SELETUSKIRI VÄLISTEENISTUSE SEADUSE ... - Välisministeerium

SELETUSKIRI 

VÄLISTEENISTUSE SEADUSE EELNÕU KOHTA 

Sissejuhatus 

Kehtiva välisteenistuse seaduse (edaspidi ka VTS) ettevalmistamisest on möödunud üle üheksa 

aasta (seadus jõustus 1. jaanuaril 1996). Kehtiv seadus vajab nii sisulisi kui ka vormilisi 

muudatusi, kuna oleme jõudnud ajajärku, mil kogu välisteenistuse kontseptsioon on muutunud. 

Sellele on osundanud ka valitsusliit valitsusprogrammis, mille punktis 91 on öeldud, et valitsusliit 

võtab vastu ajakohastatud välisteenistuse seaduse, mille sisuks on Eesti välisteenistuse 

moderniseerimine. 

Eelnõus käsitletakse kõigi ministeeriumide ametnikke, kes töötavad Eesti välisesindustes ja 

Välisministeeriumi Eestis asuvas peamajas töötavaid diplomaate. Praegu hõlmab uus 

välisteenistuse seadus 812 inimest, kellest: 

1) 340 on diplomaadid; 

2) 45 on senised eriatašeed (tulevased erialadiplomaadid); 

3) 221 on haldusteenistujad; 

4) 88 on diplomaatide, eriatašeede ja haldusteenistujate kaasasolevad mittetöötavad 

abikaasad (loetelust on puudu välisesinduses kaasasolevad töötavad abikaasad); 

5) 118 on diplomaatide, eriatašeede ja haldusteenistujate kaasasolevad lapsed. 

Lähitulevikus on eeldada nimetatud arvu mõningast suurenemist eriatašeede ja perekonnaliikmete 

näol. 

Välisministeeriumi-välised välisteenistuse kontseptsiooni muutmise põhjused 

2003. aasta jaanuaris toimunud Wilton Parki konverentsil "Diplomaatide roll kaasaegses 

maailmas" tõdeti, et: "Välisteenistused üle kogu maailma püüavad kohaneda uute ja 

keerulisemate rahvusvaheliste suhetega. Muutus on nii kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Hoolimata 

riikide suurusest ja geograafilisest asukohast, tuleb nende diplomaatidel vastakuti seista 

üldjoontes sarnaste väljakutsetega, mis on: strateegiliste valikute tegemine, määrates kindlaks 

prioriteedid ja leides nende jaoks ressursid, ning muutuvatele prioriteetidele ja kriisidele 

reageerimine. Nimetatud väljakutsed tuleb vastu võtta tõsise eelarvekitsikuse ajastul". 

Välisministeeriumi-sisesed välisteenistuse kontseptsiooni muutmise põhjused 

Väliministeeriumil tuleb pöörata suurt tähelepanu sellele, et välisteenistus oleks kvaliteetne, 

tõhus ja sobiv ning vastaks enam erinevate huvirühmade vajadustele. Silmas tuleb pidada 

konstruktiivsete suhete loomist teiste ministeeriumidega ning kogu avaliku sektoriga. Eesti

ahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks tuleb pidevalt tõsta personali kvalifikatsiooni. Praegu 

kehtiv välisteenistuse seadus ei lahenda mitmeid praktikas tõusetunud küsimusi (näiteks 

mitteresideerivate suursaadikute ja eriatašeede regulatsioon ning diplomaatide, haldusteenistujate 

ja nende perekonnaliikmete sotsiaalsed tagatised). 

Liitumine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO) ja Euroopa Liiduga (edaspidi 

EL) on seljataga, mistõttu sama suuri "projekte" välisteenistuse ees tulevikus ei seisa. Sellest on 

tehtud rutakaid järeldusi, nagu ootaks välisteenistust hääbumine, sest Eesti välispoliitika 

põhiprobleemid olevat lahendatud. Nii ülemaailmsed kui ka piirkondlikud arengud aga osutavad, 

et selline ettekujutus on alusetu. Lähtudes tuntud käibetõest, mille järgi diplomaatia on riigikaitse 

esimene liin, on selline ettekujutus aga lausa ohtlik. 

Eesti välisteenistuse uueks väljakutseks on NATO-s, EL-is ja ka muudes rahvusvahelistes 

organisatsioonides küpsuse näitamine Eesti rahvuslike huvide kaitsel. Selles kontekstis tulebki 

hinnata Välisministeeriumi, sealhulgas välisesinduste vastavust uutele nõuetele - nii sisulistele 

kui ka vormilistele. See tähendab eeskätt inimressursi ja välisteenistuse materiaalse baasi 

hindamist, lähtudes Eesti välispoliitilistest püüdlustest ning EL-i ja NATO nõuetest. 

Personalikulude puhul tuleb tõdeda, et ühed olulised kululiigid - diplomaatide välisteenistustasu 

lähtesummad ja üle ühe aasta välislähetuses viibivate avalike teenistujate välislähetustasu 

lähtesummad - kehtestati vastavalt 1996. aasta veebruaris ja 1997. aasta veebruaris. Lähetustasud 

püsisid 1996/97. aasta tasemel kaheksa aastat (kuni 2005. aasta alguseni), mille jooksul nende 

reaalväärtus oluliselt vähenes. Selle tulemusena langes teenistujate motivatsioon ja soov minna 

välislähetusse, mis omakorda tõi kaasa suuri raskusi mõne esinduse mehitamisel ning 

kvalifitseeritud töötajate teenistuses hoidmisel. Välissuhtluses võimekatele töötajatele avaneb 

järjest rohkem võimalusi töötada rahvusvahelistes organisatsioonides, sh. Euroopa Liidu 

institutsioonides, kus töötasud on mitu korda suuremad. Välisministeerium kogeb reaalselt "ajude 

äravoolu" ja konkurents parimate töötajate pärast on uues olukorras aina raskem. Olukord 

paranes mõnevõrra alates 1. jaanuarist 2005, mil Vabariigi Valitsus tõstis nimetatud 

lähetustasusid keskmiselt 20%, millega kompenseeriti vahepealne elukalliduse tõus ja viidi nende 

tasude reaalne ostujõud uuesti 90-ndate keskpaiga tasemele. Tuleb märkida, et tarbijahinna 

indeksi summaarne kasv moodustab sel perioodil eurotsooni maades (mis on mõõduka kasvuga) 

ca 22%. 

Omaette probleemiks on Eesti välisesinduste väike halduspersonal, millega me rahvusvahelises 

võrdluses eriti silma torkame. Sellest tulenevalt teevad diplomaadid sageli tehnilist tööd ja seda 

oma põhiülesannete arvelt. Eestil on praegu 10 välisesindust, kus ei ole autojuhti. See seab 

saadikud protokollilistes küsimustes sageli ebamugavasse või lausa naeruväärsesse olukorda. 

Samuti ei ole meie esindustes kokkasid, kes kuuluvad teistes esindustes diplomaatia argipäeva. 

Siiani peetakse suursaadikute residentse luksuseks, mitte aga diplomaatilise suhtlemise paigaks. 

Selliseid näiteid on rohkemgi. Iseseisvuse algaastail rahapuudusest pealesunnitud ajutised 

lahendused on kinnistunud ja kujunenud omalaadseks normiks. Asjade selline seis on eriti häiriv 

uues olukorras, kus Eestil tuleb täita diplomaatilisi ülesandeid EL-i ja NATO liikmena ja suhelda 

võrdväärsena teiste liikmesriikidega. 

Eelnõus kavandatavad põhimuudatused, võrreldes kehtiva redaktsiooniga:

1) laiendatakse seaduse reguleerimisala, käsitledes: 

· välisesindusse lähetatud seniseid eriatašeesid (erialadiplomaadid); 

· välisesindusse lähetatud haldusteenistujaid; 

· mitteresideerivaid erakorralisi ja täievolilisi suursaadikuid; 

· haldusmenetluse kohaldamist Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni 

töökorraldusele; 

· asutusesisest konkurssi ja suunatud pakkumist; 

· diplomaatide ja välisesinduses töötavate teenistujate palgakorraldust. 

2) muudetakse kehtivat regulatsiooni järgmiselt: 

· määratletakse diplomaatiline ametikoht; 

· ajakohastatakse sotsiaalseid tagatisi; 

· täpsustatakse välisteenistusse võtmise ja välislähetusse saatmise reegleid; 

· täpsustatakse karjääridiplomaadile teenistusastme andmise nõudeid. 

Seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu häälteenamust. 

Eelnõu väljatöötamiseks moodustas Välisministeeriumi kantsler 11. märtsi 2003 käskkirjaga nr 

68 töörühma järgmises koosseisus: 

1) Triin Parts - juriidilise osakonna peadirektor (töörühma juht); 

2) Erle Ignatjev - personaliosakonna personalibüroo personalijurist; 

3) Jaak Jõerüüt - endine erakorraline ja täievoliline suursaadik ÜRO juures ja endine 

siseauditiosakonna peadirektor; 

4) Jaanus Kirikmäe - konsulaarosakonna peadirektor; 

5) Rasmus Lumi - personaliosakonna peadirektor (endine kantsleri abi); 

6) Vivian Saarpere - juriidilise osakonna jurist ja 

7) Kerli Veski - 1.sekretär, konsulaartalituse juhataja Eesti Vabariigi Suursaatkonnas 

Moskvas (endine juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo 

direktor).

Lisaks osalesid töörühma koosolekutel: 

1) Hille Kaare - 2.sekretär konsulaarküsimustes Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Berliinis 

(endine juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo 2. sekretär); 

2) Saale Kolka - personaliosakonna personalibüroo direktor; 

3) Kristiina Kull - rahandusosakonna eelarve- ja ökonoomikabüroo direktor; 

4) Sulev Roostar - personaliosakonna peadirektor; 

5) Andrus Normet - endine poliitika planeerimise osakonna analüüsibüroo direktor; 

6) 

7) Malle Soidla - rahandusosakonna peadirektor; 

8) Avo Suurthal - poliitika planeerimise osakonna nõunik ja 

9) Andres Unga - erakorraline ja täievoliline suursaadik Kreekas (endine 

personaliosakonna peadirektor). 

Tuginedes töörühma koosolekute otsustele, koostasid VTS-i eelnõu ja seletuskirja Kerli Veski, 

Hille Kaare,mailto: Triin Parts ja Saale Kolka. Keeleliselt toimetas eelnõu ja seletuskirja 

Välisministeeriumi juriidilise osakonna keeleekspert Külli Marga (6 317 409, 

kulli.marga@mfa.ee) koostöös Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna endise nõuniku 

Kaia-Helle Alasiga. 

Neljandat peatükki "Teenistuja õigused, sotsiaalsed tagatised ja kohustused" aitasid esialgu välja 

töötada: 

1) Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna kindlustuse talituse juhataja Siiri 

Tõniste (6 113 487); 

2) Sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal (6 269 106) ja 

3) Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse- ja toetuste osakonna juhataja Merle Malvet 

(6 269 230). 

Seaduse eesmärk 

Kehtiva regulatsiooni muutmise üheks eesmärgiks on luua ühtne, paindlik, efektiivne, 

motiveeritud ja läbipaistev Eesti diplomaatiline teenistus, mis vastaks nii rahvusvahelistele 

nõuetele ja globaliseerumisele kui ka Eesti uuenenud nõudmistele. Teiseks eesmärgiks on anda 

diplomaatidele, haldusteenistujatele ning nende perekonnaliikmetele ajakohased ja õiglased 

sotsiaalsed tagatised.

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 

Eelnõu on jagatud 6 peatükiks: 

1. peatükk. ÜLDSÄTTED 

§ 1. Seaduse reguleerimisala 

1. peatükk "Üldsätted"; 

2. peatükk "Diplomaat"; 

3. peatükk "Haldusteenistuja"; 

4. peatükk "Teenistuja õigused, sotsiaalsed tagatised ja kohustused"; 

5. peatükk "Atesteerimine ja vaba ametikoha täitmine"; 

6. peatükk "Rakendussätted". 

(1) Käesoleva seadusega reguleeritakse: 

1) välisteenistust; 

2) haldusteenistuja töötamist Eesti Vabariigi välisesinduses (edaspidi välisesindus) 

pikaajalises lähetuses; 

3) diplomaadi ja haldusteenistuja sotsiaalseid tagatisi ning nende õigusi ja kohustusi. 

(2) Käesolevat seadust ei kohaldata välisesinduse asukohariigis Välisministeeriumi teenistusse 

võetud isikule, kes töötab välisesinduses töölepingu alusel. 

(3) Avaliku teenistuse seadust kohaldatakse käesoleva seaduse reguleerimisalale niivõrd, kuivõrd 

välisteenistuse seadusega ei sätestata teisiti. 

(4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust , 

arvestades käesoleva seaduse erisusi. 

Paragrahvis 1 on ära toodud seaduse reguleerimisala, mida on kehtiva redaktsiooniga võrreldes 

laiendatud: 

1) välisteenistus hõlmab nii karjääridiplomaate (senised diplomaadid) kui ka 

erialadiplomaate (senised eriatašeed); 

2) käsitletud on välisesinduses töötavaid haldusteenistujaid.

Reguleerimisala laiendamise põhjuseks on vajadus sätestada seaduse tasandil erialadiplomaatide 

staatus, õigused ja kohustused ning välisesinduses töötavate haldusteenistujate õigused ja 

kohustused. Nimetatud küsimusi käsitlevast Vabariigi Valitsuse määrusest nr 47 "Teenistuja 

välislähetusse saatmise korra kinnitamine" (RT I 1997, 19, 309; 2003, 55, 377; 2004, 91, 622) ei 

piisa tõusetunud probleemide lahendamiseks. Seetõttu sisaldab eelnõu erialadiplomaatide ja 

haldusteenistujate välisesindusse lähetamise põhialuseid ja tingimusi ning volitusnorme seaduse 

rakendamiseks. Nimetatud määrust kohaldatakse edaspidi vaid üle üheaastastele lähetustele, mis 

ei ole seotud välisesinduses töötamisega. 

Uue seaduse jõustumise korral tuleb siiski muuta ka Vabariigi Valitsuse määrust nr 47 

"Teenistuja välislähetusse saatmise korra kinnitamine", jättes sellest välja välisesinduses 

töötamise sätted ning ajakohastades seda. 

Lõike 2 kohaselt ei kohaldata VTS-i välisesinduse asukohariigis palgatud isikutele, kuna nad ei 

ole avalikud teenistujad avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) mõttes ning nendega 

sõlmitakse tööleping. 

Seadusele laienevad ATS-i sätted vaid niivõrd, kuivõrd käesolevas seaduses ei sätestata teisiti. 

Välisteenistuse seadus on ATS-i eriseadus, mis tuleneb välisteenistuse ja välisesinduses 

töötamise erisustest ning vajadustest. 

Seadusele laienevad ka haldusmenetluse seaduse sätted niivõrd, kuivõrd käesolevas seaduses ei 

sätestata teisiti. Nende peamiseks kokkulangevaks reguleerimisalaks on Välisministeeriumi 

atesteerimiskomisjon (edaspidi atesteerimiskomisjon), millele haldusmenetluse seadus laieneb 

mõningate erisustega. 

Seadus ei laiene ka Välisministeeriumi peamajas töötavatele haldusteenistujatele. Nende 

teenistust reguleeritakse endiselt ATS-iga. 

§ 2. Mõisted 

Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid: 

1) välisteenistus on diplomaadi riigiteenistus diplomaatilisel ametikohal; 

2) diplomaatiline ametikoht on Välisministeeriumi koosseisuline või koosseisuväline 

ametikoht, mille põhiülesannete hulka kuulub välissuhtlemine ja Eesti esindamine; 

3) diplomaat on karjääridiplomaat või erialadiplomaat; 

4) karjääridiplomaat on Välisministeeriumi koosseisu kuuluv välisteenistuses olev 

teenistuja, kellele on antud diplomaatiline au- või teenistusaste ning kes on volitatud 

esindama Eestit välissuhtlemises; 

5) erialadiplomaat on teise ministeeriumi või selle valitsemisala asutuse teenistuja, kes on 

välisesinduses töötamise ajaks võetud välisteenistusse Välisministeeriumi diplomaatilisele

ametikohale koosseisuväliseks teenistujaks ning kes välissuhtlemises esindab Eestit 

kindlaks määratud volituste piires ja ajal; 

6) karjääridiplomaadi kandidaat on diplomaatilisel ametikohal töötav teenistuja, kellel ei 

ole veel diplomaatilist au- ega teenistusastet. Karjääridiplomaadi kandidaadiks ei loeta 

erialadiplomaati; 

7) haldusteenistuja käesoleva seaduse tähenduses on välisesinduses mittediplomaatilisel 

ametikohal töötav teenistuja; 

8) koosseisuline haldusteenistuja käesoleva seaduse tähenduses on Välisministeeriumi 

koosseisu kuuluv haldusteenistuja; 

9) koosseisuväline haldusteenistuja käesoleva seaduse tähenduses on teise ministeeriumi 

või selle valitsemisala asutuse teenistuja, kes on välisesinduses töötamise ajaks võetud 

Välisministeeriumi mittediplomaatilisele ametikohale koosseisuväliseks teenistujaks; 

10) lähetajaministeerium käesoleva seaduse tähenduses on ministeerium, mis on 

Välisministeeriumile esitanud taotluse lähetada ministeeriumi või selle valitsemisala 

asutuse teenistuja välisesindusse. Lähetajaministeeriumi kohta sätestatud nõudeid ei 

kohaldata Välisministeeriumile; 

11) teenistuja käesoleva seaduse tähenduses on diplomaat või haldusteenistuja; 

12) kaasasolev abikaasa käesoleva seaduse tähenduses on välisesinduses pikaajalises 

lähetuses töötava teenistujaga alaliselt vähemalt 183 päeva lähetusaasta jooksul kaasas 

olev abikaasa, kellel on teenistujaga ühine majapidamine; 

13) kaasasolev mittetöötav abikaasa käesoleva seaduse tähenduses on kaasasolev 

abikaasa, kes ei tee välislähetuses kaasas olles tööd ega osuta teenust, mille eest saab 

tulumaksuga maksustatavat korrapärast tulu; 

14) kaasasolev laps käesoleva seaduse tähenduses on välisesinduses pikaajalises lähetuses 

töötava teenistujaga alaliselt vähemalt 183 päeva lähetusaasta jooksul kaasas olev 

alaealine, põhi- või keskharidust omandav või abi vajav töövõimetu täisealine laps; 

15) kaasasolev perekonnaliige käesoleva seaduse tähenduses on kaasasolev abikaasa või 

kaasasolev laps; 

16) välisesinduses töötamine käesoleva seaduse tähenduses on üle kuue kuu kestev 

lähetus välisesinduses. Välisesinduses töötamiseks loetakse ka alla kuue kuu kestvat 

lähetust välisesinduses, kui lähetuse plaanitud kestus oli üle kuue kuu, mida lühendati 

välislähetuse ajal.

Paragrahvis 2 on ära toodud eelnõu peamised mõisted. Mõistete määratlemise tingis praktiline 

vajadus, kuna praegu kasutusel olevad terminid ei ole kas piisavalt põhjalikult lahti kirjutatud, 

neid tõlgendatakse erinevalt või puuduvad definitsioonid sootuks. 

Punkt 1 

Eelnõu kohaselt nimetatakse välisteenistuseks diplomaadi riigiteenistust diplomaatilisel 

ametikohal. Diplomaatilise ametikoha nimetus tuleneb käesolevast seadusest ning sellele 

ametikohale nimetatakse üksnes diplomaatilist au- või teenistusastet omav teenistuja. Erandiks on 

karjääridiplomaadi kandidaat, kes ei ole veel diplomaat, kuna tal puudub teenistusaste, kuid kes 

töötab samuti diplomaatilisel ametikohal ning erialadiplomaat. Kuna diplomaatilised ametikohad 

on lahutamatult seotud diplomaatidega, ei ole võimalik, et diplomaatilised ametikohad oleksid 

väljaspool Välisministeeriumi struktuuri. 

Punkt 2 

Kui välisminister kinnitab Välisministeeriumi koosseisu, määrab ta selles diplomaatilised 

ametikohad ning nende nimetused. Välisminister kinnitab ka mittediplomaatilised ametikohad 

ning nende nimetused. Ametikoha diplomaatilisus või mittediplomaatilisus tehakse kindlaks 

ametikohtade hindamise käigus ja fikseeritakse Välisministeeriumi koosseisus. 

Punktid 3-5 

Eelnõu kohaselt on diplomaat nii erialadiplomaat kui ka karjääridiplomaat. See on põhjendatav 

asjaoluga, et rahvusvahelisel tasandil ei tehta vahet, kas tegu on (eriala)spetsialistiga (endine 

eriata_ee) või (karjääri)diplomaadiga. Kahe diplomaadi peamine vahe on see, et 

karjääridiplomaat on välisteenistuses olev teenistuja, kes on volitatud esindama Eesti riiki igas 

küsimuses, kuid erialadiplomaat on välisteenistuses olev teenistuja, kes on volitatud esindama 

Eesti riiki vaid talle antud volituste piires kindlaks määratud ajal. Erialadiplomaat võetakse 

välisteenistusse välisesinduses töötamise ajaks, karjääridiplomaat on välisteenistuses aga kogu 

aeg, mil ta töötab Välisministeeriumis (kas Eestis või välisesinduses) diplomaatilisel ametikohal. 

Seega loetakse välisteenistuseks erialadiplomaadi töötamist välisesinduses ning 

karjääridiplomaadi töötamist Välisministeeriumis (nii välisesinduses kui ka Eestis asuvas 

peamajas). 

Teiseks erinevuseks erialadiplomaatide ja karjääridiplomaatide vahel on au- või teenistusastme 

olemasolu. Karjääridiplomaadile omistatakse au- või teenistusaste, mis on karjääri üheks 

oluliseks osaks ja motivatsiooniks. Erialadiplomaadile au- ega teenistusastet ei omistata, kuna 

tegu on ajutise välisteenistusega. Viimasel juhul puudub au- või teenistusastme omistamiseks ka 

vajadus. Erandjuhtudel, kui erialadiplomaat peab välismaal nimetama oma au- või 

teenistusastme, otsustab Välisministeeriumi kantsler, kas ja millist nimetust ta võib kasutada. See 

ei tähenda aga isikule au- või teenistusastme omistamist ega anna talle sellega kaasnevaid õigusi. 

Kindlasti ei saa seda pidada ebavõrdseks kohtlemiseks, sest diplomaatiline au- ja teenistusaste on 

karjääripõhine ning seega karjääridiplomaatidele omane tunnus. Kui erialadiplomaadile on aga 

seoses tema eelneva teenistusega näiteks politseis või sõjaväes omistatud asjaomase eriteenistuse 

au- või teenistusaste, siis selle võimaliku säilitamise tingimused reguleeritakse eriteenistust 

käsitlevate õigusaktidega.

Rõhutada tuleb, et välislepingu või ametkondlike kokkulepete alusel Eestist rahvusvahelisse 

organisatsiooni lähetatud esindaja ei ole erialadiplomaat. Sellised juhtumid jäävad VTS-i 

reguleerimisalast välja, kuna erialadiplomaat peab töötama välisesinduses diplomaatilisel 

ametikohal. Näitena võib tuua Europoli juurde lähetatud sideohvitseri, kes ei ole VTS-i kohaselt 

erialadiplomaat ega juhi VTS-i mõistes välisesindust, kuigi ta on lähetatud rahvusvahelise 

organisatsiooni juurde. Europolis osalemine toimub välislepingu alusel, millega nähakse küll ette 

diplomaatiline puutumatus ja eesõigused, kuid mis ei tee teenistujast veel erialadiplomaati. 

Diplomaatiline puutumatus ja eesõigused on ette nähtud mitme välislepingu kohaselt, mida saab 

lugeda vaid analoogia kasutamiseks, mis ei tee aga selliste välislepingute reguleerimisalasse 

kuuluvad isikud diplomaadiks. Euroopa Liidu liikmelisuse tõttu tuleb neid isikuid kindlasti 

juurde, mistõttu tuleks pigem täiendada ATS-i välislähetusse saatmise korda, kuna see on selle 

seaduse, mitte VTS-i alla kuuluv küsimus. 

Punkt 6 

Uue terminina on eelnõus kasutatud "karjääridiplomaadi kandidaati". Välisministeeriumisse 

diplomaatilisele ametikohale tööle asudes ei saa isikust kohe diplomaat, vaid teatud aja jooksul 

hinnatakse tema töötulemusi ja vastavust ametikohal esitatavatele nõuetele. Seni on selleks 

perioodiks olnud kuus kuud (mis kattub katseajaga). Eelnõu kohaselt pikendatakse kandidaadiks 

olemise aega ühe aastani, kuna reeglina selgub alles selle aja vältel, kas isik sobib diplomaadiks. 

Aasta jooksul on kandidaadil võimalik end ka välissuhtlemisega vajalikul tasemel kurssi viia, et 

talle võiks omistada au- või teenistusastme (reeglina kõige madalama teenistusastme, mis on 

atašee). Üheaastane kandidaadi aeg oli sätestatud ka 1936. aasta välisteenistuse seaduses. 

Erialadiplomaate karjääridiplomaadi kandidaadiks ei loeta, kuna tegemist on diplomaadiga, kes 

on võetud ajutiselt välisteenistusse välisesindusse lähetamise esimesest päevast alates. 

Punktid 7-9 

Uue isikute ringina on eelnõus käsitletud haldusteenistujaid, kes töötavad välisesinduses 

mittediplomaatilisel ametikohal. Haldusteenistujaid on eelnõu järgi kahesuguseid: 

Välisministeeriumi koosseisulised ja koosseisuvälised haldusteenistujad. Välisministeeriumis 

töötavaid koosseisulisi haldusteenistujaid lähetatakse välisesindusse sarnases korras 

karjääridiplomaatidega. Teiste ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste haldusteenistujad 

võetakse Välisministeeriumi mittediplomaatilisele ametikohale koosseisuväliseks teenistujaks 

välisesinduses töötamise ajaks. 

Erialadiplomaate ning teistest ministeeriumidest Eesti välisesindusse lähetatud haldusteenistujaid 

iseloomustab eelkõige tähtajaline töötamine Välisministeeriumis. Nende lähetamise vajaduse ja 

nende arvu esmaotsustajaks on eelkõige lähetajaministeeriumid ning välisesinduses töötavad nad 

üksnes teatud ülesande täitmiseni. Samuti katab nende ametikohtadega seotud kulutused 

lähetajaministeerium või selle allasutus. Kirjeldatud põhjustel loetakse nimetatud ametnikke 

Välisministeeriumi koosseisuvälisteks teenistujateks. Kuna nad ei moodusta Välisministeeriumi 

struktuuri püsivat, Välisministeeriumi poolt planeeritavat osa, ei näe Välisministeerium neid 

ametikohti ette oma koosseisus.

Punkt 10 Selleks, et eristada Välisministeeriumi ja teisi ministeeriume, kes lähetavad oma 

teenistuja välisesindusse Välisministeeriumi kaudu, kasutatakse uut terminit 

"lähetajaministeerium". Vahe tegemine on vajalik seetõttu, et kummagi kohta kehtivad erinevad 

reeglid. Oluline on rõhutada, et terminile vaatamata ei oma lähetajaministeerium õigust saata otse 

oma teenistujat Välisministeeriumi struktuuriüksusesse - välisesindusse. Lähetajaministeerium 

otsustab küll isiku, kelle kandidatuur esitatakse Välisministeeriumile, kuid lõpliku 

lähetamisotsuse teeb Välisministeerium. Lähetajaministeerium teeb ka ettepanekud lähetatava 

ametijuhendi osas, ametikohale määramise käskkirja osas ja muudes küsimustes. Lähetatav võib 

olla ka ministeeriumi valitsemisala asutuse teenistuja, kuid Välisministeeriumiga suheldakse 

siiski oma ministeeriumi kaudu. 

Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul, kes soovivad lähetada oma töötaja välisesindusse ning 

kasutada välisesinduse ruume, on kaks võimalust: 

1) sõlmida Välisministeeriumiga leping. Selle alusel lähetatud töötajale välisteenistuse seadust ei 

kohaldata ning avalik-õiguslikul juriidilisel isikul on võimalus töötaja lähetamistingimused ise 

kehtestada või lähtuda ATSist või muust asjakohasest seadusest. Sellisel juhul on peamiselt tegu 

avalik-õigusliku juriidilise isiku esindamisega välisriigis või rahvusvahelise organisatsiooni 

juures; 

2) sõlmida asjaomase ministeeriumiga kokkulepe, mille kohaselt võetakse töötaja ministeeriumi 

teenistusse. Sellisel juhul lähetatakse töötaja välisesindusse välisteenistuse seaduse kohaselt 

erialadiplomaadina koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Sellisel juhul on tegu riigi 

esindamisega välisriigis või rahvusvahelise organisatsiooni juures. 

Punktis 11 on seaduse parema arusaadavuse huvides kasutatud sõna "teenistuja", mis on küll 

laiemalt kasutusel ka teistes õigusaktides, kuid tähistab eelnõus selles mainitud isikugruppe: 

diplomaadid (karjääri- ja erialadiplomaadid) ning haldusteenistujad (koosseisulised ja 

koosseisuvälised). Sõna ei tohiks segadust tekitada, kuna see ei ole vastuolus üldise tähendusega. 

"Teenistujat" on kasutatud sätetes, mis kehtivad kõigi VTS-i reguleerimisalasse kuuluvate isikute 

kohta. 

Punktides 12 ja 13 on täpsustatud, kes on kaasasolev abikaasa ja kaasasolev mittetöötav abikaasa, 

ning punktis 14, kes on kaasasolev laps. Praktikas on need mõisted tekitanud segadust ja 

vääritimõistmist. Põhjus, miks "kaasasolev abikaasa" ja "kaasasolev mittetöötav abikaasa" on 

eraldi välja toodud, on selles, et VTS-is on sätteid, mis laienevad kõigile kaasasolevatele 

abikaasadele, sõltumata sellest, kas nad kaasas olles töötavad või mitte, kuid ka sätteid, mis 

kehtivad ainult kaasasolevate mittetöötavate abikaasade kohta. 

"Kaasasolev abikaasa" on defineeritud järgmiste tingimuste kaudu: 

1) ta peab välisesinduses lähetuses oleva teenistujaga alaliselt kaasas olema; 

2) lähetusaasta jooksul peab ta olema välisesinduse asukohariigis vähemalt 183 päeva ehk 

pool aastat ning

3) ta omab teenistujaga ühist majapidamist. 

Oluline on, et abikaasa viibib välisesinduses lähetuses oleva teenistujaga kaasas enamuse 

lähetusaastast. Kui abikaasa on lähetusaasta jooksul välisesinduse asukohas vähem kui 183 

päeva, siis talle kaasasoleva abikaasa õigused ei laiene. Ka sellel põhimõttel on teatud erandid, 

kuid neist on juttu edaspidi (§-des 68 ja 69). 

Kaasasolev mittetöötav abikaasa erineb kaasasolevast abikaasast selle poolest, et ta ei tee 

välisesinduse asukohas kaasas olles tööd ega osuta teenust, mille eest saaks korrapärast 

maksustatavat tulu. Lisaks avalikule teenistusele ja töölepingu alusel töötamisele on siin mõeldud 

ka võlaõiguslikke teenuse osutamise lepinguid, nagu näiteks töövõtu-, käsundus-, maakleri- ja 

agendilepingud. Kuna mittetöötaval abikaasal on seadusest tulenevaid õigusi, mida töötaval 

abikaasal ei ole, on oluline neid üksteisest selgelt eristada. 

Korrapärase tulu all on lisaks igakuisele sissetulekule silmas peetud ka muud regulaarset tasu. 

Näiteks tasu, mis saadakse lepingu alusel kord kolme nädala jooksul, kord kahe kuu jooksul, kord 

kvartalis, kord poole aasta jooksul jne. 

"Kaasasolev laps" on defineeritud järgmiste tingimuste kaudu: 

1) ta peab välisesinduses lähetuses oleva teenistujaga alaliselt kaasas olema; 

2) lähetusaasta jooksul peab ta olema välisesinduse asukohas vähemalt 183 päeva ning 

3) ta on kas: 

a) alaealine laps; 

b) põhi- või keskharidust omandav laps, sõltumata sellest, kas ta on täisealiseks 

saanud või mitte, või 

c) abivajav töövõimetu täiesealiseks saanud laps. 

Rahvusvahelise tava kohaselt loetakse diplomaadiga ühist majapidamist omavateks 

perekonnaliikmeteks kuni 21-aastased vallalised lapsed. Kuna teatud juhtudel omandavad 

üldharidust ka juba täisealiseks saanud noored, on otstarbekas lugeda perekonnaliikmeteks 

seaduse mõttes kõik põhi- või keskharidust omandavad lapsed. 

Punktis 15 antakse "kaasasolevale abikaasale" (nii töötav kui ka mittetöötav) ning "kaasasolevale 

lapsele" üldine nimetus, mis on "kaasasolev perekonnaliige". See võimaldab lihtsustada sätteid, 

mis kehtivad nii kaasasolevate abikaasade kui ka laste kohta. 

Punktis 16 on täpsustatud, mida peetakse silmas välisesinduses töötamise all. See on lähetus 

välisesindusse, mis kestab üle kuue kuu või mille kavatsetud pikkus oli üle kuue kuu. Lühiajalisi 

lähetusi reguleeritakse endiselt Vabariigi Valitsuse määrusega "Teenistuslähetuse kulude 

hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord" (RT I 2001, 33, 178; RT I 2002,

105, 618). Seaduse eelnõu ja nimetatud määruse erinevus on see, et kui lähetuse kestuseks oli 

plaanitud üle kuue kuu, kuid tähtaega lühendati lähetuse kestel, siis eelnõu kohaselt rakendatakse 

ikkagi üle kuue kuu kestva välislähetuse korda. Põhjuseks on asjaolu, et tähtaja lühendamine ei 

pruugi tingitud olla isikust endast, mistõttu rikuks saadud välislähetustasu ja hüvitiste 

tagasinõudmine isiku õiguspärase ootuse printsiipi. 

§ 3. Välisriigis viibivale diplomaadile ja välisesinduses töötavale haldusteenistujale 

kohaldatavad õigusaktid 

Välisriigis viibiv diplomaat ja välisesinduses töötav haldusteenistuja juhindub oma tegevuses 

käesolevast seadusest, diplomaatiliste suhete Viini konventsioonist ja konsulaarsuhete Viini 

konventsioonist ning muudest õigusaktidest. 

§ 4. Puutumatus ja eesõigused 

Välisriigis viibival diplomaadil ja välisesinduses töötaval haldusteenistujal on rahvusvahelise 

õiguse normidest, üldtunnustatud põhimõtetest, tavast ja praktikast tulenevad puutumatus ja 

eesõigused. 

Paragrahvides 3 ja 4 on seaduse reguleerimisala laiendamise tõttu lisatud, et nimetatud sätted 

kehtivad ka erialadiplomaadi ja haldusteenistuja kohta. Sätted omavad küll vaid deklaratiivset 

sisu, kuid lähtudes välisteenistuse ja välisesinduses töötamise eripärast, on peetud vajalikuks 

VTS-is korrata, millest teenistujad peavad oma tegevuses lähtuma. 

Välisriigis viibiv diplomaat ja välisesinduses töötav haldusteenistuja on kohustatud järgima oma 

tegevuses välisteenistuse seadust, diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni ja konsulaarsuhete 

Viini konventsiooni (kui viimane nende tegevust puudutab) ning teisi kehtivaid õigusakte. 

Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et mõlemad paragrahvid kehtivad välisriigis viibiva 

diplomaadi kohta, mitte ainult välisesinduses töötava diplomaadi kohta. Mõte on selles, et 

paragrahve 3 ja 4 peab järgima ka juhul, kui karjääridiplomaat on välisriigis lühiajalises 

lähetuses. Kuna teise asutuse teenistuja saab olla erialadiplomaat vaid siis, kui ta töötab 

välisesinduses, siis kattub erialadiplomaadi puhul välisriigis viibimine reeglina välisesinduses 

töötamisega. Kuna seadusega reguleeritakse ainult välisesinduses töötavate haldusteenistujate 

tegevust, siis on ka nimetatud paragrahvides viidatud vaid välisesinduses töötavatele 

haldusteenistujatele. Välisministeeriumi Eestis asuva peamaja haldusteenistujate lühiajaliste 

välislähetuste korral need sätted ei kehti. 

Rahvusvahelise õiguse normide (peamiselt diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni) ning 

üldtunnustatud põhimõtete, tava ja praktika kohaselt on välisriigis viibival diplomaadil ja 

välisesinduses töötaval haldusteenistujal puutumatus ja eesõigused. Näiteks on diplomaadil 

isikupuutumatus, mis tähendab seda, et teda ei või arreteerida ega kinni pidada. Tal on 

asukohariigis kriminaalkohtulik immuniteet ning tsiviil- ja halduskohtulik immuniteet (välja 

arvatud teatud erandjuhud). Samuti ei ole ta kohustatud ilmuma kohtusse tunnistajana.

Tema eluruumi suhtes kehtivad samasugune puutumatus ja kaitse nagu esinduse valduste suhtes; 

samuti on puutumatud tema dokumendid, kirjavahetus ja vara. Ta on vabastatud kõigist 

isikulistest ja kaudsetest, riiklikest, piirkondlikest ja munitsipaalmaksudest ja lõivudest (välja 

arvatud teatud erandjuhud). Ka on asukohariik kohustatud vabastama diplomaadi igasugustest 

isiklikest ja ühiskondlikest kohustustest ning sõjalistest kohustustest, nagu näiteks rekvireerimine, 

sõjalised maksud ja sõjaväelaste majutamise kohustus. 

Asukohariik peab vastavalt enda seadustele lubama riiki sisse tuua ja vabastama kõigist 

tollimaksudest ning muudest sarnastest kohustustest diplomaadi või tema leibkonda kuuluva 

perekonnaliikme isiklikud esemed. Diplomaadi isiklik pagas ei kuulu kontrollimisele, välja 

arvatud mõningad juhud, tingimusel, et sellist kontrolli võib läbi viia ainult diplomaadi või tema 

poolt volitatud isiku juuresolekul. 

Sarnaseid immuniteete ja puutumatust omavad ka diplomaadi leibkonda kuuluvad 

perekonnaliikmed, samuti esinduses töötavad haldusteenistujad ja nende leibkonda kuuluvad 

pereliikmed, viimased mõne erinevusega. 

2. peatükk. DIPLOMAAT 

1. jagu. Diplomaatilised ametikohad ja palgaastmed 

§ 5. Välisministeeriumi Eestis asuvate diplomaatiliste ametikohtade nimetused ja nendele 

vastavad palgaastmed 

(1) Välisministeeriumi Eestis asuvate diplomaatiliste ametikohtade nimetused ja nendele 

vastavad palgaastmed on: 

1) kantsler palgaaste 17 

2) asekantsler palgaaste 16 

3) osakonna peadirektor; 

erakorraline ja täievoliline suursaadik; 

erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja palgaaste 14-15 

4) büroo direktor; 

erivolitustega diplomaatiline esindaja palgaaste 12-13 

5) nõunik palgaaste 10-11 

6) lauaülem; 

abi palgaaste 6-9

(2) Peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud nimetuste on Välisministeeriumi Eestis asuvate 

diplomaatiliste ametikohtade nimetustena lubatud kasutada järgmisi ametikohtade nimetusi, 

millele vastavad järgmised palgaastmed: 

1) pressiesindaja palgaaste 12-13 

2) jurist; 

finantsist; 

siseaudiitor palgaaste 6-9 

(3) Karjääridiplomaadi kandidaadi palgaaste on 5. 

§ 6. Välisesinduse diplomaatiliste ametikohtade nimetused ja nendele vastavad palgaastmed 

(1) Välisesinduse diplomaatiliste ametikohtade nimetused ja nendele vastavad palgaastmed on: 

asjur; 

1) erakorraline ja täievoliline suursaadik; 

erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja palgaaste 14-15 

2) saadik; 

asejuht; 

talituse direktor; 

peakonsul; 

konsul (välisesinduse juhina); 

asekonsul (välisesinduse juhina); 

minister-nõunik; 

kaitseatašee palgaaste 12-13 

3) divisjoni direktor; 

nõunik palgaaste 10-11 

4) lauaülem;

konsul; 

abi palgaaste 6-9 

(2) Peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud nimetuste on välisesinduse diplomaatiliste 

ametikohtade nimetustena lubatud kasutada järgmisi ametikohtade nimetusi, millele vastavad 

järgmised palgaastmed: 

1) pressiesindaja palgaaste 10-11 

2) jurist palgaaste 10-11 

(3) Karjääridiplomaadi kandidaadi palgaaste on 5. 

§ 7. Diplomaatiliste ametikohtade nimetuste täiendamine ja nendele vastavad palgaastmed 

(1) Ametikoha nimetust võib kasutada koos rahvusvahelisest tavast tuleneva, tööülesandeid või 

tegevusala täpsustava täiendiga. 

(2) Ametikoha nimetusi "nõunik", "konsul", "abi", "jurist" ja "siseaudiitor" võib peale käesoleva 

paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendi kasutada koos täiendiga "vanem" ametikohal, kus 

eeldatakse suuremat oskusteavet ja vastutust. 

(3) Diplomaatilise ametikoha nimetust "nõunik" võib peale käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 

nimetatud täiendi kasutada koos täiendiga "ministeeriumi", "osakonna", "suursaatkonna", "alalise 

esinduse" või "büroo". 

(4) Sellise ametikoha palgaaste, mille nimetuse täiendiks on "vanem-", on ühe astme võrra 

kõrgem §-des 5 ja 6 sätestatud ametikohale vastavast kõrgeimast palgaastmest. 

(5) Välisministeeriumi koosseisulised ja mittekoosseisulised diplomaatilised ametikohad, nende 

nimetused ning ametikohale vastava palgaastme määrab välisminister. Koosseisuväliste 

diplomaatide osas kooskõlastatakse nimetatud õigusakt lähetajaministeeriumiga. 

Paragrahvides 5-7 sätestatakse esiteks Välisministeeriumis kasutatavad diplomaatilise ametikoha 

nimetused. 

Paragrahvides 5 ja 6 on samamoodi nagu kehtivas seaduses nimetatud Välisministeeriumi 

diplomaatilised ametikohad. Lisaks sellele antakse §-ga 7 võimalus ametikohtade nimetusi 

täiendada ja täpsustada, lähtudes väljakujunenud tavast, tööülesannetest ja tegevusalast. Kui 

välisminister kinnitab Välisministeeriumi koosseisu, määrab ta selles diplomaatilised ametikohad 

ning nende täpsed nimetused. Välisminister kinnitab ka mittediplomaatilised ametikohad. 

Koosseisuväliste teenistujate ametikohti ei saa kinnitada Välisministeeriumi püsivas koosseisus. 

Kuna aga töötamine välisesinduses tähendab töötamist Välisministeeriumi struktuuriüksuses, 

määrab välisminister oma aktiga koostöös lähetajaministeeriumiga koosseisuväliste 

erialadiplomaatide ja haldusteenistujate ametinimetused ja neile vastavad palgaastmed.

Kehtiva seadusega võrreldes on Välisministeeriumi Eestis asuvate diplomaatiliste ametikohtade 

loetelusse lisatud erakorralise ja täievolilise suursaadiku; erakorralise ja täievolilise suursaadiku, 

alalise esindaja ja erivolitustega diplomaatilise esindaja ametikoht. "Lauaülema" ametikoha 

nimetus on samuti uus, kuid sellega asendatakse rida kehtiva seadusega ettenähtud ametikohti. 

Vajadus selliste ametikoha nimetuste sätestamiseks seisneb selles, et mitteresideerivad 

erakorralised ja täievolilised suursaadikud, kes on akrediteeritud välisriiki, töötavad mõnel juhul 

ka peamajas. Siiani on mitteresideeriva suursaadiku ülesandeid täidetud põhitöö kõrvalt, kuid 

kavas on luua peamajas eraldi ametikohad mitteresideeriva erakorralise ja täievolilise 

suursaadiku jaoks, kes on akrediteeritud mitmesse välisriiki. Sama kehtib ka erakorralise ja 

täievolilise suursaadiku, alalise esindaja kohta. 

Erivolitustega diplomaatiline esindaja on samuti uus ametikoht, mida on vaja juhul, kui tekib 

vajadus eriülesannete täitmiseks täiskoormusega. Ametikohale võib kehtestada ka ajapiirangu 

kuni eriülesannete lõppemiseni, näiteks paar-kolm aastat. 

Eelnõu üheks oluliseks muudatuseks on au- ja teenistusastmete nimetuste eristamine ametikoha 

nimetustest. Praegu on probleemiks, et mitmed ametikohad ning au- ja teenistusastmed on sama 

nimetusega ja üksteisest sõltuvad. Näiteks kui "II sekretäri" ametikohale, kus siiani töötas II 

sekretäri teenistusastmega diplomaat tuleb uus töötaja, kellel on III sekretäri teenistusaste, siis 

kehtiva praktika kohaselt muudetakse "II sekretäri" ametikoht "III sekretäri" ametikohaks. 

Ametikoha nimetus ei tohiks aga muutuda selle inimese au- või teenistusastme järgi, kes 

ametikohal parasjagu töötab. Samas puudub mitmel ametikoha nimetusel seos ametikoha sisuga 

ning ametikohale vastava vastutuse ja ülesannetega. Nii "atašee", "III sekretäri", "II sekretäri" kui 

ka "I sekretäri" ametikoha nimetus ei iseloomusta töö sisu, mistõttu ei saa neid sel viisil eristada. 

Au- ja teenistusaste viitab diplomaadi staažile ja diplomaatilistele kogemustele, ametikoha 

nimetus peab kajastama aga tööülesandeid ja vastutuse suurust. Näiteks on kõigile arusaadav, et 

osakonna peadirektorid juhivad struktuuriüksust ning et nende töö ja vastutus on üksteisega 

sarnased teenistusastmest sõltumata. 

Sellised ametikohad, kus tuleb täita sarnaseid ülesandeid, kus on sarnane vastutusemäär ning 

sellest johtuvalt ka sarnased nõuded ametikoha täitjale, peaksid kandma ühte ja sama nimetust. 

Seetõttu on "atašee", "III sekretäri", "II sekretäri" ja "I sekretäri" ametikoha nimetus asendatud 

"lauaülema" või "nõunikuga", sõltuvalt ametikohast ja töö sisust. Nii näiteks hakkavad 

ametikohad, kus töö sisuks on kahe- ja mitmepoolsed suhted, kandma üldjuhul nimetust 

"lauaülem". Sellele võib lisanduda täiend, näiteks "Saksa lauaülem", "WTO lauaülem" vms. 

