Kirjad Eestile

Kallis Eesti,
Mõtlesin Sulle kirjutada, et rääkida, mille üle ma olen õnnelik, tänulik ja ehk isegi natuke kurb.
See on vist üleüldse esimene kord, kus ma Sinu poole pöördun, varem pole isegi sellele
mõelnud. Ma ei tea, miks. Sa oled justkui kogu aeg iseenestmõistetavusega olemas olnud ja
ilmselt seetõttu ma olen Sind tagaplaanile lükanud. Kuid nüüd on aeg näost näkku rääkida.
Ma olen Sulle kohutavalt tänulik nende inimeste eest, kelle Sa mu ellu toonud oled. Ilma
nendeta poleks ma ilmselt praegu siia jõudnud, sest kõik – nii head kui halvemad hinged - on
mulle midagi õpetanud ja praegusesse hetke toonud. Ikka öeldakse, et kahetsetakse nende
halvemate või „valede“ inimestega kohtumist, kuid mina tänan Sind ka nende eest, sest nad on
mulle tõesti palju õpetanud. Igal asjal on ju kaks poolt – parem ja halvem. Jah, ma võisin
nendega kokku puutudes saada paraja koguse negatiivseid ja valusaid emotsioone ning hetki,
kuid nad näitasid mulle, et ma olen tugev ja pean iseendale toetuma. Lõppude lõpuks olen ju
mina enda jaoks alati olemas.
Minus on kurbust, mitte palju, kuid piisavalt, et märgata ka teiste kurbust. Ma kõnnin tänavail
ringi ja näen igaühe silmis kas või kübet kurbusest. Paljud inimesed küll mõtlevad: „Näe! Ta ju
naeratab, järelikult on kõik korras?“ Ei-ei-ei! Kõik naeratavad, Sina naeratad, kallis Eesti, mina
naeratan, kuid ma saan aru, et tegelikult oled ju Sina ka kurb. Ikka on sinus sallimatust, õelust
ja kurjust. Kas võiks proovida nii, et edaspidi on seda vähem või lausa üldse mitte? Mul on
valus lugeda ja kuulda, vahel isegi tunda, kuidas kedagi kiusatakse või alavääristatakse.
Ma olen õnnelik, et ma just Sinuga olen, Eesti. Ma tunnistan, et neid hetki on olnud ja tuleb
veel, kus ma mõtlen Sinust lahkuda – minna kaugele-kaugele, kus meri ja maa kokku saavad.
Ent iga kord, kui ma nii mõtlen, tekib küsimus, kas ma oleksin seal rõõmsam, ning vastus on
lihtne – ei. Mind on loodud siia ja siia ma ka jään. Ma tean, et ma lähen siit ära, ausalt, ma ei
pruugi mitukümmend aastat siia tagasi tulla, kuid kõige lõpuks – siis, kui kõik on juba
lõpusirgel, ma naasen, sest mind on siia loodud.
Aitäh sulle, Eesti, kõige eest, mis Sa oled teinud ja mida planeerid.