PP27

puutepunkt

Mida tehakse

välismaal

taastusravis

teisiti?

Millist abi

pakub

töötukassa

hooldajatele?

Kuidas tuleks

muuta

sotsiaaltöö

rahastamist?

Kas haridusminister

mõistis memorandumit?

Aprill 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 27

Tiina Kangro

Kodumaal

abita

jäetud

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Kuidas hakkavad tegutsema uued õppenõustamiskeskused?

Kas töövõimereformi kava hakatakse uuesti läbi töötama?

Kelle plaanib riik panna vastutama varajase märkamise eest?


2 Idee 3

Kus on viga?

Kuigi Eestis on solidaarne

haiguskindlustus, on

juba aastaid tagasi millegipärast

otsustatud, et taastusravi

ja hambaravi kui riiklikult vähem

tähtsaid „hüvesid” võimaldab haigekassa

vaid näpuotsast ja soovijatel

tuleb need põhiliselt oma kulul

hankida.

Hoolimata sellest, et haigekassa

eelarve seletuskirjas seisab mustvalgel,

et taastusravi on Eestis kiiresti

arenev ala ning „haigekassa

strateegiline eesmärk on toetada

patsientide kiiret haigusest taastumist”,

on ühe taastusravijuhu peale

arvestatud vaid 173 eurot (taastusravi

aastaeelarve on 14 miljonit

eurot, millega plaanitakse taastusravi

võimaldada 80 000 inimesele).

See on muidugi suur areng, sest

kaks aastat tagasi oli ühe juhu hind

ainult 131 eurot – kasv on lausa 32

protsenti!

Ent mida saab taastust vajav inimene

vähem kui paarisaja euro

eest? Parimal juhul kümme seanssi

füsioteraapiat.

Muidugi on neile, kel puue juba

välja kujunenud, ette nähtud veel

rehabilitatsiooniteenus (tänavune

aastaeelarve 8 miljonit eurot), kuid

ka selle arvelt võib ehk pika ootamise

peale saada teist samapalju

raviseansse juurde.

Samas on riik püüdnud ju aidata:

nii taastusravi kui ka rehabilitatsiooniteenuse

eelarve on mullusega

võrreldes suurenenud kümmekond

(!) protsenti. Tõsiasi aga on,

et kui need kasvaksid ka 100 või

200 protsenti, jääks Eestis inimeste

taastamine ikkagi vaid mänguks.

Mõistetamatu on muidugi see,

et ka oma raha eest ei õnnestu inimestel

meie süsteemis enamasti

tõhusat taastusabi saada. Lausa

kohutav on aga, et riik ei näe, kuidas

taastuseta jäävad inimesed ja

nende pered riigieelarvesse miinust

toodavad.

Tiina Kangro, peatoimetaja

Puuetega lapsed

ei muutu päevapealt

vanuriteks

Viimastel aastatel on üsna palju tähelepanu pööratud

puuetega lastele, ning see on muidugi väga

hea. Lapsed on kuni 18-aastased. Mis saab edasi?

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

Pole ju liigitust „puudega noor”.

Puudega lapsest saab 18. sünnipäeval

puudega täiskasvanu. Ja

samast päevast pole enam soodustusi,

pole tegevusi, mis olid

17-aastasel või 11-kuusel puudega

lapsel. Kõik on ühe hoobiga

läinud, justkui inimesel saaks

lihtsalt saba seinast välja tõmmata

ja kõik.

Aga lapsinvaliid ei sünni täisealiseks

saanuna ümber, nagu võibolla

suudab mõni ellu astuv gümnaasiumilõpetaja.

Kuigi tegelikult

räägitakse ka tavaühiskonnas

noortest, keskealistest, üle

50-aastastest ja eakatest. Võib

vaid ette kujutada, milline lärm

pääseks lahti, kui kõigile loetletuile

lajatataks ühe mõõdupuuga!

Praegu unustatakse lihtsalt ära,

et ka puudega lapsest saab kõigepealt

puudega noor, siis keskealine

ja alles elu lõpus vanur. Puudega

noore erivajadused on sarnased,

aga võib-olla isegi suuremad

kui tervetel noortel.

Puudega noor on ju samuti hingelt

noor, ta elu seisab alles ees,

aga seaduse mõttes peaks ta kohe

muutuma puudega vanuriks, kellele

nähakse ette rehabilitatsiooni

vaid näpuotsast, kelle transpordivõimalused

(s.t liikumisvõimalused)

ahenevad jne.

Puuetega noortele tuleks seaduses

ette näha toetavate teenuste poolest

erisus vähemalt kuni 26-aastaseks

saamiseni, aga arengulisi erivajadusi

arvestades isegi 33. eluaastani. Siis

oleks lootust, et nad saaksid mingilgi

määral ühiskonnaellu sulanduda

ega vajuks kooliaja järel kohe kodunurka.

Seejärel tuleks neile ette näha

võimalus elada keskealise elu ning

vanaduspõlv võiks ikkagi alata alles

65-aastaselt. 18-aastast noort kohe

pensionäriks suruda on ikka väga

alatu. Siit tuleb ka puuetega inimeste

passiivsus, mida ju riik tegelikult

ei taha.

Hooldekodudes, nagu näeme,

ongi nad kõik ühes pundis nagu

pensionärid. Me ei saa seda väärsuhtumist

kodudesse üle võtta.

Tõnis Tiit

sügava liitpuudega Mihkli (21) isa

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Miks soosib riik

ära antud lapsi?

Olen paar aastat üle kuuekümne ja mäletan veel üht oma algkooli aegset

laulukest: „...riik meie eest mured kannab, paleesid meil kingib ta...” Nüüd tuli

see nõukaaegne lastelaul jälle meelde. Ja koos sellega tekkis üks mõte.

Tiina Kõrtsini (Õhtuleht)

Kuulsin, et sotsiaalhoolekande

seadusse tehakse muudatus, millega

antakse lastekodust pärit psüühikahäiretega

noortele võimalus

minna erihooldekodu koha ootajate

järjekorras ette ja pääseda teenust

kasutama eelisjärjekorras. Sest muidu

tekiks neil kahe riikliku teenuse

vahele auk: lastekodupõli on läbi,

aga uut katusealust veel pole.

No muidugi tuleb vaeste vanemliku

hooleta jäänud lapsukeste eest

hoolitseda ja kes siis seda ikka teeks,

kui mitte riik. See on esimene mõte,

mis arvatavasti igaühel peast läbi

käib. Aga esimesele mõttele järgneb

teine. Kui palju on praegusel ajal

lastekodus orbe, kelle vanemad on

õnnetult surma saanud? Tegelikult

elavad ju lastekodus need puuetega

lapsed, kellest vanemad on juba

sünnitusmajas loobunud. Võib-olla

väikesed nutud ära nutnud ja siis

kergema tee valinud – oma käed

rängast tööst puhtaks pühkinud.

Perede arvelt

Ent miks eelistab riik ikka veel ära

antud puuetega lapsi neile, kelle eest

hoolitsevad pered, kes näevad sellega

vett ja vilet? Miks saavad korralikud

inimesed oma lastele vajalikke

teenuseid viimases järjekorras? Miks

kooritakse meilt mitu nahka, samal

ajal kui oma lapsed riigile visanud

vanemad võivad muretult vilet lasta,

sest nende võsukestele pakub riik

tingimusi, millest enamik puudega

lähedast hooldavaid peresid võib

vaid und näha? Või võtame kas või

puudega lapse elu lastekodus, millele

riik kulutab üle tuhande euro kuus!

Vene ajal peeti loomulikuks, et

„vigaste” laste koht oli lastekodus.

Vanemad tegid näo, et neid lapsi

polegi sündinud, ja riik kandis nende

mured, nagu laulusalmis. Iseseisvuse

taastanud Eesti võttis selle

ülesande sujuvalt oma õlgadele

ega küsinud, kus või kes on nende

vanemad. Meid aga distsiplineeriti

perekonnaseadusega: olete kohustatud

oma järglasi ülal pidama, kas

või surmani!

Eurorahade toel kerkivad nüüd

riigi lastele uued klaasseintega

paleed ehk peremajad. „Meil helgeim

elu maailmas...” jätkusid eelpool

tsiteeritud lauluread. Aga perekondadele

saab öelda, et raha pole,

võimalusi pole, oodake. Kui oodata

ei meeldi, tehke ise, otsige sponsoreid,

käivitage projekte jne.

Ettepanek

Kui kutsuks siiski need teised

emad-isad appi seda kõike tegema?

Ehk on neil meist rohkemgi jaksu,

sest nende selg pole lapse tassimisest

nihestatud, süda magamata

öödest räbaldunud ega närvid pidevast

võitlemisest läbi kulunud.

Juhtusin nägema „Puutepunkti”

saadet, kus üks Karula kodu töötaja

kiitis, et mitu nende hoolealust,

kes pärit kunagisest Karula puuetega

laste „kombinaadist”, suhtlevad

väga tihedalt oma päritoluperekonnaga:

neid käidavat vaatamas lausa

mitu korda aastas – sünnipäeval ja

jõulude ajal!

Püha müristus! Kas see on normaalne,

et ühtede lastevanemate

panus võikski piirduda kahe paaritunnise

külaskäiguga aastas?! Ja

et just nende järglastele kingib riik

preemiaks „paleesid”?!

Seaduse ja ühiskonna ees peaksid

ju kõik võrdsed olema. Kodust täiskasvanuellu

sirguvad lapsed peaksid

olema riigi jaoks vähemalt samal

pulgal lastekodulastega. Miks on

meie riik mugav ja pigistab neid, kes

eest ära ei jookse?

36-aastase sügava puudega

tütre ema Milvi

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Mullu maksti hooldajatoetust ligi 13 000 puudega isiku hooldajale. Aprill 2014


4

Seadus

5

Omastehooldajad võivad nüüd saada töötutoetust

Hiljuti võeti vastu

seadusmuudatus, mille

järgi saavad omastehooldajad

end töötukassas

arvele võtta ka

sellisel juhul, kui omavalitsus

maksab neile

hooldajatoetust.

Seni oli hooldajatoetuse saamise

korral töötuks registreerimine välistatud,

sest isegi paarikümneeurost

toetust peeti töötasuks ja selline

inimene ei olnud töötukassa mängureeglite

järgi töötu. Kui omaksehooldaja

soovis saada töötutoetust

ja tööotsimisel abi, pidi ta katkestama

hooldajaks oleku lepingu ja loobuma

hooldajatoetusest. Seda aga

paljud teha ei riskinud.

Möödunud aasta lõpus algatas

aga sotsiaalministeerium muudatuse

tegemise tööturuteenuste ja

-toetuste seadusse, mille järgi kuni

112-eurose hooldajatoetuse saamine

ei takista enam inimest töötukassas

arvel olemast. Töötutoetuse saamise

õigus on inimesel, kes on enne

töötukassasse pöördumist 12 kuu

jooksul vähemalt 180 päeva hooldanud

puudega isikut ja saanud selle

eest hooldajatoetust. Kui hooldaja

on eelnenud kolme aasta jooksul 12

kuud palgatööd teinud, võib ta saada

töötuskindlustushüvitist, mis on

töötutoetusest suurem.

Hea uudis on ka see, et sama seadusmuudatusega

lihtsustatakse töötukassaga

suhtlemist: kohalemineku

asemel võib avaldusi edaspidi esitada

töötukassa veebilehe kaudu.

Idee meie ajakirjast

Seadusmuudatuse seletuskirjas

viitab sotsiaalministeerium ajakirjale

Puutepunktid (nr 13, detsember

2012), kus toodud graafikud näitavad,

kui suur on kahju perekondadele

ja riigile, kui inimesed jäävad

oma lähedase hooldamise tõttu tööturult

eemale.

„28-aastaselt puudega last koju

hooldama jäänud ja enne seda keskastme

spetsialistina 1,5-kordset Eesti

keskmist palka teeninud naise näitel

jääb riigil tema puhul 37 töötamata

jääva aasta pealt kokku saamata

sotsiaal- ja tulumaksu 265 900

eurot. Samal ajal kulutab omavalitsus

talle hooldajatoetuse maksmiseks

ligi 8500 eurot, millele lisandub

tema eest makstav sotsiaalmaks

40 000 eurot. Veel võivad lisanduda

toimetulekutoetus jm sotsiaaltoetused,”

tsiteeritakse seaduse seletuskirjas

Puutepunkte.

Just seepärast luuaksegi nüüd kõigile

omastehooldajaile võrdne võimalus

saada töötukassalt tuge ja abi

tööle naasmiseks, seadmata seda

sõltuvusse sellest, kas üldse või kui

suurt toetust hooldajate elukoha

omavalitsus neile maksab.

Töötukassasse pöördudes peab

aga inimene arvestama, et siis

tuleb tal hakata täitma ka nn töötu

kohustusi ehk aktiivselt tööd otsima

ja tööturuteenuseid kasutama.

Ka tuleb kohe tööle asuda, kui sobiv

töökoht on leitud.

Abi hooldusteenusega

Siin on aga üks väike aga: nimelt

nõuab seadus töötult viivitamatut

tööleasumist üksnes siis, kui puuduvad

tööle rakendumist takistavad asja-

Lisapuhkepäev puudega lapse vanemale

Tuletame kõikidele töötavatele puuetega laste emadele-isadele meelde ka seda,

et seaduse järgi on teile igas kalendrikuus ette nähtud üks tasustatud lisapuhkepäev.