"Lauaülema" ametinimetust, vajaduse korral koos asjakohase täiendiga, hakkavad kandma 

peamiselt poliitika osakonna diplomaadid. Kui praegu nimetatakse riikide või riikide gruppidega 

tegelevate diplomaatide ametikohti neid kohti täitvate diplomaatide teenistusastmete järgi, siis 

eelnõu kohaselt kannaks poliitikaosakonna diplomaat, kes tegeleb Kesk- ja Põhja-Euroopaga, 

ametinimetust "Kesk- ja Põhja Euroopa lauaülem ". Samas ei hakata juriidilise osakonna 

diplomaate nimetama mitte "juriidilisteks lauaülemateks", vaid eelnõu § 5 lõike 1 või 2 alusel 

"juristideks" või "nõunikeks", kasutades vajaduse korral ka "vanem-" vms täiendit. "Lauaülem" 

on tuletatud ingliskeelsest terminist "desk officer". Arutati ka näiteks "lauaametniku" ja 

"diplomaadi" nimetust, kuid otsustati neid mitte kasutada, kuna need võivad tekitada 

terminoloogilist segadust.

Nagu juba mainitud, nimetatakse mõned ametikohad töö sisust tulenevalt ümber ka "nõunikeks". 

"Nõuniku" ametinimetust on kavas kasutada sellistel ametikohtadel, kus eeldatakse eriti suurt 

kompetentsust teatud küsimuses, näiteks "NATO küsimuste nõunik"; "poliitika planeerimise 

osakonna nõunik" jne. 

Ametikohad on plaanis hinnata ning selle käigus selguvad ka nende uued nimetused. Ametikoha 

diplomaatilisus või mittediplomaatilisus tehakse kindlaks samuti ametikohtade hindamise käigus 

ja fikseeritakse Välisministeeriumi koosseisus. 

Paragrahvi 5 lõikes 2 on nimetatud ametikohtade nimetused, mida võib kasutada nii 

diplomaatiliste kui ka mittediplomaatiliste ametikohtade puhul. Ametikoha diplomaatilisuse 

määrab töö olemus. 

Paragrahvis 6 on nimetatud välisesinduse diplomaatilised ametikohad, millest kehtiva seadusega 

võrreldes on uued: 

1) saadik; 

2) asejuht; 

3) talitsuse direktor; 

4) divisjoni direktor; 

5) lauaülem; 

6) kaitseatašee. 

"Saadiku" ametikoha nimetust ei ole Eesti praktikas siiamaani kasutatud, kuid kuna seda 

rahvusvaheliselt teatud juhtudel siiski kasutatakse, siis nähakse ka seaduses selline nimetus ette. 

"Asejuhi" ametikoha vajadus on tekkinud Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures. Ka teiste 

riikide esindustes Euroopa Liidu juures on selline ametikoht ette nähtud. Samasugune vajadus 

võib tekkida ka teistes Eesti välisesindustes. 

Alalise esinduse Euroopa Liidu juures struktuurist tulenevalt on sätestatud ka "talituse direktori" 

ja "divisjoni direktori" ametikoht. Alaline esindus jaguneb talitusteks ja need omakorda 

divisjonideks. Ka Moskvas asuvas suursaatkonnas on kavas moodustada konsulaartalitus. Praegu 

on seal kasutusel "konsulaarosakonna" nimetus, mis on eksitav, kuna kattub Välisministeeriumi 

peamaja osakonna nimetusega. "Talituse direktori" nimetuse kõrval jääb mittediplomaatilise 

ametikoha nimetusena kasutusele ka "talituse juhataja". Seega: 

- Välisministeeriumi peamajas on diplomaadi juhtida büroo (büroo direktor) ning 

haldusteenistuja juhtida talitus (talituse juhataja);

- välisesinduses on talitus nii diplomaadi juhtida (talituse direktor) kui ka haldusteenistuja 

juhtida (talituse juhataja). 

Divisjoni juhi ametikoha nimetus on diplomaatilise ametikoha puhul "divisjoni direktor" ning 

mittediplomaatilise ametikoha puhul "divisjoni juhataja". 

"Lauaülema" ametikoha nimetuse kasutuselevõttu on selgitatud eespool. Sarnaselt 

Välisministeeriumi Eestis asuvate seniste diplomaatiliste ametikohtade nimetuste "atašee", "III 

sekretär", "II sekretär" ja "I sekretär" asemel võetakse ka välisesindustes kasutusele reeglina 

"lauaülema" ja harvem "nõuniku" ametikoha nimetus. 

Erialadiplomaadid kasutavad sarnaselt karjääridiplomaatidele § 6 kohaseid ametinimetusi. 

Erialadiplomaadi ametinimetus sõltub sellest, mis ülesandeid ta välisesinduses täidab, mitte tema 

varasemast ametikohast Eestis. Valdavalt saab erialadiplomaadi ametinimetuseks olema 

"lauaülem" ja "nõunik", millele lisatakse tööülesandeid kirjeldav täiend (nt "majanduslauaülem" 

vms). "Kaitseatašee" ametinimetus on sätestatud põhjusel, et see on ette nähtud diplomaatiliste 

suhete Viini konventsioonis. Konkreetse ametikoha nimetuse määramine toimub 

lähetajaministeeriumi ettepanekul ja viimasega kooskõlastatult välisministri aktiga. 

Kehtiva seadusega võrreldes on eelnõust välja jäetud ametinimetuste tõlked inglise ja prantsuse 

keelde, kuna tegemist ei ole seaduse tasemel reguleerimist vajava normiga. Lisaks on peale 

prantsuse ja inglise keele vaja ametinimetuste tõlkeid ka teistesse keeltesse. Kuna tegu on 

Välisministeeriumi ametikohtade nimetustega, siis on ühtse lähenemise huvides plaanis 

kehtestada tõlked erinevatesse keeltesse välisministri või kantsleri käskkirjaga. 

Peale ametikoha nimetuste on §-des 5-7 sätestatud neile vastavad palgaastmed. Paragrahvides 5 

ja 6 on ära toodud, millisele ametikohale milline palgaaste vastab. "Lauaülema" ametikoha ja 

muude ametikohtade puhul, millel võivad olla mõnevõrra erinevad raskusastmed, on antud kuni 

neli palgaastet. Reeglina vastavad sarnastele ametikohtadele siiski kaks palgaastet, mis on samuti 

tingitud asjaolust, et ühte ja sama ametikoha nimetust kandvate ametnike vastutus võib olla 

teatud määral erinev. Teisalt on töö üldsisu siiski piisavalt sarnane, et neid ametikohti ühtmoodi 

nimetada. 

Uudsena on lisatud karjääridiplomaadi kandidaadi palgaaste, millele vastavat ametipalka 

kandidaat saab, sõltumata ametikohast. Kandidaadi õigus lisatasudele sõltub sellest, kas ta vastab 

lisatasu saamise tingimustele. Kui aga leitakse, et teenistusse võetud isik väärib oma kogemuste 

ja oskuste tõttu paremat palka ning vastab välisteenistuse tingimustele, on erandkorras võimalik 

kandidaadiks olemise aega lühendada. Sellisel juhul antakse talle diplomaatiline teenistusaste 

ning makstakse ametikohale vastavat ametipalka. 

Ametikoha ja palgaastme vastavuse määramisel on aluseks ametikoha paiknemine 

Välisministeeriumi struktuuris, selle olulisus ministeeriumi eesmärkidest lähtudes ja alluvate 

hulk. Samal tasemel olevatele ametikohtadele vastavate palgaastmete määramise aluseks on 

töötulemuste mõõtmine, tegevusvabaduse aste, tööülesannete keerukus, eksimuse kaal, nõutavate 

erialaste teadmiste tase ja välissuhtlemise intensiivsus. Samal tasemel ametikohtadele vastavad 

konkreetsed palgaastmed kehtestab etteantud vahemiku piires välisminister palgajuhendis (eelnõu 

§ 7 lõige 6).

Paragrahvis 7 sätestatakse muu hulgas nende ametikohtade palgaastmed, mille nimetuse täiendiks 

on "vanem-". Kuna tegemist on kõrgema ametikohaga, kus eeldatakse suuremat pädevust, 

asjatundlikkust ja vilumust ning suuremat iseseisvust ja otsustusõigust, on sellisel ametikohal 

töötamise eest ette nähtud ka kõrgem palgaaste. Näiteks kui juristidele on ette nähtud 6.-9. 

palgaaste, siis vanemjuristil on õigus saada ametipalka, mis vastab ühe astme võrra kõrgemale 

palgaastmele ehk 10. palgaastmele. 

§ 8. Välisesinduse juht 

(1) Välisesinduse juht on välisesinduses töötav karjääridiplomaat, kes esindab Eestit 

välisesinduse asukohariigis või rahvusvahelise organisatsiooni juures ning kes juhib välisesindust 

ja vastutab selle ülesannete täitmise eest. 

(2) Välisesinduse juht allub Välisministeeriumi kantslerile. 

(3) Välisesinduse juhiks võib olla: 


2) erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja; 

3) saadik; 

4) asjur; 

5) peakonsul; 

6) konsul; 

7) asekonsul. 

(4) Kuni erakorralise ja täievolilise suursaadiku, saadiku või asjuri nimetamiseni või erakorralise 

ja täievolilise suursaadiku, saadiku või asjuri välisesinduse asukohariigist äraolekul juhib 

välisesindust välisesinduse juhi kohustusi täitev karjääridiplomaat, kes kasutab ajutise asjuri 

nimetust. 

Paragrahvis 8 on nimetatud, kes võib olla välisesinduse juht. Seni käsitleti välisesinduse juhti 

välissuhtlemisseaduses, kuid nii uue välissuhtlemisseaduse kui ka VTS-i väljatöötamise käigus 

on kinnistunud arvamus, et välisteenistuses olevaid isikuid peaks käsitlema VTS-is ning 

välissuhtlemisasutusi, sealjuures välisesindusi, välissuhtlemisseaduses. Sellest tulenevalt on 

muudetud nii VTS-i kui ka Riigikogu menetluses oleva uue välissuhtlemisseaduse eelnõu 

ülesehitust ja sisu. 

Lõike 1 kohaselt on välisesinduse juhiks isik, kes: 

1) on välisesinduses töötav karjääridiplomaat;

2) esindab Eestit välisesinduse asukohariigis või rahvusvahelise organisatsiooni juures; 

3) juhib välisesindust ja 

4) vastutab selle ülesannete täitmise eest. 

Välisesinduse juhiks saab olla ainult karjääridiplomaat, kuna tegemist on Välisministeeriumi 

struktuuriüksusega. Lisaks on välisesinduse juht vastutav kogu välisesinduse tegevuse ja 

ülesannete eest. Erialadiplomaat esinduse juht olla ei saa, kuna tal on vaid kindlaksmääratud 

volitused. 

Välisesinduse juht peab töötama enda juhitavas välisesinduses, kuna Välisministeeriumi 

peamajast ei ole võimalik välisesinduse tööd juhtida (näiteks mitteresideeriva erakorralise ja 

täievolilise suursaadikuna). 

Lõikes 2 sätestatakse, kellele välisesinduse juht allub. Praktikas on tekitanud küsitavusi näiteks 

erakorraliste ja täievoliliste suursaadikute alluvus. Säte annab selge vastuse, et kõik 

välisesinduste juhid (kui struktuuriüksuste juhid) alluvad Välisministeeriumi kantslerile. 

Lõikes 3 loetletakse, kes võivad olla välisesinduse juhiks. Need on: 


2) erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja; 

3) saadik; 

4) asjur; 

5) peakonsul; 

6) konsul; 

7) asekonsul. 

Silmas on peetud seda, kes võivad olla välisesinduse juhid. Osa nimetatud ametikohtadest võivad 

ka mitte olla välisesinduse juhi ametikohad. Näiteks välisesinduse konsul ei pruugi olla 

välisesinduse juht. Siiani on mitmed konsuli ametikohal töötavad diplomaadid nimetatud 

teenistusastme järgi näiteks "III sekretäriks" või "II sekretäriks", millest ei selgu, mis on tema 

sisulised ülesanded. Palju selgem on, kui konsulaartööd tegeva diplomaadi ametinimetus ongi 

konsul, kes sel juhul ei ole välisesinduse juht. 

Lõikes 4 on sätestatud erakorralise ja täievolilise suursaadiku, saadiku ning asjuri asendamine 

ajal, mil erakorraline ja täievoliline suursaadik, saadik või asjur on välisesinduse asukohariigist 

ära või kui uut erakorralist ja täievolilist suursaadikut, saadikut või asjurit ei ole veel määratud. 

Sellisel juhul asendab välisesinduse juhti karjääridiplomaat. Sellist asendajat nimetatakse

ajutiseks asjuriks, mis vastab ka rahvusvahelisele tavale. Välisesinduse juhi asendamise kord ehk 

kes asendab välisesinduse juhti tema äraolekul, kehtestatakse välisesinduse põhimääruses. 

Diplomaatilise protokolli ning ministeeriumi asjaajamiskorra järgi saadab välisesindus 

asukohariigi Välisministeeriumile noodi, milles teatatakse kes ja millisel ajavahemikul täidab 

välisesinduse juhi kohustusi. Samuti teatatakse sellest ka Välisministeeriumi peamajja. 

Asendamise ja sellest teatamise täpne kord kehtestatakse ministeeriumi asjaajamiskorras. 

§ 9. Erakorraline ja täievoliline suursaadik 

(1) Erakorraline ja täievoliline suursaadik on kõrgeim Eesti esindaja, kes on akrediteeritud 

välisriiki või rahvusvahelise organisatsiooni juurde. 

(2) Erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja on kõrgeim Eesti esindaja, kes on 

akrediteeritud rahvusvahelise organisatsiooni juurde. 

(3) Kui rahvusvahelisse organisatsiooni on akrediteeritud nii käesoleva paragrahvi lõikes 1 kui ka 

lõikes 2 nimetatud diplomaat, on erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja (edaspidi 

erakorraline ja täievoliline suursaadik) kõrgeim akrediteeritud Eesti esindaja selle 

organisatsiooni juures. 

(4) Erakorralise ja täievolilise suursaadiku alalisest asukohast tulenevalt võib ta olla 

akrediteeringujärgses välisriigis või rahvusvahelise organisatsiooni juures resideeriv või 

mitteresideeriv erakorraline ja täievoliline suursaadik. 

(5) Resideeriv erakorraline ja täievoliline suursaadik asub akrediteeringujärgses välisesinduse 

asukohariigis või akrediteeringujärgse rahvusvahelise organisatsiooni juures. 

(6) Mitteresideeriv erakorraline ja täievoliline suursaadik on akrediteeritud välisriiki või 

rahvusvahelise organisatsiooni juurde, kuid asub Eestis või välisriigis, kuhu ta samuti on 

akrediteeritud. Mitteresideeriva erakorralise ja täievolilise suursaadiku ülesanded sätestatakse 

ametijuhendis. 

Eelnõud on täiendatud erakorralise ja täievolilise suursaadiku määratlusega, kuna senises 

regulatsioonis see puudub. Lisaks on sätestatud mitteresideeriva suursaadiku mõiste. 

Erakorraline ja täievoliline suursaadik on välisriigis Eesti kõrgeim akrediteeritud esindaja. See 

tähendab, et ta on sellesse välisriiki akrediteeritud Eesti diplomaatidest kõige kõrgem Eesti 

esindaja. Kui välisriigis viibib näiteks Vabariigi President, siis on tema selles riigis kõige kõrgem 

Eesti esindaja. 

Lõike 2 kohaselt on erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja Eesti kõrgeim 

akrediteeritud esindaja rahvusvahelise organisatsiooni juures. Resideeriv erakorraline ja 

täievoliline suursaadik, alaline esindaja on alalise esinduse juht, kes vastutab esinduse ülesannete 

täitmise eest.

Lõike 3 kohaselt võib rahvusvahelise organisatsiooni juurde olla akrediteeritud nii erakorraline ja 

täievoliline suursaadik kui ka erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja. Sellisel 

juhul on alaline esindaja Eesti kõrgeim akrediteeritud esindaja selle organisatsiooni juures. Kuna 

järgnevad sätted kehtivad nii erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametikohal töötava 

diplomaadi kui ka erakorralise ja täievolilise suursaadiku, alalise esindaja ametikohal töötava 

diplomaadi kohta, siis on edaspidi kasutatud vaid "erakorralise ja täievolilise suursaadiku" 

nimetust. 

Erakorralisi ja täievolilisi suursaadikud eristatakse ka selle järgi, kus nad resideerivad. See 

tähendab, et resideeriv erakorraline ja täievoliline suursaadik on suursaadik, kes resideerib 

akrediteeringujärgses välisriigis või akrediteeringujärgse rahvusvahelise organisatsiooni juures. 

Mitteresideeriv erakorraline ja täievoliline suursaadik aga ei resideeri akrediteeringujärgses 

välisriigis või akrediteeringujärgse rahvusvahelise organisatsiooni juures. Ta võib asuda Eestis, 

Välisministeeriumi peamajas, töötades samal ajal teisel ametikohal, või teises 

akrediteeringujärgses välisriigis, kus asub Eesti välisesindus. Mitteresideeriv erakorraline ja 

täievoliline suursaadik ongi sageli ainus lahendus olukorras, kus Eestil puuduvad võimalused 

avada välisriigis suursaatkond. Samal ajal on aga Eesti esindajat sellesse välisriiki vaja. Põhjusi, 

miks riigis, kuhu mitteresideeriv suursaadik on akrediteeritud, ei ole suursaatkonda asutatud, võib 

olla teisigi - Eesti riigi vajadused, rahvusvaheline olukord jms. 2004. aasta sügisel oli 16 

mitteresideerivat suursaadikut, kellest 5 töötas Tallinnas ja 11 mõnes teises akrediteeringujärgses 

riigis. 

Reeglina on erakorralise ja täievolilise suursaadiku ülesanded sätestatud nii välisesinduse 

põhimääruses kui ka tema ametijuhendis. Mitteresideeriva erakorralise ja täievolilise suursaadiku 

ülesanded on kirjas vaid ametijuhendis, kuna tema välisesindust ei juhi. Nimetatud regulatsioon 

on uus, kuna seni on mitteresideeriva erakorralise ja täievolilise suursaadiku ülesandeid peetud 

pelgalt lisaülesanneteks, mida ametijuhendis pole kajastatud. Kuna aga tegu on väga olulise ja 

kogu akrediteerimisaja jooksul tehtava lisatööga, siis on vajalik sätestada see ka ametijuhendis. 

§ 10. Saadik 

Saadik on välisesinduse juht, kes on nimetatud välisriiki või rahvusvahelise organisatsiooni 

juurde, kus ei ole ette nähtud erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametikohta või kui 

asjaomased riigid on nii kokku leppinud. 

Saadiku ametikoht on lisatud VTSi diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni kohaselt: 

"14. artikkel 

1. Esinduse juhid jagunevad kolme klassi: 

a) riigipeade juurde akrediteeritud suursaadik või nuntsius ning teised sama auastmega 

esinduse juhid; 

b) riigipeade juurde akrediteeritud saadik, minister ja internuntsius;

c) välisministeeriumi juurde akrediteeritud asjur (chargés d'affaires). 

2. Esinduse juhtidel klassi järgi vahet ei tehta, välja arvatud hierarhiast ja etiketist tulenevad 

erandid. 

15. artikkel 

Riigid lepivad kokku, millisesse klassi nende esinduste juhid kuuluvad." 

Siiani ei ole "saadiku" ametikohta Eesti välisteenistuses ette nähtud. "Saadik" on vaid auaste, 

mida praktikas ei kasutata. Eesmärgiga viia VTS konventsiooniga kooskõlla ning tagada 

võimalus määrata välisesinduse juhiks vajaduse korral saadik, nähakse ette "saadiku" kui 

välisesinduse juhi ametikoht. 

Kuna tegemist on n.ö teise klassi välisesinduse juhiga, nähakse seaduses ette, et saadik 

määratakse vaid juhul, kui erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametikohta ei ole 

välisesinduses ette nähtud või mis veel olulisem, kui riigid (Eesti ja välisesinduse asukohariik) on 

omavahel selles kokku leppinud. 

§ 11. Asjur 

Asjur on välisesinduse juht, kes on nimetatud välisriiki või rahvusvahelise organisatsiooni juurde, 

kus ei ole ette nähtud erakorralise ja täievolilise suursaadiku ega saadiku ametikohta või kui 

asjaomased riigid on nii kokku leppinud. 

Asjuri kohta sätestatut ei ole kehtiva seadusega võrreldes muudetud. Kuigi praktikas asjuri 

ametikohta eriti ei kasutata, sest reeglina on välisriiki või rahvusvahelise organisatsiooni juurde 

nimetatud suursaadik, nähakse rahvusvahelise tava kohaselt selline ametikoht eelnõus siiski ette. 

Kehtiva seadusega võrreldes on muudetud asjuri nimetust. Praegu on nimetuseks "alaline asjur", 

kuid kuna alalisust ei ole vaja eraldi rõhutada, on see eelnõust välja jäetud. Kuigi Eestil asjureid 

ei ole, võib asjuri nimetamine kõne alla tulla riigis, kus erakorralise ja täievolilise suursaadiku või 

saadiku akrediteerimist peetakse paljuks, kuid välisesindus selles riigis on siiski vajalik. 

§ 12. Konsul 

Peakonsul, konsul ja asekonsul on konsulaarasutuse juhid konsulaarseaduse (RT I 2003, 78, 527; 

2004, 14, 92; 30, 208) kohaselt. 

Konsulite, sealhulgas peakonsulite ja asekonsulite regulatsioon tuleneb konsulaarseadusest, 

mistõttu ei ole nende ülesandeid ja pädevust eelnõus eraldi kehtestatud. Oluline on rõhutada, et 

mitte kõik konsulid ei ole välisesinduste juhid. See, kas konsulaati juhib peakonsul, konsul või 

asekonsul, sõltub konsulaadi eripärast ja ministeeriumi vajadustest. Enamik konsuleid ei tööta 

välisesinduse juhi ametikohal, vaid on karjääridiplomaadid, kes täidavad konsulaarülesandeid. 

Eelnõu kohaselt nimetatakse senised teenistusastmetele vastavad ametikohad ümber täidetavate 

ülesannete järgi ehk senisest konsulaarülesandeid täitvast III sekretärist, II sekretärist jne saavad

konsulid. Rahvusvahelise tava kohaselt jäävad peakonsuli ja asekonsuli ametinimetused siiski 

vaid peakonsulaatide ja asekonsulaatide juhtidele. 

2. jagu. Diplomaatilised teenistus- ja auastmed 

1. jaotis. Diplomaatilised teenistusastmed 

§ 13. Diplomaatiline teenistusaste 

(1) Diplomaatiline teenistusaste on karjääridiplomaadile või karjääridiplomaadi kandidaadile 

Eesti riigi nimel antav nimetus, mis sõltub tema välisteenistuse staažist, töötulemustest ja 

välissuhtlemise kogemusest. 

(2) Erialadiplomaat võib teenistusastet kasutada Välisministeeriumi kantsleri eelneval kirjalikul 

nõusolekul juhul, kui see on vajalik tööülesannete täitmisel. Teenistusastme kasutamine ei anna 

erialadiplomaadile käesolevas seaduses sätestatud teenistusastmega kaasnevaid õiguseid. 

Paragrahvi lõikes 1 on esimest korda defineeritud, mida peetakse silmas teenistusastme all. 

Teenistusastme määratlemise vajadus tekkis ametikoha ning au- ja teenistusastmete nimetuste 

lahkulöömise tõttu. 

Teenistusaste antakse karjääridiplomaadile või karjääridiplomaadi kandidaadile, kui tema 

välisteenistuse staaž, töötulemused ja välissuhtlemise kogemus vastavad esitatud nõuetele. 

Erinevalt auastmete kohta sätestatust antakse eelnõus volitusnorm teenistusastme andmise 

tingimuste kehtestamiseks (§ 15 lõige 4). Eesmärgiks on tagada, et iga järgmise teenistusastme 

andmise korral oleks lisaks välisteenistuse staažile suurenenud ka diplomaadi välissuhtlemise 

kogemus ja tööalane pädevus. 

Diplomaatiline teenistusaste on karjääripõhine, mistõttu saab madalaima diplomaatilise 

teenistusastme omistada karjääridiplomaadi kandidaadile, kes on seaduses ettenähtud aja jooksul 

töötanud diplomaatilisel ametikohal ning on oma tegevusega näidanud, et temast võiks saada 

karjääridiplomaat. Ka iga järgmise teenistusastme saab anda vaid karjääridiplomaadile. See 

tähendab, et teenistusastet ei ole võimalik omistada kellelegi, kes töötab väljaspool 

Välisministeeriumi struktuuri, vaatamata sellele, et ta tegeleb välissuhtlemisalaste küsimustega. 

Kuna au- ja teenistusaste on välisteenistuses karjääripõhine, omistatakse see vaid eelnõus 

ettenähtud tingimustel ning korras. 

Lõikes 2 on sõnaselgelt sätestatud praktikas korduvalt tõusetunud vajadus anda ka 

erialadiplomaadile erandkorras õigus kasutada teenistusastme nimetust. Selline vajadus on 

kerkinud paaril korra, kui asukohariigi ametivõimud on nõustunud eriatašeed lisama diplomaatide 

nimekirja vaid juhul, kui viimane nimetab oma teenistusastme. Seni on see probleem lahendatud 

igal üksikjuhul eraldi ja eriatašee on saanud loa kasutada teenistusastme nimetust. Samas puudub 

selleks aga õiguslik alus ja õhku jäi küsimus, kas nimetuse kasutamisega kaasnevad ka seadusega 

ettenähtud õigused.

Eelnõu kohaselt otsustab teenistusastme kasutamise õiguse välisministeeriumi kantsler. 

Asjakohane õigus peab olema kirjalikult fikseeritud, et vältida teenistusastme nimetuse 

väärkasutamist. 

§ 14. Diplomaatilise teenistusastme liigid 

Diplomaatilised teenistusastmed on: 

1) ata_ee; 

2) kolmas sekretär (III sekretär); 

3) teine sekretär (II sekretär); 

4) esimene sekretär (I sekretär); 

5) nõunik; 

6) vanemnõunik. 

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga, on teenistusastmete nimistusse lisatud "vanemnõuniku" 

teenistusaste. Põhjuseks on praktikas tõusetunud vajadus pikema karjääriredeli ja suurema 

motivatsiooni järele. Kuna VTS-i alusel kehtestatakse uus palgasüsteem, siis toetab uue 

teenistusastme lisamine ning sellega kaasnev astmetasu tõus karjääripõhist edasiliikumist. Kuigi 

uues palgasüsteemis arvestatakse ka varasema töökogemuse ja isikliku panusega, on 

välissuhtlemiskogemuse üheks mõõdupuuks au- või teenistusaste. 

Teenistusastmete nimetused tulenevad rahvusvahelises suhtluses väljakujunenud nimetustest. 

Teenistusastmete nimetused inglise ja prantsuse keeles on eelnõust välja jäetud. Nii ametikohtade 

nimetused kui ka au- ja teenistusastmete nimetused võõrkeeltes kehtestatakse madalama astme 

aktiga. Esiteks on seaduse tasand liialt kõrge tõlgete kehtestamiseks ning teiseks on vaja 

kehtestada au- ja teenistusastmete nimetused ka teistes keeltes. 

§ 15. Diplomaatilise teenistusastme andmise tingimused 

(1) Atašee diplomaatilise teenistusastme võib Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni (edaspidi 

atesteerimiskomisjon) ettepanekul anda karjääridiplomaadi kandidaadile, kes on olnud 

Välisministeeriumi teenistuses vähemalt ühe aasta. 

(2) Järgmise diplomaatilise teenistusastme võib atesteerimiskomisjoni ettepanekul anda 

karjääridiplomaadile, kes vastab käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel välisministri kehtestatud 

tingimustele ning on olnud välisteenistuses: 

1) atašeena vähemalt kaks aastat; 

2) kolmanda sekretärina vähemalt kolm aastat;

3) teise sekretärina vähemalt kolm aastat; 

4) esimese sekretärina vähemalt neli aastat; 

5) nõunikuna vähemalt neli aastat. 

(3) Atesteerimiskomisjoni ettepanekul võib erandkorras anda diplomaatilise teenistusastme 

käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi järgimata isikule, kes on 

rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialist või kellel on kõrgema teenistusastme saamiseks 

välissuhtlemises vajalik kogemus. 

(4) Diplomaatilise teenistusastme andmise tingimused ja korra ning diplomaatilise teenistusastme 

taotluse vormi kehtestab välisminister määrusega. 

Lõike 1 kohaselt võib "atašee" teenistusastme anda karjääridiplomaadi kandidaadile, kes on 

olnud Välisministeeriumi teenistuses vähemalt ühe aasta. Tegemist on reegliga, mille erand on 

sätestatud sama paragrahvi lõikes 3. Kuna eelnõu eesmärk on täpsustada ja täiendada 

välisteenistuse karjäärisüsteemi ning pikendada karjääriredelit, et teenistujal säiliks motivatsioon 

ja perspektiiv pikemaks ajaks kui seni, on välisteenistusse kandideerimise aega pikendatud kuuest 

kuust aastani. Kehtiva korra järgi omistatakse teenistusaste reeglina pärast kuue kuu möödumist, 

mil lõpeb ka teenistuja katseaeg. "Õpipoisi ajal" ehk aasta jooksul on kandidaat omandanud 

esialgsed välissuhtlemise kogemused, läbinud noore töötaja koolituse ning õppinud orienteeruma 

Välisministeeriumi töös ja eesmärkides. 

Järgmise teenistusastme võib diplomaadile anda siis, kui ta on olnud välisteenistuses seaduses 

ettenähtud aja ning vastab tingimustele, mille kehtestab välisminister määrusega. Eelnõu autorid 

ei ole pidanud otstarbekaks näha kõiki tingimusi ette seaduses, kuna tegemist on uut laadi 

tingimustega ning nende juurutamiseks on vaja aega ja praktikat. Siiani on peamine 

teenistusastme andmise tingimus olnud aeg, kuid see ei ole ennast õigustanud, sest enne uue 

teenistusastme omistamist on vaja kaaluda, kas diplomaat ka oma kogemustelt ja oskustelt seda 

väärib. Tulevikus, kui süsteem on välja kujunenud, tuleks kaaluda kõigi tingimuste seaduses 

sätestamist, jättes välisministri kehtestada diplomaatilise teenistusastme andmise korra. 

Teenistusastme andmise menetlus näeb ette, et esildise teeb kandidaadi vahetu ülemus, täites 

vormikohase teenistusastme andmise taotluse. Taotluse keskne menetleja on 

atesteerimiskomisjon, kes kaalub poolt- ja vastuargumente ning otsustab, kas teha ministrile 

ettepanek teenistujale (kõrgema) teenistusastme omistamise kohta või mitte. 

Järgnevas tabelis on võrreldud kehtiva seaduse ning eelnõu au- ja teenistusastmete andmise 

ajatingimusi kuni suursaadiku auastmeni. Kuna kehtiva korra kohaselt ei eelne saadiku auaste 

tingimata suursaadiku auastmele, siis seda tabelis märgitud ei ole. 

Kehtiv VTS: 

VTS eelnõu: 

1) atašeeks saamiseks vähemalt 6 kuud; 1) atašeeks saamiseks kandidaadina vähemalt 

1 aasta;

2) atašeena vähemalt 2 aastat; 2) atašeena vähemalt 2 aastat; 

3) III sekretärina vähemalt 3 aastat; 3) III sekretärina vähemalt 3 aastat; 

4) II sekretärina vähemalt 4 aastat; 4) II sekretärina vähemalt 3 aastat; 

5) I sekretärina vähemalt 4 aastat; 5) I sekretärina vähemalt 4 aastat; 

6) nõunikuna (aeg sätestamata). 6) nõunikuna vähemalt 4 aastat; 

Seega on nõunikuks võimalik saada 

minimaalselt 13 aastaga ja sellele 

teenistusastmele jäädagi, sest suursaadiku 

auaste antakse vaid vähestele eriti 

silmapaistvatele diplomaatidele ja ka selle 

andmise miinimumaeg on sätestamata. 

7) vanemnõunikuna vähemalt 5 aastat. 

Seega võib nõunikuks saada endiselt 

minimaalselt 13 aastaga, vanemnõunikuks 

minimaalselt 17 aastaga, millele järgneb 

võimalus saada minimaalselt viie aasta 

möödudes suursaadiku auaste. Suursaadikuks 

võib silmapaistev diplomaat üldkorras saada 

minimaalselt 22 aastaga. 

Lõike 3 kohaselt on võimalik erandkorras nimetatud tingimusi järgimata anda isikule 

teenistusastme, kui ta: 

1. on rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialist või 

2. omab vajalikku välissuhtlemise kogemust. 

Erandkorras teenistusastme andmise korral tuleb järgida, et üks seaduses nimetatud tingimustest 

oleks täidetud, ja põhjendada seda. Erandkorras võib anda nii esmakordse teenistusastme (näiteks 

antakse kohe atašeest kõrgem teenistusaste) kui ka järgmise teenistusastme, järgimata 

ajatingimust ja gradatsiooni. Selline võimalus on sätestatud ka kehtivas seaduses. Seda 

kasutatakse aga tõepoolest erandlikel juhtudel. 

Paragrahvi on lisatud volitusnorm, mille alusel kehtestatakse täpsemad teenistusastme andmise 

tingimused, mis seni puuduvad. Seaduse järgi on peamiseks tingimuseks see, et diplomaat on 

eelmisel teenistusastmel teeninud teatud aastate jooksul. Oluline on rõhutada, et tänaseks on 

Eestis välja kujunenud stabiilne välisteenistus, mistõttu on võimalik täiustada ka 

karjäärisüsteemi. Kehtiva VTS-i loomise ajal 1995. aastal väljakujunenud süsteemist veel 

kõneleda ei saanud. 

§ 16. Diplomaatilise teenistusastme andmine 

(1) Diplomaatilise teenistusastme annab ametnikule välisteenistuses olemise ajaks välisminister. 

(2) Diplomaatilise teenistusastme andmise ettepaneku teeb välisministrile atesteerimiskomisjon. 

Paragrahvis sisulisi muudatusi ei ole. Sarnaselt kehtivale korrale on välisminister see, kellel on 

pädevus anda diplomaatiline teenistusaste. Sellekohase ettepaneku teeb ministrile 

atesteerimiskomisjon, kes on ettepanekut eelnevalt põhjalikult kaalunud teenistusastme andmise 

tingimustest lähtudes.

Diplomaatiline teenistusaste antakse diplomaadile vaid tema välisteenistuses olemise ajaks. See 

tähendab, et erinevalt diplomaatilisest auastmest ei ole isikul õigust ega võimalust kasutada 

teenistusastme nimetust pärast välisteenistusest lahkumist. 

§ 17. Diplomaatilise teenistusastme madaldamine 

(1) Diplomaatilist teenistusastet võib madaldada välisminister, kui: 

1) diplomaat on rikkunud teenistuskohustusi; 

2) diplomaat on toime pannud vääritu teo või 

3) diplomaadi vastu on vähenenud usaldus. 

(2) Diplomaatilise teenistusastme madaldamise ettepaneku teeb välisministrile 

atesteerimiskomisjon. 

Välisminister võib teenistusastet madaldada, kui diplomaat on rikkunud teenistuskohustusi, toime 

pannud vääritu teo või tema suhtes on vähenenud usaldatavus (see, mida ühe või teise süüteo all 

mõeldakse, on sätestatud peamiselt ATS-i §-s 84, kuid mitte ainult). Sellekohase otsuse teeb 

minister, lähtudes atesteerimiskomisjoni ettepanekust. Atesteerimiskomisjon arutab, kas tegemist 

on teoga, mille eest tuleks madaldada teenistusastet, ning otsustab, kas teha ministrile 

madaldamisettepanek või mitte. Teenistuskohustuste rikkumine, vääritu tegu ega vähenenud 

usaldatavus ei eelda automaatset teenistusastme madaldamist. Nende tegude eest võib määrata ka 

muid eelnõu §-s 77 nimetatud distsiplinaarkaristusi. 

Kehtivas seaduses on teenistusastme äravõtmise alusena sätestatud kohtu korras karistamine. 

Eelnõust on teenistusastme äravõtmise võimalus välja jäetud, kuna ränga distsiplinaarsüüteo 

korral vabastatakse isik teenistusest. Tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistatud või senise töö 

jätkamist välistavat karistust kandev riigiametnik vabastatakse ametist ATS-i § 123 kohaselt. Kui 

isik teenistusest vabastatakse, kaotab kehtivuse ka tema teenistusaste. Erinevalt kehtivast korrast 

on eelnõu kohaselt teenistusastme madaldamine edaspidi üks distsiplinaarkaristuse liike. Seega 

rakendatakse sel juhul ka distsiplinaarkaristuse kohaldamise korda (tähtajad; ühe süüteo eest 

mitme distsiplinaarkaristuse määramise keeld jne.) Praegu saab teenistusastme madaldamist 

lugeda vaid välisteenistusseaduses ettenähtud mõjutusvahendiks, mis de jure ei ole karistus. 

§ 18. Diplomaatilise teenistusastme kehtivus ja teenistusastme ennistamine 

(1) Kui diplomaat vabastatakse diplomaatiliselt ametikohalt, kaotab diplomaatiline teenistusaste 

kehtivuse. 

(2) Kui isik taasnimetatakse diplomaatilisele ametikohale, siis diplomaatiline teenistusaste 

ennistatakse, välja arvatud juhul, kui ta vabastati teenistusest distsiplinaarsüüteo tõttu või 

kohtuotsusest tulenevalt. Samuti võib teenistusastet mitte ennistada, kui välisteenistusest 

lahkumisest on möödunud üle kümne aasta või muudel põhjendatud juhtudel.

Lõike 1 kohaselt kaotab teenistusaste kehtivuse, kui diplomaat vabastatakse diplomaatiliselt 

ametikohalt. Põhjus on selles, et teenistusaste antakse diplomaadile vaid välisteenistuse ajaks 

(erinevalt auastmest, mis antakse eluajaks). Kuna teenistusaste on seotud diplomaadi 

välisteenistuse karjääriga, siis ei ole alust lubada isikul kasutada oma teenistusastme nimetust 

pärast välisteenistusest lahkumist. Vastasel korral, kui välisteenistusest lahkunud 

karjääridiplomaat kasutab diplomaatilise teenistusastme nimetust enda tutvustamisel, on tegu 

diplomaatilise teenistusastme väärkasutusega. 

Juhul, kui välisteenistuses varem olnud isik naaseb välisteenistusse, taastatakse üldjuhul tema 

varasem teenistusaste. Kui diplomaat vabastati teenistusest aga nt distsiplinaarsüüteo tõttu või 

kohtuotsusest tulenevalt, siis lõiget 2 ei kohaldata. Eeldada küll võib, et distsiplinaarsüüteo tõttu 

või kohtuotsusest tulenevalt teenistusest vabastatud diplomaati teenistusse tagasi ei võeta, samas 

ei pruugi aga nimetatud põhjustel lahkumine 100% välistada diplomaadi uuesti välisteenistusse 

võtmist. Sarnane põhimõte kehtib ka kehtivas VTS-s. Käesolevat paragrahvi on täiendatud 

selliselt, et juhul, kui diplomaadi välisteenistusest lahkumisest on möödunud üle kümne aasta või 

esinevad muud mõjuvad põhjused siis võib, aga ei pea tema teenistusastet ennistama. Selline alus 

on ette nähtud juhuks, kui lahkunud diplomaadi välissuhtlemisalane kvalifikatsioon on langenud 

või on otstarbekas kontrollida tema vastavust senise teenistusastme andmise tingimustele (nt keel, 

suhtlemisoskus vms). Asjakohase otsuse teeb kaalutlusõiguse alusel atesteerimiskomisjon, kes 

peab nii või teisiti oma otsuse motiive põhjendama. Seega ei ole alust ka karta, et selle sätte 

rakendamine võib riivata kellegi õigusi. 

Kehtivas seaduses on see sätestatud nii, et diplomaatilist teenistusastet ei ennistata, kui see on ära 

võetud välisministri käskkirjaga kohtu korras karistatud diplomaadilt. 

2. jaotis. Diplomaatiline auaste 

§ 19. Diplomaatiline auaste 

Diplomaatiline auaste on karjääridiplomaadile Eesti riigi nimel antav aunimetus, mis omistatakse 

välissuhtlemise kogemuste ja välisteenistuses saavutatud silmapaistvate tulemuste eest. 

Paragrahvis on esimest korda defineeritud, mida peetakse silmas auastme all. Vajadus auaste 

defineerida tekkis ametikoha ning au- ja teenistusastmete nimetuste lahkulöömise tõttu. 

Definitsioon sisaldab ka üldisi tingimusi, millele auastet omav diplomaat peab vastama: 

1) ta peab olema karjääridiplomaat; 

2) tal peab olema välissuhtlemise kogemus ning 

3) tal peavad olema välisteenistuses silmapaistvad tulemused. 

Auaste on aunimetus, mis antakse Eesti riigi nimel. Seetõttu saab auastme omistada vaid isikule, 

keda peetakse tema välisteenistuse teenete tõttu riigi aunimetuse vääriliseks. 

§ 20. Diplomaatilise auastme liik

Diplomaatiline auaste on suursaadik. 

Seni on auastmeteks loetud suursaadiku ja saadiku auastet. Suursaadiku auastet on 2004. aasta 

sügise seisuga antud 23 diplomaadile, neist 15 auastet aastal 1993; kolm auastet aastal 1994; kaks 

auastet aastal 1995; üks auaste aastal 1999 ja kaks auastet aastal 2003. Saadiku auastet ei ole 

Eestis pärast 1991. aastat antud (v.a üks kord), kuna ajaga on see auastme nimetus kaotanud oma 

esialgse tähenduse. Kui diplomaati on peetud auastme vääriliseks, siis on talle antud suursaadiku 

auaste. Seetõttu on eelnõust saadiku auaste välja jäetud. 

§ 21. Diplomaatilise auastme andmise tingimused 

(1) Suursaadiku diplomaatilise auastme võib anda karjääridiplomaadile: 

1) kellel on välissuhtlemises pikaajaline kogemus ja välisteenistuses silmapaistvad 

tulemused; 

2) kes on olnud välisteenistuses vanemnõunikuna vähemalt viis aastat. 

(2) Erandkorras võib atesteerimiskomisjoni ettepanekul anda diplomaatilise auastme käesoleva 

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimusi järgimata karjääridiplomaadile, kes on saavutanud 

silmapaistvaid tulemusi Eesti välisteenistuses või rahvusvahelises institutsioonis. 

Suursaadiku auastme võib omistada isikule, kes vastab järgmistele tingimustele: 

1) ta peab olema karjääridiplomaat; 

2) tal peab olema välissuhtlemises pikaajaline kogemus; 

3) tal peavad olema välisteenistuses silmapaistvad tulemused ja 

4) ta peab olema olnud välisteenistuses vanemnõunikuna vähemalt viis aastat. 

Nimetatud tingimused on seatud põhjusel, et auastme andmist väga põhjalikult kaalutaks ning et 

auastmeni jõuaksid tõepoolest vaid need diplomaadid, kes on pika aja jooksul eriliselt silma 

paistnud. 

Au- ja teenistusastmete kontseptsiooni ülevaatamise käigus peeti vajalikuks täpsustada ka 

auastme omistamise ajavahet ning pikendada au- ja teenistusastmete nimistut. Selle peamiseks 

põhjuseks on asjaolu, et välisteenistuse tippu ehk suursaadiku auastmele peaks inimene jõudma 

elutöö tulemusena, mitte 10-15 aastaga, nagu on võimalik kehtiva regulatsiooni järgi. 

Suursaadiku auastme võib eelnõu kohaselt anda siis, kui isik on olnud vanemnõunik vähemalt 

viis aastat. See ei tähenda aga seda, et karjääridiplomaat nii kõrgele astmele üldse jõuab, sest 

suursaadiku auaste antakse vaid kõige silmapaistvamatele diplomaatidele. On selge, et mida 

põhjalikumalt auastme omistamist kaalutakse, seda väärtuslikum see on.

Kehtiva korraga sarnaselt jääb alles ka võimalus anda isikule auaste erandkorras, s.t üldist, lõikes 

1 nimetatud korda järgimata. Selleks, et karjääridiplomaat oleks suursaadiku auastme vääriline, 

peab ta vastama ühele järgmistest tingimustest. Ta peab olema saavutanud silmapaistvaid 

tulemusi: 

1) Eesti välisteenistuses või 

2) rahvusvahelises institutsioonis. 

Kuigi lõikest 2 võib eeldada, et erandkorras võib auastet anda tunduvalt leebematel tingimustel 

kui üldkorras, tuleb siinkohal arvestada, et välisministrile vastavat ettepanekut tehes peab 

atesteerimiskomisjon toetuma kaalutlusõigusele, vaagides põhjalikult isiku oskusi, võimeid ja 

saavutusi. Atesteerimiskomisjoni põhjendatud ettepaneku korral kaalub välisminister omakorda 

põhjalikult, kas teha taotlus Vabariigi Valitsusele, kes teeb selle omakorda Vabariigi 

Presidendile. 

§ 22. Diplomaatilise auastme andmine 

(1) Diplomaatilise auastme annab eluajaks Vabariigi President. 

(2) Vabariigi Presidendile teeb diplomaatilise auastme andmise ettepaneku Vabariigi Valitsus. 

Sellekohase taotluse esitab Vabariigi Valitsusele välisminister atesteerimiskomisjoni ettepanekul. 

Diplomaatilise auastme andmise ja äravõtmise menetlus ei ole kehtiva regulatsiooniga võrreldes 

muutunud. Selles lähtutakse põhiseaduse § 78 punktist 15, mille kohaselt annab diplomaatilisi 

auastmeid Vabariigi President. Kuna tegu on Eesti riigi nimel antava aunimetusega, teeb 

Vabariigi Presidendile vastava ettepaneku Vabariigi Valitsus, kellele teeb omakorda ettepaneku 

välisminister atesteerimiskomisjoni ettepanekul. Diplomaatiline auaste antakse inimesele eluajaks 

ning tal on õigus seda aunimetust kasutada ka pärast välisteenistusest lahkumist. Praktika on 

näidanud, et seda võimalust pärast välisteenistusest lahkumist ka kasutatakse. 

Põhiseaduse § 78 punkt 15 on tekitanud küsimuse, kas Vabariigi President on seotud Vabariigi 

Valitsuse ettepanekuga või mitte (s.t, kas ta võib anda auastme ka omal algatusel)? Eelnõu 

väljatöötajad on seisukohal, et Vabariigi President on seotud Vabariigi Valitsuse ettepanekuga, 

samuti nagu Vabariigi Valitsus on seotud välisministri ettepanekuga. Vabariigi Presidendi seotust 

Vabariigi Valitsuse ettepanekuga toetab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjon. 

