PP92

14 ELU LUGU
PROBLEEM 15
Erakogu
Heiko Kruusi
Surijate laste pered vajavad
nii vaimset kui füüsilist abi
Liivia Lumekuninganna rollis hetk enne lavale minekut.
mitukümmend aastat tahtnud teatrit
teha. Varem laste kõrvalt polnud
see mõeldav, aga kaks aastat tagasi
– minu hoole alla olid selleks ajaks
jäänud ainult Anneliis ja mu ema
– nägin Facebookis teadet: Kanepi
harrastusteater otsib näitlejaid. Läksin
katsetele ja mind võetigi truppi.
Kui õnnelik ma olin! Kodus küll
ehmusin, kui „Ulja neitsi“ tekstiraamatu
lahti lõin ja nägin, kui mahukas
tekst mul tuleb pähe õppida,“
lisab Liivia ning naerab südamest.
Kui etendus oli ära tehtud, helistas
Liiviale Alle-Saija teatritalu
lavastaja Ingrid Ulst: äkki oleks ta
nõus teatristuudioga ühinema, neil
on välja pakkuda Lumekuninganna
roll. „Nüüd on mul juba mitu rolli,
muudkui õpin muu tegevuse kõrval
tekste. Lembit naeris, et ta ehmatanud
korra päris ära: kuuleb maja
tagant aiast elavat jutuvada, aga
ühtki võõrast justkui väravast sisse
pole astunud,“ räägib ta õhinal.
„Mulle tõesti meeldib teater –
kõik need proovid, töö lavastajaga,
mis veel rääkida etendustest. Mulle
meeldivad sellised väljakutsed ja
ma tunnen end laval suurepäraselt.
Nii kui lavale astun, olengi pealaest
jalatallani see, keda mängin. Ei ole
enam oma elu ega muresid,“ kirjeldab
kakskümmend aastat kodus
lapsi hooldanud naine.
Miks mitte peojuhiks?
Liivia räägib, et veel keskkooliski
oli ta nii arglik, et kui keegi temalt
midagi küsis, ei julgenud ta isegi vastata,
vaid lihtsalt naeratas. „Kui meile
anti luuletus pähe õppida ja mind
kutsuti tahvli ette seda esitama, ei
tulnud mul ainsatki sõna meelde.
Seisin seal ja punastasin. Pärast keskkooli
läksin Tartusse kutsekooli ja
õppisin juuksuriks,“ jutustab ta.
„Arglikkusest sain võitu üsna
ootamatul kombel. Olin juba nelja
lapse ema, kui Põlva kultuurikeskuses
tegi tervistavaid seansse üks
tolleaegne tuntud sensitiiv. Läksin
huvi pärast kohale. Esimesel seansil
kutsuti mind küll lavale, aga saadeti
sealt kohe minema. Teisel korral
juhtus aga midagi iseäralikku.
Ma justkui vaatasin end kõrvalt
ega uskunud oma silmi: mu jalad
muudkui kerkisid – hopp ja hopp,
ilma et ma seda tahtlikult oleksin
teinud. Ma tantsisin! Laval, saalitäie
rahva ees! Kogu mu häbelikkus oli
kadunud!“ ütleb ta naeratades.
Järgmine esinemise treening toimus
Liivial Tartu ülikooli kliinikumi
lastehaiglas. „Minu juures käis ridamisi
arstitudengeid, olin ju iseäralik
juhtum – ema nelja lapsega, kelle
haiguse sümptomitele ei leitud seletust.
Ma muudkui rääkisin ja rääkisin
oma lugu ning pikapeale hakkas
see rääkimine mulle isegi meeldima.
Mõtlesin, et väga hea, saan anda
oma pisikese panuse tulevaste arstide
koolitusse,“ sõnab Liivia.
„Nüüd tunnen end väga hästi, kui
mul mõnel üritusel kõneleda palutakse.
