Pöialpoisi aed
Sügaval metsas rajab Norman aeda. Tema ja ta sõber mutt Milly plaanivad kasvatada ka sel aastal puu- ja köögivilju kõigile oma metsasõpradele. Ühel päeval ilmub liblikas, kelle ilu pimestab pöialpoissi. Varsti täidab pöialpoiss oma aia õrnade lilledega, et liblikale rõõmu valmistada. Kui suvetorm metsa räsib, kas Normani uus õrn aed jääb terveks? Ja mis saab tema sõprusest ustava Millyga?
Sügaval metsas rajab Norman aeda. Tema ja ta sõber mutt Milly plaanivad kasvatada ka sel aastal puu- ja köögivilju kõigile oma metsasõpradele. Ühel päeval ilmub liblikas, kelle ilu pimestab pöialpoissi. Varsti täidab pöialpoiss oma aia õrnade lilledega, et liblikale rõõmu valmistada.
Kui suvetorm metsa räsib, kas Normani uus õrn aed jääb terveks? Ja mis saab tema sõprusest ustava Millyga?
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
ESTONIAN<br />
EDITION<br />
<strong>Pöialpoisi</strong> <strong>aed</strong><br />
Tuula Pere • Outi Rautkallio<br />
W<br />
ickWick
<strong>Pöialpoisi</strong> <strong>aed</strong><br />
Tekst Tuula Pere<br />
Illustreerinud Outi Rautkallio<br />
Küljendus Peter Stone<br />
Tõlge eesti keelde Helen Laansoo-Hämarik<br />
ISBN 978-952-325-705-4 (e-raamat)<br />
ISBN 978-952-325-205-9 (trükis)<br />
Esimene trükk<br />
Copyright © 2016 Wickwick Ltd<br />
Kirjastaja Wickwick Ltd<br />
2016, Helsinki, Soome<br />
Trükitud Euroopa Liidus<br />
The Gnome's Garden, Estonian translation<br />
Story by Tuula Pere<br />
Illustrations by Outi Rautkallio<br />
Layout by Peter Stone<br />
Estonian translation by Helen Laansoo-Hämärik<br />
ISBN 978-952-325-705-4 (ePub)<br />
ISBN 978-952-325-205-9 (Print)<br />
First edition<br />
Copyright © 2016 Wickwick Ltd<br />
Published by Wickwick Ltd<br />
2016, Helsinki, Finland<br />
Printed in EU<br />
Originally published in Finland by Wickwick Ltd in 2016<br />
Finnish “Menninkäisen puutarha”, ISBN 978-952-325-200-4 (Print), ISBN 978-952-325-700-9 (ePub)<br />
US English “The Gnome's Garden”, ISBN 978-952-325-201-1 (Print), ISBN 978-952-325-701-6 (ePub)<br />
All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system, or transmitted<br />
in any form or by any means, mechanical, electronic, photocopying, recording, or otherwise, without the prior<br />
written permission of the publisher Wickwick Ltd. The only exception is brief quotations in printed articles and<br />
reviews. For details and written permissions, contact rights@wickwick.fi.<br />
Wickwick books are available at special discounts when purchased in quantity for premiums and promotions as<br />
well as fundraising or educational use. Special editions can also be created to specification. For details, contact<br />
specialsales@wickwick.fi.
ESTONIAN<br />
EDITION<br />
Tuula Pere • Outi Rautkallio<br />
<strong>Pöialpoisi</strong> <strong>aed</strong><br />
W<br />
ickWick<br />
Children’s Books from the Heart<br />
1
2<br />
Pöialpoiss Normani <strong>aed</strong> oli peidus<br />
sügaval metsas. Norman oli<br />
andekas <strong>aed</strong>nik, kes hoolitses oma<br />
taimede eest hästi. Sõnajalad andsid<br />
tema võrsuvatele taimedele varju.<br />
Suur kivi kogus päeval päiksesoojust<br />
ja soojendas taimi jahedatel öödel.
