You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
16 ELU LUGU<br />
17<br />
“Tundsin, et ma ei<br />
jaksa enam kellelegi midagi<br />
tõestada, see hakkas vastu.<br />
võtet ära ei vormista, olen kadunud.<br />
Siis annan endale jälle võimaluse<br />
ooperiteatris lepingut pikendada,<br />
nõustun selle nimel olema „hea laps“,<br />
leppides kõigega. Teha halva mängu<br />
juures head nägu ja edasi lunida: kuidas<br />
te siis minuga ikka nii teete, ma<br />
olen ju ometi hea artist, andestage<br />
mulle mu erivajadused… Tundsin,<br />
et ma ei jaksa enam kellelegi midagi<br />
tõestada, mulle hakkas see vastu! Mu<br />
ainus mõte oli teatrimajast veel kuidagi<br />
elusana välja saada. Et ma säilitaks<br />
oma hääle, oma mina ja lugupidamise<br />
iseenda vastu,“ kirjeldab Kai<br />
toonast hingeseisundit, mis ta uude<br />
ametisse viis.<br />
Uus algus lillede keskel<br />
Kai sõnul on ta puude tõttu tekkinud<br />
piirangutele vaatamata aednikutööga<br />
seni hakkama saanud.<br />
Tänu sellele muidugi, et tal on kõrval<br />
abikaasa Aalo, kes on suuremat<br />
pingutust nõudvates toimingutes<br />
alati abiks. Abikaasa abiga on<br />
kõik tööpinnad kasvuhoonetes ja<br />
ka turul välja ehitatud ergonoomiliselt,<br />
pandud kindlale kõrgusele, et<br />
Kai võimalikult vähe selga koormates<br />
toimetada saaks. Ka arstid soovitavad<br />
talle mõõdukat kehalist koormust<br />
ja liikumist – ning seda ju aednikuamet<br />
pakub.<br />
Siiski peab Kai kasvuhoones toimetades<br />
iga natukese aja tagant<br />
leidma võimaluse heita pikali, et seljale<br />
puhkust anda. Kui mõni seemnepakk<br />
või kühvlike juhtub tööd<br />
tehes maha kukkuma, tuleb abi kutsuda.<br />
Põlvili laskudes saaks Kai käest<br />
pudenenud eseme kätte, aga püsti<br />
enam ei suudaks tõusta. Lilleleti taga<br />
turul seisab Kai hommikust õhtuni<br />
püsti, sest tavalisel taburetil või toolil<br />
kas või korrakski jalgu puhata ta<br />
oma seljahäda tõttu ei saa.<br />
Kaile sobiv lamamistool turuleti<br />
taha ei mahu ning vaevalt et sellises<br />
Kai ütleb, et tema päästjad on lilled. Kuni kestab lillemüügi hooaeg, tunneb ta end<br />
sõiduvees ja mured taanduvad. Heiko Kruusi<br />
toolis istuvat müüjat leti eest mööda<br />
kõndivad inimesed näeksidki. Kai<br />
tunnistab, et pärast pikka turupäeva<br />
on ta sageli nii kurnatud, et nutab<br />
väsimusest. Aga sel puhul tuletab ta<br />
meelde üht oma lemmikaforismi:<br />
kui oled nii väsinud, et ei suuda teha<br />
ühtegi sammu, siis oled ära käinud<br />
kõigest poole teest.<br />
Poolejõuline eraettevõtja<br />
Ühtki palgalist töötajat Kail oma<br />
ettevõttesse tööle võtta pole õnnestunud,<br />
sest nii palju tulu aiand ei<br />
too. Lisaks abikaasale käivad Kaid<br />
kiiremate tööde ajal abistamas<br />
mõned vabatahtlikud. Et senised<br />
investeeringud tasa teenida, peaks<br />
Kai kalkulatsioonide järgi oma ettevõttes<br />
veel vähemalt kaks-kolm aastat<br />
tasuta tööd tegema. Kuludesttuludest<br />
