Katrin Heinloo - Tallinna Ülikool

Kunstiteraapia meetodite kasutamine psühhiaatrias 1 

Tallinna Ülikool 

Kunstide Instituut 

Rakendusloome osakond 

Katrin Heinloo 

KUNSTITERAAPIA MEETODITE KASUTAMINE TÄISKASVANUTE 

PSÜHHIAATRILISE RAVI TOETAMISEL 

Magistritöö 

Tallinn 2012 

Juhendaja: PhD Eha Rüütel 

Kaitsmisele lubatud: 

Kuupäev:


RESÜMEE 

KUNSTITERAAPIA MEETODITE KASUTAMINE TÄISKASVANUTE 

PSÜHHIAATRILISE RAVI TOETAMISEL 


Käesoleva magistritöö eesmärgiks on kirjeldada Eesti psühhiaatriakliinikute ja - 

osakondade personali arvamusi ja praktilisi kogemusi kunstiteraapia meetodite 

kasutamisest psüühiliste häiretega patsientide ravi toetamisel. Töö teoreetilises osas 

antakse ülevaade kunstiteraapia kujunemisest tegevusteraapiast psühhoteraapiaks ning 

kunstiteraapia rakendamise võimalustest, tulemustest ning väärtusest töös vaimselt haigete 

patsientidega. Tuuakse välja kunstiteraapia läbiviimist takistavad asjaolud ning 

kunstiterapeudi pädevusvaldkonnad. Magistritöö raames intervjueeriti 21 töötajat 

(psühhiaatrid, psühholoogid, õed) seitsmest psühhiaatriakliinikust ja -osakonnast. 

Intervjuudega uuriti, kuivõrd levinud on kunstiteraapia meetodite kasutamine Eesti 

psühhiaatriakliinikutes ning millist mõju on personal märganud kunstiteraapiast patsiendi 

tervisele ja üldisele heaolule. Samuti koguti andmeid personali arvamuste kohta 

kunstiterapeudi rollist ravimeeskonnas, tema tööks vajalike pädevuste ning 

töölerakendamise võimaluste kohta Eesti psühhiaatriakliinikutes. 

Uurimistöö tulemusena selgus personali veendumus kunstiteraapia kui tegevust sisaldava 

teraapia rakendamise hädavajalikkuses psühhiaatrias ning kunstiterapeudi olulisuses 

ravimeeskonnas. Kunstiteraapiast tuleneva kasuna mainiti seisukohti, mis ühtivad 

välisriikide vastavasisuliste uuringutega, nt emotsioonide väljendamine, suhtlemisoskuste 

parandamine ja enesekindluse suurendamine. Kunstiterapeudi ametikoha loomist ning 

kunstiteraapia raviprotsessi integreerimist takistavate asjaoludena toodi välja 

majanduslikud probleemid ning tõenduspõhiste uurimuste vähesus. 

Käesolev magistritöö on praktiliseks tõestuseks Eesti psühhiaatriakliinikute personali 

huvist kunstiteraapia meetodite rakendamise vastu vaimselt haigete patsientide ravi 

toetamisel ning nende positiivsetest kogemustest antud vallas. Intervjuudega kogutud 

andmeid ja soovitusi saab kasutada kunstiterapeudi kutsestandardi koostamisel, tudengite 

praktikabaaside valimisel ning kunstiteraapia eriala populariseerimisel. 

Võtmesõnad: kunstiteraapia, teraapiline kunst, kunsti psühhoteraapia, psühhiaatria, 

kunstiterapeudi pädevus.


ABSTRACT 

USING ART THERAPY METHODS TO SUPPORT ADULT PSYCHIATRIC 

TREATMENT 


The aim of this Master’s thesis is to describe the opinions and practical experience of the 

staff members of Estonian psychiatry clinics and departments concerning the use of art 

therapy methods to support the treatment of patients with psychiatric problems. The 

theoretical part of the thesis summarizes the development of art therapy from occupational 

therapy to psychotherapy, and provides an overview of the possibilities, outcomes and 

value of art therapy in working with mentally ill patients. 21 staff members (psychiatrists, 

psychologists, nurses) from seven different psychiatry clinics and departments were 

interviewed for this Master’s thesis. The interviews were designed to find out how 

common the use of art therapy methods in Estonian psychiatry clinics is and what effects 

of art therapy on the patients’ health and well-being have the staff members noticed. Data 

was also collected on the staff members’ opinions about the role of an art therapist in a 

medical team, their necessary competencies and employment opportunities. The results 

revealed that staff members were all convinced of the necessity to employ art therapy as an 

activity-based therapy in psychiatry and of the importance of an art therapist in a medical 

team. Their opinions about the benefits of art therapy coincided with the corresponding 

foreign studies and included such advantages as expressing one’s emotions, improving 

communication skills and building self-confidence. Financial difficulties and the lack of 

evidence-based studies were pointed out as main impediments to the creation of art 

therapist jobs and to the integration of art therapy into the care process. 

This Master’s thesis offers clear evidence that the staff members of Estonian psychiatry 

clinics demonstrate genuine interest in using art therapy methods in the treatment of 

mentally ill patients and have had previous positive experiences in this field. The data and 

recommendations obtained through the interviews can be used to develop a professional 

standard for art therapists, select suitable practical training positions for students and 

popularize art therapy as a specialty. 

Keywords: art therapy, therapeutic art, art psychotherapy, psychiatry, competencies of art 

therapist


SISUKORD 

Resümee 2 

Abstract 3 

Sisukord 4 

Sissejuhatus 5 

1. Teoreetiline taust 8 

1.1. Kunst, kunstiteraapia ja terapeutiline kunst 8 

1.2. Kunsti psühhoteraapia 10 

1.3. Kunsti kasutamise väärtus haiglakeskkonnas 12 

1.4. Kunstiteraapia psühhiaatrias 13 

1.4.1. Ajalugu 13 

1.4.2. Kunstiteraapia rakendamine (diagnostika, teraapia, tegevus) 15 

1.4.3. Erinevad kunstiteraapia vormid 17 

1.4.4. Kunstiteraapia eesmärgid psühhiaatrias 18 

1.4.5. Kunstiteraapia tulemused 19 

1.5. Takistused kunstiteraapia raviprotsessi integreerimisel 21 

1.6. Kunstiterapeudi pädevused 21 

2. Uurimus 24 

2.1. Uurimistöö eesmärk ja uurimisküsimused 24 

2.2. Meetod 24 

2.2.1. Uurimuses osalejad 25 

2.2.2. Andmetöötlus 25 

2.2.3. Uurimuse eetiline külg 26 

2.3. Tulemused 26 

2.3.1. Taustaandmed 26 

2.3.2. Intervjuude analüüs 27 

3. Arutelu 37 

Viited 41 

Lisad 45


SISSEJUHATUS 

Läbi psühhiaatria ja psühholoogia ajaloo on praktikud töös oma klientidega tundnud 

tõmmet kunstilise väljendamise vastu (Malchiodi, 2005). Kunsti on psüühikahäiretega 

inimeste puhul kasutatud nii hindamisvahendina kui teraapiavormina. Viimasel ajal on 

hakatud uurima ka kunstiga tegelemise otsest mõju individuaalsele paranemisele ja 

ühiskonna heaolule (Howells, 2009). 

Eesti psühhiaatriahaiglates on kunstimeetodid patsientide ravi ja rehabilitatsiooni toetajana 

kasutusel olnud juba aastaid. Vastavalt võimalustele on osakondade või päevakeskuste 

juurde loodud kunstikeskusi ja nagu antud magistritöö uurimust läbi viies selgus, nimetab 

personal seal toimuvat tihtipeale kunstiteraapiaks. Tegemist on siiski pigem 

kunstitegevusega, mille võimalikku terapeutilist mõju ei saa alahinnata. Professionaalsest 

kunstiteraapiast aga siinkohal rääkida ei saa. Erinevad kunstiteraapia käsitlused tekitavad 

segadust nii valdkonna spetsialistide kui patsientide hulgas. 

Eesti kontekstis on oluline loovteraapia ja loovterapeudi mõiste, sest loovteraapia teenust 

osutatakse mitmetes ravi- ja rehabilitatsiooniasutustes. Loovteraapia (creative arts therapy) 

on tervishoiu valdkonda kuuluv psühhoteraapiline tegevus, kus selgelt määratletud kliendi 

- terapeudi suhtes rakendatakse loomingulisi vahendeid ja kunstimeediaid kliendi 

tervislikust seisundist lähtuvate eesmärkide saavutamiseks (TLÜ Kunstiteraapiate 

õppekava, 2012). 

Kunstiteraapiad on kitsam mõiste ja hõlmab nelja eraldi määratletud kunste esmase 

suhtlemisvahendina rakendavat psühhoteraapia valdkonda: visuaalkunstiteraapia, 

muusikateraapia, draamateraapia ning tantsu- ja liikumisteraapia (TLÜ Kunstiteraapiate 

õppekava, 2012). Antud magistritöös on kasutatud mõistet kunstiteraapia 

visuaalkunstiteraapia sünonüümina. 

Ameerika Kunstiteraapiate Liit defineerib kunstiteraapiat (art therapy) kui vaimse tervise 

valdkonda, mis kasutab kunsti tegemise loovprotsessi erinevas vanuses inimeste füüsilise, 

vaimse ja emotsionaalse heaolu parandamiseks ja suurendamiseks (AATA, 2012). 

Kunstiteraapia ühendab inimese arengu, kunsti (joonistamine, maalimine, skulptuur ja 

teised visuaalkunsti vormid) ja loovprotsessi nõustamise ja psühhoteraapia vormidega 

(AATA, 2012).


Kuigi kunstiteraapia meetodeid on meditsiinis ja eriti psühhiaatrias pikaaegselt kasutatud, 

on selle võimalik ravipotentsiaal siiski olnud alahinnatud. Ulman (2001) väidab, et 

kunstiteraapia on ainus paljudest tegevusele orienteeritud teraapiatest, mis on psühhiaatrite 

hulgas suuremat tähelepanu pälvinud. Ta leiab, et see on selle meediumi eripära ja 

potentsiaali näitaja. 

Kunstiteraapiate aktsepteerimist tervishoiuametkondade poolt näitab näiteks selle 

soovitamine vaimselt haigete inimeste ravi osana ka Eestis rakendatava rahvusvahelise 

ravijuhise NICE (National Institute for Health and Clinical Excellence) poolt ja WPA 

(World Psychiatric Association) juurde loodud „Kunst ja psühhiaatria“ (Art and 

Psychiatry) sektsioon. Eestis on loovteraapiad lisatud puudega inimeste 

rehabilitatsiooniteenuste nimekirja (Sotsiaalministeerium, 2012). Põhja-Eesti 

Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliinikus loodi 2010. aastal loovterapeudi ametikoht 

ning 2012. aasta märtsiks on nimetatud kliinikus ametis kolm visuaalkunsti 

spetsialiseerumisega loovterapeuti. Sellega seoses on tekkinud vajadus loovterapeudi 

ametijuhendi ja kutsestandardi järele. Seetõttu on käesoleva magistritöö autori arvates 

oluline saada võimalikelt loovterapeutide tööandjatelt teavet asutuste vajaduste, ootuste ja 

võimaluste suhtes, mis on seotud loovterapeudi tööga meditsiiniasutuses. Käesolev 

uurimustöö annab nimetatud juhendite koostamiseks vajalikku lisateavet kunstiteraapia 

hetkeolukorrast Eesti psühhiaatrias ning kliinikute personali ootustest kunstiterapeudile. 

Käesolev teema on töö autorile oluline, kuna töötades PERH Psühhiaatriakliinikus 

loovterapeudina on vaja kirjeldada kunstiteraapia olemust ning seansil toimuvat. Sageli on 

vaja selgitada, et kunstiteraapia ei ole vaid joonistamisvõimaluse andmine, vaid 

spetsiifiline psühhoteraapia vorm. 

Magistritöö raames läbi viidud uurimuse eesmärgiks oli välja selgitada ja kirjeldada Eesti 

psühhiaatriakliinikute ja -osakondade personali arvamusi kunstiteraapia meetodite 

kasutamisest psüühiliste häiretega patsientide ravi toetamisel, et saada ülevaade sellealasest 

praktikast Eestis. 

Uurimus viidi läbi seitsmes Eesti suuremas psühhiaatriakliinikus ja –osakonnas. Uurimuses 

osales 21 psühhiaatriahaigla töötajat: psühhiaatrid, psühholoogid ja psühhiaatriaõed. 

Kõigiga viidi läbi individuaalsed konkreetsetest uurimisteemadest lähtuvad intervjuud.


Magistritöö koosneb kolmest osast- töö teoreetiline taust, uurimus ja arutelu. Teoreetilises 

osas antakse ülevaade olulisematest seisukohtadest kunsti ja kunstiteraapia kasutamisel 

psühhiaatriliste haigete ravis ja rehabilitatsioonis. Antakse ülevaade kunstiteraapia 

kujunemise ajaloost psühhiaatria kontekstis, selle kasutamisvõimalustest ning -vormidest. 

Tuuakse välja põhilised kunstiteraapia raviprotsessi integreerimist takistavad tegurid ning 

kunstiterapeudi tööks vajalikud pädevused. 

Töö empiirilises osas esitatakse uurimisküsimused ja kirjeldatakse töö läbiviimise 

protseduuri. Tuuakse välja intervjuudes osalejate valiku põhimõtted, kirjeldatakse 

intervjuude läbiviimisprotseduuri ning andmekogumise ja andmetöötluse meetodit ning 

kajastatakse eetikanõuete arvestamist uurimuse läbiviimisel. Uurimuse tulemuste osas 

esitatakse teemapõhise kvalitatiivse andmeanalüüsi tulemused lähtuvalt 

uurimisküsimustest. Töö kolmas osa sisaldab arutelu uurimistulemuste üle ning võrdleb 

saadud tulemusi teoreetilises osas antud seisukohtadega.


1. TEOREETILINE TAUST 

1.1. Kunst, kunstiteraapia ja teraapiline kunst 

Kunstileksikoni (2001, lk.232) definitsioonis on kunst „igasugune loominguline tegevus 

(kirjandus, teatrikunst, muusika, visuaalne kunst jne.) ja selle tulemusel sündinud teos. 

