PP33
06.12.2015 • Views
Share Embed Flag

PP33

ePAPER READ
DOWNLOAD ePAPER
puutepunkt

Create successful ePaper yourself

Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.

START NOW

Kuidas<br />

viia kokku<br />

abistajad ja<br />

abivajajad?<br />

Kui suur on<br />

puudega<br />

lapse hariduse<br />

pearaha?<br />

Miks<br />

lähevad<br />

puuetega<br />

inimesed<br />

poliitikasse?<br />

Detsember 2014<br />

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest<br />

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja<br />

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!<br />

Nr 33<br />

Mari Luud<br />

Ema ei saa öelda:<br />

oled liiga keeruline<br />

Põletavaid teemasid järgmises numbris:<br />

Milleks on puudega inimest palgates vaja maksusoodustusi?<br />

Mida sisaldab Eesti inimeste sotsiaalse kaitse kava?<br />

Mis ettepanekuid tegi töövõimereformi kohta riigikontroll?

2 Idee<br />

3<br />

Kallid sõbrad!<br />

Koos teie toetusega oleme<br />

välja andnud juba 33<br />

Puutepunktide ajakirja.<br />

Me täname teid kõikide nende<br />

heade soovide eest, mis te olete<br />

aasta jooksul meile läkitanud. Me<br />

täname ka murekirjade eest. Sest<br />

kuigi karme olukordi peaksid aitama<br />

lahendada kogukond ja sotsiaalsüsteem,<br />

oleme siiski saanud<br />

kaasa aidata mõnede probleemide<br />

tõstatamisele ühiskonnas ning<br />

koos sellega lahenduste leidmisele.<br />

Meil on eriliselt hea meel, et<br />

pärast mitut „Puutepunkti” saadet<br />

või ajakirjas ilmunud lugu on<br />

leidunud abistajaid. Inimesed on<br />

teatanud, et mõni võhivõõras on<br />

lihtsalt otsinud nad üles ja tulnud<br />

appi. Kui mitte enamat, siis toonud<br />

purgitäie mett ja ise kootud<br />

sooja soki- või kindapaari. Just nii<br />

juhtus Silviaga, kellest pajatati selle<br />

aasta eelviimases saates. Lisaks<br />

asus Silvia tööandja otsima paremaid<br />

lahendusi ja on lootus, et ka<br />

vald saab pisut enam aidata.<br />

Hiljuti saime häid teateid ka Sirletilt<br />

Lihulast. Mäletate ju seda<br />

tublit ratastoolis naist, kes lõpetas<br />

aastaid tagasi hiilgavate tulemustega<br />

Astangu keskuses rahvusliku<br />

käsitöö eriala, kuid on toetavate<br />

sugulasteta üksiku inimesena jäänud<br />

aastateks veeta ja pesemisvõimaluseta<br />

valla sotsiaalkorterisse<br />

teisele korrusele kiduma. Hiljuti<br />

hõiskas Sirlet meile oma suure<br />

uudise: vald on ehitanud talle uue<br />

tualeti ja duširuumi, paigaldanud<br />

kaldtee ning teinud kauni remondi!<br />

Me ise saame teha väga palju, et<br />

meie elukeskkond oleks hubasem<br />

ja inimväärsem. Kuid meil on vaja<br />

ka häid seadusi, edasiviivaid poliitilisi<br />

otsuseid ja vastutustundlikke<br />

otsustajaid. Puuetega inimesed ja<br />

nende pered peavad siin kindlasti<br />

appi tulema, et täpselt öelda, kuidas<br />

me tahame, et asjad meie riigis<br />

areneksid.<br />

Tiina Kangro, peatoimetaja<br />

Ilusaid jõule!<br />

Põnevat ja<br />

tegusat<br />

uut aastat!<br />

Puutepunktide toimetus<br />

Ilmub alates oktoobrist 2011<br />

Väljaandja<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

Faehlmanni 12,<br />

10125 Tallinn<br />

Tel 628 4405<br />

E-post info@vedur.ee<br />

© OÜ Haridusmeedia 2014<br />

Peatoimetaja Tiina Kangro<br />

Toimetajad Anne Lill,<br />

Kaidor Kahar<br />

Keeletoimetaja Kaja Türk<br />

Trükiarv 10 000<br />

Tellimine www.vedur.ee<br />

Manifest<br />

Eesti on arendanud majandust<br />

ja riiki, aga on unustanud<br />

oma inimesed. Omapäi jäetud<br />

ja halvasti hooldatud inimvarast<br />

on aga ajapikku saanud pidur<br />

nii majandusele kui ka riigi jätkusuutlikkusele.<br />

Reformimise tuhinas ei märgatud,<br />

et ühiskonna normaalseks<br />

edasiliikumiseks vajab arendamist<br />

ka sotsiaalsfäär. Unustati,<br />

et ilma inimesteta kaob ka<br />

majanduse arengu mõte.<br />

Tänaseks oleme jõudnud hiilivalt<br />

ajastusse, kus on hakatud<br />

lõplikult unustama, mis tööriist<br />

üldse ongi sotsiaalpoliitika<br />

ja mida sellega teha annab. Inimeste<br />

vajaduste mõistmine on<br />

uppunud töökabinettides kõrguvate<br />

paberivirnade alla. Selle<br />

kompenseerimiseks kasutatakse<br />

ühiskonna ressursse pillavalt<br />

ja poliitikud käituvad vahetevahel<br />

kui jõuluvanad, kes hättasattunuid<br />

„aitavad”, et iseendid<br />

seejuures heategijatena tunda.<br />

Iga eraldiseisva sotsiaalpoliitilise<br />

sammu väärtust hinnatakse kibekiirelt<br />

selle mõjuga sisemajanduse<br />

kogutoodangule.<br />

Riigil on aeg pöörata nägu inimeste<br />

poole ja asuda tasa<br />

tegema kaotatud aega. Kuid seda<br />

saab teha üksnes koos inimeste<br />

endiga, mõistes ühiskonnas toimivate<br />

regulatsioonimehhanismide<br />

olemust ja tunnustades kõikide<br />

inimeste omaalgatust, loomupärast<br />

väärikust, võrdsete võimaluste<br />

põhimõtet ja põhiõigusi.<br />

Hooliv ühiskond hindab oma<br />

inimvara ja mõistab, kuidas<br />

just sellesse panustamine loob<br />

vundamendi, millele saab ehitada<br />

riigi ja rahva tuleviku.<br />

Näoga inimeste<br />

poole seisev<br />

hooliv Eesti<br />

Puuetega inimesed ja omastehooldajad tegid otsuse saata oma esindajad<br />

poliitikasse. Selleni jõuti töövõimereformi üle peetud lahingute käigus, kus<br />

kodanikena riigielu korraldamises kaasarääkimisele tuli lihtsalt sein ette.<br />

Puuetega inimesed on pikki aastaid oodanud rahulikult, millal riik neid<br />

mõistab ja nende vajadusi kuulda võtab. Töövõimereformiga, mida valitsus<br />

asus välja töötama valest otsast, visati aga õhku nõnda suur probleemipundar,<br />

et aktiivsemad ühingud asusid nõudma otsustavaid muudatusi kogu<br />

sotsiaalsüsteemis. Puuetega inimesi ei saa panna üksnes tööle, vaid tööle<br />

saavad nad minna alles siis, kui elukeskkond on ligipääsetav ning on loodud<br />

eeldused ja võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Kui juba teha reformi, siis<br />

korralikult ja läbimõeldult.<br />

Reformikava õigetele alustele seadmisest kõnelevaid puuetega inimeste<br />

esindajaid ei tahetud aga kuulda võtta. Neid kaasati küll „linnukese” kirjasaamise<br />

pärast koosolekutele, aga põhimõtteliste muudatuste ja sisulise töö<br />

asemel tehti reformikavasse vaid pisiparandusi. Ka president kuulutas seadused<br />

välja ning lohutas temaga kohtumas käinud puuetega inimeste delegatsiooni<br />

lubadustega, et küll kõik tulevikus ikka kuidagi korda saab. Et seadusi<br />

tuleb hakata ilmselt juba lähiajal muutma ja et reformi kulu-tulususe<br />

pool on läbi analüüsimata, ei tundunud ka talle oluline.<br />

Nii küpseski töövõimereformi saagas kaasa löönud ühingutel mõte, et<br />

tuleb ise minna poliitikasse ning püüda hakata seal kaasa rääkima elutervema<br />

sotsiaalpoliitika kujundamisel. Paljude riikide parlamentides ja valitsustes<br />

on puuetega poliitikuid, kes täiendavad riigijuhtimist sügavamate arusaamadega<br />

ühiskonna mitmekesisusest. Just nii võiks see tulevikus olla ka<br />

Eestis. Tiina Kangro<br />

Eelseisvatele riigikogu valimistele<br />

kavatsevad minna liikumispuudega<br />

inimeste esindaja Tiia Sihver, kuulmispuudega<br />

inimeste esindaja Tiit Papp, nägemispuudega<br />

inimeste esindaja Sylvi Sarapuu ja<br />

omastehooldajate esindaja Tiina Kangro.<br />

Kandideerijad toetuvad ühingute<br />

võrgustikule, mille kaudu jäädakse<br />

tegutsema ka kodanikuliikumise tasandil.<br />

Kavas on luua üle-eestiline puuetega inimeste<br />

ja omastehooldajate koostööfoorum,<br />

kuhu on kõik oodatud panustama.<br />

Kandideeritakse parteitutena Isamaa<br />

ja Res Publica Liidu nimekirjas. IRL<br />

on lülitanud töögrupi ideed oma sotsiaalprogrammi<br />

ja pakub koostööd nende teoks<br />

tegemisel.<br />

Järgmises ajakirjas tutvustatakse<br />

„Eesti inimeste sotsiaalse kaitse plaani”<br />

täpsemalt.<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Xxxxxxxxx Seadus loetleb xxxxxxxxxxxxx 13 sotsiaalteenust, xxxxxxxxxxxxxxx mida KOV-id peaksid osutama.<br />

Detsember 2014

4<br />

Elu lugu<br />

5<br />

Mari Luud<br />

Ema ei saa ju öelda:<br />

sa oled liiga raske,<br />

sa ei sobi mulle!<br />

Puutepunktide lugejad<br />

küllap mäletavad Piretit<br />

ja ta poega Jonathani (21)<br />

– kurti ja vaimupuudega<br />

autisti, kelle kindel ja<br />

turvaline elu lõppes<br />

koos Tartu Maarja kooli<br />

lõpetamisega mullu kevadel.<br />

Piretile tähendas see<br />

aga väljalangemist tööturult,<br />

veelgi kasinamaid<br />

võimalusi perele mõistlikku<br />

elujärge tagada<br />

ning ka oma tervise jätkuvat<br />

murenemist.<br />

Pireti katsed leida Jonathanile<br />

päevahoid või ööpäevaringne hooldus<br />

jooksid lootusetult liiva.<br />

Ühel pool arvati, et noormehe<br />

komme jalalt jalale tammuda võib<br />

ärritada teisi hoolealuseid, see võib<br />

aga muutuda talle ohtlikuks. Teisal<br />

leiti, et kõnetu, vaimu- ja kuulmispuudega<br />

autist on liiga raske puudega<br />

ja asutuses puuduvad tingimused<br />

nii keerulise kliendi hooldamiseks.<br />

Ühes erihooldekodus riskiti ta isegi<br />

proovinädalale võtta, aga sealtki sai<br />

Piret selle järel eitava vastuse koos<br />

kaheksa lehekülje pikkuse nimekirjaga<br />

pahandustest, millega poeg<br />

nädala jooksul hakkama oli saanud.<br />

Ühes asjas olid kõik kümmekond<br />

läbikombatud erihoolekandeteenuseid<br />

pakkuvat asutust ühel meelel:<br />

Jonathan nende katuse alla ei sobi.<br />

Mida päev edasi, seda enam hakkas<br />

Piretis maad võtma lootusetus.<br />

Ju siis ongi nii, et vähegi keerukamate<br />

erivajadustega inimesel puudub<br />

Eesti erihoolekandesüsteemis koht.<br />

Erihooldekodud on täis riigi hooldada<br />

inimesi, keda nende oma vanemad<br />

eelmise riigikorra ajal valitsenud<br />

arusaamade järgi isegi sünnitusmajast<br />

koju ei toonud. Paljud<br />

neist „praakinimestest” ei pidanud<br />

lastekodus vastu, ellu jäid vaid tervemad<br />

ja tublimad. Nendega ongi<br />

nüüdsed erihooldekodud harjunud<br />

töötama.<br />

“Piret taipas<br />

kohe, et Jonathani<br />

käitumishäire<br />

taga on autis tile<br />

omased kohanemisraskused.<br />

Uus lootus<br />

Elu on aga karm. Kui üheski asutuses<br />

Jonathaniga toime ei suudeta<br />

tulla, ju siis peabki ema lihtsalt saatusega<br />

leppima ja väljaõppe saanud<br />

spetsialistidele üle jõu käiva koorma<br />

oma õlgadele võtma. Ema ei saa ju<br />

oma pojale öelda: sinu erivajadused<br />

teevad mu elu liiga keeruliseks, sa ei<br />

sobi mulle!<br />

Teine asi on muidugi see, kuidas<br />

igakuise palga asemel sümboolsest<br />

hooldajatoetusest kõht täis saada<br />

ja korterikulud kinni maksta. Tõsi,<br />

puudega lapse vanema pingeline<br />

elu on ka Pireti tervist räsinud nii, et<br />

temalegi on määratud töövõimetus<br />

koos kasina pensionirahaga. Kuid<br />

enamasti kulub see töövõimetuse<br />

põhjustanud haiguse raviks.<br />

Selle aasta alguses koitis Pireti<br />

ja Jonathani elus siiski uus lootus.<br />

Nimelt valmistus Valga haigla hoolekandeosakond<br />

avama üksust sügava<br />

liitpuudega inimestele ning seal<br />

oldi valmis ka Jonathan oma katuse<br />

alla võtma.<br />

„Läksime suure hurraaga proovima.<br />

Esialgu näis kõik peaaegu<br />

ideaalne,” meenutab Piret esimest<br />

kokkupuudet vast avatud asutusega<br />

märtsi alguses. „Jonathani kaks<br />

klassikaaslast Maarja koolist ootasid<br />

seal juba ees ja Jonathan jäi suure<br />

rõõmuga vanade sõpradega mängima.<br />

Läksin rahuliku südamega koju.<br />

Kahjuks ei kestnud mu südamerahu<br />

kuigi kaua.” Kolm päeva hiljem<br />

helistati Piretile ja teatati, et Jonathaniga<br />

on probleeme – ta pole kolm<br />

ööd maganud, ei kuula kellegi sõna,<br />

käitub sobimatult ja häirib teisi.<br />

Uus katastroof<br />

Piretilt küsiti nõusolekut poja ravi<br />

kohendada, ent ka uus ravim ei toonud<br />

lahendust. Peatselt viidi Jonathan<br />

politsei ja kiirabi saatel korrus<br />

kõrgemale isolaatorisse. Kolm päeva<br />

hiljem sai Piret teate, et Jonathan on<br />

psühhoosis, ta on muutunud agressiivseks,<br />

töötajad kardavad teda<br />

ning ta suunatakse Tartu psühhoneuroloogiahaiglasse.<br />

Piret taipas kohe, et Jonathani käitumishäire<br />

taga on autistile omased<br />

kohanemisraskused. Ja küllap ka<br />

viimasel poolel aastal hooldusasutusest<br />

teise solgutamise mõju. Mitte<br />

ühtegi järjekordsesse päeva- või<br />

ööpäevahoidu läinuna pole Jonathanil<br />

olnud pilti sellest, mis ja miks ees<br />

ootab. Kuidas üldse seletada vaimupuudega<br />

ja kurdile inimesele, miks<br />

ta kodust ära, taas mingisse võõrasse<br />

kohta viiakse ja sinna jäetakse?<br />

Küsimusi esitada kõnetu inimene<br />

samuti ei suuda. See aga, et Jonatha-<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Keskmiselt osutavad KOV-id aga vaid 6 sotsiaalteenust 13-st.<br />

