PP26

puutepunkt

Milliseid

puuetega

laste õigusi

Eestis

rikutakse?

Kas

töövõimereform

saab

õnnestuda

praegusel

kujul?

Kuidas

õpetada

pillimängu

puuetega

inimestele?

Mis on

kogemusnõustaja

töös kõige

tähtsam?

Märts 2014

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja

nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Nr 26

Bulls

Miks

meie seda

ei võiks?

Põletavaid teemasid järgmises numbris:

Kuidas erihoolekandes raha säästes paremat tulemust saada?

Kas riik eelistab endiselt lapsi, kellest vanemad on loobunud?

Millest lähtutakse Saksamaal kaasava hariduse korraldamises?


2 Idee 3

Asjad või

inimesed?

Moonika elas lastekodus.

Igal hommikul

viis invabuss ta kooli ja

pärastlõunal tõi koju tagasi. Ta oli

läbinud hooldusklassis põhikooli

õppekava ja kuigi oli äsja saanud

18-aastaseks, tegi nüüd oma seadusega

lubatud lisa-aastaid. Ühel

päeval aga leidsid õpetajad tüdruku

koolikotist kirja, kus paluti talle

õhtul kõik asjad, vahetusjalatsid ja

muu, kaasa pakkida, kuna rohkem

ta kooli ei tule. Tema eestkostja

oli otsustanud, et ta paigutatakse

hooldekodusse.

Kuhu ja miks?! Millest selline

järsk ja seletamatu muutus keset

kooliaastat? – olid õpetajad jahmunud.

Miks me sellisest plaanist

varem midagi ei kuulnud, oleksime

saanud vähemalt uue asutuse

töötajatega ühendust võtta, neid

Moonikaga suhtlemiseks ette valmistada,

koostada talle vähemalt

kommunikatsiooniraamatugi!?!

Aga selgus, et seda kõike polnud

vaja, sest just nii oli tüdruku

eestkostjaks määratud lähisugulane

millegipärast otsustanud.

Ja juriidiliselt polnud millegi üle

vaielda. Sugulane omas teda nagu

asja eestkostjaks määramise otsuse

alusel. Tema sõna kaalus üle

tüdrukuga pikki aastaid töötanud

spetsialistide oma.

Eestis on saanud kombeks rõhutada,

et otsustab lapsevanem, teovõimetu

täiskasvanu korral siis

järelikult eestkostja. Neil on soovi

korral õigus panna puudega

laps kooli, kus teda ei osata õpetada,

sulgeda ta (vahel koos endaga)

koduseinte vahele, kus ta areng

kiduma jääb, või paigutada ta nagu

reisikott pakihoidlasse. Kõik pealtvaatajad

hoiduvad aga delikaatselt

kõrvale, sest … nii on mugav.

Tiina Kangro

peatoimetaja

Esimene

hoiukodu

avas

uksed

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on

võtnud nõuks rajada juba tänavu mitmele poole

Eestisse neli puuetega laste hoiukodu.

Tartu hoiukodu avas uksed

märtsivaheajal. Järgmine hoiukodu

käivitub juunis Pärnus, kus

projekti veab „Puutepunkti” saatest

tuttava Eliise ema Margit

Krjukov. Hoiukodud tekivad aasta

teises pooles ka Ida-Virumaale

ja Kagu-Eestisse, kuhu otsitakse

eestvedajaid.

„Soovime luua kohad, kuhu

vanemad saavad südamerahuga

tuua ka kõrgendatud hooldusvajadusega

lapsed, teades, et

nende eest hoolitsetakse hoiukodus

sama hästi kui kodustes tingimustes,”

toob fondi tegevjuht

Külliki Saar välja ettevõtmise tuuma.

Hoiukodudega tahetakse abi

pakkuda eelkõige väga suure

Ilmub alates oktoobrist 2011

Väljaandja

MTÜ Puutepunktid

Faehlmanni 12,

10125 Tallinn

Tel 628 4405

E-post info@vedur.ee

hooldusvajadusega lapsi kodus kasvatavatele

peredele. Paljud selliste

laste emad on abi ja toe puudumise

tõttu jäänud lapse kõrval pikkadeks

aastateks koju ning toonud ohvriks

oma elukvaliteedi ja sageli ka tervise.

Lapsega tihedalt kokku kasvanuna

on nad sageli kahtleval seisukohal,

kas keegi teine üldse suudabki

nende lapse eest sama hästi hoolitseda.

Lastefondi hoiukodud on võtnud

nõuks seda usku kõigutama hakata.

Kinnituse sellele leiate ka seekordset

ajakirja sirvides. Lastefondi meeskond

loodab, et koostöös sotsiaalministeeriumiga

õnnestub hoiukodude

eeskujul reformida kogu riiklikku

puuetega laste lapsehoiuteenust.

Puutepunktide toimetus

© OÜ Haridusmeedia 2014

Peatoimetaja Tiina Kangro

Toimetajad Anne Lill,

Kaidor Kahar

Keeletoimetaja Kaja Türk

Trükiarv 10 000

Tellimine www.vedur.ee

Kadrina memorandum nõuab

erivajadustega laste märkamist

Kadrina keskkoolis 27. veebruaril toimunud hariduskonverentsil koostati

märgukiri, millega osutatakse lahendamist vajavatele muredele hariduskorralduses,

mis juba praegu kahjustavad laste arengut ja raiskavad tulevikus

vastutustundetult riigi nappe ressursse.

1. Haridus-, sotsiaal- ja meditsiinisüsteemi

ühise jõupingutusena

tuleb Eestis kõige kiiremas korras

luua väikelaste arenguhäirete

varajase märkamise ja sekkumise

süsteem, mis tagaks kõikide laste ja

nende perede õigeaegse abistamise.

See on ühtlasi võti riigieelarve kulude

säästmiseks tulevikus erivajadustega

laste hariduse korraldamisel.

Kuigi spetsialistid on juba aastakümneid

sellise süsteemi vajalikkusele

tähelepanu juhtinud, on riigi

kõrvad jäänud kurdiks.

2. Kaasava hariduse suunas liikudes

tuleb välistada võimalus, et erivajadustega

lapsed võivad sattuda õppima

tavakoolidesse, kus veel ei ole

nende arengu toetamiseks vajalikku

oskusteavet, tugistruktuuri või

õppekeskkonda. Tuleb välja töötada

kriteeriumid, millele kool peab

vastama, et saada õigus hariduslike

erivajadustega õpilaste õpetamiseks

lihtsustatud või toimetuleku õppekava

alusel. Hea tahe hüpata pea ees

vette tundmatus kohas, mida riik

näib tavakoolidelt ootavat, võib kahjustada

nii erivajadustega laste kui

ka kõigi teiste õpilaste hariduse kvaliteeti

ja vaimset tervist.

Tavalapsed võivad

küll sõbralikult

võtta erivajadustega

lapsed

enda sekka,

kuid õppetöös

vajavad nood

peale hea tahte

enamasti eripedagoogilist

lähenemist.

Kadrina keskkooli

sõbranädal

3. Lastevanematele tuleb seada

kohustus lähtuda erivajadustega

lapsele kooli ja õppekava valides

„lapsele parim” põhimõttest. Nii

peredele/eestkostjatele kui ka koolipidajatele

tuleb teha kättesaadavaks

teadusuuringutel põhinev ja erialaspetsialistide

ekspertiisi läbinud

teave kaalutletud ja kompetentsete

valikute tegemiseks. Hariduskorraldust

puudutavates regulatsioonides

tuleks muuta vastavaid sätteid.

Praegu kohustuvad koolid aktsepteerima

vanemate soovi panna erivajadusega

laps õppima tavakooli

isegi siis, kui nad teavad, et pole

suutelised ta õpet korraldama või

rahastama. Lapse heaolu ja võimetekohane

areng peab olema riiklikult

reguleeritud.

4. Teist aastat kestvate vaidluste

lõpetamiseks tuleb haridusse kaasatavate

tugispetsialistide küsimus

lahendada seadusandlikul tasandil

nii alus-, üld- kui ka kutseharidussüsteemis.

Tugispetsialistide

osalemisele erivajadustega laste/

noorte haridusprotsessis tuleb seada

kõigile üheselt mõistetavad kriteeriumid.