§ 23. Diplomaatilise auastme äravõtmine 

(1) Diplomaatilise auastme võib ära võtta Vabariigi President, kui diplomaat on kriminaalkorras 

karistatud. 

(2) Vabariigi Presidendile teeb diplomaatilise auastme äravõtmise ettepaneku Vabariigi Valitsus. 

Sellekohase taotluse esitab Vabariigi Valitsusele välisminister atesteerimiskomisjoni ettepanekul.

Auastme äravõtmise korral kohaldatakse auastme andmisega sarnast menetlust, kuna üldiselt 

peetakse normiks, et äravõtmise pädevus on sellel, kellel on andmise pädevus. Auastme saab 

diplomaadilt ära võtta vaid juhul, kui teda on kriminaalkorras karistatud, kuna sel juhul ei pruugi 

ta diplomaatilist auastet enam väärida. Otsuse tegemine toimub kaalutlusõiguse alusel, mis 

tähendab, et seadusega ei ole ette nähtud automaatset auastme äravõtmist ning seda tuleb kaaluda, 

lähtudes konkreetsetest asjaoludest. Sarnaselt auastme andmisele arutab auastme äravõtmist 

sisuliselt kõigepealt atesteerimiskomisjon, kes teeb sellekohase ettepaneku välisministrile. 

Välisminister esitab omakorda taotluse Vabariigi Valitsusele, kes teeb ettepaneku Vabariigi 

Presidendile. Sellise menetlusega tagatakse, et presidendile esitatud taotlus on igati põhjendatud. 

Siinkohal olgu mainitud, et senise välisteenistuse praktika jooksul ei ole üheltki diplomaadilt 

tulnud auastet ära võtta. Kaaluti ka võimalust lisada eelnõusse auastme äravõtmise alustena 

näiteks vääritu käitumine või usalduse kaotus, kuid sellest otsustati loobuda, võttes eelkõige 

arvesse teiste riikide asjaomast seadusandlust ja praktikat. 

3. jagu. Välisministeeriumi diplomaatilisele ametikohale nimetamine ja välisteenistusse 

võtmine 

§ 24. Välisteenistusse võtmise tingimused 

Välisteenistusse võib võtta isiku: 

1) kellel on Eesti kodakondsus; 

2) kellel on kõrgharidus; 

3) kes valdab vähemalt kahte võõrkeelt, millest üks on inglise või prantsuse keel, 

välisministri kehtestatud ulatuses; 

4) kelle majanduslikud või muud kohustused ei takista välisteenistuses olemist; 

5) kelle tervis võimaldab töötada välisteenistuses; 

6) kes on ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, kaitseb Eesti iseseisvust ning on oma 

tegevuses korrektne ja väärikas, hoides kõrgel Eesti rahvusvahelist mainet. 

Nii kehtiv VTS kui ka eelnõu sisaldab tingimusi, millele välisteenistusse võetav inimene peab 

vastama. Kehtivast regulatsioonist on üle võetud, et isik võetakse välisteenistusse järgmistel 

tingimustel: 

1) ta peab olema Eesti kodakondne - ei ole võimalik, et Eestit esindav diplomaat oleks 

mõne teise riigi kodanik, sest Eesti jaoks on oluline, et välissuhtluses esindaks isik vaid 

Eesti huve; 

2) ta peab omama kõrgharidust - diplomaat kui Eesti riigi esindaja peab olema haritud; 

3) ta peab oskama võõrkeeli - kuna ilma selleta on välissuhtlemine võimatu;

4) tema majanduslikud ja muud kohustused ei takista välisteenistuses olemist - 

majanduslikud kohustused näiteks võivad teha inimese kergeks šantaaži objektiks, mis 

omakorda ohustab riigi julgeolekut; seda sätet on väga vähe praktikas kohaldatud, kuid 

samas ei ole õigustatud ka selle eelnõust väljajätmine, kuna võib osutuda vajalikuks; 

5) ta peab olema sellise tervise juures, mis ei takista tal välisteenistuses olemist - mõeldud 

on nii väga väikest pingetaluvust kui ka haigusi, mis ei võimalda tööle pühenduda ega 

välislähetustes käia. 

Välisteenistusse võtmise tingimusi on täiendatud punktidega 1 ja 6, mille kohaselt peab 

välisteenistusse võetud isik olema Eesti kodanik ning olema ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, 

kaitsma Eesti iseseisvust ning olema oma tegevuses korrektne ja väärikas, hoides kõrgel Eesti 

Vabariigi rahvusvahelist mainet. Punktis 6 nimetatud tingimused on sätestatud ka kehtivas VTSis. 

Selle § 31 kehtestab need nõuded diplomaadile esitatavate üldnõuetena. Eelnõu autorid on 

pidanud vajalikuks sätestada kõnealune tingimuste loetelu ka välisteenistusse võtmise tingimusi 

kajastavas paragrahvis. Seda tingib ka ATS-i § 17, mis näeb ette, et teenistusse võtmise 

täiendavad tingimused kehtestatakse seaduses või seaduse alusel. Isikut, kelle puhul on näiteks 

teada, et ta ei ole ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, ei võeta välisteenistusse. 

Kuna välisteenistuses on eelnõu kohaselt nii erialadiplomaadid kui ka karjääridiplomaadid, siis 

kehtivad nimetatud nõuded mõlemale diplomaatide grupile. On selge, et kui eriatašeed 

nimetatakse eelnõu kohaselt ümber erialadiplomaatideks, siis peavad nii kandidaadi esitanud 

ministeerium kui ka Välisministeeriumi kantslerile ettepaneku tegev atesteerimiskomisjon silmas 

pidama erialadiplomaadi vastavust nõuetele. Atesteerimiskomisjoni põhiülesandeks enne 

erialadiplomaadi ametisse nimetamise ettepaneku tegemist ongi hinnata tema vastavust 

välisteenistusse võtmise tingimustele. Eelnõu rakendussätetesse on lisatud paragrahv (§ 93), mille 

kohaselt eelnõu jõustumise hetkel eriatašeedena töötavad isikud võivad jätkata teenistust kuni 

lähetusaja lõpuni ka sel juhul, kui nad ei vasta kõigile §-s 24 toodud tingimustele. Samas kehtib 

see mööndus vaid nende lähetusaja lõpuni, mis tähendab, et lähetustähtaja pikendamine isiku 

puhul, kes ei vasta esitatud tingimustele, ei tule kõne alla. 

§ 25. Välisteenistusse võtmise kord 

(1) Välisteenistusse võtmise alus on atesteerimiskomisjoni ettepanek. 

(2) Isik võetakse välisteenistusse karjääridiplomaadiks, andes talle teenistusastme välisministri 

käskkirjaga selles märgitud kuupäeval. 

(3) Isik võetakse välisteenistusse erialadiplomaadiks välisesindusse lähetamise ajaks 

Välisministeeriumi kantsleri käskkirjaga. 

Paragrahvis 25 on täpsustatud välisteenistusse võtmise korda. Kuna kõiki personalialaseid olulisi 

küsimusi arutab atesteerimiskomisjon, kes teeb ettepanekuid kantslerile või ministrile, siis on ka 

välisteenistusse võtmise aluseks atesteerimiskomisjoni ettepanek.

Atesteerimiskomisjoni juhib Välisministeeriumi kantsler. Atesteerimiskomisjoni liikmed, kes on 

Välisministeeriumi juhtkonda kuuluvad teenistujad, aitavad kantsleril või ministril otsuseid teha. 

Atesteerimiskomisjoni kaasamine eelotsustamisse on olnud Välisministeeriumis väga tõhus ja 

hästi toimiv süsteem, mida soovitakse jätkata ka edaspidi. See tagab otsuste läbimõelduse ja 

põhjendatuse. Samas ei ole kantsler ega minister atesteerimiskomisjoni ettepanekutest sõltuv ehk 

kui nad ei nõustu atesteerimiskomisjoni ettepanekuga, saadetakse see komisjonile tagasi, kes 

peab oma ettepanekut paremini põhjendama või uue tegema. 

Lõike 2 kohaselt võetakse karjääridiplomaat välisteenistusse alles pärast esmakordset 

teenistusastme omistamist. Seetõttu ei saa karjääridiplomaadi kandidaati (sealhulgas katseajal 

olevat teenistujat) nimetada veel diplomaadiks ning ta ei kuulu välisteenistusse. Välisteenistusse 

võetavale teenistujale ei saa kohe omistada ka auastet. 

Lõike 3 kohaselt võetakse erialadiplomaat välisteenistusse tema välisesinduses töötamise ajaks. 

Erialadiplomaat vabastatakse välisteenistusest, kui ta kutsutakse välisesindusest tagasi. Kuna isik 

saab olla diplomaat vaid siis, kui ta on võetud välisteenistusse, siis võetakse 

lähetajaministeeriumi teenistuja välisteenistusse siis, kui ta lähetatakse välisesindusse. Samas on 

tegu ajutise välisteenistusega, mistõttu vabastatakse erialadiplomaat välisesindusest 

tagasikutsumise korral kohe ka välisteenistusest. Välisteenistuse kestus on üks peamistest 

erinevustest karjääri- ja erialadiplomaadi vahel. 

§ 26. Välisministeeriumi diplomaatilisele ametikohale nimetamine 

(1) Välisministeeriumi diplomaatilisele ametikohale võib nimetada isiku, kes vastab 

välisteenistusse võtmise tingimustele. 

(2) Välisministeeriumi kantsler, asekantsler ja peadirektor nimetatakse ametisse Vabariigi 

Valitsuse seaduses sätestatud korras. 

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestamata diplomaatilisele ametikohale nimetab isiku 

Välisministeeriumi kantsler, kui käesolev seadus või konsulaarseadus ei näe ette teisiti. 

(4) Kui isikut ei ole karjääridiplomaadina välisteenistusse veel võetud, saab ta karjääridiplomaadi 

kandidaadiks, kui ta on nimetatud Välisministeeriumi diplomaatilisele ametikohale. 

Paragrahvis 26 ei ole sisulisi muudatusi, võrreldes kehtiva regulatsiooniga. Lisatud on 

karjääridiplomaadi kandidaadi säte, mille alusel saab Välisministeeriumi diplomaatilisele 

ametikohale tööle tulnud inimesest karjääridiplomaadi kandidaat, kui ta ei ole varem olnud 

välisteenistuses. Karjääridiplomaadi kandidaadina on isik teenistuses kuni üks aasta, misjärel 

tekib tal õigus saada atašee teenistusaste, kui ta vastab atašee teenistusastme andmise 

tingimustele. 

Esimesed kuus kuud on kandidaadil katseaeg, mille jooksul on võimalik ta ametist vabastada, kui 

ta on näidanud ebarahuldavaid tulemusi ATS-i § 117 lõike 1 punkti 1 kohaselt. Kui aga isik on 

katseaja läbinud edukalt, kuid ei täida poole aasta möödudes atašee teenistusastme andmise 

tingimusi, siis on võimalik ta teenistusest vabastada ATS-i § 117 lõike 1 punktide 2-6 alusel,

kuna välisteenistuses ei saa pärast karjääridiplomaadi kandidaadi aja möödumist olla inimest, kel 

puudub au- või teenistusaste. 

Lõike 2 kohaselt nimetatakse kantsler, asekantslerid ja peadirektorid ametisse Vabariigi Valitsuse 

seaduses nimetatud korras. Oluline on juhtida tähelepanu sellele, et rõhk on pigem 

otsustustasandil, mis tähendab, et Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatakse, kes juhi ametisse 

nimetab, kuigi ettepanek sünnib Välisministeeriumis. See tähendab, et sobilikke kandidaate 

kaalub endiselt atesteerimiskomisjon ning kandidaat peab vastama välisteenistuse seaduses 

sätestatud nõuetele. 

Lõikes 3 sätestatakse reegel, mille kohaselt nimetab diplomaadi ametisse Välisministeeriumi 

kantsler. See põhimõte ühtib ka ATS-ga, mille kohaselt nimetab enamiku teenistujaid ametisse 

ministeeriumi kantsler. 

§ 27. Erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks nimetamine 

(1) Erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidatuuri esitab Vabariigi Valitsusele 

kinnitamiseks välisminister atesteerimiskomisjoni ettepanekul. 

(2) Vabariigi Valitsus kinnitab erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidatuuri ja esitab selle 

nõusoleku saamiseks Vabariigi Presidendile. 

(3) Vabariigi President annab nõusoleku erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidatuuri 

kinnitamiseks 30 kalendripäeva jooksul. Nõusoleku saamisest teatab Välisministeerium 

Riigikogu väliskomisjonile. 

(4) Pärast erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidatuuri kinnitamist taotleb 

Välisministeerium erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadile selle välisriigi pädeva 

asutuse nõusolekut (agrément`i), kuhu suursaadiku kandidaat soovitakse akrediteerida. Kui 

erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaat soovitakse akrediteerida rahvusvahelise 

organisatsiooni juurde, taotleb Välisministeerium vajaduse korral selle organisatsiooni 

nõusolekut (agrément'i). 

(5) Välisminister teatab Vabariigi Valitsusele nõusoleku (agrément`i) saamisest ning Vabariigi 

Valitsus teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku nimetada kandidaat erakorraliseks ja 

täievoliliseks suursaadikuks. 

(6) Vabariigi President nimetab kandidaadi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks ning 

kirjutab alla tema volikirjale ettepaneku saamisest 30 kalendripäeva jooksul. 

(7) Erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadi nime ei avalikustata kuni tema 

nimetamiseni. 

Erakorralise ja täievolilise suursaadiku nimetamise regulatsioon on üle võetud 

välissuhtlemisseadusest, kuna nimetatud sätted sobivad enam VTS-i. Kuna tegu on Eesti riigi 

kõrgema akrediteeritud esindajaga riigis või organisatsiooni juures, siis on oluline, et erakorralise

ja täievolilise suursaadiku nimetab Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul. Seetõttu 

ei ole peetud vajalikuks ega ka võimalikuks kehtivat korda muuta. Eelnõu väljatöötajad on 

lähtunud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuandest. 

Täpsustatud on, millise aja jooksul peaks Vabariigi President erakorralise ja täievolilise 

suursaadiku kandidaadi osas nõusoleku andma ja kinnitama. Tähtaeg on kehtestatud sarnaselt 

Vabariigi Presidendi töökorra seaduse §-ga 19, mille kohaselt otsustab riigipea põhiseadusest 

tulenevate ametiisikute nimetamise 30 tööpäeva jooksul ettepaneku tegemise päevast arvates. 

Kuna aga 30-tööpäevane tähtaeg on põhjendamatult pikk, võrreldes teiste käesoleva paragrahvi 

sätetega, mille suhtes kehtib üldine põhimõte, et menetlus viiakse läbi võimalikult kiiresti, siis 

otsustati sätestada 30 tööpäeva asemel 30-kalendripäevane tähtaeg. 

§ 28. Erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametikohale nimetamine 

Vabariigi Presidendi nimetatud erakorralise ja täievolilise suursaadiku nimetab ametikohale 

välisminister. 

Täpsustatud on erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametikohale nimetamist. Kui Vabariigi 

President on nimetanud diplomaadi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks, siis 

välisminister nimetab ta ametikohale (näiteks kas erakorralise ja täievolilise suursaadiku või 

erakorralise ja täievolilise suursaadiku, alalise esindaja ametikohale). Välisministri käskkirjas on 

täpselt öeldud, kus ja kui kaua erakorraline ja täievoliline suursaadik resideerib ning mis on tema 

palk nimetatud ametikohal. Praktilistest vajadustest lähtuvalt on sellist korda rakendatud ka seni, 

kuigi välisministri sellekohast pädevust ei ole sätestatud. 

4. jagu. Diplomaadi välisesindusse lähetamine, välisesinduse diplomaatilisele ametikohale 

nimetamine ja välisesindusest Välisministeeriumi, lähetajaministeeriumi või selle 

valitsemisala asutuse käsutusse kutsumine 

1. jaotis. Diplomaadi välisesindusse lähetamine 

§ 29. Diplomaadi välisesindusse lähetamine 

(1) Välisesindusse lähetamise eelduseks on: 

1) karjääridiplomaadi vormikohane kandideerimistaotlus või suunatud pakkumise korral 

tema kirjalik nõusolek või 

2) erialadiplomaadi kirjalik nõusolek. 

(2) Välisesindusse diplomaatilisele ametikohale erialadiplomaadi lähetamiseks esitab 

lähetajaministeerium Välisministeeriumile taotluse ja teenistujat käsitlevad dokumendid. 

(3) Välisesindusse lähetamise otsuse alus on atesteerimiskomisjoni ettepanek.

(4) Välisesindusse lähetamise otsuse teeb ja välisesindusse lähetab Välisministeeriumi kantsler. 

Erialadiplomaadi välisesindusse lähetamise käskkiri koostatakse lähetajaministeeriumi eelnõu 

alusel ja lähetajaministeeriumi kantsleriga kooskõlastatult. 

(5) Kuni viieaastase lähetusaja ja lähetuskohta saabumise kuupäeva määrab Välisministeeriumi 

kantsler. Nimetatud lähetusaega võib poolte kokkuleppel lühendada või kuni kolme aasta võrra 

pikendada. Käesoleva seaduse § 40 punktides 3 - 7 toodud alustel võib lähetustähtaega lühendada 

ka diplomaadi nõusolekuta. 

Paragrahvis on täpsustatud lähetamise korda ning käsitletud eraldi seaduse tasandil ka 

erialadiplomaate (endisi eriatašeesid). Kõik diplomaadid (välja arvatud seaduses nimetatud 

erandid) lähetatakse Välisministeeriumi kantsleri käskkirjaga, kuid karjääridiplomaatide puhul 

teeb taotluse isik ise, erialadiplomaatide puhul aga lähetajaministeerium. Viimase taotlusele 

lisatakse isiku kirjalik nõusolek pikaajalise välislähetusega. 

Kui lähetajaministeerium on esitanud Välisministeeriumile erialadiplomaadi lähetamise taotluse 

koos vajalike dokumentidega, hindab atesteerimiskomisjon, kas teenistuja vastab välisteenistusse 

võtmise tingimustele. Kui atesteerimiskomisjon leiab, et teenistuja sobib välisteenistusse, tehakse 

vastav ettepanek Välisministeeriumi kantslerile, kes teeb lõpliku otsuse. Välisministeeriumi 

kantsleri käskkiri, kus on kirjas lähetuskoht, aeg, ametikoht, palk ja muu vajalik, koostatakse 

lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul ja viimasega kooskõlastatult. Reeglina koostatakse 

käskkiri lähetajaministeeriumi ettepanekute kohaselt, kuna viimane taotleb teenistuja lähetamist 

välisesindusse. 

Lõikes 5 on pikendatud lähetuse maksimumpikkust, kuna praktika on näidanud, et nii mõneski 

välisriigis ja organisatsioonis on diplomaadil maksimaalsete töötulemuste saavutamiseks vaja olla 

märksa pikemat aega, seda eriti rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Lähetuse maksimumaja 

pikendamine ei tähenda senise praktika muutmist. Pigem annab see vajaduse korral võimaluse 

saata diplomaat kohe lähetuse alguses enam kui kolmeks aastaks, vältides lähetusaja 

pikendamisega kaasnevat bürokraatiat. Vähe tõenäoline on, et diplomaat lähetatakse 

maksimaalseks tähtajaks (5+3 aastat), kuna see liidaks ta asukohariigiga liigselt. Pigem võivad 

kõne alla tulla järgmised kombinatsioonid: 4+2, 3+3, 4 jne. Kindlasti saab lähetusaega pikendada 

vaid siis, kui selleks on organisatsisoonilised vajadused ning kui sellega nõustub ka diplomaat 

ise. 

§ 30. Karjääridiplomaadi kandidaadi välisesindusse lähetamine 

(1) Karjääridiplomaadi kandidaadi võib lähetada välisesindusse põhjendatud juhul. 

(2) Välisesindusse lähetatava karjääridiplomaadi kandidaadi kohta kehtivad karjääridiplomaadi 

välisesindusse lähetamise tingimused ja kord ning sotsiaalsed tagatised, välja arvatud au- või 

teenistusastme tasu, esindustasu ning välisteenistuse staaži tasu. 

Karjääridiplomaadi kandidaati reeglina ei saadeta välisesindusse, kuna ei ole veel selge, kas 

temast saab diplomaat või mitte. Samas on teinekord praktiline vajadus saata inimene 

välisesindusse juba kandidaadiks oleku ajal, kui teda peetakse sellele kohale kõige sobivamaks 

või muul põhjusel. Siiski võib eeldada, et seda sätet kohaldatakse praktikas vaid erandjuhtudel,

kuna välissuhtlemises kogenud isikule võib anda erandkorras teenistusastme, ning sellest 

johtuvalt oleks võimalik lähetada nimetatud teenistuja juba diplomaadina. Kui siiski otsustatakse, 

et karjääridiplomaadi kandidaat lähetatakse välisesindusse näiteks organisatsiooni vajaduste tõttu 

või praktiseerima, laienevad talle kõik välisesinduses töötamisega kaasnevad õigused ja 

kohustused, kuid mitte au- või teenistusastme tasu, esindustasu ega välisteenistuse staaži tasu. 

§ 31. Välisesindusse lähetamise kord 

(1) Lähetamisest teatatakse diplomaadile võimaluse korral ette vähemalt kolm kuud ning talle 

antakse aega isiklike asjade korraldamiseks kuni üks nädal, mille jooksul ta on ametikohustustest 

vabastatud. 

(2) Diplomaadi välisesindusse lähetamise korra ning välisesindusse lähetamise taotlemisel 

esitatavate andmete ja dokumentide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 

Paragrahv 31 sisaldab täpsema välisesindusse lähetamise regulatsiooni volitusnormi. Samuti 

kehtestatakse kohustus teatada diplomaadile lähetusest võimaluse korral ette vähemalt kolm kuud 

ning vabastada ta töökohustustest nädalaks ajaks, mil ta saab korraldada isiklikke asju. Eelnõus ei 

ole öeldud, kas vaba nädala saab enne või pärast lähetamist või jaguneb see osadeks. See sõltub 

iga diplomaadi vajadustest. 

Poolte kokkuleppel võib lähetamisest ka vähem kui kolm kuud ette teatada. See tuleb kõne alla 

näiteks juhul, kui välisesinduses vabaneb koht plaanitust varem ning diplomaat lähetatakse 

välisesindusse kolme kuu jooksul. Lühemaajalise etteteatamisega ei kaasne diplomaadile 

kompensatsiooni, sest välisesindusse kandideerimiseks esitab karjääridiplomaat taotluse ise, mida 

saab pidada poolte kokkuleppeks, kuna konkursi väljakuulutamisel teatatakse alati lähetuse 

eeldatav algus. Lähetajaministeeriumi taotlusele erialadiplomaadi lähetamise kohta tuleb alati 

lisada isiku nõusolek. 

§ 32. Erialadiplomaadi töötamine välisesinduses 

(1) Erialadiplomaat allub välispoliitilistes ja esinduse töökorralduslikes küsimustes välisesinduse 

juhile ning erialaküsimustes lähetajaministeeriumi kantslerile ja tema poolt või õigusaktides 

määratud ametnikule. 

(2) Erialadiplomaat annab oma tegevusest korrapäraselt aru välisesinduse juhile ja 

lähetajaministeeriumi kantslerile või tema poolt või õigusaktis määratud ametnikule. 

(3) Erialadiplomaadi ametijuhendi kinnitab Välisministeeriumi kantsler. Ametijuhend 

koostatakse lähetajaministeeriumi eelnõu alusel ja lähetajaministeeriumi kantsleriga 

kooskõlastatult. 

(4) Erialadiplomaadi välisesinduses töötamise ajaks peatatakse tema teenistussuhe 

lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutusega, kellel säilib erialadiplomaadi palga ja 

hüvitiste maksmise kohustus käesoleva seaduse kohaselt.

(5) Erialadiplomaadi välisesinduses töötamisest tulenevad muud kulud jagavad 

lähetajaministeerium ja Välisministeerium kirjaliku kokkuleppe kohaselt. Välisesinduse 

halduskulud (töökoha maksumus) määratakse üks kuu enne uue eelarveaasta algust välisesinduse 

jooksva eelarveaasta tegelike halduskulude põhjal Välisministeeriumi kantsleri käskkirjaga. 

Lõikes 1 on sätestatud erialadiplomaadi alluvus, mis on seni reguleerimata ning seetõttu mitmeid 

probleeme põhjustanud. Erialadiplomaat allub välispoliitilistes ja esinduse töökorralduslikes 

küsimustes välisesinduse juhile. See tähendab, et tegevust, mis ei puuduta erialadiplomaadi 

erialast tööd, korraldab välisesinduse juht. Praktikas on probleeme olnud eriatašeedega, kes 

leiavad, et välisesinduse juhil ei ole mingisugust otsustusõigust nende töökorralduse üle. Samas 

kuulub eriatašee välisesinduse juhile alluvasse struktuuriüksusesse, mille töö efektiivseks 

korraldamiseks peab viimasel olema ülevaade kõigi oma üksusesse kuuluvate isikute tööalase 

tegevuse üle. See ei hõlma erialaseid küsimusi, mille kohta saab erialadiplomaat juhiseid oma 

ministeeriumilt või selle valitsemisala asutuselt. Sõjaväelise käsuliini säilitamise tagamiseks 

(kaitseväelastest erialadiplomaatide puhul) on lõikesse 1 lisatud viide õigusaktidele. See täiendus 

annab võimaluse alluda ka muudele isikutele kui lähetajaministeeriumi kantsler või selle 

määratud ametnik. Nimelt kui (eri)seaduses on ette nähtud muu käsuliin, saab antud juhul ka seda 

rakenda. Täpsem alluvus sätestatakse aga ametniku ametijuhendis. 

Eraldi on sätestatud erialadiplomaadi kohustus informeerida välisesinduse juhti ja 

lähetajaministeeriumi oma tegevusest. Kuna seaduses ei ole otstarbekas ära märkida, kui tihti 

tuleks välisesinduse juhti oma tööst informeerida, on sätestatud, et seda tuleks teha korrapäraselt. 

Mida aga korrapärasuse all silmas peetakse, lepitakse kokku erialadiplomaadi ja välisesinduse 

juhi ja lähetajaministeeriumi vahel. Vajaduse korral sätestatakse see ametijuhendis või mõnes 

muus töökorralduslikus dokumendis (s.h kahe ministeeriumi kokkuleppes vms). 

Lõike 3 kohaselt kinnitab erialadiplomaadi ametijuhendi Välisministeeriumi kantsler, kuna 

tegemist on Välisministeeriumi struktuuriüksuses töötamisega. Kuna teenistuja on saatnud teine 

asutus, siis ametijuhend koostatakse lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul ja viimasega 

kooskõlastatult. Valdavalt teevad lähetajaministeeriumid ise ettepaneku, mida erialadiplomaadi 

ametijuhendis tööülesannete kohta sätestada. 

Lõige 4 (koos §-ga 95) peaks lahendama seni praktikas probleemiks olnud küsimused, kas 

lähetajaministeerium säilitab teenistujaga töösuhte ajal, mil ta töötab erialadiplomaadina 

välisesinduses, ning kes ja mille alusel talle välisesinduses töötamise ajal palka ja hüvitisi 

maksab. Lõikes sätestatakse, et erialadiplomaadi välisesinduses töötamise ajal peatatakse tema 

teenistussuhe lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutusega ning lähetajaministeeriumil 

või selle valitsemisala asutusel säilib kohustus maksta talle palka ja hüvitisi, kuid seda juba VTSi 

kohaselt. Palgakorraldus on sätestatud eelnõu 4. peatükis. 

Eelnõu rakendussätetesse on lisatud ATS-i §-ga 108¹ täiendamise säte. Nimetatud sättes nähakse 

ette, et lähetajaministeeriumiga või selle valitsemisala asutusega ametniku teenistussuhte 

peatumise erisused seoses välisesinduses tööle asumisega sätestatakse välisteenistuse seaduses. 

Ametniku teenistussuhte peatamise tavapärased juhud sätestab ATS 8. peatükis. Teenistussuhte 

peatumist ehk ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest sätestab ATS § 107. 

Teenistussuhte peatamise alused sätestab ATS § 108. VTS mõistes teenistussuhte peatamist ATS 

siiani eraldi ei sätesta, kuigi praktikas on eriatašeede puhul teenistussuhe enamasti peatatud

nimetatud paragrahvidele tuginedes. Samuti maksavad lähetajaministeeriumid siiani eriatašeedele 

palka ja erinevaid hüvitisi. Välisesindusse tööle asunud ametnik ei vabane lähetajaministeeriumi 

teenistusülesannete täitmisest ATS mõistes, vaid asub täitma uusi ülesandeid Eesti riigi ja 

välisteenistuse vajadustest lähtudes. Sisuliselt saab välisesinduses töötamise korral 

Välisministeeriumi koosseisuväline ametnik tööülesandeid kahelt ministeeriumilt - 

lähetajaministeeriumilt ja Välisministeeriumilt ja seepärast see peatumine erinebki tavapärastest 

peatumisest ATS mõistes, kuna ka lähetajaministeeriumil jätkub kohustus anda talle 

tööülesandeid ja maksta VTS alusel palka ja muid hüvitisi". 

See, millised hüvitised ja tagatised erialadiplomaadil säilivad muude seaduste kohaselt, 

sätestatakse nendes seadustes. Küll aga kehtib siin õiguse üldine põhimõte, et samu hüvesid 

erinevate seaduste alusel topelt ei maksta. 

Lõikes 5 on käsitletud seni reguleerimata rahastamisküsimusi. Iga erialadiplomaadi töötamisest 

tulenevad muud kulud (v.a palk ja hüvitised, mida maksab lähetajaministeerium) on senise 

praktika kohaselt kaetud lähetajaministeeriumi ja Välisministeeriumi vahelise kirjaliku 

kokkuleppe alusel. Erinevatel põhjustel ei ole asjakohaseid kokkuleppeid nõus vormistama 

Rahandusministeerium ega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Samas ei saa jätkuda 

ka olukord, kus erialadiplomaatidega seotud kulutused (eelkõige halduskulud) kannab 

Välisministeerium, keda teavitatakse teenistuja lähetamisest mõnikord ette vaid paar kuud ning 

kellel napib niigi eelarvevahendeid. Esinenud on juhuseid, kus välisriigi teenusepakkuja saadab 

Välisministeeriumile eriatašee eest rahalisi nõudeid, kuna viimane pole teenuse eest 

nõuetekohaselt tasunud (nt erialadiplomaadi sõlmitud mobiiltelefoniteenuse leping jms). Samuti 

on juhuseid, kus maksete tegematajätmise tõttu on lõpetatud välisesindusele soodustuste 

tegemine (odavam teenuse hind, paindlikum maksegraafik vms) ja ähvardatud teenuse 

osutamisest keeldumisega. Kirjaliku kokkuleppega võtavad osapooled vastutuse sarnased 

küsimused lahendada. 

Kõige otstarbekam lahendus oleks ehk tõesti, et ka erialadiplomaatidega seotud kõik kulutused 

(majutus, eluruumide sisustamine, tagatised ja ka palk) oleksid Välisministeeriumi eelarves ja 

Välisministeeriumi kanda. Sellega aga valdav osa lähetajaministeeriume ei ole siiani nõus olnud. 

See eeldab lähetajaministeeriumilt pikaajalist tegevuskava ja selle kooskõlastamist 

Välisministeeriumiga, kuna viimane peaks erialadiplomaatidega seotud kulutused planeerima 

järgmiste aastate eelarvesse. Selline lahendus tagaks välisesinduses töötavate isikute võrdse ja 

läbipaistva kohtlemise. Senine erialadiplomaatide lähetamise praktika on aga olnud selline, et 

paar kuud enne lähetamist tehakse asjakohane taotlus, mida menetletakse õigusaktides sätestatud 

korras. Välisministeeriumil puudub täpne info, kui palju ja milliseid erialadiplomaate plaanitakse 

järgnevatel aastatel esindusse lähetada ja kui suureks nendega seotud kulutused kujunevad. Seega 

tuleb nimetatud kokkuleppe puudumise korral toime tulla kõnealuseks aastaks 

Välisministeeriumile eraldatud eelarve vahenditega. 

Samas on praktika näidanud seda, et erinevad lähetajaministeeriumid hüvitavad erinevaid 

eriatašeedega seotud kulutusi, mistõttu ei ole ühene regulatsioon kõigile 

lähetajaministeeriumidele praegu sobiv. Põhjuseks tuuakse eelkõige asjaolu, et eriatašeedel on 

erinev roll (nii näiteks võrdleb Kaitseministeerium kaitseatašeed suursaadikuga, mis eeldab 

suuremaid väljaminekuid). Järjest rohkem saadetakse välisesindusse teiste ministeeriumide 

haldustöötajaid, kes muu hulgas täidavad ka Välisministeeriumi ülesandeid (nt raamatupidaja,

kes teeb kogu välisesinduse raamatupidamist). Kokkulepete alusel on küsimusi võimalik 

lahendada paindlikult ja nii lähetajaministeeriumi kui Välisministeeriumi võimalusi arvestades 

(eelkõige rahalisi). 

Kuni parema regulatsiooni kehtestamiseni on eelnõus täpsustatud, et välisesinduse halduskulude 

jaotamisel lähtutakse keskmisest töökoha maksumusest. Välisesinduse töökoha maksumus 

järgnevaks eelarveaastaks kehtestatakse iga välisesinduse jaoks eraldi üks kuu enne uue 

eelarveaasta algust. Välisesinduse ühe töökoha kuu keskmine maksumus arvestatakse lõppeva 

eelarveaasta tegelike halduskulude, mida ka praegu enamus lähetajaministeeriume hüvitab, 

alusel, ning see on ühesugune ühe välisesinduse igal töökohal. Selline kulude jaotus on kooskõlas 

riigieelarve seaduse § 4 lõikes 2 sätestatud administratiivse liigenduse (riigiasutuste kulukeskne 

põhimõte), riigi raamatupidamise eeskirja § 14 lõikes 3 ja § 32 lõikes 1 sätestatud 

majandusüksuse printsiibi ja raamatupidamisseaduses ning rahandusministri 11.detsembri 2003 

määrusega nr 105 toodud põhimõtetega. 

Võrreldes praeguse olukorraga, kus kulud jaotatakse alles hankija arve saabumisel, peaks 

eelarveaastaks kehtestatav keskmise töökoha maksumus lähetajaministeeriumil lihtsustama 

kulude prognoosimist järgnevaks eelarveaastaks ning lihtsustama arvete väljastamist 

välisesindustes. 

2. jaotis. Välisesinduse diplomaatilisele ametikohale nimetamine 

§ 33. Välisesinduse diplomaatilisele ametikohale nimetamine 

Välisesinduse diplomaatilisele ametikohale nimetatakse diplomaat ja põhjendatud juhul 

karjääridiplomaadi kandidaat. 

Välisesinduse diplomaatilisele ametikohale nimetamine tähendab samal ajal ka välisesindusse 

lähetamist. Reeglina saab välisesinduse diplomaatilisele ametikohale nimetada diplomaadi (nii 

karjääri- kui ka erialadiplomaadi), kuid põhjendatud juhul ka karjääridiplomaadi kandidaadi (vt 

selgitust § 30 juures). 

§ 34. Saadikuks nimetamine 

Karjääridiplomaadi nimetamine saadikuks toimub käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud korras. 

§ 35. Saadiku ametikohale nimetamine 

Vabariigi Presidendi nimetatud saadiku nimetab ametikohale välisminister. 

Karjääridiplomaat nimetatakse saadiku ametikohale sarnases korras erakorralise ja täievolilise 

suursaadiku nimetamisega. Aluseks on diplomaatiliste suhete Viini konventsioon, mille kohaselt 

nii saadikud kui ka suursaadikud akrediteeritakse välisriigi riigipea juures. Suursaadikud 

kuuluvad välisesinduse juhtide esimesse klassi ja saadikud teise klassi (vt selgitust ka §-de 10, 27 

ja 28 juures).

§ 36. Asjuri nimetamine 

Asjuri nimetab välisminister atesteerimiskomisjoni ettepanekul, teatades sellest kirjalikult 

Vabariigi Valitsusele ja Vabariigi Presidendile. 

Asjuri regulatsioon pärineb osaliselt välissuhtlemisseadusest, kuid sobib enam VTS-i. Siiani on 

asjurit käsitletud mõlemas seaduses. Sätte sisus olulisi muudatusi ei ole. Asjur nimetatakse 

sellisesse välisesindusse, kus erakorralise ja täievolilise suursaadiku ega saadiku ametikohta ei 

ole ette nähtud. See tähendab, et asjur on Eesti riigi esindaja, kelle nimetab ametikohale 

välisminister Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse teadmisel. Sätte selguse huvides on 

märgitud, kuidas sellest Vabariigi Presidenti ja Vabariigi Valitsust teavitatakse (vt selgitust ka § 

11 juures). 

Põhjus, miks asjur teistmoodi ametikohale nimetatakse, tuleneb diplomaatiliste suhete 

konventsioonist, mille kohaselt akrediteeritakse asjur mitte riigipea, vaid Välisministeeriumi 

juurde ning ta on kolmanda klassi välisesinduse juht. 

VTS-ist on välja jäetud ajutise asjuri regulatsioon, kuna tegemist on esinduse juhi ajutise 

asendamisega. Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni kohaselt nimetatakse asendajat 

ajutiseks asjuriks, kuid üldkorrast erinevat asendajat praktikas ei määrata (vt selgitust § 8 juures). 

§ 37. Konsuli välisesinduse juhiks nimetamine 

Peakonsul, konsul ja asekonsul nimetatakse välisesinduse juhiks konsulaarseaduse kohaselt. 

Peakonsul, konsul ja asekonsul nimetatakse välisesinduse juhiks konsulaarseaduse kohaselt, 

mistõttu seda VTS-is ei reguleerita. Kui konsulit välisesinduse juhiks ei nimetata ning ta täidab 

lihtsalt konsulaarülesandeid, nimetatakse ta ametikohale tavakorras ehk Välisministeeriumi 

kantsleri poolt. Konsulaarseadusest tulenevat erikorda rakendatakse vaid siis, kui tegemist on 

konsulaarasutuse juhi ametikohaga (vt ka selgitust § 8 juures). 

3. jaotis. Välisesindusest ajutiselt Välisministeeriumi ning lähetajaministeeriumi käsutusse 

kutsumine 

§ 38. Karjääridiplomaadi ajutiselt Välisministeeriumi käsutusse kutsumine 

(1) Erakorralise ja täievolilise suursaadiku, saadiku ning asjuri võib välisesindusest ajutiselt kuni 

kolmeks kuuks kutsuda Eestisse Välisministeeriumi käsutusse välisminister, teatades sellest 

kirjalikult Vabariigi Valitsusele ja Vabariigi Presidendile. 

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata karjääridiplomaadi võib välisesindusest ajutiselt 

kuni kolmeks kuuks kutsuda Eestisse Välisministeeriumi käsutusse Välisministeeriumi kantsler. 

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tähtaega võib rahvusvahelisest olukorrast või 

riikidevahelistest suhetest tingituna või Välisministeeriumi põhjendatud vajaduse korral 

pikendada kuni ühe aastani.

(4) Välisministeeriumi käsutusse ajutiselt kutsutud karjääridiplomaat täidab neid 

ametikohajärgseid ülesandeid, mis talle Eestis määratakse, ning nende ülesannete täitmise eest 

makstakse talle palka käesoleva seaduse kohaselt. 

(5) Kui see on võimalik, antakse diplomaadile Välisministeeriumi käsutusse ajutise kutsumise 

korral aega isiklike asjade korraldamiseks kuni üks nädal, mille jooksul ta on ametikohustustest 

vabastatud. 

(6) Karjääridiplomaati võib ajutiselt Välisministeeriumi käsutusse kutsuda ka tema nõusolekuta. 

Karjääridiplomaadi ministeeriumi käsutusse kutsumist on reguleeritud ka kehtiva seadusega. 

Eelnõu lõike 1 kohaselt võib erakorralise ja täievolilise suursaadiku, saadiku ja asjuri ajutiselt 

Eestisse Välisministeeriumi käsutusse kutsuda välisminister, teavitades sellest kirjalikult ka 

Vabariigi Valitsust ja Vabariigi Presidenti. Kuna nii suursaadik kui saadik nimetatakse Vabariigi 

Valitsuse ettepanekul ja Vabariigi Presidendi otsusega, siis on oluline, et viimased oleksid kursis 

enda nimetatud karjääridiplomaadi ajutise eemalviibimisega välisesindusest. 

Lõige 2 kehtib kõigi karjääridiplomaatide kohta, keda ei ole nimetatud lõikes 1. Seega kutsub 

üldkorras karjääridiplomaadi ajutiselt Eestisse Välisministeeriumi käsutusse Välisministeeriumi 

kantsler. 

Karjääridiplomaadi võib ajutiselt Eestisse kutsuda kuni kolmeks kuuks. Kui aga rahvusvaheline 

eriolukord, riikidevahelised suhted või Välisministeeriumi vajadused tingivad, võib seda aega 

pikendada kuni ühe aastani. Ajutise Eestisse kutsumise erisuseks on ka see, et seda võib teha ilma 

diplomaadi nõusolekuta. 

Kuna ajutiselt Eestisse Välisministeeriumi käsutusse kutsumise põhjuseid võib olla väga 

erinevaid, siis ei ole peetud otstarbekaks neid seaduses loetleda. Praktikas on seda sätet väga vähe 

ka kasutatud, kuna Välisministeeriumil tuleb arvestada sellega kaasnevate kuludega (näiteks 

diplomaadi majutuskulud Eestis). Kuna tegemist on ajutise Eestisse kutsumisega, siis välisriigis 

kaasasolev perekond jääb reeglina välisriiki, mistõttu nende kulusid katab Välisministeerium 

endiselt (§-s 68 sätestatud korras). Lisaks tuleb ministeeriumil tasuda diplomaadi reisikulud ning 

maksta talle eriülesannete eest palka. Arvestada tuleb ka diplomaadi asendamise lisakuludega, 

kuna mitmekuise äraoleku puhul võidakse lähetada asendaja Välisministeeriumi peamajast, mitte 

ei anta asendamist lisaülesandeks välisesinduse diplomaadile. 

Ka ajutise Eestisse kutsumise korral võib diplomaadile anda aega isiklike asjade korraldamiseks, 

mille jooksul ta on ametikohustustest vabastatud. Siinjuures tuleb silmas pidada, et mingil määral 

on see erinev tavakorras lähetusest tagasikutsumisest, kuna seda aega saab anda vaid võimaluse 

korral ja kuni üks nädal. Sageli pole pikemaks asjade korraldamiseks aega. 

§ 39. Erialadiplomaadi ajutiselt lähetajaministeeriumi käsutusse kutsumine 

(1) Erialadiplomaadi võib välisesindusest ajutiselt kuni kolmeks kuuks kutsuda Eestisse 

lähetajaministeeriumi käsutusse lähetajaministeeriumi kantsler Välisministeeriumi kantsleriga

kooskõlastatult. Lähetajaministeeriumi põhjendatud vajaduse korral võib nimetatud aega 

pikendada kuni ühe aastani. 

(2) Rahvusvahelisest olukorrast või riikidevahelistest suhetest tingituna võib erialadiplomaadi 

kutsuda välisesindusest ajutiselt kuni kolmeks kuuks Eestisse lähetajaministeeriumi käsutusse 

Välisministeeriumi kantsler lähetajaministeeriumi kantsleriga kooskõlastatult. Vajaduse korral 

võib nimetatud tähtaega pikendada kuni ühe aastani. 

(3) Lähetajaministeeriumi käsutusse ajutiselt kutsutud erialadiplomaat täidab neid 


makstakse talle palka avaliku teenistuse seaduse või muu seaduse alusel. 

(4) Kui see on võimalik, antakse erialadiplomaadile lähetajaministeeriumi käsutusse ajutise 

kutsumise korral aega isiklike asjade korraldamiseks kuni üks nädal, mille jooksul ta on 

ametikohustustest vabastatud. 

(5) Erialadiplomaati võib ajutiselt lähetajaministeeriumi käsutusse kutsuda ka tema nõusolekuta. 

Eelnõus on täpsustatud erialadiplomaatide ajutist Eestisse kutsumist. Lähtutud on 

karjääridiplomaatide kohta kehtivast korrast. Erialadiplomaadi võib ajutiselt Eestisse kutsuda 

reeglina lähetajaministeeriumi kantsler, kuna tegemist on lähetajaministeeriumi või selle 

valitsemisala asutuse teenistujaga. Kuna erialadiplomaat on Välisministeeriumi koosseisuväline 

teenistuja ja tema tööks välisteenistuses on lähetajaministeeriumi ülesannete täitmine, siis pole 

Välisministeeriumil reeglina põhjust teda Eestisse kutsuda. Lähetajaministeeriumil see võimalus 

on, kui ta vajab teenistuja teeneid enam ministeeriumis kui välisesinduses. 

Erandiks on erialadiplomaadi ajutine Eestisse kutsumine juhul, kui seda nõuab rahvusvaheline 

olukord või kui selle tingivad riikidevahelised suhted. Sellisel juhul kutsub erialadiplomaadi 

ajutiselt Eestisse Välisministeeriumi kantsler, kes kutsub ka karjääridiplomaate. Erialadiplomaat 

kutsutakse siiski lähetajaministeeriumi käsutusse, kuna lähetajaministeeriumil on otsese 

tööandjana paremad võimalused teda Eestis rakendada. Sellise korra põhjenduseks on asjaolu, et 

rahvusvahelise eriolukorra tekkides või riikidevaheliste suhete järsu halvenemise korral tuleb 

Välisministeeriumil kiirelt reageerida ning kutsuda vajaduse korral kriisikoldest tagasi kõik 

teenistujad. 

Erialadiplomaadi võib ajutiselt Eestisse kutsuda kuni kolmeks kuuks. Kui aga rahvusvaheline 

olukord, riikidevahelised suhted või lähetajaministeeriumi vajadus tingib, võib seda aega 

pikendada kuni ühe aastani. 

Kuna ka lähetajaministeeriumi käsutusse kutsumise põhjuseid võib olla väga erinevaid, siis ei ole 

peetud otstarbekaks neid seaduses loetleda. Samuti hakatakse sätet eelduste kohaselt kasutama 

vaid äärmise vajaduse korral, kuna ka lähetajaministeeriumil tuleb arvestada sellega kaasnevate 

kuludega (näiteks erialadiplomaadi majutuskulud Eestis). Välisriigis kaasasolev perekond jääb 

tavaliselt välisriiki, mistõttu jätkab lähetajaministeerium perekonna kulude katmist §-s 68 

sätestatud korras. Samuti tuleb ministeeriumil tasuda diplomaadi reisikulud, maksta talle 

eriülesannete eest palka ning arvestada diplomaadi asendamise kuludega.