Kunstis peegeldub tunnetuse, fantaasia, intellektuaalse analüüsi jms. kaudu loodud ning 

kindlate vahendite (sõna, visuaalne kujund, heli, liikumine jms.) abil väljendatud 

maailmakogemus. Kitsamalt nimetatakse kunstiks kujutavat kunsti (maali, skulptuuri, 

graafikat), arhitektuuri ja tarbekunsti ning uuemaid visuaalse kunsti alaliike nagu 

fotokunsti, meediakunsti jne. Argikeeles tähendab kunst meisterlikkust igasugusel alal (nt 

kokakunst). 

McNiff (1981) kirjutab, et läbi ajaloo on kunst näidanud, et ta suudab muuta, uuendada ja 

ümber hinnata eksisteerivaid reegleid, ning väidab, et kui kunst ei suuda füüsiliselt 

elimineerida meie elus olevaid raskusi, siis võib ta siiski anda eluprotsessile olulisuse, uue 

mõtte ja aktiivse osaluse tunde. 

McNiff (1981) käsitleb kunsti ja teraapia integreerimist kui psühhoterapeutide 

tagasipöördumist kõige iidsema ja ajale vastupidavama ravimisviisi juurde. Ta selgitab, et 

kunst võimaldab väljendada sisemist kaost ja valu, läbi hirmu kaotamise väliste reeglite 

ees. Kunsti emotsionaalne kaasahaaravus on ainulaadne võrreldes teiste 

väljendusvahenditega. Kunstid toovad loovat tegutsemist psühhoteraapiasse ja murravad 

väljendusrikkuse piire. Täielik kehaline katarsis ja kunstitööde mitmekülgne ja 

kaugeleulatuv kommunikeerumisvõime tungivad inimese senitundmatutesse paikadesse 

ning mõjutavad tema edaspidist väljendus- ja tajumisvõimet (McNiff, 1981, lk.vii). 

Kunstiteraapia toetab uskumust, et kõik inimesed on võimelised end loovalt väljendama 

ning produkt on vähem oluline kui kaasatus terapeutilisse protsessi. Terapeudi fookus ei 

ole mitte kunstitöö valmimise esteetilisel küljel, vaid inimese terapeutiliste vajaduste 

väljendamisel. Oluline on isiku osalus töös- kunstiline tegevus aitab leida oma tööle 

mõtestatuse ja hõlbustab oma kogemuste jagamist terapeudiga (Malchiodi, 2003, lk.1). 

Kunstiteraapias võivad kunsti ja teraapia proportsioonid üsna laialt varieeruda. Vahel tuleb 

kunstitöö viimistlemise lõpuleviimine ohverdada teraapia seisukohalt olulisema ja


kiireloomulisema eesmärgi tõttu. Teraapias on lubatud ka ebameeldivaid emotsioone 

väljendavad stereotüüpsed ja kompulsiivsed tööd. Kommunikatsioon ja pilguheit 

iseendasse võivad olla olulisemad kunstilise eneseväljenduse arendamisest. Teisest küljest 

võib konfliktide ilmsikstulekut teadlikult vältida ning keskenduda töö kunstilisele 

teostusele. Kuid mida iganes ka kunstiteraapiaks ei nimetata, peab see sisaldama nii kunsti 

kui teraapiat (Ulman, 2001). Suur väärtus, mis visuaalkunsti kasutamisele teraapias on 

omistatud, on kunstiobjekti füüsiline püsivus või jäävus- seda on võimalik käega katsuda 

ning uuesti vaadata. Etenduskunstide (performing arts), nagu näiteks tants või draama, 

puhul on kunsti loomise protsess põgus ilming nii ajas kui ruumis. Visuaalse kunsti 

loomisel tekkival praktilisel, kaasavõetaval ning materiaalsel kvaliteedil on manipuleeritav 

ja tehniline väärtus, mis tõstab ta teiste kunstide hulgast esile (McNiff, 1981, lk. 154). 

Esmapilgul on kunstiteraapiad ja terapeutilised kunstid sarnased. Nende kahe valdkonna 

lähemal vaatlusel ilmnevad erinevused oskuste, professionaalsuse ning üldise filosoofilise 

lähenemise ja orientatsiooni vahel (Karkou, Sanderson, 2006). 

Toetudes Karkou´le ja Sandersoníle (2006, lk.32) võib välja tuua teraapilise kunsti ja 

kunstiteraapiate järgnevad erinevused: 

• Kui kunstiteraapiad on teraapiad, siis terapeutilisi kunste ei klassifitseerita kui 

teraapiavormi, need on pigem teraapilise potentsiaaliga kunstilised tegevused. 

• Kunstiteraapias kasutatakse kunste sihipäraselt terapeutilise muutuse 

saavutamiseks. Teraapilised kunstid aga kasutavad kunste eelkõige kunstilise 

kogemuse/elamuse pakkumiseks. 

• Kunstiline produkt võib ja võib ka mitte olla osa kunstiteraapiast, kuid teraapilises 

kunstis on põhitähelepanu kunstilisel produktil. 

• Teraapilise kunsti rõhuasetus on kunstilisel väärtusel, olles mõjutatud 

terapeudi/õpetaja kunstilistest kaalutlustest. Kunstiteraapia võib aga rõhu asetada 

nii töö terapeutilistele kui kunstilistele elementidele. Terapeudi kunstilised 

eelistused ei oma aga seejuures tähtsust. 

• Teraapilise kunsti kasutamisel peab praktiseerijal olema vilumus oma kunstimeedia 

kasutamiseks. Kunstiteraapias on vajalik nii kunsti- kui teraapiaalane väljaõpe. 

• Kunstiterapeudid on registreeritud kunstiteraapia erialaühingus, olles kohustatud 

praktiseerimisel arvestama eriala eetikanõuetega.


Woodì koostatud entsüklopeedilises väljaandes on Marian Liebmanní (2011) määratluses 

nii kunstiteraapia (art therapy) kui kunstitegevused (art activities) mõlemad olulised 

protsessid omaette, kuid nende rõhuasetus on erinev. Kunstitegevuse eesmärk on tavaliselt 

pildi, kollaaži või skulptuuri loomine. Eesmärk on töö lõpetamine ja sageli ka näitusele 

panek. Kunstiteraapia eesmärk on isiklike probleemide või olukordade uurimine 

kunstivahendeid kasutades, mille käigus võib valmida väärtuslik kunstitöö. 

1.2. Kunsti psühhoteraapia 

Viimasel ajal on kunstiteraapiat (art therapy) hakatud nimetama ka kunsti 

psühhoteraapiaks (art psychotherapy). Seetõttu toob magistritöö autor siinkohal välja ka 

psühhoteraapia mõiste ja olemuse, et näidata selle tegevuse kokkukuuluvust kunstiteraapia 

kontekstiga. 

Tähkä (1999, lk. 92) määratluses on psühhoteraapia häirunud isiku professionaalne ja 

teadlik mõjutamine psühholoogiliste vahendite abil, mille eesmärgiks on kõrvaldada tema 

häired või leevendada neist põhjustatud kannatusi. 

Tähkä (1999, lk. 92-93) seletab antud määratluse lahti järgnevalt: 

• Psühhoteraapia on professionaalne tegevus ning eeldab seetõttu ka kutseõpet ja 

erialast kompetentsust. 

• Psühhoteraapia puhul on tegemist teadliku, põhjendatult alustatud ja läbiviidud 

tegevusega. 

• Psühhoteraapia mõjutusvahendid on oma loomult psühholoogilised. 

• Psühhoteraapia on suunatud just psüühilistele häiretele, sõltumata sellest, kas 

ravitaval on samal ajal ka mõni kehaline haigus või esineb psüühiline häire 

kehalise häire kujul. 

• Psühhoteraapia abil püütakse tüli ja vaeva põhjustav psüühiline häire kõrvaldada 

või siis seda ja selle tagajärgi kergendada. 

Aalberg (2007) rõhutab vastastikuse mõjutamise olulisust. Tema mõistab psühhoteraapiat 

kui vahendit, mille abil saavutatakse teises inimeses või inimrühmas vastastikuse 

mõjutamise kaudu professionaalselt ja teadlikult muutus, eesmärgiga kõrvaldada või 

leevendada psüühilisi häireid ning nende poolt põhjustatud vaevusi.


Kunsti psühhoteraapia taustal võib olla erinevaid psühhoterapeutilisi lähenemisi sõltuvalt 

terapeudi väljaõppest (Rubin, 2001). Seoses 20. saj. psühhoanalüüsi ja psühhiaatriaga, on 

kunstiteraapia palju aastaid keskendunud tööle inimese alateadvusega ja ravile läbi 

eneseteadlikkuse. See lähenemine on endiselt kunstiteraapia keskpunktis. Tänapäeval aga 

ei ole rõhuasetus enam niivõrd püüdlusel sobituda meditsiinilise diagnoosimise ja ravi 

mudelisse, vaid pigem postmodernistlikul arusaamal, et klient on ise enda ekspert ja 

terapeut on nõuandja, kes koos kliendiga konstrueerib teed heaoluni (Burt, 2012, lk. 19). 

Briti Kunstiterapeutide Assotsiatsiooni (BAAT) määratluses on kunstiteraapia 

psühhoteraapia vorm, mis kasutab kunstimeediat kui esmast suhtlemisviisi. Terapeudi ja 

kliendi vaheline suhe on keskse tähtsusega, kuid kunstiteraapia erineb teistest 

psühholoogilistest teraapiatest kolmepoolse protsessi: klient, terapeut ja kunstitöö, poolest. 

Kunstiteraapiat on laialdaselt rakendatud erinevate vaimse tervise probleemidega 

patsientide ravis ning vaimse tervise teenuse kasutajatega kõigis spektri raskusastmetes. 

Seda võib kasutada kõigi vanusegruppidega erinevates formaatides: individuaal-, grupi-, 

paari- või peretöös, ning on rakendatud nii lühiajalise kui pikaajalise sekkumisena (Waller, 

Gilroy, 1992; Waller, 1993, tsit. Richardson, 2007). 

On leitud, et kunstiteraapia on kasulik meetod psühhoterapeutiliseks tööks. Mitte ainult 

seetõttu, et see hõlmab suurte raskustega oma tundeid ja mõtteid verbaliseerivate 

patsientide jaoks vähem hirmutavaid, mitteverbaalseid tehnikaid. Seda võib kasutada ka 

verbaalse kommunikatsiooni alustamiseks ning laiendamiseks. Kujundlik 

eneseväljendamine ise on juhtiv terapeutiline faktor paranemisprotsessis ja on esmaseks 

kommunikatsioonimeetodiks kunstiterapeudi ja patsiendi vahel (Crespo, 2003). Vick 

(1998) on kunstiteraapiat nimetanud ka hübriiddistsipliiniks, mis põhineb nii kunsti kui 

psühholoogia iseloomulikel joontel, moodustades uue unikaalse koosluse. 

Kuna tänapäeval on kunstiteraapial palju seoseid psühhoteraapiaga, seda nii arengulises 

plaanis kui ka rõhuasetuses terapeutilisele suhtele, siis võib leida ka kriitilist suhtumist 

kunstiteraapia arengule psühhoteraapia vormiks. Maclaganì (2005) arvates on see mingil 

määral ajendatud välistest faktoritest, näiteks vajadusest kehtestada end teiste „aitajate 

professioonide” hulgas ning samas ka kunstiteraapia sisemisest vajadusest näidata end 

tõsiseltvõetava alana. Seetõttu on kunstiteraapia Maclaganì (2005) arvates liiga 

teraapiakeskne ning ei väärtusta piisavalt kunstitöö esteetilist kvaliteeti.


1.3. Kunsti kasutamise väärtus haiglakeskkonnas 

Kunsti väärtus on tema võimes transformeerida psühhopatoloogia ja emotsionaalne 

konflikt isiklikult tähenduslikuks tegevuseks. Psühholoogias nimetatakse seda protsessi 

sublimatsiooniks. Vaimse tervise alal on kunsti ajalooliseks probleemiks olnud teemaga 

mitte kursis olevate meedikute tendents vaadelda kunsti ja psühhopatoloogia suhet väga 

ühekülgselt. Nad on kaldunud arvama, et emotsionaalselt häiritud inimeste loodud 

kunstitöid tuleks vaadata kui psühhopatoloogia väljendust, mitte kui viidet isiklike 

tugevuste kujutamisele kunstis. Selle tagajärjeks on kujunenud asjaolu, et klientide/ 

patsientide loodud kunstitöödele kaldutakse lähenema eeldusega, et kunstitöös ilmneb, mis 

iganes on inimesega valesti (McNiff, 1981, lk.30-31). Samale järeldusele on jõudnud ka 

näit. Heywood (2003), kes leiab, et on oluline arvesse võtta, et kuigi kunstiteraapia tegeleb 

põhiliselt probleemide käsitlemisega, toetab see ka lootust, tugevusi ja enesemääratlemist. 

Ta kinnitab, et kunstiteraapia suudab patsientidele pakkuda: 

• tuge emotsionaalse distressi perioodil 

• olukorraga leppimist, mis on sageli hirmutav ja segadusseajav katsumus 

• turvalist keskkonda oma erinevate tunnete väljendamiseks 

• vahendeid paremaks kommunikeerumiseks lähedaste ja personaliga 

• tugevdatud enesekindlust eksistentsiaalsetel ja vaimsetel teemadel 

• võimalust olla aktiivne osaline oma elusituatsioonide kontrollimisel 

Staricoff (2004, tsit. Argyle, Bolton, 2005) on piiritlenud kunsti väärtuse haigla- 

keskkonnas. See: 

• kutsub esile positiivsed psühholoogilised muutused kliinilistes tulemustes 

• vähendab ravimite tarbimist 

• lühendab haiglasviibimise aega 

• tõstab tööga rahulolu 

• soodustab parema arsti-patsiendi suhte tekkimist 

• arendab tervishoiutöötajate empaatiat soolise ning kultuurilise mitmekesisuse 

suhtes


Praktiline kaasatus kunstiprotsessi võib hingeliselt haavatud või haigetele inimestele 

pakkuda laia valikut kasutegureid. Väheste vahenditega on võimalik toetada nende 

paranemist ning suurendada heaolu (Argyle & Bolton, 2005). 