Detsember 2014

6<br />

Elu lugu<br />

Julge pealehakkamine ja<br />

katsetamine viivad sihile<br />

7<br />

Puuetega<br />

noorte jaoks<br />

oleks vaja<br />

silda, mis viiks<br />

nad pärast<br />

kooliaja lõppu<br />

täiskasvanuellu.<br />

See<br />

säästaks ka<br />

emasid.<br />

Erakogu<br />

Valga haigla<br />

hoolekandeosakonna<br />

juhataja Monika Horn<br />

(pildil) tunnistab,<br />

et kui ta sai teada,<br />

et Jonathan neile<br />

tuleb, oli ta esimene<br />

emotsioon kõhklus. Et<br />

kuidas nemad, äsjased<br />

alustajad, küll temaga<br />

üldse hakkama saavad,<br />

kui mujal pole seda<br />

suudetud teha.<br />

ni protest koguni psühhoosiks arenes,<br />

oli Pireti jaoks paras ehmatus.<br />

„Muidugi viskasin käest kõik, mis<br />

parasjagu näpuvahel oli, ja tormasin<br />

haiglasse Jonathani vaatama,” räägib<br />

Piret. „Aga minu meelest oli ta<br />

täiesti tavaline. Ei olnud psühhoosis,<br />

ei olnud agressiivne. Kallistas<br />

mind, sõi rõõmuga küpsiseid, mis<br />

mul kaasas olid. Tartu haigla oli talle<br />

ju muidugi tuttav koht, võimalik,<br />

et tuttavasse ümbrusse sattununa ta<br />

kohe rahuneski,” arvab Piret.<br />

„Aga kuna tal oli seljataga hulk<br />

ärevaid sündmusi – magamata<br />

nädal, üksinda isolaatoris olek, kaklused<br />

personaliga jm, siis otsustasime<br />

raviarstiga, et ma teda kohe<br />

koju ei vii. Ta sai tagasi oma endised<br />

rohud ja ma käisin lihtsalt teda<br />

iga päev vaatamas. Tartu haiglas oli<br />

Jonathan kolm päeva. Ta oli igati<br />

normis, magas öösiti ning ei olnud<br />

põhjust teda pikemalt haiglas hoida,”<br />

jätkab ema.<br />

Veelkord lootus<br />

Piret tunnistab, et oli juhtunust<br />

väga löödud. Poeg käekõrval haiglast<br />

kodu poole kõmpides oli ta kindel,<br />

et Valka neil enam asja pole. Jälle<br />

üks katsetus oli lõppenud läbikukkumisega.<br />

Piret oli aga päris keeletu, kui<br />

Valga haigla hoolekandeosakonna<br />

juhataja Monika Horn talle mõni<br />

päev hiljem helistas ja Jonathanile<br />

uut katseaega pakkus. Ühtlasi<br />

võis Piret tulla paariks päevaks ise<br />

“Arst ütleski mulle otse välja, et<br />

jätame kõrvale kõik need ilusad sõnad,<br />

nagu autism, Maarja kool jne – tegemist<br />

on sügavalt alaarenenud, imiku tasemel<br />

inimesega.<br />

pojaga kaasa töötajaid juhendama,<br />

kuidas Jonathaniga erinevates olukordades<br />

hakkama saada. „Juhatajalt<br />

kuulsin, et personal on vahejuhtumist<br />

hoolimata hakkamist täis ja<br />

valmis õppima ning harjuma. Küllap<br />

olidki paljud äpardused põhjustatud<br />

just sellest, arvasid nad, et osakond<br />

alles alustas tööd ja paljud töötajad<br />

polnud varem Jonathani-taolisi inimesi<br />

näinudki.”<br />

Piret võttis ettepaneku vastu. Ta<br />

näitas kohapeal ette, kuidas Jonathani<br />

käsikaudu suunata ja vajadusel<br />

takistada, ning julgustas seda<br />

kindlasti tegema, kui ta muul viisil<br />

korraldusi ei mõista. „Piirid peavad<br />

olema, aga talle arusaadavas keeles.<br />

Meil on kodus ka oma märgisüsteem.<br />

Kui tahan talle näiteks „ei<br />

tohi!” öelda, siis koputan talle nõudlikult<br />

sõrme pihta jne. Ütlesin ka<br />

seda, et kallistamine rahustab Jonathani<br />

ja et seda võib vabalt teha, mina<br />

ei näe selles midagi imelikku,” jätkab<br />

Piret. Piret viibis Valgas neli päeva<br />

ja viienda hommikul sõitis koju.<br />

Tundus, et asi taas laabub, vähemalt<br />

tema sealoleku ajal küll Jonathaniga<br />

ühtki arusaamatust ette ei tulnud.<br />

Kui mõned väiksemad äpardused,<br />

lõhkumised jms välja arvata, kulgesidki<br />

järgnevad kuud enam-vähem<br />

rahulikult. Piret luges vaikselt hingepalvet:<br />

ehk hakkab Jonathan oma<br />

uue koduga ning sealse elurütmiga<br />

tasapisi kohanema ja uusi kriise<br />

ehk enam ei tulegi. Või kui tuleb, siis<br />

pole need nii ägedad.<br />

Hullem oli veel ees<br />

Selle, mida koges Piret mai viimastel<br />

ja juuni esimestel päevadel,<br />

tahaks ta aga igavesti oma mälust<br />

kustutada.<br />

Tagantjärele saab ta küll aru, et<br />

lähenev kriis oli andnud juba ette<br />

märku, aga ei tema ega keegi teine<br />

osanud seda ära tunda. Tavaliselt<br />

tõi Piret poja iga paari nädala<br />

tagant nädalavahetuseks koju. Millegipärast<br />

aga kasvas Jonathani vastumeelsus<br />

Valka tagasimineku vastu<br />

iga koduskäiguga. Juba ranitsa<br />

pakkimine ja rongi peale minek<br />

käis nutu saatel. Minna aga siiski<br />

tuli, sest muud võimalust polnud.<br />

Kui aga Jonathan hakkas ühel ööl<br />

matkima hiljuti osakonnas käinud<br />

remondimehi ning asus oma toas<br />

lampe ja laepaneele maha monteerima,<br />

väljus olukord taas kontrolli<br />

alt. Kuna Tartu psühhoneuroloogiahaiglas<br />

polnud seekord võimalust<br />

Jonathani vastu võtta, viidi ta<br />

Valgast kiirabi ja politseiga Jämejala<br />

haiglasse ning talle määrati kohtuotsusega<br />

tahtest olenematu ravi.<br />

„Sõitsin Jämejalga ja mul paluti<br />

esmalt ta raviarsti juurest läbi astuda.<br />

Meie vestlus kestis üle pooleteise<br />

tunni. Õigemini polnudki see<br />

vestlus, sest mina ainult nutsin kogu<br />

selle aja. Arst tegi mulle üsna karmide<br />

sõnadega selgeks, et Jonathan<br />

on nüüd juba 20-aastane täiskasvanud<br />

mees, et ma olen küllalt tema<br />

eest hoolitsenud ning nüüd on aeg<br />

ta ära unustada ja oma elu elada.<br />

Et võib-olla ongi Jonathani protestid<br />

tulnud just sellest, et ma ripun<br />

tema küljes ega suuda temast lahti<br />

lasta,” meenutab Piret. Ta jätkab:<br />

„Arst ütleski mulle otse välja, et jätame<br />

kõrvale kõik need ilusad sõnad,<br />

nagu autism, Maarja kool jne – tegemist<br />

on sügavalt alaarenenud, imiku<br />

tasemel inimesega, kes ei mõtle ega<br />

tunne mitte midagi. Ta ütles, et selliste<br />

inimeste saatus ongi hääbuda<br />

vaikselt kuskil tagasihoidlikus hooldekodus<br />

või palatinurgas,” kirjeldab<br />

Piret šokeerivat ajupesu arstikabinetis.<br />

Päästeoperatsioon<br />

Vähem vapustav polnud ka vaatepilt,<br />

mis ootas teda ees palatisse<br />

poega vaatama läinuna. Jonathan<br />

Vaatasin veel hoolega üle „Puutepunkti” saate Jonathanist ja siis tabasin<br />

end mõttelt: aga päris huvitav oleks ju siiski proovida, äkki meil<br />

õnnestub!<br />

Jonathanil olid suured kohanemisraskused ja sellest said alguse ka käitumisprobleemid.<br />

Peale selle on ta siin igasuguseid krutskeid teinud.<br />

Avastasime näiteks, et talle meeldib jäljendada meestetöid. Kui meil osakonnas<br />

remondimehed käivad, jälgib ta neid alati suure imetlusega kas<br />

või tunde järjest. Ja üritab pärast omal moel sedasama teha. Ta on ripplagesid<br />

maha monteerinud, lampe lõhkunud, kraanikausse ja glasuurplaate<br />

seinalt maha võtnud. Üritasime siis talle leida juba katkisi ja mittetöötavaid<br />

seadmeid, mis poleks ohtlikud ning mille kallal ta saaks nokitseda<br />

ja oma tehnikahuvi rahuldada. Tema toa aga tegime ta enda ohutuse<br />

jaoks juhtmetest puhtaks, ka tualetis käib ta nüüd tegevusjuhendaja saatel<br />

koridoris.<br />

Eks kindlasti peaks Jonathani-taolistel klientidel olema juba riikliku<br />

teenuse raames tagatud suurem personali koosseis. Päris üks ühele<br />

juhendamist kogu päevaks oleks palju tahta, aga tähelepanu ja jälgimist<br />

vajavad sellised inimesed siiski hästi palju ning tavalised erihoolekandeteenuse<br />

personalimahud ei kata seda.<br />

Ütlen otse, et kerge pole meil Jonathaniga olnud, aga samas on iga<br />

vahejuhtum olnud õpetlik nii mulle kui ka kõigile osakonna töötajatele.<br />

Jonathan pole ju ainus autist maailmas ja ega ta meile viimaseks ei jää.<br />

Hakkama oleme saanud muide eelkõige tänu heale koostööle Jonathani<br />

emaga. Meil on olnud selliseidki päevi, kus muudkui konsulteerime telefoni<br />

teel Piretiga, kuidas nüüd peaks tegutsema jne. Ka Jonathani pikaaegne<br />

psühhiaater Tartu psühhoneuroloogiahaiglast on olnud meile hea<br />

nõuandja. Ja kui mujalt enam abi ei saa, siis võib loota HENK-i (MTÜ<br />

Hoolekande Ekspertiisi- ja Nõustamiskeskus) spetsialistide peale. See on<br />

ka üks asi, mille olen Jonathani kõrval selgeks saanud.<br />

Jonathan on meie juures olnud märtsi algusest saati ja selle aja jooksul<br />

õpitust võin öelda, et julge pealehakkamine on tegelikult kõige tähtsam.<br />

Kui asutusel on soov sellistele inimestele teenust pakkuda, siis ei saa nii,<br />

et kohe esimeste probleemide tekkimise järel saadame ta lihtsalt minema.<br />

Peaks ju endale meelde tuletama, et pereliikmed on kodus temaga hakkama<br />

saanud ööpäev läbi. Kuidas siis meie, väljaõppinud spetsialistid ei saa?!<br />

Olen alati ka oma töötajatele südamele pannud, et nad mõtleksid selle<br />

peale, kuidas on lähedased selle poisi või tüdrukuga toime tulnud, just<br />

nimelt 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Meil on vähemalt see<br />

kergendus, et teeme oma vahetuse ära ning läheme koju puhkama.<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Sotsiaaltranspordi teenus on olemas 74% omavalitsustest.<br />

