PP24
07.12.2015 • Views
Share Embed Flag

PP24

ePAPER READ
DOWNLOAD ePAPER
puutepunkt

Create successful ePaper yourself

Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.

START NOW

Kuidas<br />

plaanib riik<br />

muuta<br />

erihoolekannet?<br />

Kas sotsiaalteenused<br />

võivad<br />

osutuda<br />

lõksuks?<br />

Kellel on<br />

õigus saada<br />

hooldajatoetust?<br />

Kas<br />

valge kepiga<br />

liikujat<br />

tuleb tänaval<br />

aidata?<br />

Jaanuar 2014<br />

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest<br />

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja<br />

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!<br />

Nr 24<br />

Foto: Mari Luud<br />

Isiklik abistaja on<br />

minu jaoks silmad<br />

Põletavaid teemasid järgmises numbris:<br />

Kuhu panna puuetega inimesed hooldekodude sulgemise järel?<br />

Millist tuge vajaksid enneaegselt sündinute vanemad?<br />

Kuidas edeneb puuetega laste jaoks hoiukodu loomine?

2 Idee<br />

3<br />

Pimedad<br />

suusamäel<br />

Üks mu tuttav, kes elab<br />

Ameerikas, saatis mulle<br />

foto, mille oli teinud<br />

Washingtoni lähedal suusakeskuses,<br />

kus ta oma lapsega vabal ajal<br />

sportimas käib.<br />

Ta teab, et tunnen huvi puuetega<br />

inimeste eluolu vastu, ja seekord<br />

olid tema fotokaamera ette jäänud<br />

pimedad mäesuusatajad, kes harjutasid<br />

koos tugiisikutega mäest<br />

allalaskmist. Mägi polnud teab<br />

mis kõrge ega järsk, paras keskmine,<br />

aga koos lifti ja kõige vajalikuga.<br />

Seal nad siis kõrvuti teistega<br />

kaunist talvepäeva veetsidki.<br />

„Kõigil kiivrid peas, pimedatel<br />

ja nende tugiisikutel seljas oranžid<br />

vestid kirjadega „Blind” (pime) või<br />

„Guide” (instruktor). Kogu asi toimus<br />

nagu juhtkoertegagi: instruktor<br />

oli kogu aeg suusataja kõrval ja<br />

koos nad seal siis vihisesidki,” kirjutas<br />

mu tuttav.<br />

Täpselt aasta tagasi oli ta mulle<br />

saatnud samal suusamäel tehtud<br />

pildi, kus spordiga tegelesid ratastoolilapsed.<br />

Mäejalamil tõsteti nad<br />

spetsiaalsetesse suuskadega toolidesse<br />

ja treenerite juhendamisel<br />

läkski sõit lahti.<br />

Miks ameeriklased seda teevad?<br />

Päris kindlasti on USA maa,<br />

kus osatakse raha lugeda. Erinevalt<br />

vana Euroopa heaoluriikidest<br />

ei tehta seal üldiselt asju, mis end<br />

„ära ei tasu”. On ilmselt leitud, et<br />

kui tagada puuetega inimestele<br />

võrdsed võimalused, siis toetab<br />

see nende edasist iseseisvust<br />

ja motivatsiooni tulla eluga toime<br />

ning panustada ka omalt poolt<br />

ühiskonda võrdväärselt teistega.<br />

Riigile tähendab see tulevikus<br />

maksutulu ja väiksemat sotsiaalabi<br />

andmise koormust.<br />

Loodetavasti avastame ka Eestis<br />

peatselt võrdsete võimaluste tõelise<br />

sisu.<br />

Tiina Kangro<br />

peatoimetaja<br />

Üleriigiline<br />

hoolde kodude päev<br />

võib teoks saada<br />

Eelmises ajakirjas<br />

välja pakutud idee<br />

hakata korraldama<br />

üleriigilist hooldekodude<br />

avatud uste<br />

päeva sai üllatavalt hea<br />

vastuvõtu. Tundub, et<br />

teemegi selle nüüd teie<br />

kõigiga koos teoks.<br />

Kirjeldasime Suurbritannias<br />

eelmise jaanipäeva paiku avalöögi<br />

saanud algatust, mis läks igati korda.<br />

Brittide mõte oli selles, et kui<br />

anda avalikkusele võimalus osa<br />

saada hooldeasutustes toimuvast,<br />

hakkavad ka asutuste sees toimuma<br />

muutused. Kõik algab ju suhtumisest.<br />

Suhtumist mõjutavad<br />

aga tihtipeale eelarvamused. Nii<br />

võibki mõni meediasse sattunud<br />

taunitav juhus muuta paljude inimeste<br />

peas hooldekodude kuvandi<br />

negatiivseks, kuigi tegelikult<br />

tehakse enamikus asutustes suure<br />

pühendumisega head tööd.<br />

avatud uste<br />

päev 2014<br />

Ilmub alates oktoobrist 2011<br />

Väljaandja<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

Faehlmanni 12,<br />

10125 Tallinn<br />

Tel 628 4405<br />

E-post info@vedur.ee<br />

Praeguseks on juba ligi 30 Eesti<br />

hooldusasutust teatanud oma<br />

soovist ja valmisolekust ühisel avatud<br />

uste päeval kaasa lüüa. Ollakse<br />

sama meelt, et iga kodu võib ju oma<br />

avatud uste päevi korraldada, aga<br />

siis ei levi sõnum eriti kaugele ning<br />

ka külastajaid napib. Kui kuulutada<br />

välja ühine üritus, oleks huvilisi äkki<br />

hoopis rohkem!<br />

Nüüd ongi vaja mõelda, millal see<br />

päev olla võiks (ilmselt hiliskevadel<br />

või varasuvel, mõnel pühapäevasel<br />

päeval), ja asuda ettevalmistusi tegema.<br />

Ootame kõikide ideid ja ettepanekuid.<br />

Ning muidugi uusi kaasalööjaid<br />

– teretulnud on nii tavalised<br />

eakatekodud kui ka erihoolekandega<br />

tegelevad asutused.<br />

Ootame teateid Puutepunkti(de)<br />

toimetusse, meiliaadressile info@<br />

ehol.ee või Facebooki kaudu „Puutepunkti”<br />

kodulehel.<br />

Puutepunktide toimetus<br />

Eesti Hooldajate Liit (EHOL)<br />

© OÜ Haridusmeedia 2014<br />

Peatoimetaja Tiina Kangro<br />

Toimetajad Anne Lill,<br />

Kaidor Kahar<br />

Keeletoimetaja Kaja Türk<br />

Trükiarv 10 000<br />

Tellimine www.vedur.ee<br />

Võtame hooldeasutustelt<br />

osa tööd ja raha ära<br />

Eestis on riiklikud<br />

hoolduse pearahad<br />

mitu korda suuremad<br />

kui kodus hooldamise<br />

tasud. Vaba ettevõtlus<br />

hooldusteenuste<br />

osutamises võiks<br />

süsteemi tervendada.<br />

Hiiumaa naine Malle Kobin, kes<br />

ühtlasi on Eesti Kasuperede Liidu<br />

juht, paljulapseline ema ja pika<br />

kogemusega kasulaste kasvataja,<br />

tegi hiljuti läbi julge eksperimendi.<br />

Kord on praegu selline, et kui pere<br />

võtab enda juurde elama kasulapse,<br />

toetab riik teda 192 euroga kuus.<br />

Kui laps on aga hooldusel asutuses,<br />

maksab riik lastekodule üle 700 euro<br />

(puudega lapse eest ligi 1200 eurot)<br />

kuus.<br />

Malle aga uuris seadust, asutas<br />

mittetulundusühingu ja taotles<br />

maavalitsusest tegevusluba, et hakata<br />

osutama oma kasulastele oma<br />

kodus asenduskoduteenust. Nüüd<br />

saavad ka Malle kasulapsed riigilt<br />

sama suurt pearaha, kui nad saaksid<br />

lastekodus elades. Malle ja tema abikaasa<br />

on juba aastaid olnud nii oma<br />

kui ka juurdevõetud lastele väga<br />

head vanemad ning nüüd on nende<br />

võimalused oma tööd teha veel<br />

paremad.<br />

Siit tekibki mõte, miks ei võiks<br />

samal viisil lahendada osa puuetega<br />

inimeste eest hoolitsemise.<br />

Minikeskused<br />

Kõige raskemad, keeruliste terviseriketega,<br />

erilisi hooldustingimusi<br />

ja tugevdatud järelevalvet vajavad<br />

psüühikahäiretega inimesed peaksid<br />

ilmselt jääma tulevikuski spetsialistide<br />

hoole alla asutustes. Pisut<br />

kergemate vaimse arengu häiretega<br />

inimeste toetamise võiksid aga näiteks<br />

kas või nende oma vanemad<br />

korraldada hulgapeale nii, et mõni<br />

(muidu näruse hooldajatoetusega<br />

Mõte: Downi sündroomiga Sandri juures oleks ruumi veel paarile samasugusele<br />

noorele. Koos oleks rõõmsam ja ka Sandri ema töö saaks nii<br />

tasutud. Kaader saatest „Puutepunkt”<br />

Mõistlik töö mõistliku tasu eest<br />

Tavalise (eritingimusteta) erihooldekodu riiklik pearaha on kliendi kohta<br />

419 eurot kuus. Kogukonnas elamise, toetatud töö või toetatud elamise<br />

pearaha jääb 100 ja 225 euro vahele. Pearahale lisaks on igal sellisel inimesel<br />

umbes 250-eurone töövõimetuspension.<br />

Paindlikke skeeme rakendades võiks mõneski majas, korteris või talus tekkida<br />

„minihoolduskeskus”, mille eelarveks kujuneks kahe-kolme inimese<br />

peale 500–1500 eurot kuus, viie-kuue peale aga kuni 3000 eurot kuus. See sõltub<br />

muidugi sellest, kas tegutsetakse päeval või ööpäev läbi.<br />

Kui mõnel „hooldusettevõtjal” on näiteks väike äri (lillepood, talumajand,<br />

käsitöökoda), saaksid hooldatavad seal abiks olla ja uusi oskusi omandada.<br />

Peale selle võimaldaks teenitav raha palgata näiteks sotsiaaltööspetsialisti või<br />

psühholoogi, kes käiks abiks, olgu või korra-paar nädalas.<br />

Sellised projektid ei peaks tähendama, et inimesed antakse hooldusele<br />

eluks ajaks. Võib ju leppida kokku näiteks aastaks ja siis vaadata, mis edasi<br />

saab. Mida asjast arvate?<br />

kodus istuv) lapsevanem saaks sellega<br />

töö ja sissetuleku, mõned teised<br />

aga oma hoolealustele hea koha, kus<br />

olla ja tegutseda.<br />

Selliseid väikesi, kahe-kolme või<br />

nelja-viie tuge vajava puudega inimese<br />

grupi- või tegevuskeskusi<br />

võiks luua igale poole. Siis ei peaks<br />

vanemad oma järeltulijat viima kaugel<br />

asuvasse hooldekodusse või jääma<br />

pärast lapse kooliaja lõppu igaüks<br />

ühekaupa koju, vaesusse ja eraldatusse,<br />

last hooldama.<br />

Selliselt võiksid asju korraldada<br />

eeskätt juba omavahel tuttavad<br />

pered, kelle lapsed on koos koolis<br />

käinud, kes üksteist tunnevad ja<br />

omavahel sobivad. Miks mitte aga<br />

otsida ka uusi kliente, keda oskaks<br />

soovitada sotsiaalkindlustusamet<br />

või kohalik omavalitsus.<br />

Tiina Kangro<br />

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 2012. aastal maksti Eestis hooldajatoetusteks 6 774 595 eurot.<br />