Riik peab võtma vastutuse

tugispetsialistide töö rahastamise

eest riigieelarve või omavalitsuste

kaudu. Viimasel juhul tuleb saavutada

omavalitsustega lepe, mida

mõlemad pooled aktsepteerivad.

5. Kaasava hariduse ja vastava maailmavaate

teket soodustava pinnase

loomiseks tuleb hakata pika visiooniga

ja süsteemselt arendama

koostööd erikoolide ja tavakoolide,

nõustamiskeskuste ja häid

tulemusi saavutanud haridusasutuste

vahel. Haridussüsteemis toimuv

peab toetama laste ja noorte

inimeste integreerumist ühiskonda.

Selleks peab süsteem muutuma avatuks,

süsteemisisene liikumine tavaja

erikoolide vahel paindlikuks ja

lihtsaks. Vältimatult vajalik on ületada

tõkked haridus- ja sotsiaalsfääri

vahel ning nn klaassein riigi ja omavalitsuste

kohustuste vahel.

Olukorra muutmiseks palutakse

abi ja konkreetsete

sammude astumist haridus- ja

teadusministrilt, sotsiaalministrilt,

riigikogu kultuuri- ja sotsiaalkomisjonilt,

linnade liidult ja maaomavalitsuste

liidult, õiguskantslerilt,

riigikontrollilt ning presidendilt.

Memorandumi on allkirjastanud

juba sadu inimesi,

toetushääli saab lisada veebikeskkonnas

petitsioon.ee.

Märts 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Eestis on töövõimetus üle 98 000 inimesel, kellest pool on puudega. Märts 2014


4 Reform

5

Kuidas plaanib

töötu kassa hakata

hindama inimeste

töövõimet?

Samal ajal kui saja tuhande inimese saatust ja sissetulekuid puudutav töövõimereform

ootab alles uut valitsust, kellele langeb osaks au see riigi kokku

vastuvõtmisele saata, jätkavad ametnikud ja erialainimesed hoogsalt tööd

reformiga seotud detailide kallal ja lihvivad protseduure. Reformi selgrooks

olev töövõime hindamise metoodika on paberile saanud ning on praegu katsetamisel.

Metoodika töötas ministeeriumi

tellimusel välja Eesti Töötervishoiuarstide

Selts, keda nõustasid ekspertidena

kaks taastusarsti, üks perearst,

psühhiaater ja uuringufirma

Praxis tervishoiuanalüütik. Metoodika

loomises osalesid puuetega inimeste

koda ja Astangu kutserehabilitatsioonikeskus.

Metoodika alustalaks

on võetud rahvusvaheline

funktsioneerimisvõime, vaeguste ja

tervise klassifikatsioon (RFK) ning

Euroopa meditsiini- ja sotsiaalkindlustuse

ühenduse (EUMASS) soovitused.

Nendest alustest lähtub töövõime

mõõtmisel enamik teisi riike.

Üle 120-leheküljeline metoodika

sisaldab ka töötukassa tulevasi tööriistu:

küsitlusankeete ja hindamisjuhendeid.

Kuigi töötukassa juhtide

nägudelt ei peegeldu veel uue

metoodikaga seoses muretut rahulolu,

on tegemist alusdokumendiga,

millele üritatakse rajada hästitoimiv

süsteem, mille abil selgitatakse välja

inimeste vajadused ja aidatakse nad

tööle.

Pensioni asemel toetus

Inimesed hinnatakse töövõimelisteks,

töövõimetuteks või tuvastatakse

neil osaline töövõime mingi sobiva

töö tegemiseks.

Osalise töövõimega inimestel

tekib kohustus töötukassa abiga

tööd otsida ja neile hakatakse pakkuma

tööalast rehabilitatsiooni,

abivahendeid, väljaõpet või muid

tööturuteenuseid, näiteks töökoha

kohandamist, tugiisikut üleminekuajaks

jne. Neil, kes kuulutatakse töövõimelisteks,

lõpeb pension; täiesti

töövõimetud jäävad aga edasi sotsiaalkindlustusameti

hallata. Puude

määramist ja puudetoetuse maksmist

uus süsteem ei puuduta – see

kõik jääb vanamoodi ja sotsiaalkindlustusameti

alla.

Praeguste plaanide järgi käivitub

süsteem uutele tulijatele 2015. aasta

1. juulil, senistele töövõimetuspensioni

saajatele aga 2016. aasta alguses.

Siiski on seaduseelnõusse tekkinud

mõned mööndused, mis võrreldes

algselt kavandatuga kergendavad

pisut osalise töövõimega inimeste

olukorda, keda esialgu ähvardas

suur sissetuleku vähenemine.

Praegu seisab eelnõus, et puuduva

töövõimega inimesed hakkavad

saama senise pensioni asemel

320-eurost toetust (mida igal aastal

indekseeritakse nagu praegust pensioni).

Osalise töövõime korral hakkab

toetus olema 180 eurot (mida

samuti indekseeritakse). Senistel

pensionisaajatel, kelle pension on

sellest suurem, jääb toetus praeguse

pensioni suuruseks, ainult see ei

allu enam iga-aastasele indekseerimisele,

vaid külmutatakse praeguses

suuruses, kuni see võrdsustub tulevikus

osalise töövõime korral makstava

toetusega.

Esimesel korral ekspertiis

Töövõimet hakkab hindama töötukassa,

kes vajadusel kaasab otsustamisse

töötervishoiu ekspertarsti.

Viimane võib omakorda ekspertiisimeeskonda

kutsuda tegevusterapeudi

ja kliinilise psühholoogi. Kõiki

neid spetsialiste hakatakse uue

metoodikaga töötamiseks välja õpetama.

Uues süsteemis hinnatakse igal

tervisekahjustusega inimesel töövõimet

esimest korda igal juhul koos

arstliku ekspertiisiga. Peale avalduse

esitamise, küsimustiku täitmise ja

elektroonsete terviseandmete andmise

kohtub inimene isiklikult ekspertidega,

kes küsitluste, vaatluste ja

testidega tema töövõimekust mõõdavad.

Et töötukassasse üldse pöörduda,

peab taotlejal olema tervisekahjustus,

mille tõttu ta on viimase kolme

kuu jooksul käinud arsti juures.

Hindamisel kasutatakse

infoallikatena

- taotleja täidetud töövõime hindamise taotlust,

- töötukassa infot taotleja tööalase tegevuse kohta,

- meditsiinilist taustainfot, mis saadakse andmekogudest

elektroonselt,

- ekspertarsti täidetud ekspertiisi vormi, mis täidetakse

andmekogudest saadud andmete põhjal või siis näost

näkku visiidil kogutud andmete alusel.

Näitajatest vaadatakse

- liikumist,

- käelist tegevust,

- kommunikatsiooni: nägemist, kuulmist ja kõnelemist,

- teadvusel püsimist ja enesehooldust,

- õppimisvõimet ja tegevuste sooritamist,

- muutustega kohanemist ja ohu tajumist,

- inimestevahelist lävimist ja suhtlemist.

Kui ta arsti vastuvõtul käinud pole,

määrab töötukassa selleks tähtaja,

mida inimesel tuleb täita. Ekspertiis

tehakse kuni viieks aastaks.

Korduva hindamise korral võib

töötukassa teha otsuse ka arstliku

ekspertiisita – juhul kui taotleja esitatud

andmed ja töötukassa enda

info võimaldavad piisava kindluse-

Kasutatavad mõisted

Meditsiiniline töövõimeekspertiis – töövõime

hindamine ekspertarsti või spetsialistide meeskonna

poolt.

Ekspertarst – töövõime hindamise pädevusega

arst, kes on läbinud vastava koolituse ja saanud

pädevustunnistuse.

Ekspertiisimeeskond – grupp töövõime hindamise

pädevusega tervishoiuspetsialiste: ekspertarst,

kliiniline psühholoog, tegevusterapeut.

Dokumendipõhine ekspertiis – töötukassa hindab

töövõimet taotleja esitatud taotluse ja terviseinfosüsteemi

andmete alusel.

Visiidipõhine ekspertiis – töövõimet hindab ekspertarst

või vajadusel ekspertiisimeeskond silmast

silma visiidil ja ekspertiisiks esitatud dokumentide alusel.