Detsember 2014

8<br />

Elu lugu<br />

9<br />

Asutus peaks<br />

olema nagu<br />

päris kodu<br />

Kõik tagasilöögid, mis Jonathaniga<br />

on olnud, on põhjustatud ikkagi<br />

kohanemisraskustest. Autist<br />

vajab rutiini, ta on harjunud oma<br />

maailmas olema ning iga uus olukord<br />

on tema jaoks traagika.<br />

Jonathaniga on kõige tähtsam<br />

küsimus, kuidas temaga ühele<br />

tasandile jõuda. Mina olen teinud<br />

nii, et patsutan talle kergelt õlale,<br />

võtan käest kinni ja lihtsalt püüan<br />

ise jõuda sellesse punkti, kus ta<br />

parasjagu oma mõttemaailmas<br />

on. Ega see alati kohe välja ei tule,<br />

ta võib üritada käest lahti kiskuda<br />

ja ära joosta, aga siis on vaja lihtsalt<br />

kannatlikkust.<br />

Praktilises mõttes käibki meil<br />

elu nii, et võtan Jonathani käekõrvale<br />

ja liigume siis koos tegevuste<br />

juurde, mida on vaja teha. Kogu<br />

aeg tuleb olla ta kõrval ja oma<br />

tunnetusega talle märku anda,<br />

et nüüd teeme seda, nüüd teist.<br />

Nüüd peseme käsi, nüüd kammime<br />

pead. Kõigepealt näitan ette,<br />

siis teeme koos, viimaks hakkab<br />

ta seda juba ise tegema. Nii need<br />

oskused samm sammu järel kordamisega<br />

tulevadki.<br />

Autistid on tegelikult geniaalsed<br />

ja andekad inimesed. Elavad<br />

oma mõttemaailmas muidugi.<br />

Peame kohandama end nende<br />

mõttemaailma järele. Et neist aru<br />

saada. Kui me seda suudame, siis<br />

ongi võimalik lävida autistidega<br />

samamoodi nagu tavainimestega,<br />

siis nad tulevad sellega ilusasti<br />

kaasa. Me peame mõistma, et<br />

meie ümber on erinevaid inimesi.<br />

Autistid on ühed neist.<br />

Õie Kiis<br />

Valga haigla erihoolekandeosakonna<br />

tegevusjuhendaja<br />

Kas arsti jaoks oleks muid võimalusi, kui selgitada emale, et tema<br />

hoolitsetud ja armastatud puudega laps peabki hääbuma üksinduses<br />

palatinurgas? Erakogu<br />

lebas voodil, poolunes, käed rihmadega<br />

selja taha seotud. Sülg nirises<br />

suunurgast, ta vappus üle keha justkui<br />

külma käes. Piretile öeldi, et kinnisidumine<br />

on osa ravist ja muud<br />

võimalust pole, sest muidu ronib<br />

ta jälle millegi otsa ja hakkab lampe<br />

purustama.<br />

„Küsisin, kas tal vererõhku on<br />

mõõdetud – äkki ta vappub kõrgest<br />

vererõhust? Seda ei oldud tehtud<br />

ega peetud ka vajalikuks teha.<br />

See oli reedene päev. Natukese aja<br />

pärast sõitsin koju ja üritasin kuidagiviisi<br />

toibuda. Või siis vähemalt<br />

sisimaski aru saada, mis üldse toimus.<br />

Seejärel pidasin paari inimesega<br />

nõu ja otsustasin Jonathani<br />

Jämejalast siiski ära tuua. Mu poeg<br />

ei olnud kodus elatud 20 aasta jooksul<br />

mitte kunagi selline. Mis oli toimunud?<br />

Autist vajab eelkõige rahu<br />

ja turvalisust, vaevalt et võõras koht<br />

ja karmid raviviisid temas tekkinud<br />

segadust leevendavad, pigem vastupidi.<br />

Pealegi, Jonathani jaoks käib<br />

kõik kui tummfilmis, ta ju ei kuule<br />

ega räägi. Õnneks tulid poja klassiõe<br />

vanemad mulle appi ja nende autoga<br />

siis sõitsimegi pühapäeva hommikul<br />

Jämejalga,” kõneleb Piret.<br />

„Kujutasin ette, et läheb lahinguks,”<br />

jätkab Piret, „sest Jonathan oli<br />

ravil kohtumääruse alusel ning ega<br />

niisama küsimise peale kohtu korras<br />

ravile saadetud inimest ilmselt haiglast<br />

välja ei anta. Olin valmis võitlema,<br />

mul oli mitu plaani. Tegelikkuses<br />

laabus kõik ülimalt rahulikult.<br />

Patsiendid lasid meid sisse ja ootasime<br />

päris tükk aega, kuni valves<br />

olevad hooldajad üles leiti. Oleksime<br />

juba sel ajal vabalt võinud Jonathani<br />

kaasa võtta ja lihtsalt temaga<br />

ära minna. Niiviisi me loomulikult<br />

ei käitunud, nii et käisime ikka valvearsti<br />

juurest läbi ja palusime tema<br />

käest luba Jonathan ära viia. Tohter<br />

oli pikemata nõus, andis veel rohudki<br />

koju kaasa. Esmaspäeval helistasin<br />

ka kohtunikule, temagi oli asjade<br />

käiguga päri, ütles, et ahah, ta siis<br />

lõpetab kohtumäärusega ravi ära.”<br />

Taastumine<br />

Kodus avastas Piret, et Jonathani<br />

süda klopib, pulss oli üle 120. Igaks<br />

juhuks mõõtis ta ka vererõhku, seegi<br />

näit oli ehmatav – ülemine ligi 180.<br />

Nii kestis see veel kolm päeva, siis sai<br />

süda tavalise töörežiimi tagasi ja ka<br />

vererõhk hakkas tasapisi langema.<br />

„Ju see oli ka tema šokist. Esimest<br />

korda elus kinni seotuna ja üksinda<br />

võõras kohas, teadmata ja aru saamata,<br />

kus ta on või miks ta seal on.<br />

Õnneks läks see kõik igasuguse ravita<br />

üle, kiirabi poleks ma julgenudki väl-<br />

Voodipäev psühhiaatriahaiglas on hooldekoduteenusest mitu korda kallim. Kas ei oleks mõistlikum<br />

arendada sotsiaalteenuseid, et hirmkalleid haiglapäevi oleks vähem? Erakogu<br />

“Tema<br />

lõhkumisedlammutamised<br />

ongi ilmselt selle<br />

tagajärg, et tal<br />

pole tegevust.<br />

ja kutsuda, sest mine tea, millega siis<br />

jälle asi oleks lõppenud,” ohkab Piret.<br />

Kui Jonathan oli rahunenud ja<br />

taas iseendaks saanud, kogus ka<br />

Piret kokku oma Jämejalas põrmuks<br />

purunenud väärikuse riismed ning<br />

palus Valga erihoolekandeosakonna<br />

juhatajalt veel üht võimalust. Ka<br />

sealsed töötajad olid Jämejalas toimunust<br />

tegelikult ehmunud. Jonathan<br />

oli saadetud sinna ju siiski heas<br />

usus ravi korrigeerima.<br />

Kuidas siis nüüd edasi? Lepiti kokku,<br />

et vähemalt mõne järgneva kuu<br />

jooksul ei vii ema Jonathani enam<br />

nädalavahetustel koju, ehk kohaneb<br />

too siis paremini. Suvi mööduski nii,<br />

et Piret käis nädalavahetuseti pojaga<br />

tuttavaid pidi külakorda, aga koos<br />

koju ei mindud. Oldi Pärnus, käidi<br />

Põlvamaal seenel jne. „Suvi läks<br />

kenasti, käisime palju ujumas, kõndisime<br />

tundide kaupa mererannas.<br />

Valga haiglas ongi see üks mure, et<br />

erihooldusel olevad inimesed saavad<br />

vähe väljas olla. Spetsiaalset õueala<br />

nende jaoks pole ja jalutamas käimise<br />

ajal peab neil olema üks ühele<br />

saatja. Selge see, et väga pikad need<br />

jalutuskäigud sel juhul olla ei saa,<br />

sest lihtsalt ei jätku hooldajaid, kes<br />

neid ühekaupa läbi jalutada jõuaksid.<br />

Mingi kompromiss on värske<br />

õhu hingamine võrkudega piiratud<br />

terrassil, kuid see on ikkagi hädavariant,<br />

liikumisruumi ju seal pole. Aga<br />

Jonathaniga ongi nii, et kui ta päeva<br />

jooksul end piisavalt ära ei väsita,<br />

siis ta öösel ei maga, ning kui ta ei<br />

maga, siis ta hakkab igavusest ja üleväsimusest<br />

pahandusi tegema, näiteks<br />

seina pealt kahhelplaate maha<br />

murendama. Ma ei kujuta ette, kuidas<br />

on seda paljaste kätega üldse võimalik<br />

teha, aga just seda ta Valgas on<br />

teinud. Isegi kraanikausi võttis seina<br />

pealt maha. Ühegi tööriistata, vaikselt<br />

ja salajas, ööpimeduses. Selline<br />

lihtsalt on tema maailm.”<br />

Veel üks uus lootus<br />

Pireti sõnul on elu Valga haigla<br />

erihoolekandeosakonnas viimasel<br />

ajal õnneks jõudsalt edenenud.<br />

Jonathani eluruum on kohandatud,<br />

sealt on elekter välja võetud ja ära<br />

viidud kõik, mis teda öösiti „lammutustöid”<br />

tegema võiks ahvatleda.<br />

Töötajad on entusiastlikud ja<br />

püüavad endast parima anda. Osa<br />

neist on ka vahetunud, aga see on<br />

pigem hea – kes tunneb, et töö selliste<br />

noortega ei istu, peakski endale<br />

mõne teise ameti otsima.<br />

„Eks õppida on veel palju, aga<br />

ma ise ju ka õpin kogu aeg, kui jälle<br />

Jonathaniga kohtun. Temaga hakkama<br />

saamine ongi omamoodi elukestev<br />

õpe,” räägib Piret. „Ööpäevaringse<br />

hoolduse pearaha on küllalt<br />

suur, kindlasti võiks selle kohta olla<br />

personali rohkem. Eriti just otseselt<br />

hoolealustega tegelejaid. Kui tegevusjuhendaja<br />

peab olema hooldaja,<br />

hoolealustega tegelemise sekka kellegi<br />

mähkmeid vahetama või kedagi<br />

söötma, siis on mõistetav, et ta kõike<br />

ei jõua. Jonathan näiteks tahab väga<br />

teistega suhelda ja kogu aeg millegagi<br />

tegeleda. Ta ei lepi sellega, et ta<br />

saadetakse jalust ära, et ta istub paigal<br />

ja lihtsalt koogutab. Ta tahaks<br />

kogu aeg midagi teha. Tema lõhkumised-lammutamised<br />

ongi ilmselt<br />

olnud selle tagajärg, et tal pole tegevust<br />

ning siis ta otsib omapäi ja oma<br />

arusaamade kohaselt midagi, mille<br />

kallal nokitsema hakata. Ma ei usu,<br />

et ta teeb seda paha pärast või selleks,<br />

et korda rikkuda,” ütleb Piret.<br />

Anne Lill<br />

Detsember 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Psüühikahäirega inimesele pakub tugiisikut vaid 14% valdadest.<br />