3
4
<strong>Pöialpoisi</strong> aias kasvas kõiksugu puu- ja köögivilju. Seal olid mustikad, pohlad,<br />
ristikhein, seened ja muu. Kui puu- ja köögiviljad olid valmis, aitas mutt<br />
tal neid korjata. Mutt Milly oli alati valmis Normanit aitama, kui tal endal just<br />
tegemist polnud.<br />
Normanile ja Millyle meeldis aias koos töötada.<br />
5
6
Ühel sügisel korraldas Norman oma<br />
sõpradele saagikoristuse puhul peo. Millyl oli<br />
pidulauas aukoht, kuna Norman tahtis teda abi eest tänada.<br />
„Ilma Milly hea nõu ja kannatlikkuseta poleks mu <strong>aed</strong> nii<br />
rikkalikku saaki andnud,“ ütles pöialpoiss oma teistele<br />
sõpradele.<br />
Kõik noogutasid ja naeratasid, aga häbelik Milly<br />
punastas. Talle ei meeldinud tähelepanu. Aga ta oli<br />
rõõmus, et oli Normani aianduspartner ja et Norman<br />
usaldas teda.<br />
7
8<br />
Normani sõbrad lahkusid peolt, kaasas puu- ja köögiviljad tema<br />
aiast. Nad hoidsid toitu tulevasteks nädalateks ja kuudeks, mis<br />
kindlasti tõid endaga sügisesed paduvihmad ja külmad talvetuuled.
Milly lahkus viimasena. „Nägemist, Norman. Mul oli tore,“ ütles ta.<br />
„Kohe kui kevadpäike paistma hakkab, tule palun tagasi,“ ütles pöialpoiss.<br />
„Ma vajan su abi maapinna kaevamisel ja peenarde ettevalmistamisel.“<br />
„Loomulikult ma tulen tagasi,“ lubas Milly.<br />
9
Varsti mässis talv metsa valgesse<br />
lumekuube. Mutt magas oma<br />
perekonna õlgedest pesas. Ta nägi und<br />
kevadest, tema vurrud tõmblesid ja ta nuhutas<br />
õhku, et tunda kasvavate taimede lõhna ja sooja<br />
värsket õhku.<br />
Pöialpoiss elas logisevas puuhütis, mis oli<br />
männioksa peal. Majake paistis väljast vilets,<br />
kuid seest oli soe ja hubane. Norman oli iga prao<br />
sammalt täis toppinud, mis hoidis eemal ka kõige<br />
lõikavamad tuuled.<br />
10
11
12
Kui Norman puhkas, nägi ka tema und kevadest, tema aias õitsesid viljapuud,<br />
köögiviljad ja lilled.<br />
Ühel päeval toppis Norman end soojalt riidesse ja läks välja. Ta hüppas puude<br />
ümber ja kivide vahel, mis olid endiselt kaetud tiheda lumevaibaga. Kui pöiapoisi<br />
mänguga ühinesid oravad ja jänkud, ja nad tegid seda tihti, siis läks aeg kiiresti.<br />
13
Siis ühel päeval võitis päike võitluse külmaga. Lumi hakkas sulama, tekkis<br />
plögane segadus. Mutt sirutas pesas oma jalgu ja saba. Milly pilgutas ereda<br />
valguse käes oma nööpsilmi.<br />
Viimaks ometi on kevad, mõtles ta. On aeg taas istutama hakata!<br />
14
Milly jooksis läbi metsa. Sulalumi oli kõikjale teinud lompe. Mutt leidis<br />
kuivema raja ja jõudis lõpuks pöialpoisi puu juurde.<br />
15
Normanil oli hea meel Millyt näha. Nad vahetasid<br />
uudiseid ja tähistasid kevade tulekut.<br />
„Mida me sel aastal istutame?“ küsis Milly.<br />
<strong>Pöialpoisi</strong>l olid mõned mõtted. Nagu ka Millyl.<br />
Päkapikk ja mutt otsustasid, et saavad hiljem hommikul<br />
uuesti kokku, kaasas seemned ja taimed. Ilm oli<br />
istutamiseks ideaalne. Maa oli sulanud, see oli niiske ja<br />
soe.<br />
16
17
Lõunaks oli mutt tagasiteel<br />
<strong>aed</strong>a. Kõige kokkukorjamine<br />
