Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
Mida tehakse<br />
välismaal<br />
taastusravis<br />
teisiti?<br />
Millist abi<br />
pakub<br />
töötukassa<br />
hooldajatele?<br />
Kuidas tuleks<br />
muuta<br />
sotsiaaltöö<br />
rahastamist?<br />
Kas haridusminister<br />
mõistis memorandumit?<br />
Aprill 2014<br />
Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest<br />
Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja<br />
nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!<br />
Nr 27<br />
Tiina Kangro<br />
Kodumaal<br />
abita<br />
jäetud<br />
Põletavaid teemasid järgmises numbris:<br />
Kuidas hakkavad tegutsema uued õppenõustamiskeskused?<br />
Kas töövõimereformi kava hakatakse uuesti läbi töötama?<br />
Kelle plaanib riik panna vastutama varajase märkamise eest?
2 Idee 3<br />
Kus on viga?<br />
Kuigi Eestis on solidaarne<br />
haiguskindlustus, on<br />
juba aastaid tagasi millegipärast<br />
otsustatud, et taastusravi<br />
ja hambaravi kui riiklikult vähem<br />
tähtsaid „hüvesid” võimaldab haigekassa<br />
vaid näpuotsast ja soovijatel<br />
tuleb need põhiliselt oma kulul<br />
hankida.<br />
Hoolimata sellest, et haigekassa<br />
eelarve seletuskirjas seisab mustvalgel,<br />
et taastusravi on Eestis kiiresti<br />
arenev ala ning „haigekassa<br />
strateegiline eesmärk on toetada<br />
patsientide kiiret haigusest taastumist”,<br />
on ühe taastusravijuhu peale<br />
arvestatud vaid 173 eurot (taastusravi<br />
aastaeelarve on 14 miljonit<br />
eurot, millega plaanitakse taastusravi<br />
võimaldada 80 000 inimesele).<br />
See on muidugi suur areng, sest<br />
kaks aastat tagasi oli ühe juhu hind<br />
ainult 131 eurot – kasv on lausa 32<br />
protsenti!<br />
Ent mida saab taastust vajav inimene<br />
vähem kui paarisaja euro<br />
eest? Parimal juhul kümme seanssi<br />
füsioteraapiat.<br />
Muidugi on neile, kel puue juba<br />
välja kujunenud, ette nähtud veel<br />
rehabilitatsiooniteenus (tänavune<br />
aastaeelarve 8 miljonit eurot), kuid<br />
ka selle arvelt võib ehk pika ootamise<br />
peale saada teist samapalju<br />
raviseansse juurde.<br />
Samas on riik püüdnud ju aidata:<br />
nii taastusravi kui ka rehabilitatsiooniteenuse<br />
eelarve on mullusega<br />
võrreldes suurenenud kümmekond<br />
(!) protsenti. Tõsiasi aga on,<br />
et kui need kasvaksid ka 100 või<br />
200 protsenti, jääks Eestis inimeste<br />
taastamine ikkagi vaid mänguks.<br />
Mõistetamatu on muidugi see,<br />
et ka oma raha eest ei õnnestu inimestel<br />
meie süsteemis enamasti<br />
tõhusat taastusabi saada. Lausa<br />
kohutav on aga, et riik ei näe, kuidas<br />
taastuseta jäävad inimesed ja<br />
nende pered riigieelarvesse miinust<br />
toodavad.<br />
Tiina Kangro, peatoimetaja<br />
Puuetega lapsed<br />
ei muutu päevapealt<br />
vanuriteks<br />
Viimastel aastatel on üsna palju tähelepanu pööratud<br />
puuetega lastele, ning see on muidugi väga<br />
hea. Lapsed on kuni 18-aastased. Mis saab edasi?<br />
Ilmub alates oktoobrist 2011<br />
Väljaandja<br />
MTÜ Puutepunktid<br />
Faehlmanni 12,<br />
10125 Tallinn<br />
Tel 628 4405<br />
E-post info@vedur.ee<br />
Pole ju liigitust „puudega noor”.<br />
Puudega lapsest saab 18. sünnipäeval<br />
puudega täiskasvanu. Ja<br />
samast päevast pole enam soodustusi,<br />
pole tegevusi, mis olid<br />
17-aastasel või 11-kuusel puudega<br />
lapsel. Kõik on ühe hoobiga<br />
läinud, justkui inimesel saaks<br />
lihtsalt saba seinast välja tõmmata<br />
ja kõik.<br />
Aga lapsinvaliid ei sünni täisealiseks<br />
saanuna ümber, nagu võibolla<br />
suudab mõni ellu astuv gümnaasiumilõpetaja.<br />
Kuigi tegelikult<br />
räägitakse ka tavaühiskonnas<br />
noortest, keskealistest, üle<br />
50-aastastest ja eakatest. Võib<br />
vaid ette kujutada, milline lärm<br />
pääseks lahti, kui kõigile loetletuile<br />
lajatataks ühe mõõdupuuga!<br />
Praegu unustatakse lihtsalt ära,<br />
et ka puudega lapsest saab kõigepealt<br />
puudega noor, siis keskealine<br />
ja alles elu lõpus vanur. Puudega<br />
noore erivajadused on sarnased,<br />
aga võib-olla isegi suuremad<br />
kui tervetel noortel.<br />
Puudega noor on ju samuti hingelt<br />
noor, ta elu seisab alles ees,<br />
aga seaduse mõttes peaks ta kohe<br />
muutuma puudega vanuriks, kellele<br />
nähakse ette rehabilitatsiooni<br />
vaid näpuotsast, kelle transpordivõimalused<br />
(s.t liikumisvõimalused)<br />
ahenevad jne.<br />
Puuetega noortele tuleks seaduses<br />
ette näha toetavate teenuste poolest<br />
erisus vähemalt kuni 26-aastaseks<br />
saamiseni, aga arengulisi erivajadusi<br />
arvestades isegi 33. eluaastani. Siis<br />
oleks lootust, et nad saaksid mingilgi<br />
määral ühiskonnaellu sulanduda<br />
ega vajuks kooliaja järel kohe kodunurka.<br />
Seejärel tuleks neile ette näha<br />
võimalus elada keskealise elu ning<br />
vanaduspõlv võiks ikkagi alata alles<br />
65-aastaselt. 18-aastast noort kohe<br />
pensionäriks suruda on ikka väga<br />
alatu. Siit tuleb ka puuetega inimeste<br />
passiivsus, mida ju riik tegelikult<br />
ei taha.<br />
Hooldekodudes, nagu näeme,<br />
ongi nad kõik ühes pundis nagu<br />
pensionärid. Me ei saa seda väärsuhtumist<br />
kodudesse üle võtta.<br />
Tõnis Tiit<br />
sügava liitpuudega Mihkli (21) isa<br />
© OÜ Haridusmeedia 2014<br />
Peatoimetaja Tiina Kangro<br />
Toimetajad Anne Lill,<br />
Kaidor Kahar<br />
Keeletoimetaja Kaja Türk<br />
Trükiarv 10 000<br />
Tellimine www.vedur.ee<br />
Miks soosib riik<br />
ära antud lapsi?<br />
Olen paar aastat üle kuuekümne ja mäletan veel üht oma algkooli aegset<br />
laulukest: „...riik meie eest mured kannab, paleesid meil kingib ta...” Nüüd tuli<br />
see nõukaaegne lastelaul jälle meelde. Ja koos sellega tekkis üks mõte.<br />
Tiina Kõrtsini (Õhtuleht)<br />
Kuulsin, et sotsiaalhoolekande<br />
seadusse tehakse muudatus, millega<br />
antakse lastekodust pärit psüühikahäiretega<br />
noortele võimalus<br />
minna erihooldekodu koha ootajate<br />
järjekorras ette ja pääseda teenust<br />
kasutama eelisjärjekorras. Sest muidu<br />
tekiks neil kahe riikliku teenuse<br />
vahele auk: lastekodupõli on läbi,<br />
aga uut katusealust veel pole.<br />
No muidugi tuleb vaeste vanemliku<br />
hooleta jäänud lapsukeste eest<br />
hoolitseda ja kes siis seda ikka teeks,<br />
kui mitte riik. See on esimene mõte,<br />
mis arvatavasti igaühel peast läbi<br />
käib. Aga esimesele mõttele järgneb<br />
teine. Kui palju on praegusel ajal<br />
lastekodus orbe, kelle vanemad on<br />
õnnetult surma saanud? Tegelikult<br />
elavad ju lastekodus need puuetega<br />
lapsed, kellest vanemad on juba<br />
sünnitusmajas loobunud. Võib-olla<br />
väikesed nutud ära nutnud ja siis<br />
kergema tee valinud – oma käed<br />
rängast tööst puhtaks pühkinud.<br />
Perede arvelt<br />
Ent miks eelistab riik ikka veel ära<br />
antud puuetega lapsi neile, kelle eest<br />
hoolitsevad pered, kes näevad sellega<br />
vett ja vilet? Miks saavad korralikud<br />
inimesed oma lastele vajalikke<br />
teenuseid viimases järjekorras? Miks<br />
kooritakse meilt mitu nahka, samal<br />
ajal kui oma lapsed riigile visanud<br />
vanemad võivad muretult vilet lasta,<br />
sest nende võsukestele pakub riik<br />
tingimusi, millest enamik puudega<br />
lähedast hooldavaid peresid võib<br />
vaid und näha? Või võtame kas või<br />
puudega lapse elu lastekodus, millele<br />
riik kulutab üle tuhande euro kuus!<br />
Vene ajal peeti loomulikuks, et<br />
„vigaste” laste koht oli lastekodus.<br />
Vanemad tegid näo, et neid lapsi<br />
polegi sündinud, ja riik kandis nende<br />
mured, nagu laulusalmis. Iseseisvuse<br />
taastanud Eesti võttis selle<br />
ülesande sujuvalt oma õlgadele<br />
ega küsinud, kus või kes on nende<br />
vanemad. Meid aga distsiplineeriti<br />
perekonnaseadusega: olete kohustatud<br />
oma järglasi ülal pidama, kas<br />
või surmani!<br />
Eurorahade toel kerkivad nüüd<br />
riigi lastele uued klaasseintega<br />
paleed ehk peremajad. „Meil helgeim<br />
elu maailmas...” jätkusid eelpool<br />
tsiteeritud lauluread. Aga perekondadele<br />
saab öelda, et raha pole,<br />
võimalusi pole, oodake. Kui oodata<br />
ei meeldi, tehke ise, otsige sponsoreid,<br />
käivitage projekte jne.<br />
Ettepanek<br />
Kui kutsuks siiski need teised<br />
emad-isad appi seda kõike tegema?<br />
Ehk on neil meist rohkemgi jaksu,<br />
sest nende selg pole lapse tassimisest<br />
nihestatud, süda magamata<br />
öödest räbaldunud ega närvid pidevast<br />
võitlemisest läbi kulunud.<br />
Juhtusin nägema „Puutepunkti”<br />
saadet, kus üks Karula kodu töötaja<br />
kiitis, et mitu nende hoolealust,<br />
kes pärit kunagisest Karula puuetega<br />
laste „kombinaadist”, suhtlevad<br />
väga tihedalt oma päritoluperekonnaga:<br />
neid käidavat vaatamas lausa<br />
mitu korda aastas – sünnipäeval ja<br />
jõulude ajal!<br />
Püha müristus! Kas see on normaalne,<br />
et ühtede lastevanemate<br />
panus võikski piirduda kahe paaritunnise<br />
külaskäiguga aastas?! Ja<br />
et just nende järglastele kingib riik<br />
preemiaks „paleesid”?!<br />
Seaduse ja ühiskonna ees peaksid<br />
ju kõik võrdsed olema. Kodust täiskasvanuellu<br />
sirguvad lapsed peaksid<br />
olema riigi jaoks vähemalt samal<br />
pulgal lastekodulastega. Miks on<br />
meie riik mugav ja pigistab neid, kes<br />
eest ära ei jookse?<br />
36-aastase sügava puudega<br />
tütre ema Milvi<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Mullu maksti hooldajatoetust ligi 13 000 puudega isiku hooldajale. Aprill 2014
4<br />
Seadus<br />
5<br />
Omastehooldajad võivad nüüd saada töötutoetust<br />
Hiljuti võeti vastu<br />
seadusmuudatus, mille<br />
järgi saavad omastehooldajad<br />
end töötukassas<br />
arvele võtta ka<br />
sellisel juhul, kui omavalitsus<br />
maksab neile<br />
hooldajatoetust.<br />
Seni oli hooldajatoetuse saamise<br />
korral töötuks registreerimine välistatud,<br />
sest isegi paarikümneeurost<br />
toetust peeti töötasuks ja selline<br />
inimene ei olnud töötukassa mängureeglite<br />
järgi töötu. Kui omaksehooldaja<br />
soovis saada töötutoetust<br />
ja tööotsimisel abi, pidi ta katkestama<br />
hooldajaks oleku lepingu ja loobuma<br />
hooldajatoetusest. Seda aga<br />
paljud teha ei riskinud.<br />
Möödunud aasta lõpus algatas<br />
aga sotsiaalministeerium muudatuse<br />
tegemise tööturuteenuste ja<br />
-toetuste seadusse, mille järgi kuni<br />
112-eurose hooldajatoetuse saamine<br />
ei takista enam inimest töötukassas<br />
arvel olemast. Töötutoetuse saamise<br />
õigus on inimesel, kes on enne<br />
töötukassasse pöördumist 12 kuu<br />
jooksul vähemalt 180 päeva hooldanud<br />
puudega isikut ja saanud selle<br />
eest hooldajatoetust. Kui hooldaja<br />
on eelnenud kolme aasta jooksul 12<br />
kuud palgatööd teinud, võib ta saada<br />
töötuskindlustushüvitist, mis on<br />
töötutoetusest suurem.<br />
Hea uudis on ka see, et sama seadusmuudatusega<br />
lihtsustatakse töötukassaga<br />
suhtlemist: kohalemineku<br />
asemel võib avaldusi edaspidi esitada<br />
töötukassa veebilehe kaudu.<br />
Idee meie ajakirjast<br />
Seadusmuudatuse seletuskirjas<br />
viitab sotsiaalministeerium ajakirjale<br />
Puutepunktid (nr 13, detsember<br />
2012), kus toodud graafikud näitavad,<br />
kui suur on kahju perekondadele<br />
ja riigile, kui inimesed jäävad<br />
oma lähedase hooldamise tõttu tööturult<br />
eemale.<br />
„28-aastaselt puudega last koju<br />
hooldama jäänud ja enne seda keskastme<br />
spetsialistina 1,5-kordset Eesti<br />
keskmist palka teeninud naise näitel<br />
jääb riigil tema puhul 37 töötamata<br />
jääva aasta pealt kokku saamata<br />
sotsiaal- ja tulumaksu 265 900<br />
eurot. Samal ajal kulutab omavalitsus<br />
talle hooldajatoetuse maksmiseks<br />
ligi 8500 eurot, millele lisandub<br />
tema eest makstav sotsiaalmaks<br />
40 000 eurot. Veel võivad lisanduda<br />
toimetulekutoetus jm sotsiaaltoetused,”<br />
tsiteeritakse seaduse seletuskirjas<br />
Puutepunkte.<br />
Just seepärast luuaksegi nüüd kõigile<br />
omastehooldajaile võrdne võimalus<br />
saada töötukassalt tuge ja abi<br />
tööle naasmiseks, seadmata seda<br />
sõltuvusse sellest, kas üldse või kui<br />
suurt toetust hooldajate elukoha<br />
omavalitsus neile maksab.<br />
Töötukassasse pöördudes peab<br />
aga inimene arvestama, et siis<br />
tuleb tal hakata täitma ka nn töötu<br />
kohustusi ehk aktiivselt tööd otsima<br />