Detsember 2014

10 Elu lugu<br />

11<br />

Pireti konarlik tagasitee<br />

normaalsesse ellu<br />

Pikaajalise töökoha<br />

hambatehnikuna ütles<br />

Piret üles detsembris,<br />

aasta tagasi. Selleks ajaks<br />

oli ta läbi proovinud<br />

kõikmõeldavad variandid<br />

ühitada Jonathani<br />

kodus hooldamist palgatöö<br />

tegemisega, aga<br />

viimaks pidi ta endale<br />

siiski tunnistama: mis<br />

võimatu, see võimatu.<br />

Piret üritas viimases hädas jätta<br />

Jonathani tööl oleku ajaks eraldi<br />

elava ja terviseprobleemidega kimpus<br />

isa hoole alla, kuid see ei õnnestunud.<br />

Poiss ei olnud seal piisavalt<br />

valvatud. Kord näiteks oli Jonathan<br />

omapäi toimetades suure peegli ära<br />

lõhkunud ja kui Piret õhtul kohale<br />

jõudis, turritasid teravad peeglikillud<br />

nagu piigid seina najal, tualettkapi<br />

peal ja põrandat pidi laiali.<br />

Jonathan aga kõndis süüdimatult<br />

klaasikildude vahel ja tänu taevale,<br />

et temaga midagi hullemat ei olnud<br />

Augud sotsiaalsüsteemis<br />

tähendavad<br />

seda, et puudega<br />

lähedast<br />

hooldav pereliige<br />

võib hetkega<br />

kaotada<br />

töö, isikliku elu,<br />

aga ka sissetuleku,<br />

millega<br />

toime tulla.<br />

Kaader saatest<br />

Töövõimereformis omastehooldajatega<br />

ei tegeleta<br />

Jonathan ja ta ema Piret on puudega inimesed. Saatuse<br />

tahtel on juhtunud nii, et kaks aastakümmet tagasi<br />

sündinud ja haiglast koju toodud puudega laps on tekitanud<br />

enda kõrvale kolm tervise- ja töövõimeprobleemidega inimest,<br />

lisaks Piretile ta endise abikaasa ja oma õe.<br />

Kuna Piret on töövõimetuspensionär, peaks tal<br />

hakkama abi olema töövõimereformist. Ent kuidas<br />

lahendaks töötukassa Jonathani hooldamise probleemi nii,<br />

et tagasilööke enam ei tuleks? Mis kompenseeriks tööandjale<br />

pideva riski, et töötaja ei saa tööle ilmuda – või kust võetaks<br />

„asendusema”, kes kriisiolukordi lahendama tõttab? Kui aga<br />

poiss on Pireti hooldusel, loetakse sugulase eest hoolitsemist<br />

aktiivsusnõude täitmiseks ja töötukassal on õigus Piret koju<br />

tagasi saata.<br />

Jonathan hinnatakse uues süsteemis „puuduva töövõimega”<br />

inimeseks. Piret tänab jumalat, et tal ei tule<br />

seetõttu hakata vähemalt poja tööotsingute nimel töötukassa<br />

vahet jooksma. Ise tahaks ta abi saada küll, kui keegi tema<br />

abistamise imega hakkama saaks.<br />

juhtunud. Kui Jonathani vanem õde<br />

venda valvas, oli küll kord majas ja<br />

ta ise õnne tipul, aga üksiti tähendasid<br />

need olukorrad seda, et tudengist<br />

õe enda elu seiskus venna hooldamise<br />

tõttu.<br />

Esimestel kuudel koduse omaksehooldajana<br />

mõlgutas Piret käsitöö<br />

tegemise mõtteid. Piret on lõpetanud<br />

Tartu kunstikooli ja Jonathani<br />

hooldamise kõrvalt saanuks ta küll<br />

väikestviisi näputööd teha. Aga käsitöö<br />

tegemine on üks asi, hoopis keerukam<br />

on küsimus, kellele ja kuidas<br />

see maha müüa. Pärast müügivõimaluste<br />

uurimist jäigi Pireti mõte<br />

alustada koduse ettevõtlusega vaid<br />

mõtteks.<br />

Kuidas saada tööle?<br />

Kui Jonathan Valka ööpäevaringsele<br />

hooldusele pääses, tekkis Piretis<br />

uus lootus tööle naasta. Kahjuks ei<br />

kulgenud poja esimesed kuud libedalt<br />

ja seetõttu pidi Piret olema pidevas<br />

valmisolekus tõtata kriise lahendama.<br />

Väga raske on leida tööandjat,<br />

kes lepiks töötajaga, kes võib igal<br />

hetkel teatada vajadusest võtta vabu<br />

päevi, sest jälle on tekkinud eriolukord<br />

ja tal tuleb puudega last päästma<br />

tormata. Ka lõpmatult väikese<br />

koormusega tööd pole eriti pakkuda.<br />

Suvel leidis Piret paar lühiajalist<br />

tööotsa. Need leevendasid õige<br />

pisut ta kuust kuusse tumedamaks<br />

kiskuvat majandusseisu, aga kahjuks<br />

“Kaks nädalat jutti 13-tunniseid tööpäevi<br />

teha käis osalise töövõimetusega<br />

Piretile lihtsalt üle jõu. Seega ei õnnestunud<br />

töötamine ka Soomes.<br />

tõepoolest vaid õige pisut.<br />

„Ja nüüd läheb Jonathani pension<br />

kogumahus hooldekodusse,<br />

aga minu töövõimetuspension on<br />

nii väike, et sellest lihtsalt ei jätku<br />

elamiseks. Kui Jonathan on nädalavahetustel<br />

kodus, siis tahab ta ju ka<br />

süüa, samuti kulub raha Valka sõitude<br />

peale. Kõige hullem on see, et<br />

mul on tekkinud suured võlad korteri<br />

eest maksmisega, ühistus on<br />

juba selle pärast pahandused. Püüan<br />

neid asju muidugi lahendada, aga<br />

seni pole see veel õnnestunud, sest<br />

sissetulekut lihtsalt ei ole,” kurtis<br />

Piret mõned kuud tagasi.<br />

Lisaks rääkis ta, et kuigi Tartu on<br />

suuruselt teine linn Eestis, on seal<br />

peaaegu võimatu tööd leida. Õpitud<br />

erialal hambatehniku koha leidmisest,<br />

mille ta aasta eest enne Jonathaniga<br />

koju jäämist üles oli öelnud,<br />

ta enam ei unistagi. Kõiki töid ta jälle<br />

liigesehädade tõttu vastu võtta ei<br />

saa ning mõnel töökohal on kriips<br />

peal juba üksnes seetõttu, et seal<br />

teatakse ta lugu. Otse ju keegi küll ei<br />

ütle, et puudega lapse ema pole sinna<br />

oodatud, aga jutud liiguvad suust<br />

suhu ja Piret on vihjetest aru saanud.<br />

Ta on ikka kellegi käest kuulnud, et<br />

tööandja on lihtsalt temaga kaasas<br />

käivat lisakoormat kartma löönud.<br />

Katsetused Soomega<br />

Oktoobri lõpus astus Piret julge<br />

sammu ja läks tööle Soome.<br />

Otsus ei sündinud muidugi üleöö.<br />

Juba varasuvel oli Piret soome keele<br />

õppimisega koos ettevalmistusi<br />

tegema asunud. „Mõte oli mul selline,<br />

et kui Jonathani elu Valgas juba<br />

vähegi sujub, võiksin nädala või<br />

paari kaupa ka mere taga tööl käia.<br />

Poja jaoks midagi ei muutuks, saaksin<br />

teda endiselt nädalavahetusteks<br />

koju tuua või temaga kuhugi minna.<br />

Olin valmis alustama kõige lihtsamast<br />

tööst, sest seal makstakse sellegi<br />

eest väärikat palka. Ehk saaks sel<br />

moel vähemalt korterivõlgadest lahti,”<br />

rääkis Piret.<br />

Piret asuski töötama hotellis toakoristajana.<br />

Selles ametis ta siiski<br />

pikalt vastu ei pidanud. Töö oli korraldatud<br />

just kaugelt käiva inimese<br />

vajadustest lähtudes – kaks nädalat<br />

tööl ja kaks vaba, aga tööpäevad ülipikad.<br />

Selguski, et kaks nädalat jutti<br />

13-tunniseid tööpäevi teha käis<br />

osalise töövõimetusega Piretile lihtsalt<br />

üle jõu. „Minu 26-aastane paariline<br />

pidas vaevata vastu, aga mina<br />

olen ju siiski poole vanem ja kogu<br />

see stress viimasel ajal ... tuttavadki<br />

on hakanud mulle juba ütlema, et<br />

ma vaataks, et ma päriselt ei murdu!<br />

Ise ei saa muidugi aru, aga loomulikult<br />

olen neid Jonathaniga juhtunud<br />

sündmusi võib-olla isegi rängemini<br />

üle elanud kui Jonathan. See kõik<br />

jääb paratamatult sisse keerlema.<br />

Kui ikka ja jälle viid lapse hooldekodusse<br />

ja samas tunnetad iga ihurakuga,<br />

et ta ei taha sinna minna … see<br />

on kohutav hingeseisund.”<br />

Otsad on ikka lahti<br />

Kuigi Pireti esimene katse Soomes<br />

töötada jäi lühikeseks, oli kodust<br />

eemal olemise aeg siiski omamoodi<br />

värskendav. Juba see motiveerib,<br />

kui saad ühetunnise töötamise<br />

eest sama palju palka kui siin terve<br />

päevatöö eest. Ka toetav ja sõbralik<br />

keskkond on omaette väärtus. „Juba<br />

see, kui toidupoe kassapidaja naeratades<br />

„moi!” ütleb, on mõnus punkt<br />

pikale tööpäevale,” räägib Piret.<br />

„Õhustik on hoopis teine, inimesed<br />

suhtlevad sõbralikult isegi võõrastega,<br />

see annab jõudu. See on hoopis<br />

teine kultuur.”<br />

Jõulukuu algas Piretile kahetiste<br />

tunnetega. Ta on endiselt „madalstardis”<br />

ja valmis igal hetkel sööstma<br />

– kas siis Jonathani kuskilt koju<br />

tooma või eriolukordi leevendama.<br />

Valgast saabunud teated on samuti<br />

üsna ärevad. Jonathan on rahutu,<br />

ei leia asu. Aina tõttab kiirel sammul<br />

koridori ühest otsast teise. Kui saab,<br />

põikab mõne kaashoolealuse duširuumi<br />

ja kastab end kõige riietega<br />

märjaks.<br />

„Siin ma nüüd olen,” on Piret nõutu,<br />

„oma elu on ripakil ja mure poja<br />

pärast endiselt akuutne. Pean tööle<br />

saama, sest tööta lihtsalt ei ela. See<br />

on elementaarne. Aga milleks nimetada<br />

seda, kui sinu täiskasvanud<br />

poja elu on jätkuvalt oraste peal? On<br />

see ka elementaarne? Või midagi<br />

muud?” Anne Lill<br />

Detsember 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Koduhoolduse teenust pakub elanikele 68% KOV-idest.<br />

Detsember 2014

12 Elu lugu<br />

13<br />

Sirjel oli poja koolitee lõpuni väärikas ja tasuv töökoht. Siis aga muutus kõik. Pärast põhjalikke maavärinaid<br />

pühendub naine päevakeskuse arendamisele. Kaader saatest<br />

Mart on hea näide sellest, kuidas stabiilsest ja heatujulisest puudega noorest saab kooliaja järel koju istuma<br />

jäänuna mõne aastaga sotsiaalne umbsõlm, mida annab lahti harutada. Kaader saatest<br />

Head lahendused tuleb luua inimestel endil<br />

27-aastase Mardi ema<br />

Sirje Norden jutustab,<br />

kuidas ta oli veel aasta<br />

tagasi ise samade probleemide<br />

meelevallas<br />

nagu Piret Jonathaniga.<br />

Kahe inimese elu oli kildudeks<br />

pudenemas, kui<br />

Sirje otsustas teha meeleheitliku<br />

hüppe tundmatusse<br />

ja rajada ise<br />

hooldusasutuse.<br />

Mart oli olnud aastaid kodus,<br />

minu hoole all. Loomulikult igatses<br />

noor mees omaealiste seltsi, sest<br />

elu ema tiiva all ei ole täiskasvanule<br />

normaalne olukord, olgu ta autist ja<br />

vaimupuudega.<br />

Üritasin Marti küll ühte, küll teise<br />

erihooldekodusse viia. Kõik katsed<br />

kukkusid läbi. Mardiga ei saadud<br />

kuskil hakkama. Aina ja aina hakkas<br />

Mart protestima ning asi lõppes<br />

alatasa kiirabi ja politsei saatel<br />

haigla psühhoneuroloogiaosakonda<br />

sõiduga. Lugesin ühel hetkel kokku,<br />

et pooleteise aasta jooksul oli Mart<br />

olnud ülikallil meditsiiniteenusel<br />

kokku 222 (!) päeva. Neist 80 päeva<br />

oli teda hoitud akuutravi osakonnas,<br />

kus voodipäeva maksumus on<br />

152 eurot. Mardi kolm päeva psühhoneuroloogia<br />

akuutravi osakonnas<br />

läks maksma sama palju kui ta kuu<br />

aja hooldus erihooldekodus. Seda<br />

ei saanud enam kuidagi nimetada<br />

mõistlikuks. Asi lõppes sellega, et<br />

adusin: kui tahan oma autistist pojale<br />

erihoolekandeteenust, pean selle<br />

ise nullist peale üles ehitama.<br />

Riiklik hooldus ei sobi<br />

Praegustes erihooldekodudes elavad<br />

valdavalt lastekodust pärit inimesed.<br />

Nende arusaam, mõttemaailm<br />

ja vajadused on täiesti teistsugused<br />

kui meie lastel, kes on üles kasvanud<br />

kodusoojuses. Mart näiteks<br />

jagas Vääna-Viti kodus tuba mehega,<br />

kes rääkis talle, et kunagi eelmises<br />

elukohas oli ta halva käitumise<br />

karistamiseks alasti võetud ja<br />

teda kivipõrandal külma jugadušiga<br />

rahustama hakatud. Appi! Mart ei<br />

saa sellistest juttudest lihtsalt arugi!<br />

See ei mahu ta elukogemusse.<br />

Pärast pikka ja väga keerulist ettevalmistustööd<br />

avasime tänavu 1.<br />

septembril Autistika päevakeskuse.<br />

Keskuses käib igapäevaselt kohal<br />

neli noort, päevahoidu ja tegevusi<br />

pakume neile kella 9–16. Esialgu<br />

töötame projekti korras, vaid selle<br />

aasta lõpuni. Aga meil on kindlus, et<br />

asi ikkagi jätkub ka pärast seda. Ma<br />

vähemalt ise teen kõik selleks, et jätkuks,<br />

ma ei saa alt vedada neid noori<br />

inimesi, kes on meiega juba harjunud,<br />

ei saa alt vedada nende vanemaid,<br />

kellele see keskus on üldse esimene<br />

lootusekiir üle pika aja.<br />

Rahastamisskeem on meil selline,<br />

et noor ise maksab oma pensionist<br />

250 eurot kuus ning sotsiaalkindlustusametilt<br />

saame igale neist igapäevaelu<br />

toetamise teenuse ja toetatud<br />

elamise teenuse raha 97 + 151 eurot.<br />

Ja nagu enamasti – kogu ülejäänud<br />

raha peab tulema annetustest.<br />

Lahendus noateral<br />

Mina olen päevakeskuses nii juhataja,<br />

tegevusjuhendaja, koristaja kui<br />

ka söögitädi. Kerged need kuud<br />

pole olnud. Keskuse loomise ja selle<br />

tegutsemise taga on hulk mu häid<br />

sõpru ja tuttavaid – vabatahtlikke,<br />

kes aitavad nii, nagu igaüks oskab<br />

ja suudab. Aga nende kõigiga kontakti<br />

hoidmine on omaette suur ja<br />

ajamahukas töö. See on, julgen öelda,<br />

vähemalt kolmveerandi ulatuses<br />

isiklikult minu peal. Kisub sinnapoole,<br />

et asutus, mida asusin looma<br />

ju eelkõige Mardi jaoks, võtab<br />

minult nii palju aega ja energiat, et<br />

paratamatult jääb nüüd poja jaoks<br />

aega väheks. See on üks murelik<br />

pool kogu selles ilusas asjas.<br />

“On olnud<br />

hetki, kus tahaks<br />

hõisata: elu on<br />

lill! Samas on juba<br />

hetk hiljem kõik<br />

olnud vastupidi ja<br />

ma olen mõelnud:<br />

jumal, millesse ja<br />

miks küll olen end<br />

tõmmanud?!<br />

Kolme kuu jooksul, mil oleme<br />

tegutsenud, olen kogenud kõike.<br />

On olnud hetki, kus tahaks hõisata:<br />

elu on lill! Samas on juba hetk hiljem<br />

kõik olnud vastupidi ja ma olen<br />

mõelnud: jumal, millesse ja miks<br />

küll olen end tõmmanud?!<br />

Kriise tuleb ette, teisiti pole raske<br />

puudega autistidega mõeldavgi.<br />

Hädaolukord võib kesta minuti,<br />

aga ka tunni. Need olukorrad võivad<br />

tekkida sõna otseses mõttes mitte<br />

millestki. Kuigi oleme siin kõik kogu<br />

hingest püüdnud noori ja nende<br />

omapära tundma õppida. Ikka juhtub,<br />

et midagi ootamatut kukutab<br />

hoolega püsti pandud kaardimajakese<br />

kokku.<br />

Nende kuudega olen aga saanud<br />

kinnitust oma veendumusele, et see<br />

samm – hakata ise oma lapsele ja<br />

teistele temasarnastele erihoolekandeasutust<br />

rajama – oli ainuõige. Kui<br />

ma läinuks kergemat teed ja jätnuks<br />

selle riikliku erihoolekande korraldajate<br />

hooleks, poleks asjast midagi<br />

tulnud. Siis oleksin ikka samas olukorras<br />

kui aasta tagasi: telefonikõned,<br />

et tulge kiiresti oma pojale järele<br />

ja viige ta minema, meil on olukord<br />

üle pea; või teated, et politsei ja<br />

kiirabi on tal jälle järel käinud.<br />

Sirje Norden<br />

Autistika päevakeskuse rajaja<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Osa omavalitsusi pakub elanikele vaid ühte teenust 13-st.<br />