1.4. Kunstiteraapia psühhiaatrias 

1.4.1. Ajalugu 

Kunstide kasutamisel ja mitteverbaalsetel psühhoteraapiatel on psühhiaatrias pikk ajalugu 

alternatiivse ravivahendina, kui traditsiooniline verbaalne teraapia ja farmakoteraapia ei ole 

andnud tulemusi (Körling, 2000). 

Günterí (1990) on väitnud, et 19. sajandi psühhiaatria kasvav huvi patsientide joonistuste 

vastu oli seotud sajandivahetuse psühhiaatriateooria muutumisega- „moraalse ravi“ (moral 

treatment) teooria muutumine kirjeldavaks psühhiaatriaks. Enne Esimest Maailmasõda oli 

patsientidele näit. Saksamaal sisse seatud 11 kunsti töötuba. Saksa erakliinikutes oli see 

osaks tööteraapiast ja sotsiaalselt kõrgemal tasemel olevatele patsientidele regulaarset 

tegevust andvaks vahendiks; vastukaaluks põllu- ja aiatöödele, mis olid küll meditsiiniliselt 

tunnustatud, kuid sotsiaalselt mitteaktsepteeritud. Alates diagnostilise huvi kujunemisest 

1870.aastatel on joonistusi vaadeldud kui patsiendi sisemaailma vahetut väljendust. Selline 

lähenemine sai võimalikuks, kuna moodsas kunstis kunsti tähenduse kontseptsioon 

muutus. Samas kirjutab Günter (ibid.) ka, et esimesi terapeutilisi katseid alustasid erinevad 

psühhoanalüütikud ja seda eriti laste ravis. Sellised katsetused olid oluliseks baasiks 

hilisemale psühhiaatriahaiglate kunstiklasside loomisele. Maalimist vaadati nüüd kui 

vahendit peidetud alateadvusele lähenemiseks. 

Malchiodi (2005) kirjutab, et juba 1912.aastal leidsid Saksa psühhiaatrid Emil Kraepelin ja 

Karl Jaspers, et patsientide joonistuste kasutamine võib olla abivahendiks 

psühhopatoloogia mõistmisel. Malchiodi (ibid.) kirjeldab ka Freudi ja Jungi teooriaid, mis 

toetuvad ideele, et kunstiline väljendus ja kujutised omavad olulist kohta psühhiaatrilises 

hindamises ja ravis. Freud väitis alateadvuse ja tähenduslike fantaasiate ning unenägude 

sisemaailma esinemist, Jung uskus universaalseid arhetüüpe ja sümboleid ning uuris nii 

enda kui oma patsientide psüühikat kunstiliste eneseväljenduste kaudu (Malchiodi, 2005).


Terapeutilisest perspektiivist vaadatuna ei olnud kunsti ravivat mõju tõestatud enne kui 

kogenud kunstnikud alustasid kliinikutes tööd (McNiff, 1981, lk.153). Kunstnike huvi 

vaimuhaigete tööde vastu äratas arst ja kunstiajaloolane Hans Prinzhorn, kes 

kombineerides oma huvialad kirjutas 1922 aastal raamatu „Bildner eidergeistes kranken” 

(„Artistry of the mentally ill”) (McNiff, 2004, ka järgnev informatsioon Printzhorni kohta 

pärineb samast allikast). Prinzhornì raamat sisaldas märkimisväärset Euroopa 

vaimuhaigete loodud joonistuste ja maalide kollektsiooni. Raamat ei olnud terapeutiline 

uurimus, kuid see propageeris kunsti ravivat jõudu, kirjeldades kuidas patsiendid 

järjekindlalt loovad erinevast ettejuhtuvast materjalist spontaanseid töid. Tema töö 

stimuleeris rahvusvahelist huvi kujutiste psühhopatoloogia vastu. Prinzhorn leidis, et 

imepärane, vahel ka veider visuaalne side, on olemas iga inimese psüühikas, mitte ainult 

vaimselt haigetel. Olles lummatud loova eneseväljenduse tsenseerimata ja ehedatest 

kujutistest, nägi ta vaimselt haigete inimeste joonistusi ja maale kui „universaalse inimliku 

loovustungi purset” ning leidis, et eneseväljendus on üks inimese psüühika põhivajadusi. 

Kuigi Prinzhornì uurimus avaldas suurt mõju Euroopa kunstiliikumistele- 

ekspressionismile ja teistele kunsti arengusuundadele, mis olid huvitatud naiivse ja 

primitiivse meetodi taastamisest visuaalses eneseväljenduses, oli psühhoanalüüsi 

praktiseerimine ja tõusev huvi unenägude kujutluspiltide vastu see, mis tingis 

kunstiteraapia eriala kujunemise. Seotuse tõttu psühhoanalüüsiga, on visuaalkunstiteraapiat 

seostatud traditsioonilise psühhoteraapiapraktikaga enam kui ühtki teist kunstiteraapiat 

(McNiff, 1981, lk. 153-154). 

Kunstiteraapia valdkonnas on kaks peamist lähenemist: üks kasvab välja Margaret 

Naumburgi varastest töödest, teise lähenemise on piiritlenud Edith Kramer. Esimene 

kasutab kunsti psühhoteraapiavahendina: lähenemine, kus protsess, produkt ja 

assotsiatiivne vestlus on kõik kasutusel kliendi eneseteadlikkuse arendamise ja 

probleemidega toimetuleku heaks. Teise puhul on tegemist kunsti kui teraapiaga, kus rõhk 

on ravivat potentsiaali omaval loovprotsessil. Mõlemad lähenemised ja kõikvõimalikud 

muud variandid ja mutatsioonid, kasutavad kunsti kui vahendit eneseväljenduseks, 

kommunikatsiooniks ja arenguks (Rubin,1980). Naumburg oli üks esimesi praktikuid, kes 

kirjeldas kunstiteraapiat kui erilist psühhoteraapia vormi, leides, et kliendi tehtud kujutised 

on sümboolse kõne vorm (Malchiodi, 2005).


Nii Naumburg kui Kramer baseerusid oma formuleeringutes psühhoanalüütilisele 

teooriale, kuid kahele väga erinevale töötamise viisile. Kui Naumburg töötas põhiliselt 

individuaalselt või väga kindlalt piiritletud gruppidega, siis Kramer leidis võimalused 

kasutada kunsti tsiviliseeriva jõuna õigusrikkujatest poistega. Ta tegi seda olles ühekorraga 

nii kunstnik, terapeut kui õpetaja. Kramer arendas kunstiteraapia aspekte, mida Naumburg 

oma varasemates töödes vaid kergelt puudutas. Rõhutades, et sublimatsiooniprotsess on 

kunstiterapeudi põhiline tegevusväli, nägi Kramer vaeva kunstiterapeudi rolli eristamisega 

psühholoogide või psühhoterapeutide omast, kes kasutavad kunstitöid abivahendina 

diagnoosimisel ja teraapias. Psühhiaatrias kasutatav menetlus, kus kunstilised väärtused on 

teisejärgulised, ei olnud Krameri arvates kunstiteraapia (Ulman, 2001). 

Vaatamata pikaajalisele huvile kunsti ja vaimse tervise seose suhtes, eksisteerib 

kunstiteraapia kui määratletav praktiseerimismeetod alles alates 20.sajandi keskpaigast 

(Malchiodi, 2005). Kunstilise eneseväljenduse kui terapeutilise elemendi kasutuselevõtt on 

võrreldes teiste integratiivmeditsiini terapeutiliste lähenemistega üsna hiljutine 

innovatsioon. Oma algusest 1950.aastatel keskendus kunstiteraapia traditsiooniliselt 

psühhiaatriale ning psühhosomaatilistele haigustele ja häiretele (Elbing, Schulze, Zillmann, 

Raak, Ostermann, 2009). Tänapäeval on kiirelt hakanud arenema kliiniline kunstiteraapia. 

On leitud ja hakatud arendama järjest uusi selle ala rakendamise valdkondi (ibid.). 

1.4.2. Kunstiteraapia rakendamine (diagnostika, teraapia, tegevus) 

Kunsti ja psühhiaatriat seostatakse peamiselt kahel põhjusel: visuaalsete kujutluste ja 

unenäokogemuste omavahelise seose tõttu ning tavauskumuse tõttu, et emotsionaalselt 

häirunud inimeste loodud pildid on inimese sisekonfliktide reaalseks tõestuseks. Rohkem 

kui ükski teine kunstimodaalsus, on visuaalne eneseväljendus olnud seotud diagnostilise 

praktikaga, mis on märgatavalt suurendanud visuaalsete diagnostikavahendite kasutamist 

ning mõjuvõimu. Vaimse tervise valdkonnas on hulgaliselt kunsti diagnostilisi juhiseid, nt 

inimfiguuri; maja, puu, inimene; perepildi jne. joonistuste standardiseeritud analüüsid. 

Lähedalt on sellise diagnoosimisviisiga seotud projektiivtehnikad nagu Rorschachì ja 

Temaatiline Appertseptsiooni Test (Thematic Apperception Test), mis tegelevad klientide 

visuaalsete konfiguratsioonide projektiivse analüüsiga (McNiff, 1981, lk.152). Lisaks 

kliiniliste psühholoogide koostatud standardiseeritud joonistustestidele on psühhiaatrias 

uuritud patsientide spontaansetes kunstitöödes esinevat patoloogilist kujutamisviisi ning


kunstnike loovat eneseväljendust. Selle loodud interpretatsioonisüsteemi järgi on teatud 

värvidel, vormil, tekstuuril ja teemadel patoloogiat väljendav iseloom. Need lähenemised 

interpretatsioonile võtavad vaatluse alla nii patoloogia sisu kui vormi (ibid). Kuid nagu 

McNiff (1981, lk. 153) kriitiliselt väljendub, on sellised kunstiinterpretatsioonid loodud 

mittekunstnike poolt, kes on adapteerinud visuaalsed kunstitööd psühhodiagnostilise 

testimisega, et toetada sellega oma psühholoogilisi teooriaid. 

Kunstitööd, mis on loodud kunstiteraapiaseansil väljendavad nii hetkelist kui pikaajalist 

patsiendi haiguse ja tervise olukorda, nii tugevusi kui patoloogiat. Ravi lõpul võib 

kunstitöö olla ravi lõpetamise ja prognoosimise indikaatoriks (Landgarten, 1981, lk. 272). 

Mõne patsiendi puhul ka varjatud võimete väljendajaks, mis kliiniliste uuringute ega 

projektiivtestidega pole selgunud (Ulman, 1992). 

Peale diagnoosimise on peamine kunstiteraapia funktsioon selle kasutamine paralleelse 

ravivormina (Landgarten, 1981, lk. 272). Rahvusvahelise ravijuhise Nice (2012) kohaselt 

tuleb kunstiteraapiat pakkuda kõigile skisofreeniahaigetele, eriti negatiivse sümptomaatika 

korral. Eriti soovitab NICE pakkuda grupiteraapiat, juhul kui patsiendi seisund ja soovid ei 

eelda muud lähenemist. Kunstiteraapias tuleks psühhoteraapiatehnikad kombineerida 

tegevustega, mille eesmärk on edendada loovat eneseväljendust. Kunstiteraapia eesmärgid 

peavad sisaldama: 

• võimalust skisofreeniahaigetel kogeda end teisiti ning arendama uusi viise teistega 

suhtlemiseks 

• abi andmist inimestele enda väljendamises ja nende kogemuste organiseerimises 

esteetiliselt rahuldustpakkuvasse vormi 

• abi andmist inimestele loovprotsessis tekkinud tunnete aktsepteerimisel ja 

mõistmisel neile sobivas tempos (NICE, 2012). 

Miles (1994), kes arutleb erinevate uurimuste põhjal kirjutatud artiklis esteetilise 

keskkonna ja kunstitegemise mõju üle haigla kontekstis, leiab et psühhiaatriahaiglates on 

vajadus pigem kunsti kui tegevuse, mitte niivõrd kunsti kui objekti järele. Pildi, vaasi, 

mosaiigi või plakati tegemine hõlmab endas tervet hulka valikute tegemist värvi, 

paigutuse, tekstuuri, mõõtmete ja suuna suhtes. Selleks on vajalik saavutada silma ja aju 

juhitud käe mobiilsuse kontrollimine. Valminud tööde vaatamine ja teistele näitamine 

pakub rahuldustunnet, tõstab enesehinnangut ning soodustab kommunikeerumist. See on 

erinev psühhoteraapiast, kus kõiki kujutisi interpreteeritakse.


1.4.3. Erinevad kunstiteraapia vormid 

Nii varasematele kui tänapäevastele allikatele toetudes võib väita, et psühhiaatriliste 

patsientidega rakendatava kunstiteraapia lähtekohad ei ole muutunud. Sõltuvalt 

meditsiiniasutuse organisatoorsetest ja ideoloogilistest võimalustest rakendatakse töös 

patsientidega erinevaid kunstiteraapia vorme. Kuigi individuaalses teraapias on parem 

võimalus töötada patsiendi isiklike probleemide ja arenguvajadustega ning patsiendi/ 

terapeudi suhe võib muutuda positiivseks mudeliks teise inimesega suhtlemisest 

(Malchiodi, 2003), siis vaimselt haigete inimeste ravis soovitatakse pöörata, sõltuvalt 

haiguse eripärast, suuremat rõhku just grupiteraapiale (näit. NICE, 2012, Landgarten, 

1981). 

Kunstiteraapia meetodid aitavad kaasa grupiprotsessile. Interaktsioon leiab esmalt aset 

sümboolsel, seejärel verbaalsel tasandil. Osalejaid abistatakse ebafunktsionaalsete kaitsete 

avastamisel ja vähendamisel, probleemidele lahenduste leidmisel ja suhtlemisoskuste 

parandamisel. Esmane fookus on inimestevahelisel kontaktil ja kommunikatsioonil. Grupp 

annab testimisruumi, kus osalejad saavad võtta riske mittehirmutavates situatsioonides. 