Mõtlen, et äkki võiksin pärast
tantsujuhi koolituste läbimist õppida
peojuhtimist. Mulle väga meeldivad
peod, kus jagub tegevust ja kõigil on
põnev. Miks mitte õppida peol selgeks
mõni vanaaegne tants või teha
midagi muud vahvat, mis sündmusest
ka meelde jääb,“ kirjeldab Liivia.
Liivia kunstkäsitöödest saaks aga kokku majakõrguse virna.
Lisaks on Liivia Põlva invaühingu
esinaine. „Otsime ühinguga lahendusi
puudega inimeste probleemidele.
Aitame hädasolijaid nõu ja jõuga, nii
palju kui võimalik. Korraldame ühingu
liikmetele üritusi, just paar päeva
tagasi oli meil tervisepäev spaas,“
lisab teotahet täis naine särades.
Nüüd on minu aeg!
Lembituga koos osalevad nad
Põlva 50+ inimeste klubis Kuukiir.
„Meil on kord kuus kokkusaamised,
nüüd on koroona muidugi kõik
plaanid sassi löönud. Varem tähistasime
alati klubiliikmete ümmargusi
sünnipäevi,“ ütleb Liivia. „Veebruaris
pakkusin „juubilaride rubriigis“
välja ka iseennast Lembituga.
Nii ütlesingi, et meil on suur juubel
– kokku 120. Mina sain 59 ja Lembit
61. Tore on otsida igapäevasest
elust väikesi sädemeid, mis argihallust
peletavad.“
Koju kopitama jääda oskab igaüks,
aga sellest ei võida keegi, jätkab
keerulise saatusega naine. „Mõnikord
arutlen omaette, et on mulle
ikka elu antud. Minu nooreea aastad
läksid pisikeste kasvatamisele,
hiljem haigete laste eest hoolitsemisele.
Aastakümneid oligi mu
elu ainus sisu lapsed, loomad, talu.
Nüüd olen juba kuuekümne lävel,
aga mul on tõesti veel energiat ja
jaksu, ma ei taha oma elu elamata
jätta! Tahan nüüd teoks teha selle,
mida varem pole teha saanud. Et kui
kord tuleb minu aeg ja pean vastama
küsimusele, mille võrra maailm
minu elust rikkamaks sai, oleks mul
need vastused välja käia!“ Anne Lill
<< Vaata algust lk 3
Ellinor otsustas, et asub arsti
hinnangul elu viimasesse
faasi jõudnud poega siiski
ravima ega lase tal lihtsalt
hääbuda. Praegu on Mihkli
seisund suhteliselt stabiilne.
„Esimestel nädalatel olin täielikus
paanikas. Kuulasin kogu aeg,
kas ta hingab veel, öösiti jooksin
iga natukese aja tagant kontrollima,
kas rindkere liigub. Oli
tunne, et nüüd kohe see juhtubki.
Peas trummeldas lakkamatult:
palun mitte veel täna, palun veel
üht päeva tavapärase elu jätkumist!“
meenutab Ellinor.
„Mind hirmutab siiani teadmatus.
Kuidas see kõik toimub? Millised
näevad välja Mihkel-poisi
viimased hetked? Kas tal on
valud? Mingid muud sümptomid,
mille korral ma peaksin oskama
teda aidata? Mul ju puuduvad
surija põetamise oskused. Kas
emadel üldse peaksid need olema?
Tekib igasuguseid küsimusi:
kas peaksin poisilt mähkmed ära
võtma, kui talle surnukuuri auto
järele saadetakse?“ mõtiskleb ta.
Nüüd, kus Ellinor on kuu aega
uues reaalsuses elanud, on ta kindel,
et omaksehooldajale peaks
selles faasis olema abiks väljaõppinud
põetaja. „Korra palusin perearstilt,
et äkki saaks tulla koduõde
ja Mikule klistiiri teha, sest ta kõht
ei tööta enam. Öeldi, et ei ole selliseid
inimesi, katsuge ise hakkama
saada. Mis mul üle jäi! Tegingi,
pärast tõmbasin kummikindad
kätte ja puhastasin poja pärasoolt.