Jaanuar 2014

4<br />

Probleem<br />

5<br />

Kellel on õigus saada hooldajatoetust?<br />

Paljud inimesed on segaduses,<br />

kuna ei saa täpselt<br />

aru, kellele ja millistel<br />

tingimustel makstakse<br />

hooldajatoetust ning<br />

missuguste reeglite järgi<br />

see käib. Paraku ei olegi<br />

Eestis juba ligi kümme<br />

aastat selle toetuse<br />

jaoks ühtset korda.<br />

Enne 2005. aastat oli hooldajatoetus<br />

riiklik toetus, millel oli kindel<br />

suurus ja maksmise kord. Seejärel<br />

läks toetuse maksmine üle kohalikele<br />

omavalitsustele. Leiti, et kuna<br />

just omavalitsused peavad sotsiaalhoolekande<br />

seaduse järgi pakkuma<br />

oma piirkonnas abivajajatele sotsiaalteenuseid,<br />

tuge ja rahalist abi,<br />

siis on parem, kui n-ö komplekti<br />

kuulub ka hooldajatoetus.<br />

Sel otsusel oli selge põhjendus.<br />

Nimelt oli hooldajatoetuse saajate<br />

arv hakanud tormiliselt kasvama.<br />

Arvati, et omavalitsused määravad<br />

toetusi liiga kergekäeliselt, sest raha<br />

tuli ju riigi taskust. Nii otsustatigi<br />

anda toetusteks mõeldud raha omavalitsustele,<br />

et nad vastutaksid kõige<br />

eest ise. Kui rahakott on ühes kohas,<br />

on võimalik paremini planeerida,<br />

kuidas sotsiaaltööd teha.<br />

Ehk polegi tark maksta hooldajatele<br />

näpuotsast väikesi toetusi,<br />

vaid panna ressursid kokku ja avada<br />

hooldatavate jaoks hoopis päevahoide,<br />

arendada invatransporti ja<br />

muid teenuseid.<br />

Omavalitsused otsustavad<br />

Varasemate riiklike reeglite asemel<br />

sai nüüd iga omavalitsus õiguse<br />

koostada oma reeglid ja korraldada<br />

toetuse maksmine just nii, nagu ta<br />

õigeks peab. Kui varem võisid hooldajatoetust<br />

saada vaid mittetöötavad<br />

inimesed, siis nüüd see piirang<br />

puudub: kui omavalitsus nii otsustab,<br />

võib ta toetust maksta ka näiteks<br />

puudega lapse emale, kes käib<br />

tööl, kuid vajab siiski abi.<br />

Ka siis, kui puudega lapse vanem käib tööl ega vormista end hooldajaks,<br />

vajab ta tuge, sest hooldamisele võib kuluda kogu tööväline aeg.<br />

Ja mida teha siis, kui laps haigestub? Kaader saatest „Puutepunkt”<br />

Nii on näiteks mõned omavalitsused<br />

otsustanud, et ei maksa pereliikmetele<br />

üldse hooldajatoetust,<br />

sest lähisugulastel on perekonnaseaduse<br />

järgi niigi hoolduskohustus.<br />

Mõned teised omavalitsused<br />

on aga otsustanud maksta just puudega<br />

last hooldavatele vanematele<br />

varasemaga võrreldes neli-viis korda<br />

suuremat toetust, sest on aru saanud,<br />

et just perekondi on vaja päästa<br />

muresse ja ülekoormusse uppumast.<br />

Kui Tallinnas näiteks on puudega<br />

lapse vanema hooldajatoetus<br />

19 eurot kuus (ja seda ei maksta, kui<br />

vanemal on mis tahes muu sissetulek,<br />

olgu või lapsepuhkuse tasu), siis<br />

Tartus ja Pärnus on see puude raskusest<br />

lähtudes 60–100 eurot kuus.<br />

Sotsmaksuga või ilma<br />

Mõnes omavalitsuses on jällegi<br />

kord, et täisealiseks saanud puudega<br />

inimese hooldajale toetust ei maksta.<br />

Mõnes lõpetatakse hooldatava<br />

täisealiseks saamisega koos toetuse<br />

saaja eest sotsiaalmaksu tasumine,<br />

see toob aga kohe kaasa haigekassa<br />

ja pensionikindlustuse lõppemise.<br />

Kinni peetakse siiski tavast, et kui<br />

puudega lapse vanem kvalifitseerub<br />

oma omavalitsuse reeglite järgi<br />

hooldajatoetuse saajaks ega ole<br />

muul moel haigus- ja pensionikindlustusega<br />

kaetud (selle tagab töötamine,<br />

töötukassas arvel olek, lapsepuhkusel<br />

olek), siis peab omavalitsus<br />

koos hooldajatoetusega tasuma<br />

tema minimaalse sotsiaalmaksu. Nii<br />

tekibki olukord, kus inimene saab<br />

toetust peaaegu olematu 19 eurot<br />

kuus, aga omavalitsusele läheb see<br />

maksma 125 eurot kuus (1500 eurot<br />

aastas), sest minimaalne sotsiaalmaks,<br />

mis annab ravikindlustuse, on<br />

105,6 eurot kuus. See raha tagab siis<br />

hooldamise tõttu töölt eemale jäänud<br />

vanemale iga aasta eest ka pensionistaaži<br />

miinimumi.<br />

Lisada jääb nüüd vaid seda, et<br />

kogu mäng käib küll omavalitsustes<br />

kehtestatud reeglite järgi, aga ega<br />

nende otsused ei tule siiski taevast.<br />

Kohalikel on õigus oma soovi avaldada,<br />

otsuste tegemisel kaasa rääkida<br />

ja just nemad valivad ju ka omavalitsustele<br />

juhid.<br />

Tiina Kangro<br />

7 miljonit<br />

eurot aastas<br />

2012. aastal maksid Eesti omavalitsused hooldajatoetust<br />

14 095 inimese hooldajale. Umbes iga kuuenda hooldaja<br />

eest maksti koos toetusega ka sotsiaalmaksu (tervise- ja<br />

pensionikindlustus).<br />

Toetused / Sotsiaalmaks<br />

Laste hooldajad<br />

485 241 € 616 982 €<br />

44% 56%<br />

toetused sotsiaalmaks<br />

kokku 1 102 223 €<br />

Täiskasvanute hooldajad<br />

1 990 251 €<br />

35%<br />

sotsiaalmaks<br />

3 682 121 €<br />

65% toetused<br />

kokku 5 672 372 €<br />

Hooldatavate vanus,<br />

kelle hooldajatele<br />

maksti toetust<br />

9661 2282 994 1158<br />

Üle 65 aasta 40–64 aastat 18–39 aastat Kuni 18 aastat<br />

Hooldajatoetuse<br />

saajate arv väheneb<br />

22 831<br />

22 600<br />

22 289<br />

21 079<br />

19 348<br />

15 633<br />

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012<br />

Allikas: sotsiaalministeeriumi 2012. aasta andmed<br />

14 566<br />

14 095<br />

Kuidas toimub<br />

hooldaja määramine?<br />

Omavalitsustes peab olema kehtestatud hooldaja määramise<br />

kord, millega täpsustatakse, kellele hooldaja määratakse,<br />

keda ei saa hooldajaks määrata, milliste dokumentide<br />

alusel seda tehakse jms.<br />

Kui hooldaja või hooldust vajav inimene pöördub hooldaja<br />

määramise sooviga kohaliku omavalitsuse poole, on<br />

sotsiaaltöötajal õigus hinnata hooldusvajadust (selleks on olemas<br />

soovituslik juhend): milles hooldust vajav inimene abi vajab,<br />

millega ise toime tuleb, millised on kodused tingimused jms.<br />

Kui hooldusvajadus on täpsustatud, uurib sotsiaaltöötaja,<br />

kas võimalik hooldaja jõuab, oskab ja soovib täita ülesandeid,<br />

mida hooldamine kaasa toob.<br />

Pärast kokkuleppele jõudmist määrab kohalik omavalitsus<br />

õigusaktiga hooldaja kas tähtajaliselt või tähtajatult.<br />

Kui hooldamist vajaval inimesel endal ei ole kedagi hooldajaks<br />

pakkuda, otsib sobiva hooldaja omavalitsus. Juhul<br />

kui hooldajat ei leita, tuleb hooldus korraldada teisiti, näiteks<br />

päevases või ööpäevaringses hoolekandeasutuses.<br />

Kui taotleja ei nõustu kohaliku omavalitsuse otsusega,<br />

on tal õigus otsus vaidlustada. Selleks tuleb esitada vaie<br />

maavanemale. Allikas: sotsiaalministeerium<br />

Tööl käiv pereliige saab<br />

haigekassa hooldushüvitist<br />

Hiljuti lubas sotsiaalminister vähihaigete laste vanematele, et<br />

algatab ravikindlustuse seaduse muutmise, tagamaks neile võimaluse<br />

saada rahalist tuge kogu aja eest, mil nad last haiglas või<br />

kodus hooldavad. Jääme huviga ootama, kas ministri lubatud<br />

muudatus hakkab puudutama ka kõikide teiste raskete haiguste<br />

ja puuetega lapsi.<br />

Praegu näeb ravikindlustuse seadus tööl käivatele hooldajatele<br />

ette järgmisi hooldushüvitisi:<br />

kuni 12-aastase (terve või puudega) lapse põetamise korral<br />

kodus või haiglas kuni 14 kalendripäeva eest;<br />

üle 12-aastase haige perekonnaliikme kodus põetamise<br />

korral kuni 7 kalendripäeva eest;<br />

alla 3-aastase (terve või puudega) lapse või alla 16-aastase<br />

puudega lapse hooldamise korral, kui hooldaja ise on<br />

haige või saab sünnitusabi, kuni 10 kalendripäeva eest.<br />

Kõigil neil puhkudel makstakse hooldushüvitist esimesest haiguspäevast<br />

80 protsenti hüvitise saaja eelmise kalendriaasta<br />

keskmisest töötasust. Kui haigus kujuneb pikemaks ja põetusvajadus<br />

kestab, saab näidustuse korral alustada uut hoolduslehte.<br />

Paljudele puuetega laste vanematele on suur probleem<br />

see, et lapse 12-aastaseks saamise järel ei<br />

luba seadus neil enam lapsega haiglas oleku aja<br />

eest nn hoolduslehte saada. Seadus on arvestanud, et<br />

12-aastane suudab juba üksi haiglas olla, kuid puuetega<br />

laste kohta see tihtipeale ei käi.<br />

Teine mure on selles, et mittetöötav hooldaja ei saa<br />

hooldushüvitist (isegi kui ta eelmisel aastal töötas), koos<br />

lapsega haiglas olles peab ta aga ikkagi maksma voodipäevatasu.<br />

Veel üks mure on pere teiste laste eest hoolitsemine,<br />

kui üks vanem peab veetma haige või puudega lapsega<br />

pikki perioode haiglas. Praegu ei ole teisele vanemale<br />

või hooldajale ette nähtud ühtki toetust. Puutepunktid<br />

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Hooldajatoetust maksti 14 095 puudega inimese hooldajale. Jaanuar 2014