Liikmed on üksteise suhtes toetavad. Kui verbaalne suhtlemine on raskendatud, saab läbi 

kunstitöö osutada probleemidele ja väljendada empaatiat. Verbaalne ja visuaalne tagasiside 

pakub osalejatele olulisi vahendeid omavaheliste suhtlusoskuste arendamisel (Landgarten, 

1981, lk. 275-276). 

Ulmani (1992) arvates toimib organiseeritud kunstiteraapia grupp, kus patsiendid teevad 

pildi ning seejärel arutlevad oma töö ning selle mõju üle, ainult sel juhul, kui on võimalik 

moodustada mõistlikult homogeenne grupp, mis käib koos kindla ajaperioodi jooksul. 

Võrreldes varasema ajaga on vaimselt haigete inimeste hospitaliseerimisaeg tunduvalt 

vähenenud. Kakskümmend aastat tagasi uskus Ulman (1992), et arvatavasti on tulevikus 

enamus kunstiteraapia püsikliendid ambulatoorsed patsiendid, kelle osavõtt teraapiast saab 

olema suures osas vabatahtlik. Tänapäeval ei ole aga olukord muutunud. Ulman (ibid.) 

väitis ka, et kunstiterapeudid ei saa oodata, et nad suudavad rahuldada kõiki osalejaid. Nad 

peavad julgustama patsiente tegema valikut, tunnistades, et nende panuse oluline osa on 

pakkuda patsientidele samasugust rahulolutunnet nagu kunstiklassid pakuvad normaalsele 

populatsioonile. Kunstiterapeudid saavad pakkuda patsiendi tegelikke vajadusi arvestavat


teenust ja juhtida nende püüdlusi taas sotsialiseeruda ja rahulolu saavutada. Nad saavad 

juhtida tähelepanu, et seotus toetusgrupikaaslaste probleemide ja tegemistega võib kaasa 

tuua sisemise muutuse (Ulman, 1992). 

Erinevates ambulatoorse töö vormides on kunstiteraapial oluline resotsialiseerimise 

funktsioon. Kunstilised koostööharjutused on spetsiaalselt loodud tõstma inimeste 

teadlikkust grupiprotsessist ja olema turvaliseks meetodiks otsuste langetamisel ja 

inimestevahelisel kontakteerumisel (Landgarten, 1981, lk.5). 

1.4.4. Kunstiteraapia eesmärgid psühhiaatrias 

Vene kunstiterapeut Natalja Nazarova (2008) toob oma kogemustele tuginedes välja 

järgnevad kunstiteraapia eesmärgid: 

• Patsientide kindlustamine huvitava ja siduva tegevusega, nende loomingulise 

tegevuse arendamine ja toetamine. 

• Sensoorne stimulatsioon ja emotsioonide elavdamine, tunnetele reageerimine ja 

positiivsete emotsioonide, mis on seotud loomingulise aktiivsuse ja selle 

resultaadiga, tunnetamine. 

• Suhtlemisharjumuste, iseseisvuse ja toimetuleku toetamine ja arendamine. 

• Patsientide psühholoogiline integratsioon, nende enesetunnetuse ja –mõistmise 

taseme tõstmine. 

• Eneseteadlikkuse ja enesehinnangu tõstmine jne. 

Sventsitskaja (2008) lisab omalt poolt eelnevale: 

• Uute praktiliste oskuste arendamine läbi erinevate materjalide kasutamise ja info 

saamise erinevate eneseväljendusviiside kohta. 

• Patsiendi jaoks keerulise psühholoogilise materjali teadvustamine, mis viiks 

teadliku kontrollivõime arendamiseni seoses oma vajaduste ja üleelamistega, 

samuti ka inimestevaheliste koostööoskuste arendamiseni, teiste tunnete ja 

vajaduste mõistmiseni, et nendega koostööd teha. 

Landgartenì (1981, lk. 275) järgi on peamised kunstiteraapia ülesanded: reaalsuse 

tajumise testimine, obsessiivsete mõtete kõrvaldamine, probleemilahendus, emotsioonide 

vabastamine, kaitsete vähendamine, fantaasia uurimine, hirmutavate mõtete ja tunnete 

vähendamine, sisekonfliktide vaatlemine, taju ja hoiakute mõistmine. Ülesande püstitus on


orienteeritud patsiendi kohanemisvõime parandamisele ja tervele inimesele omaste 

reageeringute saavutamisele. 

Nazarova (2008) arutleb, et kuigi enamiku krooniliste patsientidega ei vii 

kunstiteraapiaalane töö täieliku tervenemiseni, lubab see siiski stabiliseerida nende 

seisundit, pikendada remissiooni ning selle kvaliteeti. Isegi krooniliste psüühiliste haiguste 

puhul võib kunstiteraapia aktiveerida füüsilisi, psüühilisi ja sotsiaalseid tervisemõjureid ja 

sellega esile kutsuda terve rea positiivseid efekte. 

1.4.5. Kunstiteraapia tulemused 

Juba 1945.aastal kirjutas Hill (1945, tsit. Kopõtin, 2004): „ Ergutades haiget inimest 

väljendama oma üleelamisi visuaalses vormis, võib „terveks ravida“ tema hingelised, 

patoloogiaga seotud haavad. Teistel juhtudel alandab see ärevust ja pinget ning aitab kaasa 

helgema maailmavaate formeerumisele. Tänu uute kujutiste ja tervete kunstitööde seeriate 

loomisele, saab inimene mõtted oma füüsiliste puuduste juurest eemale viia ning 

kontsentreerida tähelepanu sellele, mis aitab tal kannatustest vabaneda.“ 

Traditsioonilistes raviasutustes pakub kunstiline sekkumine võimalust emotsionaalseks 

eneseväljenduseks ja sotsiaalseks suhtluseks. See on näidanud motivatsiooni paranemist, 

isikliku mõjuvõimu suurendamist ning vaimse haigusega seotud negatiivsete sümptomite 

leevenemist (Lipe et al., 2012). 

Uurimused on näidanud, et kunstiteraapia seansid on parandanud heaolutunnet. Seanssidel 

osalejad on väitnud, et sessioonid tagasid lõbu, relaksatsiooni, sotsialiseerumise, loovuse 

ning kuuluvustunde. Paranemist märgati ka enesega toimetulekuvõimes ja üldises 

elukvaliteedi tõusus (Lipe et al., 2012). Osalejad on kirjeldanud oma elu rekonstrueerimist 

ja uue identiteedi loomist läbi kunstitegevuse (Howells, Zelnik, 2009). Howellsi ja Zelniki 

(2009) uurimuse kohaselt on kunstiga tegelemisel potentsiaalselt võimalusterohke ja 

kasutoov efekt nii individuaalselt kui vastavale kogukonnale. Uurimuses osalejad 

kinnitasid suurt muutust nägemusele iseendast, oma rollist, enesekindluse tõusu ning 

mõnel juhul ka tervisliku seisundi paranemist. Kunstiga tegelemine andis neile võimaluse 

suhelda, osaleda grupitegevuses ja vahetada oma mõtteid teistega (Howells, Zelnik, 2009).


Ruiz (2004, tsit. Brandman, 2007) on kokku võtnud erinevate kunsti ja tervise seoste 

uurimuste tulemused ja toonud välja järgnevad punktid: 

Osalemine kunstitegevustes toob kaasa: 

• vähenenud stressitaseme 

• meeleolu paranemise 

• tähelepanu eemale juhtimise meditsiiniliselt probleemilt 

• ravimite tarbimise vähenemise 

• kiirema paranemise 

• depressiooni all kannatavate patsientide vähenemise 

• esmaabi vajaduse vähenemise 

• suhtlemisraskustega inimeste kommunikatsioonivõime paranemise 

• uute tööoskuste arenemise ja enesekindluse tõusu 

• inimestevaheliste koostööoskuste arendamise, tegevuses osalejate omavahelise 

seotuse tõusu ja sõprussuhete tekkimise, mis tõstab heaolutunnet 

• haiglas aset leidvate loovtegevuste kasuteguri mõistmise haiglajuhtkonna poolt 

Psühhoteraapia kontekstis seisneb kunstide jõud nende võimes koondada ja väljendada 

tundeid, mõtteid ja kehaaistinguid koostöös emotsionaalse protsessi vooluga. Kunstid 

pakuvad võimalust psühholoogilise tasakaalu saavutamiseks läbi dünaamiliste ja 

emotsionaalselt laetud tegevuste, mis kannavad endas elu põhielemente. On igaühe enda 

valik kas ta laseb emotsioonide- ja tunnetetulval muutuda koormavaks ja pidevalt 

ärritavaks jõuks või muudab selle pinge loovaks jõuks kunstis (McNiff, 1981, lk.34-35). 

Kui kunstiteraapiat kasutada reaalsuse teemade poole suunava toetava, positiivse ja 

struktureeritud vahendina, võib see olla efektiivseks vahendiks skisofreeniahaigete ravis. 

See lähenemine võib aidata muuta häireid skisofreeniat põdevate inimeste ego arengus, 

tema enesehinnangus ja enesemääratlemises. Primitiivne enesekontseptsioon, vähene 

reaalsustaju, segadus, depersonalisatsioon, alaarenenud taju, puudulik diferentseerimine 

ning tüüpilised suhtlushäired on muudetavad, neid läbi kunstitöö kajastades ja uurides 

(Crespo, 2003). Kunstiteraapia, kus kasutatakse toetavat ja struktureeritud lähenemist võib 

olla efektiivseks vahendiks aitamaks muuta skisofreeniahaige psühhootilist maailmavaadet 

ning olla abiks pikas ja raskes rehabilitatsiooniprotsessis. See spetsiifiline terapeutiline 

lähenemine võib aidata kaasa integreeritud ja funktsioneeriva ego taaselustamisele 

(Crespo, 2003).


1.5. Kunstiteraapia raviprotsessi integreerimise takistused 

Kuigi kunstiteraapia on meditsiinivaldkonnas kasutusel juba aastakümneid, on selle 

ametlikult tunnustatud integreerimine raviprotsessi endiselt raskendatud. Hagen (2007) 

leiab, et selleks, et kunstiteraapia integreerida meditsiini, tuleb kõigepealt selgeks teha, 

millised on barjäärid. Tema arvates on peamine takistus teadusuuringute vähesus, mis 

kinnitaksid, et kunstiteraapia võib anda kindla kliendigrupiga positiivseid tulemusi. 

Mainitud põhjuse toovad kunstiteraapia arengu takistajana välja mitmed autorid (nt Miles, 

1994; Kopõtin, 2004; Elbing, Schulze, Zillmann, Raak, & Ostermann 2009; Park & Hong, 

2010). Teine takistus kunstiteraapia integreerimisel meditsiiniasutuse töösse on teenuse 

kulude hüvitamine (ravi tasuvus peab olema välja toodud). Ilma kindlustusfirmade 

heakskiidu ja rahastuseta tuleb patsientidel endal teenuse eest maksta. See aga vähendaks 

märgatavalt patsientide arvu, kes kunstiteraapiast kasu võiksid saada (Hagen, 2007). 

Kopõtin (2004) toob samuti kunstiteraapia arengut takistava tegurina välja 

finantseerimisraskused ja ka organisatoorsed probleemid. Puuduvad sobivad ruumid ja 

materjalid. Paljudel kunstiterapeutidel tuleb töötada sööklates, haiglakoridorides, 

töökodades või palatis. On selge, et sellised tingimused ei soodusta turvalise terapeutilise 

keskkonna loomist ning teraapiaprotsessi sujumist. 

Körling (2000) leiab, et on kahetsusväärne, et mitteverbaalsete teraapiate integreerimine 

tänapäevasesse psühhiaatriasse on raskendatud, kuna paljudel juhtudel on alternatiivsed 

teraapiad hädavajalikud. Ta rõhutab, et paljud meedikud nõustuksid, et oluline hulk 

patsiente on suuremal või väiksemal määral resistentsed psühhofarmakoloogilisele ravile 

või verbaalsele psühhoteraapiale, mis on tänapäevase kliinilise psühhiaatria alustalad. 

1.6. Kunstiterapeudi pädevus 

Kunsti kasutamist võib vaadelda erinevatelt lähtepositsioonidelt: puhkus ja vaba aeg, 

teraapia ja toetus, kuni teraapia ja psühhoteraapiani (Kalmanowitz ja Potash, 2010). 

Ebaselgest ettekujutusest kunstiterapeudi ametist annab märku mitmete meditsiinitöötajate 

seas esinev suhtumine, et kunstiteraapiat võib läbi viia kes iganes (Park & Hong, 2010). 

Paljudes riikides ei oma kunstiteraapia iseseisva eriala staatust, seda vaadeldakse kui


meetodite kogumit, mida võivad olla õppinud ning oma töös kasutada psühhoterapeudid, 

psühholoogid ja teised spetsialistid (Kopõtin, 2008). Kalmanowitz ja Potash (2010) 

arutlevad küsimuse üle, kas kunstiterapeut üldse vajab eriväljaõpet, kuna kunst ei kuulu 

eksklusiivselt vaid kunstiterapeutidele. Mitte ainult kunstiterapeudid, vaid ka nõustajad, 

psühholoogid, psühhiaatrid, sotsiaaltöötajad ja isegi arstid kasutavad kunstilist 

eneseväljendust teraapias. Seoses lühiteraapiate tekkega ja suurenenud survega lõpetada 

ravi väiksema arvu seanssidega, on terapeudid leidnud, et kunstitegevused aitavad 

inimestel oma probleemidega kiiremini kontakti saada ning nendega tegeleda (Malchiodi, 

2003). Ka sotsiaal- ning paikkonnatöö kontekstis töötavad kunstnikud kasutavad kunsti 

terapeutilise sekkumisena (Kalmanowitz & Potash, 2010). 

Kalmanowitzí ja Potashì (2010) arvates tuleneb peamine probleem tänapäeva trendist 

lisada sõna teraapia igale tegevusele, mis võib avaldada teraapilist mõju. Selle tulemuseks 

võib olla praktiseerijate ja klientide arusaamatus väljaõppe vajadusest ning osakaalust 

psühhoterapeutilise tegevuse ja loovprotsessile kaasaaitamise vahel. Inimesed, kes on 

huvitatud kunstiteraapia väljaõppest, võivad tegelikult soovida teadmisi sellest, kuidas 

kasutada kunsti teraapilise kunsti kontekstis, mitte aga professionaalse kunstiteraapia 

distsipliinina. 

