna suurust planeedi Maa mõõtmetega. Hoolimata sellest, et lõkspind on ääretult õhuke,<br />
on selle pindala märkimisväärselt suur. Aeg ja ruum on aegruumi lõkspinnal kõverdunud<br />
lõpmatuseni täpselt nii nagu musta augu Schwarzschildi pinnal ( ehk musta augu tsentris ) on<br />
üldrelatiivsusteooria järgi aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. Isegi valgus ei pääse sealt enam<br />
välja. See tähendab seda, et aja ja ruumi füüsikaline eksisteerimine lakkab olemast, antud juhul seda<br />
siis ääretult väikeses ruumimastaabis ( kvanttasandil ) võrreldes astronoomias uuritavate mustade<br />
aukude mõõtmetega.<br />
Aegruumi lõkspinda, mille peal on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni, võib füüsikaliselt<br />
tõlgendada kui musta augu Schwarzschildi pinnana, mille peal on aeg ja ruum samuti kõverdunud<br />
lõpmatuseni.<br />
Klassikalisest teooriast lähtudes tekib küsimus, et kuidas saab elektrivälja virtuaalne osake<br />
footon ära mahtuda väljas tekkiva aegruumi lõkspinna sisse, kui lõkspinna läbimõõt ehk paksus on<br />
miljardeid miljardeid kordi väiksem footoni enda suurusest. Seevastu aegruumi lõkspinna pindala<br />
on footonist kujuteldamatult suurem. Kvantväljateooriast lähtudes sellist probleemi aga ei ilmne.<br />
Seda sellepärast, et kvantmehaanika ei anna tegelikult infot footoni kui osakese suuruse kohta<br />
midagi, vaid ennustab seda, et millises ruumipunktis ja ajahetkes me osakest leida võime. See<br />
tähendab seda, et osakese suuruse ja aegruumi täpse asukoha asemel on tegelikult tõenäosusväli,<br />
mida kirjeldabki tuntud lainefunktsioon. See tähendab ka seda, et kui elektrivälja virtuaalse osakese<br />
footoni tõenäosusväli ( ajas ja ruumis ) satub või tekib elektriväljas tekkiva aegruumi lõkspinna<br />
pinnale, siis on nullist erinev tõenäosus selleks, et footonit leida aegruumi lõkspinna pinnal. See on<br />
sellepärast nii, et footoni tõenäosusväli või tõenäosustihedus on füüsiliselt kokkupuutes tekkinud<br />
aegruumi lõkspinna pinnaga, millel aeg ja ruum on kõverdunud lõpmatuseni. Kui footonil on<br />
tõenäosus sattuda aegruumi lõkspinna pinnale, siis füüsikaliselt võibki seda tõlgendada nii, et osake<br />
satub väljapoole aega ja ruumi, sõltumata enam teda tekitavast laengust. Kuna aegruumi lõkspinna<br />
164
pindala on väga suur ja footoneid võivad olla väga palju, siis on väga suur tõenäosus selleks, et<br />
mõni footonitest satub ka aegruumi lõkspinnale. Kõik see tähendab ka seda, et kvantväljateooriast<br />
tulenev tõlgendus on palju abstraktsem kui klassikaline teooria elektrivälja ja aegruumi lõkspinna<br />
vahelisest interaktsioonist.<br />
Elektrivälja virtuaalse osakese footoni tõenäosusvälja ( tõenäosustiheduse ) tekkimine või<br />
sattumine aegruumi lõkspinnale ongi inimese kehast väljumise ehk elektrivälja ja aegruumi<br />
lõkspinna vahelise interaktsiooni kvantväljateooria alusprintsiibiks ( s.t. põhiideeks ). Muud moodi<br />
seda tõlgendada ei ole füüsikateaduslikult võimalik.<br />
Aegruumi lõkspinna pindala on väga suur, kuid seevastu selle paksus ehk läbimõõt on üüratult<br />
väike. Lõkspinna paksus on miljardeid miljardeid kordi väiksem kui näiteks neuronite sünaptiliste<br />
pilude laiused või mistahes osakese lainepikkus. Kvantmehaanika järgi võib osakese leida ka<br />
teiselpool potentsiaalbarjääri, kui osakese lainepikkus on võrdne või suurem potentsiaalbarjääri<br />
kõrgusest. Seda nimetatakse kvantfüüsikas „tunneliefektiks“, mille korral võivad osakesed läbida<br />
erinevaid potentsiaalbarjääre. Kuna aegruumi lõkspind on niivõrd õhuke ( mistahes osakese<br />
lainepikkusest miljardeid miljardeid kordi väiksem ), siis seda lõkspinda läbivad ( ehk<br />
tunneleeruvad ) mistahes osakese liigid, kaasaarvatud ka footonid, mis liiguvad ruumis valguse<br />
kiirusega. Tekib küsimus, et kuidas saab lõkspind siis üldse mateeria osakestega interakteeruda? Ka<br />
footonid tunneleeruvad erinevates potentsiaalbarjäärides, eriti veel sellise imeõhukese lõkspinna<br />
korral. Lahendus seisneb selles, et aegruumi lõkspind tekib väljas hetkega ja seetõttu võivad<br />
väljaosakeste ehk virtuaalsete footonite ja lõkspinna aegruumi punktid omavahel kattuda, mille<br />
tulemusena võib virtuaalse footoni tõenäosusväli sattuda tekkiva aegruumi lõkspinnale. Niimoodi<br />
tekib võimalus välja ja lõkspinna omavaheliseks interaktsiooniks. Sarnane situatsioon on ka<br />
elektron-positronvälja ja elektromagnetvälja vahelises interaktsioonis, mille korral toimuvad<br />
interaktsiooni toimel väljades muutused. Energia läheb ühelt väljalt teisele üle vastavate kvantide<br />
tekke ja kaoga. Interaktsioon ehk vastastikmõju toimib siis kui see on seotud eri väljades<br />
kokkulangevate aegruumi punktidega ehk kvantide ( s.t. osakeste ) kokkusaamisel.<br />
Elektromagnetlainete vektorid<br />
Kui virtuaalne footon eraldub hyperruumi, mitte reaalne footon, siis võib järeldada seda, et<br />
kehast väljudes eksisteerib inimene valgusena ehk täpsemalt virtuaalsetest footonitest, mitte aga<br />
reaalsetest footonitest. See on väga oluline aspekt. Nii nagu reaalset footonit võib käsitleda<br />
elektromagnetlainena, nii võib ka virtuaalset footonit vaadelda elektromagnetlainena, näiteks<br />
valgusena. Kuid reaalse ja virtuaalse footoni vahe seisneb ainult selles, et kui reaalne footon võib<br />
meie aegruumis eksisteerida kuitahes kaua, siis virtuaalset osakest ei ole võimalik tema<br />
eksisteerimise ajal tuvastada ega tema olemasolu katseliselt tõestada. Vastasel juhul oleks energia<br />
jäävuse seadus rikutud. Virtuaalne footon saab meie tajutavas aegruumis eksisteerida aja Δt jooksul:<br />
Δt ≥ h/ΔE, siis ei ole võimalik tuvastada energia jäävuse seaduse rikkumist. Kui inimene eksisteerib<br />
kehast väljudes ainult virtuaalsetest footonitest ( ehk virtuaalse-elektromagnetväljana ), mitte aga<br />
reaalsetest footonitest, siis see on väga oluline asjaolu, mis annab seletuse ühe olulisele mõistatusele<br />
kehast väljumise füüsikas. Nimelt vastavalt ajas rändamise teooriast järeldub, et igasugune keha või<br />
osake, mis satub väljapoole aegruumi ehk satub aegruumi lõkspinna sisse, rändab ajas või<br />
teleportreerub ruumis. Kui aga väli eraldub inimese närvisüsteemist väljapoole aegruumi ehk siis<br />
hyperruumi, siis see väli ei liigu ajas ega teleportreeru meie tajutavas ruumis, vaid hoopis vastupidi,<br />
eraldunud väli jääb hyperruumi eksisteerima ja jäävalt püsima surnud inimese keha kohale või selle<br />
lähedusse. Miks valgus jääb niimoodi eksisteerima hyperruumi dimensioonides, ei osatud pikka<br />
aega seletust anda. Nüüd aga kvantväljateooria kontekstist lähtudes tulenebki see asjaolust, et<br />
165
hyperruumi eraldub virtuaalne footon, mitte aga reaalne footon. Seletus võib seisneda selles, et kui<br />
reaalne footon võib eksisteerida meie tajutavas aegruumis piiramatult kaua, siis virtuaalne footon<br />
aga ainult Δt jooksul, mida pole võimalik tuvastada. See vihjab aga sellisele asjaolule, et kui<br />
virtuaalne footon ei saa eksisteerida meie tajutavas aegruumis kauem kui Δt vastavalt energia<br />
jäävuse seadusele, siis väljapool aegruumi võib tema eksisteerimine kesta kuitahes kaua. Energia<br />
jäävuse seadust ei rikuta, sest sellist eksisteerimist ei ole võimalik tuvastada, kui virtuaalne osake<br />
eksisteerib väljapool aega ja ruumi. Reaalse osakesega on lugu aga hoopis vastupidi: reaalse footoni<br />
sattumisel väljapoole aegruumi ei saa ta seal eksisteerida lõpmatult kaua aega, sest siis oleks<br />
energia jäävuse seadus rikutud, kuna reaalne footon ei eksisteeri enam siis meie tajutavas aegruumis<br />
ehk energia on lihtsalt „kuhugi ära kadunud“. Pealegi virtuaalne footon kannab endas energiat ja<br />
impulssi sõltumatult.<br />
Kui inimene väljub oma kehast, eksisteerib inimene hyperruumis elektromagnetlainetena ehk<br />
valgusena. Valguslaine ei saa olla paigal ja seega liigub see ruumis kiirusega c. Kehast väljunud<br />
inimene kiirgab ümbritsevasse „ruumi“ valgust, kuid mitte nii nagu seda teeb näiteks meie<br />
eluruumides olev elektripirn. Kehast väljunud olekus eksisteerib inimene hyperruumis ehk ajatu ja<br />
ruumitu dimensioonis, mis tähendab omakorda seda, et valgust ei kiirata ümbritsevasse ruumi<br />
tavamõistes ( nagu elektripirni korral me seda mõistame ), vaid valgusolend kiirgab valgust<br />
hyperruumis enda ümbritseva tavaruumi suunas. See tähendab, et elektromagnetlaine vektor ei ole<br />
suunatud mööda hyperruumi dimensioone, vaid hyperruumist tavaruumi ( mida piltlikult võib<br />
mõista nii, et valgus püüab musta augu tsentrist välja pääseda ). Ainult nii on võimalik, et<br />
valguslained ei haju üksteisest laiali nagu seda on elektripirni korral.<br />
Kehast väljunud inimene eksisteerib hyperruumis ainult valgusena kiirates „ümbritseva<br />
eksisteeriva ruumi“ suunas elektromagnetlaineid, kuid mitte nii nagu seda teeb elektripirn.<br />
Elektripirn või hõõglamp kiirgab ümbritsevasse ruumi valguslaineid, mis on meile nähtav ja tajutav.<br />
Kuid kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t. aegruumist väljapool )<br />
ümbritseva aegruumi suunas, mis eksisteerib paralleelselt hyperruumi „kõrval“. Sellisel juhul võtab<br />
valguslaine pärale jõudmine meie kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline<br />
valgus meile kui elavatele inimestele nähtamatu. Ainult nii on võimalik kehast väljunud inimese<br />
kiiratavate valguslainete koospüsimine, et need üksteisest laiali ei hajuks nii nagu seda on<br />
elektripirni kiiratava valguse korral.<br />
Sellisele seaduspärasusele on kindel vaatuslik kinnitus. Näiteks SLK kogemustega inimesed on<br />
oma ütlustes kinnitanud, et kehast väljudes nad hõljuvad oma füüsilise ehk bioloogilise keha kohal<br />
või lihtsalt liiguvad oma elustamisruumis ringi kohtudes teiste inimestega, kes palatis parajasti<br />
viibivad. Kui kehast väljunud inimene hõljub oma „surnud“ keha kohal, siis seega peab see kehast<br />
väljunud inimene kuidagi liikuma Maaga kaasa nii nagu me kõik, kes sellel planeedil kõnnivad. See<br />
on vaatuslik fakt, mis tähendab seda, et kehast väljunud inimene eksisteerib küll ajatu ja ruumitu<br />
dimensioonis ( mitte meie kogetavas aegruumis ), kuid sellegipoolest „liigub“ ta Maaga kaasa. Kui<br />
ta seda ei teeks, siis leiaks ta end keset tühja kosmost. Planeet Maa omakorda liigub kosmoses kaasa<br />
koos galaktika liikumisega ja kuni Universumi paisumisega. See tähendab, et kehast väljunud<br />
olekus „liigub“ inimene Universumi paisumisega kaasa hoolimata sellest, et ta eksisteerib<br />
väljaspool aega ja ruumi. Vastavalt ajas rändamise teooriale seisneb Universumi kosmoloogiline<br />
paisumine aja, ruumi ja liikumise omavahelisel fundamentaalsel füüsikalisel seosel, mis mudelites<br />
väljendub hyperruumi ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi ( meie kogetava ruumi )<br />
liikumissüsteemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes. Sellest tulenevalt järeldub, et kui kehast<br />
väljunud inimene hõljub oma keha kohal, siis seega liigub ta tavaruumiga kaasa hyperruumi suhtes<br />
ehkki ta eksisteerib hyperruumis, mitte tavaruumis. Kui juba „keha“, mis on surnud kehast<br />
väljunud, liigub tavaruumiga kaasa, siis peab seda tegema ka kiiratavad valguslained, millel<br />
tegelikult põhinebki kehast väljunud füüsiline olek. Siit järeldubki otseselt see, et valguslainete<br />
omavektorid ei liigu hyperruumis sihitult ringi, vaid nende liikumissuund on hyperruumist<br />
tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki tavaruumiga kaasa liikumist hyperruumi suhtes.<br />
166
Joonis 2 Kehavälises olekus hõljutakse sageli oma füüsilise keha läheduses.<br />
https://www.youtube.com/watch?v=teTiwmd1IRk&list=PLA98B856DB742F5A5&index=2<br />
Kui inimese närvisüsteemist eralduvad väljad, siis see veel automaatselt ei taga inimese teadvuse<br />
ja psüühika eksisteerimist väljaspool inimese keha. See tähendab seda, et väli või<br />
elektromagnetlaine ise üksinda ei oma mingit infot ega mingisugust teadvuse elementi. Need väljad,<br />
mis eralduvad inimese ajust, peavad esiteks olema arvuliselt sama palju kui seda on neuronite<br />
loodud väljad inimese ajus ja teiseks need väljad peavad olema üksteise suhtes ruumiliselt täpselt<br />
samasuguses konfiguratsioonis nii nagu on neuronite poolt tekitatud väljade ruumiline paiknemine<br />
ja omavaheline interaktsioon inimese ajus. Ajust eralduvad väljad kõikjal kus esineb laengute<br />
polarisatsioon ja laengute polarisatsioon eksisteerib kogu inimese närvisüsteemi ulatuses – kõikides<br />
ajuosades ja närvisüsteemi piirkondades. Seega on eralduvate väljade arvukus vähemalt sama palju<br />
( tegelikult isegi suuremgi ) kui inimese närvisüsteemis ja ka kõikide nende väljade ruumilised<br />
konfiguratsioonid üksteise suhtes jäävad täpselt samasugusteks võrreldes 86 miljardi laetud neuroni<br />
väljadega inimese ajus. Sellest järeldub see, et sellises ajust eraldunud väljade süsteemis „peaks“<br />
säilima inimese teadvus ja psüühiline tegevus.<br />
Aju puhkepotentsiaaliseisund<br />
Kui inimene on elus ja terve, liiguvad sekundis miljonid elektriimpulsid mööda ajus olevaid<br />
närvikiude, mille tagajärjel neuronid laenglevad ehk ajupiirkonnad on elektriliselt aktiivsed. Seda<br />
kliinilist olekut nimetatakse toime- ehk tööpotentsiaali seisundiks, mille mõiste tuleneb närvikiu<br />
elektrilisest tööpõhimõttest. Erutuse tekkimise või levimise ehk toimepotentsiaali korral tungivad<br />
närvikiu sisemusse positiivsed laengud. Selle tagajärjel suureneb kiu siseosa potentsiaal järsult ja<br />
saavutab väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. Pärast seda liiguvad positiivsed laengud tagasi<br />
väliskeskkonda, mille tagajärjel muutub närvikiu siseosa taas väliskeskkonna suhtes negatiivseks.<br />
Kõik see toimub umbes ühe millisekundi jooksul ja selline pingeimpulss levib mööda närvikiudu<br />
edasi kuni „suubub“ mõnda närvirakku ehk neuronisse, mille tagajärjel hakkab see laenglema.<br />
Elektriimpulsside tekkimine ja nende levik ajus põhjustab närvirakkude laenglemist, mille<br />
tagajärjel on inimese teadvus ja psüühika esinemised aktiivsed. Sellest tuleneb ka analoogne mõiste<br />
– tööpotentsiaali seisund, mida kasutatakse ka elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldamisel. Kuid<br />
inimese kooma või kliinilise surma korral ei ole ajupiirkonnad enam aktiivsed ehk neuronid ei<br />
laengle, mis tähendab omakorda seda, et ajus ei levi enam elektriimpulsid. Elektriimpulsside<br />
167
levimise lakkamise korral lakkavad töötamast ka ajupiirkondade laenglemised. Neuronid enam siis<br />
ei laengle. Sellist kliinilist seisundit nimetatakse puhkepotentsiaali seisundiks, mille mõiste tuleneb<br />
jällegi elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldusest. See on sellepärast nii, et selline aju üldine<br />
mitteaktivatsiooniseisund on samasugune, mis närvikiu korralgi, mil ei esine elektriimpulsi teket<br />
ega selle levimist. Närvikiu ( näiteks aksoni ) puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja<br />
negatiivsete ioonide ehk laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa<br />
on sellisel juhul väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV.<br />
Väga tähelepanuväärne on märkida seda, et nii närvikiu ( s.t. aksoni ) kui ka neuroni membraani<br />
siseosa on mõlemad puhkepotentsiaali korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille<br />
väärtus on ligikaudu -70 mV. See tähendab seda, et mõlemad on ühesuguse polariseeritusega, mitte<br />
vastandliku polarisatsiooniga. See on väga tähtis fakt.<br />
Kuna inimese kehast väljumine esineb reaalselt ainult siis, kui aju üldine aktiivsus hakkab<br />
lakkama ( näiteks kooma või kliinilise surma tekkimise eelsel ajal ), siis võib seda mõista ka nii, et<br />
inimese kehast väljumine esineb ainult aju puhkepotentsiaali seisundi tekkimise eelsel ajal.<br />
Kahest erimärgiliselt laetud kehast koosnevat süsteemi, millel on väga suur elektrimahtuvus,<br />
nimetatakse kondensaatoriks. Kõige lihtsam kondensaator on plaatkondensaator, mis koosneb<br />
kahest teineteise lähedal asuvast erimärgiliselt laetud paralleelsest plaadist. Kuna närvikiu<br />
puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool<br />
närvikiu seina, siis võib närvikiudu vaadelda ja käsitleda kui kondensaatorit, millel on mingi kindel<br />
elektrimahtuvus. Kondensaatori laadimiseks kulutatud energia muundub elektrivälja energiaks, mis<br />
esineb kahe erimärgiliselt laetud plaadi vahelises ruumis.<br />
Närvikiu puhkepotentsiaali korral on positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute<br />
konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Sellisel juhul on positiivsete ja negatiivsete<br />
laengute vahelises ruumis kõik jõujooned ühesuunalised ja seda kogu närvikiu ulatuses. Välja<br />
jõujoon on suunatud närvikiu tsentri poole. Sellisel juhul on närvikiu laengu kui kondensaatori<br />
laengu väärtus maksimaalne. Kuid toimepotentsiaali korral on närvikiu seina laengute<br />
konsentratsioonide liigid mingis punktis teistsugune. Sellisel juhul on närvikiu mingis punktis<br />
positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina vastupidise<br />
märgiga võrreldes ülejäänud närvikiuga. See aga tähendab seda, et positiivsete ja negatiivsete<br />
laengute vahelises ruumis ei ole välja jõujoonte suund kogu kiu ulatuses enam ühesuunaline, vaid<br />
sellisel juhul on kiu mingis punktis ( kus esineb toimepotentsiaal ) jõujoonte suund vastupidine<br />
ülejäänud kiu suhtes. Jõujoon on suunatud kiu tsentrist eemale. Sellisel juhul on närvikiu kui<br />
kondensaatori kogu laeng väiksem, sest laengu suurus sõltub peale jõujoonte tihedusest ehk nende<br />
arvukusest ( s.t. väljatugevusest ) ka veel suunast. Näiteks kui välja jõujooned on kõik<br />
ühesuunalised, siis on tegemist maksimaalse laengu väärtusega. Kui aga esineb vastassuunalisi<br />
jõujooni, siis väli on üldkokkuvõttes nõrgem ja seetõttu ka laeng on väiksem. Siit järeldub see, et<br />
mida vähem on vastassuunalisi jõujooni ehk mida rohkem on samasuunalisi jõujooni, seda tugevam<br />
on laengutevaheline väli ja seeläbi on suurem ka elektrilaeng. Neurofüsioloogiliselt väljendub see<br />
selles, et mida vähem on arvuliselt tekkivaid pingeimpulsse, seda suurem on üldkokkuvõttes<br />
elektrilaengu arvväärtus, mis eksisteerib närvikiu positiivsete ja negatiivsete laengute<br />
konsentratsioonidena mõlemal pool närvikiu seina.<br />
Kui aga vastassuunalisi ja samasuunalisi jõujooni on sama palju ehk arvuliselt võrdselt, siis<br />
loetakse välja eksisteerimist nulliks. Sellisel juhul välja enam ei olegi, mida põhimõtteliselt võib<br />
mõista ka nii, et väljatugevus on lõpmatult väike. Näiteks väljaspool kondensaatorit on<br />
väljatugevuse vektorid vastassuunalised ja absoluutväärtuselt võrdsed, järelikult elektriväli puudub.<br />
Kogu inimese elektrilist närvisüsteemi on võimalik vaadelda ja käsitleda kui hiigelsuure<br />
elektrimahtuvusega kondensaatorit. Mida vähem on arvuliselt tekkivaid ja levivaid elektriimpulsse,<br />
seda suurem on selle närvisüsteemi kui kondensaatori kogu laeng. Kuid mida rohkem on levivaid<br />
elektriimpulsse, seda väiksem on inimese närvisüsteemi laeng. Elektrilaengu maksimaalne väärtus<br />
on inimese kooma või kliinilise surma ajal, mille korral ei levi inimese ajus globaalselt enam<br />
impulsse ja seega ajupiirkonnad elektriliselt ei aktiveeru. Neuronid enam siis ei laengle ja peaaegu<br />
kõikjal närvisüsteemi ( s.t. aju ) piirkondades esineb täielik erimärgiliste laengute ühesugune<br />
polarisatsioon. Sellist olekut nimetatakse aju puhkepotentsiaali seisundiks. Just enne sellise seisundi<br />
168
tekkimist ( kooma või kliinilise surma eel ) on inimesed oma kehadest väljunud. Siit järeldub, et<br />
inimese närvisüsteemi kogu laeng on sellises staadiumis täpselt nii suur, et selle poolt tekkiva<br />
aegruumi lõkspinna mõju hakkab avalduma samas närvikoes eksisteerivatele väljadele, mille<br />
tulemusena elektriväljad eralduvad hyperruumi. See tähendab ka seda, et närvisüsteemi kogu laeng<br />
peab olema mingi kindla väärtusega, et selle poolt tekitatud aegruumi lõkspind hakkaks<br />
närvisüsteemis endas eksisteerivatele elektriväljadele mõju avaldama. Selle mõju tõttu<br />
interakteeruvad omavahel aegruumi lõkspind ja elektriväljad, mille tulemusena närvisüsteemist<br />
eralduvad väljad hyperruumi.<br />
Kondensaatori laengu suurust mõjutavad järgmised olulised tegurid: erimärgiliselt laetud<br />
pindade vahekaugus, pindade suurus ehk nende pindala ja pindade vaheline aine ( ehk dielektriline<br />
läbitavus ). Niisamuti on oluline ka pindade potentsiaalide vahe ehk nendevaheline elektriline<br />
pinge. Näiteks mida väiksem on pindade vaheline kaugus, mida suurem on pindade pindalad ja<br />
mida suurem on pindade vaheline pinge, seda suurem on ka kondensaatori elektrimahtuvus ja<br />
seeläbi ka laeng. Täpselt sama kehtib ka inimese närvisüsteemi kui kondensaatori elektrimahtuvuse<br />
ja elektrilaengu korral. Erinevus seisneb ainult selles, et närvikiu või neuroni positiivsete ja<br />
negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool seina jäävad konstantseks. Ka nende pindade<br />
vahekaugused ja elektrilised pinged ei muutu puhkepotentsiaali seisundi ajal. Ainult mis muutub on<br />
erinimeliste laengute ühesuguse polarisatsiooni pindade suurus. Näiteks mida vähem tekivad ja<br />
levivad pingeimpulsid ehk mida ulatuslikum on puhkepotentsiaali seisund üle terve aju, seda<br />
suurem on erimärgiliste laengute ühesuguse polarisatsiooni pinna pindala S. Sellest tulenevalt<br />
suureneb ka laeng, sest mida suurem on kondensaatori erimärgiliselt laetud pindade pindalad, seda<br />
suurem on ka selle laeng. Erimärgiliselt laetud pinna pindala aju puhkepotentsiaali ajal on tohutult<br />
suur.<br />
Närvikiu puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk laengute<br />
konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa on sellisel juhul väliskeskkonna<br />
suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV. See tähendab, et närvikiud on<br />
elektrilaengute poolt polariseerunud. Täpselt nii on ka neuronitega, mille korral on neuroni siseosa<br />
väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk samuti polariseerunud. Selline elektrilaengute<br />
polarisatsioon esineb kõikjal üle terve aju ja närvisüsteemi. Vastavalt ajas rändamise füüsikale tekib<br />
aegruumi lõkspind ehk aegruumi lõpmatu kõverus kahe erimärgiliselt laetud pinna lähedusse, mitte<br />
nende pindade vahelise ruumala sisse. See tähendab seda, et aegruumi lõkspind tekib kahe<br />
erimärgiliselt laetud pindade vahelisest ruumalast väljapoole, kuid nende pindade lähedusse. Kuna<br />
elektrilaengute polarisatsioon esineb üle terve närvisüsteemi, siis seega tekib aegruumi lõkspind (<br />
puhkepotentsiaali seisundi ajal ) samuti üle terve närvisüsteemi.<br />
Inimese kehast väljumine esineb alati siis, kui inimene langeb sügavasse koomasse või kliinilisse<br />
surma. Kooma või kliinilise surma ajal on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Inimese<br />
koomaseisund ei ole tegelikult jäädavalt püsiv, vaid ajutine seisund. Pärast seda olekut läheb<br />
patsient üle kõigest mõnede nädalate pärast minimaalsele teadvusele, vegetatiivsesse seisundisse<br />
või ajusurma. Niimoodi jagatakse inimese kestvat teadvusetust kolme staadiumisse.<br />
Aju aktiivsus ei ole tegelikult surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal<br />
täielikult lakanud. Sellisel ajal näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid<br />
selliste ajuaktiivsuste korral, mis funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks<br />
taalamuses ja ajutüves ), on EEG registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub.<br />
Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus (<br />
näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski<br />
väga vähesel määral. Sellisel korral esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.<br />
Koomapatsientide üks ravimismeetodeid seisneb selles, et taastatakse aju signaalainete nö.<br />
keemiline tasakaal. Selleks kasutatakse dopamiini konsentratsiooni suurendavaid ravimeid, mida<br />
kasutatakse ka Parkinsoni tõve raviks. Dopamiin on signaalaine ehk neurotransmitter, mille abil<br />
jõuab elektriimpulss ühelt neuronilt teisele. Närvirakud ehk neuronid moodustavad veidi vähem kui<br />
pool kõikidest ajurakkudest. Suurem osa ajurakke on gliiarakud, mis varustavad hapniku ja<br />
energiaga närvirakke ja toetavad neid. Gliiarakud ka eemaldavad surnuid rakke. Inimese aju<br />
elektriline stimulatsioon võib põhjustada närvirakkude aktiveerumise, mille korral hakkavad need<br />
169
saatma närvisignaale. Selline tegevus stimuleerib ka närvirakkude kasvu ja seeläbi tekivad<br />
ühendused teiste närvirakkudega. Näiteks George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad<br />
Koubeiss avastas 2014 aastal, et Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond<br />
käitub kui „teadvuse lüliti“. See tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine viib<br />
inimese teadvuse kaotamiseni või teadvusele ärkamiseni. 2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema<br />
töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis<br />
seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse mittespetsiifilisi tuumasid.<br />
Ajus oleva glükoosi tarbimisest on võimalik mõõta inimese ajuaktiivsust, sest neuronite<br />
aktiivsuse suurenemine tähendab ka rohkem glükoosi omastamist nendes rakkudes. Glükoos on<br />
neuronite toitaine. Koomapatsiendi ärkamise tõenäosus sõltubki haige ajuaktiivsuse määrast ehk aju<br />
glükoositarve protsentuaalsusest võrreldes tavapärase olekuga.<br />
Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma<br />
või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik<br />
esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega<br />
kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju<br />
puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast<br />
väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna<br />
ohutult.<br />
Näiteks Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal<br />
kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud<br />
juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes<br />
teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi<br />
ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud<br />
meditsiini töötajad. Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime<br />
hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli<br />
hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis<br />
tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on<br />
terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii<br />
madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal<br />
kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud veresooni pehmendab madal<br />
temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb. Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle<br />
saab kõrvaldada. Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala<br />
töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga<br />
kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi<br />
elektroodidega. Naise kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes<br />
kõlarites oli kuulda 100 detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma<br />
kehast väljumist ja seejärel nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda<br />
rääkis naine hiljem pärast üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi<br />
Pam kasutada oma silmi ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta<br />
oli õhus hõljunud. „Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin<br />
uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt<br />
kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu<br />
elektrihambahari ja selles oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti<br />
lõigata, kui mingisugune südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada.<br />
Hiljem oli Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga<br />
kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid<br />
hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja<br />
tema kõrvadesse oli lastud väikeste kõlarite „kurdistav“ klõpsumine. Kui Pam viidi kliinilisse<br />
surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri tagajärjel, siis hakkasid ilmnema<br />
surmalähedase kogemuse tavalised tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja lennanud ja<br />
läinud mingisse valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid. Naine tundis<br />
oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on tekkinud sellest valgusest ehk<br />
Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta võrdles seda<br />
tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.<br />
170
Inimese kooma ja kliiniline surm on omavahel mõnes mõttes vägagi sarnased. Mõlemal juhul on<br />
inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Kuid üks peamisi erinevusi seisneb selles, et kui<br />
kliinilises surmas oleval patsiendil on südame töö seiskunud ( mis on kliinilise surma üks<br />
põhitunnuseid ), siis koomas oleva inimese süda võib töödata. Kooma ja kliiniline surm on<br />
omavahel väga lähedased seisundid, mis eristavad üksteisest ainult mõned üksikud parameetrid.<br />
Kuna inimesed on kehast väljunud just kliinilise surma eel, mille korral on korraks seiskunud<br />
inimese süda, siis seega peab süda olema seiskunud, et inimene saaks väljuda oma kehast. See<br />
tähendab ka seda, et kunstliku kooma ajal peab tegelikult olema ka süda seiskunud, et oleks<br />
võimalik teostada inimese kehast väljumist.<br />
Joonis 3 Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese<br />
kooma või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on<br />
võimalik esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste<br />
vahenditega kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia<br />
aju puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast<br />
väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna<br />
ohutult.<br />
https://www.radiologyinfo.org/gallery-items/images/male-patient-ct-scan.jpg<br />
Kunstlik kooma on põhimõtteliselt sama, mis üldnarkoos, kuid see on väga ekstreemne seisund.<br />
See tähendab seda, et patsiendi aju lülitatakse välja. Inimene ei ole enam siis teadvusel ja ta ei<br />
reageeri mittemingisugustele välisärritustele. Kuid inimese südamerütm, vererõhk ja hingamine<br />
siiski esineb arstide mehaaniliste protseduuride või kemikaalide manustamise abil. Inimest on<br />
võimalik koomasse viia narkoosiga ( näiteks süstitakse inimese üldanesteesiaks veenidesse teatud<br />
kogust fentanüüli ja propofooli ) või siis, kui inimese keha jahutatakse umbes 33 kraadini. Kuid<br />
oluline on see, et sellisest kunstlikust koomast on võimalik inimest tagasi teadvusele tuua.<br />
Säärane kunstlik kooma annab ajule suurt rahu. Aju peab kahjustumise korral paranema just<br />
puhkuse kaudu. Ajukahjustused on väga erinevad, alates hapnikupuudulikusest kuni trombini või<br />
peapõrutuseni. Ka narkootilised kemikaalid kahjustavad aju rängalt viies aju neuronite keemilise<br />
tasakaalu paigast ära. Enamus juhtudel langeb aju koomasse iseenesest, kui on saanud väga tugevalt<br />
kahjustada. Tänapäeval on selge, et aju taastub vigastustest enamasti just läbi kooma seisundi. Kui<br />
171
inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju<br />
paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu<br />
kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit<br />
on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi<br />
kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste<br />
suurusest.<br />
Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma<br />
kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene<br />
narkoosi. Inimest on võimalik uinutada ( viia sügavasse narkoosi ) isofluraaniga, mida peab<br />
sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt<br />
maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole<br />
tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub.<br />
Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha.<br />
Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega.<br />
Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 33-<br />
34 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33<br />
kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta<br />
aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi<br />
tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk<br />
eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist<br />
teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute<br />
tasemeid.<br />
Joonis 3 Need ajuskanneeringud on tehtud koomast ärkamise eri etappidel. Isegi koomas olles toimub<br />
algeline ajutegevus. Võrreldes kooma seisundiga puudub ka vegetatiivses seisundis oleval inimesel<br />
teadvusseisund, kuid see-eest on ainevahetus stabiilne, aju ainevahetus on umbes pool tavatasemest, esineb<br />
madala tasemega aju aktiivsus, esinevad aju unerütmid jmt.<br />