6<br />

Elu lugu<br />

7<br />

Pime Varvara, kes<br />

tahab saada kirjanikuks<br />

Foto: Mari Luud<br />

Varvara ja Aide tutvusid<br />

kolm ja pool aastat<br />

tagasi. Vastne Tartu<br />

ülikooli eripedagoogika<br />

tudeng Aide Tõnissoo<br />

oli saanud ülesandeks<br />

koostada ühe vabalt<br />

valitud kooli tutvustus<br />

ning tema valik langes<br />

Tartu Emajõe koolile,<br />

kus õpivad nägemispuudega<br />

lapsed ja<br />

noored. Sealt sai alguse<br />

põnev rännak, mis on<br />

praeguseks muutnud<br />

mõlema noore inimese<br />

elu.<br />

“Ega see<br />

tugiisiku pool<br />

ei ole meie suhetes<br />

üldse kõige<br />

tähtsam. Ja mõnes<br />

mõttes võib isegi<br />

öelda, et Varvara<br />

on hoopis mulle<br />

tugiisikuks.<br />

“Õppealajuhataja<br />

hoiatas<br />

ette, et tüdruk<br />

on „iseloomuga”<br />

ega klapi sugugi<br />

kõigiga.<br />

„Õppealajuhataja Ülle Veede võttis<br />

mind sõbralikult vastu. Käisime maja<br />

läbi, sain näha tehnilisi abivahendeid,<br />

millega pimedad lapsed loevad, kirjutavad<br />

jne. See kõik oli minu jaoks<br />

nii põnev ja silmaringi rikastav, nii<br />

uus ja huvitav, et mul tekkis tahtmine<br />

nägemismeelest ilma jäänud inimeste<br />

eluolu põhjalikumalt tundma<br />

õppida,” räägib Aide.<br />

„Küsisingi siis õppealajuhatajalt,<br />

kas ma saaks äkki mõni teine kord<br />

nende juurde tulla, näiteks vabatahtlikuna<br />

praktikale. Ehk ta teab<br />

soovitada mõnd õpilast, kellele võiksin<br />

vabal ajal seltsiks olla või midagi<br />

sellist. Temaga koos kas või õue<br />

jalutama minna. Ta mõtles hetke ja<br />

soovitas lõpuklassis õppivat Varvara<br />

Kuritsinat. Kuigi hoiatas ette, et tüdruk<br />

on „iseloomuga” ega klapi sugugi<br />

kõigiga.”<br />

Sõbrad esimesest hetkest<br />

„Mäletan seda päeva väga hästi,”<br />

meenutab Varvara aastatetagust<br />

kohtumist Aidega. „Õppealajuhataja<br />

tuli klassi minu juurde ja ütles:<br />

üks inimene tahab sinuga tutvuda.<br />

Tahab...!? No mis siis ikka, kui inimene<br />

tahab! Tuleb talle see võimalus<br />

anda. Läksin õppealajuhatajaga<br />

koos tema kabinetti ja seal me esimest<br />

korda kohtusimegi. Ajasime<br />

pisut juttu, Ülle Veede rääkis Aidele<br />

natukene sellest, kuidas pimedat<br />

väljas liikudes abistada, ja järgmine<br />

kord läksime juba koos jalutama.<br />

Me sobisime teineteisega esimesest<br />

hetkest ning meist said kiiresti parimad<br />

sõbrad.”<br />

Praeguseks on Aide ja Varvara ülikoolikaaslased.<br />

Aide hakkab lõpetama<br />

eripedagoogika bakalaureuseõpet<br />

ja Varvara on vene filoloogia<br />

esimese kursuse tudeng. Aidest on<br />

saanud üks Varvara abistajatest, kes<br />

aitab pimedat sõbrannat väljas liiku-<br />

mise, kõikmõeldavate dokumentide<br />

vormistamise ja asjaajamiste juures.<br />

„Aga ega see tugiisiku pool ei ole<br />

meie suhetes üldse kõige tähtsam.<br />

See on ju loomulik, et sõbrad on teineteisele<br />

toeks ja abiks. Ning mõnes<br />

mõttes võib isegi öelda, et Varvara ...<br />

on hoopis mulle tugiisikuks,” tunnistab<br />

Aide üllatuslikult. „Oleme sõbrad,<br />

see on igal juhul number üks,”<br />

on ka Varvara Aidega ühte meelt.<br />

Ei mäleta elu nägijana<br />

Varvara jäi nägemisest ilma aasta<br />

ja kahe kuu vanusena. Tal ei ole<br />

eriti mälestusi sellest, kuidas maailm<br />

nägijale paistab. Tüdruk haigestus<br />

vähki, teda opereeriti ja pärast<br />

seda nägemine kadus. Miks, ei tea<br />

keegi. Pisike laps aga võtab elu nii,<br />

nagu see on. Ja lepib tegelikkusega<br />

ega muretsegi eriti. Varvara jaoks<br />

oli kõige raskem pigem see, et tema<br />

pereliikmetel läks leppimine palju<br />

raskemalt.<br />

Piiga mäletab, kuidas tema nägemist<br />

üritati mitmesuguste ravimeetoditega<br />

taastada. Lootusetu võitlus<br />

vältas pea kümmekond aastat<br />

ning kõik need dieedid, mähised ja<br />

salvidega võidmised olid äärmiselt<br />

piinarikkad. „Minu ainsaks relvaks<br />

kõige selle vastu olid pisarad. Nutsin<br />

tundide kaupa kummuli voodil.<br />

Viimaks mind vabastati sellest ja vist<br />

kõige rohkem põhjusel, et ka vanemad<br />

said aru: nad olid jäänud petturi<br />

küüsi,” räägib Varvara.<br />

Koolitee algus oli pimedale tüdrukule<br />

samuti vaevaline. Emajõe kooli<br />

2. klassis jäi ta istuma, sest ei osanud<br />

eesti keelt ega saanud tegelikult<br />

üldse aru, mida temalt nõutakse, või<br />

miks. Oma esimestest kooliaastatest<br />

mäletab Varvara vaid kõikehaaravat<br />

soovi, et teda ometi rahule jäetaks.<br />

Ent 5. klassis tuli murrang. Õpingud<br />

hakkasid justkui iseenesest edenema<br />

ning tunnistusele ilmusid esimesed<br />

viied. Pärast kooli lõpetamist<br />

oli ülikool juba loogiline jätk. „Kuigi<br />

mitte kerge, sest mul on see häda, et<br />

ma kardan kõike uut palju rohkem<br />

kui asi väärt,” täpsustab Varvara.<br />

„Tegelikult oli gümnaasiumi lõpetamine<br />

ikkagi väga pingutav ning<br />

ma olin pärast seda nii väsinud, et<br />

palusin vanematel lasta mul üks aasta<br />

niisama kodus puhata. Kuigi kõik<br />

püüdsid mind veenda, et kui ma<br />

õpingutes aasta vahele jätan, siis ma<br />

enam ülikooli ei lähegi. Nad muretsesid,<br />

et see on siis juba palju raskem<br />

kui otse koolist minnes. Nüüd võin<br />

aga öelda, et see polnud sugugi nii<br />

hirmus. Ja väike vahe järelemõtlemiseks<br />

kulus tegelikult ära.”<br />

Kursuse priimus<br />

Tartu ülikooli slaavi filoloogia<br />

osakonna juhataja Ljubov Kisseljova<br />

tunnistab, et pime tudeng ehmatas<br />

ka nemad esialgu ära. Polnud<br />

ju kogemust, kuidas temaga suhelda<br />

ja mil moel hakkama saada, kui<br />

tudeng õppejõudu ei näe. Varvaraga<br />

on aga kõik läinud üle ootuste hästi.<br />

Just tema on kursusekaaslaste jaoks<br />

eeskuju, mitte vastupidi.<br />

„Ta on tublimast tublim! Võrratu<br />

tüdruk!” kiidab Kisseljova oma õpilast.<br />

„Varvara teadmised on sügavad<br />

ja laiahaardelised, alailma üllatab<br />

ta õppejõude ja kaasõpilasi oma<br />

teadmistega. Ühes seminaris näiteks<br />

lugesime Aleksandr Puškini „Boris<br />

Godunovi”. Varvara esitas peast terveid<br />

stseene! Teised tudengid jäid<br />

lihtsalt tummaks. Nemad ei oska<br />

seda raamatustki nii ilusasti ette<br />

lugeda, nagu tema seda kõike peast<br />

tegi,” meenutab õppejõud.<br />

Jaanuar 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Sotsiaalmaksu tasuti 2368 hooldustoetuse saaja eest.<br />

Jaanuar 2014

8<br />

Elu lugu<br />

9<br />

Vastastikku<br />

rikastav suhe<br />

Aide Tõnissoo:<br />

Varvara on õpetanud mulle<br />

kannatlikkust. Et punktist A<br />

punkti B jõudmine võib võtta aega<br />

ja vaeva, aga kõige tähtsam on see,<br />

et asud teele ja liigud oma eesmärgi<br />

poole.<br />

Ta on õpetanud mulle ka leplikkust.<br />

Eks õhkab temagi ju mõnikord:<br />

ah, miks ma pean olema pime?!<br />

Aga mis teha, kui seda muuta ei saa?<br />

Olen saanud süüvida pimeda<br />

inimese sisemaailma ja see on<br />

äärmiselt rikastav olnud. Väga põnev<br />

on kogeda, kuidas ta pimedana tajub<br />

seda, mida meie nii iseenesest mõistetavana<br />

näeme. Näiteks värvid. Sinine<br />

on tema jaoks taeva värv ja taevast<br />

kujutab ta ette paljude sõnaliste kirjelduste<br />

põhjal, mida ta on lugenud.<br />

Roheline jälle on rohu värv. Ta teab,<br />

kuidas rohi lõhnab, kuidas see tundub<br />

talla all, kui paljajalu käia. Talle asendavad<br />

nägemist teised meeled ja tema<br />

teadmised.<br />

Nägijale on pimedus hirmutav.<br />

Aga Varvarale on hirmutav see,<br />

kui ta ei saa mõnel hetkel ümbruse<br />

tunnetamiseks infot teiste meelte kaudu.<br />

Ta on rääkinud, et kord jätsid vanemad<br />

ta üksi suvilasse ja tema jaoks oli<br />

see väga hirmutav, sest seal valitses<br />

täielik vaikus. Tal puudus võimalus<br />

saada ümbritsevast vähimatki talle<br />

arusaadavat infot oma olemasolevate<br />

meelte abil.<br />

Peamine on aga see, et Varvara<br />

kõrval olen ka ennast rohkem<br />

armastama hakanud. Olen avastanud,<br />

kui tühiste asjade pärast olen vahel<br />

pisaraid valanud ja õnnetu olnud.<br />

Varvara on pannud mind mõtisklema<br />

asjade üle, mille olemasolu ma varem<br />

isegi ei märganud. Ta annab oma positiivsusega<br />

mulle jõudu ja usku, et kõik<br />

siin maailmas on võimalik.<br />

Varvara Kuritsina:<br />

Aidelt olen saanud abi ja toetust<br />

igapäevaelus, aga mis veel<br />

tähtsam – enesekindlust ja usaldust<br />

iseenda vastu. Kinnitust sellele, et<br />

tähtis pole see, kas sa näed või ei näe,<br />

vaid kõige tähtsam on see, kes sa inimesena<br />

oled.<br />

Meil on Aidega alati millestki<br />

rääkida ja millegi üle üheskoos<br />

mõelda. Me rikastame teineteist vastastikku,<br />

õpime teineteiselt.<br />

Mõnikord arutleme, et võibolla<br />

oleme juba eelmises elus<br />

kohtunud. Aga äkki siis oli kõik hoopis<br />

vastupidi – et mina olin terve ja Aide<br />

mõne puudega.<br />

“Tegelikult<br />

oli gümnaasiumi<br />

lõpetamine ikkagi<br />

väga pingutav. ning<br />

ma olin pärast<br />

seda nii väsinud, et<br />

palusin vanematel<br />

lasta mul üks aasta<br />

niisama kodus olla.<br />

„Mõnikord on meil isegi mure,<br />

et Varvara on teistest nii palju ees,<br />

et jätab ülejäänud varju. Siis lihtsalt<br />

laseme nimme teistel rääkida<br />

ja palume Varvaral vakka olla.<br />

Ütlemegi kohe nii, et Varvara teab<br />

nagunii, aga nüüd kuulame, mida<br />

teised räägivad. Igatahes on väga<br />

tore, et nii andekas ja sealjuures nii<br />

töökas neiu on meie keskel.”<br />

Ka esimene eksamisessioon on<br />

Varvaral läinud väga hästi. Kuigi ta<br />

tunnistab, et närveerib enne eksameid<br />

kõvasti: „Iga kord mõtlen, et<br />

ju mul eelmistel eksamitel lihtsalt<br />

vedas, et hea hinde sain. Et nüüd<br />

on pea täiesti tühi ja kui saaks ainult<br />

kuidagimoodi läbi! See ongi mu<br />

suurim soov eksamipäeva hommikul<br />

ülikooli poole astudes,” naerab<br />

Varvara.<br />

Tahab saada kirjanikuks<br />

Varvara sõnul on elu pärast ülikooli<br />

lõpetamist tema jaoks veel<br />

nii kauge aeg, et konkreetsemaid<br />

plaane ta selle jaoks praegu teinud<br />

ei ole. Nagu Aidegi tahab ta esialgu<br />

vaid edasi õppida. Kuigi, üldisemas<br />

plaanis on tal oma tulevikuunistused<br />

olemas. Varvara tahab nimelt<br />

saada kirjanikuks. Ning samas tegeleda<br />

ka ajalooga. Näiteks proovida<br />

luua mingit süsteemi mütoloogias.<br />

„Täpselt nii, nagu Aide tahab luua<br />

süsteemi hoolekandes,” naerab Varvara<br />

ise.<br />

„Juba Emajõe koolis õppisin, et<br />

eri rahvastel on erinevad müüdid.<br />

Samas on mõned motiivid neis<br />

väga sarnased. Neid motiive võiks<br />

koguda ja süstematiseerida. Seda<br />

ma juba teengi. Mis sest välja tuleb,<br />

kes teab! Aga eks see saab selgeks<br />

siis, kui töö on kunagi tehtud.”<br />

Isikliku elu poole pealt on Varvaral<br />

tulevik täpselt läbi mõeldud. Nii<br />

ta vähemasti väidab. „Ma ei kavatse<br />

abielluda. Mitte sellepärast, et<br />

olen pime ja võib-olla keegi ei tahagi<br />

mind. Põhjus on selles, et ma tahan<br />

väga olla vaba. See on mulle kõige<br />

tähtsam. Nagu Byron kirjutab: laske<br />

mul olla prii! Aga laste mõttes –<br />

ma tahaksin olla tädi. Ma unistan<br />

Varvara ja Aide käivad pea igal koolipäeval koos<br />

ka lõunat söömas. Iga selline käik on Varvarale<br />

ühtlasi orienteerumistreening, kus ta sammhaaval<br />

laiendab tuttavat ala. Foto: Mari Luud<br />

sellest, et minu vanem vend saab<br />

ükskord tütre, kellele saaksin käsitööd<br />

õpetada ja muinasjutte jutustada.<br />

Ma tean palju muinasjutte ja<br />

ma õpin neid kogu aeg juurde. Just<br />

selleks, et neid kunagi oma vennatütrele<br />

jutustada. Kui ta on mul ükskord<br />

olemas.” Anne Lill<br />

Televaatajad olid<br />

nördinud viletsast<br />

ühiselamust<br />

Pärast „Puutepunkti” saadet Varvarast ja Aidest küsisid<br />

paljud vaatajad, miks peab pime tudeng elama ühiselamus,<br />

mis asub kesklinnast kaugel ja on nii halvas seisukorras.<br />

Kas Tartu ülikoolil pole siis tõesti võimalusi<br />

erivajadustega tudengile sobivamat elamispinda leida?<br />

Aide Tõnissoo:<br />

„Põhjus, miks Varvara just sellesse üsnagi väsinud<br />

välimusega ühiselamusse elama sattus, peitub selles, et<br />

ta oli lihtsalt avalduse saatmisega pisut hiljaks jäänud.<br />

Võib-olla oleksin ka mina pidanud teda õigel ajal rohkem<br />

tagant torkima, aga minul lipsas see asi samuti silmist-kõrvust<br />

mööda. Ülikoolis on selline kord, et kindlal<br />

kuupäeval tuleb õhtul kella kaheteistkümneni üleval<br />

püsida ja kui kell lööb uue kuupäeva algust, tuleb avaldus<br />

ära saata. Tung ühikatesse on suur ja kes ees, see<br />

mees – saab parema elamise.<br />

Teiseks: ühiselamukohta taotledes ei andnudki Varvara<br />

teada, et on pime. Ta ei oskagi nii mõelda, et tema erivajadus<br />

on midagi sellist, mis peaks ta teistega võrreldes<br />

eritingimustesse seadma.<br />

Aga Varvara praegusel elamisel on kindlasti see pluss,<br />

et see on odav. Ja ega Varvara ise oma elamise üle tegelikult<br />

ei kurda. Kui kurdaks või käiks siin-seal palumas<br />

ja nutmas, siis arvan, et ta oleks juba mujal parema toa<br />

saanud. Aga tema ei palu ega nuta. Varvara mõtleb üldse<br />

teistes kategooriates. Pigem olen mina teda utsitanud<br />

vahetusvariante nõutama ja sellesama Narva maantee<br />

maja juhataja juba tegelikult pakkuski Varvarale välja üht<br />

teist tuba, mis asub esimesel korrusel. See oleks muidugi<br />

mugavam kui praegune viies korrus. Aga kahjuks oli<br />

see tuba veel kehvemas seisus ja enne kolimist tuleks seal<br />

teha põhjalik remont. Selle taha esialgu vahetus jäigi.”<br />

Varvara Kuritsina:<br />

„Noh, selle kohta, et see maja nii kole välja näeb, et<br />

seinad on täis soditud ja värv pudeneb, ütlen mina alati,<br />

et mul on see pluss, et mina ju seda ei näe! Sellele<br />

aga, et köök ja duširuum on kaugel ning sinna minek on<br />

aeganõudev, vaidlen ma vastu. Nägijale inimesele võib<br />

tunduda, et pime liigub kobamisi ja aeglaselt ning seetõttu<br />

kulub tal iga vahemaa läbimiseks teistega võrreldes<br />

kohutavalt palju aega. Tegelikult see nii ei ole. Kui<br />

teekond on tuttav, liigun ma sama kiiresti kui nägijad.<br />

Kes ei usu, võib järele proovida. Siduge sall silmadele ja<br />

proovige liikuda. Näiteks magamistoast kööki. Kui te<br />

seda näiteks 10. või 20. korda teete, läheb asi juba päris<br />

libedalt!<br />

Mulle on väga tähtis ka see, et maja juhataja võttis<br />

mind väga hästi vastu ja on alati mulle toeks, kui mul on<br />

mõni mure.”<br />

Jaanuar 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Toetuste rahast 38 protsenti läks sotsiaalmaksu tasumiseks.<br />

