PP33

puutepunkt

Kuidas

viia kokku

abistajad ja

abivajajad?

Kui suur on

puudega

lapse hariduse

pearaha?

Miks

lähevad

puuetega

inimesed

poliitikasse?

Detsember 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 33

Mari Luud

Ema ei saa öelda:

oled liiga keeruline

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Milleks on puudega inimest palgates vaja maksusoodustusi?

Mida sisaldab Eesti inimeste sotsiaalse kaitse kava?

Mis ettepanekuid tegi töövõimereformi kohta riigikontroll?


2 Idee

3

Kallid sõbrad!

Koos teie toetusega oleme

välja andnud juba 33

Puutepunktide ajakirja.

Me täname teid kõikide nende

heade soovide eest, mis te olete

aasta jooksul meile läkitanud. Me

täname ka murekirjade eest. Sest

kuigi karme olukordi peaksid aitama

lahendada kogukond ja sotsiaalsüsteem,

oleme siiski saanud

kaasa aidata mõnede probleemide

tõstatamisele ühiskonnas ning

koos sellega lahenduste leidmisele.

Meil on eriliselt hea meel, et

pärast mitut „Puutepunkti” saadet

või ajakirjas ilmunud lugu on

leidunud abistajaid. Inimesed on

teatanud, et mõni võhivõõras on

lihtsalt otsinud nad üles ja tulnud

appi. Kui mitte enamat, siis toonud

purgitäie mett ja ise kootud

sooja soki- või kindapaari. Just nii

juhtus Silviaga, kellest pajatati selle

aasta eelviimases saates. Lisaks

asus Silvia tööandja otsima paremaid

lahendusi ja on lootus, et ka

vald saab pisut enam aidata.

Hiljuti saime häid teateid ka Sirletilt

Lihulast. Mäletate ju seda

tublit ratastoolis naist, kes lõpetas

aastaid tagasi hiilgavate tulemustega

Astangu keskuses rahvusliku

käsitöö eriala, kuid on toetavate

sugulasteta üksiku inimesena jäänud

aastateks veeta ja pesemisvõimaluseta

valla sotsiaalkorterisse

teisele korrusele kiduma. Hiljuti

hõiskas Sirlet meile oma suure

uudise: vald on ehitanud talle uue

tualeti ja duširuumi, paigaldanud

kaldtee ning teinud kauni remondi!

Me ise saame teha väga palju, et

meie elukeskkond oleks hubasem

ja inimväärsem. Kuid meil on vaja

ka häid seadusi, edasiviivaid poliitilisi

otsuseid ja vastutustundlikke

otsustajaid. Puuetega inimesed ja

nende pered peavad siin kindlasti

appi tulema, et täpselt öelda, kuidas

me tahame, et asjad meie riigis

areneksid.

Tiina Kangro, peatoimetaja

Ilusaid jõule!

Põnevat ja

tegusat

uut aastat!

Puutepunktide toimetus

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Manifest

Eesti on arendanud majandust

ja riiki, aga on unustanud

oma inimesed. Omapäi jäetud

ja halvasti hooldatud inimvarast

on aga ajapikku saanud pidur

nii majandusele kui ka riigi jätkusuutlikkusele.

Reformimise tuhinas ei märgatud,

et ühiskonna normaalseks

edasiliikumiseks vajab arendamist

ka sotsiaalsfäär. Unustati,

et ilma inimesteta kaob ka

majanduse arengu mõte.

Tänaseks oleme jõudnud hiilivalt

ajastusse, kus on hakatud

lõplikult unustama, mis tööriist

üldse ongi sotsiaalpoliitika

ja mida sellega teha annab. Inimeste

vajaduste mõistmine on

uppunud töökabinettides kõrguvate

paberivirnade alla. Selle

kompenseerimiseks kasutatakse

ühiskonna ressursse pillavalt

ja poliitikud käituvad vahetevahel

kui jõuluvanad, kes hättasattunuid

„aitavad”, et iseendid

seejuures heategijatena tunda.

Iga eraldiseisva sotsiaalpoliitilise

sammu väärtust hinnatakse kibekiirelt

selle mõjuga sisemajanduse

kogutoodangule.

Riigil on aeg pöörata nägu inimeste

poole ja asuda tasa

tegema kaotatud aega. Kuid seda

saab teha üksnes koos inimeste

endiga, mõistes ühiskonnas toimivate

regulatsioonimehhanismide

olemust ja tunnustades kõikide

inimeste omaalgatust, loomupärast

väärikust, võrdsete võimaluste

põhimõtet ja põhiõigusi.

Hooliv ühiskond hindab oma

inimvara ja mõistab, kuidas

just sellesse panustamine loob

vundamendi, millele saab ehitada

riigi ja rahva tuleviku.

Näoga inimeste

poole seisev

hooliv Eesti

Puuetega inimesed ja omastehooldajad tegid otsuse saata oma esindajad

poliitikasse. Selleni jõuti töövõimereformi üle peetud lahingute käigus, kus

kodanikena riigielu korraldamises kaasarääkimisele tuli lihtsalt sein ette.

Puuetega inimesed on pikki aastaid oodanud rahulikult, millal riik neid

mõistab ja nende vajadusi kuulda võtab. Töövõimereformiga, mida valitsus

asus välja töötama valest otsast, visati aga õhku nõnda suur probleemipundar,

et aktiivsemad ühingud asusid nõudma otsustavaid muudatusi kogu

sotsiaalsüsteemis. Puuetega inimesi ei saa panna üksnes tööle, vaid tööle

saavad nad minna alles siis, kui elukeskkond on ligipääsetav ning on loodud

eeldused ja võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Kui juba teha reformi, siis

korralikult ja läbimõeldult.

Reformikava õigetele alustele seadmisest kõnelevaid puuetega inimeste

esindajaid ei tahetud aga kuulda võtta. Neid kaasati küll „linnukese” kirjasaamise

pärast koosolekutele, aga põhimõtteliste muudatuste ja sisulise töö

asemel tehti reformikavasse vaid pisiparandusi. Ka president kuulutas seadused

välja ning lohutas temaga kohtumas käinud puuetega inimeste delegatsiooni

lubadustega, et küll kõik tulevikus ikka kuidagi korda saab. Et seadusi

tuleb hakata ilmselt juba lähiajal muutma ja et reformi kulu-tulususe

pool on läbi analüüsimata, ei tundunud ka talle oluline.

Nii küpseski töövõimereformi saagas kaasa löönud ühingutel mõte, et

tuleb ise minna poliitikasse ning püüda hakata seal kaasa rääkima elutervema

sotsiaalpoliitika kujundamisel. Paljude riikide parlamentides ja valitsustes

on puuetega poliitikuid, kes täiendavad riigijuhtimist sügavamate arusaamadega

ühiskonna mitmekesisusest. Just nii võiks see tulevikus olla ka

Eestis. Tiina Kangro

Eelseisvatele riigikogu valimistele

kavatsevad minna liikumispuudega

inimeste esindaja Tiia Sihver, kuulmispuudega

inimeste esindaja Tiit Papp, nägemispuudega

inimeste esindaja Sylvi Sarapuu ja

omastehooldajate esindaja Tiina Kangro.

Kandideerijad toetuvad ühingute

võrgustikule, mille kaudu jäädakse

tegutsema ka kodanikuliikumise tasandil.

Kavas on luua üle-eestiline puuetega inimeste

ja omastehooldajate koostööfoorum,

kuhu on kõik oodatud panustama.

Kandideeritakse parteitutena Isamaa

ja Res Publica Liidu nimekirjas. IRL

on lülitanud töögrupi ideed oma sotsiaalprogrammi

ja pakub koostööd nende teoks

tegemisel.

Järgmises ajakirjas tutvustatakse

„Eesti inimeste sotsiaalse kaitse plaani”

täpsemalt.

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Xxxxxxxxx Seadus loetleb xxxxxxxxxxxxx 13 sotsiaalteenust, xxxxxxxxxxxxxxx mida KOV-id peaksid osutama.

Detsember 2014


4

Elu lugu

5

Mari Luud

Ema ei saa ju öelda:

sa oled liiga raske,

sa ei sobi mulle!

Puutepunktide lugejad

küllap mäletavad Piretit

ja ta poega Jonathani (21)

– kurti ja vaimupuudega

autisti, kelle kindel ja

turvaline elu lõppes

koos Tartu Maarja kooli

lõpetamisega mullu kevadel.

Piretile tähendas see

aga väljalangemist tööturult,

veelgi kasinamaid

võimalusi perele mõistlikku

elujärge tagada

ning ka oma tervise jätkuvat

murenemist.

Pireti katsed leida Jonathanile

päevahoid või ööpäevaringne hooldus

jooksid lootusetult liiva.

Ühel pool arvati, et noormehe

komme jalalt jalale tammuda võib

ärritada teisi hoolealuseid, see võib

aga muutuda talle ohtlikuks. Teisal

leiti, et kõnetu, vaimu- ja kuulmispuudega

autist on liiga raske puudega

ja asutuses puuduvad tingimused

nii keerulise kliendi hooldamiseks.

Ühes erihooldekodus riskiti ta isegi

proovinädalale võtta, aga sealtki sai

Piret selle järel eitava vastuse koos

kaheksa lehekülje pikkuse nimekirjaga

pahandustest, millega poeg

nädala jooksul hakkama oli saanud.

Ühes asjas olid kõik kümmekond

läbikombatud erihoolekandeteenuseid

pakkuvat asutust ühel meelel:

Jonathan nende katuse alla ei sobi.

Mida päev edasi, seda enam hakkas

Piretis maad võtma lootusetus.

Ju siis ongi nii, et vähegi keerukamate

erivajadustega inimesel puudub

Eesti erihoolekandesüsteemis koht.

Erihooldekodud on täis riigi hooldada

inimesi, keda nende oma vanemad

eelmise riigikorra ajal valitsenud

arusaamade järgi isegi sünnitusmajast

koju ei toonud. Paljud

neist „praakinimestest” ei pidanud

lastekodus vastu, ellu jäid vaid tervemad

ja tublimad. Nendega ongi

nüüdsed erihooldekodud harjunud

töötama.

“Piret taipas

kohe, et Jonathani

käitumishäire

taga on autis tile

omased kohanemisraskused.

Uus lootus

Elu on aga karm. Kui üheski asutuses

Jonathaniga toime ei suudeta

tulla, ju siis peabki ema lihtsalt saatusega

leppima ja väljaõppe saanud

spetsialistidele üle jõu käiva koorma

oma õlgadele võtma. Ema ei saa ju

oma pojale öelda: sinu erivajadused

teevad mu elu liiga keeruliseks, sa ei

sobi mulle!

Teine asi on muidugi see, kuidas

igakuise palga asemel sümboolsest

hooldajatoetusest kõht täis saada

ja korterikulud kinni maksta. Tõsi,

puudega lapse vanema pingeline

elu on ka Pireti tervist räsinud nii, et

temalegi on määratud töövõimetus

koos kasina pensionirahaga. Kuid

enamasti kulub see töövõimetuse

põhjustanud haiguse raviks.

Selle aasta alguses koitis Pireti

ja Jonathani elus siiski uus lootus.

Nimelt valmistus Valga haigla hoolekandeosakond

avama üksust sügava

liitpuudega inimestele ning seal

oldi valmis ka Jonathan oma katuse

alla võtma.

„Läksime suure hurraaga proovima.

Esialgu näis kõik peaaegu

ideaalne,” meenutab Piret esimest

kokkupuudet vast avatud asutusega

märtsi alguses. „Jonathani kaks

klassikaaslast Maarja koolist ootasid

seal juba ees ja Jonathan jäi suure

rõõmuga vanade sõpradega mängima.

Läksin rahuliku südamega koju.

Kahjuks ei kestnud mu südamerahu

kuigi kaua.” Kolm päeva hiljem

helistati Piretile ja teatati, et Jonathaniga

on probleeme – ta pole kolm

ööd maganud, ei kuula kellegi sõna,

käitub sobimatult ja häirib teisi.