( Ajakiri: „Imeline Teadus“. Nr 9/2011, lk 5 )<br />
Inimese surmalähedased kogemused ehk SLK-d, mis sisaldavad endas ka reaalset kehast<br />
väljumist, esinevad ainult kliinilise surma või kooma seisundi eel. Kuid teaduslik statistika on<br />
näidanud, et tegelikult ainult teatud protsent kliinilise surma või kooma juhtumite korral on inimene<br />
kehast väljunud. See tähendab seda, et mitte kõik inimesed, kes on mingil põhjusel sattunud<br />
kliinilisse surma või langenud koomasse, ei välju kohe automaatselt oma kehadest, vaid teatud osa<br />
nendest. See tähendab ka seda, et inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine närvisüsteemist<br />
küll toimub aju puhkepotentsiaali seisundi eel, kuid mingisugune tundmatu faktor on veel teadmata,<br />
millest sõltub see, et miks sellises seisundis vahel ilmnevad kehast väljumised ja vahel mitte.<br />
Mõlemal juhul on aju üldine elektriline seisund täpselt samasugune, kuid sellegipoolest ei ole 100<br />
% kindlust veenmaks, et kui inimene viia aju puhkepotentsiaali seisundisse, siis toimub kohe<br />
automaatselt inimese kehast väljumine. Kahjuks see nii ei ole. Küll aga tõenäosus on palju kordi<br />
suurem, et inimene väljuks sellises olekus oma kehast. Sellises seisundis on selle tõenäosus lihtsalt<br />
väga suur, kuid sellegipoolest kindel olla ei saa.<br />
EEG registreerib ajukoore bioelektrilist aktiivsust. Aju suhtleb südamega uitnärvi kaudu.<br />
172
Süsihappegaasi ehk CO 2 sissehingamisel tekib inimesel akuutne hapnikuvaegus, mis viib aju ja<br />
südame kriisiseisundisse. Elektrokardiogramm on pinge ajalise sõltuvuse graafik. Pinge tekib kahe<br />
erineva elektroodi vahel, mis on kinnitatud iminappade abil inimese rindkerele, et uurida südame<br />
potentsiaali perioodilisi muutusi, mis avaldub pingetena inimese keha pinnal. Elektrokardiogrammi<br />
( mis uurib südame tööd ) ja elektroentsefalogrammi ehk EEG ( mis uurib peaaju tööd )<br />
tööpõhimõtted on sarnased ja inimese kliinilise surma korral näitavad mõlemad sirget katkematut<br />
joont.<br />
„Olgu mainitud, et pikemat aega püsinud muutused elektrokardiogrammi kõveras on kindel<br />
tunnistus üle elatud hapnikupuudusest, kuid mitte südameinfarktist. Niisiis ei olnud kogetud<br />
surm ainuüksi psüühiline, vaid ka orgaanilist osa puudutanud sündmus.“ ( Irma Weisen, lk.<br />
21 )<br />
Inimene on ainult siis surnud, kui teda ei saa enam ellu äratada. Kui aga inimest saab uuesti ellu<br />
äratada, siis pole inimene tegelikult surnud, vaid ta on „puhkepotentsiaali seisundis“. See on väga<br />
oluline vahe, mis määrab ära inimese surma definitsiooni: inimene on ainult siis surnud, kui teda<br />
pole võimalik enam elustada. Seni viibib inimene puhkepotentsiaali seisundis. Seda, et kas inimene<br />
on surnud või mitte, pole tegelikult üldsegi nii lihtne määratleda.<br />
Kui kehast väljumine toimub inimese kliinilise surma eel, siis väga tõenäoliselt esineb seda ka<br />
bioloogilise surma eel. Kuid ainult kliinilise surma ajal on võimalik oma kehasse tagasi tulla, sest<br />
ainult siis on võimalik elustada inimese keha. Bioloogilisest surmast pole enam võimalik tagasi<br />
tulla, sest seda pole lihtsalt kordagi juhtunud.<br />
Eutanaasia<br />
Suitsiid on inimese enesetapp – vabatahtlikult surma minemine. Suitsiidi ehk inimese enesetapu<br />
sotsiaalseid ja psühholoogilisi põhjusi ning ennetust uurib teadusharu nimega suitsidoloogia. Kuid<br />
eutanaasia seisneb sellises sunnitud enesetapus, mille põhjustab mingi vältimatu ja sageli ravimatu<br />
raske haigus, mis halvab peaaegu täielikult inimese senise elukvaliteedi. Näiteks võib inimene<br />
viibida koomas ja pole teada millal ta üles ärkab. Eutanaasiat reguleeritakse riikides seadustega ja<br />
sellele annab nõusoleku patsient ise ( kui ta saab ) või tema lähedased ( kui neid on ), kuid mitte<br />
arstid, kes patsienti elus püüavad hoida. Kuid eutanaasia mõiste muutub, kui tuntakse inimese<br />
kehast väljumise kõiki tahke. Inimese reaalse kehast väljumise korral seisneb eutanaasia ainult<br />
„keha vahetuses“, mitte enam vabatahtlikult või sunniviisiliselt surma minemises. Sellisel juhul on<br />
inimese eesmärgiks eksisteerida teistsuguses kehas ja mitte omada enam bioloogilist keha.<br />
Suitsiidiga pole siin enam midagi pistmist. See mõneti sarnaneb soovahetusega, mille korral soovib<br />
inimene oma sugu muuta.<br />
Aegruumi tunnel<br />
Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just<br />
aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis<br />
või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada. Kui<br />
valgusolendid suudavad luua aegruumi tunneleid, siis on täiesti võimalik ka see, et nad suudavad<br />
mõjutada gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõverust ) nii, et füüsilised kehad ( nagu näiteks laud, tool,<br />
voodi jne ) hakkavad ilma näilise põhjuseta liikuma. Seda esineb näiteks kuulsates poltergeisti<br />
173
juhtumites. Aegruumi kõverusega kaasneb üldrelatiivsusteooria järgi jõud, mis Newtoni II seaduse<br />
järgi mõjutab kehasid nii, et need hakkavad kiirendusega liikuma.<br />
Tekib küsimus, et kui inimese surmalähedastes kogemustes nähakse tõesti aegruumi tunneleid,<br />
siis kuidas on võimalik, et need tekivad näiteks haigla reanimatsioonipalatis olevale surija kohale?<br />
Kuidas on võimalik, et aegruumi tunneli tekkimist ja eksisteerimist ei märka ruumis viibivad elavad<br />
inimesed ( näiteks arstid ) hoolimata sellest, et need on nii suured, et inimene mahub sealt vabalt<br />
läbi? Pealtnäha tundub neile küsimustele võimatu vastata, kuid tegelikult on seda müsteeriumit üsna<br />
lihtne ja küllaltki ratsionaalne mõista. Seletus seisneb selles, et ajas rändamise teooria reeglite järgi<br />
eksisteerivad ussiurked meie kogetavas aegruumis uskumatult väikse ajaperioodi jooksul – näiteks<br />
10 -15 sekundit. Sündmused või nähtused, mis eksisteerivad kõigest 10 -15 sekundi jooksul, ei ole<br />
meile kui elavale inimesele enam selgelt tajutav. Ussiurgete niivõrd väike eksisteerimise ajaperiood<br />
tuleb välja füüsikateooriate alusprintsiipidest. Kuid inimese kehast väljunud olekus toimub inimese<br />
eksisteerimine juba sellises aegruumi dimensioonis, „kus“ ei eksisteeri enam aega ega ruumi. See<br />
tähendab, et kui inimene väljub oma kehast, siis satub ta ajatusse ja ruumitusse dimensiooni, mida<br />
füüsikas nimetatakse hyperruumiks. Kuna aega enam ei eksisteeri, siis on võimalik näha ussiurke<br />
eksisteerimist palju palju kauem ( näiteks minutites ), mis muidu tegelikult eksisteeriks kõigest 10 -15<br />
sekundit. See tähendab seda, et siin kehtib vaatleja relatiivsus – inimesele, kes viibib ajas ja ruumis,<br />
võivad toimuda sündmused ja protsessid väikese ajaperioodi jooksul, kuid kehast väljunud<br />
inimesele, kes eksisteerib ajatu ja ruumitu dimensioonis ehk hyperruumis, võivad samad sündmused<br />
ja protsessid toimuda juba palju pikemat aega. See on vaatleja relatiivsus, mida peab SLK puhul<br />
arvestama.<br />
SLK kogemustega inimesed on oma ütlustes veenvalt tunnistanud, et kehavälises olekus esineb<br />
ajatuse ja ruumituse tunne. See tähendab, et aega ja ruumi enam ei eksisteerikski. Niisamuti on<br />
sellises tundmatus „dimensioonis“ eksisteerides täheldatud, et sekundil ja aastatuhandel ei ole mitte<br />
mingisugust vahet. See tähendab ka seda, et inimene võib reaalselt surnud olla kõigest paar minutit,<br />
kuid kehavälises olekus võib „aeg“ mööduda seevastu aastaid.<br />
Vaatleja relatiivsuse olemasolu kinnitab fakt, et kui kehast mitte väljunud inimene läbib ussiurke,<br />
siis see toimub hetkeliselt ehk teleportreerutakse ruumis või ajas, kuid kehast väljunud olekus<br />
ussiurke läbimisel mingit teleportatsiooni ei ilmne, vaid selle asemel esineb lihtsalt tohutult suur<br />
liikumiskiirus. SLK kogemustega inimesed on tunnistanud oma ütlustes, et tunnelis liigutakse väga<br />
kiiresti, kuid see ei toimu hetkeliselt. See on oluline aspekt, mis viitab sellele, et vaatleja relatiivsus<br />
ehk ussiurke eksisteerimise ajaperiood on kehast mitteväljunud inimesele ja kehast väljunud<br />
inimesele tõepoolest erinev. Üldse on tähelepanuväärne, et kehast väljunud inimene ei ole võimeline<br />
teleportreeruma ehkki ta eksisteerib hyperruumis ehk ajatu ja ruumitu dimensioonis ( s.t. väljaspool<br />
aega ja ruumi ).<br />
Kaaluta oleku seisund<br />
Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Kaaluta olek tuleneb tavalistes<br />
tingimustes otseselt sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud. Raskusjõud ehk<br />
gravitatsioonijõud tuleneb omakorda aegruumi kõverdusest. Näiteks planeedi Maa gravitatsioon<br />
tuleneb sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi. Kehast väljumise korral eksisteerib<br />
inimene „väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu ei ole inimene enam aegruumi kõveruse mõju<br />
sfääris. Sellest tulenevalt ei tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib kaalutuse tunne. Kaaluta<br />
olek on amorphusolendi üks tavalisemaid ja levinumaid taju elamusi. Seda kogeks tavainimene<br />
ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda ka siis, kui toimub vabalt lendamine<br />
– näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma. Kahtlemata on enda raskuse puudumist hea<br />
tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju elamusi, mis esineb ka surmalähedaste kogemuste ajal.<br />
174
See on tegelikult üks esimesi tunnetusi üldse, kui väljutakse operatsioonisaalis oma kehast.<br />
Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma füüsilistest<br />
kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse ja kerguse tunnet. Kuid sellist tunnet<br />
on võimalik esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt<br />
sooritada kahel erineval viisil. Esimene eksperiment on seotud vertikaalselt liikuva liftiga. Inimene<br />
peab lebama horisontaalselt ( mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt vertikaalselt üles<br />
liigub. Selleks võib olla ka lift. Kuid enne aluse vertikaalselt liikuma hakkamist peab inimene<br />
lebama alusel võimalikult lõdvestunult. Lõdvestumine ehk pinge vaba psüühiline seisund on selle<br />
katse juures oluliseks parameetriks. Teaduslikud uuringud on näidanud, et kui inimene on<br />
meeldivalt lõdvestunud, siis tema aju hapniku hulk on kahanenud 80-60 protsendini. Aluse liikuma<br />
hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest kehast, mis sarnaneb<br />
surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik inimesed ise järele proovida. Kuid<br />
oluline on märkida seda, et antud katses tekib eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks ( s.t.<br />
väga väikese mõõdetava aja jooksul ), kuid SLK-de korral on selline tunne ajas pidev. Teine<br />
eksperiment on seotud vee all sooritava akrobaatikaga. Me kõik oleme näinud paljusid akrobaate,<br />
kes sooritavad õhus oma imelisi saltosi. Saltoks nimetatakse sellist akrobaatika elementi, mille<br />
jooksul inimese keha teeb õhus täispöörde ümber oma keha keskme. Selle käigus jääb pea vahepeal<br />
alaspidi. Saltot ei tehta „külg ees“ ( see on nii pigem „hundiratta“ korral ), vaid „külg kõrval“ ehk<br />
„nägu ees“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea tegelikult kogu aeg ettepoole. Antud eksperiment<br />
sarnaneb eespool kirjeldatud salto sooritamisega, kuid erinevused seisnevad järgnevas. Saltot ei<br />
tehta õhus, vaid vee all. Vee sügavus peab olema kindlasti suurem kui inimese enda reaalne pikkus,<br />
sest muidu võib salto tegemise käigus pea ära lüüa. See tähendab ka seda, et saltot sooritatakse<br />
„ilma hüppeta“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea seekord tahapoole. Salto sooritamise käigus (<br />
kui inimese pea „läbib alaspidise faasi“ ) tunneb inimene hetkeks ( mõõdetava aja jooksul ) kaaluta<br />
olekut ja erakordset „kerguse tunnet“. Kuid just selline tunne on SLK-de korral ajas pidev.<br />
Inimese kaaluta oleku ( kehavälise tunde, surmalähedase kogemuse ) sarnane teadvuseseisund<br />
esineb ka hävituslennukite pilootidel. Need tekivad siis, kui pööratakse või alla poole sööstetakse<br />
väga suurel kiirusel. Sellisel juhul hakkab ilmnema ajule väga suur raskusjõud. Väga kiiret pööret<br />
tegevas hävituslennukis tekib inimesel jõud peast jalgadesse. See tekkiv jõud surub kõike alla.<br />
Inimese keha aga hoiab iste lennukis paigal. Kuid inimese veri voolab sellegipoolest alajäsemetesse<br />
ja ka kõhtu. See tähendab omakorda seda, et inimese pea jääb ilma vereta. Kiire lennu tingimusi<br />
jäljendavad tsentrifuugid, mida erinevad uurijad kasutavad oma erinevates lennulaborites. Sellistes<br />
tingimustes uurivad teadlased raskusjõu mõju inimese ajule. Teadvus hakkab pilootidel korraks<br />
kaduma. Kuid enne seda hakkab veri inimese ajust „ära minema“ ja seejärel nähakse tunnelit. Pärast<br />
seda ei saa inimene enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Teadvus kustub. Kuid vere<br />
naasmise korral ajju hakkab inimene tõmblema. Ja siis ilmneb inimesel teadvus. Kõigepealt on<br />
inimene segaduses ja ei mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida alles siis, kui tal see<br />
segadustunne üle läheb. On teada seda, et kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad<br />
lühikest unenägu, mis on üsna kindlakujulised ja sarnanevad surmalähedaste kogemustega. Nähakse<br />
peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool oma keha ja tajutakse<br />
kaaluta olekut. Enamasti on tegemist väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need kogemused<br />
süübivad sügavale inimeste mällu.<br />
Kehast väljumine kui „aegruumist väljumine“<br />
Ajas rändamise teoorias käsitlesime seda, et kuidas inimene rändab füüsiliselt ajas. Sellisel juhul<br />
rändab ajas füüsikaline keha ( ehk inimene ), mis omab vastavalt relatiivsusteooriale seisumassi.<br />
Kuid SLK-de korral rändab ajas füüsikalise keha asemel hoopis füüsikaline väli ( inimese<br />
175
närvisüsteemis eksisteeriv elektriväli ehk footonid ), mis ei oma seisumassi ( footonitel ju puudub<br />
seisumass ). Kuid see, mis ei oma seisumassi, mõistame kiirgusena ( elektromagnetlainena ). See<br />
liigub „vaakumis“ kiirusega c ja ei saa olla ruumis reaalselt paigal. See kõik tähendab seda, et<br />
elektriväli eraldub inimese närvisüsteemist ( täpsemalt neuronite laengutest ) elektromagnetlainena (<br />
footonite voona ), sest see hakkab ajas rändama, mida me inimese korral käsitlesime ajas rändamise<br />
teoorias. Keha seisumass on skalaar, kuid tavaline mass on vektor. Kui inimene ( kes omab<br />
seisumassi ) rändab ajas, siis selleks ta üldiselt nö. „väljub tavalisest aegruumist“ ( ehk satub<br />
sellisesse piirkonda aegruumis, kus aegruum on Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi<br />
kõverdunud lõpmatuseni ) ja tuleb tagasi aegruumi, millisena me seda igapäevaselt tunneme. Kogu<br />
see protsess võtab aega ainult 0 sekundit ehk toimub ajateleportatsioon. See tähendab sisuliselt<br />
seda, et kui seisumassiga füüsikaline keha teleportreerub ajas ja ruumis, siis see keha on „teinud<br />
nihke“ tavaruumist hyperruumi ja hyperruumist uuesti tavaruumi. Piltlikult öeldes peab keha<br />
„hetkeks“ eksisteerima „väljaspool aegruumi“, et teleportreeruda ruumis või ajas. Kui on aga<br />
tegemist seisumassita kehaga ( näiteks valgusega ), siis sellisel juhul see küll siirdub tavaruumist<br />
hyperruumi, kuid hyperruumist uuesti tavaruumi enam ei toimu. Selle asemel jääbki keha igavesti<br />
siirduma hyperruumist tavaruumi. Kuna valgusolend eksisteerib ainult valgusena ja valgusel ei ole<br />
füüsika seisukohast lähtudes seisumassi ( kuna see liigub vaakumis valguse kiirusega ehk kiirusega<br />
c ), siis seega ei oma ka valgusolend ise seisumassi. Bioloogiline inimene aga omab seisumassi.<br />
Inimese kehast väljumise korral eralduvad inimese elektrilisest närvisüsteemist elektriväljad ( mis ei<br />
oma seisumassi ) elektromagnetlaineteks „väljapoole aegruumi“, kuid „sealt“ tagasi meie tavalisse<br />
aegruumi enam ei ilmu ehkki on teadmata põhjustel võimeline füüsiliselt kontakteeruma meie<br />
tavalises aegruumis eksisteerivate füüsikaliste kehadega. Seetõttu ei saa „vaimude“ ( „kummituste“<br />
) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega<br />
uurida, sest nad eksisteerivad nö. „väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool<br />
aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nagu näiteks<br />
valgust ( informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või<br />
neutriinod ( kuid mitte täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.<br />
Ainus võimalus inimese kehast väljumist kontrollida on see, et patsient näeb enda elustamiskatseid<br />
pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline joon on ajas korduv. Ja seetõttu<br />
on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast iga päev ja<br />
nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud iseloomujoont. See tähendab seda, et kui<br />
inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast<br />
tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis<br />
toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete juures viibivad<br />
isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.<br />
Võib eeldada, et üks kord tekkinud elektromagnetlaine ei kao kuhugi, vaid see igavesti eemaldub<br />
allikast valguse kiirusega ( vaakumis ). Sellise kiiruse tõttu me seda kätte enam kunagi ei saa.<br />
Näiteks saatejaama sulgemise korral ( ehk välja allika kadumise korral ), ei saa me enam TV saadet<br />
näha. Vastuvõtt on sellisel juhul võimatu, ehkki see väli veel ruumis levib. Elektromagnetlaine<br />
jookseb meist lihtsalt mööda. Näiteks kui me vaatame läbi teleskoobi peeglit, mis on pandud Maast<br />
umbes 10 valgusaasta kaugusele, siis peaksime nägema umbes 20-ne aasta taguseid sündmusi Maal.<br />
Valgus ( kui elektromagnetlaine ) levib vaakumis konstantse kiirusega c, kuid aines liigub valgus<br />
sellest väiksema kiirusega. Mida lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis,<br />
seda enam aeglasemalt liigub aeg ja seda enam keha pikkus lüheneb. Sellepärast ei saagi valgus olla<br />
mitte kunagi paigal. SLK-de korral ehk „valgusolendi“ valguse eksisteerimine on eespool mainitust<br />
natuke teistsugusem. Sellisel juhul liigub valgus ehk elektromagnetlaine „aegruumist“ ( kus aeg on<br />
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike ehk Albert Einsteini<br />
üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on aegruum kõverdunud lõpmatuseni ) aegruumi ( kus aeg ja<br />
ruum on meile igapäevaselt mõistetav ). See sarnaneks sellega, kui valgus liiguks sellise taevakeha<br />
nagu musta augu Schwarschildi pinna seest väljapoole, mis mõistagi võtab välise vaatleja suhtes<br />
lõpmatult kaua aega. Seetõttu saabki valgusolendi valgus ehk elektromagnetlaine olla meie suhtes<br />
näiliselt paigal, sest lõpmatult kõverdunud aegruumis võtab valgusel mistahes vahemaa läbimine<br />
ruumis lõpmatult kaua aega. Üldrelatiivsusteooria näitab meile üsna veenvalt, et kõveras ruumis<br />
176
teepikkused lühenevad.<br />
Siinkohal peab kindlasti märkima seda, et mitte aegruum ise ei ole kõverdunud, vaid<br />
valgusolendi kõik kiiratavad valguslained liiguvad hyperruumist ( milles esineb lõpmatu aegruumi<br />
kõverdus ehk aegruumi eksisteerimise lakkamine ) tavaruumi ( milles eksisteerib aegruum, mida me<br />
kõik igapäevaselt tajume ). Niimoodi on valgusolendi kiirgavate valguslainete suhtes ümbritsev<br />
aegruum kõverdunud lõpmatuseni, kuid seisumassiga inimese suhtes ( kes eksisteerib tavaruumis<br />
ehk aegruumis ) on tegemist täiesti tavapärase igapäevaselt kogetava aegruumiga, milles ei esine<br />
mitte mingisuguseid meetrilisi deformatsioone. Ühest aegruumi dimensioonist teise „liikumine“<br />
kulub valguslainel lõpmatult kaua aega ja seetõttu võib mõista seda ka nii, et valgus ei pääse<br />
„väljaspoolt“ aegruumi meie tavalisse aegruumi.<br />
Valgusolend on nagu täht ( näiteks Päike ), mis kiirgab ümbritsevasse aegruumi valguslaineid.<br />
Kuid sellisel juhul oleks täht nagu musta augu tsentris ehk Schwarzschildi pinna sees. Musta augu<br />
tsentris olev aegruum on teatavasti kõverdunud lõpmatuseni ja seega ei pääse valgus sealt kunagi<br />
välja. Täpsemalt öeldes pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt<br />
lõpmatult kaua aega ja seega paistavad välisvaatlejale tähe ümber olevad valguslained olevat paigal.<br />
Piltlikult väljendades hoiab aegruumi lõpmatu meetriline deformatsioon valgusolendi elektromagnetlaineid<br />
tavaruumi suhtes paigal. See tähendab seda, et aegruumi lõpmatu kõverus takistab<br />
elektromagnetlainete üksteisest laiali hajumist, mis esineb näiteks meie tavalises aegruumis<br />
eksisteerivate TV- ja raadioantennide korral. Analoogiline efekt esineb näiteks ka aatomifüüsikas.<br />
Näiteks klassikalise teooria järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant<br />
aatomituuma kukkuma. Kuid sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse<br />
seosed. Näiteks elektroni asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes, kuid seevastu<br />
elektroni impulss suureneb. Selle tulemusena elektron eemaldub aatomituumast, sest elektroni<br />
energia suureneb. Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid<br />
seevastu määramatuse seosed takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses<br />
teatud kindla konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba ajas rändamise teoorias tõdesime,<br />
tulevad osakeste määramatuse seosed lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste<br />
teleportatsiooni omadustest. Elektroni „liikumine“ ümber aatomi tuuma on seotud tema pideva<br />
teleportreerumise omadustega aegruumis, mida võib piltlikult samuti pidada aegruumi meetriliseks<br />
deformatsiooniks.<br />
Absoluutselt kõik kehad Universumis eksisteerivad ajas ja ruumis ning kõik nähtused (<br />
sündmused ) Universumis toimuvad samuti ajas ja ruumis. See on füüsikateaduslik fakt, mis<br />
põhineb suurel mahul eksperimentaalsetel andmetel ja muidu inimkogemusel. Füüsika järgi on kogu<br />
Universumi mateeria põhiliseks eksisteerimise vormiks just aegruum. Mateeria enda põhilised<br />
vormid on aine ja väli. Kuna kehast väljunud inimene ( ehk valgusolend ) eksisteerib „väljaspool“<br />
aegruumi, siis võib kehast väljumist mõista kui Universumist „väljapoole“ siirdumisena ( s.t.<br />
Universumi füüsikast „lahti pääsemisena“ ). See tähendab seda, et füüsiliselt on valgusolend<br />
„väljaspool“ Universumit, nagu kõigest lahti kistud ( isegi looduses toimuvast füüsikast ehkki<br />
valgusolend ise eksisteerib elektromagnetlainetena ). Ka „vaimselt“ on valgusolend väljaspool<br />
Universumi füüsikat, sest keha välises olekus omandatakse telepaatilisel teel selline teadvusseisund,<br />
mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias.<br />
Kuid tekib küsimus, et kui valgusolend eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis, siis<br />
miks see valgusolend on „liikuva“ tavaruumi suhtes paigal ehk läheb näiteks planeedi Maa<br />
liikumisega kaasa? Näiteks kehast väljudes hõljub inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui<br />
miski eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ( ehk hyperruumis ), siis ei ole see enam „kontaktis“<br />
tavaruumiga ehk teisiti öeldes, kui sõitvast rongist väljub keha, siis see keha ei liigu ju enam<br />
rongiga kaasa. Seletus seisneb selles, et valgusolend küll eksisteerib tõesti „väljaspool aegruumi“ (<br />
ehk hyperruumis ), kuid samas „liigub“ ta tavaruumiga kaasa ( ehk allub Universumi paisumise<br />
üldisele liikumisele ). See tuleneb sellest, et valgusolendi kiiratavate valguslainete kiirusvektorid on<br />
suunatud hyperruumist tavaruumi. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise<br />
tavaruumi punkti suhtes paigal ( liikudes Maaga kaasa ehk tegelikult Universumi paisumise üldise<br />
liikumisega ). Sellega sarnane seaduspärasus esineb ka inimese reaalse ajas rändamise korral.<br />
Näiteks kui inimene rändab ajas minevikku Pariisis, siis ta ka satub möödunud ajahetkesse ja ka<br />
177
Pariisi, mitte Londonisse või Moskvasse. See tähendab seda, et ajaränduri liikumise trajektoor ajas (<br />
ehk hyperruumis ) on sirge ehk lineaarne. Keerulisi liikumistrajektoore ( nagu näiteks planeedi Maa<br />
liikumine maailmaruumis tähtede suhtes ) ajaränduri korral ei ole. Seda näitavad reaalsed<br />
ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui rännatakse ajas minevikku, siis jõutakse<br />
küll õigesse aega, kuid mitte õigesse kohta. Ka sellisel korral liigub ajarändur hyperruumis ehk ajas<br />
lineaarselt, kuid kehade asukohtade muutused Universumis ( s.t. kehade liikumised ) põhjustavad<br />
sellise asukoha muutust, kuhu ajarännak sooritada tahetakse. Näiteks kui inimene sooritab<br />
ajarännaku minevikku planeedil Maa, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab ennast hoopis<br />
avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud. Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei<br />
eksisteeri.<br />
Valgusolend kui füüsikaline keha ei teleportreeru tavaruumis, kuid ometigi eksisteerib ta<br />
hyperruumis ehk „aegruumist väljapool“, kus ei ole aega ega ruumi. See tuleneb otseselt sellest, et<br />
valgusolend ( valgus ) ei oma seisumassi. Absoluutselt kõik kehad, mis omavad seisumassi ja<br />
satuvad hyperruumi, teleportreeruvad tavaruumis.<br />
Lõpmatu ulatusega tühjas ruumis ( vaakumis ) liikuv elektromagnetlaine ( valguslaine ) on<br />
põhimõtteliselt tekkimatu ja kadumatu ( „surematu“ ). Sellel lainel ei ole allikat ega ka laengut.<br />
Kuna valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi ( ehk peab pidevalt<br />
liikuma kiirusega c ). Lõpmatu ulatusega tühi ruum ( vaakum ) võib olla reaalselt näiteks lõpmatu<br />
kõverusega aegruum. Näiteks musta augu aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ja seega on musta<br />
augu tsenter ( ehk Schwarzschildi pind ) meist ( ehk välisvaatleja suhtes ) „lõpmata kaugel“.<br />
Lõpmatus kauguses lõikuvad omavahel ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse<br />
jõudmine musta augu tsentrisse võtab lõpmatult kaua aega. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille<br />
korral tahab valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk liikuda ajatust dimensioonist ajalisse<br />
dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse liikumisega.<br />
Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate elektromagnetlainete<br />
omavaheline konfiguratsioon ( ehk teadvus ) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab<br />
valgusolendi lõpmatut eluiga.<br />
Igavese elu võimalikkus tuleb välja ka Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Seda tuntakse<br />
kaksikute paradoksina. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem<br />
Maale tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks.<br />
Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. „Kaksikute paradoks“ on aja aeglustumise<br />
efekt. Näiteks mida lähemale valguse kiirusele vaakumis inimene liigub, seda aeglasemini ta ka<br />
vananeb. Kuna hyperruumis aega ( ja ruumi ) ei ole, siis sellele lähenedes aegleneb inimese<br />
vananemine. Seega kui inimene ainult eksisteerikski hyperruumis, siis ta üldse ei vananeks. Inimene<br />
ei vananeks ja seega ei sureks mitte kunagi. Järelikult oleks hyperruumis eksisteerides võimalik<br />
igavene elu. See on erirelatiivsusteooria kaksikute paradoksi edasiarendus. See näitab igavese elu<br />
võimalikust – kui aega ei eksisteeriks, siis elu eksisteerimine oleks igavene.<br />
Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri.<br />
Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab<br />
hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega ega ruumi ). Kehast väljunud inimese<br />
elektromagnetlaine liigub „ruumist“ ( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike )<br />
ruumi ( mida me igapäevaselt kogeme ) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata<br />
kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste<br />
elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( ehk siis valgusolend ) eksisteerib hyperruumis ja seega<br />
„liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis<br />
eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral.<br />
Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub seisumassiga keha ajas või ruumis, kui see<br />
läbib aegruumi tunneli. See tähendab, et kui seisumassiga keha teleportreerub ajas või ruumis, siis<br />
see ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. SLK-nähtused näitavad, et kui<br />
valgusolend ( millel pole seisumassi ) läbib aegruumi tunneli, siis valgusolendi teleportatsiooni ajas<br />
või ruumis otseselt ei avaldu ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel<br />
silmapilkselt liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab seda, et<br />
valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda ( ehk silmapilkselt liikuda ) nagu<br />
178
inimesed. Aegruumi tunnel ehk ussiauk võimaldab neil lihtsalt suuri vahemaid ruumis väga kiiresti<br />
läbida ja tõenäoliselt ka ajas rännata.<br />
Kehast väljumise kui „aegruumist väljumise“ teoreetilised tõendid<br />
Inimese surmalähedaste kogemuste ehk kehast väljumise ajal on inimene tajunud imelist<br />
kaalutuse tunnet, ajatust ja ruumitust, läbi tunginud füüsilistest kehadest, hõljunud enda keha kohal<br />
ja olnud nähtamatu elavatele inimestele. Kõik need tuntud surmalähedaste kogemuste<br />
iseloomujooned tulevad otseselt sellest, et inimene eksisteerib kehast väljunud olekus<br />
elektromagnetlainetena ehk valgusena „väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis, mitte enam<br />
tavaruumis. Selliseid tajuefekte ei põhjusta ajukoore vallandumise sündroom, mille all mõistetakse<br />
seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad<br />
tajuaistingud. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise<br />
füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda<br />
ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad.<br />
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud<br />
lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles öelduna aegleneb aja kulgemine hyperruumis lõpmatuseni<br />
ja pikkus ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus lüheneb lõpmata väikeseks. Relatiivsusteoorias<br />
nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata<br />
eksisteerivad aeg ja ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum.<br />
Järgnevalt vaatame neid inimese kehast väljumise iseloomujooni, mis üsna objektiivselt viitavad<br />
sellele, et kehast väljumine on oma olemuselt kui aegruumist väljumine. Need ei tulene inimese<br />
vallandunud mälestustest ega kunagi kogetud tunnetest, mille põhjustaksid vere välja valgumine aju<br />
oimusagaratest, kuna aju oimusagaratesse salvestuvad inimese mälestused.<br />
1. Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Kaaluta olek tuleneb otseselt<br />
sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud. Raskusjõud ehk gravitatsioonijõud<br />
tuleneb omakorda aegruumi kõverdusest. Näiteks planeedi Maa gravitatsioon tuleneb<br />
sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi. Kehast väljumise korral eksisteerib<br />
inimene „väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu ei ole inimene enam aegruumi<br />
kõveruse mõju sfääris. Sellest tulenevalt ei tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib<br />
kaalutuse tunne. See ei tulene ajukoore nägemispiirkonna kahjustumisest, mille korral<br />
jäävad hapnikuta aju kiirusagarad, mis põhjustaks tunde hõljumisest või tunnelite<br />
nägemist. Kaaluta olek on amorphusolendi üks tavalisemaid ja levinumaid taju elamusi.<br />
Seda kogeks tavainimene ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda<br />
ka siis, kui toimub vabalt lendamine – näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma.<br />
Kahtlemata on enda raskuse puudumist hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju<br />
elamusi, mis esineb ka surmalähedaste kogemuste ajal. See on tegelikult üks esimesi<br />
tunnetusi üldse, kui väljutakse operatsioonisaalis oma kehast.<br />
2. Täpselt sama on ka ruumis hõljumisega, mida paljud kehast väljunud inimesed on<br />
kogenud. Maa peal hoiab raskusjõud meid maa ligi ehk eksisteerib jõud ülalt alla. Kuid<br />
kehast väljunud olekus ( ehk eksisteerides väljaspool aegruumi ) ei ole inimene enam<br />
raskusjõu ehk aegruumi kõverduse mõju all ja seega esineb inimesel meie mõistes<br />
„antigravitatsiooniline“ võimalus. See tähendab seda, et inimene suudab eirata<br />
raskusjõudu ja sellest tulenevalt suudab inimene lennates või hõljudes liikuda mistahes<br />
ruumipunkti. Selles mõttes osutub amorphusolendi levimine ruumis täiesti erinevaks<br />
tavainimese omast, kes kasutab ruumis liikumiseks ( näiteks kõndimiseks või<br />
179
jooksmiseks ) oma jalgu, kui välja arvata tehnoloogilised abivahendid. Kuna<br />
amorphusolendil mingeid jäsemeid ei ole, siis „hõljutakse“ läbi ruumi nii nagu seda teeb<br />
