PP92

4 ELU LUGU
5
Heiko Kruusi
Erakogu
Heiko Kruusi
Liivial avaneb elutoa aknast vaade maja taha mäenõlvale, kus omal ajal koos lastega kelgutati ja mängiti.
Sellel
1995. aasta
fotol on kogu
lastepere –
Andris (11),
Anneliis (7),
Alvar (5) ja
Andreas (14,
taga kaugemal)
– veel
jalul ja terved.
Paremal,
koeraga on
Liivia.
Aga sina pead
edasi elama. Nii
lihtne see ongi!
jaoks on praegu
ilusate mälestuste
aastaaeg,“ „Meie
lausub Liivia Vaas (59) Puutepunktide
toimetajat ja fotograafi
taluõues vastu võttes ja enda ees
toa poole juhatades. „Kui selline
eriline värviline sügis saabub, siis
küsib Lembit minult alati: mäletad,
kui me käisime lastega Ööbikuorus?
Puud olid just samamoodi
punased, päike paistis.
Ja lapsed olid kõik veel terved...
Või meenutab päeva veel hulk
aastaid hiljem, kui ta pesamuna
Alvari, tol ajal me lastest veel
ainsana täiesti terve poisi traktori
peale enda kõrvale tõstis ja talle
mäe otsast kirevates sügisvärvides
maastikku näitas.“
Tuppa jõudnud, tervitame kõigepealt
33-aastast Anneliisi, kes
istub elutoas teleri ees ratastoolis.
Tema on ainsana Liivia ja
Lembitu neljast lapsest veel siin
maailmas alles. Liivia ütleb, et ei
tea, kas või kui palju tütar pilti
ekraanil enam näeb, aga helisid
ta kindlasti kuuleb. Ka meie
tervitusele reageerib Anneliis
rõõmsal ilmel ja ta huultelt võib
lugeda, nagu ta tahaks vastata.
Aga Anneliis ei räägi enam. Liivia
ütleb, et ka poisid jäid umbes
aasta enne teispoolsusesse lahkumist
kõnetuks.
„Meil läks selles mõttes hästi, et
kõik lapsed olid kooliminekuni
terved. Nad said igaüks kätte oma
õnneliku väikelapsepõlve ja meie
olime õnnelikud lapsevanemad.
Meil on sellest muretust ajast hulk
vahvaid mälestusi. Kui haigus hiljem
neil järjest välja lõi, ei süvenenud
see ka üleöö, vaid järk-järgult,
nii et lapsed said ka koolis käia ja
omavanuste hulgas olla. Vähemalt
põhikooli lõpuni. Ka sellest ajast
on meil rohkesti helgeid meenutusi,“
jutustab Liivia.
Ta ütleb, et isegi kui ta nüüd
kapinurgast või panipaigast juhtumisi
mõne laste kunagise mänguasja
või töövihiku leiab, ei vaata ta
neid kibestumise, vaid meeleliigutusega:
vaat kui toredad ajad meil
olid! Aknast maja taga asuvat mäenõlva
silmitsedes on tal endiselt silme
ees seal lastega koos tehtud kelgusõidud.
Ka aastatetaguste „Puutepunkti“
saadete uuesti vaatamine ei
tekita kurvastust, pigem on see võimalus
elada taas läbi tundeid ajast,
mil lapsed veel olemas olid. Elu
läheb edasi ja tähtis on võtta endaga
kaasa kõik hea ja ilus, mis on olnud,
leiab Liivia.
Kõik neli järjest
Põlvamaal elava Vaaside pere
neli last sündisid ravimatu järjest
süveneva päriliku geenihaigusega.
Veaga geenist põhjustatud haigussümptomid
ei avaldunud aga kohe,
vaid hakkasid tasapisi märku andma
alles laste kooliikka jõudes. „Kui
terved lapsed lähevad koolieas kärmelt
ülesmäge, iga päevaga targemaks
ja tublimaks, siis meie kolm
poega ja tütar on läinud tipa-tapa
mäest alla,“ räägib Liivia. Praeguseks
on pere kaks vanemat poega
Andreas ja Andris ning pesamuna
Alvar juba teispoolsuses. Vaid
Anneliis ongi veel koos ema-isaga ja
viimaseid aegu nende hoole all.
„Õnneasi, et Anneliis on rahulik
ega kannata vähemalt valusid. Aga
ise ta enam ühegi toiminguga hakkama
ei saa,“ räägib Liivia. Hommikul
tuleb Anneliisi pesta, tal mähkmed
vahetada, riided selga panna
ja ta ratastooli tõsta. Ta saab süüa
ainult peeneks püreestatud toitu
ja teda tuleb sööta. Päeval tõstavad
vanemad tütre mõneks tunniks
uuesti voodisse puhkama, et ta
saaks keha sirutada. Sel ajal võivad
nad ta vajadusel mõneks ajaks ka
üksi koju jätta, sest Anneliisil pole
enam nii palju jõudu, et ta end keerata
jaksaks ja kogemata voodist
välja kukuks.
Küsimusele, kas Liivia ei pelga,
et tütrega võib üksi olles midagi
juhtuda, vastab naine, et see võib
vabalt juhtuda ka siis, kui vanemad
on kodus. Kui aeg käes, siis
see juhtubki. Ühel hetkel lihtsalt
juhtub. Selleks tuleb mõistusega
valmis olla.
„See ongi see paratamatusega
leppimise küsimus,“ ütleb Liivia
pärast hetkelist pausi. „Pead aru
saama, et su lastel on ravimatu haigus.
Ja et maailmas ei olegi olemas
rohtu, mis neid terveks teeks. Sa
pead mõistma, et mingist hetkest
alates ei ole nad enam sinuga.“
Ta lisab: „Iga isa ja ema tõrgub
esimese hooga halvaendelisest
diagnoosist kuuldes, see on täiesti
loomulik. Aga kui sa lõpmatuseni
tõrgud, siis teed asja ainult raskemaks.
Viimaks oled nii läbi, et
sinust pole enam laste eest hoolitsejat,
sa ei suuda enam olla abikaasa,
sõbranna, mitte keegi. Ja
samas lased sel moel raisku selle
niigi napi aja, mil on sulle antud
veel lastega koos olemisest rõõmu
tunda.“
Jah, olen nõus rääkima!
Küsisime hingedepäeva Puutepunkte
ette valmistades juba aegsasti
Liivialt, kas ta oleks valmis
Puutepunktide lugejatega oma
kogemust jagama. Kuidas leppida
paratamatuga? Mil moel säilitada
iseendas tasakaalu, kui tuleb
järgemööda hüvasti jätta ühe, siis
teise, siis kolmanda lapsega? Teades
seejuures, et haigus ei anna
armu ühelegi neist.
„Jah, hea meelega. Asi on selles,
et tuleb aru saada, et sa ise
pead pärast laste lahkumist edasi
elama. Kurb, aga mis teha, elu
on loodud, nagu ta on loodud.
Nii lihtne see ongi!“ ütles Liivia
ja nõustus sekunditki kõhklemata
kõige isiklikumaid kogemusi ajakirja
lugejatega jagama. Anne Lill
NOVEMBER 2020 WWW.PUUTEPUNKT.EE LAPSE- JA PERETOETUSTEKS MAKSAB RIIK JÄRGMISEL AASTAL 299 MILJONIT EUROT. NOVEMBER 2020