Jaanuar 2014

10<br />

Elu lugu<br />

11<br />

Pimedana ülikoolilinnas<br />

Varvara igapäevaelu<br />

on ülikoolis õppides<br />

viimse kui detailini<br />

paika pandud. Ta elab<br />

ülikooli ühiselamus,<br />

käib loengutes ja<br />

raamatukogus ning<br />

teeb kõike muud, mida<br />

inimesed ikka.<br />

Tavaliselt tõuseb Varvara kell 7.<br />

Seejärel soojendab kodust toodud<br />

toitu ja keedab kõrvale teed. Ta räägib,<br />

et pliidiga ta veel eriti toimetada<br />

ei julge, aga elektrilist teekannu<br />

enam ei pelga ning tee keetmine<br />

raskusi ei valmista. Hommikusöök<br />

söödud ja nõud pestud, on aeg riietuda.<br />

Ning kui hästi läheb, jääb enne<br />

väljaminekut veel hetk aega lihtsalt<br />

olla ja mõtiskleda. Enne kui tuleb<br />

abistaja ja viib Varvara ülikooli.<br />

Päästev tugiisik<br />

Varvaral on praegu Aide kõrval<br />

veel teinegi tudengist abistaja, kes<br />

tal hommikuti järel käib. Euroopa<br />

Sotsiaalfondi programmi Primus<br />

kaudu saab Varvara stipendiumi,<br />

mis on mõeldudki erivajadustega<br />

tudengitele nende puudest põhjustatud<br />

lisakulude kompenseerimiseks.<br />

Sellest rahast saab Varvara<br />

maksta abistajatele ning ka taksosõitude<br />

eest, mis on vahel paratamatud,<br />

kui tal tuleb näiteks õhtul<br />

hilja kuskilt koju tulla või liikuda<br />

ajal, kus tugiisikud ei saa appi tulla.<br />

„Sellest stipendiumist saan ka<br />

mina nüüd Varvara abistamise eest<br />

tasu,” kõneleb Aide. „Summa on 95<br />

eurot kuus ja minu meelest on see<br />

väga korralik raha. Muidugi abistasin<br />

Varvarat enne stipendiumi saamist<br />

lihtsalt niisama, vabatahtlikuna.<br />

Aga eks teisest küljest – kui<br />

tuleb minna kell kümme, kell kaks,<br />

kell kuus –, see on ikkagi kohustus<br />

ja ülesanne, mis on kogu aeg sinu<br />

peal. Sa pole oma päeva planeerimisel<br />

vaba, kui tead, et teine inimene<br />

ootab sind ja sõltub sinust.<br />

Ja ka Varvara poole pealt vaadates<br />

jälle: eks tal on palju kergem abistajaid<br />

endale appi paluda, kui saab<br />

seda kas või osaliseltki kompenseerida.<br />

Keegi ei taha ju olla lõpmatuseni<br />

lihtsalt paluja ja abistatav.”<br />

Tuleb treenida<br />

Aide räägib, et esialgu vajab Varvara<br />

linnas liikumiseks veel päris<br />

Pimedana<br />

ülikoolis<br />

õppimine on<br />

võimalik siiski<br />

vaid juhul,<br />

kui õppejõud<br />

tudengi<br />

erivajadusi<br />

arvestavad<br />

ja kaaslased<br />

vajaduse korral<br />

toetavad.<br />

Õnneks see<br />

nii ongi.<br />

Kaader saatest<br />

„Puutepunkt”<br />

palju abi ja juhendamist. Ning treenimist.<br />

Päris üksi ta veel Narva<br />

maanteel asuvast ühiselamust loengusse<br />

minna ei suuda. Rääkimata<br />

teistsugust teed pidi toimuvatest<br />

käikudest, näiteks kontserdile, juuksuri<br />

või arsti juurde minekust.<br />

Lõuna ajal käivad Aide ja Varvara<br />

sageli koos kohvikus söömas. Iga<br />

selline käik on samas õppetund, et<br />

pime neiu võiks tulevikus linnas liikudes<br />

üksi hakkama saada.<br />

Kui inimesed valge kepi kandjat<br />

näevad, kipuvad nad kohe appi tõttama,<br />

kuid see võib teinekord kaasa<br />

tuua rohkem kahju kui kasu. „Ühest<br />

küljest muidugi teeb inimeste valmisolek<br />

ja tahe aidata südame soojaks.<br />

Aga väga hõlpsasti võib juhtuda,<br />

et heasoovlik abistaja suunab pimeda<br />

inimese pahaaimamata hoopis<br />

valele teele. Tema ise ju näeb ja tema<br />

jaoks on asjad lihtsad: mine siit, keera<br />

sinna. Aga pimeda jaoks võib see<br />

olla juba täiesti uus tee, kust ta ei leia<br />

enam talle teada märke, mille abil ta<br />

on õppinud orienteeruma. Inimesed,<br />

kes aitama tõttavad, ei oska sellele<br />

ilmselt lihtsalt mõelda,” räägib Aide.<br />

„Meil on oma üks ja kindel tee,<br />

mida mööda me alati kõnnime.<br />

Aidel pole Varvaraga suhtlemisele<br />

kulunud ajast kahju ja<br />

tema arvates peaks iga sotsiaaltöö-<br />

või eripedagoogikatudeng<br />

endale sellise „õpetaja” otsima.<br />

Kaader saatest „Puutepunkt”<br />

Nagu suusarada. See on väga täpselt<br />

valitud nii, et oleks võimalikult<br />

vähe ohte ning võimalikult palju<br />

äratuntavaid ja katsutavaid märke,<br />

mille järgi aru saada, et püsitakse<br />

ikka oma rajal,” selgitab Aide.<br />

Segaduses abistajad<br />

Ta toob näiteks, et Varvara<br />

jaoks on üks selline ohukoht<br />

Werneri kohviku esine. Pimeda<br />

sõbranna paremaks treenimiseks<br />

ei liigu Aide tuttavatel marsruutidel<br />

alati Varvara kõrval, vaid<br />

jälgib teda veidi eemalt. „Varvara<br />

teab, et kui ta kuuleb muusikat,<br />

on ta järelikult jõudnud Werneri<br />

kohviku ette. Kuna seal tuleb<br />

tal ülikooli jõudmiseks ületada<br />

tee, peab ta peatuma, et enne<br />

sõiduteele astumist kuulata, ega<br />

mõni auto ei lähene. Ja siin juhtubki<br />

väga sageli, et kui möödujad<br />

leiavad valge kepiga tüdruku<br />

kõnniteel seismas, tundub neile,<br />

et ta on eksinud ja vajab abi. Aga<br />

Varvara ei ole eksinud, ta lihtsalt<br />

kuulab. Sellisel juhul ta hoopis<br />

tänab neid ja ütleb, et ei vaja praegu<br />

abi. See kõik on tegelikult hästi<br />

normaalne.”<br />

Ülikool peaks<br />

nõudma<br />

tudengitelt<br />

rohkem praktikat<br />

Aide meelest peaksid kõik<br />

tema eriala – eripedagoogikat<br />

õppivad üliõpilased<br />

olema kohustuslikus<br />

korras pikemat aega<br />

mõne erivajadustega inimese<br />

isiklikud abistajad<br />

või tugiisikud.<br />

Aide väitel on suhtlemine Varvaraga<br />

määratult rikastanud tema<br />

teadmisi ja arusaama õpitavast erialast.<br />

„See on see tegelik elu, mida<br />

pole võimalik õppida ühestki õpikust.<br />

Ma võin ju pähe õppida kolm<br />

punkti selle kohta, kuidas pimedat<br />

liikumisel juhendada, ning võin<br />

need punktid eksamil soravalt ette<br />

vuristada ja hea hinde saada, aga ...<br />

minu teadmised pimeda juhendamisest<br />

on sel juhul ikkagi ümmargune<br />

null. Kõik algab ju sellest, et iga<br />

inimene on erinev. Ja elu ise on hoopis<br />

mitmekesisem kui õpiku kolm<br />

punkti. Võtame või selle õpikureegli,<br />

mis ütleb, et kui jätad pimeda inimese<br />

hetkeks üksinda, pead ta saatma<br />

kuhugi seina äärde. No ei pea,<br />

kui pime on õppinud kasutama<br />

muid orientiire ja talle arusaadavad<br />

märgid on käepärast,” räägib Aide.<br />

Mida aga Aide täiesti valeks peab,<br />

on see, et eripedagoogika bakalaureuseastmes<br />

pole ette nähtud ühtki<br />

tõsist praktikat, et tulevased eripedagoogid<br />

saaksid end proovile<br />

panna ja veenduda, kas nad üldse<br />

sobivad töötama puuetega inimestega.<br />

Praktika otsimine on vabatahtlik<br />

ning paljud ei pea vajalikuks selle<br />

peale aega raisata.<br />

ei tunne elu<br />

„Korra käisime õppekäigul ühes<br />

intellektipuudega laste koolis ja vaatasime<br />

seal kahte tundi. Üks oli käeline<br />

tegevus ja teine eesti keel. Aga<br />

kui tulevane eripedagoog ei julge<br />

puuetega laste klassi ees sõnagi<br />

lausuda ega aimagi, kes need lapsed<br />

tegelikult on, kas ta siis on ikka<br />

endale õige eriala valinud?” küsib<br />

Aide.<br />

Praegu ei tea Aide veel, millisele<br />

eripedagoogika harule ta pärast ülikooli<br />

lõpetamist suuna võtab. Mõtteid<br />

on palju, hoolekandesüsteem<br />

alles lapsekingades ja valdkondi,<br />

mida oleks vaja arendada, on rohkesti.<br />

Esialgu tahab Aide aga edasi<br />

õppida ja tal ongi juba kindel plaan<br />

jätkata õpinguid magistriastmes.<br />

Kuidas Tartu ülikool toetab<br />

erivajadustega üliõpilasi?<br />

Tartu ülikoolis pakub erivajadustega õppijatele tuge õppeosakond ja sealne<br />

nõustaja. Igaühe erivajadused on muidugi erinevad, aga püüame konkreetselt<br />

igale inimesele siiski lahendused leida, kuidas õppetööd kohandada nii, et ta saaks<br />

õppetöös osaleda ega jääks millestki ilma. Näiteks on võimalik kirjalikku eksamit teha<br />

suuliselt, või vastupidi. Ja nii edasi.<br />

Nägemispuudega tudengitele on abiks ekraanilugemise programmi sisaldav arvuti<br />

ja lugemisteler, mis võimaldab suurendada teksti kuni 46 korda. Pimedate õppijate<br />

jaoks loetakse sisse audio- ja digiõppematerjale.<br />

Iga kord, kui mõni õppematerjal on valmis saanud, edastame selle ka pimedate raamatukogule,<br />

et seda saaksid kasutada teiste õppeasutuste erivajadustega üliõpilased.<br />

Lisaks on meil loodud tugitudengite süsteem, kus nad vabatahtlikena abistavad<br />

erivajadustega kaasõppureid. Liana Martin, üliõpilasnõustaja<br />

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Pool toetustest maksti välja Tallinnas, Harju- ja Tartumaal.<br />