Allikas: tööealise tervisekahjustusega isiku

töövõime hindamise metoodika (2013)

Töövõimetute hulk

võib paisuda

kolmekordseks

Kui praeguses süsteemis on 100-protsendise

töövõimetusega inimesi ligikaudu 10 000, siis

uue hindamissüsteemi käivitumise järel prognoositakse,

et töövõimetute hulk kasvab ka praeguste

70–90-protsendise töövõimetusega inimeste arvelt

ligi 28 000-ni, hakates siis vähehaaval kahanema ja

stabiliseerudes 2021. aastaks umbes 25 000 juures.

Osalise töövõimega inimeste hulk väheneb aga

prognooside kohaselt peaaegu iseenesest ligi

10 000 inimese võrra, seda just praeguste 40–60-protsendise

töövõimetusega inimeste arvelt, kellest osa

kuulutatakse ekspertiisis töövõimelisteks ning osa

loobub ise, kuna hindamine ja aktiivsusnõuete täitmine

on tülikad.

Osalise töövõimega inimeste arv arvatakse

2023. aastaks vähenevat umbes 65 000 inimeseni.

Koos töövõimetutega on see kokku ligikaudu

90 000 toetusesaajat. Praegu on töövõimetuspensionäre

ligi 100 000.

Allikas: töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs

(OÜ Saar Poll 2014)

ga väita, et inimese töövõime on eelmise

hindamisega võrreldes samaks

jäänud. Seisundi muutuste korral

viiakse läbi uus hindamine.

Kui taotleja on taotluses märkinud,

et tal esineb mõni töövõimet

välistav meditsiiniline seisund, võib

ekspertiisi läbi viia lihtsustatud korras,

sellisel juhul kontrollib ekspertarst

töövõime puudumise kinnitamiseks

üksnes selle seisundi olemasolu

meditsiinidokumentide

põhjal.

Keda see teema täpsemalt huvitab,

võib töövõime hindamise

metoodikat uurida sotsiaalministeeriumi

kodulehelt www.sm.ee.

Tiina Kangro

Märts 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 39% töövõimetuspensionäridest käib töövõimekaost hoolimata tööl. Märts 2014


6 Elu lugu

7

Väljaõpe,

mida ei saa

pakkuda

ükski

ülikool

Maarika Müürsepp on kogemusnõustaja. Kaks

korda nädalas sõidab ta oma kodukohast Ahjalt

Tartusse, et kohtuda Tartu ülikooli lastekliinikus

emadega, kes lapse haiguse, trauma, enneaegse

ilmaletuleku vms tõttu võiksid vajada tuge kelleltki,

kes on sarnase sündmuse läbi elanud.

Enamasti toimuvad need kohtumised

nelja silma all. Tohtrid või

õed tulevad ja soovitavad, et mõnes

palatis on inimene, kellega kogemusnõustaja

võiks rääkida. Mõnikord

saab jutuajamine alguse mängutoas,

kus on kohal mitu emalast.

Kogemusnõustaja lihtsalt liitub

mänguseltskonnaga ja võta sa

pärast kinni, mis hetkest palli veeretamisest

või nukuvankri sõidutamisest

alguse saanud jutt sihipäraseks

kogemusnõustamiseks arenes.

Aga see polegi tähtis. Tähtis on see,

et mitu inimest said ühisest arutelust

hingekosutust.

On juhtunud, et mängutoagrupp

jääb koos käima ka pärast seda, kui

lapsega haiglasoleku nädalad on

läbi saanud. Et siis arutleda juba

uute küsimuste üle, millele haige

või puudega lapse eest hoolitsemine

vastuseid nõuab.

„Kõiki neid inimesi kimbutab

hirm tuleviku ees. Teadmatus. Neil

on olnud selge visioon oma elust ja

sellest, mis ees ootab. Siis jääb laps

ootamatult auto alla ja langeb koomasse.

Või avastatakse tal vähk.

Või saab beebi sünnitusel kannatada

ning keegi ei tea, mis temast saab

või ei saa. Sel hetkel kaob pind jalge

alt. Oled silmitsi tundmatuga,” räägib

Maarika.

Suur must auk

„Mäletan väga hästi päeva, kui

sain ise sünnikahjustustega lapse

emaks. Mulle öeldi, et lapsel on ajusurm.

Aga mida ütleb see sõna vastsele

emale, kelle rasedus on kulgenud

briljantselt ja kes tuli haiglasse

tervet last sünnitama?” jätkab ta.

„Muidugi,” lisab ta, „sünnitus kulges

vaevaliselt ja laps viidi kohe ära,

reanimatsiooni. See oli märk, et

asjad on halvad… Aga mis asjad ja

kui halvad? Kuidas seesugune laps

kasv

a b ?

Kas ta

käsi ja jalgu

hakkab liigutama?

Mind viidi

üksikpalatisse ja vaat

see on minu meelest asi,

mida ühe sellises seisus inimesega

ei tohiks teha. Jätta ta üksinda

oma hirmude küüsi. Kõrvaltubades

õnnelikud emmed beebidega, kes

muretsevad selle pärast, mis kodus

ees ootab ja kas ikka piima jätkub.”

Maarika mäletab, et kõige õnnelikum

päev oli tema jaoks siis, kui

Maarja esimest korda silmad lahti

tegi. „See oli umbes kolm nädalat

pärast tema sündi. Kuu vanuselt

läksime temaga koos vastsündinute

osakonda ja see oli minu jaoks

“Puudega lapse

emaks olemine

ei tähenda seda,

et käidki kogu

edaspidise elu ringi,

silmad vees.

ime ootamise aeg. Kuigi, arstid seda

imet muidugi ei lubanud. Õige ka,

ega ilustamine tegelikkuse eest ei

päästa.”

Maarika sõnul olid need

ääretult rasked ajad tema

elus. Kokku pooleteise

aasta pikkuseks veninud

suur must auk.

Õnneks toetas teda

perekond. Aga küll

oleks kulunud sel

suurel segaduse

ajal ära kellegi

täpsem

nõu. Kellegi,

kes on sama

tee juba läbi

käinud, tunnistab

ta

tagantjärele.

Ning

tunneb rõõmu,

et ehk

saab nüüd

ise kogemusnõustajana

kellegi elus selle

tühimiku täita.

Olla õigel ajal

kohal ja julgustada.

Sest võid ju olla

juhtunust nagu puuga

pähe saanud, aga

sul tuleb ikka eluga edasi

minna.

Koolitusele

Maarika on üks esimestest SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond

koolitatud kogemusnõustajatest.

Nõustajakoolitusele sattus ta enda

jaoks ootamatult. Maarja oli siis

juba 12-aastane. Lamaja, kuue-seitsmeaastase

mõõtu laps, kes oskas

vaid nutta ja naerda. „Olime Maarja

söötmisega näinud vett ja vilet.

Viienda eluaastani üritasime teda

suu kaudu sööta. See aga tähendas,

et üks inimene istuski päev otsa

ning muudkui söötis ja söötis last.

Ning ikkagi ei saanud ta kasvamiseks

vajalikku kätte ja kasv pidurdus.

Järgnes katsetus tavatoiduga ninasondi

kaudu. Ent seegi ei aidanud ja

“Olen olnud

piiritult õnnelik

ka selle lapse

kõrval, kes

ei lausunud mulle

kunagi ühtki

sõna ja keda ma

ei saanud kunagi

jalutama minnes

käekõrvale võtta.

Maarja verenäitajad aina halvenesid.

Lahenduse tõi gastrostoom ja

spetsiaalne sonditoit, mis paraku on

tohutult kallis ning minul kui osalise

koormusega õpetajatööd tegeval

inimesel tekkis kohe mure, kuidas

ma seda üldse osta jaksan. Meile tuli

appi lastefond. Poolteist aastat tagasi

olingi parasjagu lastefondis ravitoitu

saamas, kui mulle pakuti välja

see koolitus. Kui esimese ehmatuse

üle olin elanud, hakkasin mõtlema,

et tõepoolest, 12 pikka aastat

ööpäev läbi hoolt vajava lapse kõrval

on andnud praktilisi oskusi ja ka

uue arusaamise elust. Võib-olla see

on tõesti väärtus, mida teistega jagada,”

meenutab Maarika.

2012. aasta augustist novembri

lõpuni kestnud kogemusnõustamise

koolitust ja sama aasta detsembris

toimunud kriisiabi koolitust meenutab

Maarika kui väga pingelist aega.

