Kirjad Eestile

Tere, kallis Eestimaa,
Sinuga koos on nii hea. Ei oska seda ettegi kujutada, kui Sind ei oleks, sest siin olen ma sündind
ja siin tahaksin ka surra. Kui ma sündisin, tõmbasin kõigepealt oma väiksed kopsud täis sinu
värsket ja puhast õhku.
Mulle väga meeldib Sinu loodus, kallis Eestimaa, eriti neli aastaaega, sest kõik on omamoodi
ilusad ja armsad. Sügis on vihmane, jahe ja igal pool on palju värvilisi lehti. Pärast seda, kui
olen olnud pikalt vihma käes, on nii hea saada kuhugi sooja. Talv on jälle ilus selle poolest, et
maad katab ilus ja kohev lumi. Tähed ja kuu, mis pimedat taevas valgustavad, juhatavad mulle
kätte kodutee. Kevadel, kui loodus hakkab jälle ärkama, on nii ilus vaadata, kuidas esimesed
taimekesed maa seest välja tulevad ja kuidas kassipojad esimeste lumevabade lapikeste peal
müravad. Kindlasti on väga mõnus kuulata ka esimeste lindude laulu. Suvel on hea soe ja kõik
elavad täiel rinnal, isegi lapsed, kes muidu on kogu aeg arvutis ja telefonis nikerdavad, tahavad
välja mängima ja randa suplema. See ongi Sinu võlu, kallis Eestimaa.
Tulevikus tahan pühenduda Sinu kaitsmisele, kallis Eestimaa, sest Sina oled mind kogu aeg
hoidnud. Tahan kaitsta Sind sissetungijate ja halbade asjade eest. Loodame, et meil ei tule Sind
kunagi kaitsta relvaga, aga kui kunagi tuleb, siis mina olen selleks valmis. Sellepärast tahangi
edasi minna õppima Kõrgemasse Sõjakooli.
Muidugi on Sul ka väiksed miinused, aga neid ei hakka ma nimetama, sest häid külgi on palju
rohkem. Neid on nii palju, et ma ei jõuaks kõiki kirja panna. Kindlasti tahan, et ka minu lapsed
ja lapselapsed saaksid Sinu vabadust tunda ja Eesti lipu all uhked olla oma riigi ja rahva üle.
Ma tänan Sind väga, kallis Eestimaa, et Sa mind hoidnud oled. Tundkem uhkust oma riigi üle,
sest kunagi olid ajad, mil meil polnud sellist võimalust.