rääkides kinnitab ta, et<br />
aiandi suurim väärtus tema jaoks ei<br />
ole kasum, vaid tegevus ise. Aga ta<br />
annab endale aru, et ühel päeval ta<br />
enam aiandusega jätkata ei suuda.<br />
„Praegugi pean järgima kindlat<br />
režiimi – vähemalt 12 tundi ööpäevas<br />
tuleb mul olla voodis, et selg<br />
rahu saaks. Ma ei pea sel ajal kogu<br />
aeg magama, aga ma pean olema<br />
lamavas asendis. Mu tervis paraku<br />
halveneb,“ on Kai iseenda ees aus.<br />
„Ühest küljest on selle taga kõik<br />
need kõrvalmõjud, mida seljamurd<br />
ja kehas olevad metallkonstruktsioonid<br />
põhjustavad. Teisest küljest<br />
– eks me kõik ju vananeme ja<br />
looduse poolt kaasa antud ressursid<br />
kahanevad. Võib-olla istun peagi<br />
ratastoolis,“ tõdeb ta.<br />
Ta lisab, et varuvariandid selleks<br />
puhuks, kui ta enam töötada ei jaksa,<br />
on tal olemas. Ka pensioniea saabumise<br />
järel ta eriti riigi pensioniraha<br />
peale ei looda, sest sissetulekute,<br />
õieti nende puudumise tõttu<br />
kujuneb ka tulevane pension väiksemaks.<br />
Aednikuameti suurimaks miinuseks<br />
peab Kai aga seda, et töö on<br />
hooajaline. Oktoobriga lõpeb lillede<br />
müük Nõmme turul, selleks ajaks<br />
on juba ka kasvuhooned talveks<br />
sisse pakitud ja Rõõmu Aiand jääb<br />
ootama uut kevadet.<br />
Kaamosekuud hirmutavad<br />
Kai tunnistab, et siis, kui ta väike<br />
aiand talveunes viibib, tahaks ta ise<br />
meelsasti sedasama teha.<br />
„Raske on leida põhjust hommikul<br />
üldse voodist tõusta, sest polegi<br />
ju kuhugi minna. Üle voodiserva<br />
vaadates näeb siin üht tolmurulli,<br />
eemal teist – ah, las olla, ei huvita!<br />
Tooli peal on hunnik riideid, aga<br />
pole jaksu ega tahtmistki neid kappi<br />
ja nagisse paigutama hakata. Juba<br />
hommikul on selge, et kõige rõõmsam<br />
hetk päevas on õhtune magamaminek:<br />
äkki rõõmustab mõni<br />
helge unenägu?“ räägib Kai.<br />
Ta naerab, et tema parimad unenäod<br />
on need, kus ta lendab. Lendamist<br />
näeb ta unes sageli ja enamasti<br />
kannab ta pilvepiiril heljudes turjal<br />
mõnda oma tuttavat. Ta ütleb, et<br />
“Novembrist alates on<br />
kõige rõõmsam hetk päevas<br />
õhtune magamaminek.<br />
püüab unes küll neid häid inimesi<br />
veenda, et nad prooviksid ise lennata,<br />
see on ju nii lihtne! Aga millegipärast<br />
ei söanda keegi teine kunagi<br />
lendu tõusta.<br />
Kindlasti oleks Kai jaoks päästerõngas<br />
see, kui ta saaks neljaks talvekuuks<br />
üürida mõne tillukese lillepoe.<br />
Inimeste keskel viibimine ja<br />
lilledest värvimustri kudumine on<br />
tema jaoks adrenaliin, mis teda vormis<br />
hoiab. See pakub Kaile suurt<br />
rõõmu, annab päevadele sisu ja<br />
hoiab mõtted omaenda kehvakesest<br />
füüsisest eemal. Puudega inimesena<br />
peab ta seda väga oluliseks.<br />
Elada uue kevadeni<br />
Kuna aga talvise lillepoe pidamist<br />
Kai majanduslik olukord ei võimalda,<br />
siis kukubki ta juba mitmendat<br />
aastat novembri keskpaigas justkui<br />