Uus katastroof

Piretilt küsiti nõusolekut poja ravi

kohendada, ent ka uus ravim ei toonud

lahendust. Peatselt viidi Jonathan

politsei ja kiirabi saatel korrus

kõrgemale isolaatorisse. Kolm päeva

hiljem sai Piret teate, et Jonathan on

psühhoosis, ta on muutunud agressiivseks,

töötajad kardavad teda

ning ta suunatakse Tartu psühhoneuroloogiahaiglasse.

Piret taipas kohe, et Jonathani käitumishäire

taga on autistile omased

kohanemisraskused. Ja küllap ka

viimasel poolel aastal hooldusasutusest

teise solgutamise mõju. Mitte

ühtegi järjekordsesse päeva- või

ööpäevahoidu läinuna pole Jonathanil

olnud pilti sellest, mis ja miks ees

ootab. Kuidas üldse seletada vaimupuudega

ja kurdile inimesele, miks

ta kodust ära, taas mingisse võõrasse

kohta viiakse ja sinna jäetakse?

Küsimusi esitada kõnetu inimene

samuti ei suuda. See aga, et Jonatha-

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Keskmiselt osutavad KOV-id aga vaid 6 sotsiaalteenust 13-st.

Detsember 2014


6

Elu lugu

Julge pealehakkamine ja

katsetamine viivad sihile

7

Puuetega

noorte jaoks

oleks vaja

silda, mis viiks

nad pärast

kooliaja lõppu

täiskasvanuellu.

See

säästaks ka

emasid.

Erakogu

Valga haigla

hoolekandeosakonna

juhataja Monika Horn

(pildil) tunnistab,

et kui ta sai teada,

et Jonathan neile

tuleb, oli ta esimene

emotsioon kõhklus. Et

kuidas nemad, äsjased

alustajad, küll temaga

üldse hakkama saavad,

kui mujal pole seda

suudetud teha.

ni protest koguni psühhoosiks arenes,

oli Pireti jaoks paras ehmatus.

„Muidugi viskasin käest kõik, mis

parasjagu näpuvahel oli, ja tormasin

haiglasse Jonathani vaatama,” räägib

Piret. „Aga minu meelest oli ta

täiesti tavaline. Ei olnud psühhoosis,

ei olnud agressiivne. Kallistas

mind, sõi rõõmuga küpsiseid, mis

mul kaasas olid. Tartu haigla oli talle

ju muidugi tuttav koht, võimalik,

et tuttavasse ümbrusse sattununa ta

kohe rahuneski,” arvab Piret.

„Aga kuna tal oli seljataga hulk

ärevaid sündmusi – magamata

nädal, üksinda isolaatoris olek, kaklused

personaliga jm, siis otsustasime

raviarstiga, et ma teda kohe

koju ei vii. Ta sai tagasi oma endised

rohud ja ma käisin lihtsalt teda

iga päev vaatamas. Tartu haiglas oli

Jonathan kolm päeva. Ta oli igati

normis, magas öösiti ning ei olnud

põhjust teda pikemalt haiglas hoida,”

jätkab ema.

Veelkord lootus

Piret tunnistab, et oli juhtunust

väga löödud. Poeg käekõrval haiglast

kodu poole kõmpides oli ta kindel,

et Valka neil enam asja pole. Jälle

üks katsetus oli lõppenud läbikukkumisega.

Piret oli aga päris keeletu, kui

Valga haigla hoolekandeosakonna

juhataja Monika Horn talle mõni

päev hiljem helistas ja Jonathanile

uut katseaega pakkus. Ühtlasi

võis Piret tulla paariks päevaks ise

“Arst ütleski mulle otse välja, et

jätame kõrvale kõik need ilusad sõnad,

nagu autism, Maarja kool jne – tegemist

on sügavalt alaarenenud, imiku tasemel

inimesega.

pojaga kaasa töötajaid juhendama,

kuidas Jonathaniga erinevates olukordades

hakkama saada. „Juhatajalt

kuulsin, et personal on vahejuhtumist

hoolimata hakkamist täis ja

valmis õppima ning harjuma. Küllap

olidki paljud äpardused põhjustatud

just sellest, arvasid nad, et osakond

alles alustas tööd ja paljud töötajad

polnud varem Jonathani-taolisi inimesi

näinudki.”

Piret võttis ettepaneku vastu. Ta

näitas kohapeal ette, kuidas Jonathani

käsikaudu suunata ja vajadusel

takistada, ning julgustas seda

kindlasti tegema, kui ta muul viisil

korraldusi ei mõista. „Piirid peavad

olema, aga talle arusaadavas keeles.

Meil on kodus ka oma märgisüsteem.

Kui tahan talle näiteks „ei

tohi!” öelda, siis koputan talle nõudlikult

sõrme pihta jne. Ütlesin ka

seda, et kallistamine rahustab Jonathani

ja et seda võib vabalt teha, mina

ei näe selles midagi imelikku,” jätkab

Piret. Piret viibis Valgas neli päeva

ja viienda hommikul sõitis koju.

Tundus, et asi taas laabub, vähemalt

tema sealoleku ajal küll Jonathaniga

ühtki arusaamatust ette ei tulnud.

Kui mõned väiksemad äpardused,

lõhkumised jms välja arvata, kulgesidki

järgnevad kuud enam-vähem

rahulikult. Piret luges vaikselt hingepalvet:

ehk hakkab Jonathan oma

uue koduga ning sealse elurütmiga

tasapisi kohanema ja uusi kriise

ehk enam ei tulegi. Või kui tuleb, siis

pole need nii ägedad.

Hullem oli veel ees

Selle, mida koges Piret mai viimastel

ja juuni esimestel päevadel,

tahaks ta aga igavesti oma mälust

kustutada.

Tagantjärele saab ta küll aru, et

lähenev kriis oli andnud juba ette

märku, aga ei tema ega keegi teine

osanud seda ära tunda. Tavaliselt

tõi Piret poja iga paari nädala

tagant nädalavahetuseks koju. Millegipärast

aga kasvas Jonathani vastumeelsus

Valka tagasimineku vastu

iga koduskäiguga. Juba ranitsa

pakkimine ja rongi peale minek

käis nutu saatel. Minna aga siiski

tuli, sest muud võimalust polnud.

Kui aga Jonathan hakkas ühel ööl

matkima hiljuti osakonnas käinud

remondimehi ning asus oma toas

lampe ja laepaneele maha monteerima,

väljus olukord taas kontrolli

alt. Kuna Tartu psühhoneuroloogiahaiglas

polnud seekord võimalust

Jonathani vastu võtta, viidi ta

Valgast kiirabi ja politseiga Jämejala

haiglasse ning talle määrati kohtuotsusega

tahtest olenematu ravi.

„Sõitsin Jämejalga ja mul paluti

esmalt ta raviarsti juurest läbi astuda.

Meie vestlus kestis üle pooleteise

tunni. Õigemini polnudki see

vestlus, sest mina ainult nutsin kogu

selle aja. Arst tegi mulle üsna karmide

sõnadega selgeks, et Jonathan

on nüüd juba 20-aastane täiskasvanud

mees, et ma olen küllalt tema

eest hoolitsenud ning nüüd on aeg

ta ära unustada ja oma elu elada.

Et võib-olla ongi Jonathani protestid

tulnud just sellest, et ma ripun

tema küljes ega suuda temast lahti

lasta,” meenutab Piret. Ta jätkab:

„Arst ütleski mulle otse välja, et jätame

kõrvale kõik need ilusad sõnad,

nagu autism, Maarja kool jne – tegemist

on sügavalt alaarenenud, imiku

tasemel inimesega, kes ei mõtle ega

tunne mitte midagi. Ta ütles, et selliste

inimeste saatus ongi hääbuda

vaikselt kuskil tagasihoidlikus hooldekodus

või palatinurgas,” kirjeldab

Piret šokeerivat ajupesu arstikabinetis.

Päästeoperatsioon

Vähem vapustav polnud ka vaatepilt,

mis ootas teda ees palatisse

poega vaatama läinuna. Jonathan

Vaatasin veel hoolega üle „Puutepunkti” saate Jonathanist ja siis tabasin

end mõttelt: aga päris huvitav oleks ju siiski proovida, äkki meil

õnnestub!

Jonathanil olid suured kohanemisraskused ja sellest said alguse ka käitumisprobleemid.

Peale selle on ta siin igasuguseid krutskeid teinud.

Avastasime näiteks, et talle meeldib jäljendada meestetöid. Kui meil osakonnas

remondimehed käivad, jälgib ta neid alati suure imetlusega kas

või tunde järjest. Ja üritab pärast omal moel sedasama teha. Ta on ripplagesid

maha monteerinud, lampe lõhkunud, kraanikausse ja glasuurplaate

seinalt maha võtnud. Üritasime siis talle leida juba katkisi ja mittetöötavaid

seadmeid, mis poleks ohtlikud ning mille kallal ta saaks nokitseda

ja oma tehnikahuvi rahuldada. Tema toa aga tegime ta enda ohutuse

jaoks juhtmetest puhtaks, ka tualetis käib ta nüüd tegevusjuhendaja saatel

koridoris.

Eks kindlasti peaks Jonathani-taolistel klientidel olema juba riikliku

teenuse raames tagatud suurem personali koosseis. Päris üks ühele

juhendamist kogu päevaks oleks palju tahta, aga tähelepanu ja jälgimist

vajavad sellised inimesed siiski hästi palju ning tavalised erihoolekandeteenuse

personalimahud ei kata seda.

Ütlen otse, et kerge pole meil Jonathaniga olnud, aga samas on iga

vahejuhtum olnud õpetlik nii mulle kui ka kõigile osakonna töötajatele.

Jonathan pole ju ainus autist maailmas ja ega ta meile viimaseks ei jää.

Hakkama oleme saanud muide eelkõige tänu heale koostööle Jonathani

emaga. Meil on olnud selliseidki päevi, kus muudkui konsulteerime telefoni

teel Piretiga, kuidas nüüd peaks tegutsema jne. Ka Jonathani pikaaegne

psühhiaater Tartu psühhoneuroloogiahaiglast on olnud meile hea

nõuandja. Ja kui mujalt enam abi ei saa, siis võib loota HENK-i (MTÜ

Hoolekande Ekspertiisi- ja Nõustamiskeskus) spetsialistide peale. See on

ka üks asi, mille olen Jonathani kõrval selgeks saanud.

Jonathan on meie juures olnud märtsi algusest saati ja selle aja jooksul

õpitust võin öelda, et julge pealehakkamine on tegelikult kõige tähtsam.

Kui asutusel on soov sellistele inimestele teenust pakkuda, siis ei saa nii,

et kohe esimeste probleemide tekkimise järel saadame ta lihtsalt minema.

Peaks ju endale meelde tuletama, et pereliikmed on kodus temaga hakkama

saanud ööpäev läbi. Kuidas siis meie, väljaõppinud spetsialistid ei saa?!

Olen alati ka oma töötajatele südamele pannud, et nad mõtleksid selle

peale, kuidas on lähedased selle poisi või tüdrukuga toime tulnud, just

nimelt 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Meil on vähemalt see

kergendus, et teeme oma vahetuse ära ning läheme koju puhkama.

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Sotsiaaltranspordi teenus on olemas 74% omavalitsustest.

Detsember 2014


8

Elu lugu

9

Asutus peaks

olema nagu

päris kodu

Kõik tagasilöögid, mis Jonathaniga

on olnud, on põhjustatud ikkagi

kohanemisraskustest. Autist

vajab rutiini, ta on harjunud oma

maailmas olema ning iga uus olukord

on tema jaoks traagika.

Jonathaniga on kõige tähtsam

küsimus, kuidas temaga ühele

tasandile jõuda. Mina olen teinud

nii, et patsutan talle kergelt õlale,

võtan käest kinni ja lihtsalt püüan

ise jõuda sellesse punkti, kus ta

parasjagu oma mõttemaailmas

on. Ega see alati kohe välja ei tule,

ta võib üritada käest lahti kiskuda

ja ära joosta, aga siis on vaja lihtsalt

kannatlikkust.