ja tööturuteenuseid kasutama.<br />
Ka tuleb kohe tööle asuda, kui sobiv<br />
töökoht on leitud.<br />
Abi hooldusteenusega<br />
Siin on aga üks väike aga: nimelt<br />
nõuab seadus töötult viivitamatut<br />
tööleasumist üksnes siis, kui puuduvad<br />
tööle rakendumist takistavad asja-<br />
Lisapuhkepäev puudega lapse vanemale<br />
Tuletame kõikidele töötavatele puuetega laste emadele-isadele meelde ka seda,<br />
et seaduse järgi on teile igas kalendrikuus ette nähtud üks tasustatud lisapuhkepäev.<br />
Selleks tuleb teil pöörduda oma tööandja poole ja üheskoos vaba päev<br />
välja valida. Seejärel peab tööandja saatma sotsiaalkindlustusametisse vastava<br />
elektroonse vormi, mille alusel hüvitab riik ettevõttele teie päevapalga koos<br />
maksudega. Lisapuhkepäeva võib kasutada puudega lapse ema või isa kuni selle<br />
aasta lõpuni, mil laps saab 18-aastaseks. Kui tööandja on nõus, võib päevi välja<br />
võtta mitmekaupa, kuid sel juhul tagantjärele, mitte ette. Siiski tuleb arvestada,<br />
et uude kalendriaastasse päevi üle kanda ei saa.<br />
Puhkepäevi kasutatakse üha enam<br />
Puuetega lapsi<br />
Toetuse kasutajaid<br />
7000 7200 7200 8000 8000 8300 9400 9800 10200<br />
831 983 1010 1150 1246 1425 1783 2131 2549<br />
2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013<br />
Töötavale<br />
puudega lapse<br />
vanemale ette<br />
nähtud täistasuga<br />
lisapuhkepäevi<br />
võib kasutada<br />
nii lapse ema<br />
kui ka isa.<br />
Kaader saatest<br />
„Puutepunkt”<br />
olud või kui töötukassa abiga (riikliku<br />
tööhõiveprogrammi meetmetega) on<br />
võimalik need kõrvaldada.<br />
Omastehooldajatel tähendab see<br />
mõistagi võimaluse leidmist asendushoolduseks,<br />
et hooldaja üldse<br />
kodust välja pääseks. See tähendab<br />
lapsehoidu puudega lapsele, päevakeskust<br />
järelevalvet vajavale täiskasvanud<br />
puudega inimesele või siis<br />
koduhooldajat või hooldusravi eakale<br />
lähedasele, keda üksi jätta ei saa.<br />
Selle kõige juurde peavad kuuluma<br />
hädapärased transpordivõimalused.<br />
Sotsiaalministeerium lubab asendushoolduse<br />
võimaluste loomisega<br />
järjest jõudsamalt tegeleda, eriti<br />
järgmisel aastal avanevate uute<br />
eurorahade toel.<br />
Juba praegu saab töötukassa tööle<br />
pürgivale omaksehooldajale hüvitada<br />
kuni 16 eurot iga päeva eest,<br />
mil ta on palganud oma hoolealusele<br />
asendushooldaja või leidnud<br />
koha hooldeasutuses, et osaleda<br />
tööturuteenustel või käia tööd otsimas.<br />
Sama summaga toetab töötukassa<br />
tööleasujat töötamise esimesel<br />
kolmel kuul. Hoolduskoha korral<br />
mõnes hooldekeskuses hüvitab töötukassa<br />
ühe hooldatava kohta kuni<br />
352-eurose teenusearve kuus, aga<br />
erandkorras isegi rohkem, kui asutusehooldus<br />
on hooldatava erivajaduste<br />
tõttu kallim. Tiina Kangro<br />
Tähelepanu,<br />
osaühingute omanikud!<br />
Kuna Eestis on juba aastaid soositud ettevõtlikkust,<br />
siis on paljud inimesed loonud mõne osaühingu,<br />
mille tegevus on aga tihtipeale minimaalne. Siin kirjeldatud<br />
seadusmuudatuse järgi ei saa aga alates 1. maist<br />
töötukassast abi inimesed, kes on vormistatud mõne<br />
äriühingu juhatuse liikmeks. Siia hulka kuuluvad ka kõik<br />
üheinimese- või muud väikefirmad, isegi siis, kui nende<br />
omanik (juhataja) firmast töötasu ei saa või ettevõte<br />
aktiivselt ei tegutsegi.<br />
Samuti ei saa end töötuks registreerida füüsilisest<br />
isikust ettevõtjad (FIE-d).<br />
Firmade juhatuse liikmed ja FIE-d loeb seadus tööga<br />
hõivatud isikuteks ka siis, kui nad oma firmast<br />
tulu ei saa.<br />
Haige kassa hakkab<br />
tasuma ihtüoosihaigete<br />
kreemide eest<br />
Aprilli algul kuulutas president välja ka ravikindlustuse<br />
seaduse muudatuse, millega pärast aastatepikkust<br />
tähelepanu juhtimist lülitatakse kalasoomustõbe<br />
põdevate inimeste jaoks eluliselt vajalikud baaskreemid<br />
ravimisoodustusega toodete nimekirja.<br />
Seni pidid seda harvaesinevat pärilikku haigust<br />
põdevad inimesed kreemid täishinna eest ise ostma,<br />
sest kuna kreemid ei sisalda raviaineid, ei saanud haigekassa<br />
nende hinda tehnilistel põhjustel hüvitada.<br />
Ihtüoos on eluaegne nahahaigus, mille korral on<br />
naha sarvkihi rakkude uuenemine kiirenenud või<br />
nende irdumine aeglustunud ning kuna seda ravida<br />
ei saa, siis ongi neil inimestel vaid üks võimalus oma<br />
olukorda leevendada – vaja on nahka rohke kreemiga<br />
regulaarselt võida. Apteegist ostetavaid kreeme ja<br />
salve kulub kuus mitu kilo ja see läheb maksma vähemalt<br />
sada eurot. Ihtüoosiga lapsi on Eestis praegu 14<br />
ja täiskasvanuid paarkümmend.<br />
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond korraldas<br />
esimese ihtüoosihaigete laste toetamise kampaania<br />
juba 2007. aastal. Järgneva kahe aasta jooksul<br />
on annetuste varal toetatud kõiki lapseeas kalasoomustõve<br />
põdejaid 64 euroga kuus. Samal ajal on<br />
fond püüdnud veenda riiki kreemide rahastamist üle<br />
võtma, sest haigete jaoks on need sama tähtsad kui<br />
ravimid. Lastefond teatas tänavu jaanuaris, et jätkab<br />
kreemiostu toetamist veel selle aasta lõpuni.<br />
Oleme ka „Puutepunkti” saadetes ihtüoosihaigete<br />
muresid aastate jooksul korduvalt avalikkuse ette<br />
toonud, viimati mullu sügisel viieaastase Raini näitel.<br />
Õnneks pääses lõpuks võidule mõistus: Eesti<br />
Naha- ja Suguhaiguste Arstide Seltsi ja puuetega inimeste<br />
organisatsioonide nõudmisel ning riigikogu<br />
sotsiaalkomisjoni toel viidi ravikindlustuse seadusse<br />
sisse muudatus, mille tulemusena arvab haigekassa<br />
nüüd kreemid soodustusega toodete nimekirja. See<br />
toimub kohe, kui haigekassa kooskõlastab tootjate<br />
esindajatega täpsed nimekirja lülitatavad kreemid.<br />
Aitäh kõigile, kes sellele kaasa aitasid!<br />
Puutepunktide toimetus<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Omastehooldajatest kaks kolmandikku olid tööealised.<br />
Aprill 2014
6 Elu lugu<br />
7<br />
Eestis jäetakse inimesed taastuseta, et raha säästa.<br />
Mujal neid aga just raha säästmiseks taastatakse.<br />
Olete 50-aastane ning üles kasvatanud tubli ja tööka tütre, kes töötab<br />
meditsiiniõena haigla neurokirurgiaosakonnas. Siis aga juhtub midagi<br />
ootamatut ja ta lamab koomas sama haigla intensiivravipalatis.<br />
Siit edasi olete omaksehooldaja. Vastust küsimusele, mis saab edasi, ei ole.<br />
Nii algas Olga Lopatina ja Irina Kuprijanova lugu Puutepunktide ajakirja<br />
13. numbris detsembris 2012.<br />
Ligi aasta oli Olga oma murega<br />
üksi nagu pimedas kotis. Annetuste<br />
toel otsustas ta aga söösta<br />
teadmata lõpuga võitlusse<br />
üleöö invaliidistunud tütre eluõiguse<br />
eest. Heiko Kruusi<br />
Kui palju<br />
kaotab oma<br />
pensionis<br />
omaksehooldaja?<br />
Millest<br />
räägivad<br />
võrdsete<br />
võimaluste<br />
reeglid?<br />
Kas riik on<br />
alustanud<br />
kaasamist<br />
õigest<br />
otsast?<br />
Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest<br />
Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja<br />
nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!<br />
Detsember 2012<br />
Ema, kallis, kas<br />
sa kunagi veel<br />
vastad mulle...?<br />
Nr 13<br />
Põletavaid teemasid järgmises numbris:<br />
Kas rehateenuse andmisest võib keelduda, sest limiit on läbi?<br />
Mis on kirjas standardreeglite lisas nähtamatute puuete kohta?<br />
Kas ujulates on olemas riietusruumid tugiisikuga klientidele?<br />
Selle loo tegelaste jaoks sai tragöödia<br />
alguse juba poolteist<br />
aastat varem. 28-aastane Ira oli<br />
paar aastat tagasi teist korda abiellunud.<br />
Kuigi peres oli juba üks laps, Ira<br />
tütar esimesest abielust, soovis paar<br />
saada ühiseid lapsi. Kuna loomulikul<br />
viisil see ei õnnestunud, otsustati<br />
kasutada kehavälist viljastamist,<br />
sest milleks siis ikka sellega lõputult<br />
oodata.<br />
Hormoonravi ajal tekkisid Irinal<br />
aga tüsistused – iiveldushood, valud<br />
ja tugev paistetus, nädalaga kasvas<br />
naise kaal 56 kilolt 67-ni. Ira pöördus<br />
haiglasse, ent uuringutega kõrvalekaldeid<br />
ei leitud ning tal soovitati<br />
lihtsalt hoolikamalt toitumist jälgida.<br />
Kodus halvenes Ira tervis veelgi<br />
ning veel sama päeva hilisõhtul<br />
tekkis tal lämbumine, millele järgnes<br />
kliiniline surm. Hiljem selgus, et<br />
Foto: Heiko Kruusi<br />
õnnetuse oli põhjustanud hingetorus<br />
olnud väike tsüst, mille olemasolu<br />
võinukski jääda teadmata, kui<br />
see poleks naist üle keha haaranud<br />
tugevate tursete tõttu samuti vedelikuga<br />
täitunud, üles paistetanud ja<br />
hingamisteed sulgenud.<br />
Kiirabi saabus imeruttu. Naine<br />
viidi kärmelt intensiivravisse, kuid<br />
hapnikuta oldud minutid olid ta<br />
aju juba kahjustada jõudnud. Poolteist<br />
kuud hiljem diagnoositi Iral<br />
püsiv vegetatiivne seisund. Ta saadeti<br />
koju, kuna haiglas polnud temaga<br />
enam midagi peale hakata. „Hea<br />
söök ja korralik hooldus on nüüd<br />
kõik, mida see inimene vajab,” ütlesid<br />
arstid Olgale teele kaasa, kui<br />
ta tütre tardunud ja peaaegu elutu<br />
keha haiglast koju viis.<br />
Nagu vette visatud<br />
Esimesi kuid tütre hooldajana<br />
meenutab Olga kui hirmutavat unenägu.<br />
Tehnikavaldkonnas töötanud<br />
Olga polnud elus kordagi isegi<br />
pealt näinud, kuidas pesta või riietada<br />
teadvuseta lamajat haiget. Ta<br />
ei teadnud, kuidas puhastada tema<br />
hingamisteid või teda maosondi<br />
kaudu sööta.<br />
Tal polnud ka aimugi, kelle käest<br />
häda korral abi küsida. Või missugust<br />
tuge pakub taolises seisundis<br />
inimesele riiklik sotsiaalhoolekanne.<br />
Perearst oli resoluutne ja soovitas<br />
Olgal teda oma muredega enam<br />
mitte tülitada. Kui Olga seda siiski<br />
tegi, palus perearst leida sellisele<br />
patsiendile mõni teine arst. Irina<br />
abikaasa poetas lauanurgale<br />
500-eurose ja kadus nelja tuule suunas.<br />
Pisut tõi aeg siiski selgitust – Olgal<br />
õnnestus leida internetist teiste vegetatiivses<br />
seisundis inimesi hooldavate<br />
perede kontakte ning neilt saadud<br />
näpunäidete ning omaenese katse ja<br />
eksituse meetodil õpitu varal esialgsest<br />
abitusest ja peataolekust üle saada.<br />
Olude sunnil sai Olgast sammhaaval<br />
tütre põetaja, füsioterapeut,<br />
logopeed, tugiisik ja isiklik abistaja.<br />
Vallavalitsus kirjutas Olgale välja 25<br />
eurot hooldajatoetust, mille eest oli<br />
tema tööaeg nüüd 24 tundi ööpäevas<br />
ja 365 päeva aastas.<br />
Olgal õnnestus Irale õnnetusjärgse<br />
pooleteise aasta jooksul isegi paar<br />
lühemat taastusravikuuri organiseerida.<br />
Kahjuks sai ta haigekassa<br />
80 protsendi ulatuses tasustatavast<br />
taastusravist teada alles siis, kui tütre<br />
ajukahjustuse tekkimisest oli juba<br />
nii palju aega möödas, et 10 päevast<br />
pikemaid taastuskuure haigekassa<br />
talle enam ei võimaldanud.<br />
Annetuste toel võõrsile<br />
Pärast „Puutepunkti” saadet üleeelmise<br />
aasta detsembris tärkas aga<br />
Olga ja Ira elus uus lootus. Mõned<br />
Ira kooliõed ja endised töökaaslased<br />
olid juhtunud saadet nägema ja nähtu<br />
vapustas neid. Nende mälestustes<br />
oli Ira olnud alati optimistlik, päikeseline<br />
ja toimekas kaaslane. See,<br />
mida nad nüüd teleriekraanilt nägid,<br />
tundus kui õudusunenägu. Et sõbranna<br />
seisu parandada, korraldati<br />
kibekähku omade seas ja sotsiaalmeedias<br />
korjandus ning Ira raviku-<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Vaid iga kolmas tööealine hooldajatoetuse saaja käis palgatööl. Aprill 2014
8 Elu lugu<br />
9<br />
lude katteks kogunes mõne kuuga<br />
ligi 50 000 eurot.<br />
„Esialgu üritasin Iraga ravil käia<br />
Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsiooni<br />
keskuses. Seal on väga tubli<br />
füsioterapeut, kes tegi Iraga head<br />
tööd. Aga muidugi ei aita nii raskes<br />
seisundis haiget kuigi palju, kui teha<br />
talle aastas 10 pooletunnist füsioteraapiaseanssi,<br />
mida võimaldab haigekassa,”<br />
räägib Olga. „Proovisin siis<br />
10-päevast haigekassa osaliselt tasustatud<br />
taastusravikuuri tõhusamaks<br />
muuta ise ostetud teraapiatega. Ostsin<br />
ka ravipäevi juurde. See kõik tuleb<br />
üsna kulukas, sest täiskasvanud patsiendile<br />
ei näe haigekassa ette hooldajat<br />
ja kui temaga haiglasse kaasa<br />
minna, tuleb enda haiglas viibimise<br />
kulud lisaks Ira ravile kinni maksta.<br />
Üksinda aga ju sellist liikumatut ja<br />
mittesuhtlevat patsienti ravile saata<br />
pole võimalik,” kirjeldab ta.<br />
Viimane ja otsustav šokk<br />
Kuid kõige suuremaks mureks sai<br />
Haapsalus Ira ravimisel siiski see, et<br />
seal on väga pikad järjekorrad. „Ka<br />
oma raha eest pole keskusse eriti<br />
lihtne taastusravile pääseda,” tõdeb<br />
Olga.<br />
Ent siis muutis üks ootamatu<br />
sündmus Olga-Ira käekäiku pöördeliselt.<br />
Ira oli parasjagu taastuskuuril<br />
Haapsalus, kui tal kukkus ootamatult<br />
välja läbi kõhunaha makku paigaldatud<br />
gastrostoom, mille kaudu<br />
Olga teda toitis. See oli vaja nüüd<br />
uuega asendada. Paraku selgus, et<br />
sealne rehabilitatsioonikeskus on<br />
spetsialiseerunud puhtalt taastusravi<br />
teenuste pakkumisele ja uue<br />
maosondi paigaldamiseks tuli Ira<br />
viia kiirabiga Tallinna.<br />
Aga asjad ei laabunud ka Tallinnas,<br />
sest erakorralise meditsiini osakonnas<br />
polnud käepärast Irale sobivat<br />
gastrostoomi. „Istusin ukse taga<br />
ja kuulasin: vegetatiivses seisundis,<br />
peaaegu reageerimisvõimetu Ira<br />
kisendab nii metsikult, lausa looma<br />
kombel! Kui ta viimaks protseduuride<br />
toast välja toodi, oli ta üleni<br />
punane ja ainult tõmbles veel. Tagasiteel<br />
Haapsallu õde seletas mulle:<br />
ärge imestage, Iral on nüüd veidi<br />
teistmoodi toru makku pandud, sest<br />
õiget maosondi polnud ja talle paigaldati<br />
selle asemel uriinikateeter.<br />
See kõlbab söötmiseks sama hästi,<br />
aga kuna ta ei tahtnud kõhuaugus<br />
hästi paigal püsida, siis õmmeldi<br />
toru Irale kõhunaha külge.”<br />
„Aga miks ta seal niimoodi röökis,<br />
kas talle valuvaigistav süst ikka tehti?”<br />
küsis jahmunud ema. „Ei noh,”<br />
oli õde vastanud, „ta on ju teadvuseta,<br />
aga pärast, jah, kui kõik oli valmis,<br />
tehti küll süst ka,” on Olga siiamaani<br />
tookordsetest sündmustest<br />
vapustatud.<br />
Meid pole kellelegi vaja<br />
„Ira värises kogu öö palavikus, nii<br />
et voodi rappus. Ja milleks üldse oli<br />
vaja talle seda toru kõhunaha külge<br />
õmmelda, kui need niidikesed kaovad<br />
ju kümmekonna päeva jooksul<br />
nagunii iseenesest ära?!” imestab<br />
Olga siiani.<br />
Veel mitu nädalat vaevasid Irat<br />
oksendushood ja palavik. Talle paigaldati<br />
taas uus maosond, aga enam<br />
polnud sellestki abi. Aina ja aina sõidutas<br />
Olga tütart haigla vastuvõtutuppa,<br />
aga mures ema ei suutnud<br />
tohtreid veenda, et ka Ira-taoline inimene<br />
vajab arstiabi. Kord soovitati<br />
Olgal vastuvõtu järjekorras oodates<br />
ise tütrele tilguti panna, enamasti<br />
saadeti ta aga lihtsalt koju tagasi.<br />
„Alati öeldi, et no aga ... ta on ju „selline”!<br />
Pakkusin välja, et äkki tal on<br />
juhtunud midagi sapipõiega, võibolla<br />
peaks talle mõne uuringu tegema.<br />
Aga milleks, vastati, temasugusele!<br />
Pressisin visalt peale, läksin<br />
kohati isegi ebaviisakaks, nõudsin ja<br />
pahandasin. Tehti viimaks siis uuring<br />
ja tuligi välja, et tal oli tekkinud sapipõiepõletik,”<br />
meenutab Olga teist<br />
suuremat kriisi tütre haigusloos.<br />
Olgat haaras õud ja paanika. Ta<br />
tundis, et on oma hirmude küüsis<br />
täiesti üksi. Ta oligi üksi. Mida ta<br />
hakkab peale siis, kui Ira tervis veelgi<br />
halveneb? Kui tekib näiteks mõni<br />
eluohtlik seisund?<br />
„See oli hetk, kui tegin otsuse, et<br />
meil tuleb Ira ravimiseks Eestist ära<br />
minna. Sest siin ei olnud meil enam<br />
mingisugustki lootust,” lausub Olga.<br />
Anne Lill<br />
Tuleb otsida õnne laiast ilmast<br />
Tegelikult oli<br />
Olga juba varem<br />
välismaale<br />
taastusravile<br />
mineku peale<br />
mõelnud, ent<br />
need olid<br />
olnud pigem<br />
uitmõtted.<br />
Möödunud<br />
aasta varasuvel<br />
istus ta aga<br />
lõplikult<br />
murtuna arvuti<br />
taha kindla<br />
teadmisega:<br />
enne ta püsti<br />
ei tõuse, kui on<br />
leitud koht,<br />
kuhu tütrega<br />
ravile minna.<br />
Kui kodus Eestis oli Olgale hakanud tunduma, et ei teda ega Irat pole sellisel kujul enam kellelegi vaja, siis<br />
Kataloonias sai ta kiiresti tagasi usu olevikku ja tulevikku. Peeter Tungal<br />
Hispaanias Barcelona külje all<br />
Badalonas asuva rehabilitatsioonihaigla<br />
Guttmanni instituudi kodulehele<br />
sattus Olga üsna juhuslikult.<br />
Ent sealt leitud info äratas temas<br />
huvi. Samast leidis ta ühe Vene<br />
päritolu, autoavarii tagajärjel raske<br />
ajukahjustuse saanud ja parasjagu<br />
sealsamas haiglas taastuskuuril viibinud<br />
noormehe ema kontaktid.<br />
Juba pärast põgusat jutuajamist<br />
tolle emaga tegi Olga otsuse sõita<br />
Iraga Badalonasse. Paari napi nädala<br />
pärast, vahetult pärast jaanipäeva<br />
pakitigi asjad.<br />
Halvatuga lendama<br />
Lennukis oli Olgale abiks ühest<br />
Eesti haigete transpordiga tegelevast<br />
ettevõttest tellitud meedikust saatja.<br />
Ira istus lennukis toolis nagu teised<br />
reisijad ja lend Barcelonasse ümberistumisega<br />
Amsterdamis sujus ainsagi<br />
tõrketa.<br />
Lennujaamades on kõikjal mõeldud<br />
ratastoolis ning lamajate eriistmelises<br />
kärus liikuvatele inimestele<br />
– seda nõuavad lausa euroreeglid,<br />
mille järgi on transpordifirmad<br />
kohustatud tagama kõikidele reisijatele,<br />
sõltumata nende puuetest või<br />
erivajadustest, võrdsed liikumisvõimalused.<br />
Kui erivajadustega lennureisija<br />
saabumisest kaks ööpäeva<br />
ette teada anda, on tagatud professionaalne<br />
abi lennukisse sisenemisel,<br />
sealt väljumisel jne.<br />
Kuid see polnud tavaline lend,<br />
vaid õhusõit teadmatusse. Olga räägib,<br />
et ta oli nagu sütel. Mida peale<br />
hakata, kui Hispaanias kordub<br />
sama, mida Eestis juba talumatult<br />
palju oldi kogetud: meditsiinitöötajate<br />
tülpinud pilgud, etteheited:<br />
mida te „sellisega” siia tulete?! Nüüd<br />
lisaks keeleprobleem, sest Olga ei<br />
osanud üldse hispaania keelt.<br />
Mis meid ees ootab?<br />
„Närveerisin kohutavalt, olin nii<br />
ära hirmutatud, pealaest jalatallani<br />
mahasurutud, madalam kui muru.<br />
Kujutasin juba vaimusilmas ette kõiki<br />
õudusi: ootame Iraga kuskil koridorinurgas<br />
ning keegi ei tule ligigi,”<br />
meenutab Olga.<br />
„See, mis tegelikult ees ootas, oli<br />
aga 180 kraadi vastupidine. Guttmanni<br />
kohale jõudnud, saime kohe<br />
suure tähelepanu osaliseks. Inimesi<br />
muudkui tuli, kõik toimetasid ja<br />
tegid midagi, meiega suheldi küll<br />
inglise keeles, küll žestidega, vajadusel<br />
püüti leida keegi, kes vene keelt<br />
telefoni teel tõlgiks. Ma olin sellest<br />
kõigest suures hämmingus, vahepeal<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Ennetähtaegset vanaduspensioni sai 105 omaksehooldajat.<br />
Aprill 2014
10 Elu lugu<br />
11<br />
ajas lausa nutma, see oli minu jaoks<br />
midagi täiesti harjumatut ja uut,” kirjeldab<br />
Olga oma esimesi muljeid.<br />
Irale tehti kohe magnetresonantstomograafia<br />
(MRT aju-uuring),<br />
vereproovid ja juba samal päeval<br />
(!) algas taastusravi. „Kohe esimesest<br />
päevast peale määrati meile viis<br />
tundi teraapiat päevas,” räägib Olga.<br />
„Kui mõned tunnised teraapiaseansid<br />
välja arvata, kestsid taastusprotseduurid<br />
tavaliselt pool tundi, nii et<br />
päevad olid väga tihedad – aina kulgesime<br />
ühelt protseduurilt teisele.<br />
Kogu haigla oli nagu mesitaru, seal<br />
tegeldi päevast päeva sadade inimestega,”<br />
räägib Olga.<br />
Uus algus<br />
„Muidugi oli selline koormus<br />
lamama harjunud Irale alguses liiga<br />
raske ja ta isegi nuttis päeva teise<br />
poole teraapiates. Aga tasapisi tuli<br />
harjumus ning kõik hakkas sujuma,”<br />
kirjeldab Olga.<br />
Haiglaelu laabus hästi ka väljaspool<br />
taastusprotseduure. Aina ja<br />
aina hämmastas Olgat personali<br />
abivalmidus ja tähelepanelikkus.<br />
Kui oli vaja Irat kärust välja või sinna<br />
tagasi tõsta, ilmus alati lähedalt<br />
keegi, kes aitas. „Töötajate hulgas on<br />
palju mehi ja seda, et keegi möödaminnes<br />
ei aita, seal lihtsalt ei saagi<br />
juhtuda,” kiidab ta. „Selge, et lamaja<br />
eest hoolitsemiseks läheb vaja mitmesuguseid<br />
hügieenitarbeid, neidki<br />
võis igal hetkel küsida ja kui midagi<br />
parasjagu niisama anda ei saadud,<br />
anti lahkesti nõu, kust neid osta.”<br />
Teiste patsientide toetus oli Olgale<br />
alguses samuti üllatuseks. Kuivõrd<br />
haiged ja nende pereliikmetest saatjad<br />
on taastusel pikka aega, tuntakse<br />
seal üksteist ning elatakse kaasa üksteise<br />
õnnestumistele ja muredele.<br />
„Meil Eestis ju ei ole see kombeks, et<br />
üksteise vastu tuntakse huvi, pigem<br />
hoiab igaüks omaette, ning ma olin<br />
väga üllatunud, kui täiesti võõras<br />
inimene astus ligi ja rõõmustas siiralt,<br />
et näe, Ira on täna hoopis virgem!<br />
Ja kui Ira sai näiteks pedaaltrenažööril<br />
väntamisega esimest korda<br />
iseseisvalt hakkama, olime osakonnas<br />
justkui päevakangelased, keda<br />
kõik siiralt õnnitlemas käisid!”<br />
Dr Hatice Kumru:<br />
Taastamine on võitlus<br />
elukvaliteedi eest<br />
Kohe Guttmanni instituuti saabumise järel määrati Ira taastusprogrammi<br />
juhiks taastusarst Hatice Kumru, kellega Olgal õnnestus suureks<br />
üllatuseks suhelda oma emakeeles.<br />
Dr Kumru on päritolult türklanna, kes Moskva ülikoolis arstiks õppides<br />
tutvus Katalooniast pärit noormehega, kellest hiljem sai ta abikaasa.<br />
Nüüdseks on ta Hispaanias elanud juba 12 aastat ja tema vene keele<br />
oskust hoiavad virgena muuhulgas aeg-ajalt Venemaalt ja Ida-Euroopast<br />
Guttmanni rehabilitatsioonihaiglasse taastusravile saabuvad patsiendid.<br />
Küsimusele, kas vene keelt kõnelev taastusarst võiks olla ka üks magneteid,<br />
mis Vene päritolu patsiente nende haiglasse kohale meelitab, vastab<br />
dr Kumru kindlalt ei. „Muidugi on hea, kui saan patsiendi lähedastega<br />
rääkida nende emakeeles, aga minu vene keele oskus pole kindlasti<br />
põhjus, miks patsiendid siia taastusravile tulevad. Meil on iga keele jaoks<br />
olemas tõlgid ning keeleoskamatuse taha ei jää siin midagi. Iragi käib<br />
mitmes teraapias tõlgi saatel, sest väga tähtis on, et patsient mõistaks täpselt<br />
terapeudi korraldusi. Aga ravile tullakse siiski sellepärast, et siin töötavad<br />
kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid ja meie töö tulemused räägivad<br />
ise enda eest,” selgitab ta.<br />
„Kui Irina saabus, oli tal juba välja kujunenud püsiv ajukahjustus. Tal oli<br />
kõrgendatud tundlikkus kõikvõimalikele välistele ärritajatele, mis tähendas,<br />
et ta võpatas ja lausa hüppas iga väiksegi asja peale. Tal olid probleemid<br />
neelamisega ja ta reageeris ümbrusele väga vähe. Temalt oli peaaegu võimatu<br />
tagasisidet saada,” kirjeldab dr Kumru Ira olukorda ravile saabudes.<br />
„Millised on meie võimalused sellises seisundis patsiente aidata? Me<br />
üritame töötada sellega, mis on säilinud. Püüame stimuleerida alles jäänud<br />
ajustruktuure ravimitega, et suurendada ajukahjustusega inimeste<br />
vastust ümbritsevale. Me püüame füsioteraapiaga toetada patsientide<br />
füüsilist seisundit, et vereringe püsiks töökorras, liigesed ei jäigastuks ja<br />
tervis ei halveneks. Me parandame nende neelamisfunktsiooni, et nad<br />
saaksid hakata suu kaudu sööma. See tähendab võitlust nende inimeste<br />
elukvaliteedi paranemise eest,” selgitab ta taastusmeeskonna töö sisu.<br />
„Irina on siinse taastusravi tulemusena hakanud rohkem ümbritsevale<br />
reageerima, ta ei ole enam nii jäik, ei ehmu iga ärritaja peale, ta suudab<br />
juba üsna hästi neelata. Muidugi on selliste haigete juures tähtis, et taastusravi<br />
ei katkeks. Kui kõik pooleli jääb, võib nende seisund halveneda<br />
väga kiiresti, juba mõne kuuga. See tähendab kogu seni tehtud töö raiskuminekut.<br />
Lisaks kipuvad sellises seisundis tekkima komplikatsioonid,<br />
põletikud ja halvemal juhul võivad need inimesed abita jäädes isegi surra.”<br />
Iseseisev elu sõbralikus<br />
Badalona linnakeses<br />
Esialgse kava järgi<br />
plaanis Olga jääda<br />
Iraga Guttmanni<br />
rehabilitatsioonihaiglasse<br />
kaheks kuuks.<br />
Ent juba esimesel kohtumisel<br />
