You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
10<br />
Elu lugu<br />
11<br />
Ennul on kodumaja trepi kõrval<br />
isetegevuslik töökoda,<br />
kus ta kasutuskõlbmatuid<br />
kodumasinaid laiali lammutab.<br />
Kõik väärtusliku – väärismetallid,<br />
mutrid-kruvid jne – nopib meistrimees<br />
rikki läinud telerist või külmikust<br />
välja ja saadab uuskasutusse.<br />
Ülejäänu sordib nõuete järgi<br />
ära ja toimetab prügimäele.<br />
Koduõuel liikumiseks kasutab<br />
Enn elektriratastooli, aga tõelise<br />
liikumisvabaduse ja iseseisvuse<br />
ning ühes sellega enam-vähemgi<br />
täisväärtusliku elu annab mehele<br />
käsitsijuhtimiseks kohandatud<br />
väikebuss. Ka ratastool mahub<br />
bussi ja nii võib Enn kõik oma<br />
asjaajamised, poeskäigud, arstide<br />
juures ja sõpradel külas käimised<br />
kõrvalabi palumata ära teha.<br />
Vähemasti on see siiani nii olnud.<br />
Mis edasi saab, seda Enn ei tea.<br />
Järgmise aasta mais peab ta uuendama<br />
sõidukijuhi tervisetõendit,<br />
juulis saab läbi ta juhiloa kehtivusaeg.<br />
Vahepeal kehtima hakanud<br />
uue korra järgi aga ei ole enam<br />
lubatud mootorsõidukit juhtida<br />
inimesel, kes tarvitab metadooni.<br />
Enn on kasutanud valuraviks<br />
morfiini ja hiljem, juba alates<br />
1992. aastast, kui tal gangreeni<br />
tõttu üks jalg altpoolt põlve<br />
amputeeriti, metadooni. Enn<br />
oli metadooni peale üle minemise<br />
ajal neljakümnene. Kõik need<br />
aastad on ta ka ainsagi probleemita<br />
autot, hiljem invakohandustega<br />
väikebussi juhtinud. „Aga nüüd<br />
on nõue selline, et kui tahan jätkuvasti<br />
roolis olla, siis pean loobuma<br />
valuravist. Või siis, kui otsustan<br />
ravi jätkata, jään ilma liikumisvabadusest.<br />
Kumbki variant ei ole<br />
minu jaoks elamis- ega inimväärne,”<br />
ütleb Enn murelikult.<br />
Jalga pole enam<br />
Tervis hakkas Ennule muret<br />
tekitama juba noorena. Esimene<br />
häiriv sümptom oli jalgade külmetamine.<br />
„Käisin närviarstide juures,<br />
veresoonearstide vastuvõttudel.<br />
Leiti, et veri ei liigu jalgades<br />
nagu vaja ja sellest ka see puhuti<br />
valuni ulatuv külmatunne. Olin<br />
mõni aasta alla kolmekümne, kui<br />
esimest korda opilauale läksin.<br />
Pärast paari veresoonelõikust sain<br />
jalad korda. Elasin tavalist elu, käisin<br />
tööl. Kaksteist aastat pidasid<br />
„remonditud” veresooned suurema<br />
mureta vastu. Aga siis tulid<br />
vanad hädad tagasi. Uue ja hullema<br />
hooga. Valud ei andnud enam<br />
ööl ega päeval asu. Läksin aga jälle<br />
opile, sest öeldi, et osa sooni tuleb<br />
välja vahetada. Kui üles ärkasin, oli<br />
üks jalg altpoolt põlve maha võetud,”<br />
meenutab Enn oma katsumuste<br />
algust.<br />
„Ei mäletagi enam,” jätkab ta,<br />
„kas jala kaotus oli mulle šokk või<br />
mida ma üldse mõtlesin ja tundsin<br />
tol hetkel, kui nägin, et üht jalga<br />
enam pole. Pigem ma siiski lihtsalt<br />
leppisin selle kui paratamatusega.<br />
Tohtrid näitasid mulle pilte, kus<br />
oli näha, et süstitud kontrastaine<br />
polnud verega kübekestki edasi<br />
liikunud. Järelikult olid need sooned<br />
täiesti umbes ja mul oli juba<br />
välja kujunenud gangreen. Mulle<br />
seletati asi ära: kui jalg alles jätta,<br />
siis läheb haigus edasi. Kahjuks ei<br />
päästnud mind ka see amputatsioon<br />
ning nelja kuu pärast võeti<br />
teine jalg maha.”<br />
Jupp jupi haaval<br />
Järgnevad kuus aastat elas Enn<br />
otsekui õudussarjas. Gangreen ei<br />
tahtnud peatuda. Jupikaupa lõigati<br />
Tartu haiglas jalgu lühemaks<br />
ja lühemaks, kuni mees palus viimaks<br />
ise arste mõlemad jalad<br />
lõpuni otsast võtta. Et saagu siis<br />
mis saab. Nii lõpuks läkski. Kuigi<br />
ka see ei pannud gangreenile piiri.<br />
Ühel päeval märkas Enn nimetissõrmel<br />
musta täpikest, mis järjest<br />
valusamaks muutus. Kuna see<br />
oli just see sõrm, millest tavaliselt<br />
vereproovi võeti, siis arvas Enn<br />
esialgu, et ehk on sõrm sagedastest<br />
torkimistest lihtsalt traumeeritud.<br />
Tohtrite hinnang oli aga karmim:<br />
gangreen on käte kallale jõudnud.<br />
Musta täpiga valutav sõrm lõigati<br />
lüli võrra lühemaks. Siis veel ühe<br />
lüli võrra. Ja siis veel...<br />
Enn räägib, et järjestikused sõrmede<br />
