Kirjad Eestile

Lugupeetud Eesti Vabariik!
Tulemas on Sinu uhke juubel, milleks juba praegu ettevalmistusi tehakse. 100 aastat on kenake
vanus inimese, aga napp riigi kohta. Oled palju nende aastatega arenenud ja arened veel
rohkemgi, loodan, et see tee ei pidurdu. Oled mulle aastatega kalliks saanud, olen õppinud Sind
hindama. See on minu tänukiri Sulle.
Tänan Sind oma võimaluste eest. On hea tunne olla vaba ja võrdne teiste riikide kodanikega.
Mul on võimalus käia koolis ja oma unistuste poole püüelda. Selliseid võimalusi ei ole igas
riigis. Ainus tegur, mis mind mu unistuste täitmisel võiks takistada, on mu enda laiskus, kõik
muu on mulle võimaldatud.
Tänan Sind, et seisad minu õiguste eest. Saan tunda end inimesena, sest mul on inimõigused.
Olen tervisekaitse all, saan toetusi, vajadusel õigusabi. Mul on õigus elukohale, perekonnale,
haridusele, tööle ja nii edasi. Mind kaitseb Eesti põhiseadus, millega kaasnevad ka kohustused,
aga need on õiglased. On hea olla Eesti kodanik.
Tänan sind turvalisuse eest. Eesti Riigikaitse on väikse riigi kohta heal tasemel ja au sees. Minu
arvates on ajateenistuse kohustus õiglane ja võiks kehtida ka naistele, see kõik on mõeldud
rahva hüvanguks. Julgust lisab teadmine, et me oleme seotud teiste riikidega, kes meile
hädaolukorras appi tulevad. Enamik eestlasi on eestimeelsed ega löö kartma vaenlase ees.
Kõige selle eest olen vastutasuks tubli kodanik: õpin korralikult, pärast kooli jään Eestisse
elama ja lähen tööle ning sünnitan Eestile tütreid ja poegi. Aktiivse kodanikuna proovin Eesti
ellu panustada. Jätkan tegevust Kaitseliidus ja vajadusel pakun riigile kaitset.
Vahel võib kuulda nurinat: “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” Minu arvates on see laisa inimese
ütlus. Tahan meelde tuletada isaisade tarkust: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Tuleb omalt
poolt teha kõik, et ehitada üles selline Eesti, nagu rahvas soovis. Eestis on hea elada ja ma jään
igaveseks selle eest tänulikuks.
Aitäh, Eesti!