TÕULOOMAKASVATUS

1-03 Tõuloomakasvatuspikenenud on poegimisvahemik. Sigimatus on üks peamisilehmade karjast praakimise põhjusi. Pikk poegimisvahemikpõhjustab loomapidajale otsest majanduslikkukahju. Saadakse vähem piima ning vasikaid, aeglustubgeneetiline progress, kasvavad kulutused söödale, spermalening tööjõule. Kasutades Esslemonti (1995) metoodikatning võttes arvutuste aluseks Eesti Statistikaameti2002. a andmed (112 900 piimalehma keskmise piimatoodanguga5119 kg) ning piima hinnaks 3 kr/kg leidsime,et poegimisvahemiku pikenemise tõttu ainult ühe päevavõrra jääb Eesti piimatootjatel ainuüksi vähenenud piimatoodangutõttu saamata 3,73 mln krooni aastas, mis teeb33 krooni lehma kohta päevas. Suuretoodangulise, näiteks8000 kg keskmise väljalüpsiga lehma korral oleks saamatajäänud tulu juba 50 krooni päevas. Väike sigivusvõimeja sigimishäired pärsivad samuti uute reproduktsioonitehnoloogiate(näiteks süva emakasisene seemendus jasuguselekteeritud spermaga seemendus) kasutamise efektiivsustlehmadel. Järelikult on lehmade sigimisprobleemidelahendamine ja sigimisalase olukorra parandamineüheks Eesti piimatootjate konkurentsivõime tugevdamisevõimaluseks.Eeltoodust tulenevalt seadsime uuringute eesmärgiksEesti suuretoodanguliste piimalehmade sigimisprobleemideolulisemate põhjuste väljaselgitamise ning sigimisalaseefektiivsuse parandamise strateegiate ning abinõudesüsteemi väljatöötamise. Uuringud on suunatud sigimishäiretetekkimise põhjuslike seoste leidmisele, võimaldamakstulevikus sigimishäireid vähendada läbi nendeennetamise.Uuringud viiakse läbi EPMÜ loomaarstiteaduskonnateadurite ja õppejõudude poolt põllumajandusministeeriumifinantseerimisel. Uurimisrühma kuuluvad lisaksartikli autorile loomaarstiteaduskonna sigimisbioloogiaosakonna vanemteadur Jevgeni Kurõkin, looma terviseõppetooli lektorid Toomas Tiirats ja Andres Aland ningteraapia õppetooli doktorant Merle Valdmann. Uurimusviiakse läbi koostöös uuringuga “Eesti veisetõugudemaksimaalse piimajõudluse väljaselgitamine”, samutimitmete Eesti Teadusfondi poolt finantseeritud projektidega.Erinevate projektide omavahelise integreerimiseeesmärgiks on rakendus- ja baasuuringute sidumine, uurimistemaatikalaiendamine ja ressursside kokkuhoid.Töö planeerimisel seadsime ülesandeks probleemivõimalikult kompleksse lahendamise. Kuna lehmade sigimisvõimesõltub looma tervisest, esinenud haigustest,söötmise iseloomust ja tasemest, ainevahetusest ninggenotüübist, käsitleme üheaegselt sigimisvõimet pärssivaidfüsioloogilisi, patoloogilisi, geneetilisi kui ka keskkonnafaktoreid.Lisaks uurime võimalikest majandamisvigadestpõhjustatud suboptimaalse sigimisrütmi osatähtsustning põhjusi.Uuringute läbiviimise baasiks valisime Põlula katsefarmi,kus vaatluse all on kõik sellesse farmi kuuluvadlehmad. Põlula katsefarmi viide katsegruppi kuuluvadloomad (1. eesti punane, 2. punasekirju holstein, 3. keskmisearetusväärtusega (SPAV alla 112) eesti holstein, 4.kõrge aretusväärtusega (SPAV üle 112) eesti holstein ja 5.eesti maatõug) võimaldavad uurida tõu ja genotüübi mõjulehmade sigivusele. Lisaks