Selleks tuleb teil pöörduda oma tööandja poole ja üheskoos vaba päev

välja valida. Seejärel peab tööandja saatma sotsiaalkindlustusametisse vastava

elektroonse vormi, mille alusel hüvitab riik ettevõttele teie päevapalga koos

maksudega. Lisapuhkepäeva võib kasutada puudega lapse ema või isa kuni selle

aasta lõpuni, mil laps saab 18-aastaseks. Kui tööandja on nõus, võib päevi välja

võtta mitmekaupa, kuid sel juhul tagantjärele, mitte ette. Siiski tuleb arvestada,

et uude kalendriaastasse päevi üle kanda ei saa.

Puhkepäevi kasutatakse üha enam

Puuetega lapsi

Toetuse kasutajaid

7000 7200 7200 8000 8000 8300 9400 9800 10200

831 983 1010 1150 1246 1425 1783 2131 2549

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Töötavale

puudega lapse

vanemale ette

nähtud täistasuga

lisapuhkepäevi

võib kasutada

nii lapse ema

kui ka isa.

Kaader saatest

„Puutepunkt”

olud või kui töötukassa abiga (riikliku

tööhõiveprogrammi meetmetega) on

võimalik need kõrvaldada.

Omastehooldajatel tähendab see

mõistagi võimaluse leidmist asendushoolduseks,

et hooldaja üldse

kodust välja pääseks. See tähendab

lapsehoidu puudega lapsele, päevakeskust

järelevalvet vajavale täiskasvanud

puudega inimesele või siis

koduhooldajat või hooldusravi eakale

lähedasele, keda üksi jätta ei saa.

Selle kõige juurde peavad kuuluma

hädapärased transpordivõimalused.

Sotsiaalministeerium lubab asendushoolduse

võimaluste loomisega

järjest jõudsamalt tegeleda, eriti

järgmisel aastal avanevate uute

eurorahade toel.

Juba praegu saab töötukassa tööle

pürgivale omaksehooldajale hüvitada

kuni 16 eurot iga päeva eest,

mil ta on palganud oma hoolealusele

asendushooldaja või leidnud

koha hooldeasutuses, et osaleda

tööturuteenustel või käia tööd otsimas.

Sama summaga toetab töötukassa

tööleasujat töötamise esimesel

kolmel kuul. Hoolduskoha korral

mõnes hooldekeskuses hüvitab töötukassa

ühe hooldatava kohta kuni

352-eurose teenusearve kuus, aga

erandkorras isegi rohkem, kui asutusehooldus

on hooldatava erivajaduste

tõttu kallim. Tiina Kangro

Tähelepanu,

osaühingute omanikud!

Kuna Eestis on juba aastaid soositud ettevõtlikkust,

siis on paljud inimesed loonud mõne osaühingu,

mille tegevus on aga tihtipeale minimaalne. Siin kirjeldatud

seadusmuudatuse järgi ei saa aga alates 1. maist

töötukassast abi inimesed, kes on vormistatud mõne

äriühingu juhatuse liikmeks. Siia hulka kuuluvad ka kõik

üheinimese- või muud väikefirmad, isegi siis, kui nende

omanik (juhataja) firmast töötasu ei saa või ettevõte

aktiivselt ei tegutsegi.

Samuti ei saa end töötuks registreerida füüsilisest

isikust ettevõtjad (FIE-d).

Firmade juhatuse liikmed ja FIE-d loeb seadus tööga

hõivatud isikuteks ka siis, kui nad oma firmast

tulu ei saa.

Haige kassa hakkab

tasuma ihtüoosihaigete

kreemide eest

Aprilli algul kuulutas president välja ka ravikindlustuse

seaduse muudatuse, millega pärast aastatepikkust

tähelepanu juhtimist lülitatakse kalasoomustõbe

põdevate inimeste jaoks eluliselt vajalikud baaskreemid

ravimisoodustusega toodete nimekirja.

Seni pidid seda harvaesinevat pärilikku haigust

põdevad inimesed kreemid täishinna eest ise ostma,

sest kuna kreemid ei sisalda raviaineid, ei saanud haigekassa

nende hinda tehnilistel põhjustel hüvitada.

Ihtüoos on eluaegne nahahaigus, mille korral on

naha sarvkihi rakkude uuenemine kiirenenud või

nende irdumine aeglustunud ning kuna seda ravida

ei saa, siis ongi neil inimestel vaid üks võimalus oma

olukorda leevendada – vaja on nahka rohke kreemiga

regulaarselt võida. Apteegist ostetavaid kreeme ja

salve kulub kuus mitu kilo ja see läheb maksma vähemalt

sada eurot. Ihtüoosiga lapsi on Eestis praegu 14

ja täiskasvanuid paarkümmend.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond korraldas

esimese ihtüoosihaigete laste toetamise kampaania

juba 2007. aastal. Järgneva kahe aasta jooksul

on annetuste varal toetatud kõiki lapseeas kalasoomustõve

põdejaid 64 euroga kuus. Samal ajal on

fond püüdnud veenda riiki kreemide rahastamist üle

võtma, sest haigete jaoks on need sama tähtsad kui

ravimid. Lastefond teatas tänavu jaanuaris, et jätkab

kreemiostu toetamist veel selle aasta lõpuni.

Oleme ka „Puutepunkti” saadetes ihtüoosihaigete

muresid aastate jooksul korduvalt avalikkuse ette

toonud, viimati mullu sügisel viieaastase Raini näitel.

Õnneks pääses lõpuks võidule mõistus: Eesti

Naha- ja Suguhaiguste Arstide Seltsi ja puuetega inimeste

organisatsioonide nõudmisel ning riigikogu

sotsiaalkomisjoni toel viidi ravikindlustuse seadusse

sisse muudatus, mille tulemusena arvab haigekassa

nüüd kreemid soodustusega toodete nimekirja. See

toimub kohe, kui haigekassa kooskõlastab tootjate

esindajatega täpsed nimekirja lülitatavad kreemid.

Aitäh kõigile, kes sellele kaasa aitasid!

Puutepunktide toimetus

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Omastehooldajatest kaks kolmandikku olid tööealised.

Aprill 2014


6 Elu lugu

7

Eestis jäetakse inimesed taastuseta, et raha säästa.

Mujal neid aga just raha säästmiseks taastatakse.

Olete 50-aastane ning üles kasvatanud tubli ja tööka tütre, kes töötab

meditsiiniõena haigla neurokirurgiaosakonnas. Siis aga juhtub midagi

ootamatut ja ta lamab koomas sama haigla intensiivravipalatis.

Siit edasi olete omaksehooldaja. Vastust küsimusele, mis saab edasi, ei ole.

Nii algas Olga Lopatina ja Irina Kuprijanova lugu Puutepunktide ajakirja

13. numbris detsembris 2012.

Ligi aasta oli Olga oma murega

üksi nagu pimedas kotis. Annetuste

toel otsustas ta aga söösta

teadmata lõpuga võitlusse

üleöö invaliidistunud tütre eluõiguse

eest. Heiko Kruusi

Kui palju

kaotab oma

pensionis

omaksehooldaja?

Millest

räägivad

võrdsete

võimaluste

reeglid?

Kas riik on

alustanud

kaasamist

õigest

otsast?

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Detsember 2012

Ema, kallis, kas

sa kunagi veel

vastad mulle...?

Nr 13

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Kas rehateenuse andmisest võib keelduda, sest limiit on läbi?

Mis on kirjas standardreeglite lisas nähtamatute puuete kohta?

Kas ujulates on olemas riietusruumid tugiisikuga klientidele?

Selle loo tegelaste jaoks sai tragöödia

alguse juba poolteist

aastat varem. 28-aastane Ira oli

paar aastat tagasi teist korda abiellunud.

Kuigi peres oli juba üks laps, Ira

tütar esimesest abielust, soovis paar

saada ühiseid lapsi. Kuna loomulikul

viisil see ei õnnestunud, otsustati

kasutada kehavälist viljastamist,

sest milleks siis ikka sellega lõputult

oodata.

Hormoonravi ajal tekkisid Irinal

aga tüsistused – iiveldushood, valud

ja tugev paistetus, nädalaga kasvas

naise kaal 56 kilolt 67-ni. Ira pöördus

haiglasse, ent uuringutega kõrvalekaldeid

ei leitud ning tal soovitati

lihtsalt hoolikamalt toitumist jälgida.

Kodus halvenes Ira tervis veelgi

ning veel sama päeva hilisõhtul

tekkis tal lämbumine, millele järgnes

kliiniline surm. Hiljem selgus, et

Foto: Heiko Kruusi

õnnetuse oli põhjustanud hingetorus

olnud väike tsüst, mille olemasolu

võinukski jääda teadmata, kui

see poleks naist üle keha haaranud

tugevate tursete tõttu samuti vedelikuga

täitunud, üles paistetanud ja

hingamisteed sulgenud.

Kiirabi saabus imeruttu. Naine

viidi kärmelt intensiivravisse, kuid

hapnikuta oldud minutid olid ta

aju juba kahjustada jõudnud. Poolteist

kuud hiljem diagnoositi Iral

püsiv vegetatiivne seisund. Ta saadeti

koju, kuna haiglas polnud temaga

enam midagi peale hakata. „Hea

söök ja korralik hooldus on nüüd

kõik, mida see inimene vajab,” ütlesid

arstid Olgale teele kaasa, kui

ta tütre tardunud ja peaaegu elutu

keha haiglast koju viis.

Nagu vette visatud

Esimesi kuid tütre hooldajana

meenutab Olga kui hirmutavat unenägu.

Tehnikavaldkonnas töötanud

Olga polnud elus kordagi isegi

pealt näinud, kuidas pesta või riietada

teadvuseta lamajat haiget. Ta

ei teadnud, kuidas puhastada tema

hingamisteid või teda maosondi

kaudu sööta.

Tal polnud ka aimugi, kelle käest

häda korral abi küsida. Või missugust

tuge pakub taolises seisundis

inimesele riiklik sotsiaalhoolekanne.

Perearst oli resoluutne ja soovitas

Olgal teda oma muredega enam

mitte tülitada. Kui Olga seda siiski

tegi, palus perearst leida sellisele

patsiendile mõni teine arst. Irina

abikaasa poetas lauanurgale

500-eurose ja kadus nelja tuule suunas.

Pisut tõi aeg siiski selgitust – Olgal

õnnestus leida internetist teiste vegetatiivses

seisundis inimesi hooldavate

perede kontakte ning neilt saadud

näpunäidete ning omaenese katse ja

eksituse meetodil õpitu varal esialgsest

abitusest ja peataolekust üle saada.

Olude sunnil sai Olgast sammhaaval

tütre põetaja, füsioterapeut,

logopeed, tugiisik ja isiklik abistaja.

Vallavalitsus kirjutas Olgale välja 25

eurot hooldajatoetust, mille eest oli

tema tööaeg nüüd 24 tundi ööpäevas

ja 365 päeva aastas.

Olgal õnnestus Irale õnnetusjärgse

pooleteise aasta jooksul isegi paar

lühemat taastusravikuuri organiseerida.

Kahjuks sai ta haigekassa

80 protsendi ulatuses tasustatavast

taastusravist teada alles siis, kui tütre

ajukahjustuse tekkimisest oli juba

nii palju aega möödas, et 10 päevast

pikemaid taastuskuure haigekassa

talle enam ei võimaldanud.

Annetuste toel võõrsile

Pärast „Puutepunkti” saadet üleeelmise

aasta detsembris tärkas aga

Olga ja Ira elus uus lootus. Mõned

Ira kooliõed ja endised töökaaslased

olid juhtunud saadet nägema ja nähtu

vapustas neid. Nende mälestustes

oli Ira olnud alati optimistlik, päikeseline

ja toimekas kaaslane. See,

mida nad nüüd teleriekraanilt nägid,

tundus kui õudusunenägu. Et sõbranna

seisu parandada, korraldati

kibekähku omade seas ja sotsiaalmeedias

korjandus ning Ira raviku-

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Vaid iga kolmas tööealine hooldajatoetuse saaja käis palgatööl. Aprill 2014


8 Elu lugu

9

lude katteks kogunes mõne kuuga

ligi 50 000 eurot.

„Esialgu üritasin Iraga ravil käia

Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsiooni

keskuses. Seal on väga tubli

füsioterapeut, kes tegi Iraga head

tööd. Aga muidugi ei aita nii raskes

seisundis haiget kuigi palju, kui teha

talle aastas 10 pooletunnist füsioteraapiaseanssi,

mida võimaldab haigekassa,”

räägib Olga. „Proovisin siis

10-päevast haigekassa osaliselt tasustatud

taastusravikuuri tõhusamaks

muuta ise ostetud teraapiatega. Ostsin

ka ravipäevi juurde. See kõik tuleb

üsna kulukas, sest täiskasvanud patsiendile

ei näe haigekassa ette hooldajat

ja kui temaga haiglasse kaasa

minna, tuleb enda haiglas viibimise

kulud lisaks Ira ravile kinni maksta.

Üksinda aga ju sellist liikumatut ja

mittesuhtlevat patsienti ravile saata

pole võimalik,” kirjeldab ta.

Viimane ja otsustav šokk

Kuid kõige suuremaks mureks sai

Haapsalus Ira ravimisel siiski see, et

seal on väga pikad järjekorrad. „Ka

oma raha eest pole keskusse eriti

lihtne taastusravile pääseda,” tõdeb

Olga.

Ent siis muutis üks ootamatu

sündmus Olga-Ira käekäiku pöördeliselt.