Olgaga laitis<br />
Ira taastusarst Hatice<br />
Kumru selle mõtte maha.<br />
Taastamist tuleb kindlasti<br />
jätkata, kui soovitakse<br />
saada tulemusi.<br />
„Nii lühike taastuskuur ei kanna<br />
vilja, see oleks lihtsalt teie aja ja raha<br />
raiskamine,” ütles ta Olgale kohe esimesel<br />
päeval.<br />
Selleks, et ajukahjustusega inimest<br />
veidigi elule tagasi tuua, on<br />
vaja teha kestvat ja sihipärast tööd.<br />
Hispaanias näiteks tulevad Ira seisundis<br />
patsiendid otse aktiivravihaiglast<br />
taastusravile keskmiselt<br />
viieks-kuueks kuuks. Ira olukord oli<br />
aga veel keerulisem, kuna tema kõige<br />
magusam taastusaeg oli ju tuulde<br />
lennanud, sest ta oli haiglast koju<br />
saadetud kui lootuseta patsient,<br />
justkui passiivsele eutanaasiale määratu.<br />
Ja pikka aega ei saanud ta üldse<br />
taastusravi.<br />
Seega läkski nii, et pärast kahekuust<br />
viibimist rehabilitatsioonihaigla<br />
statsionaarses osakonnas<br />
kolisid Olga ja Ira kulude vähendamiseks<br />
samas linnakeses leitud üürikorterisse<br />
ja Ira taastusravi jätkus<br />
ambulatoorselt.<br />
Olgale oli see muidugi taas uus<br />
väljakutse, sest nüüd polnud enam<br />
abistavat meditsiinipersonali<br />
ööpäev läbi kõrval ning absoluutselt<br />
kõigega, ka võimalike hädaolukordadega,<br />
tuli ise hakkama saada.<br />
Seda lisaks võõras keele- ja kultuurikeskkonnas.<br />
Mil moel suure rataskäruga<br />
igal hommikul liinibussi<br />
peale saada, et ravile sõita? Kuidas<br />
tasuda kommunaalmakseid? Kelle<br />
järelevalve alla jätta Ira, kui tuleb<br />
poodi toidu ja apteeki hügieenitarvete<br />
järele minna?<br />
Peeter Tungal, Tiina Kangro<br />
Toetav kogukond<br />
Ja kohe kostitas saatus Olgat veel<br />
ühe, taas positiivse šokiga. Ka linnakeskkonnas<br />
kordus sama: kõik inimesed<br />
olid abivalmid, kõikjal naeratati<br />
lahkelt ja isegi võhivõõrad ulatasid<br />
abikäe. Ning mitte üksnes Olga<br />
küsimise peale, vaid lihtsalt niisama,<br />
iseenesest mõistetavalt. „Kord<br />
kui talvel mererannas jalutasime,<br />
hakkas äkitselt vihma kallama ja me<br />
ei olnud sellega arvestanud. Kohe<br />
tuli lähedalt üks naine ja andis meile<br />
oma vihmavarju. Lihtsalt niisama.<br />
Ütles, et ta võib märjaks ka saada<br />
ning et tal on hea meel, kui meie<br />
kuivaks jääme,” meenutab Olga viimase<br />
poole aastaga kogetud uskumatuid<br />
lugusid.<br />
„Kui ootad peatuses bussi, avab<br />
juht keskmise ukse ja sõidab välja<br />
paneel, mis moodustab kaldtee,<br />
mida mööda käruga bussi siseneda.<br />
Kohe samas on koht, kuhu käru<br />
mugavalt sättida,” kirjeldab ta Hispaania<br />
tavaelu.<br />
Igal hommikul ravile<br />
Esialgu käis Ira taastust saamas<br />
viiel päeval nädalas – hommikul<br />
üheksast õhtul kella viieni välja.<br />
Tasapisi, nii nagu kasvasid Olga<br />
enda oskused, vähendati protseduuride<br />
hulka ning mõned kuud hiljem<br />
jätkati juba kolme ravipäevaga nädalas<br />
iga kord kolm tundi teraapiat<br />
korraga. Ülejäänud ajal tegeles Olga<br />
Iraga jõudumööda ise.<br />
Kokkuvõttes õnnestus Olgal Ira<br />
taastuskuuri Badalonas pikendada<br />
märtsi lõpuni. „Meile koostati<br />
taastusplaan tavaliselt kuuks ajaks<br />
ette, aga muidugi jälgiti Ira seisundit<br />
väga hoolikalt ja kui tekkis vajadus,<br />
siis tehti plaan kohe ringi, näiteks<br />
asendati mõni teraapiaseanss<br />
teisega. Iga teraapia dokumenteeriti<br />
ja kogu aeg võrreldi, mis on läinud<br />
paremaks, mis annab paremaid<br />
tulemusi, mis ei anna nähtavaid<br />
tulemusi jne.”<br />
Kui helistasime Olgale mõni kuu<br />
pärast Badalonasse minekut, saime<br />
juba tema häälest aru, et tal on<br />
häid uudiseid. „Muidugi, Ira ei laula<br />
ega tantsi veel, aga ta on tagasi! Ja<br />
mina olen saanud lahti mind Eestis<br />
lakkamatult painanud hirmudest.<br />
Ma suudan jälle märgata elu meie<br />
ümber, lühidalt öeldes tunnen end<br />
taas inimesena! Ja ma näen, et seda<br />
Aprill 2014<br />
www.vedur.ee/puutepunkt<br />
Hooldajatoetuse saajatest 1160 olid ka ise töövõimetuspensionärid.<br />
Aprill 2014
12 Elu lugu<br />
13<br />
suudab Iragi,” kinnitas Olga rõõmsalt<br />
meie küsimuse peale, kuidas neil<br />
võõrsil läheb.<br />
Sa pole üksi<br />
„Kõik kodus kimbutanud tervisehädad<br />
on unustatud,” kinnitas Olga.<br />
Poolnaljaga rääkis ta uue loo gastrostoomist:<br />
„Kui oli käes aeg taas<br />
gastrostoom uue vastu vahetada,<br />
tehti see siinsamas lihtsalt igasuguste<br />
probleemideta ära. Kõik on<br />
rahulik, mina olen rahulik ja Iragi<br />
on rahulik. Kui kolisime haiglast<br />
korterisse, anti meile kaasa telefoninumbrid<br />
ja öeldi: olgu öösel või päeval,<br />
palun helistage! Ükskõik, mis<br />
mure teil on, ärge peljake, me ei jäta<br />
teid hätta! Hoidku jumal, aga meil<br />
ei olegi tekkinud kordagi vajadust<br />
seda abipakkumist kasutada. Aga<br />
see on ääretult tähtis, kui tunned, et<br />
sul on seljatagune – sa pole üksi. Sul<br />
on kindlus, et sind aidatakse. Sest<br />
kui oled pidevas stressis ja mõtled<br />
kogu aeg sellele, mis kõik võib juhtuda,<br />
siis juhtuvadki kõikvõimalikud<br />
äpardused.”<br />
Pärast üheksa kuud kestnud taastusravi<br />
Badalonas on Ira määratult<br />
edenenud. Tema neelamisfunktsioon<br />
on juba sedavõrd hea, et tegelikult<br />
on ta võimeline kogu söögi<br />
sööma suu kaudu. Gastrostoom<br />
on tal siiski alles, aga seda on tarvis<br />
põhiliselt vedelike manustamiseks.<br />
„Suu kaudu joomine läheb lihtsalt<br />
väga aeglaselt, aga meil on kogu aeg<br />
selline tempo peal, et mul pole aega<br />
teda suu kaudu tilgakeste kaupa joota,”<br />
naeris Olga.<br />
„Kuid kõige suurem edasiminek<br />
on muidugi see, et ta reageerib, s.t<br />
suhtleb meiega. Ta üritab isegi rääkida,<br />
mis sest, et häälikute hääldamisega<br />
veel hakkama ei saa. Ta<br />
proovib käsi ja jalgu liigutada ning<br />
pöörab pead palve peale vasakule<br />
või paremale. Ja kui tal see välja<br />
tuleb, siis ta naeratab ja kohe on<br />
näha, kui suurt rõõmu ta ise oma<br />
hakkamasaamisest tunneb,” oli Olga<br />
rõõmus ja uhke.<br />
„Võib-olla arvab keegi, et need on<br />
pisiasjad, aga meie jaoks on need<br />
väga suured saavutused. Meil on<br />
siht silme ees,” ütles ta.<br />
Osteopaat:<br />
organism<br />
peab hakkama<br />
ise ennast<br />
taastama<br />
Vadim Matvejev on<br />
osteopaat, kes käib peale<br />
rehabilitatsioonihaiglas<br />
toimuva ravi<br />
igal nädalal kolm korda<br />
Olga ja Ira juures<br />
kodus Iraga töötamas.<br />
Ta tuleb massaažilauaga,<br />
riietub ümber<br />
ja töötab Iraga kaks,<br />
vahel isegi kaks ja pool<br />
tundi korraga. Seansi<br />
maksumus on 40 eurot.<br />
Vadim Matvejev on venelane,<br />
pärit Siberist, osteopaadiks õppinud<br />
aga Ameerikas Nebraska ülikoolis.<br />
Paar aastat tagasi kutsus<br />
endine õpingukaaslane teda tööle<br />
Katalooniasse, kus ta nüüd töötabki<br />
litsentseeritud terapeudina ühes<br />
ravimassaažikabinetis. „Tegelen<br />
põhiliselt vistseraalse ehk siseelundeid<br />
mõjutava massaažiga, mida<br />
olengi aastaid õppinud. Lisaks klassikalise<br />
osteopaatiga, nii palju kui<br />
jaksu ja aega jääb,” tutvustas Matvejev<br />
end „Puutepunkti” meeskonnale.<br />
Ta lisas, et osteopaatia on üks<br />
manuaalteraapia vorme, kuid osteopaat<br />
ei ravi üksikuid haigussümptomeid,<br />
vaid üritab mõjutada keha tervikuna.<br />
Selle eesmärgiks on virgutada<br />
organismi nii, et see hakkaks tekkinud<br />
kahjustusi ise taastama.<br />
Ira kohta andis Vadim Matvejev<br />
järgmise hinnangu: „Kui oleksin<br />
saanud Irinaga tööd alustada<br />
kohe pärast tema intensiivravist väljumist,<br />
siis päris kindlasti ta praegu<br />
juba istuks ja suudaks iseseisvalt<br />
süüa. Aga mis oli, see oli, seda ju<br />
muuta ei saa, ning ka nüüd on meil<br />
siiski veel aega, sest sihipärase taastusraviga<br />
saab seisundit mõjutada<br />
veel viie aasta jooksul pärast ajukahjustuse<br />
tekkimist. Seega on Iral veel<br />
mitu aastat tõhusat raviaega ees.<br />
Selleks aga, et kahjustusest puutumata<br />
aju osad, mis peaaegu alati<br />
on ju olemas, võtaksid enda kanda<br />
hävinud ajuosade funktsioonid, on<br />
vaja aega ja väga sihipärast taastusravi.<br />
Mõte ongi selles, et inimesel on<br />
Hispaania taastusspetsialistidest<br />
kiirgas<br />
enesekindlust ja teotahet,<br />
me ei kohanud ühtki tülpinud<br />
nägu. Töötasu on neil<br />
riigi keskmisest pisut kõrgem.<br />
Tiina Kangro<br />
oma organismi näol olemas võimas<br />
aparaat, millel on tohutult<br />
suur võime ennast taastada.<br />
Kindlasti on sellistele haigetele<br />
nagu Ira vaja ravi kõrval lähedaste<br />
hoolt ja toetust. Iral on vedanud,<br />
sest Olga armastus oma tütre<br />
vastu on lihtsalt imetlusväärne.<br />
Lähedased suhted ja ümbritsev<br />
keskkond ongi tervenemise<br />
juures väga tähtis tegur, mida ei<br />
tohiks kuidagi alahinnata. Kui haige<br />
näeb, et temast ei hoolita, siis ta<br />
lülitab piltlikult öeldes end ise välja<br />
ning parimgi tablett ega protseduur<br />
ei saa teda siis enam aidata.”<br />
Pikk ja intensiivne protseduur<br />
väsitas Irat tugevasti ja kohati<br />
tekitas ka ebamugavust, kuid<br />
Olga arvates paistis tütre silmadest<br />
arusaamine, et seda kõike<br />
on vaja edaspidise nimel. Vadim<br />
andis lootust, et poole aasta<br />
pärast võiks Ira olla juba nähtavalt<br />
iseseisvam. Praegu veel on aga<br />
teadmata, kui kauaks jätkub Olgal<br />
raha tütrega Hispaaniasse jääda.<br />
Kuidas Guttmanni<br />
rehabilitatsioonihaiglas<br />
töötatakse?<br />
„Puutepunkti” toimetus<br />
käis veebruaris Guttmanni<br />
instituudis, et vaadata,<br />
kuidas seal ajukahjustuse<br />
saanud patsientidega<br />
töötatakse. Meid<br />
huvitas, mida teevad<br />
sealsed spetsialistid teisiti<br />
kui Eesti omad.<br />
Igapäevaselt Ira ja Olgaga töötavate<br />
arstide ja terapeutide kõrval palusime<br />
intervjuud mõnelt haiglajuhilt,<br />
et kuulda, millise ettevalmistusega<br />
on personal ja kuidas on asutuse töö<br />
korraldatud. Meile andis intervjuu<br />
ajuhaiguste osakonna juhataja asetäitja,<br />
taastusarst Sara Laxe.<br />
Teie juures ravil olevad patsiendid<br />
ja nende pered on üldiselt<br />
väga rahul. Milles seisneb selle<br />
haigla taastusprogrammide edukuse<br />
saladus?<br />
Need ei ole küll saladused, aga<br />
taastusravi edukuse tagavad hea<br />
meeskonnatöö ja tihe side patsiendi<br />
perega. Professionaalsed oskused<br />
loomulikult samuti.<br />
Millises ravifaasis saabuvad ajukahjustuse<br />
üle elanud patsiendid<br />
teie juurde?<br />
Hispaanias on asjad korraldatud<br />
nii, et rehabilitatsioonihaiglasse<br />
saadetakse patsient siis, kui ta suudab<br />
juba ise hingata ning ta seisund<br />
on sel määral stabiilne, et ta ei vaja<br />
enam intensiivravi. Esmaselt taastusravile<br />
tulnud haiged jäävad siia<br />
keskmiselt viieks-kuueks kuuks.<br />
Enamasti jätkub taastusravi seejärel<br />
ambulatoorselt. See tähendab,<br />
et patsient ei ela enam haiglas, vaid<br />
käib siin taastusplaani alusel.<br />
Meil on väga intensiivseid ambulatoorse<br />
taastusravi programme, kus<br />
patsiendiga tegeletakse kella 9–17,<br />
kuid ööseks ta läheb koju.<br />
Kas statsionaarsele taastusele<br />
järgneb alati ambulatoorne töö?<br />
Üldiselt jah, sest ellu tagasitulek<br />
käib samm-sammult. Kindlasti on<br />
haiglast lahkumine patsiendi jaoks<br />
suur väljakutse, sest haiglas on kõik<br />
väga turvaline, õed käeulatuses. Ka<br />
patsiendi pere tunneb end kindlalt,<br />
sest teab, et kui midagi peaks<br />
juhtuma, on professionaalid kohe<br />
kohal. Kodus on kõik palju keerulisem.<br />
Aga igasuguse rehabilitatsiooni<br />
eesmärk ongi ju jõuda tagasi ühiskonda.<br />
Et inimene suudaks jälle olla<br />
perega, suhelda sõpradega, parimal<br />
juhul naasta tööle. Aga ka sõprade-<br />
Guttmanni instituudi eelis on see, et kompleks hõlmab ülikooli, teadusinstituuti,<br />
kirurgiakliinikut ja taastushaiglat. Tiina Kangro<br />
Aprill 2014<br />
www.vedur.ee/puutepunkt<br />
Kõrg- või kutsekoolis õppimisega oli seotud 170 hooldajatoetuse saajat.<br />
Aprill 2014
14 Elu lugu<br />
15<br />
ga kohtuma, baari väikesele dringile<br />
jne.<br />
Eestis on taastusravi ja rehabilitatsioon<br />
kaks omaette valdkonda,<br />