Ent samas mõjusid regulaarsed

kahepäevased koolitustsüklid

Tartus hoopis energiasüstina, mis

andsid jaksu kodus ja tööl hakkama

saada. Eriti eredalt on Maarikale

meelde jäänud vestlusringid, kus

kõik koolitusel osalejad rääkisid ära

oma loo. „Me olime ju selleks ajaks

oma isiklikest pea liiva alla peitmistest

ammugi üle saanud, aga nii avameelselt

ja usalduslikus õhkkonnas

polnud ilmselt ükski meist läbielatust

seni veel rääkida saanud. Kõneldes

nendega, kel niisugust elukogemust

pole, peab ju alati olema ettevaatlik,

et neid mitte liigselt ehmatada

või eemale peletada. Peab mõt-

Märts 2014 www.vedur.ee/puutepunkt 32 000 töövõimekaoga inimest töötab täisajaga, 6000 osaajaga.

Märts 2014


8 Elu lugu

9

„Maarja kündis minu

jaoks mu uuel elupõllul

sügavad vaod ette. Minul

jääb nüüd üle vaid neid pidi

edasi astuda, et teisi aidata,”

tõdeb Maarika. Oma nõustatavatega

püüab ta olla eelkõige ehe.

erakogu ja „Puutepunkt”

lema, kui sügavale võib minna ja kui

palju üldse on suuteline seda infot

vastu võtma keegi, kellele juba üksnes

väga teistmoodi lapse nägemine

on ehmatav. Aga seekord olid meil

kõik pidurid maas. Me võisime rääkida

põhjani välja – kavaldamata,

ilustamata ja vääritimõistmist kartmata

oma eksimustest, läbikukkumistest

ning hirmudest, oma

avastustest, oma rõõmudest. See

oli võimas emotsioon, sünergia,

mis meie vahel tekkis,” ütleb

Maarika.

Väljaronimine

Teine suur elamus, mis nendest

päevadest meelde jäi ja mida

ta iga vestlusringis osaleja lugu

kuulates sisimas koges, oli siiras

imetlus ja üllatus. Kuidas need inimesed

ometi jaksavad ja suudavad

olla veel nii säravad kõige selle juures,

mida nad on läbi elanud? Nii

rõõmsameelsed ja teotahtelised?

Kuigi, ka oma elus oli Maarika ju

üsna pea pärast „mustast august”

väljaronimist jõudnud samale selgusele

– et kokkupuude muredega

ei peaks veel inimest ennast muutma

mustaks mureks.

Puudega lapse emaks olemine ei

tähenda seda, et käiaksegi kogu edaspidine

elu ringi, silmad vees. Ja et elus

polegi enam muud kui puudega laps

ja tappev hoolduskoormus.

„Mina hakkasin tegelikult üsna

kiiresti jälle tööl käima. Üks asi

oli muidugi see, kust ikka

väikesesse maakooli asendusõpetajat

leida, ja kahju

oli oma õpilasi ripakile

jätta. Aga teisalt

kogesin, et tööl käimine

värskendas mind.

Mul oli see õnnelik

võimalus, et mu vanemad

olid pensionil ja

valmis minu tööl oleku

ajal Maarjat hoidma. Nii

olingi pool päeva koolis

elurõõmust pakatavate poiste-tüdrukute

keskel, ruttasin

siis jooksujalu koju tagasi ja võtsin

suure rõõmuga lapsehoiu valvekorra

isalt-emalt üle. Olin nii ka Maarjale

parem ema. Kõik need väga olulised

tõed olid mul tegelikult elust

endast juba üles leitud, aga ... ikkagi

oli tõeliselt võimas teisi kuulates

nende eneseleidmisele kaasa elada,”

jätkab Maarika.

Nõustajaks

Oma kõige esimese nõustamise

tegi Maarika veidi rohkem kui aasta

tagasi – 15. jaanuaril 2013: „See

kuupäev ja see nõustamine on teravalt

meeles. Alati on pisut kõhe, kui

astud palatiuksest sisse ja üritad

jutule saada inimesega, kellest sa ei

tea tegelikult mitte midagi. Üldiselt

üritan olla rohkem kuulaja. Ja

kui siis inimene järsku avaneb, tuleb

oma kapslist välja – suur rõõm on

seda kogeda.”

Maarika meenutab: „Selle esimese

nõustamise puhul ei tea ma küll

paraku väga täpselt öelda, kumb

meist kahest tegelikult rohkem teist

nõustas. Päev juhtus minu jaoks olema

ebaharilik – Maarja tervis halvenes

pärast aastavahetust ja ta oli

teist päeva lastehaigla intensiivravis.

Kahtlemata mõjutas mind sel esimesel

nõustamisel teadmine, et mu

enda lapsega on lood kehvad.”

Ent esimeselt nõustamiselt tulles

Maarika veel ei teadnud, et juba

mõne päeva pärast seisab ta ise silmitsi

kõige rängema kogemusega,

mida üks ema emana kogeda võib.

Maarja suri 20. jaanuaril, vaid 41

päeva enne oma 13. sünnipäeva…

“Just Maarja

hoidis mu vaimu

tervena siis, kui oli

väga raske.

“Aina enam

tunnen, et

üliraskes seisus

lastega tegelemine

ongi minu jaoks

see põld, mida ma

tahan harida.

Veel üks kriis

Maarika ei pelga tunnistada, et

kogemusnõustajana tekkis tal tütre

surma järel identiteedikriis. Et kes ta

siis nüüd õigupoolest on?!

Teda aitas vaimulik ja hingehoidja

Naatan Haamer, kes on lastefondi

kogemusnõustajate rühmal kogu

aeg aidanud oma emotsioonidega

hakkama saada. „Tema veenis mind,

et lapse surma tõttu on minu kogemus

veel võimsam. Muidugi muutis

Maarja surm absoluutselt kõike

minus. Aga nüüd tean, et ka see

muutus ei pruugi tähendada lõppu,

vaid hoopis uut algust uuel tasandil,”

on Maarika oma uue eneseleidmise

eest tänulik just Naatan Haamerile.

Ta tunnistab, et tõepoolest on ta

nüüd kogemusnõustajana hoopis

midagi muud kui neil algusaegadel,

kui Maarja veel elas. Eks kindlust

lisavad muidugi üha uued ja

uued nõustamised, aga teisest küljest

kindlasti isiklik kogemus, mis

just selle lõpetatuse tõttu on otsekui

kristalliseerunud. See annab mitmekordse

jõu.

Mõnikord käib Maarika koos

nõustatavaga praktilisi asju ajamas,

kas või sotsiaaltöötaja vastuvõtul.

„Olen abiks ja julgustuseks. Mäletan

ise, kui arglik ma omal ajal oma lapse

kõrval olin. Häbenesin abi küsida

ja kuklas trummeldas, kuidas ma siis

ei saa ise hakkama! Päris mitu korda

kuulsin spetsialistidelt Maarja tervisehädasid

kurtes: „Kus te varem olite!

Jälle üks mahamagatud laps!” Sellised

vahejuhtumid õpetasid mind

olema julgem. Kuigi Maarjaga oli

see juba paljuski tagantjärele tarkus,”

räägib Maarika.

„Näiteks oleks tulnud temaga beebist

peale võimlemas käima hakata.

Ehk poleks ta liigesed siis sedavõrd

jäigastunud – see oli lapsele suur

vaev ja tegi ka hooldamise keerukamaks.

Ma jõudsin füsioterapeudini

kahjuks alles pärast Maarja kaheaastaseks

saamist. Meilt oodatakse, et

me ise abi küsiksime. Aga kust me

teame, mida ja kellelt küsida?!” vaatab

Maarika ajas tagasi. Võib-olla

nüüd, kui ta mõne nõustatavaga

koos vastuvõtul käib, õnnestub täpsemaid

küsimusi esitada, ehk on see

ka mõnele ametnikule või erialaspetsialistile

väikeseks koolituseks.

Uus algus

Maarika on väga rahul sellega, et

temast on saanud kogemusnõustaja.

Kuid see pole ainus uks, mille just

Maarja tema jaoks lahti lükkas.

Lastefond on algatanud puuetega

laste hoiukodude loomise projekti,

esimene hoiukodu avab sel kuul

uksed Tartus Käopesa perekodu

katuse all. Maarika on käinud juba

kuid tihedasti Käopesa lastel külas.