Praktilises mõttes käibki meil

elu nii, et võtan Jonathani käekõrvale

ja liigume siis koos tegevuste

juurde, mida on vaja teha. Kogu

aeg tuleb olla ta kõrval ja oma

tunnetusega talle märku anda,

et nüüd teeme seda, nüüd teist.

Nüüd peseme käsi, nüüd kammime

pead. Kõigepealt näitan ette,

siis teeme koos, viimaks hakkab

ta seda juba ise tegema. Nii need

oskused samm sammu järel kordamisega

tulevadki.

Autistid on tegelikult geniaalsed

ja andekad inimesed. Elavad

oma mõttemaailmas muidugi.

Peame kohandama end nende

mõttemaailma järele. Et neist aru

saada. Kui me seda suudame, siis

ongi võimalik lävida autistidega

samamoodi nagu tavainimestega,

siis nad tulevad sellega ilusasti

kaasa. Me peame mõistma, et

meie ümber on erinevaid inimesi.

Autistid on ühed neist.

Õie Kiis

Valga haigla erihoolekandeosakonna

tegevusjuhendaja

Kas arsti jaoks oleks muid võimalusi, kui selgitada emale, et tema

hoolitsetud ja armastatud puudega laps peabki hääbuma üksinduses

palatinurgas? Erakogu

lebas voodil, poolunes, käed rihmadega

selja taha seotud. Sülg nirises

suunurgast, ta vappus üle keha justkui

külma käes. Piretile öeldi, et kinnisidumine

on osa ravist ja muud

võimalust pole, sest muidu ronib

ta jälle millegi otsa ja hakkab lampe

purustama.

„Küsisin, kas tal vererõhku on

mõõdetud – äkki ta vappub kõrgest

vererõhust? Seda ei oldud tehtud

ega peetud ka vajalikuks teha.

See oli reedene päev. Natukese aja

pärast sõitsin koju ja üritasin kuidagiviisi

toibuda. Või siis vähemalt

sisimaski aru saada, mis üldse toimus.

Seejärel pidasin paari inimesega

nõu ja otsustasin Jonathani

Jämejalast siiski ära tuua. Mu poeg

ei olnud kodus elatud 20 aasta jooksul

mitte kunagi selline. Mis oli toimunud?

Autist vajab eelkõige rahu

ja turvalisust, vaevalt et võõras koht

ja karmid raviviisid temas tekkinud

segadust leevendavad, pigem vastupidi.

Pealegi, Jonathani jaoks käib

kõik kui tummfilmis, ta ju ei kuule

ega räägi. Õnneks tulid poja klassiõe

vanemad mulle appi ja nende autoga

siis sõitsimegi pühapäeva hommikul

Jämejalga,” kõneleb Piret.

„Kujutasin ette, et läheb lahinguks,”

jätkab Piret, „sest Jonathan oli

ravil kohtumääruse alusel ning ega

niisama küsimise peale kohtu korras

ravile saadetud inimest ilmselt haiglast

välja ei anta. Olin valmis võitlema,

mul oli mitu plaani. Tegelikkuses

laabus kõik ülimalt rahulikult.

Patsiendid lasid meid sisse ja ootasime

päris tükk aega, kuni valves

olevad hooldajad üles leiti. Oleksime

juba sel ajal vabalt võinud Jonathani

kaasa võtta ja lihtsalt temaga

ära minna. Niiviisi me loomulikult

ei käitunud, nii et käisime ikka valvearsti

juurest läbi ja palusime tema

käest luba Jonathan ära viia. Tohter

oli pikemata nõus, andis veel rohudki

koju kaasa. Esmaspäeval helistasin

ka kohtunikule, temagi oli asjade

käiguga päri, ütles, et ahah, ta siis

lõpetab kohtumäärusega ravi ära.”

Taastumine

Kodus avastas Piret, et Jonathani

süda klopib, pulss oli üle 120. Igaks

juhuks mõõtis ta ka vererõhku, seegi

näit oli ehmatav – ülemine ligi 180.

Nii kestis see veel kolm päeva, siis sai

süda tavalise töörežiimi tagasi ja ka

vererõhk hakkas tasapisi langema.

„Ju see oli ka tema šokist. Esimest

korda elus kinni seotuna ja üksinda

võõras kohas, teadmata ja aru saamata,

kus ta on või miks ta seal on.

Õnneks läks see kõik igasuguse ravita

üle, kiirabi poleks ma julgenudki väl-

Voodipäev psühhiaatriahaiglas on hooldekoduteenusest mitu korda kallim. Kas ei oleks mõistlikum

arendada sotsiaalteenuseid, et hirmkalleid haiglapäevi oleks vähem? Erakogu

“Tema

lõhkumisedlammutamised

ongi ilmselt selle

tagajärg, et tal

pole tegevust.

ja kutsuda, sest mine tea, millega siis

jälle asi oleks lõppenud,” ohkab Piret.

Kui Jonathan oli rahunenud ja

taas iseendaks saanud, kogus ka

Piret kokku oma Jämejalas põrmuks

purunenud väärikuse riismed ning

palus Valga erihoolekandeosakonna

juhatajalt veel üht võimalust. Ka

sealsed töötajad olid Jämejalas toimunust

tegelikult ehmunud. Jonathan

oli saadetud sinna ju siiski heas

usus ravi korrigeerima.

Kuidas siis nüüd edasi? Lepiti kokku,

et vähemalt mõne järgneva kuu

jooksul ei vii ema Jonathani enam

nädalavahetustel koju, ehk kohaneb

too siis paremini. Suvi mööduski nii,

et Piret käis nädalavahetuseti pojaga

tuttavaid pidi külakorda, aga koos

koju ei mindud. Oldi Pärnus, käidi

Põlvamaal seenel jne. „Suvi läks

kenasti, käisime palju ujumas, kõndisime

tundide kaupa mererannas.

Valga haiglas ongi see üks mure, et

erihooldusel olevad inimesed saavad

vähe väljas olla. Spetsiaalset õueala

nende jaoks pole ja jalutamas käimise

ajal peab neil olema üks ühele

saatja. Selge see, et väga pikad need

jalutuskäigud sel juhul olla ei saa,

sest lihtsalt ei jätku hooldajaid, kes

neid ühekaupa läbi jalutada jõuaksid.

Mingi kompromiss on värske

õhu hingamine võrkudega piiratud

terrassil, kuid see on ikkagi hädavariant,

liikumisruumi ju seal pole. Aga

Jonathaniga ongi nii, et kui ta päeva

jooksul end piisavalt ära ei väsita,

siis ta öösel ei maga, ning kui ta ei

maga, siis ta hakkab igavusest ja üleväsimusest

pahandusi tegema, näiteks

seina pealt kahhelplaate maha

murendama. Ma ei kujuta ette, kuidas

on seda paljaste kätega üldse võimalik

teha, aga just seda ta Valgas on

teinud. Isegi kraanikausi võttis seina

pealt maha. Ühegi tööriistata, vaikselt

ja salajas, ööpimeduses. Selline

lihtsalt on tema maailm.”

Veel üks uus lootus

Pireti sõnul on elu Valga haigla

erihoolekandeosakonnas viimasel

ajal õnneks jõudsalt edenenud.

Jonathani eluruum on kohandatud,

sealt on elekter välja võetud ja ära

viidud kõik, mis teda öösiti „lammutustöid”

tegema võiks ahvatleda.

Töötajad on entusiastlikud ja

püüavad endast parima anda. Osa

neist on ka vahetunud, aga see on

pigem hea – kes tunneb, et töö selliste

noortega ei istu, peakski endale

mõne teise ameti otsima.

„Eks õppida on veel palju, aga

ma ise ju ka õpin kogu aeg, kui jälle

Jonathaniga kohtun. Temaga hakkama

saamine ongi omamoodi elukestev

õpe,” räägib Piret. „Ööpäevaringse

hoolduse pearaha on küllalt

suur, kindlasti võiks selle kohta olla

personali rohkem. Eriti just otseselt

hoolealustega tegelejaid. Kui tegevusjuhendaja

peab olema hooldaja,

hoolealustega tegelemise sekka kellegi

mähkmeid vahetama või kedagi

söötma, siis on mõistetav, et ta kõike

ei jõua. Jonathan näiteks tahab väga

teistega suhelda ja kogu aeg millegagi

tegeleda. Ta ei lepi sellega, et ta

saadetakse jalust ära, et ta istub paigal

ja lihtsalt koogutab. Ta tahaks

kogu aeg midagi teha. Tema lõhkumised-lammutamised

ongi ilmselt

olnud selle tagajärg, et tal pole tegevust

ning siis ta otsib omapäi ja oma

arusaamade kohaselt midagi, mille

kallal nokitsema hakata. Ma ei usu,

et ta teeb seda paha pärast või selleks,

et korda rikkuda,” ütleb Piret.

Anne Lill

Detsember 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Psüühikahäirega inimesele pakub tugiisikut vaid 14% valdadest.

Detsember 2014


10 Elu lugu

11

Pireti konarlik tagasitee

normaalsesse ellu

Pikaajalise töökoha

hambatehnikuna ütles

Piret üles detsembris,

aasta tagasi. Selleks ajaks

oli ta läbi proovinud

kõikmõeldavad variandid

ühitada Jonathani

kodus hooldamist palgatöö

tegemisega, aga

viimaks pidi ta endale

siiski tunnistama: mis

võimatu, see võimatu.

Piret üritas viimases hädas jätta

Jonathani tööl oleku ajaks eraldi

elava ja terviseprobleemidega kimpus

isa hoole alla, kuid see ei õnnestunud.

Poiss ei olnud seal piisavalt

valvatud. Kord näiteks oli Jonathan

omapäi toimetades suure peegli ära

lõhkunud ja kui Piret õhtul kohale

jõudis, turritasid teravad peeglikillud

nagu piigid seina najal, tualettkapi

peal ja põrandat pidi laiali.

Jonathan aga kõndis süüdimatult

klaasikildude vahel ja tänu taevale,

et temaga midagi hullemat ei olnud

Augud sotsiaalsüsteemis

tähendavad

seda, et puudega

lähedast

hooldav pereliige

võib hetkega

kaotada

töö, isikliku elu,

aga ka sissetuleku,

millega

toime tulla.

Kaader saatest

Töövõimereformis omastehooldajatega

ei tegeleta

Jonathan ja ta ema Piret on puudega inimesed. Saatuse

tahtel on juhtunud nii, et kaks aastakümmet tagasi

sündinud ja haiglast koju toodud puudega laps on tekitanud

enda kõrvale kolm tervise- ja töövõimeprobleemidega inimest,

lisaks Piretile ta endise abikaasa ja oma õe.

Kuna Piret on töövõimetuspensionär, peaks tal

hakkama abi olema töövõimereformist. Ent kuidas

lahendaks töötukassa Jonathani hooldamise probleemi nii,

et tagasilööke enam ei tuleks? Mis kompenseeriks tööandjale

pideva riski, et töötaja ei saa tööle ilmuda – või kust võetaks

„asendusema”, kes kriisiolukordi lahendama tõttab? Kui aga

poiss on Pireti hooldusel, loetakse sugulase eest hoolitsemist

aktiivsusnõude täitmiseks ja töötukassal on õigus Piret koju

tagasi saata.

Jonathan hinnatakse uues süsteemis „puuduva töövõimega”

inimeseks. Piret tänab jumalat, et tal ei tule

seetõttu hakata vähemalt poja tööotsingute nimel töötukassa

vahet jooksma. Ise tahaks ta abi saada küll, kui keegi tema

abistamise imega hakkama saaks.

juhtunud. Kui Jonathani vanem õde

venda valvas, oli küll kord majas ja

ta ise õnne tipul, aga üksiti tähendasid

need olukorrad seda, et tudengist

õe enda elu seiskus venna hooldamise

tõttu.