näiteks udukogu või pilv. Ka seda on täheldatud surmalähedaste kogemuste ajal, mida<br />
inimesed on kirjeldanud kui „võrratut kogemust“. Lendamine, levitatsioon ja hõljumine<br />
oleksid amorphusolendil täiesti tavalised kogemused. Niisamuti ka „antigravitatsioon“ (<br />
ehk raskusjõu ignoreerimine ) oleks absoluutselt tavaline võimalus. Seepärast tuntaksegi<br />
kaaluta olekut.<br />
3. Ruumis liikumine võib toimuda väga kiiresti, kuid Universumi suurte mastaapide<br />
läbimiseks kasutatakse aegruumi tunneleid ehk „neutraalseid kanaleid“, mille korral<br />
liigutakse lausa ühest galaktikast teise. Selliseid aegruumi tunneleid tuntakse füüsikas<br />
üldrelatiivsusteoorias, mille korral on aegruum kõverdunud lõpmatuseni. Neid<br />
nimetatakse ka „ussiaukudeks“. Amorphusolendi elektriväli suudab mõjutada aegruumi (<br />
seda kõverdades ) samamoodi nagu seda teevad suured massid, sest energia ja mass on<br />
ekvivalentsed suurused, mida õpetab meile erirelatiivsusteooria. Selliseid tunneleid on<br />
nähtud ka surmalähedaste kogemuste ajal, mil nähakse ja tuntakse ennast sisenevat<br />
mingisugusesse „musta tunnelisse“, mille lõpus paistab ere valgus.<br />
4. Kehast väljunud inimesel on võimalus tungida läbi füüsiliste kehade, mis eksisteerivad<br />
ajas ja ruumis ja mis koosnevad aineosakestest. SLK kogemustega inimesed on oma<br />
ütlustes tunnistanud, kuidas nad oma kehadest on väljunud ja saanud minna läbi seinte<br />
või teiste inimeste füüsiliste kehade. Selline võimalus on üks kõige klassikalisemaid<br />
jooni, mis kehast väljunud olekus avaldub. See sarnaneb füüsikas kvantmehaanikas<br />
tuntud osakeste barjääri läbimisega, mille korral on osakesel tõenäosus läbida mingit<br />
füüsilist barjääri ehk mingit teist keha. Nende kahe vahel on kattuvus ilmne ja see viitab<br />
üsna objektiivselt sellele, et osakese barjääri läbimine ja kehast väljunud inimese<br />
läbimine seintest võimaldab ilmselt üks ja sama aja ja ruumi dimensioon. Tõenäoliselt<br />
see nii ka on, sest kehast väljunud inimene eksisteerib valgusena hyperruumis ehk<br />
väljaspool aega ja ruumi ning samas osakese barjääri läbimise võime tuleb osakese<br />
lainelisest käitumisest, mis omakorda tuleneb osakeste teleportatsioonist aegruumis ehk<br />
eksisteerimisest hyperruumis ( s.t. väljaspool aegruumi ). On täiesti ilmne, et üks ja sama<br />
aegruumi „dimensioon“ võimaldab osakese barjääri läbimist ja samas ka kehast väljunud<br />
inimese läbimist seintest ehk samuti füüsilistest barjääridest. Valgusolend eksisteerib<br />
hyperruumis ja seega „liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie<br />
igapäevaselt kogetavas ruumis eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste<br />
korral. Näiteks amorphusolendil on võime tungida läbi füüsiliste kehade ( läbida seinu<br />
või isegi inimesi ) nagu seda teevad kvantosakesed potentsiaalibarjääri läbiminekul. Ka<br />
gravitatsioonivälja ei ole füüsikaliselt võimalik varjestada, sest gravitatsioonijõud mõjub<br />
inimesele ka majas viibides. Sellist „läbilaskeomadust“ teame olevat ka „vaimudel“ ja<br />
„hingedel“, sest ka „nemad“ olevat suutelised läbima seinu ja üldse igasuguseid füüsilisi<br />
kehasid. Surmalähedastes kogemustes, kui inimene on väljunud oma kehast, on läbitud<br />
„uue kehana“ ka arste ja medõdesid. Selliseid juhtumeid on kirjeldatud päris palju. Kuid<br />
hoolimata sellisest imelisest „läbilaskeomadusest“ suudab amorphusolend ka mõjutada<br />
füüsilisi kehasid.<br />
5. „Vaimude“ ( „kummituste“ ) ega ka kehast väljunud inimese olemasolu ei ole võimalik<br />
näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest nad eksisteerivad nö.<br />
„väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt<br />
võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nii nagu näiteks valgust ( ehk<br />
informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või<br />
neutriinod ( kuid mitte täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.<br />
Seetõttu ongi valgusolend ehk amorphusolend tavainimesele nähtamatu, mis tähendab ka<br />
seda, et ereda valguse kogemist ei põhjusta aju kuklasagaratest vere välja imbumine.<br />
180
Näiteks surmalähedaste kogemuste korral ei näe arstid inimese elustamiskatsete juures<br />
valgusolendeid, mida aga kehast väljunud inimene näeb. Olend on ise kui valgus ja<br />
samas „ise“ võimeline seda valgust ka mõjutama.<br />
6. Inimese elektrilisest närvisüsteemist eraldunud kogu elektromagnetväli eksisteerib<br />
„väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis. Selline eksisteerimine põhjustab tajuda ajatust<br />
ja ruumitust ehkki selle välja enda liikumine „aegruumis“ toimub sarnaselt nii nagu iga<br />
teise füüsikalise keha korral. Kehast väljunud inimesed on seda ka tegelikult kogenud.<br />
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam<br />
tavaruumis ehk hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju inimene aja ja ruumi<br />
olemasolu. Selge on see, et inimese eksisteerimine „väljaspool aegruumi“ küll põhjustab<br />
ajatu ja ruumitu tajumist ( mitte sureva aju parema oimusagara verevarustuse kadumine<br />
nagu teadlased on seda seni spekuleerinud ), kuid kuidas see kehast väljunud oleku korral<br />
inimese tajusüsteemides avaldub pole veel täpselt teada.<br />
7. Inimene ei taju enam aja olemasolu, sest aeg muutub tema suhtes ajatuks ehk toimub<br />
ajatu kogemine. Unisoofilises psühholoogias seletatakse ajatu taju tekkimist sellega, et<br />
selline psüühiline taju ilming avaldub näiteks ka inimese reaalsel ajas teleportreerumisel<br />
minevikku ja tulevikku. Kuid sellisel juhul peab ajas teleportreerumine toimuma üsna<br />
intensiivselt ja hetkeliselt. Näiteks võidakse ühel hetkel sooritada aja rännak 100<br />
aastasesse minevikku ja siis järgmisel hetkel ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne.<br />
Kuid veel kord peab mainima seda, et tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte inimese<br />
kujuteldava ajas liikumisega ehk kronosteesiaga. Sellisel ajas rändamisel esineb inimesel<br />
ajatu taju aisting. Ajaränduri jaoks pole aega enam olemas, sest ajas saab liikuda edasi ja<br />
tagasi. Seni on inimese jaoks eksisteerinud aeg mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui<br />
aga rännata ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja nende asemele kerkib<br />
esile ainult oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu<br />
ajaränduri jaoks enam minevikus siis, kui ta on liikunud ajas minevikku. Seetõttu<br />
eksisteerib tema jaoks ainult oleviku ajavorm ning sellest tulenevalt tajub inimene aja<br />
puudumist. Ajas rändamise reaalset võimalikkust kirjeldatakse pikemalt juba<br />
<strong>Maailmataju</strong> ajas rändamise füüsikateoorias.<br />
8. Vastavalt füüsikateaduse üldistele arusaamadele on aeg ja ruum omavahel lahutamatult<br />
seotud ehk see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. See tähendab seda, et ajatu tajuga<br />
kaasneb ka ruumitu taju. Inimene ei tunneta enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd<br />
ruumitu. Peale aja ei ole ajaränduri jaoks enam olemas ka ruumi. Selline ruumitaju<br />
avaldub siis, kui inimene teleportreerub ruumis. Ruumis teleportreerumise all mõeldakse<br />
füüsikas keha asukoha hetkelist muutumist ruumis. See tähendab seda, et keha liikumine<br />
ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste teleportreerumised,<br />
mis põhjustavadki osakeste laineliste omaduste olemasolu. Teleportatsioon ruumis on<br />
tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Ka inimene võib teleportreeruda ruumis<br />
ühte teatud asukohta ja sealt edasi teise asukohta jne. Inimese liikumine ruumis ei võta<br />
enam aega, sest see toimub nüüd silmapilkselt. See mõjutab inimese psüühikat nii, et<br />
inimene ei taju enam ruumi olemasolu. Nii tekibki ruumitu taju.<br />
9. Mingi tundmatu valgusolendi juuresolekul avaneb inimesel võimalus näha oma seni<br />
elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina. Seal<br />
näeb ta kõiki oma elusündmusi. Selle juures kogetav ajamõõde on hoopis teistsugune, kui<br />
seda me tajume maa peal olles. Aeg on omandanud hoopis eripärase eksisteerimise<br />
vormi. Inimese kogu elatud elu on võimalik nüüd detailselt näha.<br />
Isegi valgusena eksisteerides peab inimene olema väljaspool aegruumi, sest ainult see võimaldab<br />
valguslainete mittehajumist üksteisest. Kõik eelnevalt kirjeldatud tuntud surmalähedaste kogemuste<br />
181
ehk SLK iseloomujooned viitavad ja samas annavad ka tunnistust sellele, et inimene eksisteerib<br />
kehast väljudes valgusena väljaspool aegruumi ehk hyperruumis.<br />
Inimese teadvuse eksisteerimine väljade konfiguratsioonina<br />
Valgusolend eksisteerib väljaspool aegruumi ehk hyperruumis. Kuid sellest hoolimata eksisteerib<br />
aeg ja ruum valgusolendi kiiratavate valguslainete jaoks. Tegemist ei ole tavaruumiga ( s.t. meie<br />
igapäevaselt kogetava aegruumiga ), vaid see tuleneb otseselt erinevate elektromagnetlainete<br />
liikumistest üksteise suhtes, sest aeg ja ruum on liikumisest põhjustatud illusioonid ja erinevad<br />
elektromagnetlained liiguvad üksteise suhtes ( s.t. mitte otseselt üksteise suhtes, vaid kõik liiguvad<br />
korraga hyperruumist tavaruumi ). Aeg ja ruum on suhtelised nähtused. Näiteks<br />
erirelatiivsusteooriast on teada, et liikuva rongi lähenemisel valguse kiirusele vaakumis aegleneb<br />
rongis olev aeg välisvaatleja suhtes, kuid rongi sees olevale vaatlejale kulgeb rongis olev aeg<br />
normaalselt. Täpselt sama on ka valgusolendi füüsikaga. Valgusolend ise võib ju eksisteerida<br />
„väljaspool“ aegruumi, kuid selle valgusolendi kiiratavate valguslainete jaoks eksisteerib ka<br />
aegruum, mida ei tohi segamini ajada meie tavaruumiga.<br />
Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida<br />
tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite<br />
elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende kombinatsioonidel. See tähendab seda, et<br />
inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks<br />
on ajus olevad tuhanded neuronid. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud<br />
neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks<br />
kestma ka teadvus ( psüühika ). Inimese kehast väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus (<br />
ehk elektromagnetlained ), milles esinevad samuti elektriväljad. Tekib küsimus, et kuidas tekib<br />
inimese teadvus valgusest ehk kuidas valgus tekitab inimese teadvuse. Suurim ja põhjapanevaim<br />
erinevus inimese ajus ja kehast väljunud olekus oleva teadvuse vahel on see, et ajus eksisteerivad<br />
paigal seisvad väljad ( sest neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu ), kuid kehast väljunud olekus<br />
baseerub teadvus liikuvatel väljadel ( valguslaine ei saa ruumis olla paigal ). Järgnevalt on esitatud<br />
11 võimalikku aspekti, mida peab teadma ja uurima, kui me soovime mõista erinevate<br />
elektromagnetlainete omavahelisi konfigureerimisi, mille tulemusena peab säilima inimese<br />
psüühika ( teadvus ) ja milles esineb ilmselt ka sarnasusi inimese närvisüsteemis eksisteerivate<br />
väljade füüsikaga:<br />
1. (Elektromagnet)lainete pikkused, suurused<br />
2. Lainete sagedused<br />
3. Erinevate lainete väljade omavaheline suhestumine ehk konfigureerumine<br />
4. Lainefaasi kiiruse võimalik mõju<br />
5. Lainete liikumistrajektoorid<br />
6. Lainete interferentsi ja difraktsiooni nähtused<br />
7. Lainete liitumised<br />
8. Kui palju on laineid?<br />
9. Lainete paiknemine ruumis<br />
10. Lainete levimiskiirused<br />
11. Lained kui osakesed<br />
Kogu valgusolendi füüsika peab rangelt baseeruma nendel 11-nel aspektil. Muid võimalusi ei ole.<br />
Peame leidma nii sarnasusi kui ka erinevusi valgusolendi ja inimese närvisüsteemi füüsika vahel.<br />
Närviimpulss ehk elektriline signaal tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja. Kui impulss<br />
182
suubub neuronisse, siis neuron hakkab laenglema, mis tekitab ruumis omakorda elektrivälja. See<br />
tähendab ka seda, et magnetväli muutus elektriväljaks ja kui neuronist väljub impulss, siis<br />
elektriväli muutub uuesti magnetväljaks. Magnetväli on oma olemuselt liikuv elektriväli. Niimoodi<br />
esineb ajus pidev elektri- ja magnetvälja üksteiseks muutumine, mis ongi tegelikult kogu aju<br />
funktsioneerimise füüsikaliseks aluseks. Elektri- ja magnetvälja üksteise muutumine esineb ka<br />
elektromagnetlaines, mis on võimeline ruumis eksisteerima ilma laengute olemasoluta.<br />
Närvirakud ehk neuronid ei ole ruumis üksteisest isoleeritud ja see tähendab seda, et kui<br />
neuronid ajus laenglevad, siis elektriväljade kaudu satuvad need üksteise suhtes interaktsiooni<br />
täpselt nii nagu laetud kehad ruumis. Kuid seevastu närvikiud ( näiteks aksonid ) on ümbritsevast<br />
ruumist isoleeritud rasvarikka müeliinkestaga, mida toodavad gliiarakud. Gliiarakud ei juhi erutusi.<br />
Need rakud isoleerivad üksteisest neuronid ja jätked. Närvirakkude aksonit ümbritseb müeliinkest,<br />
mis on rasvarikas aine. Seda toodavadki gliiarakud. Valgeaine hele värvus just sellest tulenebki.<br />
Valgeollus ümbritseb ajurakkude ühendusi. Valgeollus sisaldab ajurakkude ühendusteid. Aksoneid<br />
ümbritsevates müeliinkestades on katkestused, mida nimetatakse Ranvier´ soonisteks. Müeliinkiht<br />
võimaldab signaalil liikuda 100 korda kiiremini. Kuna nende kaudu liigub elektriimpulss, mis<br />
tekitab magnetvälja ( sest liikuv laeng tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja ), siis isolatsiooni<br />
tõttu ei saa see interakteeruda ümbritsevas ruumis laenglevate neuronite väljadega. Selles mõttes on<br />
liikuvate elektriimpulsside ja paigalolevate laenglevate neuronite väljad üksteisest isoleeritud.<br />
Elektromagnetlaine elektriväli on ajas impulsseeruv, mis tähendab seda, et see väli tekib ja kaob<br />
ajas perioodiliselt. See sarnaneb närvirakkude laenglemistega ajas. Ka neuronite ümber olevas<br />
ruumis tekivad elektriväljad ajas perioodiliselt. Elektromagnetlaines olev magnetväli tekib ajas<br />
samuti perioodiliselt. See sarnaneb aga närvikoes liikuvate närviimpulssidega, sest liikuvad laengud<br />
tekitavad ajus magnetväljasid. Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlainet kirjeldava skalaarpotentsiaali<br />
võrrand on tuletatud tuntud Maxwelli valemitest:<br />
ja niisamuti ka vektorpotentsiaal<br />
Nendest avaldistest saadaksegi järgmised potentsiaalide võrrandid:<br />
.<br />
, ja ,<br />
milles elektromagnetvälja vektorpotentsiaal on , ja . Magnetväljal on<br />
pseudovektor, kuid elektriväljal on tavaline vektor.<br />
Maailmapilt on inimese ajus erinevate ajupiirkondade vahel ära liigendatud. See tähendab seda,<br />
et erinevaid psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi töötlevad erinevad lokaalsed ajupiirkonnad.<br />
Kuna kehast väljumise korral eralduvad elektriväljad erinevatest ajupiirkondadest üle terve aju ühe<br />
korraga, siis seega töötlevad erinevaid psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi kehast väljumise<br />
korral samuti erinevad elektromagnetlainete ehk väljade piirkonnad. See tähendab seda, et<br />
maailmapilt on inimese kehast väljunud olekus erinevate elektromagnetlainete piirkondade vahel<br />
ära liigendatud nii nagu oli seda erinevate ajupiirkondade korral. Nende kahe vahel on sarnasused<br />
ilmsed.<br />
Kuna maailmapilt on erinevate elektromagnetväljade vahel ära liigendatud nii nagu oli seda<br />
erinevate ajupiirkondade korral, siis seega võivad ruumis paiknevate tuhandete<br />
elektromagnetväljade asendid üksteise suhtes olla nii nagu seda oli neuronite väljade korral inimese<br />
bioloogilises ajus. See tähendab seda, et tuhandete elektromagnetväljade paiknemiste struktuur<br />
ruumis sarnaneb inimese aju ( s.t. närvisüsteemi ) ehitusega. Näiteks tuhanded neuronid<br />
moodustavad sellise ühtse bioloogilise süsteemi, mida me väljaspoolt näemegi ajuna. Täpselt sama<br />
on ka tuhandete elektromagnetväljadega ruumis ehkki kehast väljunud inimene näeb välja ainult<br />
183
valgusena.<br />
Inimesed on oma surmalähedaste kogemuste kirjeldamisel mõista andnud, et nende mõistus (<br />
teadvus ) asub „uues kehas“ umbes samas asukohas kus see oli ka füüsilises ( ehk bioloogilises )<br />
kehas. See tähendab seda, et inimese ehk antud juhul valgusolendi teadvus ( ja ka psüühika ) „asub“<br />
kogu „valguse massi“ suhtes ( ehk kiirguvate valguslainete ruumi osas ) üleval pool nii nagu asub<br />
inimese pea ( s.t. aju ) kõige ülemises keha osas. Nii on seda tundnud kehast väljunud inimesed oma<br />
surmalähedaste kogemuste ajal.<br />
Elektromagnetlaine füüsikaline olemus seisneb elektri- ja magnetvälja üksteise muutumises, mis<br />
levib ruumis valguse kiirusega ehk c. Elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis põhjustab<br />
esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni teel esile<br />
elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena.<br />
Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel. Magnetvälja<br />
muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib elektrivälja muutumise<br />
tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. Ruumis liikuv elektrilaeng ( näiteks ühest<br />
neuronist teise liikuv elektriimpulss ) tekitab nii magnetvälja kui ka elektrivälja, mis saavad<br />
eksisteerida samaaegselt.<br />
Elektrivälja impulsi levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Mistahes välja<br />
muutumise ruumilise ülekande kiirus ühtib valguse kiirusega vaakumis. See tähendab seda, et kui<br />
muutub välja allikas ( näiteks elektrilaeng ), siis sellest tulenevalt muutub ka väli teatud kaugusel<br />
laengust. Kuid selleks kulub teatud aeg. Väli ise ( näiteks elektromagnetlaine ) levib ruumis valguse<br />
kiirusega c. Laine rühmakiirus näitab ära laine ( osakese ) reaalse liikumiskiiruse ruumis. Kuid<br />
elektromagnetlaine faasikiirus näitab aga seda, et kui kiiresti muutub elektriväli magnetväljaks ( ja<br />
vastupidi ). Laine faasikiirus võib olla suurem kui valguse kiirus vaakumis ehk c, kuid laine<br />
rühmakiirus on alati väiksem kui c ( valguse korral on see c-ga võrdne ). Kuna kõik elektromagnetlained<br />
„liiguvad“ hyperruumist tavaruumi ( selline on nende kõikide lainete ühine kiirusvektor ) ja<br />
kõik lained liiguvad kiirusega c, siis seega on need lained ( ehk väljad ) üksteise suhtes paigal. Ja<br />
seetõttu ei oma erinevate lainete liitumised, inteferents ja difraktsioon siin mingit mõtet. Ka<br />
neuronid ja nende laengute väljad on ajus üksteise suhtes paigal. Neuronid ajus ei liigu, liiguvad<br />
ainult elektriimpulsid.<br />
Valguse kiirusega liikuvas elektromagnetlaines on elektrivälja ja magnetvälja ulatus ruumis<br />
lokaliseeritud. See tähendab seda, et energiaväli omab ruumis kindlaid mõõtmeid ( ehk see ei ole<br />
lõpmata ruumilise ulatusega ). Matemaatiliselt väljendab seda elektromagnetlaine elektrivälja<br />
kirjeldav füüsika võrrand:<br />
ehk lühemalt kirjutades või Magnetvälja kirjeldava<br />
võrrandi on võimalik analoogiliselt avaldada järgmiselt:<br />
ehk lihtsamalt<br />
Võrrandites esinev k on lainearv ( mis on vektor ) ja . Kuid laetud keha ( näiteks laetud<br />
närviraku ehk neuroni või kera laengu ) (elektri)välja ulatus ruumis võib teoreetiliselt olla lõpmata<br />
ulatusega ( ehk kuitahes suur ), kui see laetud keha eksisteeriks näiteks lõpmata ulatusega tühjas<br />
ruumis. Matemaatiliselt ( ja seega füüsikaliselt ) on see võimalik.<br />
Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis väga lokaliseeritud võrreldes keha laengu<br />
väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Seetõttu ei saa erinevate elektromagnetlainete<br />
väljade omavaheline kontakt ja konfiguratsioon olla nii nagu seda on inimese ajus olevate väljade<br />
korral, mis on põhjustatud tuhandete neuronite laenglemistest. Erinevate elektromagnetlainete<br />
väljade omavaheline kontakt ja seeläbi ka konfiguratsioon ( millel põhineb inimese teadvus ja<br />
psüühiline tegevus ) peab olema kuidagi teisiti avalduv. Ruumis liikuvat elektromagnetlainet võib<br />
käsitleda ka kui footoni liikumisena. Footoni käitumist kirjeldab kvantmehaanika. Osakese<br />
184
käitumine aegruumis on tõenäosuslik ja sellest tulenevalt on footonil kui osakesel lainelised<br />
omadused. Footonit kirjeldab tõenäosuslaine, mis „koosneb“ erinevate arvväärtustega<br />
leiutõenäosustest. Tõenäosuslaine amplituud määrab ära osakese maksimaalse leiutõenäosuse.<br />
Kvantmehaanika seaduste järgi võib footonite tõenäosuslained olla omavahel seotud läbi<br />
kvantpõimumise. Ja see tähendab seda, et ka elektromagnetlained võivad olla omavahel seotud läbi<br />
kvantpõimumise. See teeb erinevate elektromagnetlainete väljade omavahelise kontakti ja seeläbi<br />
ka konfiguratsiooni palju keerulisemaks ja palju abstraktsemaks kui seda on inimese ajus olevate<br />
väljade korral.<br />
Inimese ajus olevad neuronid suhtlevad üksteisega kahel erineval viisil: üksteisele impulsse<br />
saates ( ehk läbi aksnonite, mille kaudu kulgeb informatsioon „elektrilise impulsi“ näol ) ja<br />
elektrilise laenglemise tulemusena ( neuroni laengu elektriväli mõjutab otseselt teise neuroni laengu<br />
välja ). Niimoodi suhtlevad omavahel neuronid inimese ajus, mille tulemusena tekib ka<br />
konfiguratsioon, mis on inimese teadvuse füüsikaliseks aluseks. Kuid inimese kehast väljunud<br />
elektromagnetväljade süsteemis toimub „informatsiooni“ liikumine läbi kvantpõimumise, sest<br />
väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed struktuurid ja<br />
väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju lokaalsemad, mistõttu<br />
ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad neuronite laengute väljad inimese<br />
ajus. Läbi kvantpõimumise toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena<br />
tekib ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade<br />
omavaheline kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju<br />
abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.<br />
Omavahel ühenduses olnud kaks footonit ( näiteks on need kiiratud üheskoos välja mõnest<br />
aatomist ) jäävad ühendusse ka mistahes suure vahemaa korral. See tähendab ka seda, et samas<br />
protsessis tekkivate osakeste vahel kehtivad jäävusseadused. Põimunud olekud on<br />
superpositsiooniprintsiibi järelm, kui tegemist on enam kui ühe osakesega. Superpositisiooniprintsiibi<br />
järgi viibib footon mitmes olekus ühe korraga. Teaduskeeles öelduna seisneb<br />
superpositsiooniprintsiip üksteist välistavate ehk ortogonaalsete olekute kooseksistensis.<br />
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused.<br />
Kvantpõimumise korral on mõlemad osakesed enne mõõtmist tundmatus olekus. Ühe osakese<br />
mõõtmine annab infot ka teise osakese kohta. See tähendab seda, et ühe osakese mõõtmise tulemus<br />
mõjutab teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Põimunud olekud<br />
taanduvad mõõtmisel klassikalisteks olekuteks.<br />
Osakeste vahel esineb kvantpõimumine ainult siis, kui need osakesed on tekkinud ühes ja samas<br />
protsessis ( näiteks footonid võivad olla kiiratud üheskoos välja mõnest aatomist ). Kuna inimese<br />
kehast väljumine ehk väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ( ehk elektromagnetlainete<br />
tekkimine väljade erldumisel inimese närvisüsteemist ) on tervikuna üks ja sama prtosess kõikide<br />
tekkivate mateerialainete jaoks ( nii nagu ka inimese ajas rändamise korral rändavad ajas üheaegselt<br />
kõik inimest ehk ajarändurit moodustavad osakesed ), siis seega inimese kehast eraldunud<br />
elektromagnetlainete vahel „võivad“ esineda kvantpõimumised. Väljade eraldumine inimese<br />
närvisüsteemist sarnaneb elektromagnetlainete ehk footonite tekkimisega, mis on kiiratud üheskoos<br />
välja mõnest aatomist. Inimene eksisteerib kehast väljunud olekus ainult valgusena ja seega on meil<br />
tegemist ainult footonite osakeste liigiga.<br />
Kvantpõimituse korral ( mida mõnikord nimetatakse ka kvantteleportatsiooniks ) ei teleportreeru<br />
osake otseselt ühest ruumipunktist või ajahetkest teise, vaid ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab<br />
teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Seetõttu on kvantpõimitus<br />
teleportatsiooni eriliik ( s.t. erijuht ) nii nagu oli näiteks aja dilatatsioon erijuht rändamaks ajas<br />
tulevikku kui selle asemel saaks kasutada aegruumi tunnelit ehk teleportatsiooni. Kvantpõimitus<br />
näitab väga selgelt kvantmehaanika tulenemist osakeste teleportreerumistest aegruumis nii nagu<br />
seda näitab ka osakeste läbimine barjäärist teatud tõenäosuse olemasolul.<br />
Telepaatia<br />
185
Amorphuslike olendite ( s.t. mateeria väljana eksisteeriva eluvormi ) füüsikalised ja ka psüühilised<br />
omadused ja võimalused erinevad suurel määral nendest elusorganismidest, kes eksisteerivad<br />
peale välja ka ainena ( s.t. koosnevad aineosakestest ). See tuleneb puhtalt mateeria enda<br />
füüsikast. Füüsikast on ju üldiselt teada, et aine ja väli ( mis on mateeria põhivormideks ) on üsnagi<br />
erinevate omadustega ( kuid esineb ka sarnasusi ) ja need erinevused kanduvad üle ka erinevate<br />
liikide elusorganismide elutalitlusse. Väljadel on võrreldes ainega mõningaid erilisi omadusi. See<br />
tähendab seda, et kui elusorganism eksisteerib ainult väljana ( sõltumata täielikult närvitegevuse<br />
arengust ), siis omandab ta ka välja füüsikalised omadused, mis ainelistel elusorganismidel ( kes<br />
koosnevad aineosakestest ) puuduvad. Näiteks omandatakse elektriväljale iseloomulikud omadused,<br />
mille tõttu reageerib amorphusolend ümbritsevale keskkonnale ( ja ka käitub ) kui elektriväli.<br />
Näiteks kehavälise olekuga kaasneb telepaatia võimalus, mis võimaldab imelisi tajuelamusi<br />
„sõnadeta“ teistega jagada. Surmalähedaste kogemuste ajal on inimene väljunud oma kehast, mis<br />
iseenesest ei tekita mitte mingeid imelisi teadvuseseisundeid. Alles mingi valgusolendi juuresolekul<br />
tajub kehast väljunud inimene ülima armastuse ja rõõmu tunnet. See lähtub otseselt just<br />
valgusolendist, kes oma erakordse telepaatilise võimega „sängitab“ saabunud inimest oma imeliste<br />
tajuelamustega. Niimoodi kaasnebki inimese füüsilise keha muutumisega ( ehk kehast väljumisega )<br />
ka teadvuslik telepaatia. Kvantpõimumine võib seletada valgusolendi telepaatilise võime toimimist.<br />
Telepaatia all mõeldakse tavaliselt seda, et inimeste mõtted edastatakse teistele inimestele mitte<br />
heli abil ( nagu rääkimise korral ), vaid ainult „mõtte“ abil. Kuid telepaatia vorm on sellest<br />
tegelikult palju laiem. Edastatakse infot ainult mõttega. Seejuures info sisu ei pea olema ainult heli<br />
vormis, vaid need võivad olla ka maitsmis, haistmis, kompimis ja visuaalses vormis. Näiteks<br />
edastatakse inimestele telepaatia abil muusikat, jäätise maitset, lõhnaõli aroomi jne. Peale<br />
nimetatute võib telepaatilisel teel ( infot ) edastada ka erinevaid emotsioone ja tundmusi. Nii et<br />
telepaatia ei piirdu ainult heli edastamisega mõtte abil.<br />
Näiteks SLK-nähtustes esinevad valgusolendid, kes suhtlevad surnud inimesega just<br />
telepaatilisel teel. Valgusolendi juuresolekul tajuvad inimesed sageli seletamatut õndsuse tunnet. Ka<br />
seda võib tõlgendada kui telepaatilise suhtlusena, sest õndsuse tunne lähtub just valgusolendist.<br />
Emotsioonide ja tundmuste edastamine inimestele mittefüüsilisel teel on samuti telepaatia üks<br />
vorme. Need leiavad väga sageli aset SLK-de korral.<br />
Teadvuse olemus seisneb virtuaalse reaalsuse tekkimises ümbritsevast maailmast. Keha välises<br />
olekus kasutavad maavälised valgusolendid telepaatilise võime baasil sellist teadvusliku maailma<br />
tekkimist erinevate vajaduste rahuldamiseks. Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee,<br />
et virtuaalreaalsus võib osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks<br />
suhtlemiseks. Virtuaalses reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita. See tähendab seda,<br />
et seal ei kirjeldata neid, vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega looksime absoluutselt kõike<br />
seda, mida muidu peame looma reaalsete ehk füüsiliste ( tehnoloogiliste ) vahenditega. Selline<br />
võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel, kasutatakse teadlikult ära<br />
tervetel inimestel. Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult (<br />
s.t. objektiivselt ) ei eksisteeri. Inimese kehast väljunud olekus ehk surmalähedaste kogemuste ajal<br />
esinevad sageli väga võimsad ja pealtnäha üsna realistlikud visualisatsioonid, mille tekkimiste<br />
päritolu on vahel teada, kuid enamasti mitte. Näiteks valgusolendi juuresolekul võib inimesel<br />
avaneda võimalus näha oma seni elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise<br />
panoraamina ehk visualisatsioonina. Seal näeb ta kõiki oma elusündmusi. Selles on võimalik<br />
detailselt näha inimese kogu elatud elu. Inimene tunnetab oma tegude mõju teistele inimestele, mis<br />
ta maises elus korda on saatnud. Inimene tajub teiste inimeste teadvuses esinevat rõõmu ja rahulolu<br />
või valu ja piina, vastavalt sellele, mida ta on teistele inimestele põhjustanud. Tagasivaate ajal viibib<br />
valgusolend inimese kõrval.<br />
Telepaatia üheks seletuseks pakutakse Kirliani efekti. Seda nimetatakse meeltevälise taju (<br />
näiteks telepaatia ) võimalikkust sellisena, et aju ( ja seega ka valgusolend ) on võimeline tajuma<br />
väikeste sagedustega elektromagnetlaineid. Kõik kehad kiirgavad vähesel määral teatud<br />
sagedustega elektromagnetlaineid. Soojuskiirgus on ainult üks nendest. Arvatakse, et elusate ja<br />
186
elutute kehade kiirguste lainepikkused on erinevad. Seda kiirgust on jäädvustatud ka fotode peal,<br />
mille põhjal on hinnatud ka inimeste tervislikke seisundeid.<br />
Telepaatiline kommunikeerumine „koosneb“ informatsiooni vastuvõtjast ja informatsiooni<br />
saatjast, mis on analoogiline raadiosidega. See tähendab ka seda, et kui eksisteerib üks nendest, siis<br />
peab eksisteerima ka teine.<br />
Telepaatia korral peavad näiteks kahe inimese teatud kindlad ajupiirkonnad olema ühesuguse<br />
aktiivsusega. Näiteks inimene A „saadab“ telepaatilisel teel inimesele B oma enda mõtetes oleva<br />
kujutise teletornist. Järelikult inimeste A ja B teatud kindlates ajupiirkondades peavad tekkima<br />
täpselt ühesugused ajuaktiivsused kujutamaks teletorni.<br />
Telepaatia teel on isik A võimeline oma enda teadvusesisude põhjal juhtima või muutma isiku B<br />
teadvuse sisusid.<br />
Inimese empaatia on psühhoneuroloogiline võime vahetult tajuda teiste inimeste tundeid ja seega<br />
on empaatia „piltlikult väljendades“ telepaatia üks vormidest.<br />
Kõiki omadusi ja võimalusi, mis ilmnevad amorphusolendi juures, ei mahu kahjuks siia märkida.<br />
Neid on selleks liiga palju. Näiteks vajadus une järele puudub, sest olendi psüühiline elutegevus ei<br />
sõltu enam närvitegevuse talitlusest. Eksisteerides energiaväljana ei oma inimene enam ka sugu.<br />
See tähendab seda, et inimene ei ole enam naine ega mees. Isegi ajas rändamine oleks tavapärane<br />
võimalus, sest läbitakse aegruumi tunneleid. Sellega kaasas nähtub ka teleportatsioon. Samuti<br />
ilmnevad ka telekineesi ( ehk psühhokineesi ) võimed. Vaimsed võimed üldse ( näiteks mälu,<br />
mõtlemine jne ) on erakordselt head ja reaktsioonid on selged ning kiired. Näiteks surmalähedaste<br />
kogemuste ajal tekib inimesel mõistmine valgusolendi juuresolekul silmapilkselt ja täielikult.<br />
Eesti teadusajakirjanik Tiit Kändler on inimest võrrelnud kvantolendiga ( s.t. juhuga, kui<br />
inimesel avalduks kvantmehaanika kummaline maailm ). Kvantolendi võimalused sarnanevad<br />
tegelikult just amorphusolendiga. Näiteks amorphusolend on kui kvantolend, kes ei pea maksma<br />
sentigi ei oma söögi ega ka üle Atlandi reisi eest. Ta on nagu kvantosake. Energiat ammutatakse<br />
tühjusest ja samal ajal suudab ta viibida mitmes paigas ühekorraga. Ka suudetakse läbi saada ilma<br />
mobiiltelefonita, sest kvantpõimumise kaudu ollakse niikuinii silmapilkses ühenduses nendega,<br />
kellega koos oldakse. Ei ole vaja ka uksi, sest läbitakse seinu. Kvantsüsteemil on omadus tungida<br />
läbi barjääri. (http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=51143247)<br />
3.2 Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur<br />
Tsivilisatsiooni mõiste<br />
Sõna “tsivilisatsioon” tuleb ladina keelest “civilis”, mis tähendab riiklikkust või ühiskondlikkust.<br />
Vanadel aegadel mõisteti tsivilisatsiooni ja tsiviliseeritust kui barbaarsuse ja metsluse vastandit.<br />
Tõenäoliselt võttis sõna “civilitas” kasutusele esimesena Erasmus Rotterdamist, kes elas aastatel<br />
1466-1536. “Tsiviliseeritud kommetest” räägitakse tema raamatus “Vestlused”, mis ilmus 1530.<br />
aastal. Hiljem hakati seda sõna ohtrasti kasutama, sest see näitas oma aja uusi väärtusi ja elutunnetust.<br />
Prantsuse poliitik Honoré Mirabeau ( 1749-1791 ) kasutas mõistet oma raamatus “Inimeste<br />
sõbrale”, mis ilmus 1756. aastal ja sellest ajast peale hakati mõistet laiemalt kasutama. Tegemist oli<br />
valgustusaja perioodiga. Nimetatud raamatus jutustab ta tsivilisatsioonist, kuid ta seostab seda ka<br />
