Kirjad Eestile

Tere, kallis Eesti!
Olen sündinud siin, elanud 16 aastat. Kodumaa, Sa oled teada-tuntud oma kauni looduse ja
imeliste vaadete poolest. Minu pere on väga palju mulle õpetanud ja näidanud. Me käime
peaaegu iga nädalavahetus ringi sõitmas, otsimas uusi ja huvitavaid kohti. Jah, peab küll
tõdema, et vahel viib tee ka Lätti, kuid selliseid emotsioone nagu Eestis ringi käies ei saa sealt
kunagi. See on lausa hämmastav, kui palju on neid väikesi kohakesi, millest peaaegu et keegi
ei tea.
Olles terve elu maal elanud, olen ise ka looduslaps. Mäletan, kuidas väiksena kogu oma vaba
aja väljas veetsin, mets on minu jaoks alati olnud see koht, kus rahus mõtteid mõlgutada. Nüüd,
kus olen vanem, veedan siiski iga päev kaua aega sõpradega väljas olles: rattaga sõites, kaarte
mängides või niisama jalutades. Rääkides ka veidike maailma asjadest on peaminiseks teemaks
terrorirünnakud.
See on südantlõhestav, kui palju terroriakte viimasel ajal toimub ja kuidas süütud inimesed
surevad ja kannatada saavad. Eestis tunnen end aga turvaliselt ja kaitstult. Kuigi Eesti on hea ja
väike riik, võiks isegi mõelda, et parim koht, kus elada, olen siiski kindel, et ka mina olen üks
neist paljudest noortest, kes läheb maailma avastama ja võõrsile mõneks ajaks elama jääb.
Vaimusilmas kujutan ette, et elan ja õpin paar aastat välismaal, avastan maailma ja otsin
iseennast, kuid kui tuleb aeg pere luua, tulen tagasi Eestisse.
Olen endale saanud parima lapsepõlve, mida soovida oskaks, sama soovin ka oma lastele.
Tahan, et minu lapsed kasvaks üles maal, värskes õhus ja linnamöllust väljas. Olen ülimalt
tänulik armsa lapsepõlve eest, mille oled mulle pakkunud, ja armastan Sind väga. Palju õnne,
Eesti!