Kunstilise eneseväljenduse sügavuse tõttu nõuab kunstiterapeudi elukutse põhjalikke 

teadmisi inimese seisundi kohta ning võimet suhtuda teise inimesse tundlikkuse ja hoolega. 

Seetõttu on hädavajalik, et kunstiterapeudi väljaõpe sisaldab kõiki põhidistsipliine, mida 

iga psühhoterapeut on kohustatud omandama: inimese areng, psühholoogia teooriad, 

psühhopatoloogia, psühhoteraapia meetodid, grupi- ja peredünaamikad jne. (Wadeson, 

2010, lk.30). Nagu teistelgi tervisevaldkonna spetsialistidel, on ka kunstiterapeudil vajalik 

läbida ulatuslik superviseeritud praktika. Põhjalik väljaõpe tagab kunstiterapeudi 

elementaarse terapeutilise pädevuse (ibid.). Nagu Wadeson (2010, lk.30) väljendub: 

„kunstiterapeut peab olema psühhoterapeut pluss“. Kunstiteraapia väljaõpet alustades 

peaks olema põhjalik ettevalmistus kunsti valdkonnas, erinevate meediate kasutamise 

kogemus, omakogemus kunsti eneseväljenduslikul eesmärgil kasutamisel ja piisavad 

tehnilised oskused klientide juhendamiseks (ibid.). 

Ameerika Kunstiteraapiate Assotsiatsiooni (AATA, 2012) alusel on kunstiterapeut 

professionaal, kellel on magistrikraad kunstiteraapias või sarnases valdkonnas.

Väljaõppe nõuded sisaldavad järgmiseid punkte: 

• kunstiteraapia teooriad 

• nõustamine ja psühhoteraapia 

• praktiseerimise eetika ja standardid 

• hindamine ja hinnangu andmine 

• individuaalse-, grupi- ja pereteraapia tehnikad 

• inimese ja loovuse areng 

• mitmekultuurilisuse küsimused 

• uurimismeetodid 


• praktikakogemused kliinilises, kogukonna (meeskonna) ja/või muus valdkonnas 

Kunstiterapeudid on vilunud kasutama erinevaid kunstimodaalsusi (joonistamine, 

maalimine, skulptuur, jne.) hindamisel ning ravis (AATA, 2012). 

Rahvusvahelise ravijuhise NICE (2012) kohaselt võib kunstiteraapiat läbi viia kutset 

registreerivas organisatsioonis registreeritud kunstiterapeut, kellel on varasem töökogemus 

skisofreeniahaigetega. 

Ulman (2001) toob välja suure lõhe kunstiteraapia vahel- ühelt poolt kunstiterapeudid, kes 

tegutsevad psühhoteraapia äärealadel, teiselt poolt kunstihariduse äärealadel tegutsevad 

praktikud. Kunstiterapeute ja kunstnikke palgatakse sarnastesse oludesse tööle samade 

kliendigruppidega. Paljudel juhtudel on tööandjale kunstniku palkamine soodsam variant 

ning sel põhjusel eelistatakse neid kunstiterapeutidele. Seetõttu on paljude inimeste jaoks 

ebaselge, mis on kunstiteraapia ja mis on teraapiline kunst (Karkou & Sanderson, 2006, 

lk.30). Mõlemal juhul on tegemist kunstide teraapilise kasutamisega. Kuna aga 

kunstiteraapia on praktiseeritav teraapiavorm, siis need kellel puudub kunstiteraapia-alane 

väljaõpe, ei või oma tegevust nimetada teraapiaks. Väljendite „teraapia“ ja „teraapiline“ 

kvalitatiivne erinevus eristab neid kahte tegevusvaldkonda (Karkou & Sanderson, 2006, 

lk.31).


2. UURIMUS 

2.1. Uurimistöö eesmärk ja uurimisküsimused 

Käesolev uurimus annab ülevaate kunstiteraapia meetodite rakendamisest Eesti 

psühhiaatriakliinikutes, kliinikute personali arvamustest kunsti ja tervise seose kohta, 

suhtumisest kunstiteraapia meetodite kasutamisesse psüühiliste häiretega inimeste ravis ja 

selle meetodi kasutamise tõhususesse. 

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada Eesti psühhiaatriakliinikute ja – 

osakondade personali suhtumine kunstiteraapia meetodite kasutamisesse psühhiaatriliste 

patsientide ravis ning nende sellealane praktika. 

Uurimisküsimused: 

• Mida arvavad psühhiaatriakliinikute töötajad kunstide ja tervise seosest? 

• Mida arvatakse kunstiteraapia rakendamisest psüühiliste häiretega inimeste ravi 

toetamisel? 

• Millist kasu on nad märganud kunstiteraapiast patsientide tervisele ja üldisele 

heaolule? 

• Kuidas iseloomustatakse kunstiterapeudi rolli psühhiaatriahaigla ravimeeskonnas? 

• Millised on kunstiteraapia raviprotsessi integreerimise takistused? 

Intervjueeritavateks olid 21 erinevate Eesti psühhiaatriakliinikute töötajat. Täiendavalt 

tutvuti psühhiaatriakliinikute juures töötavate päevakeskuste ja tegevusjuhendajate tööga. 

2.2. Meetod 

Uurimistöös rakendati kvalitatiivset lähenemist, et saada sisulisemat ülevaadet uuritavast 

teemast. Kvalitatiivne uuring võimaldas lisaks vastajate suhtumiste ja hinnangute 

määratlemisele välja selgitada ka nende põhjused. Intervjuud viidi läbi ajavahemikul 

18.jaanuar kuni 17. veebruar 2012.a. Intervjuud salvestati diktofoniga. Intervjuude 

keskmine kestus oli 25 minutit (minimaalselt 16 min., maksimaalselt 35 min.). Intervjuud 

toimusid personali töökohtadel – 18 korral intervjueeritava kabinetis, 2 korral


intervjueerija kabinetis ning 1 korral osakonna teraapiatoas. Kõik intervjuud viidi läbi 

individuaalselt. 

Intervjuu küsimused on toodud lisas A. 

2.2.1. Uurimuses osalejad 

Uurimuses osalesid seitsme Eesti suurema psühhiaatriakliiniku ja –osakonna töötajad. 

Intervjueeritavateks oli 7 psühhiaatrit, 7 kliinilist psühholoogi ja 7 psühhiaatriaõde. 

Intervjueeritavad valiti antud ala spetsialistidest kolmel erineval viisil: 

• töö autor pöördus oma kolleegide poole intervjueeritavate leidmiseks 

• haiglate kodulehtedelt valiti juhuslikult spetsialistid, kellega võeti ühendust 

• intervjueerimiseks nõusoleku andnud spetsialist soovitas oma kolleegi 

uurimuses osalema 

Intervjuude toimumise aeg ja koht lepiti kokku telefoni teel. 

Tekstis on intervjueeritavad tähistatud järgmiste koodidega: 

MÕ1N (medõde 1, naine) ... MÕ7N (medõde 7, naine) 

PG1N (psühholoog 1, naine) ... PG7N (psühholoog 7, naine) 

PR1N (psühhiaater 1, naine) ... PR7M (psühhiaater 7, mees) 

2.2.2. Andmetöötlusmeetod 

Salvestatud intervjuude tekst transkribeeriti. Tekstide analüüsil koondati vastused vastavalt 

uurimisküsimustele teemakategooriateks ning leiti uurimisküsimust iseloomustavad 

alamkategooriad. Andmete analüüsimisel kasutati nii teemapõhist kvalitatiivset kui mõnel 

juhul ka summeerivat sisuanalüüsi (Laherand, 2008). Summeeriva sisuanalüüsiga leiti 

tekstist sõnu ja muid sisuüksuseid, eesmärgiga mõista sõnade vm sisu kontekstilist 

kasutamist (ibid.). Alamkategooriate illustreerimiseks on lisatud sisu selgitavad tsitaadid.


2.2.3. Uurimuse eetiline külg 

Uurimuses osalemine oli vabatahtlik. Intervjueeritavaid teavitati intervjuu salvestamisest. 

Konfidentsiaalsuse tagamiseks on intervjueeritavad tähistatud tekstis koodtunnustega. 

Intervjueeritavaid ei seota konkreetse asutusega ja ei esitata nende isiku tuvastamist 

võimaldavaid andmeid. Venekeelne intervjuu on konfidentsiaalsuse tagamiseks esitatud 

eesti keeles. 

2.3. Tulemused 

2.3.1. Taustaandmed 

Taustaandmete saamiseks küsitleti intervjueeritavaid nende isiklike kunstialaste harrastuste 

ja eelistuste kohta. Eesmärk oli teada saada, kas kunstiharrastuse kogemus mõjutab 

suhtumist kunstiteraapia kasutamisse töös patsientidega. Küsimus ei eeldanud ainult 

praegust kunstidega tegelemist, vaid hõlmas intervjueeritava kogu varasema elu 

kunstialaseid harrastusi. Nagu uurimuses selgus oli enamus intervjueeritavatest 

mingisuguse kunstialaga tegelenud ja selle mõju tervisele tundnud. 

Kõige sagedamini mainitud alad, millega on tegeletud oli muusika (11 korda), visuaalkunst 

(9) ja tantsimine (4). Tegevustena mainiti ka näitlemist (2) ja fotograafiat (2). Kaks inimest 

väitis, et on elu jooksul tegelenud kõikvõimalike erinevate kunstialadega ja kaks vastanut 

ei olnud kunagi ühegi kunstiliigiga tegelenud. Seitse inimest mainis, et loomingulised 

tegevused jäid lapsepõlve. 

Lähedasimaks kunstialaks peeti muusikat (12 vastanut) ka sel juhul, kui antud alaga 

aktiivselt ei tegeletud. Mainitud oli veel kunst (6), kirjandus (3), tants (1) ja fotograafia (1). 

Isikliku tervisemõju kogemist nimetas 12 intervjueeritut. Mainiti keskendumisvõime 

parandamist, positiivse laengu andmist, pingete maandamist ja meeleolu parandamist. 9 

vastajat ei olnud kunstide tervisemõju tundnud, kuid ei eitanud selle võimalikkust. 

Varasemat kokkupuudet visuaalkunstiteraapiaga mainis 14 intervjueeritut. Kokkupuude 

avaldus erineval viisil: osalemine koolitustel, kus kasutati kunstiteraapia meetodeid; 

kunstiteraapia meetodite rakendamine oma töös; enesearenduslik lugemine; kokkupuude 

kuulduste tasandil- kusagil midagi on tehtud; on kuulnud patsientide käest.


2.3.2. Intervjuude analüüs, teemakategooriad 

Intervjuudest tuli esile kolm teemakategooriat: (I) suhtumine kunsti ja kunstiteraapiasse kui 

tervist mõjutavasse vahendisse; (II) kunstiteraapia rakendusvõimalused; (III) visioon. 

I Suhtumine kunsti ja kunstiteraapiasse kui tervist mõjutavasse vahendisse jagunes 

kahte kategooriasse: 1. kunsti seos tervisega, 2. kunstiteraapia rakendamine 

haiglakeskkonnas. 

1. Kunsti seos tervisega 

Enamus intervjuus osalenud meditsiinitöötajatest olid veendunud, et tervis on kunstidega 

tegelemisega olulisel määral seotud. Märgiti ära, et enese väljendamine on inimesele 

omane vajadus ja kunstiharrastus on selleks suurepärane vahend (PG1N). Enim rõhutati, et 

kunstidega tegelemine toob kaasa positiivseid emotsioone ja aitab maandada pingeid. 

Väideti ka, et harrastusega tegelemise ajal ei mõelda sellele, millist mõju see tegevus 

avaldab (PR6N). Kui inimene tegeleb mingisuguse talle rahuldust pakkuva tegevuse või 

harrastusega on selle mõju igal juhul positiivne (PR5M). Paeluv tegevus aitab ka 

mõttetegevuse hoida erksamana (PG7N). 

„Looming iseenesest on midagi sellist, mis head enesetunnet tekitab. Vahel on võimalik 

öelda asju, mis muidu ütlemata jääks.“ (PR4N) 

„Noh, ma ikkagi arvan, et inimene ikkagi vajab seda eneseväljendamis-võimalust ja kunst 

aitab ennast teadlikult väljendada. See on hea ventiil, et ennast maandada.“ (PG6N) 

Mõnel juhul tekitas kunsti ja tervise seose leidmine ka kõhklevaid seisukohti. Arvati, et 

mingisugune seos võib küll olla, aga see on pigem kaudne (MÕ1N, PR1N). Esines ka 

väide, et kuna kunst ei ole n.ö. tõsiteadus, kus katse on täpselt samal kujul korratav ja 

analüüsitav, siis selle tegelik mõju tervisele ei ole päris selge ja ei ole teada kuidas kunsti 

tegelikult tervise heaks ära kasutada. 

„/.../ see on üldiselt … nagu ladina keeles öeldakse „terra incognita” – tundmatu maa. … 

Aga kui võtta tõeline kunst, siis selle mõju inimesele, ma arvan, et me lihtsalt ei tea kuidas 

seda kasutada.“ (PR3M) 

Läbi naeru mainiti paaril korral ära ka tõsiasi, et loomeinimeste vaimne tervis ei ole kõige 

parem (PR5M, PG7N). Antud uurimustöö aga seda valdkonda ei käsitle.


2. Kunstiteraapia rakendamine haiglakeskkonnas jagunes kahte alamkategooriasse: 

2.1. Kunstiteraapia rakendamine sobib haiglakeskkonda (13 intervjueeritavat), kuna 

see on võimalus väheste ressurssidega pakkuda patsientidele meeldivat ajaviidet. See 

annab inimesele võimaluse suhteliselt piiratud tegevusvabadusega haiglasoleku ajal 

iseendaga tegeleda, saada positiivseid kogemusi ja seeläbi ka kiiremini terveneda. 