religiooniga: “religioon on... tsivilisatsiooni peamine vedru; ta sunnib meid lõputult meenutama<br />
sõprust, soojendab meie südant ja meelt.” Mirabeau jaoks tuleneb tsivilisatsioon religioonist, mis<br />
mis kujundab inimeste käitumis- ja vaimureegleid. Mirabeu: “Tsivilisatsioon ei tee midagi<br />
ühiskonna heaks, kui ta ei anna talle vooruse näol aluseid ega vorme.” Selles mõttes tähendas<br />
tsivilisatsioon eetikat, mis ei sisalda ebamoraalsust ja kombetust. Ta viitas selgelt reeglite,<br />
187
õigusnormide ja moraalsele ühiskonna arengu astmele. Sellele, mida tänapäeval nimetatakse<br />
kodanikuühiskonnaks.<br />
Tsivilisatsiooni mõiste tähendab inimsoo ajaloolise arengu kirjeldamisel ühiskonna arenenut<br />
astet, mis ei sisalda barbaarsust. Näiteks ajaloost on teada, et muistse ühiskonna arengu tasemele<br />
järgnesid juba riikliku korralduse ja kirjaoskusega varased tsivilisatsioonid nagu näiteks Sumer,<br />
Egiptus, Kreeta-Mükeene jpt. Paljud arvavad, et tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisted selles mõttes<br />
omavahel peaaegu samastusid. Kuid tsivilisatsioon ei tähenda siiski nii väga just loomingut, vaid<br />
pigem “maailma korrastatust”. Ka keskajal samastati neid mõisteid, kuid sellisel ajal nähti kõike<br />
Jumala tahte ilmutustena. Näiteks nimetas Püha Augustinus kui Jumala riiki milles me kõik elame.<br />
Kuid alles renessansiajastul hakati juba vaikselt tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisteid käsitlema<br />
üksteisest lahus. Kultuuri mõisteti siiski kui kogu inimese loomingut ja tsivilisatsiooni mõistet<br />
kasutati ühiskonna ajaloolise arengu kirjeldamisel. Kuid tuleb märkida seda, et nende kahe mõiste<br />
eristamist ei tähendanud nende vastandamist. Valgustusajal esinesid kultuuri ja tsivilisatsiooni<br />
mõisted koos, mis täiendasid üksteist. See tähendab seda, et uuriti nii üksikisiku kui ka ühiskonna<br />
arengut ja nende omavahelisi mõjusid. Kuid nende kahe mõiste vastandamine toimus alles 19.<br />
sajandil, mille “autoriteks” olid filosoofid ja romantikud.<br />
19. sajandi viimastel kümnenditel hakati kahtlema maailma normaalses arengus. Ühiskonda<br />
kritiseeris väga teravalt Friedrich Nietzsche. Aja jooksul hakatigi kultuuri ja tsivilisatsiooni<br />
üksteisele vastandama. Tsivilisatsiooni hakati mõistma sotsiaalsete ja materiaalsete hüvedena ja<br />
nende kogumisena. Tootmise arengul oli sellel väga suur roll. Näiteks sotsioloog Georg Simmel (<br />
1858-1918 ) oli arvamusel, et kultuur sisustas vaimselt tsivilisatsiooni, kuid tsivilisatsioon ise<br />
etendas tema meelest kultuuri materiaalset külge. See oli nagu kultuuri väline osa. Kultuuri all<br />
hakati mõistma kõike loominguga seonduvat nagu näiteks haridus, teaduse saavutused, filosoofia,<br />
kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut.<br />
O. Spengler eristas neid kahte mõistet ja prognoosis Euroopa tsivilisatsiooni surma. Ta käsitles<br />
Euroopa tsivilisatsiooni all pigem kui kultuurilist-ajaloolist liiki. Hakati arvama tsivilisatsiooni<br />
surmavatest mõjudest kultuuri vastu. A. Toynbee aga nii negatiivselt häälestatud ei olnud. Ta ei<br />
olnud vastu enamiku tsivilisatsioonide suremisest, arvas ta veendunult, et ülejäänute<br />
tsivilisatsioonide elu päästab just usk ja kõlblus. S. Huntington arvas, et tsivilisatsioonid säilivad<br />
tänu sellele, et suudetakse ületada kultuuride omavahelisi erinevusi.<br />
Tsivilisatsiooni mõistet võime seletada erinevate tähenduste saatel. Tsivilisatsioon on... kui<br />
ühiskondliku elu ja indiviidi arengu progress ( Humboldt, Holbach ); barbaarsust mittesisaldav<br />
ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on<br />
vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi<br />
arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm,<br />
selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase (<br />
Huntington ).<br />
Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates<br />
saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismiga.<br />
Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette<br />
eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni<br />
tekkele.<br />
Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades<br />
rassilisi ja geograafilisi piire. Need etendavad kui sotsiaalseid ja kultuurseid “supersüsteeme”.<br />
Tsivilisatsioon on nagu mingisugune suur terviklik ühiskondlik moodustis milleta ei saa me<br />
tänapäeval mõista ajaloos toimunud suuri arenguid ega prognoosida tuleviku nägemusi.<br />
Tsivilisatsiooni mõiste on küllalt hägune. Selle mõistega seletatakse ajaloos esinevaid ühiskonna<br />
arenguid. Selline ideaalne tüüp ei pea ainult põhinema mingile kogemusel põhineval reaalsusel.<br />
Näiteks ei tea keegi tänapäeval eksisteerivate tsivilisatsioonide arvu. Tsivilisatsiooni mõiste ei pea<br />
põhinema jäigalt loodusteaduslikul tähendusel. Sellepärast ei ole osatud tsivilisatsiooni mõistet<br />
defineerida nii, et see oleks üldiselt tunnustatud. Tsivilisatsiooni võib käsitleda kui isoleeritud maailma<br />
mingi kindla ühiskonna kujundida. See tähendab seda, et tsivilisatsioon on inimeste mingi<br />
kindel kultuuriline ühendus, mis koosneb kindlatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogumitest. See<br />
188
toimib sõltumatult ja lokaliseerub mingisse kindlasse planeedi pinna piirkonda.<br />
Tsivilisatsioone on võimalik palju liigitada. Tänapäeval liigitatakse tsivilisatsioone vastavalt<br />
religioosse, keelelise, ühiskondliku ja majandusliku korralduse ning looduslike olude järgi. Näiteks<br />
kunagi eksisteerisid Egiptuse, Mesopotaamia, Hiina jt tsivilisatsioonid. Need olid kui sotsiokultuursed<br />
maailmad, mis tekkisid vastavalt riiklusele. Neid nimetatakse varajasteks tsivilisatsioonideks.<br />
Palju liigitatakse tsivilisatsioone agraarseteks ja tööstuslikeks tsivilisatsioonideks. Agraarne<br />
tsivilisatsioon põhineb peamiselt põllumajanduslikul ühiskonnal. Tööstuslik tsivilisatsioon põhineb<br />
aga linnastumisel ja tehnoloogia osavõtul. Arvatakse, et on olemas ka kolmas tsivilisatsiooni liik ja<br />
selleks on informatiivne tsivilisatsioon ehk infoühiskond, mille poole tänapäeva maailm pürgib.<br />
Metakultuuridel on tähtis osa tsivilisatsioonide hulgas. Osa metakultuure tekivad keelelisel alusel.<br />
Näiteks Ladina-Ameerikas eksisteerivad hispaania metakultuur, mis ühendab Ladina-Ameerikat<br />
Hispaaniaga ja hispaania keelt kõnelevaid rahvaid.<br />
Metakultuuridena mõistetakse ka kui tsivilisatsioone, mis on tekkinud samade looduslike olude<br />
alustel. Näiteks mägirahvaste või Kaug-Põhja rahvaste kultuur. Kuid on ka tsivilisatsioone, mis<br />
tekivad mingi religiooni alusel. Religioon võib sündida ühe rahva seas. See võib aga levida ka<br />
teistele rahvastele ja niimoodi võib kujuneda erinevate rahvaste vahel teatud kultuuriline ühtsus. Nii<br />
tekkisidki maailmakultuurid nagu näiteks budistlik, kristlik ja islami kultuur. Metakultuuril kui<br />
mõistel on selles mõttes väga ulatuslik sisu. See osa, mis neist üle jääb, ei saa enam eristada ja<br />
seega on see ühendav. On olemas ka teisi tsivilisatsioonide liigitusi, mis oleneb sellest, et mille<br />
alusel toimub liigitamine. Näiteks Lääne või Ida tsivilisatsioon.<br />
Tsivilisatsioon tähendab tänapäeval laiemas mõttes mingit teatud inimühiskonda, millel on nii<br />
materiaalne kui ka vaimne kultuur. Kuid kitsamas tähenduses mõistetakse tsivilisatsiooni all mingit<br />
suurt isoleeritud inimühiskonda, mis on jõudnud teatud ajaloolisele arengu astmele, esinevad<br />
ühesugused kultuurinormid ja paikneb teatud geograafilisel alal.<br />
( Laanemäe 2007, 201-204 )<br />
Tsivilisatsioonide ajalugu<br />
Maailmas hakkas tsivilisatsioon välja arenema alates III aastatuhandest eKr. Tsivilisatsioon võib<br />
tähendada ühiskonda, mis on hästi korraldatud ja kultuur on väga kaugele arenenud. Esimesi<br />
tsivilisatsioone nimetatakse ka varasteks kõrgkultuurideks. Varajastel tsivilisatsioonidel olid olemas<br />
nii erinevaid kui ka sarnaseid jooni. Varajastel tsivilisatsioonidel olid palju ühiseid tunnuseid.<br />
Näiteks kui teatud piirkonnas enam küttimisega ja korilusega ei tegeletud, vaid hakati<br />
viljelusmajandust arendama, siis tekkisid varased tsivilisatsioonid. Inimühiskonnad, kus tegeleti<br />
põlluharimisega ja karjakasvatusega, olid nüüd tsivilisatsioonid. Esimesed tsivilisatsioonid tekkisid<br />
varapronksiajal. See oli see aeg, mil hakati kasutama metalli. Kõikides tsivilisatsioonides esines<br />
varanduslik ebaühtlus. Kõikides tsivilisatsioonides oli tekkinud riiklus. See tähendab seda, et teatud<br />
piirkonnas valitseb ühiskonda rikkam ülemkiht või osa sellest. Valitsemine sai teostuda seaduste ja<br />
madalamate ametnike abil. Väga paljudes tsivilisatsioonides kasutati kirja. Kirja kasutamine<br />
võimaldas teostada riiklikku korraldust, sest seda kasutati majandamist ja riikliku korraldust käsitlevate<br />
ülestähenduste tegemiseks. Kuid kiri võimaldas ka vaimse tegevuse loomiseks. Näiteks pandi<br />
kirja erinevaid pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmusi. Tänu kirjale hakkas arenema kirjandus,<br />
teadus ja usulised tõekspidamised. Tekkima ja arenema hakkas seega kõrgkultuur.<br />
Eeltoodud näitab seda, et tsivilisatsiooni võib piiritleda paljude erinevate iseloomujoontega.<br />
Kõikides nendes tsivilisatsiooni iseloomujoontes on näha seda, et inimühiskonnas on toimunud<br />
väga suur organiseerumine. Seda on kõige selgemini näha just riiklikkus korralduses. Varane<br />
tsivilisatsioon ja riik olid enamasti üks ja sama.<br />
Suurte jõgede läheduses tekkisid esimesed tsivilisatsioonid. Näiteks 3000 aastat eKr tekkisid<br />
tsivilisatsioonid Mesopotaamias ( tänapäeva Iraagis ) Eufrati ja Tigrise alamjooksul ning Egiptuses<br />
Niiluse kallastel. Need tekkisid peaaegu ühel ja samal ajal. Umbes 2400 aastat eKr tekkis<br />
tsivilisatsioon Indias asuva Induse jõe ääres, 2000 aastat eKr aga Vahemeres asuval Kreeta saarel ja<br />
189
1700 aastat eKr tekkis Hiinas Huanghe jõe orus. Kuid Kesk-Ameerika ja Peruu rahvad said<br />
tsivilisatsioonideks alles hiljem. Nendel territooriumitel arenesid kõrgkultuurid välja enamasti<br />
üksteisest sõltumatult. Neid nimetatakse esmasteks ehk primaarseteks tsivilisatsioonideks. Kuid<br />
teisi ( eespool mainimata ) kõrgkultuure nimetatakse teisesteks ehk sekundaarseteks<br />
tsivilisatsioonideks, sest nende tsivilisatsioonide kujunemist mõjutas mõni naaberpiirkond, kes oli<br />
parajasti arenenum.<br />
Kuid mis põhjustel tekkisid maailmas tsivilisatsioonid? Näiteks ajal, mil hakkasid tekkima<br />
esimesed tsivilisatsioonid, kiri veel puudus või oli see veel vähe arenenud. Sellepärast ei olegi<br />
avastatud varajastel tsivilisatsiooni perioodidel kirjalikke materjale. Seepärast aitavad just<br />
arheoloogilised leiud mõista iga üksiku tsivilisatsiooni kujunemist. Praegusele ajale kõige lähemal<br />
olevaid tsivilisatsiooni tekke faasis rahvaste ühiskondi, eluolu ja kultuuri uurib etnoloogia ehk<br />
rahvateadus. Arheoloogia ja etnoloogia andmeid omavahel enamasti võrreldakse. Kuid selline<br />
tegevus on keeruline ja järeldused, mis sellise protseduuri ajal tehakse, jäävad enamasti<br />
vaieldavateks. Näiteks tsivilisatsioonide tekkepõhjusi ja kujunemist teatakse kindlalt tegelikult väga<br />
vähe.<br />
Tsivilisatsioonide üldine areng on tänapäeval juba teada. Näiteks alguses oli põlluharijate ja<br />
karjakasvatajate kogukonnad väikesed ja varanduslikult tasemelt ning ühiskondlikult positsioonilt<br />
peaaegu võrdsed. Kuid inimühiskonna arenemisel muutus ühiskond varanduslikult kihistunuks.<br />
Hakati elama paikades, kus on rohkem rahvast ja rohkem jõukust. Ühiskonda juhtis väike grupp<br />
ülemkihi inimesed. Näiteks arheoloogid on üles kaevanud rikkad ülikute matusepaigad, kesksed<br />
asulakohad ja suured ehitised. Etnoloogid on kindlaks teinud seda, et ühiskonna elu korraldasid<br />
ülemkiht, kes moodustus rikkamatest perekondadest, ja pealik, kes on sellest esilekerkinud. Nende<br />
soov oli, et rahvas tegeleks ühiste ettevõtmistega. Näiteks rahvas tegeleks ehitustöödega, pidustuste<br />
korraldamisega või sõjakäikudega. Nad mõistsid kohut ja juhtisid religioosseid tseremooniaid. Neil<br />
oli ka vaba voli korjata rahvalt andamit ühiseks tagavaraks või nende enda huvideks. Riik saigi<br />
tekkida sellisest kihistunud ja ülemkihi jõukatele võimule alluvast ühiskonnast. Oma osa oli sellel<br />
ka ühiskonna korralduse täienemisel ja ka kirja kasutamisel.<br />
Kuid isegi tänapäeval vaieldakse tsivilisatsiooni tekkepõhjuste üle. Ühiskonnas, mida võib<br />
lugeda tsivilisatsiooniks, ei hangi mitte kõik inimesed toitu ehkki nad on selleks tööjõulised.<br />
Ühiskonnas on välja arenenud tööjaotus. Näiteks mõned inimesed tegelevad põlluharimise või<br />
karjakasvatusega, selle asemel tegelevad mõned aga hoopis käsi- või kirjatöödega, mõni juhib riiki,<br />
korraldab usulisi kombetalitusi jne. Selleks aga pidi ühiskond toitu tootma rohkem, kui ühiskonna<br />
liikmed seda otseselt vaja oleks olnud. Seda põhjustas inimühiskonna üleminek põlluharimisele ja<br />
karjakasvatusele. Seda võimaldas ka metallist tööriistade kasutamine. Ilmselt sellepärast peetaksegi<br />
tsivilisatsiooni üheks peamiseks tekke eeldusteks just viljelusmajan- dust ja metallitöötlemist.<br />
Inimesed hakkasid tootma palju rohkem, kui endal vaja oleks läinud. Etnoloogid on avastanud<br />
seda, et ürgtasemel ühiskonnal elavad inimesed kasutavad aega, mis jääb üle hädatarvilikust töö<br />
ajast, just puhkusele ja niisama ajaviiteks, mitte aga täiendavaks tööks. Kuid sellega kaasnes<br />
valitseva ühiskonnakihi esiletõus. Valitsev ülemkiht korraldas peaaegu kogu ühiskonda. Kuid see<br />
aga suurendas antud ühiskonna kihi võimu ja jõukust. Kumb neist teguritest oli esimene, ei ole veel<br />
teada.<br />
Mõned teadlased arvavad seda, et valitsev ülemkiht eelkõige korraldas inimühiskonda ja ülejäänud<br />
ühiskonna hulk leppis sellega alguses vabatahtlikult. Inimesed, kes olid võimekamad ja<br />
ettevõtlikumad, hakkasid ühiskonna arenedes täitma ülesandeid, mis ühiskonnale kasulik oli. Enamasti<br />
neid inimesi austati. Nende prestiiž oli ühiskonnas kõrge. Nende inimeste positsioon kandus<br />
edasi ka nende järeltulijatele. Nad hakkasid ühiskonnas suurenevat rikkust ära kasutama oma enda<br />
isiklikes huvides ja suurendasid seeläbi oma võimu. Niimoodi kujuneski neist valitsev ülemkiht,<br />
kellel võim oli ainult päritav. Selles mõttes oli vältimatu ühiskonna arengus see, et mingisugune<br />
ülemkiht hakkas valitsema alamkihti. Ühiskonna paremaks korraldamiseks kujuneski välja riiklus.<br />
Ühiskonna ülemkiht juhtis ühiskonda ilmselt kõige laiemas mõttes. Näiteks lahendati erinevaid<br />
tülisid, korraldati naabritega suhteid, juhiti sõjategevust jne. Koguti ka tagavarasid, et ikaldus- ja<br />
näljaaastatel neid ilusasti välja anda. Mõned teadlased arvavad, et esimesed riigid tekkisid<br />
seepärast, et oli vaja luua ja korrastada ulatuslikke niisutussüsteeme. Vähemalt peetakse seda üheks<br />
190
peamiseks esimeste riikide tekke põhjusteks. Näiteks tõendid näitavad seda, et Mesopotaamias ja<br />
Egiptuses hakati ehitama kanaleid ja tammesid peaaegu tsivilisatsiooni tekkimisega samal ajal.<br />
Mõned arvavad, et isegi varemgi. Kasutati väga suurt tööjõudu, et luua ja korrastada niisutussüsteeme.<br />
Ülemkiht saigi esile kerkida siis, kui mobiliseeriti ja juhiti väga suurt rahva hulka. See aga<br />
võimaldas tekkida range riiklikku korralduse.<br />
Kuid teised teadlased peavad hoopis vägivalda ja sundlust põhjuseks, et miks kujunes välja<br />
ühiskonna kihistumine ja riiklik korraldus. Nende arvates on ülemkiht allutanud ülejäänud<br />
ühiskonna oma võimule ja sundinud nende heaks tööle. Näiteks vallutussõjad võisid seda<br />
võimaldada. Vallutatud territooriumi elanikud olid sunnitud vallutajatele maksma andamit. Niimoodi<br />
kasvas eriti just valitsejate ja juhtide jõukus ja võim, sest enamik andameid läks just neile.<br />
Seejärel oli neil võimalus ka oma küla elanikke vallutada ja sundida neid maksma andameid. Nii<br />
tekkiski ühiskonnas ebavõrdsus. Kuid ülemkiht tugevdas ja kindlustas oma positsiooni ühiskonnas<br />
ning lõid tasapisi range riikliku korralduse.<br />
Riikliku korraldusega sunniti alamrahvast rohkem tööle. Kuid selline asjaolu tuli ühiskonnale<br />
pigem kasuks, kui kahjuks. Kuid seda tehti alamkihtide heaolu arvel. Kuid antud arusaama järgi on<br />
riik pigem ülemkihi vahend, millega võimaldas allutada alamkihti ja nende töö vilja.<br />
Mõlemat eespool välja toodud põhjust ei ole teadlaste poolt üheselt vastu võetud. Vaieldakse<br />
tsivilisatsiooni ja riigi tekke põhjuste oletuste üle. Sellepärast arvavad paljud teadlased, et tsivilisatsiooni<br />
tekke põhjus ei ole kõikehõlmav ja üks ühele. Arvatakse, et tsivilisatsiooni ja riigi tekkimine<br />
sai võimalikuks just mingite soodsate tegurite kokkulangemisel. Kuid erinevates territooriumites<br />
võis tsivilisatsiooni arenemine ja selle konkreetsed tekke põhjused olla erinevad.<br />
Tsivilisatsioonide tekke põhjused olid kindlasti väga seotud religioossete maailmavaadetega.<br />
Arvati seda, et jumalad soosivad just edukamaid ja võimekamaid inimesi. Kui aga jumalad neid<br />
soosivad, siis ka teised inimesed usaldavad ja loodavad nende peale. Kunagi arvati, et ülemkiht<br />
pälvis jumalate soosingu ja seepärast osutus jumalatele meelepäraseks ka nende loodud riiklik<br />
korraldus. Nii oligi riiklik korraldus algusest peale kooskõlas ühiskonna usuliste tõekspidamistega.<br />
Sellepärast kuulus ülemkihile ka veel preestrivõim. Neil oli voli ja kohustus teostada terve<br />
kogukonna nimel usulisi kombetalitusi. Mõndades tsivilisatsioonides arenes niimoodi välja valitseja<br />
enda jumalaks peetav komme. Seda siis loomulikult läbi ühiskonna arengu ja valitsejavõimu<br />
suurenedes.<br />
Tänu kirja tekkimisele jaotavad ajaloolased inimajaloo kindlateks perioodideks. Inimkond<br />
hakkas kirja tundma alles siis, kui tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses.<br />
Just kirjalike allikate pärast me ju neid tsivilisatsioone tänapäeval tunnemegi ja ka kogu hilisemat<br />
inimajalugu. Sellest ajast peale on maailmas toimuvatest sündmustest tundunud nüüd palju<br />
terviklikum pilt. Seda aega, mil hakkasid esimest korda ilmuma kirjalikud tekstid, tähistab esiaja<br />
ehk muinasaja lõppu. Alanud oli ajalooline aeg, mis omakorda jaotub vanaajaks, keskajaks ja<br />
uusajaks. Kuid selline aegade jaotus siiski ei hõlma kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.<br />
Vanaaeg tekkis siis, kui Mesopotaamias ja Egiptuses tekkis tsivilisatsioon. Sellises ajalooperioodis<br />
tekkis ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsioon. Klassikalist antiiktsivilisatsiooni<br />
nimetatakse sageli just muistset Kreekat ja Roomat koos. Antiikaega tähistab aega, mil muistne<br />
Kreeka ja Rooma kujunes, õitses ja langes. See on umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr.<br />
Vanaaja lõpp tuli koos klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõpuga. See sai juhtuda viimase Lääne-<br />
Rooma keisri kukutamisega aastal 476 pKr. Seejärel tuli keskaja periood. Euroopa ajaloos oli<br />
antiiktsivilisatsiooni langus äärmiselt oluline. Kuid sellegipoolest ei hõlma vana- ja keskaja piiri<br />
ilmnemine tsivilisatsioone, mis jäävad Euroopast üsna kaugele. Näiteks Hiinas ja Indias jätkus<br />
areng nii, et ei toimunud suuremaid muutusi. Nende areng toimus nö. sirgjooneliselt. Kuid seevastu<br />
Ameerikas olid sellisel ajal tsivilisatsioonid veel kujunemas.<br />
( Piirimäe 1998, 11-16 )<br />
Inimtsivilisatsiooni elukorraldus ja selle areng<br />
191
Inimesed on aja jooksul muutnud enda tarbeks loodusvarasid ainelisteks või mitteainelisteks<br />
hüvedeks, et ennast kuidagi ära elatada. Osa nendest moodustavad tarbeesemed nagu näiteks riided,<br />
toit, eluasemed jne. Teise osa moodustavad sellised hüved, mis on vajalikud tootmise jätkamiseks.<br />
Nendeks on näiteks energia, oskused, materjalid, tööriistad jne.<br />
Ajaloo jooksul on inimesed valmistanud esemeid väga erinevalt. Näiteks inimeste eellased<br />
Homo habilis´ed valmistasid kivist ( täpsemalt ränikivist ) relvi ja tööriistasid, et jahtida loomi ja<br />
neid söömiseks tappa. Tükk aega hiljem hakkavad inimesed aga kaevandama ( näiteks vaske ja<br />
ränikivi ). Pärast seda hakati esemeid valmistama juba rauast ( näiteks relvi ja tööriistu ). Keskaja<br />
suurim saavutus oli J. Gutenbergi trükikunsti leiutamine, mis mõjutas inimkultuuri kõige rohkem.<br />
Inimkonna tööstusrevolutsioon toimus 18. ja 19. sajandil, mis algas Suurbritanniast ja levis sealt<br />
teistesse Euroopa riikidesse ning mujale maailma nagu näiteks Põhja-Ameerikasse ja Venemaale.<br />
Tööstuslik pööre tõi suured muutused paljudesse inimtegevuse valdkondadesse nagu näiteks<br />
põllumajandusse, tootmisse, transporti ja kaevandamisse. See muutis põhjalikult kogu<br />
inimühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja isegi kultuurilist eksisteerimist. Vabrikutootmine asendas<br />
manufaktuurset tootmist, mis sai alguse 18. sajandi Suurbritannia tekstiilitööstusest. Kogu<br />
tööstusrevolutsiooni aja põhilisemaid tunnuseid ongi see, et inimese tööjõu asemel hakati üha<br />
rohkem kasutama masinaid. Üheks olulisemaks leiutiseks 18. sajandil peeti aurumasinat, mis oli<br />
suure kasutusalaga tehnoloogia. Kuid masinad vajasid materiaalset ressurssi ja inimesi, kes neid<br />
looksid ja toodaksid. Alguses kasutati Suurbritannias orjakaubandust uute masinate tootmiseks ja<br />
kasutusele võtmiseks. Sealhulgas ka Kariibi mere saarte suhkruroo viljelemist. Juba esimesed<br />
vabrikud loodi 18. sajandi alguses. Kanalite ehitamine sajandi teisel poolel aitas vabrikute arengule<br />
veelgi kaasa. Inimesed olid sunnitud vabrikutes tegema palgatööd, sest masinad võtsid üha rohkem<br />
inimeste tööjõudu. Palgatöölised on inimesed, kes müüvad oma tööjõudu, et ennast kuidagi ära<br />
elatada nii nagu seda tehakse ka tänapäeval. Inimühiskonnas tekkis peale masintootmise leiutamist<br />
kaupade tootmine ja selle ost ehk turg. Turg on väga suur tegur mõjutamaks kaupade tootmist. See<br />
tähendab seda, et nõudlus tingib kaupade tootmise mõtekust. Erinevate tootjate vahel tekkis<br />
konkurents, mis väga tugevalt mõjutab toodete kvaliteeti ja nende hindasid. Konkurents on ju see,<br />
mis hoiab erinevatel toodetel sõbraliku hinna all. Kusjuures kaupade tootmine vajas ka veel<br />
toorainet.<br />
18. sajand oli aga inimkonna tööstusajaloos üks olulisemaid pöördepunkte. Näiteks 18. sajandi<br />
alguses töötas juba maailma esimene vabrik, milleks oli siis vee jõul töötav inglise John Lombe´i<br />
siidiketrusvabrik. Kuid varsti pärast seda hakkasid masinad ja sõidukid töötama aurumootori abil.<br />
Juba 18. sajandil töötati välja sellised esemeid valmistavaid tööriistu nagu treipingid, freesid ja<br />
puurid. Elektri kaasamine 19. sajandi tööstusele oli aga järjekordne suur edasisamm. Näiteks sellel<br />
sajandil asendati kõik aurumootorid elektrimootoritega. Elekter võimaldas esimest korda luua ka<br />
kunstlikku valgust. 20. sajandi alguses luuakse koosteliin, mis võimaldas lihtsamat, kiiremat ja<br />
odavamat suurtootmist. Esimesena kasutas seda Henry Ford. 20. sajandi keskpaiku leiutati plast,<br />
mida tööstuses ohtrasti kasutatakse. Umbes samal ajal ilmuvad tööstusvabrikutesse arvutid ja<br />
tööstusrobotid, mis võtavad inimestelt üha rohkem tööd üle. Kuid juba 21. sajandi alguses<br />
võidutseb 3D-printeritehnoloogia võidukäik maailmatööstuses. See võimaldab toota mistahes<br />
esemeid.<br />
Väga vanadel aegadel tootis talupere endale kõik, mis vaja läks. Kuid tänapäeval on kujunenud<br />
tööjaotus. See tähendab seda, et valmistatakse ja müüakse seda, mida kõige paremini teha osatakse.<br />
Teisi asju, mida vaja läheb, ostab inimene juba saadud tulu eest. Kui aga inimesel on rohkem vaba<br />
raha ehk kapital on juba olemas, siis on tal võimalus luua oma ettevõte. Ettevõttel on olemas<br />
tootmisvahendid ja töölised, kes valmistavad väga palju erinevaid kaupasid, mida siis müüakse.<br />
Ettevõte katab oma kulutused saadud tulu eest. Igasuguse ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja<br />
enamasti selleks ka jätkatakse ja laiendatakse oma tootmist. Väga primitiivne ja aeganõudev<br />
tootmine oli naturaalmajanduslik tootmine, mille korral valmistasid inimesed kõike käsitsi, mida<br />
elus vaja läheb. Kaubandust ei saanud sellisel juhul olla, sest tööjaotust erinevate piirkondade vahel<br />
ei eksisteerinud. Naturaalmajanduselt mindi üle kaubatootmisele alles inimtsivilisatsiooni pika<br />
arengu jooksul. Tegelikult uusi tooteid mõeldi välja juba naturaalmajanduse arengu käigus. Uusi<br />
192
tooteid vahetati või püüti järele teha. Kui aga tooteid ei olnud võimalik järele teha, siis neid<br />
vahetati. See oli üsna algeline kaupade vahetus. Isegi tänapäeva käsumajanduse süsteemides esineb<br />
selline kauplemine. Seejuures oli oluline kaup lihtsalt kätte saada, kuid kauba enda tegelik väärtus<br />
oluline ei olnud. Spetsialiseerumine osutus kaubatootmise põhialuseks. Inimühiskonnas hakkas<br />
toimima tööjaotus. Kaupa valmistati siis, kui oli selleks soodsad tingimused ja eeldused. Kaupa<br />
vahetati nii, kuidas inimesele endale kasulik oli. Kõrge kvalifikatsiooniga tööd on enamasti<br />
spetsialiseeritud. Odavate hindadega kvaliteetseid kaupasid valmistatakse tehnoloogiatega, mida<br />
täiustatakse.<br />
Naturaalmajanduslik töö jääb seega kõvasti alla kaubatootlikuse tööle, sest toodang on suurema<br />
kvaliteediga, palju rohkem mitmekesisem, suurema nomenklatuuriga jne. Sellepärast<br />
naturaalmajandus üha enam kaduma hakkaski, kui tõusis kaubatootmise majandusvorm.<br />
Kaupa kas vahetatakse või müüakse. Naturaalmajanduslikud tooted on põhimõtteliselt need,<br />
mida inimene teeb ainult enda jaoks. Ja seega ei saa kaubatootmine kunagi domineerida täielikult.<br />
Näiteks naturaalmajanduslikud on enamasti inimese kodune majapidamine ja inimeste erinevad<br />
hobid.<br />
Kaubatootmine liigitatakse primitiivseks ja arenenuks. Primitiivne kaubatootmine põhineb<br />
peamiselt mitteekvivalentse väärtusega kauba vahetusel, kuid seevastu arenenud kaubatootmine<br />
põhineb ekvivalentse väärtusega kauba vahetusel. Kui raha väärtus on ajas stabiilne, siis ongi<br />
võimalik kaupade ekvivalentne vahetus. Kaubatootmine sai alguse Lähis-Idas umbes 10 000 – 15<br />
000 aastat tagasi, kuid väärismetallist raha hakati kasutama seal alles 5000-6000 aastat tagasi.<br />
Kauba vahetamisel on eriline tähtsus just stabiilse väärtusega kaupadel – näiteks raha, mille<br />
väärtus ajas on enamasti stabiilne. Kui aga nii ei ole, siis tekivad motivatsiooni häired või<br />
kaubatootmine võib lõppeda kahjumiga. Just ajas stabiilse väärtusega kaubad muutsid kauba<br />
tootmise ja selle vahetamise palju tõhusamaks. Niimoodi ei hakatud enam otsima vahetus- ja<br />
vahenduskaupa, mille väärtused pidi muidu kuidagi kokkusobitama. Ekvivalentse kauba vahetus<br />
rahuldab nii ostjat kui ka müüat.<br />
Tänapäeva tingimustes kasutatakse enamasti kõrgtehnoloogilist tootmist, mille korral on<br />
tootmine peaaegu täielikult automatiseeritud. Enamasti on see tootmine ka väga spetsialiseeritud.<br />
Näiteks kogu maailma peale kokku valmistavad ainult mõned üksikud tehased teatud kiipe, kuid<br />
need on ülikallid tehased, mille hinnad võivad küündida 10 miljardi dollarini.<br />
Kontoritehnika, arvutite, elektroonika, kosmosetehnika, sidevahendite ja ravimite tootmine<br />
liigitatakse majanduses juba kõrgtehnoloogilisteks sektoriteks. Kui toodetakse keemiatooteid,<br />
masinaid ( näiteks elektrimasinaid ), teadustehnikat ja erinevaid mootorsõidukeid, siis liigitatakse<br />
need kesk-kõrgtehnoloogiliseks haruks. Kuid kesk-madaltehnoloogiliste harude alla kuuluvad<br />
näiteks metallurgia, laevaehitus ja naftatööstus. Kuid on olemas ka nö. madaltehnoloogilised harud,<br />
mille alla kuuluvad puidu-, mööbli-, trüki-, joogi-, toidu-, tubaka-, tekstiili- ja rõivatööstus.<br />
193
Joonis 6 Prantsuse filosoofid E. Le Roy ja P. Teilhard de Chardini esitasid juba 20. sajandi alguses<br />
universaalse arengu üldise diakroonika. Nüüdisajal peetakse tsivilisatsiooni alguseks hoopis<br />
antiikmaailma kultuure, mitte kristluse tekkimist.<br />
Joonis 7 Peamised arenguetapid, mis inimühiskonnas on toimunud.<br />
Göttingeni Ülikooli filosoofia- ja majandusprofessor Johann Beckmann oli esimene inimene, kes<br />
võttis kasutusele termini „tehnoloogia“ ja seda aastal 1772. Tehnoloogia on inimeste oskuste kogum<br />
( laialdaselt arvatakse, et lihtsalt masinate ja seadmete kogum ), mida on vaja tootmises. Erinevaid<br />
194
tehnoloogiaid on kasutanud inimkond juba tuhandeid aastaid. Kuid tegelikult on tehnoloogiline<br />
nähtus inimkonnast palju vanem. Nii on tegelikult ka teiste ainult inimühiskonnale omistatud<br />
nähtustega nagu näiteks sotsiaal-, haldus- ja kultuurinähtused. Seda, mida me nimetame<br />
tehnoloogiaks, on kasutanud peale inimese ka paljud teised looma liigid. Näiteks juba mõned sajad<br />
miljonid aastad varem oskasid paljud putukate, linnu ja reptiilide liigid kujundada oma ümbritsevat<br />
keskkonda vastavalt oma vajadustele. See sarnanes väga praegusaja inimeste tehnokultuuri<br />
aspektidega. Näiteks nad ehitasid pesasid, kasutasid erinevaid materjale, lõid urgusid, kasutasid<br />
kive ja kaikaid töövahenditena. Kui inimkond eksisteeris juba rohkem kui pool oma evolutsiooni<br />
ajast, hakkas ta oma tehnoloogilise pagasiga ületama ülejäänud loomariiki. Väga paljud oskused,<br />
mis vajavad tehnilist taipu, hakkasid väga kiiresti arenema siis kui võeti kasutusele tuli. Tule<br />
kasutusele võtmist peetakse üheks esimeseks suureks evolutsiooni progressiks inimkonna ajaloos.<br />
Inimest ümbritseb tehniline maailm, mis ei ole päritav geneetiliselt. Selle loojaks on inimese aju.<br />
Geneetiliselt päritavad võivad olla ainult inimese tehnilised ja loovad oskused. Tehnilise maailma<br />
aluseks ja isegi sünnitajaks on inimkultuur. See tähendab seda, et tehniline maailm on välja<br />
arenenud just kultuurist. Tehnika kasutusele võtmisega muutusid väga paljud inimese ja ühiskonna<br />
valdkonnad. Kuid see juhtus alles pärast turumajanduse poolt põhjustatud revolutsiooni tööstuses.<br />
Tänapäeval ei ole olemas peaaegu mitte ühtegi valdkonda, kus ei kasutata tehnoloogilisi meetodeid.<br />
Inimühiskonna haldusosa demokraatlik muutumine oli aga turumajanduse eelduseks ja seega ka<br />
tehnilise maailma tekke eelduseks. Demokraatliku turumajanduse arengu tehniline areng ületas alati<br />
ükskõik millise käsumajandussüsteemi arengut.<br />
Üheks peamiseks põhjuseks, et miks tehniline maailm hakkas niivõrd arenema ja domineerima,<br />
oli see, et ilmnema hakkas turumajanduse demokraatlik õigusriiklus ja isereguleerimismehhanism.<br />
Kuid turumajanduse evolutsioonis ( ja seega tehnilise maailma arengus ) eristatakse kolme järgmist<br />
faasi. Tööstuses ja transpordis hakati Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rakendama aurujõudu ja<br />
mehaanilisi töömasinaid. Selles peamiselt seisneski varakapitalistlik turumajandus. Kuid sellest<br />
järgmine turumajanduse tase sisaldas juba sisepõlemismootorite ja elektrotehnika pealetungi. Seda<br />
seostatakse ka börsikapitalismiga. Järgnes elektroonika ja automaatika progress. Need olid otseselt<br />
seotud inimühiskonna globaliseerumisega. Näiteks aitas globaliseerumisele kaasa transpordi kiire<br />
areng. Tänapäeval on ju võimalik liikuda ükskõik millisesse Maa punkti vähem kui 24 tuuniga.<br />
Hakkas ka välja kujunema ja arenema teaduse rahvusvaheline koostöö ja rahvusvaheline<br />
patendinduse ja litsentsikaubanduse õiguslik korraldus. Ja kõige lõpuks oli infotehnoloogiline<br />
progress nimega internet läbimurdeks väga paljude valdkondade jaoks. Ilma internetita ei kujutaks<br />
tänapäeva elu varsti enam ettegi.<br />
Inimkonna tehnoloogiline areng on üha enam globaliseerumas. Seetõttu ei ole enam riikide ja<br />
rahvaste lokaalne tehniline areng nii tähtis nagu seda oli varem. Kõrgtehnoloogiat võimaldab<br />
rahvusvaheline kapitali liikumine tuua sellistesse kohtadesse, kus on selle rakendamiseks olemas<br />
kõik vajalikud tingimused. Kuid isegi sellisel juhul peab olemas olema eeldused nagu näiteks<br />
rahvastiku kultuuritase, demokraatia vorm ja isegi soodustav õhkkond. Tegurid, mis mõjutavad neid<br />
just positiivselt, on valdavalt üldised või spetsiifilised. Nende üldiste tegurite hulka kuulub näiteks<br />
majanduspoliitika, õigusriiklus. Kuid spetsiifiline tegur hõlmab peamiselt töökultuuri, eetikat,<br />
haridussüsteemi jne.<br />
195
Joonis 8 Väga sageli kujutatakse tulevikumaailma, kus on lendavad autod ja ülikõrged<br />
pilvelõhkujad.<br />
http://www.webartz.com.br/wp-content/uploads/2008/09/future-city-scape1.jpg<br />
Inimene on loonud tehnoloogia, mis asendab paljusid tema füüsilisi ja vaimseid võimalusi.<br />
Näiteks inimene ei pea enam iseenda higi kaudu oma kehatemperatuuri stabiliseerima, kui ta<br />
kasutaks selle asemel eluruumidesse paigaldatud õhukonditsioneere. Inimene ei pea enam<br />