Jaanuar 2014

12<br />

Erihoolekanne<br />

13<br />

Kuidas arendada erihoolekande<br />

süsteemi?<br />

Juba eelmisel kevadel asus sotsiaalministeerium välja töötama erihoolekande<br />

arengukava aastateks 2014–2020 ning see pidi valmima detsembri alguseks.<br />

Töö osutus aga keerulisemaks ja nüüd on uus tähtaeg pandud märtsi lõppu.<br />

Palusime arengukava töögrupi juhil Bärbel Vapperil tutvustada tööde seisu.<br />

Arengukava eesmärgiks on<br />

koos eri pooltega kokku<br />

leppida valdkonna arengusuundades<br />

järgmiseks kuueks aastaks,<br />

sõnastada eesmärgid ja kirjeldada<br />

isikust lähtuva erihoolekande<br />

põhimõtted. Peale selle on tarvis<br />

kaardistada järgmiste aastate erihoolekande<br />

teenuste vajadus.<br />

See dokument on alus täiendavate<br />

uuringute läbiviimiseks, tegevuskavade<br />

koostamiseks ja hädavajalike<br />

muudatuste väljatöötamiseks<br />

erihoolekande valdkonda reguleerivates<br />

seadustes. Arengukavas sätestatu<br />

alusel hakkab järgmisel kuuel<br />

aastal toimuma ka riigieelarve<br />

vahendite, sealhulgas Euroopa Liidu<br />

struktuurivahendite kasutamise<br />

planeerimine.<br />

Arengukava juurde kuulub rakendusplaan,<br />

kuhu pannakse kirja täpsemad<br />

tegevused aastate kaupa,<br />

indikaatorid, tähtajad, vastutajad ja<br />

rahastus.<br />

Arengukava peaeesmärk on, et<br />

psüühiliste erivajadustega täisealised<br />

inimesed hakkaksid saama väga<br />

kvaliteetset ja neile sobivat tuge, mis<br />

soodustaks nende osalemist ühiskonnaelus.<br />

Õpime maailmast<br />

Et see teostuks, oleme püstitanud<br />

neli alaeesmärki:<br />

Psüühilise erivajadusega inimeste<br />

toetamine tagab neile<br />

võrdsed võimalused eneseteostuseks.<br />

Erihoolekandeteenused on ala ti<br />

kvaliteetsed ja lähtuvad deinstitutsionaliseerimise<br />

põhimõttest.<br />

Erihoolekandes töötavad asjatundlikud<br />

ja kvalifitseeritud<br />

teenuseosutajad.<br />

Eestis on äkitselt avastatud, et psüühiliste erivajadustega inimeste jaoks<br />

vajalikud sotsiaalteenused ei toimi piisavalt hästi.<br />

Hulk hooldekodusid on küll eurorahadega kenaks tehtud, kuid neis toimuv<br />

elukorraldus ei sobi siiski kaugeltki kõikidele abivajajatele.<br />

Ka napib neis kohti ja on selgeks saanud, et ka kodudes üle Eesti elab<br />

palju puuetega inimesi, kelleni toetavad teenused üldse ei jõua.<br />

Vaja on uusi ja paremaid lahendusi, mis oleksid meile ka rahaliselt jõukohased.<br />

Erihoolekanne on kättesaadav<br />

ja jätkusuutlik.<br />

Arengukava koostades lähtume<br />

alusdokumentidest, mille osas<br />

Eesti on kohustusi võtnud, sealhulgas<br />

ÜRO puuetega inimeste õiguste<br />

konventsioonist, mille artikkel 19<br />

sätestab erivajadustega inimeste iseseisva<br />

elu ja kogukonda kaasamise<br />

põhimõtted. Läbivalt oleme keskendunud<br />

ka Euroopa Komisjoni juhistele<br />

deinstitutsionaliseerimise läbiviimiseks<br />

liikmesriikides (deinstitutionalisationguide.eu)<br />

– seda dokumenti<br />

tõlgitakse praegu ka eesti<br />

keelde.<br />

Kaasame asjaosalisi<br />

Arengukava koostamisse oleme<br />

kaasanud ja kaasame ka viimases<br />

faasis huvigruppe ning koostööpartnereid:<br />

puuetega inimeste esindajaid,<br />

teenuste osutajaid, erihoolekande<br />

valdkonna töötajaid koolitavaid<br />

asutusi jne.<br />

Toimunud on mitu töörühmade<br />

kohtumist, kus oleme kaardistanud<br />

praeguse süsteemi kitsaskohad<br />

ja saanud palju häid nõuandeid<br />

inimestelt, kes valdkonda sügavuti<br />

tunnevad.<br />

Näiteks oleme praeguses rakendusplaanis<br />

pööranud tähelepanu<br />

järgmistele alateemadele:<br />

Kas oleks otstarbekas erihoolekande-<br />

ja rehabilitatsioonisüsteem<br />

liita, et inimene saaks lihtsamalt<br />

kõik vajaliku ühest kohast?<br />

Kuidas tagada teenuste parem<br />

kättesaadavus, muu hulgas<br />

taskukohasus rohkematele inimestele?<br />

Kas sellele aitaks kaasa isikukesksemate<br />

lahenduste pakkumine,<br />

näiteks nädala- ja päevahoid, võimalus<br />

osaleda teenusel lühiajaliselt jne?<br />

Kas abi oleks sotsiaalmajutuse paremast<br />

korraldamisest?<br />

Kuidas suurendada teenuste<br />

järjepidevust ja seostatust<br />

teiste teenustega?<br />

Milliseid kvaliteedijuhtimissüsteeme<br />

kasutada teenuste<br />

tulemuslikkuse suurendamiseks?<br />

Millisel moel koolitada ja<br />

motiveerida personali (kutsestandardid,<br />

koolituskavad jne)?<br />

Kuidas laiendada erihoolekande<br />

klientide töötamisvõimalusi?<br />

Kuidas luua psüühiliste erivajadustega<br />

inimestele kutse- ja elukestva<br />

õppe võimalusi?<br />

Kuidas muuta teenused läbipaistvaks,<br />

kaasata töösse<br />

kogukondi ja huvigruppe, innustada<br />

laiemat avalikkust valdkonna<br />

vastu huvi tundma? Kuidas soodustada<br />

erihoolekandeteenuse kasutajate<br />

huvikaitsetegevust?<br />

Aasta alguse seisuga pakkus riik erihooldekodus elamise teenust 2636-le psüühilise erivajadusega inimesele,<br />

kogukonnas elamise teenuse kohti oli 136. Peale selle pakuti igapäevaelu toetamise, töötamise toetamise<br />

ja toetatud elamise teenust. Kaader saatest „Puutepunkt”<br />

Lisaks tuleb meil teenuste piirkondlik<br />

vajadus täpselt kaardistada,<br />

et saaksime planeerida, milliseid<br />

teenuseid, milliste vajadustega inimestele<br />

ning kus Eestimaal on lähemas<br />

ja kaugemas tulevikus tarvis.<br />

Erihoolekande võrku planeerime<br />

korrastada piirkondlikest vajadustest<br />

ja järjekorra analüüsist lähtudes.<br />

Bärbel Vapper<br />

sotsiaalministeeriumi hoolekande<br />

osakonna peaspetsialist<br />

Sotsiaalteenuste 7 alustala<br />

Sotsiaalministeerium püüab erihoolekande valdkonda arendades järgida peale<br />

seaduste ja rahvusvahelistes lepetes sätestatu Euroopa sotsiaalkaitsekomitee*<br />

soovitusi, mille kohaselt sotsiaalteenused peavad olema<br />

kättesaadavad – inimesel on võimalik valida endale sobivaim teenus sobivas<br />

kohas.<br />

juurdepääsetavad – selle alla kuulub nii füüsiline juurdepääs, sealhulgas<br />

abivahendid ja transport, kui ka sobivas vormis juurdepääs teabele.<br />

taskukohased – hädavajalikud teenused peaksid olema tasuta või inimesele<br />

ja tema perele taskukohase hinnaga.<br />

isikukesksed – teenused on paindlikud, neid pakutakse õigel ajal ning<br />

inimese ja tema pere vajadustest lähtudes.<br />

terviklikud – sotsiaal-, tervishoiu-, tööturu-, haridus- ja eluasemeteenused<br />

peavad olema paindlikult kombineeritavad nii, et inimene ei tunnetaks killustatust<br />

ning puuduks ressursse raiskav dubleerimine.<br />

järjepidevad – ühest süsteemist teise, ühest vanusegrupist teise liikudes<br />

peaksid teenused jätkuma sujuvalt, kui inimese vajadus teenuse järele<br />

kestab.<br />

tulemusele suunatud – iga teenus on kasutaja elukvaliteedi seisukohalt eesmärgistatud<br />

ja mõõdetav ning osutatud teenuse tulemust hinnatakse, mille<br />

põhjal korrigeeritakse edasist tööd.<br />

Need põhimõtted peaksid aitama tagada, et sotsiaalsfääris toimuv oleks psüühiliste<br />

erivajadustega inimeste parimates huvides, riigis saada olevat ressurssi kasutataks<br />

säästlikult, kuid parima tulemusega, ning teenusesaajad ja nende perekonnad oleksid<br />

kaasatud protsessi arendamisse.<br />

* Euroopa sotsiaalkaitsekomitee (SPC) on nõuandev poliitiline organ, kes jälgib liikmesriikide<br />

sotsiaalsfääri arengut, jagab soovitusi ja ühtlustab poliitikaid.<br />

Euroopa vabatahtliku sotsiaalteenuste kvaliteedi raamistik on komitees 2010. aastal<br />

vastu võetud dokument, milles antakse liikmesriikidele soovitusi, kuidas arendada<br />

hästi toimivaid ja pikas perspektiivis kulusäästlikke sotsiaalteenuseid.<br />

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Keskmine hooldajatoetuse suurus oli 25 eurot kuus.<br />

