Kirjad Eestile

Kallis Eestimaa,
juba hakkad saama 100- aastaseks. Olid ajad, kui ei valitsenud sinu, vaid võõramaalastest
huligaanide tahe, aga sa olid tubli - kasutasid õiget hetke ja seljatasid vastase. Aga siis pidid
hakkama sõdima suure Venemaa vastu. Arvati, et see on puhas enesetapp, aga sina olid vapper
ning said ise hakata oma riigi üle otsustama. See oli väga suur asi nii sulle kui ka kõigile teistele
siin viibivatele elanikele.
Algas iseseisev elu, kõigile oli see uus, oli vaja võtta vastu otsuseid. Neid oli häid, oli halbu,
aga te saite hakkama järgmised 19-20 aastat.
Peale seda aga puhkes Teine maailmasõda, jällegi seisid nii idanaabrid kui ka kaugemalt tulijad
meie piiri taga, mõlemad ihkasid võimu, seekord jäid peale võõramaalased.
Sõja lõpus kuulusime NSVL-i. Peaaegu kolm aastakümmet ei julgenud me midagi teha ega
neile vastu hakata. Viimaks vahetusid jõujooned ja ametnikud, muutusime me julgemaks ja
ütlesime välja kõik, mis oli meisse kogunenud. Ettevõtlikumaid isteti vangi, osa saadeti välja,
üksikutel õnnestus läände põgeneda. Me vähemalt näitasime, et me armastame Sind ja
mäletame vabana elamise õnne.
80ndate lõpupoole hakkasid kõik juba taipama, et see liit ei kesta enam kaua. Me moodustasime
Balti keti ja laulsime ennast vabaks. See tekitas inimestes eufooriat.
Mida ma sellega öelda tahan, on, et ma olen nii tänulik Sulle ja ka nendele inimestele, kelles
oli nii palju söakust ja kes oskasid ära tabada õige hetke. Tänu neile on meil oma riik. Vabana
elamisel on ka muidugi miinuseid, aga seda kompenseerib võimalus ise otsustada, mida ma teen
ja kuidas. Ma loodan, et vabariik jääb kestma väga kauaks.
Palju õnne, Eesti Vabariik, 100. sünnipäeva puhul. Aitäh, et oled olemas.