Detsember 2014

14<br />

Probleem<br />

Kiri<br />

15<br />

Mida tähendab<br />

positiivne<br />

diskrimineerimine?<br />

Seadusega on keelatud<br />

„teistsuguseid” inimesi<br />

diskrimineerida, aga<br />

ometi räägitakse vahel<br />

positiivsest diskrimineerimisest,<br />

mida peetakse<br />

vajalikuks loomaks<br />

võrdseid võimalusi neile,<br />

keda ühiskonnas kiputakse<br />

tõrjuma.<br />

Näiteks korraldab ettevõte konkursi<br />

uue töötaja leidmiseks. Sõelale<br />

jääb kaks kandidaati. Mõlemal<br />

on samasugune haridus ja kutseoskused,<br />

aga üks neist on täiesti terve,<br />

teine füüsilise puudega, liigub ratastoolis<br />

või ei saa kasutada käsi.<br />

Eestis hakkab enamik tööandjaid<br />

sellises olukorras ilmselt mõtlema<br />

nii: kui ma palkan terve inimese, on<br />

mu elu mugav, sest ta saab kõigega<br />

ise hakkama, puudega töötaja jaoks<br />

pean aga nägema vaeva töökoha ja<br />

töövahendite kohandamisega ning<br />

see võib tekitada lisakulutusi. Edasi<br />

mõtleb tööandja ilmselt veel nii:<br />

mine tea, kui tal on juba puue, siis<br />

äkki on ta kuidagi viletsam, hakkab<br />

veel hädaldama, peame ta erivajadustega<br />

arvestama ja võib-olla kannatab<br />

selle all ka töö.<br />

Kohustus rakendada positiivset<br />

diskrimineerimist (positiivset poliitikat)<br />

tähendaks aga seda, et hariduse,<br />

kutse- ja tööoskuste seisukohalt<br />

võrdsete kandidaatide korral on<br />

tööandja kohustatud võtma tööle<br />

puudega inimese.<br />

Kuidas mõõta võrdsust?<br />

Loogika on siin selles, et pikka<br />

aega kestnud tõrjuvad hoiakud on<br />

vähendanud puuetega inimeste osalemist<br />

tööturul ja neid on töökohtades<br />

proportsionaalselt palju vähem<br />

kui elanikkonnas. Kuna enamik<br />

puuetega inimesi, kõige raskemad<br />

välja arvatud, ei ole aga sugugi töövõimetud,<br />

siis peaks neid tegelikult<br />

leiduma igas kollektiivis. Praegu see<br />

Eestis nii ei ole. Seadusega reguleeritud<br />

või lihtsalt ühiskonnas kokku<br />

lepitud positiivne käitumine aitaks<br />

aga olukorda muuta.<br />

Muidugi on igasuguste joonte<br />

tõmbamine inimeste vahele väga<br />

keeruline, tihti võib selle üle vaidlema<br />

jäädagi. Mida näiteks tähendavad<br />

„mõistlikud” või „ebaproportsionaalselt<br />

suured” kulutused, mil-<br />

lega puudega inimesele vastu tulla?<br />

See kõik tuleb Eestis alles paika<br />

loksutada. Kindlasti annaks aga<br />

positiivse kohtlemise nõue ka puuetega<br />

inimestele juurde enesekindlust.<br />

Samas peavad puuetega inimesed<br />

aru saama, et ainuüksi puue ei anna,<br />

ega tohigi anda, neile eeliseid saada<br />

valituks. Kõige aluseks on ikka oskused,<br />

teadmised ja isikuomadused.<br />

Kui erivajadused on kompenseeritud,<br />

peab inimene võrdse kohtlemise<br />

jaoks olema sama tubli ja hakkaja<br />

kui kes tahes teine, kelle suhtes ta<br />

sobivust töökohale kaalutakse.<br />

Tiina Kangro<br />

Mida ütlevad seadused?<br />

Põhiseaduse järgi ei tohi kedagi diskrimineerida<br />

rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,<br />

usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti<br />

varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.<br />

Ka võrdse kohtlemise seadus tagab inimeste kaitse<br />

diskrimineerimise eest rahvuse, rassi, nahavärvuse,<br />

usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või<br />

seksuaalse sättumuse alusel, sealhulgas töö saamisel,<br />

ettevõtjana tegutsemisel, kutse-, ümber- või täiendõppes<br />

osalemisel jne.<br />

Võrdse kohtlemise seaduses nimetatakse ka võimalust<br />

võtta kasutusele positiivseid meetmeid. See<br />

tähendab, et näiteks tööandja, teenuse osutaja või muu<br />

osapool võib omal algatusel rakendada meetmeid, mille<br />

eesmärk on vähendada või vältida ebavõrdsust.<br />

Võrdse kohtlemise seaduses räägitakse eraldi abinõudest<br />

puuetega inimeste suhtes, näiteks ei peeta<br />

diskrimineerimiseks puudega töötajale eeliste andmist,<br />

sealhulgas puudest tuleneva erivajadustele vastava töökeskkonna<br />

loomist. Seaduse alusel peab tööandja arvestama<br />

puudega inimese erivajadusi, kui sellised meetmed<br />

ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulutusi.<br />

Mis ootab ees vaimuhaiget<br />

inimest väikekohas?<br />

Nagu aru saan, saab ka minust peagi osalise<br />

töövõimega inimene, kes on kohustatud<br />

olema tööturul aktiivne, see<br />

tähendab tööd otsima ja oma aktiivseid tööotsinguid<br />

tõestama. Teoreetiliselt olen nõus. Aga<br />

vaatame asja praktilist poolt.<br />

Praegu olen 80-protsendise töövõimetusega<br />

töövõimetuspensionär. Põen skisofreeniat, juba<br />

hulga aastaid. Muidugi tahaksin tööle, sest pisikesest<br />

pensionist ära elada on väga keeruline.<br />

Ära elada sellest rahast ju võib, aga mis elu see<br />

on, kui veeretad vaid päevi õhtusse?<br />

Elan maakonnakeskuses, väikeses linnas<br />

keset Eestit, kus igaüks tunneb teist paremini<br />

kui iseennast. Mulle ei ole teadmata, et ka mind<br />

kutsutakse seljataga hulluks. Ma võin töökoha<br />

leidmiseks saata laiali tonnide kaupa CV-sid<br />

– olengi seda teinud –, aga juba mu hullukuulsus<br />

välistab tööle pääsemise. Võib-olla peaksin<br />

mujale kolima, aga kuidas seda teha, kui mu<br />

kodu on siin ja raha sõna otseses mõttes pole?<br />

Sina ju tööd ei saa<br />

Annan endale aru, et vastutusrikkale tööle<br />

ma ei sobigi. Sest tervis on kord nii, kord naa.<br />

Lihtsama tööga saaksin hakkama. Aga just lihtsamad<br />

tööd on väikelinnas defitsiit. Olen mõelnud<br />

ka FIE-ks hakkamisele. Võiksin näiteks<br />

teha lihtsamat õmblustööd. Aga selleks peaksin<br />

kõigepealt kutseõppe läbi tegema. Või vähemalt<br />

mõne kursuse. Olen oma õppimissooviga<br />

käinud aastaid töötukassa ametnikke tüütamas.<br />

Aga nad ju teavad siinkandis, kes ma olen. Ütlevad<br />

otse välja, et mis nad minu peale raiskavad,<br />

ma ei saa ju nagunii iialgi töökohta! Huvitav, kui<br />

nüüd see töövõimereform käivitub, kas samad<br />

ametnikud muutuvad päevapealt? Hakkavad<br />

lahketeks ja väga pädevateks, likvideerivad ühe<br />

käeviipega kõik takistused puudega tööotsija<br />

teelt? Sünnivad ümber?<br />

Ühiskonnas on kahjuks juurdunud arusaam,<br />

et südamehaigus on väärikas, ka ratastoolis liikuja<br />

on juba peaaegu väärt tähelepanu ja toetust.<br />

Aga vaimse tervise hädad on häbiasi. Vaimuhaigust<br />

tuleb peita ning häbeneda, sest kui<br />

see ilmsiks tuleb, siis ei andestata. Seda võetakse<br />

nagu patupalka. Nagu kuskil metsikus Aafrikas.<br />

Hoitakse eemale<br />

Ja kel hullumärk küljes, see ärgu inimeste sekka<br />

tükkigu. Ka siis, kui on teada, et ta enamiku<br />

aja on mõistuse juures. Ning isegi haigusperioodil<br />

teab üldiselt, kuidas see üle elada. Isegi<br />

mõned mu lähisugulased hoiavad minust<br />

eemale. Võib-olla kartusest, et saavad ka ise<br />

hullumärgi külge. Ja muidugi on alati kergem<br />

end sättida enamuse sekka. Mulle võib alati<br />

lihtsalt „böö!” käratada, kui asi vaidluseks kisub.<br />

Mina olen ju „hull”, nagu poolearuline, minuga<br />

ei pea arvestama. Tegelikult on ikka õudne,<br />

kui su oma lähisugulane sulle heast peast „böö!”<br />

karjatab.<br />

Kõige hämmastavam on, et isegi haritud ja<br />

kõrgetel ametikohtadel inimesed ei mõista, mis<br />

on vaimuhaigus. Näiteks skisofreenia, minu<br />

haigus. Alailma öeldakse: olukord on skisofreeniline!<br />

Tegelikult mõeldakse siis üksteise<br />

liivaga loopimist poliitilises liivakastis. Mis on<br />

sel tegemist skisofreeniaga? Minu haigusega?<br />

Minu jaoks on selline sõnade väärkasutus solvav.<br />

Mina pean skisofreeniaga elama. Mida teate<br />

teie skisofreeniast, et nõndaviisi sõnu pillute?<br />

Kuidas küll võiks seesuguses tõrjumises teoks<br />

saada minusuguste inimeste tööle rakendamine?<br />

Või mis saab minust, kui pean jääma aastakümneteks<br />

oma kodukohas CV-sid laiali saatma,<br />

et täita toetuse äravõtmise hirmus aktiivsusnõudeid?<br />

Kas ma ei muutu mõttetuid CVsid<br />

saates oma ümbruskonna silmis veel ebanormaalsemaks?<br />

Anželika (nimi muudetud)<br />

“Kas ma ei muutu<br />

mõttetuid CV-sid saates<br />

oma ümbruskonna silmis<br />

veel ebanormaalsemaks?<br />

Detsember 2014<br />

www.vedur.ee/puutepunkt<br />

Kõige kättesaadavamad on teenused Tartu ja Saare maakonnas.<br />

Detsember 2014

16 haridus<br />

17<br />

Sebastiani kool:<br />

töö HEV-lastega<br />

eeldab võimalusi<br />

Oleme mitmes järjestikuses ajakirjas jälginud 8-aastase autismiga Sebastiani ja ta<br />

pere koolimuresid. Ema on jutustanud poisi eripäradest ja erivajadustest, samuti<br />

probleemidest, mis tekkisid sobiliku õppimisvõimaluse leidmisega elukohajärgses<br />