põhjatusse auku. Muidugi ta läheb,<br />
kui keegi kutsub teda, appi toalilli<br />
puhastama või mõnele üritusele<br />
laulma, aga need on ikkagi vähesed<br />
heledad sähvatused sügismasendust<br />
täis pimedate päevade reas.<br />
Kai ei tea, kas ta kaamosekuude<br />
madalseis meditsiiniliselt depressiooniks<br />
liigitub, aga ravimitest ta<br />
siiani abi saanud ei ole. Pigem halvendasid<br />
tabletid, kui ta neid proovis,<br />
enesetunnet veelgi. Ta lisab<br />
muiates, et kord käis ta stressiga<br />
isegi dr Heino Tiigi juures nõelravil,<br />
aga juba järgmisel päeval läks<br />
ja nõudis, et too paneks selle stressi<br />
talle tagasi, muidu ei püsi enam<br />
üldse jalgel.<br />
Oma tõelised „tiivad“ saab Kai<br />
tagasi veebruari lõpus. Ta räägib, et<br />
sünnipäevaks, 20. veebruariks teeb<br />
ta endale alati meelikosutava kingituse:<br />
täidab esimesed külvikastid<br />
ja pistab mulda külmakindlamate<br />
suvelillede seemned. „Sestpeale<br />
olen sõiduvees. Ka õhtud-hommikud<br />
lähevad järjest valgemaks, taevasina<br />
erksamaks ja peagi annab<br />
esimeste tärkavate idulehekeste õrnroheline<br />
värv mulle teada, et rõõmsam<br />
osa aastast on alanud ja aeg on<br />
taas ellu ärgata!“ Anne Lill<br />
Koguge häid<br />
elamusi! See<br />
annab jõudu<br />
„Laulsin kolm aastat tagasi<br />
toomkiriku kammerkooris. Eriti<br />
pikalt ma sinna laulma ei jäänud,<br />
sest repertuaar ei pakkunud<br />
mulle piisavalt naudingut ja mulle<br />
oli pisut võõras, et koor osales<br />
ka teenistustel. Aga ühelt armulauateenistuselt<br />
jäi mulle meelde<br />
üks pastori jutustatud lugu.<br />
Elanud kord naine, kes alati<br />
enne hommikul kodust välja astumist<br />
poetas taskusse peotäie ube.<br />
Iga kord, kui keegi talle naeratas,<br />
mõne hea sõna ütles või kui ta<br />
millegi rõõmsa osaliseks sai, võttis<br />
ta ühe oa ja pistis teise taskusse.<br />
Kui naine õhtul koju jõudis, laotas<br />
ta lauale oad, mis olid kogunenud<br />
teise taskusse, ja meenutas hetki,<br />
mis talle rõõmu olid valmistanud.<br />
Mõnikord oli teises taskus üksainuke<br />
uba, mõnikord mitte ühtki,<br />
aga mõnel õnnelikul päeval<br />
oli neid teise taskusse kogunenud<br />
terve peotäis.<br />
Mõtlen sellele loole siiamaani.<br />
Kas me ikka oskame hinnata<br />
igapäevaelu pisikesi rõõmuhetki?<br />
Näiteks siis, kui oleme parasjagu<br />
jõuetuna voodis pikali ning pere<br />
kaks kassi tulevad rinna peale sõtkuma<br />
ja nurru lööma, sest saavad<br />
aru, et midagi on selle inimesega<br />
lahti ja ta on omadega hädas?<br />
Võib-olla tasuks sellised elu<br />
lihtsad ja pisikesed värvilaigud<br />
endale meelde talletada? Kas või<br />
päevaraamatusse üles kirjutada.<br />
Et seda rõõmsate silmapilkude<br />
rida siis mõnel hallil päeval justkui<br />
pildialbumit lehitseda. Ja leida,<br />
et kõik polegi nii kole ja lootusetu!“<br />
NOVEMBER 2019 WWW.PUUTEPUNKT.EE ENIM OLLAKSE RAHUL TÖÖTUKASSA BÜROODE RUUMIDE, ASUKOHA JA TÖÖAEGADEGA. NOVEMBER 2019
Change language