Need on kõik väga raskete puuetega

lapsed, kellest on esmapilgul raske

aru saada, kui palju nad üldse

ümbritsevat tajuvad või mõistavad,

mis nende ümber toimub. „Aga nad

kõik suhtlevad minuga! Suhtlemine

toimub küll hoopis tavatul vaimsel

tasemel, aga see toimub. Mulle

meeldib nii väga nende lastega koos

olla. Kui ükskord on aeg sealmaal, et

ka kodus kasvavad sügavate puuetega

lapsed saavad hakata hoiukodus

päeva- või nädalahoius käima, on

minu suurim soov selles hoiukodus

tööle asuda,” lausub Maarika.

Ta tunnistab, et pärast Maarja

surma valdab teda üha tugevamini

äratundmine, et tema aeg tavakooli

õpetajana hakkab läbi saama. Seal

on Maarikal juba kõik tehtud. Teine

pool ees seisvast elumuutusest

on see, et oleks kahetsusväärne kõik

Maarja kõrval õpitu lihtsalt unustada

ja kõrvale jätta. „Olen Maarjat

hooldades ja tundma õppides läbi

teinud väljaõppe, mida ei saa pakkuda

ükski ülikool. Minu puhul pole

teistel lastevanematel ehk põhjust

muretseda, kas ikka märgatakse last

õigel ajal aspireerida, kas tabatakse

ära hetk, mil ta vajab asendivahetust

või mingit muud hoolt. Tunnen

aina enam ja enam, et just üliraskes

seisus lastega tegelemine ongi minu

jaoks see põld, mida ma tahan harida,”

tunnistab Maarika. Anne Lill

Märts 2014 www.vedur.ee/puutepunkt OECD riikides on töövõimetuspensionäre ligi poole vähem kui Eestis. Märts 2014


10

Elu lugu

11

Hoidsin last kätel tema viimse hi ngetõmbeni

Millegipärast oli Maarja tervis

aastavahetuste paiku

alati pisut halvem kui

tavaliselt. Lamajad lapsed on väga

tundlikud ja eks pühade ajal on elurütm

ikkagi veidi teistsugune. Pisemaid

tervisehädasid oli ju sageli ja

olime õppinud nendega ise hakkama

saama. Aga kui 13. jaanuari

hommikul ei tahtnud Maarja enam

silmi lahti teha ega ärgata, otsustasin

kutsuda kiirabi. Ei riskinud teda

isegi autoga haiglasse viima hakata.

Laps pandi intensiivravisse, aga

selleski polnud meie jaoks midagi

erakordset. Maarja oli varemgi üliraskes

seisus olnud, aga alati sellest

välja tulnud. Hetkekski ei vilksatanud

peast läbi, et see haiglasse sattumine

võiks millegi poolest teistsugune

olla. Arstid olid hoolitsevad,

last raviti. Ja mina lootsin, et küllap

pääseme peagi koju.

Haiglasoleku neljandal päeval tuldi

aga mulle kell 7 jooksujalu palatisse

järele: tulge ruttu, on vaja otsustada,

mida lapsega teha! Maarja oli

Maarja oleks

3. märtsil

saanud

14-aastaseks

kriitilises seisus. Tal olid kahepoolse

üliraske kopsupõletiku tõttu hingamisraskused.

Minult küsiti, kas

soovin intubeerimist, et viia laps üle

masinhingamisele. Muidugi ei saanud

arstid mulle lubada, et see oleks

aidanud lapse kriitilisest seisust välja

tuua, aga see oli üks variant, mida

teha. Teine võimalus oli panna lihtsalt

vaakumiga hapnikumask.

Just sel hetkel, kui tohtrid seda kõike

seletasid, Maarja oigas korraga,

otsekui kutsudes mind enda juurde...

Ma loobusin intubeerimisest.

Ka siis ma veel tegelikult ei mõelnud,

et see kõik võiks olla lõpu algus.

Laps sai ravi, füsioterapeut käis mitu

korda päevas. Keerasime ja pöörasime

teda, et kopsud saaksid paremini

töötada. Akna taga olid päikeselised

päevad ja ma püüdsin voodi nii sättida,

et päike paistaks Maarja näole.

Öösiti magasin nüüd juba Maarja

juures, tema voodi jalutsis – ikka

minu pöial tema peos, nagu me kõik

need aastad olime maganud.

Ööl vastu pühapäeva, mis oli haiglasoleku

seitsmes päev, nägin terve öö

imeilusat und: üks üleni kuldne lapsuke

muudkui lendles päikesepaistes

meie kohal. See oli mulle üle pika aja

üks kõige paremini magatud öö.

Ärkasin värskena, hommik oli nii

kaunis, nagu üks jaanuarihommik

olla võib. Ja isegi Maarja vere hapnikusisaldus

hakkas veidi tõusma. Lõuna

paiku helistasin koju emale, et vist

hakkame kõige hullemast jagu saama.

Tund aega hiljem oli kõik teisiti.

Maarja verehapnik kahanes ülikiiresti.

Paari tunniga jõudsime seisu,

kus hapnik oli juba langenud tasemele,

millest alates inimese organid

hakkavad üksteise järel üles ütlema.

Palusin arsti võtta Maarjal mask

ära. Võtsin ta sülle ja hakkasin teda

kiigutama. Üllatusega märkasin:

jumaluke, kui suureks mu laps on

kasvanud! Tal olid kogu aeg olnud

nii tillukesed titajalad ... ja nüüd rippusid

need kaugelt üle mu põlvede.

Maarja köhatas mõned korrad.

Tegin ta silmad lahti – silmad liikusid

veel, kuldsed ringid olid iiriste

ümber... Siis ta ohkas ... ja läks.

Rahulikult. Minu käte vahel,

äiutades.

Tagantjärele mõtlen, kui toetavad,

mõistvad ja samas kui delikaatsed

olid kõik need tohtrid ja

õed, kes meie kõrval olid. Palatist

sai hetkega kabel. Mitte ainsatki

heli, ühtki lapse nutukatket ei

kostnud ka kõrvalpalatitest.

Pärast öeldi mulle, et surma korral

nii ongi. Surm puudutab kõiki,

kes läheduses. Äiutasin oma last

edasi, kui minult küsiti, kas lubaksin

Maarja linasse mähkida. Aga

lapseke oli veel soe ja ma tahtsin

veel tema soojusest osa saada.

Hoidsin teda, kuni viimaks olin

valmis ta enda käest ära andma.

Maarja mähiti kookoniks ja asetati

voodile, kus ta oli oma viimased

võitlused võidelnud.

Paratamatusega on raske leppida.

Aga hinge jäi suur rahu, et ta

just niimoodi läks.

Maarika Müürsepp

Maarja ema

Tegin õigesti, et oma

looga välja tulin

Kui ülemöödunud suvel

palusime Maarikat oma

looga „Puutepunkti”

saatesse, oli ta esialgu

kõhklev. Tagantjärele

tunnistab ta, et otsus

Maarja lugu ekraanile

tuua oli üks parimaid,

mille ta elus teinud.

Meil on paraku selline ajalooline

taust, et neid kõige raskemate

puuetega lapsi hoitakse siiski varjus.

Laiem üldsus ei tea neist siiani palju

ja seetõttu neid võõristatakse. Aga

tegelikult on saatus andnud selliste

väga teistmoodi laste peredele koos

sügava puudega lapsega haruldase

võimaluse rikastada kõrvalseisjate

maailmapilti. Purustada müüte.

Tasandades sel moel teed neile, kes

täna ja homme saavad puudega lapse

vanemateks. Ja aidates järele neid,

kes puudega last või tema vanemaid

kohates tunnevad end ebamugavalt,

sest ei oska suhelda.

Maarika meenutab, et kord, kui

Maarja oli reanimatsioonis, kogunes

arstide konsiilium lapse voodi ümber

ja ühe tohtri huulilt pudenes järsku:

eks ta olegi teid juba nii palju vaevanud!

„Ütlesin siis sealsamas, et mõelge

nüüd minust, mida tahate, aga

seda kogemust ei vahetaks ma millegi

vastu oma elus!” lausub Maarika.