Esimestel kuudel koduse omaksehooldajana

mõlgutas Piret käsitöö

tegemise mõtteid. Piret on lõpetanud

Tartu kunstikooli ja Jonathani

hooldamise kõrvalt saanuks ta küll

väikestviisi näputööd teha. Aga käsitöö

tegemine on üks asi, hoopis keerukam

on küsimus, kellele ja kuidas

see maha müüa. Pärast müügivõimaluste

uurimist jäigi Pireti mõte

alustada koduse ettevõtlusega vaid

mõtteks.

Kuidas saada tööle?

Kui Jonathan Valka ööpäevaringsele

hooldusele pääses, tekkis Piretis

uus lootus tööle naasta. Kahjuks ei

kulgenud poja esimesed kuud libedalt

ja seetõttu pidi Piret olema pidevas

valmisolekus tõtata kriise lahendama.

Väga raske on leida tööandjat,

kes lepiks töötajaga, kes võib igal

hetkel teatada vajadusest võtta vabu

päevi, sest jälle on tekkinud eriolukord

ja tal tuleb puudega last päästma

tormata. Ka lõpmatult väikese

koormusega tööd pole eriti pakkuda.

Suvel leidis Piret paar lühiajalist

tööotsa. Need leevendasid õige

pisut ta kuust kuusse tumedamaks

kiskuvat majandusseisu, aga kahjuks

“Kaks nädalat jutti 13-tunniseid tööpäevi

teha käis osalise töövõimetusega

Piretile lihtsalt üle jõu. Seega ei õnnestunud

töötamine ka Soomes.

tõepoolest vaid õige pisut.

„Ja nüüd läheb Jonathani pension

kogumahus hooldekodusse,

aga minu töövõimetuspension on

nii väike, et sellest lihtsalt ei jätku

elamiseks. Kui Jonathan on nädalavahetustel

kodus, siis tahab ta ju ka

süüa, samuti kulub raha Valka sõitude

peale. Kõige hullem on see, et

mul on tekkinud suured võlad korteri

eest maksmisega, ühistus on

juba selle pärast pahandused. Püüan

neid asju muidugi lahendada, aga

seni pole see veel õnnestunud, sest

sissetulekut lihtsalt ei ole,” kurtis

Piret mõned kuud tagasi.

Lisaks rääkis ta, et kuigi Tartu on

suuruselt teine linn Eestis, on seal

peaaegu võimatu tööd leida. Õpitud

erialal hambatehniku koha leidmisest,

mille ta aasta eest enne Jonathaniga

koju jäämist üles oli öelnud,

ta enam ei unistagi. Kõiki töid ta jälle

liigesehädade tõttu vastu võtta ei

saa ning mõnel töökohal on kriips

peal juba üksnes seetõttu, et seal

teatakse ta lugu. Otse ju keegi küll ei

ütle, et puudega lapse ema pole sinna

oodatud, aga jutud liiguvad suust

suhu ja Piret on vihjetest aru saanud.

Ta on ikka kellegi käest kuulnud, et

tööandja on lihtsalt temaga kaasas

käivat lisakoormat kartma löönud.

Katsetused Soomega

Oktoobri lõpus astus Piret julge

sammu ja läks tööle Soome.

Otsus ei sündinud muidugi üleöö.

Juba varasuvel oli Piret soome keele

õppimisega koos ettevalmistusi

tegema asunud. „Mõte oli mul selline,

et kui Jonathani elu Valgas juba

vähegi sujub, võiksin nädala või

paari kaupa ka mere taga tööl käia.

Poja jaoks midagi ei muutuks, saaksin

teda endiselt nädalavahetusteks

koju tuua või temaga kuhugi minna.

Olin valmis alustama kõige lihtsamast

tööst, sest seal makstakse sellegi

eest väärikat palka. Ehk saaks sel

moel vähemalt korterivõlgadest lahti,”

rääkis Piret.

Piret asuski töötama hotellis toakoristajana.

Selles ametis ta siiski

pikalt vastu ei pidanud. Töö oli korraldatud

just kaugelt käiva inimese

vajadustest lähtudes – kaks nädalat

tööl ja kaks vaba, aga tööpäevad ülipikad.

Selguski, et kaks nädalat jutti

13-tunniseid tööpäevi teha käis

osalise töövõimetusega Piretile lihtsalt

üle jõu. „Minu 26-aastane paariline

pidas vaevata vastu, aga mina

olen ju siiski poole vanem ja kogu

see stress viimasel ajal ... tuttavadki

on hakanud mulle juba ütlema, et

ma vaataks, et ma päriselt ei murdu!

Ise ei saa muidugi aru, aga loomulikult

olen neid Jonathaniga juhtunud

sündmusi võib-olla isegi rängemini

üle elanud kui Jonathan. See kõik

jääb paratamatult sisse keerlema.

Kui ikka ja jälle viid lapse hooldekodusse

ja samas tunnetad iga ihurakuga,

et ta ei taha sinna minna … see

on kohutav hingeseisund.”

Otsad on ikka lahti

Kuigi Pireti esimene katse Soomes

töötada jäi lühikeseks, oli kodust

eemal olemise aeg siiski omamoodi

värskendav. Juba see motiveerib,

kui saad ühetunnise töötamise

eest sama palju palka kui siin terve

päevatöö eest. Ka toetav ja sõbralik

keskkond on omaette väärtus. „Juba

see, kui toidupoe kassapidaja naeratades

„moi!” ütleb, on mõnus punkt

pikale tööpäevale,” räägib Piret.

„Õhustik on hoopis teine, inimesed

suhtlevad sõbralikult isegi võõrastega,

see annab jõudu. See on hoopis

teine kultuur.”

Jõulukuu algas Piretile kahetiste

tunnetega. Ta on endiselt „madalstardis”

ja valmis igal hetkel sööstma

– kas siis Jonathani kuskilt koju

tooma või eriolukordi leevendama.

Valgast saabunud teated on samuti

üsna ärevad. Jonathan on rahutu,

ei leia asu. Aina tõttab kiirel sammul

koridori ühest otsast teise. Kui saab,

põikab mõne kaashoolealuse duširuumi

ja kastab end kõige riietega

märjaks.

„Siin ma nüüd olen,” on Piret nõutu,

„oma elu on ripakil ja mure poja

pärast endiselt akuutne. Pean tööle

saama, sest tööta lihtsalt ei ela. See

on elementaarne. Aga milleks nimetada

seda, kui sinu täiskasvanud

poja elu on jätkuvalt oraste peal? On

see ka elementaarne? Või midagi

muud?” Anne Lill

Detsember 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Koduhoolduse teenust pakub elanikele 68% KOV-idest.

Detsember 2014


12 Elu lugu

13

Sirjel oli poja koolitee lõpuni väärikas ja tasuv töökoht. Siis aga muutus kõik. Pärast põhjalikke maavärinaid

pühendub naine päevakeskuse arendamisele. Kaader saatest

Mart on hea näide sellest, kuidas stabiilsest ja heatujulisest puudega noorest saab kooliaja järel koju istuma

jäänuna mõne aastaga sotsiaalne umbsõlm, mida annab lahti harutada. Kaader saatest

Head lahendused tuleb luua inimestel endil

27-aastase Mardi ema

Sirje Norden jutustab,

kuidas ta oli veel aasta

tagasi ise samade probleemide

meelevallas

nagu Piret Jonathaniga.

Kahe inimese elu oli kildudeks

pudenemas, kui

Sirje otsustas teha meeleheitliku

hüppe tundmatusse

ja rajada ise

hooldusasutuse.

Mart oli olnud aastaid kodus,

minu hoole all. Loomulikult igatses

noor mees omaealiste seltsi, sest

elu ema tiiva all ei ole täiskasvanule

normaalne olukord, olgu ta autist ja

vaimupuudega.

Üritasin Marti küll ühte, küll teise

erihooldekodusse viia. Kõik katsed

kukkusid läbi. Mardiga ei saadud

kuskil hakkama. Aina ja aina hakkas

Mart protestima ning asi lõppes

alatasa kiirabi ja politsei saatel

haigla psühhoneuroloogiaosakonda

sõiduga. Lugesin ühel hetkel kokku,

et pooleteise aasta jooksul oli Mart

olnud ülikallil meditsiiniteenusel

kokku 222 (!) päeva. Neist 80 päeva

oli teda hoitud akuutravi osakonnas,

kus voodipäeva maksumus on

152 eurot. Mardi kolm päeva psühhoneuroloogia

akuutravi osakonnas

läks maksma sama palju kui ta kuu

aja hooldus erihooldekodus. Seda

ei saanud enam kuidagi nimetada

mõistlikuks. Asi lõppes sellega, et

adusin: kui tahan oma autistist pojale

erihoolekandeteenust, pean selle

ise nullist peale üles ehitama.

Riiklik hooldus ei sobi

Praegustes erihooldekodudes elavad

valdavalt lastekodust pärit inimesed.

Nende arusaam, mõttemaailm

ja vajadused on täiesti teistsugused

kui meie lastel, kes on üles kasvanud

kodusoojuses. Mart näiteks

jagas Vääna-Viti kodus tuba mehega,

kes rääkis talle, et kunagi eelmises

elukohas oli ta halva käitumise

karistamiseks alasti võetud ja

teda kivipõrandal külma jugadušiga

rahustama hakatud. Appi! Mart ei

saa sellistest juttudest lihtsalt arugi!

See ei mahu ta elukogemusse.

Pärast pikka ja väga keerulist ettevalmistustööd

avasime tänavu 1.

septembril Autistika päevakeskuse.

Keskuses käib igapäevaselt kohal

neli noort, päevahoidu ja tegevusi

pakume neile kella 9–16. Esialgu

töötame projekti korras, vaid selle

aasta lõpuni. Aga meil on kindlus, et

asi ikkagi jätkub ka pärast seda. Ma

vähemalt ise teen kõik selleks, et jätkuks,

ma ei saa alt vedada neid noori

inimesi, kes on meiega juba harjunud,

ei saa alt vedada nende vanemaid,

kellele see keskus on üldse esimene

lootusekiir üle pika aja.

Rahastamisskeem on meil selline,

et noor ise maksab oma pensionist

250 eurot kuus ning sotsiaalkindlustusametilt

saame igale neist igapäevaelu

toetamise teenuse ja toetatud

elamise teenuse raha 97 + 151 eurot.

Ja nagu enamasti – kogu ülejäänud

raha peab tulema annetustest.

Lahendus noateral

Mina olen päevakeskuses nii juhataja,

tegevusjuhendaja, koristaja kui

ka söögitädi. Kerged need kuud

pole olnud. Keskuse loomise ja selle

tegutsemise taga on hulk mu häid

sõpru ja tuttavaid – vabatahtlikke,

kes aitavad nii, nagu igaüks oskab

ja suudab. Aga nende kõigiga kontakti

hoidmine on omaette suur ja

ajamahukas töö. See on, julgen öelda,

vähemalt kolmveerandi ulatuses

isiklikult minu peal. Kisub sinnapoole,

et asutus, mida asusin looma

ju eelkõige Mardi jaoks, võtab

minult nii palju aega ja energiat, et

paratamatult jääb nüüd poja jaoks

aega väheks. See on üks murelik

pool kogu selles ilusas asjas.

“On olnud

hetki, kus tahaks

hõisata: elu on

lill! Samas on juba

hetk hiljem kõik

olnud vastupidi ja

ma olen mõelnud:

jumal, millesse ja

miks küll olen end

tõmmanud?!

Kolme kuu jooksul, mil oleme

tegutsenud, olen kogenud kõike.

On olnud hetki, kus tahaks hõisata:

elu on lill! Samas on juba hetk hiljem

kõik olnud vastupidi ja ma olen

mõelnud: jumal, millesse ja miks

küll olen end tõmmanud?!

Kriise tuleb ette, teisiti pole raske

puudega autistidega mõeldavgi.

Hädaolukord võib kesta minuti,

aga ka tunni. Need olukorrad võivad

tekkida sõna otseses mõttes mitte

millestki. Kuigi oleme siin kõik kogu

hingest püüdnud noori ja nende

omapära tundma õppida. Ikka juhtub,

et midagi ootamatut kukutab

hoolega püsti pandud kaardimajakese

kokku.