„Kui mul nüüd tekib selline pilt, et haiglas viibimine on ikkagi natuke nagu tõmmatakse 

oma tavaühiskonnast välja ja oma argipäevast, ja mõnes mõttes on ta ikkagi kriis. Ja on 

võimalus enda sisse vaadata ja endast ka paremini aru saada. Ja oleks hea kui tal oleks 

paremad võimalused ja ta saaks nagu iga nurga alt, noh teha selliseid loovteraapiaid. 

Mina usun küll, et see mõjub ikka inimestele jube hästi.“ (PG6N) 

„Ma küll ei julge öelda, et kuskil vähem, kuskil rohkem. Pigem on see ikka inimestes kinni, 

mitte osakonnas. /.../ Sellist kohta kus ta üldse ei võiks olla ma küll ei tea.“ (PG4N) 

„100% sobib, nii ajaveetmisvõimalusena, kui positiivsete emotsioonide poolest, mis toovad 

vaheldust haiglarutiini.“ (MÕ2N) 

2.2. Sobib teatud osakondadesse (8 vastajat) 

Kõige rohkem mainiti kunstiteraapia meetodeid vajavate meditsiinivaldkondadena 

psühhiaatriat (21 vastanut), lasteosakondi (10) ja pikaravi vajavaid kroonilisi haigusi (7). 

Kõige vähem oleks vastanute arvates kunstiteraapiat vaja sisehaigustes (9), kirurgias (8) ja 

akuutse ravi osakondades (7). 

„/…/ ma arvan, et rohkem sellised erialad nagu psühhiaatria, onkoloogia, kirurgia, noh, 

lapsed võib-olla ka. Aga mujale ei tea, nii väga vast mitte.“ (MÕ7N) 

„Sobib, aga sõltub osakonnast, kas siis lasteosakond või psühhiaatria. Kirurgiasse vast 

mitte. Lapsed on sellised emotsionaalsemad, nemad kunsti mõjutusel võib-olla paranevad 

spontaansemalt. Võib-olla meie (psühhiaatria) haiged ka.“ (PR7M) 

„Psühhiaatrias kõige rohkem. Teistes osakondades on seda küllalt raske korraldada. 

Kirurgias haige sees umbes 6 päeva, kui psühhoteraapiat teha peaks aeg pikem olema. Kui 

nii lühiajaliselt teha, siis ei anna see midagi. Nii et kirurgias vähem vaja. Võiks rohkem 

olla naha- ja suguosakonnas. HIV ja teised suguhaigused on tihedalt psüühikaga seotud- 

valesti elatud elustiiliga ja nad ei ole seal nii haiged kui kirurgias või sises.“ (PR2N) 

Intervjueeritavad leidsid üksmeelselt, et kunstiteraapia rakendamine psüühiliste häiretega 

inimeste ravi toetamisel on hädavajalik, kuna haiguse spetsiifikast lähtuvalt on igasugused


tegevust ja emotsioonidega tegelemist sisaldavad teraapiad väga positiivse mõjuga. Sageli 

ei ole antud sihtgrupi puhul verbaalsed teraapiad rakendatavadki. 

Nimetati erinevaid sihtgruppe (diagnoose), kellega kunstiteraapia rakendamine võib kõige 

tõhusam olla: 

- patsiendid, kellel verbaliseerimine on raskendatud: „/…/ eriti neile kes muidu ei räägi. 

Saavad mingitki moodi ennast väljendada. Patsiendile on kasulik ja arstile ka abiks.“ 

(MÕ1N) 

- autistlikud patsiendid: „Võib-olla selline skisofreenia ja autistlikumad inimesed, kes on 

niimoodi sissepoole kapseldunud, siis võib-olla läbi piltide selline emotsionaalsuse 

väljalaskmine väga hästi sobiks.“ (PG4N) 

- söömishäiretega patsiendid: „/…/ nendega n.ö. verbaalsed teraapiad hästi ei töötagi. Et 

seal oleks nagu just vaja mingit kehatunnetuslikku asja või kunstiteraapia võtteid, et nad 

saaks oma kehataju kuidagi korrigeerida.“ (PG6N) 

- sõltub patsiendi seisundist: „Kes väga haiged, apaatsed, depressioonis, psühhoosis- neile 

vast ei sobi. Kui on enam vähem, siis on abi. Siis nad saavad ligi sellistele alateadlikele 

probleemidele, mida muud moodi ei saa kätte.“ (PG3N) 

Paari vastaja kerge kõhklus kunstiteraapia rakendamise suhtes just psüühikahäiretega 

patsientidega, tulenes pigem ettevaatlikkusest rakendaja professionaalsuse suhtes ning 

meetodi ja selle võimaluste vähesest tundmisest (PR3M, PG3N). 

Teistest eristus seisukoht, et somaatilises meditsiinis ei saa kunstiteraapiat rakendada: 

„Mõtet on teha seal, kus lisaks ravile vaja toetust. Psühhiaatrias see ju hästi oluline. /.../ 

Peab olema ikka seotud mõtlemisprobleemidega, sellega mis peas toimub. Seda püütakse 

aidata lahendada läbi terapeutilise töö. Somaatilises meditsiinis inimene tuleb hädaga, 

saab abi, läheb ära. Elulised probleemid võivad olla, aga need ei pruugi olla selle kehalise 

hädaga seotud.“ (PR1N)

II Kunstiteraapia rakendusvõimalused 


Kunstiteraapia meetodite rakendamisest tulenevad kategooriad jagunesid kolmeks: 1. 

kunstiteraapia erinevate vormide (individuaalne-, grupi-, ambulatoorne teraapia) 

rakendamine, 2. kunstiteraapia meetodite rakendamine tegevusteraapiana, 3. rakendamise 

mõju hinnangud. 

1. Kunstiteraapia erinevate vormide rakendamine 

Individuaalse-, grupi- või ambulatoorse kunstiteraapia puhul mainiti kõigi teraapiavormide 

vajalikkust. Leiti, et vormi valik sõltub indiviidist ja tema hetkeseisundist, seega võib 

muutuda. 

„ Mis kellelegi sobib, mis paranemisprotsessis ta parajasti on ja milleks ta on valmis. Kõik 

teraapiavormid on olulised erinevate inimeste ja erinevate seisundite puhul.“ (PG1N) 

Individuaalne teraapia. Osa vastanuid leidis, et individuaalne teraapia on kõige tõhusam, 

kuna kontakt patsiendiga on vahetum ning privaatsem. Tegeletakse konkreetselt selle 

inimese teemade ja probleemidega. 

„Individuaalne on sisulisem, saab patsiendi enda teemaga tegeleda.“ (PR1N) 

„Individuaalne- isiklikult patsient räägib kellegagi silmast silma. Siis ta saab rohkem välja 

öelda, mis ta tunneb ja mõtleb. Igaüks ei taha teiste ees rääkida.“ (MÕ3N) 

Grupiteraapia. Enamuse intervjueeritavate poolehoid kuulus grupiteraapiale. Toodi välja 

grupi üksteist toetav ja suhtlemist soodustav väärtus. Kaaslaste kogemus ja julgustus 

innustab ka teisi tegutsema hakkama (PG4N). 

„Et nad koos saavad midagi teha, saavad tagasisidet iseenda kohta, nagu üldse 

grupiteraapias, see oluline aspekt, mis mõjutab.“ (PR1N) 

„Üldiselt on grupiteraapia väga tõhus. Haiged arutavad oma probleeme, teised oma 

kogemustest täiendavad ja soovitavad.“ (PR2N) 

Ambulatoorne teraapia. Selle teraapiavormi miinusena toodi intervjuudes välja 

organisatoorne probleem- patsientide vähene kättesaadavus ja nende ebastabiilsus teraapias 

osalemises (PG7N). Samas oleks sellistel patsientidel vajalik peale haiglaperioodi jätkata 

toetusraviga ja teistega suhelda (PR7M).


„Ma arvan, et kui patsient on ikkagi osakonnas, siis oleks kõige kergem selliseid 

sekkumisi teha. Kui ta läheb haiglast ära, kas ta siis saab ambulatoorselt käia ja kõik need 

asjad kuidas korraldada.“ (PG6N) 

2. Kunstiteraapia kui tegevusteraapia (tegevust pakkuv teraapia) 

Erinevate küsimuste vastustes käsitlesid intervjueeritavad kunstiteraapiat kui 

tegevusteraapiat või kui teraapilist kunstiga tegelemist. Toodi välja, et kunstilise tegevuse 

pakkumine aktiveerib patsienti ja sisustab haiglasoleku aega (PR6N, MÕ7N). Kuna 

kinnises asutuses on võimalused suhteliselt piiratud, siis see on üks võimalus inimesele 

väheste vahenditega mingisugust tegevust pakkuda ja tema rahuloluastet suurendada 

(PR5M, PG3N). Psüühiliste haiguste eripärast tulenevalt on keskendumist ja püsivust 

nõudvatesse tegevustesse patsientide kaasamine (nt raamatu lugemine, lauamängud) sageli 

raskendatud. Kunstiga tegelemine aitab tal rahuneda, oma mõttemaailmast väljuda ja 

emotsioone väljendada (PG4N, PR4N, MÕ5N). 

3. Kunstiteraapias osalemisest tuleneva mõju hinnangud 

Intervjueeritavad leidsid, et üldjuhul on kunstiteraapia meetodite rakendamine 

psüühikahäiretega inimeste ravi toetamisel suureks abiks. Seda oli täheldatud erinevate 

kasutegurite ilmnemisel: 

• meeldivat tegevust pakkudes ja aega sisustades aktiveerib kunstiteraapia patsienti, 

mis omakorda soodustab paranemist ja toimetulekut (MÕ7N, PR7M), 

„Ideaalis võiks aidata kiiremale paranemisele kaasa, et see on nagu selline toetusravi või 

toetav element. Sest ega tavaliselt on ju nii, et patsiendi põhiravi on medikamentoosne, 

seal ta oma palatis sitsib ja keegi temaga eriti ei tegele, ega ole seal mingisuguseid muid 

võimalusi. Et jah, ideaalis ma usun, et see võiks olla igati ravile kaasa aitav.“ (PG7N) 

• millegagi hakkamasaamine soodustab enesehinnangu tõusu ja iseenda 

väärtustamist, 

„Teised vaatavad ja kiidavad …, lasevad endale õpetada. Kui oled milleski hea, tõstab 

enesetunnet ja enesehinnangut kui keegi kiidab.“ (PG2N)


„Psüühikahäiretega inimesed on üldjuhul elust kõrvale jäänud. See võib-olla annab uusi 

ideid ja julgust elus veel midagi proovida, uusi asju, mis on ka väga oluline.“ (PG2N) 

• kunst on suurepäraseks kommunikatsioonivahendiks, nii patsiendile iseenda 

mõistmiseks, kui suhtlemiseks kaaslaste ja ravimeeskonnaga, 

„/.../ see on esimesed sammud kommunikatsioonis- nad ju räägivad üksteisele, mida nad 

tegid. Need häired, mis meile (psühhiaatriasse) tulevad on seotud häirunud 

kommunikeerumisega. Inimesed tulevad ravile, sest nad ei suuda normaalselt teistega 

suhelda.“ (PR3M) 

„/…/ see käib ikka enamasti ühistegevuse vormis ja see on nagu suhtlemise moodus, 

näidatakse oma töid, näidatakse juhendajale, küsitakse arvamust. Mis vaimuhaigetesse 

puutub, siis see kellel on nagunii probleeme suhtlemisega, see parandab neid /…/.“ 

(PR5M) 

• abivahend probleemilahenduse nägemiseks. 

„Inimesed hakkavad oma probleeme teistmoodi nägema, kuna joonistuses väljendavad nad 

end sümboolselt. Nad ei nimeta probleemi nimega vaid sümboliga. Palju lihtsam on 

probleemi lahendada sümboolsel tasemel.“ (PR3M) 

Kunstiteraapia on küll paranemist ja toimetulekut soodustav vahend, ilmneda võivad aga 

ka omad riskid. Kahju tekitamise võimaliku aspektina toodi intervjuudes välja 

ebameeldivate tunnete esilekerkimise võimalus, mis võib patsiendi seisundit halvendada. 

Soovimatus oma probleemidega tegeleda tekitab negatiivseid reaktsioone. 

„/…/, kui tekitab mingeid mõtteid või tundeid, millega ei taha tegeleda.“ (MÕ1N) 

„Oleneb, mis tal seal alateadvuses on. Kui mingid suured konfliktid, allasurutud tunded, 

siis võib algul hullemaks teha seisundit, pikemas perspektiivis aitab välja elada neid asju.“ 

(PG3N) 

Samuti ebaprofessionaalne teraapia läbiviimine võib kasu asemel kahju tekitada: 

„Kui see on individuaalne, lähtub inimese vajadusest, võib olla hea, kui aga teha 

sõltumata inimese eripärast, kõigile ühtmoodi, võib teha hullemaks.“ (PR3M)


Uurimuse käigus toodi välja ka personali kasu kunstiteraapiast. Kunstiteraapia ja seal 

ilmnevad asjaolud võivad olla abivahendiks haiguse diagnoosimisel (PR4N), haiguskulu 

jälgimisel (PG1N) ning vähese kontaktiga haigete puhul jututeemade leidmisel (PR1N, 

PG5N). 

IV Visioon jagunes nelja kategooriasse: 1. ootused kunstiteraapiale, 2. kunstiterapeudi roll 

haigla ravimeeskonnas, 3. kunstiterapeudi pädevused töös psüühikahäiretega inimestega, 

4. kunstiteraapia rakendamise vajalikkus ja võimalused intervjuus osalenud haiglates. 

Kuna kuues haiglas ettekujutus kunstiteraapia tegelikust olemusest ja võimalustest oli 

vähene, siis on järgnevas alalõigus välja toodud arvamused osaliselt visioonilised ja 

oletuslikud. 

1. Ootused kunstiteraapiale esinesid intervjuudes nii patsiendi kui organisatsiooni 

tasandil. Eelkõige oodatakse, et kunstiteraapia oleks patsientidele tegevust pakkuv ajaviide 

ja meeleolu parandav vahend (PR5M, MÕ7N). Raviprotsessis võiks ta olla terapeutiline 

abivahend nt patsientide puhul, kellega muud teraapiavormid ei ole nii efektiivsed (PR6N, 

PG7N). Ootusena organisatsiooni tasandil märgiti ära soov, et kunstiteraapia rakendamine 

haiglates oleks võimalik ning väärtustatud (PG5N, PR2N) ja seda viiks läbi väljaõppinud 

spetsialist (PG2N, MÕ5N). 