Loomulikult olnuks ta õnnelik,

kui laps olnuks terve. Aga ka selle

lapse kõrval, kes talle elu jooksul

ainsatki sõna ei lausunud ja keda ta

ei saanud kunagi jalutama minnes

käekõrvale võtta, on Maarika olnud

piiritult õnnelik. „Olin tõesti emana

õnnelik. Selles mõttes ei ole ju

vahet, kas laps on terve või haige,

lõpetab ülikooli või ei saa elu jooksul

tähtegi selgeks, on punapea või

brünett. Olin väga õnnelik, kui ta

mulle oma ilusate hallide silmadega

otsa vaatas ja ma võisin paitada

tema siidpehmet käekest. Nüüd

tunnen tagantjärele õnne, et mul

olid need imekaunid hetked. Muidugi,

Maarjaga elasin läbi ka suurt

muret ja väga raskeid olukordi. Aga

elu ju ongi selline: rõõm ja mure

kuuluvad kokku.”

Piiritult õnnelik

Tänapäeval räägitakse tihti lapsest

kui pensionisambast, kui kindlustusest

omaenda vanaduspõlve

puhuks. Ehkki põlvkondadevaheline

side ja üksteise toetamine on tähtis

ja loomulik, on selline andmisesaamise

rõhutamine laste ja vanemate

vahel Maarika meelest kummaline.

Emaarmastus ei ole tehing.

Nii ka lapse armastus oma vanemate

vastu. „Maarja on mind muutnud

rikkamaks millegi sootuks

hinnalisema võrra, kui seda saaksid

olla materiaalsed väärtused. Ma

olin varem tagasihoidlik, omaette

olija. Maarja oli see, kes mu liikuma

lükkas. Igas mõttes. Ma poleks

ise kunagi jõudnud nende mõteteni,

mida nüüd mõtlen. Arusaamani,

mis üldse tähendab inimelu. Maarjata

oleksid mu elus olemata paljud

sündmused, kohtumised ja teod.

Just Maarja hoidis mu vaimu tervena

siis, kui oli väga raske.”

Maarika sõnul on üks väga tähtis

asi, mida puudega last kasvatavad

vanemad ei tohiks unustada – oma

hakkama saamise võtmeisik oled sa

ise. Kõige hullem on enesehaletsus.

Kui endale ikka innukalt sisendada,

et nüüd ei saa lapse pärast enam

midagi tehtud ja peab end ohvriks

tooma, siis tõmmataksegi ise oma

võimalustele kriips peale.

„Arutasime Maarja matuste esimesel

aastapäeval pereringis, et siin

me nüüd oleme – selle aastaga pole

me enam sedagi tehtud saanud, mis

varem Maarja kõrvalt! Ta oli nagu

väike Viplala, kes toanurgas muudkui

tinises ja meie poole energiapahvakaid

saatis.”

Märts 2014

www.vedur.ee/puutepunkt

Reformiga püütakse pensionäride hulka vähendada 20 000 võrra.

Märts 2014


12 Kogemus

13

Just asutuses on

turvalisust kõige

raskem tagada

Kui aastakümneid tagasi peideti vaimse tervise probleemidega inimesed

psühhiaatria haiglatesse ja hooldekodudesse, et nad olematuks kuulutada, siis

nüüd usutakse, et hooldekodud ja päevakeskused on vajalikud eelkõige neile

inimestele endile turvalisuse tagamiseks. Et kui isegi hooldekodudes juhtub

vahel „õnnetusi”, siis kes valvaks nende järele, kui nad asuksid elama kogukonda?

Uurime teiste riikide kogemusi

deinstitutsionaliseerimise asjatundjalt,

Tallinna ülikoolis sotsiaaltöö

külalislektori ametit pidavalt Zsolt

Bugarzskilt. Kuidas on tema meelest

võimalik tagada psüühiliste erivajadustega

inimeste ellujäämine,

kui nende ümber pole enam turvalist

järelevalvet pakkuvaid asutuseseinu?

Kuidas tagada häiritud psüühikaga

inimeste turvalisus väljaspool

asutusehooldust?

Poliitikud ja ametnikud arvavad

vahel, et deinstitutsionaliseerimine

tähendabki seda, et riik lihtsalt

enam ei tegele selle sihtgrupiga, inimesed

saadetakse asutustest välja

ja nad peavad ise hakkama saama.

Just nii juhtus 1960. aastatel USAs.

Esimese riigina maailmas hakati

seal psühhiaatriliste patsientide

hoolekannet reformima. Suur hulk

psühhiaatriahaiglaid lihtsalt likvideeriti

ja rohkem nende inimestega

ei tegeletud. Raha, mis vabanes,

võis nüüd raisata sõdimisele Vietnamis.

Mõtlemapanev on ka see, kuidas

asi kukkus välja paarkümmend

aastat hiljem Itaalias. Seal jagunes

riik kaheks. Korrumpeerunud lõunas

tehti samuti – inimesed kirjutati

psühhiaatriakodudest lihtsalt välja,

paljud neist on tänini kodutud. Põhjapoolsetes

piirkondades aga, kus

vaated elule on veidi teistsugused,

suudeti üles ehitada toimivad kogukonnateenustel

rajanevad tugistruktuurid,

tänu millele puuetega inimesed

tulevad päris hästi toime.

Deinstitutsionaliseerimise juures,

kuigi see üksnes lammutamisele viitav

sõna mulle ei meeldi, ongi kõige

tähtsam see, milliseid alternatiive

pakutakse. Ja kui targalt riik neid

toetab, et need ka tegelikult toimima

hakkaksid.

Hooldekodudes on inimesed

pideva järelevalve all. Kuidas

tagada, et kogukonda ümber asudes

turvalisus ei väheneks?

See on tõsi, et kedagi ei tohi ka

kogukonnas elades jätta ilma toest

või abist. Kui kellelgi on raskusi

orienteerumisega, näiteks kodutee

ülesleidmisega, ei tohi tekkida

olukord, kus ta jääb üksi hulkuma,

sest tema kõrval ei ole hooldajat või

tegevusjuhendajat. Kui kellelgi tekitab

poes käimine või iseseisev liikumine

ärevust, peab tal olema keegi,

kellele toetuda.

Kogukonnas muutub nimelt inimeste

jaoks vajaliku abi ja toe olemus.

Kogukonnad on elus organismid,

võimaluste oaasid, kus on olemas

võrgustikke, inimesi ja suhteid

– erinevalt hooldusasutustest, mis

on kui suletud kuningriigid, kus kõik

vajalik tuleb luua üksnes oma klientide

jaoks.

Muidugi ei tõtta kogukonnad

puuetega inimestele appi iseenesest.

Et see toimuks, on vaja teha ettevalmistusi:

kogukondi tuleb jõustada,

organiseerida ja neisse on tarvis ka

targalt investeerida.

* Hollandis elab ligi 16 miljonit inimest.

Eestiga võrdlemiseks tuleb arvestada ka

seda, et tegu on heaoluriigiga, kus on koolitatud

ja hoolekandes rakendatud mitu

korda enam spetsialiste kui siin.

Eestis arvatakse praegu nii, et

mida väiksemad on grupikodud

või majutusüksused, seda suuremaks

kujuneb erihoolekande teenuste

hind. Vähemate klientide

jaoks peab olema tööl lihtsalt üha

enam spetsialiste.

Lääne-Euroopa heaoluriikides

olen näinud grupikodusid, kus elanike

juures viibivad ööpäev läbi

kolmes vahetuses kliinilised psühholoogid

ja ülikooliharidusega sotsiaaltöötajad.

Rikkad riigid on saanud

sellist luksust kuni viimaste

aegadeni lubada. Jaanuaris käisin

aga Hollandis Amersfoortis vaatamas

projekti, kus katsetatakse täiesti

teistsugust mudelit. Nad on ära lõiganud

suurema osa seniseid spetsialisti

tasandi teenuseid ja kutsunud

appi kohalikud elanikud, kes käivad

puuetega inimestel seltsiks, õpetavad

neid linnas asju ajama, abistavad

poes käimisel jne. Hollandis hakati

juba mitu aastat tagasi sotsiaalsüsteemi

reformima ja visandati eesmärk,

et aastas võiks professionaalsete

abistajate hulk väheneda 10 000

töötaja võrra* tänu sellele, et nende

töö võtavad üle tavalised linnaja

külaelanikud. See aga ei tähenda

lihtsalt tööhõive ümbermängimist,

vaid tähtis on teine samaaegne eesmärk

– senise „hoolekande” asemel

tegutsetakse „kaasamise” nimel.

See aga aitab inimesi iseseisvamaks

muuta ja pikemas plaanis hooldusvajadust

vähendada.