koolis. Asja on kommenteerinud haridusminister ja omavalitsusliidud.<br />

Kuidas aga näeb seda kool?<br />

Sebastiani kooli nimel võttis meiega<br />

ühendust õppealajuhataja Lia<br />

Puhm. Ta ütles, et kooli tugispetsialistide<br />

ümarlauas on läbi arutatud<br />

kõik Puutepunktides ilmunud<br />

artiklid, aga pärast esimest kirjutist<br />

ei võtnud nad kohe ajakirjaga ühendust,<br />

sest arvasid, et ajakirjanduse<br />

hea tava kohaselt kuulatakse ära<br />

mõlemad pooled. Nii meil plaanis<br />

oligi. Siin on Märjamaa gümnaasiumi<br />

tugispetsialistide ümarlaua kommentaar<br />

kaasava hariduse kohta.<br />

Meie kooli õppekavas on sätestatud<br />

haridusliku erivajadusega õpilaste<br />

õppe- ja kasvatuspõhimõtted.<br />

Meie koolis on pisut üle 500 õpilase<br />

ja praegu saab neist logopeedilist abi<br />

55, kolmel õpilasel on tugiisik, kaks<br />

õpilast õpib lihtsustatud õppekava<br />

alusel ja üks õpilane õpib väikeklassis.<br />

Kool on püüdnud oma võimaluste<br />

piires olukordadele paindlikult<br />

läheneda.<br />

Ümarlauas leidsime, et koolidel<br />

pole tööks HEV-lastega puudu mitte<br />

valmisolek, vaid koolidel ei ole<br />

selleks tööks lihtsalt sobivaid võimalusi.<br />

Siin peame silmas spetsialiste,<br />

ruume, õppevahendeid, aga ka<br />

paindlikku rahastamist.<br />

Lapsevanemal on seaduslik õigus<br />

panna oma laps elukohajärgsesse<br />

kooli, aga koolid ei ole ehitatud nii,<br />

et seal oleks sobivaid ruume HEVlastele<br />

(väikeklassidele, ühele õpilasele<br />

keskendunud õppe jaoks jne).<br />

Õpilaste arv on näiteks meie koolis<br />

küll vähenenud, aga sellest ei teki ju<br />

ruume juurde. Kui klassis on kakskolm<br />

õpilast vähem, ei muuda see<br />

ruumide kasutamist ja vaba ruumi<br />

väikeklassi sisseseadmiseks ikka üle<br />

ei jää.<br />

Tegelikult sujub<br />

Meie koolile ei ole Sebastian esimene<br />

autismile omase sümptomaatikaga<br />

õpilane. Ka eelmisel õppeaastal<br />

tuli meile õpilane, kel nüüdseks<br />

on diagnoositud sama erivajadus.<br />

Selle lapsega oleme läbi elanud keerukaid<br />

olukordi. Hea koostöö kodu<br />

ja vanematega ning paindlik õppetöö<br />

korraldus on aga aidanud meil<br />

keerukates situatsioonides toime<br />

tulla. On olnud perioode, kus ta on<br />

õppinud teistega koos tavaklassis,<br />

aga praegu õpib ta ruumis, mida me<br />

sügisel pakkusime Sebastianile.<br />

Me oleme tegelikult rõõmsad, et<br />

Sebastiani õppetöö ja koostöö noore<br />

õpetajaga hakkas hästi sujuma<br />

ning üha edeneb. Praeguseks on ta<br />

õpetajaga kohanenud, ta on õppinud<br />

kolme kuuga päris kenasti lugema,<br />

kirjutab ilusaid joonistähti, suudab<br />

kirjutada veatult lühikest etteütlust.<br />

Matemaatikas tunneb ta end<br />

väga hästi ja ta tegeleb ka Miksikese<br />

keskkonnas pranglimisega. Sebastiani<br />

õpetajale leidsime samuti kohe<br />

vajaliku täienduskoolituse – „Hariduslike<br />

erivajadustega õpilase toetamine”.<br />

Noor õpetaja on saanud tegelikult<br />

väga hästi hakkama.<br />

Sügisel kohandasime emaga kokkuleppel<br />

Sebastianile sobiva õppevormi.<br />

Õpetaja kohandab vajadusel<br />

õppekava. Individuaalne õppekava<br />

on Sebastianile ette nähtud muusikas<br />

(autismile omase ülitundlikkuse<br />

tõttu ta kardab muusikat – toim).<br />

HEV-laste õpetamine pole raketiteadus, kuid vajab erivajadustest lähtuvaid<br />

spetsiifilisi teadmisi ja oskusi, aga ka teistmoodi õppevahendeid<br />

ning mõningatel juhtudel ruumilahendusi. Bulls<br />

Esialgne plaan<br />

Nüüd aga tahaksime jutustada<br />

kogu loo algusest peale kooli vaatevinklist.<br />

2013/14. õppeaastal sai<br />

Sebastian koolipikendust ja suunati<br />

lasteaia sobitusrühma. 3. aprillil<br />

2014 kirjutas ema kooli sotsiaalpedagoogile,<br />

et Sebastian tuleb meie<br />

kooli. Tol hetkel oli võimalus, et<br />

Sebastianiga jääb tegelema eripedagoog,<br />

kes teda juba varasemast ajast<br />

tundis ja siiani abistas. Sotsiaalpedagoog<br />

soovitas taotleda nõustamiskomisjonilt<br />

võimalust õppida väikeklassis<br />

või tugiisiku abiga tavaklassis<br />

ning oli plaan, et ta saaks<br />

siis hakata sügisest ise Sebastianiga<br />

tegelema. Olgu etteruttavalt öeldud,<br />

et nõustamiskomisjon, kuhu Sebastiani<br />

dokumendid jõudsid, toimus<br />

juunis.<br />

Kohtusimegi emaga taas juunis,<br />

enne nõustamiskomisjoni toimumist.<br />

Siis selgus, et eripedagoogi<br />

järgmise õppeaasta töökoormus on<br />

oma koolis nii suur, et tal pole siiski<br />

võimalik Sebastiani õpetamist enda<br />

peale võtta.<br />

Meie koolil oli olemas ka teine inimene,<br />

kes oli tegelenud erivajadustega<br />

lastega. Ema soovid koolile olid,<br />

et õppetöö peaks toimuma müravabas<br />

keskkonnas (ei hääli, ei muusikat),<br />

Sebastian ei tohiks teiste lastega<br />

kokku puutuda ning talle ei sobi<br />

söömine kooli sööklas. Kogu meie<br />

info lapse kohta pärineski üksnes<br />

emalt, nõustamiskomisjoni pabereid<br />

ju veel ei olnud.<br />

Pakkusime variante<br />

Kahjuks me kevadel veel ei viinud<br />

ema vaatama ruumi, kus oli plaanis<br />

hakata Sebastiani õpetama – see oli<br />

meie majas ainus väike ruum, mida<br />

oli mõeldav kohandada. Jäime äraootavale<br />

seisukohale, et kuulda,<br />

mida soovitab nõustamiskomisjon.<br />

Kohtusime ema ja Sebastianiga<br />

uuesti paar päeva enne õppeaasta<br />

algust, 28. augustil. Nõustamiskomisjoni<br />

otsust meil Sebastiani<br />

kohta aga endiselt ei olnud, see oli<br />

suvepuhkuste ajal vallamajja takerdunud.<br />

Me pidanuks seda ise kohe<br />

nõutama, aga saime selle lõpuks kätte<br />

2. septembril. Kool tegi sellel kokkusaamisel<br />

Sebastiani emale järgmised<br />

pakkumised:<br />

Võimalus õppida kümmekonna<br />

kilomeetri kaugusel<br />

väiksemas koolis koos eripedagoogiga.<br />

Pere aga soovis, et laps käiks<br />

koolis siiski kodu lähedal.<br />

Vormistada laps koduõppele<br />

ja õpetada teda põhiliselt ise.<br />

Pidasime seda võimalikuks, kuna<br />

ema õpib Tallinna ülikoolis klassiõpetajaks.<br />

Ema aga eelistas siiski<br />

õpetamist koolis.<br />

Hakata käima koolis pärastlõunal,<br />

kui algklasside majapoolel<br />

saab kasutada vabu ruume.<br />

See aga ei sobinud, sest lapsel on<br />

õhtupoolikul jalgpallitreeningud ja<br />

ta on väsinud.<br />

Pakkusime ka võimalust<br />

õppetööd läbi viia hommikupoolikul,<br />

aga see tähendanuks, et<br />

ruume tulnuks kogu aeg vahetada<br />

vastavalt teiste klasside tunniplaanile.<br />

See ei sobinud, kuna laps vajab<br />

stabiilsust ja rutiini.<br />

Järgmine variant oli hakata<br />

pakkuma individuaalõpet<br />

sellessamas pakutud ruumis, mille<br />

ema ära põlgas. Seal oli kolm aastat<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Vähim teenuseid osutatakse Viljandi-, Lääne- ja Ida-Virumaal.<br />

Detsember 2014

18<br />

haridus<br />

19<br />

Bulls<br />

töötanud sotsiaalpedagoog, ruum<br />

on tõesti akendeta, kuid maja kõige<br />

uuemas osas.<br />

Üks võimalus oli ka sotsiaalpedagoogi<br />

praegune tööruum,<br />

aga see tähendanuks sealt<br />

sotsiaalpedagoogi väljakolimist.<br />

Kutsusime Sebastiani esimese<br />

koolipäeva aktusele. Ema lubas<br />

pakutu üle mõelda. Järgmisel päeval<br />

tulid taas kooli nii ema kui ka isa<br />

ning nad ei olnud ühegi pakutud<br />

võimalusega nõus. Siis ei osanudki<br />

õppealajuhataja enam soovitada<br />

muud, kui leida võimalus õppida<br />

mõnes erivajadustega laste jaoks<br />

kohandatud erikoolis.<br />

Mis peaks muutuma?<br />

Eripedagoog oli Sebastianiga<br />

töötanud varem sotsiaalkeskuses.<br />

Õppealajuhataja helistas vanemate<br />

juuresolekul sotsiaalkeskuse juhatajale,<br />

kuid juhataja ei vastanud, sest<br />

oli invapäev. Kuna õppealajuhataja<br />

ei saanud hetkel kaasa minna, siis<br />

tegi ta vanematele ettepaneku sotsiaalkeskusest<br />

ise läbi astuda. Selgus,<br />

et seal leiduski ruum, mida oli<br />

võimalik klassina kasutada. Edaspidine<br />

on ajakirjas juba olemas.<br />

Kuidas siis peaks asjad olema korraldatud,<br />

et kõik läheks lihtsamalt?<br />

Ideaalis näeb meie tugispetsialistide<br />

ümarlaud järgmist:<br />

Haiged / suurte erivajadustega<br />

lapsed vajavad oma koole,<br />

kus on neile sobivad tingimused.<br />

Need peaksid asuma üle Eesti<br />

mõistlikus kauguses.<br />

Toimuma peaks erivajaduste<br />

varajane avastamine. HEVlastele<br />

tuleks luua väikerühmad juba<br />

alates lasteaiast.<br />

Peaks olema korraldatud (ka<br />

rahastatud) vajalike ruumide<br />

olemasolu koolis või nende juurdeehitamise<br />

võimalus.<br />

Vajalik on õppevahendite<br />

olemasolu.<br />

HEV-lastega koolides peavad<br />

olema eripedagoogid ja<br />

tugispetsialistid, neid peab rahastama<br />

riik võrdselt õpetajatega, sest<br />

erivajadustega lastele on hariduse<br />

tugispetsialistid (näiteks logopeed<br />

või eripedagoog) lahutamatu osa<br />

haridusest. Samuti on tarvis spetsialistide,<br />

aga ka tavaõpetajate erivajaduste<br />

alal täiendkoolituse võimalusi.<br />

Väga tähtis on vanemate<br />

nõustamise ja abistamise<br />

võimalus (kuidas oma lapsega toime<br />

tulla, et vanemad, kelle suhtumine<br />

oma kooli ja lasteaeda on negatiivne,<br />

ei kannaks seda edasi oma lastele<br />

jne).<br />

Kuna kooli jõuab järjest rohkem<br />

psüühiliste häiretega<br />

lapsi, siis ideaalis peaksid suuremates<br />

valdades olema keskused, mida<br />

rahastab riik ja kus HEV-lapsed saavad<br />

igakülgset abi: haridusteenust,<br />

meditsiiniteenust, psühholoogilist<br />

abi, tugispetsialistide abi jne. Teenused<br />

peaksid olema HEV-lastele tasuta.<br />

HEV-lastega töötamine tavakoolis<br />

eeldaks paindlikku ja<br />

piisavat riigi rahastust, sest kogu<br />

HEV-laste erivajaduste rahuldamist<br />

ei saa suunata omavalitsustele. Kuid<br />

just nii on see praegu.<br />

Mida meie peame silmas paindliku<br />

rahastamise all? Kui nõustamiskomisjon<br />

määrab õpilasele näiteks<br />

kolmanda veerandi keskel õpetamise<br />

väikeklassis, peaks kool saama<br />

seda kohe rakendama hakata – selleks<br />

peaks aga kaasnema kohe raha<br />

eraldamine. See ei saaks sõltuda aasta<br />

algul kogu õppeaastaks eraldatud<br />

rahast nagu praegu. Laste hariduslikud<br />

erivajadused ei selgu alati samas<br />

rütmis riigieelarve protseduuridega<br />

ja tekib olukordi, mis tuleb lahendada<br />

viivitamatult.<br />

Räägitakse, et Rajaleidja keskus<br />

aitab. See on aga uus asutus ja osutab<br />

tasulist teenust. Aeg näitab, kas<br />

Rajaleidja meetmete süsteem lahendab<br />

kõik mured või mitte.<br />

Sebastiani kooli tugispetsialistid<br />

“Laste hariduslikud<br />

erivajadused ei selgu alati<br />

samas rütmis riigieelarve<br />

protseduuridega ja vajavad<br />

suuremat paindlikkust.<br />

Kui suur on õpilase<br />

pearaha?<br />

Riik maksab koolidele ühe lapse õpetamiseks toetust<br />

(aasta kohta):<br />

Klassi tüüp Pearaha Koefitsient<br />

Tavalises klassis 1028 € 1,0<br />

Kuni 12-lapselises klassis 1840 € 1,79<br />

Kuni 8-lapselises klassis 2498 € 2,43<br />

Kuni 6-lapselises klassis 3495 € 3,4<br />

Kuni 4-lapselises klassis 3680 € 3,58<br />

Koduõppes tervislikel<br />

põhjustel 5942 € 5,78<br />

Ühelapseõppes 14 700 € 14,3<br />

Allikas: haridus- ja teadusministeerium<br />

Milliseid väikeklasse<br />

võib koolis luua?<br />

Tavaliselt on põhikoolis klassi suurus kuni 24 õpilast. Erivajadustega lastele lubab<br />

aga seadus moodustada väiksemaid klasse või õpperühmi. Väikeklassi suurus<br />

sõltub puude või erivajaduse liigist. Väikeklassis õppivate laste pealt maksab riik<br />