Nende kuudega olen aga saanud

kinnitust oma veendumusele, et see

samm – hakata ise oma lapsele ja

teistele temasarnastele erihoolekandeasutust

rajama – oli ainuõige. Kui

ma läinuks kergemat teed ja jätnuks

selle riikliku erihoolekande korraldajate

hooleks, poleks asjast midagi

tulnud. Siis oleksin ikka samas olukorras

kui aasta tagasi: telefonikõned,

et tulge kiiresti oma pojale järele

ja viige ta minema, meil on olukord

üle pea; või teated, et politsei ja

kiirabi on tal jälle järel käinud.

Sirje Norden

Autistika päevakeskuse rajaja

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Osa omavalitsusi pakub elanikele vaid ühte teenust 13-st.

Detsember 2014


14

Probleem

Kiri

15

Mida tähendab

positiivne

diskrimineerimine?

Seadusega on keelatud

„teistsuguseid” inimesi

diskrimineerida, aga

ometi räägitakse vahel

positiivsest diskrimineerimisest,

mida peetakse

vajalikuks loomaks

võrdseid võimalusi neile,

keda ühiskonnas kiputakse

tõrjuma.

Näiteks korraldab ettevõte konkursi

uue töötaja leidmiseks. Sõelale

jääb kaks kandidaati. Mõlemal

on samasugune haridus ja kutseoskused,

aga üks neist on täiesti terve,

teine füüsilise puudega, liigub ratastoolis

või ei saa kasutada käsi.

Eestis hakkab enamik tööandjaid

sellises olukorras ilmselt mõtlema

nii: kui ma palkan terve inimese, on

mu elu mugav, sest ta saab kõigega

ise hakkama, puudega töötaja jaoks

pean aga nägema vaeva töökoha ja

töövahendite kohandamisega ning

see võib tekitada lisakulutusi. Edasi

mõtleb tööandja ilmselt veel nii:

mine tea, kui tal on juba puue, siis

äkki on ta kuidagi viletsam, hakkab

veel hädaldama, peame ta erivajadustega

arvestama ja võib-olla kannatab

selle all ka töö.

Kohustus rakendada positiivset

diskrimineerimist (positiivset poliitikat)

tähendaks aga seda, et hariduse,

kutse- ja tööoskuste seisukohalt

võrdsete kandidaatide korral on

tööandja kohustatud võtma tööle

puudega inimese.

Kuidas mõõta võrdsust?

Loogika on siin selles, et pikka

aega kestnud tõrjuvad hoiakud on

vähendanud puuetega inimeste osalemist

tööturul ja neid on töökohtades

proportsionaalselt palju vähem

kui elanikkonnas. Kuna enamik

puuetega inimesi, kõige raskemad

välja arvatud, ei ole aga sugugi töövõimetud,

siis peaks neid tegelikult

leiduma igas kollektiivis. Praegu see

Eestis nii ei ole. Seadusega reguleeritud

või lihtsalt ühiskonnas kokku

lepitud positiivne käitumine aitaks

aga olukorda muuta.

Muidugi on igasuguste joonte

tõmbamine inimeste vahele väga

keeruline, tihti võib selle üle vaidlema

jäädagi. Mida näiteks tähendavad

„mõistlikud” või „ebaproportsionaalselt

suured” kulutused, mil-

lega puudega inimesele vastu tulla?

See kõik tuleb Eestis alles paika

loksutada. Kindlasti annaks aga

positiivse kohtlemise nõue ka puuetega

inimestele juurde enesekindlust.

Samas peavad puuetega inimesed

aru saama, et ainuüksi puue ei anna,

ega tohigi anda, neile eeliseid saada

valituks. Kõige aluseks on ikka oskused,

teadmised ja isikuomadused.

Kui erivajadused on kompenseeritud,

peab inimene võrdse kohtlemise

jaoks olema sama tubli ja hakkaja

kui kes tahes teine, kelle suhtes ta

sobivust töökohale kaalutakse.

Tiina Kangro

Mida ütlevad seadused?

Põhiseaduse järgi ei tohi kedagi diskrimineerida

rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,

usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti

varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Ka võrdse kohtlemise seadus tagab inimeste kaitse

diskrimineerimise eest rahvuse, rassi, nahavärvuse,

usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või

seksuaalse sättumuse alusel, sealhulgas töö saamisel,

ettevõtjana tegutsemisel, kutse-, ümber- või täiendõppes

osalemisel jne.

Võrdse kohtlemise seaduses nimetatakse ka võimalust

võtta kasutusele positiivseid meetmeid. See

tähendab, et näiteks tööandja, teenuse osutaja või muu

osapool võib omal algatusel rakendada meetmeid, mille

eesmärk on vähendada või vältida ebavõrdsust.

Võrdse kohtlemise seaduses räägitakse eraldi abinõudest

puuetega inimeste suhtes, näiteks ei peeta

diskrimineerimiseks puudega töötajale eeliste andmist,

sealhulgas puudest tuleneva erivajadustele vastava töökeskkonna

loomist. Seaduse alusel peab tööandja arvestama

puudega inimese erivajadusi, kui sellised meetmed

ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulutusi.

Mis ootab ees vaimuhaiget

inimest väikekohas?

Nagu aru saan, saab ka minust peagi osalise

töövõimega inimene, kes on kohustatud

olema tööturul aktiivne, see

tähendab tööd otsima ja oma aktiivseid tööotsinguid

tõestama. Teoreetiliselt olen nõus. Aga

vaatame asja praktilist poolt.

Praegu olen 80-protsendise töövõimetusega

töövõimetuspensionär. Põen skisofreeniat, juba

hulga aastaid. Muidugi tahaksin tööle, sest pisikesest

pensionist ära elada on väga keeruline.

Ära elada sellest rahast ju võib, aga mis elu see

on, kui veeretad vaid päevi õhtusse?

Elan maakonnakeskuses, väikeses linnas

keset Eestit, kus igaüks tunneb teist paremini

kui iseennast. Mulle ei ole teadmata, et ka mind

kutsutakse seljataga hulluks. Ma võin töökoha

leidmiseks saata laiali tonnide kaupa CV-sid

– olengi seda teinud –, aga juba mu hullukuulsus

välistab tööle pääsemise. Võib-olla peaksin

mujale kolima, aga kuidas seda teha, kui mu

kodu on siin ja raha sõna otseses mõttes pole?

Sina ju tööd ei saa

Annan endale aru, et vastutusrikkale tööle

ma ei sobigi. Sest tervis on kord nii, kord naa.

Lihtsama tööga saaksin hakkama. Aga just lihtsamad

tööd on väikelinnas defitsiit. Olen mõelnud

ka FIE-ks hakkamisele. Võiksin näiteks

teha lihtsamat õmblustööd. Aga selleks peaksin

kõigepealt kutseõppe läbi tegema. Või vähemalt

mõne kursuse. Olen oma õppimissooviga

käinud aastaid töötukassa ametnikke tüütamas.

Aga nad ju teavad siinkandis, kes ma olen. Ütlevad

otse välja, et mis nad minu peale raiskavad,

ma ei saa ju nagunii iialgi töökohta! Huvitav, kui

nüüd see töövõimereform käivitub, kas samad

ametnikud muutuvad päevapealt? Hakkavad

lahketeks ja väga pädevateks, likvideerivad ühe

käeviipega kõik takistused puudega tööotsija

teelt? Sünnivad ümber?

Ühiskonnas on kahjuks juurdunud arusaam,

et südamehaigus on väärikas, ka ratastoolis liikuja

on juba peaaegu väärt tähelepanu ja toetust.

Aga vaimse tervise hädad on häbiasi. Vaimuhaigust

tuleb peita ning häbeneda, sest kui

see ilmsiks tuleb, siis ei andestata. Seda võetakse

nagu patupalka. Nagu kuskil metsikus Aafrikas.

Hoitakse eemale

Ja kel hullumärk küljes, see ärgu inimeste sekka

tükkigu. Ka siis, kui on teada, et ta enamiku

aja on mõistuse juures. Ning isegi haigusperioodil

teab üldiselt, kuidas see üle elada. Isegi

mõned mu lähisugulased hoiavad minust

eemale. Võib-olla kartusest, et saavad ka ise

hullumärgi külge. Ja muidugi on alati kergem

end sättida enamuse sekka. Mulle võib alati

lihtsalt „böö!” käratada, kui asi vaidluseks kisub.

Mina olen ju „hull”, nagu poolearuline, minuga

ei pea arvestama. Tegelikult on ikka õudne,

kui su oma lähisugulane sulle heast peast „böö!”

karjatab.

Kõige hämmastavam on, et isegi haritud ja

kõrgetel ametikohtadel inimesed ei mõista, mis

on vaimuhaigus. Näiteks skisofreenia, minu

haigus. Alailma öeldakse: olukord on skisofreeniline!

Tegelikult mõeldakse siis üksteise

liivaga loopimist poliitilises liivakastis. Mis on

sel tegemist skisofreeniaga? Minu haigusega?

Minu jaoks on selline sõnade väärkasutus solvav.

Mina pean skisofreeniaga elama. Mida teate

teie skisofreeniast, et nõndaviisi sõnu pillute?

Kuidas küll võiks seesuguses tõrjumises teoks

saada minusuguste inimeste tööle rakendamine?

Või mis saab minust, kui pean jääma aastakümneteks

oma kodukohas CV-sid laiali saatma,

et täita toetuse äravõtmise hirmus aktiivsusnõudeid?

Kas ma ei muutu mõttetuid CVsid

saates oma ümbruskonna silmis veel ebanormaalsemaks?

Anželika (nimi muudetud)

“Kas ma ei muutu

mõttetuid CV-sid saates

oma ümbruskonna silmis

veel ebanormaalsemaks?

Detsember 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Kõige kättesaadavamad on teenused Tartu ja Saare maakonnas.

Detsember 2014


16 haridus

17

Sebastiani kool:

töö HEV-lastega

eeldab võimalusi

Oleme mitmes järjestikuses ajakirjas jälginud 8-aastase autismiga Sebastiani ja ta

pere koolimuresid. Ema on jutustanud poisi eripäradest ja erivajadustest, samuti

probleemidest, mis tekkisid sobiliku õppimisvõimaluse leidmisega elukohajärgses

koolis. Asja on kommenteerinud haridusminister ja omavalitsusliidud.

Kuidas aga näeb seda kool?

Sebastiani kooli nimel võttis meiega

ühendust õppealajuhataja Lia

Puhm. Ta ütles, et kooli tugispetsialistide

ümarlauas on läbi arutatud

kõik Puutepunktides ilmunud

artiklid, aga pärast esimest kirjutist

ei võtnud nad kohe ajakirjaga ühendust,

sest arvasid, et ajakirjanduse

hea tava kohaselt kuulatakse ära

mõlemad pooled. Nii meil plaanis

oligi. Siin on Märjamaa gümnaasiumi

tugispetsialistide ümarlaua kommentaar

kaasava hariduse kohta.

Meie kooli õppekavas on sätestatud

haridusliku erivajadusega õpilaste

õppe- ja kasvatuspõhimõtted.

Meie koolis on pisut üle 500 õpilase

ja praegu saab neist logopeedilist abi

55, kolmel õpilasel on tugiisik, kaks

õpilast õpib lihtsustatud õppekava

alusel ja üks õpilane õpib väikeklassis.

Kool on püüdnud oma võimaluste

piires olukordadele paindlikult

läheneda.

Ümarlauas leidsime, et koolidel

pole tööks HEV-lastega puudu mitte

valmisolek, vaid koolidel ei ole

selleks tööks lihtsalt sobivaid võimalusi.

Siin peame silmas spetsialiste,

ruume, õppevahendeid, aga ka

paindlikku rahastamist.

Lapsevanemal on seaduslik õigus

panna oma laps elukohajärgsesse

kooli, aga koolid ei ole ehitatud nii,

et seal oleks sobivaid ruume HEVlastele

(väikeklassidele, ühele õpilasele

keskendunud õppe jaoks jne).