Puutepunktide

jaanuarija

veebruarinumbris

jagas

Zsolt Bugarszki

kogemusi

vaimse tervise

probleemidega

inimeste rehabiliteeriva

tööhõive

ja kogukonnas

elamise

teemadel. Järgmises

ajakirjas

uurime tema

mõtteid sotsiaalsüsteemi

rahastamise ja

seadusandliku

reguleerimise

kohta.

Spetsialistidele jääks siiski kindel,

kuid pisut teistsugune roll?

Muidugi jäävad ka spetsialistid

süsteemi ning mõnes mõttes nende

roll ja vastutus isegi kasvab. Aga

neid läheks vaja vähem ja nende

ülesandeks jääks juhendamine, töö

tark koordineerimine ja keerulisemate

olukordadega töötamine.

Samas ei käi asi nii, et koondame

10 000 hooldustöötajat ja raha

jääbki lihtsalt üle. Sama raha tuleb

panustada kogukondadesse, siis

järgnevad samm-sammult tulemused.

Aga tulemused on palju tõhusamad

kui endised hooldusteenused.

Kõik osapooled võidavad. See kõik

ei sünni muidugi üleöö.

Toon veel ühe näite. Suurbritannias

hakati toetama kohalike eneseabigruppide

teket. Samalaadsete

murede ja väljakutsetega inimesi

toetati raha ja väljaõppega, et nad

hakkaksid korraldama ühiseid ettevõtmisi.

Muidugi olid ettevõtmise

taga taas professionaalid, kes seda

suunasid ja oma tööd tegid. Peatselt

hakkasid sündima intellektipuude

või psüühikahäiretega inimeste klubid,

hobigrupid ja isegi mõned ettevõtted,

näiteks aiandusteenuseid

pakkuv väikefirma jne. Kui inimesed

midagi teevad, paraneb nende tervis

ja enesetunne, aga suureneb ka

vastutus enese ees ning neid ei ole

enam vaja nii palju valvata ja hooldada.

Hooldeasutused, mille ülesanne

ongi kliente hooldada, toodavad

endale ise tööd juurde.

Ehk siiski ei ole need inimesed

päris vastutusvõimelised?

Kindlasti on ka neid, kelle seisund

vajab pidevat jälgimist ja abi.

Aga uuringute tulemused näitavad,

et neid on üsna vähe. On veel üks

oluline asi, mis sageli ära unustatakse.

Vabadus ja iseseisvus käivad alati

käsikäes vastutusega. Nii on see

ka puuetega inimeste ning intellektipuude

ja vaimuhaigusega inimeste

puhul. Mu oma ettevõttes, Soteria

fondis, kus hakkasime esimesena

Ungaris arendama psüühiliste

erivajadustega inimestele mõeldud

kogukonnateenuseid, oli käibel selline

ütlemine: oleme näinud palju

hulle inimesi, aga mitte ühtegi, kes

oleks täiesti rumal. Ja see on tõsi! Ka

psüühikahäiretega inimesed saavad

paljudest asjadest suurepäraselt aru.

Asutustes lihtsalt pannakse nad olukorda,

kus keegi neilt vastutustunnet

ei eelda, ja seega õpetatakse nad

elama vastutuseta.

Paljud mu kolleegid, kes tegutsevad

kogukonnateenuste vallas, ei

pea muide õigeks, et traditsiooniliste

hoolekandeteenuste maailmas

antakse seadusega pahuksisse mineku

korral vaimse tervise probleemidega

inimestele väga kergelt „süüdimatuse”

valge pass. Kordan veel:

patsiendiõigustest, inimõigustest

ja ka puuetega inimeste õigustest

rääkides ei tohi kunagi ära unustada

nendega kaasas käivat vastutuse

poolt. Ka spetsialistidel, muide, on

vastutus aidata klientidel elada vastutustundlikult,

neid mitte üle hooldada

ega ka hooletusse jätta.

Kuidas?

Toon veel ühe väikese näite oma

firmast. Olime näinud psühhiaatriakodudes

kasutatavaid psühhooside

taltsutamise meetodeid, mille abil

tagati „turvalisust”. Soterias õnnestus

meil töötada samal eesmärgil

välja nn pehme toa meetod, kus saavutasime

sama peaaegu ilma meditsiinilise

sekkumiseta või väga vähese

sekkumisega ning igasuguste vägivaldsete

võteteta. Saime selle eest

hiljem auhindu ja meie juures käidi

kogemusi omandamas. Milles see

meetod seisnes? Põhiliselt selles, et

õdedel ja hooldajatel keelati viibida

töö ajal oma ruumides: kõik töötajad

pidid veetma kogu tööaja hoolealustega

tegeledes. Lisaks koolitasime

igas asutuses välja meeskonnad,

kes suutsid operatiivselt reageerida

konfliktiolukordadele ja need professionaalsete

võtetega maandada.

Nii et olemegi taas väljas seal, et

lahendused peituvad sihtgrupi tundmises

ja vastastikuses mõistmises.

Jutt käib tööst inimestega. Tiina Kangro

Märts 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Reformile kulutatakse kuue aastaga 200 miljonit eurot EL-i raha. Märts 2014


14

Kaasamine

Seadus

15

Figuurnootide

abil õnnestub

pillimäng juba

esimesel korral

Väga sageli on just pillimängu õppimine see, millest

puuetega lapsed ilma jäetakse. Muusikakoolid neid

enamasti vastu ei võta, sest tavalised õpetajad ei

oska teistmoodi õppijatega midagi peale hakata.

See oli üle tosina aasta tagasi, kui

kaks soomlast, muusikaterapeut

Kaarlo Uusitalo ja tema hea tuttav,

muusikaõpetaja Markku Kaikkonen

otsustasid, et vastupidi levinud arusaamale

peab muusikat olema võimalik

õppida kõigil. Igaüks võib osa

võtta muusika tegemisest, igaühel on

õigus seda nautida. Tuleb vaid leida

õpilasele sobiv viis ja meetod. Seejärel

asusid nad tööle ega lõpetanud

enne, kui olid välja töötanud täiesti

uue lähenemise muusikaõppele –

Figuurnootide metoodika.

Figuurnoodid on tavapärastest

nootidest erinev märgisüsteem, kus

igale noodile on antud värv. Oktavialad

eristatakse nelja kujundiga: risti,

ruudu, ringi ja kolmnurgaga, mis

tähistavad vastavalt suurt, väikest,

esimest või teist oktavit. Kujundid

kinnitatakse ka muusikariistale vastava

noodi asukohale – ja ime juhtubki.

Ka raskete füüsiliste või vaimu-

ja intellektipuudega lapsed

hakkavad aduma korrapära ja selles

navigeerimise võimalusi.

Isegi õpik olemas

Uusitalo ja Kaikkoneni loodud

metoodika ja selle imet tegev mõjujõud

on saanud maailmas üsna

kuulsaks. Seda on uuritud doktoritöödes

Helsingi ja Jyväskylä ülikoolis

ning Sibeliuse akadeemias.

Figuurnootide abil saadud tulemusi

on soomlased käinud näitamas Jaapaniski,

kus vaimupuudega lastest

moodustatud bänd andis vapustavaid

kontserte.

Figuurnoote aga kasutatakse ka

Eestis. Tallinna Heleni koolis õpivad

peaaegu pimedad ja isegi pimekurdid

lapsed nende abil mängima klaverit,

süntesaatorit, plaatpille, basskitarri

ja löökpille. Metoodikat hakkasid

kasutama õpetajad Ene Järvik

ja Sirli Väinsar, kes on Tolarami

fondi toel kirjastanud ka eestikeelse

õpiku ning koostanud juhendmaterjalid

õpetajatele-ringijuhtidele.

Tervendav mõju

„Peale muusika, mis tervendab

vaimu, arendab Figuurnootidega

töötamine lapse emotsionaalset külge,

suhtlemisoskust, infotöötlemise

oskust, parandab keskendumisvõimet,

silma ja käe koostööd ning loogikat

ja matemaatilist mõtlemistki,”

loetleb Väinsar Figuurnootide häid

külgi puuetega lastele.

Igapäevaselt puuetega laste koolis

õpetajana töötades rõhutab ta, et

puude liigist lähtudes saab Figuurnootide

metoodikaga koos kasutada

teisi õpetamisviise, muutes sel moel

kogu lapse elu.