Ira oli parasjagu taastuskuuril

Haapsalus, kui tal kukkus ootamatult

välja läbi kõhunaha makku paigaldatud

gastrostoom, mille kaudu

Olga teda toitis. See oli vaja nüüd

uuega asendada. Paraku selgus, et

sealne rehabilitatsioonikeskus on

spetsialiseerunud puhtalt taastusravi

teenuste pakkumisele ja uue

maosondi paigaldamiseks tuli Ira

viia kiirabiga Tallinna.

Aga asjad ei laabunud ka Tallinnas,

sest erakorralise meditsiini osakonnas

polnud käepärast Irale sobivat

gastrostoomi. „Istusin ukse taga

ja kuulasin: vegetatiivses seisundis,

peaaegu reageerimisvõimetu Ira

kisendab nii metsikult, lausa looma

kombel! Kui ta viimaks protseduuride

toast välja toodi, oli ta üleni

punane ja ainult tõmbles veel. Tagasiteel

Haapsallu õde seletas mulle:

ärge imestage, Iral on nüüd veidi

teistmoodi toru makku pandud, sest

õiget maosondi polnud ja talle paigaldati

selle asemel uriinikateeter.

See kõlbab söötmiseks sama hästi,

aga kuna ta ei tahtnud kõhuaugus

hästi paigal püsida, siis õmmeldi

toru Irale kõhunaha külge.”

„Aga miks ta seal niimoodi röökis,

kas talle valuvaigistav süst ikka tehti?”

küsis jahmunud ema. „Ei noh,”

oli õde vastanud, „ta on ju teadvuseta,

aga pärast, jah, kui kõik oli valmis,

tehti küll süst ka,” on Olga siiamaani

tookordsetest sündmustest

vapustatud.

Meid pole kellelegi vaja

„Ira värises kogu öö palavikus, nii

et voodi rappus. Ja milleks üldse oli

vaja talle seda toru kõhunaha külge

õmmelda, kui need niidikesed kaovad

ju kümmekonna päeva jooksul

nagunii iseenesest ära?!” imestab

Olga siiani.

Veel mitu nädalat vaevasid Irat

oksendushood ja palavik. Talle paigaldati

taas uus maosond, aga enam

polnud sellestki abi. Aina ja aina sõidutas

Olga tütart haigla vastuvõtutuppa,

aga mures ema ei suutnud

tohtreid veenda, et ka Ira-taoline inimene

vajab arstiabi. Kord soovitati

Olgal vastuvõtu järjekorras oodates

ise tütrele tilguti panna, enamasti

saadeti ta aga lihtsalt koju tagasi.

„Alati öeldi, et no aga ... ta on ju „selline”!

Pakkusin välja, et äkki tal on

juhtunud midagi sapipõiega, võibolla

peaks talle mõne uuringu tegema.

Aga milleks, vastati, temasugusele!

Pressisin visalt peale, läksin

kohati isegi ebaviisakaks, nõudsin ja

pahandasin. Tehti viimaks siis uuring

ja tuligi välja, et tal oli tekkinud sapipõiepõletik,”

meenutab Olga teist

suuremat kriisi tütre haigusloos.

Olgat haaras õud ja paanika. Ta

tundis, et on oma hirmude küüsis

täiesti üksi. Ta oligi üksi. Mida ta

hakkab peale siis, kui Ira tervis veelgi

halveneb? Kui tekib näiteks mõni

eluohtlik seisund?

„See oli hetk, kui tegin otsuse, et

meil tuleb Ira ravimiseks Eestist ära

minna. Sest siin ei olnud meil enam

mingisugustki lootust,” lausub Olga.

Anne Lill

Tuleb otsida õnne laiast ilmast

Tegelikult oli

Olga juba varem

välismaale

taastusravile

mineku peale

mõelnud, ent

need olid

olnud pigem

uitmõtted.

Möödunud

aasta varasuvel

istus ta aga

lõplikult

murtuna arvuti

taha kindla

teadmisega:

enne ta püsti

ei tõuse, kui on

leitud koht,

kuhu tütrega

ravile minna.

Kui kodus Eestis oli Olgale hakanud tunduma, et ei teda ega Irat pole sellisel kujul enam kellelegi vaja, siis

Kataloonias sai ta kiiresti tagasi usu olevikku ja tulevikku. Peeter Tungal

Hispaanias Barcelona külje all

Badalonas asuva rehabilitatsioonihaigla

Guttmanni instituudi kodulehele

sattus Olga üsna juhuslikult.

Ent sealt leitud info äratas temas

huvi. Samast leidis ta ühe Vene

päritolu, autoavarii tagajärjel raske

ajukahjustuse saanud ja parasjagu

sealsamas haiglas taastuskuuril viibinud

noormehe ema kontaktid.

Juba pärast põgusat jutuajamist

tolle emaga tegi Olga otsuse sõita

Iraga Badalonasse. Paari napi nädala

pärast, vahetult pärast jaanipäeva

pakitigi asjad.

Halvatuga lendama

Lennukis oli Olgale abiks ühest

Eesti haigete transpordiga tegelevast

ettevõttest tellitud meedikust saatja.

Ira istus lennukis toolis nagu teised

reisijad ja lend Barcelonasse ümberistumisega

Amsterdamis sujus ainsagi

tõrketa.

Lennujaamades on kõikjal mõeldud

ratastoolis ning lamajate eriistmelises

kärus liikuvatele inimestele

– seda nõuavad lausa euroreeglid,

mille järgi on transpordifirmad

kohustatud tagama kõikidele reisijatele,

sõltumata nende puuetest või

erivajadustest, võrdsed liikumisvõimalused.

Kui erivajadustega lennureisija

saabumisest kaks ööpäeva

ette teada anda, on tagatud professionaalne

abi lennukisse sisenemisel,

sealt väljumisel jne.

Kuid see polnud tavaline lend,

vaid õhusõit teadmatusse. Olga räägib,

et ta oli nagu sütel. Mida peale

hakata, kui Hispaanias kordub

sama, mida Eestis juba talumatult

palju oldi kogetud: meditsiinitöötajate

tülpinud pilgud, etteheited:

mida te „sellisega” siia tulete?! Nüüd

lisaks keeleprobleem, sest Olga ei

osanud üldse hispaania keelt.

Mis meid ees ootab?

„Närveerisin kohutavalt, olin nii

ära hirmutatud, pealaest jalatallani

mahasurutud, madalam kui muru.

Kujutasin juba vaimusilmas ette kõiki

õudusi: ootame Iraga kuskil koridorinurgas

ning keegi ei tule ligigi,”

meenutab Olga.

„See, mis tegelikult ees ootas, oli

aga 180 kraadi vastupidine. Guttmanni

kohale jõudnud, saime kohe

suure tähelepanu osaliseks. Inimesi

muudkui tuli, kõik toimetasid ja

tegid midagi, meiega suheldi küll

inglise keeles, küll žestidega, vajadusel

püüti leida keegi, kes vene keelt

telefoni teel tõlgiks. Ma olin sellest

kõigest suures hämmingus, vahepeal

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Ennetähtaegset vanaduspensioni sai 105 omaksehooldajat.

Aprill 2014


10 Elu lugu

11

ajas lausa nutma, see oli minu jaoks

midagi täiesti harjumatut ja uut,” kirjeldab

Olga oma esimesi muljeid.

Irale tehti kohe magnetresonantstomograafia

(MRT aju-uuring),

vereproovid ja juba samal päeval

(!) algas taastusravi. „Kohe esimesest

päevast peale määrati meile viis

tundi teraapiat päevas,” räägib Olga.

„Kui mõned tunnised teraapiaseansid

välja arvata, kestsid taastusprotseduurid

tavaliselt pool tundi, nii et

päevad olid väga tihedad – aina kulgesime

ühelt protseduurilt teisele.

Kogu haigla oli nagu mesitaru, seal

tegeldi päevast päeva sadade inimestega,”

räägib Olga.

Uus algus

„Muidugi oli selline koormus

lamama harjunud Irale alguses liiga

raske ja ta isegi nuttis päeva teise

poole teraapiates. Aga tasapisi tuli

harjumus ning kõik hakkas sujuma,”

kirjeldab Olga.

Haiglaelu laabus hästi ka väljaspool

taastusprotseduure. Aina ja

aina hämmastas Olgat personali

abivalmidus ja tähelepanelikkus.

Kui oli vaja Irat kärust välja või sinna

tagasi tõsta, ilmus alati lähedalt

keegi, kes aitas. „Töötajate hulgas on

palju mehi ja seda, et keegi möödaminnes

ei aita, seal lihtsalt ei saagi

juhtuda,” kiidab ta. „Selge, et lamaja

eest hoolitsemiseks läheb vaja mitmesuguseid

hügieenitarbeid, neidki

võis igal hetkel küsida ja kui midagi

parasjagu niisama anda ei saadud,

anti lahkesti nõu, kust neid osta.”

Teiste patsientide toetus oli Olgale

alguses samuti üllatuseks. Kuivõrd

haiged ja nende pereliikmetest saatjad

on taastusel pikka aega, tuntakse

seal üksteist ning elatakse kaasa üksteise

õnnestumistele ja muredele.

„Meil Eestis ju ei ole see kombeks, et

üksteise vastu tuntakse huvi, pigem

hoiab igaüks omaette, ning ma olin

väga üllatunud, kui täiesti võõras

inimene astus ligi ja rõõmustas siiralt,

et näe, Ira on täna hoopis virgem!

Ja kui Ira sai näiteks pedaaltrenažööril

väntamisega esimest korda

iseseisvalt hakkama, olime osakonnas

justkui päevakangelased, keda

kõik siiralt õnnitlemas käisid!”

Dr Hatice Kumru:

Taastamine on võitlus

elukvaliteedi eest

Kohe Guttmanni instituuti saabumise järel määrati Ira taastusprogrammi

juhiks taastusarst Hatice Kumru, kellega Olgal õnnestus suureks

üllatuseks suhelda oma emakeeles.

Dr Kumru on päritolult türklanna, kes Moskva ülikoolis arstiks õppides

tutvus Katalooniast pärit noormehega, kellest hiljem sai ta abikaasa.

Nüüdseks on ta Hispaanias elanud juba 12 aastat ja tema vene keele

oskust hoiavad virgena muuhulgas aeg-ajalt Venemaalt ja Ida-Euroopast

Guttmanni rehabilitatsioonihaiglasse taastusravile saabuvad patsiendid.

Küsimusele, kas vene keelt kõnelev taastusarst võiks olla ka üks magneteid,

mis Vene päritolu patsiente nende haiglasse kohale meelitab, vastab

dr Kumru kindlalt ei. „Muidugi on hea, kui saan patsiendi lähedastega

rääkida nende emakeeles, aga minu vene keele oskus pole kindlasti

põhjus, miks patsiendid siia taastusravile tulevad. Meil on iga keele jaoks

olemas tõlgid ning keeleoskamatuse taha ei jää siin midagi. Iragi käib

mitmes teraapias tõlgi saatel, sest väga tähtis on, et patsient mõistaks täpselt

terapeudi korraldusi. Aga ravile tullakse siiski sellepärast, et siin töötavad

kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid ja meie töö tulemused räägivad

ise enda eest,” selgitab ta.

„Kui Irina saabus, oli tal juba välja kujunenud püsiv ajukahjustus. Tal oli

kõrgendatud tundlikkus kõikvõimalikele välistele ärritajatele, mis tähendas,

et ta võpatas ja lausa hüppas iga väiksegi asja peale. Tal olid probleemid

neelamisega ja ta reageeris ümbrusele väga vähe. Temalt oli peaaegu võimatu

tagasisidet saada,” kirjeldab dr Kumru Ira olukorda ravile saabudes.

„Millised on meie võimalused sellises seisundis patsiente aidata? Me

üritame töötada sellega, mis on säilinud. Püüame stimuleerida alles jäänud

ajustruktuure ravimitega, et suurendada ajukahjustusega inimeste

vastust ümbritsevale. Me püüame füsioteraapiaga toetada patsientide

füüsilist seisundit, et vereringe püsiks töökorras, liigesed ei jäigastuks ja

tervis ei halveneks. Me parandame nende neelamisfunktsiooni, et nad

saaksid hakata suu kaudu sööma. See tähendab võitlust nende inimeste

elukvaliteedi paranemise eest,” selgitab ta taastusmeeskonna töö sisu.

„Irina on siinse taastusravi tulemusena hakanud rohkem ümbritsevale

reageerima, ta ei ole enam nii jäik, ei ehmu iga ärritaja peale, ta suudab

juba üsna hästi neelata. Muidugi on selliste haigete juures tähtis, et taastusravi

ei katkeks. Kui kõik pooleli jääb, võib nende seisund halveneda

väga kiiresti, juba mõne kuuga. See tähendab kogu seni tehtud töö raiskuminekut.

Lisaks kipuvad sellises seisundis tekkima komplikatsioonid,

põletikud ja halvemal juhul võivad need inimesed abita jäädes isegi surra.”

Iseseisev elu sõbralikus

Badalona linnakeses

Esialgse kava järgi

plaanis Olga jääda

Iraga Guttmanni

rehabilitatsioonihaiglasse

kaheks kuuks.

Ent juba esimesel kohtumisel

Olgaga laitis

Ira taastusarst Hatice

Kumru selle mõtte maha.

Taastamist tuleb kindlasti

jätkata, kui soovitakse

saada tulemusi.

„Nii lühike taastuskuur ei kanna

vilja, see oleks lihtsalt teie aja ja raha

raiskamine,” ütles ta Olgale kohe esimesel

päeval.

Selleks, et ajukahjustusega inimest

veidigi elule tagasi tuua, on

vaja teha kestvat ja sihipärast tööd.