postimajas lugema ümbrikutelt postiindekseid ja sorteerima erinevaid kirju, sest selle töö teevad ära<br />
nüüd skännerid ja arvutid. Erinevaid võõrkeelseid tekste tõlgivad arvutitesse programmeeritud<br />
tarkvarad iseseisvalt ja isesõitvad autod navigeerivad ilma juhita. See kõik tähendab seda, et<br />
tehnoloogia võtab üha rohkem tööd inimestelt ära.<br />
Kui inimkond jõuab oma arengus sellisele tasemele, et luuakse tehisintellekt, siis ka sellel on<br />
omad kindlad mõjud meie tehnogeensele ühiskonnale. Näiteks paljud inimese eluvaldkonnad<br />
automatiseeruvad. See tähendab seda, et enamus töid teevad inimese eest juba robotid (<br />
tehisintellektid ). Näiteks kogu tööstus võib olla täielikult automatiseeritud tehisintellektide poolt.<br />
Mõtlevad autod sõidavad inimese eest ja nii ei saa enam tekkida autoõnnetusi. See võib tähendada<br />
ka seda, et kogu transport võib olla mingil moel automatiseeritud just tehisintellektide poolt. Juba<br />
praegugi võib täheldada seda, et robotid võtavad üha enam inimestelt töö üle. Tuleviku ühiskonnad<br />
võivad olla täielikult automatiseerunud. Ja seega vabaneb inimene peaaegu täielikult töötamise<br />
vajadusest ehk tööklassi staatusest. Näiteks tehastes on juba ammu asendatud inimtöölised<br />
robotitega ja üldse on lihttööde tegemised automatiseeritud. Kuid ühiskonna üldise arengu jooksul<br />
jõuab automatiseerimine ka teenindussektorisse. Näiteks praegusel ajal on Eestis juba loodud<br />
digiretsepti infosüsteem ja Inglismaal Londonis Heathrow lennujaamas on loodud<br />
pagasitöötlemisautomaatika. Mida aeg edasi, seda enam inimesi asendatakse robotitega ja paljud<br />
eluvaldkonnad automatiseeritakse. Näiteks paljudes maailma suurlinnades on valmis ehitatud<br />
automaatseid parkimismaju. Sõidukeid on võimalik parkida isegi mobiiltelefoniga, mille korral<br />
mõne rakenduse kasutamisel pargib auto parklas ennast ise. Mida aeg edasi, seda enam töökohti<br />
saavad robotid, mitte enam inimesed. Kuid roboteid kasutatakse pigem lihtsate teenuste ja liinitöö<br />
korral. Kuid selline dendens soodustab inimeste töötuse suurenemist, kui robotid ja automaatika<br />
inimeste töö üle võtavad. Inimeste tööjõud üha enam kallineb ja seetõttu on jälle soodne robotite ja<br />
automaatika pealetung, näiteks teenindussektoris. Kuid inimühiskonna ajaloo kulgu jälgides on<br />
näha seda, et tehnoloogia nii loob kui ka kaotab inimeste töökohti. Automatiseerimine ja robootika<br />
võtab inimestelt üha enam töökohti ära ja samas uusi ametikohti ei tule inimestele nii kiiresti juurde.<br />
Ja pealegi uusi töökohti on kallis luua. (http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=66455460)<br />
Praegusel ajal võib arvata seda, et kõik paremaks eluks vajalik on juba olemas ja midagi väga<br />
radikaalset uuendust või ideed maailmas hästi elamiseks enam ei teki. Nii on arvanud ka Kanada<br />
196
Briti Columbia Ülikooli majandusteaduste professor James Brander. Näiteks põllumajanduses,<br />
energiatööstuses, transpordis ja ka meditsiinis on juba praegu uudsete ideede osakaal märgatavalt<br />
vähenenud. Kõik heaks eluks vajalikud asjad on juba välja mõeldud ja seetõttu võib öelda seda, et<br />
meie maailm on nagu juba valmis. See võib tunduda üsna äärmusliku väitena, kuid see ju ka<br />
tegelikult nii on. Näiteks jalgratas sai tänapäevase kuju juba 1920. aastate alguses, kuid siiani seda<br />
ainult täiustatakse paremate materjalidega ja uute rakenduslike vidinatega. Niimoodi jääb jalgratas<br />
oma põhiolemuselt ikkagi 1920. aastate tasemele. Tänapäeval ei looda enam üliinnovaatilisi leiutisi,<br />
vaid hoopis toimub vanade asjade täiustamised ja uuendused. Seega läheb enamik innovatsiooniks<br />
mõeldud raha lihtsalt raisku. Midagi täiesti uut ei leiutata, vaid selle asemel parandatakse vanu.<br />
Näiteks tänapäeva autod on oma põhiolemuselt ikkagi ju samasugused, mis need olid näiteks<br />
1910. aastatel. Ka arvutid ei ole oma põhiolemuselt juba aastakümneid muutunud ja viljakasvatuses<br />
kasutatakse ikka veel samasuguseid meetodeid, mis olid kunagi kasutusel Mesopotaamias.<br />
Tänapäeval saadakse energiat ikka veel fossiilsetest kütustest, mis olid kasutusel ka juba 19.<br />
sajandil. Kümneid aastaid oli aega selleks, et teadlased mõtleksid välja uusi energiaallikaid.<br />
Kaitsesüstid ja antibiootikumid olid kunagi väga innovaatilised, mis aitasid haigustega paremini<br />
toime tulla. Kuid tänapäeval ei ole meditsiinis juba väga kaua aega välja tuldud uute<br />
medikamentidega, mis aitaksid kogu inimkonda. Paljud ettevõtted huvituvad ainult suurtest<br />
kasumitest, sealjuures ka ravimifirmad ja seetõttu luuakse peamiselt nn meelelahutusravimeid nagu<br />
näiteks „Viagra“. Juba praegusel ajal loodud leiutised muudavad inimeste elukvaliteeti vägagi<br />
heaks. Kuid tänapäeval on inimesed kõigega ja kõigiga seotud, kuid nüüdisaegseid probleeme ei saa<br />
lahendada olemasolevate leiutistega. Näiteks inimkonna rahvaarv suureneb väga kiiresti, viljakas<br />
maa väheneb, muutub kliima, looduskeskkond hävineb ja suureneb üha enam inimkonna vajadus<br />
energia järele. Kui praegu ei looda innovaatilisi tehnoloogiaid, siis inimkonna eksistensi ohustavad<br />
probleemid ei kao ära. Innovaatilisi ideid tuleb juurde ilmselt siis, kui Maa loodus on ära hinnatud.<br />
Näiteks vee hinna tõusuga tekivad peaaegu kohe ( võrreldes sajandidega ) innovaatilised ideed, et<br />
kuidas veega säästlikumalt ümber käia. Ideed tulevad ilmselt ainult siis, kui on tunne märgatava ohu<br />
ees, mis võib ähvardada peaaegu kogu inimkonda. Selliseid olukordi on tegelikult ajaloos juba<br />
olnud. Näiteks energiakriis, mis esines 1970. aastatel, põhjustas selle, et investorid hakkasid rohkem<br />
investeerima arvutiteadusesse. Selle tagajärjeks oli arvutite arengu kiire kasv ja muutumine. Termotuumareaktori<br />
loomine annaks inimkonnale ammendamatud energiavarud. Näiteks koduarvuti<br />
töötamiseks on vaja energiat ja seda energiat annab meile elekter. Staatilist elektrit tundsid kreeka<br />
filosoofid juba 600 aastat eKr, kuid elektrist aru saama hakati alles 18. ja 19. sajandil. Tänapäeva<br />
maailma on ilmselt võimatu ettekujutada ilma elektrita, sest just elektrist sõltub küte, valgustus,<br />
energia jne. Kui elektrit ei oleks, siis ei saa töötada televisioon, arvutid, raadiod, kosmoselaevad.<br />
Tegelikult ka automootor sõltub elektrist, sest see paneb põlema süüteküünalde abil küttesegu ning<br />
annab toite autolaternatele ja paljudele muudele juhtimisseadmetele. Kuigi automootori paneb<br />
liikuma mitteelektriline sisepõlemismootor. Elekter hoiab töös kogu tänapäeva maailma<br />
tehnoloogiaid ja seega ka inimühiskonna eluolu. See tähendab ka seda, et mingisugust energiakriisi<br />
pole siis enam olemas, kui suudetakse energiat toota termotuumajaamades. Meie tehnoloogilise<br />
maailma ülalpidamine vajab üsna palju energiat. Kuid praegused energiaallikad ( näiteks<br />
elektrienergia, tuumaenergia, tuuleenergia, hüdroenergia jne ) on keskkonnale ohtlikud, liiga<br />
kulukad või saavad nad juba mõne aja pärast otsa. Selles seisnebki inimkonna praegune<br />
energiakriis, mis on määravaks jõuks paljudele muudele asjadele poliitikas ja majanduses. Kuid<br />
termotuumareaktori väljatöötamine lahendaks meie praegused energiakriisid. Termotuumaenergia,<br />
mis seisneb kergete aatomituumade liitumisel vabaneva energia tootmisel, on üsna<br />
keskkonnasõbralik ja ammendamatu. Meie tehnoloogilise maailma ülalpidamine ( näiteks erinevad<br />
tööstused, autod, arvutid, mobiilside, televisioon, transport jne ) vajab aga väga palju energiat.<br />
Ülitsivilisatsiooni elukorraldus<br />
197
Universumis eksisteerivaid tsivilisatsioone võib primitiivselt klassifitseerida vastavalt nende<br />
tehnilise arengu järgi. Selle järgi on eksisteerivaid tsivilisatsioone ainult kolme liiki:<br />
tsivilisatsioonid, mis ei oma tehnilist arengut üldse või väga minimaalsel tasandil ( näiteks oli<br />
selleks kunagine kiviaja või keskaja inimkond ); tsivilisatsioonid, mis omavad vajalikuks<br />
elutegevuseks juba arenenut tehnoloogiat ( näiteks tänapäeva inimkond pärast suurt tööstusrevolutsiooni<br />
) ja tsivilisatsioonid, mis ei vaja enda ellujäämiseks mingeid ressursse ega tehnoloogiaid (<br />
näiteks inimene pärast surma ). Vastavalt tsivilisatsiooni arengu tasemele võib selle vastav<br />
klassifikatsioon ajas muutuda ja ka nende piirid on üsna hägusad. Kuid õigem oleks Universumi<br />
tsivilisatsioone klassifitseerida ainult nende elutegevuse ( s.t. enda elatumise ) järgi.<br />
Näiteks inimühiskonna toimimiseks peab iga inimene sellele panustama oma aega tööl käies.<br />
Kuna seda ei tee keegi vabatahtlikult, siis inimühiskonnas eksisteerib nö. sundlus rahanduse näol.<br />
See tähendab seda, et absoluutselt igasuguse kauba omandamise või teenuse kasutamise eest peab<br />
maksma teatud tasu ja see eeldab inimese maksejõulisust, mis omakorda tingibki tööl käimise<br />
vajaduse. Inimese sissetulekut saab võimaldada ainult enda tööjõu rakendamine ühiskonna huvides.<br />
Kuid selleks, et inimesed saaksid tööl käia, peab ühiskond inimestele pakkuma tööturgu. Ja ka<br />
vastupidi – et inimesed saaksid kasutada ühiskonna üldiseid hüvesid ehk kaupasid ja teenuseid,<br />
tuleb inimestel endal pakkuda ühiskonnale tööjõudu ehk ressursiturgu. See tähendab seda, et<br />
erinevate kaupade ja teenuste vahetamine saab toimuda ainult nende kahe suure turu olemasolu<br />
korral. Valitsuse olemasolu on tarvilik ühiskonna õiglase toimimise pärast. Et tarvitavad kaubad ja<br />
teenused oleksid õiglaselt kättesaadavad igale inimesele, ongi selleks vaja valitsuse struktuurset<br />
ühiskonna reguleerimist. Inimese sissetuleku ( ehk kuupalga ehk tehtud töö tasu ) suurus sõltub<br />
eelkõige nõudluse ja pakkumise suhtest.<br />
Joonis 9 Paljud inimese eluvaldkonnad on tingitud sellest, et inimene eksisteerib füüsilise ( s.t.<br />
bioloogilise ) kehana.<br />
Kuid eluvormi eksisteerimine ilma füüsilise kehata ( ehk ainult mateeria väljana ) avaldab<br />
tohutut mõju ühiskonna struktuurile ja selle elutegevusele. Näiteks surmalähedaste kogemustega<br />
inimesed on kirjeldanud oma kogemusi nõnda: „Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka<br />
kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et<br />
tundsin ennast ümber muudetuna... Keegi ei tundnud vajadust magada... Me olime vabad kõikidest<br />
nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa<br />
198
arvatud maa, toit ja peavari.“ Elu olemus ja selle füüsilised võimalused inimese kehavälises olekus<br />
langevad erakordselt hästi kokku ka bahai usundi ettekujutusega inimese surematust hingest: „Bahai<br />
usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või karistuspaikadele,<br />
vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole materiaalne,<br />
ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult<br />
õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus.<br />
See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks<br />
pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid<br />
tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud<br />
ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise<br />
kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud<br />
maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ ( Elu pärast surma, lk. 101 )<br />
Sellisel juhul erineb ühiskonna elutegevus tunduvalt sellest, kuidas me praegusel ajal elame või<br />
oleme ette kujutanud elu tuleviku maailmas. Kogu tsivilisatsiooni hierarhia ja selle elukorraldus on<br />
erakordselt teistmoodi, kui seda ette kujutatakse ulmefilmides ja fantaasiakirjanduses. Ka sellised<br />
ühiskonna ja inimeste elukvaliteedi probleemid, mis kaasnevad praeguse maapealse majanduseluga,<br />
lakkaksid täielikult. Kogu meie elutalitlus oleks suures ulatuses teistsugusem ja hulga lihtsam, kui<br />
praegune Maal elavate inimeste elu korraldus.<br />
Näiteks üks mõjudest avalduks transpordis, sest sellises ülitsivilisatsioonis ei ole vaja mitte<br />
mingisuguseidki sõiduvahendeid. Seda sellepärast, et eluvorm eksisteerib elektromagnetväljana ja<br />
seetõttu selle füüsikalise välja levimiskiirus ruumis võib olla palju suurem kui inimesel, kes kasutab<br />
ruumis liikumiseks ainult oma jäsemeid. Sellises ülitsivilisatsiooni elutalitluses muutuksid tarbetuks<br />
igasugused transpordivahendid – alates allveelaevadest lõpetades lendavate autodega ( mida on<br />
ulmefilmides sageli ettekujutatud ) ja lennukitega. Niimoodi muutuks kogu ühiskonna pilt. Kuid<br />
transpordi kadumisega muutuksid olematuks ka sellega seotud spetsiifilised probleemid. Näiteks<br />
õhusaaste, mida võivad põhjustada mõningate transportide liikide heitegaasid, muutuksid<br />
olematuks. See on ka planeedi kliima soojenemise üks tekke põhjustest.<br />
Morphusolendid ( näiteks Maal elavad inimesed ) sõltuvad ka Maal elavast elusloodusest,<br />
millega tuleb inimestel “planeeti jagada”. Elus püsimiseks saab inimene oma energia keemiliselt,<br />
see tähendab toidu ja vee kaudu, mis saadakse loomadelt, taimedelt ja veekogudelt. Selline sõltuvus<br />
elusloodusest aga amorphusolenditel puudub, sest nendel eksisteerib energia elus püsimiseks<br />
lõpmatult kaua aega, kuna valgusolendi kiiratavad valguslained eksisteerivad lõpmata kõverdunud<br />
aegruumis lõpmata ajaperioodi jooksul. Keemilist energiat, nagu toitu ja vett, ei ole neil enam vaja.<br />
Amorphusolendi energiaväli eksisteerib umbes nii nagu näiteks planeet Maa magnetväli, mis ei vaja<br />
eksisteerimiseks “toitu ega vett”. Näiteks kui Maal ei eksisteeriks mingil põhjusel enam taime- ega<br />
loomariiki, siis sureks inimkond väga kiiresti nälga. Kuid amorphusolendeid see ei mõjuta, sest<br />
nemad ei sõltu “lihast”. Kui eluvorm ei sõltuks elus püsimiseks enam keemilisest energiast ( ehk<br />
toidust ja veest ), siis muutuksid olematuks ka maailma toidu probleemid ja toidu valmistamisega<br />
kaasnevad protsessid ja tehnoloogiad. Näiteks ei ole inimestel vaja enam kasutada külmkappe,<br />
pliite, teekanne, vee kraane jne.<br />
Ei ole tarvidust enam ka sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon<br />
jne. Ametliku definitsiooni järgi on arvuti masin, mille otstarbeks on tehete sooritamine ehk<br />
andmete hõivamine, säilitamine, töötlemine, väljastamine ja edastamine vastavalt etteantud<br />
reeglitele. Laiemalt või piltlikumalt võib arvuti tähendada virtuaalset reaalsust loovat mehaanilist<br />
või elektroonilist masinat, mis võimaldab kuulata muusikat, vaadata filme ja pilte, lugeda kirju, ise<br />
reaalsust animeerida, teistega kommunikeeruda, mängida erinevaid mänge jne. Sarnaselt võib<br />
mõista ka internetti virtuaalse reaalsusena. Ka inimese aju loob ümbritsevast maailmast virtuaalse<br />
tegelikkuse. Ülitsivilisatsiooni arengu tasemel kasutatakse sellist aju omadust inimeste vajaduste<br />
rahuldamiseks. Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee, et virtuaalreaalsus võib<br />
osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks suhtlemiseks. Virtuaalses<br />
reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita. See tähendab seda, et seal ei kirjeldata neid,<br />
vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega looksime absoluutselt kõike seda, mida muidu peame<br />
looma reaalsete ehk füüsiliste ( tehnoloogiliste ) vahenditega. Näiteks oleks inimene suuteline<br />
199
nägema filme või kuulama muusikat ilma, et need objektiivselt olemas oleksid. See tähendab seda,<br />
et need on olemas inimese enda peas, mis on esitatud nii nagu näeks seda otse arvuti- või<br />
kinoekraanilt. Selline võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel,<br />
kasutatakse teadlikult ära tervetel inimestel. Selle tulemusena ei pea inimene enam tarbima näiteks<br />
arvuteid, mobiiltelefone ega muid infotehnoloogilisi seadeldisi, sest näiteks arvuti ekraanil kuvatud<br />
visualisatsioon esitub selle asemel nüüd inimese ajus ja seega arvab inimene seda visualisatsiooni<br />
nägevat väljaspool aju. See tähendab seda, et inimese enda aju loob nüüd kõik selle, mis varem<br />
võimaldasid esitada ( s.t. luua ) ainult tehnilised seadeldised nagu näiteks telekas, arvuti, telefon jne.<br />
Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult ( s.t. objektiivselt )<br />
ei eksisteeri. Seepärast ei ole tarvidust enam sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid,<br />
arvutid, televisioon jne. Ei ole enam vajadust edastada inimestele kaablite või laserite abil<br />
informatsiooni. Selliseid tehnoloogiaid ei ole enam vaja tarbida.<br />
Maal elavad inimesed sõltuvad täielikult just tehnoloogilistest vahenditest nagu näiteks autodest,<br />
arvutitest, mobiilsidest jne. Kuid sellised tehnilised abivahendid tegelikult ainult korvavad meie<br />
vaimseid ja füüsilisi puudusi, mis on tingitud bioloogilistest ja psühholoogilistest piirangutest.<br />
Näiteks inimene ei suuda füüsiliselt joosta ( ehk levida ruumis ) kiirusega 200 km/h. Just sellise<br />
“inimliku puuduse” korvab ära meie tehnoloogia saavutused – näiteks autod, lennukid, laevad jne.<br />
Kui aga inimene ei sõltu enam oma kehalistest piirangutest ( s.t. eksisteerib ainult elektromagnetväljana<br />
), siis esineb inimesel vastava välja füüsikalised omadused. Sellisel juhul ei ole vaja enam<br />
autosid ega ka sidevahendeid, sest inimese füüsilised ja ka psüühilised võimalused on nüüd palju<br />
suuremad kui seda muidu füüsiline keha võimaldaks. Selline amorphusolendiks kutsutav inimene ei<br />
sõltuks üldse tehnoloogilisest maailmast. See tähendab seda, et ollakse täielikult sõltumatu<br />
“materiaalsetest piirangutest”. Just selles seisnebki kogu ülitsivilisatsiooniteooria põhimõte.<br />
Ulmefilmides ja fantaasiaromaanides on kujutatud tuleviku maailmasid ülitehnologiseeritutena,<br />
mille korral vajaksid inimesed kõikjal näiteks mikrokiipe ja hõljuklaevasid. Tõeline kõrgelt<br />
arenenud tsivilisatsioon neid tehnoloogiaid enam ei vaja.<br />
Kuna sellises ülitsivilisatsioonis pole vaja enam midagi toota, sest midagi enam ei tarbita, siis<br />
seega hääbub tarbimiskultuur, mis põhjustab kogu tööstuse ( üks majanduse põhialuseid ) kadumist.<br />
See tähendab majandustegevuse otsest lakkamist. Näiteks autotööstust ( või mingi muu transpordi<br />
tööstuse haru ) ei oleks mõtet luua, sest autosid ei ole amorphusolenditele enam vaja ja koos sellega<br />
kaoks ära liikluskultuur ja ka osa üldisest infrastruktuurist. Kui ei esineks ka haigusi ( mis praegu<br />
võib inimestele tunduda võimatuna ), siis ei oleks vaja ka meditsiini ja seega haiglaid. Ka riiete<br />
kandmine ei ole enam tarvilik ja seega muutub tarbetuks ka tekstiilitööstus. Kogu inimühiskonna<br />
majandusliku tegevuse üheks põhialuseks ongi inimeste erinevate kaupade ja teenuste tarbimine.<br />
Seega on inimühiskonnad kui tarbimisühiskonnad. Tarbimise täielik kadumine ehk selle<br />
mittevajamine põhjustab sellise tsivilisatsiooni ühiskonna struktuuri, mis erineb totaalselt meile seni<br />
tuntud elutegevusest. Selles seisnebki ülitsivilisatsiooni olemuse põhimõte.<br />
Ülitsivilisatsiooni arengu aste ei seisne lihtsalt selles, et “kaotame kõik autod ja arvutid ära”,<br />
vaid selles, et eluvormid ei ole enam nendest asjadest sõltuvuses. Näiteks kehast väljunud inimene<br />
ei sõltu enam õhust ( sest elus püsimiseks pole tal enam vaja hingata ) ega sõltu ka ümbritsevast<br />
füüsilisest keskkonnast ( näiteks ilmaoludest, tormidest, looduskatastroofidest jne ). Inimeste seni<br />
väga piiratud bioloogilised ja psühholoogilised võimed ja omadused ( nagu näiteks mõtlemine,<br />
ruumis liikumine, energiavahetus jne ) on ülitsivilisatsiooni arengu astmes palju rohkemate ( s.t.<br />
suuremate ) võimalustega, mis muidu asendaksid kõikvõimalikud erinevad tehnoloogilised<br />
vahendid. Kõige suurem vahe, mis eristab elu inimühiskonnas sellisest mittemateriaalsest elust (<br />
ehk võib religiooniteooria järgi öelda ka maavälisest elust ) seisneb aga isiku elatumises. See<br />
tähendab seda, et inimühiskonnas ehk planeet Maal peab inimene enda eksisteerimiseks igapäev<br />
tegelema enda elatamisega. Näiteks inimene peab elus püsimiseks igapäev toituma, kuid toiduainete<br />
saamiseks peab inimene suurem osa oma elust tegelema ühiskasuliku tööga, mille eest on võimalik<br />
saada tulu ( s.t. raha ) erinevate maksude maksmiseks ja igapäevase toidu hankimiseks. Elus<br />
püsimiseks peab inimene tegema pidevat tööd ja niimoodi ongi elu inimühiskonnas välja kujunenud<br />
„töö eluks“. Kuid mittemateriaalse eluvormina ( s.t. inimesed oma kehadest väljunud olekutes )<br />
puudub eluvormil otsene vajadus tegeleda pidevalt enda elatamisega, mis tuleneb isiku teistsuguse<br />
200
füüsilise keha omadustest. Isegi teaduse ja tehnoloogia areng ei ole inimühiskonnas suutnud sellist<br />
võimalust luua. Inimene on muutnud oma looduskeskkonda enda otstarbeks, kuid varem pidi<br />
inimene selleks ise muutuma vastavalt loodusele. Eksisteerides aga ainult elektromagnetväljana ei<br />
ole enam vaja neist kumbagi.<br />
Inimeste orjapidamine oli sajandeid tagasi ( kuid kestis ise sajandite jooksul ) väga üldlevinud.<br />
Tänapäeva õiguslik kord on selle juba ammu ära keelanud ja näidanud selle inimõiguste ränga<br />
rikkumisena. Selline pärisorjus on inimühiskonnas ära kaotatud juba 19. sajandil, kuid tegelikult on<br />
see inimeste seas lihtsalt oma kuju muutunud. Näiteks enamus ajast, mil inimene on ärkvel, tehakse<br />
tööd raha teenimise eesmärgil. Suurem osa arenenud ühiskonnas käiakse palgatööl viis päeva<br />
nädalas, neli nädalat kuus ja üksteist kuud aastas. Suurem osa ärkveloleku ajast peab inimene<br />
tegelema ühiskasuliku tööga, et ennast kuidagi ära elatada. Pika aja jooksul on inimühiskonnast<br />
välja kujunenud tööühiskond. Kui aga mingil põhjusel tööd ei tehta või tööd ei leidu, siis ei saa ka<br />
vastavat tasu ja elukvaliteet selle arvelt ka langeb. Kõikjal on välja kujunenud olukord, kus<br />
inimesed elavad ainult selleks, et teha tööd ja teenida oma riiki. Üsna sageli osutub riigieelarve<br />
heaolu palju olulisemaks kui üksikinimese oma. Riigi majanduse elavdamine on kujunenud<br />
üksikinimese heaolust olulisemaks. Väga suur osa inimeste materiaalsest sissetulekust läheb just<br />
maksude maksmiseks, mis väidetavalt on vaja ühiskonna eluspüsimiseks. Vaesus on<br />
inimühiskonnas esinenud juba selle tekkimisest alates. Vaesuses elab tänapäeval märkimisväärne<br />
osa kogu Maa tsivilisatsiooni elanikkonnast. Ainuüksi tänapäeva Venemaal elab umbes 30 %<br />
rahvastikust alla vaesuspiiri, mida näitavad riigi ametlikud uuringud. Paljude inimeste reaalne elu<br />
erinevates riikides on välja kujunenud ühiskonna materiaalseks teenimiseks, mis väljendub näiteks<br />
riigieelarve täitmises. Inimese elu mõte ja tegevus Maal on välja kujunenud materiaalse sissetuleku<br />
teenimises. Kuid elu ei tohiks seisneda ainult selles, sest elu on palju väärtuslikum. Selge on see, et<br />
väärtushinnangud elule või heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti isegi<br />
väärad. Töö tegemise aega võiks olla palju vähem, kuid selleks tuleb vastavalt muuta suurem osa<br />
inimühiskonna elukorraldusest. Umbes kolmandik inimeste elust kulub niikuinii une peale.<br />
Inimeste põhitegevus seisneb ainult enda elatamises ja seega kogu inimühiskonna elutegevus<br />
sarnaneb pigem loomariigi omaga, sest ka loomad on sunnitud enda eksisteerimiseks pidevalt<br />
toituma ja seda hankima. Ainult vorm ( s.t. elatamise viis ) eristab inimeste elutegevust loomadest.<br />
Kuna selline „mittemateriaalne“ eluvorm ei pea enda eksisteerimise aja jooksul tegelema enda<br />
elatamisega ( nagu seda teevad inimesed planeedil Maa ), mis üldiselt eeldab paikset eluviisi, siis<br />
nüüd on paikne eluviis asendunud nö. rändava eluviisiga. See tähendab seda, et taoline eluviis<br />
seisneb „uute maailmade“ ( s.t. paikade ) avastamises läbi tohutu Universumi. Universum on aga nii<br />
tohutult suur, et selle kõikide paikade ehk „maailmade“ ( näiteks planeetide või galaktikate )<br />
avastamine võtab ilmselt lõpmatult kaua aega. Kuid õnneks on sellise „mittemateriaalse“ eluvormi (<br />
täpsemalt öeldes selle esindava indiviidi ) eluiga aga lõpmatult suur.<br />
Elu sigimisvõime<br />
Sellisel ülitsivilisatsiooni elukorraldusel on olemas ka üks kindel puudus. See puudus seisneb<br />
selles, et amorphusolend ei ole võimeline sigima ehk andma järglasi. Seda sellepärast, et neil<br />
puuduvad vastavad füüsikalised, keemilised- ja bioloogilised süsteemid nagu näiteks hormoonid,<br />
suguelundid, loode, sugurakud või munarakud. Ja seetõttu puudub neil ka sugu. Paljunemine on aga<br />
teatavasti üks elu põhitunnuseid, kuid amorphusolend ei ole võimeline paljunema ega jagunema.<br />
Paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Näiteks planeet Maal elavad isendid paljunevad<br />
sugulisel või mittesugulisel teel. Kui liik ei suuda enam anda järglasi, siis ta sureb välja. Erinevate<br />
liikide vahel enamasti ei esine ristumisi. Vastasel juhul oleksid nende järglased steriilsed. Kuid<br />
selliseid steriilseid hübriide ei loeta omaette liigiks. Näiteks kui ristuvad hobune ja eesel, siis nende<br />
järglased ( muulad ) ei anna enam järglasi. Sellepärast ei peeta muula omaette liigiks. Kuid<br />
eukarüootsed organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui on tegemist sugulise<br />
201
paljunemisega, siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad<br />
viljastumisel, võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis<br />
nimetatakse seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise<br />
korral ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest<br />
vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või<br />
vegetatiivselt.<br />
Kuna kehast väljunud olekus ei ole isend võimeline sigima, siis vastavalt sellele muutub ka<br />
elumõte. Näiteks bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu<br />
terves loomariigis on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles<br />
kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei<br />
ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See<br />
tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest.<br />
See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimestele väga isiklikku laadi ja väga<br />
sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „mina“ ja tõeline loomus.<br />
Kuid selleks, et amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab “väli muutuma aineks”<br />
ehk “amorphusolend peab muutuma aineliseks olendiks ehk morphusolendiks”. Näiteks kehast<br />
väljunud inimese korral peab ta oma bioloogilisse kehasse tagasi minema, sest ainult nii on<br />
võimalik tal sigida nagu tavaline inimene. Kindlasti tundub see esmapilgul täiesti absurdsena, kuid<br />
ärme unusta seda, et ka surmalähedaste kogemuste korral läheb inimene ikkagi tagasi oma füüsilisse<br />
kehasse ja meditsiiniliselt tähendab see kliinilisest surmast tagasi ellu ärkamist. See aga tähendab<br />
omakorda amorphusolendite suurt sõltuvust morphusolenditest. Ja vastavalt sellele ka<br />
ülitsivilisatsioon ( mille moodustavad amorphusolendid ) peab siis samuti olema pidevalt sõltuvuses<br />
nö. tavalise tsivilisatsiooniga, mille moodustavad morphusolendid nagu näiteks Maal elavad<br />
inimesed. Selline tavatsivilisatsioon kindlustab ülitsivilisatsiooni jätkusuutlikuse arengu. Selles<br />
mõttes jaguneb ülitsivilisatsioon tegelikult kaheks suureks osaks: tsivilisatsiooniks, mille<br />
moodustavad morphusolendid, ja tsivilisatsiooniks, mille moodustavad amorphusolendid. Need<br />
mõlemad tsivilisatsioonid on omavahel sõltuvuses ja suguluses. Seega ülitsivilisatsioonid on<br />
tegelikult kaksiktsivilisatsioonid – s.t. kaks erinevat tsivilisatsiooni moodustavad ühe suurema.<br />
Amorphusolendi paljunemist võimaldab ainult füüsilise ehk ainelise keha olemasolu. Selleks võib<br />
olla näiteks inimene. Amorphusolendil puudub rakuline keha ehitus, mis esineb kõikidel teistel<br />
elusorganismidel planeedil Maa.<br />
Tsivilisatsioonid Universumis<br />
Maaväliste tsivilisatsioonide maailmast ja nende eluolust on võimalik teada saada ainult siis, kui<br />
uurida üsna põhjalikult tulnukate inimröövide juhtumite ajalugu. Nendest juhtumitest on võimalik<br />
teada saada, mida tulnukad on enda kohta kontaktleritele teada andnud. Röövide ajal toimuvad<br />
inimeste peal enamasti meditsiinilised protseduurid, kuid koos sellega on tulnukad inimestele pisut<br />
avalikustanud ka enda maailma olemust ja päritolu. Näiteks on nad mõista andnud seda, et mitte<br />
kõikide maailmaruumis eksisteerivate planeetide eluslooduse evolutsioonid ei sarnane planeet Maal<br />
oleva eluslooduse arenguga. Paljude eluvormide funktsioneerimised maavälistes keskkondades on<br />
palju iseäralikumad ja isegi liigirikkamad kui seda on näiteks Maa eluslooduse liigirikkus. Näiteks<br />
mõnede Päikesesüsteemiväliste planeetide eluolu ja areng on üsna keerulise stsenaariumiga, kuid<br />
samas mõnede areng on planeet Maa elusloodusest aga hoopis lihtsam.<br />
Tulnukad on kontaktleritele ise otseselt mõsta andnud, et mõistuslike olendite liigitused<br />
Universumis ( eluvormid üldiselt ) liigituvad kaheks: morphseteks ja amorphseteks eluvormideks.<br />
Morphsed olendid jagunevad veel omakorda kaheks suureks haruks – need on bioloogilised ja<br />
elektroonilised eluvormid.<br />
Morphsed olendid eksisteerivad ainena – need olendid on nagu meie ( Maa inimesed ), kes<br />
eksisteerivad aineosakestena ( elementaar- ja fundamentaalosakestena ) ning nende osakeste<br />
süsteemidena nagu näiteks hapnik, DNA, rakud, koed, organid, elundkonnad jne. Morphsetel<br />
202
olenditel eksisteerib peale mateeria välja ka aine ( nagu näiteks närvitegevuse korral neuron ja selle<br />
elektriväli ). Ka inimesed liigitatakse morphsete eluvormide hulka, samuti ka kogu planeet Maa<br />
elusloodus.<br />
1. Bioloogilised eluvormid on nagu planeet Maal eksisteeriv elusloodus, kes koosnevad<br />
elusrakkudest ja nendest moodustunud biosüsteemidest ( näiteks biomolekulidest, kudedest,<br />
organitest, elundkondadest jne ).<br />
2. Elektroonilised ( mehaanilised või mehatroonilised ) eluvormid on meie mõistes nagu<br />
näiteks robotid või küborgid. Need kujutavad endast iseseisvalt liikuvaid masinaid ( mis ei<br />
pea ilmtingimata koosnema rauast või erinevatest metallisulamitest ), milledel esineb<br />
tehisintellektuaalsus. Tehisintellektid võivad eksisteerida ka ainult virtuaalsetes maailmades<br />
( näiteks arvutites ), ilma nende füüsilist kuju nägemata nagu näiteks robotite korral.<br />
Suur enamus maavälistest tsivilisatsioonidest moodustavad amorphsed olendid, kes on inimeste<br />
jaoks nagu vaimolendid ( valgusolendid ) või lihtsalt hinged. Need olendid eksisteerivad ainult<br />
psüühika ( teadvuse ) energiavälja vormina. Selleks energiaväljaks on elektromagnetväli, mis<br />
eksisteerib ka morphsetel olenditel närvikudedes, kuid on sõltuvuses närvitegevusest. Amorphsed<br />
olendid eksisteerivad mateeria vormidest ainult väljana. See tähendab seda, et aine struktuur neil<br />
puudub ( näiteks aatomid, molekulid, elementaarosakesed jne ). Amorphsed olendid elavad<br />
sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust. Ka inimesed võivad muutuda amorphuslikeks<br />
olenditeks, kuid seda alles pärast indiviidi surma, mil inimese bioloogilise või kliinilise surma ajal<br />
eraldub närvikudedest elektromagnetväli ajatusse ja ruumitusse dimensiooni. Siis omandab inimene<br />
uue olemise vormi – eksisteerimise ainult energiaväljana.<br />
Inimesed elavad planeedil Maa tuntud mateeria vormidena – ainena ja väljana. See tähendab<br />
seda, et inimkehad koosnevad elementaarosakestest, aatomitest ja molekulidest ning omakorda<br />
nende osakeste süsteemidest nagu näiteks veest ( ehk H 2 O-st ), DNA-st, rakkudest, kudedest, organitest,<br />
elundkondadest jne. Universumis on orgaaniline keemia väga laialt levinud ja seega võib<br />
kõikjal leida süsinikul rajanevaid eluvorme. Näiteks polütsüklilist aromaatset vesinikkarbonaati ehk<br />
PAH´i molekule võib esineda tähtedevahelises ruumis päris ohtrasti. Kuid ülitsivilisatsiooniteooria<br />
järgi on inimene võimeline eksisteerima ka ainult energiaväljana ehk elektromagnetväljana –<br />
koosnemata samal ajal aineosakestest.<br />
Maal elavatel inimestel ei pea enda eksisteerimiseks olema tegelikult „füüsilist“ keha, sest ka<br />
ilma selleta on võimalik „elada“. Inimese teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma kehata ( ehk<br />
ilma närvikoeta ) nii nagu elektromagnetlaine elektriväli ilma elektrilaenguta. Näiteks tähtede<br />
termotuumareaktsioonides toimub aine muundumine energiaks ( s.t. kiirguseks ) ja muutuvad<br />
elektriväljad võivad eksisteerida sõltumatult neid tekitatud elektrilaengutest. „Vaimud“ või „hinged“<br />
ongi tegelikult oma olemuselt sellised „olendid“ või „inimesed“, kes eksisteerivad ainult mateeria<br />
väljana. Nad elavad „crisostelis“, s.t. sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust.<br />
Inimese bioloogilise ja/või kliinilise surma ajal eralduvad ajust elektriväljad, sest närvikoe rakud<br />