5. jagu. Välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasikutsumine 

§ 40. Välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasikutsumise alused 

Välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasikutsumise aluseks võib olla: 

1) diplomaadi lähetuse lõppemine; 

2) diplomaadi taotlus; 

3) asukohariigi või rahvusvahelise organisatsiooni taotlus; 

4) diplomaadi sobimatus ametikohale, 

5) diplomaadi tervis, sealhulgas tema töövõimetus arstitõendi alusel üle kahe kuu 

lähetusaastas; 

6) diplomaadi üleviimine teisele ametikohale; 

7) diplomaadi lapsehoolduspuhkusele jäämine; 

8) diplomaadi teenistusest vabastamine. 

Välisesindusest tagasikutsumise aluseid on, võrreldes kehtiva seadusega, muudetud ja täiendatud. 

Sarnaselt kehtivale korrale kutsutakse diplomaat tagasi siis, kui tema lähetusaeg lõpeb. Teiseks 

võimaluseks on, et diplomaat taotleb ise varasemat tagasikutsumist. Viimane tuleb kõne alla 

näiteks juhul, kui välisriigis elamine ja töötamine on diplomaadi jaoks liialt koormav või 

esinevad perekondlikud põhjused, miks ta Eestisse soovib tulla. Kuna välisteenistuses on oluline, 

et diplomaat oleks tööle pühendunud, siis ei saa sundida teda välisriigis töötama, kui ta mingil 

põhjusel ei saa või ei soovi seda teha. 

Punkti 3 kohaselt võib tagasikutsumise aluseks olla ka asukohariigi või rahvusvahelise 

organisatsiooni taotlus. Kõige paremaks näiteks on siin diplomaadi persona non grata'ks 

kuulutamine. Sel juhul on Eesti kohustatud oma diplomaadi tagasi kutsuma ning leidma talle 

reeglina ka uue ametikoha. Viimane tuleb kõne alla juhul, kui diplomaat saadeti riigist välja mitte 

tema enda süül. 

Punkti 4 kohaselt võib diplomaadi kutsuda välisesindusest tagasi, kui ta ei sobi oma ametikohale. 

Seda võib aeg-ajalt ette tulla, kuna välisesinduste vajadused on erinevad. See ei tähenda, et isik 

üldse välisteenistusse ei sobi. Eestisse naastes või asudes mõnes muus välisesinduses sobivamale 

diplomaatilisele ametikohale, võib ta oma karjääri jätkata. 

Punkti 5 kohaselt võib diplomaadi halb tervis olla üheks põhjuseks, miks ta tagasi kutsutakse. 

Tervise halvenemise põhjuseid võib olla mitmeid, sealhulgas asukohariigi ebasobiv kliima ja töö

pingelisus. Ka sellisel juhul võib tagasikutsumise algatada nii diplomaat ise kui ka 

Välisministeerium. 

Punktis 6 hõlmab "üleviimine" nii kehtiva regulatsiooni kohast "nimetamist" ja 

"ümberpaigutamist" kui ka "valimist" teisele ametikohale riigiteenistuses. 

Punkt 7 on lisatud eelnõusse seetõttu, et välisesinduses lapseootele jäämine on tekitanud 

praktikas mitmeid küsimusi (alates sellest, kas diplomaadi peaks kohe välisesindusest tagasi 

kutsuma, kuni selleni, kas ta võiks lapsehoolduspuhkuse ajal välisesinduse asukohariigis olla). 

Säte võimaldab diplomaadi vajaduse korral välisesindusest tagasi kutsuda. Samas ei ole see 

kohustuslik, mis tähendab, et kui isik soovib ja kui see sobib ka Välisministeeriumile, siis võib ta 

peale sünnitust tööle naasta. Sellisel juhul jääb diplomaat tööst eemale vaid lühikeseks ajaks, 

mistõttu pole vaja teda tagasi kutsuda ega teda asendada. 

Punkt 8 annab aluse kutsuda diplomaat välisesindusest tagasi juhul, kui ta lahkub 

Välisministeeriumi teenistusest. See võib olla isiku enda algatatud teenistusest vabastamine või 

mõni muu seadusest tulenev alus tema vabastamiseks. 

§ 41. Välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasikutsumine 

(1) Karjääridiplomaadi kutsub välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasi 

Välisministeeriumi kantsler, kui käesolev seadus või konsulaarseadus ei näe ette teisiti. 

(2) Erialadiplomaadi kutsub välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasi Välisministeeriumi 

kantsler lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul ja viimasega kooskõlastatult. 

(3) Erakorralise ja täievolilise suursaadiku ja saadiku kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul 

tagasi ning kirjutab alla tema tagasikutsumiskirjale ettepaneku saamisest 30 kalendripäeva 

jooksul Vabariigi President. Vabariigi Valitsusele teeb asjakohase taotluse välisminister 

atesteerimiskomisjoni ettepanekul. 

(4) Asjuri kutsub tagasi välisminister, teatades sellest kirjalikult Vabariigi Valitsusele ja 

Vabariigi Presidendile. 

(5) Välisesinduse juhina töötavad peakonsul, konsul ja asekonsul kutsutakse tagasi 

konsulaarseaduse kohaselt. 

(6) Kui esineb käesoleva seaduse § 40 punktides 2, 4, 5, 6, 7 või 8 nimetatud alus, on diplomaadi 

välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasikutsumise otsuse aluseks atesteerimiskomisjoni 

ettepanek. 

Nimetatud paragrahvis sisulisi muudatusi ei ole. Üldjuhul kutsub diplomaadi välisesindusest 

tagasi Välisministeeriumi kantsler, kes on diplomaadi välisesindusse ka lähetanud. Välisministri 

või Vabariigi Presidendi nimetatud diplomaadi kutsub tagasi vastavalt kas välisminister või 

president.

Lõike 2 kohaselt kutsub erialadiplomaadi samuti tagasi Välisministeeriumi kantsler, kuid seda 

kas lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul või temaga kooskõlastatult. Sätte eesmärgiks on 

tagada, et lähetajaministeerium oleks erialadiplomaadi tagasikutsumisega igati kursis ning et 

lähtutaks ka lähetajaministeeriumi huvidest. 

Lõigetes 3 ja 4 viidatakse sellele, et erakorraline ja täievoliline suursaadik, saadik ja asjur 

kutsutakse tagasi samas korras ja sama isiku poolt nagu nad on ametikohale nimetatud. 

Lõikes 5 sätestatakse, et välisesinduse juhina töötav peakonsul, konsul ja asekonsul kutsutakse 

tagasi konsulaarseaduse kohaselt. Eraldi on välja toodud, et nimetatud säte kehtib vaid 

välisesinduse juhina töötavate peakonsulite, konsulite ja asekonsulite kohta. Kui konsul täidab 

vaid konsulaarülesandeid ning tema kanda ei ole välisesinduse juhtimine, siis kutsutakse ta tagasi 

üldkorras ehk Välisministeeriumi kantsleri poolt. 

Lõikes 6 täpsustatakse, millisel juhul arutatakse tagasikutsumist atesteerimiskomisjonis. Nendeks 

juhtudeks on: 

1) diplomaadi taotlus; 

2) diplomaadi sobimatus ametikohale; 

3) diplomaadi tervis; 

4) diplomaadi üleviimine teisele ametikohale; 

5) diplomaadi lapsehoolduspuhkusele jäämine; 

6) diplomaadi teenistusest vabastamine. 

Kõik nimetatud otsused nõuavad asjaolude tõsist kaalumist ning atesteerimiskomisjon on 

Välisministeeriumis see institutsioon, kes arutab kõiki olulisi personalialaseid küsimusi ning teeb 

asjakohaseid ettepanekuid kantslerile või ministrile. Seetõttu on sätestatud, et ka näiteks 

erialadiplomaadi puhul ei piisa ainult lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekust või 

kooskõlastusest, vaid küsimust arutab atesteerimiskomisjon. 

Lähetuse lõppemise ning asukohariigi või rahvusvahelise organisatsiooni taotluse korral ei peeta 

atesteerimiskomisjoni arvamust vajalikuks, mistõttu ei ole nende arutamise ülesannet 

atesteerimiskomisjonile pandud. 

§ 42. Välisesindusest tagasikutsumise kord 

(1) Välisesindusest tagasikutsumise korral teatatakse diplomaadile võimaluse korral ette vähemalt 

üks kuu ja talle antakse aega isiklike asjade korraldamiseks kuni üks nädal, mille jooksul ta on 

ametikohustustest vabastatud.

(2) Diplomaadi välisesindusest tagasikutsumise korra ning tagasikutsumise taotlemisel esitatavate 

andmete ja dokumentide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 

Sarnaselt välisesindusse tööle minemisega on diplomaadil õigus ka sealt tagasi tulles saada 

isiklike asjade korraldamiseks tööst vaba nädal. Selle andmine ei ole otseselt seotud 

tagasikutsumisega ning seda võimaldatakse kõigile tagasitulijatele, st nädalat, mil teenistuja on 

ametikohustustest vabastatud, ei anta võimaluse korral vaid tagatakse kõigile. See on periood 

oma asjade korraldamiseks - kus teenistuja seda kasutada soovib, kas asukohariigis või Eestis, on 

tema enda otsustada. Samuti saab ta otsustada, millal seda aega kasutada, kas kohe või alles mõne 

aja pärast, kui on juba tagasi jõudnud. Võrreldes kehtiva korraga on täpsustatud volitusnormi, 

mille alusel kehtestatakse välisesindusest tagasikutsumise kord ning selle taotlemisel esitatavate 

andmete ja dokumentide loetelu. 

6. jagu. Välisteenistusest ja teenistusest vabastamine 

§ 43. Karjääridiplomaadi teenistusest vabastamine 

(1) Karjääridiplomaat vabastatakse teenistusest avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel ja 

korras. 

(2) Karjääridiplomaadi võib vabastada teenistusest, kui teda ei ole välisesindusest 

tagasikutsumise korral lähetuse lõppemise päevaks valitud Välisministeeriumi vabale 

ametikohale ning kui ta ei ole võtnud vastu suunatud pakkumist. Teenistuja vabastatakse 

teenistusest lähetuse lõppemise päevale järgneval tööpäeval. 

Karjääridiplomaat vabastatakse teenistusest avaliku teenistuse seaduse alusel ja korras. 

Oluliseks uuenduseks on lõige 2, mille kohaselt võib karjääridiplomaadi vabastada teenistusest 

juhul, kui ta välisesindusest tagasikutsumise korral ei kandideeri ühelegi vabale diplomaatilisele 

ametikohale või kui kandideeris, siis teda ei valitud, ega võta vastu ühtegi suunatud pakkumist. 

Sätte eesmärk on reguleerida praktikas ette tulnud olukorda, kus diplomaat ei ole enne lähetuse 

lõppu kandideerinud uuele ametikohale ega võtnud vastu talle tehtud pakkumisi. Kuna 

Välisministeerium ei pea otstarbekaks ega ole ka võimalik hoida reservis diplomaati, kes ootab 

paremaid pakkumisi või muul põhjusel ei soovi kandideerida, siis ei jää muud üle, kui ta 

teenistusest vabastada. 

Samas on eelnõus jäetud võimalus otsustada, kas vabastada karjääridiplomaat lõike 2 alusel või 

mitte. Ranget vabastamist ei ole soovitud sätestada, kuna erandjuhul võib olla Välisministeeriumi 

huvides karjääridiplomaati teenistuses hoida. On selge, et see saab kesta väga lühikest aega, kuna 

teenistuses oleval diplomaadil peab olema ametikoht ning ta peab saama palka. 

§ 44. Erialadiplomaadi välisteenistusest vabastamine 

Erialadiplomaat vabastatakse välisteenistusest välisesindusest tagasikutsumise korral.

Kuna erialadiplomaat on välisteenistuses vaid välisesinduses töötamise ajal, siis vabastatakse ta 

välisteenistusest (Välisministeeriumi teenistusest) välisesindusest tagasikutsumise korral. Kuna 

tema teenistussuhe lähetajaministeeriumiga oli välisesinduses töötamise ajaks peatatud, siis 

välisesindusest naastes tema teenistussuhe lähetajaministeeriumiga ennistatakse ja endine 

erialadiplomaat naaseb ametikohale lähetajaministeeriumis või selle valitsemisala asutuses. 

Säte ei välista isiku kandideerimist diplomaatilisele ametikohale ja saamist karjääridiplomaadiks, 

kui ta seda soovib ning kui Välisministeerium peab oluliseks tema välissuhtlemise kogemusi ja 

teadmisi. Sellisel juhul kohaldatakse tema suhtes kas karjääridiplomaadiks saamise üldist korda 

või erikorda, mille järgi antakse isikule teenistusaste välissuhtlemisalaste oskuste ja teadmiste 

eest. 

3. peatükk. HALDUSTEENISTUJA 

Eelnõu § 2 kohaselt on haldusteenistujad välisesinduses mittediplomaatilisel ametikohal töötavad 

teenistujad. Nende hulka kuuluvad koosseisulised ja koosseisuvälised haldusteenistujad. 

Koosseisulised haldusteenistujad on Välisministeeriumi koosseisu kuuluvad teenistujad. 

Koosseisuvälised haldusteenistujad on teise ministeeriumi või selle valitsemisala asutuse 

teenistujad, kes on välisesinduses töötamise ajaks võetud Välisministeeriumi 

mittediplomaatilisele ametikohale. 

Üks peamisi põhjusi, miks haldusteenistujaid eelnõus käsitletakse, on see, et seaduse tasandil 

nende välisesindusse lähetamise, sealt tagasikutsumise ja sotsiaalsete tagatiste regulatsioon seni 

puudus. ATS-i ja selle alusel antud rakendusaktid ei anna ammendavaid vastuseid tõusetunud 

küsimustele. Haldusteenistujate välislähetust reguleeritakse praegu Vabariigi Valitsuse 

määrusega nr 47 (RT I 1997, 19, 309; 2003, 55, 377; 2004, 91, 622) "Teenistuja välislähetusse 

saatmise korra kinnitamine", mille muutmise käigus 2003. aasta suvel ilmnes mitu probleemi. 

Välisministeerium leiab, et kuna välisesindus on Välisministeeriumi struktuuriüksus, siis tuleks 

välisesinduses töötamist reguleerida üheselt välisteenistuse seaduse ja selle rakendusaktidega. Ei 

ole õige muuta või täiendada avaliku teenistuse seadust, kuna need küsimused on 

Välisministeeriumi-kesksed. 

Haldusteenistujate välisesinduses töötamise reguleerimise põhjuseks VTS-is on: 

1) vajadus kehtestada haldusteenistujate välisesindusse lähetamiseks vajalikud 

lisatingimused. Silmas on peetud näiteks võõrkeele oskust jm välisesinduses töötamiseks 

olulist, mida senini kusagil sätestatud ei ole, kuigi vajadus on; 

2) vajadus kehtestada seaduse tasandil teenistuja välisesindusse lähetamise ja sealt 

tagasikutsumise alused (sarnaselt diplomaatidega). Lähetamist on reguleeritud nimetatud 

Vabariigi Valitsuse määrusega, seadusest tulenevad lähetamise ja tagasikutsumise alused 

on olnud puudulikud. Seaduslikud alused on vajalikud selleks, et Välisministeeriumil 

oleks oma otsustes millelegi tugineda ning teenistuja teaks oma õigusi ja kohustusi; 

3) vajadus kehtestada seaduse tasandil teenistuja õigused ja sotsiaalsed tagatised. 

Põhjendus on sarnane eelnevaga - Välisministeerium vajab aluseid otsuste tegemiseks 

ning teenistuja peab teadma oma õigusi ja kohustusi. Õiguste ja sotsiaalsete tagatiste

seaduses sätestamine tugevdab ka õiguskindlust, mis omakorda tagab selgemad ja 

loodetavasti ka paremad tingimused välisesinduses töötamiseks. 

1. jagu. Välisesinduse mittediplomaatilised ametikohad ja palgaastmed 

§ 45. Välisesinduse mittediplomaatiliste ametikohtade nimetused ja nendele vastavad 

palgaastmed 

Välisesinduse mittediplomaatiliste ametikohtade nimetused ja nendele vastavad palgaastmed on: 

1) talituse juhataja palgaaste 10-11 

2) divisjoni juhataja palgaaste 8-9 

3) ekspert; 

insener palgaaste 7 

4) raamatupidaja; 

tõlk; 

spetsialist; 

ökonomist; 

finantsist; 

arhivaar palgaaste 5-6 

5) abi palgaaste 4 

6) referent; 

konsulaarsekretär; 

infosekretär palgaaste 3 

7) sekretär; 

tehnik-autojuht; 

administraator; 

turvamees;

viisatöötleja palgaaste 2 

8) tehnik; 

valvur; 

autojuht palgaaste 1 

§ 46. Välisesinduse mittediplomaatiliste ametikohtade nimetuste täiendamine ja nendele 

vastavad palgaastmed 

(1) Ametikoha nimetust võib kasutada koos rahvusvahelisest tavast tuleneva, tööülesandeid või 

tegevusala täpsustava täiendiga. 

(2) Ametikoha nimetusi "ekspert", "insener", "spetsialist", "ökonomist", "finantsist", "tõlk", 

"arhivaar" ja "raamatupidaja" võib peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendi 

kasutada koos täiendiga "pea-" või "vanem-" ametikohal, kus eeldatakse suuremat oskusteavet ja 

vastutust. Ametikoha nimetusi "abi" ja "referent" võib peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 

nimetatud täiendi kasutada koos täiendiga "vanem-". 

(3) Sellise ametikoha palgaaste, mille nimetuse täiendiks on "pea-", on kahe astme võrra kõrgem 

ning sellise ametikoha palgaaste, mille nimetuse täiendiks on "vanem-", on ühe astme võrra 

kõrgem §-s 45 sätestatud ametikohale vastavast kõrgeimast palgaastmest. 

(4) Välisministeeriumi koosseisulised ja koosseisuvälised mittediplomaatilised ametikohad, 

nende nimetused ning ametikohale vastava palgaastme määrab välisminister. 

Paragrahvis 45 on sarnaselt diplomaatilistele ametikohtadele (eelnõu § 6) nimetatud 

haldusteenistujate välisesinduses asuvad mittediplomaatilised ametikohad. Põhjus, miks seda 

eelnõus kajastatakse, seisneb soovis tagada regulatsiooni terviklikkus. 

Lisaks sellele antakse §-ga 46 võimalus ametikohtade nimetusi täiendada ja täpsustada, lähtudes 

väljakujunenud tavast, tööülesannetest ja tegevusalast. Kui välisminister kinnitab 

Välisministeeriumi koosseisu, siis määrab ta selles mittediplomaatilised ametikohad ning nende 

täpsed nimetused. 

Paljud ametinimetused on kehtivast korrast üle võetud, kuna puudub vajadus nende muutmiseks. 

Ametikohtade nimistusse on aga lisatud talituse juhataja, kuna mõnes välisesinduses on vaja luua 

haldustalitus, mida juhib karjääridiplomaadi asemel haldusteenistuja. Sellise talituse tegevus on 

puhtalt halduslik ning sellel puudub otsene kokkupuude diplomaatiaga. See, milline talitus eeldab 

karjääridiplomaadi juhtimist ja milline haldusteenistuja juhtimist, sõltub talituse tööst. 

Ametikohtade loetelu ja nende kuulumine diplomaatiliste või mittediplomaatiliste ametikohtade 

hulka määratakse kindlaks ministeeriumi koosseisus. Koosseisuväliste teenistujate ametikohti ei 

saa sarnaselt diplomaatiliste ametikohtadega kinnitada Välisministeeriumi püsivas koosseisus. 

Kuna aga töötamine välisesinduses tähendab töötamist Välisministeeriumi struktuuriüksuses,

määrab välisminister ka koosseisuväliste haldusteenistujate ametikohad oma aktiga. Konkreetse 

ametinimetuse ja sellele vastava palgaastme ettepaneku teeb lähetajaministeerium. 

Kuna Välisministeeriumi Eestis asuvad haldusteenistujad VTS-i reguleerimisalasse ei kuulu, ei 

ole ka nende ametikohad VTS-is loetletud. 

Paragrahvides 45 ja 46 on sätestatud ka ametikoha nimetustele vastavad palgaastmed. 

Paragrahvides on ära toodud, millisele ametikohale milline palgaaste vastab. Ametikohtade 

puhul, millel on sama nimetus, kuid millel võivad olla mõnevõrra erinevad raskusastmed, on 

antud kuni kaks palgaastet. 

Ametikoha ja palgaastme vastavuse määramisel on aluseks ametikoha paiknemine 

Välisministeeriumi juhtimisstruktuuris, selle olulisus ministeeriumi eesmärkide saavutamisel 

ning alluvate hulk. Samatasemeliste ametikohtade ja neile vastava palgaastme määramise aluseks 

on töötulemuste mõõtmine, tegevusvabaduse aste, tööülesannete keerukus, eksimuse kaal (või 

tagajärg) ja erialaste teadmiste tase. Samatasemelistele ametikohtadele vastavad konkreetsed 

palgaastmed VTS-is antud vahemiku piires kehtestab välisminister palgajuhendis (eelnõu § 46 

lõige 4). 

Paragrahvis 46 sätestatakse muu hulgas nende ametikohtade palgaastmed, mille nimetuse 

täiendiks on "vanem-" või "pea-". Kuna sarnaselt diplomaatidega on tegu n.ö kõrgema taseme 

ametikohtadega, millega kaasnevad komplitseeritumad tööülesanded (suuremad kohustused, 

koostöö korraldamine, korralduste andmine, kontrollimine, suurem otsustusõigus, info jagamine 

ja saamine, asutuste töö koordineerimine, suurem juhtimisulatus, sh enesejuhtimine jms), on 

sellistel ametikohtadel töötamise eest ette nähtud ka kõrgem palgaaste. Näiteks kui spetsialistile 

on ette nähtud palgaaste 5-6, siis vanemspetsialistil on õigus saada ametipalka, mis vastab üks 

aste kõrgemale palgaastmele sellel ametikohal ette nähtud kõige kõrgemast palgaastmest arvates 

ehk siis palgaaste 7. 

Kui aga tegemist on peaspetsialistiga, kes korraldab, jälgib ja arendab konkreetset valdkonda 

(juhib, analüüsib tulemusi, töötab välja strateegia ja standardid, kujundab seisukohti ning 

vastutab valdkonna eest), on tal õigus saada ametipalka, mis vastab palgaastmele 8, mis on kaks 

astet kõrgem kui sellel ametikohal ettenähtud kõige kõrgem palgaaste. 

2. jagu. Haldusteenistuja välisesindusse lähetamine, välisesinduse mittediplomaatilisele 

ametikohale nimetamine ning välisesindusest Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi 

käsutusse kutsumine 

1. jaotis. Haldusteenistuja välisesindusse lähetamine ja välisesinduse mittediplomaatilisele 

ametikohale nimetamine 

§ 47. Välisesindusse lähetamise tingimused 

Välisesindusse võib lähetada haldusteenistuja: 

1) kellel on Eesti kodakondsus;

2) kellel on vähemalt keskharidus; 

3) kes valdab vähemalt välisesinduse asukohariigi keelt või seal levinud võõrkeelt 

välisministri kehtestatud ulatuses; 

4) kelle tervis võimaldab töötada välisesinduses; 

5) kes on ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, kaitseb Eesti iseseisvust ning on oma 

tegevuses korrektne ja väärikas, hoides kõrgel Eesti Vabariigi rahvusvahelist mainet. 

Paragrahvis 47 sätestatakse, millistele nõuetele peab vastama välisesindusse lähetatud 

haldusteenistuja. Sätte vajadus tuleneb asjaolust, et välisesindusse lähetatud haldusteenistujale 

esitatakse mõnevõrra kõrgemaid nõudeid, kui Eestis töötavale haldusteenistujale. 

Välisteenistusse lähetatav haldusteenistuja peab: 

1) omama Eesti kodakondsust - kuna välisesinduses töötav haldusteenistuja puutub 

igapäevaselt kokku välissuhtlusega, siis on oluline ka tema kodakondsus; 

2) omama vähemalt keskharidust - Välisministeerium vajab haritud haldusteenistujaid, 

kuna välisesinduses töötades esindab ka tema teatud mõttes Eesti riiki ning on seeläbi 

Eesti visiitkaart. Näiteks on saatkonna sekretär esimene inimene, kellega saatkonnaga 

kontakteeruv isik kokku puutub; 

3) oskama vähemalt välisesinduse asukohariigi keelt või seal levinud võõrkeelt 

välisministri kehtestatud ulatuses - ilma võõrkeelte oskuseta ei ole haldusteenistujal 

võimalik suhelda asukohariigis kohalike elanikega, teha tehinguid, ajada asju jne; 

4) olema terve - kuna välisesinduses töötamine eeldab sageli pikki tööpäevi, mille hulka 

kuuluvad näiteks ka vastuvõtud ja nende korraldamine, siis on oluline, et haldusteenistuja 

tervis seda võimaldaks; 

5) olema ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, kaitsma Eesti iseseisvust ning olema oma 

tegevuses korrektne ja väärikas, hoides kõrgel Eesti Vabariigi rahvusvahelist mainet - 

ustavus Eesti riigile, püüdlemine Eesti eesmärkide poole ning väärikas käitumine on 

esmatähtis nii diplomaadile kui ka haldusteenistujale. 

§ 48. Välisesindusse lähetamine ja välisesinduse mittediplomaatilisele ametikohale 

nimetamine 

(1) Välisesindusse lähetamise eelduseks on: 

1) koosseisulise haldusteenistuja vormikohane kandideerimistaotlus või suunatud 

pakkumise korral tema kirjalik nõusolek või 

2) koosseisuvälise haldusteenistuja kirjalik nõusolek.

(2) Välisesindusse mittediplomaatilisele ametikohale koosseisuvälise haldusteenistuja 

lähetamiseks esitab lähetajaministeerium Välisministeeriumile taotluse ja teenistujat käsitlevad 

dokumendid. 

(3) Välisesindusse lähetamise otsuse alus on atesteerimiskomisjoni ettepanek. 

(4) Välisesindusse lähetamise otsuse teeb ja välisesindusse lähetab Välisministeeriumi kantsler. 

Koosseisuvälise haldusteenistuja välisesindusse lähetamise käskkiri koostatakse 

lähetajaministeeriumi eelnõu alusel ja lähetajaministeeriumi kantsleriga kooskõlastatult. 

(5) Kuni viieaastase lähetusaja ja lähetuskohta saabumise kuupäeva määrab Välisministeeriumi 

kantsler. Nimetatud lähetusaega võib poolte kokkuleppel lühendada või kuni kolme aasta võrra 

pikendada. Käesoleva seaduse § 52 punktides 3 kuni 7 toodud alustel võib lähetustähtaega 

lühendada ka teenistuja nõusolekuta. 

Paragrahvis on täpsustatud lähetamise korda ning käsitletud eraldi ka koosseisuväliseid 

haldusteenistujaid. Kõik haldusteenistujad lähetatakse välisesindusse Välisministeeriumi kantsleri 

käskkirjaga, kuid koosseisuliste haldusteenistujate puhul teeb taotluse isik ise, koosseisuväliste 

haldusteenistujate puhul aga lähetajaministeerium. Viimase taotlusele lisatakse isiku kirjalik 

nõusolek pikaajalise välislähetusega. 

Kui lähetajaministeerium on esitanud Välisministeeriumile taotluse koos vajalike dokumentidega, 

arutab seda atesteerimiskomisjon, kes hindab teenistuja vastavust välisesindusse lähetamise 

tingimustele. Kui atesteerimiskomisjon leiab, et teenistuja sobib välisesindusse, teeb ta 

asjakohase ettepaneku Välisministeeriumi kantslerile, kes teeb lõpliku otsuse. Välisministeeriumi 

kantsleri käskkiri, kus on kirjas lähetuse koht, aeg, ametikoht, palk ja muu vajalik, koostatakse 

lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul ja viimasega kooskõlastatult. Reeglina koostatakse 

käskkiri lähetajaministeeriumi ettepanekute kohaselt, kuna lähetajaministeerium taotleb teenistuja 

lähetamist välisesindusse. 

Lõikes 5 on pikendatud lähetuse maksimumpikkust, kuna praktika on näidanud, et nii mõneski 

välisriigis ja organisatsiooni juures on haldusteenistujal sarnaselt diplomaatidega maksimaalsete 

töötulemuste saavutamiseks vaja olla märksa pikemat aega. Lähetuse maksimumaja pikendamine 

ei tähenda senise praktika muutmist. Pigem annab see vajaduse korral võimaluse saata teenistuja 

kohe lähetuse alguses enam kui kolmeks aastaks, vältides lähetusaja pikendamisega kaasnevat 

bürokraatiat. Vähe tõenäoline on, et haldusteenistuja lähetatakse maksimaalseks tähtajaks (5+3 

aastat). Pigem võivad kõne alla tulla järgmised kombinatsioonid: 4+2, 3+3, 4 jne. Lähetusaega 

saab pikendada vaid siis, kui selleks on organisatsisoonilised vajadused ning kui sellega nõustub 

ka teenistuja ise. 

Koosseisulise haldusteenistuja lähetamise kord on sarnane karjääridiplomaadi lähetamise 

korraga, mille kohaselt peab välisesinduse ametikohale konkureerimiseks esitama taotluse 

atesteerimiskomisjonile. Taotlus näitab üksiti ka isiku nõusolekut lähetusega. 

§ 49. Välisesindusse lähetamise kord

(1) Haldusteenistujale teatatakse lähetamisest võimaluse korral ette vähemalt kolm kuud ning 

talle antakse aega isiklike asjade korraldamiseks kuni üks nädal, mille jooksul ta on 

ametikohustustest vabastatud. 

(2) Haldusteenistuja välisesindusse lähetamise korra ning välisesindusse lähetamise taotlemisel 


Selles paragrahvis on sätestatud Vabariigi Valitsuse määruses "Teenistuja välislähetusse saatmise 

korra kinnitamine" olev põhimõte teatada isikule välisesindusse lähetamisest ette. Lisaks on 

antud volitusnorm, mille alusel kehtestatakse haldusteenistuja välisesindusse lähetamise kord ja 

andmed, mida taotlemisel esitatakse. 

§ 50. Koosseisuvälise haldusteenistuja töötamine välisesinduses 

(1) Koosseisuvälise haldusteenistuja alluvus määratakse ametijuhendis. 

(2) Koosseisuvälise haldusteenistuja ametijuhendi kinnitab Välisministeeriumi kantsler. 

Ametijuhend koostatakse lähetajaministeeriumi eelnõu alusel ja lähetajaministeeriumi kantsleriga 


(3) Koosseisuvälise haldusteenistuja välisesinduses töötamise ajaks peatatakse tema teenistussuhe 

lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutusega, kellel säilib palga ja hüvitiste maksmise 

kohustus käesoleva seaduse kohaselt. 

(4) Koosseisuvälise haldusteenistuja välisesinduses töötamisest tulenevad muud kulud jagavad 

lähetajaministeerium ja Välisministeerium käesoleva seaduse § 32 lõike 5 kohaselt. 

Eelnõus on eraldi sätestatud et koosseisuvälise haldusteenistuja alluvus määratakse 

ametijuhendis. Koosseisuvälise haldusteenistuja alluvuse küsimus on probleeme põhjustanud, 

kuna erinevalt erialadiplomaatidest on haldusteenistuja töös väga keeruline eristada sisulisi ja 

üldisi küsimusi. Teenistuse üldise iseloomu tõttu alluvad koosseisuvälised haldusteenistujad igal 

juhul välisesinduse juhile. Olles teatud juhtudel seotud ka erialaste ülesannetega, võib aga tekkida 

vajadus alluvuse määramiseks lähetajaministeeriumi kantslerile või tema poolt nimetatud 

ametnikule. Seetõttu kehtestatakse täpsem alluvussuhe ametijuhendis. 

Lõike 2 kohaselt kinnitab koosseisuvälise haldusteenistuja ametijuhendi Välisministeeriumi 

kantsler, sest tegemist on Välisministeeriumi struktuuriüksuses töötamisega. Kuna teenistuja on 

saatnud teine asutus, siis ametijuhend koostatakse lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul ja 

viimasega kooskõlastatult. Eelduste kohaselt pakub koosseisuvälise haldusteenistuja 

ametijuhendi sõnastuse välja lähetajaministeerium, kuna viimane taotles teenistuja lähetamist. 

Lõige 3 peaks lahendama seni praktikas probleemiks olnud küsimused, kas 

lähetajaministeeriumis peatatakse teenistuja töösuhe välisesinduses töötamise ajal ning kes ja 

mille alusel talle sel ajal palka ja hüvitisi maksab. Lõikes 3 (koos §-ga 95) sätestatakse, et 

koosseisuvälise haldusteenistuja välisesinduses töötamise ajal peatatakse tema teenistussuhe 

lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutusega ning lähetajaministeeriumil või selle

valitsemisala asutusel säilib kohustus maksta talle palka ja hüvitisi VTS-i kohaselt. 

Palgakorraldus on sätestatud eelnõu 4. peatükis. Teenistussuhte peatamisest on pikemalt 

kirjutatud § 32 lõike 4 kommentaaris. 

Lõikes 4 on käsitletud seni reguleerimata rahastamisküsimusi, mida on pikemalt selgitatud juba § 

32 lõike 5 juures. 

2. jaotis. Välisesindusest ajutiselt Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi käsutusse 

kutsumine 

§ 51. Haldusteenistuja ajutiselt välisesindusest Välisministeeriumi või 

lähetajaministeeriumi käsutusse kutsumine 

(1) Koosseisulise haldusteenistuja võib välisesindusest ajutiselt kuni kolmeks kuuks kutsuda 

Eestisse Välisministeeriumi käsutusse Välisministeeriumi kantsler. 

(2) Koosseisuvälise haldusteenistuja võib välisesindusest ajutiselt kuni kolmeks kuuks kutsuda 

Eestisse lähetajaministeeriumi käsutusse lähetajaministeeriumi kantsler Välisministeeriumi 

kantsleriga kooskõlastatult. 

(3) Rahvusvahelisest olukorrast või riikidevahelistest suhetest tingituna võib koosseisuvälise 

haldusteenistuja kutsuda välisesindusest ajutiselt kuni kolmeks kuuks Eestisse 

lähetajaministeeriumi käsutusse Välisministeeriumi kantsler lähetajaministeeriumi kantsleriga 


(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud aega võib rahvusvahelisest olukorrast või 

riikidevahelistest suhetest tingituna või Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi põhjendatud 

vajaduse korral pikendada kuni ühe aastani. 

(5) Välisministeeriumi käsutusse ajutiselt kutsutud haldusteenistuja täidab neid 


makstakse talle palka avaliku teenistuse seaduse kohaselt. 

(6) Lähetajaministeeriumi käsutusse ajutiselt kutsutud haldusteenistuja täidab neid 


makstakse talle palka avaliku teenistuse seaduse või muu seaduse kohaselt. 

(7) Kui see on võimalik, antakse haldusteenistujale Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi 

käsutusse ajutise kutsumise korral aega isiklike asjade korraldamiseks kuni üks nädal, mille 

jooksul ta on ametikohustustest vabastatud. 

(8) Haldusteenistuja võib ajutiselt Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi käsutusse 

kutsuda ka tema nõusolekuta. 

Paragrahv on sarnane diplomaatide kohta kehtestatud korraga. Lõike 1 kohaselt kutsub 

koosseisulise haldusteenistuja ajutiselt Eestisse Välisministeeriumi käsutusse Välisministeeriumi

kantsler. Koosseisulise haldusteenistuja võib ajutiselt Eestisse kutsuda kuni kolmeks kuuks. Kui 

rahvusvaheline eriolukord või riikidevahelised suhted seda aga tingivad või kui 

Välisministeeriumil vaja on, võib seda aega pikendada kuni ühe aastani. 

Eelnõus on sätestatud ka koosseisuväliste haldusteenistujate ajutine Eestisse kutsumine. 

Koosseisuvälise haldusteenistuja võib ajutiselt Eestisse kutsuda reeglina lähetajaministeeriumi 

kantsler, kuna tegemist on lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutuse teenistujaga. 

Välisministeeriumil ei ole reeglina põhjust teda tagasi kutsuda, kuna ta ei kuulu 

Välisministeeriumi koosseisu. Säte on kehtestatud juhuks, kui lähetajaministeerium peaks vajama 

teenistujat enam ministeeriumis kui välisesinduses. 

Erandiks on koosseisuvälise haldusteenistuja ajutine Eestisse kutsumine juhul, kui seda tingivad 

rahvusvaheline olukord või riikidevahelised suhted. Sellisel juhul kutsub haldusteenistuja 

ajutiselt Eestisse Välisministeeriumi kantsler, kes kutsub sellises olukorras tagasi ka 

erialadiplomaadid. Koosseisuväline haldusteenistuja kutsutakse siiski lähetajaministeeriumi 

käsutusse, kuna viimasel on paremad võimalused teda rakendada. Sellise korra põhjuseks on 

asjaolu, et näiteks rahvusvahelise eriolukorra või riikidevaheliste suhete järsu halvenemise korral 

tuleb Välisministeeriumil kiirelt reageerida ning vajaduse korral kõik teenistujad kriisikoldest 

tagasi kutsuda. 

Koosseisuvälise haldusteenistuja võib ajutiselt Eestisse kutsuda kuni kolmeks kuuks. Kui aga 

rahvusvaheline olukord, riikidevahelised suhted või lähetajaministeeriumi vajadus tingivad, võib 

seda aega pikendada kuni ühe aastani. 

Kuna ajutiselt Eestisse Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi käsutusse kutsumise 

põhjuseid võib olla väga erinevaid, siis ei ole peetud otstarbekaks neid seaduses loetleda. 

Praktikas on seda sätet väga vähe kasutatud, sest ministeeriumil tuleb arvestada sellega 

kaasnevate kuludega (näiteks haldusteenistuja majutuskulud Eestis). Kuna tegemist on ajutise 

Eestisse kutsumisega, siis välisriigis kaasasolev perekond jääb reeglina välisriiki, mistõttu jätkab 

ministeerium selle kulude katmist §-s 68 sätestatud korras. Peale selle tuleb ministeeriumil tasuda 

reisikulud ning maksta teenistujale n.ö eriülesannete eest palka. Lisaks tuleb ministeeriumil 

arvestada haldusteenistuja asendamise lisakuludega, kuna mitmekuise äraoleku puhul võib 

asendaja lähetada Eestist. 

3. jagu. Haldusteenistuja välisesindusest tagasikutsumine 

§ 52. Välisesindusest tagasikutsumise alused 

Välisesindusest tagasikutsumise aluseks võib olla: 

1) haldusteenistuja lähetuse lõppemine; 

2) haldusteenistuja taotlus; 

3) asukohariigi või rahvusvahelise organisatsiooni taotlus;

4) haldusteenistuja sobimatus ametikohale; 

5) haldusteenistuja tervis, sealhulgas tema töövõimetus arstitõendi alusel üle kahe kuu 

lähetusaastas; 

6) haldusteenistuja üleviimine teisele ametikohale; 

7) haldusteenistuja lapsehoolduspuhkusele jäämine; 

8) haldusteenistuja Välisministeeriumi teenistusest vabastamine. 

Eelnõusse on lisatud haldusteenistuja välisesindusest tagasikutsumise alused, et sätestada isiku 

õigused ja kohustused. Tagasikutsumise põhimõtted on samad, mis diplomaatide puhul. 

Sarnaselt kehtivale korrale kutsutakse haldusteenistuja tagasi siis, kui tema lähetusaeg lõpeb. 

Teiseks võimaluseks on, et teenistuja taotleb ise varasemat tagasikutsumist. Viimane tuleb kõne 

alla näiteks juhul, kui välisesinduses töötamine ja välisriigis elamine on haldusteenistuja jaoks 

liiga koormav või esinevad perekondlikud põhjused, miks ta Eestisse tagasi soovib tulla. 

Töötamine välisesinduses on vabatahtlik ning isikut ei saa selleks sundida, kui ta seda 

objektiivsetel põhjustel ei soovi või ei suuda. 

Punkti 3 kohaselt võib tagasikutsumise aluseks olla ka asukohariigi või rahvusvahelise 

organisatsiooni taotlus. Praktikas ei ole küll väga levinud haldusteenistujaid persona non grata'ks 

tunnistada, kuid kui see siiski juhtub, on Eesti kohustatud oma teenistuja tagasi kutsuma ning 

leidma talle reeglina uue ametikoha. Viimane kehtib juhul, kui teenistuja saadeti riigist välja 

mitte tema enda süül. 

Punkti 4 kohaselt võib teenistuja kutsuda välisesindusest tagasi, kui ta ei sobi oma ametikohale. 

Seda võib aeg-ajalt ette tulla, kuna välisesinduste vajadused on erinevad. See ei tähenda, et isik 

üldse välisteenistusse ei sobi. Eestisse naastes või asudes mõnes muus välisesinduses sobivamale 

mittediplomaatilisele ametikohale, võib ta oma teenistust jätkata. Ka halb tervis võib olla üheks 

põhjuseks, miks teenistuja välisesindusse ei sobi. Tervise halvenemine võib olla tingitud näiteks 

asukohariigi ebasobivast kliimast või töö pingelisusest. Ka sellisel juhul võib isik ise oma 

tagasituleku soovist teada anda, kuid ka Välisministeeriumil on punkti 5 alusel õigus algatada 

halva tervisega teenistuja tagasikutsumist. 

Punktis 6 hõlmab "üleviimine" nii "nimetamist", "ümberpaigutamist" kui ka "valimist" teisele 

ametikohale riigiteenistuses. 

Punkt 7 on lisatud eelnõusse seetõttu, et välisesinduses lapseootele jäämine on tekitanud 

praktikas mitmeid küsimusi (alates sellest, kas teenistuja peaks kohe välisesindusest tagasi 

kutsuma, kuni selleni, kas ta võiks lapsehoolduspuhkuse ajal olla välisesinduse asukohariigis). 

Säte võimaldab teenistuja vajaduse korral välisesindusest tagasi kutsuda. Samas ei ole see 

kohustuslik, mis tähendab, et kui isik soovib ja kui see sobib ka ministeeriumile, siis võib ta peale 

sünnitust tööle naasta. Sellisel juhul jääb haldusteenistuja vaid lühiajalisele puhkusele, mistõttu 

pole vaja teda tagasi kutsuda ega teda asendada.

Punkt 8 annab aluse kutsuda haldusteenistuja välisesindusest tagasi juhul, kui ta lahkub 

Välisministeeriumi teenistusest. See võib olla isiku enda algatatud teenistusest vabastamine või 

mõni muu seadusest tulenev alus tema vabastamiseks. 

§ 53. Välisesindusest tagasikutsumine 

(1) Koosseisulise haldusteenistuja kutsub välisesindusest tagasi Välisministeeriumi kantsler. 

(2) Koosseisuvälise haldusteenistuja kutsub välisesindusest tagasi Välisministeeriumi kantsler 

lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul ja viimasega kooskõlastatult. 

(3) Kui esineb käesoleva seaduse § 52 punktides 2, 4, 5, 6, 7 või 8 nimetatud alus, on 

haldusteenistuja välisesinduse mittediplomaatiliselt ametikohalt tagasikutsumise otsuse aluseks 

atesteerimiskomisjoni ettepanek. 

Koosseisulise haldusteenistuja kutsub välisesindusest tagasi Välisministeeriumi kantsler, kes on 

haldusteenistuja välisesindusse ka lähetanud. 

Lõike 2 kohaselt kutsub koosseisuvälise haldusteenistuja tagasi samuti Välisministeeriumi 

kantsler, kuid seda kas lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul või temaga kooskõlastatult. 

Sätte eesmärgiks on tagada, et lähetajaministeerium oleks koosseisuvälise haldusteenistuja 

tagasikutsumisega igati kursis ning et lähtutaks ka lähetajaministeeriumi huvidest. 

Lõikes 3 täpsustatakse, millisel juhul arutatakse tagasikutsumist atesteerimiskomisjonis. Nendeks 

juhtudeks on haldusteenistuja taotlus; sobimatus ametikohale; haldusteenistuja halb tervis; 

üleviimine teisele ametikohale; lapsehoolduspuhkusele jäämine või Välisministeeriumi 

teenistusest vabastamine. 

Kõik nimetatud juhud nõuavad asjaolude tõsist kaalumist. Välisministeeriumis on 

atesteerimiskomisjon see institutsioon, kes arutab kõiki olulisi personaliküsimusi ja teeb 

ettepanekuid kantslerile. Seetõttu on sätestatud, et ka näiteks koosseisuvälise haldusteenistuja 

puhul ei piisa ainult lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekust või kooskõlastusest, vaid 

küsimust arutab atesteerimiskomisjon. 

§ 54. Välisesindusest tagasikutsumise kord 

(1) Välisesindusest tagasikutsumise korral teatatakse haldusteenistujale võimaluse korral ette 

vähemalt üks kuu ja talle antakse aega isiklike asjade korraldamiseks kuni üks nädal, mille 

jooksul ta on ametikohustustest vabastatud. 

(2) Haldusteenistuja välisesindusest tagasikutsumise korra ning tagasikutsumise taotlemisel 


Sarnaselt välisesindusse tööle minemisega on haldusteenistujal õigus ka sealt tagasi tulles saada 

isiklike asjade korraldamiseks tööst vaba nädal. Võrreldes kehtiva korraga, on täpsustatud

volitusnormi, mille alusel kehtestatakse välisesindusest tagasikutsumise kord ning selle 

taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu. 

4. jagu. Haldusteenistuja teenistusest vabastamine 

§ 55. Haldusteenistuja vabastamine Välisministeeriumi teenistusest 

(1) Koosseisuline haldusteenistuja vabastatakse teenistusest avaliku teenistuse seaduses 

sätestatud alustel ja korras. 

(2) Koosseisulise haldusteenistuja võib vabastada teenistusest, kui teda ei ole välisesindusest 

tagasikutsumise korral lähetuse lõppemise päevaks valitud Välisministeeriumi vabale 

ametikohale ning kui ta ei ole võtnud vastu suunatud pakkumist. Teenistuja vabastatakse 

teenistusest lähetuse lõppemise päevale järgneval tööpäeval. 

(3) Koosseisuväline haldusteenistuja vabastatakse Välisministeeriumi teenistusest välisesindusest 

tagasikutsumise korral. 

Täiesti uudsena on sätestatud haldusteenistuja Välisministeeriumi teenistusest vabastamine. 