Jaanuar 2014

14 Kogemus<br />

15<br />

Niipea, kui inimesel õnnestub see<br />

identiteet selja taha jätta, hakkavad<br />

talle uksed avanema.<br />

Uuringute järgi vajaks parema<br />

sotsiaaltöö korral vaid kümnendik<br />

praegustest erihooldekodude<br />

elanikest ööpäevaringset järelevalvet.<br />

Kaader saatest „Puutepunkt”<br />

Praegused erihoolekande<br />

teenused ainult süvendavad<br />

toimetulematust<br />

Samal ajal kui sotsiaalministeeriumis<br />

töötatakse<br />

välja uut erihoolekande<br />

arengukava<br />

järgmiseks kuueks<br />

aastaks, on külalislektorina<br />

tulnud<br />

Tallinna ülikooli<br />

sotsiaaltööd õpetama<br />

üks selle ala asjatundjaid,<br />

rahvusvahelise<br />

psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni<br />

võrgustiku<br />

CARe Europe tegevjuht<br />

Zsolt Bugarszki.<br />

Ungarlane Zsolt Bugarszki õpetas<br />

enne Tallinna tulekut üle kümne<br />

aasta tudengeid Budapestis asuvas<br />

Eötvös Lorándi ülikoolis (ELTE). Ta<br />

on samas ülikoolis lõpetanud sotsiaaltöö<br />

eriala, läbinud magistriõppe<br />

sotsiaalpoliitika alal ja kaitsnud<br />

doktorikraadi sotsioloogias. Zsolti<br />

põhiline huvi aga on psüühiliste<br />

erivajadustega inimesed ning nende<br />

kaasamine ja rehabiliteerimine<br />

kogukonnatöö kaudu nii, et seni<br />

harjumuspäraseid hooldekodusid,<br />

päevakeskusi ega kaitstud tööpaiku<br />

enam eriti vajagi poleks.<br />

„Meie kui spetsialistide jaoks on<br />

praegu põnev aeg. Meie suur väljakutse<br />

on selles, et kogu senine erihoolekande<br />

teenuste süsteem on<br />

vaja psüühiliste erivajadustega inimeste<br />

jaoks ümber kujundada nii, et<br />

nad saaksid tulla välja „lõksust”, mille<br />

oleme neile oma seniste teenustega<br />

ehitanud. Peame õppima neid<br />

inimesi toetama sellisel moel, et nad<br />

saaksid kõndida oma eluteel ja elada<br />

oma elu. Peame hakkama täiesti<br />

teistmoodi mõtlema,” ütleb ta.<br />

Maailm on muutunud<br />

Zsolt on juba aastaid nõustanud<br />

Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riike<br />

deinstitutsionaliseerimise küsimustes,<br />

lahtiseletatult – üleminekul<br />

psüühikahäirete ja vaimupuudega<br />

inimesi „varjavast ja eraldavast” süsteemist<br />

neid ühiskonda kaasavasse<br />

süsteemi. Põnev on aga see, et Zsolti<br />

ja tema mõttekaaslaste ideed ja<br />

meetodid on järjest rohkem huvitama<br />

hakanud ka vana Euroopa riike<br />

– Hollandit, Norrat-Taanit, Itaaliat<br />

ja isegi Euroopa südant Belgiat.<br />

„Kui headel aegadel on rikkad<br />

riigid ehitanud puuetega inimeste<br />

jaoks üles turvalised ja kallid,<br />

spetsialistikesksed abisüsteemid,<br />

siis nüüd on hakatud aru saama, et<br />

need pole jätkusuutlikud. Spetsialistikesksed<br />

süsteemid tahavad üha<br />

rohkem teenuseid osutada ja puuetega<br />

inimesi lõa otsas hoida, see<br />

aga võtab abistatavatelt iseseisvuse,<br />

paneb nad abist sõltuma ja lõikab<br />

ära võimaluse süsteemist väljuda,”<br />

selgitab Zsolt.<br />

Vaid väike osa puuetega inimesi,<br />

võib-olla kümnendik, vajab tema<br />

sõnul teenust, kus nende eest kantakse<br />

hoolt ööpäev läbi. „Need on<br />

väga raskete terviseprobleemidega,<br />

eluohtlikus seisundis, aparaatide<br />

küljes olevad inimesed. Kõikide teistega<br />

tuleb töötada nii, et abi ja tugi<br />

muudaksid nad iga päevaga iseseisvamaks,<br />

et nad õpiksid probleemidega<br />

elama, saavutaksid enesekindluse<br />

ja avastaksid oma elutee. Osa<br />

neist jääb küll abi vajama, aga see<br />

vajadus võib olla mitu korda väiksem<br />

kui praegu, kus me surume nad<br />

näiliselt turvalisse sotsiaalsüsteemi<br />

vangistusse,” räägib Zsolt.<br />

Vanast hoitakse kinni<br />

Ta lisab, et näiteks tema kodumaal<br />

Ungaris kulutab sotsiaalsüsteem<br />

endiselt 95 protsenti ressursist just<br />

ööpäevaringsetele hooldekodudele<br />

ega usalda kuidagi neist lahti lasta.<br />

„Vaid kümme protsenti psüühiliste<br />

erivajadustega inimestest, kellele<br />

riik pakub majutusega teenust,<br />

on saanud võimaluse elada kogukonnas.<br />

See on vähe.” Ta märgib, et<br />

nii on see kahjuks pea kõikjal Ida-<br />

Euroopas, rääkimata Kesk-Aasia<br />

endistest liiduvabariikidest.<br />

„See aga on kõikide nende riikide<br />

jaoks suur rahakadu, sest hooldekodudes<br />

elamine, kus inimesed<br />

ei muutu iialgi aktiivseks ja iseseisvaks,<br />

on võimalikest kõige kallim<br />

sotsiaalteenus. Seal parimal juhul<br />

vaid mängitakse elanikega spetsialistide<br />

rahuloluks töötegemist ja iseseisvust,”<br />

lisab Zsolt.<br />

Tiina Kangro<br />

Lahendused peituvad<br />

inimlikkuses,<br />

paindlikkuses<br />

ja leidlikkuses<br />

Zsolt Bugarszki üks põnevaid plaane, mida ta tahab katsetada Tallinna<br />

ülikoolis, on viia kokku sotsiaaltöö- ja majandusõppe tudengid, et juba<br />

õppimise ajal algatada projekte, milles kaasataks erivajadustega inimesi<br />

ettevõtlusse ja loodaks töökohti, kus rehabilitatsioon ning töö- ja<br />

päriselu astuksid ühte jalga.<br />

Enam kui 15 aastat tagasi, veel<br />

sotsiaaltööd õppides asutas Zsolt<br />

Ungari esimese mittetulundusühingu,<br />

mis hakkas pakkuma kogukonnateenuseid<br />

psüühiliste erivajadustega<br />

inimestele.<br />

Ettevõtmine läks hästi käima ja<br />

nüüdseks on tema loodud Soteria<br />

fondist saanud Budapesti suurim<br />

teenusepakkuja sellele sihtgrupile.<br />

Viimasel kümnel aastal on Zsolt<br />

käinud abiks samasuguste projektide<br />

käivitamisel Horvaatias, Rumeenias,<br />

Bulgaarias, Kosovos, aga ka<br />

Armeenias, Kõrgõzstanis, Kasahstanis<br />

ja mujal. Nüüd siis on ta Eestis<br />

ja valmis süvenema meie asjadesse.<br />

Kuidas käib sotsiaaltöö tegemine<br />

ettevõtluse ja päriselu vormis?<br />

Vaadates tegelikkusele Ida-Euroopa<br />

vaatenurgast, tuleb tunnistada, et siin<br />

ei hakka asjad iialgi käima nii, nagu<br />

teame Lääne-Euroopast või Skandinaaviast.<br />

See lihtsalt ei ole mõeldav.<br />

Ka mina kulutasin oma keskust<br />

käivitades esiotsa mitu aastat selleks,<br />

et pommitada keskvalitsust ja kohalikke<br />

omavalitsusi, püüdes neid veenda,<br />

et hooldekodude asemel on erivajadustega<br />

inimestele tarvis luua kõrgetasemelised<br />

vaimse tervise tugiteenused<br />

nende kodukohas ning tagada<br />

teenuste kättesaadavus ja rahastami-<br />

Zsolt Bugarszki tunnistab, et kuna tema kodumaal Ungaris liikus kõik liiga<br />

aeglaselt, huvitab nüüd teda, kas väikeses ja edukaks peetavas Eestis<br />

võiks süsteemi reformimine minna otsustavamalt. Foto: Heiko Kruusi<br />

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Hiiumaal sai toetust iga neljanda puudega inimese hooldaja.<br />

Jaanuar 2014

16 Kogemus<br />

17<br />

ne. Mind ajasid meeleheitele summad,<br />

mida riik raiskas ebainimlike<br />

institutsioonide ülalpidamisele, ja<br />

ahastama, et meile, kes me tahtsime<br />

teenuseid osutada kogukonnas, raha<br />

ei leitud. Tagasi vaadates on aga igal<br />

halval asjal oma hea külg ja õnneks<br />

moondus just meie meeleheide leidlikkuseks,<br />

mis lükkas meid arenema<br />

– meil ei jäänud üle muud, kui hakata<br />

tegema asju teistmoodi.<br />

Jätsime riigistruktuurid sinnapaika<br />

ja asusime tegelema sellega, mida<br />

nüüd nimetatakse sotsiaalseks ettevõtluseks.<br />

Jaanuar 2014<br />

Kuidas see mõte tuli?<br />

Esimese eeskuju leidsime Prahast.<br />

Praha on Budapestist ainult<br />

kuuetunnise rongisõidu kaugusel ja<br />

ma käisin sageli selles ilusas linnas<br />

hulkumas. Ühel heal päeval tutvusin<br />

seal noore psühhiaatriga, kes oli<br />

paari inimesega koos lihtsalt huvi<br />

pärast asutanud teistsuguse vaimse<br />

tervise keskuse. Tol ajal oli kombeks,<br />

et vaimse tervise probleeme<br />

raviti kui kliinilist nähtust arsti juures<br />

ja tingimata medikamentidega.<br />

Nemad aga olid leidnud linnapargi<br />

servast ühe vana ja lagunenud avaliku<br />

käimla, selle endale küsinud,<br />

korda teinud ja rajanud sinna kohviku,<br />

kuhu nad kutsusid noori inimesi,<br />

kes olid läbi teinud oma esimese<br />

psühhoosi. Mõte oli selles, et neil<br />

oleks koht, kuhu tulla ja kus olla,<br />

kus proovida mitmesuguseid töid<br />

ja tegeleda erinevate asjadega. Mitte<br />

käia ravil ega sotsiaalteenust saamas,<br />

vaid käia kohas, kus on päriselu<br />

ja saab teha midagi asjalikku.<br />

Päris kiiresti aga ilmnes, et kohvik<br />

oli hiilgav idee nii ärilises mõttes<br />

kui ka rehabiliteeriva toime poolest.<br />

Kuna pargis toimusid suvi läbi kontserdid<br />

ja rahvaüritused, läks äri õitsema.<br />

Paari aastaga jõudis ettevõtmine<br />

nii suurde kasumisse, et linnas<br />

avati veel kaks kohvikut ja väike<br />

pood. Keskus töötab siiani, selle<br />

nimi on Green Doors Foundation<br />

(www.greendoors.cz).<br />

Mis aga peamine, niisuguses<br />

vabas ja loomulikus, ainult pisut<br />

psühhiaatri pilguga suunatud keskkonnas<br />

õnnestus psüühiliste probleemidega<br />

noori inimesi stabiliseerida<br />

ja julgustada. Seal ei olnud nad<br />

patsiendid ega kliendid, vaid toitlustusasutuse<br />

õpipoisid ja -tüdrukud.<br />

Ümbritsevate jaoks oli nende lugu<br />

umbes niisugune: „Minu elus olid<br />

mõned probleemid, aga tänu väiksele<br />

toele sain ma neist üle ja nüüd<br />

olen tööl populaarses kohvikus...”<br />

Praegu on Praha selliseid kohvikuid-restorane,<br />

hotelle ja muid väikesi<br />

ettevõtteid täis. Seal ei ole vist<br />

enam ühtki traditsioonilist vaimse<br />

tervise teenuste pakkujat, kelle töö<br />

ei oleks kombineeritud avalikult<br />

tegutseva sotsiaalse ettevõtlusega.<br />

See tagab ka lisaraha valdkonnale,<br />

mis muidu vaevleks pidevas ressursinappuses.<br />

Kui palju on taolistes ettevõtetes<br />

sotsiaalteenuseid ja kui palju äri?<br />

Üks oluline asi on, et neil ei ole<br />

kunagi üleval silti „päevakeskus”,<br />

„toetatud töö keskus” või „rehabilitatsiooniasutus”.<br />

On lihtsalt „kohvik”.<br />

Või „töökoda”. Väga tähtis on, et<br />

psüühiliste probleemidega inimene<br />

saab paika positiivse minapildi. Kui<br />

talle kogu aeg meenutatakse, et ta<br />

on probleemne inimene, keda spetsialistid<br />

abistavad, ravivad ja rehabiliteerivad,<br />

siis läheb eneseusu loomine<br />

ja taastumine raskesti. Kui aga<br />

see identiteet unustada ja olla lihtsalt<br />

inimene, kel on oma käigud ja<br />

tegemised, on olukord hoopis teine.<br />

Miks vajame muutusi?<br />

Selle asemel et abistades erivajadustega inimesi maksimaalsele iseseisvusele<br />

äratada ja neid jõustada, hoiavad sotsiaalsüsteemid neid justkui kunstlikus<br />

maailmas, pärssides nende tegelikku kaasamist.<br />

On kurioosne, aga süsteemis tegutsevatele spetsialistidele see just tegelikult<br />

meeldib, sest nii saavad nad endale tagada turvalised ja jätkuvad keskklassi<br />

töökohad.<br />

Kui spetsialistide töö sisuks oleks inimeste süsteemist väljaaitamine, muudaks<br />

see nende töö kindlasti keerulisemaks ja vähendaks turvatunnet, et<br />

neid ja nende oskusi on ka tulevikus vaja.<br />

Just sel moel, tegelikult rahapuudusest,<br />

ongi välja kujunenud täiesti uus<br />

põlvkond vaimse tervise teenuseid,<br />

mis aga üllatuseks annavad tihtipeale<br />

isegi paremaid tulemusi kui Lääne-<br />

Euroopa mudeli järgi pakutavad traditsioonilised<br />

sotsiaalteenused.<br />

Ka rikkamas Hollandis näiteks<br />

olen kohanud väga põnevaid ja edukaid<br />

sotsiaalseid ettevõtteid psüühikaprobleemidega<br />

inimestele. Ainus<br />

erinevus on see, et seal maksab palgad<br />

kinni sotsiaalkindlustus. Prahas<br />

ja mitmel pool mujal selline luksus<br />

puudub ning sel juhul tuleb olla veel<br />

leidlikum, et teenida ka raha.<br />

Veel üks väga hea näide on Sloveeniast:<br />

üks tavaline päevakeskus<br />

(nimega Sent) otsustas proovida,<br />

kas ta kliendid suudavad luua firma.<br />

Nad avasid turismibüroo, mis hakkas<br />

vahendama nn ligipääsetavaid<br />

puhkusereise Sloveenias ja Horvaatias<br />

puuetega inimestele üle kogu<br />

Euroopa. Ja nad said väga hästi hakkama,<br />

sest ettevõte tegutseb siiani.<br />

Just seda pean ka mina silmas. Kui<br />

lasta lahti traditsioonilisest spetsialisti-<br />

ja teenuste osutamise kesksest<br />

rehabilitatsioonisüsteemist, mille<br />

jaoks ilmselt ka tulevikus iialgi piisavalt<br />

raha ei jätku, muutuvad asjad<br />

kohe lihtsamaks.<br />

Kirjeldasite, kuidas Ungari ja paljud<br />

teised riigid ei suuda hooldekodudest<br />

loobuda. Kardetakse,<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Kõrgõzstani mägede taustal. Zsolt räägib, et endistes Kesk-Aasia liiduvabariikides on muutuste tegemine<br />

veel raskem, sest seal domineerib onupojapoliitika ja ka eurotoetusi pole. Foto: erakogu<br />