oli võtnud palju rohkem aega, kui<br />
ta arvas. Kui ta lähenes Normani<br />
majale, nägi ta midagi puude taga<br />
lendlemas.<br />
Mis toimub? imestas ta. Keegi oli<br />
koos Normaniga – imeilus liblikas!<br />
Milly vahtis ammuli sui ja<br />
lummatult. Ta polnud kunagi<br />
varem näinud nii suurt ja<br />
ilusat liblikat. Norman<br />
tundus olevat üleni selle<br />
silmipimestava olendi<br />
lummuses. Ta tervitas Millyt<br />
kiiresti ja pöördus tagasi<br />
liblika poole.<br />
18
Milly pani vaikselt oma asjad maha.<br />
„Ma näen siin nii palju võimalusi,“ ütles liblikas. „Kahju,<br />
et sa istutad ainult igavaid puu- ja juurvilju. Miks sa ei istuta<br />
nende asemel lillherneid, lehtertappe ja sõrmkübaralilli. Need on<br />
ilusad, kui nad õitsevad.“<br />
„Hmm,“ ütles Norman. „Ma olen kindel, et sul on õigus. On aeg<br />
teha mõned muudatused.“<br />
19
20
Paar järgmist päeva olid <strong>aed</strong>nike jaoks täis rasket tööd. Norman ja Milly tegid<br />
peenraid, liblikas hõljus nende kohal ja andis juhised.<br />
„See pehme pinnas on moonidele. Kress tuleks istuda sinna sooja kohta.“<br />
„Imelised mõtted!“ ütles pöialpoiss.<br />
Milly oli enamiku ajast vait. Aga selle asemel, et talitada liblika nõuannete järgi,<br />
tegi ta seda, mida eelnevatel aastatel koos pöialpoisiga – ta istutas puu- ja juurvilju.<br />
„Kõht ei saa lilledest täis,“ pobises ta enda ette.<br />
21
Päevad möödusid, seemned idanesid ja istikud muutusid tugevamaks.<br />
„Aias ei toimu praegu suurt midagi,“ ütles liblikas ühel päeval. Milly arvates<br />
oli ta kannatamatu. „Ma tulen tagasi, kui lilled on sirgunud pikaks ja ilusaks.“<br />
Milly ja Norman tegid kahekesi tööd edasi. Lillepeenardega oli veel palju tegemist.<br />
Vibalikud ja õrnad lilled tuli pajukeppide külge siduda, et need ära ei murduks.<br />
Kuivadel nädalatel tuli neid ka tihti kasta.<br />
22
Pöialpoiss tundus muutuste üle rõõmustavat. „Aed tuleb imeline. Parem kui<br />
varem!“<br />
Milly ähkis, kui ta tassis vett õide puhkevatele lilledele, ja pühkis otsaeest higi.<br />
„Loomulikult tuleb,“ pomises ta.<br />
Kui ta parasjagu lillepeenarde eest ei hoolitsenud, kontrollis<br />
Milly salaja puu- ja juurvilju, mis ta istutanud oli. Tuttavad<br />
marjad, seened ja teised kasulikud taimed kerkisid<br />
mullast.<br />
23
24
Liblikas tuli tagasi juulikuu kuumadel päevadel. Nüüdseks oli Normani <strong>aed</strong><br />
täis lilli. Kressi õied olid leekivpunased, lillherned oli roninud üles mööda<br />
tugikeppe ja sõrmkübaralill vajus õitekoorma all. Õhk lõhnas magusalt.<br />
Norman näitas uhkusega liblikale <strong>aed</strong>a.<br />
„Seda peab tähistama!“ hüüdis liblikas. „Ma tulen tagasi täna õhtul ja toon veidi<br />
nektarit kaasa. Me võime sinu majakeses pidu pidada.“<br />
„Tule sina ka, Milly!“ ütles pöialpoiss.<br />
Too raputas pead. „Ma arvan, et ma jään parem alla <strong>aed</strong>a valvesse. Paistab, et tuleb<br />
äikesetorm.“<br />
25
Millyl oli õigus. Pimeduse saabudes tõusis tugev suvetorm.<br />
Tuul keerutas ja vihma kallas. Mutt jookis mööda <strong>aed</strong>a, püüdes meeleheitlikult<br />