Üldnorm näeb ette, et isik vabastatakse teenistusest avaliku teenistuse seaduse kohaselt. 

Erinormina kehtestatakse, et kui koosseisuline haldusteenistuja ei kandideeri välisesindusest 

tagasikutsumise korral ühelegi vabale ametikohale või kui kandideeris, siis teda ei valitud, ega 

võta vastu ühtegi suunatud pakkumist, siis on Välisministeeriumil õigus ta teenistusest vabastada. 

Välisministeeriumis töötades peab arvestama, et liikumine ühelt ametikohalt teisele on loomulik 

ning Välisministeeriumis ei ole eraldi ametnike reservi, mis annaks võimaluse välisesindusest 

tagasikutsumise korral oodata paremaid pakkumisi. 

Samas on seaduses jäetud õigus otsustada, kas vabastada koosseisuline haldusteenistuja lõike 2 

alusel või mitte. Ranget vabastamist ei ole soovitud sätestada, kuna erandjuhul võib olla 

Välisministeeriumi enda huvides hoida koosseisulist haldusteenistujat teatud tingimustel reservis. 

On selge, et see saab olla väga lühike periood, kuna teenistujal peab olema ametikoht ning ta 

peab saama palka. 

Kuna koosseisuväline haldusteenistuja on Välisministeeriumi teenistuses vaid välisesinduses 

töötamise ajal, siis vabastatakse ta Välisministeeriumi teenistusest välisesindusest 

tagasikutsumise korral. Kuna tema teenistussuhe lähetajaministeeriumiga oli välisesinduses 

töötamise ajaks peatatud, siis välisesindusest naastes tema teenistussuhe lähetajaministeeriumiga 

ennistatakse ja haldusteenistuja naaseb ametikohale lähetajaministeeriumis või selle valitsemisala 

asutuses. 

Säte ei välista isiku kandideerimist Välisministeeriumi mittediplomaatilisele ametikohale ega 

saamist Välisministeeriumi koosseisuliseks teenistujaks, kui ta seda soovib ning kui 

Välisministeerium peab oluliseks tema oskusi ja teadmisi. Sellisel juhul kohaldatakse tema suhtes 

üleviimist või teenistusse võtmise üldkorda. 

4. peatükk. TEENISTUJA ÕIGUSED, SOTSIAALSED TAGATISED JA KOHUSTUSED

Peatükki on täiendatud mitme uue põhimõttega, mis on tingitud olulistest julgeolekualastest 

arengutest maailmas ning välisteenistuse üldise keskkonna ja seega ka välisteenistuse olemuse 

muutustest. Riigi kohustus on tagada välisteenistujatele ja nende perekonnaliikmetele vajalikud 

töö- ja olmetingimused ning võimalikult turvaline keskkond, mis loob eeldused välisteenistujate 

ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks. Vaatamata Eesti rahvusvahelise staatuse tugevnemisele 

läbi NATO ja EL-i liikmelisuse, on ülemaailmne terrorismioht tinginud selle, et ka Eesti peab 

nimetatud valdkondadele oluliselt rohkem tähelepanu pöörama. Kuna nii diplomaadi kui tema 

pereliikmete elu on stressirohke, peab seda arvestama sotsiaalsete tagatiste, õiguste ja ka 

kohustuste kehtestamisel. Välisministeeriumi vastutusalasse kuulub Eesti riigi ja isikute huvide 

kaitsmine maailmas, mis seab diplomaatidele eriti kõrged nõudmised ning eeldab karjääripõhist 

personalipoliitikat. 

1. jagu. Teenistuja õigused ja sotsiaalsed tagatised 

§ 56. Tasustamine 

(1) Teenistujale makstakse palka käesoleva seaduse kohaselt ning palgaseaduses sätestatud 

korras. 

(2) Teenistuja palk koosneb käesoleva seadusega kehtestatud palgaastmele vastavast 

ametipalgast, millele lisanduvad käesoleva seaduse ja muude õigusaktide kohaselt makstavad 

lisatasud. 

(3) Teenistujatele kehtestatakse ühtne palgaastmestik 1-17 palgaastmega. Diplomaatilistele 

ametikohtadele vastavad palgaastmed on kehtestatud käesoleva seaduse §-des 5-7 ning 

mittediplomaatilistele ametikohtadele vastavad palgaastmed §-des 45 ja 46. 

(4) Ametipalk on palgaastmele vastav kuupalgamäär. 

(5) Kuupalgamäär on teenistuja ametikoha palgaastmele vastav käesoleva paragrahvi lõike 10 

alusel kehtestatud rahasumma. 

(6) Lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest võib määrata teenistuja kvalifikatsiooni ja 

töötulemuste hindamise alusel ning see võib moodustada kuni 30% ametipalgast. 

(7) Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest võib määrata äraoleva teenistuja 

asendamise, mitteresideeriva erakorralise ja täievolilise suursaadiku ülesannete või ametijuhendis 

kehtestamata ülesannete täitmise eest ning see võib moodustada kuni 30% teenistuja 

ametipalgast; asendamise korral 30% asendatava ametipalgast, kui viimane on asendaja 

ametipalgast suurem. 

(8) Välisminister võib oma käskkirjaga erandkorras kehtestada ministeeriumi nende ametikohtade 

loetelu, millele käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 7 kehtestatud piirang ei laiene. 

Koosseisuväliste ametikohtade osas kooskõlastatakse nimetatud õigusakt 

lähetajaministeeriumiga.

(9) Preemiat võib teenistujatele maksta individuaalse või kollektiivse panuse eest 

Välisministeeriumi, selle struktuuriüksuse või lähetajaministeeriumi eesmärkide saavutamisse. 

(10) Palgaastmetele vastavad kuupalgamäärad ning preemia ja lisatasu maksmise korra kehtestab 

Vabariigi Valitsus määrusega. 

(11) Karjääridiplomaatide ja koosseisuliste haldusteenistujate palgajuhendi kehtestab 

välisminister käskkirjaga. Erialadiplomaatide ja koosseisuväliste haldusteenistujate palgajuhendi 

kehtestab vajaduse korral lähetajaministeeriumi minister või kantsler. 

Uudsena on VTS-i lisatud palgakorralduse põhimõtted, arvestades seda, et välisteenistus on 

avaliku teenistuse eriliik ja seda reguleeritakse eriseadusega. Välisteenistuse palgakorralduse 

sätestamine VTS-is on seotud kavandatava avaliku teenistuse reformiga, millega kaasneb 

palgakorralduse detsentraliseerimine. Eriteenistuse palgakorralduse alused peavad õiguskindluse 

huvides olema kajastatud seaduses. 

Tulenevalt seaduse reguleerimisalast makstakse VTS-i alusel palka karjääri- ja 

erialadiplomaatidele ning välisesindustes töötavatele koosseisulistele ja koosseisuvälistele 

haldusteenistujatele. Välisministeeriumi peamajas töötavatele haldusteenistujatele jätkatakse 

palga maksmist ATS-i kohaselt. 

Palgakorraldusele on üldjoontes eeskujuks kehtiv palgakorraldus, mida on diplomaatide ja 

välisesindustes töötavate haldusteenistujate töö eripära ning õiguskindluse ja läbipaistvuse 

põhimõtet arvestades täiendatud. Nii tekib palgakorraldust reguleerivate õigusaktide selge ja 

loogiline hierarhiline süsteem, mis koosneb seaduse asjakohastest sätetest, Vabariigi Valitsuse 

määrusest ja välisministri kehtestatavast palgajuhendist. Seadus sisaldab täitevvõimu jaoks 

vajalikke piiranguid (VTS ja riigieelarve seadus), volitusnormi alusel võtab valitsus vastu 

palgakorraldust täpsemalt reguleeriva määruse ning mõlema eelnimetatu alusel kehtestab minister 

palgajuhendi. Taoline süsteem tagab välisteenistuse palgapoliitika paindlikkuse ja ajakohasuse. 

Samas on see kooskõlas ka avaliku teenistuse palgakorralduse kavandatavate põhimõtetega, mille 

kohaselt jääb asutuse juhile otsustusõigus, kuidas ja milliste põhimõtete alusel palgasüsteem 

kehtestada. 

Lõikes 1 sätestatakse, et teenistujatele, s.t kõigile VTS-i reguleerimisalasse kuuluvatele 

teenistujatele, kes on karjääridiplomaadid, erialadiplomaadid ning välisesinduses töötavad 

koosseisulised ja koosseisuvälised haldusteenistujad, makstakse palka VTS-i kohaselt. 

Eesmärgiks on tagada ühtne süsteem. Seetõttu ei ole mõeldav, et VTS-i palgasüsteem kehtiks 

näiteks vaid karjääridiplomaatide ja koosseisuliste haldusteenistujate kohta, kuid 

erialadiplomaatide ja koosseisuväliste haldusteenistujate kohta mitte. 

Lõikes 2 sätestatakse, et teenistuja palk koosneb VTS-i alusel kehtestatud palgaastmele vastavast 

ametipalgast ja VTS-i ning muude õigusaktide kohaselt makstavatest lisatasudest. 

Palgaastmestiku kehtestamisel on aluseks võetud ametikohtadel esitatavaid nõudeid ja vastutuse 

määra ning teenistusülesannete ja nende keerukuse võrdlust. Välisteenistuses on suhteliselt raske 

standardida soovitavat töötulemust. Selle määravad nii isiku võimekus, initsiatiiv, kohanemine, 

probleemide lahendamise oskus, juhtimise kvaliteet kui ka mitmed muud tegurid. Lisaks 

mängivad rolli rahvusvaheline olukord ning riikidevahelised suhted. Kokkuvõttes võivad

teenistuja töötulemus ja efektiivsus sarnaste töö- ja olmetingimuste, kvalifikatsiooni ja 

ettevalmistuse juures ikkagi oluliselt erineda. Seepärast on jäetud võimalus maksta nõutavast 

tulemuslikuma töö eest ka lisatasu, et motiveerida ja hinnata teenistuja jõupingutusi. Kooskõlas 

seaduse struktuuriga on diplomaatiliste ja mittediplomaatiliste ametikohtade palgaastmed esitatud 

eri peatükkides. 

Ametipalk on sarnaselt kehtiva korraga palgaastmele vastav kuupalgamäär, mis moodustab 

suurema osa ametniku palgast. Erinevalt kehtivast korrast, mille kohaselt moodustab ametipalga 

diferentseeritud astmepalk, ei ole astmepalkade diferentseerimist ette nähtud. See muudab 

palgakorralduse selgemaks ja läbipaistvamaks, ametipalk on võrdne astmepalgaga. Võrreldes 

kehtiva korraga, tõuseb tunduvalt ametipalga osakaal ja vastavalt väheneb lisatasude osakaal. 

Senise "atašee", "3. sekretäri", "2. sekretäri", "1. sekretäri" ja "nõuniku" ametinimetuse asemel on 

VTS-is kasutusele võetud ühtne nimetus - lauaülem. Nii nagu eespool selgitatud (vt kommentaare 

§ 5 juures), muutub kehtiva regulatsiooni alusel diplomaadi ametinimetus vastavalt tema 

diplomaatilisele teenistusastmele. Eelnõu järgi jääb aga ametinimetus "lauaülem" samaks ka siis, 

kui diplomaadi teenistusaste muutub. Nii kajastab ametinimetus enam tehtava töö sisu ja 

ametikoha horisontaalset taset. Samas ei saa väita, et kõigi lauaülemate tööülesanded on oma 

keerukuse ja vastutuse poolest täpselt samal tasemel. Need erinevused tulevad välja ametikohtade 

ning teenistusülesannete võrdlemisel. Seetõttu on "lauaülema" ametikoha kohta kehtestatud neli 

palgaastet. Millisele konkreetsele ametikohale üks neist neljast palgaastmest vastab, selgub 

ametikohtade hindamise tulemusena. 

Uue palgakorralduse kohaselt koosneb palk: 

1) ametipalgast, mis on astmepalgale vastav kuupalgamäär; 

2) lisatasust nõutavast tulemuslikuma töö eest; 

3) lisatasust täiendavate teenistusülesannete eest; 

4) staažitasust, lisatasust võõrkeelte oskuse eest ja lisatasust riigisaladuse töötlemise eest; 

5) muude õigusaktide kohaselt makstavatest lisatasudest. 

Oluline on märkida, et lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate ülesannete täitmise 

eest saab ajutiselt, s.t - lisatasu määratakse kindlaks tähtajaks. Samuti ei saa lisatasu 

tulemuslikuma töö eest olla palga tõstmise kunstlik vahend. Seda makstakse vaid neile 

teenistujatele, kelle töötulemused, võrreldes teiste töötajate töötulemustega, on paremad. See 

tähendab, et need on paremad kavandatud keskmisest tulemusest ning see on kinnitust leidnud 

võimalikult objektiivse hindamise käigus. Samas ei ole töö hindamise kriteeriumid kunagi lõpuni 

objektiivsed, paratamatult sisaldab hinnang ka subjektiivsust. Näiteks, diplomaadil, eriti 

välisesinduses töötades, on memode ja ülevaadete kirjutamise ehk info edastamise kohustus. 

Oluline on nii memode ja ülevaadete arv kui perioodilisus. Samas ei saa töötulemust hinnata 

pelgalt memode arvu järgi, vaieldamatult on oluline ka nende sisu. Sama kehtib ka näiteks 

viisade puhul - oluline ei ole mitte ainult väljastatud viisade arv, vaid ka see, kellele need on

väljastatud ehk kui põhjalik konsul on olnud. Sama kehtib ka kohtumiste puhul - diplomaadi töö 

eesmärk ei ole pelgalt kohtuda võimalikult suure hulga inimestega, vaid saavutada selle kaudu 

tulemusi (näit. investeeringud Eestisse, turistide arvu suurenemine jne). Samuti on oluline 

kohtumise analüüs - mida on rõhutatud, kuidas on selgitatud ja mida uut teada saadud. 

Hindamine on aga võimalikult objektiivne juhul, kui on olemas arusaadavad 

hindamiskriteeriumid ja selged hindamise läbiviimise reeglid (kes hindavad, millal hinnatakse, 

mida hinnatakse jne). 

Lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest määratakse neile teenistujatele, kes on teistega 

võrdsetes tingimustes saavutanud märgatavalt paremaid tulemusi. Paremate tulemuste 

saavutamine põhineb teenistuja individuaalsetel omadustel ja oskustel ning intensiivsemal tööl. 

Samas peaks lisatasu teenistujat motiveerima edasisteks saavutusteks. 

Lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest on personaalne ning selle piirmääraks on kehtestatud 

30% ametipalgast. Selle ületamise korral tuleks võimalusel töötajatele teha suunatud pakkumine 

ametikohale, kus tema oskusi, teadmisi ja kogemusi efektiivsemalt rakendada saab. Teatud 

juhtudel võib tekkida vajadus ametikoha palgaastmed ümber hinnata, kui ametikoha roll ja kaal 

on muutunud. Teenistujate töötulemuste hindamise kriteeriumid ja kord kehtestatakse 

välisministri õigusaktiga. 

Lisatasu täiendavate ülesannete eest asendamise korral määratakse tähtajaliselt asendamise ajaks. 

Asendamise vajadus võib kõne alla tulla juhul, kui asendatav viibib puhkusel, on haige, pikemas 

lähetuses või koolitusel või kui ametikoht on täitmata (viimasel juhul kuni ametikoha konkursi 

korras täitmiseni). Ametijuhendis kehtestamata ülesandeid võib teenistujale anda otsene ülemus, 

kantsler või asutuse juht. Täiendav teenistusülesanne on näiteks mitteresideeriva erakorralise ja 

täievolilise suursaadiku teenistusülesannete täitmine, kui seda tehakse muu töö kõrvalt ja kui 

mitteresideeriva suursaadiku ametikoha töö maht ei anna täiskoormusega ametikoha mõõtu välja. 

Lisatöö on ka karjääridiplomaadi kandidaadi juhendamine. Ülesanne antakse ja lisatasu 

määratakse kantsleri, mõningatel juhtudel ministri käskkirjaga. Samas on eelnõus siiski sätestatud 

ka võimalus, mille kohaselt võib minister erandkorras kehtestada ministeeriumi nende 

ametikohtade loetelu, millele käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 7 kehtestatud piirang ei laiene. 

Nimetatud säte tuleneb kehtivast VV määrusest nr 371, 24.12.2004, mis samuti sellise erandi 

tegemist võimaldab. 

Palgale võib lisanduda ka preemia, kui on seatud mõõdetavad eesmärgid, mis on edukalt täidetud. 

Preemia määramise otsustab minister, kui tegemist on ministeeriumi tulemustega, või kantsler, 

kui tegemist on struktuuriüksuse tulemustega. Preemia maksmise võimaluse seaduses sätestamise 

eesmärgiks on stimuleerida individuaalsete ja kollektiivsete tulemuste saavutamist. Preemia aitab 

tagada seda, et nii ministeeriumi kui selle struktuuriüksuste eesmärgid määratletakse ja tulemused 

mõõdetakse. Välisministeeriumi üldised lühema- ja pikemaajalised eesmärgid on kirjas 

kinnitatud tegevuskavas. 

Preemia ei ole pidev palga osa. Tulenevalt eesmärkide seadmise ja saavutamise ajavahest võib 

seda maksta kas üks või kaks korda pikema perioodi jooksul (üldjuhul üks kord aastas). Seetõttu 

ei ole otstarbekas kehtestada preemia suuruse ülempiiriks ametipalka. Kuna preemiat makstakse 

eelarve palgakulude arvelt, mille arvestamise aluseks võetakse planeeritud koosseis ja selle alusel 

makstav palk, piiravad preemia maksmist eraldatud eelarvevahendid.

VTS-i palgakorralduse osana makstav preemia asendab ka ATS-is ettenähtud preemiat kui 

teenistuja individuaalse ergutamise vahendit. Nimetatud preemia maksmise võimalus on lisatud 

VTS-i seetõttu, et uues väljatöötatavas avaliku teenistuse kontseptsioonis ja seaduses loobutakse 

preemiast kui ühest teenistuja ergutuse liigist. Välisministeerium peab aga endiselt põhjendatuks, 

et ka edaspidi oleks võimalik diplomaatidele ja haldusteenistujatele individuaalset ergutust 

kohaldada. 

Seadusega määratud muud lisatasud on: 

- lisatasu võõrkeele oskuse eest - kuni 15% ametipalgast; 

- lisatasu riigisaladuse töötlemise eest - kuni 15% ametipalgast; 

- välisteenistuse staaži tasu vastavalt teenitud aastatele - kuni 30% 

ametipalgast. 

Nimetatud lisatasud on karjäärisüsteemi põhised ja tulenevad töö eripärast (muu hulgas 

riigisaladuse töötlemine). Lisatasu maksmise alused on antud seaduses: ametikoha nõudeks on 

kehtestatud riigisaladuse töötlemine ning teenistujal peab olema selleks luba; kolmanda või 

enama võõrkeele oskus on tõendatud; teenistusstaaž aastates. Pikemalt on lisatasude olemust 

selgitatud järgnevate paragrahvide juures. 

Palgamäärad kehtestab Vabariigi Valitsus, palgamäärasid korrigeeritakse vähemalt üks kord 

aastas välisministri ettepanekul kooskõlastatult rahandusministriga. Palga täpsem kujunemine 

kehtestatakse välisministri või lähetajaministeeriumi ministri kinnitatavas palgajuhendis. Muu 

hulgas kehtestatakse palgajuhendiga lisaülesanded ja neile vastava lisatasu suurus, asendamise 

puhul minimaalse asendamise pikkus, millest alates makstakse lisatasu, ning muud 

vormistuslikud ja tehnilised üksikasjad. 

Uus palgakorraldus toob riigieelarvele kaasa umbes 9,4 miljoni krooni suuruse täiendava kulu, 

kuna uue süsteemiga kaotatakse Välisministeeriumi peamaja ja välisesindustes töötavate 

teenistujate palgaerinevused. See tähendab, et tõstetakse välisesindustes töötavate teenistujate 

seni põhjendamatult madalaid palkasid. Palgad ühtlustatakse, kuna palgaskaala aheneb, 

diferentseerimine kaotatakse, au- ja teenistusastme tasusid tõstetakse jne. 

§ 57. Lisatasu võõrkeelte valdamise eest 

(1) Teenistujale, kes valdab välisministri kehtestatud ulatuses vähemalt kolme võõrkeelt, 

makstakse igal kuul kolmanda ja iga järgmise võõrkeele valdamise eest lisatasuna 5% 

ametipalgast, kuid kokku mitte üle 15%. 

(2) Võõrkeelte valdamise ulatuse ning lisatasu maksmise tingimused ja korra kehtestab 

välisminister määrusega. 

Lisatasu võõrkeelte valdamise eest on üle võetud ATS-ist. Siinjuures tuleb silmas pidada, et kui 

välisteenistusse võtmisel on tingimuseks vähemalt kahe võõrkeele oskus, siis lisatasu maksmine

tuleb kõne alla alates kolmanda võõrkeele oskusest, kui see on tõendatud. Kuna palgakorralduse 

põhimõtted sätestatakse VTS-is, tuleb ka vajalikud lisatasud kehtestada VTS-is. 

Võõrkeeleoskus on välisteenistuses väga oluline, kuna ilma võõrkeeli valdavate teenistujateta ei 

ole võimalik välispoliitilisi eesmärke saavutada. Selleks, et välisteenistuses oleks võõrkeeli 

oskavad teenistujad, tuleb seaduse tasandil selle oskuse süvendamist soodustada. Mitme 

võõrkeele valdamine loob suuremad võimalused tõsta välissuhtlemise kvaliteeti. Kuna ATS-i on 

plaanis muuta ja muudatuste kohaselt jääks lisatasude maksmine ministeeriumide otsustada, peeti 

vajalikuks sätestada võõrkeelte oskuse eest makstav lisatasu välisteenistuse seaduses, täpsustades 

seda rakendusaktidega. Juhul, kui VTS-i jõustudes ei ole veel jõustunud avaliku teenistuse 

seaduse kavandatavad muudatused ja tekib olukord, kus sarnast lisatasu nähakse ette kahe 

seadusega (üld- ja eriseadus), siis lõpetatakse VTS-i reguleerimisalasse jäävatele teenistujatele 

lisatasu maksmine ATS-i kohaselt ja hakatakse lisatasu maksma VTS-i kohaselt. 

Erialadiplomaatidele ja haldusteenistujatele makstakse nimetatud tasu VTS-i alusel 

välisesinduses olles ning karjääridiplomaatidele kogu välisteenistuses oleku ajal. Seda muidugi 

juhul, kui isik oskab sätestatud arvu võõrkeeli vajalikul tasemel. 

Võõrkeelte valdamise eest lisatasu maksmine VTS-i alusel ei too kaasa täiendavat kulu 

riigieelarvele. Lisatasu makstakse ka kehtiva korra alusel ning lisatasu maksmise protsente on 

vähendatud, kuna palgaastmele vastavad kuupalgamäärad, millest protsente arvutatakse, 

hakkavad moodustama tunduvalt suurema osa teenistuja palgast, kui see on kehtiva regulatsiooni 

kohaselt. 

§ 58. Lisatasu riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise eest 

(1) Teenistujale, kes töötab ametikohal, millel töötamise eelduseks on riigisaladusele juurdepääsu 

loa omamine, makstakse igal kuul lisatasu kuni 15% tema ametipalgast. 

(2) Lisatasu maksmise tingimused ja korra kehtestab välisminister määrusega. 

Nimetatud kord on üle võetud kehtivast ATS-ist, mida täpsustatakse välisministri käskkirjaga 

kinnitatud Välisministeeriumi palgajuhendis. Kuna kogu palgakorraldus nähakse ette VTS-is, ei 

ole põhjendatud osa välisteenistuse jaoks oluliste lisatasude maksmine ATS-i alusel. Seetõttu 

ongi nii võõrkeelte kui ka riigisaladuse eest ettenähtud lisatasu maksmine kehtestatud nüüd VTSis. 

Kuna välisteenistuses töötamine on tihedalt seotud riigisaladuse ja salastatud teabekandjate, tihti 

ka teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooni salastatud teabe töötlemisega, on sarnaselt 

kehtiva korraga ette nähtud teenistujale, kes töötab riigisaladusele juurdepääsu luba eeldaval 

ametikohal, lisatasu kuni 15% tema ametipalgast. Lisatasu maksmise täpsemad tingimused ja 

kord sätestatakse välisministri määrusega. 

Riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise eest lisatasu maksmine VTS-i alusel ei too 

kaasa täiendavat kulu riigieelarvele. Lisatasu makstakse ka kehtiva korra alusel ning lisatasu

maksmise protsente on vähendatud, kuna palgaastmele vastavad kuupalgamäärad, millest 

protsente arvutatakse, on suuremad kui kehtivad. 

Juhul, kui VTS-i jõustudes ei ole veel jõustunud ATS-iga kavandatavad muudatused, millega 

soovitakse kõnealune lisatasu kaotada, ning tekib olukord, kus analoogilist lisatasu nähakse ette 

kahe seadusega (üld- ja eriseadus), siis lõpetatakse VTS-i reguleerimisalasse jäävatele 

teenistujatele lisatasu maksmine avaliku teenistuse seaduse kohaselt ja hakatakse lisatasu 

maksma VTS-i kohaselt. 

§ 59. Välisteenistuse staaži tasu ja muud staažitasud 

(1) Diplomaadile makstakse igal kuul lisatasuna välisteenistuse staaži tasu järgmiselt: 

1) 4-6-aastase teenistusstaaži eest - 4% ametipalgast; 









10) alates 30-aastasest teenistusstaažist - 30% ametipalgast. 

(2) Diplomaadile, kellel ei ole õigust lõikes 1 nimetatud lisatasule, kuid on õigus avaliku 

teenistuse seaduse § 37 lõikes 2 nimetatud lisatasule, määratakse viimatinimetatud lisatasu. 

(3) Diplomaadile, kellel on õigus nii lõikes 1 nimetatud lisatasule kui ka avaliku teenistuse 

seaduse § 37 lõikes 2 nimetatud lisatasule, määratakse üks lisatasu tema valikul. 

(4) Kui erialadiplomaadile makstakse avaliku teenistuse seaduse eriseadusega ette nähtud 

samalaadset lisatasu, siis lõikes 1 nimetatud lisatasu talle ei maksta. 

(5) Diplomaat võib üks kord pärast esmakordset lisatasu valikut muuta oma lisatasu valikut. Kui 

isik taasnimetatakse diplomaatilisele ametikohale ja ta on lisatasu juba kahel korral varem 

valinud, on tal õigus valida lisatasu uuesti, vaatamata varasematele valikutele.

(6) Haldusteenistujale makstakse igal kuul lisatasuna avaliku teenistuse seaduse § 37 lõikes 2 

nimetatud lisatasu. 

Paragrahvis 59 sätestatud välisteenistuse staaži tasu on üldjoontes üle võetud kehtivast korrast. 

Kehtiva korra alusel makstakse karjääridiplomaadile diplomaatilise staaži tasu ainult 

välisesinduses olles, suurendades välisteenistustasu 1% võrra iga välisteenistuses oldud aasta 

eest, kuid mitte üle 30%. Uue palgakorralduse üle arutades kaaluti ka staažiprotsendi 

vähendamist 15%-le, kuid kuna Välisministeeriumi jaoks on oluline pikaajaline karjäär, on 

õigeks peetud säilitada senine staažitasu maksimumprotsent. On selge, et maksimaalset staažitasu 

hakkavad saama vaid vähesed ning alles kaugemas tulevikus, sest 30% staažitasu eeldab 30- 

aastast ja pikemat välisteenistusstaaži. Praegu on Välisministeeriumi peamaja teenistuses vaid 

kolm diplomaati, kellel on 14-aastane ehk pikim võimalik välisteenistusstaaž. 

Välisteenistuse staaži tasu maksmine ei peaks sõltuma sellest, kas isik töötab välisesinduses või 

peamajas. Eestil on vaja diplomaate, kes on teenistuses võimalikult pikka aega ning omavad 

seeläbi vajalikke kogemusi ja oskusi. Seetõttu teeb Välisministeerium ettepaneku kehtestada uued 

protsendid ning süsteem, mille kohaselt diplomaatilise staaži tasu makstakse kõigile 

diplomaatidele nii välisesindustes kui ka peamajas. Oluline on rõhutada, et nimetatud lisatasu 

liidetakse palgale, mitte enam välisteenistustasule (eelnõu kohaselt välislähetustasule), mistõttu 

sellelt makstakse ka asjakohased maksud. Uue süsteemi üheks väljakujundamise eeskujuks on 

võetud kaitseväeteenistuse staažitasude süsteem. 

Välisteenistuse staaži tasu on tingitud välisteenistuse eripärast. Välisteenistuses tuleb pikaajalist 

karjääri hinnata ja toetada. Diplomaadid saavutavad oma kvalifikatsiooni mitte ainult ühel 

ametikohal töötades, vaid vastupidi, töötades erinevatel ametikohtadel ja eri valdkondades 

(konsulaarküsimused, majandusdiplomaatia, kahe- ja mitmepoolsed poliitilised suhted jne) nii 

välisesinduses kui ka Välisministeeriumi peamajas. 

Kuigi erialadiplomaadid on välisteenistuses ajutiselt, võib mõnel erialadiplomaadil kujuneda 

välisteenistuses siiski vajaliku pikkusega staaž, mille alusel tekib ka temal õigus välisteenistuse 

staaži tasule. Et seda võimalust mitte piirata, on eelnõu lõikes 1 ette nähtud, et 

erialadiplomaadile, kellel on vajalik välisteenistuse staaž, makstakse välisteenistuses olemise ajal 

välisteenistuse staaži tasu. Praktikas tekib selline võimalus neil erialadiplomaatidel, kes on 

välisesindusse lähetatud pikemaks perioodiks kui 4 aastat või mitmel korral. 

Lõigetes 2-5 sätestatakse välisteenistuse staaži tasu maksmise rakenduslikud erandid. Lõike 2 

kohaselt makstakse ametnikule ATS-i § 37 lõikes 2 nimetatud lisatasu, kui ta on ka enne 

Välisministeeriumi teenistusse astumist olnud avalikus teenistuses ja omab seega ATS-i § 37 

lõikes 2 nimetatud avaliku teenistuse staaži. Seda lisatasu makstakse talle kuni nelja-aastase 

välisteenistuse staaži täitumiseni. Alates neljandast välisteenistuse staaži aastast tekib 

diplomaadil õigus saada lisatasu nii ATS-i kui ka VTS-i alusel. Kuna tegemist on samalaadsete 

lisatasudega, mille samaaegne maksmine ei ole õiguse üldiste põhimõtetega kooskõlas, siis 

nähakse lõikes 3 ette, et vähemalt nelja-aastase välisteenistuse staažiga diplomaadil on õigus 

valida, kumba lisatasu ta soovib saada. Kuna nimetatud lisatasude protsendimäärad on erinevad 

ja mõnevõrra erinevad on ka lisatasude saamiseks vajalikud staažiaastad, võib see diplomaadis 

tekitada soovi tihti muuta oma valitud lisatasu, tulenevalt sellest, kumb lisatasu on talle parasjagu 

soodsam. See muudaks palgaarvestamise väga keeruliseks ja töömahukaks, mistõttu on lõikes 5

ette nähtud piirang, mille kohaselt saab diplomaat pärast esimest korda lisatasu valimist muuta 

oma otsust vaid üks kord (välja arvatud juhul, kui ta taasnimetatakse diplomaatilisele ametikohale 

- näiteks erialadiplomaat). 

Kui erialadiplomaadile on tulenevalt tema eelnevast peatatud teenistusest lähetajaministeeriumis 

või selle allasutuses või mujal ette nähtud tolle eriteenistuse staažitasu (näitena võib tuua 

kaadrikaitseväelase väljateenitud aastate tasu) ning talle jätkatakse tolle tasu maksmist, siis talle 

välisteenistuse staaži tasu ei maksta. Küsimusele, kas erialadiplomaadist kaitseväelasel säilib 

kaitseväeline staažitasu, peab vastuse andma kaitseväeteenistuse seadus. Seda küsimust ei ole aga 

otstarbekas sätestada VTS-is. 

Lõikes 6 sätestatakse, et välisesinduses töötavale haldusteenistujale, kelle kohta kehtib VTS, 

makstakse jätkuvalt avaliku teenistuse staaži lisatasu, kuna ta ei ole välisteenistuses selle seaduse 

mõttes. Seda lisatasu makstakse loomulikult nii kaua, kuni ATS-is see lisatasu sellisel kujul ette 

on nähtud. 

Uue korra kohaselt ei ole ette näha kulude tõusu, kuna välisteenistuse ja avaliku teenistuse staaži 

tasude maksmisega kaasnevad kulud on arvestatud juba üldisesse palgafondi. 

§ 60. Välisteenistuse staaži arvestamine ja diplomaatilise teenistusastme säilitamine 

(1) Välisteenistuse staaži arvestamise alus on töötamine diplomaatilisel ametikohal, mida 

arvestatakse täisaastates. 

(2) Karjääridiplomaadi välisteenistuse staaži hulka arvatakse välisteenistuse ajal täiskasvanute 

koolituse seaduse kohaselt taseme- ja tööalases koolituses oldud aeg. Sel ajal säilib ka 

diplomaatiline teenistusaste. 

(3) Karjääridiplomaadi välisteenistuse staaži hulka võib arvata töötamise rahvusvahelises 

organisatsioonis, kui töötamine ja välisteenistuse staaži säilitamine on kooskõlastatud 

Välisministeeriumi kantsleriga. Sel ajal säilib ka diplomaatiline teenistusaste. 

(4) Karjääridiplomaadi välisteenistuse staaži hulka võib arvata töötamise teise riigiasutuse või 

kohaliku omavalitsuse asutuse ametikohal, mis on otseselt seotud välissuhtlemisega, kui 

töötamine ja välisteenistuse staaži säilitamine on kooskõlastatud Välisministeeriumi kantsleriga. 

Sel ajal säilib ka diplomaatiline teenistusaste. 

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2-4 nimetatud juhtudel peatatakse teenistussuhe 

Välisministeeriumiga ning sel ajal välisteenistuse staaži tasu ei maksta. 

Välisteenistuse staaži arvestatakse üldjuhul töötamise eest diplomaatilisel ametikohal. 

Regulatsioon kehtib nii karjääridiplomaatidele kui ka erialadiplomaatidele, sest kui 

erialadiplomaat töötab välisesinduses pikemat aega või mitmeid kordi ja tal täitub vajalik 

välisteenistuse staaž, tekib tal õigus staažitasule.

Välissuhtlemisega ei tegelda ainult diplomaatilistel ametikohtadel, vaid ka mujal (näiteks 

peaministri välisnõuniku, presidendi välisnõuniku ametikohal jne). Kehtiva välisteenistuse 

seaduse alusel arvestatakse diplomaatilise staaži hulka peale diplomaatilisel ametikohal töötatud 

aja vaid rahvusvahelise organisatsiooni diplomaatilisel ametikohal ning presidendi kantseleis ja 

peaministri büroos töötatud aeg. Praktikas on tõusetunud aga vajadus nende ametikohtade loetelu 

laiendada, mistõttu antakse eelnõuga võimalus säilitada välisteenistuse staaž Eesti riigiasutuses 

või kohaliku omavalitsuse asutuses töötades, kui see on otseselt seotud välissuhtlemisega. Sellisel 

juhul peatab Välisministeerium karjääridiplomaadiga teenistussuhte ja staaži säilitamise 

eelduseks on üldjuhul asjaolu, et isik tuleb pärast teises asutuses töötamist tagasi 

Välisministeeriumisse. 

Täpsustada tuleb, et lõiked 2-5 kehtivad vaid karjääridiplomaatide kohta, sest silmas on peetud 

just nende ajutist töötamist mujal. Igal konkreetsel juhul otsustab Välisministeeriumi kantsler, kas 

mujal töötamise aeg peaks kuuluma välisteenistuse staaži hulka või mitte. Sellise 

erialadiplomaadi välisteenistuse staaži, kes välisesindusest naastes siirdub tagasi tööle teise Eesti 

riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse asutuse ametikohale, mis on otseselt seotud 

välissuhtlemisega, ei säilitata (s.t, et staaži arvestus seal töötades ei jätku), sest välisesindusest 

lahkudes lahkub ta ka välisteenistusest. Kui ta peaks aga naasma välisteenistusse, näiteks asudes 

uuesti tööle erialadiplomaadina või juba karjääridiplomaadina, võetakse tema varem omandatud 

välisteenistuse staaž uuel ametikohal arvesse. 

Oluline on siinkohal teha vahet rahvusvahelises organisatsioonis ja selle juures töötamisel. 

Rahvusvahelise organisatsiooni juures töötamine tähendab töötamist Eesti välisesinduses, mis on 

loodud selle organisatsiooni juurde. See tähendab Eesti esindamist selles organisatsioonis. 

Rahvusvahelises organisatsioonis töötamine tähendab töötamist organisatsiooni struktuuris. Kui 

karjääridiplomaat läheb tööle rahvusvahelisse organisatsiooni, ei ole ta seotud 

Välisministeeriumiga ega seega ka välisteenistusega. 

Erandiks on olukord, kui Välisministeerium peab oluliseks rahvusvahelises organisatsioonis 

omandatavat töökogemust. Sellisel juhul arvestatakse rahvusvahelises organisatsioonis töötamise 

aeg diplomaadi välisteenistuse staaži hulka, kuid selle aja jooksul välisteenistuse staaži tasu talle 

ei maksta, sest ta ei esinda seal otseselt Eestit (ei tööta Välisministeeriumis). 

Põhjus, miks karjääridiplomaadi pikaajaline koolitus arvestatakse tema välisteenistuse staaži 

hulka, seisneb selles, et välissuhtlemisega seotud koolitus aitab kaasa karjääridiplomaadi 

professionaalsuse tõusule. Koolitus hõlmab nii taseme- ehk kraadiõpet kui ka tööalast koolitust 

ehk erialast täiendamist. Kui aga karjääridiplomaat soovib ennast täiendada valdkonnas, mis ei 

ole seotud välissuhtlemisega, siis teenistussuhe üldjuhul lõpetatakse ametniku omal soovil. 

Nii koolitusel viibimine kui ka rahvusvahelises organisatsioonis, teises riigiasutuses või 

kohalikus omavalitsuses töötamine arvestatakse kantsleri otsuse alusel küll välisteenistuse staaži 

hulka, kuid välisteenistuse staaži tasu sel ajal ei maksta. Samal ajal säilib aga väljateenitud 

teenistusaste. 

§ 61. Diplomaatilise au- ja teenistusastme tasu

(1) Diplomaatilise teenistusastmega karjääridiplomaadile makstakse igal kuul diplomaatilise 

teenistusastme tasu välisteenistuses oleku ajal. 

(2) Diplomaatilise auastmega karjääridiplomaadile makstakse igal kuul diplomaatilise auastme 

tasu välisteenistuses oleku ajal. 

(3) Käesoleva seaduse § 60 lõigetes 2-4 nimetatud juhtudel diplomaatilise au- ega teenistusastme 

tasu ei maksta. 

(4) Diplomaatilise au- ja teenistusastme tasu maksmise korra ning tasu määrad kehtestab 


Diplomaatilise au- ja teenistusastme tasu maksmine on üle võetud kehtivast korrast. Tasu 

maksmise eesmärk on kindlustada diplomaadi pidev kvalifikatsiooni tõus. See tähendab, et enne 

järgmise teenistusastme andmist peavad olema suurenenud diplomaadi välissuhtlemise kogemus 

ning tööalased oskused ja teadmised. Samuti on eesmärk motiveerida järjepidevat 

enesearendamist. 

Oluline on märkida, et kuna au- ja teenistusaste omistatakse vaid karjääridiplomaadile, siis 

makstakse ka au- või teenistusastme tasu vaid karjääridiplomaadile. Nii on see ka kehtiva korra 

kohaselt. Tasu määrad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtiva seaduse § 16 alusel, 

mis vastab eelnõu § 61 lõikele 4. 

Nii au- kui teenistusastme tasu makstakse välisteenistuses olemise ajal. Kuna auaste on eluaegne, 

siis on täpsustatud, et auastme tasu makstakse suursaadikule vaid välisteenistuses oleku ajal ehk 

Välisministeeriumi diplomaatilisel ametikohal töötades. Kui suursaadik lahkub välisteenistusest, 

siis talle auastmetasu ei maksta, hoolimata sellest, et tal auaste säilib. Kui karjääridiplomaat on 

Välisministeeriumiga töösuhte peatanud pikaajalises koolituses viibimise või rahvusvahelises 

organisatsioonis, teises riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses töötamise tõttu, mis on otseselt 

seotud välissuhtlemisega, siis tal säilib diplomaatiline teenistusaste ning kantsleri nõusoleku 

korral ka välisteenistuse staaž. Sellel ajal au- ega teenistusastme tasu ei maksta. 

Arvestades seda, et teenistus- ja auastme tasu määrad on olnud muutumatud alates 2001. aastast, 

siis on eelnõu rakendusaktiga plaanis muuta tasu määrasid. Teiseks laiendatakse ka tasumäärade 

vahet, sest atašee ja suursaadiku astmetasu vahe on hetkel vaid 1300 krooni (atašeel 1200 krooni 

ja suursaadikul 2500 krooni), mis on põhjendamatult väike. Rakendusakti kavandi kohaselt 

suureneks see vahe 2000 kroonini (atašeel 1400 krooni ja suursaadikul 3400 krooni). Tasu 

määrade muutmisest tekkiv lisakulu on arvestatud § 56 selgituses nimetatud 9,4 miljonilise 

lisakulu sisse. Seda juhul, kui võtta aluseks rakendusakti kavandis ettenähtud summad. 

Arvutustes on arvestatud ka sellega, et umbes 15 nõunikku praegusest 60-st saaks pärast seaduse 

jõustumist vanemnõuniku teenistusastme. 

Kui au- ja teenistusastme tasud jäävad rakendusakti kohaselt praegusele tasemele, siis riigieelarve 

kulu ei suurene. 

§ 62. Esindustasu

(1) Välisteenistusse võtmise korral ja igal järgmisel teenistusaastal makstakse diplomaadile 

esindustasu pooleteise kuu ametipalga ulatuses, kui talle ei maksta teise avaliku teenistuse 

seaduse eriseadusega ette nähtud samalaadset tasu. 

(2) Esindustasu ei maksta teenistussuhte omal soovil peatamise ajal taseme- ja tööalase 

koolitusega seotud õppepuhkuse, rasedus- ja sünnituspuhkuse, lapsendajapuhkuse, 

lapsehoolduspuhkuse ning rahvusvahelises organisatsioonis, teises riigiasutuses või kohaliku 

omavalitsuse asutuses töötamise tõttu. 

(3) Lõikes 2 nimetatud peatatud teenistussuhte jätkamise korral makstakse esindustasu jooksva 

kvartali viimasel kuul, lähtudes tööle naasmisel kehtivast ametipalgast. 

Nimetatud sätte sisu on üle võetud kehtivast seadusest. Esindustasu maksmise eesmärk on tagada 

diplomaadi korrektne, s.o protokollile vastav välimus. Diplomaadi töö on lahutamatult seotud 

riigi esindamisega. Ta peab riigi esindajana sageli viibima rahvusvahelistel nõupidamistel, 

läbirääkimistel, vastuvõttudel ja muudel sarnastel üritustel. On selge, et diplomaadil on kulukas 

soetada oma palgast diplomaatilise etiketi kohaseid rõivaid jm. Loomulikult ei piisa ainuüksi ka 

esindustasust vajaliku garderoobi soetamiseks, kuid väike rahaline toetus see siiski on ning 

Välisministeeriumile annab see õiguse nõuda diplomaadilt protokollikohast välimust. Esindustasu 

ei maksta teenistussuhte omal soovil peatamise ajal kuid makstakse põhi- ja lisapuhkuse ning 

ajutise töövõimetuse ajal. 

Esindustasu on makstud ka senise korra kohaselt, kuid eeldada võib selle kulu tõusu umbes 500 

000 krooni võrra aastas (võrreldes senisega). Seni maksti diplomaadile esindustasu kord aastas 

kahe kuu ametipalga ulatuses. Kuna kehtivaid kuupalgamäärasid plaanitakse tõsta, siis 

suurenevad ka esindustasu arvestamise aluseks olevad summad. Suurema tõusu vältimiseks 

vähendatakse eelnõus esindustasu suurust pooleteise ametipalgani aastas. Kui esindustasu 

makstaks ühe kuu ametipalga ulatuses, siis tähendaks see seni saadud tasu vähenemist, mistõttu 

on parimaks lahenduseks peetud pooleteise ametipalga suurust esindustasu. 

§ 63. Välislähetustasu 

(1) Välisesinduses töötamise ajal makstakse teenistujale igal kuul välislähetustasu. 

(2) Teenistuja välislähetustasu arvutatakse, korrutades välislähetustasu lähtesumma välisesinduse 

asukoha linna koefitsiendiga. 

(3) Välislähetustasu lähtesummad ning välislähetustasu arvutamise ja maksmise korra kehtestab 


(4) Elukallidust, valuutakursside muutust, turvariske ja muid asjaolusid arvestades, kehtestab 

välisminister määrusega linnade koefitsiendid. Koefitsiendid vaadatakse üle ja vajaduse korral 

korrigeeritakse vähemalt üks kord kvartalis. 

(5) Välislähetustasu ei maksta teenistuja õppepuhkuse, rasedus-sünnituspuhkuse, 

lapsehoolduspuhkuse, lapsendajapuhkuse ja palgata puhkuse ajal.

(6) Välislähetustasu ei maksta, kui teenistuja kutsutakse ajutiselt Välisministeeriumi, 

lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutuse käsutusse käesoleva seaduse § 38, 39 või 51 

alusel. 

Välislähetustasu makstakse kõigile, kes on lähetatud välisesindusse välisteenistuse seaduse 

alusel. Välisministeerium maksab praegu välisteenistustasu 135 diplomaadile ja välislähetustasu 

85 haldusteenistujale. Välislähetustasu saavad ka teistest ministeeriumidest lähetatud spetsialistid 

(nt kultuuriatašeed, kaitseatašeed jt), keda on meie esindustes tänaseks 50. Välislähetustasu 

maksmine on üle võetud kehtivast seadusest. Kuna senise välisteenistustasu (mida makstakse 

diplomaatidele) ja välislähetustasu (mida makstakse haldusteenistujatele ja eriatašeedele) 

maksmise alused ja olemus on tegelikult ühesugused, siis on eelnõus nimetatud neid ühtmoodi. 