et puuetega inimesed siiski ei saa<br />

vähema järelevalvega hakkama?<br />

Me muudkui räägime, et puude<br />

ja vaimse tervise mõisted on vaja<br />

ümber defineerida. On palju juttu,<br />

et puuete ja psüühikaprobleemidega<br />

inimestel on samasugune õigus<br />

elada ühiskonnas ja tegutseda koos<br />

teistega. See seisab meil juba ka<br />

seadustes ja ilmselt isegi usume, et<br />

see kõik on õige. Aga kui asi jõuab<br />

tegudeni, siis tahame ikkagi osutada<br />

kindlaid teenuseid ja loome süsteeme,<br />

kus erivajadustega inimesed<br />

on seatud suurde sõltuvusse sellest,<br />

mida spetsialistid nendega teevad.<br />

Selle asemel et abistades erivajadustega<br />

inimesi maksimaalsele iseseisvusele<br />

äratada ja neid jõustada,<br />

hoiavad sotsiaalsüsteemid neid<br />

justkui kunstlikus maailmas, pärssides<br />

nende tegelikku kaasamist. On<br />

kurioosne, aga süsteemis tegutsevatele<br />

spetsialistidele see just tegelikult<br />

meeldib, sest nii saavad nad endale<br />

tagada turvalisi ja jätkuvaid keskklassi<br />

töökohti.<br />

Kui spetsialistide töö sisuks oleks<br />

inimeste süsteemist väljaaitamine,<br />

muudaks see nende töö kindlasti<br />

keerulisemaks ja vähendaks turvatunnet,<br />

et neid ja nende oskusi on<br />

ka tulevikus vaja. Muidugi ei mõtle<br />

nad seda halvasti ja see „lõks”, kuhu<br />

puuetega inimesed langevad, on<br />

tegelikult loodud parimate kavatsustega.<br />

Saare- ja Ida-Virumaal toetati vaid iga 26. puudega isiku hooldajat.<br />

Kas kaitstud töö keskusi on üldse<br />

vaja? Arvatakse siiski, et päris<br />

nendeta ei saa.<br />

See on üsna keeruline teema.<br />

Mind häirib kaitstud töö keskuste<br />

juures taas nende taga tuntav mõttekäik,<br />

et puuetega inimesed siiski<br />

ei saa päristööga hakkama ja seepärast<br />

peab nendega lihtsalt niimoodi<br />

natuke mängima. Seda suhtumist<br />

näeb ka muudes asjades: vaba<br />

aja veetmiseks on vaja päevakeskust,<br />

tööl käimiseks turvatud töökeskust.<br />

Kõik sellised lähenemised kinnistavad<br />

sõnumit, et need inimesed on<br />

„puudega”. Inglise keeles tuleb see<br />

veel paremini välja: disabled on vastand<br />

sõnale „võimekas” (abled). Aga<br />

see pole ju tõde. Võimed võivad olla<br />

teistsugused ja avalduda muus.<br />

Aga ärge mõistke mind valesti,<br />

tegelikult ma ei ole sugugi ka kaitstud<br />

ega toetatud keskuste vastu,<br />

vaid ma näen ohtu, et neid kiputakse<br />

kasutama valesti. Kui vaimse<br />

tervise häirega inimene vajab mingil<br />

ajal kohta, kus turvalistes tingimustes<br />

arendada oma oskusi, koguda<br />

meelekindlust ja eneseusku, harjutada<br />

töövõtteid ja suhtlemist ... siis<br />

on see õige asi omal kohal. Kuid igasugused<br />

kaitstud paigad peavad jääma<br />

vaid vahejaamaks inimese eluteel,<br />

mis peab suunduma pärisellu<br />

ja pärismaailma. Ühegi inimese elu<br />

sisuks ei tohiks olla töötamine kaitstud<br />

keskuses või oma elu möödasaatmine<br />

päevakeskuses.<br />

Ja jällegi tagasi tulles spetsialistide<br />

juurde: olen väga tihti näinud igasuguseid<br />

asutusi, mille personal on<br />

selgelt huvitatud oma klientide süsteemis<br />

hoidmisest, selle asemel et<br />

anda neile oskusi, kuidas edasi liikuda.<br />

Tuttava kliendiga on ju ka lihtsam<br />

töötada – kui tuleb uus, on vaja<br />

rohkem pingutada. Siin ma muidugi<br />

ei pea silmas seda, et inimesi peaks<br />

lihtsalt iga natukese aja tagant asutustest<br />

minema, teadmatusse saatma.<br />

Kedagi ei tohi ära saata enne, kui<br />

on selge, et tal on koht, kuhu edasi<br />

minna, ja et ta tiivad kannavad.<br />

Millest üldse alustada, et tavaline<br />

tööturg erivajadustega inimesed<br />

vastu võtaks?<br />

Kui rääkida rehabilitatsiooni mudelitest,<br />

siis mina pean kõige tõhusamateks<br />

tugevuste mudelit (strengths<br />

model) ja taastumise mudelit (recovery<br />

model).* Mõlemas keskendutak-<br />

* Järgmises ajakirjas tutvustame rehabilitatsiooni<br />

mudeleid ning räägime Zsolt<br />

Bugarszkiga hooldekodude reformimisest<br />

ja sellest, kuidas korraldada intellektipuude<br />

või psüühiliste erivajadustega inimeste<br />

elu kogukonnas.<br />

Jaanuar 2014

Foto: Heiko Kruusi<br />

18 Kogemus<br />

Miks tulite<br />

Eestisse tööle?<br />

Sattusin Eestisse esimest korda<br />

ühe koolituse tõttu 2002. aastal<br />

ja mulle jäi silma, kui kiiresti teie<br />

maa edeneb. Mul on töökogemusi<br />

päris mitmest Ida-Euroopa riigist<br />

ja ma tean, kui keeruline on<br />

postkommunistlikul taustal teha<br />

tarka poliitikat, et läbi viia ulatuslikke<br />

struktuurseid reforme.<br />

Kahjuks on paljud endised sotsialismimaad<br />

väga korrumpeerunud,<br />

halva juhtimise ja ebaeetilise<br />

poliitikaga.<br />

Kuigi ka Eesti elu on veel auklik<br />

ja probleeme jagub, on asjad<br />

siin siiski tuntavalt paremad. Kui<br />

võrdlen Eestit näiteks Ungariga,<br />

kus juba 15 aastat on räägitud<br />

hooldekodude kaotamisest<br />

ja puuetega inimeste kaasamisest<br />

ühiskonda, aga ikka veel peaaegu<br />

midagi ei toimu, siis mulle<br />

tundub Eesti olukord natuke lootusrikkam.<br />

Mind hakkaski huvitama,<br />

kas siin sujuvad asjad paremini<br />

seetõttu, et maa on väike ja<br />

kommunikatsioon on lihtsam,<br />

või tuleb see Skandinaavia mõjudest<br />

või veel millestki, mida ma<br />

veel ei tea.<br />

See kõik mind huvitabki. Tulin<br />

süvenema ja otsima detaile. Kui<br />

ma sellega koos saan panustada<br />

oma teadmiste ja kogemusega<br />

Eesti sotsiaalsüsteemi arengusse,<br />

siis on see minu jaoks topelt võit.<br />

Plaanin jääda Tallinna ülikooli<br />

tööle mitmeks aastaks. Õpetan<br />

sotsiaaltööd kõigil kolmel õppetasandil:<br />

bakalaureuse-, magistrija<br />

doktoriõppes.<br />

Jaanuar 2014<br />

se inimese võimetele, mitte puudustele<br />

ja vigadele.<br />

Taastumise mudelis on väga tähtis<br />

koht lootusel. See tähendab, et<br />

isegi kui inimesel on probleemid,<br />

siis on olemas lootus, et taastumine<br />

ja toimetulek on võimalikud, ta<br />

võib saada oma probleemidest üle.<br />

Just psüühiliste probleemidega inimeste<br />

jaoks ongi see fundamentaalne<br />

lähtekoht.<br />

Tegelikult ei ole keegi nii vilets,<br />

kui on tema sümptomid. Ka vaimupuudega<br />

inimestel on see samamoodi.<br />

Isegi kui pole võimalik kõrvaldada<br />

puudeid füsioloogilises<br />

mõttes, on igas puudega inimeses<br />

alati palju enam võimekust, kui oleme<br />

harjunud arvama. Selles mõttes<br />

on nii psüühikahäired kui ka puuded<br />

pigem sotsiaalne konstruktsioon.<br />

Me ise oleme need konstrueerinud,<br />

see aga tähendab, et me<br />

ise võime need ka tagasi lahti harutada.<br />

Just seda teebki näiteks ÜRO<br />

puuetega inimeste õiguste konventsioon.<br />

Ka selle dokumendi alustala<br />

on inimeste tugevused ning vaimne<br />

ja psühholoogiline taastumine.<br />

Kuidas hinnata, kas erivajadustega<br />

inimestega töötatakse õigesti?<br />

Oleme teinud mitmes riigis uurimistöid,<br />

et saada teada, missugused<br />

sekkumised suurendavad kõige<br />

paremini psüühiliste probleemidega<br />

inimeste võimalusi tavalises elus<br />

ja avatud tööturul hakkama saada.<br />

Ja alati oleme saanud vastuse, et kõige<br />

suurem takistus on seesama kliiniline<br />

identiteet („kroonilise psüühikahäirega<br />

inimene”), mis võtab<br />

mis tahes oskustega inimeselt pea<br />

igasuguse lootuse leida tavatingimustes<br />

tööd.<br />

Aga niipea, kui inimesel õnnestub<br />

see identiteet selja taha jätta, isegi<br />

kui sümptomid ja probleemid jätkuvad,<br />

hakkavad talle uksed avanema.<br />

Nii ongi vastus selles, et taastumine<br />

ja ühiskonda tagasitulek saavad<br />

paraku toimuda vaimse tervise süsteemist<br />

väljaspool, mitte selle sees.<br />

Ehk teiste sõnadega, kui tahame<br />

luua oma klientidele tegelikke võimalusi,<br />

siis peame aitama nad psühhiaatriast<br />

ja vaimse tervise teenuste<br />

maailmast väljapoole.<br />

Nii et vastus teie küsimusele on,<br />

et meil on tarvis senised teenused<br />

täiesti ümber kujundada ja hakata<br />

senise töö asemel tegelema inimeste<br />

enesemääramise ja eneseusu küsimustega.<br />

Spetsialiste ja seniseid rehabilitatsioonikeskusi<br />

pole enam tarvis?<br />

Siin ongi konks. Meil on endiselt<br />

vaja anda neile inimestele väga palju<br />

abi ja pakkuda tuge. Võib-olla isegi<br />

võime jätkata täpselt samade asjade<br />

tegemist. Kuid me peame endile kui<br />

spetsialistidele ja oma tööle seadma<br />

uued sihid ja teistsuguse perspektiivi.<br />

Spetsialistid peavad leidma võimaluse,<br />

kuidas muutuda oma<br />

oskustega klientidele saatjateks nende<br />

teekonnal, kus neil on oma sihid,<br />

soovid ja püüdlused. Tuleb loobuda<br />

mõttest, et rehabilitatsioonispetsialistid<br />

loovad oma töö jaoks raamistiku,<br />

panevad inimesed sinna sisse ja<br />

siis pakuvad neile teenuseid.<br />

Aga kipub ikkagi nii olema, et<br />

mida suurem on tööpuudus, seda<br />

rohkem saavad tööandjad valida<br />

ja seda väiksemad on erivajadustega<br />

inimeste võimalused tööle<br />

saada.<br />

Kui ühiskonnas on suur tööpuudus,<br />

siis see ei ole üldse sotsiaalsfääri<br />

teema, vaid majanduse probleem,<br />

mis vajab sekkumist majandussfäärist.<br />

Kuid Eestis on ju probleem selles,<br />

et erivajadustega inimeste hulgas<br />

on töötus ja tööpuudus mitu<br />

korda suurem kui puudeta inimeste<br />

seas. See ei ole majanduse, vaid ligipääsetavuse<br />

ja ühiskondliku aktsepteerimise<br />

probleem.<br />

Küsinud Tiina Kangro<br />

“Niipea, kui<br />

inimesel õnnestub<br />

see identiteet<br />

selja taha jätta,<br />

hakkavad talle<br />

uksed avanema.<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

eakate kodu<br />

nüüd soodsam!<br />

Majutus koos toitlustusega<br />

ööpäevas kuus<br />

al 24 €<br />

al 720 €<br />

70 lisakohta!<br />

+372 674 4600<br />

+372 518 0224<br />

Benita Kodu AS • Valkse küla, Keila vald<br />

76616 Harjumaa • info@benita.ee • www.benita.ee

20 Tegevusteraapia<br />

21<br />

Köök pakub võimalusi ja avardab maailmapilti<br />

Fotod: Tiina Kangro<br />

Tallinna tervishoiu<br />

kõrgkool sai uue ja<br />

Eestis ainulaadse tegevusteraapia<br />

õppeköögi,<br />

mis pakub mõtteainet.<br />

Et eluga toime tulla, on vaja tegutseda.<br />

Juhul kui haigus, trauma või<br />

arenguprobleem on seadnud (või<br />

ähvardab seada) tegutsemisele piiranguid,<br />

on tarvis harjutada, treenida<br />

ja vahel ka leidlike võtetega puudujääki<br />

kompenseerida või loodust<br />

üle trumbata.<br />

Tegevusterapeudid on spetsialistid,<br />

kes oma oskuste ja teadmistega<br />

aitavad funktsioonihäiretega inimestel<br />

igapäevaeluks vajalikke oskusi<br />

taastada, arendada või säilitada.<br />

Paljud tegevusterapeudid on tunnistanud,<br />

et kõige meelsamini löövad<br />

kliendid kaasa teraapiates, kus teemaks<br />

on toiduvalmistamine. Eks see<br />

ole ka ainus töö, mis toidab. Lisaks<br />

saab salati hakkimise või õunakoogi<br />

küpsetamise juures mõnusalt suhelda<br />

ja end asjalisena tunda.<br />

Terapeudi jaoks aga avaneb köögis<br />

lausa unistuste treeningutanner:<br />

pole liigutust ega võtet, mida harjutada<br />

ei saaks. Eriti veel, kui on tegu<br />

spetsiaalse õppeköögiga, kus on<br />

läbimõeldud võimalusi iga liikumisprobleemi<br />

ja terviseveaga harjutaja<br />

jaoks.<br />

Elektriliselt sõitvate kappide-riiulite<br />

ja tööpindade ning abivahendite<br />

täisvarustusega köök pole kindlasti<br />

mõeldud selleks, et iga abivajaja sellist<br />

koju tahtma hakkaks (see oleks<br />

ka kättesaamatult kallis), kuid kindlasti<br />

oskab seal väljaõppe saanud<br />

spetsialist avaralt mõelda ja suudab<br />

tulevikus igale konkreetsele abivajajale<br />

soovitada sobivaid kohandusi<br />

või töövõtteid.<br />

Lisaks võiksid ehk selliseid sisseseadeid<br />

lubada ravi- ja hooldusasutused<br />

või sotsiaalmajad, kus erivajadustega<br />

inimesi rohkem liikvel.<br />

Tiina Kangro<br />

Tallinna tervishoiu kõrgkool<br />

ootab huvilisi uue õppeköögiga<br />

tutvuma.<br />

Tuleku soovist tuleks teada<br />

anda telefonil 671 1732 või<br />

meiliaadressil karit.kaasik@ttk.ee.<br />

Lisainfot leiab lehelt www.ttk.ee.<br />

Köögikapid ja -riiulid liiguvad nuppudele vajutades üles, alla ja ette.<br />

Nii saab liikumistakistustega kasutaja neist asju kätte. Tööpindu<br />

(koos valamu või pliidiga) saab samuti üles ja alla nihutada.<br />

Söögiriistade port fellist saab konstrueerida sobiva lusika, kahvli või<br />

noa. Söögiriista saab kinnitada käe külge. Paksem käepide sobib liigesehaigetele.<br />

