Kirjad Eestile

Tere, Eesti Vabariik!
Kohe olete saamas saja-aastaseks ja see on vägagi tore. Inimesi küll meie riigis väga palju ei
ela, aga ei peagi, sest ka väikese riigina saame oma arvamust avaldada. Selle aja jooksul, mil
oleme järjest enam uskunud enda tugevasse riiki, on arenenud palju, aga kõik ei ole läinud nii,
nagu me oleksime tahtnud.
Mulle väga meie riigi haridussüsteem ei meeldi, see näeb ette, et inimene peab olema omandand
vähemalt põhikoolihariduse. Minu arvates on sellest vähe, sest nii napi haridusega on raske
näiteks tööd leida. Arvan, et haridussüsteem peaks ette nägema, et iga inimene peaks omandama
vähemalt keskhariduse. Leian, et inimesed tunnevad ka ennast palju targemana ja tugevamana,
kui mitu kooli on läbitud.
Mina arvan, et üks hea muudatus, mis on Eesti riik teinud, on see, et nüüd saab minna valima
juba kuueteistkümneaastasena. Muidugi, ainult kohalikel valimistel. See on minu arvates hea
punkt, sest see näitab, et ka noortematel on sõnaõigus, ja hea on oma arvamust avaldada. Samas,
valimislubadusi on igasuguseid, tihtipeale pole nende ellurakendamine lihtne, seepärast on
suuri lubadusi riskantne anda.
Paljud inimesed lähevad Eestist ära ja otsivad paremat elu mujal, eriti noored, kes leiavad, et
neile ei meeldi elada Eestis, sest siin pole huvitav ja ka palgad pole kõige kõrgemad. Me ei ole
just rikas riik ja raha ei ole meil palju, inimestel on lapsed ja nende eest on vaja hoolt kanda.
Eesti rahva iive on järjest langenud ja ma leian, et see küll hea asi pole. Ma arvan, et inimesed
võiksid jääda oma kodumaale, sest kui kõik ära lähevad, siis mis meie Eesti riigist saaks.
Toimugu Eestis mistahes, ikka leian ma, et inimesed on siin hoolivad ja heatahtlikud. Minu
ainus soov on, et Eesti riik jääks püsima ja inimestel oleks uhke tunne elada just siin.