SELETUSKIRI VÄLISTEENISTUSE SEADUSE ... - Välisministeerium

ahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks tuleb pidevalt tõsta personali kvalifikatsiooni. Praegu
kehtiv välisteenistuse seadus ei lahenda mitmeid praktikas tõusetunud küsimusi (näiteks
mitteresideerivate suursaadikute ja eriatašeede regulatsioon ning diplomaatide, haldusteenistujate
ja nende perekonnaliikmete sotsiaalsed tagatised).
Liitumine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO) ja Euroopa Liiduga (edaspidi
EL) on seljataga, mistõttu sama suuri "projekte" välisteenistuse ees tulevikus ei seisa. Sellest on
tehtud rutakaid järeldusi, nagu ootaks välisteenistust hääbumine, sest Eesti välispoliitika
põhiprobleemid olevat lahendatud. Nii ülemaailmsed kui ka piirkondlikud arengud aga osutavad,
et selline ettekujutus on alusetu. Lähtudes tuntud käibetõest, mille järgi diplomaatia on riigikaitse
esimene liin, on selline ettekujutus aga lausa ohtlik.
Eesti välisteenistuse uueks väljakutseks on NATO-s, EL-is ja ka muudes rahvusvahelistes
organisatsioonides küpsuse näitamine Eesti rahvuslike huvide kaitsel. Selles kontekstis tulebki
hinnata Välisministeeriumi, sealhulgas välisesinduste vastavust uutele nõuetele - nii sisulistele
kui ka vormilistele. See tähendab eeskätt inimressursi ja välisteenistuse materiaalse baasi
hindamist, lähtudes Eesti välispoliitilistest püüdlustest ning EL-i ja NATO nõuetest.
Personalikulude puhul tuleb tõdeda, et ühed olulised kululiigid - diplomaatide välisteenistustasu
lähtesummad ja üle ühe aasta välislähetuses viibivate avalike teenistujate välislähetustasu
lähtesummad - kehtestati vastavalt 1996. aasta veebruaris ja 1997. aasta veebruaris. Lähetustasud
püsisid 1996/97. aasta tasemel kaheksa aastat (kuni 2005. aasta alguseni), mille jooksul nende
reaalväärtus oluliselt vähenes. Selle tulemusena langes teenistujate motivatsioon ja soov minna
välislähetusse, mis omakorda tõi kaasa suuri raskusi mõne esinduse mehitamisel ning
kvalifitseeritud töötajate teenistuses hoidmisel. Välissuhtluses võimekatele töötajatele avaneb
järjest rohkem võimalusi töötada rahvusvahelistes organisatsioonides, sh. Euroopa Liidu
institutsioonides, kus töötasud on mitu korda suuremad. Välisministeerium kogeb reaalselt "ajude
äravoolu" ja konkurents parimate töötajate pärast on uues olukorras aina raskem. Olukord
paranes mõnevõrra alates 1. jaanuarist 2005, mil Vabariigi Valitsus tõstis nimetatud
lähetustasusid keskmiselt 20%, millega kompenseeriti vahepealne elukalliduse tõus ja viidi nende
tasude reaalne ostujõud uuesti 90-ndate keskpaiga tasemele. Tuleb märkida, et tarbijahinna
indeksi summaarne kasv moodustab sel perioodil eurotsooni maades (mis on mõõduka kasvuga)
ca 22%.
Omaette probleemiks on Eesti välisesinduste väike halduspersonal, millega me rahvusvahelises
võrdluses eriti silma torkame. Sellest tulenevalt teevad diplomaadid sageli tehnilist tööd ja seda
oma põhiülesannete arvelt. Eestil on praegu 10 välisesindust, kus ei ole autojuhti. See seab
saadikud protokollilistes küsimustes sageli ebamugavasse või lausa naeruväärsesse olukorda.
Samuti ei ole meie esindustes kokkasid, kes kuuluvad teistes esindustes diplomaatia argipäeva.
Siiani peetakse suursaadikute residentse luksuseks, mitte aga diplomaatilise suhtlemise paigaks.
Selliseid näiteid on rohkemgi. Iseseisvuse algaastail rahapuudusest pealesunnitud ajutised
lahendused on kinnistunud ja kujunenud omalaadseks normiks. Asjade selline seis on eriti häiriv
uues olukorras, kus Eestil tuleb täita diplomaatilisi ülesandeid EL-i ja NATO liikmena ja suhelda
võrdväärsena teiste liikmesriikidega.
Eelnõus kavandatavad põhimuudatused, võrreldes kehtiva redaktsiooniga: