Kirjad Eestile

Tere, kallis Eesti!
Pöördun Su poole, et soovida õnne 100. sünnipäeva puhul. Kirjutan Sulle kui sõbrale, et rääkida
Sulle oma muredest ning rõõmudest.
Ma pole õnnelik. Ma pole rahul Su tegudega, olen Sinus palju pettunud, kuid pean tunnistama,
et armastan Sind sellegi poolest. Veri on paksem kui vesi – see on fakt. Ükskõik kui palju meie
lähedased meile haiget ei teeks, hoolime neist ikka. Ja haiget oled Sa teinud mulle palju. Tunnen
kohati lausa, et ma ei saa Sind usaldada. Tunnen, et naerad mu üle. Jah, sa pole kõiges süüdi,
mis mu elus halvasti läheb, kuid miks ma ei näe Sind enda kõrval, pakkumas õlga, mille toel
nutta. Ma ei oota Sinult palju, ainult seda, et oleksid minu jaoks olemas. Et oleksid mu kõrval
ning lohutaksid mind rasketel aegadel. Ma luban Sulle, et kui Sinul juhtub olema raske, siis
olen sealsamas, Sinu kõrval, ning pakun Sulle tuge. Me oleme ju sõbrad? Kas see ei ole mitte
see, mida sõbrad teevad?
Ma olen õnnelik. Ma olen õnnelik, sest Sa oled hea. Sa oled meie jaoks olemas. Sa kaitsed ning
armastad meid. Saame Sinu peale loota. Mina loodan Sinu peale. Pole oluline, mida ma teen,
tean, et oled mu jaoks olemas. Sa pole mind unustanud. Isegi kui vahel on kõik tume ning
tundub, et päev ei koida, siis tean, et Sa pole mind maha jätnud. Sa pole mind hüljanud. Jah,
ma pole rahul kõigega, mida Sa teed, kuid keegi meist pole perfektne. Tunnen Su üle rõõmu
ning tahan, et Sul läheks hästi. Sa oled mu sõber. Ei – Sa oled mu pere. Kui Sul läheb hästi, siis
kiitlen ma sellega teiste ees. Kui keegi ütleb Su kohta midagi halvasti, siis olen kohe valmis
Sind kaitsma. Ütlen alati uhkusega, et olen eestlane.
Palju õnne, Eesti. Ma tänan Sind, et oled olemas. Ma armastan Sind, hoolimata Su vigadest ja
halbadest külgedest. Ma loodan, et kui peaksin elama 100-aastaseks, näen ma ka Sind mind
õnnitlemas. Me ei tea, mis edasi saab ja kuhu maailm meid viib, kuid üht tean ma kindlalt – Sa
oled hea. Ilus oled, isamaa.