Kirjad Eestile

Kallis Eesti,
just nüüd, Sinu sajanda sünnipäeva eel on parim aeg kirjutada sellest, mis teeb Sind nii eriliseks
ja miks ma olen tänulik, et ma olen just siin sündinud.
Kõik inimesed sünnivad maailma põhjusega, veel tähenduslikum on koht, kuhu nad sünnivad.
Usun, et sündimisel seotakse alateadlikult sünnikohaga kõrgem vaimne side ja sellest kohast
saab meie jaoks midagi erilist. Eestil on minu südames oma koht - eemal olles lähevad kodule
mõeldes põlved natuke nõrgaks ja südamesse tuleb kergelt pitsitav, soe armastusetunne. Ja
minnes... Oi kui hea on minna, kui tean, et siin, Eestis, olen ma alati oodatud ja siia on mul iga
kord turvaline tagasi tulla. Ma tean, et ma olen siin põhjusega, aga see, kas minu “missioon”
edasises elus on seotud Eestiga, ei olegi minu vaatenurgast praegu oluline. Pean oluliseks
hoopis seda, kuidas siin veedetud aja eest tänu üles näidata. Kingituste ja tegudega on see
kindlasti kergem, kuid mina tahan kogu oma olemusega olla tänulik Eestile võimaluse eest olla
see mina, kes ma praegu, seda tänukirja kirjutades olen. Ja ma tahan olla seda iga päev.
Tean, et ma sündisin Eestisse selleks, et saada võimalus nautida ütluse “Pole halba ilma, on
vale riietus” praktikat, sügisesi seenelkäike, kevadisi üleujutusi, igas võimalikus vormis
kartuleid, hiliseid maasikaid, õunauputust, rahvariideid, reisimisvabadust, laulupeotraditsiooni,
puhast (joogi)vett, tasuta koolilõunaid ja põhjalikku kooliharidust, külmi õhtuid, veel
külmemaid kasteseid hommikuid, härmatist, rohelist muru ja pakse metsi. Ma olen siin selleks,
et olla siin just nüüd ja praegu, et õppida hindama kõike enda ümber, et osata näha imelisi asju
ja inimesi. Ma olen siin selleks, et nii valust kui vaevast õppida, et olla järgmine kord targem.
Ma olen siin Sinu pärast, armas Eesti. Ja mul on tõesti hea meel. Olenemata sellest, kas minu
tee viib mujale või mitte, tea, et me oleme alatiseks seotud, sest mina sain siin alguse ja seda
on võimatu unustada. Aitäh ja palju õnne sünnipäevaks!