Katrin Heinloo - Tallinna Ülikool

Kunstiteraapia meetodite kasutamine psühhiaatrias 14
Terapeutilisest perspektiivist vaadatuna ei olnud kunsti ravivat mõju tõestatud enne kui
kogenud kunstnikud alustasid kliinikutes tööd (McNiff, 1981, lk.153). Kunstnike huvi
vaimuhaigete tööde vastu äratas arst ja kunstiajaloolane Hans Prinzhorn, kes
kombineerides oma huvialad kirjutas 1922 aastal raamatu „Bildner eidergeistes kranken”
(„Artistry of the mentally ill”) (McNiff, 2004, ka järgnev informatsioon Printzhorni kohta
pärineb samast allikast). Prinzhorn`i raamat sisaldas märkimisväärset Euroopa
vaimuhaigete loodud joonistuste ja maalide kollektsiooni. Raamat ei olnud terapeutiline
uurimus, kuid see propageeris kunsti ravivat jõudu, kirjeldades kuidas patsiendid
järjekindlalt loovad erinevast ettejuhtuvast materjalist spontaanseid töid. Tema töö
stimuleeris rahvusvahelist huvi kujutiste psühhopatoloogia vastu. Prinzhorn leidis, et
imepärane, vahel ka veider visuaalne side, on olemas iga inimese psüühikas, mitte ainult
vaimselt haigetel. Olles lummatud loova eneseväljenduse tsenseerimata ja ehedatest
kujutistest, nägi ta vaimselt haigete inimeste joonistusi ja maale kui „universaalse inimliku
loovustungi purset” ning leidis, et eneseväljendus on üks inimese psüühika põhivajadusi.
Kuigi Prinzhorn`i uurimus avaldas suurt mõju Euroopa kunstiliikumistele-
ekspressionismile ja teistele kunsti arengusuundadele, mis olid huvitatud naiivse ja
primitiivse meetodi taastamisest visuaalses eneseväljenduses, oli psühhoanalüüsi
praktiseerimine ja tõusev huvi unenägude kujutluspiltide vastu see, mis tingis
kunstiteraapia eriala kujunemise. Seotuse tõttu psühhoanalüüsiga, on visuaalkunstiteraapiat
seostatud traditsioonilise psühhoteraapiapraktikaga enam kui ühtki teist kunstiteraapiat
(McNiff, 1981, lk. 153-154).
Kunstiteraapia valdkonnas on kaks peamist lähenemist: üks kasvab välja Margaret
Naumburgi varastest töödest, teise lähenemise on piiritlenud Edith Kramer. Esimene
kasutab kunsti psühhoteraapiavahendina: lähenemine, kus protsess, produkt ja
assotsiatiivne vestlus on kõik kasutusel kliendi eneseteadlikkuse arendamise ja
probleemidega toimetuleku heaks. Teise puhul on tegemist kunsti kui teraapiaga, kus rõhk
on ravivat potentsiaali omaval loovprotsessil. Mõlemad lähenemised ja kõikvõimalikud
muud variandid ja mutatsioonid, kasutavad kunsti kui vahendit eneseväljenduseks,
kommunikatsiooniks ja arenguks (Rubin,1980). Naumburg oli üks esimesi praktikuid, kes
kirjeldas kunstiteraapiat kui erilist psühhoteraapia vormi, leides, et kliendi tehtud kujutised
on sümboolse kõne vorm (Malchiodi, 2005).