Kehtiva seadusega võrreldes ei kasutata enam mõistet "välisteenistustasu", vaid 

"välislähetustasu". See tähendab nii karjääri- ja erialadiplomaatidele kui ka haldusteenistujatele 

makstavat tasu välisesinduses pikaajalises välislähetuses töötamise ajal. Välislähetustasu on 

lähetuskulude eriliik, mitte töötasuna käsitletav tulu ja selle maksmise eesmärk on lähetuses 

viibimise kulude hüvitamine. Lähetustasusid makstakse kogu lähetuse ajal, sealhulgas 

põhipuhkuse, täiendava lapsepuhkuse ning teenistusstaaži lisapuhkuse ajal. Välislähetustasu ei 

maksta teenistuja õppepuhkuse, rasedus-sünnituspuhkuse, lapsehoolduspuhkuse, 

lapsendajapuhkuse ega palgata puhkuse ajal. Välislähetustasu makstakse ka korralise puhkuse 

ajal, kuna puhkuse ajal lähetust ei katkestata ja kuna nii diplomaatide kui haldustehniliste 

teenistujate eluliste huvide keskpunktiks on pikaks ajaks välisriik, ei ole puhkuse ajal 

elatustaseme oluline langus põhjendatud. Senine praktika kinnitab, et puhkusi veedetakse palju ka 

asukohariigis, mitte ainult Eestis. 

Sarnaselt kehtiva korraga täpsustatakse välislähetustasu maksmise korda ja selle määrasid 

Vabariigi Valitsuse määrusega. Tasu määrad vaadatakse üle vähemalt kord kahe aasta jooksul 

Välisministeeriumi ettepanekul, mis on kooskõlastatud Rahandusministeeriumiga. Kuna 

välislähetustasu on ette nähtud elamiskulude katteks välismaal, mis on omakorda seotud 

asukohariigi elukalliduse, inflatsiooni ja teiste näitajatega, mitte aga teenistuja tööga, siis on 

määruse eelnõus tasu määrasid üksteisele lähendatud ning paljude teenistujate puhul need 

kattuvad. Välislähetustasu on maksuvaba, kuna tegemist ei ole palgaga, vaid lähetuskulude 

eriliigiga. 

Lähtudes elukallidusest, valuutakursside muutusest, turvariskidest ja muudest tingimustest, 

kehtestab välisminister kooskõlastatult rahandusministriga linnade koefitsiendid. Teenistuja 

välislähetustasu saadakse tema välislähetustasu lähtesumma korrutamise teel linna koefitsiendiga. 

Koefitsiendid vaadatakse üle ja vajaduse korral korrigeeritakse vähemalt üks kord kvartalis. 

Senine praktika on näidanud, et neid korrigeeritaksegi paar korda aastas. 

Uute välislähetustasude kehtestamise korral rakendusakti kavandi kohaselt (diplomaadid: 

välisesinduse juht - 12 000 krooni; välisesinduse asejuht ja välisesinduse allüksuse juht, 

peakonsul, minister-nõunik - 10 000 krooni; nõunik, ekspert - 9 000 krooni; abi, lauaülem, 

konsul, asekonsul ja kaitseatašee - 8 500 krooni; haldusteenistujad: välisesinduse allüksuse juht - 

8 300 krooni; raamatupidajad - 7 500 krooni, autojuhid, sekretärid - 6 500 krooni) suureneb riigi 

eelarve kulu 83 265 747 kroonilt 90 515 000 kroonini. Lähetustasude tõstmine aitab mingil 

määral säilitada avalike teenistujate ja diplomaatide motivatsiooni töötada Eesti välisesindustes,

kuigi töötasud rahvusvahelistes organisatsioonides ja EL-i institutsioonides jäävad endiselt mitu 

korda suuremaks. Riigieelarve kulu suureneks 7,5 miljoni krooni võrra aastas. 

§ 64. Välisesinduses töötava teenistuja kasutuses olev eluruum 

Välisesinduses töötava teenistuja kasutuses oleva eluruumi suuruse normid, selle andmise ning 

kulude hüvitamise alused ja korra ning eluruumi taotluse vormi kehtestab välisminister 

määrusega. 

Teenistuja välisesindusse lähetamise korral maksab riik tema sellise eluruumi kulud, mis vastab 

Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustele. Kehtiv VTS sisaldab sätet, mille kohaselt võib 

diplomaadile anda vajaduse korral tööandja eluruumi. Välisriigis üürile võetud korteri puhul ei 

ole tegemist klassikalise tööandja eluruumiga, seetõttu on seda eelnõus nimetatud välisesinduses 

töötava teenistuja kasutuses olevaks eluruumiks. Paragrahviga antakse volitusnorm elamispinna 

andmise ning selle suuruse ja kulude tasumise reguleerimiseks. Siiani on eluruumi kasutamist 

välisesinduses reguleeritud välisministri käskkirjaga. Kuna aga eelnõu kohaselt hakkavad VTS ja 

selle rakendusaktid kehtima ka erialadiplomaatide ning koosseisuvälistele haldusteenistujate 

kohta, peab elamispind olema reguleeritud üldakti ehk välisministri määrusega. 

Põhiliseks kriteeriumiks eluruumi valikul jääb endiselt eluruumi suurus, peale selle arvestatakse 

ka hinda ja asukohta. Ei ole mõistlik ega ka otstarbekas arvestada ainult hinda, mida soovitab 

mitu ministeeriumit. Välisministeerium kaalus seda varianti, kuid leidis, et: 

1) igas riigis ja isegi ühe riigi piires võivad erinevates linnaosades üürihinnad oluliselt 

erineda, rääkimata sellest, et üürihindade muutumine turul võib olla oluliselt kiirem kui 

ühtsete piirmäärade ümbervaatamine. Sellest johtuvalt on rahaliste piirmäärade 

kehtestamine keeruline ega ole piisavalt paindlik. Siinkohal tuleb mainida ka asjaolu, et 

mõnes linnas, näiteks Genfis, on välisesinduse teenistujatel oluliselt raskem eluruumi 

leida kui teistel isikutel ning nende jaoks on üürihind ja tagatised keskmisest märgatavalt 

suuremad; 

2) teenistuja elukohale on tema ametikohast sõltuvalt ette nähtud teatud nõuded. Näiteks 

suursaadiku residents peab sobima vastuvõttudeks (kui selleks sobilikke ruume 

saatkonnas pole), kõik teenistujad peavad elama turvalises ümbruskonnas, autoparkla 

peab olema valvega jne. Neid asjaolusid peab teenistuja eluruumi ja selle asukoha valikul 

arvestama; 

3) teenistuja peab jõudma elukohast välisesindusse mõistliku aja jooksul. Teenistuja 

elukoht ei saa asuda mitmetunnise autosõidu kaugusel välisesindusest või linna keskusest 

või kohas, kus õhtuti või nädalavahetustel puudub korralik transpordiühendus. 

Seepärast on otstarbekas jätta eluruumi suurus endiselt põhiliseks kriteeriumiks. Samas on 

praktikas lähtutud eluruumi valikul ka hinnast ja asukohast. Kolm kriteeriumi kokku otsustavad 

eluruumi valiku.

Riigieelarve kulu sellest sättest tulenevalt ei suurene, kuna ka kehtiva korra kohaselt valitakse 

välisesinduses töötava teenistuja eluruum sarnaste tingimuste alusel. 

§ 65. Välisesinduses töötava teenistuja ning kaasasoleva perekonnaliikme kulude katmine 

(1) Välisesinduses töötava teenistuja ja kaasasoleva perekonnaliikme eest kaetakse Vabariigi 

Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel ja korras: 

1) kolimiskulud; 

2) majutuskulud; 

3) reisikindlustus- ja ravikulud, kui neid ei kaeta välislepingu või muu õigusakti kohaselt; 

4) kaasasoleva lapse koolieelse lasteasutuse tasu või lapsehoidja palk; 

5) alates viieaastase kaasasoleva lapse (või noorema, kui asukohariigis on ette nähtud 

varasem koolikohustus) põhi- ja keskhariduse omandamise kulud; 

6) Eestisse puhkusele ja sealt tagasi sõidu kulud üks kord lähetusaastas. 

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude katmise aluseks on kuludokumendid. 

(3) Kui teenistuja asub välisesindusse tööle või kui ta kutsutakse sealt tagasi, makstakse talle 

hüvitisena teise riiki tööle asumise eest uue ametikoha ühe kuu ametipalk, kui see on suurem 

tema eelmisest ametipalgast. Kui teenistuja uue ametikoha ametipalk on eelmisest väiksem, 

makstakse talle eelmise ametikoha ametipalk. 

(4) Välisesinduses töötava teenistuja ning kaasasoleva perekonnaliikme käesoleva paragrahvi 

lõike 1 punktis 3 nimetatud ravikulude loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 

(5) Teenistuja puhkusele ja sealt tagasi sõidu kulude hüvitamise taotluse vormi kehtestab 

välisminister määrusega. 

Kolimis- ja majutuskulud 

Lõike 1 punktis 1 ja 2 nimetatud kolimis- ja majutuskulude hüvitamise põhimõtted on samad 

nagu kehtivates õigusaktides. Täpsem kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega, mille 

kohaselt hüvitab välisesindusse lähetatud ja sealt tagasi kutsutud teenistuja ja tema 

perekonnaliikmete reisikulud lähetajaministeerium. Kulud hüvitatakse heakskiidetud 

transpordivahendi ja piletiklassi piires. Välisministeeriumi koosseisulise teenistuja isikliku vara 

veo välisesinduse asukohariiki ja sealt tagasi maitsi või meritsi korraldab Välisministeerium. 

Lähetajaministeeriumi teenistuja isikliku vara veo esinduse asukohariiki ja sealt tagasi maitsi või 

meritsi korraldab lähetajaministeerium. Üldjuhul kasutatakse teistesse riikidesse kolimisel 

maismaatransporti. Laevaga saab vedada suuremaid konteinereid. Kui isikliku vara vedu 

maismaa- või meretranspordiga on aeganõudev, võib lähetatu viia lennukiga kaasa esmased

tarbeesemed. Nende veo ülekaalulise pagasina võib Välisministeeriumi koosseisulisele 

teenistujale hüvitada Välisministeeriumi kantsleri kirjalikul nõusolekul ning lähetajaministeerium 

koosseisuvälisele teenistujale lähetajaministeeriumi kantsleri kirjalikul nõusolekul. 

Lõike 1 punktis 2 nimetatud majutuskulud (eluruumi üürimise ning selle seadmestamis-, 

remondi- ja halduskulud) hüvitatakse Välisministeeriumi koosseisulisele teenistujale, kui 

üürileping on sõlmitud Välisministeeriumi nõusolekul. Kui lähetajaministeeriumi teenistuja 

üürileping on sõlmitud lähetajaministeeriumi kantsleri nõusolekul, siis hüvitatakse ka tema 

majutuskulud. Vee-, telefoni-, elektri- ja muud kulud (näiteks internetiühendus) võib 

Välisministeeriumi koosseisulisele teenistujale hüvitada välisesinduse juhi ettepanekul ja 

kantsleri nõusolekul, mittekoosseisulisele teenistujale lähetajaministeeriumi kantsleri nõusolekul. 

Reisikindlustus- ja ravikulud 

Lõike 1 punkti 3 kohaselt hüvitatakse teenistujale ja temaga kaasasolevale perekonnaliikmele 

Vabariigi Valitsuse kehtestatud ulatuses ka reisikindlustus- ja ravikulud. Peale reisikindlustuse 

peavad välisesinduses töötav teenistuja ja tema perekonnaliikmed olema kindlustatud ka 

haigestumiste ja õnnetusjuhtumite eest. Sellest tulenevalt kaetakse vähemalt järgmised ravikulud: 

1) välislähetuses alanud haiguse ravikulud; 

2) kroonilise haiguse ägenemise ravikulud; 

3) õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud vigastuse ravikulud; 

4) kuriteo tagajärjel tekkinud vigastuse ravikulud; 

5) viirusepideemia tagajärjel tekkinud haiguse ravikulud ja profülaktilise vaktsineerimise 

kulud; 

6) arsti poolt määratud ravimite kulud. 

Samuti kaetakse teenistuja surmaga seotud kulud (kojutoomine või matus välismaal või 

tuhastamine välismaal). 

Teenistuja haiguse korral hüvitatakse vältimatu transport välisriigis ja vajaduse korral Eestisse, 

lisaks ühe saatja vältimatud reisi- ja majutuskulud. Kindlustuse alla kuulub ka kohustuslik 

vaktsineerimine asukohariigis ning stomatoloogiline esmaabi. 

Seaduses sätestatud kindlustusleping sõlmitakse üldjuhul Välisministeeriumi korraldatava 

riigihanke korras, mis võimaldab täpselt kindlaks määrata vajalike kindlustusjuhtumite paketi 

ning optimeerida kulutusi. Erialadiplomaadi lähetamisega seotud kindlustus- ja ravikulud katab 

lähetajaministeerium, kuid lähetajaministeeriumil on võimalus kasutada Välisministeeriumi 

sõlmitud kindlustuslepingut (ostes kindlustuspaketi Välisministeeriumi kaudu).

Oluline on rõhutada, et kuna teenistujad ja nende perekonnaliikmed viibivad välislähetuses pikka 

aega, vähemalt kolm aastat, siis on eesmärgiks kindlustada teenistujatele ja nende pereliikmetele 

välisriigis sarnased meditsiiniteenused nagu neil on Eestis. Kindlustuskulude hüvitamisel 

arvestatakse üldjuhul Eesti ravikindlustuse süsteemi kohaselt hüvitatavaid kulutusi. Seepärast 

kuuluvad hüvitatavate kulude hulka ka sellised vältimatud teenused nagu rasedusnõustamine ja 

sünnitus. Nimetatud kulud hüvitatakse esitatud arvete alusel. See tähendab, et need ei kuulu 

kindlustuspaketti, kuna nad tõstaksid oluliselt paketi maksumust. Konsulteerides 

kindlustusfirmadega ning tuginedes eelnevatel aastatel läbiviidud kindlustushangetele, on 

eeldatav kindlustusmakse suurus koos rasedusnõustamise ja sünnituskuludega umbes 8000-9000 

krooni iga kindlustatu kohta. Ilma nimetatud kuludeta on see summa praegu 3032 krooni 

kindlustatu kohta. Praegust kindlustatute hulka arvesse võttes tooks rasedusnõustamise ja 

sünnituse lisamine kindlustuspaketti kaasa lisakulu üle kahe miljoni krooni. Võrdluseks võib 

tuua, et 2004. aastal hüvitati esitatud arvete alusel 231 800 krooni. 

Need ravi- ja protseduurikulud, mida kannab Eestis patsient ise, ei kuulu ka välisriigis 

hüvitamisele. 

Et vältida välislepingute kohaselt või Euroopa Liidus kaetavate ravikulude topelthüvitamist, 

kaetakse täiendavalt vaid need ravikulud, mida välislepingud ega Euroopa Liidu õigustik ette ei 

näe, kuid mida Vabariigi Valitsus on pidanud vajalikuks hüvitada. Praktikas on selliste kulude 

loetelu juba välja kujunenud ning aktsepteeritud. 

Koolieelse lasteasutuse või lapsehoidja tasu 

Lähtudes praktilistest vajadustest ja võttes eeskuju teistest riikidest, sisaldab eelnõu ka 

volitusnormi koolieelse lasteasutuse või lapsehoidja tasu hüvitamiseks. Selle hüvitise täpsema 

korra ja tingimused määrab juba Vabariigi Valitsus määrusega. Senini on nimetatud kulud olnud 

täies ulatuses lastevanemate ehk välislähetuses olijate endi kanda. Riigiti on need kulud väga 

erinevad, kuid võrreldes Eesti riiklike lasteasutuste tasudega, moodustab paljudes välisriikides 

koolieelse lasteasutuse või lapsehoidja tasu oluliselt suurema summa perekonna sissetulekust kui 

Eestis. Toome siinkohal mõningaid näiteid lasteaiatasudest välisriikides: Norras on kuutasu ühe 

lapse eest ligikaudu 8000 krooni, Šveitsis on lasteaia tasu seotud pere sissetulekuga. Kroonidesse 

arvestatult on välisteenistujal tulnud maksta ligikaudu 4000 krooni kuus. Roomas on 

välisesinduses olijal tulnud tasuda 56 000 krooni aastas (pluss toiduraha); Rootsis ligikaudu 1600 

krooni kuus; Ankaras keskmiselt 5000 krooni kuus jne. 

Eestis hüvitab lasteasutuste kulud suures osas riik ja kohalik omavalitsus. Siinkohal on toodud 

võrdluseks, kuidas Eestis koolieelsete lasteasutuste kulusid kaetakse. Koolieelse lasteasutuse 

seaduse § 27 kohaselt rahastatakse lasteasutusi: 

1) riigieelarve ja valla- või linnaeelarve vahenditest; 

1 1 ) riigieelarve vahenditest täiskasvanute koolituse seaduse alusel; 

2) vanemate poolt;

3) annetustest. 

2004. aastal moodustasid Tallinnas koolieelses lasteasutuses käiva ühe lapse kulud 28 000 

krooni, millest 87% kaetakse linnaeelarvest, 4% riigieelarvest ning 9% lapsevanema poolt. 

Lisanduvad veel toitlustamise kulud. 

Kui vanem maksab kohatasu 100 krooni kuus, siis on kulud kokku 27 000 krooni, millest 

kaetakse linnaeelarvest 90%, riigieelarvest 5% ja lapsevanema poolt 5%. Nendele kuludele 

lisanduvad toidukulud. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Eestis elavad lapsevanemad maksavad 

suhteliselt väikese osa oma lapse lasteaiakuludest. 

Seetõttu on eelnõu väljatöötajad näinud ette võimaluse, et ka välisesinduses töötavate 

lapsevanemate eelkooliealiste laste lastehoiu kulusid oleks võimalik valitsuse määratud korras 

kompenseerida. Küsimus sellest, kui suures ulatuses ja millistel tingimustel kompenseerida, vajab 

kindlasti veel põhjalikku arutelu koostöös Sotsiaalministeeriumi spetsialistidega. 

Välisministeerium on määruse kavandis pakkunud ühe võimalusena välja lahenduse, et 

kui teenistujaga kaasasolev abikaasa ei tööta, hüvitatakse lapse koolieelse lasteasutuse 

tasust 50%; 

kui mõlemad abikaasad töötavad välisesinduses või kui teenistuja on välislähetuses 

ilma abikaasata, hüvitatakse lapse koolieelse lasteasutuse tasust 95% (lapsevanema 

omafinantseering on 5%). 

Kui laps ei käi lasteasutuses mõjuvatel põhjustel (nt meditsiinilistel) või kui teenistuja peab 

töötama ka vabal ajal, hüvitatakse välisesinduses töötavale teenistujale ka lapsehoidja palgast 

95%. Siinkohal peab selgitama, et kui kaasasolev abikaasa ei tööta, siis hüvitatakse 

lapsehoidmise kulud osaliselt juhul, kui kaasasolev abikaasa täidab nii päeval, õhtul kui ka 

puhkepäevadel esindusülesandeid. Mõnikord korraldatakse diplomaatiline vastuvõtt lausa teises 

linnas. Rõhutame ka asjaolu, et lapsehoidja kulusid ei kaeta automaatselt kogu lähetuse vältel, 

vaid iga juhtumi kohta tuleb esitada põhjendatud taotlus koos lapsehoidmise kokkuleppega, 

misjärel kaalutakse taotluse põhjendatust ja tehakse asjakohane otsus. Uue korra rakendamine 

toob riigieelarvele lisakulu umbes 2 miljonit krooni. 

Koolikulud 

Välisesinduses töötavale teenistujale hüvitatakse alates viieaastase kaasasoleva lapse (või 

noorema, kui asukohariigis on ette nähtud varasem koolikohustus) põhi- ja üldkeskhariduse 

omandamise kulud, mille arvestuse aluseks on asukohariigis diplomaatilise korpuse töötajate 

laste koolitamiseks ettenähtud õppeasutuses õppimise kulud, sealhulgas: 

1) registreerimis- ja õppemaks; 

2) kohustuslik õppematerjal (õpikud ja muu); 

3) kohustuslik koolikindlustus;

4) järeleaitamistunnid õppekeele omandamiseks. 

Lapse täisealiseks saamise korral jätkatakse hüvitise maksmist jooksva õppeaasta lõpuni või kuni 

keskhariduse omandamiseni. 

Vanemad võivad ise otsustada, millises koolis nende laps õpib, kuid hüvitis ei tohi olla suurem 

kui rahvusvahelises koolis õppimise kulu. Laste koolikulud kaetakse riigieelarvest ka kehtiva 

seaduse alusel ning see on kooskõlas rahvusvahelise tavaga. Siinkohal olgu mainitud, et nii 

mõneski riigis kaetakse riigieelarvest ka välisteenistujate laste koolisõit, kõik õppevahendid ja 

koolitoit, mida Eesti välisesinduse töötajad maksavad üldjuhul ise. 

Puhkusele ja sealt tagasi sõidu kulud 

Vabariigi Valitsuse määrusega nähakse sarnaselt kehtiva korraga ette, et Välisministeerium 

(koosseisuvälise teenistuja puhul lähetajaministeerium) on kohustatud üks kord aastas maksma 

teenistuja ja tema kaasasolevate perekonnaliikmete Eestisse puhkusele ja tagasi välisesindusse 

sõidu kulud. Kui teenistuja võtab puhkuse välja mitmes osas, hüvitatakse talle ikkagi ühekordse 

edasi-tagasi sõidu kulud, ülejäänud tasub ta ise. 

Lõikes 3 on korratud ATS-i sätet, mille kohaselt välisesindusse tööle suundudes ja sealt naastes 

makstakse teenistujale hüvitisena kolimistasu ühe kuu ametipalga ulatuses. Aluseks võetakse kas 

endise või uue ametikoha palk sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Seni ei ole seda ATS-i sätet 

Välisministeeriumis rakendatud, kuigi teise riiki kolimisega kaasnevad paratamatult lisakulud, 

mille hüvitamise õiguslik alus on kogu aeg olemas olnud. Selline olukord ei saa jätkuda ja 

Välisministeerium peab hakkama kolimistasu teenistujatele maksma. Arvestades, et aastas 

roteerib välisesinduse ja peamaja vahel umbes 125 inimest, on eeldatav riigieelarve kulu 1 798 

245 krooni aastas, mis on arvestatud uute ametipalkade alusel. Loomulikult on teenistujal õigus 

saada kolimistasu vaid ühe seaduse - VTS-i alusel. 

Lõikes 1 nimetatud hüvitiste maksmise täpsemad tingimused ja kord sätestatakse Vabariigi 

Valitsuse määrusega, kuna seaduses ei ole otstarbekas detaile kehtestada. Eraldi määruses 

kehtestatakse ka ravikulude loetelu, mida Vabariigi Valitsuse tingimustel ja korras kaetakse. 

Lõikega 5 antakse välisministrile volitus kehtestada teenistuja puhkusele ja sealt tagasi sõidu 

kulude hüvitamise taotluse vorm. 

§ 66. Kaasasoleva perekonnaliikme eest teenistuja välislähetustasu suurendamine 

(1) Diplomaadiga kaasasoleva mittetöötava abikaasa eest suurendatakse diplomaadi 

välislähetustasu 30% võrra. 

(2) Haldusteenistujaga kaasasoleva mittetöötava abikaasa eest suurendatakse teenistuja 

välislähetustasu 25% võrra. 

(3) Iga kaasasoleva lapse eest suurendatakse teenistuja välislähetustasu 15% võrra lauaülema 

välislähetustasust.

(4) Teenistuja välislähetustasu kaasasoleva abikaasa eest ei suurendata, kui abikaasa ajutise 

töötamise või teenuse osutamise eest saadud tulu kvartalis ületab käesoleva seaduse § 67 lõikes 1 

nimetatud tasumäära kahekordselt. Kaasasoleva mittetöötava abikaasa muud sissetulekud 

teenistuja välislähetustasu suurendamist ei mõjuta. 

(5) Kaasasoleva perekonnaliikme eest teenistuja välislähetustasu suurendamise korra kehtestab 


Paragrahvis on järgitud kehtiva seaduse põhimõtteid, mille kohaselt suurendatakse mittetöötava 

abikaasa ja laste välisesinduses kaasasoleku korral teenistuja välislähetustasu. Selles osas suuri 

muudatusi tehtud ei ole. Välisministeeriumi teenistujatel on välislähetuses kaasas 86 abikaasat ja 

114 last. Teistest ministeeriumidest lähetatud teenistujatel on kaasas 20 abikaasat ja 23 last. 

Välislähetustasu ja selle suurendamine kaasasoleva mittetöötava abikaasa ja kaasasoleva lapse 

eest on ette nähtud elamiskulude katteks välismaal, mis on omakorda seotud asukohariigi 

elukalliduse, inflatsiooni ja teiste näitajatega. Välislähetustasu ja selle suurendusosa on 

maksuvaba, kuna tegemist ei ole palgaga (vt välislähetustasust lähemalt § 63 juures). 

Lõike 1 kohaselt makstakse diplomaadi mittetöötava abikaasa välislähetuses kaasasolemise korral 

diplomaadile 30% võrra suuremat välislähetustasu. Lõike 2 kohaselt makstakse haldusteenistuja 

mittetöötava abikaasa välislähetuses kaasasolemise korral teenistujale 25% võrra suuremat 

välislähetustasu. Praegu kehtiva seaduse kohaselt on see protsent diplomaatide ja 

haldusteenistujate puhul 35. Protsenti on vähendatud teenistuja abikaasale käesoleva eelnõuga 

lisatava abikaasatasu tõttu (§ 67), mis kuulub maksustamisele. Protsentide muutmise tõttu kulude 

kasvu ette näha ei ole. Eraldivõetuna kulud vähenevad. 

Lõikega 1 ja 2 reguleeritakse vaid kaasasolevate mittetöötavate abikaasade tasusid eelkõige 

seetõttu, et kui kaasasolev abikaasa jätkab töötamist Eestis asuva tööandja heaks või töötab 

asukohariigis, saab ta palka ega vaja riigi toetust. Palgatöö puudumine on ka üks olulisi tingimusi 

riigitoetuste saamiseks. Palgast maksab abikaasa asjaomase riigi makse, mis annab talle selles 

riigis kehtivad sotsiaalsed tagatised. 

Nii mittetöötava abikaasa eest suurendatav välislähetustasu kui ka abikaasatasu (§ 67) on 

mõeldud just juhuks, kui abikaasal ei ole muud sissetulekut. Siiski on VTS-is ette nähtud erand 

(lõige 4), mille kohaselt teatud summa piiresse jäävate ajutiste töiste sissetulekute puhul 

välislähetustasu suurendamist endiselt jätkatakse. See põhimõte on üle võetud teistelt riikidelt. 

Selle kohaselt ei ole välistatud ühekordsed tööd (näiteks ajakirjanduslik kaastöö, loengud 

ülikoolis), kui nende eest makstav tasu kvartalis ei ole suurem kui kahekordne abikaasatasu. Ka 

ei ole välistatud sellised sissetulekud, mis ei ole töised. Näiteks pärandus, lotovõit, dividendid 

jne. Et soodustada abikaasade töötamist, sõlmib Eesti teiste riikidega jätkuvalt asjakohaseid 

kahepoolseid lepinguid. 

Eelnõus on eristatud diplomaadi abikaasa ja haldusteenistuja abikaasa eest suurendatava 

välislähetustasu määra. Algselt kaaluti maksta järgmises paragrahvis käsitletavat abikaasatasu 

diplomaatide ja haldusteenistujate abikaasadele erinevas määras (vastavalt kolm ja kaks Eesti 

alampalka). Sellest peeti vajalikuks siiski loobuda, kuna vahetegemine maksustatavas ja 

sotsiaalseid tagatisi andvas abikaasatasus ei ole põhjendatud. Seetõttu on eelnõus sätestatud, et

kõigile kaasasolevatele mittetöötavatele abikaasadele makstakse ühtmoodi kahe alampalga 

suurust abikaasatasu. Nende kahe sätte koosmõjul tagatakse, et haldusteenistujate abikaasade 

sissetulek ei kasvaks pärast eelnõu rakendamist ebaproportsionaalselt palju. Seepärast otsustati 

erinevate välisteenistustasu protsentide kasuks. 

Lõikes 3 on reguleeritud välisesinduses kaasasoleva lapse eest välislähetustasu suurendamine, 

mille aluseks ei ole enam II sekretäri, vaid lauaülema välislähetustasu. Praegune vahetegemine I, 

II ja III sekretäri välislähetustasu lähtesummas ei ole põhjendatud, kuna tegu ei ole palga, vaid 

välismaal elamise kulude hüvitisega. Asukohariigi elukallidus ja riskid mõjutavad ühtmoodi nii I, 

II kui ka III sekretäri. Kuna uue VTS-i kohaselt ei ole ametikoha nimetused enam seotud 

teenistuja diplomaatilise teenistusastmega, on vaja muuta ka lapse eest välislähetustasu maksmise 

aluseks olnud ametikoha nimetust. 

Kulude kasv varasemaga võrreldes on 568 000 krooni aastas, mis on juba arvestatud 7,5 

miljonilise välislähetustasu kasvu sisse. 

Nimetatud välislähetustasu suurendatud osa on samamoodi välislähetustasuga maksuvaba. 

§ 67. Abikaasatasu 

(1) Teenistujaga kaasasolevale mittetöötavale abikaasale makstakse igal kuul Eesti kahekordse 

alampalga suurust abikaasatasu. 

(2) Abikaasatasu ei maksta ühe kuu tasumäära ulatuses, kui ajutise töötamise või teenuse 

osutamise eest saadud tulu kvartalis ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tasumäära 

kahekordselt. 

(3) Abikaasatasu ei maksta teenistujaga kaasasolevale mittetöötavale abikaasale, kellele tehakse 

väljamakseid riikliku pensionikindlustuse seaduse, väljateenitud aastate pensionide seaduse, 

soodustingimustel vanaduspensionide seaduse , Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja 

muude sotsiaalsete garantiide seaduse või kogumispensionide seaduse alusel. Abikaasatasu ei 

maksta ka juhul, kui teenistuja kaasasolevale mittetöötavale abikaasale makstakse eripensionit 

avaliku teenistuse seaduse eriseaduse alusel. 

(4) Abikaasatasu maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 

Kaasasoleva abikaasa tasu kehtestamine teenib kolme eesmärki. 

1) Praegu kehtiva sotsiaalmaksuseaduse kohaselt tasub riik välisesinduses kaasasoleva abikaasa 

eest sotsiaalmaksu 700 kroonilt, mis sisuliselt tagab vaid ravikindlustuse. (alates 01.01.2006 on 

sotsiaalmaksu maksmise aluseks olev kuumäär 1400 krooni). 

Sotsiaalmaksu suurusest otseselt sõltuv pensionikindlustusstaaž kujuneb abikaasadel kehtiva 

seaduse kohaselt väga väike. Ühe vajaliku staažiaasta saamiseks kulub kuus välislähetusaastat.

Kogumispensionide seaduse kohaselt saab II samba sissemakseid teha ainult maksustatavalt 

sissetulekult. Kui teenistuja abikaasa läheb välislähetusse kaasa, katkestab ta üldjuhul töösuhte, 

millest johtuvalt ei ole tal võimalik II samba sissemakseid jätkata. Eelnõu autorid on tutvunud 

sarnase probleemi lahendustega erinevates riikides ja peavad kõige otstarbekamaks Saksamaa 

regulatsiooni. Selle kohaselt on abikaasale ette nähtud hüvitis, mille suurus on 5% diplomaadi 

töö- ja välisteenistustasu summast ehk abikaasale makstakse eraldi maksustatavat tasu. 

2) Abikaasatasu kehtestamine on seotud ka abikaasa aktiivse tegevusega teenistujaga 

välislähetuses kaasas olles. 

Riik peaks soosima abikaasa välislähetusse kaasaminemist, kuna perekond tagab teenistujale 

loomuliku sotsiaalse keskkonna, mis avaldab omakorda positiivset mõju teenistuja tööle. Lisaks 

tuleb abikaasal sageli (sõltuvalt teenistuja ametikohast) täita ka esindusülesandeid või olla lihtsalt 

teenistujale abiks. Seetõttu on õige nimetada makstavat rahasummat tasuks, mitte toetuseks, kuna 

tegemist on osalt aktiivse tegevuse eest makstava tasuga. 

Eelnõu kooskõlastamise käigus tehti ettepanek nimetada kõnealune tasu abikaasa palgaks. 

Välisministeerium ei pidanud võimalikuks seda ettepanekut järgida, kuna abikaasa võtmine 

Välisministeeriumi teenistusse välislähetuses kaasasolemise ajaks ei ole otstarbekas. Palga 

maksmine eeldab abikaasaga töölepingu sõlmimist, millega kaasneks ka muud 

töölepinguseadusest tulenevad õigused ja kohustused nii tööandjale kui ka töövõtjale. 

3) Abikaasa kaasaminek välislähetusse eeldab reeglina töökohast loobumist ja karjääri katkemist 

Eestis ning teatud juhtudel ka kvalifikatsiooni langemist. Kui abikaasal ei ole võimalik jätkata 

Eesti tööandja heaks töötamist välisriigis ning kui ta ka välisriigis tööd ei leia (või pole see 

asukohariigis aktsepteeritav), tagab riik talle alternatiivse sissetuleku, et mõjutada abikaasat 

teenistujaga siiski kaasa minema. Senine praktika on näidanud, et nõrgad sotsiaalsed garantiid 

ning abikaasa rahaline ja tööalane kaotus viivad sageli selleni, et abikaasa otsustab Eestisse jääda 

ning perekond on sunnitud kolm või enam aastat lahus elama (tänasel päeval on abikaasa kaasas 

ligikaudu 1/3 saatkondadesse lähetatud teenistujatest (106/270)). Abikaasa Eestisse jäämine võib 

suurendada teenistuja julgeolekuriske ja halvimal juhul kaasa tuua perekonna lagunemise, mis 

kindlasti ei ole riigi üldistes huvides. 

Uus maksustatav kaasasoleva abikaasa tasu võimaldab: 

1) jätkata pensioni II samba makseid; 

2) kindlustada tasult makstava sotsiaalmaksuga vanaduspension; 

3) maksta välislähetusest naasvale ja tööd mitteleidvale abikaasale töötushüvitisi; 

4) soodustada perega kooselamist; 

5) vähendada välislähetusega kaasnevaid julgeolekuriske.

Kindlasti ei saa pidada välislähetustasu suurendamist kaasasoleva mittetöötava abikaasa eest ning 

abikaasatasu teineteist dubleerivaks hüvitiseks. Need on üksteisest sõltumatud tasud (vt eespool 

selgitusi mõlema tasu kohta). Välislähetustasu ja selle suurendusosa on elamiskulude 

kompensatsioon, mis lähtub asukohariigi elukallidusest ja muudest asukohariigi tingimustest. Kui 

välislähetustasu suurendusosa maksustada, seab see teenistujate abikaasad ebavõrdsesse olukorda 

ainuüksi seetõttu, et mõnes riigis on elu kallim. 

Juhime tähelepanu ka asjaolule, et eelnõu kohaselt on kaasasoleva abikaasa eest teenistujale 

makstavat välislähetustasu suurendamise protsenti vähendatud. Kui kehtiva seaduse kohaselt 

suurendatakse välisteenistustasu/välislähetustasu 35%, siis eelnõu kohaselt 30% diplomaatide 

abikaasade ja 25% haldusteenistujate abikaasade eest. 

Viini diplomaatiliste suhete 1961. aasta konventsiooni ja rahvusvahelise tava kohaselt ei peeta 

diplomaatide abikaasade töötamist välisesinduse asukohariigis sobivaks, välja arvatud siis, kui 

riigid on selles omavahel kokku leppinud. Reeglina on see keelatud ka asukohariigi seadusega. 

Eesti on sõlminud mitme riigiga asjakohase kokkuleppe (Taani, Holland ja Ameerika 

Ühendriigid) ning Välisministeerium jätkab tööd selles suunas, et sõlmida kahepoolseid 

kokkuleppeid ka teiste riikidega (projektid on esitatud Lätile, Rootsile, Soomele ja Saksamaale). 

Abikaasatasu ei maksta, kui ajutise töötamise eest saadud tulu kvartalis ületab kahekordset 

kaasasoleva abikaasatasu määra. Sellisel juhul ei maksta abikaasatasu ühe kuu määra ulatuses. 

Kuna abikaasa ajutisest tasust teatatakse ministeeriumisse erineval ajal (nii enne kui pärast tasu 

saamist), siis ei ole otstarbekas seaduses sätestada, millisel kuul abikaasatasu ei maksta. Eeldada 

võib, et abikaasatasu ei maksta kuu eest, mis järgneb kuule, mil ministeerium sai teada abikaasa 

ajutise töötamise eest saadud tasust. 

Abikaasatasu ei maksta ka sel juhul, kui abikaasale makstakse mistahes pensioni, kuna 

abikaasatasu kehtestamise eesmärk on tagada peamiselt see, et abikaasa saaks pensioniikka 

jõudes pensioni. Pensioni saavate abikaasade puhul on see eesmärk täidetud, seega ei oleks 

otstarbekas ega õiguspärane näha pensionäridest abikaasadele ette nii abikaasatasu kui ka 

pension. Kuigi kättesaadava abikaasatasu ja penisoni suurus võivad teatud määral erineda, ei 

anna see alust teha juurdemakseid neile pensionäridest abikaasadele, kelle pension on pisut 

väiksem kui kättesaadav abikaasatasu. Kehtivate õigusaktide alusel on inimestel võimalik 

suurendada oma kättesaadavat pensioni, tehes sissemakseid ka vabatahtlikku pensionifondi. 

Kui võtta arvestuse aluseks sada kaasasolevat mittetöötavat abikaasat (70 diplomaatide abikaasat 

ja 30 haldusteenistujate abikaasat), kellele makstakse abikaasatasu välislähetuses oleku ajal, 

lisades sellele tööandja maksud, on riigieelarve lisakulu kokku maksimaalselt 9,3 miljonit krooni 

aastas (Eesti alampalk 2005. aastal on 2690 krooni kuus). Kuna arvutus on tehtud eeldusel, et 

ükski abikaasadest ei leia teenistujaga välislähetuses kaasas olles tööd, on eeldatav reaalne kulu 

kindlasti väiksem kui nimetatud summa. 

§ 68. Sotsiaalsete tagatiste säilitamine 

(1) Kui teenistuja kutsutakse ajutiselt Välisministeeriumi, lähetajaministeeriumi või selle 

valitsemisala asutuse käsutusse käesoleva seaduse § 38, 39 või 51 alusel, kuid kaasasolev 

perekonnaliige jääb välisesinduse asukohariiki, jätkatakse kaasasoleva perekonnaliikme eest:

1) käesoleva seaduse § 65 lõikes 1 nimetatud kulude katmist; 

2) käesoleva seaduse § 66 lõikes 1 ja 2 nimetatud protsendimäära ning § 67 lõikes 1 

nimetatud tasu maksmist; 

3) käesoleva seaduse § 66 lõikes 3 nimetatud protsendimäära maksmist. 

(2) Kui teenistuja ajutise Välisministeeriumi, lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala 

asutuse käsutusse kutsumise korral tuleb kaasasolev perekonnaliige temaga Eestisse kaasa, 

jätkatakse abikaasa eest § 67 lõikes 1 nimetatud tasu maksmist ja hüvitatakse kaasasoleva 

perekonnaliikme eest Eestisse ja tagasi sõidu kulud. Samuti jätkatakse välisesinduse 

asukohariigis teenistuja eluruumiga seotud kulude hüvitamist. Muud kulud võib katta 

Välisministeeriumi kantsleri või lähetajaministeeriumi kantsleri otsuse alusel. 

(3) Kui Välisministeeriumi, lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutuse käsutusse 

kutsutakse ajutiselt teenistuja, kellel ei ole kaasasolevaid perekonnaliikmeid, jätkatakse 

välisesinduse asukohariigis teenistuja eluruumiga seotud kulude hüvitamist. Muud kulud võib 

katta Välisministeeriumi kantsleri või lähetajaministeeriumi kantsleri otsuse alusel. 

(4) Kui teenistuja kutsutakse ennetähtaegselt ja erakorraliselt tagasi enne lähetusaja lõppemist, 

kuid kaasasolev perekonnaliige jääb välisesinduse asukohariiki kaasasoleva lapse kooliskäimise 

või muu mõjuva põhjuse tõttu, jätkatakse kaasasoleva perekonnaliikme eest: 

1) käesoleva seaduse § 65 lõikes 1 nimetatud kulude katmist, kuid mitte kauem kui kuus 

kuud pärast teenistuja tagasikutsumist; 


nimetatud tasu maksmist, kuid mitte kauem kui kuus kuud pärast teenistuja 

tagasikutsumist; 

3) käesoleva seaduse § 66 lõikes 3 nimetatud protsendimäära maksmist, kuid mitte kauem 

kui kuus kuud pärast teenistuja tagasikutsumist. 

(5) Kui teenistuja kutsutakse erakorraliselt tagasi enne lähetusaja lõppemist ja teenistujaga 

kaasasolev abikaasa ei leia pärast Eestisse naasmist tööd, makstakse talle käesoleva seaduse § 67 

lõikes 1 nimetatud tasu, kuid mitte kauem kui kuue kuu jooksul pärast Eestisse naasmist. 

(6) Teenistuja põhi- ja lisapuhkuse ajal jätkatakse teenistujale ja temaga kaasasolevale 

perekonnaliikmele (ka asukohariigist äraoleku korral): 

1) käesoleva seaduse § 63 lõikes 1 nimetatud tasu maksmist; 

2) käesoleva seaduse § 65 lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist; 


nimetatud tasu maksmist;

4) käesoleva seaduse § 66 lõikes 3 nimetatud protsendimäära maksmist. 

(7) Kui kaasasolev mittetöötav abikaasa on asukohariigist ajutiselt ära sünnituse tõttu Eestis, 

jätkatakse tema eest käesoleva seaduse § 67 lõikes 1 nimetatud tasu maksmist, kuid mitte kauem 

kui kaks kuud. 

(8) Kui kaasasolev perekonnaliige on asukohariigist ajutiselt ära muul põhjusel, jätkatakse 

teenistujale käesoleva seaduse § 66 lõikes 3 nimetatud protsendimäära ning abikaasale § 67 

lõikes 1 nimetatud tasu maksmist 60 kalendripäeva eest lähetusaasta jooksul tingimusel, et 

välisesinduse asukohariigis viibitakse teenistuja lähetusaasta jooksul vähemalt 183 päeva. 

(9) Üks kord lähetusaasta jooksul võib Välisministeeriumi kantsleri või lähetajaministeeriumi 

kantsleri loal hüvitada osaliselt või täielikult teenistuja ja tema kaasasoleva perekonnaliikme 

isiklikel põhjustel Eestisse ja tagasi sõidu kulud. 

(10) Kui teenistuja abikaasa või laps ei ole temaga välisesinduses pikaajalises lähetuses kaasas, 

võib üks kord lähetusaasta jooksul Välisministeeriumi kantsleri või lähetajaministeeriumi 

kantsleri loal hüvitada abikaasa, alaealise või põhi- või keskharidust omandava või abivajava 

töövõimetu täisealise lapse välisesinduse asukohariiki ja sealt tagasi sõidu kulud. 

Lõikes 1 on sätestatud kaasasolevate perekonnaliikmete sotsiaalsete tagatiste säilitamine juhul, 

kui perekonnaliikmed jäävad asukohariiki ja teenistuja ise on ministeeriumi kutsel ajutiselt 

Eestis. Sellises olukorras tuleb lähtuda tõsiasjadest, et lapsed käivad välisesinduse asukohariigis 

koolis, perekonnal puudub Eestis elukoht vm, mistõttu on kogu perekonnaga ajutiselt Eestisse 

tulek raskendatud või ebaratsionaalne. 

Kui teenistuja kutsutakse ajutiselt Eestisse ministeeriumi käsutusse, perekond jääb aga 

asukohariiki, kohustab eelnõu riiki jätkama välislähetustasu maksmist abikaasa eest 30% või 25% 

ja lapse eest 15%, samuti mittetöötava abikaasa tasu maksmist. (Teenistuja ajutise Eestisse 

kutsumise kohta vt selgitust §-de 38, 39 ja 51 juures). Ka jätkatakse perekonna majutus-, 

kindlustus-, kooli- ja muude kulude hüvitamist. 

Lõikes 2 käsitletakse olukorda, kus ka kaasasolevad perekonnaliikmed tulevad koos teenistujaga 

ajutiselt Eestisse ja lõikes 3 olukorda, kus Eestisse tuleb teenistuja, kellel pole perekonnaliikmeid 

kaasas. 

Lõikes 4 ja 5 on sätestatud abikaasa ja lapse eest välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise 

erandkord. Lõike 4 kohaselt makstakse nimetatud tasusid teatud tingimustel ka siis, kui teenistuja 

on välisesinduse asukohariigist ennetähtaegselt tagasi kutsutud (näiteks kuulutatud persona non 

grata'ks), kuid perekonnal ei ole kohe võimalik teenistujale Eestisse järgneda (näiteks lastel on 

kooliaasta pooleli või ei ole Eestis elamispinda). Sätte eesmärgiks on kaitsta kaasasolevat 

mittetöötavat abikaasat ja lapsi. Sellisel juhul jätkatakse suurendatud välislähetustasu maksmist 

abikaasa ja laste eest, samuti abikaasatasu maksmist maksimaalselt kuus kuud pärast teenistuja 

Eestisse tagasikutsumist. Seda aga vaid juhul, kui laps käib asukohariigis koolis või on 

asukohariiki ajutiseks jäämiseks mõni muu mõjuv põhjus, mille üle otsustab välisministeeriumi 

või lähetajaministeeriumi kantsler. Lõike 5 kohaselt jätkatakse abikaasale abikaasatasu maksmist

juhul, kui ta naaseb koos teenistujaga Eestisse ja ei leia siin kohe tööd. Abikaasatasu maksmist 

jätkatakse 6 kuud. 

Lõigetes 6-8 käsitletakse olukordi, mil asukohariigis mitteviibivate kaasasolevate 

perekonnaliikmete eest jätkatakse ajutiselt välislähetustasu suurendatud osa ja/või abikaasatasu 

maksmist. Tavaliselt on äraolek seotud perekondlike põhjuste või laste koolivaheajaga. Pidevalt 

võõras kultuuri- ja keelekeskkonnas viibivatel lastel on tasu säilimise korral võimalik olla Eestis 

vähemalt ühe vanemaga, et säilitada side eestlusega ning suhelda vanavanemate ja teiste 

lähedastega. 