amputatsioonid olid hirmutavad.<br />
Hästi, jalgadeta inimest<br />
aitab ratastool, aga kui käed ka<br />
näiteks õlgadeni maha tuleb võtta?<br />
Missugune näeb välja täiesti jäsemeteta<br />
inimese elu?<br />
Tol ajal arutles ta arstidega avameelselt<br />
ka selle üle, kas jalgade<br />
iga hinna eest säästvamad amputatsioonid<br />
olid ikka õigustatud.<br />
Võib-olla pidanuks esimesed lõikused<br />
olema radikaalsemad? Äkki<br />
saanuks siis gangreeni pidama ja<br />
vähemalt käed jäänuks haigusest<br />
puutumata.<br />
„Mäletan üht jutuajamist. Küsimus<br />
oli selles, kas võtta viimased<br />
kolm sõrme kohe maha või jätta<br />
ühe käe pöial ja nimetissõrm veel<br />
Loodus on andnud inimesele suure kohanemisvõime. Kõige aluseks on aga<br />
usk tulevikku. Selleta võib kaduda elu mõte. Heiko Kruusi<br />
alles. Tohter veenis mind ikka, et<br />
riskime: jätame pöidla ja nimetissõrme<br />
alles. Sest kui inimesel on<br />
need kakski sõrme olemas, saab<br />
ta vähemalt endal ise nööpe kinni<br />
panna. Ei tea, mis oleks olnud<br />
õigem, ega aega tagasi pöörata<br />
ei saa, et teist varianti läbi proovida.<br />
Oma viimastest sõrmedest<br />
jäin pisut hiljem ikkagi ilma. Nüüd<br />
on mul nii paremal kui ka vasakul<br />
käel sõrmedest alles vaid jupikesed.<br />
Mõni on peaaegu sõrmelüli<br />
pikkune, mõni vaid sentimeetrine.<br />
Aga igatahes sai sellega gangreenil<br />
minust isu täis, rohkem pole ta<br />
mind kimbutama tulnud. Viimasest<br />
lõikusest on 17 aastat.”<br />
Nüüd ratastele<br />
Enne haigeks jäämist teenis Enn<br />
leiba elektrikuna ja autojuhina.<br />
Pikki aastaid oli ta ametis omaaegses<br />
rahvakunstiettevõttes Kodu.<br />
Tagantjärele on ta mõelnud, et<br />
äkki sai tervise käestminek alguse<br />
sagedastest kokkupuudetest mürgiste<br />
kemikaalidega.<br />
„Tööl peitsisin Pinotexiga kaste,<br />
see on ju jube mürk! Kui garaažis<br />
autot remontisime, ega meil<br />
siis kätepesu võimalust seal polnud.<br />
Pistsime käed bensiininõusse<br />
ja nii see „pesu” käis. Kodus oli<br />
meil suur kasvuhoone, varasuviti,<br />
kui ööd veel jahedad olid, käisin<br />
seal ikka leeklambiga ringi, et taimi<br />
halla eest kaitsta. Sooja hoidmiseks<br />
oli kasvuhoone uks kõvasti<br />
kinni, nii et kõik need mürgised<br />
aurud, mis sealt leeklambist<br />
tulid, hingasin endale sisse. Kes<br />
teab, võib-olla vallandasid mürgid<br />
gangreeni, aga ehk oli põhjus<br />
“Kõige<br />
tähtsam on leida<br />
invaliidistunud<br />
inimesele<br />
võimalikult rutem<br />
sobiv abivahend.<br />
See aitab tagasi<br />
elule.<br />
ka muus,” mõtiskleb Enn, ise seejuures<br />
käega rehmates. Sest ega<br />
tagantjärele tarkus nagunii asjade<br />
seisu muuda. Ning ükskõik, mis<br />
inimesega ka ei juhtuks, alati on<br />
kõige tähtsam küsimus hoopis see,<br />
mis edasi saab.<br />
Tervena oli Enn toimekas inimene.<br />
Renoveeris Mustvee linna serva<br />
ostetud vana eramu oma kätega<br />
perele mugavaks koduks, ehitas<br />
välja kõrvalhooned. „Ega Vene<br />
ajal muud moodi elatudki,” kõneleb<br />
ta, „ikka tuli remondid ja ehitustööd<br />
endal ära teha. Tulid töölt<br />
koju, sõid kõhu täis ja hakkasid aga<br />
koduse tööpäevaga pihta. Lisaks<br />
tuli aiamaad harida, poes polnud<br />
ju suurt midagi saada. Aga noorena<br />
on energiat küllaga ja ega<br />
siis töötegemise kõrvalt sõpradega<br />
kalalkäigudki ära jäänud. Kõike<br />
jõudis ja kõik sai tehtud ka!”<br />
Ka jalutuks jäänuna pidas Enn<br />
kõige tähtsamaks võimalikult kiiresti<br />
voodist välja pääseda. Kohe<br />
kui amputeerimiste järel pika<br />
lebamise tõttu tekkinud lamatised<br />
paranema hakkasid, kas või toas<br />
veidi liikuda.<br />
Ennu sõnul on kõige tähtsam leida<br />
invaliidistunud inimesele võimalikult<br />
ruttu sobiv abivahend.<br />
See aitab eluga edasi minna. Oma<br />
esimese liikumiseks mõeldud abivahendi<br />
leidis Enn endale ise – selleks<br />
sai väike pingike, millega ta<br />
tegelikult senimaani majas sees<br />
ringi liigub.<br />
Elektriratastool võimaldas juba<br />
liikumist aia piires ja isegi muru<br />
Oktoober 2015 www.vedur.ee/puutepunkt Erihoolekandeteenustele kvalifitseerub Eestis 18 000 inimest.<br />
Oktoober 2015
Change language