Hispaanias näiteks tulevad Ira seisundis

patsiendid otse aktiivravihaiglast

taastusravile keskmiselt

viieks-kuueks kuuks. Ira olukord oli

aga veel keerulisem, kuna tema kõige

magusam taastusaeg oli ju tuulde

lennanud, sest ta oli haiglast koju

saadetud kui lootuseta patsient,

justkui passiivsele eutanaasiale määratu.

Ja pikka aega ei saanud ta üldse

taastusravi.

Seega läkski nii, et pärast kahekuust

viibimist rehabilitatsioonihaigla

statsionaarses osakonnas

kolisid Olga ja Ira kulude vähendamiseks

samas linnakeses leitud üürikorterisse

ja Ira taastusravi jätkus

ambulatoorselt.

Olgale oli see muidugi taas uus

väljakutse, sest nüüd polnud enam

abistavat meditsiinipersonali

ööpäev läbi kõrval ning absoluutselt

kõigega, ka võimalike hädaolukordadega,

tuli ise hakkama saada.

Seda lisaks võõras keele- ja kultuurikeskkonnas.

Mil moel suure rataskäruga

igal hommikul liinibussi

peale saada, et ravile sõita? Kuidas

tasuda kommunaalmakseid? Kelle

järelevalve alla jätta Ira, kui tuleb

poodi toidu ja apteeki hügieenitarvete

järele minna?

Peeter Tungal, Tiina Kangro

Toetav kogukond

Ja kohe kostitas saatus Olgat veel

ühe, taas positiivse šokiga. Ka linnakeskkonnas

kordus sama: kõik inimesed

olid abivalmid, kõikjal naeratati

lahkelt ja isegi võhivõõrad ulatasid

abikäe. Ning mitte üksnes Olga

küsimise peale, vaid lihtsalt niisama,

iseenesest mõistetavalt. „Kord

kui talvel mererannas jalutasime,

hakkas äkitselt vihma kallama ja me

ei olnud sellega arvestanud. Kohe

tuli lähedalt üks naine ja andis meile

oma vihmavarju. Lihtsalt niisama.

Ütles, et ta võib märjaks ka saada

ning et tal on hea meel, kui meie

kuivaks jääme,” meenutab Olga viimase

poole aastaga kogetud uskumatuid

lugusid.

„Kui ootad peatuses bussi, avab

juht keskmise ukse ja sõidab välja

paneel, mis moodustab kaldtee,

mida mööda käruga bussi siseneda.

Kohe samas on koht, kuhu käru

mugavalt sättida,” kirjeldab ta Hispaania

tavaelu.

Igal hommikul ravile

Esialgu käis Ira taastust saamas

viiel päeval nädalas – hommikul

üheksast õhtul kella viieni välja.

Tasapisi, nii nagu kasvasid Olga

enda oskused, vähendati protseduuride

hulka ning mõned kuud hiljem

jätkati juba kolme ravipäevaga nädalas

iga kord kolm tundi teraapiat

korraga. Ülejäänud ajal tegeles Olga

Iraga jõudumööda ise.

Kokkuvõttes õnnestus Olgal Ira

taastuskuuri Badalonas pikendada

märtsi lõpuni. „Meile koostati

taastusplaan tavaliselt kuuks ajaks

ette, aga muidugi jälgiti Ira seisundit

väga hoolikalt ja kui tekkis vajadus,

siis tehti plaan kohe ringi, näiteks

asendati mõni teraapiaseanss

teisega. Iga teraapia dokumenteeriti

ja kogu aeg võrreldi, mis on läinud

paremaks, mis annab paremaid

tulemusi, mis ei anna nähtavaid

tulemusi jne.”

Kui helistasime Olgale mõni kuu

pärast Badalonasse minekut, saime

juba tema häälest aru, et tal on

häid uudiseid. „Muidugi, Ira ei laula

ega tantsi veel, aga ta on tagasi! Ja

mina olen saanud lahti mind Eestis

lakkamatult painanud hirmudest.

Ma suudan jälle märgata elu meie

ümber, lühidalt öeldes tunnen end

taas inimesena! Ja ma näen, et seda

Aprill 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Hooldajatoetuse saajatest 1160 olid ka ise töövõimetuspensionärid.

Aprill 2014


12 Elu lugu

13

suudab Iragi,” kinnitas Olga rõõmsalt

meie küsimuse peale, kuidas neil

võõrsil läheb.

Sa pole üksi

„Kõik kodus kimbutanud tervisehädad

on unustatud,” kinnitas Olga.

Poolnaljaga rääkis ta uue loo gastrostoomist:

„Kui oli käes aeg taas

gastrostoom uue vastu vahetada,

tehti see siinsamas lihtsalt igasuguste

probleemideta ära. Kõik on

rahulik, mina olen rahulik ja Iragi

on rahulik. Kui kolisime haiglast

korterisse, anti meile kaasa telefoninumbrid

ja öeldi: olgu öösel või päeval,

palun helistage! Ükskõik, mis

mure teil on, ärge peljake, me ei jäta

teid hätta! Hoidku jumal, aga meil

ei olegi tekkinud kordagi vajadust

seda abipakkumist kasutada. Aga

see on ääretult tähtis, kui tunned, et

sul on seljatagune – sa pole üksi. Sul

on kindlus, et sind aidatakse. Sest

kui oled pidevas stressis ja mõtled

kogu aeg sellele, mis kõik võib juhtuda,

siis juhtuvadki kõikvõimalikud

äpardused.”

Pärast üheksa kuud kestnud taastusravi

Badalonas on Ira määratult

edenenud. Tema neelamisfunktsioon

on juba sedavõrd hea, et tegelikult

on ta võimeline kogu söögi

sööma suu kaudu. Gastrostoom

on tal siiski alles, aga seda on tarvis

põhiliselt vedelike manustamiseks.

„Suu kaudu joomine läheb lihtsalt

väga aeglaselt, aga meil on kogu aeg

selline tempo peal, et mul pole aega

teda suu kaudu tilgakeste kaupa joota,”

naeris Olga.

„Kuid kõige suurem edasiminek

on muidugi see, et ta reageerib, s.t

suhtleb meiega. Ta üritab isegi rääkida,

mis sest, et häälikute hääldamisega

veel hakkama ei saa. Ta

proovib käsi ja jalgu liigutada ning

pöörab pead palve peale vasakule

või paremale. Ja kui tal see välja

tuleb, siis ta naeratab ja kohe on

näha, kui suurt rõõmu ta ise oma

hakkamasaamisest tunneb,” oli Olga

rõõmus ja uhke.

„Võib-olla arvab keegi, et need on

pisiasjad, aga meie jaoks on need

väga suured saavutused. Meil on

siht silme ees,” ütles ta.

Osteopaat:

organism

peab hakkama

ise ennast

taastama

Vadim Matvejev on

osteopaat, kes käib peale

rehabilitatsioonihaiglas

toimuva ravi

igal nädalal kolm korda

Olga ja Ira juures

kodus Iraga töötamas.

Ta tuleb massaažilauaga,

riietub ümber

ja töötab Iraga kaks,

vahel isegi kaks ja pool

tundi korraga. Seansi

maksumus on 40 eurot.

Vadim Matvejev on venelane,

pärit Siberist, osteopaadiks õppinud

aga Ameerikas Nebraska ülikoolis.

Paar aastat tagasi kutsus

endine õpingukaaslane teda tööle

Katalooniasse, kus ta nüüd töötabki

litsentseeritud terapeudina ühes

ravimassaažikabinetis. „Tegelen

põhiliselt vistseraalse ehk siseelundeid

mõjutava massaažiga, mida

olengi aastaid õppinud. Lisaks klassikalise

osteopaatiga, nii palju kui

jaksu ja aega jääb,” tutvustas Matvejev

end „Puutepunkti” meeskonnale.

Ta lisas, et osteopaatia on üks

manuaalteraapia vorme, kuid osteopaat

ei ravi üksikuid haigussümptomeid,

vaid üritab mõjutada keha tervikuna.

Selle eesmärgiks on virgutada

organismi nii, et see hakkaks tekkinud

kahjustusi ise taastama.

Ira kohta andis Vadim Matvejev

järgmise hinnangu: „Kui oleksin

saanud Irinaga tööd alustada

kohe pärast tema intensiivravist väljumist,

siis päris kindlasti ta praegu

juba istuks ja suudaks iseseisvalt

süüa. Aga mis oli, see oli, seda ju

muuta ei saa, ning ka nüüd on meil

siiski veel aega, sest sihipärase taastusraviga

saab seisundit mõjutada

veel viie aasta jooksul pärast ajukahjustuse

tekkimist. Seega on Iral veel

mitu aastat tõhusat raviaega ees.

Selleks aga, et kahjustusest puutumata

aju osad, mis peaaegu alati

on ju olemas, võtaksid enda kanda

hävinud ajuosade funktsioonid, on

vaja aega ja väga sihipärast taastusravi.

Mõte ongi selles, et inimesel on

Hispaania taastusspetsialistidest

kiirgas

enesekindlust ja teotahet,

me ei kohanud ühtki tülpinud

nägu. Töötasu on neil

riigi keskmisest pisut kõrgem.

Tiina Kangro

oma organismi näol olemas võimas

aparaat, millel on tohutult

suur võime ennast taastada.

Kindlasti on sellistele haigetele

nagu Ira vaja ravi kõrval lähedaste

hoolt ja toetust. Iral on vedanud,

sest Olga armastus oma tütre

vastu on lihtsalt imetlusväärne.

Lähedased suhted ja ümbritsev

keskkond ongi tervenemise

juures väga tähtis tegur, mida ei

tohiks kuidagi alahinnata. Kui haige

näeb, et temast ei hoolita, siis ta

lülitab piltlikult öeldes end ise välja

ning parimgi tablett ega protseduur

ei saa teda siis enam aidata.”

Pikk ja intensiivne protseduur

väsitas Irat tugevasti ja kohati

tekitas ka ebamugavust, kuid

Olga arvates paistis tütre silmadest

arusaamine, et seda kõike

on vaja edaspidise nimel. Vadim

andis lootust, et poole aasta

pärast võiks Ira olla juba nähtavalt

iseseisvam. Praegu veel on aga

teadmata, kui kauaks jätkub Olgal

raha tütrega Hispaaniasse jääda.

Kuidas Guttmanni

rehabilitatsioonihaiglas

töötatakse?

„Puutepunkti” toimetus

käis veebruaris Guttmanni

instituudis, et vaadata,

kuidas seal ajukahjustuse

saanud patsientidega

töötatakse. Meid

huvitas, mida teevad

sealsed spetsialistid teisiti

kui Eesti omad.

Igapäevaselt Ira ja Olgaga töötavate

arstide ja terapeutide kõrval palusime

intervjuud mõnelt haiglajuhilt,

et kuulda, millise ettevalmistusega

on personal ja kuidas on asutuse töö

korraldatud. Meile andis intervjuu

ajuhaiguste osakonna juhataja asetäitja,

taastusarst Sara Laxe.

Teie juures ravil olevad patsiendid

ja nende pered on üldiselt

väga rahul. Milles seisneb selle

haigla taastusprogrammide edukuse

saladus?

Need ei ole küll saladused, aga

taastusravi edukuse tagavad hea

meeskonnatöö ja tihe side patsiendi

perega. Professionaalsed oskused

loomulikult samuti.

Millises ravifaasis saabuvad ajukahjustuse

üle elanud patsiendid

teie juurde?

Hispaanias on asjad korraldatud

nii, et rehabilitatsioonihaiglasse

saadetakse patsient siis, kui ta suudab

juba ise hingata ning ta seisund

on sel määral stabiilne, et ta ei vaja

enam intensiivravi. Esmaselt taastusravile

tulnud haiged jäävad siia

keskmiselt viieks-kuueks kuuks.

Enamasti jätkub taastusravi seejärel

ambulatoorselt. See tähendab,

et patsient ei ela enam haiglas, vaid

käib siin taastusplaani alusel.

Meil on väga intensiivseid ambulatoorse

taastusravi programme, kus

patsiendiga tegeletakse kella 9–17,

kuid ööseks ta läheb koju.

Kas statsionaarsele taastusele

järgneb alati ambulatoorne töö?

Üldiselt jah, sest ellu tagasitulek

käib samm-sammult. Kindlasti on

haiglast lahkumine patsiendi jaoks

suur väljakutse, sest haiglas on kõik

väga turvaline, õed käeulatuses. Ka

patsiendi pere tunneb end kindlalt,

sest teab, et kui midagi peaks

juhtuma, on professionaalid kohe

kohal. Kodus on kõik palju keerulisem.

Aga igasuguse rehabilitatsiooni

eesmärk ongi ju jõuda tagasi ühiskonda.

Et inimene suudaks jälle olla

perega, suhelda sõpradega, parimal

juhul naasta tööle. Aga ka sõprade-

Guttmanni instituudi eelis on see, et kompleks hõlmab ülikooli, teadusinstituuti,

kirurgiakliinikut ja taastushaiglat. Tiina Kangro

Aprill 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Kõrg- või kutsekoolis õppimisega oli seotud 170 hooldajatoetuse saajat.

Aprill 2014


14 Elu lugu

15

ga kohtuma, baari väikesele dringile

jne.

Eestis on taastusravi ja rehabilitatsioon

kaks omaette valdkonda,

mida rahastatakse eri rahakottidest

ning mida abivajaja käib saamas

eri asutustest. Kuidas teil on?