2. Kunstiterapeudi roll haigla ravimeeskonnas 

Intervjuudes kunstiterapeudi rolli üle ravimeeskonnas arutledes leiti, et erinevate 

alternatiivsete teraapiate kaasamine raviprotsessi annab võimaluse läheneda patsiendile 

erineva nurga alt ning leida talle sobivaim ravimeetod (PG6N). Kuna kunstiterapeut 

kasutab töös patsiendiga lisaks verbaalsele eneseväljendusele veel teisigi vahendeid, siis on 

kunstiterapeudil võimalik leida erinevaid kanaleid patsiendi avamiseks ja raviprotsessile 

kaasaaitamiseks (MÕ7N, PG2N). Arvati, et kunstiterapeudi oluline roll on aidata 

patsiendil iseennast paremini mõista, oma emotsioonide ja probleemidega kontaktis olla 

(PG6N). 

Kuna paljude vastajate kokkupuude kunstiteraapiaga oli minimaalne, siis täpsemaid 

rollimääratlusi ei osatud nimetada. Intervjuu vastustest tuli välja, et enamuse vastanute


arvates võiks kunstiterapeut olla teiste spetsialistidega võrdväärne meeskonnaliige, kellel 

oleks raviprotsessi toetav roll. 

„Roll võiks olla sarnane kõikide teistega, kes sinna meeskonda kuuluvad; on ta siis arst 

või psühholoog või terapeut või sotsiaaltöötaja. Kui mingi meeskond on loodud, siis võiks 

ta tegutseda võrdsetel alustel.“ (PG7N) 

Kaks vastajat ei osanud kunstiterapeudi rolli meeskonnas määratleda. 

3. Kunstiterapeudi pädevus 

Kunstiterapeudi pädevuste küsimuse osas esines kõige suuremaid eriarvamusi. 

Pädevusvaldkonnad, mida mainiti olid: meditsiin, kunst, psühholoogia- psühhoteraapia ja 

erialane (kunstiteraapia) väljaõpe. Meditsiinialaste teadmiste täpsustusena lisati 

psühhiaatria valdkond (16 korral), mida tundmata võib selle sihtgrupiga töötades hätta 

jääda. Psühhiaatriaalaste teadmiste all mõeldi eelkõige diagnooside eripära, et teada, 

millisteks patsientide võimete või käitumiste eripäradeks valmis olla. Kaks vastajat leidis, 

et meditsiinialased teadmised ei ole olulised, kuna haiglas on ravipersonal nagunii olemas, 

kelle poole vajaduse korral pöörduda (PG3N, PG5N). 

Kunstialase pädevusena nimetati nii kunstiterapeudi enda joonistusoskust, erinevate 

tehnikate valdamist, kui ka üldist kunstiga kursisolekut. 

„/…/ peaks oskama midagi teha ka. Et päris nii, et tulen tänavalt, ise üldse joonistada ei 

oska ja hakkan tegema, niimoodi ei saa ju.“ (MÕ7N) 

Kunstiterapeudi erialase ettevalmistuse vajalikkus toodi välja kolmel korral (MÕ7N, 

PG2N, PR6N). 

Kolm vastajat kinnitas, et kunstiterapeut peaks olema hariduselt psühholoog- 

psühhoterapeut (PR3M, PG5N, PG7N). 

„Kui me nüüd lähtume sellest, et mis normid või reeglid on terapeutidele, siis praegu 

vähemalt, hetkel on nii, et arsti või psühholoogi baasharidus on seal all ja teraapia sinna 

lisaks. Kui tegemist on kunstiteraapiaga, siis võiks ikka sellest kunstist ka rohkem teada. 

Ikka selline, mis spetsiifiline tal siis on see kunstiteraapia. On see siis muusika või kujutav 

kunst. Sealt võiks ikka ka olla mingi haridus. Ma ei tea kas neid nõudmisi oleks nagu aus 

ja tore öelda, et siis peaks nagu topeltkõrgharidus – kõigepealt mingisugune arst või


psühholoog ja siis veel kunstialane kõrgharidus. See on võib-olla liiga kõrge nõudmine, 

aga ma ei tea kuidas välismaal on, kas ja kuidas seal on mingid reeglid.“ (PG7N) 

Üldiste psühholoogiaalaste teadmiste olemasolu tähtsust nimetasid aga pooled 

intervjueeritavatest. 

4. Kunstiteraapia rakendamise vajadus ja võimalikkus intervjuudes osalenud 

haiglates 

Intervjuudest selgus, et üle poolte (12) meditsiinitöötajate arvates oleks kunstiterapeudi 

kuulumine nende psühhiaatriahaigla personali koosseisu vajalik. Paraku jääb sellise 

ametikoha loomine enamasti majanduslike (MÕ4N, PG2N) või siis ka hoiakuliste ( PG6N, 

PR6N) põhjuste taha. Mõnel pool on raskusi ka meditsiinilise personali palkamisega, 

mittemeditsiinilise töötaja rakendamine haiglatöösse jääb mitme vastanu arvates 

tulevikuteemade valdkonda (MÕ4N, PG2N). 

Neljas haiglas, kus on tööl tegelusjuhendaja, kes pakub patsientidele ka kunstilist tegevust, 

arvati, et hetkel on nende sellealane vajadus kaetud, ning kunstiterapeudi ametikoha 

loomiseks ei ole põhjust. 

„Meie haiglas, (osakondades) kus ei ole kunstiterapeuti, tulevad toime ka 

tegelusjuhendajatega, et mingitki tegevust pakkuda, mis patsiendile kasuks tuleb.“(PR1N) 

Kaks vastajat kahtles, kas sellise teenuse olemasolu haigla kontekstis on juhtkonna silmis 

üldse vajalik. Pigem käsitletakse kunstiteraapiat kui rehabilitatsiooniteenust, mis ei ole 

raviasutuse otsene prioriteet (PR6N, PG6N). 

Mainiti ära ka kunstiteraapiate tõenduspõhiste uurimuste olemasolu vähesust, mis on 

takistuseks selle kaasamisele meditsiini konteksti. 

„Meie haiglas siin on selline hästi akadeemiline õhkkond ja toetutakse sellisele 

tõenduspõhisusele, et ma ei tea kui palju kunstiteraapiad selliseid uuringuid teevad. Aga 

niimoodi üldiselt ta võiks olla jah.“ (PG6N) 

Mitme intervjuu lõppedes hakati küsitlema intervjueerijat: mida kunstiterapeudi väljaõpe 

tegelikult sisaldab ja mida kunstiteraapia kui psühhoteraapia endast kujutab. Mainiti, et 

kunstiteraapia vajaks populariseerimist:


„Rääkida personalile ja üldse meditsiinis kunstiteraapiast, kuidas see on mõjunud, tuua 

näiteid. Mõned ju arvavad, et see on kunstitund. Harida inimesi.“ (PG1N) 

„Kui kunstiteraapia praktikal käiakse ja sobib ja meeldib, siis see aitab kaasa, et võetakse 

(tööle). Muidu ei teagi midagi.“ (MÕ1N) 

„Kui selline valdkond niimoodi tasapisi areneb, sellest võiks rohkem kuulda olla, rohkem 

populariseerida. Ma tean, et on need konverentsid „Kunstid tervise heaks”, paar aastat 

tagasi ma isegi osalesin seal. Need olid küll väga huvitavad, aga noh, laiema üldsuse jaoks 

ei ole sellest eriti palju teada. Kui pakuksin tavapatsiendile mingit sellist tegevust, siis ma 

arvan, et ta oleks suht imestunud, et mis nüüd siis toimub. Aga et võib-olla võiks sellest 

rohkem olla teada, populariseerida, näiteid tuua. Sellel alal võiks ikkagi olla tulevikku.“ 

(PG2N)


ARUTELU 

Käesoleva uurimustöö eesmärk oli välja selgitada Eesti psühhiaatriakliinikute ja – 

osakondade personali suhtumine kunstiteraapia meetodite kasutamisesse psühhiaatriliste 

patsientide ravis ning nende sellealane praktika. 

Intervjuude kaudu püüti leida vastused uurimisküsimustele. Taustamaterjaliks koguti 

teavet personali kunstialaste huvitegevuste ja varasema kunstiteraapiaga kokkupuute kohta. 

See andis võimaluse analüüsida, kas kunstidega tegelemise omakogemuse olemasolu 

mõjutab personali suhtumist kunstiteraapia rakendamisesse psühhiaatriliste patsientidega. 

Uurimuses kasutatud valikgrupi puhul nimetatud mõjutuse ilmnemist ei täheldatud. 

Mida arvavad psühhiaatriakliinikute töötajad kunstide ja tervise seosest? 

Uurimusest lähtuvalt võib väita, et enamuse intervjueeritute arvates on kunstidega 

tegelemine tervisega seotud. Leiti, et mõju on igal juhul positiivne, kuigi alati ei ole selle 

avaldumine märgatav (tajumine tuntav) ning toime juhitav. Kunstide tervisemõju tuntakse 

pigem kaudselt- läbi heaolu ja enesetunde tõusu. Toodi välja tervist positiivselt mõjutavaid 

näitajaid nagu nt pingete maandamine ja positiivsete emotsioonide tekitamine. Ilmnes aga, 

et mainitud tulemusi nimetasid ka need intervjueeritavad, kes isikliku tervisemõju kunstiga 

tegelemisest ei olnud täheldanud. Seega võib järeldada, et antud küsimuses lähtuti suurel 

määral üldtunnustatud „kunstid tervise heaks” põhimõttest. 

Mida arvatakse kunstiteraapia rakendamisest haiglakeskkonnas, eriti psüühiliste 

häiretega inimeste ravi toetamisel? 

Uurimuses selgus, et üldiselt suhtutakse kunstiteraapiasse haiglakeskkonnas pooldavalt, 

osa vastanute arvates ei oleks seda igas osakonnas siiski mõistlik kasutada. Üksmeelselt 

leiti, et psühhiaatria valdkond on kunstiteraapia rakendamiseks sobiv, kuna on täheldatud 

kunstitegevusest tuleneva kasu ilmnemist patsientidel. Nagu vastustest võib järeldada 

defineerivad ja ka väärtustavad enamus intervjueerituid kunstiteraapiat kui 

tegevusteraapiat, mitte kui psühhoteraapiat. Kunstiteraapia ja tegevusteraapia 

kokkupuutepunktid ning erisused on Karkou ja Sandersoni (2006) sõnastuses välja toodud 

teooria alapunktis 1.1.


Nagu teooria 1.4.1. osast lugeda võib on juba ajalooliselt kunstiteraapia esmane roll 

psühhiaatrias olnud diagnostilise info andmine. Kujundi loomine läbi joonistuse, maali või 

skulptuuri annab visuaalse mõtlemise kogemuse ning võib olla lisainformatiooni allikas nii 

patsiendile kui terapeudile (Malchiodi, 2005, lk. 19). Käesoleva uurimustöö intervjuudes 

mainiti kunstitööde diagnostilist väärtust küll mitmel korral, kuid kunstiteraapia esmase 

rollina nähakse Eesti psühhiaatriahaiglates siiski tegevuse pakkumist. 

Vajalikuks peeti nii individuaalset-, grupi- kui ambulatoorset kunstiteraapiat. Grupiteraapia 

olulisust nähakse sõltuvalt psühhiaatriliste patsientide haiguse omapärast, mis on välja 

toodud ka teooria alalõigus 1.4.3., kus peamiste väärtustena on mainitud 

probleemilahendus- ning sotsialiseerumisoskuste parandamist. Samad eesmärgid on ka 

Eesti psühhiaatriahaiglate personalil. Intervjuudes osalenud haiglatest oli kunstiteraapia 

lülitatud raviprotsessi ühes haiglas. Neljas haiglas kasutasid kunstiteraapia meetodeid oma 

töös tegelusjuhendajad või vestlusgruppe läbi viivad medõed. Kahes haiglas selline 

võimalus puudus, küll aga oli võimalus patsiendil soovi korral saada paberit ja 

värvipliiatseid. 

Intervjueerides tunti ka huvi, millised on ootused kunstiteraapiale. Vaatamata sellele, et 

küsitletute ettekujutus kunstiteraapiast kui psühhoteraapiast oli vähene, ühtisid nende 

ootused kunstiteraapia eesmärkidega, mis on välja toodud teooria osas 1.4.4. Peamisteks 

eesmärkideks on loomingulise eneseväljenduse toetamine, emotsioonide elavdamine, 

suhtlemisharjumuste arendamine, enesetunnetuse taseme tõstmine jne. 

Millist kasu on märgatud kunstiteraapia meetodite kasutamisest patsientide tervisele 

ja üldisele heaolule? 

Kuigi paljud kunstiteraapiaalased teadusartiklid (nt Hagen, 2007; Miles, 1994; Kopõtin, 

2004; Elbing, Schulze, Zillmann, Raak, & Ostermann 2009; Park & Hong 2010) mainivad 

tõenduspõhiste uurimuste vähesust antud valdkonnas, on nii käesolevas uurimuses osalejad 

kui välisriikide praktikud (nt Hill, 1945; Staricoff, 2004; Ruiz, 2004; Lipe et al., 2012) 

täheldanud kasutegureid, mis tagavad patsientide parema toimetuleku ja üldise heaolutunde 

kasvu. Käesolevas uuringus osalenute kogemused ühtivad Heywoodì (2003) poolt kirja 

pandud seisukohtadega. Emotsioonide väljendamine, kommunikeerumisoskuste 

paranemine ja enesekindluse suurenemine on põhilised tegurid, mille puhul on 

kunstiteraapia positiivne mõju ilmnenud.


Kuidas iseloomustatakse kunstiterapeudi rolli psühhiaatriahaigla ravimeeskonnas ja 

milliseid pädevusi temalt eeldatakse? 

Kunstiterapeudi rollimääratlus jäi intervjuudes üldsõnaliseks, kuna enamuse vastajate 

kokkupuude kunstiteraapiaga oli minimaalne ning sisuline teadmine antud erialast puudus. 