Õpilaste arv on näiteks meie koolis

küll vähenenud, aga sellest ei teki ju

ruume juurde. Kui klassis on kakskolm

õpilast vähem, ei muuda see

ruumide kasutamist ja vaba ruumi

väikeklassi sisseseadmiseks ikka üle

ei jää.

Tegelikult sujub

Meie koolile ei ole Sebastian esimene

autismile omase sümptomaatikaga

õpilane. Ka eelmisel õppeaastal

tuli meile õpilane, kel nüüdseks

on diagnoositud sama erivajadus.

Selle lapsega oleme läbi elanud keerukaid

olukordi. Hea koostöö kodu

ja vanematega ning paindlik õppetöö

korraldus on aga aidanud meil

keerukates situatsioonides toime

tulla. On olnud perioode, kus ta on

õppinud teistega koos tavaklassis,

aga praegu õpib ta ruumis, mida me

sügisel pakkusime Sebastianile.

Me oleme tegelikult rõõmsad, et

Sebastiani õppetöö ja koostöö noore

õpetajaga hakkas hästi sujuma

ning üha edeneb. Praeguseks on ta

õpetajaga kohanenud, ta on õppinud

kolme kuuga päris kenasti lugema,

kirjutab ilusaid joonistähti, suudab

kirjutada veatult lühikest etteütlust.

Matemaatikas tunneb ta end

väga hästi ja ta tegeleb ka Miksikese

keskkonnas pranglimisega. Sebastiani

õpetajale leidsime samuti kohe

vajaliku täienduskoolituse – „Hariduslike

erivajadustega õpilase toetamine”.

Noor õpetaja on saanud tegelikult

väga hästi hakkama.

Sügisel kohandasime emaga kokkuleppel

Sebastianile sobiva õppevormi.

Õpetaja kohandab vajadusel

õppekava. Individuaalne õppekava

on Sebastianile ette nähtud muusikas

(autismile omase ülitundlikkuse

tõttu ta kardab muusikat – toim).

HEV-laste õpetamine pole raketiteadus, kuid vajab erivajadustest lähtuvaid

spetsiifilisi teadmisi ja oskusi, aga ka teistmoodi õppevahendeid

ning mõningatel juhtudel ruumilahendusi. Bulls

Esialgne plaan

Nüüd aga tahaksime jutustada

kogu loo algusest peale kooli vaatevinklist.

2013/14. õppeaastal sai

Sebastian koolipikendust ja suunati

lasteaia sobitusrühma. 3. aprillil

2014 kirjutas ema kooli sotsiaalpedagoogile,

et Sebastian tuleb meie

kooli. Tol hetkel oli võimalus, et

Sebastianiga jääb tegelema eripedagoog,

kes teda juba varasemast ajast

tundis ja siiani abistas. Sotsiaalpedagoog

soovitas taotleda nõustamiskomisjonilt

võimalust õppida väikeklassis

või tugiisiku abiga tavaklassis

ning oli plaan, et ta saaks

siis hakata sügisest ise Sebastianiga

tegelema. Olgu etteruttavalt öeldud,

et nõustamiskomisjon, kuhu Sebastiani

dokumendid jõudsid, toimus

juunis.

Kohtusimegi emaga taas juunis,

enne nõustamiskomisjoni toimumist.

Siis selgus, et eripedagoogi

järgmise õppeaasta töökoormus on

oma koolis nii suur, et tal pole siiski

võimalik Sebastiani õpetamist enda

peale võtta.

Meie koolil oli olemas ka teine inimene,

kes oli tegelenud erivajadustega

lastega. Ema soovid koolile olid,

et õppetöö peaks toimuma müravabas

keskkonnas (ei hääli, ei muusikat),

Sebastian ei tohiks teiste lastega

kokku puutuda ning talle ei sobi

söömine kooli sööklas. Kogu meie

info lapse kohta pärineski üksnes

emalt, nõustamiskomisjoni pabereid

ju veel ei olnud.

Pakkusime variante

Kahjuks me kevadel veel ei viinud

ema vaatama ruumi, kus oli plaanis

hakata Sebastiani õpetama – see oli

meie majas ainus väike ruum, mida

oli mõeldav kohandada. Jäime äraootavale

seisukohale, et kuulda,

mida soovitab nõustamiskomisjon.

Kohtusime ema ja Sebastianiga

uuesti paar päeva enne õppeaasta

algust, 28. augustil. Nõustamiskomisjoni

otsust meil Sebastiani

kohta aga endiselt ei olnud, see oli

suvepuhkuste ajal vallamajja takerdunud.

Me pidanuks seda ise kohe

nõutama, aga saime selle lõpuks kätte

2. septembril. Kool tegi sellel kokkusaamisel

Sebastiani emale järgmised

pakkumised:

Võimalus õppida kümmekonna

kilomeetri kaugusel

väiksemas koolis koos eripedagoogiga.

Pere aga soovis, et laps käiks

koolis siiski kodu lähedal.

Vormistada laps koduõppele

ja õpetada teda põhiliselt ise.

Pidasime seda võimalikuks, kuna

ema õpib Tallinna ülikoolis klassiõpetajaks.

Ema aga eelistas siiski

õpetamist koolis.

Hakata käima koolis pärastlõunal,

kui algklasside majapoolel

saab kasutada vabu ruume.

See aga ei sobinud, sest lapsel on

õhtupoolikul jalgpallitreeningud ja

ta on väsinud.

Pakkusime ka võimalust

õppetööd läbi viia hommikupoolikul,

aga see tähendanuks, et

ruume tulnuks kogu aeg vahetada

vastavalt teiste klasside tunniplaanile.

See ei sobinud, kuna laps vajab

stabiilsust ja rutiini.

Järgmine variant oli hakata

pakkuma individuaalõpet

sellessamas pakutud ruumis, mille

ema ära põlgas. Seal oli kolm aastat

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Vähim teenuseid osutatakse Viljandi-, Lääne- ja Ida-Virumaal.

Detsember 2014


18

haridus

19

Bulls

töötanud sotsiaalpedagoog, ruum

on tõesti akendeta, kuid maja kõige

uuemas osas.

Üks võimalus oli ka sotsiaalpedagoogi

praegune tööruum,

aga see tähendanuks sealt

sotsiaalpedagoogi väljakolimist.

Kutsusime Sebastiani esimese

koolipäeva aktusele. Ema lubas

pakutu üle mõelda. Järgmisel päeval

tulid taas kooli nii ema kui ka isa

ning nad ei olnud ühegi pakutud

võimalusega nõus. Siis ei osanudki

õppealajuhataja enam soovitada

muud, kui leida võimalus õppida

mõnes erivajadustega laste jaoks

kohandatud erikoolis.

Mis peaks muutuma?

Eripedagoog oli Sebastianiga

töötanud varem sotsiaalkeskuses.

Õppealajuhataja helistas vanemate

juuresolekul sotsiaalkeskuse juhatajale,

kuid juhataja ei vastanud, sest

oli invapäev. Kuna õppealajuhataja

ei saanud hetkel kaasa minna, siis

tegi ta vanematele ettepaneku sotsiaalkeskusest

ise läbi astuda. Selgus,

et seal leiduski ruum, mida oli

võimalik klassina kasutada. Edaspidine

on ajakirjas juba olemas.

Kuidas siis peaks asjad olema korraldatud,

et kõik läheks lihtsamalt?

Ideaalis näeb meie tugispetsialistide

ümarlaud järgmist:

Haiged / suurte erivajadustega

lapsed vajavad oma koole,

kus on neile sobivad tingimused.

Need peaksid asuma üle Eesti

mõistlikus kauguses.

Toimuma peaks erivajaduste

varajane avastamine. HEVlastele

tuleks luua väikerühmad juba

alates lasteaiast.

Peaks olema korraldatud (ka

rahastatud) vajalike ruumide

olemasolu koolis või nende juurdeehitamise

võimalus.

Vajalik on õppevahendite

olemasolu.

HEV-lastega koolides peavad

olema eripedagoogid ja

tugispetsialistid, neid peab rahastama

riik võrdselt õpetajatega, sest

erivajadustega lastele on hariduse

tugispetsialistid (näiteks logopeed

või eripedagoog) lahutamatu osa

haridusest. Samuti on tarvis spetsialistide,

aga ka tavaõpetajate erivajaduste

alal täiendkoolituse võimalusi.

Väga tähtis on vanemate

nõustamise ja abistamise

võimalus (kuidas oma lapsega toime

tulla, et vanemad, kelle suhtumine

oma kooli ja lasteaeda on negatiivne,

ei kannaks seda edasi oma lastele

jne).

Kuna kooli jõuab järjest rohkem

psüühiliste häiretega

lapsi, siis ideaalis peaksid suuremates

valdades olema keskused, mida

rahastab riik ja kus HEV-lapsed saavad

igakülgset abi: haridusteenust,

meditsiiniteenust, psühholoogilist

abi, tugispetsialistide abi jne. Teenused

peaksid olema HEV-lastele tasuta.

HEV-lastega töötamine tavakoolis

eeldaks paindlikku ja

piisavat riigi rahastust, sest kogu

HEV-laste erivajaduste rahuldamist

ei saa suunata omavalitsustele. Kuid

just nii on see praegu.

Mida meie peame silmas paindliku

rahastamise all? Kui nõustamiskomisjon

määrab õpilasele näiteks

kolmanda veerandi keskel õpetamise

väikeklassis, peaks kool saama

seda kohe rakendama hakata – selleks

peaks aga kaasnema kohe raha

eraldamine. See ei saaks sõltuda aasta

algul kogu õppeaastaks eraldatud

rahast nagu praegu. Laste hariduslikud

erivajadused ei selgu alati samas

rütmis riigieelarve protseduuridega

ja tekib olukordi, mis tuleb lahendada

viivitamatult.

Räägitakse, et Rajaleidja keskus

aitab. See on aga uus asutus ja osutab

tasulist teenust. Aeg näitab, kas

Rajaleidja meetmete süsteem lahendab

kõik mured või mitte.

Sebastiani kooli tugispetsialistid

“Laste hariduslikud

erivajadused ei selgu alati

samas rütmis riigieelarve

protseduuridega ja vajavad

suuremat paindlikkust.

Kui suur on õpilase

pearaha?

Riik maksab koolidele ühe lapse õpetamiseks toetust

(aasta kohta):

Klassi tüüp Pearaha Koefitsient

Tavalises klassis 1028 € 1,0

Kuni 12-lapselises klassis 1840 € 1,79

Kuni 8-lapselises klassis 2498 € 2,43

Kuni 6-lapselises klassis 3495 € 3,4

Kuni 4-lapselises klassis 3680 € 3,58

Koduõppes tervislikel

põhjustel 5942 € 5,78

Ühelapseõppes 14 700 € 14,3

Allikas: haridus- ja teadusministeerium

Milliseid väikeklasse

võib koolis luua?

Tavaliselt on põhikoolis klassi suurus kuni 24 õpilast. Erivajadustega lastele lubab

aga seadus moodustada väiksemaid klasse või õpperühmi. Väikeklassi suurus

sõltub puude või erivajaduse liigist. Väikeklassis õppivate laste pealt maksab riik

koolile suuremat pearaha.

Kuni 12 õpilasega klassid on

• käitumisprobleemidega õpilastele,

• õpiraskustega õpilastele,

• kasvatusraskustega õpilastele,

• raskete somaatiliste haigustega

õpilastele,

• kõne-, nägemis-, kuulmis- või liikumispuudega

õpilastele,

• lihtsustatud õppel olevatele õpilastele.

Kuni 8 õpilasega klassid on

• tundeelu- ja käitumishäiretega

õpilastele.

Kuni 6 õpilasega klassid on

• liitpuuetega õpilastele,

• toimetulekuõppel olevatele õpilastele,

• õpiabirühmad põhiharidust omandavatele

õpilastele eripedagoogilise

või logopeedilise abi osutamiseks.