enam ei laengle ( nende aktiivsus on suuresti kahanenud või üldse lakanud ) ja see tähendab suuri<br />
muutusi neuronite populatsioonide ümbritsevas ruumis olevatele elektriväljadele. Muutuvad<br />
elektriväljad on võimelised eksisteerima sõltumatult nende tekitatud elektrilaengutest. Niimoodi<br />
saabki inimene eksisteerida elektriväljana, mille korral ei oma inimene enam füüsilist aju. Inimese<br />
eksisteerimise võimalikkusest ilma füüsilise kehata ehk ainult elektromagnetväljana oli pikemat<br />
juttu juba eespool.<br />
Eluvormid, mis eksisteerivad ilma närvitegevuseta ehk ainult mateeria väljana, moodustavad<br />
sellise tsivilisatsiooni ( mõistusliku elu ) arengu astme, mis on ilmselt kõrgeim elu arengufaas kogu<br />
Universumis. See tähendab seda, et ei ole teada sellisest elu arengufaasist midagi veel arenenumat<br />
mõistuslikku elutegevust Universumis. See moodustab mõistusliku elu bioevolutsiooni nö. tippfaasi<br />
või lõppfaasi. Sellised ülitsivilisatsioonid tekivad teadaolevalt ainult kunstlikult. See tähendab seda,<br />
et looduslikult selline ülimuslik elutalitlus tekkida ei saa ja ilmselt ei ole see ka võimalik. Ainult<br />
mõistuslik elu võimaldab niisugust elu luua – nii nagu ainult mõistus võimaldab luua igasuguseid<br />
203
leiutisi nagu näiteks autod, arvutid, kõrghooned, telefonid jne. Iseenesest ( see tähendab looduslikult<br />
) ei ole need võimelised tekkima.<br />
204
KASUTATUD KIRJANDUS<br />
Aarma, August. 1999. Teadustöö metoodika alused. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool.<br />
Laanemäe, Aare. 2007. Kulturoloogia. Tallinn: kirjastus “Ilo”.<br />
Piirimäe, Helmut. 1998. Inimene, ühiskond, kultuur I. Tallinn: kirjastus “Koolibri”.<br />
Allik, Jüri; Kreegipuu, Kairi; Pullmann, Helle; Realo, Anu; Vadi, Maaja; Schmidt, Monika.<br />
2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.<br />
Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2011. Psühholoogia alused. 3. tr. Tallinn: Kirjastus TEA.<br />
Farnaz Ma´sumian. 1997. Elu pärast surma. Tallinn: Kirjastus TEA.<br />
Imeline Ajalugu. Nr 7/2013.<br />
http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=66455460<br />
http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=51143247<br />
„Surmapiiril“, „Life after death, a skeptical inquiry“; executive producer: Erik Nelson; ©<br />
MCMXCVIII Termite Art Productions, LLC, All Rights Reserved.<br />
205
Valgusolendid
Valgusolendid<br />
Väga paljud inimesed on surmalähedaste kogemuste ajal kohanud väga meeldiva, väga eheda ja ülimalt aukartustäratava Valgusolendiga.<br />
Sageli ei suuda inimesed sõnades kirjeldada nende erakordset kohtumist ülima Valgusolendiga:<br />
„See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda valgust oli tohutult palju, see ei olnud nagu mingi hele<br />
sähvatus, see oli lihtsalt suur valgus. Ja sellest hoovas mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele, kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See<br />
oli kohutavalt ere, ma ei suuda seda kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast muud, mis oli mu ümber... Ma<br />
tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus, mis sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“<br />
Inimese kehast väljumise ajal tulevad inimesele vastu valgusolendid, kelle valguse ja isiksuse särad olid ülimalt hiilgavad ja ülimalt<br />
aukartustäratavad, kuid väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja rahutunde. Paljud surmalähedaste kogemustega inimesed on<br />
kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui puhtaimat armastust, mis üldse Universumis eksisteerida saab. Kõik see kiirgab<br />
pimestavast valgusest. Kuid see valgus ei kahjusta nägemist hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on soe ja „värelev“. Sageli on<br />
nähtavad valgusolendid inimese varem surnud sõbrad või sugulased. Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt – läbi mõtete. Mõistmine on silmapilkne<br />
ning täielik. Paljude valgusolendite valgused olid väga eredad. Mõned aga lausa sätendasid. See paistis välja umbes nii nagu vaataks otse<br />
Päikesesse, kuid läbi vee massi – vaataks nagu selge vee alt otse Päikesesse. Sätendav valgus oli üliere. See oli silmipimestav, kuid ei<br />
kahjustanud üldse nägemist. Valgus sätendas nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.<br />
Inimene tajub ka ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles<br />
pühas valgusolendis Jumalat, Kristust, Buddhat või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid ja ka<br />
agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav.<br />
Valguse intensiivsus sarnaneb sellega, kui vaadata palja silmaga suvel keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse – maa pealt vaadatuna. Vahe on<br />
ainult selles, et see valgus ei kahjusta nägemist. Nagu oleks tegemist tähe valgusega. Päikesesse ei saa otse vaadata palja silmaga – võib jääda<br />
pimedaks. Kuid valgusolendit aga saab vaadata nii, et ei kahjusta nägemist. Olendi valgust oli meeletult palju. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab,<br />
on sõnades kirjeldamatu. Tavainimesele on see kujuteldamatu. Inimesed on seda osanud kirjeldada nõnda:<br />
„Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“ „Valgust oli nii palju, et ma ujusin selles.“ „Astudes<br />
valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“ „Teadsin, et mind pole kunagi nii väga armastatud.“ „See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“<br />
„Ja ma mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“<br />
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
KASUTATUD FOTOD<br />
1. https://www.youtube.com/watch?v=Pi3e16JY6UM<br />
15
6 Multiversum
SISUKORD<br />
1 MULTIVERSUM .................................................................................................................................................. 3<br />
2 LOOME PROTSESSID AJUS .................................................................................................................................. 4<br />
2.1 NÄRVISÜSTEEMI ONTOGENEES ..................................................................................................................................... 4<br />
2.2 SEOSTE PÕHIOLEMUS NÄRVITEGEVUSES .......................................................................................................................... 6<br />
2.3 SEOSTESÜSTEEMID ..................................................................................................................................................... 9<br />
2.4 NÄIDE SEOSTEST ...................................................................................................................................................... 11<br />
2.5 TEADVUSE LOOME STRUKTUUR ................................................................................................................................... 12<br />
3 KUNST JA KULTUUR ..........................................................................................................................................13<br />
3.1 KUNSTI MÕISTE ....................................................................................................................................................... 13<br />
3.2 KUIDAS JA MILLAL TEKKIS KUNST?................................................................................................................................ 17<br />
3.3 PSÜÜHIKA JA KULTUUR .............................................................................................................................................. 20<br />
3.4 KÕRGEMAD TUNDMUSED .......................................................................................................................................... 22<br />
3.5 INIMESE LOOVUS JA ANDEKUS..................................................................................................................................... 23<br />
KASUTATUD KIRJANDUS ............................................................................................................................................27<br />
2
1 Multiversum<br />
Psühholoogid on arvamusel, et arukas elu saab eksisteerida ainult siis, kui esineb kolm psüühilist<br />
tingimust – nendeks on mälu, taju ja mõtlemine. Kõik, mida loomad või inimesed teevad, sõltub<br />
sellest, et millist informatsiooni nad ümbrusest saavad ja millist infot nad kasutavad enda suhete<br />
korraldamiseks ümbritseva maailmaga, milles nad igapäevaselt elavad.<br />
Mis on kultuur? Sellele küsimusele on püütud vastust leida paljud inimesed ( ja ka uurijad ) läbi<br />
sajandite. Kõik mis on mõistusega loodud kuulub kultuuri kui mõiste alla. Kultuur tähendab siis<br />
kogu mõistuse loomet, jättes seejuures arvestamata loodusjõude. Kõik, mida loob „mõistus“,<br />
moodustabki kultuuri kui Universumi ühe haruldaseima fenomeni. Niisamuti ka kunst. Kultuurivõi<br />
kunstiruumis toimuva taga on inimese psüühika iseäralikud funktsioonid. Kultuur on kunstist<br />
laiem mõiste nii nagu psühholoogias on psüühika laiem mõiste kui teadvus.<br />
Inimese teadvus erineb kogu ülejäänud planeet Maal elavatest loomariigi esindajatest. Inimese<br />
„teadvuse lävi“ on teistest kõrgematest loomadest suurem. See tähendab seda, et inimese teadvus on<br />
kõige rohkem välja arenenud võrreldes teiste loomariigi esindajatega. Kuid samas võib julgelt väita<br />
seda, et ka inimese loomingulised võimed on samuti suurimad võrreldes kogu ülejäänud loomadega<br />
planeedil Maa. Mitte ükski teine bioorganism ei ole võimeline niimoodi looma kunsti ja kultuuri<br />
enda ümber nii nagu seda teeb inimene. Siit aga järeldub väga lihtne, kuid väga oluline seos. Nimelt<br />
suurema või kõrgema teadvuse arenguga bioorganismis kaasneb ka suur loomevõime. Suure loome<br />
võime avaldumiseks peab eksisteerima ka teadvus ise. Loomariigi evolutsioonist üldiselt järeldub<br />
see, et mida „teadvuslikum“ on teadvus ümbritseva keskkonna suhtes, seda ka suurem loomevõime<br />
isendil avaldub.<br />
Akadeemilises peavoolus liigitatakse kogu meie Universum suures plaanis kaheks: üks on<br />
loodus ja teine on kõik see, mille loojaks on mõistus. Mõistus on loonud ühiskonna, mida omakorda<br />
jaotatakse tsivilisatsiooniks ja kultuuriks. Tekib küsimus, et mis vahe on tsivilisatsioonil ja<br />
kultuuril? Üks ja sama nähtus võib olla tsivilisatsiooni nähtus, kuid samas ka kultuuri nähtus. Selle<br />
paremaks mõistmiseks toome näite majast. Näiteks kuidas ehitada maja valmis nii, et see kokku ei<br />
kukuks? See on tsivilisatsiooni küsimus. Kuid mille või kelle jaoks ehitada valmis maja ( kas<br />
kirikule, kuningale, presidendile, tavakodanikele jne ) on juba kultuuri küsimus. Näiteks kuningas ei<br />
sobi igasse majja elama. Tsivilisatsiooni küsimusi saab täiustada, kuid mitte kultuuri küsimusi.<br />
Näiteks kuidas pidada õiglast kohtumõistmist on tsivilisatsiooni küsimus, mis pidevalt ajas muutub<br />
ja täieneb. Kuid kas maja sobib kuningale või kerjusele on juba kultuuri küsimus, millele saab<br />
vastata ainult jah või ei vastusega.<br />
Kuid multiversumi teooria käsitleb Universumi liigitust üldisemalt. Näiteks jaguneb Universum<br />
suures mastaabis kaheks maailmaks: maailm, mille loojateks on loodusjõud, ja maailm, mille<br />
loojaks on aga inimese mõistus ( teadvus ). Seega on olemas „looduslik maailm“ ja „mõistuslik<br />
maailm“. Mõistuslik maailm on kõik see, mis on inimese mõistuse poolt loodud, kuid loodusliku<br />
maailma on vorminud tuntud loodusseadused. Ametliku definitsiooni järgi nimetatakse kõiksust (<br />
kõik mis üldse olemas on ) Universumiks. Käesolevas <strong>Maailmataju</strong> regioonis hõlmab<br />
„multiversumi“ mõiste aga kogu inimese mõistuse loomet, s.t. mõistuse poolt loodud maailma.<br />
Võib öelda, et tegemist on siis nagu multiversumi teooriaga. Multiversum on ( reeglina ) ajas<br />
pidevas muutumises ja arenemises, kuid Universum ise on aga väga pika aja jooksul kogu aeg üsna<br />
ühetaoline. Nii on see üldiselt. Multiversum ei ole loodusliku päritoluga ja ei saagi olla. Selle<br />
tekitajaks ehk loojaks on intelligents.<br />
Kuid vastavalt Universumi üldisele definitsioonile on kõik siiski looduse poolt „loodud“, sest ka<br />
inimese mõistus on looduse osa. Mõistus ei saa eksisteerida ilma loodusseadusteta. Loodusseadused<br />
on sellegi poolest kõige aluseks. Ka mõistus ( meie ajudes funktsioneeriv teadvus ) on omakorda<br />
looduse loome tagajärg, kuid ilma mõistuseta ei ole tsivilisatsiooni ja ei ole ka kunsti ega kultuuri.<br />
Seega kultuur on sellise loodusnähtuse ( loodusjõu ) loome, mida nimetatakse mõistuseks, mille<br />
materiaalseks kandjaks on inimese bioloogiline aju.<br />
3
Inimesed on elusorganismid, kelle ümber eksisteerib peale loodusliku maailma ka veel tehislik<br />
maailm ( tehismaailm ). Selle tehismaailma on loonud inimesed ise. Tehismaailma moodustavad<br />
kõik need, millel ei ole looduslikku päritolu. Näiteks majad, autod, teed, laternad, arvutid, telefonid,<br />
rattad, tammid jne. Kõik, mis on tekkinud väljaspool looduslikku tegevust.<br />
Maailm, mida on loonud mõistus, jaguneb omakorda kaheks. Näiteks on olemas „asju“, mis on<br />
loodud, kuid millel ei ole erilist ( filosoofilist ) mõtet või sisu. Luuakse midagi ainult otstarbe pärast<br />
ja ei midagi enamat. Näiteks pastaka loomise eesmärgiks on ainult see, et oleks võimalik<br />
jäädvustada inimese mõtteid tekstidena või joonistada kujundeid. Kuid on olemas selliseid<br />
loominguid, milles eksisteerib mingisugune „filosoofiline“ mõte ja sisu. Näiteks on olemas kauneid<br />
maale, milles on kujutatud inimesi, maastikke, eluolusid vms. Oleme näinud suuri ja ka väikseid<br />
skulptuure. Pastakat luuakse ainult kirjutamiseks või joonistamiseks, kuid maali loomine on<br />
„vaimsem“ tegevus ja see „omab“ sügavamat-filosoofilisemat sisu ja mõtet. Sama on ka näiteks<br />
kirjandi kirjutamisega. Selline liigitamine tuleneb just sellepärast, et erinevatele asjadele on<br />
„omistatud“ erineva sügavusega mõtteid ja tähendusi. Mõnedel on seda rohkem, kuid mõnedel on<br />
seda jälle vähem.<br />
Inimese aju ( milles esineb psüühika, teadvus ja loominguline tegevus ) moodustavad närvirakud<br />
ehk neuronid. Seega on aju neuronite kogum, s.t. tuhandetest neuronitest moodustunud üks tervik.<br />
Kuid erinevate inimeste erinevad ajud moodustavad samuti ühe suurema süsteemi nii nagu<br />
tuhanded neuronid loovad ühe terviku, mida me nimetame ajuks. Sellist süsteemi nimetame<br />
tsivilisatsiooniks. Piltlikult öeldes on inimeste ajud nagu ühe suure aju osad nii nagu neuronid on<br />
närvisüsteemi funktsioneerivad osad. Kõikide inimeste ajud planeedil Maa moodustavad ühe suure<br />
terviku – tsivilisatsiooni. Miljardid ajud moodustavad kokku ühe suure terviku ( ehk omakorda aju )<br />
ja nad kõik on läbi kommunikatsiooni ka omavahel ühenduses.<br />
2 Loome protsessid ajus<br />
2.1 Närvisüsteemi ontogenees<br />
“Unistades on inimene geenius”<br />
Akira Kurosawa<br />
Enamasti ilmnevad loovus ja intelligentsus üheskoos, kuid siiski üks neist ei pruugi teisest<br />
tuleneda. Mõtlemisviisi iseloomustab väga intelligentsetel inimestel sageli just koonduvus. Nende<br />
probleemide lahendamised toimuvad läbi keeruliste analüüside. Nad järgivad mustreid, mis on<br />
sageli läbi proovitud. Kuid loovate inimeste mõtlemisviisi iseloomustab hargnevus. Niimoodi<br />
töötades toimuvad ajus assotsiatiivsed protsessid. Sellesse on kaasatud ka inimese emotsioonid.<br />
Sageli sünnivad mittetraditsioonilised ideed. ( GEO, 28-37 ).<br />
Kuid mingisugust intelligentsuse piirkonda ( keskust ) ajus ei eksisteeri. See tuleneb hoopis aju<br />
paljude piirkondade omavahelisest komplekssest suhtlemisest. Näiteks Illinois` Ülikoolist juhitud<br />
Aron Barbey töörühm, mis koosnes Ameerika ja Hispaania teadlastest, tõestas, et inimeste<br />
intelligentsus lokaliseerub enamjaolt aju vasakus ajupoolkeras. Barbey juhitud teaduslikus uuringus<br />
uuriti 182 Ameerika sõjaveterani. Nendel sõjaveteranidel ilmnesid koldelised ajukahjustused, mis<br />
seisneb selles, et kahjustada on saanud ajukoe mingisugune kindel piirkond. Niimoodi ongi<br />
võimalik inimeste ajufunktsioone uurida ja analüüsida, sest siis aju teatud osa ei funktsioneeri.<br />
Inimeste ajusid uuritakse kompuutertomograafia abil, kuid nende peal sooritatakse ka erinevaid<br />
kognitiivseid teste, mis võimaldab uurida inimeste intelligentsust. Näiteks inimese intelligentsus<br />
4
võib ilmneda mälus, tähelepanus, keskendumises, kummunikatsiooni- ja arusaamisvõimes. Selle<br />
uurimuse käigus selguski, et inimeste intelligentsus ei ole lokaliseerunud mingisugusesse kindlasse<br />
aju piirkonda, vaid see ilmneb erinevate ajupiirkondade omavahelisel funktsioneerimisel. Kuid neid<br />
ajupiirkondi ühendabki just eelpool mainitud võrgustik inimese aju vasakus ajupoolkeras.<br />
Ajus olevad neuronid on kommunikatsioonile spetsialiseerunud närvirakud. Närvisüsteemis olev<br />
informatsioon liigub elektrisignaalidena ühest neuronist teise. See protsess on pidev. Ühe neuroni<br />
ühenduskohta teise neuroniga nimetatakse sünapsiks. Üks aspekt on aga kindel ja kergesti<br />
silmanähtav. Nimelt kogu närvisüsteem on kui seoste loome närvirakkude vahel. Kogu<br />
närvisüsteemi ulatuses tekib pidevalt uusi seoseid rakkude vahel. See on üks iseloomulikumaid<br />
omadusi närvitalitluses. Kuid peale neuronite seoste tekib juurde ka uusi närvirakke. Näiteks<br />
hipokampuses sünnib uusi närvirakke kogu inimese elu. Neuronite omavaheline seostamine on<br />
närvitegevuse üks põhilisi jooni. Uusi seoseid neuronite vahel tekib inimesel lakkamatult – sünnist<br />
surmani. Üks neuron võib olla korraga ühenduses teiste kümnete tuhandete neuronitega. Kui<br />
inimese närvisüsteemis on umbes 10 triljonit neuronit, siis seoseid nende vahel võib ulatuda isegi<br />
tuhandetesse triljonitesse. Neuronite omavahelisi seoseid on vähemalt 100 000 korda rohkem kui<br />
neuroneid endeid. Seoste loomine on närvitalitluse üks iseloomulikumaid tegevusi kogu<br />
närvisüsteemis. Uusi seoseid tekib inimesel lakkamatult – näiteks kui inimene õpib, teeb trenni,<br />
mõtleb, organiseerib, kokkab, vaatab televiisorit, unistab, suhtleb jne.<br />
Näiteks ajupiirkondade omavahelisest seostamisest sõltub inimese mõtlemiskiirus. Näiteks<br />
uuringud on näidanud seda, et kõrge intelligentse inimese aju korral läbib elektriline signaal ühest<br />
ajupiirkonnast teise enamasti väiksemate ühendusteede kaudu kui seda madalama intelligentsusega<br />
inimeste korral. Inimeste aeglane mõtlemiskiirus võib seega tuleneda sellest, et nende ajud<br />
kasutavad info edastamiseks ühest ajupiirkonnast teise väga vähe otseseid ühendusteid. Väga kõrge<br />
intelligentse inimese korral kasutab aju aga just väga sageli otseseid ühendusteid, mis tagavad info<br />
väga kiire liikumise aju ühest piirkonnast teise jõudmiseks. ( GEO, 28-37 ). Närvisüsteemis toimub<br />
pidev informatiivne tegevus. Ka sellisel korral, kui inimene magab ja kogeb und. Kõige suurem<br />
ajuaktiivsus on inimesel tema nooruses – eriti aga just esimestel eluaastatel. Just sellisel ajal tekib<br />
kõige kiiremini ja kõige rohkem neuronite vahelisi seoseid võrreldes eluaastatega inimese vanemas<br />
eas. Närvisüsteem on kui seostevõrgustik, mis on väga süstemaatiline ( süsteemse struktuuriga ) ja<br />
kindla funktsineerimisega.<br />
Elektriimpulssi abil liigub info närvikoes ringi. Selle põhimõte seisneb järgnevas. Närvikiu<br />
„seinte“ paksus ei ole suurem kui sadatuhat millimeetrit. Kiu siseosa on näiteks punkeseisundi<br />
korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ja seepärast öeldakse selle kohta ka negatiivne<br />
puhkepotentsiaal. Selle väärtus on ombes -70 mV. Sellise potentsiaali määravad ära naatriumi ja<br />
kaaliumi positiivsete ning kloori negatiivsete ioonide kontsentratsioonid mõlemal pool närvikiu<br />
„seina“. Positiivsed ioonid tungivad närvikiu sisemusse, kui kiu seina läbilaskvust suurendab<br />
erutus. Potentsiaal, mis on kiu siseosas, suureneb seeläbi väga kiiresti ja saavutab väliskeskkonna<br />
suhtes väärtuse +40 mV. Seda nimetatakse toimepotentsiaaliks. Positiivsete ioonide liikumist tagasi<br />
väliskeskkonda võimaldab just toimepotentsiaal. Seetõttu muutub väliskeskkonna suhtes närvikiu<br />
siseosa jällegi negatiivseks. Kõik see toimub väga lühikese aja ( 1 ms ) vältel. Mööda närvikiudu<br />
levib selline „pingeimpulss“ umbes 100 m/s. Pingeimpulss omab informatsiooni ärritaja mõju<br />
kohta.<br />
Inimese peaajus on umbes 10 triljonit neuronit. Üks neuron on võimeline ühenduses olema 10<br />
000 – 30 000 erineva närvirakuga. Sellised on seoste arvud. Kuna olemas on umbes 10 triljonit<br />
neuronit, siis seoseid nende vahel on seega umbes 100 000 – 300 000 triljonit. Seda näitab ju lihtne<br />
matemaatika. See tähendab seda, et seoseid on närvisüsteemis sadu triljoneid. Seoseid ehk ühendusi<br />
närvikoe neuronite vahel on seega 10 000 – 30 000 korda rohkem kui neuroneid endeid.<br />
Kui inimene sünnib, siis juba sellel hetkel on tal olemas kõik närvirakud. Pärast inimese sündimist<br />
hakkavad ilmnema seoseid närvirakkude vahel ja seda siis väga kiiresti. Igal lapsel on sündides<br />
umbes 100 miljonit neuronit, mis ei ole omavahel ühenduses. Just esimestel elukuudel peab imik<br />
suhteliselt palju magama, sest enamus ühendusi neuronite vahel tekivad une ajal. Kuna alguses oli<br />
seoseid väga vähe, siis inimesel ei jää imikueast midagi mäletada. Puudub alguses ka minatunne ja<br />
5
inimkõne. Kuna inimese aju ei ole kohe pärast sündides veel valmis, siis ei olegi võimalik see, et<br />
inimene mäletaks oma sünnihetke ja et see saaks teda elus oluliselt mõjutada. Väikse lapse õppetegevused<br />
ja kogemused ei jää veel meelde, kuid sellest hoolimata valmistub aju kõne ja mõtlemise<br />
arenguks. Näiteks kui arengukeskkond on väga mitmekülgne, siis lapsel areneb välja suurem intelligentsus.<br />
Kui aju ei kasutata, siis võib tema funktsioneerimine väga palju nõrgeneda. Kui inimene on<br />
sündinud pimedana, siis hiljem tulevikus on võimalik selle inimese silmanägemist operatsiooniga<br />
taastada, kuid seda ainult osaliselt. Seda sellepärast, et nägemisega seotud rakud on kas suures osas<br />
surnud või lülitatud mingisugusesse teise tegevusse. Väga olulised on keele arengu seisukohalt ka<br />
lapse kokkupuuted keele kasutajatega. Kui lapsel puudub kokkupuude kõnelejatega, siis ta ei<br />
suudagi rääkima hakatagi. Aju väga olulisteks arenguettappideks on just inimese varajased eluaastad,<br />
kuid aju areng jätkub ka veel pärast lapsepõlve. Kogu inimese elu jooksul toimub ajus muutused.<br />
See tähendab seda, et osa närviühendusi tugevneb ja osa nõrgeneb. Inimese geenid määravad<br />
aju üldise funktsioneerimise ja inimese kogemused määravad selle detailid. Varajastel eluaastatel ei<br />
ole ajukoore kõik funktsioonid välja arenenud, kuid see-eest töötab aju väga paindlikult. Näiteks kui<br />
kahjustada saab üks ajupoolkera, siis teine ajupoolkera võib võtta teise ajupoolkera funktsioonid<br />
endale. Näiteks vasaku ajupoolkera kõnekeskuse kahjustuse korral võtab parem ajupoolkera selle<br />
funktsioonid omale. Kuid aju kõnefunktsioonid ei taastu enam nii väga kergesti, kui inimesel on<br />
möödas viies eluaasta.<br />
Joonis 4 Inimese närvirakkudevaheliste seoste areng: seosed sündimisel ( a ), 3. elukuul ( b ) ja 15. elukuul (<br />
c ).<br />
( Uljas ja Rumberg 2002, 40 )<br />
2.2 Seoste põhiolemus närvitegevuses<br />
Närvierutus liigub närvikoes elektrilise signaali ( impulsi ) abil ühest neuronist teise – mööda<br />
neuronite sünapse ja aksoneid. Kui see erutus jõuab närvirakku, siis muutub närviraku potentsiaal<br />
rakumembraanis. Elektriline erutus, mis liigub närvikoes ringi, omab peale ''energiat'' ka ''infot''<br />
välisärritaja mõju kohta. Neuronite ümbruses olevad väljad on samas ka kui ''infoväljad'', sest peale<br />
''energia ja keemilise koostise'', omavad need ka informatsiooni, mis jõuab organismi<br />
väliskeskkonnast või on need genereeritud elusorganismi sisekeskkonnast ( näiteks ajus ). Näiteks<br />
kui mõnede neuronite võrgustik lakkab toimimast või ei ole enam kontaktis teiste neuronite<br />
võrgustikega, siis inimene reeglina kaotab midagi enda mälust, kogemustest jne. Neuronid ei ole<br />
6
lihtsalt bioloogilised üksused närvikoes. Need on nagu infoväljad. Neuroteaduses on levinud<br />
arusaam, et igasugusel ''mälestusel'' või ''teadmisel'' on koes oma kindel neuron või neuronite<br />
võrgustik. Mõned neuroloogid on arvamusel, et kui inimene teab näiteks oma enda vanaemast, siis<br />
selle kohta on tal olemas neuronid peaajus. Just niimoodi ilmnebki neuroni kui infovälja olemus.<br />
Närvirakk ehk neuron omab infot millegi või kellegi kohta.<br />
Järgnevalt vaatame lihtsalt ühte keemilist võrrandit:<br />
See keemiast tuntud võrrand näitab raua roostetamist niiskes õhus. Rooste põhiliseks<br />
komponendiks on diraudtrioksiid. Siin on näha seda, et ühe aine liitumisel teise ainega põhjustab<br />
kolmanda aine tekkimise. Sellisest seaduspärasusest on võimalik luua neuroteaduses analoogia<br />
mõistmaks loome protsesside olemusi inimajus. Täpsemalt öeldes sarnaneb ülaltoodu neuronite<br />
vahelise seosega, mida me nüüd lähemalt vaatamegi.<br />
Kujutame nüüd ette seda, et meil on kaks neuronit. Neuronit on võimalik vaadelda kui infovälja<br />
närvisüsteemis. Oletame seda, et esialgu ei ole need neuronid omavahel ühenduses. Sellisel juhul on<br />
meil tegemist siis kahe erineva infoväljaga – kahe erineva neuroniga. Informatsioon liigub ajus<br />
edasi elektrilise impulsi abil. Kui üks neuron saadab oma impulsi teisele neuronile, siis on need<br />
kaks neuronit omavahel ( funktsionaalselt ) seotud. Kuid see saab toimuda ainult neuronite aksonite<br />
ja dendriitide olemasolu korral, mille kaudu impulsid levivad ühelt neuronilt teisele. Kui aga need<br />
neuronid nüüd ühinevad – neil tekib omavaheline ( anatoomiline ) seos, siis on eelnevalt<br />
väljatoodud analoogia põhjal meil tegemist kolme erineva infoväljaga, kuid sellegipoolest on<br />
endiselt kaks erinevat neuronit. Enam ei ole kaks infovälja, vaid neid on nüüd kolm. See tähendab<br />
seda, et neuronite ühendusest on tekkinud uus infoväli. Asja olemust näitab eespool väljatoodud<br />
analoogia keemia võrrandi näitel. Kuid siin on otseselt näha nende nähtuste erinevus. Näiteks kui<br />
keemia võrrandi puhul kahe erineva aine liitumisel tekkis uus aine, siis kahe erineva neuroni<br />
liitumisel uut neuronit ei tekkinud. Neuronite omavahelisel liitumisel tekkis hoopis kolmas ( uus )<br />
infoväli. Vaata allpool olevaid jooniseid. Tegelikult ei ole otseselt näha kahe erineva neuroni<br />
liitumist nii nagu on ainete puhul. Kaks neuronit on omavahel anatoomiliselt seoses, mida saab<br />
vaadelda kui liitumisena ( nagu üheks ). Keemia võrrandi puhul aga ained liitusid otseselt üheks<br />
uueks aineks. Analoogia neil kahel erineval asjaolul siiski toimib.<br />
Joonis 5 Kahe neuroni vahel tekib ühendus. Seos loob uut infot.<br />
Veel üks hea näide on välja tuua värvigammadega. Näiteks kui punane ja sinine värvus omavahel<br />
kokku segada üheks värvuseks, siis saame tulemuseks lilla värvuse. Sellisel juhul on tegemist<br />
värviliste ainete ( mitte valguse ) liitumisega. Kuid ka sellel on olemas seos neuronite infoväljade<br />
ühinemistega.<br />
Selline ongi neuronite omavaheliste seoste põhiolemus. See tähendab seda, et kui ühed<br />
infoväljad liituvad teistega, siis see loob omakorda veel uusi varem esinemata infovälju. Seosed<br />
neuronite vahel ( infoväljade vahel ) loovad omakorda uusi seoseid. Närvitegevuses oleva<br />
informatsiooni üheks aluseks ongi seosed neuronite vahel. Antud juhul on siin ära seletatud<br />
7
neuronite seoste põhiolemus - näiteks kahe erineva neuroni vahel informatsiooni vaatenurgast.<br />
Seda, et mida siiski kujutavad endast neuronite vahelised seosed närvisüsteemis. Tulemuseks on<br />
näha seda, et seosed loovad uusi infovälju – info loob infot. Närvisüsteemis ( seda just inimese<br />
peaajus ) toimub pidev infogenereerimine ( infoloome ). Selline protsess on pidev kogu inimese<br />
eluea jooksul. Näiteks visualiseerimine seisneb vaimses tegevuses, mitte aga füüsilises tegevuses.<br />
Näiteks sportlased kujutavad vaimusilmas ette oma enda treeningute sooritusi. Vastavaid<br />
treeningtegevusi tehakse mõttes läbi väga palju kordi. Visualiseerimisest on abi siis, kui näiteks<br />
õpitakse mingeid uusi tegevusi. Tegevusi tehakse mõttes läbi, enne kui seda tegelikkuses tehakse.<br />
Kui inimene kujutleb keha liikumist, siis aktiveerub üks kindel ajupiirkond. Kui näiteks sportlane<br />
harjutab treeningtegevusi mõttes läbi, siis loob ta ajus ühendusi samamoodi mil tegelike soorituste<br />
ajal. Kuid sellisel korral ei kasutata mitte ühtegi reaalset lihast. Visualiseerimine aga võimaldab<br />
tegelikkuses sooritada treeninguid paremini, sest ajus on vastavad seosed juba olemas. See tähendab<br />
seda, et visualiseerimine aitab inimesel luua ühendusi ajus, et tegevusi reaalselt paremini sooritada.<br />
Kuid eespool väljatoodud seose põhiolemus kehtib kogu närvisüsteemis ja kõikides<br />
seostesüsteemides, mida me kohe lähemalt vaatama hakkame.<br />
Kuid nüüd oletame seda, et meil on olemas kolm neuronit – mitte enam kaks neuronit. Alguses<br />
ei ole nad omavahel seoses. Sellisel juhul on siis olemas kolm erinevat infovälja ja kolm erinevat<br />
neuronit. Kui aga need neuronid omavahel ''liituvad'', siis on meil tegemist<br />
( 3 + 3 + 4 = 10 )<br />
kümne ''võimaliku'' erineva infoväljaga – kui arvestada ka tekkivat tervikut infovälja. See tähendab<br />
seda, et seosed loovad uut varem esinemata infot närvisüsteemis. Kuid sellegipoolest on neuroneid<br />
endeid ikkagi endiselt ainult kolm. Vaata jooniseid.<br />
Joonis 6 Kolme neuroni vahel tekivad ühendused. Seosed loovad uusi seoseid.<br />
Aju võib töötada peaaegu sama intensiivselt nii unistades kui ka teadlikult mõnda probleemi<br />
lahendades. Inimese otsmiku taga ja oimukohtadest kõrgemal asub selline neuronitevõrgustik, mis<br />
suuresti aktiveerub siis, kui inimene näiteks unistab ehk niisama sihitult mõtleb. Teadlased<br />
spekuleerivad, et seal seostatakse informatsioon inimese mälestustega ja emotsioonidega. Infot<br />
seostab inimese mõtlemiselund. Informatsiooni korrastatakse, sorteeritakse ja süstematiseeritakse.<br />
Niimoodi võib tekkida seal uusi ideid. ( GEO, 20-37 ).<br />
Just sünapsi vahendusel seostuvad üksteisega neuronid. Närviimpulsid jõuavad aksoni lõpmesse,<br />
kus vabanevad atsetüülkoliinimolekulid, mis läbivad kiiresti läbi 20...30 nm laiuse sünapsipilu.<br />
Rakumembraani Na + -ioonide läbilaskvus muutub, kui pärast sünapsipilu läbimist reageerib nendega<br />
niinimatatud postsünaptiline rakk. Niimoodi tekibki närviimpulss postsünaptilises neuronis. Kuid<br />
atsetüülkoliinimolekule on ainult presünaptilises närvirakus. Sünaptiline pilu funktsioneerib just<br />
nagu suundelektrood. Ainult presünaptilisest neuronist saab närviimpulss liikuda postsünaptilise<br />
neuroni suunas. Et aga järgmine närviimpulss oleks võimeline sünapsit läbima, tuleb selleks<br />
postsünaptilise neuroni membraanilt kõrvaldada atsetüülkoliin. Atsetüülkoliini hävitab ensüüm<br />
8
atsetüülkoliiniesteraasi toimel. Näiteks ühe närviimpulsi liikumisel eraldub umbes 10 -20 mooli<br />
atsetüülkoliini ehk umbes 1000 molekuli. Kuid mõned alkaloidid ( näiteks nikotiin, kokaiin,<br />
morfiin, strühniin jne ) mõjutavad väga tugevalt atsetüülesteraasi. Näiteks üheks tugevamaks<br />
peetakse eseriini, mis mõjub loomulikult just pärssijana. Näiteks atsetüülkoliiniesteraasi muudavad<br />
toimetuks mõnede madude mürgid ja mõned närvigaasid, mis on üsna tugevatoimelised. See peatab<br />
inimese närvisüsteemis informatsiooni ( ehk närviimpulsi ) leviku ja seetõttu inimene sureb.<br />
2.3 Seostesüsteemid<br />
Kogu inimese närvisüsteem on väga süsteemse ehitusega. Niisamuti on ka seosed neuronite<br />
vahel. Kõik neuronid on omavahel ühenduses. Näiteks üks neuron võib olla seoses mõne teise<br />
neuroniga. Kuid neuronite seosed moodustavad omakorda gruppe ( süsteeme ). Neid nimetatakse<br />
seostesüsteemideks või seosteseosteks. Näiteks üks neuronite seoste grupp võib olla seoses teise<br />
grupiga, kuid see omakorda võib olla seoses kolmandaga jne jne. Niimoodi on ülesehitatud kogu<br />
närvisüsteem. Varem oli juba mainitud, et seosed loovad uusi seoseid. Kuid seosed võivad luua ka<br />
seostesüsteeme, mis omakorda loovad uusi seostesüsteeme jne. Näiteks üks seoste grupp võib olla<br />
ühe suurema seoste grupi osa, mis on sellega muidugi seotud. Kuid see suurem seoste grupp võib<br />
olla omakorda millegi veel suurema seoste grupi osa jne. Selliseid seostesüsteeme võib olla isegi<br />
tuhandeid. Seega ka seosed loovad omakorda süsteeme. Toome välja ühe analoogia, et asja olemust<br />
paremini mõista. Analüüsime näiteks tähistaevast. Seal me näeme tähti, kui tegemist on õhtuse ja<br />
pilvitu taevaga. Kuid tähed moodustavad kosmoses tähtedesüsteeme, mida nimetatakse<br />
galaktikateks. Galaktikad moodustavad omakorda galaktikate parvi ja need veel omakorda<br />
superparvi. Sellise süsteemse ehitusega on üles ehitatud ka inimese närvisüsteem. Kuid<br />