koolile suuremat pearaha.<br />

Kuni 12 õpilasega klassid on<br />

• käitumisprobleemidega õpilastele,<br />

• õpiraskustega õpilastele,<br />

• kasvatusraskustega õpilastele,<br />

• raskete somaatiliste haigustega<br />

õpilastele,<br />

• kõne-, nägemis-, kuulmis- või liikumispuudega<br />

õpilastele,<br />

• lihtsustatud õppel olevatele õpilastele.<br />

Kuni 8 õpilasega klassid on<br />

• tundeelu- ja käitumishäiretega<br />

õpilastele.<br />

Kuni 6 õpilasega klassid on<br />

• liitpuuetega õpilastele,<br />

• toimetulekuõppel olevatele õpilastele,<br />

• õpiabirühmad põhiharidust omandavatele<br />

õpilastele eripedagoogilise<br />

või logopeedilise abi osutamiseks.<br />

Kuni 4 õpilasega klassid on<br />

• autismispektri häiretega või aktiivsus-<br />

ja tähelepanuhäiretega õpilastele,<br />

• sõltuvushäiretega õpilastele,<br />

• hooldusõppel olevatele õpilastele,<br />

• õpilastele, kelle andekus kombineerituna<br />

mõne muu erivajadusega toob<br />

kaasa vajaduse õppida väikeklassis.<br />

Ühele õpilasele keskendunud õpe<br />

on<br />

• õpilastele, kes vajavad terviseseisundi<br />

tõttu koolis pidevat jälgimist või abistamist<br />

ning keda ei saa õpetada koos<br />

teistega ka väikeklassis või -rühmas.<br />

• Kooli pidaja nõusolekul võib direktor<br />

moodustada ka muid hariduslike<br />

erivajadustega õpilaste klasse ja rühmi,<br />

mida põhimääruses sätestatud ei<br />

ole.<br />

• Koduõpet võib rakendada haridusliku<br />

erivajadusega õpilasele tema<br />

terviseseisundist lähtudes (näiteks<br />

suure immuunpuudulikkuse korral, kui<br />

laps haigestub kollektiivis olles, raske<br />

haiguse järgsed seisundid jne).<br />

• Haiglaõppena käsitatakse pikaajaliselt<br />

haiglas ravil viibiva õpilase<br />

õpetamist.<br />

Allikas: põhikooli- ja<br />

gümnaasiumiseaduse § 51–53<br />

Kuidas HEV-õpilased õpivad?<br />

Sellest graafikust näeb, millistes väikeklassides ja -rühmades õpivad<br />

eritingimustel õpet vajavad HEV-lapsed Eesti koolides tänavusel<br />

aastal. Arvestatud on nii tava- kui ka erikoolides õppivaid põhikooliastme<br />

lapsi. Lisaks õpib ligi 2000 puudega või haridusliku<br />

erivajadusega last tavaklassides. Kokku õpib põhikoolides tänavu<br />

102 215 õpilast – seega vajab Eesti kooliealistest õpetamise eritingimusi<br />

3,4 protsenti ehk iga 29. laps.<br />

Ühelapseõppes 108 (2,6%)<br />

Koduõpe tervislikel<br />

põhjustel 173 (4,2%)<br />

Kuni 6-lapselises<br />

klassis 302 (7,4%)<br />

Kuni 8-lapselises klassis<br />

177 (4,3%)<br />

Kuni<br />

4-lapselises<br />

klassis<br />

1025 (25%)<br />

Allikas: haridus- ja teadusministeerium (2014)<br />

Kuni<br />

12-lapselises<br />

klassis<br />

2312<br />

(56,5%)<br />

Kokku 4097 last<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Valdade hinnangul on puuduvate teenuste järele suur vajadus. Detsember 2014

20 haridus<br />

21<br />

Omavalitsused on jäetud<br />

kaasava hariduse<br />

korraldamisel üksinda<br />

Järgnevalt mängime<br />

natuke mõtetega: kuidas<br />

võiksid ja saaksid omavalitsused<br />

erivajadustega<br />

laste õppetööd paremini<br />

korraldada, kui seadusega<br />

on vastutama pandud<br />

lapsevanem ning koolide<br />

ja valdade koostööd<br />

ahistab bürokraatia.<br />

klassis ning vajanud individuaalsemat<br />

õpetamist vaid probleemide<br />

tekkimise järel. Kuna koolil väikeklassi<br />

jaoks sobivaid ruume ja erialaspetsialiste<br />

ei olnud (kooli logopeed<br />

tegeleb niigi 55 kergema erivajadusega<br />

lapsega), siis kahe lapsega<br />

väikeklassi loomise võimalust ei<br />

kaalutudki.<br />

Ent haridusministeeriumi andmeil<br />

on Märjamaa vallas viis põhikooliealist<br />

last, kellele nõustamiskomisjon<br />

on andnud väikeklassiõppe<br />

soovituse, riik on neile eraldanud<br />

ka suurema pearaha – neljale lapsele<br />

õppimiseks kuni nelja õpilasega<br />

klassis ja ühele õppimiseks kuni 12<br />

õpilasega klassis.<br />

Kool pakkus väidetavalt Sebastiani<br />

emale varianti, et poiss hakkaks<br />

õppima ühes valla kahest väikekoolist,<br />

kus peaks olema veel erivajadustega<br />

lapsi. Võib-olla olnuks võimalik<br />

luua väikeklass, kuhu Sebastian<br />

oleks sobinud, kus olnuks eriteadmistega<br />

spetsialistid ja kus lapsed<br />

saanuks ka omavahel sotsialiseeruda.<br />

See aga ei õnnestunud. Uurime<br />

põhjuseid, mis võisid seda plaani<br />

takistada:<br />

Väikekoolides õppivad erivajadustega<br />

lapsed võisid olla<br />

Sebastiani jaoks ebasobivas vanuses<br />

või kokku mittesobivate erivajadustega.<br />

Seega jäänuks Sebastian<br />

ka väikekoolis vajama individuaalset<br />

õpetamist, milleks võivad puududa<br />

vabad ruumid ja erispetsialistid.<br />

Takistuseks võis saada ka lapse<br />

igapäevane transportimine<br />

paarikümne kilomeetri kaugusel<br />

asuvasse kooli. Koolibuss küll käib,<br />

aga Sebastian ei pruugi erivajaduste<br />

tõttu (suhtlemishäire) olla võimeline<br />

koos teiste lastega sõitma. Peale selle<br />

on ta koolipäevad esialgu lühemad ja<br />

ta peaks sel juhul koolis pikalt bussi<br />

ootama, mida ta erivajadus ilmselt<br />

ei võimaldaks. Perel aga ei pruugi<br />

olla autot ega vaba aega lapse sõidutamiseks.<br />

Isegi kui auto on, siis<br />

kuluks üksnes bensiinile 250 eurot<br />

kuus, kui arvestada, et igal koolipäeval<br />

tuleb sõita neli otsa – lapse kooli<br />

viimiseks, tundide ajal muude asjade<br />

ajamiseks ning pärast kooli lõppu<br />

lapse koju toomiseks. Puudega lapse<br />

vanematel, kellest ühe töötamise<br />

võimalus on lapse hooldamise tõttu<br />

häiritud, ei ole selline väljaminek<br />

tõenäoliselt võimalik. Milliseid oleksid<br />

muud variandid? Invatranspordi<br />

tagamine on seaduse järgi omavalitsuse<br />

kohustus, kuid kuskil pole kirjas,<br />

et vald oleks kohustatud tagama<br />

eritranspordi lapse sõidutamiseks,<br />

kui koolibuss juba käib. Ilmselt oleks<br />

vastus lühike: meil ei ole selleks raha.<br />

Veel üks takistus võis olla, et<br />

pere lihtsalt ei tahtnud last<br />

väikekooli saata, ja seaduse järgi on<br />

just lapsevanem see, kes otsustab.<br />

Seega õpib Sebastian nüüd sotsiaalkeskuse<br />

ruumides kahekesi<br />

õpetajaga, kes omakorda õpib töötamist<br />

erivajadustega lapsega. Kuna<br />

õppetöö edeneb, siis on tegelikult<br />

kõik üsna hästi. Miinuspoolel on<br />

aga see, et laps veedab koolipäevad<br />

eraldatuses ning tal ei ole võimalust<br />

harjutada suhtlemist teiste lastega.<br />

Just suhtlemise ja koostööoskuste<br />

õppimist ning treenimist peetakse<br />

aga autismispektri häirega laste koolihariduse<br />

juures ülitähtsaks.<br />

Mis võiks olla lahendus? Ehk harjub<br />

Sebastian õpetajaga kahekesi<br />

töötades aegamööda koolitöö rutiiniga<br />

ja teda saab peatselt hakata viima<br />

koolimajja, kus ta saaks mõnedes<br />

tundides õppida koos eakaaslastega.<br />

Pisitasa harjutades võiks ta mõne<br />

Nõustamiskomisjon on Sebastianile<br />

soovitanud õppimist kuni nelja<br />

õpilasega väikeklassis.<br />

Märjamaa vallas, kus Sebastiani<br />

pere elab, tegutseb kolm üldhariduskooli:<br />

Märjamaa gümnaasium, kus<br />

õpib 542 õpilast ning on olemas<br />

logopeed/eripedagoog, sotsiaalpedagoog<br />

ja parandusõppe<br />

õpetaja.<br />

Märjamaalt paarikümne<br />

kilomeetri kaugusel asub<br />

Valgu põhikool, kus õpib 49 õpilast<br />

ning tööl on logopeed, parandusõppe<br />

spetsialist ja sotsiaalpedagoog.<br />

Kooli juures tegutseb lasteaiarühm,<br />

nii et maja on avatud pika päeva.<br />

Märjamaalt umbes 15 kilomeetri<br />

kaugusele jääb Varbola<br />

lasteaed-algkool, kus õpib kolmes<br />

liitklassis 15 last ja on avatud<br />

kaks lasteaiarühma. Kooli arengukavas<br />

on märgitud, et kooli arendamise<br />

üks eesmärke on arvestamine<br />

õpilaste hariduslike erivajadustega.<br />

Sebastiani pere soovis, et laps<br />

saaks õppida elukohale kõige lähemas<br />

koolis, Märjamaa gümnaasiumis.<br />

Nagu võis lugeda kooli selgitustest,<br />

õpib seal algklassides veel<br />

üks sarnaste erivajadustega natuke<br />

vanem laps, kes on aga suutnud<br />

õppida põhilise osa ajast siiski tavaaasta<br />

jooksul jõudagi tavaklassi. Sel<br />

juhul on tulemus väga hea.<br />

Kui aga märgid näitavad, et selles<br />

suunas asi ei liigu, oleks autismiga<br />

lapsele siiski vaja hädasti klassikaaslasi,<br />

näiteks kuni nelja lapsega väikeklassi,<br />

mida nõustamiskomisjon<br />

talle ju ka soovitas (mitte ühele õpilasele<br />

suunatud õpet). Kas Märjamaa<br />

gümnaasiumis leidub aga spetsialiste,<br />

kes on suutelised autismiga<br />

lapse arengut prognoosima ja õigel<br />

ajal õigeid otsuseid tegema?<br />

Räägime rahast<br />

Väikeklassi- või rühmaõppele<br />

suunatud erivajadustega laste õpetamiseks<br />

maksab riik koolidele suuremat<br />

pearaha. Mida väiksem on klass<br />

või rühm, seda suurem on pearaha.<br />

Kui laps on suunatud ühelapseõppele<br />

(äärmuslik variant kõige keerulisematel<br />

lastel), on ta pearaha tavalise<br />

koolilapse pearahast isegi 14 korda<br />

suurem.<br />

Sebastian on suunatud kuni nelja<br />

õpilasega väikeklassi ja tema pearaha<br />

on 3,6 korda suurem tavalisest<br />

pearahast. Kui niisuguseid lapsi õpib<br />

koos kolm-neli, tuleb nende pearahast<br />

kokku summa, millest saab õpetajale<br />

maksta täispalka ja võtta vajadusel<br />

appi isegi abiõpetaja. Kui aga<br />

3,6-kordse pearahaga õpib klassis<br />

vaid üks õpilane, peab kool selle lapse<br />

õpetajale palga maksmiseks leidma<br />

muude kulude arvelt raha juurde,<br />

sest vaid ühe 3,6-kordse pearaha<br />

eest jaguks õpetajale aasta vältel<br />

palgaks ainult 230 eurot kuus. Just<br />

riigilt koolidele makstav pearaha on<br />

aga see, millest peaks kaetud saama<br />

vähemalt õpetajate palgakulu. Koolipäev<br />

peaks algklassides kestma ette<br />

nähtud 20–25 tundi nädalas.<br />

Haridusminister rõhutas, et kool<br />

võib erivajadustega lastele osta eripedagoogika<br />

teenust ka Rajaleidja<br />

keskustest. Täiskohaga spetsialisti<br />

(20 45-minutilist töötundi nädalas)<br />

tellimise hind Rajaleidjast oleks<br />

Märjamaa valla koolidele* 19 530<br />

eurot aastas. Sebastiani pearaha on<br />

aga vaid 3700 eurot aastas.<br />

Tiina Kangro<br />

Koolid peaksid väikeklasse<br />

looma ühiselt<br />

Poliitikud<br />

ei suuda kokku<br />

leppida,<br />

kuidas peaks<br />

välja nägema<br />

haldusreform,<br />

aga sotsiaalja<br />

haridusteenuste<br />

kvaliteet<br />

kannatab selle<br />

tõttu. Bulls<br />

Rajaleidja keskus pakub üleminekuperioodi aastatel soodushinda väikevaldadele, kus<br />

õpilaste arv jääb alla 350. Kuna Märjamaa vallas on üle 600 õpilase, tuleks tal maksta<br />

teenuste eest täishinda, mis on 27,9 €/h.<br />

Seega on siin suur ja sügav mõttekoht. Kas iga kool ikka saab õpetada oma üksikuid<br />

HEV-lapsi ise või tuleks lähikonna koolidel jõud ühendada?<br />

Ilmselt ei piisa paljudel juhtudel ka valla sees tehtavast koostööst, vaid vaadata<br />

tuleks pilti laiemalt. Koolid peaksid erivajadustega lastele looma eriklasse või väikerühmi<br />

koostöös väga paindlikult, lastest ja muutuvatest vajadustest lähtudes.<br />

Rahastamise juures tuleks jälgida ka kaudseid kulusid, nagu transpordikulu.<br />

Vahel on odavam maksta lapse sõidutamise eest teise kooli, olgu või taksoga, kui<br />

üritada teda õpetada kodukoolis, kus see kujuneb koolile kallimaks ja tulemus<br />

võib osutuda lapsele kehvemaks.<br />

Selleks on aga vaja ületada mõned kuristikud:<br />

• esiteks omavalitsuste vahel, et koostöö tegemine ei upuks bürokraatiasse;<br />

• teiseks rahade vahel, et riigi makstavat hariduse pearaha ja omavalitsuste<br />

rahastatavate sotsiaalteenuste kulu saaks vaadelda lapsekeskselt ja ühe mõõdupuuga;<br />

• kolmandaks peaks HEV-lastele asjakohase õppekoha loomine ja selle sobivuse<br />

eest vastutamine olema ikka kohalike või riiklike haridusjuhtide, mitte lastevanemate<br />

kohustus.<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Isegi kui teenused on olemas, ei jätku neid kõigile vajajatele. Detsember 2014