Kuni 4 õpilasega klassid on

• autismispektri häiretega või aktiivsus-

ja tähelepanuhäiretega õpilastele,

• sõltuvushäiretega õpilastele,

• hooldusõppel olevatele õpilastele,

• õpilastele, kelle andekus kombineerituna

mõne muu erivajadusega toob

kaasa vajaduse õppida väikeklassis.

Ühele õpilasele keskendunud õpe

on

• õpilastele, kes vajavad terviseseisundi

tõttu koolis pidevat jälgimist või abistamist

ning keda ei saa õpetada koos

teistega ka väikeklassis või -rühmas.

• Kooli pidaja nõusolekul võib direktor

moodustada ka muid hariduslike

erivajadustega õpilaste klasse ja rühmi,

mida põhimääruses sätestatud ei

ole.

• Koduõpet võib rakendada haridusliku

erivajadusega õpilasele tema

terviseseisundist lähtudes (näiteks

suure immuunpuudulikkuse korral, kui

laps haigestub kollektiivis olles, raske

haiguse järgsed seisundid jne).

• Haiglaõppena käsitatakse pikaajaliselt

haiglas ravil viibiva õpilase

õpetamist.

Allikas: põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 51–53

Kuidas HEV-õpilased õpivad?

Sellest graafikust näeb, millistes väikeklassides ja -rühmades õpivad

eritingimustel õpet vajavad HEV-lapsed Eesti koolides tänavusel

aastal. Arvestatud on nii tava- kui ka erikoolides õppivaid põhikooliastme

lapsi. Lisaks õpib ligi 2000 puudega või haridusliku

erivajadusega last tavaklassides. Kokku õpib põhikoolides tänavu

102 215 õpilast – seega vajab Eesti kooliealistest õpetamise eritingimusi

3,4 protsenti ehk iga 29. laps.

Ühelapseõppes 108 (2,6%)

Koduõpe tervislikel

põhjustel 173 (4,2%)

Kuni 6-lapselises

klassis 302 (7,4%)

Kuni 8-lapselises klassis

177 (4,3%)

Kuni

4-lapselises

klassis

1025 (25%)

Allikas: haridus- ja teadusministeerium (2014)

Kuni

12-lapselises

klassis

2312

(56,5%)

Kokku 4097 last

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Valdade hinnangul on puuduvate teenuste järele suur vajadus. Detsember 2014


20 haridus

21

Omavalitsused on jäetud

kaasava hariduse

korraldamisel üksinda

Järgnevalt mängime

natuke mõtetega: kuidas

võiksid ja saaksid omavalitsused

erivajadustega

laste õppetööd paremini

korraldada, kui seadusega

on vastutama pandud

lapsevanem ning koolide

ja valdade koostööd

ahistab bürokraatia.

klassis ning vajanud individuaalsemat

õpetamist vaid probleemide

tekkimise järel. Kuna koolil väikeklassi

jaoks sobivaid ruume ja erialaspetsialiste

ei olnud (kooli logopeed

tegeleb niigi 55 kergema erivajadusega

lapsega), siis kahe lapsega

väikeklassi loomise võimalust ei

kaalutudki.

Ent haridusministeeriumi andmeil

on Märjamaa vallas viis põhikooliealist

last, kellele nõustamiskomisjon

on andnud väikeklassiõppe

soovituse, riik on neile eraldanud

ka suurema pearaha – neljale lapsele

õppimiseks kuni nelja õpilasega

klassis ja ühele õppimiseks kuni 12

õpilasega klassis.

Kool pakkus väidetavalt Sebastiani

emale varianti, et poiss hakkaks

õppima ühes valla kahest väikekoolist,

kus peaks olema veel erivajadustega

lapsi. Võib-olla olnuks võimalik

luua väikeklass, kuhu Sebastian

oleks sobinud, kus olnuks eriteadmistega

spetsialistid ja kus lapsed

saanuks ka omavahel sotsialiseeruda.

See aga ei õnnestunud. Uurime

põhjuseid, mis võisid seda plaani

takistada:

Väikekoolides õppivad erivajadustega

lapsed võisid olla

Sebastiani jaoks ebasobivas vanuses

või kokku mittesobivate erivajadustega.

Seega jäänuks Sebastian

ka väikekoolis vajama individuaalset

õpetamist, milleks võivad puududa

vabad ruumid ja erispetsialistid.

Takistuseks võis saada ka lapse

igapäevane transportimine

paarikümne kilomeetri kaugusel

asuvasse kooli. Koolibuss küll käib,

aga Sebastian ei pruugi erivajaduste

tõttu (suhtlemishäire) olla võimeline

koos teiste lastega sõitma. Peale selle

on ta koolipäevad esialgu lühemad ja

ta peaks sel juhul koolis pikalt bussi

ootama, mida ta erivajadus ilmselt

ei võimaldaks. Perel aga ei pruugi

olla autot ega vaba aega lapse sõidutamiseks.

Isegi kui auto on, siis

kuluks üksnes bensiinile 250 eurot

kuus, kui arvestada, et igal koolipäeval

tuleb sõita neli otsa – lapse kooli

viimiseks, tundide ajal muude asjade

ajamiseks ning pärast kooli lõppu

lapse koju toomiseks. Puudega lapse

vanematel, kellest ühe töötamise

võimalus on lapse hooldamise tõttu

häiritud, ei ole selline väljaminek

tõenäoliselt võimalik. Milliseid oleksid

muud variandid? Invatranspordi

tagamine on seaduse järgi omavalitsuse

kohustus, kuid kuskil pole kirjas,

et vald oleks kohustatud tagama

eritranspordi lapse sõidutamiseks,

kui koolibuss juba käib. Ilmselt oleks

vastus lühike: meil ei ole selleks raha.

Veel üks takistus võis olla, et

pere lihtsalt ei tahtnud last

väikekooli saata, ja seaduse järgi on

just lapsevanem see, kes otsustab.

Seega õpib Sebastian nüüd sotsiaalkeskuse

ruumides kahekesi

õpetajaga, kes omakorda õpib töötamist

erivajadustega lapsega. Kuna

õppetöö edeneb, siis on tegelikult

kõik üsna hästi. Miinuspoolel on

aga see, et laps veedab koolipäevad

eraldatuses ning tal ei ole võimalust

harjutada suhtlemist teiste lastega.

Just suhtlemise ja koostööoskuste

õppimist ning treenimist peetakse

aga autismispektri häirega laste koolihariduse

juures ülitähtsaks.

Mis võiks olla lahendus? Ehk harjub

Sebastian õpetajaga kahekesi

töötades aegamööda koolitöö rutiiniga

ja teda saab peatselt hakata viima

koolimajja, kus ta saaks mõnedes

tundides õppida koos eakaaslastega.

Pisitasa harjutades võiks ta mõne

Nõustamiskomisjon on Sebastianile

soovitanud õppimist kuni nelja

õpilasega väikeklassis.

Märjamaa vallas, kus Sebastiani

pere elab, tegutseb kolm üldhariduskooli:

Märjamaa gümnaasium, kus

õpib 542 õpilast ning on olemas

logopeed/eripedagoog, sotsiaalpedagoog

ja parandusõppe

õpetaja.

Märjamaalt paarikümne

kilomeetri kaugusel asub

Valgu põhikool, kus õpib 49 õpilast

ning tööl on logopeed, parandusõppe

spetsialist ja sotsiaalpedagoog.

Kooli juures tegutseb lasteaiarühm,

nii et maja on avatud pika päeva.

Märjamaalt umbes 15 kilomeetri

kaugusele jääb Varbola

lasteaed-algkool, kus õpib kolmes

liitklassis 15 last ja on avatud

kaks lasteaiarühma. Kooli arengukavas

on märgitud, et kooli arendamise

üks eesmärke on arvestamine

õpilaste hariduslike erivajadustega.

Sebastiani pere soovis, et laps

saaks õppida elukohale kõige lähemas

koolis, Märjamaa gümnaasiumis.

Nagu võis lugeda kooli selgitustest,

õpib seal algklassides veel

üks sarnaste erivajadustega natuke

vanem laps, kes on aga suutnud

õppida põhilise osa ajast siiski tavaaasta

jooksul jõudagi tavaklassi. Sel

juhul on tulemus väga hea.

Kui aga märgid näitavad, et selles

suunas asi ei liigu, oleks autismiga

lapsele siiski vaja hädasti klassikaaslasi,

näiteks kuni nelja lapsega väikeklassi,

mida nõustamiskomisjon

talle ju ka soovitas (mitte ühele õpilasele

suunatud õpet). Kas Märjamaa

gümnaasiumis leidub aga spetsialiste,

kes on suutelised autismiga

lapse arengut prognoosima ja õigel

ajal õigeid otsuseid tegema?

Räägime rahast

Väikeklassi- või rühmaõppele

suunatud erivajadustega laste õpetamiseks

maksab riik koolidele suuremat

pearaha. Mida väiksem on klass

või rühm, seda suurem on pearaha.

Kui laps on suunatud ühelapseõppele

(äärmuslik variant kõige keerulisematel

lastel), on ta pearaha tavalise

koolilapse pearahast isegi 14 korda

suurem.

Sebastian on suunatud kuni nelja

õpilasega väikeklassi ja tema pearaha

on 3,6 korda suurem tavalisest

pearahast. Kui niisuguseid lapsi õpib

koos kolm-neli, tuleb nende pearahast

kokku summa, millest saab õpetajale

maksta täispalka ja võtta vajadusel

appi isegi abiõpetaja. Kui aga

3,6-kordse pearahaga õpib klassis

vaid üks õpilane, peab kool selle lapse

õpetajale palga maksmiseks leidma

muude kulude arvelt raha juurde,

sest vaid ühe 3,6-kordse pearaha

eest jaguks õpetajale aasta vältel

palgaks ainult 230 eurot kuus. Just

riigilt koolidele makstav pearaha on

aga see, millest peaks kaetud saama

vähemalt õpetajate palgakulu. Koolipäev

peaks algklassides kestma ette

nähtud 20–25 tundi nädalas.

Haridusminister rõhutas, et kool

võib erivajadustega lastele osta eripedagoogika

teenust ka Rajaleidja

keskustest. Täiskohaga spetsialisti

(20 45-minutilist töötundi nädalas)

tellimise hind Rajaleidjast oleks

Märjamaa valla koolidele* 19 530

eurot aastas. Sebastiani pearaha on

aga vaid 3700 eurot aastas.

Tiina Kangro

Koolid peaksid väikeklasse

looma ühiselt

Poliitikud

ei suuda kokku

leppida,

kuidas peaks

välja nägema

haldusreform,

aga sotsiaalja

haridusteenuste

kvaliteet

kannatab selle

tõttu. Bulls

Rajaleidja keskus pakub üleminekuperioodi aastatel soodushinda väikevaldadele, kus

õpilaste arv jääb alla 350. Kuna Märjamaa vallas on üle 600 õpilase, tuleks tal maksta

teenuste eest täishinda, mis on 27,9 €/h.

Seega on siin suur ja sügav mõttekoht. Kas iga kool ikka saab õpetada oma üksikuid

HEV-lapsi ise või tuleks lähikonna koolidel jõud ühendada?

Ilmselt ei piisa paljudel juhtudel ka valla sees tehtavast koostööst, vaid vaadata

tuleks pilti laiemalt. Koolid peaksid erivajadustega lastele looma eriklasse või väikerühmi

koostöös väga paindlikult, lastest ja muutuvatest vajadustest lähtudes.

Rahastamise juures tuleks jälgida ka kaudseid kulusid, nagu transpordikulu.

Vahel on odavam maksta lapse sõidutamise eest teise kooli, olgu või taksoga, kui

üritada teda õpetada kodukoolis, kus see kujuneb koolile kallimaks ja tulemus

võib osutuda lapsele kehvemaks.