Kui kätes napib jõudu, võiks söögiriist olla kerge. Käte<br />

värisemist saab vähendada, lisades raskema käepideme abil kaalu.<br />

Spetsiaalne ratastool aitab ka istuval inimesel vajaduse korral<br />

kõrgustesse küünitada. Koju ostmiseks on see ilmselt luksus, aga<br />

sellisest võimalusest on hea teada.<br />

Juhul kui sööjal on oht ennast<br />

vigastada, siis on abi pehme<br />

kattega lusikast.<br />

Kui tööpind on alt vaba, saab ratastoolis<br />

istuja sättida end mugavasti<br />

töötama. Vähemalt varba jagu peaksid<br />

alumised ääred olema tühjad.<br />

Kui kinnitada kartul naelte külge,<br />

saab seda hõlpsasti ühe käega koorida.<br />

Sellise lõikelaua võib endale kerge<br />

vaevaga ise meisterdada, kui puuplaadile<br />

naelad sisse lüüa. Naelad<br />

tuleks muidugi tömbiks viilida.<br />

Lõikelaua küljes oleva vedruga kinniti<br />

vahele pandud juurvilja või lihatükki<br />

saab ühe käega viilutada. Nõnda<br />

võib ka konservipurki avada.<br />

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Tallinnas maksti toetust 12 protsendile puudega isiku hooldajatest. Jaanuar 2014

22 Reform<br />

23<br />

Töövõimetoetuse seadus<br />

alustas juriidilist rännakut<br />

Kui esmase kava järgi pidi<br />

töövõimereformi esimene<br />

pääsuke – töövõimetoetuse<br />

seaduse eelnõu<br />

jõudma riigikokku juba<br />

aasta lõpuks, siis tegelikkuses<br />

nõudis see põhjalikumat<br />

ettevalmistust.<br />

Selle aasta alguses vahetas sotsiaalministeerium<br />

välja ka reformi<br />

töögrupi juhid. Uues redaktsioonis<br />

saadeti töövõimetoetuse seaduse<br />

eelnõu koos 83-leheküljelise<br />

seletuskirjaga 17. jaanuaril kooskõlastusringile.<br />

Ministeeriumidel ja<br />

puuetega inimeste organisatsioonidel<br />

on nüüd aega 7. veebruarini,<br />

et dokumendid läbi töötada ning<br />

oma „jah” või „ei” öelda, küsimusi ja<br />

täiendusi esitada. Eelnõule võib esitada<br />

ka avalikke kommentaare.<br />

Töövõimetoetuse seadus on aga<br />

vaid esimene osa ulatuslikust reformikavast.<br />

Järgmisena muudetakse<br />

rehabilitatsiooni, abivahendite ja<br />

erihoolekande korraldust, töötervishoiu<br />

ja tööohutuse korraldust<br />

ning tööturuteenuste regulatsiooni.<br />

Seaduse eelnõu ja seletuskirja<br />

saab lugeda eelnõude<br />

infosüsteemis, mis on avalik ja asub<br />

aadressil www.eis.ee.<br />

Eelnõule oodatakse sealsamas<br />

avalikke kommentaare<br />

kõikidelt huvilistelt.<br />

Idee on õige<br />

Eelnõu on sügisese versiooniga<br />

võrreldes saanud mitmes lõikes uue<br />

kuue. Põhimõte – töövõimetuspensionist<br />

elatujate hulga vähendamine<br />

ja inimeste tööleaitamine – on küll<br />

samaks jäänud, aga nii mõnigi detail<br />

on paremini läbi töötatud. Ilmselt<br />

on sellele kaasa aidanud algse reformiplaani<br />

tõenäoliste mõjude uurimine.<br />

Uuringufirmalt Saar Poll tellitud<br />

analüüs pole ministeeriumi sõnul<br />

küll veel avalikkusele näitamiseks<br />

küps, kuid eelnõu seletuskirjast on<br />

selgelt näha, et uuringu tulemusi on<br />

mitmes lõikes arvesse võetud.<br />

Puuetega inimestele on kõige olulisem<br />

ilmselt see, et algselt planeeritud<br />

pensioni vähendamist kõikide<br />

osalise töövõime(tuse)ga inimeste<br />

jaoks 160 eurole on nüüd muudetud<br />

nii, et vähemalt esialgu<br />

ükski inimene<br />

senist sissetulekut<br />

ei kaota.<br />

Inimestele<br />

antakse<br />

aega reformiga<br />

kaasa tulla<br />

ja alles hiljem,<br />

kui nad juba on<br />

süsteemis sees,<br />

otsivad tööd või<br />

on selle leidnud, asutakse nende sissetuleku<br />

tingimusi üle vaatama.<br />

Peale selle on suurendatud 1. juulist<br />

2015 planeeritud osalise töövõime<br />

korral makstavat toetust (uute<br />

tulijate jaoks) seni mõeldud 160<br />

eurolt 180 euroni. Täieliku töövõimetusega<br />

inimeste toetuse suurus<br />

on seaduses jäänud samaks – 320<br />

eurot.<br />

Järgmises ajakirjas uurime, kes<br />

võiksid edaspidi olla need täiesti<br />

töövõimetud ning mida on neil<br />

uuest süsteemist loota. Tiina Kangro<br />

Töövõime<br />

skeemi<br />

reformil<br />

on kolm<br />

eesmärki<br />

Esmane eesmärk on<br />

vähenenud töövõimega<br />

inimeste tööturule tagasitoomine,<br />

neile sobiva töö leidmine ja<br />

selle säilitamine.<br />

Teine eesmärk on töövõime<br />

kaotuse ennetamine<br />

ja inimeste motiveerimine<br />

säilinud töövõime ulatuses ühiskonnaelus<br />

aktiivne olema.<br />

Samuti on reformi eesmärk<br />

aidata tööandjatel<br />

töökeskkonda parandada ning<br />

töövõime kaotusega inimesi<br />

tööl hoida ja tööle võtta.<br />

Mis muutub?<br />

Praegu määrab inimesele<br />

töövõime kaotuse protsendi<br />

sotsiaalkindlustusamet. Kui<br />

inimene soovib leida oma terviseseisundile<br />

sobivat (uut) tööd,<br />

pöördub ta töötukassasse. Töötukassal<br />

paraku ei ole teavet ega<br />

juhiseid, millised tööd on tema<br />

terviseseisundile sobivad. Samuti<br />

ei saa töötukassa abistada<br />

rehabilitatsiooniteenusega, kui<br />

seda töölesaamiseks vaja oleks.<br />

Uue seadusega luuakse<br />

kompleksne lähenemine, milles<br />

nii töövõime hindamist, toetuse<br />

maksmist kui ka pakutavaid teenuseid<br />

koordineeritakse ühest<br />

kohast.<br />

Uues skeemis on tervisekahjustusega<br />

inimeste õigused ja<br />

kohustused rohkem tasakaalus.<br />

Inimestele antakse rohkem õigusi<br />

saada abi ja toetust, aga pannakse<br />

ka kohustus olla aktiivne.<br />

Aktiivsusnõudeid ei esitata<br />

inimestele, kel töövõime puudub<br />

või kelle tervist töötamine<br />

halvendab.<br />

Allikas: töövõimetoetuse seaduse<br />

eelnõu seletuskiri (jaanuar 2014)<br />

Jõulukuu kinnitas taas,<br />

et puutepunkte on vaja<br />

Jõulukuu tõi ajakirjale tavapärasest rohkem<br />

toetust ja oleme teile kõikidele selle eest ülimalt<br />

tänulikud. Meie jaoks on see kinnitus, et teeme<br />

vajalikku tööd.<br />

Südamliku üllatuse tegi Tallinna<br />

Tondi põhikool, mille õpilased<br />

kogusid ajakirja toetuseks raha jõululaadal,<br />

kus toimuvatele ühistele<br />

ettevõtmistele kutsusid kooli sõpru<br />

ja linnarahvast ning kus müüsid<br />

oma käsitööd ja jõulumaiustusi.<br />

Toetuseks kogunes 100 eurot. Kooli<br />

direktor Evi Kraan, kes jagab kooli<br />

töötajatele ja lastevanematele igal<br />

kuul laiali 150 ajakirja, ütles, et väljaandest<br />

on nende töös tuntav kasu.<br />

„See annab laiema maailmapildi.<br />

Saame teada, milliste probleemidega<br />

on perekonnad silmitsi, kuuleme<br />

teiste asutuste kogemustest. Jagan<br />

ajakirja alati ka praktikantidele ja<br />

kooli külalistele,” lisas ta.<br />

Samuti tegid ajakirjale jõuluannetuse<br />

puuetega ujujaid treeniv spordiklubi<br />

Meduus ja Tartumaal tegutsev<br />

rehabilitatsioonikeskus AA-Lan.<br />

Suur aitäh teile!<br />

Rõõmustav on ka see, et mitu asutust<br />

soovis selgi aastal tasuda ise<br />

oma ajakirjade eest. Nende hulgas<br />

olid näiteks õiguskantsleri kantselei,<br />

poliitikauuringute keskus Praxis ja<br />

teised.<br />

Jõululaadad on Tondi põhikoolis<br />

alati seotud heategevusega, sest<br />

see teeb maailma paremaks.<br />

Foto: Heiko Kruusi<br />

Meie siht on jätkata ajakirja jagamist<br />

tasuta, et kõik, kes seda vajavad,<br />

saaksid rahalistest võimalustest<br />

sõltumata selle tellida. Paraku<br />

vajame ka alanud aastal nende lugejate<br />

toetust, kellel see on võimalik.<br />

Hasartmängumaksu nõukogu toetusest<br />

(siinkohal väga suur tänu neile!)<br />

saame tänavu katta pisut alla<br />

poole ajakirja tootmis- ja levitamiskuludest.<br />

Õnneks on lubanud Puutepunktide<br />

toetamist jätkata ka SA<br />

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond.<br />

Puutepunktide toimetus<br />

Seda ajakirja toetasite teie<br />

Kristiina Alunurm, Kalev Märtens, Monika Miller, Ksenia Haavistu, Tatjana Rein, Rika<br />

Joala, Triin Mägi, Heldi Käär, Karolina Antons, Reet Jepisova, Kristel Laiuste, Katrin Liiv,<br />

Eha Tannilson, Kaja Viira, Elle Vilpuu, Sirje Norden, Katti Aumeister, Helle Klükmann,<br />

Külli Taremaa, Chris-Helin Loik, Anne Arula, Merje Sagor, Külliki Sarapuu, Kristi-Isabella<br />

Kaldoja, Ester Vahter, Inta ja Ago Laur, Tiina Kotke, Elo Saue, Krislin Padjus, Tiina Tõnnson,<br />

Ülle Alt, Eduard Välja, Külli Kaljapulk, Aire Bornschein, Helgi Vain, Lea Kermas, Ande<br />

Etti, Iivi Kallaste, Vitali Madison, Elke Mäemurd, Imbi Suun, Ülla Hunt, Alo Suursild, Raul<br />

Zeemann, Silvi Jänes, Vaike Pähn, Marii Malinen, Merle Lints, Maris Luik, Aivar Pärlijõe,<br />

Renee Kukk, Sigrid Kristin, Külvi Raudsepp, Küllike Lain, Triin Pärnpuu, Ülle Urbanik, Raili<br />

Veskilt, Kristel Krischka, Ere Tött, Ülle Väina, Maria Praats, Ketlin Ravel, Helen Mäevälja,<br />

Kalev Märtens, Riho Leppoja, Talvi Kuimets, Kristiina Rääk, Evelin Ziugmann, Kajar Lember,<br />

Helmen Kütt, üks anonüümne annetaja ja lisaks kollektiivselt Tondi põhikool, AS<br />

AA-Lan ja spordiklubi Meduus. Annetustest tuli jõulukuul kokku 940 eurot.<br />

Südamlik tänu!<br />

Jaanuar 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Enim hooldajaid (3599) oli Tartumaal, vähim (151) Saaremaal.<br />

Jaanuar 2014

ISSN 2228-1312<br />

SAAJA AADRESS:<br />

Eesti Hooldajate Liit kogub teavet inimeste kohta,<br />

kes vajaksid abi erivajadustega pereliikme<br />

hooldamise juures. Kasutame infot üksnes selleks,<br />

et saada ülevaatlikku pilti, kui palju, millistes piirkondades<br />

ja millist abi vajavaid perekondi võiks olla.<br />

Kirjad on oodatud liidu meiliaadressile info@ehol.ee.<br />

Lisainfot leiab kodulehelt www.ehol.ee.<br />

Täname kõiki, kes eelmises ajakirjas avaldatud üleskutse<br />

peale on juba ühendust võtnud.<br />

Erihoolekande süsteemi arendades on selgunud, et mitte<br />

keegi ei tea, kui palju on Eestimaa kodudes peidus psüühiliste<br />

erivajaduste või vaimupuudega inimesi, kes pole päris<br />

iseseisvalt võimelised eluga toime tulema, kelle eest praegu<br />

hoolitsevad nende pered, kuid kes vajaksid kas juba nüüd<br />

või edaspidi sotsiaalteenuseid: päevakeskust, nädalahoidu,<br />

turvalist grupikodu,<br />

tugiisikut, järelevalvega<br />

sotsiaalmajutust, kohta<br />

hooldekodus vms.<br />

Ajakirja väljaandmist<br />

toetavad ka<br />

Kui saad aidata.<br />

Või kui tead<br />

kedagi, kes saab:<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

arveldusarve<br />

EE452200221053907379<br />

2013. aasta 1. jaanuarist on<br />

MTÜ Puutepunktid riiklikus<br />

tulumaksusoodustusega<br />

mittetulundusühingute ja<br />

sihtasutuste nimekirjas.

logo

products

Resources

Company

Terms of service
Privacy policy
Cookie policy
Cookie settings
Imprint
Change language
Made with love in Switzerland
© 2024 Yumpu.com all rights reserved

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!