Hispaanias kuulub mõiste „rehabilitatsioon”

alla kogu töö, mida viga

saanud inimese elule tagasi toomiseks

tehakse. Meie haiglal on üsna

pikk töökogemus. Praegu kasutusel

olevates taastusprogrammides tugineme

11 000 patsiendi ravimise ajal

saadud kogemustele.

Kui patsient on saabunud, siis

millest te alustate?

Nagu kõigis teistes taastushaiglates

ja -keskustes algab taastusravi

patsiendi hindamisest. Sellesse kaasatakse

alati pereliikmed, sest neil

on väga tähtis roll. Mina arstina ei

pruugi teadvushäirega patsienti läbi

vaadates märgata reaktsioone, mida

pereliikmed on ehk tähele pannud.

Ning teine külg on see, et edaspidise

töö huvides on meil vaja selgeks saada,

kas haige pereliikmed on endale

täie selgusega teadvustanud, missuguses

seisundis nende lähedane on.

Sellistes olukordades on väga tähtis

perega kõik läbi rääkida. Selleks

kulub vahel väga palju aega, aga see

on meie töö tähtis osa.

Ma toon mõned näited. Ajukahjustuse

põhjuseks on sageli äkiliselt

toimunud sündmus, nagu liiklusõnnetus,

uppumine, lämbumine. Tihti

on kõik juhtunud nii kiiresti, et pereliikmed

pole ehmatuse või šoki tõttu

seda veel adekvaatselt teadvustanudki.

Isegi kui intensiivravihaigla arstid

on lähedastega juba rääkinud, ei saa

kunagi olla kindel, kas omaksed on

olnud võimelised neile antud teavet

tegelikult vastu võtma.

Kui perel on ootus, et taastusarstid

„võluvad” nüüd inimese kiiresti

endiseks, pole neist meile koostööpartnereid.

Selleks, et spetsialistidega

koostööd teha, on vaja, et pere

mõistaks taastusravi realistlikke eesmärke

ning ka lepiks nendega. Just

sellest punktist alates saame asuda

üheskoos tööd tegema.

Sara Laxe ütleb, et tema ja ta kolleegid tulevad iga päev tööle hea meelega

ning et patsiendid ja nende pered on personali jaoks justkui teine

perekond. Peeter Tungal

Kui realistlikke sihte suudate ajuhalvatusega

patsientide omas tele

anda?

Mõistagi sõltub haige tervenemine

mitmest faktorist: kahjustuse

ulatusest, organismi seisundist,

vanusest, tahtejõust ja veel paljust

muustki. Meie kõige tähtsam ülesanne

on iga juhtumi korral viia miinimumini

oht, et patsiendil kujuneb

välja pöördumatu puue. See on

lisaks patsiendi enda tulevikule oluline

selleks, et vähendada perekonna

kahjusid.

Näiteks kui tegu on raskes teadvusekaotuse

seisundis patsiendiga,

kes sõltub absoluutselt kõiges

hooldajatest, õpetame pereliikmeid

teda stimuleerima, hooldama, õigete

võtetega toitma jne. Selgitame

lähedastele, kuidas hoida ära kõikvõimalike

komplikatsioonide, näiteks

lamatiste tekkimist. Näitame,

kuidas tegutseda, kui haiget tabab

näiteks epilepsiahoog. Selliseid asju

juhtub väga sageli ja kui lähedased

on ette valmistamata, siis lähevad

nad endast välja, sest ei oska tundmatus

olukorras õigesti käituda. See

kõik muudab asjad hullemaks, peale

haige võivad nii tervise ja töövõime

kaotada ka pereliikmed.

Kas teil on perekondadega tegelemiseks

nii palju aega? Kas see

on teie tööülesannete osa?

Taastusarstidena ongi meie jaoks

patsiendi pere haige enda kõrval ka

ise abivajaja, justnagu teine patsient.

Sest väga suure tõenäosusega kannatavad

ühe pereliikmega juhtunud

õnnetuse tagajärjel teised pereliikmed

depressiooni käes. Neil võivad

tekkida ärevushood, sest lähedane

on raskes seisundis, rollid on muutunud.

Kui teadvusetu pereliige oli

veel näiteks pere põhiline rahateenija,

tekivad majandusmured jne.

Need kõik on väga tõsised küsimused,

mida me ei saa jätta tähelepanuta.

Meil on vaja, et pere oleks haige

taastamise juures meile abiks, ja selleks

peab pereliikmete vaimne tervis

säilima.

Kui patsient on hinnatud, kuidas

siis töö edasi läheb?

Kui rehabilitatsioonihaiglasse saabunud

patsient on hinnatud ja talle

on koostatud taastusplaan, hakkab

temaga tööle arstidest, tegevusterapeudist,

füsioterapeutidest, logopeedist,

psühholoogist ja neuropsühholoogist,

sageli ka muusikaterapeudist

koosnev meeskond.

Rehabilitatsioon on meeskonnatöö

ja kõik patsiendiga tegelevad spetsialistid

peavad astuma ühte jalga.

Kõigil, kes temaga töötavad, peab

olema täpselt teada, kuhu on seatud

eesmärgid, ja sama arusaam, millist

teed pidi nendeni jõuda.

Meeskonna koosolekud on vajalik

töölõik rehabilitatsioonihaigla töös ja

neid ühisarutelusid peame väga tihti.

Mida te omavahel arutate ja

kooskõlastate?

Kui mina arstina näiteks leian, et

patsient peaks kõneravitundides

hakkama saama ettevalmistust iseseisvalt

söömiseks, aga logopeed

teeb üksi oma tööd ning leiab, et selleks

on veel liiga vara ja logopeeditunnid

peaksid piirduma vaid lihtsamate

kõneharjutustega, siis mis juhtub?

Tulevad pereliikmed ja küsivad:

mis teil siin õige toimub? Kas

iga spetsialist ajab teil siin oma rida?

Mida siis meie nüüd tegema peame?

Neil keerulistel patsientidel, kes

meie juures ravi saavad, on alati palju

probleeme, aga me peame spetsialistide

ringis väga täpselt läbi arutama,

mis on hetkel need kõige olulisemad.

Kui me oleme selles kokku leppinud,

siis peame kogu tähelepanu ja energia

suunama just nende eesmärkide

saavutamisele. Alles seejärel võime

plaani võtta uued sihid.

Me peame omavahel pidevalt

suhtlema, sest iga terapeut näeb patsienti

oma töös veidi erinevast vaatenurgast

ning näiteks arst ei pruugi

märgata probleeme, mida näeb

füsioterapeut või mõni teine spetsialist.

Ajukahjustusega patsientidel

võib esineda käitumishäireid,

aga need avalduvad ainult kindlates

olukordades. Väga sageli vallanduvad

patsiendi käitumishäired tema

jaoks vaevarikaste ja ebameeldivate

tegevuste juures, näiteks kui ta peab

täitma raskeid ülesandeid, väntama

mõnd masinat jne. Sellisel juhul

võivad muidu igati vaiksed ja kenad

patsiendid teha hirmsat häält, terapeuti

lüüa või isegi hammustada.

Mina arstina ei pruugi midagi sellist

kunagi kogeda, sest mina istun

patsiendiga rahulikult kabinetis, me

ajame vaikselt ja rahumeelselt juttu

ja ärritumiseks ju põhjust pole.

Regulaarsed meeskonna koosolekud

on olulised, sest siis saame ühiselt

läbi arutada kõigi spetsialistide

kogetu ja kohendada töö eesmärke.

Olgale ja Irale olete suutnud siin

anda tagasi hingerahu ja lootuse,

kuigi ka pärast üheksa kuud kestnud

taastusravi on Ira endiselt

iseseisva toimetulekuvõimeta.

Eestis ei osatud neile seda pakkuda.

Kuidas te seda tegite?

Raskes seisundis patsientide ja

nende lähedaste lootuse ja motivatsiooni

säilitamine on meie töös väga

tähtis ülesanne. Ja taas, ainus võimalus

selleks on patsiendi enda ja tema

perekonnaga tihedalt suhelda: selgitada

ja julgustada. Võtmesõnaks on

tegelikult see, kuidas edastada halbu

uudiseid nii, et lootus jääks alles.

Mõned minu meedikutest tuttavad

ütlevad vahel, et mis mul viga,

mu töö rehabilitatsioonihaiglas pole

ju üldse keeruline, ma muudkui räägin

inimestega. Et see pole võrreldav

olukorraga, kus tuleb ravida kopsupõletikus

haiget, kelle seisund võib

muutuda tunniga eluohtlikuks. Tõepoolest,

meie patsientide juures ei

pruugi mitme päeva jooksul midagi

muutuda, aga me peame kogu aeg

toimuval kätt pulsil hoidma. Võib

tunduda, et me lihtsalt veeretame

siin lõbusasti tööpäevi õhtusse, aga

tegelikult on kaalukausil rehabilitatsiooni

tulemus. Meie töös loeb üksnes

tulemus: see, kas inimese elukvaliteet

paraneb. See on meie töö

mõõdik.

“halbade

uudistega

tegelemise

oskus on meie

töös kriitilise

tähtsusega.

Tänapäeval jäävad inimesed

pärast raskeid traumasid ellu, aga

ellujäämine ei ole veel elukvaliteet.

See on täiesti teine teema. Pärast sellist

raskete tagajärgedega traumat

on nii vigastada saanud inimene kui

ka tema pere silmitsi väga keerulise

ülesandega edasi elada.

Rehabilitatsioonist on saanudki

meditsiiniala, kus halbade uudistega

tegelemise oskus on kriitilise tähtsusega.

Kas neid oskusi õpetatakse tulevastele

arstidele ülikoolis?

Tegelikult oleme ise üsna rahulolematud,

sest kraadiõppes ei ole

meid halbade teadete edastamiseks

piisavalt hästi välja õpetatud. See

on miski, mida peame õppima oma

kogemustest. Ja see on tegelikult

suur väljakutse.

Rehabilitatsioon on töö- ja ressursimahukas

meditsiiniharu. Kuude

kaupa sadu taastusprotseduure,

arutelusid spetsialistide ringis,

jutuajamisi pereliikmetega. Kuid

Hispaanias leitakse, et riigil on siiski

mõistlik see kulu enda kanda võtta,

sest inimese abita jätmine läheb

kokkuvõttes veel rohkem maksma.

Kui patsient ei saa abi, võivad

tema lähedased haigestuda, langeda

depressiooni ning nende ravi

läheb omakorda kalliks maksma.

Rääkimata sellest, kui pereliikmed

oma vaimse tervise probleemide

või lähedase hooldamise tõttu peavad

hakkama haiguspäevi võtma või

töölt hoopis ära jääma. See kujuneb

riigile väga kulukaks. Ning kui ajukahjustusega

inimese pere on närviline

ja endast väljas, ei oska lähedase

terviseprobleemide korral midagi

peale hakata, siis on ju täiesti selge,

et ta hakkab iga pisiasjaga pöörduma

erakorralise meditsiini osakonda,

kui ta tegelikult ei peaks üldse

sinna minema – ning siis on see jälle

lisakulu riigile.

Kui hakata kalkuleerima rehabilitatsiooni

kulusust-tulusust, tuleb

ikkagi arvesse võtta ka kõik kaudsed

kulud, mitte üksnes patsiendi voodipäevad

ja taastusprotseduuride

maksumused. Elu on üks tervik.

Küsinud Tiina Kangro

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 2422 hooldajat olid täiesti kodused ja muu sissetuleku või rakenduseta. Aprill 2014


16

Elu lugu

17

Olga Lopatina: mulle õpetati siin normaalset elu!

Katalooniasse sõites häälestusin loomulikult

sellele, et Irat ootab ees tihe ja sisukas taastuskuur.

Läksime ju Guttmanni haiglasse otsima eeskätt seda,

millest kodus olles puudust tundsime: et oma ala

spetsialistid meiega tegeleksid.

Seepärast olin üpris üllatunud,

kui Ira raviarst dr Hatice Kumru

hakkas juba esimesel kohtumisel

rääkima meie mõlema, nii Ira kui

ka minu enda vaba aja sisustamisest

õhtuti pärast taastusprotseduuride

lõppu.

„Sõitke kindlasti mere äärde jalutama,

käige linnas, nautige siinseid

kauneid parke, olge inimeste seas,”

veenis ta mind, „meil toimuvad

õhtuti sageli kontserdid, minge ja

kuulake muusikat, lahutage meelt!”

Ta rõhutas, et olgu ajukahjustusega

inimene ükskõik kui raskes seisus,

ka tema peab osa saama tavalisest

normaalsest elust. Mis siis, et ta ei

ütle, et oi, kui ilus siin on, või et talle

meeldib see muusika! Tegelikult me

ju ei tea täpselt, kuidas või mil määral

teadvushäirega inimesed ümbritsevat

tajuvad, aga kindlasti nad

seda omal viisil tajuvad ning väliskeskkonnast

saadavatel impulssidel

on väga suur tervendav jõud.

Haigus pole takistus

Esimesed jalutuskäigud tegime

haigla ümbruses. Pelgasin esialgu

bussiga sõitmist, Eestis on see lamamiskärus

inimesele ju üsna võimatu.

Aga Badalonas käis kõik väga

lihtsalt. Bussijuht näeb, et peatuses

on erivajadustega sõitja, ühe nupuvajutusega

väljutab ta bussi põranda

all oleva kaldtee ning ole aga lahke:

lükka käru sisse ja sõit võib alata!

Ükski kaassõitja ei kõõrita, sest sellega

ollakse harjunud.