Lõikes 9 korratakse praegu kehtivat põhimõtet, mille kohaselt võib kantsleri loal hüvitada 

isiklikes küsimustes Eestisse sõidu kulud. See on tavaliselt seotud ootamatute perekondlike 

sündmustega, nagu näiteks lähedase inimese surm või raske haigus. Kuna selliseid juhtumeid ei 

ole võimalik seaduses ammendavalt loetleda, siis on Välisministeeriumi kantslerile antud õigus 

otsustada, kas Eestisse sõidu kulud igal konkreetsel juhul tuleks osaliselt või täielikult hüvitada 

või mitte. 

Lõikes 10 korratakse samuti praegu kehtivat põhimõtet, mille kohaselt võimaldab riik 

välisesinduses töötava teenistuja Eestis elavatel perekonnaliikmetel teenistujat külastada, 

kompenseerides üks kord aastas edasi-tagasi sõidu kulud. 

§ 69. Kaasasoleva perekonnaliikme eest teenistuja välislähetustasu suurendamise ja 

abikaasatasu maksmise piirangud 

(1) Kaasasoleva perekonnaliikme eest teenistuja välislähetustasu suurendamist ja abikaasatasu 

maksmist mõjutavatest või mõjutada võivatest asjaoludest teatab teenistuja viivitamata esinduse 

juhile ja välisesinduse raamatupidamise eest vastutavale isikule. 

(2) Kaasasoleva perekonnaliikme eest teenistuja välislähetustasu suurendamiseks ja 

abikaasatasu saamiseks valeandmete teadliku esitamise või tasude saamist mõjutavate asjaolude 

teatamata jätmise korral nõutakse enammakstud summa tagasi või tehakse tasaarveldus. 

(3) Kaasasoleva perekonnaliikme eest suurendatud teenistuja välislähetustasu ja abikaasatasu 

tagastamist ei nõuta, kui lähetusaastas alla 183 päeva välisesinduse asukohariigis viibimise 

põhjus on teenistuja välisesindusest tagasikutsumine, ajutiselt Välisministeeriumi, 

lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutuse käsutusse kutsumine või perekonnaliikme 

Eestisse naasmine mõjuval põhjusel. Viimasel juhul teeb otsuse Välisministeeriumi kantsler. 

(4) Kui isik ei tagasta enammakstud summat kokkulepitud tähtajaks, teeb välisminister talle 

sellekohase ettekirjutuse koos hoiatusega. Hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse 

täitmata jätmise korral on välisministril õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse 

seadustikus ettenähtud korras. 

Paragrahvis on reguleeritud kohustus:

1) teatada kaasasoleva perekonnaliikme eest suurendatud teenistuja välislähetustasu ja 

abikaasatasu saamise asjaolude muutumisest ning 

2) maksta tagasi alusetult saadud tasud. 

Peale selle on sätestatud võimalus alusetult makstud välislähetustasu suurendatud osa ja 

abikaasatasu teenistujalt või abikaasalt tagasi nõuda. Lõikes 2 sätestatu võimaldab teenistuja 

suhtes kasutada ATS-s sisalduvaid mõjutusvahendid, s.h distsiplinaarmenetluse algatamist. Lõige 

4 sai õigusliku aluse uue täitemenetluse seadustikuga (jõustub 1.jaanuaril 2006), mille § 2 lõike 1 

punkti 21 kohaselt kuuluvad täitemenetluse alla ka ettekirjutused avalik-õiguslike rahaliste 

kohustuste täitmiseks. Ettekirjutus tuleb teha isikule, kellele tasu on makstud. Suurendatud 

välislähetustasu nii kaasasoleva abikaasa kui laste eest makstakse Välisministeeriumi teenistujale 

(sh erialadiplomaadile) ja abikaasa toetus makstakse abikaasale. Abikaasad, kellele on alusetult 

makstud näiteks abikaasatasu, on VM suhtes haldusvälised isikud ja nende osas ei saaks VM 

distsiplinaarmenetlust algatada. Tagasimaksmise nõudest loobutakse, kui pereliige ei ole 183 

päeva lähetusaastas olnud asukohariigis seaduses nimetatud põhjustel. 

§ 70. Palga, välislähetustasu, esindustasu, muude tasude ja hüvitiste maksmine 

(1) Karjääridiplomaadi ja koosseisulise haldusteenistuja ametipalga, lisatasud, esindustasu, 

välislähetustasu, perekonnaliikmete eest suurendatud välislähetustasu ja abikaasatasu maksab 

ning käesoleva seaduse § 65 lõike 1 punktides 1-6 nimetatud kulud katab Välisministeerium. 

(2) Erialadiplomaadi ja koosseisuvälise haldusteenistuja ametipalga, lisatasud, esindustasu, 

välislähetustasu, perekonnaliikmete eest suurendatud välislähetustasu ja abikaasatasu maksab 

ning käesoleva seaduse § 65 lõike 1 punktides 1-6 nimetatud kulud katab lähetajaministeerium. 

Paragrahvis sätestatakse praktikas kehtiv kord, mille kohaselt teenistuja välislähetuse kulud katab 

asutus, kes teenistuja lähetamist taotles. Välisministeerium maksab oma koosseisuliste 

teenistujate välislähetuse kulud. Võrreldes kehtiva korraga on erinev see, et lähetajaasutus tasub 

välisesindusse lähetamise kulud samade sätete alusel nagu Välisministeeriumgi. Kehtivas VTS-is 

puudub põhimõte, mille kohaselt makstaks nii karjääri- kui ka erialadiplomaatide ning 

haldusteenistujate palkasid, lähetuskulusid ja hüvitisi ühtsetel alustel. Praktikas on see 

kujundanud soovimatu olukorra, kus erinevate asutuste lähetatud teenistujate tasustamine ning 

nende teiste kulude kompenseerimine on läbipaistmatu ja iga lähetajaministeerium lähtub oma 

võimalustest. Kuna ministeeriumide soov oli, et erialadiplomaate käsitletaks võimalikult sarnaselt 

karjääridiplomaatidele, siis seda on eelnõus ka tehtud, kehtestades ühtsed palga maksmise ja 

välisesindusse lähetamise kulude hüvitamise alused. 

Ka kõigi teenistujate kaasasolevate abikaasade tasud maksab asutus, kes teenistuja lähetamist 

taotles. Nimetatud asutus peab ka asjakohast arvestust ja esitab aruanded kooskõlas 

õigusaktidega. 

§ 71. Teenistuja puhkus

(1) Teenistuja põhi- ja lisapuhkus ei või välisesinduses töötamise ajal ületada 60 päeva 

lähetusaastas. 

(1) Enne puhkusele minekut teatab teenistuja vahetule juhile oma kontaktandmed ja võimaliku 

asukoha puhkuse ajal. 

(2) Teenistuse huvides võib Välisministeeriumi kantsler katkestada teenistuja puhkuse 

struktuuriüksuse juhi, diplomaadi vahetu ülemuse või lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul 

ilma teenistuja nõusolekuta. Välisministeeriumi koosseisulise teenistuja puhkuse katkestamisega 

seotud otsesed kulud hüvitab Välisministeerium. Kui puhkuse katkestamise ettepaneku teeb 

lähetajaministeeriumi kantsler, hüvitab sellega seotud otsesed kulud lähetajaministeerium. 

(3) Välisesinduses töötava teenistuja Eestisse puhkusele ja puhkuselt teenistuskohta tagasi sõidu 

aeg arvatakse üks kord lähetusaasta jooksul tööaja sisse. Tööaja sisse arvatakse kokku kuni viis 

kalendripäeva tingimusel, et teenistuja kasutab võimalikult otstarbekat ja odavat sõiduviisi. 

Kehtiva redaktsiooniga võrreldes on tehtud põhimõttelisi muudatusi. Kui kehtivas VTS-is on 

sätestatud, et diplomaadi puhkuse kogupikkus ei või ületada 56 päeva, siis eelnõus on sätestatud, 

et teenistuja põhi- ja lisapuhkus ei või välisesinduses töötamise ajal ületada 60 päeva 

lähetusaastas. Välisesinduses töötavatele teenistujatele (nii diplomaatidele kui 

haldusteenistujatele) on piirang säilitatud selleks, et teenistujad ei võtaks kogu varasematel 

aastatel kasutamata jäänud puhkust välja välisesinduses töötamise ajal. Puhkuseseaduse kohaselt 

kehtib puhkusenõude õigus kuni nelja viimase aasta eest, mis avalike teenistujate puhul võib 

ulatuda kuni 180 kalendripäevani ((35+10) x 4). Tööandjal ei ole õigust jätta seda puhkust 

andmata, mistõttu võibki kujuneda olukord, kus töötaja soovib ja tööandjal tuleb välisesinduses 

töötamise ajal teenistuja nelja viimase aasta kasutamata puhkus välja anda. 60-päevane piirang 

lähetusaastas võimaldab teenistujal kasutada oma iga-aastast puhkust ja lisaks veel kuni 15 päeva 

eelmiste aastate eest. Piirang ei võimalda kuritarvitada puhkuseseadusega kehtestatud õigust ja 

viibida pikaajalises välislähetuses olles näiteks pool aastat puhkusel koos kõigi sellega 

kaasnevate sotsiaalsete tagatistega. Välisesindusest naastes saab teenistuja oma puhkust kasutada 

juba välisteenistusseaduse piiranguta puhkuseseaduse põhimõtete kohaselt. 

Puhkusele minnes on teenistuja kohustatud teatama vahetule juhile oma kontaktandmed ja 

võimaliku asukoha puhkuse ajal. See on tingitud asjaolust, et erakorralistel juhtudel võib tekkida 

vajadus teenistuja puhkus katkestada ning ta tööle tagasi kutsuda. 

Puhkuse katkestamisega seotud otsesed kulud katab puhkuse katkestamise ettepaneku teinud 

asutus. On selge, et kuna teenistuja puhkuse katkestamine võib kaasa tuua ka rahalisi kulutusi 

(näiteks kui teenistuja veedab puhkust asukohariigist kaugel), siis katkestatakse puhkus ainult 

erandkorras ja põhjendatult. Saamata jäänud puhkuse võib teenistuja kasutada puhkuse seaduses 

ettenähtud korras. 

Lõikes 3 sätestatakse sarnaselt kehtiva seadusega, et teenistuja Eestisse puhkusele ja tagasi 

teenistuskohta sõiduks kulunud päevad arvatakse tööaja hulka. Kehtivas VTS-is on sõnastatud 

nii, et puhkusele ja tagasi sõidu aeg arvatakse puhkuse sisse. Tegelikult aga märgitakse 

sõidupäevad tööajatabelis mitte puhkuse-, vaid tööpäevadeks. Sellest johtuvalt tuleks 

regulatsioon praktikaga kooskõlla viia.

Põhjus, miks sõidupäevad arvatakse tööaja sisse, on soovis tagada ka kaugetest välisriikidest 

puhkusele sõitvatele teenistujatele seadusega sätestatud puhkusepäevad. Näiteks Aasias või 

Ameerikas töötav teenistuja kulutab puhkusele sõiduks oluliselt pikema aja kui lähiriigis töötav 

teenistuja, mistõttu ei ole õigustatud, et tema saab kokkuvõttes vähem puhata kui teised. 

Nimetatud õiguse kasutamise piiranguteks on, et: 

1) puhkust pikendatakse sel põhjusel kokku vaid kuni viis päeva; 

2) teenistuja peab kasutama võimalikult otstarbekat ja odavat sõiduviisi. 

See tähendab, et kui näiteks Itaalias asuvas välisesinduses töötav teenistuja otsustab sõita Eestisse 

puhkusele autoga, tehes vahepeal ka pikemaid peatusi teele jäävates riikides, ei ole tal õigust 

arvata neid päevi tööaja sisse. 

§ 72. Teenistuja sotsiaalsed tagatised välisriigis hukkumise või töövõime kaotuse korral 

(1) Kui teenistuja välisriigis tööülesandeid täites hukkub, maksab riik tema abikaasale ja 

perekonnaliikmetele riikliku pensionikindlustuse seaduse § 20 lõigete 1-3 mõttes teenistuja 

kümne aasta ametipalga suurust ühekordset toetust. Kui toetuse saajaid on mitu, jagatakse 

nimetatud toetus saajate vahel võrdselt. 

(2) Kui teenistuja välisriigis tööülesandeid täites sureb või hukkub, korraldab Välisministeerium 

riigi kulul põrmu toomise Eestisse, kui sellise kulutuse hüvitamine ei ole ettenähtud 

kindlustuslepingus. 

(3) Välisriigis tööülesandeid täitnud hukkunud teenistuja matused korraldatakse riigi kulul. 

(4) Kui teenistujal tekib välisriigis tööülesandeid täites püsiv täielik töövõimetus, makstakse 

teenistujale tema viie aasta ametipalga suurust ühekordset toetust. 

(5) Kui teenistujal tekib välisriigis tööülesandeid täites püsiv osaline töövõimetus, makstakse 

teenistujale ühekordset toetust: 

1) tema ühe aasta ametipalga ulatuses, kui töövõime kaotus ei toonud kaasa teenistusest 

vabastamist; 

2) tema kahe aasta ametipalga ulatuses, kui töövõime kaotus tõi kaasa teenistusest 

vabastamise. 

Sarnane säte on ka kehtivas seaduses. Eelnõu näeb ette, et kui teenistuja hukkub välisriigis 

tööülesandeid täites, makstakse tema abikaasale ja perekonnaliikmetele ühekordset toetust, mille 

suuruseks on teenistuja kümne aasta ametipalk. Kui õigustatud isikuid on enam kui üks, jagatakse 

see summa saajate vahel võrdselt. 

Täiesti uudsena on sätestatud põhimõte, et kui teenistuja välisriigis tööülesandeid täites sureb või 

hukkub, toimetab Välisministeerium põrmu riigi kulul Eestisse, kui kindlustusleping sellist

kulutust ei kata. Kuna välisteenistusega kaasneb risk ja stress, peame vajalikuks, et põrmu 

Eestisse toimetamine ei jääks ainult perekonna korraldada ega kanda. Tööülesandeid täites 

hukkunud teenistuja matused korraldatakse riigi kulul. Kui teenistuja sureb haiguse tagajärjel (nt 

infarkt), kannavad matusekulud lähedased. 

Kui teenistuja saab välisriigis tööülesandeid täites vigastusi või terviserikke, mis põhjustab tema 

püsiva ja täieliku töövõimetuse, makstakse talle tema viie aasta ametipalga suurust ühekordset 

toetust. Kui vigastuste tagajärjel tekib püsiv osaline töövõimetus, makstakse teenistujale tema ühe 

aasta ametipalga suurust ühekordset toetust, kui ta jääb endiselt ministeeriumi teenistusse. Kui 

aga töövõime kaotus sunnib teenistusest lahkuma, makstakse talle toetust kahe aasta ametipalga 

ulatuses. 

Kui teenistuja hukkub või kaotab töövõime Eestis, kehtivad tema või ta perekonna suhtes ATSiga 

ettenähtud sotsiaalsed tagatised. Kuna Eestis hukkumise või töövõime kaotuse kohta VTS-iga 

erandeid ei kehtestata, ei ole vajadust seda VTS-is käsitleda. Teenistuja Eestis hukkumise või 

töövõime kaotuse korral kohaldatakse VTS-i § 1 lõiget 3, mille kohaselt kohaldatakse avaliku 

teenistuse seaduse sätteid, kui VTS-ga ei ole sätestatud teisiti. Diplomaadi Eestis hukkumise või 

töövõime kaotuse korral ei ole põhjendatud kehtestada ATS-ist erinevaid tingimusi. 

§ 73. Muud sotsiaalsed tagatised 

(1) Teenistuja peab läbima tervisekontrolli vähemalt üks kord kolme aasta jooksul. 

Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi nõudmisel tuleb tervisekontroll läbida 

sagedamini. Tervisekontrolli ulatuse kehtestab välisminister käskkirjaga. 

(2) Teenistuja ja tema kaasasoleva perekonnaliikme vaktsineerimise kulud, sh 

asukohariigis puhkenud epideemia ajal, maksab Välisministeerium (koosseisuvälise 

teenistuja puhul lähetajaministeerium), kui vaktsineerimine toimub Maailma 

Terviseorganisatsiooni ja Eesti Tervisekaitseinspektsiooni soovituste või asukohariigi 

nõuete kohaselt. 

(3) Karjääridiplomaadi ja koosseisulise haldusteenistuja tervisekontrolli eest Eestis 

maksab Välisministeerium. 

(4) Erialadiplomaadi ja koosseisuvälise haldusteenistuja tervisekontrolli eest Eestis 

maksab lähetajaministeerium. 

Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seadusele (RT I 1999, 60, 616; 2000, 55, 362; 2001, 17, 78; 

2002, 47, 297; 63, 387; 2003, 20, 120) on tööandja kohustatud korraldama töötajate 

tervisekontrolli ja kandma sellega seotud kulud. 

Tervisekontroll on olnud kohustuslik Välisministeeriumi teenistujatele, kes siirduvad pikaajalisse 

välislähetusse või on pikaajalises välislähetuses alates nimetatud seaduse kehtestamisest. 

Välisministeeriumi teenistujate tervisekontroll on vajalik eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas 

teenistuja tervis võimaldab töötada välisesinduses. Tervisekontrolli läbimist nõutakse ka

eisikindlustuse riigihanke lepingu sõlmimiseks. Eelnõu kohaselt nähakse tervisekontroll ette 

vähemalt kord kolme aasta jooksul, vajaduse korral sagedamini. 

2. jagu. Teenistuja kohustused 

§ 74. Üldnõuded 

(1) Teenistuja peab: 

1) olema ustav Eesti põhiseaduslikule korrale; 

2) kaitsma Eesti iseseisvust; 

3) olema oma tegevuses korrektne ja väärikas, hoides kõrgel Eesti rahvusvahelist mainet. 

(2) Välisesinduses töötav teenistuja: 

1) peab järgima asukohariigi seadusi ja muid õigusakte; 

2) peab austama asukohariigi tavasid ja kombeid; 

3) ei tohi sekkuda asukohariigi siseasjadesse. 

Peamiseks muudatuseks on nimetatud nõuete kehtestamine diplomaatide kõrval ka 

haldusteenistujatele, kes töötavad välisesinduses. Tugevat välisteenistust ei ole võimalik tagada, 

kui haldusteenistujad ei ole ustavad Eesti riigile ega täida muid nimetatud põhinõudeid. 

§ 75. Karjääridiplomaadi roteerimiskohustus 

(1) Karjääridiplomaat roteerib korrapäraselt ühelt Välisministeeriumi diplomaatiliselt ametikohalt 

teisele, sealhulgas töötab välisesinduses käesoleva seaduse tähenduses. Välisministeerium teeb 

vajaduse korral karjääridiplomaadile suunatud pakkumisi §-s 89 sätestatud alustel. 

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata karjääridiplomaadile, kes töötab 

Välisministeeriumi mitteroteerival ametikohal, mis kinnitatakse Välisministeeriumi koosseisus. 

Tegemist on põhimõtetega, mida kehtivas seaduses sätestatud pole. Tulenevalt aga praktikas 

tõusetund probleemidest on nende kehtestamine välisteenistuse jaoks vajalik. 

Lõikega 1 kehtestatakse karjääridiplomaatide roteerimiskohustus. Reeglina on soovitav, et 

karjääridiplomaat töötaks ühel ametikohal kuni viis aastat, misjärel ta asuks uuele sobilikule 

ametikohale. Roteeritakse nii Välisministeeriumi peamaja siseselt kui ka peamaja ja 

välisesinduste vahel. Pidev teenistujate roteerimine ühelt Välisministeeriumi ametikohalt teisele 

on üks välisteenistusele omaseid ja vajalikke jooni. Seda esiteks seetõttu, et karjääridiplomaat 

peab suutma kiirelt orienteeruda ja reageerida kõikvõimalikes situatsioonides ning omandama 

lühikese aja jooksul uue valdkonna kohta põhjalikke teadmisi. Praktiline moodus, kuidas

teenistujad saavad omandada mitmekülgseid oskusi ja teadmisi, on töötamine erinevates 

valdkondades. Teine põhjus, miks karjääridiplomaatide roteerimine on soovitav, on tõsiasi, et 

ühes ja samas välisriigis pikaajaline viibimine võib kaasa tuua karjääridiplomaadi võõrandumise 

kodumaast ja liigse seotuse asukohariigiga. 

Välisministeerium ei pea vajalikuks kehtestada kõik Välisministeeriumi ametikohad nn 

roteerivatena, kuna ministeeriumis on ka ametikohti, kus püstitatud eesmärke on võimalik 

saavutada pikema aja jooksul ning kus aastatega omandatud oskused ja teadmised tõstavad 

oluliselt töö tulemuslikkust. Nimetatud ametikohad sätestatakse ministeeriumi koosseisus 

mitteroteerivatena. 

Asjakohane paragrahv koos §-ga 89 peab tagama ka selle, et karjääridiplomaat kohustub 

kandideerima välislähetuse lõppemise korral vabale diplomaatilisele ametikohale kas peamajas 

või teises välisesinduses. Sellise kohustuse sätestamine välistab olukorra, kus karjääridiplomaat 

jätab talle meeldiva ametikoha puudumise tõttu kandideerimata. Diplomaatide reservi loomist, 

nagu seda on tehtud Lätis, ei pea Välisministeerium otstarbekaks. Kui karjääridiplomaat ei ole 

teisele kohale kandideerinud või on küll kandideerinud, kuid pole valitud, on Välisministeeriumil 

õigus teha talle vajaduse korral suunatud pakkumisi. 

Alternatiivina kaaluti võimalust kehtestada sundkorras roteerimine tööandja osundatud 

ametikohale, mis tähendaks karjääridiplomaadi uuele ametikohale nimetamist. Selline kord 

tekitaks aga liigseid pingeid ja motivatsiooni langust, mistõttu ei pea Välisministeerium endiselt 

võimalikuks ega ka vajalikuks kehtestada sundkorras roteerimist. 

§ 76. Karjääridiplomaadi teenistuslähetus 

(1) Karjääridiplomaat suundub kuni kahekuusesse teenistuslähetusse, kui sellest on talle ette 

teatatud vähemalt kolm kalendripäeva. Isiku nõusolekul võib Välisministeeriumi kantsler 

lähetusaega pikendada kuni kolme kuuni. 

(2) Teenistuslähetusse ei või ilma isiku nõusolekuta saata rasedat ega isikut, kes kasvatab 

lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last või hooldab töövõimetut perekonnaliiget. 

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga, on ametialase lähetuse tähtaega pikendatud ühest kuust kahe 

kuuni. Kokkuleppe korral võib lähetusaega pikendada endiselt kuni kolme kuuni. Sätte muutmine 

on tingitud välisteenistuse praktilistest vajadustest, kuna ette on tulnud olukordi, kus 

karjääridiplomaati on vaja olnud lähetada kauemaks kui üks kuu. Siiski tuleb mainida, et 

kahekuulised ja pikemad lähetused on väga erandlikud. 

Lõikes 2 esitatakse tingimused, mille korral ei või karjääridiplomaati saata teenistuslähetusse 

ilma tema nõusolekuta. Nimetatud säte on üle võetud kehtivast ATS-ist. 

3. jagu. Distsiplinaarkaristused 

§ 77. Karjääridiplomaadi distsiplinaarkaristused

Karjääridiplomaadile määratavad distsiplinaarkaristused on: 

1) noomitus; 

2) ametipalga vähendamine 10-30% kuni kolmeks kuuks; 

3) diplomaatilise teenistusastme madaldamine kuni kahe astme võrra; 

4) teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel. 

§ 78. Erialadiplomaadi ja haldusteenistuja distsiplinaarkaristused 

Välisesinduses töötavale erialadiplomaadile ja haldusteenistujale määratavad 

distsiplinaarkaristused on: 

1) noomitus; 

2) ametipalga vähendamine 10-30% kuni kolmeks kuuks; 

3) teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel. 

Paragrahvides 77 ja 78 on nimetatud karjääridiplomaadi, erialadiplomaadi ja haldusteenistuja 

distsiplinaarkaristused. Karistuste sätestamisel on põhimõtteliselt lähtutud avaliku teenistuse 

seadusest. Täiendavalt on sätestatud teenistusastme madaldamise võimalus, mis on üle võetud 

kehtivast välisteenistusseadusest. Teenistusastme madaldamine on erinorm, mille kohaselt 

teenistusastet võib madaldada tähtaega määramata ning kuni kahe astme võrra. 

Muudetud on ka ametipalga vähendamise regulatsiooni. Ametipalga vähendamise võimalikku 

protsenti on suurendatud ning ajavahemikku, mille jooksul võib karistust rakendada, on 

vähendatud kolme kuuni. Sel perioodil arvestatakse ka teenistuja lisatasusid (sh keele, staaži ja 

riigisaladuse lisatasu) vähendatud ametipalga järgi. 

Erialadiplomaadi ja koosseisuvälise haldusteenistuja teenistusest vabastamisel on samuti kaks 

võimalust. Esiteks vabastatakse nad Välisministeeriumi teenistusest, mis ei too kaasa 

lähetajaministeeriumi teenistusest vabastamist, sest ühe süüteo eest ei saa kaks korda karistada. 

Teiseks võib lähetajaministeerium teha ettepaneku kutsuda teenistuja tagasi, et ta seejärel ise 

teenistusest vabastada. 

§ 79. Distsiplinaarkaristuse määramise kord 

(1) Karjääridiplomaadile ja koosseisulisele haldusteenistujale määrab distsiplinaarkaristuse isik, 

kellel on selle teenistuja ametisse nimetamise õigus. 

(2) Erialadiplomaadile ja koosseisuvälisele haldusteenistujale määrab distsiplinaarkaristuse 

Välisministeeriumi kantsler lähetajaministeeriumi kantsleriga kooskõlastatult või 

lähetajaministeeriumi kantsleri ettepanekul.

(3) Distsiplinaarkaristuse määramise otsuse aluseks on atesteerimiskomisjoni ettepanek. 

Erialadiplomaadi ja koosseisuvälise haldusteenistuja puhul ka lähetajaministeeriumi kantsleri 

ettepanek. 

Uuendusena sisaldab eelnõu distsiplinaarkaristuse määramise korda. Distsiplinaarkaristuse 

määramise õigus jääb endiselt (kooskõlas ATS-iga) isiku ametisse nimetamise õigust omavale 

isikule. Ent atesteerimiskomisjon peab karistust eelnevalt arutama ja tegema otsustajale 

asjakohase ettepaneku. Nagu eespool mitmeid kordi mainitud, on Välisministeeriumis 

atesteerimiskomisjon ennast väga hästi õigustanud ja seda igasugustes personalialastes 

küsimustes. Karistamise õigust omaval isikul on lihtsam teha otsust, kui seda on eelnevalt 

kaalunud ja põhjendanud atesteerimiskomisjon kui keskne personaliküsimusi arutav institutsioon. 

5. peatükk. ATESTEERIMINE JA VABA AMETIKOHA TÄITMINE 

1. jagu. Atesteerimiskomisjon 

§ 80. Atesteerimiskomisjon 

(1) Atesteerimiskomisjoni töökorra ja koosseisu, atesteerimiskomisjoni otsuste alused ning 

konkursi korraldamise ja atesteerimise korra kehtestab välisminister määrusega. 

(2) Atesteerimiskomisjon otsustab teha kantslerile või välisministrile ettepaneku: 

1) välisteenistusse võtmise kohta; 

2) teenistuja edutamise, ümberpaigutamise, ametikohalt vabastamise ning välisesindusse 

lähetamise kohta; 

3) diplomaatilise au- või teenistusastme andmise kohta; 

4) diplomaatilise au- ja teenistusastme madaldamise või äravõtmise kohta; 

5) teenistuja pikaajalisse taseme- ja tööalasesse koolitusse saatmise kohta; 

6) teenistujale distsiplinaarkaristuse määramise kohta; 

7) vajaduse korral muude personaliküsimuste kohta. 

Sarnaselt kehtiva korraga sätestab atesteerimiskomisjoni täpsema regulatsiooni välisminister. 

Volitusnormi on täpsustatud, tuues välja kõik aspektid, mida määrus peab sisaldama. Olulisi 

töökorra muudatusi kehtiva korraga võrreldes ette näha ei ole. Vormilisest küljest on erinevuseks 

asjaolu, et kui siiani on atesteerimiskomisjoni töökorra ja koosseisu kinnitanud välisminister 

käskkirjaga, siis eelnõu kohaselt kehtestab selle välisminister määrusega. See on nii selguse ja 

õiguskindluse huvides, kuna atesteerimiskomisjon osaleb erialadiplomaatide ja koosseisuväliste 

haldusteenistujate nimetamisel ja nendega seotud personalialaste küsimuste lahendamisel. 

Määrus tuleb erinevalt käskkirjast avaldada ka Riigi Teatajas.

Atesteerimiskomisjon on nõuandev kogu, mida juhib Välisministeeriumi kantsler. Komisjoni 

liikmed on Välisministeeriumi juhtkonda kuuluvad teenistujad ning diplomaatide ja 

haldusteenistujate valitud usaldusisikud. Komisjon annab nõu ja teeb ettepanekuid, millele 

kantsler või minister rajavad oma otsuse. Atesteerimiskomisjoni kaasamine eelotsustusprotsessi 

on loonud väga tõhusa ja hästi toimiva süsteemi, mida soovitakse jätkata. 

Lõikes 2 on nimetatud, milliseid otsuseid atesteerimiskomisjon teeb. Atesteerimiskomisjon arutab 

olulisemaid teenistujatega seotud küsimusi. Sinna hulka kuuluvad nii üleviimine, välisesindusse 

lähetamine, au- ja teenistusastme andmine kui ka taseme- või täiendkoolitusele saatmine. Otsus 

on aluseks ettepanekule, mille atesteerimiskomisjon teeb kantslerile või ministrile. 

Kuna atesteerimiskomisjoni ettepanekud sünnivad arutelude tulemusel, siis on sätestatud, et 

atesteerimiskomisjon võtab vastu otsused, mis kantakse protokolli ning mis on kantslerile või 

ministrile tehtavate ettepanekute aluseks. Haldusmenetluse seaduse üldine põhimõte on, et 

mistahes otsus peab olema motiveeritud. Seepärast kantakse atesteerimiskomisjoni protokolli ka 

ettepaneku aluseks olnud asjaolud ja põhjendused. 

§ 81. Komisjoni esimees ja aseesimees 

(1) Atesteerimiskomisjoni esimees on Välisministeeriumi kantsler. 

(2) Atesteerimiskomisjoni aseesimees on Välisministeeriumi personaliosakonna peadirektor. 

Paragrahvis kajastatakse eelkõige senist ATS-i sätet, mille kohaselt on atesteerimiskomisjoni 

esimeheks kantsler. Selline kord on atesteerimiskomisjoni puhul õigustatud, kuna sellega 

tagatakse, et ettepaneku tegija (atesteerimiskomisjon) ja otsustaja (kantsler) on sama meelt. 

Otsustaja on ettepaneku asjaoludega kursis juba arutelu algstaadiumis, mis loob eeldused 

ettepanekuga nõus olla. Samas ei välista see siiski võimalust, et kantsler ei nõustu 

atesteerimiskomisjoni ettepanekuga ega tee asjakohast otsust. 

Lõikes 2 on määratud komisjoni aseesimees, kes on alati ametikohajärgselt Välisministeeriumi 

personaliosakonna peadirektor. 

§ 82. Atesteerimiskomisjoni koosolek 

(1) Atesteerimiskomisjoni koosolek on kinnine. 

(2) Atesteerimiskomisjoni koosolekul osalevad komisjoni koosseisu kuuluvad isikud. 

Atesteerimiskomisjonil on õigus kutsuda koosolekule muid hääleõiguseta isikuid. 

Atesteerimiskomisjoni koosolekud on kinnised. Samas on atesteerimiskomisjonil alati õigus 

kaasata töösse vajalikke isikuid. 

Üks peamine põhjus, miks koosolekud peavad olema kinnised, on selles, et seal lahendatakse 

personalialaseid küsimusi, sh käsitletakse isikuandmeid, avaldatakse isikute kohta arvamust jne.

Võõraste juuresolekul ei ole seda ühest küljest eetiline ja teisest küljest ka juriidiliselt korrektne 

arutada. 

§ 83. Atesteerimiskomisjoni otsustusvõime 

(1) Atesteerimiskomisjon on otsustusvõimeline, kui koosolekul osaleb komisjoni esimees või 

tema äraolekul aseesimees ja vähemalt pool hääleõiguslikest liikmetest. 

(2) Atesteerimiskomisjon teeb põhjendatud otsuse koosolekul osalevate hääleõiguslike liikmete 

häälteenamusega. Häälte võrdse jaotumise korral on otsustav komisjoni esimehe hääl või tema 

äraolekul komisjoni aseesimehe hääl. 

Paragrahvis sätestatakse kehtiv regulatsioon, mille kohaselt komisjon on otsustusvõimeline, kui 

kohal on vähemalt pool hääleõiguslikest liikmetest. Selline süsteem on optimaalne, kuna tagab 

komisjoni laiapõhjalisuse ning teiselt poolt operatiivsuse. Kõrgem piirmäär võib kaasa tuua 

personalialaste küsimuste liiga pika menetlemise, kuna komisjoniliikmed viibivad sageli 

lähetuses. 

§ 84. Atesteerimiskomisjoni otsusest teatamine 

Käesoleva seaduse § 80 lõike 2 punktides 1-3 ja 5 nimetatud otsused teatatakse 

Välisministeeriumi koosseisulistele ja koosseisuvälistele teenistujatele. 

Paragrahvis on sätestatud senikehtiv praktika, mille kohaselt tehakse atesteerimiskomisjoni 

otsused isiku ametikohale nimetamise, edutamise ja muu kohta teatavaks kõigile 

Välisministeeriumi koosseisulistele ja koosseisuvälistele teenistujatele. Teenistujal on soovi 

korral õigus saada täpsemat infot teda ennast puudutava (nii positiivse kui negatiivse) otsuse 

kohta. 

2. jagu. Teenistuja atesteerimine 

§ 85. Teenistuja atesteerimine 

(1) Teenistuja atesteerimist korraldab atesteerimiskomisjon. 

(2) Teenistujat atesteeritakse, kui: 

1) teenistuja nimetatakse uuele ametikohale; 

2) on tehtud ettepanek anda teenistujale või võtta temalt diplomaatiline auaste; 

3) on tehtud ettepanek teenistujale anda diplomaatiline teenistusaste või madaldada seda. 

(3) Atesteerimisel hinnatakse, kas teenistuja töötulemused, isikuomadused ning kutse- ja 

suhtlemisoskus vastavad taotletaval ametikohal või kõrgema teenistusastme või auastme

andmiseks esitatavatele nõuetele. Isiku töötulemusi ei hinda atesteerimiskomisjon juhul, kui koht 

täidetakse avaliku konkursi korras. 

Välisministeeriumi atesteerimise kord erineb ATS-is sätestatud atesteerimisest. Eelnõus on 

nimetatud, millistel juhtudel atesteerimine toimub. Enne ametikoha vahetust (üleviimist) ning auvõi 

teenistusastme andmist viiakse läbi teenistuja atesteerimine. Kuna roteerimine, sh edutamine 

eeldab teenistuja hindamist, siis atesteeritakse teenistujat regulaarselt, mis vastab ka kehtiva 

ATS-i nõuetele. Kindla ajavahemiku järel kohustuslikku atesteerimist ei pea Välisministeerium 

otstarbekaks, seda enam, et avaliku teenistuse arengu kontseptsiooni kohaselt plaanitakse 

juurutada iga-aastast vestlust ülemuse ja alluva vahel. Kuna VTS-i kohane atesteerimine ja uue 

ATS-i kohane vestlus ei ole üks ja seesama, siis hakatakse ka Välisministeeriumis nimetatud 

vestlusi läbi viima. 

3. jagu. Vaba ametikoha täitmine 

§ 86. Vaba ametikoha täitmise viisid 

(1) Atesteerimiskomisjon otsustab, kas täita vaba ametikoht: 

1) avaliku konkursi korras; 

2) asutusesisese konkursi korras või 

3) konkursita ehk suunatud pakkumisena. 

(2) Atesteerimiskomisjon teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse, lähtudes vabale 

ametikohale esitatavatest nõuetest, sobivate kandidaatide olemasolust asutuses ja välisteenistuse 

vajadustest. 

Eelnõuga sätestatakse senine praktika, mille kohaselt vaba ametikoht täidetakse lõikes 1 

nimetatud ühel kolmest viisist. Tulenevalt välisteenistuse eripärast on Välisministeeriumis tavaks 

korraldada vaba ametikoha täitmiseks majasiseseid konkursse. Kui Välisministeeriumist 

vajalikku isikut ei leita, siis võib välja kuulutada avaliku konkursi või teha suunatud pakkumise. 

Viimane tehakse näiteks juhul, kui vajalike oskuste ja kogemustega isik on olemas, kuid mingil 

põhjusel ta ametikohale ei kandideerinud. 

Suunatud pakkumised on põhjendatud välisteenistuse karjääripõhisuse ja teenistujate 

roteerimisnõudega. 

§ 87. Avalik konkurss 

Avalik konkurss vabale ametikohale kuulutatakse välja meedias ning Välisministeeriumi 

veebilehel.

Avalik konkurss kuulutatakse välja reeglina üleriigilises ajalehes ning ministeeriumi veebilehel. 

Tähtajaks saabunud kandideerimistaotlused vaadatakse läbi, üldnõuetele vastavad kandidaadid 

sooritavad testi ning testi edukalt sooritanutega viiakse läbi vestlus. 

§ 88. Asutusesisene konkurss 

(1) Asutusesisene konkurss vabale ametikohale kuulutatakse välja Välisministeeriumi 

arvutivõrgus. 

(2) Asutusesisese konkursi korral võib karjääridiplomaat või koosseisuline haldusteenistuja 

kandideerida teisele ametikohale Välisministeeriumis, täites vormikohase taotluse. 

(3) Vabale ametikohale kandideerimise taotluse vormi kehtestab välisminister määrusega. 

(4) Sobiva kandidaadi puudumise korral on atesteerimiskomisjonil õigus pikendada konkursi 

aega või jätta vaba ametikoha täitmine Välisministeeriumi kantsleri pädevusse ilma 

atesteerimiskomisjoni täiendava ettepanekuta. 

Asutusesisese konkursi korral kuulutatakse vaba ametikoht välja ministeeriumi arvutivõrgus. 

Kandideerida sooviv teenistuja täidab kandideerimistaotluse ning edastab selle nimetatud 

tähtpäevaks pädevale isikule. Kandideerimistaotlusele kirjutab teenistuja otsene ülemus oma 

seisukoha teenistuja senise töö ja võimete kohta ning võimaliku sobivuse kohta uuele 

ametikohale. Teste ega vestlusi teenistujale üldjuhul ei korraldata, küll aga võib 

atesteerimiskomisjon küsida ministeeriumi struktuuriüksustelt ning teenistuja ülemustelt tema 

kohta lisainfot. Asutusesesisene konkurss on peamine vaba ametikoha täitmise viis 

Välisministeeriumis, kuna nii on võimalik leida ametikohale nii sobiva au- või teenistusastmega 

ehk vajaliku välissuhtlemiskogemusega diplomaat kui ka sobiv haldusteenistuja. 

Kui atesteerimiskomisjon leiab, et mingi küsimus on otstarbekas jätta kantsleri ainupädevusse, 

teeb ta sellekohase ettepaneku. Selles küsimuses pole kantsler edaspidi enam seotud 

atesteerimiskomisjoni arvamusega. 

§ 89. Suunatud pakkumine 

Suunatud pakkumise korral on atesteerimiskomisjonil õigus teha vaba ametikoha täitmiseks 

ettepanek karjääridiplomaadile või koosseisulisele haldusteenistujale, kes vastab vabal 

ametikohal esitatavatele nõuetele, kui: 

1) teenistuja ei ole välisesindusest tagasikutsumise korral kandideerinud vabale 

ametikohale või kui 

2) atesteerimiskomisjon leiab, et välisteenistuse vajadustest lähtudes tuleb teha suunatud 

pakkumine teatavale karjääridiplomaadile või koosseisulisele haldusteenistujale.

Suunatud pakkumise korral teeb atesteerimiskomisjon oma esimehe või aseesimehe kaudu 

teenistujale ettepaneku asuda vabale ametikohale. Suunatud pakkumise tegemise õigus on 

komisjonil erandjuhtudel, kui: 

1) teenistuja on kutsutud tagasi välisesindusest, kuid ta ei ole kandideerinud ühelegi 

vabale ametikohale, mistõttu võib tekkida olukord, kus isik on küll Välisministeeriumi 

teenistuja, kuid ei tööta ühelgi ametikohal; 

2) atesteerimiskomisjonil on kaalukas põhjus arvata, et vaba ametikoha täitmiseks on vaja 

teha pakkumine konkreetsele inimesele, kellel on vajalikud oskused ja kogemused ning 

kes vastab kõige rohkem välisteenistuse vajadustele. Pakkumine peab olema kooskõlas 

ministeeriumi personalipoliitikaga. 

Siinkohal tuleb rõhutada, et tegu on erandjuhtudega. 

Vahe kantsleri pädevusse jäetud ametikohtade täitmisega on selles, et suunatud pakkumine 

tehakse komisjoni otsuse alusel ning pakkumise saanud ja vastuvõtnud isiku peab algul heaks 

kiitma atesteerimiskomisjon. Kantsleri pädevusse jäetud küsimuse korral võib kantsler nimetada 

sobiva kandidaadi ametisse ilma, et atesteerimiskomisjon seda uuesti ise arutaks ja ilma 

atesteerimiskomisjoni ettepanekuta. 

6. peatükk. RAKENDUSSÄTTED 

§ 90. Au- või teenistusastme andmine 

(1) Kui käesolev seadus on jõustunud, võib Välisministeeriumi Eestis asuval diplomaatilisel 

ametikohal töötavale diplomaatilise au- või teenistusastmeta teenistujale anda 

atašeediplomaatilise teenistusastme, kui ta on Välisministeeriumi teenistuses olnud vähemalt 

kuus kuud ja vastab atašee teenistusastme andmise tingimustele. 

(2) Kui käesolev seadus on jõustunud, säilib karjääridiplomaadile antud diplomaatiline au- või 

teenistusaste. Diplomaatilise auastme või järgmise diplomaatilise teenistusastme võib 

karjääridiplomaadile anda, kui ta vastab käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud nõuetele. 

Lõike 1 kohaselt rakendatakse VTS-i jõustumise korral karjääridiplomaadi kandidaadi suhtes 

tema Välisministeeriumi teenistusse võtmise ajal kehtinud korda, mille kohaselt on tal õigus 

saada atašee teenistusaste kuuekuise katseaja möödudes. Sellise sätte eesmärgiks on tagada isiku 

õiguslik ootus, kuna ta kandideeris diplomaatilisele ametikohale sel ajal kehtinud tingimustel. 

Lõike 2 kohaselt säilivad karjääridiplomaatidele omistatud diplomaatilised au- või 

teenistusastmed, kuna uue VTS-iga ei kehtestata uut välisteenistuse süsteemi, vaid jätkatakse 

väljakujunenut. Kuna aga eelnõu rakendusaktiga kehtestatakse diplomaatiliste au- ja 

teenistusastmete saamiseks täiendavad nõuded, siis näeb säte ette, et järgmise diplomaatilise 

teenistusastme või auastme saab karjääridiplomaat juba eelnõuga või selle alusel kehtestatud 

tingimuste kohaselt. VTS-i jõustumisel peaks täiendatud au- ja teenistusastmete andmise kord ja 

tingimused viima välisteenistuse karjäärisüsteemi uuele kvalitatiivsele tasandile.

§ 91. Tagatised senise palga ja välislähetus-või välisteenistustasu vähenemise korral 

(1) Käesoleva seaduse ja selle rakendusaktide kohaselt muutunud palgakorraldusest tingitud 

palga vähenemise korral makstakse teenistujale senist palka, kuni teenistuja sellel ametikohal 

töötab või kuni muutunud palgakorraldusest tingitud palk ületab säilitatava palga. 

(2) Kui välisesinduses töötavale teenistujale enne käesoleva seaduse jõustumist makstav 

välislähetus- või välisteenistustasu on suurem kui käesoleva seaduse ja selle rakendusaktide 

kohaselt ettenähtud välislähetustasu, jätkatakse teenistujale senise välislähetustasu suuruse tasu 

maksmist kuni lähetusaja lõpuni või ajani, mil uus välislähetustasu ületab senise välislähetustasu. 

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud tagatiste maksmise ja arvestamise korra 

kehtestab vajaduse korral välisminister määrusega. 

Kuigi eelnõu kohaselt ei tohiks kellegi sissetulek väheneda, võib ametikohtade ümberhindamise 

ja palgakorralduslike muudatuste tõttu siiski selguda, et mingil ametikohal töötamise eest tuleks 

tegelikult maksta vähem. Seetõttu tagatakse uuele palgakorraldusele ülemineku ajal, et teenistuja 

palk ei vähene, kuni ta sellel ametikohal töötab või kuni uus palk tõuseb vähemalt samale 

tasemele kui praegune. Küll aga võib senine palk (mis hõlmab ka kõiki lisatasusid) väheneda 

juhul, kui selle vähenemise põhjustab mõne lisatasu maksmise tingimuse äralangemine. Näitena 

võib tuua lisatasud võõrkeelte valdamise eest, riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise 

eest ja täiendavate teenistusülesannete eest. Sarnane põhimõte nähakse ette ka välislähetustasu 

kohta. 

§ 92. Välisteenistuse staaži arvestamine 

(1) Karjääridiplomaadi väliteenistuse staaži hulka arvatakse ka enne käesoleva seaduse 

jõustumist Välisministeeriumi diplomaatilisel ametikohal töötatud aeg. 

(2) Erialadiplomaadi välisteenistuse staaži hulka arvatakse ka enne käesoleva seaduse jõustumist 

Välisministeeriumi koosseisuvälise teenistujana välisesinduses töötatud aeg alates 1.jaanuarist 

1996. 

Nimetatud sätte eesmärgiks on kindlustada, et senised Välisministeeriumi teenistuses oldud 

aastad arvestataks ka uue seaduse alusel kehtestatava välisteenistuse staaži hulka. Kuna kehtiva 

seaduse kohane diplomaatiline staaž on olnud aluseks senisele diplomaatilise staaži tasu 

maksmisele, siis on õiglane, et uue VTS-i alusel välisteenistuse staaži tasu maksmisel 

arvestatakse ka seniseid Välisministeeriumi teenistuses oldud aastaid. Kantsleri otsustada jäävad 

vaid need üksikud vaidlusalused küsimused, mis valdavalt võivad tekkida aastate 1991-1996 

kohta, ning mille puhul ei ole üheselt selge, kas tegemist oli diplomaatilise ametikohaga või mitte 

või kui see küsimus on küll selge, siis mis ajahetkest ametikoht muutus diplomaatiliseks. 