närvitegevuse korral on need kõik omavahel ka ühenduses.<br />
Neuronite aksonid ja dendriidid moodustavad keerulisi närvivõrgustikke. Nad ühendavad omavahel<br />
neuroneid. Seoste arv, mida leidub neuronite vahel, arvatakse olevat umbes kolm suurusjärku<br />
suurem kui närvirakkude endi arv. Kuna eeldatakse seda, et närvirakke on ajus umbes 10 triljonit,<br />
siis selle arvu peab võtma veel astmesse. Neuronitevahelisi seoseid võimaldavad sünapsid ja seetõttu<br />
on sellised närvivõrgustikud võimelised integreeruda. Just sünapsite abil saab informatsioon<br />
liikuda ühelt rakult teisele. Sünapsite paiknevus võib esineda näiteks dendriitidel, rakukehal või<br />
aksonitel. Nii on see enamikul ajurakkudel. Neuronid moodustavad väga sageli rakutuumi ehk<br />
rakukooslusi ja kagumeid ehk ganglione. Need on väga spetsialiseeritud ja kindla struktuuri ja<br />
funktsiooniga närvivõrgustikud. Neuroneid, mis asuvad ajukoores, iseloomustab nende moodulstruktuur.<br />
Sünapsite hulk on sama mitmekesine kui seda on ka neuronite mõõtmed, kuju ja funktsioonid.<br />
Kõik neuronid omavad sünapseid. Närviraku sünaptiliste ühenduste keskmist arvu<br />
arvatakse olevat umbes 2000 - 20 000, kuid näiteks ahvi motoorses ajukeskuses ulatub see arv lausa<br />
60 000-ni.<br />
Neuronite vahel võivad olla koonduvad ehk konvergentsed ja lahknevad ehk divergentsed seosed.<br />
Kui närvirakk, mis asub ajus teatud tasandil, seostab suurema hulga rakkudega, mis asuvad ajus<br />
madalamal tasandil. Nendelt saabuvad närviimpulsid koonduvad mainitud närvirakule. Sellisel<br />
juhul on tegemist koonduva ehk konvergentse seosega. Kuid lahkneva ehk divergentse seose korral<br />
on ajus oleva mingi taseme rakk seotud paljude rakkudega kõrgemal tasandil, millele ta saadab<br />
palju hargnevaid närviimpulsse. Selline närvivõrgustikude struktuur loob väga suure keerulisuse.<br />
See võimaldab närvisüsteemi funktsioneerimise paindlikkust, olles väga plastiline. Infotöötlus on<br />
seega väga mahukas. Näiteks üks ja sama neuronitesüsteem on võimeline töötlema väga palju ja<br />
erinevaid funktsioone.<br />
Nüüd vaatleme ühte konkreetset närvisüsteemi osa. Oletame, et meil on kaks neuronit. Üks neron<br />
on seoses ühe teise neuroniga ja see teine neuron on seoses veel omakorda paljude teiste neuronitega<br />
( ühekorraga ). Kui esimene neuron on seoses selle teise neuroniga, siis põhimõtteliselt on ta<br />
9
ka seoses samaaegselt nende paljude teiste neuronitega. Olgugi, et ta ei ole otseselt seotud nende<br />
teiste neuronitega. Ta on otseses seoses ainult selle teise neuroniga. Vaata jooniseid. Eespool väljatoodud<br />
teooriatel on neuroteaduslikud alused. Seosed ei ole juhuslikult laiali üle kogu närvisüsteemi.<br />
Ka nendel on olemas oma kindel struktuur.<br />
Joonis 1 Kui esimene neuron on seoses teise neuroniga, siis on ta seoses ka paljude teiste<br />
neuronitega, mis on ühenduses selle teise neuroniga.<br />
Seostetasandid ehk seostesfäärid tekivad närvisüsteemis siis, kui seosed loovad veel omakorda<br />
uusi seoseid. Eespool oli kirjeldatud seda, et tähed moodustavad galaktikaid, galaktikad aga<br />
omakorda parvesid jne. Neuronite vaheliste ühenduste struktuur sarnaneb sellise taeva või<br />
Universumi ehitusega. Mingisugused seostesüsteemid on suurema süsteemi osa ja see on omakorda<br />
veel suurema plaani osa jne. Seosed moodustavad seostesüsteeme. Niimoodi võibki need ka<br />
tasanditeks jaotada. Näiteks üks grupp seoseid on esmane ehk primaarne tasand. Kuid need seosed<br />
on aga ühe suurema grupi osa. See oleks siis teisene ehk sekundaarne tasand. Kuid ka selline grupp<br />
võib olla omakorda veel suurema süsteemi osa ( mis oleks antud juhul siis kolmas tasand ) ja<br />
niimoodi võib neid tasandeid olla väga palju. Seostetasandeid võib olla närvisüsteemis sadu<br />
tuhandeid – kui mitte miljoneid. Seostetasandid on nagu üksused – nagu maja korrused. See<br />
tähendab seda, et mida rohkem on seostetasandeid ( mida rohkem on majal korruseid ), seda<br />
keerulisem on kogu närvisüsteem ( seda kõrgem on maja ).<br />
Joonis 2 Ajus moodustuvad seoste tasandid.<br />
Taevas moodustavad tähed galaktikaid ja need omakorda moodustavad parvesid ning need veel<br />
omakorda aga superparvesid jne. Antud juhul oleksid tähed esimene ( kosmiline ) tasand ja<br />
galaktikad oleksid teine tasand ning galaktikate parved ja superparved oleksid vastavalt siis kolmas<br />
ja neljas tasand. Need oleksid taevasfäärid või selle sügavuse tasandid. Nagu me juba eespool<br />
nägime, sarnaneb selline Universumi struktuur inimese närvisüsteemi ehitusega. Ilmselt kujuneb<br />
loovmõtlemine välja alles väga kõrgel seostetasandil. Sellepärast, et ka teadvus, mälu ja teised<br />
10
psühholoogilised aspektid ei teki mitte millestki. ''Tühjale kohale'' ei sünni mitte miski mitte kunagi.<br />
Näiteks inimene kui elusorganism on biloloogiliselt samuti ''tervik'' - kõrgeim organiseerunud<br />
biotasand. Ta koosneb samuti väga paljudest (bio)tasanditest. Näiteks terviklikule bioorganismile<br />
eelneb organitesüsteemid, neile eelneb ( see koosneb ) omakorda organid ise, siis nendele omakorda<br />
koed, siis rakk, organellid, molekulid, aatomid, elementaarosakesed jne. Nagu näha on – kujuneb<br />
inimene ( kui tervik bioorganism, kellega me igapäevaselt suhtleme ) välja alles kõige kõrgemal<br />
biotasandil. Ilmselt loovuse protsessid ajus saavad toimuda samuti ainult väga kõrgel seostetasandil.<br />
Näiteks teaduslikud uuringud on näidanud seda, et inimestel, kellel esinevad väga kõrged intellekti<br />
näitajad, on nende ajupoolkerad omavahel seotud tihti väga suure mõhnkehaga ( see viitab väga<br />
suurele neuronite seoste tihedusele ). Ilmselt see võimaldab informatsiooni kiiresti ja tõhusalt<br />
vahetada parema ja vasaku hemisfääri vahel. ( GEO, 28-37 ).<br />
Kui mingisugune ''tervik'' koosneb osadest ( detailidest ), siis saab öelda seda, et see tervik on<br />
selle osade ( detailide ) kombinatsioon. Elemendid moodustavad ( liitudes üheks ) kombinatsioone (<br />
ühe terviku ). See, et kuidas toimib loomeprotsess ajus, on sellega seotud. Loomeprotsessi käigus<br />
toimub väga paljude infoosade ( infoseoste ) kombineerimine. Loomeprotsessil kasutatakse<br />
lugematul hulgal ''infoosakesi''. Nii nagu aineosakesed moodustavad ühe tervikliku elusorganismi.<br />
Kuid ''infoosake'' tähendab siin seost. Seega loomeprotsessid ajus on seoste ( infoväljade )<br />
kombineerimine. Näiteks juba varakult pilli mängivatel lastel suureneb suuraju. Sisuliselt tähendab<br />
see seda, et närvirakkude tihedus, mis asub laste mõtlemiselundi poolkerasid ühendavas<br />
mõhnkehas, suureneb. Seda on veenvalt näidanud teaduslikud uurimused. ( GEO, 28-37 ).<br />
Aju moodustavad närvirakud ehk neuronid. Nii on aju üks tervik – nagu üks. Neuronit saab vaadelda<br />
ka kui infovälja. Kõik infoväljad moodustavadki kokku ühe suure infovälja. Selleks ongi aju.<br />
Aju töötab kui üks tervik, hoolimata sellest, et see on väga süsteemne ja ehituselt väga keerulise<br />
struktuuriga. Kogu närvisüsteem on nagu üks suur infoväli, mis koosneb väga paljudest väikestest<br />
infoväljadest.<br />
2.4 Näide seostest<br />
Tegemist on illustreeriva näitega neuronite omavahelistest seostest. Vaata jooniseid. Siin on näha<br />
seda, et kuidas uued seosed noolte vahel loovad omakorda üha uusi ja uusi seoseid. Olemasolevatest<br />
seostest saab omakorda luua veel uusi seoseid. Seosed loovad uusi seoseid. Niimoodi võib seoste<br />
hulk olla koguni lõpmata palju. Nool sümboliseerib antud juhul ( neuronite vahelist ) seost, ühendust.<br />
On näha ka seda, et kuidas algselt ainult mõnedest seostest tulevad välja veel omakorda tuhandeid<br />
seoseid.<br />
11
Joonis 8 Seosed tekivad ainult olemasolevatest seostest.<br />
2.5 Teadvuse loome struktuur<br />
Inimese närvisüsteemi struktuur ja inimese keele struktuur on omavahel üsna sarnased. Iga<br />
häälik on seoses mõne kindla tähega. Tähed moodustavad erinevaid sõnu ( termineid ). Sõnad<br />
omakorda aga moodustavad lauseid. Laused moodustavad erinevaid tekste ja kõige tipuks<br />
moodustavad tekstid ühe ( või enama ) loo. Sellist keele ülesehitust on võimalik kasutada<br />
analoogiana ka närvisüsteemi seoste struktuuri olemuse mõistmiseks. Selline analoogia toimib ka<br />
legot kasutades. Legomänguasi koosneb niisamuti paljudest väikestest erinevatest osadest. Kuid<br />
need osad koosnevad veel väiksematest osadest – klotsidest. Puzzle on pilt, mis koosneb samuti<br />
väga paljudest väikestest kokkupandud osadest ( piltidest ). Üks suur pilt võib samuti koosneda<br />
omakorda paljudest väikestest piltidest. See tähendab seda, et detailid annavad kokku ühe suure<br />
terviku. Seoste kombinatsioon tähendab seda, et kõik seosed on omavahel seoses. Seoste<br />
omavahelised ühendused moodustavad niimoodi seoste kombinatsiooni. Näiteks puzzle on piltide<br />
kombinatsioon, sest ta on osadest kokkupandud üheks tervikpildiks – osadest kokkupandud<br />
kombinatsioon.<br />
Inimese loomisprotsessi neuroloogia sarnaneb struktuurselt paljuski ülaltoodud analoogiatega. Et<br />
aga aju üldse midagi luua saaks, peab tal olema väga palju nö. allüksusi – alamseoseid. Need on<br />
sellised seosed, mis on veel omakorda aluseks mingisugustele teistele seostele. Nii nagu<br />
kirjanduslik teos saaks eksisteerida, peab see koosnema tekstidest. Kuid tekstide eksisteerimiseks<br />
peab see koosnema lausetest, laused aga omakorda sõnadest jne. Loomisprotsess toimib ajus täpselt<br />
samamoodi. See tähendab seda, et seosed loovad veel omakorda uusi varem esinemata seoseid. Ja<br />
need omakorda veel teisi seoseid jne. Kui laps tuleb esimest korda ilmale, siis kohe esimesed seosed<br />
tulevad tal keskkonnaga tundmaõppimisega. Tema ajus tuleb tohutul hulgal seoseid. Vastsündinu<br />
hakkab kohe ümbritsevas keskkonnas kõigega kõike seostama. Seda, et mis värvi on maailm, mis<br />
kujuga on kehad, mis liigub, mis on mis ja kes on kes. Tema sigrimigri maailm ( mis oli alguses<br />
mitte midagi arusaadav ) hakkab järkjärgult tuntuks muutuma ja tema enda koht selles üha rohkem<br />
selgemaks muutuma. Kõik muutub üha rohkem selgemaks ja arusaadavamaks. Tänu seoste<br />
loomisele ajus. Inimese edasine areng on juba keelega seoses. Laps hakkab seostama omavahel<br />
häälikuid ja tähti. Edasi hakkab inimene rääkima sõnadega ja siis lausetega. Iga väikseimgi detail,<br />
mida täiskasvanud inimene tavaliseks ja igapäevaseks loeb, on ajus talletatud tohutul hulgal<br />
12
seostena. Näiteks seda, et me teame ( teadvustame ) prügikasti, on ajus selle kohta lugematul hulgal<br />
seoseid. Loomeprotsessid tekivad närvisüsteemis alles kõrgemates seoste süsteemides, nii nagu<br />
kirjanduslik teos tekib alles pärast tohutul hulgal detaile ja vahe-etappe. Vaata ülaltoodud<br />
analoogiaid. Kui laps sünnib ( näeb esimest korda ilmavalgust ), ei saa ta alguses mitte milleski aru.<br />
Kogu maailm on tema jaoks nagu sigrimigri, segavundar. Lapse ( sel juhul imiku ) areng tähendab<br />
seda, et ta õpib sigrimigri maailmast eristama detaile. Omandab neile tähendusi ja õpib tundma neid<br />
detaile, mida ta eristada suudab. Ja kui ta jõuab selliste mõisteteni nagu auto või auto liigub vastu<br />
müüri, siis on ta võimeline looma ka midagi uut. Siis omab ta juba seesugust loome andi nagu<br />
täisealised inimesed. Ja seda kõike läbi seoste aktiivse tegevuse.<br />
Kui laps sünnib ja näeb ilmavalgust täiesti esimest korda, siis ta ei saa „mitte midagi aru“. Selline<br />
maailm, mida tunnevad täisealised inimesed, on tema jaoks täiesti tundmatu ja uus. Maailmapilt<br />
on nagu sigrimigri, segavunderdis ja väga kirju. Ta ei saa ümbritsevast mitte midagi aru. Selline<br />
olek sarnaneks sellega, et ta oleks nagu pime aga samas ta ka näeb. See, mida vastsündinu näeb ja<br />
kogeb maailmast, on tavainimesele raskesti arusaadav - kui vast isegi võimatu. Ettekujutades oleks<br />
see umbes nagu mingisugune värviline sigrimigri pilt ja öelda sellekohta, et see ongi kogu ümbritsev<br />
maailm. Ei ole ainult must ega pime, vaid värviline sigrimigri maailm. Vastsündinu edasine<br />
areng ( seega teadvuse ja psüühika areng ) seisnebki selles, et eristada ühtlasest sigrimigrist detaile<br />
ja neid ka tundma õppida. Detailide eristamine ja nende mõtestamine ongi peamisi arenguteid imikul.<br />
See on kas enne keele arengut või siis koos sellega. Ja seda kõike seoste abil. Täisealistel inimestel<br />
ongi sellepärast raske ettekujutada, mida vastsündinu esimese asjana kogeb, sest me oleme<br />
selle etapi läbinud – me oskame eristada detaile ja ka tunneme neid. Maailm pole kaugeltki enam<br />
mingisugune ühtlane värvi sigrimigri. Seesugune evolutsioon on kohe inimese esimestel elukuudel.<br />
Näiteks taju valivuse all mõistetakse teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjuvate<br />
esemete või nähtuste või tunnuste mitmekesisusest. Selgemini eristuvat nimetatakse taju objektiks<br />
( ka figuuriks ), tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat taju fooniks. Esmane eristamine<br />
nägemis- ja kompimistajus toimub eseme kontuuride põhjal. Mida selgem ja kontrastsem on<br />
kontuur, seda selgemini eraldub ese objektina. Objekti eraldumine foonist sõltub väga paljudest teguritest.<br />
Esmalt sõltub see objekti intensiivsusest, kusjuures määrav ei ole objekti absoluutne intensiivsus<br />
( valgustatus, hääle tugevus, suurus ), vaid just suhteline tugevus võrreldes fooniga. Oluliseks<br />
tunnuseks on objekti liikumine. Liikuv objekt osutub enamasti foonist eralduvaks tajuühikuks.<br />
Mõne objekti äratundmine liikumatuna on isegi võimatu, kuid liikuvana võimalik. Liikumise kiirused<br />
ei ole ülisuured.<br />
3 Kunst ja kultuur<br />
3.1 Kunsti mõiste<br />
Sõnal ''kunst'' võib olla mitu tähendust. Näiteks võib tähendada kunst inimese üliosavust<br />
mingisugusel alal, kuid see võib tähendada ka seda, mis on järeletehtud ja ei ole ehtne. Sellisel juhul<br />
on tegemist kunstliku asjaga. Paljud inimesed tegelevad selliste tegevusaladega, mida nimetatakse<br />
kunstiks. Kunstiks peetakse ka nende tegevuste saadavaid tulemusi. Kunsti vorme on erakordselt<br />
palju. Näiteks muusika, film, tantsud, teatrietendused, fotod, skulptuurid, ehitised jne. Mõlemal<br />
esialgsel kunsti tähendusel on seos selle viimase tähendusega. Kuid sõnal ''kunst'' on tegelikult veel<br />
üks tähendus, mille moodustavad sellised nähtavad asjad nagu näiteks skulptuurid, fotod, ehitised<br />
jne.<br />
Need kõik on osa kultuurist. See asjaolu on olemas kõikidel eespool toodud kunsti tähendustel.<br />
Sõna ''kultuur'' on laiem mõiste kui sõna ''kunst''. Sellel on palju rohkem tähendusi ja kasutusviise<br />
kui sõnal ''kunst''. Kuid antud juhul mõistame ''kultuuri'' all just seda laiemat tähendust. See<br />
tähendab seda, et kultuur on kõik see, mis on loodud inimese mõistuse poolt. Kuid kultuur ei<br />
13
tähenda ainult tehislikke objekte, vaid see hõlmab ka inimeste mõtteid, tundeid ja suhteid, mis<br />
esinevad inimeste vahel. Järelikult kultuuri mõiste ei hõlma ainult tehiskeskkonda. See on<br />
märgatavalt sügavam ja laiem mõiste. Kuid ka kunst eksisteerib igalpool inimese ümber.<br />
Teaduslikud uuringud näitavad, et kunst sisaldab elumõtet, inimese sugutungi ja surmahirmu. Kunst<br />
võimaldab inimesel ellu jääda nii, et samas jääb inimene inimeseks.<br />
Peaaegu kõik tehisobjektid on loodud selleks, et rahuldada inimese mingisugust praktilist<br />
vajadust. Tehisobjektid annavad enamasti informatsiooni oma enda kultuurist. Seepärast<br />
nimetatakse neid märkideks või kujunditeks, sest need vahendavad infot kultuurist. Kuid<br />
tehisobjektid sisaldavad endas erineval määral kultuuri informatsiooni. Tehisobjektid on kujundid,<br />
mis vahendavad infot kultuurist. See on neil aga peamine või isegi ainus ülesanne. Kunstiajaloo<br />
eesmärgiks ongi nende uurimine. See uurib visuaalseid kujundeid. Mingisuguses mõttes on kõik<br />
tehisobjektid kujundid. Seepärast on visuaalse kunsti ja lihtsalt esemete vahel just hägune piir. See<br />
on lihtsalt ajaloo jooksul muutunud. Inimesed on loonud läbi aegade ilusaid objekte. See ongi<br />
visuaalse kunsti ülesanne. Kuid selline primitiivne arusaam valitses 17.-18. sajandi Euroopas.<br />
Ilu nägemine paneb inimese aju „tööle“. See tekitab temas teatava mõnu tunde. „Ilusat“ võime igal<br />
pool näha ja nautida. Näiteks kui me vaatame ilusat maali, kohtudes ilusa inimesega, kuulata<br />
„ilusat“ muusikat jne. Ilu loob inimese ajus mõnuaistingu. Esteetika omamine on ainult inimesele<br />
omane. Kuid põhjus esteetika ( ehk ilu ja seega kunsti ) olemasolus peitub inimese<br />
neurofüsioloogias. Juba ammu on tuntud üks hea võrdlus – nimelt ilu on inimesele sama mõnus kui<br />
maiuspala keelele. Aju ainult mõne sekundiga töölepanemiseks piisab, kui vaadata ilusat inimese<br />
nägu. Ilusa näo nägemisel hakkab tööle aju nn „mõnukeskus“. See on aju üks kindel funktsioon,<br />
sest just ilusamad inimesed on seotud kõrgema sotsiaalse staatusega. Kuna ilu näitab inimese<br />
tugevust ja head tervist ( häid geene ), siis on ajul oluline liigitada inimesi atraktiivseteks ja<br />
mitteatraktiivseteks. See on välja kujunenud juba evolutsioonist. Ajul on vaja kiiresti teada, et<br />
kellega suhelda ja sõprussidemeid luua. Inimesed elavad väga keerulises ühiskonnas. Sellepärast on<br />
selline ajufunktsioon üsna oluline. Just ilusamate inimestega on oluline seltsida. See lähtub juba<br />
evolutsiooni seisukohast. Inimese sotsiaalne staatus paraneb, kui ta suhtleb ilusama inimesega. Kuid<br />
ainult ilust ei piisa. Atraktiivsus väljendab rohkemat, kui ainult inimese ilusat nägu. Näiteks<br />
oluliseks muutuvad sealjuures ka isikuomadused nagu näiteks säravus, empaatia, hea tuju ja isegi<br />
emalikkus. Ilus nägu aktiveerib teatud kindla ajuosa ja see ei sõltu inimese soost. See toimub ainult<br />
siis, kui eksisteerib silmside. Kui aga ahvid ootavad näiteks sööki, aktiveerib neil sama ajuosa.<br />
Inimene tunneb rõõmu, kui ta ilu näeb. See on ilmselt kõige lihtsam määratlus. Kuid hiljem hakati<br />
arusaama sellistesse ilu reeglitesse, mis kestavad igavesti. Seda on ''näha'' näiteks vanakreeka<br />
kunstis. Aegade jooksul on antud ilule siiski erinevaid hinnanguid. Näiteks hiljem ei peetud kunsti<br />
ja ilu ühesugusteks. Ilureeglites, mis kestavad lõppematult ja kehtivad üldiselt, hakati üha enam<br />
kahtlema.<br />
Seda, et milliseid hinnanguid annavad inimesed ilule, sõltuvad paljudest teguritest. Näiteks<br />
harjumus on üks määravamaid tegureid. Sellepärast, et ilusad asjad on just need, mida on harjutud<br />
ilusaks pidama. Kuid ilu inimeste silmades võib aja jooksul siiski muutuda. Kui aga inimestes on<br />
olemas sarnased iluhinnangud, siis see tekitab inimeste rühmasisest ühtekuuluvustunnet. Näiteks<br />
rahvusi lii- davad omavahel üheks sellised iluhinnangud, mis on valdavalt traditsioonilised ja<br />
sarnased või lausa ühesed. Tänapäeval vormivad väga suuresti inimeste iluhinnanguid just<br />
massimeedia ja reklaam. Ini- meste poolt peetavad ilusad nähtused liigituvad kahte põhilisse tüüpi.<br />
Need mõlemad erinevad tava- listest nähtustest. Ilusateks peetakse just selliseid objekte või nähtusi,<br />
milles esineb ebaloomulikult suur korrastatuse tasand ja suur reeglipära. Kuid ilusaks peetakse ka<br />
ootamatuid ja erandlikke asju. Kui inimene valdab materjali või mingit tegevust üliosavalt, siis ka<br />
seda on peetud ilusaks. Niisamuti ka siis kui inimesed teostavad oma kavatsusi.<br />
Visuaalse kunsti teosed on enamasti väga ilusad, kuid ainult ilus olemine ei ole tegelikult nende<br />
teoste ainuke omadus või eesmärk. Inimesi on omavahel sidunud just kunstiteosed. Kuid need<br />
teosed sisaldavad ka selliseid ideid, mille sisuks on eetika, poliitika või religioon. Inimene teostab ja<br />
väljendab ennast just läbi kunstiteoste. Niimoodi võidab kunstnik teiste inimeste tähelepanu ja seda<br />
tänu oma võimele. Kunstnik rõõmustab, kütkestab või vapustab teisi inimesi visuaalselt.<br />
14
Visuaalsetest kunstidest paistab silma kõige rohkem just arhitektuur. Seda mõistetakse kui<br />
ehitus- kunsti. Ehitisi on inimesed rajanud juba alates kiviajast. Kuid kõige väljendusrikkamad<br />
ehitised on sellised, mis on seotud just religiooniga. Sellepärast liigitatakse arhitektuur kahte suurde<br />
rühma – on olemas sakraalsed ehk pühalikud ja profaansed ehk ilmalikud ehitised. Näiteks kirikud<br />
on kristlastele sellised pühad hooned, mis on pühendatud Jumala austamiseks. Kuid näiteks<br />
muhameedlased nimeta- vad neid ehitisi mošeedeks ja kõikidel teistel religioonidel on aga need<br />
ehitised templid. Niisamuti ka kabelid ja kloostrid on sakraalehitised. Kuid profaansed ehitised on<br />
just sellised hooned, mis on seotud sõjapidamisega. Sellised on näiteks linnused, kindlused,<br />
linnakindlustused jne. Ka lossides ja linnade raekodades ilmneb suurt kunstilist tähendust.<br />
Niisamuti on hakatud nägema kunstilist tähendust ka tavalistes elamutes ja tööstusehitistes, kuid<br />
seda alles 20. sajandil. Kunstiline tähendus on esinenud erinevate hoonete kooseksisteerimisel või<br />
loodusega kokkusobitamisel. Näiteks kui luuakse ansam- bleid, planeeritakse linnasid jne.<br />
Inimeste loodud kujundeid nimetatakse skulptuuriks. Kujundeid valmistatakse mingisugusest<br />
väga kõvast materjalist. Skulptuurikunstis eristatakse ümarplastikat ja reljeefe. Reljeefi vaadeldakse<br />
ainult ühest küljest. See võib olla mõõtmetelt kõrge, keskmine, madal või süvendatud. Skulptuure<br />
liigitatakse selle järgi, et kuidas või mis eesmärgil neid kasutatakse. Näiteks skulptuurid võivad olla<br />
ka monumen- did, kuid skulptuurid võivad olla seotud ka mõne ehitisega või pargikujundusega.<br />
Pargikujunduse korral nimetatakse seda ehitusplastikaks või pargiskulptuuriks. Kõik skulptuurid ei<br />
pea ilmtingimata olema seotud asukohaga. Sellisel korral nimetatakse seda vabaplastikaks. Värvilist<br />
kujundit tasapinnal nimetatakse maalikunstiks. Tavaliselt on need kujundid kordumatud.<br />
Maalikunsti liikideks on näiteks seinamaal, tahvelmaal ja miniatuurmaal. Keskaegsed<br />
miniatuurmaalid on näiteks käsikirjaliste raama- tute illustratsioonid. Maalikunstiga sarnane<br />
kunstivorm on graafika, kuid see luuakse trükkimise abil. Graafika kujund on samuti tasapinnaline<br />
nagu maalikunsti korralgi. Graafika loomiseks on palju tehni- kaid, kuid kolm peamist ja suuremat<br />
tehnikaliiki on kõrgtrükk, sügavtrükk ja lametrükk. Kui tarbeese- med omavad kunstilist tähendust,<br />
siis on tegemist juba tarbekunstiga. Tarbekunst liigendub kasutatava- te materjalide järgi. Näiteks<br />
savist, metallist, klaasist, puidust, nahast, tekstiilist jm materjalidest on valmistatud kunstilisi<br />
objekte. 20. sajandil hakati koostama plaane tehiskeskkonna tööstusliku tootmi- seks. Seda<br />
nimetatakse disainiks. Foto, filmi, video ja arvutite kasutusele võtmine on tohutult muutnud<br />
visuaalsete kujundite maailma.<br />
Maalikunsti ja skulptuuri on peetud kauniteks kunstideks. Kaunite kunstide mõiste levis 17.-18.<br />
sajandil, mil ühiskonnas mõjus klassitsistlik esteetika. Sel ajal peeti kunstniku peamiseks<br />
ülesandeks just ilu loomist. Kuid hiljem pidi kunst väljendama ainult tõde. Selleks hakkas kunst<br />
kujutama sellist maailma, mida oli inimestel võimalik otseselt näha. Niimoodi tekkis ja levis 19.<br />
sajandi kunstis uus suund - realismi esteetika. ''Kujutav kunst'' muutus väga tavapäraseks nähtuseks.<br />
Kuid 20. sajandil tekkisid ka ''vabad kunstid''. Need on pigem uued väljendused kunstile, kui uued<br />
kunstivormid. Tol ajal oli olemas ka selline maalikunst ja skulptuur, mille kohta võis öelda<br />
''mittekujutav''. Nähtavat maailma jäljendab sageli just maalikunst ja skulptuur. Seda nimetataksegi<br />
realismiks. Realismi on mõne esteetikateooria järgi peetud kunsti väärtuseks.<br />
Naturalismi mõiste sarnaneb väga realismi mõistega. Kuid need kaks on siiski erinevad. Realism<br />
jäljendab seda, mis on oluline või tüüpiline, kuid naturalism jäljendab valimatult ja üsna püüdlikult.<br />
Jäljendamisega kaasneb stilisatsioon ja idealiseerimine. Idealiseerimise korral viiakse loodusvormid<br />
vastavusse inimese poolt loodud ideaalile. Selleks ''muudetakse'' loodusvorme. Kuid stiliseerimise<br />
korral viiakse loodusvormid vastavusse mõnda süsteemi ja seega muudetakse samuti neid loodusvorme.<br />
Kunstiteose loomiseks on vaja inimese nii vaimset kui ka füüsilist tööd. Kunstiteoseks peetakse<br />
mingit materjali, milles on teostunud inimese kindlad eesmärgid. Maailmas on olemas väga<br />
erinevaid kunstiteoseid. Kunstiteoste erinevus tuleneb nende mõjustatavusest – et kas need mõjuvad<br />
inimese meeltele, mõistusele, tajutavale vormile või tagamõttele. Seda, mida ei ole varem kunagi<br />
olemas olnud, peetaksegi kunstiteoseks. Igasugune kunstiteos on järelikult kellegi looming. See on<br />
kui varem olematu reaalsus. Kuid samas on igasugune kunstiteos osa mingist traditsioonist.<br />
Kunstiteoses võib esineda ka midagi, mida on juba varem olemas olnud. Aegade jooksul on<br />
15
inimesed suhtunud uutesse asjadesse erinevalt. Näiteks vanema aja kunst eelistas pigem reegleid<br />
järgida kui luua uusi. Reegleid nimetati kaanoniks ja kunsti, mis järgis reegleid, nimetati<br />
kanooniliseks kunstiks. Vanal ajal püüdis kunstnik reegleid järgida, kui ta loomingut teostas. Kui ta<br />
töötas nagu vanad meistrid, siis hinnati teda väga kõrgelt. Uuenemine toimus tegelikult pidevalt,<br />
kuid väga aeglaselt. Uuema aja Euroopas väärtustatakse kunstiteose uudsust. Sellepärast, et just<br />
praegusel ajal on väga levinud inimeste individualism ja usk progressi. Kunstiteosi ka liigitatakse ja<br />
selleks kasutatakse stiili mõistet. Sõna ''stiil'' tuleb vanarooma kirjutuspulgast ''stilus''. Kuna igal<br />
inimesel on olemas oma käekiri, siis seega hakati stiiliks nimetama inimese käekirja. Alles<br />
renessansiajastul pandi tähele, et igal kunstnikul oli olemas oma stiil. 18. sajandil avastati ajastu<br />
stiil. See kujutab endast seda, et ühel ajastul luuakse selliseid kunstiteoseid, mis on sarnaste<br />
joontega. Kunsti stiilid on väga selged ja piiritletud siis, kui kunstikaanonid on väga tugevad. 20.<br />
sajandi kunstis ei ole ajastu stiilist rääkimine aga mõtekas, sest sellisel ajal esinevad väga paljud<br />
kunsti stiile. Tänapäeval on kunstielu üheks peamiseks sündmuseks kunstinäitused. Näiteks luuakse<br />
igasuguseid muuseume, näitusesaale, kunstigaleriisid jne. Näitusena tuuakse välja pilte, kujusid,<br />
tarbe- kunstiteoseid jne. See on välja kujunenud tegelikult üsna hiljuti. Näitused tulid esmakordselt<br />
16.-18. sajandil, kui hakkas valitsema turumajandus. Kuid enne seda kasutati pilte ja kujusid<br />
ruumide ja ehitis- te ''kaunistamiseks''. Pildid ja kujud seostati inimese elukeskkonnaga.<br />
( Kangilaski 2003, 7-13 )<br />
Kunst on inimese loomulik eneseväljenduse vahend. Nii on ka muusika ehk helikunst. Inimene<br />
on ennast väljendanud muusikaliselt juba siis, kui ta on hakanud kõnelema ja mõtlema. Muusika on<br />
ka inimeste suhtlemisvahend. Inimeste igasugune suhtlemine toimub läbi märkide. Inimkeel on<br />
märgisüsteem. Muusika on inimese üks kasutatavaid keele, olles verbaalsest keelest vanem.<br />
Loodusrahvaste loodud muusika jäljendas palju just lindude ja loomade keelt. Näiteks muutuvaid<br />
helikõrgusi, tämbreid, rütme ja ka tantsu, mis alguses kuulus vahetult muusikalise väljenduse<br />
juurde. Inimesed väljendasid ennast hõimukaaslastele, kuid nemad polnud siiski ainsad ega ka<br />
tähtsaimad. Inimesed on suhelnud kõrgemate jõududega, kuid selleks oli neil vaja kasutada<br />
rituaalide keelt. Näiteks inimene loodab luua kontakte loodusjõudude, surmatud jahiloomade<br />
hingede, surnud lähedaste vaimude, jumalate ja Jumalaga. Kuid seda teostatakse läbi just laulude ja<br />
tantsude.<br />
Vanadel aegadel arvati, et muusika on võimeline loodusjõude juhtida. Paljude rahvaste müüdid<br />
kannavad seda uskumust. Nendes müütides esineb sageli laulikuid, kellel on olemas üleloomulikud<br />
võimed. Näiteks kreeka müütides esinev isik nimega Orpheus. Enamasti pajatavad müüdid, et<br />
muusika on jumalikku päritoluga. Sellele leiame tõestust ka keelte ajalugu uurides. Näiteks ladina<br />
verb ''canto'' ( mis tähendab ''laulan'' ) tähendas alguses ''loitsin'', ''nõiun'', ''võlun''. Laulmise kohta<br />
käivat omaette sõna puudub keeltes väga sageli. Selline asjaolu viitab sellele, et laulmisel ja<br />
inimkõnel ei tehtud vahet. Need on kui samased suhtlusvormid. Näiteks eestlased mitte ei laulnud<br />
oma laule, vaid nad ''ütlesid'' oma laule. Ladinakeelne sõna ''dico'' ( mis tähendab ''ütlen'', ''kõnelen''<br />
) tähendas keskajal just laulmist. Muusika abiga väljendab inimene oma tundeid ja muusika abil<br />
püütakse ka neid esile kutsuda. Kütid ja sõdurid on hirmu eemale peletamiseks ja vapruse<br />
näitamiseks laulnud, tantsinud ja mänginud pille. Tants ja muusika on väljendanud peaaegu alati<br />
inimese just õrnimaid tundeid. Näiteks muusika ja tants aitab inimesi erootiliselt üksteisele<br />
lähendada, aitab luua armastust ja esile tõsta inimestes sümpaatia. Muusika hõlmab inimese sellist<br />
vaimset poolt, mida sõnad kirjeldada ei suuda. Nii mõjutab muusika inimese hinge sügavamalt kui<br />
sõnad seda ulatavad. Ka meelelahutusmuusika mõjutab inimese vaimu, mis igapäeva elus rakendust<br />
ei leia ja sisemise tasakaalu saavutamiseks väljapääsu otsivad. Muusikat on peetud rituaalse<br />
suhtlemise keeleks. Selline käsitlus teeb aga inimestevahelise suhtlemise rituaaliks. Läbi selle<br />
inimesed väljendavad ja avastavad ennast, tajutakse enda sügavamat olemust ja käitumise põhjusi.<br />
Inimesed suhestuvad ennast Universumiga ja ka teiste inimestega.<br />
16
3.2 Kuidas ja millal tekkis kunst?<br />
Aafrika oli esimene maa, kus hakkasid arenema ja kasvama inimese eellased. Nad elasid seal<br />
umbes kuus miljonit aastat. Selle aja sees ei ole 3,4 miljoni aasta jooksul leitud mitte ühtegi leiutist<br />
või kunstitaiest. Kuid siis järsku peale seda müstilist perioodi on leitud maast kive, mis oli lõigatud<br />
teravaks. See on praeguse aja kõige varasem teadaolev leiutis, mida hominiidid kasutasid 1,6<br />
miljonit aastat.<br />
Umbes viie miljoni aasta jooksul on Maal elanud väga erinevaid inimese ja ahvide vahevorme.<br />
Nendest esimesed olid loomulikult rohkem ahvide sarnased kui inimeste moodi ja nende erinevaid<br />
liike nimetatakse australopiteekideks. Sõna „australopiteek“ tuleb ladina ja kreeka keelest ( mis on<br />
„ladinapärastatud“ ) ja see tähendab lõunapoolseid ahve. Australopiteegid olidki inimese ürgsed<br />
ahvitaolised eellased, kes olid üsna lühikest kasvu ja kes juba kõndisid kahel jalal. Australopiteegid<br />
elasid osaliselt veel koos esimeste inimestega umbes 4,5 – 1,1 miljonit aastat tagasi.<br />
Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi<br />
nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav<br />
inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt<br />
liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad<br />
sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes<br />
oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo<br />
erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus<br />
välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli<br />
sihvakas, palja, sileda ja tumeda nahaga inimeselaadne elusolend, kes võis olla kuni 190 cm<br />
pikkune. Sellised olendid elasid Maal umbes 1,8 – 0,3 miljonit aastat tagasi. Homo erectused olid<br />
ühed esimesed rändurid ja maadevallutajad Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Tänapäeva inimesele<br />
omane keel ja kõne aga nendel puudusid.<br />
„Arukat inimest“ nimetatakse aga Homo sapiensiks, kes siis muistsel ajal hargnes Neanderthali<br />
inimeseks, Aasia varajaseks nüüdisaegseks inimeseks, Homo sapiens sapiensiks ehk tänapäeva<br />
inimeseks ning Heidelbergi inimeseks. Homo sapiensi vanuseks peetakse umbes 500 000 aastat.<br />
Homo sapiens on ainus ürgsete inimahvide liik või vahevorm, kes on tänapäevani säilinud meie<br />
endi näol. Homo sapiensidel suurenes ajumaht veelgi, käitumine muutus paindlikumaks, osati teha<br />
tuld ja valmistada tööriistu, söödi palju liha. Välja arenesid ka nende ühiskonna, kultuuri ja<br />
sotsiaalsed suhted. Kõik need asjaolud võimaldasid neil märksa paremini kohaneda planeet Maa<br />
tujuka kliima muutustega ja raskema elu standartidega.<br />
Levinud arvamuse järgi on tänapäeva inimene põlvnenud just Homo sapiensist, kes siis rändasid<br />
välja Aafrikast umbes 100 000 aastat tagasi. Homo sapiensil arenes välja keel ja kõne ning omas<br />
teistest inimeste eellastest suuremat teadvust. Intellektid, kes kasutavad sümboleid, võtavad<br />
maailmas üha enam võimust. Umbes 30 000 aastat tagasi jäi Homo sapiens Maal ainsaks<br />
inimolendiks. See õnnestus neil seetõttu, et nad võtsid tarvidusele tehnoloogia ja lõid kultuuri. Nad<br />
harisid põlde ja neil ilmnesid välja väga keerulised sotsiaalsed suhted. Kohanemisvõime oli Homo<br />
sapiensidel väga hästi välja arenenud.<br />
Inimese loovus arenes välja väga pika aja jooksul. Alguses õpiti tuld tegema ja kasutama.<br />