Andsin endale aru, et väljastpoolt
saabuvat abi võin ootama jäädagi,
aga last on vaja aidata. Siis käis
mul jutt läbi: kuhumaale ma olen
jõudnud!? Ma nagu lepingi, et abi
ei ole ega tulegi! Aga sellega ei tohi ju
leppida, et meil meditsiin ei tööta ja
ka sotsiaalabi pole?! Et raban muudkui
kaheksa tundi ettevõtjana tööd
ja seejärel hooldan 16 tundi surevat
last? Hea veel, et tööajal on riikliku
erihoolekande raames päevahoiuteenus
olemas,“ räägib Ellinor.
Millist abi me ootame?
Erakogu
Vanemad õpivad ka kõige raskemate
puuetega lapsi kodus hooldama, aga
riik võiks säästa neid surija põetajaks
hakkamisest.
Ellinori meelest oleks vaja luua
hospiitsi-taoline õendushooldus
sügava liitpuudega inimestele, kas
või paar voodikohta mõne muu asutuse
juurde, kuhu vanemad saaksid
viia oma lootusetus seisus lapse päris
elu lõpus. „Kui palju neid Mikusid
siis aasta jooksul Eestis ikka sureb?
Selliste laste aastatepikkune hooldamine
kodus on meiesugustelt vanematelt
võtnud kõik, mis võtta annab.
Tehku riik siis vähemalt viimaseski
lõpus meile see žest, et me ei pea oma
lapsi ise suretama! Leidke see raha, et
need lapsed saaksid viisakalt lahkuda.
Ja et meie peredeni jõuaks
raskel hetkel mingigi psühholoogiline
tugi!“
„Tunnistan, et olin oma sisepingetega
pööraselt hädas. Mäletan,
et varsti pärast karmi teate
saamist olin parasjagu linnaliikluses,
kui nägin eemal üht kena
autot. Vaat sellist autot tahan
endale, kui mul pole enam vaja
väikebussi, millega rataskärus
lamavat Mikut vedada, tabasin
end peas sähvatanud uitmõttelt.
Samal hetkel tabas mind kohutav
hingepiin: milline alatu ema sa
oled, poeg on veel elus, aga sina
planeerid oma muretut tulevikku!“
kirjeldab Ellinor.
„Õnneks on mul varasemast
ajast olemas eravastuvõtte tegev
psühholoog, kes mind on ajuti
aidanud ja kes ka nüüd mu mõtted
rajale tagasi aitas. Aga tegelikult
vajaks tuge iga lapsevanem,
kes valmistub oma parandamatult
haige lapsega hüvasti jätma.
See tugi peaks olema käepärast.“
Tiina Kangro
Riigil ei ole
pakkuda teenust
Sotsiaalkindlustusametil ei ole eraldi
teenust lapsevanematele või lähedastele,
kes peavad toime tulema puudega
lapse surmaga.
Vanem saab pöörduda oma perearsti
või kohaliku omavalitsuse poole,
kes suunab vajaduse korral vastava
spetsialisti, näiteks psühholoogi või leinanõustaja
juurde. Tuge ja toetust on
võimalik saada ka haiglas töötavatelt
hingehoidjatelt või vaimse tervise spetsialistidelt.
Lisaks pakuvad abi eestkosteorganisatsioonid
ning väärtuslikku
tuge saab ka kogemusnõustajatelt.
Eva Liina Kliiman
sotsiaalkindlustusameti erihoolekande
ja rehabilitatsiooni talituse nõunik
NOVEMBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE SKA REHATEENUSTE EELARVE ON JÄRGMISEL AASTAL 9,1 MILJONIT EUROT.
NOVEMBER 2020