Ene Järviku ja Sirli Väinsare tööd

Heleni kooli lastega nägi 2. märtsil

eetris olnud „Puutepunkti” saates.

Seda saadet tasub veel kord vaadata

kõigil neil, kes meetodi vastu suuremat

huvi tunnevad.

„Figuurnootide abil on võimalik

õpetada ka raske ja sügava puudega

lapsi. Võimalik on arendada isegi

nägemisjääki,” lisab Sirli Väinsar.

Kallid inimesed, ärge jätke oma

hoolealuseid ilma võimalusest saada

osa muusika imest! Tiina Kangro

MTÜ Tolaram Foundation loodi aastaid tagasi Tolaram Grupi Balti

regiooni juhi Sonny Aswani initsiatiivil, et propageerida ning toetada ühiskonna

positiivset suhtumist vähekindlustatud ja puuetega inimestesse.

Saatejuht Kaidor Kaharile õpetas

Ene Järvik Figuurnoodid

selgeks paari minutiga. Klaveril

saatis neid Astangul kokaabiks

õppiv Jaan, kes nimetas meetodit

imelihtsaks. „Puutepunkt”

Kõik inimesed

on õpetatavad

Kogumikku „Figuurnoodid”

saab tellida Sirli Väinsarelt

telefonil 510 9294 ja aadressil

sirli@tolaram.ee.

Koolituste ja muusikatundide

asjus võib infot küsida

Ene Järvikult telefonil 5559 0202 ja

aadressil enejarvik@gmail.com.

Mängijal tuleb vaid paberil

olevad noodid ja klahvidel

olevad kujundid kokku viia

ning mäng võibki alata.

Kas vanematel on õigus

jätta puudega laps

koduseinte vahele?

Kas koolil on õigus saata probleemne õpilane

koduõppele, lõigates sellega temalt võimaluse

suhelda eakaaslastega? Kas omavalitsusel on

õigus öelda, et ei saa aidata, kuna võimalusi ei ole?

Kas riik võib otsustada, et tegeleb vaid osakesega

probleemist? Vastus on: ei või!

Lapse õiguste konventsioon

Vaimse või füüsilise puudega lapsed peavad elama täisväärtuslikku

ja rahuldavat elu tingimustes, mis

- tagavad neile eneseväärikuse,

- soodustavad enesekindluse kujunemist,

- võimaldavad neil ühiskonnas aktiivselt osaleda.

Selle jaoks peab riik tagama puudega lapsele või tema perele/hooldajale

abi ja erihoolitsuse. Lapse hooldamise eest vastutaval inimesel on

aga kohustus sellist abi küsida. Abi tuleb anda soovitavalt tasuta, võttes

vajadusel arvesse pere/hooldaja varanduslikku olukorda.

Puudega lapsele tuleb kindlustada tõhus juurdepääs haridusele, väljaõppele,

tervise kaitsele, rehabilitatsiooniteenustele, tööalasele ettevalmistusele,

aga ka puhkamisvõimalustele.

Kõik see peab toimuma nii, et laps saaks võimalikult täielikult osa

võtta ühiskondlikust elust, mis mõjub stimuleerivalt tema arengule, sealhulgas

kultuurilisele ja vaimsele arengule.

Kõige selle kohta peab riik tagama teabe levitamise.

See konventsioon kehtib Eestis juba 1991. aasta novembrist.

Puuetega inimeste õiguste konventsioon

Puuetega lastele tuleb tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste

täielik teostamine teiste lastega võrdsetel alustel.

Lapse parimad huvid peavad olema seatud esiplaanile kõigis puuetega

lastega seotud tegevustes.

Tuleb vältida puuetega laste varjamist, hülgamist, hooletusse jätmist

ja eraldamist. Riik peab selleks puuetega lastele ja nende peredele pakkuma

varakult igakülgset teavet, teenuseid ja tuge.

Puuetega inimestele peab olema tagatud võimalus arendada ja

rakendada oma loomingulist, kunstilist ja vaimset potentsiaali mitte

ainult enda heaks, vaid ka ühiskonna rikastamiseks.

Samuti peab neile olema teistega võrdsetel alustel tagatud osalemine

virgestus-, puhke- ja sporditegevuses. Selleks tuleb

- julgustamise, juhendamise, väljaõppe ja ressursside tagamisega

soodustada nendes osalemist,

- tagada neile füüsiline juurdepääs spordi-, virgestus- ja turismiobjektidele

ning vastavate teenuste olemasolu ja kättesaadavus,

- tagada neile kõikide teiste lastega võrdne juurdepääs osalemisele

mängudes, virgestus-, puhke- ja sporditegevuses, sealhulgas koolide

kaudu.

Selle konventsiooni võttis Eesti vastu detsembris 2006, seadusena jõustus

see 2012. aasta juunis.

Märts 2014 www.vedur.ee/puutepunkt Reformita kasvaks töövõimetuspensionäride arv 2020. aastaks 176 000-ni. Märts 2014


ISSN 2228-1312

SAAJA AADRESS:

Ajakirja väljaandmist

toetavad ka

Tulge invamessile

infot hankima!

4. Tallinna invamessil on

esindatud üle 30 organisatsiooni,

kelle väljapanekud

tutvustavad õppimisvõimalusi,

puuetega inimeste

ühingute tööd, abivahendi-

ja meditsiinitooteid,

rehabilitatsiooniteenuseid

jne.

Toimuvad infotunnid, kus arutatakse

töövõimetusreformi, omastehooldust,

vaimse tervise hoidmist ja probleemide

ennetamist. Õpitubades lahatakse

puuetega noorte väljakutseid ja turvalist

internetikasutust ning tutvustatakse

viipekeelt. Mõlemal päeval on kohal

sotsiaaltöötajad, kes annavad toimetulekutoetuse

alal nõu, pakuvad võlanõustamist

ning teavet toetuste ja teenuste

kohta Tallinnas. Eesti Patsientide

Esindusühingu juristid jagavad õigusnõu.

Lastevanemad saavad messil ringivaatamiseks

jätta puuetega lapsed lastehoidu.

Hoovimajas õpetatakse pinget

ja stressi vabastavaid harjutusi.

Mess on puuetega inimeste tegevuskeskuses

avatud 10. aprillil kella 13–19

ja 11. aprillil kella 11–17. Ootame kõiki!

Eelmist messi väisas üle 600 inimese.

Tauno Asuja

Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevjuht

Kui saad aidata.

Või kui tead

kedagi, kes saab:

MTÜ Puutepunktid

arveldusarve

EE452200221053907379

MTÜ Puutepunktid on

riiklikus tulumaksusoodustusega

mittetulundusühingute

ja sihtasutuste

nimekirjas.

Täname kõiki

ajakirja toetajaid!

Need olite teie: Vilve Liiskmann, Küllike Lain, Sigrid Kristin, Triin Pärnpuu, Virve

Kaasik, Ülle Urbanik, Kristel Krischka, Kristina Alunurm, Ülle Väina, Karolina

Antons, Kalev Märtens, Monika Miller, Maie Väljaäär, Raili Veskilt, Maria Praats,

Rika Joala, Tatjana Rein, Elo Saue, Ere Tött, Helen Mäevälja, Heldi Käär, Maris Kurvits,

Reet Jepisova, Birgit Soans, Katre Plaan, Joosep Frantz, Helen Teigar, Chris-

Helin Loik, Tiia Zeigo, Kristi-Isabella Kaldoja, Ülo Käppa, Gerda Kiipli, Kaja Lemmik,

Ljudmilla Petrova, Imbi Suun, Eduard Välja, Ande Etti, Silja ja Liina Aavik,

Kaja Linder, Külli Kaljapulk, Kajar Lember, Merle Lints, Üvi Kuus, Maris Luik,

Aivar Pärljõe, Renee Kukk, Külli Taremaa, Anne Arula, Jannu Holsting, Ave Tooming,

Kristi Kallas, Siivi Hansen, Sander Saat, Helmen Kütt ja kolm anonüümseks

jääda soovinud annetajat. Täname südamest toetuse eest ka Torma ambulatooriumi

ja spordiklubi Meduus, samuti kõiki neid asutusi ja tellijaid, kes on otsustanud

ajakirja eest maksta arvega. Märtsikuu ajakirja trükikulude katteks kogunes teie

toetustest 872,33 eurot. Aitäh, et aitate kaasa ajakirja ilmumise võimalikkusele!

More magazines by this user
Similar magazines