Seejärel meisterdati igasuguseid ehteid, mida praegusel ajal kogu maailmas maast välja kaevatakse.<br />
Kuid just sümbolite kasutusele võtmist loetakse inimtunnetuse aluseks. Inimasustuse tiheduse<br />
suurenemine võimaldaski sümbolite üha suurenevat levimist.<br />
Kuulsast Lõuna-Aafrika Sibudu koopast on arheoloogid leidnud 70 000 aasta vanuseid<br />
antiloopide püüniseid, oda- ja nooleotsi ( mis olid kaunistatud ) ja „liime“, mis saadi ookriosakeste<br />
kuumutamisega taimevaikudega. Liime kasutati kiviterade kinnitamiseks puuvarte külge.<br />
Seetõttu järeldavadki arheoloogid, et inimese loovus ulatub isegi sadade tuhandete aastate taha.<br />
17
Näiteks Lõuna-Aafrikas asuvast Blombo koopast on leitud 100 000 aasta vanuseid ehtekunsti ja<br />
kudumise jälgi. Pinnacle Pointis on leitud 164 000 aasta vanuseid kivist tööriistu, mis olid tulega<br />
töödeldud. Neandertallased ilmusid Euroopasse umbes 300 000 aastat tagasi. Just nemad lõid<br />
kasetohuvaigust liimi umbes 200 000 aastat tagasi. See liim võimaldas puuvarte külge kinnitada<br />
kiviterasid.<br />
Inimese evolutsiooni käigus on aju üha enam kasvanud. Näiteks eellase ajus oli olemas 100<br />
miljardit neuronit umbes 100 000 aastat tagasi. Kuid seoseid neuronite vahel oli loomulikult<br />
mitmeid kordi veelgi rohkem kui neuroneid endeid. Koos aju suurenemisega suurenes ka<br />
prefrontaalne ajukoor. See on ajupiirkond, kus luuakse väga keerulisi ühendusi.<br />
Esimesed kujutised tekkisid umbes 40 000 aastat tagasi. Nende kujutiste täpset tekkimise aega ei<br />
ole kahjuks teada. Neid esimesi kujutisi peetakse tänapäeval kunstiks. Nende kujutiste valmimise<br />
aeg jääb vanema kiviaja ( ehk paleoliitikumi ) hilisemasse ajajärkku. Kuid enne seda ajajärku oli<br />
toimunud ini- meste eellaste väga pikk areng. Inimeste eellased olid hakanud kõndima kahel jalal<br />
umbes 4 miljonit aastat tagasi. Kuid esimesed algelised tööriistad ilmusid umbes 2 miljonit aastat<br />
tagasi. Tänapäeva inimesega sarnased olendid elasid juba nooremas paleoliitikumis. Neid<br />
nimetatakse kromanjoonlasteks, keda liigitatakse tänapäeva inimesega täpselt samasugusesse<br />
bioloogilisse liiki – homo sapiens sapiens. Nende ajutegevus ja ka keeleoskus sarnanesid tänapäeva<br />
inimesega. Keele kasutamisel peab mõistma sümbolite tähendusi. Need aga erinevad loomade<br />
signaalidest. Kuid sümbolite tähendused tekivad just kultuuris eneses. Maailma paremaks<br />
mõistmiseks võimaldabki just keelekasutus. Keel võimaldab infor- matsiooni vahetada üsna<br />
rikkalikult ja erivarjunditega. Arvatakse seda, et kromanjoonlased kasutasid keelt palju rikkamalt<br />
kui neandertallased. Ilmselt sellepärast said kromanjoonlased ka palju edukama- teks. Neid peetakse<br />
ka tänapäeva inimese otsesteks esivanemateks.<br />
Visuaalsed kujundid ja keelelised tingmärgid erinevad üksteisest. Ka visuaalsete kujundite<br />
tähendused sõltuvad kultuurist. Sümboolse mõtlemise areng toimus paralleelselt koos visuaalsete<br />
kujundite loomisega. Neandertallased sooritasid mingisuguseid matusekombeid ning nad värvisid<br />
oma kehasid. Järelikult nad oskasid mõelda juba sümboolselt, kuigi seda üsna algeliselt. Kuid alles<br />
kromanjoonlased hakkasid looma visuaalseid kujundeid.<br />
Paleoliitikumi kunst avastati esimest korda 19. sajandi lõpul. Näiteks Põhja-Hispaanias Altamira<br />
koopas avastas 1879. aastal arheoloog Santuola seinamaalid. Nende maalingute päritolus ei tahtnud<br />
alguses mitte keegi uskuda, sest need olid pärit kiviajast. Sellepärast, et maalingutel oli kasutatud<br />
palju värve ja kujundid olid ''joonistatud'' üsna realistlikult. Kuid arheoloogia arenemine ja uute<br />
koopamaali- de avastamine aitas siiski kinnitada fakti, et need maalingud on pärit tõesti kiviajast.<br />
Kuid hämmastus kaunite maalide üle kestis veel pikka aega, sest tundus, et ülihea kujutamisoskus<br />
oli tekkinud äkki ja tühjale kohale. Kuid nii see ka tegelikult oligi. Kaunid koopamaalid olid<br />
valmistatud juba paleoliitiku- mi ja jääaja lõpul. Näiteks sellised koopamaalid nagu Altamiras<br />
Hispaanias, Lascaux's Prantsusmaal jm Edela-Euroopas. Seda siis umbes 15 000 aastat tagasi. Kuid<br />
veelgi varajasemast ajast ( umbes 40 000 – 20 000 aastat tagasi ) ongi leitud just algelised ja üsna<br />
lihtsad loomakujutised. Näiteks on leitud kujuti- sed loomadest, mis on koobaste või kaljude<br />
seintele kraabitud või värvitud. Leitud on ka väikseid mammutiluust kujukesi. Inimest on kujutatud<br />
paleoliitikumi kunstis väga harva. Austrias on leitud Willendorfis kivist naisekujuke. Selline leid on<br />
üks kuulsamaid ja esimesi leide üldse.<br />
Tehnika, kuidas valmistati koopa- ja kaljumaale, oli üsna mitmekesine. Kõige lihtsamad neist<br />
olid kontuurid, mille järgi kraabiti kujutised kivisse. Kraabitud kontuur võib olla vahel värvitud.<br />
Pehmele pinnale ( näiteks savist seinale ) on joonistatud puupulga või sõrmega. Maalid, milledel<br />
võis näha palju värve, olid tehtud algelise pintsli või käsnaga. Värve saadi peeneks hõõrutud<br />
mineraalidest. Nendeks olid värvimullad, mis olid erinevate toonidega. Need segati vees või rasvas.<br />
Põhilisteks toonideks olid kollane, must, valge ja punane. Põhiliselt joonistati ja kujutati<br />
maalingutel loomi. Loomadeks olid näiteks piisonid, põdrad, hirved, metshobused ja mammutid.<br />
Täpselt ja veenvalt olid maalingutel kujutatud loomade liigutused, poosid ja isegi seda, et mis liiki<br />
mõni loom kuulus. Kuid näiteks ei ole ära näidatud loomade suurusvahekorda. Loomade<br />
paiknemised maalingutel on ilmselt juhuslikud. Kuid ruumi, mis ümbritseb loomi, ei ole üldse välja<br />
18
toodud. Suur enamus maale asuvad sügaval koopas. Seega sai neid maalida ja ka näha ainult tule<br />
valguses. Vahel on nendeni jõudmiseks vaja lausa roomata mööda mõnda madalat käiku.<br />
Maalinguid teostati väga sageli keerulistes tingimustes. Järelikult nendel maalingutel olid kujutatud<br />
inimeste kõige olulisemad mõtted ja tunded. Tol ajal oli metsloomade jahti- mine elu üheks<br />
peamiseks osaks. Seega pidi kultuur teenima püügiedu. Need inimesed, kes veel tänapäeval elavad<br />
ainult küttimisest ja korilusest ning ei kasuta metallist tööriistu, annavad mõista paleoliitikumi<br />
inimeste tegusi. Seetõttu on nende elu mõnevõrra jälgitud. Sellised loodusrahvad mõtle- vad<br />
animistlikult, mis tähendab looduse hingestamist. Nad korraldavad maagilisi toiminguid, sest<br />
usutakse seda, et need suudavad loodust mõjutada. Näiteks loitsude, laulude, tantsude,<br />
kehamaalingute, riietuse ja ka kujutistega. Sellepärast arvataksegi, et ka paleoliitikumi inimeste<br />
loodud kujutised omasid maagilist tähendust. Arvatakse, et maalingute abiga suudetakse suurendada<br />
püügiedu ja loomade arvu.<br />
Kiviajal valmistatud kujutised ei ole tehtud ainult tänu vaatlustele, kuid need annavad tunnistust<br />
sellest, et kiviaja inimestel oli erakordselt hea vaatlusoskus. Sellegipoolest on kõik kujutised siiski<br />
üldistused. Kujutatakse ette olulisi asju, kuid vähem olulised asjad jäetakse kujutamata. Näiteks<br />
kujutati loomi just nii kuidas neid parajasti nähti ja teati. Vahel on kujutatud loomade juures ka<br />
nende siseelundeid. Sellepärast arvataksegi seda, et kunst on vahend, mille abil õpiti tundma<br />
maailma loodust. Suur enamus kujutisi valmistati just sellistesse koobastesse, kuhu oli raske ligi<br />
pääseda. Ilmselt taheti luua müstilist ja ebatavalist õhkkonda, kui sooritati maagilisi toiminguid.<br />
Ilmselt sellise tegevuse abil püüti kokku tuua suguharu liikmed või pühitseda alaealiseid<br />
täiskasvanute hulka. Arvatakse, et niimoodi tekkiski inimesi ühendav kunst. Inimeste oluliste asjade<br />
väljendamiseks ongi olemas kunst.<br />
( Kangilaski 2003, 7-13 )<br />
19
Joonis 3 Kunst ja kultuur on üks aspekte, mis eristab inimest loomadest.<br />
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b7/SevenWondersOfTheWorld.png<br />
3.3 Psüühika ja kultuur<br />
Eesti teadlane Juri Lotman andis meile üsna lihtsa kultuuri definitsiooni: ''kultuur on kõik see,<br />
mida ühiskonnas ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil edasi kantakse''. Järelikult mõistetakse<br />
20
kultuuri all informatsiooni, mis ei anta edasi geneetiliselt. Kuid see tähendab ka seda, et kultuuri ei<br />
oma ainult inimene. Näiteks omab kultuuri ka paljud laululinnud. Need linnud ju õpivad linnulaulu<br />
selgeks seal, kus nad parajasti üles kasvavad. Kuid see järeldub Lotmani kultuuri definitsioonist.<br />
Kuid laululindudel esineb ainult üks oskus, mida antakse edasi põlvest põlve just õppimise või<br />
matkimise teel ja ei ole seotud geneetikaga. Kuid näiteks inimahvidel on selliseid mittegeneetikast<br />
tingitud oskusi juba palju rohkem kui laululindudel. Näiteks vabas looduses elutsevatel šimpansidel<br />
esineb juba umbes paarkümmend erinevat oskust, mis ei ole geneetilise päritoluga. Neid oskusi või<br />
käitumisviise antakse karjas edasi õppides ja teisi jäljendades. Kuid ega kõik šimpanside<br />
kogukonnad ei ole kultuuriliselt ühesugused. Näiteks Aafrika šimpanside kogukonnad erinevates<br />
paikades on kultuuriliselt erinevad. Seda näitab šimpanside poegade hoolitsemine, nende<br />
omavaheline suhtlemine, suhtlemiseks märkide kasutamine ja tööriistade valmistamine.<br />
Inimeste kultuurid on loomade omast tunduvalt keerulisemad ja loomult teistsugusemad. Näiteks<br />
ainult inimesed kasutavad keerulist märkide süsteemi. Keel ehk märkide süsteem on ka peamine<br />
jõud, mis kannab edasi inimkultuuri. Kuid geenidega antakse edasi pärilik informatsioon. Samas<br />
kasutavad sümboleid ka gorillad ja šimpansid. Need inimahvid on inimese kõige lähedasemad<br />
sugulased. Kuid paarsada viipekeele märki on neist võimelised omandama ainult andekamad. Need<br />
märgid tähendavad mingeid asju või mõisteid. Nad peaksid oskama neid mingites konkreetsetes<br />
situatsioonides ära kasutama.<br />
Kultuur mõjutab inimese psüühikat. Seda on eriti hästi näha siis, kui inimene ei ole kokku<br />
puutunud keelega ja on üles kasvanud ilma keelt tundmata. Kuid sellist katset ei tohi paraku keegi<br />
korraldada, sest see pole kuidagi eetiline. Kuid maailmas on olemas juhtumeid, mille korral on<br />
inimlapsed üles kasvanud ilma inimkeelt kasutamata. Ajalugu teab jutustada umbes 50 piisavalt<br />
hästi kirjeldatud juhtu- mit. Inimkeelest puudu jäänud laste psüühika olid väga kahjustada saanud.<br />
Näiteks keele puudumise tagajärjel jääb inimene ilma sellisest informatsioonist, mis<br />
inimühiskonnas on muidu saadaval just keele vahendusel. Keele puudumine kahjustab äärmiselt<br />
tugevalt just inimese vaimset arengut. Sellepärast, et just keele abil saab kujuneda inimese mälu,<br />
mõtlemine ja ka teised püühilised funktsioonid.<br />
Üks legend jutustab Egiptuse valitsejast Psammetih Esimesest, kes elas umbes 7. sajandil eKr.<br />
Valitseja soovis teada, et missugune keel on maailmas kõige vanem. Kuid selle teada saamiseks<br />
teostas ta ühe eksperimendi. Ta lasi kaks vastsündinud last toimetada ühe karjuse onni. Lastega ei<br />
tohtinud mitte keegi kõnelda. Kaheaastastena ütles üks neist lastest oma esimese sõna ''bekas'', mis<br />
tähendas früügia keeles leiba. Ja niimoodi arvaski valitseja früügia keele kõige vanemaks keeleks.<br />
Kuid antud katse tulemust pisut kaheldakse. Sellegipoolest arvatakse, et see oli üks esimesi<br />
psühholoogilisi katseid ajaloos.<br />
Lõuna-Prantsusmaa väikeses Saint-Sernini külas esines 1800. aastal üks kummaline juhtum.<br />
Küla elanike põllumaadel kiskus maa seest välja juurikaid 11-12-aastane poiss, kellel ei olnud<br />
riideid seljas ja juuksed olid väga pikaks kasvanud. Poiss püüti otsekohe kinni. Hämmastuseks ei<br />
osanud poiss üldse kõnelda. Ta näitas huvi üles ainult toidu vastu. Teda ei huvitanud see, et mis<br />
paikades ta normaalset elu elada saaks. Riideid selga panna talle ei saanud, sest ta rebis need kohe<br />
lõhki. Külaelanikud viisid poisi kummalise käitumise pärast Aveyroni linna. Poisile anti ka nimi,<br />
milleks sai Victor. Teda hakkas hoolit- sema arst, kelle nimi oli Jean-Marc Gaspard Itard. Arst<br />
püüdis poisile õpetada inimeste kombeid ja inimkeelt. Seda tehes püüdis ta olla väga kannatlik.<br />
Kuid Victor ei suutnud inimkeelt ära õppida, isegi kõige lihtsamaid kõneliike. Poiss keeleliselt ei<br />
arenenud, vaid ta suutis korrata ainult teiste inimeste üksikuid silpe, fraase või sõnu. Victor neid ise<br />
suhtlemisel ei kasutanud. Kõigest sellest järeldas arst, et lapse varajases eas mõjutab inimkeelest<br />
ilmajäämine äärmiselt kahjulikult tema vaimsetele võimetele. Kahju ei suuda isegi korvata lapse<br />
hilisem õppimine. Sellelaadsed juhtumid annavad tõestust sellele, et inimkeele omandamiseks on<br />
olemas väga kriitiline periood. Näiteks kui inimene ei ole võimeline keelt omandama juba esimestel<br />
eluaastatel, siis ei saa ta sellega hakkama ka hilisemas eluperioodis.<br />
( Allik 2002, 20-21 )<br />
Juri Lotmani arvates on kultuur informatsioon, mis kantakse põlvest põlve edasi<br />
21
mittegeneetilisel viisil. Sellise arusaama järgi hõlmab kultuur inimese kõiki teadmisi, uskumusi,<br />
oskusi, tavasid, harjumusi, eetikat, moraali jne. Neid kõiki on inimesed omandanud ainult õppimise<br />
või jäljendamise teel. Need ei ole inimestel geneetiliselt päritavad. Juri Lotmani kultuuri<br />
määratlusest saame aimu kultuuri tähendusest. Kuid antud kultuuridefinitsioonil on olemas üks<br />
puudus. Nimelt ei saa selle järgi määratleda täpsemalt selliseid kultuurigruppe, mida parajasti<br />
uuritakse. Näiteks ei suudeta eristada kahte kultuurigruppi. Kuid Ype Poortinga järgi on kultuur kui<br />
mingite piirangute ( ilmselt reeglite ) kogum, mis keelab ja lubab inimestele mingeid konkreetseid<br />
asju. Kuid need reeglid peavad olema inimeste poolt vastu võetud. Näiteks Koreas süüakse<br />
koeraliha, kuid Eestis seda ei tehta. Eestis süüakse meelsasti sealiha, kuid seda ei tehta jällegi<br />
Iraanis. Selliseid piirkonniti erinevaid kultuuride nüanse on veel tuhandeid. Psühholoogias<br />
käsitletakse kultuuri mingil territooriumil eksisteerivat tervikut, millel on eristuv iseloom või<br />
eksisteerib isolatsioonis. Territoorium on tavaliselt suurel või vähemal määral piiritletud. Seda<br />
kirjeldatakse mingisuguste väärtuste, hoiakute, normide ja tavade kaudu, mis iseloomustab vastavat<br />
kultuuri. Väga sageli on kultuuri piiriks just geograafilis-poliitiline riigipiir, kus vastav kultuur<br />
esineb. Seda me näeme näiteks rahvusriikide korral – Jaapan, Island, Iraak jpt. Kuid vahel võivad<br />
mõne riigi ( ehk kultuuri ) sees olla veelgi suuremad erinevused, kui seda on riikide ( ehk kultuuride<br />
) enda vahel. Näiteks Belgia riik on Eestist palju väiksem – lausa kolmandiku võrra. Belgias elavad<br />
kaks kultuurigruppi, milledeks on flaamid ja valloonid. Need kaks kultuurigruppi on selgelt<br />
omavahel eristuvad ja selgelt geograafiliselt ja keeleliselt määratletud. Paljud maailma riigid<br />
muutuvad üha enam kultuuriliselt heterogeensemaks. Tänapäeval toimub väga kiire areng ja suur<br />
levimine rah- vusvahelises turismis ja migratsioonis. Nii või teisiti on paljude riikide kultuurid<br />
ajalooliselt väga mitmekesised. ( Realo, Vadi ja Schmidt 2002, 224-225 )<br />
3.4 Kõrgemad tundmused<br />
Kõrgemad tundmused esinevad ainult inimolenditel planeet Maal. Need teevad võimalikuks luua<br />
otsustusi isiksuse arengutaseme kohta. Kõrgemad tundmused on inimese isiksuse olemuse üks<br />
koostisosadeks. Sellised tundmused liigitatakse kolme suurde rühma – kõlbelised, intellektuaalsed<br />
ja esteetilised tundmused.<br />
Kõlbelised tundmused ilmnevad just inimeste omavahelises suhtlemises. Neis avaldub inimese<br />
suhtumine, mis sõltub inimese enda isiksuse kõlbelise teadvuse arengust. Kõlblusnormid määravad<br />
ära väga erinevaid ja sügavaid tundmusi. Need on aga omandatud just arengu jooksul. Kui mingid<br />
asjad vastavad inimese kõlbeliste väärtuste ja normidega, siis inimene tunneb rahulolu. Kui aga ei<br />
ole vasta- vuses isiksuse kõlbeliste väärtustega, siis tunneb inimene suuri kannatusi, ebameeldivusi.<br />
Intellektuaalsed tundmused ilmnevad inimesel fantaseerides, mõteldes, probleemidele lahendusi<br />
otsides jne. Inimese mõtte tööga ongi seotud just intellektuaalsed tundmused. Peaaegu kõik<br />
inimesed teavad sellist mõttetera, et ''mõtelda on mõnus''. Näiteks avastus, joovastus, kahtlus,<br />
imestamine, uudis- himu on arenenud inimese intellektuaalseteks tundmusteks. Kuid sellised<br />
tundmused võivad viia ka emotsioonidele nagu kirg, afekt, frustratsioon jne või inimene võib juba<br />
neid tundmusi teadlikult soovida. Näiteks hiljuti ostetud lauaarvuti lõhn võib lapsel esile kutsuda<br />
siira rõõmu või lausa eufooria.<br />
Kui aga inimene tunnetab ilu ja harmooniat, siis on tegemist juba esteetiliste tundmustega.<br />
Paljud asjad maailmas võivad inimesel esile kutsuda naudingut või hämmingut. Näiteks erakordsus,<br />
tempera- mendi sügavus, graatsilisus, korrapära, teostuse puhtus või erilisus, emotsionaalse<br />
resonantsi tekitami- ne, ebatavaliselt kaunis märgatud vaade või motiiv jne jne. Kuid kõik need<br />
tundmused on suures sõltu- vuses inimese enda esteetilistest väärtustest. Väga paljud saavutused<br />
inimkultuuris on loodud inimese mingisuguses inspiratsiooniseisundis. Just tundmuste olemasolu<br />
tõttu on olnud võimalik esineda suured intellektuaalsed saavutused inimajaloos. ( Bachmann ja<br />
Maruste 2011, 301-302 )<br />
22
3.5 Inimese loovus ja andekus<br />
„Millegi uue loomiseks ei piisa<br />
intellektist, selleks peab sisemise<br />
vajaduse mõjul tegutsema mänguinstinkt.“<br />
Karl Jung<br />
Inimese andekus sõltub samaaegselt nii intelligentsusest kui ka loovusest. See, kui suurt edu<br />
saavutab inimene mingisugusel tegevusalal, määrab ära inimese enda andekus. Kuid inimese<br />
intelligentsuse mõistet määratletakse aga laiemalt. Selle sisu on palju abstraktsem. Kõige lihtsama<br />
intelligentsuse määratluse järgi on intelligentsus inimese vaimsete võimete süsteem. Mida<br />
intelligentsem on inimene, seda enam ta probleeme lahendada suudab ja seda enam ta suudab<br />
saavutada selliseid tulemusi, mis on kasulikud ja planeeritud. Kuid intelligentne inimene on<br />
võimeline ka probleeme püstitada. See avardab inimese tunnetuslikku tegevust. Kuid inimese<br />
intelligentsusel on palju erinevaid liike. Näiteks intelligentsuse liike liigitatakse enamasti vastavalt<br />
inimese tegevusalade järgi – näiteks muusikaline, kehalis-kinesteetiline, ruumiline, lingvistiline,<br />
loogilis-matemaatiline, intrapersonaalne, interpersonaalne intelligentsus. Niimoodi jaotas<br />
intelligentsuse Garnder. Loovus on aga inimese isiksuse omaduste kogum. Mida loovam on<br />
inimene, seda enam ta suudab erinevaid probleeme lahendada ja saada tulemusi. Suure loovusega<br />
inimene suudab luua uusi ideid. Näiteks meie elu muudavad paremaks ja mugavamaks uute ideede,<br />
toodete, seadmete või kunstiteoste loomine. Kuid loovuse mõiste on siiski kahetähenduslik. Näiteks<br />
on olemas loomine kui inimtegevus ja looming kui loomeprotsessi tulemus. Inimese loovtegevuses<br />
toimuvad kognitiivsed protsessid. Kuid looming võib olla valmis raamat, film, toode, idee,<br />
kunstiteos jpm.<br />
Intelligentsus näitab seda, et kui hästi suudab inimene erinevaid informatsioone käsitleda ja<br />
opereerida ning loogiliselt järeldada. Loov mõtlemine suudab erinevatele probleemidele leida<br />
uudseid lahendusi ja neid ka rakendada. See on ka loova mõtlemise eesmärkideks. Intelligentsus on<br />
inimese loovuse üks osasid. Näiteks intelligentsus võimaldab meeldetuletada vajalikku infot ja<br />
püstitada probleeme. Intelligentsus võimaldab ka erinevaid ideid ja nende lahendusi<br />
süstematiseerida. Niisamuti ta ka analüüsib saadavate lahenduste sobivusi ning suudab neid ka<br />
realiseerida. Kui aga inimene suudab viia kokku uudse info juba olemasolevasse kognitiivsesse<br />
süsteemi, mis on kooskõlas inimese intelligentsusega, siis nimetatakse seda assimilatsiooniks. Kui<br />
olemasolevatest süsteemidest aga ei piisa ning neid tuleb muuta uuele infole sobivamaks ( mis<br />
omakorda vastab inimese loovusele ), siis nimetatakse seda akommodatsiooniks. Ainult teatud<br />
intelligentsuse tasemel avaldub inimese loovus. Kui IQ näitaja on juba vähem kui 120, siis on<br />
loovad võimed juba piiratud. Kui aga IQ näitaja on suurem kui 120, siis loovad võimed ei sõltu<br />
enam intelligentsusest. Intelligentsus, loovus ja ülesandest innustatus määravad ära näiteks laste<br />
andekuse. Kuid lapse andeid mõjutavad omakorda kodu, kool ja kaaslased. Lapse andekuse üheks<br />
määravaks faktoriks on ülesandest innustatus. Sellepärast, et kui inimene ei soovi vastava alaga<br />
tegeleda, milles avalduks tema loovad võimed, siis ei ole ju nendest loovatest võimetest mingit<br />
kasu. Loovad võimed võivad sellisel juhul isegi ära kaduda. Inimese andekust mõjutab tegelikult<br />
veel üks tegur. See on võimalus õppida ja töötada antud ala spetsialistide juhendamisel. ( Heinla,<br />
Eda )<br />
Intelligentsuse mõistet kasutatakse aga psühholoogias väga sageli. Intelligentsus ei tähenda seda,<br />
et kui palju on inimesel teadmisi, vaid näitab inimese üldisemat vaimset omadust. Väga paljudes<br />
23
asjades avalduvad inimese vaimsed omadused. Näiteks planeerimisel ja olukordade prognoosimisel,<br />
mõtete üldistamisel, arutlemisel, keeruliste ideede mõtestamisel, varasemate kogemuste õppimisel,<br />
probleemide lahendamisel jpm. Intelligentsus on inimese vaimne tunnus, mitte füüsiline tunnus,<br />
mida siis oleks võimalik näiteks joonlauaga mõõta. Inimese intelligentsust mõõdavad psühholoogid<br />
läbi inimeste testide ja ülesannete, mis nõuavad teatud arukust ja taiplikkust. Paljud testid<br />
sooritatakse korraga paljude inimeste vaimsete võimete peal. Säärased testid kirjutatakse pliiatsiga<br />
paberi peale. Kuid sooritatud testide tulemusi ei saa siiski 100 % usaldada. Sellepärast, et<br />
mõõtmistel võivad kergesti tekkida vead nagu igasuguse katse ja mõõtevahendi korral. Kuid peale<br />
selle peab arvestama ka seda, et inimese vaimse võimekuse hinnangud on alati suhtelised. Seda<br />
sellepärast, et sooritatud testi tulemused omavad tähendust ainult mingi suure hulga inimeste<br />
sooritatud tulemuste suhtes. Seda, et kui hästi inimene elus hakkama saab, ei näita intelligentsus<br />
üldsegi ainukesena. Kuid üldine arukus ja taiplikkus on siiski kindlalt üheks teguriks inimese<br />
üldiseks eduks.<br />
Väga erineva ajustruktuuriga loomad on võimelised käituma väga keeruliselt, mille jooned on<br />
omavahel väga sarnased. See võib viidata sellele, et üks ja sama intelligentsuse vorm võib tekkida<br />
erineval moel.<br />
H. Bergson arvab seda, et tööriistade valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat<br />
intelligentsust. Abstraheerimisvõimeks nimetatakse seda, et kui inimesel on ajus kujutlus<br />
valmistavast tööriistast juba varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab<br />
inimese arukust. Psühholoog Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse<br />
realiseerimise võimeks või vahel mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese<br />
intelligentsus avaldub näiteks kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi,<br />
mõelda lähteandmetes sisalduva kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus<br />
ja tulevikus. Seepärast ei saa elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta<br />
minevikku, see elab ilma tulevikuta.“<br />
Inimese andekus ja vaimuhaigused on omavahel seotud. Näiteks Karolinska Instituudi teadlaste (<br />
doktorant Simon Kyaga juhtimisel ) 2012. aasta uuringu kohaselt esineb loomingulistel elualadel<br />
töötavatel inimestel suguvõsas statistiliselt palju rohkem erinevaid vaimuhaiguseid ( nagu näiteks<br />
skisofreenia, bipolaarne häire, autism ja anoreksia ) kui elanikkonnal keskmiselt. Näiteks bipolaarne<br />
meeleoluhäire esineb väga paljudel inimestel, kes tegelevad erinevate kunstide või teadustega nagu<br />
fotograafid, tantsijad, kirjanikud, näitlejad, lauljad, teadlased. Kuid kirjanikel esineb peale selle ka<br />
veel depressioon, ärevushäire, skisofreenia, sooritavad rohkem enesetappe ja kuritarvitavad<br />
erinevaid mõnuaineid.<br />
Kuid toome ühe näite erakordse talendiga inimesest. Kunagi elas üks tüdruk nimega Nadia. Tal<br />
avaldus suurepärane joonistamisvõime. Ta hakkas joonistama juba varakult, kuid ta põdes autismi.<br />
Ta ei osanud peaaegu üldse rääkida, lugeda ega ka kirjutada. Kuid joonistused tulid tal välja<br />
uskumatult realistlikult. Joonistused sisaldasid rohkelt detaile ja olid välja toodud väga täpselt.<br />
Sellega ämmastas ta palju inimesi. Joonistused ei olnud nagu koopiad asjadest millest joonistati.<br />
Nadia joonistas palju asju täiesti mälu järgi. Näiteks pastapliiatsiga joonistatud loomad ja linnud<br />
olid üsna hästi viimistletud, ilmekad ja õigetes proportsioonides. Nadial oli ilmselt uskumatult hea<br />
perspektiivitunne. Ta oskas ennast väga hästi väljendada. Tema joonistusi on võrreldud isegi<br />
kuulsate meistrite töödega. Kuid ta põdes autismi. Nadia oskas väga vaevaliselt tulla toime isegi<br />
kõige lihtsamate eluliste asjadega. Kuid pärast lihtsaimate sotsiaalsete oskuste õppimist ei hakanud<br />
ta enam joonistama. Kui inimesel esineb autism, siis kaasneb sellega alati mingid sotsiaalsed häired.<br />
Näiteks esineb suhtlemisvaegus, ei osata enda eest hoolitseda jne.<br />
Tänapäeva loovuskäsitlused võtavad kokku nii isiksuslikud kui ka sotsiaalsed aspektid. See<br />
tähendab seda, et arvestatakse inimese pärilikke tegureid, kognitiivseid protsesse, isiksuse omadusi;<br />
perekonna ja hariduse mõju, tegevusala iseloomujooni, keskkonna majanduse ja sotsiaalseid<br />
mõjusid, kultuuritegureid, ajaloolisi ja poliitilisi sündmusi. Hariduse mõju inimesele on üks<br />
olulisemaid osasid erinevates loovuskäsitlustes. See on seotud ka inimese kognitiivsete, isiksuslike,<br />
24
sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjudega.<br />
Hans J. Eysenck eristab kahte loovuse mõistet. Loovust käsitleb Eysenck iseloomujoonena ja ka<br />
saavutusena. Tema arvates on mingil määral kõikidel inimestel olemas selline iseloomujoon, mida<br />
ta nimetab originaalsuseks. Potentsiaalseid loovaid inimesi on tegelikult üsna palju, kuid vähe on<br />
neid inimesi, kes reaalselt ka uusi asju välja mõtlevad. Sellest järeldab Eysenck seda, et loovus kui<br />
saavutus on paljude tegurite korrutis. Vastavad tegurid on isiksuseomadused, kognitiivsed tegurid ja<br />
keskkonnategurid.<br />
Kognitiivsete tegurite korral on oluline teadmiste saamine. Niisamuti ka inimesele õpetavatel<br />
teadmistel või oskustel. Inimene õpib enamasti meistrite juhendamise all. Hariduslikud tegurid<br />
käsitletakse keskkonnategurite alla eraldi rühmana.<br />
Loovus on peale isiku tegevuse tulemuse ka sotsiaalse süsteemi otsus isiku tegevuse tulemuse<br />
kohta. Sellest lähtub oma loovuskäsitluses just Mihaly Csikszentmihaly. Inimese loovus ilmneb siis,<br />
kui tegevuse protsess on süsteemne. Loovus toimib üksikisiku, välja ning valdkonna kaudu.<br />
Üksikisik kasutab loomisel informatsiooni. Kuid kasutatav info võib olla olemas juba enne<br />
kasutatava sündi. Informatsioon esineb kultuurisümbolite süsteemis ja antud valdkonna<br />
märgisüsteemis. Inimese loovus avaldub siis, kui tal on võimalus vastava valdkonna juurde ligi<br />
pääseda. Näiteks vastava valdkonna kättesaamine on oluline just õppimisel. Näiteks õppimise<br />
võimalused, õpetamise tase ja meetodid, raamatute, arvutivõrgu, muuseumide, kultuurisündmuste ja<br />
muude ligipääsetavus. Kuid teadmiste ja informatsiooni saamine mingi vastava valdkonna jaoks<br />
võib olla ka piiratud. Näiteks kui mingi vastava valdkonna teabe esineb ainult vähestes allikates.<br />
See aga ei võimalda tekitada uusi teadmisi ja piirab tingimusi, mille korral inimesel avalduks<br />
loovad võimed. Välja all mõeldakse mingi teatud välja üksikeksperte või sotsiaalset organisatsiooni.<br />
Nemad anaüüsivad loovaid tulemusi, kuid seda siis vastavate kriteeriumite alusel. Nemad<br />
anaüüsivad ja kontrollivad inimeste poolt välja toodud uusi ideid. Neid nimetatakse ekspertideks.<br />
Neil on võimalus mõjutada vastava välja ehitust. Näiteks kunstis mõjutavad nad kunstikriitikuid.<br />
Eksperdid on isikud. Välja poolt kontrollitud mingi idee jõudmiseks laiale ''publikule'' kulub selleks<br />
aastaid. Näiteks uued ideed tulevad nähtavale teatmeteostes. Kuid väli peab olema ka valmis<br />
uudseid ideid vastu võtma. See aga sõltub kolmest peamisest asjaolust. Näiteks välja reeglid peavad<br />
aktsepteerima uuendusi, ühiskonna huvist ja peab olema vastava valdkonna reeglite ja teiste<br />
institutsioonide suhtes iseseisev. Inimese loovuse avaldumist toetab valdkondade spetsialistide<br />
koolitamine ja omakorda spetsialistide enesetäiendamine. Ühiskonnas esinev loovus ja selle<br />
esinemissagedus sõltub peamiselt ühiskonna jõukusest. Näiteks jõukas ühiskond võimaldab<br />
potentsiaalsele loovale inimesele selliseid asju, mida vähem jõukas ühiskond tagada ei suuda.<br />
Näiteks laiema spetsialiseerumise, teabe ligipääsetavuse, erinevaid teadusliku eksperimenteerimise<br />
võimalusi, töövahendite parema kvaliteedi ja kõgema töötasu eest. Jõukal ühiskonnal on suur mõju<br />
inimese loovusele ja seda veel läbi mitme põlvkonna. Näiteks rikas ühiskond võimaldab endale luua<br />
koole, ülikoole, erinevaid teadus- ja kultuuriasutusi jne jne.<br />
Antud juhul käsitletakse valdkonda informatsioonina, mis on erinevate ekspertide poolt<br />
anaüüsitud. Nad selekteerivad ja tunnustavad teatud informatsioone. Antud valdkond lihtsalt säilitab<br />
informatsiooni, mis on kättesaadav ka tulevastele põlvkondadele. Vastava valdkonna ligipääsetavus<br />
mõjutab uudsete ideede aktsepteerimist ja kasutamist. Mõjutada võib saada ka vastava valdkonna<br />
prioriteetsus ja autonoomsus kultuuriruumis. Üksikisik võib olla igas vanuses inimene. Inimene<br />
võib teha mingis valdkonnas uuendusi, kui ta on vastava ala info omandanud. Uued ideed esinevad<br />
inimese teisiti mõtlemisel ja tegevusel. Kuid uusi ideid analüüsivad ja kontrollivad välja liikmed<br />
ehk eksperdid, kes siis piisavalt hea uuenduse ka vastava valdkonnaga kokku liidab. Kui inimene ei<br />
saa ligi teatud infole, siis on tal piiratud mingi uuenduse loomine. Kuid uuenduste loomine sõltub<br />
kolmest peamisest asjaolust: inimese isiksuse omadustest, majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest.<br />
Näiteks hea majandusliku ja sotsiaalse taustaga inimesel on suur võimalus saada head haridust,<br />
omandada erinevate valdkondade informatsioone. Kuid nende kolme teguri hulka kuulub ka veel<br />
neljas tegur – inimese sotsiaalsed sidemed teiste inimestega. Seda siis isiklikul tasandil või<br />
tööalaselt. See võimaldab uute ideede väärtustamist antud välja ekspertide poolt.<br />
Loov mõtlemine esineb loomisfaasis olevas kognitiivses protsessis. Loovat mõtlemist on püütud<br />
25
määratleda just kognitiivse protsessina. Loov mõtlemine võimaldab luua uusi ideid, tooteid,<br />
seadmeid või kunstiteoseid. Loov mõtlemine sisaldab näiteks inimese mõtlemise paindlikkust ja<br />
originaalsust, probleemi tunnetust ja mõtete voolavust. Loov mõistus tunnetab, et olemasolevates<br />
informatsioonides on puudused. Mõtete voolavuse korral suudab inimene koondada kiiresti<br />
informatsiooni, taas luua mälusse imbunud teadmisi ja välja tuua assotsiatsioone. Kuid mõtete<br />
originaalsus esineb siis, kui leitakse uusi seoseid, mida varem pole esinenud. Luuakse uusi ideid ja<br />
leitakse probleemidele lahendusi. Vahel tuuakse välja vanu ideid hoopis uues vormis. Mõtlemise<br />
paindlikkus seisneb selles, et suudetakse luua uusi ideid erinevatest aine- ja tegevusvaldkondadest.<br />
Kuid heaks loovaks mõtlemiseks on vaja ka häid vaimseid võimeid. Palju tuletatakse meelde mällu<br />
imbunud informatsioone ja kogemusi. Teadmisi suudetakse piisavalt analüüsida ja omavahel<br />
võrrelda. Looval inimesel peab olema mõtlemise originaalsust tagavat võimet. Enamasti suudab<br />
loov mõtleja leida varem esinemata seoseid olemasolevatest kogemustest, teadmistest ja faktidest.<br />
Looval inimesel on olemas võtted selleks, et kuidas luua uusi ideid. Tal on olemas kogemus seda<br />
kasutada. ( Heinla, Eda )<br />
26
KASUTATUD KIRJANDUS<br />
Allik, Jüri; Kreegipuu, Kairi; Pullmann, Helle; Realo, Anu; Vadi, Maaja; Schmidt, Monika.<br />
2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.<br />
Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2011. Psühholoogia alused. 3. tr. Tallinn: Kirjastus TEA.<br />
Heinla, Eda. Loovus – andekuse komponent.<br />
http://www2.archimedes.ee/noorteadlased/otu/Eda_Heinla.pdf ( 20. 05. 2011 ).<br />
Kangilaski, Jaak. 2003. Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile, ürgajast gootikani. Tallinn: Kirjastus<br />
Kunst.<br />
Uljas, Jüri ja Rumberg, Thea. 2002. Psühholoogia gümnaasiumiõpik. Tallinn: Kirjastus Koolibri.<br />
Ajakiri „GEO“, lk. 20-37. Number 45, ilmumiskuupäev: 10.06.2012.<br />
27
Change language