Kataloonias muide öeldakse väga

õigesti, et tegu pole mitte piiratud

võimalustega (ingl k disabled), vaid

kõrgenenud vajadustega (special

needs) inimestega. Ja sealses ühiskonnas

on loodud rohkesti võimalusi,

et ka nemad saaksid tunda end

võrdväärsete ühiskonnaliikmetena.

Käia poes, osaleda kultuurielus jne.

Badalona rannas on isegi seade,

mille abil mitte üksnes ratastoolis,

vaid ka lamamiskärus inimesed saavad

suplemas käia. Meil jäi kahjuks

see proovimata, sest esimestel kuudel

ei olnud Ira selleks veel küllalt

virge, aga hiljem polnud enam rannahooaeg.

Ira vaim avanes

Tasapisi muutusid retked pikemaks,

käisime sageli väljas koos teiste

taastusravil viibinud patsientide

ja nende saatjatega, sealhulgas paari

vene perekonnaga, seltsis ju ikka

segasem. Käisime loomaaias, akvaariumis,

näitustel ja invataksoga isegi

linnast väljas asuvaid vaatamisväärsusi

väisamas. Näiteks Badalonast

50 kilomeetri kaugusel mägedes

asuvat imekaunist Montserrati

kloostrit, mida maailmas tuntakse

kõige rohkem selle juures tegutseva

maailmakuulsa poistekoori järgi,

külastasime isegi mitu korda.

Mida nädal edasi, seda rohkem

hakkas Ira neist käikudest sõna

otseses mõttes osa võtma. Ta suutis

aina rohkem väljendada oma

tundeid – rõõmu, üllatust, kartust.

Minagi hakkasin aina sügavamalt

mõistma, miks dr Kumru meile nii

tungivalt soovitas isegi väga intensiivsel

raviperioodil mitte unustada

meelelahutust ja nautida igapäevaelu

värvilisemat poolt, nii palju kui

see vähegi võimalik. Annan ju endale

aru, et Ira ei saa päris endiseks

enam kunagi. Aga ühegi inimese elu

ei saa koosneda ainult voodis lamamisest

ja raviprotseduuridest. Nii

nagu ei saa ka kõige pühendunuma

omaksehooldaja elu sisuks olla vaid

valvekorrad haigevoodi kõrval ja

haige inimese teenindamine. Tajusin

ka ise, et minust sai Badalonas

kiiresti jälle seesama rõõmsameelne

inimene, kes ma olin olnud enne

õnnetust.

Kataloonlaste sõbralikkus on nähtus

omaette! Ei tea, kas selle põhjus

on päikeseline Vahemere kliima või

lõunamaa temperament, aga nende

elurõõm ja heatahtlikkus on võrratud.

Täiesti võõrad inimesed astusid

tänaval ligi, küsisid midagi, rääkisid.

Kui ütlesin neile, et ma ei räägi

hispaania keelt, hakkasid nad lihtsalt

kõvema häälega ja sõna kaupa

rääkima ning asi lõppes alati sellega,

et hakkasime mõlemad laginal

naerma ja viimaks saimegi üksteisest

aru.

Olga tunnistab,

et

kodus tütart

hooldades

kimbutas

teda pidevalt

hirm,

mis ei lasknud

isegi

öösel magada.

Hispaanias

asendus

see töise

rahuga.

Tiina Kangro

Me kõik vajame

aega iseenda jaoks

Aga dr Kumrul oli minu jaoks

varuks teisigi silmaringi avardavaid

näpunäiteid. Nii nagu Ira seisund

paranes, hakkas ta mind veenma, et

Irat on vaja aeg-ajalt omapäi koju jätta.

Et ta on täiskasvanud inimene,

mis sest, et ajuhaiguse tõttu

mähkmetes ja lamaja, see aga ei

tähenda veel, et ajuhaigus oleks

ta beebiks muutnud. Ülihoolitseva

ema lakkamatu kõrvalolek

väsitab teda ja ta vajab samuti

aega, et oma mõtetega üksi olla

ja hooldamisest puhata. „Kui ta

tervis on korras, laske tal vahetevahel

omaette olla, oma mõtteid

mõelda. Ja eks pisut vaba

aega kulub ju teile endalegi ära,”

seletas doktor mulle.

Tõepoolest, ma polnud pärast

Ira Mustamäe haiglast koju toomist

temast kunagi kauemaks

kui paariks minutiks eemaldunud.

Eks esialgu oligi tema seisund

väga raske, hingamisteid

tuli kogu aeg puhastada ja nii

raske haige järelevalveta jätmine

ei tule kõne allagi. Aga Badalonas

Ira tervenes ega vajanud

nüüd enam nii palju kõrvalabi.

Nüüd oli hiilivalt saanud põhiliseks

probleemiks mu enda sisemine

pidur, mis tuli vabaks lasta,

et ma usaldaksin teda oma

vaateväljast välja lasta.

Kergelt see aga ei tulnud. Esialgu

läksin lihtsalt teise tuppa ja

muidugi kuulatasin, kõrvad kikkis,

valmis vajadusel kohe appi

tormama. Seejärel usaldasin Ira

juba üksinda tuppa ööunele jätta

ja proovisin ise magada teises

toas. Järgmine samm oli kiire

käik kodulähedasse toidupoodi.

Tasapisi veendusin, et tunnikese-poolteist

saab Ira iseseisvalt

hakkama, ning enam ei pidanudki

ma mõnele aeganõudvamale

asjaajamisele teda lamamiskärus

lükates kaasa võtma.

Ja kas kujutate ette, missugune

õnnistus on pärast mitu

aastat kestnud ööpäevaringset

hooldusvalvekorda astuda tänavale,

üksinda, kaks kätt taskus,

ja tunda, et terve vaba maailm

on sinu päralt! Kas või siis sellekssamaks

tunniks-pooleteiseks…

Olga Lopatina

Kui palju

Hispaanias ravil

käik maksma läks?

Kahtlemata oli Ira taastusravi Guttmanni rehabilitatsioonihaiglas

väga kulukas, sest Eesti haigekassa

ravikindlustatute taastusravi välismaa

keskustes ei toeta ning kõik protseduurid tuleb

ravil viibijal enda kanda võtta.

Ira ravi muutis kalliks eeskätt suur maht.

Esimestel kuudel sai ta taastusprotseduure viie

täistunni ulatuses ning hiljem, üürikorterist

päevaraviosakonnas käies kolme täistunni ulatuses

päevas. See tähendas kuut kuni kaheksat

raviseanssi igal tööpäeval. Haiglas oleku kuudel

lisandusid Ira ja Olga majutus- ja toitlustuskulud

haigla hinnakirja järgi, hiljem korteriüür ning

majapidamis- ja söögikulud.

Huvitavaks läheb aga asi siis, kui võrrelda sealsete

üksikute taastusprotseduuride hindu Eesti

tasuliste taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuste

hindadega. Tuleb välja, et maailmaklassi haigla

hinnad Hispaanias on Eesti hindadega võrreldes

isegi veidi odavamad. Tõsi, need on enamvähem

võrreldavad küll haigekassa ja riikliku

rehateenuse hinnakirjades olevatega – kui Olga

oleks aga püüdnud osta Eestist samas mahus

tasulisi teenuseid, oleks Ira ravimine talle isegi

kallimaks kujunenud. Mis aga põhiline, Hispaanias

sai ta vajaliku hulga ravi kohe ega pidanud

järjekorras ootama nagu Eestis.

Võtame näite. Kolm täistundi taastusprotseduure

Guttmanni rehabilitatsioonihaigla

päevaraviosakonnas (sealhulgas füsioteraapiad,

kõneravi, tegevusteraapia, sensoorne stimulatsioon

jm) pluss nende juurde kuulunud pidev

taastusarsti konsultatsioon ja meeskonnatöö

läks Olgale maksma 90 eurot päevas. Enamik

teraapiaseansse oli pooletunnised ja kolme

tunni sisse mahtus kuus teraapiat, seega tuli

ühe teraapia hinnaks ligikaudu 15 eurot. Eestis

maksis Olga ise ostetud pooletunniste taastusteenuste

eest enamasti 25 eurot.

Eesti hindadega võrreldes tuli Badalonas odavamalt

kätte ka Ira kodune taastusravi. Näiteks

käis nende juures kodus osteopaat, kelle üks

visiit maksis 40 eurot. Kui Eestis pakub mitu erakliinikut

osteopaatiat hinnaga 40–50 eurot tund,

siis Badalonas Irat ravinud osteopaat töötas 40

euro eest patsiendiga isegi kuni 2,5 tundi.

Muidugi jäi Olga tütart Hispaanias ravides

ilma soodustustest, mida tal olnuks õigus saada

Eestis näiteks mähkmete, pesuvahendite, abivahendite

jms ostmiseks. Kodust eemal pidi ta kõik

selle soetama täishinna eest. Samas võib igast

Hispaania suuremast poest osta täiskasvanute

mähkmeid poole odavamalt kui Eestis. Otse loomulikult

jäi Iral võõrsil saamata talle seadusega

ette nähtud rehabilitatsiooniteenuse tasu ligi

2100 eurot aasta kohta, mille eest ta võinuks saada

samalaadi teenust kodumaal. Puutepunktid

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Aprillis 2013 jäid hooldajatoetused 15–66 euro vahele kuus.

Aprill 2014


18 Elu lugu

19

Tagasi Eestis:

kuidas jätkata

Ira taastamist?

Mis oli Hispaanias teisiti?

Oleme harjunud imetlema Põhjamaade külluslikke sotsiaalsüsteeme, kuid

Hispaania on riikliku rikkuse (SKT) poolest nendega võrreldes poole vaesem riik,

asudes Euroopa viimase kolmandiku hulgas. Millistel kaalutlustel panustatakse

seal inimeste taastusravisse määratult rohkem, kui seda Eestis tehakse?

31. märtsi hilisõhtul saabusid Olga ja Irina tagasi

koju. Tallinna lennujaama kogunes neid tervitama

hulk sõpru ja sugulasi. Üle mitme kuu kohtus Ira

jälle oma 11-aastase tütre Valeriaga. Endiselt ei saanud

Ira tütrekesele veel sõnagi lausuda, kuid tema

pilk rääkis kõikide ütlemata jäänud sõnade eest.

Ent taaskohtumise rõõmsale elevusele

järgnes kahjuks kohe järgmisel

päeval hallivõitu argipäev.

Ira taastusravijärjekord Haapsalu

neuroloogilise rehabilitatsiooni

keskuses oli vahepeal tühja läinud.

Mullu detsembris, kui Olgat

kaheksakuuse ootamise järel Iraga

ravile kutsuti, ei saanud nad minna,

ning nüüd taastusravi jätkamiseks

tuleb kogu asjaajamist nullist alustada:

taotleda perearstilt saatekiri

ja registreeruda taas ootele. Prognooside

järgi võiks 10-päevase taastuskuuri

kord kätte jõuda 7–8 kuu

pärast.

Ira rehabilitatsiooniplaan on

samuti aegunud ning selleks, et sotsiaalkindlustuse

kaudu talle aastaks

ette nähtud viis füsioteraapiat ära

kasutada, tuleb Olgal hakata taotlema

uue plaani koostamist. Seejärel

asuda otsima võimalust mõnes

rehaasutuses plaan ära teha, oodata

selle valmimist ja siis jahtida võimalust,

plaan näpus, oma füsioteraapiatunnid

kuskil kätte saada.

Siin on kõik raskem

„Aga meil ei pääse Ira lamamiskäruga

bussiga liikumagi, vähemalt

Vääna-Jõesuu kandist, kust meil teenuse

jaoks tuleb linna sõita. Ainus

võimalus on tellida invatransport,

kuid see on väga kallis. Kui sõidan

ise üksi linna asju ajama, kulub sellele

koos edasi-tagasisõiduga vähemalt

kolm tundi. Nii pikaks ajaks

ma Irat üksi jätta ei saa. See tähendab,

et mul tuleb leida inimene, kes

omakorda kulutab meie juurde ja

tagasi sõiduks hulga aega ja peab

minu abistamiseks töölt vaba päeva

võtma,” muretseb Olga. „Praegu

plaanin Iraga tegeleda põhiliselt

ise. Teen iga päev massaaži, kõneharjutusi,

mida meid õpetas tegema

Guttmanni haigla logopeed. Saime

Hispaaniast kaasa tuua ühe lihtsama

kasutatud pedaaltrenažööri, sellega

harjutame iga päev. Olen kokku leppinud

füsioterapeudi ja osteopaadiga,

kes hakkavad meil kodus käima.”

Olgat teeb murelikuks, et oma

rahast ostetavad taastusprotseduurid

on Eestis kulukad, ikka üksjagu

kallimad kui Badalonas. „Ja ... ma ei

taha küll ühtegi head spetsialisti solvata,

aga ma nägin Badalonas üheksa

kuud hommikust õhtuni pealt, kuidas

töötavad sealsed taastusterapeudid,

ning ma ei saa kuidagi ütlemata

jätta, et ka head spetsialisti on Eestis

päris raske leida. Samas kui seal

ei kohanud ma nende üheksa kuu

jooksul ühtki kaheldava kvalifikatsiooniga

töötajat,” on Olga realist.

Kui eelnevale liita veel jäine hingus,

mis tabab abiküsijat enamasti

mis tahes ametiasutusse pöördununa

ja mis on nii suureks kontrastiks

osavõtlike kataloonlaste suhtlemismaneerile,

siis... Kuid optimistina

lubab Olga säilitada positiivsuse,

mida ta võõrsil oldud kuudega teadlikult

endasse kogus. „Ira ja iseenda

pärast ei saa ma langeda tagasi

masendusse, mida mäletan Hispaania-eelsest

ajast,” märgib ta.

