PP92

12 ELU LUGU
13
Heiko Kruusi
joones masinasse, aga paraku on
täisealiste mähkmed olnud ka soodushinnaga
ostes meie jaoks ikkagi
kallid.
Kuidas pidasid ise füüsiliselt
koormusele vastu, kui sul oli
kodus neli liikumis- ja tegevusvõimeta
hooldatavat last?
Meil on Lembituga ideaalne koostöö.
Praegugi algavad meie hommikud
nii, et tema segab pliidi ääres
putru ja mina tassin külmikust
head-paremat lauale. Teeme kõike
võrdselt. Aastaid oli meile suureks
abiks minu ema. Kuni ta viimaks ise
abi vajas.
Jällegi, mind päästis see, et sain
õppimiseks ja harjutamiseks aega,
kogu hoolduskoormus ei langenud
päevapealt minu õlule, laste abivajadus
kasvas järk-järgult. Tasapisi
muutusin vilunumaks ja tugevamaks.
Juba teadsin, kuidas lamajat
inimest pesta, tõsta, riietada, kuidas
nõrgukest keha ratastoolis toetada.
Väga tähtis on enda vaimne
tasakaal. Et sa ei põe. Siis oskad üles
noppida pisemadki rõõmukillud,
mida elu pakub. Isegi nelja väga raskes
seisus lapsega.
Kui poisid juba päris viimases
lõpus olid, olin küll hädas. Kõik
need lamatised, oksendamised,
sooleummistused, valud, vaevad ...
siis oli küll pööraselt raske, ei teadnud,
mida või kuidas teha. Sellises
olukorras olnuks vaja appi koduõde.
Seda meil paraku kuskilt kutsuda
polnud. Ka surija põetamiseks
ei olnud meil vanematena piisavalt
oskusi. Ühel hetkel oli selge, et asi
läheb nüüd vaid ühes suunas, ja sellega
olime leppinud. Aga kuidas inimest
aidata, et tal oleks kergem, et
ta ei vaevleks – seda me ei osanud.
Kas te Lembituga ei mõelnud
kunagi laste hooldekodusse viimise
peale?
Kui nad kõik neli veel kodus olid,
siis mõtlesime küll, et oleks tore,
kui kas või nooremad ja tervemad,
Alvar ja Anneliis, saaksid mõnes
puudega noorte kodus omataoliste
seltsis elada. Aeg-ajaltki. Mitte
et meil kergem oleks, vaid et nad ei
peaks kogu aeg oma tulevikku pealt
vaatama. Et nende elu sisukam ja
eakohasem oleks. Kui nad kõik juba
ratastoolis olid, pääsesime paratamatult
õue üksnes suviti, kodust
kaugemale üsna harva ja ikka ühe
lapsega korraga. Naersime omavahel,
et oleks tore vaatepilt küll, kui
me mööda maanteeserva lükkaksime
kolonnis nelja ratastooli. Autojuhid
ehmataksid end surnuks ja
sõidaksid kraavi! Ja kuidas me neid
lükanudki oleks?
Uurisin tegelikult asju siit ja sealt,
aga tulemusteta. Kirjutasin isegi
Maarja külasse, aga sealtki jäi vastus
saamata. Mõistan muidugi, et
see noorteküla on teistsugustele inimestele.
“Ma olen tänulik aja
eest, mil nad veel meiega
olid, meenutan seda aega
rõõmu ja heldimusega.
„Puutepunkti“ saates kaheksa
aastat tagasi rääkisid, et pere
vanim poeg lahkus valudes. Ja et
sa palusid jumalat, et järgmiste
laste minek oleks kergem. Kas
jumal võttis sind kuulda?
Võttis. Järgmisena läks pere noorim,
Alvar. Poiss elas seda väga üle,
et ta ei saanud pärast põhikooli
lõpetamist keskkooli minna. Ent
Emajõe kooli õpetajate arvamus oli
selline, et see võinuks kaasa tuua
üksnes halbu kogemusi. Poisi vaimne
võimekus vähenes, seda nägime
kodus ka ise. Kui Alvaril kadus siht
silme eest ning polnud enam eesmärki,
mille poole püüelda, elas ta
seda raskelt üle ja kustus kiirelt.
Õnneks ta vähemalt ei olnud
pikalt haige. Viimasel õhtul sõi ta
kohutavalt palju, suu oli muudkui
lahti. Meie rõõmustasime, oo
kui tore, poiss sööb hea isuga, küllap
tunneb end paremini! Aga siis
hakkas ta järsku oksendama. Hommikul
oli tal endiselt halb, ta hakkas
oigama. Perearstilt saime soovituse
kutsuda kiirabi. Ta viidi haiglasse ja
õhtul helistati sealt, et küsida, kas
võib Alvarile söötmiseks maosondi
panna. Olin kahtlev, kas ta üldse
elab nii kaua, et sondi on vaja. Leppisime
kokku, et ootame hommikuni.
Varahommikul tuli haiglast
kõne, et Alvar on läinud. Ta läks ühe
päevaga. Kuu aega enne 24-aastaseks
saamist.