22 Sotsiaaltöö<br />

23<br />

Helpific viib kokku abivajajad ja abistajad<br />

Novembri viimasel nädalavahetusel<br />

peeti Tallinnas ideede arendamise<br />

võistlust „Garage48 Enable” (tõlkes<br />

„Tee võimalikuks”). Publikulemmikuks<br />

valitud veebiplatvormist Helpific võib<br />

saada uuendus, mis muudab puuetega<br />

inimeste elu kergemaks, aga sunnib<br />

muutuma ka kogu sotsiaalsüsteemi.<br />

See puuetega inimeste ja vabatahtlike<br />

abistajate kokkuviimise<br />

idee on juba pika ajalooga, kuid keegi<br />

polnud suutnud seda siiani tööle<br />

panna. Kuidas viia kokku erivajadustega<br />

inimene, kes vajab abi, ja<br />

mõni kaaskodanik, kes hea meelega<br />

teda aitaks, kui ta sellest abivajadusest<br />

teada saaks? Ja nüüd siis see<br />

sündis – veebipõhine platvorm, mis<br />

sai nimeks Helpific.<br />

Olemas on ka analoogseid veebilehti,<br />

kuid need on organisatsioonipõhised<br />

ja vahelülita, mis aitaks inimesed<br />

kiiresti kokku viia. Arvestades,<br />

et riik ei suuda erivajadustega<br />

inimestele tagada isiklikku abistajat<br />

või muid sotsiaalteenuseid (saatja,<br />

transport) viisil ja mahus, milles nad<br />

seda tegelikult vajavad, oligi ainuke<br />

võimalus luua selline rakendus nagu<br />

Helpific.<br />

Idee taga on Tallinna ja Harjumaa<br />

Puuetega Naiste Ühing, kelle eestvedamisel<br />

ideed esimest korda avalikult<br />

arendusnädalavahetusel „Garage48”<br />

esitleti. Seal pandi kokku ka<br />

rahvusvaheline meeskond rakenduse<br />

väljatöötamiseks. Meeskonnaliikmete<br />

hulka kuulus puuetega ja puueteta<br />

inimesi, arendajaid, sotsiaaltöötaja,<br />

aga ka turundustaustaga inimesi,<br />

disainereid, inimõiguste teemal<br />

eestkõnelejaid ning nõunikke.<br />

Saame kokku!<br />

Helpific on juba tekitanud puuetega<br />

inimeste ja nende perede seas<br />

kõrgeid ootusi ja lootusi, sest rakendusega,<br />

kui see päris valmis saab,<br />

on võimalik tellida mitmesugust abi<br />

Hepificu meeskond,<br />

kelle<br />

seast tunnete<br />

küllap ära nii<br />

artikli autori<br />

kui ka „Puutepunkti”<br />

saatest<br />

ning ajakirjadest<br />

tuntud<br />

tegelasi.<br />

Zsolt Bugarszki<br />

alates transporditeenusest kuni võimaluseni<br />

saada omaksehooldajana<br />

näiteks kord nädalas pikemalt hingetõmbeaega<br />

ja veidi puhkust. Helpific<br />

suurendab märgatavalt võimalusi<br />

võtta osa kultuuriüritustest, reisida<br />

ja siseneda tööellu, aga rakenduse<br />

abi saab kasutada ka igapäevatoimingutes,<br />

mis puueteta inimestele<br />

on iseenesestmõistetav, kuid<br />

puuetega inimestele sageli suur väljakutse.<br />

Näiteks soovib nägemispuudega<br />

naine minna kohtingule või teatrisse,<br />

teha meiki ja osta uue kleidi – kes<br />

teda abistab? Isikliku abistaja teenus<br />

seda vajadust ei rahulda, kuid palgata<br />

iga kord selleks inimene on liiga<br />

kallis. Helpificu kaudu saab meigikunstnik-stilist<br />

appi tulla ning koos<br />

võivad nad veeta hästi aega ja teha<br />

samas midagi vahvat.<br />

Helpificu missioon on tagada ja<br />

hoida inimese eneseväärikust, et<br />

elus ei jääks midagi lihtsalt puude<br />

tõttu tegemata. Meie sloganiks on:<br />

„Aita end teisi aidates!”.<br />

Meie nägemuses peab Helpific<br />

olema lihtne, kiire ja vahva lahendus,<br />

mis toob rõõmu mõlemale<br />

poolele, nii abiandjale kui ka abivajajale.<br />

Väga suur rõhk on pandud turvalisusele<br />

– süsteem hakkab olema<br />

referentsipõhine ning ID-kaardi abil<br />

tuvastatud inimesed saavad oma<br />

kontole vastava märke. Nii vähendatakse<br />

riske, et erivajadustega inimene,<br />

kes puude tõttu võib olla haavatavam<br />

pool, langeb mingil moel<br />

väärkohtlemise ohvriks. Helpifucule<br />

on hea maine ja usalduse hoidmine<br />

rakenduse kasutajate ees keskse<br />

tähtsusega.<br />

Käib arendamine<br />

„Garage48” nädalavahetusel töötati<br />

idee põhiosas välja ja praegu on<br />

loodav süsteem arendusjärgus. Peetakse<br />

nõu valdkonna spetsialistidega,<br />

kogutakse tagasisidet puuetega<br />

Koduleht<br />

www.helpific.com<br />

kaasab abivajajaid,<br />

vabatahtlikke, ettevõtjaid,<br />

organisatsioone<br />

ja valitsusasutusi.<br />

inimestelt, otsitakse investoreid ja<br />

peetakse pikki töökoosolekuid. Ees<br />

ootavad kohtumised ministeeriumite<br />

esindajatega. Helpific on jõudnud<br />

selgusele, et tuleb muuta kogu senist<br />

süsteemi riiklikul tasandil ning viia<br />

ka õigusaktides sisse muudatused, et<br />

puuetega inimesed ei jääks ühiskonnaelust<br />

kõrvale ning saaksid iseseisvalt<br />

ja autonoomselt otsustada, millist<br />

abi nad tegelikult vajavad, millises<br />

mahus ja millal, sest ka abivajadus<br />

võib olla päeviti erinev.<br />

Muudatusi on vaja, sest ka riik<br />

peab appi tulema, luues abivajajale<br />

rahalised vahendid, mis ei tohi sõltuda<br />

kohaliku omavalitsuse suutlikkusest<br />

või sellestki, kuidas riik või<br />

omavalitsuse sotsiaalosakond on<br />

otsustanud teenuseid pakkuda. Kui<br />

puuetega inimestel on teenusteks<br />

Mobiilirakendus<br />

Praegu luuakse Helpificu mobiilirakendust, mis töötab<br />

samal moel kui veebirakendus. Näiteks tekib vabatahtlikuks<br />

registreerunud inimesel Viru keskuses ootamatult<br />

kolm tundi vaba aega. Tema telefonis töötab Helpificu<br />

rakendus, mis annab märku, kui keegi on saatnud välja<br />

abikutse. See lubab kiiresti ja tõhusalt abivajajale appi tulla.<br />

Samuti võib vabatahtlik saata ise välja pakkumise oma<br />

asukohaga.<br />

mõeldud raha oma käes, loob Helpific<br />

samal ajal võimalused, kust leida<br />

abistajad ja kuidas nendega kokku<br />

saada, et elu oleks elamisväärne.<br />

Nüüd on meil aga palve rakenduse<br />

tulevastele kasutajatele. Praegu<br />

saab kodulehel www.helpific.com<br />

registreeruda, kuid veel testkasutaja<br />

rollis, ja anda meile tagasisidet. Nii<br />

saame platvormi arendada just selliseks,<br />

nagu see on kasutajatele kõige<br />

rohkem meelt mööda.<br />

Siiski soovib Helpific tulevasi<br />

kasutajaid ka praegu abistada. Helpific<br />

saab juba nüüd abivajadusi<br />

postitada Facebooki lehele, kus on<br />

juba üle 1000 sõbra. Nii mõnigi neist<br />

ongi juba kokku saanud.<br />

Keiu Roosimägi<br />

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste<br />

Ühingu juht<br />

Mis on<br />

„Garage48”?<br />

„Garage48” on üritus, mis võimaldab<br />

iduettevõtetel viia ellu uusi<br />

algatusi. Selles osalejad peavad 48<br />

tunni jooksul andma oma ideele<br />

müügikõlbuliku vormi, näiteks valmistama<br />

arvutiprogrammi, veebiteenuse,<br />

mobiilirakenduse vms.<br />

Üritus toimub kindla skeemi<br />

järgi. Mitukümmend osalejat koguneb<br />

reede õhtul. Osalejate ideed<br />

korjatakse kokku, valitakse välja<br />

parimad ja jagatakse projektirühmadele<br />

elluviimiseks.<br />

„Garage48” üritused said alguse<br />

2010. aasta aprillis ja on nüüdseks<br />

laienenud mujale maailma.<br />

Novembri lõpus Tallinnas toimunud<br />

„Garage48 Enable’il” keskenduti<br />

ideedele, mis muudavad lihtsamaks<br />

erivajadustega inimeste elu.<br />

Millist kasu<br />

hakkavad saama<br />

vabatahtlikud<br />

ja ettevõtjad?<br />

Helpificu rakenduses hakkavad<br />

vabatahtlikud koguma boonuspunkte.<br />

Need punktid on võimalik<br />

vahetada koostööpartnerite juures<br />

teenuste või toodete vastu. See<br />

annab inimesele, kes nagunii soovib<br />

abistada, lisamotivatsiooni süsteemiga<br />

liituda, samuti tunnustab<br />

ja tänab Helpific nõnda koostöö<br />

eest targa ja hoolivama ühiskonna<br />

kujundamisel. Lisaks heale tundele<br />

abistamise eest saab vabatahtlik<br />

nautida hüvesid. Võimalusel pakutakse<br />

ka koolitusi. Ettevõtjatele tekib<br />

omakorda võimalus olla sotsiaalse<br />

ettevõtluse eestvedaja, olles partner.<br />

Ettevõtjatele hakkab rakendusest<br />

samuti olema abi, sest nii<br />

näiteks tekib puudega inimesele<br />

vabatahtlik abiline, kes toob ta<br />

hommikul tööle ja viib koju vms.<br />

Paljud ettevõtjad võtaksid ju erivajadustega<br />

inimese tööle küll, kuid<br />

see takerdub tihti mitmesuguste<br />

probleemide taha.<br />

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Mida vanem on valla elanikkond, seda vähem teenuseid on saada. Detsember 2014

ISSN 2228-1312<br />

SAAJA AADRESS:<br />

Ajakirja väljaandmist<br />

toetavad ka<br />

Uue põlvkonna<br />

sotsiaalteenused<br />

on tulekul!<br />

Helpific on puuetega inimeste algatusest välja kasvanud veebirakendus, mis<br />

aitab kokku viia abivajajad, vabatahtlikud abistajad ja professionaalsed teenuseosutajad.<br />

Rakendusega koos tuleb muuta kogu sotsiaalsüsteemi nii, et inimesed<br />

saaksid teenusteks mõeldud raha üle ise otsustada.<br />

Platvorm on praegu arendusjärgus ja kõigil asjast huvitatutel on võimalik osaleda<br />

selle testimisel ja paremaks tegemisel.<br />

Registreeru lehel www.helpific.com ja anna meile tagasisidet!<br />

NB! Katsetamisperioodil on veebileht osaliselt ingliskeelne, sest arendusega töötab rahvusvaheline<br />

meeskond. Kogu suhtlus käib siiski eesti keeles ning lõplik variant tuleb eesti- ja venekeelne.<br />

Kui saad aidata.<br />

Või kui tead<br />

kedagi, kes saab:<br />

MTÜ Puutepunktid<br />

arveldusarve<br />

EE452200221053907379<br />

MTÜ Puutepunktid on<br />

riiklikus tulumaksusoodustusega<br />

mittetulundusühingute<br />

ja sihtasutuste<br />

nimekirjas.<br />

Puutepunktide jõulunumbrit<br />

toetasite teie!<br />

Sander Saat, Heldi Käär, Marko Andrejev, Anne-Ly Tomson, Rika Joala, Kalev Märtens, Monika<br />

Miller, Leelo Märtens, Raili Veskilt, Maria Praats, Kaja Linder, Kristel Krischka, Kristina Alunurm,<br />

Karolina Antons, Helina Tamberg, Reet Jepisova, Maria Rein, Ave Kongi, Mare Mustimets, Hele<br />

Frantz, Tiina Grasberg, Chris-Helin Loik, Aide Tõnissoo, Kristi-Isabella Kaldoja, Agnes Pihlak, Anneli<br />

ja Silvi Tamela, Heinar Kannela, Leili Savisaar, Külvi Raudsepp, Kadri Kiis, Piibe Lõhmus, Ursi Joost,<br />

Eva-Maria Vaher, Silvi Jänes, Ülle Väina, Imbi Suun, Ande Etti, Merike Vahtre, Merle Lints, Renee<br />

Kukk, Sigrid Kristin, Sirje Lonn, Maris Luik, Tarmo Leheste, Evelin Peda, Aina Saarma, Ülle Alt, Irene<br />

Murru, Küllike Lain, Ülle Urbanik, Triin Pärnpuu, Kaja Kingo ja Kajar Lember, lisaks Tallinna Arengupuudega<br />

Inimeste Tugiühing, MTÜ Spordiklubi Meduus, perearstid Milvi Sild, Elo Lember ja<br />

Minija Pääslane ning sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt. Kõige südamlikuma jõuluüllatuse tegid<br />

aga Puutepunktidele seekord Vändra gümnaasiumi 9.b klassi noored koos oma klassijuhataja<br />

Ester Vahteriga. Teie annetustest kogunes jõulukuul lausa rekordiline summa – 929 eurot. Suursuur<br />

tänu teile kõikidele!

logo

products

Resources

Company

Terms of service
Privacy policy
Cookie policy
Cookie settings
Imprint
Change language
Made with love in Switzerland
© 2024 Yumpu.com all rights reserved

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!