mida rahastatakse eri rahakottidest<br />
ning mida abivajaja käib saamas<br />
eri asutustest. Kuidas teil on?<br />
Hispaanias kuulub mõiste „rehabilitatsioon”<br />
alla kogu töö, mida viga<br />
saanud inimese elule tagasi toomiseks<br />
tehakse. Meie haiglal on üsna<br />
pikk töökogemus. Praegu kasutusel<br />
olevates taastusprogrammides tugineme<br />
11 000 patsiendi ravimise ajal<br />
saadud kogemustele.<br />
Kui patsient on saabunud, siis<br />
millest te alustate?<br />
Nagu kõigis teistes taastushaiglates<br />
ja -keskustes algab taastusravi<br />
patsiendi hindamisest. Sellesse kaasatakse<br />
alati pereliikmed, sest neil<br />
on väga tähtis roll. Mina arstina ei<br />
pruugi teadvushäirega patsienti läbi<br />
vaadates märgata reaktsioone, mida<br />
pereliikmed on ehk tähele pannud.<br />
Ning teine külg on see, et edaspidise<br />
töö huvides on meil vaja selgeks saada,<br />
kas haige pereliikmed on endale<br />
täie selgusega teadvustanud, missuguses<br />
seisundis nende lähedane on.<br />
Sellistes olukordades on väga tähtis<br />
perega kõik läbi rääkida. Selleks<br />
kulub vahel väga palju aega, aga see<br />
on meie töö tähtis osa.<br />
Ma toon mõned näited. Ajukahjustuse<br />
põhjuseks on sageli äkiliselt<br />
toimunud sündmus, nagu liiklusõnnetus,<br />
uppumine, lämbumine. Tihti<br />
on kõik juhtunud nii kiiresti, et pereliikmed<br />
pole ehmatuse või šoki tõttu<br />
seda veel adekvaatselt teadvustanudki.<br />
Isegi kui intensiivravihaigla arstid<br />
on lähedastega juba rääkinud, ei saa<br />
kunagi olla kindel, kas omaksed on<br />
olnud võimelised neile antud teavet<br />
tegelikult vastu võtma.<br />
Kui perel on ootus, et taastusarstid<br />
„võluvad” nüüd inimese kiiresti<br />
endiseks, pole neist meile koostööpartnereid.<br />
Selleks, et spetsialistidega<br />
koostööd teha, on vaja, et pere<br />
mõistaks taastusravi realistlikke eesmärke<br />
ning ka lepiks nendega. Just<br />
sellest punktist alates saame asuda<br />
üheskoos tööd tegema.<br />
Sara Laxe ütleb, et tema ja ta kolleegid tulevad iga päev tööle hea meelega<br />
ning et patsiendid ja nende pered on personali jaoks justkui teine<br />
perekond. Peeter Tungal<br />
Kui realistlikke sihte suudate ajuhalvatusega<br />
patsientide omas tele<br />
anda?<br />
Mõistagi sõltub haige tervenemine<br />
mitmest faktorist: kahjustuse<br />
ulatusest, organismi seisundist,<br />
vanusest, tahtejõust ja veel paljust<br />
muustki. Meie kõige tähtsam ülesanne<br />
on iga juhtumi korral viia miinimumini<br />
oht, et patsiendil kujuneb<br />
välja pöördumatu puue. See on<br />
lisaks patsiendi enda tulevikule oluline<br />
selleks, et vähendada perekonna<br />
kahjusid.<br />
Näiteks kui tegu on raskes teadvusekaotuse<br />
seisundis patsiendiga,<br />
kes sõltub absoluutselt kõiges<br />
hooldajatest, õpetame pereliikmeid<br />
teda stimuleerima, hooldama, õigete<br />
võtetega toitma jne. Selgitame<br />
lähedastele, kuidas hoida ära kõikvõimalike<br />
komplikatsioonide, näiteks<br />
lamatiste tekkimist. Näitame,<br />
kuidas tegutseda, kui haiget tabab<br />
näiteks epilepsiahoog. Selliseid asju<br />
juhtub väga sageli ja kui lähedased<br />
on ette valmistamata, siis lähevad<br />
nad endast välja, sest ei oska tundmatus<br />
olukorras õigesti käituda. See<br />
kõik muudab asjad hullemaks, peale<br />
haige võivad nii tervise ja töövõime<br />
kaotada ka pereliikmed.<br />
Kas teil on perekondadega tegelemiseks<br />
nii palju aega? Kas see<br />
on teie tööülesannete osa?<br />
Taastusarstidena ongi meie jaoks<br />
patsiendi pere haige enda kõrval ka<br />
ise abivajaja, justnagu teine patsient.<br />
Sest väga suure tõenäosusega kannatavad<br />
ühe pereliikmega juhtunud<br />
õnnetuse tagajärjel teised pereliikmed<br />
depressiooni käes. Neil võivad<br />
tekkida ärevushood, sest lähedane<br />
on raskes seisundis, rollid on muutunud.<br />
Kui teadvusetu pereliige oli<br />
veel näiteks pere põhiline rahateenija,<br />
tekivad majandusmured jne.<br />
Need kõik on väga tõsised küsimused,<br />
mida me ei saa jätta tähelepanuta.<br />
Meil on vaja, et pere oleks haige<br />
taastamise juures meile abiks, ja selleks<br />
peab pereliikmete vaimne tervis<br />
säilima.<br />
Kui patsient on hinnatud, kuidas<br />
siis töö edasi läheb?<br />
Kui rehabilitatsioonihaiglasse saabunud<br />
patsient on hinnatud ja talle<br />
on koostatud taastusplaan, hakkab<br />
temaga tööle arstidest, tegevusterapeudist,<br />
füsioterapeutidest, logopeedist,<br />
psühholoogist ja neuropsühholoogist,<br />
sageli ka muusikaterapeudist<br />
koosnev meeskond.<br />
Rehabilitatsioon on meeskonnatöö<br />
ja kõik patsiendiga tegelevad spetsialistid<br />
peavad astuma ühte jalga.<br />
Kõigil, kes temaga töötavad, peab<br />
olema täpselt teada, kuhu on seatud<br />
eesmärgid, ja sama arusaam, millist<br />
teed pidi nendeni jõuda.<br />
Meeskonna koosolekud on vajalik<br />
töölõik rehabilitatsioonihaigla töös ja<br />
neid ühisarutelusid peame väga tihti.<br />
Mida te omavahel arutate ja<br />
kooskõlastate?<br />
Kui mina arstina näiteks leian, et<br />
patsient peaks kõneravitundides<br />
hakkama saama ettevalmistust iseseisvalt<br />
söömiseks, aga logopeed<br />
teeb üksi oma tööd ning leiab, et selleks<br />
on veel liiga vara ja logopeeditunnid<br />
peaksid piirduma vaid lihtsamate<br />
kõneharjutustega, siis mis juhtub?<br />
Tulevad pereliikmed ja küsivad:<br />
mis teil siin õige toimub? Kas<br />
iga spetsialist ajab teil siin oma rida?<br />
Mida siis meie nüüd tegema peame?<br />
Neil keerulistel patsientidel, kes<br />
meie juures ravi saavad, on alati palju<br />
probleeme, aga me peame spetsialistide<br />
ringis väga täpselt läbi arutama,<br />
mis on hetkel need kõige olulisemad.<br />
Kui me oleme selles kokku leppinud,<br />
siis peame kogu tähelepanu ja energia<br />
suunama just nende eesmärkide<br />
saavutamisele. Alles seejärel võime<br />
plaani võtta uued sihid.<br />
Me peame omavahel pidevalt<br />
suhtlema, sest iga terapeut näeb patsienti<br />
oma töös veidi erinevast vaatenurgast<br />
ning näiteks arst ei pruugi<br />
märgata probleeme, mida näeb<br />
füsioterapeut või mõni teine spetsialist.<br />
Ajukahjustusega patsientidel<br />
võib esineda käitumishäireid,<br />
aga need avalduvad ainult kindlates<br />
olukordades. Väga sageli vallanduvad<br />
patsiendi käitumishäired tema<br />
jaoks vaevarikaste ja ebameeldivate<br />
tegevuste juures, näiteks kui ta peab<br />
täitma raskeid ülesandeid, väntama<br />
mõnd masinat jne. Sellisel juhul<br />
võivad muidu igati vaiksed ja kenad<br />
patsiendid teha hirmsat häält, terapeuti<br />
lüüa või isegi hammustada.<br />
Mina arstina ei pruugi midagi sellist<br />
kunagi kogeda, sest mina istun<br />
patsiendiga rahulikult kabinetis, me<br />
ajame vaikselt ja rahumeelselt juttu<br />
ja ärritumiseks ju põhjust pole.<br />
Regulaarsed meeskonna koosolekud<br />
on olulised, sest siis saame ühiselt<br />
läbi arutada kõigi spetsialistide<br />
kogetu ja kohendada töö eesmärke.<br />
Olgale ja Irale olete suutnud siin<br />
anda tagasi hingerahu ja lootuse,<br />
kuigi ka pärast üheksa kuud kestnud<br />
taastusravi on Ira endiselt<br />
iseseisva toimetulekuvõimeta.<br />
Eestis ei osatud neile seda pakkuda.<br />
Kuidas te seda tegite?<br />
Raskes seisundis patsientide ja<br />
nende lähedaste lootuse ja motivatsiooni<br />
säilitamine on meie töös väga<br />
tähtis ülesanne. Ja taas, ainus võimalus<br />
selleks on patsiendi enda ja tema<br />
perekonnaga tihedalt suhelda: selgitada<br />
ja julgustada. Võtmesõnaks on<br />
tegelikult see, kuidas edastada halbu<br />
uudiseid nii, et lootus jääks alles.<br />
Mõned minu meedikutest tuttavad<br />
ütlevad vahel, et mis mul viga,<br />
mu töö rehabilitatsioonihaiglas pole<br />
ju üldse keeruline, ma muudkui räägin<br />
inimestega. Et see pole võrreldav<br />
olukorraga, kus tuleb ravida kopsupõletikus<br />
haiget, kelle seisund võib<br />
muutuda tunniga eluohtlikuks. Tõepoolest,<br />
meie patsientide juures ei<br />
pruugi mitme päeva jooksul midagi<br />
muutuda, aga me peame kogu aeg<br />
toimuval kätt pulsil hoidma. Võib<br />
tunduda, et me lihtsalt veeretame<br />
siin lõbusasti tööpäevi õhtusse, aga<br />
tegelikult on kaalukausil rehabilitatsiooni<br />
tulemus. Meie töös loeb üksnes<br />
tulemus: see, kas inimese elukvaliteet<br />
paraneb. See on meie töö<br />
mõõdik.<br />
“halbade<br />
uudistega<br />
tegelemise<br />
oskus on meie<br />
töös kriitilise<br />
tähtsusega.<br />
Tänapäeval jäävad inimesed<br />
pärast raskeid traumasid ellu, aga<br />
ellujäämine ei ole veel elukvaliteet.<br />
See on täiesti teine teema. Pärast sellist<br />
raskete tagajärgedega traumat<br />
on nii vigastada saanud inimene kui<br />
ka tema pere silmitsi väga keerulise<br />
ülesandega edasi elada.<br />
Rehabilitatsioonist on saanudki<br />
meditsiiniala, kus halbade uudistega<br />
tegelemise oskus on kriitilise tähtsusega.<br />
Kas neid oskusi õpetatakse tulevastele<br />
arstidele ülikoolis?<br />
Tegelikult oleme ise üsna rahulolematud,<br />
sest kraadiõppes ei ole<br />
meid halbade teadete edastamiseks<br />
piisavalt hästi välja õpetatud. See<br />
on miski, mida peame õppima oma<br />
kogemustest. Ja see on tegelikult<br />
suur väljakutse.<br />
Rehabilitatsioon on töö- ja ressursimahukas<br />
meditsiiniharu. Kuude<br />
kaupa sadu taastusprotseduure,<br />
arutelusid spetsialistide ringis,<br />
jutuajamisi pereliikmetega. Kuid<br />
Hispaanias leitakse, et riigil on siiski<br />
mõistlik see kulu enda kanda võtta,<br />
sest inimese abita jätmine läheb<br />
kokkuvõttes veel rohkem maksma.<br />
Kui patsient ei saa abi, võivad<br />
tema lähedased haigestuda, langeda<br />
depressiooni ning nende ravi<br />
läheb omakorda kalliks maksma.<br />
Rääkimata sellest, kui pereliikmed<br />
oma vaimse tervise probleemide<br />
või lähedase hooldamise tõttu peavad<br />
hakkama haiguspäevi võtma või<br />
töölt hoopis ära jääma. See kujuneb<br />
riigile väga kulukaks. Ning kui ajukahjustusega<br />
inimese pere on närviline<br />
ja endast väljas, ei oska lähedase<br />
terviseprobleemide korral midagi<br />
peale hakata, siis on ju täiesti selge,<br />
et ta hakkab iga pisiasjaga pöörduma<br />
erakorralise meditsiini osakonda,<br />
kui ta tegelikult ei peaks üldse<br />
sinna minema – ning siis on see jälle<br />
lisakulu riigile.<br />
Kui hakata kalkuleerima rehabilitatsiooni<br />
kulusust-tulusust, tuleb<br />
ikkagi arvesse võtta ka kõik kaudsed<br />
kulud, mitte üksnes patsiendi voodipäevad<br />
ja taastusprotseduuride<br />
maksumused. Elu on üks tervik.<br />
Küsinud Tiina Kangro<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 2422 hooldajat olid täiesti kodused ja muu sissetuleku või rakenduseta. Aprill 2014
16<br />
Elu lugu<br />
17<br />
Olga Lopatina: mulle õpetati siin normaalset elu!<br />
Katalooniasse sõites häälestusin loomulikult<br />
sellele, et Irat ootab ees tihe ja sisukas taastuskuur.<br />
Läksime ju Guttmanni haiglasse otsima eeskätt seda,<br />
millest kodus olles puudust tundsime: et oma ala<br />
spetsialistid meiega tegeleksid.<br />
Seepärast olin üpris üllatunud,<br />
kui Ira raviarst dr Hatice Kumru<br />
hakkas juba esimesel kohtumisel<br />
rääkima meie mõlema, nii Ira kui<br />
ka minu enda vaba aja sisustamisest<br />
õhtuti pärast taastusprotseduuride<br />
lõppu.<br />
„Sõitke kindlasti mere äärde jalutama,<br />
käige linnas, nautige siinseid<br />
kauneid parke, olge inimeste seas,”<br />
veenis ta mind, „meil toimuvad<br />
õhtuti sageli kontserdid, minge ja<br />
kuulake muusikat, lahutage meelt!”<br />
Ta rõhutas, et olgu ajukahjustusega<br />
inimene ükskõik kui raskes seisus,<br />
ka tema peab osa saama tavalisest<br />
normaalsest elust. Mis siis, et ta ei<br />
ütle, et oi, kui ilus siin on, või et talle<br />
meeldib see muusika! Tegelikult me<br />
ju ei tea täpselt, kuidas või mil määral<br />
teadvushäirega inimesed ümbritsevat<br />
tajuvad, aga kindlasti nad<br />
seda omal viisil tajuvad ning väliskeskkonnast<br />
saadavatel impulssidel<br />
on väga suur tervendav jõud.<br />
Haigus pole takistus<br />
Esimesed jalutuskäigud tegime<br />
haigla ümbruses. Pelgasin esialgu<br />
bussiga sõitmist, Eestis on see lamamiskärus<br />
inimesele ju üsna võimatu.<br />
Aga Badalonas käis kõik väga<br />