kaitsta õrnu lilli neid peksva tuule eest.<br />
Torm räsis ka metsa, murdes oksi ja puid pooleks. <strong>Pöialpoisi</strong> majapuu ägises, kui<br />
see kõikus ja paindus. Sees üritas pöialpoiss oma murelikku külalist rahustada.<br />
„Torm tuli just siis, kui me tahtsime oma ilusat <strong>aed</strong>a tähistada,“ kurtis liblikas.<br />
„Nüüd tahan ma siit lihtsalt minema pääseda. Minu ilusa niiduga võrreldes on see<br />
mets pime ja hirmutav. See võib sobida sulle ja sinu mutist sõbrale, aga mina olen<br />
teisest maailmast.“<br />
26
27
Norman punastas piinlikkusest. Ta oli ilusale olendile pettumuse valmistanud.<br />
Aga kui liblikas kurtmist jätkas, mõistis Norman midagi.<br />
See pole minu süü. Mina ei põhjustanud äikesetormi. Ja ka see pole minu<br />
süü, et liblikale mets ei meeldi.<br />
28
Norman vaatas aknast välja, kui maja tuule käes rappus. Kas see oli Milly –<br />
ikka veel aias valves? Vihm peksis vastu aknaid, nii et oli raske näha.<br />
Norman tundis jälle häbi. Aga seekord vaese Milly ees. Ta oleks pidanud koos<br />
temaga all aias olema, ja mitte üleval puu otsas rumalat liblikat lohutama.<br />
29
Torm sai viimaks läbi ja mets auras<br />
hommikupäikse käes. Pöialpoiss<br />
jättis liblika magama ja läks siis <strong>aed</strong>a<br />
vaatama.<br />
Raske vihm oli maha peksnud nii<br />
kressid kui lillherned. Lehtertapp<br />
oli mööda maad laiali. Tuul oli<br />
keerutanud lillevarred ja väädid<br />
sasipuntraks ümber Milly – kõik<br />
oli kaetud, välja arvatud tema<br />
saba.<br />
30
Milly, väsinud ja mudane, seisis püsti. Ta klammerdus ikka veel lillede<br />
külge, mida ta oli üritanud kaitsta.<br />
„Mul on kahju, Milly,“ pomises Norman. „Ma olen olnud väga rumal.“<br />
31
Milly oli liiga väsinud, et kohe vastata. Hiljem, kui<br />
liblikas oli minema lennanud, ja ta oli mässitud<br />
Normani kuiva teki sisse ja villasokkidesse, hakkas ta<br />
rääkima.<br />
„Kõige tähtsam on see, et torm<br />
on möödas. Lilled ei jäänud<br />
ellu, aga kõike muud saab<br />
parandada,“ ütles Milly.<br />
32
„Ma annan sulle andeks, Norman, aga järgmisel suvel ärme istuta õrnasid lillesid.<br />
Me vajame tugevaid taimi ja toitu söömiseks.“<br />
„See sobib mulle,“ nõustus pöialpoiss. „Peaasi, et ka sina siin oled.“<br />
Milly naeratas talle. „Ma ei lähe kuhugi.“<br />
Norman hakkas surnud lilli välja kiskuma. Kui ta töötas, märkas ta Milly saladust –<br />
<strong>aed</strong> oli täis kasulikke puu- ja juurviljataimi!<br />
Norman asetas käe oma südame kohale. „Sa oled kõige targem ja kõige töökam mutt,<br />
keda ma tean!“<br />
33
Sügaval metsas rajab Norman <strong>aed</strong>a. Tema ja ta sõber mutt Milly plaanivad<br />
kasvatada ka sel aastal puu- ja köögivilju kõigile oma metsasõpradele. Ühel<br />
päeval ilmub liblikas, kelle ilu pimestab pöialpoissi. Varsti täidab pöialpoiss<br />
oma aia õrnade lilledega, et liblikale rõõmu valmistada.<br />
Kui suvetorm metsa räsib, kas Normani uus õrn <strong>aed</strong> jääb terveks? Ja mis saab<br />
tema sõprusest ustava Millyga?<br />
wickwick.fi
Change language