Andris oli meiega kauem – 33 ja
pool aastat. Tema oli selline turskevõitu,
tal oli ilus habe ja ta muudkui
naeratas. Tõeline heasüdamlik
karumõmm! Aga ajaga hakkas
ta üks kehapool kõhetuma. Vaatasime,
et ratastoolis teda enam hoida
ei saa, ning siis ta oligi meil kogu
aeg voodis. Muudkui keerasime ja
pöörasime teda ja kõik läks esialgu
kenasti. Kuni märkasime, et vist
ikkagi hakkab lamatis tulema. Pereõde
tuli kohale, andis plaastri. See
ei aidanud, kolle süvenes. Poisikene
kõhnus kiirelt ja läks viletsamaks,
kuni viimaks viskas palavik 39 peale.
Kutsusime kiirabi. Kiirabiarst oli
esialgu hämmingus ja küsis, mida
me neilt õieti ootame. Siis diagnoosis
kiirabiarst Andrisel vedelikupuuduse
ja pani tilga jooksma. Hiljem
käis sama tohter iga päev tilgutit
panemas, mõnikord tuli isegi
oma autoga. Viimaks viis kiirabi
Andrise ära, sest lamatis muudkui
süvenes, läks luuni välja. Vaat siis
ma küll palusin jälle jumalat, et kui
sa ei tervenda mu poissi, siis palun
võta ta ära. Kakskümmend päeva
veel ta mõtles, enne kui ära võttis.
Tunnistan, et hüvastijätt Andrisega
ei olnud mulle lõikavalt valus,
sest ta pääses piinadest ja selle peale
oli lohutav mõelda. Nüüdki on
lohutav mõelda, et kõik kolm poissi
on saanud vaevadest vabaks ning
ei ole enam haiged. Ma ei kanna
poegade lahkumist kaasas valuna.
Nagunii on nad kusagil ja jälgivad
meid. Ma olen tänulik aja eest, mil
nad meiega olid, meenutan seda
aega rõõmu ja heldimusega.
Küsinud Anne Lill
Liivia oma kolme armsa poja juures Kanepi-Ala kalmistul. Saatuse tahtel jõuab peagi vennakeste kõrvale ka Anneliis.
Mis saab edasi? Siis,
kui nad ongi läinud...
Sa pead edasi elama, oma eluga
edasi minema, on olnud Liivia
kindel usk ja teadmine. Koos
abikaasaga võtsid nad kümmekond
aastat tagasi tõsiselt
ette tantsuõppimise. See on
omamoodi aidanud kõik need
rasked aastad läbi teha. Aga
Liivia jaoks on siit alanud ka
midagi täiesti uut, mida uneski
ette näha poleks osanud.
„Tantsime Lembituga muudkui
edasi! Lisaks peotantsudele õppisime
selgeks rahvuslikud seltskonnatantsud.
Käime kaks korda kuus
neljapäeviti Ahjal rahvuslike seltskonnatantsude
rühmas tantsimas ja
oskusi lihvimas,“ ütleb Liivia särades.
„See on nii suur nauding, kui
satud simmanile, lõõts lööb lahti
Aleksandra valsi, padespaani,
„Nõianeitsi“ või mõne muu vanaaegse
tantsu ja saab seda tantsida
õigete sammude, õige liikumisega!
Kunagi oskasid kõik neid tantse,
aga tänapäeval enamasti liigutakse
lihtsalt samba-valsi moodi. Me siis
vähemalt näitame rahvale, kuidas
neid tantse tantsitakse!“
Tantsides tantsujuhiks
Peale selle on Liivia juba neli aastat
juhendanud Krootusel memmekeste
tantsuansamblit Karikakar.
„Minu memmekesed on kõik elukogenud
daamid aastates 70–88,
neid on kümne ringis ning nad kõik
on väga tublid ja hakkajad. Tantsime
kord nädalas. Väga spetsiifilisi
rahvatantse ma neile ei õpeta, aga
liigume muusika rütmis, otsin siitsealt
sammud, internetist muusika
ja nii me tegutseme. Kõlleste valla
ajal olid meil esinemised paar korda
aastas, aga nüüd suures Kanepi
vallas on löögile pääsemine keerulisem,
esineme eakate jõulupeol,“
sõnab ta.
Liivia läbis ka 126-tunnise algaja
tantsujuhi koolituse. Ta õhkab,
et kahepäevased koolitused toimusid
terve talve – Põlvas, Jõgevamaal,
Sangastes, Võrus – ning päevad olid
tõeliselt innustavad ja värskendavad.
„Kui ma varem ka pääsesin mõneks
päevaks kodust välja – sanatooriumi
või invalaagrisse, olin alati koos lastega.
Aga nüüd olin paari päeva kaupa
täiesti iseenda päralt! Mu õppimine
sai teoks muidugi tänu Lembitule,
sest tema oli nõus kodus Anneliisi
eest hoolitsema. Tunnistan ausalt, et
nii nagu ma kohale jõudsin, ununesid
kõik kodused probleemid. Kui teise
päeva õhtuks koju saabusin, oli mul
tunne, nagu olnuks nädal aega ära!“ ei
varja Liivia oma rõõmu. Praegu on tal
käsil koolituste järgmine aste.
Lavalauad jalge all
Lisaks juhatas saatus Liivia eluteele
näitlemise. „Olen tegelikult juba
NOVEMBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE ERIHOOLEKANDETEENUSEID PAKUTAKSE 2021. AASTAL 40 MILJONI EURO EEST.
NOVEMBER 2020