lihtsalt. Bussijuht näeb, et peatuses<br />
on erivajadustega sõitja, ühe nupuvajutusega<br />
väljutab ta bussi põranda<br />
all oleva kaldtee ning ole aga lahke:<br />
lükka käru sisse ja sõit võib alata!<br />
Ükski kaassõitja ei kõõrita, sest sellega<br />
ollakse harjunud.<br />
Kataloonias muide öeldakse väga<br />
õigesti, et tegu pole mitte piiratud<br />
võimalustega (ingl k disabled), vaid<br />
kõrgenenud vajadustega (special<br />
needs) inimestega. Ja sealses ühiskonnas<br />
on loodud rohkesti võimalusi,<br />
et ka nemad saaksid tunda end<br />
võrdväärsete ühiskonnaliikmetena.<br />
Käia poes, osaleda kultuurielus jne.<br />
Badalona rannas on isegi seade,<br />
mille abil mitte üksnes ratastoolis,<br />
vaid ka lamamiskärus inimesed saavad<br />
suplemas käia. Meil jäi kahjuks<br />
see proovimata, sest esimestel kuudel<br />
ei olnud Ira selleks veel küllalt<br />
virge, aga hiljem polnud enam rannahooaeg.<br />
Ira vaim avanes<br />
Tasapisi muutusid retked pikemaks,<br />
käisime sageli väljas koos teiste<br />
taastusravil viibinud patsientide<br />
ja nende saatjatega, sealhulgas paari<br />
vene perekonnaga, seltsis ju ikka<br />
segasem. Käisime loomaaias, akvaariumis,<br />
näitustel ja invataksoga isegi<br />
linnast väljas asuvaid vaatamisväärsusi<br />
väisamas. Näiteks Badalonast<br />
50 kilomeetri kaugusel mägedes<br />
asuvat imekaunist Montserrati<br />
kloostrit, mida maailmas tuntakse<br />
kõige rohkem selle juures tegutseva<br />
maailmakuulsa poistekoori järgi,<br />
külastasime isegi mitu korda.<br />
Mida nädal edasi, seda rohkem<br />
hakkas Ira neist käikudest sõna<br />
otseses mõttes osa võtma. Ta suutis<br />
aina rohkem väljendada oma<br />
tundeid – rõõmu, üllatust, kartust.<br />
Minagi hakkasin aina sügavamalt<br />
mõistma, miks dr Kumru meile nii<br />
tungivalt soovitas isegi väga intensiivsel<br />
raviperioodil mitte unustada<br />
meelelahutust ja nautida igapäevaelu<br />
värvilisemat poolt, nii palju kui<br />
see vähegi võimalik. Annan ju endale<br />
aru, et Ira ei saa päris endiseks<br />
enam kunagi. Aga ühegi inimese elu<br />
ei saa koosneda ainult voodis lamamisest<br />
ja raviprotseduuridest. Nii<br />
nagu ei saa ka kõige pühendunuma<br />
omaksehooldaja elu sisuks olla vaid<br />
valvekorrad haigevoodi kõrval ja<br />
haige inimese teenindamine. Tajusin<br />
ka ise, et minust sai Badalonas<br />
kiiresti jälle seesama rõõmsameelne<br />
inimene, kes ma olin olnud enne<br />
õnnetust.<br />
Kataloonlaste sõbralikkus on nähtus<br />
omaette! Ei tea, kas selle põhjus<br />
on päikeseline Vahemere kliima või<br />
lõunamaa temperament, aga nende<br />
elurõõm ja heatahtlikkus on võrratud.<br />
Täiesti võõrad inimesed astusid<br />
tänaval ligi, küsisid midagi, rääkisid.<br />
Kui ütlesin neile, et ma ei räägi<br />
hispaania keelt, hakkasid nad lihtsalt<br />
kõvema häälega ja sõna kaupa<br />
rääkima ning asi lõppes alati sellega,<br />
et hakkasime mõlemad laginal<br />
naerma ja viimaks saimegi üksteisest<br />
aru.<br />
Olga tunnistab,<br />
et<br />
kodus tütart<br />
hooldades<br />
kimbutas<br />
teda pidevalt<br />
hirm,<br />
mis ei lasknud<br />
isegi<br />
öösel magada.<br />
Hispaanias<br />
asendus<br />
see töise<br />
rahuga.<br />
Tiina Kangro<br />
Me kõik vajame<br />
aega iseenda jaoks<br />
Aga dr Kumrul oli minu jaoks<br />
varuks teisigi silmaringi avardavaid<br />
näpunäiteid. Nii nagu Ira seisund<br />
paranes, hakkas ta mind veenma, et<br />
Irat on vaja aeg-ajalt omapäi koju jätta.<br />
Et ta on täiskasvanud inimene,<br />
mis sest, et ajuhaiguse tõttu<br />
mähkmetes ja lamaja, see aga ei<br />
tähenda veel, et ajuhaigus oleks<br />
ta beebiks muutnud. Ülihoolitseva<br />
ema lakkamatu kõrvalolek<br />
väsitab teda ja ta vajab samuti<br />
aega, et oma mõtetega üksi olla<br />
ja hooldamisest puhata. „Kui ta<br />
tervis on korras, laske tal vahetevahel<br />
omaette olla, oma mõtteid<br />
mõelda. Ja eks pisut vaba<br />
aega kulub ju teile endalegi ära,”<br />
seletas doktor mulle.<br />
Tõepoolest, ma polnud pärast<br />
Ira Mustamäe haiglast koju toomist<br />
temast kunagi kauemaks<br />
kui paariks minutiks eemaldunud.<br />
Eks esialgu oligi tema seisund<br />
väga raske, hingamisteid<br />
tuli kogu aeg puhastada ja nii<br />
raske haige järelevalveta jätmine<br />
ei tule kõne allagi. Aga Badalonas<br />
Ira tervenes ega vajanud<br />
nüüd enam nii palju kõrvalabi.<br />
Nüüd oli hiilivalt saanud põhiliseks<br />
probleemiks mu enda sisemine<br />
pidur, mis tuli vabaks lasta,<br />
et ma usaldaksin teda oma<br />
vaateväljast välja lasta.<br />
Kergelt see aga ei tulnud. Esialgu<br />
läksin lihtsalt teise tuppa ja<br />
muidugi kuulatasin, kõrvad kikkis,<br />
valmis vajadusel kohe appi<br />
tormama. Seejärel usaldasin Ira<br />
juba üksinda tuppa ööunele jätta<br />
ja proovisin ise magada teises<br />
toas. Järgmine samm oli kiire<br />
käik kodulähedasse toidupoodi.<br />
Tasapisi veendusin, et tunnikese-poolteist<br />
saab Ira iseseisvalt<br />
hakkama, ning enam ei pidanudki<br />
ma mõnele aeganõudvamale<br />
asjaajamisele teda lamamiskärus<br />
lükates kaasa võtma.<br />
Ja kas kujutate ette, missugune<br />
õnnistus on pärast mitu<br />
aastat kestnud ööpäevaringset<br />
hooldusvalvekorda astuda tänavale,<br />
üksinda, kaks kätt taskus,<br />
ja tunda, et terve vaba maailm<br />
on sinu päralt! Kas või siis sellekssamaks<br />
tunniks-pooleteiseks…<br />
Olga Lopatina<br />
Kui palju<br />
Hispaanias ravil<br />
käik maksma läks?<br />
Kahtlemata oli Ira taastusravi Guttmanni rehabilitatsioonihaiglas<br />
väga kulukas, sest Eesti haigekassa<br />
ravikindlustatute taastusravi välismaa<br />
keskustes ei toeta ning kõik protseduurid tuleb<br />
ravil viibijal enda kanda võtta.<br />
Ira ravi muutis kalliks eeskätt suur maht.<br />
Esimestel kuudel sai ta taastusprotseduure viie<br />
täistunni ulatuses ning hiljem, üürikorterist<br />
päevaraviosakonnas käies kolme täistunni ulatuses<br />
päevas. See tähendas kuut kuni kaheksat<br />
raviseanssi igal tööpäeval. Haiglas oleku kuudel<br />
lisandusid Ira ja Olga majutus- ja toitlustuskulud<br />
haigla hinnakirja järgi, hiljem korteriüür ning<br />
majapidamis- ja söögikulud.<br />
Huvitavaks läheb aga asi siis, kui võrrelda sealsete<br />
üksikute taastusprotseduuride hindu Eesti<br />
tasuliste taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuste<br />
hindadega. Tuleb välja, et maailmaklassi haigla<br />
hinnad Hispaanias on Eesti hindadega võrreldes<br />
isegi veidi odavamad. Tõsi, need on enamvähem<br />
võrreldavad küll haigekassa ja riikliku<br />
rehateenuse hinnakirjades olevatega – kui Olga<br />
oleks aga püüdnud osta Eestist samas mahus<br />
tasulisi teenuseid, oleks Ira ravimine talle isegi<br />
kallimaks kujunenud. Mis aga põhiline, Hispaanias<br />
sai ta vajaliku hulga ravi kohe ega pidanud<br />
järjekorras ootama nagu Eestis.<br />
Võtame näite. Kolm täistundi taastusprotseduure<br />
Guttmanni rehabilitatsioonihaigla<br />
päevaraviosakonnas (sealhulgas füsioteraapiad,<br />
kõneravi, tegevusteraapia, sensoorne stimulatsioon<br />
jm) pluss nende juurde kuulunud pidev<br />
taastusarsti konsultatsioon ja meeskonnatöö<br />
läks Olgale maksma 90 eurot päevas. Enamik<br />
teraapiaseansse oli pooletunnised ja kolme<br />
tunni sisse mahtus kuus teraapiat, seega tuli<br />
ühe teraapia hinnaks ligikaudu 15 eurot. Eestis<br />
maksis Olga ise ostetud pooletunniste taastusteenuste<br />
eest enamasti 25 eurot.<br />
Eesti hindadega võrreldes tuli Badalonas odavamalt<br />
kätte ka Ira kodune taastusravi. Näiteks<br />
käis nende juures kodus osteopaat, kelle üks<br />
visiit maksis 40 eurot. Kui Eestis pakub mitu erakliinikut<br />
osteopaatiat hinnaga 40–50 eurot tund,<br />
siis Badalonas Irat ravinud osteopaat töötas 40<br />
euro eest patsiendiga isegi kuni 2,5 tundi.<br />
Muidugi jäi Olga tütart Hispaanias ravides<br />
ilma soodustustest, mida tal olnuks õigus saada<br />
Eestis näiteks mähkmete, pesuvahendite, abivahendite<br />
jms ostmiseks. Kodust eemal pidi ta kõik<br />
selle soetama täishinna eest. Samas võib igast<br />
Hispaania suuremast poest osta täiskasvanute<br />
mähkmeid poole odavamalt kui Eestis. Otse loomulikult<br />
jäi Iral võõrsil saamata talle seadusega<br />
ette nähtud rehabilitatsiooniteenuse tasu ligi<br />
2100 eurot aasta kohta, mille eest ta võinuks saada<br />
samalaadi teenust kodumaal. Puutepunktid<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Aprillis 2013 jäid hooldajatoetused 15–66 euro vahele kuus.<br />
Aprill 2014
18 Elu lugu<br />
19<br />
Tagasi Eestis:<br />
kuidas jätkata<br />
Ira taastamist?<br />
Mis oli Hispaanias teisiti?<br />
Oleme harjunud imetlema Põhjamaade külluslikke sotsiaalsüsteeme, kuid<br />
Hispaania on riikliku rikkuse (SKT) poolest nendega võrreldes poole vaesem riik,<br />
asudes Euroopa viimase kolmandiku hulgas. Millistel kaalutlustel panustatakse<br />
seal inimeste taastusravisse määratult rohkem, kui seda Eestis tehakse?<br />
31. märtsi hilisõhtul saabusid Olga ja Irina tagasi<br />
koju. Tallinna lennujaama kogunes neid tervitama<br />
hulk sõpru ja sugulasi. Üle mitme kuu kohtus Ira<br />
jälle oma 11-aastase tütre Valeriaga. Endiselt ei saanud<br />
Ira tütrekesele veel sõnagi lausuda, kuid tema<br />
pilk rääkis kõikide ütlemata jäänud sõnade eest.<br />
Ent taaskohtumise rõõmsale elevusele<br />
järgnes kahjuks kohe järgmisel<br />
päeval hallivõitu argipäev.<br />
Ira taastusravijärjekord Haapsalu<br />
neuroloogilise rehabilitatsiooni<br />
keskuses oli vahepeal tühja läinud.<br />
Mullu detsembris, kui Olgat<br />
kaheksakuuse ootamise järel Iraga<br />
ravile kutsuti, ei saanud nad minna,<br />
ning nüüd taastusravi jätkamiseks<br />
tuleb kogu asjaajamist nullist alustada:<br />
taotleda perearstilt saatekiri<br />
ja registreeruda taas ootele. Prognooside<br />
järgi võiks 10-päevase taastuskuuri<br />
kord kätte jõuda 7–8 kuu<br />
pärast.<br />
Ira rehabilitatsiooniplaan on<br />
samuti aegunud ning selleks, et sotsiaalkindlustuse<br />
kaudu talle aastaks<br />
ette nähtud viis füsioteraapiat ära<br />
kasutada, tuleb Olgal hakata taotlema<br />
uue plaani koostamist. Seejärel<br />
asuda otsima võimalust mõnes<br />
rehaasutuses plaan ära teha, oodata<br />
selle valmimist ja siis jahtida võimalust,<br />
plaan näpus, oma füsioteraapiatunnid<br />
kuskil kätte saada.<br />
Siin on kõik raskem<br />
„Aga meil ei pääse Ira lamamiskäruga<br />
bussiga liikumagi, vähemalt<br />
Vääna-Jõesuu kandist, kust meil teenuse<br />
jaoks tuleb linna sõita. Ainus<br />
võimalus on tellida invatransport,<br />
kuid see on väga kallis. Kui sõidan<br />
ise üksi linna asju ajama, kulub sellele<br />
koos edasi-tagasisõiduga vähemalt<br />
kolm tundi. Nii pikaks ajaks<br />
ma Irat üksi jätta ei saa. See tähendab,<br />
et mul tuleb leida inimene, kes<br />
omakorda kulutab meie juurde ja<br />
tagasi sõiduks hulga aega ja peab<br />
minu abistamiseks töölt vaba päeva<br />
võtma,” muretseb Olga. „Praegu<br />
plaanin Iraga tegeleda põhiliselt<br />
ise. Teen iga päev massaaži, kõneharjutusi,<br />
mida meid õpetas tegema<br />
Guttmanni haigla logopeed. Saime<br />
Hispaaniast kaasa tuua ühe lihtsama<br />
kasutatud pedaaltrenažööri, sellega<br />
harjutame iga päev. Olen kokku leppinud<br />
füsioterapeudi ja osteopaadiga,<br />
kes hakkavad meil kodus käima.”<br />
Olgat teeb murelikuks, et oma<br />
rahast ostetavad taastusprotseduurid<br />
on Eestis kulukad, ikka üksjagu<br />
kallimad kui Badalonas. „Ja ... ma ei<br />
taha küll ühtegi head spetsialisti solvata,<br />
aga ma nägin Badalonas üheksa<br />
kuud hommikust õhtuni pealt, kuidas<br />
töötavad sealsed taastusterapeudid,<br />
ning ma ei saa kuidagi ütlemata<br />
jätta, et ka head spetsialisti on Eestis<br />
päris raske leida. Samas kui seal<br />
ei kohanud ma nende üheksa kuu<br />
jooksul ühtki kaheldava kvalifikatsiooniga<br />
töötajat,” on Olga realist.<br />
Kui eelnevale liita veel jäine hingus,<br />
mis tabab abiküsijat enamasti<br />
mis tahes ametiasutusse pöördununa<br />
ja mis on nii suureks kontrastiks<br />
osavõtlike kataloonlaste suhtlemismaneerile,<br />
siis... Kuid optimistina<br />
lubab Olga säilitada positiivsuse,<br />
mida ta võõrsil oldud kuudega teadlikult<br />
endasse kogus. „Ira ja iseenda<br />
pärast ei saa ma langeda tagasi<br />
masendusse, mida mäletan Hispaania-eelsest<br />
