Katrin Heinloo - Tallinna Ülikool

Kunstiteraapia meetodite kasutamine psühhiaatrias 16
kunstnike loovat eneseväljendust. Selle loodud interpretatsioonisüsteemi järgi on teatud
värvidel, vormil, tekstuuril ja teemadel patoloogiat väljendav iseloom. Need lähenemised
interpretatsioonile võtavad vaatluse alla nii patoloogia sisu kui vormi (ibid). Kuid nagu
McNiff (1981, lk. 153) kriitiliselt väljendub, on sellised kunstiinterpretatsioonid loodud
mittekunstnike poolt, kes on adapteerinud visuaalsed kunstitööd psühhodiagnostilise
testimisega, et toetada sellega oma psühholoogilisi teooriaid.
Kunstitööd, mis on loodud kunstiteraapiaseansil väljendavad nii hetkelist kui pikaajalist
patsiendi haiguse ja tervise olukorda, nii tugevusi kui patoloogiat. Ravi lõpul võib
kunstitöö olla ravi lõpetamise ja prognoosimise indikaatoriks (Landgarten, 1981, lk. 272).
Mõne patsiendi puhul ka varjatud võimete väljendajaks, mis kliiniliste uuringute ega
projektiivtestidega pole selgunud (Ulman, 1992).
Peale diagnoosimise on peamine kunstiteraapia funktsioon selle kasutamine paralleelse
ravivormina (Landgarten, 1981, lk. 272). Rahvusvahelise ravijuhise Nice (2012) kohaselt
tuleb kunstiteraapiat pakkuda kõigile skisofreeniahaigetele, eriti negatiivse sümptomaatika
korral. Eriti soovitab NICE pakkuda grupiteraapiat, juhul kui patsiendi seisund ja soovid ei
eelda muud lähenemist. Kunstiteraapias tuleks psühhoteraapiatehnikad kombineerida
tegevustega, mille eesmärk on edendada loovat eneseväljendust. Kunstiteraapia eesmärgid
peavad sisaldama:
• võimalust skisofreeniahaigetel kogeda end teisiti ning arendama uusi viise teistega
suhtlemiseks
• abi andmist inimestele enda väljendamises ja nende kogemuste organiseerimises
esteetiliselt rahuldustpakkuvasse vormi
• abi andmist inimestele loovprotsessis tekkinud tunnete aktsepteerimisel ja
mõistmisel neile sobivas tempos (NICE, 2012).
Miles (1994), kes arutleb erinevate uurimuste põhjal kirjutatud artiklis esteetilise
keskkonna ja kunstitegemise mõju üle haigla kontekstis, leiab et psühhiaatriahaiglates on
vajadus pigem kunsti kui tegevuse, mitte niivõrd kunsti kui objekti järele. Pildi, vaasi,
mosaiigi või plakati tegemine hõlmab endas tervet hulka valikute tegemist värvi,
paigutuse, tekstuuri, mõõtmete ja suuna suhtes. Selleks on vajalik saavutada silma ja aju
juhitud käe mobiilsuse kontrollimine. Valminud tööde vaatamine ja teistele näitamine
pakub rahuldustunnet, tõstab enesehinnangut ning soodustab kommunikeerumist. See on
erinev psühhoteraapiast, kus kõiki kujutisi interpreteeritakse.