võimaldab uuringute läbiviiminePõlula katsefarmis integreerida EPMÜ Loomakasvatusinstituuditeadlaste poolt läbiviidavad uuringud“Eesti veisetõugude maksimaalse piimajõudluse väljaselgitamine”sigivusalaste uuringutega, laiendades niimoodiuuringute temaatikat ning hoides kokku ressursse.Lisaks uuringutele Põlulas kasutame veel 4 suuretoodangulist(piimatoodang üle 8000 kg) eesti holsteini karja,millest igaühest valisime katserühmad. Kokku planeerimeuuringuid vähemalt 500 lehmal. Uuringute suur mahton vajalik piisava algmaterjali kogumiseks sigivust mõjutavateriskitegurite leidmisel.Uurimistöö esimese etapi ülesandeks oli Eesti piimalehmadesigimatust põhjustavate ja sigimist pärssivatekõige olulisemate faktorite väljaselgitamine, nende faktoriteesinemissageduse ja ulatuse selgitamine ning lüpsilehmadepoegimisjärgse ainevahetuse uurimine seosessigimise ja sigimisprobleemidega.Uurimistöö läbiviimisel on meie prioriteediks võimalikultkaasaegsete uurimismeetodite kasutamine.Lehmade munasarjade funktsioneerimine ja emakaseisundErinevalt varasematest uuringutest kasutame lehmadesigivuse uurimiseks piima progesteroonisisalduse määramist.Progesteroonitaseme hindamise abil on võimaliktäpselt iseloomustada munasarjade funktsioneerimistning funktsioonihäireid. Progesteroonisisalduse määramiseteel teeme kindlaks, millal taastub lehmal poegimisjärgseltinnatsükkel, kas innatsükkel on korrapärane, kaslehm tiinestub pärast seemendamist, kas tiinus katkeb.Kõrvutades progesterooniandmeid seemendusandmetega,teeme kindlaks, kas lehma seemendatakse füsioloogiliseltõigel ajal ja kui suur on avastamata indade osatähtsus.Teiseks kaasaegseks uurimismeetodiks on lehmadesuguelundite ultraheliuuring, mis võimaldab hinnataemaka ja munasarjade seisundit.Ultraheliuuringu kombineerimine hormonaaluuringutegaon praegusel ajal kasutatavatest meetoditest kõige täpsemmunasarjade funktsioneerimise ja nende häireteuurimise meetod. Lisaks eeltoodud meetoditele on meietöö üheks ülesandeks välja töötada lehma emaka endomeetriumirakulise koosluse tsütoloogilisel hindamiselpõhinev emaka seisundi hindamise uus metoodika. Senikasutuselolevatest meetoditest annab kõige täpsema subkliiniliseemakapõletiku diagnoosi emakabiopsia, mis onaga invasiivne, töömahukas ja kulukas (tootmiskarjadeskasutada ei saa). Praktikas kasutamiseks oleks vaja alternatiivsetlihtsat, odavat ja väheminvasiivset subkliinilisteemakapõletike diagnoosimise meetodit.Kuuekümne seitsmel protsendil uuritud loomadest(n=186) esines ajavahemikul poegimisest tiinestumiseniüks või mitu munasarjahäiret. Peamisteks munasarjahäireteksolid: a) pikenenud anovulatoorne periood, kuiovulatsiooni ei toimunud 45 poegimisjärgse päevajooksul (50% uuritud lehmadest), b) pikenenud luteaalfaas(13% uuritud lehmadest), c) innatsükli katkemine(6% uuritud lehmadest), d) ebakorrapärane tsükkel (5%uuritud lehmadest). Munasarjahäirete esinemissagedusesleiti tõulised erinevused. Kõige vähem esines munasarjahäireideesti punast tõugu lehmadel ja kõige rohkem eestiholsteini tipprühma kuuluvatel loomadel, vastavalt 53 ja80%.21