ajast,” märgib ta.<br />
Anne Lill<br />
Ira taastusravi sisaldas<br />
iga päev tunniajalist<br />
„püstiseismist”, et<br />
lamava haige keha ei<br />
unustaks seda vajalikku<br />
asendit. Tiina Kangro<br />
Kataloonias asuv Guttmanni instituudi<br />
koosseisu kuuluv rehabilitatsioonihaigla<br />
on esimene meditsiiniasutus<br />
Hispaanias, mis spetsialiseerus<br />
ligi 50 aastat tagasi pea- ja<br />
seljakahjustustega inimeste taastusravile.<br />
Tegemist ei ole Euroopa ega<br />
maailma juhtiva taastuskeskusega,<br />
vaid ühega paljudest omataolistest.<br />
Haiglas on praegu 38 statsionaarset<br />
kohta, lisaks tuleb kodust päevaravi<br />
osakonda iga päev taastusravi saama<br />
70–80 patsienti. Aastaga käib haiglast<br />
läbi umbes 800 taastujat.<br />
Rehabilitatsioonihaigla kõrval<br />
mahuvad Guttmanni instituudi<br />
katuse alla meditsiiniteadus ja<br />
ka spetsialistide väljaõpe ülikooli<br />
tasandil. Praktiline töö, teadus ja<br />
koolitus käivad käsikäes ja moodustavad<br />
ühtse terviku.<br />
Suhtumine inimesse<br />
Ühtegi imenippi ega imemasinat<br />
taastusspetsialistide käsutuses pole.<br />
Tingimused tunduvad olevat pigem<br />
tagasihoidlikud, kuid asjalikult praktilised.<br />
Suletud kabinetid puuduvad,<br />
suurem osa tööst toimub spordisaalis<br />
ja „protseduuride koridoris”, kus<br />
kümned arstid ja terapeudid tegelevad<br />
korraga kümnete taastujatega.<br />
Meie mugavale silmale on see pigem<br />
konveier, kus töötajatel võiks kergesti<br />
stress tekkida, kuid võta näpust –<br />
nemad on seal täis töötahet ja optimismi.<br />
Mida rehabilitatsioonihaiglas<br />
tehakse? Väga kõrgel professionaalsel<br />
tasemel igapäevast tööd. Täpselt<br />
eesmärgistatud, järjekindlat ja visa<br />
tööd, milles on oma kindel loogika<br />
ja kord. Ja töö tulemust ei mõõdeta<br />
mitte tööajaga ega osutatud teenustega,<br />
vaid tulemusega, milleks on<br />
patsiendi tervenemine.<br />
Tiina Kangro<br />
Neli erinevust Eesti ja<br />
Hispaania süsteemi vahel<br />
Kaudseid kulusid osatakse näha ja<br />
arvestada<br />
Eestis valitseb riiklik suhtumine, et<br />
rehabilitatsioonilt tuleks üritada kokku<br />
hoida, sest taastusravi- ja rehateenustes<br />
nähakse üksnes kulurida ega osata<br />
ikka veel märgata kaudseid kulusid,<br />
mida taastamata haige ühiskonnale<br />
kaasa toob. Hispaanias ei lasta haige<br />
olukorda perekonna infopuudusest<br />
või järjekorras ootamisega halveneda,<br />
sest mõistetakse, et sel juhul kujuneb ravi edaspidi veel kulukamaks ja tulemused<br />
kehvemaks. Kui haige saadetaks piisava abita koju, hakkaks tema perekond<br />
iga probleemiga teadmatusest kuritarvitama kiirabi ja erakorralise meditsiini<br />
teenust – see on suur kulu. Kaudseid kulusid riigi tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile<br />
nähakse ka raskelt haigestunu perekonnaga seoses: kui hooldajate tervis<br />
või tööhõive kannatavad, toob see kaasa otsese kulu, aga ka saamata jääva tulu<br />
(laekumata maksud) riigile, mida ei tohi lubada. Seepärast hõlmab taastusravi<br />
alati patsiendi perekonda.<br />
Spetsialistidel on kohustus, aga ka võimalus oma töö eest vastutada<br />
Hispaanias on süsteem üles ehitatud nii, et arstidel ja terapeutidel on tõesti<br />
olemas võimalus raskes olukorras inimest ja tema perekonda aidata. Eestis kurdavad<br />
taastusspetsialistid sageli, et on ülekoormatud ja läbipõlenud – ehk just<br />
seepärast, et näpuotsast ravipäevi, piiratud mahus protseduure ei võimaldagi<br />
tulemusteni jõuda. See tekitab suhtumise, et nagunii pole midagi võimalik teha,<br />
ja annab haigega tegelevatele spetsialistidele justkui õigustuse teha tööd ükskõikselt.<br />
Kuigi Guttmanni taastusspetsialistid töötasid kui konveieril, ja riigi keskmisega<br />
võrreldes mitte mingi eriliselt silmapaistva palga eest, ei kurtnud seal<br />
keegi ülekoormatust ning ühtki läbipõlenud töötegijat me haiglas ringi liikudes<br />
ei kohanud.<br />
Koostööl põhinev süsteem on sidustatud<br />
Hispaanias on taastusspetsialistide töö osaks jälgida patsiendi edenemist ja<br />
monitoorida tulemusi pikema aja vältel. Taastamise aluseks on meeskonnatöö,<br />
mis omakorda toob kaasa ristvastutuse ja vastastikuse enesekontrolli. Kui Eestis<br />
teeb üks asutus viieks aastaks plaani, teine pakub mõnda teenust, perearst ja<br />
sotsiaaltöötaja ei tea aga kogu asjast vahest üldse midagi, siis Hispaanias tegeleb<br />
taastusmeeskond patsiendiga põhjalikult ja kõikehõlmavalt, mõõtes oma<br />
tööd patsiendi tervenemisega ja korrigeerides pidevalt eesmärke.<br />
Kõige suurem erinevus on suhtumises<br />
Tihti jääb mulje, et Eestis ei armasta paljud meedikud ja terapeudid oma tööd,<br />
vaid teevad seda vastu tahtmist, justkui vägisi, olles veendunud, et neid ei<br />
väärtustata piisavalt. Haiged ja puuetega inimesed on nende jaoks justkui raha<br />
vahendajad, kelle kaudu nad saavad täita oma asutuse eelarvet. Viga on ilmselt<br />
tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi alustalades. Hispaanias ei koormata arste ja terapeute<br />
rahaküsimustega, neil lastakse töötada inimestega. Nende suhtumine<br />
inimestesse on heatahtlik, hooliv ja vastutustundlik.<br />
Aprill 2014<br />
www.vedur.ee/puutepunkt<br />
326 omaksehooldajaga peret sai ka riiklikku toimetulekutoetust.<br />
Aprill 2014
20 Haridus<br />
21<br />
Haridusministeeriumi arvates on erivajadustega<br />
laste haridusega kõik korras<br />
Eelmises ajakirjas andsime teada Kadrina keskkooli<br />
hariduskonverentsil sündinud memorandumist,<br />
millega juhiti tähelepanu vajakajäämistele Eesti kaasava<br />
hariduse poliitikas. Peatselt pärast uue ministri<br />
tööleasumist saabus haridusministeeriumist vastus,<br />
millest saame teada, et muretsemiseks pole siiski<br />
põhjust, sest kõige peale on mõeldud ja kõik ongi<br />
tegelikult juba korras, või siis kohe saab korda.<br />
Kuna vastus oli peale koostajate<br />
adresseeritud kõigile märgukirja allkirjastanud<br />
kodanikele – neid on<br />
praeguseks juba ligi 800 –, avaldame<br />
siinkohal ministeeriumi kommentaarid<br />
täismahus. Memorandumile saab<br />
toetushääle anda veel aprilli lõpuni<br />
hääletuskeskkonnas petitsioon.ee.<br />
Haridus-, sotsiaal- ja meditsiinisüsteemi<br />
ühise jõupingu-<br />
1. tusena tuleb Eestis kõige kiiremas<br />
korras luua väikelaste arenguhäirete<br />
varajase märkamise ja<br />
sekkumise süsteem, millega tagataks<br />
kõikide laste ja nende perede<br />
õigeaegne abistamine. See on ühtlasi<br />
võti riigieelarve kulude säästmiseks<br />
tulevikus erivajadustega laste hariduse<br />
korraldamisel. /.../<br />
Haridus- ja teadusministeeriumi<br />
ning sotsiaalministeeriumi koostöös<br />
töötatakse välja haridus-, sotsiaal-,<br />
tervishoiu- ja rehabilitatsioonivaldkonna<br />
teenuste sidustatud<br />
mudelit koos rakenduskavaga, mille<br />
üks osa käsitleb väikelaste arenguhäirete<br />
varast märkamist ning<br />
kohest sekkumist. Mudel peaks valmima<br />
31. maiks 2014 ning seejärel<br />
esitatakse see aruteluks ja edasiste<br />
suuniste kinnitamiseks riigikogu<br />
kultuuri ja sotsiaalkomisjonidele.<br />
Mudeli esmases tööversioonis<br />
on täpselt kirjeldatud esmase märkamise<br />
ja abistamisprotsessi kirjeldus<br />
ning sellest tulenevalt lapse ja<br />
Memorandumi täielik tekst ilmus Puutepunktide märtsinumbris.<br />
perega seotud osapoolte kohustused<br />
ning vastutus.<br />
Õppetöö lihtsustatud või<br />
toimetuleku õppekava järgi<br />
vajab intellektipuudega laste<br />
erivajadustest lähtudes<br />
täiesti teistsugust metoodikat<br />
ja õpikeskkonda.<br />
Aldo Luud<br />
Kaasava hariduse suunas<br />
liikudes tuleb välistada või-<br />
2. malus, et erivajadustega lapsed<br />
võivad sattuda õppima tavakoolidesse,<br />
kus veel ei ole nende arengu<br />
toetamiseks vajalikku oskusteavet,<br />
tugistruktuure või õppekeskkonda.<br />
Tuleb välja töötada kriteeriumid,<br />
millele kool peab vastama, et saada<br />
õigus hariduslike erivajadustega<br />
õpilaste õpetamiseks lihtsustatud<br />
või toimetuleku õppekava alusel. /.../<br />
Hariduslike erivajadustega õpilaste<br />
osakaal tavakoolides on küllaltki<br />
suur. Lisaks kergematele erivajadustele<br />
on suurenenud nii lihtsustatud<br />
õppekava alusel õppivate õpilaste kui<br />
ka psüühikahäiretega õpilaste arv<br />
elukohajärgsetes koolides. Hariduslike<br />
erivajadustega õpilaste kaasamine<br />
tavakoolidesse on toimunud lastevanemate<br />
soovil, koolipidaja otsusel<br />
ning koolide hinnangul valmisoleku<br />
ja vajalike õpitingimuste loomise<br />
osas. Osale õpilastele seadusandlike<br />
piirangute seadmine õppimiseks<br />
elukohajärgses koolis on vastuolus<br />
inimõigustega ning puuetega<br />
inimeste õiguste konventsiooniga.<br />
Hariduslike erivajadustega õpilaste<br />
õppekorralduseks vajalikud üldised<br />
kriteeriumid on sätestatud haridusja<br />
teadusministri määruses nr 76,<br />
mida sellel aastal uuendatakse ja täpsustatakse.<br />
Kuna iga haridusliku erivajadusega<br />
õpilane on väga erinevate<br />
vajadustega, siis kõikidele õpilastele<br />
eraldi seadusandluse tasandil vajalikke<br />
kriteeriume ei ole võimalik sätestada.<br />
Lihtsustatud õppe ja toimetulekuõppe<br />
rakendamiseks annab soovituse<br />
maakondlik nõustamiskomisjon,<br />
kes eelnevalt koostöös nõustamiskeskuse<br />
spetsialistidega selgitab<br />
välja lapse individuaalsest eripärast<br />
tulenevad täiendavad vajadused,<br />
mida tuleb tema õppe korraldamisel<br />
arvestada ja rakendada. Nõustamiskeskuse<br />
ja nõustamiskomisjoni spetsialistid<br />
peavad andma ka hinnangu,<br />
kas laps vajab õpet erikooli tingimustes<br />
või on vajalike tugimeetmete<br />
rakendamisel õpet võimalik korraldada<br />
ka tavakoolis.<br />
Lastevanematele tuleb seada<br />
kohustus lähtuda erivaja-<br />
3. dustega lapsele kooli ja õppekava<br />
valides „lapsele parim” põhimõttest.<br />
Nii peredele/eestkostjatele<br />
kui ka koolipidajatele tuleb teha kättesaadavaks<br />
teadusuuringutel põhinev<br />
ja erialaspetsialistide ekspertiisi<br />
läbinud teave kaalutletud ja kompetentsete<br />
valikute tegemiseks. /.../<br />
Lapsevanemal lasub ka praegu<br />
seadusega sätestatud kohustus tagada<br />
lapse arenguks vajalikud tingimused.<br />
Kui ta oma tegevusega kahjustab<br />
lapse heaolu, tervist, arengut<br />
või võimetekohase hariduse<br />
kättesaadavuse tagamist, siis vajalike<br />
sanktsioonide rakendamiseks<br />
tuleb pöörduda lastekaitse teenistuse<br />
poole. Sotsiaalministeeriumi<br />
välja töötatav uus lastekaitseseadus<br />
peaks teadaolevalt senisest täpsemalt<br />
sätestama erinevate tasandite<br />
funktsioone ja kohustusi laste õiguste<br />
ja heaolu tagamisel.<br />
Kui lapsevanem soovib oma raske<br />
haridusliku erivajadusega last<br />
panna õppima tavakooli, aga kool<br />
ei ole suuteline seda korraldama<br />
või finantseerima, siis taolised olukorrad<br />
lahendatakse lapsevanema<br />
ning kohalike omavalitsuste lastekaitse-<br />
ja haridusspetsialistide koostöös,<br />
kusjuures elukohajärgsel vallavõi<br />
linnavalitsusel on kohustus leida<br />
haridusliku erivajadusega õpilasele<br />
sobivate õppimisvõimalustega kool,<br />
milleks võib olla ka erikool.<br />
Juba teist aastat kestvate<br />
vaidluste lõpetamiseks tuleb<br />
4. haridusse kaasatavate tugispetsialistide<br />
küsimus lahendada<br />
seadusandlikul tasandil nii alus-,<br />
üld- kui ka kutseharidussüsteemis.<br />
Tugispetsialistide osalemisele erivajadustega<br />
laste/noorte haridusprotsessis<br />
tuleb seada kõikidele üheselt<br />
mõistetavad kriteeriumid. /.../<br />
Tugispetsialistide kättesaadavuse<br />
teema on haridus- ja teadusministeeriumis<br />
prioriteetne ning tulenevalt<br />
vabariigi valitsuse koalitsioonileppest<br />
tegeletakse jätkuvalt üheselt<br />
mõistetavate kriteeriumide kooskõ-<br />
lastamisega riigi ja kohalike omavalitsuste<br />
tasandil. Ka hariduslike erivajadustega<br />
õpilaste õppekorralduse<br />
kontseptsiooni üheks oluliseks arendustegevuseks<br />
on tugispetsialistide<br />
ja õppenõustamise teenuse kättesaadavus.<br />
Riigi sihtasutuse Innove<br />
juurde on moodustatud üksus, kus<br />
toimub riiklik õppenõustamise alase<br />
tegevuse arendamine ja tugispetsialistide<br />
teenuste kvaliteedi ning kättesaadavuse<br />