Anne Lill

Ira taastusravi sisaldas

iga päev tunniajalist

„püstiseismist”, et

lamava haige keha ei

unustaks seda vajalikku

asendit. Tiina Kangro

Kataloonias asuv Guttmanni instituudi

koosseisu kuuluv rehabilitatsioonihaigla

on esimene meditsiiniasutus

Hispaanias, mis spetsialiseerus

ligi 50 aastat tagasi pea- ja

seljakahjustustega inimeste taastusravile.

Tegemist ei ole Euroopa ega

maailma juhtiva taastuskeskusega,

vaid ühega paljudest omataolistest.

Haiglas on praegu 38 statsionaarset

kohta, lisaks tuleb kodust päevaravi

osakonda iga päev taastusravi saama

70–80 patsienti. Aastaga käib haiglast

läbi umbes 800 taastujat.

Rehabilitatsioonihaigla kõrval

mahuvad Guttmanni instituudi

katuse alla meditsiiniteadus ja

ka spetsialistide väljaõpe ülikooli

tasandil. Praktiline töö, teadus ja

koolitus käivad käsikäes ja moodustavad

ühtse terviku.

Suhtumine inimesse

Ühtegi imenippi ega imemasinat

taastusspetsialistide käsutuses pole.

Tingimused tunduvad olevat pigem

tagasihoidlikud, kuid asjalikult praktilised.

Suletud kabinetid puuduvad,

suurem osa tööst toimub spordisaalis

ja „protseduuride koridoris”, kus

kümned arstid ja terapeudid tegelevad

korraga kümnete taastujatega.

Meie mugavale silmale on see pigem

konveier, kus töötajatel võiks kergesti

stress tekkida, kuid võta näpust –

nemad on seal täis töötahet ja optimismi.

Mida rehabilitatsioonihaiglas

tehakse? Väga kõrgel professionaalsel

tasemel igapäevast tööd. Täpselt

eesmärgistatud, järjekindlat ja visa

tööd, milles on oma kindel loogika

ja kord. Ja töö tulemust ei mõõdeta

mitte tööajaga ega osutatud teenustega,

vaid tulemusega, milleks on

patsiendi tervenemine.

Tiina Kangro

Neli erinevust Eesti ja

Hispaania süsteemi vahel

Kaudseid kulusid osatakse näha ja

arvestada

Eestis valitseb riiklik suhtumine, et

rehabilitatsioonilt tuleks üritada kokku

hoida, sest taastusravi- ja rehateenustes

nähakse üksnes kulurida ega osata

ikka veel märgata kaudseid kulusid,

mida taastamata haige ühiskonnale

kaasa toob. Hispaanias ei lasta haige

olukorda perekonna infopuudusest

või järjekorras ootamisega halveneda,

sest mõistetakse, et sel juhul kujuneb ravi edaspidi veel kulukamaks ja tulemused

kehvemaks. Kui haige saadetaks piisava abita koju, hakkaks tema perekond

iga probleemiga teadmatusest kuritarvitama kiirabi ja erakorralise meditsiini

teenust – see on suur kulu. Kaudseid kulusid riigi tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile

nähakse ka raskelt haigestunu perekonnaga seoses: kui hooldajate tervis

või tööhõive kannatavad, toob see kaasa otsese kulu, aga ka saamata jääva tulu

(laekumata maksud) riigile, mida ei tohi lubada. Seepärast hõlmab taastusravi

alati patsiendi perekonda.

Spetsialistidel on kohustus, aga ka võimalus oma töö eest vastutada

Hispaanias on süsteem üles ehitatud nii, et arstidel ja terapeutidel on tõesti

olemas võimalus raskes olukorras inimest ja tema perekonda aidata. Eestis kurdavad

taastusspetsialistid sageli, et on ülekoormatud ja läbipõlenud – ehk just

seepärast, et näpuotsast ravipäevi, piiratud mahus protseduure ei võimaldagi

tulemusteni jõuda. See tekitab suhtumise, et nagunii pole midagi võimalik teha,

ja annab haigega tegelevatele spetsialistidele justkui õigustuse teha tööd ükskõikselt.

Kuigi Guttmanni taastusspetsialistid töötasid kui konveieril, ja riigi keskmisega

võrreldes mitte mingi eriliselt silmapaistva palga eest, ei kurtnud seal

keegi ülekoormatust ning ühtki läbipõlenud töötegijat me haiglas ringi liikudes

ei kohanud.

Koostööl põhinev süsteem on sidustatud

Hispaanias on taastusspetsialistide töö osaks jälgida patsiendi edenemist ja

monitoorida tulemusi pikema aja vältel. Taastamise aluseks on meeskonnatöö,

mis omakorda toob kaasa ristvastutuse ja vastastikuse enesekontrolli. Kui Eestis

teeb üks asutus viieks aastaks plaani, teine pakub mõnda teenust, perearst ja

sotsiaaltöötaja ei tea aga kogu asjast vahest üldse midagi, siis Hispaanias tegeleb

taastusmeeskond patsiendiga põhjalikult ja kõikehõlmavalt, mõõtes oma

tööd patsiendi tervenemisega ja korrigeerides pidevalt eesmärke.

Kõige suurem erinevus on suhtumises

Tihti jääb mulje, et Eestis ei armasta paljud meedikud ja terapeudid oma tööd,

vaid teevad seda vastu tahtmist, justkui vägisi, olles veendunud, et neid ei

väärtustata piisavalt. Haiged ja puuetega inimesed on nende jaoks justkui raha

vahendajad, kelle kaudu nad saavad täita oma asutuse eelarvet. Viga on ilmselt

tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi alustalades. Hispaanias ei koormata arste ja terapeute

rahaküsimustega, neil lastakse töötada inimestega. Nende suhtumine

inimestesse on heatahtlik, hooliv ja vastutustundlik.

Aprill 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

326 omaksehooldajaga peret sai ka riiklikku toimetulekutoetust.

Aprill 2014


20 Haridus

21

Haridusministeeriumi arvates on erivajadustega

laste haridusega kõik korras

Eelmises ajakirjas andsime teada Kadrina keskkooli

hariduskonverentsil sündinud memorandumist,

millega juhiti tähelepanu vajakajäämistele Eesti kaasava

hariduse poliitikas. Peatselt pärast uue ministri

tööleasumist saabus haridusministeeriumist vastus,

millest saame teada, et muretsemiseks pole siiski

põhjust, sest kõige peale on mõeldud ja kõik ongi

tegelikult juba korras, või siis kohe saab korda.

Kuna vastus oli peale koostajate

adresseeritud kõigile märgukirja allkirjastanud

kodanikele – neid on

praeguseks juba ligi 800 –, avaldame

siinkohal ministeeriumi kommentaarid

täismahus. Memorandumile saab

toetushääle anda veel aprilli lõpuni

hääletuskeskkonnas petitsioon.ee.

Haridus-, sotsiaal- ja meditsiinisüsteemi

ühise jõupingu-

1. tusena tuleb Eestis kõige kiiremas

korras luua väikelaste arenguhäirete

varajase märkamise ja

sekkumise süsteem, millega tagataks

kõikide laste ja nende perede

õigeaegne abistamine. See on ühtlasi

võti riigieelarve kulude säästmiseks

tulevikus erivajadustega laste hariduse

korraldamisel. /.../

Haridus- ja teadusministeeriumi

ning sotsiaalministeeriumi koostöös

töötatakse välja haridus-, sotsiaal-,

tervishoiu- ja rehabilitatsioonivaldkonna

teenuste sidustatud

mudelit koos rakenduskavaga, mille

üks osa käsitleb väikelaste arenguhäirete

varast märkamist ning

kohest sekkumist. Mudel peaks valmima

31. maiks 2014 ning seejärel

esitatakse see aruteluks ja edasiste

suuniste kinnitamiseks riigikogu

kultuuri ja sotsiaalkomisjonidele.

Mudeli esmases tööversioonis

on täpselt kirjeldatud esmase märkamise

ja abistamisprotsessi kirjeldus

ning sellest tulenevalt lapse ja

Memorandumi täielik tekst ilmus Puutepunktide märtsinumbris.

perega seotud osapoolte kohustused

ning vastutus.

Õppetöö lihtsustatud või

toimetuleku õppekava järgi

vajab intellektipuudega laste

erivajadustest lähtudes

täiesti teistsugust metoodikat

ja õpikeskkonda.

Aldo Luud

Kaasava hariduse suunas

liikudes tuleb välistada või-

2. malus, et erivajadustega lapsed

võivad sattuda õppima tavakoolidesse,

kus veel ei ole nende arengu

toetamiseks vajalikku oskusteavet,

tugistruktuure või õppekeskkonda.

Tuleb välja töötada kriteeriumid,

millele kool peab vastama, et saada

õigus hariduslike erivajadustega

õpilaste õpetamiseks lihtsustatud

või toimetuleku õppekava alusel. /.../

Hariduslike erivajadustega õpilaste

osakaal tavakoolides on küllaltki

suur. Lisaks kergematele erivajadustele

on suurenenud nii lihtsustatud

õppekava alusel õppivate õpilaste kui

ka psüühikahäiretega õpilaste arv

elukohajärgsetes koolides. Hariduslike

erivajadustega õpilaste kaasamine

tavakoolidesse on toimunud lastevanemate

soovil, koolipidaja otsusel

ning koolide hinnangul valmisoleku

ja vajalike õpitingimuste loomise

osas. Osale õpilastele seadusandlike

piirangute seadmine õppimiseks

elukohajärgses koolis on vastuolus

inimõigustega ning puuetega

inimeste õiguste konventsiooniga.

Hariduslike erivajadustega õpilaste

õppekorralduseks vajalikud üldised

kriteeriumid on sätestatud haridusja

teadusministri määruses nr 76,

mida sellel aastal uuendatakse ja täpsustatakse.

Kuna iga haridusliku erivajadusega

õpilane on väga erinevate

vajadustega, siis kõikidele õpilastele

eraldi seadusandluse tasandil vajalikke

kriteeriume ei ole võimalik sätestada.

Lihtsustatud õppe ja toimetulekuõppe

rakendamiseks annab soovituse

maakondlik nõustamiskomisjon,

kes eelnevalt koostöös nõustamiskeskuse

spetsialistidega selgitab

välja lapse individuaalsest eripärast

tulenevad täiendavad vajadused,

mida tuleb tema õppe korraldamisel

arvestada ja rakendada. Nõustamiskeskuse

ja nõustamiskomisjoni spetsialistid

peavad andma ka hinnangu,

kas laps vajab õpet erikooli tingimustes

või on vajalike tugimeetmete

rakendamisel õpet võimalik korraldada

ka tavakoolis.

Lastevanematele tuleb seada

kohustus lähtuda erivaja-

3. dustega lapsele kooli ja õppekava

valides „lapsele parim” põhimõttest.

Nii peredele/eestkostjatele

kui ka koolipidajatele tuleb teha kättesaadavaks

teadusuuringutel põhinev

ja erialaspetsialistide ekspertiisi

läbinud teave kaalutletud ja kompetentsete

valikute tegemiseks. /.../

Lapsevanemal lasub ka praegu

seadusega sätestatud kohustus tagada

lapse arenguks vajalikud tingimused.

Kui ta oma tegevusega kahjustab

lapse heaolu, tervist, arengut

või võimetekohase hariduse

kättesaadavuse tagamist, siis vajalike

sanktsioonide rakendamiseks

tuleb pöörduda lastekaitse teenistuse

poole. Sotsiaalministeeriumi

välja töötatav uus lastekaitseseadus

peaks teadaolevalt senisest täpsemalt

sätestama erinevate tasandite

funktsioone ja kohustusi laste õiguste

ja heaolu tagamisel.

Kui lapsevanem soovib oma raske

haridusliku erivajadusega last

panna õppima tavakooli, aga kool

ei ole suuteline seda korraldama

või finantseerima, siis taolised olukorrad

lahendatakse lapsevanema

ning kohalike omavalitsuste lastekaitse-

ja haridusspetsialistide koostöös,

kusjuures elukohajärgsel vallavõi

linnavalitsusel on kohustus leida

haridusliku erivajadusega õpilasele

sobivate õppimisvõimalustega kool,

milleks võib olla ka erikool.

Juba teist aastat kestvate

vaidluste lõpetamiseks tuleb

4. haridusse kaasatavate tugispetsialistide

küsimus lahendada

seadusandlikul tasandil nii alus-,

üld- kui ka kutseharidussüsteemis.

Tugispetsialistide osalemisele erivajadustega

laste/noorte haridusprotsessis

tuleb seada kõikidele üheselt

mõistetavad kriteeriumid. /.../

Tugispetsialistide kättesaadavuse

teema on haridus- ja teadusministeeriumis

prioriteetne ning tulenevalt

vabariigi valitsuse koalitsioonileppest

tegeletakse jätkuvalt üheselt

mõistetavate kriteeriumide kooskõ-

lastamisega riigi ja kohalike omavalitsuste

tasandil. Ka hariduslike erivajadustega

õpilaste õppekorralduse

kontseptsiooni üheks oluliseks arendustegevuseks

on tugispetsialistide

ja õppenõustamise teenuse kättesaadavus.

Riigi sihtasutuse Innove

juurde on moodustatud üksus, kus

toimub riiklik õppenõustamise alase

tegevuse arendamine ja tugispetsialistide

teenuste kvaliteedi ning kättesaadavuse

koordineerimine.