Diplomaatilise ametikoha mõiste seadustati 1996. aasta 1.jaanuarist jõustuva VTS-ga. 

§ 93. Välisesindusse lähetatud Välisministeeriumi abiteenistujad ja koosseisuvälised 

teenistujad

(1) Kui käesoleva seaduse jõustumise ajal pikaajalises välislähetuses viibiv Välisministeeriumi 

koosseisuväline teenistuja ei vasta kõigile §-s 24 (erialadiplomaadi puhul) ja §-s 47 

(haldusteenistuja puhul) toodud välisteenistusse võtmise või välisesindusse lähetamise 

tingimustele, kohaldatakse neile lähetamise ajal kehtinud korda kuni lähetusaja lõpuni. 

(2) Kui käesolev seadus jõustub, kohaldatakse Välisministeeriumi lähetatud ja välisesinduses 

töötavale abiteenistujale lähetamise ajal kehtinud korda. 

Kui seaduse jõustumise ajal peaks ilmnema, et mõni lähetatud erialadiplomaatidest või 

Välisministeeriumi koosseisuvälistest teenistujatest (raamatupidaja, sekretär vm) ei vasta kõigile 

sättes nimetatud tingimustele, võimaldatakse neil töötada välisesinduses kuni nende lähetusaja 

lõpuni. Kui nad selleks ajaks ei ole midagi ette võtnud, et ennast viia seaduses kehtestatud 

nõudmiste tasemele, ei ole neil võimalik enam ametikohal töötada ja nende lähetust ei pikendata. 

Kuigi praegu on välisesindusse lähetatud üksikud abiteenistujad, siis uue seaduse alusel neid 

välisesindusse enam tööle ei saadeta. Sätte eesmärgiks on reguleerida nende välisesinduses 

töötamist kuni nende tagasikutsumiseni. Abiteenistujatele kohaldatakse senist regulatsiooni. 

Praktikas olulisi erinevusi abiteenistujate välisesindusse mittelähetamine kaasa ei too, sest juba 

viimastel aastatel on Välisministeerium järginud põhimõtet, et Välisministeeriumi abiteenistujad 

töötavad vaid peamajas. Välisesindusse lähetamise korral peab abiteenistuja vastama 

haldusteenistuja kohta kehtivatele nõuetele ning sel juhul nimetatakse ta välisesinduses mitte 

abiteenistuja kohale, vaid mittediplomaatilisele (haldusteenistuja) ametikohale. 

§ 94. Tagatised eluruumi normide muutmise korral 

Kui käesoleva seaduse jõustumise ajal pikaajalises välislähetuses viibiva Välisministeeriumi 

koosseisuvälise teenistuja eluruum ei vasta välisministri määrusega kehtestatud normidele, 

kohaldatakse eluruumi suhtes lähetamise ajal kehtinud korda kuni lähetusaja lõpuni. 

§ 95. Avaliku teenistuse seaduse muutmine 

Avaliku teenistuse seadust (RT I 1995, 16, 228; 2005, 33, 243) täiendatakse §-ga 108 ¹ järgnevas 

sõnastuses: 

"§ 108 ¹ Teenistussuhte peatumine välisesinduses töötamise korral 

Lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutusega ametniku teenistussuhte peatumise 

erisused seoses välisesinduses tööle asumisega sätestatakse välisteenistuse seaduses (RT I...)" 

Ametniku teenistussuhte peatamise tavapärased juhud sätestab ATS 8. peatükis. Teenistussuhte 

peatumist ehk ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest sätestab ATS § 107. 

Teenistussuhte peatamise alused sätestab ATS § 108. VTS mõistes teenistussuhte peatamist ATS 

siiani eraldi ei sätesta, kuigi praktikas on eriatašeede puhul teenistussuhe enamasti peatatud. 

Samuti maksavad lähetajaministeeriumid siiani eriatašeedele palka ja erinevaid hüvitisi.

Välisesindusse tööle asunud ametnik ei vabane lähetajaministeeriumi teenistusülesannete 

täitmisest ATS mõistes, vaid asub täitma uusi ülesandeid Eesti riigi ja välisteenistuse vajadustest 

lähtudes. Sisuliselt saab välisesinduses töötamise korral Välisministeeriumi koosseisuväline 

ametnik tööülesandeid kahelt ministeeriumilt - lähetajaministeeriumilt ja Välisministeeriumilt ja 

seepärast see peatumine erinebki tavapärastest peatumisest ATS mõistes, kuna ka 

lähetajaministeeriumil jätkub kohustus anda talle tööülesandeid ja maksta VTS alusel palka ja 

muid hüvitisi. 

Teiste ministeeriumide ettepanekul täiendatakse ATSi 8. peatükki sättega erialadiplomaadi 

teenistussuhte peatamise erisuste kohta välisesinduses töötamise korral. Eelnõu kohaselt 

viidatakse ATS-s, et ametniku teenistussuhte peatumise erisused seoses välisesinduses 

töötamisega sätestatakse välisteenistuse seaduses. Nii sätestatakse VTS-is, et välisesinduses 

töötav erialadiplomaat allub eriala küsimustes lähetajaministeeriumi kantslerile või tema poolt 

määratud ametnikule, samuti säilib lähetajaministeeriumil erialadiplomaadi palga ja hüvitiste 

maksmise kohustus jm. 

Ministeeriumid on avaldanud ka soovi, et eelnõu sätestaks üheselt Välisministeeriumi 

koosseisuvälise ametniku välisesinduse töötamisega tekkivad kõikvõimalikud küsimused, sh 

lähetajaministeeriumi pädevus ja õigused. Eelnõu koostajad on sätestanud seaduses põhilised 

tööjaotusega seotud küsimused. Praktikas tõusetuvad muud küsimused, millised ei ole 

reguleeritud seaduse tasandil, lahendatakse lähetajaministeeriumi ja Välisministeeriumi koostöös 

(tööalased nõuded, töökorralduslikud juhised, tööalane hindamine jms). 

§ 96. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine 

Isikut tõendavate dokumentide seaduses (RT I 1999, 25, 365; 2004, 28, 189) tehakse järgmised 

muudatused: 

1) paragrahvi 22 lõike 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 

"8) Eesti Vabariigi välisesinduses töötavale diplomaadile ja temaga välislähetuses kaasasolevale 

perekonnaliikmele;"; 


"9) karjääridiplomaadile, kelle Välisministeerium on lähetanud välisriiki;"; 

3) paragrahvi 22 lõike 2 punkt 12 tunnistatakse kehtetuks; 

4) paragrahvi 22 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 

"(4) Perekonnaliikmeks käesoleva paragrahvi tähenduses loetakse abikaasa ja alaealine või põhivõi 

keskharidust omandav või abi vajav töövõimetu täisealine laps."; 

5) paragrahvi 22 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

"(5) Lõigetes 2 ja 3 nimetatud isikud on kohustatud diplomaatilise passi Välisministeeriumile 

tagastama ühe kuu jooksul, arvates selle väljaandmise aluse ära langemisest." 

6) paragrahvi 22 lõiked 5 1 , 5 2 , 5 3 , 5 4 ja 5 5 tunnistatakse kehtetuks. 

Isikut tõendavate dokumentide seadust muudetakse, kuna uue VTS-i terminoloogia tõttu tuleb 

ajakohastada ka isikut tõendavate dokumentide seaduses kasutusel olevad terminid. 

Diplomaatiliste passide väljastamise kord sellest ei muutu. Diplomaatiliste passide tagastamise 

korda lihtsustatakse ja ühtlustatakse, mistõttu kõik diplomaatilise passi kasutajad peavad selle 

tagastama Välisministeeriumile ühesuguse tähtaja jooksul - 1 kuu möödudes passi väljaandmise 

aluse äralangemisest. Tähtaegselt tagastamata pass tunnistatakse passi väljaandja poolt kehtetuks. 

§ 97. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine 

Kaitseväeteenistuse seaduses (RT I 2000, 28, 167; 2005, 33, 243) tehakse järgmised muudatused: 

1) paragrahvi 155 senine tekst loetakse lõikeks 1; 

2) paragrahvi 155 täiendatakse lõikega 2 järgnevas sõnastuses: 

"(2) Auastmetasu makstakse kaadrikaitseväelasele ka välisteenistusse lähetamise ajal 

välisteenistuse seaduse mõistes"; 

3) paragrahvi 156 täiendatakse lõikega 4 järgnevas sõnastuses: 

"(4) Kaitseväeteenistuse staaži hulka loetakse ka teenistuse aeg erialadiplomaadina, kui sellele 

vahetult eelnes ja järgnes tegevteenistus kaadrikaitseväelasena.". 

Kaitseväeteenistuse seadust täiendatakse kaitseministeeriumi ettepanekul. 

§ 98. Kogumispensionide seaduse muutmine 

Kogumispensionide seaduses (RT I 2004, 37, 252; 90, 616) tehakse järgmised muudatused: 

1) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 

"(1) Makset tasutakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud ajavahemikul 

sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktides 1-6, 8 ja 9 ning § 6 lõike 1 punktis 2 nimetatud 

tasudelt."; 


"1) kontrollima isikukoodi järgi, kas sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktides 1, 3, 8 ja 9 ning 

§ 6 lõike 1 punktis 2 nimetatud tasu saaja on kohustatud isik, ja pidama kohustatud isiku sellelt 

tasult kinni makse käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud määras;".

Kogumispenisonide seadust täiendatakse uue VTS-i kehtestamise ja sotsiaalmaksuseaduse 

täiendamise tõttu. Kuna kaasasoleva abikaasa tasu on maksustatav ning selle sisseseadmise 

peamine eesmärk on tagada ka abikaasale arvestatava suurusega ja õiglane pension, tuleb 

täiendada ka kogumispenisonide seadust, et abikaasatasult saaks maksta ka kohustusliku 

kogumispensioni makset. 

§ 99. Politseiteenistuse seaduse muutmine 

Politseiteenistuse seaduse (RT I 1998, 50, 753; 2004, 54, 390) § 21 1 täiendatakse lõikega 2¹ 

järgnevas sõnastuses: 

"(2¹) Politseiteenistuse staaži hulka, mis annab õiguse käesolevas paragrahvis sätestatud 

politseiametniku pensionile, arvatakse teenistuse aeg erialadiplomaadina, kui sellele vahetult 

eelnes ja järgnes teenistus politseiametniku ametikohal.". 

Paragrahv on eelnõusse lisatud Siseministeeriumi ettepaneku kohaselt, et seadus sätestaks selgelt, 

et teatud tingimustel arvatakse politseiteenistuse staaži hulka ka teenistus erialadiplomaadina. 

§ 100. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine 

Riikliku pensionikindlustuse seaduses (RT I 2001, 100, 648 ; 2005, 37, 283) tehakse järgmised 

muudatused: 


"1) sotsiaalmaksu maksja poolt sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktides 1-4, 6 ja 9 ning § 6 

lõike 1 punktis 2 sätestatud juhtudel - arvestatud sotsiaalmaks. Sama seaduse § 2 lõike 1 punktis 

8 sätestatud juhul arvestatud sotsiaalmaks, välja arvatud sotsiaalmaks töötukindlustushüvitiselt.;"; 


"5) Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistuja kaasasoleva mittetöötava abikaasa 

välislähetuses oldud aeg;". 

Paragrahvi 12 muudetakse tulenevalt VTS-ist ning sotsiaalmaksuseadusest. Riikliku 

pensionikindlustuse seaduse § 12 lõike 2 kohaselt võetakse isikustatud sotsiaalmaksu riikliku 

pensionikindlustuse osana arvesse summad, mis pensionikindlustatu kohta vastavalt 

sotsiaalmaksuseaduse §-le 10 kantakse riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja mille kohta 

peetakse arvestust riiklikus pensionikindlustuse registris. Seejuures võetakse aluseks 

sotsiaalmaksu maksja poolt sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktides 1-4 ja 6 sätestatud 

juhtudel arvestatud sotsiaalmaks. Sellesse lisatakse nüüd ka kaasasoleva abikaasa tasult makstud 

sotsiaalmaks. 

Selle paragrahviga täiendatakse ka kehtivat riikliku pensionikindlustuse seaduse § 28 lõike 2 

punkti 5. Kehtiva seaduse kohaselt arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka "Eesti Vabariigi 

diplomaadi abikaasa välisesinduses oleku aeg". Kuna sellest sättest on ekslikult välja jäetud

haldusteenistujate abikaasad, siis parandatakse sätte sõnastuse muutmisega see viga tagantjärele. 

Eelnõu väljatöötajad leiavad, et praegune olukord on kvalifitseeritav põhjendamatu ebavõrdse 

kohtlemisena. Nimelt olid ka haldusteenistujatel kuni 1. jaanuarini 1999 (s.o. ajani, millal 

pensionistaaži arvestamise aluseks oli tööstaaž) välisesinduses kaasas mittetöötavad abikaasad, 

kelle välislähetuses kaasasoleku aeg tuleks arvestada abikaasa pensioniõigusliku staaži hulka. See 

seaduseparandus puudutab suhteliselt väikest gruppi inimesi. Nimetatud sätte sisseviimise kiitis 

heaks õiguskantsler. Vastavalt õiguskantsleri arvamusele täpsustame, et Välisministeerium 

käsitleb pensioniõigusliku staaži määramisel tagasiulatuvalt haldusteenistujatena 

Välisministeeriumi poolt välisesindusse pikaajalisse välislähetusse lähetatud mitte-diplomaatilisel 

ametikohal töötavaid teenistujaid. Kui haldusteenistuja abikaasa oli asukohariigis alaliselt kaasas, 

suurendati haldusteenistuja välislähetustasu. Nimetatud välislähetustasu suurenduskäskkiri saabki 

olema abikaasa kaasasolemise tõendamise aluseks. Haldusteenistuja esitas Välisministeeriumi 

personaliosakonda välislähetuse ajaks hoiule kaasasoleva abikaasa tööraamatu, mis tõendas, et 

abikaasa ei tööta. Kui haldusteenistuja välislähetus lõppes või tema abikaasa naases Eestisse ning 

asus tööle, tegi Välisministeerium üldjuhul kaasasolnud abikaasa tööraamatusse kande 

välislähetuses kaasasolemise kohta. Ülaltoodule tuginedes saavad tagasiulatuvalt nimetatud aja 

oma pensioniõigusliku staaži hulka taotleda need haldusteenistujate abikaasad, kelle osas on 

Välisministeeriumil tõendid haldusteenistujaga välislähetuses viibimise kohta. 

Lisaks on täiendatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 12 lõike 2 punkti 1 viitega 

sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktidele 8 ja 9. Täiendus on tingitud Rahandusministeeriumi 

ettepanekust, mille kohaselt on pärast eelmisel aastal täiendatud sotsiaalmaksuseadust (§ 2 lõiget 

1 täiendati punktidega 8 ja 9) jäänud muutmata riiklik pensionikindlustuse seadus. Kuna sätet 

muudetakse, siis tehakse ettepanek see viga parandada. 

§ 101. Sotsiaalmaksuseaduse muutmine 

Sotsiaalmaksuseaduses (RT I 2000, 102, 675; 2005, 36, 277) tehakse järgmised muudatused: 

1) paragrahvi 3 punktis 4 asendatakse sõnad "välisteenistuse seaduse (RT I 1995, 15, 172; 50, 

764; 1996, 49, 953) § 25" sõnadega "välisteenistuse seaduse (RT I ...) § 62 lõike 1"; 


"2) välisteenistuse seaduse § 67 alusel abikaasatasu saav isik; 

3) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: ,,(2) Sotsiaalmaksu maksmise 

erijuhtudel makstakse sotsiaalmaksu eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt, välja 

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 1 ja 2 2 nimetatud juhul. 

4) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 2 2 järgmises sõnastuses: 

"(2 2 ) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud isiku eest makstav sotsiaalmaks 

arvutatakse samas punktis nimetatud abikaasatasu summalt." 

5) paragrahvi 10 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

"(3) Kui käesolevas seaduses nimetatud kindlustatav on kogumispensionide seaduse kohaselt 

kohustatud tasuma kohustusliku kogumispensioni makset, kantakse käesoleva seaduse § 2 lõike 1 

punktides 1-4, 6, 8, ja 9 ning § 6 lõike 1 punktis 2 nimetatud tasudelt arvestatud sotsiaalmaks üle 

käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt.". 

Sotsiaalmaksuseadust täiendatakse tulenevalt kaasasoleva abikaasa tasu kehtestamisest. Kuna 

abikaasatasu on maksustatav ning selle kehtestamise peamine eesmärk on tagada abikaasale 

arvestatava suurusega ja õiglane pension, tuleb täiendada ka sotsiaalmaksuseadust, et 

abikaasatasult saaks maksta ka sotsiaalmaksu. 

Punktiga 1 täpsustatakse alust, mis muutus VTS-i paragrahvide numeratsiooni muutuse tõttu. 

Sisulist muudatust siin ei ole ehk endiselt ei maksustata sotsiaalmaksuga esindustasu. 

Punktiga 4 muudetakse sotsiaalmaksuseadust selliselt, et kaasasoleva mittetöötava abikaasa eest 

hakatakse sotsiaalmaksu makstakse edaspidi abikaasatasult. Töötava abikaasa puhul makstakse 

sotsiaalmaksu tema palgast. 

Punktiga 5 täiendatakse sotsiaalmaksuseaduse § 10 lõiget 3, kuhu lisatakse ka viide abikaasatasu 

sättele. Kui kaasasoleva abikaasa tasu saav isik on kohustatud tegema kohustusliku 

kogumispensioni makset, siis kantakse nimetatud tasult arvestatud sotsiaalmaks üle 

sotsiaalmaksuseaduse § 10 lõike 4 kohaselt. 

§ 102. Tulumaksuseaduse muutmine 

Tulumaksuseaduses (RT I 1999, 101, 903; 2005, 36, 277) tehakse järgmised muudatused: 


"1) Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja piirmäärades avalikule teenistujale, töötajale 

või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele tööandja või tema asemel kolmanda 

isiku poolt makstavaid teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud sõidu-, majutus- ja muude 

kulude hüvitisi ning päevaraha ja välislähetustasu, samuti teenistuja perekonnaliikme eest 

makstavaid nimetatud kulude hüvitisi, teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisega 

seotud kolimiskulude hüvitisi ning loomeliidu poolt loovisikule seoses tema loometööga seotud 

lähetustega makstavaid sõidu- ja majutuskulude hüvitisi ning päevaraha;". 


"11) välisteenistuse seaduse (RT I....) § 62 lõike 1 alusel diplomaadile tehtavaid väljamakseid;". 

Tulumaksuseadust muudetakse lähtuvalt vajadusest selgelt sätestada, et tulumaksuga ei 

maksustata välisesinduses töötavale teenistujale ja tema perekonnaliikmele makstavaid 

välislähetusega seotud: 

1) kolimis-, majutus-, kindlustus- ja ravikulude hüvitisi;

2) kaasasoleva lapse koolieelse lasteasutuse tasu või lapsehoidja palga hüvitisi; 

3) alates viieaastase kaasasoleva lapse (või noorema, kui asukohariigis on ette nähtud 

varasem koolikohustus) põhi- ja keskhariduse omandamise kulude hüvitisi; 

4) puhkusele ja sealt tagasi sõidu kulude hüvitisi; 

5) välislähetustasu ja selle suurendatud osa kaasasolevate perekonnaliikmete eest ning 

6) teenistujaga välislähetuses mitte kaasasoleva perekonnaliikme sõidukulude hüvitisi. 

Nimetatud hüvitisi ei maksustata tulumaksuga seetõttu, et need ei ole teenistuja tulu, vaid töö 

ning välislähetusega kaasnevad paratamatud kulutused. Selline kord on ka praegu, kuid kuna 

tulumaksust vabastamise alus on mõnel juhul küsitavusi tekitanud, siis on selguse huvides 

täiendatud § 13 lõike 3 punkti 1 välislähetustasuga ning teenistuja perekonnaliikme eest 

makstavate kulude hüvitistega. 

Punktiga 2 on täpsustatud tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkti 11, kuna VTS-i eelnõus on 

paragrahvide numeratsioon muutunud. Sätte sisu ei muutu. 

§ 103. Töötu sotsiaalse kaitse seaduse muutmine 

Töötu sotsiaalse kaitse seaduses (RT I 2000, 57, 371; 2005, 9, 34) tehakse järgmised muudatused: 

1) paragrahvi 3 lõiget 4 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: 

"6) on Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga kaasasolev mittetöötav abikaasa, 

kellele makstakse abikaasatasu välisteenistuse seaduse (RT I ...) § 67 lõike 1 alusel."; 

2) paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: 

"6) Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistujaga kaasasoleva mittetöötava abikaasa 

välislähetuses olemine, kui talle makstakse välisteenistuse seaduse (RT I ...) § 67 lõikes 1 

nimetatud abikaasatasu.". 

Töötu sotsiaalse kaitse seaduse § 3 lõiget 4 täiendatakse punktiga 6, millega sätestatakse, et 

teenistujaga kaasasolevat mittetöötavat abikaasat ei võeta töötuna arvele, kui ta saab kaasasoleva 

abikaasa tasu. 

Paragrahvi 7 täiendatakse punktiga, mille kohaselt loetakse tööga võrdsustatud tegevuseks ka 

välislähetuses kaasas olemist, mille jooksul makstakse kaasasoleva abikaasa tasu. 

§ 104. Töötuskindlustuse seaduse muutmine 

Töötuskindlustuse seaduse (RT I 2001, 59, 359; 2005, 39, 308) § 40 lõiget 1 täiendatakse 

punktiga 4 järgmises sõnastuses:

"4) Eesti Vabariigi välisesinduses töötava teenistuja kaasasolevale abikaasale makstud 

abikaasatasult.". 

Töötuskindlustuse seadust täiendatakse abikaasatasu VTS-is kehtestamise tõttu. 

Töötuskindlustusseaduse § 40 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4, mille kohaselt tehakse 

töötuskindlustusmakset ka välisesinduses töötava teenistujaga kaasasoleva abikaasa tasult. 

Paragrahvis sätestatakse välislähetuses kaasasolnud abikaasa võimalus saada Eestis tööotsimise 

ajal hüvitist töötuskindlustusfondist. Sellise väljamakse aluse sisseviimise seadusesse tingis 

asjaolu, et teenistujaga välislähetusse suundudes loobub abikaasa enamasti oma senisest 

töökohast ja uue koha leidmine võib võtta aega. Erisuseks on see, et töötuskindlustushüvitist võib 

isik taotleda pärast abikaasatasu maksmise lõppemist, kui ta ei ole tööd leidnud. 

Oluline on rõhutada, et nimetatud maksete saamise üldised tingimused on samad mis kõigil 

teistel makseid teinud isikutel. See tähendab, et 24 kuu jooksul peab olema 12 kuud tehtud 

makseid töötuskindlustusfondi. 

Selle sätte mõtteks on anda välisesinduses kaasasolnud abikaasale pärast välisesindusest naasmist 

ning pärast abikaasatasu maksmise lõppemist võimalus võtta end arvele töötuna ning saada 

töötuskindlustushüvitist, kuna tema tasult on tehtud sissemakseid töötuskindlustusfondi. 

Välisesinduses kaasasolnud abikaasal on tihtipeale raskusi Eestis taas töö leidmisega, näiteks 

seetõttu, et ta on kas kaotanud kvalifikatsiooni või tööandja ei pea teda piisavalt stabiilseks 

töötajaks, kuna ta võib mõne aja pärast taas teenistujaga koos välismaale minna. Seetõttu on 

õigustatud, et tal on võrdselt teiste töötutega õigus töötuskindlustushüvitisele. 

§ 105. Välisteenistuse seaduse kehtetuks tunnistamine 

Välisteenistuse seadus (RT I 1995, 15, 172; 2002, 82, 481) tunnistatakse kehtetuks. 

Kuna eelnõuga kehtestatakse täiesti uus välisteenistuse seaduse redaktsioon, siis tuleb kehtiv 

seadus kehtetuks tunnistada. 

§ 106. Seaduse jõustumine 

Seadus jõustub ................ 

Seaduse jõustumise aega ei ole määratud, kuid kuna seaduse vastuvõtmisega kaasneb mitmeid 

muudatusi, mis on seotud eelarvega, oleks sobivaim jõustada seadus tervikuna eelarveaasta 

alguses. Kui seadust menetletakse kiiresti ja selle jõustamine saab võimalikuks juba 1. jaanuaril 

2006, võib osutuda vajalikuks jõustada mõned eelarvele lisakulusid toovad sätted hilisemal ajal, 

näiteks 1. jaanuaril 2007. Seaduse osade kaupa jõustamise vajadus tuleneb riigieelarvest 

Välisministeeriumile eraldatavatest vahenditest ja eelnõu menetlemise kiirusest. 

Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega ning asjakohaste Eesti suhtes jõustunud 

välislepingutega. Eelnõu ettevalmistamisel on tuginetud muu hulgas Euroopa Liidu

liikmesriikide, eriti Põhjamaade välisteenistust käsitlevatele normidele ja käsiraamatutele ning 

kogemustele. 

Diplomaatidega välisesinduses kaasasolevate abikaasade hüvitiste ja tasude väljatöötamisel on 

lähtutud nii Eesti senisest praktikast kui ka teiste riikide kogemustest. Abikaasade hüvitiste ja 

tasude süsteem on olnud problemaatiline mitmes riigis. Abikaasad ei ole piisavalt kindlustatud ei 

välisesinduses ega sealt naastes ning nende konkurentsivõime tööturul on pärast välisesinduses 

kaasasolemist langenud. 

Eelnõu terminoloogia 

Eelnõus on kasutatud välisteenistuses levinud mõisteid ning antud nende definitsioonid: 

1) välisteenistus on diplomaadi riigiteenistus diplomaatilisel ametikohal; 

2) diplomaatiline ametikoht on Välisministeeriumi koosseisuline või 

koosseisuväline ametikoht, mille põhiülesannete hulka kuulub välissuhtlemine ja 

Eesti esindamine; 

3) diplomaat on karjääridiplomaat või erialadiplomaat; 

4) karjääridiplomaat on Välisministeeriumi koosseisu kuuluv välisteenistuses olev 

teenistuja, kellele on antud diplomaatiline au- või teenistusaste ning kes on 

volitatud esindama Eestit välissuhtlemises; 

5) erialadiplomaat on teise ministeeriumi või selle valitsemisala asutuse 

teenistuja, kes on välisesinduses töötamise ajaks võetud välisteenistusse 

Välisministeeriumi diplomaatilisele ametikohale koosseisuväliseks teenistujaks 

ning kes välissuhtlemises esindab Eestit kindlaks määratud volituste piires ja ajal; 

6) karjääridiplomaadi kandidaat on diplomaatilisel ametikohal töötav teenistuja, 

kellel ei ole veel diplomaatilist au- ega teenistusastet. Karjääridiplomaadi 

kandidaadiks ei loeta erialadiplomaati; 

7) haldusteenistuja käesoleva seaduse tähenduses on välisesinduses 

mittediplomaatilisel ametikohal töötav teenistuja; 

8) koosseisuline haldusteenistuja käesoleva seaduse tähenduses on 

Välisministeeriumi koosseisu kuuluv haldusteenistuja; 

9) koosseisuväline haldusteenistuja käesoleva seaduse tähenduses on teise 

ministeeriumi või selle valitsemisala asutuse teenistuja, kes on välisesinduses 

töötamise ajaks võetud Välisministeeriumi mittediplomaatilisele ametikohale 

koosseisuväliseks teenistujaks;

10) lähetajaministeerium käesoleva seaduse tähenduses on ministeerium, mis on 

Välisministeeriumile esitanud taotluse lähetada ministeeriumi või selle 

valitsemisala asutuse teenistuja välisesindusse. Lähetajaministeeriumi kohta 

sätestatud nõudeid ei kohaldata Välisministeeriumile; 

11) teenistuja käesoleva seaduse tähenduses on diplomaat või haldusteenistuja; 

12) kaasasolev abikaasa käesoleva seaduse tähenduses on välisesinduses 

pikaajalises lähetuses töötava teenistujaga alaliselt vähemalt 183 päeva 

lähetusaasta jooksul kaasas olev abikaasa, kellel on teenistujaga ühine 

majapidamine; 

13) kaasasolev mittetöötav abikaasa käesoleva seaduse tähenduses on kaasasolev 

abikaasa, kes ei tee välislähetuses kaasas olles tööd ega osuta teenust, mille eest 

saab tulumaksuga maksustatavat korrapärast tulu; 

14) kaasasolev laps käesoleva seaduse tähenduses on välisesinduses pikaajalises 

lähetuses teenistujaga alaliselt vähemalt 183 päeva lähetusaasta jooksul kaasas 

olev alaealine, põhi- või keskharidust omandav või abi vajav töövõimetu täisealine 

laps; 

15) kaasasolev perekonnaliige käesoleva seaduse tähenduses on kaasasolev 

abikaasa või kaasasolev laps; 

16) välisesinduses töötamine käesoleva seaduse tähenduses on üle kuue kuu kestev 

lähetus välisesinduses. Välisesinduses töötamiseks loetakse ka alla kuue kuu 

kestvat lähetust välisesinduses, kui lähetuse plaanitud kestus oli üle kuue kuu, 

mida lühendati välislähetuse ajal. 

Juba kasutuses olevate terminite defineerimine on tingitud praktilisest vajadusest, kuna kehtivas 

VTS-is ammendavad definitsioonid puuduvad. Probleeme on tekitanud eelkõige "kaasasoleva 

mittetöötava abikaasa" ning "kaasasoleva lapse" määratlemine. Sellest sõltub aga hüvitiste 

saamine. 

Lisaks sisaldab eelnõu täiesti uusi termineid, nagu "erialadiplomaat", "karjääridiplomaat", 

"lähetajaministeerium", "haldusteenistuja" jm. Nende kasutamine on tingitud asjaolust, et eelnõu 

rakendusala on laiendatud ning reguleeritud on valdkondi, mida siiani käsitleti Vabariigi 

Valitsuse määrustes. 

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele 

Euroopa Liidu õigusega liikmesriikide välisteenistust ei reguleerita. 

Seaduse mõju

Seaduse vastuvõtmise korral paraneb kindlasti välisesinduses kaasasolevate perekonnaliikmete 

sotsiaalne olukord. Abikaasadel tekib õigus tasule, millest makstakse vajalikud riigimaksud. 

Sellisel juhul on abikaasal võimalus saada nii töötuskindlustust kui ka pensioni, mille arvestamise 

aluseks on võetud ka välisesinduses viibitud aeg. Samuti paraneb seniste eriatašeede ja nende 

perekonnaliikmete olukord. Paremaks muutub ka diplomaatide sotsiaalne olukord, kuna eelnõu 

kohaselt saavad välisteenistuse staaži tasu kõik välisteenistuses olevad diplomaadid. 

Seaduse vastuvõtmine korrastab õigusruumi ka riigi julgeoleku seisukohast, kuna enne 

diplomaatide välisteenistusse võtmist ning haldusteenistujate välisesindusse lähetamist 

seadustatakse õigus ja kohustus kontrollida isikute ustavust riigi põhiseaduslikule korrale. 

Pärast seaduse vastuvõtmist paraneb Välisministeeriumi töökorraldus, kuna au- ja 

teenistusastmete nimetused lahutatakse ametikoha nimetustest ehk ametikoha nimetus hakkab 

vastama sellel ametikohal tehtavale tööle. Diplomaat hakkab ametipalka saama mitte oma 

diplomaatilise au- või teenistusastme, vaid ametikoha raskuse ja sellega kaasneva vastutuse järgi. 

Eelnõu kohaselt luuakse uus palgakorraldus, mis on lahus avaliku teenistuse palgakorraldusest. 

See tagab diplomaatidele ning välisesinduses töötavatele haldusteenistujatele ühtsed palga 

maksmise põhimõtted. VTS-i alusel luuakse diplomaatide ja välisesinduses töötavate 

haldusteenistujate jaoks eraldi palgaastmestik ning Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatakse 

palgaastmetele vastavad kuupalgamäärad. 

Regulatsioon muutub ühtlasemaks, selgemaks ja läbipaistavamaks. 

Seaduse rakendamiseks vajalikud kulud ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud 

Seadus soovitakse jõustada eelarveaasta alguses, kuna selle vastuvõtmine toob riigile kaasa 

senisest suuremaid kulusid. 

Oluline on märkida, et eelnõuga kaasnevaid kulusid tuleks vaadata tervikuna. Kui selgub, et 

teatud kulutuste tegemist ei peeta võimalikuks, võib juhtuda, et kokkuvõttes teenistuja sissetulek 

väheneb. Eelnõu üheks aluseks on põhimõte, et kellegi sissetulek ei tohi väheneda, vaid peaks 

pigem suurenema. 

1) Uus palgakorraldus (§ 56) 

Uus palgakorraldus toob kaasa täiendava kulu riigieelarvele umbes 9,4 miljonit krooni, kuna uue 

süsteemiga kaotatakse ära Välisministeeriumi peamaja ja välisesinduses töötavate teenistujate 

palgaerinevused. See tähendab, et tõstetakse välisesindustes töötavate teenistujate põhjendamatult 

madalaid palkasid ja ühtlustatakse neid (kuna palgaskaala aheneb), kaotatakse diferentseerimine, 

tõstetakse au- ja teenistusastme tasusid jne. 

2) Lisatasu võõrkeelte valdamise eest (§ 57) 

Võõrkeelte valdamise eest lisatasu maksmine VTS-i alusel ei too kaasa täiendavat kulu 

riigieelarvele. Lisatasu makstakse ka kehtiva korra alusel ning lisatasu maksmise protsente on

vähendatud tulenevalt sellest, et palgaastmele vastavad kuupalgamäärad, millest protsente 

arvutatakse, on suuremad kui kehtivad. 

3) Lisatasu riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise eest (§ 58) 

Riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise eest lisatasu maksmine VTS-i alusel ei too 

kaasa täiendavat kulu riigieelarvele. Lisatasu makstakse ka kehtiva korra alusel ning lisatasu 

maksmise protsente on vähendatud tulenevalt sellest, et palgaastmele vastavad kuupalgamäärad, 

millest protsente arvutatakse, on suuremad kui kehtivad. 

4)Välisteenistuse staaži tasu (§ 59) 

Uue korra kohaselt ei ole ette näha kulude tõusu, kuna välisteenistuse ja avaliku teenistuse staaži 

tasude maksmisega kaasnevad kulud on arvestatud juba üldisesse palgafondi. 

5) Diplomaatilised au- ja teenistusastme tasud (§ 61) 

a) Rakendusakti kavandi kohaselt: 

au- ja teenistusastmed summa kroonides kuus 

· suursaadik - 3400 

· vanemnõunik - 3000 

· nõunik - 2600 

· I sekretär - 2300 

· II sekretär - 2000 

· III sekretär - 1700 

· atašee - 1400 

Au- ja teenistusastme tasu on olnud muutumatu alates 2001. aastast, mistõttu on tehtud ettepanek 

muuta eelnõu rakendusaktiga seniseid tasu määrasid. Teiseks tasu määrade muutmise põhjuseks 

on laiendada tasustamisskaalat, kuna au- ja teenistusastme tasu peab kajastama aastatega 

omandatud kogemusi. Sellest johtuvalt on oluline, et ühelt astmelt teisele üleminek oleks 

märgatav ka rahaliselt. Kui seni on atašee ja suursaadiku astmetasu vahe olnud vaid 1300 krooni 

(atašeel 1200 krooni ja suursaadikul 2500 krooni), siis rakendusakti kavandi kohaselt suureneks 

vahe 2000 kroonini (atašeel 1400 krooni ja suursaadikul 3400 krooni). 

Kui võtta aluseks rakendusakti kavandis ettenähtud summad suureneks riigieelarve kulu 1 496 

600 krooni võrra aastas, samas on see summa juba arvestatud punktis 1 nimetatud 9,4 miljoni

krooni hulka. Arvestuse aluseks on võetud ka eeldus, et umbes 15 nõunikku praegusest 60-st 

saaks pärast seaduse jõustumist vanemnõuniku teenistusastme. 

b) Kui au- ja teenistusastme tasud jäävad rakendusakti kohaselt praegusele tasemele, siis 

riigieelarve kulu ei suurene. 

6) Esindustasu (§ 62) 

Kuigi esindustasu on makstud ka senise korra kohaselt ning esindustasu määra on vähendatud, 

võib eeldada kulude tõusu umbes 500 000 krooni võrra. Seni maksti esindustasu kahe kuu 

ametipalga ulatuses, kuid kuna kehtivaid kuupalgamäärasid tõstetakse ning minnakse üle uuele 

palgakorraldusele, siis on vähendatud ka esindustasu suurust. Eelnõu kohaselt on esindustasu 

määra vähendatud pooleteise kuu ametipalgale. Kui esindustasu makstaks ühe kuu ametipalga 

ulatuses, siis tähendaks see reaalse tulu vähenemist, mistõttu on parimaks lahenduseks peetud 

kehtestada esindustasu suuruseks endise kahe kuu ametipalga asemel pooleteise kuu ametipalk. 

7) Välislähetustasu lähtesummad (§ 63) 

Uute välislähetustasude kehtestamise korral rakendusakti kavandi kohaselt (diplomaadid: 

välisesinduse juht - 12 000 krooni; välisesinduse asejuht ja välisesinduse allüksuse juht, 

peakonsul, minister-nõunik - 10 000 krooni; nõunik, ekspert - 9000 krooni; abi, lauaülem, konsul, 

asekonsul ja kaitseatašee - 8 500 krooni; haldusteenistujad: välisesinduse allüksuse juht - 8 300 

krooni; raamatupidajad - 7500 krooni; autojuhid, sekretärid - 6500 krooni) suureneb riigi eelarve 

kulu 7,5 miljoni krooni võrra aastas. 

8) Välisesinduses töötavale teenistujale eluruumi üürimine (§ 64) 

Riigieelarve kulu välisesinduses töötavale teenistujale eluruumi üürimise tõttu ei suurene, kuna 

välisesinduses töötavale teenistujale on sarnastel tingimustel eluruum ette nähtud ka kehtiva korra 

kohaselt. 

9)Välisesinduses töötava teenistuja ning kaasasoleva perekonnaliikme kulude katmine (§ 

65) 

Riigieelarve kulu tõus välisesinduses töötava teenistuja ning kaasasoleva perekonnaliikme kulude 

katmise tõttu on umbes 2 miljonit krooni, mis tuleneb kaasasoleva lapse koolieelse lasteasutuse 

tasu või lapsehoidja palga hüvitamisest. 

10) Kolimistasu (§ 65 lg 3) 

Kolimistasu on ette nähtud ka kehtiva ATS-iga, kuid Välisministeerium ei ole seda seni 

rakendanud. Kuna aga välisesindusse tööleminek ja sealt naasmine tekitab teenistujale lisakulu, 

tuleks kolimistasu ette näha VTS-i alusel. 

Arvestades seda, et aastas roteerib välisesinduse ja peamaja vahel umbes 125 inimest, on eeldatav 

riigieelarve kulu 1 798 245 krooni aastas, mis on arvestatud uute eeldatavate ametipalkade alusel.

11) Kaasasoleva mittetöötava abikaasa eest välislähetustasu suurendamine (§ 66 lg 1) 

Aastal 2005 suurendati abikaasade eest välisteenistus- või välislähetustasu 35% võrra, mis oli 

kogusummas 8 139 194 krooni. Kuna VTS-i eelnõu kohaselt vähendatakse nimetatud protsenti 

diplomaatide puhul 30-ni ja haldusteenistujate puhul 25-ni, on ette näha kulude eeldatavat 

vähenemist. 

12) Kaasasoleva lapse eest välislähetustasu suurendamine (§ 66 lg 2) 

Aastal 2005 suurendati laste eest teenistujate välisteenistus- või välislähetustasu 15% võrra, mis 

oli kogusummas 5 380 605 krooni. Prognoos 2006. aastaks on 5 948 640 krooni (aluseks on 

võetud suurem välislähetustasu lähtesumma). Seega on kulude kasv varasemaga võrreldes 568 

000 krooni aastas, mis on arvestatud juba 7,5 miljoni välislähetustasu kasvu sisse. 

13) Abikaasatasu (§ 67) 

Kui võtta arvestuse aluseks sada kaasasolevat mittetöötavat abikaasat (70 diplomaatide abikaasat 

ja 30 haldusteenistujate abikaasat), kellele makstakse abikaasatasu välisesinduses oleku ajal, 

lisades sellele tööandja maksud, on riigieelarve lisakulu kokku maksimaalselt 9,3 miljonit krooni 

aastas. 

Eelnevate kalkulatsioonide põhjal suureneks riigieelarve kulu välisteenistuse seaduse ja selle 

rakendusaktide kehtestamise tagajärjel, võrreldes varasemaga: 

9 400 000 + 500 000 + 7 500 000 + 2 000 000 + 1 798 245 + 9 300 000 = 30 498 245 krooni 

aastas. 

Rakendusaktid 

Eelnõu kohaselt tuleb vastu võtta järgmised rakendusaktid. 

1. Vabariigi Valitsuse määrused: 

1) § 31 lõike 2 alusel "Diplomaadi välisesindusse lähetamise kord ning välisesindusse 

lähetamise taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu"; 

2) § 42 lõike 2 alusel "Diplomaadi välisesindusest tagasikutsumise kord ning 

tagasikutsumise taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu"; 

3) § 49 lõike 2 alusel "Haldusteenistuja välisesindusse lähetamise kord ning 

välisesindusse lähetamise taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu"; 

4) § 54 lõike 2 alusel "Haldusteenistuja välisesindusest tagasikutsumise kord ning 

tagasikutsumise taotlemisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu";

5) § 56 lõike 10 alusel "Diplomaatide ja välisesinduses töötavate haldusteenistujate 

ametikohtade palgaastmetele vastavad kuupalgamäärad, preemia ja lisatasu maksmise 

korra"; 

6) § 61 lõike 4 alusel "Diplomaatilise au- ja teenistusastme tasu maksmise kord ning tasu 

määrad"; 

7) § 63 lõike 3 alusel "Välislähetustasu lähtesummad ning välislähetustasu arvutamise ja 

maksmise kord"; 

8) § 65 lõike 1 alusel "Välisesinduses töötava teenistuja ning kaasasoleva 

perekonnaliikme kulude katmise tingimused ja kord" 

9) § 65 lõike 4 alusel "Paragrahv 65 lõikes 1 nimetatud ravikulude loetelu"; 

10) § 66 lõike 5 alusel "Kaasasoleva perekonnaliikme eest teenistuja välislähetustasu 

suurendamise kord"; 

11) § 67 lõike 4 alusel "Abikaasatasu maksmise kord". 

2. Välisministri määrused: 

1) § 15 lõike 4 alusel "Diplomaatilise teenistusastme andmise tingimused ja kord 

ning diplomaatilise teenistusastme taotluse vorm"; 

2) § 57 lõike 2 alusel "Võõrkeelte valdamise ulatuse ning lisatasu maksmise 

tingimused ja kord"; 

3) § 63 lõike 4 alusel "Linnade koefitsiendid"; 

4) § 64 alusel "Välisesinduses töötava teenistuja kasutuses oleva eluruumi suuruse 

normid, selle andmise ning kulude hüvitamise alused ja kord ning eluruumi 

taotluse vorm"; 

5) § 65 lõike 5 alusel "Teenistuja puhkusele ja sealt tagasi sõidu kulude 

hüvitamise taotluse vorm"; 

6) § 80 lõike 1 alusel "Atesteerimiskomisjoni töökord ja koosseis, 

atesteerimiskomisjoni otsuste alused ning konkursi korraldamise ja atesteerimise 

kord"; 

7) § 88 lõike 3 alusel "Vabale ametikohale kandideerimise taotluse vorm". 

Mitu määrust koondatakse ühte määrusesse. 

1. Vabariigi Valitsuse määrused:

1) § 31 lõike 2, § 42 lõike 2, § 49 lõike 2 ja § 54 lõike 2 alusel "Diplomaadi ja 

haldusteenistuja välisesindusse lähetamise ja välisesindusest tagasikutsumise kord ning 

välisesindusse lähetamise ja välisesindusest tagasikutsumise taotlemisel esitatavate 

andmete ja dokumentide loetelu"; 

2) § 56 lõike 10 alusel "Diplomaatide ja välisesinduses töötavate haldusteenistujate 

ametikohtade palgaastmetele vastavad kuupalgamäärad, preemia ja lisatasu maksmise 

kord"; 

3) § 61 lõike 4 alusel "Diplomaatilise au- ja teenistusastme tasu maksmise kord ning tasu 

määrad"; 

4) § 63 lõike 3, § 65 lõike 1 ja 4, § 66 lõike 5 ja § 67 lõike 4 alusel "Välislähetustasu 

lähtesummad, välislähetustasu arvutamise ja maksmise kord ning kaasasoleva 

perekonnaliikme eest välislähetustasu suurendamise kord; välisesinduses töötava 

teenistuja ning kaasasoleva perekonnaliikme kulude katmise tingimused ja kord, 

ravikulude loetelu ning kaasasoleva abikaasa tasu maksmise kord"; 

2. Välisministri määrused: 

1) § 15 lõike 4 alusel "Diplomaatilise teenistusastme andmise tingimused ja kord ning 

diplomaatilise teenistusastme taotluse vorm"; 

2) § 57 lõike 2 alusel "Võõrkeelte valdamise ulatuse ning lisatasu maksmise tingimused ja 

kord"; 

3) § 63 lõike 4 alusel "Linnade koefitsiendid"; 

4) § 64 alusel "Välisesinduses töötava teenistuja kasutuses oleva eluruumi suuruse 

normid, selle andmise ning kulude hüvitamise alused ja kord ning eluruumi taotluse 

vorm"; 

5) § 65 lõike 5 ja § 88 lõike 3 alusel "Teenistuja puhkusele ja sealt tagasi sõidu kulude 

hüvitamise taotluse vorm ning vabale ametikohale kandideerimise taotluse vorm"; 

6) § 80 lõike 1 alusel "Atesteerimiskomisjoni töökord ja koosseis, atesteerimiskomisjoni 

otsuste alused ning konkursi korraldamise ja atesteerimise kord". 

Muutmist vajab avaliku teenistuse seaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus 

"Teenistuja välislähetusse saatmise korra kinnitamine". 

Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale. Määrused hakkavad kehtima seaduse 

jõustudes. 

Kehtetuks muutuvad kõik kehtiva välisteenistuse seaduse alusel antud rakendusaktid.

Seaduse jõustumine 

Seadus jõustub ...................

SELETUSKIRI VÄLISTEENISTUSE SEADUSE ... - Välisministeerium

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?