Katrin Heinloo - Tallinna Ülikool

Kunstiteraapia meetodite kasutamine psühhiaatrias 12
1.3. Kunsti kasutamise väärtus haiglakeskkonnas
Kunsti väärtus on tema võimes transformeerida psühhopatoloogia ja emotsionaalne
konflikt isiklikult tähenduslikuks tegevuseks. Psühholoogias nimetatakse seda protsessi
sublimatsiooniks. Vaimse tervise alal on kunsti ajalooliseks probleemiks olnud teemaga
mitte kursis olevate meedikute tendents vaadelda kunsti ja psühhopatoloogia suhet väga
ühekülgselt. Nad on kaldunud arvama, et emotsionaalselt häiritud inimeste loodud
kunstitöid tuleks vaadata kui psühhopatoloogia väljendust, mitte kui viidet isiklike
tugevuste kujutamisele kunstis. Selle tagajärjeks on kujunenud asjaolu, et klientide/
patsientide loodud kunstitöödele kaldutakse lähenema eeldusega, et kunstitöös ilmneb, mis
iganes on inimesega valesti (McNiff, 1981, lk.30-31). Samale järeldusele on jõudnud ka
näit. Heywood (2003), kes leiab, et on oluline arvesse võtta, et kuigi kunstiteraapia tegeleb
põhiliselt probleemide käsitlemisega, toetab see ka lootust, tugevusi ja enesemääratlemist.
Ta kinnitab, et kunstiteraapia suudab patsientidele pakkuda:
• tuge emotsionaalse distressi perioodil
• olukorraga leppimist, mis on sageli hirmutav ja segadusseajav katsumus
• turvalist keskkonda oma erinevate tunnete väljendamiseks
• vahendeid paremaks kommunikeerumiseks lähedaste ja personaliga
• tugevdatud enesekindlust eksistentsiaalsetel ja vaimsetel teemadel
• võimalust olla aktiivne osaline oma elusituatsioonide kontrollimisel
Staricoff (2004, tsit. Argyle, Bolton, 2005) on piiritlenud kunsti väärtuse haigla-
keskkonnas. See:
• kutsub esile positiivsed psühholoogilised muutused kliinilistes tulemustes
• vähendab ravimite tarbimist
• lühendab haiglasviibimise aega
• tõstab tööga rahulolu
• soodustab parema arsti-patsiendi suhte tekkimist
• arendab tervishoiutöötajate empaatiat soolise ning kultuurilise mitmekesisuse
suhtes