Kaasava hariduse ja vastava

maailmavaate teket soodus-

5. tava pinnase loomiseks tuleb

hakata pika visiooniga ja süsteemselt

arendama koostööd erikoolide

ja tavakoolide, nõustamiskeskuste ja

häid tulemusi saavutanud haridusasutuste

vahel. Haridussüsteemis

toimuv peab toetama laste ja noorte

inimeste integreerumist ühiskonda.

Selleks peab süsteem muutuma

avatuks, süsteemisisene liikumine

tava- ja erikoolide vahel paindlikuks

ja lihtsaks. /.../

Ettepanekus nimetatud tegevused

viiakse ellu riigikoolide võrgu kava

rakendamisel ning samuti on kavandatud

vastavaid meetmeid uute

rajatavate riiklike õppe- ja karjäärinõustamise

keskuste arendustegevuse

raames (need alustavad tööd 1.

septembril 2014).

Lugupidamisega

Mart Laidmets

üld- ja kutsehariduse asekantsler

Hea on kuulda, et kõik on hästi, aga kuna mureliku memorandumi koostamise

taga oli hulk Eesti tuntumaid ja kogenumaid spetsialiste eripedagoogika,

psühhiaatria, kasvatusteaduste, koolijuhtimise ja omavalitsuskorralduse

alal, siis tundub pisut kummaline, et kõik need inimesed võisid olla informeerimata

ja näha „kolli” seal, kus seda tegelikult ei ole. Seepärast jätkame järgmises

ajakirjas seda teemat ja uurime haridusministeeriumi lubadusi lähemalt.

Ootame ka teie arvamusi, kallid lugejad!

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Umbes 500 hooldajat (6% tööealistest) väitis, et sooviks leida tööd. Aprill 2014


22 Kogemus

23

Kuidas hoolekandes raha säästa

ja paremaid tulemusi saavutada?

Teenuste rahastamisele

rajatud sotsiaalsüsteemid

toidavad enamasti

vaid iseennast ja inimesed

saavad sealt abi minimaalselt,

ütleb Tallinna

ülikooli sotsiaaltööd

õpetama tulnud Zsolt

Bugarszki, kes on aastate

vältel aidanud kohendada

mitme riigi rehabilitatsioonisüsteemi.

Tema

meelest tuleks raha siduda

inimeste külge.

„Ida-Euroopa riikides tahab riik

sotsiaalsfääri juhtides enamasti kõik

seadustesse raiuda ja teenusepakkujatele

iga pisiasja ette kirjutada: milliseid

teenuseid puuetega inimestele

osutatakse, kui palju need maksavad

jne. Ning sellest lähtudes rahastab ta

asutusi, kus spetsialistid ettekirjutatud

teenuseid osutavad. Selle kõige

juurde kuulub põhjalik bürokraatia,

kus teenuseosutajad peavad tõestama,

et nad ei peta ja on reegleid täitnud.

Neis süsteemides unustatakse

aga enamasti küsida, mida inimesed

sellistest teenustest saavad. Kas need

üldse aitavad inimesi? Kas inimeste

elukvaliteet on pärast teenuste

kättesaamist paremaks muutunud?

Arvatakse, et kui spetsialist on oma

töö teinud ja aruanne on esitatud, on

ka tulemus garanteeritud. Aga abi

vajava inimese elus pole ehk midagi

paremaks läinud,” räägib Zsolt.

„Selle asemel et maksta raha spetsialistidele

teenuste osutamise eest,

tuleks rehabilitatsiooniraha siduda

inimeste külge ja mõelda, kuidas

selle rahaga saaks inimesele pakkuda

seda, mis aitab tal oma mured

lahendada ja elus edasi minna. Seda

kõike tuleb teha väga paindlikult,

inimlikult ja leidlikult, et ressurss

ehk raha, aga ka inimeste tööaeg ei

kuluks formaalsustele ja bürokraatiale,”

jätkab ta.

Külavanemad

Zsolt räägib, et Ungaris näiteks

käivitati külavanemate süsteem:

„Idee oli väga hea: igas maakohas

oleks mõni kohalik, kes hoiab silma

peal oma kandi haavatavatel elanikel,

olgu need puuetega inimesed,

eakad, lasterikkad pered või mis

tahes põhjusel toimetulekuraskustega

inimesed. Ta aitaks neil linnas

poes käia, asju ajada, majapidamist

korras hoida, ärgitaks neid kogukonnaga

suhtlema, vajadusel kaasaks

teisi külaelanikke jne.” Ta põhjendab,

et maakohtadesse ei leia ju

iialgi piisaval hulgal professionaalseid

sotsiaaltöötajaid, kuid see polegi

vajalik, kui sama töö võivad ära

teha tavalised külaelanikud. „Veelgi

enam, kiiresti selgus, et kohalike

tööl on palju paremad tulemused!”

lisab doktorikraadiga sotsiaaltöö

õppejõud.

Loomulikult saab külavanem tööks

mingit rahalist tuge. Et asi toimiks,

“Me lisame endale tiitleid, paguneid

ja kvaliteedimärke, kuid mängime maha

võimaluse ulatada abivajajatele inimlik

abikäsi ja teha tööd mõistlike kuludega.

on aga tarvis anda talle palju tegutsemis-

ja otsustusvabadust. Otstarbekas

on sõitudeks kasutada oma

autot, külavanemal peab olema täiesti

vaba tööaeg ja ta peaks saama ise

valida, kuidas ta oma küla abivajajateni

jõuab ja nende usalduse võidab.

„Mis aga meil Ungaris juhtus, oli

see, et riik hakkas suurest umbusaldusest

neile inimestele ette kirjutama,

kuidas nad oma tööd tegema

peavad, ja nõudma tobedate formaalsuste

täitmist. Näiteks pidid

nad auto kasutamise tõendamiseks

täitma lõputuid formulare, kaardistama

kilomeetreid ja tõendama

kuupäevalise täpsusega bensiinikulu.

Lisaks ei sobinudki iga auto külavanema

teenuse osutamiseks ja kui

sobis, siis tuli esitada kord nädalas

autopesula tšekk. Peale selle hakati

kontrollima, ega nende autodega

ei veeta tööriistu või põllusaadusi.

Kuid kas olete näinud mõne maamehe

autot, mis läigiks nagu Frankfurdi

autonäituse eksponaat? Asi

Rahvusvahelise

rehabilitatsioonivõrgustiku

CARe Europe

tegevjuht

Zsolt Bugarszki

tuli Tallinna

ülikooli tööle

viieks aastaks.

Heiko Kruusi

muutus täiesti naeruväärseks ning

enam ei leitud inimesi, kes oleksid

tahtnud seda tsirkust kaasa teha ja

külavanema ametit pidada,” jutustab

Zsolt Bugarszki.

Mõttetud nõuded

Zsolt räägib, et sama juhtus grupikodudega.

Ungari seadustes hakati

lubama tavalistel inimestel avada

oma kodus toetatud elamise teenuse

osutamiseks grupikodu. Siis aga

otsustas riik, et neis kodudes peab

olema nõudepesumasin, seintel valgustatud

evakuatsioonitahvlid jne.

„No kuulge, ma ise olen oma nõusid

kraanikausis pesnud juba nelikümmend

aastat ja minuga pole veel

midagi juhtunud! Või kas siis puuetega

inimesed on nii saamatud, et

ei oska majast väljuda, kui roheline

lamp seinal ei ütle neile „Väljapääs”?!

Just sellised mõttetused tapavadki

iga hea ja säästliku idee!” jätkab ta.

Ta toob veel ühe näite. „Kui me

Budapestis 1990. aastatel alustasime

vaimse tervise teenuste pakkumisega

kogukonnameetodil, siis esialgu,

kuni polnud veel vastavaid seadusi,

oli meil vabadus töötada nii, nagu

õigeks pidasime. See oli ka aeg, kus

suutsime töötada kõige väiksemate

kuludega, aga saavutasime parimaid

tulemusi. Meile sai väga kiiresti

selgeks, et klientidele ei meeldinud

eriti tulla kontorisse ametlikule

vastuvõtule, ning hakkasime kohtuma

hoopis vanalinnas – kohvikutes

või McDonald’sis. Töö hakkas hoobilt

palju paremini sujuma: olime

loomulikus keskkonnas, ümberringi

istusid teised tavalised inimesed

ja ajasid samamoodi oma jutte. Me

saime sundimatult tööd teha, nõustada

ja suunata. Meil polnudki vaja

tööruume ega remonditud kontorit,

kuid iga kuu lõpuks kogunes meil

hulk tšekke kohvi ja tee, koogikeste

ja Big Macide eest. Me püsisime ilusasti

eelarves, aga peatselt, kui süsteem

arenes, hakati meile ütlema,

et selliseid kulusid pole ette nähtud

teha – see pole teenuse osutamiseks

vajalik. Samal ajal anti meile võimalus

kulutada raha keskuse ruumide

remondiks ja haldamiseks. Olime

sunnitud tooma töö üle keskuse

ruumidesse, millega meie soe side

klientidega aga halvenes. Me kulutasime

nüüd rohkem, aga inimesed

said abi vähem,” räägib Zsolt.

Inimlikkuse tapmine

„Mida rohkem süsteemi tsentraalselt

reguleeritakse, seda kulukamaks

ja vähem tõhusaks see muutub.

Mida „professionaalsemaks”

me muutume, võttes kasutusele

kõrgetasemelisi monitoorimis- ja

kvaliteedi hindamise süsteeme, seda

vähem jääb meile raha, aega ja jaksu,

et aidata inimesi,” räägib Zsolt.

„Me lisame endale tiitleid, paguneid

ja kvaliteedimärke, kuid mängime

maha võimaluse ulatada abivajajatele

lihtsalt inimlik abikäsi ja teha suurem

osa vajalikust tööst ära minimaalsete

kulutustega. Lõpuks jõuame

selleni, et jääme ka ise uskuma,

kui haritud ja tähtsad me oleme ning

kui tähtis ja väsitav on meie sotsiaaltöö,

mida me aga teeme arvutiekraanil

aruandeid koostades, mitte

abivajajate keskel. Just selles punktis

muutuvadki hoolivad ja heatahtlikud

abistajad kibestunud ja läbipõlenud,

tööst koormatud spetsialistideks,

kel pole klientide jaoks aega ja

kelle taga nuhivad teised samasugused

meeleheitele aetud administraatorid.

Nii tapetaksegi kõik lihtsad ja

head ideed juba eos,” lisab ta.

Ent kuidas siis tulemust mõõta,

läbipaistvust tagada ja avaliku ressursi

kasutamist kontrollida? Zsolt

Bugarszki pakub välja, et kõige lihtsam

ja inimlikum viis mõõta sotsiaaltöö

ja rehabilitatsiooni tulemust

on uurida kaht asja: kuidas

kliendid on rahul oma abistajatega

ja kas klientide elukvaliteedis on

tekkinud nähtav edasiminek. „Külavanema

jälitamiseks ei pea kulutama

ressurssi, kui ta hoolealused kinnitavad,

et saavad abi, ja on näha,

et nende olukord on kontrolli all,”

toob ta näite. Zsolt rõhutab, et eriliselt

tähtis on ka koostöö klientide

lähedastega. „Isegi kui täiskasvanud

puuetega inimesed elavad omaette

„sotsiaalteenusel”, tuleks kaasata

nende lähedasi nii palju kui võimalik

just seetõttu, et koos nendega saab

hinnata, kas sotsiaaltöö on tulemuslik,

ja arutada, kuidas seda veel paremaks

muuta. Just klientide ja nende

lähedaste tagasiside, mitte formularide

täitmine on parim teenuste

tõhususe mõõdik,” ütleb ta.

Tiina Kangro

Aprill 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Sotsiaalministeerium loodab, et töötukassasse pöördub u 800 hooldajat. Aprill 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Järgmine hoiukodu

avatakse

juunis Pärnus!

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Täname kõiki

Puutepunktide toetajaid!

Need olite seekord teie: Karolina Antons, Kalev Märtens, Raili Veskilt, Ülle Väina, Kätlin Liblik,

Monika Miller, Maria Praats, Rika Joala, Tatjana Rein, Ketlin Ravel, Vitali Madison, Heldi Käär,

Helen Mäevälja, Reet Jepisova, Tiina Miilpalu, Chris-Helin Loik, Margot Lindström, Mari Nuut,

Külli Kaljapulk, Eduard Välja, Leili-Mai Klemets, Kristi-Isabella Kaldoja, Anu Lepp, Jane Mõtsar,

Leelo Märtens, Piibe Lõhmus, Sirje Peterson, Erge Reimand, Anneli Tamela, Pille Vaakmann,

Katti Aumeister, Imbi Suun, Kadri Sooberg-Aettik, Evelin Einaru, Ande Etti, Iivi Kallaste, Aita

Tsupilo, Merle Lints, Renee Kukk, Aivar Pärljõe, Ülle Väina, Maris Luik, Sigrid Kristin, Ironika

Jäär, Küllike Lain, Ülle Urbanik, Kristi Kallas, Triin Pärnpuu, Andrus Suija, Kristel Krischka, Ave

Tooming, Sander Saat, Maike Kull, Ere Tött, OÜ Kaandar, lisaks neile Tartu abilinnapea Kajar

Lember ja sotsiaalhoolekande minister Helmen Kütt. Teie annetustest kogunes seekord 671

eurot, mille kasutasime ajakirja postitamiseks kõikidele maapiirkonnas elavatele tellijatele.

Toimetuselt suur aitäh kõigile!

Selle ajakirja trükkimise eest tasus

MTÜ Tolaram Foundation

More magazines by this user
Similar magazines