Katrin Heinloo - Tallinna Ülikool

Kunstiteraapia meetodite kasutamine psühhiaatrias 22
meetodite kogumit, mida võivad olla õppinud ning oma töös kasutada psühhoterapeudid,
psühholoogid ja teised spetsialistid (Kopõtin, 2008). Kalmanowitz ja Potash (2010)
arutlevad küsimuse üle, kas kunstiterapeut üldse vajab eriväljaõpet, kuna kunst ei kuulu
eksklusiivselt vaid kunstiterapeutidele. Mitte ainult kunstiterapeudid, vaid ka nõustajad,
psühholoogid, psühhiaatrid, sotsiaaltöötajad ja isegi arstid kasutavad kunstilist
eneseväljendust teraapias. Seoses lühiteraapiate tekkega ja suurenenud survega lõpetada
ravi väiksema arvu seanssidega, on terapeudid leidnud, et kunstitegevused aitavad
inimestel oma probleemidega kiiremini kontakti saada ning nendega tegeleda (Malchiodi,
2003). Ka sotsiaal- ning paikkonnatöö kontekstis töötavad kunstnikud kasutavad kunsti
terapeutilise sekkumisena (Kalmanowitz & Potash, 2010).
Kalmanowitz´i ja Potash`i (2010) arvates tuleneb peamine probleem tänapäeva trendist
lisada sõna teraapia igale tegevusele, mis võib avaldada teraapilist mõju. Selle tulemuseks
võib olla praktiseerijate ja klientide arusaamatus väljaõppe vajadusest ning osakaalust
psühhoterapeutilise tegevuse ja loovprotsessile kaasaaitamise vahel. Inimesed, kes on
huvitatud kunstiteraapia väljaõppest, võivad tegelikult soovida teadmisi sellest, kuidas
kasutada kunsti teraapilise kunsti kontekstis, mitte aga professionaalse kunstiteraapia
distsipliinina.
Kunstilise eneseväljenduse sügavuse tõttu nõuab kunstiterapeudi elukutse põhjalikke
teadmisi inimese seisundi kohta ning võimet suhtuda teise inimesse tundlikkuse ja hoolega.
Seetõttu on hädavajalik, et kunstiterapeudi väljaõpe sisaldab kõiki põhidistsipliine, mida
iga psühhoterapeut on kohustatud omandama: inimese areng, psühholoogia teooriad,
psühhopatoloogia, psühhoteraapia meetodid, grupi- ja peredünaamikad jne. (Wadeson,
2010, lk.30). Nagu teistelgi tervisevaldkonna spetsialistidel, on ka kunstiterapeudil vajalik
läbida ulatuslik superviseeritud praktika. Põhjalik väljaõpe tagab kunstiterapeudi
elementaarse terapeutilise pädevuse (ibid.). Nagu Wadeson (2010, lk.30) väljendub:
„kunstiterapeut peab olema psühhoterapeut pluss“. Kunstiteraapia väljaõpet alustades
peaks olema põhjalik ettevalmistus kunsti valdkonnas, erinevate meediate kasutamise
kogemus, omakogemus kunsti eneseväljenduslikul eesmärgil kasutamisel ja piisavad
tehnilised oskused klientide juhendamiseks (ibid.).
Ameerika Kunstiteraapiate Assotsiatsiooni (AATA, 2012) alusel on kunstiterapeut
professionaal, kellel on magistrikraad kunstiteraapias või sarnases valdkonnas.