Selleks on aga vaja ületada mõned kuristikud:

• esiteks omavalitsuste vahel, et koostöö tegemine ei upuks bürokraatiasse;

• teiseks rahade vahel, et riigi makstavat hariduse pearaha ja omavalitsuste

rahastatavate sotsiaalteenuste kulu saaks vaadelda lapsekeskselt ja ühe mõõdupuuga;

• kolmandaks peaks HEV-lastele asjakohase õppekoha loomine ja selle sobivuse

eest vastutamine olema ikka kohalike või riiklike haridusjuhtide, mitte lastevanemate

kohustus.

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Isegi kui teenused on olemas, ei jätku neid kõigile vajajatele. Detsember 2014


22 Sotsiaaltöö

23

Helpific viib kokku abivajajad ja abistajad

Novembri viimasel nädalavahetusel

peeti Tallinnas ideede arendamise

võistlust „Garage48 Enable” (tõlkes

„Tee võimalikuks”). Publikulemmikuks

valitud veebiplatvormist Helpific võib

saada uuendus, mis muudab puuetega

inimeste elu kergemaks, aga sunnib

muutuma ka kogu sotsiaalsüsteemi.

See puuetega inimeste ja vabatahtlike

abistajate kokkuviimise

idee on juba pika ajalooga, kuid keegi

polnud suutnud seda siiani tööle

panna. Kuidas viia kokku erivajadustega

inimene, kes vajab abi, ja

mõni kaaskodanik, kes hea meelega

teda aitaks, kui ta sellest abivajadusest

teada saaks? Ja nüüd siis see

sündis – veebipõhine platvorm, mis

sai nimeks Helpific.

Olemas on ka analoogseid veebilehti,

kuid need on organisatsioonipõhised

ja vahelülita, mis aitaks inimesed

kiiresti kokku viia. Arvestades,

et riik ei suuda erivajadustega

inimestele tagada isiklikku abistajat

või muid sotsiaalteenuseid (saatja,

transport) viisil ja mahus, milles nad

seda tegelikult vajavad, oligi ainuke

võimalus luua selline rakendus nagu

Helpific.

Idee taga on Tallinna ja Harjumaa

Puuetega Naiste Ühing, kelle eestvedamisel

ideed esimest korda avalikult

arendusnädalavahetusel „Garage48”

esitleti. Seal pandi kokku ka

rahvusvaheline meeskond rakenduse

väljatöötamiseks. Meeskonnaliikmete

hulka kuulus puuetega ja puueteta

inimesi, arendajaid, sotsiaaltöötaja,

aga ka turundustaustaga inimesi,

disainereid, inimõiguste teemal

eestkõnelejaid ning nõunikke.

Saame kokku!

Helpific on juba tekitanud puuetega

inimeste ja nende perede seas

kõrgeid ootusi ja lootusi, sest rakendusega,

kui see päris valmis saab,

on võimalik tellida mitmesugust abi

Hepificu meeskond,

kelle

seast tunnete

küllap ära nii

artikli autori

kui ka „Puutepunkti”

saatest

ning ajakirjadest

tuntud

tegelasi.

Zsolt Bugarszki

alates transporditeenusest kuni võimaluseni

saada omaksehooldajana

näiteks kord nädalas pikemalt hingetõmbeaega

ja veidi puhkust. Helpific

suurendab märgatavalt võimalusi

võtta osa kultuuriüritustest, reisida

ja siseneda tööellu, aga rakenduse

abi saab kasutada ka igapäevatoimingutes,

mis puueteta inimestele

on iseenesestmõistetav, kuid

puuetega inimestele sageli suur väljakutse.

Näiteks soovib nägemispuudega

naine minna kohtingule või teatrisse,

teha meiki ja osta uue kleidi – kes

teda abistab? Isikliku abistaja teenus

seda vajadust ei rahulda, kuid palgata

iga kord selleks inimene on liiga

kallis. Helpificu kaudu saab meigikunstnik-stilist

appi tulla ning koos

võivad nad veeta hästi aega ja teha

samas midagi vahvat.

Helpificu missioon on tagada ja

hoida inimese eneseväärikust, et

elus ei jääks midagi lihtsalt puude

tõttu tegemata. Meie sloganiks on:

„Aita end teisi aidates!”.

Meie nägemuses peab Helpific

olema lihtne, kiire ja vahva lahendus,

mis toob rõõmu mõlemale

poolele, nii abiandjale kui ka abivajajale.

Väga suur rõhk on pandud turvalisusele

– süsteem hakkab olema

referentsipõhine ning ID-kaardi abil

tuvastatud inimesed saavad oma

kontole vastava märke. Nii vähendatakse

riske, et erivajadustega inimene,

kes puude tõttu võib olla haavatavam

pool, langeb mingil moel

väärkohtlemise ohvriks. Helpifucule

on hea maine ja usalduse hoidmine

rakenduse kasutajate ees keskse

tähtsusega.

Käib arendamine

„Garage48” nädalavahetusel töötati

idee põhiosas välja ja praegu on

loodav süsteem arendusjärgus. Peetakse

nõu valdkonna spetsialistidega,

kogutakse tagasisidet puuetega

Koduleht

www.helpific.com

kaasab abivajajaid,

vabatahtlikke, ettevõtjaid,

organisatsioone

ja valitsusasutusi.

inimestelt, otsitakse investoreid ja

peetakse pikki töökoosolekuid. Ees

ootavad kohtumised ministeeriumite

esindajatega. Helpific on jõudnud

selgusele, et tuleb muuta kogu senist

süsteemi riiklikul tasandil ning viia

ka õigusaktides sisse muudatused, et

puuetega inimesed ei jääks ühiskonnaelust

kõrvale ning saaksid iseseisvalt

ja autonoomselt otsustada, millist

abi nad tegelikult vajavad, millises

mahus ja millal, sest ka abivajadus

võib olla päeviti erinev.

Muudatusi on vaja, sest ka riik

peab appi tulema, luues abivajajale

rahalised vahendid, mis ei tohi sõltuda

kohaliku omavalitsuse suutlikkusest

või sellestki, kuidas riik või

omavalitsuse sotsiaalosakond on

otsustanud teenuseid pakkuda. Kui

puuetega inimestel on teenusteks

Mobiilirakendus

Praegu luuakse Helpificu mobiilirakendust, mis töötab

samal moel kui veebirakendus. Näiteks tekib vabatahtlikuks

registreerunud inimesel Viru keskuses ootamatult

kolm tundi vaba aega. Tema telefonis töötab Helpificu

rakendus, mis annab märku, kui keegi on saatnud välja

abikutse. See lubab kiiresti ja tõhusalt abivajajale appi tulla.

Samuti võib vabatahtlik saata ise välja pakkumise oma

asukohaga.

mõeldud raha oma käes, loob Helpific

samal ajal võimalused, kust leida

abistajad ja kuidas nendega kokku

saada, et elu oleks elamisväärne.

Nüüd on meil aga palve rakenduse

tulevastele kasutajatele. Praegu

saab kodulehel www.helpific.com

registreeruda, kuid veel testkasutaja

rollis, ja anda meile tagasisidet. Nii

saame platvormi arendada just selliseks,

nagu see on kasutajatele kõige

rohkem meelt mööda.

Siiski soovib Helpific tulevasi

kasutajaid ka praegu abistada. Helpific

saab juba nüüd abivajadusi

postitada Facebooki lehele, kus on

juba üle 1000 sõbra. Nii mõnigi neist

ongi juba kokku saanud.

Keiu Roosimägi

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste

Ühingu juht

Mis on

„Garage48”?

„Garage48” on üritus, mis võimaldab

iduettevõtetel viia ellu uusi

algatusi. Selles osalejad peavad 48

tunni jooksul andma oma ideele

müügikõlbuliku vormi, näiteks valmistama

arvutiprogrammi, veebiteenuse,

mobiilirakenduse vms.

Üritus toimub kindla skeemi

järgi. Mitukümmend osalejat koguneb

reede õhtul. Osalejate ideed

korjatakse kokku, valitakse välja

parimad ja jagatakse projektirühmadele

elluviimiseks.

„Garage48” üritused said alguse

2010. aasta aprillis ja on nüüdseks

laienenud mujale maailma.

Novembri lõpus Tallinnas toimunud

„Garage48 Enable’il” keskenduti

ideedele, mis muudavad lihtsamaks

erivajadustega inimeste elu.

Millist kasu

hakkavad saama

vabatahtlikud

ja ettevõtjad?

Helpificu rakenduses hakkavad

vabatahtlikud koguma boonuspunkte.

Need punktid on võimalik

vahetada koostööpartnerite juures

teenuste või toodete vastu. See

annab inimesele, kes nagunii soovib

abistada, lisamotivatsiooni süsteemiga

liituda, samuti tunnustab

ja tänab Helpific nõnda koostöö

eest targa ja hoolivama ühiskonna

kujundamisel. Lisaks heale tundele

abistamise eest saab vabatahtlik

nautida hüvesid. Võimalusel pakutakse

ka koolitusi. Ettevõtjatele tekib

omakorda võimalus olla sotsiaalse

ettevõtluse eestvedaja, olles partner.

Ettevõtjatele hakkab rakendusest

samuti olema abi, sest nii

näiteks tekib puudega inimesele

vabatahtlik abiline, kes toob ta

hommikul tööle ja viib koju vms.

Paljud ettevõtjad võtaksid ju erivajadustega

inimese tööle küll, kuid

see takerdub tihti mitmesuguste

probleemide taha.

Detsember 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Mida vanem on valla elanikkond, seda vähem teenuseid on saada. Detsember 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Uue põlvkonna

sotsiaalteenused

on tulekul!

Helpific on puuetega inimeste algatusest välja kasvanud veebirakendus, mis

aitab kokku viia abivajajad, vabatahtlikud abistajad ja professionaalsed teenuseosutajad.

Rakendusega koos tuleb muuta kogu sotsiaalsüsteemi nii, et inimesed

saaksid teenusteks mõeldud raha üle ise otsustada.

Platvorm on praegu arendusjärgus ja kõigil asjast huvitatutel on võimalik osaleda

selle testimisel ja paremaks tegemisel.

Registreeru lehel www.helpific.com ja anna meile tagasisidet!

NB! Katsetamisperioodil on veebileht osaliselt ingliskeelne, sest arendusega töötab rahvusvaheline

meeskond. Kogu suhtlus käib siiski eesti keeles ning lõplik variant tuleb eesti- ja venekeelne.

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Puutepunktide jõulunumbrit

toetasite teie!

Sander Saat, Heldi Käär, Marko Andrejev, Anne-Ly Tomson, Rika Joala, Kalev Märtens, Monika

Miller, Leelo Märtens, Raili Veskilt, Maria Praats, Kaja Linder, Kristel Krischka, Kristina Alunurm,

Karolina Antons, Helina Tamberg, Reet Jepisova, Maria Rein, Ave Kongi, Mare Mustimets, Hele

Frantz, Tiina Grasberg, Chris-Helin Loik, Aide Tõnissoo, Kristi-Isabella Kaldoja, Agnes Pihlak, Anneli

ja Silvi Tamela, Heinar Kannela, Leili Savisaar, Külvi Raudsepp, Kadri Kiis, Piibe Lõhmus, Ursi Joost,

Eva-Maria Vaher, Silvi Jänes, Ülle Väina, Imbi Suun, Ande Etti, Merike Vahtre, Merle Lints, Renee

Kukk, Sigrid Kristin, Sirje Lonn, Maris Luik, Tarmo Leheste, Evelin Peda, Aina Saarma, Ülle Alt, Irene

Murru, Küllike Lain, Ülle Urbanik, Triin Pärnpuu, Kaja Kingo ja Kajar Lember, lisaks Tallinna Arengupuudega

Inimeste Tugiühing, MTÜ Spordiklubi Meduus, perearstid Milvi Sild, Elo Lember ja

Minija Pääslane ning sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt. Kõige südamlikuma jõuluüllatuse tegid

aga Puutepunktidele seekord Vändra gümnaasiumi 9.b klassi noored koos oma klassijuhataja

Ester Vahteriga. Teie annetustest kogunes jõulukuul lausa rekordiline summa – 929 eurot. Suursuur

tänu teile kõikidele!

More magazines by this user
Similar magazines