Kunstiterapeudi pädevuste määratlemisel tekkisid vastustes kõige suuremad vastuolud. 

Intervjuude põhjal võib järeldada, et olulisteks peetud pädevused sõltusid eelkõige 

isiklikust suhtumisest ning mingil määral ka raviasutuse üldisest hoiakust 

kunstiteraapiasse. Kui võrrelda saadud tulemusi AATA (2012) või NICE (2012) poolt 

esitatud nõuetega kunstiterapeudile (väljaõppe põhidistsipliinid on kunstiteraapia teooriad, 

nõustamine ja psühhoteraapia, praktiseerimise eetika ja standardid, psühhopatoloogia, 

individuaalse-, grupi- ja pereteraapia tehnikad, inimese ja loovuse areng, 

uurimismeetodid), siis võib näha, et äramärkimist on leidnud samad valdkonnad. Küll on 

aga intervjuudes eeldatud pädevusnõuded väiksemamahulised kui nt Ameerika 

Kunstiteraapiate Assotsiatsiooni (2012) poolt välja töötatud professionaalse väljaõppe 

näitajad. 

Millised on kunstiteraapia raviprotsessi integreerimise takistused? 

Kunstiteraapiat ja selle meetodeid on raviasutustes praktiseeritud aastakümneid. Sellele 

vaatamata on kunstiteraapia aktsepteerimine psühhoteraapiana meditsiinis endiselt 

raskendatud. Käesoleva magistritöö viimase uurimusküsimusega sooviti välja selgitada, 

millised on kunstiteraapia raviprotsessi integreerimise takistused. 

Võrreldes uurimustulemusi välisriikide praktikaga (vt nt teooria 1.5.) ilmneb, et põhilised 

takistused on nii Eestis kui mujal maailmas tõenduspõhiste uurimuste ja materiaalsete 

võimaluste nappus. Meditsiinis on tõenduspõhiste uurimuste olemasolu usaldusväärsuse 

kriteeriumiks. Kvalifitseeritud tööjõu palkamine ja kunstiteraapia läbiviimiseks vajaliku 

inventari soetamine nõuab ressursse haiglate niigi napist eelarvest. Seetõttu, nagu ka 

välisriikide praktikud (nt Karkou & Sanderson, 2006; Kopõtin, 2008; Kalmanowitz & 

Potash, 2010; Park & Hong, 2010) on maininud, on suhteliselt levinud, et patsientide 

aktiveerimisse läbi loometegevuse rakendatakse erineva haridusliku taustaga spetsialiste, 

nimetades läbiviidavat tegevust ekslikult kunstiteraapiaks.

Kokkuvõte 


Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik 21 intervjueeritud meditsiinitöötajat olid vaatamata oma 

varasemale kokkupuutele kunstide ja kunstiteraapiaga positiivsel arvamusel selle 

teraapiameetodi rakendamisest psüühikahäiretega inimeste ravi toetamisel. Kunstiteraapia 

laialdasemat kasutamist takistavatele probleemile pakkusid lahendust ka intervjueeritud 

ise. Mainiti kunstiteraapia populariseerimise vajadust nii meditsiinitöötajate kui 

potentsiaalsete patsientide hulgas, millele aitaks kaasa ka suurema hulga meditsiiniasutuste 

kasutamine praktikabaasidena. 

Antud magistritöö on praktiliseks tõestusmaterjaliks psühhiaatriahaiglate personali huvist 

kunstiteraapia rakendamise vastu patsientide raviprotsessis. Loodan, et antud uurimuse 

intervjuude läbiviimine ja intervjueeritavatel tekkinud küsimustele vastamine andis oma 

panuse kunstiteraapia olemuse ja olulisuse teadvustamisesse töös nimetatud sihtgrupiga. 

Intervjuudes välja toodud ootuseid kunstiteraapia ja kunstiterapeudi pädevuste suhtes on 

võimalik arvesse võtta psühhiaatrias kunstiterapeudina tööle asudes. Töös mainitud 

kunstiteraapia läbiviimist takistavate asjaoludega tuleb silmitsi seista nii kunstiterapeutidel 

kui praktikantidel. Uurimuse tulemustele saab toetuda kunstiteraapiate õppekava 

arendades, kunstiterapeudi kutsestandardit koostades ning uute praktikabaaside leidmisel.


VIITED 

Aalberg, V. (2007). Psühhodünaamilised isikuteraapiad. Rmt. J. Lönnqvist, M. Heikkinen, 

M. Henriksson, M. Marttunen, & T. Partonen (Toim.), Psühhiaatria (lk. 549-557). Tallinn: 

Medicina. 

AATA (American Art Therapy Association). (2012). Defining art therapy. Alla laaditud 

15. 03. 2012, veebilehelt http://www.arttherapy.org/aata-history-background.html 

Argyle, E., & Bolton, G. (2005). Art in the community for potentially vulnerable mental 

health groups. Health Education, 105(5), 340-354. 

BAAT (British Association of Art Therapists). (2012). What is art therapy? Alla laaditud 

15. 03. 2012, veebilehelt http://www.baat.org/art_therapy.html#leaflet 

Brandman, R. (2007). The development of the contemporary international arts in 

healthcare field. In I. A. Serlin (Ed.), Whole person healthcare (pp. 43-65). London: 

Praeger Perspectives. 

Burt, H. (2012). Multiple perspectives: Art therapy, postmodernism and feminism. 

London: Jessica Kingsley Publishers. 

Crespo, V. R. (2003). Art therapy as an approach for working with schizophrenic patients. 

International Journal of Psychotherapy, 8(3), 183-193. 

Elbing, U., Schulze, C., Zillmann, H., Raak, C. K., & Ostermann, T. (2009). Arthedata-An 

online database of scientific references on art therapy. European Journal of Integrative 

Medicine, 1, 39-42. 

Günter, M. (1990). Art therapy in the psychiatric clinic. A historical analysis of the 

development of art studios. Psychiatric Praxis, 17(5), 163-71. 

Hagen, L. (2007). Art therapy and medicine. In D. Spring (Ed.), Art in treatment: 

Transatlantic dialogue (pp. 143-158). Springfield, Illinois: Charles C Thomas Publisher 

LTD. 

Heywood, K. (2003). Introducing art therapy into the Christie Hospital Manchester UK 

2001-2002. Complementary Therapies in Nursing and Midwifery, 9(3), 125-132. 

Howells, V., & Zelnik, T. (2009). Making art: A qualitative study of personal and group 

transformation in a community arts studio. Psychiatric Rehabilitation Journal, 32(3), 215- 

222. 

Kalmanowitz, D., & Potash. J. S. (2010). Ethical considerations in the global teaching and 

promotion of art therapy to non-art therapists. The Arts in Psychotherapy, 37, 20-26. 

Karkou, V., & Sanderson, P. (2006). Arts therapies: A research-based map of the field. 

London: Churchill Livingstone. 

Копытин, А. (2004). Некоторые проблемы использования арт-терапии в психиатрии. 

Журнал Неврологии и Психиатрии, 5, 77-82.


Копытин, A. (2008). Арт-терапия в России: оброзование, исследования, практика. В 

кн. Под ред. А. Копытина, Практическая арт-терапия: лечение, реабилитация, 

тренинг (стр.5-15). Москва: Когито-Центр. 

Kunst. (2001). Rmt. S. Laidre, S. Ootsing, & I. Rajasaar (Toim.), Kunstileksikon (lk. 232). 

Tallinn: Eesti Klassikakirjastus. 

Körling, D., Nybäck, H., & Goldberg, F. S. (2000). Creative arts groups in psychiatric 

care: Development and evaluation of a therapeutic alternative. Nordic Journal of 

Psychiatry, 54, 333-340. 

Laherand, M-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: OÜ Infotrükk. 

Landgarten, H. B. (1981). Clinical art therapy. New York: Routledge. 

Liebman, M. (2011). Art Therapy. In C. Wood (Ed.), Navigating art therapy: A therapist`s 

companion (pp. 25). London and New York: Routledge. 

Lipe, A. W., Ward, K.C., Watson, A. T., Manley, K., Keen, R., Kelly, J., & Clemmer, J. 

(2012). The effects of an arts intervention program in a community mental health setting: 

A collaborative approach. The Arts in Psychotherapy, 39, 25-30. 

Maclagan, D. (2005). Psychological aesthetics: Painting, feeling and making sense. 

London and Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers. 

Malchiodi, C. A. (2003). The art and science of art therapy. In C. A. Malchiodi (Ed.), 

Handbook of art therapy (pp. 1-3). New York: The Guilford Press. 

Malchiodi, C. A. (2005). Art therapy. In C. A. Malchiodi (Ed.), Expressive therapies (pp. 

16-45). New York: Guilford Press. 

McNiff, S. (1981). The arts and psychotherapy. Springfield, Illinois: Charles C Thomas 

Publisher. 

McNiff, S. (2004). Art heals: How creativity cures the soul. Boston: Shambhala 

Publications, Inc. 

Miles, M. F. R. (1994). Art In hospitals: does it work? A survey of evaluation of arts 

projects in the NHS. Journal of the Royal Society of Medicine, 87, 161-163. 

Назарова, Н. (2008). Арт-терапия как средство психосоциальной реабилитации 

психически болных. В кн. Под ред. А. Копытина, Практическая арт-терапия: 

лечение, реабилитация, тренинг (стр. 214). Москва: Когито-Центр. 

NICE (National Institute for Health and Clinical Excellence). (2012). CG82 

Schizophrenia: Core interventions in the treatment and management of schizophrenia in 

adults in primary and secondary care. Alla laaditud 23.03.12, veebilehelt 

http://publications.nice.org.uk/schizophrenia-cg82/guidance#treatment-of-the-acuteepisode 

Park, K., & Hong, E. (2010). A study on the perception of art therapy among mental health 

professionals in Korea. The Arts in Psychotherapy, 37, 335-339.


Richardson, P., Jones, K., Evans, C., Stevens, P., & Rowe, A. (2007). Exploratory RCT of 

art therapy as an adjunctive treatment in schizophrenia. Journal of Mental Health, 16(4), 

483-491. 

Rubin, J. A. (1980). Art therapy today. Art Education, 33(4), 6-8. 

Rubin, J. A. (Ed.). (2001). Approaches to art therapy: Theory and technique, second 

edition. New York: Brunner-Routledge. 

Sotsiaalministeerium. (2012). Rehabilitatsioon. Alla laaditud 28.03.12 veebilehelt 

http://www.sm.ee/sinule/puudega-inimesele/sotsiaalteenused-puudegainimesele/rehabilitatsioon.html 

Свенцицкая, В. (2008). Арт-терапия в работе с психиатрическими пациентами, 

совершившими тяжкие правонарушения. В кн. Под ред. А. Копытина, Практическая 

арт-терапия: лечение, реабилитация, тренинг (стр. 232-251). Москва: Когито- 

Центр. 

TLÜ Kunstiteraapiate õppekava. ( 2012). Veebileht www.tlu.ee/rakendusloome 

Tähkä, V. (1999). Psühhoteraapia alused psühhoanalüütilise teooria põhjal. Helsingi, 

Tallinn, Tartu: Eesti Psühhiaatrite Selts. 

Ulman, E. (1992). Therapy is not enough: The contribution of art to general hospital 

psychiatry. American Journal of Art Therapy, 30(3), 89-100. 

Ulman, E. (2001). Art therapy: Problems of definition. American Journal of Art Therapy, 

40, 16-26. 

Vick, R. M. (2003). A brief history of art therapy. In C.A. Malchiodi (Ed.), Handbook of 

art therapy (pp. 5-15). New York: The Guilford Press. 

Wadeson, H. (2010). Art psychotherapy, second edition. Hoboken, NJ: John Wiley & 

Sons, Inc. 

WPA (World Psychiatric Association). (2012). Art & Psychiatry. Alla laaditud 28.03.12 

veebilehelt http://www.wpanet.org/detail.php?section_id=11&content_id=444 

Vahendatud viited: 

Hill, A. (1945). Art versus illness. London: Allen and Unwin. 

Malchiodi, C. A. (Ed.). (1998). The art therapy sourcebook. Los Angeles: Lowell House. 

Ruiz, J. (2004). A literature review of the evidence base for culture, the arts and sport 

policy. Social Research, Research and Economic Unit, Scottish Executive Education 

Department. 

Staricoff, R. (2004). Arts in health: A review of the medical literature. London: Arts 

Council England.


Waller, D., & Gilroy, A. (1992). Art therapy: A handbook. London: Routledge. 

Waller, D. (1993). Group interactive art therapy. London: Routledge.

LISA A 

Intervjuu küsimustik: 


1. Kas olete tegelenud/tegelete kunstiga? Milline kunstiliik on Teile kõige lähedasem? 

2. Mida arvate kunsti ja tervise seosest? Milline on Teie isiklik kogemus selle osas? 

3. Millisel moel olete kokku puutunud visuaalkunstiteraapiaga (KT)? 

4. Kuidas KT sobib Teie arvates haiglakeskkonda? 

5. Mida arvate KT rakendamisest psüühiliste häiretega inimeste ravi toetamisel? 

6. Kuidas võib Teie arvates kunstiteraapiline sekkumine mõjutada patsienti haiglaravil 

viibimise ajal? 

7. Millist kasu olete märganud KT-st patsiendi tervisele ja üldisele heaolule? 

8. Millised on Teie ootused KT-le? 

9. Millist KT vormi (individuaalne-, grupiteraapia, ambulatoorne teraapia) peate kõige 

tõhusamaks psüühiliste häiretega patsientide ravi toetamisel? 

10. Mida arvate kunstiterapeudi rollist psühhiaatriahaigla ravimeeskonnas? 

11. Millised pädevused on kunstiterapeudil vajalikud töötamiseks psühhiaatriliste 

patsientidega? 

12. Milline on Teie haigla vajadus kunstiterapeudi töö rakendamise osas? 

13. Millises tervishoiusüsteemi valdkonnas võiks olla kõige suurem ja kõige väiksem 

vajadus KT rakendamiseks?

Katrin Heinloo - Tallinna Ülikool

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?