koordineerimine.<br />
Kaasava hariduse ja vastava<br />
maailmavaate teket soodus-<br />
5. tava pinnase loomiseks tuleb<br />
hakata pika visiooniga ja süsteemselt<br />
arendama koostööd erikoolide<br />
ja tavakoolide, nõustamiskeskuste ja<br />
häid tulemusi saavutanud haridusasutuste<br />
vahel. Haridussüsteemis<br />
toimuv peab toetama laste ja noorte<br />
inimeste integreerumist ühiskonda.<br />
Selleks peab süsteem muutuma<br />
avatuks, süsteemisisene liikumine<br />
tava- ja erikoolide vahel paindlikuks<br />
ja lihtsaks. /.../<br />
Ettepanekus nimetatud tegevused<br />
viiakse ellu riigikoolide võrgu kava<br />
rakendamisel ning samuti on kavandatud<br />
vastavaid meetmeid uute<br />
rajatavate riiklike õppe- ja karjäärinõustamise<br />
keskuste arendustegevuse<br />
raames (need alustavad tööd 1.<br />
septembril 2014).<br />
Lugupidamisega<br />
Mart Laidmets<br />
üld- ja kutsehariduse asekantsler<br />
Hea on kuulda, et kõik on hästi, aga kuna mureliku memorandumi koostamise<br />
taga oli hulk Eesti tuntumaid ja kogenumaid spetsialiste eripedagoogika,<br />
psühhiaatria, kasvatusteaduste, koolijuhtimise ja omavalitsuskorralduse<br />
alal, siis tundub pisut kummaline, et kõik need inimesed võisid olla informeerimata<br />
ja näha „kolli” seal, kus seda tegelikult ei ole. Seepärast jätkame järgmises<br />
ajakirjas seda teemat ja uurime haridusministeeriumi lubadusi lähemalt.<br />
Ootame ka teie arvamusi, kallid lugejad!<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Umbes 500 hooldajat (6% tööealistest) väitis, et sooviks leida tööd. Aprill 2014
22 Kogemus<br />
23<br />
Kuidas hoolekandes raha säästa<br />
ja paremaid tulemusi saavutada?<br />
Teenuste rahastamisele<br />
rajatud sotsiaalsüsteemid<br />
toidavad enamasti<br />
vaid iseennast ja inimesed<br />
saavad sealt abi minimaalselt,<br />
ütleb Tallinna<br />
ülikooli sotsiaaltööd<br />
õpetama tulnud Zsolt<br />
Bugarszki, kes on aastate<br />
vältel aidanud kohendada<br />
mitme riigi rehabilitatsioonisüsteemi.<br />
Tema<br />
meelest tuleks raha siduda<br />
inimeste külge.<br />
„Ida-Euroopa riikides tahab riik<br />
sotsiaalsfääri juhtides enamasti kõik<br />
seadustesse raiuda ja teenusepakkujatele<br />
iga pisiasja ette kirjutada: milliseid<br />
teenuseid puuetega inimestele<br />
osutatakse, kui palju need maksavad<br />
jne. Ning sellest lähtudes rahastab ta<br />
asutusi, kus spetsialistid ettekirjutatud<br />
teenuseid osutavad. Selle kõige<br />
juurde kuulub põhjalik bürokraatia,<br />
kus teenuseosutajad peavad tõestama,<br />
et nad ei peta ja on reegleid täitnud.<br />
Neis süsteemides unustatakse<br />
aga enamasti küsida, mida inimesed<br />
sellistest teenustest saavad. Kas need<br />
üldse aitavad inimesi? Kas inimeste<br />
elukvaliteet on pärast teenuste<br />
kättesaamist paremaks muutunud?<br />
Arvatakse, et kui spetsialist on oma<br />
töö teinud ja aruanne on esitatud, on<br />
ka tulemus garanteeritud. Aga abi<br />
vajava inimese elus pole ehk midagi<br />
paremaks läinud,” räägib Zsolt.<br />
„Selle asemel et maksta raha spetsialistidele<br />
teenuste osutamise eest,<br />
tuleks rehabilitatsiooniraha siduda<br />
inimeste külge ja mõelda, kuidas<br />
selle rahaga saaks inimesele pakkuda<br />
seda, mis aitab tal oma mured<br />
lahendada ja elus edasi minna. Seda<br />
kõike tuleb teha väga paindlikult,<br />
inimlikult ja leidlikult, et ressurss<br />
ehk raha, aga ka inimeste tööaeg ei<br />
kuluks formaalsustele ja bürokraatiale,”<br />
jätkab ta.<br />
Külavanemad<br />
Zsolt räägib, et Ungaris näiteks<br />
käivitati külavanemate süsteem:<br />
„Idee oli väga hea: igas maakohas<br />
oleks mõni kohalik, kes hoiab silma<br />
peal oma kandi haavatavatel elanikel,<br />
olgu need puuetega inimesed,<br />
eakad, lasterikkad pered või mis<br />
tahes põhjusel toimetulekuraskustega<br />
inimesed. Ta aitaks neil linnas<br />
poes käia, asju ajada, majapidamist<br />
korras hoida, ärgitaks neid kogukonnaga<br />
suhtlema, vajadusel kaasaks<br />
teisi külaelanikke jne.” Ta põhjendab,<br />
et maakohtadesse ei leia ju<br />
iialgi piisaval hulgal professionaalseid<br />
sotsiaaltöötajaid, kuid see polegi<br />
vajalik, kui sama töö võivad ära<br />
teha tavalised külaelanikud. „Veelgi<br />
enam, kiiresti selgus, et kohalike<br />
tööl on palju paremad tulemused!”<br />
lisab doktorikraadiga sotsiaaltöö<br />
õppejõud.<br />
Loomulikult saab külavanem tööks<br />
mingit rahalist tuge. Et asi toimiks,<br />
“Me lisame endale tiitleid, paguneid<br />
ja kvaliteedimärke, kuid mängime maha<br />
võimaluse ulatada abivajajatele inimlik<br />
abikäsi ja teha tööd mõistlike kuludega.<br />
on aga tarvis anda talle palju tegutsemis-<br />
ja otsustusvabadust. Otstarbekas<br />
on sõitudeks kasutada oma<br />
autot, külavanemal peab olema täiesti<br />
vaba tööaeg ja ta peaks saama ise<br />
valida, kuidas ta oma küla abivajajateni<br />
jõuab ja nende usalduse võidab.<br />
„Mis aga meil Ungaris juhtus, oli<br />
see, et riik hakkas suurest umbusaldusest<br />
neile inimestele ette kirjutama,<br />
kuidas nad oma tööd tegema<br />
peavad, ja nõudma tobedate formaalsuste<br />
täitmist. Näiteks pidid<br />
nad auto kasutamise tõendamiseks<br />
täitma lõputuid formulare, kaardistama<br />
kilomeetreid ja tõendama<br />
kuupäevalise täpsusega bensiinikulu.<br />
Lisaks ei sobinudki iga auto külavanema<br />
teenuse osutamiseks ja kui<br />
sobis, siis tuli esitada kord nädalas<br />
autopesula tšekk. Peale selle hakati<br />
kontrollima, ega nende autodega<br />
ei veeta tööriistu või põllusaadusi.<br />
Kuid kas olete näinud mõne maamehe<br />
autot, mis läigiks nagu Frankfurdi<br />
autonäituse eksponaat? Asi<br />
Rahvusvahelise<br />
rehabilitatsioonivõrgustiku<br />
CARe Europe<br />
tegevjuht<br />
Zsolt Bugarszki<br />
tuli Tallinna<br />
ülikooli tööle<br />
viieks aastaks.<br />
Heiko Kruusi<br />
muutus täiesti naeruväärseks ning<br />
enam ei leitud inimesi, kes oleksid<br />
tahtnud seda tsirkust kaasa teha ja<br />
külavanema ametit pidada,” jutustab<br />
Zsolt Bugarszki.<br />
Mõttetud nõuded<br />
Zsolt räägib, et sama juhtus grupikodudega.<br />
Ungari seadustes hakati<br />
lubama tavalistel inimestel avada<br />
oma kodus toetatud elamise teenuse<br />
osutamiseks grupikodu. Siis aga<br />
otsustas riik, et neis kodudes peab<br />
olema nõudepesumasin, seintel valgustatud<br />
evakuatsioonitahvlid jne.<br />
„No kuulge, ma ise olen oma nõusid<br />
kraanikausis pesnud juba nelikümmend<br />
aastat ja minuga pole veel<br />
midagi juhtunud! Või kas siis puuetega<br />
inimesed on nii saamatud, et<br />
ei oska majast väljuda, kui roheline<br />
lamp seinal ei ütle neile „Väljapääs”?!<br />
Just sellised mõttetused tapavadki<br />
iga hea ja säästliku idee!” jätkab ta.<br />
Ta toob veel ühe näite. „Kui me<br />
Budapestis 1990. aastatel alustasime<br />
vaimse tervise teenuste pakkumisega<br />
kogukonnameetodil, siis esialgu,<br />
kuni polnud veel vastavaid seadusi,<br />
oli meil vabadus töötada nii, nagu<br />
õigeks pidasime. See oli ka aeg, kus<br />
suutsime töötada kõige väiksemate<br />
kuludega, aga saavutasime parimaid<br />
tulemusi. Meile sai väga kiiresti<br />
selgeks, et klientidele ei meeldinud<br />
eriti tulla kontorisse ametlikule<br />
vastuvõtule, ning hakkasime kohtuma<br />
hoopis vanalinnas – kohvikutes<br />
või McDonald’sis. Töö hakkas hoobilt<br />
palju paremini sujuma: olime<br />
loomulikus keskkonnas, ümberringi<br />
istusid teised tavalised inimesed<br />
ja ajasid samamoodi oma jutte. Me<br />
saime sundimatult tööd teha, nõustada<br />
ja suunata. Meil polnudki vaja<br />
tööruume ega remonditud kontorit,<br />
kuid iga kuu lõpuks kogunes meil<br />
hulk tšekke kohvi ja tee, koogikeste<br />
ja Big Macide eest. Me püsisime ilusasti<br />
eelarves, aga peatselt, kui süsteem<br />
arenes, hakati meile ütlema,<br />
et selliseid kulusid pole ette nähtud<br />
teha – see pole teenuse osutamiseks<br />
vajalik. Samal ajal anti meile võimalus<br />
kulutada raha keskuse ruumide<br />
remondiks ja haldamiseks. Olime<br />
sunnitud tooma töö üle keskuse<br />
ruumidesse, millega meie soe side<br />
klientidega aga halvenes. Me kulutasime<br />
nüüd rohkem, aga inimesed<br />
said abi vähem,” räägib Zsolt.<br />
Inimlikkuse tapmine<br />
„Mida rohkem süsteemi tsentraalselt<br />
reguleeritakse, seda kulukamaks<br />
ja vähem tõhusaks see muutub.<br />
Mida „professionaalsemaks”<br />
me muutume, võttes kasutusele<br />
kõrgetasemelisi monitoorimis- ja<br />
kvaliteedi hindamise süsteeme, seda<br />
vähem jääb meile raha, aega ja jaksu,<br />
et aidata inimesi,” räägib Zsolt.<br />
„Me lisame endale tiitleid, paguneid<br />
ja kvaliteedimärke, kuid mängime<br />
maha võimaluse ulatada abivajajatele<br />
lihtsalt inimlik abikäsi ja teha suurem<br />
osa vajalikust tööst ära minimaalsete<br />
kulutustega. Lõpuks jõuame<br />
selleni, et jääme ka ise uskuma,<br />
kui haritud ja tähtsad me oleme ning<br />
kui tähtis ja väsitav on meie sotsiaaltöö,<br />
mida me aga teeme arvutiekraanil<br />
aruandeid koostades, mitte<br />
abivajajate keskel. Just selles punktis<br />
muutuvadki hoolivad ja heatahtlikud<br />
abistajad kibestunud ja läbipõlenud,<br />
tööst koormatud spetsialistideks,<br />
kel pole klientide jaoks aega ja<br />
kelle taga nuhivad teised samasugused<br />
meeleheitele aetud administraatorid.<br />
Nii tapetaksegi kõik lihtsad ja<br />
head ideed juba eos,” lisab ta.<br />
Ent kuidas siis tulemust mõõta,<br />
läbipaistvust tagada ja avaliku ressursi<br />
kasutamist kontrollida? Zsolt<br />
Bugarszki pakub välja, et kõige lihtsam<br />
ja inimlikum viis mõõta sotsiaaltöö<br />
ja rehabilitatsiooni tulemust<br />
on uurida kaht asja: kuidas<br />
kliendid on rahul oma abistajatega<br />
ja kas klientide elukvaliteedis on<br />
tekkinud nähtav edasiminek. „Külavanema<br />
jälitamiseks ei pea kulutama<br />
ressurssi, kui ta hoolealused kinnitavad,<br />
et saavad abi, ja on näha,<br />
et nende olukord on kontrolli all,”<br />
toob ta näite. Zsolt rõhutab, et eriliselt<br />
tähtis on ka koostöö klientide<br />
lähedastega. „Isegi kui täiskasvanud<br />
puuetega inimesed elavad omaette<br />
„sotsiaalteenusel”, tuleks kaasata<br />
nende lähedasi nii palju kui võimalik<br />
just seetõttu, et koos nendega saab<br />
hinnata, kas sotsiaaltöö on tulemuslik,<br />
ja arutada, kuidas seda veel paremaks<br />
muuta. Just klientide ja nende<br />
lähedaste tagasiside, mitte formularide<br />
täitmine on parim teenuste<br />
tõhususe mõõdik,” ütleb ta.<br />
Tiina Kangro<br />
Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Sotsiaalministeerium loodab, et töötukassasse pöördub u 800 hooldajat. Aprill 2014
ISSN 2228-1312<br />
SAAJA AADRESS:<br />
Järgmine hoiukodu<br />
avatakse<br />
juunis Pärnus!<br />
Ajakirja väljaandmist<br />
toetavad ka<br />
Kui saad aidata.<br />
Või kui tead<br />
kedagi, kes saab:<br />
MTÜ Puutepunktid<br />
arveldusarve<br />
EE452200221053907379<br />
MTÜ Puutepunktid on<br />
riiklikus tulumaksusoodustusega<br />
mittetulundusühingute<br />
ja sihtasutuste<br />
nimekirjas.<br />
Täname kõiki<br />
Puutepunktide toetajaid!<br />
Need olite seekord teie: Karolina Antons, Kalev Märtens, Raili Veskilt, Ülle Väina, Kätlin Liblik,<br />
Monika Miller, Maria Praats, Rika Joala, Tatjana Rein, Ketlin Ravel, Vitali Madison, Heldi Käär,<br />
Helen Mäevälja, Reet Jepisova, Tiina Miilpalu, Chris-Helin Loik, Margot Lindström, Mari Nuut,<br />
Külli Kaljapulk, Eduard Välja, Leili-Mai Klemets, Kristi-Isabella Kaldoja, Anu Lepp, Jane Mõtsar,<br />
Leelo Märtens, Piibe Lõhmus, Sirje Peterson, Erge Reimand, Anneli Tamela, Pille Vaakmann,<br />
Katti Aumeister, Imbi Suun, Kadri Sooberg-Aettik, Evelin Einaru, Ande Etti, Iivi Kallaste, Aita<br />
Tsupilo, Merle Lints, Renee Kukk, Aivar Pärljõe, Ülle Väina, Maris Luik, Sigrid Kristin, Ironika<br />
Jäär, Küllike Lain, Ülle Urbanik, Kristi Kallas, Triin Pärnpuu, Andrus Suija, Kristel Krischka, Ave<br />
Tooming, Sander Saat, Maike Kull, Ere Tött, OÜ Kaandar, lisaks neile Tartu abilinnapea Kajar<br />
Lember ja sotsiaalhoolekande minister Helmen Kütt. Teie annetustest kogunes seekord 671<br />
eurot, mille kasutasime ajakirja postitamiseks kõikidele maapiirkonnas elavatele tellijatele.<br />
Toimetuselt suur aitäh kõigile!<br />
Selle ajakirja trükkimise eest tasus<br />
MTÜ Tolaram Foundation
Change language